Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, head kolleegid! alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on meil võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Üllar Saaremäe, palun!

10:00 Üllar Saaremäe

Lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikogu! Nimelt soovib seltskond südant valutavaid Isamaa fraktsiooni saadikuid esitada arupärimise haridus- ja teadusminister Liina Kersnale ja see puudutab kiirtestide hanget. On sattunud kahtluse alla üldhariduskoolidele kiirtestide ostmine firmalt Selfdiagnostics OÜ summas 5 132 000 eurot. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihange oli läbipaistmatu ning erinevad ettevõtted ja ajakirjandus seadsid kahtluse alla selle aususe. Erinevad meediaväljaanded on välja toonud, et ministeerium eelistas antud olukorras põhjendamatult ühte ettevõtet. Riigihanke eesmärk on tagada maksumaksja vahendite säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine. Haridus- ja Teadusministeerium on nendest olulistest põhimõtetest ühe kuu jooksul kahel korral mööda vaadanud. Sellega seoses esitaksime mõned küsimused ja ootaksime neile vastuseid. Aitäh!

10:02 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd, meil oli korraks siin infot, et mõned inimesed ei saanud süsteemi sisse. Me teeme ära kohaloleku kontrolli ja kui kellelgi tekib tõrkeid, siis palun operatiivselt anda teada IT-le. Teeme kohaloleku kontrolli, palun!

10:02 Aseesimees Martin Helme

Kohale registreerus 80 saadikut.


1. 10:03 Töölepingu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (403 SE) kolmas lugemine

10:03 Aseesimees Martin Helme

Saame minna tänase päevakorra juurde. Kõige esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Marek Jürgenson, palun!

10:03 Marek Jürgenson

Lugupeetud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Peatun lühidalt selle eelnõu põhiteemal, milleks on kaubandussektoris pikalt arutluse all olnud ja tungivalt lahendust ootav probleem, et üha rohkem töötajaid ootavad oma tööandjalt paindlikumaid töövorme. Töötajasõbralikud arengud töötingimustes on väga oodatud ja vajalikud eelkõige selleks, et inimesed saaksid oma töö ja eraelu vajadused parimal moel ühildada.

Jaekaubanduses tegutsevad inimesed teavad kindlasti omast käest, kui sageli kerkib esile mure, et on vaja muuta töögraafikuid tulenevalt töötajate soovidest või ajutiselt tõsta töökoormust tulenevalt töömahtude muutumisest. Samuti on kaubanduses palju hooajalist kõikumist, näiteks seoses kampaaniate või pühadeperioodidega. Trend, kus lühiajalisi tööampse soovitakse teha ka mõne muu töö või tegevuse kõrvalt, on ajas veelgi kasvamas ja on selgelt näha, et soov paindlikumaks tööajaks on levinud kõigis vanuserühmades, olgu põhjuseks kas või näiteks teine töökoht, muutlik koolikoormus, ajamahukad hobid või muud põhjused.

Kõik eelnimetatu on aga kohati tinginud vajaduse sõlmida ajutise töömahu suurenemisel võlaõiguslikke lepinguid. Kuid võlaõiguslikud lepingud ei taga tööd tegevatele isikutele vajalikku sotsiaalset kaitset. Näiteks ei ole võlaõiguslike lepingute puhul reguleeritud töö- ja puhkeaeg, puhkus, töölepingu ülesütlemine, sealhulgas etteteatamise tähtajad ja hüvitised. Tänapäevane tööõigus peab kaasas käima muutustega tööturul ja pakkuma töötajatele vajalikku kaitset ning olema samal ajal ka konkurentsivõime säilitamiseks piisavalt paindlik.

Käesolev seaduseelnõu annab selleks hea võimaluse ning näeb ette piloteerida jaekaubanduses kahe ja poole aasta jooksul paindlikku tööaja kasutamist võimaldavaid muutuvtunni kokkuleppeid. Muutuvtunni kokkuleppe järgi võib töötaja lisaks oma tavapärasele tööajale teha täiendavat tööd kuni kaheksa tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Kokkuleppe võib sõlmida töötajaga, kes töötab osalise tööajaga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul 12 tundi või enam ja kelle tunnitasu on vähemalt 1,2‑kordne tunnitasu alammäär. Seega võib tööandja töötaja huvide kaitsmiseks muutuvtunni kokkuleppe sõlmida üksnes juhul, kui töötaja teenib tunnitasu alammäärast rohkem. Sellel aastal on tunnitasu alammäär 3,48 eurot, mis tähendab, et töötaja tunnitasu peab olema vähemalt 4,18 eurot ehk 1,2‑kordne tunnitasu, et sõlmida muutuvtunni kokkulepe.

Muutuvtunni kokkuleppeid võib kehtivate töölepingutega töötajatega sõlmida vaid töötaja kirjaliku avalduse alusel. See tähendab, et hetkel kehtivaid töölepinguid tööandja ühepoolselt muuta ei saa. Töötajal on õigus fikseeritud minimaalset töökoormust ületavatest tundidest keelduda. Teisisõnu, kõik muutuvtunnid, mida tööandja võib uue kokkuleppe raames pakkuda, on vabatahtlikud ja eraldi kokkulepitavad. Töötaja peab kinnitama pakutavate muutuvtöötundide vastuvõtmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samuti peab tööandja graafikusse kandma muutuvtunde, pakkuma vähemalt 24 tundi ette. Seejuures tuleb tähele panna, et kui töötaja teeb vastavalt kokkuleppele ületunnitööd, siis ületunnid ka hüvitatakse.

Kui tööandja sõlmib muutuvtunni kokkuleppe, ei tohi sellel ajahetkel töötajate arv, kellega vastav kokkulepe on sõlmitud, ületada 17,5% osakaalu ettevõttes. Samas, kui töötajate koosseis pärast kokkulepete sõlmimist muutub, näiteks keegi lahkub töölt, ei pea osakaalu jätkuvaks tagamiseks töötajaga muutuvtunni kokkulepet tühistama. Samas, iga kord, kui tööandja sõlmib uue muutuvtunni kokkuleppe, tuleb tööandjal arvestada selle hetke töötajate arvuga, kellega muutuvtunni kokkulepe on sõlmitud.

Palun üks minut lisaaega.

10:08 Aseesimees Martin Helme

Üks minut lisaaega, palun!

10:08 Marek Jürgenson

Muutuvtunni kokkulepe ei tähenda, et kogu tööaja võib kokku leppida tööajavahemikuna. Töötajal peab olema töölepingus kokkulepitud kindel tööaeg, millele lisaks võivad töötaja ja tööandja sõlmida muutuvtunni kokkuleppe. Kokkulepe annab töötajale võimaluse teha täiendavalt muutuvtunde. Muutuvtunnid on seega lisatunnid, mille tegemisega tööandja nõustub lisaks oma kokkulepitud tööajale. Kuid kokkulepitud tööaeg ja muutuvtunnid ei tohi kokku ületada täistööaega.

Antud piloteeritav muutuvtunni kokkulepete regulatsioon on tähtajaline ja kehtib kuni 14. juunini 2024. Muudatused on kehtestatud tähtajalisena, mis annab võimaluse enne perioodi lõppu koos tööturu osapooltega selle mõjusid hinnata ning otsustada, kas muutuvtunni kokkulepete sõlmimist on otstarbekas pikendada või laiendada ka teistele sektoritele.

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub selle eelnõu seadusena vastuvõtmist teil kõigil toetada. Aitäh!

10:09 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 403 SE. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

10:09 Aseesimees Martin Helme

Ettepanekut toetas 74 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid oli 2. Seadus on vastu võetud.


2. 10:10 Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu (434 OE) esimene lugemine

10:10 Aseesimees Martin Helme

Saame edasi minna teise päevakorrapunkti juurde. Selleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 434 OE. Tegemist on esimese lugemisega. Eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ettekandjaks on kõigepealt Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski. Palun! Andke andeks, Valdo Randperel on protseduuriline.

10:10 Valdo Randpere

Lugupeetud eesistuja! Eelmise hääletuse eel sa ei andnud mingit kutsungit. Mul oleks ettepanek, et edaspidi sa katsuks vältida olukorda, kus sa paned asja hääletusele ilma kutsungit sellele eelnevalt andmata.

10:11 Aseesimees Martin Helme

Protseduuriline märkus oli täiesti õige. Ma loodan, et keegi ei sea kahtluse alla hääletuse tulemust. Aga jätkame päevakorraga.

10:11 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid, tutvustan teile sotsiaaldemokraatide algatatud Riigikogu otsuse eelnõu. 434 OE on tema number ja tema sisu on teha ettepanek valitsusele näha ette eelarves rahalised vahendid kohalikele omavalitsustele selleks, et nad hakkaksid päriselt lõpuks tegutsema säästva liikuvuse arendamise suunas ja nimelt, näha ette vajalik rahastus selleks, et kohalikud omavalitsused looksid endale rattasstrateegiad ja siis hakkaksid neid ka ellu viima.

Mida see tähendab? See tähendab seda, et me oleme tänaseks jõudnud sellisesse aega või olukorda, kus viimase 30 aasta jooksul on ebaproportsionaalselt Eesti linnades rahalisi infrastruktuurivahendeid kulutatud autoliikluse edendamiseks. Eks see on käinud käsikäes ka väga kiire autostumisega Eesti riigis. Eesti on üks kõige autostunumaid ühiskondi Euroopa Liidus. Ja koos autode arvu kasvuga on loomulikult või arusaadavalt panustatud ka väga palju sellele, et rajada uusi teid, läbimurdeid, sildasid igasugu mitmetasandilisi ristmikke ja nii edasi. Selle tulemusena on autoga liikumine muutunud mugavamaks ja inimesed on ostnud endale veel autosid. Ja on võimalik samal teel jätkata ja ehitada veel autoteid ja inimesed ostavad endale veel autosid. Ja lõpuks võtavad autod ja nende jaoks vajalik infrastruktuur ära suure osa linnaruumist ja alternatiivsed liikumisviisid, on ta jalgrattaga või jala või ühistranspordiga, muutuvad marginaalseks.

Selleks et kujutada ette, mida see seda tüüpi linnaplaneerimine kaasa toob, neid näiteid on maailmas mitmeid. Üks jõukatest riikidest, kahtlemata Ameerika Ühendriigid on hea näide, kus enamikus linnades muul viisil kui autoga liikumine – selleks peab olema kas töötu ehk omama väga palju aega või olema suitsiidne, selleks et sõita jalgrattaga. Eesti, ma arvan, mentaalselt võiks kuuluda sellisesse põhjamaisesse kultuuriruumi ja tõepoolest oma linnaruumi arengus järgnevatel kümnenditel teha selge pööre. Pööre selles suunas ... Härra Reinsalul ja Ligil on siin mingid arutelud. (Jutt ja naer saalis.)

10:14 Aseesimees Martin Helme

Härrased, härrased! Peame nüüd istungilt, laske kõnelejal kõneleda.

10:14 Jevgeni Ossinovski

Kas võib jätkata?

10:14 Aseesimees Martin Helme

Palun jätka!

10:15 Jevgeni Ossinovski

Ma tänan neid. ... et järgneval kümnendil tegelikult siin fundamentaalne muutus selles osas teha. Inimeste ootused on muutunud ja muutumas, me näeme seda peaaegu kõikide suuremate linnade pealt. Linnaruumi teema ka viimastel kohalikel valimistel oli väga prioriteetne nii Tallinnas kui ka Tartus. Ja need linnad tegelikult on need linnad, kus rattastrateegiate väljatöötamisele, selle teema süsteemsele läbimõtlemisele on juba energiat ja aega kulutatud. Nende elluviimisel on veel pikk tee minna. Aga mujal linnades on teema laias laastus ikkagi väga lapsekingades.

Ehk siis esimene küsimus on selles, et inimeste ootused on tegelikult muutumas, inimesed on muutumas nõudlikumaks oma valitsejate suhtes ja oma linnaruumi suhtes. Ei ole normaalne see, et linnas näiteks 8–9‑aastast last ei saa üksinda lasta näiteks jalgrattaga kooli, sellepärast et lapsevanem kardab, et ta võib saada surma. Sellist linnaruumi me aktsepteerida ei tohiks. Ei ole normaalne, et jalakäijad, kui nad on keskmisest aeglasema liikumiskiirusega, ei saa rohelise fooritulega üle tee, sellepärast et fooritsüklites on ette pandud sellised ületusajad, kus peab olema sportlikult heas vormis, et turvaliselt üle tee jõuda.

Selles eelnõus me tegeleme sellest ühe tükiga, mis puudutab tõepoolest rattastrateegia väljatöötamist ja siin on eesmärke kitsamalt võttes kaks. Esimene on tõepoolest see, et need, kes jalgrattaga sõidavad, et nad saaksid seda teha turvaliselt. Täna see paljudes linnades niimoodi ei ole, sest eraldiseisev ja muust liiklusest eraldatud jalgrattataristu puudub. Mõnes linnas on seda natukene rohkem, aga süsteemset tervikliku jalgrattateede võrku tegelikult ei ole mitte kuskil Eesti riigis. Ja see ei ole hea. Teiseks, lisaks olemasolevate ratturite turvalisuse tagamisele on küsimus selles, et kuidas ergutada inimesi, motiveerida neid loobuma isiklikust transpordist ja eelistama säästlikumaid transpordiviise, sel puhul siis kergliiklust ehk jalgratast. Me teame väga paljusid inimesi, kes tegelikult oleksid valmis jalgrattaga sõitma, neile meeldib seda teha, nad tahaksid jalgratast kasutada ka igapäevasteks sõitudeks, aga pelgavad, pelgavad muud liiklust ja selle tõttu seda liikumisvahendit ei kasuta.

Nüüd, sellel ettepanekul lisaks n-ö linnaruumi liikuvuse küsimusele on kahtlemata oluline keskkonnaaspekt. Transpordi emissioonid kasvuhoonegaaside emissioonist Eestis on kasvanud, on kasvanud kiiresti ja kui mitmes teises valdkonnas, näiteks energeetikas, prügimajanduses, mitmes teises kohas me oleme tegelikult viimase kümne aasta jooksul saavutanud edusamme ja meie keskkonnajalajälg on vähenenud, siis transpordi oma vähenenud ei ole. Ja vähenenud ei ole ta loomulikult sellepärast, et meil on autode hulk kasvanud. Ja see trend ei ole jätkusuutlik – ei ole jätkusuutlik linnaruumiliselt, sellepärast et need autod lihtsalt ei mahu enam kuskile ära. Aga teiseks ei ole ta jätkusuutlik keskkonnaaspektist lähtudes. Meil on kokku lepitud Euroopa Liidus ja Eestis ka meeskonna kliimaeesmärgid, mis näevad ette transpordiemissioonide kiire vähendamise. Siiani on olnud kokkulepe aastaks 2030 13% võrreldes 2005. aastaga. Nüüd ambitsioon on kasvanud juba 24%‑ni. Olemasolevate meetmete, sammude, plaanidega, mis riigil on, me neid eesmärke ei saavuta. Jah, on riiklik liikuvuse arengukava olemas, mitmes linnas on eraldiseisvad. Seal on palju häid ideid ja kui need ideed kõik realiseeruksid, siis tõenäoliselt oleksid need eesmärgid ka kättesaadavad, aga praeguse seisuga, kui jätkuvad vanad trendid, siis tegelikult me neid eesmärke ei saavuta. Ja kuna me need eesmärgid peame saavutama, sest vastasel juhul, punkt üks, me ei saa seda keskkonnavaatest endale lubada, et me neid ei saavuta. Aga teiseks, Euroopa Liidu heitme vähendamise süsteemi juhtimismehhanism on selline, et see hakkab meile maksma reaalselt raha. Ehk siis, kui riik ei täida neid eesmärke, peab ta hakkama ostma kvooti ja selle kvoodi hind saab eelduslikult aastaks 2030 olema päris suur. Ja see on alles aastal 2030, me räägime, aga aastaks 2050 me oleme seadnud sihiks kliimaneutraalsuse ja see tegelikult tähendab transpordiemissioonide viimist sisuliselt nulli. Jah, alternatiivsed kütused, muud asjad aitavad siin kindlasti kaasa, aga on selge, et ka käitumuslik suur muutus siin peab toimuma, mis puudutab autode kasutust.

Nüüd, autode kasutamise vähendamist on kahtlemata kõige lihtsam alustada linnadest, kus liikuvusele on võimalik lihtsasti luua mugavaid alternatiive. Me kõik teame, Eesti on hajaasustusega riik. Kui sul on vaja sõita väikesest külast, on ju, iga päev 50 või 60 kilomeetrit, ma ei tea, tööle või kuskile, siis loomulikult sellele mugavat ühistranspordi alternatiivi luua on väga raske, seda tihti ei eksisteeri. Jah, ka seal on kahtlemata võimalik edusamme teha, aga põhimõtteliselt sellistes olukordades hajaasustusega piirkondades autodest loobumine on palju keerulisem ja ma arvan, et me esmajärjekorras ei peakski seda oma inimestelt nõudma, vaid tõepoolest mõtlema sellele, kuidas linnades, kus alternatiivid on väga hästi kättesaadavad, kus vahemaad on väikesed ja kus ka autostumisest tulenevad negatiivsed mõjud nii ummikute kui ka õhusaaste mõttes on kõige suuremad, kus seal kiireid edusamme saavutada. Seda on võimalik teha, seda on mitmed linnad tõestanud, et seda on võimalik teha, ja ka Eestis kahtlemata on see tehtav ja tegelikult hädavajalik.

Loomulikult me teame seda ja oleme neid vastuargumente kuulnud, et kohalikud omavalitsused ise vaatavad, et see on kohalike omavalitsuste pädevus toimetada, et kui nad oma teedeehitusprojekte teevad, eks nad peaksid nendele asjadele mõtlema. No peaksid, muidugi peaksid. Kohalikud omavalitsused Eesti riigis peaksid mõtlema väga paljudele erinevatele teemadele ja mitte ainult mõtlema, vaid neid ka ära lahendama. Aga me teame, et nad tihti seda ei tee. Üks osa sellest on kahtlemata tulubaas. Eestis on kohalike omavalitsuste tulubaas väga ahtake. Teine on kahtlemata ka selles väga suures prioriteetide nimekirjas küsimus sellest, milliseid teemasid kohalikud omavalitsused ise enda jaoks peavad esmajärjekorras oluliseks. Ja tuleb ausalt tunnistada, et enamasti enamikus linnades jalgrattateede arendamine nende alla ei kuulu. Ühe erandiga, mida ka tuuakse näitena, et meil on Euroopa Liidu vahendite toel ehitatud väga palju kergliiklusteid väiksemate linnade ja asulate ümber, kilomeetrite kaupa, me kõik oleme neid näinud. Ilusad teed, liiklejaid ei ole, aga teed on ilusad ikka. Ma ei ütle, et need on halvad projektid olnud, noh võib-olla mõnes kohas need kohad, kus nad ära lõpevad järsku keset põldu, ei ole lõplikult ja terviklikult läbi mõeldud, et kui ehitada järgmisesse asulasse, siis tasuks ikka järgmise asulani ta välja ehitada, mitte lõppu teha.

Aga seal tuleb tähele panna, et need projektid on valdavalt kahe hoopis teise eesmärgiga. Esimene on liiklusohutus maanteedel, et inimesed ei kõnniks teepeenral, kus on võimalik saada ka surma, eriti pimedal ajal, nagu Eestis väga suur osa aastast on. Ja teiseks, nad täidavad põhiliselt sellist tervisespordi või terviseliikumise eesmärki, nad ei täida valdavalt igapäevase liikumise alternatiivi pakkumist isiklikele sõiduautodele. Ja linnade keskel, linnasüdametes, kesklinnades tegelikult terviklikku taristut välja arendatud ei ole.

Nüüd, meie ettepanek ongi selline ilus ja lihtne ja tulevikku vaatav, et kohalike omavalitsuste motivatsiooni nendes küsimustes suurendada, ergutada kohalikke omavalitsusi tõepoolest need teemad süsteemselt läbi mõtlema ja rattateedevõrk kokku leppida, teatud linnaruumi projekteerimis- või planeerimisküsimused läbi mõelda ja kokku leppida. Ja siis hakata neid lähiaastatel kiiresti ellu viima, selleks et selle kümnendi lõpuks me võiksime öelda, et kõikides Eesti suuremates linnades on täiesti kvaliteetne igapäevane jalgrattataristu olemas ja autoga liikumisele on olemas hea, keskkonnasõbralik ja tervislik alternatiiv. Selleks me teeme ettepaneku näha valitsusel ette riigieelarves vajalikud vahendid, et kohalikele omavalitsustele selles osas tuge pakkuda. Ma tänan teid ja hea meelega, vastan ka küsimustele.

10:25 Aseesimees Martin Helme

Palun! Ja küsimusi on ka tulnud. Riina Sikkut, palun!

10:25 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt ütlen, et tõesti väga hea ettepanek ja suurepäraselt motiveeritud siit puldist. Minuga juhtus selline lugu, et eelmisel aastal, kui laps hakkas kooli minema, tema suur unistus oli rattaga hakata koolis käima, mina siis kõigepealt ütlesin: "Ei-ei, õpime selle koolitee jala selgeks!" Ja siis läks ilm juba nii kehvaks, et: "Aga sõida need kolm peatusevahet bussiga, vaata, täna hommikul sajab." Aga tegelikult ma lihtsalt ei julgenud teda rattaga liiklusesse lasta. Samas, kui lapsed viiakse autoga kooli või lähevad ühistranspordiga, ega need mõjud liikumisele – nii iseseisvale liikumisele, tervisekäitumisele – on palju pikemaajalisemad. Sa rääkisid väga palju sellest, et tõesti on õhusaaste, linnaline liikuvus, kliimaeesmärgid. Aga kas tegelikult nende rattateede rajamisel pikemaajalisem tervisemõju ka on?

10:26 Jevgeni Ossinovski

Jaa, muidugi on. Kui küsimus on alternatiivi valikus, kas istuda maja ees autosse ja sõita treppi või siis sõita kas või mõned kilomeetrid iga päev jalgrattaga, siis loomulikult see tervislikkuse komponent selles liikuvuse muutuses on ilmselge ja loomulikult positiivne. Uuringud on seda tõestanud. Kusjuures uuringud on näidanud, et ka ühistranspordiga liikumine võrreldes näiteks autoga liikumisele on tunduvalt tervisesõbralikum tulenevalt sellest, et ühistranspordi peatusesse tuleb siiski minna ja sealt edasi kas või natukene jala liikuda.

Kui me vaatame, sa tead seda muidugi väga hästi, et meie tervisenäitajad, ülekaalulisuse kasv, eriti laste rasvumine, kus me paraku väga kiirete sammudega võtame järele Euroopa arenenumatele riikidele, kus need vead on juba mitukümmend aastat tagasi tehtud. Paraku on vähe olnud seda kohta, kus me oleme suutnud olla targemad. Laste haridustee on tegelikult liikluse kontekstis väga oluline, seda näeb ju Tallinna linnas väga hästi. Kui on koolivaheaeg, siis autoummikud on poole väiksemad. Ja miks see niimoodi on? Sellepärast, et ühel või teisel põhjusel lapsevanemad veavad oma lapsi autodega massiliselt kooli. See on kindlasti mingil määral ka haridusasutuste võrgu planeerimise küsimus: mitte alati seal, kus inimesed elavad, ei ole kohalik omavalitsus ehitanud kooli või lasteaeda. Aga teiselt poolt on see kahtlemata ka küsimus sellest, missugused on pere liikuvuse valikud.

Tõepoolest, näiteks Tallinna rattastrateegia üheks prioriteediks ongi näiteks välja võetud spetsiifiliselt kooliteede turvalisuse tagamine jalgrattaga. Me teame, kus haridusasutused hakkavad, on tehtud ka analüüs sellest, kust need lapsed jõuavad sinna kooli. Ja siis, kui me läheme ristmik ristmiku haaval läbi vaatama seda, kuidas ta sealt ühest majast üle kolme tee tulles kooli jõuab, siis üldiselt on mitu ristmikku tee peal, kus saab surma, kui läheb halvasti. Ja noh, kui ka isiklik näide tuua, siis mina käin oma lapsega jalgrattaga koolis nii, et sõidan temaga kaasa, tema sõidab oma rattaga, mina sõidan oma rattaga. Ma arvan, et ta võiks poole aasta pärast või aasta pärast juba sõita ka iseseisvalt, aga sellel kooliteel on kaks ristmikku, kus ta võib saada surma, ja sellepärast ma ei julge seda lubada. Selliseid ristmikke ei tohiks olla Tallinnas, kus laps võib rattaga surma saada.

10:30 Aseesimees Martin Helme

Raimond Kaljulaid, palun!

