Hea Riigikogu, alustame V istungjärgu 15. töönädala kolmapäevast istungit. On eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg. Jevgeni Ossinovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kärpekirves on tabanud kõiksugu erinevaid valdkondasid. Uudised nendelt rinnetelt on iga päevaga ausalt öelda aina jaburamaks muutunud. Loomulikult on selge, et keerulisel ajal tuleb otsida viise, kuidas efektiivsemalt majandada, aga kokkuhoid haridus- ja kultuurisfääris on üle mõistuse. Ja nüüd see kärbe on jõudnud ka Riigikogu Kantseleini – see üleüldine tuhin kokku hoida. Paraku juhatus on pidanud mõistlikuks nõutud pool miljonit eurot kärpida siin Riigikogu sees valdkonnas, kus see minu meelest on küpses demokraatlikus parlamentaarses riigis täitsa lubamatu: nimelt võtta koomale pikaajalist arenguseiret pakkuva asutuse eelarve. See kindlasti õige ega mõistlik ei ole, sotsiaaldemokraadid on sellele tõsiselt vastu.

Samas on selge, et kui valitsuskoalitsioon on otsustanud hakata eelarvekulusid maha saagima, siis tuleb ka kantseleis leida see koht oma eelarves. Sotsiaaldemokraadid algatavad Riigikogu liikme staatuse seaduse muudatuse, millega kuni selle koosseisu lõpuni vähendataks Riigikogu liikmete kuluhüvitisi 30%-lt 20%-le. See annab kokkuhoidu ilusa pool miljonit eurot aastas ja võimaldab ülejäänud valdkonnad Riigikogu eelarves jätta puutumata. See puudutab nii pikaajalist arenguseiret kui ka muid olulisi valdkondi, mis Riigikogu Kantseleis on. Aitäh! Eelnõu on üle antud Riigikogu juhatusele digitaalselt.

Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Loomulikult edasise otsustame vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli.  

Kohalolijaks registreerus hetkel 90 Riigikogu liiget.

Head kolleegid, meil on vaja täna ka natukene päevakorda täpsustada. Nimelt jäi meil eile, kui te mäletate, pooleli 23 Riigikogu liikme algatatud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 219 arutamine. Me olime teisel lugemisel küsimuste voorus ja seetõttu palun kõnetooli tagasi Peeter Ernitsa. Küsimusteks palun registreeruda neid, kes meil eile järjekorras olid. Järjekord oli meil selline: Andres Metsoja, Imre Sooäär, Aadu Must, Riina Sikkut ja Henn Põlluaas. Ja kui pärast neid on veel keegi, siis palun end registreerida. Kõigepealt saab küsimuseks õiguse Andres Metsoja. Palun!

(Kaugühendus)

Tõepoolest, looma- ja looduskaitse teemad on olnud keskkonnakomisjonis arutelu all ühel ja teisel moel. Looduskaitsest rääkisime hiljuti eelkõige ikkagi selles kontekstis, mis puudutas looduskaitsealuste maade riigile müüki. See lähtus ühest kohtumenetlusest, kus tegelikult öeldi, et tänane praktika enam ei päde kuigi hästi, seda tuleb muuta. Omanikule tuleb kompenseerida saamata jäänud tulu või selle maa reaalne turuhind. Komisjonis lõpuks jäi üles ikkagi see, et seletuskirja tuleks lisada kompenseerimise säte. Sa oma ettekandes seda ei maininud. Kas ma sain kuidagi valesti aru või kuidas sa seda kommenteerid?

Aitäh küsimuse eest! Jah, oli jutuks, aga praegu minu meelest ei ole seal seda.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Loomakaitsjad on tihti välja toonud neid aspekte, millised on loomade elutingimused nendes farmides. Nad väidavad, et need ei ole alati kõige paremad. Komisjonid teevad aeg-ajalt ka väljasõite. Mul ongi küsimus, kas komisjon ise on käinud nendes järelejäänud farmides. Vahest te võite kinnitada, et komisjonil on selle kohta andmed, et loomade elutingimused nendes järelejäänud farmides on eeskujulikud? Kas võite seda kinnitada?

Aitäh küsimuse eest! Mina isiklikult olen kohal käinud palju kordi, küll mitte kõigis farmides, aga paljudes. Karjakülas, kõige suuremas, olen loomulikult ka viimasel ajal käinud, aga seal haigutab juba hulk aega tühjus. Juba siis, kui me alustasime selle koosseisuga ja edukalt taoti trummi, et naaritsate pidamine on ohtlik jne, need puurid olid ammuilma tühjad. Ja tingimused nende loomade pidamiseks on ühed parimad kogu Euroopas.

Selleks, et nad ei pääseks loodusesse, on, nagu ma vist ka eile ütlesin, ehitatud topeltaiad: maa sisse kaevatud plekid ja püünised veel nende kahe vahel, nii et üsna keeruline on sealt loodusesse pääseda. Jah, olen kohal käinud, koos me ei ole käinud. Aga tingimused vastavad Euroopa kõige karmimatele nõuetele loomapidamises.

Aadu Must, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Peeter! Oli juttu karusloomakasvatuse majanduslikest aspektidest ja Maaeluministeeriumi hinnangust jne. Põgusalt oli minul juttu oma kolleegidega Balti Assamblees, täpsemini Leedu kolleegidega. Nemad räägivad, et ka nemad on õppinud raha lugema, nad loevad lausa sente. Ja nemad tõid välja sellise aspekti, et karusloomafarmid on neile vajalikud selleks, et olla konkurentsivõimeline Baltikumi kanalihaturul näiteks. Nad loevad ka neid kopikaid, mis muidu kuluks loomsete jäätmete utiliseerimiseks, meie mõttes Väike-Maarja ahju. Ja teiselt poolt nad ütlevad, et nad eelistavad saada paar kopikat või paar senti tulu sellest, et need tapajäägid lähevad karusloomafarmidesse. Kas see aspekt on ka meil oluline või on see nii marginaalne kasu, et seda ei ole vaja arvestada?

Jaa, muidugi, ega pole vahet, kas peetakse karusloomi Leedus, Eestis, Soomes, Poolas, Taanis või kusagil mujal. See ring on ühesugune. Aga praegu on selles pidevas närvilises olukorras, kus tuleb karta, kas jälle keelatakse, häbistatakse, see ring koomale tõmbunud. Ja praegu, kui ei ole loomi – ma pean silmas suuremaid farme, eelkõige Karjaküla oma –, ei ole ka seda, mida viia kas Väike-Maarjasse või mujale.

Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Eile jõudsime aruteluga samasse kohta, kuhu eelnõu esimesel lugemisel: kas tootmine liigub nüüd Bangladeshi ja kas loomadel on seal parem. Miks siis ikkagi selliseid otsuseid teha? Toidu tootmine ju jätkub. Kas teie näete vahet selles, kas loomi kasvatatakse toidu või näiteks ravimite tootmiseks või selleks, et neist tehakse mütsitutte ja kraesid, mis tegelikult ei ole kuidagi eluliselt vajalik loomne toodang siin meie maailmas? Tegemist on väärtuspõhise otsusega, kui palju ja kuidas me loomade heaolu ja elude eest seisame. Kas teie ei näe seda niimoodi? Kas teie peate seda tootmise aspekti väärtuslikuks?

Aitäh! Kuidas mina näen? Mul endal ei ole karusnahkseid mütse ja kasukaid. Pole kunagi olnudki ja ei näe ka põhjust [neid osta]. Aga, hea küsija, võib-olla sa pöörduksid oma hea kolleegi ja erakonnakaaslase Katri Raigi poole. Ta on Narva linnapea, lugupeetud inimene. Ma mäletan seda mälestusväärset miitingut Toompeal, kus Indrek Tarand bravuuritses. Siis Katri Raik, kes pidi tunni aja pärast andma ametivande siinsamas saalis, nõudis ka tribüünile pääsemist ja tal oli imeuhke karusnahkne kasukas seljas. Ta oli minust kümne sentimeetri kaugusel. Ma imetlesin ja vaatasin. Inimene hindab kasukat, väärikas naine hindab väärikat kasukat. Nii et, hea küsija, küsi Katri käest, mida tema arvab.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mulle tundub, et nende keelustajate mure loomade heaolu pärast ei ole kuigi siiras, sest see kasvatamine ei kao ära, vaid siirdub just nimelt Venemaale, Hiinasse ja nendesse riikidesse, kus üleüldse nende loomade heaolu eest ei muretseta. Olukord läheb veel hullemaks. Lisaks, peaaegu kõik Eesti kala- ja lihatööstuse jäätmed läksid varem karusloomafarmidesse, nüüd tuleb need utiliseerida. See maksab, see reostab. Asemele on pakutud kunstkarusnahka, aga seegi nõuab tegelikult naftatoodete kasutamist ja see reostab loodust kümneid kordi rohkem, see ei kõdune. Kuidas kõik see aitab kaasa rohepöördele, mis on väga popp sõna tänapäeval? Ja millisest väärtuspõhisest otsusest me siinjuures sellisel puhul üldse rääkida saame?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult saavad kõik aru või ma arvan, et enamik saab aru, et tegemist on topeltstandardite või võltsvagadusega, võib-olla on veel mingi väljend. See on sama, kui meile keskkonnakomisjoni taheti tulla – enam ei mäleta, kas see oli eelmises koosseisus – tutvustama uut Neste kütust, mis on eriti ökoloogiline. Ja paluti või lausa nõuti, et me läheks vaatama Soome, kuidas seda tehakse. Aga kui ma hakkasin küsima, kuidas on selle palmiõliga, mida Indoneesias ja mujal troopilistes maades toodetakse džungli mahalõikamise hinnaga, mille tagajärjel hävivad paljud liigid, keda ei ole veel isegi kirjeldatud, ja kõige muu sellest tulenevaga, siis see oli teema, millest nagu ei tahetud rääkida.

Samamoodi me praegu pühime oma õuelt ehk Eestimaalt karusloomafarmid minema, siis raporteerime kellelegi ja oleme endaga rahul. Aga ega need loomad, kes on aretatud eesmärgiga saada karusnahka, ära ei kao. Nii nagu on siga, kodusiga, aretatud, ma ei hakka ütlema, milleks. Igaüks, kes liha sööb, teab, milleks on aretatud veised, hobused, lambad – need kõik. Need on koduloomad, kodustatud loomad. Ja kui te arvate, et nad nüüd kaovad ära, siis ei kao. Nad liiguvad kusagile mujale. Meie oleme siin rahul, aga see on võltsvagadus.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mina ka ei poolda selliseid keelamisi. Me tuleme ühest sellisest ühiskonnast, kus keelati küll soenguid, küll muusikat. Ja nüüd siis keelame võib-olla ka sadulseppade ja köösnerite ja nahkehistöömeistrite töö. Mingil määral see kaudselt neid  mõjutab.

Aga kui probleem on äärmiselt akuutne, siis kas komisjonis ei arutatud, et me võiksime äkki panna asja näiteks 70 aastaks memorandumi alla? Et me praegu seda tööstust ei edenda, aga päris ära ka ei keela. Võib-olla meie lapselapsed oskavad sellega midagi mõistlikku peale hakata. Juba eelmises koosseisus loetelu nendest keeldudest oli ja see loetelu hakkab täienema, seda ma tean. Keelajatel lähevad silmad põlema ja nad keelavad edasi. Kas arutati võimalikku memorandumit?

Ei, seda ei arutatud. Aga, head kolleegid, meil on huvirühmad, kellel on palgalisi töötajaid sama palju kui praegu karusloomafarmides – see on oluline –, ja nende dokumentides on väga huvitavad programmid. Üks, mis mulle väga meeldib ja võib-olla veel mõnele inimesele siin saalis, on programm nimega "Armas kala". "Armas kala"! Ja jutt on sellest, et teadlased on viimasel ajal avastanud, et paljud selgroogsed ja isegi selgrootud tunnevad valu. Kala tunneb ka valu. 100 000 kalurit, harrastuskalapüüdjad ja paar tuhat kutselist kalurit, hoidke alt! 

Ma ei tea, kas see on järgmine teema, sest kala tunneb valu. Porgand ei tunne valu. Kuigi, miks mitte, ehk ka porgand tunneb valu. Porgand tõenäoliselt pääseb, aga kalamehed, jahimehed, ma ei hakka rääkima teistest loomakasvatajatest – see on aja küsimus. See on esimene samm väga nõrga tootja vastu, kes on pikali maas, tema peksmine oma võltsvagaduse näitamiseks. Ei ole ilus.

Härra Randpere, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Jah. Või pigem selline protseduuriline märkus. Tarmo Kruusimäe pani ette, et tuleks panna karusloomakasvatus memorandumi alla. Ma arvan, et ta pidas silmas sõna "moratoorium". Nii et väike parandus lihtsalt igaks juhuks. Muidu tulevased põlved loevad ja arvavad, et me oleme hulluks läinud.

Jaa, m-tähega mõlemad.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Hea Peeter! Sa eile olid kuidagi paremini vormis komisjoni arutelusid kirjeldama, nüüd sa oled lasknud oma parteikaaslastel teemaga ära triivida igasugustesse vandenõuteooriatesse, arusaamadesse, mis kõik võib juhtuda, juhul kui see otsus vastu võetakse.

Aga minu küsimus on selle kohta, mida te siin olete arutanud. Sina vist sõnastasid selle nii, et kas on parem Bangladeshi või Eesti vangla. Teatavasti globaalsed korporatsioonid on seda alati kasutanud sotsiaalse dumpingu tegemiseks: et kui te karmistate siin heaolu reegleid, siis me kolime nende töökohtadega kuskile mujale ära. Siis aga võiks ju samast loogikast lähtudes öelda, et Bangladeshis kasutatakse lapstööjõudu ja me võiksime ka Eestis seadustada lapstööjõu kasutamise. Mis vahet seal on, kas nood või need lapsed. Tegelikkuses ju seda tüüpi argument ei päde. Need muudatused tõepoolest toimuvad riik riigi haaval, meie saame otsustada neid asju, mis meie pädevuses on. Aga see iseendast ju ei ole argument, et kuskil mujal on ka halb.

Jah, kes millises vormis parajasti on ...  Nii nagu küsimus, nii ka vastus. Kui sa oleks küsinud midagi muud, siis ma oleks pidanud küsijale vastama. Aga see on puhas demagoogia, mida sa hästi valdad. Nii et respekt! 

Maailm on jah globaalne, kõik liigub. Ei ole vaja selle kohta hakata jälle rääkima sama asja. Me võime teha ühe kontinendi kliimaneutraalseks, aga maakeral on veidi rohkem kontinente ja ei ole nende vahele võimalik mingisuguseid müüre ehitada. Ja samamoodi liiguvad tööstused. See on puhas demagoogia, et hakkame lapstööjõudu siin kasutama.

Me räägime praegu kodustatud loomadest, kes on aretatud selleks, et karusnahka saada. Mõnda võib süüa ka, aga valdavalt on nad karusnaha saamiseks. Ja need kodustatud loomad liiguvad kusagile sinna, kus on võimalik neid kasvatada tänu nende aretamisele. Ja need teised on paigad, kus nende pidamise tingimused ei ole nii head nagu praegu Euroopa Liidus, sh Eestis. See ongi vastus. Mis puutub lapstööjõudu või -orjadesse – tule välja mõne eelnõuga, et hakata lapstööjõudu kasutama Eestis. Vaatame!

Yoko Alender, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Te alustasite tõepoolest eile lootusrikkalt ja komisjoni arutelu isegi kajas läbi. Täna olete rääkinud kaladest, Neste kütusest ja Eesti vanglatest, aga olete jätnud vastamata Erki Savisaare küsimusele eelnõu seletuskirja täiendamise kohta ega ole kajastanud neid täiendusi seletuskirjas, mis on tehtud toetuste kohta. Ja ka õiguskantsleri seisukohta kajastasite väga ühepoolselt. Loodan, et te ikka tahate olla komisjoni ettekandja ja teete seda tööd sisuliselt ega lase ennast kõrvale juhtida.

Aga ma küsin hoopis teie kui erialainimese käest. Te ütlesite, et Eestis on väga head tingimused. Kas teie arvates rebastele kehtivad tingimused, et looma kohta peab olema 0,8 ruutmeetrit pinda traatvõrest puuris, on head tingimused nende jaoks?

Aitäh küsimuse eest ja nende märkuste eest! Mis puudutab õiguskantsleri kirja, siis kui ma õigesti mäletan ja stenogrammist on see ka näha, et minu selja taga hakati meelde tuletama, et aega on vähe, ja ma sain ainult mõne lause sellest ette lugeda.

Aga see küsimus ... Mis see küsimus oli? Aa, see 0,8 ruutmeetrit. Jaa, kõik on suhteline. Kas kaks karva on palju? Peas on ilmselt vähe, aga supi sees on palju. Loomulikult, mida suurem on territoorium, kus üks või teine elusolend, praegu konkreetselt siis hõberebane või naarits, saab elada, seda parem. Aga see ei ole ka lõputu.

Loomaaia bioloogidest klassikud on korduvalt kirjutanud, et tavainimeste ettekujutus, et loomaaed on piinamise koht, sest seal on puurid nii väikesed, seal tekib ... Ma ei hakka  sellest siin pikemalt rääkima. Loomade elementaarsed vajadused on erinevad. Selleks et hundikari saaks elada, peab olema sadu ruutkilomeetreid. Aga see on ainult selleks, et nad saaksid püüda saakloomi. Aga kui neile tuuakse rokk ette, siis kaob see vajadus ära, ei ole vaja nii suurt territooriumi. Sama kehtib ka naaritsate, hõberebaste ja teiste kohta. See standard, mis meil praegu kehtib, on parim standard olemasolevatest. Ja neid standardeid ei ole Hiinas, ei ole Bangladeshis, ei ole kolmanda maailma riikides. Nende peale üldse ei vaadata.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vastus minu eelmisele küsimusele ikka üllatas täiega. Kui te ei ole aru saanud, et Riigikogus ei saa ühegi eelnõuga minevikus toodetud karusnahkseid kasukaid olematuks muuta, siis ma tõesti ei saa aru, mida te seal puldis teete. Fookus on ju loomade tulevasel heaolul, sellel, mida meie saame muuta, mitte sellel, mida me muuta ei saa.

Kogu see võrdlus Bangladeshi või arengumaaga on täielik rumalus. See, et meie suudame paremates tingimustes loomi pidada kui Bangladeshis, ei tähenda, et me peaksime iga vaba ruutmeetri nende toredate loomadega ehk hõberebaste ja minkidega katma. Pigem peame töötama selle nimel, et ka Bangladeshis elaksid nad loomadele väärilistes tingimustes. Aga teie vastustest kumab läbi, et kui suudetakse tagada korralik põgenemiskindel laager loomadele, siis on nende karusnaha jaoks aretamine ja kasvatamine õigustatud. Kas see on nii? Kas head tingimused justkui õigustavad loomade karusnaha tarbeks kasvatamist?

Aitäh! Ma lootsin, et sa vahepeal räägid Narva linnapeaga. Aga see on ka märgiline, et kui 2017 või oli see 2016 tuldi esimest korda selliste initsiatiividega siia Toompeale, siis lugupeetud Katri Raik – see oli juba palju hiljem – julges hoolimata üldisest põlgusest ja ka teie erakonna põlgusest karusloomade kasvatamise ja nende nahkade kasutamise vastu tulla kasukas Toompeale tund aega enne oma ametivande andmist siseministrina. Mulle see meeldis, et inimene on isepäine, julge ja deklareerib, mis talle meeldib. Aga see ei puutu praegu asjasse, millal need loomad on tapetud ja kust ta selle kasuka ostis. Barbi Pilvre on oma tšintšiljakasukat juba hulk aega müünud. Nii et see ei ole teema. 

Aga kui rääkida sellest pinnast, kus peal need loomad elavad, siis vaadake, iga loomapidaja üritab saada maksimumi. Ei ole mõtet lehma näljutada, siis talt lihtsalt piima ei saa. Ei ole mõtet ka siga näljutada või hoida teda väga kitsastes tingimustes, kus nad hakkavad omavahel kaklema, rebima sabasid ära ja juurde ka ei võta, kuna närviline atmosfäär ei ole parim, et kiiresti juurde võtta.

Ja sama on ka karusloomade kasvatamisega. Kasvatajate enda majanduslikes huvides on see, et looma nahk oleks võimalikult heas seisus, ei oleks kärnas, ei oleks viletsa kvaliteediga, nii et karvade tihedus ühel ruutsentimeetril oleks väike – need on olulised detailid, mida oksjonitel arvestatakse. Ja selleks tuleb tagada nendele loomadele maksimaalselt head liigiomased tingimused. Kõigel on loomulikult piir, alati võib puuri suurendada ja nii edasi, aga need on optimaalsed tingimused, et saada kvaliteetset toodangut – võimalikult kvaliteetset.

Kas Riina Sikkutil on protseduuriline küsimus?

Aitäh! Protseduuriline märkus. Mul on väga kahju, et ma ettekandjale pettumuse valmistasin ja vahepeal Narva linnapeaga ei rääkinud. Aga lihtsalt ka teistele kolleegidele infoks, et muidugi me oleme sellel teemal rääkinud. Oleme rääkinud ka loomade õiguste eest seisvate organisatsioonidega ja me teame nende seisukohti ...

Hea Riina, see ei ole küll protseduuriline küsimus!

... kasukate suhtes, aga sellega ei ole ettekandja ilmselt kursis. Ta võiks selle kodutöö ära teha. Jõudu!

Head kolleegid, protseduuriline küsimus on ikkagi küsimus. Kui teil on repliigisoov, siis on läbirääkimiste käigus võimalik sõna võtta. Me oleme teisel lugemisel, kõikidel Riigikogu liikmetel on võimalus tulla pulti ja rääkida, kellega nad on rääkinud, kellega nad ei ole rääkinud, mida nad arvavad ja mida nad ei arva. Palun peame kodukorrast kinni! Protseduuriline küsimus eeldab, et me küsime küsimuse istungi läbiviimise korra kohta. Tänan! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mul on teile kaks küsimust. Esimene on see, kas te olete kursis loomakaitseorganisatsioonide sõsarorganisatsioonide nõudmistega mujal Euroopas? Kas meie omad liiguvad alles kusagil tagaotsas? Milliseid nõudmisi ja uusi tingimusi mujal juba soovitakse – no see Nähtamatud Loomad ja teised organisatsioonid?

Ja teine küsimus on mul see. Teie olete spetsialist ja olete ilmselt tähele pannud, kui palju on neid tingimusi aastate jooksul kogu aeg muudetud. Kas ei ole äkki nii, et me oleme tingimusi kogu aeg peale keeranud, nõudeid karmimaks, karmimaks, karmimaks teinud ja olukord on väidetavalt kogu aeg aina hullemaks läinud. Võib-olla ei oleks vaja olnud torkida, siis oleks olnud täpselt nii, nagu võib-olla  oli aastal 1992. Kõik oleksid õnnelikud olnud. Aga me ise oleme sonkinud need tingimused selliseks ...

Aeg!

... et nüüd on olukord väljakannatamatu.

Aitäh! Kõik see on toimunud ju sellise üldise ja globaalse ilmega surve tingimustes. On jah hulk sellised organisatsioone nagu Nähtamatud Loomad – kas nad on emaorganisatsioonid või sõsarad või mis iganes. Ja nende eesmärk on territooriumide vallutamine. Üks riik teise järel, omavaheline tihe side, kuidas meil õnnestus kaardi peale panna jälle lipuke – territoorium hõivatud, raha jätkub. Sellest ei jõua praegu rääkida, varasematel kordadel olen ma sellest rääkinud detailselt.

Aga mis puutub tingimustesse, siis tõepoolest, nende ettevõtjatega ma olen kokku puutunud palju rohkem kui nende eelnõude menetlemise käigus. Nad on kutsunud mind külla, ma olen olukorda vaadanud, ja seda just nendel aegadel, kui neid tingimusi on Eesti võimud, eelkõige Maaeluministeerium karmistanud. On ümber ehitatud, on kulutatud palju raha. Minge vaadake Karjakülla, see on kõige lähem, ei pea Raplamaale minema või kusagile mujale. Seal on hiiglaslikud investeeringud tehtud. Ja nüüd see roostetab, tuul ulub seal.

On jutuks olnud, kas seda tuleb hakata neile kompenseerima, kas nad tulevad selle nõudega välja – ma tean, et tulevad. Aga kahju on neist. Ettevõtjad on teinud suuri väljaminekuid, et tootmist vastavalt nõuetele kaasajastada, aga tulemus on ikka üks.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Oma parematel päevadel komisjonis olete te väga sisukas ja sisuline töökaaslane, aga täna olen sunnitud ära õiendama veel ühe asja, mis puudutab  komisjoni arutelu. Meil oli külas ühel istungil ka loomaaia direktor, kes oli väga häiritud sellest, et loomaaed ja karusloomakasvatus pandi ühte patta. Täna tegite te sama vea. Loomaaias tehakse ka väga palju teadustööd ja haridustööd. Farmides peetakse karusloomi ebaloomulikes tingimustes aga üksnes selleks, et saada karusnahka. Ja neid mitte ainult ei peeta, need loomad ka hukatakse sellel eesmärgil. Ma toon välja ka selle, et õiguskantsleri sõnul on Riigikogul õigus kujundada ühiskonna käitumisnorme ja püüda neid muuta.

Aga minu küsimus on sisulise töö kohta komisjonis. Mulle jäi mulje, et kui tšintšiljasid oleks liha saamise eesmärgil lubatud kasvatada, siis te toetaksite seda eelnõu, sellepärast et te oma erialast lähtuvalt siiski ei pea õigeks neid tingimusi, mis kehtivad naaritsatele ja rebastele. 

Aitäh! Siin oli palju küsimusi. Võib-olla kõik ei tea, et ma olen ka loomaaias töötanud ja tegelenud loomade puuritingimustes käitumise uurimisega. Olen ka teadustöid avaldanud. Nii et ma tunnen seda maailma üsna hästi. Tõesti, Tiit Maran oli komisjonis, aga ma tean ka, mis varem toimus. Ma olen juhtumisi ka terioloogide seltsi liige, imetajate uurijate seltsi liige, ja ma mäletan väga hästi, kuidas üks huvigrupp üritas imetajate uurijatelt saada allkirju karusloomafarmide keelustamise eelnõule. Ja teatud manipulatsioonide tulemusena saadigi osalt inimestelt. Aga suur osa ütles selgelt: "Ei, sellise jamaga me ei tegele." See on see taust, millest ei ole praegu aega rääkida.

Aga tulles nüüd tšintšiljade juurde – kuidas see oligi, et kui peamiselt liha saamiseks kasvatada, siis võiks neid pidada. Ma ei jõudnud eile tutvustada ühte dokumenti, kus arutati probleemi, mis on ka seletuskirjas: märksõnad on "üksnes" ja "peamiselt". On olnud näiteks jutuks, kuidas käsitada  probleemi lihaveiste puhul. Lihaveiste puhul üks osa toodangust läheb lihaks, nagu nimigi ütleb, teine osa on, et saab nahka, ja kolmandaks on kondid, millest saab liimi valmistada. Kas siis õige sõna on "peamiselt", kui liha on ainult üks osa toodangust, aga nahk ja kondid on kaks osa, järelikult kaks kolmandikku ei ole mitte liha? No selline skolastiline arutelu. See dokument on ka olemas, kolmel leheküljel.

Minu meelest peaks tšintšiljade kasvatamise sellest eelnõust välja võtma. Nende põhiprodukt, mis annab elatise nendele inimestele, kes sellega võiks tegeleda ja tegelevad, on just nimelt nahk, mitte liha. Tegemist on väikse loomaga ja selle liha söömise traditsiooni meie kandis, Eestis ja mujal Euroopas ei ole, kuigi täitsa normaalne, maitsev liha on. Nii et selline konstruktsioon ei ole päris adekvaatne. Tšintšiljad võiks sellest seltskonnast üldse välja võtta, et keelata neid kasvatada.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan!

Läheme läbirääkimiste juurde. Esimesena on kõnejärjekorras Merry Aart. Palun! 

(Kaugühendus)

Suur tänu sõna andmast! Kas ma olen kuulda?

Olete kuulda. Palun!

Väga hea! Kas ma tohin paluda kolm lisaminutit?

Saab ikka. Kaheksa minutit kokku.

Head kolleegid! Karusloomakasvatuse alguseks peetakse aastat 1925, kui alustati Mustjõel hõberebaste kasvatusega. Nüüd siis on aeg nii kaugel, et hakkame lööma hingekella ühele tootmisharule maapiirkonnas. Karusloomakasvatus oli  üks võimalus maaettevõtlust mitmekesistada. Kellelegi andis see sissetuleku ja võimaluse maapiirkonnas hakkama saada, ja seda valdavalt ilma riigi toetuseta.

Karusloomakasvatus tänases Eestis on tõepoolest üsna kokku tõmbunud. Kui aastal 2014 oli 170 000 looma, siis praeguseks, aasta 2020 seisuga, on 2500–2600 looma. Kui on tegemist hääbuva ettevõtluse vormiga, siis miks me peame seda keelustama? Las ta liigub ise sinna, kuhu ta nagunii liigub.

Eelnõu algtekstis on selgitus, et arvestatakse 2015. aasta europarlamendi teadusraportit, mille kohaselt karusloomafarmide keelustamine on ainus lahendus karusnahatööstuses aset leidva loomade heaolu rikkumise ärahoidmiseks. Raporti järgi on karusloomafarme, kus ei suudeta metsloomade vajadusi rahuldada. Ka parimad katsed loomade heaolu nõudeid järgida ei suuda loomade heaolu tõsta tasemeni, mida enamik inimesi peab piisavaks.

Sellega seoses on mõned mõtted ja küsimused. Kas karusloomad ikka on metsloomad? Saja aasta jooksul puuriloomaks aretatud looma ei saa võrrelda metsloomaga. Seda ütlevad teadlased, aretuse ja loomakasvatusega tegelevad teadlased. Puuriloom sõltub inimesest ja inimene vastutab tema eest. Metsast kinni püütud loomade puuris pidamine on meil keelatud.

Kui vaadata loomapidamist looma seisukohast, siis kas loomapidamise eesmärgil on vahet, miks inimene loomi peab? Olgu see eesmärk siis piim, liha, nahk, sport, lõbu või muu, näiteks omada lemmiklooma. Inimene tahab, et tema lemmikloom elaks inimlikes tingimustes. Inimese jaoks on see oluline. Selleks, et kõik oleks hästi, aretatakse kasse ja koeri sellisteks, et nad sobiksid inimestele lemmikuteks. Olgu need loomakesed karvadega või karvadeta, kas nad topitakse riidesse või mitte. Sageli on eesmärk eputamine teiste ees. Kas see on eetiline ja arvestab loomale omaste tingimustega? Inimene rahuldab enda vajadusi, mitte looma vajadusi. Aga on oluline, mis tingimustes, kuidas inimene loomi peab ja kas loomade vajadused on rahuldatud. Nende vajaduste hulgas on kvaliteetne toit, eluruum, turvalisus, veterinaarabi.

Euroopa karusloomafarmides on kasutusel teadusuuringutele põhinev puuriloomade heaolu tagamise programm WelFur,   mis arvestab ligemale 20 eri aspekti. Eesti regulatsioonid on sama ranged kui euroliidus ja nende täitmist ei kontrolli üksnes kohalikud ametnikud, vaid ka Euroopa Liidu ametnikud. Ilma nõudeid täitmata ei saa isegi oksjonile nahku viia.

Karusnahatootjate tellitud Emori uuringu järgi pooldas karusloomakasvatuse jätkumist Eestis 58,4% küsitletutest, Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi  soovis 69% karusloomakasvatuse jätkamist, kui peetakse kinni loomade heaolu nõuetest. Umbes kaks nädalat hiljem tehtud sama firma küsitlus andis tulemuseks 75% karusloomakasvatuse sulgemise poolt, sest ei soovitud metsloomade pidamist puurides. Millist uuringut uskuda, sõltub sellest, mida ja kuidas küsitakse. Kas aga sellised küsitlused peaksid olema aluseks poliitiliste otsuste tegemisel? 

Me otsime alternatiivseid tegevusi Ida-Virumaale. Karusloomakasvatus sobiks Ida-Virumaale hästi, seal on piisavalt vaba maad. Meil ja Põhjamaades on karusloomade pidamiseks sobivam kliima kui lõunapoolsetes maades. Väidetakse, et karusnahk moelavadel on kaduv nähtus, on räägitud karusnahavabadest moeetendustest. Aga näiteks Londoni moenädalate korraldajad on kinnitanud, et nii see ei ole, välja arvatud suvised kollektsioonid. Mitmed disainerid on ennast kuulutanud karusnahavabaks. Kas selle taga ei ole mitte turunduslikud kaalutlused? Karusnahk on vägagi loodussõbralik: kannad peaaegu terve elu, komposteerub jäägitult. Jah, on tõsi, et siis sa ei osta igal aastal uuesti bränditooteid.

Karusloomad toituvad peamiselt toidutööstuse inimesele kõlbmatutest jääkidest. Näiteks kanaliha- ja munatootmise jääkide utiliseerimisega tekib probleeme, kui karusloomi ei ole. Igal muul juhul räägime ringmajandusest, karusloomade puhul mitte. Kas hakkame toidutööstuse jääke tõepoolest põletama?

Pisut aktivismist. Loomaõigusluse puhul on tegemist äärmusliku ideoloogiaga, mis asetab looma inimesega samale tasemele või isegi kõrgemale. Loomaõiguslus on kirju ja kummaline segu väga tulusast rahavoogude sissekasseerimisest – näiteks fondid, annetajad, pärandajad –ja teatraalsest lärmamisest moesõude lähedal, tapamajade ees jne. Võib vaadata loomakaitsjate kodulehti, näiteks PETA Euroopas, Loomus ja Nähtamatud Loomad meil Eestis. See ei ole minu definitsioon loomaõiguslusele. MTÜ-del Loomus ja Nähtamatud Loomad on palgatööjõudu sama palju kui karusloomakasvatajaid. Kui võrdleme loomakaitsjate ja karusloomakasvatajate töötasusid, siis kasvatajad jäävad alla. Aruanded on RIK-is saadaval.

Miks siis ikka on vaja karusloomad keelustada? Keelustamine on kasulik näiteks Hiinale. Seal asuvad maailma peamised karusnahast toodete turud. Hiina hulgiostjad ostavad kokku Euroopa karusnahku, nüüd siis ka juba põhikarja. Keelustame pealegi, aga ärme räägime enam loomade heaolu nimel keelustamisest. Kolmandates riikides jääb loomade heaolu kindlasti Euroopa omale alla. Mitte ükski karusloom ei jää pidamata, kuigi meie selle keelustame. Kui on nõudlust, tuleb ka pakkumine.

Miks siis ikkagi ilmtingimata kaitsta? Ehk on vastus kaitsjate kodulehekülgedel, kus on kirjas töövõidud: lihaloomade kolmandatesse riikidesse ekspordi keelustamine ja selle veo peatamine – pigem tuli see küll poliitilistest ja majanduslikest tingimustest –, sigade sabade lõikamine, puurikanade munade müügi lõpetamine, karusloomafarmide sulgemine. Ka mina küsin: ja mis edasi? Kas kalade tundemaailma korrastamine, veiste piimatootmise eesmärgil pidamise keelustamine? Mis veel? Üleminek veganlusele? See, kes väidab, et taim ei ole elusolend ja et taimel ei ole hingeelu, ei tea tegelikult loodusest tuhkagi. Rääkige oma toalilledega, ja te näete, kuidas nad reageerivad.

Seaduseelnõu järgi on karusloomakasvatus keelatud alates 1. jaanuarist 2026, nii et mõnel karusloomakasvatajal võib-olla on isegi õnne 100 aastat karusloomakasvatust Eestis ära näha. Kellele see lõpuks kasulik on, eks seda näitab aeg. Riigikogu peab argumente põhjalikult kaaluma ja leidma erinevate huvide vahel mõistliku tasakaalu, ütles õiguskantsler. Tehkem siis seda.

Lõpetuseks: mina ei ole loomade kaitsmise vastu. Kui on vaja, tuleb seda teha, aga lähtume loomale omastest tingimustest ja tehkem seda mõistuspäraselt. Aitäh!

Järgmisena on kõnetooli oodatud Heljo Pikhof.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänane arutelu karusloomafarmides loomade kohtlemise üle on väga heas mõttes märgiline, sest saame tähelepanu pöörata nõrgematele, kes vajavad meie kaitset. See on hea märk, et oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus saame pöörata tähelepanu ka loomade heaolu küsimusele, mis üha enamatele Eesti inimestele korda läheb. Ja kui me vaatame avaliku arvamuse uuringuid, siis viimased, selle aasta märtsis Kantar Emori tehtud uuringud annavad märku, et tervelt 75% Eesti elanikest arvab, et karusloomafarmid ei peaks olema Eestis lubatud. Ja võime öelda, et uuringute kohaselt see toetus on kasvanud iga aastaga ja loomade heaolu on muutunud meile oluliseks väärtuseks.

Toetus täna arutatavale eelnõule on tugev nii erinevate vanusegruppide kui ka linna- ja maaelanike lõikes. Ma usun, et me kõik oleme siin saalis loomasõbrad – kellel on kodus kass, kellel koer –, ja me ei taha vaadata vaikides pealt loomade julma kohtlemist, mis toimub karusloomafarmides. See meile kellelegi või vähemalt enamikule ei meeldi.

Tänane arutelu ja ka käesolev seaduseelnõu 219 on hea viis, kuidas neid väärtushinnanguid ka välja näidata. Selle eelnõuga saame rahvasaadikutena lõpetada seaduse tasandil ühe viisi loomi julmalt kohelda.

Kui me vaatame täna, kus karusloomafarmid on keelustatud, siis need on keelustatud Prantsusmaal, Suurbritannias, Austrias, Norras, Hollandis, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis, Iirimaal, Rootsis ja Taanis. Ma arvan, et on õige aeg liituda selles pikas reas riikidega, kus väärtustatakse nõrgemate kaitsmist ja loomade head kohtlemist. Need rebased, naaritsad ja tšintšiljad, keda tippajal on Eesti karusloomafarmides olnud lausa mitusada tuhat, väärivad seda, et me sekkume ja ütleme, et selline loomade kohtlemine ei ole aktsepteeritav, sest põhjustab neile loomadele kannatusi. Me saame inimestena ilma karusloomafarmide toodanguta hästi hakkama. Ajad on muutunud ja on mõistetav, et Eesti elanikud ootavad, et me lahendame loomade kohtlemise küsimusi ka seadusandlikul tasandil.

Kui varasemates aruteludes oli üks murekoht suur hulk töötajaid, kellele karusloomafarmid tööd pakkusid, siis tänaseks on karusnahatööstus sisuliselt kokku kuivanud, see ei ole enam arvestatav tööandja. Need inimesed, kes neljas farmis veel töötavad, väärivad kindlasti riigi tuge. Mul on hea meel, et Maaeluministeerium on neid toetusi ka arutanud, et kergendada üleminekut teistesse tegevusvaldkondadesse, millel on rohkem potentsiaali ja tulevikku kui karusloomakasvatusel.

Kutsun üles eelnõu toetama, et lõpetada loomade julm kohtlemine karusloomafarmides. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Head inimesed siinpool ekraani ja kodumaa nurkades, kus iganes te ka ei viibi! Teate, Ameerika kirjamees Ambrose Bierce on kunagi öelnud, et poliitika eesmärk on lahendada huvide konflikti, mis on maskeeritud põhimõtete võistluseks. Ja see, mis on toimunud eile ja täna siin saalis, see on ilmselge näide sellest. Jaa, võiks öelda, et positiivne näide.

Kui iseendast rääkida, siis ma tulin eile siia saali – tõsi küll, virtuaalsesse saali, kus ma olen ka praegu –, aga ma tulin siia täitsa kindla teadmisega, et see seaduseelnõu väärib toetamist. Aga siin toimunud arutelu käigus on väga reljeefselt välja tulnud erinevad nüansid, alates sellest, et tšintšiljafarmide keelamine on vaja käsile võtta karusnaha pärast, ent on samas nagu lubatud, kui neid kasvatatakse liha söömiseks.

Kõige sellega kaasneb ettevõtluse ebaproportsionaalne piiramine, mõttetu piiramine. Üheteistkümnel inimesel võetakse töö ära. Kui ma Jevgeni Ossinovski käest küsisin, aga mis saab nendest loomakestest siis, kui see seadus jõusse astub, siis Jevgeni ütles mulle, et nad lähevad looja karja. See väljend võis olla isegi pisut räigem.

Mida öelda Peetri väite kohta, et porgand ei tunne? Täna me arvame, et porgand ei tunne, aga homme võime leida, et porgand tunneb ka valu. No ei saa toetada seda silmakirjalikku seadust, mille üks tagajärg on ettevõtlusvabaduse piiramine ja mõnekümne inimese töö lõpetamine. Kaugem eesmärk on tõenäoliselt konkreetsete poliitiliste tulemuste saavutamine. Toimub inimkonnast omnivoorluse väljajuurimine, selle vastane sõda, et teha inimestest taime- ja putuktoitlased – putukaid ju reklaamitakse päris vägevalt. Seda kõike saab sügava võltsvagaduse, vasakpopulismi ja sotsiaalsete protestitraditsioonide abil üles tõsta. Kas ehk loodetakse sellega hävitada Euroopas tervikuna inimkonnale igiomane traditsiooniline looma- ja linnukasvatus. Tegemist on ju selgelt enesepettusega.

No ei saa toetada sellist seaduseelnõu, mis oma olemuselt on taas üks revolutsioonilise arengu ihalus, selmet tegelda  asjadega mõistlikult, evolutsiooniliselt. Mina tulin siia saali ühe mõttega: täna olen ümber kasvanud, nii nagu Ambrose Bierce ütles. Ja mina ütlen, et ei ole mõistlik seda eelnõu toetada. Aitäh! 

Peeter Ernits, palun, teie kord!

Hea juhataja! Head kolleegid! Nüüd ma saan veidi vabamalt rääkida. Kõigepealt, ma vaatan, et Erki vaatab siiapoole, eile ma ei jõudnud sulle liiga palju vastata. Eelmises koosseisus, kui me hääletasime, kas see eelnõu saata saali, ma vaatasin protokolli üle: sina, Igor Kravtšenko ja meie esindajatena Siim Pohlak ja mina olime selle poolt, et see eelnõu läheks prügikasti. Praegu on olukord ja jõujooned muutunud. Koalitsioon pole sama. Aga ma loodan, et arukus on ikka omas vanas sängis, seal, kus ta oli, ta ei ole liikunud kusagile mujale.

Mida rääkida? See on tõepoolest kahuriga kärbse tapmine praegu, lamaja löömine, ühe ettevõtlusvormi tapmine. Kolleeg Pikhof rääkis siin, kuidas piinamine käib. No siis peaks siia välja kutsuma põllumajandus-kaubanduskoja juhid. Nemad on ju selle suure impeeriumi, koduloomade piinamise eest vastutavad tegelased. Kõik need sajad tuhanded sead, lehmad ja kanad ... No minke ei ole ju praegu ja me võitleme olematu vaenlasega, rääkides minkide piinamisest. Jah, 11 töökohta, sama palju kui neid palgalisi, kes võitlevad, kes on meie 23 hea kolleegi taga. Ei taha halvasti öelda, aga te olete kahjuks nagu marionetid nende ühiskondlike organisatsioonide käes, kes püüavad seda hüsteeriat levitada ja oma peakontorites ja muudes kontorites lipukesi vallutatud territooriumi kaardile panna.

Eriti piinlik on, et kõige selle taga on mitu ministrit, ka praegune lugupeetud rahandusminister, täna isegi peaministri rollis Keit Pentus-Rosimannus. Tema oli ka üks algataja. Kuidas saab seda mõista, kui rahaminister astub üles ühe ettevõtlusvormi keelamisega? Väga raske on seda mõista. Ta räägib, kuidas kraapida kokku raha Kaitseväe orkestri kaotamise hinnaga. Või sotsiaalkaitseminister, kes oli samuti selle eelnõu taga, kui ta oli veel Riigikogu liige. Koroona lisaeelarve kuuest miljonist üks miljon läheb kümne vägivaldse jõmpsika saatmiseks n‑ö Kaagvere tüüpi kooli. Miljon kuuest miljonist! Aga see on kõrvalteema.

Eetika. Mis eetikast siin juttu saab olla? Tsiteerin ühte aktivisti. Martin Garbuz on öelnud: "Argument sektori mujale kolimisest on arusaamatu, sest tegemist on eetilise probleemiga ning midagi ei muutu, kui teises riigis loomi piinatakse. Probleemiga tegeletakse ning loodetavasti jõuab karusloomakasvatuse keelamine kõikidesse riikidesse." Noh, maal öeldakse sellise jutu peale, et kuul pähe. Ülekantud tähenduses. Kordan uuesti: tegemist on kodustatud loomadega. Akadeemik Beljajev – pidage see nimi meeles! – oli hõberebasest kodulooma tegemise taga. Ja Karjaküla farm oli üks neist, kus sellega omal ajal tegeleti. Ta on Vene geneetika üks säravaimaid tähti, akadeemik. Kui kolleegid siin räägivad, et tegemist on mingisuguse vaba loomaga, et ei ole tegemist koduloomaga, siis see näitab, et need inimesed ei tea, millest nad räägivad.

Nii et tegemist on siin praegu topeltstandarditega ja võltsvagadusega – kordan uuesti. Ja kordan veel, et see on alles esimene samm. Tõepoolest, programm "Armas kala", head kalamehed ...

Kas te soovite lisaaega?

Jaa, palun veel mõne minuti. 

Palun, kolm minutit! 

Sada tuhat harrastuskalapüüdjat, akvaristid, kalakasvatajad, kutselised – see on ainult üks seltskond. Kala tunneb ka valu, konksu otsas on väga valus ja kui veest välja tõmmata, on kohe väga-väga valus. Jahimehed, olge ettevaatlikud! Ei ole teada, millal jõuab kord selleni. Sest ka see, millega teie tegelete, on kuritegelik.

Jah, ka seekord saadeti mulle viisakaid ähvarduskirju, et kui ma õigesti ei käitu, pannakse minu pilt nende erilehele, häbistamiseks. Pange! Ma ei allu sellisele ähvardusele. Ma loodan, et ka minu kolleegid ei löö põnnama.

Samas ma tuletan meelde, et väga lugupeetud inimeste seas, ja nende parteiline kuuluvus võib olla sama kui nendel, kes praegu eelkõige selle eelnõu taga on – eelkõige on tegemist ju sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste eelnõuga –, on arukaid inimesi küll. Uno Loop oli kirglik tšintšiljakasvataja. Kuritegelik tegelane? Või Reformierakonna lugupeetud liige Katrin Karisma. Alles hiljuti ta deklareeris, et ta uhkusega kannab karusnahkseid kasukaid, ja läks isegi koroona ajal köösneritööd õppima. Nii et küsige Katrini käest, kas ta ei saa aru. Ja nii edasi.

Nii et ei ole see sugugi nii must-valge, et lõhe jookseb mööda erakondlikke piire. Mõistust jagub igale poole ja oma peaga tasuks mõelda. Tappa mingit ettevõtlusvormi – olgugi sellist, mis on praegu väga viletsas seisus – ei ole ilus. Lamajat ei ole ilus peksta. Aga üks asi on sellega ka hea. Üleminekuaeg on kuni aastani 2026. Ma olen kindel, et enne vahetub võim ja tulevad arukad jõud võimule. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Väga tore, et nii palju kirgi ja arutelu põhjustab karusloomafarmide keelustamise teema. Samas on kahju, et me kogu aeg takerdume mingitesse samadesse argumentidesse, millel ei ole tegelikult erilist argumendiväärtust, ja sellistesse lõksudesse, mis lähemal vaatlemisel on täiesti ebaloogilised. Kõigepealt ma mainin ära selle retoorikas väga häiriva asja, kuidas loomade puhul ettekandja kirjeldas põgenemiskindlaid laagreid, kus nad elavad, ja selles mõttes nende elutingimusi, aga samas me räägime karusloomade kasvatamisest. Sektori puhul räägime sektori tapmisest. Ma ei ole kindel, kas sektorit saab tappa, loomi aga küll.

Aga kui see retoorika kõrvale jätta, siis, olgem ausad, siin täna arutatava eelnõu majandusmõju on olematu. Ja väga pikk üleminekuaeg on antud nende väheste ettevõtete ja töötajate jaoks, kes sektoris tegutsevad, ja kompensatsioonimehhanismi on keskkonnakomisjonis  ka korduvalt arutatud. See on tegelikult mõistlik viis otsuseid teha. See ei ole kuidagi piiramine piiramise pärast või kellelegi kahju põhjustamine. Väga selgelt on üleminekuperiood olemas, erinevalt väga paljudest teistest otsustest, mis me siin saalis oleme kiirustades teinud.

Nüüd aga palju kõlanud argumendist, kas Eestil on mõtet, kas üldse on mõtet sellise asjaga tegeleda. Niikuinii neid karusloomi kuskil ju kasvatatakse, võtame osa koormusest enda peale ja peame neid loomi paremates tingimustes kui teised. Ainus viis, kuidas Eesti saab karusloomakasvatust maailmas mõjutada, on olla eeskujuks karusloomakasvatamist keelustades. Ükskõik mitut farmi me siin peame, kas me olemasoleva ühe suurema ja võib-olla mõne pisikese kõrvale paneme püsti veel viis või kümme farmi – seda, mis toimub Hiinas ja Bangladeshis, me ei mõjuta, nende koormus ei vähene, need loomad ei ela kuidagi paremates tingimustes. Küll aga saame me teistpidi nende loomade ebainimlikes tingimustes pidamise vastu seista ja anda pigem väärtuspõhise sõnumi, et tõesti, selliste luksusasjade jaoks, eluks mittevajalike asjade jaoks ei ole vaja loomi laagrites pidada ja toidujäätmetest neid toita.

Ja viimaseks tulen selle juurde, et kui tegemist on mõistliku lahendusega, ei ole võimalik, et Eestis karusloomakasvatuse jätkamine kuidagi maailmas loomade olukorda paremaks teeks.

Kolmandaks, mind väga häirib selline üksikute indiviidide valikute arvustamine puldist, on see siis Uno Loop, Katrin Karisma või Katri Raik. Keegi neist ei ole kurjategija, keegi neist ei ole kuidagi silmakirjalik või võltsvaga. See, milliseid valikuid inimesed on teinud oma karjääris, samamoodi kõik Eesti köösnerid – neid ei saa kuidagi süüdistada selles, et nad minevikus on kaudselt toetanud karusloomafarmide pidamist.

See otsus on praegu Riigikogu teha, see on ainult Riigikogu vastutus. Seda, millised on olnud mineviku valikud inimestel, ei ole meil õigust arvustada ja see tegelikult ei mõjuta ka otsust, mille me täna teeme. Selle eelnõu puhul saavad toetust avaldada kõik Riigikogu liikmed – ka need, kes kannavad karusnahka, ka need, kes on õppinud köösneriks või teinud minevikus mingisuguseid valikuid, mida võib-olla Peeter Ernits heaks ei kiida. Aga seda, kas tulevikus Eestis karusloomi aretatakse, peetakse laagrites või mitte, seda saame meie siin otsustada. Nii et palun, kolleegid, toetage seda eelnõu! Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea aseesimees! Tõepoolest, karusloomade teema on juba mõnda aega ühiskonnas sellise väärtusloodi või -mulli otsimise küsimus. Seejuures lähtutakse uuenduslikust mõttelaadist ja sellest, mis laias maailmas toimub, ka teadusanalüüsidest. Aga tõsi on see, et mind ka Riigikogu liikmena teeb murelikuks eelkõige see aspekt, et kui me muudame ühiskonda, siis me ei saa seda teha kellegi arvel, me ei saa teha seda ühe ettevõtlussektori arvel, öeldes, et makske see kõik ise kinni.

Teine aspekt puudutab topeltmoraali. Ma saan aru, et selle väärtusmulli paika ajamine võtab aega. See on loomulik, aga mõni aeg tagasi me arutasime parlamendisaalis eelnõu, mis puudutas lemmikloomade üleriigilist registrit. Me oleme paraku kokku puutunud konfliktiga sellel pinnal, kas seda ikka on vaja ja need loomad on ju kuskil registris olemas. Aga see on üks detail tervikust, mis kätkeb endas tegelikult väga suurt lemmikloomade problemaatikat, mis on seadusega pandud kohaliku omavalitsuse õlule. Ja see hõlmab ka paiku, kuhu lemmikloomad ei peaks jõudma, ehk varjupaiku, mida omavalitsused seadusest tulenevalt peavad pidama nende sätete alusel, mis on seadusesse vormitud. Meie lapsed käivad seal neid lemmikloomi hooldamas ja nendega jalutamas.

Ma olen käinud Pärnu  varjupaigas ja olen käinud Karjakülas ja kui ma võrdlen Karjaküla karusloomafarmi ja Pärnu lemmikloomade varjupaika, siis ma ütlen, et see varjupaik on palju lootusetumas ja hullemas olukorras kui Karjaküla farm, millest üks on erasektori kätes ja teine avaliku sektori kätes. Ja kui me püüame selles suunas, et parandada varjupaiga loomade ja nende töötajate tingimusi, siis me jõuame sinnamaani, et hankes pakutav summa läheb ikka liiga kalliks, läheb 100 000 eurot kallimaks, kui me oleme planeerinud. Ja me ütleme, et me seda praegu ei tee, sest see on liiga kulukas, liiga kallis.

Vaadake, head kolleegid, siin ongi minu meelest tegu topeltmoraaliga. Ma arvan, et me kasvatame oma lapsi ja noori lemmikloomade süsteemi ja varjupaikade kaudu  võib-olla rohkem kui ühe karusloomafarmi sulgemise kaudu. Tõepoolest, ka lemmikloomade temaatika on jõudnud kohtusse. Loomade väärkohtlemine on probleem, mis on vaja lahendada, aga see on vaja lahendada tervikuna. Vaadake, neid loomi ei kasvatata ei naha ega liha saamiseks, neid loomi võetakse lusti eesmärgil – jätame kõrvale töökoerad ja jahikoerad –, lemmikloomadeks. Aga põhiprobleem  ...

Ma palun lisaaega!

Jaa, palun! Kolm minutit lisaaega.

Põhiprobleem eetika ja moraali kõrval või topeltmoraali kõrval minu meelest seisneb selles, et kui me läheme ühiskonnas midagi keelama, kui me läheme ühiskonda ümber korraldama, siis me ei tohi seda teha ühe sihtrühma arvel.

Me teame ammu neid kaasusi, mille puhul omandit kitsendatakse keskkonnakaitsega. Ma usun, et kui panna Eestis üles küsitlus, teha Emori uuring, ja küsida, kas keskkonda on vaja kaitsta, siis eestlane talle omaselt ütleb, et loomulikult on, sest see on see, mille me jätame oma lastele. Kui küsida, kas karusloomi naha saamise eesmärgil peaks kasvatama, siis vastus tuleb umbes selline, et tegelikult see ei ole eluks vajalik. Ja tõepoolest võib öelda, et see on nagu toredus.

Aga kui me süveneme asja sisusse, mitte ei peatu ainult glamuuril või sellel välisel, siis, olgem ausad, kui me võtame maa looduskaitse alla, siis omanikul ei ole erilisi võimalusi. Ma arvan, et tema eetika ei luba seda, et ta läheb puu otsast  kotkapesa maha rebima või seda puud maha raiuma, ja see ei ole õigusruumis ka lubatud. Aga kui omanik tahab selle maatüki võõrandada, siis riik ütleb, et ma ostan selle vaat säärase hinna eest ja mind ei huvita, et teatud kaalutlustel on hinna kujunemisel mingid tegurid mõjunud. Kui sa tahad, siis müü. Ja kui sa ei taha, siis jätta endale.

Ja nüüd me astume järgmise sammu tegelikult ühes konkreetses valdkonnas ja me põlistame seda ambitsiooni keelata ühe ettevõtlusliigi korraldus, selle viljelemine Eesti pinnal ja ütleme, et need kulud, vabandust, jäävad sinu enda kanda. Oled sa füüsiline isik, oled sa juriidiline isik, katsu kuidagi hakkama saada. Ja noh, see hakkamasaamise mudel on selline, et üleminekuaeg on viis või enam aastat. Ja minu meelest see on nüüd see printsiip, millega ei ole võimalik leppida. Me võime leppida eetika ja moraali poole pealt, see ongi inimestel erinev ja see ühisosa kujuneb mitte, ma arvan, parteiliinide kaupa, vaid indiviidide kaupa. Aga me ei saa leppida sellega, et me teeme muutusi kellegi kitsa sihtrühma arvel.

Ja see oli minu meelest komisjonis arutluse lõpuosas üks peamine diskussiooni teema. Paraku me jõudsime üheskoos sinnamaani, et tõepoolest see toetuste näol kompenseerimine ei saa olla peamine. Ikkagi, kui me midagi keelame ja järgmisel päeval pärast seda keelamist ettevõtja ütleb, et ta kasutab oma põhiseaduslikku vabadust lõpetada selline ettevõtlus, siis me peame võtma kohustuse see kinni maksta.

Jah, ettevõtjal ei ole kohustust iga hinna eest pidada veel viis aastat karusloomafarmi, kui ta teab, et tegelikult perspektiivi selles valdkonnas ei ole. Aga kui me jätame kõik otsad lahti ja ütleme taas, et las see kodanik või juriidiline isik pöördub kohtusse. Kelle vastu? Eesti riigi vastu.

See ei ole aus, see ei ole õiglane ja ma arvan, et see ei ole Eesti riigile kohane käitumine. Ka rahvusvaheliselt kõik teised riigid on leidnud, et nende inimesed on seda väärt, et kui me midagi keelame, siis me näeme ette ka kompensatsioonimehhanismi.

Aitäh kõigile kaasa mõtlemast ja ma loodan, et see eelnõu muutub oluliselt paremaks.

Erki Savisaar, palun! Kolm minutit lisaks.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! See seaduseelnõu on halb nii sisult kui ka vormilt. Kõigepealt sisust. On selge, et tegelikult Eestis mingit sisulist probleemi karusloomakasvatajatega ei ole. Otsus on märgiline ja sellekohased märgid on siia jõudnud Euroopast. Kui me vaatame, mis on sarnaste otsusteni jõudnud riikides edasi juhtunud, siis järgmisena on liigutud kana‑, sea‑ ja lambakasvatuse keelustamise suunas. Väga ohtlik tendents! Ning mis seal salata, seda soovi avaldasid ka komisjoni istungil osalenud loomakaitsjad.

Head rahvasaadikud! Kui see eelnõu peaks saama seaduseks, siis algavad kindlasti uued vaidlused järgmiste looma‑ ja linnuliikide pidamise võimalikkuse üle.

Tulles nüüd eelnõu juurde, siis karusnaha mõistet on Eesti õigusaktides paaril korral kasutatud, ent selle definitsiooni ei ole antud. Kuid võib aimata, millest räägitakse. Teiseks kasutatakse selles eelnõus kahte pisut eri tähendusega sõna: "üksnes" ja "peamiselt". Tsiteerin seaduseelnõu teksti: keelatud on loomade pidamine üksnes või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil. Eelnõus kasutatud terminid "üksnes" ja "peamiselt" on tavakeele sõnad, millele ei ole antud spetsiifilist tähendust. Seetõttu tuleb neid tõlgendada tavakeeles kasutatava tähenduse kaudu. "Üksnes" tähendab ainsust, ainult ühte eesmärki. Kui loomapidamise arendamise ja paljundamise ainuke eesmärk on karusnaha tootmine, oleks see tegevus eelnõu kohaselt keelatud. Kui eelnõu sellega piirduks, oleks kõik suhteliselt selge.

Sõna "peamiselt" tähendusväli on mõnevõrra ebamäärasem, ent enamasti mõistetakse selle all "üle poole": üle poole juhtudest, üle poole mingist kogusest ja nii edasi. Sellest tulenevalt võib karusloomade kasvatamise ja aretamise puhul konstrueerida mõningaid piiripealseid juhtumeid, mille korral vastus küsimusele, mis on peamine kasvatamise eesmärk, ei ole ilmselge.

Seletuskirjast võib välja lugeda, et eelnõu autorid on tahtnud näiteks küülikute ja lammaste pidamise sätte mõjualas välistada. Nende kahe liigi puhul on ilmselt kõige raskem hinnata, mis on nende kasvatamise peamine eesmärk – liha või nahk ja vill. Seda selgitust andes on tegelikult tekitatud täiendav probleem. Karusloomakasvatusele on antud hoopis laiem tähendus, kui me seda tavapäraselt mõistame. Seega ei pea selle seaduse kontekstis karusnahatootmist tõlgendama mitte ainult puuriloomade pidamise sektoris, vaid see laieneb ka kariloomadele. Väga libe tee!

Samuti võime kujutleda olukorda, kus keegi on kodustanud rebasekutsika ja see elab sisuliselt lemmikloomana. Kui looma elupäevade lõppedes otsustab inimene, et võiks siiski naha kraeks teha, tuleks ilmselt peamiseks eesmärgiks siiski pidada lemmiklooma pidamist, mitte karusloomakasvatust. Kui aga kellegi kodust leitakse 20 rebast, kuidas me siis seda tõlgendame? Neid näiteid on ju palju, kus kodudes peetakse näiteks 20 kassi või koera, miks siis mitte ka rebaseid lemmikloomana.

Sellest tulenevalt võib selle seaduse jõustumine tuua kaasa kohtuvaidlusi, alustades sellest, et rebasekasvatajad peaksid ehk oma eesmärke ja karja suurust vähe sügavamalt analüüsima. Kuid nutria‑ ja tšintšiljakasvatajad võivad selle eelnõu kohaselt muretud olla, sest nende loomade liha on söödav ning oma olemuselt on nad käsitatavad sarnaselt koduküülikule, keda eelnõu algatajad on soovinud välistada.

Ma väga loodan, et see eelnõu ei saa seaduseks. Aitäh!

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Ma ei saa kahjuks nõustuda hea kolleegi Erkiga. Kinnitan teile: see eelnõu on väga hea. Karusnahk on minetanud oma staatuse ja sümboli rolli ühiskonnas. Alternatiivsed materjalid on soodsamad, keskkonnasõbralikumad, vastupidavamad, sobivad paremini meie kliimasse. Vähenenud nõudluse tõttu pannakse ärid kinni isegi nendes riikides, mis on ajalooliselt olnud selle valdkonna turuliidrid. Paljud nendest riikidest keelavad karusloomafarmide pidamise.

Karusnahatööstuse tegevusega kaasneb oluline negatiivne mõju keskkonnale. See mõjutab negatiivselt meie metsi ja vesikondi. Lisaks otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on karusloomakasvatusel keskkonnale ka kaudsed tagajärjed karusnahatootmise suure energiatarbimise tõttu. Karusloomafarmide sulgemine näitab, et Eesti jaoks on kliimaküsimused ja loomade heaolu tähtis.

Ma soovitan kõigil vaadata videoid sellest, kuidas loomad elavad karusloomafarmide puurides. Tihtipeale on tegemist kiskjatega, kes looduses elavad väga suurel territooriumil, farmis aga on nad kinni pisikeses puuris, kus nad ei saa korralikult liikuda, vigastavad end ja peavad piinlema sedasi aastaid. Lõpetame nii nende loomade kui ka loomapidajate piinamise ja otsustame ära, et karusloomafarmidel ei ole Eestis kohta. Ma tänan teid!

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mina selle eelnõu esitamist mõistlikuks ei pea, nii nagu ma eile ütlesin, ja loodan, et sellest seadust ei saa. Loomulikult pean ma mõistlikuks ja vajalikuks, et loomadega, ükskõik millised nad on, kas nad pärinevad metsast või kodust, tuleb nii nagu inimestega käia ümber väga mõistlikult. Aga nüüd me oleme otsustanud või õigemini, eelnõu algatajad on otsustanud, et Eestis mõned ettevõtlusliigid on paremad kui teised. Me ei räägi siin sellest, millised peaksid olema kriteeriumid või mis raamesse see ettevõtlus peaks mahtuma, vaid ütleme lihtsalt: see on keelatud.

Ja kui me ütleme, et see on keelatud, siis me samas ei räägi kompenseerimisest, vaid räägime mingit umbluujuttu sellest, et kuskil äkki tekivad mingid mehhanismid nende kahju kompenseerimiseks. Inimesed mingu Maaelu Edendamise Sihtasutusse või mingisse muusse kohta, äkki kusagil on mõned meetmed, et nad korraldaks oma tegevuse ümber või mõtestaks ümber. Need inimesed on võib-olla 10–20 aastat tegelenud selle valdkonnaga, mis ei ole üldse suur. Nagu eile siin kolleeg Peeter Ernits rääkis, jutt on 11 inimesest, kes on seal hõivatud. Need on väikesed farmid.

Me teame, et olukord ja keskkond on muutunud, kriteeriumid-tingimused kogu aeg muutuvad järjest nõudlikumaks. Selles mõttes ma ei näe, et see keelamine on mõistlik. Me lihtsalt keelustame ühe valdkonna, ent selle keelustamise kontekstis me ei taha ette näha mitte mingit kompenseerimismehhanismi. Ma arvan, et see on parlamendi seisukohalt väga kehv pretsedent, kui me keelame midagi ilma, et pakume kompensatsiooni. Minu meelest ei tohi sellest eelnõust seadus saada. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Hea aseesimees! Head rahvaasemikud! Taas oleme siin jõudnud selleni, et peaksime midagi ära keelama. Vaba ühiskond on selline, kus ühiskond ise ennast reguleerib, aga vahel jätab üht-teist ka reguleerimata. Minu jaoks ei ole see  teema üldse mitte võõras. Ma olin üsna noor, kui Soomes olid hästi popid rebasetüdrukud, kes käisid farmides rebaseid lahti laskmas. Aga nemad olid sellised punkarid. Hiljem oli neil muidugi vähekene piinlik, aga tollel ajal sai kogu piinlikkus üsna kiirelt alla loputatud. See oli selline minev nähtus.

Nüüd siis karusnahk versus lemmikloomade vabrikud. Mina ei tea, millest see tuleb, aga varjupaikadest ja kuskilt mujaltki müüakse inimestele rikkis lemmikloomi. Mitmed tuttavad on võtnud varjupaigast looma, kõik peaks olema vinks-vonks, ostavad ära, ja siis läheb lahti: üks ravim, teine ravim, kolmas-neljas-viies. Mõni võib muidugi naerda, eks ole, võib-olla tal ei ole kodus lemmiklooma, aga kuidagi olid meie lemmikloomad varasematel aegadel vastupidavamad. Mis nendes paikades toimub?  Aga ütleme, et see on selline eetiline küsimus, sest nüüd me peame kõiki neid koerte-kasside võistlusi.

Mina kutsuksin neid ühinguid, Nähtamatud Loomad ja kes nad kõik on, ka muudele probleemidele mõtlema. Minu meelest on Eestis üks suur probleem karud. Ausalt! Räägitakse, et meil on 800–900 karu, mis tähendab, et neid on arvatavasti veel paarsada rohkemgi. Aga Eestis piisaks ilmselgelt umbes 300 karust, võib-olla veel vähemast. Toon lihtsalt ühe näite. Paljud teavad sellist rõõmsat karupoega nagu Franz, kes tuli Tšehhist Saksamaale, sest Saksamaal on vapi peal karu ja Saksamaal on null vabas looduses elavat karu. Franz, kes tuli üle Tšehhi piiri, sai kuuli. Võib-olla me saaksime enda karud kuskile sinna saata? Miks ma sellest räägin? Põhjus on see, et vahel tahaks nende keskkonnainimeste tuge ka mujal. Mesinike toetusrühma esimehena olen ma selle nende murega kursis. Nüüd öeldakse, et tuleb paika panna elektrikarjus viie traadiga, sest karu on ju suur loom. Ja kui sul on kolm traati pandud, siis öeldakse, et kahju ei lähe kompenseerimisele.

Teine selline hea näide on see, et meil on need rohelised, eks ju. Kaarli puiesteel on suur probleem need vanad pärnad. Kolm inimest aastas läheb EMO-sse, kuus-seitse autot saab kannatada ja on veel muid, väiksemaid vigastusi. Tuleks istutada uued pärnad, aga keegi ei julge seda teha, sellepärast et kohe hakkavad keskkonnasõbrad, nn rohelised ütlema, et nüüd on asi halb ja paha.

Ma olen jälginud, mida välismaal need esindusorganisatsioonid räägivad. Näiteks lehmade lüpsmine – lehm ei ole justkui selleks loodud, peaks ta rahule jätma. No ja siis on need õnnelikud rahulikult õrrel istuvad kanad ja nende munad. Ma arvan, et me mäletame kõik, kuidas Järlepal kalkuneid müüdi: kõik tuli USA-st sügavkülmutatult, aga kaks elusat kalkunit oli ka. Kõigile jäi mulje, et sihuke Eesti enda mahe asi.

Nüüd me oleme olukorras, kus tuldi ja öeldi, et me oleme saavutanud suure töövõidu:  me oleme likvideerinud kõik, järele on jäänud veel üks. Ja nüüd võiks tekkida minu meelest eesmärk, et me võiksime mõnda väärtust hoida. Nii nagu meil on Raeapteek, mis võiks tegutseda mitte ainult muuseumina, vaid ka apteegina, sest ta on Euroopa vanim, võiks meil olla üks karusloomafarm.

Ma arvan, et me oleme nii palju vinti peale keeranud, et olukord on nii kasvatajate kui ka loomasõprade jaoks väljakannatamatu. Võib-olla me oleme vindi üle keeranud. Mina igatahes seda eelnõu ei toeta, sest ma olen keelamise vastu. Aitäh!

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lisaaega ka palun!

Palun, kolm minutit lisaks! 

Lugupeetud kolleegid! Kuna selle eelnõu nii kaugele jõudmises on teatud tagasihoidlik roll ka minul – nimelt pärineb ta minu arvutist ja on minu kirjutatud, koostöös mõne tubli inimesega –, siis esimesel lugemisel sai selle sisu selgitatud. Aga eks see oli mõnda aega tagasi ja nendest sõnavõttudest, mis nüüd on kõlanud, on koorunud tõsiasi, et  on tavapärane, et suur osa Riigikogu liikmeid ei loe neid eelnõusid, mida nad hääletama hakkavad. Aga selle eelnõu puhul on ka mõistelist segadust olnud. Isegi Erki Savisaare katse siin mõistelist segadust kuidagi vähendada ei ole ilmselgelt kõigile mõjunud.

Me oleme siin kuulnud sellest, et karusid tuleb hakata maha laskma, teised on rääkinud võrdlusest lemmikloomapidamisega. Ma tahan rõhutada, et see eelnõu tegeleb karusloomade tööstusliku pidamisega. See ei puuduta põllumajandusloomi ega jahipidamist, samuti mitte ulukite populatsiooni piiramise küsimusi.

Kui siit natukene edasi minna, siis tõsi on, et ka esimesel lugemisel sai mainitud härra Ernitsa ja tema kamraadide argumentatsiooniliini, mida filosoofias – see on väljaõppe poolest minu eriala – nimetatakse libeda nõlva argumendiks. See on argument, et vaata, me alustame sellest, aga lõpuks juhtub jumal teab mis kole asi. Seda kasutatakse väga tihti ja seda tüüpi argumenteerimisel on igasuguseid variatsioone.

See on demagoogiavõte, ja üks klassikalisemaid. Me oleme siin kuulnud, et olgu, need karusloomafarmid võime ju ära keelata, aga edasi peame kõik hakkama veganiteks, sest järgmisena keelatakse kõikide põllumajandusloomade pidamine. Ei, see argument ei päde. Ei päde sellepärast, punkt üks, et selles eelnõus ei ole viiteid põllumajandusloomadele. Punkt kaks, need ülejäänud aspektid, mis puudutavad loomade heaolu teistes valdkondades, kahtlemata väärivad arutelu küll, see on selge ja seda ju keegi ei ole eitanud, aga et sellest otsusest kuidagi järelduks järgmine otsus – tegelikult ei vasta see ei sotsioloogiliselt ega veel vähem loogiliselt kuidagi tõele. 

Ma veel kord rõhutan, et ka põllumajandusloomade heaolu küsimused loomulikult on iseseisvalt ja eraldiseisvalt olulised ning nendele ühiskond pöörab aina rohkem tähelepanu, mida rohkem me liigume oma ühiskonna arengu väärtusruumis postmateriaalsete väärtuste poole.

Teine argument, ka demagoogiline, aga teisel viisil. Selle nime ma ei oska öelda, aga küsimus on selles, et no aga vaata, me siin keelame ära, ja siis ta kolib lihtsalt teise riiki ja kellel sellest midagi paremaks läheb. Vastus on kaheosaline. 

Esimene on, et see on selline probleem, mida nimetatakse filosoofias või loogikas ühise toimimise probleemiks: common action problem. Härra Ernits viitas siin kliimaneutraalsusele ja loomulikult me tahame, et kõik selle jaoks midagi teeksid, see on eesmärk. Aga kui kõik ütlevad, et me ei tee midagi, kuna me ei ole kindlad, et kõik teevad, siis keegi ei tee mitte midagi. Ja positiivset arengut ei toimu. Aga tuleb kuskilt pihta hakata, küll teised tulevad järele.  Tegelikult me oleme seda näinud nii karusloomafarmides kui ka sellessamas kliimaneutraalsuse poole liikumises. Euroopa oma ambitsioonikate kliimaeesmärkidega on suutnud teisi riike ka järele tõmmata. See on esimene pool vastusest.

Teine pool sellest vastusest: no võtame analoogia. Eestis me võime ju metsade raiumist vähendada, aga siis raiutakse lihtsalt Valgevenes rohkem metsa maha. Tõsi, see võib niimoodi juhtuda, aga Eesti mets jääb ju alles. Ma arvan, et Eesti riigile ja rahvale on see oluline, et Eesti mets alles jääb. Ja ma loodan, et Valgevene rahval õnnestub ka siiski kehtestada oma poliitilises süsteemis rahva huvidega arvestav poliitika.

Karusloomakasvatus ei ole keskkonnasõbralik ettevõtmine. Proua Aart viitas järjekordselt sellele, et karusnaha tootmine on väga keskkonnasõbralik. Ei ole keskkonnasõbralik! Võtame veel kord esimesel lugemisel läbi käidud argumendid: CO₂ ehk kasvuhoonegaaside emissioon on karusnaha tootmisel võrreldes kõikide alternatiivsete riidetootmisviisidega suurem. Seda puhtalt sellepärast või põhiliselt sellepärast, et kiskjat on vaja väga palju toita, enne kui temast saab lõpuks karusnahk. Ja teda tuleb toita loomse toiduga. Ma näitasin eelmine kord üht pilti: et saada üks kilogramm minginahka, on vaja 11,4 minki, ja selleks, et kasvatada 11,4 minki, on neile vaja sisse sööta 563 kilogrammi toitu. Sealt tulevad need meeletud CO₂ emissioonid.

Lisaks sellele kemikaalid, mida kasutatakse selleks, et nahka töödelda, ja loomulikult koos sellega lämmastiku- ja fosforireostus, mis meie maad ja vett reostab. See kõik käib sinna juurde. Nii et jah, tõepoolest oleks tore leppida kokku väga paljudes keskkonnaaspektides globaalselt. Oleks tore! Aga seda paraku võimalik ei ole teha, me saame neid otsuseid langetada ise.

Härra Ernits püüdis siin vinti üle keerata, justkui keegi tahaks tänaseid karusloomakasvatajaid, neid inimesi, kes selles sektoris on töötanud, kurjategijatena kujutada. No ei ole seda olnud. Tõepoolest ei ole olnud! Inimesed on teinud oma tööd kehtiva õiguse raames. Ei ole keegi andnud nendele inimestele eetilist hinnangut, et nad on halvad inimesed, kuna nad on oma tööd teinud. Lihtsalt küsimus on selles, et ühiskond ühel hetkel võib jõuda kokkuleppele, et me teatud majandusharusid enam oma ühiskonnas ei soovi, ja jõutakse ka kokkuleppele selles, kuidas need kinni pannakse.

