Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 9. juuni infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 25 Riigikogu liiget ja puudub 76.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Kaja Kallas, riigihalduse minister Jaak Aab ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Iga küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Head ametikaaslased, kuna on laekunud 11 küsimust, siis ma teen ettepaneku, et iga küsimuse juures on üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus.

Esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Raivo Tamm, sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige, peaminister Kaja Kallas. Teema on Eesti suhted naaberriikidega. Raivo Tamm, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab Eesti-Soome töörännet. Soome praegused piirangud on lahutanud peresid ja lõiganud ära suure osa inimeste sissetuleku. Tuhanded inimesed pole oma pereliikmeid näinud juba viis kuud. Riho Terras on koos teiste Eesti Euroopa Parlamendi liikmetega teinud arupärimise Euroopa Komisjonile vaba liikumise põhimõtte rikkumise kohta Soomes. Euroopa Komisjon juhtis samale probleemile tähelepanu juba veebruaris. Minu fraktsioonikaaslase Urmas Reinsalu algatusel tegime vastavasisulise avalduse ka Soome parlamendile. Teie kohtusite hiljaaegu Soome suursaadikuga. Kas teile ei tundu, et te oleksite pidanud võtma selle ummikseisu lahendamisel juhtrolli juba palju varem?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma olen seda ummikseisu püüdnud lahendada alates jaanuarist. Meil on pidevalt olnud vestlused ja kohtumised Soome peaministriga, kus ma sedasama muret olen väljendanud. Väga pikalt oli meie viiruseolukord hoopis teistsugune, nad tõid välja just need epidemioloogilised põhjused, miks ikkagi piire avada selliselt ei saa. Viimased otsused muidugi enam epidemioloogiliste põhjendustega põhjendatud ei ole. Vähemalt need põhjendused selles osas ei kanna, need leevendused, mis ongi tehtud, on selgelt ebaõiglased. Pärast seda on samuti suhelnud need töörühmad, mis on välisministeeriumide vahel, et seda lahendust leida. Aga Soome valitsus on olnud siin väga jäik. Soomes muidugi tulevad ka kohalikud valimised sellel nädalavahetusel. Me loodame, et pärast seda läheb olukord paremaks. Aga kõik see, mis te ütlesite, et see olukord on mõistetamatu, on tõsi. Soome on natuke võib-olla oma heade koroonanäitajate lõksus. Nad on endale seadnud väga madala eesmärgi. See on see, millistest riikidest nad Soome lubavad: 25 on see nakatunute arv. Nad on seadnud selle madalamale kui Euroopa Liidus. Seda on valitsusel muuta suhteliselt raske. Aga see on igal juhul ebavajalik, arvestades seda, et Soomes on vanemad inimesed vaktsineeritud, Soome tervishoiusüsteem on väga heal tasemel ja ei ole tegelikult epidemioloogilist riski. Mulle lihtsalt tundub, et seal taga on ka muud põhjused. Aga me töötame sellega edasi. Järgmistel päevadel on meil samuti kavas veel täiendavad sammud, et Soomet ikkagi ümber veenda. Loodame, et mingi lahendus saabub.

Nüüd täpsustav küsimus. Raivo Tamm, palun!

Aitäh! Ma olen lugenud välisministrilt pealkirja, et Eesti on teinud kõik, et see tööränne taastuks. Kuidas te seda kommenteerite? Kas te saate kinnitada, et valitsus ja välisminister on tõesti teinud kõik?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eks siin ongi see tasakaaluküsimus, et kui kurjaks neid vaidlusi ajada. Ühelt poolt, jah, meil on töörühmad välisministeeriumide vahel, meil on kontaktid välisministrite vahel, meil on kontaktid ka tervishoiuministrite vahel. Tervishoiuminister on Soomes see inimene, kes neid asju väga palju suunab ja otsustab. Meil on kontaktid peaministrite tasemel. Me oleme rääkinud vist oma viis-kuus korda, ülemkogudel oleme kohtunud ja oleme rääkinud, oleme eraldi rääkinud sel teemal, aga seni tulutult.

Loomulikult, kust läheb see piir, kus asjad lähevad n‑ö kurjaks? Ühelt poolt on meil ikkagi naabritega vaja ka häid suhteid. Seetõttu oleme püüdnud seda ajada sõbralikult, et mõista ka nende muresid ja tuua välja, mida me kõike oleme teinud selleks, et tööränne saaks avatud. Näiteks, laevaliikluse puhul on ju ka ette nähtud negatiivsed testid enne laevale minekut, st laevad ise teevad selle kontrolli, et need inimesed on terviseolukorrale ohutud. Me oleme pakkunud erinevaid variante. On ju alati võimalik teha samme ja minna veel kurjemaks, aga me peame vaatama ka suuremat pilti, nii et me Eesti-Soome suhteid ikkagi hoiaksime. Soome on meile oluline äripartner ja oluline koostööpartner kõikidel tasanditel. Seetõttu me püüame mõista nende muresid, aga püüame näidata ka seda, et meie jaoks on see tegelikult juba humanitaarsituatsioon. Tõesti, nii nagu te ütlesite, pered ei ole üksteist näinud, inimesed peavad valima töö ja elukoha vahel. See ei peaks niimoodi olema.

Nüüd üks lisaküsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Jätkan selle teemaga. Te viitasite mitmel korral õigustatult, et olulised on Eesti-Soome suhted. Aga ma arvan ja tahan ka teie arvamusest aru saada, kas olulisemad on meie riikide vahelised suhted või see, et meie valitsus seisaks meie inimeste eest ja tegeleks sellega. Raivo küsis selle kohta, et Eva-Maria Liimets on öelnud, et ta on teinud kõik endast oleneva. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas te olete samal seisukohal, et tõesti, me oleme juba kõik endast oleneva teinud, samas te hakkasite rääkima, et lähipäevadel seisavad teil asjad ees. Eile ma lugesin, et te ütlesite oma koalitsioonipartneri esimehe kohta, et tegemist on kahepalgelise käitumisega. Ma vaatan seda, mis Soomes toimub. Rootsiga neil ei ole selliseid probleeme ja Rootsi nakkusnäitajad on kõrgemad kui meil. Kas see mitte ei ole kahepalgeline käitumine?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks, neil on Rootsi suhtes täpselt samasugused piirangud, nagu on Eesti suhtes. See puudutab nii Rootsit kui ka Eestit, lihtsalt Rootsil ei ole sellist valu, kuna soomlased lähevad pigem Rootsi tööle, mitte rootslased ei tule Soome tööle. Liikumine on teisesuunaline.

Loomulikult, valitsus seisab Eesti inimeste huvide eest, nende eest me võitleme, aga Eesti inimeste huvides on ka see, et me saaksime oma naaberriikidega hästi läbi, et me saaksime oma liitlastega hästi läbi. Nii et need huvid ei ole kuidagi vastassuunalised, vaid need huvid on arusaadavalt samasuunalised. Mis on need sammud, mis me veel teha saame? Esiteks, Euroopa tasandil juhime tähelepanu nendele Soome meetmetele. Me oleme tõstnud selle teema ka Euroopa Ülemkogul ja Euroopa Komisjonis, et Soome tegelikult neid soovitusi, mis on kokku lepitud, ei kohalda nii, nagu me oleme kokku leppinud. Euroopa Komisjonil on ka tööriistad, et Soomet korrale kutsuda. Kui Euroopa tasandil rääkida, siis Soome ongi ainuke, kes neid piiranguid selliselt rakendab. Kõik teised riigid enam oma piire kinni ei hoia. See on ebamõistlik. Arvestades seda, et Soomes tulevad ka valimised, siis ehk pärast valimisi on nad ikkagi altimad otsustama niimoodi, et nad selle töörände täielikult avavad. Me survestame neid edasi. Ma kindlasti ei ütle, et me istume, käed rüpes, enam midagi ei tee. Vastupidi, me kasutame kõikvõimalikke tööriistu, mis meil selle jaoks on, ja ega need tööriistad otseselt otsa ei lõpe. See surve peab jätkuma, et see eesmärk saavutada.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, vastab valitsusliige, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Teema on "Seoses diabeedihaigete lastega". Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo! Mu küsimus on, jaa, "Seoses diabeedihaigete lastega", aga ma võib-olla käsitlen seda teemat oma küsimuses natukene laiemalt. Lihtsalt informatsiooniks, et diabeedihaigete laste vanemad praegu vaatavad seda infotundi ja ootavad vastuseid.

3. veebruaril 2021 Vikerraadio "Reporteritunnis" Kaja Kärnerile antud pikas intervjuus kaitsesite te Sotsiaalkindlustusameti viimase kahe aasta tegevust seoses puuete määramise vähenemisega. Kas me peame sellest saama aru nii, et te kiidate haigete laste, meie kõige haavatavama sihtgrupi puudest ilmajätmise heaks? See mõte kahjuks jäi kõlama. Te suunasite ilma puudeta jäänud lapsed oma intervjuus KOV‑idesse abi küsima. Samas te ju teate, et KOV‑id ei aita lapsi, kui minister on välja öelnud, et kõigi laste kasvatamine on vanematele väljakutse, ja kui Sotsiaalkindlustusamet kirjutab puudeotsuses, et lapsel ei ole vaja kõrvalist abi, kuigi kõrvalise abi vajadust kinnitavad nii lapse vanemad kui ka raviarstid. Kas see on teie arvates õige, et ei laste raviarstide ega ka lapsevanemate kirjeldusi oma pere tegelikust toimetulekust ei võeta Sotsiaalkindlustusametis arvesse, ei võeta ka KOV‑ides arvesse? Kas me jätamegi abivajajad edaspidi üksi?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Riigikogu liikmed! Kõigepealt, esimest tüüpi diabeet on raske krooniline haigus, mis võib olla ka progresseeruv, aga lapse terviseseisund võib olla erinevatel juhtudel üsna erinev. Maikuu seisuga oli Eestis 0–15‑aastaseid lapsi, kellele oli koos diabeedidiagnoosiga määratud puude raskusaste, 542. 16–18‑aastaseid oli 19. Kõik esimest tüüpi diabeeti põdevad lapsed, kes on taotlenud puude raskusastme tuvastamist, on ka vähemalt keskmise puude raskusastme saanud. Rõhutan: vähemalt keskmise. Kindlasti võib olla neid esimest tüüpi diabeeti põdevaid alaealisi, kelle puhul vanemad ei ole erinevatel põhjustel pidanud vajalikuks puude raskusastet tuvastada, sest, nagu ma juba ütlesin, laste seisundid võivad olla üsna-üsna erinevad.

Mis puudutab kohaliku omavalitsuse pakutavat tuge, siis 2015. aasta lõpus vastu võetud lastekaitseseaduse alusel me loeme abi vajavaks iga last, kellel muu hulgas terviseseisundi tõttu on abivajadus, mis on enam kui ühekordne või mis eeldab mitme erineva abimeetme pakkumist. Sellisel juhul on kohalikul omavalitsusel kohustus hinnata kümne päeva jooksul lapse abivajadust, kaasata sellesse protsessi lapsevanem, paluda ka lapse arvamust ja fikseerida see ning planeerida lapsele abimeetmed. Riik on alates 2015. aasta sügisest Euroopa Sotsiaalfondi vahendite toel aastas 7–8 miljonit eurot raske ja sügava puudega laste toetamiseks ressursse kohalikele omavalitsustele eraldanud. See tähendab seda, et kohalikel omavalitsustel on olemas nii ressurss laste abistamiseks kui ka seadusest tulenev kohustus selleks.

Mida on riik teinud täiendavalt diabeedilaste ja nende vanemate jaoks? Koostöös vanemate ja diabeediühinguga on hinnatud neid abimeetmeid, mida lapsed ja pered vajavad. Muu hulgas on ka käesoleval aastal arutluse all olnud, kuidas paremini korraldada laste suviseid laagreid. 

Nüüd täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Jah, see on ilus jutt, te ei saagi muud võib-olla rääkida. Aga samas, täpselt nii nagu praegu, te ka seal intervjuus kiidate heaks riigi sammu lükata ära oma ülesanded KOV‑idele. Samas ise kinnitate, et integreeritud ja last austava abistamisega saavad neist hakkama üksikud. Kuni abi saamine ei ole üle Eesti võrdne, siis peaks ikkagi sotsiaalhoolekandesüsteem tagama kõigile lastele selle abi, mida nad vajavad. Samuti te seal intervjuus võrdlete raskelt haigeid ja puudega lapsi iga teise lapsega, kellel on käitumismure, mure sõpradega või kellel on köha ja nohu, ja väidate, et kõik vanemad peavadki rohkem pingutama oma laste pärast. Kas see ongi nüüd liberaalse Reformierakonna ametlik ja eriti liberaalne sotsiaalkaitsepoliitika, mis lähtub Excelist ja kulutõhususest, mitte tegelikust sisust ja vajadusest, nii et keskmes oleks laps ja tema pere ning nende Euroopa Liidu riigile ja kodanikule vääriline toimetulek?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh täiendava küsimuse eest! Riigil on oma ülesanded ja kohalikul omavalitsusel oma ülesanded ning loomulikult on eeskätt lapsevanem see, kes oma lapse huvide eest seisab. See on ka lastekaitseseaduses sel viisil fikseeritud. Riigi ülesanne on aidata erivajadustega lapsi ja nende peresid. Riik on selle korraldanud viisil, et hinnatakse lapse kõrvalabivajadust, mis on sõltuv tema terviseseisundist, ja talle määratakse või tal tuvastatakse puude raskusaste. Selle järel on lapsel õigus saada puudega lapse toetust, mis alles mõni aasta tagasi vastavalt puude raskusastmele kahe‑ või kolmekordistus ja on üsna märkimisväärne lisaraha lapse puudest tulenevate lisavajaduste kompenseerimiseks. Ma usun, et see abi on üsna ulatuslik.

