Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu V istungjärgu 14. töönädala teisipäevast istungit. Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Henn Põlluaas on end registreerinud esimesena. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Paar päeva tagasi juhtus üks äärmiselt häbiväärne lugu, kui Eesti kaitseväelastel keelati kanda Eesti kaitseväe mundrit kartuses, et keegi võib seda vääriti tõlgendada, keegi võib seda pidada provokatsiooniks. See on täiesti pretsedenditu korraldus, täiesti arusaamatu ja absoluutselt aktsepteerimatu samm Eesti Vabariigis.

Kaitsejõud on kinnitanud, et staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Priit Averkin andis oma teenistujatele korralduse võimaluse korral hoiduda 9. mail Filtri linnaku ümbruses Kaitseväe vormis ringi liikumast. Otsust põhjendati kartusega, et Eesti Vabariigis võidakse Kaitseväe vormis avalikus kohas liikumine rebida kontekstist välja ja asetada Eestit kahjustavasse konteksti või kujutada seda pahatahtlikult mõnel muul viisil.

Seoses sellega on meil kaitseministrile õige mitmeid küsimusi. Ma ei hakka neid ajapuuduse tõttu ette lugema. Aga tõepoolest, kui me kardame mingisugust ei tea mis kontekstist väljarebimist ja paneme selle konteksti sellega, et praegune koalitsioon vähendab kaitsekulutusi ja üks praegusest koalitsioonipartneritest on tahtnud üleüldse ajateenistust ära kaotada ja väidetavalt on ettevalmistamisel ka eelnõu, et mundri kandmine üleüldse ...

Aeg!

... ära keelata väljaspool kasarmuid, siis sooviks neid vastuseid. Annangi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel selle arupärimise üle.

Head kolleegid, austades Eesti kaitseväge, lubage mul öelda väike repliik. Kaitseväes endas on kasutusel ütlus "Mundris on kartulid, mehed on vormis". Aadu Must, palun!

(Kaugühendus)

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon soovib anda menetlusse eelnõu, mis käsitleb riiklikult tähtsate kultuurirajatiste rajamise ja renoveerimise pingerida. Eelnõu sisaldab ka seda pingerida ennast. Pingereas on Tartu südalinna kultuurikeskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres, rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitis. Eelnõu ja selle juurde kuuluvad dokumendid on esitatud digitaalselt. 

Aitäh! Kalle Grünthal, protseduuriline.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite repliigi. Ma päris täpselt ei saanud küll aru, mis te ütlesite, mingitest kartulitest vist rääkisite, aga munder on olemas ja sõduril on olemas mundriau, mille eest seistakse surmani, mille eest võideldakse. Nii et selle asja naeruvääristamine on teie poolt kohatu. Aitäh!

Aitäh! Ma kindlasti ei naeruvääristanud. Kui keegi seda nii võttis, siis ma vabandan. Ma ütlesin lihtsalt edasi, mis üks kaitseväelane mulle ütles: nemad räägivad Kaitseväe vormist. Aga kui on soov rääkida Kaitseväe mundrist, siis ma ütlen veel kord: kui see kedagi solvas, siis ma vabandan. Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Ma tahan meelde tuletada, et eesistuja on kõikide Riigikogus esindatud fraktsioonide istungi juhataja, mitte vaherepliikide tegija ja mitte arupärimiste puhul mingisuguste seisukohtade võtja, mis kõigele lisaks püüavad neid seisukohti naeruvääristada. Nii et ma kutsun üles teid sellistest asjadest loobuma. 

Aitäh! Ma kindlasti võtan seda arvesse ja ütlen veel kord, et see repliik ei puudutanud kuidagi ei arupärimist ega midagi muud. See oli lihtsalt minu vaherepliik. Ja ma ütlesin, et kui see kedagi solvas, siis ma vabandan ja enam seda ei korda. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni nimel annan üle kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on välistada Eesti kodakondsuse andmine ja taastamine isikutele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Leiame, et inimestele, kes on tahtlikult ja korduvalt toime pannud kuritegusid, ei peaks Eesti kodakondsust andma. 2006. aasta juunis viidi Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu ehk praeguse EKRE valitsuse ajal kodakondsuse seadusesse säte, mis võimaldab anda erandkorras Eesti kodakondsuse ka isikutele, kes on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. Käesoleva eelnõuga soovime me selle sätte kehtetuks tunnistada ja taastada sellele eelnenud olukorra. Algselt, kui meil kodakondsuse seadus vastu võeti, sellist võimalust ei olnud. Ei nähtud ette, et korduvalt tahtlike kuritegude eest peaks inimesele andma võimaluse saada Eesti kodanikuks.

Nii et loodame Riigikogus asjalikku ja sisulist arutelu. Vähemalt Isamaa fraktsiooni arvates senine praktika alates 2006. aastast kuni tänaseni ei ole ennast õigustanud. On tehtud lausa ettepanekuid ka väga raskeid isikuvastaseid kuritegusid sooritanud inimestele kodakondsus anda, sh on olnud tapmisega seotud isikuid jne. Me leiame, et selline asi ei ole põhjendatud ja vajaks muutmist.

Head kolleegid! Olen vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Loomulikult, nii nagu ikka, edasise menetlemise otsustame vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd on aeg läbi viia kohaloleku kontroll. Palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget.

Alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 284, meil on käsil selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Annely Akkermann, palun!

Tere hommikust, head kolleegid! Ma natukene avan selle eelnõu pisut kaugemaid tagamaid. Loodetavasti saab see tunni aja jooksul siin seaduseks. Nimelt, "toome laevad Eesti lipu alla" tähendab tegelikult seda, et toome Eesti meremehed kodukaldale tööle tagasi. Väga palju Eesti meremehi sõidab maailma meredel ja töötab välissadamates ja välisriikides. Need on just nimelt laevaohvitserid. Kui Eestis on paljudes valdkondades kvalifitseeritud tööjõudu puudu, siis laevandus on selline valdkond, kus Eesti väga kõrgelt hinnatud meremeestel, kes on võib-olla 10 või 20 aastat merd sõitnud ja tahaks teise poole oma karjäärist töötada koduriigis, on üsna vähe töövõimalusi.

Põhjus, miks riigid võitlevad selle nimel, et laevu oma lipu alla tuua, ongi see, et maksutulu teenivad riigid enamasti kaldateenuste pealt. Üsna sage või pigem tavaline on ka see, et riigid teevad oma lipu laevale saamiseks väga ulatuslikke maksusoodustusi ja teise käega kohustavad nende laevade omanikke, reederfirmasid, ja nende laevadega opereerivaid ettevõtteid, prahtimisettevõtteid, omama kontorit selles riigis, kus arvestatavad maksutulud laekuvad. Lisaks on veel igasugused järelevalveteenused.

Eesti ei ole selles suhtes mingi erand. Maksudega on Eestil väga raske konkureerida näiteks Panamaga, kus laevapersonal ei maksa peaaegu ühtegi maksu ja selles valdkonnas konkurentsi ei ole. Me saame riigina konkureerida väga heade digiteenustega ja väga kiire ja asjaliku bürokraatiaga. Ja just selles suunas üks samm ongi nüüd praegu lõpphääletusele tulev eelnõu. Eelnõuga vähendatakse bürokraatiat ning muudetakse registreid elektrooniliseks ja ingliskeelseks.

Suur töö seisab muidugi veel ees, endiselt on palju merendusala õigusakte reguleerimata. Tõenäoliselt liigume ingliskeelse lootsieksami suunas. Tõenäoliselt läheb laevaliiklusteenindus ehk VTS ingliskeelseks, kuna laevaliiklus on rahvusvaheline ja rahvusvahelise laevaliikluse keel on inglise keel. Seega ma palun tänast eelnõu toetada. Ka Reformierakonna juhitava valitsuse koalitsioonilepingus on punkt, et toome laevad Eesti lipu alla tagasi ja koostame selle tagamiseks poliitilise tervikmeetmete paketi. Palun toetage seda eelnõu ja toome Eesti laevaohvitserid kodukaldale tööle tagasi! Aitäh!

Sõnavõtt kohalt. Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Mul oleks olnud küll küsimus ettekandjale, aga ta juba lahkus.

Aga seda meil praeguses läbirääkimiste voorus kuidagi ei saa. Meil on kolmas lugemine ja fraktsioonide esindajate sõnavõtud. Kas te tahate ...

(Kaugühendus)

Ma tahan meelde tuletada seda, et tegelikult selle teema tõi lauale Eesti Konservatiivne Rahvaerakond juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Ja tol ajal olid nii Reformierakond, Isamaa kui ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond väga iroonilised ja skeptilised laevade Eesti lipu allatoomise osas. Ja eelmine Jüri Ratase juhitud valitsus oli see, kes teemaga jätkas. Mul on väga hea meel, et praegune Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon ei ole seda tänuväärset üritust laualt maha pühkinud ja jätkab selle teema käsitlemist ja ka eelnõu menetlemist. Nii et ma oleksin küsinud proua Akkermannilt, mis on tekitanud selle meelemuutuse eelkõige Isamaas, millesse ta varem kuulus, ja Reformierakonna ridades. Aga ma võin rahul olla ka sellega, kui minu repliik lihtsalt arvesse võetakse.

Head kolleegid, juhin veel kord tähelepanu, et meil on eelnõu kolmas lugemine. Läbirääkimiste käigus saavad sõna võtta kas siit Riigikogu puldist või kohapealt fraktsioonide esindajad. Ja Annely Akkermann saab vasturepliigi võimaluse, kuna tema nime nimetati. Kas Annely Akkermann soovib vasturepliiki või protseduurilist märkust teha?

Tahan teha protseduurilise märkuse. Siin läks Mart Helme poolt protseduuri rikkumiseks, aga tõe huvides ma tuletan meelde, et ma olin Riigikogu XI koosseisu liige Isamaaliidus ja Kristen Michal, majandusminister, kutsus kokku töörühma, kes hakkas ette valmistama laevanduspaketti. EKRE fraktsiooni selles Riigikogu koosseisus ei olnud. Nii et Mart Helmelt puhtaid valeväiteid järjest mitu tükki.

Nii. Sulgen läbirääkimised, kui rohkem sõnavõtusoove ei ole. Annely Akkermannil on veel näpp püsti, aga ma eeldan, et see on kogemata. Läheme lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, ma loodan, et me kutsungit ei pea tegema, kuna on esimene päevakorrapunkt ja kõik on olnud kenasti kuuldel.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 284. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ma ütlesin, et ma kutsungit ei tee, kuna me oleme esimese päevakorrapunkti juures ja kõik on kenasti kuuldel. Eelnõu toetas 91 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud.

Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kalandusturu korraldamise seaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 310  kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, saame minna hääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kalandusturu korraldamise seaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 310. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetas 94 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele haiguspäevade hüvitamiseks alates esimesest päevast" eelnõu 346 esimene lugemine. Palun eelnõu tutvustama Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Taas on haiguspäevade teema meil laual. Ja nii ta on, eks aeg annab arutust. Seekord siis tutvustan teile Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku haiguspäevade hüvitamiseks alates esimesest päevast. Arvestades seda, milline oli nakkuse levik märtsikuus, kui me eelnõu esitasime, on hädavajalik saada juurde instrumente, et nakkuse levik kontrolli alla saada. 

Eelnõu puudutab nakkuse levikut eelkõige töökohtades. Kuna paljud teised tegevused on olnud piiratud, siis töökohad on olnud paigad, kus inimesed ikkagi kokku on saanud ja nakkus on võinud levida. Kahjuks nii meie esitatud seaduseelnõu kui ettepanekud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ja riigi lisaeelarve muutmiseks hääletati maha. Ükski neist toetust ei leidnud. Asi ei olnud sisuline. Ei olnud argumente, et haiguspäevade heldem hüvitamine ei töötaks, ei jätaks tõbiseid koju. Ministrid järjest saali ees nentisid, et ka teisest päevast hüvitamine juba annab mõju. Jah, ja heldem hüvitamine tõepoolest soodustaks seda, et inimesed jääksid haigena koju, mitte ei läheks oma palka välja teenima ja teisi nakatama.

Miks ikkagi nii jonnakalt olla vastu muudatusele, mis tegelikult on suunatud inimestele, kes töötavad kõrgema nakatumise riskiga just ametikohtadel, kus kaugtöö ei ole võimalik? Need on inimesed, kes ka pandeemia tingimustes peavad töökohale minema, et oma tööd teha, sageli keskmisest palju madalama palga eest. Kontaktide vältimine on võimalik võib-olla ainult piiratud ulatuses. Ja see kulu, mida nemad kannavad, jäädes lähikontaktsena eneseisolatsiooni või koroonapositiivsena koju, on miinimumpalga puhul ligi 100 eurot kahenädalase töölt eemalviibimise ajal.

Nii et selline kodus püsimise trahv madalapalgalisele inimesele tundub sellele saalile mõistlik olevat. Sotsiaaldemokraatidele see ei tundu mõistlik. Eesmärk on ju  nakkuse levikut kontrolli all hoida, nii nagu oli näiteks eelmise aasta septembrikuus, kus jah, koroona oli juba siin olemas, aga tegemist ei olnud olukorraga, kus haiglate töö oli piiratud. Vajalik kulu oleks 8,5 miljonit eurot, mis lisaeelarve kriisimeetmete paketi kontekstis või kuluna Vabariigi Valitsuse reservist ei ole kuidagi üle jõu käiv.

Möödunud kahe kuu jooksul on selgunud, et see jonnakas vastuseis mõistlikule muudatusele on paljuski ideoloogiline, tingitud soovimatusest riigi kulusid kasvatada. Noh, vastumeelsus kulude kasvatamise vastu on väga tugev, aga vastumeelsust nakkuse leviku kasvu vastu ma ei näe. Korduvalt haigushüvitisi, ka seda esimesest päevast hüvitamist arutades tuli valitsuse liikmetelt soovitus, et las omavalitsus hakkab hüvitama. Omavalitsusel on olemas lisaeelarvest saadavad vahendid, tulud kasvavad, omavalitsus saab teha otsuse esimest haiguspäeva hüvitama hakata. Ja me nägime, et see on võimalik. Rikas omavalitsus nagu Tallinn on sellise otsuse oma elanike huvides teinud. Aga koos me võtame laenu, et rahastada kriisiga toimetulekut, kriisimeetmeid, ent kasu saavad sellest eelkõige need inimesed, kelle omavalitsusele on jõukohane sellise otsuse tegemine.

Ja nüüd on asi läinud veel keerulisemaks. Jah, Tallinn on selle otsuse teinud, aga üldse omavalitsuste puhul me ju saame aru, et ülesandeid, mida riik kriisi varjus omavalitsuse kaela lükkab, tuleb järjest juurde. Omavalitsused peavad kaaluma, kas hüvitada heldemalt haiguspäevi või võimaldada ikkagi lastel huvitegevuse jätkumist, mille raha valitsus on otsustanud kärpida. Nii et päris keeruline otsus omavalitsuse jaoks: kas lapsed saavad huviharidust või takistame nakkuse levikut töökohtadel ja soovime olukorda, kus keegi ei pea pelgama testima minekut, et äkki saab positiivse tulemuse või tunnistatakse lähikontaktseks ja siis peab selle kodus püsimise trahviga kaks nädalat kodus veetma.

Õnneks on nakkuse levik oluliselt väiksem kui kaks kuud tagasi. Aga endiselt liigub R seal 1 ümber. Ei ole nakkuse kiiret vähenemist ka vastu suve märgata. Igapäevane nakatunute arv on suur ja kuuleme ka piirkondadest, kus vahepeal oli nakkuse levik palju tagasihoidlikum, nüüd aga on tekkinud töökohakoldeid – on see siis Põlvamaal või mujal Kagu-Eestis. Inimesed, kes on tööl kohalikus  puidutööstuses või toiduainetööstuses, tõesti peavad töökohale kohale minema. Neil ei ole võimalik täiesti kontakte vältida, aga nende tööl käimine meie kõigi jaoks on oluline.

Jah, peaks eesliinitöötajaid prioritiseerima. Neid inimesi, kellel ei ole võimalik kaugtööd teha, peaks prioritiseerima ka vaktsineerimise puhul, et nakkust mitte nendesse töökollektiividesse lasta. Aga niikaua, kui ei ole meil kõigil võimalik vaktsineerida, ei ole näha, et vaktsineerimisega hõlmatus 90% kanti lähiajal jõuab. Seatud eesmärk suve lõpuks 70% tähendab, et täiskasvanute seas kolmandik on vaktsineerimata, ja see on nii ka olukorras, kui me selle eesmärgi saavutame. Vaktsineerimata inimesed ei ole ju jagunenud ühtlaselt perekondade ja kollektiivide vahel laiali, nii et puhangud suuremates kollektiivides on ka edaspidi väga tõenäolised.

Kui nüüd suve lõpu ja sügise peale mõelda, siis ei ole ju palgatoetusi või sektoriaalseid meetmeid praegu plaanis. See peab olema väga suur nakkuse levik, suur kolmas laine, kui lisaeelarvega  meetmed ette nähakse. Samas on haiguspäevade hüvitamine sektorite mõttes neutraalne. Need tööandjad, kelle kollektiivi viirus on sattunud, ei kannaks  heldema haiguspäevade hüvitamise korral seda topeltkoormust, et maksta asendajale ja maksta kodus olijale hüvitist. Haiguspäevad hüvitataks heldemalt ikkagi riigi kulu ja kirjadega. See oleks toetus nendele tööandjatele, kes tõesti saavadki viiruse tõttu hoobi, ükskõik millises sektoris nad on. Tingimuseks on ainult see, et neil on töötajate seas nakatunuid või lähikontaktseid. Ei ole vaja eraldi toetuse taotlemise süsteemi üles ehitada, kõik oleks administratiivselt mõistlik, sektorite seisukohalt neutraalne ja suhteliselt väikese kuluga. Tegelikult võimaldab see vältida seda, et nakkuse levik laialdasemaks läheb. Nii et endiselt mõistlik ettepanek.