10:30 Raimond Kaljulaid

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Ossinovski! Te olete viimastel päevadel saanud ennast kurssi viia ühe Eesti omavalitsuse, päris olulise omavalitsuse eelarvevajadustega, eelarveplaanidega, strateegiatega. Kas ka Tallinn tegelikult võiks vajada siin riigipoolset lisatuge ja mis võiksid olla need eelarve suurusjärgud, kui me räägime üleriigiliselt? Kui suures ulatuses võiks riik toetada omavalitsusi selle idee elluviimiseks, mida te olete siin tutvustanud?

10:30 Jevgeni Ossinovski

Ma tänan, härra Kaljulaid! Ka teie olete minu teada viinud ennast kurssi ühe Eesti omavalitsuse eelarveküsimustega. See võib olla isegi sama omavalitsus. Aga tõepoolest, kui me Tallinna puhul räägime, siis Tallinnas tegelikult rattastrateegia on olemas. Seal võib-olla mõnda asja on natukene vaja uuendada, täpsustada, põhimõtteliselt see strateegiline vaade on olemas. Jama on selles, et seda ei ole sisuliselt ellu viidud. Seda on ellu viidud ainult n‑ö jooksvate tee rekonstrueerimise projektide käigus ehk siis, kui terve tee on kuskil ära rekonstrueeritud, on sinna jalgratturitele vajalik kvaliteetne taristu loodud. Näiteks Reidi tee, Gonsiori tänav, mõni teine objekt veel, kus tõepoolest on kvaliteetne taristu tekkinud. Gonsiori tänava puhul muidugi ei saa jätta mainimata, et need betoonist vihmavee äravoolu asjakesed – no see on katastroof. Neid sai sinna paigaldada ainult selline inimene, kes pole mitte kunagi jalgrattaga sõitnud. Nagu rongiga sõidaks mööda seda rattateed, aga noh, ta on eraldiseisev ja see tähendab seda, et ta on turvaline. Ebamugav, aga turvaline.

Aga kindlasti ka Tallinnas lähiaastatel on väga oluline, et neid plaane päriselt hakataks ellu viima. Me siin suure olulise sammu edasi astume. Ma vaatasin, et koalitsioonilepingus, mis Tallinnas on sõlmitud, on ka see teema päris prioriteetsena esile toodud, just kooliümbruse turvalisuse tagamise vaates ja kesklinna põhivõrgu arendamises. Meil juba linnaosadest, päris mitmest kohast, n‑ö rattatee kiired tulevad sisse, aga edasi seda terviklikku taristut südalinnas, et seal oleks võimalik turvaliselt liigelda, väga palju ei ole. Sellel aastal tehti teatud edusamme, mis kõik on, ütleme, midagi tehti täiendavalt ka, mis puudutab jalgrattateede rajamist. Võib-olla see ei ole päris optimaalne, aga vähemasti Tallinnas asjad, ma loodan, hakkavad edasi liikuma. Ma tean, et ka Tartus on prioriteediks seatud rattateede arendamine ja strateegiline vaade on ka seal olemas. Aga teiste linnade puhul on tegelikult see tähelepanu siiani olnud üsna vähene.

10:33 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

10:33 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle jäi kõrvu selline väide, et omavalitsused justkui nagu ei tunne rattateede osas väga suurt huvi või on kuidagi ükskõiksed. Võib-olla Tallinnas see ka nii on, ma ei oska seda kommenteerida, kuid Raplamaal see kindlasti nii ei ole ja ma arvan, et paljudes Eesti kohtades kuskil nii ei ole. Ja tõsi on see, et pigem on see takistuseks ikkagi eelarve. Sa ka otsapidi seda nii kergelt mainisid. Minu meelest on see üks põhilisemaid tegelikult takistusi kogu selles valdkonnas kiireks edasiminekuks. Ja usu, ainult mitte Tallinn ei ole see fookus, vaid tegelikult peaks terve Eesti olema, ja mitte linnad ei ole probleem, vaid ka asulate, väiksemate asulate vahel olevad rattateed on tegelikult sama olulised. Jagad sa mu arvamust?

10:34 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, härra Hepner! Ma ei soovinud kindlasti kohalikke omavalitsusi solvata, nii et kui see niimoodi võis kellelegi välja paista, siis ma vabandan selle pärast. Ma tahtsin öelda täitsa selles mõttes empaatiliselt, kaastundlikult, et tõepoolest tulubaas on ahtake ja need prioriteedid ja ka seadusest tulenevad ülesanded, mis kohalikul omavalitsusel on vaja täita selle eelarve tulubaasi eest, selles valikus rattateed kipuvad n-ö prioriteetsuses allapoole nihkuma. Ja ma isegi ei ütle, ma ei anna siin hinnangut, et kui sul näiteks ei ole vallas võimalik pakkuda eakatele inimestele vajalikke sotsiaalteenuseid, et nad üldse igapäevaselt toime tuleksid, ja teisel pool, et investeerime, on ju, rattateedesse, siis on täiesti mõistetav, et valitakse see, et vanainimesed saaksid kenasti hakkama kas koduteenustega või üldhoolduses. Nii et jah, põhiline mure on selles.

Nüüd, kas kõik rattateed on võrdselt olulised? Ei ole, siin ma jään eriarvamusele. Et tegelikult tuleb prioritiseerida ja prioritiseerida tuleb, lähtudes sellest, et kus on võimalik saavutada kõige suurem see n-ö asendusefekt, kõige suurem ja mõju sellele, et inimesed vahetavad isikliku sõiduauto siis jalgratta vastu ära. See üldiselt on suuremates linnades, seal lihtsalt on võimalik seda efekti saavutada rohkem kui mõnes väiksemas asulas. Kujutame ette, et ehitame näiteks 10 kilomeetrit rattateed, ma ei tea, ühest keskusest teise omavalitsuses, eks ju, aga kui selles teises keskuses elab 150 inimest või noh, okei, 500 inimest, eks, siis selle kasutus saab olema tõenäoliselt kaunis ahtake. Liiklusohutuse mõttes see võib olla vajalik ja sellest vaatest neid siiani on tehtud, aga selle asendusefekti mõttes tõenäoliselt selles suuremas keskuses, linna rattateede rajamine võiks anda suuremat mõju. Aga lõppkokkuvõttes muidugi tuleks turvalist ja ja kergliiklusele sobilikku liikuvust arendada mitte ainult suurtes linnades, vaid väiksemates. Ja tegelikult meie ettepanek näeb ette ja see meie kontseptsioon on see, et valitsus näeks ette vastavad vahendid ja kohalikud omavalitsused vastavalt oma huvile saaksid neid siis taotleda neid vahendeid. Et ta ikkagi eeldab, et nii palju prioritiseeritakse ka kohapeal seda, et soovitakse tegelikult sellesse teemasse sisuliselt panustada, sest see ei ole ainult raha, see on ka planeerimine, eks ju, see on läbimõtlemine, millisel viisil need asjad toimivad. Nii et ma kindlasti ei arva, et väikestele omavalitsustele peaks ta suletud olema. Seda kindlasti mitte.

10:36 Aseesimees Martin Helme

Eduard Odinets, palun!

10:36 Eduard Odinets

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on umbes samal teemal, mis eelminegi, eks ju. Nendest väikestest kohtadest ja asulatest ja valdadest, mis on tegelikult väga seotud ka linnadega, eks, kui me rõngasvaldades või kui vaatame, mis ümber Tallinna toimub, eks ju, ja teiste suurte linnade ümber, kus elanikud tulevad pealinna või suurde linna tööle ja tulevad isikliku transpordiga, ka nendel puudub see võimalus, eks ju, võib-olla pisut kauem, aga siiski ka jalgrattaga linna jõuda n-ö vallast või väikelinnast. See tähendab, et ka nemad vajavad mingit sellist strateegiat, kuidas ühendada oma jalgrattateed või kergliiklusteed linnasüsteemiga. Ja mulle tundub, et on oluline teema ka see koostöö suure linna ja väikelinna [vahel], selline ühine strateegia. Kas see eelnõu võimaldab ka omavalitsuste koostööprojektidele abi küsida? Kas omavalitsusliitudel on võimalik abi küsida? Kuna tihti on valla ja linna vahel ka riigimaanteed, kas riik võib tulla kolmandaks partneriks? Et ka selliseid koostööprojekte on võimalik siit rahastada?

10:38 Jevgeni Ossinovski

Jaa, see on hea mõte, kindlasti võiks selline võimalus tekkida. Kui me selle ettepaneku täna heaks kiidame, siis muidugi peaks valitsus seda koostöövõimalust ette nägema. Mis puudutab nüüd kaugemate kohtade ühendamist rattateedega, siis üldiselt on leidnud tõestust, et optimaalne selline igapäevase tööle või kooli või kuhu iganes liikumise distants, mida on inimesed valmis rattaga läbima ja auto koju jätma, üle 10 kilomeetri väga ei ole seal, pigem isegi vähem. Ütleme, et optimaalne on ikka pigem vaadata sellist 5-kilomeetrist raadiust, aga 5 kilomeetrit raadiust ongi enamiku Eesti linnade puhul kogu linn ja sinna veel natukene seda valglinnastumist juurde.

Ma tean, et on inimesi, näiteks Tallinnas, kes käivad jalgrattaga Viimsist kesklinna tööle. Tublid inimesed, peab ütlema. Ma arvan, et enamik nii sportlikult tublid vist ei suudaks olla. Ma kõhkleks ise ka, kui ma elaks Viimsis, et kas ma ikka igapäevaselt rattaga sinna ja tagasi tuleks. Küll siin näiteks sellist kombineeritud liikuvust võiks soodustada, näiteks rongi ja jalgratta kombinatsioon. Sel teemal mäletame on olnud ka üsna tõsine poleemika, kui Elron oma rongide nappuses on kehtestanud rattapileti, mis ei ole küll väga kallis, aga sõnumina pigem öelnud, et jätke oma rattad maha. Keegi suutis anda ka üsna halva kommentaari, et muidu on Eestis juba varsti liiga palju rattaid või mingi selline omapärane seisukoht seal oli. Tegelikult sellist liiklust võiks kindlasti rohkem soodustada seal, kus see võimalik on. See tegelikult tähendab seda, et kuhu rongiliin läheb, sest bussi peale jalgrattaid ju massiliselt keegi võtma ei hakka. Aga jah, selliseid koostööprojekte ikka võiks edendada muidugi.

10:40 Aseesimees Martin Helme

Peeter Ernits, palun! 

10:40 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, meie valitsuses oli selline programm, kohaliku omavalitsuse kergliiklusteede ja -radade võrgustiku loomine. Aga nüüd oled sa pumba juures ja kõigepealt edu sulle ja et sinu seltskonnast ei kujuneks järjekordset puudlit, nagu rohelised kunagi võeti. Aga kui rääkida otse, et Miša on nagu autousku, sinu lähem võitluskaaslane, ja sina linna presidendina oled jalgrattausku rohkem. Mis sa arvad, kelle võim peale jääb? Kuigi see eelnõu ettepanek on järgmise aasta riigieelarvele, aga see asi on juba läinud, aga räägi parem sellest, kuidas sul õnnestub või kes peale jääb. Need rajad on juba punaseks värvitud mõne koha peal ja nagu sa ütlesid, et raha on vähe. Aga kuidas sul läheb Mišaga? Kes peale jääb Tallinnas?

10:41 Jevgeni Ossinovski

Ma tänan! Siin pumpa ei ole, ma vaatasin, täitsa pult on, ilma pumbata. Aga see teie valitsus, nii-öelda, ehkki iga Vabariigi Valitsus on meie kõigi valitsus. Aga see teie valitsus, nagu sa ütlesid, koalitsioonileppes nägi küll ette seda asja, aga ega ta sisuliselt midagi ei teinud. Nii et sisulist sellist eestvedamist Majandusministeeriumis küll ei tekkinud, ei tekkinud selles küsimuses paraku. Küll praeguse seisuga töötatakse siin Euroopa Liidu erinevaid meetmerahakesi välja siin taastefondist ka, kuna kliimaeesmärgid on ju prioriteetsemaks muutunud ka, et natukene siin eelarverahakest antakse ka omavalitsustele juurde, aga üldiselt nendele linnadele, kus juba tegelikult mingisugune strateegiline nägemus on olemas. Me tahaksime tõepoolest näha ette selle, et kohalikel omavalitsustel oleks vajalik raha selleks, et need asjad läbi mõelda, sellele vastav strateegia välja töötada.

Nüüd, Tallinna rattastrateegia elluviimine kindlasti on prioriteetne asi uuele linnavalitsusele, kui ta ametisse saab, ja ja ei, ma ei tahaks kindlasti öelda, et Tallinna jaoks asi seisab põhiliselt rahas. Ei. Raha, mis on vaja leida, tuleb leida ja arvestades eelarve suurust Tallinnas muidugi seda on võimalik teha. Pigem on küsimus selles, et eriti Tallinna kesklinnas, kus ruum on hästi kitsas, ruumi on lihtsalt väga vähe tulenevalt sellest, et Tallinna südalinna ruumikasutus on väga suure koormuse all või et tal on nii palju erinevaid funktsioone, siis siia reaalselt leida neid kohti, kuhu kvaliteetset rattataristut rajada, see pole nii lihtne. See vajab projekteerimist, läbimõtlemist jne ja siis muidugi ka ehitamist. Nii et ma arvan, et siin reaalsed muutused selles osas tulevad ja töötame selle nimel, et nii läheks. Aitäh!

10:44 Aseesimees Martin Helme

Urmas Reinsalu, palun!

10:44 Urmas Reinsalu

Aitäh! Austatud härra linnavolikogu esimees! Küsimus on selge, et enne Tallinna valimisi olid kõigil teemaks, ja õigusega teemaks, need punased rattateed. Meil oli ühine arusaamine – mäletan, et Raimondiga olime debatis, ja kes seal veel oli, Martin oli debatis –, et need punased rattateed on mürgised, need on ohtlikud ja need on inetud. Küsimus on selles, et kui sotsiaaldemokraadid nüüd tulevad ja tahavad raha juurde saada riigieelarvest, ma toetan seda asja, Tallinna linn peab korda saama, aga küsimus on: mis kuupäeval need punased rattateed ära kaovad? Paluks selget vastust! Kas sotsid hakkavad nüüd täitma lubadust, mis oli meil jutuks pärast kohalikke valimisi, või mitte?

10:44 Jevgeni Ossinovski

Kas sa tahad siniseid? (Naer saalis.) Sind häirib see värv, ma saan aru, minule punane värv meeldib, ma ei ütle küll... Aga kui sisuliselt vastata, siis muidugi ei ole see kuidagi optimaalne lahendus, mis tehti. Need mürgised asjad seal – valati värvi kanalisatsioonist alla. Veel juurde see, kui käpardlikult seda suudeti korraldada, see on üsna-üsna uskumatu ühelt poolt. Teiselt poolt, hea ette, et üldse midagi tehakse selles suunas. Ma arvan, et edaspidi peaks tegema kvaliteetsemalt. Ma usun, et me jõuame ka selleni, et tegelikult jalgrattateid ei ole vaja täisulatuses ära värvida, punaseks võõbata, teiste linnade kogemus näitab, et värvitaks ainult ohtlikke lõike, näiteks ristmike kohti, kus on oluline, et autojuhid märkaksid, et seal kõrval see jalgrattatee on. Aga kui see mujal kulgeb, noh näiteks kõnniteega samal kõrgusel, et noh, kas ta peab üleni punane olema, nagu näiteks meil praegu on Estonia puiestee, piki Estonia puiesteed põhimõtteliselt, kus ta on kõnniteega paralleelselt ja selline jõhker punane. Samas jalgratturina – sina, ma tean, rattaga ei sõida – jalgratturina ma pean ütlema, et sellel on oma positiivne võlu või mõju. Ja Eestis tegelikult jalgratturitega arvestamise kultuuri jalakäijatel on ka väga vähe. Ehk siis, kui sa jalgrattaga sõidad, siis ikka peaaegu kogu aeg sa näed seda, et jalakäijad tulevad jalgrattateele ehk teistes linnades, kus rattakultuur on arenenum, inimesed suhtuvad jalgrattateesse peaaegu samamoodi nagu autoteesse. See on teiste inimeste liikumisviiside koht ja mina sinna ei lähe ja kui lähen, siis vaatan mõlemale poole, astun üle tee ja lahkun sellest kohast, Eestis üldiselt. Võtame näiteks teine koht, kus ei ole ära värvitud, näiteks Snelli pargis siinsamas tagant, seal on ta isegi pooleks ära eraldatud, aga tegelikult seal praktiliselt nendel iseseisvalt rattaga sõita ei saa, sest jalakäijad ja nende koerad ja lapsed käivad seal jalgrattateel. Ja nüüd praktiline kogemus on see, et kui sa mööda punast teed jalgrattaga sõidad, seal jalakäijaid ei ole, ta selles mõttes visuaalselt töötab, töötab päris kindlasti ja on jalakäijate või jalgratturite elu teinud kindlasti lihtsamaks. Kole ta on, punkt üks. Ja punkt kaks, ma arvan, et pikemas vaates sellist asja vaja ei oleks. Me peaksime looma sellised rattateed, mis on visuaalselt ilusti eraldatud muudest liikumisviisidest ja värvida tuleks siiski ainult ohtlikel lõikudel, kas kuskil kurvides või ülekäikudel, selleks et seal täiendavat tähelepanu tekitada, aga muus osas seda vaja ei oleks.

10:48 Aseesimees Martin Helme

On tekkinud protseduuriline. Urmas Reinsalu, palun!

10:48 Urmas Reinsalu

Austatud istungi juhataja! Ma ei saanud tegelikult selget vastust, kas need punased rattateed kaovad ära või ei kao ära. Ma paluksin istungi juhatajat, kas istungi juhataja sai sellele vastuse. Sest enne valimisi rääkisid sotsid küll teist juttu, ei rääkinud niisugust juttu, et hea, et üldse midagi tehakse. See ei olnud küll nagu valimispaatos. Härra istungi juhataja! Kas siis kaovad ära või ei kao ära? Paluks selget objektiivset ekspertiisi selles küsimuses.

10:48 Aseesimees Martin Helme

Jah aga, armas Urmas, see ei olnud protseduuriline küsimus. See, et me vastust ei saa, see on siin saalis nii tavaline. Jürgen Ligi, palun!

10:48 Jürgen Ligi

Aitäh! Ma tahaks tulla teile appi. Kas teil siiski ei oleks korrektne sellised tühjad jutud ära katkestada? Need ei ole protseduurilised küsimused. See on tegelikult parlamendi väärikuse küsimus, et neid jutte ei saaks niimoodi esitada. Kas olete minuga nõus?

10:49 Aseesimees Martin Helme

Jah, see ka ei olnud protseduuriline. Aga ma siiski pean ütlema, et kuskil on olemas selline piir, kus parlamendi väärikus hakkab kannatama, ka kui juhataja surub alla parlamendisaadikute küsimusi. Ma arvan, et siin ei ole, sellest piirist ei tasu ka üle minna. Ja vot ei sõltu saadikust ... (Naer.) Ei sõltu saadikust, siis, Jürgen, sina ei saaks mult üldse sõna ju. Mihhail Lotmanil on küsimus. Palun!

10:49 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Jevgeni! Ma olen ka jalgrattur ja minu mure on seotud sellega, et mitte niivõrd omavalitsuste sisemiste teedega, aga nende teedega, mis ühendavad omavalitsusi. Kui ma sõidan näiteks Tartust Põlva, siis osal teejuppidel on suurepärane jalgrattaga sõita, nagu lust ja lillepidu on seal sõita. Aga siis ta äkki kaob, sest hakkab teine omavalitsus. Lihtsalt haihtub, kusjuures mõnikord tekivad väga ohtlikud olukorrad. Kaovad seal, kus on väga kitsas ja kus autojuht ei näe. Kas ei oleks sul mingisugust ettepanekut ka sellisteks olukordadeks?

10:50 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks, ma vastan Urmas Reinsalule, et Tallinna Linnavolikogu istung algab täna kell neli Vana-Viru tänaval. Kui sa tahad arutada nendel teemadel, siis kahtlemata see koht ja aeg on olemas, oled teretulnud. Kutse on sulle edastatud.

Nüüd, mis puudutab neid kergliiklusteid, ma tegelikult oma ettekandes seda teemat puudutasin, see ei ole otseselt meie ettepaneku fookus. Ettepanek küll otseselt ei välista seda, aga meie teemapüstituse fookus on tegelikult linna keskmes jalgrattataristu väljaarendamine selleks, et pakkuda turvalist ja mugavat alternatiivi sõiduautole. See on see mõte. Nüüd, need kergliiklusteed, mis on rajatud kiirtena linnadest välja, nendel on üldiselt olnud teine eesmärk: kas tervisesport või liiklusohutus maanteedel. Need on olulised asjad, ma ei ütle, et need ei ole olulised asjad, lihtsalt need ei ole meie ettepaneku fookuses.

Ma mainisin ka seda, et jah, tõepoolest, mõni neist projektidest, mis on euroraha toel tehtud, on olnud väga vajalik ja õnnestunud, aga mõnikord mulle näib, et nad on rajatud kohtadesse ja mahus, mis pigem on lähtunud sellest, et raha oli ja kuskile sai ehitada ja siis me ta sinna tegime. Tõenäoliselt on ka neid näiteid, kus rattatee on lõppenud omavalitsuse piiriga, aga tihti on ta ikkagi lõppenud seal, kus lõppes raha. Ehk siis ehitati nii mitu kilomeetrit, kui palju seda toetust saadi, ja siis ta sai otsa.

Tõsi ta on, et nendes kohtades – ja see on tegelikult kogu liikluse arendamise üks põhiprintsiipe – taristut tuleb arendada terviklikult. Me ei kujuta ette, et ehitame näiteks autoteed, ma ei tea, Paidest Türile, ehitame neli kilomeetrit valmis ja siis ta katkeb ja edasi on põld. No see pole ju mõeldav, et me niimoodi teeme. Kui me tahame seda korda teha või ehitada mingit uut teed, siis me teeme seda terviklikuna, et ta täidaks mingisugust sisulist liiklusfunktsiooni. Aga kergliikluses me ei ole niimoodi lähtunud, me oleme lähtunud sellest, et kuule, siin on raha või koht, tõmbame siin paarsada meetrit maha, aga mis edasi saab, eks näis.

Tegelikult ka nende punaste rattateedega Tallinnas on seesama asi juhtunud, et väga paljudes kohtades terviklikkust ei ole tekkinud. Sa sõidad, sõidad, sõidad mööda rattateed ja siis ta klõpsti saab lihtsalt otsa. Selles mõttes on tõesti probleem, kui terviklikku planeerimist ei ole. Nii et nende linnadevahelise turvalise liikumise viiside loomine kergliiklejatele – kindlasti ma ei ole selle vastu, seda saab toetada ikka. Aga selle ettepaneku fookus on natuke mujal.

10:53 Aseesimees Martin Helme

Jürgen Ligi, palun!

10:53 Jürgen Ligi

Austatud volikogu esimees! Mul on väga kurb meel, et te Riigikogust ära lähete. Aga ma pean enne teile ütlema, et see on üsna masendav, kuidas sotside viimased eelnõud on sedalaadi, et riik peab andma omavalitsustele raha ja ütlema, mis nood tegema peavad, seaduses peab olema fikseeritud mingisugune summa mingisuguseks otstarbeks või et riigieelarve kaudu peab reguleerima turuhindu. Öelge, kas teilt saaks kuidagi sellist debatti ka välja meelitada, mida riik peab tegema ja mida ta ei pea tegema? Omavalitsus ise on ka mingisugune üksus, osa riigist, kes peaks langetama ise otsuseid, neid ise rahastama ja tegema ka naaberomavalitsusega vajadusel koostööd.

10:54 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud volikogu liige! Ma ei nõustu teie hinnanguga sotsiaaldemokraatide eelnõudele. On olnud head eelnõud, kahju, et koalitsioon ei ole neid toetanud. Mis puudutab elektrihinna alandamist näiteks, väga-väga oluline asi ja mitmeid teisi. Nüüd, minul on kaheosaline ... Härra Ligi, teid ei huvitagi minu vastus, ma olen väga nördinud. Minu vastus on kaheosaline. Esiteks, ma olen nõus, et kohaliku omavalitsuse autonoomiast ja ülesannetest tulenevalt peaksid nad ka ise oma arengut põhiliselt juhtima ja seda nad jõudumööda ka teevad, aga see tulubaas, mis neile on eraldatud, on nõrk. Sellel on erinevaid põhjuseid, miks ta seda on, aga ta seda on. Ja see, et seda on püütud tasandada 95%-s omavalitsustes läbi ühe või teise valemi, et see tegelikult minu hinnangul ei ole adekvaatne ja seda ma ütlen päris tõsiselt. Riik ei ole adekvaatset kohalike omavalitsuste rahastamismudelit koos vastavate ülesannetega tegelikult loonud.