Kui me vaatame ka uuringuid, siis uuringutes on välja toodud, et vanemate kirjeldatud abivajaduse ulatus rahalises mõõtmes on praegu küll selle toetuse võtmes ületatud. Lisaks on nendel lastel, kellele on puue määratud, õigus riiklikule rehabilitatsiooniteenusele ja varem nimetatud esimest tüüpi diabeeti põdevatele lastele on ka rehabilitatsiooniteenus kättesaadav. Nii et riigi ülesandeid ei lükka me kohalikule omavalitsusele, lihtsalt kohalikul omavalitsusel on omad täiendavad ülesanded, mis eeskätt on seotud ka ennetusega, sest me kõik teame, et sõltumata sellest põhjusest ja terviseseisundi halvenemisest, on teekond see, mille kaudu me jõuame puude raskusastme tuvastamiseni. On võimalik päris palju teha ka ennetavat tööd, et vältida lapse terviseseisundi halvenemist. Jah, diagnoosi ei ole tihti võimalik vältida, aga selle diagnoosi raamistikus on võimalik siiski abistada last ennetavalt, nii et tema abivajadus ei kasva liiga suureks.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Hea ametikaaslane juba esitas selle küsimuse, mis puudutas küll diabeedilapsi. Mina natuke laiendan: üldse puuetega lapsi ja nende vanemate toimetulekut. Osaliselt sa oma vastuses vihjasid sellele, et kohalikele omavalitsustele on eraldatud Euroopa Liidu vahenditest täiendav raha, et nad saaksid toetada, ja ütlesid: raske ja sügava puudega lapsi. See on lapsehoiuteenuse raha.

Aga siit see küsimus tulebki. Ükski seadus ei ole muutunud, aga muutunud on seisundi hindamisel põhimõtted, sest järjest-järjest vähem siiski lastele määratakse kas rasket või sügavat puuet. Sa tõid ka välja, et vähemalt keskmise puude on nad saanud. Hindamispraktika on muutunud, aga samas on kohalikud omavalitsused väga paljud korrad mitte lapse abivajadusest lähtudes kehtima pannud – need on omavalitsustes avalikud –, vaid nad on lähtunud puude olemasolust. Siin ongi see probleem, kui kaotatakse raske või sügav puue. Ega keegi vanem ei taha, et tal on raske või sügava puudega laps, aga see on avanud ukse teenustele ja see annab võimaluse ka rehabilitatsiooniks. Kui kohapeal ei ole näiteks teatud teenust, siis selle rahaga, mis makstakse lisaks sügava puudega lapsele, on võimalik seda teenust kaugemalt osta. Meil ei ole üle Eesti tagatud sellega kaetus. Tegelikult ei peaks muutuma hindamise süsteem enne, kui kohalikud omavalitsused ei ole valmis neid teenuseid tagama. Küsimus ei ole mitte selles, et kirjas on puue, vaid see, et laps saaks abi ega jääks hätta. Ma tean, et sa oled selle teemaga kokku puutunud, aga lastevanematel on jätkuvalt väga palju probleeme ja muresid. See on tegelikult tõsi, millele kolleeg tähelepanu juhtis.

Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, proua Helmen Kütt, küsimuse eest! Ma korraks täpsustan. Lisaks lapsehoiuteenusele on tugiisikuteenus ja mõlema teenuse jaoks on võimalik nendest vahenditest kasutada liikumiseks ka transporditeenust. Käesolevast aastast on ka rahastuskorraldus muutunud, nii et see ressurss on vahetult kohalike omavalitsuste käsutuses. Meil on ette valmistatud seaduseelnõu, et mitte teha vahet puude raskusastme kaudu lapsel ja lapsel ning käsitleda kõiki erivajadusega lapsi ühetaoliselt, sõltumata sellest, milline on puude raskusaste. See on väga õige tähelepanek ja kindlasti väga vajalik muudatus. Aga selle kõrval pean ma muidugi ütlema, et jätkuvalt on kohalikul omavalitsusel kohustus abivajavat last abistada, nii nagu lastekaitseseaduses öeldud on. Kohalikul omavalitsusel on ka kohustus autonoomselt korraldada hoolekandeteenuseid oma omavalitsuses seal olevatele inimestele ja lastele vastavalt nende abivajadusele.

Mis puudutab seda, et puude raskusastme tuvastamise hindamismetoodika on muutunud, siis tõde on see, et metoodika ise muutunud ei ole, küll aga võib-olla ühel hetkel Sotsiaalkindlustusamet hakkas vaatama natukene kriitilisemalt seda abivajaduse määra ja need otsused võisid natukene  muutuda. Aga Sotsiaalministeeriumil on kindlasti väga suureks eesmärgiks koos Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga kõikide erivajadustega laste – sõltumata jällegi puude olemasolust, sellest, kas nad on puudega, kas nad on haridusliku erivajadusega lapsed – teenusekorraldus ümber vaadata viisil, et lapsed saaksid abi ühe ukse kaudu, et nad ei peaks käima läbi erinevaid taotlemise ja hindamise protsesse, et selliselt oleks võimalik jõuda nii hariduse tugiteenusteni, nii rehabilitatsiooniteenusteni, kohaliku omavalitsuse pakutavate teenusteni ja selleni, et abi osutamine toimuks seal, kus laps peamiselt või põhiliselt viibib, milleks siis tihtilugu on lasteasutus, olgu see kool või lasteaed. Need plaanid on meil kavas põhjalikumalt paberile saada järgmise aasta alguseks, et siis jõuda ka seadusemuudatusteni. Oluline on teada, et vähemalt kahes kohalikus omavalitsuses seda praktikat juba rakendatakse. Mul on hea meel öelda, proua Helmen Kütt, et üks neist on Viljandi, teine on Saaremaa, kus tõepoolest ka kehtiva õiguse raamistikus on abi lastele paremini korraldatud ja on integreeritud sotsiaal‑ ja haridusteenused, vähem võib-olla tervishoiuvaldkonna teenused.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Ivari Padar ja sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab. Teema on huviharidus ja regionaalpoliitika. Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ega meil regionaalpoliitika vallas ei ole läbi aegade olnud väga palju õnnestumisi. Õige visalt on läinud kogu selle regionaalpoliitika käsitlemine, seda objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel. Selles suhtes oli selle huvihariduse sissetoomine, huvihariduse regionaliseerimine ja väga selge diferentsi sissetoomine nagu sõõm värsket õhku kogu selles valdkonnas. Eriti sellel taustal ka, kui olid need arutelud, et just maapiirkondades on need probleemid, et seoses hajaasustusega on huvihariduse kättesaadavus raskendatud. Kena asi sai tehtud. Kui nüüd on plaanis selles vallas muudatused, siis milline oli teie positsioon, kui valitsuses seda kärbet arutati? Milline on see võimalik kompensatsioon kohalikele omavalitsustele, kui see 7 miljonit välja võetakse? Kui majandusprognoos paraneb ja augustiprognoos annab paremaid võimalusi, kas te seisate selle eest, et see 7 miljonit jääb välja võtmata?

Jaak Aab, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea küsija! Ma ei hakka programmilist kõnet pidama, aga siiski on viimastel aastatel regionaalpoliitikas ja piirkondade arengus üht koma teist juhtunud. Kahes piirkonnas on algatatud eraldi programmid, Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. Viimase nelja-viie aasta tulemus on, et on suurendatud nendesamade kohalike omavalitsuste tulubaasi ligi 200 miljoni võrra, mis ongi minu arust kõige olulisem regionaalpoliitiline meede, sest see mõjub ühtlaselt üle Eesti. Kohalike omavalitsuste tulud moodustavad sel aastal ligi 2,4 miljardit, investeeringud 500 miljonit. Viimasel kahel aastal oleme andnud kriisiabi ja investeeringutoetusi seoses kriisiga 176 miljonit lisaks, tänu ka teile, kes te olete need lisaeelarved siin kinnitanud, mille valitsus on siia toonud. Nii et kui nüüd öelda, et see 7 miljonit pöörab regionaalpoliitika pahupidi, siis ma nõus muidugi ei ole. Kui me vaatame edasi, siis neid vahendeid ja võimalusi piirkondade arenguks on tegelikult ka alates järgmisest aastast, kui uued meetmed rakenduvad ja jätkuvad ka siseriiklikud programmid, päris palju.

Kui me räägime nüüd huviharidusest, siis see oli täiendav meede, mis neli aastat tagasi loodi, et riik aitab, pöörab tähelepanu sellele teemale, et huviharidust ja huvitegevust kõikides omavalitsustes, küll valemiga, mis soodustas hajaasustuses olevaid omavalitsusi, arendada. See oli kindlasti väga teretulnud meede.

Riigi eelarvestrateegia ehk riigi rahalise plaani neljaks aastaks kokkupanemisel oli kindlasti ühe teemana laual, et sellel hetkel vastavalt nendele prognoosidele tuli meil otsida kokkuhoiukohti. Haridus‑ ja teadusminister sellise ettepanekuga tuli. Kogupaketi kinnitab muidugi valitsuskabinet. Arvatavasti ei oleks see olnud minu esimene prioriteet, kust minna otsima kokkuhoidu, pigem võiks seda teha riigireformi tegevustega, millega mina tegelen, analüüsida ja leida neid kokkuhoiukohti riigivalitsemises, kus see on mõistlik, erinevad dubleerimised jne. Haridus‑ ja Teadusministeerium ja minister on läbirääkimistes linnade ja valdade liiduga. Sellele küsimusele otsitakse lahendit, aga, kallis küsija, mina ei saa siin ainuisikuliselt lubada. Ka mina aitan otsida lahendust, kuidas on võimalik kohalike omavalitsustega kokku leppida. Variante on päris mitu ja ma loodan, et sügiseks, kui meil on eelarve konkreetsed numbrid laual, on võimalik see kokkulepe leida.

Täpsustav küsimus. Ivari Padar, palun!

Aitäh! Kui sellele asjale läheneda selles kontekstis, et te olete ka riigihalduse minister, mitte rääkida üksinda huvihariduse teemal, vaid mitmetel muudelgi teemadel, siis on niimoodi, et riik annab suuna, riik eraldab raha ja seda asja hakatakse rakendama. Ma saan aru, kolm aastat on praegusel juhul loksunud paika erinevates omavalitsustes see, kuidas seda rakendada. Ehk siis õige suur töö on ära tehtud selle nimel, et see oleks mõistlikult rakendatud. Kuidas te suhtute üleüldse sellesse praktikasse, et sellised dramaatilised suunamuutused poliitikas toimuvad? Kas me võiksime kuidagi mõistlikumalt asju ajada, et ei oleks nii, et iga poliitilise võimuga tulevad uued skeemid, devalveeritakse riigivõimu ja kohalikud inimesed kehitavad õlgu?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan rääkida põhimõttelisest lähenemisest. Me oleme otsinud viimastel aastatel ja on otsitud läbi aja seda, kuidas omavalitsuste otsustusõigust, vastupidi, just suurendada. See tähendab, et omavalitsuste tulubaas kujuneb üksikisiku tulumaksu teatud protsendist, mida viimastel aastatel on just kasvatatud, ja tasandusfondist, mida on ka kasvatatud, mis tähendab vaba otsustamist omavalitsustele, vastavalt seadustele peavad nad neid ülesandeid täitma, teenuseid pakkuma, ja siis on toetusfond, kus kõige suuremad summad ongi hariduse jaoks. Põhiliselt on seal õpetajate palk ja hariduskorralduslikud kulud, aga on ka näiteks teehoiuraha jne. Seal on mõned sellised algatused, mis on positiivselt mõjunud, nagu see huvihariduse algatus, et riik toetab. Põhivastutus on muidugi omavalitsusel. Mina pooldan seda, mida ma olen üritanud ka kabinetis rääkida, ja ma loodan, et ka riigieelarve koostamise käigus hakatakse sellele mõtlema ja seda arutama, ma räägin ka linnade ja valdade liiduga läbi, et me endiselt otsime neid kohti, kus see siltidega raha, me võime öelda ka, et poliitiline raha, omavalitsuste vaates ei ole kindel. Parem, kui saaks kokku leppida, et siltidega raha lähekski tulubaasi, vastavalt maksuprotsenti ja tasandusfondi, ja siis see on omavalitsuste vaba otsus. Neid kohti me otsime jätkuvalt ja olen teinud ettepaneku kõigile ministeeriumidele esitada need ettepanekud 1. oktoobriks. See ei tähenda, et üritatakse niipidi anda vähema rahaga mingi kohustus üle. Ka huvihariduse puhul ei ole kohustusest juttu, paljud asjad tehakse koostöös riigi ja omavalitsuse vahel. Huviharidust pean ma väga oluliseks. Ühelt poolt on see muidugi valus küsimus, kui öeldakse, et me võtame teilt siit raha ära, aga see on käivitanud ka teatud debati, mida ma tegelikult väga ootan, et kuidas selle teemaga edasi minna, milline on see vajadus, mida omavalitsused näevad, kas see on kaetud või ei ole kaetud, mida me selle eest saame. Nii et ma väga loodan, et linnade ja valdade liit koos Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga tulevad selle ettepanekuga, mis selle konkreetse rahaga edasi teha.