Argument, et see on majandusharu – no on küll majandusharu. Aga on teisi halbu majandusharusid ka, näiteks metamfetamiinil on väga suur turg, globaalne lausa, aga see ju ei tähenda, et meie arvates selle peaks legaliseerima. Me nii ei arva. Meil on teistsugused kaalutlused, on teatud argumendid, mille tõttu me arvame, et selline majandusharu ei peaks Eestis eksisteerima. Ja neid on veel, ei hakka neid kõiki loetlema. Täpselt samamoodi on karusloomafarmide puhul võimalik ja mõistlik minu hinnangul see otsus täna ära teha.

Ma olen täiesti nõus, et on väärikas üleminekuaja jooksul, mis selle eelnõu kohaselt, kui te seda toetate, pikeneb, leida ka vajalikud kompensatsioonid, selleks et riik väärikalt selle otsuse rakendamiseni jõuaks.

Igal juhul ma tänan kõiki neid, kes on kaasa aidanud, et see eelnõu teisele lugemisele on jõudnud. Loodan, et me koos teiega saame selle ajaloolise otsuse peagi vastu võetud ja seaduse jõustatud. Aitäh!

Härra Ernits, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jaa, on küll, kuna minu nime nimetati.

Siis ei ole see protseduuriline märkus, siis on see vasturepliik ja tuleb vajutada klahvi "Sõna". Vasturepliik, Peeter Ernits, palun!

Kolleeg Ossinovski siin korduvalt demagoogitses, aga ma ei hakka sellele demagoogiale vastama. Ainult üks detail. Kolleeg Ossinovski rääkis, et põllumajandusloomadega pole tegemist, aga millegipärast peab neid põllumajandusloomadena registris kirja panema, kui keegi tegeleb karusloomadega, küülikud samuti. Nii et kolleeg ei tea hästi, millest ta räägib.

Härra Ossinovski, kas teil on vasturepliik? Teil on üks vasturepliigi võimalus.

Aitäh! Härra Ernits, te saite valesti aru, mida ma silmas pidasin. Ma rääkisin sellest, et karusloomafarmide keelustamisest ei saa automaatselt järeldada, et siis peab ühiskond, riik, ma ei tea, Riigikogu, langetama kohe mingisuguse loogilise või ka sotsioloogilise järelmina järgmisi otsuseid, mis puudutavad põllumajandusloomade pidamise keelustamist. Ma pean siin silmas liha- või piimakarja, millele viidati tänase diskussiooni käigus. Küsimus ei olnud selle registri kontekstis. Te ise viitasite, et järgmisena siis hakatakse keelama veiseid ja sigu ning te vist viitasite ka kalade tundeelule. Need mõttelennud ei ole tegelikult kuidagi loogiliselt seotud. Aitäh!

Härra Savisaar, ka teie nime mainiti. Kas teil on vasturepliigi soov?

Jaa, aitäh! Mind mainiti suisa kolm korda eri ettekannetes. Aga ma tahan kommenteerida ainult Jevgeni lauset, et see eelnõu tegeleb ainult karusloomakasvatuse tööstusliku tootmise keelustamisega. See ei vasta tõele. Eelnõu tekst räägib loomade pidamisest karusnaha tootmise eesmärgil ja see ei pruugi olla midagi tööstuslikku.

Tänan selle poliitilise debati eest! Sulgen läbirääkimised ja läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimese muudatusettepaneku on teinud keskkonnakomisjon ja on arvestanud seda täielikult. Teine muudatusettepanek, ka keskkonnakomisjonilt, arvestatud täielikult. Kolmas muudatusettepanek, keskkonnakomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 219 teine lugemine lõpetada. Oleme teise lugemise lõpetanud.

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 370 esimene lugemine. Ettekande teeb Riigikogu liige Aivar Kokk. Palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga muudetakse alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seadust eesmärgiga hoida ära järgmise aasta aprillis kehtima hakkav aktsiisitõus ning leevendada sellega kaasnevaid majandusmõjusid ettevõtetele ja eratarbijatele. Diislikütuse aktsiisi langetus 493 eurolt 372 eurole 1000 liitri kohta suurendas diislikütuse müüki Eestis ja vähendas piirikaubandust. Lisaks sellele vähendas see ettevõtete kulusid, mis aitas neil kriisiolukorraga paremini kohaneda. Eelmise aasta kaheksa kuu kokkuvõttes pärast aktsiisi langetamist müüdi Eestis umbes 11% rohkem diislikütust kui aasta varem.

Diislikütuse aktsiisi langetamise positiivsetest mõjudest on rääkinud transpordisektor. Nad on välja toonud, et eelmisel aastal kehtima hakanud aktsiisilangetus parandas nende positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. 2019. aasta andmetel oli Euroopa Liidus vaid viis liikmesriiki, kus diislikütuse aktsiis oli kõrgem kui Eestis. Need olid Itaalia, Belgia, Prantsusmaa, Holland ja Iirimaa. Seejuures ainult Hollandis ei olnud veoautode puhul aktsiisitagastust. Ehk siis Eestis oli üks Euroopa suurimaid transpordiettevõtetele kohaldatava aktsiisi koormaid.

Aktsiisimäärade tõstmise või langetamise puhul saadab iga valitsust üks ja sama vaidlus. Ühelt poolt toovad diisli‑ ja elektriaktsiis riigieelarvesse märkimisväärset tulu. Teisalt soodustavad liiga kõrged aktsiisimäärad piirikaubandust ja suurendavad salaturu osakaalu ning kahjustavad meie inimeste toimetulekut.

Pärast seda, kui maailma hakkas raputama seninägematu COVID‑19 pandeemia, otsustasime, et Eesti inimeste toimetuleku ja ettevõtete konkurentsitingimuste parandamiseks on vaja astuda konkreetseid samme. Seetõttu langetasime 11 aktsiisimäära alates maagaasist ja kütteõlidest ning lõpetades diislikütuse ja elektrienergiaga.

Milline on selle otsuse tulemus? Diislikütuse näitel võib öelda, et tegemist on edulooga. Eesti ettevõtted tõid oma tankimise naaberriikidest tagasi Eestisse. Diislikütuse tankimiste arv on 24% suurem kui varasemate määrade ajal. Samuti on Rahandusministeeriumi kevadisest majandusprognoosist näha, et üle-eelmisel aastal 7,9% moodustanud ja 65 miljoni liitrini ulatunud diislikütuse piirikaubandus peaks tänavu vähenema 1,2%-ni ehk 10 miljoni liitri tasemele. Keerulistes majandusoludes on otsus ennast selgelt õigustanud.

See on soosinud ka kodumaiste ettevõtete konkurentsivõimet. (Ühendus hakib.) ... enne aktsiisilangetust ei olnud võimalik naaberriikidega konkureerida isegi sisevedudel. Sellest annavad tunnistust Statistikaameti andmed. Perioodil 2015–2019 vähenes Eesti ettevõtete veosekäive 23%. Aktsiisilangetuse järel on trend pidurdunud ja eelmise aasta kolmanda kvartali veosekäive oli 44% suurem kui eelmise aasta esimeses kvartalis.

Eesti kütusesektori ettevõtteid ühendav MTÜ Eesti Õliühing on selgelt öelnud, et valitsusel puudub riigieelarve planeerimisel täielik info kehtiva diislikütuse aktsiisi tegelikest positiivsetest mõjudest meie riigieelarve laekumistele. Nad on valitsusele ja Riigikogule edastatud avalikus pöördumises märkinud, et Rahandusministeeriumi kevadises majandusprognoosis on esitatud väärhinnangud aktsiisilangetuse mõjust diislikütuse riigisisese tarbimise mahtudele ja seetõttu ei tule dokumendist välja madala aktsiisitaseme positiivne mõju riigieelarve laekumistele.

Õliühing on seisukohal, et aktsiiside hoidmine samal tasemel suurendab diislikütuse aastaseid koguseid Eestis vähemalt 110–120 miljoni liitri võrra ehk kaks korda rohkem, kui on hinnanud Rahandusministeerium. Lisaks on nad kahte stsenaariumi – aktsiisi tõstmine 493 euroni 1000 liitri kohta ja kehtiva aktsiisitaseme säilitamine – võrreldes toonud välja, et aktsiisi jätmisel praegusele tasemele on ka minimaalse stsenaariumi korral neutraalne mõju riigieelarve laekumistele võrreldes aktsiisitõusuga. Eesti Õliühing on arvutanud, et kui aktsiis tõuseb tagasi tasemele 493 eurot 1000 liitri kohta, siis koos võimaliku naftahinna tõusuga võib järgmisel talvel olla diislikütuse hind tanklates üle 1,5 euro liiter.

Kuna lisaks kõrgemale aktsiisile rakendub Eestis Lätist ja Leedust (Ühendus hakib.) rangem ... siis kuna Lätis puudub talvel ... hinnavahe tanklates ... järgmise aasta novembrist ... Eesti vedajatel seda kütust, mis moodustab üle 50% vedajate kuludest, naaberriikide vedajatega võrreldes 20–25% kallim. Oleme seda varem näinud ka alkoholiaktsiisi puhul, kui Eesti maksumaksja toetas oma rahaga Läti piiril asuvaid poode. Järsud aktsiisitõusud ei too kaasa muud kui vohava piirikaubanduse.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on toonud välja, et peab üldist konkurentsiolukorda arvestades õigeks Isamaa fraktsiooni algatatud seadusemuudatust, mis hoiaks ära järgmiseks aastaks planeeritud aktsiisitõusud. Põllumajandus-kaubanduskoja hinnangul tuleks põllumajanduskütuse aktsiis langetada Läti ja Leeduga võrreldavale tasemele. Nimelt on jätkuvalt ebaselge, millises mahus ja kas üldse kavandab valitsus maksta järgmisel aastal riigisiseseid toetusi. Sõltuvalt sellest otsusest võib aktsiisi ... suurendamine muutuda veelgi tähtsamaks.

Oluliselt kõrgemale diislikütuse hinnale võrreldes suurema osa teiste Euroopa riikidega, eriti Läti ja Leeduga, on viidanud ka Eesti Toiduainetööstuse Liit. See mõjutab otseselt logistikatasusid ning transpordihindu. Nimelt on eelmiste aastate mastaapsed kaudsed maksutõusud gaasi-, elektri- ja kütuseaktsiisi näol raskeveokimaksu ja teekasutuse puhul väljendunud toodete lõpphindades ja viinud toiduainete kallinemiseni tarbijate jaoks. Eesti on olnud toiduainete ja jookide hinna tõusu liider Euroopa Liidus, mis mõjutab Eesti tarbijaid ja teeb muret toidu töötlejatele. Viimased tarbijauuringud viitavad selgelt tarbijate hinnatundlikkusele ja see teeb muret.

Ka Eesti Gaasiliit toetab Isamaa algatatud madalamate aktsiisimäärade pikendamist 2023. aasta 30. aprillini. Seda samuti põhjusel, et Lätil ja Leedul on gaasiaktsiisi määrad harmoneeritud ja need on Eestiga võrreldes ligi 14 korda odavamad. Poola aktsiisimäär on seitse korda odavam ning Saksamaa Liitvabariigist oleme kehtestanud 1,8 korda kõrgema aktsiisimäära. Kui lähtuda Euroopa Komisjoni energiadirektoraadi andmetest, on Läti elektriaktsiis äritarbijatele 1,01 eurot, Leedus 0,52 eurot megavatt-tunni kohta, siis Eestis on see 4,47. On oluline jälgida maksupoliitika kontekstis naaberriikide sätestatud aktsiisimäärasid ja erisusi, eriti ettevõtete segmendis, sest see on väga oluline konkurentsivõime tagamiseks.

Ühe mõttena tahan siia sisse tuua veel kliimamuutuste vastu võitlemise. Reaalsuses on diislikütuse aktsiisi tõusul hoopis vastupidine mõju. Kuna raskeveokitel praegu vana head diislikütust tarbiva sisepõlemismootori kõrval planeeritavad lahendused puuduvad, siis aktsiisitõus ei tooks kaasa üleminekut uutele tehnoloogiatele. Raskeveokite puhul on ainuke võimalus veonduse kliimamõju vähendada vedela biokütuse kasutamine. Eesti diislikütuses on 2022. aastaks aasta ringi biokütuse osakaal 10% ehk siis 10% kütuse puhul CO₂ emissioon puudub. Aktsiisitõus viiks Eesti vedude teenindamise Läti, Leedu, Poola ja teiste vedajate kätte, kes tarbivad väiksema biokütusesisaldusega diislikütust. Näiteks kui Eesti vedaja asendataks Läti vedajaga, siis suureneb konkreetse veo kliimamõju 10%.

Milline oleks lahendus? Praegu oleme juba enam kui aasta kriisiolukorras. Seetõttu on Isamaa välja pakkunud kompromissi pikendada vähendatud aktsiisimäärasid ühe aasta võrra, et anda ettevõtetele majanduskriisi tingimustes kosumiseks lisaaega. Praegu, kui majandus alles taastub, ei saa ettevõtjate õlgadele asetada täiendavat maksukoormat. Tuleb otsida võimalusi maksude alandamiseks ning kui see ei õnnestu, siis vähemalt ära hoida maksutõus. Need on lihtsad põhimõtted ning nendest peaks aru saama iga valitsus. Piirikaubanduse ärahoidmiseks tuleb jälgida naabrite, eelkõige Läti ja Leedu aktsiisipoliitikat. Meie aktsiisid ei tohiks ka tulevikus olla kõrgemad kui neil.

Kui me eelmisel aastal langetasime tähtajaliselt aktsiisi, siis lootsime, et kriis ei kesta pikalt. Arutelude käigus lubasime tulla selle teema juurde tagasi tänavuste riigi eelarvestrateegia arutelude ajal ja kui kriis kestab – mis ju kestab – ning naabrid ei ole aktsiisi tõstnud, pikendada praegusi aktsiise. Meie lähinaabrid ei ole aktsiisi tõstnud ning seetõttu peaksime ka meie hoidma ära järgmise aasta aktsiisitõusud, kordamata vigu, mida piirikaubandus põhjustas.

Eesti riik peaks meie ettevõtete konkurentsivõimet soosima ning leevendama COVID-19 kriisist tingitud mõjusid. Seetõttu tuleb aktsiisilangetust pikendada 2020. aasta 1. maini. Hoiame oma inimesi ja toetame Eesti ettevõtjaid, et  neil oleksid võrdsed tingimused teiste Balti riikide ettevõtjatega. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe soovib, et te midagi täpsustaksite. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ei ole rahanduses kõige targem asjapulk, aga mulle on jäänud mulje, et meil on mingi selline aktsiisiredel: Leedu on allpool, siis tuleb Läti, siis tuleb Eesti ja siis tuleb Soome. Kas me oleme sõlminud mingi vaikiva "Ärgake, Baltimaad!" kokkuleppe, et Eesti ongi alati väheke kallim ja et Eesti inimesed ettevõtlusega tegeleda saaksid, peaks piirikaubandust toetama? Miks ei ole meil võimalik samamoodi hoida aktsiisirahu, kui seda teevad teised meie regioonis? Kas ma olen õigel teel?

Aitäh küsimuse eest! Eks iga riik on tegelenud oma aktsiisipoliitikaga, aga eelmise valitsuse ajal tehti selge ja kindel otsus, et piirikaubandus tuleb likvideerida, alustades alkoholiaktsiisidest ja jõudes lõpuks kütuse-, elektri- ja gaasiaktsiisideni. Diislikütusega oleme jõudnud samale tasemele, mis on Lätis ja Leedus. Vahe on selles, et ka talvel oli Eestis kohustus lisada biodiislit ja seepärast oli ka talvekuudel meie tanklates kütuse hind kõrgem kui Lätis. Kuid praegu, mil kasutusel on suvekütus, on tanklahinnad samad. Ja kui rääkida transpordisektoriga, siis Eesti kütusemüüjad on suutnud hoida müügihinda veel madalamal kui Lätis ja Leedus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea Aivar! Sina olid eelmises koalitsioonis rahanduskomisjoni esimees. Seleta mulle ära, miks Isamaa toona ei olnud nõus lõpetama seda aktsiisidega jamamist, nii et see oleks püsiv? Miks te nõudsite, et see oleks ajaliselt piiratud? Räägi mulle ja teistele ka!

Aitäh, Peeter! Ma küll ei tea, kust sa sellise jutu võtad. Nende läbirääkimiste juures olin küll mina, aga sind ma seal ei näinud. Samal ajal, kui olid läbirääkimised aktsiisi langetamise tähtaja üle, ka Läti ja Leedu parlamendid arutasid aktsiisipoliitikat. Ja seoses sellega, et me ei teadnud, mida teevad kokkuvõttes Läti ja Leedu, oli kokkulepe, et me tänavuste RES-i arutelude juures tuleme selle teema juurde tagasi ja vaatame, mida on naabrid teinud. Me püüame hoida meie aktsiise samal tasemel, mis on naabritel Baltimaades. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja Aivar! Mina olin ka nende läbirääkimiste juures ja mina mäletan küll, et see oli Isamaa nõudmine, et aktsiiside langetamine peab olema tähtajaline ja kui tähtaeg kukkuma hakkab, siis vaatame üle – nii et see vastab tõele, et siis vaatame üle –, missugune olukord on selleks ajaks kujunenud. Mul on hea meel, et te olete praeguseks aru saanud, et meil oli õigus ja et me oleksimegi pidanud selle tegema ilma tähtajata. Ja me loomulikult oleme ühes paadis praegu: aktsiiside tõstmist ei saa Eesti riik endale lubada, sest see tähendab piirikaubanduse ja väljaspool Eestit tankimise taastumist. 

Aitäh! Mart, sa mäletad väga hästi, läbirääkimiste juures me just  (Ühendus hakib.) .... Baltimaade ... aktsiisiteema laua peal. Me arutasime, et ... oludes on ka alati ... ettevõtete konkurentsis hoidmiseks vaja hoida taset, et Läti ja Leedu aktsiisid ei oleks madalamad kui meil. Sealt see kompromiss tuli, et teeme esialgu kaheks aastaks ja siis näeme, mis on naabrid teinud, ja püüame aktsiisid hoida Baltimaades samal tasemel. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nüüd ütle mulle, mis siis tegelikult toimus seal. Mina muidugi ei olnud seal juures, aga ettevõtjatega ja vedajatega rääkides, nagu ka kolleeg Mart ütles, oli mulje hoopis muu. Mis seal siis tegelikult oli? Oli Isamaa piduriks või? Praegu on see samm õiges suunas, aga minu meelest ei ole siiski kõige parem variant. Mis seal tegelikult oli siis? Räägi selges eesti keeles!

Aitäh, Peeter! Nende arutelude juures, kus mina viibisin, oligi jutuks, et jälgitakse Baltimaade aktsiisipoliitikat ja püütakse leida lahendus, et oleks aktsiisid tasakaalus. Nagu me näeme, gaasipoliitikas on Läti ja Leedu suutnud endale samal tasemel aktsiisid määrata, nendel konkurentsipiiri ees ei ole.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea kolleeg Aivar! Sa räägid Baltimaade aktsiisipoliitikast, aga nagu sa tead, erimärgistatud diislikütuse hinna erinevus on Balti riikide vahel ääretult suur. Kui Leedus on see 60 eurot ja Lätis 62,1, siis Eestis momendil 100. Kui me taastame vana olukorra ehk 133 eurot 1000 liitri kohta, siis see on kaks korda kõrgem kui meie naabritel Lätis ja Leedus. Millal selline ebavõrdsus tekkis ja miks seda ei ole tänaseks päevaks kuidagi suudetud ära tasandada? See on otsene konkurentsi küsimus.

Aitäh, Tarmo, küsimuse eest! Tõesti on niimoodi, et Leedus on 60, Lätis 62,1 eurot 1000 liitri kohta ja meil 100 eurot. Praegu aga on ju sul kui koalitsioonipoliitikul ja komisjoni esimehel, nagu sul olid ka selle valdkonna ministrina maaelu juhtimisel kindlasti suured võimalused selle põllumeestele mõeldud erimärgistatud kütuse aktsiisi veelgi rohkem langetada, kui on praegu kaheks aastaks tehtud. Meie seaduseelnõu eesmärk on seda veel vähemalt üks aasta pikendada. Aga mul ei oleks midagi selle vastu, kui Keskerakond teeb ettepaneku viia see aktsiis samale tasemele, mis on Lätis ja Leedus, ehk siis umbes 60 eurot 1000 liitri kohta.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Rahanduskomisjoni nimel tutvustab eelnõu Erki Savisaar. Palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu käesoleva aasta 10. mai istungil. Arutelule  olid kutsutud ka Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla ja peaspetsialist Lauri Lelumees. Algatajate esindajana andis ülevaate eelnõust Aivar Kokk, kes tutvustas seda komisjoni istungil vähe põgusamalt kui täna siin suures saalis. Eelnõu sisu aga on kehtivate ajutiste aktsiisialanduste tähtaja pikendamine ühe aasta võrra.

Komisjoni istungi toimumise ajaks ei olnud Vabariigi Valitsus veel selle eelnõu kohta arvamust avaldanud. Komisjoni liikme Jürgen Ligi arvates tuleks jääda eelmise valitsuse otsuse juurde, et aktsiisisoodustused on ajutised. Tema arvates ei tohiks majandust üles ehitada odavale fossiilkütusele. See on lühinägelik ning kliimapoliitika seisukohalt naeruväärne.

Aivar Sõerd küsis andmeid Läti ja Leedu kohta ning Marek Uusküla andis teada, et Läti ja Leedu tema teada aktsiisimuudatusi ei plaani. Riina Sikkuti arvates oli eelmisel aastal selle kriisimeetme rakendamine vale. Teemat tuleks vaadata ka kliimaeesmärkide ja kodutarbija elektrihinnaga seoses, lihtsalt meetmete pikendamine ilma tervikpilti arutamata ei ole põhjendatud.

Sellise väikese arutelu tulemusena otsustas komisjon kuue poolt- ja kolme vastuhäälega teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Konsensusega leiti, et kui esimene lugemine lõpetatakse, siis muudatusettepanekute tähtaeg võiks olla 1. juuni kell 17.15. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder soovib küsida. Palun!

Aitäh! Sa ütlesid, et komisjoni toimumise ajaks ei olnud Vabariigi Valitsuse seisukohta teada. Kas tänaseks on teada, kas valitsus toetab seda eelnõu või valitsus ei toeta seda eelnõu ja algatust?

Aitäh! Valitsus tegi oma otsuse oma 13. mai istungil ja otsustas, et ta seda eelnõu ei toeta.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Mis olid valitsuse argumendid, miks nad seda eelnõu ei toeta? Ja mida teie nendest argumentidest arvate – teie, kes te olete seda eelnõu toetanud? 

Aitäh! Oma otsuses Vabariigi Valitsus räägib sellest, et eelnõu koostaja ei ole välja pakkunud rahalisi katteallikaid ja et Rahandusministeeriumi analüüs aktsiisi mõjust on kardinaalselt teistsugune kui eelnõu algatajatel. Minu tagasihoidlik arvamus on see, et tuleb jõuda selgusele, millised need mõjud siis tegelikult on, ja siis saab juba edasi liikuda kaalutletud otsuse tegemisel.

Merry Aart, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline. Kas te komisjonis arutasite ka seda, miks seaduseelnõu ettepanek on ainult ühe aasta võrra edasilükkamine? Miks mitte kaks, kolm või enam näiteks? Oli teil sellest juttu komisjonis?

Aitäh! Sellest oli juttu ja eelnõu algataja oli veendunud, et see on väga hea debatikoht järgmistel Riigikogu valimistel ja sellepärast on kõige parem just pikendada ühe aasta võrra.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Nagu me nüüd teada saime, valitsus ei toeta eelnõu ehk siis leiab, et aktsiisid võiksid tõusta. Valitsus langetab oma otsuse reeglina konsensusega. Praegu on valitsuses kaks osapoolt: Reformierakond ja Keskerakond. Seega, Keskerakonna ministrid toetasid seda valitsuse seisukohta, et aktsiisid võiksid tõusta. Keskerakonna esindajad komisjonis leidsid, et nad toetavad eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja eelnõuga oleks võimalik edasi minna, ehk olid teistsugusel seisukohal kui Vabariigi Valitsus. Kuidas sellest aru saada? Ja mida te komisjoni esimehena arvate, mis potentsiaal siis sellel eelnõul on ja milline valitsus meil on: kas meil on vähemusvalitsus, mis koosneb ainult Reformierakonnast, ja Keskerakond on n-ö opositsioonis, või on Keskerakonnas nii sügav lõhe, et ministrid arvavad ühtemoodi ja Riigikogu liikmed teistmoodi? Mis sellises olukorras sellest eelnõust võiks saada?

Aitäh! Seaduseelnõude menetlemisega tegeleb ikkagi Riigikogu ja Vabariigi Valitsus lihtsalt avaldas oma arvamust. Ja eks järgnev menetlus sõltub sellest, kuidas lõpeb tänane arutelu siin suures saalis.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Te viitasite komisjonis arutelude käigus fossiilsete kütuste kasutamisele ja rohepöördele, mis meid Euroopas, sh ka Eestis ees ootab – et kui mõistlik on seda muudatust teha. Aga kas te olete arutanud ka seda, kuidas see sektoreid mõjutab? Meil oli täna õliliiduga kohtumine ja nad viitasid sellele, et kaubaveo maht Eestis on kasvanud, aga sellega kaasnenud kasust pole osa saanud Eesti transpordiettevõtted. Seda eriti sel perioodil, kui aktsiisid olid kõrgemad. Sel perioodil sõitsid meie teedel rohkem Läti, Leedu, Ukraina ja Poola sõidukid. Ehk tegelikult kaupade liikumine maanteel toimub, ohud ja riskid, mis sellest tulenevad, on Eestis olemas, aga mida ei ole, on Eesti inimeste töö ja maksude laekumine. Kuidas te selles kontekstis kommenteerite seda aktsiisiteemat?

Aitäh! Selle eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisel me huvirühmadega ei kohtunud. Aga kui selle eelnõu menetlus jätkub, siis teist lugemist ette valmistades me kindlasti kohtume kõigi huvirühmadega ja saame küsida ka neid küsimusi.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas on tehtud või on kavas teha analüüs, kui palju aktsiiside tõstmine põhjustab Eestis töökohtade kadu, firmade kadu, maksulaekumiste vähenemist ja kui palju võib  olla neid inimesi, kes transpordisektoris töötavad ja lähevad leevendama meie põhjanaabri tööjõupõuda? 

Aitäh! Komisjonile laekunud arvamuste hulgas olnud Rahandusministeeriumi arvamus seda küsimust ei käsitlenud. Küll aga on oma hinnanguid saatnud veondussektor ja õliliit. Ütleme niimoodi, et need kirjad on suhteliselt vastuolulised, sellist ühtset seisukohta või tõendust nendes ei ole. 

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! Kaheksa minutit. 

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Kahtlemata on nimetatud eelnõu näol tegemist sammuga õiges suunas. Eestis on praegu mõistlikult madalad eelkõige diisliaktsiisid. Aga ma tuletan meelde, et eelmises valitsuses natuke rohkem kui aasta tagasi langetati mitte ainult diisliaktsiisi, vaid ka gaasiaktsiisi ja elektriaktsiisi, kusjuures elektriaktsiisi langetasime maksimaalselt madalale tasemele, mida Euroopa direktiivid lubavad.

Diisliaktsiisil on kahtlemata riigieelarvele kõige suurem mõju, seda korjatakse rohkem kui muid kütuseaktsiise. Aga sektoripõhiselt on väga oluline ka gaasiaktsiisi tase. Eestil oli enne langetamist pööraselt kõrge gaasiaktsiis võrreldes meid ümbritsevate riikidega ja sellel aktsiisil on mõju nii põllumajandusele, mööblitööstusele kui ka keemiatööstusele. Elektriaktsiis aga puudutab kõiki Eesti inimesi.

Tõe huvides tuleb üks asi üle käia. Erinevalt Aivar Kokast olin mina tolleaegsete arutelude südames, kõikide nende arutelude juures, mis puudutasid küsimust, kui palju langetada ja kas langetus on ajutine või alaline. Mäletatavasti eelmine valitsus langetas  ka alkoholiaktsiisi ja seda tehti alaliselt. Ja selle alkoholiaktsiisi langetamise tulemus on piirikaubanduse oluline kahanemine n-ö mõistlikule tasandile, ilma et riigieelarve oleks kahju kandnud – riigieelarvelised laekumised sellest ei kannatanud.

Tõsi küll, meil on statistikat raske hinnata, sest peale tuli koroona ja sellist täisaastate võrdluspilti on võimatu võtta. Aga diisliaktsiisi langetamise puhul on fakt, et see oli Isamaa fraktsioon, kes kategooriliselt seisis selle eest, et see ei oleks mitte alaline langetus, vaid ajutine langetus. Me olime sellega nõus. Teine valik oli, et ei oleks üldse mingit langetust toimunud. Me olime sellega nõus kindlas teadmises, et kui me langetuse oleme teinud, siis me näeme selle kasu, ja see kasu on nii selge ja kõigile nii mõistetav, et Eestis ei ole nii pööraseid inimesi, kes lasevad juhtuda sellel aktsiisitõusul, mis me olime siis seadusesse sisse kirjutanud. Tegelikult eelmises valitsuskoalitsioonis oli ikkagi põhimõtteline arusaamine, et aasta pärast vaadatakse uuesti selle langetuse mõjule otsa ja liigutakse alalise määra juurde ehk siis muudetakse praegune määr alaliseks.

Ja põhjused on väga lihtsad: kõik need positiivsed asjad, mida me ennustasime, et juhtuvad, juhtusidki. Tarbimine tuli massiliselt Eestisse tagasi ja laekumine oli uue, madalama määra korral parem, kui ennustati. Jah, see tekitas riigieelarvesse siiski alalaekumist, aga see alalaekumine, mis tuli diisliaktsiisi vähendamisest, on umbes kolm korda väiksem kui alalaekumine, mis tuli koroonapiirangutest. Ehk siis jah, kui me vaatame üldnumbrit aastal 2020, siis Eestis diisliaktsiisi laekus päris suures summas vähem, aga enamik sellest tekkis koroonapiirangute tõttu.

Ja loomulikult kõik need muud raskemini mõõdetavad, positiivsed kõrvalmõjud ehk siis Eesti ettevõtete konkurentsivõime paranemine – seesama Läti-Leedu-Poola transpordifirmade sisuliselt dumpinguhinnaga Eesti turule tulemine vähenes oluliselt – ja hinnalangus lõpptarbijale. Eesti oli aastal 2020 Euroopa kõige kiirema hinnalangusega riik ehk meil oli kõige suurem hinnalangus kõikides valdkondades. Jah, koroona tõttu toimus hinnalangus kogu euroalal, aga meie hinnalangus oli kõige suurem võrreldes kõikide teiste riikidega. Ja statistika kinnitab üheselt, et selles oli väga suur osa maksupoliitikal ehk nendel energiakandjate aktsiisi langetustel, mis me tegime. Samuti tööjõuturu paranemine nendes sektorites. Kõik positiivsed tulemused, mida me ennustasime, olid olemas.

Nüüd järgmiseks: kui Eestis toimus kiire aktsiisitõus, nii alkoholi- kui kütuseaktsiisi tõus, siis, nagu tookord ennustati ja hullemini veel, kolis tarbimine teistesse riikidesse ja laekumised riigieelarvesse langesid. Nüüd on selle RES-iga, mille valitsus vastu võttis, ennustatud, et hoolimata järsust hinnatõusust Eestis jätkub diislikütuse tarbimise kasv suurusjärgus 5% aastas. Samal ajal me teame, et selle aktsiisimäära juures, mille juurde plaanitakse tagasi pöörduda, toimus tarbimise vähenemine umbes 5% aastas. Ja eelarve laekumised vähenesid. Kui valitsus väidab, et diisliaktsiisi on vaja tõsta selleks, et riigieelarve positsiooni parandada, siis nad elavad mingisuguses luulus, sest aktsiisitõusuga riigieelarve laekumised ei parane. Pigem võib karta, et riigieelarve laekumised vähenevad.

Kui ainus eesmärk on eelarve tasakaal, siis aktsiisi tõstmine halvendab tasakaalu. Aga kui eesmärk on lisaks sellele, et Eestis oleks asjad odavad, et Eesti ettevõtetel oleks võime naabritega, lätlaste-leedulastega konkureerida, ja kui eesmärk on ka see, et meil oleks väiksem CO₂ jalajälg, siis ei tohi tõsta diisliaktsiisi. Ega Eestis kaubad vedamata ei jää, kaupa veavad siin siis lihtsalt veoautod, kes sõidavad ööseks koju kuhugi Lätti või Leetu. See on see, mis juhtub. Diislit meil selle võrra Eesti alal vähem ei kulu. Lihtsalt see tangitakse väljaspool Eestit ja maksud makstakse ka väljaspool Eestit.

Nii et kui mul on üks etteheide sellele eelnõule, siis see on, et sama reha peale astutakse uuesti, tahetakse praeguse määraga jätkamine teha ainult üheks aastaks. Tegelikult tuleks teha selles eelnõus parandus, mis muudab praegused aktsiisimäärad alaliseks. Mul ei ole mingisugust usku, et me suudame peale järgmisi Riigikogu valimisi maikuuks muuta seadust niimoodi, et see automaatne tõus ei toimu. Seda ei juhtu. Sellisel juhul hakkab meil diisliaktsiisi määr hüppama üles-alla. Igal juhul see tuleb alaliseks muuta ja siis on see eelnõu väga hea. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Aivar Kokk algatajate nimel juba rääkis suurel määral selle eelnõu sisu ja mõtte ära ja ka eelkõneleja tõi oma kõnes mõned aspektid ära. Ma siiski pean oluliseks Isamaa fraktsiooni nimel mõned märksõnad öelda ja mõnda asja rõhutada.

Nimelt, kiire aktsiisitõusu negatiivset mõju me oleme lähiminevikus kogenud ja oleme tegelenud vigade parandusega. Eelmine valitsus mitmeid aktsiise alandas. Praegu, kui me oleme koroonakriisist loodetavasti väljumas ja majandus peab saama uue hoo, peame hoolikalt jälgima, et Eesti majandus selle uue hoo ka saaks. Ja selleks on vaja eelkõige jälgida ka meie lähinaabrite, meie konkurentide maksupoliitikat. Nendega ju Eesti ettevõtjad, Eesti ettevõtlus, Eesti majandus eelkõige konkureerib. Ja niikaua kuni Läti, Leedu ja teised lähinaabrid viljelevad teistsugust diisli- ja kütuseaktsiisi poliitikat, ei saa me vaadata ennast eraldiseisvana ja lähtuda ainult Rahandusministeeriumi teoreetilistest arvestustest, et tõstame aktsiise ja seetõttu laekub rohkem raha eelarvesse. See on natukene unistustes ja unelmates elamine, mis tõenäoliselt tegelikkuseks ei saa ja mille tagajärg on hoopis vastupidine ehk Eesti ettevõtluse ja majanduse konkurentsivõime vähendamine. Ning lõpptulemusena võib aktsiiside laekumine riigieelarvesse hoopis väheneda.

Ja on veel üks aspekt. Praegu on tegemist üleüldise kiire hinnatõusuga. See puudutab ehitussektorit ja väga paljusid muid sektoreid, näiteks mõjutab see loomulikult väga oluliselt transporti. Lisaks sellele on kriisist väljumisega seotud naftanõudluse taastumine, mis tähendab seda, et maailmaturul nõudlus nafta järele kasvab ning see survestab veelgi kütuse hindasid tõstma. Ja kui me siia lisame Eesti algatuse samal ajal aktsiise tõsta, siis kõik need tegurid  kumuleeruvad ja avaldavad mõju Eesti ettevõtlusele ja majandusele ja ka loomulikult inimestele, inimeste toimetulekule.

Nii et need on need negatiivsed mõjud, millest lähtuvalt me peame hetkeolukorras paindlikult tegutsema. See eelnõu näeb praegu tõesti ette aktsiiside praeguse taseme pikendamist aasta võrra. Kui menetluse käigus leitakse ja ollakse valmis seda muutma kas pikemaajaliseks või alaliseks, siis algatajad on valmis sellel teemal aktiivselt läbi rääkima, otsima paremaid lahendusi.

Kuid mulle tundub, et tegelikult on olukord selline, et loodetavasti täna see esimene lugemine siiski lõpetatakse. Samas on oht, et eelnõu jääb riiulile pikemaks ajaks seisma ja tegelik otsustamise tõehetk tuleb hoopis sügisel järgmise aasta riigieelarve menetluse käigus. Noh, kui ka siis leiame lahenduse, on väga hea, aga ma väga kutsun koalitsioonisaadikuid üles minema edasi selle eelnõu menetlemisega, mitte mängima seda mängu, et esimene lugemine lõpeb ja siis jääb eelnõu teadmata ajaks lihtsalt seisma. Kutsun üles minema edasi ja võtma selle eelnõu vastu – see annab selguse ettevõtjatele, annab selge signaali inimestele, milliseks Eestis lähituleviku maksupoliitika kujuneb. See on nende jaoks vajalik oluline teadmine. Ärme lükkame seda otsust kaugele sügisesse – me ei tea, mis sügisel sellest eelnõust võib saada.

Nii et kutsun algatajate nimel üles täna esimest lugemist lõpetama. Kui on häid ettepanekuid, oleme kahtlemata valmis nendega arvestama. Loodame viia eelnõu kolmanda lugemiseni ja enne istungjärgu töö lõppemist selle seadusena vastu võtta.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 370 lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. juuni kell 17.15.

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud ravikindlustuse seaduse § 55 täiendamise seaduse eelnõu 363 esimene lugemine. Ettekandja on Riigikogu liige Heljo Pikhof. Palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Lubage mul tutvustada sotsiaaldemokraatide algatatud ravikindlustuse seaduse § 55 täiendamise seaduse eelnõu 363.

Kõigepealt, mis on hooldushüvitis? Hooldushüvitis on ajutise töövõimetuse hüvitis ja seda määratakse haigekassa hoolduslehe alusel kindlustatud inimesele, kellel jääb haige lapse või muu pereliikme põetamise tõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Hooldushüvitist makstakse hüvitise saaja päevatulu põhjal, mis arvutatakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi. Kehtiv kord, kus pärast vanemahüvitise lõppemist tööle läinud lapsevanem saab haigestunud lapsega hoolduslehte võttes hüvitist vaid alampalga pealt, on pere suhtes ülekohtune. Asi on selles, et 80% päevatulust, mis haige lapse hooldamise eest kindlustatule makstakse, arvestatakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku järgi. Vanemahüvitiselt aga, olgu see kui tahes suur, sotsiaalmaksu ei võeta. Nõnda ongi praegu arveldamise aluseks miinimumpalk.

Paljudele lapsevanematele tuleb see halva üllatusena, nagu tuli ka ajakirjanik Piret Reiljanile. Ta kirjutas 2019. aasta septembris, et avastas suure üllatusena, et riik maksab äsja tööle naasnud vanemale haige lapsega hoolduslehel olemise eest 80% eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud päevatulust, kuid konks on selles, et vanemapalk ei ole sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. See tähendab, et kui vanem naaseb tööle ja eelmisel kalendriaastal ei teeninud lisaks vanemahüvitisele iga kuu üle alampalga ulatuvat töötasu, hakkab ta olenemata saadud vanemahüvitise suurusest haige lapse hooldamise hüvitist saama alampalga alusel. Ta lisas, et niisugune ninanips võib perede eelarvesse augu lüüa. Ka juhul, kui lapsevanem on möödunud kalendriaastal teeninud alampalgast kõrgemat tasu, kuid asunud tööle näiteks aasta keskel või lõpus, jagatakse loetud kuude jooksul teenitud töötasu päevatulu arvutamisel siiski terve aasta peale laiali. Seega lapsevanem, kes ei ole kogu eelnenud kalendriaasta oma tavapärast palka saanud, kaotab reeglina hooldushüvitise suuruses ja see seab paratamatult paljud pered ootamatult keerulisse olukorda.

See ebaõiglane hooldushüvitise arvutamise kord kehtib 2002. aasta oktoobrist. Ka enne seda kehtis praegune hooldushüvitise arvutamise põhimõte, kuid aluseks võeti kuue viimase kuu tasu. Seega 2002. aastal muutus süsteem töötava lapsevanema suhtes veelgi ebaõiglasemaks. Lisaks eeltoodule vähendati 2009. aastal ravikindlustusvahendite säästmise eesmärgil hooldushüvitise määra 100%-lt 80%-le. Aga nagu me hästi teame, just sel ajal, kui seni kodune väikelaps lasteaia ja kollektiiviga kohaneb, jääb ta õige sagedasti haigeks ja ema, vahel ka isa, töölt ära. 2019. aasta haigekassa andmed ainult kinnitavad seda. Alla nelja-aastaste laste hoolduslehekulu riigile oli ligi 13 miljonit eurot ehk rohkem kui pool kõigist hooldushüvitise kuludest. Aga hoolduslehte võib võtta kuni 12-aastase lapse ja alla 19-aastase puudega nooruki, samuti muu haige pereliikme põetamiseks. Kui väikelaps on pidevalt haige ja ema töölt ära, võib see alguse panna omamoodi ahelreaktsioonile. Lapsevanem on ka järgmisel aastal kehvemas olukorras, kui tal läheb vaja haigus- või hoolduslehte, sest ka hooldushüvitisi ei maksustata sotsiaalmaksuga.

Eelnõu muudatuste kohaselt sätestatakse regulatsioon, mille kohaselt lapsehoolduspuhkuselt naasnud lapsevanemale, kellel puudus eelmisel kalendriaastal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu või tulu oli väiksem vanemahüvitise suurusest, makstakse hooldushüvitist 80% eelmisel kalendriaastal makstud vanemahüvitise suurusest. Kui lapsehoolduspuhkusel viibinud inimene sai eelmisel kalendriaastal lisaks vanemahüvitisele ka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis oli kõrgem vanemahüvitise suurusest, lähtutakse hooldushüvitise maksmisel sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust.

Head kolleegid! Juba 2019. aasta novembris Äripäeva eetris olnud saates "Poliitikute töölaud" nentis minister Tanel Kiik, et praegune kord, kus pärast vanemapalga lõppemist tööle naasnud ema või isa saab haigestunud lapsega hoolduslehte võttes hüvitist alla miinimumpalga, on ajale jalgu jäänud ning et ministeerium on teema lauale tõstnud ja välja arvutanud süsteemi muutmise võimaliku kulu. Tuletan meelde, et see oli 2019. aastal. Ajalehele Pealinn antud intervjuus on sotsiaalminister Signe Riisalo selleteemalisele küsimusele vastates pidanud õigeks vähendada naiste haavatavust, ja seda just materiaalses mõttes ning tööturule naasmise riskide mõttes.

Nüüd tekib küsimus, kui suur oleks täiendav kulu riigieelarvele. Täiendav kulu riigieelarvele võrreldes kehtiva olukorraga oleks 2,4 miljonit eurot, kui hooldushüvitise suurus lapsehoolduspuhkusel olijate tööle naasmise korral  oleks 80% nende vanemahüvitisest. Haigekassa 2019. aasta andmete kohaselt võeti hoolduslehti 24 477 kuni nelja-aastase lapse eest hoolitsemiseks, mis moodustas tervelt 34% kõikidest sama vanadest lastest. Seda osakaalu on arvestatud vanemahüvitise saajate puhul, kes hakkavad hoolduslehte võtma. Keskmine hüvitatud päevade arv ühe- kuni nelja-aastase lapse hooldaja kohta oli 18 päeva aastas.

Lõpetuseks: sotsiaaldemokraatide täiendusettepaneku järgi makstaks hooldushüvitist vanemahüvitise järgi või kui lapsepuhkusel viibinu on vanemapalgale lisaks teeninud suuremat ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, siis selle järgi. Ühesõnaga, hoolduslehe kompenseerimine olgu perele soodsam: 80%, arvestatuna suuremast summast. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd oleks võimalik küsimusi esitada. Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea Heljo! Mis sa arvad, kuidas selline süsteem, mille korral osa lapsevanemaid on just nagu teistsuguses olukorras, mõjutab soolist palgalõhet? Ma ei taha küll väita, et ainult emad jäävad hoolduslehele, aga siiski, kuna laps on veel nii väike, siis siin ilmselt on mingi seos. Eesti on niigi nende näitajatega Euroopas mitte kuigi heal järjel, kui nii võib öelda. Kas see mõjutab ja kui, siis kuidas see mõjutab ja kas see on ka üks argument, millega võib-olla saaks mõjutada inimesi, kes hakkavad varsti tegema otsuseid selles küsimuses?

Aitäh küsimuse eest, väga hea küsimus! Me ju põhimõtteliselt teame, et väikelaste emade sissetulek langeb just laste pärast. Mida rohkem lapsi perekonnas, seda sagedamini on ema sissetulek tulevikus väiksem ja ka pension sellest tulenevalt väiksem. Ma arvan, et me peame leidma poliitiliselt sellise lahendi, et miski ei tõmbaks sissetulekut alla, olgu see siis hoolduslehel olemine või midagi muud.

Ja selle kohta tuleks ka teha uuringuid. Mõtleme, mis saab, kui laps läheb lasteaeda. Võtame konkreetselt Tartu, kus lasteaia kohatasu on 81 eurot. Kui seal poleks sotsiaaldemokraate võimul, siis oleks kohatasu ilmselt ka sellel aastal tõusnud ja tõuseks ka järgmisel aastal. Nüüd, lapsevanem on saanud vanemapalka. Paljudel noortel on elamispaiga võlad kaelas ja nad on rehkendanud, et nende sissetulek mingilgi moel jätkub. Aga võta näpust! Ma toon näiteks üksikvanema, kes on saanud päris korralikku vanemapalka ja võib-olla kasvatab üksi kolme-nelja last, kes riburada pidi jäävad haigeks. Hooldushüvitis, mis arvestatakse miinimumpalga pealt, võib selle perekonna viia ikka üsna raskesse olukorda. Teinekord, nagu mulle on räägitud, tuleb isegi küsida toimetulekutoetust – lihtsalt ei tule välja. Kui hooldushüvitis arvestataks vanemapalga pealt ja see vanemapalk on olnud üle miinimumi – keskmine ongi suurem, ja kõvasti suurem –, siis see pere saaks arvestada selle rahaga ja lasteaia kohatasu ja kõik muu ei tunduks nii ülemäära kallis.

Aga kujutage ette, kui arvestatakse 80% mitte selle aasta palgalt, vaid eelmise aasta miinimumpalgalt, ja pead võib-olla isegi mitu korda kuus lapsega või lastega järgemööda olema hoolduslehel, siis see sissetuleku vähenemine mõjutab naisi. Eriti naisi, aga ka mehi, kui mehed võtavad selle vastutuse, ja järjest enam mehi võtab. Ma olen haigekassast selle kohta küsinud. On teada, et teinekord on olnud isa vanemahüvitise saaja, aga kui laps jääb haigeks, siis isa enam kodus selle miinimumpalga pealt arvutatava hoolduslehe tasuga olla ei soovi ja siis on ema kord. Aga  jah, enamasti on vastupidi.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma näen, et te olete selle teema sotsiaaldemokraatidega põhjalikult läbi analüüsinud, vaadates ...

Võta äkki mask eest ära. Ma ei kuule, ma ei saa aru.

Ma näen, et te olete sotsiaaldemokraatidega seda teemat põhjalikult analüüsinud. Me räägime ka sellest summast, mis riigieelarvest on juurde vaja. Samas ei ole võimalik eelnõu seletuskirjast välja lugeda, mis on see katteallikas, kust sel aastal saaks need 2,4 miljonit võtta.  Olgem ausad, ma arvan, et selle vastu, et aidata lastega peredel paremini hakkama saada, ei ole ju mitte keegi. Ka valitsus on seda öelnud, et nemad pooldavad sellist terviklikku lahendust. Aga äkki te toote välja selle katteallika, kust see raha võtta.

Aitäh! Kui me vaatame riigieelarvet, siis selle 2,4 miljoni leidmine riigieelarvest ja haigekassa vahenditest ei ole selline summa, mis paneks pead murdma. Tegelikult me peame ikkagi mõtlema lastega peredele. Ühest küljest oleme küll vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks teinud. Meil ongi üks eelnõu, mis puudutab peretoetusi või, ütleme siis, mitte niivõrd peretoetusi, kuivõrd ka vanemahüvitise puhul erandite tegemist COVID-i perioodil. Ja ma pean seda õigeks. Aga kui me selleks leiame raha, siis ma arvan, et meie laste ja perede parema majandusliku toimetuleku nimel on nende 2,4 miljoni riigieelarvest leidmine ainult tahtmise küsimus. Üks teine eelnõu, mis meil siin varsti arutusele tuleb, ju rõhub samale asjale. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te väga selgelt tõite välja, et lapsehoolduspuhkuselt naasnud vanem saab väikelapse haigestumise korral hooldushüvitist 80% töötasu alammäärast. Minu küsimus on: kas see on õiglane? Kas see suurendab sündimust ja ka soosib laste järjestikuseid sünde? Või seda mitte?

Aitäh küsimuse eest! Kuidas ma nüüd ütlen, kuidas see sündimusele mõjub ... Aga laste järjestikused ehk siis mingite väikeste vahedega sünnid, kui üks laps käib lasteaias ja teine ei käi ja nii edasi – kui sissetulekus sellised vahed sisse tulevad, siis kindlasti on sellel mõju lastega peredele. See on kõige tähtsam praegu ära märkida. 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Nagu ma olen aru saanud, lapsehoolduspuhkuselt tööle saabunud lapsevanemat tabab lapse haiguse ajal sageli väga suure üllatusena, et ajutise töövõimetuse hüvitis on oluliselt väiksem, kui pere oli arvestanud. Me oleme sellest täna rääkinud. Ootamatu ja keeruline olukord tekib. Ja see summa, millest me räägime, ei ole riigi jaoks väga suur. Miks sinu arvates ei valitsus ega ka sotsiaalkomisjon ei soovi eriti toetada neid muudatusi, mis parandaks lastega perede sotsiaal-majanduslikku olukorda?

Aitäh! Ma kohe otsin üles selle protokolli ja valitsuse seisukoha. Tegelikult, kui ma valitsuse seisukohta lugesin, siis tekkis mul mõte, et ega neil midagi eriti selle eelnõu kohta öelda ei ole. Siin on öeldud nii: "Eelnõus väljapakutud sõnastus käsitleb vaid osaliselt tekkivat olukorda hooldushüvitise maksmisel." Ja siis tuuakse siia juurde kõik see, mis puudutab haiguslehti, aga haigusleht on ju midagi muud kui hooldusleht. Ja nagu alati, kui tahetakse asi nurka mängida, siis öeldakse: "Valitsus pooldab esitatud probleemi terviklikku lahendamist koos kogu mõju hindamisega Haigekassa eelarvele ning see eeldab täiendavaid arutelusid puudutatud osapooltega."

Ma vaatan, kas ma leian üles ka selle koha, mida me arutasime. Jaa, leian. Sotsiaalkomisjoni esindaja hiljem ilmselt ka seda kajastab. Nagu ma aru saan, tervise- ja tööministri esindajana komisjonis olnud ametnik ütles, et esitatud muudatused puudutavad hooldushüvitise maksmist ainult lapsehoolduspuhkuselt naasnud lapsevanemale, kuid sarnane olukord tekib ka teiste ajutise töövõimetuse hüvitiste maksmisel, näiteks lapsevanema haigestumisel. Ta ütles, et tuleks hinnata kindlustatud isikute võrdset kohtlemist hüvitise maksmisel.

Meie eelnõu räägib sellest, et kui laps jääb haigeks ja lapsevanem peab võtma hoolduslehe, et haiget last põetada, siis ta ei saaks hooldushüvitist alampalgast lähtuvalt, vaid kas varem saadud vanemahüvitisest lähtuvalt või kui ta on vanemahüvitise saamise perioodil töötanud ja saanud suuremat sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, kui oli tema vanemahüvitis, siis lähtuvalt sellest. Nii et igal juhul peab olema inimesele soodsam olukord.

Näiteks ütles ametnik veel, et haiguslehe puhul arvestatakse hüvitise maksmisel samuti eelmise kalendriaasta keskmist tulu ja erinevatel alustel arvutatavad hüvitised tekitaksid inimestes segadust. Ma arvan, ei tekitaks segadust.

Ma tean ka seda ja on igati tervitatav, et minister Tanel Kiik on seda ka oma ministeeriumis arutanud ja eest vedanud. Aga sellised asjad venivad, venivad ja venivad. Tuleb uus valitsus, ikka ei saa edasi mindud. See olukord tuleb lahendada. 

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Hea ettekandja, hea Heljo, kas sa selgitaksid, palun, miks see süsteem praegu niisugune on? Ma saan aru, et Sotsiaalkindlustusamet maksab vanemale, kes vanemahüvitist saab, sotsiaalmaksu miinimummääralt ja see siis omakorda tähendab, et selle vanema muud sotsiaalsed hüvitised, mis on haigushüvitis ja töötushüvitis ja tulevane pension, on pärast vanemapuhkust tööle siirdumisel jupi jagu madalamad. Kas võiks üldse kaaluda, et riik maksakski sotsiaalmaksu kogu vanemahüvitise alusel, mitte miinimumi alusel?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see oleks kindlasti lahendus. Vaatame andmeid, kui palju oli 2019. aastal kokku vanemahüvitise saajaid. Neid oli siis 31 951 ja vanemahüvitist kuupalga alammäära alusel sai sel perioodil 5133 ja vanemahüvitist vanemahüvitise määras 3395 ja maksimaalses määras üle 1300 natukene. Kui me vaatame, kui suur oli keskmine vanemahüvitis sel perioodil kuus, siis see oli 1202 eurot. Kui mehed olid vanemahüvitise saajad, siis oli see näitaja keskmiselt 1727, ja kui naised, siis 1133 eurot. Ma arvan, et need arvud kõnelevad oma keelt, kui me räägime, milline ebaõiglus valitseb, kui inimene läheb tööle ja avastab ootamatult, et haige lapsega kodus olles on makstav hüvitis ainult 80% eelmise aasta miinimumpalgast.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esindaja Õnne Pillaku!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas ravikindlustuse seaduse § 55 täiendamise seaduse eelnõu 363 tänavu 10. mail. Sotsiaalkomisjonis tutvustas eelnõu algatajate esindaja Heljo Pikhof sama põhjalikult kui hetk tagasi siin Riigikogu ees kõigile meile. Valitsus arutas eelnõu 25. märtsil ja otsustas seda esitatud kujul mitte toetada, sest valitsus pooldab esitatud probleemi terviklikku lahendamist koos haigekassa eelarvele avalduvate mõjude hindamisega ja see eeldab täiendavaid arutelusid ka puudutatud osapooltega. Ühtlasi kaasneks eelnõu 363 rakendamisega riigieelarvele kulu 2,4 miljonit eurot, milleks ei ole käesoleval aastal riigieelarves vahendeid ette nähtud. Eelnõu koostajad ei ole ka omalt poolt pakkunud katteallikaid, kust siis vajaminevaid vahendeid sellel aastal võtta.

Komisjoni liikmetel oli eelnõu kohta ka küsimusi. Küsisin ise, kas on teada, mis ajal valitsus plaanib välja tulla omapoolse tervikliku lahendusega, ning Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et täpset ajaraami veel paika ei ole pandud, kuid esimesi samme loodetakse tutvustada käesoleva aasta sügisel.

Sotsiaalkomisjoni liige Helmen Kütt tegi ettepaneku, et kuigi käesoleval aastal ei saa seda eelnõu nii ajaliselt kui ka rahalistel põhjustel seadusena jõustada, võiks see meede jõuda järgmise aasta eelarvekõnelustesse. Lisaks küsis ta, kas hooldushüvitise probleemi lahendamiseks kuluvate vahendite kohta on arvutusi tehtud. Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul on mõjuanalüüsi kohaselt eelnõu rakendamise kulu riigieelarvele 2,4 miljonit eurot, kuid samas ta juhtis tähelepanu, et täna enne viidatud saates, kus minister Tanel Kiik rääkis ka sellest teemast, tõi ta välja, et mõju suurus on tegelikult 10 miljonit eurot. Selle peale Heljo Pikhof täpsustas, et Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa arvutuste kohaselt on kulu 2,4 miljonit eurot.

Peale küsimuste ammendumist tegi sotsiaalkomisjon järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 18. mai istungi päevakorda. Seda ettepanekut toetasid kõik komisjoni liikmed. Teiseks, teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ettepaneku poolt oli 6 ja vastu 2 komisjoni liiget. Ja kolmandaks, määrata eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks mind, Õnne Pillakut. Seda ettepanekut toetasid kõik komisjoni liikmed. Aitäh! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Küsimusi tõepoolest on. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja! Kui me vaatame perehüvitiste seadust, siis on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö ja pereelu ühitamist. Minu küsimus on, miks hooldushüvitise arvutamisel ja maksmisel riik ei arvesta senist vanemahüvitise suurust. See peaks ju olema asendussissetulek. Me räägime täna hoolduslehest, me ei räägi täna n‑ö haiguslehest, mis antakse teistel alustel. Hooldusleht antakse kindlaks määratud alustel. Miks see põhimõte ei kehti siin?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma jään vastuse praegu võlgu, ma ei tea, miks see täpselt selliselt on kehtestatud. Ja nagu te ka ise teate, te olite komisjoni istungil kohal, seal me detailselt seda teemat ei arutanud. Seda oleks kindlasti ministeeriumi esindaja teile selgitanud.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea Õnne! Kas oled täheldanud komisjoni töös seda, et alati, kui tuleb kuskilt mingi algatus, siis valitsus on sellele veidikene vastu, kui see tuleb opositsiooni poolt või seda ei ole kirjutatud koalitsioonileppesse. Sageli öeldakse, et neil endal tegelikult on see plaan ka juba olemas ja nad tulevad selle suure plaaniga välja. Aga kunagi nad ei ütle, millal nad reaalselt sellega välja tulevad. Kas te komisjonis seda olete küsinud valitsuse esindajalt või ministeeriumilt, millal nad päriselt tulevad selle plaaniga välja? Neil vähestel kordadel, kui mina olen käinud sotsiaalkomisjonis, olles olnud asendaja, on ikka öeldud, et meil on endal täpipealt seesama plaan ja me tuleme sellega välja. Aga kui meil on mingi kriis ja me tahame inimestele selles kriisis leevendust anda, siis tuleks sellega tegeleda kohe ja võtta initsiatiiv, haarata härjal sarvist, mitte oodata, millal ministeerium ükskord järele jõuab. Kas seda arutati? 

Aitäh, hea Tarmo! Nii nagu sa tõenäoliselt mu ettekande alguses või õigemini vahepeal siin kuulsid, siis sellesama küsimuse ma ka ise komisjonis küsisin, ja just sooviga mõista, et kui me täna sellele ettepanekule ütleme "ei" ja valitsus plaanib omapoolse terviklikuma lahendusega tulla, siis millal see juhtuda võiks. Ja ma sain Sotsiaalministeeriumilt vastuse, et esimesi samme võime oodata selle aasta sügisel. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, selles eetris olnud "Poliitikute töölaua" saates ütles Tanel Kiik, et praegune kord, mille kohaselt pärast vanemapalga lõppemist tööle naasnud ema või isa saab haigestunud lapsega hoolduslehte võttes hüvitist, mis on arvestatud miinimumpalga alusel, on ajale jalgu jäänud ning ministeerium on teema lauale tõstnud. See oli aastal 2019. Mul on tunne, et praegune valitsus on teemad lauale tõstnud – mitte ainult selle hoolduslehe teema – ja hoiab neid laual. Kui sa ütled, et selle aasta sügisel, siis minu küsimus on, miks selle aasta sügisel. Me võiksime ju praegu selle teemaga edasi minna, eelnõu teisele lugemisele saata, ja kui valitsusel on midagi lisada, eks ta siis lisab.

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, ma juhin tähelepanu, et Kaja Kallase valitsus on ametis olnud kolm kuud. Kindlasti on see oluline teema, aga praeguses koroonakriisis on, ma ütleksin, kiiremaid ja põletavamaid küsimusi, mis tuleb lahendada. Kas või selle aasta lisaeelarve kokkupanemine ja vastuvõtmine võttis värskelt valitsuselt suure osa aega ära.

Mis puudutab selle eelnõu kas siis lõpetamist või saatmist teisele lugemisele, siis vaadake, kui me täna teeme selle otsuse, et me saadame selle eelnõu tagasi komisjoni, siis me ju teame endiselt, et selle aasta eelarves neid vajalikke vahendeid ei ole. Ja peresid ei aita ka see, kui me saadame eelnõu tagasi komisjoni ja see jääb seisma. Sellest ei ole ju abi. Abi on sellest, kui me üheskoos leiame need lahendused, vajaduse korral kompromissid, kuidas peresid aidata ja see päriselt ära teha.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See on nihuke hea ja huvitav tedamine, et mõni teema on laual. Mulle meenub, et üks teema, kommunismiohvrite memoriaal, oli kolm aastat isegi mitte laual, vaid lauasahtlis. Nüüd me kuuleme, et aastal 2019 öeldi, et teema on laual, ja nüüd tuleb oodata sügiseni. Tahan meelde tuletada, et ega Riigikogu ei pea ju väga ootama, millal valitsus söandab midagi teha. Riigikogu peaks survet avaldama, seda enam, et teil seal komisjonis ja meil siin saalis on mitu endist sotsiaalministrit. Kas on olnud komisjoniväliselt arutelu, kuidas on võimalik murda see ametnike müür, et nad asuksid ikkagi Riigikogu initsiatiivi ellu viima?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle eelnõu arutelul me ei käsitlenud seda teemat.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina usun, et see valitsus on lapsesõbralik valitsus. Ma väga tahan seda uskuda, kuigi huvihariduse summade kärpimine tekitab minus kõhklusi. Samas eelnõu 300, mis meil tuleb lugemisele õige varsti ja ehk ka vastuvõtmisele, näitab, et lastega peresid ja lapsi peetakse oluliseks. Valitsus on välja tulnud täiendava kahe punktiga, mis esialgselt eelmise valitsuse eelnõus olid, ja need puudutavad lapsi ja peresid. Nüüd see eelnõu – te ütlete, et valitsus tuleb sellega välja sügisel. Tõenäoliselt, kui tullakse sügisel välja tervikpaketiga, siis ikkagi ta jõustub järgmisel aastal. Sama küsimus oli mul ka komisjonis, et kui sellel aastal pole võimalik seda jõustada kümne päeva möödudes 1. juulist, siis ta võiks ju järgmise aasta alguses jõustuda. Iga laps on tähtis ja see eelnõu kindlasti soodustab nii laste sündi kui ka järjestikuste laste sündi. Kas teil on lootus, et valitsuse toodud eelnõus toodu jõustub 1. jaanuaril?

Aitäh, hea Helmen, selle küsimuse eest! Ma ei saa seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei ole veel näinud seda eelnõu. Ja kui küsida, miks nii kaua on läinud, siis ma arvan, et see on küsimus, mida te peaksite minister Tanel Kiigelt küsima.

Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde ... Vabandust! Protseduuriline on, jah?

Jaa. Selline märkus lihtsalt, et see, mida ma Tanel Kiigelt küsin, puudutab tervishoidu ja meditsiiniküsimusi. Sotsiaalkaitseminister on Signe Riisalo ja ma küsin seda ikka temalt. 

Ja kumbagi ei ole praegu saalis. Saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel saavad esimesel lugemisel osaleda ainult fraktsioonid. Läbirääkimiste soovi ma ei näe. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 363 esimesel lugemisel tagasi lükata. Panengi hääletusele juhtivkomisjoni tagasilükkamise ettepaneku, aga kõigepealt saalikutsung.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele eelnõu 363 tagasilükkamise ettepaneku, mille on teinud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamist pooldas 54 rahvasaadikut, vastu on 35. Eelnõu langes menetlusest välja.

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde: kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine" eelnõu 387 esimene lugemine. Ettekandja on kultuurikomisjoni esimees Aadu Must. Palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Meie eelnõu on üsna lühikene oma sisu ja ridade poolest, aga töö selle ettevalmistamiseks oli äärmiselt pikk. Meie seaduseelnõu näeb Eesti Kultuurkapitali seaduse § 11 lõike 2 punkti 3 alusel ehitamiseks ette järgmise pingerea: Tartu südalinna kultuurikeskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres ja rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus Tallinnas.

Kõigepealt, selle seaduse ettevalmistamise juures oli mitmeid selliseid asju, mis kaldusid nagu tavalisest rütmist kõrvale. Lugu algas sellega, et kui me kuulutasime välja konkursi (see juhtus 2020. aasta veebruaris), siis esialgu oli ettepanekute esitamise tähtaeg, mis ajaks kõik võisid avalikult oma ettepanekuid teha, 30. aprill. Aga kõik me mäletame, et oli koroonaaeg. Me arvasime, et kohe saab see läbi, ja tähtaeg nihkus 31. augustisse. Kindlasti oli see hea, et seda tähtaega sai nihutada, sest esimesed meeleolud olid nii hullud, et siit ja sealt ühiskonnast kostis isegi arvamusi, et mis kultuuriobjektidest te räägite, mõelge parem seda, kuidas Vanemuise teater ehitada ümber hospidaliks. No nii hulluks need asjad muidugi ei läinud.

Meie esimene hääletus ... Ah soo, kuna avalikkusel oli ülisuur tähelepanu selle eelnõu vastu ning kuna ühed ja teised ja kolmandad projektide esitajad vajasid võimalusi oma asju lähemalt tutvustada ning mõni leidis, et seda peaks tegema ühele või teisele või kolmandale kultuurikomisjoni liikmele, siis selleks, et asi oleks tõepoolest võimalikult avalik, me korraldasime lausa sessiooni. 2. ja 3. novembril, see oli Riigikogu istungivaba nädal, oli meil esitlusvoor, kuhu olid palutud kohale kõik need projektide esitajad, kes oma projekti tagasi võtnud ei olnud. See oli veebiülekandega üritus ja selle tulemusena kultuurikomisjon vaatas, analüüsis ja jõudis järeldusele, et on väga selge vahe kahe projektide rühma vahel. Nii me leidsimegi, et jätkame tööd 11 parema projektiga.

Loomulikult, ennetamaks kõiki küsimusi, mis peaksid tulema, kuigi ka seletuskiri on püütud teha võimalikult põhjalik ja detailirohke, ütlen, et põhiküsimus on nii ajakirjanikel kui ka kolleegidel siiski olnud see, kas on kõik ohud maha võetud ja mis alusel üldse [otsustati], mis olid üldprintsiibid. Komisjon algusest peale sättis tõesti iseenda jaoks paika põhilised printsiibid.

Esimene ja murdmatu printsiip oli see, et rajatav objekt peab olema tähtis ja aitama kaasa Eesti kultuurielu arengule, peab tegema seda jätkusuutlikult, mitte ainult korraks vaid. See oli kõige tähtsam kriteerium, millest me pidime lähtuma.

Teiseks, komisjoni liikmed pakkusid välja, et kindlasti tuleks arvestada ka regionaalset printsiipi. Kordus ikka ja jälle ka see väide, et ega siis Tallinnast mis tahes suunas välja sõites Eesti veel ära ei lõpe. Nii et seda pidi komisjon arvestama.

Samuti lugesime püüdlikult läbi, mida seadusandja omal ajal oli taotlenud, et seda vaimu võimalikult täpselt tabada. Vaatasime läbi ka – kes vaatas, kes ei vaadanud, seda me koos ei lugenud, aga näiteks mina vaatasin väga põhjalikult läbi – 1996. aasta ja 1997. aasta dokumendid, selle, kuidas siis asju lahendati. Seal oli ka palju üllatavat, mida me võib-olla enne kõike ei teadnud.

Nii ehk teisiti, kinnitan teile, et asja arutati. Kahel korral kohtusime kultuurkapitaliga, teisel korral kultuurkapitali nõukoguga, sest kogu kogemus on ülimalt tähtis, et mitte hakata ise jalgratast leiutama, või veel hullem, sõita oskamatusest kraavi.

Nii väiksemaid konsultatsioone kui ka ametlik kohtumine oli Muinsuskaitseameti peadirektoriga, sest me kõik teame, et eriti Eesti linnades on väga palju muinsusväärtusi, mis on tavaliselt just linnade magusamates osades mulla all peidus. Väljastpoolt juhiti samuti tähelepanu, et muinsuskaitsenõudmisi tuleb kindlasti täita. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem me oleme kuulnud, et muinsuskaitsehuviliste inimeste endi seas oli mitmeid-mitmeid-mitmeid eriarvamusi. Aga Muinsuskaitseamet näitas, et nad on nõudlikud, kuid siiski lähtuvad euroopalikest muinsuskaitsetavadest, mille kohaselt kaitsealused objektid, hooned näiteks, peavad esiteks olema käibes ja alles seejärel võimalikult algupärasena säilitatud, sest tühjad majad ei püsi jne.

Veel pean teile vist seletama seda, et küllaltki palju oli ajakirjanduses sellest teemast juttu ja kahjuks on piisavalt palju olnud desinformatsiooni. Räägiti nagu kindlatest asjadest. Kõik te olete tähele pannud, kuidas mingil hetkel oli Estonia kõrvale ehitatud suur punane kummut, mis kõrgus taeva poole, aga lõpuks tuli välja, et mitte ükski dokument ei näidanud seda, et mõni juurdeehitis võiks olla kas või sentimeeter kõrgem kui olemasolev peahoone. Selliseid väljamõeldud kartusi, mille vastu ägedalt sõditi, oli muide rohkesti ja enamiku objektide suhtes.

Veel on oluline see, et me töötasime loomulikult tihedas koostöös Kultuuriministeeriumi spetsialistidega. Komisjon oli seda meelt, et küll on raske teha valikuid, kui vajalikest objektidest tuleb valida siiski ainult mõned. See tähendab seda, et me püüdsime rääkida eri osapooltega, Kultuuriministeeriumiga samuti, et siiski analüüsida, vaadata, kuidas on võimalik neid objekte, mis jäid välja, mis ei olnud meie väljavalitute hulgas, aidata kas mingitest muudest vahenditest või leida neile finantseerija. Nii et see [nimekiri] ei tähenda, et teised on laua pealt kõik maha löödud ja midagi rohkem ei tule. Näiteks, mingi projekti puhul olid tõsised arutelud selle üle, et peame konsulteerima EAS‑iga, sest mõni objekt on seda nägu, et annaks leida talle lisafinantseerimist.

Keskne küsimus oli veel kaasrahastus. Me kõik teame, et kui raha on vähe, siis vaatame, et objekt jumala eest pooleli ei jääks või ei oleks nii, et natuke tehakse ja natuke ei tehta. Loomulikult vaadati projektide küpsusastet jne, nagu selliste asjade puhul ikka. Vaadati ehitise olulisust kogu Eesti riigile, ehitise mitmekülgse kasutamise võimalust, et kas ta on ainult ühele kunstikollektiivile (seda võib ka olla, kui on kõige tähtsam kunstikollektiiv näiteks), aga samuti mõju regioonile, regionaalsele arengule jne.

Nii et neid aspekte me püüdsime kaaluda mitmekülgselt. Veel on niimoodi, et kui lõpuks vaadatakse seda nimekirja ja öeldakse, et näed, meie ei mahtunudki nelja esimese hulka, siis ütlen, et tegelikult komisjon arutas ikkagi lõppude lõpuks asju kompleksselt, umbes niimoodi, et me oma hääletust planeerides vaatasime seda, et ei tuleks nelja väga ühte nägu asja. Aga need on juba pigem vist detailid.

Nii ehk teisiti, seletuskirja me panime suhteliselt detailselt üldülevaate kõigist neljast väljavalitud projektist. Ühtlasi on seal ka viited Riigikogu kodulehele, kus needsamad dokumendid on kõigile kättesaadavad, kui selleks on ikka ja jälle vajadust. Nagu ma ütlesin, püüdsime teha oma parima.

Veel on palju küsitud selle kohta, et kui juba hääletusel selgus, millised need objektid on, siis miks seal veel üks hääletusvoor oli ja miks neid oli vaja veel ümber rühmitada või grupeerida.

Alustan tulemusest. Tulemus on väga hea selles mõttes, et see vastab ka objektide ettevalmistatuse astmele, vaadati, millega saabki kohe alustada või kus on veel eelnevalt probleeme vaja lahendada.

Esimeseks objektiks, nagu juba nimetatud, tõusis südalinna kultuurikeskus. Ka näiteks kultuurkapitali nõukogu rõhutas, kui me neid ära kuulasime, et see on ka nende hinnangul tõepoolest kõige harmoonilisem ja väga hästi ettevalmistatud projekt. Uuriti, kas seal võetakse kõik pargid maha või ei võeta. Selgus, et hirmul on suured silmad. Aga see ei olnud otseselt komisjoni põhiteema. Regionaalses mõttes leiti samuti, et see südalinna kultuurikeskus aitab Eesti kultuuripilti mõneti tasakaalustada. No ikkagi see, nagu me kõik teame, et Tallinn on küll pealinn ja me kõik armastame teda, aga ei saa ju ka ainult Tallinna peale kõike üles ehitada.

Ma ei hakka kõiki detaile lahti rääkima, sest neid on hästi palju. Ma loodan selle peale, et kui kellelgi jäid mingid asjad südamele, või kui kellelegi tundub, et ei ole korralikku vastust, siis võib [arutelu] jätkata. Hoian ettekande aega veidi kokku, sest arvan, et seda saab efektiivselt kasutada juba teie küsimustele vastates.

Tegemist on esimese lugemisega ja küsimusi on igal saadikul võimalik esitada kaks. Küsimusi on juba kogunenud. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud kultuurikomisjoni esimees härra Aadu Must! Anu Raua kultuurikeskuse väljaehitamiseks taotleti kultuurkapitalilt 1,5 miljonit eurot. See objekt tuli teie hääletusel viiendaks. Arvestades, et kultuurikeskus saaks välja ehitatud lähima kahe aasta jooksul, seega ilmselt enne, kui kolm suuremat meile esitatud objekti isegi arhitektuurikonkursini jõuavad, kas teie isiklikult pooldaksite viienda, väikesemahulise objekti lisamist nimekirja?

(Kaugühendus)

Tegelikult neid objekte, mille puhul mul isiklikult süda verd tilgub, sellepärast et nad ei ole selles nimekirjas, on tunduvalt rohkem. Me rääkisime sellest nii eelmise kui ka praeguse kultuuriministriga. Mõned asjad nendest on ka riiklikult ülimalt vajalikud. Anu Raua keskus on kindlasti sümpaatne asi, üks nendest, millega tuleb tegeleda, nii nagu näiteks ka filmilinnaku või mõne muu projektiga, mille tähtsus Eesti kultuurile on oluline.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, kas te saaksite veel kord detailsemalt selgitada, mille pinnalt tekkis otsus, et pingeritta kantakse ainult neli objekti, mitte kolm, viis või kuus? Kahjuks ei saa sellest väga hästi aru. Mina ei saa siiamaani aru, olles ise kultuurikomisjoni liige. Millised argumendid olid selle taga ja kuidas komisjon sellisele otsusele jõudis? Üldisemalt, miks just neli ja miks ainult neli?

