Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Uno Kaskpeiti!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Õiguskomisjon otsustas oma 1. juuni istungil esitada Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ...

Härra Kaskpeit, ma korraks vabandan. Kolleegid! (Helistab kella.) Antakse üle eelnõu. Palun!

... ühiskontrolli töörühma liikme nimetamine" eelnõu, kuna Kalle Laaneti volitused Riigikogu liikmena on peatunud Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu. Õiguskomisjoni ettepanek on nimetada Kalle Laaneti asemel töörühma liikmeks Riigikogu liige Urve Tiidus. Tänan väga! Eelnõu on üle antud elektrooniliselt.

Rohkem soove ma ei näe. Olen ühe eelnõu vastu võtnud ning loomulikult otsustab juhatus selle edasise menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.

Nii, head kolleegid, nüüd ma palun küll teie tähelepanu, mul on edasi anda mõned teated. Täna toimuvad siin istungisaalis järgmiste toetusrühmade asutamise koosolekud: esiteks, Eesti rahvastiku toetusrühm, ja teiseks, 6500 sügavas vaesuses elava Eesti lapse toetusrühm. Kõigil Riigikogu liikmetel, kes soovivad nende toetusrühmadega liituda, palun võtta ühendust Peeter Ernitsaga.

Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 350. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus, aga enne seda viime läbi läbirääkimised. Palun, EKRE fraktsiooni nimel Leo Kunnas!

Kalle Grünthal, kas teil on protseduuriline küsimus? Palun, mikrofon!

Aitäh! Raimond Kaljulaid tundis muret, kas ma täna protseduurilisi küsimusi esitan. Ma siis esitan: kas kohaloleku kontroll ka täna tuleb või ei tule? 

Härra Grünthal, kas te olete kohal Riigikogu saalis? (Naer saalis.) Ma tänan, kohaloleku kontroll on toimunud. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kordan üle põhilised seisukohad, mis ma esitasin selle eelnõu kohta juba teisel lugemisel.

Selles eelnõus on selged positiivsed punktid, millest kaks kõige tähtsamat on loomulikult kriisivarude loomine ning ulatuslikuks evakuatsiooniks [valmistumise ja selle läbiviimise] üleandmine Politsei- ja Piirivalveametilt Päästeametile. Aga siin on ka selgeid puudusi, mille parandamiseks me esitasime viis konstruktiivset ettepanekut, millest paraku ainult üks leidis toetust. Ülejäänud ettepanekutest kaks olid sisulised ja kaks vormilised. Nendest kahest sisulisest ettepanekust ma räägin lähemalt.

Hädaolukorra seaduse tegevus- või pädevusvaldkonda ei tohiks laiendada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisele. See on ilmselgelt erakorralise seisukorra seaduse teema. Kuna julgeolekuasutused valmistuvad selleks ka igapäevaselt tavaolukorras, siis annaks see põhimõtteliselt võimaluse meelevaldseteks tõlgendusteks ja tavaolukorras rakendamiseks. See aga ei peaks olema meie eesmärk.

Teine sisuline probleem puudutab juhtimist. Vabariigi Valitsus kollektiivse organina ei saaks kriisireguleerimist koordineerida, seda saab teha peaminister ühe konkreetse isikuna. Aga kollektiivse organi põhimõttel see lahend ei töötaks. Ka kriisireguleerimise koordineerimist ei peaks üle antama Siseministeeriumilt Riigikantseleile. See peaks jääma nii, nagu see on olnud siiamaani. Siseministeerium on ainuke ministeerium, kellel on olemas tegelik võimekus riigisiseste kriiside lahendamist koordineerida ja juhtida. Eelmise aasta sügisel ja käesoleva aasta kevadel paraku seda ei kasutatud. See aga ei tähenda, et see ei toimiks või et see roll oleks vaja anda kellelegi teisele. Riigikantseleil ei ole võimekust, struktuuri ega praktilisi kogemusi selle rolli edukaks täitmiseks ja vastava võimekuse loomine eeldaks Riigikantseleist ministeeriumilaadse asutuse tegemist koos kõige selle juurde kuuluvaga, mis nüüd paratamatult peabki aset leidma.

Vaatamata positiivsetele aspektidele, mis ma esile tõin, ei ole nende kahe põhjuse tõttu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonil võimalik seda eelnõu toetada. See on kõik. Tänan! 

Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Armas rahvaesindus, no vaat, siin me nüüd siis oleme! Isamaa seda seaduseelnõu sellisel kujul toetada ei saa. Ent see ei tähenda, et selles ei sisalduks vägagi sümpaatseid elemente, mille väljatöötamisse me panustasime kogu oma jõu ja nõuga siis, kui olime ise valitsusvankrit vedamas. See puudutab varude agentuuri.  Loomulikult peavad riigil olema kriiside puhuks ette nähtud varud ja seda teemat see seaduseelnõu ühe osana ka käsitleb. Kuid see seadus on kompleks, sellesse on mitu iseseisvat teemade ringi kokku pandud. Nagu hea eelkõneleja mainis, puudutab see tegelikkuses kriisijuhtimist.

Meie jaoks on siin kolm põhimõttelist küsimust, mida sellise loogika järgi ei ole asjakohane menetleda. Esimene on see, et me peame tegema koroonakriisist järeldused. Parlamendi menetlusse anti eelmise valitsuse ajal väga mahukas riigikaitseseaduse pakett, seletuskiri oli mitusada lehekülge ja seadus ise sadu paragrahve pikk, ning see nägi ette kogu riigi jaoks ühtse kriisijuhtimise mudeli loomise. Nüüd on aga kistud sellest välja üks paragrahv ja seda paragrahvi püütakse rakendada ilma selle kontekstita, milles see asetses. Me kõik teame, et parlamendi riigikaitsekomisjonis oli kogu selle tervikkäsitluse puhul väga suur poleemika ja arutelu, olid erinevad ettepanekud, aga nüüd me püüame n-ö nurga tagant ühe paragrahvi kaudu kriisijuhtimise või kriisipoliitika ettevalmistamise probleemi lahendada. Ja mis tegelikkuses on problemaatiline – see on see üks paragrahv, mis puudutab valitsuse kollegiaalset vastutust, mida rakenduslikult hakkaks sisustama Riigikantselei. Tegelikult on tegemist ainult ühe lausega selles seaduses ja seda võib tõlgendada vägagi erineval moel, kui pole niisugust konteksti, mis oli riigikaitseseadusel. Kriiside juhtimisel peab valitsema selgus, kuid paraku selgus selle seaduseelnõuga katkeb. See ei ole asjakohane.

Ja veelgi enam. Riigikantselei esindajad, ametnikud kinnitasid põhiseaduskomisjonile, et veel enne, kui see seadus vastu võetakse ja jõuab kuivada tint selle seaduse väljatrüki paberil, kavatseb valitsus juba juunikuus tulla lagedale uue paketiga, mis tegelikkuses peaks kogu seda kremplit põhimõtteliselt muutma. Ehk üks trollibuss ei jõua depoost väljagi sõita, kui teine tuleb juba sisse ja see kõik toimub olukorras, austatud õpetatud sõbrad, kus meil on endiselt koroonakriis. Keset kriisi kriisijuhtimissüsteemi muuta – meie seisukoht on, et see ei ole asjakohane. Me peame sellest kriisist õppust võtma, osa asju oli ülihästi, osas asjades on vaja süsteemi muuta, selles ei ole vähimatki kahtlust. Aga selge on see, et seda ei ole võimalik teha ühe paragrahviga keset kriisi selle loogika järgi, et asume üles ehitama juba järgmist seaduseelnõu selles kontekstis.

Kolmandaks, kindlasti on meie jaoks küsimus selles, mis puudutab pädevuse nihkumist Riigikantseleisse. Meie hinnangul oleks see kindlasti väärinud järelemõtlemist ja kaalumist.

Kõigi nende tehiolude kontekstis ei ole tugevamaid entusiaste siin riigis riigikaitse ja julgeoleku küsimustes kui Isamaa sõbralik ja alati konstruktiivne meeskond, selles ei ole vähimatki kahtlust. Aga praeguses olukorras me näeme, et ühe paragrahvi käsitlus kokku kleebituna, ülejala kistuna välja riigikaitseseaduse tervikpaketist ei teeni tegelikkuses käsuliinide selguse ja kriiside tõhusama tõrjumise süsteemset eesmärki, mida me näha sooviksime.

Nii et selles asjas ei ole midagi katastroofilist. Meil on mõtet võtta aeg maha, mitte toetada seda seadust sellisel kujul, võtta sealt välja need sätted, mis käsitlevad varusid, ja võtta need varude sätted ilusasti vastu. Ja neid muid küsimusi võiks menetleda terviklikult juba süsteemselt konsensuslikus meeles, nagu peabki olema üles ehitatud ühe väikese, iseseisvat kaitsevõimet ning väliseid ja sisemisi ohte tõrjuda sooviva riigi julgeoleku korraldus.

Isamaa ütleb jah tõhusale süsteemsele kriisitõrjele. Isamaa ütleb jah sellele süsteemile, mis näeb ette riikliku varude agentuuri moodustamise. Kuid kindlasti ei ütle me jah rabistavale süsteemitule kriisijuhtimise ümberkorraldamisele ühe paragrahvi välja tõstmisena tervest mahukast süsteemsest paketist, mis oli riigikaitseseaduse terviklahendusena parlamendi laual veel loetud kuid tagasi. Aitäh!

Heljo Pikhof, mis mureks?

Aitäh, austatud juhataja! Mul on väga kahju, et eriti midagi kuulda ei olnud, mida Urmas Reinsalu rääkis. Käte liigutustest, miimikast, kehakeelest võis aru saada, et tema kõne on hingestatud ja emotsionaalne, aga mida ta rääkis, seda kuulda ei olnud. Äkki ta kordab oma kõnet.

Tänan selle ettepaneku eest! Meil kõigil on võimalik anda oma panus, et seda, mida kõnetoolist räägitakse, ka kuulda oleks. Kui sellest aru ei saada, kasutan kellukest. Kui ikka aru ei saada, siis võtan juhataja vaheaja ja palun teil rahuneda. Kõigil, kellel on midagi omavahel rääkida, on võimalik teha seda väljaspool saali. Ma arvan, et me peaksime austama kõnetoolis rääkijaid.

Härra Grünthal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu on selline olukord, et Reformierakonna liige Ivi Eenmaa, Reformierakonna liige Madis Milling ja EKRE liige Kalle Grünthal avaldavad tõsist protesti selle istungi läbiviimisega seoses, kuna siia taha ei ole praktiliselt mitte midagi kuulda. Me nägime praegu hea kolleegi Urmas Reinsalu pantomiimi, aga meil on vaja kuulda, mida inimene räägib.

Minu vastus on sama, mille andsin Heljo Pikhofile: palun teil kõigil säilitada väärikus ja austus selle inimese vastu, kes siin kõnetoolis on. Ma saan aru, et me ei ole pikalt koos olnud, aga kui on soovi rääkida, siis palun teeme seda väljaspool saali. Tõepoolest, Riigikogu istungit juhatades vahepeal, kui pidasime kaugistungeid, olin siin ainult mina ja kõnetoolis olija ning oli palju vaiksem.

Urmas Reinsalu, palun!

No muidugi, enne kooliaasta lõppu on ikka pinkides nihelemist, selles ei ole midagi ebaloomulikku. Aga kuuldes parlamendipinkidest palvet, et ma oma ettekannet kordaksin, võin öelda, juhataja, et ma olen selleks valmis. Iga minu kõne on kindlasti unikaalne, aga ma loodan samasuguse kirglikkusega uuesti selle kõne esitada. Nii et palun, juhataja, ma olen valmis ilma ette valmistamata ja ilma proovita minema jälle soojalt lavale.

Härra Reinsalu, Riigikogu kodu- ja töökord ei ole selleks valmis. Madis Milling, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Väike täpsustus: Reformierakonna liikmed Eenmaa ja Milling ei ole avaldanud protesti istungi läbiviimise korra üle, vaid nentisid kolleeg Grünthalile, et tõepoolest on viimasesse pinki väga halvasti kuulda.

Seda on arvesse võetud. Mihhail Lotman, palun! 

Aitäh! Seesama asi. Põhjus ei ole ainult selles, et siin saalis niheletakse. Möödunud korral sai see asi lahendatud niimoodi, et mikrofone sai sätitud ja suurepäraselt oli kuulda isegi siis, kui saalis niheleti.

Kasutame siis kõiki võimalusi: laseme, kui võimalik, tehnilisel personalil kõlaritele natukene volüümi juurde keerata, kasutame võimalust olla ise natukene vaiksemalt ning soovitame nendel inimestel, kes tulevad kõnetooli, kasutada oma häälepaelasid natukene tugevamalt ja rääkida natukene valjemalt. Ma loodan, et oleme protseduurilised küsimused lõpetanud. Tundub, et rohkem ei ole ka läbirääkimiste soovi. Sulgen läbirääkimised ja läheme eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Meil on lõpphääletusel Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 350. Juhin tähelepanu, et eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetas 54 Riigikogu liiget, vastu oli 41 Riigikogu liiget. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Indrek Saare, Keit Pentus-Rosimannuse, Jürgen Ligi, Signe Riisalo, Yoko Alenderi, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa, Siret Kotka, Andrei Korobeiniku, Raimond Kaljulaidi, Oudekki Loone, Katri Raigi, Jüri Jaansoni, Toomas Kivimägi, Johannes Kerdi, Mart Võrklaeva, Jevgeni Ossinovski, Kalvi Kõva, Jaak Juske, Riina Sikkuti, Heljo Pikhofi, Liina Kersna ja Madis Millingu algatatud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 219 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Yoko Alender Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Head kolleegid, no palun! (Helistab kella.)

Head kolleegid! Austatud juhataja! Esmalt loomade heaolu probleemidest karusloomafarmides, nendest ei saa mööda vaadata. Kasvatatakse peamiselt rebaseid, naaritsaid ja tšintšiljasid. Eestis on praegu jäänud alles veel tšintšiljad ja rebased, ent mõned aastad tagasi oli meie farmides ka mitusada tuhat naaritsat. Euroopa Komisjoni tellitud raport karusloomafarmides peetavate loomade heaolu küsimustes toob välja hulga olemuslikke murekohti loomade pidamise tingimustes karusloomafarmides, mida ei ole võimalik lahendada ilma, et tööstusharu muutuks majanduslikult mittetulusaks.

Naaritsate puhul näiteks sätestab kehtiv määrus, et ühe naaritsa kohta peab puuris olema ruumi 0,25 ruutmeetrit. Puuri põhi ehk põrand on traatvõrest, et loomade väljaheited saaksid otse maapinnale kukkuda. Naaritsatel kui pooleldi veelise eluviisiga loomadel puudub elu jooksul igasugune ujumisvõimalus. Euroopa Komisjoni karusloomauuringu põhjal kahjustavad sellised tingimused naaritsate heaolu, kuna ei taga võimalust tähtsaid vajadusi rahuldada. Kõige suuremateks murekohtadeks ongi piiratud liikumisvõimalus ja tegevuse puudumine. Samuti toob Euroopa Komisjoni raport välja, et neil looduses eraklikena elavatel loomadel puudub võimalus karusloomafarmides sadade tuhandete teiste loomade keskel kontakti vältida, mis põhjustab agressiooni, enesevigastamist või puurikaaslaste ründamist ja stressi.

Rebaste puhul sätestab Eestis kehtiv määrus ühe looma kohta 0,8 ruutmeetrit. Ka tšintšiljade puhul on liikumis- ja tegevusvõimaluste puudumine peamiseks murekohaks sarnaselt rebastele ja naaritsatele. Lisaks on tšintšiljad väga head hüppajad, nad võivad hüpata kuni kahe meetri kõrgusele. Karusloomafarmis on puurid oluliselt väiksemad ja seetõttu võib see neile vigastusi põhjustada. Nimelt on tšintšiljapuuri kõrguseks 40 sentimeetrit.

Riikide puhul, kus ei ole mindud karusloomafarmide keelustamise teed, vaid on sätestatud nõuded, et naaritsatel peab olema mitu ruutmeetrit liikumisruumi ja ujumisbassein (näiteks Itaalias), on karusloomakasvatus tegevuse lõpetanud, sest selliste tingimuste tagamine muudaks karusnaha tootmise farmides majanduslikult mittekasumlikuks.

Loomade heaolust on tõepoolest viimastel aastatel ka siinmail rohkem räägitud ja see on hea märk, sest meil on võimalus tähelepanu pöörata ka kõige nõrgematele ühiskonnas, kes ise enda eest seista ja ise enda kannatusi leevendada ei saa. Nende kümmekonna aasta jooksul, kui Eestis on arutatud karusloomafarmide keelustamist, täna on see siin Riigikogus kolmas kord, on turg jõudnud teha oma korrektuurid ja karusloomakasvatus tööstusharuna on tegevust lõpetamas.

2015. aastal oli sektoris 75 töökohta ja umbes 200 000 looma. Tänaseks on loomi alla 1000 ja töötajaid 11. Sellest võib järeldada, et sektor on kümmekonna aastaga sisuliselt 99% kahanenud. Märtsikuu andmetel peetakse loomi neljas väikeses tšintšiljafarmis ja ühes rebasekasvanduses. Eesti kunagine suurim karusloomafarm, mis asub Karjakülas ja mis kuulub soomlastele, nahastas viimased loomad eelmise aasta lõpus ega jätkanud uut tootmistsüklit turu ebasoodsa olukorra tõttu.

Seda suurt langust on mõjutanud mitu asjaolu. Ühelt poolt on globaalne karusnahaturg suures madalseisus, teisalt on hinnad oksjonitel madalad. Koroonaviiruse tõttu oli väga palju ka seda, et nahad jäid müümata, sissetulekud vähenesid. Samuti on avalik arvamus väga palju muutunud. Tarbijate teadlikkuse kasvu ja vastutustundliku ettevõtluse arenguga on ka moetööstuses suur hulk tarbijaid ja paljud eesrindlikud moefirmad loobunud karusloomafarmidest pärit karusnahkade kasutamisest.

Turuseisu on mõjutanud ka selliste riikide arvu kasvamine, kes karusloomafarmid keelustanud on.

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Need riigid on näiteks Suurbritannia, Norra, Holland, Austria, Horvaatia, Sloveenia, Makedoonia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Slovakkia, Luksemburg, Belgia, Tšehhi, Prantsusmaa ja Iirimaa. Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid ning paljudes riikides on poliitiline arutelu keelustamisest hetkel veel käimas, näiteks Poolas, Leedus, Ukrainas ja Bulgaarias. Ka Soomes on sel kevadel üheks loomakaitseseaduse suurte uuenduste arutelu punktiks karusloomafarmide keelustamine.

Nüüd avalikust arvamusest. Avaliku arvamuse uuringute tulemused on näidanud Eesti elanike toetuse järkjärgulist kasvu käesolevale eelnõule ja karusloomafarmide keelustamisele. Viimased tulemused saadi Kantar Emori selle aasta märtsis korraldatud küsitlusest, milles küsiti, kas Eestis peaks olema lubatud rebaste, naaritsate ja tšintšiljade kasvatamine ja hukkamine karusnaha saamise eesmärgil. Tulemus oli selline, et 75% Eesti elanikest arvas, et see ei peaks olema lubatud. Ja tegelikult, kui vaadata neid uuringutulemusi eri ühiskonnagruppide lõikes, siis on näha, et toetus on suur kõigi erakondade toetajate hulgas ja nii linna- kui ka maapiirkondade elanike seas. Paljudes riikides on just konservatiivse maailmavaate kandjad keelustamise eestvedajateks ja teistes riikides on jällegi vastupidi, liberaalid. Tahan toonitada ka seda, et meilgi ei ole tegemist mitte valitsuse eelnõuga, vaid Riigikogu liikmete algatusega.

Samuti on paljud huvigrupid algatanud petitsioone, viimane neist sai vajalikud 1000 toetusallkirja kokku vähem kui päevaga. Seesama petitsioon oli ka tõukeks täna kolmandale lugemisele tulnud eelnõule. Selle eelnõu toetamine on võimalus näidata toetust suure poolehoiuga kodanikuühiskonna algatusele.

Komisjoni töö tulemusel on tehtud muudatusettepanek, mis tagab viieaastase üleminekuaja, et need 11 inimest, kes on [praegu selles sektoris] hõivatud, saaksid leida uued väljakutsed ja toimetada edasi teistes valdkondades.

Reformierakonna fraktsiooni enamik toetab seda eelnõu ja kutsun ka teid üles tegema sama. Aitäh teile!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun! 

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Võib-olla olen ma kurjategija. Ma olen pidanud aastaid kanu, hanesid, kalkuneid, vutte ja küülikuid, koertest-kassidest rääkimata. Ja osa neist on tulnud tappa.

Lugupeetud Eesti põllumehed, loomakasvatajad! Kui see eelnõu peaks äärmusloomakaitsjate survel realiseeruma, siis olete ka teie sihikul – ühed varem, teised hiljem. Ei oska mina öelda, kas järgmised on seakasvatajad, kanakasvatajad või äkki hobusekasvatajad. Kujutage ette, keegi istub hobusele selga ja annab talle piitsa! Päris ära ei tapa, kuna me hobusevorsti siin eriti ei söö. Aga põllumajandusloomad on natuke teist sorti loomad. Nad on pikema või lühema aretustöö tulemusena aretatud, kes rasva, kes liha, kes piima, kes karusnaha, kes munade saamise nimel, ning enamik neist ei suuda iseseisvalt looduses hakkama saada või on see nende jaoks raske.

Erinevalt teist olen ma aastaid töötanud ka loomaaias ja uurinud teadlasena puuriloomade käitumist. Kui teil on ettekujutus, et vangistuses, kas puuris või voljääris, olevat looma piinatakse, siis, sõbrad, te räägite asjadest, mida te ei tea. Loomaaias ja puurides kehtivad teised reeglid. Loomade puhul on põhiline, et neil oleks ninaesine – söök ja jook – ning võimalikult head elutingimused. Aga nende tagamine on juba loomapidaja ülesanne, kui ta tahab saada toodangut, tahab saada võimalikult palju mune, rasva, liha, piima, korralikku tihedat karusnahka. Kui ta hakkab loomi piinama, näiteks ei anna oma lehmale süüa või juua, siis ega ta eriti palju piima ka ei saa, või kanadelt mune või karusloomadelt tihedat karusnahka. Nii lihtne see ongi! See on indikaator, mis näitab, kas loomad tunnevad ennast hästi või mitte. Loomulikult võib alati öelda, kui rääkida puurist, et mõni ruutmeeter või mõni ruutdetsimeeter juurde oleks parem. Kindlasti oleks parem. Ka inimestel oleks parem, ka lastel oleks parem, kui igaühel oleks oma tuba ja ei peaks kahe-kolmekesi koos olema.

Kolleeg Alender rääkis siin praegu, et meil on veel umbes 1000 karuslooma ja neid piinatakse ja me peame nende piinad lõpetama. Eile, lastekaitse päeval tuli välja, et meil on 6500 absoluutses vaesuses elavat last. Ma ei hakka siin rääkima sellest, kui suur tuba neil on või kas neil üldse ongi oma tuba. Neil pole ka süüa-juua jne. Aga me oleme vait nagu kuldid rukkis ja püüame ühte majandusharu, mis hetkel on tõesti madalseisus, hävitada. Sõbrad, tulge mõistusele!

Üks asi on eetika. Esimene ongi eetika. Vaadake, kui me ajame koduloomad oma õuelt ära – on need karusloomad, kanad või kes iganes –, siis nad lähevad kusagile teise kohta ja seal peetakse neid edasi. Aga Euroopa Liidus on puuriloomade tingimused tunduvalt paremad kui Hiinas, Venemaal, Bangladeshis või ükskõik millises kolmandas riigis. See on asja üks külg. Ja kui rääkida loomade valust ja kõigest sellest – see on väga variserlik jutt, et lõpetame siin [nende pidamise] ära ja siis ongi loomad rahul. Ei ole, nad lähevad kusagile mujale! Muuseas, meil on kõrval naaberriik Soome, kus see sektor õitseb ja pole mingit surmaagooniat. Aga see selleks.

Lühidalt natuke veel sellest, mida see tähendab. See tähendab – siin on ka Reformierakonna liikmeid – ettevõtlusvabaduse piiramist, sõbrad. Meil on põhiseadus. Õiguskantsler Ülle Madise on juhtinud tähelepanu mitmele põhiseaduse sättele: §-dele 29, 31 ja 32. Igaühel on õigus vabalt valida tegevusala ja tegelda ettevõtlusega ning kehtib omandipõhiõigus. Aga me piirame seda [õigust], kui te selle eelnõuga nõustute. See on esimene asi. See [seisukoht] on võetud õiguskantsleri kirjast, mis selle eelnõu juurde kuulub. Õiguskantsler ütleb sedagi, et alles siis, kui oleme eelnõu vastu võtnud, annab tema hinnangu selle põhiseaduspärasusele.

Teine asi. Maaeluministeeriumi asekantsler ja teised ametnikud on öelnud, et riigieelarves raha, millega maksta kompensatsiooni nendele ettevõtjatele, kes praegu [selles sektoris veel tegutsevad], ei ole. See on teine punkt. Me hakkame arutama ja vastu võtma eelnõu, mille puhul ei ole raha selle [tagajärgede] kompenseerimiseks.

Ja veel, kui tsiteerida mõnda hiljuti saabunud kirja, siis neis on räägitud koroonahirmust ja millest iganes seoses minkidega, sellest, kuidas mingid inimesi nakatavad jne. Kuulge, see on täielik jama! Kui vaadata Euroopa Toiduohutusameti ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse selle aasta raporteid, siis võib lugeda, et see oht on minimaalne. Ma räägin minkidest. Minke meil farmides ei ole, mitte ühtegi ei tohiks olla. Oht on minimaalne! Soomes on võetud kasutusele ka COVID-i vaktsiinid, kolme sorti: soomlaste enda tehtud, USA valgupõhine ja Venemaa oma. Ja Taanis, millest on räägitud, on [minkide kasvatust] piiratud. Mäletate, kõik need tapatalgud, mis seal olid ja mille tagajärjel maaeluminister pidi ametist lahkuma, ja muud skandaalid. Seal on see ajutine piirang, mitte igavene, nagu meie siin tahame selle heade kolleegide eelnõuga nüüd juba kolmandal katsel teha.

Kogu see eelnõu toetub pehmelt öeldes pudrust jalgadele, desinformatsioonile. Nii minu kui ka ülejäänud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna meelest ei tohiks sellele järele anda. Meie hääletame kindlalt selle eelnõu vastu, nii hääletan ka mina loomasõbra ja loomapidajana. Ma annan endale täielikult aru, mis on piinamine ja mis seda ei ole. Aitäh teile!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eks see teema ole sisulist käsitlust leidnud selles parlamendi koosseisus nii esimesel kui ka teisel lugemisel juba piisavalt. Kolleeg Alender võttis kokku need põhilised argumendid, mis puudutavad põhjuseid, miks parlament kolme koosseisu jooksul kolmandat korda seda teemat arutab viisil, mille iga katset on tegelikult saatnud iga korraga aina laiem toetus nii siin parlamendisaalis kui ka ühiskonnas tervikuna.

Selle eelnõu algatajaid on kolmest fraktsioonist kokku 23. Aitäh kõigile teile, kes te sellele paberile alla kirjutasite, kui ma eelmisel kevadel teie juurde tulin! Mitmed inimesed neist on ka parlamendist lahkunud, valdavalt valitsusse. Ma lugesin kokku, et nende kolme katse peale (aastal 2014 oli esimene) on läbi kolme koosseisu olnud 36 parlamendiliiget, kes on selle eelnõu algatamise juures olnud. See, et me nüüdseks nii kaugele oleme jõudnud – see on olnud üks pikk tee.

On kohane tänada Barbi Pilvret, keda täna siin meie seas ei ole, aga kes viimases kahes koosseisus on seda eelnõu eest vedanud ja sellele ka ise vundamenti ladunud. Olles selle eelnõu initsiaator, üks algataja, tahan tänada ka keskkonnakomisjoni praegust esimeest, kes on pidanud sõna ja selle teema sel poolaastal tõepoolest nii kaugele viinud. Aitäh sulle! Tänan ka Erki Savisaart, kuigi teda siin praegu pole. Ta küll ei toeta seda eelnõu, aga need arutelud, mida me saime pidada, on olnud head ja olulised. Tahan tänada ka Tarmo Tamme, kelle juhtimisel toimus meil maaelukomisjonis väga oluline arutelu ühe petitsiooni kontekstis, mis eelmisel aastal esitati. Ma arvan, et kõik need on olnud sellised väikesed ehituskivid, millest see müür on laotud.

Kus me siis täna oleme? Me oleme täna tõepoolest ajaloolise otsuse lävel ja ma arvan, et suudame üheskoos selle otsuse ka teha – tänu sellele, et sel eelnõul on eri erakondade toetus. Ma siiski pean veel kommenteerima neid natsionaalpopulistide ridadest tulevaid vastuargumente. Midagi uut nendes ei ole, aga ma arvan, et on oluline korra veel mainida neist üht olulisemat, just sellepärast, et kolleeg Ernits on selle tänases kõnes välja öelnud selgemalt kui kunagi varem. Peetrit on tabanud mõtteselgus, see on hea märk.

Ma võtaks lisaaega.

Saab ikka. Palun, kolm minutit lisaaega!

Loomulikult, üks selgitusi, millest ma olen teisel lugemisel ja võib-olla isegi esimesel lugemisel rääkinud, ei hakka seda üle kordama, on libeda nõlva argument. See on levinud demagoogiavõte, aga Peeter ei lase ennast loomulikult sellest häirida. Ja täna jälle: vaadake nüüd, hoidke alt, varsti keelatakse ära ka sead, lehmad, kanad ja ma ei tea, kes kõik veel, juhul kui me selle väikese julma tegevusala Eestis lõpetame. No see ei päde, see ei ole korrektne argument. Loomulikult on loomade heaolu ka teistes valdkondades oluline ja seda teemat tuleb arutada, aga sellist järeldust[, nagu Peeter tegi,] teha ei saa.

Ma olen mõelnud, et mis ikkagi on selle mõtteviisi tuum nendel inimestel, kes selle otsuse vastu on. Kunagi sai rääkida, et see on suur majandusharu, aga täna ta seda ju enam ei ole. Miks seda piiratakse? Ma arvan, et see on tegelikult sügavam ja tabab seda küsimust, ja Peeter just nimelt täna selle ka selliselt sõnastas. Varem on ta seda vist komisjonis öelnud umbes sellisel viisil, et teile on loomad tähtsamad kui inimesed. Täna rääkis Peeter nälgivatest või absoluutses vaesuses elavatest lastest. Ei ole, Peeter, loomad olulisemad kui inimesed – ei mulle, ühelegi algatajale ega nendele inimestele, kes siin maja ees on ja toetavad karusloomafarmide keelustamist. Seda, et vähendada laste vaesust – see on väga oluline teema ja mina olen oma poliitilise karjääri jooksul päris palju investeerinud oma jõudu ja energiat sellesse, et seda saavutada, minu erakond on seda teinud, sinu oma mitte nii palju –, on võimalik teha loomi piinamata. Selleks, et laste vaesust vähendada, ei ole vaja loomi piinata. Tegelikult ei ole mitte mingisugust loogilist seost nende kahe asja vahel.

Aga kui tõsisemalt öelda, siis tegelikult selles vastasseisus peegeldub selline laiem tehnitsistlik tehnoloogilise pöörde järgne looduse valdamise ideoloogia, et kui inimene on võimeline loodust muutma, loodust enda kontrolli alla saama, vallutama, siis ta võib teha, mis ta tahab, sest tal on jõudu. Sellest ideoloogiast lähtudes on ju maailmakorraldus ja ka Eesti ühiskond toiminud juba mõnda aega – ja üsna katastroofiliste tulemustega. Oleme ühiste pingutustega suutnud tasakaalupunktist välja ajada isegi globaalse kliima, mis on tuhandeid aastaid stabiilne olnud.

Ma arvan, et kõigile peaks tänaseks olema selge, et see mõtteviis vajab põhimõttelist muutust, me peame rohkem mõtlema sellele, millisel viisil me toimetame kooskõlas loodusega, mille osa me oleme, ja nende kaaselukatega, kes meiega seda planeeti jagavad. Ja selles kontekstis võiks küsida iga loodust ja liigirikkust kahjustava teo puhul, et kas see on vältimatult vajalik, kas me saaksime tegelikult teha vähem halba, rohkem head ja asuda looduse taastamise teele, sest just see on tegelikult järgnevate põlvkondade suurim väljakutse – likvideerida seda looduslikku kahju, mida meie esivanemad enda teadmata on meile siia jätnud.

Ma arvan, et selles kontekstis on see otsus märgiline, sest see tõepoolest kõneleb hoopis teistsugusest maailmapildist, mitte sellest maailmapildist, et kui inimesel on kirves, siis ta võib sellega raiuda ükskõik mida, vaid sellest, et tuleb ümber käia palju hoolsamalt nii iseenda, meid ümbritseva looduse kui ka teiste asukatega, kes seda keskkonda meiega jagavad. Nii et ei maksa seda eelnõu karta. Ma arvan, et see on oluline otsus.

Ma tänan kõiki, kes on kaasa aidanud sellele, et me nii kaugele oleme jõudnud, ja loomulikult kutsun ma kõiki üles seda eelnõu toetama.

Peeter Ernits soovib vasturepliiki. Palun!

Mida ma ütlen? Libe nõlv ja demagoogia tipp – Jevgeni on seda kõvasti õppinud. Aga ma räägin sisust. Ei maksa, Jevgeni, rääkida piinamisest, kui sa asja ei tea. Me räägime koduloomadest ja kodustatud loomadest. Need on inimese aretatud ja inimesed, loomakasvatajad, vastutavad nende heaolu eest. See on selle asja juures väga oluline. Rääkida sigade, veiste ja kanade piinamisest ja valust – see on väga õõnes jutt. Tegelikult käib see kalade püüdmise kohta samuti, juhtisin sellele ka eelmisel, teisel lugemisel siin tähelepanu. Sihikul on ka kalamehed, 100 000 kalameest. Programm "Armas kala", tuletan meelde, head kalamehed, teie olete samuti sihikul.

Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head parlamendiliikmed! Head loomasõbrad! Kui papa Jannsen Pärnu Postimehe asutas, ei pöördunud ta eestlaste poole sõnadega "Hea maarahvas!", vaid ta pöördus eestlaste poole sõnadega "Hea Eesti rahvas!". Võib-olla see oli ühe ajastu märk. Nii nagu ühe ajastu märk on täna see, võib-olla on see isegi pikem periood, et me räägime loomade heaolust.  Ma arvan, et siit saalist või tänavalt leida inimesi, kes ütleks, et loomade heaolu ei ole tähtis, on raske. Muidugi alati leidub ka teisitimõtlejaid ja vääritikäitujaid ning need juhtumid on tiritud avalikkuse ette ja väga tugevalt hukka mõistetud.

Kindlasti on see debatt tekitanud ühiskonnas kirgi, aga pole ilmtingimata suurendanud loomadele heaolu. Tõepoolest, see majandusharu on tõmmanud ennast erisugustel põhjustel kokku. Kui me räägime sellest kui ühest ettevõtlusvormist, siis me peame rääkima ka sellest, et selle taga on ühelt poolt küll loomad, aga teiselt poolt inimesed, kes loovad neid ettevõtlusvorme, investeerivad, koostavad äriplaane, võtavad riske ja jagavad neid. Isamaa fraktsioon tunneb sügavat muret eelkõige selle pärast, et kui me otsustame midagi keelata, siis me peaks nägema ette ka avaliku huvi, fooni ja kohustuse vastutada nende inimeste eest, kes on võtnud neid riske.

Tõepoolest, vastuargumendina on alati kõlanud see, kui väljuda loomade heaolu rubriigist, et [kasvanduste keelustamine] on avalik huvi. Avalik huvi on täna selline, et karusloomade kasvandust Eestis ei ole. Selline avalik huvi on paljudes teisteski riikides ja see on ka täna, siin ja praegu. Aga me peame avalikust huvist rääkides rõhutama üle, mis on selle avaliku huvi hind. See ei saa olla üksikisik, indiviid, kes on teadlikult võtnud õigusruumis endale võimaluse ja riski tegutseda teatud majandusharus.

Vaadake, see probleem on palju laiem. See probleem on seotud looduskaitsega. See probleem on kasvamas Eestis teatud taristuobjektide puhul, millega seoses me iga päev räägime avaliku huvi domineerimisest eraomandi üle. Ja see probleem peab paratamatult olema kaasas ka selle loomade temaatikaga. Võimatu on rääkida inimestega selles keeles, et teil on võimalik teha midagi muud. Vaadake, siiamaani karusloomakasvatus ei saanud Euroopa Liidu toetusi, sellepärast et see ei ole meil soositud tegevusharu. Aga nüüd, kui te otsustate minna üle teisele tegevussuunale, jätkata ettevõtjana, siis on teil võimalik saada mitmekesistamise toetust.

Aga ärgem unustagem ära, et iga indiviidi põhiseaduslik õigus on ka mitte jätkata, vaid lõpetada, ja kompensatsioon selle ühishuvina ei saa lasuda ainult ühe juriidilise või füüsilise isiku õlul. See ei tohi nii olla, see on meie põhiseadusega vastuolus. [Ei ole õige, et] me siin saalis sellest ei räägi või püüame sellest mööda libiseda vastusega, et me tulevikus vaatame, kui see seadus saab vastu võetud ja muudatus tehtud, siis, kuigi öeldakse, et riigieelarves selleks täna vahendeid ei ole, me vaatame, äkki need vahendid tekivad.

Hea parlament, ärme teeme nii! Me teatud mõttes justkui varjutame ühe suure huviga, ühe suure ambitsiooniga, mis kõlab tänaval, kellegi tegevuse, kellegi sissetuleku, kellegi elujärje. Neid inimesi võib olla vähe, aga selline praktika on häiriv. Paraku seetõttu on seda eelnõu väga keeruline toetada. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, siin on kõlanud hästi erinevad kõned ja ma olen väga kaugel mõttest, et mina siin suudan kedagi otsuse tegemisel mõjutada. Aga ma juhin tähelepanu mõnele aspektile, mis on Keskerakonnale olulised.

Esiteks, tegemist ei ole mingisuguse suure sammuga veganluse teekonnal. See eelnõu ei räägi sellest, et me kavatseme keelata siin kanalad ja piimafarmid, see ei räägi kaladest ega hobustest. See räägib karusloomadest, kes elavad praegu Eesti karusloomafarmides. Ei saa muidugi välistada, et kunagi, näiteks kümne aasta pärast on meil saadaval laboritingimustes loodud soodne ja kvaliteetne liha, mis on täpselt samasugune nagu päris liha, aga selle saamiseks ei pea tapamajateenuseid kasutama. Siis me tõepoolest võime sellest rääkida, aga sinna on väga-väga pikk tee minna. Me räägime praegu väga konkreetsest asjast, karusloomafarmidest.

Väga õige tähelepanek oli see, et kuigi jah, tõepoolest, need kasukad on muutumas teatud sotsiaalsete gruppide tunnuseks, ostetakse neid ikkagi, ja kui Eesti farmid lähevad kinni, siis ega need kasukad ostmata jää. Selle tegevusega[, et keelustame farmid,] me muidugi mingil määral toetame neid riike, mis jätkavad selle tööstusharuga. Euroopa Liit üsna aktiivselt keelab karusloomade pidamist, mis tähendab seda, et sellest võidavad need teised riigid, kus pidamistingimused võivad olla palju keerulisemad. See on suurema debati teema. Ma ei usu, et täna on selleks õige koht ja aeg. Aga tõepoolest, ka mina olen seda meelt, et lihtsalt ilusa eeskujuga ei lõpeta nendes riikides ei karusloomade pidamist ega näiteks lapstööjõu kasutamist. See on pikem temaatika, aga me räägime praegu ainult sellest, mis toimub Eestis.

Siin kõlas väide, et Reformierakond on liberaalne erakond. Ka Keskerakond on liberaalne erakond ja meiegi seisame ettevõtlusvabaduse eest. Ja ka meie oleme arvamusel, et riik ei peaks sekkuma seal, kus liigne sekkumine ei ole mõistlik. Kuid on olukordi, kus see on mõistlik. Meenutame näiteks orjapidamist: väga suur ja võimas majandusharu, palju töökohti ja ma ei räägi siin orjadest. Selle keelamine viis päris mitu firmat pankrotti, inimesed kaotasid töö. See oli suur personaaltragöödia väga paljudele. Aga maailm sai hakkama. Uskuge mind, ka Eesti saab hakkama.

Ma olen väga kaugel mõttest, et me peame neid inimesi, kes on selles tööstuses praegu tegevad, marginaliseerima. Neid ei ole palju, neid on kümmekond. Aga nende seas on väga tugevad asjatundjad ja ma usun, et koostöös riigiga suudavad nad leida rakendust eeskätt ehk põllumajanduses. Selle seaduse vastuvõtmisega me anname selge signaali, et karusloomakasvatus on tööstusharu, kuhu me ei soovi edaspidi investeerida. Aga see üleminekuperiood on piisavalt pikk, et leida endale rakendust mujal. See eelnõu ei ole mingisugune ...

Ma võtaks ka lisaaega.

Saab. Kolm minutit, palun! 

Aitäh!

... selline veganitest lumehelbekeste looming. Mul on väga hea meel, et Riigikogu algatab ise seadusi, neid võiks olla rohkem. See hakkab vaikselt ununema, et parlament on tegelikult just see koht, kust seadused võiksid tulla. Ja ma loodan, et neid tuleb edaspidi aina rohkem. See eelnõu on meie võimalus ühe nupuvajutusega teha maailm veidi paremaks kohaks. Kasutame seda võimalust. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised ja läheme juhtivkomisjoni ettepaneku juurde viia läbi lõpphääletus. Asume seda ette valmistama.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 219. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetas 55 Riigikogu liiget, vastu oli 19. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni moodustamine" muutmise eelnõu 335 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Oudekki Loone.

Head kolleegid! Käesolev eelnõu läbis esimese lugemise Riigikogu täiskogus k.a 10. märtsil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati k.a 25. märts. Tähtajaks esitati eelnõu kohta kokku 270 muudatusettepanekut. Viis EKRE fraktsiooni liikmete gruppi esitasid kokku 214 muudatusettepanekut ja Isamaa fraktsiooni liikmed esitasid kokku 56 muudatusettepanekut. Põhiseaduskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette oma 18. mai istungil.

Komisjoni esimees Toomas Kivimägi tunnustas kõiki Riigikogu fraktsioone konstruktiivsete läbirääkimiste eest ja mainis, et kõik erakonnad olid valmis otsima kompromissi, et leida meile erikomisjonide puhul selline töökorraldusvorm, mis oleks kõigile vastuvõetav. Härra Kivimägi osutas, et kõik muudatusettepanekud olid 18. maiks, komisjoni istungi toimumise ajaks tagasi võetud ning selle käigu tingimuseks sai kõigi fraktsioonide vaheline kokkulepe, et otsuse eelnõus sätestatakse, et eesti keele õppe arengu probleemkomisjon moodustatakse koalitsiooni ja opositsiooni võrdse esindatuse printsiibist lähtudes, ning sellest tulenevalt võib põhiseaduskomisjon esitada otsuse eelnõu kohta vastava muudatusettepaneku. Lisaks mainis härra Kivimägi, et parema õigusloome huvides tuleks teha ka muudatusettepanek, mis puudutab otsuse eelnõu jõustumise tähtaega.

Muudatusettepanekute loetelu kavandis oli kaks muudatusettepanekut. Esimene neist sõnastas otsuse ümber järgmiselt: "Moodustada eesti keele õppe arengu probleemkomisjon. Komisjon moodustatakse koalitsiooni ja opositsiooni võrdse esindatuse printsiibist lähtudes." Komisjon otsustas selle ettepaneku esitada ja seda toetada. Seda hääletati. Ettepaneku poolt oli 9 liiget, vastu ei olnud keegi, ka erapooletuid ei olnud. Poolt hääletasid Peeter Ernits, Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, Marko Torm ja Mart Võrklaev.

Muudatusettepanek nr 2 oli jätta eelnõust välja punkt 2: "Käesolev otsus jõustub selle allakirjutamisel." Selle põhjus oli, et kuna Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb nagunii ette, et Riigikogu otsus jõustub allakirjutamisega, siis seaduse teksti ei ole vaja enam otsuses korrata. Kui me sooviksime teist tähtaega, siis selle peaks kirja panema. Komisjon otsustas esitada konsensuslikult ka selle ettepaneku. Poolt oli 9 liiget, kõik needsamad, kelle nimed ma juba ette lugesin.

Seejärel tegime menetlusotsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 2. juuniks 2021. aastal, see tehti konsensusega, ning teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Ka see otsus tehti konsensusega. Suur aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun küsimus!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te räägite, et sündis kompromiss. Aga millised pakkumised siis laual olid? No et me teaksime. Minul kui rahvasaadikul peaks olema õigus otsustada, et see oli kompromiss. Mis seal laua peal olid, mille vahel valides see otsus sündis?

Kuna kompromissi ei otsitud põhiseaduskomisjoni istungil ja ühelgi kohalolnud rahvasaadikul seda küsimust ei tekkinud, siis me seda ka ei arutanud.

Tarmo Kruusimäe, palun teine küsimus! 

No nüüd on mul küll keeruline näiteks enda valijatele öelda, et põhiseaduskomisjonis kompromissi ei sündinudki, vaid see sündis kuskil mujal. Ja ikkagi, millised olid pakkumised? Kas üks oli näiteks selline, et ei laseks ühtegi opositsiooni liiget komisjoni ligi, ja teine oli selline, et jätkaks endistel alustel, ja siis sündis kompromiss? Kas te ei oska seda öelda? Vähemalt on teil informatsiooni, et keegi tuli ja teatas, et nüüd on sihuke kompromiss. Aga ma tahaksin ikkagi teada, mis pakkumised laua peal olid.

Aitäh! Ma arvan, et te võite seda küsida oma fraktsiooni esimehe käest, kes oli kindlasti selle kompromissi leidmisel esindatud. Meile põhiseaduskomisjoni – ma olen siin komisjoni ettekandja – tõi selle kompromissi komisjoni esimees. Nii palju kui ma tean, peeti neid arutelusid mitteformaalselt kõigi poliitiliste jõudude vahel, ja kindlasti saab öelda seda, et kuskil ei olnud ettepanekut, et mõni Riigikogus esindatud fraktsioon võiks komisjonist täiesti välja jääda. Sellist ettepanekut küll ei olnud.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!  

Mul on küsimus, mis on seotud probleemkomisjoni loomise mõttega. Kui sellist komisjoni moodustatakse, siis tavaliselt ikkagi seatakse eesmärk. Siis, kui see komisjon loodi kaks ja pool aastat tagasi või veidi vähem, oli sel üks eesmärk. Vahepeal on koalitsioon muutunud. Öelge palun, kas te võite sõnastada, mis eesmärgiga see probleemkomisjon praegu eksisteerib. Seda esiteks. Ja teiseks, kuidas me võiksime kahe aasta pärast kontrollida, kas komisjon on oma eesmärgi täitnud või ei ole?

Nagu komisjoni nimigi ütleb, tegeleb see eesti keele õpetamise arenguga. Kuidas see komisjon täpselt tegutseb, see on loomulikult nagu kõigil teistelgi komisjonidel liikmete [endi otsustada]. Liikmetel on vabadus otsustada, kuidas komisjoni tööd täpselt planeerida ja millele see fokuseerida. See komisjon on seni teinud suurepärast tööd ja osutanud väga paljudele kitsaskohtadele, mis  on meie õpetamise süsteemis, meie õppematerjalide kättesaadavuses, kõigis muus seda laadi asjades. Ma usun, et see jätkab sama head tööd, ja ma usun, et kõik, kes selle komisjoni liikmeks saavad, võtavad eesti keele õpetamise arendamise oma südameasjaks, sõnastavad eesmärgid, kuhu tahetakse selle koosseisu ajal jõuda, ja loodetavasti presenteerivad tulemusi ka sellele saalile.

Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Täna on päevakorras teinegi [eesti keelega seotud] punkt ja see tõenäoliselt saabub siis, kui [siin saalis on juba märksa vaiksem]. Ma ei tea, kas päris selline vaikus nagu COVID-i ajal, aga tõenäoliselt saab eesti keele arengukava arutluse ajal olema siin saalis märksa vaiksem, kui oli istungi alguses.

Ma arvan, et siin saalis ei ole kedagi, kes vaidlustaks eesti keele kaitsmise vajaduse. Meie põhiseaduses on kirjas, et eesti keel ja kultuur on põhiseaduse kaitse all. Aga minule isiklikult meeldib, et parlamendis on nii probleem- kui ka uurimiskomisjone ja et toimub parlamentaarne debatt. Meie debateerimisvõimalused siin suures saalis on suhteliselt ahtakesed, piiratud. Isegi kõnet ei saa teist korda pidada, kui kolleegid seda [esimesel korral] ei kuulanud, ja töövorm ei luba meil ka omavahel väga debatti pidada, muudkui räägime monoloogi vormis.

[Eesti keele] arengukavas on probleemina kirjas praeguse olukorra kirjeldus ja valdkonna arenguvajadused. Tsiteerin: "Kitsaskohad on keskse ja koordineeritud terminiarenduse ebapiisavus, keeletehnoloogia, terminiõpetuse ja terminitöö arenguks ning sõnastike koostamiseks vajalike korpuste ebaühtlane kvaliteet, vähesus või puudumine. [---] Peamine kitsaskoht on hariduskeele küsimused kõigil haridustasemetel, sh erineva kodukeelega laste eraldi õpetamine põhihariduse tasemel, kõrghariduse ingliskeelestumine, täiskasvanute eesti keele kui teise keele õppe kvaliteedi ja pakkumise küsimused." Meil on ilmselgelt eesti keelega probleeme. Ühelt poolt oht, et eesti keel muutub köögikeeleks, kui me kõrghariduses ei leia lahendusi, ning teiselt poolt suur ja sügav probleem nii muukeelsetele lastele kui ka täiskasvanutele eesti keele õpetamine.

Ma olen selle probleemkomisjoni töös osalenud poolteist aastat ja ütlen, et need probleemid, mis lauale kuhjusid, on ühelt poolt üllatavad. Me oleme nende probleemidega justkui 30 aastat tegelenud, aga need on endiselt aktuaalsena laua peal. Minul oli lihtne idee ja arusaam, et võtame positiivsed näited ja stsenaariumid ning kanname need üle sinna, kus on kitsaskohad. Aga selgus, et meil ei olegi sihukest üldist ülevaadet, kus ja mis on hästi ning mis ei ole hästi. Me ei näe nende numbrite taga süsteemi, vaid meil on üksikute aastate üksikud tulemused, mille põhjal võime vaid öelda, et sellel aastal selles koolis selles aines oli hästi. Aga teadmist selle kohta, kui palju see on õpilaste ja kui palju süsteemi teha, meil kahjuks ei ole.

Sellepärast, ma arvan, on eriti oluline, et erinevalt järgmises [päevakorrapunktis käsitletavast rahvastikukriisi lahendamise] probleemkomisjonist, kus minu arvates on samasugune probleem – see puudutab Eesti rahvastikku ja on võib-olla isegi hullem ja keerulisem kui eesti keele probleem – ja mille koalitsioon on otsustanud ära kaotada, eesti keele komisjoniga vähemalt seda ei tehta. Minu meelest on väga oluline, et me siin saalis jätkaksime eesti keele kaitsmise, arendamise ja õpetamise üle arutamist, et see keel kestaks võimalikult kaua ning selle kaudu ka meie kultuur ja rahvas.

Isamaa ei toeta seda eelnõu ja sellel on üsna lihtne põhjus. Meetod, kuidas koalitsioon nende aruteludega siia saali tuli – me mäletame, esimesel lugemisel, kui ei olnud veel teada seda nn kompromissi, mida täna siin tutvustada püüti. Tegelikult on uurimis- ja probleemkomisjonide moodustamisel siiamaani olnud parlamendis üsna lihtne tava: need moodustatakse parlamendifraktsioonide esindajatest. Nüüd on aga koalitsioon otsustanud seda tava muuta ja see on põhjus, miks Isamaa seda eelnõu kahjuks ei toeta. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jaa, mul on protseduuriline küsimus. Ma loen, et on teine lugemine, aga me menetleme otsuse eelnõu. Kas see tähendab seda, et nagu teisel lugemisel tavaks, võivad ka teised peale fraktsiooni esindaja oma arvamust avaldada?