Nüüd üks lisaküsimus. Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Arusaamise jaoks küsin teie käest, kas kõikidel kohalikel omavalitsustel on olemas selline võimekus panustada huviharidusse. Kui ei ole, siis milline teie arvamine on, kui paljudel Eesti omavalitsustel selline võimekus on? 

Aitäh küsimast! Ma pean natuke rääkima isiklikust kogemusest. Ma olin Võhmas abilinnapea ja linnapea siis, kui lihakombinaat teist korda järjest pankrotti lendas. Meil oli kogu huviharidus tasuta, meil oli oma muusikakool. Ma arvan, et need on prioriteedid ka omavalitsustes muidugi, et kuhu panustatakse. Sotsiaalkaitseminister ja ka eelmised sotsiaalministrid on rääkinud, et omavalitsused võiksid rohkem panustada sotsiaalvaldkonda ja et nad ei suuda võib-olla igal pool stabiilselt üle Eesti seda teenust tagada. Ma julgen öelda, et see asi paraneb, ka nende valdkondade puhul, mis on huvi alt väljas olnud või ei ole olnud prioriteedid. Meil on olemas üks selline platvorm, mida te kõik võite uurida: minuomavalitsus.fin.ee. Seal me iga aasta analüüsime. Üks põhjusi oli haldusreform, vaatasime, mis siis muutuma hakkas, kuidas muutus teenuste tase või muutusid kompetentsid omavalitsustes. Seal on päris põhjaliku analüüsiga – sada protsenti ei saa keegi ju vanduda, et see on täpne – pandud täitsa kohe hindeid ja saab võrrelda kõiki omavalitsusi omavahel.

Üks asi, mida viimasel ajal on näha, on see, mis rõõmustab sotsiaalvaldkonda, et järjest paremaks on läinud see teema, aga ma usun, et ka huviharidustegevus siiski on paranenud. Nii et omavalitsused järjest rohkem panustavad. Pigem on küsimus, kuidas selle koostööga on, mida ministeerium peab tegema, kas me peame andma lisaraha. Me peame hoopis aitama kaasa sisu poole pealt. See debatt praegu käib. Ma tean, et 13. juulil vastav töörühm koguneb jälle. Raamläbirääkimistel räägitakse erinevad valdkonnad läbi. Haridus‑ ja Teadusministeerium selles töörühmas seda põhjalikult arutab ja ma loodan, et sügiseks on olemas ka konkreetsed ettepanekud.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Andres Metsoja, sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab. Teema on haldusreform. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head valitsuskabineti liikmed! Austatud Jaak! Pakun platvormi, rääkimaks haldusreformist. Tõepoolest, see on olnud üks riigi pikaajalisi eesmärke, kui nii võib öelda, teha kohalik omavalitsus tugevamaks ja seeläbi muuta ka demokraatiat Eestis tugevamaks ja teistpidi parandada kohalikke teenuseid.

Tõepoolest, 65 miljonit oli ambitsioon, mis riigi ühisest rahakotist haldusreformile panustati. Sellest 50 miljonit läks ühinemislepingute täitmiseks. Tegelikult on kohe-kohe käes uued valimised, millega saab see nelja-aastane periood lepingute mõttes läbi. Nüüd on ka kahe tooli seadus loonud olukorra, kus väga tihti võetakse Riigikogu liikmetel nööbist kinni ja küsitakse: "Aga kuidas Eestil on läinud?" Paraku on neid üle-eestilisi vastuseid anda olnud keeruline, sest ma ei ole näinud ühtegi analüüsi, mis ka kohalike valimiste hetkeks annaks ülevaate, mis päriselt on juhtunud, kas teenus on läinud paremaks, kas omavalitsused on muutunud tugevamaks ja kas Eesti riigi ambitsioon tugevama omavalitsuse suunas liikuda on peatunud. Toona räägiti ka 11 000 elanikuga omavalitsusest, kui karakteristikute või mõõdikute poolest rääkida.

Kas on valmimas mõni analüüs kohalike valimiste mõttes, et ka kohalike omavalitsuste debattides saaks anda teatud mõttes hinnangut sellele perioodile? Kas on plaanis astuda täiendavaid samme? Ma saan aru, et koalitsioonileppes sellekohast infot ei ole, aga ega riigireform ei ole peatunud.  

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Kui ma nüüd kõik sinu küsimused ära vastaks, siis ma ei tea, kuhu ma jõuaks. Aga proovime niimoodi: kui kõik algusest ja ausalt ära rääkida nagu Agu Sihvka, siis eks mul isiklikult tuli riigihalduse ministrina see reform lõpule viia. Ma olin mõningate aspektide osas ju kriitiline ka enne seda. Aga see oli ratsionaalne valik. Kui ma oleksin hakanud käigu pealt suuri muutusi tegema, siis me oleksime tekitanud tõenäoliselt veel suurema segaduse.

Me oleme teatud analüüse teinud. Meie oma maja tegi kompetentside analüüsi, see on väga lihtne võrdlus muidugi, kuidas on teatud valdkonnad kaetud spetsialistidega. See oli see, et kui väikestes omavalitsustes oli 0,2 ja 0,3 [kohta] või ühe inimese peal oli mitu-mitu-mitu valdkonda, siis enamus põhikompetentse uutes omavalitsustes on kaetud ikkagi, ütleme, spetsialistiga, nii et on vähemalt 1,0. Seda me saime kindlasti teada. Suuremates omavalitsustes on muidugi palju rohkem.

Mis puudutab sisulist analüüsi, siis ma ikka soovitan seda minuomavalitsus.ee-d, see on päris hea. Me peame seda vist rohkem reklaamima. Tegelikult tuleb sealt välja see võrdlus eelmiste aastatega ja see, kuidas need teenused on arenenud. Seal ei ole ju ainult nii, et me hindame mingite registrite põhjal, seal on ka küsitlused sees. Sellesama kohaliku inimese käest küsitakse, kuidas see või teine teenus on arenenud ja kuidas ta on kättesaadav.

Muid põhjalikke suuri analüüse me pole plaaninud. Ma arvan, et me täiustame pidevalt ka seda minuomavalitsus.ee keskkonda, vaatame, kas on veel mingisuguseid valdkondi, mida peaks sealt saama leida. Minu üldine hinnang on see ja seda ma olen ka rääkinud, et omavalitsused on kindlasti muutunud võimekamaks.

Kas oleks pidanud rohkem jälgima seda 11 000 ambitsiooni? Ma ei oska öelda. Nii ta oli ja osa selleni said, eks ju, küll väga vähesed. Eelmises valitsuses me arutasime ühinemistoetuste tagasitoomist. Minu arust sa mäletad seda. Selline ettepanek on parasjagu esitamisel kabinetti ka sellele valitsusele. Ma tahaksingi saada seda tunnetust. Kindlasti on minu põhiline ettepanek see, et vabatahtlikke ühinemisi võiks jätkuvalt toetada, sest selliseid mõistlikke plaane võib ju koostöös kuskil Eestis sündida, ja anda natukene positiivset präänikut juurde. Siin on valik, mis on natukene keeruline. Ka eelmises valitsuses me seda arutasime. Kui me vaatame maakonna suurust, siis näeme paari maakonda, kus see tõenäoliselt on võimatu, eks ju. Kuidas need erandid teha või mida arvestada toetuse juures? Aga ma üldiselt pooldan, et see ühinemistoetus võiks tulla tagasi. Ma arvan, et reaalne on aasta 2025, sest nendeks valimisteks selliseid plaane ei peetud, kõik olid eelmisest protsessist väsinud, ma arvan. Aga selle koostööga koos, mida me oleme toetanud just maakonna tasandil, ma arvan, neid plaane võib tulla.

Nüüd täpsustav küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Just teie vastuse lõpuosast tahakski edasi minna. Maakondlik koostöö, selle tähendus ja tähtsus on tegelikult võtmas üha selgemat kuju. Kuidas teie näete selle haldusreformi tulemit? Riigireformi poolelt vaadates oli see maavalitsuse kaotamine, täna on ikkagi riigi esindus teatud mõttes kohapeal olemas. Omavalitsusliitude koostöö on muutunud mõnel pool häguseks, asemele justkui on tulemas maakondlik arendusorganisatsioon, milles peab olema kindlasti lipulaevana, vedurina ka maakonna omavalitsuskeskus. Tegelikult on väga õige see suund, et omavalitsused peavad ise maakonnas leppima kokku, millised on järgmised prioriteetsed projektid, millele raha ühiselt tahetakse taotleda. See eeldab kokkulepet eelkõige omavalitsuste vahel, sest sellest selgub prioriteetsustabel. Aga millises olukorras me selle maakondliku koostööga oleme? Tõepoolest, Saaremaal on meil üks omavalitsus. Nojah, siiski kaks.

Kolm.

Ruhnu ka veel lisaks, tõepoolest. Ei ole siiamaani harjunud selle ümberkorraldusliku laadiga. Need erandid lõid oma struktuuri, mida omaks võtta võib-olla on natukene keeruline. Aga kuidas selle koostööga on ja kas siin on tulemas ka mingisuguseid selgeid muutusi riigi vaates?

Aitäh! Ka huvitav küsimus jälle. Minu vaade on see, et valik peale haldusreformi oli ju, et mida nüüd siis tegema hakatakse. Mõni rääkis juba regioonidest, ma ei tea, riigiasutuste eeskujul, et äkki hakkame seda koostööd tegema kuskil regioonis. Aga kuna maakondlikul koostööl on ikka väga pikad juured ja traditsioonid, siis oli teadlik valik, et me otsustasime toetada just maakonnasisest [koostööd]. Kui keegi soovib teatud teemadel teha maakonnaüleseid koostööprojekte, siis keegi ei keela, on isegi võimalik kasutada vastavaid organisatsioone, mida iganes, olgu see keskkonnajäätmete või mingites teistes küsimustes, mis võib-olla ületavadki piire. Meil oli põhjalikult just eelmises kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse eksperdikomisjonis arutlusel see liitude asi, et kes on need MARO-d. Reformiseaduses jäeti vaba valik, et omavalitsused ise otsustavad, mis koostöövormis nad seda teevad, on see liit, on see MARO, on see mõlema ühend.

Kui sa küsisid, siis ütlen, et minu isiklik valik oleks see, et igas maakonnas oleks liit. Tehti ratsionaalseid valikuid tõenäoliselt, et kaks organisatsiooni, et miks. Aga mulle tundub küll, et liidul on oma selge koht. Paljud arutlevad, kuidas seda kas taastada või kuidas seda teha. Tekivad küsimused (ma olen Pärnu linna arenguga jälle kursis, parasjagu sain ametniku käest memo), seis on selline, et ei tea, kuidas edasi minna. Ma kindlasti toetan seda. Ühest küljest on ju hea, kui on vabad valikud, aga teisest küljest on võib-olla hindamata jäetud riskid, mis juhtub siis, kui seda ei toimu. Selle juurde me peame tõenäoliselt tagasi tulema. Ega seal KOKS‑i revisjonikomisjonis ka midagi väga tarka ei pakutud. Öeldi, et jah, ongi vabad käed, las olla vabad käed. Aga kui see enam ei toimi, mis siis teha? Case on praegu selline, et seaduse järgi me võime käed üles tõsta ja okei, mingi poolteist aastat niisama istuda. Aga ma arvan, et see ei ole mõistlik. Väga loodan muidugi, et omavalitsused saavad ise kokkuleppele. Aga maakonnaorganisatsioon on väga oluline. Selles mõttes ka, et me andsime sinna üle arengustrateegia koostamise, omavalitsused peavadki selle selgeks vaidlema, strateegia ei ole niisama tühi dokument. Kui tulevad rahastusprogrammid, mingid tegevused, siis, ma olen seda lubanud, jääb sinna suur roll. Ise otsustate, mis on teil prioriteetne, lepite omavahel kokku selles valdkonnas, selles meetmes, teises meetmes, regionaalmeetmetes. See läheb täielikult sinna ja riik võimalikult vähe sekkub nende projektide või mingi sisu hindamisse. Vastavust hinnatakse, aga sisu jääb teie peale.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Kert Kingo, sellele vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Teema on töövõime ja praktika. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Hiljuti saime kõik ajalehest lugeda artiklit pealkirjaga "Riik tunnistas terveks 30 aastat liikumisvõimetu mehe!", kus oli juttu seljaajuvigastusega mehest, kes oli 1992. aastal toimunud õnnetuse tagajärjel jäänud ratastooli. Mehel oli kuni käesoleva aasta märtsikuuni puude raskusastmeks sügav puue. Märtsis sai ta aga Sotsiaalkindlustusametilt uue otsuse, mille kohaselt tal puuet enam ei olnudki. Õnneks tuvastati pärast otsuse vaidlustamist tal uue otsusega vähemalt raske puue. Sotsiaalkindlustusameti lehelt saab lugeda, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse, kuivõrd piiratud on isiku igapäevane tegutsemine ja ühiskonnaelus osalemine, puude raskusastme tuvastamise aluseks on raviarstide poolt uuringute ja diagnoosidega kinnitatud kehafunktsioonide kõrvalekalded, mille tõttu inimese hakkamasaamine on tavaolukorras raskendatud, piiratud või takistatud. Teie olete antud juhtumit kommenteerinud hoopis sõnadega, et inimese ootus ja väljastpoolt antud professionaalne hinnang võivadki lahku minna. Palun selgitage, milles antud juhtumi puhul professionaalsus seisnes. Kas tõesti oli antud juhul tegemist inimese alusetu ootusega, mis lihtsalt ei ühtinud professionaalide hinnanguga?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma pean muidugi tunnistama, et küsimus ei ole päris töövõimest ja praktikast, vaid puude raskusastme tuvastamisest. See, mis puudutab puude raskusastme tuvastamist, on tõepoolest seotud tõsiasjaga, milline on inimese terviseseisund ja milline on tema kõrvalabivajadus. Seda kõrvalabivajadust hinnates määratletakse või tuvastatakse ka puude raskusaste. Mul ei ole kombeks üksikjuhtumeid kommenteerida ega minna detailidesse konkreetse juhtumi puhul, küll aga saan ma üldistatult alati jääda selle juurde, et puude raskusaste pealtnäha sarnases olukorras võib erineda ja võib erineda ainult seetõttu, mis on inimese tegelik toimetulekuvõime oma tavapärases keskkonnas ja tema kõrvalabivajadus. Puude raskusastme tuvastamisel me teame, et tuleb hinnata inimese toimetulekut ja kõrvalabivajadust tema igapäevases keskkonnas. 

Nüüd täpsustav küsimus. Kert Kingo, palun!

Aitäh! Ma jätkan samal teemal. Antud juhtum oli üks näide toimuva kohta, mis jõudis meediasse ja seetõttu tuli avalikuks, kuid selliseid professionaalide eksimusi on mitmeid, enamus neist kahjuks jäävadki varjatuks. Arvatavasti mäletavad paljud juhtumit, kui ilma ühe jalata isiku puhul leiti, et isik on justkui paranenud ja mingit puuet ei määratud, sest professionaalid leidsid, et isik on oma puudega kohanenud ja kõrvalist abi enam ei vaja. Seega on ta terve. Teie olete öelnud, et iga haldusotsuse peale on võimalik esitada kaebus ja see vaadatakse üle ning kui tõepoolest ei ole otsus tehtud piisava põhjalikkusega, siis see vaadatakse ümber. Selle põhjal järeldan ma, et teie kui ministri arvates on sellised eksimused normaalsed ja see on tavapärane praktika. Kui ei meeldi, minge kohtusse! Aga mina leian, et see ei ole ega saagi olla normaalne. Samuti ei ole sobiv teie kui sotsiaalkaitseministri selline ükskõikne ja hoolimatu suhtumine. Mida kavatsete selleks teha, et sellist professionaalide praaki edaspidi vältida ja mittetoimivat süsteemi toimivaks muuta, sest puudeastmest sõltub ju sotsiaaltoetuste ja teenuste kättesaadavus? 

Signe Riisalo, palun!

Selles mõttes jään kindlasti oma sõnade juurde, et haldusotsuseid tuleb teha põhjalikult ja kaalutletult, ning ka põhjenduse osa on seal äärmiselt oluline. Kui haldusotsus ei rahulda seda inimest, kelle kohta otsus on tehtud, siis tõepoolest, meil on õigusriik ja inimesel on õigus haldusotsus vaidlustada. Sõltub muidugi otsusest, alati ei ole vaja minna kohtusse, ja samamoodi on ka esialgne vaideõigus Sotsiaalkindlustusametis. Rahuldamata jätmise korral on inimesel loomulikult õigus minna edasi halduskohtusse. Taas kord tulen selle juurde, et sõltumata inimese terviseseisundist, hinnatakse tema abivajadust ja kõrvalabivajadust tema tavapärases elu- ja toimetamise keskkonnas. Tõepoolest võib olla olukordi, kus inimese toimetulek on kompenseeritud abivahendiga või mõne muu lahendusega, mis ei pea ilmtingimata tähendama sama raskusastmega puude tuvastamist.

Nii, rohkem küsimusi ei ole. Oli üks täpsustav küsimus ja lisaküsimusi ma ei näe. Nii et kui keegi teine ei soovi, siis palun, Kert Kingo, teil on ka lisaküsimus. Palun!

Ma kasutan juhust, et keegi rohkem ei soovinud küsida. Te siin viitasite minu küsimustele vastates pidevalt, et hinnatakse hetkeolukorda ja seda, kuidas puudega inimene on seni eluga kohanenud. Aga nende kahe juhtumi põhjal, mis ma siin konkreetselt välja tõin, võib ju ilusti öelda, et kui inimene on aastaid ratastoolis, siis igaüks saab aru, et täiesti terve inimesega sajaprotsendiliselt võrdväärset elu ei ole tal võimalik elada. Sama kehtib ka isiku puhul, kes on näiteks kaotanud ühe jala või jäseme. Täpselt samamoodi võib ta küll oma puudega kohaneda ja aastate jooksul järjest paremini hakkama saada, aga me ei saa teda panna ju ühele pulgale terve inimesega, sest kindlasti jäävad talle väga paljud asjad kättesaamatuks ja võimatuks.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh täpsustava küsimuse või kommentaari eest! Tõsi on, et inimesed on oma terviseseisundist tulenevalt erinevad ja inimesed kohanevad ka väga erinevalt. Selle vastu ei saa vaielda. Aga mul on üsna mitmeid väga häid tuttavaid, kes on väga hästi kohanenud kas ratastooliga või kahe jalaproteesiga, käivad täisväärtuslikult tööl ja elavad selles mõttes täiel rinnal. Küsimus ongi selles, kuidas üks või teine konkreetne inimene on oma puude või terviseseisundiga kohanenud. Hinnatakse väga erinevaid asju. Kui tegu on tööealise inimesega, siis hinnatakse tema töövõimet. Seal võib olla küsimus osalises töövõimes, seal võib olla küsimus teatud juhtudel ka puudes. Vanemaealistel, pensioniealistel, hinnatakse jällegi puude raskusastet, nii nagu seda tehakse ka kuni 16‑aastastel. See võibki olla erinev ja see ongi mõistlik ja normaalne, et see on erinev. Ma tahaksin aga rõhutada, et oluline on, et inimene oma tervislikku seisundit aktsepteerides ja sellega kohanedes suudaks elada selles mõttes vääriliselt, et ta oma võimete piires panustab meie ühiskonda. Siin on mul töövõimereformi kontekstis hea meel öelda, et osalise või puuduva töövõimega inimesi oli tööturul 2019. aasta lõpu seisuga 52,4%, mis oli oluliselt tõusnud võrreldes 2014. aastaga, kui neid oli 45,7%. See tähendab seda, et puudega või osalise töövõimega inimesi on meie ühiskonnas märgatud, neid on toetatud ja nad saavad ühiskonnaelus osaleda.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski ja sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Teema on õlitehase rajamine. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Minul on küsimus Eesti Energia rajatava uue õlitehase kohta. Rahandusminister on tänuväärselt väga põhjalikult vastanud minu küsimustele, mis puudutavad selle tehase majanduslikke perspektiive. See, et tegemist on keskkonnaalaselt sõgeda otsusega, kui riik investeerib aastal 2021 tehasesse, mis suurendab Eesti koguemissiooni 5%, on ilmselge. Tegelikult on see ka vastuolus Pariisi kliimakokkuleppega, mis nõuab, et riiklikud rahavood oleksid fossiilkütuste juurest ära viidud ja juhitud vähese süsinikusisaldusega energiatootmise poole. Nüüd on kahtluse alla seatud ka selle tehase majanduslik otstarbekus. Nagu te väga hästi teate, on meil ajalooliselt kõrged kvoodihinnad. Juulikuus tuleb Euroopa Komisjon välja paketiga, mis teeb ettepaneku karmistada seniseid keskkonnatingimusi. Sellest tulenevalt on Eesti Energia ka ise tunnistanud, et asi on tükk maad hapumaks läinud. Lisaks sellele on kohus õiguskaitse kontekstis peatanud selle tehase rajamise. Tundub, et oleks õige aeg see otsus ära teha, et mitte seada ohtu ka meie õiglase ülemineku rahastust jne.

Nüüd on kaks konkreetset ja lühikest küsimust. Esimene küsimus on minevikku puutuv. Te olete varem öelnud nagu rahandusministergi, et ei saanud selle tehase projekteerimist või ehitamise projekti seisma panna, kuna kõik kulud olid üles võetud. Nüüd on selgunud, et tegelikult jaanuarikuu seisuga oli kulusid üles võetud ainult mõni miljon. Millest tulenes teie varasem selline eksitav informatsioon? Teine küsimus on see: kas te annate ülesande Eesti Energiale ja keelate tal teha 1. juulil selle projektiga seonduvalt praeguses etapis 37 miljonit eurot kulutusi?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma alustan esimesest küsimusest, ajaloost. 2021. jaanuari seisuga oli õlitehase projektis tehtud kulutusi ligikaudu 3,6 miljonit, aga enne jaanuari 2021 olid kõik peamised hanked, 80% ulatuses investeeringu maksumusest, juba välja kuulutatud. Ehituslepingud olid küll sõlmimata, aga toimusid läbirääkimised. 2021. aasta mai seisuga oli 80% õlitehase projekti valmimiseks vajalikest hankelepingutest sõlmitud. See on see ajalooline seis, miks neid asju ei saanud tagasi pöörata. Tõesti, 1. juuli seisuga oleks vaja väljamakseid teha 37 miljoni ulatuses.

Rahandusminister kui Eesti Energia üldkoosolek on Eesti Energiale kirjutanud, et tegelikult ei tohiks mitte ühtegi sammu rohkem teha. Me oleme koalitsioonilepingus kokku leppinud, et maksumaksja raha ei tohi täiendavalt uue õlitehase rahastamisse juurde panna. Seda kokkulepet on rahandusminister ka Eesti Energiale pidevalt meelde tuletanud, et seda ei saa teha.

Mida Eesti Energia väidab? Eesti Energia väidab, et see õlitehas on konkurentsivõimeline ja seda saab teha ka ilma maksumaksja rahata. Seetõttu ta rohkem maksumaksja raha selleks ei vaja, aga leiab, et selle projektiga ikkagi saab edasi minna ja see on loodussõbralikum kui varasemad õlitehased. Ma isiklikult ei ole selles küll veendunud, nendel põhjustel, mis te isegi välja tõite. Lisaks ka sellel põhjusel, et erasektor, kes täpselt samas sektoris toimetab, ei ole pidanud mõistlikuks, arvestades maailma kliimapoliitikat ja Euroopa kliimapoliitikat, täiendavaid investeeringuid sellistesse õlitehastesse teha, kuivõrd see lihtsalt läheb liiga kalliks maksma. Seega, maksumaksja raha täiendavalt sinna õlitehasesse minna ei saa.

Nüüd täpsustav küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! No see näitabki, seesama vastus, mille teie ka ette lugesite, et tegelikult siis, kui uus valitsus ametisse astus, oli neid kulusid, mis oli tehtud, väga vähe ja selle projekti oleks võinud tollal peatada. Aga mulle näib, et Eesti Energia ei andnud ka omaniku esindajale adekvaatset informatsiooni. Ma sellest tulenevalt küsisin, sest tõepoolest väga mitmed koalitsiooni osapooled on seda valeinfot varasemalt levitanud.

Maksumaksja rahast rääkides, need 125 miljonit eurot maksumaksja raha, mille riik on Eesti Energiale andnud, on tal arvel ja tegelikult ootavad seda, et ära kulutada sellessesamasse projekti. See otsustamise hetk, et ühtegi täiendavat senti ei läheks fossiilkütustesse, nende arendamisse, ongi praegu. 1. juuliks läheb 37 miljonit eurot maksumaksja raha põlevkiviõlitehase ehitusse olukorras, kus kohus on selle peatanud, olukorras, kus on olemas kõik need riskid, millest ma rääkisin ja milles me oleme teiega ühte meelt ning mis on üleval. Tegelikult on võimalik, asjakohane ja ausalt öeldes ainumõeldav peatada see investeering, keelata Eesti Energial selle investeeringu tegemine ja pakkida see projekt kokku, võtta see 125 miljonit eurot omanikuna tagasi. Võib-olla säästaks lisaks orkestrile ja huvitegevusele veel nii mõneski kohas midagi, et teha seda, mida inimesed päriselt vajavad ja tahavad. Aga see otsuse koht päriselt nüüd praegu ongi. Ma olen saanud Eesti Energiast aru, et neil ei ole mingit probleemi vajutada maksumaksja raha eest pedaali ja need kulutused teha, vaatamata kõikidele riskidele, mis sellega kaasnevad. Kas teie juhitud valitsus tegelikult väljendab keskkonnasõbralikkust ka reaalsete otsustega või ainult toredate sõnadega?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te olete ise riigieelarveid koostanud ja teate väga hästi, et finantseerimistehinguks minevat raha ei saa kasutada näiteks püsikuludeks, seda sealt selliselt välja tõsta ei saa. Aga see on muidugi rahanduslik mure, mitte sisuline. Mis puudutab seda kogupilti, seda, mis te ütlesite ka alguses, siis õiglase ülemineku fond on ette nähtud selle jaoks, et teha vajalikke investeeringuid, et siis minna üle, nagu nimigi ütleb, puhtamale energiale, samamoodi puhtamatele tootmistsüklitele, puhtamale tööstusele, selleks et see endaga rohepöörde kaasa tooks. Meie valitsus on otsustanud kogu selle raha suunata Ida-Virumaale, kus probleem on kõige suurem. Ma olen tõepoolest seda usku, et aastate pärast saab Ida-Virumaast kõige modernsema tööstusega ja puhtama elukeskkonnaga piirkond. Selle jaoks peab tegema pingutusi. Rahandusminister kui Eesti Energia omaniku esindaja, AS-i Eesti Energia üldkoosolek, on andnud selged korraldused nii Eesti Energia juhatusele kui ka Eesti Energia nõukogule, et vastavaid samme mitte astuda, selle õlitehasega mitte sellisel kujul edasi minna, et seda õiglase ülemineku fondi raha mitte kuidagi kahtluse alla seada. Ma arvan, et seda peabki silmas pidama, see ongi see omaniku tahe, mis väljendub juhiste andmises Eesti Energia juhatusele ja nõukogule.

Nüüd üks lisaküsimus. Merry Aart.

Aitäh! See on hästi põnev teema, CO₂ on selline hästi põnev-põnev termin ja põnev teema. Kui CO₂ on rohkem, siis on rohelus lopsakam, ja kui CO₂ on vähem, siis on taimed kiduramad. Aga ma ei tahaks siin diskuteerida, vaid pigem teha ettepaneku, et võib-olla peaksime sellel teemal ükskord siin suures saalis arutlema natuke laiemalt ja eri osapoolte osavõtul.

Aga minu küsimus. Kas on tegelikult selle õlitehase kohta tehtud konkreetne analüüs? Kui suur on see toetus, mida sinna on võimalik anda? Kui tehas töötaks, siis milline oleks tehase majanduslik tulem aastas või mingil perioodil, mil määral mõjutab see riigieelarvet ja regionaalarengut? Kui see on negatiivne, ja ma olen kuulnud ja lugenud, et see võiks olla negatiivne, siis millega kompenseeritakse need negatiivsed mõjud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, majanduslik toimetulek. Vaadates Eesti Energia varasemaid projekte, siis need pole minu meelest päris võrreldavad erasektori projektidega. Alati on ikkagi võimalus küsida toetust riigieelarvest, seda võimalust erasektori ettevõtetel tegelikult ei ole. Seetõttu seda majanduslikku tasuvust ongi minu meelest raske puhtalt hinnata, kuna seal on alati riigi osa ka. Vaadates varasemat praktikat, siis ütleksin nii, et need projektid ei ole olnud alati nii majanduslikult tasuvad, nagu Eesti Energia neid on näidanud. See, ma kardan, kehtib ka selle õlitehase puhul.

Nüüd küsimus selle kohta, mis puudutab CO₂ ja neid kvoote. Kolleeg Jevgeni Ossinovski juhtis juba tähelepanu, et juuli keskel tuleb Euroopa Komisjon välja uute ettepanekutega kliimapoliitika kohta, kuidas tegelikult liikuda kliimaneutraalsuse poole, millised on eesmärgid, mida riikidele seatakse, mida Euroopa Liit üldiselt võtab ja kuidas nende poole liigutakse. Nii et tegelikult ei ole mul sellele küsimusele praegu vastust. Ettepaneku kohaselt peaks energeetika jääma sealt välja ja keskendutakse rohkem teistele sektoritele, nagu transport, ka põllumajandus, kus on ka heidet. Aga see kvootide kasutamine, kui palju neid võiks Eesti Energiale minna, kui palju neid saaks kasutada ja kas see läheb üldse kliimapoliitikaga kokku – ma jään hetkel vastuse võlgu, sest meil ei ole seda ettepanekut praegu ees.

Aga teie kommentaar oli negatiivsete mõjude kohta. Ma olen absoluutselt nõus, et sellel tõenäoliselt ongi negatiivsed mõjud, me ei räägi mitte ainult majanduslikust poolest, vaid me räägime tegelikult ka mõjudest keskkonnale. Kõiki neid mõjusid peabki kogumis hindama.

Aitäh! Ma lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Heiki Hepner. Sellele vastab valitsuse liige, riigihalduse minister Jaak Aab. Teema on regionaalpoliitika. Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Eelmine valitsus liikus regionaalpoliitikas õiges suunas, kuid tegelikult on pikk tee veel käia, et jõuda heale tasemele. Uue RES‑iga on pandud see areng seisma, võiks isegi ütelda, et on keeratud tagasi vanadele radadele. Regionaalpoliitika on valdkondadeülene ja seepärast on see küsimus ka teile suunatud, just RES‑i kärbete valguses.

Me oleme siin saalis palju rääkinud huvihariduse kättesaadavuse kärpimisest. Tõesti, kui ikkagi võetakse ära 7 miljonit, siis on arusaadav, et see kättesaadavus kindlasti väheneb. Ma siiski natukene avaksin seda veel lisaks kas või Raplamaa näite varal. Raplamaa valdadel jääb nelja aasta jooksul saamata ca 1,6 miljonit eurot. No ei ole võimalik seda lihtsalt ära katta, nii nagu Tallinna Linnavalitsus ütles, et pole mingit probleemi, leiame selle raha. Igal juhul tuleb vähendada huvihariduse kättesaadavust.

Lihtsalt meeldetuletuseks ka seda, et omavalitsused lisavad veel raha õpetajate palkadele, riigilt tulev raha ei kata tegelikult kogu seda valdkonda. Ma ei räägi siin lasteaedadest ja huvikoolidest, kus õpetajate palgad peavad ka tõusma. Aga lisaks on teeinvesteeringud, sest ega huviharidus pole ainuke regionaalmeede, välja viiakse 110 miljonit eurot nelja aastaga. Päästjate ametiühing on ütelnud, et kavandatud raha ei ole võimalik kokku hoida tegevuskuludelt nii, et päästevõimekus ei väheneks.

Siit minu küsimused teile. Mille arvel omavalitsused peaksid kärpima? Kas meil on tõesti põhjust karta ka seda, et lisaks huvihariduse ja teede rahale väheneb meie päästevõimekus ja regionaalpoliitika saab ka seal pihta?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Kindlasti on see aktuaalne. Ma juba enne ütlesin need numbrid. Vaatamata kriisiajale omavalitsuste tulud kasvavad. See on hea uudis. Ma tuletan meelde mingit eelmist kriisi, kui omavalitsuste tulubaasi lõigati. Nüüd kriisiaastatel omavalitsuste tulud kasvavad. Me oleme selleks ka lisaraha andnud, kahe aasta jooksul 176 miljonit erakorralist kriisiabi, investeeringutoetust. Kasvava tulubaasi ja tulude abil on võimalikud erinevad tegevused: parandada sotsiaalvaldkonna teenuseid, anda rohkem ka huviharidust. Lõppude lõpuks on see ikkagi kohaliku omavalitsuse otsustada.

Nagu ma ütlesin, see huvihariduse toetus kutsuti neli aastat tagasi ellu, et võib-olla ühtlustada üle Eesti seda taset, parandada kvaliteeti, kättesaadavust jne. See on täiesti okei. Aga võib-olla nüüd ongi aeg üle vaadata, milline on riigi roll, milline on kohaliku omavalitsuse roll, ja minna sisusse. Sellest ma pikalt rääkisin. Ma tõesti ootan neid sisulisi ettepanekuid, mis tulevad linnade ja valdade liiduga läbirääkimistelt. Siis jõuab kätte september ja me otsustame, kuidas see käib. Ma ei välista, et üks variant ongi kokku leppida nii, et see ongi tulubaasis ja ei pea enam mängima, see kasvab iga aastaga, sest ausalt öelda ega ta nelja aastaga kasvanud ei ole. Toetusfondi raha on alati selline, et tuleb ja püsib ühel tasemel ega kasva, aga tulubaas kasvab igal aastal. See on alati minu eelistus olnud.

Te ütlete "kärped". Mulle ei meeldi see sõna. Kõik tahavad hirmsasti kärbetest rääkida. See on nii, nagu kellelgi lõigataks pea otsast ära. Nii nagu ma siin juba ütlesin, kokkuhoidu on võimalik otsida. Selles seisus, kus me olime enne riigi eelarvestrateegiat, kevadel, vaadates nendele prognoosidele otsa – keegi ei tee ju saladust, et seal oli puudujääk. Nüüd on küsimus, kuidas me sellest puudujäägist välja tuleme, kui kiiresti me liigume tasakaalu poole ja mis me selleks teeme. Tegelikult oli üksmeel, et me otsime neid kokkuhoiukohti. See rahaline plaan anti ette, nüüd kõik ministeeriumid vaatavad seda läbi.

Kui sa küsid, kas nüüd hakkab päästjaid ja politseinikke kuskil vähemaks jääma, siis mina sellele vastust ei tea. Siseministeerium vaatab oma plaane läbi. Eelistatud on see, kui leitakse kokkuhoidu dubleerimise [kaotamisest], tugifunktsioonide konsolideerimisest, asutuste-ametite konsolideerimisest, mida me eelmise valitsusega usinasti neljas ministeeriumis tegime. See on normaalne kokkuhoiu otsimise koht. Kindlasti ei tahaks, et see kokkuhoiukava jõuaks sinnani, et kuskil regioonides väheneb politseinike või päästjate arv. Seda ma kindlasti ei toeta. Aga täpne plaan selgub septembriks ja siis me need otsused teeme.

Nüüd täpsustav küsimus. Heiki Hepner, palun!

Aitäh! Tegelikult ongi teie näited seotud eelmise valitsuse positiivsete sammudega. Nagu ma ütlesin, me liikusime eelmise valitsusega õiges suunas. Selles suhtes tuleb teid ka kindlasti tunnustada. Aga ma juhin ikkagi tähelepanu, et tõesti 40 omavalitsusjuhti saatsid ka valitsusele kirja just selle huvihariduse raha vähendamise kohta. See on selge mure.

Aga minu küsimus tuleb hoopis teie fraktsiooni liikme kohta. Oudekki Loone eile ütles, et Keskerakond ei ole kindlasti nõus sellise kärpelahendusega. Kuigi see sõna ka mulle ausalt öeldes ei meeldi, olen ma sellega täiesti nõus ja mulle meeldiks samuti, kui see raha ei liiguks mitte toetusfondi, vaid oleks selgelt tulubaasi osa, on see siis tasandusfondis või lihtsalt tulumaksuprotsendina. See on õige tee. Aga kas võiks Oudekki Loone eile siin saalis kõlanud sõnavõtust välja lugeda seda, et kui me sügisel hakkame arutama siin riigieelarvet ja kui need kärped on sees, siis Keskerakond lööb selja sirgu ja ütleb, et on kaks varianti: kas meie läheme valitsusest või sellist asja ei juhtu?

Jaak Aab, palun!

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma ütlesin, riigi eelarvestrateegia on üldine rahaplaan neljaks aastaks ja see tehakse selle prognoosi järgi, mis tollel hetkel on. See oli kevadel. Kõigepealt ootame ära sügisese prognoosi. See, et kokkuhoiukohti ministeeriumid ja asutused otsivad, ei ole minu arust küll saatanast. Ma olen kogu aeg öelnud, et oleneb, kust seda kokkuhoidu vägisi otsima hakatakse. Seda praegu ministeeriumid teevad. Ka mina olen avaldanud arvamust mõningate kärbete või mõne kokkuhoiu kohta. Ma ei taha ikka seda "kärbet" öelda. See muutub kärpeks, kui seda tehakse, ma ei tea, mingite selliste oluliste asjade pealt. Kui see on kokkuhoid, siis see on läbimõeldud plaan. Ma võin kinnitada, et kõigil ministeeriumidel on teatud kavad nii või teisiti. Nad on kogu aeg ju liikunud edasi selle riigireformi mõttega kas siis konsolideerimise suhtes, kas veel mingite tugifunktsioonide ülevaatamise, struktuuri ülevaatamise suhtes, mida iganes, keskastme juhte on palju vms. See on praktika, see on elu ja sealt kindlasti võib seda otsida. Kui me näeme, kuhu nende plaanidega ministeeriumid ühel hetkel jõuavad, siis me saame öelda, mis on mõistlik või mis ei ole mõistlik. On nõutud, et ei ühtegi kärbet, ei mingit kokkuhoidu – see ei ole ka mõistlik. Kui kuskil kokkuhoidu ei tehta, siis see ei ole mõistlik. Minus räägib ka riigireformiminister. Neid kokkuhoiukohti on võimalik otsida, seda tuleb teha sisuliselt, neid tuleb analüüsida ja nende kavadega tuleb kindlasti edasi minna. Siis tuleb hinnata ministeeriumide kavasid, millega nad välja tulevad, ka poliitiliselt, valitsuse tasemel.

Nüüd üks lisaküsimus. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Jaak, sa oled riigihalduse minister ja sa oled, kuidas öelda, seda liini vedanud ju ikkagi tükk aega. Paljuski me oleme sinuga neid asju rääkinud ja kunagi ka vaielnud. Haldusreformi tagajärjel me oleme saanud maakondade likvideerimise ja omavalitsuste priske kokkukoondamise. Kuidas sul tunne on, kas sellest on tulnud  rahaline kokkuhoid, nii võimas, nagu me alguses sellest asjast rääkisime ja mille vastu ma sõdisin, kui sul on meeles? Teine asi. Siit tulebki seesama asi välja, nii nagu sa vastasid ka just momendil küsijale, et kas likvideeritakse siin või seal teatud politsei- või päästevõimekust. Päästjad ütlevad, et nemad panevad kinni Värska, Tõstamaa ja Mõniste komandopunktid. See tähendab juba tõsist probleemi. Riigihalduse ministrina on sinu kohustus jälgida, et võimekus kohtadel ei kaoks, sinna tuleb raha juurde panna, kui on vaja. Nii et asi ei ole nii roosiline.

Jaak Aab, palun!

Aitäh küsimuse eest! See on iga päev aktuaalne, riigihalduse minister tõesti seda jälgib. Kui me tuletame meelde haldusreformi ja maavalitsuste reformi, siis seal kindlasti teatud rahaline kokkuhoid oli. See ei olnud võib-olla nii suur, kui me räägime riigi poole pealt maavalitsuste reformist, minu teada oli see miljon aastas kuskil, selles suurusjärgus, aga pigem oli küsimus ju sisus. Müts maha ka sinu ees tubli töö eest maavanemana. Aga sisu oli tegelikult see, et riigiasutused ja ‑ametid olid ju selle otsustusõiguse  sealt maavalitsusest ammu ära viinud. See oli läinud kuskil regioonide tasandile või kuskile kaugemale või Tallinnasse. Maavalitsusel ei olnud seda funktsiooni, mis tal oli 1990. aastate alguses, kui tal oli väga tugev funktsioon. Praegu täidavad neid funktsioone teised asutused, osa me andsime omavalitsustele siiski üle, see on niisugune maakondliku arengu planeerimine, arengu kavandamine. Ma arvan, et ongi mõistlik, et seda tehakse omavalitsuste territooriumil, selles peavad omavalitsused ise kokku leppima. Ma arvan, et riik ei peakski nii palju sekkuma, riik saab teatud toetusmeetmetega seda tagant aidata ja me oleme seda teinud. Maakondliku arengustrateegia raha me oleme suurendanud, mida omavalitsus saab kokkuleppel väikesteks investeeringuteks kasutada, teha erinevaid arendustegevusi ja plaane. Ma arvan, et tegelikult see seis üleüldiselt kindlasti paraneb.

Mis me tegime vastukaaluks? Me viisime [Tallinnast] välja teatud hulga asutusi ja on kehtestatud üle-eestilise värbamise põhimõte, mis hakkab järjest rohkem tööle, ehk asutused ja ametid Tallinnas värbavad inimesi üle-eestilise värbamise põhimõttel ehk ei pane töökohaks "Tallinn". Muidugi, eks ikka on populaarsemaid kohti. Pärnus on Sotsiaalkindlustusamet väga kenasti arenenud, EAS‑i üks osa on Pärnusse läinud. Kipub olema nii, et kõik maakonnad ikkagi ei ole atraktiivsed. Aga sügisel tahan viia kabinetti ka avaliku sektori kaugtöö raami. Kaugtööd ei saa teha nii, et ütled inimesele, et mine oma koju ja tee tööd, seal peavad ka teatud tingimused ja asjad arvestatud olema. Näiteks, turvaline andmeside, mida me lahendame riigimajades, kuhu ka need universaalsed töökohad tulevad. Seal me üritame need asutused kokku koguda. Aga ma arvan, et see sõnum on kohale jõudnud. Meil oli ka eelmise valitsuse kabinetiotsustes kirjas, et kui keegi hakkab tegema ümberstruktureerimisi oma asutustes, siis ta tutvustab seda plaani riigihalduse ministrile. Ikkagi leidub ka selliseid kohti, kus masinad teevad töö ära ja inimese jaoks jääb tööd vähemaks, aga me otsime sellele inimesele riigiaparaadis töö, et ta ei läheks sealt minema. Seda me oleme teinud varem ja püüame seda ka edaspidi teha.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Mart Helme, vastab valitsusliige, peaminister Kaja Kallas. Teema on liitlassuhted. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Meil on ajakirjanduse vahendusel ilmunud viimasel ajal mitmeid alarmeerivaid teateid selle kohta, et kohtadel on esinenud konflikte liitlasvägede sõjaväelise kontingendi esindajatega ehk liitlassõduritega. Konfliktid on olnud kohati intrigeerivad, nagu Tapal kaklema minek tüdrukute pärast ja lärmamine rongis. Aga tunnen ka Tapa inimesi natukene, kas või erakonna liikmeid. Nemad ütlevad, et need on jäämäe veepealne osa. Tegelikult on neil niisuguseid intsidente, silmatorkavaid lärmamisi ja tülinorimisi oluliselt rohkem, kui see on ajakirjandusse jõudnud. Ma ütleksin, et see on väga muret tekitav, sest kahtlemata niisugused intsidendid määrivad meie liitlasriikide ja liitlassõdurite kuvandit ja tekitavad paljudes tunde, et ega me nende peale väga loota ei saa ja mis neist üldse kasu on. Mu küsimus ongi sellest ajendatud. Kas valitsuses, valitsuskabinetis, kahepoolsetes konsultatsioonides Kaitseministeeriumi ja kaitseministriga on neid teemasid arutatud? Kas on jõutud ka mingitele konkreetsetele otsustele, mida ette võtta, et meie liitlassuhted taoliste rumalate intsidentide pärast kahjustada ei saaks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Liitlasriikide sõdurid on kohustatud järgima Eesti seadusi, see on igal pool nii, sh peavad nad kinni pidama avaliku korra reeglitest. Ma lasin endale võtta ka välja, kui palju siis selliseid intsidente on, kas see tõesti on massiivne, nagu te väidate, või see pole seda mitte. Tuleb välja, et viimase nelja aasta jooksul on Tapal politseini jõudnud kolm teadet konfliktidest, millega olid seotud liitlasvägede sõdurid. Nii et selle järgi ei saa öelda, et neid oleks üleliia palju. Aastas keskmiselt üks teade liitlasvägede sõdurite kohta. 

Eestis tegelevad korra kaitsmisega korrakaitseorganid, kes saavad vajadusel algatada menetluse, kui tõepoolest on tehtud midagi ebasobivat. Kui ma neid juhtumeid lugesin, siis mulle endale tundus, et see ei ole nii väga seotud mitte liitlasvägede sõduritega, vaid noorte meestega ja sellega, et noored mehed on võib-olla paljuski tormakamad, võiks öelda. Te ise olete siinsamas Riigikogu kõnepuldis kiidelnud, kuidas te noore mehena olite ka kõva löömamees. Võib-olla saab tuua nüüd paralleeli, et noortel meestel ongi testosteroon kõrgel tasemel ja see seab ka mingid käitumisreeglid või tekitab käitumismustrid. Aga nagu ma ütlesin, vähemalt minule teadaolevalt neid teateid väga palju ei ole.

Liitlased on meile kinnitanud, et nad tegelevad nende asjaolude uurimisega. Igal juhul suhtuvad nad sõdurite käitumisse väga tõsiselt, sest nagu te ütlesite, see on ka nende sõdurite maine küsimus, see, kuidas neid sõdureid asukohariigis vastu võetakse. Kui jääb mulje, et nendest on pigem probleeme, siis see kindlasti mõjub sellele, kuidas liitlasriiki üldse Eestis vaadatakse. Nii et kaebuste puhul töötavad liitlasriigid meiega aktiivselt kaasa selleks, et neile olukordadele lahendusi leida ja vajadusel korrale kutsuda inimesi, kes on ebakohaselt käitunud. 

Nüüd täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Teile kangesti meeldib see, et ma teile oma noorepõlvemälestusi räägin. Ma võin veel rääkida. Siin üks teine saadik on rääkinud sellest, kuidas rahvuslus on temasse sisse pekstud. Eks see minu põlvkonna ja natuke nooremate puhul ilmselt nii ongi. Tol ajal need rahvustevahelised konfliktid olid igapäevased, täiesti igapäevased. Kas rahvuslust just sisse peksti? Aga selles mõttes ma arvan, et ka minu ees istuv Riho Breivel, kes kohe küsimuse esitab, võib samuti kinnitada, et küllap temalgi tuli vahetevahel natukene jõudu katsuda siin ja seal. See oli täiesti tavapärane. Võimalik, et see oli ka sõjajärgse aja üldine teistsugune suhtumine arveteklaarimise meetoditesse, kui tänapäeval on. Ma ei oska seda öelda, elu on pidevas muutumises.

Aga ma tulen teema juurde tagasi. Ma sain aru – ja aitäh –, et te väljendasite valitsuse seisukohta, et teemat võetakse valitsuse tasandil väga tõsiselt. Ma võin teile kinnitada, et need ei ole kuulujutud. Seal on niisuguseid intsidente rohkem kui need, mis on jõudnud politsei registrisse. Ma tean seda sellepärast, et üks meie erakonna liikmeid elab alaliselt Tapal, on endine sõjaväelane ja peab seal baari, kus liitlasvägede sõdurid, kohalikud ja Eesti sõdurid on väga sagedased külalised. Seal alkoholi ja ma ei oska öelda, mille mõjul aeg-ajalt siiski on nii et tuleb neid korrale kutsuda, selleks ei kutsuta alati kohale politseid. Nii et see probleem on seal nagu alaline. Aga minu küsimuse teine pool, millele te jätsite vastamata, oli see: kas on langetatud juba mingisuguseid otsuseid, missugune peaks olema ja võiks olla meie vastavate institutsioonide ja liitlasvägede juhtkondade koostöö nende intsidentide ärahoidmiseks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Iseenesest reguleerib selliste korrarikkumiste lahendamist Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vaheline relvajõudude staatust reguleeriv kokkulepe ehk NATO SOFA, Status of Forces Agreement. Kui tegevus riivab ainult võõrustajariigi seadusi, tegelevad sellega võõrustajariigi korrakaitseorganid, kui ka saatjariigi seadusi, siis tegelevad sellega saatjariigi võimud. Ühesõnaga, ega nende asjadega ei saagi muidu tegeleda kui ainult siis, kui kaebusi on. Tühja koha pealt ei saa neid menetleda. Minu arvates on oluline, eriti arvestades, et meil tuleb esmaspäeval ka NATO tippkohtumine, et NATO toimiks ja et meil oleks usku NATO jõududesse ja me oleksime seal ise samamoodi võrdsed liitlased. NATO põhineb ikkagi kollektiivsel kaitsel ja heidutusel. Kollektiivne kaitse on väga palju seotud sellega, kuidas erinevad üksused toimetavad ja kuidas toimetab n‑ö käsuliin, et kõik õigel ajal toimiks. Minu arvates on väga oluline, et NATO läheb tagasi oma juurte juurde ja soovib tugevdada ka NATO liikmesriikide panust sellesse kollektiivsesse kaitsesse. Need arutelud saavad olema kindlasti huvitavad.

Ma käisin Tapal paar nädalat tagasi. Kogu selle aja jooksul on Tapalt läbi käinud 9000 liitlasvägede sõdurit. Tõepoolest, vähemalt neid intsidente, mida on registreeritud, ei ole väga palju selle suure arvu kohta. Pigem on minu arvates väga positiivne, et liitlasriigid siin on. Me ju räägime erinevate liitlasriikide esindajatega sellest, et ka nemad rotatsiooni korras oma vägesid siia tooksid. Tagasiside oli väga positiivne, et meie kaitsevägi toimetab väga kõrgel tasemel, õppused on väga kõrgel tasemel ja tegelikult siia tahetakse tulla nii õppustele kui ka teenima. See on minu meelest meie julgeoleku vaates igal juhul positiivne.

Nüüd üks lisaküsimus. Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Tõsi, meestel möllabki testosteroon, siin ei ole mitte midagi teha, olgu nad noored või vanad. Ma ise olen sõjaväelasena käinud mitmes-mitmes riigis küll väljaõppel, küll muude kohustustega. Kuskil, kus ma olen käinud, pole mul õnneks sellist kogemust olnud, et oleks pidanud jõudu kasutama kellegi vastu või et keegi oleks seda minu vastu kasutanud. Nii et selles suhtes peaks ütlema, et meie oleme ise oma sõjaväge päris hästi kasvatanud. Samuti, kui ma olin piirivalvepiirkonna ülem või piirivalvestaabi ülem, siis ei olnud ka piirivalvel kohalike inimestega väga palju konflikte, kuigi ajateenijad olid meil ju olemas, eriti Narvas, kus neid lausa provotseeriti. Nii et need asjad on vaja juhtidel hoida muidugi väga tugevalt rusikas. Aga mul on ka küsimus. Me oleme ise missioonidel käinud ju aastaid. Kas on selliseid juhuseid ka meie sõduritega, mis on ulatunud siia teie kõrvu, et kuskil missioonil oleks meie sõdurid käitunud kohalikega ebaviisakalt?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Mul ei ole sellist informatsiooni. Tegelikult, nagu te ise ütlesite, ei ole suuri probleeme olnud ju ka Tapal. Aga ma tahtsin lihtsalt ühe asja teie jutu alguse kohta öelda. Kui ma käisin Tapal, siis ma kohtusin ka nii Briti kui ka Prantsuse vägede kohapealse juhiga. Briti vägede juht näitas kirja, mille ta oli saanud ühelt sõjaväelaselt, kes siin oli. Seal oli kirjutatud, et ta nägi sõdurit, kes oli viisakas, pidas kinni kõikidest reeglitest, oli väga töökas jne, oli nii, nagu sõdur peaks olema, ja siis ta kujutas ette, et see sõdur on ilmselt teeninud siin aega juba väga kaua, sest ta väga hästi kõike oskas. Aga kui selgus, et see sõdur on olnud siin ainult kaks kuud, siis ta oli väga üllatunud. Kokkuvõte oli see, mida see Briti vägede juht ütles, et kui temalt küsitakse Eesti kohta, Eesti kaitseväe kohta, siis ta vastab niimoodi, et see on armee, nagu üks armee olema peab. See on minu arvates väga suur tunnustus. Selle osa on tegelikult ka see, et meie sõdurid käituvad lugupidavalt, ka ajateenijad – nagu öeldakse, sõjaväes sirguvad poistest mehed – tegelikult mõistavad mitte ainult seda sõjaväelist poolt, vaid ka väärtuste poolt, mida kaitsevägi, Eesti riigi kaitsmine endas kannab. Ma arvan, et see on väga positiivne.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Helmen Kütt, vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Teema on sotsiaalvaldkonna rõõmudest ja muredest. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te olete sotsiaalkomisjonis väga pikalt tutvustanud, mida te plaanite teha pikaajalise hooldusega ja mis muudatused on tulemas seaduste näol varsti ka sotsiaalkomisjoni, tõenäoliselt juba sügisel. Ükskõik, kas me kasutame sõna "kokkuhoid" või "kärpimine", aga ka komisjoni istungil te ütlesite, et 4,4 miljonit on vaja sotsiaalvaldkonnas või Sotsiaalministeeriumis – jäi ebaselgeks, kas see puudutab ainult teie valdkonda või ka tervise‑ ja tööministri poolt, eks te saate vastata – kokku hoida. Eile Kalle Laanet ütles, et nemad on korralikult ja kiirelt kodutöö ära teinud ja sellest ka see avalikkuse surve. Kui komisjonis küsiti, millised on need kärpekohad, see plaan Sotsiaalministeeriumis, mida teie haldusalas teha, ütles asekantsler Rait Kuuse, et arutatakse alles, need pole veel kokku lepitud. Aga kui ma ei eksi, siis öeldi, et 4. juuniks vist tehakse mingi kokkuvõte.

Valdkonnas on tegelikult alarahastamine olnud krooniline ja suur probleem, eriti mis puudutab pikaajalist hooldust. Aga me teame ka, et tervishoidu on meie panus väike. Tõsi, paar valitsust tagasi peaminister Jüri Ratase ajal tervishoidu lisaraha tuli, tollal oli Jevgeni Ossinovski tervise‑ ja tööminister. Aga millised on siis need kärpekohad? Ma tean, et kaplanaadi või hingehoidjate kallale te ei lähe, seda on Ove Sander öelnud. Aga mida te olete siis plaaninud kärpida?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, proua Helmen Kütt! Head Riigikogu liikmed! 4,4 miljonit on kogu Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kohta. Meil ei ole väga selget kokkulepet, sest need arutelud käivad aktiivselt ka täna rahandusministri juures, need olid ka eile, et kuidas see lõplik jaotus on. Aga üks, milles ma saan olla kindel, on see, et meil on võimalik pehmendada kokkuhoidu sotsiaalsektoris, kus alati on raha puudu, me kõik teame seda. Inimeste abivajadus ja ka ootus toe järele ja toe kvaliteedi järele ju ainult kasvab, ka tänahommikused esimesed küsimused viitasid sellele. Sotsiaalfondi vahendid on tegelikult need, mis aitavad meil inimestele jätkuvalt kvaliteetseid teenuseid osutada, mitte kokku tõmmata inimeste arvel.

Nii on mul hea meel öelda, et juba sellel sügisel on üldhooldekodudele planeeritud REACT‑i vahenditest 4 miljonit eurot, taotlusvooruga, üldhooldekodud saavad tulla taotlema, et toimepidevust üldhooldekodudes parandada. Eriti nüüd, koroona‑ ja tervisekriisi valguses me teame, millised on kitsaskohad. Meil on umbes 200 üldhoolekandeasutust ja plaan on umbes 100 asutust toetada.

2021. aastast alates on meil vanemaealiste iseseisva toimetuleku toetamiseks Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest 136,5 miljonit eurot, mis annab meile võimekust toetada kohalikke omavalitsusi ka eakatele mõeldud teenusmajade arendamisel, mis väärikat vananemist ja natukene ka toetatud elamist võimaldab toetada. 68 800 000 on planeeritud pikaajalise hoolduse süsteemi laiemaks arendamiseks. Seal me soovime ka kohaliku omavalitsuse kogukondlikke teenuseid arendada ja spetsiifiliselt pöörame tähelepanu Kagu-Eesti programmile. Aga riigi tegevused on suunatud, nii nagu sotsiaalkomisjonis varasemalt räägitud, ikka sellele, et üldhooldus oleks komponendipõhine ja omastehooldajad oleksid toetatud.

Nüüd täpsustav küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud minister, selle vastuse eest! Ma arvan ka, et on väga oluline, et üldhooldekodudes on võimalus ventilatsioonitingimusi ja kõike muud parandada, sest me teame, et kroonviirus lõi just sinna sisse ja nakatumise oht oli seal väga suur nii töötajate kui ka hoolealuste seas. See kõik on väga positiivne. Täpselt samuti teenusmajad, suurepärane, omavalitsus paneb oma osa. Ilmselt ei ole veel selge, kui suur see omavalitsuse protsent on. Aga mida kauem inimene heade teenustega kodus elada saab, seda parem kõigile, eelkõige sellele inimesele, keda ongi eesmärk aidata. Samas me teame, et Euroopa Liidu vahendite periood – need vahendid läksid töövõimereformi järel teenustele, mis puudutavad erivajadustega inimeste töölesaamist, töökoha kohandamist, kõike seda muud, ka kodude kohandamist – on lõppemas ja riik peab võtma teatud kohustused üle. Või on uuel perioodil ka neid vahendeid sinna oodata? See on üks pool küsimusest. Teiseks, need kärped, ikkagi see 4,4 miljonit Sotsiaalministeeriumis. Küll tahaks loota, et nad otseselt ei puuduta neid, kes kõige nõrgemad on.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh küsimuse eest! Jaa, mis puudutab eelmise Euroopa struktuuritoetuste perioodi lõppemist ja üleminekut, siis jääkide arvel on üsna mitmed tegevused pikenenud kas järgmise aasta lõpuni, mõne teema puhul ka kuni 2023. aasta lõpuni. Me väga tähelepanelikult vaatame, et nendele ettevõtmistele, mis on algatatud, oleks tagatud jätkusuutlikkus kas pehme ülemineku, vana perioodi vahendite kasutamise toel või tegelikult ka uuel perioodil. Kõik uue perioodi asjad on detailides ju planeerimisel, nii et need võimalused on meil jätkuvalt avatud. Loomulikult, kõige nõrgemate arvel me kokkuhoidu teha ei saa. Kindlasti on üks osa kokkuhoiust ka Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas selgelt see 4,2%, mis kõikidele ministeeriumidele arvestati kaheks esimeseks aastaks ja mis kahel järgmisel riigi eelarvestrateegia perioodi aastal tõuseb. Me ikkagi vaatame sügavalt sisse ametnikkonna tegevustesse, mida tehakse meie allasutustes. Kindlasti puudutab kokkuhoid ja optimeerimine neid asutusi.

Nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eile arutati õiguskomisjonis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud eelnõu, mille teema oli inimkatsete ilma inimese nõusolekuta teostamise kriminaliseerimine. Seal osales eksperdina epidemioloog Antonina Järviste. Muu hulgas küsisin ma Antonina käest seda, miks praegu Sotsiaalministeeriumi kaudu kutsutakse üles ja julgustatakse rasedaid ja imikuid vaktsineerima. Ta vastus oli väga lihtne: "Raseduse uurimisel COVID‑19 suhtes on tõenäoliselt ainult üks eesmärk: "tõestada" imiku vaktsineerimise vajadust. Rasedate ja imikute osas on see seisukoht väga väär. Mind õpetati hoidma rasedat ja manustama temale ravimeid vaid väga äärmisel juhul, näiteks kui naine on eluohtlikus olukorras. Vaktsineerimine ei tulnud kõne allagi ja seda põhjusel, et raseda organismi kõigi süsteemide talitused ehitavad end ümber, kaitsmaks loodet ja naist. Igasugused välismõjutused tekitavad ägedat vastupanu. Rasedat peab kaitsma nakkushaiguste ees, kuid vaktsineerimine on alati äärmine abinõu, kui pole muud võimalust. Selliseid olukordi esineb üliharva. Vastsündinut kaitseb emapiim. Spetsiifilisi, just nagu antud haiguse antikehi võib ju rinnapiimas olla, kuid need ei ole esimesed viiulid. Ema ternespiim pluss tema mikrobioom käivitavad vastsündinu keerulise immuunsüsteemi arengu programmi. See areng lõppeb umbes puberteedieas. Igasugused välissekkumised, eriti vaktsineerimised, on kurjast ja kuritegelikud. Rinnapiima immunoloogiliste elementide rohkus ja funktsioon on aukartust äratav, looduse üks imesid. Seega on selline asi väga negatiivne." Öelge palun mulle sellist asja: kas tema seisukoht on õige? Kui see õige ei ole, siis esitage tõendid selle kohta, et ta on valesti rääkinud. Kas teil on plaanis lõpetada see vaktsineerimine või rasedate julgustamine vaktsineerimisele? 

Signe Riisalo, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt tuletan meelde, et vaktsineerimine on vabatahtlik. Teiseks, lapsi selles vanuses ehk vastsündinuid meil ei vaktsineerita, küll on võimalik vanuses 16+ vaktsineerida. Me teame, et maailmas on kättesaadavad juba vaktsiinid 12‑aastastele ja vanematele lastele. See, mis puudutab teie etteloetud asjatundja seisukohta, siis minul personaalselt puudub kompetents anda siin hinnangut. Vaktsineerimine nagu ka rasedate tervishoid või sünnitusabi on küsimus, mida on mõistlik esitada tervise‑ ja tööministrile. Aga kui te küsite minu arvamust selle kohta, mis oli teie etteloetud tekstis seotud ema ja imiku lähedusega, rinnapiimaga toitmisega, siis kindlasti nendes küsimustes on mul oma arvamus, mis on ema ja lapse läheduse ja rinnapiimaga toitmise kohta väga soosiv.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kümnenda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riho Breivel ja sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Teema on kärpeplaanid jõustruktuurides. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Minu kõrvu paitas teie soosiv, heatahtlik suhtumine meie kaitseväelastesse. Te ütlesite, et nad on väga head. Tõesti, kaitseväeohvitserina tunnen ma sellest rõõmu. Aga et nad oleksid head, selleks peab olema meil kaitseväes ohvitser‑ ja juhtivkaader, kes suudab neid heaks kasvatada. Samuti on nii jõustruktuurides. Kui me vaatame, mis toimub, siis toimub see, et me vähendame jõustruktuuride eelarvet. Sellega suuname antud lõikude juhid selle peale, et nad hakkavad vähendama isikkoosseisu. Kui me hakkame vähendama ohvitserkoosseisu, siis ma ei kujuta ette, kuidas me seda karuteenet tulevikus parandame, sest ühe ohvitseri, nii politsei‑, piirivalve‑ kui ka kaitseväeohvitseri väljaõpetamine on väga kallis ja vaeva nõudev protsess. Seda ei saa teha võib-olla isegi nii lihtsalt kui mingi muu eriala juhi puhul, sest seal on eetilised, moraalsed jooned, mis on väga tähtsad. Need peavad olema valitud inimesed, sest nemad vastutavad lahingus inimeste elude eest. Kui me nüüd kärbime ja sunnime vähendama isikkoosseisu jõustruktuurides, siis tulevikus võime seista selle ees, et me peame hakkama kalli raha eest jälle inimesi juurde koolitama. Kogemused on kadunud, sest need inimesed, kes lähevad välja antud struktuuridest, leiavad väga kiiresti mujal hea ja hästi tasustatud töökoha. Kuidas te lahendate antud probleemi, et need inimesed säiliksid?

Kaja Kallas, palun!

Esiteks, Kaitseministeeriumi eelarve juurde. Kui me räägime tegevväelastest, siis tegevväelaste palk on 30% üle Eesti keskmise. Seda ei saa endale lubada näiteks õpetajad. Kindlasti on kaitseväelased väga kõrgelt tasustatud ja see on ka märk sellest, et need inimesed teevad seda tööd ja õpetavad ning on kindlasti eeskujuks. Mis puudutab jõustruktuure üldiselt, siis praegu on ju ministeeriumidele antud ülesanne leida kokkuhoiukohti. Nii nagu riigihalduse minister rääkis, on meil suurepärane võimalus teha riigireformi, leida neid kohti, kus on võimalik viia tegevused ühte kohta, kui siiani on tegutsetud näiteks mitme ministeeriumi all.

Mis puudutab Siseministeeriumi haldusala, siis praegu me oleme selles etapis, kus ministrid vaatavad, kus võiks leida sünergiat, neid kokkuhoiukohti. Selles, et neid reforme järjest tehakse, ei ole ju midagi eriskummalist. Kui me mõtleme kas või päästekomandode peale, siis Päästeamet on ju järjest neid reforminud ja viinud rohkem ka vabatahtlikkuse peale. Kui me vaatame muud maailma, siis ka Euroopas on seda tehtud, vabatahtlikel päästjatel on päris suur osakaal. Kui me vaatame kogu Päästeameti ampluaad, siis ka tuleõnnetusi ja selliseid juhtumeid on järjest vähem, kui me võrdleme 1990. aastatega. Kuidas ministri arvates neid reforme võiks teha, see töö praegu alles käib. Seda tervikpilti, milliste kokkuhoiukohtadega iga minister välja tuleb, praegu ees ei ole, aga ma tahan kinnitada, et kindlasti sisejulgeolek ei kannata selle tõttu kuidagi.

Nüüd täpsustav küsimus. Riho Breivel, palun!

Hea peaminister! Te ei saa kuidagi kinnitada seda, et sisejulgeoleku ja, ütleme, kaitsejõudude võimekus selle all ei kannata. Sest kui me paneme ülematele kohustuse vähendada oma eelarvet ja vähendada just jooksvate kulude arvel, milleks peetakse, mina ütlen, et ekslikult, [personalikulusid], et võtame personalikulud vähemaks, kuigi see jooksevkulu ei ole, personal on puhas investeering minu nägemuses, ja kui te ütlete, et peab [vähemaks] võtma, siis juhtubki nii, nagu juhtus praegu kaitsejõududes ja juhtus ka piirivalves või politseis, et koondatakse ära orkestrid. Noh, see on näide. Me võime rääkida, et läheb muuseumi alla või üks orkester kaob niikuinii ära. See tähendab, et juhid on pidanud võtma juba vastu otsuse vähendada isikkoosseisu, juba on inimestele kätte antud koondamiskirjad. See tähendab, et minister täna ju ütleb niimoodi, et tema ei saa muuta Kaitseväe juhataja otsust, sest Kaitseväe juhataja on, kuidas öelda, oma otsuses suveräänne. Ongi, Kaitseväe juhataja otsus peabki olema suveräänne. Aga kui me sunnime teda tegema selliseid samme, mis ta hinge kriuksudes ikkagi ära teeb, siis oleme meie või olete teie või on valitsus teinud, kuidas öelda, alatu sammu nende suhtes.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kaitse-eelarve järgmisel aastal suureneb. Siit tekibki küsimus, et kui me enne saime teha kõiki neid tegevusi, mida me tegime, siis kuidas me neid enam ei saa teha, kui eelarve tegelikult suureneb. Kui me vaatame eelmist riigi eelarvestrateegiat, siis me näeme, et sinna oli kirjutatud miljardi jagu tühje kärpeid. Riigi eelarvestrateegia ehk see 1 + 3 aastat plaanide tegemist, töötab ainult juhul, kui need plaanid on teostatavad ja ausad. Kulutused tehakse tulude vastu ja kui kirjutatakse sisse, et miljardi jagu on justkui kärbitud kulusid, siis järelikult justkui miljardi jagu saab teha kulutusi. Aga kui kärbitud sisuliselt ei ole, siis need on tühja õhu vastu tehtud uued kulutused ja selle asemel me ei saa mitte nulli, vaid me saame miljardi täiendavat miinust. Niimoodi me lihtsalt pikalt elada ei saa.

Milles on probleem? Probleem on selles, et iga aasta tulevad ministeeriumid, ka allasutused välja kõikvõimalike mõtetega, milleks kõigeks on vaja raha juurde saada. Need on sageli sellised suured unistused, mida tahaks teostada. Kui nendeks unistusteks justkui saadakse raha ja see raha on saadud selle tühja kärpe vastu, tühja kokkuhoiukoha vastu, ning kui selgub, et me ei saa tegelikult niimoodi edasi elada, sest meil ei ole lihtsalt raha, meil on miljardi jagu puudu, üle miljardi, 1,7 miljardit on puudu, siis ega nendest unistustest ei taheta väga loobuda, vaid justkui tuuakse ohvriks midagi, mis varasemalt täiesti toimis, just selleks, et näidata, et polegi vaja kokku hoida. Aga minu arvates pole see õiglane. Erasektor on pidanud kriisi ajal kokku tõmbama. Mitte keegi ei ole neilt küsinud, kas nad seda tahavad või ei taha, lihtsalt turg kukkus ära ja raha ei tulnud piisavalt peale, nad pidid neid otsuseid tegema. Nüüd kui avalik sektor, kes elab maksumaksja raha peal, keda peab üleval erasektor, ütleb, et ei, mina ei ole nõus ühtegi kulu kärpima, sest minul on kõik vajalikud kulud, siis see ei ole lihtsalt õiglane, sest selle maksab lõppkokkuvõttes kinni maksumaksja, selle maksab lõppkokkuvõttes kinni erasektor.

Nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mulle tundub, peaminister, et te siiski konkreetselt Riho Breiveli küsimusele ei vastanud. Te ei vastanud ka eelnevalt Mart Helme küsimustele, mis puudutasid liitlasvägede sõdureid. Riho Breiveli küsimusele vastates viitasite sellele, et teil on raha puudu ja midagi pole teha. Ma annan teile hea vihje. Selline seaduseelnõu nagu ABIS peaks vist olema varsti siin arutelul, see on tekitanud väga suuri kirgi. 14 või 15 miljonit läheb see maksma, kusjuures põhimõtteliselt seda ei ole vaja, sest see on olemasolevate süsteemide dubleerimine. Aga ma ei tahtnud mitte sellest rääkida, see lihtsalt repliigi korras praegu tuli jutuks.

Aga mulle saatis esmaspäeval üks kodanik sõnumi Facebooki. Ma ei tea, kes ta on, nimeks on tal kirjutatud Tolik. Ma esitan selle küsimuse inimeste poolt, keda ma ei tea, tõsiselt ei tea. See on järgmine: "Mitte ühegi teie erakonna küsijate küsimustele ei suutnud ükski minister vastata adekvaatset vastust. Ma tahaksin teada kui Eesti Vabariigi kodanik, et mis teil seal toimub. Kas ministrid oleks nagu mingi aine mõju all või ma ei tea ja ei oska seletada? Kuidagi kummaline tundub see asi mulle. Või nad tõesti ei anna endale aru, mida nad suust välja ajavad? Paranda mind, kui ma eksin, ja kui ma ei eksi, siis ütle mulle, mida ma saaksin teha, et see Riigikogu kuidagi laiali saata, sest mulle tundub, et lapsed liivakastis on ka natuke arukamad." Mina ei osanud muud teha, kui vastasin niimoodi: üritan seda küsimust küsida infotunnis mõnelt ministrilt samas sõnastuses. Praegu ma seda tegin. Olge nüüd hea, vastake rahvale selle küsimuse peale.

Aitäh! Riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Nii nagu on teil omad valijad, on minul omad valijad. Need inimesed elavad Eestis. Riigikogu peabki olema läbilõige ühiskonnast. See tähendab seda, et siin on nii erinevate vaadetega inimesi kui ka erineva haridustaseme ja intelligentsusega inimesi. Selles mõttes täpselt nii, nagu neid on ka ühiskonnas. See ilmselt ongi see peegeldus, et alati saab teha teisi valikuid Riigikogu valimistel, et siia saaksid teistsugused saadikud. See võib-olla olekski minu vastus sellele keerulisele küsimusele.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise. 

Mul on palve nii küsijale kui vastajale teha väga lühidalt. Küsib Riigikogu liige Merry Aart, vastab riigihalduse minister Jaak Aab. Teema on regionaalareng. Merry Aart, palun!

Aitäh! Tänan sõna andmast! Ma ei tee sissejuhatavat sõnavõttu, kuna aega on vähe. Aga ma küsin Jaak Aabilt, kas on arutatud regionaalseid maksuerisusi. Aeg-ajalt on see ikka kerkinud üles ja minu meelest on sellel ka mõte. Aga kuidas on olukord praegu?

Jaak Aab, palun!

Aitäh! Ma saan rääkida, et praeguse valitsuse moodustamise ajal meil selliseid kõnelusi ei olnud. Ma mäletan, et Eestis oli üks selline etapp, kui ettevõtte tulumaks kehtis väljaspool Harjumaad ja Tallinna. Meil olid kehvad registrid, me ei suutnud siis kindlustada seda, et see ka toimiks, aga teatud positiivne mõju oli. See kestis paar aastat, siis ta kadus ära, kahjuks see tööle ei hakanud. Ma arvan, et pigem me oleme lähtunud viimasel ajal sellest, et me oleme piirkondadele, regioonidele, toetusmeetmete programmidega andnud soodsamalt raha kui paremini arenenud piirkondadele. Näiteks, CO₂ raha kohalikele omavalitsustele. Seal on selline valem, et vähem finantsvõimekad, kus ongi hajaasustus, saavad väiksema omaosalusega ja paindlikumatel tingimustel. KredExis on neid välja töötatud, korterelamumeetmed kriisiabina juba tulid sellised, et jälle on seal piirkondades kergem. Ka Euroopa Liidu vahendite juures me üritame seda arvestada. Me üritame siiski teha seda soodsamaks nendes piirkondades, kus areng ei ole olnud nii kiire, et nagu järele aidata nii ettevõtlust kui ka kohalikku omavalitsust.

Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid vastamast ja ma tänan häid ametikaaslasi küsimast. Infotund on lõppenud.