Meil oli lootus, et siis, kui tehti haldusreformi, et siis võiks samal ajal tekkida see arusaam, ja tegelikult need arutelud valitsuse tasemel ka olid, erinevad ministeeriumid vaatasid üle neid ülesandeid, mida teeb riik või teeb omavalitsus, et vaadata, kas midagi tuua riigi tasandi juhtimisse ära, midagi anda alla ja koos sellega modifitseerida ka tulubaasi. Need arutelud ebaõnnestusid, nad ei toonud mitte mingisugust tulemust. (Rääkimine saalis.) Ei, seal oli küsimus nii ülesannete ülespoole toomises kui ka allapoole viimises.

10:56 Aseesimees Martin Helme

(Jürgen Ligi kommenteerib kohapealt.) Jürgen, see debatt parlamendisaalis ei käi nii. Sul on küsimus, tal on vastus.

10:56 Jevgeni Ossinovski

Jah. Aga paraku see ei andnud tulemust. Üks osa sellest muidugi oli see, et ministeeriumidel olid oma teatud erihuvid, et nad ei tahtnud oma rahahoobasid ära anda. Aga teine pool oli tegelikult selles, et meie haldusreform õnnestus suboptimaalselt, ma ütleks niimoodi. Mõnes kohas, näiteks saarte peal on meil ju terve saaresuurune omavalitsus. Mõnes kohas on peaaegu maakonnasuurune omavalitsus ja mõnes kohas on tegelikult mingisugune täielik puder.

Võtame näiteks Võru maakonna. Võru maakonnas linn on eraldi, poole maakonna suurune vald on üleval ümber linna ja poole maakonna suurune vald on all, ühest piirist teiseni peaaegu. Põhiline raha liikumise koht on ju tegelikult teenused, mida valdades elavad inimesed tarbivad linnas. Linn peab neid pakkuma ja pakub neid mitte ainult oma inimestele, vaid pakub ka nendele, kes oma tulu viivad ära teise omavalitsusse. Mõnes teises, näiteks Saaremaal sellist küsimust ei ole. Üks nendest põhjustest, miks ei ole, ma arvan, on olnud keeruline leida ühtne ja mõistlik rahastusmudel kohalikele omavalitsustele. 

Nii et ma tõesti arvan, et see on üks suurimaid ebaõnnestumisi Eesti riigi juhtimises, et seda süsteemi pole loodud, ja nõuda autonoomselt, et tehtagu, ei ole õige ega väärikas. Ma tean, sinu enda ilmavaateline lähenemine on see, et neilt tuleks kõik ära võtta, nii raha kui ülesanded. Täpselt nii, ma tean sinu seisukohta. Et las teevad jaanilõket ja aitab neile küll. Mina olen teist meelt, aga see on laiem filosoofiline arutelu ja sellest lähtudes ka kindlasti need otsused võiksid olla erinevat laadi. Tegelikult täna ei ole üldse mingeid otsuseid, praegu on see süsteem lastud omasoodu. Väikeste mingite muudatustega ühte- ja teistpidi on tekitatud olukord, kus ei saa minu meelest seda argumenti väärikalt kasutada, et neil on raha olemas, las ise vaatavad, mis teevad. See on esimene osa minu vastusest. 

Teine osa minu vastusest puudutab üldist huvi ja üksikhuvi. On teatud küsimusi, kus mõne teenuse osutamine või mõne investeeringu tegemine on selle konkreetse omavalitsuse vajadustest lähtuv, see on nende huvi ja sellest tulenevalt võib öelda, et jah, et siis nad peaksid sellega ise tegelema. Aga mitte kõikide teemadega see niimoodi ei ole. Noh, näiteks kvaliteetne haridus, selle pakkumine, ma arvan, et ei ole ainult ühe omavalitsuse huvi, see on tegelikult ka laiemalt riigi huvi, et kvaliteetne haridus oleks tagatud. Kui me võtame näiteks kliimaeesmärkide saavutamise, siis ma arvan, et siin on suurem, kogu ühiskonna ja riigi huvi kui konkreetse ühe omavalitsuse huvi. Jah, võib öelda, et ka nemad peaksid seda rohkem prioritiseerima. Aga see, et kohalikud omavalitsused ühte- või teistpidi käituksid, et see ei ole ainult nende omavalitsuste huvides, vaid on tegelikult kogu riigi huvides. Ja kui see on kogu riigi huvides, siis minu hinnangul on õige seda ka rahaliselt motiveerida, sest me tahame, et need eesmärgid oleksid saavutatud.

11:00 Aseesimees Martin Helme

Indrek Saar, palun!

11:00 Indrek Saar

Aitäh, Jevgeni, seda debatti rahulikult vedamast! Seda, et see debatt siin Riigikogu saalis on väga vajalik, näitab ka see, millised on olnud küsimused ja kommentaarid. Ma arvan, et sellist kaasaegset arusaama sellest, mida üks rattastrateegia võiks sisaldada ja kuivõrd holistiliselt tuleb probleemile läheneda, seda see debatt kujukalt näitab.

Aga minu küsimus on, et me kindlasti ju selles mõttes päriselt jalgratast siinkohal ei leiuta. Kindlasti on neid riike, kust võiks ideid korjata ja mingil määral eeskuju võtta, mida sa oled kohanud või adunud. Kas sa oskad öelda, kus on need asjad hästi läbi mõeldud? Ja kas sa oskad öelda, selle jaoks, et üldse paigast minna sellise rattastrateegia loomisega, et mis suurusjärgus rahaeraldusest esimese hooga peaks minimaalselt rääkima?

11:01 Jevgeni Ossinovski

Ma tänan! Nagu ma ütlesin, et eks on selge, et parimad näited Euroopas on need riigid, kus rattaga liikumise, igapäevase liikumise osakaal on väga kõrge. Ta on seal väga kõrge mitte sellepärast, et need inimesed meeletult armastavad rattaga sõita, vaid sellepärast, et riik on ühel hetkel loonud vajalikud võimalused selleks, vajaliku taristu selleks. Koos sellega on hakanud jalgrattakasutajate hulk kasvama ja koos sellega on tekkinud kultuur. Ja see kultuur ühel hetkel muutub juba põlvkondlikuks. Täpselt see, miks ka näiteks Tallinna rattastrateegias rõhutatakse kooliteede küsimust, et sellest kultuurist kasvavad noored ratturid, kellest täiskasvanuna saavad ka inimesed, kes suurema tõenäosusega kasutavad jalgrattaid, sest nad on terve elu jooksul sellega harjunud. Nii et Holland on kindlasti hea näide, Taani on kindlasti hea näide, mitmeid teisi riike, kus tõepoolest jalgrattaid kasutatakse igapäevases liikumises palju. No ja linnad, on ta Kopenhaagen või Amsterdam, on tegelikult ju suured linnad, aga rattaga liigeldakse palju.

See ei puuduta ainult jalgrattateid. See kindlasti puudutab, jalgrattateed on igal juhul selle alus, et sul oleks turvalist liikumist võimalik teha. Aga see puudutab ka näiteks üldist linnaruumi planeerimist. Seda, et südalinnas näiteks autode liikumiskiirus on piiratud, et meil ei ole suuri magistraalteid, mis on inimestele, kergliikuritele ohtlikud. See tähendab jalgrataste parkimise süsteemi. Teame Põhjamaade rongijaamade esiseid, kus jalgratastele on tehtud eraldi terveid parkimismaju, mida Tallinnas Balti jaama ees on seal 10 parkimiskohta, piltlikult öeldes, ja ongi kõik. Nii et ta kindlasti vajab terviklikku strateegilist lähenemist.

Kui palju raha oleks vaja? Tegelikult muidugi nende strateegiate elluviimine on esiteks väga pika vinnaga protsess, tulenevalt ka sellest, et mõningaid asju, näiteks parkimisvõimalusi, on võimalik teha ruttu, jooni maha, autoteedele maha joonistada on võimalik ruttu, aga selleks, et tõepoolest süsteemset eraldiseisvat taristut luua, see üldiselt tähendab nii projekteerimist, ka linnaruumi tervikuna ümberkujundamist. Millegi arvelt peab see jalgrattateeruum tulema. Üldiselt on loogiline ja mõistlik, et ta tuleb autoteede kitsendamise arvelt. Igal pool see niimoodi ei ole. Nii et see võtab tegelikult pikka aega.

Meie esimene selline ettepanek on see. Me ei ole siin tegelikult rahalisi summasid selles konkreetses eelnõus ette näinud. Aga ma arvan, et see võiks olla selline mõnikümmend miljonit aastas. See on minu isiklik arvamus. Selline meede, millest esiteks saaksid omavalitsused raha selleks, et rattastrateegiad välja töötada, need läbi mõelda, need n-ö oma planeeringutesse, need koridorid sisse panna ja siis edaspidi, et hakata neid järk-järgult ellu viima. See kindlasti ei ole selline asi, mis on ühe aastaga tehtav. Aga ma arvan, ütleme, selline noh, paarsada miljonit 10 aasta peale. Ma arvan, et Eesti linnades oleks see rattataristu kvaliteet oleks hoopis parem. Ja loomulikult, omavalitsused paneksid veel oma raha sinna sinna juurde. Ja kui võrrelda, see tundub suur raha, aga kui võrrelda seda tegelikult selle finantsiga, mis pannakse autoteede ehitusse, remonti, ülalpidamisse, siis tegelikult on see muidugi suures pildis väike raha. Nii et see ongi küsimus, kas me prioritiseerime, kas me tahame seda muutust liikuvuses ellu kutsuda või mitte. 

11:05 Aseesimees Martin Helme

Jüri Jaanson, palun!

11:05 Jüri Jaanson

Aitäh! Teemat ennast ma pean väga oluliseks ja seda just rahvatervise kontekstis ja selles võtmes, et see on vajalik ühendatud kasulikkusega, nagu siin on kirjas. Aga teie esinemist kuulates mulle tundub küll, et väljaspool Tallinna te väga käninud ei ole ja räägite Tallinna asjust. Mainite ka seda, et mujal asjad nii hästi võib-olla ei ole. Ma ütleks küll, et Pärnus on väga head juhid olnud selle teema koha pealt, Pärnus on väga hästi arenev ja edasiarenev rattavõrgustik, ka veebi- või kodulehekülg, et seda kõike näha. Selles suhtes ma küll meenutaks pigem teile, et Tallinna volikogu kõnepult on siit natuke eemal, siin läheb jutt liiga Tallinna-keskseks ja arvamused ka. Ma küsiks pigem selle kohta, et mismoodi see rahajaotus peaks olema ja kas siis tõesti peaks see rahajaotus andma sellise täiendava signaali, et ära tee senikaua midagi, kuni riik hakkab sind toetama.

11:06 Jevgeni Ossinovski

Ei, sellist signaali vaja ei ole, aga tõsi ta on, et suur osa omavalitsustest ei ole teinud midagi, ka ilma aruteluta, kas peaks riik seda toetama või mitte. Meil on tõenäoliselt erinev arusaam sellest, mis asi see rattastrateegia, missugune kvaliteetne rattataristu on. Pärnus on kvaliteetset rattataristut väga vähe. Õnneks on Pärnus palju parke ja väga paljudel teedel on vähe liiklust, nii et seal on turvaline liigelda ka ilma selleta, aga me räägime muust liiklusest eraldatud ja ainult jalgratturitele ettenähtud teedest. Pärnu on kahtlemata koos Tartuga üks nendest keerulistest kohtadest rattastrateegia elluviimisel tulenevalt sellest, et seal on jõgi. Ja sildade taristu on kindlasti üks nendest kohtadest, kus lihtsalt ruumipuudusel, kuna suuremad magistraalteed tekivad sinna peale ja ruumi on vähe, siis eraldi jalgratturitele ruumi loomist on keeruline tekitada. See üldiselt sellistes linnades alati rattateede võrgustikku killustab, kuna neid kohti niikuinii ülesaamiseks on vähem. Sellepärast on Tartu loonud ka eraldi jalakäijate sildasid selleks, et tegelikult kergliiklust soodustada. Pärnu minu teada seda teinud ei ole. Nii et arenguruumi kahtlemata on päris palju Pärnu linnas, nagu ka paljudes teistes linnades.

 Nii et ei, ma ei taha siin kindlasti kedagi negatiivset esile tuua, ma tahaksin üldiselt öelda, et Eesti riigis ja ka omavalitsustes ja ka Eesti inimeste jaoks see teema, selle teema prioriteetsus on alles arenemas. See, et linnaruumile on teistsugused ootused kui lihtsalt see, et saaks autoga kiiresti läbi kihutada, need ootuste muutused toimuvad kiiresti, aga nad siiski on veel alles algusjärgus. Meie küsimus on selles, et täna sisuliselt otsustatakse suuremaid investeeringuprojekte omavalitsustes riigi poolt, mis realiseeruvad seal viie kuni kümne aasta perspektiivis. Ka läbimurded, needsamad sillad üle jõe. Ja me tahaksime ja ma arvan, et Eestil on vaja, et nende uute projektide kaalutlemisel tegelikult seataks sihiks see, et autostumist tuleb vähendada, mitte projekteerida neid asju selle arvestusega, et autosid tuleb kogu aeg juurde ja muudkui on vaja laiemaid teid ja uusi läbimurdeid siit ja sealt. Et arvestataks stsenaariumiga, et autostumist tuleb vähendada ja ühe osana sellest tagada kõikidel uutel objektidel kindlasti ka turvaline eraldiseisev taristu nii jalakäijatele kui ka  jalgratastele ja muudele kergliikuritele.

11:09 Aseesimees Martin Helme

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna teise ettekandja juurde ja selleks on majanduskomisjoni liige Mihhail Korb. Tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et kummalegi ettekandjale on võimalik igal Riigikogu liikmel esitada üks küsimus.

11:10 Mihhail Korb

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Lubage tutvustada komisjonis arutatut ja komisjonis toimunut. Päris sisukas arutelu juba seljataga, aga vaatame, kas komisjoni asjade ümber kujuneb välja sama sisukas või mitte, näitab aeg.

Komisjon käsitles antud eelnõu oma istungil 15. novembril, osales kümme liiget, lisaks olid komisjonis ametnikud ja oli kutsutud spetsspetsialistidena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Indrek Gailan ja Rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonna osakonnajuhataja Priidu Ristkok. Osales ka komisjoni koosolekul Riigikogu liige Raimond Kaljulaid. Ma ei tea, välja toodud eraldi protokollis.

Peatuks mõne aspekti peal, mis komisjoni arutelu käigus kõlasid ja mille puhul teatud diskussioon. Kõigepealt, eelnõu tutvustas Kalvi Kõva, rääkis sisuliselt mitmed aspektid, mis kõlasid ka siin saalis, aga siin saalis diskussioon oli tunduvalt pikem. Kalvi oli natukene lakoonilisem, aga ka ikka väga sisukalt ja väga hästi tutvustas eelnõu. Edasi jutt läks spetsialistide juurde ja kõigepealt tuleb mainida, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja rääkis, et antud eelnõu väga selgelt toetab nägemus ja need suunad, mis on välja toodud liikuvuse arengukavas 2021–2035, ja ütles, et vastavalt arengukavale valmistatakse ühtekuuluvusfondi rahastusperioodil 2021–2027 raha eraldamised ja hetkel nähakse ette kolme suurde linna Tallinna, Tartu ja Pärnu jaoks rahaeraldis summas 42 miljonit. Selle summa juurde kohalik omavalitsus peab lisama veel 30%, see tähendab, et linnad saaks infrastruktuuri investeerida umbes 60 miljonit, kergliiklusteede infrastruktuuri. See jutt käib ainult kergliiklusteedest.

Edasi jutt läks Priidu Ristkoki juurde. Tema rääkis nägemusest, kui oluline tegelikult, et kohalikud omavalitsused ise omaks kergliiklusteede arengustrateegiat ja nende tegevusest väga palju sõltub, ning kinnitas, et ka täiendavad vahendid on plaanis eraldada 5 ja 25 miljoni ulatuses. Edasi üks komisjoni liikmetest küsis, kuidas siis nendest kolmest linnast väljapoole, kui palju raha eraldatakse, sest jutt käib kolmest suurest linnast, aga Eestis on veel hulk omavalitsusi, siis Rahandusministeeriumi spetsialistid mainisid, et 25 miljonit ongi kavandatud nende kolme suure linna väljaspoole.

Edasi läks jutt sellele, et väga tihti kohalikud omavalitsused investeerivad raha spordiobjektidesse ja just teedevõrgustik tavaliselt jääb arendamata. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ütles, et jah, tõesti on väga raske hinnata seda, kuhu vahendid lähevad. Või tavaliselt probleem on pigem see, et kui on infrastruktuuri arendamisel mingi lõik kergliiklusteed, siis tavaliselt kohalikud omavalitsused üritavad saada raha kogu infrastruktuuri arendamiseks ehk teede võrgustiku, valgustuse ja muude objektide väljaehitamiseks koos kergliiklusteega, mis on nagu päris problemaatiline see kergliiklustee sellest objektist eraldi välja võtta ja arvutada, kui suures ulatuses see projekti maht või maksumus on. Aga selle peale küsiti, kas ministeerium sellega tegeleb siis. Jah, kinnitati, et sellega ministeerium tegeleb ja just praegu küsitakse niisugused olulised ja strateegilised objektid, mis on plaanis tulevikus riigi rahadega finantseerida. Jutt jälle jätkuvalt käis kergliiklusteedest. Küsiti, kuna töötatakse välja rahastamisskeem. Lubati, et seda tehakse jaanuari lõpuks. Ühesõnaga, töö käib.

Lõpuks tehti menetluslikud otsused. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembril ehk täna. Poolt oli 9, 1 oli erapooletu. Ning eelnõule läbi viia lõpphääletus. Ja siin samuti oli 9 inimest poolt ja 1 oli erapooletu. Selline lühiülevaade asja toimuvast. Tänan teid!

11:16 Aseesimees Hanno Pevkur

Teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

11:16 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud ettekandja! Selline küsimus: kas komisjon tuvastas, et missugune on jalgrattateede, jalgrattastrateegiate seis ja olukord erinevates Eesti linnades? Tallinn ja Tartu – on teada, et seal midagi tehakse, võiks paremini. Kas on mingi strateegiline vaade, mis puudutab kõiki teisi linnasid, kas komisjon suutis tuvastada, missugune olukord on?

11:16 Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Üldiselt sellest oli juttu, aga see jutt oli pigem laiemas plaanis. Rahandusministeeriumi esindaja just rõhutas ja mainis ka seda, et see olukord – ei saa öelda et tema ütles, ta oli kriitiline selle suhtes, aga ta mitu korda mainis, et selliste strateegiate tegemine või selliste strateegiate kavandamine peakski olema praktiliselt kõikide kohalike omavalitsuste töödokument ja see protsess peaks seal olema läbi viidud. Ta ei öelnud kriitilise noodi, et see on nagu tegemata. Aga noh, tema sõnadest võiks välja lugeda, et see seis ei ole kõige parem ja ta soovitas sellega tegeleda ja tõesti, see on mõtlemise koht, kas on kohustuslik dokument või kui kohustuslik ta on, aga täpsemat seisu kirjeldust komisjoni koosolekul ei olnud.

11:18 Aseesimees Hanno Pevkur

Mihhail Lotman, palun!

11:18 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Tegelikult mul oli see küsimus pigem algatajatele, aga siis ma küsin teie käest. Jalgrattateede rajamine on kulukas, aega ja igasugust ressurssi nõudev. Kui Jevgeni mainis siin Taani ja Hollandi, läbi koma, siis ma tahan juhtida tähelepanu, et tegelikult on täiesti erinevad situatsioonid. Hollandis, vähemalt Amsterdamist ma räägin, seal tehti väga lihtne ja odav otsus, lihtsalt jalgratastel on eesõigus igas liiklusolukorras. Nii, tal on eesõigus nii jalakäijate kui ka autode ees. Sõidab jalgratas, auto peatub. Kõik. Ja kas ei ole komisjonis arutatud seda odavamat ja tegelikult efektiivsemat teed, et jalgratastel oleks liikluses eesõigus?

11:19 Mihhail Korb

Aitäh! Tänan teid küsimuse eest ja mõistan teie küsimust. Aga sellist nagu, see diskussioon ei läinud sinna nurka või sinnapoole. Tegelikult diskussioon käis komisjonis rohkem taristu rajamise üle ja kuidas efektiivsemalt seda taristut rajada. Liiklusreeglite ümberkorraldamisest või selliseid aspekte komisjon sellel korral ei ole käsitlenud.

11:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Indrek Saar, palun!

11:19 Indrek Saar

Hea ettekandja! Sa oled ise saanud lähemalt vaadata seda, kuidas meie riigihaldus toimib. Ja kui siin saalis varem kõlas ka mõningaid arvamusi, et las kohalikud omavalitsused ise toimetavad. Kuidas sulle tundub, kas meil praegu on olemas selline struktuur just nimelt selle jaoks, et kohalike omavalitsuste koostöö, kui ka kavandatakse just nimelt seda, kuidas inimesed pääseksid liikuma, kuidas nad saaksid ratast võimalikult mugavalt kasutada, kuidas see on ühendatud kõikide muude liikumisvõimalustega ja kuidas igapäevaliikumine rattaga teha lihtsamaks? Kas meil on täna see keskne koordinatsioon piisav või peaks midagi veel selles suunas tegema ja kas see rattastrateegia võiks olla samm selles suunas?

11:20 Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Tõesti väga huvitav küsimus. Kui nii mõelda, see on natuke laiemalt pildi küsimus, sest tegelikult mulle tundub ka, et see küsimus on praegu hetkel lükatud kohaliku omavalitsuse kaela peale või öeldud, et kohalik omavalitsus peab tegelema. Missugune on see üldine pilt ja kes selle pildi eest vastutab? Tahaks öelda, et Maanteeamet, aga tavaliselt jutt käib kohtadest, mis asuvad kesklinnas kuskil või problemaatilised kohad on kesklinnapiirkonnad linnades. Ma arvan, sellist üldpilti või üldvaadet või keegi, kes vastutaks või teeks seda tööd igapäevaselt ja mehaaniliselt, sellist organisatsiooni ma ei oska isegi kohe välja tuua. Võib-olla see ongi mõtlemise koht, et kelle ülesanne riigis sellise plaani või sellise tegevuse elluviimine on ja mis on see amet või see organisatsioon, kes vaatab kogu pilti tervikuna, teeb järgmised sammud nende tegevuste realiseerimiseks, ja üldiselt mulle tundub, et struktuurile või asja formaliseerimisel võiks küll iva sees olla ja sellest tuleb rääkida ja mõelda, mis ja kes ja mis vormis seda võiks ellu viia. Sest selgelt täna Tallinna linn on suurim linn. Tema tegeleb oma nägemuse järgi, aga kuidas tegutsevad teised kohalikud omavalitsused, on täiesti võib-olla natuke kaootiline. Siin saalis ka kõlasid näited, kus jalgrattatee ühendab kahte omavalitsust ja siis ta on katkendlik, kuskil ta on, kuskil ei ole. Aga on selge, see sõltub sellest, kuidas kohalikud omavalitsused said raha taotleda ja kui tublid nad olid raha taotlemisel fondidest või Euroopa fondidest, et selline üldpilt nagu hetkel, mulle tundub, selle diskussiooni tulemusena puudub ja pigem, kordan ennast veel kord, on antud see ülesanne või see küsimus kohalikele omavalitsustele, mis ei ole ka halb, aga sellise üldpildi loomistel, ma arvan, see ei ole piisav.

11:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

11:23 Eduard Odinets

Ma ei ole kahjuks väga hästi kursis majanduskomisjonis toimuvaga ja küsin igaks juhuks üle, et kas teil ei tulnud jutuks või aruteluks ei olnud see, et kui meil isegi on väga hea jalgrattavõrk ja strateegiad ja kõik toimib. Et kas need jalgrattad, kui sellised on kättesaadavad kesklinnas liikumisel? Me teame, et need eraettevõtjad on Tallinna linnas aktiivselt, kuivõrd aktiivselt pakkumas rattalaenutuse võimalust linnas liikumiseks. Me teame, et Tartus on enam-vähem munitsipaalne süsteem, eks ju, samamoodi tänu Euroopa projektidele, et see on võimalik, teistes linnades ei ole sedagi. Sellel mündil on kaks poolt, võivad olla toredad jalgrattateed, aga inimestel võib olla teatud põhjustel, ka rahalistel põhjustel või lihtsalt ei ole vajadust, ei ole kusagil hoida jalgratast, sooviksid ajutiselt rentida, laenutada, et täna jalgrattateid kasutada. Kas seda poolt münti olete ka arutanud?