Jaa, kui te soovite, siis te võite avaldada oma arvamust. Vajutage nupule "Sõna". Jah, sellised reeglid on meil. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Mul on au olla selles probleemkomisjonis juba jupimat aega. Ja kuna ma ettekandjalt selget vastust ei saanud, ta viitas siin millelegi muule, siis üks pärisprobleem tegelikult on võib-olla see, et Reformierakond oli küll oma esindaja sinna leidnud, aga aastatepikkuse komisjonikogemuse ajal jõudis ta komisjoni suisa üks kord. Mistap ongi siis võib-olla erinev tõlgendus, eks ju. Pluralism ja arvamuste paljusus on see, et nüüd kaks Reformierakonna liiget annavad ühe rahvasaadiku kahe peale kokku. See ju selle eelnõu sisu laiemas laastus ongi. Aga ma ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Meile on tulnud ka muudatusettepanekuid, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2 on samuti põhiseaduskomisjonilt ja sedagi on arvestatud täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 55 Riigikogu liiget ja vastu oli 20. Otsus on vastu võetud.

Meie neljas päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" muutmine. Teise lugemise ettekande teeb põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades oma 18. mai istungil. Lisaks tavapärastele komisjoni liikmetele osales istungil komisjoni liikme õigustes ka härra Peeter Ernits, kes oli tol hetkel Kalle Grünthali asendusliige.

Selle otsuse eelnõu kohta laekus kokku 206 muudatusettepanekut, kõik EKRE fraktsiooni liikmetelt. Ma tahan kohe päris alguses siiralt tunnustada EKRE fraktsiooni selle eest, et nad olid valmis tervelt 200 muudatusettepanekut tagasi võtma. See ilmselgelt lihtsustas komisjoni tööd ja kindlasti säästis ka väga palju aega täna siin suures saalis meie kolleegide, Riigikogu liikmete jaoks. Nii et siirad tänusõnad selle eest. Tagasi ei võtnud kuut muudatusettepanekut härra Peeter Ernits. Ta oli üks nende kuue esitajatest, tegelikult oli esitajaid rohkem. Sellega seoses tekkis meil esimene tõlgendamise koht: kui ühe muudatusettepaneku on esitanud kolm Riigikogu liiget ja neist kaks on võtnud ettepaneku tagasi, aga kolmas seda teinud ei ole, siis põhiseaduskomisjon on asunud selgelt seisukohale, et sellisel juhul ei ole seda muudatusettepanekut tagasi võetud. Tagasivõtmiseks oleks pidanud kõik, kes selle muudatusettepaneku esitasid, selle tagasi võtma. Üksnes sellisel juhul oleks saanud seda lugeda tagasivõetuks.

Kõigepealt pean oluliseks ära märkida, et komisjoni istungil [selle eelnõu arutelu alguses] sõnas Urmas Reinsalu, et Isamaa fraktsioon ei toeta rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni tegevuse lõpetamist ja ei ole selles asjas teiste fraktsioonidega kokkulepet sõlminud.

Seejärel sai sõna härra Peeter Ernits, kes selgitas, miks ta ei pidanud võimalikuks kuut muudatusettepanekut tagasi võtta. Peamine põhjus oli see, et kui me esimesel lugemisel olime korduvalt rõhutanud, et nende probleemidega tegelemine ei kao mitte kuhugi, nendega tegelevad Riigikogus edasi nii sotsiaalkomisjon kui ka kultuurikomisjon – sotsiaalkomisjoni esimees kinnitas seda lausa oma sõnavõtus, öeldes väga selgelt, et ei ole vaja muretseda, nende probleemidega tegeleb edaspidi sotsiaalkomisjon, ja nagu ma enne ütlesin, sama on väljendanud ka kultuurikomisjon –, ent tegelikult, oh üllatust, selgus, et Riigikogu alatiste komisjonide ülesanded ja tegevusvaldkonnad ei ole mitte üheski seaduses reguleeritud. Ja tundub, et see on täiesti teadlik otsus. Härra Peeter Ernits selgitas komisjoni istungil, et ta oli sel teemal suhelnud härra Jüri Raidlaga, kes oli sõnanud, et tõepoolest oli see täiesti teadlik otsus: mitte loetleda seaduses alatiste komisjonide tegevusvaldkondi ja ülesandeid. On ainult üks alatine komisjon, kelle tegevusvaldkonnad ja ülesanded on seaduses loetletud, see on Euroopa Liidu asjade komisjon. Teiste puhul nii ei ole. Põhjusena nimetati asjaolu, et see võib-olla piiraks liigselt komisjonide võimalust tegelda just nende teemadega, milleks vajadus peaks olema. Vastasel korral võib tekkida küsimus, et kui teemat loetelus ei ole, siis kust on üks või teine komisjon saanud mandaadi selle teemaga tegelda. Nii et veel kord, sellele asjaolule tähelepanu juhtimine oli härra Peeter Ernitsast igati asjakohane. Seadustes, ütlen veel kord, ei ole alatiste komisjonide tööülesandeid ega tegevusvaldkondi loetletud.

Ent alatiste komisjonide tööülesanded on loetletud Riigikogu kodulehel. Riigikogu kodulehel on esitatud nende valdkondade loetelu, millega üks või teine alatine komisjon tegeleb. Ma seepeale küsisin komisjoni istungil natukene irooniliselt, et kas saaks teada selle inimese nime, kes selle loetelu on sinna kirjutanud. Tõepoolest, tegemist on sellise mitteformaalse teemakäsitlusega. Ma arvan, et ilmselt ei olegi ühte konkreetset isikut, kes selle loetelu kodulehele on kirjutanud. Sellel ei ole tegelikult mingisugust formaalset tähtsust. Aga kuna tegemist on ikkagi Riigikogu kodulehega, siis otse loomulikult inimesed usuvad, mis sinna kirja on pandud. Mis aga veelgi olulisem ja mis taas kord kinnitab, et härra Peeter Ernitsa tähelepanek oli igati asjakohane – tõepoolest, ei sotsiaalkomisjoni ega kultuurikomisjoni Riigikogu kodulehel olevas tööülesannete ja tegevusvaldkondade loetelus ei ole kirjas rahvastikuteemasid. Seal on küll terve rida teisi teemasid, aga rahvastikuteemasid ei ole.

Sellest tulenevalt tegin ma pika arutelu järel komisjoni istungil mittetavapärase ettepaneku, et olen valmis koostama Riigikogu juhatusele omapoolse ettepanekuna kirja, et sellesse komisjonide tegevusvaldkondade loetelusse võiks volitatud isik, kelle nime ma ei tea, lisada nii sotsiaalkomisjoni kui ka kultuurikomisjoni puhul ka rahvastikuteemad. Tõepoolest, sellise kirja ma tegin ja edastasin selle koopia ka härra Peeter Ernitsale. Minule teadaolevalt on juhatus suunanud selle kirja vastavale ekspertide rühmale, mis on moodustatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse n-ö võimalike muudatuste läbivaatamiseks. Selline on tänane seis. Vähemalt minule teadaolevalt on sellise otsuse Riigikogu juhatus teinud.

Ma küsisin ka seda, kas härra Peeter Ernits on valmis need muudatusettepanekud tagasi võtma, arvestades seda, et ma edastan juhatusele sellise kirja. Härra Peeter Ernits oli siiski seda meelt, et niikaua, kui ei ole konkreetset vastust ja selle formaalset kajastust vähemalt kodulehel konkreetses sõnastuses, ei ole ta neid muudatusettepanekuid valmis tagasi võtma.

Urmas Reinsalu küsis muu hulgas, et kuna härra Peeter Ernitsa muudatusettepanekud olid tegelikult suunatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmisele – antud juhul me räägime siiski otsuse eelnõust –, siis kas otsuse eelnõuga saab muuta seadust. Tõepoolest, ka mina olen seda meelt, et otsuse eelnõu puhul ei ole see ilmselt asjakohane. Aga me kõik teame – see ei ole üldse etteheide ega iroonia nende konkreetsete muudatusettepanekute kohta –, et see tegelikult ei ole alus, mis võimaldaks komisjonil jätta muudatusettepanekud läbi vaatamata. Hoolimata sellest, et see ei ole seadusekohane, nii kummaline kui see ka ei ole. Ma arvan, head kolleegid, et selline arutelu võiks meil lähiajal ees seista. Oleks ikkagi väga loomupärane, et need muudatusettepanekud, mis ei ole seadusekohased, või ka need muudatusettepanekud, mis ei käi seaduseelnõu eseme kohta, võiks komisjonil olla võimalik jätta läbi vaatamata. Praegu sellist võimalust ei ole.

Seejärel toimus muudatusettepanekute hääletus. Muudatusettepanekud nr 1–3 on härra Peeter Ernitsalt, need on üsna samasisulised ehk ta ei poolda komisjoni kaotamist enne, kui vastavad täiendused on vähemalt Riigikogu kodulehele või mõnda muusse akti sisse viidud. Need on väga samasisulised ettepanekud ja komisjon jättis need arvestamata. Muudatusettepanekul nr 4, mille härra Peeter Ernits esitas, olid oma ajaloolised seosed ja põhjused. Härra Peeter Ernitsa ettepanek oli selline, et me ei peaks seda otsust langetama enne, kui ei ole ära kuulatud Riigikogu esimehe seisukoht. Jutt on härra Jüri Ratasest ja siin on viide ka tegelikult tema isale. Aga sedagi ettepanekut komisjon ei toetanud. Muudatusettepanek nr 5 puudutab seaduse jõustumist. Me tegime ettepaneku muuta Riigikogu 2011. aasta 3. mai otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" punkti 5 ja sõnastada see järgmiselt: "Komisjoni volitused kestavad kuni 2021. aasta 8. juunini." Kuna selle otsuse eelnõu menetlemine võttis mõnevõrra kauem aega, kui algselt planeeritud (varasem tähtaeg oli 1. märts 2021), oli see muudatusettepanek igati loogiline ja komisjon toetas seda. Muudatusettepanekud nr 6 ja 7 olid samuti härra Peeter Ernitsa esitatud, taas kord samasisulised nagu 1.–3. muudatusettepanek: ta oli mures selle pärast, et enne peaks saama need ülesanded mingisuguses aktis fikseeritud, kui me rahvastikukriisi komisjoni likvideerimise otsuse langetame.

Lõpuks tegi komisjon järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 2. juuniks 2021 (poolt oli 5 liiget: Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Marko Torm ja Mart Võrklaev; vastu oli 3 liiget: Peeter Ernits, Paul Puustusmaa ja Urmas Reinsalu) ning teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi eelnõu lõpphääletus (poolt 5, samad inimesed; vastu 3, samad inimesed). Tänan tähelepanu eest!

Küsimuse küsib Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin on nüüd arutuse all olnud kaks komisjoni järjestikku, eesti keele probleemkomisjon ja rahvastiku probleemkomisjon. Ühe puhul, ma saan aru, te isiklikult leidsite ja ka komisjoni arutelu tulemusena leiti, et sotsiaalkomisjon võib laiapõhjaliselt neid ülesandeid täita. Kas eesti keele komisjoni puhul ei ole sellist alternatiivi, näiteks kultuurikomisjon? Mis on põhjus, et koalitsioon otsustas ja ka komisjon kiitis heaks neid kahte probleemkomisjoni erinevalt käsitleda? Üks peaks jääma, aga teine tuleb kindlasti likvideerida. Ühe puhul on olemas alatine komisjon, kes laiapõhjaliselt nende teemadega tegeleb, aga teise puhul ei ole. Ma ei saanud sellest hästi aru, võib‑olla te veel selgitate.

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Sellist arutelu selle päevakorrapunkti raames komisjoni istungil ei toimunud, et olla korrektne. Aga et mitte jätta vastamata, siis ütlen, et on ju täiesti arusaadav, et [probleem]komisjone, ükskõik millised need ka ei ole, ei looda ühel kuupäeval ja neid ka ei likvideerita ühel kuupäeval. Erikomisjonide puhul on saanud juba tavaks, et need luuakse koosseisust koosseisu, need kolm erikomisjoni. Aga mis puudutab probleem- ja uurimiskomisjone, siis mina olen väga selgelt veendunud ja seda meelt, et need peaksid olema ajutise iseloomuga. Vastasel juhul nad võiksid olla ja peaksidki olema alatised komisjonid. Nii et selles mõttes ma arvan, et probleem- ja uurimiskomisjonidele kindlasti varem või hiljem saabub ka lõpp, neid enam ei moodustata. Eesti keele puhul on praegu ilmselt veel palju teemasid üleval, ma seda [täpset] põhjust ei teagi. Ilmselt on nad väga hästi ja tublisti tööd teinud ja palju on veel ees ning selle tõttu ei peetud vajalikuks seda komisjoni likvideerida. Aga ma möönan, et selliseid arutelusid on olnud. Arvamusi on erinevaid, aga vähemalt koalitsiooni seisukoht on väga selge: selle komisjoni jätkamine on igati oluline ja põhjendatud.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et see on ikkagi suurem plaan – kärpida kogu aeg. 5,2% ja 5,2% see praegu protsentuaalselt küll nüüd erikomisjonidest ei ole, aga need kärpeplaanid ulatuvad võib-olla ka muudesse komisjonidesse ja meid teenindava personalinigi. Aga küsimus on selline, et ega teil nii hullu plaani ei ole tulnud, et näiteks Eesti Vabariigi territooriumi 5,2% koomale tõmmata.

Aitäh, hea kolleeg! See ei olnud väga asjakohane küsimus ja oli natukene meie riiki solvav. Ma ütleks selle peale niimoodi, Tarmo, et kärpimine ei ole patt. Patt on üle jõu elamine. See on patt. Kärpimine tegelikult tulenebki sellest, et vaadata kaugemale kui, ma ei tea, see või järgmine aasta. Tõepoolest, ma arvan, et me ühe aasta oleks saanud kenasti hakkama ka ilma kärpimata, aga kui kärped puudutavad ikkagi põhitegevuse kulusid, siis on ju tegelikult selle võrra vaja kokku hoida ka järgnevatel aastatel, kui räägime aastatest, mis tulevad peale aastat 2022. Nii et selles mõttes, veel kord, otse loomulikult sa saad ise aru, et midagi sarnast sellel arutelul ei toimunud.

Aga ma veel kord rõhutan neid Pärnu näiteid: kui me 2009. aastal ei oleks seal kärpinud, oleks me jäänud ilma eurotoetustest ja Pärnu linn oleks ammu pankrotis olnud. Midagi muud ei jäänud üle. Teatud juhtudel on selline üle jõu elamine võib-olla põhjendatud ja arusaadav. Me saame aru, et on koroonakriis ja selleks, et majandusel ja ettevõtjatel, inimestel oleks võimalus sellega paremini hakkama saada, me tõepoolest kulutasime natukene rohkem, kui teenisime. See on täiesti arusaadav. Aga kui me oleme taas järje peale saamas, siis on igati mõistlik mõnevõrra kulusid kärpida. Ja ma ütlen veel kord, et protsendina ei ole seda teps mitte palju. Küsimus on selles, kas lüüa kõigile ühe puuga või kellelegi rohkem ja kellelegi vähem. See on teine teema.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelnevatest vastustest tulenevalt ma küsin sinu käest, kas eesti rahva hääbumine on sinu või su erakonna meelest probleem ja kas eesti rahva poputamine on patt. Palju odavamalt saaks ju tööjõudu kusagilt mujalt sisse tuua, kulud oleksid väiksemad ja ei peaks ka 5,2% territooriumist ära andma.

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma tegelikult, härra Ernits, ei kasutaks eesti rahvast rääkides sõna "hääbumine" ega ütleks, et see on probleem. Ma ütleksin, et probleem on selles, et meil on madal sündimus – see on probleem. Aga ma ei tahaks võtta suhu sõna "hääbumine" ega rääkida eesti rahva hääbumisest. Ma olen täiesti veendunud ja usun, et eesti rahvas ei hääbu.

Aga probleem on õige. On õige, nagu ma vihjasin, et sündimus on väga madal ja tõepoolest ka praegu me tugineme oma rahvaarvu kasvul tegelikult positiivsele rändesaldole. Kui vaatame iivet, siis näeme, et see on jätkuvalt negatiivne. Loomulikult ei saa seda ka aastate lõikes võrrelda, sest vahel on sündimus suurem kui suremus ja vahel vastupidi. Nii et selles mõttes see on kindlasti probleem ja tegemist ei ole vähimalgi määral, mitte sendi eestki selle probleemi teravikult tähelepanu kõrvale juhtimisega.

Ma olen seda ka varem öelnud, et rahvastiku probleemkomisjon on tegelikult töötanud läbi kahe Riigikogu koosseisu: eelmises Riigikogu koosseisus jämedalt öeldes kaks aastat ja selle koosseisu ajal samuti umbes kaks aastat. Ma olen öelnud ka seda, et see võiks olla piisav aeg selleks, et vajalikke sisendeid anda või konkreetseid seaduseelnõusid algatada. See võiks olla piisav aeg, kokku neli aastat.

Ilmselgelt oleks probleemi lahendus imelihtne, kui [piisaks sellest, et] me ütleme, et kui säilitame rahvastiku probleemkomisjoni, siis on kõik Eesti iibeprobleemid lahendatud. Siis me ei likvideeriks komisjoni kunagi. Aga see ei ole paraku nii lihtne. Ma arvan, et Riigikogu vastava komisjoni, selle probleemkomisjoni ülesanne on ikkagi Vabariigi Valitsusele vastavate sisendite andmine või eelnõude algatamine. Konkreetne tegevus on ikkagi ennekõike täitevvõimu korraldada või siis ka seadusandjal vastavaid eelnõusid seadusena vastu võtta.

Seepärast, nagu ma päris alguses ütlesin, olen ma seda meelt ja usun, et ka sina nõustud sellega, et probleem-  ja uurimiskomisjonid on oma olemuselt ikkagi ajutise iseloomuga. Nende pikkus, see, kui kaua üks või teine kestab, võib loomulikult olla erinev sõltuvalt probleemist ja teemadest, millega tegeldakse. Aga ütlen veel kord, et oma olemuselt on need ajutise iseloomuga.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Austatud Toomas Kivimägi! Aitäh, et mul on võimalus esitada sisulist küsimust! Siis, kui meil toimus esimene lugemine, kahjuks Mart Võrklaev, kes tutvustas meile seda eelnõu, ei saanud või ei suutnud vastata sisuliselt küsimustele, mis puudutasid demograafilist olukorda. Kas te võiksite täpsustada, milline on praegu demograafiline olukord Eestis ja mis on kõige suuremad rahvastikukriisi väljakutsed, millega me peame tegelema?

Aitäh, hea Viktoria! Ma arvan, et seda peaks küsima sellesama probleemkomisjoni esimehe käest. Ma arvan täiesti siiralt, ilma irooniata, et nemad seal komisjonis on läinud oluliselt rohkem süvitsi. Võib küsida ka hea kolleegi Tarmo käest, kes on sellessamas komisjonis. Nemad on kindlasti konkreetsete numbritega oluliselt täpsemad.

Nagu ma eespool vihjasin, on meie kõige suurem probleem madal sündimus – see on kõige suurem probleem –, ja kõik need meetmed, mida võetakse selleks, et sündimust parandada, on igati teretulnud. See on keskne küsimus. Saate aru, et selle teist otsa, suremust, me eriti mõjutada ei saa. Me saame võib-olla aastakese, paar-kolm sinna juurde, aga see ei muuda suurt pilti. Eesti rahva jätkusuutlikkuse tagab ikkagi suurem sündimus võrreldes sellega, mis meil täna on. Ilmselge, et see ei ole piisav. See ei ole piisav, see on selge. Meie praegune iive on negatiivne ehk inimesi sünnib vähem, kui sureb. Aga ma ütlen veel kord, et seda teist poolt me mõjutada ei saa.

See, mida me saame mõjutada, on sündimus ja sellele teemale tuleb teravik suunata. Tõesti, tänasel päeval kompenseerib seda väga arvestataval määral positiivne rändesaldo. Olid ajad, kui Eestist läks rohkem inimesi välismaale, kui sealt tagasi tuli, aga nüüdseks on see protsess pöördunud vastupidiseks. Välismaalt tuleb rohkem inimesi Eestisse, kui läheb Eestist välismaale, ja see on kompenseerinud negatiivse iibe ehk tegelikult rahvaarv Eestis praegu kasvab. Aga me saame kõik väga selgelt aru, et selline kompensatsioonimehhanism ei tööta igavesti, sest valdav enamik neist, kes tagasi tulevad, on need eestlased, kes on sinna kunagi läinud. Loota, et näiteks rootslased hakkavad massiliselt Eestisse tulema, ma arvan, et selleks ei ole piisavalt põhjust. Eesti rahva kestvuse tagab ennekõike suurem sündimus ja sellele tuleks teravik suunata.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te viitasite üle jõu elamisele ja kokkuhoiule. Stenogrammi huvides palun öelge, kui suure kulu tekitas see erikomisjon maksumaksjale. Ja siinkohal palun mitte arvestada seda, kes seal, ütleme ... Kui palju saadi täiendavat tasu? Ma pean silmas seda. Ma arvan, et kuna te just viitasite sellele, et nad on sihuke kokkuhoiukoht, ja rääkisite üle jõu elamisest, siis te saate selle täpse numbri öelda.

See, mida ma ütlesin üle jõu elamise ja kokkuhoiu kohta – need on põhimõtted ja printsiibid. Loomulikult tuleb kõigil kokkuhoiukohti otsida. Minule teadaolevalt on ka Riigikogu saanud kärpenõude. Kui ma ei eksi, siis oli see 460 000 eurot või sinnakanti. Ka siin on mitmesuguseid valusaid ideid ja otsuseid laual olnud, à la Arenguseire Keskuse võimalik likvideerime või koomale tõmbamine, mida iganes. Nii et ma arvan, et neid võimalusi tuleb otsida.

Selle komisjoni eelarve on minule teadaolevalt, kui me räägime tervest aastast, 100 000 eurot. Loomulikult tänaseks päevaks ei ole jääk enam nii suur, jämedalt pool sellest võib olla jääk. Aga ütleme, et terve aasta kohta, kui räägime näiteks Riigikogu Kantselei järgmise aasta kokkuhoiuülesandest, mis arvatavasti on 460 000 eurot, on ka see summa hästi oluline. Algselt, mis me siin salgame, oli sellele rahale konkurente päris palju, aga ma arvan, et see poleks hea toon olnud, kui see raha oleks kuskil mujal kasutusse läinud. Praegu on minule teadaolevalt hoiak selline – loomulikult seda otsust ei ole veel tehtud, kuna järgmise aasta eelarvet ju ei ole veel laual, aga mina olen aru saanud, et hoiak ja selge seisukoht on see, et seda raha kuskile mujale ei suunata, vaid see raha lähebki kärpeplaani osaliseks katteks.

Nii et selle komisjoni kulu on aastas 100 000 eurot. Seda, kui palju keegi sealt lisatasu on saanud, ma ei pea kohaseks märkida. Me kõik saame ühte või teist lisatasu mõne teise ameti eest, nii et see [märkus] ei ole väga õiglane nende inimeste suhtes, kes seda komisjoni juhtinud on. Aga veel kord, komisjoni enda eelarve on 100 000 eurot.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tõuseme siit mudaselt maalt veidi kõrgemale ja vaatame Euroopat. Me vaatame ikkagi Brüsseli poole, Euroopa Komisjoni poole. Milline on sinu kui põhiseaduskomisjoni esimehe hinnang? Samal ajal kui Kaja Kallase valitsus otsustas rahvastikuministri ametikoha ja rahvastiku probleemkomisjoni kui mittevajaliku likvideerida, pidas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kunagine Saksamaa pereminister, kui ma õigesti mäletan, vajalikuks Euroopa Komisjonis lausa demograafia asepresidendi koha luua. Kas see oli lühinägelik ja mõttetu otsus sinu meelest? Kuidas selles valguses paistab Eesti praegune valitsus?

Aitäh, auväärt küsija! On üsna harukordne, et sa Euroopa Liitu tood Eestile eeskujuks. Tavapäraselt sa ütled, et me ei peaks sealt mõõtu võtma. Aga praegusel juhul leiad, et see on igati sobilik.

Ma pean oluliseks märkida, et seda otsust ega ettepanekut ei ole teinud Kaja Kallase valitsus. Selle eelnõu on algatanud kaks Riigikogu fraktsiooni: Riigikogu Reformierakonna fraktsioon ja Riigikogu Keskerakonna fraktsioon. Kõiges ei pea tingimata Kaja Kallast süüdistama. Tõepoolest, ütlen täiesti siiralt, et initsiatiiv ei ole vähimalgi määral tulnud valitsusest, vaid see on Riigikogu enda arutelude tulemus. Ja selle eelnõu, nagu ma ütlesin, on esitanud Reformierakonna ja Keskerakonna fraktsioon.

Ma veel kord rõhutan, et ma siiralt kiidan ja tunnustan EKRE-t, et te olite küll esitanud 206 muudatusettepanekut, aga neist 200 võtsite ikkagi tagasi. See oli teist igati mõistev ja kokkulepe oli tõepoolest laiem. Eelmise eelnõu kontekstis kiidan Isamaad, kes eelmise eelnõu puhul võttis samuti terve rea muudatusettepanekuid tagasi. Samuti sotsiaaldemokraate, kes nendes kokkulepetes osalesid. Nii et minu arust oli see väga-väga suuremeelne ja ma siiralt tunnustan teid.

Ja ma veel kord rõhutan sedagi, et ma arvan, et [kui küsida,] kas need probleemid saavad rohkem või vähem tähelepanu, siis tänu sellele arutelule saavad need probleemid kordades rohkem tähelepanu. No võib-olla "kordades rohkem" on liialdus, vabandust, ma muidu teen probleemkomisjonile liiga. Aga ütleme nii, et tänu sellele otsusele saavad need kordades rohkem tähelepanu alatistes komisjonides.

Seni oli olemas teine komisjon, kes sellega tegeles, ja see tegelikult devalveerib alatise komisjoni tegevust selles valdkonnas. Nii nagu ma kunagi Pärnu linnapeana ütlesin, kui Pärnu linnas oli politseinike palga probleem, ei ole mõistlik, et paneme linna eelarvest sinna lisaks, maksame natukene juurde. Ma ütlesin, et see ei ole mõistlik, see ei näita probleemi sellisena, nagu ta tegelikult on, ja riik ei otsigi täiendavaid vahendeid, kui keegi teine maksab selle kinni. Praegusel juhul oli ka keegi teine, kes selle teemaga tegeles.

Siit tulenevalt ma praegu hakkan mõtlema isegi selle peale, mul muide praegu tuli see mõte, et äkki see ongi põhjus, miks Riigikogu kodulehel ei ole nende kahe alatise komisjoni tööülesannete ja tegevusvaldkondade hulgas kirjas rahvastiku teemasid. See on praegu puhas spekulatsioon, aga te saate mu mõttekäigust aru. Kuna meil on eraldi probleemkomisjon, kes sellega tegeleb, siis ma arvan, et selle võrra vähem tegelevad selle probleemiga, vähemalt siiamaani on tegelenud, sotsiaalkomisjon ja kultuurikomisjon. Nüüd, kui see komisjon ära kaob, on täisvastutus sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni käes. Seni on see jagunenud kolme komisjoni vahel.

Nii et ütleme, et üks põhjus, mis algselt [probleemkomisjoni kaotamise kohta] välja öeldi, on tõepoolest see, et dubleerimist vältida ja seda vähendada, sest siis ju vastutus hajub. Hädaolukorra seaduse eelnõu puhul te ju nägite, et on probleem, kui vastutus on kollegiaalne, kui see läheb valitsuse peale. Ja ma ütlen ka seda, et kui seitse komisjoni peaksid vastutama ühe teema pärast, kuigi rahvastik, tõepoolest, võiks olla komisjonideülene teema, siis üldjuhul see vastutus hajub ja lõpuks võib juhtuda nii, et keegi ei tegele sellega.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh, hea Toomas, et kirjeldasite neid väljakutseid! Minu küsimus ei olnud niisama esitatud, sest alati, kui on olemas väga suur ja terav probleem, on võimalik tekitada probleemkomisjon, aga on võimalik ka kuidagi teistmoodi lahendada neid väljakutseid, mis on parasjagu laual. Kui kaks aastat tagasi seda probleemkomisjoni moodustati, oli mul küsimus, et kas see aitab ikkagi jõuda sinna, kuhu me tahame jõuda. Aga nüüd sinu käest ma küsin hoopis sellise nurga alt, et juhul, kui me selle probleemkomisjoni kaotame, siis mis annab meile kindlustunde, et me selle teemaga edaspidigi tegeleme ja ka päris lahendusteni jõuame.

Aitäh, hea Viktoria! Ma arvan, et kõige paremini annab kindlustunde see terav ja tõsine arutelu, needsamad märkused ja küsimused. Ma arvan, et sotsiaalkomisjoni esimehel ega kultuurikomisjoni esimehel ei ole vähimatki ruumi nende teemadega mitte tegeleda. Tõepoolest, tundes ja teades neid inimesi, ei kahtle ma selles vähimalgi määral. Ka kõikide teiste fraktsioonide esindajad on ju tegelikult nendes alatistes komisjonides olemas, nii et ka teie saate neid probleeme tõstatada. Loomulikult ei ole selle kohta ühtegi märget ega kirja. Selleks on sõna ja usk, nii nagu kõikide teiste teemadegi puhul, millega tegelevad alatised komisjonid. Ka seda ei ole kuskile eraldi kirja pandud.

Nii et ma ütlen veel kord, et oleks ülimalt vale, kui selle otsuse heakskiitmise järel läheks välja sõnum, et rahvastikuteemad ei ole olulised. Need on äärmiselt olulised – mitte sentigi, mitte grammigi vähem olulised, kui nad on seni olnud. See ei ole üldse küsimuski. Loomulikult, ma ei eita, et ma olen natuke sihuke nagu Margaret Thatcher, keda kutsuti milk snatcher'iks, ma ei tea, võttis kusagilt koolipiima ära. Ma olen ka sihuke, et kui on vaja kusagilt kärpida, siis kutsuge mind, ma tulen appi. Ma olen seda meelt, et üle jõu elamine – ka Pärnu linna puhul käib täna totaalne, mastaapne üle jõu elamine, kaugelt rohkem kui n-ö riigi tasandil tervikuna – ei ole jätkusuutlik ja kui on võimalus kusagilt kulusid kokku hoida, siis seda tuleks teha. Nagu ma enne ütlesin, oli eesti keele komisjon samamoodi kunagi arutelu all, aga nagu te ise teate, on koalitsioonid kahe, kolme või rohkema osapoole kokkulepe ja tihtipeale üks pool ei saa kõike seda, mida ta tahab.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised, kõnesoove on. Palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea aseesimees! Kas siin on ikka nii, et iga rahvasaadik võib ise rääkida?

Ikka-ikka, palun!

Aitüma!

See olukord on meil nagu "Nukitsamehe" filmis: enne ei olnud mitte midagi ja nüüd nagu on, aga üldse ei jagu. Riigikogu Kantselei peaks tõmbama 400 000 eurot kokku. Ja kus siis raha on? Kui paljud meist eelmisel aastal välislähetustes käisid? Kas käis keegi? See papp peaks ju järel olema. Me oleme kõik läbi interneeduse globaalses võrgustikus toimetanud. Ma saan aru, et neid aegu enam tagasi ei tule, sest nüüd on vaja veel kärpida.

Teine asi on see, et kuidas ja kes seal komisjonis tööd tegid. Ja ma küsin lihtsalt, et kui palju seda palgalisa oli. Eesti Vabariigis on õigus saada tehtud töö eest tasu. Meid on petetud: 100 000 eurot on läinud kuskile viuhti! 100 00 aastas! Aga see on ju tegelikult pisikene kommiraha. Mina pean ütlema, et nende kahe eelmise komisjoni puhul on probleem ikkagi selles, et võib-olla on Reformierakonna pink lühikene. Eelmises kohas[, eesti keele probleemkomisjonis,] oli sedasi, et ühte saadikut lähevad nüüd kaks tükki asendama, aga rahvastikukriisi probleemkomisjoni liige Signe Riisalo läks Sotsiaalministeeriumisse tööle ja ennäe, polegi Reformierakonnas inimest, kellel oleks sel teemal mure.

Ma tean, et poliitikas tuleb alati tuua isiklikke näiteid. Meenutan, see oli võib-olla neli-viis aastat tagasi, kui ma ühe Reformierakonna juhtiva inimesega rääkisin. Ta ütles, et meil tekkis sihuke plaan, et eluasemetoetuse tagastuse võiks tühistada. Ma küsisin, miks, ja ta ütles, et aga enamikul on ju pangalaen tasutud. Kas [ka rahvastiku probleemkomisjoni kaotamise puhul] ei ole uba mitte selles, et enamikul rahvasaadikutel on juba lapsed saadud ja probleem seega ju lahendatud? Aga päriselu käib sellest majast väljaspool, seal eemal. Me ei saa suhtuda ainult sellest vaatenurgast, et kuna minu rahvastikuplaan on täidetud, siis peaks see teema olema ebaoluline.

Ma toon teile ühe lustaka näite, muidu ütlete, et olen võib-olla ebaõiglane. 2005. aasta KOV-ide valimisel oli Keskerakonna valimislubaduse nr 6 teine lause selline: "Igale naisele kaine mees!" Päriselt! Kes loeb ja kes ei loe, see oli tollastel valimistel, selline oli Tallinn. Selle tulemusena ehitati neli aastat hiljem kainestusmaja. Ilmselt see lahendab probleemi. Kuna Hanno Pevkur tuli volikokku natuke hiljem, oli tol hetkel meil volikogus kaks kainet meest: mina ja Märt Sults. Meie olime need volinikud. Ma küsisin, kus on meie Viagra, kus on meie spaad, et linna prioriteeti edasi viia, sellepärast et võim moodustati üksi ja koalitsioonilepe ju oligi selline, et igale naisele kaine mees.

Nüüd me saame aru, et probleemid iseenesest on justkui lahendatud. Ja need inimesed, kes arvavad, et [rahvastiku probleemkomisjoni] ei leitud Signe Riisalo asemele uut inimest – see on täiesti ekslik. Ja sellepärast, et see ekslik on, on kõige lihtsam komisjon lihtsalt likvideerida, sest pole komisjoni, pole probleemi. Ma oleksin oodanud muidugi mingeid paremaid skeeme, aga ma näen, et kõige suuremad skeemimeistrid on täpselt nagu lapsedki nutitelefonis: mhm, mhm. Aga need on nii sarnased – mhm, mhm – , et ei loe esimesel hetkel välja, mis ta seal on. Võiks ikka rohkem pingutada, et oleks usutav, oleks veenev. Ehk see argument, et nüüd me hoiame Riigikogu Kantselei raha kokku, polnud just ilmne liialdus, aga kajastas väga tugevat tõe defitsiiti.

Muidugi, kõige lihtsam on ju probleem eest ära lükata ja öelda nagu karjapoiss, nagu ma alati Tallinna Linnavolikogus ütlesin: "Ei vastutust mina saa kanda, sest mina pole osa sest saand." Minul on selle komisjoniga sada ja seened. Aga kui ta sellisel moel, nendele argumentidele tuginedes likvideeritakse, siis ma ei tea, mis järgmiseks on. Aga avardame senikaua enda fantaasiat ja oletame, sest kõik teed on valla. Mina seda eelnõu ei toeta.

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Kohe oma sõnavõtu alguses ütlen, et sotsiaaldemokraadid ei toeta Riigikogu otsuse eelnõu 338 ehk rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni tegevuse lõpetamist, sest meie arvates on see vale otsus.

Nüüd veidi pikemalt. Rahvastikukriisi probleemkomisjon moodustati Riigikogus 2017. aastal. Seda on selle aja jooksul juhtinud Siret Kotka, Jaak Valge, Peeter Ernits. Neist igaüks on teinud seda tööd oma parimate teadmiste ja oskuste järgi. Täna teisel lugemisel olev eelnõu soovib selle probleemkomisjoni tegevuse lõpetada. Seda on otsustanud tänane koalitsioon ja tõenäoliselt annavad täna oma toetushääle sellele koalitsiooni kuuluvad rahvasaadikud. Mis tuleb asemele? Kes võtab need olulised küsimused koos vastutusega enda kanda?

Maikuu alguses pöördus rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor Jaak Uibu peaministri poole ettepanekuga moodustada peaministri rahvastikubüroo. Ma ei tea, kas peaminister on ettepanekut kaalunud ja härra Jaak Uibule vastanud. Küll aga olen mina ja on Riigikogu sotsiaaldemokraadid seisukohal, et rahvastikupoliitika ei ole mingi iseseisev nähtus teiste valdkondade poliitikate kõrval, vaid ta läbib neid ja osaliselt kattub nendega. See pole ühe ministri või ministeeriumi vastutus. Sellepärast me pooldamegi mõtet luua peaministri juurde rahvastikubüroo, mis koordineeriks rahvastikutaastet ja vastutaks selle eest ministeeriumideüleselt, tehes koostööd nii ministeeriumide kantslerite ja asekantslerite, valdkondade tippspetsialistide kui ka kohalike omavalitsustega.

Vaja oleks täpsustada ministeeriumide ja ametkondade ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel – just nimelt vastutus. Üksikmeetmed ei anna tulemusi, sest rahvastikuküsimuses eksisteerib hulgisõltuvus. Sündimuse suurendamiseks ei piisa vaid materiaalsetest toetustest. Rahvastikuprotsessid sõltuvad haridusest, elukeskkonnast, vaimsest, sotsiaalsest, füüsilisest, psüühilisest ja paljust muust. Seega tuleb vähendada sündimuse tõkkeid ja luua sündimust soodustavad tegurid. Väga oluliseks peame lisaks tulevikku vaatava ja planeeritava töö kõrval ka tänaste perekondade ja kasvavate laste tervisele, haridusele ja elukeskkonnale tähelepanu pööramist. Rahva tervis ja sündimus on lahutamatud. Võimalik on muuta sündimuse, tervise, elu ja suhete tegureid. Rahvastikuteadlane Kalev Katus on öelnud, et ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt. Eesti on rahvastikukriisis, selle all mõistetakse rahvastiku demograafilist seisundit, mida iseloomustab seesmise taastepotentsiaali puudumine ja rahvastiku vananemine.

Tahaksin lõpetada siiski positiivsemalt, president Lennart Meri sõnadega, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka täna. Tsiteerin: "Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab." Täna meil seda kindlust valitsuse puhul pole ning sellepärast pöördun tagasi kõne alguse juurde: sotsiaaldemokraadid ei toeta seda otsuse eelnõu ja hääletavad sellele vastu. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea Toomas Kivimägi, ma ei näe sind! Muidu rääkisid sa mõistlikku juttu, aga ühel hetkel mul kihvatas – siis, kui sa ütlesid, et me ei peaks Kaja Kallast ja tema valitsust süüdistama selle komisjoni kaotamises. Hea Toomas, võib-olla sa ei tea, kuidas see asi toimus. Jah, see on kahe valitsuserakonna otsus. Aga kuidas see sündis? Ma räägin teile.

Mulle jutustas sellest Keskerakonna esimees, praegune Riigikogu esimees. Kaks naist, tol hetkel veel rahvasaadikud, said kokku – ühe nimi oli Kaja Kallas ja teise nimi oli Mailis Reps – nendel ärevatel jaanuaripäevadel ja vestlus oli selline: vorst vorsti vastu. Erikomisjonid – mida sina võtad, mida mina? Mailis Reps ütles: "Mina võtan eesti keele." – "Olgu, saad." Ja eesti keele komisjon jäi ellu. Nüüd vaatas Mailis Kajale otsa: "Mida sina võtad?" Ja Kaja ütles: "Mina ei taha midagi." Ja nii läks. Edasi oli vormistamine.

Kolleegid, nii käis see asi. Toomas, loe seda protokolli või küsi Kaja käest, kuidas tegelikult oli. Reformierakonna juhil, praegusel peaministril ei olnud sooja ega külma Eesti rahvastiku probleemidest, demograafilisest kängumisest. Ja muuseas, ta ei olnud sugugi mitte originaalne. Kui tuletada meelde, vaatasin järele, et 2009, kui peaminister oli Reformierakonnast Andrus Ansip, Tartu hea linnapea, kaotas ta rahvastikuministri ametikoha: "Pole vaja." 2016, kui peaminister oli Taavi Rõivas Reformierakonnast: "Mingit rahvastikukriisi pole." Ja nüüd on kolmas kord, lihtsalt peaministri nimi on vahetunud. Kaja Kallas kordas Andrus Ansipi kunagist sammu, aga tegi seda veel suuremas ulatuses, kaotades nii rahvastikuministri ametikoha kui ka probleemkomisjoni.

Et mitte jääda n-ö kuivaks ja tühjaks, siis ma räägin palju elulisemalt. Tegelikult Kaja Kallas ju tappis oma koalitsioonikaaslase Jüri Ratase lapse. Kordan: see probleemkomisjon, võib täiesti otse öelda, on Jüri Ratase laps. Niipea, kui Jüri Ratase esimene valitsus ametisse sai, lõi ta rahvastiku probleemkomisjoni. Mu hea kolleeg Kersti Sarapuu, keda ma praegu siin kahjuks ei näe, ütles, kui see komisjon 2017 loodi: "Uus valitsuskoalitsioon peab oma kõige tähtsamaks ülesandeks võtta meetmeid rahvaarvu suurendamiseks." Kersti Sarapuu oli siin 2017. aasta 14. veebruaril. Ma ei tea, kus ta praegu on. Aga selle taust omakorda oli see, et meie paljude hea kolleeg Rein Ratas, Jüri isa, kutsus 2015. aastal kokku Eesti rahvastiku toetusrühma. Mõni aasta hiljem, kui poeg Jüri võimule sai, astus ta sellise sammu, et lõi selle komisjoni. Ja nüüd, kui jaanuari ärevatel päevadel kaks erakonda teineteist jälle leidsid, said kaks võimukat naist kokku, üks ütles, et tema võtab selle vorsti, ja teine ütles, et tema toda vorsti ei taha. Ja samal ajal see, kes vorsti ei tahtnud, tegelikult tappis oma hea koalitsioonipartneri lapse, sellesama komisjoni. Selline lihtne värk.

Et mitte liiga pikka juttu rääkida, teate isegi, ega tühja kohta ei ole, inimesed sigivad ja mõnel pool sigivad üsna hästi ...

Kas te vajate lisaaega?

Jaa! Kui saaks veel mõne minuti.

Kas kolm või vähem? 

Jaa, kolm palun!

Palun, kolm!

Tööjõudu tuleb igalt poolt, meie asi on, kas me lõdvendame või ei lõdvenda neid tingimusi, kuidas nad siia tulevad. Mulle tundub, et kui praegune koalitsioon Reformierakonna juhtimisel jätkab, siis me hakkame neid tingimusi lõdvendama. Milleks poputada mingit Eesti rahvast, kes ei taha sigida, kui me saaks tööjõudu palju odavamalt kusagilt mujalt? Aga minu meelest ja meie meelest ei ole see õige tee.

Toomas Kivimägi ütles, et tavaliselt ma Euroopat ei kiida, kuid see ei vasta päris tõele. Aga tõesti, praegune Euroopa Komisjoni president pidas Euroopat silmas pidades vajalikuks nendesamade, noh, murjanitega – mina ütlen selle julgelt välja –, nendega, kes on väljastpoolt Euroopa Liitu, seoses demograafia asepresidendi koha luua, aga samal ajal meie tark valitsus likvideeris nii ministri kui ka probleemkomisjoni ja lõi noa selga või südamesse ka oma koalitsioonipartneri, Keskerakonna juhile. Ta on viisakas mees ja ei ole praegu siia tulnud, on targu vait.

Nii et sellised lood on selle komisjoniga. Muidugi, komisjon ise lapsi ei tee, kuigi komisjoni liikmed võivad seda teha. Aga meie asi on luua tingimused, et lapsi tehtaks ja eestlased, kes on maailmas laiali, tuleksid siia, mitte ei läheks minema. See on meie ülesanne. Lähen veel nii kaugele, et ütlen, et minu meelest peaks see olema alaline komisjon, sest probleem on tõsine. 2005. aastal kirjutas Taagepera oma märgilise artikli "Demograafiline vetsupott" ning 2016 või 2015 kirjutas ta, et me oleme ikka teel olematusse. Oleme jätkuvalt sinnapoole teel. Nii et minu meelest peaks valitsuskoalitsioon alalise komisjoni looma. Ükskõik, kes seda juhib, jumal hoidku, Toomas Kivimägi, võimekas inimene. Mitte juhis ei ole küsimus. See teema on eluliselt oluline Eesti rahvale.

Mis puudutab Kaja Kallast, siis, hea Kaja, ma ei soovitaks sul järgmisele laulupeole tulla edvistama oma rahvariietega. Eesti rahvas, mulle tundub, ei ole sulle oluline. Ma tean, et paljud Reformierakonna liikmed ei julge seda sulle võib-olla öelda, kuigi nemad võiksid rahulikult öelda. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Õnne Pillaku. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kuulates siin neid kõnesid, ma võib-olla võtaks seda siirast usku ja emotsiooni pisut maha ja tuletaks ühte olulist nüanssi meelde. Lapsed sünnivad vanemate tunnetest ja soovist lapsi saada. Mitte ükski komisjon ei saa käskida ega ükski määratud kvoot öelda, kui palju ja millal keegi peaks lapsi saama. Öeldakse, et laste kasvatamiseks on vaja tervet küla. Ja nii ka siin. Arvata, et üks komisjon kõrvaldab kõik takistused, millega riigil ja peredel tuleb laste saamisel ja nende kasvatamisel silmitsi seista, on naiivne. Selleks on vaja kõikide komisjonide koostööd, sünergiat, et luua paremad võimalused laste sünniks, elamiseks ja arenguks.

Head ideed, lahendustele keskendumine ja koostöö on see, mis annab tulemuse. Ja headest algatustest Eesti ajaloos juba puudust ei tule, näiteks meie vanemahüvitis on Euroopas üks heldemaid hüvesid lastega peredele. Ma mõtlen, et kui oleks võimalus anda näiteks perepoliitika Oscar, siis meie vanemahüvitis selle kindlasti ka võidaks. Samuti lasterikaste perede toetus ja alates kolmikutest mitmike toetamine. Need on riigipoolsed võimalused, mis on mõjutanud positiivselt sündimust ja aidanud lastega peresid. Tehtud on need asjad aga Sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkomisjoni koostöös, mitte rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonis.

Head kolleegid! Meie ees seisavad suured väljakutsed. Riigi ülesanne on pakkuda võimalust ja tuge, mitte 100 000 eurot maksvat komisjoni, mis ütleb, kuidas naised peaks hakkama kiiremini sünnitama. Meil tuleb leida paremad ja efektiivsemad lahendused, mis arvestavad iga perega, nii suure kui ka väikesega, nii traditsioonilise pere kui ka üksikvanema ja kärgperega. Omast kogemusest võin öelda, et üheks väljakutseks on paremad ja hästi läbimõeldud avalikud teenused lastega peredele, et vanemal oleks lihtsam ja mugavam pere- ja tööelu ühildada.

Meil tuleb järgmistel aastatel senisest rohkem toetada emasid, sest just nemad on koroonakriisis kõige enam pihta saanud. Meil, naistel, on vaja kindlust, et me suudame lastele pakkuda tähelepanu ja hoolt. On oluline teadmine, et kui me naaseme tööle, siis lapsed on hoitud ja kodu on soe. Sama oluline on luua lihtsamad lahendused erivajadustega lastega peredele, et nad saaksid mugavalt ja kiiresti vajalikke teenuseid ja abi, aidata neid vanemaid, kes lapse hooldamise tõttu ei saagi enam tööle tagasi minna, sest peavad oma jäägitu tähelepanu ja aja pühendama erilist hoolt vajavale lapsele.

Kuidas hoida neid vanemaid? Kuidas pakkuda neile seda nende aega? Kuidas toetada neid vaikivaid lapsi, kes on tõmbunud endasse ja muretsevad oma vanemate pärast, sest vanemad ei saa pärast lahkuminekut omavahel enam suheldud? Mida me teeme selleks, et lapsed halvaks läinud peresuhete pärast ei peaks kannatama? Või laste vaba aja veetmine ja annete arendamine, kultuuriranitsa loomine ja huvihariduse toetamine nii, et selleks antud toetus jõuaks otse lapseni – kuidas seda parimal moel teha? Ja kuidas aidata neid lapsi, kes elavad absoluutses vaesuses? Mida me nende heaks teeme? Need on need asjad, mille üle me peaksime vaidlema ja millele leidma parimad lahendused.

Palun lisaaega!

Kui palju te soovite?

Kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Nende asjade elluviimise tempot ei pärsi mitte rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni likvideerimine, vaid ülemaailmne koroonapandeemia, mis on me riiki räsinud, ja kahjuks ka eelmise valitsuse priiskavad otsused, mille tõttu tuleb meil püksirihma pingutada.

Olen seda varemgi öelnud ega väsi kordamast, et meie pered on nii tugevad, kui tugev on kõige nõrgem pere. Sestap ma kutsun teid otsima, leidma ja nägema lahendusi, sest meie mõtted loovad tee meie tegudele. Kui peame meeles, et iga laps on väärtuslik, ükskõik mitmes ta peres on, ning kui meil on hooliv ja sõbralik elukeskkond, kuhu kõik lapsed on oodatud ja kus nende vanemad on toetatud, siis sünnib ka Eestis rohkem lapsi ning eesti rahvus, keel ja kultuur säilib läbi aegade. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Palun kolm minutit lisaaega.

Jah, palun, kaheksa minutit!

Lugupeetav rahvaesindus! See on kõige piinlikum otsus, mida see parlament hakkab siin langetama. Ime, kui selle templi seinad pärast hääletust kokku ei varise. Me läheme kaotama rahvastikukriisi komisjoni, mille käsitlus lähtub sellest, et Eesti on rahvusriik, et eestlased tahavad jääda siin riigis enamusse ja meil on õigus rahvana, riigi rahvana kestma jääda. See on parlamendi kõige olulisem ülesanne. Küsimus, millega see komisjon on pidanud tegelema, on Eesti riigi kõige olulisem küsimus. Riik on abinõu, riik on vahend selleks, et eesti rahvas jääks kestma.

Uus koalitsioon langetas ametisse astudes kaks põhimõttelist otsust: esiteks, kaotada rahvastikuministri ametikoht, ja teiseks, kaotada parlamendis rahvastikukriisi komisjon. Küsimus ei ole mitte 100 000 euros. Küsimus ei ole mitte selles, et nende asjadega tegeldakse kusagil mujal. Me kõik teame, et need mõlemad argumendid on läbinisti valed. Just nimelt rahvastikuprobleemidega tegelemiseks ongi need institutsioonid loodud. On väga palju teemasid, mis kukuvad eri asutuste vahele, parlamendis eri alaliste komisjonide vahele, ent just rahvastikukriisi komisjoni ülesanne on anda kätte õige suund ja seada õige eesmärk.

Võib arutada, kas see komisjon on olnud tulemuslik ja kas selle komisjoni väljund võiks olla praktilisem. Kuid need, kes on lugenud selle komisjoni aastakokkuvõtteid, võivad öelda, et koos demograafidega, meie rahvastikuteadlastega, on eesmärgid õigesti sedastatud. Ja nüüd ütleb uus koalitsioon, et see ei ole väärtus iseeneses – rahvusriigi kestmine –, ning minnakse just nimelt märkide ja sümbolite kallale. Samamoodi nagu te lähete Kaitseväe orkestri kallale, ei hooli te tegelikult ka nendest põhimõtetest, millel rajaneb Eesti rahvusriik.

Ma tegin analüüsi selle kohta, milline on uue koalitsiooni leping, ja ma ei leidnud sealt sõnu "eesti rahvas" või "Eesti rahvusriik". Olid üksikud viited. See tähendab tegelikkuses seda, et rahvusriigist kui kategooriast ja kui imperatiivist on koalitsioonileping puhastatud ning see puhastamine kandub rahvusriigi eesmärkide küsimuses edasi ka sellesse, et Eesti riik puhastatakse rahvusriigi eesmärkide realiseerimisest – nii nagu valitsusest on kõrvaldatud rahvastikuministri ametikoht, nii nagu parlamendis asutakse kõrvaldama rahvastikukriisi komisjoni.

