Tere päevast, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud rahandusminister! Suur aitäh selle võimaluse eest täna siin teiega koos seda teemat avada ja sellel teemal diskussiooni pidada. Minu nimi on Lenno Uusküla, olen Tartu Ülikoolis makroökonoomika teadur ja kaasprofessor ning olen siinsamas lähedal Arenguseire Keskuses uuringute juht alates sellest aastast. Minu teemad on majandustsükkel ja suured poliitikad: eelarvepoliitika ja rahapoliitika. Olen seotud COVID‑i sotsiaal-majandusliku mõju hindamise projektiga. Arenguseire Keskuses on sel aastal minu vedada pikaajalise hoolduse tuleviku lahtimõtestamine.
Sellest hetkest, kui ma andsin nõusoleku siia tulla, on eelarvepoliitika saanud avalikus debatis väga suurt tähelepanu. Siia kindlasti kulub ära hoiatus, et tegemist on minu isiklike seisukohtadega, mitte Tartu Ülikooli ega Arenguseire Keskuse seisukohtadega.
Küll aga, kuna see debatt on suur ja lai, siis ma mõtlesin, et ma alustan natukene kaugemalt, mille pärast eelarvepoliitikat tehakse, mida sellega võiks saavutada ja kuhu rahastused võiksid suures pildis mahtuda. Ehkki see on Euroopa Liidu raha ja see on erilise sildiga raha, siis sellegipoolest on see osa kogu sellest rahast, mida te siin jagamas olete.
Kõige olulisem asi, mida eelarvepoliitika puhul tõenäoliselt turumajanduses silmas pidada, on turutõrked. Probleem on selles, et üks teeb, aga teised sellest võidavad või kaotavad. Tüüpiline näide on haridus, kus see inimene, kes saab targaks, tegelikult aitab ka teistel inimestel enda ümber targaks saada ja teised inimesed saavad nendest uutest oskustest õppida. Keskkonna puhul me räägime sellest, et üks viskab prügi maha või põhjustab kliima soojenemist ja me kõik oleme sellest ühtemoodi mõjutatud. Need on sellised valdkonnad, kus turumajanduse nähtamatu käsi ei lahenda nõudluse-pakkumise tasakaalu. Selleks, et turumajandus saaks toimida ja me saaks ühiskondlikku heaolu kasvatada, on vaja välist sekkumist. Siia alla käivad ka tervishoid ja majanduslik ja sotsiaalne õiglus, sellepärast et sünnihetkel ei saa valida, kuhu perekonda või kuhu maailmanurka sa sünnid. Mina küll oleksin tahtnud kindlustada ennast selle riski vastu, et sündida kusagil Aafrikas, ja ma arvan, et mul on päris hästi sellega vedanud. Aga sa ei saa valida seda, milline on tervis sünnihetkel. Seetõttu on hea, kui me saame seda väljakutset ühiskonnas tervikuna lahendada, sest turgu selleks, et enne sünnihetke kindlustust osta, ei ole olemas.
Teine suur eesmärk on majandustsükli silumine. Me räägime sellest, et majanduse langusfaasid on väga kulukad, tööpuudus on ühiskonnale väga kulukas. Teiselt poolt püüame ühiskonna kasvufaase, SKP kasvu faase natukene jahutada ja buume vältida.
Siis on igasugused muud rahalised ja mitterahalised eesmärgid. Siin on palju juttu olnud regionaalpoliitikast, aga siia alla kuuluvad ka kaitsekulutused. Euroopa Liidul on veel lisaks oma eesmärgid. Need on alguse saanud sellest, et parandada ühisturu toimimist, et me päriselt saaksime kaubelda üksteisega enam-vähem võrdsetel alustel. Lisaks sellele tähendab see seda, et halvemas majanduslikus seisus piirkondade võimalusi soovitakse selle käigus parandada.
Kui me räägime õiglase ülemineku rahastusest, siis see tegeleb turutõrgetega. See on see keskkond ja need inimesed, kes on sellest otse puudutatud. Kui me räägime COVID‑i taastefondist, siis me räägime majandustsükli silumisest, kuhu juurde on lisatud turutõrgete osa.