Samalaadse märkuse või kommentaari tegime ka valgele raamatule, käies välja mõtte, et tuleks kokku leppida, mis on see nakkuse leviku tase, millega me ühiskonnas toime tuleme. Oma mõjuhinnangu arvutamise aluseks võtsime septembrikuu. Küsimus on, kas 50 uut nakkusjuhtu päevas on midagi, millega me pikemas plaanis ka toime tuleme. Kas see on eesmärk, mida sihtida, või suudame ühiskonnana toimida ka suurema nakatunute arvu korral?  Või oleks meil vaja selleks, et vältida haiglate ülekoormust, koolide sulgemist ka piirkonniti, nakkuse levikut veel madalamal hoida?

Aga instrument selleks, et ka madala nakatumuse taseme korral hüvitada kahjusid neile, keda see viirus tabab, kellele see majanduslikku kahju toob, on haiguspäevade heldem hüvitamine. See annab ka sellises mitte-eriolukorras valitsusele võimaluse ilma käskude ja keeldudeta aidata seatud eesmärke saavutada.  Praegune ideoloogiline vastuseis, mis puudutab riigi kulusid tervikuna, tegelikult pärsib tervisekriisiga toimetulekut, suurendab ebavõrdsust, jätab koorma nende kanda, kellel töö juures nakatumise risk on suurem, kellel ei ole võimalik kaugtööd teha. Ja tavaliselt need on madalama palgaga inimesed, kellele kahenädalane kodus püsimise trahv on väga valus. Praeguses tervisekriisi olukorras ei tohiks me nende õlule seda koormat sugugi lükata. 

Ja ka see teisest päevast haiguspäevade hüvitamise kokkulepe on ajutine, kehtib aasta lõpuni. Nii-öelda poole tavapärase nakkushaiguste hooaja pealt lõpeb see hüvitise skeem ära. Ma kardan, et peate kuulama mind sügisel uuesti, kui praegu see otsus toetust ei leia. Sügisel oleme samas olukorras, et arutame, kuidas 1. jaanuarist haiguspäevade hüvitamisega edasi minna. Ja siis, kui me seda hüvitame, on kindlasti nakkuse levik selline, et ka valitsus, kes pelgab kulude kasvu, näeb, et seda oleks vaja, et nakkuse levik kuidagi kontrolli alla saada.

Palun toetust sotsiaaldemokraatide ja Raimond Kaljulaidi esitatud otsuse eelnõule! Hüvitame haiguspäevi heldemalt! Võtame koormuse nende inimeste õlult, kes seda kanda ei jõua ja kandma ei pea, et meie nakatumist vältida! See on lisainstrument selleks, et haiguse levik kontrolli all hoida. Aga aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Ja neid ka on. Alustab Lauri Läänemets. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult on väga ebavõrdne olukord. Kui sa elad rikkas omavalitsuses nagu Tallinn, siis sinu haiguspäevi hüvitatakse, aga nõrgemates omavalitsustes seda ei tehta. Kui sa pead koju jääma selle pärast, et ühiskond saaks edasi minna, aga sind unustatakse ära – see on tegelikult ühe inimese suhtes väga ebaõiglane käitumine. Riigi juhtimisel, ma leian, peaksid ikkagi olema teised põhimõtted, nii et kõiki Eesti inimesi koheldaks ühtemoodi. Aga öelge mulle seda. Kui palju see meede nüüd aasta lõpuni, nii palju kui seda jäänud on, võrreldes kõigi teiste meetmetega sellest kriisist ülesaamiseks maksma läheks? Äkki te teete mingisuguse võrdluse: kas see maksumus on suurem või väiksem või kuidas te seda näete?

(Kaugühendus)

Tänan küsimuse eest! Tõesti, rahakulu kõigi meetmete puhul on olnud oluline aruteluteema. Eelmise kevade väga tõhusaks peetud meede oli palgatoetus ja seda korrati. Ega avalikku kriitikat palgatoetuse kohta naljalt ei kuule. Selle mõju kolme kuu peale oli veidi üle 250 miljoni euro. Aga see on ju puhtalt kahju hüvitamine. Kui ettevõte ei suuda tegutseda, tal ei ole võimalik äritegevust jätkata, käive kukub, siis selleks, et inimesi tööl hoida, neile töötasu maksta, oli palgatoetuse meede, mis võimaldas inimesi tööl hoida. Või võtame sektoraalsed meetmed, need MES-i kaudu jagatud toetused ja laenud, mille otstarbekus võib olla küsitav, KredExi kaudu ettevõtlusele üldiselt antud laenud, toetused ja garantiid ning EAS-i kaudu antud toetused näiteks turismisektorile.

Kõigi nende puhul me räägime oluliselt suurematest summadest, kui läheks vaja kõnealuste haiguspäevade hüvitamiseks. Ja haiguspäevade hüvitamine on ennetav meede. See kulu kaasneb meil siis, kui nakkus levib. Aga me tahame levikut kontrolli all hoida.

Selle instrumendi iseloom on hoopis teistsugune kui palgatoetusel või mõnel teisel konkreetsele sektorile mõeldud hüvitisel. Neid on vaja siis, kui nakkuse levik on kontrolli alt välja läinud ja me soovime piirangutest tingitud kahju hüvitada. Haiguspäevade hüvitamise mõte on piiranguid vältida. Nii nagu mujal, on ka tervishoius ennetamine mõistlikum ja odavam – nii väiksemate tervisekahjude tõttu kui ka väiksema majanduskahju tõttu – kui need meetmed, mida me rakendame tagantjärele. Nende tagantjärele rakendatavate meetmete puhul me oleme kuidagi palju vähem kriitilised ja palju heldemad. Nii nagu tervishoius üldisemalt, tõrgutakse ka praegu koroonaviiruse puhul ennetusmeetmetesse investeeringuid tegemast.

Haiguspäevade hüvitise kulu on otseselt seotud sellega, kui suur on nakkuse levik. Kui me suudame seda kontrolli all hoida, on kulu väike. Me räägimegi, et umbes septembrikuu tasemel nakatumist hoides on see 8,5 miljonit eurot. Aga  võrreldes kevadega on ju aeg edasi tiksunud, nii et praegusel tasemel see tegelikult kujuneks veel väiksemaks. Kui me ei suuda ennetusmeetmeid – nii haiguspäevade hüvitamist kui ka vaktsineerimisega edasiliikumist – ootuspäraselt rakendada ja nakkuse levik osutub laiemaks, siis kasvavad ka kulud. Kui me suudame nakkuse levikut veel paremini kontrollida, siis võib see kulu muutuda täiesti marginaalseks. Nii et tõesti, see on teise iseloomuga kulu ja ootuspäraselt ka suurusjärkude võrra väiksem, kui läheks vaja hilisemaks kahju hüvitamiseks.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Selline arusaam ja küsimus. Minu meelest me oleme äärmiselt jaburas olukorras. Mina saan aru, et kui meil on selline terviseriski olukord, nagu praegu on, siis meil peavad olema üleriigilised universaalsed lahendused. Teisiti olla ei tohi. Nüüd aga on nii, et meil lisaks sellele, et on mingid universaallahendused, kohalikud omavalitsused pakuvad omasid lahendusi. See käib praegusel juhul printsiibil, et mida jõukam omavalitsus, seda rohkem ta saab selliseid n-ö abimeetmeid nagu esimese haiguspäeva hüvitamine rakendada. Ma mittespetsialistina küsin, kuidas seda hinnata. Minu meelest on see ääretult rumal situatsioon. Valitsus peaks alla neelama selle asja, et see on opositsioonierakonna esitatud eelnõu. Ja mida siis Terviseamet sellisest olukorrast arvab, kui meil on nagu üleriigilised standardid ja siis veel kohaliku omavalitsuse standardid. See olukord on täiesti väljakannatamatu.

(Kaugühendus)

Aitäh, Ivari! Tõesti väga tervemõistuslik tähelepanek. Ongi nii, et me räägime nakkushaiguse levikust ja ükskõik kui palju mõni omavalitsus ka ei pinguta, näiteks hüvitab haiguspäevi ja nõuab rangelt maski kandmist – see ühe omavalitsuse pingutus ei saa anda tulemust, kui inimesed liiguvad omavalitsuste vahel, elavad ühes, aga töötavad või õpivad teises. Meil on vaja universaalseid meetmeid. Kui me ütleme, et maski tuleb kanda siseruumides igal pool, siis tõesti tuleb seda teha igal pool, mitte nii, et ühes omavalitsuses pannakse mask ette, aga igal pool mujal saab ilma käia.

Samamoodi on haiguspäevade hüvitamisega. Kui üks omavalitsus suudab oma eelarves pingutada, end kokku võtta, võib-olla teiste kulude arvel oma inimeste huvides selle kulu teha, siis jah, need inimesed töökohal on kaitstud. Aga kui teised omavalitsused ei pinguta ja nakkus levib, siis inimene võib saada selle töökohalt või kuskilt mujalt samamoodi. Nii et arvestades kriisi iseloomu, on universaalsed meetmed vajalikud. Ei saa panna seda kohustust omavalitsuste õlgadele, et nad kuidagi omas piires asjad paika saaksid. See kohustus on tegelikult riigil.

Palju lihtsam on inimestel siis ka mõista, millised reeglid kehtivad, millised hüvitised on, kuidas käituda, kui reeglid on universaalsed. Kui erandeid tehakse, siis need peavad olema väga selgelt arusaadavad ja põhjendatud.

Ja on veel teine aspekt lisaks sellele, et viiruse leviku või selle kriisi iseloomu tõttu oleks universaalsed meetmed mõistlikud. See on see, kuidas me kriisimeetmeid rahastame. Ka kõik need madalapalgalised töötajad, kes praegu esimese haiguspäeva hüvitist ei saa, maksavad oma tulevaste maksudega kinni meie riigi võetud laenud – need laenud, mille abil rakendatakse kriisimeetmeid, on need siis suurtele ettevõtetele, teatud sektoritele või omavalitsustele antud toetused. Seda koormat tagasimaksmise näol kanname me kõik. Ja seetõttu võiksid nendest meetmetest kasu saada ka kõik. Ei saa võimekamatel omavalitsustel lasta kuidagi selles mõttes eest ära joosta või kasutekki enda poole sikutada.

Kohalike omavalitsuste kulude katmise seisukohalt ma peangi väga ebaõiglaseks, kui kas kärpeotsused või kriisiennetusmeetmed ja nendega seotud kulud lihtsalt kohalike omavalitsuste kaela lükatakse, tegelikult läbi rääkimata, kas on valmisolek olemas, kas kohalikul omavalitsusel on info selle kohta, kes haiguslehe võtab ja millistel tingimustel, kas neil on võimalik seda tüüpi sekkumisi üldse teha ja kas seda on võimalik mõistliku ajaraami sees teha. Niimoodi otsustada, ilma aru saamata, kas teisel poolel on jõudu ja tehnilisi võimalusi, et seda tüüpi lahendusi kriisi ajal rakendada, on kummaline, on ebaõiglane. Eriti, kui käiakse välja argument, et kohalike omavalitsuste tulud kasvavad tulumaksu näol ja lisaeelarvest saadud investeeringutoetuse näol. Riigi tulud nimelt kasvavad kordades, ilmselt kümnetes kordades rohkem. Kasvavad maksutulud ja kasutada on ka taastekava vahendid ja laenuraha. Nii et kui vaadata, kelle tulud rohkem kasvavad, siis kahtlemata see pigem on riigile jõukohane ülesanne, nagu see peakski olema, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Helmen Kütt, palun!

(Kaugühendus)

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ka põhjalike selgituste ja küsimustele vastamise eest! Ma olen väga seda meelt, et tegemist on ennetava meetmega. Kui seda oleks kuulda võetud juba varem, siis oleks meil olnud vähem surmasid ja oleks tõenäoliselt olnud ka vähem sulgemisi.

Praegu on olukord, kus õnneks on langustrend. See eelnõu käsitleb kroonviirushaigete ja nende lähikontaktsete esimese haiguspäeva hüvitamist ja see kulu jääb praktiliselt ju tegemata, kui inimesed on terved. Kui aga saabub sügis, uus laine, siis jääb see kulu väga suuresti ettevõtjate kanda. Kas sa tuletaksid meelde, et ettevõtjate võrdse kohtlemise seisukohalt oleks see meede väga sobiv – nii väikeettevõtjate kui ka suurettevõtjate seisukohalt. Ja kui me räägime, et meie arvestuse järgi võiks maksimaalne kulu olla 8,5 miljonit, siis kui palju maksab selle ühe päeva meetme lukkupanek riigile ja ettevõtlusele?

(Kaugühendus)

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, kui me vaatame Eesti ettevõtteid, siis enamik neist on mikroettevõtted, väikesed ettevõtted. Haiguspäevadega seotud kulud ei küsi, kas sul on 10 töötajat või 250 töötajat. Kui tegemist on näiteks toidutööstusettevõttega, siis sul on ettevõtjana vaja leida asendustöötaja jaoks raha ja katta haiguspäevade kulud kodus olija jaoks. Ja lisaks isikukaitsevahendid, tööohutusalased ümberkorraldused, töö korraldamine nii, et eri vahetustes töötavad inimesed kokku ei puutuks – kõik kulud, et viiruse leviku risk oleks maandatud töökorralduslikult, on niikuinii juba tehtud.

Seega see täiendav haiguspäevade kulu, kui ettevõte omalt poolt on nakkuse leviku tõkestamiseks juba kõik teinud, tõesti jätab kriisi mõju kanda neil ettevõtetel, kelle töötajaid see viirus tabab. Aga viirus eriti ei vali, kas on tegemist väikese või suure ettevõttega, millised on olnud kasumi või käibe numbrid ja kas seda topeltkulu asenduse ja haigestunute eest makstes on võimalik kanda.

Teiseks, majanduse lukku paneku hind. Jube keeruline on konkreetset numbrit öelda. Eriolukorra ajal Eesti Pank ligikaudse suurusjärgu arvutas. Võin eksida, aga suurusjärk oli kuidagi selline, et nädal piiranguid ja pool protsenti SKP-st. Eelmisel kevadel tõesti oli Eesti, no "lukus" on teiste riikidega võrreldes vale öelda, aga kehtisid väga ranged piirangud võrreldes hilisema ajaga. See pool protsenti SKP-st nädala kohta on kahtlemata suurem kulu, kui nende haiguspäevade hüvitamine üldse olla saaks.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! See, et tegemist on väga vajaliku ja mõistliku ettepanekuga, on loomulikult ilmselge. Ma ei tea ühtegi rahvatervisespetsialisti, kes arvaks teistmoodi – tõenäoliselt sellepärast, et neid ei ole. Mind on nende kuude jooksul  kogu aeg kimbutanud küsimus, miks valitsus seda ettepanekut ei toeta. On räägitud omavastutusest, on igasuguseid muid ebaveenvaid põhjendusi, aga mulle tundub, et viimased nädalad on selles osas meid valgustanud, et tegemist on sellise laiema, sellise primitiivse neoliberalistliku majandusmudeli tagasitoomisega Eesti riigi juhtimisse. Me näeme seda riigi eelarvestrateegia valikutest, mille kohaselt huvihariduse pealt kärbitakse. See on laiem ideoloogia, et riik tõmbab ennast tagasi ja inimesed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kuidas sulle tundub, äkki see on tegelik põhjus, et siin on selline laiem paradigma muutus toimumas? Ja mida see Eestile tähendab?

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma olen täiesti nõus, et need viimased kuud on heitnud valgust sellele, miks nii jonnakalt heldema haiguspäevade hüvitamise vastu ollakse. Kui uskuda seda, et iga inimene on oma õnne sepp – kui jääd haigeks, eks sa siis oled süüdi, tulebki kannatada –, siis tõesti nagu pole vajadust haiguspäevade heldemaks hüvitamiseks.

Aga viirus ei vali, ei mõista kedagi süüdi. Juba kriisi iseloomust tulenevalt on minu meelest väga vale jätta see koorem kuidagi inimeste kanda. Ükskõik, kas me vaatame sissetulekute ebavõrdsust või regionaalset ebavõrdsust – kui meil on piirkonnad, kes jäävad maha, või inimesed, kes jäävad maha, inimesed, kes kriisi koormust ebaõiglaselt kannavad, siis tõesti, see hoiab meid kõiki tagasi. Inimene, kes korduvalt näiteks lähikontaktsena kodus on, kaotab 100 eurot oma sissetulekust ja siis jälle 100 eurot oma sissetulekust. Tema tõrksus piirangute suhtes on ju mõistetav, tema soovimatus valitsuse antud juhiseid järgida on mõistetav. Ja lõpuks see nakkushaiguse leviku tingimustes ju mõjutab meid kõiki.

Kui inimesed ei järgi piiranguid, ei testi ega püsi lähikontaktsena kodus, on väga keeruline nakkuse levikut pidama saada. Aga ka pärast kriisi, kui meil koroonaviiruse levik on kontrolli all ja vaktsineerimisega hõlmatus on kõrge, me tegelikult soovime, et kõik inimesed võimetekohaselt panustaksid, osaleksid tööturul, oleksid aktiivsed. Toimetulekuraskused, võimetus oma oskusi arendada, parema palgaga, suuremat lisandväärtust tootvale töökohale edasi liikuda – sel kõigel on meie majandusele pikaajaline mõju.

On arusaamatu seada eesmärgiks targem majandus või targem töö, innovatsioon, rohepööre, digipööre, kui meil on olukord, kus tegelikult kõiki inimesi kaasa ei haarata, ei anta kõigile võimalust, noh, koos teistega pöörata. Nende muutuste iseloom on selline, et see nõuab mingite oskuste arendamist, käitumise muutust ja ühiskonnas läbivalt mingisuguste muudatuste elluviimist nii, et sidusus on tähtis. Ei saa rohepöörde eesmärke täita valitsus, kui inimesed ei langeta teistmoodi tarbimisvalikuid, ei sorteeri prügi, kui ettevõtjad ei investeeri näiteks, ma ei tea, digitaalsesse tootmisliini, vaid investeerivad vanasse.