Selle otsuse eel ei peetud sekunditki nõu rahvastikuteadlastega, meie demograafidega. Seda ei peetud oluliseks, olgugi et ma mitu korda tegin parlamendi põhiseaduskomisjonis ettepaneku kutsuda välja meie rahvastikuteadlased. Just rahvastikuteadlaste ohusignaal oli põhjus, miks üle-eelmise koalitsiooni ajal see komisjon moodustati. See komisjon on tekkinud suurest eesti rahva kestma jäämise murest, mida kannavad meie teadlased ja eksperdid, kelle vaade on sihitud eesti rahva tulevikule. Meile öeldakse, et see komisjon, mille on ellu kutsunud rahvastikuteadlased oma ettepanekutega, kaotatakse ära sellepärast, et on vaja kärpida 100 000 eurot. See on siis eesti rahva kestma jäämise hind uue koalitsiooni jaoks. 100 000 eurot! Kas me teeme nalja siin parlamendisaalis? Aga millega me nalja teeme? Oma riigi põhiseadusega, oma rahvaga, oma rahva tulevikuga.

Iga inimene, kes siin saalis on ja kes on andnud vande teenida oma rahvast ja põhiseadust rahvaesindajana, hääletab täna selle ettepaneku vastu, sest see on lask selja tagant meie rahva tuleviku pihta. Seda me ei oleks küll uuelt koalitsioonilt oodanud. Ja kõik see looritatakse 100 000 euro retoorikaga. Uus koalitsioon, te tahate ehitada järgmisel aastal kümneid miljoneid eurosid maksva Euroopa suurima palkmaja Keskkonnaministeeriumi kontoriks. Jätke sellel majal üks tuba tegemata ja parlament saab rahvastikukriisiga edasi tegelda.

Kuhu me oleme jõudnud? Kokkuhoid eesti rahva tuleviku sihiseade arvel. Demograafilised protsessid on väga pikad protsessid. Me teame, et need rajanevad inimpõlvedel. Õnne kõneles väga õigustatult sellest, milliseid häid ja positiivseid asju praktikas on tehtud. Kuid täna me teame seda, et ka iibekäitumises – ja selles ei ole midagi irooniat väärivat – kahtlemata [on oluline], et Eesti sündimus oleks positiivne ja pöörduks tõusule, et eestlased tuleksid tagasi Eestisse, et Eesti inimeste eluiga oleks pikem ja tervelt elatud aastaid rohkem. Need kõik on eesmärgid, mille seadis parlamendile, riigile ja ministeeriumidele rahvastikukriisi komisjon tehtud tööga. Kuid ühe liigutusega, ühe hääletusega me tõmbame selle poliitika ja selle tahte puruks.

Uskuge mind, see on haav ja halb signaal, mille me anname. Ma tahaksin loota, et parlamendiliikmetel jagub julgust hääletada selle ettepaneku vastu. See on konjunkturistlik, see ei vasta Eesti riigi ja rahva huvidele ja see on arg ettepanek. Sellepärast, et te soovite nurga tagant realiseerida oma ideoloogiat ja see ideoloogia on selline, et rahvusriiklus fenomenina, eesmärgi kategooriana sellesse ideoloogiasse ei sobitu. Olge siis julged ja öelge välja oma tegelik põhjus. Aitäh! Isamaa hääletab selle ettepaneku vastu! (Aplaus saalis.)

Aitäh! Nii, kas on veel kõnesoove? Kuna rohkem kõnesoove ma ei näe, siis sulgen läbirääkimised. Otsuse eelnõu 338 kohta on laekunud ka muudatusettepanekuid. Alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel panna see hääletamisele ja seda toetada, sest nii see kui ka kõik ülejäänud muudatusettepanekud on väga head. Aitäh!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 37 ja vastu 50 ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud samuti Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Palun see ettepanek panna hääletusele, sest nii see kui ka ülejäänud ettepanekud on kantud murest Eesti rahva säilimise pärast, ja palun seda toetada. Aitäh!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 37 ja vastu 50 ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Ka muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Peeter Ernits, põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Palun panna see muudatusettepanek hääletusele, sest Eesti põhiseadus sätestab, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Ma tänan!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Peeter Ernits, põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 37 ja vastu 51 ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud taas Peeter Ernits, põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Palun panna see muudatusettepanek hääletusele ja kõigil, kes toetavad Eesti rahva säilimist, seda ka toetada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Ma tänan!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Peeter Ernits, põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 28 ja vastu 51 ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Henn Põlluaas, palun!

Palun panna seegi muudatusettepanek hääletusele.

Lihtsalt niisama, ilma põhjenduseta? Hästi, alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Põhiseaduskomisjon peale tõsiseid arutelusid jõudis seisukohale arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 65, vastu 10 ja erapooletuid 1 leidis ettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Palun hääletada seda muudatusettepanekut, sest see seisab Eesti rahva sotsiaalse kaitse eest.

Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 33 ja vastu 51 ei leidnud ettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Peeter Ernits, põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea esimees! Palun panna ka see muudatusettepanek hääletusele, sest see on oluline. (Naer saalis.)

Aitäh! Alustame selle olulise muudatusettepaneku ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Ma tänan!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on esitanud Peeter Ernits. Põhiseaduskomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 36, vastu 51 ja erapooletuid ei ole ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Head ametikaaslased, ma tänan teid! Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Otsuse eelnõu 338 kohta on juhtivkomisjon teinud ettepaneku viia läbi ka lõpphääletus, nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel kümneminutilist vaheaega, et meie head kolleegid saaksid järele mõelda ja toetada põhiseaduses sätestatud eesti rahvuse säilimise printsiipi.

Aitäh! Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme neljanda päevakorrapunkti juures ja otsuse eelnõu 338 lõpphääletuse eel. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.

Panen lõpphääletusele otsuse eelnõu 338. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 48 ja vastu 37 on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 338 otsusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 359 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mihhail Stalnuhhini. Palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus k.a 22. märtsil. 21. aprillil toimus esimene lugemine ja 5. maiks, kui pidid laekuma muudatusettepanekud, ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud.

Komisjon saatis kirjad küsimusega, kas soovitakse midagi arutada seoses selle seaduseelnõuga või midagi selle tekstis muuta, seitsmele seotud organisatsioonile. Kuus neist ei vastanud üldse. Kaubandus-Tööstuskoja vastus oli, et nad ei näe mingit probleemi ja neid see tekst täiesti rahuldab.

17. mail toimus majanduskomisjoni istung, kus otsustati viia teine lugemine läbi 2. juunil ning juhul, kui teine lugemine edukalt lõpetatakse, panna 9. juunil eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimised? Läbirääkimisi avada ei soovita. Nüüd peaksime asuma muudatusettepanekute läbivaatamise juurde, aga meie probleem on selles, et neid laekunud ei ole, seega nende kallale asuda ei saa. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 359 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Mauritiuse Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus eelnõu 385 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule ratifitseerimiseks Eesti ja Mauritiuse vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu.

Nagu kõigile teada, sõlmib Eesti topeltmaksustamise vältimise lepinguid ikka selleks, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii nendele, kes Eestisse investeerivad, kui ka Eesti ettevõtjatele, kes oma tegevust välisturgudele laiendavad. Maksulepingute eesmärk on kõrvaldada kahe riigi seaduste koosmõjus tekkida võiv rahvusvaheline topeltmaksustamine. Lepinguga jagatakse maksustamisõigus lepingupoolte vahel, hoitakse ära diskrimineeriv maksustamine ja muidugi tõkestatakse maksudest kõrvalehoidmist. Leping ei anna pooltele täiendavaid maksustamisvõimalusi, vaid piirab juba olemasolevaid riigisisese õigusega kehtestatud maksustamisõigusi. See maksuleping kohaldub isikutele, kes on kas Eesti või Mauritiuse residendid.

Leping, mis teie ees on, allkirjastati k.a 19. veebruaril Brüsselis ja see põhineb OECD tüüplepingul. Kui teil on selle lepingu kohta küsimusi, siis heameelega vastan, aga palun lepingu ratifitseerimisele teie toetust. Aitäh!

Austatud minister, tundub nii, et küsimusi ei ole. Aitäh teile! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Dmitri Dmitrijevi. 

Austatud esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu k.a 18. mail. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus tegi ka komisjonis ettekande, tutvustades eelnõu eesmärke ja sisu. Ta märkis, et Mauritius on Eesti jaoks alles 127. ekspordipartner. Ja loomulikult, kui leping ratifitseeritakse, siis on ootus, et meie suhted paranevad ja muutuvad ka majanduslikus mõttes aktiivsemaks.

Kuna sisulisi küsimusi selle lepingu kohta komisjoni liikmetel ei tekkinud, langetas komisjon järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda kolmapäevaks, 2. juuniks ja esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute tähtajaks määrata kümme tööpäeva, st kolmapäev, 16. juuni kell 17.15. Aitäh!

Hea ettekandja, ma väga tänan teid! Tundub, et ka teile küsimusi ei ole. Suur tänu! Nüüd on fraktsioonidel võimalus avada läbirääkimised. Palun, kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, seega ma läbirääkimisi ei ava. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 385 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 16. juuni kell 17.15. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse, kõrghariduse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 354 esimene lugemine. Mul on suur heameel paluda siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liige Jaak Valge.

Head kolleegid! Mul on samuti suur heameel siin esineda ja seda eelnõu tutvustada. Ma ei hakka seda eelnõu teile ümber jutustama, vaid pigem räägin olukorrast, mis eelnõu esitamise tinginud on.

Alustan kõigepealt elementaarsetest asjadest. Vaadake, ühiskonna vajadustest lähtuv sisserändepoliitika on üks riigi olulisimaid funktsioone. Nagu teada, immigratsioon on riigile kasulik siis, kui selle maht on mõistlik ja sisse rändavad isikud, kes uues ühiskonnas kiiresti koha leiavad. Vastasel korral on see protsess ühiskonnale kahjulik, õigemini nii ühiskonnale kahjulik kui ka sisserändajatele endile kahjulik, vähemalt pikemas perspektiivis.

Meie Eesti migratsioonilugu on, ütleme nii, mahtude dünaamikalt kujunenud sarnaselt muu Euroopaga, võib-olla mingid tõusud ja langused on olnud teravamad. Üks erand, ja seejuures väga suur erand on olnud okupatsiooniaeg, mil me ise sisserännet reguleerida ei saanud. Välispäritolu inimeste osakaal on meil just okupatsiooniaja suure sisserände tõttu senini kõrgeim Euroopas. Meil on välissündinute arv 200 000 ringis.

Ja kui arvestada ka teise põlvkonna välispäritolu rahvastikku, mida lõimumist käsitledes oleks mõistlik teha, siis selle osakaal on meil Euroopa suurimaid – teadaolevalt on see näitaja kõrgem ainult Luksemburgis. See tähendab seda, et meil on tegemist Euroopa ühe kõige raskema, keerulisema lõimumisprobleemiga. Sellest peaks tulenema, et me viime läbi erakordselt ettevaatlikku immigratsioonipoliitikat.

Ja tõepoolest, esialgu see nii ka oli. Aga alates 2015. aastast on netomigratsioon olnud sedavõrd suur, et eestlaste osakaal Eestis on hakanud taas kahanema. Tõsi, väga tasapisi. Aga alates 2018. aastast on ilmnenud üks uus nähtus: suurenenud on just kolmandatest riikidest, see tähendab Euroopa Liidu välistest riikidest pärit isikute sisseränne. Meie puhul tähendab see idaslaavi kultuuriruumi riike, aga teise poole moodustavad väga erinevad riigid, peamiselt Aasiast ja Aafrikast. Senine 11 000-line Ukraina kodanike kogukond Eestis suureneb praegu väga kiiresti.

Aastal 2020 ehk eelmisel aastal olid meil teatavasti koroonapiirangud, aga sisserännanuid oli hoolimata sellest veidi üle 16 000, väljarännanuid veidi üle 12 000. Nende hulka lühiajalisi töötajaid ei ole arvestatud. Ja nüüd ma tuletan meelde, et iseseisvuse taastamisel me kehtestasime sisserände piirarvuks 0,1% alalise elanikkonna arvust ühes aastas. Teeme väikese arvutuse: 2020. aastal, eelmisel aastal, rändas hoolimata koroonapiirangutest sisse 12 korda rohkem inimesi, kui me oma riiki luues heaks pidasime. Vaadake, kuidas mõnekümne aastaga on meie mingisugused hoiakud, kui selle arvu järgi võtta, radikaalselt muutunud! Poliitika peaks nagu kajastama hoiakuid. Mina väidan, et ei kajasta.

2019. aastal, see tähendab viimasel normaalaastal, olid Eestis elamisloa saamise peamised põhjused tööletulek, õppima asumine ja pereränne. Pereränne on ju loogiline, kuna Eestisse elama tulnute, siia õppima-töötama tulnute juurde tulevad pereliikmed. Üldiselt peaksime niimoodi arvestama, et iga kolmanda töötama või õppima tulnu juurde tuleb kaks pereliiget. See on nii praeguse statistika järgi, hiljem on see arv kindlasti suurem. Prognoositavalt on see suurem. Välistudengitega kaasa tulevate pereliikmete arv pole praegu veel väga suur, aga see on iga aastaga peaaegu kahekordistunud. Ei ole vaja üldse prohvet olla, kui öelda, et küllap see kahekordistub edaspidigi, kui me tingimusi ei muuda.

Nüüd, 2017. aastal laiendati oluliselt pereliikmete Eestisse asumise võimalusi. Ja eelmisel aastal ilmnes veel üks negatiivne tõsiasi. Kui mõni aeg tagasi me rõõmustasime selle üle, et Eesti kodanike tagasiränne Eestisse on suurem kui Eestist väljaränne, siis eelmisel aastal oli Eesti kodanike tagasiränne väiksem koguni 1000 võrra. Meie migratsiooniandmed kahjuks täpsusega ei hiilga ja põhjalikke järeldusi veel on vara teha, aga igatahes on see selgelt alarmeeriv väga negatiivne tendents. Ja kõike kokku võttes on selge, et tuleb otsida lahendusi.

Nüüd vaatame kõigepealt õpirännet. Sellel normaalaastal, 2019 sai Eestis esmase elamisloa õppimiseks 1300 isikut, kelle hulgas on arvukuse järjekorras Nigeeria, Venemaa, Ukraina, Bangladeshi, India, Aserbaidžaani ja Pakistani kodanikud. Rõhutan veel, et arvestamata on need välistudengid, kes on pärit Euroopa Liidu ja EFTA riikidest. Neist kõikidest välistudengitest eesti keeles õppis 5% või veidi alla 5%, aga õppimise ajal töötasid ligikaudu pooled. Töötamise kohta eraldi andmeid kolmandate riikide tudengite osas pole või vähemalt minul pole. Aga võib arvata, et nende puhul on töötamise osakaal järsult suurem.

Nii, vaatame edasi. Doktoriõpe on välistudengitele tasuta. Esimesel ja teisel õppeastmel õppijatest maksis õppemaksu 66% kolmandatest riikidest pärit tudengitest, teised ei maksnud. Euroopa Liidu ja EFTA riikide tudengite puhul on see 89%. Kolmandatest riikidest pärit tudengid maksid märksa vähem. Seejuures tuleb silmas pidada, et vähemalt avalik-õiguslikes ülikoolides tegelikult õppemaks õppekulusid ei kata. Nii maksab Eesti maksumaksja peale ka neile välistudengeile, kes tegelikult ülikoolile õppetasu maksavad. 

Lisaks maksab Eesti maksumaksja ligikaudu kolmandikule välistudengeist ka vajaduspõhist õppetoetust ja peaaegu kõik vajaduspõhise õppetoetuse saajad on pärit nn kolmandatest riikidest. Mööngem, et seda, kas nendel on vajaduspõhist õppetoetust vaja saada või mitte, väga kerge kontrollida ei ole. Teisisõnu, seda ei olegi võimalik kontrollida.

Peale lõpetamist jääb Eestisse püsielanikeks ainult osa välistudengeist. Jaak Aaviksoo on märkinud, et paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku põhjus on soov asuda elama mujale Euroopa Liidus. Meil ei ole võimalik nn kolmandate riikide tudengeid eristada ja värskemaid andmeid mul ka pole. Aga kui arvestada kõiki välistudengeid ja täistööajaga Eestis töötanuid, siis jäi 2016. aastal lõpetanutest Eestisse keskmiselt vaid 26%. Suurem osakaal oli tehnikaalade, IKT ja tootmise ja töötlemise puhul.

Ma möönan, et võiks eeldada, et see osakaal on viimastel aastatel suurenenud ja tulemus on – siin on kahtepidi arvestusi – kindlasti suurem siis, kui me arvestame ka nn tööampse ehk ühekordseid tööotsi. Aga nii või naa, igatahes tähendab see, et ühe välisüliõpilase ettevalmistamine Eesti tööturule Eesti ülikoolides maksab meie maksumaksjale Eesti üliõpilase ettevalmistamisest palju rohkem.

Edasi: kõrghariduse õppe lõpetanud välismaalaste keskmine töine sissetulek Eestis jääb aga kohalikele lõpetanutele alla, näiteks magistriõppe lõpetanutel jääb see 18% alla. Midagi imelikku selles ei ole. Kui ikka stuudiumi vältel pole riigikeelt selgeks õpitud, tulebki täiendada seda väikese- ja keskmisepalgaliste töötajate armeed. Doktorantidest lõpetanute puhul, kes on omandanud spetsiifilised kõrgtasemeoskused, on muidugi palgavahe hoopis väiksem.

Kokku võttes tuleb järeldada, et senine inglise keeles õppivate välisüliõpilaste laustoetamine ei ole Eesti riigi ega ka suure osa välistudengite endi huvides, kuna Eestile vajalikku ettevalmistust suur osa neist välistudengeist lihtsalt ei saa. Rohkem ma sellele teemale ei keskendu. Aga üldistatult võiks niimoodi öelda, et vastuvõtul on vajalik enam keskenduda teatavatele erialadele, näiteks tehnika ja IKT, ja loomulikult suurendada järsult eesti keeles õppimist ja välistada Eestisse tulemine vaid õppetoetuste pärast, n-ö hüppelauana jõukamatesse riikidesse minekul.

Edasi vaatame siis Eestisse töötamise eesmärgil tulnuid. Selleks anti 2019. aastal välja üle 2200 elamisloa, nendest üle poole Ukraina kodanikele, järgnesid Venemaa, Valgevene ja India. 2017. aastal, kui siseminister oli sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, leevendati Eestisse tööletulemise tingimusi. Kõige olulisem oli palganõude alandamine 1,24-lt keskmiselt palgalt 1,0-le keskmisele palgale, seda tehti ka lühiajaliste töötajate puhul. Tagajärg oli, et Eesti muutus atraktiivseks just madala ja keskmise oskustasemega töötajatele.

Veel olulisem muutus oli aga lühiajaliste töötajate arvu tormiline kasv. 2019. aastal oli lühiajaliste töötajate registreerimine kasvanud kahe aasta taguse ajaga võrreldes üle nelja korra: üle 25 000. 1. juunil 2020 moodustasid registreeritud töötajatest vaid 4% need, keda võiks pidada kõrge kvalifikatsiooniga töötajateks. Lühiajalistest töötajatest kolmveerand on pärit Ukrainast, ülejäänud Valgevenest, Venemaalt, Moldovast ja Usbekistanist – jälle lugesin tähtsuse järjekorras. Lühiajaline töötamine iseenesest on hüppelaud Eestis püsielanikuks saamisele. Koos Ukrainast pärit lühiajaliste töötajate arvu kasvuga on kasvanud ka Ukrainast töötamise ja pererände alusel siin püsielanikuks saamine.

Madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse tööle või alaliselt elama asumine surub meie palgataset alla ja pidurdab uuendusi majanduses. Käesoleva aasta 5. mail tehtud ametiühingute keskliidu pöördumises nõutakse, et Eesti majanduse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks tööandjaid suunata eeskätt kasutama Eesti kohalikku tööjõudu. See on ametiühingute keskliidu pöördumine. Mina siinkohal küsin, kus on sotsiaaldemokraadid, kes peaksid meie töötajate eest seisma. 

Tõepoolest, seisuga 1. mai 2021 on meil ligi 15 000 kehtivat lühiajalise töötaja registreeringut, aga samal ajal on meil töötukassa andmetel 54 000 töötut ja 5800 vaba töökohta. Ei kipu olema õige jutt, et meil valitseb tööjõupuudus just lihttöö aladel, sest kindlalt üle poole tööotsijatest on madala- või keskmisepalgalised ehk siis needsamad inimesed, kes pretendeeriks nendele ametikohtadele, mida järjest on hakanud täitma välistöötajad. Ja nüüd ma küsin retoorilise küsimuse: kas selles olukorras ongi imelik, et Eestisse tagasiränne on pidurdunud, hakatakse taas lahkuma?

Ma tuletan meelde, et meie tööjõu tootlikkus on vaid 74% Euroopa Liidu keskmisest. Kui me jätkame odava tööjõu sissetoomist, mis surub meie palgad alla, siis keskendub meie majandus nendele sektoritele, kus on odav tööjõud. See pidurdab innovatsiooni. Tõepoolest, ei taha üle dramatiseerida, aga julgen küll öelda, et sel juhul võib vaid und näha meie töö tootlikkuse tõusust 110%-ni Euroopa keskmisest, nagu on kirjas strateegias "Eesti 2035".

Seni on meie immigrantrahvastik peamiselt pärit meile kultuuriliselt lähedastest maadest ja võrreldes näiteks Soome ja Rootsiga on need inimesed päris hästi siinse tööeluga kohanenud. Aga jälle küsime, kas idaslaavi ja Aafrika ja Aasia maadest pärit sisseränne aitab meil vältida rahvastiku vananemisega seotud sotsiaalseid probleeme. Vastan järgmiselt. Idaslaavi kultuuriruumist pärit välispäritolu rahvastiku sündimus järgib päritolumaa taset ja see on märksa väiksem kui eestlaste oma. Seega tähendab idaslaavi kultuuriruumist pärit isikute sisserände jätkumine rahvastiku vananemise kiirenemist, mitte aeglustumist. See tähendab veel suuremaid probleeme meie lastele.

Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikute kiiresti kasvav sisseränne tõenäoliselt pidurdab rahvastiku vananemist, aga tulevikus võib see tähendada sama olukorda, mis on Soomes ja Rootsis praegu. See tähendab ühe elanikkonnaosa väga kõrget tööhõiveprotsessis mitteosalemise määra ja see omakorda viitab pigem sotsiaalsete probleemide teravnemisele.

Selles eelnõus ette nähtud piirangud kehtiks vaid nn kolmandate riikide kodanike puhul. Need ei laieneks Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide, Šveitsi Konföderatsiooni ning Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriikide kodanikele, samuti doktoriõppes õppijatele ja neile välistudengeile, kes õpivad eesti keeles. Samuti jääksid töörände puhul alles erandid. Palgataseme tõstmine on meile vajalik selleks, et piirata odavtööjõu Eestisse asumist ja palgataseme allasurumist. Välistudengite Eestisse asumise reguleerimine on ikkagi selleks vajalik, et õppima asumise sildi all ei tuldaks meile muude eesmärkidega.

Nüüd, Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute uuringu järgi soovib suuremahulist immigratsiooni samast kultuuriruumist isikute puhul vaid 23% Eesti kodanikest ja teisest kultuuriruumist pärit isikute puhul vaid 3%. See, mis praegu Eestis toimub, tegelikult ongi suuremahuline immigratsioon, mis halvendab meie heaolu kas tulevikus või juba lähitulevikus. Eelmise valitsuse ette valmistatud sisserännet reguleerivad eelnõud olid parlamenti jõudnud, aga võimul olev valitsus kõrvaldas need menetlusest. Aga see ei tähenda seda, et vajadus nende järele on kadunud. Ja ma ütleksin, et see on terav vajadus.

Nüüd ma hakkan lõpetama. Lugupeetud kolleegid, kui seda eelnõu on tarvis muuta, siis tuleb seda arutada. Aga küllap te saate aru, et immigratsioonipoliitikat muuta on kindlasti tarvis. Ma palun teil seda eelnõu toetada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun! 

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea ettekandja! Sarnane eelnõu oli muidugi plaanis ka eelmisel valitsuskoalitsioonil. Eelmisel valitsuskoalitsioonil oli see tegelikult isegi veel laiemana plaanis. Me räägime praegu konkreetselt kõrghariduse asjadest, aga mida veel on vaja meie immigratsioonipoliitikas muuta, et me selle 0,1% sihiga midagigi peale saaks hakata?

Meil oleks vaja muuta rida asju. Kõigepealt tuleks täpsemalt sihitada välistudengite vastuvõtmist Eestisse – Eesti riiki ja Eesti kõrgkoolidesse. Teiseks tuleks meil läbimõeldumalt vastu võtta ka neid isikuid, kes tulevad Eestisse tööle, ja keskenduda eelkõige tippspetsialistidele ja muudele kõrgema palgatasemega isikutele. Ja kui me oleme need asjad teoks teinud, siis see ulatuslik pereränne läheb iseenesest õigetesse raamidesse.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaks küsida eetilist vaatenurka sellele, et meie ülikoolid on pidevalt alarahastatud. Meie õppejõudude palgad on väikesed. Näiteks õigusteaduskonnas öeldakse, et see on advokaadibüroo referendi palk, mida nad saavad. Me oleme hädas oma ülikoolide rahastamisega, aga samal ajal on meil Aafrika tudengid ja Aasia tudengid, me maksame neile stipendiumi. Siin on suur-suur eetiline lõhe. Me ei saa ju nii teha oma inimeste arvel, alarahastatud ülikooli arvel, rahvusülikooli õppejõudude arvel, dotsentide arvel, rahvusteaduste arvel. See ei tohiks niimoodi edasi kesta. Kui Kamerun tahab oma inimestele maksta, siis maksku stipendiumit, seda ei pea meie tegema.

Jah, aitäh! Küllap see nii on, mul on raske sellele vastu vaielda. Ütleme, et küsimuse üks pool on see, et meil ei ole võib-olla õige näha selle olukorra tekkimise põhjusena ülikoolide endi otsuseid. Ülikoole juhivad ratsionaalsed inimesed, kes lähtuvad riigi poliitikast ja sellest, missugune on ülikoolide rahastuse mudel. Kui riigipoolne rahastusmudel soosib ülikoolides inglise keeles õppimist ja soosib välistudengite vastuvõtmist, kellest suurem osa hiljem läheb Eestist minema, siis ülikoolid ellujäämiseks võtavad neid vastu. Küsimus on selles, et meil tuleks ülikoolide rahastamise mudelit muuta, muidugi koos terve immigratsioonipoliitika muutmisega.

Paul Puustusmaa.

Suur aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Need numbrid, mis on nüüd välja toodud ja käsitlevad siia laekunud võõrtööjõu hulka – eelkõige oli juttu lühiajalisest töölubadest, mille arv on määratlematult kasvanud –, on muidugi kohutavad. Me tõepoolest räägime kümnetest tuhandetest ajutistest töölubadest. Aga ma küsin nüüd õppe ja koolituse kohta, kõrghariduse kohta. Minu jaoks hoopis tekitas küsimuse see asjaolu, et kui me kohtusime ülikoolide rektoritega, siis oli ilmselgelt adutav ja tajutav see, et ülikoolide õppejõud olid huvitatud võõrüliõpilaste tulekust. Seda eelkõige seetõttu, et ülikoolid istuvad selle rahaluti otsas, mis tuleb koos välistudengitega. Kas selle seaduseelnõuga me saame kuidagi seda lutist voogavat himu vähendada?

Vastus on jah. See peaks olema esimene samm. Järgmised sammud ... Kui me nüüd selle eelnõuga võtame kolmandate riikide tudengitelt motivatsiooni tulla siia ainult selleks, et saada vajaduspõhist õppetoetust ja tasuta õpet ja saada võimalus tuua oma pereliikmed kiiresti kaasa, selleks et suunduda edasi Euroopa Liitu, siis me selle immigratsioonikanali likvideerime.

Ülikoolide rektorid olid ilmselgelt sellest olukorrast või välistudengitest huvitatud. Vähemalt üks põhjus, miks nad olid huvitatud, oli see, et nendele on praeguse rahastusmudeli jätkudes kasulik rohkem välistudengeid oma koolis koolitada. Ja see on tegelikult absurdne olukord, mille me oleme loonud just selle rahastusmudeliga, millega me teeme ülikoolidele selle kasulikuks, aga maksumaksjale kahjulikuks. See tõepoolest ei tohi jätkuda. Tuletan meelde, et isegi kui makstakse õppetasu, siis tegelikult see õppetasu ei kata seda summat, mida maksumaksja muidu maksab ühe tudengi koolitamiseks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minu meelest see on väga oluline iva, et ülikoolidele on kasulik välistudengeid, võõrkeelseid välistudengeid vastu võtta, aga meie maksumaksja või riik maksab selle kinni. Suurem osa sellest rahast on küll mingisugused erinevad rahvusvahelised programmid, aga see ei ole nii suur raha.

Aga mul on küsimus. Välistudengeid on mitut sorti. Me siin rääkisime enne integratsiooni edukusest. Soomlane on ka välistudeng ja sakslane ja itaallane on välistudeng. Ometi meil põhihulk välistudengeid tuleb ju nii-öelda kolmandatest riikidest. Igasuguse integratsiooni eeldus on see, et on võimalikult lähedane kultuuritaust. Miks meile siis tulevad Bangladeshist ja teistest sellistest kohtadest need välistudengid?

Aitäh küsimuse eest! Eks neid Euroopa Liidu maadest tuleb ka päris palju. Ma ei oska praegu seda proportsiooni peast öelda. Aga Soomest tuleb ka päris palju. Ja erinevalt kolmandatest riikidest tulijatest, nagu ma enne märkisin, suurem osa nendest, kes Euroopa Liidu riikidest ja EFTA riikidest tulevad, maksavad siiski õppetasu. Ja nad samal ajal vajaduspõhist õppetoetust ei saa. Nii et Euroopa Liidu riikidest tulevate välistudengite koolitamine on Eesti maksumaksjale kasulikum või õigem oleks öelda, vähem kahjulik kui kolmandatest riikidest tulijate koolitamine.

See on muidugi kõik väga keeruline, midagi sellise laia üldistusega on raske öelda. On selge, et näiteks doktorantide koolitamine, ütleme nii, suuremal osal erialadel on Eesti riigile kasulik. Paljude erialade tudengite koolitamine on ka kasulik. Aga samal ajal, ütleme nii, rohkem kui pooltel erialadel lauskoolitamine inglise keeles ei ole kasulik.

Miks nad tulevad? Katsun selle küsimuse juurde tagasi pöörduda. Vastus oleks see, et ega spetsiaalset uuringut ei ole tehtud, aga küllap me saame seda motivatsiooni ju mingi loogikaga eeldada. Kui ikkagi meil makstakse vajaduspõhist õppetoetust, õppetasu ei nõuta ja kergesti saab pereliikmeid järele tuua, siis küllap see on motiveerivate tegurite pingereas küllalt kõrgel kohal.

Anti Poolamets, palun! 

Hea ettekandja! Kogu aeg on räägitud, et IT-inimesed ei saa tulla, pannakse piiranguid, Eesti majandus ei arene. Selline IT-sektori jutupunkt käib kogu aeg läbi. Kas tegelikult ka, kui me neid palganõudeid siin kohandame, jääks tippspetsialistid tulemata? Kas see jutt on usutav, mida meile kogu aeg hambasse puhutakse?

Tippspetsialistid kuuluvad nende erandite hulka, kes saaksid nagunii tulla. Kindlasti nad ei jääks tulemata, kui me neid palganõudeid kohandame. Vastupidi, kui me tõstame palganõude kõrgemaks, siis tippspetsialistide tuleku proportsioon suureneb täiesti selgelt. Nii et see eelnõu ei kipu kuidagimoodi tippspetsialistide immigratsiooni kallale.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Üks selle eelnõu eesmärke on maksumaksja kulul inglise keele kasutamist ja ingliskeelestumist ülikoolides vähendada. Oskad sa öelda, puust ja punaseks tehes välja tuua, kuidas see võimalik on ja kui suures ulatuses tegelikult? Kohati on see ikka väga suur juba praegu.

Aitäh! On küll väga suur. Umbes 95% õpib inglise keeles ja paar protsenti veel vene keeles ja ainult mõni protsent jääb eesti keeles õppijate jaoks. Aga kuidas seda suurendada? Juhin tähelepanu, et eesti keeles õppimine oleks igal juhul ju tasuta. Kuidas eesti keeles õppijate arvu suurendada? Ikkagi oma ülikooli kvaliteedi tõstmise abil, et me õpetaksime välistudengeile neid erialasid, milles me oleme tugevad ja mille puhul on motivatsioon tulla siia ja õppida tõesti lisa-aastaga eesti keel selgeks või vähemalt selgemaks, nii et nad suudaksid suurema osa loengukursusi eesti keeles kuulata, eesti keeles õppida, siis lõimuda Eesti ühiskonda ja pärast Eesti maksumaksja kulul hariduse saamist ka siia töötama jääda. Kusjuures nende töökoht oleks siis vastavuses nende kvalifikatsiooniga, neil ei tekiks sellist, kuidas öelda, tõrjutuse tunnet, et nad on küll Eestis ülikooli lõpetanud, aga peavad ikkagi minema tööle madalama palgaga kui Eesti enda üliõpilased, kes on sama eriala lõpetanud.

Riho Breivel, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Jaak! Mõni punkt tagasi võttis parlament vastu otsuse likvideerida rahvastikukriisi probleemkomisjon. Kui me nüüd seda seadusena ei vormista, kas siis parlament lahendabki meie rahvastikukriisi probleemi välismaalastega?

Aitäh küsimuse eest! See kindlasti ei ole kriisi lahendamine, see on kriisi süvendamine. Rahvastikukriisi probleemkomisjoni likvideerimise põhjendused olid nii ebasisulised, et ei tekkinud isegi tahtmist neid kritiseerida.

Aitäh! Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et tudengite puhul ilmselt ei ole probleemi selles, et suhteliselt fertiilses eas tudengid, kes saabuvad Eestisse, ja koos kaasaga, saavad siin lapsi. Neid tõenäoliselt väga palju ei ole, kellega peab kohalik omavalitsus tegelema: lasteaiakohad, võib-olla hiljem koolikohad. Küll aga on probleem idaslaavi kultuuriruumist tulnud inimesed. Tallinna volikogu liikmena ma mäletan, et omal ajal sellest tekkis väga suur probleem, et inimesed tulevad siia, saavad elamisloa ja siis ütlevad: aga palun, siin on minu laps, ma tahan lasteaiakohta, ja mul on teine laps, kes tahaks minna esimesse klassi. Kas on uuritud nende hilississerändajate tekitatud survet kohalikele omavalitsustele ja seda, kui suurest hulgast inimestest me räägime?

Aitäh! Mina sellist konkreetset uuringut ei tea, aga võimalik, et seda on ikka analüüsitud ka. Küllap mingil tasemel on. Aga see probleemipüstitus on täiesti loogiline. Kui me ikkagi anname inimestele siin Eestis elamise loa, siis me ju ilmselgelt peame neid kohtlema inimvääriliselt. Täiesti selge! Kui me näiteks laseme siin tekkida suurel moslemi kogukonnal, siis on täiesti loogiline, et tekib surve mošeede ehitamiseks. Selles ei ole mitte mingit kahtlust.

Ja ilmselgelt, kui me räägime eesti keele oskuse parandamisest, siis kui toimub sedavõrd massiivne sisseränne – tuletan meelde, et viimasel kahel aastal on netomigratsioon olnud 4000 ja 5000 isiku vahel –, siis mida see võiks tähendada meie haridusele, meie sotsiaalvaldkonnale, meie lõimumisprobleemidele? Lõimumise seisukohast on see ju nagu sõelaga vee kandmine, kui meil on sisuliselt piirid lahti.

Tuletame meelde olukorda, mis meil oli nõukogude aja lõpus. Praegune migratsiooni netosaldo on ligikaudu sama suur, kui see oli 1980. aastate lõpus. Tõsi, toona oli migratsioonikäive suurem. Minu põlvkonna inimesed ilmselgelt mäletavad seda olukorda, mis oli: kuidas eesti kultuuriruum jäi üha ahtamaks ja ahtamaks ja mitte midagi toona teha ei saanud. Aga nüüd me ju saame teha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus on tingitud ühest teie vastusest, mille te puldis välja ütlesite: et võõrüliõpilaste töökoht ja töötasu peaks olema vastavuses kvalifikatsiooniga. Väga õige! Aga paraku me teame, et suurel osal Eesti inimestest ei ole seda võimalust – ei Eesti ülikoolide lõpetajatest ega ka nendest, kes on varem lõpetanud ja juba tööeas. Paljudel ei ole võimalust, eriti väljaspool Tallinna ja Tartut, saada oma kvalifikatsioonile vastavat töökohta ja töötasu.

Kuidas te ette kujutate, et me peaksime võõrüliõpilastele ja siia immigrantidena sisse tulnud inimestele tagama väärika töökoha vastavalt nende kvalifikatsioonile ja ka sellise töötasu, aga oma inimeste puhul selliseid eesmärke ei püstita, ei sea? Mulle tundub, et see on kuidagi pahupidi ja ebamõistlik, arvestades põlisrahva olukorda. Või kuidas?

See on väga asjakohane küsimus, eriti siis, kui minu vastusest selline mulje jäi. Igatahes sellise mulje loomine ei kuulunud minu eesmärkide hulka. Ma vastasin või ma rääkisin sellest kontekstis, et Eesti üliõpilaste või Eesti elanikest lõpetanute töötasu on magistriõppe puhul keskmiselt 18% kõrgem kui välistudengitest lõpetanute oma.

Tegelikult seda on üliraske defineerida, mis on kvalifikatsioonile vastav töötasu. Ma praegu lihtsalt võtsin selle võrdleva proportsiooni ja väitsin, et välistudengitest lõpetanute puhul on palk väiksem ja see tuleneb väga lihtsast asjaolust, et me ei anna nendele nende oskustele vastava töökoha leidmiseks vajalikku haridust. See oli see mõttekäik.

Meil on tõepoolest – te juhtisite sellele tähelepanu – praeguse kevade seisuga umbes 54 000 töötut, kellele töökoha tagamine koos väärilise töötasuga peaks olema meie esmane eesmärk.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, mis puudutab siia saabuva rahvaga kaasa tulevaid probleeme. Me näeme naabrite kogemusest, et uude riiki tuuakse kaasa rahvastevahelised, uskudevahelised ja uskude sees olevad konfliktid. Samuti on väga selgelt näha, et uude riiki projitseeritakse kriminaalsed huvid ja nendest tekkinud konfliktid oma endisel kodumaal. Minu küsimus on, kas erinevad huvigrupid – õppeasutused, äriringkonnad, ka poliitilised jõud – tajuvad neid riske, mille kõrvaldamine on väga raske? Ja kas nad arvestavad nende probleemidega? Mida nad ette võtavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Küllap see on jälle väga õige. Huvigrupid – juba see sõna ise osutab sellele, et nendel on teatavad huvid, eks ole. Ja tegelikult oleme meie siin need, kes me peaksime mõtlema Eesti kui terviku huvidele. Me ei tohiks lähtuda rohkem ettevõtjate huvidest või rohkem ülikoolide huvidest, vaid meie huvi peaks olema Eesti kui tervik. Ja immigratsioonipoliitika on väga oluline osa sellest Eestile kui tervikule mõtlemisest.

Selle küsimuse esimese poole juurde tulles ma võib-olla natukene spekuleerin või, ütleme niimoodi, sellest inspireerituna korra veel kommenteerin seda teemat. Põhimõtteliselt ei ole ju ükski rahvas, ütleme, kuritegelikum või suurema kriminogeensusega kui teine. Küsimus on lihtsalt selles, et uuel asukohamaal sotsiaalsed sidemed nõrgenevad ja sellest tulenevalt ollakse uuel asukohamaal palju avantüristlikumad. See käib ka nende meie rahvuskaaslaste kohta, kes on ennast kusagil teisel maal sisse seadnud. Seda riski me saame ju vähendada just nimelt sellega, et me proovime nende kohanemist võimalikult palju kiirendada, et inimesed lõimuksid võimalikult ruttu, kohaneksid ruttu ja saaksid ruttu töökoha. See kõik tähendab tarka immigratsioonipoliitikat.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Jaak, ole hea, aita mul mõista ühte asja, mis tõukub sinu väitest, et meie netomigratsioon kas nüüd viimasel aastal või viimastel aastatel oli 4000–5000 inimest. Segadust tekitab minu jaoks just see ja ma püüan seda mõista, et meil on liberaalsed ringkonnad, kes armastavad väita, et me ei tohiks väga jonnida selles küsimuses. Et meil on neid kvoodipagulasi 500–1500 ja seda on ju nii vähe. On sellised arvud, millest räägitakse.

Me teame samas, et välismaalaste seaduses on 17 erandit, mille alusel tuleb meile inimesi tunduvalt rohkem. Me rääkisime lühiajalisest töötamisest, mille lubasid meil on viimastel aastatel kümnetes tuhandetes, ja sa ise ütlesid ka tegelikult, et nendest kümnetest tuhandetest ajutistest töötajatest väga paljud jäävad kas siia või lähevad Euroopa Liitu. Minu jaoks on mõistetamatu, mida see netomigratsioon, see 4000–5000 tähendab. Mis arv see tegelikult on?

Aitäh! See on asjakohane küsimus definitsiooni kohta. Püsielanikuks saaks pidada isikut, kes on tulnud välisrände korras teisest riigist uude riiki ja elanud siin täpselt aasta. Meie registreerime Eestis seda rahvastikuregistris ja teistes registrites. Me saame registritest need andmed ja siis me defineerime, et see isik on siin olnud juba üle aasta ja registreerime ta siis püsielanikuks. Ja nii palju neid püsielanikke on tulnud: eelmisel aastal tuli 16 000 juurde ja lahkus 12 000. Seega 4000 oli neid, kelle võrra püsielanikke on rohkem.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja ettekandja! Sa oled siin rääkinud, et netomigratsioon on 4000–5000 aastas. Eelnõu eesmärk on tagada, et eesti keel ja kultuur säiliks läbi aegade. Aga minu küsimus on, et "läbi aegade" on selline suhteliselt amorfne mõiste. Mida see tegelikult tähendab? Kui samasugune netomigratsioon jätkub, siis millal need ajad läbi saavad? Põhiseaduse preambulis on öeldud, et eesmärk on tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Millal see muutub juba selliseks kriitiliseks?

Eks seda ikkagi niimoodi matemaatiliselt on raske öelda. Kui netomigratsioon jääb sellistesse piiridesse, nagu kahel viimasel aastal on olnud, siis meil läheb üle 10 aasta, 10–20 aastat, et eestlaste osakaal Eestis langeks sellelesamale tasemele või allapoole seda taset, kus see on meil kõige madalamal olnud. 1989. aastal oli see meil 61,5%. Ja kui me nüüd meenutame seda 1989. aastat, siis me võime küsida, kas see seis oli ohtlik meie rahvusele ja kultuurile või mitte.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Jaak! Olen siin saalis mitmelt ministrilt küsinud väga lihtsa küsimuse, millele ma ei ole saanud vastust ja loodan nüüd selle sinult saada. Kui palju viimastel aastatel on Eestis eestlaste osakaal protsentuaalselt vähenenud?

See vähenemine on Statistikaameti andmetel – ja ma rõhutan, et me ei hiilga hea statistikaga ja sellepärast ongi vaja uut korralikku rahvaloendust – olnud alates 2015. aastast keskeltläbi 0,1 või 0,2% aastas.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku. 

Hea Riigikogu esimees! Head rahvasaadikud! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil esmaspäeval, 17. mail. Tegemist on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmisega, eelnõuga 354.

Selle päevakorrapunkti alguses selgitas eelnõu algataja, et eelnõu eesmärk on teha muudatused töö- ja õpirände regulatsioonis. Peamine muudatus on see, et välismaalaste palga kriteerium tõstetakse kahekordseks. Teine tähtis muudatus on see, et ülikoolid peaksid eelnõu kohaselt hakkama välistudengitelt küsima õppemaksu. Sellele on küll mõned erandid. Ja lisaks ei tohi enam välistudengitele maksta vajaduspõhist õppetoetust. Samuti piiratakse välistudengite pereliikmete elama asumist välistudengite juurde Eestisse.

Veel üks oluline muudatus on see, et lühiajaliste töötajate töötamine hooajatöödel oleks edaspidi ajaliselt piiratud poole aastaga aasta jooksul. Muudatuste eesmärk on algataja sõnul piirata migratsiooni ja eriti piirata pererännet.

Ruth Annus tutvustas komisjonile Vabariigi Valitsuse arvamust eelnõu kohta ning selgitas, et valitsuse arvates on õpirännet puudutavad muudatused mõistlikud. Ruth Annus lisas, et õpperände puhul on murekohaks asjaolu, et see panustab igapäevaselt kõrge rände- ja julgeolekuriskiga riikide kodanike arvu kasvu. Selle tõttu on Eestis tekkinud kogukonnad, mida varem ei olnud. Teisi muudatusi Vabariigi Valitsus ei toetanud. Kuna Vabariigi Valitsus plaanib töö- ja õpirände reguleerimiseks algatada ise uue eelnõu, siis Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud üldse.

Komisjoni edasine debatt keskendus sellele, kas on vaja õpirändele lisapiiranguid ja kas peab piirama lühiajalise töötamise päevade arvu veelgi võrreldes tänase olukorraga.

Komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 2. juuniks ehk tänaseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Kui esimene ettepanek oli konsensuslik, siis tagasilükkamise ettepaneku poolt oli 4 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja erapooletuks jäi 1. Ja viimane otsus oli määrata ettekandjaks mind, see otsus oli konsensuslik. Hea meelega vastan küsimustele, neid küll suure tõenäosusega enam väga palju oodata ei ole.

Teie ettekanne sai läbi?

Jaa, minu ettekanne sai läbi.

Selge. Teile on vähemalt üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Tõepoolest, mul siiski küsimus on. Te ütlesite, et üks eelnõu tagasilükkamise põhjus oli Vabariigi Valitsuse kinnitus, et valitsus kavatseb ise välja tulla mingisuguse analoogse eelnõuga. Praegune valitsus varsti on viis kuud ametis olnud. Seda Riigikogu istungjärku on meil nüüd veel paar nädalat jäänud, on selge, et enne sügist midagi ei saa ja siis on väga vähe jäänud ka järgmiste valimisteni. Kui ainuüksi hoovõtt võtab aega viis kuud ja eelmise valitsuse esitatud eelnõu võeti tagasi, nüüd see algatus lükatakse tagasi, samal ajal kui ise viie kuuga ei ole üldse eelnõuga suudetud kuhugi edasi liikuda, siis kas teil ei tekkinud kahtlust, et valitsuse esindajad ajavad teile puru silma? Kas teil isiklikult ei tekkinud komisjonis kõhklusi? See hoovõtt on nii pikk, et finišisse ei pruugi jõudagi.

Aitäh! See teema oli käsitlusel siis, kui me uurisime valitsuse arvamust eelnõu kohta. Ilmselt nad jõudsidki valitsuses seisukohale, et nad tulevad välja oma eelnõuga. Nad võinuks muidu niisama seda mitte toetada, aga nad põhjendasid seda just selle asjaoluga. No minul kahtlust ei tekkinud. Ma ise ei olnud valitsuskabineti istungitel ja selles mõttes ma ei tea täpselt, millised on valitsuse plaanid. Ja sellest ajalisest plaanist me komisjonis ka ei rääkinud.

Selles päevakorrapunktis, kus on käsil esimene lugemine, on meil kaks küsimust. Aga liigume edasi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! PPA andmetel see aasta tõenäoliselt tuleb Eestisse 32 000 võõrtöölist või vähemalt esitatakse nii palju taotlusi. Kas te komisjonis arutasite ka seda, et teades, et nad tulevad tegelikult väga vähese raha eest tööle, nad viivad alla meie palgataseme? Samal ajal on meil 54 000 töötut. Kuidas selle eelnõu tagasilükkamine mõjutab meie enda inimeste toimetulekut? Kas keegi, mõni valitsuse esindaja natukenegi muretses selle pärast?

Aitäh! Sellest tõepoolest oli komisjonis juttu. Küll mitte sellest arvust, aga üleüldse migratsiooni mõjust tööjõuturule. Üks aspekt on see, et teatud sektorites on tööjõupuudus olemas. See tähendab seda, et Eesti eelarve jääb sissetulekutest ilma. See, kas on väga väike palk või mitte, on ilmselt inimese enda hinnata. Me oleme käsitlenud komisjoni istungil neid palgakriteeriume, mis on praegu seatud. Kas pidada Eesti keskmist palka madalaks või kõrgeks – see on hinnangute küsimus. Neid hinnanguid me komisjonis pole andnud. Ja valitsuse esindajad pole teada andnud, et neil oleks mingisugune hirm seoses nende inimestega, kes Eestisse võivad tulla sel aastal.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Meil on fraktsioonis käinud esinemas rektorid ja me oleme arutanud neid probleeme. Üldiselt on see suhteliselt terav probleem – kõik need õppemaksud ja muu. Noh, ma usun, et te olete ka sellega nõus, aga siiski ma tahaksin teada teie isiklikku seisukohta, kas see seaduseelnõu peaks edasi liikuma või kas valitsus peaks kindlasti oma eelnõu meile parlamenti tooma. Milline on teie isiklik seisukoht?

Aitäh! Oma isiklikku seisukohta ma olen väljendanud hääletusel, mis toimus paar nädalat tagasi komisjonis. Ja seal ma hääletasin selle poolt, et see eelnõu edasi ei liiguks. Koos minuga tegid sedasama veel kolm inimest. Ja kuna neli on suurem kui kaks, siis komisjoni otsus oligi, et selle eelnõu võiks tagasi lükata. Nii et minu isiklik arvamus ühtib sel korral komisjoni arvamusega.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi. Kolm lisaminutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Välismaalaste seadus ja selle muudatused tekitasid tormi juba eelmises koalitsioonis. Vaatamata sellele, et mitmes asjas justkui lepiti koalitsioonikõnelustel kokku, ei suutnud me kahe aasta jooksul või peaaegu kahe aasta jooksul jõuda selle seaduse muutmisega finišisse. Seda erinevate seisukohtade ja arvamuste tõttu. Ja see osutuski kogu koalitsiooni üheks konnasilmaks ja võib eeldada, et ka üheks suureks mõraks, mis aitas kaasa sellele, et praegune valitsuskoalitsioon Eestit juhib.

Aga immigratsioonipoliitika on Eesti jaoks ääretult oluline ja tundlik teema selle tõttu, et me oleme suhteliselt unikaalne riik Euroopas tervikuna. Selliseid riike, kuhu hilisimmigrante on saabunud nii massiliselt ja nad moodustavad nii suure osa rahvastikust, Euroopas peale Eesti ja Läti ei olegi, rääkimata Euroopa Liidust. Nii et kõikide teiste riikide mure, kui me võrdleme Rootsit või Saksamaad või mis iganes teist riiki endaga, siis see suhe nendes riikides on oluliselt, kordades väiksem kui Eestis. Ja seda enam me peaks seda väikese riigi väikese rahva ja kultuurina tajuma ja tunnetama.

Mul on ääretult kahju tõdeda, et Vabariigi Valitsus lükkas tagasi eelmise koalitsiooni eelnõu, mida oleks võinud siin ju edasi menetleda ja muuta, kui selleks olnuks häid ideid. Valitsus lükkab praegu tagasi opositsiooni algatused näidata initsiatiivi ja samal ajal ei ole ise viie kuu jooksul jõudnud ühegi sellesisulise eelnõuga siia parlamenti ja tõenäoliselt ei jõua ka lähikuudel. See tähendab, et tegelikult soov, tahe nende küsimustega tegeleda praegusel valitsuskoalitsioonil puudub.

Isamaa seda EKRE algatatud eelnõu päriselt sellel kujul, nagu ta on esitatud, ei toeta. Küll aga me toetame seda initsiatiivi ja peame selle teemaga tegelemist väga vajalikuks. Leiame, et parlament peaks selle eelnõuga edasi minema. On igati mõistuspärane esimene lugemine ära lõpetada ja siis arutada edasi, otsida seda ühisosa parlamendis, mis me suudame kokku leppida, et mõistlikud muudatused vastu võtta.

Aga muudatuste vajadus on ilmselge. Ka eelnõu ettekandja tekstis tõsteti esile mitmed väga tõsised ja sisulised probleemid, ja kes vähegi kaasa mõtles ja kuulas, küllap sai ka aru. 