Kui eelarvekulutustest rääkida, oleks väga hea lihtne, kui saaks öelda, et ühe euro kulutamine toob alati kaasa kaks eurot ühiskondlikku rikkust. Paraku see niimoodi ei ole. On väga erinevaid hinnanguid, on üle kahe euro (Miyamoto kulude poolelt, Mertens ja Ravn maksude poole pealt), aga on ka selliseid hinnanguid, mis ütlevad, et see mõju on alla ühe euro. Kuni selleni välja, et on selline teoreetiline kontseptsioon, et kui kulutame ühe euro, siis inimesed arvavad, et see tulevikus korjatakse maksudena kokku, mistõttu inimene tunneb ennast vaesemana, võtab tarbimist seevõrra vähemaks ja kogumõju täielikult puudub.
Mille pärast need hinnangud erinevad on? Mitte sellepärast, et ei suudeta kokku leppida, vaid asi on selles, et võimendi ehk multiplikaatori suurus sõltub väga palju erinevatest asjadest (tarbimine, investeeringud, ülekanded, maksud) ja sellest, mida nende komponentidega päriselt tehakse. Majandustsükkel on esimene asi, millest multiplikaator sõltub. Kui majandus on langusfaasis, on võimendid suuremad. Siin tuli juttu piimast, ma korjan selle näite üles. Kui te hommikul soovite lapsele müsli peale piima valada, siis see on nõudlus. Kui teil on külmkapis piima, siis see on pakkumine. Kui piim on seal olemas, siis te saate panna müsli peale piima, kui seda ei ole, siis võib sellest tulla selline väike draama, eks ole. Kui endal ei ole piima, siis te võite minna naabri juurde küsima. Tervel ühiskonnal on piir ees sellega, kas meil on olemas lehmad, kes lüpsavad. Seal ei ole võimalik üle oma varju hüpata. Kui on olemas lehmad, kes lüpsavad piima, siis me saame nõudluse elavnedes kogutoodangut suurendada, aga kui neid ei ole olemas, siis väga kiiresti sellised asjad juhtuda ei saa.
Teine teema siin on rahapoliitika. Rahapoliitiline toetus eelarvemeetmetele on tegelikult väga oluline. Eesti üksinda ei saa mõjutada Euroopa Keskpanga otsuseid, küll aga, kui me käime samas sammus ülejäänud Euroopa riikide eelarvepoliitikaga, siis Euroopa Keskpanga üldine poliitika toetab Eesti poliitikat samaväärselt.
Lisaks sõltub mutiplikaator sellest, kui suur on meie võlakoormus, kas finantssektor on heas seisus või ei ole, kas ettevõtted ja majapidamised saavad laenu võtta, kui nad arvavad, et tulevikus läheb paremini. Multiplikaator sõltub ka lubadustest tulevaste kulude kohta. Corsettil ja kaasautoritel on väga ilus artikkel, kus on öeldud, et need meetmed, mis lubavad täna suurt kulutust, aga kunagi tulevikus väiksemaid kulutusi, on palju suurema mõjuga kui need meetmed, millega me lihtsalt lubame täna suuremat kulutust ega ütle mitte midagi kulude kohta tulevikus. Loogika tuleneb just sellest, et kui me lubame just nagu kulutusi suurendada, siis võib tekkida maksude kasvu ootus, mis omakorda teeb inimese netovarade väärtust, rikkust väiksemaks, mistõttu kogumõju tarbimisele on väiksem.
Jätkates rääkimist lubadustest, siis on olnud üleval selline küsimus, kuidas on võimalik, et kulutused aastal 2022 saavad mõjutada tänast päeva, aastat 2021, kui meil on päriselt kriis. Kas selline vastutsükliline majanduspoliitika on üleüldse võimalik? Vastus on jah. Tegelikult on need lubadused vaata et isegi võimsamad kui päriselt kulutamine. Asi on selles, et kui sa tead, et tulevikus on sinu toote järele nõudlus olemas, siis sa hoiad oma tootmisvõimsust ja investeerid sellesse. Tulen tagasi piima näite juurde. Kui sa tead, et järgmisel aastal on nõudlus piima järele olemas, siis sa hoiad oma lehmi ega saada neid lihakombinaati. Kui sa tead, et nõudlus olemas, siis võib-olla isegi hoolitsed selle eest, et on piisavalt noori lehmi kasvamas. Sellepärast on see lubadus tuleviku mõttes väga-väga oluline. Kui see lubadus on tuleviku kohta olemas, siis see tähendab, et me tunneme ennast rikkamana. Kui te mõtlete ettevõtte peale, kes on aktsiaturul, siis tulevane rahavoog tähendab seda, et aktsia hind läheb üles, tal on võimalik juba täna saada parematel tingimustel finantseerimist ja ta saab ka päriselt hakata investeerima.
Selle asja juures on väga tähtis kindlus, et kui me midagi lubame tuleviku kohta, siis me päriselt ka seda teeme. Sellepärast, et kui meil on selline tunne järgmine aasta, et võib-olla me ei kulutaks seda raha, ja me jätame selle lubaduse täitmata, siis sellel hetkel see võimas riist, et me saame tulevaste kulutustega muuta tänast päeva, kaob meil ära.
Lubaduste poole pealt ei saa ma teadlasena mainimata jätta, et ma väga hindan seda, et teaduse rahastust grantide osas sellel aastal suurendati, küll aga, kuna see ei olnud teada sellel hetkel, kui granditaotlusi esitati, siis mõni granditaotlus, hea projekt, jäi esitamata ja see praegune valik on halvemate projektide hulgast, sest eeldus oli see, et raha ei ole. Nüüd ootamatult raha tuli, aga küsimus on selles, kas see pakkumine on olemas või mitte.
Teine väga oluline aspekt kindluse juures on reegli ja suva küsimus. Igal aastal eraldi võib tunduda väga hea otsustada eraldi, mis on õige poliitika. Sellise otsustamise juurde kuulub ebajärjekindluse lõks. Igal hetkel võib tunduda optimaalne muuta otsustatud poliitikat ja saada parem lahendus. Järgmine aasta oled sa lubanud kulutada, aga vaatad, et majandusel läheb päris hästi, ja otsustad mitte kulutada. Sel puhul on suur oht kaotada usaldus ja meil kaob see võimas eelarvepoliitiline riist käest.
Sinna juurde käib veel mõni lõks. Investeeringud ja kulutused eelarvepoliitikas ei ole täpselt samad, mis on raamatupidamises, või see, mida me tavaliselt mõtleme. Sotsiaalkaitse võib olla investeering. Haridus on investeering, kuigi ta näeb kuluna välja. Füüsiline kapital võib olla kulu, ehkki raamatupidamislikult näeb ta väga ilusalt investeeringuna välja. Tulevikku vaadates tundub, et füüsilise kapitali osatähtsus on langemas maailmas üleüldse. Tulevad asemele tarkvara ning teadmised ja oskused. See on see, mis tegelikult loeb. Kui te räägite start-up'idega, siis saate aru, et neil ei ole anda seda tagatist pangale, et pangalaenu saada. Sama on ka nende ettevõtetega, kes toodavad midagi, aga tootmise on sisse ostnud, neil ei ole seda füüsilist kapitali.
Tulen konkreetsemalt taastefondi juurde. Mille pärast see ühine pingutus on tähtis, on see, et eelarvepoliitikal on piiriülesed mõjud. Kui üks riik teeb kulutusi ja teine ei tee, siis teine saab põhimõtteliselt tänu sellele tasuta lõuna. Kui me Euroopas neid koos teeme, siis see võimaldab koos ühiselt sellest [kriisist] võitu saada ja vältida olukorda, kus keegi püüab tasuta lõunaid üles korjata. COVID‑i kriis ei ole tavapärane kriis. Sellepärast et ükski riik üksinda ei saa ennast sealt välja tõmmata, see ei tulene meie majanduspoliitilistest valikutest. Kui enne võis ikkagi öelda, et, näed, midagi on halvasti tehtud, siis seekord ei saa niimoodi öelda. Seekord ei ole majanduslangus laiapõhjaline. Kui me räägime sellest, et majandustsükkel peaks olema laiapõhjaline, siis seekord ta ei ole. Kas me saame korraga ühe meetmega majandust elavdada, kõiki kaasata ja üleminekutega tegeleda? Kui sul on üks meede, siis rusikareegel ütleb, et ei ole võimalik, et me saame korraga lahendada sotsiaalprobleeme, mis tulenevad sellest, et restoranide töötajatel ei ole praegu tööd. Öelda, et need inimesed on need, kes peavad minema digitaaltehnoloogiasse, on raske.
Üldiselt need suured väljakutsed, mis meil on, digi‑, rohe‑ ja tervisepööre, on tõsine probleem, sellepärast et tootlikkuse kasv on Euroopas stagneerunud, hoolimata sellest, et me räägime, et digitehnoloogiad on arenemas. Siin on teaduse roll väga tähtis. Aga kui me toetame ettevõtlust, siis küsimus on, kas me toetame ettevõtluse innovaatilist poolt või ülikoole. Seal on väga oluline vahe. Mida ettevõtlus teeb? Ettevõtlus tahab saada sellest investeeringust ise kasu. Ülikool püüab teha niimoodi, et kõik saaksid ühtlaselt kasu, mistõttu investeering ülikooli peaks olema palju laiema kandepinnaga kui ühe ettevõtte toodangu toetamine, kuigi ka sealt võivad tulla positiivsed ülekanded tervele majandusele. Ühiskond on ka vananemas ja keskkonnaväljakutsed on ilmselged.
Digilahenduste puhul on väga tore, kui me teeme uue tarkvara, aga on väga tähtis, et inimesed tahaksid seda ja oskaksid seda kasutada. Süsihappegaasi vähendamise kulud kontsentreeruvad teatud piirkondadesse, mistõttu kohanemine on väga raske. Ei ole niimoodi, et inimesed on üle Eesti laiali ja siis on palju lihtsam seda kohanemist organiseerida. Tegelikult on maailmas need kulud suures plaanis Hiinas. Kas me saame kogukulu panna Hiina, sest need on just parasjagu sinna sattunud? Tõenäoliselt mitte. Keskkonnainvesteeringuid on eraettevõtetel teha väga raske, sest need on suure allapoole riskiga. Kui sa võidad, ei saa sa väga suurt tulu, küll aga on väga palju erinevaid maailmu, kus asjad võivad valesti minna. Projekt on kasulik ainult siis, kui sinu tehnoloogia võetakse kasutusele, näiteks kas vesinik võetakse kasutusele või ei võeta. Osa investeeringuid on kasulikud ainult siis, kui CO2 hind on kõrge või on madal. Aga tegelikult on võimalik rohepööret teha kõrge CO2 hinnaga ja madala CO2 hinnaga. Euroopa tasandil, võiks öelda, on hind veidi kontrolli all. Ettevõttel ei ole kontrolli. Seetõttu on väga tähtsad terviklahendused, et kogu majandus oleks kaasatud ja kõik ühenduslülid oleksid ilusasti läbi mõeldud.
Tervis on üks paremaid näiteid selle kohta, kuidas ei piisa sellest, et sa teed ainult ühe kitsa lahenduse. Jah, kui sa paned raha tervishoidu, siis tavaliselt läheb tervis paremaks. Väga selgelt: kui jalale saab kips peale, siis see on hea. Aga see, kas SKP‑le on mõju, sõltub sellest, kas need inimesed lähevad päriselt tööle. Me räägime tihtipeale vanematest inimestest, sellest, kas neil on vajalikke oskuseid ja kas nad on valmis tööle minema ja kas ettevõtted on valmis neid tööle võtma. Seetõttu on tööturu olukord võib-olla isegi olulisem selle terviseedendamise poole pealt. Me räägime, et elatud aastate arv Eestis kasvab, aga tervena elatud aastate arv ei kasva. Meil on vaja tervist, aga meil on vaja ka kogu toetavat süsteemi sinna juurde. Sellest esimesest sammust ei piisa. Raha lisamine ühte valdkonda ei pruugi aidata seda probleemi lahendada, mida me lahendada tahame. Ma loodan, et arstid mind ei kuule, aga tervishoiukulutuste suurendamine mõjutab tervist teatud piirini. Tegelikult on leitud, et sotsiaalkaitsekulutused mõjutavad tervist isegi rohkem kui tervishoiukulutused. Kui inimene kogu aeg murrab jalga sellepärast, et tal kodus on ebaturvaline, siis ei ole kasu sellest, et me kogu aeg paneme ta jalga kipsi. COVID‑i puhul me oleme väga selgelt näinud seda, kuidas haiglad on väga hädas sellega, et patsiente on palju. Terviseolukord saab paraneda siis, kui inimesed välisreisilt tulles päriselt koju jäävad. See teeb tervishoiusektori olukorra praktikas palju paremaks. Raha liigutamine tervishoidu ei pruugi aidata, kui inimesed endiselt rumalalt käituvad.
Õiglane üleminek. Kuivõrd Ida-Virumaa elanikud päriselt vastutavad selle eest, et nad on sattunud töötama sellesse sektorisse, mille kohta teised, meie, oleme otsustanud, et see on vaja sulgeda? Kaevuritest andmekaevurite tegemine on väga keeruline ja kogu erinevate töökohtade ahel peab kohanema. Suure pildi nägemine on väga oluline. Kõigepealt on vaja üles korjata need viljad, mis ripuvad madalal, mis puudutab CO2. Seal on vaja lihtsalt kulu-tulu analüüsi teha absoluutselt kõigile võimalikele meetmetele ja siis võtta sealt järjest. Teine asi on see, et on vaja mõtestatud ja süsteemselt juhitud protsessi. Seal on vaja koolitust, see on hea lihtne, aga väga tähtis on ka kaasatus, et need inimesed tunneksid, et nad omavad kontrolli. Seal on vaja sotsiaalseid sildu ehitada ja on vaja sotsiaalset ja psühholoogilist tuge. Mina vahetasin sel aastal töökohta, kõik oli väga kontrolli all, sellegipoolest ma tundsin, kuidas ärevus ronis hinge. Aga mida tunneb see inimene, kes on haritud tegema ühte tööd, ta on seda pikalt teinud, kuid siis öeldakse, et sa ei tohi enam seda teha, sa pead nüüd uut elu alustama? Mida see inimene tunneb? Kas me oleme üldse võimelised seda olukorda hindama? See on väga suur teema, mistõttu kontrollitud eksperimente tasub teha ja väga tähtis on seda protsessi tervenisti teaduslikult monitoorida. See on väga pikk protsess ja meil on võimalik seal päriselt õppida, mida teha ja kuidas teha.
Lõpetuseks tahtsin öelda, et ega ma väga ei tahaks olla teie situatsioonis, kes te peate pikaks ajaks otsuseid ette tegema, sest ega me ei tea, mida tulevik toob ja kuidas tulevikumaailm välja näeb. Küll aga saab mõelda, mida te soovite, saab mõelda, mida peaks tegema, et sinna jõuda, millised on need tingimused, mis peavad olema täitunud, selleks et maailm saaks selline, nagu me soovime, ja mis juhtub siis, kui need tingimused sellised ei ole. Ja tehes täiesti häbenematult reklaami oma kolleegidele Arenguseire Keskuses, ütlen: need on projektid, mis aitavad mõelda sellistele teemadele. Nende raportite mõte ei ole mitte selles, et te loete ja õpite pähe, mis seal on, vaid need peaksid olema vahend selleks, et läbi mõtestada neid teemasid, kuidas tulevik välja näeb ja millised ohud on tänaste valikute juures. Suur-suur aitäh teile!