(Kaugühendus)

Jah, see on väga hea küsimus, seda on palju küsitud ja mitmes vormis. On küsitud, miks mitte ainult üks, suur ja ilus, või kõige rohkem kaks. Siis on toodud välja kultuurkapitali seadust, kus on näidatud, et üheaegselt tohib finantseerida kuni kahte kultuuriobjekti. Seetõttu me tõepoolest pidasime konsultatsioone. Ma arvan, et kultuurikomisjonis on kõik väga taibukad inimesed, aga me ei pea ennast siiski ehitusgeeniusteks või majandushiiglasteks, seetõttu me konsulteerisime kõige tihedamalt just kultuurkapitaliga ja ka Kultuuriministeeriumiga, et taustad selgeks saada.

See, et me suurendasime objektide arvu kolmele ja siis neljale, tulenes tegelikult eelarvete prognoosidest. See on väga libe tee ja kogu aeg oli meil pigem see hirm, et ega neli ei ole äkki palju. Hääletustulemused ja valikud tulid sellised, et need neli objekti siiski mahuvad algselt ettekujutatud finantsraamistikku ära. Nagu me komisjonis korduvalt rääkisime, kunagi ei saa teha prognoose, kui suured on laekumised, ühe aasta põhjal või selle aasta põhjal, aga julgetakse välja pakkuda, et kogusumma, mis nende objektide finantseerimiseks aastas saab minna, peaks olema ümardatult ligikaudu 9,8 miljonit. Tegelikus elus selliseid ümardusi nii palju ei tehta, aga üldsuuna kujundamisel oli ümardatult 10 miljonit aastas.

Teine moment. Me vaatasime üle 1996.–1997. aasta suure otsuse, kus otsustati veel peaaegu enne sajandi lõppu midagi ära teha, aga tegelikult nende objektide n‑ö kinnimaksmine, kõik need laenud ja liisingud, mis sellega seotud olid, [kestsid kauem]. Tänapäeval ei ole niimoodi, et seesama kulka euro tuleb ja kohe pannakse mängu, vaid loomulikult tuleb efektiivsuse huvides alati erinevaid finantsskeeme kasutada. Keegi ei hinda seda mitte liiga heaks, et 1997. aastal alustatud asi saab lõpuks kinni makstud 2022. aasta esimesel poolaastal. Seetõttu see piir, miks neli on maksimum ega tuleks võtta viis, kuus või kaheksa, on osaliselt ka vastutustunde küsimus, või kui soovite teisipidi, siis on öeldud, et ka suurushullustuse küsimus. Me oleks võinud teha ju pingerea, kuhu kõik need 11 panna ja öelda, et nüüd on järgmiseks 80 aastaks kultuuriehitised reas. Me püüdsime jõuda optimaalsele lahendusele.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Mul on küsimus, mis puudutab seletuskirja. Seletuskirja vormistamisel lähtusid komisjoni ametnikud dokumentidest, mille olid objektide taotlejad komisjonile saatnud. Siiski tekitavad mõned väljavõtted eksitava arusaama. Näiteks, praegusel kujul on kogu ooperimaja juurdeehituse osa seletuskirjas jätmas muljet, et ERSO ja Eesti Kontsert on kasusaajad ja hiljem ka ülalpidamiskulude tasujad. Mõlemat teemat ei ole siiski kummagi organisatsiooniga arutatud. Praegune sõnastus jätab mulje, et ooperisaali juurdeehitus lahendab ka ERSO mure. Aga kontserdisaali jaoks ju lahendust tegelikult ei teki. Osaliselt oli just see põhjus, miks ERSO ja ooperiteater esitasid konkursi raames erinevaid objekte. Kuigi on arusaadav, et kõik loodavad koostööle, on siiski vaja seletuskirja täpsustada, et ei jääks arusaama, mis ei vasta päriselt tõele. Minu küsimus: kas te nõustute minuga?

(Kaugühendus)

Tõepoolest, seletuskirja koostamisel me lähtusime dokumentidest, mis meil olid laua peal. Me oleme saanud mitmeid kirju, loomulikult. Pärast arutelu Estonia poolega ja olles lugenud läbi protestikirjad, jõudsime arusaamisele (puhttehnilisel põhjusel ei ole komisjon seda veel menetlenud, sest vahepeal ei ole olnud arutelu aega), et kindlasti enne teist lugemist tulevad seletuskirja parandused. See, et mitu asja saab lahendatud – need on ilusad unistused. Ma isegi kolleegidega rääkides ütlesin, et see oli umbes selline unistus nagu kunagi Tartu Ülikoolis, kui ülikool sai kaks korterit kõigi õppejõudude peale ja siis parandati 22 perekonna korteritingimusi, et kes sai pööningult alla jne. Ilmselt oli meil umbes samasugune unistus, et koostöö on reaalsem. Estonia siiamaani väidab, et nad on avatud läbirääkimisteks ja püüavad asjale anda laiemat väärtust. Aga paraku on niimoodi, et seletuskiri on ühekülgne, on kirjutatud lootuste põhjal ja mitte faktide põhjal. Nagu ma ütlesin, me kindlasti seda enne teist lugemist korrigeerime ja ka näitame, mis on vahepeal muutunud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Ega kultuuriobjektide rahastamine ei asu kuidagi väljaspool üldist eelarvepoliitikat, millega kärbitakse puhkpilliorkestritelt ja laste huvitegevuselt. Samas, nagu sedastasite, soovi betooni raha panna oli rohkem kui need neli objekti, mis praegu välja valiti ja pingeritta pandi. Samamoodi on valitsusel eesmärk tasakaalustada regionaalset arengut. Samas me näeme, et kõige suurem osa rahast tuleb ikkagi Tallinnasse. Selle taustal on väga kahju nentida, et sinna pingeritta ei mahtunud Anu Raua keskus, mis on kultuurilooliselt tähtis, panustab haridusse ja selles mõttes Eesti kultuuri püsimisse ning on väga väikese kulunumbriga, võrreldes teiste objektidega, samuti asub ta väljaspool Tallinna. Kas teie komisjoni esimehena töötate selle nimel, et Anu Raua keskus saaks vajaliku raha ja saaks projektiga edasi minna?

(Kaugühendus)

Kõigepealt, on hästi palju kriitikat olnud, et miks tehakse ühte või teist või kolmandat moodi, aga kui lööd seaduseraamatu lahti, siis tuleb välja, et seaduseraamat kirjutab väga täpselt ette, millest tuleb lähtuda või mida tuleb valida. Ja kuni seadust ei ole ära muudetud, seni me käitume tõepoolest konkreetse seaduse järgi. Mulle meeldib alati teie emotsionaalsus, see on lausa lummav ja kaasakiskuv. Aga ma praegu pisaraid ei vala, sest neid objekte, mille üle valada üks pisar, on päris mitu. On ka neid asju, mis sellesse lõppnimekirja ei läinud ja mis on Eesti kultuurile tohutult olulised ja vajalikud.

Te vihjasite vahepeal nii toredasti betoonile. Meid on kritiseeritud ja öeldud, et tuleb panustada inimestesse, aga mitte betooni. Nõus, aga kultuuriehitiste raha eest komisjon inimesi ei saa teha, aga kultuuriobjekte saab teha. See on üks osa vastusest.

Konkreetselt Anu Raua keskuse kohta. See oli huvitav projekt ja on jätkuvalt huvitav projekt. Selle esitas meile Eesti Rahva Muuseum, mitte Anu Raua keskus ise. Ühel või teisel oli mulle küsimus, kas see on Eesti Rahva Muuseumi projekt. Kui see on Eesti Rahva Muuseumi projekt, kas siis võiks ka mõni teine suur kultuurikompleks, mis ei kuulu nende kolme hulka ja mis esimeses voorus, eelmise aastatuhande lõppvoorus juba midagi said, [projekti esitada]? See kõik pidi olema natukene nagu tausta seletus. Aga ametlikult saan teile vastata ainult seda, et me tõesti oleme istunud koos erinevate inimestega, kultuurkapitaliga, Kultuuriministeeriumiga, olen suhelnud omavalitsuste liiduga. Anu Raua keskus on üks nendest, mis loomulikult väärib rahastust, nii nagu kõik seitse 11‑st, kes välja jäid. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud kultuurikomisjoni esimees! Te olete siin pikalt rääkinud ja pikalt vastanud ning minu silmis ennast mitu korda sisse rääkinud. Ma ikkagi sooviks teada. Te vastasite Helmen Küti ja ka Riina Sikkuti küsimusele, kes ootasid teilt vastust, aga seda vastust ei tulnud. Tegelikult on koalitsioon see, kes lõppkokkuvõttes oma häältega siin saalist üle ruulib, [otsustades,] kes siis saab seda raha ja kes ei saa. Minu küsimus on sama, mida ka Helmen Kütt ja Riina Sikkut teilt küsisid: kas teie toetate Anu Raua keskuse lisamist nimekirja? Ma kordan: kas teie toetate?

(Kaugühendus)

Ma olen alati ka sinuga diskussiooni pidades jäänud korrektsuse piiridesse ega ole kunagi rääkinud, et sa rääkisid ennast sisse või rääkisid ennast välja. Seda esiteks. Teiseks, ma esinen komisjoni esimehena ja sellest, millest ma mõtlen pimedas ja teki all, ei ole ma kohustatud sulle aru andma. Kui sa kuulasid tähelepanelikult, pidid sa tähele panema, et minu isiklik suhtumine Anu Raua keskusesse on selline, et see keskus on sümpaatne. Samas ei poolda ma selle lisamist nimekirja, mis on juba harmooniliselt kujunenud, ja on, ma arvan, olemasolevate võimaluste piires parim nimekiri.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Austatud professor Must! Kõige rohkem kõneainet on pakkunud selles objektide nimekirjas projekt, mille üle on kõige kauem ka aru peetud, juba 1980‑ndatest alates. See on loomulikult rahvusooper. Praeguses sõnastuses me räägime rahvusooperi juurdeehitusest ehk olemasolevast majast ja selle juurdeehitusest, kus on selgunud ka juba mitmed komplikatsioonid,  muinsuskaitsealased jne. Vahepeal on nüüd selgunud uut infot, linnahall on saanud riigiabi loa, Tallinna Sadam on pakkunud hoonet. Kui ikkagi selgub, et selle praeguse olemasoleva hoone juurde ei ole võimalik teha juurdeehitust ja et selle saaks teha kuskile mujale, kas linnahalli või Tallinna Sadama baasil, kas see otsus on siis piisavalt fleksibiilne, et saaks seda raha siiski kasutada rahvusooperi jaoks, aga mingis teises kohas, mitte juurdeehituse kontekstis?

(Kaugühendus)

Selge on see ja nii on kenasti ka regulatsioonidesse kirja pandud, et kultuurikomisjon n‑ö projekti väiksemate muutustega peale Riigikogu otsuse vastuvõtmist ei tegele. Küll aga on teatud volitused kultuurkapitalil, kes peab vaatama, et lahendused oleksid parimad. Elu, praktika, on näidanud seda, et seniseid projekte on muudetud, aga ainult paremuse suunas, mitte ei ole tehtud halvemaks. Alati on Riigikogul õigus ka oma otsused läbi vaadata, kui selleks on ikka väga tõsised vajadused, kui on väga tõsised asjaolud. Selles mõttes on niimoodi, et Estonia ongi nimekirjas olevatest kõige hiljem käivituv projekt. Sellele vaatamata ma siiski rõhutan seda, et väga suur osa Estonia probleemidest, millest on räägitud, tunduvad olevat lahendatavad, ka muinsuskaitselised asjad, ka juba varasemad planeeringud. Koguni president Pätsu pea, mis pidi kuhugi peaaegu et ette jääma – ka selle probleemiga on tõsiselt tegeletud jne. Aga lühike vastus: kui on ülimalt kaalukad põhjused, siis Riigikogu saab oma otsuseid muuta, seni, kuni need ei ole realiseeritud.

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mul on üks selline kaalukas põhjus. Me mäletame, et sellele filmilinnakule, millele me ei saanud riigi poolt sihukest väikest tuge või õlga alla panna, leiti nüüd siis investeeringud välismaalt. Eks ta natuke nutune ole, oleks võinud kas või sümboolse summagagi toetada. Praegu on minul täpselt sama [küsimus]. Minu arust ongi nii, ma ei tea, kuidas, aga see Anu Raua keskus, aeg ja olukord on kuidagi kõik sellised, et võiks leida seal mingeid lahendusi. Ma saan aru, et meil ei ole enam võimalik vist midagi ümber hääletada. Mul ei ole head lahendust, aga ma ei tahaks ka näiteks, et tulebki Hiina investeering ja siis hiinlased müüvad meie Sipsikuid ja meie lihtsalt vaatame nutuse näoga pealt, miks me õiget otsust ei teinud.

(Kaugühendus)

Aitäh arvamuse eest!

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Ma arvan, et protokolli jaoks on väga oluline ära märkida, milline on siiski selle pingerea õiguslik tähendus. Teie varasematest vastustest olen aru saanud, et kultuurkapitali nõukogu saab hiljem olla üsna paindlik ja loominguline nende objektidega, aga seadust lugedes jääb mulle küll mulje, et see pingerida on kivisse raiutud. Ja näiteks niikaua, kuni Tartu Süku vaidleb asukoha üle või Narva Kreenholm otsib rahvusvahelise konkursiga arhitekte, ei saa Arvo Pärdi keskus Rakveres mitte midagi teha. Kas minu arusaam on õige? Või milline on teie arusaam? Mulle tundub, et me oleme sellele pingereas olemise positsioonile konkreetse objekti puhul siiamaani üsna vähe tähelepanu pööranud.

(Kaugühendus)

Tegelikult ma päris samal arvamusel ei ole, ma arvan, et me oleme sellele pingereale väga suurt tähelepanu pööranud. Aga ka seda olen ma korduvalt rääkinud ja olen küsinud juriidilist abi, et mitte hakata siin n‑ö humanitaarintelligendina ise mingeid seadusi välja mõtlema. Tõepoolest, kultuurkapitalil on operatiivse juhtimise õigus ja esialgu, seni kuni ei ole ülikaalukaid põhjusi midagi muuta, on ees Riigikogu esitatud pingerida. Siis peab olema midagi väga olulist, et oleks võimalik midagi teistmoodi teha. Teiselt poolt, need, kes tunnevad rahandust minust paremini, ütlevad, et tänapäeval päris nii see asi ka ei käi, et kaks objekti ehitatakse järjest valmis ja siis tuleb kolmas või neljas. Nähtavasti tuleb siia midagi sellist, mida humanitaarid nimetavad liisingusarnaseks tegevuseks, juurde tuua. Nagu me näeme, ka valminud objektide võlgade maksmine siiamaani käib, kuigi objektid on juba valmis. Ma rääkisin, et kõik vanad võlad saavad 2022 makstud. Nii et seniste interpreteeringute järgi, mille on andnud meie arvates pädevad inimesed, on otstarbekad parandused ka tööde pingereas võimalikud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Ma saan aru, et häid objekte ja ettepanekuid oli rohkem, kui on raha. Nii see kipub alati olema. Te olete ka oma isiklikku seisukohta väljendanud, et teie arvates see ettepanek on optimaalne, et te seda toetate ja tõenäoliselt erinevaid muudatusi siin ei toeta. Mul on ka küll väga kahju, et filmilinnak ja Anu Raua keskus ei saanud toetust. Ma küsin veel üle Anu Raua keskuse kohta: kas te näete mingisuguseid alternatiivseid võimalusi Anu Raua keskuse rahastamiseks kas või riigieelarve kontekstis? Te tunnete Kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarvet ka. Kas te näete lähiaastatel võimalust seda alternatiivselt rahastada? Ja kui selline võimalus oleks, kas te ise toetaksite seda ja kas olete kultuurikomisjoni esimehena selle nimel valmis ka pingutama?

(Kaugühendus)

Aitäh! Väga hea küsimus, täpselt kümnesse, nagu öeldakse märklauavõrdluses. Ma olen üritanud rääkida omavalitsuste liitudega. Tegemist on tõepoolest sellise summaga, et võib öelda: ka nendel, kes on öelnud, et miks te nii tegite, nendel arupärijatel on enda finantsvõimekus päris suur. Ma olen ka neid appi kutsunud, mitte ainult Kultuuriministeeriumi. Helir-Valdor, sa tunned paremini seda Viljandi kohalikku rahakassat, finantsvõimalusi. Ma ei saa anda lubadust, et jah, see tuleb, sest minul seda pädevust ja voli ei ole. Küll aga saan lubada seda, mida sa just nõudsid ja tahtsid ja ette panid. Mina teen seda tööd, et see asi läheks tõesti elu ja mitte surma poole. Ilma igasuguse poliitilise striptiisita: loomulikult on see meist paljudele, kaasa arvatud mulle, südamelähedane. Aga ma ei saanud öelda komisjoni esimehena, et ma tahan siin oma südamest midagi rääkida või rääkimata jätta.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh! Austatud kultuurikomisjoni esimees! Minu teine küsimus on seotud objektidega, mis jäid välja nii esimeses kui ka teises voorus. Kultuurikomisjoni liikmena ma väga hästi mäletan, et esimese vooru ajal me eriti hoolikalt jälgisime, et need objektid saaksid ka tagasisidet, me proovisime joonistada neile alternatiivseid variante ja anda soovitusi, kust kohast võiks leida koostööd, võimalikku rahastust jne. Kas te võite palun tuua näiteid, kuivõrd pingsalt kultuurikomisjon proovis leida neid alternatiive konkreetsetele objektidele? 

(Kaugühendus)

Jah, ma isegi ei tea, kust otsast vastama hakata. Tõepoolest, ma isiklikult olen suhelnud, nagu ma ütlesin, nii mitmete projektide esindajatega kui ka just nende väljajäänud projektide esindajatega. Ikka esimene päästerõngas, kui kultuuris on kuskil mingit abi vaja, on muidugi Kultuuriministeerium. Võin öelda, et mõnel juhul oli juba enne selline kumu, et ükskõik, kas toetus tuleb või ei tule, me ehitame ikka. Näiteks, nagu ma aru saan, Pärnu kunstihoone, vaatamata sellele, et ta selles nimekirjas ei ole, tuleb ikka.

Oleme rääkinud, konsulteerinud – ma ei saa öelda, et läbirääkimisi pidanud, sest läbirääkimiste volitusi mul ei ole, aga n‑ö sidemängijana nii palju, kui saan aidata, olen rääkinud – ja otsinud võimalusi, kas näiteks saaks see juba mainitud nn Nobeli keskus teaduskeskusena mahtuda äkki EAS‑i toetuse alla jne. Nii et neid rääkimisi on olnud. Eks me teiega koos hakkame neid jätkama, sellepärast et, kuidas nüüd öelda, ega seda aega ja energiat, et mõni asi juba lõpliku lepinguni jõuaks, enne kui see eelnõu on menetletud, siiski olnud ei ole.

Tahan asja ajada veel kurvemaks. Tegelikult, vaadates ka Kultuuriministeeriumi dokumentatsiooni, on seal näha terve rida suuri objekte, mis on riigile ülimalt vajalikud, meie rahvuskultuurile vajalikud, aga mida selles projektis ei olnud, sest see projekt ei lahenda kõiki asju. See on suur unistus või muinasjutt, et nüüd tuleb üks projekt ja sellega lahendatakse kõik probleemid. Aga kultuurikomisjoni üks ülesandeid on töötada edasi ka teistega, mitte ainult nendega, [mis konkursil olid], vaid ka nendega, mida sellel konkursil ei olnud. Ma juhin tähelepanu näiteks kas või projektile, mille pidid algul esitama Eesti muuseumide ühishoidlad, sellele hoidlate projektile. No kuule, kui on ikkagi niimoodi, et tuleb öelda inimesele, et ära vii oma kalleid esemeid muuseumisse, sest sääl on ahiküte ja puumaja, aga sa ise elad kivimajas, hoia seda seal, siis see on jälle üks koht, kus on vaja leida lahendust jne.

Aga läksin pikale. Anna andeks! Loomulikult, ma olen tähele pannud, et küsija ise on ka tubli inimene, kes aitab kaasa sellele, et otsida võimalusi ja lahendusi.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Hiljuti televisioonis Anu Raud kommenteeris, et temaga ei ole keegi kohtunud, teda ei ole ka kuhugi kutsutud, et ta saaks oma projekti kaitsta. Kui oli 11 projekti kultuurikomisjonis, kas kultuurikomisjon siis kohtus osaga või kõigiga? Nagu me teame, kõigiga kindlasti ei kohtunud, kuna Anu Raud nii ütleb. Kas kohtuti? Kuidas see otsus tehti? Kui ei kohtutud taotlejatega, mille järgi siis see otsus tehti? Teiselt poolt, kui Anu Raua keskus vajab 2 või 2,5 miljonit, siis ma arvan, et järgmise aasta riigieelarve arutelul võiks selle raha ju leida. See on väike number.

(Kaugühendus)

Sulle on see hästi väike number. Rahanduskomisjoni eelmise esimehena on sul tõesti lai panoraam silme ees. Kohtuti kõigi esindajatega. Anu Raud projekti ei esitanud, esitas Eesti Rahva Muuseum, Alar Karis, kes võttis endale ka kõik volitused seda projekti esitada ja võib-olla lubas valmis ka ehitada, seda ma ei oska öelda. Aga kõik projektide esitajad kohtusid kultuurikomisjoniga, põhjendasid, seletasid, rääkisid.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! No teie jutust jääb mulje, nagu seaduse raam ütleks ette, et täpselt nii mitu projekti peab olema ja täpselt sellises summas. Tegelikult annab teie viidatud kultuurkapitali seadus Riigikogule väga laia otsustuspädevuse ja seda nimekirja, mille praegu kultuurikomisjon on ette pannud, oleks võimalik muuta küll. On muidugi häbiväärne, et Anu Raud on teinud oma elutöö ja tasuta andnud oma kogud riigile, aga nüüd ei leita 2 miljonit selleks, et tema keskus välja ehitada. Ma olen aru saanud, et koalitsioon leppis kokku, et kogumaht peaks olema umbes 150 miljonit. No kas tõesti koalitsioonis ei õnnestunud kokku leppida, et see võiks olla 152 miljonit, ja teeks selle Anu Raua keskuse ka ära?

(Kaugühendus)

Väga hea mõte.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Mul oli endal ka võimalus kolleeg Jaak Valge asendusliikmena komisjonis olla. Mul on ka küsimus ühe olulise detaili kohta ja see haakub kolleeg Jevgeni küsimusega. Jaa, 150 miljonit oli meil see summa ja me väitlesime selle üle, kui palju võiks olla objekte. Kui ma löön nüüd kokku need neli objekti, nende summad – Süku 40 miljonit, Kreenholm 15 miljonit, Arvo Pärdi keskus 16 miljonit ja ooperimaja juurdeehitus 29 miljonit –, siis kokku teeb see täpselt 100 miljonit, mitte 150. Kas see 150 oli lihtsalt tinglik summa või midagi veel vahepeal muutus? Teil mitmed asjaolud muutusid, ma ei olnud kogu aeg kohal, aga siin on ilmne, et me nii palju ei ole ära kasutanud nende objektide peale.

(Kaugühendus)

Ma ei jõua nii kiiresti välja otsida kõiki arve, tõenäoliselt on Estonia summa oluliselt suurem ja kindlasti mitte 29 miljonit. Aga mis hakkab siit kooruma? Mulle tundub, et Riigikogu suur saal saab tõepoolest teha väga head tööd, aga see ongi suure saali ülesanne, ikkagi kõrgem otsustusvõim. Tõenäoliselt tuleb hästi sümpaatne parandusettepanek, et lisada siis Anu Raua keskus. No kuulge, anname minna!

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus puudutab Paide teatri‑ ja kontserdimaja, mis jäi välja ja seda kadalippu ei läbinud. Mäletan seda, et "heal" nõukogude ajal jagus raha ka maakondlike projektide edendamiseks. See on Kesk-Eesti üks olulisemaid kultuuritempleid, mida külastab väga palju rahvast ja mitte ainult Järvamaalt, vaid ka kõigist ümberkaudsetest maakondadest. Mis sai selle valiku tegemisel Paide teatrimajale saatuslikuks, et me teaksime järgmine kord taotluse esitamisel neid vigu vältida?

(Kaugühendus)

Paide teatrimaja projekt kvalifitseerus pigem n‑ö remondi‑ ja rekonstruktsioonitöödeks. See ei olnud tõepoolest mitte kõige veenvamalt põhjendatud, et ta on riiklikult tähtsa sümboolse väärtusega. Aga põhjus oli tegelikult midagi muud. Umbes samasuguseid appikarjeid, et meil kõik laguneb, oli väga palju. Paide oli üks nendest. Nagu ma ütlesin enne, me uurisime ka seda, mida seadusandja mõtles, kui ta üldse välja mõtles selle, et hakatakse ehitama riiklikult tähtsaid kultuuriobjekte. Me püüdsime lähtuda ka sellest omaaegsest seadusandja tahtest, sest seni, kuni keegi ei ole uut tahet esitanud ja öelnud, et tuleks ära remontida kõik olemasolev, või kuni Riigikogu ei tee uut suurt sihtfinantseerimist kõigi lagunevate maakondlike oluliste kultuurikeskuste renoveerimiseks, see välja jääbki.

Peaaegu oleksin öelnud lause, et vaesust on raske jagada, aga seda lauset ei tohi ka kuritarvitada. Nii et püüdsin selgitada. Konkreetset vastust on raske öelda. Väga loodame, et Kultuuriministeerium töötab edasi, tema vajadusi kaardistatakse edasi, ta esitab oma soove riigieelarvesse edasi. Siis on ju ikkagi juba Riigikogu ülesanne öelda, mis kultuuriasjadest riigieelarvesse mahub ja et võib-olla mõni ei mahu. No nii on.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud komisjoni esimees! Tulen korraks tagasi sinu ettekande juurde, kus sa tõid välja, et siis, kui see protsess oli esimeses faasis, tuli koroona selga ja suur masendus võttis maad. Tõid sellise võrdluse, et olid mõtted, et Vanemuisesse tuleb võib-olla hospidal kolida. Mul on tunne, et seoses Reformierakonna valitsusse saamisega ja uue riigi eelarvestrateegiaga on olukord veel hullemaks läinud, kui me kultuuri poolt seda asja vaatame. Lastelt võetakse võimalus huvihariduses osaleda, orkestrid pannakse kinni, rääkimata kõrghariduse tasuliseks muutmisest, arenguseire lõpetamisest. Selles mõttes ma ei tea, kuidas sina kultuurikomisjoni esimehena ennast tunned, aga mul on tunne, et see olukord on mõnes mõttes veel lootusetum. Aga siit konstruktiivne küsimus: kas kultuurikomisjonil on teada mingi esialgne analüüs või on teil plaanis seda paluda, et mis on nende objektide teostamise võimalik ajakava, selle jaoks, et saaks reaalselt natukenegi hinnata seda järjestust, millest siin on juttu olnud?

(Kaugühendus)

Jah, me oleme rääkinud põhiliselt Kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitaliga. Mis puutub sinu esinemise esimesse poolde, mis ei olnud küll formaalselt küsimus, aga võib-olla veel intrigeerivam, siis kui sa küsid, kuidas ma ennast tunnen, ütlen, et närusti tunnen. Närusti tunnen sellepärast, et mõnes mõttes – ärge nüüd mind maha laske ja öelge, et ma olen poliitiliselt ebakindel – oli nõukaajal lihtsam elada, sest siis oli kõiges süüdi Moskva. Praegu ma tunnen pidevalt kollektiivse süü sündroomi, sest kultuuril, haridusel ja teadusel ei lähe nii hästi, kui ma väga tahaksin.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma proovin leida siis mingeid lahendusi. Leo Kunnas tõi siin selle kiire matemaatika, et 100 miljonit on praegusel hetkel nende objektide peale, 50 miljonit on meil justkui siis raha, mille üle me saaksime otsustada. Kui nüüd keegi ütleb, et objekt läheb loomulikult kallimaks, siis lähebki, aga võib-olla on seal ka kaasfinantseerimine. Ja ega siis kõik objektid ei lähe ju suure pauguga kohe lahti, ikkagi enne saab üks valmis, siis järgmine, järgmine, järgmine, mis tähendab, et selle aja jooksul võivad ka ehitushinnad äkki langeda, võib-olla tuleb hoopis mingi ökoloogilisem materjal, mis on tunduvalt odavam, võib-olla me teeme mõne maja nullenergiaga, st talvel on külm ja suvel palav. Võib-olla meil õnnestub äkki 2,5 miljonit sealt Anu Raua muuseumile napsata? Kas see oleks mõeldav?

(Kaugühendus)

Jah, see on nüüd neljandat korda sama küsimus. Ma viskasin palli, ma ei ütle, et teile, vaid meile endale tagasi. Riigikogu menetlus näeb ette parandusettepanekuid. Kui me leiame seda konsensuslikult, ja ma arvan, et selle punkti juures on võimalik konsensus leida, vähemalt nii jääb praegu küsijatest mulje, siis tuld.

Aitäh! Raivo Tamm, palun!

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kultuuriinimesena tean ma Estonia ruumikitsikust ja ma ei eita seda. Tallinna linnapildi armastajana, konservatiivina küll, kilukarbiprofiili armastajana ütlen, et mulle ei meeldi see planeeritav Estonia juurdeehitus, sest on näha, et tänapäeva arhitektuur, eriti juurdeehitused, on ebaõnnestunud. Te ütlesite, et ei tule kummutit, aga ühelt poolt me juba näeme, kuidas Solarise-nimeline kummut on ehitatud ebaõnnestunult, liiga ängistavalt lähedale sellele teatrile. Minu meelest lööb see juurdeehitus linnapildi umbe. Ma olen oma probleemiga pöördunud muinsuskaitsjate poole. Tundub, et neil on juba üsna ükskõik. Hiljuti ütles arhitekt, spetsialist Ignar Fjuk, et sellist juurdeehitust ei saa tulla. Aga meie ütleme, et ikka saab.

(Kaugühendus)

Jah, mõnes mõttes ma olen natukene optimistlikum ka kaasaegse arhitektuuri suhtes ja ambitsioonide, unistuste ja loomeinimeste võimekuse suhtes, kui neile antakse võimalus ennast arhitektuurivaldkonnas väljendada. Olen vaadanud seda, mis on juhtunud maailmakuulsate vanade teatritega, olgu nad siis Itaalias, Saksamaal, Austrias või koguni Peterburis, kus on Maria teater. Lahendusi on tõesti erinevaid. On neid, kus me, hea küsija, võime koos pisara valada, on neid, mis on hästi õnnestunud. A priori öelda, et jälle tuleb kummut – ma tõesti loodan, et ei ole vaja, et seda ei tule. Siin oli ju küsimus ka selles, et üleüldse võiks teatri võib-olla viia sellelt alalt välja, sest äkki on seal muinsusväärtused maa all. Ma muide tean ise neid päris hästi ja võin teile tuua sellist kaardimaterjali, millest mõnda ei ole võib-olla keegi näinud, Svenska Riksarkivet'ist jne, kus on neid asju, millel nad on väga hästi peal, aga see ei ole täna teema.

Ja mis oli veel üks raske asi, see oli see, et teatri võiks sealt välja viia, aga siis peaks kuskil veel olema nii, et oi, meil on siin veel mingi 30 miljonit, mis läheb teatri väljaviimiseks jne. Komisjon püüdis leida olemasolevatest võimalustest parima. Sellist asja, et kõik oleksid rahul – kuulge, vähemalt ma Tartus olen küll seda kogenud –, ei tule kunagi, seda, et kõik oleksid rahul, alati on keegi vastu. Ma olen armastanud öelda, et 1797 oli Tartu linn raevukalt vastu sellele, et keegi hull tahab Tartusse jälle ülikooli teha. Aga pärast tuli hästi välja.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Aadu! Täpsustan lihtsalt oma eelmisele sõnavõtule lisaks, et ma võtsin need rahanumbrid meie oma eelnõu seletuskirjast ja panin sinna juurde ainult selle osa, mis oli küsitud kulka käest, ja ooperimajale ma ei pannud juurde eritööde, sisustuse ja tehnoloogilise sisseseade maksumust, sest mulle jäi komisjonist meelde, et see ei käi kulka seaduse alla ja seda ei saa sinna panna. Seepärast ma panin sinna 29 miljonit. See oli lihtsalt täpsustus, et kust ma selle 100 miljonit võtsin. Ainult siit sellest materjalist, mis meil endil on. Aitäh! Küsimust mul ei ole.

(Kaugühendus)

Aitäh, hea Leo! Ma kuulasin väga tähelepanelikult, mis sa ütlesid, rääkisid ja kõnelesid. Ma ei pööranud tähelepanu mitte sellele, mis on täpne number, vaid sellele, et sinu siht oli see, kas on võimalik üks väike ja väga armas ja oluline objekt lisada. See idee võib nähtavasti vilja kanda. Arutame ja räägime ning kui parandusettepanekud tulevad ning, ma ütlen veel kord, kui need leiavad saali toetuse, siis tuleb see siia juurde panna. Nii lihtne see asi ongi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulasin teie vastust minu küsimusele Paide teatri‑ ja kontserdimaja kohta ja mul jäi üks asi kripeldama. Te ütlesite väga selgelt välja, et jah, tegemist on maakondliku objektiga, mis vajab siit ja sealt remonti, aga meie keskendume ikkagi rohkem nende riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamisele. Ehk jääb mulje, et on ikkagi olemas kaks Eestit: üks on see, mis on, ütleme, suuremates keskustes, nagu Tallinnas, kuhu on vaja rajada uusi objekte, aga see teine Eesti, see maapiirkond, ei oma absoluutselt tähtsust. Ma olen väga pettunud selle pärast, sellises lähenemises, sest ma tuletan teile meelde ühte lauset, et niikaua kuni elab sinu küla, elad sina ka.

(Kaugühendus)

Seda laulu olen ma hästi palju laulnud, võime ka koos laulda. Põhiline, mis puudutab Paide kultuuripaleed, on siiski see, et järjestades kõik esitatud projektid nii oma mõjult Eesti kultuurile kui ka projekti ettevalmistatuse astmelt, jäi Paide kultuuripaleest mitmeid asju ettepoole, sh neid, mida me samuti väga kõrgelt hindasime. Ma tunnistan, et näiteks Saaremaalt oli lausa kaks väga head projekti korraga ja keegi ei üritanud neid kõrvale jätta sellepärast, et ah, mingi Saaremaa või lombi taga vms. Hinnati sisulisi väärtusi. Ainuke vabandus, mis mul on, on see: kui oleks öeldud, et jagage kõikidele ja hästi palju, oleks kultuurikomisjon õnnest lakke hüpanud.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esimees! Sa mõnevõrra oled sellele viidanud, aga kas ma võiksin natukene paluda sul ikkagi täpsustada, et saada aru, mis lootused ja ootused on selle kohta, mis puudutab koostööd Kultuuriministeeriumiga. Teadupärast sellest huvitaval kombel ei räägitud või see ei ole kuidagi diskussioonist läbi käinud, aga kultuurkapitali nõukogu esimees on seaduse järgi kultuuriminister. Tegelikult oleks kogu selles protsessis eeldanud minu healt kolleegilt ehk ministrilt ka mingit positsiooni, mida mina ei ole näinud, et oleks evitud, ei ministeeriumi ametnike kaudu ega ministri kaudu, kes ühtlasi on kultuurkapitali nõukogu esimees. Aga on tore, kui sa kommenteerid seda, kas siiski on mingi selline vedamine või visioneerimine ka sealtpoolt olnud. Mitte et see paneks kohustuse kultuurikomisjonile, aga teiselt poolt, kas on mingeid konkreetsemaid kokkuleppeid nende teiste oluliste objektide puhul ...

Aeg, Indrek!

Kas ministeeriumil on mingi plaan nende objektide puhul, mis on siin nimekirjas?

(Kaugühendus)

Kultuurikomisjonis on selline huvitav asi, millele eile ühel arutelul Ruuben Kaalep tähelepanu juhtis. Ei, see oli hoopis hea kolleeg Jaak Valge, kes ütles, et Must lõpetab tihti koosoleku sellega, et ütleb, et punkti ei pane, vaid paneme kolm punkti, mis tähendab protsessi jätkumist. Tõepoolest, kõigi nende kultuuriobjektide lugudes me üritame panna kolme punkti. Aga loomulikult oleme Kultuuriministeeriumi inimestelt saanud selgitusi, nende hinnanguid, arvamusi. See protsess käis ju täie hooga eelmise valitsuse ajal, nii et suur osa tööst sai siis tehtud. Ma ütlen veel kord, et raske südamega kuulasime seda, mis asjad on veel nimekirjas ootamas ja mis tuleb teha.

Kultuuriministriga oleme olnud, vähemalt komisjoni esimees on olnud, pidevalt kontaktis. Aga kõik need korrad, kui me oleme palunud, et soovime Kultuuriministeeriumiga rääkida, on ministeerium ise otsustanud, kelle ta meile saadab. Me sundtoomist ministrite suhtes küll ei rakenda. Meie nõupidamistel on valdavalt olnud Kultuuriministeeriumi kantsler. Ma ei lähe praegu sügavamale, sest on mitu asja, kus tahaks Indreku käest nõu küll küsida, sellepärast et sa tunned köögipoolt hästi ja võib-olla oskad anda ka väga head nõu, kuidas ühte või teist asja mõjusamalt liigutada.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Ma tänan! Hea kultuurikomisjoni esimees! Veel kord täpsustav küsimus nende joonealuste projektide kohta. Te mainisite, et nendel on võimalus taotleda raha muudest fondidest ja muudest rahastusallikatest. Kas see tähendab ka seda, et kultuurikomisjon on neile andnud mingi õnnistuse või soovituskirja, et ka teistest fondidest taotlemisel neil oleks üks täiendav argument, miks neile võiks raha mujalt anda, kuna kultuurikomisjon on neid soovitanud?

Teine pool sellest küsimusest: kui ikkagi selgub, et ühte nendest objektidest, mis valiti, mingil põhjusel ei saa realiseerida, olgu selleks põhjuseks siis planeeringud, muinsuskaitse või mis iganes muud teemad, kas siis see raha liigub mingile joonealusele projektile või on üks objekt vähem? Mis siis edasi saab, kui ühte projekti neist neljast mingil põhjusel realiseerida ei saa?

(Kaugühendus)

Ettevaatamatuid asjaolusid võib olla umbes kaks tosinat. Ma arvan, et sel juhul, kui midagi sellist juhtub, tuleme teema juurde tagasi. Riigikogul on pädevus oma otsuseid üle vaadata ja neid täiendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, saab minna läbirääkimiste juurde. Signe Kivi, palun!

Suur rõõm on tervitada Riigikogu kõnetoolis Signe Kivi. Teie soov oli saada kolm minutit lisaaega. Teil on kaheksa minutit. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! 25 aastat tagasi, 5. novembril 1996 oli Riigikogu päevakorras Kaljo Kiisa ja Tõnu Tepandi 11. septembril esitatud otsuse eelnõu 386 Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ja selle tähtaegade kohta. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppehoone esimene järk valmis sätestatud tähtajaks, aga saalikompleks alles 2019. aastal, Kumu avati 2006. aastal ja ERM‑i puhul toimus nii asukoha kui ka projekti muutus ja hoone ehitati aastatel 2013–2016, Riigikogu otsusest pea kümme aastat hiljem.

Tähelepanu väärib tollase otsuse eelnõu punkt 2. Tsiteerin: "Ehituste finantseerimine määratakse käesolevast otsusest lähtudes kindlaks iga-aastase riigieelarve seadusega, pidades silmas konkreetse eelarve-aasta rahalisi võimalusi. Vabariigi valitsusel lasub ülesanne otsida seaduses märgitud ehituste rahastamiseks riigieelarve väliseid võimalusi ning taotleda rahvusvaheliste organisatsioonide ja välisriikide abi." Just see ülesanne sai Kumu ehitamisel tõukeks, et tollane rahandusminister Siim Kallas ja Kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa tulid välja ideega leida kultuuriobjektide rahastamiseks täiendavaid allikaid. 13. märtsil 2002 võttis Riigikogu vastu hasartmängumaksu seaduse, mis sätestas, et maksu laekumistest läheb 46% kultuurkapitalile ja sellest omakorda 64% kultuuriehitistele. Loodud oli täiendav finantseerimisallikas kultuuriehitistele lisaks juba toimivale kultuuri toetamisele kultuurkapitali kaudu. 9. oktoobril 2002 täiendati kultuurkapitali seadust § 11 lõike 2 punktiga 4: "Kultuurkapitali nõukogu jaotab hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereale, toetades üheaegselt kuni kahte objekti."

Eelnev oli vaid põgus vaade kultuurkapitali toel kultuuriobjektide ehitamise ajalukku. Täna on meie ees otsuse eelnõu 387 nelja olulise kultuuriobjektiga. Kuidas komisjon jõudis just selle nimekirja ja selle pingereani? Kas ligi kaheaastase kaalumise ja kuulamiste käigus on nende objektide puhul silmas peetud olulisust kogu Eesti kultuurile, kultuurivaldkondade koostöö soodustamist, regionaalset põhjendatust, kultuuriobjektist kasusaajaid ja osasaajaid, võimalikku maksumust, kaasrahastajaid ja partnereid, objekti edasist ülalpidamiskulu ja selle kandjaid? Jah, komisjonile laekus 30. augustiks 30 ettepanekut ja tõesti, 2. ja 3. novembril toimunud avalikel istungitel saadi ülevaade 27 objekti esitlustest. Nendest tuli igal komisjoni liikmel valida 10 kriteeriumidele enim vastanud projekti ja eelvalikusse järjestus kokku 11 objekti, millest neli on täna, nagu seadus sätestab, meie ees. Kas see valik on õige ja õiglane? Kas see on olnud piisavalt avalik ja professionaalne? Kas Riigikogu kultuurikomisjon on üldse pädev selliseid valikuid tegema? Need on küsimused, millele annavad vastuse meie tänased ja homsed otsused.

"Kui poliitikud raha jagavad, siis kultuur nutab," kirjutas Priit Hõbemägi 5. mail artiklis "Uute kultuuriehitiste Skylla ja Charybdis – muinsuskaitse ja detailplaneering". Aga on ka arvatud ja ehk isegi eelmainitud artiklile vastatud: "Kui teha millelegi muinsuskaitse osas erisusi, siis peakski see olema riikliku tähtsusega suur avalik objekt." Samuti on kirjutatud: "Riigikogu kultuurikomisjon on institutsioon, millest avalikkus vähe teab: kes sinna kuulub, millega tegeleb jne. Juba ette tekib tunne, et poliitikud ei suuda laiemat pilti esindada, et nad on seotud oma poliitilise maailmavaate ja oma piirkonnaga." Viimased kaks tsitaati on 30. aprilli Sirbi toimetuse vestlusringist "Uue kultuurimaja ootuses".

Jah, tõesti, tuleb tõdeda, et kirglik arutelu ja vastasseis on olnud kahe objekti, Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone ning Estonia juurdeehituse üle. Avalik laiem debatt teiste objektide üle on jäänud pigem tagasihoidlikuks. Kultuurikomisjonil oli eelnõu menetlemisel seadusest tulenev raamistik ning sellesse ei kuulunud laiema ühiskondliku debati algatamine. Võimalik, et see komisjoni kokkulepe vajaks edaspidi muutmist, nagu ka seadus ise ja objektide kriteeriumid. Siiski oli muljet avaldav EMTA‑s juba 2019. aasta detsembris toimunud avalik esitlus eri muusikaorganisatsioonide lähituleviku ruumilistest vajadustest ja visioonidest. Selle algatasid muusikud ise. Põhjaliku analüüsi saatis komisjonile veebruaris 2020 ka tollane Tallinna kunstihoone juht Taaniel Raudsepp, tänane Kultuuriministeeriumi asekantsler, kes võrdles kultuuri‑ ja spordivaldkonna investeeringuid viimase 15 aasta jooksul. Välja joonistus kunstivaldkond, eriti kaasaegsete näitusepindade puudus üle Eesti. Nii oli aastatel 2006–2020 investeeringute kogusummast muuseumidele, spordile, teatrile ja ringhäälingule eraldatud ligi 80%, aga kunstivaldkonnale samal ajaperioodil kõigest 0,09% kõigist investeeringutest.

Kas otsustamisele ja diskussioonidele oleks kasuks tulnud riigi pikaajalisem vaade kultuuri arengule ja taristule, visioon meie, võimalik et muutunud, kultuuritarbimise harjumuste kohta tulevikus? Kindlasti. Paraku sellist kultuuripoliitilist ülevaadet täna Eesti riigil ei ole. Siiski olen kindel, et enne eelistuste väljatoomist tutvus iga komisjoni liige põhjalikult kõigi esitatud projektidega ja kuulas oma sisemist kultuurikella, tunnetades otsuse olulisust ja ajaloolisust. 25 aastat tagasi oli otsuse eelnõu 386 poolt 57 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 saadik jäi erapooletuks. Jah, ka siis oli kõhklusi ja küsimusi. Nendest võime lugeda istungi stenogrammist ja tagantjärele teame, et mitte ükski otsuses nimetatud objektidest ei kerkinud probleemideta. Aga loodetavasti ei ole siin saalis ühtegi Riigikogu liiget, kes poleks uhkust tundnud EMTA, Kumu ja ERM‑i väärtuste ja vaimu üle ning neist osa saanud.

Tänasele Riigikogu istungile registreerus 90 saadikut. Reformierakonna fraktsiooni nimel kutsun kõiki Riigikogu liikmeid eelnõu toetama. Lõpetan Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas tunnuslausega "Tulevik on teos". Head kolleegid, meie saame tulevikku kujundada. Teeme seda koos! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd ... Vabandust! Ma annan nüüd läbirääkimistel kaugistungi vormis sõna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindajale. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahaksin alustada ühe luuletusega. See luuletus või võib-olla vähemalt mõned read sellest on meile kõigile tuttavad:

"Kes meeldida tahab, peab roomama, / "jah" üteldes "ei" peab mõtlema, / mis teine tahab, peab tegema, / 
peab ahelaid kandma ja – tänama! / Peab kandma lõpmata palju veel, / peab tundma, kuidas tal murdub meel, / peab kummardama kulla eel – / peab nuttes naeratama veel. / Ja kes ei taha, ei meelita ta, / ei taha, ei taha, ei tahagi ta! / Vaid külmalt elugi pakub ka – / tal enesel katsutaks' meeldida! / Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, / ta tõe-armastus puut'mata, / üks peab nüüd kahest sündima: / ta peab nüüd tõusma ehk langema!" 

Miks ma selle luuletuse ette lugesin? Sest kui Estoniat ehitati, siis selle luuletuse autor Juhan Liiv oli nii vaene mees, et tal polnud anda muud kui oma pintsak. Ta andis pintsaku ja pintsak võeti tänuga vastu ka. See on minu meelest niivõrd sümboolne. Ma tahan selle tänase arutelu ja selle eelnõu kontekstis öelda, et matame nüüd maha kõik eriarvamused ja vaidlused ja tegelikult ju enamalt jaolt väga argumenteeritud põhjendused, miks üks või teine või kolmas või ükskõik missugune nendest objektidest, mis nimekirjast praegu välja jäid, ei vääriks ehitamist, ei vääriks toetust hasartmängumaksu rahast. Loomulikult enamik, vähemalt enamik, kui mitte kõik väärivad seda. Aga nüüd on otsus tehtud ja läheme edasi. Anname ära rohkem kui pintsaku. Anname ära kõik need rahad, mis meil on võtta, ja teeme midagi, mis jääb, mis väärindab meie kultuuri. Ma olen väga-väga nõus Aadu Mustaga, kes ütles, et selle rahaga me inimesi juurde toota ei saa, aga hooneid, kultuuritempleid, me saame selle rahaga teha.

Seda nimetatakse tihtipeale kuidagi põlastava tooniga, et see on betooni valamine, et eelistatakse ehitamist inimestele. Aga see ei ole nii lihtne. Tõepoolest, me ei tee ju kultuuri ilma nende vahenditeta. Olles olnud Estonia nõukogu liige ja olles ka praegu ühte jalga pidi kaudselt Estonia nõukogu liige tänu Helle-Moonikale, tean ma, missugused on nende igapäevased mured, probleemid, lootused ja olude parandamise vajadused. Seetõttu on mul ülimalt hea meel, et Estonia on nende objektide hulgas.

Meenutan, et maestro Neeme Järvi on, ma ei oska täpselt öelda, kümme-viisteist aastat meile rääkinud, kuidas meile on vaja uut, kaasaegset, esinduslikku saali, kus me saame oma tegelikult väga heal tasemel muusikakultuuri edendada, muusikat esitada, anda stiimulit interpreetidele, anda stiimulit külalistele, et nad tuleksid Eestisse, sest siin on saal, mis neid väärib. Ma arvan, et see on suurepärane otsus.

Ma olen väga-väga rahul, et raha saab ka Narva Kreenholm. Külastasin Narvat kuskil poolteist kuud tagasi. Käisin ka Kreenholmi vaatamas. No see asi on õnnetu ja see on ometi üks Narva omamoodi sümboleid, Narva pika ajaloo üks pärleid nii looduslikult, arhitektuuriliselt kui ka asukoha poolest. See vajab elluäratamist. Veelgi enam, ma olen seda meelt, et Narva tervikuna kui Eesti piirikindlus, kui Eesti algus ida poolt tulles vääriks seda, et me rekonstrueeriksime Narva vanalinna, ehitaksime vähemalt mingisuguses ulatuses üles vana, ühe Euroopa kõige kaunima barokse linna, mis ehitati ju Rootsi ajal n‑ö idapoolseks pealinnaks, et me selle mingis ulatuses taastaksime. Sest meil on ju kõik olemas: fotod, joonised, tänavaplaanid ja makett. See on kättevõtmise asi. (Juhataja helistab kella.)

Ma palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit.

Kõige vaieldavam oli kindlasti Tartu Süku. Ma mõistan neid inimesi, kes kaitsevad seda pargiala. Samas, ma tuletaksin ajaloolasena meelde, missugune kaunis klassitsistlik südalinn oli Tartul kuni teise maailmasõja purustusteni. Loomulikult ei taasta me praegu seal seda klassitsistlikku ilu, aga me taastaksime Emajõe kaldajoonele mõistetava, linna funktsionaalsuse seisukohast arusaadava tänavajoone ja jätaksime sinna kõrvale teatud ulatuses alles ka pargi. Nii et ma ei arva, et see on kõige halvem lahendus, ehkki ma mõistan, et tartlased jagunevad siin väga selgelt kahte lehte. Aga niisugune see otsus on ja ma ei tahaks kuidagi, et me langeksime mingisse hõlmikpuusündroomi ja seetõttu jätaksime tegemata midagi, mida praegu on võimalik teha. Ärme jätame tegemata! Ma arvan, et ajalugu tänab meid selle eest, kui me ikkagi teeme.

Ja lõpuks, Arvo Pärt. Arvo Pärdil on küll üks keskus, aga kuna ta on rakverelane ja Rakvere linn, Rakvere rahvas tahab selle maailmakuulsa, võib-olla et hetkel kõige kuulsama eestlase jälge, olemasolu ja tema loomingut väärtustada, siis ma ütlen, et see ei ole vale otsus, see on hea otsus.

Siin oli sõnavõttude raames juttu ka mitmest muust objektist. Jaa, unistused käivad taevani ja tagasi, aga need on praegu need objektid, milles on saavutatud kokkulepe. Ärme vehime pärast kaklust rusikatega, kiidame need otsused heaks. Tulevad uued aastad, tulevad uued rahad, tulevad uued objektid, tulevad uued otsused. Elu läheb edasi. Teeme ära selle, milles me oleme kokkuleppele saanud. Meie fraktsioon toetab seda eelnõu. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eduard Odinetsi. Palun! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Oleme jõudnud ajaloolisesse hetke. Meie otsustada on, millised on need Eesti kultuuri‑ ja komberuumile kõige olulisemad objektid, kuhu saaks investeerida meie ühiselt kultuurkapitali kaudu kogutavat raha. Mitte et me ei teeks sarnaseid otsuseid, kuhu ühine raha suunata, iga-aastaselt riigieelarve menetluse kontekstis, kuigi ka siin on Riigikogu liikmete võimalusi viimaste aastatega oluliselt kärbitud, kuid see konkreetne Riigikogu otsustus on olulise sümboolse tähenduse ja kaaluga.

Ma ei laskuks hetkel diskussiooni, kas aastal 1994 kokkulepitud lahendus, mille järgi on see otsustus Riigikogu käes, vastab 21. sajandi riigivalitsemise põhimõtetele ja tavadele. Las see jääda tulevasteks aruteludeks. Aga nüüd otsuse juurde.

Öelda, et mina olen rahul protsessi ja resultaadiga, oleks palju. Kuna liitusin kultuurikomisjoni tegusa meeskonnaga poole protsessi pealt, jäi minu jaoks osa põhimõttelisi asju ebaselgeks, kuigi andsin oma parima, et selgusele jõuda.

Valikukriteeriumid. Kultuurikomisjon on kokku leppinud, et eelistab ehitisi, mis on olulised kogu Eesti kultuurile, aitavad kaasa Eesti kultuuri, sh rahvuskultuuri järjepidevuse tagamisele ja kultuurivaldkonna terviklikule arengule ning soodustavad kultuurivaldkondade koostööd. Lisaks on regionaalsuse aspekt. Pealtnäha väga head põhimõtted. Probleem on aga selles, et kõik 11 lõppvooru jõudnud objekti vastavad nendele kriteeriumidele. Muidu poleks nad lõppvooru jõudnud. Aga kuidas edasi? Millega mõõta, et üks või teine ehitis on kolmandast olulisem, milline aitab rohkem kaasa Eesti kultuuri arengule, milline vähem ja mille alusel me seda väidame? Need asjad jäid kokku leppimata ning nii tuligi mängu komisjoni liikmete subjektiivsus. Ei ole minu maitse asju niimoodi otsustada, aga nii seda tehti.

Endiselt on minu jaoks saladuskatte all, miks me otsustame [ehitada] ainult neli kultuuriehitist, mitte kolm või viis näiteks. Meie eelarve ei ole piiratud. Vahendite kasutamise tähtaeg ei ole piiratud. Milleks piirata ehitiste arvu? Kui tahta midagi piirata, siis ilmselt oleks mõistlik piirata näiteks eelarvet, mille raames me otsuse teeme. See annaks võimaluse suurte ja ressursimahukate ehitiste kõrval leida võimalusi ka väiksematele ja väiksema eelarvega objektidele.

Üks selliseid objekte, mis jäi võimalusest ilma, jäädes auväärt viiendale kohale, on Anu Raua keskus kogumaksumusega 2,6 miljonit ning eeldatava vajaliku toetusega 1,5 miljonit eurot. Tegemist on pärandkultuuri olulise projektiga, mis on ühtlasi ka valdkondadevaheline. Tsiteerides kultuurkapitali nõukogu liikmeid: tegemist on valdkondade lõimijaga. Objekti võib kohe töösse anda ja väga kiiresti ära teha. Sotsiaaldemokraadid on kindlal seisukohal, et Anu Raud ise, tema looming, pühendumine Eesti kultuurile, tema senine panus, kaasa arvatud rahaline ja esemeline, on väärt seda, et kultuurkapitali toetusega arenguhüpe saada. See ausalt öeldes solvav viga, jätta Anu Raud riigi toetuseta, vajab parandamist. Vastava muudatusettepaneku me ka kindlasti teeme.

Endiselt on minu jaoks küsimusi tekitav objektide pingerida ise, õigemini selle tähtsus ja olulisus. Seadus ütleb selgelt: "Kultuurkapitali nõukogu jaotab hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereale, toetades üheaegselt kuni kahte objekti." Vastavalt pingereale ja üheaegselt kaks objekti. Mina loen siit välja, et meie kinnitataval pingereal on äärmiselt oluline tähtsus. See tähendab, et niikaua kui näiteks pingereas esimesel ja teisel kohal olevad objektid vaidlevad asukoha üle, klaarivad arveid muinsuskaitsjatega, otsivad lisarahastust jne, ei saa minna kolmanda või neljanda objekti juurde. Valikus olnud kultuuriehitised on hetkel väga erineva valmidusastmega ja seetõttu võib pingerida panna väga keerulisse olukorda need objektid, kus ollakse juba valmis koppa kohale kutsuma. Mulle tundub, et kultuurikomisjon ei ole sellele aspektile piisavalt tähelepanu pööranud. Ka siin on sotsiaaldemokraatidel muudatusettepanek, et ehitamiseks valmis objektid saaksid ehitamisega alustada, pole vaja oodata järele neid, kellel ebakindlust on oluliselt rohkem.

On ka asjaolusid, millega saab rahul olla. See on regionaalne mõõde. Hea meel on, et enamik lõppvalikusse jõudnud objekte on regionaalselt kõrge tähtsuse ja tähendusega. Elukeskkond on üks olulisi põhjuseid, miks inimesed väikelinnadest ja maapiirkondadest lahkuvad, peamiselt pealinna ja selle kuldsesse ringi. Rohked riiklikud investeeringud pealinna piirkonda suurendavad veelgi regioonide ebavõrdsust ja survet otsida paremat elukeskkonda väljaspool maapiirkondi. Sotsiaaldemokraadid on riiklikult tähtsate objektide valikul seisnud regionaalse ebavõrdsuse vähendamise eest ning rõõm näha, et enamik kultuurikomisjoni liikmeid on sama meelt. Kuigi seda regionaalsust saaks veel rohkem olla. Viitan enda varasematele sõnadele Anu Raua keskuse aadressil.

Head kolleegid! Meilt oodatakse parimat ajaloolist otsust, nagu ma oma kõne alguses mainisin. Pingutame, head kolleegid, et see oleks parim Eesti kultuurile tänastes tingimustes, et see ei satuks järgmise koalitsiooni teerulli alla ja see oleks selline otsus, mille kohta me saaksime 15 või 20 aasta pärast uhkusega öelda: meie tegime! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa. Palun!

Austatud Riigikogu! Räägin just nimelt fraktsiooni nimel, mitte [ei avalda] oma isiklikku arvamust. Aga siiski on suur rõõm, et täna me tegeleme tõepoolest ajaloolise otsusega. Mulle oli väga sümpaatne Signe Kivi sõnavõtt, kus ta loetles neid ajaloolisi fakte.

Mina siis jätkan, sest arvan, et ülekordamist vajab mitu tehnilist asja, mis on tehtud eelmisel või käesoleval aastal. Kultuurikomisjon otsustas väga selgelt ja ühemõtteliselt teha Riigikogu täiskogule ettepaneku nimetada järgmisteks kultuurkapitali vahenditest toetatavateks riiklikult tähtsateks kultuuriehitisteks neli objekti, kindlas järjekorras: Tartu südalinna kultuurikeskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres ning rahvusooper Estonia praeguse hoone juurdeehitus. Sellises järjekorras läksid need objektid ka eelnõusse. See on kultuurikomisjoni valik, see vastab tõele. 

Siiski on ka kultuurikomisjonis oma koalitsiooni ja opositsiooni loogika. Kui teatud kokkulepped on saavutatud koalitsioonis, ju see peegeldub siis ka hääletamise tulemustes. Suured riigi otsused on alati poliitilised otsused. Seega on see otsus ilmselgelt koalitsiooni nägu. Kuid siiski oli protseduur maksimaalselt läbi mõeldud, et maandada kõiki riske. Üks kindel demokraatia võit on nimelised hääletamissedelid, nii et protokollid on avalikud, kõik saavad vaadata, kes kuidas kultuurikomisjonis hääletas, ning küsida, miks just nii.

Faktoloogia konkursi kohta. Üleskutse esitada ettepanekud kuulutati välja eelmise aasta veebruaris. Ettepanekuid oodati ehitiste kohta, mis on olulised kogu Eesti kultuurile, aitavad kaasa Eesti kultuuri, sh rahvuskultuuri järjepidevuse tagamisele ja kultuurivaldkonna terviklikule arengule ning soodustavad kultuurivaldkondade koostööd. Selles me leppisime kokku. Ettepanekute esitamisel sooviti ka ehitise regionaalset põhjendatust ning selle võimalikke kasutajaid ja sellest osasaajaid. Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimetamisel paluti võimaluse korral ettepanekule lisada tööde eeldatava maksumuse kalkulatsioon, teave võimalike kaasrahastajate ja partnerite kohta lisaks kultuurkapitalile ning ilmselgelt visioon, kuidas korraldada valminud ehitise edasine ülalpidamine.

Seoses meid tabanud eriolukorraga pikendati ettepanekute esitamise tähtaega ja nii laekus septembriks kultuurikomisjonile kokku 30 ettepanekut. Toimus ettepanekute analüüs ja lisainfo küsimine ning avalikel istungitel kohtuti kõikide huvilistega. Sügise lõpuks valis kultuurikomisjon välja 11 objekti, mis pääsesid teise vooru. Protsess oli minu arvates läbipaistev ja avalikkusele kättesaadav. Paljud kandidaadid tutvustasid oma plaani lisaks komisjonile avalikkuses. Seejärel toimus hääletamine kultuurikomisjonis. Nagu oli kokku lepitud kultuurikomisjonis, oli igal komisjoni liikmel neli võrdset häält ehk iga liige valis objektidest, mida oli 11, tema tähelepanu võitnud neli. Peale seda loeti hääli ja vaadati, milline kandidaatidest on saanud enim hääli, ehk valiti neli esimest. Seejärel hääletasid kultuurikomisjoni liikmed veel korra juba nelja valitud objekti vahel, et vormistada pingerida. Sellises järjekorras lisati objektid eelnõusse. 

Milleks siis vormistati seesama pingerida? Just selleks, et oleks loetav rahvasaadikute enamuse tahe. Sellega võib kas nõustuda või mitte, siiski on kultuurikomisjoni liikmete enamus otsustanud just sellise järjekorra. See aga tähendab, et Tartu ja Narva objektide detailide täpsustamisega läheb väga kiireks. Sisuliselt saab seaduse järgi rahastada korraga kuni kahte objekti ja seega võib kahe esimesega edasi liikuda juba tuleval aastal.

On oluline, et kaotajaks ei peeta ka neid, kes jäid välja.

Ma palun natuke lisaaega!

Palun! Kolm minutit.

Väiksemate ettepanekute puhul otsis kultuurikomisjon võimalusi ja juhtis tähelepanu, kust võib abi saada. Mõned objektid, mis on suured ja jäid välja, ei peaks ootama järgmised 15 aastat, kuni järjekord nendeni jõuab. See ei oleks õiglane. Seal, kus on kiire, peab ka kiirelt tegutsema. See ei sõltu ainult riigist ja riigi rahastamisest.

Oluline roll on omavalitsustel, näiteks Eesti suurimal omavalitsusel. Kuidas toetada filmilinnakut? Mida teha linnahalliga, kuidas seda rahastada või teha seal koostööd ERSO‑ga? Üsna mitu objekti, mis kahjuks jäid välja, on just nimelt riiklikult tähtsad kultuuriehitised.

Ma väga loodan, et see diskussioon ikkagi jätkub, isegi siis, kui me otsustame ära, mis on need kõige esimesed objektid, mida peaks rahastama. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marko Šorini. Palun! Lisaaeg, kokku kaheksa minutit.

Hea istungi juhataja! Head saadikud ja ülekande jälgijad! Kultuurikomisjon on koos asjasse puutuvate organisatsioonidega teinud ära suure töö ning valinud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste kandidaatide hulgast, mida oli kokku 30, välja neli parimat. Nendeks on vastavalt pingereale Tartu südalinna kultuurikeskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres ja rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus.

Eelmisel kõnelejal oli õigus. Valik on koalitsiooni nägu. Mis veel parem, ta on kahe koalitsiooni nägu, sest esialgne valik sai tehtud eelmise koalitsiooni ajal, nüüdne valik siis praeguse koalitsiooni ajal. Demokraatia missugune. Tõsiasi, et enamus kandidaate sõelale ei jäänud, on põhjustanud nii solvumist, nördimust kui ka pettumust. Kuid see on paratamatu.

Tuleb samas tunnistada, et esitatud projektide suur arv viitab Eesti kultuuri mitmekesisusele ja heale elujõule. Meil on ideid ja meil on inimesi, kes soovivad neid ideid ellu viia.

Kultuurikomisjon leppis kohe alguses kokku, et ei hakata rahastama väikeseid projekte üle terve Eesti. Need objektid, mis saavad rahastatud, peavad olema suure mõjuga tervele meie kultuurile. Kultuurikomisjon on analüüsinud, hinnanud, võrrelnud ja oma valiku teinud. Kinnitan, et kõikidel kandidaatidel oli võimalus oma sobivust tõestada ning komisjon analüüsis iga objekti plusse ja miinuseid põhjalikult. Valikut tehes pidasime silmas ehitiste olulisust kogu Eesti kultuurile, kultuurivaldkondade koostöö soodustamist, mõju regioonile ja regionaalset tasakaalustatust. Samuti võtsime arvesse ehitise võimalikke kasutajaid ja sellest osasaajaid, eeldatavat maksumust, võimalikke kaasrahastajaid ja edasist ülalpidamist. Valik tehti demokraatlikult.

Kas meile nüüd järsku demokraatia enam ei meeldi? Küsijad puudutasid mitmeid objekte, mis rahastusest ilma jäid. Ka minul on kahju, et Pärnust esitatud kaks projekti kumbki rahastust ei saanud.

Peatun väljavalitud kultuuriehitistel pisut pikemalt. Usun, et te olete minuga ühel meelel, kui ütlen, et kõige märgilisem on Estonia juurdeehitus. Seda näitab kas või tekkinud poleemika. Sellest, mida Estoniaga tegema peaks, on räägitud varsti juba 75 aastat. Väärika ajalooga Estonia, mis oli ka esimeseks koduks, muide, Asutavale Kogule ehk Riigikogu eelkäijale, vajab juurdeehitust ennekõike just Eesti publiku hüvanguks. Nagu on arenenud meie ühiskond, on arenenud ka meie kultuur ning publiku ootused on vastavalt kasvanud. Rahvusooper on tänaseni toiminud draamateatri akustikaga ruumis. Juurdeehitus võimaldaks ehitada tänapäevasele muusikateatrile vastava akustikaga ja tehniliste võimalustega saali. Pole saladus, et enne projekteerimist on vaja läbi käia väga palju etappe. Kõigepealt on vaja saavutada mitmete ametkondadega kompromisslahendused tulevase juurdeehituse tehnilistes parameetrites ja paljudes muudes asjades.

Ajaloohuvilisena on mul väga hea meel, et Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur õnnestus samuti sellesse nimekirja saada. Meil õnnestub taastada üks osa Kreenholmi saarel paiknevatest vana ketrusvabriku hoonetest. Olgu öeldud, et Eesti kontekstis on tegemist suurima ajaloolise tööstuskompleksi ning töölisasulaga, mis meie aladel üldse kunagi rajatud on. Oma sisimas ma loodan, et kunagi võiksid pilgud pöörduda muidugi ka Sindi endise tekstiilivabriku kompleksile, mis enne Kreenholmi oli suurim tööstuskompleks meie regioonis. Kultuurikvartalit rajades saame avada kõikidele inimestele unikaalse, arhitektuuriliselt ja kultuurilooliselt väärtusliku linnaruumi ja tutvustada minevikupärandit. Märgiline on asjaolu, et tegemist saab olema Euroopa Liidu idapoolseima kultuurikvartaliga. Ma ei usu, et liialdan, kui väidan, et see saab olema oluline geopoliitiline tugipunkt Euroopa ja Venemaa kultuurikoostöö arendamisel. Investeering on Eestile tasuv ja toetab Narva linna püüdlusi jõuda maailma kultuurikaardile ning millalgi taas taotleda Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Nagu ka varem märgitud, Arvo Pärdi nimi ei vaja maailmas laiemat tutvustamist. Temanimeline muusikamaja toob Rakverre tipptasemel kontserdipaiga ja viib loodetavasti uuele tasemele kohaliku turismisektori. Arvo Pärti peetakse kuulsaimaks eestlaseks maailmas ja lapsepõlve Rakveres veetnud heliloojal on linnaga tugev isiklik suhe. Seda on võimalik väga edukalt ära kasutada kõige paremas mõttes. Tegemist saab olema multifunktsionaalse hoonega, mis pakub võimalusi kultuuriürituste kõrval korraldada seminare, koolitusi ja konverentse.

Nüüd Tartust. Tartu südalinna kultuurikeskus on objekt, mis on oluline kogu Eesti kultuurile, sest ka Lõuna-Eestisse tekivad siis tingimused maailmatasemel kultuuritippude võõrustamiseks. Nii-öelda Süku suurendab märkimisväärselt kultuurist osasaajate hulka, sest uus keskus kogub üle 800 000 külastuse aastas. Tuginedes nii Kumu kui ka mitme teise asutuse kogemustele, võib öelda, et muuseumikülastajate arv kuus suureneb kuni 10 korda ning raamatukogukülastused kahekordistuvad. Pean vajalikuks rõhutada, et Tartu kannab aastal 2024 koos Lõuna-Eesti, Viljandi linna ja Pärnu linnaga Euroopa kultuuripealinna tiitlit ning uus kultuuriobjekt piirkonnas ei tõmba külastajaid ära teistelt, vaid kokkuvõttes võidavad kõik.

Head saadikud! Usun, et nimetatud neli objekti on Eestile vajalikud ning vaatamata sellele, et enamus taotlusi jääb rahuldamata, kutsun teid üles valikut toetama. Lõpetuseks tahan märkida, et kultuur ei ole vaid klaasi ja betooni kombinatsioon. Sisu annavad kõigile neile kultuuritemplitele inimesed. Ärme unustame oma kultuurikandjaid, ainult nii püsib meie kultuur läbi aegade. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 387 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 2. juuni kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja neljanda päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde: õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 216 kolmas lugemine. Kas soovitakse läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetavad! Esimese hooga tahaks öelda, et see seadus maailma ei muuda, küll on muutunud maailm ise seda seadust tegema inspireerinud. Väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadus peegeldab looval moel aina kiireneva kommunikatsiooni ja kiirustamise mõjusid meie liikluskäitumisele ja püüdele seda pidevat ruttamist talitseda. Talitseda on vaja loomulikult selleks, et maanteedel riskide võtmist vähendada. Alternatiivne ja innovaatiline lahendus liikluskäitumise positiivseks mõjutamiseks ongi seesama rahunemispeatuse eelnõu.

Eelnõu käivitas üle-eelmisel aastal Siseministeeriumi põgus test Eesti teedel, kui koostöös Politsei‑ ja Piirivalveametiga prooviti uut mõjutusvahendit kiiruseületajate ohjamiseks. Nimelt pakuti lubatust kiiremini sõitjatele trahvi maksmise asemel valida kohe 45 minuti pikkune rahunemispeatus. Täna eelnõu toetades annamegi võimaluse selle lootustandva meetodi ametlikult praktikasse rakendamiseks. Jah, politsei saab võimaluse suunata kiiruseületaja 45 minutiks tee äärde sõidu jätkamist ootama ning pikemas plaanis ehk ka edaspidi maanteel nii enda kui ka teiste sõitjate suhtes ohutumalt käituma.

Nagu inimesed on erinevad, nii mõjuvad ka erinevad meetmed erinevalt, nagu ütles meie komisjoni esimees. Trahvi määramine kiiruspiirangu ületajatele ei anna alati soovitud tulemust ja valikuvõimalused on teretulnud. Mainin siiski, et rahunemispeatuse valiku peale ei saa loota väga kõrge riskitasemega kihutajad.

Komisjoni menetluse ja kaasamise käigus täpsustati seaduse üksikasju: edasikaebeõigust, tehnilisi vajadusi, tõendamisvõimalust, juhul kui kiiruseületaja ei malda 45 minutit ära oodata, ja muud. Eelnõu ja muudatused said õiguskomisjonilt üksmeelse toetuse.

Ajadimensioonist selles seaduses saab rääkida ka rikkumise ja sellele järgneva mõjutusvahendi efektiivsust silmas pidades. Mõjutusvahend on teoreetikute hinnangul seda tulemuslikum, mida kohesem on sanktsioon. Selles mõttes on rahunemispeatus liikluskäitumise kontrollimisel vähemalt teoreetiliselt hea meetod. Kes meist ei teaks ütlust, et aeg on raha. Selle autoriks on 18. sajandi suurkuju Benjamin Franklin. Kui alternatiivkulu arvestamist peetakse üldiselt ökonoomika käsitluseks, siis ka liikluskäitumises teeb autojuht alateadlikult neid arvestusi sageli, à la kihutan 20 kilomeetrit tunnis kiiremini, jõuan seitse minutit varem kohale, ja ka vastupidi. Nii et alternatiivkulu liikluskäitumise kontekstis esindab indiviidi võimalikku tulust ilmajäämist, kui ta valib ühe käitumismustri asemel teise. Ehk selle seaduse jõustumise korral võib ta liigselt kiirustades küll justkui aega võita, aga politseile vahele jäädes hoopis rohkem aega kaotada. Ja rahalise kaotuse ja rahalise karistusega võrreldes: trahviraha on võimalik tagasi teenida, kuid seda aega tagasi ei saa.

See eelnõu on saanud üksmeelse toetuse õiguskomisjonis, kes oli ka algataja, ning ka kahel lugemisel siin saalis. Jah, anname täna rohelise tee sellele innovatiivsele alternatiivile, et seda saaks praktikas rakendama hakata ja meie teedel oleks jälle natuke ohutum. Suur tänu kuulamast!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Jaanus Karilaidi.

Head kolleegid! Hea juhataja! Kordan üle eelnõu 216 tuuma. Kõigepealt tänan Urve Tiidust, kes oli komisjonis eelnõu eest vastutaja ja tegi seda väga meisterlikult kõigi kolme lugemise vältel.

Eelnõuga luuakse võimalus kasutada ühte mõjutusmeedet – rahunemispeatust. Meede on mõeldud mõjutama neid, kes on ületanud lubatud piirkiirust kuni 20 kilomeetrit tunnis. Selle meetme kasutuselevõtuga antakse kohtuvälisele menetlejale võimalus suunata isik pärast tema sõiduki peatamist vastavale alale kindlaksmääratud ajaks ootama sõidu jätkamist. Rahunema suunatud isik peab ootama koos sõidukiga 45 minutit, enne kui ta tohib liikumist jätkata. Politseil tekib rikkumise fikseerimisel ja lühimenetluse alustamisel õigus otsustada, kas määrata isikule mõjutustrahv või vabastada isik mõjutustrahvi tasumisest, kui isik nõustub kinni pidama seaduses sätestatud mõjutusmeetme tingimustest. See võimaldab hinnata, kas rikkumiselt tabatud isikut mõjutaks edaspidi õiguskuulekalt käituma trahv või mõjutusmeede. Kui isik nõustub mõjutusmeetmega, siis antakse talle lühimenetluse otsus, kus on märgitud, et mõjutusmeetme täitmise korral ei pea ta trahvi maksma. Kui isik nõustub mõjutusmeetmega, kuid seda ei täida, siis antakse talle vastav teade, et tal on kohustus tasuda lühimenetluses ettenähtud trahv. Kõikidel juhtudel on tagatud, et inimene saab pöörduda kaebusega kohtusse.

Esmaseks mõjutusmeetmeks liiklusega seotud alternatiivse mõjutustegevuse seas on see meede seepärast, et liiklusrikkumiste hulk on endiselt suur ning just esimese ja olemuselt vähem riivava rikkumise korral on tähtis sellele reageerida võimalikult mõjusal viisil. Rahunemispeatusega luuakse seega veel üks võimalus mõjutada isiku liikluskäitumist ja kiiruspiirangutest kinnipidamist juba varases staadiumis, mil isiku toimepandud rikkumised ja liikluskäitumises tehtud vead ei ole veel nii tõsised, et peaksid kaasa tooma karmima sanktsiooni. See on suunava, ennetava ja hariva motiiviga meede.

Erilised tänud Henry Timbergile ja Veiko Kommusaarele Siseministeeriumist ja Markus Kärnerile Justiitsministeeriumist. Hämmastav, aga tõsi: kõik viis parlamendis esindatud erakonda olid selle eelnõu menetlemisel ühte meelt. Ikka rohelist, see rahustab.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised ja alustame lõpphääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?

Panen lõpphääletusele eelnõu 216. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 88, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 216 seadusena vastu võetud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 300 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See on eelnõu, millel on juba päris pikk ajalugu. See sai alguse peaminister Ratase valitsuses olnud rahvastikuminister Solmani ajal. See pidi tulema suurde saali esimesele lugemisele 20. jaanuaril, aga kuna vahepeal oli valitsus muutunud, siis otsustas sotsiaalkomisjon selle tagasi võtta. Aga see seadus on saanud veelgi paremaks, sest ta ei lahenda küll mitte ühtegi suurt ja täielist probleemi, aga väga paljude sihtrühmade jaoks olulised teemad (need on kolmest valdkonnast) selle eelnõuga nüüd lahenduse leiavad.

Eelnõu esialgses versioonis oli nii, et muudetakse vanemahüvitise väljamaksmist ja seda sellisel kujul, et nende emade puhul, kes on jäänud seoses COVID‑iga töötuks, seda perioodi ei arvestataks vanemahüvitise arvestusmäära sisse, vaid see töötuperiood jääks välja. See on kasulik nendele peredele, kes saavad lapse, selleks et see süsteem ei töötaks nende vastu.

Teine teema, mis sisse tuli ja on väga mõistlik, puudutab perehüvitisi 16–19-aastaste laste puhul. Kui septembri alguses septembri või augusti väljamakseid tehakse, siis ei ole veel haridussüsteemis kirjas, kas need õpilased jätkavad haridusteed. Kui jah, siis on nendel peredel õigus perehüvitist saada, kui nad seda ei tee, siis seda õigust ei ole. Tegelikkuses võivad õpilased olla õppima asunud, aga süsteem seda veel ei näe, seetõttu jääb hüvitis vahepeal justkui saamata. See probleem likvideeritakse.

Teema, mis veel täiendavalt sisse tuli, on need keerulisse seisu sattunud õnnetud pered, kellel juhtub niiviisi, et laps sünnib surnult. Me ülejäänud ühiskonnana toetame neid peresid sellel raskel hetkel, et leinast üle saada. Muudetakse ka töölepingu seadust, et isal oleks võimalik siis ka paus võtta ja sellest keerulisest olukorrast üle saada.

Nii et igal juhul on kaua tehtud kaunikene küpsenud ja valmis saanud. Kõik need sihtrühmad on väga konkreetsed ja nende jaoks on tegemist väga oluliste lahendustega. Nii et toetame seda eelnõu. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd annan läbirääkimistel kaugtöö vormis sõna Keskerakonna fraktsiooni esindajale Siret Kotkale. Palun!

(Kaugühendus)

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! On väga oluline, et me peresid koroonaepideemia tingimustes täiendavalt toetaksime ja käesolev seaduseelnõu seda ka teeb. Eesti riigile on iga sündiv laps väga oluline. Me peame peresid hoidma ja toetama, et majandusliku olukorra halvenemise või koroonakriisi pärast ei lükataks laste saamist edasi.

Meie seas on palju inimesi, kes aasta tagasi, kui koroonakriis algas, kaotasid töö ja pidid end töötuna arvele võtma. Käesolev seadus pakubki lahenduse nendele inimestele, kes sel ajal jäid lapseootele. Selleks, et nende vanemahüvitis ei muutuks väiksemaks, võetaksegi vanemahüvitise arvestamise perioodist töötuseperiood välja. See puudutab eelkõige naisi vanuses 23–37 aastat. Kui täna see seaduseelnõu Riigikogus heaks kiidetakse, siis jõustub see tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2021 ehk selle aasta algusest.

Teine väga oluline täiendus on see, et selle seaduse jõustumise korral makstakse perehüvitist surnult sündinud lapse vanematele. Vanematele, kes on saanud suure kaotuse osaliseks. Arvan, et sellisel emotsionaalselt raskel perioodil on iga täiendav riiklik tugi ainult teretulnud ja seetõttu tuleks seda ettepanekut toetada.

Kolmas oluline samm on see, et makstakse peretoetust 16–19‑aastastele õppivatele noortele õppeaasta alguses. Jah, see muudatus on väga praktilise ja elulise loomuga, kuid ülimalt vajalik. Sellega me tagame peredele stabiilse sissetuleku ka lapsetoetuse näol.

Mul ongi palve kõikidele, et hoidkem üheskoos Eesti lapsi ja peresid ja toetagem üheskoos käesolevat seaduseelnõu. Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi, on vaja väärtustada igat last, nii neid, kes on juba sündinud, kui ka neid, keda alles planeeritakse. Samuti peame hoidma ja aitama peresid, kes on pidanud läbi elama oma beebi kaotuse, veel enne, kui ta sünnib. Perehüvitiste seaduse muudatused just neid eesmärke saavutada aitavad.

Koroonakriis on naiste nägu. Eesliinil töötajad on valdavalt naised. Lastega koju jäävad ka enamjaolt emad. Kahjuks on kriisi ajal ka lapseootel naistel suurem risk töötuks jääda. Selleks, et lapseootusaeg ja hiljem ka kodus olemine oleks muretum, saame hoida nende perede vanemahüvitist vähendamata. Ja seda me teeme. Kui lapseootel naine jääb töötuks, siis töötuna arvel oldud aeg vanemahüvitise arvestamisel arvesse ei lähe. See on perehüvitise meede, mille eesmärk on tagada kriisis töö kaotanud tulevastele emadele suurem turvatunne, et lapsega koju jäädes saadakse majanduslikult hakkama. Oluline on, et kriisihirmude tõttu ei jääks ükski laps sündimata ja pered saaks muretult pühenduda beebi ootamisele ja kasvatamisele.

Tegu on praegu tähtajalise kriisimeetmega, mis kehtib aastatel 2021–2023. Kui pärast ajutise meetme mõju ja tulemuslikkuse analüüsi selgub, et see on jätkuvalt vajalik, siis, ma arvan, tasub kaaluda ja arutada, kuidas disainida pikaajaline ja jätkusuutlik uus lahendus, mis töö kaotanud tulevastele vanematele abi pakuks. Aga see on juba uus arutelu, mida saame pidada tulevikus.

Teine ja ma isegi ütleks, et emotsionaalselt suurem muudatus, on toetus surnult sündinud laste peredele. Kui ma saaksin praegu soovida ja keegi seda soovi saaks ka täita, siis ma sooviksin, et mitte ükski pere ei peaks läbi elama sellist tragöödiat: kaotada veel sündimata laps. Me ei saa ära võtta neilt peredelt kaotusvalu, aga me saame pakkuda abi ja turvatunnet keerulisel ajal, pakkuda neile emadele ja isadele aega leinamiseks, kiirustamata ja tundmata pinget, kuidas saada majanduslikult hakkama, kui jõudu igapäevasteks tegemisteks ja töö tegemiseks ei ole. Sünnitoetuse, lühendatud vanemahüvitise ja isapuhkuse võimaldamine annab neile peredele seda aega ja abi.

Kolmas, aga mitte vähem tähtis muudatus on lastetoetuste maksmise pikendamine kuu võrra 16–19‑aastaste laste puhul. Muudatuse põhjus on praktiline. Septembriks ei ole Sotsiaalkindlustusametile laekunud kõikide edasi õppima läinud laste andmeid ja sellepärast saavad osa peresid lastetoetust hiljem. Selleks et kõik pered, kellel on õigust lastetoetust saada, seda õigeaegselt saaks, on toetuse maksmise pikendamine vajalik.

Meie pered on nii tugevad ja innukad laste saamisel, kui tugev on kõige nõrgem pere. See muudatuste pakett näitab, kui eriilmelised on meie perede vajadused abi ja toetuste järele, mistõttu on oluline, et peredele pakutavate avalike teenuste ja toetusmeetmete puhul arvestame kõikide peredega, nende erinevuste ja vajadustega, sest vaid nii sünnib meil rohkem lapsi ja on ka rohkem õnnelikke peresid. Toetagem seda eelnõu! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Kui eelmise valitsuse rahvastikuminister Riina Solman jõudis sotsiaalkomisjoni, siis oli selles eelnõus väga oluline punkt. Eelnõu eesmärk oli ja õnneks on ka täna see, et toetada lastega perede heaolu ning muuta sellega muu hulgas ajaliselt vanemahüvitise suuruse arvestamise aluseid. Eelnõu kohaselt jäetakse vanemahüvitise suuruse arvestamise perioodist välja aeg, kui inimene oli töötukassas arvele võetud. See on väga oluline punkt. See on kindlustunne ja teadmine, et tulevikus saadav vanemahüvitis ei ole selle tõttu väiksem, et vahepeal tabas meid tervisekriis ja seejärel majanduskriis.

17. märtsil tuli juba uus valitsus täiendavate muudatustega ja see muutis selle eelnõu veel paremaks. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu kindlasti väga toetavad.

Esimene täiendav muudatus, mis juurde lisati, oligi perehüvitiste, sünnitoetuse ja vanemahüvitise määramine ja maksmine lapsevanemale, kelle laps sünnib surnult. Tõepoolest, see mure ja lein on suur. Neid vanemaid on õnneks väga vähe, kuid nad on kõik väga olulised ja see osa perehüvitiste saajate sihtrühmast on haavatav. Head ametikaaslased on siin juba palju rääkinud kõigest sellest, mida see meede kaasa toob. Mina tahaks juurde lisada selle, et on lausa õiglane ja aus, et vanemahüvitise maksmine lapse surnult sündimise korral toimub tagasiulatuvalt. Isal, kelle laps sündis surnult pärast 2020. aasta 1. juulit, on õigus tagasiulatuvalt saada isa täiendavat vanemahüvitist isapuhkust kasutamata. Sellisel juhul on see võimalus, et see meede toimib tagasiulatuvalt. Emal, kelle laps sündis surnult pärast 2020. aasta 1. juulit ja kellel on õigus sünnihüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel, on ka õigus tagasiulatuvalt saada vanemahüvitist alates lapse sünnipäevast järjestikku 30 kalendripäeva eest. See on väga oluline selle punkti juures.

Tõepoolest, lisaks neile kahele eeltoodud muudatusele on muudatus peretoetuste maksmisel 16–19‑aastaste puhul. See ka vähendab halduskoormust, vanemate muret ja pinget kooliaasta alguses. See tagab selle, et õigel ajal, 8. septembril on see toetus arvele kantud nendele lastevanematele, kelle lapsed jätkavad õpinguid. Ei ole vaja, et see oleks tõestatud dokumendiga, see toetus kantakse arvele.

Need muudatused on hästi olulised. Kui me siin eelmist eelnõu koos kõik toetasime, siis ma olen üpris veendunud, et seda eelnõu toetab ka Riigikogu saal täies koosseisus. Lapsed on olulised, lapsed on väga-väga tähtsad, iga laps loeb.

Ei taha küll seda ilusat sõnavõttu väga kurvalt lõpetada. Oleks olnud imetore, kui eelnõus, mis puudutas lapsehoolduspuhkuselt naasnud vanemale haiguse korral hooldushüvitise maksmist, ei oleks see arvestus olnud 80% töötasu alammäärast. Aga kahjuks see siin saalis toetust ei leidnud.

Nii et veel kord: seda eelnõu me toetame rõõmsal meelel. Loodan, et see õige varsti seaduseks saav eelnõu kergendab nii laste kui ka vanemate toimetulekut. See on tõesti väga oluline, eriti praeguses tervisekriisile järgnenud majanduskriisis. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 300 lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?

Panen lõpphääletusele eelnõu 300. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 85, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 300 seadusena vastu võetud. Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 325 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Alustame hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?

Panen lõpphääletusele eelnõu 325. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 83, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 325 seadusena vastu võetud. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 364 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on teisel lugemisel Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Annan teile lühikese ülevaate sellest, mis kahe lugemise vahel on toimunud.

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus k.a 5. aprillil. Eelnõus on ette nähtud kaks muudatust. Eelnõu kohaselt eemaldatakse Läänemere merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse §‑st 2 volitusnorm "Merel, Peipsi-Pihkva järvel ning Narva jõel nafta ja naftasaaduste käitlemise korra" kehtestamiseks ning konventsiooni täitmise korraldamine. Teise muudatusena lisatakse § 2¹, mille kohaselt korraldab konventsiooni täitmist Eestis Keskkonnaministeerium.

Esimene lugemine lõpetati 21. aprillil k.a, muudatusettepanekute tähtaeg oli määratud 5. maile k.a. Muudatusettepanekuid antud aja jooksul ei esitatud. Komisjon arutas eelnõu teist lugemist ette valmistades oma 11. mai istungil.

Loen ette ka menetluslikud otsused ja ettepanekud. Komisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda k.a 19. maiks. Komisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Ma vaatan, et küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoove ei ole. Alustame muudatusettepanekute läbivaatamist. Neid läbi vaadata ei saa, sest neid pole esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et tuleb viia läbi eelnõu 364 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, ma näen, et on tulnud protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Urmas Reinsalule. Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

... Kas minu hääletus menetluslikult läks arvesse või mitte? Siin vahepeal oli leviga probleeme. Kui ei läinud, siis paluks lugeda ka minu [häält], ma olin ka selle konventsiooni ...

Ma küsin Urmas Reinsalu käest: kas ma saan õigesti aru, et te hetkel rääkisite (see ühendus ei olnud ka väga hea) eelnõust 325? Kas ma sain õigesti aru? Ma paluks korraks tagasi mikrofon Urmas Reinsalule. Austatud Urmas Reinsalu, me ei kuule teid, aga kui see jutt oli eelneva punkti kohta ja see puudutab eelnõu 325, siis saan öelda, et süsteem näitab, et te olete seal oma soovi väljendanud ja antud on poolthääl. Aga nüüd on järgmine protseduuriline küsimus. Raivo Tamm.

(Kaugühendus)

Ma tänan! Mul on sama probleem nagu härra Reinsalul. Ma tahtsin poolt hääletada, aga mulle tundub, et minu hääl ei läinud kirja.

Aitäh! Härra Raivo Tamm, te ei täpsustanud, millest te räägite, aga see punkt on meil tegelikult läbitud. Kui me räägime päevakorrapunktist nr 7 ja eelnõust 325, siis selle kohta ütleb süsteem, et te ei osalenud.

Nii, aga meie oleme nüüd eelnõu 364 juures. Me olime täpselt hääletamise ettevalmistamise juures, nii et läheme selle juurde tagasi. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma ei saanud aru teie vastusest Raivo Tammele. Kui Raivo Tamm ütles, et ta osales hääletusel ja hääletas poolt, aga te vastasite, et süsteem näitab, et ta ei osalenud, siis on mingi probleem, mis vajab lahendamist.

Aitäh! Aga selle hääletuse järel oli väike paus. Tavaliselt on meil ju see reegel, et kaugistungitel me oleme palunud, et igast fraktsioonist oleks vähemalt üks-kaks inimest siin, kes annaks [probleemist] teada. Keegi ei andnud sellel hetkel minule teada, et kellelgi on ühendusega probleeme. Me oleme selle punkti ära otsustanud, nii et mul ei ole isegi parima tahtmise juures kuidagi võimalik selle punkti juurde tagasi minna.

Aga ma arvan, et sellest teie infost tulenevalt püüame neid pause, kui on hääletused, teha veel pikemalt kui praegu, et fraktsiooni liikmed saaksid anda oma fraktsioonikaaslastele infot.

Nii. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 364 teisel lugemisel lõpphääletusele. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 364. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head ametikaaslased ja fraktsioonide esindajad, kes hetkel on saalis! Ma hetkel ei näe kellegi teie kätt, järelikult on see hääletus toimunud. Tulenevalt sellest ütlen, et tulemusega poolt 79, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 364 seadusena ... 

Protseduuriline küsimus, Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ma olen Riigikogu majas, aga olen saanud teate vähemalt Riina Sikkutilt, et temal ka hääletussüsteem ei toimi hetkel normaalselt.

Head ametikaaslased, ma eelnõu 364 lõpphääletuse katkestan. Nii, kui need süsteemid ei toimi, siis ma arvan, et on kõige õigem hetkel võtta korra juhataja vaheaeg. Võtame vaheaja viis minutit, siis saavad kõik oma süsteemi üle vaadata. Nii et vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu, juhataja vaheaeg on lõppenud. Püüame nüüd ühe katse teha ja selle katse nimi on kohaloleku kontroll. Head ametikaaslased, teeme kohaloleku kontrolli.

Head ametikaaslased! Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, hetkel puudub 13.

Läheme siis uuele katsele. Me oleme kaheksanda päevakorrapunkti juures, me oleme eelnõu 364 teise lugemise juures. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia teisel lugemisel läbi ka lõpphääletus. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Olge tänatud! Panen lõpphääletusele eelnõu 364. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 91, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 364 seadusena vastu võetud. Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 350 teine lugemine. Annan sõna ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikmele Urmas Reinsalule. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud Riigikogu liikmed! Tegemist on väga keerulise seadusega ja põhiseaduskomisjon süvenes sellesse mitmel istungil. Nagu oli jutuks põhiseaduskomisjoni koosolekul, aga ka saalis selle seaduseelnõu esimesel lugemisel, pöördusime me ka riigikaitsekomisjoni poole, et saada informatsiooni selle kohta, milline on riigikaitsekomisjoni hinnang selle eelnõu kohta.

Mäletatavasti on tegemist kobareelnõuga, mis käsitleb riigi varude keskuse moodustamist senise vedelkütusevaru agentuuri baasil, ning teiselt poolt tsiviilkriiside kriisijuhtimispoliitika üleviimist Siseministeeriumist Riigikantseleisse.

Riigikaitsekomisjon esitas vägagi tunnustamist vääriva ja põhjaliku hinnangu. Lühidalt kokku võttes võib öelda, et riigikaitsekomisjon tõi oma tähelepanekutena välja, et ministeeriumideülene valdkonna koordineerimine, peaministri juhtiv roll on vajalik. See seadus peaks seda eeldatavasti ette nägema, tõsi küll, peaministrit konkreetselt mitte mainides. Kuid riigikaitsekomisjon rõhutas, et tõsist tähelepanu nõuab hädaolukorra juhtimise mehhanismi selgus. Tuleb rõhutada, et pädevuste üleandmine eeldab ka pädevate ametnike ja vajalike võimekuste olemasolu Riigikantseleis. Riigikaitsekomisjon püstitas rea küsimusi, muu hulgas ka vajaduse analüüsida, kas Päästeamet tegelikult ikkagi vajab ulatusliku evakuatsiooni läbiviimiseks Politsei- ja Piirivalveametiga võrdelisi pädevusi korrakaitseseadusega sätestatud riikliku järelevalve erimeetmete rakendamiseks. Kuid komisjon möönis, et olemuslikult on seaduseelnõuga kavandatavad muudatused tarvilikud.

Riigikaitsekomisjon arutas, kuid ei jõudnud üksmeelele reas küsimustes. Nii näiteks riigikaitsekomisjoni liikmed härra Kunnas ja härra Laneman leidsid, et eelnõuga luuakse kriisijuhtimiseks ebaefektiivne juhtimismudel. Samuti leidsid eelviidatud komisjoni liikmed, et plaanitav kriisijuhtimine ei saa olla kollektiivne ning hädaolukorra seaduse reguleerimisvaldkonda ei saa laiendada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisele.

Lisaks jõudis põhiseaduskomisjoni käsutusse veel rida arvamusi nendel teemadel. Põllumajandus-kaubanduskoda pidas vajalikuks, et hädaolukorra seaduses sätestatakse elutähtsa teenusena toidutootmine ja toiduohutuse tagamine. Ravimihulgimüüjate liit juhtis tähelepanu, et ka eri valdkondade esindajad peaksid olema selle varude keskuse nõukogus analoogiliselt, nagu vedelkütusevaru agentuuris on kütusefirmade esindajad. Õliühing saatis komisjonile kirja, kus ta rõhutas, et moodustatava varude keskuse muid majandustegevusi ei doteeritaks kütusetarbijatele vedelkütuse varumakse kaudu.

Komisjon kutsus nimetatud institutsioonide esindajad oma istungile, kus vaadeldi konkreetseid Riigikogu liikmete esitatud muudatusettepanekuid. Riigikogu liikmete esitatud muudatusettepanekutest, kui vaadata muudatusettepanekute tabelit, esiteks, EKRE fraktsioon esitas muudatusettepanekud, mille sisuline iseloom on selline, et soovitakse säilitada senine Siseministeeriumi kriisireguleerimise koordineerimise pädevus. Seega, need muudatusettepanekud sisuliselt on mõeldud kärpemuudatustena seaduseelnõule, et üldistatult säiliks kehtiv õiguskord. Samuti on Isamaa fraktsioon teinud muudatusettepaneku, mille tuum peitub selles, et välistada Siseministeeriumi ja teiste ministeeriumide pädevuste üleandmine Riigikantseleile.

Lisaks kerkis komisjonis esile riigikaitsekomisjonist tulnud ettepanekust tõukunud küsimus, mis oli seotud sellega, et valitsus taotles ulatusliku evakuatsiooni läbiviimiseks Päästeametile eriõigusi, nagu läbiotsimine ja kinnipidamine. Aga komisjon asus ühehäälselt seisukohale, et selliselt üksikpädevuste laiendamine Päästeametile evakuatsiooni hõlbustamiseks ei ole selles eelnõus põhjendatud.

Komisjon ei toetanud ühtegi nimetatud kahe opositsioonierakonna fraktsiooni muudatusettepanekut, küll aga konsensuslikult toetas ühte komisjoni muudatusettepanekut, mille mõte on kõrvaldada sellest seaduseelnõust täiendavate volituste andmine Päästeametile.

Arutelu käigus, kui vaadata teemasid, mis esile kerkisid, oli 4. mai komisjoni istungile kutsutud äärmiselt palju spetsialiste. Komisjon tegi ulatuslikku tööd, kohal oli nii riigiametnikke kui ka minu viidatud huvirühmade esindajaid, kes olid ka kirjalikult oma muresid tõstatanud. Komisjoni arutelul kuulati ära muudatusettepanekute esitajad ja kuulati veel kord ära ka riigikaitsekomisjoni arvamused. Härra Kunnas esitas riigikaitsekomisjonis eriarvamust väljendanud komisjoni liikmete seisukohti ja härra Raidma komisjoni enamuse seisukohti selles küsimuses.

Puudutavalt teemasid, mis kerkisid laiemalt komisjoni arutelus esile, võib huvigruppide poolt välja tuua selle, et Riigikantselei eelnõu algatajana osundas sellele, mida väljendas põllumajandus-kaubanduskoda, et ka toidutootmine ja toiduohutus peaks olema elutähtis teenus. Riigisekretär valitsuse nimel ütles, et valitsus on andnud ministeeriumidele ülesanded toidutootmise ja toiduohutuse tagamiseks. Tuleb teha selgeks, kas tegemist on elutähtsa teenusega või ei ole seda mitte. Järelikult valitsus mõtleb, kas toit on vajalik või toit ei ole vajalik elutähtsana inimese toimimise ja eksistentsi aspektist. Aga selle eelnõu vaates valitsus muudatusi ei planeeri seda küsimust silmas pidades.

Siis lisaks kuulati ära ka õliühingu esindaja mure, mis puudutas nõukogu määratlemist. Valitsuse esindajate seisukoht on, et nõukogu liikmeid hakkab nimetama nimetamiskomitee, kes jälgib seaduses toodud põhimõtteid. Sellest järeldatavalt ei kavandata selle äriühingu moodustamisel või ümberkujundamisel vedelkütusevaru agentuurist mingeid n‑ö varu hoidjate esindajaid sinna nõukokku nimetada.

Mis puudutab osundust selle kohta, kas hakatakse ristsubsideerima Eesti Varude Keskuse tulevasi muid majandustegevusi kütusetarbijatelt korjatava vedelkütuse varumakse kaudu, mille summa on suurusjärgus 5 miljonit eurot aastas, siis valitsuse esindaja proua Talving rõhutas, et uute varugruppide puhul ei ole pandud ettevõtjatele varumakse maksmise kohustust, vaid uute varugruppide puhul toimub varude rahastamine riigieelarvest. Selleks kavandatakse Eesti Varude Keskusele alates selle käivitamisest kaasfinantseering.

Nagu ma osundasin, tutvustasid muudatusettepanekute esitajad oma tehtud muudatusettepanekuid. Valitsuse esindaja ei toetanud neid muudatusettepanekuid.

Komisjon arutas ka teisel koosolekul hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu. Käidi üle veel ka põhimõttelisi küsimusi kriiside ja kriisireguleerimise kohta. Siin tuli ilmsiks see, mida ka EKRE muudatusettepanek soovis välja jätta, nimelt esimene küsimus, et nüüd ka põhiseadusliku korra vastast rünnet, ütleme siis, riigipöördekatset ja erakorralise seisukorra küsimusi hakatakse tulevikus selle seaduse kaudu reguleerima n-ö alusena või ettevalmistamise faasis hädaolukorra seadusega.

See kutsus komisjonis esile väga tõsise poleemika. Erakorraline seisukord on ikkagi väga spetsiifiline, põhiseaduslikku korda ohustava ohu olukord, aga hädaolukord üldiselt on ikkagi seotud kas epideemia, loodusõnnetuse või katastroofiga, st on hoopis teistsuguse iseloomuga. Järelikult me selle seadusega seda piiri väga selge erilise režiimiga, kus on põhiseadusliku korra vastane rünne ja põhiseadusliku korra oht, tuleb tunnistada, et mõned komisjoni liikmed nägid, me hakkame hägustama oma olemuselt.

Teiseks kerkis esile küsimus ka selle kohta, et praegu me keset ühte kriisi, ühte hädaolukorda püüame teatud üksikuid pädevusi muuta. Kas see on asjakohane? Seda enam, et parlamendi menetluses on olnud ju tükk aega riigikaitseseadus, mis näeb ette hoopis holistlikuma lähenemisnurga. Riigisekretär valitsuse nimel kinnitas, et täpselt nii, see ongi niisugune ühe tahu remontimine, sellele järgnevad palju ulatuslikumad muudatused selle küsimuse reguleerimiseks.

Komisjon ei toetanud küll muudatusettepanekuid, mille oli esitanud EKRE fraktsioon, et see äriühing Eesti Varude Keskus määratleda konkreetse seaduse rakendusnormina, kuid rõhutati ja peeti vajalikuks ja kanti ka komisjoni protokolli, et kui me kõneleme Eesti Vedelkütusevaru Agentuuri pinnalt uue riigi omandis oleva äriühingu kujundamisest, siis kindlasti selle nimi peaks olema ametliku nimetusena Eesti Varude Keskus. Loodan, et seesama hoiak oli ka valitsuse esindajatel, kes seda põhiseaduskomisjoni tahet möönsid.

Kokkuvõttena oli see selle seaduseelnõu menetlemise arutelu käik. Kui tuua välja tõepoolest olemuslik selle seaduseelnõu puhul, siis see on kahest eraldi teemast koosnev nn Brežnevi pakk. Üks teema on varu keskuse moodustamine ja teine on, nagu ma ütlesin, hädaolukorra õigusliku või, ütleme, üldise koordineerimise viimine Siseministeeriumist Riigikantseleisse, mis puudutab kriisideks ettevalmistamist ja selle poliitika rakendamist. Sellega kindlasti kaasnevad, lisaks mõne inimese ümberpaiknemisele, Eesti halduspraktikas erinevad tulemid, muu hulgas ka see, et Riigikantselei hakkab valmistama ette seadusi, esitama seadusi. See on segaseks jäänud, kes need seadused siis ette kannab, kas neid seadusi kannab ette peaministri volitatud minister või neid seadusi kannab ette riigisekretär või neid seadusi kannab ette peaminister. Poleemikat komisjonis põhjustas ka see, kes siis tegelikult neid asju juhib. Seaduseelnõu kõneleb kollektiivsest juhtimisest ja ütleb, et kogu valitsus juhib, aga niisugust personaalse poliitilise juhtimise vastutuse määratlust, mida ka osa riigikaitsekomisjoni liikmeid oma ekspertiisis või arvamuses välja tõid, seda ei ole.

Kahtlemata komisjonis oli üks küsimuste ring, mis tekitas muret, seotud sellega, et meil erakorralise seisukorra, põhiseadusliku korra vastase ründe puhul selleks ettevalmistamine hakkab toimuma hädaolukorra seaduse alusel. Me praegu kõnelesime sellest, et kui me mõtleme tagasi, et eriolukorda ei kuulutata välja, sest see oleks halb, ja meil on eriolukorralaadne olukord, siis me võime väita ka seda, et tavaline või, ütleme, hädaolukord on tegelikult meil erakorralise seisukorra laadne olukord. Need on niisugused küsimused, mis komisjonis kerkisid esile.

Komisjoni liikmed olid üldiselt minu hinnangul tublid. Ma arvan, et igaüks andis panuse oma vaates. Ja kõige olulisem on, et me olime võimelised otsuseid langetama. Meil ei tekkinud kordagi rollikonflikte ega kerkinud ka niisugust sisemist vaakumit või juhtimiskriisi komisjoni töös. Nii et ma arvan, et ka komisjoni esimees sai täiesti rahuldavalt oma tööga hakkama. Aitäh!

Suur tänu selle põhjaliku ülevaate eest! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea Urmas! Ka minu poolt tänud selle pika ja põhjaliku ülevaate eest, aga siiski jäid mõned asjad mulle arusaamatuks, mida ma palun üle rääkida, et täpselt aru saada. Mäletan, esimese lugemise ajal oli siin hästi palju juttu sellest, et meile saabub igavene eriolukord ja tahetakse neid ülesandeid anda. Seda põhjusel, et kui see kriis algas, siis eelmises valitsuses peaminister Ratas oli valmis kriisi juhtima ja kuulutati välja eriolukord, aga praegune valitsus seda mingil põhjusel teha ei taha ja sellepärast tekitame me igavese eriolukorra. Ja hädaolukorra kontekstis oli juttu sellest, et kuna ei ole ühte inimest, kes tahab vastutada, siis tekib meil üks tuba või kollektiiv, kes hakkab seda juhtima. Kas see sai nüüd enne teise lugemise lõppemist selgeks, mis sellega edasi saab?

(Kaugühendus)

Jah, aitäh! Ma arvan nagu sinagi, et eriolukorra juhina sai Ratas aasta tagasi selle kriisi juhtimisega hästi hakkama, langetati vajalikke otsuseid ja hoiti ära suuremat ohtu ja kahju ühiskonnale ja rahva tervisele.

Küsimus ei ole isegi mitte see, et meil tekib selle seaduseelnõuga minu hinnangul niisugune permanentne eriolukord või selles kontekstis siis eriolukorralaadne olukord. Nimelt, kui me vaatame hädaolukorra seaduse muutmist, siis selle seadusega – hädaolukorra seadus kõneleb, ma tuletan meelde, kriisidest, mis ei ole tahtliku inimtekkelise tegevuse tulemus, vaid hädad on ikkagi seotud n-ö õnnetusliku iseloomuga juhtumitega –, ma tsiteerin seaduse § 1: "Käesolevat seadust kohaldatakse (Hädaolukorra seadust hakatakse tulevikus kohaldama, ilma et oleks ka eriolukorda. – U. R.) riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel, kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd muudes seadustes ei sätestata teisiti." Ehk teisisõnu, kui me praegu rääkisime, et meil on eriolukorralaadne olukord, siis meil tegelikkuses kahtlemata see osundus võib viia selleni, et meil on hädaolukorras mitte eriolukorra‑, vaid ka erakorralise seisukorra või sõjaseisukorralaadne olukord. See on muidugi groteskselt seotud ka sellega, mida me mäletame praegusest hädaolukorrast, kui siin olid meeleavaldused, et kas on oht põhiseaduslikule korrale või mitte. Selle seaduseelnõu järgi juba ainuüksi põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumine, selle ettevalmistamine hakkabki tulevikus toimuma hädaolukorra seaduse alusel.

Mis puudutab seda kollektiivset juhtimist ja selle korraldust, siis tõepoolest, seadus määratleb selle, et riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja elluviimist juhib valitsus kollegiaalselt. Tõsi küll, härra riigisekretär osundas, et tema tõlgendab valitsuse nimel nõnda, et see tähendab peaministrit, et tema delegeerib pädevusi, ja vajaduse korral kollektiivset teiste inimeste kaasamist. Aga seaduse tekst on tõepoolest kiretu, et kriisireguleerimispoliitikaga hakkab tegelema valitsus kollegiaalorganina, niipalju kui valitsuse liikmed mingis konkreetses greemiumis on kohal.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Mul on oi-oi-oi kui palju küsimusi, aga mulle on antud ainult kaks, nii et ma proovin neid kuidagi kompaktselt kokku tõmmata. Küsimus: mis meil selle eelmise hädaolukorra seadusega, mida me siin aasta tagasi lihvisime, siis nüüd nii puusse läks? Tol hetkel oli ju ühiskond suhteliselt sinisilmne, nad ei teadnud, mis on. Me oleks saanud kõiki neid muudatusi sisse panna. Aga nüüd, aasta hiljem, tulid muudatused. Kas see on mingite riikide kogemustest? Me teame, et pretsedendipõhiselt ju avastatakse, et oi, seda oleks sinna seadusesse vaja. Kas põhiseaduskomisjon arutas ka seda, et juhul, kui ongi visuaalselt vaja kuulutada välja hädaolukord, aga seda ei tehta, kes siis on see mingi muu institutsioon, kes selle välja kuulutab? Sihuke seltskondlik tuba võib-olla ei jõuagi otsuseni.

(Kaugühendus)

Aitäh! Küsimus on selles, et siin seaduses, nii kehtivas seaduses kui ka eelnõus, on tõepoolest väga ulatuslik mõistete paljusus. Me praegu kõneleme riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamisest. Ehk siis on niisugune poliitika, kuidas kriise reguleerida. Küllap ta on siis n-ö manuaalide või käsulaudade ja juhendite moel väljendatud. Nüüd on järgmine oluline asi, et kui on poliitika, siis kuidas kriisi reguleeritakse. Kui kriis on aset leidnud, siis kriisireguleerimispoliitika elluviimisse on juba rakendatud kriiside lahendamise juhtimist.

See on tegelikult seaduse tekst. Tõsi, valitsuse esindajad ütlesid, et ei tohiks seaduses olevat teksti niimoodi tõlgendada, et see tõlgendus peaks olema hoopis teistsugune n-ö definitiivselt ja see tõlgendus peaks tähendama seda, et tegeldakse just nimelt kriiside ettevalmistamisega, tähendab, kriiside lahendamise, ennetamise ja võimaliku n-ö ettevalmistustegevusega kriiside toimimiseks. Kriiside lahendamine jääb ikkagi kõikide seniste asutuste tasapinnale. Sellest omakorda kerkis komisjonis esile suur probleemide kompleks, kuna just nimelt kriiside juhtimise valdkonnas see eelmine koroonakriis, vältav koroonakriis, on andnud ju palju näiteid selle kohta, kus on vägagi erinevatel tasemetel seda kriisi juhitud. Võib arutleda selle üle, kas käsuahel peaks olema seadusest tulenevalt selgema iseloomuga.

Nii et minu hinnangul see ei peegelda põhiseaduskomisjoni enamuse hinnangut, mis on selle eelnõu saatuse puhul soosiva iseloomuga. Kui mõelda, kas me praeguses olukorras tekitame juurde selgust keset kriisi, siis ma arvan, on oht, et me pigem avame uusi ebaselguse laekaid. Ja iseenesest, nagu ma viitasin, siin see kontseptsioon, n-ö valitsusekeskne kriiside lahendamise kontseptsioon, on võetud, ütleme, ühe varrukana sellest rõivast, mis oli see riigikaitseseadus. Aga kui sa võtad ühe viilu ära, siis inkorporeerid mingid muud küsimuste lahendamised, siis kahtlemata siin võivad tekkida vägagi ulatuslikud tõlgendamise küsimused. See teema oli komisjonis tõsiselt ja avameelselt laual. 

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Ole hea, Urmas, me istusime sinuga koos seal komisjonis. Räägime nüüd hetkeks natukene muljest, mis jäi sulle rääkides riigi kriisipoliitika väljatöötamisest. Kui sa mäletad, siis riigisekretär ütles seal, et vist sügiseks töötatakse välja uus baasseadus, mis ühendab ja liidab endas kõik need erinevad korrad – need on hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus, riigikaitseseadus. Siis sünnib uus seadus, mille nimi on vist valmisoleku seadus. Mis mulje sulle komisjonis jäi, põhimõtteliselt selline suur muudatus, hetkel ajutiselt Siseministeeriumi asendamine Riigikantseleiga, kas selle järele üldse on vajadus?

(Kaugühendus)

Nüüd ma jällegi korrektsuse huvides pean ütlema, et Paul korrektselt osundas härra riigisekretärile, kes valitsuse nimel – ma tsiteerin protokolli – osundas, et praegu ametis olev valitsus on otsustanud erinevad seadused, hädaolukorra seaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja riigikaitseseaduse kokku liita valmisoleku seaduseks. Selle koostamisel võetakse eeskuju Soome vastavast seadusest, mis kannab seal soomekeelset nime "valmiuslaki". See kontseptsioon peaks valmima selle aasta juuniks ja seadus ise peaks valmima järgmise aasta keskpaigaks. Ning tõepoolest on tegemist niisuguse kas pooliku või vägagi minimalistliku muudatusega selles loogikas, kui on olemas nii majesteetlik reformikava nende eriliste kriisirežiimide omavahel ühtlustamiseks.

Ja kui varem, eelmise valitsuse ajal lahendati seda riigikaitseseadusega, oli niisugune holistlik käsitlus sellest, kuidas kriise lahendada, siis nüüd uue valitsuse ajal on tõepoolest lahendus pakutud välja hädaolukorra seaduses. Me hädaolukorra seadusesse paneme juurde paragrahvi, nagu ma osundasin, et hädaolukorra kaudu, s.o mittetahtliku, mitte inimtahtelise õnnetuse asetleidmisel me hakkame selles režiimis lahendama sõjaseisukorraks, põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumist. See on põhimõtteliselt muidugi äraspidi. On võimalik, et kui sa vaatad toru ühest või teisest otsast sisse, siis sa võid jõuda ju sinnasamasse kohta. Aga kahtlemata, kui see on ainult ühe niisuguse sätte lisamisena, et erakorralise seisukorra või sõjalise riigipöörde või rahutuste või riigipöörde tõrjumise ettevalmistamine leiab aset hädaolukorra seaduse alusel, siis minu jaoks on see tõepoolest poleemiline.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja, ettekandja! Kunagi oli Eesti riigil riiklik viljareserv. See varastati ära ja süüdlast justkui ei leitudki. Otsustati seadust muuta ja kehtestati kord, et peab olema riiklik toidureserv, mis lepingute alusel peaks Eesti riigis olema. Ma kuulasin su ettekannet ja sain aru, et põhiseaduskomisjon on jõudnud aruteluni, mida sa nimetasid niisuguseks sisukaks aruteluks, kas inimesel söömine on vältimatu või mitte ja kas toidutootmine on elutähtis teenus või mitte. Valitsus arutab nüüd seda, kas toidutootmine on elutähtis teenus või mitte. Kaua siis valitsus arutab ja kuidas seadus selle määratleb ja kuidas me selle eelnõu menetlemisega edasi saame minna? Millal valitsus oma vastuse ütleb ja selguse saab, et meil oleks seaduses ka, kui me ta vastu võtame, selge sott?

(Kaugühendus)

Jah, tõepoolest on praegu olukord selline, et valitsusel puudub seisukoht, kas toidutootmine, see on seotud ka toodetava toidu tarbimisega, või ka toiduohutus on elu jaoks tähtsad elutähtsa teenuse mõttes või mitte. Valitsusel hetkel seda seisukohta ei ole, seda tunnistas Taimar Peterkop valitsuse nimel. Ja valitsus on andnud ministeeriumile ülesande uurida, kas toidutootmine ja toiduohutus on elutähtsa tähendusega või ei ole. Tähtaega valitsuse esindaja ei nimetanud, järelikult see loogika lähtub sellest, et kui sellisel kujul seda seadust menetletakse, siis toidutootmine ja toiduohutus ei leia elutähtsa teenusena arusaadavalt kajastamist ja see puudutab siis juba tulevikku. See poleemika just nimelt põllumajandus-kaubanduskoja esindajate esilekutsutuna kerkis komisjonis äärmiselt tõsiselt.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen lugenud seda seadust ja tean, et see on nagu varude seadus, aga nüüd ma kuulen sinult, et tegemist on tegelikult ka riigipöörde tõrjumise või ettevalmistamise seadusega. Ja vähe sellest, selle taga on ka seltsimees Brežnev. Sa ütlesid, et tegemist on Brežnevi pakikesega. Kuidas tema pääses hädaolukorra seaduse tegemise juurde? Ja kirjelda mulle just seda, mis puudutab riigipöördega seotud asju. See huvitab mind eriti.

(Kaugühendus)

Leonid Iljitš Brežnev ei olnud selle eelnõuga vahetult seotud, aga mõte on tegelikult kaks ühes. Nad oma olemuselt on erinevad teemakompleksid. Üks on tõepoolest õigusliku aluse andmine niisuguseks riigivarude soetamiseks või selle n‑ö regulatsiooni ettenägemiseks, et riik saab tellida varude säilitamist eraettevõtjatelt. Teine on lühike viide kriisireguleerimise koordineerimisele. See kontseptuaalselt näeb välja nõnda, et kriisireguleerimise koordineerimine soovitakse viia Riigikantseleisse. Selle esimene kuppel on see, et otsekui tegeldakse hädaolukordade reguleerimisega. Sellele on delikaatselt külge keevitatud osundus, et Riigikantseleis hakatakse järelikult tegelema hädaolukorra seaduse raames ka põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude saabumiseks valmistumisega erakorralise seisukorra ajal ja ka sõjaseisukorra ajal. Tuleb küll tunnistada, et kui algselt öeldi – aga see väga põhjalik informatsioon komisjoni liikmetele tõepoolest arutelu käigus saabus –, et see puudutab ainult mõnda ametnikku, kes Siseministeeriumist ära viiakse, neid, kes tegelevad kriisiennetusega ja teevad voldikuid ja materjale ja ohustsenaariume, siis tegelikkuses on see muidugi äärmiselt ulatuslik pädevus, mis Riigikantseleile läheb. [Kasutades] hädaolukorra sildi all seda pandeemia, ma ei tahaks kasutada sõna "ettekäänet", aga selles kontekstis soovitakse tsentraalselt Stenbocki majast hakata juhtima riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumist ning sõja- ja erakorralise seisukorra küsimustes selleks ettevalmistamist. Eriliselt oluline on, et poliitilist vastutust kandvat isikut nii suure ja ulatusliku võimupädevuse puhul tegelikult ei määrata, vaid see jäetakse anonüümseks. Öeldakse, et väljatöötamist teostab ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus. See on tõepoolest asjaolu, mida tuleb tähelepanuväärseks pidada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Urmas, tõesti veel kord tänu nii pikkade ja põhjalike sisuliste vastuste eest! Kui Riigikogu esimees lubaks, mul on üks isiklik küsimus selle eelnõu kohta. Teadupärast kolm ja pool aastat tagasi põles minu kodu maha. Kui nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel me delegeerisime politsei tegelema Terviseameti ülesannetega, siis hädaolukorra seaduse puhul me teame, et Päästeamet seda ise väga ei soovinud ja sellest huvitatud polnud. Nüüd me paneme neile selle eelnõuga, kui see peaks mingil põhjusel seaduseks saama, politsei- ja piirivalveametniku ülesandeid. Urmas, kas sulle on teada, millise seaduse alusel ja kes hakkab täitma Päästeameti ülesandeid nendes keerulistes olukordades? Tahaks saada aru. Kuigi, tõsi on see, et ka minul olid esimesena kohal vabatahtlikud, aga siiski on oluline loomulikult, et maja sai päästetud tänu sellele, et on olemas kutselised päästjad, kes saavad oma tööd teha.

(Kaugühendus)

Aitäh! Mis nüüd puudutab ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel neid pädevusi korrakaitseseaduse alusel – need on isiku läbivaatused, asjade läbiotsimised, majadesse sisenemised, viibimiskeelud, autode kinnipidamised, inimeste kinnipidamised –, see tõepoolest oli eelnõus sees. Komisjon, nagu ma ütlesin, pärast arutelu leidis ühehäälselt, et see võiks sellest eelnõust välja kitkutud saada. Tuleb vaadata seda seadust kontekstuaalselt kahe sättega. Uus, muudetav seadus kõneleb seda, et riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus. See on kollegiaalne pädevus ning kriisireguleerimise korraldust regionaalsel tasemel jäävad ikkagi täitma Päästeameti regionaalsed asutused. Valitsuse esindajad kinnitasid seda, mis puudutab kriisitõrjumise vahetuid tegevusi, nagu ka tuletõrjet ja muud. See seadus valitsuse esindajate hinnangul muudatusi võrreldes kehtiva olukorraga kaasa ei too.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et suu‑ ja sõrataud on sel juhul ikkagi hädaolukord, sest see ei ole inimtekkeline. Aga minu küsimus: kui on väljas visuaalselt näha erakorraline seisukord, kas siis võivad Eesti Vabariigi kodanikud rakendada põhiseaduse § 54? Ning mu teine küsimus on see, mis puudutab neid varusid, et varusid on alati vaja. Võib-olla Peeter Ernits aitab mind, aga ma kuskilt lugesin, et oravad varuvad ka hirmsas koguses pähkleid, aga laias laastus nad mäletavad pärast 25%, kuhu nad midagi kogusid, ja teisi ei mäleta. Muidu hakatakse kõike võib-olla varuma. Ning küsiksin: kas oli arutluse all ka selle kriisi puhul, et lemmikloomatoitu hakatakse varuma samamoodi ning kas vedelkütus on ka alkoholivaba?

(Kaugühendus)

Aitäh! See on keeruline probleemide kompleks, mida sa praegu ühe küsimuse n‑ö sõlmosundustega püüdsid avada. Kõigepealt suu- ja sõrataud, seda tüüpi olukorrad võivad ikka olla hädaolukorrad jah. Hädaolukordade loendit, mida madalamal tasemel kinnitatakse, iseenesest seaduse tasemel kuidagi ei ole muudetud. Mis puudutab Eesti kodanike kohustust, siis siin on kaks asja. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. See on Eesti kodanike kohustus. Palju kõneldakse kodakondsusest kui privileegist, aga tegelikkuses tuleb seda võtta ühelt poolt kui kodanike poliitilist võimu oma tegevuses, ennekõike valimistel osalemise kaudu, aga see on ka spetsiifilised kohustused, mis inimestele kaasnevad.

Põhiseaduse § 54 lõige 2 sätestab seda, et kui muid vahendeid ei ole, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. See õigus iseenesest tähendab – see määratlus on siin oluline –, et kui muid vahendeid ei leidu. Ja teiseks, kui me kõneleme vägivaldsest muutmisest, õigusest omaalgatuslikule vastupanule, siis see tähendab kahtlemata ka jõu kasutamist põhiseaduslikku korda vägivaldselt muuta soovijate vastu. See jõu kasutamise õigus Eesti kodanikel on olemas põhiseaduses. Me arutasime seda teemaderingi väga põhjalikult põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjonis ja endine Riigikohtu esimees Märt Rask leidis oma ekspertiisis, mida ta tegi ka pärast Justiitsministeeriumile riigikaitse revisjoni valdkonnas, et § 54 lõige 2 tuleks sisustada lihtseaduse reservatsiooniga. Seadusandja peaks andma ka selgemad määratlused, milline on see n-ö statuut omaalgatuslikule vastupanule.

Mis puudutab vedelkütusevaru ja kütuse koostist, siis vedelkütusevaru agentuur kasutab kõiki neid kütuseid, mida Eestis müüakse, ning opereerib nende varu moodustamise alusel siin nendega. Seda etanoolisisaldust ma ei oska detailselt määratleda konkreetse varu laoseisu mõttes, et mitte head küsijat eksitada.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, juhataja! Ma veel kord tänan sind, Urmas, väga hea ülevaatliku ettekande eest! Aga veel üks küsimus tunnetuslikkuse kohta sealt komisjoni istungilt. Kas sind suudeti ära veenda selles, et Riigikantselei on kriisijuhtimises või selle ettevalmistamises koos poliitilises mõttes anonüümse vastutusega just nagu loogilisem, mõistlikum, pädevam kui Siseministeerium? Kui jah, siis miks, ning kui ei, siis miks?

(Kaugühendus)

Ei suudetud, ütlen avameelselt. Ma iseenesest ei välista sellist mudelit, niisugust, ütleme, imperaatori printsiibi rakendamist kriiside lahendamisel. Sõjaliste kriiside lahendamisel me oleme selle põhimõtte sisse kirjutanud, et sõjalise kriisi lahendamist Eesti riigis juhib peaminister, ja seda tuleb tõlgendada nõnda, et analoogiliselt eriolukorra juhiga saab peaminister oma käske jagada ja anda käske kõikidele riigiasutustele või institutsioonidele, sõltumata nende rahuolukorra pädevusest, ja anda siis ka lõpliku [otsuse]. Alati on kriisi puhul oluline, et kellelgi on lõpliku otsustamise vastutus, aga ka õigusvõim seda vastutust realiseerida. Põhimõtteliselt on seda võimalik ka tsiviilkriiside puhul ju arutada.

Praegune olukord on kimäärse iseloomuga, kui õigusfilosoofilise kategooriaga seda iseloomustada selles eelnõus. Nimelt, nagu ma ütlesin, ta opereerib erinevate mõistetega. Nüüd valitsuse esindajad ütlesid, et ei, kriiside lahendamist jäävad juhtima ikkagi need, kes täna juhivad, kes kustutab tuld ja muud, aga et hoopis kriiside reguleerimise metodoloogiliste küsimustega tegeleb valitsus. Aga kui lugeda seadust, siis pigem on selles seaduse tekstis § 4 minu hinnangul mõisted sisse toodud kuidagi tegelike kavatsuste ähmastamiseks. Mul on raske nende mõistetega opereerida, kuna nad on nii sarnase iseloomuga. Ma osundan: kriisireguleerimise koordineerimine. Küsimus on, et kas panete nüüd tähele, kaks niisugust sõna, reguleerimise koordineerimine. Kriisireguleerimine – see võiks olla kriisi lahendamine, eks ole, korraldamine. Aga selle koordineerimine? Kui mina olen kriisireguleerimise koordinaator, kas ma siis ka reguleerin kriisi? Mulle tundub terve mõistusega, et kõrgemal tasemel vist küll. Valitsuse esindajad sellisel seisukohal ei olnud.

Järgmine. Neid sõnu "kriisireguleerimise koordineerimine", selle paragrahvi pealkirja avab lause, ma osundan: riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamine. Minu arusaama järgi kriisireguleerimispoliitika on n‑ö üldtegevusplaanid, ma kujutan ette, kriiside ärahoidmiseks või selles ebaõnnestumise puhul nende lahendamiseks, ütleks terve mõistus. Ja nüüd, kui need on plaanid ja planeerimistasand ja ennetamistasand, siis on samas: "elluviimist juhib Vabariigi Valitsus". Kui me ütleme nüüd, et kriiside reguleerimise poliitika on see, kuidas käitutakse kriisi korral, ja selle poliitika elluviimine on minu meelest ju kriisi lahendamine, ütleb mu terve mõistus. Ma tahan veel kord öelda, et vähemalt minul isiklikult jäi sellest mõistetega žongleerimisest ühelauselises paragrahvis [mulje], et siin on äärmiselt suur ja avar tõlgendamisruum.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest on selle eelnõu menetlemisel toimunud täielik juriidiline ämber. Kõigepealt, meil on olemas selline seadus nagu erakorralise seisukorra seadus, mis sätestab asjaolud, kui on Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht või siis selle kõrvaldamine. Need alused ja tingimused on sätestatud ka põhiseaduse §‑s 129. Nüüd selles käesolevas eelnõus visatakse välja § 1 lõikest 3 selline mõiste, et hädaolukorra seadus ei reguleeri riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu, ning tuuakse see sisse lõikesse 2, et seda ikkagi kohaldatakse selles. Ja siin on kõige huvitavam see "kuivõrd muudes seadustes ei sätestata teisiti". Aga ometi erakorralise seisukorra seadus sätestab ju teisiti, sellepärast et just erakorralise seisukorra seadus on see, mis on mõeldud ohu kõrvaldamiseks. Kuidas teie kommenteerite seda?

(Kaugühendus)

Jah, hea küsija, tõepoolest, siin on peidus mitmed küsimused ja probleemid. Nimelt, eelnõu esitaja või valitsuse esindajate soov ongi, et on niisugune üldine, oikumeeniline kriiside lahendamise mudel ja kriisideks ettevalmistamise, kriisiennetamise mudel ja selle käsitluse järgi ei ole vahet, kas on termiitsipelgad kriisi põhjustajaks või Pihkva dessantdiviisi sõdurid, neid kriise tuleb n-ö sarnase doktriiniga ennetada. Seda tehakse siis Riigikantseleis ühes osakonnas, ütleme, mõne inimese juhtimisel. Nüüd, on võimalik, et niisuguse universaalse üldistusjõuga ongi võimalik kõikide kriiside reguleerimisele ja selle elluviimisele läheneda. Põhimõtteliselt on ju võimalik kõike nii palju üldistada, aga iseküsimus on, kui palju seda tüüpi kriisireguleerimisel ja [kriiside] ennetamisel siis konkreetsust alles jääb, kui need reguleerimistegevused peavad vastama kõikidele olukordadele.

Nüüd omaette küsimus kerkib esile seoses põhiseaduslikkusega, kuna erakorraline seisukord on mõiste, mida käsitleb ka põhiseadus, ja ta määratleb seda, et ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta erakorralise seisukorra seadust. Ma arvan, et Riigikohus on asunud seisukohale, et ei ole mingisugust tähtsust, mis on seaduse pealkiri, kui seadus materiaalses tähenduses [kuulub] sellesse regulatsiooni, mida põhiseadus konstitutsiooniliseks ehk koosseisu häälteenamusega muudetavaks seaduseks määratleb, siis talle see laieneb. Minu väide on, et kui me selle paragrahvi oleme siia toonud või valitsus on toonud, siis kindlasti seda tuleb tõlgendada ka konstitutsioonilise seadusena, kuna erakorralise seisukorra ajal ja ka erakorraliseks seisukorraks valmistumisel kohaldatakse seda seadust. Järelikult me peame arvestama sellega, et kõiki neid sätteid hädaolukorra seaduses, mis praegu on antud n-ö üldmääratlustena valitsusele, ja seda ettevalmistamist, seda hakatakse ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul rakendama.

Me kujutame ette, kui tõsine võib olla ühiskondlik situatsioon ja kui tõsised on ka põhiõiguste riived, mis tulevad põhiseaduslikku korda ähvardava olukorra ja erakorralise seisukorra ajal, ammugi veel sõjaseisukorra ajal. Minu hinnangul, arvestades n-ö seda suurema ohu allika tähendust selliste erakorraliste õigusrežiimidega, mille jooksul peatuvad muu hulgas näiteks valimiste läbiviimine, mitmete põhiõiguste realiseerimine, kõik muu, siis ma arvan küll, et see ei ole ülereguleerimine, kui me neid õigusrežiime püüaksime ikkagi eraldi konstitutsioonilise õigusaktiga – nagu on olnud ka põhiseaduse andja tahe – määratleda. [Me ei peaks] mitte taudide ja tulekahjude seaduse kaudu hakkama põhiseadusliku korra [vastase ohu] tõrjumist ja sõjaolukordi lahendama, neid ohte maandama. 

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seltsimees Brežnevi ajal tegelesid varudega sõjaväelased, kelle ametinimetus oli praporštšik. See eelnõu eelkõige ongi n‑ö praporštšike eelnõu. Aga mind huvitab just see, et sa viitasid siin riigipöördele ja seda laadi asjadele, see on vist esimese paragrahviga seotud. Need määratlused – on see hädaolukord, eriolukord, sõjaolukord jne –, aga sa nimetasid siin ka eriolukorralaadset olukorda ja riigipöördelaadset olukorda. Seleta mulle ära, kust need vahed jooksevad ja kas tänavu jaanuaris, kui Kaja Kallase valitsus sündis, oli riigipöördelaadne olukord.

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma ei tea, kas ma kasutasin sõna "riigipöördelaadne". Ma pidasin ikka silmas, et noh erakorraline seisukord ongi mõeldud selleks, kui riigipööret kavandatakse, olgu ta siis sõjaline või kuidagipidi rahutuste kaudu või midagi muud. Aga nüüd see, mis on eriolukorralaadne või eriolukorraga samane või sarnane olukord – see on eriolukord, aga ei ole seda õiguslikult staatuselt mitte –, seda õiguslikku konstruktsiooni praktiseerisid eriti koroonaviiruse plahvatusliku kasvu ajal, kui oli ju poleemika, kas eriolukord välja kuulutada või mitte, valitsuse esindajad. See minu jaoks jäi täiesti arusaamatuks, sest kui üks õigusrežiim on olemas, siis seda režiimi tulebki realiseerida. Vastasel juhul, ma arvan, on tegemist seaduse n-ö hooletusega. Kui seadusest tulenevalt teatud tehiolusid arvestav olukord leiab aset, siis tulebki selle olukorra järgi õiguslikult käituda, see asetab selged raamid ja vastutuse. Selles mõttes ma arvan, et ega need erinevad õigusrežiimid, mis on ka erakorraline seisukord, sõjaseisukord, eriolukord, ei ole loodud, ütleme, võimu kaaperdamiseks oma olemuselt, selle igavesti käes hoidmiseks. Vastupidi, need on loodud selleks, et oleks väga selge vahe, et kriitilises piirsituatsioonis ühiskond läheb üle teistsugusele juhtimise mudelile ja selle piirsituatsiooni lõppemisel ta läheb jälle normaalsesse [olukorda]. Meie probleem peitub tõepoolest selles, et praegu soovitakse normaalolukorda sisse viia – neid samme on siin astutud – n-ö eriolukorda või erakorralisse seisukorda sobivaid tööriistu. See minu hinnangul võib viia selleni, et need piirid hakkavad lubamatult hägustuma.

Aga see, mis toimus jaanuaris – sa, Peeter, viitad sellele, eks ole, et Keskerakond lahkus valitsusest. Noh, mis riigipööre ta nüüd ikka oli, eks ta oli poliitpööre.

Tundub, et vastus sai otsa. Erki Savisaar, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Varude, sh toiduvarude omamine on kahtlemata väga oluline erinevates hädaolukordades ja eriolukordades, kuid sõltumata nende varude suurusest, saavad nad mingil hetkel otsa. Kas need seadusemuudatused käsitletavad ka valitsuse võimalusi ja kohustusi nende toiduvarude taastamiseks vajalike tootmisvõimsuste broneerimisel ning tootmiseks vajalike toorainete hanke ja kasvatamisega seotud temaatikat? Või kui seda seal ei ole, siis kas see seadus võiks selliseid küsimusi samuti reguleerida?

(Kaugühendus)

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda, Erki, et see on väga sümpaatne ja intelligentne küsimus. See on nii intelligentne küsimus, et oma kollektiivses kompetentsis ei osanud komisjon sellele tähelepanu pöörata. Nüüd see, mis puudutab varude olukorda, on ju ilmselge, et kui tekib mingisugune ülemaailmse iseloomuga või ülim kriis, siis see võib kujuneda väga pikaaegseks, ükskõik millise seiklusfilmiliku stsenaariumiga ta kulgeb. Ja nende varude kasutamise aeg on ikkagi ju piiratud. Mingil hetkel nad hakkavad ammenduma. Nii et seda, kuidas varude taastekkimine sellises kriisis aset leiab, iseenesest kirjeldatud ei ole.

Ma arvan, kui on niisugune olukord, kus meil on juba toiduainetega varustamine takistatud, on see mingi looduskatastroofi või sõjalise olukorra või mingisuguse muu apokalüptilise situatsiooni tingimustes, siis tulebki rakendada õiguspäraselt kas sõjaseisukorra seadust või eriolukorra seadust ja vajaduse korral ka rakendada mingit konfiskeerimist või sundtööd sellises piirsituatsioonis, et tagada inimeste äratoitmine sellises olukorras, kus on juba toiduainete defitsiit või kui saabub näiteks kütusevarude otsalõppemine. On ju kütusekriise maailmas olnud küll. Ka kehtivas vedelkütusevaru seaduses on sätestatud see olukord, kus tulevad jällegi paraku bensiinitalongid ja kütust eraldatakse kiirabiautodele ja poeautodele, ning siis tuleb muul rahval olla sel ajal kasinam. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Jaa, aitäh! Kui nüüd selle seadusemuudatusega me viime sisse olukorra, kus peaminister juhib erinevate kriiside lahendamist valitsuse ja Riigikantselei kaudu ja hakkab koordineerima erinevate ministeeriumide ja ametkondade tegevust, kas põhiseaduskomisjonis oli arutusel, et viia need erinevad ministeeriumid ja ametkonnad juba otse Riigikantselei alluvusse, et vältida sellist dubleerimist ja kaudset koordineerimist? Seda enam, et Riigireformi Sihtasutus on teinud ka väga tõsise ettepaneku, mis on mõneti võib-olla analoogne või sarnane sellise mõttelaadi ja lähenemisega. Seal nähti ju ette, et riiki jääb sisuliselt üks juhtivkantsler täitevvõimu poole peale ja toimub selline tsentraliseeritud juhtimine. Kas sa näed, et seda võiks arutada, või komisjon arutaski taolist lähenemist?

(Kaugühendus)

Jaa, seda võib küll öelda, et selline sündroom võib siit hiilivalt kumada läbi. Iseenesest, kui mul on meeles, siin elukogenumad kolleegid mäletavad, siis tegelikult ta oli vist veel ka n‑ö üleminekuvalitsuste ajal, ta tuli n‑ö reministsentsina Eesti NSV-st, kus ministrite nõukogu juures oli väga ulatuslik aparaat, mis sisuliselt dubleeris või koordineeris neid valdkondlikke vabariiklikke ministeeriume. Tegelikult on Riigikantselei arenenud meil ju n-ö valitsust teenindavaks väikesearvuliseks bürooks ja valitsuse poliitika planeerijaks. Need erinevad iseseisvad halduspädevused on Riigikantseleilt ära antud, me nüüd siseneme võib-olla niisugusesse teise faasi uuesti, aga veelgi ulatuslikumalt, sest nagu ma ütlesin, Riigikantselei saab siin ka pädevuse hakata tegelema seaduste ettevalmistamisega. See võib olla tehniline muudatus, aga sellel on tegelikult riigiõiguslikus mõttes suur tähendus, nagu ma seletasin, kas või juba seaduseelnõude ettekandmine ja sellest tekkiv vastutus.

Nüüd see, mis puudutab peaministrile antavat pädevust, see on veidikene orwellilik olukord, millele ma pean tähelepanu juhtima. Nimelt, valitsuse esindajad rääkisid, et peaminister saab ülesanded. Peaminister saab ülesanded. Ma nüüd vabandan, ma annan edasi komisjoni arutelu käiku ja ma kindlasti teen seda sellises arusaamas, nagu mulle tundus, see mõttekäik seal oli, aga kindlasti mitte teistele inimestele sõnu suhu pannes. Peaminister on see inimene, kinnitas riigisekretär, et kui avada see seadus, siis ainukene inimene, kellest selles seaduses juttu on – tähendab, mitte personaalselt, aga ametikoha järgi –, on peaminister. Selles seaduseelnõus ei ole sõnagi peaministrist juttu, et peaminister hakkaks tegelema mingite pädevustega või tal tekiks mingi iseseisev juhtimispädevus. Vastupidiselt näiteks, nagu ma viitasin, riigikaitseseadusele, kus on selgelt öeldud: riigi sõjaliste kriiside lahendamist juhib peaminister. Punkt. Vägagi konkreetne ja mõistetav formuleering.

Nagu ma ütlesin, see varude asi riigiõiguslikus mõttes on väga tehniline muudatus ja see on pigem logistiline otsus, kas neid on mõistlik soetada, ja teha teatud õiguslikud reeglid. See riigiõiguslik muudatus on tõepoolest see, mida ma ütlesin, minu jaoks kõrgelt eufemiseeritud määratluses. Ma kordan üle: see, et Riigikantselei hakkab tegelema ennetamisega ja peaminister on keskne vastutaja, see salapärane säte seda määratleb ja seda tuleb siis tulevikus hakata nii tõlgendama, ma protokolli huvides ütlen. Tsiteerin veel kord: ""Kriisireguleerimise koordineerimine". Riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist (Panete tähele, pealkiri oli "Koordineerimine", tekst räägib väljatöötamisest. – U. R.) ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus." Nüüd tuleb ausalt tunnistada, et minu hinnangul on selles normis kindlasti õigusselguse, ütleme siis, katkendlikkus vähemasti olemas ja see kindlasti poleemikat võib esile kutsuda. Vähemasti ma suudan sellele omistada kaks, kui mitte rohkem, erinevat põhimõttelist tõlgenduskäsitlust.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eesti Vabariigi põhiseaduse § 129 teine lõige sätestab, et erakorralise seisukorra korralduse sätestab seadus. Meil on olemas selleks erakorralise seisukorra seadus, kus on konkreetselt kirjas Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamise tingimused ja kord. Viidatakse ka põhiseaduse §‑le 129, [kus on öeldud], et selle kuulutab välja Riigikogu. Nüüd aga selles kavandatavas hädaolukorra seaduse muudatuses on sisse toodud jällegi põhiseaduslikku korda ähvardav oht, selleks valmistumine jne. Kas siin ei teki vastuolu selles kavandatavas muudatuses, kuna erakorralise seisukorra seaduse järgi otsustab selle Riigikogu, aga praegu kavandatava järgi otsustab hoopis valitsus?

(Kaugühendus)

Aitäh! Tõepoolest, ma pean ausalt ütlema, et on võimalik, et need mõisted ... Tähendab, see on Eestis üks suur häda, et olulistes riigiõiguslikes asjades püütakse pidevalt mõisteid ümber defineerida. Ja mõiste sisustamine või sõna vastupanuvõime – nagu Hegel ütles – sellele, et neid mõisteid õigesti ja ühetaoliselt sisustada, võib tekitada, eriti veel piirsituatsioonides, tõlgendamisel väga suurt segadust. Nimelt, põhiseadus kõneleb põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust, mida hea küsija korrektselt osundas, ning ka sellest, et kui me räägime riigi sõjalisest kriisist, siis põhiseadus kõneleb konkreetselt Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral [toimimisest].

Panete tähele, hädaolukorra seadus tegeleb põhiseaduse loogika ümbersõnastamisega. Selle alla on asetatud hoopis see, peaks olema, et käesolevat seadust kohaldatakse Eesti vastu suunatud agressiooni puhul, aga see on asendatud riigi julgeolekuga. Riigi julgeolekust kõneleb põhiseadus küll, aga hoopis teises kontekstis, inimeste põhiõiguste piiramisest. Nimelt, põhiseaduse § 130 ütleb, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib – ja nüüd tulevad reservatsiooni tingimuse alused, kaks tükki, mis on omavahel konkureerivad: kas riigi julgeolek või teine tingimus on avaliku korra huvides. Riigi julgeolek ja avaliku korra huvid. Siin avalik kord on jälle välja jäetud.

Ühesõnaga, tuleb ausalt öelda, ma täpsustan, et ka komisjon seda ei arutanud niisuguses tähenduses. Aga see on niisugune monteeritud paragrahv, on võimalik, ma oletan, et ta ongi võetud riigikaitseseaduse eelnõu sättest. See võiks olla see etümoloogia. Tegemist on oluliste mõistetega. Näiteks põhiõiguste piiramine, mille kohta põhiseadus kõneleb, et riigi julgeoleku huvides on võimalik ainult kahel juhul – erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal – riigi julgeoleku huvides põhiõigusi piirata. Nüüd on see riigi julgeoleku mõiste toodud siin hoopis sellesse [konteksti], et riigi julgeolekut ähvardava ohuga hakkab hädaolukorra seaduse alusel tegelema Riigikantselei.

No kui me mõtleme nüüd neid mõttevälju või mõttekäike, mida see kaasa toob, siis see on minu jaoks pehmelt öeldes kummastav või pentsik mõttekäik. Riigi julgeolek. Ma saan aru, meil on olemas Kaitsepolitseiamet, kes tegeleb korrakaitsega või vastuluurega. Aga nüüd, riigi julgeolek. Meil on olemas teised politseiasutused, välisluureasutused, ja nüüd on nii, et riigi julgeolekuga hakatakse tegelema hädaolukorra seaduse alusel nendeks ohtudeks valmistumisel, ja seda teeb Riigikantselei. Tegelikult siis on see üldine vastutus kollektiivselt Vabariigi Valitsusel.

Siin on minu jaoks küll sündroom ja ma tõesti hoiatan, et see on sündroom niisuguse paralleelriigijuhtimise või paralleelkäsuliinide tekitamiseks, mis puudutab tegelikult neid põhiseaduspäraseid asutusi, kes riigi julgeolekuga ja põhiseadusliku korra kaitsega peavad tegelema. Järelikult siis ka Riigikantseleil tekib otsekohe täielik õigus, kuna ta tegeleb, kui me asetame asja konteksti, hädaolukorra seaduse alusel riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamisega ja selle elluviimisega, mis sisaldavad endas ka riigi julgeolekut ähvardavaks ohuks valmistumist. See tähendab tegelikult seda, et Riigikantselei peab järelikult lisaks käsuahelale ja koordineerimisele saama ka vahetu informatsiooni ja ligipääsu kõigi julgeolekuasutuste teabele. Need on küsimused, mille puhul tõepoolest võib polemiseerida, kas see on põhjendatud olukorras, kus kõiki neid muudatusi viiakse sisse rüütatuna koroonakriisi praktilistesse kriisilahendusprobleemidesse.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See eelnõu on ju sisuliselt poliitilise juhtimise tasalülitamise eelnõu. See on eelnõu, mis sisuliselt legaliseerib meil kriisiolukorras poliitilise juhtimise ... (Ühendus hakib.) ... üleandmise jõustruktuure esindavatele persoonidele, jõustruktuuride juhtidele või juhtide eest volitused võtnud inimestele, sisuliselt annab võimu Eestis üle huntale. See eelnõu on täiesti selgelt põhiseadusevastane, kuna põhiseadus ei näe meil absoluutselt ette, et riiki võiks juhtida poliitikute asemel, kes on saanud vastava mandaadi rahvalt, mingi hunta. Kas ma saan teiega sarnaselt sellest asjast aru?

(Kaugühendus)

Aitäh! Huntad võivad olla ka põhiseaduspärased. Iseküsimus on, kas see on asjakohane. Kui me vaatame Tšiili põhiseadusreformi, mis viidi läbi Pinocheti ajal, siis tegelikult seitsmeliikmeline hunta konkreetselt väeliikide juhtidena oli ette nähtud riigi kõrgeimaks põhiseaduslikuks organiks, mis pidi tegutsema kümme aastat. Ja teatavasti Tšiili 1989. aasta referendumiga see põhiseaduse hunta mandaadi pikendus kukkus läbi.

Iseenesest, mis puudutab seda, kas poliitikutelt või siis antud juhul poliitilist mandaati ja vastutust kandvalt ministrilt, valdkonnaministrilt võetakse ära pädevus [ja antakse] n‑ö ametnike tasemele või toimub tagurpidine olukord, et kriiside juhtimise eest vastutavate ametnike käest antakse pädevust ära hoopis valitsuse ehk poliitikute kätte – ma ütlen ausalt, et minu hinnangul ja välisel vaatlusel selle eelnõu tegelikku modus operandi't, milliseks ta kujuneb, ma ei ole suuteline katki hammustama. Nagu ma ütlesin, mõisted on väga avarad, mõisted sisustab elu või see, kellel on pädevus neid mõisteid sisustada. Esiteks ta ju jääb kollektiivseks, et ühelt poolt öeldakse valitsus, teiselt poolt praktikas öeldakse, et see on peaminister, kolmandaks öeldakse, et see on tegelikult hoopis Riigikantselei ametnikud.

Ma näen siin jah, niisugune teatud tsentraliseerimise loogika toimib. Meil tuli ilmsiks parlamentaarse järelevalve ajal huvitav asi, millest ka ERR kirjutas, kes mäletab, et olid eesliinitöötajate nimekirjad, keda vaktsineerida. Noh, arusaadav, seal olid elektrijaama inimesed ja toidukaupluste töötajad, milliseid gruppe seal määratleti. Aga huvitav oli see, et võiks arvata, et sellega tegeleb Terviseamet või Sotsiaalministeerium või majandusministeerium, aga neid eesliinitöötajate nimekirju väljastas või luba selle defitsiitse ja ka ettevõtete konkurentsikeskkonnas väga tähendusrikka otsuse jaoks, kes seda [vaktsiini] said, andis hoopis Riigikantselei üks salajane osakond, nagu rahvusringhääling avastas. Ma arvan, et on oluline, et me õigusriigis ei anonümiseeriks oma riiki kuidagi põrandaaluseks, et me ei saa aru, mis tasemel ja mis organites langetatakse mis tüüpi otsuseid. Ja minu meelest on eriti riskantne selliseid eksperimente niisuguse paindlikkuse ja operatiivsuse sildi all teha just nimelt kõige suuremat õigusriiklikku nõudlikkust ja käsuahelate selgust eeldavates piirsituatsioonides riigi- ja ühiskonnakorralduses.

Alar Laneman, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tänan väga harivate ja põhjalike vastuste eest, mis seni on kõlanud! Tundub, et komisjoni arutelu oli põhjalik. Mul oleks praktilisemat laadi küsimus. Kriiside kogemus nii meil kui ka välismaal on õpetanud, et peamiselt on probleemiks infovahetus ja praktilised võimekused. Üksuse võimekus ei sõltu sellest, kus staap füüsiliselt asub. See sõltub ikkagi üksuse reaalsetest põllul olevatest füüsilistest võimekustest. Ja muidugi infovahetus. Mulle praegu tundub, et siin üritatakse mingit alternatiivset juhtimisskeemi kehtestada, aga põllul olevad võimekused on jäänud tähelepanuta. Kas teil on sama tunne?

(Kaugühendus)

No tõepoolest, siin seaduses öeldakse, mis puudutab kriisireguleerimise korraldust regionaalsel tasandil, antud juhul juba vahetu kriisi lahendamise puhul, siis siin on jäänud kehtima see põhimõte, et täidesaatva riigivõimu asutuste vahelise koostöö korraldamiseks ikkagi jäävad regionaalsed kriisikomisjonid alles. Küll aga on selle riikliku kriisikomisjoni küsimus, eks ole, see asendub meil ju valitsusega, kui selles tähenduses võtta. Ma veel kord ütlen, et see, kuidas hakatakse seda sisustama, veidike meenutab mulle seda, millele üldse mitte asjatundmatult on tähelepanu juhtinud Aivar Sõerd, nimelt meie eelarve loogikat, mis on muutunud vägagi, pehmelt öeldes, suure üldistusjõuga seadusandja silmade all olevaks, aga keegi neid otsuseid ikkagi teeb. Ma juhingi tähelepanu, et kogu kriisireguleerimise koordineerimine riigis hakkab tulevikus toimuma ühe lause alusel ja seda lauset sisustab see, kes neid käskusid anda saab, ehk valitsus, mida ja kuidas ta iganes seda mõtleb teha, kui riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus. Selle alusel siis [tegutsetakse] ja see ei ole mitte üksnes hädaolukordades, suu- ja sõrataudide ja termiitide rünnaku ajal, vaid seda seadust ja seda kriisireguleerimispoliitikat kohaldatakse riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda [ähvardavaks ohuks] valmistumisel, sõja ajal ja erakorralise seisukorra ajal.