Isamaa Erakond on nii eelmises kui ka juba üle-eelmises koalitsioonis nende küsimustega tegelenud. Kui tuletada meelde üliõpilasi, ingliskeelset kõrgharidust, mida meil siin eri õppekavadel antakse, siis juhin tähelepanu, et praegu sõlmitud kolmeaastaste halduslepingute puhul Eesti riigi ja ülikoolide vahel oli just Isamaa vahendajaks. Ma isiklikult pidasin ka rektoritega läbirääkimisi, et nendesse halduslepingutesse saada mõned väga olulised muudatused, et rääkida selgeks see põhimõte, et tasuta kõrgharidus on mõeldud eestikeelsetele õppekavadele. Me ei tohiks doteerida Eesti maksumaksja arvel võõrkeelset kõrgharidusõpet. See ei ole eesmärk. See tuleb ära katta õppemaksuga. Ja me saimegi nendesse halduslepingutesse sisse kirjutatud, et kõik ülikoolid kohustuvad minimaalset õppemaksu võtma välisüliõpilastelt, kes õpivad võõrkeelsetel õppekavadel.

Oli võimalik kokku leppida ka teine oluline muudatus nendes lepingutes, mis nüüd on lõppemas. Praegune valitsus peab läbirääkimisi uute lepingute sõlmimiseks. See muudatus oli see, et kõigil välistudengitel on kohustus teatud minimaalses mahus õppida eesti keelt ja kultuuri tundma. See on vajalik, et edukalt hakkama saada eestikeelses ülikoolis. Aga juhul, kui nad otsustavad jääda siia hiljem tööle, oleks neil siis ka kergem lõimuda Eesti ühiskonda ja nad on siis konkurentsivõimelisemad Eesti ühiskonnas edukalt hakkama saama. Nii et hea tahtmise juures oli võimalik isegi ilma seadusliku aluseta saavutada ülikoolidega teatud kokkuleppeid. Aga loomulikult on mõistlik ja parem, kui need asjad on seaduse tasemel reguleeritud, lahendatud seaduse alusel.

Seetõttu Isamaa fraktsioon toetab selle eelnõu menetlemist. Meil on kavas teatud muudatused-täiendused siia eelnõusse esitada, juhul kui esimene lugemine lõpetatakse. See võimalus sõltub parlamendi enamuse tahtest. Eelkõige vaatan ma siin koalitsioonierakondade poole, kas on sisulist tahet nende probleemidega tegeleda või mitte. Ma väga loodan, et see tahe on. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. Kokku kaheksa minutit, palun!

Austatud kolleegid! Eesti on enneolematus demograafilises kriisis, mille on põhjustanud väike sündimus ja suur väljaränne. Enam kui 100 000 inimest on Eestist tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud. Oleme oma inimestega doonorriigiks Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Ilves teatas kunagi selle kohta küüniliselt, et tegemist on inimeste vaba valikuga. Kui lahkutakse aga selle tõttu, et ei ole perel leiba laual või palgast pole võimalik ära elada, siis ei ole see vaba valik.

Sama puudutab meie rahva väikest sündimust. Küsitluste andmetel oleks Eesti naised parema elujärje korral nõus sünnitama rohkem lapsi kui praegu. Kuid demograafilisel kriisil ei ole valitsuse silmis tähtsust, sündimuse suurendamiseks ja perede toetamiseks võetud meetmed on kosmeetilised. Vaatamata kõlavatele sõnadele ei ole valitsus sellele mingit rõhku pannud. Vastupidi, kaotati ära isegi Riigikogu rahvastiku probleemkomisjon ja rahvastikuministri ametikoht. Eesti rahva säilimine asendati 100 000-eurose kokkuhoiuga.

Meile väidetakse, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks tuleks neid väheseid olemasolevaid piiranguid veelgi leevendada. Vähenenud rahvastik tuleb asendada immigrantidega, riigi majandus olevat jätkusuutlik vaid võõrtööjõu sissetoomise abil. Koalitsioon ei ole ilmselt midagi kuulnud digitaliseerimisest, automatiseerimisest ega robotiseerimisest. Odava võõrtööjõuga paneme end palgavaesuse lõksu ja jääme lootusetult maha tehnoloogia arendamises ja selle rakendamises. Ärge unistagegi helgest tulevikust! 

Immigrantidele on loodud sisseelamiseks suurepärased tugisüsteemid. Samas ei tehta midagi, et hoida parema ettevõtluskeskkonna loomisega meie enda ettevõtlust, oma inimesi ja tööjõudu siin või luua tingimused Eestist lahkunute tagasitoomiseks. Neist ei hoolita. Meil on circa 54 000 töötut ja umbes 15 000 võõrtöölist, kes võtavad ära töö ja viivad palgataseme alla. Selle vastu on protestinud ka Eesti Ametiühingute Keskliit. Muidugi asjatult.

ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt tuleks tööjõu arvu samal tasemel hoidmiseks tuua poole sajandi jooksul Euroopasse 161 miljonit immigranti ning eakate suhtarvu samal tasemel hoidmiseks, arvestades, et ka immigrandid ju vananevad, aastaks 2050 lausa 1,36 miljardit immigranti. Euroopa Pagulasfondi meelest võiks Euroopa Liitu tuua 406 miljonit uut ümberasujat ja ümberasustatavat. Arvestades, et Euroopas elab circa 500 miljonit inimest, ei ole vaja erilist fantaasiat, kujutamaks ette, milliseks muutub Euroopa sellise arengu puhul. Me näeme seda juba täna. Arvestades eelmärgitud ÜRO analüüsi, peaks Eestisse aastaks 2050 tooma vähemalt 3 miljonit immigranti, Euroopa Pagulasfondi arvates lausa 7,6 miljonit. See on hullumeelsus!

Praeguse valitsuse ajal on jälle ja täiesti selgelt suurenenud nii välismaalaste sisseränne kui ka eestlaste väljaränne. Ometi on koalitsioon otsustanud tagasi lükata EKRE esitatud välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, mis takistaks massiimmigratsiooni ja välismaise odavtööjõu vohamist ega lubaks ülikoole kasutada immigratsioonipumbana. Tundub, et valitsus plaanib sellise olukorra tekkimist ehk teisisõnu meie inimeste ja rahvastiku väljavahetamist. Pole ju midagi imestada. Ükskõik, kes üle piiri tuleb, ükskõik, mis rahvusest ta on, see olevat kohe eestlane.

Täna kuulsime, kuidas peaminister Kaja Kallas siinsamas väitis, et kui me vaatame Eestit, siis ei vasta tõele, et meil on mingi massiline sisseränne. See lihtsalt ei vasta tõele, sest meil on kehtestatud sisserände piirarv elamislubade andmisel välismaalastele, kes tulevad Eestisse. See on maksimaalselt 0,1% rahvastikust ehk 1315 inimest. Eestis ei ole mingit suurt sisserännet ega selle survet.

Paraku ilmus kolmapäeval Statistikaameti aruanne, milles öeldakse, et viimaste aastate rändestatistika kohaselt saabub Eestisse inimesi rohkem, kui riigist lahkub, kusjuures silma hakkavad Ukrainas ja ka Indias sündinud inimesed. Eelmisel aastal kolis Eestisse elama ligi 4000 inimest rohkem, kui riigist lahkus, ja loomulikult ei olnud need põhiliselt eestlased.

Mis puutub rändesurvesse ja võõrtööjõu sissevoolu, siis alles mai algul teatas PPA, et tänavu on oodata rekordiliselt 32 000 võõrtöölist või vastavate taotluste esitamist. Enim tullakse Ukrainast, Valgevenest, Venemaalt, Moldovast ja Usbekistanist ja kõik nad võivad ju tuua kaasa ka oma pereliikmeid. Meenutagem, et samal ajal on meil 54 000 oma inimest tööta.

Meile kõigile räigelt ja vastutustundetult näkku valetanud peaminister Kaja Kallas ei tea ilmselt midagi ka kapo aastaraamatust, kus on öeldud, et viimase viie aasta jooksul on Eestis kolmekordistunud riskiriikidest pärit sisserändajate arv. Riskiriikidega seotud kogukondades on aina selgemalt välja joonistumas süsteemsed probleemid, mis soodustavad ja loovad kuritegelikke suhteid. Riskiriigid on need, kus on suur moslemi kogukond ja maad on võtnud islamiterrorism, kus on toime pandud terrorirünnakuid. Seda selgitas kapo peadirektor. Indialasi, nigeerlasi, pakistanlasi, iraanlasi, egiptlasi ja teisi oli 2015. aasta seisuga Eestis 2000, tänavu juba 6000 – kolm korda rohkem. Ja üha on kasvanud kapo jälgimise all olevate islamiäärmuslaste arv, see aga koalitsiooni ja valitsust ei huvita.

Eestis on välispäritolu rahvastiku osakaal Euroopas üks kõrgeimaid, täiesti vaieldamatult. Ja võib kindlalt öelda, et on taastatud okupatsiooniaegne sisseränne. Me teame täpselt, mis eesmärki kandis see siis. Ma arvan, et teist enamik teab, et täpselt sedasama eesmärki kannab see ka praegu. Mul puudub igasugune põhjus arvata teisiti.

Tervest Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonileppest ei leia poolt sõnagi rahvusest või rahvusriigist, ammugi mitte selle säilimise või kaitsmise vajadusest. Meil kõigil, nii Riigikogul kui ka valitsusel, on kohustus järgida põhiseaduses sätestatud kohustust seista eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise eest. Kui te, head kolleegid, vähegi seisate selle eest, Eesti riigi ja eesti rahva eest, siis palun toetage EKRE esitatud eelnõu vastuvõtmist. Kõik küsitlused näitavad, et just seda eesti rahvas ootabki. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näi olevat. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 354 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Palun EKRE fraktsiooni nimel teha vaheaeg kümme minutit enne hääletamist.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g 

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja läheme eelnõu 354 menetlemisega edasi. Läbirääkimised on läbi. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 354 esimesel lugemisel tagasi lükata ja panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku tagasilükkamise kohta. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise ettepanekut toetas 48 rahvasaadikut, vastu on 28. Eelnõu langeb menetlusest välja. 

Tänane kaheksas päevakorrapunkt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud kodakondsuse seaduse § 13 muutmise seaduse eelnõu 329. Ettekandja on Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski. Palun! 

Austatud istungi juhataja! No kuhu te kõik nüüd lähete, nii oluline seadus! Härra Hepner näiteks väga rõõmuga kuulab – olulised asjad, ta on sellest puudust tundnud. (Sumin saalis.) Aitäh!

Tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu 329, kodakondsuse seaduse § 13 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu koosneb ühest lausest. Ja nimelt, sellega tühistatakse kodakondsuse seaduse § 13 lõige 4² ja rakendatakse seda tagasiulatuvalt 2020. aasta 17. veebruarist. Aga sellest, ma arvan, ei saa te midagi aru ja sellest tulenevalt ma selgitan teile selle eelnõu mõtet ja põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu põhjal ka natukene laiemat tausta. Olles kümme aastat olnud parlamendis, olen ma üllatusega avastanud, et lisandunud on nii palju noori kolleege, kes kodakondsuse seaduse muudatuste erinevaid allhoovusi ei mäleta või pole neid kunagi teadnud.

Eelnõu eesmärk on parandada ära üks inetu säte, mis eelmise valitsuse ajal tehtud ülla muudatusega juurde pandi. Nimelt, me oleme 2020. aasta 17. veebruaris jõustunud sättega võimaldanud nendel lastel, kes on sündinud Eesti riigis ja kelle vanem või vanavanem on Eesti taasiseseisvumise hetkel olnud Eestis, olnud Eesti oma inimene, saada ilma eksamiteta, lihtsustatud korras Eesti kodakondsus, juhul kui üks vanem on halli passiga määratlemata kodakondsusega isik ja teine vanem on kolmanda riigi kodanik, valdavalt, 90% ulatuses siis Venemaa Föderatsiooni kodanik. Neil võimaldatakse lihtsustatult Eesti kodakondsust saada ja seda põhjusel, et me saaksime liikuda selles suunas, et me lõpetaksime Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse taastootmise Eestis.

Aasta oli 2014, kui sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valitsus minu ettepanekul jõudis selle kokkuleppeni ja ka seadusemuudatuseni, millega me lõpetasime halli passi taastootmise Eesti riigis. Ehk siis need lapsed, kes on sündinud selliselt, et nad saaksid määratlemata kodakondsuse, kuna nende mõlemad vanemad on halli passiga, saavad automaatselt Eesti kodakondsuse, juhul kui vanem sellest nn aktiivselt ei loobu. Sellega me pidime lõpetama halli passi taastootmise. See otsus kehtib 2016. aasta 1. jaanuarist. Ja ühe aastaga sai 1000 lapsest, kes meil kasvasid ilma igasuguse kodakondsuseta, Eesti kodanikuks umbes 800 last. Ühe aastaga! See on ka viimane tegelik vähegi suurem muudatus Eesti kodakondsuspoliitikas ja selle eesmärk on tõepoolest see, et kõigil Eestis sündinud ja kasvanud lastel oleks Eesti riigiga Eesti kodakondsusel põhinev suhe.

Sealt edasi on asja arutatud ja tehtud ettepanekuid selle kohta, kuidas teha järgmine samm. Sest lisaks halli passi taastootmisele meil tegelikult toimub ka Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse taastootmine ja seda tegelikult kasvavas tempos. Kolleegid ei pruugi teada, et kui üks vanem elab Eestis halli passiga ja teine Venemaa Föderatsiooni passiga, siis nende laps on automaatselt Venemaa Föderatsiooni kodanik. Seda automaatselt, isegi siis, kui ta ei lähe Vene saatkonda, ei võta passi välja. Eesti riigi jaoks on tegemist sünnijärgse Venemaa Föderatsiooni kodanikuga. Sellest tulenevalt oli esile kutsutud see muudatus. See oli tegelikult juba üle-eelmises koalitsioonis, mille osapool ka minu erakond oli. Oli ettepanek võimaldada nendel lastel ilma eksamiteta saada Eesti kodakondsus sellisel viisil. Siis nad kasvaksid juba Eesti kodanikena. Nad on meie lapsed, eks ole. Tollal jäi see ettepanek realiseerimata koalitsioonisiseste eriarvamuste tagajärjel. Aastal 2019 selline tükk maad väiksemaks viilitud osa sellest ettepanekust realiseeriti ja see siis jõustus 17. veebruaril 2020. Ja kui tollases ettepanekus oli lahendus, et isegi kui laps on kahe Venemaa kodaniku laps, aga ta on Eestis sündinud, Eestis kasvanud, siis ta võiks saada Eesti kodanikuks ilma eksamiteta, siis vastu võeti kompromissvariant, et üks vanem peab olema halli passiga ja teine peab olema kolmanda riigi kodanik. Siis saab laps ilma eksamiteta Eesti kodanikuks. Ma toetasin seda muudatust, sest ka see on samm edasi – väiksem, kui oleks tahtnud, aga õige samm õiges suunas.

Aga mis sinna siis juurde kirjutati? See avab nüüd järgmise keerulise juriidilise protseduuri. Nimelt nõutakse vastavalt sellele jõustunud muudatusele seda, et selleks, et need lapsed, kellele see õigus on põhimõtteliselt seadusega antud, peavad enne loobuma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, tõestama Eesti riigile, et nad enam Venemaa Föderatsiooni kodanikud ei ole. Printsiibilt ei ole siin ju midagi vaielda, sest Eestis kehtib topeltkodakondsuse keeld ja võiks öelda, et esmapilgul täitsa loogiline, mõistlik mõte. Aga siin tuleb taas kord teada nüansse. Nüanss on nimelt see, et Venemaa Föderatsioon ei vabasta oma kodanikest alaealisi Venemaa kodakondsusest. Ja see tähendab praktikas seda, et see muudatus, mis eelmise aasta veebruaris jõustus ja mille kohaselt võiksid teoreetiliselt saada Eesti kodakondsuse ilma eksamiteta 1400 last, ei aita. Tegelikult nendest lastest 1300 on sellised, kes praktikas Eesti kodakondsust saada ei saa. Ehk siis nad saavad küll Eesti riigilt kinnituse, et nad võetakse Eesti kodakondsusesse sellel hetkel, kui nad esitavad taotluse ja tõendi, et neid on vabastatud Venemaa kodakondsusest. Kui selle lapse vanemad lähevad Vene konsulaati ja ütlevad, et palun vabastage minu laps Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, sest ta tahab saada Eesti kodakondsust, siis Venemaa Föderatsiooni konsul ütleb, et kahjuks ei saa seda taotlust menetlusse võtta, sest vastavalt Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seadusele alaealisi sellest ei vabastata. Kui te tahate sellest probleemist lähemalt lugeda, siis võite internetiotsingusse kirjutada "Kohtla-Järve tüdruku juhtum", millega ma tegelesin aastal 2013, kui ma õigesti mäletan. Siis meil oli täpselt samasugune probleem: Eesti riik tahtis Eesti kodakondsust Eesti lapselt ära võtta, sellepärast et ta ei saanud loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest.

See eelnõu lähtub sellest, et riik ei tohiks oma kodanikule seada tingimusi, mida tal ei ole võimalik temast mitteoleneval põhjusel täita. Inimene tahab loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, aga ta ei saa, riik ei luba teda oma kodakondsusest välja. Eelnõu mõte on loobuda sellest ebamõistlikust ja tegelikult alandavast nõudest ja tõepoolest anda kõikidele nendele, kellele Eesti riik juba sisuliselt on selle eelmise aasta veebruaris jõustunud otsusega andnud õiguse lihtsustatud korras kodakondsus saada, ka päriselt võimalus Eesti kodakondsus saada. Ei maksa nõuda neilt alaealisena Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumist. Siis meil tõepoolest saaks neid lapsi olema 1400, mitte 130, nagu praegu praktikas on realiseerunud.

Tänaseks on kogu see sihtrühm olnud umbes 1400 last. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelul esitas proua Koidu Mesilane Siseministeeriumist andmed, et seisuga 18. mai nendest 1400 lapsest või 1500 lapsest oli 59 last esitanud selle taotluse ja päriselt on Eesti kodakondsuse saanud 10 last. Ehk siis see suur läbimurdeline muutus, mis eelmise aasta 17. veebruaril jõustus, on andnud Eesti kodakondsuse tänaseks 10 inimesele. Noh, siin mõni laps tuleb tõenäoliselt veel, sest nende vanemate seas on ka mõni Ukraina kodanik, mõni Leedu kodanik ja üks Portugali kodanik. Nemad saavad teoreetiliselt loobuda, nii et võib-olla 10-st saab 15, võib-olla 20, aga te saate aru suurusjärgust: põhimõtteliselt võimaldatakse kodakondsust 1500 lapsele, tänaseks on neid saanud alla 100. Meie eelnõu eesmärk on, et kõik need 1500, kelle kohta parlament on põhimõttelise otsuse langetanud, võiksid tõepoolest Eesti kodanikuks saada ilma eksamita, et nad päriselt seda õigust saaksid realiseerida.

Suurim vastuväide, mida me ka täna kindlasti kuuleme, puudutab topeltkodakondsust. Eestis on mitmikkodakondsuse keeld ja see meie muudatus toob kaasa selle, et me anname nendele lastele, kellel juba valdavalt on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, Eesti kodakondsuse juurde ja siis neil on kaks passi: Eesti pass ja Vene pass. Vene passi isegi ei pruugi olla, sest nad ei pruugi olla seda konsulaadist välja võtnud, aga ütleme, et neid loetakse sünnijärgseteks Venemaa Föderatsiooni kodanikeks. Neil on võimalus seda passi taotleda. Ja väidetakse, et see võib olla vastuolus Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtetega.

Siin on oluline selgitada, et vastavalt nendele muudatustele aastast 2016, millele ma juba tähelepanu juhtisin, on Eesti kodakondsuse seaduse üldnorm selline, et mitmikkodakondsus on lubatud alaealistele. Kõikidele Eesti alaealistele on topelt- või mitmikkodakondsus üldnormina lubatud – § 3 minu mälu järgi. Ja see süsteem töötab väga lihtsalt, üldiselt kõikidele ühtemoodi. Sul võib olla kaks passi, kas sünni järgi saadud või hiljem saadud, kuni 18. eluaastani, aga pärast seda peab inimene kolme aasta jooksul juba täisealisena ise valima, kas ta tahab Eesti kodakondsust endale jätta ja siis loobub tõepoolest Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest või siis soovib jätta Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse ja loobub Eesti kodakondsusest või see võetakse talt ära. Meie ettepanek on kohelda seda konkreetset rühma, neid 1500 last, kellele õigus Eesti kodakondsuse saamiseks on antud, võrdselt kõikide teiste alaealistega sellesama üldnormi piires. Jah, see tähendab seda, et nendel alaealistel, nendel lastel on lisaks Eesti passile teoreetiline võimalus saada ka Venemaa Föderatsiooni pass, aga tavaliselt seda praktikas ei ole. Nad on lihtsalt loetud sünnijärgseteks kodanikeks, ilma et neil dokumente selle kohta oleks. Aga siis, kui inimene saab 18-aastaseks, tõepoolest Siseministeerium pöördub nende poole ja ütleb, et nüüd te peate kolme aasta jooksul otsustama ja loobuma ühest või teisest kodakondsusest.

Miks me arvame, et see on parem lahendus? Erinevad integratsiooniuuringud kinnitavad, et kodanikuna kasvanud lastel on tugevam kodanikuidentiteet. Kui sa oled juba Eesti kodanikuna kasvanud, siis on suurem tõenäosus, et sellel hetkel, kui sa pead valima, sa tegelikult valid Eesti kodakondsuse kasuks. Sa oled kasvanud selles riigis selle riigi kodanikuna ja sellest tulenevalt on sul seos selle riigi ja ühiskonnaga tugevam. Ja me ei näe tegelikult mitte ühtegi põhjust – tõepoolest, ühtegi põhjust ei näe! –, miks sellele konkreetsele alaealiste rühmale peaks rangemalt rakenduma topeltkodakondsuse välistamise reegleid kui kõikidele teistele alaealistele. Selleks tegelikult ühtegi sisulist põhjust ei ole.

Otsitud põhjuseid on ja neid komisjoni aruteludes ka toodi. Et need õnnetud lapsukesed on Eestile julgeolekuoht ja kõik see muu tavapärane jutt, mida me kodakondsuspoliitika aruteludel Eesti Vabariigis kuuleme. Me räägime lastest – lastest, kes on Eestis sündinud, kelle esivanemad on siin elanud juba põlvkondade kaupa. See, et nad saavad lisaks Venemaa Föderatsiooni kodakondsusele Eesti kodakondsuse, vaat see on julgeolekuoht!

Eks see on laiem küsimus Eesti kodakondsuspoliitika saavutustest ja eripäradest. Mina tõepoolest usun – siin on legitiimses mõttes erinevaid arvamusi, tuleb tunnistada –, et see, et Eesti kodakondsuspoliitika üks tagajärgi on see, et Eesti riigis on alaliste elanikena pea 100 000 Venemaa Föderatsiooni kodanikku, ei ole Eesti kodakondsuspoliitika õnnestumine, vaid ebaõnnestumine. Mina usun, et Eesti püsielanikud, kes siin riigis elavad, võiksid omada Eesti riigiga Eesti kodakondsusel põhinevat suhet ja me võiksime igati tegeleda sellega, et suurendada Eesti kodanike osakaalu Eesti riigis. Mis puudutab täiskasvanuid, neid inimesi, kes 1991. aastal režiimi muutusega jäid hammasrataste vahele ja tegid siis oma otsuse, kas jäid halli passiga või võtsid Venemaa Föderatsiooni passi –, siis see on omaette, kahtlematult ka poliitilises mõttes emotsionaalselt väga laetud teema. See eelnõu seda ei käsitle. Me räägime praegu lastest. Me räägime lastest, kes on Eestis elanud, Eestis kasvanud, käivad siin koolis, ja Eesti riigi žestist, et me tegelikult tunnistame nad enda lasteks, enda omadeks ja anname neile Eesti Vabariigi kodakondsuse, nõudmata seda, et nad peaksid omalt poolt tegema samme, mis on neile lihtsalt juriidiliselt võimatud.

Selles arutelus, mis põhiseaduskomisjonis toimus, me kuulsime loomulikult neid trafaretseid argumente kodakondsuspoliitika põhialustest – need olid kõik need jutud, mis tavaliselt tulevad, et ära tappa igasugust sisulist arutelu. Iseendast aga, nagu öeldud, sellele konkreetsele sihtrühmale Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras andmise põhimõtteline otsus on riigil tehtud, see on seadustatud, see on kodakondsuse seaduses juba reegel. Küsimus on selles, kas me päriselt võimaldame nendel lastel seda õigust realiseerida, seda päriselt kasutada, või me seda ei tee.

Kahtlemata need inimesed, kes venekeelse elanikkonnaga vähe kokku puutuvad, käsitavad neid valdavalt objektidena Eesti ühiskonnas ja tõenäoliselt on neil keeruline kõiki neid asjaolusid teada, ka seda, et see tegelikult tekitab trotsi. Minu poole on pöördunud mitmed lapsevanemad, kes ütlesid, kui see seadus vastu võeti, et vaat kui hea, ma olen nii rõõmus, et lõpuks mul on see võimalus, et ma lähen ja annan teada, et ma tahan oma lapsele Eesti kodakondsust saada. Et noh, ma ise olen, nagu ma olen, ei ole ma seda keelt ära õppinud, endal on ka kahju, aga nii on, ent vähemasti ma tahan, et mu laps oleks ikkagi selle riigi kodanik ja alustaks oma elu täisväärtusliku Eesti riigi kodanikuna. Väga raske on siis selgitada, et jah, nii on, aga tead, tegelikult sul seda õigust ei ole. Jah, sa esitad taotluse, jah, Vabariigi Valitsus isegi võtab vastu korralduse, et sa justkui oled Eesti kodanik, aga sinna alla on ilusti kirjutatud, et see korraldus, et sa saad kodanikuks, jõustub alles pärast seda, kui sa esitad tõendi, et sa oled Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastatud. Seda tõendit see perekond ei ole võimeline endast mitteolenevatel põhjustel võimeline esitama. Ma arvan, et see kõik on inetu. Kui on tehtud otsus, et põhimõtteliselt nendele lastele on kodakondsuse saamise õigus antud, siis tuleks seda rakendada ka väärikalt, niimoodi, et need inimesed selle õiguse päriselt ka saaksid.

Loomulikult see ei ole esimest korda, kui me selle ettepaneku esitame. Me tegime selle ettepaneku ka siis, kui seda eelnõu menetleti. Siis oli koalitsioonis seltskond koosseisus Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Ja siis üks Isamaa poliitik ütles, et nende eesmärk oligi võimalikult vähestele seda anda. Olgu, võib aru saada, et see võib-olla oligi ideoloogiliselt nii mõeldud, et hanitada Keskerakonda: niimoodi te justkui saate mingisuguse valimislubaduse täidetud, aga tegelikult inimesed seda õigust kasutada ei saa. Nüüd on valitsus muutunud ja ma arvan, et asjaolud, mis tollal olid poliitiliselt olulised, on täna natukene teistsuguses valguses. Näiteks ka Keskerakonna saadikud on nüüd uues olukorras toetanud selle eelnõu menetlemist ja ma arvan, et on oluline see teatud poliitilise kompromissi tagajärjel sündinud inetus tegelikult ära parandada. Oma eelnõuga me selle võimaluse parlamendile ka anname. Teeme selle eelmisel aastal rakendatud muudatuse korda niimoodi, et need 1500 last tõepoolest saaksid võimaluse Eesti kodanikuks hakata. Ma tänan teid!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi ka. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest, austatud ettekandja! Minu küsimus on, kas see probleem puudutab ainult Venemaa Föderatsiooni kodanikke või on muresid ka teiste riikide kodanikega. Kas me taastoodame ainult Venemaa kodanikke?

Ei, mitte ainult. Loomulikult Eestis sünnib lapsi segaperedesse, kus on vanemaid väga mitmekesise kodakondsusega. Mul siin täisülevaadet ei ole küll pakkuda, aga sellesama muudatuse kontekstis proua Koidu Mesilane tõi välja, et neid lapsi, kes on kasutanud seda võimalust, on olnud 1500-st kokku 59. Nendest kümme on kodakondsuse saanud ja ülejäänud 49 seas on 37 Venemaa Föderatsiooni kodanikku, kümme Ukraina kodanikku, üks Leedu kodanik ja üks Portugali kodanik.

Põhjus, miks ma rääkisin ülekaalukalt Venemaa Föderatsiooni kodanikest, on see, et see on tõepoolest kõige suurem rühm. Üle 90% nendest, kes on kolmandate riikide kodanikest lapsed, on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Neid ülejäänud tuleb üksikute kaupa, ka eksootilistest riikidest, tõenäoliselt juurde, aga põhiliselt puudutab see tõepoolest Venemaa Föderatsiooni kodanikke. Seda esiteks.

Teiseks on küsimus selles, et Venemaa Föderatsiooni puhul me teame täpselt, et seal selline praktika on. See on pikaajaline praktika, see on nende kodakondsuspoliitika valik, et nemad oma lapsi ei vabasta oma riigi kodakondsusest, välja arvatud juhul, kui lapsevanem ja laps koos astuvad teise riigi kodakondsusesse. Neil on oma loogika. Nii palju kui mina olen aru saanud nende seadusi lugedes, püüavad nad selle abil vältida laste kodakondsusetust. Nad lasevad lapse ära koos lapsevanemaga teise riigi kodakondsusse. Näiteks kui Venemaa Föderatsiooni kodanikust vanem koos oma lapsega tahab lahkuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ja astuda Eesti kodakondsusesse, siis see on võimalik. Aga kui vanem ei soovi ja soovib ainult laps, siis ei lubata. Lubatakse ainult koos vanemaga. See on nende kodakondsuspoliitika valik.

Kahtlemata on siin kõlanud ka argumente, miks neil sellised reeglid on. Mina ei tea, miks neil sellised reeglid on. Eesti Vabariigi Riigikogul ei ole võimalust mõjutada Venemaa Föderatsiooni kodakondsuspoliitikat, küll aga on meil võimalik mõjutada iseenda oma, et oma inimestele vastu tulla. Suur osa riike loomulikult lubab selles kontekstis Eesti kodakondsust vastu võtta. Aga neid lapsi, kes selliste riikide kodakondsusse kuuluks, on Eestis kaunis vähe. Enamik neist kuulub Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea Jevgeni! Morton Blackwell, suur Ameerika mõtleja, on kunagi öelnud, et poliitikas ei sünni mitte midagi ilma surveta. Ja siin tuleb au anda, surve on teie poolt olnud tugev. Ükstapuha kui vähe teid on, ikka surute ja surute. Ja ma tänan sind hea ettekande eest, sest väga hästi ja selgelt oled sa suutnud selgeks teha selle, et sotside jaoks kodakondsuse institutsioon ei ole mitte midagi muud kui vorm, sisu ei ole väga oluline. Oluline on kvantiteet, mitte kvaliteet. Vaat see tuleb selgelt välja. Aga küsimus on mul selline, et sa väitsid komisjoni istungil, et Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse § 19 lõige 3 ei võimalda alaealistel oma kodakondsusest loobuda. Äkki sa oskad mulle tsiteerida, kuidas see norm kõlab? Kas seal on see "ei võimalda" sees ja see ei ole kontekstist välja rebitud või midagi taolist?

Aitäh, austatud Paul Puustusmaa! Ma tegin selle seaduse lahti. Ma peast ei oska Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seadust tsiteerida. Aga ma olen selle konkreetse küsimusega tõepoolest tegelenud ja muu hulgas omal ajal suhelnud ka Vene konsuliga Eesti Vabariigis selles küsimuses. Pärisin väga pahaselt, miks, mis alusel nad ei vabasta seda konkreetset Kohtla-Järve tüdrukut Venemaa kodakondsusest. Tolle juhtumiga ma tõesti tegelesin. Ja mulle tundus, et see on kuidagi pahatahtlik, et tegelikult nad peaksid vabastama ja laps saaks Eesti kodakondsuse. Ta tõesti tegi mulle juriidiliselt selgeks, et Venemaa Föderatsiooni konsulaadil ei ole õigust seda taotlust isegi vastu võtta, sest selles konkreetses sättes, mis on § 19, ei ole alust lahkumiseks. Ma tegelikult praegu ei suuda seda hoo pealt sulle siin hakata ette lugema ja võib-olla see ei ole ka õige. Aga põhimõtteliselt selle konkreetse sätte või paragrahvi pealkiri on "Lahkumine Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest" ja seal on kolm punkti, mis sätestavad, millisel viisil on võimalik lahkuda. Ja kolmas konkreetne viis, kuidas seda on võimalik teha, on vanemate taotluse korral Venemaa Föderatsioonile, juhul kui nad lahkuvad koos lapsega. Vastasel juhul ... Ühesõnaga, ei ole alust, mis võimaldaks lapsel lahkuda ilma vanemata Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Olgem ausad, kui me mõtleme tavapraktikale, siis oleks suhteliselt veider, kui lapsevanem tuleks ja ütleks, et mina tahan teie riigi kodanik edasi olla, aga mu laps palun laske lahti, ma viin ta kuskile mujale kodakondsusesse. No see oleks tavaloogika kohaselt ikka erandjuht. Loomulikult me võiksime tahta, et seal oleks seda tüüpi olukorraks mingisugune erisäte, aga seda seal ei ole.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et need lapsed, kui nad soovivad läbi teha selle klassikalise naturalisatsiooniprotsessi ehk sooritada need mõlemad eksamid, kui nad on, ma ei tea, vanuses 15 või 16 ja kui nende eesti keele oskus on piisav, siis ka sellisel juhul ei ole neil võimalik Eesti kodakondsust omandada, sest nad ka siis ei saa esitada tõendit, et nad on vabastatud Venemaa kodakondsusest? 

Kas me ei peaks seda teemat veel laiemalt vaatama, et ka sellistele lastele, kes on täitnud kõik tingimused Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks, laieneks see õigus omada ajutiselt ühte reaalset kodakondsust ja teist n-ö virtuaalset, kuna nad reeglina ikkagi ilmselt ei taha minna konsulaati ja Vene passi vormistada?

Esiteks, selle konkreetse juhtumiga seoses, mis oli Kohtla-Järve tüdruku juhtum, selgus see, et tõepoolest ongi niimoodi, et Eesti riik loeb sünnijärgseks Venemaa Föderatsiooni kodanikuks ka last, kellel üks vanematest on Venemaa Föderatsiooni kodanik, isegi juhul, kui ei olda taotletud Vene passi ja tal pole konsulaadiga kunagi mingit pistmist olnud. Vene konsul on mõnikord täitsa üllatunud, kui tullakse tema juurde ja öeldakse, et me tahaksime loobuda Vene passist. Aga neil pole Vene passi tegelikult, öeldakse, et meie dokumentide järgi pole te kunagi Vene passi saanud. Aga Eesti riik loeb neid küll Vene kodanikuks. See põhimõtteliselt on lõpuks võimalik, aga see on üsna omapärane olukord igal juhul.

Sünnijärgse kodakondsuse printsiip loomulikult kehtib nii Venemaal kui ka meil ja selles on oma loogika. Aga suhtlus konsulaadiga on, ma saan aru, praktikas olnud üsna omapärane. Mina ei ole Venemaa Föderatsiooni kodakondsusseaduse spetsialist. Millisest vanusest alates neid taotlusi hakatakse vastu võtma ja milliste rakendusmääruste alusel, ma ei oska täpselt öelda. Ma olen seda küsinud Eesti ametiisikutelt ja nad on kinnitanud minu tõlgenduse õigsust. Nad ei tea juhtumeid, kus laps oleks vabastatud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ilma vanemateta, ja sellest tulenevalt, nagu ka sellel komisjoni arutelul välja tuli, Siseministeeriumi ainus lahendus nendele lastele on see, et vanem taotlegu Eesti kodakondsust koos lapsega. Vastavalt ühele teisele kodakondsuse seaduse paragrahvile tõepoolest, kui vanem taotleb Eesti kodakondsust, siis ta saab ühekorraga taotleda kodakondsust ka oma lapsele. Ja kui tema saab, täidab kõik nõuded ära, saab Eesti kodakondsuse, siis saab ka tema laps ja sellisel juhul koos vanemaga vabastatakse ka laps Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest.

Nüüd printsiip, millest oli juttu, on selles, et olgu nende vanematega, kuidas on – on nad eesti keele selgeks saanud või ei ole saanud, tahavad nad ühte kodakondsust või teist kodakondsust, inimestel on mitmesuguseid põhjuseid –, aga igal juhul minu hinnangul ei tohiks lapsed olla süüdi selles, et nende vanemad on jätnud mingisugused sammud tegemata. Meie, Eesti riigi huvi võiks olla see, et sõltumata vanemate valikust järgmine põlvkond siiski kasvaks Eesti kodanikena. Ja seda võimalust tõepoolest hetkeseisuga praktikas ei ole olemas.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Jevgeni! See, et seda seaduseelnõu sellisel kujul ei ole varem vastu võetud, on minu arust ikkagi müstiline ja kummaline, sest see tundub nii loogiline ja mõistetav. Aga minu küsimus on natuke laiem. Me tahaksime, et kõik need lapsed oleksid Eesti ühiskonda lõimunud. Kuidas sa seda hindad, kas Eesti kodakondsuse omamine, selle neile natukene mõistlikumatel või lihtsamatel tingimustel andmine aitab neid rohkem Eesti ühiskonda lõimida või mitte?

Aitäh! Minu seisukohta, hea kolleeg Kõva, sa tead. Aga ma tsiteerin siseminister Kristian Jaanit. Vabariigi Valitsus jättis seisukoha selle eelnõu suhtes kujundamata. Eks me teame, millistes olukordades Vabariigi Valitsus seda teeb. Siseministeerium tegi valitsusele ettepaneku seisukohta mitte kujundada tulenevalt sellest: ma tsiteerin siseminister Kristian Jaanit: "Arvestades eelpool toodut, peab Siseministeerium põhjendatuks laiapõhjaliste vastavasisuliste arutelude jätkumist." Aga enne seda kirjutab siseminister Vabariigi Valitsusele: "Siseministeerium rõhutab vajadust, et kõik Eestis üles kasvavad alaealised saaksid samasuguse Eesti Vabariigi toetuse, nagu saavad sünniga Eesti kodakondsuse omandavad lapsed. Asjaolu, et alaealise lapse vanem ei ole mis tahes asjaoludel omandanud Eesti kodakondsust, ei tohi saada takistuseks Eesti kodakondsuse saamisel. Eesti kodakondsus on oluline tugeva riigi identiteedi loomisel ja tekitab riigiga usaldussuhte. Kodakondsus samastab riiki ja inimest ning loob ka tugeva õiguste ja kohustustega määratletud seose." Ma arvan, et head sõnad siseministrilt.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea Jevgeni! Ma nüüd kordan ka sinu sõnu ja püüan aru saada sinu tõlgendusest või sellest, kuidas sa eelnõu selgitasid. Ma sain aru, et probleemiks on praegu see, et laps, kelle vanem on Venemaa kodakondsusega, ei saa Eesti kodakondsust. Aga samal ajal ma sain aru, et kui laps ise täiskasvanud on, siis ta saab kodakondsust taotleda ja mingeid probleeme ei ole. On nii, eks? Ja see eelnõu käsitleb ainult olukorda, kus laps tahab Eesti kodakondsust saada, aga vanem ei taha Eesti kodakondsust saada? Selge, siis on vastus käes.

Härra Paul Puustusmaa, te olete õigesti aru saanud selle eelnõu sisust. See on tänuväärt ja kiiduväärt. Kahtlematult, tõepoolest nii on. Aga kui laps on saanud täiskasvanuks, siis ta enam laps ei ole. Ja kui me vaatame tõepoolest seda integratsioonilist lähenemist, siis peetakse väga oluliseks, millisel viisil identiteet ja seos ühiskonnaga kujuneb, millisel viisil see protsess kulgeb. Kodakondsuse omandamine on väga oluline. Kui laps kasvab teadmises, et ta on selle ühiskonna täisväärtuslik liige, et ta on selle riigi kodanik, et tal on potentsiaalselt tulevikuvaates kõik kodanikuõigused ja -kohustused selle riigi ja ühiskonna suhtes, siis see tugevdab tema riigiidentiteeti ja see edendab ka integratsiooni, nii nagu siseminister õigesti märkis.

Loomulikult võib öelda, et nad saavad 18-aastaseks, teevad ära oma eksamid või lõpetavad kooli ja siis taotlevad kodakondsust, teevad kõik oma paberid korda ja siis saavad tavakorras kodanikuks. See tõepoolest praegu sellisel viisil käib. Kogemus aga kinnitab, et sellisel puhul väga paljud inimesed siiski Eesti kodakondsuseni ei jõua. Punkt üks. Punkt kaks on see, et tõepoolest jääb ära ka positiivne mõju integratsioonile, mis oleks ühiskondliku signaali korral, et Eesti lapsed on tõesti kõik Eesti lapsed ja me kohtleme neid sellisel viisil. Ka sotsiaalpsühholoogiline positiivne efekt nende laste kasvamisel kaob sel puhul ära.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Hiljuti – ma õnnitlen! – õnnestus sul peale pikka väsitavat tööd MTÜ-de agressiivse käitumise abil puuriloomade pidamine, üks ettevõtlusvorm, ära hävitada. Kas sa oled mõelnud, kuna nende puuriloomade ja nende välismaiste kodanike arv on umbes sama, kasutada ka mingisuguseid MTÜ-sid, kes aktiivselt meie postkaste ründavad, ähvardusi saadavad ja plakatitega ringi käivad? Äkki annaks efekti? Oled sa selle peale mõelnud?

Aitäh, härra Ernits! Ma sind just enne kiitsin, et sa oled täna väga selge väljendusviisiga olnud, aga õhtuks see hakkab tuhmuma. Jah, ma tegutsen poliitikas korraga mitmel teemal. Tõepoolest! Ma ei ole nagu Tarmo Kruusimäe, kes kõik teemad juhib lõpuks e-sigarettide juurde. Aga täiesti eraldiseisvad küsimused on karusloomafarmide keelustamine ja kodakondsuse seaduse muudatused. Ma ei näe siin mingisugust ühist joont. 

Kalvi Kõva, palun! 

Aitüma! Ma küsin niimoodi. Kui sa, Jevgeni, lugesid siseminister Kristian Jaani kirjutatud valitsuse arvamuse esimest otsa, siis ma sain aru, et Kristian saab asjast aru ja mõistab, et asi on tõsine ja integratsioon peab toimuma, lõimumine peab toimuma. Nendele lastele tuleb anda kodakondsus. Asi läheks edasi, maailm muutuks paremaks, eestlased õnnelikumaks. Aga siis tulid tõenäoliselt valitsuselt suunised, et kuule, jaatavat seisukohta ei tohi anda, kirjutame sinna lõppu mingi veidra lause, et analüüsime seda, mis tähendab, et põhimõtteliselt see ei sobi meile. Kui sa nüüd paneksid – sa oled ka valitsuses olnud tükk aega – end valitsuse olukorda, mõtleksid niimoodi, et sa olid valitsuse ruumis sel hetkel, kui seda otsust tehti. Mis ikkagi on valitsuse kõige suuremad hirmud sellega seoses, kui nendele näputäiele lastele kodakondsus antaks? Selle ju peaks neile andma, see muudaks maailma paremaks. 

Ma ei oska sellele küsimusele vastata muul viisil, kui jaa, loomulikult, kolleeg Kõva, teie pikaajaline poliitiline kogemus ei vea teid alt. Kui te loete sellist kirja, siis saate aru, et taustal on loomulikult poliitilised diilid, mitte mingisugused sisulised kaalutlused. Aga ma vastaksin Yana Toomi parafraseerides – vaat kus üllatav lugu! Nimelt, siis kui toimusid uue valitsuskoalitsiooni kokkupanemise läbirääkimised, ütles proua Toom pärast, et ta käis pakkumas erinevaid, ka kõige pisemaid, väga mõistlikke ja humaanseid muudatusi kodakondsuspoliitikas, näiteks et puudega inimesed saaksid ilma keeleeksamita Eesti kodakondsuse. Ärme piiname inimesi, need inimesed võiksid ikka saada! Aga Reformierakond oli selgelt vastu: ei, mitte ühtegi muudatust kodakondsuspoliitikas ei langetata. Miks neil sellised seisukohad on, seda nad saavad kindlasti väljendada kas härra Randpere suu läbi või mõne teise väljapaistva poliitiku kõnes täna.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, hea juhataja ja ettekandja! Aitäh muretsemast! Minu vaim ei ole ka õhtul tuhmunud ja ma kiidan sind, sinu demagoogiaoskused on õhtulgi säravad. Aga nagu sa aru saad, eelmine koalitsioon ja ka praegune on tegelikult andnud sinu eelnõule hinnangu, et mingu prügikasti. Ma küsin: sa oled ka ministriametis olnud, mis tunne on nüüd võimelda siin õhtu eel ja teada, et eelnõu läheb prügikasti?

Esiteks on siiski erinevus: eelmine saatis eelnõu tõepoolest prügikasti, tulenevalt sellest, et üks koalitsiooni osapool ei olnud põhimõtteliselt nõus selle muudatusega ja too muudatus planeeritigi teha viisil, nagu see ellu viidi. Nüüd on koalitsioon uus ja me räägime muudatusest, mille oli teinud eelmine koalitsioon. Nii et olukord on teistsugune.

Sellises kumulatiivses õigusloome protsessis, mis Eestis on heaks tavaks – eelmiste valitsuste vigu on järgmised ikka aeg-ajalt parandanud, aeg-ajalt küll teinud asju ka halvemaks, aga tahaks üldiselt loota, et teevad siiski paremaks –, on täiesti asjakohane ja mõistlik neid küsimusi uuesti käsitleda. Ja nagu öeldud, siseminister tegelikult südamest toetab seda ja Keskerakonna saadikud komisjonis ütlesid, et see on väga hea eelnõu. Eelmine kord, kui täpselt samasisuline eelnõu aasta tagasi laual oli, ütlesid nad, et see on väga halb eelnõu.

Nii et selles mõttes on muutused toimumas. Ja kui küsida hääletustulemuste kontekstis, siis meie ühine südameasi ehk karusloomafarmid lõpuks, näed, sai tehtud. Tõenäoliselt veel kolm aastat tagasi sa oleksid öelnud, et mis sa seal võimled, näed ju, et ei saa niikuinii midagi. Aga näed, täna sain. Poliitiline protsess demokraatlikus ühiskonnas on selline. Ma tõesti arvan, et pluralistlik demokraatlik arutelu on Eestile kõige kohasem. See võib võtta aega, see ei ole alati kõige efektiivsem, aga pikas vaates on see siiski kõige mõistlikum valitsemisviis. Ma teen oma tööd südamega vastavalt ametivandele, mille ma olen Eesti riigi, rahva ja oma südametunnistuse ees andnud.

Valdo Randpere, palun!

Kuna sa, Jevgeni, lausa palusid, et ma midagi ütleksin, siis ma teen seda. Ma ei ole kindel, et sa pärast mu sõnu sama rõõmus oled. Aga põhimõtteliselt ajend, miks ma seda räägin, on see, et Paul Puustusmaa palus sul tsiteerida Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse § 19 lõiget 3. Sa jätsid selle tegemata. Ja ma tegelikult saan aru, miks sa selle tegemata jätsid. Sellepärast, et selle sisu ütleb järgmist: kui laps tahab lahkuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ja juhul kui üks tema vanematest või tema üksikvanem on välismaa kodanik, siis laps saab teha seda lihtsustatud korras, mõlema vanema avalduse alusel või selle üksikvanema avalduse alusel. Ja see ei ole päris see jutt, mida sina rääkisid meile sealt puldist. Oskad sa kommenteerida, kas minu vene keel on rooste läinud või sina ei ole päriselt aru saanud, mida see seadus ütleb? 

Aitäh, härra Randpere! Ma ei tahtnud Riigikogu auväärt saalis pidada selliseid nüansseeritud juriidilisi arutelusid teise riigi seaduse teemadel. Aga kui sa nõuad, siis ma võin loomulikult sellele küsimusele vastata. Ma arvan, et küsimus ei ole keeleoskuses. Seaduse puhul on ju tihti nii, sa tead ise ka, et sõnadel on tähendus kogumis. Võib tunduda, et puhtlingvistiliselt sain lausest aru, aga juriidiliselt ei saanud. Ja see on sinuga juhtunud. Nimelt, see seadus tõepoolest seda ütleb, aga seal on kriitilise tähendusega see, et jutt on lastest, kelle üks vanem on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja teine vanem on teise riigi kodanik. Venemaa Föderatsioon ei tunnista määratlemata kodakondsusega Eestis elavat isikut teise riigi kodanikuks, kuna tal ei ole teise riigi kodakondsust. Kui oleks nii, et üks vanem on Eesti kodanik ja teine on Venemaa Föderatsiooni kodanik, siis ei oleks üleminek Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest Eesti kodakondsusse absoluutselt probleem, vastavalt sellele sättele seda saaks teha. Aga kuna see säte rõhutab, et teine vanem peab olema teise riigi kodanik, ja nemad ei käsita halli passiga vanemat teise riigi kodanikuna, siis see säte ei kohaldu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mina küsin selle kohta, kuidas Eesti riik oma eesmärke plaanib täita. Ükskõik, kas me vaatame lõimumisvaldkonna monitooringut või Siseministeeriumi seatud eesmärke, üks näitaja, mida me jälgime ja tegelikult eesmärgistame, on tugeva riigiidentiteediga inimeste osakaal ka vene keelt kõnelevate inimeste seas. Mul lihtsalt on küsimus, kuidas seda tugevat riigiidentiteeti ehitada ja miks seda eesmärgiks seada, kui riik ühtegi sammu selles suunas ei astu. Minu jaoks see liigitub selliste vastukäivuste hulka. Eesmärgistame tarka majandust ja loovust, aga kärbime laste huviharidust. Eesmärgistame kultuuri säilimist, aga esimene koht, kust kärpida, on justkui instinktiivselt orkestrid. Täpselt samamoodi: kuidas on lood riigiidentiteediga, kui tegelikult riigi muudatused õiguskeskkonnas on sellised, mis pigem nörritavad inimesi, kelle riigiidentiteeti me tahaksime tugevdada?

No mis ma siin ikka vastan. Olukord on ju objektiivne, olukord on lihtne. Eestis on naturalisatsiooni tempo langenud ajalooliselt madalale tasemele. Halli passiga inimesi on 70 000, nende arv väheneb ja kõige suurem vähenemise põhjus on surm. Selles kontekstis ma olen kuulnud, et kodakondsusetuse probleem laheneb iseenesest. Tõepoolest! Väga pikas vaates, nagu kunagi ütles üks kuulus majandusmõtleja, väga pikas vaates oleme me kõik millalgi surnud. Tõepoolest! Aga kas see peaks olema aktiivse integratsioonipoliitika vundament Eesti riigis? Ma julgen kahelda.

Ja kogu see jutt sellest, et jah, peab rohkem rakendama pehmeid meetmeid, teavitust ja kõike seda, on väga tore. Seda tasub teha ja võiks teha veel rohkem. Ja loomulikult keelekursusi peaks rohkem pakkuma ja motiveerima. Kõike seda tuleb teha, on tehtud ka. Aga on selge, et need käärid, mis haigutavad selle vahel, mida me tahaksime saavutada ja mis on tänane reaalsus, on lihtsalt niivõrd suured.

Minul on tõesti nende kümne aasta jooksul Eesti parlamendis olnud selline süsteemne lähenemine, et kui täiskasvanud inimeste kodakondsusküsimused on ajaloolistel põhjustel väga-väga tundlikud, eks ju, poliitiliselt väga tundlikud – inimestel on selles osas erinevaid väga kindlaid seisukohti –, siis laste puhul võiks vähemasti olla see ühisosa. Olgu nende vanemate keeleoskuse ja soovidega, kuidas on, aga järgmises põlvkonnas lahendaks selle probleemi ära, et me ei taastooda Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, vaid me tõesti anname neile võimaluse kasvada Eesti kodanikena. Mulle on sügavalt arusaamatu ja ma pean seda poliitiliselt väga küüniliseks rakendada neid lapsi, nende kodakondsuse küsimust kogu selle n-ö julgeolekustamise vankri ette. See on nagu julgeolekuoht, kui need väikesed lapsed kasvavad Eesti kodanikena. No mis jama see on?

