Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

14:58 Istungi rakendamine

15:01 Esimees Jüri Ratas

Austatud Riigikogu! Lugupeetud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid abikaasaga! Austatud valitud president Alar Karis abikaasaga! President Arnold Rüütel! President Toomas Hendrik Ilves! Proua peaminister! Ministrid, ekstsellentsid, külalised, daamid ja härrad! Avan Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala esmaspäevase istungi. Me alustame Eesti Vabariigi presidendi ametisse astumise pidulikku tseremooniat. Austatud Vabariigi President Kersti Kaljulaid! Palun teid Riigikogu kõnetooli!


1. 15:02 President Kersti Kaljulaidi kõne

15:02 Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid

Austatud president Rüütel, president Ilves, valitud president Karis, Riigikogu esimees, liikmed, peaminister, põhiseaduslike institutsioonide esindajad, suursaadikud! Viiendat korda astub iseseisvuse taastanud Eestis ametisse vastvalitud president. Selles on 1. septembrit. Alar Karisele antakse tänasest võimalus heita Eesti elule värske pilk, uue presidendi pilk. Parlamentaarne Eesti toetub just oma piiratud võimuga riigipeale. Tema on see, kes peab meie kõigi jaoks sõnastama, kust me tuleme ja kuhu läheme. Seda ootab temalt rahvas. Parlamentaarne Eesti usaldab oma riigipeale järelevalve põhiseaduse mõtte ja sätte üle. Seda nõuab temalt põhiseadus. Ja lõpuks on alati nii, nagu ütles president Lennart Meri oma ametist lahkumise pöördumises Eesti rahva poole: "Algul küsid endalt, kas teed liiga vähe. Siis küsid endalt, kas teed liiga palju. Kui vaadata natuke ringi, mida televisioon või raadio või ajakirjandus ütles, siis tundus, et neil oli alati etteheiteid, ükskõik milliseid, peaasi aga, et etteheide oleks. Kummalisel kombel harjub sellega aegamööda ära. Harjub ära siis, kui teie, Eesti rahva häält kuulda, teie pilkusid näha, teie toetust, usaldust ja armastust tunda."

Nende kaunikeste universaalsete sõnadega soovin jõudu Alar Karisele uues ametis! Igaüks meist saab sisustada seda rolli nii, nagu tema ise õigeks peab ja talle saatuse poolt antud ajastu määrab. Toetuda on vaid põhiseaduses kirjeldatud liberaalsetele demokraatlikele väärtustele ja rahva usaldusele. Aga kas saabki olla veel suuremat toetust kui meie põhiseaduses toodud väärtuste raamistik? Või veel tugevamat mandaati kui rahva usaldus? Ei saa. Ja selles peitub Eesti Vabariigi presidendi võim. Viis aastat tagasi andsin siinsamas ametivande: tegutseda vastavalt meie põhiseaduse sättele. Viis aastat tagasi lubasin oma rahvale: ma ei ole kunagi vait, kui kõne all on meie julgeolek, ohus on meie vabadused või liiga tehakse nõrgematele. Lubasin tegutseda vastavalt põhiseaduse mõttele.

Eesti Vabariigi põhiseadus on lihtne ja selge tekst. Maailm meie ümber muutub kiiresti ja esitab igal ajal ka põhiseadusele ja tema lugejatele uusi väljakutseid. Meie põhiseadus, mille vastuvõtmisest möödub järgmisel aastal 30 aastat, ei ole vajanud muudatusi selles, mis puudutab põhiseaduse tekstiga loodud väärtusruumi. See on, kui soovite, läänelik väärtusruum. Ja mul on hea meel, et just viimasel viiel aastal oleme arutanud ja leidnud ikka ja jälle, et just see on väärtusruum, mis meid kõige enam kõnetab. Ma olen selle üle väga õnnelik, et Eesti on jäänud truuks oma 1992. aastal põhiseaduses sõnastatud valikutele, sest ainult selline Eesti saab olla igavesti iseseisev. Ainult sellisel Eestil on maailmas sõbrad ja liitlased, kes tingimusteta tunnistavad meie õigust iseseisvatele otsustele. Ainult selline väärtusruum lubab igal Eesti inimesel, sõltumata soost, sättumusest või rahvusest, ellu viia oma unistused. Ainult selline väärtusruum kaitseb meie keelt ja kultuuri, sest ainult sellises Eestis on meie noored nõus elama.

Meie ees on hästi palju keerulisi valikuid, mis on seotud rohepöördega, mis on seotud üleminekuga eestikeelsele haridusele, mis on seotud üha kiiremini muutuva maailmaga. Tehes neid valikuid otsustavalt, selgelt ja kiiresti, töötades selle nimel, et muudatuste hinda ei kannaks keegi siin ühiskonnas ebaõiglaselt suurema koormana kui on tema õiglane osa, ei ole meil paremat teejuhti kui meie põhiseaduslikud väärtused. Asjad saavad halvasti minna siis ja ainult siis, kui me ise neist väärtustest taganema peaks. Viimased viis aastat on küll olnud täidetud pingeliste aruteludega just nendesamade väärtuste üle, aga olen tundnud Eesti rahva suur toetust meie põhiseaduses sõnastatule.

Aitäh, hea Eesti rahvas! Ütlen teile siinkohal nägemiseni ja annan presidendiameti üle Alar Karisele. Ka tema vajab, nii nagu kõik eelkäijad, Eesti rahva tuge meie väärtuste, meie keele, kultuuri ja komberuumi hoidmisel. Hea rahvas, te saate oma toetust näidata juba sellel nädalal – palun minge valima! Head noored, kes on saanud kuusteist, minge kindlasti ka teie! Näidake, et te hoolite, hoolite meie riigi käekäigust, sest see on parim tugi riigipeale, mida te saate pakkuda! Head inimesed, ärge jätke otsustamata, sest muidu otsustavad teie eest teised! Seisame koos selle eest, et meid juhiksid inimesed, kes juhinduvad meie põhiseaduslikest väärtustest. Hea Riigikogu, ütlen teile siinkohal nägemiseni. Ja kes teab, mis tulevik toob ja mis rollides me siin saalis kunagi veel kohtuda võiksime. Hea Eesti rahvas, hoiame meie Eestit! (Aplaus.)

15:09 Esimees Jüri Ratas

Austatud Riigikogu! Suur tänu teile, austatud Vabariigi President! Ma tänan teid.


2. 15:09 President Alar Karise ametivanne

15:09 Esimees Jüri Ratas

Jätkame nüüd uue presidendi ametivande andmisega. Valitud president Alar Karis, palun teid ametisse astumisel tulla Riigikogu kõnetooli ja anda Riigikogu ees ametivanne Eesti rahvale. Palun!

15:09 Valitud president Alar Karis

Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, Alar Karis, pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. (Aplaus.)

15:11 Esimees Jüri Ratas

Palun kõigil tõusta Eesti hümni laulmiseks. (Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.)  Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste, suur tänu! (Aplaus.)


3. 15:14 President Alar Karise kõne

15:14 Esimees Jüri Ratas

Väga austatud Eesti Vabariigi president Alar Karis. Õnnitlen teid kogu Riigikogu nimel ja palun teid Riigikogu kõnetooli.

15:14 Eesti Vabariigi president Alar Karis

Head kaasmaalased! Lugupeetav president Rüütel, president Ilves, president Kaljulaid! Head Riigikogu ja valitsuse liikmed, külalised! Vabariigi Presidendina on mul au lausuda esimesed sõnad Eesti kõige tähtsamas saalis. Sada aastat tagasi käisid siinsamas hoogsad ehitustööd. Ajal, mil Eesti riik alles õppis käima, rajati kahe arhitektist sõbra Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni juhatusel oma ajas ootamatult optimistlik ja moodne istungitesaal. See, maailmas tõenäoliselt ainus ekspressionistlik ning kirglik parlamendihoone, pidi seadusandjate mõtetele andma erilise hoo ja lausetele otsustava kaalu. Küllap teate ju isegi, et selles saalis peaks iga sõna olema tegu, tõhus ja asjakohane. Kuid oleks pisendav öelda, et parlament on vaid rääkijate kogu. Sest parlament on kokkulepete ja kompromisside, ka vastasseisude kogu. Kuid selles saalis peaks tundma meelehärmi siis, kui üksteist ei kuulda või ei kuulata, kui pauguvad uksed, kui sõna muutub müraks, kui hääletusel puudub sisukus ja seeläbi rebeneb poliitika loomulik raamistik. Siis kõlavad siin tühjad, liigsed või ka üksnes kiusu pärast öeldud sõnad, mis kuhjudes matavad olulise. Rahvas arvab seepeale, et poliitikal puudub mõte ja sisu.

Ka minu hädavajalik töövahend on sõna. Nagu ka oskus kannatlikult kuulata, tähelepanelikult märgata. Tollest läinud sajandi teistest kümnendist, mil eestlaste parlamendihoone imekiiresti kerkis, pärinevad ka põhimõtted, mis olenemata Eesti poliitika mistahes keerdkäikudest on ikka seisnud kõigi põhiseaduste preambulis. Meie ühine riik on nende ridade kohaselt rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Need sõnad on riigi, Eesti riigi geneetiline kood. "Kaitseks sisemisele ja välisele rahule" on see juhis, ülesanne, mille meeles pidamine peab olema ju kõigile igapäevane töö. Alles pärast seda tuleb kõik ülejäänu – ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Sisemine rahu ei ole erinevate arvamuste tasalülitamine, nende halvustamine või neist üle sõitmine. Ebaviisakus, solvamine on taunimisväärsed, ja ma ei vaiki, et seda uuesti korrata. Mida ma loodan aga rohkem näha, on vaidlused Riigikogus ja ühiskonnas, arutelud, enda seisukohtade kaitsmine ja teiste kuulamine. Olgu teemaks kliima või rohepööre, energia- ja maksupoliitika, eelarve, metsandus või hoopis Euroopa Liidu valikud ja kaitseväe areng. Tabuteemasid, mille üle debateerida, ei ole. Dogmad ja kantseliitlik poliitkorrektsus aheldab mõttevabaduse, ilma milleta ei sünni lahendusi, mis meid edasi viivad.

Tihti näitavad heliloojad, näitlejad, kunstnikud või kirjanikud mõttejulgust, mida vajame ka riigiasjade korraldamisel. Meie kultuur on kaitse pimeduse vastu, meie rahvuslik enesemääramine. Viivi Luigelt mõtet napsates: kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus. Kultuur on ühenduslüli teise ligimeseni jõudmiseks, sild üle erimeelsuste kärestiku. Kultuur sõlmib kokku kogu meie oma- ja erinäolise rahva. Ka selle segase ja turbulentse aja sõnastab lõpuks ära just kirjanik, kujutab kunstnik, paneb tajus kõlama helilooja. Siit lihtne soovitus: loeme, kuulame ja vaatame eesti kultuuri. See tõmbab meie vaatepiiri avaramaks.

Tuletame meelde, kui palju oli kõõrdivaatamist veerand sajandit tagasi Tiigrihüppe idee järel, mis viis Eesti koolidesse arvutiklassid ja koolid internetti. Või otsus võtta kasutusele ID-kaart. Ka siis oli neid, kes kõhklesid, et projekt on kallis ja milleks meile kõigile see fotoga plastikkaart. Need kaks näidet – Tiigrihüpe ja ID-kaart – näitavad, milline võlu ja kasu on kastist-välja-mõtlemisel ja tegutsemisel. Me loodame, et tehnoloogia kustutab kaugused ja võtab vaevad, kuid kõigi jaoks see siiski veel ei kehti. Viimane miil on ikka veel astumata ja digiriigist maksimum võtmata. Eesti on uhke IT-firmade edu üle, aga vahel saab selgeks, et e-riik on midagi lapiteki laadset, mis kriisioludes kipub rebenema sealt, kust jookseb ametkondade, aga mõnikord ka riigi ja erasektori vaheline piir. Olgem enda vastu ausad, kõik inimesed ei saa praegu öelda, et nende ja riigi igapäevane suhe rajaneb e-lahendustel. Lisaks on selle kestlikkuse ja turvalisuse probleemid siinsamas ning pole lootustki, et küberohud meid ei riivaks.

Eeltaktina olen enne ametisse astumist rõhutanud, et minu üheks ideaaliks on tark rahvas. Olen ka täpsustanud, et tarkuse ja harituse mõõdupuu ei ole kõrgkooli diplomite arv, vaid oskus oma teadmisi kasutada ja tulla toime, saada hakkama igas olukorras. Seda nimetatakse õppimisvõimeks. Teen ühe kõrvalepõike. Venekeelsetes lasteaedades on tasuta eesti keele tunnid, kuid lastevanematel on võimalik juurde osta lisatunde, millest saavad osa ainult need lapsed, kelle ema-isa selle eest maksavad. Kõigil selleks raha ei ole. Nii hakkab juba lasteaias tekkima rahast sõltuv ebavõrdsus. See on esimene pudelikael, kuhu takerdub venekeelsete laste hilisem hakkamasaamine Eestis, nende konkurentsivõime tööturul, kindlustunne, et nad on võrdne osa meie ühiskonnast. Samas, kui lihtne oleks see pudelikael lahendada.

Tark rahvas suudab eraldada ja eristada terad sõkaldest, mõistab eeskätt faktide põhistavat jõudu. Ent kommunikatsioonist küllastunud ühiskonnas leiavad ka kõige vildakamad väited toetust ja imetlust. Sotsiaalmeedia hämaruses kogunetakse leeridesse ja kahtlused tõukavad tarkuse kergesti meelest. Tarkus jääb hääletuks, alandlik vaikus võib meid hätta jätta. Tarkus on kollektiivne saavutus. Eesti põhiseaduslik korraldus peab tagama, et riiklikes otsustes ei peegeldu mitte otsustaja isiklik arvamine, vaid panus, milleks ühiskond tervikuna on võimeline. Võim kipub muutma enesekindlaks, ent keegi meist pole nii tark kui kogu rahvas. Põhiseadusliku korralduse mõte tõukab meid ühiskonnana üha targemaks saama.

Tark rahvas ei lase kaotsi minna lootust, ei käi nööri mööda, vaatleb ja katsetab, on enesekindel ega kohku ka eksimisest. Tark rahvas mõtleb piiritus perspektiivis ega karda kohtumist tundmatuga, olgu selleks koroonapandeemia või üleilmne kliimakriis. Tark rahvas mõistab ligimest, evib kaastunnet. See puudutab ka suhtumist neisse, kellele igapäevane majanduslik toimetulek on raske. Olen jätkuvalt seda meelt, et Eesti edulugu ei ole kõigini jõudnud. Ja soovin, mõneti idealistlikult, et keegi meie kaasmaalastest ei tunneks end mahajäetuna ja üleliigsena. Olgu siis põhjuseks noorte vaimse tervise probleemid, mille traagilist sügavust mõistame mõnikord liiga hilja, või hinnatõus, mida näeme elektriarvetest ja mis süvendab paljude perede majanduslikku kitsikust.

Kuidas leida meelerahu, kui võitlusest pandeemiaga on loodetud sprindi asemel kujunenud roiutav 50 kilomeetri pikamaakäimine? Kui sugeneb tunne, et tõenduspõhine meditsiin astub kriisis edasi arglikul kukesammul ning rahva igapäevaelu seadvad otsused tunduvad juhusliku rapsimisena. Sest nende põhjendamine on abituks jäänud. Enesekindlus lahtub seal, kus hakkab laiutama tüdimus ja hirm. Enamik neist, kes tahtsid end koroonakriisis vaktsineerida, on seda teinud või kohe tegemas. Aga kõik ei taha ja võtavad sellega riski haigus raskesti läbi põdeda või nakatada teisi. Ja lõpuks on meie riik lukus.

Olen teinud teadust ja usun teadusesse, teaduspõhisesse käsitlusse meid ümbritsevast. Kui vaktsineerimisest seni loobunu, kes on segaduses, küsiks minu soovitust, siis mõistagi soovitan tal ümber mõelda ja lasta end või oma lähedast vaktsineerida. Kohtun lähipäevil nii valitsust nõustava teadusnõukoja kui ka tervise- ja tööministriga, et saada teada, millised on teadlaste soovitused ja valitsuse plaanid kriisi uues haripunktis. Olen siin kaasamõtlevaks, kuid nõudlikuks partneriks.

Eesti parlamendi selgroo või laiemalt vaadates meie sisepoliitika tüve kujundavad erakonnad, kes valimiste kaudu moodustavad Riigikogu. Selline demokraatlik erakondlikkus on suur väärtus, mis annab paljudele kodanikele võimaluse osaleda kohaliku omavalitsuse ja riigi juhtimises. Erakondlikkus on vaba ühiskonna üks tunnus, aga ma ei vali erinevate erakondade vahel poolt. Ainult nii saan ma täita oma ametivannet, mille just andsin: õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu.

Presidendivalimiste keerises räägiti, et otsitakse presidenti kogu rahvale. See on siht, mille poole püüelda, isegi kui tundub lõpuni püüdmatuna. Aga meenutagem siiski, et presidendil on Eestis tasakaalustaja roll. Sestap pole sugugi tarbetu vaidlus, milline on presidendi leidmise kõige mõistlikum rada moodsas Eestis. Kandidaatidest sõltumata on kahed viimased valimised siin üksjagu pettumust ja nõutust toonud. Kuid me ei tohi luua sellist valimiskorda, mis paneb presidendile nii palju ootusi, et nende täitmiseks on vaja hakata moonutama või koguni rikkuma põhiseadust. Kas otsevalimised, valimised ainult valimiskogus, kus suureneb kohalike omavalitsuste esindatus, või kõik jääb nii, nagu on, vaid kandidaatide esitamine nihkub ettepoole, varasemaks? Vastus on teie käes, lugupeetav Riigikogu. Minu ülesanne on teha selgeks, milline on parlamendi poliitiline tahe ja vajaduse korral esitada teile põhiseaduse muutmise ettepanek. Seegi on osa ühiskonnas sisemise rahu süvendamisest.

Pikalt ette vaatamine, vältimatult saabuvate muutustega varakult kohanemine on samuti tarkuse tunnus. Mugav, aga ennast pettev oleks arvata, nagu olnuks tänavu suvel rekordite poole küünitanud kuumad päevad erakordne nähtus. Nagu ka vihmavaling, mis uputas Tartut, või paari aasta eest Võru linna pimedusse paisanud torm. See pole Eesti omapära, vaid kliima näitab kõikjal aina tihedamini oma ägedust. Meie oskus tajuda ja seda mõista, olla valmis – nii riikide, kogukondade kui ka üksikute inimestena – on olnud lünklik. Võime rääkida, ja peamegi seda tegema, kitsalt kriisivalmidusest. Ent laiem pilt näitab, et oleme tagasipöördumatult jõudnud aega, kus kliimale ja ökosüsteemidele mõtlemine saab osaks kõigest, mida teeme, alates toidu kasvatamisest kuni hariduse andmise ja linnade planeerimiseni. Põhiseaduslik nõue, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda, on kasvanud suuremaks Eesti metsadest, järvedest ja maapõuest. See on kogu meie planeedi kestmise küsimus.

Üleilmastuvas maailmas on kuivanud kaevud Jõgevamaal ja Jakartas meie jaoks võrdselt käegakatsutavad, olgugi et me ei pruugi seda osata nii tajuda. Nagu ei pea piirid metsatulekahjude suitsu või invasiivseid võõrliike, ei pruugi need pidada ka põua või tormide tõttu liikvele asunud põgenikevoolu.

Vaatame maailma, kus kõik vastasseisud ei ole alati nähtaval, aga kuumad vastasseisud on varjamatud ja ülbed, kus demokraatlikke riike on vähem kui autoritaarseid, kus suurriikide omavaheline mõõduvõtmine on nihkunud Euroopast Vaikse ookeani suunas, kus Euroopa ise aeg‑ajalt vaidleb, kuidas edasi minna. See ei muuda Eesti välissuhtluse sammu ja välispoliitika kompassi ebakindlaks ja võbelevaks. Me teame, mida me vajame: tugevat ja üksmeelset Euroopat, raudkindlat Atlandi-ülest koostööd.

Eestile on olulised suhted ja suhtluskanalid kõigi lähemate ja kaugemate naabritega. Just kõigi naabritega, sest mõnega räägime ühisest tegutsemisest Euroopa Liidus, mõnega ühistest kaitseplaanidest, mõnega Eestis edukaks osutunud õigusriigi reformidest ja mõnega ühistegevusest Peipsi järve keskkonna kaitsel, kultuurikoostööst või transpordiühenduste kaasajastamisest. Kõik need jutud on tähtsad ja vajavad rääkimist, sest on osa – meenutades põhiseaduse preambulit – meie välisest rahust.

Tänapäeva sõda ei alga kahuripaugust. Hübriidkonflikt, agressioon küberruumis ja ühiskonna teadlik lõhestamine on uued lahinguväljad ja rindejooned. Seetõttu võib raske raua kõrval meie saatuse määrata Eesti hea maine, ühiskonna sidusus ning usaldus rahva ja riigi vahel. Riigi kaitsmine tänapäeval algab ühiskonna toimepidevuse tagamisest, teadmisest, et igaüks on valmis tegema oma osa.

Põhiseadus paneb mulle kohustuse võtta tänasest üle riigikaitse kõrgeima juhi volitused. Ma ei kahtle, et Eesti on riigikaitse arendamisel valinud õige tee. Tean, et Kaitseväe brigaadid pole üksnes paberil ja neis suudavad asjakohaselt tegutseda kõik väljaõpetatud ja tõhusalt relvastatud mehed ja naised. Kaitseväe moodsates ladudes on vajalik varustus. Tugev ja vabatahtlik kaitsetahe annab sitkuse Kaitseliidule, aga ka reservväelastele, kes õppekogunemistele tulevad, või koolilõpetajatele, kes peavad ajateenistuse läbimist iseenesestmõistetavaks.

Keerulistes olukordades ei pea Eesti üksinda lahendust otsima, meie kõrval seisavad kindlalt liitlased. Häid suhteid kõigi liitlastega tuleb hoida, need ei sünni ega säili iseenesest. Noorte jaoks on Kaitseväel tugev pedagoogiline roll, mis on juba tervele põlvkonnale kinkinud meelekindlust, kohusetunnet, paljudele noortele ka eesti keele oskuse. Ja sisemist sära. Sellise hoiakuga saame väärikalt vaadata kõigi nende peale, kes on astunud meie ees, langenud sõjatandril või kannatanud äärmist viletsust, tundnud alandust ja hirmu. Neilt võeti olulised sümbolid, mis aastakümneid püsisid üksnes unistustes või ka väljapool Eestit.

Nii ongi, et mõnel olulisel hetkel vajame ka väärikat ja pidulikku pasunahüüdu, läikima löödud nööpe ja oma pühade kirkust. Nagu tänagi, mil oleme kokku saanud saalis, mille laes on künniootel seadusepõllu lööv kujund.

Iseseisvuse taastanud Eestil on olnud eriilmelised presidendid. Lennart Meri märkis maha moodsa riigi alusjooned, Arnold Rüütel tõi maarahva Euroopa Liidu ja NATO juurde, Toomas Hendrik Ilves kasvatas e-Eesti kaudu Eesti suuremaks. Kersti Kaljulaid ei vaikinud, kui tundis, et nõrgematele tehakse liiga, ja tõi perevägivalla teema avalikkuse ette. Kõik nad on äärmiselt arukalt toimetanud põhiseadusega pakutud ruumis. Tänan neid  pühendumise ja südamega tehtud töö eest. Tänan ka nende peresid mõistmise ja toe eest, sest ilma selleta poleks nad saanud olla head presidendid.

Presidendina tahan ennekõike olla tasakaalustaja ja kui vaja, ka lepitaja. Loodetavasti mõistate juba, et teadusvaldkonnast pärit inimesena häälestan oma mõtteid ja meeli ikka teadmistepõhises helistikus. See ei ole üksnes mu vabadus, vaid ka kohustus. Mis muud kui tarkust Eestile! (Aplaus.)

15:37 Esimees Jüri Ratas

Tänan teid, härra president! Sellega on Eesti Vabariigi presidendi ametisse astumise pidulik tseremoonia lõppenud. Ma võtan juhataja vaheaja 30 minutit. Aitäh teile!

V a h e a e g


16:07 Istungi rakendamine

16:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid! Vaatamata päeva pidulikkusele Riigikogu töötab. Ja see tähendab ka seda, et Riigikogu esimehe võetud vaheaeg on läbi. Nüüd on võimalik Riigikogu liikmetel üle anda eelnõusid ning arupärimisi. Riina Sikkut, palun!

16:08 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Annan üle, digitaalselt juba üle antud, tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tulumaksuvaba miinimum tõuseks alampalgani alates järgmisest aastast, ehk siis 500 euro pealt 654 euro peale. Väga tore, et sotsiaalpartnerid on alampalga kiire, jõulise tõusu osas kokkuleppele jõudnud, aga selleks, et tegelikult seda toimetuleku eesmärki tagada väga paljude inimeste jaoks, siis aitab kaasa ka riigipoolne tulumaksuvaba miinimumi tõus.

Omal ajal, kui aastast 2018 tulumaksuvaba miinimumi reform jõustus, siis selle muudatuse tegemise eesmärgiks oli ühelt poolt madalapalgaliste toimetuleku tagamine, teiselt poolt töötamise motiveerimine. See, et inimestel oleks motivatsioon ka madala palgaga tööd hoida, tööturul püsida ja kolmandaks vähendada koormust ka sotsiaalsüsteemile. Kui inimene suudab oma toimetuleku töötasuga tagada, on see igatpidi mõistlikum kui see, et me korjame selle madalapalgalistelt tulumaksuna kokku ja suuname toimetulekutoetusena tagasi.

Aga selleks, et neid 2018. aasta eesmärke paremini täita, peaks tulumaksuvaba miinimum püsima samas tempos alampalga tõusuga. Kahjuks ei ole valitsuse poolt sellist ettepanekut tulnud ja seega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi nimel esitan eelnõu. Ja väga tore, et mõlemad presidendid oma kõnedes täna puudutasid seda. Tegelikult tuleb arvestada seda, et nõrgemad ei kannaks üle jõu käivat koormust, et kellegi käest ei nõutaks ebaõiglaselt midagi. Ja seda eesmärki täidab tulumaksuvaba miinimumi oluline tõstmine. Nii analüütikud ja ka Eesti värsked uuringud alampalga kohta, alles augustis avaldatud Tartu Ülikooli uuringu tulemused, kinnitavad seda, et lisaks sellele, et vähendab vaesusriski ja suhtelise vaesuse määra, ka soolist palgalõhet, alampalga tõus ja tulumaksuvaba miinimum aitab soovitud suunas nihutada. Nii et jõudu meile aruteludeks. Aitäh!

16:10 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi pole. Olen ühe eelnõu vastu võtnud ja loomulikult juhatus otsustab selle menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll.

16:11 Aseesimees Hanno Pevkur

Kohale registreeris 80 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Teile on laudadele välja jagatud selle nädala päevakord ja nüüd oleme jõudnud päevakorra kinnitamiseni. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada.

16:12 Aseesimees Hanno Pevkur

Kinnitamist toetas 79 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud.


4. 16:12 Kultuuri arengukava 2021–2030

16:12 Aseesimees Hanno Pevkur

Saame minna kenasti tänase päevakorra ... Haamer ka, muidugi. (Haamrilöök.) Saame minna tänase päevakorra juurde. Meil on täna päevakorras kaks punkti. Esimene on kultuuri arengukava 2021–2030 ja ettekandjaks on siin kultuuriminister Anneli Ott. Aga enne, kui kultuuriminister tuleb, meenutan teile, kuidas me seda punkti menetleme. Kõigepealt on kultuuriminister Anneli Oti ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on kultuurikomisjoni liikme Heidy Purga ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liikmetel on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks suuline küsimus. Seejärel avan läbirääkimised ja sõna võivad võtta nii Riigikogu liikmed kui ka komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kui me selle arutelu lõpetame, siis me eraldi otsust vastu ei võta. Aga nüüd palun kultuuriminister Anneli Ott. Palun!

16:13 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esitan teile Eesti kultuuripoliitika arengusuundade ülevaate 2021–2023. Kavast valitsus on esitanud Riigikogule arutamiseks eelnõu, millega seame Eesti kultuuripoliitika sihid ja arengusuunad aastateks 2021–2030. Arengukava on valminud ühisloomena mitmete ministeeriumide, Riigikantselei, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatega ning kultuurivaldkonna ekspertide ja esindajate koostöö tulemusena. Samuti on arengukava loomisel võetud arvesse erinevaid analüüse ja uuringuid, eksperdiarvamusi, rahvusvahelise tasandi dokumente, avalike arutelude ja kaasamisürituse tulemusi ning "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" elluviimise tulemusi.

Kui 2018. aasta lõpus uue arengukava loomine alguse sai, siis leiti, et uues strateegiadokumendis võiks olla kirjas selgem kultuuripoliitiline visioon, mis arvestaks ka valdkonnas tegutsejate ettepanekuid ning Eesti kultuuri tulevikust hoolivate inimeste mõtteid ja arvamusi. Kultuuriministeeriumi eestvedamisel toimusid seminarid ja arenguarutelud, kuhu kutsuti nii avaliku, era- kui ka vabasektori esindajaid. Lisaks toimus mitmeid kohtumisi valdkonniti organisatsioonidega seotud ministeeriumi esindajatega ning teiste huvitatud osapooltega.

2019. aastal peeti arutelupäevad kõigis maakondades. 2020. aasta sügisel toimusid kohtumised kõigi valdkondade esindajatega. Ühise koostöö tulemus ning kõigi panusena on "Kultuur 2030" visioonidokumendi sätestatud alaeesmärgid hoida Eesti kultuurielu tugeva ja toimivana, kindlustada, et Eesti kultuurimälu oleks hoitud ja hinnatud ning et kultuur ja loovus oleksid ühiskonna arengus väärtustatud. Need panustavad suurde üldeesmärki: Eesti kultuur on elujõuline, areneb ja maailmale avatud ning kultuuris osalemine on loomulik osa iga inimese elus.

Kuid nüüd veidi lähemalt arengukavas käsitletud punktidest. Rääkides kultuuripoliitika järgmisest kümnendist, on üheks põhiküsimuseks see, millise jälje on meie kultuurile jätnud ülemaailmne kriis ja kui pikaajaliselt see sektorit saatma jääb. Riik on astunud mitmeid samme, et leevendada kriisi mõju valdkonnale. Kui 2020. aasta märtsis sai kultuuri- ja spordivaldkond kriisiabi ühtekokku 25 miljonit eurot, siis aprilli keskel vastu võetud lisaeelarve sel aastal eraldas kultuuriministeeriumi haldusalasse 42 miljonit eurot. See on oluline toetus, mis on võimaldanud hoida toimivaid struktuure ja töökohti. Praegune kriis on meile näidanud, kuidas erinevad sektorid on omavahel seotud, ja seetõttu toome arengukavas välja, et vajalik on toetada kultuurivaldkonna asutusi, organisatsioone, loovisikuid ja ettevõtteid tänase kriisiga toimetulekul, taastumisel ning kriisi pikaajaliste mõjudega kohanemise. Kindlasti on oluline tõsta kogu kultuurisektori võimekust riskide ennetamiseks, maandamiseks ja juhtimiseks ning tulevikukriisidega valmistumiseks.

Kriisiaeg on andnud hoogu juurde muutustele ning tõstnud väga oluliselt esile digitaliseerimise küsimuse. "Kultuur 2030" näeme väga olulise tegevussuunana Eesti kultuuri ja eesti keeles kultuuri kättesaadavuse laiendamist digitaalsetel platvormidel. Tehnoloogia areneb kiiresti ning kultuurivaldkond peab muutustega kaasa minema, arendades kogu valdkonda terviklikult ja koordineeritult. Seetõttu soodustame uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, et tõsta digitaalse kultuuri loomise, säilitamise ja kättesaadavuse kvaliteeti. Seame eesmärgiks mitmekesistada äriteenuseid ning lihtsustada digisisu ... ja ristkasutust. Samaaegselt tuleb leida tasakaal ka autoriõigustega, tagamaks omanike huvide kaitse. Kultuuriministeeriumil on väljatöötamisel digikultuuristrateegia, mille eesmärgiks on täpsemalt kaardistada olukord kättesaadavuse ja teadlikkuse valdkonnas ning seada edasised sihid. Eestil on hea positsioon, et võtta ulatuslikult kasutusele digitaalsed innovaatilised lahendused, aga seda peab toetama paindlik ja ajaga kaasas käiv õigusruum.

Digipöördega koos on kiires muutumises traditsioonilised töösuhted. Digiplatvormide kaudu kasvab oluliselt paindlike ja ajutiste töövormide osakaal ning väga suur osa tuleviku töökohti on just kultuuri- ja loomesektoris. Kultuuriministeeriumil on kavas vabakutseliste loovisikute majandusliku toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse analüüsi põhjal koostada loovisikute ja loomeliitude seaduse muudatused. Seetõttu on järgmiste aastate väljakutseks seadusandluse kohandamine vastavalt muutuvale tööturu vajadusele ja töövormide paindlikumaks muutmisele, et tagada kõikidele kultuurisektoris töötavatele inimestele sotsiaalsed garantiid sõltumata nende sissetulekute regulaarsusest ja lepinguvormist.

Samuti näeb "Kultuur 2030" arengukava ette ajakohastada loometoetuste süsteemi. Loodetavasti saame juba lähiajal loovisikute ja loomeliitude seaduse kitsaskohti analüüsides leida kõiki osapooli rahuldavad lahendused ning vormida need eelnõuks seaduse muutmisel. Loomemajandusest hakati maailmas tõsisemalt rääkima 1980-ndatel, Eestis ja teistes Euroopa riikides paarkümmend aastat hiljem. 2005. aastal viidi Eestis läbi esimene loomemajanduse kaardistus ja analüüs, mille raames püüti sõnastada ka loomemajanduse definitsioon ja määratleda selle alla kuuluvad valdkonnad.

Alates 2014. aastast on loomemajanduse arendamine Kultuuriministeeriumi ülesanne. Fookuses on loomeettevõtjate ekspordisuutlikkuse parandamine, loome- ja teiste valdkondade ettevõtjate koostöö soodustamine ning tugistruktuuride teenuste konkurentsivõime parandamine. "Kultuur 2030" kohaselt on plaanis arendada loomeettevõtlust ning soodustada loomemajanduse tihedamat sidumist teiste valdkondadega. Kultuur ja loovus on nüüdis- ja tulevikumajanduse eestvedajad. Kultuuri loodud tähendus ja suhtlusvormid veavad suurt osa digiajastu, innovatsiooni ja teenusmajanduse arengut.

Oluline on kaasata kultuuri- ja loomevaldkondade eriteadmisi ning loovust kui kompetentsi riiklikus teadus- ja arendustegevuses ning innovatsioonisüsteemis, et pakkuda uudseid lahendusi ühiskonna väljakutsetele. Riik panustab alustavate ja tegutsevate loomeettevõtjate teadmiste ja oskuste arendamisse, toote- ja teenusearendusse ning innovatsioonivõimekuse kasvu, jätkusuutlike ärimudelite väljatöötamisse ning rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamisse.

Viimastel aastatel pole kultuuritöötajate miinimumtöötasu tõusnud, mistõttu on positiivne, et järgmisel aastal kasvab riigilt palka saavate kultuuritöötajate palgafond 5% ehk 2,8 miljonit eurot. Seejuures kasvab miinimumtöötasu 1300 eurolt 1400 euroni. Eesti kultuuri kestlikkuse tagamiseks näeb "Kultuur 2030" ette kultuurivaldkonnas tegutsevate juhendajate ja eestvedajate pealekasvu toetamise, nende töö väärtustamise ühiskonna ja lisaks ka kultuurivaldkonna juhtide arendamise. Väga tugevalt on see kõik seotud sissetulekuga, mistõttu peab kultuuritöötajate järjepidev toetamine olema üks prioriteete.

Prioriteet peab olema seegi, et muljetavaldavad kultuurisündmused jõuaksid tõmbekeskuste kõrval ka väiksematesse Eestimaa piirkondadesse. Jätkuv ääremaastumine ja linnastumine paneb tõsiselt löögi alla kohaliku kultuurielu järjepidevuse. "Kultuur 2030" seab eesmärgiks arendada regionaalset kultuurikorraldust. Kultuuriruumi kättesaadavus tuleb tagada sõltumata inimese elukohast, sest võimalus osaleda kultuurielus suurendab elukvaliteeti, muudab elukeskkonna väärtuslikumaks ning toetab kogukondlikku tegevust.

Koostöös kohalike omavalitsustega toetame kultuuris osalemise võimaluse mitmekesisust ja kvaliteeti. Aitame välja töötada paindlikke töökorraldusi võimaldavaid lahendusi. Kultuuri kättesaadavuse laiendamiseks panustame kultuurivaldkonna digimisse ning ligipääsetavust parandavatesse tehnoloogiatesse ja üldkasutatavatesse e-lahendustesse.

Erilist tähelepanu vajab aga laste ja noorte osalemine kultuuritegevuses. Seetõttu on positiivne valitsuse samm käivituda kultuuriranitsa programm, mis võimaldab noortel senisest suuremas mahus osa saada kultuurivaldkonnas pakutavast. Järgmisel aastal on selleks valitsuse poolt eraldatud üks miljon eurot, millega teeme samme selles suunas, et järeltulevad põlvkonnad oleksid veelgi kultuursemad ühiskonnaliikmed.

Viimastel aastatel on tehtud edusamme, et kultuurielu oleks võimalik nautida kõigil. Vaatamata sellele tuleb ligipääsetavuse suurendamiseks jõuliselt ja sihistatult edasi liikuda, laiendades ühtlasi arusaamist ligipääsetavuse kontseptsioonist. Sest me ei räägi vaid asutuste ette rajatud kaldteedest, vaid käsitleme temaatikat laiemalt.

Viimaste aastate positiivsete näidetena tasub esile tuua Eesti Rahvusringhäälingut, kes on varustanud kuus mängufilmi vaegkuuljatele mõeldud eestikeelse subtiitertõlkega. Etenduskunstide valdkonnas andsid kirjandustõlkega etendusi 2018. aasta jooksul nii Endla kui ka Ugala teater. Nägemispuudega või mõne muu trükitud teksti lugemise puudega inimestele tagavad parema kultuurist osasaamise võimaluse Eesti Pimedate Raamatukogus igal aastal valmistatud ja  veebiraamatukogus lugejatele kasutatavaks tehtud kokku üle 5000 eesti- või võõrkeelset heli- ning e-raamatut, -ajalehte ja -ajakirja.

Suurepärane näide terviklahendustest, mille peame võtma eeskujuks, on 2019. aastal põhjalikult renoveeritud Paks Margareeta ja sealne Sihtasutuse Eesti Meremuuseum püsinäitus. See on ligipääsetav nii liikumis-, nägemis- kui kuulmispuudega inimestele, aga ka eakatele ning igas vanuses lastega peredele. Loodud on ligipääsetavuse tervikkontseptsioon, mis tähendab, et lisaks hoone füüsilisele ligipääsetavusele on ligipääsetav ka ekspositsioon. "Kultuur 2030-s" näeme ette, et erivajadustega ja kogu elukaare vältel muutuvate võimetega arvestamine on oluline nii kultuuritaristu arendamisel, kultuurilise sisu loomisel kui ka veebipõhiste lahenduste arendamisel.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! "Kultuur 2030" arengukava toetab ka Euroopa Liidu suunal mitmeid olulisi algatusi, millest üheks on kliimaeesmärkide saavutamisse panustamine kultuuri- ja loomesektoris. Keskkonnaküsimused ja kuidas rajada teed rohelisema planeedi suunas on järjest aktuaalsemad ning kindlasti tuleb siin anda oma panus ka kultuurivaldkonnal. Kuidas täpsemalt panustada keskkonnamõju vähendamisse, on meil hetkel lahtimõtestamisel koos selle valdkonna ekspertidega. Üldeesmärgina on "Kultuur 2030-s" välja toodud arvestamine Euroopa Liidu rohepöörde eesmärkidega. Kultuurisündmuste korraldamisel, kultuuritaristu planeerimisel ja pärandi hoidmisel tuleb lähtuda terviklikult ühiskonna vajadustest. Seetõttu on oluline juurutada keskkonnateadliku kultuurikorralduse põhimõtteid ja toetada kultuurivaldkonnas rohepöörde eesmärkide saavutamist. Selleks tuleb arendada kestlikke toimemudeleid, näiteks laiendada võimalusi kultuuriväärtuslike hoonete kasutuselevõtuks.

Kokkuvõtteks. Eesti kultuur on elujõuline, kuid vajab meie kõigi ühist hoolt. Meil on selge ja tugev visioon, millisena soovime näha Eesti kultuuri 2030. aastal, ning kõigi osapoolte ühiste pingutustega oleme suutelised neid eesmärke ka saavutama. Soovin tänada kõiki, kes on selle arengukava valmimisse panustanud ning olnud südamega Eesti kultuuri tuleviku eest väljas. Suur tänu ja edu Eesti kultuurielule! Aitäh!

16:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea minister, teile on ka küsimusi. Anti Poolamets alustab.

16:27 Anti Poolamets

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Alles siin septembri alguses oli, kostus hädakarje Eesti Filmirežissööride Gildilt, et tänu plaanitud kärbetele oleks me sisuliselt kukkunud üheksakümnendate alguse tasemele, ehk nagu nad ütlesid, et selle raha eest, mida oli planeeritud, saaks poolteist mängufilmi, mis tähendaks ikkagi rasket kukkumist ja filmikunsti hääbumist. Muidugi oli väga positiivne, et natukenegi võeti nende häält kuulda ja meil on paarimiljoniline täiendus olemas. Aga sellegipoolest ma küsin, kas teie arvates see tagab normaalse arengu, see praegune rahastamise tasand filmikunstile, mis on kallis, ja ka võrdluses teiste kunstiliikidega on tal minu meelest tuntav alarahastus, et me suudaksime seda kvaliteeti hoida, eriti mida me suutsime saavutada "Eesti 100" rahastuse raames.

16:28 Kultuuriminister Anneli Ott

Suur aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on filmivaldkond Eestis väga kiiresti ja professionaalselt arenev. Ja ma olen täiesti nõus sellega, et ka see rahastus peab sellele järgi jõudma. Et me kindlasti ei taha jääda kellestki maha, me tahame olla konkurentsivõimelisemad. Eesti filmi toodetakse koostootmisena, meil on selleks välispartnerid ja välispartnerid kindlasti väga täpselt jälgivad seda, milline on Eesti filmi rahastuse suutlikkus. See 2 miljonit, mis tuli eelarvesse juurde, ma arvan, et see on oluline märk sellest, et me peame filmi arengut oluliseks, sest me ei räägi enam ühekordsest toetusest, vaid me räägime siiski baasrahastusest, mis annab Eesti filmile parema platvormi oma tegevuste planeerimiseks pikaajalisemalt ja annab ka parema platvormi oma välispartneritega läbirääkimiseks. Ja kindlasti tuleb siia juurde panna ka filmilinnaku Tallinn Film Wonderlandi ehitus, mis samamoodi tõstab Eesti filmi võimekust toota absoluutselt teise kategooria, teise, kõrgema kategooriaga filme, siin kohapeal pakkuda neid tingimusi selleks, et Eestis saaks filme toota, et filmitootjad ei peaks valima meie kõrval‑, naaberriike. Ja mis on veel oluline filmitootmise juures, siis me kindlasti räägime ka väga suurel määral regionaalsest mõõtmest, sest filmitootmine ei ole kindlasti pealinnakeskne, vaid üks filmitootmine võib jõuda väga-väga mitmesse majandussektorisse, aga ka mitmesse piirkonda, mida võib-olla esmapilgul üldse ei oskagi ette kujutada. Nii et kindlasti ka regionaalne mõõde filmisektori arendamise juures on väga oluline.

16:30 Aseesimees Hanno Pevkur

Üllar Saaremäe, palun!

16:30 Üllar Saaremäe

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Jätkan filmi teemal. Täna jõudis meieni kiri, mis on kirjutatud filmitegijate poolt. Ma ei tea, kas tiheda päevagraafiku jooksul olete jõudnud lugeda. Seal on üks oluline punkt, nimelt kolmas punkt. Nad paluvad välja töötada filmi seadus, niimoodi nad seda nimetavad. Kuna te olete asjaga kursis, siis ma pikemalt ei juhatagi sisse. Kuidas te kommenteerite?

16:31 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Ma arvan, et sellised pöördumised on väga positiivsed. Tegelikult ka eelarve läbirääkimiste ajal, kevadise RES-i ajal juba filmisektor väga, ma ütleksin, professionaalselt koondus ja tegelikult ka avalikkuses tutvustas või tõi välja neid kitsaskohti, mis sektoris on. Ma arvan, et Eesti inimesed tänaseks on väga palju rohkem teadlikumad, kuidas üldse Eesti filmitootmine toimib ja mis mured seal on.

See tänane kiri on, ma arvan ka, et õige samm edasi. Loomulikult meil tulebki omavahel rohkem suhelda, valdkonna probleeme kaardistada. Ma ei oska täna öelda täpselt, kuidas nende ettepanekutega edasi minna ja kas selline seadus peaks olema, aga kindlasti me peame ära kaardistama selle, et mis on veel need pudelikaelad, need kitsaskohad, kuidas me saame Eesti filmi arengule kaasa aidata. See, et see sektori enda initsiatiiv on, võib-olla on seal ka mõned mõjud sellest kriisist, et on omavahel väga head koostööd tehtud, oma sõnumit on selgelt välja öeldud. Ka kindlasti see on väga oluline samm, et edasised arengud oleksid positiivsed.

16:32 Aseesimees Hanno Pevkur

Riho Breivel, palun!

16:32 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Selle dokumendi mõte on tegelikult ju Eesti kultuuri hoidmine ja säilitamine, see on põhiline. Ma küsiksin nüüd etenduskunstide kohta natukene. Nimelt, Ida-Virumaal on olemas kaks teatrit, üks on Ilmarine Narvas ja teine on Tuuleveski Jõhvis. Ja teatri, kuidas öelda, teoreetikud on korduvalt, ma olen lugenud, ka üle maailma, ütlevad, et keeleõppeks on väga hea, kui on lasteetendused keeles, mida tahetakse, et lapsed õpivad. Meil on niimoodi, et Ilmarine ja Tuuleveski ei ole mitte halvad teatrid, aga eestikeelseid etendusi lastele praktiliselt ei tehta. Ja ei ole ka meie kandis, kuidas öelda, tõsist teatritruppi, kes ka täiskasvanutele teeks. Kuidas te näete, kuidas seda lahendada, sest me paneme palju vahendeid keeleõppele, aga läbi selle saaks palju kiiremini neid asju hästi teha? Oleme püüdnud, aga pole jõudnud kuhugile.

16:33 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Külastasin ka ise möödunud kolmapäeval just Ilmarise teatrit, selle teise teatriga otseselt kokku puutunud ei ole. Aga teema on tuttav ja kindlasti on seal ka omad põhjused, miks teatri repertuaar on olnud selline, nagu on. Kindlasti on seal rahastuse probleemid ja see, kuidas olemasoleva rahastusega hakkama saadakse. Tegu on tõesti pika ajalooga teatriga piirkonnas. Aga meil on täna eesti keele õppe rahastuseks ka selles eelarves lisavahendid ette nähtud ja Integratsiooni Sihtasutuse kaudu on võimalik tegelikult selliseid tegevusi toetada. Korraks see teema on tõstatatud. Ma täpselt vastust täna ei oska öelda, aga ma tahan lihtsalt seda öelda, et teema on meile tuttav. Me oleme sellega tegelenud ja loodetavasti nende teatrite puhul, mida te nimetasite, leiame võimalused selliste etenduste andmiseks, kus tõesti on kohalikel lastel, kes ei räägi eesti keelt emakeelena, võimalik ka nii-öelda keeleõpet korraga saada.

16:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

16:35 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! On üldtunnustatud arusaam, et me saame seda, mida me mõõdame. Kahetsusväärselt kultuuri arengukava ei paista heast küljest ka siin saalis varem arutatud arengu arengukavade osas millegi positiivsega silma, 12-st mõõdikust seitsme puhul on kirjutatud, et on väljatöötamisel. See on minu meelest parlamendi nörritamine. Ja sellest siis ka mu küsimus. Kas teil on kavas need mõõdikud ikkagi enne sisse panna, kui valitsus need kinnitab? Või lähtub valitsus sellest põhimõttest, et paneme mõõdikuid sisse siis, kui on juba arengukava saavutatud, aastal 2030?

16:36 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Mõõdikute teema on seletatav niimoodi, et varasemalt ei ole neid mõõdikuid kasutatud. Me ei ole mõõtnud, kuhu me tahame jõuda. Kui me varasemalt ei ole seda teinud, siis on väga keeruline seda sinna kirja panna. Need sihttasemed, mis meil on olemas, me oleme siia ka välja toonud. Need, mida ei ole, arengukava elluviimise perioodi jooksul me ka siia sisse saame. Täpsemad mõõdikud me peamegi koos kokku leppima. Need mõõdikud ei saa olla eesmärk omaette, sest kultuurikorraldusel ja kultuuri elluviimisel on kõige tähtsam tegu ise. Ja neid mõõdikuid, mida me hakkame siin täpsemalt kaardistama, ei saa ... Me ei taha siin täiendavalt mingit bürokraatiat tekitada, et kultuurikorraldajad peaksid täiendavalt hakkama mingeid andmeid esitama selleks, et neid sihttasemeid kaardistada, vaid olemasolevate andmete põhjal me soovime siis neid kultuurikorralduse või arengukava eesmärke ja nende elluviimise edukust mõõta.

Nii et otseselt kõik mõõdikud ei ole siin sellepärast sees, et meil ei olegi täna neid sihttasemeid, mille pealt alustada. Aga arengukava on varasema dokumendiga detailsem. Ja sellepärast on siia juurde tulnud, et me tahaksime hakata eesmärke mõõtma nende eesmärkide elluviimist. Praegu tõesti ei ole meil kõikide nende tegevuste juures algmaterjali või algmõõdikuid, millest alustada, ja sellepärast ei ole ka kõikide punktide juures veel neid mõõdikuid välja toodud.

16:38 Aseesimees Hanno Pevkur

Heidy Purga, palun!

16:38 Heidy Purga

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, tänan selle ettekande eest! Küsida oleks päris mitmete teemade kohta, alates EMTAK-i koodidest ja nende vastavusest reaalse eluga kui ka andmepõhisest kultuuripoliitikast muusika valdkonnas, aga ma küsin loomemajanduse sektoris loodud lisandväärtuse kohta, ühe töötaja kohta, mis on praegu algtasemel 19 600 eurot ja tahab sihttasemele aastaks 2030 jõuda 25 000 euroni. Milliste programmide ja milliste ettevõtmiste läbi te seda lisandväärtust mõtlete suurendada või kuidas seda välja töötada täpsemalt mingite spetsiifiliste mingite ettevõtmiste näol? Kas teil on näiteid tuua?

16:39 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, arengukava on dokument, mis seab täpselt needsamad hästi laiapõhjalised eesmärgid, kuhu me tahame jõuda, ja meie siht on aastaks 2030. Meil on 10 aastat põhimõtteliselt perioodi, kus me tahame nende eesmärkideni jõuda.

Nüüd, ma ka korra oma kõnes puudutasin seda teemat, et praegu me oleme kaardistamas kogu loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi, kogu loomesektori toimimist. Ma arvan, et iseenesest need eesmärgid võib-olla nad võivad tunduda esialgu ambitsioonikad, aga kuna loomesektor on tõesti väga kiiresti arenev ettevõtluse osa majanduses, järjest enam majandusse märkimisväärset panust andev, siis ma usun, et tegelikult kui me järgmisel aastal jõuame ka loovisikute seadusega need garantiid välja töötada, mismoodi loovisikud saaksid panustada niimoodi, et nad ei peaks igapäevaselt elementaarsete sotsiaalsete garantiide pärast muretsema, siis kindlasti ka see panus selles sektoris kasvab, see võimekus panustada kasvab ja sealt kindlasti ka see protsent tõusma hakkab.

Otseselt programmidest täna siin arengukava raames öeldud ei ole, aga see ongi see platvorm, kus me saame hakata neid välja töötama. Kuna see on eesmärk, siis see kindlasti toetab ka juba täpsemaid programme, mis on ka välja toodud. Kõik täpsemad programmid arengukava raames töötatakse neid eesmärke silmas pidades välja.

16:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Riina Sikkut, palun!

16:40 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, tänan ettekande eest! Ja väga ilusti mu küsimus loomeinimeste sotsiaalsete garantiide kohta sobibki siia, kus te just lõpetasite. Arengukava tõesti seab kõige suuremaks eesmärgiks inimeste osalemise kultuurielus, räägib palju loomemajanduse potentsiaalist, aga lõpuks on meil see loovisik, kes kirjutab, loob, juhendab noori. Kas Kultuuriministeeriumis on arusaam, et see sotsiaalse turvalisuse puudumine panustab kuidagi sinna ekspordi kasvu või majanduskasvu, heaolu kasvu või tegelikult oleks loomevaldkonnale kasu näiteks üldisest ravikindlustusest, kus igakuisest sissetulekust ja makstavast maksust ei sõltu see, kas sul on õigus arstiabile? Olete te kultuurivaldkonnas kaalunud, et tegelikult seda tüüpi laiema sotsiaalse mõjuga sekkumist oleks kõige efektiivsem viis loomeisikute muresid lahendada, mitte teha täiendav erand teatud kriteeriume täitvate loomeisikute jaoks?

16:42 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Väga õige küsimus, rõhuasetus. Ma korra mainisin ka oma kõnes, et Kultuuriministeerium kaardistab hetkel, siis millised on täpselt need kõige suuremad probleemid loovisikutele. Meil on kavas järgmise aasta alguseks tulla Riigikokku seda dialoogi pidama, et missugused oleksid siis need võimalused, et loovisikutele neid garantiisid pakkuda. Milline tee on? Et kui ma tulin kevadel siin kiiresti teie ette loomeliitude, loovisikute seaduse parandusega, et kriisi ajal täiendavaid toetusi maksta, siis tänan selle kiire menetluse eest, aga ka siis juba ütlesin, et me tuleme uuesti selle seaduseelnõuga, et juba sisuliselt tegelikult välja töötada, kuidas tegelikult need inimesed, kes on meie kultuurielule väga olulised, saaksid teha oma tööd, tegeleda loominguga, mitte ei peaks tegelema selle probleemiga, et need garantiid pidevalt kaovad ja neid on vaja uuesti saada.

16:43 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

16:43 Eduard Odinets

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Selge see, et arengukava on deklaratiivne dokument, aga te saate ju aru, eks ju, miks siin järjest enam saadikuid küsivadki konkreetsete meetmete kohta, konkreetsete plaanide kohta, kuidas me neid deklaratiivseid eesmärke hakkame saavutama, sest ometigi nad peavad teil ju olema. Ja te järjest ütlete, et tegeleme homme, tuleme ülehomme, tegeleme järgi jne, alates mõõdikutest, loomemajandusest, loovisikutest jne. Ja ka mina küsin võib-olla konkreetsete plaanide kohta, mis puudutab kultuuri ligipääsetavust, mis puudutab lapsi ja noori või nende juurdepääsu kultuurile. Te jällegi deklaratiivselt ütlete, et tagame, teeme, kõik noored ja lapsed saavad osa kultuuriruumist. Kuidas te seda teete, kas teie lubatud miljon eurot kultuuriranitsa programmi jaoks 79 omavalitsusele toetab seda eesmärki ja millised on konkreetsed meetmed, kuidas kõik lapsed ja noored, sõltumata elukohast ja raha olemasolust, saaksid osa kultuurist?

16:44 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh selle küsimuse eest! Ja toetan nagu seda, et ongi deklaratiivne. Arengukava üldiselt ongi väga lai dokument, mis seab üldised eesmärgid. Ja kuna selle arengukava all töötab väga palju kultuurikorraldajaid, kus on väga palju erinevaid sektoreid, see arengukava ei ole ainult Kultuuriministeeriumi töödokument, see on kogu valdkonna töödokument, mis tähendab seda, et siia ei saa väga detailselt sisse kirjutada, mida keegi peab tegema või millist programmi hakatakse ellu viima. Need programmid tekivad selle arengukava eesmärkide täitmise käigus. Ja te mainisite õigesti, jah, täna üheks programmiks on kultuuriranitsa programm, aga kindlasti neid programme tuleb ka veel juurde. Näiteks võtame etendusasutuste võimaliku tihedama külastuse piirkondadesse. Täna meil on programm "Teater maale", aga kuidas me saame seda veel paremaks muuta? Neid küsimusi ei ole selle arengukava raames ära lahendatud, aga kindlasti need arengukava eesmärgid toetavad seda, et me seda teeksime. Täpselt samamoodi loovisikute teema. Need vastused ei ole siin arengukavas kirjas, aga need eesmärgid, kuhu me 10 aasta jooksul tahame jõuda, on kirjas ja need programmid peavad siia juurde tulema. Järgmine aasta ma tulen siia teie ette, räägin, mis me aastaga teinud oleme, ja siis ma pean oskama vastata, milliseid programme on käivitatud nende ja nende eesmärkide saavutamiseks. Üks on tõesti kultuuriranitsa programm, täna 6,9 miljonist suutsime eelarvesse saada 1 miljon, aga see on algus. See on esimene samm, see annab võimaluse meile see programm käivitada. See annab tegelikult täna võimaluse ka selle programmi, siis ütleme, selline elujõulisus või vajalikkus ära kaardistada ja võib-olla järgmisel aastal saame juba täiendava eelarveressursi sinna peale. Ma ei oska neid eelarveläbirääkimise positsioone loomulikult täna öelda, aga eesmärgid on sellised ja Kultuuriministeerium juba kevadel läks nende eesmärkidega ja sügisel samuti. Nii et iseenesest arengukava kui selline peab olema paindlik kõigile valdkonnas tegutsejatele, kes tahavad taotleda erinevatest programmidest toetusi, et arengukava oleks hästi, natukene isegi laiapõhjaline, selleks et erinevad tegevused sinna alla sobituda. Mida kitsamaks me läheme, seda kitsamalt me hakkame valdkonnale ette ütlema, mida te saate teha ja mida ei saa. Nii et see on väga hea. Loomulikult, programmid peavad olema ja need peavad ka tulema. Aga siia konkreetsesse arengukavasse peab jätma selle ruumi paindlikkuseks, et needsamad loovisikud saaksid loovalt läheneda ja otsida neid võimalusi.

16:47 Aseesimees Hanno Pevkur

Jüri Jaanson, palun! 

16:47 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud minister! See kultuuri arengukava seab eesmärgid järgmiseks üheksaks aastaks. Ja tõepoolest, ma olen nõus, et siin peaks olema nagu need üldised eesmärgid ja suunad kirjas, aga kindlasti ei tohiks dokument olla deklaratiivne. Mul on siin teie jutus hea meel kuulda seda, et te pühendate päris suure osa ligipääsetavusele. Siin dokumendis on sellest räägitud. Aga te tõite välja sellised üksikud kohad, kus ligipääsetavusega on tegeldud, näiteks etendusasutustes on ligipääsetavust võimaldatud. Aga minu küsimus oleks selles, et vaadates seda ... eesmärki, kuidas me saaksime eesmärgis liikuda niiviisi, et see ligipääsetavus igale inimesele oleks tegelikult kultuuri loomulik osa, kultuuris osalemise loomulik osa, et ei peaks üksikult lugema välja, et näed, siin saab, seal saab ja seal saab, vaid me saame siis, kui soovime.

16:48 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh selle küsimuse eest! Minul oli isiklikult väga suur hea meel kuulata ligipääsetavuse uuringut ja seda kontseptsiooni, mis just hiljuti valmis, ja ma olen oma väliskolleegidelt tegelikult seda küsimust küsinud, et kuidas teie selle teemaga tegelete. Ja järjest enam mulle tundub, et me oleme siin natuke nagu isegi võib-olla rongist ees. Sellist lähenemist, et kultuurivaldkonnas me vaatame mitte ainult erivajadusi, vaid me vaatame ka tõesti elukaarepõhiseid vajadusi, et kas see silt on lapsel õigel kõrgusel, kas see kirja suurus on eakale inimesele õige suurusega, st täiesti tavapäraseid igapäevased takistused, mida võib-olla ei osatagi korraga näha ... See uuring toob väga hästi välja need vajadused, need kitsaskohad, see on kindlasti kultuurivaldkonnale väga hea selline käsiraamat, millest edasi minna. Ja tõesti, ma olen absoluutselt igal kohtumisel ka küsinud, kui palju selle peale mõeldakse. Peab tunnistama, et pikk tee on minna, aga meil on väga hea alusmaterjal, mille pealt praegu hakata edasi liikuma. Ma usun küll, et ka meie väliskolleegidega suheldes tegelikult me ei ole üldsegi sabassörkijad, vaid me oleme pigem teenäitajad.

16:50 Aseesimees Hanno Pevkur

Urve Tiidus, palun!

16:50 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Üks mees, aga võib-olla ka naine, ütles ükskord, et soov luua on inimhinge sügavaim püüdlus. Enamik kultuurielust sünnib, kui sellele loovusele on antud võimalus realiseeruda, roheline tee. Ja inspiratsiooniks saab olla ka kõik seni tehtu kunstis, muusikas, teatris jne. Just lapseeas ja noores eas on see mõju kõige suurem. Ma küsin sellise praktilise küsimuse, siin on sellest kirjutatud. Kas digitaliseerimise maht ja valik selle järgneva aastate jooksul arvestab piisavalt noore põlvkonna jaoks vajalikku inspiratsiooni kunstist, muusikast, teatrist jne, et see loovus ei läheks kaotsi?

16:51 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Kindlasti see digitaliseerimise teema on, seal on nagu kaks momenti. Üks on kindlasti see, et me ei kaotaks neid noori ja loovisikuid ära nutivahenditesse või digiplatvormidesse. Kultuuri nautimine läbi digivaldkonna on kindlasti oluline, aga praktiline kogemus tekib ikkagi reaalselt osa saades. Ma arvan, et praegune kriis on toonud väga palju selliseid teisi võimalusi, kuidas kultuuri kättesaadavust üleüldse laiendada. Kõik need piletiteemad, registreerimised, kättesaadavus, kui on mingi erivajadus, et need on need, mis on praegu väga tugevalt selle kriisi ajal tõstatunud, ja kindlasti siit saab professionaalselt edasi minna, sest see kogemus, mis praegu on saadud, on väga paljusid kultuurikorraldajaid, ma ütleks, sundseisu pandud, aga ta on ka kindlasti inspireerinud ja tekitanud selliseid uusi ideid. Ma tooksin siin näiteks raamatukogude teema. Ühelt poolt me näeme, et digitaliseerumine selles valdkonnas on kindlasti üks selline teenuse kättesaadavust väga palju laiendav võimalus. Ega see raamatukapp on ka mõnes mõttes digitaliseerumine, eks. Aga teiselt poolt peab hoidma seda tasakaalus, et needsamad lapsed ja noored, kelle harjumused kujunevad teatud eas välja, ei kaugeneks selle tõttu ei raamatutest, ei sotsiaalsest suhtlemisest. Kindlasti on teinekord võib-olla majanduslikult kasulikum kasutada erinevate teenuste pakkumiseks just neid digitaalseid lahendusi, kuid samal ajal tuleb silmas pidada, et selline sotsiaalne suhtlemine, otseselt osasaamine kultuurist, teenusest on väga oluline, et inimene ise kujuneks selleks, kelleks ta on loodud.

16:53 Aseesimees Hanno Pevkur

Margit Sutrop, palun!

16:53 Margit Sutrop

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Just äsja ametivande andnud president Alar Karis ütles, et väga oluline on laiendada tasuta eesti keele õppimise võimaluste andmist. Ja ka selles kultuuri arengukavas on kohanemist ja lõimumist toetav Eesti, kus on kirjas probleemide all, et ligi 10% hindavad, et nad ei saa eesti keelest üldse aru, ja et lähima kolme aasta jooksul suureneb nende inimeste, täiskasvanud inimeste hulk, kes soovivad tunduvalt rohkem õppida eesti keelt kui praegu on võimalusi. Aga praegu pakutakse välja meetmetena jätkata keelekursuste pakkumisega ja arendada edasi digiplatvormi. Minu küsimus on, et kas on ette näha, et midagi tehakse täiesti teisiti või kasvatatakse oluliselt mahtu, et vastata sellele kasvanud nõudmisele eesti keelt õppida.

16:54 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh selle küsimuse eest! Kas midagi tehakse teisiti? No ma natukene nagu arvan, et meil Eestis on üldse kombeks kogu aeg midagi teisiti teha, aga võib-olla on juba midagi hästi, mida me peaksime lihtsalt jätkama. Ja ma arvan, et üks see asi on eesti keele majad. Eesti keele majad on tänaseks ju toiminud alles kaks aastat, kuid nad on saanud nende inimeste hulgas, kes tahavad eesti keelt õppida, väga populaarseks. Ja ma arvan, et ei peakski tegema midagi teisiti, vaid peab andma neile võimaluse seda tööd teha, milleks nad on loodud.

Jah, meil on küll kavas seda teenust laiendada ka, lisaks Tallinnale ja Narvale, väiksematesse keskustesse. Täpselt millistesse ja kui palju me suudame, ma ei oska praegu hetkel öelda. Homme me räägime teiega siin ka sidusa Eesti arengukavast detailsemalt. Aga need numbrid näitavad seda, et tegelikult jah, see aasta Euroopa Liidu vahendite lõppaastal me oleme seda eelarvet kokku pannud perioodi jääkidest. Järgmisel aastal, see on lisa 400 000 planeeritud keeleõppesse, eelarves 2,4 miljonit, ja siis ülejärgmisel aastal on juba ka Euroopa Liidu vahendid meil olemas, et eesti keele õpet täiendavalt pakkuda.

Kui nüüd, väga soovitan, kellel võimalus, külastage eesti keele majasid. Need teenused, mis seal pakutakse, need inimesed, kes seal töötavad, teevad tõesti oma tööd hingega ja see osalejate arv on seal muljet avaldav. Need meetodid, kuidas eesti keelt õpetatakse, kõik erinevad tasemed, vajadused on kaardistatud, seal tehakse professionaalset tööd. Minu usk on küll, et mitte midagi ei tule muuta, vaid tuleb praegu olemasolevaga edasi minna ja toetada seda, mida tehakse.

16:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun! 

16:57 Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Austatud minister! Täna siin me räägime nii palju mõõdikutest ilmselt sellepärast, et mõõdik on ainukene variant selleks, et kontrollida, kas need ilusad eesmärgid, mis on kavas välja öeldud, on saavutatud või mitte. Selleks on vaja need mõõdikuid ja kindlasti üks probleemne koht selle arengukava juures on, et neid mõõdikuid on suhteliselt vähe.

Teine suur probleem on see, et see arengukava on suhteliselt üldine. Te küll ütlesite, et teie jaoks on hästi selge, mis on see visioon, mida me tahame saavutada viie kuni seitsme aasta pärast. Tegelikult see siit nii hästi ei joonistu.

Ja kolmas aspekt, mis tõepoolest lähtub sellest teisest punktist, on mõned terminid, mida siin arengukavas on kasutatud, mida peaks lahti seletama, näiteks mõisted, ja seal on olemas selline mõiste nagu digitamine. Selline sõna isegi siis, kui see on lahti seletatud antud arengukavas, ei anna koheselt viiteid, mida me silmas peame. Täpselt samamoodi siis, kui me vaatame strateegiliste lähtealuste all: rohepööre, kliimaeesmärkide saavutamine kultuuri- ja loomesektoris. Ei ole koheselt arusaadav, mida siis tahetakse öelda. Ja siit ka minu küsimus. Koalitsioonileppes on olemas mõiste "kultuurikiirendi" ja siiamaani te ei ole lahti seletanud, mida see sisuliselt tähendab. Kas te võite vastata küsimusele, mida tähendab kultuurikiirendi?

16:58 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Kõigepealt mõõdikutest. Nagu ütlesin, varem ei ole üldse mõõdikuid olnud. Nii et ma arvan, et see on juba samm edasi, et me tahame üldse midagi mõõtma hakata. Ja kõike korraga ei ole võimalik mõõta, kui varem ei ole mõõdetud. Selleks et mõõtma hakata, tulebki kõigepealt saada algandmeid, millelt hakata mõõtma, ja kui need on olemas, siis me saame hakata panema ka neid karakteristikuid, mida ja kuhu me tahame jõuda. Me ei ole varem seda kultuuris teinud. See ei ole midagi, mis on täna ära jäänud, vaid seda ei olegi varem olnud. Ja need on siia sellepärast toodud, mõnes kohas need on väljatöötamisel, sest need ongi väljatöötamisel. Me peame kõigepealt, kui need eesmärgid on seatud, siis me hakkame kaardistama olemasolevat olukorda, et seada need mõõdikud. Loodetavasti see arengukava saab vastu võetud, kinnitatud ja me saame sellega edasi minna.

Kultuurikiirendi on idee, eesmärk programmis, mis on koalitsioonilepingus ka ja sellega me tegeleme. Kultuurikiirendi jaoks hetkel rahalisi ressursse ei ole otseselt eraldatud. Kuid kindlasti on siin oma roll ka sellel kriisil, kuhu me oleme sattunud, need prioriteedid on olnud teised. Kultuurikiirendi idee on selles, et kui kultuurikorraldaja teeb oma projekti, mingit üritust, siis selleks, et jõuda teisele tasemele, uuele trepiastmele võib-olla rahvusvahelises koostöös, kaasates täiendavaid partnereid, siis selleks oleks võimalik taotleda toetust. See ei ole midagi, mida alustatakse nullist, vaid see on olemasoleva tegevuse teisele tasandile viimiseks. See on see eesmärk. Aga praeguses kriisiolukorras me oleme keskendunud sellele, et tänased korraldajad suudaksid hoida olemasolevad struktuurid töös. Me oleme suunanud ressurssi sinna. Kõik  meetmed, mis on lisaeelarvest tehtud, on üldiselt üle taotletud, me oleme ka Kultuuriministeeriumi poolt lisaressurssi sinna pannud. Seepärast on kultuurikiirendi hetkel jäänud tagaplaanile, aga pikemas perspektiivis arengukava eesmärke, vaadates rahvusvahelise koostöö eesmärke vaadates kindlasti on see üks programm, millega täpsemalt edaspidi tööd teha.

17:01 Aseesimees Hanno Pevkur

Aivar Kokk, palun!

17:01 Aivar Kokk

Hea juhataja ja hea minister! 2019 likvideeriti Hasartmängumaksu Nõukogu ja selle raha hakkas jagama rahvakultuuri keskus. Põhi on regionaalne kultuuritegevuseks siis rahajaotus. Kuidas sa oled rahul, kas rahvakultuuri keskus on selle tööga hästi hakkama saanud, kas seda raha on piisavalt olnud, et regionaalset kultuuritegevust toetada?

17:01 Kultuuriminister Anneli Ott

Ma ei tahaks nüüd hinnata keskuse tegevust, ma usun, et neil on professionaalsed inimesed ja nad jagavad seda raha kindlasti oma parima äranägemise järgi, arvestades kõiki kriteeriume, mis on ette nähtud. Selline trikiga küsimus, kas on piisavalt. Jah, ma arvan, et kindlasti peaks olema rohkem. Regionaalsed küsimused on kindlasti sellised, kus tekivad väga paljud kitsaskohad, kõige võib-olla põhilisem, mis on ka siin arengukava üks eesmärk, on see, et kultuur oleks kõigile kättesaadav nii ealiselt kui ka regionaalselt. See kultuuriranits on üks samm selles suunas, et ta oleks paremini kättesaadav. Aga täna, kui me vaatame Harjumaad või vaatame näiteks Kagu-Eestit, siis see protsendi vahe kättesaadavusel on kuskil 25%. Kui Tallinnas on see 85 juures, siis seal Kagu-Eestis on 50 ja 60 vahel. Et need on teemad, miks ma tõin ka siin välja sellesama, ühele küsimusele vastates, "Teater maale". Et ka see on kindlasti üks teema, millega arengukava eesmärkide täitmisel tuleks tegeleda, et kuidas professionaalne, riigieelarvest rahastatud kultuuriasutus, on see Eesti Kontsert, on need teatrid, kuidas nad jõuaksid kõigi eestimaalasteni, mitte ainult nendesse hoonetesse, mis on riigi poolt ehitatud, vaid ka nendesse kultuurikeskustesse, mis on kohalike omavalitsuste rahastatud. Nii et kindlasti regionaalne aspekt on oluline. Kas nüüd on selleks ainult see üks meede? Ma arvan, et pigem on see, et seda regionaalsust peaks vaatama üleüldiselt kõikide meetmete juures, et see oleks ka üks kriteerium toetuste andmise juures, et regionaalset aspekti tasakaalustada.

17:03 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe.

17:03 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma tudeerisin seda ja ma ei märganud seal mitmekultuurilisuse või kultuurilise mitmekesisuse all üldse subkultuure. Kui me täiendame toetuste andmist, ütleme, vabakutselistele loojatele nendele, siis mil moel oleks need subkultuurid võimalik kaasata? Kas ja kes hakkab hindama, kas ta vastab nendele tingimustele, et me võiksime seda nimetada subkultuuriks? See on üks küsimuse pool. Ja teine on see, et ma ei näe siin ühtegi meedet, mis hoiaks ära kultuuri politiseerimist. Kuidas me saame ... Peamiselt kõikide spordialaliitude presidendid on poliitikud. Kuidas seda kultuuris vältida?

17:04 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Kultuuri erinevatel toetusmeetmetel on erinevad komisjonid, nõukogud, kes kultuurivaldkondade rahastusi otsustavad. Sinna esindajad esitavad ka kultuurikorraldajad ise, erinevate valdkondade esindajad. Jah, tihtipeale on need esindajad võib-olla aastaid ühed ja samad, võib-olla on ka erinevatel valdkondadel üks ja sama esindaja. Ma ei ütle, et seal ei võiks neid asju ümber vaadata, võib-olla võiks. Aga ma ei näe ... Pigem, et see ei ole mitte poliitiline, vaid kultuur on väga mitmetahuline ja kindlasti erinevate valdkondade esindajad seisavad väga tugevalt just enda valdkonna eest. Kes on see kõige tugevam eeskõneleja ja kes on väiksema häälega, eks see olegi erinev. Aga ma päris sellega nõus ei ole, et ta oleks nüüd kuidagi politiseeritud, aga pigem valdkondade poolt kindlasti väga aktiivselt esindatud. Ja need, kes on tugevamad, suudavadki enda eesmärke ja soove kindlasti jõulisemalt esitada. Aga poliitilist sekkumist toetuste ja eesmärkide elluviimisesse, ma loodan, et see ongi pigem sellise arengukava ja programmide väljatöötamise tasandil, aga lõplikud otsused teevad ikkagi need komisjonid, kus on ka valdkondade eksperdid täna üldiselt esindatud igal pool.

Nüüd täiendavalt, millised tegevused kultuuris oleks toetatud ja millised mitte. See ongi see, et see arengukava seab meile sellised üldised eesmärgid, kuhu me tahame liikuda, aga me ei läheks siin väga spetsiifiliseks. Ja kui on sellised spetsiifilised küsimused, siis neid saabki nende programmide väljatöötamise juures juba täpselt arvestada. Seesama kultuuriranitsa programm, eks ju, et me täna alustame ... Tavaliselt on niimoodi, et kõik need programmid, millega me alustame, on töötatud ju välja eeldusel, et nad toimivad. Aga reaalsus on see, et kui need rakendatakse, siis tekivad väga erinevad küsimused, mida on vaja muuta. Subkultuur on kultuuri osa, ta ei ole kuidagi kuskil midagi kõrval. Nii et selles osas, kui on toetusprogrammid, meetmed, kus on keegi kõrvale jäänud, siis peab neid vaatama, miks need sellised pudelikaelad tekkinud on ja kuidas neid saab lahendada. Siin peab olema see paindlikkus sees. Sellepärast veel kord ütlen: arengukava on strateegiline dokument, mis seab üldeesmärgid. Aga kõik programmid, mis siia alla tulevad, on juba detailsed, kus kõiki täpselt samu küsimusi peab juba täpsemalt lahti mõtestama.

17:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid, selle punkti juures on igal Riigikogu liikmel üks küsimus igale ettekandjale. Nii et, Aivar Kokk, kui on soovi, siis saab pärida Heidy Purga käest täpsustava küsimuse. Austatud minister, rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd on kõnetooli oodatud kultuurikomisjoni poolt Heidy Purga. Palun!

17:08 Heidy Purga

Tere, lugupeetud kolleegid! Suur tänu kultuuriministrile! Hea eesistuja! "Kultuuri arengukava 2021–2030" arutelu toimus Riigikogu kultuurikomisjonis 8. juunil käesoleval aastal. Sellest koosolekust komisjonis võtsid osa komisjoni liikmed: Jaak Valge asendusliikmena Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Kutsutud oli kultuuriminister Anneli Ott, kes tutvustas kultuurivaldkonna arengukava, Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp ja strateegia- ja innovatsiooniosakonna arendusnõunik Karin Närep.

Anneli Ott andis alustuseks komisjonile ülevaate arengukava eelnõust. Tegemist on "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2030" põhjalikuma ning mõõdikutega jätkudokumendiga, mille alusel saab ka tulemuslikkust mõõta. Anneli Ott andis siin saalis äsja üsna põhjaliku ülevaate sellest arengukavast.

Aga nüüd arutelust, mis kultuurikomisjonis aset leidis. Eduard Odinets viitas alguses eesmärgile "Tugev ja toimiv kultuurielu", mille üks tegevussuund räägib laste ja noorte kultuurist. Odinets nimelt küsis, kui realistlikuks minister peab selle eesmärgi saavutamist olukorras, kus teadaolevate otsuste valguses kärbitakse poole võrra kohaliku omavalitsuse toetust huvihariduse ja tegevuse jaoks, nii kultuuriranitsa jaoks riigieelarvest raha ei leita ning külmutatakse ka toetused hasartmängumaksust. Põhimõtteliselt Eduard Odinets siin tutvustas enda probleemi ka. Anneli Ott vastas, et kultuur on samasugune valdkond nagu regionaalpoliitika. Kultuuri elluviimisega tegelevad mitmed ministeeriumid, need mõõdikud on väljatöötamisel ning tekivad siis, kui valitsus arengukava ka kinnitab. Anneli Ott rääkis täpsemalt sellest huvihariduse teemast, mis on päevakorral, ning tutvustas valitsuse tegevust sellel hetkel, miks, puudutas seda, miks valitsus on riigipoolset huviharidust siis raha mõttes kärpinud. Minister lisas, et huvihariduse toetamine oli pilootprojekt, mis ei vähenda huvihariduse olulisust kokkuvõttes. Puudutas ka kultuuriranitsat ja mainis, et Kultuuriministeerium jätkab kindlasti selle programmi jaoks vahendite taotlemist järgmise aasta riigieelarvest. Anneli Ott kirjeldas ka kultuuriranitsa prioriteetsust ja rääkis sellest, kuivõrd oluline on omavalitsuste roll arengukava eesmärkide elluviimisel.

Siis edasi küsisin mina COVID-kriisi kohta ja selle kohta, et kuidas COVID-kriis on näidanud, et loomemajandus on meil siin Eestis üks kultuurisektor, mis on vajanud teistsugust lähenemist ka Kultuuriministeeriumi poolt. Küsisin, millises seisus on loomemajandus, millised on uued ettevõtmised, ka toetusmehhanismid ja koostöölahendused. Vastas Taaniel Raudsepp, et fookus on loomemajanduse lisandväärtuse suurendamisel, ja nii nagu ma siin saalis küsisin, et kuidas siis täpsemalt praegu seda 19 600 eurot püütakse suurendada 25 000 euroni aastas, siis Taaniel Raudsepp vastas, et see arengukava küll ei sisalda programmilisi meetmeid, vaid valdavalt eesmärke, kuna eesmärkide jõudmine on paljuski poliitiliste valikute küsimus. Anneli Ott lisas siia selle punkti juurde, et kindlasti on ka selles sektoris oluline koostöö kohalike omavalitsustega ja tendents on sellele, et mitmed kohalikud omavalitsused planeerivad erinevaid loomemajandusi ja seda, kuidas loovisikuid ühendada.

Edasi küsis Aadu Must, meie komisjoni esimees, sõnas, et Eestis on nii-öelda maailma parimad arengukavad, mis on küll ilusate sõnade ja eesmärkidega, kui aga neid tegevuskavasid vaadata, siis tekib tihti kimbatus. Kui võrrelda näiteks digitaliseerimist, siis Eesti professionaalne mahajäämus järjest suureneb, kohati annavad tunda lüngad, näiteks tõlkeprobleemid jne selles vanas vundamendis. Ja meie komisjoni esimees küsis, kuidas Eestis parandada oluliselt seda digikultuuri kvaliteeti ning kas sellega peaks üles astuma Riigikogu kultuurikomisjon või Kultuuriministeerium. Kultuuriminister vastas, et Kultuuriministeerium on algatamas kultuuristrateegia dokumendi koostamist, arutelud algavad sügisel ja et Eesti digiteema probleem on selles, et kui naaber hakkab oma digimaja ehitama Eestist 10 aastat hiljem, siis paratamatult on tema maja kaasaegsem ja paremate lahendustega. See tähendab seda, et Eesti peab oma nii-öelda vana digimaja hakkama kohandama ning uusi linke sinna lisama või siis lammutama vana maja ning hakkama hoopis uut ehitama. Teema on igal juhul kultuuriministri sõnul väga asjakohane ning see on märgitud ka väga mitmes arengukavas. Aadu Must sõnas selle peale, et kultuurikomisjon soovib digitaliseerimise tegevustes kaasa mõelda, et mitte asjatult lihtsalt kriitikat tekitada.

Siis rõhutas Eduard Odinets, et mahuka arengukava läbitöötamiseks ei ole komisjoni liikmetele piisavalt aega jäetud, mis ei ole hea praktika. Odinets juhtis tähelepanu arengukava mõõdikutele, kus mitme eesmärgi puhul need puuduvad. Komisjoni liikmed peavad andma hinnangu eesmärkidele ja tegevustele, teadmata, kuhu reaalselt jõuda tahetakse. Anneli Ott vastas selle peale, et arengukava arutelu on peetud kaks aastat ning põhimõõdikud on selles siiski juba välja toodud. Väiksemad eesmärgid ja sihttasemed on juba teiste eesmärkide sees. Lisaks toimub mõõdikute väljatöötamine esmakordselt, varem neid ei ole olnud. Taaniel Raudsepp märkis siin või andis selgituse arengukava väljatöötamise ajatelje kohta. Oli teadmine, et aastal 2020 lõpeb "Kultuur 2020". Ministeerium alustas uue põhialuste dokumendi loomisega. Ja kuna vahepeal riigi tasandi strateegiline planeerimine muutus ning tuli "Eesti 2035" dokument, siis see pani ministeeriumi olukorda, et mõistlikum on teha arengukavad. Oluline erinevus põhialuste ja arengukava vahel on, et põhialused on deklaratiivne ning sümboolse tähtsusega dokument ning arengukava on konkreetne. Mõõdikute sõnastamisi on mõistlik teha arengukava koostamise lõpus. Kõigepealt oli kaasamine kõikide valdkondadega, kus destilleeriti üldosa, ja mõõdikud on rõhuasetused, millele pannakse erilist rõhku lihtsalt. Raudsepp sõnas, et soov oli panna rõhku sellele, mida täna riigis ei monitoorita.

Mina küsisin ka seda, millised on sellised konkreetsemad algatused, mille üle Kultuuriministeerium saab üldiste megatrendide osas teenäitajaks olla. Anneli Ott sõnas, et hetkel käib loomesektori kaardistus. Täpsemad vastused laekuvad siis sügiseks. Kuna vastav seadus on vananenud, on plaan ka seaduseparandustega Riigikogusse tulla.

Aadu Must märkis korraks ka riiklike objektide valimise teemat, öeldes, et kuna me siis komisjonis olime selle objektide valimise lainel ning ta tunneb selles osas suurt vastutust, ja Must küsis, millised on lootused muuseumide ühishoidla ehitamise osas, mille peale Anneli Ott vastas, et ministeerium on esitanud vastava taotluse riigi eelarvestrateegia aruteludeks, mida kahjuks ei rahuldatud.

Seejärel võttis sõna veel Eduard Odinets, kes ütles, et ta peab eesmärgistamist ja mõõdistamist selles arengukavas küll väga oluliseks. Kui minister ütleb, et küll valitsus tegeleb arengukavaga pärast Riigikogu arutelu, siis protsess selliselt küll käia ei tohiks. Kui minister loodab, et Riigikogus tekib diskussioon, tekivad uued ideed ning täiskogu aitab mõõdikud välja mõelda, siis ühetunnise arutelu käigus see võimalik ei ole. Odinets avaldas ka lootust, et kultuurikomisjon võiks rohkem kordi arengukava arutada, enne kui see täiskogusse saata. Ja mainis veel üle, et mõõdikute osa on väga toores, et seda lihtsalt Riigikogus sellises olukorras või sellises seisus arutada.

Odinets viitas muide ka soolise võrdõiguslikkuse teemale, mis on arengukavas sees, kuid on üsna loosunglik. Ta küsis nimelt, kas ministril on olemas konkreetsed mõtted ja ideed, kuidas kultuuritöötajate palgalõheolukorda parandada ning millises valdkonnas näeb minister soolise võrdõiguslikkuse aspektist vaadates suuremaid väljakutseid. Kultuuriministri arvates oli see tähtis teema, mis ei ole ainult Kultuuriministeeriumi teema. Üks minister selle parandamiseks suurt midagi ära teha ei saa, arvas ta. Tegemist peab olema ühiskondliku arusaamaga ning kokkuleppega, sest palgateema on üldisem ja kultuuritöötajate palga temaatika on nende ministeeriumi jaoks prioriteet, millega ministeerium on riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel osalenud. Praeguse kokkuleppe kohaselt on eelarves sees siis ka palgatõusu number.

Odinets küsis ka veel sidusa ühiskonna arengukava menetlemise plaani kohta, kuna selle taha võivad seisma jääda ka Euroopa struktuurifondide vahendid, mis nõuavad lõimumisvaldkonna rahastamiseks vastava valdkonna arengukava. Ta küsis, miks valitsus tegi otsuse menetleda sidusa ühiskonna arengukava alles oktoobris 2021. See on lihtsalt, ma tuletan meelde, meil juuni protokoll, kuna see arengukava komisjoni istung toimus tõesti 8. juunil. Aga Anneli Ott vastas Odinetsile, et kultuuri arengukava on laiapõhjalisem ning sisaldab ka sidusa Eesti arengukava aspekte. Euroopa Liidu fondide rahastuse temaatika tõusetub alles 2022 kevadel, võib-olla natukene varem. Hetkel on sidusa Eesti arengukava valitsuse tegevuskavas tähtajaga september 2021.

Lõpuks tegi Aadu Must ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heidy Purga ning võtta eelnõu arutelu täiskogu päevakorda, esimesel kuupäeval oli see plaanis 14. juunil käesoleval aastal, aga erinevate istungite järel otsustas kultuurikomisjon enda 27. septembri istungil ettepanekuga määrata siis arengukava 11. oktoobri täiskogu päevakorda ja seda tehti konsensuslikult. Aitäh!

17:20 Aseesimees Hanno Pevkur

Kolleegid soovivad mõningaid asju täpsustada. Tarmo Kruusimäe, palun!

17:20 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Proovisin sealt leida, et mil moel võib-olla muutuks menetlejate ja otsustajate sellised kriteeriumid, mille järgi nad neid asju teevad. Praegusel hetkel jääb kohati mulje, et kui võetakse uusi taotlejaid juurde, siis supp läheb lahjemaks ja see ei kanna jälle seda huvi, mis on võib-olla nendes moodustatud komisjonides, kus on oma eksperdid. Kas see oli arutelu all, te lugesite ette praegu, seal seda ei olnud.

17:20 Heidy Purga

Mida te silmas peate?

17:20 Tarmo Kruusimäe

No seda, et näiteks meie menetlejad ja otsustajad oleksid abivalmimad, mitte ei ütleks, et mis on taotlustes valesti ja miks need ei kvalifitseeru.

17:21 Heidy Purga

Ma pean tunnistama, et ma päris täpselt sellest küsimusest aru ei saanud, et kas see käis kultuurikomisjoni liikmete kohta või käis see ministeeriumi arengukava kohta ja seal toimuvad arengukavade ... Ma arvan, et seda küsimust saab praegu, Riigikogu liikmed saavad oma ettepanekuid esitada selle arengukava arutlemise järel kultuuriministeeriumile, sest see arengukava siin ei ole lõplik dokument, nii nagu nad on lubanud. Tegelikult kultuuriminister ootas siin debatti ja konkreetseid ideid, millega seda arengukava saaks täiendada, ja neid ideid ning ettepanekuid oodatakse ka vastavate valdkondade huvigruppide esindajatelt, kelle arvamusi loodetavasti ka arvesse võetakse.

17:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun! 

17:22 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleeg! See, et minister esindab valitsuse arusaama, see on loogiline. Et ta ei pea üldse probleemiks seda, et enam kui pooltel juhtudel mõõdikuid ei ole, enam nii normaalne ei ole, aga saame aru, et see on valitsuse seisukoht. Aga tegelikult ma küsin nüüd koalitsiooni poole pealt, et mida koalitsiooni liikmed komisjonis arvasid. Te kandsite ette küll, mida kolleeg Odinets arvas, aga mida koalitsiooni saadikud arvasid? Kas on normaalne, et enam kui pooltel juhtudel ei ole mõõdikuid, ja on ükskõik, mis tuleb, sobib kõik või see ei ole normaalne?

17:22 Heidy Purga

Suur tänu küsimuse eest! Tõepoolest, kolleeg Eduard Odinets on hästi tähelepanelik komisjoni liige ja alati hästi põhjalikult ette valmistanud ja väga teravate tähelepanekutega, millega ta abistab kindlasti tihtipeale ka teisi komisjoni liikmeid. Aga mis mõõdikuid teiste liikmete vaates puudutab, siis ma ei saa küll teiste eest rääkida, küll iseenda eest praegu siin puldis. Eks see oli esialgu küll üllatav, et see mõõdikute osa oli puuduolev, aga jääme lootma nendele põhjendustele, mis on selles arengukavas välja toodud, et miks neid siis ei ole või miks ühe või teise mõõdiku väljatöötamiseks läheb mõnevõrra rohkem aega, et neid neid suundi ja sihte täpsustada. Aitäh! 

17:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

17:23 Eduard Odinets

Aitäh! Kõigepealt tänan nende ilusate sõnade eest minu aadressil. Jätkame samas vaimus, eeldatavasti. Aga ma küsin sellist asja. Me mõlemad sinuga osalisesime paar nädalat tagasi väga huvitaval arutelul, mida korraldasid siin Riigikogus erinevate valdkondade kultuurikorraldajad ja kultuurijuhid. Sealt mulle jäi meelde väga selline signaal, mis oli öeldud, et meie kultuuripoliitika tegeleb või elab minevikus ja väga vähe tähelepanu pöörab tulevikule, natukene olevikule. Kui sa vaatad seda arengukava, mis nüüd meie ees on, siis kuidas sa saaksid seda kommenteerida? Või kas sa oled nõus sellega, et see võtab asju minevikust, üritab neid parandada, ja väga vähe vaatab tulevikku? Seesama, mis sa enne küsisid innovatsioonide ja muude asjade kohta – milline mulje sinul jääb sellest arengukavast?

17:24 Heidy Purga

Ma tänan selle küsimuse eest. Lihtsalt tuletan meelde, et ma olen praegu siin komisjonipoolne ettekandja. Aga ma võin sellele küsimusele küll isiklikust aspektist vastata. Tõesti komisjonis seda teemat ei arutletud. Mul on tunne, et kuigi alguses ma võisin nagu hästi kriitiliselt sellesse suhtuda, et just neid megatrende või selliseid uusi kultuuriinnovatsioonilisi sihte pole seatud, aga teisalt on mul on justkui jällegi tekkinud arusaamine, et võib-olla ongi see võimalus praegu neid hakata sõnastama. Nad mahutuksid tegelikult nende üldiste pealkirjade alla päris kenasti. Võib-olla ongi tarvis sellist initsiatiivgrupi sellesama minikonverentsi osalejate näol, kes siin pool kuud tagasi kokku said ja tegelikult rääkisid väga õigetest asjadest, osutasid väga õigetele fookuspunktidele ja teemadele. Lihtsalt taustaks: räägiti sellest, kuidas kultuur võib olla majanduse mootoriks ja kultuurimajandusest kui sellisest üldse ja ka sellest, et loomemajandusest on siiamaani siiski veel pisut vähe räägitud. Kultuur on väga muutumisvõimeline nendeks ajahetkedeks, mida praegu ühiskond vajab. Ma arvan, et see arengukava võib-olla ei olegi selliseks takistuseks, vaid ehk annab võimalusi hoopiski mingiteks uuteks megatrendideks. Aitäh!

17:26 Aseesimees Hanno Pevkur

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

17:26 Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Mul on täpsustav küsimus. Paar aastat tagasi me justkui leppisime kokku, et meil on olemas üks raamistik kõikide strateegiadokumentide jaoks ja see kannab pealkirja "Eesti strateegia 2035". Ja enamik arengukavasid, mis käivad läbi meie komisjonist, on ikkagi täpselt samasuguse numbriga, ehk siis 2035. Antud kultuurivaldkonna arengukava on miskipärast kuni aastani 2030. Mis on see põhjus?

17:26 Heidy Purga

Ma tänan küsimuse eest! Ma ütlen ausalt, ma ei oska sellele küsimusele sellist faktilist vastust anda. Küll Taaniel Raudsepp tutvustas seda arengukava väljatöötamise ajatelge ja neid põhjuseid. Tõi välja, mida tähendab üks arengukava ja mida tähendab strateegiadokument. Aga see on väga hea tähelepanek. Me viskame selle küsimuse siin õhku, ehk saab täpsustuse ministeeriumi poolt.

17:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi kolleegidel pole. Tänan! Ja nüüd avame läbirääkimised. Kõigepealt soovib sõna Signe Kivi. Palun! Palun, kaheksa minutit.

17:27 Signe Kivi

Kust ma näen siit pealt aega?

17:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Seal on kollase peal kenasti.

17:27 Signe Kivi

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Kultuuri arengukava 2021–2030 rõhutab, et kultuuripoliitika kujundamisel ja elluviimisel lähtutakse Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas määratletud kunsti ja teaduse vabaduse, omandiõiguse ning kultuurilise mitmekesisuse põhimõtetest. Kultuur suurendab inimeste heaolu, toetab nende toimetulekut, vaimset ja füüsilist tervist ning aitab kaasa ühiskonna sidususele.

Seda suunda toob välja ka arengukava tegevussuund 3.12.  Tsiteerin: teadvustame kultuuri ja loovuse rolli vaimse ja füüsilise tervise edendamisel. Kultuurielus osalemisel on positiivne mõju inimeste tervisele ja rahulolule ja enesehinnangule. Jah, selline lähenemine kultuuripoliitika seostele tervisega on esmakordne ja tervitatav. Kultuuri arengukava seab eesmärgid valdkondade kaupa, peab silmas koroonakriisi tagajärjel muutuvaid töösuhteid ning loomesektori tasakaalustatud arengu vajadusi. Arengukava on kooskõlas riigi pikaajalise strateegiaga "Eesti 2035" ja mõjutab kõige otsesemalt kolme sihi saavutamist, milledeks on inimene, ühiskond ja elukeskkond.

Head kolleegid! Teatavasti on Euroopa Liidu kultuurivaldkond siseriiklikus pädevuses. Eesti jaoks on järgmistel aastatel oluliselt algatused, mis on seotud Euroopa Komisjoni prioriteetidega. Nimetaksin siinkohal nendest meie arvates olulisemad. Esiteks, Euroopa Bauhaus – algatus, mis puudutab kestlikke eluviise, inimeste elukvaliteeti ja innovatsiooni ning ühendab teaduse ja tehnoloogia kultuuri- ja kunstimaailmaga.

Teiseks, rohepööre ja kliimaeesmärkide saavutamine kultuuri- ja loomesektoris. Ka arengukava tegevussuund 3.14 ütleb: juurutatakse keskkonnahoidliku kultuurikorralduse põhimõtteid. Küsimus on, milline on kultuurivaldkonna keskkonnamõju. Ei ole võimalik mõju vähendada, kui ei ole teada tänane seis. Seetõttu ongi mitmed mõõdikud väljatöötamisel. Jääme ootama! Olgu lisatud, et just minimaalne jalajälg kultuurikorralduses oli teema, mille viisime oma delegatsiooniga uue algatusena Balti Assambleele Eesti eesistumise ajal eelmisel aastal.

Ja kolmas oluline prioriteet arengukavas, mida rõhutaksin, tsiteerin: digipööre ja selle mõjud kultuuri- ja loomesektoris, muu hulgas digitaalse lõhe vähendamine ja kultuuri kättesaadavuse parandamine digitaalsetel platvormidel. Siiski, ehkki arengukavas on digikultuurile pühendatud omaette peatükk ja aasta 2020 oli digikultuuriaasta, on see järgnevaks üheksaks aastaks püstitatud kava jäänud pigem kultuuripärandi digiteerimise ja digipõhiste teenuste kirjeldamise tasemele. Märkamata on paljud sisulised uued digikultuuri kasvavad valdkonnad.

Arengukavas toodud tegevussuundadest nimetaksin punkt 1.15: töötame välja kiirendi tüüpi rahastusmudeli, et toetada eri organisatsioonide arenguhüppeid ja katsetada uuenduslikke lähenemisi. Punkt 1.16 kinnitab, et Eesti Kultuurkapitali toimimise ja eelarve kujunemise aluspõhimõtteid ei muudeta ja et kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi ning ministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja olulisi pikaajalisi tegevusi. Julgen väita, et erinevatel põhjustel pole siin seda tasakaalu saavutatud. Punkt 1.17:  soodustame eratoetajate kaasamist kultuurivaldkonna arendamisse. Siinkohal lubatakse seadusandlikke muudatusi, mis toetavad kultuuri rahastamist ettevõtete ja eraisikute poolt. Väga hea! Ja punkt 2.10: koostöös ülikoolidega peetakse oluliseks loovuurimust kui uurimistöö vormi, mis aitab lahendada uusi kultuurivorme, avada ühiskondlikke protsesse, mõista loomevaldkondade seoseid majanduse ja tehnoloogiaga.

Kokkuvõtteks. Tunnustada tuleb arengukava põhjalikkust, mis muudab selle ka mõnevõrra üldsõnaliseks ning võrreldes eelmiste perioodide kultuuripoliitika põhialuste dokumentidega keskendumist uuematele suundumustele ja seostele kultuuri- ja loomesektoris. Siiski vajaks enam rõhutamist, et kultuur ja loomemajandus on teiste valdkondadega võrdne partner ja oma mõjult suurem kui Kultuuriministeeriumi kaudu liikuv rahastus. Iga kultuuri panustatud euro toob tagasi kordi rohkem ja selline panus teistesse sektoritesse vajaks väljatoomist. Nimetagem seda majanduslikkuse mõju mõõdikuks.

Eeltoodud mõtted kõlasid 22. septembril Riigikogus toimunud loomevaldkondade esinduslikul presentatsioonil kultuuri ja majanduse seostest, mis tõi ilmekalt välja, et kultuur ei ole kulu, vaid kultuur on investeering. Rõhutati, et kultuurikäsitlus vajab muutmist. Meie kultuuripoliitikad on olnud pigem tagasi ja olevikku kui tulevikku vaatavad ja uus põlvkond – nimetagem seda generatsiooniks Z – on kultuuripoliitika poolt ignoreeritud ühiskonnagrupp. Tuleb vist paraku nõustuda.

Jah, Eesti kultuuril läheb hästi, aga meie arengupotentsiaal on kordades suurem. Reformierakonna fraktsiooni poolt ootame, et arengukava elluviimist toetav juhtkomisjon saaks anda soovitusi elluviimisega seotud uute programmide algatamiseks, mis arvestaks enam tulevikku suunatud loome- ja kultuurivaldkondi.

Ja lõpetuseks. Kultuurikomisjonis on korduvalt arutatud, kas poleks mitte aeg arengukavade formaat ja regulatsioon uue pilguga läbi vaadata, kuna Riigikogu rolliks on siin olnud paraku arengukava eelnõu ära kuulata, küsida, nõustuda või mitte nõustuda. Tegemist on tõesti teemaga, mis vääriks laiemat arutelu. Tänan tähelepanu eest! 

17:34 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd Eduard Odinets, palun! Palun, kaheksa minutit.

17:34 Eduard Odinets

Head kolleegid! Austatud minister! Alustada tahaks tsitaadist, mis on väga värske, mida ma kuulsin täna paar tundi tagasi siin saalis. Seda ütles meie vabariigi president Alar Karis: "Kultuur on kaitse pimeduse vastu." Väga õiged sõnad. Ei taha olla pimeduses, tahaks rohkem kultuuri. Seda arengukava eile, täna, praegu uuesti lehitsedes ja läbi vaadates ongi peas need mõtted, et kas see kultuur, mida me selle arengukavaga arendame järgneva kümne aasta jooksul, aitab meid pimedusse mitte sattuda ja kaitseb meid piisavalt pimeduse vastu.

Mitu korda on juba mainitud siin, et tegemist on väga üldsõnalise ja väga deklaratiivse dokumendiga. Jah, ma mõistan, et selline ongi meie arengukavade maailm ja võib-olla sellised need peaksidki olema. Aga seda rohkem oleks tahtnud kuulda nii kultuurikomisjoni juunikuisel istungil kui ka täna siin saalis valitsuse esindajalt, kultuuriministrilt, rohkem konkreetsust, rohkem konkreetseid näiteid, kuidas valitsus plaanib oma programmide koostamisel, oma eelarvete tegemisel neid eesmärke tegelikult täita. Ma usun, et ükski fraktsioon siin saalis ei ole ühegi eesmärgi vastu, mis on arengukavas kirjas. Kuid ma usun, et meil kõikidel on erinevad viisid ja erinevad teed, kuidas nende eesmärkide täitmiseni jõuda. Sellepärast olekski tahtnud kuulda valitsuse esindajalt konkreetsust, konkreetseid vastuseid küsimustele, mitte vastuseid stiilis "võtame arengukava vastu ja eks me siis hakkame vaatama, kuhupoole me hakkame liikuma". Aga isegi see, mis on meie lõplik eesmärk, kuhu me tahame jõuda, mis oleks mõõdetav, reaalne, ajas kontrollitav ja seiratav, isegi seda siin ei ole, nagu mitmed kolleegid juba rõhutasid. Üheteistkümnest alaeesmärkide mõõdikust seitse on väljatöötamisel, kõvasti üle poole. See tähendab seda, et me Riigikogu liikmetega mitte ainult konkreetsust mitte ei näe, me ei näe ka seda, kuhu valitsus selle arengukavaga tüürib. Peavad ju olema mingid konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid. Kuidas muidu planeerida kõiki neid tegevusi ja programme, millest minister siin nii palju meile rääkis. Ja üleüldiselt on ju mõõdikud üks olulisemaid osi sellestsamast tegevuspõhisest planeerimisest, tegevuspõhisest eelarvestamisest, kuhu meie riik on mõned aastad tagasi üle läinud ja miks need arengukavad üldse muutusidki nii deklaratiivseteks.

Aga mõned konkreetsemad näited, mida tähendab see, et me deklareerime, aga tegelikkuses ei tee. Seesama kultuuri kättesaadavus lastele ja noortele. Väga õilis eesmärk. Loomulikult toetame, kõik toetavad. Aga kui hakkame vaatama, mida meie valitsus praegu teeb – kultuuriranitsast juba kuulsime, miljon 79 omavalitsusele kuidagi ei toida seda eesmärki. Või vaatame, mida tehakse huvitegevuse toetamisega. Tänu sotsiaaldemokraatidele päästsime 3 miljonit, aga siiski –4 miljonit järgmisel aastal. Ei, kuidagimoodi ei toeta seda eesmärki. Või juba kõlanud hasartmängumaksu külmutamine, mis järgmise nelja aasta jooksul viib kultuurivaldkonnast üle 3 miljoni euro minema. Kas see on see, mis aitab neid eesmärke täita, et kultuur oleks kättesaadav igas Eesti nurgas igale Eesti inimesele, igale noorele ja vanale, toetaks kodanikuinitsiatiivi, kultuurialgatusi kohapeal? Need on need rahad, mida organisatsioonid, mittetulundusühingud on saanud Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu sellestsamast hasartmängumaksust, –3 miljonit eurot nelja aasta jooksul. Ilmselt see ei ole see tee, mida me tahaksime. Aga sellest minister vaikib. Minister räägib sellest, et tuleme saalist välja, eks me siis hakkame mõtlema, mida me edasi teeme. Tahaks loota, et minister luiskab ja et tegelikult on ministri portfellis olemas need kavad ja programmid, kuidas neid eesmärke täita.

Töötasud – väga palju on ka täna siin nendest räägitud, kultuuritöötajate töötasudest. Väga hea, et valitsus tõstab – küll mitte väga jõuliselt, aga tõstab – kultuuritöötajate palkasid, annab signaali ühiskonnale, et kultuuritöötajate töötasu suureneb. Aga unustatakse sinna juurde öelda, et need on riigipalgaliste kultuuritöötajate töötasud, mis tõusevad, ja kohalikus omavalitsuses reaalselt põllu peal töötavad kultuuritegijad sõltuvalt puhtalt ja ainult sellest, kuidas kultuuri toetab kohalik võim. Nende palkadest ei räägi keegi. Nad jäävad aina ja aina rohkem sellest riigi kultuuritöötaja palgast maha. Sealt tulebki ka see sooline palgalõhe kultuurivaldkonnas. Lahendusi on vaja, mitte faktide konstateerimist. Meil on siin näiteid, kuidas on suudetud tõsta lasteaiatöötajate palkasid – sellega, et pakuti KOV-idele abi ja tuge, rahalist tuge, kui nad tõstavad oma lasteaiatöötajate palga koolitöötajate palga tasemele. Miks me ei saa siin samasuguseid skeeme rakendada? See on ju täiesti võimalik. Aga tundub, et ka selles küsimuses ministril ei ole programmi, ei ole mõttekäike või ta sarjab ja varjab neid. Mõõdikud, väga palju, tulen selle juurde tagasi. See kõik näitabki seda, et kui ei ole mõõdikuid, a la milline see palk peab olema või milline see laste kättesaadavus peab olema jne, siis ei olegi võimalik õigeid teid valida. Mõõdikute kohta räägiti ka juba sellelsamal seminaril, mida siin eelkõnelejad mainisid. Kultuurikorraldajad ise ütlevad, et riiklik seire on auklik ja aeglane. Ja see arengukava, kus puuduvad mõõdikud, teeb seda seiret veel rohkem auklikuks.

Päris palju asju on siin deklaratiivsed. Needsamad kiirendid, millest on räägitud, seesama loomemajandus, millest on räägitud, seesama investeering kultuuri, mis toob tagasi kordades rohkem. Kõik on ainult deklaratiivne. Ja kui kolleeg küsib, mis on need konkreetsed meetmed loomemajanduse valdkonnas, et investeeringud tooksid kordades tagasi, siis minister ütleb, et võtame arengukava vastu, siis hakkame programmide peale mõtlema. Nii ei tohiks need asjad käia. Eesmärgid on õiged, toetame eesmärke. Kuid valitsusel, ministril, Kultuuriministeeriumil peab olema kindel mõõdistatud, prognoositud plaan, kuidas neid eesmärke saavutada. Vastasel juhul ei ole meie ajal, mida me siin panustame sellesse arengukavasse, mingit mõtet. Sellest on küll väga kahju. Aitäh!

17:42 Aseesimees Hanno Pevkur

Marko Šorin, palun! Palun, kaheksa minutit!

17:42 Marko Šorin

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ka mina alustan täna kõnepuldis kõlanud tsitaadiga, kui vastselt ametisse asunud Vabariigi President Alar Karis ütles, et kultuur on elu ja surma küsimus. Küll on hirmus. Aga siiski ka Signe Kivi poolt tsiteeritud põhiseadus ütlebki, et kultuuri säilimine läbi aegade on meie üks põhiülesandeid. Seega, me arutame väga tõsisel teemal, mis määrab ära suuna, kas meie ja meie kultuur liigub elu või surma poole, kas me kasvame või hääbume.

Kultuuris osalemise näitajate poolest on Eesti Euroopa võrdluses väga kõrgel kohal. 2015. aastal osales kultuurielus, välja arvatud spordisündmused siin statistikas, 84,4% ja 2017. aastal 78,7% 15‑aastastest ja vanemast Eesti elanikkonnast. Kahjuks sõltub kultuurielus osalemise ja kättesaadavuse võimalus paljuski inimeste elukohast, vanusest, keeleoskusest ning sotsiaal-majanduslikust taustast. Ligipääs kultuurile peab olema tagatud kogu inimese elukaare ulatuses. Igal Eesti elanikul peab olema võimalus osaleda endale sobivates kultuuritegevustes ja loomealadel nii huvilise kui ka loojana.

Teame, et võimalus osaleda kultuurielus suurendab elukvaliteeti, muudab elukeskkonna väärtuslikumaks ning toetab kogukondlikku tegevust. Hästi toimiv ligipääsetavus tähendab, et kogu Eesti elanikkond on kultuuri kättesaadavusse kaasatud ning arvesse on võetud, et suur osa ühiskonnast moodustavad lapsed, vanemaealised, erivajadustega inimesed ja teised rühmad, kes ei saa kõiki kogukonna võimalusi täiel määral kasutada. Antud olukord vajab terviklikke lahendusi ning eeldab poliitika kujundajate, esindusorganisatsioonide ja erasektori esindajate teadlikkust ning koostööd.

Ehkki Eestis leiab aina enam näiteid ligipääsetavatest ettevõtmistest (mõned näited siinkohal: kirjutus- ja kirjeldustõlkega teatrietendused, ligipääsetav laulu ja tantsupidu, kirjeldatud UEFA jalgpalli karikamängud), siiski jääb suur osa kultuurist puudega inimestele kättesaamatuks. Ligipääsetava kultuurielamuse loomiseks ei piisa ainult sellest, et oleks tagatud ratastooliga kaldtee, vaid kogu kultuurielamuse kommunikatsioon on pandud toimima nii, et see jõuaks kõigi inimesteni. See tähendab, et lavastusest, kontserdist, festivalist, kunstinäitusest saavad osa kõik ja tõepoolest kõik. Samuti vajab erilist tähelepanu laste ja noorte osalemine kultuuritegevuses. Peame tähtsustama mitte- ja informaalse õppe rolli inimeste kultuuriteadlikkuse kujundamisel kogu elukaare jooksul ning pidama oluliseks kultuuri tihedamat lõimimist formaalhariduse ja mitteformaalõppega laste ja noorte teadmiste, loovuse, empaatiavõime ja koostööoskuste omandamiseks.

Üks olulisemaid samme kultuurivaldkonnas on kultuuriranitsa algatus. Kultuuriranits võimaldab noortel senisest suuremas mahus osa saada kultuurivaldkonnas pakutavast. Mitmed põnevad laste- ja noortelavastused, mis teatrimajades, nii suuremates kui ka väiksemates sünnivad, ei jõua kaugema kandi publikuni. Kultuuriranitsa rahastus pakub leevendust muu hulgas neile probleemidele, kuid ka laiemalt võrdsustab kultuurikogemuste osas laste võimalusi. Jah, summa üle võib diskuteerida, kuid hea algatus on sündinud. On teada, et noored, kes musitseerivad näiteks muusikakoolis käies, on edukamad ka õppetöös.

Kultuuri- ja loomesektor on üks suurima majandusliku löögi saanud valdkondadest koroonakriisis. Riik on astunud mitmeid toetavaid samme, et leevendada kriisi mõju kultuurivaldkonnale. 2020. aasta märtsis said kultuuri- ja spordivaldkonnad kriisiabiks kokku 25 miljonit eurot. Need on olnud väga olulised toetused, mis on võimaldatud katta kultuuri- ja spordivaldkonna vältimatuid kulutusi.

Eesti kultuur vajab teravat pilku ja järjepidevat arendamist. Kultuur muutub pidevalt koos ühiskonna arenguga. Kultuur ei saa kunagi valmis. Ühise koostöö tulemuse ning kõigi panusena saame panustada suurde üldeesmärki, et Eesti kultuur oleks elujõuline, arenev, maailmale avatud ning et kultuuris osalemine on loomulik osa iga inimese elus. Elitaarkultuur jääb elitaarkultuuriks ka 100 aasta pärast. Aga mis täna on alternatiivkultuur, see on 100 aasta pärast pärandkultuur, olgu selleks siis ansambel Tuberkoloited, Metsatöll või Raev. Seepärast on oluline hoida avaliku sektori, ma mõtlen nii riigi kui omavalitsuste heatahtlikku pilku ka rokiklubidel või Pärnu näitel kultuuriklubil Tempel.

Ja ühele asjaolule tahan veel tähelepanu juhtida, kuigi see ei ole seotud arengukavaga. Komisjon, kus menetletakse kultuuriküsimusi, menetleb ka ja pigem peamiselt hariduseküsimusi. Samas, komisjoni nimi on kultuurikomisjon. Põhjendus on loogiline: haridus on üks osa kultuurist. Samas, kultuuri arengukava ei  käsitle haridust, selleks on omaette dokument olemas. Seega, kas ei oleks korrektsem, kui see komisjon kannaks nimetust haridus- ja kultuurikomisjon? Ma tänan tähelepanu eest ja loodan siiralt, et me kestame läbi aegade oma kultuuri hoides ja arendades. Aitäh!

17:49 Aseesimees Hanno Pevkur

Helle-Moonika Helme. Palun, kaheksa minutit! 

17:49 Helle-Moonika Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja kõik head Eesti inimesed, kellele kultuur ja sellega seonduv on oluline ja kes meid praegusel hetkel jälgivad! Järjekordne arengukava, seekord siis kultuuri arengukava, on jõudnud niikaugele, et on siin Riigikogu suures saalis. Paraku tuleb ka seekord tunnistada, et nagu kõigi arengukavadega üldiselt, on selles palju kõmisevat ja suurtest sõnadest pungil teksti, palju loosunglikkust, paljusõnalisust, deklaratiivsust. Palju on täiesti mõttetut koormamist ja sidumist valdkondadega, mis ei peaks siia üldse kuuluma, nagu rohelepe, kliimaeesmärgid ja Euroopa Komisjoni prioriteedid. Aga ma saan aru, et need on tänapäeva ideoloogilised trendid, mis peavad kindlalt kohustusliku äramärkimist saama ja olemas olema nagu kunagi punanurgakesed töökollektiivides ja suurte juhtide tsitaadid uue maailmakorra helgest tulevikust. Ka tookord ei pääsenud ükski viisaastakuplaan kohustuslikust ideoloogilisest vahust.

Seetõttu ongi kahju lugeda tänapäevaseid kohustuslikke uusideoloogilisi loosungeid arengukavast, mis käsitleb nii olulist ja eesti rahvuse kestmise seisukohalt ülitähtsat valdkonda nagu kultuuri arengukava. Need arengukavad jäävad raamistikuna kujundama meie elu ja edasiliikumist pikkade aastate vältel. Ja kui vaatame, kuidas praegune maailm on igapäevaselt väga kiires muutumises, siis ma pean siinkohal üle kordama, et seetõttu peitub neis pikaajalistes arengukavades üks väga suur oht: arengu asemel võivad nad saada piduriks. Nad ei kirjelda ehk juba viie aasta pärast enam seda maailma, kus me hetkel elame. Olukordades, kus riiklikult tähtsat poliitikad peaksid olema dünaamilised ja minema kiirelt kaasa arengusuundadega, mida me ei suuda praegu ette näha, oleme me võib-olla abitud ja tammume paigal, sest oleme võtnud kas liiga suure sammu või määratlenud ära hoopis vale suuna.

Me ju teame, et muu hulgas rahaeraldised olulistele sektoritele sõltuvad kõik nendest arengukavadest. Ja mida me siis teeme, kui meil on näiteks kiiresti vaja päästa rahasüstiga näiteks mingit osa oma rahvuslikust kultuuriidentiteedist, meie poliitikud on samuti selleks valmis, aga Euroopa Komisjoni prioriteet seda kategooriliselt välistab või näeb ette hoopis midagi muud?

On tore, et eesti keele, kultuuri ja rahva – ja ma pean siinkohal märkima, et on kasutatud selles arengukavas sõna "rahva", mitte "rahvuse" – säilimine on selles arengukavas ära märgitud, ja korduvalt. Samuti on suhteliselt hästi ära kirjeldatud olulisimad kultuurivaldkonnas lahendamist vajavad väljakutsed, nagu näiteks loovisikute ja kultuuritöötajate kehvapoolsed töö- ja palgatingimused, kultuurivaldkonna professionaalide, juhendajate ja eestvedajate töö vähene väärtustamine, samuti see, et probleemkohana on välja toodud asjaolu, et kultuuri kättesaadavus eri sihtgruppide ja valdkondade lõikes on regionaalselt piiratud. Ehk siis: jah, jätkuv ääremaastumine ja linnastumine toob kaasa kultuurielu hääbumise ja halvema kättesaadavuse maal ning inimeste lahkumisega maapiirkondadest satub löögi alla kultuurielu järjepidevus.

Samas aga on kummastav, et niinimetatud mõõdikud, mis peaksid olema kõige aluseks, kõik need praktiliselt selles arengukavas puuduvad. Mõõdikud kirjeldaksid meile muu hulgas palju täpsemalt ära ka meie kultuuriruumi, seda hetkel, kus me praegu elame ja oleme. Kultuuriruum on alati millegi tagajärg, mitte eraldiseisev või asi iseeneses. Ka siin töötavad põhjuse ja tagajärje seosed nagu kõigis muudes valdkondades, mistõttu peame teinekord väga tähelepanelikult suhtuma just detailidesse, kõige pisematessegi muutustesse – et me pärast ei leiaks end olukorrast, kus midagi väärtuslikku ja hindamatut on igaveseks kaotsi läinud.

Kultuuri käsitletakse liiga sageli kui objekti. Ometi on see subjekti loodud ja tema nägu, inimese nägu, looja nägu. Seetõttu on kultuuriloojatel tohutu vastutus tuleviku ees, et see toetaks meie põhiseaduses sätestatut.

Räägime ka selles arengukavas interdistsiplinaarsusest ja vajadusest lõiminguks. Jah, ministeeriumid annavad allapoole korraldusi valdkondade lõimumiseks, kuid paraku tundub, et ministeeriumidel puudub arusaam lõimingust kui mõistest, kuna neil puudub praktika. Lõimingu eelduseks on loomulikult koostöö, mis aga on Eestis tihtipeale pealiskaudselt ning valesti mõistetud termin. Inimesed laua ääres ei ole koostöö, see on kaugelt palju enam. Ja kahjuks tuleb tunnistada, et parlamendi liikmed on sellest protsessist aina rohkem ja rohkem välja jäetud. Kuigi just meil on otseside oma valijatega, rahvaga, kes on kõrgeima võimu kandja põhiseaduse kohaselt.

Lõpetuseks tsiteeriksin meie uut presidenti, kes oma tänases kõnes muu hulgas ütles: kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus. See peakski olema meie kultuuri arengukava kõige olulisem lähtepunkt, sest see ja ainult see on tähtis, mitte mingid Euroopa Komisjoni ideoloogilised prioriteedid.

17:55 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd, Üllar Saaremäe, palun!

17:55 Üllar Saaremäe

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Mõtlesin, mis asi see on, et tänane arutelu toob mulle kangesti korduvalt meelde Juhan Viidingu sõnad. Erinevalt eelkõnelejatest ei tsiteeri ma tänast meie uut presidenti. Jään ikka oma armastatud poeedi juurde. Ja ta on kirjutanud: 

"Sind huvitanud on kultuuri kulg.

Mind vabadus on huvitanud väga.

Kõik sobib meile kõigile ühtviisi.

See teadmine ei sobi sageli"

Ei hakka rääkima üldsõnalisusest, sest paraku kõikvõimalikud sellelaadsed arengukavad ju sellised olema peavadki. Ma ise oleksin küll oodanud ehk konkreetsemaid eesmärke.

Valgusest ja pimedusest on täna siin juba juttu olnud. Oleksin vast oodanud mingeid majakaid, mis valgustaksid teed sinna kümne aasta ette, kas või, kui mõelda väga peidetud sõnumit kolleeg Riho Breiveli küsimuses, mille mina tõlgin lahti nii, et Ida-Virumaa kandidaat loodab näha kunagi Ida-Virumaal ka professionaalset teatrit. Ja mitte ainult külastamas, vaid et õigustatult selles maakonnas võiks olla oma professionaalne teater. 21 aastat ühe teatri juhina tean ma, mida see tegelikult tähendab, kui palju entusiasmi ja kui palju õhinat peab selleks olema, et see tõesti sünniks ja elaks. Aga see võiks olla üks eesmärke. See võiks olla üks kümne aasta üks eesmärke, võib-olla tõesti. Öeldakse selle kohta, et tule taevas appi, jälle midagi, ei oska ju Narva Vaba Lavagagi keegi midagi teha ja nüüd härra tahab oma teatrit saada sinna. Aga see võiks ju olla üks eesmärke.

Või ka meieni täna jõudnud kiri filmiinimestelt. Ka see peaks olema mu meelest üks eesmärke, kui mitte üks esimesi, et me siiski ühel hetkel suudaksime jõuda nii kaugele, et me teeme selle filmisääduse. Kas siis algatame selle ise või menetleme seda juba ministeeriumi poolt tulnuna. Ma arvan, et seda on vaja, seda enam, kui tegijad ise avaldavad soovi ja küsivad selle järele. See paneks paika nii mitmedki asjad, mis on selles valdkonnas endiselt lahti. Ei ole mõtet öelda, et 20–30 aastat ei ole seda tehtud ja siiamaani on ju hakkama saadud. Sellelaadsed konkreetsed majakad, nagu ma nimetasin, nende järgi oli minul soovi ja nende järgi ma kuulasin ja küsisin.

Aga nii nagu Isamaa ikka seisab kultuuri kaitsel. Ja oleme seda endiselt. Aitäh!

17:59 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun! Ka kerge sörgiga ja siit saab klaasikese vett ka. Ole lahke!

17:59 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea esimees, aseesimees, ja head sõbrakesed, kes me siin oleme. Ma pean ütlema, et kõik teie kõned olid head, mulle need sümpatiseerisid, aga mis oli minu selleks üheks murekohaks, aga selle ma saangi siin ka ära öelda. Aga võtame nüüd siis jätkuvalt need probleemid, mis tundusid, on minu jaoks.

Esmalt, kõik need kunstiinimesed, kultuuriinimesed on ju olnud kunagi noored ja kuis nad siis ju teadsid täpselt, et kui valesti kõiki neid asju tehakse, ning enda parimates unenägudes nad võib-olla ei kujutanud ette, et kunagi on nemad otsustajate rollis. Nüüd oleks vaja leida seal rüblik iseendas uuesti ja mitte korrata neid vigu. Jah, me tulime ühest totalitaarsest süsteemist, kus oli peale surutud ja kui sa vähekenegi mõtlesid teistmoodi, siis sind tõrjuti kõrvale. Sellest tekkis aga kultuuris, kui sind lükatakse ääre peale, siis tulebki juba subkultuur, ehk siis tekkis konflikt olemasolevaga ja need, kes tahtsid midagi teisiti. See võib-olla viib meid edasi. Aga kas teda on ka täpselt nii palju vaja? Sest me näeme tegelikult sedasama tendentsi, et ka tänapäeval, kes ei mahu etteantud raamidesse, ta lükatakse kuskile kõrvale. Me tekitame konflikti ja kui viljakas see tegelikult on? Sest tänapäeval uued tuuled puhuvad tunduvalt kiiremini, kui seda oli 20 või 40 aastat tagasi. Kõik on ühe kliki kaugusel. Ja kui me ei suuda tähele panna või kui me ei suuda kastist välja mõelda ning näha võib-olla seda potentsiaali sellel noorel, siis ta lähebki välismaale ennast teostama. Meil on päris palju noori inimesi, kes tegelevad täiesti arusaamatute asjadega. Me räägime nendest edulugusid ainult siis, no kas või pisike näide, et üks noormees kõikus meil nööri peal, ta võeti kuskile videosse ja ongi selline subkultuur. Nüüd oleme jõudnud tegelikult sealt ringiga seda, et meil on koolimajade juurest tasakaalurajad. Kas ta oli siis innovaator? Aga me ei osanud seda võib-olla sel moel ja sel hetkel märgata.

Mulle meeldis Marko Šorini võrdlus, et need rokkbändid, kes tegutsevad, nad on 100 aasta pärast pärimusmuusika. Kui me täna mõtleme võib-olla lapsevanema valiku peale, kas osta 800-eurone nutitelefon või 200-eurone elektrikitarr, siis loomulikult selle ühe telefoni eest jõuab osta ju tegelikult neli kitarri. Aga täna bändi tegemine ei ole meil ei huviharidus ega midagi, ta jääb kuskile sinna vahepeale. Sellepärast et need, kes otsustavad, lähtuvad alati sellest ühest asjast, et kui tuleb uusi nägusid, läheb supp lahjemaks. Ja ma olen seda täheldanud nii spordis, mis on ju tegelikult kehakultuur, kui siis ka teda seal.

Ja nüüd jõuaksin ma otsaga sinnapoole, mis oligi võib-olla minu kõne mõtte asi, et kui me tahame midagi paika panna, et mitte nii ja olla selles eelnevas kinni ja hästi vähe puudutanud tänast, vaid seda visiooni. Ilma inimesteta me ei saa tulevikku ette kujutada ja tulevikku mingil määral suunata ja mõjutada. Selleks peavad olema just täpselt sellised rüblikud nende otsustajate seas, kes mõningaid taotlusi tagasi lükkavad, sellepärast et teil on siin üks linnuke puudu, vaid pigem ta otsib, mil moel aidata neid algatajaid. Ma ütlen teile tõesti, et ma tean, millest ma räägin. Ma olin Eesti Noorsootöö Keskuses noorteühingute aastatoetuste taotluste läbivaatamise, menetlemise ja kõige sellega toimetaja ja ma sain sisendi, et ma peaksin pigem rohkem aitama noori. Ma leidsin selle seose siis niinimetatud noorsootööga. Ma sooviksin, et paneksime enda prioriteetidesse kirja, et ametnikud, otsustajad peaksid olema suunaga siis rahva poole, mitte ministeeriumi poole ja julgelt kas või eelarvest rohkem raha taotlema, mitte seda kartma, et supp läheb lahjaks. See supp ei lähe lahjaks, see supp rikastab meid kõiki. Aitäh! Bon Appétit!

18:04 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, sellega oleme läbirääkimised kenasti läbinud. Minister  lõppsõna ei soovi, järelikult oleme esimese päevakorrapunkti lõpetanud.


5. 18:05 82 Taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse kohta

18:05 Aseesimees Hanno Pevkur

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Anti Poolametsa, Jaak Valge, Henn Põlluaasa, Siim Pohlaku, Alar Lanemani ja Leo Kunnase esitatud arupärimine taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse kohta. Arupärijate esindajana on oodatud selgitama seda arupärimist Ruuben Kaalep. Palun!

18:05 Ruuben Kaalep

Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Täna kõneleme Eesti kultuuripärandist ja ei vähemast kui ühe fundamentaalse eesti kultuuri tugitala kestmisest, säilimisest ja päästmisest. Tervelt aastatuhande jooksul on eesti kultuuri üheks järjepidevamaks, katkematumaks, kõige lahutamatumaks väljenduseks olnud eesti taluarhitektuur. Ilma selleta ei kujuta keegi ette ühtegi Eesti küla, Eesti valda, Eesti kihelkonda. Rehielamud ja suitsusaunad, külakoolid on olnud osa Eesti maastikest, lugematuid inimpõlvi, ja saanud üheks selle maaga, meie arusaamisega Eestist üleüldse. Taluarhitektuuri tundmata ei saa mõista eesti kirjandust, Eesti ajalugu, eesti rahvaluulet, eestlase igipõliseid eluviise.

Meie arhitektuuripärandi keskmesse asetub maailmas ainulaadne eestlase ihu ja hingega läbi põimunud rehielamu. Nüüd, 21. sajandil, infotehnoloogia ja suurte muutuste ajastul on viimane aeg, et 12. tunnil asuda päästma seda osa Eesti taluarhitektuurist, mida veel päästa on võimalik. Praegu ei ole aeg ega koht süüdistada või näpuga näidata, miks selle päästmiseks varem ei ole rohkem tehtud. Me peame lihtsalt teadma, mis on reaalsus. Tervete külade ja kihelkondade kaupa vanu taluhooneid on juba kaardilt ja maastikult pöördumatult kadunud. Põhja-Eestis on taluarhitektuur säilinud peamiselt üksikute turismiobjektidena. Kõige paremini on taluarhitektuur meie päevini säilinud Kagu-Eestis, aga ka seal varitseb määratu oht.

Meil on aega jäänud ainult mõned aastakümned, et meie esivanemate pärand pöördumatust hävingust päästa. Juba praegu on Lõuna-Eesti teeääred täis sisse varisenud lagunenud rehielamuid. Ajahammas teeb oma töö, kuna riik on jätnud eraomanikud hooletusse ja teadmatusse neile kuuluvast hindamatut väärtusest. Kes soovib pärandit korras hoida ja taastada, peab arvestama väga suurte väljaminekutega. Riik on selleks tuge andnud minimaalselt. Midagi ütleb ka see, et Eestis on tuhandete ehitismälestiste hulgas kaitse alla võetud ainult 21 rehielamut, millest üle poole asub Koguva külas Muhumaal. Vale ja uskumatult vastutustundetu oleks selles olukorras pugeda bürokraatlike takistuste taha, mille tõttu pole edasi liikunud rehielamute inventuur, ja tee inventuurist kuni kaitse alla võtmiseni on endiselt tohutult okkaline. Iga vähegi vastutustundlik eesti kultuurist veidigi hooliv kultuuriminister peaks selles olukorras Eesti taluarhitektuuri päästmise võtma enda südameasjaks.

Kes suudaks edasi elada teadmisega, et tema ametiajal jäi sajanditevanune esivanemate pärand unarusse, lagunes ja hävis? Selle väga suure mure tõttu oleme palunud kultuuriministril tulla siia ja vastata küsimustele, mis puudutavad taluarhitektuuri väärtustamist ja kaitset. Ma loodan siiralt ja sügavalt, et meie mure on ühine, et see ületab erakondade ja ideoloogiate piire ning et me kuuleme siin neid vastuseid, mis annavad tunnistust, et Eesti taluarhitektuuri päästmist tõepoolest võetakse tõsiselt ja säilitatakse see igavikuline väärtus tulevastele põlvedele. Aitäh!

18:09 Aseesimees Hanno Pevkur

Arupärimisele tuleb vastama kultuuriminister Anneli Ott. Palun!

18:10 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja arupärimisele tuleb vastama kultuuriminster Annel Ott. Palun!  

18:10 Kultuuriminister Anneli Ott

Austatud aseesimees! Lugupeetud arupärimise esitajad ja head Riigikogu liikmed! Loen ette esitatud küsimuse ja vastuse. "Mis põhjusel moodustavad taluarhitektuuri mälestised kaitsvatest ehitistest väikese osa ning kas ja kuidas on kavas taluarhitektuuri kaitset laiendada?" Taluarhitektuur on hõlmab nii elu- kui ka taluhooneid, mis on eestlaste ehituspärandi oluline osa ja kohaliku ajaloo peegeldaja, on riiklike kultuurimälestiste nimekirjas mõnevõrra alaesindatud. Kuid sellel ala esindatusel on ka mitmeid objektiivseid põhjuseid. Esiteks on need ajaloolised, see tähendab, et taluarhitektuuri väärtuste määratlemise ja kaitse osas on Eestis ajalooliselt olnud rõhuasetus mitte muinsuskaitsel, vaid muuseumidel. Ja  seda on tehtud siis läbi vabaõhumuuseumide ja talumuuseumide, mida leidub pea kõigis maakondades. Kokku on neid 16. Taluarhitektuuri on ajalooliselt seostatud etnograafiaga, kus säilitamisväärtuseks on peetud esemeid, jooniseid, teateid ning väljaspool muuseumihooneid ei ole taluarhitektuurile kui inimeste igapäevasele elukohale eraldiseisvana riikliku kaitse kehtestamist vajalikuks peetud. Seda põhjusel, et nendes hoonetes ikkagi elavad inimesed ja inimeste kodudele ülimalt keerulisi riiklikke standardeid-eeskirju kehtestada, tingimusi ei ole otstarbekas, et mida inimene võib enda kinnisvaras, kus ta elab, mida ta võib seal interjööris muuta ja mida mitte.

Kuigi see probleem on keerukas, siis vaatamata sellele on Eestis taluarhitektuuri muinsuskaitse all kokku 237 hoonet, neist 57 on elamud ning 180 on abihooned. Rehielamuid on mälestisena kaitse all 24 ja nii nagu siin enne öeldi, siis 10 neist asub Muhu saarel Koguva külas, kus need võeti etnograafilise huviobjektina tervikuna kaitse alla juba 1968. aastal.

Teiseks on kaasaegse pärandi kaitse, mille alla kuuluvad muuseumid, rahvuspargid, kohalik kaitse KOV-ide planeeringute tasandil ning omaniku kaitse, võimalused palju avaramad kui ainult muinsuskaitses. Nagu öeldud, saab taluarhitektuuri säilitada ja tutvustada muuseumides. Taluarhitektuuri kaitse korralduse seisukohast on märkimisväärset mõju avaldanud ka rahvuspargid, kus kaitstakse kultuuripärandit. Nendeks on Alutaguse, Karula, Lahemaa, Matsalu, Soomaa ja Vilsandi.

Väga sobiv ja inimestele lähedal seisev võimalus taluarhitektuuri väärtustada on ka kohaliku omavalitsuse planeeringud. Mitmed omavalitsused on seda juba teinud ja viinud läbi uuringuid ja määratlenud üldplaneeringus miljööväärtuslikud alad, et millist traditsioonilist taluarhitektuuri säilitatakse. Võtame näiteks Setomaa valla ja kultuuripärandi kaitse kohalikul tasandil. See on kindlasti see, mis vajaks rohkem propageerimist-teavitamist.

Kolmandaks on praktilised põhjused. Nagu ma juba mainisin, inimese kodu, kus ta igapäevaselt elab, on väga keeruline kaitsta riikliku tähtsusega objektina, esitada igapäevase elukeskkonna riikliku tasandi tingimusi. Ja sellepärast ongi taluarhitektuuri uurimise ja säilitamise rolli võtnud suures osas enda kanda muuseumid. Muinsuskaitse alla võtmise kriteeriumiks on objekti autentne säilitamine. Näiteks kui rehimajas on reheahi välja lõhutud, seda ruumi planeeringut muudetud, siis seda enam nagu kaitse alla võtta ei saa, sest see ei ole enam autentne. Väga hea on muidugi see, et see maja on alles, aga puudub põhjus see riiklikult tähtsa objektina kaitse alla võtta. Seega riiklikku kaitset muinsuskaitse tähenduses ei ole kavas oluliselt laiendada.  Plaanis on jätkata ja võimaluse llaiendada majaomanikele mõeldud nõustamisteenuse kättesaadavust ja samuti jätkata toetustega ning propageerida rohkem traditsioonilise taluarhitektuuri säilimist kohalikul tasandil läbi planeeringute.

Teine küsimus: "Millised programmid lisaks olemasolevale taluarhitektuuri säilitamise toetusele on kavas algatada, et toetada eraomanikke väärtusliku taluarhitektuuri taastamisel ja säilitamisel?" Toetusteks on olemas siis praegu kaks rahalist sellist meedet. Üks on Muinsuskaitseameti restaureerimise taotlusvoor, mis on mõeldud kultuurimälestistele, ja teine on taluarhitektuurile mõeldud taotlusvoor. Ja see on praegu planeeritud niimoodi, et 2022. aastani eelarvest 200 000 euroga. Ja praegu on planeeritud riigieelarvest 4000 00 eurot ja Kultuuriministeeriumi eelarvest oleme sinna pannud samamoodi 400 000 eurot. Kokku siis on see projekt 800 000 eurot. Lisaks toetab kultuuriministeerium maaarhitektuuri uurimist, majaomanike nõustamist ja koolitamist Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuurikeskuse kaudu, mis on saanud ka väga positiivse tagasisidet.  Küsitlused on näidanud, et teenuse kvaliteediga ollakse väga rahul ja 75 protsenti inimestest on saadud teadmisi aasta jooksul praktiliselt või osaliselt täies mahus ka rakendanud. Majaomanike nõustamine on seni kõige efektiivsem tegevus, mis on aidanud kaasa taluhoonete seisukorra parandamisele. Kombineeritud toetustega on see mõju muidugi suurem. 

Märkida tahaks ka seda, et koroonakriisiga seotult on tekkinud tähelepanuväärne tõus teenuse nõudluses, mida eeldatavasti on tagant tõuganud suurem huvi maal elama asumise vastu ja maamajade kohaldamise vastu ka aastaringseks elamiseks.

Kolmas küsimus: "Mis tähtajaks plaanitakse lõpule viia rehielamute inventuur maaehituspärandi andmekogus, et oleks võimalik ühtlaselt hinnata eri Eesti piirkondades säilinud rehielamute kaitsevajadust?" Selle andmebaasi koostaja on Eesti Vabaõhumuuseum ja selle uuringu eesmärk oli anda hinnang hoonetüübi säilivusele ja seda selleks, et töötada välja toetusmeetmed, kuid töö käigus muutus see ülevaate saamiseks ka hoonete peamistest kahjustustest, et töötada välja majaomanikele nõustamisteenus. Praegu aktiivne periood andmete kogumiseks on lõppenud ja toimub selline passiivne täiendamine laekunud teadete või nõustamise põhjal.

Rehimajade andmekogus on kokku 1049 kannet, mis moodustab umbes 15 protsenti säilinud rehimajadest. See on piisavalt esinduslik valim, et saada ülevaade hoonetüübist ja selle probleemidest. Selle ülevaate pinnalt on töötatud välja majaomanikele mõeldud koolitused ja infomaterjalid.

Neljas küsimus: "Kuidas on tagatud maaehituspärandi andmekogus inventeeritud, kuid muinsuskaitse alla võtmata valla- ja koolimaade arhitektuuripärandi säilimine?" Inventeerimise eesmärk ei ole otseselt riiklik kaitse. Igast pärandiliigist kaitstakse riiklikul tasandil üksnes väikest esinduslikku osa. Ülejäänud uuringutulemusi kasutatakse kohalike omavalitsuste nõustamiseks, nagu ütlesin enne, üldplaneeringute koostamise käigus miljööalade ja väärtuslike üksikobjektide määratlemisel. Uurimistulemusi kasutab ka Eesti Vabaõhumuuseum koolitusprogrammide väljatöötamisel ja teavitustöö tegemisel. Ja samuti need andmed kõik on huvilistele avalikult kättesaadavad.

"Kuidas kavatseb valitsus appi tõtata paljudele hävimisohus taluarhitektuuri objektidele, mida ähvardab lähemate aastate jooksul oht varemeisse jääda?" Loomulikult see äratundmine, et taluarhitektuur on väärtuslik ja kohaliku identiteedi alus, on viimasel kümnendil oluliselt kasvanud. Samal ajal on toimunud ja toimumas põhjalikud muutused maaelus. Talupidamise traditsioonid on põllumajandusliku funktsiooni hääbumisega ja jätkuva linnastumisega seoses pidevas muutumises. Ja muutub ka ehitiste senine kasutus, mitmed hooneliigid on hoopis kasutusest väljas. Ja loomulikult ääremaastumine mõjutab ka selle pärandi säilimist. Taluarhitektuuri iseloomu ja väärtusi arvestades ei ole riikliku kaitse laiendamine tõenäoliselt kõige mõistlikum lähenemine. Ei ole mõtet, et me ajame inimeste igapäeva olmetingimuste kasutamise konflikti riikliku kaitse ootusega. Pigem tuleks leida see hea lahendus, kuidas kohalikul tasandil nii omaniku, kogukonna kui ka omavalitsusega neid väärtusi säilitada.

Mõned võimalikud sammud oleksid taluarhitektuuri toetusega jätkamine ja vajadusel selle suurendamine tulevikus, majaomanike nõustamise teenuse jätkamine, kohaliku kaitse propageerimine, et korda teha traditsiooniline arhitektuur, ja regionaalne ressurss väärtusliku pärandi korrastamise abil, mis annab võimaluse luua töökohti ning edendada turismi, parandada elukeskkonda ja meelitada piirkonda uusi elanikke, ja traditsiooniliste ehitus- ja viimistlusmaterjalide propageerimine. Kestlikud kohalikud materjalid – siin saab ka Muinsuskaitseamet teavitustegevusega kaasa aidata.

Kuues küsimus: "Milliste meetmetega on plaanis tõsta inimeste teadlikkust taluarhitektuuri väärtusest?" Eesti Vabaõhumuuseumis eelmisel aastal läbi viidud väärtusuuringu põhjal võib hinnanguliselt öelda, et teadlikkus taluarhitektuuri väärtuslikkusest on ühiskonnas suhteliselt kõrge. Küsimustele vastanutest arvas, et see on väärtuslik, 62 protsenti. Lisaks vabaõhumuuseumile teevad seda tööd teised talumuuseumid, Muinsuskaitseamet ja erasektori ettevõtted, nagu näiteks MTÜ Eesti Maaehitus ja MTÜ Vanaajamaja. Nende kõigi koostöös on jätkuvalt kavas parandada teadlikkust läbi koolituste, seminaride, õppematerjalide ja majaomanikele suunatud kampaaniate. Näiteks selline kampaania nagu "Vaata vana akent" pandeemia  ajal. Selle veebipäeval maikuus õppis puitaknaid taastama ligi 600 vaatajat 11 riigist. Suur tänu!

18:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Anti Poolamets soovib täpsustada, palun.

18:21 Anti Poolamets

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Mina olen ka olnud aknakoolitaja. See projekt on puhas kuld ja koolituste osas on seal areng silmnähtav. Ma näen, et kogu see struktuur on iseenesest olemas, peaks nagu toimima ka maa-arhitektuurikeskus, aga mingit hüpet ei taha toimuda. Eriti olukorras, ma just võrdlen, et tahetakse Keskkonnaministeeriumile teha mingi suurim puitmaja 40+ miljoni euro eest ja samal ajal meie tõeline Nokia, kunagine Nokia – Eesti rehielamu – laguneb, laostub ja kaob. Siin on prioriteedid paigast ära. Mul ongi küsimus, et kust seda raha juurde leida ja tõeline läbimurre saavutada olukorras, kus ühest varrukast raputatakse puitmajale 40 miljonit ja teisest otsast me närutame.

18:22 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Jah, ma ei taha nüüd siin ühegi teise ministeeriumi valdkonda veeretada probleemi, aga lihtsalt eelnevatest kogemustest ma ütlen, et kindlasti ei ole üks toetusmeede, mis on täpselt mõeldud selle pärandi säilitamiseks, kus võib-olla on juba teatud kitsendavad kriteeriumid, ainukene võimalus. Meil on täna juba toimivaid Euroopa Liidu programme, kus täpselt samuti, et kui seda hoonet, kui ta on autentne kas väljastpoolt või ta on ikkagi miljööväärtuslik oma olemuselt, mis siis, et seal ei ole tõesti, ei elata täpselt samamoodi nagu seal elati 100 aastat tagasi, vaid seal on maaküte ja võib-olla pooled seinad on maha võetud, aga ta säilitab miljööväärtust, tema katust on võimalik toetusega parandada, võib-olla vundamenti on võimalik parandada, palke välja vahetada, et need on kõik sellised teemad, mida tegelikult peaks vaatama laiemalt.

Kui noor pere näiteks tahab sellise hoone endale osta ja seal turismi arendada, mida iganes, koolitusi korraldada ja nii edasi, aga ta säilitab selle autentsuse, et siis see oleks üks võimalus. Minu enda kogemus on, kui ma ei eksi, Iirimaalt, kus täpselt samamoodi näiteks sellesama LEADER-programmi kaudu täiesti tavalisi eramaju toetati. Kus elas küll eakas inimene, kes kindlasti ise ei olnud võimeline seda hoonet enam rekonstrueerima, sai toetust selleks, et see miljööväärtuslik pärand säiliks ja keegi hiljem siis võtaks selle uuesti kasutusse. Ka meie saame siin kindlasti seda teemat laiendada nende programmide üleselt. See ei pea olema üks kindel meede, kus on kindlad kriteeriumid, vaid ta peaks olema selline laiapõhjalisem ja läheneda saaks mitme eesmärgi täitmise kontekstis.

18:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Vabandust! Ruuben Kaalep, palun!

18:25 Ruuben Kaalep

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie Võrumaa inimesena peaksite ju olema kursis, kui tõsise probleemiga on tegemist Kagu-Eestis, mis avaldub kõikjal maastikupildis. Te tõite välja selle, et kaitsevõimalused on avaramad kui puhtalt muinsuskaitse, sealhulgas rahvuspargid ja looduskaitsealad jne. Ma võin tuua näite sealtsamast Kagu-Eestist, kus Otepää looduspargis peaaegu igas külas on mitu lagunevat rehielamut, mis on jäänud varemetesse viimase 10–20 aasta jooksul. Kas te saate aru selle probleemi tõsidusest ja sellest, et ei piisa enam senisest toetuste mahust ja passiivsest riigipoolsest poliitikast, et seda lähenevat katastroofi ära hoida?

18:26 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Ma ei ütleks, et see on passiivne riigipoolne poliitika, sest ma siin tõin nagu mitu aspekti välja, millega me riigi poolt tegeleme. Mina arvan, et kõige efektiivsem ongi siin just huviliste, nende omanike koolitamine, hea info kättesaadavus ja kindlasti ka koostöö kohalike omavalitsustega, et ka kohalikud omavalitsused, siin on häid näiteid, kus ka kohalikud omavalitsused toetavad, küll väiksemate või suuremate programmidega, kui on võimalik eraomandit rekonstrueerida. Noh, ma ei oska seda Lõuna-Eesti näidet nii detailselt kommenteerida, sest minule teadaolevalt on Lõuna-Eesti krundid väga ja hooned väga hinnas ja praeguse kriisi ajal veel eriti, nii et palju seal neid selliseid on, kus omanikku ei ole, ma ei oska öelda. Aga pigem on küsimus selles, et millistel tingimustel on võimalik neid kasutusele võtta. Siin, mida ma ka just rääkisin, et siin tulebki ette see, et täna noored pered, kes maale tulevad, siis ma ei usu, et tõesti neid on väga palju, kes sellises autentses rehielamus tahaksid enda eluaset sättida, vaid pigem ikkagi kaasaegsete võimalustega ja see autentsus on kõige rohkem väline. Seal tulevad nüüd need reeglid ette, et mida rohkem me võtame neid muinsuskaitse alla, seda keerulisemaks läheb siis ka nende hoonete rekonstrueerimine, seda kallimaks läheb, ja seal ei ole enam inimesed huvitatud sellest. Nii et selleks ongi see süsteem niimoodi välja töötatud, et meil on selleks muuseumid, kus me saame selle pärandi hoida, meil on teatud hooned, mis on võetud kaitse alla, aga üldiselt me toetame läbi toetusprogrammi, läbi koolituste, läbi erinevate kohalike omavalitsuste meetmete. Ja loodetavasti, nagu siit andmetest ka välja tuli, on praegu olemasolevad koolitused väga hinnas ja inimesed tegelikult, nende enda teadlikkus selle pärandi olulisusest on kasvanud.

18:28 Aseesimees Hanno Pevkur

Jaak Valge, palun!

18:28 Jaak Valge

Aitäh selle küsimise võimaluse eest, lugupeetud minister! See on ka minu arvates väga tõsine teema. Aga ma natuke veel laiendan seda. Nimelt, meie talu- ja maa-arhitektuuri osaks, ütleme nii, et oluliseks osaks on ka tuulikud ja kõige tuulikuterohkem maakond on Saaremaa, nagu te teate. Aga praeguseks on alles ainult 35 Hiiumaa ja 80 Saaremaa pukktuulikut ja mitmed veskitüübid on Eesti kultuurimaastikult pöördumatult kadunud. Samal ajal on toetust kõikidele mälestistele ja muinsuskaitseala ehitistele ainult 3 miljonit eurot aastas. Ma toonitan, et kõigile tuulikutele eraldi instrumenti ei ole. Ja nüüd, nagu tuulikute uurija Mihkel Koppel täpselt on öelnud, on Muinsuskaitseametil kasutada üsna suur piits ja võrdlemisi pisike präänik. Ma küsin: kas on sellises olukorras võimalik üleüldse meie tuulikuid säilitada, kui ainult seda piitsa suurendatakse?

18:29 Kultuuriminister Anneli Ott

Kindlasti on võimalik töötada välja meetmeid, kuidas omanikke rohkem motiveerida. Meie kultuuripärandi säilimine, ja mitte ainult meie, vaid üleüldse Euroopa Liidu kultuuripärandi säilimine, ei ole ainult Eesti probleem, vaid see on palju laiem. Täna on ju niimoodi, et ligi 90% kogu sellest pärandist kuulub eraomandisse. Seda on tõstatatud ka Ministrite Nõukogu koosolekul Euroopa Liidu tasandil, et mis meetmetega me saaksime säilitada pärandit, mis on küll eraomand, kuid on tegelikult meie kõigi vara, mille puhul me kõik soovime, et see säiliks. Millised programmid, kuidas me hakkame edaspidi seda kultuuripärandit säilitama, on hetkel arutelu all? Aga ma olen teiega nõus, et tõesti ilma präänikuta me väga kaugele ei jõua. Siin tuleb, kuna probleemi on teadvustatud, sellega tuleb edasi tööd teha. Ka arengukavas on see teema välja toodud, et kus on võimalik muinsuskaitse poolt läheneda asjadele paindlikumalt, nii et lõpuks ikkagi säiliks see pärand ja et muinsuskaitse saaks tulla omanikule rohkem vastu.

18:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

18:31 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma laiendaks analoogselt hea kolleegi Jaak Valgega sedasama teemat. Paide kui selline on ainulaadne kreisi linn, mis on ehitatud 18.–19. sajandil haruldaste puuehitistega, mida Igor Gräzin ütles, et selle peaks kandma UNESCO pärandi nimekirja. Ja need kõik ehitised on muinsuskaitsetsoonis, kus siis, ütleme, elanikel ei lubata seal eriti midagi teha. Kui seal on mingi piirdeliist valesti või katusekivi kuju pole õige, siis ei lasta teha. Aga samas jälle teistpidi võttes, teistpidi võttes jälle näiteks, kui tahetakse midagi teha, siis lõhutakse ära ka 14. sajandist pärit lubjaahi, mis on ainulaadne. Ja mina näen praegu seda probleemi selles, et tegelikult, austatud minister, me peaksime võtma praegu muinsuskaitseseaduse kiiresti lauale, sest praegune hetkeseis lihtsalt näitab, et muinsuskaitse on riik riigis, kes teeb, mis tahab.

18:32 Kultuuriminister Anneli Ott

Seadusi töötab välja see saal siin. Alati, kui on vaja seadust muuta, siis on see esimene võimalus. Aga kui meie pärandist rääkida, siis ma arvan, et see, nagu ma vastasin eelmisele küsimusele, see, et me teadvustame seda, et pärand, mis on eraomandis, on tegelikult meie kõigi oma ja me kõik oleme huvitatud, et see säiliks. Selle nimel tulebki samme astuda, et ta tõsiselt säiliks. Täna on meil ka väga palju neid omanikke, kes tänu sellele, et nõuded on väga, ütleme, karmid või neid on väga keeruline jälgida, siis see pärand lihtsalt seisab, temaga ei tegeleta ja see segab või rikub miljööväärtust, on ta looduses või on ta kuskil linnakeskkonnas. See on mitmetahuline probleem. Kuidas täpselt seda lahendada? Jah, et kuna teema on tõstatunud mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, siis ma eeldan seda, et mingil hetkel me siin saalis neid arutelusid peame.

18:33 Aseesimees Hanno Pevkur

Helle-Moonika Helme, palun!

18:33 Helle-Moonika Helme

Aitäh! Hea minister! Kuna ma ise olen samuti muinsuskaitsealuse objekti omanik ja ma tean neid võlusid ja valusid, mis sellega igapäevaselt kaasneb, siis ma tegelikult ikkagi ... Kolleeg Kalle Grünthal võttis mul tegelikult juba pooleldi küsimuse ära, kui ta rääkis sellest, et me peaksime võib‑olla muinsuskaitseseaduse lahti võtma ja kõvasti ringi tegema, sest ka praegu selle arupärimise kohaselt see ju tegelikult ei täida oma eesmärki. Kui te ütlesite, et raha ei ole kuskilt juurde leida või et me peaksime raha juurde leidma, siis raha juurde leida nendele olulistel objektidele oleks lihtne. Lihtsalt tuleb maha võtta need meeletud bürokraatlikud nõudmised, igasugused eelprojektid, järelevalved, nõudmised materjalidele, eriti tegijatele. Kui me tuleme tagasi taluarhitektuuri juurde, siis seal tegelikult on päris palju asju, mida tõepoolest Eesti inimene, Eesti omanik talupojamõistusega oskaks ise teha, aga just nimelt need muinsuskaitse nõuded ei luba ja seetõttu need tööd lähevad nii kohutavalt kalliks. (Juhataja helistab kella.) Just minu küsimus olekski, kas te oleksite nõus hakkama ministrina seda asja vedama, et muinsuskaitseseadus lahti võetaks ja avataks?

18:34 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Ma tänan nende ettepanekute eest ja kindlasti võtan need siit kaasa. Ja nagu ma ütlesin, kuna teema on juba arutluse all ja Muinsuskaitseametiga me oleme ise seda arutanud, siin arengukava raames on ka kirjeldatud seda, et nii omanik kui ka Muinsuskaitseamet peavad mõlemad kuidagi suutma sammu üksteisele vastu astuda. Kuidas seda täpselt teha, seda tuleb arutada. Teie esitatud ettepanekud kindlasti saavad selles arutelus olema kaasatud.

18:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Paul Puustusmaa, palun!

18:35 Paul Puustusmaa

Suur aitäh! Hea minister! Mul on ülimalt hea meel kuulda seda, et te tõsiselt kaalute neid võimalusi, kuidas saaks muinsuskaitsereeglistikuga tulla vastu omanikele ja olukorda kergemaks muuta. On hea, et seda on teadvustatud ühiskonnas, ja loomulikult on ka väga hea, et seda on teadvustatud siin saalis. Aga üks asi on minul jäänud selgusetuks. Mulle tundub, et väga palju on neid signaale, mis käsitlevad seda, et muinsuskaitsereeglistik on pisut keeruline, on pisut bürokraatlik, on pisut ahistavam, kui ta peaks olema. Ja küsin sedapidi: kas ministeeriumisse on neid signaale tulnud? Kas ministeerium tajub seda, et siin on probleem, mis vajab reguleerimist, muutmist, seaduse lahtivõtmist, või on siin lihtsalt ainult signaal ... vastu?

18:36 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Teatavasti 2019 siin saal arutas muinsuskaitseseadust, nii et alles hiljuti arutati seda seadust siin. Loodetavasti kõik olulised teemad said ka siis läbi arutatud. Aga nagu ma ütlesin, Euroopa Liidu tasandil on ka see teema tõstatatud, et meie pärand säiliks, ja see pärand ei ole ainult eraomandi huvi, vaid see on tegelikult meie kultuuriruumi huvi, meie inimeste huvi. See on meie kõigi vara. Neid hooneid ja mälestisi on kindlasti väga palju, mida me tahaksime, et meie kultuuriruumis pikalt säiliksid. Aga loomulikult on alati oht, et ühelt poolt tingimusi leevendades ... Need tingimused ei ole ka ju tekkinud sinna iseenesest, need on ka mingisugused põhjused olnud, miks need tingimused on niimoodi välja töötatud, nagu nad on. Kui täna nad ei vasta meie põhieesmärgile, säilitada seda arhitektuuri, seda pärandit, loomulikult tuleb otsida need kitsaskohad üles, et miks need on sellised, nagu nad on. Kas selleks, et omanik saaks oma seda pärandit hoida, on vaja kompenseerida nendest kitsendustest tulenevat kulud? Või on kitsendused liiga pärssivad? Need arutelud on tõesti olemas. Hetkel ma ei oska öelda, kuhu me välja jõuame, aga kindlasti kõik sisend on väga teretulnud.

18:38 Aseesimees Hanno Pevkur

Helmen Kütt, palun!

18:38 Helmen Kütt

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kultuuriminister! Kõigepealt suur tunnustus arupärimise esitajatele, et nad selle teema arutelu siia suurde saali tõid, sest see on väga oluline teema. Ja tõepoolest ei ole väga palju aega, enne kui enam meil ei olegi midagi taastada. Tean, et erinevad kultuuriministrid on selle teemaga tegelenud ja erinevaid lahendusi otsinud, pakkunud, kas või Indrek Saar, olles kultuuriminister, oli selgelt eestkõneleja ka selles teemas. Aga kuna riigieelarve lugemine on suhteline kunsttükk, siis ei ole ma sealt leidnud selliseid rahalisi numbreid. Kas te oskaksite välja tuua võrreldes eelnevate aastatega ja kui mitte kohe praegu, siis järsku kirjalikult, et kas see summa on suurenenud, mis on mõeldud projektideks ja toetusteks? Sest tõepoolest, kohalikud omavalitsused aitavad kaasa restaureerimisele, taastamisele, aga see ei ole piisav. Kas teil on nagu riigipoolseid neid numbreid tuua ja kas järgmine aasta on mingisugust tõusu oodata?

18:39 Kultuuriminister Anneli Ott

Jah, aitäh! Kuna me kevadel alustasime RES-i läbirääkimisi nii, et me jõudsime lõpuks kokkuhoiueesmärkideni, siis nüüd sügisel eelarvet kokku pannes küll oli võimalik saavutada kokkulepet teatud uute tegevuste osas, kuid ministeeriumi üldine eelarve jäi samale tasemele ja sealhulgas ka taluarhitektuuri restaureerimiseks mõeldud toetus. Nii et 2022. aastani praegu on see toetus planeeritud. Kindlasti tuleks sellega edasi minna, aga hetkel otsused on kuni 2021. aastani, kus siis riigieelarvest on sellesse meetmesse suunatud 400 000 ja ka Kultuuriministeeriumi eelarvest 400 000, aastas siis 200 000 restaureerimistoetusteks.

18:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea minister, sellega on küsimused otsa saanud. Avan läbirääkimised. Kõigepealt on oodatud Ruuben Kaalep, palun!

18:40 Ruuben Kaalep

Lugupeetud Riigikogu! Aitäh, austatud minister, küsimustele vastamast! Kahjuks me ei saanud siit kindlustunnet, et praeguse valitsuse ajal oleks Eesti taluarhitektuur paremini kaitstud, kui see on seda olnud viimased 10 või 20 aastat. Ma võtan punkti kaupa ette meie küsimused ja ministri vastused.

Kõigepealt toodi välja, et rõhuasetus taluarhitektuuri kaitsmisel peaks olema muuseumidel. Ja et meil on Eestis 16 muuseumi, mis tegelevad sellega ja sellest justkui piisab. Ma arvan, et on väga kurb pilt, kui meie rahvuskultuur on taandatud ja pagendatud üksnes muuseumidesse. Eesti taluarhitektuur, rehielamud peavad olema osa meie maastikest, osa inimese loomulikust elukeskkonnast, mida me näeme iga päev enda ümber, kus meie lapsed kasvavad üles ja kus meie elu Eestis on selline, nagu see on olnud aastasadu.

Teise argumendina kõlas, et liigne kaitse alla võtmine ei võimalda inimestel enam oma kodus elada, sest see toob kaasa liiga karmid tingimused. Aga miks peab olema meie muinsuskaitsepoliitika nii paindumatu? Miks need tingimused peavad olema nii ranged? Kas me ei võiks vaadata seda paindlikuma pilguga praegu, 21. sajandil, kus me teame, et kultuur, et see püsiks ja säiliks, peab olema elav, orgaaniliselt seotud, nii et inimene saaks elada harmoonias koos ajaloopärandiga ja meie minevikuga? 

Mis puudutab seda, et teised kaitsevõimalused nagu rahvuspargid, looduskaitsealad on avaramad, siis selle kohta ma juba tõin näite, kuidas Otepää looduspargis on iga nurga peal põhimõtteliselt lagunevad rehielamud. Või et kaitsealune objekt peab olema autentselt oma algsel kujul säilinud, siis tekib küsimus, miks me näiteks kaitseme Tartus Toomkiriku varemeid, mis on väga suures osas 19. sajandi jooksul ümber ehitatud. Siiski me kaitseme seda keskaegse mälestisena.

Kui tuhandete kaitsealuste objektide seas on ainult 24 rehielamut, arvestades, et rehielamu on meie rahvuse, meie kultuuri kõige suurem pärand maailma arhitektuuriloosse, siis see ilmselgelt ei ole proportsioonis. Kui see programm, mis peaks olema piisav, et taluarhitektuuri säilitada ja päästa, on üksnes 400 000 eurot aastas ja selle kõrval erinevad maa-arhitektuuri uurimisprojektid, siis tekib küsimus, kui palju see päästab sellest lagunevast arhitektuurist, mis see on meie ümber kõikjal Lõuna-Eestis.

Mis puudutab nüüd inventeerimist, siis kui väidetakse, et 15% on praegu läbi uuritud ja see on esinduslik valik, siis andke andeks, aga kuidas on esinduslik valik, kui Läänemaal on inventeeritud 100 rehielamut, Valgamaal 0, Võrumaal 0, Viljandimaal 1. Kuidas terved maakonnad ei sisalda mitte ühtegi rehielamut, millest meil oleks vaja saada kasvõi esialgne pilt, et kas see vajab kaitset või mitte? Ja kui üldsegi kõlas, et inventeerimise eesmärk ei ole nende objektide kaitse, siis kas see tähendab, et meil võib olla küll kusagil andmebaasis olemas suurepärane info mõne vana külakooli või talumaja kohta ja selle kohta, millised arhitektuurilised väärtused seal on, aga kui keegi soovib seda buldooseriga laiali lükata, siis seda ei takista mitte miski.

Kas ma saaksin lisaaega?

18:45 Aseesimees Hanno Pevkur

Ikka saab. Palun, kolm minutit lisaaega.

18:46 Ruuben Kaalep

Nüüd, mis puudutas konkreetseid meetmeid, kuidas taluarhitektuuri rohkem kaitsta, siis praegusel kujul toetustega jätkamine, nõustamine, kohalik kaitse ei ole meetmed, mis oleks proportsioonis selle ohu suurusega. Sest me räägime ikkagi terve kultuuripärandi suures osas hävimisest paari aastakümne jooksul, mis on täiesti reaalne perspektiiv. Ja selle kohta, kuidas seda päriselt ära hoida, me ei kuulnud mitte ühtegi konkreetset lubadust ega poliitikat. Kui justkui piisab sellest, et 62% inimestest teavad, et rehielamud on väärtuslikud. Aga mis sellest kasu on, kui see pärand laguneb? Meie eesmärk peab olema seda hävingut ära hoida.

Ja mis sai siin ka selgeks, on see, et Eesti muinsuskaitsepoliitika vajab igal juhul muutust ja see muutus peab olema kahes suunas. Esiteks peab muinsuskaitse võimaldama inimestel elada kooskõlas pärandiga. Ei tohi tekkida olukorda, kus argumendina kaitse alla võtmise vastu kasutatakse seda, et siis enam inimesed ei saa oma kodus elada. Peavad saama! Me peame olema 21. sajandil selle jaoks piisavalt paindlikud. Teiseks me ei saa muinsuskaitsepoliitikat ajada niimoodi, et tähelepanu saavad üksnes kuulsad objektid, kivist linnahooned ja asjad, mis justkui kõlbaks Lääne turistidele näidata, aga meie rehetare on miski, mida me endiselt häbeneme nagu talupojad 19. sajandil.

Austatud Riigikogu! On mõned asjad, mille üle meie demokraatlikus rahvusriigis ei peaks olema vaidlust. Ja üks nendest on Eesti põlise kultuuripärandi säilitamine ja rahvuslike traditsioonide hoidmine. Me ei tohi ja me ei saa ette kujutada sellist tulevikku, kus Eesti lapsed kasvavad üles linnakorterites või maapiirkonna uusarendustes. Ja ainsaks kohaks, kus saab esivanemate eluga tutvuda, jääb turismiatraktsiooniks muudetud Vabaõhumuuseum. Niimoodi me kaotaks lisaks idee tasandi järjepidevusele, lisaks Lõuna-Eesti talumaastiku ilule veel midagi, mis ei ole sõnadega kirjeldatav – side selle maaga. Üks osa sellest sajanditepikkusest ahelast, mis teebki meist eestlased. Praegu ei ole veel hilja, et oma kultuuripärandit päästa. Teeme siis seda ühiselt. Aitäh!

18:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun! Palun, kaheksa minutit.

18:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal. Palun, kaheksa minutit! 

18:48 Kalle Grünthal

Head kolleegid! Ma olen väga tänulik praegu EKRE saadikutele, kes selle arupärimise lugupeetud ministrile esitasid, sest taluarhitektuuri väärtustamine ja kaitse on väga oluline teema. Aga nii nagu, ütleme, praegusel momendil ikkagi koorus välja, et see algatatud teema käsitleb veel mitte ainult taluarhitektuuri, vaid ka laiemalt kogu seda arhitektuuri, mis seondub meil ajalooga. Ja nii palju, kui sellest arutelust mulle jäi meelde, siis tahes-tahtmata jooksid need probleemsed kohad ikkagi sellise asutuse juurde nagu Muinsuskaitseamet. Ja nüüd ma täiesti ministri lahkel loal julgen teha väga tõsist kriitikat ka Muinsuskaitseameti kohta ja viitan nende kahepalgelisusele ja ka sellele, et kuigi Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon Eestis peaks rakenduma terviklikult ja rakendama muinsuskaitsepoliitikat edendades arhitektuuripärandi taastamise ja hoolduse programmi, siis see asutus, Muinsuskaitseamet seda küll ei soodusta. Ehk tema tegevus on vastuolus arhitektuuripärandi kaitse konventsiooniga, kuhu alla muidugi lähevad ka EKRE  saadikute poolt esitatud taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse põhimõtted.

Et mitte olla paljasõnaline, ma tahaksin tuua näite Paide linnast, sellisest linnakesest Eestimaa südames, kus on ainulaadne, 18., 19., 20. sajandi algusest säilinud puitarhitektuuriga elamud, mille kohta Igor Gräzin, kes külastas seda linna, ütles, et see on niivõrd ainulaadne Euroopas, et seda tuleks võtta lausa UNESCO kaitse alla. Aga mis on selle muinsuskaitsealal asuva ehitiste saatus, see on ääretult kurb. Just Muinsuskaitseameti poolt kehtestatud reeglid on need, mis on soodustanud tegelikult vanalinna muinsuskaitsealas olevate ehitiste lagunemise. Elanikud ei saa teha seal remonti sellisel kujul, et need hooned säiliksid, nad kolivad välja, siis tulevad asemele kodutud, siis ühel hetkel pannakse põlema. Ja see nimekiri nendest hävinud hoonetest on märkimisväärne. Läheb mööda veel 20 kuni 30 aastat, ja Paide linna ainulaadne arhitektuur on täielikult kadunud. Seda võib vaadata vaid piltide pealt ja lugeda ajalooürikutest.

Mis on probleem? Probleem on selles, ma ei tea, kas seda on ka mujal, aga tõsine probleem on just Paide linnas see, et Paide linnas on ajanud muinsuskaitseametnikud kahepalgelist poliitikat. Kui on tegemist mõne erasektori majaga, kus on vaja midagi teha või parandada või remontida, siis aetakse näpuga järge. Vaat see piirlaud on vale kalde all, see aknaliist ei ole päris õige, katusekivi on vale kujuga ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt toob see kaasa olukorra, kus Muinsuskaitseamet takistab, sõna otseses mõttes takistab selle hoone säilimist tulevikus oma poolt kehtestatud reeglitega.

Võrdluseks teine näide. Kindlasti on palju tähelepanu leidnud see asjaolu, et Paidesse taheti ja ehitati ka riigigümnaasium. Kuigi maad selleks oli küllalt, maad oli selleks küllalt Paide ümbruses ja isegi koht oli juba valmis vaadatud, siis mingisuguste poliitiliste mängude tagajärjel ehitati see otse vallimäe nõlvale ja absoluutselt sobimatu arhitektuuriga, mis ei haaku selle linna väljanägemisega. Ja kujutage ette, muinsuskaitseametnikud andsid täielikult loa lammutada väljakaevamiste käigus tulnud ainulaadne 14. sajandist pärit lubjaahi. Sellist pole enne olnud.

Ja muinsuskaitseametnikud andsid loa lõhkuda, endise Paide tütarlastegümnaasiumi akende asemele teha uksed. See on täielik kahepalgelisus! Täielik kahepalgelisus! Ja selliste otsuste vastuvõtjad olid toonane Paide linna muinsuskaitse järelevalve ametnik Karen Klandorf. Ja nüüd on ta pärast seda maabunud Muinsuskaitseametisse sellisele kohale nagu järelevalveametnik. No ma ütlen, et hullumeelsus on see ju – kits kärneriks! 

Ja et see poliitika ongi selline, seda viitab tegelikult ka Muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raie seisukoht, kes minu küsimusele õiguskomisjonis, et mida siis selle olukorra lahendamiseks on teha, Siim Raie teatab muigel näoga, ega kinnisvara omamine pole kohustus. Kuna ma viibisin selles õiguskomisjonis ka advokaat Allar Jõksi palvel, kes esindas vanade hoonete, muinsuskaitse all olevate hoonete esindajad, siis tema kommentaar oli väga ühene: selle lause tõttu peaks see mees oma koha maha panema.

Ja vot selliseid näiteid võib tuua Muinsuskaitseameti tegevusest päris kuhjaga. Ja nüüd ongi, lugupeetud minister, kui teil on aega täpsustavalt kuulata, et mulle väga meeldis see mõte, et on kavas see võtta, aga ma arvan, et muinsuskaitseseadus tuleb koheselt lahti võtta. Tuleb tuua välja need probleemid, mis on. Sest see probleem ei ole mitte ainult Paides, need on Valgas, Pärnus, Viljandis, Tallinnas, maakohtades talumeeste juures, kellel on käes unikaalsed hooned, mis peaksid säilima, ja muuta selliseks see seadus, et see soodustaks ikkagi selle kultuuripärandi säilitamist, et ta oleks kooskõlas ka Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooniga.

Lugupeetud minister viitas väga õigesti, et on olemas piitsa ja prääniku meetod, aga nüüd, praeguses olukorras me peame asendama piitsa präänikuga, sest piitsa andmine ongi viinud meil praegu kogu selle süsteemi lagunemisele. Muinsuskaitse ei täida tegelikult oma tegelikke selleks mõeldud eesmärke, siin on vaja kardinaalseid muutusi teha. Praegusel hetkel on muinsuskaitse riik riigis, mis tegelikult ei peaks olema kooskõlas meie riigi põhiväärtustega. Võib-olla lisan juurde ka näiteks seda, et veel Paide linnast toon näite, et kohalikul omavalitsusel on võim oma valitsemisalas teha kõiki otsuseid, aga kus sa sellega. Muinsuskaitse on see, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Selles küsimuses tuleb võim nendelt ära võtta. Aitäh!   

18:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Sellega oleme läbirääkimised ammendanud. Sulgen läbirääkimised. Sellega koos oleme ka selle päevakorrapunkti ammendanud. Head kolleegid, sellega on meie tänane päevakord lõppenud, aga meil on siiski võimalik veel kasutada vaba mikrofoni selleks, et oma mõtteid väljendada. Nii et kui kellelgi on soov vabas mikrofonis midagi öelda, siis palun seda teha pärast haamrilööki. Selliseid soove ei ole.

Head kolleegid, tänan teid! Ilusat õhtut, kohtume homme 10.00.

18:56 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee