Head kolleegid, tere hommikust! Alustame täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jevgeni Ossinovski. Ma pidasin kandva pausi.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide nimel on üle anda kaks eelnõu. Kui me eile rääkisime elektrist, siis täna räägime jalgratastest, ja mitte ainult. Nimelt, [meil on] kaks ettepanekut. Esimene on liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu sisu – eelnõu on kahepunktiline – on lihtne: et meil kõnniteel ja jalgteel kergliikuritele ehk elektritõukeratastele oleks kiirusepiirang mitte 25 kilomeetrit tunnis, vaid 10 kilomeetrit tunnis. Ja teiseks, et antaks õigus kohalikul omavalitsusel sellel teel, mis on jalg- ja jalgrattatee ühiselt – teate, kui koos on jalgrattamärk ja jalakäijamärk, kus nad ei ole eraldatud –, et seal oleks kohalikul omavalitsusel õigus ka 25-kilomeetriselt tunnikiiruselt seda allapoole tuua, juhul kui see on vajalik, arvestades liiklusolusid.

Põhjus selleks on ilmselge. Kõik, kes on viimase aasta jooksul jala liikunud, eriti lastega, erinevate Eesti linnade kõnniteedel ja haljasaladel, on kindlasti kokku puutunud olukordadega, kus nii enda kui ka laste turvalisus on olnud selgelt ohus. Seda on juhtunud ka minuga. Debatt liiklusseaduse üle meil siin hiljuti alles oli, härra Kõva vedas seda teemat, ja siis tegelikult käsitleti seda küsimust, et 25 kilomeetrit tunnis on liiga palju, aga need muudatused jäid tegemata. Ma arvan, et nüüd on see aeg tulnud.

Haavatavamad, nagu neid nimetatakse, liikujad, nii eakad inimesed kui ka lapsed, tunnevad ennast ohustatuna. Aga linnaruum peab olema korraldatud viisil, et ka nemad, kõige haavatavamad, saaksid turvaliselt liigelda. Nii et loodame selle eelnõu puhul teie toetusele ja kiirele menetlusele, et enne järgmist elektritõukerataste hooaega oleks meil mõistlikud reeglid paigas.

Teine eelnõu on Riigikogu otsuse eelnõu, ettepaneku tegemine valitsusele, ja selle ettepaneku sisu on see, et valitsus leiaks raha järgmise aasta eelarves selleks, et toetada kohalikke omavalitsusi rattastrateegiate loomisel ja nende teostamisel.

Muideks, eelmise valitsuse programmis oli selline punkt olemas, et seda tuleks teha, aga no jäi paraku realiseerimata, valdavalt. Aga seda oleks vaja. Meil oleks vaja tegelikult luua see majanduslik stiimul kohalikele omavalitsustele, et nad hakkaksid süsteemselt läbi mõtlema kergliiklustaristut ehk põhiliselt rattateid, ja et nende elluviimiseks tekiks ka vajalik rahakott riigieelarves.

Ja põhjus. Võiks ju öelda, et kohalik teema, las kohalikud tegelevad. No ühtpidi õige, teistpidi, kuna me tahame siiski, et Eesti linnades oleks korralik rattataristu, siis on mõistlik riigi poolt seda toetust anda. Ja riigi ülesanne loomulikult on ka transpordivaldkonna heitmete vähendamine. See on riigi ülesanne, sellepärast võiks riik seda toetust anda. Ma tänan teid! Eelnõud on esitatud digitaalselt Riigikogu juhatusele.

Tänan! Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei soovita, järelikult olen vastu võtnud kaks eelnõu. Nende edasise menetlemise, nagu ikka, otsustame juhatuses vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 82 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on meil üks punkt, milleks on õiguskantsleri 2020.–2021. aasta tegevuse ülevaade. Tuletan teile meelde, kuidas me seda punkti menetleme. Kõigepealt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne, kuni 20 minutit, seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada üks küsimus ja läbirääkimistel saavad sõna võtta vaid fraktsioonide esindajad. Sellise korra järgi hakkame liikuma. Nüüd on au kutsuda kõnetooli õiguskantsler Ülle Madise. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 1. septembrist 2020 kuni 31. augustini 2021 sai õiguskantsler kokku üle 5000 erinevat laadi pöördumise, kaebuse, avalduse. Sisulist lahendamist vajas, ehk siis tõesti muret, mille [lahendamine] meie võimusesse kuulub, sisaldas üle 3000 asja. Seega kasvas töömaht aastaga viiendiku võrra ja rõõm on teatada, et kuue aastaga on töömaht suisa kahekordistunud. Nagu ikka, kui vähegi saame, siis püüame meile oma mure usaldanud kaaskodanikku aidata ja kasutame selleks kõige lühemat õiguspärast teed.

Üksinda ei saavuta siin maailmas keegi midagi ja seepärast ma tänan teid, austatud Riigikogu liikmed, samuti eelmise ja praeguse valitsuse liikmeid, riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikke, kõikide nende arvukate juhtumite eest, kus me üheskoos oleme mure tõesti saanud lahendada ja vältinud seda olukorda, kus inimene tunneb, et tema oma riik temast ei hooli. Ju see on meil ühine siht, et Eesti peaks olema parim koht elamiseks, mis tähendab ühtlasi meie ametkonna vaatenurgast, et elu peab alati käima vabadust, vastutust ja mõistlikkust nõudva põhiseaduse järgi ja isegi üksainus hammasrataste vahele jäänud inimene on liiga palju.

Aitäh teile, hea Riigikogu, selle eest, et õige mitmel juhul said inimese ebakindluse või ebaõiglase kohtlemise allikaks olnud seadusesätted parandatud. Kui vaid mõned näited tuua, siis noortele sai kättesaadavaks psühhiaatriline abi, eriti traagilistel juhtudel. Paranes ohutuse olukord koolilaste ekskursioonibussides. Ka väärteo ohvritele anti õigusi juurde, neil tekkis võimalus näha ise toimikut, et esitada, näiteks liiklusõnnetuse ohvriks sattudes, kahjunõue. Need on ainult mõned näited. Seesugune hea koostöö on käima läinud ka äsja alanud ülevaateaastal, pean siin silmas sotsiaalkomisjoni arutelusid.

Iga kaebust, kõiki neid mitut tuhandet vaadates, me esimesena küsimegi, kas probleemi põhjus võib olla põhiseadusvastane norm seaduses või valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse määruses. Seesuguseid norme leidsime möödunud ülevaateaastal enim just kohaliku omavalitsuse määrustest. Jällegi vaid mõningaid näiteid tuues, ei pannud paljudel juhtudel näiteks linn või vald tähele, et aastal 2019 muutus seadus ja unustati alla kolmeaastastele puudega lastele, täpsemini nende vanematele, toetust ette näha. Neid juhtumeid oli arvukalt, kõik asusid näpunäite peale seda olukorda parandama.

Uue nähtusena hakkasid silma omaalgatuslikud koormised ja maksud. Näiteks detailplaneeringu kehtestamise eest tuleb maksta mõnes vallas teatud summa kohalikku eelarvesse sotsiaalse infrastruktuuri tasuna. Iseenesest võib tegemist olla täiesti õige asjaga. See ei puuduta ainult detailplaneeringuid ja arendusi, vaid näiteks ka tasu kohalikule kogukonnale tehase talumise eest. Võib-olla täiesti mõistlik, et arendajale pannakse rahaline kohustus ja selle raha kasutamise üle otsustabki kohalik kogukond ise. Teie ehitate saastava tehase, aga meie vastutasuks teeme seda, teist ja kolmandat. Täiesti mõistlik. Aga see oleks koht, kus Riigikogu peaks looma sellise kohaliku maksu või koormise võimaluse. Vaidlus hetkel veel käib. Siin tahan öelda vaid seda, et ega seaduslikkuse nõudmine ei ole tarbetu norimine. Ainult õigusriik loob eeldused selleks, et meil oleks terve, usaldusväärne majanduskeskkond, ja samamoodi loob see eelduse inimeste turvatundeks.

Kui norm on põhiseaduspärane, ja enamasti ongi, siis võib viga olla ametniku töös. Ka seekord ei saa ma üle ega ümber PRIA-st. Kahjuks tekitab maaelanikele PRIA äärmine korralikkus asjade menetlemisel, nende arvates vastutulelikkuse puudumine, kahjusid ja meelehärmi. Mitmel juhul leidsime, et tõepoolest on esitatud ebaseaduslikke nõudeid, jäetud inimesed ebaseaduslikult toetusest ilma. Sellele on ka kohus tähelepanu osutanud, et üsna sageli pole väiketalunikul võimalik aru saadagi, miks temalt toetust tagasi nõutakse.

Liialt tihti näeme, et see ameti või inspektsiooni ametnik, kes peaks seadust rakendama, ei olegi endale elulisi asjaolusid selgeks teinud. Ta ei püüa muret lahendada, vaid pigem kuidagi midagi teha. Osalt on see tingitud pikaajalistest juhtimisvigadest, mis kaalutlusõigust, riskijulgust pigem pärsivad, aga ilmselt ka ülekoormusest. Oleme näinud, et kui võtta inimese mure südameasjaks, keskenduda probleemi tuumale ja püüda seda lahendada, saab lõpuks isegi ressurssi kokku hoida.

Toon näite möödunud ülevaateaastast, ent jällegi: selliseid näiteid oli sadu, kuigi mitte samast valdkonnast. Inimene vajab oma terviseseisundi tõttu müravaba ruumi. Päriselt. Tõenäoliselt meist keegi ei kujuta seda ette, aga temal on diagnoos, mis seda nõuab. Kui kohalik omavalitsus saab sellest vajadusest teada ja inimesel endal ei ole raha sellise helitõketega toa ehitamiseks, siis peab aitama kohalik kogukond. Ja nüüd, kui sellele inimesele soovitatakse üht korterit teise järel – ühes naabrid pidutsevad, teises elavad joodikud, kolmandas käib harilik kortermaja tramburai –, siis välja tulebki see, et selle inimese probleemi tuuma pole üldse süvenetud. Ja kui lõpuks õnnestus selgeks teha, et see inimene vajab kohandatud eluruumi, tehti kohandused ära, inimene sai talle vajaliku ruumi kätte. Kogu vahepealne asjaajamine oli lihtsalt maksumaksja ressursi ja selle konkreetse inimese elujõu kulu.

Süsteemsetest vigadest õnnestus parandada õige mitmeid. Näiteks on nüüdsest olemas juhis, mis puudutab tollis pakkide avamist. Varem tuli ette, et võeti postiteenistuselt pakk, tehti tollis lahti ja inimeseni jõudis ilmselgelt avatud ja sobratud pakike. Mitte keegi ei osanud öelda, kes tegi. Nüüd on olemas konkreetne juhis: see, et pakk tollis lahti tehti, pannakse kirja ja olukorra põhjendused on kontrollitavad. Jällegi suur aitäh neile, kes oma tööpraktikat vastavalt muutsid.

Elulistest näidetest, mis tekitavad palju vimma ja umbusaldust riigi suhtes, võin teie ette tuua ka näiteks sellise. Jällegi kirjeldab see mingis mõttes pikaajalisi juhtimisvigu. Kruusatee asfalteeriti – väga hea. Aga endised mahasõidud maatükkidele, mis olid selle tee ääres, likvideeriti. Loomulikult inimesed kaebasid, põhjendused olid formaalsed. Ja kokkuvõttes, kaalutlusõiguse võimalus oli ministri määruses ette nähtud, aga seda ei soovitud kasutada. Tuligi selgitada, et teekatte muutmine ei tähenda, et tuleb mahasõidud ära keelata. Tundub naljakas, aga ei ole.

Austatud Riigikogu, teie otsusel on õiguskantsler juba teist aastat puuetega inimeste õiguste järelevaataja ja edendaja. Eks kõik teavad, et teha on veel õige palju, aga hea on märgata ka seda, mis on läinud oluliselt paremaks. See teadmine, et kõik meie hooned ja avalik ruum peaksid olema turvalised ja ligipääsetavad kõikidele, kellel on raske liikuda – me ei räägi siin ainult ratastoolis inimestest, vaid tegelikult ka eakatest, lapsevankri lükkajatest –, on õnneks jõudnud varasemast palju paremini kohale. Näiteks uued bussihanked tehakse juba madalapõhjalistele bussidele, samamoodi mõeldakse perroonidele ja peatustele, ning see on väga hea areng. Kahjuks mitte kõikjal ja mitte alati. Kus näeme viga, eks tuleb ära parandada.

Hea on see, et Tallinna Tehnikaülikoolis on valmis saanud tiitritarkvara, mis suulise kõne kiiresti subtiitriteks muudab. See, et kuulmislangusega inimesed peavad samuti elust, ja eriti riiklikest sündmustest, osa saama, ei tulegi enam uudisena. Seda julgen küll ka meie kolleegide teeneks pidada.

Oleme saanud esimese kirjeldustõlke mängufilmile. Aga kui rahvast hakati vaktsineerimisele registreerima, siis unustati pimedad jälle ära. Nendel võimalust ennast vaktsineerimisele digitaalselt kirja panna ei olnud. Taas tuli meelde tuletada, et iga kord selliseid lahendusi luues tuleb arvestada ka pimedatega. Seda enam, et Eestis on terve hulk niisuguseid avalikke teenuseid, mida ilma internetita enam kasutada ei saagi.

Meie töö üheks osaks on kontrollkäigud psühhiaatriahaiglatesse, vanglatesse, hooldekodudesse. Aastatega on olukord ka neis läinud järk-järgult paremaks, aga väga palju on ikkagi veel valesti. Alustades hooldekodudest, mida on meil ligi 200 ja kus on tublisti üle 13 000 inimese, siis personalinappus, väga madal palgatase, tihti ka nõutava väljaõppe puudumine on midagi, mida Eesti riik ei tohiks endale lubada.

Samas on hooldekodudes tööl palju väga pühendunud inimesi, nii et peaaegu iga kontrollkäigu raportit saame alustada sellest, et kliendid kiidavad seda, et neil on nüüd rohkem võimalusi oma aega mõtestatult sisustada, lubatakse aeda harida, on huviringe, personal sõbralik. Aga samal ajal ruumi on jätkuvalt vähe, ja nendele inimestele, kes vajavad kõrvalise pilgu eest olemuslikult varjatud hooldamistoiminguid, seda tihtipeale ruumipuudusel ei pakuta. Sellisel juhul kannatab inimväärikus väga tugevalt.

Vanglatest on vähem häid uudiseid. Mainin vaid, et näiteks Tartu Vanglas lubatakse pandeemia ajal lähedastega ka videokohtumisi. Samas jätkub ilmselgelt lubamatu praktika, kus oma vanemat külastama tulnud laps peab end läbiotsimisel alasti võtma. See on ilmselgelt rahvusvaheliste põhimõtete rikkumine, Eesti põhiseaduse rikkumine ja täiesti lubamatu. Siin saalis ei ole vaja seda rõhutada, et kinnipeetavad üldiselt tulevad vangist välja, ja hea on, kui välja tulles ei minda õkva kuritegevusse tagasi, vaid on olemas pere, soovitatavalt töö, lahti on saadud sõltuvustest ja võimetusest oma viha juhtida.

Austatud rahvaesindus! Möödunud ülevaateaastal tuli õige sageli selgitada, et õiguskantsleril tuleb ka kõige raskema kriisi ajal lähtuda põhiseadusest ja seadustest. Seda tuli ja tuleb veidral moel selgitada ka neile, kes on alati kindlalt õigusriiklikke lähtekohti jaganud. Alati, ka pandeemia ajal, tuleb meie põhiseaduse kohaselt põhjendada piiranguid ja vabaduse võtmist, mitte vastupidi. Just pandeemia ajal kipuvad kiiruga pähe tulema lihtsad lahendused ja just siis kaldub rahvas ise kõva kätt ja põhiõiguste rikkumist nõudma.

Väga palju on tulnud selgitada õigusteaduse meetodit ja jällegi on asjad justkui pöördunud. Kui varem süüdistati õigusteadlasi selles, et nad ei vaata elu ja teiste teadusalade tulemusi, siis nüüd väga paljud kipuvad ütlema, et õigusteadlase asi on kuiv normi nokkimine. Ei ole. Õigusteadus ei ole ja ei tohi olla formaalne normi uurimine. Põhiõiguste piirangute põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb alati kõigepealt faktid selgeks teha, elulised asjaolud selgeks teha, uurida erinevate valdkondade teadustulemusi, kaasata teiste elualade tundjaid. Ja siis loogiline argumenteerimine viib hinnanguni ühe või teise otsustuse põhiseaduspärasuse kohta.

Väga palju on räägitud, et põhiseaduse järgi juhib riiki Riigikogu. See ei puuduta ainult riigieelarveküsimusi, vaid näiteks ka ettevõtluskeskkonna määramist. Kui liialt tihti läheb nii, et see raam, milles ettevõtjad peaksid ausa konkurentsi tingimustes tegutsema, nihkub seaduse asemel ministri määrusse või hoopis kuhugi juhendisse, siis see head majanduskeskkonda ei kindlusta. Põhiseadusvastane oleks see niikuinii, sest Eesti põhiseaduse järgi kõik olulised küsimused peab otsustama Riigikogu.

Mitmel korral oleme märganud, et ka ettevõtjad ise tahaks libistada konkurentsitingimusi määratlevad sätted seadusest kõrvale. Võimalik, et väga head tahtes, aga äkki on seal taga ka lobismi idu. Ja nagu korduvalt öeldud, kui enam pole eriolukord, siis ka kriisis peaks üleriigilise mõjuga, kõiki inimesi puudutavad, põhiõigusi kitsendavad otsused langetama Riigikogu. See kindlustab nii avaliku arutelu, 101 elukogemuse peegeldumise tehtavas otsuses kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve.

Õiguskantsleri tegevusväli on lai ja näiteid tahaks teie ette tuua veel väga palju. Palju oleks öelda, aga aeg on otsas. Lõpetuseks seoses kohalike valimistega laste ja noorte õigustest. Lapsed ja noored, me uurisime seda, ootavad uutelt volikogudelt ennekõike seda, et neil oleks kuskil olla, turvaliselt olla, omavahel juttu ajada. Mõni võib seda nimetada hängimiseks, aga see käib heaks inimeseks kasvamise juurde. Piisav ei ole ainult rulapark, see on ka hea asi, aga vaja on ka neid kohti, kus näiteks tüdrukud vahvalt istuvad ja vaatavad pilte. Noh, siin daamid kujutavad ette, millest on jutt. See oli noorte väga suur soov, et ka nende vajadusi tähele pandaks ja et ka nendel oleks kuskil olla.

Vastus küsimusele, kas kohalike valimiste kampaaniat, teemasid tohib arutada ka näiteks noortekeskuses või koolis, on kindel jah. Muidugi tohib. 16- ja 17-aastastel on hääleõigus. Piir on lihtne: kool ega noortekeskus ei tohi muutuda ühe erakonna valimisstaabiks. Aga küsimusele, mida teha, kui vallavanem tahab noortekeskuses pannkooke küpsetada, vastasin, et pistke pannkoogid rahulikult pintslisse ja hääletage ikka nii, nagu tahate. Aitäh!

Selle positiivse uudise pealt läheme edasi küsimuste juurde. Alustab Ruuben Kaalep.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kui riigiametites survestatakse töötajaid ennast vaktsineerima ähvardusega, et ilma selleta nad koondatakse või jäävad muul viisil oma töökohast ilma, siis palun öelge, kas see on sundvaktsineerimine. Kuna selliseid juhtumeid on olnud, siis kuidas saaksite teie sekkuda, et kaitsta põhiõigusi, sh õigust kehalisele enesemääramisele.

Suur tänu! Tõite siin rahvaesinduse ja ka rahva ette ühe probleemi, mille pärast on õiguskantsleri poole viimastel nädalatel kõige rohkem pöördutud. Kas on sundvaktsineerimine? Meie terminoloogias ei ole. Sundvaktsineerimise kahtlus oli korra Valkla erihooldekodus. Niipea kui selle signaali saime, siis meie inimesed sinna kohe kontrollkäigule ka sõitsid. Selle konkreetse juhtumi puhul inimest vägivaldselt ei vaktsineeritud, küll aga leiti hulk muid probleeme ja loeti sõnad peale. Teise doosi manustamise ajaks mindi koos Terviseameti ekspertidega kohale, et mingit sundvaktsineerimist poleks.

Nüüd küsimus sellest, kas vaktsineerimise vabaduse põhimõttega, mille Eesti seadused ette näevad, on ühitatav olukord, kus näiteks kiirabist, kaitseväest või politseist lastakse lahti inimene, kes ei ole ennast vaktsineerinud ja kellel pole ka selget meditsiinilist vastunäidustust. Vastuseks on siin see, et töötervis[hoiu] ja tööohutuse seadus näeb ette teatud töötamise tingimused. Seal, kus objektiivselt on põhjendatud nõuda inimeselt teatud testide-proovide tegemist, teatud vaktsiine, on selliste kohustuste seadmine töötamise eeltingimusena iseenesest lubatud.

Mis ei ole lubatud? Sisuliselt suunata kogu oma kollektiivi vaktsineerima lihtsalt selleks, et peale suruda oma maailmavaadet, või lihtsalt selleks, et mitte olla kimpus sellega, et tuleb inimesi, näiteks bensiinijaama teenindajaid, asendada, kui nad lähikontaktsena karantiini satuvad. Pelk niisugune argument ilmselt kohtus ei peaks.

Küll aga on olemas sellised olukorrad, kus vaktsineerimata inimene ohustaks nii iseenda tervist kui ka teiste oma. Kui riskianalüüs seda näitab, siis täpselt nii, nagu Tööinspektsioon on seda väga põhjalikult selgitanud, on võimalik inimene vabastada, kui tõesti ei ole muid variante, näiteks isikukaitsevahendite kasutamine või töö ümberkorraldamine. Kui see inimene ikkagi vallandatakse, siis sellisel juhul on tal võimalik minna kohtusse – avalik teenistuja halduskohtusse, töölepinguline töötaja maakohtusse.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea õiguskantsler! Mul on selline filosoofilisemat laadi küsimus, nii või teisiti me jõuame lõpuks sinna filosoofiliste küsimuste juurde. Mil määral ühiskonnas murda paradigma, kus menetlejate tulemust me hindame väljapraagitud ja mittekvalifitseerunud projektitaotluste järgi, vaid pigem [teha seda] ree peale aidatud projektide puhul? Koroonatingimustes me oleme teinud kõikvõimalikke meetmeid. Ametnikud saavad alati teavitada, kui palju on välja praagitud, aga see ei olnud ju tegelikult Riigikogu otsus, pigem see, et kõiki abivajajaid nii palju aidata. Kas me peaksime selleks tegema, ma ei tea, mingid uued mõõdikud või mida, et vähekenegi inimlikkust tuleks sinna sellesse kuiva linnukeste tõmbamise statistikasse?

Suurepärane küsimus otse nende teemade südamesse, millega me igapäevaselt maadleme. Ma kardan, et kui küsimus on inimese abistamises, tema mure lahendamises, siis mõõdikud ei ole üldse kohased. New public management'i ideoloogia selles mõttes tekitaski Eestis väga palju kahju ja tekitas ka süsteemsed juhtimisvead. Hea juhtimisega on võimalik suunata oma inimesed lahendama, otsima võimalust, kuidas näiteks hätta sattunud ettevõtjat või aruandlusega kimpu jäänud talunikku abistada, mitte otsima võimalust, kuidas toetused tagasi nõuda või need üldse andmata jätta. Nii et selliseid juhtumeid oli seoses kriisimeetmetega ka muudes valdkondades meil lahendada hästi palju. Aga juhtimine on siin see võtmesõna, ma usun.

Ivari Padar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud proua õiguskantsler! Vahel tundub, et me elame kõikvõimalike küberpättide ja identiteedivaraste kuldajal. Sellised moodsa aja vekslivõltsijad. Hästi paljud inimesed, kes on sattunud sellesse rattasse, ka enda teadmata sellesse rattasse, kus neil on hästi keeruline oma positsioone kaitsta, siis kuidas te hindate inimeste võimalusi saada õigusabi nendes olukordades. Kas näiteks tasuta õigusabi, mida tänasel juhul pakutakse Eesti riigis, on piisav?

Aitäh! Õigusabi kättesaadavus, inimeste võimalus aru saada, miks nendele nende arvates liiga on tehtud, on tõesti äärmiselt kehv. Ka meie maja kogemus näitab, et inimesed ei tea, kuidas oma õigusi kaitsta. Neid juhtumeid, kus on kellegi elektrooniline identiteet varastatud või kus näiteks on riik lasknud pihta panna näokujutised, nimed riiklikest registritest, jõuab kahjuks ka meieni üksjagu. Nende tagajärjeks võib mõnel juhul olla inimese väga suurtesse majanduslikesse raskustesse sattumine. Ja teisel juhul, mida nüüd on ka mitmel korral esile toodud, see, et inimene küsib, kas ma saaksin elada kuidagi ilma e-riigita, sest ma enam ei usalda.

Aivar Sõerd, palun! 

Aitäh, juhataja! Austatud õiguskantsler! Te olete tegelenud ka riigieelarve ja Riigikogu põhiseaduslike kohustuste teemaga riigieelarve menetlemisel. Kuna olukord on muutunud üsna talumatuks riigieelarve seaduse selguse mõttes, siis Rahandusministeerium on valmis tegema mõningaid mööndusi ja on algatatud riigieelarve baasseaduse muudatus. Te olete selle kohta öelnud, et see seadusemuudatus teeb küll eelarveprotsessi selgemaks, kuid ei aita Riigikogul täita oma põhiseaduslikku kohust riigieelarve üle otsustamisel kaasa rääkida. Ma olen teiega nõus. See nn tegevuspõhine eelarve, nagu teda Eestis rakendatakse, seda ma ei nimetaks eelarveks, vaid see on abstraktsete programmide loetelu ja mõõdikud, mitte eelarve.

Ma küsingi. Kui kõik jätkub vanaviisi, siis tuleks põhiseadust muuta. Riigikogu ei otsusta eelarve üle, valitsus otsustab. (Juhataja helistab kella.) Aga kui seda ka ei tehta, siis mis signaali annab see väljapoole Riigikogu, kui Riigikogu ei täida seadust ...

Aeg!

... põhiseadusega sätestatud kohustust? Kas selline asi devalveerib ka põhiseaduslike väärtuste hoidmist ja kaitsmist?

Aitäh! See on tõesti raske olukord. Loomulikult devalveerib. Loomulikult olukord, kus kõik näevad, et põhiseadus ütleb, et Riigikogu peab seadusena vastu võtma kõikide olulisemate kulude ja tulude eelarve, ja Riigikogu selle asemel võtab vastu mingisuguste väga hämarate programmide loetelu, mõne ministeeriumi all ongi ainult üks rida ja selle järel suur summa, siis ega see avalikkuse usaldust ega läbipaistvust muidugi ei suurenda. Ja kaob ka Riigikontrollil võimalus kontrollida, kuhu maksumaksja raha ja riigi vara läheb. Nii et probleem on täiesti sisuline ja olemas.

Kas Eesti saaks minna seda teed, et sarnaselt näiteks Ühendkuningriigiga toob valitsus parlamendi ette eelarve – võta või jäta? Ma arvan, et tegelikult ei saa. Tuleb täita seda põhiseadust, mis meil on. Me ei saa võrrelda koalitsioonivalitsustel põhinevat proportsionaalse valimissüsteemiga korraldust kaheparteisüsteemini ja ühe erakonna valitsemiseni viiva korraldusega. Valimistevahelisel ajal, näiteks Ühendkuningriigis, üldiselt püsibki see üks ja sama valitsus. Koalitsioonivalitsuste puhul ei pruugi see nõnda olla.

Nüüd tegevuspõhisest eelarvest endast. Ma olen väga seda meelt, et ei tohi lasta riigielul hanguda. Alati tuleb püüda paremini, alati tuleb otsida arenguvõimalusi. Sellepärast ei kipuks hukka mõistma selle eest, et loodeti, et niisugune tegevuspõhine, tulemustele orienteeritud eelarve muudab maksumaksja raha kasutamise kuidagi tõhusamaks, annab uut hingamist. Ma arvan, et täna tuleks see katsetus ausalt lõppenuks lugeda. 2022. aastaks ei jõua, aga jõudumööda võiks. Ja siin me ei ole sugugi üksi. Sama teed läksid ju näiteks Austraalia ja Holland. Algul nende teoreetiliste lähtealuste pealt mindi üle tegevuspõhisele eelarvele, seejärel näiteks Austraalias parlament korraga avastas, et riigikaitsekulud on lihtsalt üks rida, st keegi ei saa teada, palju läheb palkadeks, relvastuse hankimiseks või millekski muuks. Ja ma ei räägi riigisaladusest. Selle peale Austraalia parlament vihastas ja keeras protsessi tagasi. Umbes samamoodi läks Hollandis.

Urve Tiidus.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Inimesed saavad kogu aeg targemaks ja mõistavad, et palju keerulisi asju saab lahendada, eriti kui pöörduda õiguskantsleri poole. Kuue aastaga, te ütlete, on teie töömaht kahekordistunud, teie pöördumiste ja lahenduste arv kahekordistunud. Te tõite sellise huvitava kujundi, et kuiv norminokkimine ei aita probleeme lahendada ja kaalutlusõiguse rakendamine on keeruline, võib-olla elukogemuse puudumise [tõttu]. Kas te tooksite paar näidet, kuidas me seda olukorda võiksime parandada? Kas tegemist on õigushariduse probleemiga, mingisuguse elutarkuse vähesusega, avaliku teenistuse töötajate valikuga või millega iganes?

Suur tänu! Vastus on kaunis sarnane sellele vastusele, mille andsin härra Kruusimäele. Mulle tundub, et küsimus on juhtimises ja küsimus on ülekoormuses. Kui sa rakendad mõõdikuid, kui sa lähened ametniku tööle formaalselt, suunad sinnapoole, et ta on oma töö hästi teinud, kui ta on piltlikult öeldes pabereid õiges järjekorras liigutanud ja kenasti sättinud, kui sa õhutad seda meelelaadi, et puhas menetlus viib päris kindlasti õiglase lahenduseni, ehk siis selgub menetluslik tõde, siis ei saagi see tulemus teistsugune olla. Meie ametkonna kindel hoiak on, et menetlusliku tõega ei saa rahulduda. Alati tuleb püüelda sisulise tõe, õiguse, õigluse ja mõistlikkuse poole.