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma ei küsi nüüd mitte ainult juriidilisest lustist lähtudes, vaid ka põhimõtteliselt. Ma iseenesest ei jaga sinu seisukohta ja väga sellist kaasatundvat olekut selles suhtes, et inimestel ei ole kodakondsust. Neile tuleb nagu luua mingeid motivatsioone ja keelekursusi. Ma olen ise olnud samas olukorras: võõras riik, keelt ei oska, kodakondsust ei ole. Mulle oli kohe selge, mida ma pean tegema, et see kodakondsus saada. Kedagi ei saa kaasa lohistada sellega, et me teeme mingeid motivatsioonipakette – see on inimese tunnetuse küsimus. Kui ta tunneb, et ta on siin kodus, siis ta saavutab kodakondsuse ja siis on laste probleem ka lahendatud.

Aga veel juriidiliselt: § 9 samas seaduses, Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduses, ütleb seda, et lapsi ei tohi vabastada Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ainult juhul, kui nad jäävad siis kodakondsuseta. Ei ole mingeid piiranguid selles suhtes, et ta läheb siis Eesti kodanikuks, või vanemate puhul midagi. Ainult sel juhul, kui ta jääb kodakondsuseta isikuks.

Jälle tõlgendad valesti. See säte siin – nüüd võib-olla on vene keeles põhjus – ütleb, et sellisel juhul kindlasti ei tohi. Kui laps jääb kodakondsuseta, siis kindlasti ei tohi. Aga ta ei ütle seda, et võib jätta vabastamata ka muudel juhtudel. Seda see säte ei ütle.

Aga sinu üldise repliigi peale ma küsin vastu: mida sa soovitaksid viieaastasele lapsele, mis osas ta peaks küpsema ja missuguseid teadlikke otsuseid ta peaks langetama, et Eesti kodanikuks siiski saada? 

Valdo Randperel on protseduuriline küsimus, ma loodan. 

Nüüd on selline protseduuriline moment, et ma ei taha hakata rikkuma seadust. Ma ei taha kasutada seda võimalust, et sa mulle mikrofoni andsid, ja öelda oma vastuse Jevgenile. Ma tahan küsida protseduuriliselt, et kui Jevgeni küsib minu käest küsimuse ...

See oli retooriline, sa ei pea vastama.

... mida peaks viieaastane laps tegema, siis ma ei saa talle vastata, sest meie protseduur seda ette ei näe. Kas sa võiksid teha erandi, hea Martin, ja anda mulle selle võimaluse?

Vaat nii hea ma ei ole. Nii hea ma ei ole! Läbirääkimistel kauple oma fraktsioonilt välja õigus läbi rääkida. Indrek Saar, palun!

Minu küsimus on inspireeritud mitmest kommentaarist-küsimusest, mis sulle tuli. Üks kommentaar oli see, kui Peeter Ernits püüdis sinusse sellist pessimismi süstida, et ei olegi mõtet püüda, kui esimesel korral ei õnnestunud. Äkki sa meenutaksid meile, et me oleme siin kodakondsuse taastootmisest aastaid varem ka rääkinud. 2015. aastal löödi põrgulikke lahinguid ja ma mäletan, et Isamaaliidu saadikud ütlesid, et selle templi müürid hakkavad värisema, sest ühtegi sellist sigadust ei ole varem tehtud. See oli siis, kui kodakondsusetuse taastootmine ära lõpetati meie initsiatiivil.

Ja on olnud ka muid asju. Oli Kohtla-Järve tüdruku juhtum, see, et alaealiselt ei saa kodakondsust ära võtta, ja sa ei pea selle jaoks saama 100-aastaseks, et keeleeksamist vabastust saada, ja nii edasi. Võib-olla sa meenutad seda, mis juba tehtud on ja mida me tänapäeval, tundub, peame normaalseks. 

Ja teine küsimus on, et tol ajal meil õnnestus Reformierakonnaga kokku leppida ja see oli selle aja kontekstis suhteliselt suur samm edasi. Mis nüüd on Reformierakonnaga sinu arvates juhtunud, et nad nii jäigalt puiklevad?

Aitäh! Tõepoolest, Hanno Pevkur oli siis siseminister ja me saavutasime väga mõistliku kokkuleppe kodakondsuse seaduse muutmiseks. See küll parlamendis tekitas tõesti elavat arutelu, oli väga palju sarnaseid argumente, mida me oleme tänagi kuulnud. Aga 1. jaanuaril 2016 need muudatused jõustusid.

Mis puudutab väga eakate inimeste kirjaliku eesti keele eksami nõudmisest loobumist, siis olgem ausad, praktiliselt seda võimalust on kasutanud vähesed. Samas, ega 80-aastane, ma ei tea, Narvas elav proua suure hurraaga ei jookse eesti keelt õppima ja keeleeksamit tegema, selleks et saada Eesti kodanikuks. Muide, mõned sellised on, aga selge, et see ei ole mingisugune praktiliselt väga suure mõjuga muudatus. Aga see oli teatud märgiline muudatus, et me siiski hindame humaanselt neid nõudeid, mis kodakondsuse seaduses on. Ja kui me arvame, et ei ole enam inimlik eeldada, et keegi läheb selles vanuses õppima, siis me neid nõudeid leevendame.

Ja täpselt samamoodi sai siis tõepoolest lõpetatud kodakondsusetuse taastootmine, mis tegelikult kestis ju 20 aastat. Ka rahvusvahelised organisatsioonid juhtisid meie tähelepanu sellele, et Eesti näeb kodakondsuseta isikute kaardil nagu mingi külmutatud konflikt välja. Et meil on terve hulk inimesi, kellel pole ühegi riigi kodakondsust. Meie teame, et sellel on oma ajaloolised põhjused, aga väljapoole paistab ikka väga veider välja, et riik ei suuda seda küsimust ära lahendada. Ja tõesti, me suutsime vähemasti selle ära lahendada, taastootmine lõpetati.

Ja siis sai tõepoolest kirja pandud, et kui laps on saanud ühel või teisel põhjusel alaealisena kaks kodakondsust, siis me ei pea seda last karistama, vaid ta teeb otsuse, kui ta täisealiseks saab. Härra Randpere paneb ette, et imikud peaksid hakkama endas kasvatama kodanikulojaalsust, et neil oleks mingisugune valmisolek kodanikulojaalsuse testiks. Meie arvates on õige, kui inimesel täiskasvanuks saades on võimalik see teadlik valik langetada sõltumata oma vanematest. Tegelikult me lähtume just nimelt sellest loogikast, et me ei taha, et teatud mõttes vanemate saatusest sõltub see, kui hästi või halvasti lastel läheb.

Aga Reformierakond tõepoolest on selles konkreetses küsimuses väga kummaliselt liikunud sinna, ma ütleksin isegi, paremasse äärde, kus sisulist argumenteeritud arutelu sellel teemal erakonnaga enam pidada ei ole võimalik. Üksikud saadikud, kes Reformierakonnas on, tegelikult toetavad seda muudatust ja ütlevad, et muidugi tuleks see ära teha, aga ma ei tea, miks ei tehta. Kardetakse tõenäoliselt, et keegi neid ründab valimistel, või ma ei oska öelda. Eks see ole kahetsusväärne areng. Aga mis ma siin ikka teiste erakondade kohta hinnanguid annan, eks nad oskavad ise rääkida.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd kutsun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esindaja Paul Puustusmaa.

Suur tänu, juhataja! Head kallid kolleegid siin saalis ja kus te seal olete, monitoride taga, pargipinkidel, puu all! Mul on hea meel selle arutelu üle. Ma tänan Jevgenit sügavalt. Oli vahva ja ilmselt tuleb ka tulevikus meil korduvalt võimalus vahvat arutelu sellel teemal kuulda.

Muide, Nikita Bogoslovski, oli üks säärane Vene dirigent ja muusik, on öelnud, et oi kuidas ta jumaldab kombinatsiooni, kus on ühendatud meeldiv ja kasutu. Vaat umbes see mõte mul tekkis ka siin praegu ja komisjonis toimunud arutelul tulid mulle just need Bogoslovski sõnad meelde, sest see oli ääretult meeldiv ja samas üdini kasutu. Me nägime seda, kuidas on survestatud kogu aeg ühte ja sama mõtet peale surudes. Ega ma asjata Blackwelli sõnadega oma esimest küsimust ei moodustanud, kui ma viitasin sellele, et poliitikas ju mitte midagi ilma surveta ei toimu. Tõepoolest ei toimu, toimub ainult siis, kui surve on, ja see surve peab olema pidev. Aga sooviks on ikka olnud üks, nagu ma juba ütlesin: tõenäoliselt ainult kvantiteet, kvaliteet ei ole oluline. Nagu siin Jevgenigi juba viitas, et näed, on ju tore, viieaastased lapsed tahavad saada Eesti kodakondsust. Ma mõtlesin selle peale, et huvitav, miks viieaastased lapsed tahavad Eesti kodakondsust saada. Me ju kõik teame, et lastel, olgu nad Vene kodanike, Burundi kodanike, Soome kodanike lapsed, kes siin on, on nad viieaastased, kuue- või kümneaastased, on samasugused õigused kui meie kodanike lastel. Kust siis nüüd see õigussurve peale tuleb? Me teame, et sotsialistid saavutasid selle, et meil lapsed valivad. Võimalik, et tulevikus veelgi nooremad lapsed hakkavad valima, ehk me tõepoolest tulevikus näeme, kuidas viieaastased lapsed hakkavad valima. No siis võib surve tulla ja võib-olla see ongi huvitav ja põnev. Jaksu ja jõudu ja edu meile!

Aga, kallid kolleegid, vabandust, ma ei tohi väga emotsionaalne olla. Minu ülesanne siin on teile tutvustada seda, mida toimus komisjonis, ja komisjonis, nagu ma ütlesin, arutelu oli põnev. Me mitmel päeval püüdsime kujundada oma seisukohti ja langetada protsessuaalseid otsuseid, mida teile siin saalis esitada. Ja ma tutvustan neid.

Nagu Jevgenigi ütles, meil on selles seadusemuudatuses või ettepanekus kaks rida. Me räägime neljast-viiest sõnast. Eelnõu § 2 on rakendussäte, mis käsitleb kuupäeva, ja § 1 on see, kus ühte punkti muudetakse. Tõepoolest, komisjoni istungeid oli kaks, kus me neid arutasime ja oma otsused vastu võtsime.

Esimene oli 17. mail käesoleval aastal, millest võtsid Toomas Kivimägi juhatusel osa Kalle Grünthal, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Jevgeni Ossinovski, kes oli Lauri Läänemetsa asendusliige, mina, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, Marko Torm ja Mart Võrklaev.

Ja täpselt samamoodi Jevgeni rääkis ka seal väga põhjalikult ja väga innustunult sellest, miks seda muudatust vaja on. Ta tutvustas komisjonile kodakondsuse seaduse § 13 muutmise eelnõu, selgitas, et see puudutab 2020. aasta veebruaris jõustunud kodakondsuse seaduse muudatusi – jutt on siis rakendussättest, kui kellelgi tekib küsimusi, miks 17. veebruar 2020 –, millega võimaldatakse saada lihtsustatud korras kodakondsus nendel alaealistel, kes on Eestis sündinud, kelle vanem või vanavanem oli Eesti iseseisvuse taastamisel ehk seisuga 20. august 1991 Eesti alaline elanik ning kelle vanematest üks on määratlemata kodakondsusega ja teine on kolmanda riigi kodanik. Jevgeni rõhutas seda ka siin. Jevgeni sõnad komisjonis olid sellised. See on tsitaat, eksida ei tohi: "Eelmise valitsuse eesmärk 2020. aasta veebruaris jõustunud muudatust tehes oli muuta kodakondsuse saajate ringi väiksemaks ja selle eelnõu (58 SE) seletuskirjas märgiti, et seisuga 12.08.2019 puudutas eelnõu 1523 inimest, kes vastasid eelnimetatud Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, neist 1393 olid Vene Föderatsiooni kodanikud." Jevgeni tõi välja ka selle vastuolulise Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse muudatuse, või vabandust, mitte muudatuse, vaid Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse § 19 lõike 3, millega ta põhjendas seda vajadust. Nagu me nägime siin saalis, see päris üheselt mõistetav ei ole ja tõepoolest tundub, et Jevgeni tahtis meile väikest kotti pähe tõmmata. Aga no pole hullu.

Siis märkis Jevgeni veel, et eelmise valitsuse tehtud muudatuste tulemusena on päris palju n-ö ootel olevaid Eesti kodanikke, kes ei saa oma õigust kodakondsusele realiseerida. Neil ei ole midagi võimalik teha selleks, et seda olukorda muuta. Jevgeni hinnangul oli see poliitiliselt alatu samm: see on sõnamurdlik ja sellega jäetakse inimestele mulje, et neil on võimalik saada Eesti kodanikuks, aga tegelikult neil ei ole võimalik saada Eesti kodanikuks. Noh, umbes selline kokkuvõte.

Siis ta selgitas veel, et käesolev eelnõu lahendab selle probleemi ära, kuna tunnistatakse kehtetuks kodakondsuse seaduse § 13 lõige 4², mis ütleb, et kodakondsust sooviv alaealine peab esitama tõendi teise riigi kodakondsusest loobumise kohta. Kui see säte tühistada, siis tähendab see seda, et need alaealised, kellele Eesti riik on juba andnud õiguse saada lihtsustatud korras Eesti kodanikuks, saaksid tegelikult Eesti kodanikeks ja neil ei oleks vaja esitada enam mingeid tõendeid teise riigi kodakondsusest loobumise kohta. Ta märkis, et ilmselt tekib küsimus, kuidas selle eelnõu puhul lahendada ära topeltkodakondsuse probleem, seda ta rõhutas ka täna siin. Kodakondsuse seaduse § 3 lõige 1 sätestab, et Eestis on üldiselt topeltkodakondsuse omamise keeld ja kui isik on alaealisena saanud mitu kodakondsust, siis 18-aastaseks saamisel peab ta kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Eelnõu kohaselt on mitme kodakondsuse omamine võimalik täisealiseks saamiseni. Võtmemoment!

Komisjonis võttis sõna ka Siseministeeriumi esindaja Ruth Annus. Tema argumentatsioon oli selline. Ruth Annus sõnas, et igal riigil on suveräänne õigus kujundada oma kodakondsuspoliitikat ja riigid üksteise kodakondsuspoliitikasse ei sekku. Suveräänne õigus kujundada oma kodakondsuspoliitikat tähendab ka seda, et Eesti ei saa oma kodakondsuspoliitikat sõltuvusse seada sellest, milline on teise riigi kodakondsuspoliitika. Siseministeerium on seisukohal, et inimene ei tohi olla topeltkodakondsusega. Kui teine riik vabastab inimese oma kodakondsusest, siis on tal võimalik Eesti kodakondsust saada. Ruth Annus märkis ka, et Eestis on alaealistel võimalik omandada küll topeltkodakondsus sünniga. Üldjuhul on siis vanemad erineva kodakondsusega, üks vanematest on Eesti kodanik. Samuti on võimalik topeltkodakondsus saada nii, et üks alaealise vanematest taotleb endale üldtingimustel Eesti kodakondsuse. Selleks peab vanem täitma teatud nõuded, tegema ära vähemalt B1‑tasemel eesti keele eksami, sooritama põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami, olema elanud Eestis vähemalt kaheksa aastat ja muu hulgas andma vande olla lojaalne Eesti Vabariigile. Seejärel saab isik taotleda ka oma alla 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsust. Sellisel juhul on sellel vanemal lojaalsuskohustus Eesti ees ja on põhjendatud, et tema lapsel võiks olla täisealiseks saamiseni topeltkodakondsus.

Ruth Annus sõnas, et Eesti ei ole järjepidevalt topeltkodakondsust lubanud just seetõttu, et kodakondsus eeldab lojaalsust oma riigile. Eesti kodanikel on võrreldes mittekodanikega lojaalsuskohustus ja riigikaitsekohustus, mis tuleneb põhiseadusest. Kodakondsuse puhul eeldatakse, et inimene üldjuhul jagab kodakondsusjärgse riigi alusväärtusi ja ka poliitilisi lähtekohti. Kui kodakondsusjärgsetel riikidel on oluliselt erinevad alusväärtused, siis paratamatult teostab inimene ühe riigi kodaniku õigusi teise riigi alusväärtuste pinnalt. Inimesel saab olla ainult üks maailmavaade, mitte aga iga riigi jaoks erinev maailmavaade. See on ka üks põhjus, miks Eesti ei ole lubanud järjepidevalt topeltkodakondsust.

Ruth Annus tõi välja ka põhimõttelise põhiseadusliku probleemi, et põhiseaduses on sünnijärgsetelt kodanikelt Eesti kodakondsuse äravõtmise keeld ja seetõttu on Eestis ka isikuid, kel on topeltkodakondsus. Nad ei käitu õiguskuulekalt, aga nad saavad siiski jätkata topeltkodakondsusega, sest põhiseaduse kohaselt ei tohi sünniga omandatud kodakondsust ära võtta. Samas, kodakondsuse seadus sätestab selgelt, et Eesti kodanik ei või olla samaaegselt muu riigi kodakondsusega. Ta tõi ka välja kehtivas seaduses sätestatud kõne all oleva erandi. Viide on siis kodakondsuse seaduse § 13 lõikele 4¹, mis võimaldab alaealistel saada siiski Eesti kodakondsuse ega ei nõua alaealiselt ühegi muu tingimuse täitmist kui ainult seda, et teine riik ta kodakondsusest vabastab. Need alaealised ei pea sooritama ühtegi eksamit. Piisab sellest, et üks vanem taotleb oma lapsele kodakondsust. Kodakondsuse saamise otsus jõustub siis, kui teine riik on alaealise oma kodakondsusest vabastanud.

Mina sõnasin, et kodakondsuspoliitika puhul lähtutakse kahest põhimõttest: üks on ius sanguinis ehk kodakondsuse omandamine vanemate järgi, ja teine on ius soli ehk kodakondsus omandatakse sünnikoha järgi. Need rahvusvahelised printsiibid on ka Eestis aluseks võetud. Eesti kodakondsuspoliitika lähtub pigem esimesest ehk siis vereõiguse alusel omandatud kodakondsusest. Samas on Eesti sidunud oma kodakondsuspoliitika ka teiste põhimõtetega ehk sünnikohaõiguse alusel omandatud kodakondsuse põhimõttega ning see on tekitanud palju arusaamatusi ja segadust. Minu hinnangul võiks Eesti olla oma kodakondsuspoliitikas pigem konkreetsem ja erand, mis võimaldab isikul kahte kodakondsust omada, ei ole õige. Selles osas võiks põhiseaduskomisjon kaaluda põhiseaduse korrigeerimist, sest kodakondsuspoliitika võiks olla selge, konkreetne ja arusaadav. Ma märkisin, et mis puudutab eelnõu 329, siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on selle vastu.

Siis ma küsisin Annuselt, miks Vabariigi Valitsus loobus andmast arvamust eelnõu 309 kohta. Ruth Annus vastas, et Vabariigi Valitsuse loobumine arvamuse andmisest oli poliitiline otsus. Jevgeni Ossinovski märkis omalt poolt, et tema teada on siseminister Riigikantseleile saatnud 10. märtsil kirja, kus on siseministri ettepanek Vabariigi Valitsusele mitte kujundada eelnõu 309 suhtes seisukohta. Seega lähtus Vabariigi Valitsus siseministri ettepanekust. Jevgeni Ossinovski leidis ka, et Eesti riigi huvi võiks olla see, et Eestis elavad lapsed kasvaksid Eesti kodanikena, ja see ei ole oluline, mida nende laste vanemad oma lastele soovivad. Eesti pikaajaline huvi võiks olla see, et kõik Eestis püsivalt elavad inimesed omaksid Eesti riigiga kodakondsusel põhinevat suhet. Ka märkis Jevgeni Ossinovski, et omal ajal sai pakutud ka laiemat loetelu, millistel puhkudel inimene ei pea teise riigi kodakondsusest loobuma, et saada Eesti kodakondsust. Üks variant oli selline, et kui inimesest mitteolenevatel põhjustel ei ole tal võimalik teise riigi kodakondsusest loobuda, et siis Eesti riik ei nõuaks seda. See muudatus muidugi omal ajal toetust ei leidnud.

Urmas Reinsalu sõnas, et Jevgeni Ossinovski viitas, et neid alaealisi, kes kehtiva kodakondsuse seaduse alusel võiksid saada lihtsustatud korras kodakondsuse, on umbes 130, ning küsis, kas viidatud arv on Siseministeeriumi hinnangul õige. Ruth Annus vastas seepeale, et seisuga 12. august 2019 puudutas eelmise valitsuse tehtud muudatus umbes 1500 inimest ja neist on jäänud natukene alla 1400 inimese, kes olid siis Venemaa Föderatsiooni kodanikud. See oli ka see faktiline asjaolu, millele siingi viidati.

Urmas Reinsalu märkis ka, et kõnealune eelmise valitsuse muudatus on olnud jõus natuke üle aasta, ning küsis, kui palju inimesi on selle aja jooksul neile antud õigust kasutanud või kui palju on saanud seeläbi Eesti kodakondsuse. Koidu Mesilane vastas, et tänase päeva seisuga on kõnealuse sätte alusel kodakondsuse saamise taotluse esitanud 59 inimest ja neist kümme on kodakondsuse kätte saanud. Ülejäänute puhul ei ole kodakondsuse andmine saanud veel jõustuda, kuna lapsed on endiselt muu riigi kodanikud. Nende 49 lapse hulgas, kelle suhtes ei ole kodakondsuse andmise otsus jõustunud, on 37 Venemaa Föderatsiooni kodanikku, kümme Ukraina kodanikku, üks Leedu kodanik, üks Portugali kodanik.

Andrei Korobeinik leidis, et tema arvates on eelnõu 309 näol tegemist väga hea eelnõuga, sest Eesti riik ei peaks oma kodakondsuse andmisel üldse range olema. Kõige selle juures võiks olla natukene rohkem empaatiat.

Toomas Kivimägi leidis, et Eesti üldpõhimõte on see, et topeltkodakondsus ei ole lubatud, ja kui seda üldpõhimõtet muuta, siis selleks peavad olema väga kaalukad argumendid ja see muudatus peaks puudutama arvestatavat hulka inimesi. Kivimägi küsis, mis on olnud selle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni eelnõu algatamise põhjus: kas selle taga on nende inimeste tohutu soov, kes potentsiaalselt võiksid kõnealuse muudatuse tulemusena kodakondsuse saada? Kivimägi märkis, et mõnekümne inimese soovil ei ole mõistlik Eesti kodakondsuspoliitika üldprintsiipi muuta, ning küsis, kui suur võiks olla üldse huvi sellise muudatuse vastu. Praegu on ju selge, et nendel taotluse esitanud alaealistel tekib niikuinii 18-aastaseks saamisel õigus saada Eesti kodakondsus. Jevgeni Ossinovski vastas, et kaks valitsust tagasi oli koalitsioonis kokkulepe, et ka need lapsed, kelle mõlemad vanemad on Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega, võiksid saada Eesti kodanikuks, ja neid oli tollel ajal umbes 8000. Seda muudatust ei tehtud. Toona oli pakutud muudatuse mõte lõpetada Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse taastootmine Eestis. Asjaolu, et Eestis on 100 000 Venemaa Föderatsiooni kodanikku, ei ole Eestile hea. Eesti võiks tahta, et meil oleks rohkem Eesti kodanikke.

Siseministeeriumi esindaja märkis ka, et lisaks kõigele muule ei tohi mitte mingil juhul alahinnata Eesti-Vene topeltkodakondsusest tulenevat julgeolekuohtu.

Oudekki Loone sõnas, et Eesti peaks andma selge signaali, et Eesti tahab kõiki Eesti häid inimesi tunnustada oma poliitilise kogukonna liikmetena.

Urmas Reinsalu märkis, et tema seda eelnõu ei toeta. Nii ulatuslik kodakondsuspoliitika laiendamine, mille tekitaks topeltkodakondsuse võimaldamine, ei ole otstarbekas ega mõistlik.

Jevgeni Ossinovski märkis veel lõpus, et on tõsi, et Eestis on teatud ajaloolisest reaalsusest tulenev mõju kodakondsuspoliitikale, mis avaldub kodakondsuspoliitikas tehtud otsustes, aga see ei ole nii tähtis. Pikas vaates peaks Eesti tahtma, et need inimesed, kes sünnivad ja kasvavad Eestis, oleksid Eesti kodanikud, ja eelnõu seda eesmärki täidabki.

Siseministeeriumi esindaja Ruth Annus ütles oma viimases sõnas, et lõppastmes on tegemist nii või naa poliitilise otsusega, kas eelnõu toetada või mitte. Siseministeerium on seisukohal, et Eesti ja Venemaa topeltkodakondsusest tulenevat julgeolekuohtu ei ole mõistlik alahinnata. Üks varasem koalitsiooni kokkulepe rääkis 8000 noorest Eesti-Venemaa topeltkodanikust ja Siseministeeriumi arvates on see tõsine julgeolekuoht. Ruth Annus märkis veel, et siin on oluline erinevus, sest kodakondsusega isikutel on poliitilised õigused kujundada Eesti õigusruumi, mittekodanikel neid õigusi ei ole. Sotsiaalsed garantiid on aga tõepoolest kõikidel samasugused.

Toomas Kivimägi tegi ettepaneku jätkata arutelu komisjonis 18. mail ja pärast seda sai ka lõpuks vastu võetud menetluslikud otsused, mis olid järgmised. Kõigepealt tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu 2. juuni istungi päevakorda, see otsus võeti vastu konsensusega. Teine ettepanek oli eelnõu tagasi lükata. Tagasilükkamise poolt oli 5 inimest: Toomas Kivimägi, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, Marko Torm, Mart Võrklaev, vastu olid 3: Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, erapooletuid ei olnud. Kolmas otsus oli määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Paul Puustusmaa ehk siis mina, see otsus oli konsensuslik. Suur tänu! 

Jaa, aitäh! Küsimusi on ka, aga enne tuleb ära lahendada protseduurilised. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleegi Pauli ettekande alguses toimus selline verbaalne purse, mis mitte kuidagi ei kajastanud seda, mis komisjonis toimus. Ma olen ka komisjoni liige. Ja see oli selline ekskursioon hea kolleegi Pauli mõttemaailma, mis oli kahtlemata meelelahutuslik, aga see ei puutu sellesse, mida komisjon arutas. Kas meil on mingisugune võimalus stenogrammis kuidagi fikseerida, et komisjon tegelikult Pauli mõttemaailma ei arutanud? Vastasel juhul inimesed ei saa adekvaatset ettekujutust sellest, mis komisjonis toimus.

Aitäh! Komisjonipoolne ettekanne peab meile edasi andma põhilises osas selle, milline komisjoni arutelu oli, aga sellel ei ole meie kodukorra järgi nii ranged piirangud, et sinna ei või teha kas sissejuhatust või laiendusi. Aga stenogrammi jääb kolleeg Korobeiniku märkus ja inimesed, kes seda hiljem loevad, saavad aru, et ettekandja jutu esimene osa ei olnud mitte komisjoni arutelu teema. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma igati ühinen Andrei Korobeiniku arvamusega. Mul oli alguses seda täiesti kummastav kuulata. Ma mõtlesin, et kas kogu protokoll koosnebki, Paul, sinu arvamustest ja tegu ei olegi nagu protokolliga. Aga siis kandsid sa ka protokolli võimsalt ette, seda kiiresti lugedes. Ega muud ei olegi, tahtsin öelda, et olin hästi üllatunud, et see nii läks.

Rohkem on parem kui vähem. Meil oli mõni nädal tagasi siin olukord, kus jälle ettekandja ei tahtnud üldse rääkida, mis komisjonis juhtus. Praegu vähemalt komisjoni arutelu tuli meile ka kõik kätte. Urmas Reinsalu, palun!

Ma tahaks inimlikult tasakaalustada seda poleemikat. Paul on tuntud sõnaosava, tasakaaluka oraatoristiiliga inimesena. Ma kahjuks ei kuulnud seda kõnet kogu tervikus (Kõva naer saalis.), aga ma arvan, et ta ...

Kas saaks mikrofoni tagasi?

Aga kui nüüd tekkis nii suur poleemika, et lausa stenogrammis tuleks tühistada, kuidagi kustutada mentaalselt Pauli seisukoht, siis ma sellega ei tahaks nõustuda. Ma arvan, et peabki olema niisugune vaba mandaadi põhimõte parlamendis ka komisjoni ettekannet tehes. Loomulikult komisjoni liige ei tohi esitada komisjonis mitte toimunud asjade kohta väiteid, mis on faktiliselt valed, aga minu hinnangul seda Paul kindlasti oma sõnavõtus ei teinud. Aga istungi juhataja äkki lühidalt ütleb, mis oli Pauli sõnavõtus sellist, mis pälvis sellised kriitikanooled? Et ka stenogrammi huvides saaks fikseeritud enne kustutamiskatset parlamendiliikmete poolt Pauli sõnavõtt.

Aitäh! Kindlasti ei kustutata seda stenogrammist. Seda ei saa teha ja ei tohi teha. Enne komisjoni istungi protokolli ülerääkimist oli sissejuhatus suhtumise pinnalt. Seda võiks rääkida loomulikult läbirääkimiste ajal, aga see oli sissejuhatuseks. Andrei Korobeinik, palun, protseduuriline.

Aitäh! Kuna Urmas ilmselt jõudis saali peale seda, kui ma oma ettepaneku tegin, siis ma selguse mõttes täpsustan, et ma ei teinud ettepanekut kustutada midagi. Vastupidi, ma palusin ära mainida, et tegemist oli Pauli enda arvamusega. Ma kindlasti olen igasuguse kustutamise vastu.

Selge. Ei, kustutamiseks meil ei lähe. Aga selle-eest on kõva protseduuriline arutelu. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Ma olen nüüd küll segaduses. Korobeinik ütleb, et ta tegi ettekande, aga ta tegi ettekande ju hoopis eelmises päevakorrapunktis. Ei saa vist olla ühes päevakorrapunktis kaks põhiseaduskomisjoni ettekandjat. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Tundub, et sa said valesti aru. Talle heideti ette, et ta on teinud ettepaneku kustutada protokollist midagi, aga ta lükkas selle ümber: ta ei ole teinud seda ettepanekut. Selline diskussioon on meil siin olnud. Urmas Reinsalu, palun!

Ma ei pidanud silmas mitte tehnilise operatsioonina kustutamist, see tähendab kas siis stenogrammilindi või ammugi veel teksti üleskirjutuse hävitamist. Ja ma ei omistanudki seda soovi heale Andreile. Minu mõte oli selles, et kui on kustutamist mentaalses tähenduses, n-ö tühistamiskultuuri osana, et siis võiks nagu teha osutuse, et Pauli kõne tervikuna ei kvalifitseeru komisjoni esindaja ettekande kõneks. Ma arvan, et kvalifitseerub küll. Ja see oligi minu osutus, et protokolli kantav mõte, otsekui osaliselt ei tohiks seda kõnet arvestada, ma arvan, ei ole asjakohane. Seetõttu oligi oluline ka istungi juhataja selgitus selle kohta. Ma arvan, et me peame ettekannet käsitlema selle ajaraami sees, mis on antud tervikuna. Sealt ei ole võimalik, ükskõik kui palju keegi ka ei soovi, viile välja kiskuda, isegi kui need viilud on võib-olla ebamugavad. Ma seda sugugi ei välista, et see on esile kutsunud pahameele või protesti. Need nooled võisid olla liiga valusad.

Paul saab kohe sõna küsimuste voorus. Aga ma ütlesin ju kohe sissejuhatavalt, et komisjoni ettekandja peab rääkima sellest, mis oli komisjonis, aga keelatud ei ole omapoolseid kommentaare või arvamusi lisada. Ja seda me oma praktikas oleme minu arust korduvalt näinud ja teinud. Valdo Randpere, palun!

Nüüd on õnneks jõudnud järjekord inimeseni, kes tegelikult tõesti kuulas Paul Puustusmaa sõnavõttu, mitte ei tule ja ei plähmerda ega tulista igaks juhuks õhku, kas kaitstes või lootes pihta saada. Paul tegi sissejuhatuse, millest hullemaidki oleme kuulnud, paremaid ka kindlasti, aga see ei olnud midagi üle mõistuse käivat. Küll aga tegi Paul väga selge vahe oma kõnes sisse hetkel, kui ta hakkas komisjoni protokolli tutvustama. Ta ütles selge sõnaga, et okei, nüüd ma hakkan rääkima sellest, mis toimus komisjonis. Nii et ei ole vaja muretseda stenogrammi pärast, ei ole mõtet närvitseda sellepärast, et keegi ei saa aru, mida Paul oma suust välja ajas. Kõik on väga selgelt stenogrammis kirjas.

Jah, nii ongi. Ja nüüd on küsimuste kord. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See eelmine ettekandja, kes oli – ma kuulasin teda pikalt ja ma sain aru, et peamine probleem on see, et lihtsalt Venemaa kodakondsuse seadus on selline, mis ei luba seda teha. Kas komisjonis selgusid ka tagamaad, kas Eestil on Venemaa ees mingi auvõlg või on see mingi muu asi, miks me peaksime muretsema? Ja kas kõlasid ka mõned teised kolmandad riigid? Me ei saa ju nii võtta, et Euroopa Liidu mõistes kolmandad riigid piirduvadki ainult Venemaaga.

Aitäh, Tarmo! Tähendab, kõigepealt muidugi ma tänan ka Valdot – vabandust, Andrei, Heljo! – ja ma vabandan kindlasti ka Nikita Bogoslovski ees, et ma tema sõnu kasutasin. Aga mis puutub sellesse, kas komisjonis arutati ka muid kolmandaid riike ja kas oli mingisugust auvõlajuttu, siis komisjonis kindlasti ei olnud sellel teemal juttu. Auvõlast ei tulnud juttu. Komisjonis läbivalt ja ainult oli juttu ikkagi Venemaa kodakondsusega seotust. Seda juttu oli küll. Aga see ei olnud auvõlajutt. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Nagu ma aru sain, et komisjonis toimunu kõrval olete te nõus andma ka oma arvamusi. Minu küsimus ongi see, et kui te kuidagi selle eelnõu mõttega kaasa ei tule, siis kas teie eesmärk – ma mõtlen, nii erakonnal kui teil isiklikult – on toetada, et Eestis oleks rohkem Vene kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. Ja minu küsimus on ka see, mis on sel juhul Eesti riigi võit. Tegelikult me ju kaotame n-ö eestlasi.

Aitäh, Heljo, hea küsimuse eest! Aga ma olen täna, ma pakun välja, kolm korda rõhutanud sihukest kummalist sõnapaari nagu "kvantiteet" ja "kvaliteet". Ma saan aru, et mingil põhjusel on sotsid väga hirmsasti selle tee peal, et meil oleks kodakondsuse instituut seotud kvantiteediga, mitte kvaliteediga. Aga meie erakonna mõte on täpselt vastupidine! Meie jaoks on kodakondsuse instituut väärtus. See on kvaliteedi küsimus ja siin me oleme nagu öö ja päev teiega – see on see asi. Aga mis puutub küsimusse, milline on Eesti Vabariigi võit, siis ma arvan, et see ongi see võit. Kui kodakondsusest on saanud väärtus, siis see on suur võit, see pole lihtsalt mingi vormi küsimus.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja, hea Paul! Kindlasti räägivad ka sotsiaaldemokraadid väärtustest. Me räägime sellest, et kõik siin elavad lapsed, kes mingil põhjusel ei ole Eesti Vabariigi kodanikud, võiksid seda olla ja kasutada ka neid väärtusi, mida Eesti riik ja Eesti kodakondsus neile pakub. Tegelikult seda näitavad ju ka uuringud ja lõimumismonitooringud, et isegi nende laste vanemad, kes ei ole mingil põhjusel kodanikud – neid põhjuseid võib olla väga erinevaid, osa inimesi ei tohigi saada Eesti kodakondsust teatud põhjustel –, soovivad, et lapsed kasvaksid Eesti kodanikena ja omandaksid neidsamu väärtusi, millest me räägime. Eeldada alaealistelt sünniga omandatavaid väärtusi me ei saa. Kuidas ikkagi sinu arvates – ja ehk te arutasite seda küsimust ka komisjonis – selline laste kodakondsuseta jätmine, selle nende või nende vanemate soovi mitterahuldamine mõjutab lõimumise motivatsiooni?

Aitäh sulle, Eduard! Vaat selle küsimuse peale ma võiksin kohe teha sulle pakkumise. Sa oled vales erakonnas, sest sa oled esimene, kes väärtustest räägib. Kui me võtame komisjoni istungi, siis komisjoni istungil me rääkisime kodanike hulga suurendamisest. Me rääkisime probleemist, et kodakondsuseta isikuid on palju, et meil on kodakondsuseta isikute arvu vaja vähendada. Ei olnud juttu väärtustest, vaid ainult kvantiteedist ja empaatiast. Nii et tule üle meie poolele.

Jevgeni Ossinovski, palun! 

 Oi, Paul, sul on ikka väga omapärane arusaam mõiste "väärtus" tähendusest. Ka see on väärtusseisukoht, mida mina esitasin nii komisjonis kui ka täna siin saalis. Ma usun, et Eesti peaks püüdlema sinnapoole, et kõigil Eestis elavatel inimestel oleks Eesti riigiga Eesti kodakondsusel põhinev suhe. See on väärtusvalik. Kahtlemata on omaette väärtusvalik öelda, et me eelistame, et siin oleks võimalikult palju Vene Föderatsiooni kodanikke. Mina ei arva, et see on õige. Aga kui sinu erakond nii arvab, siis see on väärtusvalik kahtlematult. Kui sa sõna "väärtus" ei kasuta, siis see ei tähenda seda, et sa ei esine väärtusseisukohtadega. See on natuke keerulisem, kui sulle võib esmapilgul tunduda. Kas sa võiksid natukene avada veel neid seisukohti, mis kõlasid komisjonis? Sa rääkisid sellest, et nendele lapsukestele praegu päriselt Eesti kodakondsuse kätteandmine kujutaks Eestile julgeolekuohtu. Milles see seisneb?

Aitäh sullegi! Tähendab, kõigepealt seda, et me võime jäädagi sinuga diskuteerima. Me jääme ilmselt erinevatele seisukohtadele. Kui sina ütlesid, et kõik inimesed võiksid olla Eesti kodakondsusega, siis minu arvates see ei ole väärtus, see on ikkagi kvantiteedi küsimus. Aga mis puutub sellesse, kui palju komisjonis on räägitud julgeolekuohust, siis julgeolekuohu küsimus on meil komisjonis olnud korduvalt üleval, aga teistes situatsioonides. Kui me räägime sellest seaduseelnõust, konkreetselt eelnõust 329, siis meil väga palju sellel teemal juttu ei olnud. Küll jah rõhutas, nagu ma ütlesin, Siseministeeriumi esindaja seda paar korda. Ma vaatan, kas siin on kirjas ka mingi faktiloetelu, aga ma kahtlustan, et meil faktiloetelusid ei olnud. Olid lihtsalt hinnangud ja need hinnangud olid sõnastatud nii, et me ei tohi unustada julgeolekuküsimust. Jah, mingit faktihinnangut täpsemalt ei olnud, kui ma ei eksi.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ei või olla nii, et selle eelnõuga õõnestatakse Eesti riigi põhialuseid selle kaudu, et õõnestatakse kodanikkonna järjepidevuse põhimõtet ja selle kaudu kõiki neid kodakondsuspoliitika aspekte, mis ei allu bürokraatlikule kontrollile või eri institutsioonide arbitraarsetele otsustele? Selle kaudu vähendataks ehk ka Eesti kui rahvusriigi sakraalset rolli.

Suur tänu! Ma ütleksin pigem niimoodi, et kui meie kodakondsuspoliitika läheb pehmemale teele, kui topeltkodakondsus saab normiks ja kui me enam ei hooli kodakondsusest kui väärtuspõhisest asjast, vaid räägime hulgast, räägime kvantiteedist, siis ongi oht juba loodud.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ikkagi ei saanud praegu selget pilti, miks meie põhiseaduskomisjon ja Riigikogu peab nüüd otsima lahendusi sellepärast, et Venemaa kodakondsuspoliitika on selline. Mu küsimus on see: kas me võtame veel mõne riigi jutuks? Täna me ju alles menetlesime siin lepingut Mauritiuse Vabariigiga tulumaksuga topeltmaksustamise vältimiseks. Kas me peaksime ka nende kodakondsuspoliitikale juba tähelepanu pöörama? Kui tulevad juba ärisuhted, eks ju, siis käib ju ikka keegi vaatamas, kus ta kinnistu on, kes seda seal hooldab. Ja no Eestimaa naised on kõik kaunid, loomulikult nad sealt tulevad. Kas me ei peaks kompleksselt tegema Eestist sellist sissesõiduhoovi, nagu Odinets juba pakkus välja, et kõik, kes siin sünnivad, on kohe eestlased?

Aitäh sulle, Tarmo! Vaata, tegelikult komisjoni arutelus sellest juttu ei olnud. Me räägime ikkagi ainult nagu vihjega või ütleme niimoodi, et praktiliselt me rääkisime Vene taustaga asjast. See oli paratamatus, kuna lihtsalt arutelu nii läks. Aga laias laastus, kui me võtame sotsiaalse eesmärgi ja kui me räägime kolmandatest riikidest, siis ei saa eeldada, et me räägime ainult Venemaast. Loomulikult me räägime ka teistest riikidest, nii et selles mõttes ka Mauritius – why not? 

Mart Helme, palun!

Ma kuulasin fraktsiooni ruumis seda väitlust ja ka kogu seda tramburaid, mida siin Pauli persooni ümber püüti üles keerutada. Ja ma tunnustan Paul, sinu kannatlikkust, sinu diplomaatilisust ja sinu lahkust, sinu headust kõige selle juures. Minu küsimus on väga lihtne. Kas sa nõustud minuga, et see on tegelikult Kremli trollide eelnõu, millel on ainult üks eesmärk: täielikult lammutada Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtted?

Ma olen nõus sinuga, Mart!

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Härra Kruusimäe vist ei kuulnud seda juttu, ta sattus segadusse. Aga võib-olla kuulis ja sattus segadusse, seda tal ka tõepoolest juhtub aeg-ajalt. (Saalist hõigatakse midagi vahele.) Me rääkisime Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Ma seletasin, miks me sellest põhiliselt räägime, sest nendest lastest, kes sellesse sihtrühma kuuluvad, on üle 90% Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega. See pole juhuslik, miks me sellest ka komisjonis rääkisime.

Aga sinu käest ma küsiks seda. Kuna sa nõustusid eelmise seisukohaga, kas sa võiksid selgitada, milles seisneb see kodakondsuspoliitika põhimõtte muudatus olukorras, kus meil kehtib kodakondsuse seaduse § 3 lõige 1, mis ütleb, et alaealistel on õigus omada mitut kodakondsust kuni 18-aastaseks saamiseni? Mida see eelnõu, mis ühe rakendusliku lausekese ära võtab, muudab selles põhimõttes? Kas sa võiksid seda selgitada mitte poliitpropagandistlikult, vaid komisjoni esindajana tasakaalukamalt?

Aitäh sulle, Jevgeni! Vaata, siin ei ole võimalik teistmoodi vastata, kui just nimelt läbi poliitpropaganda. Ma pean ütlema, et kahjuks ei ole meie kodakondsuse seadus sugugi täiuslik. Siin on muutmisruumi kui palju veel ja me peaksime ehk mõtlema, nagu ma juba enne viitasin, palju konkreetsema ja võib-olla väärtuspõhisema kodakondsuspoliitika peale tervikuna. Aga kui nüüd rääkida komisjoni käsitlusest, siis sellele küsimusele komisjoni arutelule toetudes lihtsalt ei ole võimalik vastata.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Mul on kõigepealt üks protseduuriline märkus istungi juhatajale. Võib-olla te tuletate kolleegidele meelde, et Eesti Vabariigi Riigikogus on kokku lepitud töökeelena eesti keel ja ka vahelehüüete puhul võiks sellest lähtuda. Eestis on üks riigikeel ja me oleme leppinud kokku, et siin saalis me selles keeles räägime. Mõnikord me teeme külalistele erisuse, aga ka seda väga pika hambaga, et nad võivad rääkida mõnes teises keeles.

Aga küsimus ettekandjale on ikkagi kvaliteedi ja kvantiteedi kohta. Hea ettekandja, ma päris täpselt ei saa aru. Ühelt poolt me siin mõni tund tagasi muretsesime selle pärast, et Eesti demograafiline olukord ei ole kõige parem, ja teiselt poolt muretseme, et meil on Eestis sündinud ja kasvavad lapsed, kellele võiks teatud tingimustel, ja väga piiratud tingimustel, anda kodakondsuse. Sa nimetad seda tohutult kvantitatiivseks lähenemiseks. Minu arvates on see väga kvalitatiivne, väga valitud lähenemine. Miks sa seda kvantitatiivse lähenemisena sildistad? Kas sa siis soovid, et meil oleks kaks erinevat kodakondsust: need kvaliteetsed kodanikud ja vähem kvaliteetsed teise riigi kodanikud? Kas me jõuame sinnamaani välja, sellise lahenduseni?

Aitäh, Indrek! Kõigepealt märkus, mis puudutas võõrkeele kasutamist, juhul kui sa vihjasid minu sõnapaarile. (Martin Helme: "Ei, ta vihjas Mardile.") Muide, mina ütlesin ka ühe vastiku anglitsismi ja mul on selle pärast väga piinlik, sest ma ei salli anglitsisme. Aga olgu.

Mis puudutab seda, mispärast ma selles nii pingsalt kinni olen, siis kõigepealt ütlen, et meie ühiskonnas on halb tava n-ö vorstiviilu kaupa minna aina sügavamale ja kõik asjad katki keerata. See ongi nii, et näpp näpu haaval, jupp jupi haaval annad sa mingisuguseid asju ära ja pärast imestad, kuidas kõik nii halvasti on. Ja see on üks lihtne näide selle kohta, et me ikkagi keerame kodakondsuspoliitikat nõrgemaks, nõrgemaks, nõrgemaks.

Muide, meie kodakondsuspoliitika tervikuna, kuigi me räägime sellest kui väga konservatiivsest nähtusest, tegelikult ei ole väga konservatiivne. Me küll hoiame sellest kümne küünega kinni, aga seda keeratakse kogu aeg nõrgemaks ja nõrgemaks. Käesolev eelnõu on üks näide, et me jälle tahame seda kruvi nõrgemini kinni keerata. Ei ole vaja! Vastupidi, ma ütlen, et me peame minema hoopis tugevamini kinnikeeramise teele. See on printsiibi küsimus.

Nüüd on mõned protseduurilised küsimused. Ma muide juhin tähelepanu, et siin kasutati enne ka ladina keelt. Mis me nüüd teeme? Mart Helme, palun!

Jah, torge oli minu pihta. Selle võõrkeelega, selle venekeelse vahelehõikega ma tahtsin juhtida eelnõu algatajate tähelepanu sellele, et nende eelnõu läbimineku puhul on varem või hiljem vältimatult selles saalis kaks töökeelt: eesti keel ja vene keel.

Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus.

Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Ma panin tähele, et Indrek Saar esitas protseduurilise küsimuse ja selle all esitas ka sisulise küsimuse, millele vastas hoopis ettekandja, mitte koosoleku juhataja. Siin on nagu puder ja kapsad kõik segi. Ja ma küsin koosoleku juhatajalt: kas ma sain õigesti aru, et küsimus saalist oli, kas tegemist on Kremli trollide eelnõuga, ja ettekandja vastas, et jah. Kas tõepoolest see nii on? See küll minu teada kodukorraga kooskõlas ei ole, kui me sellist eelnõu arutame.

Ja siis mul on sisuline küsimus ettekandjale, kasutades Indrek Saare lähenemist kodukorraseadusele. Põhiseaduse §-s 8 on kirjas, et igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Võib-olla sa mõtestaksid selle lahti? Me räägime kodakondsuse seadusest, aga põhiseadus ütleb nii. Minu vanematest on mõlemal Eesti kodakondsus, see ei lähe kokku selle põhipõhiseaduse sättega. Kas põhiseaduskomisjonis on seda teemat arutatud või milline on sinu enda seisukoht?

Ma kõigepealt vastan sellele protseduurilisele märkusele. Tõepoolest, kõigepealt märkis Indrek Saar protseduurilise küsimuse, siis võttis selle maha, pani asemele küsimuse. Kuna ta selle ühe ja sama sõnavõtu ajal tegi kõigepealt protseduurilise märkuse ja siis läks üle küsimusele, siis ma andsin talle kõigepealt rohkem aega. Ja teiseks, kuna mulle tundus, et see protseduuriline küsimus tegelikult ei oodanud sisulist vastust, siis ma sellele vastama ei hakanud. Aga Paul, palun vasta!

Aitäh sulle! Põhiseaduse § 8 puudutava küsimuse kohta on ühelt poolt jälle lihtne vastus. Kui küsida seda, kui palju me komisjonis oleme arutanud põhiseaduse § 8 mõtet ja kas me oleme seda arutanud, siis ma ütlen, et loomulikult ei ole. Meil ei ole selleks põhjust olnud, ei ole ka alust selle jaoks olnud, kuigi jah, kui kellelgi meie headest kolleegidest tuleb hea mõte, et selles normis on midagi valesti, siis selle käsitlemine põhiseaduskomisjonis oleks igati põhjendatud. Oleks! Aga seda ei ole olnud. Aga praegu, mõeldes selle normi sõnastusele, siis nagu sa ütlesid, siis võib-olla see võib tunduda natukene sihukene kahtlust äratav. Aga oma juriidilise praktika ajal ma ei ole kordagi märganud seda normi puudutavat problemaatikat, nii et ma arvan, et see on rohkem sihukene pall, mis võib-olla väga sügavat analüüsi praegu ei vaja.

Aitäh! Küsimused on otsa saanud. Aitäh ettekandjale! Nüüd saame minna läbirääkimiste juurde. Urmas Reinsalu Isamaast, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Kuidagi puder ja kapsad on siin. Protseduuriliste küsimustele vastas komisjoni ettekandja ja sisulisi küsimusi kommenteeris istungi juhataja. Aga see seaduseelnõu on otsekui vale seaduseelnõu. See on otsekui täiendus, muudatusettepanek hoopis Venemaa kodakondsuse seaduse muutmiseks, kuna see tegeleb praegu niisuguste küsimustega. Põhimõte, mis Eestis on maksev ja peab jääma maksvaks, on see, et me ei tohi lasta topeltkodakondsusel jälle siia ruumi sisse hiilida.

Oli väga selge eelmises valitsuses tehtud kodakondsuse seaduse muudatus, millel oli oma inimlik sentiment, praktiline sentiment, aga põhimõte oli väga oluline. Ja see põhimõte oli, et me ei muuda Eesti kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid. Ja nüüd soovitakse kildmiiniga Eesti kodakondsuspoliitika alused õhku lasta. Isamaa Erakond kategooriliselt ei ole sellega nõus. See samm-sammult topeltkodakondsuse sisseviimine Eestis ... Võtke ette Eesti rahvastikukaart, ka omavalitsuste lõikes! Võtke potentsiaalne olukord, kus meil Eestis võivad mõnes omavalitsuses sisuliselt enamik elanikke olla kolmanda riigi ehk nagu siin osutus oli, Venemaa kodanikud. Meie põhimõte peab kõikides kodakondsust puudutavates küsimustes olema – ja siin on meil kahtlemata sotsiaaldemokraatide omast väga erinev põhimõtteline arusaam –, et kodakondsus ei ole mitte inimõigus.

Kodakondsus on küsimus poliitilisest võimust ja vastutusest selles riigis. See on poliitiline küsimus, võimu küsimus ennekõike, ja see tähendab seda, et kodakondsuse määratlemine Eesti riigis peab tuginema nendele põhimõtetele, mille alusel me oleme taastanud oma rahvusriigi. Kahtlemata, Eesti kodakondsust on võimalik omandada naturalisatsiooni korras. On olemas palju leebemad lävendid kodakondsuse andmiseks alaealistele lastele. Neil on võimalus – lastel, alaealistel – ka muud moodi see omandada. Eesti riik on siin vägagi moderaatses kodakondsuspoliitikas näinud ette ka rea võimalusi kergemal moel kodakondsuse omandamiseks. Põhimõte aga taandub üheks ja selgeks: me ei tekita Eestis topeltkodakondsust.