11:24 Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! Paraku sellist diskussiooni komisjonis ei olnud. Komisjonis üldine diskussioon kergliiklusteede rajamisest väljus natukene rohkem sellest küsimusest või sellest aspektist, et mööda neid teid liigutakse rohkem, rohkem neid teid sõidetakse jalgrattaga. Tegelikult diskussioon läks selle üle, et praegu on palju uusi liiklusvahendeid, mis liiguvad mööda kergliiklusteed. Käsitleda seda ainult jalgrattatee aspektis ei ole päris õige. Ja kuna diskussioon muutus selliseks, et jutt läks ka teistest kergliiklusvahenditest nagu tõukerattad ja teised seadmed, siis jalgratastest eraldi juttu ei olnud ja sellepärast diskussioon rohkem oligi infrastruktuuri arendamisest.

11:25 Aseesimees Hanno Pevkur

Üllar Saaremäe, palun!

11:25 Üllar Saaremäe

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Öelge mulle, kas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt oli esitatud ka mingeid analüüse või uuringuid. Sest tean, et minu poolt ettekantavale 463 SE-le on ette heidetud, et meil ei ole vastavale eelnõule tehtud ei uuringuid ega analüüse. Kas Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja fraktsioon tegid mingeid uuringuid ja esitasid neid?

11:25 Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Mulle ei meenu, et mingid uuringud või analüüsid oleks esitatud. Jutu käigus oli viidatud mitmele kohaliku omavalitsuse dokumendile, mis on kohalikud omavalitsused läbi viinud, aga konkreetselt mingile uuringule, mingit uuringut, uut uuringut või värsket uuringut kohapeal esitatud ei olnud.

11:26 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi ei ole, tänan. Härra Saar, kas teil on protseduuriline küsimus?

11:26 Indrek Saar

Ma lihtsalt juhin protokolli jaoks ja võib-olla ka hea kolleegi ja sõbra Saaremäe Üllari jaoks tähelepanu sellele, et eelnõu, mida me hetkel käsitleme, on Riigikogu otsuse eelnõu ja selle puhul uuringu nõudmine ongi väga küsitav, vastupidiselt seaduse eelnõule, millele tema viitas ja mida tema mõne aja pärast kaitsma hakkab.

11:26 Aseesimees Hanno Pevkur

Avan läbirääkimised. Raimond Kaljulaid on saanud volituse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel rääkimiseks. Palun!

11:27 Raimond Kaljulaid

Aitäh, hea istungi juhataja! Meil oli tõepoolest fraktsiooniga selline eelaimdus, et niivõrd kirglik teema nagu jalgratastega sõitmine tekitab siin saalis diskussiooni, ja me tervitame seda diskussiooni väga. Nüüd ma kasutakski seda võimalust ja võib-olla kommenteeriksin mõningate eelöeldud saadikute seisukohti.

Väga austatud härra Ernits rääkis ja meenutas, et tõesti, 2019. aastal moodustatud valitsuse tegevuskavas oli selline punkt, et toetatakse omavalitsusi jalgrattastrateegiate elluviimisel ja rattateede ehitamisel. Paraku, väga hea kolleegi Jaak Juske abiga me omal ajal tegime selles küsimuses kirjaliku pöördumise, kirjaliku küsimuse majandusminister Taavi Aasale ja vastusest sellele saime teada, et tegelikult eelmine valitsus selle tegevuskava punkti ja koalitsioonileppe punkti sisulise elluviimisega ei tegelenud väga aktiivselt ja midagi konkreetset ette näidata selle valitsuse laialimineku ajaks selles küsimuses kahjuks ei olnud. Ja nüüd, uue, ametisse astunud valitsuse programmis ja tegevuskavas muidugi ka isegi enam vastavat põhimõtet ei ole. Seetõttu ka sellelt valitsuselt seda otseselt nõuda, koalitsioonileppele tuginedes, nii nagu eelmise valitsuse puhul, ei saagi.

Nüüd siin oli ka juttu kliimaeesmärkidest, mida härra Ossinovski väga rõhutas selle eelnõu puhul. Ja ma usun tõepoolest, et me peaksime seda eelnõu kindlasti käsitlema üldiste kliimapoliitika eesmärkide seisukohast. Siin ka komisjonipoolne ettekandja viitas transpordi ja liikuvuse arengukavale aastateks 2021 kuni 2035. Teatavasti, selles arengukavas nähakse ette ka riiklike investeeringute maht. Ja kui neid vaadata, siis 2 miljardit eurot suurusjärgus on ette nähtud linnadevahelise autotranspordi edendamiseks ja arendamiseks, neljarealiste maanteede väljaehitamiseks, mis iseenesest ju pole vale eesmärk, aga sealjuures vaid 200 miljonit suurusjärgus linnades säästva liikuvuse arendamiseks. Ja need kindlasti ei ole õiges proportsioonis. Ma arvan, et see on küsimus, mida ka väga austatud valitsusliikmed, Riigikogu liikmed peaksid käsitlema ja kaaluma, kas see on kooskõlas Eesti poolt endale võetud kohustustega kliimaeesmärkide osas.

Nüüd härra Korb mainis ka väga õigesti seda, et tõepoolest komisjonile selles küsimuses valitsuse poolt tehti, täitevvõimu poolt ülevaade võimalikest vahenditest, mis omavalitsuste kasutada selle küsimuse lahendamiseks saab lähiaastatel olema. Aga siin on muidugi ka see väljakutse, et tõepoolest need vahendid läheksid siis linnades sellise säästva liikuvuse arendamiseks ja mitte siis näiteks linnaserva või kuhugi tervisespordiks mõeldud kergliiklusteede ehitamiseks.

Ja võib-olla veel, siin oli, kolleeg Saaremäe küsis ka uuringute kohta. Ma soovitaksin selles asjas tutvuda ühe teise eelnõuga, mille arutelu loodetavasti ka lähinädalail on Riigikogus ees ja mis puudutab kergliikurite kiiruse võimalikku piiramist kõnniteedel. Seal ka viidatakse uuringule, mis käsitleb seda, et inimesed täna, näiteks pealinnas üle 50% vastanutest tunnevad ennast ohustatuna näiteks elektritõukerataste poolt. Seda ohutuse aspekti puudutasid ka Riina Sikkut ja Jevgeni Ossinovski. Selle seaduseelnõu juures tõepoolest viidatakse ka uuringutele.

Lõpetuseks. Härra Jürgen Ligil oli tegelikult väga asjakohane küsimus, aga kuna teda kahjuks enam ei ole siin saalis, ma ei hakka sellele vastama.

Urmas Reinsalule soovin öelda, härra Reinsalu, teile soovin ma öelda seda, et suur tänu teile toetuse eest. Te ütlesite, et te toetate seda eelnõu. Ma loodan, et see tähendab, et ka kogu Isamaa fraktsioon seda eelnõu toetab. Suur-suur tänu teile selle eest, konstruktiivse kaasamõtlemise ja arutlemise eest! Aitäh teile!

11:32 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja meil on juhtivkomisjoni ... Urmas Reinsalu siiski soovib rääkida, saan ma õigesti aru?

11:32 Urmas Reinsalu

Tahtsin öelda Raimond Kaljulaiule aitäh hea sõna eest. Jah, ma toetan seda, siin ei ole see saladus.

11:32 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii, nüüd oleme ka sõnavõtud kohapealt ammendanud, saame minna juhtivkomisjoni ettepaneku juurde, milleks on viia läbi eelnõu 434 lõpphääletus.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 434. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

11:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Ettepanekut toetas 15, vastu oli 2, erapooletuid 1. Aga nüüd on selline lugu, et kuna see ... Härra Epner, kas ma tohin teie tähelepanu paluda? Ma tänan! Tahtsin teid ja kõiki teisi informeerida, et selle otsuse saatmiseks Vabariigi Valitsusele ja ettepaneku tegemiseks oleks olnud vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, mistõttu see otsus ei leidnud toetust.


3. 11:36 Riigikogu otsuse „Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks“ eelnõu (429 OE I) (Riigikogu koosseisu häälteenamus)

11:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Meie kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks" eelnõu 429 esimene lugemine, ka siin on vajalik koosseisu häälteenamus, ja seda tuleb meile tutvustama algatajate poolt Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Meil on protseduuriline härra Reinsalul endal. Palun!

11:36 Urmas Reinsalu

Jah, on täiesti korrektne öelda, et selle, nüüd järgmisena kõne alla tuleva eelnõu puhul, kus on tehtud ettepanek seaduseelnõu algatada, on vajalik koosseisu häälteenamus. Kuid eelmise sätte puhul ma jään küll juhatuse seisukohaga eriarvamusele, seal seda minu hinnangul vaja ei oleks olnud. Aga siin meil ongi lahknev õiguslik arusaam põhiseaduse sätte ja mõtte tõlgendamisel.

11:37 Aseesimees Hanno Pevkur

Aga te olete siiski pulti oodatud tutvustama oma ettepanekute esitamist Vabariigi Valitsusele.

11:37 Urmas Reinsalu

Aitäh! Austatud Riigikogu, istungi juhataja, austatud parlamendiliikmed! Tegemist on üliolulise küsimusega kogu Eesti ühiskonna jaoks, Eesti tarbijate jaoks, Eesti ettevõtjate jaoks, ja see puudutab elektri järsust, hüppelisest hinnašokist tulenevat üldist elukalliduse tõusu. Oleme näinud siin ennekõike energiakandjate hinnatõusust tulenevalt juba läinud kuul üle 6%‑list inflatsiooni Eestis. Aga Rahandusministeerium prognoosib oma hiljutistes rehkendustes ka inflatsiooni jõudmist järgmise aasta esimestel kuudel juba 8%-le. Juba 8%‑le inflatsiooni jõudmist! Me peame aru saama sellest, et praegu, kui Euroopa Keskpanga rahapoliitika süsteemis riikide võimalused inflatsiooni ohjeldada ja pidurdada on piiratud, need saavad seisneda üldiselt kas kulude kokkutõmbamises või teine võimalus on nende inflatsioonilist survet tekitavate kaupade maksude langetamine, mis on üheselt seotud ka sellega, et üldist inflatsioonikoormust leevendada.

Praegu on meil paradoksaalne olukord. Sellega seoses, et ka sellel, jooksval aastal on prognoositavalt – vähemalt kuu aega tagasi tehtud andmete põhjal, ja ma tuginen siin ka Tõnis Möldri tehtud arvestustele – meil ülelaekumine riigile CO2 kvoodi ühikute maksutulust võrreldes sellega, mida prognoositi läinud aastal riigieelarve puhul, 120 miljonit eurot. 120 miljonit eurot! Ehk teisisõnu, meil on olukord selline, kus ühelt poolt on meil tegemist üle kahe-kolmekordse hinnataseme tõusuga elektrienergia puhul, ja samas seda tõusu omakorda võimestab veelgi see, et tarbijad, nii kodutarbijad kui ka ettevõtted, peavad kinni maksma täiendava maksukoormuse ja koormised, mis tuleneb sellest, et energiakandjate hind on tõusnud. See paradoksaalne olukord on kindlasti ebamõistlik, ei ole õiglane ja on ka majandusliku otstarbekuse mõttes põhjendamatu.

Sellega seoses on Isamaa fraktsioon algatanud juba septembrikuus – juba septembrikuus – ettepaneku Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks, ühena meie mitmest ettepanekust. See konkreetne ettepanek nägi ette, esiteks, riigieelarve seaduse algatamise selliselt, kuna ta esitati enne seda, kui riigieelarve seaduse eelnõu parlamendile üle anti, et riigieelarve seaduses näha ette kütuse- ja elektriaktsiisi praeguste määrade säilimine, mitte nende tõstmine, ja osalisel kujul seda parlament ju ka toetas nüüd hilisemas faasis, et on elektrienergia aktsiisi ja kütuseaktsiisi tõus edasi lükatud aasta võrra. See kindlasti ei ole ka piisav, et niisugune prognoositav täiendav hinnasurve on sisse kodeeritud, aga see vähemalt akuutsema probleemi, et meil juba selles hinnatõusude kaskaadis tekib juurde ka regulatiivne hinnatõus läbi nende aktsiiside kerkimise – kindlasti on mõistlik, et seda kevadel ei toimu.

Ja teine niisugune keskne punkt selles ettepanekus valitsusele on algatada seaduseelnõu, tõepoolest, valitsusel tulla välja seaduseelnõuga, mille sisuline mõte ühelauseliselt on selline, et elektrienergia taastuvenergia tasud kõigile tarbijatele tühistada. Teatavasti need on praegu tarbijatüübineutraalsed, olgu siis kodutarbijatele või tööstustarbijatele. Ja näha ette, et taastuvenergia tasud kaetaks. Me kuidagi ei ütle, et taastuvenergia tasud tuleks nullida lihtsalt niisama, siin on õiguslik ootus taastuvenergia sektorisse investeerinutel. Need tasud kompenseeritakse riigieelarvelise eraldisena CO2 emissiooni kvootide tulust. Tähendab, see meie pakutud mudel ei ole kõigepealt ka Euroopa tavaloogikas, kuidas taastuvenergia direktiive täita, see ei ole mingisugune unikaalne nähtus. Riigid on lahendanud seda erinevalt, osad riigid nagu Eesti kehtiva süsteemiga on valinud, et tasuda vahetult elektritarbijatele see täiendav koormus taastuvenergia tootmise või investeeringute soodustamiseks. Aga osad riigid teevadki seda kas sihtotstarbelise mingi üldise maksena või siis riigieelarve eraldisena. See kindlasti on Euroopa õiguse järgi võimalik.

Ja teiseks, kate sellele ettepanekule, selle ettepaneku suurusjärk – need hinnad veidikene ujuvad arvestuslikult, need on prognostilised –, aga see suurusjärk, palju see tähendaks tarbijatele väiksemat elektrienergia hinnakoormust, nii ettevõtetele kui kodutarbijatele, on sellel aastal 100 miljonit eurot. Ma tuletan meelde, et meil juba sellel aastal prognoositakse täiendavat CO2 ühikute kvooditasu laekumist, kvoodimüügi laekumist eelarvesse +120 miljonit eurot. Õige on see, et see jaguneb vastavalt Euroopa reeglistikule kaheks: poolt saab kasutada sihtotstarbeta, ükskõik milliste ülesannete täitmiseks eelarveliselt ja teine pool on mõeldud konkreetsemalt taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks.

See ettepanek on lihtne. Kui me räägime sellest, kõigepealt keskne on see, kas on poliitilist tahet siin ruumis, kas on poliitilist tahet tegeleda niisuguse küsimusega nagu elektrienergia hinnašoki leevendamine tarbijatele ja inflatsioonilise surve vähendamine meie majanduskeskkonnale. See on esimene küsimus. Teine küsimus meile on see, et see meede eraldi võetuna on esiteks kiiresti rakendatav. Teiseks, ta on ühetaoline. Ja kolmandaks, ta ei eelda täiendavat bürokraatlikku halduskoormust mingite avalduste esitamisel, paberite asjaajamisel, vaid lihtsalt inimesed avastavad, et nende arvelt suurusjärgus kuni 10% on see elektriarve väiksem. Ja mis on väga oluline, et see on kindlasti ka väga oluline tööstustarbijatele ning loomulikult ka kodutarbijatele selle eraldise mõttes.

Nii et meie ettepanek on kogu parlamendile seda otsuse eelnõu toetada. Kahetsusväärselt on see otsuse eelnõu nagu kilpkonn liikunud siia suurde saali, ma ei tea, mis motiividel ta nii kaua jõudu kogus majanduskomisjonis. Aga see ei tähenda seda, nagu me seda ei saaks teha venitusteta. Ka riigieelarvet ei ole ju veel vastu iseenesest võetud. Ning see näeb ette, üks asi on riigieelarvest selle raha ettenägemine, teine asi on – see on üks riigieelarve kirje –, ning teine asi on omakorda, selleks tuleb muuta ka vastavalt seadust, mis taastuvenergiatasusid kirjeldab, aga ka see ei ole üldse mitte keeruline, see tähendab tegelikult nende taastuvenergia paragrahvide puhul osundamine, et need senises kehtinud reeglistikus kompenseeritakse riigieelarve eraldisena. Ja siin tegelikult see selline maksesüsteem, nagu ta on käinud, oma olemuselt saab olla täiesti samasugune nagu Elering seda rolli täna täidab.

Me peame aru saama sellest, et elektrituru prognoosid on vägagi ujuvad, aga kindlasti me võime prognoosida seda ettekujutust, et meil püütakse luua või püütakse anda edasi mingit signaali, et kas see oli väga lühiajaline – ei, see ei olnud lühiajaline. Tegelikkuses me peame arvestama, et ikkagi elektri hinnaga, mitmekordse hinnakoormuse säilimisega vähemasti keskmises plaanis, ja kõneleda sellest, et siin on alternatiiv sellistele kiiretele riigi poolt astutud meetmetele, et on lihtsalt ebamäärane jutt sellest, et tuleb toetada taastuvenergia investeeringud. Jah, neid taastuvenergia investeeringuid tuleb teha, tuleb toetada, aga see on vägagi pikaajalise perspektiiviga küsimus. Praegu on küsimus selles, et astuda akuutsed sammud, ja ma veelgi rõhutan, et lisaks sellele, et sellel on võit tarbijatele, sellel on võit nii kodutarbijatele kui ka võit meie ettevõtjatele, ja sellel on ka väga oluline kaalutlus see, et vähemasti koefitsiendiga 1,5 vähendab ta ka selle summa mahus, s.o protsendi osa mahus, ka inflatsiooni.

Omaette küsimus on see, millele on tähelepanu juhtinud meie elektrituru regulaator, Konkurentsiamet. Selle kohta, kas nii kõrgete elektrihinna pakkumishorisontide puhul on üldse selline taastuvenergiatasu kompenseerimise süsteem kooskõlas Euroopa Liidu riigiabireeglitega, selle koha pealt, et kas on tegemist ülekompenseerimisega. See on iseseisev küsimus, me seda siia eelnõusse ei toonud, see on omaette poleemika küsimus, mida valitsus kindlasti peaks hindama.

Teine küsimus on see, mida ka valitsuse esindajad ütlesid, kui meil oli niisugune konstruktiivne arutelu majanduskomisjonis, oli see, et valitsusel on teised meetodid, kuidas elektrienergia hinnasurvet tõrjuda. Millised need meetodid on? Vaatame lähemalt. Esimene meetod on, ja jällegi kasutades katteallikana osaliselt CO2 emissiooni kvootide tulu laekumist, on n‑ö väiksema sissetulekuga inimestele teatud hinnahorisondist kõrgema energiakandja hinna osa kompenseerimine, milleks on siis n‑ö kogumahus ette nähtud 38 miljonit eurot, kuid see leiab aset ainult loetud kuude jooksul. See on siis tegelikult, vähemalt see ajavahemik nagu määratleti, oli kuus kuud. Ma arvan, et on perspektiivitundetu või perspektiivitajuta nii lühike ajahorisont ette asetada. Ja tegelikult järgmisel eelarveaastal on see üksnes kolm kuud. Ja teine – mis on kindlasti bürokraatlik, kindlasti tal on, ja see jätab välja väga palju inimesi, arvestades nii madalat leibkonnaliikme või pereliikme kohta seda sissetuleku määra, mille puhul inimene kvalifitseerub sellele kahele tingimusele, et esiteks väga madal sissetulek pereliikme peale ja teiseks kõrgemad energiakandja hinnahorisondid.

Ja teine meede on võrgutasude 50%‑line kompenseerimine jällegi kuue kuu jooksul. Järgmisel eelarveaastal on see kolme kuu jooksul. Kui me püüame näiteks tuvastada, et mis selle kolme kuu jooksul on kodutarbijate võrgutasu tuvastamiseks, siis võtame niisuguse rusikareegli: üks kolmandik läheb kodutarbijatele võrgutasudest, kogu elektrienergia tarbimise mahust, kaks kolmandikku teistele, siis kodutarbijate puhul see valitsuse meede kogumaksumuses 80 miljonit pluss, siis jagame ära kahele eelarveaastale kolm kuud, järgmisele eelarveaastale kolm kuud, see teeb kokku kolm kuud, kolme kuu puhul üle 40 miljoni konsolideeritult seda kompenseerimisraha ja sellest jõuab ainult kolmandik kodutarbijateni. Ehk see teeb suurusjärgus 5 miljonit eurot kuus, 5 miljonit eurot kuus on kodutarbijatele ette näinud valitsus kompenseerimiseks sellises olukorras mitmekordset elektrienergia hinna taset. Ja see on, ma ütlen, et halb on kindlasti, võib öelda siin õpetaja Lauri kombel, et kui kahte rehkendust ei saa, tee üks rehkendus. Ega ma ei ütle, et ideeliselt on need valed meetmed või et nad on suunatud kindlasti sellele suunale, et adresseerida seda probleemi. Aga need on ilmselgesti, kui me räägime tarbimismahtusid, me räägime kulumahtusid, on need lihtsalt ennekõike vaesematele inimestele väga põhjendamatult kitsa kontuuriga. Ja teiseks on ta kahtlemata bürokraatlik ja teiseks elektrienergia võrgutasude osaline kompenseerimine on üksnes kolme kuu jooksul, sõbrad, kolme kuu jooksul.

Kahtlemata tuleb rakendada kompleksis mitut meedet. Meie praegune otsuse eelnõu näeb ette, ma kordan üle, kõmdi kõigile tarbijatele 100 miljonit eurot vähendada elektrienergia arveid järgmise eelarveaasta jooksul. Selge ja konkreetne sõnum ilma bürokraatiata, ühetaoline ja lihtsasti administreeritav.

Teine meede, mis ei sisaldu selles tekstis, aga ma arvan, et on oluline adresseerida, on see, mille me tegime ka muudatusettepanekuna 2022. aasta riigieelarves ja mis nägi ette jällegi, et kui me kõneleme sellest, et laekuvad üle CO2 emissiooni kvoodi tulud ja sellest rahast ennekõike katta taastuvenergia tasud, et ta oleks nii õiglane kui ka majanduslikult ratsionaalne. Teine ettepanek, mille me tegime, puudutas seda, et vähendada käibemaksu elektri ja gaasi puhul 20%‑lt 9%‑le. Meie ekspertide hinnangud näitavad seda, et järgmisel eelarveaastal on ülelaekumine vastavalt selle kodutarbijatelt, ettevõtetele käibemaks ju arvestatakse tagasi, on kodutarbijatele 150 miljonit eurot tuleb rohkem raha juurde. Riik võtab maksutulu rohkem 150 miljonit eurot ja see tähendab seda, et see konkreetne käibemaksuettepanek oleks jätnud tarbijatele vastavalt 225 miljonit eurot kätte. Ja see summa, 100 miljonit eurot siia juurde, annab juba üle 300 miljoni eurose võidu tarbijatele. See tähendab tegelikkuses kõva pidurit, mis puudutab inflatsiooni. Kõva pidurit, mis puudutab inflatsiooni, ja see on riigi käsutuses, sest selle inflatsiooni me maksame kõik, kogu ühiskond maksab oma taskust kinni. Maksame kõik, ükskõik kas läheme kohvikusse sööma, ükskõik mis teenuseid või tooteid tarbime. Ka Rahandusministeeriumi hinnangute järgi inflatsiooni kasvust praegu pool tuleb energiakandjate hinnatõusust. Siin ei ole vähimatki kahtlust, see on määratu suure mõjuga.

Nii et austatud parlamendiliikmed, üleskutse Isamaa fraktsiooni poolt on ühemõtteline. Võtame kõik rivvi nagu üks mees ja naine ja anname valitsusele selle ülesande, et leevendada tarbijate elektrienergiakoormust taastuvenergiatasu kõrvaldamisega, tõmbamine selle arvetelt maha kõigil tarbijatel. Ja teine punkt on see – siin härra Mölder oli saalis, läks ära –, et härra Mölder, härra Aas, valitsuse esindajad on lubanud, et nemad tõstatavad selle spekulatiivse CO2 kvoodi kauplemissüsteemi, mis on ju tegelikult ka osaliselt toonud kaasa selle surve elektrienergia hinna tõusule, muutmiseks nõnda, et välistada järsud hinnatõusud tarbijatele ja ettevõtete konkurentsivõime halvenemine. Me teame, et seda süsteemi kasutatakse ka täiesti spekulatiivsetel kaalutlustel, n-ö niisuguste väärtpaberitena või panustataksegi sellele hinnatõusule.

Konkreetselt valitsus peaks tegelikkuses esitama need ettepanekud. Mis need ettepanekud on? Vahepeal öeldi, nagu ma nimetasin, need kaks valitsuse liiget kõnelesid, nad lähevad Euroopasse ja esinevad. Aga millega esinevad? Mis need ettepanekud, mis need positsioonid on ja millised tulemused on? Siin on ülesanne ka valitsusele töötada need positsioonid välja ja tulla nendega parlamenti ja saada parlamendi mandaat. Me oleme käsitlenud seda probleemistikku, kuna see on väga oluline majandusinimeste hakkamasaamise puhul väga holistlikult, meil on siin mitmekorruseline lahenduskäik olemas, kuidas selle probleemi ulatust vähendada. Aitäh!