Ma usun, et siin saab liikumine jällegi olla ainult sammsammuline. Selleks tuleks muuta kogu avaliku teenistuse ideoloogiat, juhtimiskorraldust ja taastada see, et ametniku ametivandejärgne ülesanne on võtta inimese mure südameasjaks, süveneda, mitte üritada uksest välja menetleda või kuidagi edasi veeretada. Ega kiiremat ja lihtsamat lahendust ei ole. Aga niipalju kui suudame, siis teeme selle heaks, et just niimoodi ametnikud töötaks. Vahel seesugune julgustamine viibki selleni, et otsustatakse inimese mure siiski lahendada ja lõpetatakse niisugune veeretamine ära.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Seadusandlik võim on andnud õigusi juurde isikutele kohalikku võimu teostada kohaliku omavalitsuse tasemel. Mõtleme siin europarlamendi saadikuid, Riigikogu liikmeid. Aga samal ajal, selle haldusreformivahelisel ajal, on juurdunud praktika, kus kohalik omavalitsus, kasutades ära eneseregulatsiooniõigust, on asunud piirama mandaadi saanud isiku vabadust. Konkreetne näide on ühes kohalikus omavalitsuses juurutamisel, kus mandaadi saanud volinik, kes on kandideerinud linnavolikokku, peab valima osalemise vahel kas osavallakogus või linnavolikogus. Ehk see on töökorraga reguleeritud osa ja niimoodi ka volikogu poolt häälteenamusega kehtestatud. Ma küsin, kas see on teie arvates seadusega kooskõlas, piirata kohalikul tasemel põhiõigust, võttes ära, et kodanik peab või mandaadi saanud isik peab mandaadist loobuma, et osaleda osavallakogu töös.

Suur tänu! Selleks et vastuses mitte eksida, palun võimalust saata see vastus teile kirjalikult. Kolleegid, kes jälgivad seda arutelu rõdult ja kes jälgivad interneti kaudu, on selle küsimuse juba üles tähendanud ja usun, et päeva-paariga saate vastuse.

Tarmo Tamm.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, tänan selle sisuka ettekande eest! Ma küsin võrdse kohtlemise kohta. Nagu me teame, siis seoses koroonaga ei lubata paljudesse kohtadesse inimesi sisse, kui ei ole vastavat tõendit, kas [inimene] on vaktsineeritud või [haiguse] läbi põdenud. Aga on olemas teatud grupp inimesi, keda haiguslikel põhjustel ei tohi vaktsineerida. Kujutage ette, et kui inimene tahab minna teatrisse, kontserdisaali, söögikohta, siis ta peab kogu aeg ostma selle tõendi, mis ei ole sugugi odav. Kas see on võrdne kohtlemine, et need inimesed peavad iga päev tegema täiendavaid kulutusi, et nautida hüvesid ja rõõme, mis on tavapäraselt kõikidele lubatud? See muutub nendele inimestele äärmiselt kulukaks.

Suur tänu, väga õige probleem! Kui see korraldus kehtestati, siis juhtisin sellele ka Vabariigi Valitsuse tähelepanu ja vähemalt osaliselt on see probleem alates 15. septembrist lahendatud. Aga vastuseid oma küsimustele ei leia te mitte asjakohasest üldkorraldusest, vaid jällegi hoopis ühest nurga taga olevast juhendist. Viitega teie küsimusele ma palun valitsusel selle lahendada siiski selgemalt. Tõepoolest, need inimesed, kes terviseseisundi tõttu ei saa vaktsineerida, peavad saama vähemalt – ja kui epidemioloogiline olukord seda nõuab, on siin väga oluline lisandus – tasuta testida. Nii et mingis ulatuses see probleem lahendati, aga mitte terviklikult ja mitte nii, et need inimesed, keda see puudutab, ise ka sellest teavad.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan nende paljude inimeste murede lahendamise eest viimase aasta jooksul! Eks siin saalis on ka samasugused asjad südamel. Eelarve läbipaistvuse ja tervislikel põhjustel vaktsineerimata inimeste kohta on juba küsitud. Ma küsin sotsiaalvaldkonna kohta. Teadupärast tuleks hinnata inimese abivajadust ja pakkuda talle vajalikku tuge vaatamata sellele, kas on ametlikult tegemist erivajadusega, puudega, kas see on määratud tervisesektoris või sotsiaalhoolekandes. Aga need kurvad lood sellest, kuidas teenuse saamise õigus on seotud mingisuguse formaalselt määratud staatusega, on ilmselt jõudnud ka teie lauale. Kas te näete, et on midagi meil seadusandluses, mida tuleks parandada, et inimesed saaksid ikkagi oma vajadusele vastavat abi, mitte alles siis, kui on sobivad linnukesed olemas, näiteks puue määratud? Või on tegemist puhtalt tööprotsessi puudutava küsimusega ja sellega, et ametnikud ei rakenda seda kaalutlusõigust, mis neile antud on?

Suur tänu! Minu teada need ametnikud, kes peavad inimesele tema abivajadust arvestavat abi pakkuma, on mõningaid õigusnormide muudatusi ka taotlenud. Aga peamiselt on küsimus selles, kas kohalik omavalitsus ikka mõistab oma sotsiaalhoolekande seadusejärgset rolli süveneda konkreetse inimese vajadusse, olgu see müravaba eluruum või olgu see teatud puudega lapse lasteaed või koolitee jne, jne, või isiklik abistaja, ja leiab selle parimal mõistlikul viisil.

Loomulikult ei saa keegi eeldada, et tal on isiklik abistaja, näiteks kirjeldustõlk või viipekeeletõlk kaasas mitu korda nädalas igal teatrietendusel ja kinoseansil. Seda loomulikult mitte. Siin on teatud mõistlikkuse piirid. Aga väga sageli jäädakse ilma ka sellest abist, mis oleks näiteks arsti juurde minekuks hädavajalik. Ja seal, mulle tundub, jääb asi riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel kestva vaidluse taha, kuigi Riigikohus õiguskantsleri taotlusel mäletatavasti kinnitas, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on saada aru, mis abi abivajaja vajab, ja seda abi ka pakkuda.

Vaatamata sellele paljud omavalitsused kas ei taha, ei jaksa, ei saa, ei ole harjunud. Neid väga traagilisi lugusid jääb ka möödunud ülevaateaastasse. Näiteks see, et pensionäril paluti oma voodihaiget abikaasat transportida ise kuidagimoodi. Kui vald saatis transpordi, siis [selgus], et voodihaigele sõiduauto ei sobi.

Head kolleegid, küsijaid on palju, proovime oma küsimused mahutada ikka ühe minuti sisse. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Ülle Madise! Te ütlesite, et kõige rohkem kaebusi oli viimase aasta jooksul vaktsineerimisega seotud küsimustes. Aga ma sooviksin teada, kas teie pika karjääri jooksul on mõni valdkond, mis on nii hästi tänu teie sekkumisele reguleeritud, kust ei tule üldse kaebusi. Tahaks nihukest positiivset nooti.

See on hiilgav küsimus. Vaktsineerimist puudutavad kaebused on [olnud] praegu, viimase paari nädala jooksul. Ei saa öelda, et need oleksid olnud möödunud aasta n-ö highlight. Aga näiteks ei ole sellel hooajal olnud ühtegi kaebust, et mõni Abhaasia eestlane oleks ilma jäetud sünnijärgsest kodakondsusest. See õnnestus päris tõhusalt ära lahendada. Leppisime Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga kokku, et seadust tõlgendatakse põhiõigusi ja Eesti Vabariigi sünnijärgseid kodanikke austaval viisil.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rõhutasite oma ettekandes, et seaduslikkuse nõudmine ei ole tarbetu norimine. Seoses kestva pandeemia leviku ja kriisiolukorraga oleme ju kõik kombanud piirangute seadmist ja õiguspärasust. Olete ühes oma pikemas raadiole antud intervjuus nentinud, et tagantjärgi ei olnud teie meelest õigustatud kevadel valitsuse poolt suurte ehitus- ja aianduspoodide sulgemine. Minu küsimus: kas ja kuidas on õiguskantsleril võimalik oma eksperthinnangut täna ja kohe valitsuse istungil anda? Ja veel, millised on olnud COVID-iga seoses keerulisemad olukorrad teie töös? 

Suur tänu! Nii nagu põhiseadus ette näeb, siis ametit puudutavates, sh põhiõiguste piiramist puudutavates küsimustes ma alati Vabariigi Valitsuse ja valitsuskabineti istungil ka sõna võtan ja esitan võimaluse korral seisukohti ka kirjalikult. Samuti, nagu mõnes intervjuus öeldud – ja üldse mitte valitsust hukka mõistes, käib nii eelmise kui praeguse valitsuse kohta, vaid pigem mõistes –, siis väga palju on selle kriisi lahendamist eksiteele suunanud ka avalik arvamus või kujutletav avalik arvamus. Läheks lihtsamalt, kui saaks lähtuda ratsionaalselt, puhtalt epidemioloogiast. Aga tihtipeale ei saa.

Ja siis juhtuvadki sellised olukorrad, kus n-ö laia lauaga pannakse kõik kinni, nii et keset kevadist istutamise-ehitamise aega on korraga hiigelsuured, väga hea õhuvahetusega aianduspoed justkui erilised nakkusohu kandjad. No ei ole. Me näeme riike, kus selliseid ülemääraseid piiranguid ei ole tehtud, aga selle eeldus on see, et kriisi juhivad tõesti eksperdid ja poliitikud saavad näpuga nende peale näidata. Aga kui oodatakse kiiret lahendust poliitikutelt, toimub poliitiline mõõduvõtt, kriisi lahendamisest on saanud päevapoliitiline küsimus, siis on teatud määral populistlik kriisihaldus paratamatu.

Eestis on teistega võrreldes läinud veel üsna hästi. Üsna hästi on läinud, ja jällegi on siin tunda päris tugevat riigimehelikkust meie poliitilisel väljal osalejatelt. Nii kerge käega kui mõnes teises riigis ei ole kriisi lahendamisest tehtud päevapoliitilise punktinoppimise kohta.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Aitäh, proua õiguskantsler, selle aruande eest! Mina küsin kooseluseaduse rakendamise kohta või pigem mitterakendamise kohta. Teie aruandes on hulgaliselt näiteid, kuidas rahvastikuregistrisse ei kanta andmeid kooselulepingu kohta, kuidas välismaalastele ei anta tähtajalist elamisluba, et saaks oma elukaaslase juurde elama asuda, kuidas ei anta eriluba Eestisse tulekuks oma samasoolise partneri juurde jne, jne, jne. Samas te toote [näiteid] hästi palju ka kohtupraktikast, kus kohus tegelikult kõiki neid küsimusi ükshaaval lahendab, väites, et kooseluseaduse rakendusaktide puudumine ei takista välisriigi kodanikuga kooselulepingu sõlmimist ja registripidaja on kohustatud kandma kooselulepingu rahvastikuregistrisse jne, jne. Palun teie kommentaari. Kas sellest olukorrast on mingi väljapääs või me jätkame seda praktikat, et iga indiviid peab pöörduma kohtu poole oma õiguste kaitseks, enne kui poliitikud mingi konsensuse leiavad selles küsimuses?

Aitäh! Kui Riigikogus ei ole piisavat häälteenamust, selleks et need rakendusaktid vastu võtta, siis kahjuks on nende üksikjuhtumite lahendamine kohtus paratamatu. Korduvalt olen öelnud, et minu arvates see, et kooseluseadus võeti vastu ilma täpselt sama häälteenamust nõudvate parandusteta teistes seadustes, vaid üksikud seadused nõudsid koosseisu enamust, viis konfliktide jadani, mis ei tule kasuks mitte kellelegi. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh teile selle ülevaate ja eriti kogu materjali eest, mis on teie kodulehel! See on igal aastal huvitav lugemine. Mina tahan küsida sellel teemal, mis puudutab laste puudeastme määramist. Sotsiaalkindlustusamet on küll oma kodulehel välja pannud dokumendi, mille alusel määratakse puude raskusastme tuvastamise põhialused, need on seal kirjas, aga tegelikult ühtegi seadusandlikku akti, määrust, eelnõu ega seadust ei ole muudetud. Ja see tekitab päris palju segadust. Öelda, et kohalikud omavalitsused peavad hindama abivajadust, on selge, aga väga tihti seda inimest loobitakse riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Uskuge, kohalikud omavalitsused üldjuhul soovivad inimesi väga-väga aidata, aga ka riik suunab raha, mis on mõeldud just sügava ja raske puudeastmega lapsele. Mida teie näete siin lahendusena?

Suur tänu! Ja aitäh teile selle töö eest, mida olete nende probleemide esiletoomisel ja lahendamisel Riigikogus teinud! See koostöö on olnud aastate vältel tõeliselt hea ja ma usun, et paljude inimeste mured on niiviisi lahenenud. Kui sobib, siis jällegi, kolleegid märkisid üles. Minu meelest eilegi tuli meile täpselt samal teemal kaebus, nii et teeme selle asja selgeks. Ja kui on vaja norme muuta, siis ma väga loodan, et Riigikogu leiab vajaliku enamuse ja see asi saab korda.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Austatud õiguskantsler! Ma pöördun korraks tagasi selle sundvaktsineerimise juurde, sellepärast et meil endal õiguses selline legaaldefinitsioon nagu "sundvaktsineerimine" puudub, ja see tekitab segadust. Lihtsalt mõeldes võib ju öelda küll, et sundvaktsineerimine oma olemuselt on see, kui keegi sunniga kinni võetakse ja ära vaktsineeritakse, aga tegelik elu ei ole ju selline. Kui me hakkame mõtlema selle peale, ja juristidena me teame väga hästi, et seadust ja eriti põhiseaduslikke õigusi tõlgendatakse sõnade üldlevinud tähendust arvestavalt, siis tegelikult sundi semantiliselt me saame vaadata, et sund on ka, kui mingi hüve ära võetakse, kui mingist hüvest jäädakse ilma ehk kedagi sunnitakse mingisse teatud olukorda. Palun uuesti, kas te võiksite täpsustada, et olukorras, kus me ei räägi kellegi füüsilisest kinnivõtmisest, vaid me räägime kellegi olukorda sundimisest, siis kuidas seda sundvaktsineerimist ikkagi käsitleda.

Suur tänu! Jah, olen täiesti nõus, et sõnu tasub kasutada selles tähenduses, milles harilikult kasutatakse ja kuidas neid harilikult mõistetakse. Ka oma arvukates vastustes ja seletustes olen ma selgitanud, et näiteks koroonapassinõude ainus ja peamine eesmärk ei tohi olla sisuliselt kaude sundida inimesi vaktsineerima, kui nad ise on sügavalt veendunud, et nad seda ei soovi. Korduvalt olen selgitanud ka seda, et kindlasti on põhimõttelisi vaktsiinivastaseid, aga on ka teised inimesed, kes tõesti vaktsineerida ei saa. Ja on need inimesed, kes on läbi põdenud, kellel on väga palju antikehi, kellele arst ütleb, et hetkel ei ole tarvis [vaktsineerida]. Eestis ka nendele ei anta kahjuks, kuigi antikehade hulk on piisav, koroonapassi isegi väga lühikese tähtajaga. See on jälle üks probleem, mida me püüame lahendada ja taotleda, et sellisel juhul inimene ikkagi pääseks ligi nendele teenustele, kus praegu on koroonapass sisse seatud.

Mida meie ametkond saab öelda? Tegemist on üldkorraldusega, mida saab vaidlustada iga inimene, kes tunneb, et tema õigusi rikuti, üksnes ise. Meie saame selgitada, et ajutise meetmena, nii kaua kui epidemioloogiline olukord seda nõuab, on koroonapassi nõue tõenäoliselt õigustatav alternatiivina sellele, et spordisaalid ja kohvikud pannakse jälle üldse kinni. Selle peale tavaliselt küsitakse meilt, aga kas epidemioloogiline olukord ikka on selline. Siin ei ole midagi parata, meie ei hinda epidemioloogilist olukorda. Kui Terviseamet on öelnud, et meil on hädaolukord, et haiglad peavad hakkama plaanilist ravi piirama ja selle tõttu nemad soovitaks emba-kumba, kas lähikontaktide otsustavat piiramist ja taassulgemisi või siis koroonapassi nõuet, siis sellest õigusriigis tuleb lähtuda. Kui kellelgi on küsimusi Terviseameti pädevuses, sealse personali palkades, motivatsioonis, sõltumatuses, siis need on juba eraldi teemad. Kui peaks olema. Meil ei ole. Meie lähtume sellest, mida nemad ütlevad.

Nii et olen teiega nõus, et see olukord on keeruline. Ühiskonnas on neid ajendeid, mille pärast inimesed üksteise peale pahandavad ja mille tõttu nad tunnevad, et nende riik nendest ei hooli, väga palju juurde tulnud. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! On selline määrus nagu töökeskkonna bioloogilise ohuteguri määramine, milles on öeldud, et vaktsineerida võib tööandja juhul, kui on olemas – rõhutan! – usaldusväärne vaktsiin. Küsisin teie käest ka õiguskomisjonis viitega sellele [määrusele], et praeguste COVID-i vaktsiinide infolehtedel on kirjas, et pole teada erinevaid kõrvalmõjusid lastele, rasedatele jne, jne. Lisasin juurde selle, et selles osas toimuvad alles katsetused ning need lõpevad antud juhul alles kahe aasta pärast. Ehk siis see info on praegu olemas. Minu küsimuse peale, kas see on usaldusväärne või mitte, ütlesite te, et ei tea, te olete jurist. Nüüd ma juhtusin nägema ka seda "Esimest stuudiot", kus te ütlesite, et lisaks õigusalastele teadmistele kogute te ka fakte. Tahaksin teada, kas te kunagi annate hinnangu selle kohta, kas see praegune vaktsiin on usaldusväärne või mitte.

Suur tänu! Aitäh "Esimest stuudiot" vaatamast ja aitäh nende heade küsimuste eest põhiseaduskomisjonis ja muidugi siin saalis. Seda, milline on haiguse või vaktsiini mõju inimese organismile, saavad siiski öelda üksnes arstid, kes on seda ala õppinud ja pikalt praktiseerinud. Meie ametkond peab – ja selles ma olen täiesti veendunud, et jurist ei tohi liikuda läbi elu silmaklappidega – suutma vaadata, mis on selles küsimuses arstide konsensus. Ka arstide hulgas on erinevaid arvamusi. Aga meie paratamatult peame usaldama arstide konsensust. Meie majas sellist võimekust pole, kuigi tõesti meil on olnud väga head nõunikud, kellel on valdkonna teadmised, ja on ka praegu, alates intensiivraviarstidest kuni viroloogia ja biomeditsiini valdkonna väga heade tundjateni välja – nemad on võimelised lugema publikatsioone ja jälgima, mis seal toimub. Aga neid hinnanguid, mille on andnud vastava eriala teadlased, meie loomulikult asendada ei saa. Küll aga kogume väga hoolega materjali ja seda meile saadetakse hästi palju.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Kõigepealt minu tänusõnad, et te mõtlete keskkonnasäästlikult ja 101 paksu raamatu asemel on ilus viide teie aastaülevaatele, mis on väga selge ja digitaalselt kõigile kättesaadav ka kodudes üle Eesti. Minu küsimus puudutab ka võrdset kohtlemist. Kasvõi seesama näide, mida juba kolleeg Eduard Odinets siin tõi, kus PPA takistas inimeste piiriülest kokkusaamist koroonatingimustes, samas võimaldas seda abiellujatele, aga kooselulepingu sõlmijatele ei võimaldanud. Teie sekkumine lahendas olukorra. Ma tahangi teada, kui sageli on seda juhtunud, et teie sekkumise järel on rikkumine ja diskrimineerimine lõpetatud ja kas on siin mingit abi sellest, kui toimub selline ümarlaud. Te tõite näite, kus PPA juhiga kohtudes saite jagu sünnijärgse kodakondsuse kaasusest. Kas selline ametnikele selgitamine võiks aidata kaasa sellele, et näiteks niikaua, kui meil ei ole veel kooseluseaduse rakendusakte vastu võetud,  käituksid ametnikud pöördujatega inimsõbralikult?

Suur tänu! Nagu öeldud, kui me näeme, et on probleem, me saame selle probleemi tuumast aru ja näeme, et seda on võimalik lahendada nii meil kui vastaval ametnikul, siis ilma suurema kärata me selgitame seda positsiooni ja loomulikult ametnik otsustab nii, nagu tema pärast seda kohtumist õigeks peab. Vajadusel on inimesel võimalik minna ka kohtusse.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud õiguskantsler, tänan kõigepealt hea ülevaate eest! Aga ma tulen tagasi 2018. aasta septembri juurde, mil te Riigikogus oma aastaülevaates ütlesite, et korruptsioonivastases seaduses on toimingupiirangud määratletud segaselt ning ei võimalda inimesel täpselt aru saada, kas tema tegu on keelatud või mitte. Veel ütlesite: "Räägime näiteks toimingupiirangute määratlemisest. Pole ju üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte." Ja: "... eeldatakse, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud. [...] Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud." 

Kas te selles osas olete teinud mingi märgukirja õiguskomisjonile või kuhu iganes, et seda teemat hakataks lahendama? Võib-olla mul on midagi jäänud kahe silma vahele.

Suur tänu! Meil oli õiguskomisjonis päris põhjalik arutelu sel teemal, paraku sarnaselt mitmete muude teemadega on see pandeemia ajal jäänud mõnevõrra soiku ja lahenenud ei ole. Nii et väga õige tähelepanu juhtimine. Loodan väga, et taastuvad silmast silma kohtumised ja koosolekud ning siis on võimalik üheskoos neid norme vaadata.

Tookord õiguskomisjoni arutelul prokuratuur püüdis siiski veenda, et need sätted on piisavad. Meie ametkond jäi endale kindlaks, et kohe kindlasti ei ole. Ja kui küsimus on nii tähtsas asjas nagu korruptsioon, siis siin ei tohi ka tekitada avalikkuses tunnet, et oh, see on tühiasi. Korruptsioon ei ole tühiasi.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud õiguskantsler! Looduskaitse on täna jõudnud põhimõttelisse ummikusse, on muutunud formaalseks ja see väljendub eelkõige keeldude kehtestamises, mis ei paranda kaitstava objekti tegelikku olukorda. Piirangute kehtestamisel sotsiaal-majanduslikud analüüsid tihti puuduvad või on ääretult piiratud mahus tehtud. Minu meelest hea näide on tänavused kevadsuvised raied või ka Alutaguse looduskaitseala ümber toimuv. Mida te soovitate valitsusele, kes tegelikult looduskaitsepoliitikat ellu viib, ja ka inimestele oma õiguste kaitseks?

Suur tänu! Minul on lihtne soovitada, mina ei lähe valimistele. Mina soovitaks julgust. Linnamäe paisuga on sama lugu.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler, tänan teid hea ettekande eest! Mulle jäi kõrva üks kena väljend nagu "uksest välja menetlemine", mida ma olen ka ise täheldanud päris palju meie riigiasutustes. Tahtsin küsida, kas te olete täheldanud oma töös viimaste aastate jooksul selle tendentsi suurenemist. Kui inimene oma murega erinevate ametiasutuste poole pöördub, siis mulle vähemalt tundub nii, et üsna kergekäeliselt menetletakse inimene uksest välja ja öeldakse, et kui teile midagi ei meeldi või tahate vaidlustada, siis palun pöörduge kohtu poole. Kas teie tööstatistika näitab seda, ja kui näitab, siis mida me peaksime ette võtma, et seda tendentsi pidama saada ja võib-olla tagasi pöörata?

Suur tänu! Minu meelest see olukord ei ole läinud hullemaks, aga kahjuks ei ole läinud ka oluliselt paremaks. Ma arvan, et kõikides valitsemisalades, jällegi, alates tippjuhtidest, ka meie ametkonnas, lihtsalt järjekindlalt tuleb seda mõtteviisi inimesteni viia, et needsamad nn eesliiniametnikud on Eesti riigi nägu. See on see koht, kus inimene kohtub riigiga, ja kui see nägu on väga kole, siis inimene pettub oma riigis.

Nii et tegelikult riik peaks alati olema lahke ja sisuline. Ja absoluutselt iga ametnik, kes kellegi probleemi lahendab, olgu see metsaraiumise teatise või loa andmine või ettekirjutus mõne paisu lammutamiseks, või vastupidi, püsti jätmiseks, siis tegelikult ta peab arvestama, et inimene peab saama aru, miks selline ettekirjutus tehti ja seisukoht võeti, inimene peab saama aru, et ka temal on seal oma roll, et teda on ära kuulatud, talle on seletatud, tema suhtes ei olda ülbe ja ametnikul ei ole ükskõik, mis temast saab. Nii et seda mõtteviisi tuleb lihtsalt samm-sammult, järjekindlalt juurutada, ega siin teist viisi ei ole. Kahjuks ükski seadus siin ei aita.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus viitasite valitsuse töökorraldusele viiruse ajal, et valitsus teeb korraldusi, mida siis vastavalt teie kas [vaidlustate], ja mõnikord teie ei saa vaidlustada, vaid asjaosaline ise. Aga mul on küsimus üldse võimu tsentraliseerimise ja praeguste tendentside kohta, kus mulle tundub, et mitte ainult parlamendi võim ei vähene, vaid ka osade ministeeriumide võim liigub järjest rohkem Riigikantseleisse.

Konkreetne küsimus puudutab seda, et kantslerite vabastamine minu teada on varem olnud ministri ettepanekul. Seekord otsustas riigisekretär helistada kantslerile peaministri palvel ja ta töölt vabastada. Kas tegemist on õiguspärase tegevusega, ja kuidas te seda telefoniõiguse kasutamist kommenteerite?

Aitäh! Katsun hoida seda joont, et kui ei ole asjaolusid selgeks teinud, siis niivõrd olulise kogu ees arvama ei kipu. Nii et kui seal tundub olevat kellegi õiguste rikkumine, siis väga paluks, et see inimene, või piisab ka teie märguandest, pöörduks. Kui me ei saa ise lahendada või selgust luua, siis me saame vähemalt soovitada, mida teha. 

Piirangud, millele viitasite, on enamasti kehtestatud üldkorraldusega, mis on Eesti õiguskorras küllalt uus nähtus. Välja näeb nagu seadus, aga vaidlustada saab igaüks ainult iseenda jagu. Ja kui kunagi aasta või kahe pärast võib-olla õiguse saab, siis täpselt enda jao, ainult et siis pole sellest mingit kasu. Nii et oma olemuselt on tegemist kindlasti aktidega, mida väljaspool eriolukorda peaks vastu võtma minu arvates Riigikogu ja sel juhul on tagatud ka põhiseaduslikkuse järelevalve avalikes huvides. Eriolukorra ajal loomulikult on olukord teine, siis peabki olema valitsuse ja peaministri keskne kiire juhtimine, nii et seal on see lugu hoopis teine.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Suur tänu teile selle ettekande eest ja eelkõige selle töö eest, mida teie ise teete ja teie õiguskantsleri büroo teeb, ma ütleks, riigi usaldusväärsuse tagamisel, mitte ainult inimeste õiguste kaitsmisel! Tõepoolest, väga palju häid asju on tuua välja. Aga ma küsiksin ühe asja kohta, millele te ise viitasite. Praegu on tekkinud olukord, kus on väga palju väärtuskonflikte Eesti ühiskonnas. Teil nagu on koroona ajal või ka, ma ütleksin niimoodi, nagu ABIS-e arutamisel kevadel tekkinud selline olukord, kus te ei pea mitte ainult vaatama, kas põhiseaduslikke väärtusi kaitstakse, vaid tekib selline kaalutlemise koht, kus on individuaalsed õigused ühel pool ja teisel pool ühishüve või, ütleme, sellised kollektiivsed õigused või ka selline valik nende vahel. Olgu selleks julgeolek ja privaatsus, te olete ise kirjutanud isikuandmete kogumisest ja nende hoidmisest, samal ajal inimeste huvist julgeoleku vastu. (Juhataja helistab kella.) Ja sama asi on vaktsineerimisega. Mu küsimus oleks selline. Te olete palju öelnud, et tulebki arutada, kuidas niisugune konflikt individuaalsete õiguste ja kollektiivsete hüvede vahel laheneks. Aga kes ja kus peaks seda arutama?

Suur tänu! Juhul kui asuks neid otsuseid langetama Riigikogu, siis esimene koht, kus seda arutada, olekski see saal siin, ja sellest tõukudes loomulikult siis ka avalik arutelu. Kindlasti analüüsib just selles võtmes kõiki võimalikke olukordi, otsuseid, ka piiranguid meie ametkond. See ongi see nn proportsionaalsuse test, et ühelt poolt on ühised hüved, näiteks rahvatervise kaitse, julgeolek, avalik kord, ja teisel kaalukausil on näiteks ettevõtlusvabadus, privaatsus jne. Seal, kus niisugust tõsist konflikti ei ole, ei olegi tegelikult õigusnormi vaja. See muudabki otsustamise raskeks ja väga huvitavaks, et õigusnormi ongi üldiselt tarvis seal, kus huvid on vastandlikud. Ja arusaam sellest, mis on konkreetsel juhul õige, kus on see tasakaalupunkt üldise hüve ja inimese enda huvide, õiguste, vabaduste vahel, selle otsuse saabki teha rahvaesindus, parlament kaalumise tulemusel. Sageli on küsimus õigluses ja see õigluse küsimus otsustatakse lõpuks valimistel. Nii et seda, et oleks näiteks meie ametkond unustanud igaühe õiguse tervise kaitsele, seda pole olnud.

Aga teil on täiesti õigus, et ühiskond on muutunud kuidagi väga palju haavunumaks, ärritunumaks ja ühiskonnas jooksevad sellised lõhed, mida varem ei olnud, väga kummalistest kohtadest, ja inimesed on väga kurjad üksteise vastu. See avaldub ka meie seisukohtade lugemises, nii et küllap tuleb kõvasti tööd teha, et paremini kirjutada. Igaüks hakkab lugema või kuulama seisukohta oma positsioonilt ja kui esimene lause ei ole see, mida tema ootas, siis edasi ei loeta, siis on seisukoht juba klaar.

Kui me näiteks ütleme, et vastavalt Eesti Vabariigi seadustele esimese klassi lapsevanemate koosolekult ega aktuselt ei tohi ära ajada lapsevanemaid, kellel pole koroonapassi, siis sellest lausest ei järeldu, et kool ei pea tagama tervisekaitset. Umbes kolmandas lauses ütleme, et kool peab tagama tervisekaitse. Sellest ei järeldu, et keegi oleks vaktsineerimise vastane või pooldaja. Meie ei saa võtta seda seisukohta, et me oleme poolt või me oleme vastu. Aga seda väga palju oodatakse. Ja vaat see on ohtlik tendents, et ka sõltumatult põhiseaduslikult institutsioonilt väga palju rohkem inimesi kui varem ootab seda, et võtaks poliitilise positsiooni. Me ei tohi seda teha, me ei saa seda teha.

Ja ühte ja samasse lausesse ei ole võimalik mahutada kahte: et Eesti Vabariigis ravi ja vaktsineerimine põhineb vabal tahtel, ja et on üksikud, kohtulikult kontrollitavad erandid, kus näiteks töötamise eeldusena tohib teatud tervisekontrolli või vaktsineerimist nõuda. Neid kahte ei saa panna ühte lausesse. Aga selle esimese lause pealt inimesed, kes on alati õigusriiki ja liberaalseid väärtusi kalliks pidanud, süüdistavad vaktsineerimisvastasuses. Ja kui tõsta esikohale see teine, siis jälle need, kes praegu demokraatlikule ühiskonnale kohaselt kaitsevad nende inimeste huve, kes mingil põhjusel kõhklevad või ei soovi vaktsineerida – ka need inimesed peavad terves ühiskonnas olemas olema, neid ei tohi halvustada –, jälle loevad seda esimest lauset ega jõua selle teiseni.

Nii et tõsi on, et väärtuskonflikte on väga palju rohkem ja eks õiguskantsleri töö on selle võrra keerulisem. Aga kurta pole midagi, tuleb osata lihtsalt paremini.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler! Meil käib süsteemne valeinfo levitamine vaktsineerimise teemal. Seda õhutatakse võõrriiklikult, õhutatakse erakondlikult. Selle õhutamise tulemusena inimesed reaalselt surevad, kannavad materiaalset kahju. Üks kõige aktiivsemaid valeinfo levitajaid, selle kohta on kirjalikke tõendeid väga palju, küsis teilt küsimuse vaktsiinide kahjulikkuse kohta. Teie ütlesite, et see pole teie hinnata, vaid teie usute arstide konsensust. Öelge, kas te oma juriidilist puhtust oleksite kuidagi määrinud, kui te oleksite selle lause lõpetanud ja öelnud ka seda, milline see arstide konsensus on, mida te austate. Kas sellest oleks olnud abi või oleks teie sõltumatust kuidagi riivatud?

Suur tänu! No näed, tekibki võimalus oma tööd paremini teha. Sõltumatust see kindlasti ei riiva ja kirjalikes seisukohtades me ka esitame vajadusel viited asjaomastele teadusuuringutele või seisukohtadele, nii et saab ise järele vaadata. Praegusel hetkel arstide konsensus ja sellel põhinevad Vabariigi Valitsuse otsused ütlevad seda, et vaktsiinide võimalikud kõrvaltoimed on oluliselt väiksemaks riskiks inimese tervisele, väga oluliselt väiksemaks riskiks, kui see kasu, mis saavutatakse sellega, et vaktsineeritud inimeste tõenäosus haigestuda, ja haigestuda raskelt, on oluliselt madalam kui vaktsineerimata inimestel. Nii et seda ikka ütleme. Ja suur tänu! Alati, kui on mõtteid, kuidas paremini esineda, siis kuulan väga tähelepanelikult.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Peaminister armastab meil rääkida õigusriigist, kui talle tuua näiteid inimeste põhiõiguste riivest Eesti Vabariigis. Et kui keegi tunneb, et tema õigusi on rikutud, on tal alati võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Ometi tõsteti just äsja kohtusse pöördumise riigilõive ja kohtus käimine on nii kalliks muutunud, et tavainimesed oma õigusi kohtutes enam ammu jalule seada ei saa. Mida te neile inimestele soovitate?

Teiseks. Teie kõnes oli teemaks valimispropaganda koolides ja te olite selles suhtes üsna leebe. Aga kuidas suhtute konkreetsesse juhtumisse, kus gümnaasiumiõpetaja oma ainetunnis küsis õpilastelt, kes lähevad oktoobris valima, ja jagas neile siis tunnis Reformierakonna materjale ja nänni? Kas see on õiguspärane? Kuidas tagada sellisel puhul haridusasutustes ka erakondade osas võrdset kohtlemist?

Suur tänu! Väga hea küsimus väga õigel ajal. Katsume siis ka neid vastuseid laiemalt tiražeerida. Ei õpetaja, direktor ega ükski teine koolitöötaja ei tohi jagada mitte ühegi erakonna valimismaterjale ega teha ühegi erakonna kasuks ega kahjuks propagandat. Kui on sellised juhtumid, siis nendest tuleb teada anda ja nendele tuleb reageerida.

Minu sissejuhatavates sõnades oli jutt sellest, et ka õpilastes ei tohi tekitada tunnet, et need inimesed, kes on valmis kandideerima, võtma vastutust kas kohaliku kogukonna või riigi elu eest, mis minu arvates ei ole lihtne töö, mis on väga austusväärne töö, need inimesed on justkui määritud või ohtlikud. Ei ole. Meil ei ole ükski erakond keelatud, loetud põhiseadusvastaseks. Kõik on seaduslikud erakonnad. Otse loomulikult, need inimesed, kes kandideerivad, peaksid olema ka koolis või noortekeskuses toimuvatele valimiskampaania üritustele teretulnud, aga seal tõesti tuleb pakkuda kõikidele võrdseid võimalusi.

Nii nagu ka rõhutasin, siis mitte ühestki haridusasutusest ega noortekeskusest ei tohiks kujuneda ühegi erakonna või valimisliidu propagandastaap. Aga samal ajal tõesti ei ole õige õpilastele sugereerida, et kõik inimesed, kes on poliitikas tegevad või kes kuhugi kandideerivad, on justkui ohtlikud ja mina olen nendest parem. Ei ole. Vastupidi, õpilastele tuleb seletada, et alates oma kohalikust kogukonnast, kui sa tahad, et sinu õdedel-vendadel ja sul endal oleks kuskil olla, et koolitee oleks turvaline, et keegi seda kuulaks, mis sind huvitab, sa pead ka ise kandideerima, kui sa tunned, et sul selleks jaksu on.

Lõivude küsimus – väga õige. Ka siin tuli kaebus sisse, kolleegid vaatavad ja kui sobib, siis jällegi jagame seda vastust, mis me kaebajale saadame kirjalikult. Seda on ka Riigikohus korduvalt vaadanud ja õiguskantsler on ka korduvalt vaidlustanud, et liiga kõrged lõivud tõepoolest võivad pärssida inimese põhiseadusliku õiguse ehk kohtusse pöördumise õiguse kasutamist ja see on lubamatu.

Merry Aart, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud õiguskantsler! Ma väga tänan ettekande eest, eriti selle osa eest, mis puudutab ametnikke ja nende käitumist. Näen päevast päeva tõepoolest, kuidas riigi mõtlematu käitumine viib inimesed maapiirkondadest ära ja see on kurb. Aga vahel mulle tundub, et ametnik ei saagi olla inimesega sõbralik, sest siis tuleb ametniku kontroll, olgu ta siis Riigikontroll või mõni muu kontroll, ajab lahtrites linnukesi taga ja sellele võib järgneda ametniku karistamine.

Ma olen väga nõus, et meie mõttemaailm on muutunud selles suhtes ja see tuleneb tõepoolest juhtimisvigadest, eriti riigi tasandil. Ma küsiksin teie käest, teil on suur kogemus, väga palju kokkupuuteid sellega: kuidas me saaksime seda mõttemaailma hakata muutma? Kust alustada või mida teha, et seda protsessi pöörata natuke teisele poole? On tõepoolest siiralt kurb, kui noored inimesed ütlevad, et nad ei tule Eestisse tagasi mitte sellepärast, et palk on väike, vaid sellepärast, et Eesti riik ei oska nendest lugu pidada.

Suur tänu! Eks me ühiselt seda mõtteviisi saame muuta. Selleks on erinevaid viise. Meie neid kaebusi lahendades, kohtadel käies. Väga hea tähelepanek oli järelevalvega seoses. Võib-olla sinna saame ka meie rohkem tähelepanu suunata. Me PRIA-t ju tegelikult vaatame selle nurga alt, aga tõesti seal annaks teha rohkem. See usk, et kui linnuke on tehtud õigesse lahtrisse ja digitaalsed paberid kaasajal on õiges kaustas, siis järelikult lahendus on õige.

Näiteks maal, kus on ka päikesepaneele, ei saa mitte mingil juhul olla õigust põllumajandustoetustele, kuivõrd seal justkui ei saaks midagi põllumajanduslikku teha. Tegelikult näiteks lambaid kasvatada saab, ja see pole ainus. Mitte mingit alust ei ole neid maid jätta toetuskõlblike maade hulgast välja. Aga see on õige, et me peame minema vaatama, kuidas asjasse suhtuvad kontrollid. Nii et aitäh selle mõtte eest, teeme teoks!

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Minu küsimus puudutab meil aastaid tagasi ka jutuks olnud rahvuskaaslaste probleemi. Sellele üks elegantne vihje juba oli, see vist puudutas Abhaasia eestlasi. Tegelikult on see teema muidugi väga palju laiem kui ainult Abhaasia eestlased: Siberi eestlased, Kaug-Ida eestlased. Ja nende arv, kui nende järglaste peale vaadata, on lausa hirmuäratavalt suur. Loomulikult on nendega suhtlemisel ka teatud julgeolekuriskid jne, jne, jne.

Veel on oluline, et on olnud aeg, kus vahepeal õigusliku reguleerimise asemel ka Eesti riik tegeles natukene susserdamisega. Mind huvitab teie hinnang praegu. Kas praeguseks hetkeks võiks selles valdkonnas seaduse teooria ja seaduse praktika olla normaalses tasakaalus või peaks Riigikogu või mõni muu institutsioon selles osas veel pingutama? Selliseid võib-olla oskamatusest tingitud hääli ja probleeme me muidugi kuuleme veel.

Suur tänu! Kui mälu ei peta, siis sellest teemast tehti üks kohtulahend, mis avarama käsitluse välistas. Head kolleegid kontrollivad järele ja kui sobib, siis arutame omavahel ja nende Riigikogu liikmetega, kellele see veel huvi pakub.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus on ligipääsetavuse ja kohaliku omavalitsuse seostest. Üks üldine küsimus on selline: kuidas teie hinnangul kohalikud omavalitsused praegu ligipääsetavuse parandamisega toime tulevad? Eks teema on muidugi laiem. Näiteks ka siin majas teie suurepärast ettekannet ja olulistele küsimustele vastamist ei transleerita üle viipekeelde. See on häiriv.

Aga nüüd asja juurde. Kohalikel omavalitsustel on oma territooriumil suur võim asju korraldada, sh seada ligipääsuservituute vajalikele objektidele. Nüüd ongi küsimus, kas need servituudid ise peaksid ka mingitele ligipääsetavuse nõuetele vastama. Näiteks et eakad inimesed saaksid ka künklikust maastikust või luidetest läbi. Ühel konkreetsel juhul kohalik omavalitsus soovitas eakal inimesel, 85-aastasel inimesel, randa pääsu asemel, kus ta eluaeg on käinud, hoopis avalikku randa kasutada. Kuidas teie hinnangul on, kas kohalikud omavalitsused peaksid jälgima ka sellisel juhul ligipääsetavuse nõudeid?

Suur tänu! Jah, ka kõik linnad ja vallad peavad järgima ligipääsetavuse nõudeid. Kui on kuskil märgata, et neid ei ole järgitud, olgu küsimus veebilehe kasutatavuses, näiteks kehvema nägemisega inimesele või pimedale, või olgu küsimus tekstide subtitreerimises või viipekeeletõlkes või siis tõesti füüsiliste barjääride mittekaotamises või suisa loomises, siis nendega tasub meile pöörduda. Tihtipeale on asi teadmatuses ja seda tuleb ausalt öeldes ette isegi Tallinna linnas.

Meie töömajast mitte kaugel rajati Tallinna linna infopunkti juurde kaldteed ja kui seda ehitati, küll meie imestasime. Meil oli üks kolleeg, kes oli ratastoolis, ja ta talvel meie inimestele näitas või täpsemini lubas ratastooliga proovida, kuidas on [kaldteed kasutada]. Meie vaatasime, et hämmastav, see on nii kitsas ja ühtegi barjääri ka ei ole, et see peab olema ikka maailmameister ratastoolisõidus, kes siit üldse üles julgeb sõita. Ja kaksikute käruga ka ei saa [üles] ja palju selliseid asju. Ja siis imestasime. Aga pikalt ei pidanud imestama, ehitati ümber. Aga [juhtub] isegi Tallinnas.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja, aitäh tubli töö eest ja toetuse eest, et tegevuspõhise eelarve peaks prügikasti saatma. Aga kuidas? Põhiküsimus on see, millega ma nädalavahetusel ja reedel olin sunnitud tegelema, et tuleb välja, et testida, mis on [teatud kohtade külastamise] eelduseks neile, kes ei ole vaktsineeritud, [nad] peavad selle testimise võimaluse saama, ei ole samal päeval võimalik isegi Tallinna linnas, maakonnalinnadest rääkimata. Tuleb enne kirja panna ja siis tuleb maksta selle eest kusagil, selle elu ja õiguse eest 48 tunniks, umbes sadakond eurot. Minu küsimus on see, kas see peab olema nii vaevaline. Mina ise olen vaktsineeritud. Aga inimene, kes mu poole pöördus, et [tal oleks] eluõigus käia näiteks kinos, teatris, kohvikus, [peab] ostma endale eluõiguse 48 tunniks 100 euroga. Kas see on normaalne, et niimoodi vintsutatakse inimesi?

Inimeste vintsutamine ei ole normaalne, paljud kohad lubavad ja aktsepteerivad tegelikult ka kiirteste. Ja nagu öeldud, need inimesed, kes ei saa vaktsineerida, peaksid saama tasuta testida seal, kus see on põhjendatud, mitte lihtsalt niisama. Väga loodaks seda edasi ajada. Lisaks ka seda, et kellel on antikehad tegelikult olemas, nendel oleks samuti võimalik koroonapass saada.

Mida meie ametkond saab teha, ongi rõhutada seda, et sedalaadi kitsendused saavad olla üksnes ajutised ja kesta üksnes seni, kuni see on epidemioloogiliselt nõutav. Seda, mis on epidemioloogiliselt nõutav, peavad otsustama epidemioloogid, seda ei saa meie teha. Me saame lähtuda üksnes sellest, kas Terviseameti arvates on hädaolukord või ei ole. Praegu on.

Kui Tallinnas võib-olla tõesti tundub, ja teil on väga õigus, ka Tallinnas ei saa otsekohe testida ja kõikidel ei ole selleks raha, ei maksa nii ülbe olla, et 50-eurone või siis kahe testi puhul 100-eurone väljaminek on igale perele jõukohane, enamikule Eestis ju ei ole – tegelikult kõige hullemas olukorras on need, kes on ääremaadel. Nendel tõesti pole mingisugust lootust. Üks sellesisuline kirjavahetus Sotsiaalministeeriumiga mäletatavasti jõudis ka meediasse. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh ülevaate ja tehtud töö eest! Mina küsiksin kohalike omavalitsuste valimistega seotud teemadel. Võib-olla on teie praktikas esinenud selliseid juhtumeid ja oskate anda hinnangut. Ma ei tea, kas kirjeldan olukorda? Ühes Harjumaa omavalitsuses X, nimetame seda hüpoteetiliselt, on valimised tulemas, kandidaadid soovivad teha välireklaami, tutvustada ennast ja vallavalitsus väljastab reklaamilubasid. Aga reklaamilubadel on täiendav punkt, et reklaamidel ei tohi olla otsest ega kaudset viidet poliitilistele ühendustele, erakondadele ega poliitilistele seisukohtadele. Kas sellise tsensuuri kehtestamine omavalitsuse territooriumil on teie hinnangul seaduslik, see, et valitsev vallavõim sisuliselt keelab konkureeriva teavitustegevuse?

Suur tänu! Teie lahkel loal võtaks selle küsimuse töösse ja kolleegid täpsustavad, kus see täpselt oli. Esmapilgul öeldes valimiste vabaduse põhimõtted ja valimiste aususe põhimõtted tähendavad seda, et piltlikult öeldes ei tohi kaikaid vastaskandidaadile avalikku võimu kasutades kodaraisse loopida. Aga teeme asjaolud selgeks ja siis saab anda hinnangu. Suur aitäh seda probleemi esile toomast!

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Ma tuletan meelde põhiseaduse § 18, kus on kirjas, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Minu meelest olete te olnud küllaltki leige selles olukorras, kui isegi Brežnevi ajal ei olnud pirukaostmise piirangut putkadest või kohvikutest, aga nüüd meil on pirukaapartheid, kus osad saavad pirukat osta ja osad ei saa ja väga kõhnade teaduslike põhjendustega.

Ma toon ainult ühe näite selle kinnituseks, et asjad ei ole kuigi selged. Kui veel märtsis räägib teaduskoja juht Irja Lutsar, et on leidnud kinnitust, et AstraZeneca vaktsiinil on seos ühe kindla, trombe tekitava sündroomiga ning kuni täpsema info selgumiseni peatab riik AstraZeneca vaktsiini kasutamise alla 60-aastastel, siis see näitab, et protsess käib nende teemade osas. Kas de facto sundvaktsineerimised ikkagi ei piirne sellesama inimeste meditsiinikatsetele allutamisega?

Suur tänu! Pirukat osta õnneks siiski saab, aga ma saan teie küsimuse asetusest täiesti aru. Põhiseaduse §-ga 18 on kooskõlas võlaõigusseadus, mis ütleb, et ravi ja vaktsineerimine on vabatahtlik. Ma ei läheks kaasa küsimusega sellest, kas tegemist on ravimikatsetusega. Vaktsineerimine on vabatahtlik, ja nagu eelnevalt selgitatud, siis väga erandlikel juhtudel tööohutuse ja töötervishoiu raames on võimalik nõuda nii tervisekontrolle kui vaktsineerimist, kui midagi muud üle ei jää ja seda kontrollib kohus.

Nüüd, küsimus sellest, kas koroonapass, mida paljud riigid kasutavad nii reisimise eeldusena kui ka tõesti selleks, et inimene saaks käia kinos, teatris, kontserdil, väljas söömas, on kooskõlas vaktsineerimise vabaduse põhimõttega. Meie vastus küsijatele on olnud, et jah, kui see on ajutine, epidemioloogiliselt möödapääsmatult vajalik meede, alternatiiv sellele, et kõik need kohad pannakse uuesti kõikidele kinni. Epidemioloogilisi otsuseid, nagu selgitatud, ei tee meie. Tööjaotus on ühiskonna edu alus ja epidemioloogia küsimustes peab otsuseid langetama Terviseamet, ja selles peaksid sõna võtma avalikult ennekõike epidemioloogid.

Nii et kahjuks paremat vastust teile anda ei ole. Tegemist on Vabariigi Valitsuse üldkorraldusega, mida õiguskantsler, isegi kui mõne nurga alt, kasvõi mõnes piirkonnas tegelikult tahaks vaidlustada ja võib-olla suudaks seda ka edukalt teha põhiseaduse järelevalves, seda teha ei saa. See näeb välja nagu seadus, aga vaidlustama peab igaüks iseenda eest. Ja võib-olla mõne aasta pärast tuleb vastus ka.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua õiguskantsler, tänan ka sisuka ettekande eest! Ma jätkaksin küsimusega sealt, kus kolleeg Ruuben Kaalepil pooleli jäi. Te mainisite seda, et riskianalüüs võib teatud juhtudel ka tavaolukorras ilma mingi eriõigusliku korrata üles kaaluda teatud põhiseaduslikke õigusi. Siis kerkib ju küsimus selle riskianalüüsi adekvaatsusest.

Ma täiesti mõistan, et kui näiteks Sotsiaalministeerium kehtestaks riskianalüüsi järgi vaktsineerimisnõude kõigile hooldekodude töötajatele sajaprotsendiliselt, kuna nakatumine tähendaks seal võib-olla paljudele elanikele lihtsalt surma, siis kaitseväe juhataja riskianalüüsi suhtes ma küsiksin seda, et kui haiglasse on seni sattunud ainult üks kaitseväelane terve selle pandeemia jooksul ja me näeme ka seda, et käimasolevatele sõdadele sellel pandeemial praktiliselt mingit mõju ei ole – Armeenia ja Aserbaidžaan pidasid Mägi-Karabahhis sõja, Taliban võttis ära Afganistani –, kas siis kohus peab hakkama pärast otsustama selle riskianalüüsi adekvaatsuse üle?

Tänan! Paraku see täpselt nii on, et kui tõepoolest mõni tegevväelane vabastatakse ametist selle tõttu, et ta ei ole vaktsineeritud, ja viidatakse riskianalüüsile, mis näitab, et tema vaktsineerimine oleks hädavajalik ja sellel ei ole mingisuguseid alternatiive, siis praeguses õiguslikus olukorras on tõesti tema ainus kaitsetee minna kohtusse ja paluda see riskianalüüs üle vaadata.

Meie majas on olnud küsimus suvel seoses ajateenijate väljalubadega ehk tsivilistide keeli võimalusega minna pere ja sõbranna ja sõprade juurde. Et kas seal on põhjendatud see, et vaktsineerimata ja läbipõdemata ajateenija saab väljaloale harvem kui vaktsineeritud ajateenija. Selgitasime, et kuna ajateenistus on küllalt lühike aeg ja sellega tuleb tagada väljaõpe, on mõistetav, et kaitsevägi ei saa riskida olukorraga, kus korduvalt ja korduvalt on ajateenija lähikontaktsena mitu nädalat karantiinis kas siis väljaspool, ei tulegi väeossa tagasi, või siis väeosas. Seal on see mõistetav.

Kui nüüd läheme tegevteenistujate juurde, siis olen ka selgitanud, et siin tuleb siiski eristada, mis tööd nad teevad, kui suur on kokkupuude teistega ja milline lünk jääb siis, kui nad on lähikontaktsena karantiinis. Kindlasti ei saa see olla mugavusvalik ja kindlasti ei saa see olla midagi, mille ainus mõte on sundida vaktsineerima.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Umbes nädal aega tagasi, 14. septembril võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles muu hulgas öeldakse, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik mis tahes siseriikliku õiguse, sh põhiseaduslike sätete suhtes. Eesti saadikutest hääletas selle vastu ainult Jaak Madison, EKRE esindaja. Kõik ülejäänud erakondade esindajad olid sellega nõus. Kui me astusime Euroopa Liitu, siis Eesti deklareeris, et meie põhiseaduse aluspõhimõtted on ülimuslikud, ja see sätestati eraldi ka meie põhiseaduses. 2013. aastal ütles Riigikohtu esimees Märt Rask, et arvestades Euroopa Liidu föderaliseerumise suundumusi ja senist õiguste ja suveräänsuse loovutamist Euroopa Liidule, on see mandaat ammendunud ja edasiste õiguste loovutamisel peaks küsima rahvalt uut mandaati. Mis siis nüüd on ülimuslik, kas meie põhiseadus või Euroopa Liidu tahe? Kuidas me peaksime sellises olukorras käituma?

Suur tänu! Kuivõrd tegemist ei olnud välislepinguga, millega täiendataks Euroopa Liidus koostegutsemise tingimusi, siis minu arvates on täiesti selge, et kehtib Eestis rahvahääletusel vastu võetud säte, mis ütleb, et Eesti saab osaleda Euroopa Liidus, arvestades meie oma põhiseaduse aluspõhimõtteid. Nii et siin ma niisugust praktilist ohtu ei näe, küllap on tegemist poliitiliselt olulise muudatusega.

Hea õiguskantsler! Riigikogu liikmete küsimused teile on otsa saanud. Tänan! Nüüd läheb Riigikogu edasi läbirääkimistega ja läbirääkimistel saavad sõna võtta, meenutan, fraktsioonide esindajad. Alustab keskfraktsiooni nimel Marek Jürgenson. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid, kes on veel siia saali jäänud! Tänan õiguskantslerit loomulikult põhjaliku ettekande eest. Tõepoolest, võib ette kujutada, kui palju igapäevaselt probleemkirju, kaebusi ja küsimusi Õiguskantsleri Kantseleisse laekub. Soovin Keskerakonna fraktsiooni poolt jõudu sisukate vastuste koostamisel ja lahenduste leidmisel.

Õiguskantsleri töö on põhiseadusliku institutsioonina küll iseseisev ja sõltumatu, kuid põhiõiguste kaitse küsimustes paljuski külgnev ka õigusemõistmisega. Ilmselt on paljud saalisolijad ja ülekande jälgijad seisukohal, et meie kohtute menetlusprotsessid on ebamõistlikult kallid ja aeganõudvad. See aga riivab igaühe põhiõigust kohtulikule kaitsele, mis on sätestatud meie põhiseaduse §-s 15.

Olukorra on teinud keerulisemaks ka COVID-19 pandeemia, mis on protsesse veelgi venitanud ja kohtute töökoormust oluliselt suurendanud, sest tulenevalt vahepealsest majanduslangusest on pooleli hulk nn ellujäämisvaidlusi, mis on tingitud viirusest tulenevatest koondamistest ja makseraskustesse sattumisest. Samuti võib arvata, et lisandub maksuvaidlusi ning sagenevad varavastased süüteod. Ei pea olema asjatundja mõistmaks, et asjade kuhjumine kahandab efektiivsust ja otsuste kvaliteeti.

Õigusemõistmise pikemaajalise tõhustamise parandamiseks saab oma panuse anda ka Riigikogu ehk meie siin. Varsti jõuab parlamenti järgmise aasta riigieelarve eelnõu ja saadikutel on võimalus seista selle eest, et kohtutele eraldataks töö tõhustamiseks täiendavaid vahendeid. On ka teine võimalus: seadusandjana saab Riigikogu panustada, et kohtuasjad ei kuhjuks, samuti saame suurema õigusselguse kaudu õigusloomes panustada vaidluste ennetamisse. Tõhustada ja lihtsustada saaks maksejõuetusmenetlust, eelkõige lühendada oluliselt võlgadest vabastamise korda. Samuti tuleks kaaluda miinimumelatise regulatsiooni muutmist, töötada välja paindlikum elatise arvestamise metoodika, millega lihtsustada elatisabisüsteemi ja võimaldada selle andmist juba enne kohtusse pöördumist.

Kohtuasjade jagamine tuleks teha paindlikumaks, loobuda kohtumenetlust pärssivatest ja ebamõistlikest tähtaegadest, anda digitaalsele kohtutoimikule õiguslik jõud, laiendada kirjaliku menetluse lubatavust ning reguleerida videoistungi korraldamist seaduses. Möödunud talvel kasutasime pandeemia tingimustes aktiivselt videoistungite võimalust Riigikogu täisistungitel ja see toimis päris hästi. Õiguskomisjoni esimehena teen ettepaneku rakendada täiendavaid seaduslikke meetmeid suuliste istungite osakaalu vähendamiseks ja elektrooniliste vahendite kaudu istungite kasutamise võimaluste laiendamiseks.

Loomulikult tuleb leida mõistlik tasakaal virtuaalse ja suulise menetluse vahel, seda just kohtumenetluse avalikkuse põhimõtet silmas pidades. Ehk on kätte jõudmas aeg alustada diskussiooni istungite avalikust ülekandmisest internetis. Kohtupidamine ei saa toimuda inimesteta, kuid ka siin saab rakendada tehnoloogilisi lahendusi, sest Eesti on ju maailma juhtivaid e-riike.

Töökorralduse jätkusuutlikkust ja paindlikkust silmas pidades on üheks võimaluseks lihtsamate ja tehnilisemate toimingute automatiseerimine. Samavõrd oluline on järjest keerukamate ja mahukamate kohtuasjade valguses vältida olukorda, kus kohtunikel ning kohtuametnikel pole võimalik spetsialiseeruda kitsamatele valdkondadele. Väiksemates kohtumajades on juba praegu spetsialiseerumine sisuliselt võimatu, kuivõrd kohtunikud lahendavad paralleelselt nii tsiviil- kui ka kriminaalasju. Ka siinkohal võiks leevendust pakkuda kohtute koormuse ja kohtuasjade alluvuse paindlik ümberkorraldamine.

Palun ühe minuti aega juurde.

Palun, üks minut lisaaega! 

Loomulikult oleks ühiskonnale tervikuna kõige parem, kui kohtusse pöördutaks vaid äärmuslike juhtumite korral. Mõistlik oleks, kui osapooled jõuavad omavahel vaidlusaluses küsimuses kokkuleppele kohtuväliselt. Kindlasti on kohtutele pakkunud leevendust koostöös Justiitsministeeriumiga pakutav riigi õigusabi inimestele, kelle keskmine brutosissetulek on kuni 1200 eurot kuus. Võimaluse korral võiks teenusesse veelgi rohkem vahendeid suunata. Advokaatide palkamine ei ole teadupärast odav lõbu ja seda saavad endale lubada vaid vähesed.

Keskerakonna fraktsioon seisab selle eest, et kohtupidamine oleks kiire, tõhus, läbipaistev ja taskukohane. Oleme valmis selle parendamiseks kõik vajalikud sammud ette võtma. Aitäh!

Järgmisena sotsiaaldemokraatide esindajana Lauri Läänemets. Palun!

Austatud õiguskantsler! Head ametikaaslased ja teised saalisviibijad! Tänan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel teid ja teie tublit ametnikkonda suurepärase ja südamega tehtud põhjaliku töö eest! Nagu teie aastaülevaatest võis lugeda, on teie käest abi ja nõu saanud tuhanded Eesti inimesed. Isegi olukorras, kus konkreetsete küsimuste lahendamine ei ole [olnud] teie ametkonna pädevuses, olete andnud inimestele edasisi juhiseid kas ja kuidas nad abi saaks. Teie ametkonna töö peaks olema suureks eeskujuks ka teistele valitsusasutustele.

Nõustun õiguskantsleriga, et Riigikogu roll riigi juhtimisel on jäänud tahaplaanile. Ilmekas näide sellest on kasvõi võitlus koroonapandeemiaga. Valitsuse kehtestatud eriolukorras, kus olukord oli uus ja vajas kiireid otsuseid, oli mõistlik, et otsuseid langetas peaministri juhtimisel valitsus. Kriisijuhtimine eriolukorras ongi valitsuse ja peaministri kui eriolukorra juhi pädevus ja kohustus. Kuid eriolukorraväliselt riiki tervikuna puudutavates otsustes peaks parlament olema kaasatud ja langetama ise vastavad otsused, nagu see on mitmes teises Euroopa parlamentaarses riigis.

Parlamentaarses arutelus on võimalik saavutada erinevate huvide tasakaal, kus on esindatud 101 Riigikogu liikme ja nende valijate nägemus. On ju Riigikogu rahva poolt valitud esinduskogu, kus [ta] põhiseaduse kohaselt juhib riiki mitte formaalselt, vaid sisuliselt. Sätestab ju põhiseadus, et kõik inimeste õiguste, vabaduste ja kohustuste seisukohalt olulised küsimused peab langetama Riigikogu seadustega, mitte Vabariigi Valitsus määruse või korraldusega. Valitsuse ehk täidesaatva võimu ülesanne on viia ellu ja rakendada Riigikogu langetatud otsuseid ja valikuid.

Teine näide, millest viimasel ajal palju on räägitud, on Riigikogu praegune olematu kontroll riigieelarve kulude ja tulude üle otsustamisel, sest riigieelarve kulud, sh investeeringud, on esitatud nii üldistatud tasemel, et eelarves ei ole võimalik selget ülevaadet saada. Kuigi põhiseaduse kohaselt on Riigikogu tuumikülesandeks võtta vastu riigieelarve, sh määrata kindlaks strateegiliselt olulised kulud ja tulud, siis tegelikkuses on selle sisuline kontroll jäetud valitsuse pädevusse ja Riigikogul on vaid formaalne, ärakoputamise roll.

Loodan väga ja usun, et peaministri eile antud lubadus, et valitsus saadab septembri lõpus Riigikogusse järgmise aasta riigieelarve eelnõu, mis on läbipaistev ja arusaadav ning võimaldab Riigikogu liikmetel teha sellega sisulist tööd oluliste eelarveotsuste langetamisel. Kuivõrd Riigikogu ei otsusta eelarvestrateegia ega teiste eelarve koostamise aluseks olevate strateegiadokumentide sisu ega eesmärkide üle, siis sotsiaaldemokraatide hinnangul oleks see teatud teemade puhul tegelikult väga vajalik.

Kurb näide on Euroopa Liidu struktuurivahendite planeerimine, mis jõuab siia saali alles viimases faasis – siis, kui kõik meetmed ja sihid on valitsuse ja Euroopa Komisjoni poolt kokku lepitud. Kui meetmed on ministeeriumides valmis tehtud, siis hakkame meie neid riigieelarve kontekstis alles arutama. Ehk poole riigieelarve suuruse summa suundade ja sihtide määramine läheb parlamendist suure kaarega mööda. Jutt on miljarditest eurodest, mille kohta Riigikogu võtab sõna alles tagantjärele.

Palun mulle kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega.

Seetõttu esitasid sotsiaaldemokraadid kevadel Riigikogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu rahade aluspõhimõtete kinnitamiseks parlamendi poolt, et vähendada regionaalset ebavõrdsust. See sisaldab kolme olulist põhimõtet, millest Vabariigi Valitsus peaks Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika rahastamiskava koostamisel, muutmisel ja elluviimisel lähtuma. Punkt üks, rohkem raha töökohtade loomiseks piirkondadesse; punkt kaks, suuremad toetusmäärad vähem jõukamatele piirkondadele; ja punkt kolm, regiooni- või piirkonnapõhised toetusmeetmed.

Kokkuvõtteks, võimude lahusus, võimu jagamine ja valitsemise tasakaalustatus on äärmiselt olulised parlamentaarse demokraatliku õigusriigi toimimiseks ja püsimiseks. Riigikogu, valitsus, president, kohtud, õiguskantsler ja riigikontrolör on loodud üksteist täiendama ja kontrollima. Selliselt üles ehitatud võimude jaotus tagab rahva usalduse.

Head Riigikogu liikmed, tahaksin rõhutada meie kõigi põhiseaduslikku õigust, kohustust, rolli ja vastutust riigielu juhtimisel ja oluliste otsuste langetamisel. Ärme anna võimu käest ega muutu kummitempliks. Meil on oma tööks rahva otsene mandaat ja usaldus, millega kaasneb ka vastutus. Jõudu meile kõigile, samuti soovin õiguskantslerile jõudu tema töös!

Nüüd Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Palun, kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud rahvaesindus! Austatud proua õiguskantsler! Tunnustus õiguskantslerile ja tema ametkonnale töö eest: selge, täpne ja kiretu teaduslik ülevaade sellest, mis valitseb meie õigusriigis. Probleemid on vägagi olemuslikud. Keskne küsimus, millele me peaksime tähelepanu suunama, on küsimus, mis on seotud meie enda, rahvaesinduse pädevusega ja selle nii näilise kui tegeliku kompetentsi ahenemisega.

Üks asi, mis puudutab riigieelarvet, riigieelarve menetlemist parlamendis, riigieelarve arusaadavust ja riigieelarve tegelikku olemust juhisena maksumaksjate raha suunamiseks, siin Isamaa fraktsioon ootab valitsuselt konkreetseid põhimõttelisi ettepanekuid. Tuleb tunnistada, et need reformid, mida paindlikkuse ja eesmärgipärasuse eesmärgil taotleti, ei ole sellisel kujul realiseerunud. Vastupidi, me oleme sattunud kahekorruselisse ühiskonda, kus on tegelik eelarve, mida peetakse n-ö kassapõhiselt, ja see vormistatakse näiliseks eelarveks, mis antakse parlamendile, ja siis omakorda ministeeriumidesse tuleb see tagasi ja peetakse jälle teise korruse raamatupidamist. Kindlasti on parlamendil oluline nõuda seda, et kui esitatakse uus eelarve, siis need sisulised esimese korruse eelarved tuleb esitada ka parlamendile, mida ministeeriumides tegelikult on ette valmistatud. Meil on võimalus vähemasti informatiivselt saada ülevaadet sellel sügisel.

Teine teema on seotud koroonaviiruse vastase võitlusega ja sellega seoses piirangutega, mida valitsus seadusest tuleneva üldmandaadi alusel kehtestab või valitsusest alamal pool kehtestatakse. Tegelikkuses tuleb tunnistada, et õiguskantsleri osundus sellele, et põhiõiguste piiramine toimub selektiivselt, mitte alati põhjendatult, sisulises mõttes oleks võimalikult vähe põhiõigust piirav, aga võimalikult tõhusal moel realiseeriks taotletavat rahvatervise eesmärki, et siin valitseb meil vägagi meelevaldne olukord.

Me saame aru, ma arvan, kõik me mööname viirusekriisi esimest faasi, kus piiranguid rakendati väga kiirelt teaduslikku ja praktilist teadmist omamata. Kuid nüüdseks, kus see viirus on juba sisuliselt poolteist aastat eksisteerinud ja ka epidemioloogide-ekspertide hinnang on, et me võime prognoosida veel mitu aastat selle viiruse erinevate muteerunud tüvede rullumist ja sellest tulenevalt ka erinevate piirangute rakendamist, siis me peame teistsuguse käsitluse rahvaesinduses võtma ka, mis puudutab viirusevastast võitlust õigusliku raamina.

Vähim, mida me rahvaesindusena taotleda saame, on see, et suurte, ulatusliku üldmõjuga piirangute [kohta] annaks valitsuse esindaja, olgu ta terviseminister või peaminister, regulaarselt parlamendile ülevaadet, nende piirangute mõistlikkuse kohta, ja siis on võimalik pidada ka rahvaesinduses debatti. Viirusevastased meetmed ei saa olla debativaba ruum ühiskonnas. Ei saa olla debativaba ruum! Nendes on olemas alati subjektiivne vaade, kuidas mingeid piiranguid kohaldatakse, mingeid piiranguid ei kohaldata, aga need peavad olema esiteks parlamentaarse kontrolli objekt, teiseks, need peavad olema ka koht, kus nende piirangute mõistlikkust kaitstakse parlamentaarses arutelus.

Teine, väga selge ettepanek oleks see, et kui me olime viiruse esimeses faasis, siis see õiguslik viide, mis oli, rajanes sellele, nagu ma viitasin, selle viiruse akuutses esmases faasis anda üldpädevus valitsusele erinevate ja tegelikult avatud pädevusega piirangute kohaldamiseks, siis nüüd on meil aeg naasta, minu üleskutse on, aeg naasta normaalse riigi juhtimiskorralduse juurde. Me vajame koroonaviiruse tõrjumiseks selget seadust, kus oleks selged seaduslikud piirangud, aga valitsusele ka seaduslikud mandaadid konkreetsete piirangute, olgu need siis liikumine või koroonapassid, valdkonnas.

Praegu me näeme kasvõi sama selektiivset näidet selle kohta, mis puudutab erinevate avaliku sektori töötajate vallandamist või mittevallandamist seoses sellega, kas nad on vaktsineeritud või mitte. Jah, loomulikult, ühiskonna üldine eesmärk peab olema see, et vaktsineerimise tase saavutaks sellise määra, et meil oleks võimalik tasakaalustavalt reast piirangutest, muudest piirangutest loobuda. Kuid see ei saa olla põhiõiguste kaitse mõttes suvaliselt selektiivne. Nagu ma lehest loen, siis seitse ministrit ütles, et tuleb vallandada seal hooldekodudes, seitse ütles, et ei tule vallandada. Jäi asi sinnapaika.

Või samamoodi, et tegelikult politseis on üks käsitlusjuhis, kaitseväes on võetud teine käsitlusjuhis. Rääkisin Põhja prefektiga. 1500 politseinikku on Põhja prefektuuris, 300 ei ole vaktsineeritud. Ma küsisin, mis te siis teete. Kaitseväes on signaal, et vallandaks, kas te vallandate. Nad ütlesid, et loomulikult ei vallanda, keegi peab ju tänaval käima. Loomulikult ei ole ka reaalne see, et need 300 inimest paigutatakse ümber ja siis kuskil kabinetis kirjutavad üksi protokolle.

Loomulikult tuleb ühiskonnas teha selgitustööd, aga kõikide nende piirangute puhul me vajame õigusselgust. Me vajame seda, et nad on allutatud ka kohtulikule kontrollile. Ei saa olla kontrollivaba ruumi nii intensiivses ja määramatus ajalises perspektiivis põhiõiguste vältavale riivele, mida siin võetakse vastu üksikkorralduse moel. Ja kolmandaks, me vajame loomulikult ka niisugust vähemalt selget katset läbi selle õigusraamistiku taotleda ühiskondlikku kokkulepet. Ühiskondlikku kokkulepet, minimaalset ühiskondlikku kokkulepet viiruse tõrjumiseks.

Me saame aru, et on väga palju kõhklusi, hirme ühiskonnas, olgu see seotud vaktsineerimisega, teiselt poolt ka rahulolematusega nende piirangute osas, ühiskonnas on mõistetavalt väsimust paljudes inimestes, aga teiselt poolt legitiimseid rahvatervise eesmärke, me kaitsemegi kaitsetumaid ühiskonnarühmi nende meetmete rakendamisega. Läti president pakkus välja oma kataloogi Läti poliitilistele jõududele, Läti parlamendile. Selle üle on arutelu peetud. Ma arvan, et ka meil on aeg küps selleks, et taotleda niisugust ühiskondlikku lepet viiruse tõrje põhimõtete puhul. See lepe peab just nimelt jõudma arusaamani läbi dialoogi. Aga praegu tuleb tunnistada, et need piirangud on väga heitlikud. See, mis oli kuu aega tagasi selgelt öeldud välja ka valitsuse esindajate poolt, see kuu aega tagasi, mustast kastist tuleb otsus, see enam ei päde, ja see tekitab kahtlemata ühiskonnas ulatuslikku stressi.

Ja kolmandaks kõige tõsisem teema, mis puudutab parlamendi pädevust. See on hiiliv, nurga taga parlamendi täiskogu volituste röövimine komisjonidesse, mis konkreetselt oli nende kuupäevade küsimus. Isamaa fraktsioon on seisukohal, et see on evidentselt põhiseadusvastane tegevus, parlamendi täiskogult võimu ära kaaperdamine. Kui need seadused jõuavad presidendi lauale, siis Isamaa fraktsioon kutsub üles presidenti täitma oma põhiseaduslikku kohust ja rakendama sellele vetot. Siin ei saa teisipidi, kaksipidi võimalust olla, kui rahvaesinduselt võetakse reaalselt, siit täiskogult võim ära nurga taha. Aitäh teile! 

 Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kõigepealt aitäh õiguskantslerile suurepärase ülevaate eest! Ma saan aru, et nüüd, kui see aasta pole veel lõppenud, on taotlusi juba üle tuhande rohkem kui eelmisel aastal. Aga aasta pole veel lõppenud. Ja need momendid, et tigedus ja frustratsioon on tõusnud ühiskonnas – noh, selleks ei pea olema isegi õiguskantsler, piisab olla Riigikogu liige või ka tavaline inimene, kõik tajuvad seda. Pinged on nii üleval, usaldamatus on nii suur. Tõesti, see on märksõna, ka uus president on seda märkinud. Meie ja nemad. Kasvõi see, millega ma nädalavahetusel olin sunnitud tegelema. Nii lihtne asi.

Jätame vaktsineerimise kõrvale. Testimine. Tahad kohvikusse või kinno minna – testi! 48 tundi võid elada normaalset elu. Siis selgub, et provintsilinnas nädalavahetusel ei saa [testida]. Ja lõpuks selgub – külades ja maal niikuinii ei saa, nemad närigu muru! –, et ka pealinnas ei saa. Päev või kaks enne pane kirja. Aga sa ei saagi, kui äkki tahaks minna kohvikusse. Pead nagu koer olema õues, sööma plastmassist kahvliga, kui tohib, päriskahvliga ei tohi ju õue minna, äkki tuleb politsei ja trahvib. Ja tulemus tuleb ka veel kaks ööpäeva või hiljem. Aga kui tahad samal päeval saada – maksa sajakas. See tähendab, et elu ja õigus normaalseks eluks üks ööpäev [maksab] umbes 50 eurot. Nagu siin Ülle ütles, siis see on väga paljudele üle jõu käiv ja diskrimineeriv. Aga see on üks suvaline näide.

Näiteks, sellesama inimese lõpuks ma sain niimoodi [testimisele, et] helistasin tuttavale apteekrile. See on põhimõtte küsimus. Ja ütlesin, et kuule, kas on võimalik. Ta ütles, et olgu peale siis, ma tulen ja teen ära. Ma läksin vaatama, veerand tundi istus, maksis mingi 10 või 12 või 20 eurot, ma ei mäleta, mis ta maksis, ja oligi tehtud. Eluõigus kaheks ööpäevaks. Aga see on üks paljudest asjadest.

Mäletate, kui olid kevadel siin lossi ees suured politseijõud, aiad ja mis iganes, kui need n-ö NETS-i inimesed avaldasid meelt siin, suured politseijõud, koerad klähvisid – mõnus selline demokraatia pidupäev. Või ABIS-e eelnõu, mida me siin ka põhjalikult arutasime, kõik need andmebaasid, ei hakka pikemalt rääkima. Ikka seesama asi: õiged ja valed ja üksteisele pasunasse panemine. Aga see ongi see frustratsioon, seesama tigeduse toomine.

Ja mida meie siin teeme? Jürgen vaatab mulle otsa. No me oleme siin ju kummitemplid, rõõmsad kummitemplid, kuigi paljud meist saavad aru, et ei tahaks olla. Ja aitäh, Ülle, et ka sina oled selle välja öelnud siin, kuidas meid eemale jäetakse. Ja aitäh ka selle eest, et mingisugune valguskiir on olemas. Riigieelarve kontrolli erikomisjon on eriti huvitav koht, kus kuuleb igasuguseid asju, kuidas Eesti riik toimib ja kuidas süüdimatult vastutust keegi ei võta. Aga aitäh, Ülle, et tegevuspõhise eelarve võiks Austraalia ja Hollandi kombel prügikasti saata.

Maris Lauri oli hiljuti meil, presenteeris, rääkis sellest, et jah, kuidas ... Me küsisime ka, et võib-olla peaks vähemalt Justiitsministeerium esitama n-ö vana laadi eelarve selle tegevuspõhise kõrval. Justiitsminister ütles kuidagi, et ei tea ikka ...

Peeter, kas me paneme lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Aga aitäh Üllele, et vähemalt väikene valgus paistab tunneli otsas, et selle elujõuetu soerdi võiks nagu prügikasti saata. Me kindlasti räägime sellest veel edasi, kuidas seda teha, aga praegune uus eelarve, mis varsti tuleb meile, tuleb samasugune soerd, no natukene kosmeetiliselt nagu laipa on kuidagi ilustatud. Nii et ma jagan Aivar Sõerdi muret. Laip jääb ikka laibaks, isegi kui talle korralikku make up'i teha.

Aega pole palju rääkida, siin needsamad inimeste kohta kogutavad andmed, millele ma viitasin siin juba. Muuseas, ka lahkuv president on üsna tabavalt rääkinud meie marginaliseerumisest või õigemini sealt väljatulekust. Siin keegi vast ei julge seda öelda, mina küll julgen: ma arvan, et enamikule meist oleks vaja mingit abi, reaalset nõunikku. Vaadates, kuidas miljonid lendavad süüdimatult, keegi ei vastuta, siis Riigikogu kehtestamiseks kuluks, ma arvan, mitte kõigile, võib-olla kes ei viitsi lugeda eelnõusid, eelistavad saunas käia samal ajal, siis neile poleks vaja, aga mulle küll oleks vaja ja ma arvan, et paljudele teistele ka, et olla adekvaatsemad ja juhtida reaalselt riiki.

Nii et ma ütlen veel kord aitäh Üllele suurepärase töö eest. Võib-olla on ka meie viga, et me ei ole –ma mõtlen Riigikogu liikmeid – liiga palju õiguskantsleri poole pöördunud kirjalikult igasuguste selliste muredega. Ma raputan ka endale tuhka pähe, et nende paljude probleemidega, millega mina olen pidanud kokku puutuma, ei ole lihtsalt viitsinud või tahtnud sinu ametkonna poole pöörduda. Aga kolleeg Aivar Sõerd on seda teinud suurepäraselt ja on saanud vastused, millega võib edasi minna.

Nii et ma julgustan kõiki teisi ja ka iseendale ütlen, et võiks aktiivsemalt kasutada seda võimalust, mitte häbeneda. Igal juhul sinu kantselei teeb suurepärast tööd, aga kõik on tellija materjalist. Need mured, mis meieni jõuavad, võiksid jõuda ka sinna erinevatesse kohtadesse, kus neile otsitakse lahendusi, et need koos leida. Ka see aitaks meie marginaliseerumist vähendada. Nii et aitäh!

Jürgen Ligi, kas repliigi soov? Palun, repliik!

Jaa, aitäh! Minu nime nimetati, aga ma võtsin seda kui teotamist, iseenese ja institutsiooni teotamist. Mind on alati häirinud see, kui parlamenti ja parlamendiliikmeid nimetatakse kummitempliks. Nad on väga erinevad. Ei võta ma seda omaks ega tahaks ka, et parlament seda niimoodi käsitleks ja räägiks kogu aeg oma marginaliseerimisest. Kahetsen, et mul ei olnud võimalust saada õigust kõneks, selles mõttes, et ainult fraktsioonidel on see, mitte isikutel.

Ütlen lühidalt ära, ma oleksin tahtnud tegelikult kogu oma lugupidamise juures võimude lahususe, Ülle Madise isiku ja ka õiguskantslerite suhtes ja ka tegelikult praeguse presidendi suhtes öelda, et see kommunikatsioon tegelikult ei tohiks olla põhiseaduslike institutsioonide vahel ühesuunaline. Tegelikult on ka parlamendil oma kooskõlastusmehhanismid ja mõjujõud, mis võib-olla ei paista välja, aga on ka põhjused, miks ta üht või teist asja teeb või ei tee. Siin seda mõistmist on natukene puudu ja meie võimude lahusus on viimasel ajal natukene osutunud isoleerimiseks. Kõik institutsioonid tegutsevad ainult oma tarkusest ja ei saa ise tagasisidet sellele tarkusele. Veel kord, kogu lugupidamise juures, ka õiguskantsleriga tahaks teinekord selles mõttes otse rohkem rääkida, presidendist rääkimata. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel Toomas Kivimägi, palun!

Nüüd siis tuleb fraktsioonipoolne kõne, kuigi [see on] samuti fraktsiooniga kooskõlastamata. Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt õiguskantsler! Esmalt taas kord suured tänud suurepärase ülevaate eest, mis on ühtaegu nii õigusriiki kaitsev, hariv, täpne, selge, loetav. Ma ei tea, mis on kohustuslikud materjalid täna õigusteadust õpetavates ülikoolides, aga ma arvan, et see õiguskantsleri ülevaade võiks kindlasti olla üks osa kohustuslikest materjalidest.

Täiesti arusaadavalt on ülevaates väga palju tähelepanu saanud koroonaviirus, selle ohjeldamiseks kehtestatud piirangud, vaktsineerimine ja nende kooskõla põhiseadusega. Koroonaviirus kui haigus on kahtlemata väga suur probleem ja väljakutse, ent minu arvates pole palju väiksem probleem see, et COVID-19 piirangud ja vaktsineerimine on ühiskonda lõhestanud rohkem kui miski muu viimasel kümnendil või lausa sellel sajandil, jättes kõrvale võib-olla poliitilised erimeelsused, poliitilised eriarvamused.

See ühiskond on lõhestunud. Nii nagu kunagi oli kaks Eestit, esimene ja teine, mille sellise jaotuse alus vist oli pigem materiaalne. Aga kui me vaatame ühiskonna lõhestumist COVID-kriisi, piirangute ja vaktsineerimise kontekstis, siis tegelikult siin ei ole see piirjoon varanduslikku joont pidi. See on ilmselgelt väga tõsine, väga suur probleem. Nii minagi olen mõne oma hea sõbra ja tuttavaga tegelikult, viisakalt öeldes, riidu läinud.

Esimene, mida tuleks siiski rõhutada, on see, et koroonaviirusega seotud piirangud Eestis on ühed leebemad Euroopa Liidus või kasvõi võrreldes kodanikuõigusi väga kõrgelt hindavas Ameerika Ühendriikides. On see hea või halb, eks sellest annab tunnistust tegelikult aeg. Kindlasti majanduse taastumise kontekstis on see kahtlemata hea ja seda numbrid tegelikult ka näitavad, aga viiruse leviku osas kindlasti oleks rangemad piirangud andnud võib-olla paremaid tulemusi, vaadates kasvõi neid numbreid, mis meile vastu vaatavad.

Ent rangemate piirangute puhul ei tohi me unustada nn nähtamatuid ohvreid. Minu teada seda terminit selle viiruse kontekstis kasutas esimest korda vist Eesti Päevaleht, üks ajakirjanik. See on ülimalt oluline ja ma arvan, et see on suurem probleem, kui me tegelikult ka isegi tänaseks päevaks oleme enesele teadvustanud. Seepärast pean ma siinkohal taas kord ühte oma lemmiknäidet nende nähtamatute ohvrite kohta tooma. Nimelt, britid tegid uuringu, et kui COVID-i eelsel ajal puutus teatud depressiooninähtudega kokku iga kümnes britt, siis lockdown'i ajal, kui ühiskond oli suletud, oli nende inimeste hulk, kes puutusid kokku depressiooninähtudega, kaks korda suurem. See oli iga viienda briti probleem. Ja see on kindlasti asi, mida me ei tohi alahinnata, kui me peame silmas, milliseid ja kui rangeid piiranguid tegelikult ühiskonnas rakendada. Nende inimeste hulk, nende nähtamatute ohvrite hulk oli sadu tuhandeid, kümneid tuhandeid kordi suurem kui nende inimeste hulk, kes reaalselt olid mõjutatud konkreetse haigusega läbi COVID-i kriisi.

Sama vastuoluline on tegelikult olukord ka hariduses. Nimelt, distantsõpe võib olla küll viiruse leviku kontekstis väga hea, ent ütleme otse välja, mida on öelnud ka paljud koolijuhid: karuteene hariduse andmisele. Mulle meenuvad siin ühe ülikooliõppejõu sõnad, kes ütles kunagi niimoodi, et vares ja ööbik on laululinnud mõlemad, aga ... Mistõttu ma väga tunnustan Vabariigi Valitsuse selget hoiakut tänasel päeval hoida koolid avatuna ehk pidada kooli kontaktõppe vormis.

Loomulikult, sellega võetakse teatud riske ja loomulikult mõned riskid ka realiseeruvad ja mõned koolid peavad minema kinni mõneks ajaks. Ent vaadakem ikkagi, mis on kaalukausi teisel poolel. Mulle meenub üks ingliskeelne lause, mis mulle väga meeldib: life is short but childhood is shorter. Ehk see, mis jääb lapsepõlves saamata, väga paljut sellest ei ole võimalik hiljem enam kompenseerida. Selles mõttes koolide avatuna hoidmine on väga õige ja tark tegu.

Paluksin ka lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nüüd teine. Ma tsiteerin kedagi, võib-olla oli see õiguskantsler, väga vabandan: iga põhiõiguse piirang peab olema kehtestatud kindla eesmärgiga, vältimatult vajalik ning riivama isikute põhiõigusi nii palju kui hädavajalik ja nii vähe kui võimalik. Absoluutselt õige. Ja kuna ma eespool vihjasin, et need piirangud, mida Eesti on rakendanud, olid ikkagi ühed kõige leebemad Euroopa Liidus, siis ma arvan, et nende piirangute ulatuse üle või ranguse üle ei peaks liigselt debateerima.

Küll on küsimus õiguslikus aluses. Kui me võtame nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ehk lühendatult NETS-i, siis üldjuhul rakendab nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks piiranguid Terviseamet. Selle üle vaidlusi ei ole, see on nii varem olnud, aga see puudutab selliseid lokaalseid üksikjuhtumeid. Samuti on NETS-is toodud ka lahendus, kui piirangud võtavad sellise ulatuse, nagu nüüd COVID-i puhul oleme olnud sunnitud rakendama, siis NETS ütleb sarnaselt, et kui piirangud toovad kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, siis kehtestab piirangud Vabariigi Valitsus. Täiesti arusaadav.

Ent nüüd tekib siit üks selline väike eritõlgendus, et kas n-ö see volitusnorm on antud üksnes eriolukorra puhuks või kehtib see volitusnorm ka peale seda, kui eriolukord on lõppenud. Siin on ka õiguskantsler tegelikult osundanud sellele, et parlament peaks kaaluma, minu arusaamist mööda on õiguskantsler möönnud, et eriolukorra ajal Vabariigi Valitsusele selle volitusnormi andmine ja selle volitusnormi rakendamine on igati põhjendatud ja arusaadav, ent kui eriolukord on lõppenud, siis sellisel juhul oleks paslik kaaluda, kas nende piirangute rakendamine ei peaks olema mitte hoopis parlamendi pädevuses.

Nii et kindlasti on see üks koht, mida peaks arutama. Sellele juhtis tähelepanu ka Urmas Reinsalu. Küsimus on nüüd selles, et kas me  täpsustame seda volitusnormi, mis täna NETS-is on, jättes ikkagi mingi raami paika, aga muudame selle konkreetsemaks ja täpsemaks, või tahab parlament võtta selle volituse hoopis enda kätte. Nii et mina küll olen natukene skeptiline selle suhtes, et parlament võiks ise kogu selle otsustusprotsessi enda kätte võtta, aga kindlasti ei saa ega pea seda välistama. See on üks kaalumise koht.

Teine, mis seondub valitsuse korraldusega, on nimelt see, et need piirangud on rakendatud Vabariigi Valitsuse korraldusega, mis on oma olemuselt üksikakt ja üldjuhul üksikakt peaks puudutama üksnes piiratud arvu inimesi või kehtima teatud piiratud ajal. Kuigi õiguskantsler ka möönab seda oma ülevaates, et üldkorraldus jääbki olemuselt üld- ja üksikakti vahele ja piirangud peavad olema kontrollitavad, siis tegelikult seda probleemi ei ole, et need piirangud ei oleks kontrollitavad, igaühel on õigus pöörduda kohtusse, igal kodanikul, kes tunneb ennast puudutatuna. Ent küsimus on see, kas see toimib. Kas see toimib? Pigem see ei toimi. Kodanik ei ole valmis – sellele on ka õiguskantsler viidanud oma ülevaates – kohtusse minema.

Nii et seetõttu võiks nagu mõelda seda. Mul tekkis küsimus, et miks valitsus ei ole seda siis määrusega teinud. Miks ta ei ole määrusega teinud? Saatan peitub detailides. Loen sedasama NETS-i paragrahvi, mis on volitusnorm, seal on sõnaselgelt öeldud: valitsus oma korraldusega. Ma ei tea, miks see on nii konkreetselt seal öeldud, et see akt on ära nimetatud seal. Võiks olla minu arvates rahulikult määrus ja sellisel juhul on õiguskantsleril võimalus neid ka vaidlustada põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Ja ma arvan, et see oleks praktiline ja vajalik.

Aga kuna aeg sai otsa, siis kõige lõpuks tahan veel kord tänada õiguskantsler Ülle Madiset, soovida talle jõudu ja jaksu järgnevateks aastateks selles töös. Sellepärast, et Eesti kodanikud on teie silma all hästi hoitud ja riik valvatud. Aitäh! 

Aitäh! Ja ingliskeelne lause Life is short but childhood is shorter tähendab, et elu on lühike, aga lapsepõlv veel lühem. Täna on sellega istungi päevakord ammendunud ja istung on lõppenud.