Paraku selle seaduse, selle kildmiini paatos peitub just nimelt selles, et tekitada Eestis tuhandeid topeltkodakondsusega inimesi. Me ei saa kuidagiviisi leida, et see vastab Eesti riigi huvidele kas ühe aasta, kümne aasta, saja aasta või kahesaja aasta perspektiivis. Eelkõneleja osutas, et kodakondsuse seadus vajab remontimist. Igaüks, kes avab Eesti kodakondsuse seaduse, näeb, et kodakondsuse seadus koosneb väga paljudest ülaindeksitega paragrahvidest. Ja põhjus ei ole mitte see, et juristid ei ole osanud seda puhtaks kirjutada, vaid see on kaitsevall selleks, et senist alusmüüri meie kodakondsuspoliitikas ei lammutataks tükkideks, vaid me hoiame neid põhimõtteid, mille alusel me oleme 1990. aastate keskel Eesti kodakondsuspoliitika määratlenud. Restitutsiooni põhimõtet ei tohi käest anda. Aga see eelnõu just nimelt sisaldab rünnakut.

Sotsiaaldemokraatidele tuleb au anda, nad on olnud nendes rünnakutes järjekindlad. Õigustatult tekib meil küsimus, miks ei ole need kavad rünnata Eesti kodakondsust erinevatest suundadest ja sisse seada topeltkodakondsus läbi läinud. Väga lihtsal põhjusel: sellepärast, et Isamaa Erakond ei ole seda lasknud.

Nüüd, kui veel kõneleda, siis ma tunnustan praegust koalitsiooni selle eest, et vähemalt sõnastatud moel ei ole kavandatud mingeid plaane kodakondsuspoliitika muutmiseks, ammugi veel kodakondsuspoliitika aluspõhimõtete muutmiseks. Oma seisukohtadest on pidanud põhimõtteliselt taganema Keskerakond ja oma seisukohtadest on pidanud taganema Reformierakond, kes lubas, nagu te mäletate, topeltkodakondsust üsna laia kaarega.

Selles saalis me oleme silmitsi olukorraga, kus sotsiaaldemokraadid on seadnud vägagi salakavala kahvli võimuliidu sisse. Aga ohvriks selles kahvlis võivad sattuda Eesti rahvuslikud huvid. Selles olukorras, kus kaks koalitsioonipartnerit on vastandlikul positsioonil, on minu meelest mõistlik ja küps lähtuda sellest, et me lükkame täies mahus selle eelnõu tagasi. Isamaa Erakond on valmis tegema Eesti Reformierakonnaga igakülgset ja laiahaardelist koostööd, et saavutada selle eelnõu tagasilükkamine esimesel lugemisel ja anda nii oluline signaal selles segadikus, selles pudrus, mis meil praegu Eesti riigi valitsemisel on. Siis on vähemalt üks lootusekiir: me ei lähe lõhkuma kodakondsuspoliitikat.

Kõikide muude asjade kallale, nagu hiir närib vineeri, on juba mindud. Kaitseväge vähendatakse, asjad ja sammud, mis kindlasti ei vasta Eesti riigi rahvuslikele huvidele, leiavad aset. Olgu siis kodakondsuspoliitika aluspõhimõtted selles tohuvabohus üks kindel kants ja varjupaik Eesti rahvale. Käed eemale Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtetest! Reformierakond, EKRE ja Isamaa, moodustame siin niisuguse rahvusliku liini ja lükkame selle seaduseelnõu sinna, kuhu see kuulub. Praegu on see hetk. Loome selgust selles segaduses, meie kätes on see võimalus! Aitäh teile! 

Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Urmas Reinsalu kõnele võivad meie fraktsiooni liikmed kahe käega alla kirjutada. Küsimus on ju väga lihtne. Küsimus on selles, et Eesti rahva kustumatu tahte tulemusena on sündinud Eesti rahvusriik ja seda püütakse rünnata, seda püütakse ümber defineerida. Ning viimastel aastatel üha jõhkramalt, üha enam maske maha kiskuvalt.

Siin on kõlanud ütlus – ma mäletan, see tuli eelmises Riigikogu koosseisus aknaalustelt inimestelt –, et rahvusriik on mingisugune düstoopia. See ohtlik düstoopia, et rahvused on põhjustanud ajaloos sõdu jne. Aga tegelikult ei ole. Tegelikult on kõikide riikide toimimise aluseks kodakondsus. Ja isegi kui teie poolt palavalt armastatud Euroopa Liit peaks kunagi muutuma – ma loodan, et ta ei muutu, ma annan oma parima, et ta ei muutu – mingiks superriigiks, siis ka sellel Euroopa Liidul saab olema oma kodakondsuspoliitika, mis piiritleb ära: nendel inimestel on need õigused ja need kohustused. See on sisuliselt kodakondsuspoliitika.

Nüüd tahetakse tekitada olukord, kus väikesel eesti rahval võetakse sõna otseses mõttes jalgealune ära topeltkodakondsusega. Meil on olukord, kus – oleneb, kust me vaatame – üle Narva jõe võib kivi visata. Kreenholmi juures võib keksida kivilt kivile, saarelt saarele Vene poolele, praegu okupeeritud Jaanilinna poolele. Ja selles olukorras me ütleme, et pole probleemi, las nad olla ühtaegu nii Vene kodanikud kui Eesti kodanikud. Ja siis ütleb meile Vladimir Vladimirovitš, et aga temal on õigus oma kodanikke ka relva jõul kaitsma tulla, kui tema seda voluntaristlikult või imperialistlikult või mis tahes võõrsõna me kasutame, õigeks peab. Ja meie lollikesed siin saalis just nagu ei oska seda pähklit katki hammustada.

Loomulikult, me oleme nii paid ja liberaalsed maailmakodanikud, et tere tulemast kõik, kes te olete piinatud ja vaevatud, ükskõik, kas Aafrikas, Aasias, Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Ladina-Ameerikas! Kõik slummielanikud, kõik vaesekesed, kõik narkokartellide eest põgenejad, kõik narkokaubitsejad ka, tulge Eestisse! Eesti on tore koht, Eesti võtab teid avasüli vastu.

Meil oli täna siin arutelu rahvastikupoliitika üle. Komisjoni esindaja ütles, et – ma ei mäleta, kas ta kasutas sõna "õnneks" või mitte – et rahvastik on meil kahanenud ja kahaneb veel, aga seda kompenseerib sisseränne. Vaat just nimelt: kompenseerib sisseränne. Keda kompenseerib sisseränne? Töökäsi võib-olla jah. Aga mitte eestlasi, mitte sündimata jäänud eestlasi ja Eesti kodanike – vaat neid see ei kompenseeri. Ja nüüd tahetakse hakata juba peaaegu et sunni korras Eesti kodanikeks kõiki tegema. No ei saa! Ei saa, ei ole nii võimalik! Sellega ei saa kaasa minna. Sellise asjaga ei ole võimalik kaasa minna, sest meid on rahvas valinud siia esindama Eesti kodanike huve.

Kui 30 aastat on möödunud ja paljudel puhkudel on valitsuses olnud ka sotsiaaldemokraadid ja nad ei ole suutnud tagada seda, et vene rahvusest või ukraina rahvusest või gruusia rahvusest, mis iganes rahvused meil siin kõik on, inimesed ...

Palun ajapikendust!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... ei ole tahtnud, suutnud – ei ole olnud vahendeid, ei ole olnud süsteemi – selgeks õppida eesti keelt ja siduda ennast tõepoolest varbaküüntega, sõrmeküüntega, mõtteviisiga Eestiga, siis see ei ole eesti rahva viga, vaid Eesti kodanike valitud poliitikute halb töö, tegemata töö. Ja see vari langeb just nimelt ka teie peale, sest te olete olnud valitsustes väga palju. Nende aastakümnete jooksul te olete valitsuses olnud pikki perioode ja oleksite pidanud selle teemaga tegelema märksa efektiivsemalt, aga mitte tulema siia ja panema meile ühe jala alla tankimiini ja teise jala alla jalaväemiini ja siis ütlema, et nüüd, sõbrad, tõstke jalga ja siis me lendame kõik koos õhku koos meie kodakondsuspoliitikaga. Sellega me ei ole nõus! Me ei astu teie miinide peale, me kaevame need miinid välja ja viskame teie õue peale. Demineerige need ise! Ja see ongi meie sõnum. See eelnõu on Kremli imperialistliku tee sillutuse eelnõu. Ja seda eelnõu ei ole võimalik toetada. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond hääletab selle eelnõu menetlemise lõpetamise poolt ja selle eelnõu vastu. Aitäh!

Jevgeni Ossinovski, palun! 

Aitäh! Ma pidin kell 19 teatrisse minema, aga kuna selle arutelu varasemad punktid kestsid päris pikalt, siis ma ei saanud sinna Riigikogu töö tõttu minna. Õnneks tuli pulti Urmas Reinsalu ja kompenseeris kuhjaga selle kunstilise elamuse, mis mul teatris saamata jääb. Mart Helmega on lugu tõsisem. Urmas nimelt teab seda eelnõu, on seda tõesti lugenud ja saab nüanssidest aru, ta on lihtsalt selline propagandistliku stand-up'i viljeleja. Härra Helme paistis siis, kui ta siseminister oli, silma selle poolest, et ta polnud ühtegi oma valdkonna seaduseelnõu läbi lugenud ja kui ta neid siin esitles, siis ta suutis ainult esineda selliste üldiste, trafaretsete ideoloogiliste seisukohtadega, mis ei puudutanud eelnõu sisu. Te ehk mäletate, kuidas ta neid siin suure kaarega esitles. Nii ka sellel puhul. Aga eks ma stenogrammi huvides pean siis üht-teist ümber lükkama.

See eelnõu ei puuduta tõepoolest rändeküsimusi. Ma saan aru, et see on EKRE liikmetel väga südamel. Ma saan sellest aru ja on täiesti legitiimne nende küsimustega tegeleda. See eelnõu ei puuduta rännet mitte kuidagi. Siin viidati, et näete, härra Putin tuleb aitama Venemaa Föderatsiooni kodanikke, kui ta äkki seda tahab, ja meie seda selle eelnõuga soodustame. Eestis on juba 100 000 Venemaa Föderatsiooni kodanikku ja selle eelnõuga ei anta ühelegi inimesele võimalust täiendavalt Venemaa Föderatsiooni kodanikuks hakata.

See eelnõu puudutab neid lapsi, kes on Eestis sündinud, aga praegu juba Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega. Küsimus on selles, kas nendel lastel võiks tekkida Eesti riigiga Eesti kodakondsusel põhinev suhe, mida neil praegu ei ole. Ja ma tõesti usun, selles olukorras ma olen küll nõus, et tõepoolest, üks meie kodakondsuspoliitika kitsaskohti on – tõenäoliselt see pole olnud ette planeeritud ja taotluslik –, aga siiski tagajärg on see, et Eestis on Venemaa Föderatsiooni kodanike arv 20 aastaga kasvanud 100 000-ni. See ei ole Eesti riigi huvides, sellega ma olen nõus. Ja tegelikult on need väikesed muudatussammud, mis me oleme aastate jooksul teinud, olnud suunatud sellele, et Eestis oleks vähem Venemaa Föderatsiooni kodanikke ja rohkem Eesti Vabariigi kodanikke. Natsionaalpopulistid ja pärakäruna ka isamaalased on olnud sellele paraku vastu ja seejuures veel eriti tugevalt tagudes seda isamaalist trummi, et kõik ettepanekud selleks, et Eesti kodakondsust Eesti inimestele anda, on justkui Putini huvides. Aga selles, et meil on oma kodakondsuspoliitika viljelemise tulemusena 100 000 Venemaa Föderatsiooni kodanikku, julgeolekuohtu millegipärast ei nähta. See on minu jaoks alati olnud üllatav. Aga nii oskuslik retoorik, nagu on härra Reinsalu, suudab muidugi kõik need asjad väga kaunilt ära seletada.

Ma tuletan rahvale meelde – rahva all ma pean praegu küll silmas Riigikogu saali, ehkki võib-olla see pälvib ka laiemat ühiskondlikku tähelepanu, seda ei saa Riigikogus kõneldes kunagi välistada –, et kodakondsuspoliitika printsiipe selle seaduseelnõuga ei muudeta. 

Ma võtaks lisaaega ka. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Esimene printsiipide muutmine toimus koos Reformierakonnaga aastal 2016. Tõepoolest, IRL oli sellele vastu, nii et on legitiimne öelda, et te seda seisukohta ei toeta. Tookordne printsiibimuudatus oli see, et alaealised tohivad Eestis topeltkodakondsuses olla – see on üldnorm ja sellisena ta kehtib. Seda üldnormi me ei taha muuta. Me ei taha seda ei leevendada ega karmistada, me tahame töötada sellesama üldnormi raames.

Teiseks, nii EKRE kui ka Isamaa olid need erakonnad, kes hääletasid selle poolt, mida Paul Puustusmaa nimetas väga halvaks arenguks. Ehk siis see, et Venemaa Föderatsiooni kodanikest lapsed saaksid Eesti kodakondsuse ilma eksamiteta. See muudatus, mis 17. oktoobril 2020 jõustus, on tõesti kodakondsuspoliitika põhimõtte muutmine. Ma arvan, et see oli hea muudatus, selle poolt hääletasid nii isamaalased kui ka EKRE mehed ja mõned naised.

Ja loomulikult, meie töötame selle eelnõuga sellessamas raamis, mis teie poolt vastu võetud ja toetatud otsuses on ette nähtud. Me ei laienda neid õigusi, me tegelikult lihtsalt teeme selle muudatuse võimalikuks. Aga teie tõepoolest leevendasite ja lõdvendasite kodakondsuspoliitika põhimõtteid, nagu te tavatsete selle kohta öelda.

Härra Puustusmaa ütles, et tema arvates tuleks norme hoopis karmistada, tuleks lastele tehtud topeltkodakondsuse või mitmikkodakondsuse erand välistada. Ma sain vähemasti niimoodi aru, et seda normi tuleks karmistada hoopiski, mitte leevendada. Taas kord: võiks meeles pidada, et te ise hääletasite selle poolt, et see võimalus tekiks. Ainus erakond siin parlamendis, kes seda vist ei toetanud, oli Reformierakond. Ma ei arva, et see oli neil tark positsioon, aga see on viimastes parlamendikoosseisudes vähemasti järjepidev olnud.

Ja, härra Reinsalu, aasta oli 2016, kui moodustati üle-eelmine valitsus ja me leppisime kokku anda 8000 lapsele Eesti kodakondsus ilma täiendavate nõudmisteta. Väga hea ettepanek oli, ka kogu IRL toetas seda. Näed, härra Ratas ka noogutab, on nõus. Te toetasite seda kõikidel oma kogudel ning me istusime sinu ja proua Annusega koos üleval kambris töörühmades ja panime ilusti eelnõu kokku. Jah, aga ühel hetkel te saite aru, et tuleks poliitilist konjunktuuri ära kasutades varasematest kokkulepetest taganeda.

Aga kuulge, lõpetage see suurejooneline retoorika siis vähemasti ära! Te olete olnud kodakondsuse küsimustes ikka nii plastilised, võtaks ikka vähemasti rahulikult. Ei ole mõtet niimoodi ärplema tulla, kui tegelikult ollakse siis, kui vaja, valmis mõistlikke kokkuleppeid tegema. Ma ütlen: mõistlikke kokkuleppeid, sest väga head kokkulepped olid. Tegelikult nendele 8000 lapsele oleks pidanud Eesti kodakondsuse andma ja seda tuleks teha ka edaspidi. Ma olen veendunud, et sinna me lõpuks loomulikult ka jõuame. Eks siin on viimastel aastatel olnud soovi kuidagi ülemääraselt etendada seda retoorilist teatrit. Aga tegelikkuses me küllap kõik saame aru, et pikas vaates on meie ühistes huvides ikka see, et kõik Eestis sündinud ja kasvanud lapsed oleksid Eesti kodakondsusega, Eesti kodanikud, et meie lapsed kasvaksid sellistena, mitte me ei annaks neid ära võõrriigi kodakondsusesse. See ei ole kindlasti kuidagi Eesti huvides. Küll ka teie kunagi selleni jõuate. Aitäh!

Mart Helmel on vasturepliigi soov. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Jaa, kuna eelkõneleja hästi teab, missuguseid eelnõusid ma loen ja missuguseid ei loe, siis teadmiseks talle, et ma tõepoolest ei loe eelnõusid, aga ma saan nendest aru. (Naer saalis.) Erinevalt Ossinovskist, kes loeb, aga ei saa aru. Aitäh!

Kas ka Urmas Reinsalul on vasturepliigi soov?

Jevgeni Ossinovski oleks võinud minna teatrisse selle kõne asemel. Kuid oli üks tähendusrikas Freudian slip, mis kõlas tema huulilt Riigikogu kõnetoolis. Nimelt, ta ütles, et eelnõu esitajate eesmärk on 8000 inimesele anda kodakondsus ja teha nõnda ka edaspidi. Täpselt see tuum selles salakavalas eelnõus peitubki. Kodakondsuspoliitika rajaneb teatud dogmadel ja dogmad on tõed, millega ei vaielda, sest nendel rajaneb kogu meie kodakondsuspoliitika kontseptsioon. Ja nüüd see massiline topeltkodakondsuse võimaldamine selliselt esitatud kujul just nimelt kodakondsuspoliitika ühte dogmat lõhubki. See dogma kahtlemata on riietatud n-ö humanistlikkusse rüüsse, kuna see puudutab lapsi, puudutab alaealisi ja seetõttu on kindlasti kergemini avalikkuses demonstreeritav. Kuid fakt on see, nagu ka härra Ossinovski osutas, et eesmärk on selle eelnõuga see kodakondsuspoliitika dogma purustada, anda esialgu 8000 isikule kodakondsus topeltkodakondsuse põhimõtet arvestades ja teha nõnda ka edaspidi. Ehk teisisõnu, me oleme Eestis sellise kontseptsiooni rakendamisel olukorras, kus osutub põhimõtteliselt võimalikuks konstruktsioon, et kolmandate riikide kodanike järeltulijad siin riigis, saades kergemal moel kodakondsuse, võivad olla topeltuniversaalses, tegelikult topeltkodakondsuses, ja kahtlemata võrdse kohtlemise põhimõttel. Ja selle eest ei võta vastutust härra Ossinovski, vaid selle eest võtab põhiseaduse järelevalves vastutuse Riigikohus. Oma normide tõlgendamisega võidakse kindlasti avada uks olulisematele muudatustele. See on dogma, mille te tahate õhku lasta selle salakavala miiniga täna siin parlamendisaalis. Aitäh!

Head kolleegid! Mul on hea meel näha, et parlamentaarne debatt oma parimas mahlas on käimas. Härra Ossinovskil on vasturepliigi soov.

Aitäh! No härra Reinsalu oleks võinud teise vaatuse tegemata jätta, tempo läks kole alla. Asi läks tehniliseks. Aga ma tahan rõhutada seda, et nii sina kui ka sinu parteikaaslased tegelikult leppisid kokku 8000 lapsele Eesti kodakondsuse andmise ilma eksamiteta 2016. aasta novembris. Ma arvan, et see oli hea ja õige kokkulepe. Seda ei maksa häbeneda. Seda, et te poliitilistel põhjustel meelt muutsite, võib selgitada, aga ei maksa eitada seda, et see tõepoolest nii oli. Ma tänan!

Härra Seeder, kas teil on protseduuriline?

Ei, aitäh! Ei ole.

Tänan! Siis me võime läbirääkimised sulgeda ja minna juhtivkomisjoni ettepaneku juurde. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 329 esimesel lugemisel tagasi lükata ja seda on meil vaja hääletada.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud kodakondsuse seaduse § 13 muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamist toetas 58 liiget, vastu oli 11, erapooletuid 1. Eelnõu on tagasi lükatud.

Meie tänane üheksas päevakorrapunkt on Eesti keele arengukava aastateks 2021–2035. Enne kui me läheme selle menetluse juurde, tuletan teile meelde, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt saab sõna haridus- ja teadusminister Liina Kersna kuni 20-minutiseks ettekandeks. Seejärel on kultuurikomisjoni liikmel Signe Kivil ettekanne, ka kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Palun, haridus- ja teadusminister Liina Kersna!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik teised saalis viibijad! Mul on väga hea meel esitleda teile eesti keele arengukava, millega seame Eesti keelevaldkonna sihid ja arengusuunad aastateks 2021–2035. Arengukava on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Eesti keelenõukogu koostöös ning selle valmimisele on kaasa aidanud väga paljud keelevaldkonnaga seotud asutused ja eksperdid.

Keelevaldkonna arengukava on eesmärkide ja tegevuste poolest ministeeriume ja asutusi ühendav kava, mida juhime meie Haridus- ja Teadusministeeriumist, kuid selle elluviimisesse panustavad teisedki. Viimasel ajal avalikkuses peetud keeleteemaliste sõnavõttude, debattide ja arvamuste rohkus annab tõestust, et siinne keelemaastik ei jäta kedagi ükskõikseks ning vajab edaspidigi tähelepanu ja sekkumist. Mida aga tähele panna, miks ja kuidas sekkuda, sellele annamegi keelevaldkonna arengukavas vastuseid.

Kuigi võib tunduda, et keelevaldkond on üsna abstraktne ning kulgeb iseeneslikult, on see siiski piisavalt konkreetne ja süsteemne. Varem seostusid keeletegevused pigem hariduse, filoloogia, kirjanduse ja kommunikatsiooniga, täites eelkõige suhtlusvahendi funktsioone. Tänapäeval on keelevaldkonnal aga ka teisi seoseid, näiteks ettevõtluse, infotehnoloogia, õiguse, meditsiini ja andmeteadusega. Tehnoloogia areng on keelevaldkonna piire oluliselt laiendanud.

Etnoloogia andmebaasi järgi on eesti keel üks 50 keelest, millel on omakeelne kõrgharidus ja teadus. Eesti keel on üks 100 keelest, millel on keeletehnoloogiline tugi, ning üks kuni 30 keelest, millel on toimiv kõnesüntees. Suuresti tänu sellele, et eesti keel on Euroopa Liidu 24 ametliku keele hulgas, on tänapäevast eesti keelt arendatud uute terminitega.

Keeleteaduslikud uuringud ja keele seisundi uuring annavad piisavalt tõestust, et eesti keel on kestlik ja selle staatus on kõrge. Võib julgelt väita, et eesti keel on üks enim arenenud kultuurkeeli ning asetub selles mõttes maailma 1% parimate hulka. Üleilmastuvas maailmas aga ei anna need teadmised meile põhjust oma pingutustes kuidagi järele anda. Vastupidi, peame veelgi süsteemsemalt ja tõhusamalt tegelema keele arengu ja kestlikkuse kolme nurgakiviga. Need on maine ja staatus, keeletaristu ning keeleõpe.

Selles valguses on eesti keele arengukava üldeesmärk sõnastatud järgmiselt: "Tagada eesti keele elujõud ja toimimine [---] esmase keelena igas eluvaldkonnas, tagada igaühele õigus ja võimalus kasutada Eesti Vabariigis eesti keelt, säilitada ja tugevdada eesti keele staatust, mainet ja eestikeelset kultuuriruumi ning väärtustada teiste keelte valdamist."

Arengukava sisuline struktuur on jagatud kolmeks. Esiteks, keele staatus ja maine ehk hoiakud keele suhtes ja keele õiguslik positsioon. Teiseks, keeletaristu ehk meie keelepark koos sõnastike, korpuste, keeleteaduse ja keeletehnoloogiaga. Ja kolmandaks muidugi keeleõpe ja selle tugitegevused.

Kuna arengukavas on seatud sihid arenguks, siis keskendungi sellele, millised on keelevaldkonna peamised probleemid ja kuidas neid lahendada. Eesti keele maine ja staatus suunavad inimeste keelelisi valikuid. Eesti keel on küll maailma tipptasemel kultuurkeel ja eestlased väärtustavad seda kui rahvusliku identiteedi kandjat, kuid samas ei ole eesti keele seisund probleemideta.

Noorte keelehoiakud, eriti ühismeedias ja digikeskkondades on kaldu teiste keelte, eelkõige inglise keele poole. Eesti murdekeelte omandamisel on katkemas põlvkondadevaheline side, kuigi avalikus ruumis kohtame murdekeelt varasemast vaata et rohkemgi.

On valdkondi, kus eesti keele kasutamine on vähenenud, ning tööturule on lisandunud ametikohti, mille puhul eesti keele oskuse nõuded on reguleerimata. Üleüldine keelelise mitmekesisuse vähenemine ning muudatused tööturul võivad nõrgestada eesti keele kasutamist.

Muu ema- või kodukeelega elanikkonna hulgas pole eesti keele oskus viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt paranenud. Oleme keelevaldkonna arengukavas seadnud sihi tõsta eesti keele staatust ja tugevdada selle mainet. Selleks tuleb populariseerida ja soodustada eesti keele kasutamist, õppimist ja uurimist. Tuleb tähtsustada eesti keelt identiteedi kandjana ning jälgida keelevaldkonna õigusaktide ajakohasust. Arengukavas on selleks ettenähtud tegevusi, mis soodustavad eesti keele, sealhulgas murdekeelte kasutamist ning populariseerivad keele õppimist. Toetatakse tegevusi, mis aitavad senisest enam järgida selge keele põhimõtteid, sealhulgas süsteemset ja teaduspõhist keelehoolet. Tõhustatakse keeleseaduse täitmise järelevalvet nii, et see oleks keeleõpet toetav, mitte pärssiv.

Keeletaristu ja keeletehnoloogia toetavad keele kasutamist. Keeletaristu ja keeletehnoloogia arengus oleme juba päris palju saavutanud. Eesti keele kasutajatele on tasuta kättesaadavad kõik riigi loodud keeleressursid, keelehooleallikad ja keeletehnoloogia vahendid. Tipptasemel keeletehnoloogiline tugi võimaldab juba praegu eesti keelt kasutada mitmes digikeskkonnas.

Kui oleme juba tipptasemel, siis millised on järgmised arengusuunad? Lihtsustatult võib öelda, et kui varem tegeleti sellega, kuidas arvutile eesti keelt õpetada, siis nüüd tegeletakse hoopis sellega, kuidas arvuti ise paremini eesti keelt õpiks. Et seda iseõppimist soodustada, on vaja võimalikult mahukaid ja kvaliteetseid keelekorpusi.

Keelevaldkonna kitsaskohtadeks ongi korpuste ebaühtlane kvaliteet või lausa nende puudus. Rahvusvahelises võrdluses on puudu või alles arendamisel osa olulisi keeletehnoloogia komponente, näiteks eestikeelne grammatika kontroll. Samuti vajab Eesti terminitöö efektiivset koordineerimist, sest oskussõnavara kiht muutub sama kiirelt kui vastavad erialad. Kuna keel muutub pidevalt, on selge, et me ei saa keeletaristu arendamisel mingit seisakut lubada.

Oleme keelevaldkonna arengukavas seadnud sihi: eesti keele uurimine on rahvusvaheliselt kõrgel tasemel ning keeletaristu on innovaatiline, avatud ja mitmekesine, eestikeelset oskussõnavara arendatakse koordineeritult. Selleks tuleb suurendada investeeringuid keeletaristusse ning toetada Eesti keeleteaduse kui keelevaldkonna teadus- ja arendustegevuse suuna arengut. Loome paremad võimalused arendada keeletaristut koostöös ettevõtete, kõrgkoolide ja uurimisasutustega. Tõhustame terminitööd, et uued terminid läheks kiiresti ringlusse ja eesti keelt saaks hõlpsalt kasutada kõigil erialadel. Viime Eesti keeletehnoloogia kõigi kasutajateni nii digikeskkondades kui ka nutiseadmetes. Toetame eesti viipekeele arendamist ning õpet, sealhulgas kasutades keeletehnoloogilisi vahendeid.

Kolmandaks, keeleõpe. Keeleõppe teemad on jagunenud kahe valdkondliku arengukava vahel: keel ja haridus. See tähendab, et keeleõppes seatud eesmärkide saavutamine eeldab valdkondadevahelist koostööd. Haridusvaldkonna osaks on haridussüsteemi korraldus, õppemahud ja õpetajate järelkasv. Eesti keele arengukava raamistikku paigutub keeletugi õppevahendite loomisel, haridustöötajate keeleoskuse parandamisel, keeleõpetajate professionaalse arengu toetamisel ja keeletehnoloogia integreerimisel keeleõppesse.

Temaatiliselt katavad keeleõppe tegevused keele arengukavas kolme suurt teemat: eesti keelt emakeelena, eesti keelt teise keelena ja mitmekeelsust. Siin on mitmeid probleeme, mida lahendada, kuid nimetan olulisemad.

Üleilmastuva maailma suundumused avaldavad survet ka eesti keelele. Seetõttu peame tähelepanu pöörama sellele, et emakeelsete õppijate eesti keele oskus oleks kõrgel tasemel. Ühiskonna ootustega pole kooskõlas see, kuidas siiani on olnud lahendatud hariduskeel Eesti koolides. Eesti elanike eesti keele oskus peab olema piisav, et nad saaksid takistamatult omandada haridust ning osaleda tööturul.

Uuringud näitavad, et muu ema- või kodukeelega elanikkonna hulgas on eesti keele oskus viimase kümne aasta jooksul küll natukene suurenenud, kuid mitte piisavalt. Vajadus täiskasvanute keeleõppe järele on väga suur, kuid keeleõppe võimalused ei vasta kõigi õppijate vajadustele.

Eestis ei täideta ka Euroopa Liidu soovituslikku eesmärki osata lisaks emakeelele veel kahte võõrkeelt. See tähendab, ligi poolte täiskasvanute võõrkeeleoskus piirdub ühe keelega. Väikesele riigile on teistes keeltes suhtlemise oskus strateegilise tähtsusega küsimus, mistõttu soovime täiendada Eesti elanike võõrkeeleoskust. Eeldused selleks on loodud, sest Eesti elanikud on teadlikud, et tööturu kontekstis on kasulik osata vähemalt kahte võõrkeelt.

Kõigi nende teemade haaramiseks oleme keelevaldkonna arengukavas seadnud sihi, et kõik Eesti elanikud ja välismaal elavad eestlased valdaksid eesti keelt ja väärtustaksid teiste keelte oskust. Selleks kavandame järgmisi tegevusi. Tõhustame eesti keele õpet, toetame eestikeelse hariduse arendamise plaani väljatöötamist ja elluviimist. Tagame õppematerjalide koostamiseks keeletehnoloogilise toe. Töötame koostöös kõrgkoolidega välja kõrghariduse keele ja rahvusvahelistumise põhimõtted. Korrastame täiskasvanute eesti keele kui teise keele õppe korraldust ja tagame välismaal elavatele eestlastele eesti keele õppe.

Kokkuvõtteks. Võttes arvesse eeldust, et Eesti ühiskonna majanduslik ja kultuuriline võimsus kasvab, soovime 2035. aastal jõuda järgmiste tulemusteni. Esiteks, eesti keele maine tõuseb nii eesti emakeelega kui ka muu ema- või kodukeelega elanike hulgas ning eesti keelt kasutavate inimeste osakaal rahvastikus on suurenenud. Teiseks, keeletehnoloogia põhikomponendid on arendatud rahvusvaheliselt võrreldavatele tasemetele. Kolmandaks, terminitöö on efektiivne ning see on keskselt koordineeritud. Neljandaks, täiskasvanute eesti keele kui teise keele õpe on riigis tervikuna korrastatud ja lähtub õppija vajadustest. Viiendaks, Eesti elanike enesehinnanguline võõrkeeleoskus on paranenud ning võõrkeeli õpitakse paljudes eri vormides.

Selleks et tagada eesti keele elujõud ja toimimine, viime arengukava raamistikus järgmise 15 aastaga ellu mitmesuguseid arendustegevusi. Arendame keeletaristut, et hoida keeletehnoloogia rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Tugevdame eesti keele mainet ning lahendame mitmekeelsuse ja hariduse keelsusega seotud väljakutseid.

Ma väga loodan, et te toetate keelevaldkonna arengukavas seatud sihte ja tegevusi. Aitäh!

Hea minister, teile on ka küsimusi. Alustab Eduard Odinets.

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Mina puudutaksin oma küsimuses teemat, mis räägib haridusest, täpsemalt eestikeelsest haridusest. Te küll oma ettekandes otsesõnu seda välja ei öelnud, aga arengukava ütleb ju väga otseselt, et plaan on korraldada üleminek eestikeelsele õppele kõikides koolides ja lasteaedades. Punkt. Te ütlesite, et see on seotud hariduse arengukavaga, aga kui vaadata hariduse arengukava, siis see sellest ei räägi. Hariduse arengukava räägib eesti keele õppe tõhustamisest, mitte üleminekust eestikeelsele õppele. Kuidas sellega ikkagi on? Millist arengukava eestikeelse hariduse küsimuses hakkab Haridus- ja Teadusministeerium ellu viima? Milliseid eesmärke taotletakse, kas keele arengukava omi või hariduse arengukava omi?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu te väga hästi teate, on eesti keele valdkond üks Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkondadest. Ja täiesti selgelt on eesti keele arengukava strateegiline eesmärk sõnastatud järgmiselt: "Eestikeelne kooliharidus – on mindud valdavalt üle eestikeelsele kooliharidusele, st õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles." Ja sellest me ka lähtume.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Mul on väga hea meel, et selles arengukavas on kirjas ka eesti viipekeele ja punktkirja ehk erivajadustega inimeste jaoks oluliste väljundite arendamine ja uurimine. Aga samas on meil probleem see, et ülikoolides viipekeelt ja punktkirja ei uurita, ei arendata. Mismoodi võiks see visioon välja näha? Kuidas me suudaksime jätkata viipekeele arendamist?

Aitäh! Esiteks, me käsitame viipekeelt selgelt eraldi keelevaldkonnana. On oluline, et see püsiks ja et inimesed saaksid juurdepääsu selle õppimisele ja erivajadusega inimesed selle kaudu ka ligipääsu informatsioonile. Meil on koostöö Sotsiaalministeeriumiga ja kõrgkoolidega ning me tõesti ühiselt püüame leida lahendust, et viipekeele arendamine ja õppimine oleks Eestis stabiilselt rahastatud ja tagatud.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Austatud minister! Ma tahan pärida, mis nutiseade teil on ja mis keeles see nutiseade teiega räägib. On nimelt teada, et praegu on Eestis suhteliselt palju selliseid nutiseadmeid, mis räägivad lastega ainult inglise keeles või siis pakuvad valida muud keelt, aga mitte eesti keelt. Ja kas teil on olemas mingisugune plaan või mingisugused väljavaated, kuidas selle olukorra võiks eesti keele kasuks pöörata?

Aitäh! Esiteks, igal asjal on kaks külge. Üks külg on see, et meie lapsed juba väga varakult kasutavad nutiseadmeid, mis on tihtipeale inglise keeles, ja teine külg on emakeele areng. See tõesti ei toeta emakeele arengut, aga samas, mida varem hakkavad lapsed rääkima erinevaid võõrkeeli, seda parem nende arengule üldiselt. See on teaduslikult tõestatud.

Aga see on tegelikult üks eesti keele jätkusuutlikkuse võtmeküsimusi – nii-öelda, kuidas me saame Siri rääkima eesti keelt. Kui me saame Siri rääkima eesti keelt, siis on väga suur tõenäosus, et eesti keel jääb ka järgmises põlvkondades elama. Selleks me tegelikult oleme planeerinud kasutada ka Euroopa Liidu vahendeid, et neid tehnoloogilisi lahendusi luua, et aina enam need nutikad seadmed räägiksid meiega eesti keeles, näiteks tulevikus külmutuskapp.

Heiki Hepner.

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin ka eestikeelsele kooliharidusele ülemineku kohta. Te selgitasite, mida selle all on mõeldud. Aga minu küsimus puudutab hoopis seda, miks seda kõike siis ei kajastata mõõdikutes, mis on arengukavas kirjas. Väga naljakad mõõdikud on siin toodud – kaks tükki, millel ei ole tegelikult mingit sisu. Selle sisuga hakatakse vist tegelema alles järgmisel aastal. Miks see arengukavas niimoodi on kajastatud?

Aitäh! Selles arengukavas on tegevussuund 3.1, mis ütleb, et toetatakse eestikeelse hariduse andmise plaani väljatöötamist ja elluviimist, alustades alusharidusest, mis annab piisava keeleoskuse, et jätkata õpinguid eesti keeles järgmistel haridustasemetel ja elukestvas õppes. Ja kui vaadata hoiakuid, siis näiteks Ida-Virumaal ütleb 15% elanikest, et alusharidust peaks andma vaid vene keeles. Eestis keskmiselt on see näitaja 13%. Seda, et nende laps õpiks täielikult venekeelses klassis, soovib vaid 12% Ida-Virumaa elanikest. Nii et need hoiakud on muutunud. Ja kui me vaatame trende, siis kui nüüd rakendub see – tõenäoliselt olete kursis – programm "+1 õpetaja", mis tähendab eestikeelset õpetajat venekeelses lasteaiarühmas. Kui need plaanid, mis praegu on seatud, täituvad, siis näiteks Kohtla-Järvel ei ole enam ühtegi lasteaiarühma, mis ei oleks kaasatud kas "+1 õpetaja" programmi või keelekümblusesse. Õigemini Kohtla-Järvele jääks kaks sellist rühma ja Jõhvis ei oleks ühtegi. Nii et juba praegu inimesed soovivad, et nende lapsed õpiksid võimalikult varakult eesti keeles ja eesti keelt.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma sain küsimuseks inspiratsiooni kolleeg Viktoria küsimusest, mis keeles räägivad nutiseadmed. Mulle meenus sellest ajast, kui te olite veel Riigikogu liige, et teie ukse peal oli silt, et teie kabinetis saab rääkida ka võru keeles. See tekitas sellise hea tunde. Ja eelmise eelnõu arutelu siin saalis läks lõpuks suuresti üle diskussiooniks keelte üle. Ehk siis väga hea sissejuhatus praegusele arutelule. Mida teie arvate, kas mingisugused võõrkeelsed väljendid on Riigikogu liikmete kõnedes lubatud? Siin käis mitu varianti läbi: venekeelsed, ingliskeelsed, ladinakeelsed fraasid. Kas on mingisuguseid eelistusi, mida siin saalis peale eesti keele võib veel kasutada? Ei ole üldse pahatahtlik küsimus.

Aitäh! Olles kuus aastat siin saalis töötanud, tean ma väga hästi, et Riigikogu liige on oma mandaadis vaba ja võib kasutada selliseid väljendeid, nagu ta heaks arvab. Aga iseenesest see, et keel areneb ja võtab ka üle teistest keeltest erinevaid väljendeid, on täiesti tavapärane. Ma küll ei ole kursis, mis väljendeid siin kasutati, kui nüüd konteksti arvestada. Aga see, et keel areneb ja võtab teistest keeltest üle mingisuguseid väljendeid, iseenesest ei ole halb, see näitab keele arengut.

Helmen Kütt, palun! 

Austatud minister, aitäh teile ülevaate eest! Praegu te olete rollis, kus te olete väga vähe saanud oma valdkonna ministri vastutust kanda, aga peate vastama ka kõigile küsimustele selle kohta, mis on seni tegemata. Kui te olite meie eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni istungil, siis me kõik tõdesime, et lapsed soovivad õppida eesti keelt, aga õppematerjalidega on probleem. Mitte et neid oleks puudu, aga nende tase ei vasta sellele, mis tagaks lastele sellise eesti keele õpetamise tulemuse, mis on seatud eesmärgiks.

Aga mu küsimus tegelikult puudutab rohkem keeleuuringute ja üleüldse humanitaarvaldkonna uuringute rahastamist. Võrreldes teiste valdkondadega on selle valdkonna rahastus suhteliselt väike. Kunagi oli kultuuriministril idee luua eraldi eesti keele ja kultuuri uurimise teadusprogramm. Kas sellest on ka selles valitsuses juttu olnud? See oli eelmise valitsuse aeg, kui see mõte oli, kas te olete sellest kuulnud? Kas see on jutuks olnud? 

Aitäh! Humanitaarvaldkonna teaduse rahastamise teemal tulen ma teie ette eraldi rääkima, et vastata selleteemalisele arupärimisele. Aga tõesti on selline programm nagu "Eesti keel ja kultuur digiajastul" olemas. Veel on muidugi erinevad murdekeelte programmid, need on eelkõige Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli teha. Ja kolmas valdkond on keeletehnoloogiaalane uurimistöö. Need kõik on hästi tähtsad nimelt selleks, et meil keel elaks ja areneks ja et me saaksime seda tulevikus rohkem kasutada erinevates nutikates lahendustes. 

Riina Sikkut soovib veel küsida.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On tähtis, et me ilusat eesti keelt räägime, sellist lihtsat ja selget. Ma tahtsin kõigepealt lihtsalt öelda, et mind ehmatas see, et üks suur eesmärk puudutab keeletaristut. Ma tean, et on sõnause võistlus välja mõeldud, et eesti keeles saaks lihtsamalt öelda, aga ikkagi see keeletaristu on võõras.

Aga ma küsin hoopis ühe numbri kohta. Te ilusti ütlesite, et ainult 12% inimesi soovib, et lapsed õpiksid puhtalt vene õppekeelega koolis. Aga tegelikult ligi kolmandik tahab, et nende lapsed õpiksid vene õppekeelega koolis, kus õpitakse ka eesti keelt, ja viiendik eelistab küll eestikeelset kooli, aga seal võiks olla vene keele süvaõpe. Nii et ikkagi üle poole inimestest tahaks kas vene keele süvaõpet või vene õppekeelt, mis erineb sellest, mida eestikeelsed vanemad oma laste või lastelaste põhikoolis soovivad. Kuidas sellest ikkagi üle saada, et pooled inimesed soovivad vene keele süvaõpet või venekeelset õpet koolis?

Aitäh küsimuse eest! Iseenesest see, kui mõnda keelt õpitakse süvitsi, on väga hea. Me teame, et meil on Kadrioru Saksa Gümnaasium, kus õpitakse saksa keelt süvitsi, meil on prantsuse keelt süvitsi õpetavaid koole. See, kui mõni kool otsustab, et mõnda keelt õpitakse süvitsi, on iseenesest väga hea ja ka see arengukava toetab seda, et neid koole oleks. Aga värske integratsioonimonitooring siiski ütleb seda, et aina enam ka muukeelne elanikkond tahab, et nende lapsed oskaksid hästi eesti keelt. See arusaamine, millises õppevormis nad lõpuks eesti keele hästi selgeks saavad, et nende noorte ees ei oleks klaaslagesid riigikeele puuduliku oskamise tõttu, on ühiskonnas praegu väga erinev nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste seas. Neid lahendusi ongi vaja pakkuda, et kõigil noortel oleksid võrdsed võimalused.

Hea minister, nüüd ma teile rohkem küsimusi ei näe. Ma tänan teid selle ettekande ja küsimustele vastamise eest! Järgmisena on kõnetooli oodatud kultuurikomisjoni esindaja Signe Kivi. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjoni päevakorras on "Eesti keele arengukava 2021–2035", esialgse pealkirjaga küll "Eesti keelevaldkonna arengukava 2021–2035", olnud arutlusel kuuel istungil. 17. veebruaril 2020 ja 12. jaanuaril 2021 toimusid sisulised arutelud. Tänavu 25. jaanuaril, 28. jaanuaril, 8. veebruaril ja 11. mail tehti menetluslikud otsused. Kõiki komisjoni istungeid juhatas Aadu Must. Komisjoni istungil 17. veebruaril osalesid liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Katri Raik, Mihhail Stalnuhhin, Jaak Valge, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Kutsutud olid minister Mailis Reps, ministeeriumi asekantsler Kristi Vinter‑Nemvalts, keeleosakonna juhataja Piret Kärtner ja arengukava projektijuht Toomas Kiho. Minister Reps ja projektijuht Toomas Kiho tutvustasid arengukava tööversiooni. Küsimusi esitasid Mihhail Stalnuhhin, Heidy Purga, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Jaak Valge, Kristina Šmigun-Vähi ja Katri Raik.

Mihhail Stalnuhhin tundis muret täiskasvanute killustunud keeleõppe pärast. Heidy Purga soovis täpsustada strateegilist eesmärki minna valdavalt üle eestikeelsele kooliharidusele. Ta soovis teada, kes hakkab teostama järelevalvet keelepoliitika üle.

Signe Kivi ja Jaak Valge tegid tähelepanekuid ja ettepaneku, et arengukava kannaks pealkirja "Eesti keele arengukava". Toimus diskussioon. Minister kinnitas, et arengukavaga oli soov anda signaal, et minnakse küll üle eestikeelsele õppele, kuid peetakse lugu ka teistest emakeeltest. Jaak Valge leidis, et fookus peab siiski olema eesti keelel ja nimetus peaks olema "Eesti keele arengukava".

Viktoria Ladõnskaja-Kubits küsis arengukava menetluse ning ajakava kohta ning minister vastas, et plaan on jõuda Riigikogusse enne suve. Viktoria Ladõnskaja-Kubits rõhutas, et eesmärk peaks olema eestikeelne haridussüsteem, aga vajalik on anda muu emakeelega lastele nende emakeele kui valikaine võimalus. Ka tuleks anda nendele lastevanematele vajalikku keeletuge.

Kristiina Šmigun-Vähi soovis teada, kas arengukava muutub konkreetsemaks, ja sai ministrilt vastuse, et arengukavale lisanduvad tegevuskavad mõõdikutega. Toomas Kiho märkis, et kui dokument kinnitatakse, siis on kõik võimalused olemas tagada eestikeelne haridus aastaks 2035.

Komisjoni istung 12. jaanuaril. Päevakorras oli "Eesti keele arengukava 2021–2035" ning selle seos riigi pikaajalise strateegiaga "Eesti 2035". Päevakorrapunkt nr 3 oli eesti keele arengukava menetlusotsused. Kutsutud olid seekord haridus- ja teadusminister Jaak Aab, asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts, keeleosakonna juhataja Andero Adamson, Eesti keelenõukogu esimees professor Birute Klaas-Lang ja ministri nõunikud.

Minister Aab tutvustas komisjonile arengukava eesmärke, üldist sisu ning fookusteemasid. Professor Birute Klaas-Lang andis ülevaate arengukava sündimise taustast. Eelmine eesti keele arengukava kehtis aastani 2017 ja seda pikendati kolmeks aastaks. Aastal 2019 kutsusid keeleteadlased kodanikualgatuse korras kokku kaks seminari, millest võtsid osa läbi aegade kõikide keelenõukogude koosseisud, ministeeriumi ning ka Riigikantselei esindajad. Sõnastati uue arengukava põhiprobleemid ja eesmärgid.

Birute Klaas-Lang rõhutas, et arengukava on koostöö ja kaasamise protsessi tulemus, ja pidas tähtsaks, et õigusruum toimiks selliselt, et eesti keele kestlikkus oleks tagatud, mis on ka riigi ülesanne. Birute Klaas toonitas samuti, et Eesti ühiskond on valmis eestikeelse kooli teemal poliitiliseks otsuseks.

Toimus arutelu, milles osalesid Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Eduard Odinets, Aadu Must, Heidy Purga ja Signe Kivi. Arutelu puudutas menetlust, muudatusettepanekute arvestamist, haridusvaldkonna ja eesti keele arengukava seoseid, õppekeelt Eesti koolides ja ülikoolides.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits märkis, et komisjon on arengukavaga tegelenud juba üle aasta, ja soovis teada, kuidas on arvestatud fraktsioonide ettepanekutega ja kas arengukava on lõplik. Birute Klaas-Lang vastas, et keelenõukoguni ettepanekuid jõudnud ei ole, ja minister Aab selgitas, et valitsuse taseme arengukavad jõuavad kuulamisele Riigikogusse, aga seal ametlikke muudatusettepanekuid esitada ei saa. Kuid Riigikantseleile saab arengukava täiendamise kohta ettepanekuid esitada ning need jõuavad Haridus- ja Teadusministeeriumi hindamiseks.

Teadmiseks kolleegidele, et tagasiside ministeeriumist näitas, et peaaegu kõigi fraktsioonide ettepanekutega on arvestatud või arvestatud sisuliselt. EKRE fraktsioon esitas seitse muudatusettepanekut, Isamaa samuti seitse ja Reformierakond viis ettepanekut.

Eduard Odinets küsis, mis on ministeeriumi strateegiline eesmärk: kas eesti keele õppe parandamine või eestikeelne kool. Ka soovis ta teada, kuidas toimub muukeelsete laste emakeeleõpe ja milline arengukava seda koordineerib. Minister Aab selgitas, et haridusvaldkonna arengukava, keele arengukava ning sidusa rahvastiku arengukava järgivad kõik samu eesmärke. Kuigi arengukavade sõnastused ei kattu sajaprotsendiliselt, on sisu suunatud sellele, et valdavalt toimub õpe eesti keeles. See võtab aega ning ei juhtu üleöö.

Aadu Musta ettepanekul otsustas komisjon määrata "Eesti keele arengukava 2021–2035" arutelu komisjonipoolseks esindajaks Signe Kivi ning esitada arengukava täiskogu päevakorda 27. jaanuariks 2021. Otsus võeti vastu konsensusega. 

Teen lühikese ülevaate istungitest, kus tehti menetluslikke otsuseid, nagu ma juba märkisin. Riigikogu kultuurikomisjoni istungil 25. jaanuaril otsustati teha Riigikogu juhatusele ettepanek arvata välja Riigikogu 14. täiskogu V istungjärgu 3. töönädala päevakorrast 27. jaanuari esimene ja teine päevakorrapunkt. Need olid eesti keele arengukava ja noortevaldkonna arengukava arutamine. Otsus sündis konsensusega.

Järgmine komisjoni istung oli 28. jaanuaril. Komisjoni esimehe ettepanekul võeti vastu otsus esitada eesti keele arengukava ja haridusvaldkonna arengukava täiskogu päevakorda kolmapäevaks, 10. veebruariks. Otsus sündis konsensusega.

Edasi, Riigikogu kultuurikomisjoni istung 8. veebruaril. Aadu Must andis teada koalitsiooninõukogu ettepanekust ja tegi ka komisjonile ettepaneku arvata välja Riigikogu 14. täiskogu V istungjärgu 4. töönädala päevakorrast 10. veebruari viies ja kuues päevakorrapunkt, mis olid haridusvaldkonna arengukava ja eesti keele arengukava arutamine. Otsuse poolt oli viis liiget: Aadu Must, Heidy Purga, Margit Sutrop, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Vastu oli kaks liiget: Eduard Odinets ja Helle-Moonika Helme, erapooletuid oli kaks: Jaak Valge ja Viktoria Ladõnskaja-Kubits. 

Ning Riigikogu kultuurikomisjoni istung, mis toimus 11. mail. Punkt 2.4: esitada eesti keele arengukava täiskogu päevakorda kolmapäevaks, 2. juuniks. Otsus võeti vastu konsensusega. Ettekandja osas oli komisjon teinud oma otsuse juba 12. jaanuaril ja see ettekandja seisab teie ees. Tänan tähelepanu eest! 

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Alustab Eduard Odinets.

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud kolleeg komisjonist! Ma tahan küsida teie käest nende tähtaegade edasilükkamise kohta, millal see arengukava siia suurde saali jõuab. Me kuulsime siin väga imelikke ja väga ammuseid tähtaegu. Üks põhjendustest, mis teie suust praegu kõlas, oli see, et koalitsiooninõukogu nii otsustas. Samas me näeme, et vahepeal, rohkem kui poole aasta jooksul ei ole selles dokumendis ühtegi komakohta ka muudetud. Kas te saaksite meile selgeks teha, mis on tinginud nii pika menetluse ja nii hilise jõudmise siia suurde saali? Ja mis olid selle koalitsiooninõukogu argumendid, miks seda arengukava pidi pool aastat salajas hoidma?

Suur tänu! Selle arengukava menetlemine, eriti erinevate muudatuste tegemine on tegelikult olnud muljet avaldav. Paraku komisjoni protokoll põhjuseid esile ei too. Me võime ainult arvata, et esimest korda võeti see päevakorrast välja põhjusel, et ehk läks päevakord liiga pikaks. Ja siis muutus valitsus. Ma saan täiesti aru, et uus minister soovis arengukavaga tutvuda.

Tegelikult on komisjoni 12. jaanuari istungi protokollis kirjas, et arengukava arutati sidusalt koos arengukavaga "Eesti 2035". Edasi, nagu me näeme, on meie kevadine sessioon veninud tõesti väga pikaks ja päevakorrapunkte on palju. Nii et niimoodi ta on läinud. Aga võib-olla leevendab seda rahulolematust teadmine, et komisjoni istungitel käsitleti arengukava väga sisuliselt, tehti ettepanekuid, avaldati erinevaid arvamusi. Nii et selles osas meil ja loodetavasti ka saalis istuvatel teistel Riigikogu liikmetel etteheiteid komisjoni tööle ei ole.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Arengukavad, nagu me väga hästi teame, sünnivad väga paljude inimeste ja ekspertide koostöös. Ja kuigi te olete komisjoni ettekandja ja annate ülevaate komisjoni aruteludest, ma siiski tahan oma uudishimu rahuldada ja küsin, kas teie kultuurivaldkonda hästi tundva inimesena tegite ka mingi ettepaneku sinna arengukavasse.

Suur tänu küsimuse eest! Ühte teemat, mis sidus mind ja Jaak Valget, ma juba puudutasin: me mõlemad soovisime, et esialgne keelevaldkonna arengukava oleks konkreetselt sõnastatud eesti keele arengukavana. Aga ma jätsin jah välja nendes protokollides kirjapandu, mis puudutab mind ennast. Ma rõhutasin komisjoni istungil seda, et need arengukavad, haridusvaldkonna arengukava ja keele arengukava, on tihedalt seotud, ja kuna me olime selle arengukava menetlemisel juba täiesti uues situatsioonis COVID-i tõttu, siis tõin ma välja, et vähene eesti keele oskus on tegelikult jaotanud inimesed eri inforuumidesse, millest on väga kahju ja mis ei pruugiks niimoodi olla. Mulle tundus, et on väga hea, et keelevaldkonna arengukavas on rõhutatud, et eesti keele oskus on tegelikult ka julgeolekupoliitiline küsimus. Seda varasemates arengukavades välja ei toodud. Leidsin ja rõhutasin ka, et mul on hea meel, et mitmed parandusettepanekud olid seotud sellega, et on oluline minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele. Selleks on vaja tähtajalist poliitilist otsust.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh selle põhjaliku ülevaate eest! Oli tunne, nagu oleksin ise komisjoni istungil osalenud. Ma usun, et see arengukava on laiapõhjalise kaasamise tulem. Aga iga arengukava eesmärkide täitmine sõltub ka rahalistest võimalustest ja muudest vahenditest. Kahtlemata see täpsustub tegevuskavades, aga peatselt on käes eelarvestrateegia koostamine. Me oleme eesti keele õppe komisjonis käsitlenud õppematerjale. Inimesed tahaksid õppida eesti keelt, aga tihti need õppematerjalid seda ei võimalda. Eelnevalt on küll väga palju raha eraldatud, aga tulemit ei ole saavutatud. Kas komisjonis oli juttu ka arengukava eesmärkide saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolust? 

Suur tänu selle küsimuse eest! Jah, endine haridus- ja teadusminister Mailis Reps vastas Kristina Šmigun-Vähi küsimusele, mis puudutas arengukava konkreetsust, et arengukavale lisanduvad tegevuskavad koos mõõdikutega ja need on aastased ministeeriumi taseme dokumendid ning sõltuvad riigieelarvest. Rohkem sellele teemale, finantsidele komisjon oma aruteludes tähelepanu ei pööranud ja ka protokollidest ei ole võimalik seda välja lugeda.

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult ma jätkan sellesama teemaga, mille kohta Helmen just küsis. Tõesti, arengukavas on olemas lehekülg 17, kus on kirjas arengukava maksumuse prognoos. Ja värskelt on ju vastu võetud riigi eelarvestrateegia. Tõesti, ma oleksin tahtnud seda ministrilt küsida, minister oleks osanud ilmselt täpsemalt vastata, aga kahte küsimust ei olnud võimalik esitada. Siin on ette nähtud arengukava elluviimiseks 15–16 miljonit eurot aastas. Kas need kulud tehakse ka järgmistel aastatel, aastail 2022–2025? Kas need kajastuvad ka riigi eelarvestrateegias? On teil kui valitsuserakonna esindajal mingit infot selle kohta?

Suur tänu selle küsimuse eest! Kuna ma olen komisjoni ettekandja, siis kasutan võimalust vastata, et ma olen töötanud tõepoolest kõik protokollid põhjalikult läbi, aga aega on möödunud palju ja ma püüdsin edasi anda ka seda olemuslikku õhkkonda, ent neid küsimusi komisjon ei ole arutanud. Seepärast tuleb see vastus saada kellegi teise käest.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on puhtinformatiivne küsimus. Tahaks teada, kas komisjonis on keegi esitanud küsimuse selle kohta, et kuigi koalitsioonilepingus ei ole sõnagi venekeelsete koolide üleminekust riigikeelele, saadab komisjon saali arengukava, kus see eesmärk on fikseeritud.

Suur tänu! Kas komisjonis keegi esitas sellise küsimuse? Meie küsimused olid väga paljud haridusvaldkonna, üldse keelte ja ka eesti keele kohta, kuid seda küsimust ükski komisjoni liige küll ei esitanud.

Head kolleegid, selle arengukava arutamisel on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada üks küsimus mõlemale ettekandjale. Rohkem küsimusi ma ei näe. Nüüd avame läbirääkimised ja esimesena saab sõna Eduard Odinets. Palun! Ja juhin veel tähelepanu, et läbirääkimiste käigus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed.

Palun lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eeskätt soovin tänada kõiki eesti keele arengukava koostajaid ja sellesse väga põhjalikku protsessi panustajaid, eriti Eesti keelenõukogu. Töö on tehtud tõsine ja põhjalik. Väga olulised eesmärgid on püsti pandud: eesti keele staatus ja maine, eesti keele uurimine, keeletaristu arendamine, eesti keele valdamine ning teiste keelte oskuse väärtustamine. Sotsiaaldemokraadid põhimõtteliselt toetavad arengukava sihte, kuid on siiski mõningaid küsimusi, millele soovin kolleegide tähelepanu juhtida.

Keeleuurimise seisukohalt olen mures selleteemaliste uuringute ja uurimistööde rahastamise pärast. Eesti riigis, kus peetakse emakeele ja kultuuri säilitamist põhiseaduslikuks väärtuseks, on humanitaarteaduste rahastamine võrreldes teiste teadusharudega oluliselt väiksem. Eelmine kultuuriminister algatas humanitaarteaduste, sealhulgas kultuuri- ja keelevaldkonna teadus- ja arendustegevuse programmi, et suurendada humanitaarteaduste võimekust kaasa rääkida eesti keele ja kultuuriruumi arendamisel. Programmi ainsaks rahastamisallikaks on jäänud Euroopa Regionaalarengu Fond summas 3 miljonit eurot üheksaks aastaks. Ja seda makstakse nutika spetsialiseerumise meetme raames, mis tähendab olulist kaugenemist esialgsest eesmärgist.

Eesti keele valdamise seisukohalt sätestab arengukava, et Eestis minnakse üle eestikeelsele haridusele, et õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste koolides ja lasteaedades hakkab toimuma eesti keeles. Kuid selgusetuks jääb plaan, kuidas selle eesmärgi poole liigutakse. On viide haridusvaldkonna arengukavale. Haridusvaldkonna arengukavaga ei sätestata sellist eesmärki. Nii jääbki arusaamatuks, kuidas keele arengukava siht saavutatakse. Hea oli ministri käest teada saada, et peale jääb keele arengukava siht. Vähemalt ministrile on see asi selge.

Üleminekuga eestikeelsele õppele on nii, nagu on. Valitsuserakonnad ajavad erinevat juttu, alates sellest, et mingit üleminekut ei toimu mingil juhul, kuni selleni, et üleminek algab kohe nüüd. Selles sõnumite segaduses on keeruline uskuda, et keele arengukavaga püstitatud eesmärk on üldse realiseeritav. Lisaks ei ole eestikeelsele haridusele üleminekule arengukavas ka mõõdikuid seatud, mis taas võimaldab kahelda selle läbimõtlemises ja tõsiseltvõetavuses.

Siinkohal soovin rõhutada, et sotsiaaldemokraatide arvates on selle eesmärgi saavutamiseks vaja pigem arendada koosõppiva kooli ideed ja ühtse kooli formaadis saavutada olukord, mis tagab muukeelsete laste ja noorte lõimumise Eesti kultuuri- ja väärtusruumi ning annab neile võrdse võimaluse osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid. RITA-ränne projekti raames on erinevad mudelid välja käidud. Haarakem nendest kinni ja viigem ellu!

Olulise tegevusena on arengukavas märgitud, et eesti keele kui teise keele õpe oleks kvaliteetne ja kättesaadav ning et oluliselt suureneks eesti keelt valdavate inimeste arv. Väga mõistlik eesmärk tõepoolest. Kuid vaadates taas mõõdikuid, me näeme, et selle eesmärgi mõõdupuuks on eesti keele kui teise keele õppe korralduse keskkonna loomine täiskasvanud õppijatele. Taas on vägagi nõrk seos, mis tekitab vastakaid tundeid. Lisaks on teada, et suurem osa täiskasvanute eesti keele õppe korraldamise vahenditest on hoopis Kultuuriministeeriumi haldusalas: Euroopa Liidu struktuurivahendid, eesti keele majade rahastamine riigieelarvest. Kahe ministeeriumi vahelise koordinatsiooni puudulikkusele on korduvalt viidatud, kaasa arvatud Riigikontrolli aruandes.

Murega mõtlen ka selle peale, et kui kõigi Eesti elanike eesti keele valdamise eesmärk jääb saavutamata poliitilistel või muudel põhjustel, kas siis on võimalik rääkida eesti keele kõrge staatuse ja maine eesmärgi saavutamisest. Loodetavasti on Vabariigi Valitsusel, kes arengukava kinnitab, ka plaan B olemas. Samas näitavad lõimumismonitooringu tulemused, et eesti keele valdamine Eesti ühiskonnas aastast aastasse paraneb. Seega on lootust, et mul ei ole põhjust muretseda.

Aga üks vastuolu veel, mille sooviksin keele arengukava puhul välja tuua. Ühelt poolt seab arengukava eesmärgiks, et eesti keelest erineva emakeelega lastele korraldatakse nende emakeele õpet, teiselt poolt sätestatakse, et rahvusvähemuste emakeele teemaga tegeleb hoopis teine arengukava, sidusa ühiskonna arengukava Kultuuriministeeriumi juhtimisel. Sotsiaaldemokraadid on korduvalt tõstatanud teema, et vene kodukeelega laste vene keele kui võõrkeele õpe eesti õppekeelega koolis pole õige. Vene keele õpe peaks olema korraldatud emakeele õppena ka eesti õppekeelega koolis. Haridus- ja teadusminister on lubanud selle teema tõsiselt ette võtta. Jääme selle tõsiselt ette võetud väljakutse lahendamise tulemusi ootama.

Ja kokkuvõtteks. Head kolleegid, eesmärgid ja tegevused on üldjoontes õiged, kuid olulises osas on need seotud teiste arengukavadega, kusjuures ka nende eesmärkide saavutamise mõõdikud on suures osas teistes arengukavades ja strateegiates. See paneb tõsist muret tundma, kuna mõneti tunduvad eri arengukavade eesmärgid omavahel vastuolus olevat. Samas on nii see arengukava kui ka näiteks hariduse arengukava eelmise valitsuse koostatud ja loodetavasti uus valitsus oskab ja suudab need vastuolud lahendada. Tänan tähelepanu eest! 

Järgmisena on kõnetooli oodatud Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Palun!

Head kolleegid! Mul on ühest küljest suur rõõm praegusel hetkel siin seista, sellepärast et nii mahukas töö on seljataga. See on töö, mida sisuliselt on aastate jooksul tehtud, ja lõpuks on valmis saanud põhjalik, oluline arengukava. Eesti keele arengukava on ka selle poolest hästi oluline, et sisuliselt me ju räägime otseselt meie põhiseadusega sätestatud eesmärgist. Nii et selles mõttes mul on väga hea meel siin täna seista. Teisest küljest aga on mul kurb meeleolu, ja seda sellepärast, et see arengukava on suhteliselt tagasihoidlik ja suhteliselt ümmargune. See päris täpselt ei ütle välja, mis on peamine eesmärk, mis on peamised visioonid või kuhu me tahame lõppkokkuvõttes jõuda.

Miks niimoodi juhtus? Ma võin selgitada. Sellepärast, et kõik need suured strateegiadokumendid on seotud sisuliselt sellega, kas on olemas poliitiline tahe või poliitilist tahet ei ole. Ja sellest, kuidas me vastame sellele küsimusele, tegelikult sõltub ka see strateegia, mille me endale valime eesmärgiks. Või siis ei vali.

On kolm olulist nüanssi, mis selle arengukavaga aastate jooksul on juhtunud. Esimene on sisuliselt kohe selle arengukava seletuskirja esimeses lõigus. See arengukava oli üleüldiselt töös palju aastaid, seda on väga kaua tehtud. Alguses oli eelmine arengukava, mis rääkis meile eesti keelega seotud eesmärkidest. See arengukava sai otsa aastal 2017. Pidime tegema uue arengukava, aga ei suutnud selle tekstis kokku leppida ja seetõttu pikendati eelmist arengukava, mis juba on loogika seisukohalt natukene ehk viltu. Kuidas ikkagi siis nii olulises küsimuses pikendatakse eelmist arengukava, mitte ei võeta vastu uut? Aga ei suudetud kokku leppida. Too eelmine, pikendatud arengukava, sisuliselt lõppes eelmisel aastal. Ja nüüd siis alles praegu me käsitleme uut arengukava, mis ka nagu poliitilise loogikaga ei lähe päriselt kokku. 

Miks see on juhtunud? Jälle sellepärast, et olid poliitilised vaidlused. Siia juurde käib veel selline nüanss, et sisuliselt just selle tekstiga kultuurikomisjon töötas ka eelmise aasta eriolukorra ajal ja sellega oli äärmiselt kiire. Ma mäletan, kuidas kõik fraktsioonid pidid esitama oma muudatusettepanekud. Ja me kiirustasime, sest tahtsime jõuda kuskile nagu päris punkti. Ei jõudnud. Kuskil valitsuses jälle pandi arengukava natukene pausile. Ja nüüd siis hoopis aasta hiljem me uuesti võtsime selle käsile.

Vahepeal oli ka segadus, kas fraktsioonide muudatusettepanekud üldse jõudsid sinna. Nüüd siis tänu sellele, mida komisjoni esindaja siin täna rääkis, sai selgeks, et lõppkokkuvõttes on fraktsioonide ettepanekud siin arengukavas sees. Aga põhimõtteliselt, kas see küsimus oli õhus?

Üleüldiselt on siin ka see keskne küsimus, mis on arengukava mõte. Mitte konkreetselt selle arengukava mõte, vaid üleüldiselt sellise strateegiadokumendi nagu arengukava mõte. Meil on väga palju erinevaid arengukavasid ja mõned arengukavad justkui räägivad üksteise toetuseks, aga mõned tegelikult vaidlevad üksteisega. Ja nimelt see juhtub nüüd haridusvaldkonna arengukavaga. Sisuliselt nad räägivad ühest ja samast asjast, kohati ühest ja samast asjast, aga ...

Ma palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

... aga selle tõttu, et meil on tegelikult laual üks keeruline küsimus, nimelt eestikeelne haridussüsteem, ja me väga erinevalt läheneme sellele küsimusele, on arengukavadesse ilmunud väga erinevad laused ja väga erinevad seletused. Üks poliitiline jõud suudab sealt välja lugeda talle vajalikku ja teine suudab sealt välja lugeda talle vajalikku, aga põhimõtteliselt me ühiskonnale selle arengukavaga selget signaali justkui ei anna.

Järgmine teema, mis on ka poliitiline teema, on see, et sisuliselt kuskil kunagi otsustati, et arengukavad on sellised strateegiadokumendid, mida ei pea siin parlamendis hääletama. Minu arust on see üsna kummaline. Sellepärast et me küll pakume mingisuguse oma visiooni, pakume oma muudatusettepanekuid, aga lõppkokkuvõttes minister ja valitsus võtavad need teadmiseks või ei võta – just nii, nagu nad tahavad. Põhimõtteliselt parlamendi tahe ei pruugi arengukavas kajastuda.

Ja see kõik nagu lõppkokkuvõttes on minu jaoks tõepoolest üks suur küsimus, kas on poliitiline tahe või seda poliitilist tahet ei ole. Ja juhul kui me ei suuda poliitikutena mingisuguseid asju otsustada, siis ametnikud ei suuda seda ka kirja panna. Ja siis arengukava tulebki hästi üldsõnaline, ümmargune, seal on suhteliselt vähe konkreetsust. Aga kui konkreetsust on vähe, kas sellel on üldse mõtet?

Nii et ma kutsun poliitikuid üles väga selgelt ütlema, mida me tahame või mida me ei taha, kui me järjekordselt tõstatame mingisuguse hariduse või kultuuri või keelevaldkonna temaatika. Seda esiteks. Ja teiseks: ilmselgelt juhul, kui selles arengukavas on olemas mingisugused probleemsed kohad, siis need ei ole seotud ei ametnikega ega ka ministeeriumi tööga, vaid need on selgelt seotud sellega, et poliitikud ei ole andnud oma sõnumit piisavalt selgelt edasi. Aitäh! 

Järgmisena palun Jaak Valge.

Igaks juhuks küsin kolm minutit lisaks.

Ikka saab. Palun, kaheksa minutit! 

Aitäh! Lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud tehniline personal! Meie fraktsioon on ka nende arengukavade koostamise ja menetlemise protsessi õigustatult kritiseerinud. See arengukava ei ole erand, aga kuna sellest on nii mitu korda siin juba täna juttu olnud ja eelkõneleja käsitles seda eriti põhjalikult, siis ma seda enam ei korda, välja arvatud ühte kohta. Nimelt, üsna veider on see tõik, et eelnõu kooskõlastanud organisatsioonide hulgast puudub emakeeleõpetajate selts. Sellel seltsil on teadaolevalt 262 tegevliiget ja see on eesti keele õpetajate tegus esindusorganisatsioon.

Aga nüüd ma lähen sisu juurde. Teatavasti meil on eesti keelega tõsine probleem. Isegi siis on see probleem tõsine, kui me ei räägi keelekasutuse taseme langusest või ka üldisest ingliskeelestumisest. Riigikeele oskajate osakaal Eesti püsielanike hulgas on teadaolevalt jätkuvalt ainult ühes Euroopa riigis madalam kui Eestis ja see riik on Moldova. Kui keegi oskab nimetada veel mõne maailma riigi, kus see osakaal meist madalam on, siis mul oleks lihtsalt huvitav seda teada.

Selles arengukavas on jah häid kohti, aga peamine ja fundamentaalne puudus, mida paraku need positiivsed küljed ei kompenseeri, on asjaolu, et arengukava on halvasti keskendatud sellele, milleks ta on kutsutud ja seatud. Nimelt, arengukavas on eesti keelesse puutuv sisu kokku liidetud hoopis meie võõrkeelte strateegiaga. Arengukavas on väga palju juttu hoopis võõrkeelte väärtustamise vajadusest, mis on loomulikult vajalik, aga mis ei peaks siia puutuma.

Ja nüüd ma tuletan meelde, et algselt oli selle dokumendi pealkiri "Eesti keelevaldkonna arengukava" – "Eesti" suure tähega ja sõna "keelevaldkonna" kokku kirjutatud. Nagu kolleeg Signe Kivi juba märkis, pälvis see kriitikat ja muudeti ära, aga kahjuks sisu jäi, hoolimata meie ettepanekutest. Arengukavas püütakse endiselt hõlmata ka selle suure algustähega Eesti kogu keelevaldkonda, see tähendab ka võõrkeelte küsimusi. Nii et tegelikult see vana pealkiri oleks ausam.

EKRE kultuuritoimkonna esimehe Toivo Tasa seisukoht, mida ka mina kindlasti jagan, on järgmine: juhul kui me tahame tõesti teha eesti keele arengukava – "eesti" on väikese tähega –, siis on vajalik, et eelnõu kõik tekstiosad tõesti käsitleksid üksnes eesti keele kui Eesti ainsa riigikeele arendamist ja edendamist. Eesti keel tuleks võõrkeeltega üheks köidetuna arengukavast lahku tõsta ja arengukava tuleks uuesti selgena kirja panna ja toimetada. Võõrkeelte ja igasuguste muude objektide-aspektide jaoks võiks olla teised arengukavad.

Rahvusriikide riigikeel, nagu ka immigratsioon ja kodanikkond on esialgu veel suveräänse riigi enda asi ja tema enese otsustada. Ja kui me käsitleme selles tekstis igasuguseid esmaseid või teiseseid keeli, siis nende õpetamise ja õppimise teemad ka siin arengukavas ei pruugi mingist hetkest enam suveräänse riigi enda otsustada olla. Seega on oluline vahe, kas me nimetame eesti keelt oma strateegilises dokumendis Eesti esmaseks keeleks või siis Eesti ainsaks riigikeeleks. See vahe on praktiline, põhimõtteline ja õiguslikult suur.

Kui ma juba nende tsitaatide peale läksin, siis tsiteeriksin nüüd eesti filoloogi ja keelekoolitajat filosoofiadoktor Loone Otsa. "Praegusel kujul on arengukava nagu talvine luik: ilus vaadata, aga süüa see lind lume alt ei leia. Inimesed toidavad luike saiaga, mis ei sisalda kõiki linnu eluks vajalikke aineid ja mille toimel luik kiduma hakkab ning viimaks tiivad sirgu ajab. Jäädavalt." 

Me ju ei soovi oma hinnalisele eesti keelele sellist saatust. Loone Otsa arvates tuleks eesti keele arengukava enne vastuvõtmist veel kord läbi töötada, kaasates emakeeleõpetajaid, tuues selgemini välja ilukirjanduse kui väärtuse arendamise ja populariseerimise ning vaagides, kas eestlaste võõrkeeleoskuse teema ikka kuulub eesti keele arengukavasse. "Eesti keelt ja kultuuri kaitseme maailmas ainult meie ise. Ainult meile on see esmatähtis. Eelnõu praegusel kujul aktsepteerides jätame mulje ENSV-st, kus asju tehti plaanimajanduse käsul ja sisust olulisem oli võimalus sisse kirjutada: "Tehtud!" See ei tohi kindlasti olla eesti keele arengukava koostamise eesmärk," kirjutas ta. 

Aga ma lõpetan siiski oma sõnadega, nimelt tõdemusega, et arengukava ebakonkreetsust ilmestab see, et suurem osa mõõdikuid puudub. Kaheksast mõõdikust puudub nimelt viis. Ja ilma teadmata, missugune peaks olema Eesti elanike funktsionaalse lugemisoskuse tase 2035. aastal või missugune peaks olema eesti keelt kasutavate inimeste osakaal rahvastikus 2035. aastal, on tegelikult raske teada ka seda, kuhu üldse soovitakse selle arengukava põhjal areneda. Aitäh!

Järgmisena Mihhail Stalnuhhin. Palun, kaheksa minutit!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma äärmiselt sarkastiliselt suhtun igasse arengukavasse, mis siia saali tuuakse. Mulle tuleb tahes-tahtmata meelde Hodža Nasreddin, kes, kui uskuda neid muinasjutte Kesk-Aasiast, ükskord võttis Buhhara emiirilt kasvatada eesli ja lubas, et kümne aastaga õpetab talle lugemise selgeks. Sai koti kulda ja kadus sellega. Talt küsiti, et, vaene mees, sa ju ei õpeta eeslit lugema. Jumal küll, kadunud on sinu pea! Aga tema ütles: "No kümne aastaga sureb kas sultan või emiir või suren mina või sureb eesel, aga kuld on käes juba täna."

Kõik arengukavad on sellised. Täna on mul seoses sellega, lugupeetud kolleegid, teile kaks sõnumit. Ühe ma pean ette lugema, sest selle teksti ei koostanud mitte mina. Ma lõpus ütlen, kes see oli. "Küsimus pole niivõrd keeles, kuivõrd õpetamise tasemes Eesti koolides üldse. Just viimasel kahekümnel aastal on toimunud ohjeldamatu laste arendamise, kasvatamise ja õpetamise allakäik. [---] Aastatel 2001–2012 langes eesti koolides gümnasistide arukus (IQ) lausa 8 standardpunkti. Seda näitas Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi kaudu tehtud Merle Kõrgesaare uurimus üle 1400 gümnasisti kohta (aga neid andmeid ei taheta isegi avaldada). Argielus kohtab valdavalt noori, kes klasside ja/või auditooriumide kaupa ei saa lektori lihtsast jutust enam aru ega oska ka väljenduda. Just siinsete vene koolide õpilased torkavad mõtlemise ja/või aruka väljendusoskuse poolest veel silma, sest meie nõndanimetatud vene koolidesse jõudsid moodsad ja "innovaatilised" didaktilised pseudovõtted-meetodid hilinemisega. [---] Seega, austatud Riigikogu! Ammu on aeg hakata tegelema eesti (eestikeelses) koolis toimuvaga; siia on maetud ka süvenev õpetajate puudus (mis veelgi kiirendab allakäiku)." 

Selle kirja saatis meile Riigikogusse Peep Leppik, teadlasest koolmeister. Ta tegi seda 7. detsembril 2020.

Kolleegid, miks te olete klammerdunud vene kooli külge? Kas teil eesti koolist kahju ei ole? Kas sellega üldse keegi tegeleb? Kuulge, kui rääkida eesti keele õpetamisest vene keeles, siis ma räägin teile veel ühe nalja. Meil ei ole standardit ehk kinnitatud metoodikat, mis oleks aluseks ja mis paneks paika mingi nulltaseme. Punkt üks. Punkt kaks: meil ei ole õppevahendeid. Neid on väga palju ja samas neid ei ole selliseid, et te saate aru algusest lõpuni. Lasteaiast 12. klassini peab see süsteem olema ühtne, meil seda ei ole.

Meil ei ole õpetajaid, neid lihtsalt ei valmistata ette. Praktiliselt on õpetajate ettevalmistus lõpetatud. Selle asemel võetakse tänavalt inimesi ja kolme kuuga tehakse neist õpetajad. Nalja teete või?

Ja nüüd, milles seisneb see nali? Ma hiljuti sorisin oma arhiivis suvilas, põletasin liigsed mapid ära ja leidsin artikli minu kõnest, mis oli tõlgitud ja avaldatud Narva lehes vene keeles. See oli kõne, mille ma pidasin siin 2002. aastal. Seal olid kirjas needsamad teesid, mis ma praegu teile ette lugesin, üksteise järel. Mitte midagi pole muutunud, kuigi 19 aastat on möödas!

Seepärast ma suhtun arengukavadesse ... Noh, see on nagu Hruštšovi lubadus, et 1980. aastal kõik Nõukogude inimesed elavad kommunismis, või Gorbatšovi lubadus, et 2000. aastal on igal Nõukogude perel omaette korter ja kõik muu. 

Mul on vist veel aega, ma räägin teile veel ühe loo. Oli kunagi selline suur näitleja nagu Oleg Jankovski. Need, kes Nõukogude ajal elasid, kindlasti teavad, kui andekas mees ta oli. Üle maailma kuulus muuseas, filmitud ka Ameerikas, Itaalias, Rootsis ja nii edasi. Aga tema esimeses filmis oli lavastaja Vladimir Bassov. Jankovski oli väga noor inimene, kahekümnene, ja fantastiliselt võimas film oli ja ta läks selle lavastaja juurde küsimusega: kuidas ma peaksin üles ehitama oma superrolli? No see on mingi näitlejate släng, eks ju, kuidas kõike esimesest viimase kaadrini läbi viia, kangelase kuju arendada. Ja lavastaja ütles talle: "Sa mängi mulle üks väike episood, kolm sekundit. Ja neid on palju ja pärast ma liimin sulle selle superrolli."

Probleem iga arengukavaga on selles, et need ei pane ette mingit kava. Järgmise kolme kuu jooksul me moodustame komisjoni, mis töötab kolme kuuga välja nõuded järgmise metoodika kohta. Kolme kuu jooksul me viime läbi konkursi ja loome loomingulise kollektiivi, kes hakkab kõike kirjutama. Me ei lase asjal kulgeda niiviisi, et nad alustasid ja aasta pärast lõpetasid, aga mitte kellelegi tulemus ei meeldi – me kontrollime seda protsessi. Me käivitame ülikoolis, nii Tartus kui  ka Tallinnas, õpetajate ettevalmistamise. Me enam ei võta inimesi tänavalt ja ei lase ühel või teisel kolmanda sektori organisatsioonil neid koolitada. Me teeme seda ise. Me teeme seda riiklikul tasemel, me teeme seda tellimuse järgi.

Kurat, kui siin räägitakse poliitilisest tahtest, siis mul on selline tunne, et räägivad mingid imikud. Ei ole mingit poliitilist tahet, sest siit tribüünist see kõlab, aga pärast ametnike juures see kaob. Seda ei ole üldse! Raha kaob nagu vesi liiva. Tulemust ei ole mitte mingit. 

Minu probleemkomisjon on olukorda uurinud viimased poolteist aastat. Me oleme paari ilusat kohta näinud: avatud kool Tallinnas, lasteaed Päikene Narvas. Aga need on erandid. See on üks saja kohta! Ja isegi neil ei ole piisavat toetust.

Nii et tehke arengukavasid. Töötame paberiga edasi, aga lapsed – miinus 8 IQ punkti. Ja see oli 2018. aastal. Huvitav oleks praegu kontrollida, mitu punkti veel on IQ vähenenud. Aitäh!

Järgmisena Margit Sutrop. Palun! 

Austatud eesistuja, paluksin lisaaega!

Palun! Kaheksa minutit. 

Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Mul on hea meel kõnelda Reformierakonna nimel, kes on ikka tugevalt seisnud eesti keele kaitse ja arengu eest. Eesti keele lisamine Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulisse 2007. aastal toimus nimelt Reformierakonna eestvõttel, kui me toetasime Eesti Keele Instituudi tollase direktori ja Eesti keelenõukogu ettepanekut täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulit, lisada sinna lisaks eesti rahvuse ja kultuuri kaitsmisele ka keele. 2007. aasta 21. juulil jõustuski Eesti Vabariigi põhiseaduse praegune versioon, kus on kirjas: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki [---], mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." 2011. aastal vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad järgivad Eesti Vabariigi põhiseaduse sõnastust ja ütlevad samuti selge sõnaga: Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest. Seepärast siis pööratakse gümnaasiumi- ja ka põhikooliõpetuses ja kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele.

Nüüd arengukavast. Täna lunastame oma võla, võla Eesti keelenõukogu, keeleteadlaste ja kõigi nende heade partnerite ees, kes aastaid on valmistanud ette eesti keele arengukava. On tõesti lausa häbiväärne, et alates 2017. aastast pole Eestil olnud eesti keele arengukava. Uus eesti keele arengukava seab Eesti keelepoliitilised eesmärgid ja arengusuunad aastateks 2021–2035 ja ütleb kindlalt ka eesti keele kohta Eesti koolis: aastaks 2035 peab olema valdavalt üle mindud eestikeelsele kooliharidusele, st et õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles. See on väga oluline märk, oluline sihiseade.

Arengukava räägib eesti keele staatusest ja mainest, eesti keele uurimisest ja taristust ning ka eesti keele õppest. Lubage mul igaühe kohta öelda paar sõna.

Eesti keele staatus ja maine on, nii nagu keeleteadlased ütlevad, selline, et keel on ühelt poolt tööriist ja teisalt identiteedi osa. Sõltub sellest, kui palju me ise usume, kui palju kogu rahvas usub, et eestlane olla on uhke ja hea ja et eesti keelel on tulevikku, kui palju toob meile pisaraid silma Hando Runneli luuletus: "Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus, / meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus, / ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. / Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees." Miks meil on silmad vees? Miks me ei usu, et eesti keelel on tulevikku?

Mäletan, et kirjutasin oma esimesi arvamusartikleid 1980-ndatel, kui sain muinsuskaitsega tegelevalt Tõru klubilt, Trivimi Vellistelt pahandada, et ei tohi öelda, et oleme väike rahvas. Keelehoiakute uurijad ütlevad, et eestlased tõepoolest alahindavad oma keelt ja et alaväärsus on kõige kiirem hukutaja. Mõned keeleteadlased arvavad, et on vaid aja küsimus, kui kiiresti me oleme valmis minema üle teisele keelele. Samas meil pole mingit põhjust olla nii-öelda alaväärsed.

Maailmas on tõesti 50 keelt, milles on võimalik omandada kõrgharidust, eesti keel nende hulgas. Omakeelset Windowsit ja MS Office'it saab kasutada vaid 35 kultuurkeelt. Meie saame seda teha. Me oleme Euroopa Liidu ametlik keel, üks riigikeel 200 eri riigikeelest.

Eesti keele uurimine, keeletaristu, eestikeelse oskussõnavara arendamine on väga olulised, et eesti keel püsiks. See on teine arengukava eesmärk. Minu jätkuv mure on aga see, kas me saame aru, kui olulised on alusuuringud. Tõepoolest on keeletehnoloogia väga oluline prioriteet ja mul on hea meel, et eesti keele arengukava näeb keeletehnoloogiat kui prioriteetset valdkonda. Tõepoolest sellest sõltub, kui palju me tulevikus saame kasutada väga paljusid erinevaid tehnoloogiaid.

Tallinna Tehnikaülikooli vanemteaduri Einar Meisteri sõnul sõltub keele kõnelejate hulgast, kas näiteks eraettevõtted hakkavad tegema kõnetuvastust. Inglise keele ja teiste suure kõnelejaskonnaga keelte jaoks saab keeletehnoloogia vahendeid edukalt kasutada ärilistel eesmärkidel. Aga Einar Meisteri sõnul kümmekond või rohkemgi aastaid tagasi juba anti hinnang, et kui keele kõnelejaid on alla 10 miljoni, siis pole see majanduslikult mõttekas. See tähendab, et riigi tugi keeletehnoloogia arendamiseks on väga oluline.

On väga tore, et Eesti Haridus- ja Teadusministeerium toetab keeletehnoloogia programme alates 2006. aastast. Aga keeletehnoloogia arendamine eeldab ka alusuuringuid, eesti keele uurimist laiemalt. Keeletehnoloogia arendamiseks on vajalik nii andmeteadus kui ka tehisintellekt. See on tõepoolest TAIE teema, mille me siin mõne nädala eest vastu võtsime. Kuidas me aga kasutame struktuurifondide vahendeid, mida paraku tahetakse kitsalt suunata vaid nutika spetsialiseerumise ja rakendusteaduste poole? Eesti keele töötlemiseks on vajalikud ka teadmised nii keele- ja arvutiteadusest kui ka kognitiivsest psühholoogiast. Selleks et tekste automaatselt tõlkida, tuleb enne alata käänete ja pöörete tuvastamisest, lausepiiride märkimisest ja lõpetada keeruliste tehisnärvivõrkude treeningumaterjali kogumisega.

Ja kolmandaks, eesti keele õpe. Arengukava seab eesmärgiks, et kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt ja väärtustavad teiste keelte oskust. See on ülioluline. See on oluline selleks, et meil oleks kõigile elanikele võrdsed võimalused elada head elu, osaleda tööelus, lõimuda ühiskonda, aga see on ka julgeolekuküsimus. Võib öelda nii, et 2007 tehti viimane otsus Eestis hariduse valdkonnas just nimelt keelt puudutavalt: määrati täpselt üleminek eestikeelsele aineõppele gümnaasiumiastmes. Ilmselt polnud see piisav, sest praegune olukord on ikka veel katastroofiline. Võib öelda nii, et meil on tööealise elanikkonna hulgas 300 000 inimest, kelle emakeel ei ole eesti keel. 2017. aastal uuringufirma CentAR tehtud täiskasvanute eesti keele uuring näitab, et Eestis elavatest eesti keelest erineva emakeelega inimestest valdavad enda hinnangul eesti keelt hästi või väga hästi vaid ligi pooled. Meie 15–74-aastastest inimestest 11% ehk 150 000 ei valda eesti keelt üldse või valdab halval tasemel ja igal aastal lõpetab Eestis põhikooli mitusada noort, kelle eesti keele tase ei kannata kriitikat.

Seetõttu on väga oluline, et Haridus- ja Teadusministeerium on otsustanud töötada välja eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava. See ei tähenda mitte ainult keeleõpet, vaid ka lõimumist keele-, kombe- ja väärtusruumi. On suurepärane, et eesti keele arengukava ütleb välja, et eestikeelne kooliharidus tagab laste ja noorte lõimumise eesti keele- ja väärtusruumi ning annab kõigile võrdse võimaluse osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridusastmel.

Lõpetuseks ütleksin nii. Ma olen rõõmus, et Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevuskavas on prioriteediks nii õpetajad, koolijuhid, lapsevanemad kui ka didaktika ja õppevahendite väljatöötamine. Ilma nende vahendite väljatöötamiseta on võimatu, et me saavutame 2035. aastaks sihi minna üle eestikeelsele koolile. Palju jõudu meile kõigile selleks! Aitäh!

Oudekki Loone, palun! Kokku kaheksa minutit.

"[Rahva] suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab." Nii ütles Jakob Hurt ja täna me teame, et tal oli õigus. Ka kõige väiksem rahvas võib olla suur vaimult ja just niimoodi maailma kurssi muuta ning omaenese inimestele vabaduse tagada.

Keel on meie vaimu suuruse loomise, väljendamise ja arendamise vahend. Ja just sellepärast me peame teda hoidma ja kaitsma. Just sellepärast peame tagama, et ka meie keeles, eesti keeles, saab kõik ära ütelda ilma, et teisi keeli peaks appi haarama. Peame tagama, et kõik maailma teadus- ja kultuurisaavutused oleksid meie rahvale emakeeles saadaval.

Kas see on nii? Kui eesti keele arengukava lugeda, siis peab nentima, et kahjuks mitte. Siin on kõik kirjas: teadusvaldkondade ingliskeelestumine, eesti keele vähenemine IT, teaduse ja kõrghariduse vallas, eesti keele taganemine avalikus ruumis, infoühiskonna teenustest rääkimata, koordineeritud terminiarenduse puudumine, puudulik koostöö eriala- ja keelespetsialistide vahel – suurtest asjadest väikesteni puudulik. Unistus sellest, et iga bakalaureuseõppe tudeng igal erialal võiks töötada ainult emakeelse teaduskirjandusega. Unistus sellest, et kõik, kogu maailmakirjanduse tipud oleksid eesti keelde tõlgitud. Unistus sellest, et Eesti kirjanike raamatuid saaks kätte igast Eesti raamatukogust. See tundub selle arengukava karmi kriitika juures justkui absurdne unistamine.

Kas eesti keele saatus saabki olla see, et me oleme lihtsalt köögikeel? Ei, siin saalis me ei tohi seda lubada. Ja mul on hea meel, et see arengukava teeb õigustatud kriitikat ja ütleb, et on viimane aeg meie keelepoliitika ümber mõelda. Mul on kahju, et ei sõnastata eesmärgina seda Eestit, kus meie emakeel on suurkeeltega võrdne kultuurkeel. Selle eesmärgi saavutamiseks me peame tegema palju rohkem kui mainekujundust ja kirja panema mingeid häid tavu.

Eesti keele kaitsele, arengule ja kasvule ei aita mitte kuidagi kaasa ka meie ilusa emakeele kasutamine malakana, meie vähemusrahvuste konstitutsiooniliste õiguste ignoreerimine. Tuletan meelde, et meie põhiseadus ütleb: õppekeele vähemusrahvuste õppeasutuses valib õppeasutus ja laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Parlamendis me peame seadma suuri eesmärke. Meie venekeelsete inimeste hirmutamine sellega, et nad jäävad oma emakeelsest haridusest ilma, ei ole suur eesmärk. See on väiklane kiusamine isegi siis, kui see peidetakse maine tõstmise programmide ja toetamise, laiendamise, arendamise bürokraatlikusse kastmesse. Meil puudub tegelikult pilt sellest Eestist, kus keel ei ole poliitilise võitluse malakas, kus keel on meie vaimu suuruse saavutamise vahend.

Piisaval hulgal tõlketoimetajaid ja muid keeletoimetajaid on meil siis, kui tõepoolest igas teadus- ja kultuurivaldkonnas pidevalt jälgitakse maailmas avaldatavat ja kõige olulisemad tekstid, teaduslikud ja ilukirjanduslikud, jõuavad eesti keelde. Meie teaduskeele arengus ei piisa sellest, et me teeme terminiloomet ja siis paneme kõik terminid ühte andmebaasi kokku. Sellest ei piisa. On tarvis, et meie teadlased, meie akadeemikud, meie tudengid, meie kooliõpilased mõtleksid ja arutaksid omavahel eesti keeles ka kõige keerulisemate probleemide üle, ka kõigi spetsiifilisemate probleemide üle. Ülikoolide rahastamise poliitika peab olema seesugune, mis võimaldab igas teadusvaldkonnas vähemalt ühte eestikeelset perioodilist teadusväljaannet, milles tippteadust saab käsitleda eesti keeles. Meie doktoritöid peab saama kirjutada eesti keeles ja meie ülikoolidel peavad olema vahendid nende tõlkimiseks kas või välisretsensentidele. Aga doktoritöö kirjutaja peab saama seda kirjutada eesti keeles. Siis me oleme päriselt võrdsed, suured vaimult, võrdsed suurkeeltega. Me peame selle oma eesmärgiks seadma.

Veidi ka muust kultuurist. Miks mitte kaaluda filmide-seriaalide dubleerimist heasse eesti keelde, mis tagab samal ajal meie filminäitlejate pideva professionaalse enesearendamise ja toetab meie filmitööstuse arengut. Ma ei räägigi arvutimängudest ja IT-tehnoloogiast. Meie igapäevased masinad peavad meiega eesti keeles suhtlema. Suvalised programmid suvalises masinas võiksid omada eesti keele valikut, pakkuda eesti keelt, mis on päris eesti keel, mitte selline bürokraatlik, veider asi.

Head kaaslased! Meie ülesanne on tagada, et eesti rahvas saaks olla suur vaimult, saades suureks eesti keeles mõeldes ja arvates. Unistame suurelt ja viime need unistused täide! Anname Eesti inimestele võimaluse maailma tippkultuurist osa saada võrdselt New Yorgi, Londoni, Moskva, Rooma, Pariisi või Tokyo elanikega. Ärme jääme nendes arengukavades kinni tänasesse päeva, ühte bürokraatlikusse sahtlisse, ärme teeme midagi linnukese pärast! Seame reaalse eesmärgi suurema, õiglasema, heatahtlikuma ja targema Eesti suunas! Ja kinnitame, et me nende eesmärkide saavutamisel raha ei loe, et me kärpekääre kallale ei saada, kui me tegeleme eesti keele poliitikaga. Me anname kõik tarvilikud ja piisavad ressursid selleks, et selle maa keel võiks alati laulutuules taevani tõustes igavikku omale otsida. Ja austame teiste rahvaste emakeeli võrdselt meie kauni emakeelega. Aitäh!

Ja nüüd Heiki Hepner, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Pole tõepoolest mingit kahtlust, et üks Eesti riigi vundamendikivi on eesti keel. Ja vastavalt põhiseaduse vaimule peame me arendama meie riiki nii, et see tagaks lisaks rahvuse ja kultuuri säilimisele ka eesti keele säilimise läbi aegade. Ega ausalt öeldes ei kujutakski ette rahvuse ja kultuuri säilimist ilma eesti keeleta.

Ühest küljest võib head meelt tunda, et meil on nüüd siin laua peal eesti keele arengukava aastateks 2021–2035, mida me ka täna oleme päris pikalt arutanud. On kõlanud sõnad, et me oleme lunastanud võla. Ma mõnes mõttes siiski paneks selle taha küsimärgi: kas me ikkagi päriselt oleme? Kas see siiski ei ole mitte ainult pool rehkendust?

Arengukavas on kolm strateegilist eesmärki: eesti keele staatus on kindel ja maine on hea, eesti keele uurimine on rahvusvaheliselt kõrgel tasemel ning keeletaristu on innovaatiline, avatud ja mitmekesine, eesti keele oskussõnavara arendatakse koordineeritult, ja viimasena, kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt ja väärtustavad teiste keelte oskust.

Ma vaatan natukene põhjalikumalt just sellele viimasele strateegilisele eesmärgile. Mulle tundub, et kui täna räägiti siin kõnepuldis just poliitilisest tahtest, siis eelkõige keskenduti just sellele viimasele strateegilisele eesmärgile. Meil pole olnud poliitilist tahet, et kõik Eesti elanikud valdaksid eesti keelt. See ongi tegelikult nii olnud, tuleb peeglisse vaadata.

Ja nüüd tuleks vaadata, kuidas siis arengukava seda teemat käsitleb. Kas ta annab need lahendused, need eesmärgid, kuidas me jõuaksime selleni? Mulle tundub, et siin on meil siiski mõttekohti või võiks ka otse ütelda, tühje lünki. Selleks et midagi saavutada, tuleb saavutatut mõõta. Ja selleks, et mõõta, tuleb mõõdikud ära kirjeldada. Kui me vaatame neid mõõdikuid, mis on siin arengukavas toodud, siis ausalt öeldes mul on piinlik. Mul on piinlik, et selline arengukava siia on jõudnud. See ei oleks tohtinud siin täna olla.

Eesti keelele üleminek. Selleks et meie koolid, meie lasteaiad läheksid eesti keelele üle, me oleme pannud arengukavasse strateegilise eesmärgi, et parandatakse täiskasvanute eesti keele kui teise keele õpet. Ja teine eesmärk on Eesti elanike parem enesehinnanguline võõrkeele oskus. Nendega me siis mõõdame, kuidas me hakkame koolis, lasteaedades üle minema eesti keelele.

Mis ikkagi on mõõdikud? Ühel juhul puudub ja aastaks 2035 on loodud see keskkond ja teisel juhul mõõdikut täpsustatakse aastal 2022. Tegelikult, kui me vaatame neid mõõdikuid tervikuna, ka neid sisulisi kirjeldusi, mis siin on toodud, siis need mõõdikud on ikka, noh, pehmelt öeldes puudulikud.

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Tõesti, kui me vaatame nüüd seda poliitilist tahet, siis ühest küljest peegeldub see poliitiline tahe ka rahas. Oleks väga oluline, et me leiaksime stabiilse rahastuse igal aastal 15–16 miljonit, nii nagu siin on toodud. Ja et see oleks tagatud ka järgmisel riigi eelarvestrateegia perioodil, sest ei ole mõtet tulla siia dokumendiga, kus on ette nähtud rahastus, aga teiselt poolt me ei tea riigi eelarvestrateegiat, kas seal on või ei ole. Ma loodan, et seal on. Ma väga loodan ja ma väga usun, et ka minister teeb selleks pingutusi, et see raha oleks. Aga kui seda raha ei ole, siis ei ole võimalik luua neid õppevahendeid, pole võimalik õpetada õpetajaid. Tegelikult see standardite loomine on mõnes mõttes tõesti rohkem kättevõtmise asi. Pingutame ka selle nimel, et see poliitiline tahe tagaks ka rahastuse!

Samas ma tahan ütelda veel seda, et ainult raha taha ei saa pugeda. Toon ühe näite. Siin toodi näiteid, kuidas Narvas on olnud. Raplamaal oli ainuke vene gümnaasium Kohila vallas ja meil on arvestataval määral olnud venekeelseid inimesi. 2000. aastal me otsustasime, et tark on minna üle eestikeelsele õppele. See ei olnud kerge. Me oleme tõesti natukene, näpuotsaga saanud erinevatest fondidest riigilt tuge, aga meie enda soov oli suur. Me võtsime vajaduse korral tööle abiõpetajad, me tõime lasteaeda täiendava keeleõppe ja me tegime selle tegelikult ära. Ja praegu ei ole mingit probleemi, juba aastaid ei ole mingit probleemi. Tegelikult see on kättevõtmise asi. Muidugi, ma möönan, et õpetajate teema, õppevahendite teema – sellele ei saa läbi sõrmede vaadata. Kui me süsteemselt tahame tegutseda, siis on see kindlasti oluline.

Niisiis kokkuvõtvalt: me oleme ühe töö ära teinud ja ma ütleksin, et me oleme poolel teel. Ma väga panen ministrile südamele, et enne kui see kava lõplikult heakskiidu saab, vaadatakse veel nendele kitsaskohtadele otsa. Sellest tõesti ei tohi tulla arengukava, mis viib selleni, et aastal 2035 me jälle tõdeme, nii nagu Mihhail Stalnuhhin siin ütles aastale 2002 viidates, et mitte midagi ei ole 19 aastaga juhtunud. Ma väga loodan, et seda ei tule. Jõudu meile selleks ja pingutame eesti keele nimel! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei paista, sulgen läbirääkimised. Oleme "Eesti keele arengukava 2021–2035" läbi arutanud. Ja nii nagu ma alguses ütlesin, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Liigume edasi meie tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde. See on ettekanne otsuse "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" täitmisest ja selle teeb kultuuriminister Anneli Ott. Juhin teie tähelepanu, et iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse ja läbirääkimistel võivad seekord sõna võtta vaid fraktsioonide esindajad. Anneli Oti ettekanne on kuni 30 minutit. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel esitada teile aruanne kultuuripoliitika põhialuste elluviimisest perioodil 2014–2020.

Eesti kultuuris on olulisel kohal tugevad traditsioonid, mille üle oleme väga uhked. Kultuur on oluline ja sellega kaasnev läheb Eesti inimestele väga korda. Isegi siis, kui me seda iga päev välja ei näita, väljendub armastus kultuuritraditsioonide vastu tugevalt laulu- ja tantsupeol ning üldse siis, kui kõne all on sümbolväärtused ja nende hoidmine. Kultuurivaldkond on lai ning läbi põimunud paljude teiste eluvaldkondadega. Kultuur on justkui jäämägi: tipp võib olla silmaga nähtav ja kogetav, kuid veepiirist allapoole jääv on märksa laiemate mõõtmetega, nähtamatu, meie igaühe isiklik tunnetus. Kultuuril on palju tähendusi ja kihte, mille kandjad me kõik oleme.

Eesti kultuuripoliitikat on suunanud viimasel seitsmel aastal strateegiadokument "Kultuur 2020", mis kinnitati Riigikogus 2014. aastal. Strateegiaga lepiti kokku kultuuripoliitika sihid ja prioriteetsed arengusuunad. Tänane ettekanne võtab kokku üpris pika perioodi ning edasi läheme juba uue strateegilise kokkuleppega, see on "Kultuurivaldkonna arengukava 2021–2030", mida ma teile loodetavasti veel enne kevadsessiooni lõppu tutvustan.

Seitse aastat tagasi võtsime kultuuripoliitika eesmärgiks kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks. Seatud eesmärkidest tulenevalt oleme nende aastate jooksul astunud mitmeid olulisi samme Eesti kultuuripoliitika elluviimisel, alustades kultuuritöötajate miinimumpalga järjekindlast tõstmisest ning kultuurimälust, luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks. Seatud eesmärkidest tulenevalt oleme nende aastate jooksul astunud mitmeid olulisi samme Eesti kultuuripoliitika edasiviimisel.

Nüüd mõned näited olulistest töövõitudest, millesse on panustanud mitte ainult Kultuuriministeerium, vaid ka Riigikogu ja tegelikult kogu ühiskond tervikuna.

Kõigepealt aastast 2020, mis pakkus kultuurivaldkonnale rohkelt väljakutseid ning oli kogu perioodi jooksul selgesti eristuv. Ülemaailmne pandeemia mõjutas oluliselt kultuurielus osalemist, kultuuri loomise võimalusi ja kogu Eesti kultuurivaldkonda tervikuna. Kultuuriministeerium on püüdnud selles kriisis hoida töökohti ja struktuure nii palju, kui võimalik. Ometi olime sunnitud kultuurielu panema ajutiselt täielikule pausile. Möödunud aasta märtsis kehtestatud eriolukord sulges teatrisaalid ning kahtlemata oli etendusasutustele keeruline ka 2020. aasta teine pool. Ära jäi enamik suuri festivale ning paljud harrastus- ja kooliteatrite festivalid kolisid kas veebi või jäeti ära. Kujunenud olukorras tuli Kultuuriministeeriumil kiiresti välja töötada abimeetmed kogu sektorile, tagades ka nende kiire rakendamise. Riigi möödunudkevadised 25 miljoni ulatuses loodud kriisimeetmed on toetanud kultuurielu jätkusuutlikkust, kuid oluline küsimus on, millise jälje on jätnud kriis loomingule ja loojate motivatsioonile, vaimujõule ning loomise rõõmule. Neid mõjusid hakkame nägema alles järgmistel aastatel.

Head Riigikogu liikmed! Kui rääkida kultuuripoliitika viimase kuue aasta arengust, siis alustan kultuuritöötajate töötasust, mis on kogu perioodi vältel olnud kasvutrendis. 2014. aastal võeti eesmärgiks suurendada kultuuritöötajate töötasu ning viia see Eesti keskmise palga tasemele. Toona oli kultuuritöötajate riiklik miinimumtöötasu 732 eurot, keskmine palk 1005 eurot. Käärid Eesti keskmise brutopalga ja kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga vahel olid seega enam kui 30%. 2020. aastal oli Eesti keskmine palk 1448 eurot ning kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu vähemalt 1300 eurot. Seega oleme mahajäämuse osas jõudnud umbes 10% tasemele. Täpsustan siinkohal, et riiklik palgalepe, mis sõlmitakse Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooniga, puudutab Kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavaid kultuuritöötajaid, kuid kahtlemata on see märgiline edasiminek aidanud võrdsustada seisu ka teistes kultuuriasutustes. TALO ongi teinud üleskutseid, et palgalepe laieneks kõigile kultuuritöötajatele, sõltumata nende tööandjate haldusalluvusest.

Kultuurivaldkonnas on oluline ja laiapõhjaline sihtrühm, kellel ei ole kindlaid tööandjaid ja kelle sissetulekud on ebaregulaarsed. Jutt on vabakutselistest loovisikutest, kelle arv kasvas perioodi jooksul 1100 võrra: 4505-lt 5632-ni ehk pea veerandi võrra. Me olemegi kogu perioodi vältel teinud tööd, et kindlustada vabakutseliste loovisikute sotsiaalsed tagatised, eeskätt ravikindlustus. Praegu on käimas uuring, mis esmakordselt selgitab välja vabakutseliste loovisikute majandusliku olukorra ja sotsiaalsete tagatistega seotud konkreetsed murekohad. Loovuse roll ühiskonnas on kasvanud ning muutunud on töötamise tavad ja vormid. Loovisikute ja loomeliitude seaduse kitsaskohti analüüsides saame loodetavasti juba tänavu koostöös loomevaldkondadega kokku leppida uued lahendused ning vormistada need seadust muutvaks eelnõuks.

Üks Eesti riigi järjepidevuse sammas on inimeste usk meie kultuuri ja selle järjepidevusse. Meie kultuuri elus püsimine sõltub eeskätt inimestest, kes kultuuri ja pärimust järgmisele põlvkonnale edasi kannavad. Kultuurimaastikul pakutavate võimaluste mitmekesisusest sõltub, kas anname edasi kultuuri, mida oleme elementidega rikastanud, või kaotab kultuur järeltulevate põlvkondade jaoks oma väärtuse. Riik tegutseb suunal, et toetusprogrammide, kultuuriürituste ja algatuste kaudu oleks inimestel üha suuremad võimalused kultuurielust osa saada.

Alates 2014. aastast on riik Eesti Kultuurkapitali kaudu toetanud regionaalse kinovõrgu arendamist ning kinodesse digitaalse projektsiooni ja helitehnika soetamist, mille tulemusel on tänapäevane kino vaatamise võimalus kõigis Eesti maakondades. Seeläbi said mitmed väiksemad kohad, näiteks Võru, Tõrva, Kilingi-Nõmme, Kose, Põltsamaa, Mustvee, Rapla, Järva-Jaani ja Vändra uue projektsioonitehnika, millega paranes oluliselt kinokunsti üle-eestiline kättesaadavus. Samuti on positiivne, et Eestis on palju eriilmelisi muuseume, kokku 227. Eestis ringi sõites võib muuseume leida ka väiksematest küladest ning peaaegu kõikjal on võimalus osa saada atraktiivsetest ja harivatest näitustest. Huvi muuseumide vastu on suur ning muuseumide külastatavus on viimase kümnendi jooksul oluliselt kasvanud. Külastajaid on nii Eestist kui ka väljastpoolt.

Teatrit ja tantsu aitab tõmbekeskustest väljapoole viia toetusprogramm "Teater maal". Näiteks 2016. aastal sai seeläbi teatrikunstist osa 46 000 inimest üle terve Eesti. On palju positiivset, kuid kindlasti peame tegema veel tööd, et kultuurist osasaamise võimalused Eesti linnades ja maapiirkondades ei oleks liialt erinevad. Arenguruumi on, sest näiteks 2019. aastal Eestis toimunud 966 kunstinäitusest koguni 417 ehk peaaegu pooled toimusid Tallinnas. Kindlasti on vaja siin tasakaalu otsida, sest statistika näitab, et kõige enam said aktiivsest kultuurielust osa võtta Tartumaa ning Tallinna ja ülejäänud Harjumaa elanikud – 83% –, kõige vähem aga Valgamaa elanikud: 64%. Seega tuleks nii riigil kui ka kohalikel omavalitsustel panustada edaspidigi kultuuri regionaalsesse kättesaadavusse ja tasakaalu otsimisse. Kindlasti aitab sellele kaasa valitsuse koalitsioonileppes kajastuv kultuuriranitsa rahastu loomine, mis suurendab noorte võimalust kultuurist osa saada.

Muljet avaldavaid teatrietendusi ja muuseumikülastusi soovivad kogeda kõik ühiskonnaliikmed. Seetõttu pean oluliseks puudutada ligipääsetavuse teemat. Kindlasti on positiivne, et sellele pööratakse aastast aastasse suuremat tähelepanu. Näiteks tellis Kultuuriministeerium 2018. aastal Eesti Rahvusringhäälingult kuue mängufilmi varustamise vaegkuuljatele mõeldud eestikeelse subtiitertõlkega. Etenduskunstide valdkonnas andsid kirjeldustõlkega etendusi 2018. aasta jooksul nii Endla kui ka Ugala teater. Eesti Pimedate Raamatukogu jaoks on igal aastal valmistatud ja veebiraamatukogus 960 lugejale kasutatavaks tehtud kokku veidi üle 5155 eesti- ja võõrkeelse heli- ning e-raamatu, ajalehe ja ajakirja.

Muuseumide puhul on headeks näideteks Eesti Meremuuseum ja Eesti Kunstimuuseum oma haridusprogrammidega, mida saavad kasutada liikumis-, nägemis-, kuulmis-, intellekti- ja liitpuudega lapsed, noored ja täiskasvanud. Abiks on olnud ka muuseumiseaduse muudatus, mis võimaldab riigi muuseumidesse tasuta või soodsamat sissepääsu mitmetele haavatavatele ühiskonnagruppidele. Samuti on märgiline Kultuuriministeeriumi eestvedamisel 2019. aastal loodud ligipääsetavuse rakkerühma töö käivitamine. Peagi on oodata esimesi ettepanekuid, kuidas lähima kümne aasta jooksul arendada kõikidele inimestele ligipääsetavat avalikku ruumi ja selle teenuseid. Enam ei räägi me vaid teatri ees olevatest kaldteedest, vaid näeme probleemi oluliselt laiemalt ning on olemas ka tahe neid lahendada.

Head rahvasaadikud! Laulu- ja tantsupeo traditsioon puudutab meid kõiki. See on meie olemise loomulik osa, ilma milleta ei oskagi ennast ette kujutada. Rahvusliku identiteedi kandjana on pidude liikumine õigustatult kantud ka UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Perioodil 2014–2020 toimus kaks üldlaulupidu ja -tantsupidu ning üks noorte laulu- ja tantsupidu. Viimasel, 2019. aastal toimunud laulu- ja tantsupeol "Minu arm" tähistasime juba 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost Tartus.

Kuigi laulu- ja tantsupeo traditsioon tundub olema tugev ja jätkusuutlik, ei saa pidude jätkumist sellisel kujul, nagu me neid teame, lõpuni kindlaks ja enesestmõistetavaks pidada. Noorte juhendajate järelkasvu probleeme laulu- ja tantsupeoliikumises on tõdetud juba aastaid. Viimasest, 2019. aastal esitletud uuringust selgus, et noorte laulu- ja tantsupidude juhendaja kutse ei motiveeri, kuna see pole piisavalt tasustatud ega paku piisavat töötus- ja ravikindlustuse kaitset. Üle poole praegustest juhendajatest jääb peatselt pensionile ning ka kollektiivid ei ole majanduslikult jätkusuutlikud. Laulu- ja tantsupeo traditsiooni meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimiseks ei tohi alahinnata ning seetõttu käivitus sellel aastal tööjõukulude toetusmeede laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajatele. Selle maht on 2,7 miljonit eurot. Loodetavasti motiveerib see nii vanemaid kui ka nooremaid juhendajaid andma oma panus, et UNESCO nimekirja kantud traditsioon jääks püsima.

Rahvakultuuri valdkonna arendustegevuses on prioriteedid vaimse kultuuripärandi hoidmine ja väärtustamine, laulu- ja tantsupeo traditsiooni kestmine ning arengueelduste loomine tegevustoetuste kaudu rahvakultuuri keskseltsidele ja olulistele piirkondlikele organisatsioonidele. Eesti rahvakultuuri tugevus on riiklik pärand ning inimesed, kes väärtustavad ja kannavad paikkondlikke kombeid ja elulaadi, annavad seda edasi järgmistele põlvkondadele, hoides rahvakultuuri seeläbi elujõulisena. Eesti pärandkultuuri toetamiseks on Kultuuriministeerium välja töötanud seitse kultuuriruumide toetusmeedet: Setomaa, Kihnu, saarte, Peipsiveere, Mulgimaa, Vana-Võromaa ja Virumaa programm. Nende programmide eesmärk on hoida eri piirkondade identiteeti, keelelist eripära ja eriilmelist kultuuri.

Rahvakultuur vajab pidevat tähelepanu ning panustamist. 2020. aastal osales alaliselt tegutsevates rahvakultuuri kollektiivides 79 753 harrastajat. See on küll suur näitaja, kuid muret valmistab langev trend, millele kriis on veelgi hoogu andnud. Probleem on ilmne, kuid loodetavasti aitab Kultuuriministeeriumi eestvedamisel välja töötatud ja 2017. aastal rakendunud noorte huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioon, mille eesmärk on suurendada 7–19-aastaste laste ja noorte osalemist regulaarses huvitegevuses, parandada selle kättesaadavust ja kvaliteeti ning tagada mitmekesisem valik kõikides Eesti piirkondades. 

Rahvakultuuri valdkonnas oli üks tähtsündmusi Setomaa Obinitsa küla olemine soome-ugri kultuuripealinn 2015. aastal. Obinitsa sai väikese kogukonnana tublisti hakkama suure ja olulise ettevõtmisega, tõstes oma küla, kogukonna ja seto kultuuri jõuliselt soome-ugri rahvaste tähelepanu keskmesse. Aastal 2021 kannab soome-ugri kultuuripealinna tiitlit Abja-Paluoja. Kahe nädala pärast peame Tartus meie kultuuripärandit kandvas Eesti Rahva Muuseumis järjekordse ehk kaheksanda soome-ugri rahvaste maailmakongressi, mille eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste kultuuri ja keeli ning edendada omavahelist koostööd.

Austatud Riigikogu liikmed! Eraldi soovin rääkida Eestimaa raamatukogude käekäigust. 2018. aastal viidi läbi oluline uuring muuseumide ja raamatukogu külastajate ja mittekülastajate seas. Selgus, et raamatukogudes käis 50% kõigist Eesti inimestest. Raamatukogu ei ole tänapäeval enam ammu lihtsalt raamatute hoidla ja selle tulemuslikkust ei saa mõõta pelgalt laenutuste arvuga. Raamatukogudest on saanud nii teabe-, kultuuri- kui ka suhtluskeskkond, olles kogukonna südameks. Kindlasti on oluline, et üha avarduvad digimaailma võimalused ei vähendaks raamatukogu kui kohtumispaiga võimalusi.

Võib öelda, et nii tänavune kui ka järgmine aasta on raamatukogude rolli ümbermõtestamisel väga olulised. Kultuuriministeeriumis on ettevalmistamisel rahvaraamatukogu seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise eelnõu. Viimati tehti seaduses olulised sisulised muudatused 2007. aastal. Kuna infoühiskond on sellest ajast alates kiiresti arenenud, elanike infovajadus ja haldusterritoriaalne jaotus ning korraldus muutunud, ei ole kehtiv seadus enam piisavalt paindlik, et arendada raamatukogude võrku ning tõsta pakutavate teenuste kvaliteeti. Muudatused seaduses aitavad rahvusraamatukogude teenused ja taristu viia kooskõlla haldusreformijärgsete avalike teenuste nõuetega ning infoühiskonna ja eriti noorte vajadustega. 2022 on raamatukogude teema-aasta. Kindlasti aitab suurem tähelepanu senisest enam tõsta esile raamatukogude olulisust nii regionaalsel tasandil kui ka laiemalt Eesti kultuuri säilitajate ja arendajatena. Aasta sisuline eestvedaja on Eesti Rahvusraamatukogu, kes tutvustab oma plaane juba lähimate kuude jooksul.

Tähelepanu ning hoogu jagus viimasel kuuel aastal ka Eesti filmikunstile ning nende aastate jooksul on maastik märkimisväärselt muutunud. Alates 2014. aastast on riik suurendanud toetust filmitööstusele. Kui 2014. aastal toetasid Kultuuriministeerium, Kultuurkapital ja Eesti Filmi Instituut tööstust kokku 6,95 miljoni euroga, siis aastal 2019 oli toetus 13,25 miljonit eurot ning 2020. aastal lisandus ka kriisiabi. Valdkonna jaoks oli märgiline 2018. aasta, mil vabariigi 100. aastapäeva puhul viidi ellu edukas filmiprogramm. Riigi lisarahastus võimaldas toota suuremaid filmiprojekte, näiteks "Tõde ja õigus". Kokku jõudis kinolinale tänu "Eesti Vabariik 100" programmile viis mängufilmi, üks täispikk animafilm, dokumentaalfilmide kassett ning draamasari.

Alates 2016. aastast rakendatav Film Estonia toetuskava soodustab väliskapitali juurdevoolu Eestisse ning Eesti ja välismaiste filmitootjate koostööd audiovisuaalsete teoste tootmiseks Eestis. Toetuskava rahastab Kultuuriministeerium ja selle maht on 2 miljonit eurot aastas. Eesti ja välismaiste filmitootjate koostöös valmivate audiovisuaalsete teoste Eestis tekkivaid tootmiskulusid toetatakse sõltuvalt audiovisuaalteose liigist ja kulude mahust 20–30% ulatuses. Toetuskava rakendati eelmisel aastal juhtprojektina ja selle tulemusena tõi iga toetuseks antud euro Eestisse tagasi 3,32 eurot, mis kulutati Eestis ja mis tekitab seeläbi Eesti riigile ka täiendavat maksutulu. Eesti Film Estonia toetusprogrammi atraktiivsust, samuti selle tasuvust kinnitas Christopher Nolani suurfilmi "Tenet" osaline filmimine Tallinnas aastal 2019.

Aastatel 2014–2019 kasvas kinokülastuste arv Eestis 2,6 miljonilt 3,69 miljonini. Märgiliseks kujunes 2016. aasta, kuna erasektori ja riigi koostöös asutati SA Eesti Pillifond, mille põhieesmärk oli tõsta Eesti keelpillimängu kultuuri rahvusvahelist konkurentsivõimet ja toetada muusikute karjääri. 2020. aasta lõpuks oli Eesti Pillifondil üheksa hinnalist keelpilli, mille koguväärtus on üle 1,5 miljoni euro.

Muusikasektorile andis samuti tõuke "Eesti Vabariik 100" juubeli tähistamine, mis tõi valdkonda omajagu lisarahastust juba 2017. aastal ning aitas muusikaorganisatsioonidel ja loovisikutel ellu viia tavapärasest kunstiliselt ambitsioonikamaid projekte. Möödunud perioodi ülevaates ei saa minna mööda ka 2018. aastal avatud Arvo Pärdi keskusest.

Kultuuri ei saa teha ilma hooneteta ning perioodil 2014–2020 viidi ellu mitmeid olulisi projekte. Suurima tähelepanu pälvis kindlasti 2016. aastal avatud Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Tartus Raadil. Lisaks on toetatud jooksvalt väiksemaid investeeringuid ja remondivahenditega kultuuriobjekte Eesti eri paigus. Kindlasti pean väga oluliseks, et suurte investeeringute puhul võetakse arvesse regionaalset aspekti ning tehtud otsused toetaks nii ligipääsu kultuurile kui ka kultuuri tasakaalukat arengut.

2016. aastal seadis valitsus eesmärgiks luua Narvas ja Tallinnas eesti keele majad. Nüüd pakuvad keelemajad keeleõppeks ja lõimumiseks kompleksset teenust, korraldavad ja koordineerivad eesti keele õpet, toetavad ja arendavad eesti keele omandamist ja praktilisi võimalusi keele kasutamiseks. Inimeste huvi on suur ning 2020. aastal laienesid tasuta õppimise võimalused seniselt 2500 õppekohalt 5500-ni. Hiljuti avaldatud lõimumismonitooring kinnitab, et eesti keele oskus on kasvanud ja eesti keelt peetakse oluliseks.

Viimase kuue aasta sisse jääb ka muinsuskaitsealase tegevuse ümberkujundamine, uue muinsuskaitseseaduse vastuvõtmine ja Muinsuskaitseameti rolli muutmine. Teine oluline samm muinsuskaitse valdkonnas on kultuuripärandi digitaliseerimine. Kultuuriministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös valmis 2018. aastal kultuuripärandi digitaliseerimise programm. Selle eesmärk on teha 2023. aastaks digitaalselt kättesaadavaks kolmandik Eesti mäluasutustes talletavast kultuuripärandist ning uuendada mäluasutuste infohoidmise taristut. 2021. aastal arutatakse järgmise kultuuripärandi digitaliseerimise ja kättesaadavaks tegemise tegevuskava ettevalmistamist.

Oluline on rääkida ka koostööst erasektoriga, sest kultuur on kallis ning riigieelarve võimalused alati vajadustest väiksemad. Kultuuriministeerium tänab eraisikuid ja organisatsioone, kes on kultuurile aastate jooksul olnud toeks rahaliselt või ka tegudega. Aastatel 2014–2020 jagati välja ühtekokku 209 tunnustust. Nende inimeste seas on ka korduvalt esitatud kandidaate. Eriti teeb rõõmu see, et paljud koostöösuhted on pikaajalised ning kultuuri edendamist nähakse üha enam riigi ja erasektori ühise ülesande ja eesmärgina. Kriis tõi sellise lähenemise vajalikkuse erasektorile esile ning suurim tunnustus kuulubki kõigile neile, kes vaatamata ebakindlale ajale on jäänud oma partnerite kõrvale.

Kokkuvõtteks. Aastad 2014–2020 on Eesti kultuurile ja riigile tervikuna olnud soodsad. Teile tutvustatud uued algatused lubavad loota, et kultuur enam üksnes ei vaja ressursse, vaid suudab olla ka ise lisandväärtuse looja ja majanduse oluline käivitaja. Eesti kultuur on elujõuline. Meil on nii kultuurist osasaajaid kui ka kultuuriloojaid kõikjal Eestis, kõigis vanusegruppides ja kõigis valdkondades. Meil on kultuurivaldkonna ees väljakutseid, kuid ühise töö ja pühendumisega tuleme nendega toime. Me peame aina enam teadvustama, et ajal, mil meie riik tähistab iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva, ongi kultuur meie kõigi vastutus ning meie riigina olemise põhjus ja mõte, meie kõigi ühine töö ja hool. Tänan kuulamast!

Aitäh! Nüüd on võimalik ettekandjale küsimusi esitada. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe küsimuse. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus tuleb huvihariduse kohta. Leheküljel 15 on selles mahukas aruandes kenasti ära toodud, kuidas huvihariduse kasutamine on õppurite hulgas kasvanud, eriti kui võtta viimased kolm aastat. Ja erilise kasvu on andnud sport ja muusika ja kunstivaldkond. Ma saan aru, et põhimõtteliselt huviharidus on selline valdkondadeülene valdkond, mis puudutab nii haridusministri kui ka kultuuriministri tööd. Praegu me teame seda, et riigi eelarvestrateegias kärbiti või plaanitakse kärpida huvihariduse rahastamist. Mida te prognoosite: kui see nii lähebki, siis mis nendest arvudest saab?

Suur tänu selle küsimuse eest! Nii nagu hea küsija ütles, otseselt on see eelarve tõesti Haridus- ja Teadusministeeriumi teema ja eelmiselt ettekandjalt oleks tõenäoliselt saanud sisulisema vastuse. Aga ka Kultuuriministeerium on selle teema algatamise juures olnud. Ja see algatus, see meede on olnud edukas, nagu ka hea küsija mainis. Kohalikud omavalitsused on nende aastate jooksul, kui riik on huviharidust toetanud, ka ise väga palju juurde panustanud. Selle programmi või meetme põhilisi eesmärke on olnud mitmekesistamine ja kättesaadavus. Mitmekesistamine nagu on saavutatud, rohkem enam uusi, täiendavaid n-ö erialasid, valdkondi juurde pole tulnud. Mina näen, et tulevikus tuleb – seda ma ütlesin ka oma ülevaates mõned korrad – tegeleda kättesaadavusega ja regionaalsete muredega. Meil on kindlasti eesmärk, et huviharidus jõuaks kõikide lasteni, ka hajaasustusega piirkondades, ka liitunud valdades, kus keskus on jäänud mõnedest asulatest kaugemale.

Kultuuriministeerium on uue programmina esitlenud kultuuriranitsa programmi, mis on eelarve mahult küll väiksem, kuid kui ma ei eksi, siis see taotletav summa oli ikkagi üle 6 miljoni euro. Seni see riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel toetust ei ole leidnud, kuid tegu on hea algatusega ja me kindlasti läheme sügisel eelarveläbirääkimistele uuesti selle taotlusega, mille rahuldamine võimaldaks põhikooliõpilastel nii teatreid, kontserte kui kinosid külastada. Kindlasti see annaks täiendava võimaluse kultuurist osa saada ja huviharidust mitmekesistada.

Mis täpselt saavad olema need arvud, seda mina ei oska prognoosida. Aga ma loodan, et need on siiski kasvavas trendis ja et omavalitsused ka edaspidi panustavad huvihariduse kättesaadavusse ja mitmekesistamisse. Läbirääkimised, kuidas täpselt ja milliste mahtudega riik sinna kõrvale tuleb, tõenäoliselt jätkuvad suve teises pooles ja sügise alguses. Siis saab juba täpsemaid vastuseid öelda.

Eduard Odinets, palun! 

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister, aitäh selle ülevaate eest, aga ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, ent ma pean jätkama sama teemat, mille kolleeg Hepner tõstatas: huviharidus. Te ise mainisite ka kultuurikomisjoni istungil, et see huvihariduse programm või meede on üks parimaid ja olulisemaid saavutusi üldse kogu selle kultuurivaldkonna arengukava elluviimisel. Te ütlesite ka, et eesmärk on tagada huvihariduse kättesaadavus ka väikestes kohtades, kaugemal keskustest. Samas pugesite praegu selle taha, et see on teise ministeeriumi teema ja Kultuuriministeeriumi just nagu ei puuduta.

Kas ma saan õigesti aru, et te kiidate sellise lähenemise heaks ja vastutasuks saite selle kultuuriranitsa raha, mida on samas suurusjärgus, kui huviharidusest ära võeti? Kuidas te reageerisite valitsuses, kui kuulsite, et noortelt võetakse see raha ära? See oli ju suures osas suunatud just kultuurivaldkondade arendamisse.

Suur tänu selle küsimuse eest! Siin oli päris palju oletusi ja arvamusi, ma ei tea, kas ma suutsin kõik meelde jätta. Aga ma püüan meenutada ja vastata. Kindlasti ma ei ütle, et see pole üldse Kultuuriministeeriumi asi, ma ei taha veeretada seda kellegi teise kaela. Aga on fakt, et see on teise ministeeriumi eelarves. Kultuuriministeerium on see, kes selle kontseptsiooni välja töötas. Ma siin ei veereta mitte midagi, vaid ütlen nii, nagu asjad on.

See, kuidas Haridus- ja Teadusministeeriumis meeskond näeb seda arengut sisulisemalt ja võimalusi selle programmiga jätkata, ongi selle ministeeriumi otsustada. Meie saame praegu vaadata ajas tagasi perioodile 2014–2020, kui see programm töötas hästi. Selle programmi eesmärk oli, nagu ma ütlesin, mitmekesistamine ja tänaseks on see saavutatud. Ma olen sellest ka oma hea kolleegiga rääkinud. Ja tema tagasiside on täpselt see, et saavutatu on olnud positiivne ja seal arengut enam nii väga ei ole näha. Mitmekesistamise eesmärk on saavutanud.

Kindlasti on teine teema kättesaadavus. Ja siin on ka see pool, et tõesti omavalitsused on siin riigile hea partner olnud, omavalitsused on samuti panustanud. Selle programmi puhul ei ole kindlasti räägitud aegade lõpuni kestvast programmist. Selle programmi puhul on olnud ajaline mõõde sees. Aga väga oluline oleks, et huviharidus saaks jätkuvalt toetatud, on siis käigus üks või teine programm.

Teie nimetatud kokkulepet ma kahjuks ei oska kommenteerida. Mina selliseid kokkuleppeid ei ole teinud. Kultuuriministeerium esitas kultuuriranitsa kontseptsiooni vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevuskavale ja me taotlesime eelarvestrateegiast selleks vahendeid. Ma ei tea, mis kokkulepe see on, et me ei saanud neid vahendeid. Nii et ma ei oska öelda. Praegu seda numbrit seal ei ole, nii et kas see saab olla kokkulepe? Ja iga ministeerium kindlasti arvestab enda vahendeid, ressursse ja mõtleb, millised on kõige efektiivsemad viisid saavutada eesmärke, mis on seatud. Seda teeb kindlasti ka Haridus- ja Teadusministeerium.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea minister! Mina tahan teid tänada väga suurepärase ülevaate eest, mis näitas kõigile kuulajatele, kui lai valdkond on meie kultuurivaldkond. Tahan selle eest tänada teid ja endisi kultuuriministreid, kes mind kuulevad. Küsimust ajendas mind küsima see, et te rääkisite üldlaulu- ja tantsupeost ja mulle meenus episood kultuurikomisjonist, kui seal arutati noorte laulu- ja tantsupeo saatust või staatust. Ja me pidime tunnistama, et Eestis on selline väljakujunenud traditsioon, et kultuuriminister peab selle rahastuse eest kabinetis võitlema. See ei ole n-ö püsirida eelarves. Kas teie kultuuriministrina olete rahul olukorraga, et iga kord peab minister võitlusse minema? Ja oh õudu, kui see võitlus ei lõpe positiivselt.

Aitäh positiivse tagasiside eest! Tõesti, kultuurivaldkond on lai, nii et pean tunnistama, et mõned lõigud, mis ma olin plaaninud siin esitada, tuli välja jätta. Ajaliselt lihtsalt ei jõua kõigest nii sisuliselt rääkida, kui sooviks. Ma pean tunnistama, et ka mina olin ministriametisse minnes ja ministeeriumi eelarvega tutvudes üllatunud, et selline iga kord uuesti taotlemise traditsioon või tava on. Täpselt seesama küsimus oli mul. Aga tuleb välja, et õnneks pole nii juhtunud. Ju siis on kõik ministrid olnud nii võimekad ja valitsused seda traditsiooni hinnanud.

Aga miks see ei ole eelarvestrateegias baaskulutusena kirjas? Ma ei oska öelda, kas see kuidagi nõrgendab seda jätkusuutlikkust või me ei peaks muretsema. Need traditsioonid on väga kindlalt kinnistunud. See ei ole iga-aastane üritus, aga eelarve mõttes võib-olla saame siiski olla kindlad, et see rahastus on alati tagatud. Ent ministeerium analüüsib seda situatsiooni praegu, me vaatame lahendustele otsa ja teeme oma ettepanekud. Ehk peaks ikkagi olema nii, et rahastus on juba varem kokku lepitud ja peole eelneval aastal ei pea ministeerium seda raha oma eelarvesse eraldi taotlema.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Te tõite oma ettekandes välja selle, mida me kõik väga hästi teame: pandeemia-aasta mõju kultuurivaldkonnale. Ja muidugi mõjus see ka kõigile teistele valdkondadele. On väga hea, et kultuurivaldkonda nii palju toetati, see oli erakordselt vajalik ja absoluutselt õige otsus – kõik, mis te tegite. Aga minu küsimus on, et kogu see aasta inspireeris tegelikult loovaid inimesi ja muid kultuuriinimesi oma tööle ja tegemistele natuke teistmoodi vaatama. Juttu on olnud sellest, et ikkagi anti kontserte ja digitaalseid võimalusi kasutati rohkem. Kas te hindaksite selle muutuse positiivset mõju? Mõne sõnaga veel pikemalt, palun!

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma loodan, et me saame nädala pärast vaadata teie kõigiga koos tulevikku ja neid teemasid veel rohkem arutada, kui vaid seda arutelu möödunud perioodi üle pidades. Aga mõne sõnaga kindlasti on hea sellest rääkida. Minu jaoks on üks huvitav teema ja pean tunnistama, et ma natukene põnevusega ootan, mis saab. Praegu on ministeeriumis avatud kriisiga kohanemise meede ja võib-olla ma saan teile mõne aja pärast paremini vastata. See toetusmeede on üle 4 miljoni ja selle raames saavad kultuurikorraldajad küsida toetust, mille maksimummäär on 200 000 eurot. See on mõeldud selleks, et oma tegevus ümber korraldada. See, millised taotlused sinna tulevad, näitab ka seda, kui loovalt ja innovaatiliselt suhtutakse sellesse keerulisse olukorda, kuidas nähakse uusi võimalusi. Ma arvan, et on väga positiivne, et me saame seda selle lisaeelarvetoetusega toetada. Sellised mitte otseselt kriisikahjudega tegelevad toetusmeetmed kindlasti inspireerivad ja annavad julgust mõelda, võib-olla pakkuda, nagu öeldakse, ka kastist välja lahendusi.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kultuuriminister, suur tänu ülevaate ja põhjaliku küsimustele vastamise eest! Kuulasin oma kabinetis ja mul oli hea meel tõdeda, et see, mis puudutab universaalset ligipääsu, ligipääsu ka vaegkuuljatele ja pimedatele, on edasi läinud. Kasutatakse juba kirjeldustõlget, nii et ka nendele inimestele tagatakse kultuurielamusest osasaamine näitusesaalis ja teatris. Aga küsimus, mille ma esitada tahan, on see, et teil oli täna tore võimalus eelkäijate hiiglaseõlgadel seista ja rääkida, mida nemad tegid. Siin saalis on praegu vähemalt kaks endist kultuuriministrit – Urve küll hetkel astub uksest välja – ja nende tegevusest oli siin pikalt juttu. Mis aga saab hasartmängumaksust ja paljude regionaalsete projektide toetamisest? Hasartmängumaksu summad ju jäävad tasemele, mis ei võimalda kõiki endisi toetusi eraldada. Mis sellest saab?

Aitäh! Jah, hasartmängumaksust makstavate toetuste süsteemi üle on, ma ütleksin, põgus arutelu olnud. Minu teada tuleb see ka siia saali, nii et ma ei oska öelda, mis sellest saab. Auväärt Riigikogu ikkagi seda otsustab. Praegu minu teada on esialgsed ettepanekud riigi eelarvestrateegia arutamise raames esitatud, kuid lõplikke otsuseid tõenäoliselt tuleb veel sügisel kaaluda ja vaadata, kuidas me sellega edasi läheme. Nagu te, lugupeetud küsija, ka just ütlesite, minu eelkäijad on seda probleemi juba mõnda aega teadnud. Neid arutelusid on peetud pikemalt kui ainult selle valitsuse ajal. Aga mis sellest saab? Loodetavasti need vähenemised, mis peaksid selle lae määramise tõttu tekkima, siiski leiavad lahenduse. Vahest me suudame ikkagi leida väljapääsu, nii et toetuste süsteem otseselt ei saa selle tõttu kärbitud, et valdkonda minev raha selle võrra ei vähene. Me peame leidma selleks teised allikad, teised valikud tegema.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tahan ministrile öelda, et see ei ole nüüd silotorni jutt. See meie väikest silotorni kultuuri ei puuduta, kui haridusministeerium kultuuri tuleviku arvel rämedalt lõikab. See ei ole selles mõttes korrektne, et kui me arutame kultuuripoliitika põhialused aastani 2020, siis selles ilusas kaustas on kirjas, mida riik oluliseks peab. Ja riik peab oluliseks seda, et haridusvaldkonna korraldamisel tuleb arvestada, et kultuuris osalejate järelkasvu tagamiseks on oluline alustada kultuurialaste teadmiste ja oskuste omandamist juba varases eas. Selleks tuleb riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös luua võimalusi kogu hariduses, sh huvihariduses ja huvitegevuses. Punkt. 2014 anti selline korraldus. Me tegime selle programmi ja keegi ei ole mitte kusagil rääkinud, et see programm on ajutine. See programm on tehtud selleks, et ta võiks jääda. Ja vaadates, kui efektiivne see on, siis on küsimus, et võiks raha juurde anda. Ja alati saab paremaks teha. Siin ei maksa minu arust HTM-i taha pugeda. Kas selle kultuuriranitsa kohta ei ole teil järgmiseks aastaks mitte mingit kokkulepet? Saan ma õigesti aru, et RES-is ei ole seda raha sees?

Suur aitäh selle tagasiside ja kommentaaride eest! Ma ei poe mitte kellegi ja mitte millegi taha, vaid ma räägin nii, nagu asi on: eelarvega tegeleb HTM. Ja see on nende teema. See, kas meie peame oluliseks või mitte, on täiesti teine küsimus. Ja siin ma ei ole mitte kordagi öelnud, et see ei ole oluline, vaid olen öelnud, et see on oluline. Ma ei ole kordagi öelnud, et see programm kaob ära. See programm ei kao ära. See programm jätkub. Ma olen rääkinud kohalike omavalitsustega koostööst, ma olen rääkinud – te lugesite selle ka ette –, et kultuurivaldkonna kättesaadavus on oluline. Ja täpselt seda kultuuriranitsa programm, mille Kultuuriministeerium on välja töötanud, ka taotleb. Me räägime õpilastele täiendavate võimaluste loomisest. Jah, praegu seda riigi eelarvestrateegias sees ei ole, nii et Kultuuriministeerium läheb seda taotlema sügisel järgmise aasta eelarvest.

Nõndaks. Tundub, et küsimused on otsa saanud. Suur tänu ministrile! Nüüd on meil võimalik minna läbirääkimiste juurde, läbirääkimistel saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Keskerakonnast on ennast kirja pannud Aadu Must. Palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head ametivennad! Tulin siia pulti mitte Keskerakonna esindajana, vaid kui üks Riigikogu üllatuslikest dinosaurustest, kellel on mingisugune pilt sellest, mis on vahepealsetel aastatel toimunud, kuidas me oleme edasi läinud – kus elu, kus õnnetuse poole. Üldiselt ma mäletan aega, kui ma Riigikokku jõudsin. Siis olid tunnid juba alanud, aga veel kestis laulva revolutsiooni järellainetus. Me rääkisime ilusaid sõnu, tegudega oli vahel probleeme. Me kõik teadsime, et kultuuril on tohutu tähtsus Eesti rahva iseseisvuse taastamisel. Me rääkisime laulvast revolutsioonist. Me mõtlesime välja sellise toreda liikumise nime nagu laulupeoliikumine, mis oli midagi hoopis rohkemat kui ainult koorilaul, mis ka rasketel aegadel inimesi ühendas.

Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et räägime jätkuvalt hariduse, humanitaarhariduse, sotsiaalteaduste ja kultuuri tähtsusest. Sotsiaalteaduste ja humanitaarteadustega on natukene paremini. Pärast Brexitit vähemalt hakati mujalgi Euroopas aru saama, et need on tähtsad, ka need on riigi atribuudid. Kultuuriga on natukene raskem. Põhiline on see, et pidupäeval on kultuur meile tohutult tähtis ja olemas. Aga vaata, kui pidupäeva ei ole, siis argipäeval leiame, et küll on tore, et meil on olemas entusiastid, kes käru ikka käima veavad. Seda entusiasmipõhisust on hästi palju.

Kui vaadata kultuurikomisjoni vaatenurgast, kus ma olen peaaegu nagu mööblitükina ka kirja pandud, siis võib öelda, et minul on ülimalt positiivsed mälestused ja arusaamad kultuurikomisjonist, kus kaua aega käis muide lausa erakondadeülene töö. Inimesed olid hariduse ja kultuuri usku, praegu on erakondlikku momenti natuke juurde tulnud. Aga ikka on olnud väga suur püüd asju parandada. Ma tahan samuti ühineda nende sõnadega, mis vilksamisi enne läbi käisid. Tuleb tõesti öelda suur tänu mitmele endisele ministrile, kuigi oli ka varem põnevaid hetki. Aga ei ole ilus ju kohalolijaid kiita või vähemalt nõukogudeaegsed lapsed õppisid, et kohalolijaid ei kiideta. Ent kui mõelda selle peale, kui särav koostöö meil oli näiteks Indrek Saarega, kui oli arengukava ees, aga me leidsime, et midagi tuleb teha ka rohkem. Ma olen mitu korda Indrekule aitäh öelnud ka selle eest, et kui Balti Assamblee oli väga hädas oma kontaktide ja kultuuritööga, siis minister tuli ja ütles, et paneme jõud kokku. Ja kuhu me oleme jõudnud?

Äsja räägiti keelepoliitikast ja ma kuulsin seda, et me kogu väärtuslikuma kirjanduse tõlgiksime eesti keelde, et me kõik dissertatsioonid kirjutaksime eesti keeles. Ja siis mulle tuli meelde see, millest me Indrekuga tol ajal rääkisime. Balti Assamblee annab välja kirjanduspreemiaid, igal aastal ühe: Baltimaade parim raamat. Küll Leelo Tungal oli õnnelik inimene, tema oli juba ammu tõlgitud läti keelde, leedu keelde, filmid on nähtud. Siis ma küsisin: aga komisjon, eksperdid, kelle te valisite sel aastal kultuuripreemia laureaadiks? Vastus oli: üks lätlane. Mis ta nimi on? Perekonnanime lõpus oli s-täht. Ja me räägime kultuurilisest koostööst ja räägime sellest, et me toetame kultuurikoostööd! Me räägime sellest, et hakkame kõike tõlkima. Kui aga Must tuleb eelarve läbirääkimiste ajal ja ütleb, et teate, Balti Assambleele on raha juurde vaja, siis leitakse, et tegelikult on tähtsamaid asju.

Veel kord tahan öelda, et positiivset on tohutult rohkem. Näiteks üks positiivne näide, mis läks mulle sügavalt hinge. Ma olen uurinud, kuidas Eestis on lood ametkondade koostöö ja ka rivaliteediga: kas üks ministeerium tahab tooli teise alt tõmmata või eriti raha ära tõmmata. No seda teavad ju paljud. Selles mõttes oli tohutult sümpaatne ja me aitasime sellele ühiselt kaasa, et Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium õnnestus viia ühele meelele, et rahvusraamatukogu hoonet, mis on Kultuuriministeeriumi haldusalas, ei ole mõtet niimoodi hallata. 

Paneme kolm minutit juurde.

Ei ole mõtet tühjust kütta ja võiks leivad ühte kappi panna, tuua rahvusarhiivi rahvusraamatukogu majja. Indrek noogutab. See oli väga sümpaatne mõte, mille puhul tekkis mitmeid sünergilisi momente veel. Seda laadi asju võiksin nimetada veel ja veel.

Aga nüüd tulevad teised asjad. Ma vist olen harjunud 45 minutiga, nii et ma lõpetan ruttu ära, jätan 90% rääkimata, mis seal ikka teha. Siit käis läbi huvihariduse teema. Mina olen isiklikult, minu väikene isik on selle lahenduse peale, mis praegu sündis, südamepõhjani solvunud. Aga minu solvumus on isiklik vaid osaliselt. 1975. aastal, kui Elsa Gretškina – vist oli Elsa Gretškina – arutas, kuidas õpetajate palka tõsta, siis ütles ta: aga võtame lauluõpetajatelt ja treeneritelt pool palka maha. Minu ema oli väga vahva õpetaja, 40 aastat juhatas segakoori ja mis ta kõik tegi, ja tal võeti pool palka maha. Sellest ajast peale ma tunnen kohe viha ja raevu. Sa võid, Heiki, kinnitada, et ma käisin ka omavalitsusliidus. See huvihariduse raha äravõtmine ... Omavalitsustegelased samas ütlevad seda, et meie oleme seda meelt, et andke meile raha ja ärge pange sellele silti juurde. Kui üldine rahastus kasvab, siis meie väga ei mässa selle pärast, oli see huvihariduse raha või mitte. Nii et seal on mitu asja ja ma selles mõttes räägin ühte ja räägin teist, aga ikka on solvav, kurat võtaks.

Ja viimane märkus on see, et mina tunnen anonüümse süü sündroomi. Te võite öelda, et ma olen korduvalt komisjonis sellest rääkinud, paar korda olen välja öelnud, et Vene ajal, nõukaajal oli lihtsam. Moskva oli süüdi. Kuradid, miks nad ei tee! Praegu ma tunnen seda, et me oleme palju head teinud, aga see, mis on veel tegemata ... Ma tunnen ikka, et ei ole põhjust kellelegi teisele midagi halvasti öelda, lähen peegli ette ja ütlen, et kuule, see on tegemata.

Mul on pigem üleskutse jätkata vähemalt kultuurikomisjonis ja kultuurivaldkonnas seda head konstruktiivset koostööd, mis on olnud eelmiste kultuuriministritega ja mis on ka praegu olemas. Ärme laseme seda põhja minna! See on halvim, mis saab olla. Teeme niimoodi, et kultuurivaldkonnas toetame siis, kui on ikka asja eest raha vaja, kui on vaja vigu parandada. Neidki on palju ja siis oleme ka kriitilised. Ja ma ei ütle, et kultuurivaldkonnas ei ole seda, et on väga vilets kvalifikatsioon mõnes valdkonnas. Aga kui ei õpetata ja palka ei maksta, siis imeinimesi ei saa. Sellega ei aita välja, kui me ütleme, et oi, tegelikult olete tublid, kuigi te midagi ei oska. Mõtlen praegu kas või digimaailma ja nii edasi. Aitäh! Hoiame oma kultuuri ja püüame teha koostööd rohkem kui seni! 

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Head parlamendiliikmed, kes te kultuuri nii armastate, et ööni vastu peate! Lugupeetud minister! Väga tore oli kuulda kultuuripoliitika ettekannet ja veelgi toredam oli kuulda seda, kuidas tõepoolest kultuur ja haridus ajavad ühte asja. Ma tahaksin tõesti kõigepealt kiita ja tänada selle eest, et tuuakse paralleele selle kohta, kuidas raamatukogutöö aitab hariduslikke eesmärke täita, kuidas meie laulupidude traditsioon on ühelt poolt meie kultuuriidentiteedi, keele, rahvuse kestmise alustala ja me muretseme selle pärast, et koorijuhtide eelarve on väike. Niisugused vajadused kindlasti vajavad enamat täitmist.

Samamoodi kui eelkõnelejad, tunnen ma muret selle pärast, et meie huviharidus ei ole piisavalt toetatud. Ja võib-olla lihtsalt koalitsioonipartneritele üks mõte. Meie ühine mure nõuab ka teatud prioriteetide seadmist. Tõepoolest on ju hästi öeldud, kui on öeldud: me vaatame sinu eelarvet, ja saame aru, mida sa tõsiselt väärtustad. Mina ootan, et me võtaksime ühiselt lahti ka need asjad, mille kohta võib-olla on otsused varem tehtud. 

Mina näen, et huvihariduse toetamiseks on raha tasuta bussisõidu real, ja ma noore parlamendiliikmena loodan väga, et sedasorti tabud ei ole tabud, vaid need võetakse ette ja vaadatakse, et kui meil on vaja päästa kultuuri, siis küsitakse, kus, millisel eelarvereal see raha istub. Ma arvan, et samamoodi saaksime päästa tasuta kõrghariduse. Eesti jätkusuutlikkus on kindlasti selle taga. Ma olen täiesti kindel, et Eesti inimesed mõistaksid seda, kui me oma prioriteetide nimekirja ümber seaksime.

Nii et ma usun, et lahendused on kindlasti meie koostöös, meie tarkades otsustes. Eesti kultuuri ja hariduse asjad on paraku jäänud öötundidele siin parlamendis arutada, aga need on Eesti rahva südames ning Eesti rahva kestmise ja arengu seisukohalt kõige olulisemad. Tehkem tarku otsuseid, ja rahval on tulevikku! Aitäh teile!

Indrek Saar, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt protseduuriline osa. Me siin nädala alguses juhtisime tähelepanu, et kui me planeerime selliseid strateegiadokumentide arutelusid, siis nende jaoks võiks leida päevakorras paremaid kohti. Eesti keele arengukava oleks kindlasti väärinud põhjalikumat arutelu. Ka see dokument kindlasti vääriks tunduvalt suuremat tähelepanu, eriti sellistel murrangulistel aegadel, milles me praegu elame tulenevalt nendest valikutest, mis valitsusliit on teinud, minnes suhteliselt jõhkralt oma kärpega nimelt kultuurivaldkonna kallale ja just nimelt kultuurivaldkonna pikema perspektiivi ja tuleviku kallale. Ma arvan, et see oleks väärinud tunduvalt suurema koosseisu tähelepanu Riigikogu saalis. Aga me teame, et kolmapäeva õhtul ilusate suveilmade ajal ei maksa seda oodata, ja seda oleks võinud ka Riigikogu juhatus ette näha.

Sellest tulenevalt on mul, liites siia ka meie kogemuse ja tõdemuse spordipoliitika põhialuste arutamise ajast, palve Riigikogu juhatusele, kultuurikomisjonile, kes on selles valdkonnas juhtivkomisjon, ja ka ministrile, et me võiksime teha kokkuleppe, et me ei lase neid asju panna kolmapäeval viimasteks punktideks, öösse. Ja teiseks me võiksime anda neile, kes tahavad sisulist debatti pidada, võimaluse ministri käest küsida rohkem kui ühe küsimuse. See võimalus on Riigikogu protseduurides olemas ja tegelikult oleks paljud tahtnud küsimusi küsida. Protseduuriline korraldus võiks meile tagada parema kvaliteedi ka kultuuripoliitika kujundamisel. Ma arvan, et see valdkond on seda igal juhul väärt.

Aga tulen nüüd selle aruande juurde. Kõigepealt ma usun, et eesti kultuur on jätkusuutlik olenemata sellest, mida parasjagu poliitilisel tasandil otsustatakse. Aga nii mõneski mõttes on see jätkusuutlikkus siiski mõjutatav ka poliitiliste otsustega. Sellepärast on väga oluline, et meil on kokkulepe kultuuripoliitika põhialuste näol olemas, sest mis seal salata, ei taha ette kujutada situatsiooni, kus sellist pikemaajalist kokkulepet ei ole ja iga kord, kui uus minister läheb ministeeriumisse, siis ta mõtleb, et nüüd ma teen kõik ümber. Siis oleks valdkondlikus kokkuleppes kirjas olevaid asju, mis peaksid olema jätkusuutlikud ja pikemaajalised, tunduvalt lihtsam üleöö ringi pöörata. Ja ma ei ole kindel, et see Eesti kultuuri jaoks kasulik oleks. See oli nüüd irooniliselt öeldud, aga ma arvan, et see ei ole hea mõte. Oleme ju näinud, et kultuuriministrid mitte alati ei mõista, et nad ei saa selles valdkonnas käituda nagu elevandid portselanipoes, või siis ei suuda nad tegelikult oma valdkonda valitsuse tasandil kaitsta, ükskõik kas arutelu on mõne põhimõtte üle või rahaküsimuses. Seepärast ma arvan, et tuleb tänada neid, kes kunagi selle dokumendi kokku panid, ja loodan, et järgmine dokument saab olema veel parem ja need rööpad, mida mööda sõita, veel selgemad.

Kättesaadavusest oli siin täna juba mitmel moel juttu. Ma arvan, et see on väga oluline tahk. Mul on hea meel, et minister seda mainis ja et sellega süsteemselt edasi tegeldakse ning püütakse järjest uues kvaliteedis tagada, et ka erivajadustega inimestel oleks ligipääs kultuurile nii vaatajana kui ka ise selles osalejana. Tõepoolest ei ole enam ammu küsimus ainult kaldteedes, kuigi ka neid on meil kultuuriobjektide ja spordiobjektide juures puudu.

Kui nüüd tulla nende küsimuste juurde, kus tuleb olla kriitiline, siis paraku üks suur mure, mis siit dokumendist ja ka ministri ülevaatest vastu vaatab, on kultuuritöötajate palgad. Me oleme teinud viimastel aastatel väga suuri samme selle jaoks, et jõuda kõrgharidusega kultuuritöötajate palkadega Eesti keskmisele palgale lähedale. Jõudsin ise sinnamaani, et 7% vist oli puudu. See on siin tabelis ka ilusti ära toodud. Minister ütles, et praegu on puudu 10%, aga tegelikult on nüüd puudu juba oluliselt rohkem. 2020. aastal oli 10%, aastal 2021 on keskmine palk veelgi tõusnud ja 2022 tõuseb ka. Esialgne kokkulepe, mis RES-is on palkade kohta, näitab seda, et see vahe käriseb veelgi ka 2022. aastal. Nii et me väga kiiresti kukume jälle sellest eesmärgist kõvasti kaugemale. Paneks ministrile südamele, et ei ole niimoodi, et laulu- ja tantsuringid toimuvad nagunii, nagu peaminister ütles. Ei ole niimoodi! Kui inimestele palka ei maksta, siis need ei toimu. Inimestele tuleb palka maksta. Nad teevad seda tööd reeglina pühendunult ja innustunult, jah, need on fanaatikud, kes naljalt eriala ei vaheta. Aga kui neid sunnitakse seda tegema, sest nad ei tule enam toime või nad peavad killustama oma ande saja erineva asja vahel, et kuidagi toime tulla, siis tulemus ei ole sugugi see, mis võiks olla.

Ma olen väga kriitiline hasartmängumaksu seaduse avamise koha pealt. See on asi, mida muidu on saanud kaitsta, et seda protsenti ei vähendataks. Niipea kui sinna kallale minnakse, avab see Pandora laeka. Kulkat on korduvalt tahetud niimoodi ära lõhkuda. Me oleme korduvalt tõdenud, et jumal tänatud, see ei ole õnnestunud. Meenutame eelmist kriisi. Mida see tegelikult tähendas? Tollane kultuuriminister ütles ka, et oh, mis siis ikka, kultuuri- ja spordiobjektide projektidest võtame natukene raha maha, need on väiksed asjad ja küll need tulevad üks päev tagasi. Tegelikult paljud asjad ei tulnud enam kunagi tagasi. Kui sinult võetakse mitmeks aastaks tegutsemisraha ära, siis väikesed MTÜ-d, väikesed eestvedajad panevad poe kinni ja hakkavad midagi muud tegema ja seal maanurgas ei pruugi enam seda tegevust olla. Seega, hasartmängumaksust laekuvate vahendite kallale minek, selle raha regionaalsetelt kultuuriprojektidelt äravõtmine on väga halb mõte.

Ja lõpetuseks muidugi huviharidus ja huvitegevus. Minister ise toonitas, et kättesaadavus on väga suur teema. Me nägime, et selle meetmega, selle rahaga, mis juurde pandi, astuti väga suur samm edasi. Üle 30% kasvas nende laste hulk, kes huviharidusest osa saavad. See teeb ligi 30 000 last. Aga sellest hoolimata tähendab see seda, et ainult veidi üle 60% lastest on regulaarselt huviharidusega seotud. Peaaegu 40% lapsi ei jõua selleni ja mitte sellepärast, et nad mitte mingil juhul ei taha sellega tegeleda. Enamik lapsi peaks saama huviharidust ja meil on selles vallas tegelikult terve pikk tee käia. Aga me lõikame selle tüki maha! See on hea näide sellest, kuidas silotornistutakse ka poliitilisel tasandil ja öeldakse, et see ei ole meie ministeeriumi kulurida. Kultuuri tulevik on kultuuriministri asi. Kultuuri tulevik on huvihariduses väga kõvasti kinni. Tänan tähelepanu eest ja vabandust, et läksin üle aja!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on suletud ja meie arutelu lõppenud. Ka istung on lõppenud. Aitäh!