11:55 Aseesimees Hanno Pevkur

Härra Reinsalu! Riigikogu liikmetel on vähemalt üks küsimus. Heiki Hepner, palun!

11:55 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult teema on iseenesest tõsine. Ma vaatasin ka selle CO2 hinna graafikut värskelt ja see on jõudnud üle 70 euro. Tõesti, nii nagu öeldakse, kaubeldakse börsil sellega juba ja 24. novembril 72,91 oli tonni hind. Mis sa arvad, kui nüüd see niimoodi jätkab, et kuhu see selle hinna kergitab? Siin mu selja taga, poolenisti, Jürgen Ligi arvab ju, et omavalitsustel on raha nagu muda, et neid ei ole üldse vaja toetada. Tegelikult sina oma kõnes omavalitsusi väga välja ei toonud. Ka omavalitsused on väga suured elektrienergia tarbijad, see aitaks kindlasti ka omavalitsusi. Kuidas seda oleks ikkagi targem teha, kui nüüd ei toetata meie head ettepanekut, kuidas omavalitsusi peaks aitama?

11:56 Urmas Reinsalu

Tuleb toetada meie ettepanekut! Jürgen Ligi elab paralleeluniversumis, selle tõe me peame siin avama. Ettekujutus Jürgen Ligil on, et kuidas leevendada inflatsiooni: tuleb tõsta pensione ja maksta toetusi ja tõsta palku. Tegelikkuses see loomulikult ei ole inflatsiooni vähendamine. Siin tuleb kohe, oleks majandusõppejõud, ütleks kohe, et Jürgen Ligi, andke matrikkel, et sinna tuleb üks kõver number. Loomulikult see ei ole, loomulikult tuleb sotsiaalselt ka need rühmadele raha anda ja toetusi anda ja pensione tõsta, aga see kindlasti ei vähenda eraldi võetuna inflatsiooni, vaid see vastupidi survestab inflatsiooni. Inflatsiooni vähendamise meede, kui me räägime sellest tööriistakastist, mis praegu Euroopa Keskpanga süsteemis meie käsutuses on, ongi just nimelt nende erilise inflatsioonilise survega hindade vähendamine läbi maksualandamise. Ja vale on see jutt, mida kõneletakse või püütakse siin mittemidagitegemise partei apologeetidelt omistada, et otsekui see on mingisugune hindade kehtestamine või hindade kontrollimine. Ei ole, see on maksukoormise ühetaoline alandamine. Ja see ideoloogiline doktriin, mida on väljendanud nii proua rahandusminister kui Jürgen Ligi, et me ei tohi seda teha, sest siis võidavad rikkurid, vaadake, rikkuril on, äkki tal on elektriradiaator, tal on, lambike põleb laes ja rikkur saab sellest maksualandusest, taastuvenergia tasu kaotamisest saab kasu, ostab endale kullast klotsersõrmuse selle rahaga. Pursui! Siis ma ütlen seda, et see on minu jaoks täiesti arusaamatu mõtteviis. Minu loogika on see, et vähem oleks vaesust. Ja mul ei ole kahju, et ka kui on rohkem jõukust. Ei ole selles küsimus, kui on ühetaoline maksualandus, et öelda, et hinnašokk on erakorralise iseloomuga, see nii suures mahus aset leidev, nagu tsunami tuleb tegelikult, survena laheneb ja selle reaalne mõjuväli, mis puudutab ju, ilmad ei ole veel ju nii külmaks muutunudki, kui me teame eriti, mis puudutab, võtame 100 000 inimest, kui me räägime üldiselt energiakandjatest, kes kütab gaasiga, aga ka paljud inimesed kütavad elektriga, siis see tabab inimesi väga suurelt. Ja kõneleda siin, et vabandust, inimeste elektriarve on, mida siin rääkis meile ka Euroopa Komisjonist, eks ole, Kadri Simson, kas kaks eurot on elektriarve, või ma ei tea, kas inimestel on taskulamp ainult kodus, et see kaks eurot või mis seal saab olla. See on täiesti inimeste eksitamine. Ja loomulikult inimesed vaatavad ise oma kulusid, eriti, kes elektriga kütavad, ja saavad aru, et see on täielik jama jutt, see on ebareaalne jutt ja ei vasta kuidagi tegelikkusele. See hinnasurve on väga suur, see hinnasurve võib jääda pikalt püsima, sellel hinnasurvel on ka see traagiline tagajärg tegelikkuses, et see teeb kõiki inimesi vaesemaks, kõiki inimesi, kes teevad palgatööd, kellel on hoiused, see raha hind väheneb.

Lahendusena selleks pakutakse meile mida? Lahendusena pakutakse seda, et riik võtab täiendavalt sadu miljoneid eurosid lisandunud energiatõusust tekkiva täiendava maksukoormusega ära tarbijatelt ja asemele pakub veeringuid. Ehk siis nagu ma ütlesin, kolme kuu jooksul, järgmisel aastal kolme kuu jooksul kodutarbijatele 5 miljonit eurot kuus. See ei ole otstarbekohane ja see ei ole põhjendatud nii minimalistlik mittemidagitegemise filosoofia. Meil on aeg tegeleda tegelike probleemidega, Euroopa riikides sellega tegeldakse, lahendusi välja pakutakse, ei istuta, käed rüpes.

Ja ma tahan öelda ka olulise olulise argumendi välja, Euroopa argumendi. Ka Euroopa Komisjoni poolt on tulnud välja soovituslik tööriistakast, mis just nimelt näebki ette soovitused CO2 emissiooni kvootide tulu kasutada ja profileerida ümber vastavalt energia käibemaksu, profileerida ümber teisi koormisi, mis on seotud selle hinnašoki tulemusel erilise hinnatõusu läbinud energiakandjate maksu. See on see riikide tööriistakast, mis meil olemas on.

Nii et kohalikel omavalitsustel on loomulikult ka, ega keegi ei ole seda planeerinud. Meil reaalsus on selline, et valitsus elab ju suves. Ega valitsus korrektsiooni, puudutavalt seda, mis aset leidis ju sügisel, see hüppeline energia hinna tõus, ega valitsus ei teinud. Valitsus lähtub suvise majandusprognoosi alusel ka inflatsioonist. Sellisena tuleb tegelikult seda käsitleda, et me elame, me jääme kaks sammu maha tegelikkusest.

See parlament on olnud kriisiparlament. Meil on tulnud silmitsi seista väga eritüübiliste kriisidega: tervisekriis, majanduskriis, julgeolekukriis praegu lõi välja ja nüüd ka energiakriis. Selles kriisis on üks ja selge õppetund: kriisile reageerimist ei tohi maha magada. Mulle näeb praegu, et niisugused jutupunkti tasemel meetmed on kahjuks valitsuse poolt suudetud välja pakkuda. Hea, et seegi, see juhtus opositsiooni survel, aga see lihtsalt ei ole piisav, tegelikku mõju ei inflatsioonilise surve vähendamisele ega ka tarbijate koormuse vähendamisele need valitsuse pakutud sammud endas ei sisalda.

12:02 Aseesimees Hanno Pevkur

Jürgen Ligi, palun!

12:02 Jürgen Ligi

Aitäh! Kindlasti on kõik kadedad, et ma olen juba teist debatti keskne kuju ja klassik, kellele viidatakse. See ei ole esimene kord, aga kahju on muidugi minul, et mulle omistatakse seisukohti ja minu omadest ei saada aru. Jutupauniku tasemel argumendid – oli vist teie sõnakasutus – olid väga põnevad, aga proovige nüüd, kui te juba inflatsioonist hakkasite rääkima, mina teiega ei ole rääkinud kunagi sellest, vastupidi teie väitele. Kuidas mõjub inflatsioonile eelarve defitsiit, siin ei ole mingit eelarvekatet näidatud sellele tegevusele? Ja kuidas mõjub inflatsioonile see, kui jäetakse keskkonnamõjud arvestamata ja tehakse keskkonda koormavaid soodustusi tarbijale? Inflatsioonist seega kaks küsimust – kuidas need kaks asja mõjutavad inflatsiooni?

12:03 Urmas Reinsalu

Eelarve defitsiit, ehk noh, tegelikult kulutamine, mis ei ole kooskõlas majanduse reaalmahuga, on loomulikult negatiivne. Tähendab, see soodustab inflatsiooni, selles ei ole vähimatki kahtlust. Jaa, aga härra Ligi, ärge olge tagasihoidlik, me rääkisime teiega teisipäeval, meil oli arutelu saates, kus ma inflatsiooni probleemi osutasin, vabandust, saatejuht osutas inflatsiooni probleemile ja teie vastasite, et oi, aga siin tõstetakse pensione ja nõnda edasi. Ja see oli selgelt teie osundus, kuidas inflatsiooni lahendada ja ma ütlen teile, et selle raha, ütleme, selle rahapakkumise suurendamine ei vähenda inflatsiooni, nii lihtne see elus ongi. See on puhtalt, jättes kõrvale kõik ideoloogilised ja poliitilised kaalutlused ühe või teise üksikotsuse puhul.

Nüüd see küsimus, mis puudutas keskkonnamõju ja seda osundust, et kui tarbijad ei käitu loodussäästlikult, et nad ei eelista, ei anna oma solidaarset panust roheenergia arendamisse läbi elektriarvetel taastuvenergia tasu, vaid see makstakse maksumaksja rahast kinni riigieelarvest. Et selle mõju inflatsiooniga – siis sellise ideoloogiaga, ma ütlen nõnda, et ma küll kuidagi nõus ei saa olla selle ideelise mõttekäiguga. Et eesmärk ongi, et see on tore, et energia hind on kõrge, siis inimesed tarbivad vähem ja kui nad tarbivad vähem, siis on vähem kulutusi ja siis on ka madalam inflatsioon. Et eesmärk iseenesest oleks praeguses olukorras selle hinnašoki olukorras öelda, et taastuvenergia tasud on peal, et siis järelikult inimesed tarbivad vähem. Et niisugusi eesmärke praeguses olukorras, kus inimesed on külma talve eel silmitsi väga tõsiste toimetulekuprobleemidega, ma ei räägi ettevõttetest, energiamahukatest ettevõtetest – kõigist, kogu ühiskonnast. Ma arvan, et tegeleda praegu selle valguses, pugeda loodushoiu taha, ei ole relevantne käsitlus, nagu ma sellest küsimuse paatosest välja lugesin. Sest küsimus on selles, et ega meie ettepanek ei sisalda taastuvenergia tasude puhul öelda, et me tõmbame juhtme välja ja riik taganeb nendest võetud kohustustest, mis kehtiva seaduse alusel on. Ei, me ju ütleme, et see nähakse ette riigieelarve eraldisena, mis puudutab roheenergia tehtud investeeringute või tehtavate investeeringute ja vastavalt sellele investeerimistsüklile taastuvenergia tasust kompenseerimist. Et seda tehakse, riik seda kohustust peab jätkama, kuni ei ole mingisugust muud otsust tehtud, mis võiks olla põhiseaduspärane. Sellest me kindlasti taganeda ei plaani.

12:05 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi ei ole, tänan. Ja majanduskomisjoni poolt Jüri Jaanson. Aga enne kui Jüri tuleb pulti, kui kellelgi peaks olema küsimusi Jürile, siis ma väga palun, et need küsimused oleksid esitatud väga rahulikus tempos ja selgelt väljendudes, et meie abilised saaksid Jürile need küsimused ka kenasti trükkida. Palun!

12:06 Jüri Jaanson

Aitüma! Aitäh, head kolleegid! Minu ülesanne on komisjoni tööd valgustada selle eelnõu 429 "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks" suhtes. Komisjon käsitles seda eelnõu kahel istungil. Esimesel, 25. oktoobril määrati saali sel aastal, määrati ära juhtivkomisjoni esindaja, kelleks siis mina – sellele vastu keegi ei vaielnud. Ja sisuline arutelu toimus 15. novembril. Seal olid kohal kõik komisjoni liikmed. Kutsutud olid eelnõu algatajate esindaja Urmas Reinsalu, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt energeetika osakonna energiaturgude valdkonna juht Rein Vaks, Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna peaspetsialist Kati-Liis Kensap ja Rahandusministeeriumi Euroopa Liidu poliitika talituse nõunik Mari Lahtmets. Kuna komisjonis oli sisuline arutelu palju sisulisem kui siin saalis, siis ma natukene valgustan ka seda.

Sissejuhatuseks eelnõu algatajate esindaja Urmas Reinsalu kirjeldas seda eelnõu. Sisuliselt see ettepanek näeks ette taastuvenergia tasu tühistamise ja tulupuudujäägi kompenseerimise süsinikukvootide paremast laekumisest. Nüüd, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist  Rein Vaks tõi välja oma vastuses või riigipoolses nägemuses välja graafiku, millistest komponentidest koosneb elektri hind. Seal olid need hinnakomponendid välja toodud ja ta  selgitas, et ühe kompensatsioonimeetmena sellest hinnast kaetakse võrgutasu poole ulatuses. Taastuvenergia suhtes tõi ta välja, et taastuvenergia tasu eelarve mõttes aastas on umbes 100 miljonit eurot ja seda on võimalik palju tõhusamalt teiste projektide juures kasutada kui kodutarbijatele taastuvenergia tasu hüvitamine.

Komisjonis uuriti veel seda, et kui suur on keskmine kodumajapidamiste elektriarve ja kui see otsus peaks langetatama, et kui palju nad saaksid kokku hoida. Vastus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt oli, et kokkuhoid sõltub tarbimisest ja nendes korterelamutes, kus kokkuhoid on umbes 4–6 eurot megavatt-tunni eest, võiks see olla, tähendab, 5 eurot, võiks olla 1–2 eurot kokku sääst taastuvenergia tasude pealt. Aga samas ei ole see mitte kõige valusam koht kodutarbijale, sest soojahinna tõus on siin märksa problemaatilisem.

Algatajate poolt toodi veel välja, et võrgutasude kompenseerimiseks järgmisel eelarve aastal on ette nähtud umbes 80 miljonit eurot. Kui jagada see summa kaheks, mis selle sihtotstarbelise üldise kasutuse vahel, siis ...

12:10 Aseesimees Hanno Pevkur

Jüri, ma korraks vabandan! Härrased Ligi ja Reinsalu, kogu austuses Jüri vastu, no palun, noh! Minge võtke seal all kohvikus väike kohv ja vaielge asjad selgeks. (Rääkimine saalis.) Ma saan aru, aga ei ole võimalik seda istungit ... Ma ei kuule siit Jüri, noh, te seal omavahel jaurete. Tegelt ka. Jüri, ole hea!

12:11 Jüri Jaanson

Mul on väga hea meel, et mul on vähemalt üks kuulaja. Aga siis kodutarbijate juurde. Ühesõnaga, hakkan peale, et kuna võrgutasude kompenseerimiseks on järgmisel aastal ette nähtud umbes 80 miljonit eurot ja sellest pool on sihtotstarbeline ja sellest omakorda jaguneb kodutarbijate ja tööstustarbijate vahel, siis kodutarbijatele saaks kompenseerida umbes 10–15 miljoni euro ulatuses. Siin väike omapoolne tähelepanek ongi, et kui täna siin puldis eelnõu algataja Urmas Reinsalu rääkis 5 miljonist, siis komisjonis rääkis ta 10–15 miljonist. 

Algataja palus täpsustada, kas on õige, et see meede on kõigile tarbijatele üle kahe korra suurema rahalise mõjuga, see taastuvenergia tasu. Rein Vaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist sõnas, et see kompensatsioonimeede ei ole perioodiline, või see, kui 100 miljonist rääkida aasta peale, siis võrgutasude kompensatsioonimeede on kuus kuud, järgmisest aastast kolm kuud. Kui pikendada seda meedet, kui seda oleks vaja ka aastaks, siis summad oleksid hoopis teistsugused. Aga praegu on arvestus kolme kuu peale järgmisel aastal.

Urmas Reinsalu täpsustas veel, et kodutarbija võit oleks võrgutasudesse 15 miljonit eurot ja taastuvenergiamudeli puhul miljonist võidaks kuskil kuni 35 miljonit eurot. Suures plaanis aasta perspektiivis üle kahe korra rohkem. Ka majandusministeeriumi esindaja Rein Vaks leidis, et eelduste kohaselt ei pruugi peale kevadet elektriturul olukord enam nii keeruline olla, nii et me ei saa enam kalkuleerida kõiki neid asju terve aasta peale.

Tehniliselt kommenteerisid siin kõrval ka Keskkonnaministeeriumi esindaja Kati-Liis Kensap, kes tõi välja selle, kuidas süsinikukvoodi kodutarbijate huvides kasutada saab ja ütles, kuidas seda on võimalik teha: atmosfääriõhukaitse seaduse § 161 lõike 4 punkti 4 kohaselt: "... väikese ja keskmise sissetulekuga leibkondade toetamine energiatarbimisest tekkivate sotsiaalprobleemide lahendamisel." Selleks on võimalik kasutada seda sihtotstarbeliselt 50% laekuvast süsinikukvoodist.

Rahandusministeeriumi esindaja tõi välja selle, et teine pool sellest kogu laekumisest ei ole sihtotstarbeline ja see on tegelikult ju üldine riigieelarve tulu raha, mida ei saa arvestada või arvestada väljaspool üldist riigieelarve planeerimist. Ta on riigieelarve osas juba planeeritud, nii et seda kasutada nüüd siin täiendava sellise katteallikana ei ole mõeldav.

Selline oli lühiülevaade komisjonis toimunud sisulisest arutelust. Lõpus tehti menetluslikud otsused: teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus täna, see otsus võeti komisjoni liikmete poolt vastu konsensusega. Aitäh!

12:16 Aseesimees Hanno Pevkur

Teile küsimusi ... Siiski siiski. Heiki Hepner, palun!

12:16 Heiki Hepner

Suur tänu, hea eesistuja! Hea Jüri! Kas komisjonis oli arutelu ka selle üle, et kui me eraldame raha, ütleme siis, vaesema elanikkonna toetuseks, et kui palju seal on selle bürokraatia kulu võrreldes sellise ühetaolise toetamisega, just selle toetuste manageerimise osas?

12:16 Jüri Jaanson

Aitäh! See on selle teema juures jah päris huvitav nurk, et seda tõesti komisjonis ei käsitletud. Sellele ma vastuse jään võlgu.

12:17 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Jürgen Ligi soovib sõna. Sedapuhku siis läbirääkimistel saavad sõna vaid fraktsioonide esindajad. Palun!

12:17 Jürgen Ligi

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma pean tunnustuseks ütlema Urmas Reinsalule, et ta tegelt ei ole, ta mängib. Ja see, mis ta siin, mis ta vastas minu küsimusele, näitas, et üldiselt oli see kõik üks veiderdamine ja kõik ei ole veel kadunud, ta suudab jälgida küll mõttekäike ja need valetsitaadid, mida ta mulle omistas siin, ei olnud mõeldud tõsiselt. Mis mind siia pulti tegelikult ajas, oli just see paatos, et me anname valitsusele ülesande alandada hindu. See on väga sarnane sellele, et valitsusele anname ülesande hakata tootma sukkpükse näiteks või siis midagi sarnast.

See on see kõige suurem traagika, mis Isamaal on, et praegu käib kogu arusaamine ühiskonna toimimisest riigi ja valitsuse keskselt, valitsus peab sekkuma ühiskondlikesse protsessidesse, sinna oma käega ja mitte ära kasutama siis või nagu leppima asjadega, mida ta mõjutada ei saa.

Energiahinnad on kõigepealt turusignaal, tuletan meelde. Mul on kahju, et majanduskomisjon seda üldse ei arutanud. Ja see on küll hinnakriis mingis mõttes, aga iga kriisi ära kasutades ei tohi mõelda sedapidi, et kuidas võtta endale, kuidas krabada endale eelarvest raha, mis on olnud ka Urmase loogika meie viimases debatis ja oli ka siis tema fraktsioonikaaslase küsimuses, et kasutame seda siis, tähendab, see küsimus sellest, et jätame selle bürokraatia ära, et siis saame meie ka midagi, meie tahaks ka eelarvest saada hinnadotatsiooni. Tegelik majanduslik loogika on ikkagi see, et hindadel tuleb lasta toimida ja leevendada neid tagajärgi seal, kus tõeline probleem on.

Mitte kordagi ei mainitud seda, mis see probleemi suurus on. Ma mainin selle ära. Eelmine aasta oli elektri osa, see oli eelmine aasta, tarbimiskorvis 3% keskeltläbi. Ja sekkumise koht peab siin olema kahtlemata mitte see, et me läheksime seda sinna tagasi suruma hinnatõusu juures, vaid me peame aitama neid, kes on tegelikult hädas, ja kasutama seda kriisi mitte oma käega iseendale raha krabamiseks hinnadotatsiooniks, vaid avaliku arvamuse ja ka erakondade konsensuseks, et nüüd on vaja hakata teemaga pikaajaliselt tegelema, et rohepööre tähendab väga palju ka võitlust siis ebapiisava energiapakkumisega ja kõrgeid hindu, alternatiive Vene gaasile ja kivisöele. Nii et hinnasignaal on see majanduslik külg, mida ma oleksin tahtnud kuulda ka majanduskomisjonilt.

Maksud omakorda seal hulgas on kõige kehvem viis reageerida üldse, ütleme siis, see taastuvenergia tasu, kohtleme seda maksuna, sest tema on just see, et meie siin saame kordi rohkem kui need vaesed, kes vähem tarbivad. See on sigadus ja sellele ma osutan. Selle kõrval ei maksa bürokraatia, st tegelik abivajajate aitamise siis energia mitte midagi. Sest selline raha krabamine kümnete miljonite viisi nendele ülemistele detsiilidele, kes tegelikult ei märkagi oma kuludes seda, kes tegelikult suudavad kogu aeg säästa, see on ebamoraalne. Ja sellest ma räägin.

Vaatame siis seda teksti ennast: tühistada taastuvenergia tasud. Mis asi on taastuvenergia tasu? Ta on ikkagi allikas, millest peaksid need taastuvenergia investeeringud tulema. Iseenesest see läks üle võlli 2007, meie fraktsioon seda ei toetanud. Kuidagi althõlma see asi siia toodi, pakuti üle. Aga ta on juba taanduv nähtus. 

Palun lisaaega!

12:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit lisaaega.

12:21 Jürgen Ligi

Ja tal on väga oma loogika. Rohepöördes tuleb ka seda osa ära kasutada täiendava ressursina, et investeeritaks taastuvenergiasse, aga mitte eelarve defitsiidi suurendamiseks. Muidugi, Urmase erakond oli see, kes selle eelarve kihva keeras. Kui sa hakkad rääkima siin inflatsioonist, minu sõnu väänates, siis inflatsioon sedapidi toimibki, et riik on oma eelarve pikaajalise defitsiidiga inflatsiooni süvendanud. Kui me siin paneme talle uue koormuse, siis see ei vähenda inflatsiooni, et ühest kaubast tuleb ära, vaid riigi kulud samal ajal suurendavad, inflatsioon teistpidi suureneb. Nii et see ei ole inflatsiooniküsimus üldse, küll aga on inflatsiooniküsimus see, et hinnasignaal aitab suurendada tulevikus pakkumist ja aitab tegelikult säästa. Säästmine tähendab ka majade soojustamist ja selliseid asju, lihtsalt kokkuhoidu. Ja see on ka omakorda inflatsiooni alla suruv, kui üldse siin inflatsioonist rääkida. Inflatsioon ei ole siin põhitegur.

Põhitegur on ikkagi see, et energia hind üksi on ainult üks hind ja me peame vaatama kogu tarbimiskorvi. Inflatsioon endiselt on madalam, ka prognooside järgi, kui inimeste sissetulekud. Nii et paanikat teha mingiks universaalseks hinnaregulatsiooniks Isamaa küll ei tohiks teha. See on piinlik.

Seda enam, et tegelikud lahendused on praeguses olukorras suuresti riigieelarve tulude näol olemas, et teha pööret, teha pööret energia tootmises, tarbimises ja rohepööret, selleks on vaja kaitsta ka eelarve jätkusuutlikkust. Praegu seda siin näha ei ole. Noh, ja see CO2 emissiooni tulu tegelikult peaks minema samamoodi energiapöörde tegemiseks, mitte inimestele laialijagamiseks. Antud juhul oli tehniliselt otstarbekas ilmselt  nendele suhteliselt vaestele see suunata, aga see on juba tehtud.  Mina võib-olla ei oleks selliselt seda sidunud, vaid näinud ette juba eelarves vaestele. Ja CO2 raha, kõik need n-ö ülelaekumised, mis tegelikult toimuvad suure eelarvedefitsiidi oludes, peaksid minema just nimelt tegelikele lahendustele: investeeringutele ja investeerimistoetustele kodanike heaks. Koduomanike toetuseks ka sealhulgas muide, investeerimistoetusena, et inimesed panevad ise osa ja saavad midagi, mis aitab neid hinnašoki vastu.

Aga põhiline suund peab olema ikkagi see, et aidata tuleb neid, kes on hädas, mitte iseennast, sest nii on lihtsam, võtab ise rohkem ja natuke andma vaestele ka ja siis vahutame siin sellest, kuidas meil bürokraatia muud moodi kallis. Ei ole niimoodi. No vot. Isamaa, kutsun teid tagasi põhivääruste juurde, muud midagi. See jutt on pikem kui kaheksa minutit loomulikult, aga võitleme edasi. Aitäh!

12:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii. Nüüd on mul Isamaa fraktsioonile küsimus. Kes teist rääkida tahab? Meil on valik selline, et sõnavõtt kohalt on, ma vaatan, Urmas Reinsalul, see ei ole protseduuriline. (Hääl saalist.) Soovid sa repliiki? Ma lihtsalt täpsustangi üle, et mis on teie soovid, et siis ma tean, kuidas käituda. Ma saan aru, et härra Hepner soovib fraktsiooni nimel kõnet ja härra Reinsalu soovib vastusõnavõttu. Aga teeme siis selle vastusõnavõtu ära. Te registreerisite varem ka. Palun!

12:25 Urmas Reinsalu

Kutsun seda 19. sajandi baltisaksa paruni stiili lõpetama ja tulema 21. sajandi Eestisse inimeste reaalsete murede juurde. Mida me kuulsime eelkõnelejalt? Esiteks, et tegelikku elektri hinna tõusu ei ole meil olemaski, et rikastele inimestele see ei ole probleem, et midagi peaks ette võtma, ja kolmandaks, et meil ongi hea, et inimesed tarbivad vähem, ongi hea, et inimesed tarbivad vähem.

Võtame selle kokku, milline oli eelkõneleja vaade. Elektri hinna tõus ei olegi nii suur, kui seda püütakse ette manada. Teiseks, et ongi hea, et inimesed tarbivad vähem, et see on loodussäästlik. Ja kolmandaks, kõik tegelikud meetmed, mis oleksid ühetaolised hinnatõusu leevendamiseks, pole mõistlikud, kuna need on ühetaolised ja seetõttu võidavad rikkurid.

Kõik need väited on loomulikult täiesti paralleelreaalsuses elavad. Isamaa fraktsioon ei ole kunagi teinud ettepanekut mingit riiklikku hinda kehtestada elektrienergiale. Isamaa ettepanek on ühemõtteline ja selge: vähendada makse, vähendada koormisi, sellepärast, et need koormised lisanduva rahaga, mida inimesed peavad nende koormiste täitmiseks maksma, kuna elektrienergia hind on tõusnud. võimendavad veelgi energiakriisi negatiivseid järelmeid.

Öelda, et meil ei ole võimalik midagi teha, on loomulikult täiesti vildakas ja väär. Piisaks eelkõnelejal ainult vaadata teisi Euroopa riike, kus käib aktiivne debatt ja võetakse vastu nii maksuõiguslikke kui muid meetmeid. Ja loomulikult see osundus, et see on tekkinud turu tõttu, see energiakriis, või n-ö energiaturu moonutuse tõttu, on õige ainult osaliselt. Sellel on kindlasti ka Euroopa Liidu see tsentraalne CO2 kvootidega kauplemise süsteem sellises loogikas on seda loomulikult hinnakriisi võimendanud. Nii et aeg on tulla tagasi Eesti Vabariiki 21. sajandil, jätta kõrvale selline retoorika, mis on täiesti vale ja mis on demagoogia kõrgmeisterlikkuse pilotaaž. Aitäh!

12:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd Isamaa fraktsiooni nimel Heiki Hepner, palun!

12:27 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tegelikult oleme me tõepoolest jõudnud ka kolmandasse kriisi, kui nii võiks ennast väljendada, energiakriisi ja see on reaalsus. See on täna reaalsus ja ei saa sugugi olla nõus Reformierakonna poolt kõnelenud Jürgen Ligiga, kes väitis, et ei ole põhjust muretseda, tarbige lihtsalt vähem ja probleem saab lahendatud. Ma arvan, et meil ei ole põhjust saata keskmist palka saavat inimest täna vallamajja või linnavalitsusse toetust küsima, et tulla kuu lõpus toime ja saada oma lapsed koolitatud ja et toatemperatuur püsiks vähemalt 18–20 kraadi. Et ei peaks minema kasukat selga panema või loobuma soojast veest. Ja on tegelikult üsna naljakas vaadata seda, et kui riik teenib CO2 kvoodi rahaga prognoositavalt siin enam kui 100 miljonit, 120 miljonit eurot, võib-olla ka rohkem, sest tõepoolest, vaatasin värskelt järgi, COkvoodi hind on tõusnud nüüd juba pea 73 euroni tonni eest, siis rääkida seda, et kui me toetame meie inimesi, et justkui me krabaksime iseendale. Koduomanikud justkui krabaksid endale mingisuguseid müstilisi rikkusi. See tundub ikka väga veider riigi poolt vaadatuna. Toetused, millega üritatakse leevendada, on kordades väiksemad, 15 miljonit eurot, siin oli juttu 5 miljonit kuus kolme kuu jooksul. 15 miljonit versus 120 miljonit. Kes see siis krabab? Kes see krabab, kas riik krabab oma kodanike tagant või kodanikud krabavad riigi tagant? See on tegelikult see küsimus.

Aga küsimus ei ole ainult koduomanikes. Loomulikult, riik on ikka inimeste jaoks, mitte vastupidi, aga me ei saa ära unustada ettevõtlust, kus see ühetaoline soodustus toetaks ka meie ettevõtlust. Inimesed peavad kuskilt palka saama ja kui ettevõtjatel läheb raskeks, siis nad ei saa ju arusaadavalt ka maksta sellist tasu. Kuskilt tuleb kokku hoida. Tõsi, hoitakse mingil määral kokku investeeringutelt, hoitakse mingil määral kokku võib-olla ka kasumilt veel lisaks, aga ühel hetkel on see piir käes. Nii et ka see tegelikult lõppkokkuvõttes maandub meie inimeste taskusse või õigemini, võetakse meie inimeste taskust.

Ja kolmas osapool, mida ma tahaksin ekstra veel rõhutada, on omavalitsused. Täna maksavad omavalitsused elektrienergia eest väga suuri summasid ja see on tõsine probleem. Mitmed omavalitsused, ma olen ka kuulnud, on kavandanud juba, et peaks vähendama tänavavalgustust. Meil on tulemas kõige pimedam aeg või õigemini, on kätte jõudnud, ja ka uue aasta algus on väga-väga pime. Märtsi lõpus hakkab taas võib-olla vähenema vajadus tänavavalgustuse järgi, aga ka siis sisuliselt ei saa seda veel sugugi välja lülitada. Nii et see on oluline küsimus. Ka meie lasteaiad, koolid ja muud haridus‑ ja kultuuriasutused, mis omavalitsustel on pidada, on tõesti küsimuse ees, kuidas hakkama saada. Riik siin oma kultuuriasutuste osas ütleb, no leiame lahendused, toetame kuidagi.

Palun lisaaega. 

12:32 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun, kolm minutit lisaaega!

12:32 Heiki Hepner

Aga kui omavalitsuste juurde jutt läheb, siis öeldakse, et te saate 120 miljonit müstilist tulumaksu laekumise kasvu, saage hakkama. See käib iga kulutuse kohta. Iga kulutuse kohta! Te saate 120 miljonit tuleval aastal rohkem. Aga unustavad ütlemata, et riik saab 17% ja omavalitsuste kasv on 9%. Peaaegu kahekordne vahe on tulude kasvul. Seda ei räägita selle juures. Aga hakkama peavad saama omavalitsused sõltumata sellest, mis riik tegelikult annab. Nii et see on see kahepalgelisus, mis tegelikult täna vastu peegeldub. Ja mida aitaks lahendada selline ühetaoline maksude alandamine, tõesti, nimetame seda selliseks koormiseks või maksuks. See on iseenesest täna minu meelest ainuke lahendus energiakriisiga võitlemisel.

Ja nüüd mõni sõna veel rohepöördest. Kui me lähtume nii, nagu siin hea eeskõneleja Reformierakonnast ütles, siis me saavutame lihtsalt selle, et meie inimesed keeravad lõplikult sellele rohepöördele selja, sest nad ei suuda seda taluda. Ja selle kohta on ka tegelikult ju Euroopa Liit ütelnud, et ei tohi üle pingutada, seal on oma sotsiaaltoetuste meede nähtud, aga seesama, kuidas leevendada täna laekuva CO2 raha osas, kuidas toetada. Sest kui me selle vindi üle keerame, siis me keerame lõplikult selle rohepöörde katki ja siis on väga raske seda parandada. Me oleme seda tegelikult täna ka ühiskonna protsessis juba tajunud. Tänase ka, võiks ütelda, valitsuse tegevuse osas nii tervisekriisi näitel, ma loodan, et julgeolekukriisis ei teki neid selliseid probleeme, aga tervisekriisi näitel me oleme tajunud, kus ühiskond on läinud rohkem katki, kui ta oleks võinud minna. Ja kas me tahame nüüd rohepöörde puhul sedasama? 

Loomulikult tuleb säästa, tuleb panustada sellesse, et meie energiatarbimine oleks väiksem, et tuleksid uued tehnoloogiad. Aga me ei saa sellesama ajal unustada oma inimesi ja ütelda, et istuge nüüd viis aastat külmas ja vaadake, kuidas te hakkama saate. Sõbrad, ega sõda praegu ei ole! Me peame ikkagi tagama, et meie inimeste normaalne elu jätkuks. Selles mõttes ma ei näe üldse alternatiivi, et me ei leia tõeliselt toimivaid lahendusi energia hindade vähendamisele. Jah, siin on ka veel õhku visatud, mida see eelnõu ei puuduta, käibemaksu teema, mida võiks rakendada. Siin on veel tegelikult terve rida, energiakriisis gaasi hind, millega peaks tegelema, mida jälle see ei puuduta, aga see ongi ülioluline. Ja kui me ei taha, et energiakriis meie riigi inimesed ja kogu ühiskonna tülli pööraks, siis sellega tuleb aktiivselt tegeleda, mitte lihtsalt kõrvalt vaadata ja järele lohiseda. Aitäh!

12:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

12:35 Peeter Ernits

Hea juhataja! Head kolleegid! Isamaa ettepanek on sümpaatne ja teema on kõigile arusaadav sõltumata poliitilistest eelistustest. Et midagi on kapitaalselt viltu läinud. Eestis, ma räägin ainult Eesti tingimustes, aga ka mujal. Ühelt poolt rohepööre on suurepärane, rohelise taustaga inimesena ütlen seda. Aga sellisel kujul, kordan taas, kui uus kaev ei ole veel valmis, vanasse sülitada ei ole kõige mõistlikum ja me oleme seda teinud. Tuulepargid ei ole kerkinud, Liivi laht ei ole suuri tuuleparke täis. Õnneks me suutsime säilitada sellise võimsuse põlevkivijaamades, kust siis tuleb seda meie praegust voolu ... vabandust! (Telefon heliseb.) aga kuna selle kvoodi hind, süsihappegaasi kvoodi hind, on väljunud talle ette nähtud piiridest, mida Euroopa Liidus Brüsselist julgelt lubati, siis loomulikult see elekter, mis tuleb põlevkivist, kuna see kvooditasu on hüppeliselt kasvanud, siis ongi arved nii suureks läinud. Ja ei ole teada, millal nad vähenevad.

Aga see on üldine taust, mis peaks olema kõigile selge. Nüüd Isamaa ettepanekud siin on jah sümpaatsed. Üks ettepanek, et seoses nende kvoodikaubanduse n-ö vastu taevast lendamise, selle ideoloogiaga tuleks välja töötada või ümber vaadata kogu see süsteem. Noh, ma tean, sellega juba tegeldakse, sõltumata sellest, kas Isamaa seda ettepanekut arvestatakse või mitte, see on see, millega juba Brüsselis ja ka mujal tegeldakse. Nii et see on, võib öelda, et see on juba käiku läinud.

Teine asi, konkreetne asi, siin taastuvenergia tasude – ettepanek Isamaa poolt– äravõtmine. Kui vaadata nüüd neid numbreid, mis selle moodustab, see moodustab kusagil tegelikult 6–7%. Ma tsiteerin: näiteks elektriküttega eramu 1500 kilovatt-tunniga kuus taastuvenergia tasu moodustas 2020. aastal 10% ja nüüd 2021. aasta septembris  5%. Kaugküttega kahe- kuni kolmetoaline korter 300 kilovatiga tunnis on taastuvenergia tasu, kui 2020. aastal oli 11%, siis nüüd, septembris, praegu on see kõrge, on  6%. Nii et tegelikult võrreldes nendega elektrihinna, kui palju moodustab elektri enda hind ja kõikide nende muude lisatasudega, siis on need suhteliselt marginaalne, võrguteenus kusagil viiendik 20–21% praegu. Ja aktsiis on suhteliselt marginaalne, kusagil alla 1%. Käibemaks on tõesti oluline tegija 16%. Nii et järjekorras kõigepealt elektri enda hind kusagil kõige suurem, näiteks selle elektriküttega eramu 1500 kilovatiga on elektri hind praegu 57% sellest lõpphinnast. Ja siis järgmine on võrguteenus 21% ja käibemaks 16%, siis tuleb taastuvenergia tasu 5%, aktsiis 0,5%.

Nii et ütleme niimoodi, et see ei ole kõige suurem tükk n-ö kokkuhoiuks ja inimeste ja ettevõtete päästmiseks või elu kergemaks muutmiseks. Aga ta on siiski, parem see, kui mitte midagi. Aktsiisidest me juba rääkisime siin, ei hakka seda kordama. Aga selle koha pealt on see sümpaatne lähenemine. Et igal juhul ka ma tean, et Vabariigi Valitsus on sellega, mõtleb selle peale ja ei saagi teistmoodi. Aga mulle ja meile see ettepanek meeldib, et peaks aktiivsemalt tegutsema elektrihinna kujundamisel.

12:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 429 OE lõpphääletus.

Nii, Viktor Vassiljev, kas teil on protseduuriline mure? On kogemata? Palve kõneleda? Kõnevoorud on meil läbi. Vist ei olnud tegelikult soovi. Nii, head kolleegid, enne kui ma panen selle juhtivkomisjoni ettepaneku hääletusele, juhin tähelepanu, et ma teist kutsungit idee, aga meile on tulnud ka Keskerakonna fraktsiooni ja kultuurikomisjoni ettepanek tänast istungit pikendada kuni kella kaheni või päevakorra ammendumiseni. Me pärast seda, kui me oleme selle otsuse ära teinud, hääletame kohe ka istungi pikendamist, nii et ärge kusagile liinidelt kaduge. Seega, praegu hääletame Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks" eelnõu 429 OE. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:43 Aseesimees Hanno Pevkur

Poolt 26, vastu 2. Aga kuna ka see otsus eeldas Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis see otsus ei ole vastu võetud.

Nii, ja nüüd, nagu ma lubasin, viime läbi kohe ka hääletuse tänase istungi pikendamiseks päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella kaheni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

12:45 Aseesimees Hanno Pevkur

57 poolt-, vastu- ja erapooletu 0 häälega töötame päevakorra lõpuni.


4. 12:45 Keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu (463 SE) esimene lugemine

12:45 Aseesimees Hanno Pevkur

Neljas päevakorrapunkt, mis on ka meie tänane viimane punkt, on Riigikogu liikmete Tarmo Kruusimäe, Heiki Hepneri, Helir-Valdor Seederi, Raivo Tamme, Üllar Saaremäe, Mihhail Lotmani ja Sven Sesteri algatatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463 SE esimene lugemine. Palun, Üllar Saaremäe, algatajate nimel!

12:45 Üllar Saaremäe

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Olen teie ees keeleseaduse muutmise seaduse eelnõuga, numbri all 463 SE. Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on parandada keeleseaduse täitmist ja motiveerida asutuste juhte ja ettevõtjaid positiivselt, et panustataks töötajate eesti keele õppesse. Käesolev eelnõu võimaldab Keeleametil tulemuslikumalt teostada järelevalvet keeleseaduse täitmise üle. Keeleseaduse §-s 32 olemasoleva sunniraha ühesugune ülemmäär 640 eurot on nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele ja see on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Selleks, et võimaldada Keeleametil paremini ja tulemuslikumalt teostada talle ülesandeks pandud tegevusi ja samaaegselt motiveerida juriidilisi isikuid nõudma oma töötajatelt eesti keele oskust, soovime vastava sunniraha ülemmäära juriidiliste isikute puhul tõsta 640 eurolt 6400 euroni.

Eelnõu on väga lühike ja napp. Eelnõu §-ga 1 muudetakse keeleseaduse § 32 ja sätestatakse, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär juriidilistele isikutele 6400 eurot. Füüsilistele isikutele jääb kehtima senine sunniraha ülemmäär 640 eurot. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega, eelnõu rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ja seadus jõustuks üldises korras. Aitäh!

12:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja on kolleegidel ka küsimusi. Signe Kivi, palun!

12:48 Signe Kivi

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu on tõesti väga konkreetne ja lühikene. Aga ma küsin, et kas eelnõu algatajatel oli omakeskis lisaks sunniraha tõstmisele arutluse all ka muid meetmeid ja seadusemuudatusi, et keeleseadust paremini täita?

12:48 Üllar Saaremäe

Antud küsimuses ei olnud. Me kogunesimegi konkreetselt seda ettepanekut tegema.

12:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

12:48 Eduard Odinets

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tsiteerisite seletuskirja, mis ütleb, et selle sunniraha kümnekordne suurendamine on tehtav selleks, et positiivselt motiveerida ettevõtjaid, et nende töötajad oskaksid eesti keelt. Kas te saaksite mulle populaarteaduslikult selgitada, kuidas sunniraha hirm motiveerib tööandjaid, et nende töötajad õpiksid eesti keelt?

12:49 Üllar Saaremäe

Suurepärane küsimus, austatud töökaaslane! Sunniraha ei ole trahv, sellega ei karistata. Sunniraha ei lähe kirja karistusregistrisse. Sunniraha on mõjutusvahend. Ja motiveerida saab ju elementaarselt sedapidi, et siis me teile seda ei esita. Jah. See raha jääb ju teile alles, kui te täidate keeleseadust. Sunniraha ei ole kohustuslik kohaldada koheselt, enne seda tuleb teha ettekirjutusi, juhtida tähelepanu, et sellised probleemid on olemas. Ja loomulikult ei pea minema kallale kohe täismääraga ja nii edasi. Seda kõike olete te kuulnud meie koosolekul. Aga just nimelt positiivselt, et inimesed, kes on tulnud siia elama, kes tahavad siin tööd teha, et nad õpiksid ja saaksid aru, et tegelikult eesti keele oskamine on oluline. See ei ole mitte pealesunnitud kohustus, vaid, vaid võimalus sul siin meie vabariigis rahulikult töötada ja toimida. Just nimelt positiivne.

12:50 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

12:50 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea pinginaaber! Olles ka ise tollel kultuurikomisjoni koosviibimisel, sain ma kas õigesti aru, et miks seda eelnõu ei toetata, oli see, et arusaamatu oli, et kuidas 640-st sai 6400-ne number, ehk siis vastus on see, et 10? Aga kuna puudus selge arvutuskäik, siis kas nüüd hiljem, kuluaarides on aru saadud, et piisaks ütleme, 640 korrutada kümnega võrdub 6400, või nõutakse seal mingit eriti kõrgemat matemaatikat? Praegu lihtsalt reform, sotsid ja kesk ei toeta sellepärast, et neil on arusaamatu, kuidas 640-st saab 6400. Kas osad juba said aru, et tegemist on kümnekordse tõusuga?

12:51 Üllar Saaremäe

Aitäh küsimuse eest! Julgen täie vastutustundega kinnitada, et kõik kultuurikomisjoni koosolekul viibinud saadikud said väga hästi aru, kuidas on tulnud 640-st 6400, seda küsimust ei tekkinud. Oli küll arutluse all tõesti puuduv uuring, mis meie seletuskirja lisas ei olnud ja Haridus- ja Teadusministeeriumipoolne esindaja arvas, et tegelikult nemad võiksid juba selle uuringuga tegelema hakata. Ja ju siis, kui see uuring on tehtud, need tulemused saavad korrutatud 640-ga ja tuleb see õige summa.

12:52 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

12:52 Eduard Odinets

Aitäh! Jah, tõepoolest, vastab tõele, et me kõik komisjoni liikmed said aru, kuidas 640-st saab 6400. Minu väide on see, et kui me kirjutaks sinna ka 64 000, positiivset efekti sellest ei oleks. Kust tuleb teie veendumus, et sunniraha määramise hirm või oht paneb tööandjaid investeerima ja panustama oma töötajate keeleõppesse, motiveerima oma töötajaid omakorda keelt õppima, mitte ei pane see hirm saada sunniraha 6400 eurot või ükskõik millist summat sellest töötajast esimesel võimalusel vabanema ja määrama tema kohale seda, kes on ametilt eestlane.

12:53 Üllar Saaremäe

Hea, täpne, terav küsimus, millele tegelikult kahjuks ühest vastust ei olegi. Loomulikult on ettevõtete juhid ja nende suhtumised nii keeleseadusesse kui oma töötajatesse erinevad. Ma ei eita, et teie poolt toodud stsenaarium on ka reeglina rakendatav. Ma olen selles enam kui kindel. Mis siiski kallutab mind uskuma, et sunniraha, ütleme siis, ajakohastamine võiks omada positiivseid ilminguid, on vast Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski poolt väljaöeldu, mida ta ka koosolekul mitu korda rõhutas, et 6400 oleks juba vast tõesti see hoob, millel võiks olla resultaati. Mis loomulikult ei lükka ümber teie poolt esitatud väidet. Ja tuleb tunnistada, et teil on suuresti õigus.

12:54 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

12:54 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma siiski võib-olla laiendaks Ilmar Tomuski mõtet, ilma et ma talt oleks seda otseselt küsinud, aga me teame, et Tallinnas on üks koolijuht, kelle 25. juubelit me hakkame varsti tähistama, kes saab iga aasta väikese tõksu sunniraha näol, ja ega mitte midagi ei ole muutunud. Nii et selles mõttes võib-olla tõesti see ei ole ainukene mehhanism, mis sunnib õppima või mis sunnib ka, ütleme siis, tööandjat midagi ette võtma. Kas seda näidet oli komisjonis arutamisel või kas see võiks tegelikult, noh praegune kasv, aidata lahendada sellist, kus 25 aastat on lihtsalt pandud tuima?

12:55 Üllar Saaremäe

Aitäh! See väide oli korduvalt kõne all tõesti. Ja sellest lähtuvalt räägiti ka sellest, et need praegused määrad on tõesti niivõrd väikesed, et pigem on mõistlik see sunniraha ära maksta justkui trahv, olgu see või korduv, kui mingeid asju ette võtma hakata. Nii see on.

12:55 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

12:55 Tarmo Kruusimäe

Tänan! See uuring uuringuks, sellest ma ei saanud aru, et kas hakatakse uurima seaduserikkujate käest, milline trahv oleks neile n-ö vastuvõetav? Ja kas on ka kultuurikomisjonis esmakordne, et pöördutakse, ütleme, noh te olete menetlenud kõiki neide asju, mis ühe või teise mingi haridusasja puhul toimiks? Ütleme, kasvõi põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse kirjutati ka lihtsalt 10 000 eurot sunniraha sisse ilma seletuseta ja see oli tegelikult pädev. Minu küsimus on see: kas oli veel mõni kaalukam mõte, miks peaks säilima tänane olukord? Miks sellega ei võiks edasi tegeleda, sest täpselt sama eelnõu on juba meil kolmandat korda ja ministeerium ei ole kolme aasta jooksul küll veel midagi teinud, hakkavad uuringut nüüd ette valmistama?

12:56 Üllar Saaremäe

Aitäh, hea küsija! Tahtmata minna järgneva ettekandja maadele, ütlen niipalju, et kui komisjonis toimus hääletus, pidasid kõik hääletajad vajalikuks rõhutada, et teema on oluline, millega tuleb edasi tegeleda. Aga ühel, teisel või kolmandal põhjusel antud eelnõu nad toetada kas ei saa – erinevalt minust ja EKRE saadikutest, kes seda toetasid.