Ma pean ausalt ütlema, et paragrahvid uputavad. Kahtlemata meil on pigem õigusloome ülevohamine ühiskonnas, aga siin püütakse minu meelest ühe paragrahviga sisuliselt reformida nõnda, et kus tegelikku reformi olemust ei ole kirjeldatud, kuidas see juhtuma hakkab, siis ühe lausega püütakse kirjeldada väga olemusliku vastutuse võimalikku tähenduse muutust. Kõige kummalisemaks muudabki selle asja see, et valitsuse esindajad komisjonis kinnitasid, et mitte mingid pädevused ei muutu, kriiside lahendamine jääb täpselt selliseks, nagu ta varem on olnud. Aga siin on öeldud, et riigi kriisireguleerimispoliitika elluviimist juhib Vabariigi Valitsus. Kui ta seda juhib, juhtimine tähendab kahtlemata õigust käske anda ja õigust kellegi käske teenistusliku järelevalve korras ka tühistada. Järelikult, kui tekib uus juhtimistasand selle kriisireguleerimispoliitika elluviimise puhul nii ulatuslikus valdkonnas nagu hädaolukorra seaduse kaudu sõja[olukorras] ja riigipöörde tõrjumiseks, siis ma usun, et see on õigusselguse mõttes vägagi riskantne eksperiment, mis praegu koroonakriisi varjus siin küpseb.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Urmas! Minu tagasihoidlikul hinnangul on riigis kaks ministeeriumi, kes asutuse või aparaadina suudaks erinevaid kriise juhtida. Need on loomulikult Kaitseministeerium ja Siseministeerium. Aga ma küsin sinu käest, kes siis selle eelnõu järgi juhib. On see peaminister, on see Vabariigi Valitsus kui kollektiivne organ, on see Riigikantselei või on see veel keegi? On sul selles selgus majas?

(Kaugühendus)

No siin ma saan esindada komisjoni seisukohta. Komisjonis valitsuse esindajad ütlesid, et kriise juhivad need, kes varem juhtisid. Ütleme siis nii, et tervisekriisi lahendamise eest vastutab Terviseamet jne, jne.

Tunnistan ausalt, kui ma komisjonis seda valitsuse esindajate seisukohta kuulsin, minu meelest see just nimelt meie kõige nõrgem lüli ja õppetund koroonakriisist ongi, et meil tegelikkus ja formaalne kriisivastutus ei lange kokku. Vaadake, armsad sõbrad, lugupeetud rahvaesindajad! Ma küsisin valitsuse esindajatelt: kes juhib praegu koroonakriisi lahendamist? Mulle öeldi, et sellel kriisil on üks ja ainumõeldav juht. Härra Reinsalu, kas te olete kuu pealt tulnud või? Terviseamet juhib seda kriisi.

Aga minu küsimus on, et vabandust, miks me siis kuuleme, et teisipäeval arutab valitsus piiranguid, eks ole, mis kinni jääb, mis kinni ei jää, mida teha jne. Siis on ju arusaadav, et tegelikkuses juhib seda kriisi lahendamist sellises loogikas, ma defineerin, valitsus. Terviseamet on väga oluline täidesaatev lüli selles, seda ei saa põrmugi alahinnata. Ja siis on seal kõrval veel omakorda Sotsiaalministeerium vahevormina. Seda me nägime ilmselgelt, mis juhtus vaktsiinide küsimuses ja korralduses, kui tuli väga erineva tasemega kommunikatiivselt erinevaid sisendeid.

Nii et kui küsida, kes kriise juhib ... Tähendab, see oli nüüd valitsuse esindajate vastus, et kriiside juhtimist see ei muuda. Kas see tegelikult õiguslikult nii hakkab olema? Ma pean tunnistama, et see on nüüd küsimus, kuidas loetakse eestikeelseid sõnu või latinisme. Ma kordan – jah, andke andeks, et ma nii mitu korda osundan! – kriisireguleerimise koordineerimine. Mida see tähendab? Minu arusaama järgi see on kõrgemal juhtimistasemel kriiside reguleerimine. See on koordineerimine. Valitsuse esindajalt on tulnud selgelt eitav seisukoht: ei, see kriisireguleerimist ei tähenda.

Järgmine küsimus puudutab riigi kriisireguleerimispoliitika elluviimist. No terve mõistus ütleb, et kui on mingi poliitika, siis seal on üldpõhimõtted ja alused mingiks tegevuseks ja mingist tegevusest hoidumiseks ning selle elluviimine tähendab juba praktilist realiseerimist ehk kriiside reguleerimist. Mida muud saab see riigi kriisireguleerimispoliitika elluviimine tähendada kui kriiside reguleerimist. Aga selles, ma arvan, võibki olla erinevaid arusaamu, kuidas seda tõlgendatakse. Valitsuse esindajad omistavad sellele ühe tähenduse, et see tähendab ennetuslikku tegevust. Minu hinnangul on see vastutus, mis nüüd selles sõnastuses valitsusel lasub, palju-palju avaram.

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Urmas! Jäin mõtlema selle arutelu käigus, et huvitav, kas tervishoiualane hädaolukord on nüüd jätkuvalt kehtiv või lõpeb. Aga võib-olla see ei olegi kõige tähtsam. Kõige tähtsam tegelikult on ju see, kuidas üldse tunda ära kriis, mis hetkel tuleb hakata tegutsema ja kõiki neid võimalikke instrumente kasutama. Kas te seda ka komisjonis arutasite? Sest kui seda kriisiolukorda ära ei tunne, siis võib igasuguseid analüüse teha ja seadusesse sätteid kirjutada, kuid oluline on ka see, et kohe saaks olla olemas vastutusliin ja käsuliin, mismoodi asjad hakkavad juhtuma. Aga ometi selle kriisi äratundmine, mis tihti omab üsnagi rohkearvuliselt hübriidseid elemente tulevikku vaatavalt, kas ka see oli arutelu teemaks?

(Kaugühendus)

Nii tõsist ja ulatuslikku teemakäsitlust, tunnistan ausalt, komisjonis ei olnud. Õige on see, et loetelu hädaolukorda põhjustada võivatest sündmustest, mille kohta koostatakse nende lahendamise plaan, põhimõtteliselt see ju seda kriisi vähemalt definitiivselt peaks tähendama, mis see hädaolukord ehk kriis on. Ma pean ausalt ütlema, Andres, et mulle see sõna meeldib. Võib-olla see "hädaolukord" on kuidagi niisugune totakas, paaniline sõna, et häda-häda majas, võib-olla sõna "hädaolukord" olekski siin mõistlik asendada sõnaga "kriisiolukord". Ma arvan, et see võiks olla küll eesti keele mõttes mõistlikum, sest see sõna "häda" on kuidagi rohkem niisugune psüühilist seisundit või tunnetust iseloomustav sõna. Ma arvan, et seda võiks tõsiselt kaaluda.

Aga nüüd see, et kuivõrd neid hädaolukordi põhjustada võivate sündmuste loend läheb kriisikomisjoni asemel valitsuse pädevusse, niivõrd siis valitsus peab kinnitama kõik need olukorrad, kus on häda majas, ja ka n‑ö üldreeglid, kes need plaanid koostab. Ma oletan, et seda tehakse valitsuse määrusega. Valitsus ise neid olukordi või neid hädaolukorra plaane kinnitama ei hakka. Vähemalt see on selle eelnõu loogika.

Hea ettekandja, tänan nende vastuste eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja esimesena saab sõna Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Head saadikud! Forza, Flora! Flora juhib 3 : 0, esimene poolaeg Levadia vastu. Ja siin selle rõõmusõnumiga pean ütlema jälle, et näe, laupäeval on karikafinaal, meil on 14 000 inimest mahutav A. Le Coq Arena, aga inimesi sinna ikkagi lasta ei saa. Küll aga nad saavad seal kuskil mujal käia. Ma loodan küll, et kui valitsus homme kokku tuleb, siis vaatab, et äkki saame leevendada. Aga raske on ju! Sellepärast, et ei teatagi ju tegelikult, mis meil siis on.

Peaminister ütles, et meil on sisuline eriolukord, mis tähendab, et on tavaolukord. Siis pärast tuli välja, et meil on meditsiiniline eriolukord, ja nüüd me räägime, et hädaolukord, lisaks veel siis kõik need muud olukorrad. Ehk siis: mul oli ükskord olukord, mis selgitamist nõudis, et kui on kord, siis olgu kord, jutt sinnamaale jõudis, et kas on tõesti esimene kord, see hädaolukord tal olla ... Sogases vees püüab alati sihukesi priskeid ja turskeid kalu ja iga kord ei ole võib-olla see, et erinevus rikastab, ja pluralism abiks, sest me räägime ikkagi kriisist ja kriisi ajal vajavad inimesed ikkagi infot – selget ja üheselt arusaadavat. Aga kui neid termineid on väga palju, siis läheb tegelikult äärmiselt keeruliseks sellel tubasel otsustuskomiteel, kes seal tuleb, et mis seal on. See meenutab mulle võib-olla Eesti rokkmuusikas läbi elatud aega, kui peale selle, et sul pidi olema väga vinge bändi nimi, sa pidid välja mõtlema ka oma muusikastiili. Näiteks ansambel Turist ütles, et nemad on neurorock. Ja nii neid termineid tuli, kuni lõpuks naljahambad ütlesid, et meie ansambel on afterblacktombmetalhard. Vaat selle järgi, et ta nüüd praegu see olukord ei ole või see teine on, see tekitab juba otsustamise puhul hästi palju probleeme.

Teadupärast on ju kõik ametkonnad meil mänginud läbi kriisijuhtimist ja kõiki neid asju. Need on toimunud loomulikult meeldivalt vedelkütuse konsumeerimisega ja loomulikult ka väike icebreaker. Paberi peal oli kõik hästi, sinnamaani, kui Tallinnas mängiti läbi, et Lasnamäel on keemiareostus. Inimesi ei olnud vaja mitte füüsilisel kujul kuskile evakueerida, vaid see mängiti paberi peal läbi. Tulemus oli see, et 60% nendest numbritest, kuhu helistati, ei vastanudki. Seal oli nii, et keegi ütles, et kes meil võiks selle eest vastutada, kes meil see ohutustehnik on, ohutustehnik on seal, selle number anti sinna. Pärast tuli välja, et sellist numbrit ei olegi enam kasutusel või inimene sai selle numbri, aga see lauatelefon oli jäänud suunamata. Aga tulemusi deklareeriti kogu aeg, et meil on tegelikult kõik väga hea.

See varude osa on minu jaoks äärmiselt kummaline. Nüüd on ta lihtsalt mingi Eesti varude aktsiaselts. Varumine on alati hea olnud, eks ju. Aga milleks varutakse? Või see asi – ega ma nalja ei tee! –, et kui meil kuulutati välja sisuliselt eriolukord, oli ju nii, siis lemmikloomapoed jäid lahti. See tähendab, et ilmselgelt on see kriis mingil moel läinud, sest eelmine kevad olid lemmikloomapoed kinni, aga nüüd nad olid lahti. See meenutab mulle – mis ta oli, vist aasta 2009 kohalikud valimised –, kui Tallinnas olid Vabaduse väljakul kartulid ja küttepuud. Ja need ei olnud mitte abivajajatele, vaid need olid vajajatele. No kellel siis vaja ei ole!

Aga ikkagi tahan öelda: inimesed vajavad selgeid juhiseid, kuidas mingis olukorras käituda. Kui aga neid termineid on palju ja keegi ütleb jälle, et erinevus rikastab ja see on pluralism, siis inimesed tahavad selgeid ühesuguseid [juhiseid]. Kui meil oleks juba eriolukord välja kuulutatud, siis saaksin laupäeval minna ja vaadata karikafinaali. Paraku, otsustamatus on see [põhjus], miks ma seda teha ei saa. Aitäh!

Ivi Eenmaal on protseduuriline küsimus. Palun, Ivi Eenmaa!

(Kaugühendus)

Ma tänan, härra juhataja! Mina palun teilt kui istungi juhatajalt selgitust, mis meil praegu saalis toimub. Kas see on meditsiiniline eriolukord või mis toimub, millest siin räägitakse?

Aitäh, hea Ivi Eenmaa! Me arutame praegu eelnõu 350 teisel lugemisel, täpsemalt siis hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Meil on praegu läbirääkimised ja järgmisena saab sõna Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma esimesel lugemisel esinesin Isamaa fraktsiooni nimel ja rääkisin pikemalt ja põhjalikumalt meie erakonna seisukohast selle eelnõu puhul. Ma ei hakka ennast kordama. Ütlen ainult niipalju, et esimese ja teise lugemisega ei ole see eelnõu märkimisväärselt muutunud ega ole seetõttu ka märkimisväärselt paremaks muutunud. Kahjuks.

Needsamad puudused, millest ma rääkisin esimesel lugemisel, on siiamaani säilinud. On selle varude keskusega, nagu ta on. Ka siin on terve rida asju, mida peaks tegema teistmoodi ja mida peaks välja selgitama. Kas või needsamad küsimused, mis siin saalis täna olid toiduvarude kohta ja kas toidutootmine ja toidutootmise võimsused on ka elutähtis teenus ja peaks mahtuma seaduse reguleerimisulatusse. Kahetsusväärselt me täna ilmselt lõpetame eelnõu teise lugemise, sisulisi muudatusi enam teha ei saa. Võtame eelnõu muudatused vastu ja valitsus arutab edasi, kas on tegemist toidu ja toiduohutuse puhul elutähtsa teenusega või mitte. No vastus on täiesti ilmselgelt ühene: loomulikult on.

Aga suuremad probleemid on kogu selle teise plokiga, mis puudutab kriisijuhtimist ja pädevuste üleandmist. Ministeeriumide ja Siseministeeriumi pädevuste üleandmine Riigikantseleile sellisel kujul ja sellises mahus ei ole kindlasti mõistlik. Hakata ka neid tegevusi dubleerima, väikeses riigis leidma pädevaid inimesi mõlemale poole ja lõpuks koordineerima peaministri ja valitsuse poolt, kui on olemas vastavad pädevad ametkonnad, see ei ole ratsionaalne ja see ei ole ka mõistlik. Kogu see kriisijuhtimise mudel on ääretult ebaselge. Nende muudatustega, mis selles seaduseelnõus on, viiakse minu arvates kriisijuhtimise tasakaal paigast ära, ja mitte paremaks, vaid pigem ebamäärasemaks, ebaselgemaks ja halvemaks.

Kuna siin ei arvestatud ka Isamaa muudatusettepanekut, mis oleks eelnõu kindlasti oluliselt parandanud, siis on Isamaa fraktsioonil ettepanek eelnõu 350 teine lugemine katkestada, et me saaksime seda eelnõu menetleda ja menetluse käigus ka paremaks muuta. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, juhataja! Minu jaoks oli väga hämmastav see praegune areng selle seaduseelnõu juures. Ma tunnistan, et EKRE suhtus algusest peale sellesse seadusesse, oma olemuselt suhtub ka praegu, tegelikult kui positiivsesse asja, aga see kangekaelne püüd hoida seda seadust kuidagi mingis kummalises raamis, mis loob anonüümsust, loob ebaselgust, loob hägusust, see on küll peaaegu vastuvõetamatu. Seda enam, kui me teame ju täiesti selgelt, et juba on väljatöötamisel uus valmisoleku seadus või kuidas see nimi tal oli. Me praegu hakkame tegema suuri strateegilisi muudatusi, mõni kuu enne, kui see uus seadus hakkaks välja tulema. See ei ole tõesti väga ratsionaalne ja mõistlik. Nii et minu arvates on Heliri väljatoodud mõte selle seaduseelnõu lugemine katkestada, selleks et vähemalt midagigi püüda päästa, ikkagi täiesti mõistlik. Nii et minu arvates ei ole mõistlik selle seadusega hetkel edasi minna. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Paluksin kohe kolm minutit juurde.

Saab lisa, kaheksa minutit, palun!

Selles seaduses on oma positiivseid aspekte ja ma tooksin need alguses esile. Esimene neist on riigi tegevusvaru. Et see nüüd luuakse 30. aastal pärast iseseisvuse taastamist kahe valitsuse ühiste jõupingutustega, see on hea ja seda on vaja täiendada. Kriisireguleerimises saab regionaalsel tasandil konkreetne vastutus määratletud ehk see on Päästeamet, kes seda de facto praegu teeb. See on teine positiivne aspekt. Kolmas on see, et ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise ja läbiviimise korraldamine antakse Päästeametile, see on ka positiivne edasiminek. Aga siin on ka tõsiseid probleeme. Ja loomulikult, kus viga näed laita, seal tule ja aita, ehk me oleme ka vastavad parandusettepanekud siin teinud ja praegu ma saan tänada häid põhiseaduskomisjoni ametnikke, kes meie 16 ettepanekut grupeerisid viieks ettepanekuks kokku. Paraku küll neli neist ei leidnud komisjonis toetust.

Meie esimene ettepanek käsitleb seda, et hädaolukorra seadusele ei tohiks laiendada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumist, sest see ei ole riigi eriõiguslik kord. Siin on sisuliselt tegu tavaolukorraga, sest julgeolekuasutused nagunii igapäevaselt valmistuvad selle ohu tõrjumiseks ja kui nad soovivad varusid kasutada või teha midagi muud, mida neil on vaja, siis tuleks see ka erakorralise seisukorra seadusesse ilusti kirja panna. Seda praegu ei ole tehtud. See on esimene meie muudatusettepanek, see ei läinud läbi. Palun seda, nii nagu ka teisi, toetada!

Teine, kõige tõsisem probleem on juhtimise probleem. Tõhus juhtimine kriisiolukorras eeldaks ainujuhtimise põhimõtete rakendamist. Ehk kui peaminister saaks need volitused, see oleks mõistetav, aga tegelikult me näeme, et proua peaminister ei ole võtnud neid volitusi. Me näeme ka sellest kriisijuhtimisest, et kui eriolukord kuulutati välja ja peaminister Ratas ka eriolukorra juhina juhtis selle kriisi lahendamist, siis see töötas. Aga pärast seda, kui eelmine valitsus kuskil novembris oleks pidanud seda tegema, aga ei teinud, ja ka käesolev valitsus ei ole seda teinud, siis ongi tegelikult olukord, et eriolukorralaadses olukorras teostatakse juhtimislaadset tegevust. Aga see ei tööta hästi. Seepärast meie teine muudatusettepanek käsitlebki seda, et Siseministeerium peaks säilitama senise rolli, mis tal praegu on kriisireguleerimise koordineerimisel. Läbivalt me oleme paragrahvides teinud need muudatused.

Meie kolmas ettepanek ei ole sisuline, aga puudutas sõnastuslikku selgust. See puudutas kriisireguleerimise korraldust regionaalsel tasandil. Me panime sinna väga lihtsalt kirja, et regionaalsel tasandil korraldab kriisireguleerimist Päästeamet ja Päästeamet täidab järgmisi ülesandeid. Andsime talle ka sellise pädevuse juurde, et ta toetaks hädaolukorda juhtivat asutust juhtimisel. See juhtimine on kõige tähtsam, sest Päästeametil on tõesti juhtimisvahendid olemas ja pädev personal, kes regionaalsel tasandil suudab mis tahes kriisi juhtida. Need täpsustused on sõnastuslikud, aga nad täpsustavad, konkretiseerivad ja keeleliselt parandavad eelnõu sätteid.

Üks meie ettepanekutest leidis ka toetust. See puudutas Päästeameti volitusi laiaulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel. On selge, et ta ei vaja seal täiskorrakaitselisi volitusi ehk ei ole vaja inimesi kinni pidada, autosid kinni pidada ja nii edasi. Terve hulk pädevusi, mis seal oleks juurde antud. Komisjon seda meie ettepanekut toetas. Ja sellega loomulikult Politsei- ja Piirivalveamet tegeleb, nii nagu tegeles ka siiani.

Meie viimane ettepanek puudutas ka tegelikult sõnastuslikku ja sisulist parandust, mis puudutab tegevusvaru. Nagu ma ütlesin, me toetame seda igati, aga on kummaline, et siin ei ole kirjas, mis asutus see siis on, mis sellega tegeleb. Siin ainult seletuskirjast võis seda leida, et see on AS Eesti Varude Keskus. Siin peaks ju olema konkreetselt kirjas, et see on äriühing, AS Eesti Varude Keskus, kes tegutseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. See õigusselguse huvides võiks ju siin kirjas olla, kuigi väidetakse vastu, et juriidika hea tava seda ette ei näe. Ma siiski oletan, et seadusi tehakse täitjate jaoks, nende lihtsate inimeste jaoks, kes ei ole kõik juristid, kes tahavad aru saada, mis asutus riigis millega tegeleb. Seepärast me tegime siin sellise muudatusettepaneku. Ma palun suurt saali meie muudatusettepanekuid toetada ja kuna komisjonis need ei leidnud heakskiitu, siis ma teen ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku teine lugemine katkestada. Tänan!

Nüüd kaheks minutiks sõnavõtt kohapealt. Mati Raidma, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on siiralt kahju selle debati pärast, mis täna selles saalis oli ja mille tunnistaja ma olin. Seepärast kasutan võimalust ja [soovin] protokolli kanda, et vabandada kõigi nende inimeste ja ekspertide ees, kes on oma tööga igapäevaselt panustamas selle nimel, et oleksime suutelised ka kriisides riigina käituma ja oma elanikke kaitsma, seda ka ilma relvata. Loodan naiivselt, et komisjoni esindaja massiliste valetõlgenduste põhjuseks olid tema [vähesed] teadmised kriisidest ja elanikkonnakaitsest ning mõistmise puudumine. Samuti on mul kahju, et eelmisel aastal seoses COVID‑iga ei saanud käima Päästeameti korraldatav kõrgemate elanikkonnakaitse kursuste sari, millest arvamusliidrid, kaasa arvatud Riigikogu liikmed, saaksid osa võtta ning hakata võib-olla paremini mõistma, millest me räägime, mis mõistetest ja miks. Tänane debatt paraku seda ei näidanud ja loodame, et normaalsus ja normaalne debatt lükkub edasi. 

Kalle Grünthal, palun!

Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Head Riigikogu liikmed! Käesolev seadus, mida me praegu menetleme, on mõnes osas väga hea, täpselt nii, nagu hea kolleeg Leo Kunnas siin mainis, kuid kuna saatan peitub detailides, siis tegelikult on see üks osa sellest puslest, millest me oleme rääkinud siin varasemalt, mis moodustab ühe osa politseiriigist. Ma olen nõus sellega, et viia sisse siia teatud muudatused ja parandused, kuid ma näen siin ka normitehniliselt äärmiselt vastuolulisi probleeme.

Praegu veel kehtiv hädaolukorra seadus ütleb konkreetselt, et seda seadust kohaldatakse erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus ei sätesta teisiti. Seda tahetakse nüüd muuta. Ja muuta tahetakse veel ka praegu kehtiva seaduse kolmandat lõiget selliselt, et tahetakse ära kaotada see norm, et hädaolukorra seadus ei reguleeri riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks valmistumist. See lükatakse nüüd hooga siia praegu menetletavasse hädaolukorra seadusesse. Seal on siis sees ka "põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel" jne. Ehk siis see põhiseaduslik kord lükatakse nüüd hädaolukorra seadusesse sisse.

Tegelikult on meil olemas üksainukene seadus – üksainukene –, see on erakorralise seisukorra seadus, mille eesmärk on väga konkreetselt ära määratletud. See seadus sätestab Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks selle väljakuulutamise aluse, tingimused, organite pädevuse, rakendatavad abinõud ning isikute õigused ja kohustused. See seadus on välja kuulutatud, see kehtib ja seda erakorralise seisukorra seadust käesoleva seaduseelnõu menetlemisel mitte keegi ei hakanud muutma, see jäi täpselt nii, nagu on.

Probleem, mida mina siin praegu näen, on see, et erakorralise seisukorra seaduse alusel, kui tekib ähvardav oht, siis võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis jne. Ka selle erakorralise seisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel piirata isikute õigusi ja vabadusi, panna neile kohustusi, kusjuures väga paljud põhiõigused, mis on sätestatud, jäävad ikkagi, vaatamata sellele, et on erakorraline olukord, kehtima.

Nüüd, selle seaduseelnõu kohta, mida me siin praegu menetleme, on mul üks väga huvitav tähelepanek. Kõigepealt, § 1 lõiget 2 muudetakse selliselt, et seda seadust kohaldatakse riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel niivõrd, kuivõrd muudes seadustes ei sätestata teisiti. Aga just seesama erakorralise [seisukorra] seadus, millele ma eelnevalt viitasin, sätestabki teisiti, sellepärast et erakorralise [seisukorra] seaduse põhjal saab seda välja kuulutada Riigikogu. Aga siin täna menetluses olevas asjas jääb see väga halli alasse, on ebaselge, kes selle välja kuulutab, kas see on Vabariigi Valitsus, Riigikantselei või veel keegi kolmas.

Seaduses puudub õigusselgus. See tekitab vaidlusi, erinevaid tõlgendusi, mõisted on ebamäärased ja seetõttu minu hinnangul ta normitehniliselt ja ka, ütleme, seaduste korreleerumise osas ei kannata mitte mingisugust kriitikat.

Selle seaduse võiks ju teha selliselt, et need osad, mis puudutavad erakorralise [seisukorra] seadust, võiks viia kohe erakorralise [seisukorra] seadusesse sisse, et meil on selge ja konkreetne pilt, kuidas me käitume põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul, ja muude kriiside puhul jääks ta siis hädaolukorda. Aga mulle tundub, et seda ei taheta teha, ja sellega on, nagu me kuulsime, ka põhiseaduskomisjonis hästi kiire. Huvitav, kuhu meil kiire on? Koroonakriis käib, kas see on põhiseaduslikku korda ähvardav oht või? Kas selleks on vaja valitsusel saada mingeid erivolitusi, et hakata rakendama ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumise nime ja egiidi all panna selliseid piiranguid ja takistusi rahva põhiõiguste realiseerimisele peale, sest nii on ju kirjas? Ma leian, et see seadus on tõsine oht Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud inimeste vabadustele ja õigustele ning sellisel kujul seda ei tohi mitte mingil juhul vastu võtta. Ma palun kõiki Riigikogu liikmeid toetada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna muudatusettepanekuid, sest see eelnõu vajab väga tõsist remonti veel. Aitäh!

Toomas Kivimägi, palun! Kaheksa minutit kokku.

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma esmalt tahan tänada head kolleegi Leo Kunnast äärmiselt tasakaaluka, põhjendatud ja sisuka ettekande eest, kus olid välja toodud need asjad, mis on igati põhjendatud, ja loomulikult on kindlasti ka asju, mis on diskuteeritavad, ja on ka valikute küsimus.

Teiseks, head kolleegid, mulle tundub, et me oleme täna selle seaduse rääkinud siin saalis kümme korda suuremaks, kui see tegelikult on. Põhiseaduskomisjonis oli äärmiselt ratsionaalne ja asjalik arutelu ja mitte midagi sarnast, mis siin täna saalis juhtus. Ma ei tea, mis on vahepeal nende päevadega juhtunud. Minu jaoks oli see täiesti ootamatu ja mina tõepoolest ei olnud selleks valmis. Väga raske on seda kõike mõista. Nagu ma ütlesin, et me oleme rääkinud – või õigemini teie olete rääkinud – selle seaduse kümme korda suuremaks. Need on võib-olla igati asjakohased märkused ja seisukohad, kui me räägime sellest valmisoleku seadusest, millele eespool vihjati ja millele ka Urmas Reinsalu viitas, mis on valitsusel kavas välja töötada. Ma arvan, et 90% sellest jutust, mida te täna siin rääkisite, puudutab pigem seda võimalikku uut valmisoleku seadust. Aga täna meil on hoopis teine eelnõu.

Ma ei taha alahinnata selle eelnõu tähendust ja rolli, aga tegelikult selle eelnõuga me muudame kahte asja. Esiteks, selle eelnõuga luuakse AS Eesti Varude Keskus AS-i Eesti Vedelkütusevaru Agentuur baasil. Minu arust väga lihtne ja arusaadav. Mitte keegi ei ole seda vaidlustanud, isegi täna siin saalis mitte keegi seda põhimõtet ei vaidlustanud, et varud ei puuduta üksnes kütusevarusid. Kolleeg Helir-Valdor Seeder tõstatas siin toidutootmise ja toiduvaru teema. Ma arvan, et see on igati asjakohane. Komisjoni istungil oli ka minu jaoks arusaamatu, et elutähtsate teenuste loetelus – ma leidsin kuskilt sellise väljavõtte, et neid teenuseid on 14 – tõepoolest ei ole toidutootmist ega toiduvaru. Samas, kui me räägime sellest varude keskusest, siis ma siiski seletuskirjast näen, et siin on juttu ka toiduvarust. Mina komisjoni esimehena tõstatasin komisjoni istungil sellesama teema, sest ka minule tundub see arusaamatu, miks ei ole seda elutähtsate teenuste loetelus. Nii et sinu märkus, Helir, ma arvan, on täiesti asjakohane.

Kohapeal ametnikud kinnitasid, et loomulikult ei saa käigupealt selliseid põhimõttelisi muudatusi teha, see tähendab ka kulu. Aga mina omalt poolt palusin, et seda tehtaks võimalikult kiiresti, sest tõepoolest on vaja selgust. Kui leitakse, et see ei pea seal olema, siis ei pea olema, aga siis peavad sellele olema ka põhjendused. Nii et selle kohta ei ole mitte vähimatki vaidlust olnud.

Kui on juttu varude keskusest, siis kindlasti kolleegidele ütlen ka seda, et see ei tähenda kõikide varude koondamist ühte lattu. See ei tähenda isegi seda, et toiduvaru on kuskil mujal ühes kohas. Toiduvaru võib täpselt samamoodi olla ka tootja juures, ettevõtja juures. Nii et varude keskuse ülesanne on kas hallata või ise koguda neid kuskile kokku. Ja varude keskus ei puuduta ka riigikaitselisi varusid, nii et see läheb selle alt välja. See on üks ja selle üle minu arust vaidlust ei ole olnud. Ma saan aru, et siin on eri arvamused, see on valikute küsimus.

Teine põhimõtteline muudatus on see, et tsiviilkriisideks valmistumine selle eelnõu järgi viiakse üle Siseministeeriumi alt Vabariigi Valitsuse alla. Selle üle on tõepoolest väga palju vaidlusi olnud. Ja kui me võtame lahti selle eelnõu, siis ma tahaksin lugeda selle punkti teile lausa ette, § 4: "Riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus." See on selle eelnõu tekst. 

Head kolleegid! Nüüd ma tuletan teile meelde: eelmine valitsuskoalitsioon, sh Isamaa, sh EKRE, sh Keskerakond, seaduseelnõu 112, riigikaitseseadus, algataja Vabariigi Valitsus 02.12.2019. [Hädaolukorra seaduses tehakse järgmised muudatused: paragrahv 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt]: "§ 4. Kriisireguleerimise koordineerimine. Riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus." Kas te märkasite ühegi erinevuse selles sõnastuses? Kas või ühe sõna või ühe punkti või koma? See on üks ühele sellestsamast seadusest üle võetud. Ja eelmine valitsus mitte pelgalt ei arutanud seda, vaid algatas, see eelnõu toodi Riigikokku.

Nüüd üleöö on kõik muutunud. No kui peavad asjad teistmoodi olema, siis, head kolleegid, oleks paslik, et te kõigepealt tunnistate, et te eksisite tookord. Loomulikult me võime oma seisukohti ka muuta, aga muuta seisukohti, kui muutub istekoht – no ma arvan, et see ei ole väga aus ja väga korrektne. Ma möönan, et see ei ole väga tavapärane. See ei ole väga tavapärane, et viiakse Riigikantselei ja Vabariigi Valitsuse alla. Ent see ei ole esmakordne.

Kui me räägime julgeolekukriisideks valmistumisest, siis see juba täna on Vabariigi Valitsuse all. Julgeolekukriisideks valmistumine on Vabariigi Valitsuse all. Mitte keegi ei ole seda vaidlustanud, öelnud, et siin on probleem selles, et valitsus on kollegiaalne organ. Ja samas ikkagi valitsust juhib peaminister. Mina väidan, et see vastutuse tase on tõstetud oluliselt kõrgemale, kui ta on täna. Täna on see Siseministeeriumi ja siseministri tasandil. Nüüd selle eelnõu kohaselt viiakse see Riigikantselei ja Vabariigi Valitsuse alla ja vastutab peaminister.

Üllatus-üllatus, taas natukene mitte tavapärane, ka minu jaoks veidi üllatav: neid võimalikke eelnõusid sellega seoses peabki tulema kaitsma Eesti Vabariigi peaminister. See ei ole väga tavapärane. Aga veel kord: ma olen täiesti veendunud, et peaminister saab sellega hakkama. Öelda kuidagi, et see on nüüd nagu anonüümne, siseministri asemele tuleb peaminister – no kuulge! Ilma igasuguse etteheite ja kriitikata siseministri aadressil, siiski, peaminister on peaminister oma ameti poolest. Ja see vastutuse tase on kordades kõrgem, kui ta on seda täna.

Mis veel? Üks kolleeg ütles, et kriisijuhtimine muutub oluliselt ebaselgemaks. Kuidas saab selle eelnõuga muutuda kriisijuhtimine oluliselt ebaselgemaks, kui kriisijuhtimist see eelnõu ei puuduta sendi eestki? Mitte ükski sõna ei puuduta kriisijuhtimist. Kordan veel kord, et tsiviilkriisideks valmistumine on see, mis läheb üle Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei kätte, mitte kriisijuhtimine. Kriisijuhtimise poole pealt jäävad jätkuvalt nii ministeeriumidele kui ka teistele asutustele nende kohustused alles, täpselt nii, nagu nad seni on. On see Politsei- ja Piirivalveamet, on see Päästeamet, on see Terviseamet või kes iganes. Kuidas saab muutuda halvemaks, kui me ei muuda seda?

Ja veel, mis on tekitanud diskussiooni, on üks sõna. Selle üle me ka komisjonis arutasime. Tõepoolest võib olla raske mõista, sest siin on sees säte, et riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus. See sõna "juhib" tõepoolest tekitas mõnevõrra segadust. Ma möönan, et äkki siit tehakse järeldus, et Vabariigi Valitsus hakkab kriisi juhtima. Me otsisime, kas sellel sõnal võiks olla mingi asendus. Tegelikult peetakse selle juhtimise all ennekõike silmas seda, et muu hulgas saab Riigikantselei ja Vabariigi Valitsus ülesandeks hädaolukorra lahendamist harjutavate õppuste koordineerimise. Seesama sõna "juhib" käib pigem selle kohta. Aga selle riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamise puhul ei ole mitte midagi tegemist juhtimisega. Ehk, head kolleegid, veel kord: Vabariigi Valitsus ega peaminister ei hakka juhtima kriisi, siin ei toimu mitte mingit muudatust.

Nii et mul on siiralt kahju, et te olete rääkinud selle eelnõu kümme korda suuremaks, kui ta tegelikult on. See on seesama asi, mis jäi teil pooleli, head kolleegid Isamaast ja EKRE-st. Me viime selle lõpuni. Aitäh!

Nüüd on selline lugu, et nii härra Kunnas kui ka härra Seeder on juba oma sõnavooru kasutanud ja ma ei pannud tähele, et härra Kivimägi oleks teid maininud. (Hääl saalist.) Härra Kunnast mainisid, Toomas. Vabandust! Siis, härra Kunnas, olge hea, vasturepliigi võimalus on teil olemas. Aga härra Seeder, teie nime ma küll ei kuulnud, kui te ennast päris erakonnaga tervikuna ei samasta. Aga alustame härra Kunnasest.

Tänan! Tänan sind, Toomas, sõbralike sõnade eest! Sul on täiesti õigus, et eelnõu 112 versioon enne parandusi oligi selline, et seal oli kirjas: Vabariigi Valitsus kollektiivse organina juhib kriisi. Me tegime sellesse n-ö nelja kaadrisõjaväelase parandusettepanekud, et see võiks nii olla, aga sel juhul peaks juhiks olema peaminister ehk see kriisijuhtimine saab siiski toimuda ainujuhtimise põhimõttel ka riigikaitseliste või mis tahes kriiside puhul. See on kõik.

Härra Seeder, palun!

Aitäh! Tõepoolest, Seedri nime ei mainitud, aga mainiti Helir-Valdorit ja ma ei tea, et siin teist Helir-Valdorit oleks. Aga mul on juhatajale ka hea nõuanne. Kui mina istungit juhatasin, siis ma alati läbirääkimistel kirjutasin need nimed üles, keda mainiti, et igaks juhuks meelest ära ei lähe, sellepärast et ...

Me seda teeme.

... kui on pikemad läbirääkimised, siis repliigiks võib hoopis pool tundi hiljem sõna võtta, kui räägitakse, ja juhataja ei pruugi mäletada enam.

Aga minu repliik on tegelikult stenogrammi jaoks. Siin eelkõneleja ütles, et eelmine valitsus on selle analoogse eelnõu algatanud. Algatas küll ja eelmises koalitsioonis olid tõsised vaidlused, arutelud ja ka erimeelsused. Valitsusest tuli see eelnõu siia ja ma võin kinnitada, et ilmselt sellisel kujul, nagu eelmine valitsus algatas, ei oleks ta parlamenti läbinud. Nii et need muudatused oleks parlamendimenetluse käigus igal juhul tulnud ja need küsimused oleks tõusetunud samamoodi. Aitäh!

Nüüd on kõnevoorus Urmas Reinsalu. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Armsad sõbrad! Ma kuulan ja imestan, mis meil siin toimub. Meil oli parlamendi menetluses – ma juhtisin tähelepanu sellele ka oma ettekandes – see eelnõu 112, mille seletuskiri oli 340 leheküljel ja seaduseelnõu tekst oli 130 leheküljel ja mis nägi ette täpselt sellise n‑ö kõikehõlmava kriisikäsitluse, lähtudes riigikaitsest. Nüüd on küsimus selles, et püütakse kiskuda sealt ühe paragrahviga lause välja ja öeldakse, et see ei muuda tegelikult mitte midagi. Aga ma arvan, et selline ühe nööbi äralõikamine sellelt mundrilt, mis on see riigikaitseseadus, ja selle õmblemine, n-ö traageldamine koroonakriisi kontekstis praegu sinna teise pintsaku külge, ei ole lihtsalt ratsionaalne.

Esiteks ei ole ratsionaalne keset toimivat kriisi, veel n-ö eksisteerivat kriisi hakata viilude kaupa – siin on erinevad arusaamad, mida need mõisted tähendavad – kriisi koordineerimist, nimetame seda nõnda, ja pädevusi muutma. Teiseks on seda salapärasem, et eelmine valitsus algatas ühe kõikehõlmava riigikaitseseaduse eelnõu ja selle üle oli väga palju poleemikat, nii ekspertidel kui ka poliitilist poleemikat. Nüüd plaanitakse teha nullist uus seadus, mis tähendab tegelikkuses seda, mida ju ka valitsuse esindajad tunnistasid, et need sätted ei pruugi ükski pidama jääda. Juunikuus tuleb välja uus kontseptsioon, mida tehakse või võidakse teha hoopis teistsugustel alustel, ja see kontseptsioon võib tähendada hoopis midagi muud. Milline see kontseptsioon on, kõike kokku liites, ja kuidas ta hakkab välja nägema, sellest me tegelikult ju teadlikud ei ole.

Nii et praeguses olukorras seda varude asja me loomulikult vajame. Aga praegu ausalt öelda eelnõu apologeedid püüavad öelda – mis puudutab sedasama kriisi mittejuhtimist, nimetame siis nii, kriisi mittejuhtimise reguleerimist, kriisijuhtimisega see eelnõu ei tegele – , et need on kriisi järeldused jne, jne. Aga kui see ei ole seotud koroonakriisiga, koroonakriisist tulenevate küsimustega, siis ei ole ta üldse sellise akuutse iseloomuga. Miks me ei oota ära siis terviklahendust? Võtame ja teeme need varude asjad ära, mille puhul, mulle tundub, valitseb ju konsensus, ja jätame need teised asjad [tegemata]. Valitsus ise tuleb järgmine kuu, juunikuus välja tervikkontseptsiooniga. Ma ei tea, kas seal on ka see üks paragrahv, mille kohta Toomas ütles, et see tegelikult midagi eriti ei muuda. Üks paragrahv. Kui ta on niisugune, et midagi ei muuda, siis ei peakski muutma, on minu ettepanek.

Aga kõikehõlmav riigikaitse kriisijuhtimise käsitlus tuleb anda, selle eelnõu eelmine valitsus esitas, ja ma arvan, õigesti tegi, et esitas. Ühe või teise sätte üle võib polemiseerida, aga seal oli terviklik lähenemine. Meie, eelmise valitsuse kriisijuhtimine oli 340‑leheküljelise seletuskirjaga ja 130-leheküljelise seaduseelnõuga. Uus valitsus paneb lauda, nagu Toomas isegi ütles, eelnõu, mis tegelikult kriisijuhtimist üldse ei puudutagi. Ja ütleb, et see asi on, näete, sealtsamast võetud välja. Toomas, te unustasite ära 129 lehekülge eelnõu. Siis oleks olnud see asi, kus sa oleksid saanud viidata, et näe, te tegite kõike täpselt sama. Ma võin ka öelda, et näete, mitu tähte on ka samad sealt eelmisest seadusest, kindlasti ka teistes paragrahvides, eks ole. Võtame asja ikka õiges perspektiivis ja teeme kiireid asju kiiresti ja suuri asju püüame teha nõnda, et nad ei hakka laperdama lipp lipi peal, lapp lapi peal. Praegu see risk on olemas. Aitäh!

Rohkem sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Palun panna see muudatusettepanek hääletusele, sest olemasoleva seaduse paragrahv on juba piisavalt ammendav, seda pole vaja muuta.

Ega põhjendada polegi vaja. Piisab, kui öelda, et soovin hääletada.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 24 Riigikogu liiget, vastu oli 58 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Teise muudatusettepaneku on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Henn Põlluaas.

(Kaugühendus)

Palun muudatusettepanek panna hääletusele ja toetada seda, sest kriisireguleerimine peab jääma ikkagi Siseministeeriumi alla.

Saime aru. Usun, et kutsungit ei pea esitama, näpud on juba soojad ja seetõttu, head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, esitanud EKRE fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 56. Ettepanek ei leidnud toetust.

Härra Ratas, teil on sõnavõtusoov. Kas teil on protseduuriline või oli see [kogemata]? Oli vist kogemata, selge.

Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud EKRE fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Henn Põlluaas.

(Kaugühendus)

Palun seda ettepanekut hääletada, sest see täpsustab ja teeb keelelise paranduse sellesse paragrahvi.

Asi klaar. Head kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, esitajaks EKRE fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 56. Ettepanek ei leidnud toetust.

Neljas muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 34 Riigikogu liiget, vastu oli 57. Ettepanek ei leidnud toetust.

Viies muudatusettepanek, esitatud ... Vabandust! Härra Ernits, teil on protseduuriline küsimus. Me ei kuule teid. Palun lülitage mikrofon sisse, härra Ernits!

Esimese muudatusettepaneku puhul ma hääletasin poolt, aga äkki tuli mingisugune teade, et mul on välja lülitatud, välja logitud, aga kõik järgmised [hääletused] ei olnud välja logitud, ja ma istun ühe koha peal. Nii et väike teadmine.

Selge. Kui praegu süsteem toimib, on väga hästi. Esimese muudatusettepaneku hääletamise tulemused on juba kinnitatud. Nii, me oleme siis, tuletan meelde, viienda muudatusettepaneku juures, selle on esitanud EKRE fraktsioon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Härra Põlluaas.

Vabandust, ma natuke ennatlikult vajutasin nuppu. Ma tahaksin järgmise muudatusettepaneku puhul hääletamist. Vabandust!

Sellega olete päri siis, saan aru. Selge. Siis on viies muudatusettepanek heaks kiidetud. Kuues muudatusettepanek, esitanud EKRE fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Nüüd, härra Põlluaas, palun!

Nüüd läheb asi täiesti täppi. Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja toetada, sest selguse huvides tuuakse siin ära varasid haldava äriühingu ja ministeeriumi nimi.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud EKRE fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 58. Ettepanek ei leidnud toetust.

Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon ja see on arvestatud täielikult. Härra Seeder.

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Selge. Head kolleegid, panen teie ette hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Seda kontrollhääletust toetas 71 Riigikogu liiget, vastu keegi ei olnud, erapooletuid oli 4. See põhiseaduskomisjoni ettepanek leidis toetust.

Seega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada, aga meile on saabunud Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ettepanek katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu [teine lugemine]. Me peame selle läbi hääletama. Kas te olete päri, et me ka selleks saalikutsungit ei kasuta? Vastuväiteid ei näe.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele Isamaa fraktsiooni ja EKRE fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 350 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Seda ettepanekut toetas 34 Riigikogu liiget, vastu oli 56 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu teise lugemise lõpetanud.

Läheme edasi meie tänase 10. päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 (Euroopa Parlamendi liikme osalemine kohaliku omavalitsuse volikogu töös) esimene lugemine. Seda tutvustab meile põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, ma palun nii saalist kui ekraanide eest mitte lahkuda, sest see eelnõu ei ole vähem põnev, kui oli eelmine.

Käesoleva eelnõu on algatanud põhiseaduskomisjon. Ma pean oluliseks kohe ära märkida, et tegemist on niivõrd hea eelnõuga, et peale seda, kui põhiseaduskomisjon oli selle eelnõu algatanud, tekkis tohutu trügimine selle nimel, et kes on tegelikult selle eelnõu algataja. Nii üks kui teine erakond nii opositsiooni kui koalitsiooni poole pealt tahtis seda au endale võtta, aga kinnitan ja kordan veel kord, et selle eelnõu algatas põhiseaduskomisjon. Mul on eriti hea meel öelda ka seda, et põhiseaduskomisjon tegi seda konsensuslikult. Kui olla väga täpne, siis kõik põhiseaduskomisjoni liikmed, kes osalesid hääletusel, hääletasid selle eelnõu algatamise poolt. Teiseks on oluline ka täpsustus, et hääletusel osales põhiseaduskomisjoni üheksast liikmest seitse.

Selle eelnõu eesmärgiks on kaotada piirangud, mille kohaselt Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed ei või osaleda kohaliku valla- või linnavolikogu töös. Euroopa Parlamendi liikmed võivad küll kandideerida kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, ent nad ei saa samaaegselt [Euroopa Parlamenti kuulumisega] kuuluda kohalikku valla- või linnavolikokku. Kui nad seda soovivad, siis sellisel juhul peavad nad loobuma Euroopa Parlamendi liikme mandaadist, ja ma arvan, et seda oleks natukene palju tahta.

Oluline on märkida, et antud juhul on üheks oluliseks eesmärgiks, miks see eelnõu algatati, kohaldada analoogiat Riigikogu liikmetega. Päris mitmed aastad tagasi kiitis parlament heaks selle, et Riigikogu liikmed võivad samaaegselt kuuluda ka kohalike omavalitsuste volikogudesse. Mul on hea meel märkida, et tegelikult on see seadus maandunud väga viljakale pinnale. Minule teadaolevalt on tervelt 48 Riigikogu liiget ka kohaliku valla- või linnavolikogu liikmed, nii et see ei ole pelgalt formaalsus, vaid vastupidi, seda [võimalust] on tegelikult väga sisuliselt kasutatud. Ja võib-olla veel teine oluline repliik. See on küll natuke emotsionaalne, aga ma olin väga pettunud, kui Postimees nimetas ühes veebiloos seda peibutuspartide eelnõuks. See küll võeti vist väga kiiresti maha ja seda muudeti õige pea. Minu arvates on see täiesti vastupidi. Ma väidan, et kui Euroopa Parlamendi liikmed võivad küll kandideerida valla- ja linnavolikogudesse, ent nad ei tohi sinna kuuluda, siis pigem võiks sellisel juhul kasutada sõna "peibutuspart". Aga kui parlament kiidab heaks selle eelnõu, mille põhiseaduskomisjon algatas, siis sellisel juhul oleks äärmiselt kohatu kasutada sõna "peibutuspart" Euroopa Parlamendi liikmete kohta, kes kandideerivad valla- ja linnavolikogude valimistel.

Nüüd veel üks väga oluline sisuline argument. Euroopa Parlamendi valimise seadus võeti vastu juba aastal 2002, kaks aastat enne, kui Eesti Euroopa Liiduga ühines. Mina väidan, et me tegelikult teeme 2002. aasta vigade parandust, sellepärast et tegelikult ei ole põhjendatud see piirang, millega Euroopa Parlamendi liikmetel ei ole tänase päevani lubatud kuuluda kohalikesse volikogudesse. Riigikohus on leidnud, et piiranguid volikogu passiivse valimisõiguse teostamisele, mandaadi omandamisele ja teostamisele, sealhulgas volikogu liikme volituste saamisele, ennetähtaegsele lõpetamisele, peatamisele ja taastamisele võib kehtestada eriti kaalukate õigusväärtuste kaitsmiseks. Tekib kohe küsimus, mis on need eriti kaalukad õigusväärtused, mistõttu neile selle hetkeni, kui parlament selle eelnõu heaks kiidab, seda õigust pole antud. Riigikohus ütleb veel, et piirangud ei tohi tõrjuda volikogust reaalset toetajaskonda omavaid isikuid ega gruppe ja sellised piirangud kahjustaksid kohalike omavalitsuste aluseid nii, et esindusorgan ei saa kujuneda piisavalt representatiivseks. Tegelikkuses ma möönan – selle üle on olnud arutelu, miks 2002. aastal, kui Euroopa Parlamendi valimise seadus vastu võeti, tegelikult sel teemal mingit diskussiooni ei avatud –, ma söandan väita, et tegemist on pigem põhjendamatu piiranguga. Aga kui me siin saalis kiidame selle eelnõu heaks, siis me tegelikult parandame vea, mis on 2002. aastast parandamata.

Mis on tegelikult väga kummaline, on see, et kui täna ei või Euroopa Parlamendi liige olla vallavanem või linnapea, siis üllatus-üllatus, täna kehtiva seaduse järgi võib Euroopa Parlamendi liige olla vallavalitsuse või linnavalitsuse liige, mitte küll vallavanem või linnapea, aga ta võib olla liige, mis on ikka täiesti absurdne. Ta võib olla vallavalitsuse või linnavalitsuse liige, aga ta ei või olla volikogu liige. Ta ei või olla esindusorgani liige, aga ta võib olla täitevorgani liige. Selle seaduseelnõuga me teeme ka selle paranduse, et me kaotame ära Euroopa Parlamendi liikme õiguse kuuluda valla- või linnavalitsusse. Sealhulgas jääb kehtima loomulikult ka see põhimõte, et ta ei või olla ei vallavanem ega linnapea.

Oluline on märkida siinkohal ka seda, et seaduseelnõu on plaanitud jõustuma kohalike omavalitsuste volikogude valimistele järgneval päeval. Teadupärast toimuvad järgmised korralised kohalike omavalitsuste volikogude valimised 17. oktoobril k.a ja see seaduseelnõu on kavandatud jõustuma 18. oktoobril ehk kohalike omavalitsuste volikogude korralistele valimistele järgneval päeval. Seega see ei ole tagasiulatuva jõuga praeguse valla- või linnavolikogu koosseisu jaoks, vaid Euroopa Parlamendi liikmetel tekib õigus sinna kuuluda siis alates 18. oktoobrist.

Mida siis veel öelda? Võib-olla kahe sõnaga räägin, mis protokollis kirjas on. Pean tõe huvides oluliseks märkida, et selle eelnõu on algatanud küll põhiseaduskomisjon, aga selle eelnõu algteksti koostas Rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna õigusnõunik Olivia Taluste, kes osales ka põhiseaduskomisjoni istungil ja põhjendas ning tutvustas seda eelnõu ja valdavalt [kõlasid] needsamad seisukohad, millest ma siin eelnevalt ka rääkisin. Lisaks tõi proua Taluste välja põhimõtte, et sarnaselt Riigikogu liikmetele volikogu liikme töös osalemise eest Euroopa Parlamendi liikmetele tasu ei maksta. Ehk nii nagu ka Riigikogu liikmed ei saa volikogu töös osalemise eest tasu, siis täpselt sama põhimõte laieneb ka Euroopa Parlamendi liikmetele, kui nad on valla- või linnavolikogu liikmed. Samas on neil nagu ka Riigikogu liikmetel ikkagi õigus – ma usun ja loodan, et enamus meist seda ei kasuta ja ka Euroopa Parlamendi liikmed seda ei kasuta, aga neil on see õigus – saada esitatud dokumentide alusel hüvitist volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste eest, näiteks sõidu-, majutus- ja muud lähetuskulud. Need kaetakse valla või linna eelarvest. 

11. mai oli see kuupäev, kui põhiseaduskomisjon selle eelnõu algatas. Võib-olla mõned repliigid, mis on olulised välja tuua. Nimelt Paul Puustusmaa sõnas, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on olnud kogu aeg nn kahe tooli seaduse vastane. Praegu on raske öelda, mis on EKRE fraktsiooni seisukoht kõnealuses küsimuses. Komisjoni istungil osales komisjoni täieõigusliku liikmena, küll härra Grünthali asendusliikmena Mart Helme, kes sõnas, et EKRE fraktsioonil ei ole praegu mingisugust põhimõttelist vastuseisu kõnealuse muudatuse tegemisele. Oluline on siiski märkida ka seda, et Urmas Reinsalu sõnas, et Isamaa fraktsioon arutas antud muudatust ja fraktsioonis olid selles küsimuses erinevad seisukohad ning lõpliku seisukohani arutelude käigus ei jõutud. Seega ei saa öelda, kas Isamaa fraktsioon toetab eelnõu algatamist või mitte.

Veel tekkis küsimus, kui olulise kaaluga tegelikult see seaduseelnõu on, kui see seadusena vastu võetakse. Tegelikult see ei ole olulise kaaluga põhjusel, et tänase päeva seisuga on valla- ja linnavolikogu liikmeid kokku 1729. Kui nendest seitse on Euroopa Parlamendi liikmed, siis tegelikult, ma rehkendasin välja, on see 0,4%. Tegelikult olulist mõju n‑ö numbrite maailmas ei ole, aga ma loodan, et sisu poole pealt on see väga oluline kompetentsi täiendus ja side Euroopa seisukohtade ja kohalike omavalitsuste vahel. Nii et ma olen täiesti veendunud, et see kindlasti tõstab olulisel määral debati kvaliteeti.

Siis tehti otsused, loen ka need ette. Esiteks, 11. mail otsustati algatada Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadus. See otsus oli konsensuslik. Hääletusel osalesid Mart Helme, Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Paul Puustusmaa, Martin Repinski, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Need nimed korduvad, nii et ma ei hakka neid edaspidi ette lugema. [Hääletusel osales] seitse komisjoni liiget üheksast, kaks liiget ei osalenud. Teiseks otsustati määrata Riigikogus eelnõu menetlemisel põhiseaduskomisjoni esindajaks komisjoni esimees Toomas Kivimägi. Ka see otsus oli konsensuslik, needsamad seitse inimest hääletasid selle otsuse poolt. Kolmandaks otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail 2021 ja ka see otsus oli konsensuslik.

Siis arutas põhiseaduskomisjon seda [eelnõu ja] tegi menetluslikke otsuseid ka 17. mail 2021. Kuna selle eelnõu sisuline arutelu toimus eelnõu algatamise istungil, siis sellel komisjoni istungil eelnõu sisuliselt ei arutatud. Küll on oluline märkida, et Urmas Reinsalu kordas taas, et tema ei osale hääletusel, kus komisjon otsustab, kas teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada või mitte. Siis langetati menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. See otsus oli konsensuslik, selle poolt olid Kalle Grünthal, Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Jevgeni Ossinovski, Paul Puustusmaa ja Mart Võrklaev. Teiseks otsustati teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27. mai 2021. Ka see otsus oli konsensuslik ja siin [hääletas poolt] lisaks eelnevatele ka Urmas Reinsalu. Tänan tähelepanu eest!

Henn Põlluaas soovib midagi täpsustada. Palun, härra Põlluaas!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on üks väga lihtne ja praktiline küsimus. Teatavasti on 99%-s meie volikogudest istungid neljapäeviti ja neljapäev on ka Euroopa Parlamendi istungite päev. Mind huvitab, millise imenipiga saaksid Euroopa Parlamendi liikmed osaleda kohalike volikogude istungitel, sellepärast et lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik kahes kohas korraga olla. 

Aitäh, lugupeetud küsija! Otse loomulikult saavad sellele vastata kõige paremini europarlamendi saadikud ise, kes otsustavad [volikogusse] kandideerida, ja ma olen veendunud, et nende käest seda ka küsitakse. Ma arvan, et valijal on igal juhul õigus teada, et juhul kui Euroopa Parlamendi liige, kes kandideerib, osutub valituks, siis kas ta ka reaalselt läheb volikokku või mitte. Sõltuvalt vastusest saab igaüks teha oma järeldused ja otsustada, kas ta sellisel juhul toetab seda kandidaati või mitte.

Otse loomulikult me eeldame ja loodame, et [ainus] põhjus pidada istungeid Teamsi kaudu või veebi vahendusel on praegusel juhul koroonakriis. Koroonakriis saab loodetavasti mööda, aga ma arvan, et me oleme sellest ka väga palju õppinud. Ma ei välista, et kui tulevikus oluliselt rohkem istungeid käib Teamsi vahendusel või tekivad ka hübriidistungi võimalused, siis see, [kuidas istungeid peetakse,] on ju tegelikult iga kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada.

Muide, üks eelnõu, mida meie lugupeetud fraktsioonijuht Mart Võrklaev ja minu teada ka härra Tiit Terik on initsieerinud, on see, et parlament võiks menetleda kaugistungite korda just kohalike omavalitsuste kontekstis. Mingid üldaktid on meil täna tegelikult olemas, aga ütleme, et me ei ole seda mõtet maha laitnud. Tegelikult võib-olla KOKS-i revisjoni raames jõuame ka selleni, et me tõepoolest käsitleme neid võimalusi. Ma arvan, et oleks igati paslik anda ka kohalike omavalitsuste volikogudele – see on puhtalt minu isiklik seisukoht – võimalus pidada hübriidistungit. Nii et see on üks võimalus.

Teine võimalus on see, et me näeme, et ka meil Riigikogus, okei, praegu on kaugistung, aga kui me pidime füüsiliselt kohal olema, siis mitte alati kõik ei olnud kohal. Ilmselt oli mõningaid teisi tähtsamaid tegevusi, nii et see sõltub tegelikult ka volikogu päevakorrast ja istungist, sõltub sellest, mis on Euroopa Parlamendis parasjagu päevakorras. Kindlasti ei ole see alati maailma lõpp, kui mõni Euroopa Parlamendi liige mõne parlamendi istungi asemel osaleb kohaliku omavalitsuse volikogu istungil, kui seal on väga olulised teemad.

Aga veel kord: see on iga parlamendiliikme enda otsustada. Ma arvan, et see ei ole pelgalt selline analoogi tekitamine, aga ma viitasin ka Riigikohtu seisukohale. Tegelikult ma väidan, et praegu on see ikkagi vastuolus, see on põhjendamatu riive, neil praegu seda õigust ei ole. Veel kord: kui me oleme rääkinud, et ka Riigikogu liikmed võivad kuuluda kohalike omavalitsuste volikogudesse, siis täpselt sama õigus võiks tegelikult olla ka Euroopa Parlamendi liikmetel.

Kasutan võimalust, kuna mul jäi märkimata see, et tänaseks päevaks ei ole selle eelnõu kohta Vabariigi Valitsuse seisukohta. Vabariigi Valitsus kavatseb seisukoha kujundada minu informatsiooni kohaselt 27. mail ehk järgmisel nädalal. Meile on laekunud ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu seisukoht. Nende seisukoht oli see, et arvamusi on erinevaid. On kohalikke omavalitsusi, kes toetavad, ja on neid, kes ei toeta. Ka nende mure oli sarnane Henn Põlluaasa murega, et kuidas neil reaalselt on võimalik osaleda. Aga ma ütlen veel kord: seda peab iga Euroopa Parlamendi liige, kui ta teeb otsuse kandideerida kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, ise selgeks tegema ja siis vastavalt sellele, mida ta oma valijale lubab, ka käituma.

Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Aga otsus on ju meie käes, Toomas. Meie otsustame, kas tegelikult [sobib] niisugune konstruktsioon, et [inimene on] korraga kahes ametis, aga ühte neist tegelikult, oleme ausad, ju ei ole reaalselt võimalik pidada, kui me räägime normaalolukorrast. Nagu Henn õigesti ütles, et töönädalal on neljapäeviti plenaaristungid ja isegi kui volikogu töö on muul päeval kui neljapäeval, siis ei klapi. Iseenesest Isamaa mõttekäik ongi selline, et me peame mõistlikuks, et kui mandaat kokku ei lange, siis võiks tegelikult võimaldada seda, et kui praegu see mandaat pärast valituks osutumist kustub, siis meie arvame, et see võiks peatuda. See on meie vahetegu selles loogikas.

Aga minu küsimus on, et sa ütlesid, Toomas, et on väga halb, et praegu on õiguslünk, et [europarlamendi liige] ei saa olla vallavalitsuse ja linnavalitsuse liige, kas või kui ta vabatahtlikult ... (Ühendus hakib.) Aga mis see sinu jaoks ...

Härra Reinsalu, kas te saaksite viimased 10 sekundit oma küsimusest uuesti küsida? See kadus kehva levi tõttu ära.

(Kaugühendus)

Vabandust! Ei tea, kus toru otsas see kehv levi oli. Aga minu küsimus Toomale oli see, et ta viitas, et on väga hull olukord, kui Euroopa Parlamendi liige on näiteks tasustamata valla- või linnavalitsuse liige. Minu küsimus on: aga mis selles siis halba on, kui oletame, et ta on seal kuskil vallas vallavalitsuse liige ja osaleb seal samamoodi hübriidistungi või telefoni teel? Mis selles hullu on? Kas täna on praktikas mingeid juriidilisi segadusi tekkinud, et me vajame seda blokeeringut?

Aitäh, Urmas, selle põneva küsimuse eest! Ma saan vastata selle samaga, millega sa tegelikult alustasid, et kui sina nägid, et Euroopa Parlamendi liikmel on probleem osaleda üks kord kuus volikogu istungil, siis vallavalitsuse istungid toimuvad reeglina kord nädalas, vahel ka sagedamini. Nii et ma arvan, et siin on see tõepoolest pigem formaalsus. Teiseks ma eeldan, et kui [europarlamendi liikme] õigusi laiendada, siis ennekõike peaks tal olema õigus ja võimalus kuuluda volikokku, esinduskogusse. Me muidu ütleme, et ta esinduskogusse ei või kuuluda, aga samal ajal täitevvõimu võib kuuluda. Minu kogemuse najal toimuvad täitevvõimu istungid vähemalt kord nädalas. Mis puudutab seda, et volikogude istungid toimuvad neljapäeviti, siis ega see ei ole kuskile kivisse raiutud ega seadusega ette kirjutatud. Ma küll ei arva ja ei taha öelda seda, et ühe või kahe Euroopa Parlamendi liikme pärast peaks ilmtingimata muutma volikogu istungi toimumise päeva, aga see ei ole välistatud, nii et üks või teine volikogu võib seda mõnel muul ajal teha ja see võimaldab ka Euroopa Parlamendi liikmetel osaleda.

Aga ma ütlen veel kord, et see on tegelikult ikkagi iga kohaliku volikogu otsus. Kui Euroopa Parlamendi liige saab sinna valitud, siis temal on üks hääl, nii et selles mõttes tema ei saa seda otsust küll liiga palju mõjutada. Ma arvan, et valikuvõimalused on olemas, ja ma ütlen veel kord, et see on Riigikohtu otsusest tulenevalt antud hetkel ikkagi [õiguste] riive. Veel kord, meie, head Riigikogu liikmed, oleme privilegeeritud, meie võime kuuluda [linna- ja vallavolikogudesse], aga samal ajal on näiteks minulgi homme Pärnu Linnavolikogu istung ja samal ajal ka Riigikogu istung. Õnneks kaugistungi vorm võimaldab mul mõlemal osaleda. Riigikogu istung hakkab kell 10 ja volikogu istung kell 12. Aga kui meie oleme privilegeeritud seda võimalust kasutama, siis kindlasti peab selline võimalus olema ka Euroopa Parlamendi liikmetel. Ma arvan, et see on oluline võrdse kohtlemise põhimõtet silmas pidades.

Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Aga Toomas, ega Riigikohus ei ole öelnud, et see praegune piirang iseenesest on põhiseadusvastane. Sa viitad üldprintsiibile. Aga mu küsimus on see, et sa ütlesid, et vallavalitsuse töös ei saa sellepärast osaleda, et vallavalitsuse istungid on kord nädalas. Aga vallavalitsuse istungit saab teha ka reedeti või hübriidistungina. Miks sa seda analoogiat ei kasuta? Samamoodi on küsimus selles, et sa viitasid, et kui volinik, tegelikult ju Euroopa Parlamendi liige ei saa neljapäevastel volikogu istungitel osaleda, siis see on tema asi, tegelikult siis tema ja valija vahelise dialoogi asi. Miks see dialoogi asi ja tema enda asi, kas saab vallavalitsuse töös osaleda või mitte, ei ole ka siis tema asi ja tema ning tema valijate vaheline küsimus või tema ja volikogu töösse suhtumise küsimus, kui ta ei saa mingisugusel istungil osaleda? Mulle tundub, et me nagu eeldame, et kummalgi juhul ei saa töös osaleda, aga me võtame samas selektiivselt ühe valiku ära. See mõjub veidi nagu küsimärgina.

Aitäh, Urmas! Ei, selles mõttes ei ole ta nüüd niivõrd selektiivne. Ma ütlen veel kord, et päeva lõpuks on see ikkagi iga Euroopa Parlamendi liikme enda otsus. Kui ma pidasin silmas dialoogi, siis mina küll eeldan, et kui mõni Euroopa Parlamendi liige kandideerib Pärnu Linnavolikogu valimistel, siis mina kui valija tahaksin tõepoolest tema käest teada saada, kas ta ka reaalselt tuleb volikokku või mitte. Loomulikult on tal õigus nii üht kui teist teha, see on tegelikult tema valik, aga mina pean dialoogi all valijaga seda silmas, et valijal on see enne teada. Ma olen veendunud, et kui ta ütleb, et ta kandideerib, aga volikokku ei tule, siis häälte hulk, mida see Euroopa Parlamendi liige saab, on arvestatavalt väiksem, võrreldes sellega, kui ta lubab valijale ja ka tegelikult tuleb volikokku.

Aga mis puudutab vallavalitsuse tööd, siis ka need istungid on loomulikult väga erinevad, aga üldjuhul vististi jällegi need ei toimu reedeti, pigem on need, ma tean Pärnu linna kogemuse varal, kas esmaspäeviti või teisipäeviti. Selles mõttes ma veel kord ütlen, Urmas, et see on tegelikult analoog Riigikogu liikmetega. Ka Riigikogu liikmed ei tohi täna seaduse järgi olla ei vallavanemad ega linnapead ja nad ei tohi olla ka valla- või linnavalitsuse liikmed. Siin me rakendame täpselt sedasama analoogi ja oleks jällegi arusaamatu, kui me jätame Euroopa Parlamendi liikmetele õiguse valla- või linnavalitsuse liikmed olla. See oleks põhjendamatu ja jällegi ebavõrdne kohtlemine Riigikogu liikmete ning Euroopa Parlamendi liikmete puhul. 

Raimond Kaljulaid, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas mitte meie heade kolleegide, austatud härra Põlluaasa ja Reinsalu poolt tõstatatud probleemile ei ole veel üks vastus see, et tegelikult ju kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamendi mandaatide ajad ei kattu? Näiteks on võimalik ette kujutada inimest, kes Euroopa Parlamendi liikmena kandideeris 2013. aastal kohalikel valimistel edukalt, osutus valituks, peatas oma saadikuvolitused, kuni toimusid 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised, kus näiteks see isik ei osale, ja pärast seda ta saab ju volikogus edasi töötada nii neljapäeviti, kolmapäeviti, teisipäeviti, esmaspäeviti ja laupäeval ja pühapäeval ka, kui vaja on. Mulle tundub, et see argument, et neljapäeviti need ajad kattuvad, ei tähenda, et selle eelnõu peaks tagasi lükkama.

Aitäh, lugupeetud Raimond Kaljulaid! Siin on nüüd oluline teadmine see, et Euroopa Parlamendi liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine on Euroopa Parlamendi valimise seaduse järgi pöördumatu. Ehk kui ta on selle otsuse teinud, siis tegelikult täna sellist võimalust, millele vihjas Urmas Reinsalu, Euroopa Parlamendi liikmetel ei ole. Nad peavad kümne päeva jooksul, kui nad on osutunud valituks valla- või linnavolikogusse, tegema otsuse, kas nad loobuvad Euroopa Parlamendi liikme mandaadist, ja sellisel juhul saavad nad jätkata tööd valla- või linnavolikogus. Kui nad ei ole sellest mandaadist loobunud, siis sellisel juhul on see mandaat pöördumatu ja isegi peale seda, kui ta on tähtaja tõttu töö Euroopa Parlamendis lõpetanud, ei teki tal õigust saada tagasi sellesse valla- või linnavolikogusse, kus ta valimiste järgi mandaadi sai.

Raimond Kaljulaid, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Täpselt seda ma pidasingi silmas, aga teistpidi. Kui MEP-idel oleks juba täna või oleks ka varem olnud õigus kohaliku omavalitsuse volikogu töös osaleda, siis on võimalik ette kujutada, et 2013. aastal valitud MEP oli 2014. aastani Euroopa Parlamendi saadik, pärast seda enam ei olnud ja saab vallavolikogus tööd jätkata. Samamoodi on tulevikus. Kujutame ette, et Euroopa Parlamendi saadik kandideerib nendel valimistel, saab kohaliku volikogu liikmeks, järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel näiteks otsustab mitte kandideerida ja saab rahulikult vallavolikogu istungitel osaleda senikaua, kui seadus tal seda teha lubab. Ta saab oma volituse peatada ja tema asendusliige on tema asemel nii kaua volikogus. Lihtsalt ma osundan sellele, et tegelikult ei pea aegade kattuvusest seda probleemi tingimata tekkima.

Aitäh, hea küsija! See on üks võimalus. Praegu on ju tegemist eelnõu esimese lugemisega ja võib-olla võiks, nagu sina vihjasid ja nagu ka Urmas vihjas, [volituste] peatamise võimaluse sisse tuua. Kui Euroopa Parlamendis volituste tähtaja lõpuni on jäänud näiteks üks aasta ja täna toimuvad kohalikud valimised, siis tõepoolest ta võib-olla tunnetab, et ta ei saa reaalselt esimesel aastal osaleda, aga saab osaleda peale seda, kui ta on otsustanud, et ta enam ei kandideeri [Euroopa Parlamenti]. Sellisel juhul ta tõepoolest meelsasti need peataks. Tänasel hetkel, veel kord rõhutan, seda võimalust ei ole. Täna on niimoodi, et kümne päeva jooksul peale seda, kui ta on valitud valla- või linnavolikogusse, peab ta langetama otsuse, kas ta loobub Euroopa Parlamendi liikme mandaadist või mitte. Kui ta loobub, siis sellisel juhul ta saab asuda tööle valla- või linnavolikogus, aga kui ta ei loobu, siis ta kaotab oma mandaadi valla- või linnavolikogus. Nagu ma ütlesin, see on pöördumatu tagajärjega ja ta ei saa hiljem tagasi pöörduda. Aga üks võimalus on seadusemuudatusega ka [volituste] peatamise võimalus sisse tuua. Nii et oleme selle arutamiseks täiesti avatud.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Teatavasti MEP-id peaksid olema kogu Eesti kandidaadid, nad peaksid olema kursis kõige sellega, mis üle Eesti toimub. Oletame nüüd, et see MEP on näiteks samaaegselt Kihnu Vallavolikogu liige ja kulutab oma kallist aega Kihnu valla tegemiste peale. Kas tal jätkub piisavalt aega, et olla kursis Kihnu probleemidega ja samal ajal adekvaatselt aduda kõike seda, mis kogu Eestis toimub? Kuidas tal jätkub aega, et olla nii Kihnu Vallavolikogu liige kui ka kogu Eesti MEP? Kuidas te sellele vastaksite? 

Aitäh, hea küsija! Ma ei alahindaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmete võimekust. Ka Riigikogu liikmed jõuavad töötada nii kohalikes volikogudes kui olla samaaegselt ka Riigikogu liikmed, ja mis nüüd, Imre, on ääretult oluline, on see, et ma arvan, et Kihnu valla probleemide lahendamiseks kulutatud aeg on sama kallis aeg nagu Euroopa Parlamendi liikmete kallis aeg. Ärme alahinda Kihnu probleeme! Kihnu probleemid on täpselt sama tähtsad, kui on Euroopa probleemid, nii et selles mõttes ma ei teeks vahet. Pühendumine Kihnu valla asjadele on sama tähtis kui pühendumine Euroopa asjadele.

Kristen Michal, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ka mina olen teiega nõus, et nii nagu Riigikogu liikmed on toonud kohalike omavalitsuste volikogudesse oma tööpanusega teadmisi juurde, nii teeks seda tõenäoliselt ka europarlamendi saadikud. Aga et seda kenasti küsimusena vormistada, siis, olles kuulanud kõiki neid varasemaid küsimusi, ma küsiksin nii: kas teile ka tundub, et europarlamendi liikmed on täiskasvanud ja vastutusvõimelised inimesed, kes suudavad ise öelda, kuidas nad oma tööaega jagavad, ja saavad sellega suurepäraselt hakkama? 

Aitäh, hea küsija ja kolleeg! Kuna te mind vastavalt protokollile teietasite – loomulikult, ilmselt nii on korrektne –, siis mina pean ka teid teietama. Ma olen absoluutselt nõus. Ma ütlen veel kord, et Euroopa Parlamendi liikmed, need seitse Eestist valitud inimest, on ikka tublisti üle keskmise võimekad inimesed. Nii et selles mõttes meil ei ole põhjust kahelda, et nad on suutelised üks-kaks-kolm päeva kuus pühenduma valla- või linnavolikogu tegemistele ja lisaks sellele ka oma Euroopa Parlamendi tööd tegema. Ka Euroopa Parlamendis on ju tähtsamaid ja vähem tähtsaid hääletusi, nii et ma arvan, et see ei ole väga suur probleem.

Me ei tea ka seda, kuidas ja mis rütmiga Euroopa Parlament töötab ja kuidas nad teevad kaugistungeid. Nii et ma ütlen veel kord: ma arvan, et koroonakriis on kaugistungid toonud ja ma olen täiesti veendunud, et kaugistungite arv kasvab ka siis olulisel määral, kui selle peamine põhjus ehk koroonakriis on mööda saanud. See on tegelikult väga praktiline ja väga ratsionaalne, eriti juhtudel, kui inimesed peavad Eestimaa eri nurkadest kokku sõitma. Siis kindlasti on see oluliselt vähem kulukas, oluliselt keskkonnasõbralikum ja palju muud seal juures.

Nii et veel kord: otse loomulikult nad oskavad oma võimeid piisavalt hinnata ja nad on väga võimekad. Meil ei ole põhjust kahelda, et kui nad selle otsuse teevad, et nad on samaaegselt valmis ka valla- ja linnavolikogu töös osalema, siis see on kindlasti teadlik otsus ja nad seda ka teevad. Nagu hea kolleeg Kristen ütles, siis otse loomulikult.

Ma arvan, et see side on tegelikult väga oluline. Meil on kaks liiget Riigikogus, kes on ka Pärnu Linnavolikogus. Ma ei räägi antud juhul endast, aga näiteks hea kolleeg Andres Metsoja. Ma olen täiesti veendunud, et ta on oma arvamuste ja seisukohtadega lisanud linnavolikogu töösse väga palju väga häid debatte. Side Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse vahel on tänu sellele tegelikult oluliselt parem. Ma arvan, et sellest võidavad nii riik kui ka omavalitsus.

Annely Akkermann, palun!

(Kaugühendus)

Ma tahtsin teile rääkida Kihnu kohta. Võib-olla teised ei ole nii hästi kursis, aga Kihnus on umbes 700 inimest ja paarsada nendest töötab mandril, välismaal ning laevadel. Sellega on Kihnu väga hea Eesti mudel. Iga Riigikogu liige või ka europarlamendi liige, kes Kihnus kandideerib ja Kihnu volikogus töötab, saab sealt kindlasti hulga teadmist.

Aitäh, hea kolleeg Annely! Kihnlaste töökuseni on meil kõigil pikk maa minna, nii et igal juhul tunnustan ja tänan kihnlasi nende töö eest! Nagu ma eespool ütlesin, siis nende probleemid pole vähem tähtsad ja nende probleemidele kulutatud aeg pole vähem väärtuslik kui see töö, mis me teeme Riigikogus, või see töö, mida tehakse Euroopa Parlamendis.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma väga tänan head kolleegi Annelyt selle kommentaari eest! Ma ei tahtnud tema nime sisse tuua, aga kuna sa ise tõid tema nime sisse, siis ma arvan, et Annely oleks väga hea kandidaat Euroopa Parlamenti ja ma olen päris kindel, et tema oma võimekusega suudaks tõepoolest olla kursis ka näiteks Narva probleemidega. Aga sa tõid välja, et online-istungid on väga olulised. Kõik kohalikud volikogud ei ole veel võib-olla jõudnud online-istungiteni. Võib-olla on seal vaja seadusandlust muuta, aga see tõepoolest võiks olla võti tulevikku, kuidas on võimalik töökohustusi jagada ja olla igal pool olemas. Kas sa arvad, et võiks edaspidi ka mingeid seadusandlikke muudatusi teha, et kaugtöö oleks kõigile kohalikele omavalitsustele veel kättesaadavam?

Aitäh, hea kolleeg Imre! Ma olen sinuga täiesti nõus, et Annely oleks väga hea Euroopa Parlamendi liige, nii et me kindlasti erakonnas ja fraktsioonis kaalume tema Euroopa Parlamenti kandideerijate nimekirja esitamist.

Aga teiselt poolt olen täiesti nõus sinuga ka selles osas, millele ma veel kord viitasin, et tegelikult on see teema korra tõstatatud nii Mart Võrklaeva kui ka härra Teriku poolt ja võib-olla peaks eraldi reguleerima, kuidas kohalikud omavalitsused kaugistungeid korraldavad. Ma olen küll täiesti veendunud, et täna on võib-olla natukene tehnilisi probleeme ja keerukusi rohkem, kui pidada üheaegselt füüsilist istungit ja kaugistungit. Riigikogu saab sellega hakkama, aga võib-olla kohaliku omavalitsuse tasandil on natukene keerukam seda korraldada. See on tegelikult pigem tehnikaga harjumise ja üldse harjumise küsimus. Mina näen küll, et tulevikus võiks see olla väga loomulik, et ongi hübriidistungid. Osa, kes saavad, on füüsiliselt kohal, osa osalevad kaugistungi vahendusel Teamsi või mõne muu keskkonna kaudu. Veel kord, see on tegelikult äärmiselt keskkonnasäästlik, see on raha kokku hoidev. Loomulikult vahel me tahame ka füüsiliselt kokku saada, aga ma arvan, et kui otsida selles koroonas head, nii vähe, kui seal seda on, siis kahtlemata Teamsi areng [on positiivne]. Kui me vaatame sedagi, kui me [Riigikogus] alustasime, kui saamatud me tegelikult olime, kui harjumatu [see oli]. Kuigi minule jätkuvalt meeldib siin puldis kümme korda rohkem rääkida kui kodus laua taga istudes. Ma eelistan siin olla, aga inimeste huvid ja valmisolekud ja võimalused on erinevad. Me oleme ise selles tegelikult väga palju arenenud. Alguses oli probleeme hästi palju, aga tänaseks on need probleemid kõik lahenenud, nii et ma arvan, et see on tee tulevikku.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Et tegemist on komisjoni enda algatatud eelnõuga, siis komisjonipoolset ettekannet ka ei ole ja saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi ma ei näe. Aga siiski, Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

Ma võin Isamaa nimel küll öelda, et me kindlasti kavatseme sellele eelnõule muudatusettepaneku teha. Meie meelest on põhjendatud see, et inimestel, kui neil ei ole topeltmandaati, oleks võimalik volikogu töös osaleda. Inimesed võivad ka isiklikel põhjustel lahkuda Euroopa Parlamendist või emmalt-kummalt positsioonilt, aga seda kattuvust ei ole mõtet tekitada.

Nüüd see Tooma esitatud väga suur võit, mis peaks ühiskondlikul tasandil sellest paralleeltöötamisest tulema, et meiega võidavad kõik, Euroopa tasemel ja riik ja omavalitsus ja küll on inimesed võimekad ja see on nende mandaadi küsimus. No kui sellist mõttekäiku edasi arendada, ja et see on ka põhiseaduspärasuse küsimus, see passiivse valimisõiguse teostamine, siis oleks ju mõtet lubada Euroopa Parlamendi liikmetel kandideerida kõikides Eesti omavalitsustes, kui nad on, nagu Toomas ütles, võimekad inimesed. Miks me siis ütleme, et Kihnu või Pärnu ainult ühe saab? Kui meil on üle 60 omavalitsuse, siis Yana Toom istub kolmekümnes ja keegi teine istub neljakümnes ja tulevad toime. Nagu Toomas viitas, et see on valijate usalduse küsimus, siis kohaloleku probleemi ei ole, kui ta neljakümnesse omavalitsusse ei jõua või osaleb seal kuidagi hübriidselt. Tohutud telemonitorid on ees, et 40 omavalitsuse volikogu istungil osaleda. See võit ongi niisugune. Ma siiski arvan, et on objektiivselt kaalutletud loogika topeltmandaadi mittevõimaldamiseks. Küll aga võiks võimaldada seda, et nad ei kaota mandaati kohe pärast valimisi, vaid neil on võimalus mandaat peatada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 389 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 27. mai kell 17.15.

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 383 esimene lugemine. Ettekandega esineb tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Tutvustan lühidalt kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 383.

Seadusemuudatuste eesmärgiks on täiendada kollektiivlepingu seadust ning viia kollektiivlepingu tingimuste laiendamise regulatsioon vastavusse põhiseaduse kaitse all oleva ettevõtlusvabadusega. Samal ajal on oluline tagada sotsiaalpartnerluse ja kollektiivse kaasamise võimekus.

Selle seadusemuudatuse tingib asjaolu, et kehtiv regulatsioon on kollektiivlepingu laiendamise eeltingimuste ja kohaldamise kriteeriumide vaates puudulik ning sellest tulenevalt on võimalik ka väikesel grupil kogu sektorile kohustuste laiendamist kokku leppida. Selles on näinud ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalset piirangut nii õiguskantsler kui ka Riigikohus. Kõige olulisem on siin ära tuua Riigikohtu 15. juuni 2020. aasta otsus number 2‑18‑7821, mis sellele samale küsimusele tähelepanu juhib.

Eelnõuga täpsemalt muudetakse kollektiivlepingu seadust nii, et edaspidi kehtiksid kollektiivlepingu laiendamisele kindlad eeltingimused. Kollektiivlepingu tingimuste laienemise võivad siis kokku leppida ühe lepingupoolena ametiühing või ametiühingute liit, kelle liikmed moodustavad 15% tegevusala töötajatest või kellel on vähemalt 500 liiget, ning teise poolena tööandjate ühing või liit, kes annavad tööd vähemalt 40%-le tegevusala töötajatest.

Enne kollektiivlepingu tingimuste laiendamist on läbirääkimiste pooltel kohustus informeerida töötajaid ja tööandjaid ning konsulteerida nendega, kelle suhtes neid tingimusi laiendada soovitakse. Kollektiivlepingu laiendatud tingimuste kontrolli teostab ja kollektiivlepingu laiendatud tingimused avaldab valdkonna eest vastutav minister, on ta siis sotsiaalminister, tervise- ja tööminister või mis tahes muu variant tulevikuks.

Samuti muudetakse eelnõuga ametiühingute seadust ja töötajate usaldusisiku seadust, täpsustades tööandja kohustust anda tööajast vaba aega usaldusisiku tegevusega seotud ülesannete täitmiseks ka usaldusisikute paljususe korral, ehk sellisel juhul mitmele erinevale usaldusisikule, kui nii on ettevõttes või organisatsioonis valitud.

Ühtlasi muudetakse töölepingu seadust, suurendades töösuhte ülesütlemise tühisuse korral makstavat hüvitist olukorras, kus töösuhe on ilma seadusest tuleneva aluseta üles öeldud raseda, rasedus- või sünnituspuhkuse õigusega või töötajate esindajast töötajaga. Samamoodi muudetakse avaliku teenistuse seadust, suurendades teenistussuhte ülesütlemise tühisuse korral makstavat hüvitist samalaadsetes olukordades, ehk kui teenistussuhe öeldakse ilma seadusest tuleneva aluseta üles raseda, rasedus- või sünnituspuhkuse õigusega, alla seitsmeaastast last kasvatava või ametnike esindajast ametnikuga. 

Mõlemas seaduses tõstetakse hüvitise määra seniselt kuuelt kuult 12 kuule, mil makstakse hüvitist neil juhtudel, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse raseda, rasedus- või sünnituspuhkuse õigusega töötaja või töötajate, vastavalt siis ametnike esindajaga. Muuhulgas tehakse ka mõned tehnilised muudatused nii kollektiivlepingu seaduses kui ka Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduses, millega ei kaasne muudatusi senises praktikas. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on võimalik küsimusi esitada. Oudekki Loone, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Aitäh, härra minister, selle väga hea ülevaate eest! Aga mul oleks üks küsimus. Selles seaduses parandatakse küll väga hästi töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise korral mõistetavaid hüvitisi, aga tegelikult oleks ka loogiline, et töötajal oleks võimalik nõuda töökohale ennistamist, kui see on tõesti ebaseaduslikult üles öeldud. See on praktika, mida kasutatakse väga paljudes Euroopa riikides. Kas me ei ole mõelnud, et me võiks ka astuda sammu selle poole, et inimene ütleb, et ei, küsimus ei ole hüvitises, ma tahan saada palka oma ausa töö eest ja ma tahan jätkata seda tööd, mida ma väga hästi oskan ja töökohal, kust mind ebaõiglaselt vallandati.

(Kaugühendus)

Aitäh küsimuse eest! Praegu tõepoolest on eesmärk olnud see, et selliste põhjendamata, alusetute juhtumite korral oleks piisavalt suur sotsiaalne garantii usaldusisikule või, nagu enne viitasin erinevatele olukordadele, kus inimene on kas rasedana või rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal [õigus]tühiselt lepingust ilma jäänud. Teatud juhtudel võib öelda, et ennistamine võiks olla asjakohane ja võimalik, teatud juhtudel see ilmselt ei pruugi enam olla sisuliselt adekvaatne või reaalne, kui me räägime inimesest, kes on algselt rasedana teenistuse ülesütlemise järel siirdunud juba lapsepuhkusele või mõnes muus taolises olukorras. Siin on vaja sellisel juhul juriidiliselt vaadata, millised võimalused on. Loomulikult ka rasedus- ja sünnituspuhkusel oleval inimesel on õigus töökoha säilitamisele, aga praegune mõte ja kokkulepe, mis on saavutatud tööandjate ja ametiühingutega, on see, et muuta sellised juhtumid hüvitise tõstmisega võimalikult harvaks. Eesmärk ja siht on ju see, et taoliseid olukordi, kus mingitel ebaadekvaatsetel põhjustel tööleping lõpetatakse, minimaalselt ette tuleks. Kõik ennistamise vormid ja võimalused on täiendava debati koht, mida praktikas on keeruline normaalse toetava töökliima saavutamise mõttes ette kujutada.

Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui me vaatame nüüd paari viimast nädalat, siis me oleme arutanud näiteks haiguspäevade hüvitamist neile naistele, kes lapsehoolduspuhkuselt tööle naasevad, et nad ei saaks haigushüvitisena või hoolduslehe tasuna 80% miinimumpalgast. Samamoodi arutasime ühte varasemat muudatust, et kahe järjestikku sündinud lapse vahe ei ole mitte 2,5 aastat, vaid pikendasime seda kolme aastani. Ükskõik, milline numbriline piir määratleda, on ikka keegi, kelle jaoks see üldse ei sobi. Miks selles konkreetses eelnõus on nii rangelt jõutud selle 40%-ni, 500 inimeseni, 15%-ni? Oluline on ju kokkulepe, mitte see, kas esindatakse 39% või 41%.

(Kaugühendus)

Suur tänu küsimuse eest! Loomulikult tekitab mistahes piirarvu panemine alati küsimusi, vaidlusi ja debatti. Põhjus, miks me oleme üldse hakanud seda seadust muutma, on, nagu enne viitasin, õiguskantsleri ja Riigikohtu poolt tulnud tagasiside ning konkreetne Riigikohtu otsus, mis puudutab kollektiivlepingute laiendamist. Need numbrid on kokku lepitud kolmepoolsetel läbirääkimistel ametiühingute ja tööandjatega ja loomulikult võib neil olla erinev arusaam sellest, mis on õige ja täpne number, aga oluline on see, et teatud esindatus oleks tagatud ja ka seadusest tulenev konkreetne laiendamise tingimus oleks fikseeritud. Need numbrid on selles vaates piisavalt kaalukad, et need annavad võimaluse ka levinumatel juhtumitel neid kollektiivlepinguid laiendada, mis puudutab ka näiteks meditsiinisektorit, transpordisektorit, ja samal ajal aitavad maandada neid hirme ja ohtu, mida on peljatud, et laiendamine ei oleks väga väikese grupi läbi viidud. Nii et sealt on need numbrid tulnud ja loomulikult parlamendil on igati kohane jätkata nende üle debatti ja arutelu. 

Riina Sikkut, teine küsimus, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh selgituse eest! Saan igati aru, et Riigikohtu otsus nõuab selgemat alust ja regulatsiooni, aga kui me räägime kokkuleppest ja sellest, kas laiendamine oleks mõistlik või õiguslikult pädev, siis sektorid on nii erinevad, et need numbrilised piirangud kahtlemata väga paljudele ei sobi. Samas on nii tööandjate, ametiühingute kui ministeeriumi poolel ju inimesed, kes suudavad kokku leppida ja otsustada, kas seda tüüpi lepingut saab laiendada. [Ükskõik, kas] tegemist on siis hea esindatusega või esindajatega, kellel on pädevus ja mandaat sõlmida seda kokkulepet, mida saaks laiendada. Kas sellise komisjoni loomist, mis saaks laiendamise üle otsustada, ka kaaluti?

(Kaugühendus)

Aitäh! Tegelikult tõesti olid laual need erinevad alternatiivid, ka eraldi otsustuskogu tekitamine, aga kolmepoolsetel läbirääkimistel, just nagu viitasin, Sotsiaalministeeriumi, ametiühingute ja tööandjate vahel jõuti sellisele kokkuleppele, et fikseeriti seaduses konkreetsed esindusnormid. Loomulikult minu üleskutse kõigile tööturu osapooltele on kindlasti heas mõttes organiseeruda ja ametiühinguid moodustada, ka tööandjate ühinguid, et oleks võimalik sektorites, mis on väga erinevad, siiski sõlmida ka erinevaid kollektiivlepinguid, panna paika just nimelt sellele konkreetsele sektorile või tegevusvaldkonnale sobivaid täiendavaid tingimusi lisaks palgale, on need siis töö- ja puhkeaja küsimused, on need teatud hüvitised või tööohutuse küsimused. Tegelikult neid teemasid, mida kollektiivlepingu raames lahendada, on päris palju ja ma arvan, et kollektiivlepingud on igal juhul hea vorm just selliste adekvaatsete ja mitte alati seadusest tulenevate kokkulepete sõlmimiseks tööturu osapoolte vahel. Nii et soovitan ja kutsun üles igal juhul seda võimalust kasutama.

Oudekki Loone, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra minister, nende vastuste eest! Kõigepealt ma tahan tunnustada seda, et antud seadusemuudatus tehti tõesti koostöös tööturu osapooltega. See on väga hea praktika majanduselu korraldamiseks ja ma loodan, et see jätkub, et riik, ettevõtjad ja töötajad lepivad omavahel kokku, milline on regulatsioon, mis nende elu korraldab. Sellegipoolest jätab praegusel juhul see kokkulepe, et teatud esindatavate protsendid peavad olema täidetud, teatud hulga sektoreid kollektiivlepingu laiendamise õigusest ilma ja see on samuti nende põhiseaduslike õiguste piiramine. Ma saan aru, et see on kirik keset küla, aga siiski, kas te kaalusite ka näiteks niisugust lahendust, et kui need protsendid on täidetud, siis nad sõlmivad otse laiendatava kollektiivlepingu, aga kui sektoris ei leidu organisatsioone, mis niisugust katvust omaks, siis võivad selle sektori laiendatava kollektiivlepingu sõlmida vastavalt ametiühingute keskliit ja tööandjate keskliit, kes on juba tunnustatud töötajate ja ettevõtjate eest kõnelejad? Nad ju sõlmivad ka miinimumpalgalepingu. See oleks võimalus anda kõigile töötajatele õigus laiendatud kollektiivlepingule.

(Kaugühendus)

Aitäh! Nagu viitasin, siis teoreetiliselt on kõigil sektoritel õigus ja võimalus seda kollektiivlepingu vormi kasutada, lihtsalt on oluline, et nendes sektorites toimuks teatud grupeerumine nii ametiühingute moodustamise ja liikmeskonna vaates kui ka tööandjate vaates. Kui neid tingimusi täita, siis ei ole ju ühtegi valdkondlikku piirangut. Ma saan aru, et te pidasite küsimusega silmas seda, et tänases olukorras ei ole ametiühingute ja võib-olla ka tööandjate endi esindusorganisatsioonide esindatus niivõrd kõrge, aga ma arvan, et see on siht, kuhu poole püüelda. Meil olid laual erinevad alternatiivid, milline võiks olla adekvaatne vorm, nagu enne ka vastasin kolleeg Riina Sikkuti küsimusele. Nii nagu viitasin, see on ametiühingute, tööandjate ja ministeeriumi vahel kokku lepitud kompromisslahendus, et oleks piisavalt õigusselgust ja samal ajal ministril ka teatud järelevalve roll, et hinnata, kas see konkreetne leping vastab või ei vasta neile tingimustele. Ma kindlasti ei välista, et tuleviku vaates võib erinevaid kollektiivlepingute laiendamise võimalusi veel üle vaadata ja täiendada. See, kas neid esindusvorme muuta või ka alternatiive kokku leppida, omaks kahtlemata väärtust just nimelt paremate, paindlikumate ja samas ka turvatunnet ja sektorite eripära arvestavate töösuhete reguleerimisel.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ministrile! Kutsun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esindaja Siret Kotka.

(Kaugühendus)

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon käsitles kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 383 oma 10. mai istungil. Nii nagu ka täna siin Riigikogu täiskogu saalis, tutvustas minister Tanel Kiik kollektiivlepingu seaduseb eelnõu 383 sisu ja eesmärki.

Komisjoni liikmetel oli ka küsimusi, ma natukene markeerin ja puudutan neid. Komisjoni liikmed tundsid huvi, kuidas on reguleeritud usaldusisiku vaba aeg, et usaldusisik seda ei kuritarvitaks. Sellele vastati, et usaldusisikute tööaja jaotus toimub osapoolte kokkuleppel ja kontroll toimub usaldusisiku valinud töötajate kaudu. Kui usaldusisik oma ülesandeid ei täida, siis on töötajatel võimalus valida uus usaldusisik.

Tunti huvi, kas usaldusisiku õigused laienevad ametiühingu esimehele. Sellele vastati, et usaldusisik võib olla valitud kas töötajate või ametiühingu poolt ning osadel juhtudel võivad usaldusisik ja ametiühingu esimees kattuda. Eesmärk on tagada igale usaldusisikule vaba aeg. Veel tunti huvi usaldusisikute tasustamise allika kohta, kui ülesandeid täidetakse tööajast. Sellele vastati, et aeg, mis on antud usaldusisikule oma tööülesannetega tegelemiseks, on tasustatud.

Tehti alljärgnevad otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail k.a (konsensuslikult), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. mai k.a kell 16 (konsensuslikult) ja määrata ettekandjaks Siret Kotka (konsensuslikult). Aitäh!

Aitäh! Komisjoni ettekandjale on võimalik ka küsimusi esitada, aga küsimusi ma ei näe. Suur tänu! Meil on nüüd läbirääkimiste võimalus. Läbirääkimiste soovi ka ei ole, seega läheme edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 383 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 26. mai kell 16.

Tänane päevakorrapunkt nr 12 on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 381 esimene lugemine. Ettekandja on keskkonnaminister Tõnis Mölder. Palun! Ei, sa ei pea maski ette panema.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teile on esitatud Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu eesmärgiks on eelkõige vähendada bürokraatiat, tagada parem õigusselgus ja ühtlasi korrigeerida või täiendada sätteid, [et lahendada probleeme,] mis siis on tekkinud 2019. aasta oktoobris jõustunud kodifitseeritud veeseaduse rakendamise käigus.

Olulisematest muudatustest lähemalt. Kõigepealt, veeseadusest jäetakse välja vedelsõnniku laotamisplaani esitamise kohustus, mis puudutab umbes 40 Eesti suurimat piimakarja- ja seakasvatajat. Kuna sõnnikulaotusplaani kantavad andmed ei kajasta kindlalt elluviidavaid tegevusi ja kõik andmed sõnniku tegeliku kasutamise kohta tuleb kanda põlluraamatusse, siis ei ole mõistlik nõuda enne laotamist eraldi informatiivse dokumendi esitamist Keskkonnaametile. Sellega väheneb halduskoormus.

Ära jääb ka veekaitsevööndis karjatamise teatise esitamise kohustus, mida peavad veekaitsevööndis karjatamiseks esitama üle kümne loomaühiku karjatavad loomakasvatajad. Keskkonnaametile esitatakse aastas umbes 300 teatist veekaitsevööndis karjatamise kohta. Seadusemuudatustel ei ole negatiivset keskkonnamõju, kuna veeseaduse teiste sätetega on kehtestatud vedelsõnniku väetisena kasutamine ja loomade veekaitsevööndis karjatamise nõuded. Seega vähendab seadusemuudatus põllumajandustootjate halduskoormust ja ka Keskkonnaameti bürokraatiat.

Lisaks korrastatakse seadustes nitraaditundliku ala määramisega seotud sätteid. Nitraaditundliku ala määramise õigus antakse tänase seaduse järgi Vabariigi Valitsuselt üle keskkonnaministrile ja täpsustatakse ka nitraaditundlikele aladele jäävate veekaitseobjektide mõisteid, nagu karstinähtused, et tagada parem õigusselgus.

Üks muudatus käsitleb ka reovee kogumise ja puhastamise korraldamise sätteid, kus täpsustatakse suure reostuskoormusega reoveekogumisaladel reoveekogumismahutite kasutamise võimalust. Suur reostuskoormus on tavapäraselt üle 2000 tarbijaga [reoveekogumisalal]. Muudatuste kohaselt võib sellistel aladel kasutada ka lekkekindlat kogumismahutit, kui nii saab keskkonda kaitsta samaväärselt – ma rõhutan sõna "samaväärselt" – ühiskanalisatsiooni kasutamisega. Seega võib muudatuste kohaselt ühiskanalisatsiooni jätta üle 2000 tarbijaga reoveekogumisalale rajamata juhul, kui sellest ei oleks keskkonnale tulu või selle rajamine oleks liiga kulukas.

Kehtivas seaduses sätestatud veekogu termini sisustamine on põhjustanud erinevaid arusaamu ning seeläbi seaduse ebaühtlast rakendamist. Me täpsustame selle seaduse raames seda terminit ja teeme ta ühetaoliselt mõistetavaks.

Veeseaduses tehakse muudatusi ka süvendamisega seotud sätetes, mille kohaselt ei loeta veekogu korrashoiu eesmärgil sinna settinud muda eemaldamist süvendamiseks ja selliseks tegevuseks pole vaja enam ka veeluba taotleda. Edaspidi piisab Keskkonnaametilt registreeringu küsimisest. Ka siin halduskoormus väheneb.

Samuti tehakse seaduses veel terve rida normitehnilisi ja terminoloogilisi muudatusi sätetes, mis on seotud näiteks reovee puhastamisega, veemajanduskavaga, merestrateegiaga, üleujutuste [riskide] maandamiskavaga ja katselaboritega. Need on need tehnilised muudatused, mis me teeme. See on lühike ülevaade kogu veeseadusest. Aitäh ja tänan tähelepanu eest!

On võimalus esitada ministrile küsimusi. Küsimusi ma ei näe. Aitäh, härra Mölder! Nüüd on ettekandjaks keskkonnakomisjoni aseesimees Andres Metsoja.

(Kaugühendus)

Lugupeetud istungi juhataja! Suur tänu ministrile eelnõu selgituste eest! Ma ei hakkaks komisjonipoolse ettekandjana eelnõu sisu täiendavalt avama, sest minister tegi seda juba esimese lugemise jaoks piisava täpsusega. Komisjonis olid kohal keskkonnaminister Tõnis Mölder,  asekantsler Harry Liiv ning veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja. Saime nende käest ülevaate.

Komisjoni liikmetel oli küsimusi ja küsimusteringist avanes debatt, diskussioon. Avas selle Peeter Ernits, kes lähtus oma küsimusega sellest, et eelnõu justkui vähendab bürokraatiat, Keskkonnaameti töökoormust. [Ta küsis, et] kui see dubleeriv andmete esitamine, millest minister just rääkis, mis puudutas ka näiteks karjatamist või siis vedelsõnniku laotamist, [ära kaob,] kas siis tekib ka täiendav tulu või kuidas ministeerium sellesse suhtub. Tõnis Mölder vastas, et eelnõu väljatöötamise juures ei arvestatud, kui palju täpselt Keskkonnaameti töökoormus väheneb. Eelnõu eesmärk on muuta süsteemi efektiivsemaks ja vähendada bürokraatiat. See on see kontseptsioon.

Samuti uuris Peeter Ernits seda poolt, mis see veekogu siis veeseaduse mõistes on. Ta palus seda täpsustada vastavalt tehtavatele muudatustele. Hendrik Põldoja ütles, et veeseaduse tähenduses on veekogu definitsioon aluseks veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi kehtestamisel ning oluline on kõikide suurte veekogude kaitsmine. Kui keegi hakkab oma koduaias tiiki süvendama, siis ei ole mõistlik nõuda veeluba. Tiigid on enamasti biotiigid, vesiviljeluse tiigid ja tiigid, kus ei ole väljavoolu teistesse veekogudesse.

Peeter Ernist uuris veel, kust läheb sette eemaldamise teemal piir. Millal on tegu süvendamisega? Ta tõi näite turbakraavidest. Hendrik Põldoja ütles, et varasema veeseaduse [kehtimise] ajal ei loetud samamoodi veekorrashoiutöid vee erikasutuseks ja selleks ei olnud vaja veeluba. Praktika on selline, et need, kes puhastasid paisjärvesid, esitasid päringu Keskkonnaametile ja küsisid, kas nad võivad teostada puhastust ilma loata. Keskkonnaamet võis siis mõõta ja selle pinnalt võtta vastu otsuse sette eemaldamise kohta. Kehtiva veeseaduse kohaselt on igasugune sette väljavõtmine süvendamine. See võib tekitada liigset bürokraatiat ja see protsess on mõistlik lihtsamaks muuta.

Jätkas Jevgeni Ossinovski. Tema avas ka ülimalt tähtsa teema, mis puudutab meie põhjavee kaitstust, osundusega Pandivere, Adavere ja Põltsamaa nitraaditundliku ala põhjavee nitraaditsooni teemale. Ta ütles, et nitraadisisaldus on uuringute põhjal aastakümnetega järjest suurenenud. Ta uuris, mis võiks lahendada tekkinud probleemi ja kas ministri määrusega, mis nüüd hakkab valitsuse otsust asendama, hakatakse keskkonda kuidagi rohkem kaitsma. Tõnis Mölder ütles, et kindlasti on siin erinev lähtekoht. Kui me vaatame Maaeluministeeriumi konteksti ja Keskkonnaministeeriumi konteksti, siis ei saa neid selles teemaarenduses ühte patta panna. Ta ütles, et Keskkonnaministeerium on kahtlemata seda meelt, et väetiste kasutamine ja selle läbi nitraaditundliku ala vähendamine ning seisukorra parandamine võiks olla oluline eesmärk. Eesmärgi täitmiseks tuleb kasutada kaasaegseid tehnoloogiaid ja looduslähedasemaid väetisi. Hendrik Põldoja lisas, et määrusega kehtestatav ala jääb sama suureks nagu praegu. Ta ütles, et hiljuti kinnitati ka nitraaditundliku ala tegevuskava ning seal registreeritakse sisulisi küsimusi, kuidas saaks põhjavee ja pinnavee olukorda paremaks muuta.

Edasi läks diskussioon teemale, mis sõnastatakse ka antud seaduses, veeseaduse § 104 lõikega 5 täpsemaks. See puudutab reoveekogumisala ühiskanalisatsiooni rajamist. Ka erinevate kohtumenetluste käigus on jõutud sinnamaani, et kui selle rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi või sellest ei ole keskkonnale tulu, võib reoveekogumisalal, mille koormus on 2000 või rohkem inimekvivalenti, kasutada reovee kogumiseks lekkekindlaid kogumismahuteid. Siin tekkis diskussioon sellel teemal, et Euroopa direktiivist oleme me olnud tublimad ja võtnud üle kõrgema normi, kui direktiiv on meilt nõudnud. Senimaani on olnud ka põhimõtteline lähtekoht, et kui vähegi võimalik on, siis peaks reoveekogumisalad tegema suuremad, sest probleem on väikeste puhastite toimimises hoidmisega nii, et reovesi, mis sealt välja tuleb, vastaks ka seaduses sätestatud nõuetele. Nüüd nähakse, et probleemi lahendus võiks tegelikult ikkagi olla lekkekindlad mahutid.

Siis tekkis ettekandjal küsimus, et sellega tekib ju täiendav rahaline kohustus nendel majapidamistel, kes peavad hakkama neid lekkekindlaid mahuteid rajama. Eraldi tekib küsimus, kuhu kogu nende mahutite sisu purgida ehk tühjendada, kas selline võrk on olemas. See diskussioon jõudis sinnamaani, et sellega on vaja Eestis tegeleda ja ilmselt tuleks kavandada täiendavaid toetusmeetmeid. Räägiti küll hajaasustuse veeprogrammist, aga ilmselt see ei ole piisav.

Komisjoni esimees uuris veel täiendavalt selle kohta, kas põllumehed on ikkagi piisavalt teadlikud nendest nitraaditundlikest aladest ja kõikidest nendest tegevustest. Ühtepidi küll vähendatakse bürokraatiat, aga teistpidi [on oluline], et ei tekiks keskkonnaprobleeme. Selgitati, et selleks on toetav süsteem, koolitused ja kõik vajalik olemas. Tegelikult juba 2016. aastal, kui mu mälu mind ei peta, sai sellel teemal räägitud, nii et võib-olla see dubleerimise tekitamine oli ebamõistlik, aga nüüd me oleme jõudnud tegevuste käigus sinnamaani, et usaldame oma põllumehi vast rohkem ja saame need asjad lihtsamini korda.

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda (otsus oli konsensuslik), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 28. mai 2021 kell 12 ja määrata ettekandjaks siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! On võimalik küsimusi esitada. Jevgeni Ossinovski, masin näitab, et sul on mikrofon välja lülitatud. Vaata üle. Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, mis puudutab ühisveevärgi muudatust, mis selles eelnõus on. Kas sa võiksid natukene laiemalt selgitada, millisel viisil pakub see eelnõu lahenduse murele, mis tuleneb Riigikohtu otsusest, mille kohaselt kohalikel omavalitsustel peaks siiski olema kohustus neid ühisveevärke ja ‑kanalisatsiooni rajada, kui reostus on üle 2000 inimühiku? Nüüd lisatakse sinna paar sõna juurde, aga mida see praktikas tähendab näiteks selles Kohila valla küsimuses, mis selle Riigikohtu otsuse aluseks oli? Kas kohalik omavalitsus peab sinna veevärgi välja ehitama või tekib tal nüüd võimalus selle seadusemuudatuse alusel sellest kohustusest vabaneda?

(Kaugühendus)

Aitäh, hea Jevgeni! See on tõepoolest väga oluline teema, mis võib-olla selles tehnilises virvarris on selles eelnõus oma koha leidnud. Teadupärast on nii, et kohalik omavalitsus lähtub reeglistikust, mis on siiamaani öelnud, kustmaalt toetusi saab ja kuhu peab tegema ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni. Lähtutud on Euroopa Liidu üldisest regulatsioonist. Kahtlemata on olulisel kohal olnud toetused, sest ilma toetusteta Eestis ühisveevärki ja ‑kanalisatsiooni väga palju korda tehtud ei ole. Rõhuasetus on olnud kogu aeg sellel, et tuleb kaitsta keskkonda ja põhjavett ning tagada seeläbi ka selle taristu toimimine.

Komisjonis ma rääkisin natuke ka sellest, milline on ministeeriumi vaade. Mõnedes kohtades Eestis, külades, kus elanikke on võib-olla 2000, natuke rohkem või natuke vähem, on olemas näiteks veetoru. Puhas vesi tuleb, aga solk ära ei lähe. Või kui läheb, siis läheb mingisugusesse 30 või rohkem aastat tagasi ehitatud kaevu. Lekkekindlus on seal ilmselt suhteliselt küsitav ja seda kontrollida on ka suhteliselt keeruline. Inimesed on oodanud aastaid, et ühel hetkel tuleb see ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni projekt, aga nüüd tuleb ilmselt hoopis sõnum, et kohaliku omavalitsuse tasemel muudetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava, millega on paika pandud reovee kogumisalad. Nüüd on neid võimalik asuda muutma. Loomulikult väheneb sellega ju automaatselt ka kohaliku omavalitsuse ja riigi panus sellesse valdkonda. Ma saan aru, et Eesti riigis on tegelikult tükk aega käinud need jutud, et ühisveevärki ja ‑kanalisatsiooni on juba pandud nii palju raha, et äkki nüüd ükskord aitab. Uus ring hakkab peale tulema, suuremates linnades on vaja hakata renoveerima.

Alati käib sinna juurde jutt, et kusmaal siis ikkagi on amortisatsioonimäär selline, et on võimalik neid taastada raha eest, mida inimesed maksavad. Nüüd on jõutud ka ühisveevärgis ja -kanalisatsioonis selle saastaja-maksab-printsiibini. See toob kaasa selle, et kinnistuomaniku, majaomaniku koormus kasvab. Tal on vaja rohkem investeerida, sest kui sa elad sellisel alal ja kui su krunt on väike, kui puurkaev on lähedal, siis teatud piirkondades septikute paigaldamine ei ole võimalik, väikepuhasti paigaldamine on ülikallis, lekkekindla mahuti paigaldamine võiks olla odavam lahendus, aga selle taga peaks olema kuluarvutus, kus on lähim purgimissõlm ja kas piirkonnas on olemas tehnika ja ettevõte, kes seda teenust pakub.

Nii et see teemade ring on üsna lai, aga selline lähenemine annab täna võimaluse lükata see kohustus kodaniku kaela ja on kõlanud vastus, et selleks on hajaasustuse programm, kust saab toetust taotleda. Antud teema puhul on see maht üsnagi küsitav ja need kriteeriumid, mis on hajaasustusprogrammis, on orienteeritud hoopis teistele lähtekohtadele.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Austatud ettekandja, hea Andres! No ei saanud väga palju aru. Teemade ring on lai ja teema on keeruline. Sa oled kohaliku omavalitsuse kogemusega. Püüa konkreetselt vastata. Seletuskirjas ju viidatakse ka konkreetsele kohtulahendile Kohila valla kontekstis. Riigikohus leidis, et see kohaliku omavalitsuse argument, et nad ei ehita ühisveevärki välja sellepärast, et neil ei ole selleks raha, ei päde. Nad peavad selle välja ehitama nendele kodanikele, kellele seda siiani lubati. Kas selle muudatuse tulemusena, mida austatud keskkonnaminister Mölder on meile pakkunud, Kohila vald ehitab [ühisveevärgi] välja või ta vabaneb sellest kohustusest ja see suur rahaline väljaminek lükatakse tegelikult inimeste kaela?

(Kaugühendus)

Aitäh! Eks ma püüdsingi ilmestada seda olukorda mitte kitsalt ühe kohtulahendi pealt. Loomulikult ongi võimalus lükata see tegevus kodaniku kaela. Selle kohtulahendi sisu ütleb, et tuleb otsida tasakaalu raha ja keskkonna vahel, ja põhimõtteliselt annab see avalikule sektorile võimaluse seda kulutust mitte teha, vaid lükata see kodaniku kaela.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole, saame avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ka ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 381 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. mai s.a kell 12.

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 372 esimene lugemine. Ettekandjaks on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esitlen täna seaduseelnõu, millega muudame lihtsamaks ohtlike toodete turult kõrvaldamise, seda eelkõige e-kaubanduse puhul. See on vajalik, et saavutada olukord, kus kõik ettevõtjad saavad tegutseda samade reeglite alusel ning tarbijate usaldus turu vastu kasvab. COVID-kriis on kiirendanud e-kaubanduse kasvu ja oluliselt on tõusnud internetist ostlemise tehingute arv. Seega on tõusnud ka risk, et lõppkasutajateni võivad jõuda tooted, mis ei vasta nende ootustele ning mis võivad hiljem olla koormaks ka meie jäätmekäitlussüsteemile.

16. juulist jõustub Euroopa Liidu otsekohalduv nn turujärelevalve määrus, mis näeb ette täpsustuse tegemise ka meie õiguskorras. Oleme püüdnud lähtuda põhimõttest, et ettevõtjatele pandavad kohustused ja turujärelevalveasutustele antavad õigused on saavutada soovitud eesmärgiga proportsioonis. Täna on turujärelevalveasutustel raske tuvastada imporditud, kuid nõuetele mittevastavate toodete eest vastutavaid ettevõtjaid. Seetõttu kehtestame kohustuse määrata just kolmandatest riikidest tellitud toodete puhul Euroopa Liidus kontaktisik, kellega saab probleemide ilmnemisel ühendust võtta. Isegi kui kontaktisik on kindlaks tehtud, ei pruugi ta turujärelevalveasutuste pöördumisele reageerida ja võib jätkata ohtliku toote müüki. Seetõttu anname tõsise ohu ning teiste võimaluste puudumise korral turujärelevalveasutustele õiguse nõuda veebiliidese, nagu näiteks veebilehe või rakenduse haldajalt infosisu eemaldamist või hoiatuse kuivamist. Samuti anname turujärelevalveasutustele õiguse nõuda elektroonilise side ettevõtjalt vajalikus ja minimaalses ulatuses andmeid veebilehe omaniku kindlakstegemiseks. Lisaks soovime võimaldada kontrolltehingut tegeval ametiisikul kasutada näiteks e-poes või -platvormil kontrolltehingu tegemisel väljamõeldud nime, et vältida olukorda, kus ettevõtja väljastab ametnikule tavapärasest erineva toote.

Kontrolltehing on erimeetmena lubatav vaid erandlikes olukordades, kui järelevalve teostamine ei ole muul viisil võimalik või on oluliselt raskendatud. Ettevõtjate võrdse kohtlemise huvides ühtlustame ka osa seadustes sätestatud trahvimääradest. Seadus jõustub üldises korras ning eelnõu on kooskõlastatud ettevõtjatega läbi erialaliitude. Head Riigikogu liikmed, palun teil seaduseelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on võimalik esitada küsimusi. Küsimusi ma ei näe. Ahaa! Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ainult tehniline küsimus. Kas sa tegelikult räägid meiega Brüsselist? Kui nii, siis sa oled vist esimene minister, kes esitab eelnõu Brüsselist või kuskilt mujalt, kuhu sa sõitsid. 

(Kaugühendus)

Jaa, see vastab tõele, et teen esitlust Eesti esinduses Brüsselis, nii et Riigikogu kaugtöösüsteem töötab väga hästi. Homme on Euroopa Liidu kaubandusministrite nõukogu ja see on ka põhjus, miks ma seda [esitust] täna siit teen.

Näed siis! Aga rohkem küsimusi ei ole. Järgmine ettekandja on majanduskomisjoni liige Raimond Kaljulaid.

(Kaugühendus)

Tere hilisõhtut kõigile headele ametikaaslastele! On erakordselt tore, et me sellel hilisel õhtutunnil oleme jõudnud niivõrd olulise küsimuse juurde nagu on toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Majanduskomisjon tutvus selle eelnõuga ja arutas seda oma 10. mai istungil. Sellel istungil osalesid ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, samuti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad, kes ametnikena täiendasid ministri vastuseid. Komisjoni liikmetest oli eelnõu kohta küsimusi praegu seda ettekannet tegeval saadikul Raimond Kaljulaidil. Mina soovisin saada ministrilt eelnõu kohta lisainfot selles küsimuses, mis puudutab seda, et eelnõuga antakse turujärelevalveasutustele õigus saada elektroonilise side ettevõttelt teavet. Sisuliselt see tähendab seda, et need asutused saavad IP-aadressi põhiselt teha kindlaks, kas teatud veebilehtedega seotud IP-aadresside taga on juriidiline isik või füüsiline isik. Lihtsalt selgituseks, et neid asutusi, millest me räägime, ei ole üks või kaks, neid on tegelikult kuus. Need on Keskkonnainspektsioon, Maanteeamet, Põllumajandusamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet ja Veeteede Amet, kes saavad õiguse sideettevõtjatele neid päringuid teha.

Ma soovisin komisjoni istungil ministrilt selle kohta teada saada. Ühelt poolt see on väga õige, et neid andmeid on võimalik saada, eriti kui me räägime mänguasjadest või kui me räägime isikukaitsevahenditest. Aga teiselt poolt loomulikult tuleb tagada, et seda õigust ei kuritarvitataks. Minister palus ministeeriumi töötajal Thea Palmil seda asjaolu täpsemalt kommenteerida. Majandusministeeriumi ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna toote ohutuse ja tarbijakaitse talituse juhataja Thea Palmi sõnul on tegemist nende järelevalveasutuste jaoks uudse pädevusega ja sideettevõtjatega on vaja täpsustada, mil moel neid päringuid hakatakse edastama, ja sõlmida nendega vastavad koostöölepped, millega pannakse paika täpsemad privaatsuse piirangud ja ka järelevalveasutustele kohanduvad andmekaitse määruse sätted. Nad ei tohi neid andmeid, mida nad saavad, väljastada kolmandatele isikutele ja andmete töötlemine peab olema määrusega kooskõlas.

Ma palusin täpsustada, kes otsustab, kas on põhjust pöörduda sideettevõtja poole, et neid andmeid saada, et saada teada, kes on see inimene, kes on teatud IP-aadressi taga. Selle peale minister Sutt vastas, et kõikides järelevalveametites on selgelt reglementeeritud, kuidas selliseid päringuid tehakse ja kes selleks volitusi annab. Sellised päringud dokumenteeritakse ja alati on võimalik tagantjärele kontrollida, kas seda õigust kasutati õiguspäraselt. Thea Palm täpsustas, et asutustel on peadirektorid, kes saavad anda vastavaid volitusi.

Ma uurisin veel seda, kes on otsustaja, kes hindab, kas see pöördumine on põhjendatud. Kas see on sideettevõtja? Selle peale vastas Thea Palm, et see peab käima koostöös sideettevõtjaga, kes peab lähtuma andmekaitsereeglitest, mille peale ma tõdesin, et tegelikult on tegemist küllalt uute õiguste andmisega küllalt mitmele ametile ja see on küsimus, mida kindlasti Riigikogu peab tõsiselt kaaluma. 

Selle arutelu järgselt otsustati komisjonis kõigepealt teha ettepanek võtta eelnõu täna täiskogu päevakorda. See otsus oli konsensuslik, kõik olid selle poolt. Keegi ei olnud vastu, keegi ei jäänud isegi erapooletuks. Samuti otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja ka see otsus, mul on väga hea meel tõdeda, oli konsensuslik. Seda toetasid kõik kohal viibinud komisjoni liikmed. Sellega on minu ettekanne lõppenud. Tänan kõiki tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! On võimalik küsida küsimusi, aga paistab, et neid ei ole. Sellisel juhul on võimalik läbirääkimisi pidada. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 372 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. juuni s.a kell 17.15.

Tänane 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 376 esimene lugemine. Ettekandjaks on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile täna teise eelnõuna Vabariigi Valitsuse algatatud e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on eelnõuga, mille koostamise ajend on ilmselt meile kõigile tuttav. See on 2017. aastal avastatud ID-kaardi turvanõrkus, mille lahendamise järel hakkasid nii MKM-i kui Siseministeeriumi valitsemisalad põhjalikult elektroonilise identiteedi ehk eID-valdkonna alast õigusruumi analüüsima, et leida need kohad, kus saaks nii asutuste igapäevast efektiivsust kui ka kriisihaldusvõimekust tõsta. Tehtud töö tulemusel ilmnes, et eID-valdkonnas tuleb õigusruumi kohendada, et see oleks selgem ning võimaldaks asutustele senisest efektiivsemat tööjaotust.

Siit tõusetubki eelnõu esimene eesmärk: lahendada konkreetsed vajakajäämised, mille turvanõrkuse lahendamisele järgnenud analüüsid välja tõid. Näiteks liigutatakse eelnõuga Euroopa Liidu eID-määrusest ehk eIDAS-est tulenev liikmesriikidevahelise koostöö kontaktpunkt Politsei- ja Piirivalveametist ümber Riigi Infosüsteemi Ametisse, kuhu on koondunud valdav osa selle ülesande täitmiseks vajaliku tehnilise pädevusega spetsialistidest. Turvanõrkuse lahendamine näitas ka, et nende ülesannete asumine õigete pädevuste juures võib mis tahes probleemide ilmnemisel aidata ära hoida liigset ajakulu. Samas on järjepidev protsesside läbivaatamine, pädevuste arendamine ja riskide maandamine ka loomupärane osa targast riskihaldusest.

Eelnõu teine oluline eesmärk on astuda eID-valdkonnas riigina koostöösamm erasektori suunas. Teisisõnu luuakse eelnõuga eraettevõtjate poolt loodud eID-süsteemide usaldusväärsuse taseme hindamiseks selge ja lihtne kord. Nimelt oleme täna olukorras, kus riiklike eID-vahendite, nagu ID-kaart või mobiil-ID, kõrvale on tekkinud ka erasektori lahendused, mille kasutajaskond on vähemalt samaväärne riiklike vahenditega, mis omakorda tähendab, et avalike e-teenuste pakkujad ehk riigiasutused on väga huvitatud sellest, et inimestel oleks ka erasektori eID-vahenditega võimalus riigi teenuseid kasutada. Euroopa Liidu e-identimise määrus, mida tuntakse ka eIDAS-e nime all, kohustab aga riigiasutusi hindama, missugune on kõigi eID-vahendite usaldusväärsuse tase, mida nad oma teenustele ligipääsu võimaldamiseks kasutavad. Riiklike eID-vahendite kõrge usaldusväärsuse tase on asutustele teada eeskätt seetõttu, et nende loomise ja haldamise protsess on juba alates kavandamisest ja hankimisest riigi kontrolli all. Täiendavalt on nende vahendite taset valideeritud teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt. Erasektori eID-vahendite osas aga ei ole usaldusväärsuse taseme hindamine seni kuidagi reguleeritud ja seetõttu on asutused seni oma teadmiste põhjal ja RIA-ga konsulteerides jooksvalt selliseid küsimusi lahendanud. Arusaadavalt ei ole selline lähenemine jätkusuutlik, mistõttu näebki eelnõu ette, et erasektori eID-vahendite usaldusväärsuse hindamiseks luuakse senise killustatuse asemele lihtne ja keskne lahendus. Turupositsioonilt vaadatuna võib keskse riikliku hinnangu saamine olla kasulik ka eID-vahendeid pakkuvatele ettevõtjatele. See on märk usaldusväärsusest, mis võib potentsiaalselt mõjuda müügiargumendina ka välisturgudel.

Erasektori eID-vahendite hindamisega hakkab eelnõu kohaselt tegelema Riigi Infosüsteemi Amet ehk RIA ning kõik asutused saavad edaspidi tugineda RIA poolt antavale usaldusväärsuse hinnangule. Paratamatult tõuseb selle ülesande võrra ka RIA ja teiste hindamisse kaasatud ekspertide töökoormus, mistõttu näeb eelnõu ette, et hindamine on riigilõivustatud tegevus. Riigilõivu eesmärk on katta vähemalt osaliselt hindamisega kaasnevad kulud.

Kolmandaks. Juba mainitud Euroopa Liidu eID-määrus näeb ühtlasi ette, et meie riigiasutuste pakutavad e-teenused peavad võimaldama sisselogimist ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele, kes kasutavad sama turvalisi eID-vahendeid, kui on meie ID-kaart või mobiil-ID. Valdavalt on selle kohustuse täitmisega Eestis hästi, kuid on ka üksikuid puudujääke. Selle nõude täitmist tuleb süsteemselt jälgida, et avastada probleemid õigel ajal ning nende lahendamine oleks sujuv. Seetõttu antakse eelnõuga RIA-le ülesanne tegutseda järelevalveasutusena, mis Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmist Eestis jälgiks. See peab edaspidi tagama, et tunnustamiskohustuse täitmisega ei tekiks põhjendamatuid viivitusi.

Lisaks eelnevale sisaldub eelnõus veel väiksemaid muudatusi, millega ajakohastatakse ka isikut tõendavaid dokumente puudutavat õigusruumi ja edendatakse seeläbi siseturvalisust. Näiteks võetakse üle Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus kanda edaspidi sarnaselt passile ka ID-kaardi kiibile inimeste sõrmejäljeandmed. Samuti ühtlustab eelnõu diplomaatiliste passide kehtivusaja kodanikupasside omaga. Ehk edaspidi hakkavad diplomaatilised passid senise viie aasta asemel samuti kehtima 10 aastat. Sellega kaasneb diplomaatilise passi väljastamisega seotud kulutuste vähenemine.

Head Riigikogu liikmed! Kokkuvõtvalt on tegemist eelnõuga, mis muudab riigiasutuste tööd efektiivsemaks ja võimaldab senisest läbipaistvamat koostööd erasektoriga. Loodan teie toetusele ja tänan!

Suur tänu! Küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh ministrile! Kutsun ettekandjaks majanduskomisjoni esindaja Jüri Jaansoni.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See on digiriigi arengu mõttes hästi oluline eelnõu. Selle eelnõu arutamine toimus komisjonis 10. mail s.a. Komisjon võttis osa täies koosseisus ning kutsutud olid ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatega.

Minister tutvustas eelnõu, nagu ta ka praegu tutvustas, ja oli päris põhjalik. Ja siis tekkisid komisjoni liikmetel ka mõned küsimused. Uuriti näiteks seda, et kuna Riigi Infosüsteemi Ametisse tuleb juurde teha üheksa töökohta, siis küsiti palgakulu kohta ja kuidas selle jaoks vahendid leitakse. Minister vastas, et pikaajalise lahenduse jaoks on vaja leida raha baasrahastusse, aga kindlasti ei ole neid üheksat töökohta vaja luua korraga.

Ametnikud kommenteerisid, et praeguseks on riigi eelarvestrateegiast teada, et rahastust nendele töökohtadele ei leidu ja toimuma hakkavad hoopis läbirääkimised, kuidas ja milliseid ametikohti on võimalik kokku panna ja millised on alternatiivsed lahendused. Oluline on siinjuures aga see, et eelnõu iseenesest ei tekita töökohtade loomise vajadust, kuna see vajadus oli ka enne olemas.

Eelnõu koostati enne riigi eelarvestrateegia kokkupanemist ja [seetõttu] uuriti, kas rahastuse leidmise taotlus rahuldati. Minister kommenteeris, et ametisiseselt on neid inimesi võimalik leida, aga riigi eelarvestrateegia puhul ei räägita konkreetsetest summadest, vaid üldisest vaatest. Samas usub minister, et tugev majandus tagab eelarve parema laekumise ja järgmise riigi eelarvestrateegia juures saab kindlasti rea täiendavaid vajadusi lahendada.

Uuriti ka seda, et kas siis, kui see eraettevõtjate usaldusväärsuse hindamine oleks minevikus olnud sarnane nagu praegu, oleks ID-kaardi kriis avaldunud vähemal määral. Ministri sõnul on kriisi heas mõttes ära kasutatud ja sellest järeldused tehtud. Samuti ütlesid ametnikud, et kriisi oleks tänu sellele eelnõule saanud kindlasti efektiivsemalt lahendada.

Uuriti veel selle kohta, kas e-identimise süsteemi usaldusväärsuse tase peab olema samaväärne e-identimise teenuse osutaja märgitud usaldusväärsuse tasemega, ja mis juhtub siis, kui näiteks tase ei ole samaväärne, vaid teenuseosutaja tase on parem. Sellele vastasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud, et kui ettevõtja esitab RIA-le ehk Riigi Infosüsteemi Ametile taotluse, siis märgib ta ära, millisele tasemele tema pakutav vahend vastab. Amet kontrollib, kas tase on tõepoolest samaväärne. Kui ettevõtja hindab ennast kõrgemalt kui infosüsteemide amet, siis jätavad nad otsuse tegemata. Sama kehtib ka vastupidises [olukorras]. See tähendab, et ettevõtja peab täpselt teadma, mis on tema usaldusväärsuse tase ja selle ära kirjeldama.

Siis tehti ka otsused. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 19. mail ja tehti ka ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mõlemad otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Meil on võimalik nüüd läbirääkimisi pidada. Läbirääkimiste soovi ka ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 376 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 2. juuni kell 17.15.

Läheme edasi meie päevakorraga. Päevakorrapunkt nr 15, Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava aastatel 2021–2035. Ettekandja on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud Riigikogu! Täna on ajalooline hetk, kui ma esitlen kahe ministri ühist arengukava Riigikogu ees. Ehkki ma tutvustan seda üksi, jagame me kindlasti haridus‑ ja teadusministriga selle eesmärke ja väärtusi. Varasemad kogemused arengukavade koostamisel ja elluviimisel on piirdunud ministeeriumide vastastikuse kaasamisega, ühist vastutust ministrite tasandil ei ole seni jagatud. On ka ajalooline hetk selles mõttes, et kunagi varem ei ole riigieelarvest eraldatud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetuseks 1% SKP‑st. Veel kunagi varem ei ole Eesti riik investeerinud nii palju teadus‑ ja arendustegevusse ning innovatsiooni. On ajalooline hetk ka selle poolest, et kunagi varem ei ole Eesti teadus olnud nii silmapaistval tasemel. Tartu Ülikool Eesti rahvusülikoolina on jõudnud maailma 300 parima ülikooli sekka ning on Kesk‑ ja Ida-Euroopa ülikoolide seas vaieldamatu number üks. Eesti teadlased ja innovaatorid on Euroopa Liidu programmist võrreldes meie SKP-ga saanud rahastust Euroopa Liidu keskmisest 2,4 korda rohkem. Eestis on tipptasemel teadustaristu. Meie teadlased on jõudnud maailma enim tsiteeritud teadlaste hulka.

Meie ülesanne on  neid saavutusi hoida ja siduda need Eesti ühiskonna ja majanduse arenguga. Rohe‑, digi‑ ja innovatsioonipööret tuleb näha võimaluse, mitte ohuna. Nende võimaluste kasutamiseks vajame ka muutusi teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse valdkonnas. Me vajame rahvusvahelist ambitsiooni ja riskijulgust, selleks et edasi liikuda.

Mis on need valdkonna ees seisvad peamised väljakutsed, millele me lahendust otsime? Teadustöö tulemused ei leia Eesti ühiskonnas piisavalt rakendust. Meie teadus on heal tasemel, aga me ei kasuta seda piisavalt ühiskonna arenguvajaduste täitmiseks, probleemide lahendamiseks ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Teiseks, meie ettevõtetes sünnib vähe läbimurdelist innovatsiooni. Eesti ettevõtete teadus‑ ja tehnoloogiamahukus, võimekus luua uusi ärimudeleid, teadmisi ja tehnoloogiaid kohandada ja kasutusele võtta ning luua selle abil suure lisandväärtusega tooteid ja teenuseid on väike või igal juhul väiksem, kui peaks olema. Ettevõtete innovatsioonivõimekuse kasvu toetav süsteem vajab seega tugevdamist. Ja kolmandaks, meil napib inimesi, kes oskaksid või tahaksid tegeleda teadus‑ ja arendustegevusega. Teadlasi ja insenere on liiga vähe ja vähe on neid ka väljaspool akadeemiat teistes sektorites ja valdkondades. Eesti on teadlaste arvult 1000 töötaja kohta OECD riikides tagasihoidlikul positsioonil, ja seda eriti erasektori vaates. Neljandaks, teadus‑ ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse valdkonna osaliste koostöö on nõrk. Teadusasutused, ettevõtted, esindusorganisatsioonid, ministeeriumid, rakendusasutused ja teised osalised tegutsevad sageli omaette ja need tegevused on killustunud. Neil ei ole piisavalt selgelt paika pandud ühiseid sihte ning see kindlasti on põhjus, miks motivatsiooni ja võimekust koostööd otsida ja teha napib.

Neid väljakutseid arvestades on välja töötatud valdkonna arengukava järgmiseks 15 aastaks. Ma arvan, et kõigile on selge, et me vajame muutusi. Meil on vaja, et teadus‑ ja arendustegevus, innovatsioon ja ettevõtlus täidaks ühiskonna arengu vajadusi, teeniks mitte ainult oma sektori või valdkonna huve, vaid ühiskonna huve laiemalt. Meil on vaja, et Eesti ettevõtlus muutuks enam teadus‑ ja tehnoloogiamahukaks. Selle kaudu kasvaks loodav lisandväärtus ja suureneks majanduse tootlikkus. Meil on vaja, et teaduse ja teadlaste mõjukus kasvaks, et teadlased oleksid head ja tunnustatud koostööpartnerid nii ettevõtetele kui ka avalikule sektorile probleemide käsitlemisel ja lahenduste väljatöötamisel. Tipptasemel teadus on nende muudatuste eeldus ja me kavatseme seda kõrget taset teaduses kindlasti hoida ja edasi arendada.

Kui me räägime seatud sihtidest, siis selleks, et need muudatused saaksid võimalikuks, on valdkonna arengu tagamiseks sõnastatud üks ühine eesmärk. Arengukava eesmärk on suurendada Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse koostoimes Eesti ühiskonna heaolu ja majanduse tootlikkust, pakkudes konkurentsivõimelisi ja kestlikke lahendusi Eesti, aga ka laiemalt maailma arenguvajadustele. Ma soovin rõhutada, et meie kõigi heaolu kasvu eesmärgi ja ambitsiooni saavutamiseks peaks meie tootlikkuse tase tõusma 110%‑ni Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab senisest oluliselt suuremat panustamist teadmispõhistele ja innovaatilistele lahendustele. Me peame tõstma Eesti ühiskonna teadusmahukust, olema riigina ettevõtjatele eeskujuks, hoides teadus- ja arendustegevuse rahastamise taset vähemalt 1% juures SKP‑st. Soovime, et see toob kaasa ettevõtete teadusmahukate investeeringute kasvu, sest ka eraettevõtlus täidab väga olulist rolli, et me selle eelnimetatud 110% taseme saavutaksime.

Peame oluliseks ka seda, et meie tulevased tegevused ja investeeringud panustaksid nii Eesti arenguvajaduste lahendamisse kui ka aitaksid paremini ära kasutada Eesti ettevõtluse ja teaduse tegevusi ja tugevusi läbimurdeliste, suure äripotentsiaaliga toodete ja teenuste loomisel. Samuti on meile tähtis liikuda Euroopa Liidu strateegiliste sihtidega samas suunas, võttes arvesse Euroopa Liidu rohelist kokkulepet, digipöörde eesmärke, erinevaid väärtusahelate, aga ka tarneahelate ja teadustegevuste koostöövõimalusi. See kõik peab avardama Eesti teadlaste ja ettevõtjate võimalusi veelgi ja seda eriti ekspordi osas.

Kuidas me selle ühise eesmärgi täidame? Arengukava tegevuste keskmes on kolm suunda, mille vundamendiks on teadussüsteemi ja ettevõtluskeskkonna üldine areng. Me peame kandma hoolt selle eest, et meil on kõrgetasemeline, mõjus ja mitmekesine teadustöö, tugevad teadusasutused, aktiivne teadlaskond ja selle järelkasv, heal tasemel teadustaristu ja võimalused rahvusvaheliseks koostööks. Niisamuti peame kandma hoolt selle eest, et meil oleks toetav ettevõtluskeskkond, mis soodustaks ettevõtlikkust, pakuks maailmas konkurentsivõimelisi tingimusi teadusmahuka ettevõtluse tekkeks ja kasvuks, toetaks suurema lisandväärtusega toodete ja teenuste loomist ja eksporti ning teadusmahukaid investeeringuid. Ja seda kõikjal Eestis. Teeme Eestist maailma parima ettevõtluskeskkonna, mis meelitab siia teadusmahukaid investeeringuid ja talente!

Kolmandaks on oluline tugev sild nende kahe vahel, et võimalikuks saaks teadmiste ja ideede ringlus teadus‑ ja ettevõtlussüsteemi vahel ning selle tulemusel uute innovaatiliste lahenduste loomine ja kasutamine ühiskonnas. Tuleb suurendada stiimuleid ja oskusi koostööks teadlaste, ettevõtjate ja avaliku sektori vahel, sest ainult nii on võimalik leida lahendusi väljakutsetele, olgu need siis kitsamalt seotud ettevõtjate tegevusega või laiemalt ühiskonna ees seisvate probleemidega.

Arengukava määrab ka viis prioriteetset valdkonda, mis on arengukava eesmärkide saavutamisel keskse tähtsusega eelkõige just teadmussiirde, riigiettevõtete ja teadusasutuste koostöö soodustamiseks, erinevate majandussektorite ja teadusvaldkondade sidumiseks. On oluline panustada sellesse, et digilahendusi loodaks ja võetaks kasutusele igas ettevõtlusvaldkonnas ja eluvaldkonnas, et meil arendataks ja kasutataks rohkem innovaatilisi tervisetehnoloogiaid ning teenuseid, et me pööraksime rohkem tähelepanu kohalike ressursside väärindamisele, et me arendaksime ja kasutaksime nutikaid ning kestlikke energialahendusi, et Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum areneks ja oleks elujõuline.

Arengukava võtmetegevused on olulised ja selleks on neid ette nähtud päris pikk rida, aga ma toon siinkohal välja kõige olulisema. Esiteks, teadussüsteemi arendamiseks tagame vajaliku rahastamise ja rahastuse põhiinstrumentide mahu nii, et püsiks teaduse kõrge tase ja valdkondlik mitmekesisus ning teadusasutuste strateegiliste eesmärkide täitmine oleks toetatud. Toetame paindlikku kohakindla ja teadustöö erinevaid tahke arvesse võtva akadeemilise karjäärimudeli elluviimist. Jätkame doktoriõppe reformi, et doktorantidest saaksid nooremteadurid, kindlustades neile ka sotsiaalsed tagatised ja kohase sissetuleku. Jätkame tippteaduse ja tippkeskuste toetamist. Toetame teadustaristu teenuste arendamist, avamist ettevõtetele, aga ka avaliku sektori asutustele ja tagame teadlastele võimalused rahvusvaheliseks koostööks.

Niisamuti on oluline ettevõtluse pool. Me tagame selle arengukavaga ka ettevõtetele vajalikud innovatsiooniteenused, tugisüsteemi ja juurdepääsu võrgustikele kõikides Eesti piirkondades, vähendades ettevõtete halduskoormust riiklike teenuste pakkumisel, ja käivitame innovatsiooniagentuuri. KredExi ja EAS‑i eelseisev ühinemine on kindlasti oluline element organisatsioonilise võimekuse loomiseks, mis aitab TAIE eesmärke saavutada. Me soodustame uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ettevõttetes, sh tehisintellekti ja robootika kasutuselevõttu, juurdepääsu rahvusvahelistele tehnoloogiakeskustele, madalsüsiniku- ja ringmajandusele üleminekut. Toetame iduettevõtluse ökosüsteemi arendamist teadmusmahukamaks. Tagame ettevõtetele võimalused rahvusvaheliseks koostööks ja soodustame eksporti ning teadusmahukaid välisinvesteeringuid. Teadmiste ringluseks ning ettevõtete ja teadusasutuste mõjusamaks koostööks toetame rakendusuuringuid ja eksperimentaalarendusi. Ma arvan, et see on üks võtmekohtadest, kuidas majanduses läbivalt innovatsioonimahukust saavutada ja kasvatada. Pakume teadusasutustele ja ettevõtetele võimalusi arendada teadmussiirdeoskusi, sh teadlikkuse tõstmise ja koolitegevuse kaudu. Loome paremad võimalused teadlaste liikumiseks ettevõtete ja teadusasutuste vahel, seeläbi toetades ka ettevõtlusdoktorantuuri. Samuti viime ellu ettevõtete huvidest lähtuvaid temaatilisi teadusprogramme.

Austatud Riigikogu! Teie ees on teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava, mis sõnastab valdkonna arengusihid ja paneb paika tegevussuunad järgmiseks 15 aastaks. Arengukava rõhuasetused on varasemaga võrreldes kindlasti muutunud. Arengukava tegevuste raskuskese on tugeva silla loomisel teaduse ja ettevõtluse, aga ka laiemalt ühiskonna vahel, et loodavaid teadmisi kasutataks innovaatiliste lahenduste väljatöötamiseks ja ellurakendamiseks. Varasemast olulisem on teaduse ja teadlaste mõju ning teadustulemuste kasutamine Eesti arenguvajaduste täitmiseks, hoides seejuures meie teaduse tipptaset. Ja kolmandaks, ettevõtluse toetamisel nihkub tähelepanu ekspordimahukuselt teadmusmahukusele ja innovatsioonile ehk lisandväärtuse kasvatamisele. Kui ma vaatan tagasi ajalukku, siis 2021. aastal on meie ees täpselt sama suured ja sama kaalukad valikukohad, nagu oli 1992. aasta rahareform või 2004. aastal Euroopa Liidu liikmeks saamine. Me vajame riskijulgust ja rahvusvahelist ambitsiooni, selleks et seatud eesmärke saavutada. Aitäh!

Suur aitäh! Ministrile on võimalik küsimusi esitada. Juhin tähelepanu, et meil on kaks ettekannet selle päevakorrapunkti all ja kummalegi ettekandjale on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! No eks need arengukavad on, nagu nad ikka on. Midagi väga ette ei saa heita. See nimekiri võttis, ma vaatasin, teidki muigama, et arendatakse-parendatakse ja luuakse stiimuleid. Mis objektiivselt paremaks selles valdkonnas läheb, sõltub kindlasti nendest tublidest Eesti inimestest erinevates asutustes, kes teaduse kvaliteedi nimel vaeva näevad. Usutavasti teevad nad seda ka uuel perioodil ja suurema rahaga teevad seda veel paremini.

Aga minu küsimus puudutab kõrgharidust. Teatavasti tubli Eesti teaduskvaliteet põhineb sellel vundamendil, milleks on tugev kõrgharidussüsteem. Kui teadus- ja arendustegevusele on meil lisaraha leitud, siis kõrgharidusega on väga nadi seis. Millisel viisil teie näete võimalust lahendada kõrghariduse alarahastamise küsimust?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme seda küsimust arutanud nii Tartu Ülikooliga kui ka TalTechiga. Mu enda arvamus on, et küsimuse rõhuasetus on ennekõike see, kuidas saada haridussüsteemi, sealhulgas kõrgharidussüsteemi raha juurde. Ma arvan, et selles võtmes on väga oluline kogu rahastusmudel. Ja seepärast on minu arvates ühte korralikku arutelu väärt teema, mida me saame teha kõrghariduse rahastusmudeliga. Minu jaoks on väga oluline ka kõrghariduse ekspordi küsimus. Nagu ma ettekandes ka ütlesin, Tartu Ülikool on väga tugevalt oma positsiooni edetabelis tõstnud ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks Eesti teadus ei võiks olla oluline ekspordiartikkel. Kui me seame eesmärgiks, et meie teadus ja kõrgharidus on ekspordiartikkel suhetes Euroopa Liidu liikmesriikide ja OECD liikmesriikidega, siis see on õige siht. Sellise kõrghariduse ekspordi abil on meil võimalik sisse tuua ka täiendavat rahastust. See on oluline teema, mis vajab põhjalikku käsitlust ja eraldi debatti.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Tänan selle ilusa kõne eest, kus on väga palju häid loosungeid. Eriti mulle meeldis, et Eestist saab parim teaduspõhine majandus ja tööstus. Ma ei hakka siin isegi norima, kuidas seda saavutada. Aga mind intrigeeris üks teine küsimus. Sa ütlesid, et selles tegevuskavas on erilist rõhku pandud teadlaste järelkasvule. Mina ei leidnud küll sellest arengukavast sellekohast lõiku. Äkki sa valgustaksid mind?

Teadlaste järelkasvu puhul on ju ennekõike küsimus selles, kuidas me saame suurendada doktoriõpet Eestis. Sellest me tegelikult rääkisime viimasel Teadus- ja Arendusnõukogu istungil. Olles ise ettevõtlusvaldkonna eest vastutav, mulle väga sümpatiseerib see mõte, mis puudutab ettevõtlusdoktorantuuri. Ja sellega me kindlasti soovime edasi liikuda.

Ma tegelikult rõhutan ka kõne alguses öeldut, et Haridus- ja Teadusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seavad neid eesmärke ühiselt ja otsivad ka rahastust ühiselt, suurendavad koostööd ettevõtjatega. Ma arvan, et need on kõik tegevused, mis aitavad nii teadust kui ka teadmismahukat ettevõtlust edasi viia. Minu enda arvamus on, et kui me ei sea ambitsioonikaid sihte ja eesmärke, siis ei arene ka meie teadus, ei arene meie ettevõtlus ja ei arene meie ühiskond. Minu meelest see arengukava seab väga selge, väga mõõdetava eesmärgi. Me räägime 110% tööjõu tootlikkusest Euroopa Liidu keskmisega võrreldes ja selle eesmärgi saavutamine eeldab väga-väga palju rohkem investeeringuid teadusesse ning väga palju suuremaid investeeringuid erasektoris teadus- ja arendustegevusse. Ma arvan, et nende kahe tegevuse koosmõjus võidab nii ettevõtlus kui ka teadus ja me suudame kaasata rohkem eraraha, et olla atraktiivne talentidele, hoida oma talente siin ja meelitada neid ligi ka mujalt. Võitlus talentide pärast on üks kõige olulisemaid ja kui me vaatame ka Eesti demograafilist situatsiooni, siis seda enam. Mina usun, et kui me oleme need ambitsioonikad eesmärgid seadnud, siis tegutseme koos, et need eesmärgid saaksid ka täidetud.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Kõrghariduse eksport on kindlasti hea mõte, aga ma kardan, et kõigepealt peaks mõtlema kodumaise tarbija peale. Mulle tundub, et viimasel ajal üha rohkem hiilib meile aina lähemale tasulise või vähemalt osaliselt tasulise kõrghariduse temaatika. Kuidas teie sellesse suhtute? Milline on teie seisukoht kõrghariduse tasuliseks muutmise osas? Kõrgharidus ongi ju meie teadusarenduse kasvulava ja kuidas see võib mõjuda, kui kõrgharidusele ligipääsetavus väheneb? Kuidas see võib pikaajaliselt mõjutada Eesti teadust, arendust ja kokkuvõttes innovatsiooni ja ettevõtlust?

Kõrgharidus vajab rahastust ja küsimus on, kust see raha tuleb, mis on valdkonna rahastusallikad. Praegu on selle rahastusallikas riigieelarve. Ma rääkisin sellest ka, kui vastasin ühele küsimusele. Kõrgharidussüsteem vajab tegelikult raha juurde.

Kui me räägime sellest, et õppe või kõrghariduse mingid programmid on tasulised, siis minu jaoks on seal üks väga oluline kriteerium. Ja see kriteerium on see, et peab olema ka asjaomane õppelaenude ja stipendiumide süsteem. Mitte ükski noor ei tohi jääda selle pärast ukse taha, et tal puuduvad rahalised võimalused. Eesti õppelaenusüsteem on ajale jalgu jäänud ja vajab selgelt reformi, ja põhjalikku reformi. Ma arvan, et ka see on üks osa põhjalikust arutelust, mida me peame pidama selleks, et Eesti teadus ja Eesti ettevõtlus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Meil ei ole mõtet teha midagi, mis ei ole maailmatasemel. Kui me soovime olla parimate seas, pakkuda oma inimestele parimat kõrgharidust, mida soovivad siin omandada ka teiste riikide noored, sest me lihtsalt oleme niipalju head, siis see eeldab ka põhjalikku läbikaalumist, kuidas me seda haridust rahastame. Ja nagu ma ütlesin, need noored, kes ületavad lävendi, saavad ülikooli vastu võetud, ei tohi sealt välja pudeneda selle pärast, et neil ei ole raha, et oma õpinguid finantseerida. See kõik on tehtav, vaatame teiste riikide kogemusi ja teeme süsteemi, mis arendab haridust nii teaduse kui ka ettevõtluse võtmes.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti on vaja neid noori tudengeid aidata, aga pigem on õppetoetuste süsteem Eestis kogu aeg kehv olnud. Laenuorjuses olevaid noori, pereelu alustavaid inimesi meil Eestis, ma arvan, tegelikult juurde vaja ei ole. Aga teadus tõesti ei saa järelkasvu õppejõudude ega ka üliõpilaste näol ilma toimivate kõrgkoolideta ja me oleme siin sellest kõrghariduse rahastamise probleemist rääkinud. Tegelik probleem on ju see, et riik lihtsalt ei panusta nii palju, kui aastal 2012 kokku lepiti. Praegune valitsus on kärpeteed läinud. Kui te meile seda strateegiat esitlete, siis teil peaks mingisugune plaan valitsuses olema, kuidas edasi minna. Minu küsimus ongi: kuidas te siis tegelikult kõrgharidust rahastada kavatsete?

Ma arvan, et ma sellele küsimusele olen siin erinevate nurkade alt vastanud ja seda teemat avanud, aga teen seda hea meelega veel kord. Kui me räägime kõrghariduse rahastusest ja räägime ka sellest, kui palju meil potentsiaalselt on üliõpilasi, siis on selge, et demograafiline tendents peegeldub ka nendes põlvkondades, kes praegu kõrgharidust omandama hakkavad. Meil on minu hinnangul vaja ka rohkem üliõpilasi. Just seepärast ma olen rääkinud ka hariduse ekspordist.

Ma ei ole kordagi rääkinud sellest, et ülikoolide rahastust peaks tänasega võrreldes kuidagi vähendama. Vastupidi, ma arvan, et mida rohkem me suudame kokku viia ettevõtluse ja teaduse, just nimelt rakendusuuringute abil, nii nagu seda teeb näiteks Soome või Singapur või Saksamaa või teevad Ameerika Ühendriigid, seda parem. Me peame kogu oma debati viima sellele tasandile, mida me saame siin Eestis teha sedasi, et me oleme milleski maailma parimad. Kui me ei vaata seda selle nurga alt, siis me jäämegi paratamatult kinni sellele tasemele, kuhu me oleme tänaseks jõudnud. Mina usun, et meie teadusel, meie ettevõtlusel ja ka meie noortel on potentsiaali palju enamaks.

Rahastuse leidmine on alati võimalik. Ma arvan, et riigieelarve ei saa olla ega pea olema see ainuke allikas. Vaatame natukene kastist välja. Me leiame need lahendused ja saame väga hea või, ütleme, veelgi parema kõrgharidussüsteemi, veelgi parema ja veelgi innovaatilisema ettevõtluse. Ja me jõuame nende eesmärkide lävele, mis me oleme sellessamas strateegias seadnud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile ülevaate eest! Sellised loosungid ja laused on muidugi kenad kuulata. Ma mõistan, et teie ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministrina räägite väga palju ettevõtlusest ja ettevõtete koostööst ja innovaatilisusest. Aga mul on väga suur palve, et ärge sotsiaalteadlasi ja seda valdkonda ära unustage. Ma väga palju ei näinud selles arengukavas selleteemalisi seisukohti.

Minu jaoks on iga teadusvaldkond oluline. Ma ei pea õigeks, et me teeme selles mõttes pingerea. Aga kui me vaatame, millist haridust, ka millist kõrgharidust noored soovivad omandada, siis seal peaks ikkagi olema seos tööturu vajadustega. Ja tööturu vajadustega nii ettevõtluse poole pealt kui ka mõistagi teaduse poole pealt. Iga noor läheb ju kõrgharidust omandama eesmärgiga ennast teostada valdkonnas, mis talle huvi pakub. Aga lõpuks on see natuke ka nõudluse kujundatav valik.

Sotsiaalteadused on samamoodi vajalikud. Ma olen väga paljude ettevõtlusorganisatsioonidega kohtunud, olen rääkinud TalTechiga, olen rääkinud Tartu Ülikooliga. Väga tugevalt kõlab läbi ikkagi see, et kõige rohkem on puudust just inseneeria valdkonna kõrghariduse omandajatest. Ja me peame küsima selle küsimuse, miks noored ei ole soovinud sinna minna. Ma võin tuua ühe konkreetse näite, kus tegelikult on olnud väga hea koostöö ettevõtluse ja kõrghariduse vahel. See on Cleveroni Akadeemia, kus oli konkurss ühele kohale viis inimest. Ma arvan, et otsime ja leiame neid lahendusi. Kui me vaatame Ida-Virumaale, siis ka seal on väga suur nõudlus just nimelt inseneeria lõpetanute järele. Sotsiaalteadused on aga samamoodi olulised ja ma arvan, ka nende rahastus on vajalik ja neidki aineid tuleb õppida.

Selleks, et me saaksime oma kõrgharidust paremini rahastada, tuleb nn majanduse pitsa teha suuremaks. Vastasel korral me tõstame raha kellegi taskust kellegi teise taskusse ja see ei vii meid edasi. Mina olen majandusinimene ja ma vaatan ka hariduse teemat majanduslikust vaatest. Me ei saa ainult mõelda sellele, kuidas me raha ühest taskust teise tõstame, tuleb mõelda ka sellele, kuidas meil võimalusi rohkem tekiks. Ma arvan, et see on kõige tähtsam.

Ivi Eenmaa, palun!

(Kaugühendus)

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et teie ettekandes on tõepoolest tegemist Eesti tulevikuga ja nende inimestega, kes seda Eesti tulevikku hakkavad suunama. Selle eest suur tänu! Aga mul on paar küsimust. Kas te julgete näiteks välja tuua, millises valdkonnas võiks Eestis oodata selliseid plahvatuslikke avastusi? Seda esiteks. Ja teiseks, meil on Riigikogu saalis väga palju räägitud Ida-Virumaaga seonduvalt kaevuridünastiate väljasuremisest ja seetõttu ka meie maavarade võimalikust mahamüümisest. Teades ka seda rohe- ja digipööret, ma küsin: kas meil on selles valdkonnas, ma mõtlen kaevandusalal tervikuna, tehnoloogiaid, mida õppida ja õpetada? 

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et plahvatuslik avastus on väga hea küsimus. Kui ma seda teaks, oleks paljud probleemid lahendatud. Aga minu mitte väga pikk elukogemus näitab seda, et paljud suured asjad juhtuvad juhuste ja kokkusattumiste tõttu. Ent nad juhtuvad ikkagi sellepärast, et on olemas tegusad inimesed nii teaduses kui ettevõtluses ja eriti suured asjad sünnivad ikkagi siis, kui need kaks osapoolt saavad omavahel kokku. Lähen korraks ajas tagasi. Vaevalt meist keegi teadis, kui suureks võivad kasvada ... (Ühendus hakib) ... või et keegi arvas, et aastaks 2021 on Eestis seitse ükssarvikut. Ma arvan, et keegi meist ei tea, millise potentsiaaliga tuleviku ettevõtted võivad alustada Ida-Virumaal, sest seal on olemas tootmiskompetents.

Ma olen paar korda käinud Ida-Virumaal ja kohtunud mitmete ettevõtetega ja ma tean, et seal on väga mitmed projektid, mis on ettevalmistamisel ... (Heli hakib.) Viimasel Tartus käigul me käisime ka Eesti Geenivaramus. Ma arvan, ka seal, näiteks meditsiini- ja ....valdkonnas on väga palju potentsiaali. Ma arvan, mida me saame riigina teha, on luua tingimused ja õiguslik raam, mis annab teadusele ja ettevõtlusele võimaluse katsetada. Ja just nimelt see vajadus katsetada, julgus võtta riske ja julgus seada rahvusvahelisi suuri eesmärke on need, mis edasi viivad. Mitte ükski ükssarvik ei oleks Eestis sündinud, kui nad oleks mõelnud ainult Eesti turule. Me ei oleks mitte kunagi jõudnud siia, kuhu me oleme jõudnud, kui me 1990-ndate alguses ei oleks julgenud teha reforme ja muid radikaalseid otsuseid ega julgenud seada eesmärki, et me tahame olla NATO ja Euroopa Liidu liige.

Küsimus on täna tegelikult selles, kas me julgeme vaadata tulevikku ja kas me julgeme seada suuri eesmärke. Mina arvan, et me julgeme, ja see on õige ka tuleviku suhtes.  

Andres, meil on tehniline probleem, sinu jutt hakib väga. Mulle tundub, et meil on mingi ühendus üle koormatud, aga proovime siiski jätkata. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tervitused Brüsselisse! TAIE-s on paika pandud ka fookusvaldkonnad. Ühelt poolt digilahendused igas eluvaldkonnas, nagu tervis, ressursid, energialahendused, eesti keel, kultuur – need katavad väga laia ala. Kuidas need fookused paika saadi? Teiseks, seal sees on vaja ka ju prioriteete seada ja kitsamaid teemasid valida. Kui kõrgharidusse järelkasvu rahastamiseks otsuseid ei ole tehtud ja teadustegevusse raha juurde ei tule, kõrgharidus läheb tasuliseks, siis mis on need instrumendid, millega riik saab suunata nendes fookusvaldkondades tegutsemist?

Aitäh, Riina! Ma toon ühe hiljutise uuringu näite. See uuring kajastas Eesti ...

Andres, vabandust! Me ei kuule sind. Mul on palve. Ma teen kahe- või kolmeminutise vaheaja, sa tee sel ajal restart ja proovime uuesti. Meie tehnik ütleb, et viga ei ole meie poolel. Kolm minutit vaheaega.

V a h e a e g  

Viimasele küsimusele ei saanud vastata, sest ministri ühendus oli väga ebakvaliteetne.Proovime sellele viimasele küsimusele ka vastata. Andres Sutt, palun, mikrofon ja kaamera! Oleks pidanud ikka lõpuni ... See ei ole meie viga. Mis me nüüd teeme? Veel vaheaja?

V a h e a e g

Head ametikaaslased, vaheaeg lõpeb, püüame nüüd uuesti edasi minna. Küsimusele peaks vastama ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Püüame saada uuesti ühendust. Minister Sutt, palun! Püüame uuesti anda mikrofoni minister Sutile.

Head ametikaaslased! Tundub, et ühendust ei saa. Aga kuna Riigikogu liige küsis, siis minister peaks ka temale vastama. See tähendab seda, et võtame uue vaheaja. Teeme vaheaja veel viis minutit.

V a h e a e g 

Head ametikaaslased! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Püüame nüüd korra uuesti luua ühendust ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutiga. Andres Sutt, palun!

Jaa, tervist! Mina kuulen teid ja näen hästi.

Tere õhtust! Aitäh! See ühendus töötab. Jaa, väga hea.

Ma loodan, et te mind ka nüüd kuulete ja näete.

Mul on palve ühendus temaga korraks katkestada. Aitäh! Ma palun nüüd sõna anda Riigikogu liikmele Riina Sikkutile. Ehk ta on nõus uuesti oma küsimuse küsima, sest minu info kohaselt minister päris lõpuni seda ei kuulnud. Nii et, Riina Sikkut, palun teie küsimus uuesti.

Aitäh! Ma küsisin TAIE fookusvaldkondade kohta, kuidas need paika said ja millised on riigi instrumendid suunata ettevõtlusega koostööd, teadus-arendustegevust just nendesse valdkondadesse ja seal ka neid kitsamaid prioriteete seada, kui kõrgharidusse lisaraha ei tule ja  tuleb tasuline kõrgharidus ja teadusraha ei kasva. Kuidas riik nende seatud fookusvaldkondade prioriteetide saavutamist, riigi seatud eesmärkide täitmist üldse saab mõjutada?

Aitäh! Ma palun mikrofon anda minister Sutile.

Aitäh, Riina, küsimuse eest! Ja ma vabandan veel kord, et tekkis väikene sidekatkestus. Fookusvaldkonnad said paika päris pika ja põhjaliku konsultatsiooni ja arutelude käigus, mis võtsid ju enam kui aasta aega.

Kui küsimus on selles, kuidas me saame paremini korraldada ettevõtluse ja teaduse koostööd ja mis need hoovad on, siis ma toon lihtsalt mõned näited päriselust. Kui meil on eksportivatest ettevõtetest näiteks vaid üks kolmandik, kes näeb digitaliseerimises oma konkurentsieelist, või ainult üks viiendik ettevõtetest on täna mõelnud selle peale, mis on nende strateegia CO₂-jalajälje vähendamiseks, siis on selge, et siin on hästi suur potentsiaal saavutada just rakendusuuringute ja digitaliseerimise abil tugevam konkurentsivõime. Ja kuna praegu on ettevõtete ja ülikoolide koostöö rakendusuuringute valdkonnas üsna vähene, siis see on kindlasti üks võimalus tuua ka teadusesse raha rohkem juurde. Kõikidel kohtumistel, mis ma olen pidanud nii ülikoolide kui ka ettevõtjatega, on mõlemad pooled avaldanud väga selget valmisolekut: jah, me tahame koos teha, meil on võimekus. Ja seepärast ma olen ka optimistlik.

Kui eraldi rakendusuuringutest rääkida, siis praegu on EAS‑i kaudu piloteeritud rakendusuuringute programmi, mille vastu oli väga suur huvi. Aga ma arvan, et me peame sealt astuma sammu edasi ja tegema rakendusuuringud süsteemseks, nii nagu on Soomes, Singapuris, Ameerikas ja Saksamaal. Ka sinna on võimalik rahastus peale saada. 

Nii et mina näen, et need hoovad on olemas. Ja nagu ma ka ütlesin, KredExi ja EAS‑i ühendamine on üks võimalus, kuidas me tekitame sellise vahelüli abil ka ülikoolide ja ettevõtjate jaoks rakendusuuringute võimekuse. Seal on nii palju kasutamata võimalusi, aga ma olen veendunud, et need võimalused saavad kasutatud ja me tegelikult liigume siit päris hooga edasi.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister! Loomulikult te võite öelda, et see ei ole otseselt teie vastutusala, et teie hakkate selle kõigega tegelema alles mõne aasta pärast, aga selle jaoks, et me saaksime üldse innovatsioonist rääkida, on meil vaja seda, et meil kasvaks peale loovaid ja oma anded väljaarendanud inimesi. Te olete selle valitsuskabineti liige, kes on äsja otsustanud ühest väga edukast toetusmeetmest, noorte huvitegevusest pool raha ära kärpida. Tuhanded noored jäävad suure tõenäosusega järgmisest aastast ilma võimalusest käia erinevates loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogiaringides ja väga paljudes muudes ringides, kus tegeldakse just nimelt nende loovuse arendamisega, ilma milleta tänapäeval ei sünni ka ilmselt ükski ükssarvik. Kas te valitsuskabineti liikmena ei ole murelik selle otsuse pärast, mis teie kolleeg haridusminister on vastu võtnud?

Laste huviharidus ja haridus laiemalt on selgelt olulised ja minu kolleeg haridusminister ei ole kordagi öelnud, et huviharidus ei vaja rahastust. Huviharidust rahastavad ju ka kohalikud omavalitsused ja ma arvan, et me peamegi siin koos lahendusi otsima ja need leidma.

Veel kord: kui me võtame TAIE kui pikaajalise strateegia ja need võimalused, mis kõrghariduse ja ettevõtluse parema koostoimimise korral Eesti ees seisavad, siis jõudmisel innovatsioonini on minu jaoks ikkagi võtmeküsimus selles, et me peame kasvatama ja õpetama oma noori nii, et nad soovivad näha kaugemale, kui on Eesti piirid, soovivad olla innovaatilised.

Kui me räägime teadusest ja innovatsioonist, siis see paratamatult on – ja minu arvates see on väga hea – globaalse mõõtmega. Me ei tee ju mitte ühtegi leiutist selle jaoks, et see oleks rakendatav ainult Eestis. Ma usun, et igasugune innovatsioon, ükskõik kas see on teaduses või see on ettevõtluses, on ju selgelt eesmärgiga viia Eesti maailmakaardile suuremana, kui me praegu oleme. Ja ma arvan, et alusharidusest alustades on kõik sammud selles suunas vajalikud.

Kui küsimus on rahastuses, siis ettevõtluse valdkonna eest vastutavana on minu soov leida need võimalused, kuidas majandus kiiremini kasvaks. Ja selleks on meil vaja praegusega võrreldes palju enam erakapitali investeeringuid ja palju rohkem riskivalmidust ja rahvusvahelist ambitsiooni. Kui me väga lihtsustatult vaatame, siis 1 miljardi võrra suurem SKP tähendab jämedalt 300 miljoni võrra suuremat maksutulu. Kolme miljardi võrra suurem SKP tähendab miljardi võrra suuremat maksutulu. Minu ülesanne on ka keskenduda sellele, kuidas SKP jätkusuutlikult kasvaks kiiremini, kui on praegune potentsiaal. Ja selles on innovatsioonil keskne koht.

Nii et ma usun, et see on ka panus, mille valitsus tervikuna annab, et majanduse kasvupotentsiaal oleks senisest suurem. Ja ma usun, et me tegutseme TAIE eesmärke saavutada püüdes ka selle nimel, et laste haridus, ka huviharidus saab tulevikus rahastust juurde, mitte see ei jää väiksemaks. Nii et mõtleme ka tulude suurendamisele ja sellega me kindlasti ka valitsuses tegeleme.

Tarmo Kruusimäe, palun! Austatud Tarmo Kruusimäe, teid ei ole kuulda. Ma palun korraks katkestada ühendus Tarmo Kruusimäega. Teeme uuesti katse. Tarmo Kruusimäe, palun!

Hea ettekandja! Kui palju te näete koostööpartnerina küberkaitseliitu? Seal on kuni 26-aastaseid väga innukaid noori. Kas te oleksite valmis panustama rahaliselt, sest üksnes soojast käepigistusest jääb paraku väheks?

Küberkaitseliit ja küberüksus Kaitseväes on kindlasti väga olulised ka innovatsiooni võtmes. Kui me vaatame Euroopa Liitu ja vaatame just seda huvi, mis on kahese kasutuse, nii tsiviil- kui ka kaitse otstarbel tehnika ja innovatsiooni, sh kübervaldkonnas, siis see on jälle üks koht, kus meil on minu arvates võimalus Euroopa üldistest fondidest, ka Euroopa kaitsefondist rohkem raha Eestisse tuua. Ma arvan, et see on ka laiem teema.

Kui me võtame Horizon Europe'i, mis on nüüd uue perioodi rahastamise allikas, pluss raha, mis on võimalik saada Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi kaudu, siis meie edukus sõltub väga palju sellest, kui julgete ja heade ideedega me suudame välja minna.

Loomulikult on ajalooliselt kaitsetööstus alati olnud üks innovatsiooni vedajaid. Sellepärast on minu hinnangul ka väga oluline, et Eesti jätkab kosmoseprogrammi. Seegi on valdkond, kus iga lahendus on selgelt innovaatiline. Nii et kaitse- ja tsiviilotstarbeline kübervaldkonna koostöö loob kindlasti võimalusi ka täiendava rahastuse saamiseks Euroopast, ja seda ka erasektoris.

Tarmo Kruusimäe, palun! Vabandust-vabandust! Üks küsimus on ja te olete oma küsimuse ära küsinud. Aitäh teile! Ei, see ei ole ka protseduuriline, sest pole "kätt"  märgitud. Austatud minister, rohkem teile küsimusi ei ole.  Aitäh! Avan läbirääkimised. Enne seda aga kultuurikomisjoni liige Marko Šorin, palun teid Riigikogu kõnetooli ettekandeks!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Head kolleegid! Eelmise aasta 14. detsembril kogunesid kultuurikomisjoni liikmed ja majanduskomisjoni liikmed ühisistungile, kus meile tutvustati kahe ministeeriumi poolt korraga Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035. Olgu öeldud, et see ei olnud vähemalt kultuurikomisjonis esimest korda arutelul, sest komisjonis oli ligi pool aastat enne seda tekkinud diskussioon, et me tahaks tutvuda sisendmaterjalidega varem, ja seda tutvustatigi meile esmakordselt märtsikuus.

Ma ei hakka tegema pikka ülevaadet sellest, mida jutustasid meile kahe ministeeriumi esindajad. Olgu öeldud, et need olid eelmise valitsuse ministrid, haridus- ja teadusminister Jaak Aab ning majandusministeeriumist Raul Siem. Ja kuna mõlemad mehed avaldasid head meelt nendesamade asjaolude üle, mida me täna juba kuulnud oleme, siis lubatagu mul seda mitte korrata.

Istungil osales Rektorite Nõukogust Toomas Asser, kes sõnas, et ta esindab kuut avalik-õiguslikku ülikooli ja et  rektorite poolt on leidnud tunnustust doktorantide staatust puudutav osa. Asseri sõnul väärib esiletoomist ka teaduse ja ettevõtluse kooslus, mida toonitatakse esimest korda, see annab parema aluse edasiliikumiseks. Asser tunnustas ka teaduse rahastamise kasvu 1%-ni SKP-st. Samuti kinnitas ta, et suur osa Rektorite Nõukogu ettepanekuid on TAIE-s ehk sellessamas käsitletavas arengukavas arvesse võetud. Rektorid peavad oluliseks tugeva alusteaduse säilimist. Väga tähtis on tippkeskuste rahastamise jätkamine. Samas tõi Asser probleemsena välja, et strateegia juhtimisskeem on kolmetasandiline. See, tundub Rektorite Nõukogule, on liiga keerukas. Ta avaldas arvamust, et juhtkomisjon võiks olla väiksem. Miks mitte vähendada ministeeriumi esindajate arvu ning suurendada teadlaste kaasatust.

Väljastpoolt ministeeriumi oli kohal ka  tööandjate keskliidu volikogu aseesimees Ivo Suursoo, kes andis käsituse, miks arengukava vastuvõtmine on oluline ning mis on olulised aspektid erasektori jaoks. Ta tõi välja, et Eestis on olemas väga ettevõtlik ettevõtlussektor ja kui vaadata eraldi start-up-kogukonna edukust, siis saab öelda, et Eesti on maailmas start-up-riik number kolm. Eesti kui tehnoloogiariigi imago on silmapaistvalt hea. Tehnoloogiasektori lisandväärtus on kasvanud väga kiiresti. Puudub aga heas mõttes tavamajanduse tootlikkuse kasv ning seda arengukava suurepäraselt adresseerib. Ta tõi välja ka asjaolu, et Statistikaameti andmetel on Eesti ettevõtjad küll väga innovaatilised, nimelt 73% ettevõtetest tegeleb innovatsiooniga. See kõlab hästi, kuid teadusmahukat tooteinnovatsiooni teeb alla 8% ettevõtjatest. See on üks suuremaid miinuseid meie infotehnoloogia kasutamisel tootmisettevõtetes.

Ja edasi tulid komisjoni liikmete küsimused esinejatele. Esimesena küsis Jüri Jaanson, kes tunnustas arengukava ja avaldas lootust, et see ka realiseerub. Ta küsis, kas kusagil on olemas rakendusuuringute ja inkubatsioonikeskus koos seal olevate teadusekandjatega. Sellele vastas majandusministeeriumi asekantsler Viljar Lubi, et keskust kui sellist hetkel ei looda. Seni teevad rakendusuuringuid kas ülikoolid või teadus- ja arenduskeskused. Kui tulevikus on näha, et Eestil on võimekust ja nõudlust mõnes sektoris kitsamalt tegutseda, siis saab ehitada ka keskuse, kus on olemas teadlased, kes aitavad ettevõtlust.

Ka täna siin juhtis üks küsija tähelepanu sotsiaalteadustele. Sama valdkonda puudutas oma küsimusega istungil Katri Raik. Haridusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand vastas, et järgmisel aastal tuleb Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduseelarvesse juurde 22,6 miljonit lisaeurot võrreldes riigi eelarvestrateegiaga, sellest umbes 10 miljonit on plaanis kasutada doktorantuurireformiks. Lisaks sellele on plaanis stimuleerida tehnoloogia- ja arendusmahukate investeeringute tegemist. Kaupade ja teenuste eksport võiks kasvada 43 miljardini aastas.

Heidy Purga juhtis tähelepanu, et seletuskirjas on öeldud, et valdkondliku mitmekesisuse mõiste on arengudokumentides korralikult lahti mõtestamata jäänud. Sellele vastas Indrek Reimand, et valdkondlikku mitmekesisust on tõepoolest keeruline defineerida, sellele on ministeerium korduvalt tähelepanu juhtinud. Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht on, et mitmekesisuse vähenemise probleem on olemas. Seda peab uurima ning leidma meetodid, et ka seda adresseerida.

Olid ka mõned küsimused, mis puudutasid arengukavas väljatoodud mõõdikuid. Ka nendele vastati. Annely Akkermann tunnustas strateegia koostajaid, et ambitsioonid on seatud ülikõrged. Tema sõnul on strateegia põhirõhk ettevõtlusel ning selle teadusmahukusel ja teaduse siirdel. Akkermann küsis, missugused on kõige olulisemad eeldused, et Eesti ettevõtted muutuksid teadusmahukamaks,  et tootlikkus tõuseks, ning missugune on kõige ohtlikum kari selle saavutamisel. Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser vastas, et kõige põhilisem piirav faktor on väheste kompetentsete inimeste olemasolu. Doktorantuuri tulijatele, ka eestikeelsesse doktorantuuri, peab keskkond olema atraktiivne. Asseri sõnul on see praegu üks suur puudus: puudub garantii, puudub perspektiiv. Doktorantuuri teatud valdkondades, eriti näiteks infotehnoloogias ja kommunikatsioonis, on 60% inimestest mujalt. Küsimus ei ole ainult absoluutarvu kasvatamises, vaid sobiliku keskkonna tekitamises, mis on oluliselt keerulisem.

Ettevõtjana võttis sõna ka Ivo Suursoo. Varem toodi välja, et ka erasektor peaks suurendama panust arendus- ja teadustegevusse. Erasektori 2% osaluse saavutamisel on vajalik suurusjärk 350 miljonit. Et see võimalikuks saaks,  on vaid kaks teed: kas tuleb juurde luua 300 ettevõtet või see raha tuleb Eestisse tuua väljast. Suursoo tõi välja ka seitse punkti, mida eraettevõtlus selleks soovitab teha.

Küsimuse all oli ka see, kes on see minister, kes Riigikogu suures saalis seda arengukava tutvustab. Nüüd on tookord leitud vastuse ja tänase tegeliku olukorra vahel tekkinud vastuolu, sest tookord oli teadmine, et seda arengukava tutvustab Riigikogu suurele saalile haridus- ja teadusminister. Nagu me täna nägime, on ministrid vahetuse teinud.

Mihhail Stalnuhhin tundis huvi ka Eesti teadlaste tsiteerituse vastu. Talle vastati, et Eesti teadlasi küll tsiteeritakse maailmas ja Eesti teadlaste artiklitest umbes 10% on 10% maailma enim tsiteeritud teadusartiklite hulgas, kuid ambitsioon on see protsent saada vähemalt 12,5 peale.

Täpsuse huvides olgu öeldud, et koosoleku lõppedes avaldas majanduskomisjoni esimees Sven Sester arvamust, et arengukava arutelu jõuab suurde saali jaanuarikuus. See ei realiseerunud. Ja kui nüüd kultuurikomisjon seda asja eelmine nädal uuesti arutas, siis otsustati, et selle TAIE ehk arengukava arutelu tuleb suurde saali eilsel kuupäeval. Praeguseks hetkeks on kuupäev küll juba vahetunud. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult mul on üks küsimus mitte sulle, vaid ministrile, aga reglement ei luba mul kahte küsimust esitada, nii et ma esitan selle sulle. Mulle väga meeldisid ministri vastused küsimustele ja küsimused ise olid ka väga huvitavad. Vastused olid veel huvitavamad, aga nad puudutasid enamasti mitte teadus- ja arendustegevust, vaid haridust. Ja tõesti mulle väga meeldisid ministri mõtted hariduse valdkonna kohta. Kas sinu meelest ei oleks õigem teadust ja haridust vaadata ühes komplektis? Sest praegu me arutame teaduse arengut, kuidas seda saab ära kasutada tööstuses, aga selle alust, haridust me ei puuduta. Seda me puudutame kunagi hiljem.

Ma tänan! Jaa, ma olen täiesti nõus. Tõepoolest, ministri vastused ja talle esitatud küsimused olid ääretult asjatundlikud, vaatamata hilisele õhtutunnile. See formaat aga annab mulle praegu võimaluse kehastuda ministriks, ma saan aru, kuna teie soov oli esitada küsimus ministrile. Täitsa võimalik, et see ei tulnud täna kummagi esitluse puhul välja, aga aruteludes siiski oldi mures ja toodi välja, et just hariduse ja teadlaste töö tulemusena tuleks teadmussiirde abil saavutada selline olukord, et see panus oleks suurem. Nagu ma mäletan, ühes lauses ma siiski välja tõin, et ettevõtjad nimetasid ka ise seda suureks puuduseks meie majanduses, et vaatamata meie teaduse küllaltki kõrgele tasemele, ei ole teadmussiire nii kõrgel tasemel, nagu me sooviksime. Ja nagu ütles üks küsijatest – tuletan meelde, et see oli esimene küsija Jüri Jaanson, kes oma küsimuse sellega sisse juhatas – , loodetavasti see arengukava ka realiseerub. Nagu mitu esinejat ka välja tõi, seatud eesmärgid on küllaltki ambitsioonikad ja see nõuab ühist pingutust nii teaduse poole pealt, ettevõtjate poole pealt kui ka haridusvaldkonna poole pealt.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Ministrile küsimuste esitamise ja neile vastamise puhul on täiesti arusaadav, et ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister puudutaski eelkõige inseneeriat, innovatsiooni ja ettevõtlust. Aga tõepoolest, nagu ma oma eelmises küsimuses ministrile tähelepanu juhtisin, humanitaar- ja sotsiaalteadused ning meditsiiniteadus on väga olulised, sest kriis näitas väga selgelt, et meil on tervisekriis. Õdede puudus on väga suur ja kui see veel suureneb, siis järgmises kriisis ei olegi meil neid, kes inimesi raviksid, et saaks nii inseneeria kui ka ettevõtluse muudes valdkondades inimesi rakendada. Jätkuvalt olulised on nii humanitaar- ja sotsiaalteadused kui ka meditsiiniteadus. Neid ei tohiks vastandada. Aga aitäh teile!

Ma tänan, kuigi ma vist küsimust ei tabanud! Aga kogu sellest sissejuhatusest ma sain aru, et mure on just nimelt sotsiaal‑ ja humanitaarteaduste pärast. Sellele juhtis tähelepanu ka Katri Raik. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand vastas talle nii – ma nüüd loen selle vastuse ette, kuigi see ei pruugi täpselt vastata praeguse küsija mõttele. Vastus Katri Raigi küsimusele, kuidas humanitaaria suurde pilti mahub, oli, et Haridus‑ ja Teadusministeerium suurendab riigieelarvest eraldisi eesti keeletehnoloogia ja digikultuuri arendamise programmide jaoks. Lisaks käivitatakse ka haridusteaduse tegevused. Humanitaariasse jõuab lisaraha ka tänu suurematele üldise baasfinantseerimise ja uurimistoetuse summadele, millega rahastatakse kõiki valdkondi. Ma sain aru küll, et te puudutasite ka meditsiini, arvestades seda, et valitsus otsustas eelmise aasta lõpus, et teadusesse suunatakse 1% Eesti sisemajanduse kogutoodangust, mis tähendab seda, et teadusele suunatav summa on suurem, kui varem on olnud. Ja loodetavasti see puudutab kõiki valdkondi ja tagab meie elu jätkusuutlikkuse.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea komisjoni ettekandja! Mul oli küll küsimus ministrile, aga ma esitan selle teile. Olukord ja aeg esitab meile uued väljakutsed. Ja kui ma rääkisin siin enne küberkaitseliidust, siis üks teine võimekus, mida tasuks arendada, on ka seotud peamiselt infoga. See oleks siis SimIC-võimekuse edendamine. Ma arvan, et noored oleksid siin head teerajajad, sellepärast et noored oskavad suhelda noortega neile arusaadavas keeles ja neile arusaadavate lahenduste abil. Kui meie siin proovime mingit STAR kolme ja nelja ja viite teha, siis noored võib-olla panustaksid väiksemate vahenditega SimIC-võimekusse. Kas seda ka arutati komisjonis? 

Jah, hea küsimus! Ja iseenesest juhataks see väga hästi sisse ka järgmise päevakorrapunkti, aga meil tuleb vahepeal ära kuulata hulgaliselt kõnesid. Vastata saan vaid niimoodi, et komisjonis eraldi sellest juttu ei olnud. Kuid ma saan isiklikult nõustuda, et noored saavad noortest väga hästi aru ja noored on meie tulevik. Nende kaasamine meie ühisesse arengusse on ääretult oluline.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea komisjoni ettekandja! Olen nõus kolleeg Lotmaniga, kes mainis, et see teema käib tegelikult käsikäes hariduse teemaga. See, mis toimub hariduses, see, mis toimub kõrghariduses, annab otsese väljundi teadus-ja arendustöösse ja edasi kõikidesse nendesse teemadesse, millest me TAIE puhul räägime. Minule teeb aga ikkagi muret, et meil hiilib uksest sisse tasuline kõrgharidus või vähemalt osaliselt tasuline kõrgharidus. Kuidas teie arvates tasuline kõrgharidus, mis tegelikult tähendab kõrgharidusele ligipääsu vähendamist, võib tulevikus mõjuda teadus- ja arendustegevusele ja meie ülikoolide jätkusuutlikkusele?

Aitäh! Tegemist on väga tõsise küsimusega ja ka minister andis sellele omapoolse vaate. Muidugi kõige parem vastaja oleks haridus- ja teadusminister. Arusaadav, et kui me räägime praegu arendusest ja innovatsioonist ja kõigest sellest, siis selle sisendiks saab olla ainult suurepärane haridus kusagil varasemas etapis. Nõustun sellega, et kui jutuks on puhtalt n-ö ceteris paribus tasuline kõrgharidus, siis kindlasti ligipääsetavus või kättesaadavus väheneks. Selles osas kindlasti, kui see tulevikus kunagi arutelule tuleb, saab rääkida ikkagi paketist. Ma ei usu, et tasuline haridus kui selline lihtsalt ja robustselt kaalukausile pannakse. Arvestada tuleb oluliselt rohkem aspekte kui lihtsalt rahalised kulutused üliõpilaselt kas enda raha või pangalaenu kasutades.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea kolleeg Pärnumaalt! Kontseptsioon Eestis regionaalsest haridusest on olnud tegelikult löögi all mõnda aega. On räägitud sellest, et Eesti on liiga väike, et haridust anda lisaks Tallinnale ja Tartule veel kuskil mujal. Aga minu küsimus tugineb sellelesamale regionaaliale ja tellija võimekusele. Tõepoolest, ülikoolid tihti ütlevad, et öelge, mida on vaja teha, et innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevust teatud piirkondades arendada nii, et seeläbi majandus võidaks, et tekiks kõrgema palgaga töökohti. Kas oli kogu selle kontseptsiooni puhul juttu sellest, kust see tellija võimekus peaks Eestis tulema, et tellida teadus- ja arendustöid, mis oleksid kindla sihiga ja järjepidevad ja millest tõepoolest kooruks välja ka selle piirkonna arengustrateegia, mille järgi astutakse samme? 

Aitäh! Ma tervitan kolleegi Pärnumaalt vastu! Otseselt sellest juttu ei olnud, kuid tööandjate keskliidu esindaja tõi välja sellise asjaolu, et riikides, kus on pikema aja jooksul riigi panus olnud vähemalt 1% sisemajanduse kogutoodangust, ka erasektor, seda küll mingisuguse viitajaga ehk siis aastate pärast, suudab oma panust oluliselt suurendada. Ehk siis, kui me räägime ideaalsest valemist, et 1% riigi poolt ja 2% erasektorilt, siis erasektor ei suuda nii kiiresti reageerida. See 1% kokkulepe saavutati eelmise aasta lõpus. Aga tema tõi välja selle, et tavaliselt mõne aja pärast siiski ettevõtjate panus oluliselt suureneb. Ent selleks on vaja luua ka muud meetmed, et erasektor panust suurendaks. Pelgalt riigi raha kasutav teadus- ja arendustegevus ei ole nii jätkusuutlik, kui oodatakse.

Aitäh! Selle päevakorrapunkti arutelul on igaühel ettekandjale üks küsimus. Kas on veel küsimusi? Indrek Saar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma ei saa jätta ka sinu käest küsimata seda küsimust, mille ma küsisin ministri käest. Ma tean, et sul kohaliku omavalitsuse juhina ja regioonist pärit inimesena kindlasti on olemas vahetu kogemus sellega, mis puudutab huvitegevuse täiendavat rahastamist ja seda, mis võimalusi see on juurde loonud. Sellest tekkis väga erinevaid võimalusi loodus-täppisteaduste ja tehnoloogiaringide moodustamiseks, mida varem paljudes kohtades ei olnud. Loomulikult väga palju kasvas ka võimalus oma annete ja loovuse väljaarendamiseks. Siin enne juba oli juttu haridusest, sellest, et mida varem need võimalused antakse, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on tulevikus innovatiivsete ja innovatsiooniks võimeliste inimestega, kes meie elu arendavad. Kas kogu selles kontekstis täna sellest TAIE-st rääkimine ei ole eilne päev? Kui me noortel võimalused ära lõikame, siis mida me siin pikemast perspektiivist üldse räägime?

Aitäh küsimuse eest! Vastab tõele, et minu varasem elu on mind kokku viinud just sellesama huvihariduse riigipoolse toetusega. Kui see uudis kolm aastat tagasi omavalitsustesse jõudis, siis loomulikult omavalitsused olid selle üle ääretult rõõmsad. Lisapanus huvihariduse rahastamisse aitas ju ennekõike saavutada seda, et huviharidus ja huvitegevus muutus kättesaadavaks ka hõreasustusaladel, muutus kättesaadavamaks ka sotsiaalselt mitte nii kindlustatud perede lastele. Samas võimaldas see soetada ka vahendeid, mille jaoks raha kulus ühekordselt, aga kasutada saab neid aastaid. Huvihariduse riigipoolse rahastuse vähendamine võib osas Eesti omavalitsustes teatava tagasilöögi anda, aga kuna riik on kohalikele omavalitsustele andnud koroonaperioodi ajal või ka ehk postkoroona ajastul palju suuremaid summasid ja meil on toimunud haldusreform, mis on muutnud kohalikud omavalitsused tugevamaks, siis on võimalik kindlasti pehmendada neid järske kukkumisi, mis võiks tulla sellest, et huviharidusele suunatav raha on vähenenud, mitte ära kadunud.

Aga huviharidus ja huvitegevuse pakkumine, olgu siis riigi või kohalike omavalitsuste poolt, on ääretult oluline. Ja ka see teema on sissejuhatuseks järgmise päevakorrapunkti arutelule, kus me käsitleme Eesti noortevaldkonna arengukava. Nii et ma tänan selle küsimuse eest. 

Hea ettekandja, aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole! Ja nüüd teeme uue katse läbirääkimiste avamiseks. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eduard Odinetsi. Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Muidugi oleks väga tahtnud näha täna siin mõlemat ministrit, diskussioon oleks olnud palju sisulisem mõlema valdkonna käsitlemisel. Loodetavasti koostöö kahe ministeeriumi vahel on väga tulemuslik. Üksteiselt teki rebimist ei esine ei tegevuste katmisel rahaliste vahenditega ega arengukavast hilisemal aruandmisel. Peatuda aga soovin mõnel aspektil, mis nii minule kui ka teistele sotsiaaldemokraatidele tunduvad olulised, ja rääkida nendest veidi pikemalt.

Kõigepealt: loomulikult on väga hea meel, et teaduse rahastamine avalikust sektorist on jõudnud 1%‑ni SKT‑st ning on plaanis seda sellisena hoida. Sotsiaaldemokraadid on kindlal seisukohal, et teaduse rahastamise protsent peaks olema seadusesse kirja pandud ja see peaks olema vähemalt 1%. Murelikuks teeb erasektori panus, mis on oluliselt väiksem Euroopa Liidu keskmisest, kuid loodetavasti uues arengukavas sätestatud meetmete abil saavutatakse ka siin läbimurre.

Murelikuks teeb doktorantide ja noorte teadlaste temaatika. Me näeme siin pidevat langust. Kui kaitstud doktoritööde arv samas proportsioonis edasi langeb, siis mõne aasta pärast ei olegi meil üldse teadust. Arengukava seab eesmärgiks jätkata doktoriõppe tõhususe ja atraktiivsuse suurendamist. Loodetavasti annab see ka tulemusi. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et doktoranditoetus peaks olema vähemalt Eesti keskmise palga suurune, siis meil oleks neid noori ja kraadid ei jääks kaitsmata.

Murelikuks teeb loomulikult ka Eesti humanitaarteaduste tulevik ja nende rahastamine. Eesti kultuuri ja keele säilitamine läbi aegade on üks kõrgemaid eesmärke. Seda tsiteeritakse paljudes teistes riiklikes strateegiates ja muudes dokumentides, nagu näiteks "Eesti 2035". Humanitaarteadused uurivad seda, mis teeb meid Eesti riigiks, Eesti ühiskonnaks ja eestlasteks. Selle kohta ütleb Tallinna Ülikooli, minu alma mater'i vastne rektor Tõnu Viik, et kultuur on suurte inimkoosluste eluviis, maailmavaade, elu- ja ühiskonnakorraldus ning kõik nende vaimusaavutused. Eesti põhiseaduse preambul mainib kultuuri ka selles tähenduses. Tõnu Viik ütleb ka seda, et küsimus ei ole rahva suuruses, vaid selle võimekuses oma kultuuri ja keelt arendada.

TAIE eelnõu sätestab õigesti, et humanitaarteaduste uuringud on väga olulised Eesti riigi, ühiskonna, rahvuse ja keele arenguks, sh Eesti ühiskonna toimimismudelite uurimiseks, ühiskonna arenguvajaduste lahendamiseks ning globaalsete arengusuundumustega kohanemise toetamiseks. Seda valdkonda on oluline arendada ka siis, kui sel puudub otsene majanduslik väärtus ja potentsiaal. Aga kuidas on sellisel juhul võimalik, et Eesti riigis, kus peetakse emakeele ja kultuuri säilitamist põhiseaduslikuks väärtuseks, on humanitaarteaduste rahastamine võrreldes teiste teadusharudega oluliselt väiksem? Selle retoorilise küsimuse jätan ma siinkohal õhku.

TAIE ütleb: elujõulise Eesti ühiskonna, keele ja kultuuriruumi valdkonna tegevused on eelduseks ja aluseks teiste fookusvaldkondade sihtide saavutamisele. Rakendamine aga ei seisne ainult eesti keele, Eesti ajaloo ja kultuuri uuringute toetamises või keeletehnoloogia arendamises. Näiteks nutikas spetsialiseerumine, ringmajandus, turism osana elamusmajandusest on seotud humanitaarteadustega. Meie e-valitsuse ja e-riigi edulugu on kindlasti seotud Eesti vaimse kultuuri pärandiga: tõekspidamised, hoiakud, väärtused, töötamise praktikad ja nii edasi.

Ettevõtluse ja innovatsiooni kontekstis soovin eraldi teemana välja tuua loomemajanduse. Pidasin sellel teemal pikema kõne Euroopa Liidu vahendite temaatilisel arutelul siin saalis, kuid praegu tuletan meelde seda, et loomemajanduse edendamisel on viimase seitsme aasta jooksul lähtutud Eesti ettevõtluse kasvustrateegiast, mis just lõpetas oma kehtivuse ja kus valdkondlikud väljakutsed ja tegevused olid kirjeldatud konkurentsipositsiooni peatükis.

TAIE eelnõu lugedes saab ainult eeldada ja oletada, kuhu loomemajanduse edendamine võiks sobituda. Tekib küsimus, miks ei käsitleta kultuuri- ja loomesektorit TAIE raames majandusvaldkonnana, mis väärindab intellektuaalset omandit, loob heaolu ja töökohti ning pakub loovust kui kompetentsi ühiskonna väljakutsete lahendamiseks. Loomemajandus on osa targast ja teadmistepõhisest majandusest, kultuuri‑ ja loomesektor on osa elamusmajandusest, kasvatades Eesti tuntust ning panustades turismi ja piirkondade konkurentsivõime arengusse. Loomemajanduse arenguga seonduvat on mainitud kõigest arengukava lisamaterjaliks oleval teemalehel.

Ja lõpetuseks tegelikult kõige olulisem teema: olukord kõrghariduses ja tasa kohale hiiliv tasuline kõrgharidus ning sellega kõrghariduse ligipääsetavuse vähendamine. Head kolleegid! Kui olukord kõrghariduse rahastamisega, kõrgharidusse panustamisega kiiremas korras ei parane, ei ole meil mõne aasta pärast ei teadust, arendust, innovatsiooni ega ettevõtlust. Oleme jõudnud juba nii kaugele, et isegi ülikoolide rektorid on nõus kas või tasulist kõrgharidust kehtestama, saaks aga jätkusuutlikkuse tagada. Eesti suurimate haridus- ja teadussektori eestkosteorganisatsioonide äsja sõlmitud ühise haridusleppe kohaselt, mida sotsiaaldemokraadid toetavad, tuleks kõrghariduse riigipoolset rahastamist suurendada vähemalt poolteise protsendini SKP-st. Tagada tuleb rahastuse edasine hoidmine vähemalt samal tasemel. Ma väga loodan, et ka teised erakonnad ühinevad selle leppega ning sellest saab uus ühiskondlik kokkulepe. Muud varianti, head kolleegid, meil ei ole.

Tänan teid tähelepanu eest ja soovin meile kõigile head teadust ja head innovatsiooni! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid ja austatud tehniline personal, kes te peate vastu tahtmist meid kuulama! Ma pean jälle alustama sellest, et nende arengukavade menetlusprotsess pole demokraatlikule parlamentaarsele riigile kohane. Ja teisalt justkui parlamendipoolse vastukäiguna on märgiline selle arengukava käsitlemise kellaaeg, mil, ma oletan tõesti, enamik parlamendiliikmeid magab. Ja see pole mitte märk, et neid arengukavasid oluliseks peetakse. Ja mina ei tea ka seda, et miks seda protsessi osa praegu siin läbirääkimisteks nimetatakse, meil on siin grupilised monoloogid lihtsalt.

Aga TAIE arengukava koostamisega on tõesti kõvasti vaeva nähtud ja kui mu arvamus kellelegi üleüldse korda läheb, siis ma hindan, et see TAIE arengukava on üks parimaid nendest arengukavadest, mida mina siin kultuurikomisjoni liikmena olen käsitlenud. Aga paraku võib ka öelda nii, et ta on üks kõige vähem halbu.

Räägingi siis plussidest ja miinustest, esitan need n-ö vastandpaaridena. Esiteks, üldsuund Eesti ettevõtluse ja teaduse sidumisele on muidugi asjakohane, aga need meetodid ei ole piisavad. Puuduvad ka viited vajadusele muuta humanitaar- ja sotsiaalteadused Eesti-kesksemaks ja eelistada Eestis seni viljeldud kõrgetasemelise uurimise suundasid. Samuti ei ole fikseeritud tarvidust muuta teadusprojektide hindamise ja rahastamise kriteeriumid Eesti-kesksemaks. Just need kriteeriumid, mis võib-olla võivad tunduda pisiasjadena, on tegelikult võtmeks, millest sõltub Eesti teadustegevuse rõhuasetus.

Teiseks, asjakohane on kindlasti teadustegevuse hüplikkust põhjustava projektipõhisuse vähendamise suund, aga seejuures pole ikkagi näha, kuidas hoida teaduses konkurentsi, vältida uurimisgruppide ja institutsioonide stagneerumist ja sõpruskonnastumist, mis Eestis kahtlemata toimub ja võib-olla seoses projektipõhisuse vähenemisega muutub hoopis veel suuremaks probleemiks.

Kolmandaks, asjakohaselt on viidatud teadlaskonna ebapiisavale järelkasvule ja vajadusele suurendada doktoriõppe tõhusust ja atraktiivsust, aga pole juhitud tähelepanu probleemile, mida kujutab endast doktoritaseme ja üldse kõrghariduse kvaliteedi devalveerumine. Doktorikraad ei ole asi iseeneses, see on ühe etapi fikseerimine, mille puhul lati allapoole laskmine Eesti teadust ega ühiskonda küll kuidagimoodi paremaks ei tee.

Neljandaks, asjakohane on tähelepanu juhtimine Eestis asuvate ettevõtete väikesele võimekusele luua uusi ärimudeleid ja kohandada ja kasutusele võtta uusi teadmisi ja tehnoloogiaid. Põhjuseks on olnud väliskapitali valikuta sissemeelitamine, mille tagajärg on peamiselt välisomanikele kuuluvate koostetehaste ja madalapalgaliste kodanikega riik. Lahendus on omamaiste tehaste asutamise toetamine, ent sellele pole arengukavas küllaldast tähelepanu pööratud.

Viiendaks, ettevõtete toetamine või toetamise rõhuasetus ekspordimahukuselt teadmusmahukusele ja innovatsioonile on asjakohane. Samas on iduettevõtlust täiesti põhjuseta üle hinnatud ja sellele liigset tähelepanu pööratud. Tegelikult peaksid olema fookuses kõik alustavad ettevõtted ja tähelepanu vajab ka küps ja traditsiooniline ettevõtlus. Konservatiivile omaselt pean ütlema, et toetada tuleb seda, mis on oma elujõulisust tõestanud.

Kuuendaks, tekst on menetlemise käigus sisukamaks muutunud, aga siiski liiga palju on sellist loosunglikkust, klišeesid ja bürokraatlikku kantseliiti, mis ei ärata tõesti ratsionaalsetes teadlastes ja ettevõtjates usaldust.

Seitsmendaks. Hea, et arengukava on püütud konkretiseerida sihteesmärkidega, aga osa mõõdikutest on mehaanilised, et mitte öelda mittevajalikud. Näiteks see, et 10% maailmas enim tsiteeritud teadusartiklite hulka peaks Eesti artiklitest kuuluma 12,5%. No seesugust bibliomeetriat on vähemalt humanitaarid juba aastakümneid naeruvääristanud. Ja vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteadustes on see muutunud suisa kahjulikuks, sest teadlased on ratsionaalselt mõtlevad inimesed ja niisugune hinnangu alus suunab meid avaldama artikleid ka ingliskeelsetes nurgatagustes ajakirjades.

Lõpetuseks veel sihtmärkide mõõdikutest, mis on võib-olla ka iseloomustav. Juhul kui Eesti teadusraha jaotamist ei seota hoopis tihedamalt Eesti oma ettevõtluse ja Eesti ühiskonna vajadustega, ei saa senine, valdavalt välisomanduses olev koostetööstus tagada ettevõtluse huvi teaduse arendamiseks ja majanduse innovatsiooniks ega loo ka piisavalt lisandväärtust. Sarnastes tingimustes nagu varem ei saa tekkida teistsugust tulemust. Elementaarne! Selleks ei pea olema eksperimenteeriv teadlane, et seda teada. Ja sel juhul ei ole ka sihteesmärgina üldse realistlik erasektori teadus- ja arenduskulutuste taseme tõus 0,59%-lt 2%-ni SKP-st. See ei ole reaalne. Täielik utoopia on tööjõu tootlikkuse tõus 110%-ni võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Praegu on meil see 74%. Ka on saavutamatu teadlaste ja inseneride arvu kasv kolmekordseks. Aitäh!

Aitäh! Nüüd ma annan sõna kaugistungi vormis. Aadu Must, palun!

Tere varahommikust, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt mul on selle arengukava kohta öelda üht-teist head. Loomulikult on kas või seesama 1% meile uueks sihiks ja uueks märgiks, mille üle saab ainult rõõmu tunda.

Mulle on armsad paljud asjad, mida ma olen selles saalis kuulnud, ja ma mõnda neist ka nimetaksin. Samast kõnetoolist on räägitud, kuidas meie teadus ja tootmine sulavad kokku teadus- ja arendustegevuseks ning kuidas infotehnoloogia on meie edu võti, mis viib meid maailmakaardile. Tohutult ilusad sõnad, aga need sõnad ütles samast puldist, kust äsja Jaak Valge lahkus, 27 aastat tagasi tollane Riigikogu liige Mihkel Kraav.

Siis räägiti ka, et meil on vaja teadusmahukat tootmist, et meie teadus peab olema maailmatasemel, et teadustulemused jõuavad tootmisse ja loovad uusi kõrgepalgalisi töökohti, et teadus omakorda võidab tasemes jne. Siitsamast kõnetoolist räägiti sellest, et õppelaenude ja stipendiumide süsteem on ajale jalgu jäänud. Lubasime hakata tegema midagi nii, nagu tehakse Saksamaal või Singapuris. Me lubasime peatada ajude äravoolu, kutsuda geeniused väljamaalt tagasi, värvata Eestisse andekaid inimesi mujalt maailmast. Ja seda räägiti samast kõnetoolist aastal 2007.

Samuti on mul aasta 2007 kohta märkmed, kus on juttu sellest, et humanitaar- ja sotsiaalteadused on ühiskonnale samuti vajalikud, sest vastasel juhul juhtub nagu uhke ratsuga. Olen kasutanud 2007. aastal ka ratsu võrdlust: et ega teadus ei ole ometi kolmel jalal kappav ratsu. Tol ajal oli väga raske murda seda arusaamist, et humanitaar- ja sotsiaalteadused on ju nii odavad, et neile ei ole väga raha vaja. Ma ise avaldasin 1995. aastal Eestis esimese elektroonilise interaktiivse monograafia, see läks väga kalliks maksma ja lõpuks tuli maha võtta, sest raha selleks, et kõiki interaktiivse monograafia komponente seaduslikult osta, lihtsalt ei olnud. Aga seda, et humanitaarteadused ei ole tahvli- ja krihvliajastu teadused, vaid samuti kõrgtehnoloogilised, siis juba räägiti.

Teemasid, millest juba räägiti, on palju ja neile võiks ka midagi juurde öelda. Pigem noogutan peaga ega hakka kõike juba räägitut üle kordama. Minu jaoks on see teadus- ja arendustegevuse kava hea. Aga ma olen murelik. Ma ei taha mitte rünnata, et midagi on halvasti tehtud, aga ma tunnen ... Pidin ütlema, et täna ma olen sellest juba rääkinud – ei ole täna, see oli juba eile. Aga ma pidin ütlema, et kultuurikomisjoni esimehena ma tunnen kaasvastutust. Kui midagi on halvasti, siis ei ole enam võimalik näidata Moskva peale või kuhugi mujale, et midagi tehti halvasti.

Minu jaoks on hea ja kurja tundmise vili tänases Eestis Tartu ravimitehas. Aastakümneid kõik erakonnad räägivad, et peab olema teadusmahukas tootmine. Tartu ravimitehas on selle musternäide, mille poole me oleme aastakümneid püüelnud. Räägitakse, kuidas luuakse kõrgepalgalisi töökohti – ma mainisin seda. Täna ka räägitakse. Tartu ravimitehas võimaldaks seda teha. Räägitakse, et tuleb seisma panna ajude äravool. Tartu ravimitehas on üks tööriist, mis seda saab teha. Räägitakse, et on vaja selliseid teadusmahukaid tootmisi, mis vähendaksid Eesti sõltuvust välismaisest toodangust ja tagaks meile julgeoleku ka näiteks ravimite tootmise valdkonnas. See tehas, millest ma hakkasin rääkima, tugevdaks meie kaitsevõimet, aitaks kaasa ülikoolilinna tõusule, ülikooli autoriteedi tõusule, ja siis me võiksime varsti rääkida, et me ei ole mitte 300 hulgas, vaid kuskil 124. positsioonil näiteks. Aga ma tahan kohe veel sedasama haava veel valusamini kraapida. (Juhataja helistab kella.) Meil on hea koostöö ...

Palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit!

Meil on väga head partnerid Balti Assamblees, Lätis-Leedus. Ja teate, hiljuti rääkisime lätlastega sellest, mida COVID on andnud teadusele. Läti president Egils Levits rääkis veenvalt sellest, kuidas tänu COVID-ile Lätis läheb lahti kõrgtehnoloogiline teadusmahukas tootmine, mis keskendub eelkõige ravimitööstusele. Minu küsimus oli, et teil väga hästi ju ei lähe. Oli näiteks üks suur konflikti Eesti ja Läti vahel, see nn doonoriorganite sõda, kus Läti süüdistas Eestit ja nad ise jäid lõpuks süüdi, sest neil ei olnud isegi doonoriorgani sobivuse laborit välja arendatud. Ma küsin, kust te selle tööstuse saate. Me kutsume talendid tagasi, me palkame ka Eestist inimesi. Jne, jne. Praegu ma kuulen seda, et Eesti ei saa nii kiiresti kohe kaasa tulla. Mõni arvab, et võib-olla saab COVID ka läbi. Samas teised riigid imetlevad seda, mis Tartu teadlased on teinud – see ninasprei lugu jne. 

Jättes pikad heietused kõrvale, jättes kõrvale selle, mida on räägitud aastakümneid ja mille juurde, huvitav-huvitav, me tuleme uuesti tagasi ja leiame, et need on nii head mõtted, ütlen mina seda: mina saan tagasi oma optimismi ja usu Eesti teadus- ja arendustegevusse siis, kui Eesti riik suudab aidata Tartu ravimitehast luua. Ma muide ütlesin lätlastele, et selleks ei ole võimalik raha saada. Et ma juba tean, Eestis kuulsin, et ainuüksi testid selleks, et ravimiturule pääseda, on ülikallid. Lätlaste vastus oli lihtne: Euroopa Liit praegu pakub ravimisuuna arendamiseks null protsendiga laenu, aga vaja on, et riik garanteeriks selle.

Ja kui ma siis kuulen, et Eesti ninasprei oma teaduskulud sai tagasi ainult ühe nädala müügiga, siis mulle tundub, et jah, me räägime õiget juttu, räägime järjest paremini, sõnastame veel meisterlikumalt, aga mõned asjad tuleb kohe kindlasti ära teha.

Aga see, mida siin räägiti bibliomeetriast – Jaak Valge rääkis –, on vana tõde. Ja see on jälle üks nendest asjadest, mille me oleme üle võtnud või mis meile on peale surutud. See on loodus- ja täppisteadlastele väga sobiv meetod. Sinna need stsientomeetria või bibliomeetria sobivad. Humanitaarteadustesse, kus on põhiline infokandja monograafia, need ei sobi.

Ootame tegusid ja töötame ise selle nimel, et need teod ikka tuleksid! Kellele meil ikka on loota, parlament peab töötama, kaasa aitama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Mihhail Lotmani. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me arutame arengukava, mis on väga ambitsioonikalt pealkirjastatud ja sisaldab väga palju ilusaid loosungeid. Arengukava eesmärk, loeme meie, on Eesti teadus- ja arendustegevus, innovatsioon ja ettevõtlus. Nemad oma koostöös suurendavad Eesti ühiskonna heaolu jne. Arengukava ülesehitus järgib loogikat, mille kohaselt tagatakse teadussüsteemi baasvõimekus, mis on vajalik ühiskonna toimimiseks. Suurepärane! Paraku aga selles arengukavas ei ole midagi, mis tagaks teadussüsteemi baasvõimekuse. Seda on üksnes deklareeritud, kava sisust paistab aga n-ö ümberpööratud püramiid.

Alguses pidi olema teadus, aga tegelikult on ettevõtlus, siis on innovatsioon, siis on arendustegevused ja alles siis on teadus selle püramiidi tagumises osas ja võib-olla seal kuskil figureerivad ka marginaalsed tegelased, nagu teadlased, kes seda teadust peaksid arendama, mis omakorda arendustegevust arendab ja siis tulevad innovatsioonid ja ettevõtlus. Ei, me räägime ettevõtlusest! On sümptomaatiline, et teaduse jne arengukava kaitseb meie ees mitte haridus- ja teadusminister, vaid ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Ja kaitseb väga edukalt, aga paraku mitte teadust.

Üks puudus on teaduskava pelk deklaratiivsus, millele juhtisid tähelepanu ka mitmed kooskõlastusringis osalejad. Ma tsiteerin Eesti Teadusagentuuri: "Arengukava on väga üldsõnaline, mistõttu ei ole selge, kuidas ambitsioonikate eesmärkideni jõuda kavatsetakse." Selle arengukava ja üldse arengukavade ülesehituse loogika on selline, et meil on mingi visioon, siis eesmärgid, mis tulenevad sellest visioonist, siis on ressursid, mida me võime kaasata, ja siis meetmed. Ja kõik need peavad omavahel olema seotud. Mida me aga näeme? Visiooni asemel, lehekülg 9, loeme kolm unistust, mis ei ole saavutatavad pakutud ressursside ja meetmetega, mis on lihtsalt üks ilus pildike. Vahendid suurte unistuste täitmiseks on liiga kasinad, aga kohati ka valed. Sissejuhatuses võime lugeda ilusat eesmärki. Tsiteerin: "Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on majanduskasvu ja ettevõtluse arengu võti. Investeeringud teadusesse ja arengutegevusse loovad uusi, tarku ja kõrgema sissetulekuga töökohti, suurendavad lisandväärtust ning toetavad pikaajalist majanduskasvu." Sellega võiks ainult nõustuda, nagu ka leheküljel 6 esitatud probleemiga. Tsiteerin: "Eestis napib inimesi, kes oskaksid ja tahaksid tegeleda teadus- ja arendustegevusega. Teadlasekarjäär ei ole Eestis atraktiivne: doktorikraadiga töötajaid napib, uurimisrühmad on väikesed, doktoriõpe ei ole atraktiivne, uurimisrühmade rahastus on ebakindel ja teadustöötajate karjääriteed väljakujunemata."  Aga paraku ma ei leia arengukavast sellele probleemile lahendust ja see on karjuvas vastuolus selle eesmärgiga, mille ma just praegu ette lugesin.

Ma lisaksin veel ühe aspekti: Eesti teadlaskond. Eestis on suurepärased teadlased ja me võime olla Eesti teaduse üle uhked. Aga siin on üks lisaprobleem. Eesti teadlaskond vananeb ja kahaneb. Seda kurtsid mulle mitmed reaalteaduste esindajad. Noored andekad ei jää Eestisse, nad lähevad kas teadusest üldse ära või parimal juhul välismaale [teadustööle]. Eestis nad ei näe perspektiivi. Ja kahaneb see teadlaskond mitte sellepärast, et meil on järsult vähenenud võimekate noorte arv, vaid ennekõike sellepärast, et neil puuduvad teaduses selged karjääriperspektiivid. Lihtsalt öeldes: töökohti pole. Milleks sellises olukorras raisata oma noorust magistri- või doktorikraadi saamiseks?

Paraku arengukava mitte üksnes ei paku siin mingeid lahendusi, vaid jätab selle probleemi vaateväljast välja. Veelgi enam, võib karta, et mõned sätted võivad kätkeda uusi ohtusid. Võtame näiteks punkti 1.2 rubriigis "Tegevussuunad teadussüsteemi baasvõimekuse tagamiseks". Tsiteerin: "rahastusinstrumentidele koostoime ja teadussüsteemi kestlikkuse kindlustamiseks kujundatakse asjakohased rahastamise põhiinstrumendid (sh baasfinantseerimine) ümber teadusasutuste tegevustoetuseks". Praegu on baasfinantseerimine ja personaalsed uurimistoetused põhilised instrumendid, millega on võimalik noori teadusse tuua ja neid seal hoida nii stardigrantide kui ka teiste uurimisgrantide ja teadusstipendiumide abil. Uute PUT-ide vahendid vähenesid sellel aastal oluliselt.

Tahan siinkohal tänada minister Liina Kersnat, kes leidis täiendavalt 4 miljonit uute PUT-ide jaoks. Nii et kukkumine võrreldes möödunud aastaga ei ole mitte kaks kolmandikku, vaid ainult üks kolmandik. Tegelikult oleks aga Eesti teaduse seisukohalt hädavajalik, et PUT-ide arv ja nende vahendite maht hoopis suureneks. Kuid uue plaani järgi läheksid baasfinantseerimise vahendid enam mitte teadlastele, vaid tsiteerin: teadusasutuste tegevustoetuseks, teiste sõnadega administraatoritele.

Nüüd räägimegi rahastamisest. Saavutatud 1% SKP-st, mida ei kavatseta suurendada isegi 2035. aastaks, ei taga isegi praeguse taseme hoidmist. Ja see põlistab meie juba lootusetuks kujunenud mahajäämise põhjanaabritest, kus igal pool on see protsent üle kolme. Samuti on nördima panevalt väike erasektori panus teaduse arendamisse: praegu see on 0,14%. Arengukavast ei leia paraku lahendusi, millega oleks võimalik suurendada erasektori panust.

Kahjuks ma ei jõua kõike ette lugeda ja samuti paraku me ei saa siin mingit otsust vastu võtta. Väga hea meelega saadaksin selle arenguplaani täiendamisele. Aga lepime sellega, mis meil on. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi! Palun, kaheksa minutit! 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kes veel üleval ekraanide taga, ja paistab, et ka saalis on veel erksaid! Hariduse ja teaduse arengukavade loomine algas juba mitu aastat tagasi. Minu mäletamist järgi 2018. aastal tellis üle-eelmine valitsus Haridus- ja Teadusministeeriumilt kolmelt ekspedirühmalt n-ö visioonidokumendid, et mõelda sellele, kuhu haridus, teadus, keel ja noorsootöö jõuab aastaks 2035. Meile kinnitati – ma olin ka üks nendest visioonirühmade juhtidest –, et see loob aluse ühisele uuele haridus- ja teadusstrateegiale. 2019. aasta märtsis andsidki töögrupid Haridus- ja Teadusministeeriumile üle visioonidokumentide koonddokumendi "Tark ja tegus Eesti 2035". Seal rõhutati tugevalt, et hariduse aluseks on teadus, ja teaduse areng sõltub omakorda haridusest, eelkõige doktoriõppest. Kuna täna oli sellest palju juttu, miks on meil eraldi teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse strateegia ja haridusstrateegia, mis jõuab meieni kahe nädala pärast, siis kinnitan, et mul ka isiklikult on kahju, et sellest visioonidokumentide protsessist ei lähtutud haridus- ja teadusstrateegia koostamisel. Haridus- ja teadusstrateegia visioonipaberite koostamisel räägiti ka sellest, et võib-olla oleks meil vaja kõrghariduse ja teaduse ministeeriumi, kes tegeleks ühtlasi innovatsiooniga, sest paratamatult ei ole kunagi haridusministril piisavalt aega kõrghariduse ja teaduse probleemidega tegelemiseks.

2019. aasta 12. septembril kiitis Vabariigi Valitsus heaks TAIE väljatöötamise ettepaneku, mis sidus teadus- ja arendustegevuse innovatsiooni ja ettevõtlusega. Mitte otseselt haridusega, aga haridus on selle üks osa. Mul on hea meel, et on sündinud koostöö. Koostöö on alati hea. TAIE on sündinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös ja see on tervitatav. See on tervitatav, et meie ministrid teevad koostööd, ja ma loodan väga, et uute väljakutsete, olgu siis digipöörde või rohepöörde täideviimiseks mõistetakse, et on vaja tegelda ka haridusega. Seda kinnitas ka peaminister, tutvustades siin saalis uusi teaduse ees seisvaid suundi, et inimeste oskused on kindlasti need võtmeasjad, tänu millele me neid uusi pöördeid läbi saame viia. Aga sellest hoolimata peame igal juhul silmas pidama ega tohi ära unustada seda, et teadus käib koos kõrgharidusega. Teaduse viimine innovatsiooni ja ettevõtluse konteksti ei tohi lõppeda sellega, et unustatakse ära, et teadusel on palju laiemaid funktsioone kui lihtsalt innovatsiooni käivitaja.

On kaks punkti, mida ma tahaksin rõhutada. Ühelt poolt seda, et teadus on osa kultuurist ja teadus loob vundamendi haridusele, eriti just kõrgharidusele, mis saab olla vaid teaduspõhine. Humboldtlik printsiip: ülikoolis õpetab teadus. Me peame seda strateegiat rakendades ja arengukava rakendades lootma, et mõlemas ministeeriumis peetakse silmas, et teadust ei saa pidada pelgalt innovatsioonimootoriks. Me peame teadma seda, et kõrgharidust tuleb anda väga laial erialade spektril, ka neis osades, millel pole pistmist nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondadega. Leian, et kõigil neil erialadel, kus Eesti annab kõrgharidust, tuleb teha ka teadust. Muidugi see, millistel aladel me anname kõrgharidust, on valiku küsimus, aga kui me selle otsustame, tuleb ka tagada, et seal oleks alusteadus. Muidu muutub ülikool gümnaasiumiks, kus õpetajalt ei oodata, et ta ise oleks midagi uurinud. Koolis on õpetaja teadja, teadmise vahendaja, mitte uue teadmise looja. Ülikoolis aga õpetab teadus, mis tähendab, et õpetatakse esitama küsimusi, kahtlema, otsima – kõik see ongi innovatsiooni võti ja  tagab ettevõtlikkuse ja uue arendamise.

Sellist lähenemist on vaja kõigil erialadel, kus me anname kõrgharidust. Kõrghariduse kaudu aga tagatakse Eesti hariduse, kultuuri, majanduse, riigikaitse, ühiskonna areng, kuna kõigil nendel elualadel valmistatakse ette kõrgharitud töötajaid. On selge, et ka OSKA raportid näitavad, et kvalifitseeritud tööjõu puudus on meil pea kõigil aladel, see puudutab nii kõrgharidust kui ka kutseharidust. Seetõttu olgem rõõmsad selle üle, et meil on kokkulepe, et 1% SKT-st läheb teadusesse. Kuigi see on 1% TAIE-sse, see tähendab nii teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni kui ka ettevõtlusse. Osa sellest läheb jah ettevõtlusse, aga me peame jõudma sinnani, et panustame kõrgharidusse 1,5%, nii nagu ülikoolide rektorid on kinnitanud. Vastasel korral tõepoolest tuleb ka leida vahendeid, kuidas minna üle kas osalise tasulise kõrghariduse mudelile või panna vähemalt täiskasvanud õppijad huvituma sellest, et tema erialase hariduse kinnimaksmine on osaliselt ka tema vastutus. Samamoodi võib ka ettevõtlus panustada oskustega inimeste koolitamisse.

Ja teine punkt. Teadust ei tohi kunagi mõista kitsalt kui innovatsiooni käivitajat. Sellega on seotud ka see, et innovatsioon tekib vaid tugevate alusteaduste põhjal. Iga rakenduse aluseks on fundamentaalteadmine uuritava nähtuse olemusest ja toimimise mehhanismidest. Ülikoolidel on varuks palju, mida nad rakendamiseks saavad teha. Üks Tartu Ülikooli edulugusid on see, mida kodulehel reklaamitakse kui lugu uute õppima tulevate tudengite meelitamiseks. See on rubriigis "Läbi kukkumiste tähtede poole". Eesti inimesed tarbivad hea meelega Helluse jogurtit, keefiri ja Südamejuustu. Tartu Ülikooli teadlaste edukas koostöö ettevõtlusega nn Helluse piimhappebakteri Lactobacillus fermentum ME-3 jõudmisel kodu- ja välismaistesse toidu- ja farmaatsiatoodetesse eeldas tugevaid alusuuringuid. Mikrobiolooge huvitas, miks üks laktobatsill on nii hea võitleja kahjulike patogeensete mikroobide vastu. Alusuuringud aitasid selgitada piimhappebakteri toimemehhanismi. Lactobacillus fermentum ME-3 antioksüdantne võime võimaldab tal kaitsta organismi rakke stressi vastu. Alles siis, kui see avastus oli teadusartiklites kaitstud, järgnesid rakendusuuringud, patentide taotlemine ja tootearendus. Tartu Ülikoolil on varuks veel teisigi ettepanekuid: gaasfermentatsiooni tehnoloogiad olmeprügi töötlemisel, personaalmeditsiinirakendused rahvatervises, vesinikutehnoloogiaid energia salvestuseks, süsiniku sidumise rakendused põllumajanduses, tehisintellekti ja masinõppe kasutamine eri majandusharudes. Olen täiesti kindel, et ülikoolid on valmis neid väljakutseid täitma, mis selles strateegias või arengukavas on kirja pandud.

Soovin Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, kõigile teadussüsteemi osapooltele, ülikoolidele, teadusasutustele ja ka poliitikakujundajatele jõudu tööle koos oma paljude partneritega nende oluliste sihtide poole pürgimisel! Ja võtke appi nägijad! Piiblist on tuntud ütlemine: kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku. Usaldage neid, kes näevad! Aitäh teile!

Suur tänu. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa! 

Palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kaheksa minutit! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Nagu siin ennist päris mitmeid kordi räägiti, kõrgharidust võib mõnes mõttes teaduse ja innovatsiooni vundamendiks pidada. Ilma kõrghariduseta ei kasva peale uusi teadlasi ja uusi edukaid üliõpilasi, kes selles maailmas tegutseda saavad. Sellepärast mina oma kõnes peatun eelkõige kõrgharidusel.

Mul on olnud au olla üks osa Eesti üliõpilasliikumisest. Kuni aastani 2013 oli üliõpilaste suurim eesmärk jõuda Eestis tasuta kõrghariduseni. Toonast soovi kannustasid kindlasti kõrgharidusele ligipääsu probleemid, kuid eelkõige oli tudengiliikumisel palju laiem nägemus Eesti ühiskonnast. Minu arvates on toonane üliõpilasliikumise filosoofia ja loogika iga aastaga järjest aktuaalsem. Kõrgharidus ei ole ainult inimese enda, vaid see on kogu ühiskonna huvi. Statistika tegelikult näitab, et kõrgharitud inimene saab suuremat töötasu, järelikult panustab ka ühiskonda suurema summa maksude ja tarbimise näol. Samuti on kõrgharitud inimesed väljunud varasematest majanduskriisidest palju paremini.

Me kõik mõistame ju teadmiste olulisuse kasvu ajaloo jooksul. Olid ajad, kui kuueklassilisest või üheksaklassilisest haridusest piisas. Tänaseks on latt palju kõrgemale tõusnud. Et olla ühiskonnas edukas, vajame kas kutse- või kõrgharidusega inimesi. Kui peame riigina edukaks toimimiseks vajalikuks võimalikult suurt arvu kõrgelt haritud inimesi, siis peame ühiskonnana ka sellesse panustama. See on kogu ühiskonna huvi ja eesmärk. Haridus, ka kõrgharidus pole inimese eralõbu, nagu on luksusauto või jaht. Mõistmine, et ilma hariduseta pole inimesel võimalik oma vabadusi kasutada, saabus tegelikult juba sajandeid tagasi. Ärgem seda ära unustagem!

Nagu Riigikontroll oma kõrghariduse rahastamise analüüsis ütles: Eesti riigi ja majanduse arengu suurimaid takistusi viimasel kümnel aastal on olnud vajalike teadmiste ja oskustega töötajate puudus. Seega mitte ainult noored, vaid ka täiskasvanud peavad järjest rohkem kõrgkoolides uusi oskusi omandama. Nii on regionaalse ebavõrdsuse vähendamise mõttes tasuta kõrgharidus äärmiselt oluline, sest juba praegu piiravad selle kättesaadavust inimeste väikesed sissetulekud, kehv transpordiühendus ja rasked töötingimused.

Kui tasuta kõrghariduses kokkuleppimise aastatel panustas riik kõrgkoolidesse ligi 1,5% SKP-st, siis praegu jääb see summa 1% juurde. Riigi panus on küll ajas suurenenud, kuid elukallidus on palju kiiremini kasvanud. Selle tagajärjel on õppejõudude palgad häbiväärselt madalad. Ja arutades täna siin Eesti teaduse ja innovatsiooni tuleviku üle, on keeruline mõista, kuidas me neid eesmärke küll saavutame, kui vundament all ära kipub lagunema.

Ennist pidas lugupeetud minister oluliseks kõrgharidusse väljastpoolt raha kaasamist, mis on kahtlemata õige ja vajalik. Kuid samas väljendas ta ka praegusele valitsusele omast turuusku või siis turukeskset filosoofiat, justkui kõrgkool oleks ettevõte. Ehk siis rahastuse kasv ei pea tulema kokkulepitud riigi kohustustest, vaid ettevõtlusest ja tudengite rahakotist. Kõrghariduse puhul aga ei saa võtta tavapärast ettevõtlusriski, kus võid edu saavutada või läbi kukkuda. Ükski ühiskond ei saa endale lubada kõrghariduses, teaduses ja innovatsioonis sellist katsetamist ja läbikukkumist.

Reformierakond on andnud mõista, et nende juhtimisel ootab Eesti kõrgharidust tasuliseks muutmine. Ma arvan, et see on vale lähenemine. See on ohtlik lähenemine. See on lühinägelik ja tegelikult eilne päev. Kui riik pole ülikoole vastavalt lubatule rahastanud, siis ei ole lahendus tudengeid koormata, vaid riik peab lubadust täitma. Siin avaldub taas kord õhukese riigi abitus. Ta ei suuda toimida nii nagu ülejäänud lääne ühiskonnad, on ebaõiglasem. Kõrgharidus on ainult vähestele kättesaadav ning kriisis jääb riik abituks pealtvaatajaks. Tugeva ühiskonna saame haritud inimestega. Nemad loovad uusi ettevõtteid, innovatsiooni, rajavad teid ja hooneid, viivad meid kosmosesse ning võimaldavad naabril rahulikult ja õnnelikult elada. Investeerime inimestesse! See on majanduslikult palju tulusam kui inimesi haridusest õppemaksuga eemal hoida. Täidame palun riigi antud lubadused! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu meie auväärt kodu- ja töökorra seadus ette näeb, selle punkti arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Päevakorrapunkti menetlemine on lõppenud.

Liigume edasi 16. päevakorrapunkti juurde. Noortevaldkonna arengukava 2021–2035. Lubage siinkohal ka lühidalt tutvustada menetlemise korda. Kõigepealt on haridus- ja teadusminister Liina Kersna ettekanne, kuni 20 minutit. Siis on kultuurikomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi ettekanne, kuni 20 minutit. Küsimuste osas on seis selline, et Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võivad sõna võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma annan nüüd sõna ettekandeks haridus- ja teadusminister Liina Kersnale. Palun!

(Kaugühendus)

Head Riigikogu liikmed, tere ööd kõigile! Algatuseks, väga suur tänu eelmise päevakorrapunkti sisulise arutelu eest! Tõesti, eelmine arengukava, mida te käsitlesite, sündis kahe ministeeriumi koostöös, aga ettevõtlusministriga kahekesi me Riigikogu ees sel teemal rääkida ei saanud. Valisime teadlikult seekord arengukava ettekandjaks just ettevõtlusministri, et näidata: see valdkond on tõesti mõlemale osapoolele äärmiselt oluline ja Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium panustas sellesse palju.

Täna aga tutvustan teile noortevaldkonna arengukava aastani 2035. Noortevaldkonna arengusuundi on Vabariigi Valitsuse tasandil planeeritud juba 20 aastat. Esimene noorsootöö arengukava valmis 2001. aastal ning käesolev jätkustrateegia on järjekorras juba neljas. Selle aja jooksul on Eesti noortevaldkond saavutanud eeskujuliku positsiooni nii Euroopas kui ka maailma tasemel. OECD on korduvalt tõstnud esile Eesti noortepoliitika põhjalikkust ja terviklikkust. 2019. aastal pälvisime senise noortevaldkonna strateegilise planeerimise eest Maailma Tuleviku Nõukogu tulevikupoliitika kuldse auhinna. Eestit on tunnustatud noorte laiapõhjalise kaasamise, osalusvõimaluste loomise ning mitmekesiste eneseteostuse võimaluste tagamise eest.

Mis muudab meie noortevaldkonna nii eriliseks? Eesti käsitluses hõlmab noortevaldkond noorsootööd ja noortepoliitikat. Teisisõnu on omavahel seostatud avarate võimaluste loomine ja pakkumine ning noort mõjutav taustsüsteem. On riike, kus noorsootöö keskendub peaasjalikult vähemate võimalustega noortega tegelemisele. Eesti edu võtmeks on laiemalt kõigile noortele, sõltumata nende taustast või staatusest, mitmekesiste võimaluste ja toe kättesaadavuse tagamine, rakendades selleks noorsootöö eriilmelisi formaate. COVID‑19 pandeemia mõjul on kahtlemata süvenenud noorte väljakutsed seoses hariduse, tööhõive, sissetulekute ja ka vaimse tervisega. Teame, et just noored on tööturul kõige valusamalt pihta saanud. Esimese laine ajal kasvas 16–24‑aastaste töötute arv kolmandiku võrra. Pandeemia vältel tehtud seireuuringute põhjal on samas vanusegrupis ka kõige kõrgemad depressiooninäitajad. Distantsõppest põhjustatud õpilünkade mõju noortele võib aga avalduda alles aastate pärast. Eelmisel aastal avaldatud OECD raportid rõhutasid pandeemia taustal riiklike noortestrateegiate loomise ja ajakohastamise vajadust. Noortevaldkonna arengu planeerimine tervikvaatena aitab vältida killustatust, tulla paremini toime ja vähendada pandeemia põhjustatud tagajärgi.

Noortevaldkond hõlmab eri ministrite vastutusalasid, samuti kohalike omavalitsuste ja erasektori teenusepakkujate tegevust. Tervikpildi hoidmise olulisust on rõhutanud konsultatsioonide käigus meie partnerministeeriumid. Sarnaseid soovitusi on andnud ka Euroopa Liit, ÜRO ja Euroopa Nõukogu. 2019. aasta seisuga oli Eestis ligi 276 000 noort (vanuses 7–26 eluaastat), kes moodustasid 21% kogu rahvastikust. See on lähiajaloo madalaim näitaja ning Statistikaameti prognooside kohaselt püsib see samal tasemel vähemalt aastani 2035. Ainuüksi viimase kümne aasta jooksul on noorte arv vähenenud 17%.

Noored on kahtlemata meie riigi püsima jäämise võti, nende loovus ja kodanikupanus aitab viia ühiskonda edasi, mistõttu tuleb neile pöörata tähelepanu nüüd ja praegu.

Noorte osalemine noorsootöö tegevustes on aasta-aastalt kasvanud. Kui veel 2010. aastal oli noorsootöö erinevatesse tegevustesse kaasatud 37% 7–26‑aastastest, siis tänaseks läheneb see osakaal 60%-le. Ühes noorsootöö teenustega on kasvanud ka noortevaldkonna töötajaskond. Noortega töötavate spetsialistide arv on kerkinud üle 9000.

Hea meel on tõdeda, et noored hindavad pakutavaid võimalusi kõrgelt. Aprilli alguses ilmunud noorte rahulolu uuringu põhjal on 90% noorsootöö tegevustes osalejatest kogetuga rahul või väga rahul. Sealjuures on suurimaks rahulolu allikaks noorsootöö pakutav sotsiaalne keskkond, suhted juhendajate ja eakaaslastega.

Noortevaldkonna töötajatel on suurepärane võime märgata varakult probleeme, millega noored silmitsi seisavad, kuulates neid ära, pakkudes neile nõu ja tuge, arvestades sealjuures noorte eriomaste ootuste ja vajadustega.

Paraku ei tunne kõik noored ennast sotsiaalselt kaasatuna. Uuringu "Laste subjektiivne heaolu koolis" kohaselt on viimastel aastatel kogenud kiusamist koolis 24–35% noortest. Rahvusvahelise laste heaolu uuringu kohaselt leiab 36% vastanutest, et täiskasvanud ei kuula ega võta neid piisavalt tõsiselt. Koguni 42% vastanutest hindas võimalusi osaleda neid puudutavate otsuste langetamisel piiratuks. Kuuluvustunne ja kaasatuse taju sõltuvad sellest, kas noorte mõtted leiavad ärakuulamist ning arvestatavat vastukaja kodus, koolis ja kogukonnas. Samuti, kas noored tunnevad kokkukuuluvust eakaaslastega, kas nende ühised ettevõtmised on kogukonnas tähenduslikud. Mõistagi ei tohi me unustada tervisest tulenevate erivajaduste tõttu eemalejäämise riskis noori.

Oluline on suhtuda noortesse nii, nagu me soovime näha noori suhtumas oma kogukonda ja ühiskonda tervikuna. Tuleb pidada silmas, et võrreldes teiste earühmadega on lastel ja noortel oluliselt piiratumad õigused ja võimalused näiteks sisenemisel tööturule või ligipääsul majanduslikele ressurssidele. See on ka põhjus, miks noored väärivad eraldi tähelepanu. Kuigi suur osa meie noortest on aktiivsed hariduses või tööturul, on COVID-19 pandeemia mõjul kasvanud märgatavalt NEET-noorte osakaal. Need on noored, kes ei õpi ega tööta. Praegu on sellises olukorras iga kümnes noor.

Noored kogevad iseseisvumise ja sotsiaalse küpsemise teel kaalukaid üleminekuid, muutusi ja takistusi. Selleks, et need kogemused oleksid tähendusrikkad ja sisukad ning suurendaksid valmisolekut tulla toime muutustega ka tulevikus, võivad noored vajada lisatoetust, näiteks võimaldades koostöös haridusvaldkonnaga noortele paindlikke võimalusi mitmekülgsete õpiteede kujundamiseks.

Muutustega toimetulekuks vajavad noored teadmisi ja oskusi, mis omakorda on aluseks hoiakute kujunemisel. Pidades silmas tulevikutrende ja kompleksseid väljakutseid, mille ees ühiskonnana seisame, on oluline luua võimalusi muu hulgas digipädevuste, kriitilise analüüsi ja probleemilahendamise, aga ka sotsiaal- ja emotsionaalsete oskuste omandamiseks. Selle juures on haridussüsteemi kõrval just noortevaldkonnal kaalukas roll.

Noortevaldkonna arengukava eelnõu on pika ja põhjaliku kaasamisprotsessi tulem. 2018. aasta sügisel korraldati esimesed kaasamisfoorumid noortele ning noorsootöö praktikutele, kaasates aktiivselt ka omavalitsuste ja sidusvaldkondade esindajaid. 2019. aasta töörühmades oli esindatud üle 60 organisatsiooni. Koosloomes sõnastatud aluspõhimõtted ning kirjeldatud väljakutsed on kujunenud arengukava eesmärkide ja tegevuste selgrooks.

Arengukavaga sõnastatud visiooni kohaselt – ja see on noortele kohaselt väga ambitsioonikas – elavad noored aastal 2035 kõigis Eesti piirkondades tervislikku ja täisväärtuslikku elu ning on võimestatud muutma kogukonda ja riiki selliselt, et Eestis on maailma parim keskkond kasvamiseks, elamiseks ja eneseteostuseks. Meie seame enda eesmärgiks tagada noorte jaoks avarad arenguvõimalused, turvatunne ja kindel tugi, luues seeläbi Eestit, mida noor tahab edasi viia.

Visiooni saavutamiseks on arengukavas sõnastatud neli strateegilist eesmärki, mille kohaselt: esiteks, noored on loov ja ühiskonda hoogsalt edasiviiv jõud; teiseks, noorte õiguste kaitsmine riigis on järjepidev ning noorte aktiivne kodanikuosalus toetatud; kolmandaks, kvaliteetne noorsootöö loob noortele võimalused mitmekülgseks arenguks, eduelamusteks, kogemuste pagasi rikastamiseks ja iseseisvumiseks; ning neljandaks, noorte üksijäämist ja eemaldumist märgatakse ning ennetatakse kindlustunnet suurendava turvavõrgustiku abil.

Millised on need muutused, mis uuel perioodil lahendamist ootavad? Noortel on suur potentsiaal olla ühiskondlike muutuste algatajad ja eestvedajad. Noorte loovuse ja ettevõtlikkuse arenguks on vaja toetada noorte eneseusku ja enesekindlust, võimaldades neil kogeda eksimusi ja õnnestumisi ning õppida valikutega kaasnevast. Noorte andeid, huvisid ja loovust tuleb järjepidevalt tunnustada, sh võimaldada koostöös haridusvaldkonna ja tööandjatega arvestades senisest paremini mitteformaalses õppes omandatud teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Oleme noortele usaldanud õiguse hääletada kohalike omavalitsuste valimistel. 72 omavalitsuses üle Eesti tegutseb volikogu kõrval noorte osaluskogu või aktiivgrupp. Lisaks osaleb noorteühenduste tegevustes hinnanguliselt 10% noortest. Vähem tähtis pole noorte panus vabatahtlikena. Koguni 69% 15–24-aastastest noortest on panustanud vabatahtlikuna, moodustades sealjuures viiendiku kõigist vabatahtlikest.

Olulisel kohal on noorte ootuste ja vajaduste parem mõistmine, eeskätt nende puhul, kes praegu noorsootöö võimalustest osa ei saa või neist teadlikud pole. Noortevaldkonnas on süsteemselt tegeldud noortele suunatud tegevuste ja teenuste kvaliteeti mõõtvate tööriistade arendamisega, näiteks kohalikele omavalitsustele suunatud noorsootöö kvaliteedi hindamise tööriista ning valdkonna andmeanalüüsi ja seirevõimekuse arendamise kaudu.

Selleks, et ükski noor ei jääks märkamata või ilma vajalikust toest, tuleb järjepidevalt hoida ja arendada teadmist meie noorte hetkeolukorrast ning tagada ajakohane koostöö haridus-, sotsiaal-, lastekaitse- ja siseturvalisuse valdkonna spetsialistidega. Mõistagi on selle aluseks motiveeritud ja toetatud noortevaldkonna töötaja, kellele on tagatud asjakohased koolitusvõimalused ja sotsiaalsed garantiid.

Soovin tänada kõiki noori, noortevaldkonna töötajaid, omavalitsuste esindajaid ning teisi siduspartnereid, kes on arengukava ettevalmistamisse oma panuse ja väärtuslikke mõtteid andnud. See arengukava on noorte enda hääl, kirjeldades tulevikku, mida noored päriselt endale soovivad. Usun, et just koos noortega ja noorte heaks püstitatud eesmärkide ja sihtide poole liikudes on aastaks 2035 Eesti tõepoolest maailma parim keskkond noorte kasvuks ja arenguks. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Marko Šorin, palun!

Aitäh, juhataja! Suur tänu, minister, noorsoo arengukava asjaliku ülevaate eest! Mul on küsimus seoses noorte osaluskogudega, mida te ise ka oma kõnes mainisite, kuna selle moodustamine on suuresti sõltuv sellest, kuidas kohalik omavalitsus need tingimused seab. Aga palun öelge ka teie, mida peetakse siin arengukavas silmas noorte all. Milline vanusegrupp: alates millisest eluaastast, lõpetades millise eluaastaga?

Aitäh küsimuse eest! Arengukava lähtub noorsootöö seadusest, mille kohaselt on noored vanuses 7–26 eluaastat. Aga kui te räägite täpsemalt nendest kohaliku omavalitsuse moodustatud noortevolikogudest või aktiivgruppidest, siis sel juhul saab kohalik omavalitsus ise määrata vanuserühma, millises vanuses noori oodatakse osalema. 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ilmselt aimate isegi, et räägin huviharidusest ja huvitegevusest, mis on tegelikult läbiv teema kogu selles arengukavas, sellest räägitakse päris mitmes punktis ja päris põhjalikult. Näiteks räägitakse sellest, et huviharidus peab olema kättesaadav üle Eesti ning see peab looma kõigile noortele võimalused mitmekülgseks arenguks, eduelamusteks, kogemuste pagasi rikastamiseks ja iseseisvumiseks. Me teame, et riigi toetus kohalikele omavalitsustele kasvatas juba kahe esimese aastaga noorte arvu, kes osalevad huvihariduses, 20 000 võrra. Ka koalitsioonileping räägib noorte huvitegevuse edendamisest.

Minu küsimus on: kuidas see arengukavas sätestatu ja koalitsioonilepingus sätestatu läheb kokku teie plaaniga kärpida poole võrra huvihariduse toetust kohalikele omavalitsustele olukorras, kus meie noortel on niigi äärmiselt keeruline aeg? Te lõikate nad ära arenguvõimalustest, sotsiaalsusest ja huviharidusest laiemalt.

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, me teame uuringutest seda, et Eesti noored tõesti on väga aktiivsed huvihariduses osalejad ja huviharidust uuringute põhjal hinnatakse ka kättesaadavaks. Mul on väga hea meel, et väga suur osa lastest ja noortest saab huviharidusest osa üldhariduskoolis. Näiteks, 92% põhikooliõpilastest osaleb vähemalt ühes huviharidusringis, mida kool pakub.

Mis puudutab huvihariduse toetust ja huvihariduse rahastamist üldiselt, siis ma väga tunnustan kohalikke omavalitsusi. Tegelikult on huvihariduse ja huvitegevuse toetamine ju kohaliku omavalitsuse ülesanne ja kohalikud omavalitsused on sellega väga hästi hakkama saanud. Kui vaadata näiteks viimase nelja aasta summasid, mis kohalikud omavalitsused on huviharidusse ja ‑tegevusse panustanud, siis need on iga aastaga suurenenud. Kohalikud omavalitsused on selgelt väärtustanud huvihariduse tegevusi. Kui vaadata seda riigi antavat lisatoetust, siis keskmiselt jääb see alla 10% sellest, mis kohalikud omavalitsused ise on huviharidusse ja -tegevusse panustanud. See on ka väga varieeruv. Tuleb tunnistada, et on selliseid kohalikke omavalitsusi, kus riigi osa on vaid 2 või 3% nende enda panustatud summast. Aga tõesti on ka selliseid omavalitsusi, kus see protsent on märkimisväärselt kõrgem, näiteks 30% või 35%.

Nüüd ongi siin arutelukoht, kuidas seda 7,25 miljonit eurot, mida riik on valmis jätkuvalt kohalikele omavalitsustele toetusena pakkuma, võimalikult efektiivselt kasutada, nii et see raha läheks just eelkõige nendesse piirkondadesse, kus on seda rohkem tarvis.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea esimees! Tänan, hea ettekandja! Minul on selline küsimus: kas noorteühingute aastatoetuse süsteem ja see punktiarvestus on jäänud samaks või ta on mingil määralgi muutunud? Ma julgen väita, et siis kui maksimumpunktid saadakse, ei ole tegemist enam noorteühinguga, vaid siis ta on juba kuskile edasi arenenud, pigem saanud täiskasvanute sihukeseks väga bürokraatlikuks ettevõtmiseks.

Ja teine küsimus, see 7–26. Me saame sellest aru, et ega 7‑aastane ei tunne, et ta on täpselt samamoodi noor nagu 26‑aastane. Laias laastus peale 20 nad enam ei tunneta ka, et nad oleksid noored. Minu küsimus: kas me ei võiks tuua sisse noorukiga? Me käsitleme kõiki alla 18‑aastaseid alaealistena, aga 15-aastane võiks olla juba nooruk. Teie arvamust ootan.

(Kaugühendus)

Aitäh! Kindlasti ei ole 7‑ ja 26-aastane inimene sarnaste huvide ja ootustega. Nii et seda võib täitsa kaaluda, et need teenused oleksid rohkem sihitatud. Aga samas, see arengukava räägib ka sellest, et me püüamegi igasse noorde suhtuda väga personaalselt, et pakkuda just talle võimalikult sobivaid teenuseid ja võimalusi ning ka seda tuge, mida ta vajab. Ma ei tea, kui palju see määratlus iseenesest juurde annab, aga igal juhul iga noor vastavalt oma eale on oluline ja teda peaks noorsootöö kaudu toetama, kui ta seda vajab.

Mis puudutab noorteorganisatsioonide toetust ja punktisüsteemi, siis ma tõenäoliselt ei ole sellega nii hästi kursis, aga ma tean, et Haridus- ja Teadusministeeriumi strateegiliste partnerite toetusmetoodika me vaatame üle ja teeme seda juba õige pea.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! On väga tore siin teiega kesköist diskussiooni pidada. Mul on küsimus. Siin noortevaldkonna arengukavas on ühes alajaotuses Euroopa noorte eesmärgid, mis annavad strateegia elluviimist toetava lähtekoha ning on rakendatavad liikmesriikide tasandil. Ja seal on punkt "Kõigi sugude võrdõiguslikkus", mille eesmärk on välistada stereotüübid haridussüsteemis. Meil on praegu nii, et tüdrukud teevad puutööd, aga poisid kokkavad ja heegeldavad ning see on täiesti normaalne, need on kaks sugu. Äkki oskate öelda, milliseid sugusid on evolutsiooniliselt siis aastaks 2035 juurde tulnud ja mida me siis peame oma haridussüsteemis silmas pidama?

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma usun, et aastal 2035 on jätkuvalt naissugu ja meessugu. Tegelikult selle soostereotüüpse lähenemise murdmisega peame me tõesti tegelema ka haridussüsteemis. Näiteks, siiani jõuab loodus- ja täppisteaduste valdkonnas väga vähe naisi tippu ja ka selle valdkonna erialale tööle. Väga head tööd on teinud Taavi Kotka eestvedamisel spetsiaalselt tüdrukutele disainitud robootikakursus, mis on väga hästi vastu võetud. Tõesti, just tüdrukud omavahel seda õpivad, seal ei ole poisse kõrval. Me plaanime seda kursust piloteerida ka viies üldhariduskoolis, et vaadata, kas väljatöötatud metoodikat ja materjale oleks võimalik integreerida ka üldhariduskoolidesse, selleks et innustada tüdrukuid rohkem tegelema näiteks robootikaga.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister! Te rääkisite strateegilistest eesmärkidest, mis selles kavas on kirjas. Seal on muu hulgas "Strateegiline eesmärk 2" ja noorte osalemine. Seal on kirjas, et luuakse eeldused noorte usalduse kasvuks riigi vastu ja oma riigiga seotuse tugevnemiseks ning tagatakse kõigi noorte kaasarääkimise võimalus ja arvamuse ärakuulamine kõigil tasanditel. Küllap ei ole teile saladus või vähemasti ei jää teie ees saladuseks, kui te seda natukenegi uurite, et noorte huvitegevuse täiendav toetus, kui riik selle lõi, tõi väga paljudes kohalikes kogukondades arutelud koos noortega selle üle, mis need tegevused on, mida nad täiendavalt teha tahaksid, ja mis see on, millest nad on unistanud, mis see mitmekesisus on, mida nad tahaksid näha, ja milliseid juhendajaid nad tahaksid näha. See andis noortele võimaluse kaasa rääkida ja disainida huvitegevuse võimalusi selliseks, nagu nad tahaksid. Kui nüüd riik murrab oma lubadust ja pöörab tagasi selle, mida on lubatud ja mida on koos noortega tehtud, siis kuidas on võimalik seda strateegilist eesmärki siin arengukavas tõsiselt võtta?

(Kaugühendus)

Aitäh küsimuse eest, austatud Indrek Saar! Jaa, see on suurepärane, kui kohalikul tasandil kaasatakse ja otsustusprotsesside juurde noori. Näiteks on teie erakonnakaaslane Anti Allas seda Võru linnas suurepäraselt teinud. Noorte eestvedamisel on loodud Võru linna väga esinduslik skatepark.

Ma arvan, et ka nüüd on see hetk, kus kohalikud omavalitsused saavad võtta taas noored kokku ja arutada nendega, millised tegevused on ennast tõestanud, millised võib-olla mitte ja millistega peaks kindlasti kohalik omavalitsus jätkama. Ma ei tea, kas te muidu suhtlete ka kohaliku omavalitsuse juhtidega, aga mina olen väga palju viimasel ajal kohaliku omavalitsuse juhtidega suhelnud ja mitte ükski kohaliku omavalitsuse juht ei ole mulle öelnud, et nad ei jätka nende tegevustega, mida on seni rahastanud riik. Kui nad näevad, et need tegevused on jätkusuutlikud, nende vastu on huvi, siis nad jätkavad nende tegevustega. Kõik nad on seda öelnud.

Ma tuletan meelde, et kohalike omavalitsuste maksutulubaas prognoosi järgi järgmisel aastal kasvab 65 miljonit eurot ja ülejärgmisel aastal 71 miljonit eurot. Nii et see on prioriteetide küsimus. Ja suuresti ka teie eestvedamisel tekkinud diskussioon on näidanud seda, et huviharidus on oluline, samuti seda, et ka kohalikud omavalitsused peavad väga oluliseks huvihariduse toetamist. Nad on seda teinud, nad on igal aastal aina rohkem omavahendeid huviharidusse panustanud. Nii et riigi toetus on väike osa sellest, mida kohalikud omavalitsused ise on investeerinud. Targalt on nad teinud. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mina olin sellel ajal omavalitsusjuht, kui see kord kehtestati, ja ma sain täpselt kalkuleerida, seega tean, kuidas Kesk-Eestis seda raha planeeriti ja mille jaoks. Praegu ma olen vallavolikogu liige ja võin teile kinnitada, et teie jutt ei vasta tõele. See ei vasta tõele sellepärast, et enne kohalikke valimisi mitte ükski omavalitsusjuht ei tule suure häälega ütlema, et ta hakkab nüüd huviharidust kärpima. Aga päriselu on selline, et eelarve tehakse pärast valimisi valmis ja siis see huvihariduse raha, mida te siin kärpima hakkate, tegelikult lasteni ei jõua. Teie soovitus oli see, et Anti Allas ja teised omavalitsusjuhid, kes on kahtlemata tublid inimesed üle Eesti, võtaksid noored ja lapsed kokku ja arutaks mänguväljakul, kust kohast kärpida. Mina tahaks hoopis teie käest teada, et kui nüüd tõesti omavalitsustel pole raha ja peab kärpima, siis mis teie arvates on need valdkonnad sellest strateegiast, arengukavast lähtuvalt, millest võiks loobuda.

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma tõesti imestan, kuidas te alahindate kohalikke omavalitsusi. Hea Lauri Läänemets! Kohalike omavalitsuste eelarved on kasvanud ja kasvavad järgmistel aastatel edasi. Ma ei tea, millel põhineb teie arusaam, et kohalikud omavalitsused hindavad noori ja lapsi vaid enne valimisi. Me tõesti vist suhtleme väga erinevate inimestega kohaliku omavalitsuse tasandil, sest mina sellist suhtumist näinud ei ole. Huviga vaatan, kuidas käitub see kohalik omavalitsus, mille volikogus teie olete, ja väga loodan, et te seisate selle eest, et kohalik omavalitsus maksutulu kasvu arvel panustab noorte ja laste huvitegevusse.

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Liigume edasi kultuurikomisjoni vaate juurde ja seda tutvustab meile Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogu kultuurikomisjonile tutvustati noorte arengukava kuni 2035. aastani 12. jaanuaril k.a. Istungist võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Eduard Odinets, Heidy Purga, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Istungit juhatas kultuurikomisjoni esimees Aadu Must. Puudus Jaak Valge. Istung toimus videosilla vahendusel. Noorte arengukava tutvustas meile haridus- ja teadusminister Jaak Aab ning istungil osalesid ka tema nõunikud, Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts, nõunik Gerttu Aavik, Karl Andreas Sprenk ja Roger Tibar.

Kõigepealt tutvustas minister Jaak Aab üldiselt arengukava. Täpselt samamoodi tegi täna minister Liina Kersna, väga hästi rääkis kõik ära, ma seda uuesti ei hakkaks kordama. Seejärel said kultuurikomisjoni liikmed küsida küsimusi. Ma võtaksin aja kokkuhoiu mõttes kokku küsimused, mis olid arutelus. Küsiti, kuidas on üliõpilaskond praeguses noorsooliikumises esindatud, noorte kaasatuse kohta arengukava valmimisel, mida noored ise arengukavast arvasid, huvihariduse seotuse kohta arengukava strateegiaga, samuti küsiti haldusalade kohta ning kas kunsti- ja lastemuusikakoolid jäävad hariduse või noortevaldkonna alla. Arengukavas oli ka huviharidus ja noorsootöö, justkui oleks need üks ja sama, aga kogu problemaatika on seotud õpetajate järelkasvuga. Huvi oli ka palkade ja selle vastu, milline on see noorsootöö ja õpetajate valdkonnas.

Vastuseid andsid Kristi Vinter-Nemvalts ja Gerttu Aavik. Eesti Üliõpilaskondade Liit on aktiivselt panustanud arengukava ettevalmistamise protsessi, huviharidus ja noorsootöö ei ole üks ja sama, huviharidus on osa noorsootööst. Huvihariduse küsimused on ka haridusvaldkonna arengukavas. Muidugi toodi välja probleem, et ühist katusevaadet huvihariduse osas ei ole tekkinud ja väga palju on teemasid, mis jäävad kahe valdkonna vahele. Anti lootust, et sellest tingituna ongi tekkinud soov luua elukaareülene huvihariduse kontseptsioon, mis lisaks noortele hõlmaks kõiki vanusegruppe, nii nooremaid kui ka vanemaid. Kogu valdkonna maastik tuleb korrastada koostööpartneritega ning vaadata, et kõik vanuserühmad oleksid kaetud ja nendega ka tegeldakse. Õpetajate palga poliitika teema on päevakorral ja sellega tegeldakse. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on huviharidus defineeritud osana noorsootööst.

Tunti huvi ka kohaliku omavalitsuse rahastuse vastu ja uuriti, kas omavalitsus saab täiendavalt riiklikku toetust huvihariduse ja tegevuse korraldamiseks. Arengukava kohaselt ei ole riigi soovi toetamist lõpetada. Põhiliseks finantseerijaks on ikkagi huvihariduse puhul kohalik omavalitsus ning riik toetab teatud asjus, selline oli ministri vastus.

Nii nagu minister Liina Kersna rääkis OECD uuringutest, tunti ka meil huvi just sellest vaatenurgast, et huvitaval kombel Soomes elavad väga õnnelikud inimesed, aga uuringute kohaselt, mis puudutab just noortepoliitikat ja kaasatust, on Soome hoopis viimasel kohal. Gerttu Aavik selgitas, et OECD analüüs mõõdab seda, kui terviklikult riigid on poliitika kujundamise tasandil noorte temaatikale lähenenud.

Lõpetuseks. Aadu Must tegi järgmised ettepanekud: määrata noortevaldkonna arengukava 2021–2035 arutelu komisjoni esindajaks mind, Kristina Šmigun-Vähit, ning esitada arengukava täiskogu päevakorda 27. jaanuariks. Valitsuse vahetusega see 27. jaanuari päevakorrast eemaldati ja 11. mail k.a kultuurikomisjoni istungil tegi Aadu Must ettepaneku noortevaldkonna arengukava kuni 2035. aastani panna täiskogu päevakorda kolmapäevaks, 19. maiks. Täna on muidugi see kuupäev juba üle läinud. Sellest komisjoni istungist võtsid osa kultuurikomisjoni liikmed Helle‑Moonika Helme, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Jaak Valge, mina ja Marko Šorin. Puudus Signe Kivi. Ja otsustati konsensuslikult, et arengukava tuleb tänasesse päevakorda. Aitäh!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Indrek Saar küsib. Palun!

Aitäh selle ülevaate eest, hea kolleeg! Me oleme sinuga nii siin saalis kui ka muudes formaatides arutanud ja muretsenud selle üle, et laste ja noorte liikumisharrastus võiks olla oluliselt suurem, kui see praegu on. Oleme rääkinud ka sellest, milline on tihtipeale treeneri roll noore inimese kujunemisel ja kui oluline see on, et treenerid oleksid motiveeritud ja saaksid korralikult tasustatud ning neil oleks hea koolitus. See kõik on osa huvitegevusest ja huviharidusest muu hulgas. Teie erakonnakaaslased on nüüd otsustanud huvitegevusest ära kärpida seitse miljonit, millest vähemalt paar miljonit on otseselt sport ja liikumisharrastus. Mis sa arvad, kuidas see spordile ja liikumisharrastusele mõjub? Kas see teeb selle olukorda paremaks või halvemaks?

(Kaugühendus)

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt pean tunnistama, et seda kultuurikomisjoni istungil ei arutatud. Aga kui tohib veel hilistel öötundidel aega võtta, siis ma saan täiesti aru sellest murest ja olen ka uurinud, mis võimalused on ja kuidas edasine käitumine läheb, mis see tähendab. Ma olen aru saanud, et tegelikult väga palju on rahastust, mida ei ole õigesti käsitletud, ütleme, seda ei ole sihtotstarbeliselt ära kasutatud. Ma väga-väga loodan, et kohalikud omavalitsused jätkavad nii, nagu ka minister Liina Kersna eelkõnelejana ütles, ning panevad õla alla ja jätkavad toetust.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea Kristina! Mina küll mäletan komisjoni liikmena jaanuari istungist, et tollane haridusminister väitis meile, et kärpida riigi toetust huviharidusele ei ole plaanis. Siis oli küll teine valitsus, aga koalitsioonipartner on sama. Ilmselt on seisukohad muutunud ka Keskerakonnas. Ma mäletan hästi, kui kirglikult sina toona seisid huvihariduse võimaluste eest, just liikumisharrastuse ja spordi puhul. See väide ka ei meenu mulle õigena, et omavalitsused saadavad raha ebasihtotstarbeliselt, kuna sügisel 2020 tehtud aruanne seda ei kinnita. Milline on ikkagi sinu isiklik seisukoht? Kas sellised kärped, mis on riigieelarve kontekstis tillukesed, on põhjendatud, et vähendada ikkagi noorte huvitegevust? 

(Kaugühendus)

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult olen ma väga-väga mures. Näen tõesti, kuidas öelda, et kogu see huviharidus on vaeslapse rollis. Tean väga palju murelikke erahuvikoolide õpetajaid ja juhte, kes on väga kehvas olukorras. Aga ma tõesti siinkohal loodan väga, et kohalikud omavalitsused, arvestades seda, et nende aastane toetus kasvab, leiavad ikkagi võimaluse toetada laste huviharidust ja sporti. 

Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tegelikult tahtsin ministri käest küsida, aga mul oli siin selline öine noorsootöö, ei õnnestunud praegu. Jah, kohalike omavalitsuste tulud kasvavad. Samas, riigi maksutulud kasvavad kümme korda rohkem, viimase prognoosi parandus on kümme korda suurem kui see, mis KOV‑idele läheb. Sellises olukorras me näeme, et riigil ei ole võimalik esimest haiguspäeva hüvitada, Tallinna linn ütleb, et tallinlastele ta hüvitab. Riik kärbib huviharidust, Tallinn ütleb, et ei-ei, nemad jätkavad rahastamist varasemas mahus. Nüüd on viimane uudis orkestrite oma palgale võtmine. Mis te arvate sellisest ettepanekust, kui noortevaldkonna elluviimine delegeeridagi näiteks Tallinna linnale, sest siis on kindel, et see saab tehtud?

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud Riina Sikkut! Väga hea küsimus ja kõik väga suured probleemid üles loetud. Mina isiklikult usun sellesse, et kõik need probleemid on väga kihvtilt üles paisutatud, aga tegelikult tuleb vaadata asju samm-sammult. Nii nagu enne ütlesin, ma olen täiesti veendunud, et mitte keegi ei jää palja taeva alla ja leitakse võimalused.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea kultuurikomisjoni ettekandja! Mul on ainult paar küsimust. Üks on see: millal bänditegevust hakatakse noorsootööna käsitlema ja seda ka arvestama huvitegevusena? Ja teiseks: kas noorteühingute aastatoetustest võiks osa saada ka kodutütred ja noorkotkad? Nendes toimub ju täpselt samasugune noorsootöö ja skautlikud organisatsioonid, nii skaudid kui ka gaidid saavad toetust. Kas te arutasite seda seal komisjonis? Nii palju, kui ma kuulasin, siis praegusel hetkel sellest juttu ei tulnud, aga ilmselt teil oli seal põnev arutelu. Ma kuulan teie vastust.

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud küsija! Väga hea küsimus. Seda tõesti kultuurikomisjoni istungil ei arutatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Liigume edasi läbirääkimiste juurde ja esimesena saab sõna Helle-Moonika Helme. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Ma küsin kõigepealt ka kolm minutit lisaaega, kuigi ma ei plaani üldse vägagi kõnet pidada, sest kellaaeg on juba hiline või teistpidi võttes nii varajane. On mind kuulda?

On kenasti kuulda.

Jaa, just. Ma lihtsalt ei kuulnud seda, kas ma saan kolm minutit lisaaega või mitte. Tavaliselt protseduuriliselt see vastus kohe tuleb, sellepärast ma jäin ootama. 

Jaa, selle lisaaja me lisame teile. Palun!

Selge. Just. Väga tänan! Head kolleegid ja hea minister ja kõik, kes siin praegu veel üleval on! Lõpuks oleme siis jõudnud arengukavadega nii kaugele, et nad on ometi tasapisi jõudmas siia Riigikogu suurde saali. Mõned neist on läbi käinud ka meie kultuurikomisjonist, mille liige ma olen, ja mul on olnud võimalus ise anda oma panus. Ja meie fraktsioonil on olnud võimalus anda oma panus selleks, et need arengukavad saaksid sellised, et nad võimalikult hästi suudaksid ära määratleda neis valdkondades toimuva tulevikus, osa neist kuni 2035. aastani.

Kõige suurem arutelu nii komisjonis kui ka fraktsioonides toimus minu mäletamist mööda siiski haridusvaldkonna ja keelevaldkonna arengukava üle. Noortevaldkonna arengukava sai mõnevõrra vähem tähelepanu, ilmselt selle tõttu, et ta sisaldas strateegilisi ja taktikalisi kvoote, mis kõiki enam-vähem rahuldasid, n-ö üle poliitilise välja. Noortesse puutuv puudutab meid kõiki ja on meile kõigile oluline.

Mis aga puutub arengukavadesse üldiselt, siis tuleb tunnistada, et nii palju kõmisevat ja suurtest sõnadest pungil teksti, nagu on nüüdseks läbi loetud arengukavades, pole mina varem lugenud. See paljusõnalisus ja iseenda tarkust imetlevad uudissõnad, selline paisutatud positiivsus, õhinapõhisus, deklaratiivne hea uus ilm, mis peaks saabuma aastaks 2035, on ausalt öeldes juba justkui omaette kirjandusžanr. Tuleb tunnistada, et ametlikke dokumente kokku kirjutavad ametnikud valdavad seda žanrit suurepäraselt. Nende tekstidega ongi tihtipeale seetõttu väga raske vaielda või argumenteerida, sest no kuidas sa ikka vaidled sellise suuresõnalise kollektiivse teadvusega, nende anonüümsete hulkadega, kes on mingi arengukava kokku kirjutanud või kes on olnud kaasatud.

Aga eks vaidlemist ikka oli ka, sest just selle kaasamisprotsessi tõttu on arengukavad tihtipeale mitte eelmise ega isegi mitte üle-eelmise, vaid juba üle-üle-eelmise valitsuse nägu. Selles sisalduvad mõningad maailmavaatelised punktid tuli seetõttu ikkagi läbi vaielda. Mõnes osas see õnnestus, aga mõnes osas mitte, sest kahjuks on kollektiivne teadvus oma olemuselt teinekord ka väga paindumatu ja inertne. 

Ega iseenesest ei olegi selles midagi halba, et me üritame analüüsida ja prognoosida mingeid trende või protsesse. Samas me teame, et need arengukavad jäävad kohustusliku raamistikuna kujundama meie elu ja edasiliikumist veel pikkade aastate vältel. Kuna praegune maailm on igapäevases väga kiires muutumises, peitub neist pikaajalistes arengukavades üks väga suur oht: nad võivad arengu asemel saada hoopis piduriks. Olukorras, kus riiklikud poliitikasuunad peaksid olema dünaamilised ja minema kiirelt kaasa mingite arengusuundadega, mida me ei suuda praegu ette näha, näiteks maailma majanduses ja julgeolekus, oleme me kammitsetud nende arengukavadega, mille me praegu heaks kiidame. Me ju teame, et muu hulgas ka rahaeraldised olulistele sektoritele sõltuvad neist arengukavadest. Kui meil on ajavahemikul, mis jääb kuni aastani 2035, tarvis vastu võtta kiireid ja vajalikke otsuseid, siis ütlevad ametnikud meile arengukavadele viidates, et ei-ei-ei, seda me teha ei saa, see ei ole kooskõlas selle valdkonna arengukavaga. No näiteks.

Head poliitikud, nii praegused kui ka need inimesed, kes tulevad poliitikasse kuni aastani 2035! Olgu teil tulevikus julgust ära teha kõik hea, mis neis arengukavades sisaldub, ja olgu teil ka julgust neist mööda minna, kui olukord seda nõuab.

Arengukava ongi tegelikult see pikk plaan Eestile, millest kogu aeg räägitakse. Tegelikult on kõige pikem arengukava ja kõige pikem plaan Eestile kirjutatud juba meie põhiseadusesse. See on rahva, keele ja kultuuri säilimine üle aegade. Kõik arengukavad, strateegiad ja projektid, isegi erakondade programmid, peaksid lähtuma eelkõige just sellest pikast plaanist.

Aga tulles tagasi noortevaldkonna arengukava juurde, ütlen, et noori, noorte tegevust ja arengut ning nende kasvamist väärikateks ja õnnelikeks Eesti inimesteks me kõik igati toetame. Aitäh!

Ja nüüd Heidy Purga, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, lugupeetud Hanno Pevkur! Olen natuke hämmingus eelkõneleja positsioonist selle arengukava suhtes, eriti selles aspektis, kus arengukavale on niivõrd kriitilist nooti edastatud. Reformierakonna fraktsioon tunnustab kõiki, kes olid selle niivõrd olulise arengukava koostamise ja visiooni loomise juures. See on väga hästi välja kukkunud arengukava, täiesti kindlasti.

See arengukava loob mitmekülgsed tingimused noorsootöö arenguks ja näeb ette noorte suuremat kaasatust ühiskonnaelus, sh poliitilises elus, ühtlasi avalikkuses. Oluline on märkida, et käesolev arengukava jätkab muide ka osaliselt 2014–2020 arengukavas fookustatud sihtide seadmist, mis annab märku pikaajalise mõju olulisusest, et need prioriteedid silmist ei kaoks.

Arengukava sisu tugineb uuringutele, analüüsidele, poliitikasoovitustele, ekspertide koostatud visioonidokumentidele, valdkonnaülestele strateegiatele ning noorsootööfoorumite ja noortefoorumite tulemustele, samuti rahvusvahelistele kokkulepetele. Minu meelest on see tugev tulemus ja väga tugev ekspertiis. Noortevaldkonna arengukava on seadnud küll häid ja vajalikke eesmärke, kuid samas on meil noori paraku jäänud järjest vähemaks. 2019. aasta seisuga oli Eestis noorsootöö seaduse mõistes üle 275 000 noore vanuses 7–26 eluaastat. See on ligi 21% Eesti rahvastikust, mis on seni ajaloo madalaim näitaja ning püsib prognooside kohaselt samal tasemel vähemalt aastani 2035. Viimase kümne aasta jooksul on noorte arv vähenenud 17%. See on praegune olukord.

Edasi, me teame, et noortel on teiste earühmadega võrreldes piiratumad õigused, näiteks on alaealistel teovõime ja võimalused sisenemisel tööturule või ligipääs majanduslikele ressurssidele. Seetõttu vajavad noored eraldi tähelepanu ning võimalusi avastamiseks ja katsetamiseks, et omandada uusi kogemusi ning õppida tundma iseennast ja ümbritsevat maailma. Siinkohal justkui kordan haridus- ja teadusministri sõnu, kes arengukava tutvustades sedasama silmas pidas.

Noored on meie riigi püsimajäämise võti, nende loovus ja kodanikupanus viib ühiskonda edasi ning neile on vaja pöörata tähelepanu just nüüd ja praegu. Kuigi käesolev arengukava sihistab noorsootöö tegevusi kitsalt vanuserühma 7–26 eluaastat piires, on lõimitud noortepoliitika vaatest oluline hõlmata kõiki eluvaldkondi ning juhinduda pikaajalisest terviklikust vaatest, mis koosmõjus riikliku strateegiaga "Eesti 2035" töötaks noorte heaks.

Veel, noortevaldkonnal on kaalukas roll Eesti ühiskonna sidusa arengu tagamisel, kaitstes ja edendades inimõigusi, sallivust ja solidaarsust, edendades austust emakeele, oma kultuuri ning teiste keelte ja kultuuride vastu. Minu meelest ka just seeläbi, nii nagu selles arengukavas on ka märgitud, luuakse noortevaldkonnas eeldusi kultuurilise mitmekesisuse tunnustamiseks, võrdseks kohtlemiseks ja põlvkondadevaheliseks koostööks, aidates ehitada osalusele ning koostööle tuginevat sidusat ja tervet ühiskonda.

Noortevaldkond moodustab olulise osa Eesti mitmekesise elukestva õppe traditsioonist, õppimise kaarest ja talendipoliitikast. Südant rahustab teadmine, et noorte osalemine noorsootöö tegevustes on aasta-aastalt kasvanud. Ja siinkohal mõningad numbrid ka. Näiteks, kui 2010. aastal oli erinevatesse tegevustesse kaasatud 37% noortest, siis 2019. aastal oli juba peaaegu 60%. Osaluse tõusu on positiivselt mõjutanud nii osalejate kõrgem aktiivsus kui ka noorsootöövõimaluste pakkujate arvu kasv. Näiteks on huvikoolide noortevaldkonnas tegutsevate noorte huviharidust pakkuvate asutuste arv perioodil 2009–2019 kasvanud enam kui kaks korda.

Nüüd jõuangi noorsootöö, sh noorte huvihariduse peamise korraldustasandini ehk kohaliku omavalitsuseni, sest just kohalik omavalitsus on see, kes seda kõige parema fookuse juures suudab korraldada. Ja siinkohal on hea meelde tuletada, käimasoleva kirgliku debati taustal, nagu oleks huvihariduselt raha täiesti ära võetud, et päris nii see siiski ei ole. Kohalikud omavalitsused on vabad otsustama noorsootöö korralduse tasandil, mis tagab noorsootööteenuste arendamise ja pakkumise noortele võimalikult lähedal.

Heidy, kas sa vajad lisaaega?

Siiani on kohalikud omavalitsused väärtustanud huvihariduse toetamist ning riigi toetus omavalitsustele huvihariduse toetuseks ei ole katnud põhiosa, vaid on toetusprotsent, mis on küll varieeruv, alates mõnest protsendist toetusest, aga ei ületa üldjuhul 30%.

Saad kolm minutit. Palun!

Ja siinkohal on paslik lõpetada arengukavast visiooni kokkuvõtvate sõnadega. Kohe lõpetan. "Aastal 2035 elavad noored kõigis Eesti piirkondades tervislikku ja täisväärtuslikku elu ning on võimestatud muutma kogukonda ja riiki selliselt, et Eestis on maailma parim keskkond kasvamiseks, elamiseks ja eneseteostuseks." Aitäh!

Järgmisena on kõnetooli oodatud Marko Šorin. Palun!

Lugupeetud juhataja, palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega! Kokku kaheksa.

Hea minister! Head kolleegid! Käesolevat dokumenti on koostanud märkimisväärne hulk sidusrühmasid ning on oluline, et kaasatud on ka noored ise. Ka juhtkomisjon on küllaltki representatiivne. Kuigi me kipume üksteise tööd tihti alahindama või tegema nägu, et me seda ei märka. Nimetan siinkohal tunnustust, mida ministergi mainis, nimelt, 2019. aastal andis Maailma Tuleviku Nõukogu tulevikupoliitika kuldse auhinna teadmistepõhise, kaasava, süsteemse ja tulemusliku noorsoopoliitika eest. Seda ei ole sugugi vähe. Suur tänu kõigile asjaosaliste tehtud töö eest!

Me seame noorsoopoliitika sihid selle dokumendiga järgmiseks 15 aastaks ja teame juba, et esimesed aastad kuluvad ilmselt koroonajärgse elukorralduse paikaloksutamiseks. Kas elu läheb samadesse rööbastesse kui enne pandeemiat või pigem uuele teele, sõltub koostööst nii selle valdkonna sees kui ka valdkondadeüleselt. Digitaalsed lahendused, mille kasutuselevõtt tuli meile kõigile pealesurutult, annavad hoopis uued võimalused uueks arenguks. Distantsõpe oli küll asendamatu, kuid välja tulid ka selle meetodi nõrgad küljed, nii tehnilised kui ka inimlikud. Oluline on tagada kõigile noortele avarad arenguvõimalused, turvatunne ja kindel tugi, et luua keskkond, milles noor soovib riigi arengusse panustada ning seda edasi viia.

Põnev on arutada huvihariduse üle, kas see on riigi või omavalitsuse ülesanne, kuid tegelikult on see terve ühiskonna väljakutse. Huvihariduses on haaratud meie noorsoo n-ö parem osa. Need on noored, kes on nagunii aktiivsed, tegelevad mitmesuguste hobidega ja õpivad eeskujulikult. Kuid huvihariduse ja huvitegevuse spektrist võivad välja jääda noored, kes pole endale leidnud kohta meie ühiskonnas. Nende kaasahaaramine on veel suurem väljakutse. Ei saa öelda, et neid noori ei märgataks või nende olemasolust ei teataks. Meie ühiskond, meie riik on piisavalt arenenud, et probleemist teadlik olla, kuid edasi on vaja veel suuremat panust. Mobiilset noorsootööd suudavad pakkuda praegu vaid Tallinn, Tartu ja Pärnu. Seal on näha, et suudetakse haarata muidu kõrvale jäänud noored tegevusse. Ka need noored on meie arengu vili. Arenenud ühiskonnas lihtsalt jääb osa neist kõrvale, kuid seda ei saa väike Eesti endale lubada. Tihtilugu on nende noorte taga kurvad lood, turvatunde ja vanemliku hoole puudumisest sassi läinud suhted pereliikmetega ja üldse katkised pered.

Noored on Eesti tulevik. Sellest, kui palju me panustame noortesse praegu, sõltub, missugune tulevik meid ees ootab. Noorte heaolu ja valikud mõjutavad otseselt nii riigi sotsiaalset kuvandit kui ka majandust, julgeolekut, elu- ja looduskeskkonda, regionaalarengut ning tegelikult kõiki muid olulisi valdkondi. Seetõttu on väga oluline noori toetada ja nende arengusse panustada. Ma ei küsinud ministri käest teadmatusest seda vanusevahemikku, millised on selle arengukava jaoks noored. Noori ei tohi piirata nende aktiivsuse pärast, nagu juhtus Pärnumaal Tori vallas, kus piirati noortevolikogu vanusepiiri selleks, et kõrvale jätta kõige aktiivsem grupp kohalikke noori, kes olid tegutsenud selle nimel, et saaksid moodustada noortevolikogu. Kuid nende vanus hakkas aastast 22. Noorsootöö seaduse järgi on nad veel noored, kuid kohalik omavalitsus seadis ülempiiriks 21 eluaastat ja see kõige aktiivsem grupp jäeti välja. Millist sõnumit selline lähenemine noortele annab? Kas nad on oodatud n-ö täiskasvanute maailma?

Kuigi statistika ja prognoosid näitavad seda, et inimeste eluiga järjest pikeneb, ei ole meil põhjust rahuloluks. Lisaks elueale on olulised ka tervena elatud aastad, kus meil on arenguruumi nii noorte kui tegelikult ka täiskasvanute puhul. Riskikäitumine on siiani väga aktuaalne teema ja kahjuks on ka noorte suremuse näitajad riskikäitumise tõttu veel kõrged. Lisaks igipõlistele probleemidele seisavad meie noored uute raskuste ees, näiteks digiohud, küberpettused ja küberkiusamine. See kõik mõjutab noorte vaimset tervist ning soodustab liigset enesekriitilisust, stressi ja ebatervislikke harjumusi. Noortevaldkonna arengukava on ellu kutsutud just selleks, et tagada Eesti noortele avarad arenguvõimalused, turvatunne ja kindel tugi. Riskikäitumine ei ole ainuke mure. Noorte töötus, noorte ränne, noorte osalemine riiklikes ja kohalikes küsimustes – kõikidesse nendesse valdkondadesse tuleb panustada, kui soovime näha helgemat tulevikku.

Nimetatud väljakutsetele vastamiseks on arengukavas välja toodud järgnevad tegevused. Noorte toetamine iseseisvumisel ja siirdumisel tööellu, võimaluste tagamine esindusdemokraatiasse kaasamiseks, noorsootöö tegevuste kättesaadavuse parandamine rühmadele, kelleni teenused praegu ei jõua, noorte võrdse kohtlemise vajaduse teadvustamine, võimaluste loomine enda avastamiseks, silmaringi avardamiseks, omaalgatuseks ja ühistegevusteks, juurdepääsu suurendamine noorsootöö tegevustele ja asutustele, noorteinfo kvaliteediteenuste süsteemse arendamise ja kättesaadavuse tagamine ning noorsootöö vormide rikastamine, teenuste mobiilsus ja dünaamilisus vastaksid maksimaalselt noorte vajadustele.

Oluline on märkida, et noorsootöö puhul loob riik vaid õigusliku raami ja toetab omavalitsust strateegiliselt prioriteetsetel teemadel ning teenuste ühtlase kvaliteedi tagamisel. Noorsootöö peamine korraldustasand on kohalik omavalitsus. Nende ülesanne on tagada noorsooteenuste arendamine ja pakkumine noorele. Omavalitsustest sõltub, kui hea on võrgustik, mis toetab noorte arengut. Suuresti omavalitsuste valikutest ja prioriteetidest sõltub, kas igale noorele on kindlustatud vähemalt üks huviring või mitte ning kui atraktiivsed on kohalikud noortekeskused.

Lõpetuseks tänan endist haridusministrit ja tänast Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimeest Mailis Repsi, kelle juhtimisel meie tuleviku jaoks nii oluline dokument alguse sai. Aga loomulikult tänan ka Jaak Aabi ja Liina Kersnat, kes on selle protsessi lõpuni viinud. Arengukava on aluseks noorte elu edendamisele terves Eestis. See on alusdokument tuleviku Eesti jaoks. Tänan tähelepanu eest!

Ja nüüd palun Maria Jufereva-Skuratovski. Vabandust, ma enne annan veel ... Tarmo Kruusimäel on vist protseduuriline küsimus. Nii, härra Kruusimäe, mis mureks?

(Kaugühendus)

Ma tahtsin küsida seda, et kas siin saavad kõik saadikud sõna võtta või on ainult fraktsioonide esindajad?

Jaa, saavad kõik saadikud sõna. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on Eesti noortel olnud tõesti väga palju võimalusi selleks, et panna end proovile erinevates kodanikualgatustes, vabatahtlike programmides ning rahvusvahelistes ja kohalikes projektides. Noored on ka kaasatud poliitiliste otsuste langetamisse. Seda kinnitab ka olemasolev noortevaldkonna arengukava. Noorteorganisatsioonid ja -ühendused olid kaasatud arengukava koostamisse.

Lastest ja noortest inimestest sõltub, millises ühiskonnas me elame tulevikus, ning me peame panustama arengusse, haridusse ja demokraatlike väärtuste kujundamisse. Ei hakka teid koormama rohkete numbritega, aga Eesti noorte inimeste osalus noortekeskustes, noortekogudes ja kohalike omavalitsuste osaluskogudes jätab väga positiivse mulje ja paistab silma ka Euroopas. Näiteks 2019. aastal osales Erasmus+ programmis Eestis ja välismaal 4200 noort. Euroopa Solidaarsuskorpuse programmist võttis osa ligi 400 noort.

Teisipäeval jõudis meieni uudis selle kohta, et Euroopa Parlament võttis vastu haridusvaldkonna 2021–2027 programmi Erasmus+, mille eelarve peaaegu kahekordistub ning erinevatest allikatest panustatakse sellesse seitsme aasta jooksul enam kui 28 miljardit eurot. Eelmise seitsmeaastase programmi eelarve oli 14,7 miljardit eurot. Näiteks on Erasmus+ osa nüüdsest ka algatus DiscoverEU, mis pakub noortele võimalust taotleda tasuta reisipileteid, et osaleda näiteks keelekursustel või muuseumide õpikodades ning avastada nii Euroopa kultuurilist kui ka keelelist mitmekesisust.

Ühesõnaga, meie noored inimesed võivad rahul olla. Nad on väärtustatud meie ühiskonnas, nende vajaduste ja huvidega arvestatakse ning nendele pakutakse erinevaid võimalusi arenemiseks. Noortelt oodatakse ühte asja: ole tragi ja motiveeritud ning kasuta pakutud võimalusi. Samas ei tohi me unustada, et kõik noored ei ole motiveeritud, sotsiaalselt aktiivsed ja edasi jõudnud. Peame meeles pidama ka neid, kes vajavad abi ja tuge.

Siin ma räägin nn NEET-noortest. Tegemist on noorte inimestega, kes ei õpi, tööta ega omanda eriala. 2019. aastal oli Eestis peaaegu 9000 noort vanuses 15–24 aastat ja 12 000 noort vanuses 25–29 aastat, kes ei õppinud, töötanud ega osalenud koolitustel. Aastatega nende noorte osakaal väheneb, aga endiselt on tegemist tuhandete noortega, kelle elusituatsioon on keeruline ning nad vajavad tähelepanu ja abimeetmeid. 60% NEET-noortest vanuses 25–29 aastat hoolitsevad laste või teiste pereliikmete eest. Ma olen veendunud, et osa projekte peab olema suunatud just sellele sihtrühmale, kuna lapse saamine või vajadus hoolitseda pereliikme eest ei pea olema takistus selleks, et õppida, tööd teha ning olla sotsiaalselt ja majanduslikult kaitstud. Kui me suudame aidata neid noori, siis vähendame tulevikus koormust meie sotsiaalhoolekandesüsteemile ja suurendame riigi siseturvalisust.

Koordineeritud noortepoliitika ja noorsootöö kindlustab riigi edu ja arengu. ÜRO ja Euroopa Nõukogu väärtustavad ja rõhutavad noorte kasvamise tähtsust valitsemisse. Uuringud tõestavad, et nendes riikides, kus noori kaasatakse valitsemisse, on ka kõrgem usaldus riigi vastu. Tervitan Eesti noortevaldkonna arengukava loomist ja loodan ka sellele, et see võimaldab parandada meie noorte elu ning pakub nendele uusi arenguvõimalusi ja perspektiive. Suur aitäh tähelepanu eest!

Järgmisena on kõnetooli oodatud Indrek Saar. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kellaaeg on hiline, aga ma igaks juhuks küsin ka lisaaja ära, kolm minutit.

Võib ikka küsida, vaatamata kellaajale. Kaheksa minutit.

Püüan teha konstruktiivselt ja lühidalt. Ka mina alustan sellest, et tahan tänada. Tahan tänada kõiki neid inimesi, kes noortevaldkonnas töötavad. Tänu sellele on Eesti noortevaldkond innovaatiline, järjest professionaalsem, järjest selgemini oma sihte seadev. Kindlasti on selleks, et neid sihte seada, aeg-ajalt vaja tõsiselt arutada. Ja seda on tehtud, selle jaoks, et see noorsootöö arengukava kokku saaks. Kahju, et administratiivsed takistused võtsid aega ja see arengukava on natukene venima jäänud. Küllap selleks oli erinevaid põhjuseid. Valdkond on seda kava juba mõnda aega oodanud. Hea, et ta nüüd on olemas.

Aga mul on mure. Nii nagu minister ütles, lühidalt ja noorte slängis kokkuvõetuna, Eesti peaks aastal 2035 olema noorte jaoks äge koht, kus nad tunnevad ennast selle kogukonna väga olulise osana, kus nad tegutsevad. Mina arvan, et see võiks olla juba praegu nii. See võiks olla iga päevaga järjest rohkem nii, selle jaoks me ju seda arengukava teeme.

Selles arengukavas on väga ilusti kirja pandud need asjad, mida peaks selle jaoks tegema, mida peaks silmas pidama. Siin on ilusti sõnastatud neli strateegilist eesmärki. Aga kui ma loen neid eesmärke ja vaatan seda, mida valitsus teeb eelarvega, siis tekib lühis, täielik lühis. Minister valis hoolega sõnu ja neid strateegilisi eesmärke kirjeldades vältis kõike seda, mis puudutab huviharidusega seonduvat. Ikka seda täiesti jaburat kärbet, mis noortevaldkonna, noorte ja laste arvel on otsustatud tulevikus teha.

Kui me korrakski vaatame nendele strateegilistele eesmärkide otsa, siis esimene neist on HOOG, mis ütleb seda, et ühiskonnas võetakse noori, nende pakutud lahendusi ja ideid tõsiselt. Noored on andnud terve hulga ideid, kuidas riigi toetusega viimastel aastatel luua noortele võimalusi, kuidas teha neid asju, mida noored tahavad teha. Kuidas me ütleme, et nad peaksid seda arengukava võtma tõsiselt, kui me viskame selle, millesse nad on panustanud, otsapidi aknast välja?

[Arengukavas on kirjas:] "Toetatakse annete ja tugevuste avastamist ja arendamist: tagades noortele võimalused oma huvide ja annetega süvitsi tegeleda." Sellega tegeleb huvitegevuse täiendav toetus. "... tutvustades ja populariseerides erinevaid tegevusvaldkondi (sh lähtudes nii traditsioonidest kui uutest ühiskondlikest vajadustest johtuvatest arenguperspektiividest); luues noortele võimalusi suhtlemiseks oma ala professionaalidega." Täpselt sellega tegeleb huvitegevuse täiendav toetus ja loob neid võimalusi.

Strateegiline eesmärk kaks: OSA (osalemine). "Luuakse eeldused noorte usalduse kasvuks riigi vastu ja oma riigiga seotuse tugevnemiseks. [---] Tagatakse kõigi noorte kaasarääkimise võimalus ja arvamuse ärakuulamine kõigil tasanditel." Noori on kutsutud kaasa rääkima ja noortele on antud lubadus: te räägite kaasa ja te saate oma koolivälist aega, oma mitteformaalset haridust sisustada väga paljuski just nimelt selle järgi, mida te ise olete väljendanud, milliseid ideid te olete genereerinud. See lubadus murtakse ühe eelarvekärpega. Kuidas me peaksime tõsiselt võtma seda arengukava?

Strateegiline eesmärk kolm: ISE. "Tagatakse kvaliteetse noorsootöö (sh noorte huvihariduse) regionaalselt ühtlane kättesaadavus." Huvitegevuse täiendav toetus on disainitud kompenseerima neid erinevusi, mis huvitegevuse kättesaadavuses on suurlinnas elavate laste ja maapiirkondades elavate laste vahel. Selles rahas on väga jõuline hajaasustuse komponent, selleks et anda lastele võrdsemaid võimalusi. Olud ei ole paraku võrdsed, me tahaksime, et laste võimalused oleksid võrdsed. See raha võetakse lihtsalt ära.

Ma säästan teid neljandast [strateegilisest] eesmärgist, aga ka siin on need kattuvused vägagi olemas. Ja selle juures ei lohuta mind paraku kuidagi see, et minister ütleb, et huviharidus on kohalike omavalitsuste kohustus. Kohalike omavalitsuste kohustus on ka haridus, ometigi paneb riik õpetajate palgaraha. Võtame siis selle homme ära! Omavalitsuste kohustus on ka alusharidus. Riik korra on käitunud sõnamurdlikult. Ta ütles, et ta toetab seda, et lasteaiaõpetajad saavad korralikku palka. Tuli eelmine kriis, ta võttis selle raha ära. Mõned aastad hiljem sotsiaaldemokraatide osalusel pandi see raha tagasi. See on aidanud väga paljude lasteaiaõpetajate palka tõsta. Riik ei saa seda raha ära võtta. Samamoodi ei saa riik ära võtta oma lubadust, mille ta on andnud huvihariduse kohta.

Minister ütleb, et see on ju ainult 10%, võrreldes selle rahaga, mis kohalikud omavalitsused panevad huvitegevusse. Kuulge, 10% noortest on paarkümmend tuhat noort, keda see puudutab. Kusjuures, Reformierakond, kes on harjunud efektiivsusest rääkima, vaadake sellele rahale sügavamalt sisse, püüdke natukene süveneda. 10% paneme raha juurde. Huvitegevuses osalevate noorte arv on kasvanud mõne aastaga 30%. See on üliefektiivselt kulutatud raha, järelikult oli seda raha väga vaja, selleks et see valdkond saaks uue tõuke ja noored uued võimalused.

Nii et ma palun väga: lugupeetud valitsus, lugupeetud haridusminister ja kõik, kellest sõltub see, et huvitegevus saaks rahastatud nii, nagu oli kokku lepitud, palun lugege veel kord mõttega seda arengukava ja palun pöörake see otsus tagasi! See, et te suudate säästa 0,06% riigieelarvest, kokku hoida nende laste ja noorte tuleviku arvel, ei ole seda kindlasti väärt. Tänan tähelepanu eest! 

Palun! Ja nüüd Tarmo Kruusimäe.

(Kaugühendus)

Tänan! Mina siinkohal esindaks lihtsalt puhtalt enda elukogemust. 2007. aastast oli mul võimalus töötada Eesti Noorsootöö Keskuses. Kui ma tööle läksin, siis ma olin kodanikukasvatuse projektijuht ja minu töölõik oli mitmekultuurilisus ja sallivus, usu või ära usu. Sestap ma võib-olla teangi ja mul on hea niimoodi siin võrrelda kogu seda asja.

Ja ma pean ütlema, et üks minister vähemalt, kellega mul oli hea alati debateerida Euroopa Liidu asjade komisjonis, oli Mailis Reps. Suhteliselt poole sõna pealt me juba saime asjadest aru, mis on see, teine, kolmas ja neljas. Meenutaksin, et 2008. või 2009. aastal me andsime enda koostatud arengukavasid ja dokumente Marju Lauristinile lugeda. Ta ütles, et see on nii kohutav kantseliit, siin võiks olla [ilusat] eesti keelt. 

Kui keegi arvab, et selle arengukava on kirjutanud kokku noored oma keelekasutusega, siis nii see ei ole. Noortelt tulid ikka mingid mõtted, et võib-olla noortekas võiks olla kauem lahti või midagi sellist, aga see tõmmati kõik sinna suurde üldistusastmesse. Ja sellisena ongi meil sihuke kantseliitlik dokument. Tegelikult Moonika Helmel on õigus. Jah, selline tekst võibki kesta aastaid. Aga ma ütlen, et ega siis sellepärast, et tekst on tehtud sellise suure üldistusastmega ja kõik asjad, väikesed nüansid on ära mainitud, noorsootöö halvem ei ole.

Noorsootööd teevad tänapäeval täpselt need inimesed, kes ise alles olid nendes noortekates ja said sellest vaimustuse. Selle innuga nad toimetavad ja seda on tegelikult muidugi mõnus vaadata. Noorsootöö hindamisel oli minu jaoks meeldiv ja üldse hästi lahe kogemus, kui Eesti Noorsootöö Keskuses mina oma tahumatust keskkonnast tulnuna täiendasin neid, ma loodan vähemalt, aga nemad täiendasid ka mind päris kõvasti.

Siis on ka võib-olla see ealine asi, et 15–16‑aastasele ütled, et ta on laps või siis, veel hullem, alaealine. See on diskrimineerimine, see on lapsele nina peale hõõrumine. Võta teda täisväärtusliku partnerina. Meenutame kas või seda, mis vanuses olid need noored, kes läksid vabadussõtta siis, kui mobilisatsioon läbi kukkus.

Ma näen seda vaimustust ka igal pool mujal. Minu jaoks muidugi, ütleme, hilistel tundidel, võib olla ka sihukest tõe defitsiiti. Sotsiaaldemokraadid siin kiitsid hirmsasti Tallinna linna, aga ma tuletan meelde, et Tallinna linn lõpetas sajaprotsendiliselt erahuvihariduse rahastamise.

See, et nad nüüd ütlevad, et nad midagi tahavad panustada – jah, kohalik omavalitsus, kui ta ei saa sellega hakkama, siis ta pöördub erasektori poole ja loomulikult annab selleks ka vahendid. Aga ei, kõik sajaprotsendiliselt tõmmati maha. Seega ma ei näe näiteks Tallinna linnas seda siirast usku. Olles Huvikeskuse Kullo hoolekogu liige – Kullo saab 80‑aastaseks sel aastal –, ma olen ikka tegelikult suures mures. Sest maja on amortiseerunud, me võiksime juba mingi nutika maja sinna ehitada asemele, seal võiks olla hea ligipääs ja kõik see, aga ma ei näe seda. See jääbki ilmselt samasuguseks nagu linnahall, sellepärast et noored saavad kuidagi hakkama.

Noored tahavad, et neid kuulataks, noored tahavad, et neid mõistetaks ja noored tahavad ka eneseväljendamist. Seda ei ole palju tahetud. Andke noortele mingi ruumike, vanemad ostavad neile selle helitehnika ja need pillid, täpselt see ongi ja see ongi juba noorsootöö. Aga praegu noor ei lähe sinna, sest kuskil keegi ametnik tahaks öelda, et äkki me hakkame neile pilli õpetama, siis ta on juba huviharidus, või siis meil peab olema keegi seal väga juhendaja, ja siis ta on juba huvitegevus. Me tahame üle reguleerida. Aga ei ole vaja, noortel on ainult kolm ülesannet: armastada, eksida ja õppida. Nii lihtne ongi: armastada elu, selle käigus teha eksimusi ja nendest eksimustest õppida. Noored ei ole hukas ja saavad ikka hakkama. Noored on meie tulevik. Aitäh!

Palun! Nüüd on oodatud Lauri Läänemets oma arvamusega.

Palun igaks juhuks kohe kolm minutit juurde.

Ikka saab. Kaheksa minutit. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid, kes te öösel kella kolme ajal veel tulihingeliselt noorsootöö teemadel kaasa mõtlete! Kõigepealt minu siiras tänu kõigile neile, kes selle arengukava koostamise juures olid! Ma tean, et väga palju oma ala spetsialiste seda väga hingega tegid. Nii et head ja tublit tööd on tehtud.

Küll aga on probleem selles, et pabereid võib ju toota, kuid kui poliitilised otsused ei võimalda nende heade ideede elluviimist, siis lõpuks ei pruugi neist sellist asja saada, nagu me oleme soovinud arengukava tehes. Jutt käib loomulikult sellest, et samal ajal, kui me siin noortevaldkonna arengukavast räägime ja tulevikku planeerime, on valitsus teatanud otsusest seitse miljonit eurot vähemaks võtta noorte huvihariduse ja huvitegevuse riiklikust rahastamisest.

Ma kuulasin seda debatti, mis siin varem oli, ja mina julgen öelda, et see on mõnes mõttes julm demagoogia, mis käib. Natukene tahaks seda lahata.

Kõigepealt, ma olin sellel ajal omavalitsusjuht, kui seda süsteemi loodi, ja ma võin kinnitada, et mingit raha raiskamist ja suvalist jagamist ei toimunud. See, mida pidid omavalitsused tegema, need analüüsid, mis nad pidid esitama riigile, ja see tagasiside ülevaatamine, mis seal tehti, oli väga põhjalik. Minu arvates on see selles mõttes ka väga hea näide, et raha ei antud niisama suvaliselt, vaid riigil oli väga konkreetne nägemus, kus kohas on probleemid noorte huvihariduse kättesaadavusega, mida soovitakse lahendada. Ma arvan, et kõik see päris hästi loksutati paika. Kui meie toona tegime ja muide eelmise aasta lõpus tegid omavalitsused ka uued arengukavad, kuidas seda raha kasutada, siis kõigele sellele mõeldi ja seda analüüsiti. Koguti muide ka ideid inimeste käest, nii uskumatu, kui see ka ei tundu mõne jaoks siin saalis.

Ma olen praegu ühe vallavolikogu liige ja kuulan seda, mida minister räägib. Ministri juttu on arvatavasti jäänud uskuma ka mõned tema fraktsioonikaaslased, kes siin täna sõna võtsid. Näiteks, minister ütleb, et ta ei tea mitte ühtegi omavalitsusjuhti või mitte ühtegi omavalitsust, kes kavatseks seda huvihariduse raha kärpida. Loomulikult, enne kohalikke valimisi mina ka ei tea mitte ühtegi. Mina ei tea ka mitte ühtegi. Ma tean, et näiteks Järva vallavolikogu esimees kohe tõttas kiiresti teatama, kui kisa tõusis selle rahastuse kärpimise pärast, et Järva vald ei kavatse kärpida. No vaatame seda. Vahepeal on tegelikult kohaliku omavalitsuse valimised. Teades Järva valla tegelikku finantsolukorda, me näeme seda alles järgmisel aastal. Ma arvan, et nii sinisilmsed me siin keegi ei ole, et arvaksime, et enne KOV-i valimisi kõik teatavad, et nad hakkavad kärpima.

Veel suurem selline demagoogia tippklass on loomulikult see, kui rääkida, et kohalike omavalitsuste tulubaas on kasvanud ja kasvab veel väga palju, raha on küll. No teate, kulud kasvavad ka ju. Kogu aeg on niimoodi olnud. Kasvavad tulud, kasvavad kulud ja pealegi elanikkond vananeb. Reeglina maapiirkondadel, kes saavad seda huvitegevuse toetust rohkem, on ka suurem elanikkonna vananemine ja nende tulubaas tegelikult proportsioonides väheneb. Kui me nüüd võtame riigi ja kohalike omavalitsuste võrdluse, siis riigi tulubaas kasvab ka. Ja nii nagu Riina Sikkut enne ütles, riigi tulud kasvavad kümme korda rohkem kui kohaliku omavalitsuse tulud. Millest me räägime? Kuidas siis niimoodi üldse öelda saab? Lõppkokkuvõttes ka selle kriisikoorma on kohalikud omavalitsused samamoodi kandnud nagu riik, siin mingit erinevust ei ole.

Aga kõige rohkem mind hämmastas muidugi see, et minister soovitas linnapeadel ja vallavanematel võtta kokku lapsed ja koos arutada seda, kuidas süsteem töötab ja mis selles süsteemis ei tööta. Ehk siis üleskutse oli see: lapsed, otsustage ise, kus kohas see kärbe teil tulema peaks. Minu arvates kogu selle kärpimise juures on suur mure: valitsus lööb ühe lauaga kõigile, et 6% või mis see protsent oli, tuleb kärpida. Tegelikult tähendab see seda, et ei julgeta poliitilist vastutust kanda. Kui sa kärpima lähed – ja kui me täna arutame ka noorsootöövaldkonna arengukava –, siis ütle ära, kust kohast sa tahad kärpida. 

Ma ei tea, mina mõtlen, et need omavalitsused, keda ma tean, ma olen nüüd paljudega rääkinud ja küsinud, et kuskohta see raha läheb, olen ka vaadanud neid analüüse, mida riik on teinud. Siis see raha näiteks läheb erivajadustega laste huviharidusse. Varem oli see liiga kallis. Tihti erivajadustega laste puhul saabki juhendaja tegeleda ainult selle lapsega. Varem neil ei olnud muud võimalust, nüüd on neil see võimalus.

Või siis transport, et üldse huviringi pääseda. Me ju teame, mis olukord on Eestis ühistranspordiga hajaasustuspiirkondades. Transport on väga oluline asi. Samuti tehnoloogiaringid. Kui me mõtleme riiklikele arengustrateegiatele, haridus- ja majandusstrateegiatele, siis väga palju me soovime, et noored läheksid tehnoloogiaerialasid õppima. Ja nüüd tegelikult sellesama huvihariduse rahastamisega ju kõike seda protsessi, eriti veel maapiirkondades, on suunatud selles suunas. Ja see on tõesti väga hästi käima läinud.

Nüüd ütleme lastele, et otsustage, kust see raha ära võetakse. Minu arvates on see väga ebaõiglane ja tegelikult väga ebaaus, sellepärast et lapsed kandsid ka selles kriisis koormat. Aga nüüd me tahame, et nad kannaksid veel suurema koorma. On põlvkond pihta saanud noori, selles mõttes, et nende hariduse omandamine võib-olla ei olnudki sellistes tingimustes nagu tavaliselt, mis tähendab, et seal on paljudel puudujääke.

Huviharidus võiks olla üks, mis neid lapsi toetab ja toetab nende väljatulekut ka sellest kriisist, aga me tegelikult võtame teise käega sealt ära. Ehk siis lapsed saavad selles kriisis kaks korda pihta. Ja see ei ole juhuslik valik, vaid see on kahjuks teadlik valik.

Ma loodan, et sügiseks mõeldakse järele, ja sügisel, kui me hakkame riigieelarvet arutama, leitakse kärpekohti mujalt. Näiteks, 125 miljonit eurot istub rahulikult Eesti Energia eelarves aasta või kaks, sest kohtutee on ette võetud, keskkonnaühendused on selle ette võtnud. See on õlitehase rajamise raha. Ma ei tea, mis majandusloogika laseb lihtsalt miljonitel, sajal miljonil istuda ühe ettevõtte eelarves. Võtke see välja, selle eest saab tegelikult kahe aasta kärpevajadused kaetud ja Eesti elu saaks palju paremini edasi minna. Aitäh teile!

Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme kokku leppinud, et selle arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta, ja oleme selle punkti ka läbinud. Tänan teid kõiki Riigikogu juhatuse nimel viimase 15 tunni eest siin Riigikogu suures saalis! Väike kerge puhkus ja homme hommikul kell 10 alustame uuesti. Head ööd!