Et kõik need sammud aitaksid riigi seatud eesmärke täita, tuleb kõik inimesed kaasa haarata. Eesmärgi saab sõnastada valitsus, aga valitsus ei saa seda ise täita, ükskõik kui tublid roheinimesed valitsuse liikmed ka ei ole. Ja selle kriisi lahendamist ja selleks tehtud otsuseid ei saa kuidagi lahutada sellest, mis meil ühiskonnana pikemas plaanis ees seisab ja ära teha tuleb.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Internet on tõesti suurepärane, neljas katse võib-olla õnnestub. Aga minu küsimus on see, et Tallinna linnapea ... (Ühendus hakib, edasi ei ole kuulda.)

Hea Peeter ...

... oma erakonnakaaslase Jüri Ratase juhtimisel riigis ja siin Riigikogus. Mis te arvate, kas nemad hääletavad selle eelnõu poolt? Mulle see meeldib igal juhul.

(Kaugühendus) 

Tänan! Tõesti, Tallinna tehtud otsused võiksid ju midagi öelda Keskerakonna juhtimisel kehtivate üldiste väärtushinnangute ja tõekspidamiste kohta. Nii et ma küll loodan, et saadikud toetavad valitsusele tehtavat ettepanekut hakata esimesest haiguspäevast peale koroonapositiivsetele ja lähikontaktsetele hüvitist maksma. Kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandi väärtushinnangute erinevus või lõhe on kummaline. Ja ma ei tea, mis sõnumi see valijatele saadab. 

Indrek Saar, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh sõna andmast! Hea ettekandja Riina! Me oleme sellel teemal nii palju rääkinud ja on selgunud, et Keskerakond ja Reformierakond ei taha mitte aru saada, mis on selle alternatiivkulu, kui me tegelikult ei aita inimestel püsida kodus, kui nad on haiged. See on kummaline. Minul on selle juures kaks küsimust, millele äkki sina oskad anda vastuse.

Seda, et Reformierakond ei saa aru nendest väiksema sissetulekuga inimestest, kes ei saa kaugtööd teha, ma mõistan. Aga ka näiteks Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon ehk EVEA protesteerib selle vastu, kuidas riik selles situatsioonis on käitunud. Ta ei tee kuulma ka seda, mida enamik ettevõtjaid ütleb. Ja teiselt poolt Keskerakond, kes siiamaani on deklareerinud, et nad saavad tööl käivatest inimestest aru, ja nagu näha, üks nende erakonna liige, Tallinna linnapea, saab, aga erakonda esindavad Riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed ei saa. Oskad sa arvata, mis on juhtunud nende inimestega?

(Kaugühendus)

Tõepoolest suurepärane küsimus! Tuleb nii valitsuse liikmetele kui ka rahvasaadikutele, kes varsti seda otsuse eelnõu hääletama hakkavad, meelde tuletada, et enamik inimesi Eestis ei ole kõrgepalgalised. 80% inimestest teenib alla keskmise palga.

Kõik ettevõtted Eestis ei ole suured, ei ole ettevõtted, kes saadavad suhtekorraldusfirma oma õiguste eest seisma või häälekalt avaldavad arvamust ajakirjanduses, koputavad valitsuse liikmete uksele või osalevad komisjonide istungitel. Suur osa Eesti ettevõtetest on mikroettevõtted või väikeettevõtted.

Nii nagu huvihariduse rahast ilma jäänud lapsed ei tule Toompeale protestima, kannatavad ka väga paljud madalapalgalised inimesed kodus püsides selle trahvi ära. Ja ettevõtted ägavad selle koormuse all, et maksta haigusraha ja leida inimestele asendaja.

Aga otsustes viimase kriisi lahenduste kohta absoluutselt ei peegeldu see madalapalgaliste inimeste osakaal Eestis ega väikeettevõtete osakaal. Pigem me kuuleme kriisimeetmete toetuste taotlemise kohta seda, et kes esimesena jõuab, kellel on parem võimekus taotluste täitmiseks, see saab.

On arusaamatu, miks suurt osa Eesti inimesi ja ettevõtteid ei võeta kuulda, miks nende koormusega kriisis ei arvestata. Jah, tõesti, Reformierakonna puhul see on kogu aeg nii olnud ja see on selles mõttes mõistetav, aga kuidas Keskerakond ainult Tallinna linnapea suu läbi seda mõistmist avaldab, aga valitsuses mitte – see on kummaline, on vale. Praegu otsuse eelnõu poolt hääletamine tegelikult võimaldaks seda heaks teha.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan väga hea ettekande eest, kus olid ära toodud kõik positiivsed küljed, kuidas haigeid ja lähikontaktseid kodus hoida. Aga minu küsimus puudutab mõtet, et kohalik omavalitsus hakkab neid haigushüvitisi maksma. Meil Tartus oli analoogne juhtum: sooviti ka, et linn hakkaks maksma esimest haiguspäeva. Ja tekkis kohe küsimus, kuidas need andmed ikkagi linnavalitsusse jõuavad, kes siis need sinna edastab. Meile öeldi, et need tulevad linnavalitsusse, aga samas inimene peab andma loa, et tema terviseandmed kuhugi liiguvad. Ja sisuliselt on ju tegu toetuse küsimisega, kui me räägime esimesest haiguspäevast ja kohalik omavalitsus seda hüvitab. Palun selgita, kuidasmoodi need terviseandmed saavad kaitstud ja kas on siis toetusega tegu.

(Kaugühendus)

Aitäh! Taas väga hea küsimus. Me räägime digipöördest ja tegelikult ongi meil praktiliselt kõik toetused, hüvitised, riigiga suhtlemine digitaalne. See puudutab ka andmete liikumist. Aga soovitused, et las kohalikud omavalitsused hakkavad esimest haiguspäeva hüvitama, on täiesti eluvõõrad. Need ei võta arvesse seda, et kohalikud omavalitsused ei pääse ligi haigekassa andmebaasile ega tervise infosüsteemile. Keegi ei saa sealt sorteerida haigeks jäänud omavalitsuse elanikke välja, et otsustada neile haiguspäevi heldemalt hüvitada või midagi sellist. Terviseandmed on delikaatsed isikuandmed. Neid ei saa edasi-tagasi saata või iga huviline vaadata, need on kaitstud. Ja need on põhjusega kaitstud. Omavalitsusel ei ole võimalik oma otsusega lihtsalt kuidagi tervise infosüsteemi või haigekassa andmebaasi avada ja sealt vajalikku välja kaevata. 

Seetõttu on Tallinn valinud lahenduse, et kui inimene on haigeks jäänud ja kaotab osa oma sissetulekust, siis ta tagantjärele esitab taotluse koos oma andmetega, mille alusel saab siis otsuse teha. Tegelikult see ei ole digipööret tegevasse riiki sobiv lahendus.

See süsteem, kuidas meil e-haiguslehed ehk e-töövõimetuslehed liiguvad, on seadusega ette nähtud. See süsteem on kõik olemas, sinna juurde ei saa tuua esimest haiguspäeva hüvitava omavalitsuse, kellel ei ole õigustki infot kasutada, ei ole võimalik sellele infole ligi pääseda. Ja need hüvituse skeemid, mida hea tahte korral rakendatakse, saavad olla ainult sellised, et inimesed on oma sissetulekus juba kaotanud ja hüvitise otsus tehakse nende tagantjärele esitatud andmete põhjal. See tegelikult on ebamugav, ebamõistlik, administratiivset koormust suurendav lahendus, mille järele meil tänapäeval vajadust ei ole. Riik saaks selle lahendada keskselt, lihtsamini, hoopis teistmoodi. Ei ole vajadust anda kohalikele omavalitsustele sellises mahus ligipääs terviseandmetele.

Eduard Odinets, palun! (Heli puudub.) Jaa, Eduard, palun! Nii, härra Odinets, äkki saate ... Meie näeme, ma arvan, et me ka kuuleme teid. (Heli puudub.) Sel juhul ma loodan, et Riina ja Eduard omavahel suhtlevad otse ja saab nendele küsimustele vastata. Härra Ernitsale tuletan meelde, et selle päevakorrapunkti menetlemisel on meil igaühel võimalik küsida üks küsimus. Seega, hea Riina Sikkut, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd kuulame ära juhtivkomisjoni ettekande, mille teeb sotsiaalkomisjoni esimees Siret Kotka.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil käsitleti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele haiguspäevade hüvitamiseks alates esimesest päevast" eelnõu 346 tänavu 3. mail. Nii nagu täna siin, tegi ka komisjonis Riina Sikkut väga ülevaatliku ettekande, tutvustades nii sisu kui ka eesmärki, ja vastas ka komisjoni liikmete küsimustele.

Ma lihtsalt refereerin mõningaid küsimusi, mida komisjoni liikmed küsisid lisaks neile, mis täna siin kõlasid. Küsiti, kas selle ettepaneku kohaselt hüvitatakse haiguspäevi esimesest päevast vaid koroonaviiruse leviku takistamise eesmärgil ehk COVID-19 diagnoosiga haigetele ja nende lähikontaktsetele. Riina Sikkut vastas sellele jaatavalt.

Lisaks tunti komisjonis huvi, kui palju on neid inimesi, kellel ei ole õigust saada haigushüvitist või on see väiksem kui 500 eurot. Ka sooviti teada, kui palju eelnõus toodud kriisimeede raha nõuaks. Riina Sikkut vastas selle peale, et ettepaneku mõju eelarvele on otseselt seotud nakkuse levikuga. Mõjuhinnang tehti nakatumisnäitajate põhjal ning kui nakkuse levikut suudetakse hoida tasemel, et keskmiselt on 50 nakatunut või vähem päevas ja umbes viis korda rohkem lähikontaktseid, siis kuluks meetme rakendamisele 8,5 miljonit eurot aastas. Riina Sikkut selgitas, et analüüsi tegemisel lähtuti 2020. aasta septembrikuu näitajatest, kuna siis oli olukord kontrolli all. Arvutuse aluseks on võetud Eesti Haigekassa keskmise hüvitise saaja sissetulek, mis on suurem kui 500 eurot. Seega on tegelik kulu sama suure nakatumisnäitaja puhul prognoositust väiksem.

Komisjon tegi alljärgnevad otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 11. maiks (selleks oli konsensus), teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus (samamoodi konsensus) ja määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks Siret Kotka (samamoodi konsensus). Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua ettekandja! Te olete ääretult olulise komisjoni esimees ääretult keerulisel ajal. Mul on teile printsipiaalne küsimus, mida ma küsisin ka proua Riina Sikkuti käest. Praeguses olukorras, kus peaks eelduste kohaselt kehtima tervisekaitse seisukohalt üleriigilised universaalsed lahendused, ei ole selliseid üleriigilisi universaalseid lahendusi, mis puudutaks haiguspäevi. Ja on antud omavalitsustele võimalus lisa maksta, mis ilmselgelt on praeguses olukorras täiesti jabur. Ma võin vägagi hinnata neid omavalitsusi, kes sellele teele on asunud, aga teiselt poolt on ka siin välja öeldud, et me ei tea, kuidas omavalitsused seda rakendavad. Ja omavalitsustel puudub ligipääs isikuandmetele. Kuidas te seda olukorda hindate? Kas meil peaks olema universaalne lähenemine? Ja kuidas te praeguses olukorras Tallinna linna käitumist hindate? Kas Tallinna linn tegelikult saab rakendada seda, mida nad on välja lubanud, või mitte? 

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab lahendeid, siis ma tuletan meelde, et Riigikogu alles mõni aeg tagasi võttis vastu seaduseelnõu 355, mis nägi väga selgelt ette, et haiguspäevade hüvitamine teisest päevast kestab kuni selle aasta lõpuni. Mis puudutab Tallinna linna, siis ma arvan, et neid omavalitsusi, kes täiendavalt riigi meetmetele tahavad inimesi toetada, tuleb ainult tunnustada ja toetada. 

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen Mihhail Kõlvarti ja Tallinna linna juurde tagasi. Kui selle otsuse maksumus on 8,5 miljonit, siis jagades 12-ga, tuleb umbes 700 000. Kui Tallinna linna kulud maha arvestada, kui palju te siis tegelikult olete arvestanud ülejäänud Eestile, kui Keskerakonna esindajast linnapea maksab Tallinna osa kinni?

Aitäh! Ma veel kord toonitan: jah, Tallinna linn on oma eelarvest otsustanud täiendavalt toetada oma linna kodanikke koroonakriisiga seonduvalt. See, et inimesed saavad hüvitist esimesest haiguspäevast alates, toimub minule teadaolevalt taotluste alusel. Seda tuleb tunnustada, see on hea samm. Ja ma arvan, et kui on teistel omavalitsustel ka võimekust seda teha, siis tuleb neile jõudu soovida.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! No tegelikult ei ole see adekvaatne jutt, et pandeemiaga võitlust peaksid pidama kohalikud omavalitsused. Nende kuude jooksul, mis me oleme arutanud seda esimest haiguspäeva, on üldiselt jäänud mulje, et Keskerakonna ministrid ja ka parlamendisaadikud toetavad seda ettepanekut, arvavad, et see on väga hea. Vahepeal isegi oli lootus, et äkki õnnestub see valitsuses ära teha, aga ilmselgelt see õnnestunud ei ole. Reformierakonna neoliberaalne majanduslik lähenemine on peale jäänud. Kas teie oskate analüüsida, miks Keskerakond on nõnda impotentne?

Mis puudutab haiguspäevade hüvitamist esimesest päevast, siis paljud keskerakondlased on avaldanud arvamust, et see mõte on väga sümpaatne. Ja me näeme, et Tallinna linn on seda teinud. Kahtlemata poliitika on kompromisside kunst, ja kui me vaatame ka Eesti riigieelarve võimekust, siis me näeme ette, et haiguspäevade hüvitamine on võimalik alates teisest päevast.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Võib-olla te täpsustaksite. Te räägite haiguspäevade hüvitamisest alates esimesest päevast ja et kohalik omavalitsus teeb seda, kui tal võimekust on. Tegelikult me peaksime nimetama asju õigete nimedega: see on toetus. Ja paljud inimesed ei lähe toetust küsima, isegi kui nad seda väga vajavad. Nad pigem lähevad haigena või siis lähikontaktsena tööle.

Riigi tasemel selle teema lahendamine on igati õige ja asjakohane. Aga ma võin öelda, et näiteks Tartus ei suutnud Keskerakonna saadikud, kes tahtsid seda süsteemi juurutada, vastata küsimusele, kuidas andmed selle kohta, et inimene on olnud haige või on lähikontaktne, jõuavad kohaliku omavalitsuseni. Nad ütlesid, et need andmed tulevad kuskilt ülevalt. Tegelikult kui inimene läheb ja kirjutab avalduse, siis see tähendab seda, et ta küsib juba toetust. See ei ole enam haiguspäevade hüvitamine.

Aitäh, Heljo Pikhof! Ma kindlasti ei öelnud, et need andmed tulevad kuskilt ülevalt. Ikkagi inimesed – ma väga selgelt ütlesin seda – saavad toetust küsida. See ongi avalduste alusel, nii nagu te viitasite.

Jaak Juske, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea ettekandja! On selge, et kõigi haiguspäevade hüvitamine on praegu väga vajalik meede. Nagu juttu on olnud, teie erakonna aseesimees on seda väga vajalikku meedet pealinnas ka rakendanud. Hea ettekandja, kuidas te täna kõnetoolist kõigi ülejäänud... (Kõne hakib.) ...  et nad ei saa pealinna elanikega võrdset kohtlemist, et riik ei tule neile appi ja kõiki haiguspäevi kõigile Eesti inimestele ei hüvitata? Kuidas?

Aitäh, hea küsija! Ma päris täpselt ei kuulnud teie küsimust, aga ma võin seda eeldada. Mis puudutab tänast hääletust ja lõpphääletust, siis kõikidel Riigikogu liikmetel on võimalus oma otsust vaba tahtena näidata, kas nad seda toetavad või ei toeta. Ja te näete, et sotsiaalkomisjon tegi väga selgelt ühe otsuse: see on lõpphääletus. See tähendab seda, et 101 Riigikogu liikmel on võimalus selgelt näidata oma vaba tahet. Mingisugust suunitlust komisjonilt ei tulnud. 

Helmen Kütt, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sotsiaalkomisjonis oli meil arutelu all ka väikeettevõtete pöördumine. See oli küll ka eelmistel kordadel, kui esimesest päevast makstavate haigushüvitiste teemat arutati. Nemad tõid siis, kui nad meie komisjoni istungil osalesid, välja, et see oleks kriisiajal parim tervishoiumeede, ja see kohtleks ettevõtteid võrdselt. Minagi tunnustan väga seda, et Tallinna linn on selle võimaluse leidnud. Te küll ütlesite, et Tallinna linn teeb seda oma eelarvest. No ikka ka teised omavalitsused teeksid seda oma eelarvest, lihtsalt riik on sinna suunanud ka toetuse. Kas teie meelest siis ongi nii, et need, kes on rikkad, saavad seda oma inimestele võimaldada, aga need, kellel see võimekus puudub või kes on otsustanud, et toetavad huvihariduses puudujäävat osa, seda teha ei saa? Kas see on riigimehelik?

Aitäh! Veel kord: hea Helmen Kütt, sotsiaalkomisjoni liige, jah, meil on see sotsiaalkomisjonis arutelu all olnud ja EVEA on ka käinud mitmel korral oma seisukohti tutvustamas. Komisjon on neid seisukohti kuulnud. Praegu kehtib väga selgelt see meede, mis sügisel kokku lepiti, et teisest haiguspäevast hüvitatakse. Kevadel pikendati seda aasta lõpuni. Ma ise loodan, et ehk meil tekib täiendavalt riigieelarvelisi võimalusi ja me saame seda meedet isegi pikendada. Ka ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson on öelnud, et selleks, et näha haiguspäevade teisest päevast alates hüvitamise meetme mõju, oleks ikkagi vaja, et me  teeksime seda kaks aastat järjest. 

Nii et ma loodan, et me tegelikult pikendame seda meedet, mis on praegu ajutine, aasta lõpuni. Siis me saaksime näha, kuidas me võiksime tegelikult haiguspäevadega edasi minna. Mis puudutab omavalitsusi ja nende erinevat võimekust, siis jah, kahtlemata on omavalitsustel erinev võimekus. Aga eks ka koroonakolded ole omavalitsustes erinevad. Kui me vaatame Tallinna ja muud Harjumaad, siis on need kolded tõsisemad. Jah, Tallinn on suurem, on pealinn ja tal on kahtlemata võimekus suurem. Ning me oleme näinud, et ta on astunud eeskujulikke samme.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui te nüüd lõpetate täna siin puldis selle esinemise, siis ma soovitan teil minna siit ülevalt alla rahva hulka ja vaadata, mis seal tegelikult toimub. Ettevõtjad pigistavad kivist vett välja, et saada oma asjadega hakkama. Inimestel on seljas laenud, kohustused, liisingud, aga töötasu ei ole. Osa ettevõtjaid, 18 inimest, on sooritanud enesetapu, kuna isegi psühhiaatrid ei ole nendele appi suutnud tulla. Nendele on iga sent tähtis. Minu küsimus on: kui suur on teie töötasu? Tähendab, nimetage see number ja öelge, kuidas need inimesed hakkama saavad oma eluga, kellel sellist töötasu ei ole.

Aitäh, Kalle Grünthal! Riigikogu liikmete töötasud on avalik info, nii nagu ka teie töötasu on avalik info. Nii et kui te tahate, nimetage enda töötasu avalikult siin Riigikogu saalis. 

Mis puudutab ettevõtjaid, siis ettevõtjatega olen ma kohtunud. Ja kui rääkida suurematest ettevõtjatest ja nendest, kes ütlevad, et meil tõesti majandus ei tohi lukku minna, siis ma saan aru, et see, mida ma nüüd ütlen, ei sobi teile vastuseks. Aga suuremad ettevõtted, kus on 500 ja enam töötajat – neid on meil Eestis –, ja võib-olla ka väiksemad  ütlevad seda, et selleks, et nad saaksid üldse oma tellimusi täita ja olla konkurentsivõimelised mitte Eestis, vaid rahvusvahelisel turul, et nad saaksid eksportida, et nad ei kaotaks turul oma positsiooni, on vaja ainult ühte. Nad ütlevad: hea riik, andke meile vaktsiin, et meie töötajad oleksid vaktsineeritud, et me saaksime tellimusi täita ja inimesed oleksid terved. See on tegelikult ettevõtjate suund, aga ma saan aru, et see retoorika ei sobi Kalle Grünthalile.

Lauri Läänemets, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et uus reaalsus Reformierakonna võimuletulekuga on see, et inimestest enam ei hoolita. Ja kuulates teie sõnavõttu, jääb mulje, et te olete ka ise sama retoorika omaks võtnud. See süsteem, millest te räägite, teisest päevast hüvitamine, tähendab ju seda, et inimene 30% oma palgast kodus viibimise ajal kaotab ja see on väga oluline, kui inimene peab olema terve kuu aja kodus. See on väga suur kaotus. Ma ei mõista, miks te keeldute nende heade ettepanekutega kaasa mõtlemast.

Aga kuna te nagu seda ebavõrdsust kuidagi tähele ei taha panna ja ütlete, et las iga omavalitsus tegeleb asjaga ise, siis ma märgin, et mina olen ühe omavalitsuse volikogu liige ja võin kinnitada, et sellel omavalitsusel võimekust hüvitada neid haiguspäevi ei ole. Mind huvitab, et kui te seda seisukohta kujundasite, siis kas te üldse uurisite Eesti omavalitsuste võimekust inimesi toetada.

Aitäh! Mis puudutab inimlikkuse aspekti, siis ma tuletan meelde, et varem hüvitati haiguspäevi alates neljandast päevast. Teisisõnu on see, et me toetame alates teisest päevast, väga selge samm inimesele lähemale.

Mis puudutab üldse haiguspäevade hüvitamist ja seda, kuidas võiks sellega edasi minna, siis ma võin öelda, et sotsiaalkomisjonil on plaanis lähiajal eri osapooled kokku võtta ja seda arutada. Aga kui rääkida ekspertidest ja neilt küsida, siis eksperdid ütlevad, et tegelikult mõjutab neid inimesi märksa enam see, et see hüvitusmäär, mis on praegu teisest haiguspäevast 70% ulatuses, peaks olema 80% ulatuses. Nii et kui rääkida ekspertide soovitusest ja teie soovitusest, siis ka siin on teed, mis lähevad lahku. Aga ma arvan, et ongi õige, et sotsiaalkomisjon teeb lähiajal ühe istungi ja me arutame, mis võiksid olla veel paremad lahendused.

Riho Breivel, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Vastupidi eelküsijale olen ma teie retoorikast aru saanud, et te toetate hoopis seda eelnõu, ütleme, oma sisimas. Ja kas on tõsi, et te soovitate ka Keskerakonna fraktsioonil hääletada selle eelnõu toetamise poolt?

Aitäh, Riho, selle küsimuse eest! Kuidas keskerakondlased hääletusel käituvad, seda ma ei oska teile öelda. Aga sotsiaalkomisjon pani väga selge otsusega eelnõu lõpphääletusele ja igal Riigikogu liikmel on õigus oma meelsust näidata.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Siin on mitu korda küsimustest läbi käinud, et Tallinn on üks ülimalt rikas omavalitsus, kes saab kõike teha. Ma võtsin lahti omavalitsuste rikkuse edetabeli ja selgub, et Tallinn on selliste keskmiste hulgas. Kõige rikkam omavalitsus on Ruhnu ja kõige vaesem on selle tabeli järgi Narva. Ja kõik Tallinna ümbritsevad omavalitsused on selgelt rikkamad kui Tallinn. Aga ma tahan küsida hoopis seda, kas teie arvates kõik omavalitsused peaksid alati käituma ühtemoodi. Mis see omavalitsuste mõte siis on, kui kõik teevad täpselt ühesuguseid otsuseid? Võib-olla omavalitsuste erinevus rikastab Eestit ja annab ka inimestele võimaluse otsustada, millises omavalitsuses nad tahavad elada.

Aitäh, hea Erki, küsimuse ees! See statistika, mis sa praegu välja tõid, on väga hea. See näitab selgelt ka seda, missugused on tegelikult ühe või teise omavalitsuse prioriteedid, mis valdkonnad neile tähtsad on. See, et Tallinn eristub sellega, et ta tahab inimesi täiendavalt toetada, on väga selgelt Tallinna linna jaoks prioriteet. Nagu te välja tõite, on ta oma võimekuselt ja rikkuselt keskmine. See tähendabki seda, et väga selgelt Tallinn näitab eeskuju. Ja need, kes on tegelikult võimekamad ja rikkamad, kui neil oleks soovi, kui see oleks nende prioriteet, saaksid seda järgida. Aga ju nende jaoks on teised valdkonnad tähtsamad.

Selles päevakorrapunktis on igal Riigikogu liikmel õigus esitada ettekandjale üks küsimus. Indrek Saar, palun!

(Kaugühendus)

Hea ettekandja! Teil on koalitsioonilepe Reformierakonnaga, kus on kirjas: "Peame oluliseks sotsiaalse, majandusliku ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamist ning iga inimese tervise ja heaolu edendamist." On üheselt selge, et see, millest me siin täna selle päevakorrapunkti raames taas räägime, puudutab otseselt seda  koalitsioonileppe punkti, mida te kõigis sinna sisse kirjutatud nüanssides eirate, ignoreerite. Ja ma saan aru, et te ise ka olete võtnud sellise vabandava hoiaku ja ütlete, et teie koalitsioonipartner on see, kes teid pidurdab. Aga kas te olete oma koalitsioonipartnerile selgitanud, mida see koalitsioonileppe punkt tähendab ja kuidas see on karjuvas vastuolus sellega, et me ei hüvita haiguspäevi esimesest päevast ja 100%? 

Aitäh! Hea Indrek, mis puudutab vabanduse retoorikat, siis mulle tundub, et see on pigem nagu teie retoorika. Aga mis puudutab koalitsioonilepingut ja koalitsioonilepingu täitmist, siis minu meelest väga selgelt praegune koalitsioon täidab koalitsioonilepingut. Kui me vaatame ikkagi haiguspäevade hüvitamist, siis kui koalitsioonil ei oleks olnud soovi inimestele vastu tulla ja inimesi toetada selles kriisis, siis ei oleks erinevaid toetusmeetmeid nii ettevõtjatele kui ka inimestele, näiteks haiguspäevade hüvitamiseks teisest päevast. Selle asemel oleks hoopis hakanud kehtima alaline kord, et neljandast haiguspäevast makstakse hüvitist. 

Nii et ma ei nõustu teiega, et me kuidagi ei täida koalitsioonilepingu punkti. See koalitsioon väga selgelt seda ajutist meedet otsustas pikendada aasta lõpuni, mis tähendab, et haiguspäevad hüvitatakse teisest haiguspäevast. Ja ma väga loodan, et see meede võimaluse korral pikeneb veelgi.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud juhataja, aitäh sõna andmast! Head kolleegid! Taas peame seda arutelu, mida me oleme siin Riigikogus sotsiaaldemokraatide algatusel pidanud tegelikult juba möödunud aasta sügisest saadik. Ja kurb on, et siiski valitsuskoalitsioon siiamaani ei ole suutnud astuda seda sammu, et tegelikult vähendada nakatumist, kasutades selleks väga lihtsat ja sugugi mitte kallist viisi. See viis on välja pakutud sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõus: haiguspäevi võiks esimesest päevast ja 100% hüvitada.

Kõike seda, miks seda on vaja teha, on algatajate esindaja Riina Sikkut juba põhjalikult rääkinud ja ma olen ka ise siin Riigikogu kõnetoolis sellel teemal korduvalt rääkinud. Seega jätan selle osa pigem vahele ja kontsentreerun sellele, mis puudutab neid poliitilisi valikuid, mida haiguspäevi mitte hüvitades tänane valitsuskoalitsioon meile tegelikult näitab.

Kõigepealt lubage mul ära õiendada komisjoni ettekandja Siret Kotka väide, et ekspertidel on hoopis teistsugune soovitus kui sotsiaaldemokraatide poolt väljapakutu. Et pigem peaks mõtlema selle peale, et hüvitist, mis praegu on alates teisest päevast 70%, tõsta. Ja Siret Kotka mainis, et vähemalt 80%-ni. Kui Siret Kotka nüüd tutvuks selle otsuse eelnõuga ja sotsiaaldemokraatide varasemate seaduseelnõudega, siis ta teaks, et need ütlevad, et lisaks sellele, et esimesest päevast hakataks hüvitama, hakataks hüvitama 100%. Me oleme täiesti nõus, et see 70% teisest päevast on selgelt ebapiisav, sest see lükkab ebaõiglase koorma nii töötajatele kui kaudselt ka tööandjatele.

Alternatiivkulu – see on üks termin, millest ometi praegu valitsust juhtiv erakond Reformierakond võiks aru saada. Ja Exceli usku, nagu nad on meile taas riigi eelarvestrateegiaga demonstreerinud, jättes kõrvale kõik muud mõõtmed, võiksid nad aru saada, mida tähendab alternatiivkulu. Me jätame praegu kulutamata hinnanguliselt 8,5 miljonit aastas selle jaoks, et oluliselt vähendada haigestumist ja tänu sellele ka oluliselt vähendada vajadust piirangute järele, rääkimata inimelude säästmisest. Aga see 8,5 miljonit kulub meil hinnanguliselt iga päev, kui kehtivad piirangud. Kui me vaatame erinevaid hinnanguid, siis on prognoositud, et üks päev piiranguid maksab 7–19 miljonit. Selles kontekstis aastas 8 miljoni kulutamine selleks, et oluliselt haigestumist vältida, oleks väga hea investeering – investeering, mille tasuvust on võimatu ette kujutada. Seda oleks võimalik saavutada. Palun Reformierakonnal veel kord kaaluda oma dogmaatilist suhtumist. Miks ikkagi ei soovita esimesest haiguspäevast alates hüvitist maksta?

On väga kurb, et Keskerakond on selles mõttes osutunud valitsuse puudliks ja täielikuks kaasalohisejaks. Kui me otsustame nende kommentaaride järgi, mis on eri arutelude käigus antud, ja tegelikult ka Siret Kotka esinemisest võis korduvalt välja lugeda, et Keskerakond saab aru vajadusest maksta hüvitist esimesest haiguspäevast ja 100%. Aga ometi lähevad nad kaasa selle hoolimatu ja kalgi suhtumisega. Tegelikult ei mõisteta neid inimesi, kes peavad iga päev tööl kohal käima, kellel ei ole võimalik teha kaugtööd ja kelle palk ei ole nii kõrge, et see, kui sul jääb  näiteks neljandik oma kuutasust saamata, oleks väike mure.

Ma palun lisaaega, juhataja!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Ma väga loodan, et see uue ebavõrdsuse loomine, mis on saanud selle koalitsiooni puhul paraku juba mustriks, ühel hetkel siiski lõpeb. Selles punktis võiks see ka tänase otsusega mõnevõrra väheneda. Aga me näeme järjest, et hoolimata juba tsiteeritud koalitsioonileppe punktist, mis ütleb, et see koalitsioon peab väga oluliseks sotsiaalse, majandusliku ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamist, luuakse iga järgmise sammuga pidevalt ebavõrdsust juurde. Nii luuakse seda ka nende haiguspäevadega, luuakse töötava inimese suhtes, luuakse ettevõtjate suhtes, kes on protesteerinud selle vastu, et riik paneb kogu selle koorma nende kanda ega ole valmis seda koormat kuidagigi jagama ja aitama kahju katta. Rääkimata regionaalsest ebavõrdusest. Me oleme korduvalt rääkinud sellest, et meil on üks, vähemalt üks omavalitsus, kõige suurem omavalitsus ja finantsiliselt võimekas omavalitsus, kes aitab neid päevi katta. Valdav osa Eesti kohalikest omavalitsustest seda ei tee.

Me näeme kõike seda ka riigi eelarvestrateegia ja muude valikute puhul, millest võib-olla kõige karjuvam on huvihariduse rahast poole äralõikamine. Tegelikult käib nii eesti rahvuskultuuri kui ka laste tuleviku arvel oma Exceli tabeli tasakaalu sättimine, mis on ülimalt küüniline ja lühinägelik. Sellepärast ma väga loodan, et teil on meeles Siret Kotka lause, mida me just äsja kuulsime. Ta ütles, et igal Riigikogu liikmel on võimalus sellel hääletusel oma meelsust näidata ja et Keskerakonna liikmetele ei ole antud mingeid suuniseid komisjoni otsuse näol. Ma väga loodan, et Keskerakonna liikmed saavad siinkohal oma meelsust näidata ja hääletada selle otsuse eelnõu poolt, nii nagu ka kõik ülejäänud Riigikogu liikmed. Tänan tähelepanu eest!

Palun! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Muudatusettepanekuid meile esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 346 lõpphääletus.

Austatud Riigikogu, tuletan teile meelde, et me arutame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele haiguspäevade hüvitamiseks alates esimesest päevast" eelnõu 346. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Juhin veel kord teie tähelepanu, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 31 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 erapooletu. Ettepanek ei saanud piisava hulga Riigikogu liikmete toetust.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni algatatud Finantsinspektsiooni seaduse täiendamise seaduse eelnõu 380 esimene lugemine. Ettekande teeb rahanduskomisjoni esimees Erki Savisaar. Palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 380, Finantsinspektsiooni seaduse täiendamise seaduse eelnõu 19. aprilli istungil. Eelnõu esimest lugemist sai ette valmistatud 3. mai istungil. 19. aprilli istungil osalesid arutelul Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja Thomas Auväärt ja nõunik Helen Korju-Kuul ning Finantsinspektsiooni juhatuse liige Siim Tammer.

Eelnõu kohaselt laiendatakse riikliku finantsjärelevalvega seonduva teabe avaldamise aluseid ning luuakse Finantsinspektsiooni seaduses õiguslik alus hoiatusteadete avaldamiseks. Eelnõu võimaldab Finantsinspektsioonil avaldada hoiatusteateid ja hoiatada avalikkust nõuetele mittevastavatest tegevustest ja sellekohastest kahtlustest finantsjärelevalve valdkonnas.

Komisjon oli eelnõu algatamise osas täiesti konsensuslik. Kui me nüüd vaatame selle teema arutelu, siis see toimus tegelikult eelnõu 312 menetlemise raames. Nimelt, Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetlemise käigus esitas Rahandusministeerium rahanduskomisjonile ettepaneku täiendada Finantsinspektsiooni seadust inspektsiooni õigusega avaldada nimetatud hoiatusteateid tegevusloata finantsteenuse pakkumise või muu õigusaktile mittevastava finantstegevuse või selle kahtluse korral.

Thomas Auväärt selgitas, et 2019. aastal tegi Finantsinspektsioon hoiatusteate, mis avaldati Finantsinspektsiooni kodulehel. Selles teavitati avalikkust, et üks isik pakub teenust, mille jaoks tal puudub tegevusluba. Finantsinspektsiooni teate avaldamise toiming vaidlustati ja see päädis vaidlusega Riigikohtus. Riigikohus otsustas tänavu jaanuari lõpus, et Finantsinspektsioonil ei olnud õiguslikku alust sellist teadet avaldada. Samas möönis Riigikohus oma otsuses, et selline volitus võiks Finantsinspektsioonil siiski olla.

Muudatusega antakse Finantsinspektsioonile kindel seaduslik alus hoiatusteadete avaldamiseks. Selline hoiatusteadete avaldamine on tavapärane ka muudes riikides. Nende kaudu teavitatakse avalikkust sellest, kas tasub oma raha teatud ettevõtmistesse paigutada või mitte. Muudatusega on praegu kiire just sellepärast, et kui teise pensionisamba raha vabaneb, on oht, et tegutsema hakkavad isikud, kes pakuvad inimestele mingeid investeerimisvõimalusi või muid selliseid finantstooteid selleks tegevusluba omamata. Oleks väga mõistlik, kui Finantsinspektsioonil oleks selleks ajaks olemas õiguslik alus sellekohaseid hoiatusteateid avalikustada.

Siim Tammeri sõnul on Finantsinspektsiooni kodulehel aastaid hoiatusteateid avaldatud. 2019. aastal oli neid üle 900, 2020. aastal juba 1300. Tulenevalt Riigikohtu otsusest on teadete avaldamine peatatud. Sel aastal on Finantsinspektsioonil teavet juba rohkem kui 400 subjekti kohta, kes osutavad Eestis teenust, mida nad ei tohiks osutada.

Komisjoni liikmel Rene Kokal oli küsimus, mida tehakse siis, kui hoiatusele vaatamata jätkatakse tegevust. Siim Tammer vastas, et rikkumiste kohta tehakse avaldus prokuratuurile ja politseile. Tegevusloata majandustegevus on karistusseadustiku kohaselt karistatav. Menetlusse jõuab laekunud infost vaid osa, sest politsei langetab otsuseid kaalutlusel, kui tõsised rikkumised on. Finantsinspektsioon on kaasatud nendesse menetlustesse eksperdina.

Thomas Auväärt lisas, et analüüsida tuleks lisasammude astumise otstarbekust juhtudeks, kui ettevõtja ei kuuletu ja tegutseb õigusvastaselt edasi. Näiteks on Saksamaal finantsjärelevalvel õigus algatada sellise ettevõtte sundlikvideerimine. Komisjoni liige Jürgen Ligi pooldas nõudlikumat lähenemist ja palus täpsustada, kas teavitamine on ainus, mida tehakse. Siim Tammer selgitas, et kui Finantsinspektsioon tuvastab teenuseosutaja, kellel ei ole tegevusluba või kes osutab teenust, mis näib seadusvastane, siis Finantsinspektsioon fikseerib teenuseosutaja nime ja kirjendab vastava teenuse. Seejärel on inimestel, kes kontrollivad selle ettevõtte tausta, hindamaks, kas investeerida sinna või mitte, võimalik leida hoiatus, et sellel ettevõttel ei ole tegevusluba või see ettevõte ei tohi selles valdkonnas tegutseda.

Kehtiv seadus ei võimalda Finantsinspektsioonil nende isikute kohta, kes ei kuulu tema järelevalve alla, sellist teavet avaldada. Täiendavalt võiks analüüsida võimalust laiendada Finantsinspektsiooni pädevust isegi nii, et Finantsinspektsioonil oleks õigus keelata teenuse osutamine näiteks selliselt, et teenuse osutaja ei saaks teenuse osutamiseks vastavat internetiserverit või -aadressi enam kasutada.

Kuna selliseid küsimusi ja nüansse tekkis palju, siis minu ettepanekul seda muudatusettepanekut eelnõu 312 külge ei liidetud, vaid rahanduskomisjon otsustas algatada uue seaduseelnõu, mille puhul on võimalik kõik need küsimused läbi arutada ja ka osapooltel järele mõelda, kas sellest esialgsest sõnastusest, mis pakuti, piisab või on vaja seda kuidagi täiendada. Eelnõu esimese lugemise arutelul 3. mai istungil tegi rahanduskomisjon ettepaneku selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Tänan! Nagu te kuulsite, juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Aga enne peame veel ära kuulama läbirääkimiste käigus fraktsioonide sõnavõtud, kui neid on. Ei ole. Siis lähtume juhtivkomisjoni ettepanekust esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. mai kell 17.15.

Läheme meie tänase viienda päevakorrapunkti juurde: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 348. Esimesel lugemisel tutvustab seda Heljo Pikhof. Palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Mul on au tutvustada sotsiaaldemokraatide algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on parandada laste heaolu ning kaitsta alaealisi seksuaalse kuritarvitamise eest. Eelnõuga tõstetakse seksuaalse enesemääramise vanusepiir 16. eluaastani, et kaitsta alaealisi kuritarvitamise eest.

Kui me nüüd ajas tagasi läheme, siis keegi ei suuda täpselt meenutada, kust kohast ilmus 14-aastaste noorte seksuaalse enesemääratlemise klausel meie seadustesse. Oli aasta 1992, aeg, kui püüdsime olla paduliberaalsed. Selle eapiiri tõstmist on eeskätt Lastekaitse Liidu algatusel mitut puhku arutatud ka Riigikogus 2011. ja 2013. aastal, kuni see mõttevahetus tasapisi sumbus.

Tagantjärele targutamisest on vähe kasu. Meie kõik, nii seadusandjad, valitsus kui ka ühiskond tervikuna peame tegema endast oleneva, et võidelda selle kurjaga. Paistab, et koalitsiooni- ja opositsioonierakonnad on jõudnud ühele nõule selles, et alaealisi tuleb paremini kaitsta seksuaalse kuritarvitamise eest. Sotsiaaldemokraadid ja ka EKRE on Riigikogu menetlusse esitanud oma eelnõu karistusseadustiku muutmiseks ja märtsi lõpus vaagisime Riigikogu õiguskomisjonis seksuaalse enesemääramise vanusepiiri muutmist ja muid arukaid aspekte, mis sellega kaasas käivad. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et asjaomaste ministeeriumide juhid on neid küsimusi arutanud ja Justiitsministeerium on ka oma eelnõu kokku kirjutanud.

Kahju on sellest, et paraku pidi ridamisi teismelistega tehtud koledusi pinnale kerkima, enne kui probleemi tõsidusest aru saadi. Hiljuti meediasse jõudnud kole lugu neidude jalgpallitreeneri ja alaealiste kasvandike seksuaalsuhetest päästis valla terve laviini. Ilmsiks tuli ridamisi samalaadseid juhtumeid ja aega viitmata ilmusid ka hukkamõistvad reageeringud.

Kui me vaatame praegust õigusruumi, siis karistusseadustiku kohaselt on täiskasvanud inimese suguühtesse astumine noorema kui 14-aastasega karistatav kuni viieaastase vangistusega. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on tõsta seksuaalse enesemääratlemise vanus 16. eluaastani, nagu see on naaberriikides Soomes, Leedus ja Lätis. Teame, et see on vaid üksainus tahk kogu ülimalt tundlikus temaatikas. Sestap on oluline aruteludesse kaasata mitte üksnes juriste ja ametnikke, arste, psühholooge ja teisi teadlasi, politseid ja lastekaitsjaid, vaid ka noorte endi esindusorganisatsioone. Ja selleks, et me endale kurjategijaid juurde ei kasvataks, tuleb meil selgeks vaielda ka n-ö puhverala. Sotsiaaldemokraatide eelnõu kohaselt võiks see olla neli aastat, kui üks pool on alaealine, kelle seksuaalne enesemääratlemine algab 16-aastaselt, ja teine pool on täisealine. On ju mure eelkõige selles, et ebakindlaid ja kogenematuid noorukeid ei saaks täisealised kurjasti ära kasutada.

Kui alla 18-aastast noort kallutatakse seksuaaltegevusse sunni, jõu, ähvarduse või mõjuvõimu kasutamisega, on tegu kuriteoga ja see on meie seadustes kirjas alates 2013. aastast. Kui rääkida veel praegusest seaduskaitsest, siis mis tahes seksuaalse alatooniga tegevuse puhul peetakse nooremat kui kümneaastast igal juhul arusaamisvõimetuks lapseks.

Samas on meie õigusruumis lubatud omavahelised seksuaalsuhted alaealiste vahel, ja seda alates kümnendast eluaastast. Arvan, et eelnõu menetlemise käigus tuleb üle vaadata ka see vanuse alampiir ja partnerite vanusevahe. Kanadas näiteks on lubatud alaealiste omavahelised seksuaalsuhted alates 12. eluaastast. Eakaaslaste intiimsuhteid, mis toimuvad vastastikusel nõusolekul ja turvaliselt, ei tohi kindlasti häbivääristada.

Nüüd, kui me räägime veel eelnõust, siis selle kohaselt muudetakse muu hulgas karistatavaks ka alaealistelt seksi ostmine, lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine, lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine, seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks, lapseealise seksuaalne ahvatlemine. Tegelikult on need teod praegugi karistatavad, aga me tõstame siin vanusepiiri 16. eluaastani.

Nüüd aga mõne sõnaga ka uuringutest. Tervise Arengu Instituudi uuringute alusel pole keskmine seksuaalelu alustamise aeg viimastel aastakümnetel muutunud. See on Eestis 17,5 eluaastat ja see on sarnane nii poistel kui ka tüdrukutel. 20%-l meie 14–15-aastastest teismelistest on juba seksuaalvahekorra kogemus ja need teismelised kuuluvad ka suuresti seksuaalse ärakasutamise riskirühma. 2017/2018. õppeaasta 13–15-aastaste kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu aruanne toob esile, et väga vara seksuaalvahekorras olnud noorukitel on keeruline oma muredest vanematega rääkida. Nad hindasid oma füüsilist ja vaimset tervist teistest kehvemaks ega olnud oma eluga rahul. Muugi riskikäitumine, näiteks kanepi pruukimine ja joomine, oli neile omasem.

Kliiniline psühholoog Mariana Saksniit, kes töötab seksuaalselt väärkoheldud lastega, on öelnud, et paljud mõistlikud täiskasvanud ei kujuta ettegi, kui palju on meie hulgas neid, kes ainult ootavad lapse seadusliku eapiiri täitumist, et saaksid talle oma tahet peale suruda. Kuna me ei saa eeldada, et nii noored suudavad ebasobivale suhtele vastu hakata, on seadusliku kaitse loomine noorematele kui 16-aastastele väga vajalik. Mariana Saksniit on ka öelnud, et kui teo toimepanija on lapsele lähedane inimene, siis võib lapsel tekkida lojaalsuskonflikt – laps ei soovi lähedasele inimesele halba. Samuti on lapsel lootus, et äkki see enam ei kordu. Mariana Saksniidu praktikas on olnud seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid, kus laps on kasvanud väärkohtlejale partneriks ja ta soovib täiskasvanut kaitsta.

Me võime ju arvata, et lapsed ja noored teavad, et tuleb abi otsida ja kust tuleb abi otsida. Aga samas isegi täiskasvanu ei pruugi taolises olukorras päris täpselt aru saada, mida ta tegema peaks. Ja me ei tohi eeldada seda teadmist lastelt. Sageli on juhtunu avaldamise põhjus asjaolu, et häirituse sümptomid hakkavad suuremal määral takistama igapäevaeluga toimetulekut. Sageli aga hoitakse seksuaalse väärkohtlemise kogemust võimalikult kaua saladuses. Põhjuseks on juhtunuga seotud segadus-, häbi- ja süütunne, samuti hirm, et see, kellele saladus usaldatakse, ei pruugi juhtunut uskuda.

Lõpetuseks tsitaat ühelt noorelt ja julgelt mehelt: "Arvaku keskaegsed, mis nad tahavad, aga on ülioluline rääkida lastele nende kehast ja sellest, et see on ainult nende oma. Ja mitte keegi ei tohi seda näppida." Mees teab, mis ta räägib, sest aastate eest on ta paraku kogenud sedagi, et ahistajad teavad, et sa ei julge karjuda.

Sotsiaaldemokraadid kutsuvad eelnõu toetama ja loodavad jõuda toimivate lahendusteni. Seekord heas tahtes ja ühel meelel.

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Ivari Padar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud proua ettekandja, kas te oskate tuua võrdlust kogu Euroopa Liidu raames, kuidas ja millisest east alates on see enesemääramine reguleeritud teistes Euroopa Liidu liikmesriikides?

Aitäh küsimuse eest! Kui me vaatame lähiriike, siis Soomes, Lätis ja Leedus on seksuaalse enesemääramise piir 16 aastat. Samuti on see nii näiteks Hispaanias, Suurbritannias, Norras, Belgias ja Hollandis. Kui me lähme natuke laiemale, siis seksuaalse enesemääramise iga on Euroopa jurisdiktsioonis väga erinev. Praegu on seksuaalse enesemääramise vanusepiir kehtestatud vahemikus 14 kuni 18 eluaastat. Enamikus riikides on vanusepiir vahemikus 14 kuni 16 aastat, sellest on ainult kolm erandit: Küprosel on see vanus 17 aastat ja Iirimaal samuti 17, Türgis aga 18. Nemad nagu ei sobi sellesse üldisesse mustrisse.

Kui nüüd vaadata Euroopa Liitu, siis võib öelda, et ei Euroopa Liit ega Euroopa Nõukogu ei ole soovitanud konkreetset seksuaalse enesemääramise vanust. Ei ole tehtud jõupingutusi vanusepiiri ühtlustamiseks liikmesriikide vahel. Kuid kui me vaatame siduvaid õiguslikke kohustusi, siis need on seotud alla 18-aastaste laste seksuaalse kuritarvitamisega.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aga mis siis, kui vanem meesterahvas tahab abielluda ... (Ühendus hakib.) ... kolmeteist-neljateist ...

Palun räägi mikrofoni, Peeter! 

... ja kui alaealine ei suuda, võib-olla ei oska määratleda oma seksuaalset sättumust ja küpsust, siis kuidas sellesse suhtuda? Meil on ju palju lugupeetud kolleege siin saalis, kes on mõlgutanud mõtteid ja seadusandlik initsiatiiv ...

Ma ei saa küsimusest aru.

Peeter, kas sa saad uuesti küsida? Me ei kuulnud sind. Nüüd hangus üldse ära. Võtame vahepeal uuesti Ivari Padari.

Aitäh! Lanzarote on üks kena koht Euroopas, üks kena saar. Mis asi on Lanzarote deklaratsioon või konventsioon? Kuidas see on seotud selle teemaga?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa Nõukogu liikmesriigid on kõik ratifitseerinud selleks aastaks Lanzarote konventsiooni. See jõustus juba 2011. aastal ja see kohustab dokumendi ratifitseerinud riike tunnistama kuriteoks teatavad alla 18-aastaseid lapsi puudutavad tegevused, näiteks selliste laste kaasamise prostitutsiooni ja pornograafiasse. Samamoodi on välja toodud, et tuleb käsitada kuriteona, kui astutakse lapseealisega seksuaalsuhtesse ja kasutatakse selleks sundi, jõudu või ähvardusi, kuritarvitatakse usaldust, autoriteeti või mõju lapse üle, seda ka perekonnas, või kuritarvitatakse lapse eriti kaitsetut seisundit, mis on tekkinud esmajärjekorras vaimse või füüsilise puude või sõltuvuse tõttu. On ka öeldud, et seksuaalse enesemääramise vanus määratletakse konkreetse riigi õigusnormide kohaselt seksuaaltegevuseks seadusega lubatud vanusena ja selleks peavad riigid valima vanuse, mida nad sobivaks peavad.

Proovime uuesti. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma ei tea, kas minu küsimus üldse oli kuulda, sest side kadus taas ära. Oli üldse kuulda? Kas üldse tasub korrata?

Ei olnud kuulda. Küsi uuesti.

Mina küsisin, et meil on palju lugupeetud kolleege siin saalis, keskealisi mehi, kes tahaksid 12-, 13-, 14-aastasega abiellu astuda ja ju siis ka seksuaalset vahekorda. Kuidas see läheb kokku teie eelnõuga? Lugupeetud härrasmees võib-olla tahab, aga 12-aastane võib-olla ei saa veel aru, mis on hea?

Aitäh küsimuse eest! Ma väga loodan, et täisealised isikud tajuvad oma vastutust ja loomulikult on see tegu kriminaalkorras karistatav. Aga mina küll ei tea neid inimesi siin saalis. Äkki sa, Peeter, oskad oma erakonna kohta öelda, kes need inimesed on, kes selliseid mõtteid mõlgutavad?

Need olid inimesed, kes tegid parandusettepanekuid ühe referendumi eelnõusse. Protseduuriline, Peeter Ernits!

Hea juhataja ütles ära juba, et meil on siin lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees ja ühe suure valitsuspartei fraktsiooni juht ja peasekretär ja nii edasi.

Nii, ma rohkem küsimusi ei näe. Ettekandjale suur tänu! Kutsun õiguskomisjoni ettekandjana pulti Marek Jürgensoni.

Austatud aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja arvutiekraanide taga! Selle seaduseelnõu esimene lugemine toimus õiguskomisjonis 3. mail käesoleval aastal. Kohal viibisid esimees Jaanus Karilaid, komisjoni liikmed Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus, Vilja Toomast ja komisjoni ametnikud. Lisaks oli kutsutud teema arutelule ka Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner.

Heljo Pikhof andis ka meile nagu äsja siin saalis sellest eelnõust ülevaate, mida Markus Kärner täiendas. Lisada oli tal seda, et Vabariigi Valitsus ei avaldanud eelnõu kohta seisukohta, sest 30. aprillil saatis Justiitsministeerium kooskõlastusringile enda eelnõu eapiiri tõstmise kohta. Justiitsministeerium kaasas eelnõu koostamisse huvirühmasid ja arutelude põhjal pandi seksuaalse enesemääramise eapiiriks samuti 16 eluaastat.

Justiitsministeerium sätestas enda eelnõus erisused alaealiste omavahelistele konsensuslikele seksuaalsuhetele ja pakkus eelnõus, et lubatavad oleksid seksuaalsuhted vanusegrupis 15–20 eluaastat ehk maksimaalne vanusevahe võib olla viis aastat.

Markus Kärner lausus veel, et Justiitsministeerium ei pidanud vajalikuks eelnõus karistusmäärasid tõsta. Aga eelnõu kohaselt muudetakse abielusätet, kus lubatakse kohtu loal ka 15-aastasel abielluda. See eapiir plaanitakse tõsta samuti 16. eluaasta peale. Markus Kärner lisas, et praegu eristatakse pornokoosseisude sätetes pornograafiat ja erootikat. Eelnõus on tehtud ettepanek tõsta erootika puhul eapiir samuti 14. eluaastalt 16. eluaasta peale.

Eelnõus on veel täiendavalt tehtud spetsiaalsed süüd välistavad sätted, mis on Justiitsministeeriumi hinnangul kooskõlas Euroopa Liidu asjaomase direktiiviga. Markus Kärner lausus veel seda, et see tähendaks automaatselt seda, et kui 14-aastane ja noorem kui 12-aastane omavahel midagi teevad, siis paneb 14-aastane automaatselt toime vägistamise, mille sanktsioonimäär on 6–15 aastat vangistust. Eelnõus tõsteti arusaamise võimetuse eapiir 12. eluaasta peale, praegu on see 10 eluaastat, kuid üksnes siis, kui teine pool on täiskasvanu.

Lisaks sätestati eelnõus, et kui 16-aastane on seksuaalses vahekorras noorema kui 12-aastasega, on tegu karistatav, kuid sanktsioon on kergem. Markus Kärner sõnas veel, et raske on öelda, kas tegemist on parima lahendusega, sest tegemist on väga keerulise teemaga, ja Justiitsministeerium ootab kooskõlastusringilt saadavat tagasisidet.

Ettekandja Heljo Pikhofile oli küsimusi Tarmo Kruusimäel. Mida peetakse silmas mõiste all "lapseealine"? Kas see on uue vanusepiiriga seoses kuidagi? Heljo Pikhof vastas, et tema jaoks on noorem kui 12-aastane kindlasti lapseealine ja 14-aastane on pigem nooruk. Tarmo Kruusimäe küsis täiendavalt, kas 13-aastane on Heljo Pikhofi hinnangul lapseealine, millele Heljo Pikhof vastas, et tema hinnangul on 13-aastane lapseealine.

Seda diskussiooni täiendas Markus Kärner. Kehtivas seaduses mõistet "lapseealine" üheski kuriteokoosseisus ei kasutata, kuid seda kasutatakse koosseisude pealkirjades. Kehtiv karistusseadustik on seksuaalsüütegude kontekstis lapseealisena silmas pidanud nooremat kui 14-aastast. Käesolevas eelnõus tuleks selle all silmas pidada nooremaid kui 16-aastaseid.

Heljo Pikhof küsis omakorda, kas eelnõuga plaanitakse muuta pealkirju karistusseadustikus, millele Markus Kärner vastas, et seda ei ole eelnõu kohaselt ette nähtud, sest mõistel "lapseealine" ei ole eraldivõetuna sisulist tähendust. Tarmo Kruusimäe hinnangul võiks siis seadusesse tuua "nooruki" mõiste ja sõna "lapseealine" mitte üle reguleerida. Rohkem sel teemal diskussiooni ei järgnenud.

Peale Tarmo Kruusimäe ettepaneku ärakuulamist otsustas komisjon teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ehk 11. maiks. Kõik komisjoni liikmed olid sellega nõus. Veel otsustati määrata kaasettekandjaks Marek Jürgenson – ka selles osas oli konsensus – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka selles osas oli konsensus. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati 25. mai kell 16. Ka selles osas valitses konsensus. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi ka. Heljo Pikhof, palun!

Mul on kommentaar, kuna mu nime nimetati. Aga sa olidki sunnitud seda nimetama, sest ma olin ju ka komisjoni istungil. Ma tahan öelda, et kui me vaatame lastekaitseseadust, siis seal on kohe kirjas: käesolev seadus peab lapseks kuni 18-aastaseid inimesi. Tegelikult on meil õiguskomisjonis mitu korda tõusetunud küsimus, kes on nooruk, kes on teismeline – no teismeline on teada –, mis eani ollakse laps jne. Ma arvan, et tegelikult peaks ka seadustes olema see üheselt käsitletud. Aitäh sulle ettekande eest!

Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Saame edasi minna läbirääkimiste juurde. Keskerakonna fraktsioonist Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Head ülekande jälgijad! Pean tunnistama, et mul on hea meel selle üle, et seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmise teema köidab kõiki Riigikogus esindatud erakondi. Selge on see, et tegemist on ühiskonna jaoks väga olulise probleemiga. Sellest ei piisa, kui igaüks saab ise otsustada normaalsuse piiride üle, mis vanuses nooruki või isegi lapsega on võimalik luua seksuaalsuhteid. Peab olema seadusega määratud, mis on normaalsus ning mis on kuritegu. Kui asi puudutab meie lapsi ja teismelisi, siis ei tohi olla topeltstandardeid, me peame tagama neile kaitse ja turvatunde.

Keskerakonna juhtkond ja Riigikogu fraktsioon on korduvalt arutanud seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmist. Toetame ettepanekut kehtestada uueks normiks 16 eluaastat. Tuletan teile meelde, et eelmisel aastal Justiitsministeeriumi tellitud uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks internetis või väljaspool internetti langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest.

Seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmine aitab vähendada riski, et meie lapsi ja noori ähvardab oht langeda  täiskasvanute ebaterve käitumise ohvriks. Elu näitab, et kahjuks leidub ühiskonnas selliseid täiskasvanuid, kes peavad normaalseks seksuaalsuhteid lastega. Nendele peab olema saadetud kindel signaal. Selline käitumine ei ole vastuvõetav ja rikkumine toob kaasa karistuse.

Paljud lastekaitsjad, lastepsühholoogid ja -psühhiaatrid, seksuoloogid ning ka laste huve esindavad organisatsioonid toonitavad, et praegune seadus ei taga lastele ja noorukitele piisavalt kaitset ning seda peab muutma ja täiendama. Ei ole õige eeldada, et iga laps suudab end 14-aastaselt kaitsta, kui seksuaalsuhe täiskasvanuga on ka seadusega lubatud. Vanusepiiri tõstmine aitab noori kaitsta ning tagab neile eakohase ja turvalise arengu. Enamikus Euroopa Liidu riikides, sealhulgas meie naabritel, on seksuaalse enesemääramise vanusepiir meist kõrgem, näiteks Soomes, Lätis ja Leedus on eapiir 16 aastat, Rootsis ja Taanis 15 aastat.

Laste seksuaalne väärkohtlemine on Eestis suur probleem ja selle ärahoidmiseks peame teatud samme astuma. Vastused tuleb leida mitmele küsimusele ja need tuleb seaduses ära markeerida. Kõige teravamad debatid toimuvad järgmistel teemadel: kas tuleb tõsta ka abiellumise vanusepiiri 16 eluaastani; kui suur peab olema partnerite vanusevahe, kui üks või mõlemad partnerid on alaealised; kuidas ja kas üldse on vaja karmistada laste väärkohtlemisega seotud karistusi, kui kuritegu leidis aset kas internetis või päriselus.

Oluline on rõhutada, et kui seksuaalsuhe ei toimu vastastikusel nõusolekul, on igal juhul tegemist kuriteoga, sõltumata sellest, kas tegemist on noorte omavahelise suhtega või suurema vanusevahega. Alaealiste seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmisega seonduvate muudatusettepanekute osas on vajalik eelnev ühiskondlik ja poliitiline diskussioon, kuna tegemist ei ole pelgalt kriminaalpoliitilise otsusega. See on otsustus, mille tegemisse tuleb kaasata eri valdkondade eksperte. Eapiiri tõstmine ei tohi olla lihtsalt ühe numbri asendamine teisega, vaid sellele peavad eelnema nii sisuline kui õiguslik analüüs, et lõpuks tehtav muudatus oleks kooskõlas euroopalike arusaamade, väärtushinnangute ja arengutega. Suur aitäh tähelepanu eest!

Järgmiseks Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõesti, Eestis on seksuaalse enesemääramise vanusepiir püsinud 14 eluaasta peal. Kuigi mitmes Euroopa riigis on see eapiir aasta või kaks kõrgemal, ei ole meil senised arutelud lõppenud seaduse muutmisega, nii et vanusepiir oleks tõstetud näiteks 16 eluaastani. Ja tõesti on väga kahju, et praegune muudatus tuleneb palju avalikkuse tähelepanu pälvinud juhtumitest, aga tundub, et see on võimaldanud avada akna ning koalitsiooni- ja opositsioonierakonnad kõik näitavad valmidust seaduse muutmisega edasi minna.

Oleme täna juba kuulnud, mida uuringud ütlevad selle kohta, kui laialdane tegelikult on noorte seksuaalse ahistamise ja ärakasutamise probleem. Seda, millised kahjud sellega kaasnevad, on asjatundjad korduvalt kirjeldanud. Tõesti, mida nooremas eas ja korduvam on ärakasutamine, ahistamine, vägivald olnud, seda suurem on kahju, seda pikaaegsemad on tervisemured ja mõju noore elukaarele. Nii et probleem on olemas, kahjud on suured ja praegune seadus lapsi ei kaitse. Sellepärast on seda muudatust vaja.

Aga lisaks seaduse muutmisele on muidugi vaja, et seksuaalharidus oleks laialt kättesaadav ning et kõrvalseisjad, kahtlustajad, märkajad mõistaksid oma vastutust laste kaitsmisel ja et ühiskondlik hoiak ei veeretaks vastutust lastele ega süüdistaks ohvrit.

See seadusemuudatus, mida täna arutame, iseenesest hoiakuid ei muuda. Aga see annab signaali. Kas selle signaali andmiseks on mõtet seadust muuta? Jah, kahtlemata on. Lastekaitse Liit, naistearstid, psühholoogid, ohvriabitöötajad – kõik toetavad, on aastaid toetanud seda muudatust. Ega ei ole juhus, et jalgpallitreenerite poolt ärakasutatud noored olid 14-aastased. Kahetsusväärselt on olukorras, kus ühes ja samas trennis käivad 13- ja 14-aastased noored, 14-aastastel palju suurem risk seksuaalse ärakasutamise, ahistamise ohvriks sattuda. Oma töös nende noortega kokku puutunud arstid ja psühholoogid kinnitavad, et nende tegude toimepanijad valivad vähemalt 14-aastaseid noori ja isegi ootavad kuriteo toimepanekuks ohvri 14. sünnipäeva. 16-aastane noor on juba küpsem, võimeline paremini ära tundma nii manipuleerimist kui ebasobivat tegevust. Nii et seadusemuudatusega päästame vähemalt 14- ja 15-aastased noored kriminaalkaristust pelgavatest lastejahtijatest.

Kui vaadata avalikku debatti kas seadusemuudatuse või ilmsiks tulnud juhtumite üle, siis kahetsusväärselt tõuseb esile ka ohvrit süüdistav hoiak, laste võimetus "ei" öelda.  Räägitakse lapse käitumisest, valikutest, sellest, kas ta toimuvast kellelegi rääkis või ei rääkinud, kuidas tema käitus. Aga unustatakse ära see teine pool, lapsega teadlikult manipuleerinud, teda veennud, äraostnud, ähvardanud, teda mõjutav täiskasvanu, kes tegelikult seda kõike ju juhib ja kontrollib. Nii et sellise mõjuvõimu kasutamine oma vajaduste rahuldamiseks peaks olema ühiskondliku debati fookuses. Ja alati tuleb selgelt hukka mõista niisugune teguviis. Ohvri süüdistamine on ju tegelikult vägivallatseja õigustamine ning seda peaks nii siin saalis kui avalikkuses vältima.

Palun kolm lisaminutit!

Palun, kolm lisaminutit!

(Kaugühendus)

Seadusemuudatus annab signaali laiemalt hoiakute muutmiseks. Enesemääramise eapiiri tõstmine ei ole ju ainult õiguslik küsimus. Seal taga on eetilised küsimused, terviseteemad, ja see läheb meie ühiskonnas nii valulikult, sest väga paljud meist peavad oma kunagise käitumise ümber hindama, ükskõik millises rollis me siis olnud oleme. See, mis oli aktsepteeritav pea 30 aastat tagasi, kui seksuaalse enesemääramise piir 14 aasta peale seati, enam aktsepteeritav ei ole.

Tänuväärselt on ka Eestis kasutusele võetud n-ö lipusüsteem. Ei piisa ainult nõus olevast noorest, et suhe oleks sobiv, ei mõjutaks eneseaustust, et partnerid oleksid võrdsed. Tegemist peab olema arengu- ja eakohase suhtega, mis sobib ka olemasolevasse tausta. Need on kõik väga olulised aspektid, mida lastega töötavad inimesed peavad silmas pidama ja tegelikult nendest arusaamine ühiskonnas laiemalt on väga tähtis.

Ma loodan, et me saame teha need vajalikud otsused laste kaitsmiseks ja minna seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmisega edasi, aga samas ka muuta selle debati tonaalsust ühiskonnas. See seadusemuudatus peaks kandma laiemat mõju kui ainult mõne paragrahvi ümbersõnastamine. See peaks olema algus laiemale hoiakute muutmisele, nii et keegi meist enam mõne kahetsusväärse juhtumi puhul ei räägiks ohvrist, tema valest käitumisest, vaid ainult ja ainult mõistaks teo hukka ja pööraks tähelepanu teo toimepanijale, tema vastutusele ja uue seaduse järgi ka karistusele. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! On tõeliselt hämmastav, et mitte keegi ei suuda tuvastada neid isikuid ja neid jõude ja erakondi, kes kunagi võtsid vastu seaduse, millega viidi noorte seksuaalse enesemääramise vanus alla ja sisuliselt tehti meie lapsed ja noored pedofiilidele vabaks saagiks. Me teame, mis on sellise lapse saatus – kõik need psüühilised läbielamised, terveks eluks tekkinud koorem jne. Ja samas selline karistamatuse tunne pedofiilidel, et nüüd on üks sektor nendele vabaks tehtud. Ja nii on see olnud ju ligi 30 aastat. Küllap on võimalik stenogrammidest ja dokumentidest need erakonnad ja isikud, ministeeriumi ametnikud välja otsida. Aga tegelikult palju olulisem on see, et me nüüd oleme aru saanud, et see on olnud eksitus, väga suur viga, ja täna, mulle tundub vähemalt, on kõik erakonnad selles suhtes ühele meelele jõudnud.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas sarnase või sama sisuga eelnõu juba eelmises Riigikogu koosseisus, aga siis kahjuks lükati see tagasi. Ma ei tea, mis on selle olukorra muutuse tekitanud – kas see, et Riigikogu koosseisud vahetuvad iga kord circa kolmandiku võrra, või siis tõesti see, et see teema on saanud avalikkuse suure tähelepanu osaliseks ja hukkamõist on täiesti selgelt terves meie ühiskonnas.

Igatahes täna oleme minu ja kogu meie erakonna suureks heameeleks olukorras, kus lisaks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõule, mille me oleme esitanud juba varem, on samateemalised eelnõud nüüd ka teistelt erakondadelt. Täna on sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu menetluses ja täpselt samasuunalise eelnõu on esitanud ka valitsus. Ma loodan südamest, et siin ei hakka toimuma mingisugust vahetegemist opositsioonil ja koalitsioonil ja mingisuguse poliitilise profiidi lõikamist, vaid kõik esitatud samasisulised eelnõud liidetakse kokku ja kõikide nende põhjal koostatakse diskussioonide ja arutelude käigus kõige parem variant, mida me siin Riigikogus suudame teha, mitte koalitsioon ei sõida lihtsalt opositsioonist üle, kehtestades jõumeetoditega enda eelnõu.

Nagu me kuulsime, valitsuse eelnõus ei peeta oluliseks alaealiste seksuaalse ärakasutamise karistusmäärasid tõsta. See on kindlasti asi, mis tuleb tõsiselt üle vaadata. Kindlasti teatud karistusmäärasid tuleb tõsta. Neid asju on väga palju, mida me peaksime just nimelt kõige suuremas ja paremas koosmeeles ära lahendama ja läbi vaidlema.

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma pikalt ei soovi rääkida, aga tahan siinkohal veel rõhutada, et selle teemaga haakub väga otseselt ka nende isikute küsimus, kes on noori ja lapsi ära kasutanud. Nad ei tohi jääda anonüümseteks isikuteks. Kõikidel lapsevanematel ja lasteasutustel peab olema võimalik teada, kui mõni nende töötaja on seotud pedofiiliaga või mõni muu isik, kes on sarnaste kalduvustega, elab kuskil lähedal, mistõttu meie lapsed on ohustatud. Seetõttu tuleb luua avalik pedofiilide register. See on vajalik selleks, et tagada meie laste turvalisus ja et täiskasvanud inimesed saaksid kontrollida ja kaitsta oma lapsi.

Selle seadusemuudatuse juures, laste ja alaealiste seksuaalse eneseteadlikkuse vanuse tõstmise juures on väga oluline aspekt just nimelt see, et me peame kaitsma oma lapsi ja selgelt defineerima, mis on normaalne ja mis ei ole. Ma soovin meile kõigile selleks edu ja jõudu! Ja ma usun, et üheskoos me saame kõige parema tulemuse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 348 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks selle aasta 25. mai kell 16.  

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 309 esimene lugemine. Ettekandja on maaeluminister Urmas Kruuse. Palun! Tundub, et meil ei ole ühendust. Proovime uuesti alustada.

(Vaikus.)

Tundub, et meil ei ole ühendust. Proovime uuesti alustada.

(Kaugühendus)

... juba 97. aastal esimest korda ... 

Ei tönka. Ma teen neljaminutilise vaheaja. Neli minutit vaheaega, proovime siis uuesti ühendust saada.

V a h e a e g

Tehnilise probleemi kõrvaldamiseks võetud vaheaeg on läbi. Proovime jätkata oma päevakorraga. Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise eelnõu 309. Maaeluminister Urmas Kruuse, proovime ühendust saada. Palun!

Me ei ole ühendust saanud, aga me teeme senikaua ära ühe teise asja. Meile on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek tänast täiskogu istungit pikendada kuni kella 14-ni. Viime istungi pikendamise küsimuses läbi hääletuse. Teen saalikutsungi ka. 

Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Otsuse poolt on 55 rahvasaadikut, vastu 1, erapooletu 1. Otsus leidis toetust. Tänane istung on pikendatud.

Ja nüüd proovime uuesti saada ühendust maaeluminister Urmas Kruusega. Urmas Kruuse, palun!

Tere päevast, austatud parlament! Kas nüüd on mind kuulda?

Nüüd on kuulda ja näha ka.

(Kaugühendus)

Suur tänu teile! Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Juba 1997. aastal siinsamas parlamendis räägiti väärtuslikust põllumajandusmaast ja selle olulisusest ja selle kaitsmise vajadusest. Tekib küsimus, miks täna selline seaduseelnõu teie ees on. Tuleb tõdeda, et põllumajandusmaal ja selle mullastikul ei ole siiani õiguslikku kaitset. Eesti pindalast moodustab haritav maa vaid alla veerandi ja vajadus maa järele avaldab just põllumajandusmaale üha suuremat survet. Nii on see mujal ja nii on see ka Eestis.

Ajalooliselt tekkisid asulad sinna, kus paiknesid viljakad põllumajandusmaad. Nii ongi linnasid ja muid asulaid ümbritsev põllumajandusmaa harilikult viljakam. Põllumajandusmaad on üldjuhul ka maaparanduse abil korrastatud ja need maatükid on hea juurdepääsuga, mis tähendab, et sinna on mugav ja vähem kulukam ehitada, kui seda tehakse.

Muld on aga taastumatu ressurss. Mulla teke on äärmiselt aeglane protsess ning viljaka mulla kujunemiseks kulub sajandeid. Väärtusliku põllumajandusmaa kaitset käsitlevat seaduseelnõu on Maaeluministeeriumis välja töötatud ligi kaheksa aastat. Soovitud on saavutada seda, et meil oleks edaspidigi olemas toidu tootmiseks esmavajalik ökoloogiline, samas taastumatu loodusressurss ehk muld.

Maailma rahvaste toidulaud saab tulevikus sõltuma nendest riikidest, kus jagub viljakat mulda ja vett. Riigi elujõulisus ja iseseisvus, inimeste tervis ja keskkonna seisund on seotud võimekusega oma rahvas ise ära toita. Niisiis, selle seadusega, mille eelnõu on täna Riigikogus lugemisel, me tagame ühe hinnalisema ressursi, mullastiku säilimise ning aitame kindlustada meie kõigi toidulauda.

Kogu põllumajandusmaa väärib hoidmist, kuid eelnõu kohaselt saaks piirangutega kaitstud vähemasti üle 2 hektari suurune, maatulundusmaa sihtotstarbega, külas või alevikus paiknev massiiv, mille mullastiku kaalutud keskmine boniteet on Eesti keskmise või maakonna keskmise boniteediga võrdne või sellest suurem. Väärtuslikku põllumajandusmaad on meil esialgsete arvutuste kohaselt ligi 700 000 hektarit.

Eelnõu oli esimest korda Riigikogus menetluses 2018. aastal, kuid langes seoses koosseisu ametiaja lõppemisega 2019. aasta märtsis menetlusest välja. Kui meenutada, siis toona kavatses riik võtta väärtusliku põllumajandusmaa kaitse tagamise põhiülesanded enda kanda. Praeguse eelnõuga on tehtud muudatusi ja nähakse ette, et väärtuslikud põllumajandusmaad ja nende kaitse tingimused määrab kohaliku omavalitsuse üksus üldplaneeringuga. Sellega garanteerime, et kohalikele omavalitsustele on tagatud ka planeerimisautonoomia.

Eelnõu ettevalmistamine ei ole olnud kergete ülesannete killast. Eri huvigruppidel on kindlasti erinevad huvid ja need on tihtipeale ühel või teisel moel seotud maakasutusega, üldjuhul maatükile ehitamisega. See aga ei tähenda, et väärtuslikule põllumajandusmaale üldse ehitada ei tohi. Teatud juhtudel võib. Eelnõu ei piira kohalike omavalitsuste arengut. Kui üldplaneeringu puhul kaalub muu avalik huvi väärtusliku põllumajandusmaa säilimise avaliku huvi üles, tuleb seda veenvalt põhjendada. Ja oluline on alati kaaluda alternatiive, kuna meil on umbes poole miljoni hektari ulatuses põllumajandusmaad, millele seaduse piirangud ei kohaldu.

Eelnõu koostamisel on läbitud rohkelt arutelusid ja diskussioone, miski ei ole jäänud tähelepanuta ning ettepanekutega on arvestatud niipalju kui võimalik. Kõrvale on jäetud üksnes need, mis ei toeta eelnõu eesmärki, väärtusliku põllumajandusmaa mullastiku kaitset.

Head Riigikogu liikmed! Oleme veendunud, et väärtuslik põllumajandusmaa vajab kaitset. Ja loodame, et selle eelnõu arutelu parlamendis on viljakas ja eelnõu võetakse seadusena vastu.

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi ka. Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Vaieldamatult on see väga oluline teema ja vajab reguleerimist. Eks me oleme oma silmaga paarikümne aasta jooksul näinud, kuidas on hulk väärtuslikku põllumajandusmaad teise otstarbe leidnud. Seda asja on analüüsinud ka õiguskantsler ja õiguskantsler on saatnud oma hinnangu, mis eile jõudis maaelukomisjoni liikmeteni. Milline on teie hinnang õiguskantsleri positsioonile sellele probleemile lahenduse leidmisel?

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud hea küsija Ivari Padar! Tõepoolest, õiguskantsleri hoiak on skeptiline või pigem kriitiline. Tema põhikriitika on suunatud sellele, et tema näeb siin teatud riivet omavalitsuse autonoomiale. Samas ta ei ole öelnud, et parlament ei või sellist seadust vastu võtta. Ka on ta öelnud seda, et kui peaks juhtuma, et parlament võtab selle seaduse vastu ja see kaevatakse põhiseaduslikkuse seisukohalt kohtusse, siis ei ole kohtu otsus ette ennustatav. See tegelikult tähendab seda, et õiguskantsler on viidanud, et võiks justkui saavutada samu eesmärke muude seaduste abil.

Andres Metsoja, palun!

(Kaughühendus)

Aitäh, istungi juhataja! Väga austatud minister! Ma mäletan, et aastaid tagasi tõepoolest see diskussioon ja debatt katkes osaliselt ka seetõttu, et kerkis küsimus, et kui on väärtusliku põllumaaga tegemist ja ikkagi on soov seda hoonestada, siis kas seda saab teha ja kui saab, siis millised on tingimused. Te ütlesite oma sõnavõtus, et teatud juhul saabki väärtuslikku põllumaad siiski hoonestada. Äkki te tooksite selle teema ilmestamiseks need teatud võimalused välja. Kui see maa on üldplaneeringusse kantud, aga siiski soovitakse väärtuslikku põllumaad edaspidi hoonestada, siis tuleb ilmselt üldplaneeringut muuta või kuidas saab sealt edasi liikuda?

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud küsija! Tõepoolest, kui vaadata kohaliku omavalitsuse vaatevinklist, siis siin seaduses on üks klausel, mis puudutab muud avalikku huvi. Põhjendatud muu avaliku huvi korral võib kehtestada üldplaneeringu, mis ei taga a priori sada protsenti väärtusliku põllumajandusmaa säilimist.

Võib-olla mõni markeering, mis see muu avalik huvi on. See võib olla maapiirkonna hariduse ja kultuuri arendamine või sotsiaalkaitsekorraldus, kaasa arvatud teatud objektid, liikluse või ühistranspordi arendamine, sidevõrguteenuste arendamine jne, jne. Need on kõik olulised aspektid ühe kohaliku omavalitsuse elu arendamises. Üks oluline selle seaduse mõte on see, et enne kui neid otsuseid tehakse, hästi põhjalikult kaalutaks ka teisi, alternatiivseid võimalusi, enne kui midagi hakatakse väärtuslikule põllumajandusmaale ehitama.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja ja ettekandja! Kelle eest tuleb seda väärtuslikku põllumaad kaitsta? Kui tugev on see seltskond, kes nagu tahaks seda ära võtta? Ja kas selle õiguse kohalikule omavalitsusele andmine on arukas?  Kohalikud omavalitsused küll valitsevad ise, aga need, kes tahaksid kinnisvara arendada, võivad ju pakkuda midagi vastu ja omavalitsus ei pruugi saada ära öelda.

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Isiklikult ma ütleksin niimoodi, et ei ole olemas konkreetset seltskonda, kelle eest peab kaitsma. Aga kui me vaatame üldist trendi nii Eesti Vabariigis ka teistes Euroopa Liidu riikides, siis surve põllumajandusmaale ehitada on täiesti tuntav ja olemas. Selle tõttu on riigid seda kaitset ühe või teise seaduse abil rakendanud ja rakendamas.

Nagu ma oma sissejuhatavas kõnes märkisin, ajalooliselt on tõepoolest väärtuslik põllumajandusmaa just asumite juures. Asumid tekkisid sinna, kus oli viljakat mulda. Ja selle tõttu on ikka olnud surve ehitada, ütleme, linnadest ja muudest asulatest veidi väljapoole.

Nüüd küsimuse teine pool, mis puudutas seda, kas kohalikud omavalitsused saavad selle kaitsega hakkama. Meie oleme Maaeluministeeriumis küll seisukohal, et selle seaduse raamides kohalikud omavalitsused saavad väärtusliku põllumajandusmaa kaitsega hakkama. Nagu te teate,  kohalikel omavalitsustel on praegu paljud planeeringud tegemisel. Nad on juba teinud Maaeluministeeriumiga koostööd ja meil on päris palju positiivset kogemust.

Nii et me ei saa kuidagi öelda niimoodi, et a priori kohalikud omavalitsused ei taha või ei saa teatud tingimustel õigustatult ära öelda, kui soovitakse maa kasutamise sihtotstarbe muutmist. Loomulikult, kui planeeringus on kehtestatud väärtuslik põllumajandusmaa ja leitakse, et seda on vaja kohalikul tasandil muuta, siis tuleb läbida mõistlik planeerimisprotsess. Aga detailplaneeringu kaudu üldplaneeringut muutev otsus tähendab väga korralikku ja põhjalikku menetlust ja ka avalikkuse kaasamist. Sealt tulevad minu arvates õigustatud otsused. Aitäh teile!

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Veel kord tulen eelmise teema juurde, nüüd küll vähe laiemalt. Tõepoolest, maa kui tootmisvahend, maa kui kaitseobjekt – see diskussioon Eestis käib väga aktiivselt. Ja minu küsimus tuleb sellest valdkonnast, et on põllumaid, mida me peame kaitsma ka looduskaitseliselt, Natura koosseisus on poollooduslikud kooslused. Ja nüüd me läheme kaitsma maad kui tootmisvahendit põllumaa kontekstis. Kas on rahvusvahelist kogemust või kas riigisiseselt on plaan rääkida ka metsamaast kui olulisest väärtuslikust tootmisvahendist selle kõrval, et me räägime metsast kui kaitstavast ja süsinikku siduvast objektist?

(Kaugühendus)

Austatud küsija, ma arvan, et ma sain teie küsimuse mõttest ja vihjest aru. Kui puhtalt Maaeluministeeriumi vaatevinklist ja põllumaa seisukohalt vaadata, siis mets oma olemuselt kindlasti on rohkem kaitstud kui põllumajandusmaa ja sellest tingituna ongi teatud muudatused teie ette toodud. Samas tuleb öelda, et maatulundusmaa puhul ei saa ükski  praegune omanik olla kindel, et tal on õigustatud ootus maa sihtotstarbe muutmiseks. Aga nagu ma eelnevalt ütlesin, need võimalused kindlasti on olemas.

Aga kas metsa peaks kaitsma kui tootmisvahendit? Meie Maaeluministeeriumis oleme võrreldes Keskkonnaministeeriumiga selgelt rohkem keskendunud majandusele ja tootmisele, seda nii kalanduses kui ka põllumajanduses. Aga see ei tähenda seda, et me alahindame keskkonnahoiu tähtsust. Kas metsa peaks kaitsma ja kas seda saab kaitsta – siin kindlasti on Keskkonnaministeeriumil võimalus üles näidata suuremat initsiatiivi, kui see osutub vajalikuks.

Suur tänu, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna maaelukomisjoni ettekande juurde. Kutsun Aivar Viidiku.

(Kaugühendus)

Lugupeetud Riigikogu aseesimees, istungi juhataja! Tänu ministrile hea ettekande eest ja küsimustele sisuka vastamise eest! Head kolleegid! Annan siis ülevaate maaelukomisjonis räägitust selle konkreetse eelnõu raames. Maaelukomisjon on arutanud seda teemat kolmel istungil. Kõigepealt ja kõige pikemalt ja sisulisemalt 15. märtsil, millest teen eraldi ülevaate. Seejärel käsitlesime seda 22. märtsil ja põhjus oli, et valitsus palus selle eelnõu Riigikogu täiskogu menetlusest välja võtta. Ja siis veel 3. mail, kui valitsus palus selle uuesti Riigikogu saali tuua.

Nagu öeldud, 15. märtsil oli pikk ja sisuline arutelu. Sissejuhatuseks kõigepealt, et komisjoni koosolekul osalesid juhatajana Tarmo Tamm ning komisjoni liikmed Merry Aart, Kaido Höövelson, Erkki Keldo, Ivari Padar, Martin Repinski, Üllar Saaremäe, Andrus Seeme ja Aivar Viidik. Külalistena olid kutsutud maaeluminister Urmas Kruuse, ministri nõunik Evelin Oras, Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban, maakasutuspoliitika osakonna juhataja Katrin Rannik, sama osakonna maaparanduse ja maakasutuse büroo peaspetsialist Helve Hunt ning õigusosakonna juhataja Geir Veski ja sama osakonna nõunik Ketlyn Roze. Arutelu oli pikk ja ma ei hakka protokolli sõna-sõnalt ette lugema, aga teen ülevaate põhilisest.

Kõigepealt, minister Urmas Kruuse märkis, et väärtuslikku põllumajandusmaad on vaja kaitsta, ja andis põgusa ülevaade eelnenud perioodidest, millal see teema on arutusel olnud.

Marko Gorban tutvustas eelnõu lähemalt. Kõigepealt ta märkis seda, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on kaitstud põhiseadusega. Muld kui taastumatu loodusressurss käib samuti põhiseaduse § 5 alla. Temagi tutvustas asjaomast ajatelge ja märkis, et aastatel 2007–2017 on seoses elamuehitusega väärtuslikku põllumaad kasutusest välja läinud umbes 10 000 ha, mis moodustab, kui arvestuslikult on väärtusliku põllumaa kogupindala 650 000 – 700 000 ha, umbes 1,5% põllumajandusmaast. Aga kuna arvestuslikult jääb väärtuslikku põllumajandusmaad tiheasustuspiirkondade lähiümbrusesse veel ca 200 000 ha, siis see moodustab ikkagi märkimisväärse osa.  Umbes 1/3 tiheasustusalade ümbruskonnast on seega maad,  kuhu ehk tekivad elamuehituse arendusalad. 

Marko Gorban tõi välja need kaks põhialust, millest lähtub väärtusliku põllumajandusmaa kaitse. Nagu minister mainis, tähtsad on mullaviljakuse näitajad ja pindala näitajad ning piirangud võiksid hakata kehtima vähemalt kahe hektari suurusest massiivist. Samuti tutvustas Marko Gorban põgusalt, milline on mõne teise Euroopa riigi praktika. Põhijoon on kõikjal sama: kaitstakse väärtuslikku põllumajandusmaad ja hoitakse seda võimaluste piires tootmismaana toidu tootmiseks.

Pärast Marko Gorbani ülevaadet olid komisjoni liikmete küsimused, millele külalised vastasid. Kõigepealt Tarmo Tamm  tuletas ajalugu meelde ja küsis, mis on õiguskantsleri seisukoht selle teema puhul. Nagu juba jutuks oli, Marko Gorban vastas ka meile, et õiguskantsler ei ole olnud põhimõtteliselt selle muudatuse vastu, aga on ära märkinud, et seaduseelnõu puhul on märke sellest, et see võib kitsendada kohaliku omavalitsuse õigusi planeerimistegevuses. Samuti on õiguskantsler teinud ettepaneku, et väärtusliku põllumajandusmaaga seonduvaid kitsendusi hindaksid ka nii Keskkonnaamet kui kõik teised, kes planeerimisprotsessis oma kooskõlastusi ja nõusolekuid peaksid andma.

Tarmo Tamm küsis ka teemal, mis puudutab nii tuuleparke kui võimalikke rajatavaid päikesejaamu, mis võidakse rajada väärtuslikule põllumajandusmaale. Marko Gorban vastas, et eelnõu kohaselt ei ole tuuleparkide rajamine põllumajandusmaale lubatud, aga teda täiendas Helve Hunt, kes ütles, et päikeseparkide rajamise puhul peaks samuti eelkõige kohalik omavalitsus asja otsustama, aga selgi juhul tuleb muuta maatulundusmaa sihtotstarvet ja muuta see tootmismaaks. Üldiselt jäi komisjonile arusaam, et ministeerium päikeseparkide puhul kitsendusi otseselt teha ei sooviks.

Ivari Padar tõi välja selle positiivse poole, et eelnõu ei ole nii jäik, et takistaks igasugust elamuehitust. Ta märkis ära, et selle eelnõu raames on ikkagi võimalus näiteks noortel peredel, kes soovivad rajada oma talumajapidamise ja tegeleda põllumajandusega, seda ikkagi teha.

Aivar Viidik tõi lauale küsimuse, mis puudutab Eesti Linnade ja Valdade Liidu seisukohti selles küsimuses. Marko Gorban vastas, et ministeeriumil on Eesti Linnade ja Valdade Liiduga hea tihe koostöö, kuid ei ole sellist ühtset suurt konsensust. Seega võib tekkida olukord, kus kõik kohalikud omavalitsused ei pruugi selle eelnõuga nõustuda ega ka linnade ja valdade liidu seisukohaga.

Siis oli veel arutelu teema, kas selle eelnõu raamistuses pigem tekitatakse väga jäik positsioon, mis puudutab elamuehitust tervikuna või üleüldse ministeeriumi poolt ehitamist ja selle lubamist väärtuslikule põllumajandusmaale. Marko Gorban vastas, et kindlasti mingisugust konfrontatsiooni ei soovita tekitada, vaid püütakse omavalitsustega võimalikult palju asju läbi rääkida, nii et probleemid saaksid lahenduse.

Ka Tarmo Tamm märkis, et tema arvates eelnõu sisu ei ole mitte keelamine, vaid pigem reguleerimine. Sellega nõustus ka minister Urmas Kruuse.

Komisjoni liige Merry Aart märkis, et tegemist on olulise ja vajaliku eelnõuga. Ta küsis, kas väärtusliku põllumajandusmaa massiivid kuvatakse ka eraldi Maa-ameti või PRIA kaardikeskustes. Helve Hunt vastas, et jah, seda hakatakse tegema ja see kajastub vastaval kaardil.

Andrus Seeme, komisjoni liige, soovis saada selgitust väärtuslikule põllumajandusmaale elamu ehitamise lubatavuse kohta. Ta küsis, mis saab, kui pärast üldplaneeringu kooskõlastamist tekib soov ehitada elamu väärtuslikule põllumajandusmaale. Kas selle lubatavuse otsustab kohalik omavalitsus või ministeerium? Helve Hunt selgitas, et elamute ehitamine käib siiski vastavalt üldplaneeringutele, mille kehtestab kohalik omavalitsus.

Suures plaanis on sellega arutelu kokku võetud. Komisjonis lepiti kokku, et muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme päeva. Samuti otsustati teha ettepanek võtta eelnõu 309 täiskogu päevakorda 24. märtsiks, millest on nüüd saanud 11. mai. Seda tehti konsensusega, nagu ka ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni liige Aivar Viidik. Aitäh! Minu poolt kõik.

Suur tänu! Ettekandjale on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Aivar! Mul on selline kaheosaline küsimus. Esiteks, sa mitmel korral viitasid, et keegi komisjonis käinutest rääkis selle eelnõu ajaloost, rääkis mingitest erinevatest variantidest, aga sa ei rääkinud, mis see ajalugu siis on. Ma ei taha praegu kuulda kogu ajalugu, aga ehk hästi lühidalt, võib-olla taasiseseisvumisest peale või millest iganes. Kas sel teemal on varem mingeid vastuolulisi momente või kaklemist olnud?

Ja teine küsimus. Viimastel aastatel oleme tihti näinud, et riik proovib kehtestada mingi riikliku eriplaneeringu seoses suurte vajalike investeeringutega, aga need on ikkagi uppi läinud kohalike inimeste vastuseisu tõttu. Kas sellele eelnõule võidakse seoses selliste tulevaste suurte investeeringutega ja mingite tööstusettevõtetega ka vastu olla?

(Kaugühendus)

Aitäh, Valdo! Küsimuse esimesele poole vastates saan ma kommenteerida nii palju, et kuna minu staaž Riigikogu liikmena on suhteliselt lühike, siis ma seda kogu ajalugu ei tea. Sellest ei olnud ka väga detailselt juttu, kuigi minister oma ettekandes seda natuke puudutas. Mida ma aga tean ja millest oli juttu, on see, et selleteemaline eelnõu langes menetlusest välja Riigikogu koosseisu vahetumise tõttu. Enne tulid valimised peale, kui eelnõu jõuti täismahus menetleda.

Küsimuse teine pool puudutas riigi sundi ja omavalitsuste tegevust. Julgen kinnitada, et kogu sellel arutelul oli ikkagi jutuks see, kuidas riik ja omavalitsused saaksid omavahel koostööd teha ja et riik ei sekku omavalitsuse autonoomiasse planeeringutegevuses. Pigem on tegu regulatsiooni ja kokkuleppega kui sellise pealesunnitud asjaga.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea Aivar! On öeldud, et väärtuslik põllumaa ei ole see, mis on linnades, aga meie mõni linn ei ole päris linn. Pärnu linn ulatub Varblani välja ja on üks maailma suurimaid pindala poolest. Paide viljakate muldade keskel on samuti väga suur linn. Aga minu küsimus on, et see 18 000 hektarit, mis väärtuslikku põllumaad on linnades ja mida ei loeta selleks – kui palju sellest on kahes n-ö libalinnas: Pärnus ja Paides?

(Kaugühendus)

Aitäh! Paraku pean ütlema, et ei oska sellele küsimusele vastata, aga kindlasti oskab sellele vastata ministeerium. Ja kindlasti ka mõni Pärnu või Paide inimene, kes on kohapeal. Seda jaotust komisjoni koosolekul kahjuks ei arutatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame edasi minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soove ma ei näe. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 309 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 25. mai kell 17.15.

Tänane viimane päevakorrapunkt, seitsmes: Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu 377 esimene lugemine. Ettekandja on maaeluminister Urmas Kruuse. Palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Lubage mul tutvustada Maaeluministeeriumis koostatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu. Selle eelnõu peamine eesmärk on kaitsta põllumajandustoodete ja toidu müüjaid ostjate ebaausate kaubandustavade eest. Eelnõuga luuakse põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esineva ebaausa kaubandustava tõkestamise alused. 

Siinkohal tuleb märkida seda, et Eesti on üks neljast liikmesriigist, kus sellesisuline riigisisene seadus siiani puudus. Eestis on need küsimused olnud reguleeritud peamiselt võlaõigusseadusega, mis reguleerib lepingulisi suhteid, ning oma õiguste kaitseks on võimalik olnud pöörduda kohtusse. Edaspidi on lisaks kohtusse pöördumise võimalusele ettevõtjatel võimalik pöörduda Konkurentsiameti poole.

Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle sätted, mis sisalduvad samal eesmärgil kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid. Direktiivi eesmärk on kehtestada liidu kaitse miinimumstandard, ühtlustades selleks liikmesriikide meetmed, mis käsitlevad ebaausate kaubandustavade tõkestamist. Eelnõus sätestatakse ebaausate kaubandustavadena tehingud ja teod, mis on seotud maksetähtaegadega ning tarnete ja müügi tingimustega.

Selles eelnõus on loetletud 16 ebaausat kaubandustava, millest üheksa on igal juhul ja alati ostjal keelatud. Ma toon teile näiteid, mis ka eelnõu materjalides olemas on. Näiteks on keelatud tasuda põllumajandustoote ja toidu eest hiljem kui 30 päeva jooksul eelnõus sätestatud päevast arvates, tühistada põllumajandustoote või toidu tellimus nii lühikese etteteatamisajaga, et ei saa mõistlikult eeldada, et müüja leiab tootele muu turustamis- ja kasutamisvõimaluse.

Samas on eelnõus ka veel seitse nn tingimuslikku kaubandustava, mis on keelatud juhul, kui nendes ei ole eelnevalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Näiteks on keelatud tagastada müüjale müümata jäänud põllumajandustoode või toit ilma müümata jäänud toodete või nende kõrvaldamise eest maksmata, nõuda tasu müüja põllumajandustoote või toidu turul kättesaadavaks tegemise, ladustamise, väljapanemise või kaubaloetellu lisamise eest jne.

Sellised tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud juba algusest peale. Keeldude rikkumise tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioonid ostjale. Direktiivi üle võtvad õigusaktid peavad olema liikmesriikides kehtestatud või avaldatud 1. maiks k.a ja nende jõustumise tähtaeg on 1. november 2021.

Austatud Riigikogu, palun selle eelnõu menetlemisel see heaks kiita! Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Mul on lausa selline maailmavaateline küsimus. Ma ei tea, kui palju meil on olnud pretsedente, kus tegelikult Euroopa Liit ja liikmesriigid õige jõuliselt sekkuvad liberaalsesse turumajandusse. Millise hinnangu teie kui liberaalse erakonna esindaja sellele annate? Kas selle eelnõu puhul on tegemist ohuga, et me võime rääkida liigsest sekkumisest turu toimimisse?

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Miks Euroopa Liidus too nn miinimumdirektiiv tekkis, oli seotud just sellega, et kaebused läksid üsna suureks ning müüjad ja toidutootjaid olid jäämas järjest keerulisemasse seisu. Ühelt poolt oli kaubanduses suur konkurents ja hinnasõda, aga primaartootjad ja tööstused ei olnud võimelised enam oma mõistliku tulu eest seisma. See oli üks põhjuseid, miks see  direktiiv tekkis.

Ja tegelikult juba enne seda, kui see üleeuroopaline regulatsioon tekkis, olid paljud riigid hakanud seda reguleerima. Ja kindlasti ei saa neid riike nimetada mitteliberaalseteks ja mittedemokraatlikeks. Tõepoolest, esmapilgul võib jääda mulje, et liialt sekkutakse, aga kui me süveneme nendesse küsimustesse sisuliselt, siis me näeme, et tegelikult on soov luua parem tasakaal kauplejate ehk müüjate ja ostjate vahel.

Suur tänu! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi kaasettekande juurde. Maaelukomisjoni nimel esineb Tarmo Tamm. Palun!

(Kaugühendus)

Hea esimees! Head kolleegid! Teen teile väljavõtte Riigikogu maaelukomisjoni istungi protokollist nr 102. Komisjoni istung toimus esmaspäeval, 3. mail 2021, juhatas Tarmo Tamm, protokollis Merle Kruusimägi, osa võtsid veel komisjoni liikmed Merry Aart, Kaido Höövelson, Ivari Padar, Martin Repinski, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme ja Aivar Viidik. Kutsutud olid maaeluminister Urmas Kruuse, Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban, põllumajanduspoliitika osakonna juhataja Kristel Maidre ning sama osakonna põllumajandus- ja toidusektori arengu büroo juhataja Janeli Tikk ja õigusosakonna juhataja asetäitja Ingrid Raidme. Päevakorras oli Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu 377 arutelu juhtivkomisjoni ettekandja määramiseks ja esimesele lugemisele saatmiseks.

Härra minister andis väga põhjaliku ülevaate selle sisust  ja ma arvan, et seda ministri ettekannet komisjonis ma ei hakka kordama. Aga pühendun sellele, mida komisjoni liikmed küsisid.

Ivari Padar küsis, millised ebaausad kauplemistavad on Eestis enim levinud. Ta nõustus, et järelevalvet peaks tegema Konkurentsiamet, ja küsis, palju täiendavate ülesannete täitmine maksma läheb. Urmas Kruuse vastas, et tõsiseim probleem on maksetähtaeg. Osa tootjaid on väitnud, et nende keskmine maksetähtaeg on 43 päeva, kuid üldjuhul siiski 60 päeva.

Teine levinud probleem on täiendavad kulud tarnijatele, näiteks n-ö riiulitasud, reklaami- ja turunduskulud, täiendavalt logistikakulu, sest kauplused eeldavad praegu igapäevaseid tarneid, kuna laovaru kaupluses ei ole, samuti on erinevad nõuded taara kohta. Kruuse ütles, et Justiitsministeeriumi hinnangul oleks Konkurentsiametis vaja kuut uut töötajat ja hinnanguliselt on täiendav kulu järelevalve teostamiseks 600 000 eurot aastas. Maaeluministeeriumi arvates piisaks ka kahest töötajast. Lõplik kulu selgub pärast plaanitava töö ümberkorraldamist Konkurentsiametis.

Tarmo Tamm küsis, kas direktiiv sätestab mingid tähtajad või tasumäärad, näiteks kaupade hoidmise eest laos, või jääb see kõik liikmesriikide otsustada. Urmas Kruuse vastas, et direktiiv käsitleb tarnitud kaupade eest tasumise tähtaega. Marko Gorban täiendas, et ladustamise eest tasu võtmine kuulub nende tavade hulka, mis on keelatud juhul, kui tingimustes pole eelnevalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.

Tarmo Tamm küsis, mis teemal tekkisid kõige suuremad vastuolud ja erimeelsused kaasamise etapis. Urmas Kruuse vastas, et kõige suuremad erimeelsused olid kaubandusega ning diskussioon tekkis ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Probleem oli eelkõige eelnõus sätestatud 30-päevane tähtaeg nii kiiresti rikneva kui ka kaua säiliva kauba puhul. Direktiiv näeb kiiresti rikneva kauba puhul ette tähtajaks 30 päeva ja kaua säiliva kauba puhul 60 päeva. Eelnõus valitud 30-päevase tähtajaga soovitakse vähendada halduskoormust ja tagada arvestatav mõistlik makseaeg. Pikemad maksetähtajad on koormavad eelkõige esmatootjatele ja töötajatele ning tarnijad ei julge repressioonide kartuses vaidlema minna.

Osa kaubanduskette on kinnitanud, et neil tähtaegadega probleeme ei ole, kuna nad maksavad kiiresti riknevate kaupade eest juba 14 päeva jooksul. Tarmo Tamm märkis, et direktiivi mõte on eelkõige kaitsta tootjat ning vältida raha kinnihoidmist kaupmehe käes ja maksetega viivitamist.

Ja siis tehti ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu 377 täiskogu päevakorda 11. maiks, teha ettepanek eelnõu 377 esimene lugemine lõpetada, määrata ettekandjaks maaelukomisjoni esimees Tarmo Tamm. Kõik otsused olid konsensuslikud, poolt hääletasid Merry Aart, Kaido Höövelson, Ivari Padar, Martin Repinski, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Tarmo Tamm ja Aivar Viidik. Aitäh!

Suur tänu! Ettekandjale on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea Tarmo! Kaubandusketid on võimsad ja suured ja neid on palju ja nad saavad tootjaid n-ö ohjeldada. Millised on põhilised repressioonid, mida kaubandusketid praegu tootjate kasutavad?

(Kaugühendus)

See eelnõu ongi selle jaoks, et tootja oleks rohkem kaitstud, et ei oleks võimalik viivitada maksmise tähtaegadega ja tootjad saaksid õigel ajal oma raha kätte. Nagu ma ettekandes mainisin, osa kaubanduskette on juba praegu nõus 14 päeva jooksul makseid tegema. Ma arvan, et ka kaubanduskettide rohkus tekitab sellise konkurentsi, et kes on tootja suhtes ausam, selle juurde eelkõige tahab tootja oma kaubaga minna. Nii et konkurents võib-olla tuleb kasuks, tekib  valikuvõimalus: kes on hea finantsdistsipliiniga kaubandusettevõtja ja kes ei ole. See eelnõu teenibki seda eesmärki, et tootja saaks kaitstud.

Aitäh, rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame edasi minna läbirääkimiste juurde.  Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast Ivari Padar, palun!

Suur tänu, lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on väga olulise ja pöördelise eelnõuga. Jah, nii see on. Ma ei tea, kui palju meil on viimasel ajal olnud arutusel selliseid eelnõusid, kus ühel, teisel või kolmandal moel riigi sundi ja Euroopa Liidu ühiseid kokkuleppeid rakendatakse ja mille puhul on tõesti näha, et riigid sekkuvad. Riigid sekkuvad turu toimimisse, riigid sekkuvad sellesse, kuidas senimaani on turg ennast ise reguleerinud.

Kogu toiduainesektor on ääretult oluline valdkond, sest süüa tahame iga päev. Ja selge, et selles valdkonnas on nii, et tootja tahab saada oma toote eest kõrgemat hinda, tarbija tahab madalamat hinda. Mentaliteet kipub olema selline, et piim tuleb poest ja raha tuleb seina seest. Ja kogu selle arutelu vahele jäävad tootjad, töötlejad ja kaubastajad, kaupluseketid.

Nii Euroopa Liidus kui ka, ma saan aru, terves maailmas on ikkagi nii, et kaubandusketid on see jõud, kes on konsolideerunud, kes on väga mõjuvõimsad ja kes tegelikult  riikides reguleerivad põllumajanduspoliitikat. Nii see on. Ma olen vaadanud ühte Hollandi ettekannet, kus räägitakse, et jah, Hollandi põllumajandus on arenenud, rahvast on palju, aga kogu põllumajandussektorit reguleerivad seitse kaubandusketti. Nii see on. Ja nüüd on jõutud selleni, et otsitakse lahendusi.

Kui ma olin Euroopa Parlamendi liige, siis nende lahenduste otsimine Euroopa Parlamendis oli vägagi kõneteema. Selle eestvedaja oli Itaalia endine põllumajandusminister härra Castro. Võimaliku lahendusena on leitud, et proovitakse leida tasakaalu. Sest jah, põllumajandussektor ise ja ka töötlev tööstus on konsolideerunud kaubakettidega läbirääkimistel nõrgaks jäänud. Ja siit on tulnud need praegused miinimumstandardid, mida me täna arutame.

Ma tahaksin ühte asja veel rääkida. Kogu selle arutelu kontekstis on ääretult primitiivne, et kui  põllumajanduspoliitikast juttu on, siis kiputakse rääkima ikka ainult selles kontekstis, kui palju Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames raha saab ja kui palju riigi toetusi juurde antakse. Toetused on tähtis asi. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on tähtis asi. Aga sellele mõõtmele lisaks on veel väga palju aspekte, mida tuleb sellises harmoonias arutada. Ja üks aspekt on see lõppfaas ehk kaubandus.

Mina olen selles vaidluses kindlalt primaarsektori ehk siis esmatootja poole peal – et see oleks ära üteldud. Ma loodan, et siit tuleb kena arutelu. Üks aspekt selle arutelu juures, kuidas olukord riigiti erinev on, on see, et riigiti on põllumajanduse ühistegevus väga erinevas positsioonis. Rahulikku arengut nautinud vanades demokraatiates on ühistegevus ja põllumeeste organiseeritus väga kõrgel tasemel. Seda me võime näha näiteks kas või Soome puhul: Soome ühistud on laienenud oma tegevusega ka Eesti territooriumile. Ja siis on riigid, kus põllumeeste ühistegevus on väga nõrgal tasemel, alles areneb. Ka see on kogu selles vaidluses väga oluline aspekt ...

Palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ka see on selles vaidluses väga oluline aspekt, kui tugev on kaubanduskettidega rääkiva poole positsioon ja kui organiseerunud ta on.

Eestis on niimoodi, et meil on kaks või kolm head näidet väga heast organiseerumisest. Mina olen 30 aastat olnud selle asja juures, kuidas seda paremini organiseerida, kuidas ühistud paremini toimima panna. Väga visalt läheb. Väga visalt läheb! Ja kui nüüd planeeritakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames koostada uut strateegiakava, siis kindlasti selle strateegiakava üks element peaks olema see, kuidas põllumeeste turupositsiooni parandada. Üks asi on see, mida me täna siin arutame. See on kaubandusketid ja kaubanduskettide miinimumtasandid. Teiselt poolt on see, kuidas primaartootja on võimeline organiseeruma ja läbi rääkima. See on ääretult oluline tahk, mis kogu sellesse teemasse peab juurde tulema.

Mind kohe ärritab, kui põllumajanduspoliitika käsitlemisel räägitakse ainult sellest, kuidas riigieelarvest raha saada. Riigieelarve raha on tähtis asi, seda on vaja, aga see ei ole üksinda kogu selles protsessis tegija. Tänan teid!

Läbirääkimistel rohkem sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 377 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 25. mai kell 17.15. Tänane istung on lõppenud.