12:57 Aseesimees Hanno Pevkur

Urve Tiidus, palun!

12:57 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus, et kuna te olete otsustanud suurendada sunniraha ülemmäära füüsilistele isikutele ja juriidilistele isikutele mõlemale, kui ei täideta keele neid ettekirjutusi, kas teil oli seda eelnõu koostades ka arutelu teemaks, mis mõjub paremini, kas motiveerimine hästi käituma või karistamine hästi käituma?

12:57 Üllar Saaremäe

Suur tänu! Pean paar täpsustust tegema. Füüsilistele isikutele jääb samaks. Füüsiliste isikute sunniraha jääb 640. See puudutab ainult juriidilisi isikuid. Eelnõu esitajatega me motivatsiooniteemadel väga pikalt vestelnud, küll aga olid need teemad üleval komisjonis, millest te saate ka õige pea ülevaate. Ja nüüd jooksis mul teie küsimuse teine pool meelest maha. Või vastasin ma teie küsimuse kõik punktid ära.

12:58 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

12:58 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult siin saalis me oleme arutanud ju korduvalt ja korduvalt, kus karistusmäärad, ma mõtlen just siin rahalist karistust, tõsi, sunniraha otseselt seda ju ei ole, aga on kasvanud mitte ainult 10 korda, vaid vaata et isegi 100 korda, ligi 100 korda. Ja ma tean vähemalt ühte eelnõu, mida valmistatakse ette, kus on umbes täpselt ka sajakordne kasv. Ja siis on ka koalitsiooni poole pealt tulnud, et see on väga õige. Kuigi ma jagan kindlasti seda meelt, et kindlasti peab leidma positiivseid mõjutusvahendeid, mitte ainult karistusega proovima suunata. Küsimus: kas komisjonis oli arutusel ka see või võrdlusmomente teiste eelnõude puhul, mida me oleme arutanud, mis siin on kasvanud? Ma ütlen, et keegi ei tõsta karistusi 1–2 korda, vaid kui juba tõstatakse, siis ikkagi juba 10 korda või kuni 100 korda. Kas sellest oli juttu?

12:59 Üllar Saaremäe

Aitäh, hea küsija! Teie küsimust kuulates meenus mulle, mis ma tahtsin vastata austatud Urvele, et tegemist ei ole karistusega. Sunniraha ei ole trahv. Need asjad me tegime siin päris alguses juba selgeks. Austatud Heiki, annan õiguse sellele küsimusele vastata komisjonipoolsele ettekandjale.

12:59 Aseesimees Hanno Pevkur

Jaak Juske, palun!

12:59 Jaak Juske

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mina olen nüüd segaduses. Te ütlete, et selle eelnõu eesmärk on see, et tööandjad panustaksid rohkem oma töötajate keeleõppesse. Samas te tunnistasite hea kolleegi Eduardi küsimusele vastates, et see eelnõu võib tuua kaasa massilise eesti keelt halvasti oskavate töötajate vallandamise. Mis ikkagi on selle eelnõu eesmärk? Mõlemat korraga ei saa.

13:00 Üllar Saaremäe

Suur tänu küsimuse eest! Loomulikult mõlemat korraga ei saa. Antud juhul te tõlgendasite minu vastust õpetajale omasel kombel, peab olema selge ja täpne. Mina vastasin Eduardile, et ma ei eita, et on olemas selliseid firmajuhte või selliseid juhtimismeetodeid, kes pigem lasevad keelt oskamatutel inimestel minna, kui et nad sellega tegelema hakkavad. Ja sellest on mul siiralt kahju. Sellele vastasin mina.

13:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Margit Sutrop, palun!

13:00 Margit Sutrop

Aitäh! Minu küsimus on eelnõu algatajatele selline, et kuna komisjonis väga palju tegelikult muretseti mitte ainult selle pärast, et kuidas sellise summani jõuti, vaid et missugune on just see raamistik, kust kohast te lähtute, kas, ütleme, keeleõppeküsimused olid teie jaoks ka alguses selline lähtepunkt, kus te mõtlesite, et võib-olla liikuma hakata olukorra kaardistamisest, mis täna on ka mitte ainult keeleoskusega, vaid ka keeleõppega, mis seda võiks ju lahendada. Ja teine küsimus, mis on konkreetne, on see, et avaliku teabe ja reklaami keelenõuete rikkumise kohta me arutasime ka komisjonis ja tuli välja, et Keeleamet seal väga palju  sunniraha ei rakenda. Kas see on teie jaoks samasugune mure, et näiteks kaubamärkide puhul eesti keelt tingimata väljas ei peagi olema? Kas oli ka sellest juttu teil ja kas see on teie jaoks olnud eelnõu algatamisel ka see mure, mida te peate oluliseks lahendada?

13:01 Üllar Saaremäe

Suur tänu! Vastan kõigepealt teisele küsimusele. Loomulikult on see probleem ja loomulikult on see teema, millega tuleb tegelda. Nüüd, kui rääkida laiemalt, siis ei ole ju saladus, et Isamaa on ikka ja alati aegade algusest saati seisnud eesti keele ja kultuuri eest. Nii et laias laastus on kõik need teemad, mis teie küsimust ilmestasid, meil laual, aga antud eelnõu puhul me keskendume tõesti ainult sellele ühele konkreetsele punktile ehk siis et tõsta sunniraha ülemmäära.

13:02 Aseesimees Hanno Pevkur

Peeter Rahnel, palun!

13:02 Peeter Rahnel

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ka mulle on arusaamatu nagu paljudele eelkõnelejatele, kes siin küsisid, et miks on tehtud nii, et sunniraha kõrvale ei ole seatud motiveerimisvõimalust, motiveerimisraha, ja tuleb ainult karistusega tegeleda? Mulle tuleb meelde, et idanaabri juures siin üle saja aasta tagasi motiveeriti niimoodi, et kui keegi ei tahtnud millestki osa võtta või punnis vastu, siis terve kogukond pidi talle selle eest peksa tegema. See ei ole nagu 21. sajandi Eesti Vabariigis küll minu arust põhiline, et ainult karistada, mitte motiveeriveerida.

13:03 Üllar Saaremäe

Suur tänu, hea küsija! Kordan ka teile mitmendat korda: tegemist ei ole karistusega. Tegemist ei ole karistusega, vaid mõjutusmeetmega. Miks me ei puuduta punkti "motiveerima", lähen ma § 32 juurde, kus me muudaksime ainult ühte numbrit. Selles paragrahvis sõna "motiveerima" puudub. Me muudaksime ainult ühte numbrit ja seda kümnekordselt.

13:03 Aseesimees Hanno Pevkur

Marko, Šorin, palun!

13:03 Marko Šorin

Ma tänan, eesistuja! Hea eelnõu esitleja! Komisjonis me põgusalt vaidlesime sellel teemal, et kas olukord eesti keele valdamise osas on läinud paremaks või halvemaks. Me mõlemad esitasime omapoolsed argumendid ja jäime sellisele heale viigiseisule. (Heli katkeb.) Seda olukorda lähemalt uurida ja kas ... Paremaks või halvemaks?

13:04 Üllar Saaremäe

Pean tunnistama, et kaugtööl on omad võlud ja on omad ohud. Keegi hoomamatu võttis ära kõik need sõnad, mis oleks teie küsimuse minu jaoks selgeks formuleerinud. Aga ma saan teiega nõustuda, et me jäime viiki ja seda Jaak Valge ettepanekul.

13:04 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd on kultuurikomisjoni ettekanne, mille teeb Margit Sutrop. Palun!

13:05 Margit Sutrop

Austatud eesistuja! Head kolleegid rahvasaadikud saalis ja ekraanide taga! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis 18. novembril toimunud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463 arutelu. Sellel komisjoni istungil arutati siis teatavasti seda ettepanekut, mida tegid Riigikogu liikmed Tarmo Kruusimäe, Heiki Hepner, Helir-Valdor Seeder, Raivo Tamm, Üllar Saaremäe, Mihhail Lotman ja Sven Sester, kes algatasid keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463, ettevalmistamise esimeseks lugemiseks. Komisjoni koosolekut juhatas kultuurikomisjoni aseesimees Jaak Valge. Kohal olid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Natalia Malleus Aadu Musta asendusliikmena, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Ja kutsutud oli ka eelnõu algatajate esindajana Riigikogu liige Tarmo Kruusimäe, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson, õiguspoliitika osakonna juhataja Raina Loom HTM-ist ja Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.

Kõigepealt Üllar Saaremäe tutvustas algatajate poolt eelnõu ja rääkis selle eesmärgist, mida ta ka siin rõhutas, parandada keeleseaduse täitmist, motiveerida ettevõtjaid ja asutuste juhte positiivselt, et panustataks töötajate eesti keele õppesse, ja rääkis sellest plaanist tõsta kümnekordseks juriidilistele isikutele ja füüsiliste isikute puhul jääks määr endiseks, 640 eurot. Tarmo Kruusimäe lisas juurde, et algatajad on sarnase eelnõuga tulnud välja Riigikogus ka varasemalt ja kontrollides see on olnud kahel korral: juunis 2018 ja jaanuaris 2019 ja mõlemal juhul ei ole sellest asja saanud. Sunniraha tasumine annab justkui terveks aastaks indulgentsi, ütles Tarmo Kruusimäe ja lisas, et mitmete seaduste puhul on näha, et trahvid on ajale jalgu jäänud.

Nüüd seda täpsustas, mispärast siis Vabariigi Valitsus oli andnud sellele hinnangu, oli oma hinnangus Riigikogu kultuurikomisjonile 1. novembriks saatnud kirja ja seda täpsustas Andero Adamson kui Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja. Ta ütles, et põhimõtteliselt on tegemist vajaliku  teemaga, rääkis sellest, et Keeleameti n-ö uueks saamisel, Keeleinspektsioonist muudeti ta 2018 Keeleametiks, tekkis n-ö funktsioonidena juurde keelepoliitika kujundamine ja Haridus‑ ja Teadusministeerium peab oluliseks, et Keeleinspektsioon tegeleks rohkem keeleõppe vajaduse kaardistamisega, toetamisega, pigem sellise müksimise ja nagu positiivse mõjutamisega ja vähem trahvimisega. Ja probleemiks pidas ta täiendava analüüsi puudumist just sellesama sunniraha määra rakendamise osas, aga hästi oluliseks seda, et saaks üldse selliseid suuremaid juriidilisi isikuid, kes eiravad keelenõuet, tegelikult trahvida. Ja hästi oluline on just nende saadetud analüüsis või hinnangus Riigikogu kultuurikomisjonile, kus ta ütleb, et tegelikult järjekindlalt neid seadusenõudeid rikkuvaid suurettevõtteid on kuskil 10–15 ringis. Neid juriidilisi isikuid, kes süsteemselt rikuvad, ja nende jaoks tõepoolest oleks vaja korralikumat meedet, mis paneks neid keeleseadust täitma. Aga et see lahendus võiks olla selles, et vaadataks kõigepealt, kuidas, missugune sunnimäär oleks mõjus, ja leitaks selline n-ö analüüsi tulemusena ka see võimalus, kuidasmoodi seda süsteemi parandada.

Nüüd hästi väärtuslik oli kindlasti Keeleameti juhi Ilmar Tomuski enda niisugune reflektsioon või teated põllult, võiks öelda, kuidas see asi toimib, ja minu meelest hästi oluline oli see, et ta kõigepealt alustas sellest, et tegi vahe sunnirahal ja trahvil. Üks asi on trahv, mille tulemusena kedagi ei motiveerigi parandama, sest sa oled saanud karistada, aga sunniraha, nagu siin ka Üllar Saaremäe ütles, on definitsiooni järgi mittekaristuslik meede, mille ülesanne on motiveerida ettekirjutuse kaudu vabatahtlikult seda ettekirjutust täitma. Aga kui seda vabatahtlikult ei tehta, siis rakendatakse sunniraha. Näiteks võib olla nii, et teeb ettevõttele sellise ettekirjutuse või ka inimesele ja näiteks aasta jooksul peab ta omandama näiteks eesti keele B2 tasemel. Et see ettekirjutus mõjub rohkem siis töötajate puhul, kes on võib-olla nagu madalamapalgalised, juuksurid või niisugused teistsugused, sellistes ametites, kus nad tahavad ametit säilitada ja nende puhul kohe tehakse ettekirjutus tööandjale ja järelkontroll siis aasta pärast ja vaadatakse, kuidas seda rakendada.

Suuremaks probleemiks on siiski see, mida Tomusk välja tõi, et tegelikult ei tea me, mis päriselt mõjub. Ja ma arvan, et see saigi kogu komisjoni arutelu keskseks küsimuseks. Tomusk rõhutas, et puudub karistusõiguslik analüüs, et probleem on see, et seda sunniraha rakendatakse alates 2002. aastast. See on sees sajas seaduses ja alammäär alates 2002. aastast alguses oli see 10 000 krooni ja sellest nagu on saanud 640 eurot. Kõige suurem määr on PGS-is 10 000 eurot. Aga ei ole päris selge, missugune on see määr, mis oleks õige, ja tema soovitus oli seetõttu, et Haridus‑ ja Teadusministeerium koos Justiitsministeeriumiga viiks läbi sellise karistusõigusliku analüüsi mitte lihtsalt selles, kuidas jõuda selle numbrini, vaid et see põhiküsimus on see, milline on motiveeriv sunniraha. Mis on see, mis paneb ikkagi just seda positiivset tulemust saama, et see peaks olema just selline, mis mõjuks nii juriidilistele isikutele kui ka töötajatele seda keeleõpet tegema.

Ja nüüd kogu järgnev selline arutelu oli selles mõttes huvitav, et ta minu jaoks oli väga laiapõhjaline ja ma arvan, et võib öelda niimoodi, et kõik komisjoni liikmed kiitsid seaduseelnõu algatajaid selle initsiatiivi võtmise eest. Tegelikult ei olnud mitte kellelgi kahtlust, et selle probleemiga tuleb tegelda. Tänati isegi, aga väga paljud inimesed rõhutasid, et see teema on komplekssem. Kõigepealt Eduard Odinets juhtis tähelepanu sellele, et puudub olukorra kirjeldus, millest me lähtume. Signe Kivi ütles, et puudub seose väljatoomine eesti keele arengukavaga, et eelnõu on liiga kitsa raamistiku valinud. Helle-Moonika Helme ütles, et see tegeleb ainult ühe lõiguga, samal ajal on see teema ise väga kompleksne. Võib-olla suuremal määral tema rõhutas, et me võiksime rääkida lausa keele kriisist. Samas Marko Šorin arvas, et keeleõppega on olukord läinud palju paremaks ja ei ole mingisugust põhjust just nimelt kriisist rääkida, vaid pigem võiksime tuua ja vaadata, kus need valukohad on, aga rääkida positiivsetest näidetest eelkõige vene emakeelega inimeste n-ö valmisolekust eesti keelt rääkida. Ja samas siis tuligi välja, et kui sellele vastas Tarmo Kruusimäe, siis tema tõi näiteid just mitte näiteks Tallinna kesklinnas toitlustusettevõtetest, kus inimesed, kes seal teenindajana töötavad, ei oska ühtegi Euroopa keelt.

Nii et sellest tuli välja, et olukord ei ole tõepoolest kaardistatud, millest me lähtume ja võiks öelda niimoodi, et ma tooksin välja kolm teemat, mida jäi puudu. Puudu jäi sellest, et on olukorra kaardistus, kuidas on meil lugu keeleoskusega, see peaks olema taustaks. Kuidas on meil lugu keeleõppega, on teine probleem, sest ka see peaks olema taustaks, kuna Haridus- ja Teadusministeerium ise ütles, et nemad tegelevad näiteks praegu haridusinstitutsioonides just eesti keele õppe vajaduse kaardistamisega. Kolmas probleem, mis on puudu, et kuidas see sunniraha rakendamine praegu on, et kui palju mõjub ja kui palju ei mõju, selle olukord on ka puudu. See on nagu kolmas olukorra kirjeldus, mis on puudu. Ja neljas on, mis oleks karistusõiguslikult see põhjendus, milline sunniraha üldse mõjutaks. Neli suurt teemat, millega siis komisjoni liikmed edasi tegelesid.

Ma ei hakkaks siis ülejäänud arutelu nii detailselt teieni tooma. Aga võib öelda niimoodi, et võib-olla just sellesama keeleõppe küsimuses toodi kõige enam välja seda vajadust vaadata, kuidas ta motiveeriv oleks. Ja võeti tõsiselt ka Ilmar Tomuski selliseid näiteid, kus öeldi seda, et näiteks sel aastal on Ida-Virumaal rida juhtumeid, kus politseiametnike järelkontrolli hoiatuses oli 320 eurot ning paljudel juhtudel tuli seda rakendada, kuna politseiametnikud pika aja jooksul ei olnud eesti keelt ära õppinud. Ja tõesti sedasama näidet kasutada Ilmar Tomusk ka koolijuhtide puhul, et Tallinnas on üks koolijuht, kelle suhtes on korduvalt rakendatud 640 eurot sunniraha, mis ei ole temale mõju avaldanud ja ei motiveeri ettekirjutust täitma. Lisaks tooksin veel välja, et Tomusk ütles, et seetõttu on üle mindud lisaks koolijuhi mõjutamisele ka Tallinna Linnavalitsuse mõjutamisele, see tähendab, et nüüd juba on mindud üle ka juriidilise isiku mõjutamisele. Aga ka linnavalitsusele on kolm korda järjest määratud sunniraha 640 eurot ning ka linnavalitsust see mõjutanud ei ole. Ja samamoodi avaldas ta arvamust, et probleem on eelkõige just suurettevõtetega. KOV-idele võiks kõrgenenud sunniraha mõju avaldada ja ta arvas, et see oleks positiivne meede ka suurettevõtete puhul, näiteks kauplusekettide puhul ei ole sugugi kindel, kas see, isegi selle kümnekordseks tõstmine mõju avaldaks. Praegu see 640 eurot ei, ei avalda mingit mõju, makstakse ära ja seda ei panda isegi tähele.

Võrdluseks oli võib-olla huvitav, et Tomusk ütles, et Lätis sunniraha mõistet ei ole. Kõige suuremad trahvid keeleseaduse rikkumise eest on 5000 eurot ja teistes riikides tema teada üldse sellist praktikat ei ole. Nüüd, mis võiks tõepoolest mõjutada, on see, kui me võtame süsteemselt ette mitte ainult sellise karistusõigusliku analüüsi järgi, mis võiks olla see mõjus meede, kellele, kui palju, sest on ju sissetulekute erinevus ja käibeerinevus ettevõtete puhul, aga samamoodi ka süsteemselt, kuidas seda keeleoskust siis tõsta, kuidas keeleõpe võiks niimoodi toimida, et see oleks hea. Ja Tomuski arvates KOV-idele ja haridusasutustele sellesama sunniraha tõstmine võiks mõjuda. Aga tuli välja ka keeleõppest veel selline oluline probleem, et näiteks Tarmo Kruusimäe tõi välja, et eestikeelse teeninduse kõrval on probleem ka taksojuhtide keelenõudega ja kui siis ma ise küsisin Ilmar Tomuski käest, et kuidas on lugu, kuidas saaks motiveerida madalamapalgalisi töötajaid eesti keelt õppima, siis ta tõi välja, et väga suur probleem on platvormi- ja renditöötajate eesti keele oskusega, mis on täiendav probleem, millega tuleks tegeleda.

Ja niimoodi jõudsime me siis nende suuremate teemade kaardistamiseni. Ilmar Tomusk tõi veel välja seda, et sunniraha peaks teatavas mõttes või ka üldse selline lahendus, mida me välja võiksime töötada, peaks aitama ettevõtteid motiveerida oma töötajate eest laiemalt hoolitsema, mitte ainult keeleoskuse eest, vaid juriidilised tööandjad peaksid seda laiema paketina käsitlema. Ta tõi välja selle probleemi, et on neid ettevõtteid, kes hoolitsevad oma töötajate keeleoskuse eest, aga niipea, kui nad keeleoskuse kätte on saanud, lähevad kusagile mujale tööle ja needsamad ettevõtjad peavad alustama otsast peale oma madalapalgaliste töötajatega, kes eesti keelt ei oska. See näitab seda, et ettevõtjate elu ei ole kerge.

Kõige selle tulemusena jõudsime me sinnani, et Heidy Purga näiteks tegi ettepaneku eelnõu paremini sisustada, viia läbi kaasamisring ja see uuesti algatada, sest teema on oluline. Signe Kivi samamoodi rõhutas, et see teema on oluline, aga eelnõu raamistik jäi praegu kitsaks. Andero Adamson Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhina pakkus välja, et argumendid on olulised, neile ei saa vastu vaielda, ministeerium on ka ise suuremad valukohad kaardistanud, milleks on siis parem eesti keele õppe pakkumine ja õigusruumi ülevaatamine. Oluline on läbi viia ka mõjuanalüüs ning kaasamisring. Ja nemad lubavad teemaga edasi tegelda. Ilmar Tomusk tundis heameelt, et poliitikud muretsevad teema pärast, soovivad sellega laiemalt tegelda. Keeleamet kasutab seadusest tulenevaid vahendeid ja proovib neid kasutada efektiivselt, aga probleem on tõesti laiem. Oluline on läbi arutada, kuidas keeleseaduse muutmisega edasi minna selliselt, et eesti keelt, ennekõike eestikeelse inimese keeleõigusi paremini kaitsta ja teha seda selliselt, et kaitstud oleks ka kõikide teiste keele kasutajate õigused Eestis.

Jaak Valge tegi selle ettepaneku. Siis viidi läbi hääletus, võib-olla kõigepealt, vabandust, see protseduur. Pandi hääletusele, Jaak Valge komisjoni juhina selles rollis, istungi juhina pani hääletusele eelnõu. Marko Šorin tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Üllar Saaremäe tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ja tehti hääletus, hääletuse tulemusena ettepanek eelnõu tagasi lükata oli poolt 7 liiget ja vastu 3 liiget. Määrati komisjonipoolseks ettekandjaks pärast diskussiooni, kus alguses Marko Šorin soovis seda teha, siis siinkõneleja avaldas valmisolekut seda teha. Marko Šorin nõustus selle ettepanekuga. Tehti hääletus ja määrati Margit Sutrop selleks ettekandjaks. Ja eelnõu saadeti suurde saali täiskogu päevakorda 25. novembriks, kus me täna oleme, ja selles osas oli konsensus. Sellega ma praegu lõpetaksin ja on hea meel võtta teie küsimusi ja kuulata, kas teised komisjoni liikmed tahavad midagi täiendada. Aitäh!

13:22 Aseesimees Hanno Pevkur

Üllar Saaremäe täpsustab, küsib. Palun!

13:22 Üllar Saaremäe

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Esmalt siiras tänu väga-väga hästi edasi antud pooleteisetunnisest istungist, mis meil oli. Imetlusväärne! Minu küsimus, kui te sellele vastata ei saa, siis jäägu see tänu teile kõrvu särama, aga inimesena, kes te olete palju tegelenud filosoofiaga, elu vaatlemisega, kas teie näete, et sunniraha rakendamine võib omada ka positiivseid tagajärgi?

13:22 Margit Sutrop

Ma vastaksin, et võib kindlasti. Ütleme nii, et igasuguste kindlate piiride seadmine on mingis mõttes võib-olla just teatud inimestele või teatud juriidilistele isikutele vajalik. Ma arvan, et see on suhteliselt individuaalne. Nii nagu me võime öelda, et ma olen palju tegelnud väärtuskasvatusega, alates lastest ja kuni ka võib-olla täiskasvanud inimeste väärtustealase mõjutamiseni, võib öelda, et inimesed on ikkagi väga erinevad. Ma arvan, et meil peabki olema terve pakett neid asju, mis on korraga piits ja präänik. See, kellele präänik ei aita, ma arvan, et me ei peaks aktsepteerima, et ta rikub kõiki seatud reegleid, ja sellisel juhul peab piits rakenduma. Võib-olla tähtis ongi just see, et meil oleks terve pakett, terve palett erinevaid meetmeid ja et me oskaksime neid õigesti ja sobivalt rakendada, sest see annab paremaid tulemusi. Täpselt niimoodi, nagu me võime laste puhul väärtuskasvatuses näha, et kui läheme väga räigelt ainult sanktsioneerima, paneme nurka või tutistamine või teeme asju, siis see võib võtta ära inimese tahte ise mingeid reegleid järgida, ja teistpidi jälle inimesi, kes absoluutselt ei taha heade n‑ö kooselureeglite järgi elada, milleks on ka keelenõuetes kokkuleppimine, riigikeele austamine ja siinsete kooselureeglite austamine, sellisel juhul peab riik enda eest seisma – kõigi kodanike eest ja selle põhiseaduse paragrahvi täitmise eest, kus eesti keele kasutus on tõepoolest ka riigis kaitstud.

13:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Tänan! (M. Sutrop: Aitäh teile!) Avan läbirääkimised ja kõigepealt EKRE fraktsiooni nimel Jaak Valge, palun! Palun, kaheksa minutit!

13:24 Jaak Valge

Head kolleegid! Tegemist on sellise lühikese eelnõuga, mille abil tegelikult püütakse reguleerida üht väga väikest osa ühest väga suurest ja olulisest teemast. Aga see samm on astutud õiges suunas. See samm on astutud õiges suunas ja mina põhjendan praegugi seda laiemal taustal. Kõige usaldusväärsemad andmed meie keeleoskuse kohta pärinevad teadagi rahvaloendusest ja viimase rahvaloenduse kohaselt räägib Eestis kodus eesti keelt siis 68% elanikest ja riigikeelt oskab 82% elanikest. Seejuures on keeleoskuse definitsioon väga leebe ja loomulikult me ei ole selle olukorraga kuigivõrd rahul. Nagu ma siit kõnetoolist juba olen öelnud, et Euroopas on ainult üks riik, kus riigikeeleoskus on veel madalam ja see on Moldova, Moldaavia. Aga tuleb ka siis öelda seda, et selle olukorra, halva olukorra alg- või peapõhjuseks ei ole olnud meie riigi poliitika. Meie riigi poliitika oleks saanud seda leevendada, ma tulen selle juurde. Aga peapõhjus ei ole see.

Tõsiasi on ka see, et meie vene kodukeelega kaasmaalased on suuresti Vene meedia mõjuväljas ja see tegelikult ei ole muidugi ainult mitte keele-, vaid on ka julgeolekuküsimus. Olukord pole nii hull, kui Moldovas ja ma arvangi, et selle Moldovaga võrdlused on asjakohaselt sellepärast, et see kannustab meid rohkem seda olukorda muutma. Nii hull olukord ei ole kui Moldovas, Moldovas riigi populaarsuselt teine telejaam on RTR Moldova. See on terve elanikkonna arvestuses. Meie venekeelse elanikkonna hulgas on kõige populaarsem telekanal Pervõi Baltiiski kanal. Ja me seda olukorda muuta ei ole suutnud.

Teine aspekt sellest olukorra kirjeldusest, mille juurde ma tulin, on protsess, mida võib kirjeldada sõnaga "üleilmastumine." Ja see on midagi selline protsess, mille peatamine pole meie võimuses isegi siis, kui me seda tahaks. Küll aga on meie võimuses selle protsessi mõjude suunamine ja tema negatiivsete omaduste vähendamine Eesti kultuurile ja eesti oma tunnetusele. Ja nüüd küsimegi, et kas me oleme neile olukordadele reageerinud adekvaatselt meie põhiseaduse vaimus? Vastus on eitav. Me oleme vene kooli põhjalikult eestikeelseks muutmise tähtaegu järjest edasi lükanud. Ja taas ma olen siitsamast puldist toonitanud, et eelmisel ja üle-eelmisel aastal jäi Eestisse 400–5000 idaslaavi riikidest ja Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikut rohkem, kui lahkus ja nendest uussisserändajatest valdab eesti keelt keskeltläbi 4%. Seega, kui me tahame keele olukorda muuta, siis esmalt tuleks siin immigratsioonipoliitikat muuta, missuguseid eelnõusid siis EKRE ka esitanud on. Ja selle asemel, tuletan meelde, peavad ministrid hoopis plaani immigratsiooni suurendamiseks.

Nii, niimoodi vastan, et me ei ole reageerinud adekvaatselt, keegi ei oleks meil keelanud eesti koole eestikeelseks muuta, keegi ei nõua meilt massiimmigratsiooni soodustamist ja me ei ole korralikult pidurdanud üleilmastumise negatiivseid mõjusid, milleks keelevaldkonnas on eelkõige ingliskeelestumine. Ja see toimub olmesfääris, kultuurisfääris, linnaruumis, töökeskkonnas, ülikoolides, ilmavõrgus, aga ka hargmaiste ettevõtete harude ja kontorite kaudu. Ja ingliskeelestumine annab vene kodukeelega kaasmaalastele väga halva signaali, et meie ise ei hinda oma emakeelt, et miks siis nemad peaksid seda tegema. Ja samal ajal ma usun siiski, et suhteliselt vähe on neid, kes tõemeeli ütleksid, et meie ei soovigi Eesti rahvusriiki ja kultuuri edendada, ma arvan, et neid on vähe. Aga see, mis meil puudu jääb, on tahe. Ehk meil väga levinud on see kadaklik ellusuhtumine, mille kohta Anton Hansen-Tammsaare kirjutas niimoodi: "Kadaklus pole idee ega kultuuri küsimus, vaid tema taotleb ainult elumugavust, kergemat läbisaamist. Kadaklus ei alga ega lõpe sellega, et keegi unustab oma vere, keele ja rahvuse. Kadaklusse võib kuuluda seegi, kui nii väga riputatakse võõrsilt laenatud mõtete, maitsete, arusaamiste, püüete, moodide, kommete, eluviiside küljes. Seegi on kergema ja mugavama äraelamise küsimus. Nõnda pole vaja iseseisvalt mõelda, vaid igal alal võime tarvitada vaid välismaa mustreid." Ja Piret Kriivan kirjutab, et "põhjusi, ettekäändeid, miks me aeg-ajalt kadakateks muutume, on palju: valehäbi, eksiarvamused, mugavus, harimatus, usaldamatus, upsakus, laiskus ja ükskõiksus." Ja tänapäeva kadakad on tihti väga hästi maskeerunud. Aga ma ütlen teile, et te tunnete nad ära sellest, kui loosunglikult räägitakse. Räägitakse rahvusvahelistumise vajadusest, ülistatakse multikultuursust ja kiidetakse siis kas Brüsselist lähtuvaid või siis kusagil globaalseid kampaaniaid ilma igasuguse kriitikata takka, kui püütakse välisomanikele kuuluvatele harvmaistele ettevõtetele odavat tööjõudu muretseda või meie riigi otsustusõigust Eestist mujale üle anda. Ja mina liigitaksin kadakate hulka ka need, kes ei usalda oma kodanikele rahvahääletusõigust. See eelnõu muudaks meie keeleolukorda minimaalselt. Tegelikult tuleks loomulikult vaja süsteemseid meetmeid, aga eelduseks oleks sellest kadaklusest ülesaamine. Ja mõned kolleegid kultuurikomisjonist põhjendasid oma eelnõule vastuolekut sellega, et küsimusega tuleb tegelda põhjalikumalt. Aga ma julgen teile öelda väikese saladuse, et küsimusega saab põhjalikumalt tegeleda ka seda eelnõu edasi menetledes ja need kaardistamise ja mõjuanalüüsi nõudmised, need võivad olla lihtsalt ettekääne. Tegelikult on see väike, aga märgiline eelnõu ja ma kutsun teid üles hääletama selle menetlusse jätmise poolt!

13:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Mihhail Lotman, kas teil on protseduuriline küsimus?

13:31 Mihhail Lotman

Mul on protseduuriline märkus selle tabloo kohta järjekordselt. Ma nägin, et Eduard Odinets oli enne kui Martin Repinski, aga ... Ei olnud? Ma palun, mul on protseduuriline vabandus.

13:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Protseduuriline vabandus on vastu võetud. Võib tõesti juhtuda selline lugu, et inimene paneb ennast [kirja], registreerib ja siis võtab maha ja registreerib uuesti, mis tähendab, et ka järjekord muutub. Masin registreerib vastavalt näpuvajutusele. Palun, nüüd on teie kord Isamaa fraktsiooni nimel!

13:32 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Me oleme kuulnud, et see on väga keeruline ja kompleksne ja nii edasi küsimus, ja ma siis alustan ka kompleksselt. Mul on kaks kompleksset sellist eelmärkust. Esimene on see, et mina kui parempoolne, aga ka liberaalne inimene lähtun sellest, et seadusi võiks olla minimaalselt, aga neid tuleb maksimaalselt täita. Et kui seadus on vastu võetud lihtsalt selleks, et olla naljanumber ja kedagi ei huvita, et seda rikutakse, siis minu meelest peaks kas seda muutma nii, et ta mõjuks, või sellest sootuks loobuda.

Teine eelmärkus on autobiograafiline. Nõukogude võimu lõpus, perestroika ajal, mul oli au töötada küberneetika instituudis. Ja minu eesmärk oli, minu ülesanne oli analüüsida kõneaktide liikumist mööblitööstuses. See teema oli, kõneaktid ise on filosoofia valdkond, see oli filosoofia, lingvistika ja küberneetika piirimail. No vot. Aga probleem, üks probleem, mis oli selline, et kui tuleb mingisugune käsk või otsus ülevaltpoolt, aga alluv ei taha ja ei kavatse seda täita, siis ta ei saa öelda ei. Ta ütleb, et probleem on laiem, probleem on kompleksne, ta on väga tõsine asi, aga sellega ei tohi kiirustada, ei tohi ülepeakaela minna, jah. Või siis: enne teeme analüüsi. No näiteks seal lauad ümber tõsta ühest laost teise: enne teeme analüüsi, mõjuanalüüsi, kuidas see töötajatele mõjub jne, moodustame komisjoni jne, kuna asi on nii tõsine. No vat.

Analüüsides neid juhtumeid, ma rikastasin kõneaktide teooriat ja seega ka filosoofiat uue terminiga "illokatiivne sabotaaž". See on illokatiivne sabotaaž. Ei saa öelda ei, aga tegelikult teen nii, et ei täida, aga näiliselt täidan.

Mida me kuulsime täna? Et asi on kompleksne, on vaja läheneda süsteemselt, et puudub analüüs, puudub üks analüüs, teine analüüs, kolmas analüüs, neljas analüüs. Et seda tuleb vaadata laiemas kontekstis, keeleoskuse ja keeleõppe kontekstis. Aga pärast selgus, et kas sellest ei piisa, peab vaatama ka muid asju ja õigusruumi ülevaatamine nõuab, et ühe sunniraha ülemmäära tõstmiseks.

No kujutame ette, et meil on vaja liiklustrahvi kehtestada näiteks nendele, kes sõidab punase tule all. Ja me ütleme, come on, asi on kompleksne, me peame vaatama, millised seal sidurid-pidurid autodel on, millised on meil teeolukord ja kõigepealt tuleb autojuhte taas mingisugusele täiendusõpetusele saata ja sellest ka ei piisa. Tuleb asjale läheneda kompleksselt, mis me nüüd lihtsalt määrame trahvi. No come on!

Minu meelest kõik see, mida me täna kuulsime, on tüüpiline selline illokatiivne sabotaaž. 10 000 Eesti krooni aastal 2021 on naljanumber. Ükski juriidiline isik ei hakka lillegi liigutama selle ähvarduse ees, öeldakse, et aga meil puudub. Kas siis 6400 on piisav? Seda me näeme. Igal juhul see on suurem stiimul seda vältida kui 640. Kui sellest ei piisa, ega see ei ole pühakiri, mida me siin vastu võtame, siia võib tuua korrektiive. Aasta või kahe pärast tõstame 10 000-ni, aga praegu ma arvan, et 6400, ehkki on number suvaline, aga igal juhul ta palju paremini täidab eesmärki kui see number, mis praegu ei täida eesmärki üldse. Aitäh!

13:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Keskfraktsiooni nimel Martin Repinski, palun! Martin ole hea, lülita mikrofon ka sisse. Martin, me ei kuule sind, kas sa saad sisse lülitada ka mikrofoni?

13:36 Martin Repinski

Kas nüüd on kuulda? Mikker on nüüd sees. (Juhataja: "Jaa, nüüd on kuulda.") Aitäh!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga huvitav eelnõu ja kuulan teid ja tegelikult imestan. Imestan sellepärast, et ei saa aru, mis maailmas mõned meist elavad. Eriti naljakas oli kuulata, kuidas eelnõu esitaja, kes rääkis positiivsest mõjust positiivsest motiveerimisest, justkui mingisugune sunniraha või trahv või muud sellised karistusvahendid saavad olla positiivseks mõjutusvahendiks. No ei saa sellega nõustuda kuidagi. Ei ole see kindlasti positiivne mõjutusvahend, esiteks.

Teiseks olekski vaja vaadata laiemat pilti, oleks vaja minu arust vaadata sellele, missugune süsteem meil on olnud, mis kestab juba aastakümneid, ja mis tulemusi see on andnud. Ise ju räägite siin korduvalt sellest, et tegelikult see tulemus ei olnud kaugeltki ideaalne. See olukord, mis hetkel meil on, ise väidate, eelnõu loojad, et seda tuleb parandada, ja samas vaadates, kuidas on see korraldatud, kuidas on inimesi motiveeritud selleks, et eesti keelt õppida ja kuidas on mõjutatud ettevõtteid, oligi põhiline mõjutusvahend trahvid, karistused ja muud sarnaseid asjad. Kas see on andnud positiivse tulemuse? Kas see on viinud eesmärgini? No ise ju räägite, et ei ole. Mina olen sellega nõus, et see ei ole hea mõjutusvahend, see ei tööta hästi ja selles olukorras on naljakas vaadata, kuidas me ei mõtle selle peale, milles on probleem, vaid lihtsalt mõjutame veelgi rohkem. Teeme veelgi suuremad trahvid või sunniraha või muud mõjutusvahendid. Ei mõtle selle peale, miks see tegelikult ei tööta. Aga ma arvan, et see ongi vale lähenemine. Tänasel päeval ei tööta see hästi. Selleks, et inimesed tahaksid eesti keelt õppida, selleks, et oleksid motiveeritud, peab tõepoolest positiivselt mõjutama. Ja siin on ka erinevaid võimalusi, mida on võimalik rakendada, aga millegipärast me selles suunas ei vaata. Selle juurde tuleme veel tagasi.

Kui on probleem, kui on tõesti probleem olemas, siis miks me ei luba antud olukorras, nagu mujalgi teistes valdkondades turul rohkem reguleerida seda. Mida ma selle all mõtlen? Mõten seda, et kui näiteks on ettevõte, mis mis tegeleb teenindamisega, mis töötab inimestega, ja kui töötaja ei oska klientidega nende jaoks mugavas keeles suhelda, siis miks te arvate, et hakkab ettevõtja või juht hoidma sellist inimest. Miks ta hakkab temale palka maksma, kui kliendid ei taha antud teenust tarbida? Ma arvan, et siin tegelikult probleem on kohati ülepaisutatud.

Ma palun lisaaega kolm minutit!

13:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun, kolm minutit lisaaega!

13:40 Martin Repinski

Asi ongi selles, et me vaatame ainult selle peale, kuidas trahvida. See tegelikult kõik tööta. On väga palju selliseid ... (Heli kaob.)

13:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Martin ole hea, tule arvutile lähemale.

13:41 Martin Repinski

Ei taha teadlikult ja kohati isegi printsipiaalselt eesti keelt õppida just sellepärast, et selle eest ainult trahvitakse, seda nõutakse. See minu arust peab olema vabatahtlik soov ja riigil on ka erinevad võimalused, kuidas inimesi just positiivselt mõjutada, mitte trahvidega või sanktsioonidega.

Ja lõpetuseks ütlen teile ka seda, et mina sellist lähenemist kindlasti ei poolda. Ma arvan, et Eestis elades ja töötades on eesti keel tähtis ja väga paljud inimesed sellest saavad aru ja need, kes on motiveeritud, saavad seda väga kergelt õppida, aga praktika on näidanud, et need trahvid, sunnirahad ja muud sellised karistused, need asjad inimesi ei motiveeri ja ettevõtjaid ka ja ettevõtteid ei motiveeri. Ja kui me paneme kas või 640 000, 6,5 miljonit, vahet ei ole, see lõppkokkuvõttes ei muuda lõpptulemust. Aga on olemas ju ... Kui midagi huvitavat sellest ja tõesti töötavat välja mõelda, siis ma arvan, et üks selline hea motivatsioon ja hea asi oleks see, kui me näiteks võtaksime ja annaksime korraga inimestele, kellel on hallid passid, Eesti kodakondsuse. Vot see oleks selline samm, mis, ma olen kindel, paneks inimesi rohkem mõtlema selle peale, et eesti keel on tõesti tähtis ja inimesed oleksid palju lojaalsemad ja ma olen kindel, et selle tulemusena oleks meil palju rohkem inimesi, kes hästi valdavad eesti keelt, kes seda tõesti tahavad õppida ja õppimise kvaliteet, nagu me saame kõik aru, on palju parem, kui inimesed on reaalselt motiveeritud, mitte ei tee seda sellepärast, et kuskil nõutakse või sellepärast, et võib selle eest mingisugune trahv tulla. Aga suured tänud teile ja mina isiklikult hääletan selle eelnõu tagasilükkamise poolt.

13:43 Aseesimees Hanno Pevkur

Sotsiaaldemokraatide nimel Eduard Odinets, palun! Palun, kaheksa minutit!

13:43 Eduard Odinets

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Kahetised tunded on. Just nagu arusaadav, mille pärast selle eelnõu algatajad muret tunnevad. Ja teisalt ei saa aru, miks see lahendus peaks olema just see, mis töötab selle mure ja selle probleemi lahendamiseks. No ei tööta, ja siin on juba korduvalt sellest räägitud.

Küsimus on ju selles, mis paneb inimest oma keeleoskust parandama, mis paneb inimest oma keeleoskust arendama. Mina väidan, nii nagu ka mitmed eelkõnelejad, et hirm ükskõik mille ees, sunniraha ees, trahvi ees, ükskõik kuidas me seda meedet ei nimeta, hirm ei pane keeleoskust parandama ja keeleoskust arendama. Hästi palju on räägitud täna motivatsioonist. Ei ole see väga suur motivatsioon. Hirm keeleameti inspektori ees, hirm kaotada tööd, hirm jätta oma lapsed ilma toidurahata, hirm jääda vaeseks, ilma tööta inimeseks, keda mitte keegi tööle ei võta, sest samamoodi kardab keeleameti inspektorit, kardab sunniraha ja trahvi. See hirm ei pane inimesi keelt õppima, arendama ja paremini oskama.

Olen korduvalt siit puldist rääkinud sellest, et minu haridus on eesti keel kui võõrkeel. Tean sellest üksjagu. Motivatsioon saab olla väga erinev. Motivatsioon saab olla instrumentaalne, motivatsioon saab olla integratiivne. Siin praegu me tegeleme instrumentaalse motivatsiooniga. Me loodame, et inimene hakkab tundma suurt tungi midagi omandada, midagi parandada, midagi osata, sellepärast et ta kardab midagi. Tal on vaja seda instrumenti, et tööle jääda, tal on vaja seda instrumenti, et karjääriredelil tõusta. Tal on vaja seda instrumenti, et keegi käsib, keegi ähvardab, sunnib. Ja on integratiivne motivatsioon, kui inimene ise tahab, inimesele endale meeldib, talle meeldib eesti keel, talle meeldivad Eesti inimesed, talle meeldib Eesti riik, eesti kirjandus ja muusika. Ta tahaks olla osa sellest ja sellepärast ta hakkab keelt õppima. Armastuse pärast, mitte hirmu pärast. Mulle tundub, et selle seaduseelnõuga me tegeleme selle hirmu kasvatamisega, mitte armastuse kasvatamisega.

Ma loodan, et te teate, kuidas nimetati veel mõned aastad tagasi meie Keeleinspektsiooni vene keeles – seda nimetatakse keeleinkvisitsiooniks. See ei tõsta armastust eesti keele vastu, see ei tõsta inimeste motivatsiooni eesti keelt omandada. Me räägime siin ju keele õppimisest, keeleoskusest. Siin toodi näiteid punase tulega tee ületamise kohta või kiiruse ületamise kohta, kus me trahvime inimesi ja paneme neid käituma nii, nagu riik ette näeb. Keeleõpe ei ole arusaamine, et punase tulega sa ei sõida või et piirkiirus on 90. See on väga subjektiivne, väga individuaalne, väga sügav protsess, mis toimub inimese ajus, ja seda sundida, lisades sinna hirmu, ei saa. See lihtsalt ei tööta niimoodi. Siin on vaja teistsugust lähenemist, siin on vaja teistsugust motiveerimist mitte inkvisitsiooniga ähvardamist.

Inimesed tegelikult soovivad eesti keelt osata, inimesed tahavad eesti keelt osata. Ja see soov, see tahe aastast aastasse kasvab. Seda näitavad kõik uuringud, mida tehakse Eestis, integratsiooni monitooring näiteks kaasaarvatud. See näitab ka seda, et eesti keele oskus nende inimeste seas, kellele eesti keel ei ole esimene keel, paraneb aastast aastasse ja riik on sinna investeerinud tohutult palju, näidates oma investeeringuga inimestele, et riik hoolib, riik pakub võimalusi, riik loob tingimused selleks, et inimene oskaks keelt. Sellises olukorras loomulikult on see motivatsioon palju kõrgem, palju selgem, ja inimesed soovivad selle juures keelt õppida.

Ja mida nõuab see sunniraha, mida nõuab see ettekirjutus, mida keeleamet teeb? See nõuab eksami sooritamist. Seda nõuab paberi esitamist. Aga ma usun, et kõik, kes on kunagi selle peale mõelnud, saavad aru, et paberi olemasolu, eksami sooritamine ei tähenda tegelikult keeleoskust. Ei tähenda selle keele kasutamise oskust reaalsetes, töö- või olmeolukordades. See ei ole nii. Me teame neid sadu näiteid ka Ida-Virumaalt ja mujalt, ka Tallinnast, et kui inimene sooritab eksami ja mõne aja pärast see kõik on läinud, sest see ainus motivatsioon keeleõppes oli eksami sooritamine. See on tegelikult väga suur probleem ka meie väga paljudes vene õppekeelega koolides, et vene õppekeelega kool ei õpeta keelt, vaid valmistab ette eksamiks, et õige paber oleks. Ja sellepärast meil tulevadki koolist välja lapsed, kes reaalses elus ei oska eesti keelt, ei oska seda kasutada. See on see probleem, millega me peame tegelema. Me peame tegelema keeleõppega ja positiivse motiveerimisega, mitte sunnirahasummade suurendamisega, ja pealegi tööandjale, kellel on kõige kergem viis probleemi lahendamiseks sellest tülikast töötajast vabaneda. See hirm, et temast vabanetakse, ei pane seda töötajat eesti keelt paremini õppima mitte mingil juhul.

Me peame looma motivatsioonipaketid, me peame toetama tööandjat, et ta annaks inimestele näiteks vaba aega keeleõppeks. Tuletan meelde, et meil eksisteerib juba mitu aastat nn kodakondsuslepingu projekt või idee, aga see laieneb ainult nendele, kes kavatsevad kodakondsust taotleda ja kes ei ole Eesti kodanikud, kus nad saavad riigi tuge, tööandja saab riigi tuge. Tegeleme selliste projektidega, tegeleme selliste ideedega. Niikaua, kuni ma ei mõtle ise positiivses suunas, vaid mõtleme karistuse suunas, olen mina nõus olema see illokatiivne sabotöör, nii nagu meid täna siin nimetati. Minul ei ole sellepärast häbi. Aga mul on häbi Eesti riigi pärast, kes karistab inimesi ja kes demotiveerib inimesi keeleõppes. Sotsiaaldemokraadid on sellele eelnõule vastu. Aitäh!

13:51 Aseesimees Hanno Pevkur

Härra Lotman, kas vasturepliigi soov?

13:51 Mihhail Lotman

Jah. Ilmselgelt on viidatud minu sõnavõtule, isegi kaks korda. Ma tahan öelda, et siin on mõisted segamini aetud. See keeleseaduse muutmise seadus ei räägi keeleoskusest, ta räägib seaduse täitmisest. Kui me vaatame paralleeli jällegi liiklustrahvidega, siis trahvitakse mitte selle eest, et kuidagi tema juhtimisoskused on kehvad, aga sellepärast, et ta rikub seadust. Ja nii ka siin – seadusi tuleb täita. Ja see on lihtne meede, et seadused ei oleks meil siin lihtsalt naljanumber, aga ka nad reaalselt töötaksid. Võib-olla lõpetaksin sellega: ei, Eduard, sa ei ole illokatiivne sabotöör, sa oled lihtsalt sabotöör.

13:52 Aseesimees Hanno Pevkur

Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 463 esimesel lugemisel tagasi lükata ja see on meil vaja läbi hääletada.

Oleme jõudnud hääletuseni. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 463 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

13:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Ettepanekut toetab 40, vastu on 20, ettepanek on leidnud toetust ehk eelnõu on tagasi lükatud.

Head kolleegid, oleme teinud päris kenasti täppisteadust ja täppistööd, kell on 13.56. Tänan teid tänase päeva eest ja kohtume juba ülejärgmisel nädalal. Istung on lõppenud.

13:56 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee