Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi, tulla Riigikogu kõnetooli või ühenduda interneti teel. Ruuben Kaalep, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu! Eelmisel aastal esitas hulk humanitaarteadlasi ja -organisatsioone avaliku pöördumise, milles tuntakse muret Eesti teaduse valdkondliku järjepidevuse, Eesti-teemaliste alus- ja rakendusuuringute ning laiemalt Eesti Vabariigi põhiseaduse täitmise pärast. Pöördumises tuuakse välja, et Eesti teaduse üldine alarahastatus ning rahastuspoliitika formaalne orienteeritus rahvusvahelisele tippteadusele ja tehnoloogilisele innovatsioonile seab ohtu Eesti teaduse laiapõhjalisuse ja valdkondliku mitmekesisuse, Eestiga seotud uuringute jätkuvuse, rakendusliku teadustöö eesti keele ja kultuuri järjepidevuse tagamiseks ning seeläbi Eesti riigi põhialused.

Üks alarahastatuse näide on Eesti Kirjandusmuuseum ja selle koosseisus tegutsev Eesti Rahvaluule Arhiiv. Praegusest seisust piisab vaid praeguse olukorra konserveerimiseks. Eesti mälu üht tähtsamat säilituspaika ei ole võimalik edasi arendada, kuna kogude hoiutingimused ning uurijate ja personali töötingimused jäävad allapoole 21. sajandi taset.

Humanitaarteaduste alarahastatusest kõneleb ka Tartu Ülikooli kunstide keskuse sulgemine käesoleval aastal, mis on rahaliste vahendite puuduse otsene tagajärg. See leiab aset olukorras, kus kunstide keskuse töötajad on oma tööd teinud hästi ja pühendunult, ent ülikooli finantsolukord ei ole võimaldanud korraga ülal pidada Viljandi Kultuuriakadeemiat ja kunstide keskust Tartus. Sellest tulenevalt esitan haridus- ja teadusministrile arupärimise, milles palutakse vastata kuuele küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Aadu Must!

(Kaugühendus)

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Riigikogu esimees! Kultuurikomisjon annab üle eelnõu Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamise kohta. Seoses Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa volituste ennetähtaegse lõppemisega tema enda avalduse alusel esitame eelnõu, millega Eesti Rahvusringhäälingu nõukogust tagasi kutsutud Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa asemel nimetatakse Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks Riigikogu liige Priit Sibul. Kõik nõuetekohaselt dokumendid on vormistatud ja esitatud juba ka elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Palun Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

(Kaugühendus)

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister. Teiseks, põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestava seaduse eelnõu. Vabariigi Valitsust esindab nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus maaeluminister. Ja kolmandaks, planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust riigihalduse minister. Need kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.

Asume nüüd kohe läbi viima kohaloleku kontrolli. Üks hetk, palun! Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 92 Riigikogu liiget ja puudub 9. Läheme tänase järgmise punkti juurde, milleks on selle nädala päevakorra täpsustamine ja siis kinnitamine. Nimelt, õiguskomisjon on teinud ettepaneku jätta selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, milleks on siseturvalisuse arengukava 2020–2030 arutelu. Rohkem minu teada ettepanekuid ei ole. Tulenevalt sellest ettepanekust alustame päevakorra hääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen koos selle ühe muudatusega, mille on teinud õiguskomisjon, hääletusele käesoleva nädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 82, vastu 6, erapooletuid ei ole, on päevakord kinnitatud.

Liigume nüüd tänase päevakorra arupärimiste juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Sven Sesteri, Raivo Tamme, Mihhail Lotmani, Urmas Reinsalu, Andres Metsoja, Priit Sibula, Helir-Valdor Seederi, Üllar Saaremäe ja Tarmo Kruusimäe 8. märtsil 2021 esitatud arupärimine olulise kriisiinfo salastamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 59. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Sven Sesteri, et antud arupärimist tutvustada. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea peaminister! Head Riigikogu liikmed! Oleme tõesti Isamaa fraktsiooni üheksa liikmega üle andnud arupärimise Kaja Kallasele. See tuleneb sellest, et valitsuse vahetusega selle aasta alguses lubas uus peaminister hakata Riigikogu liikmetega jagama informatsiooni, kuidas käib töö COVID-i kriisiga, milline on igapäevane olukord, kuidas seda lahendatakse jne.

Ja selles ei ole midagi imelikku. Tuletan meelde, et auväärt Riigikogu tänane spiiker, eelmine peaminister eelmises koalitsioonis, eelmises valitsuses tegi analoogset – ta jagas  informatsiooni kogu eelmise aasta esimese laine ajal. Ta jagas seda hästi, Riigikogu liikmetel oli informatsioon olemas ja Riigikogu liikmed said selle informatsiooni valguses pidada arutelusid, analüüsida eri ekspertidega, erinevate inimestega, kes on suuremal või vähemal määral seotud erineva analüütikaga. Ja sellest tulenevalt said Riigikogu liikmed anda ülevaate tagasipeegeldusena valitsusele ja vajaduse korral ka teadusnõukojale.

Nüüd, peale Kaja Kallase lubadust mingil perioodil tegelikult midagi ei juhtunud. Ja siis, kui esitati täiendav palve, et me siiski sooviksime seda ülevaadet saada, siis järgmine etapp oli see, et hakati mingil põhjusel seda jagama fraktsioonide esimeestega, komisjoni esimeestega ja erakondade esimeestega. Küll aga, kes ei saanud seda, olid Riigikogu lihtliikmed, kellele seda võimalust ei antud.

Tegime Isamaa poolt uue pöördumise kirjalikult, kus me palusime, et me kõik soovime saada seda informatsiooni. Lõpuks saime selle informatsiooni, kõik Riigikogu liikmed hakkasid saama. Aga me märkasime uue üllatusena, et dokumentidel on AK-märge – asutusesiseseks kasutamiseks. See tähendab seda, et meil ei ole võimalik seda informatsiooni kellegagi jagada. Meil ei ole võimalik selle informatsiooni alusel kellegagi arutleda ega jõuda mingite uute järeldusteni.

Sellest tulenevalt meil ongi mõned küsimused. Juhin tähelepanu, et igapäevane informatsioon, mis laekub Riigikogu liikmetele, on salastatud viieks aastaks: aastal 2026 on meil esimest korda võimalik seda informatsiooni üldse kellegagi arutada, kui me seda sooviksime teha. Meil ongi soov aru saada, millest see tuleneb. Ma arvan, et praegusel hetkel on rohkem informatsiooni parem kui vähem informatsiooni, rohkem arutelusid on parem kui vähem arutlemist.

Tahame teada, mis on muutunud sellel kevadel võrreldes 2020. aasta kevadega, kui oli kriisi esimene laine. Juhin tähelepanu, et [AK-märke puhul] ei ole tegemist isikustatud andmetega. Kui oleks isikustatud andmed, oleks asi arusaadav, et ei saa neid n-ö laiapõhjaliselt jaotada. Tegemist ei ole isikustatud andmetega. Ehk me tahame teada, mis on muutunud võrreldes eelmise aasta maikuuga, kui me analoogseid aruandeid saime ilma AK-märketa, ja seda kindlasti tänu tänasele spiikrile, eelmisele peaministrile.

Lisaks AK-märgetele tahame teada ka toetusmeetmete kohta, mis on ettevõtlussektorile kehtestatud ja mis tänasel päeval juba kehtivad. Aga ärme unusta, et vahepealsel perioodil oli mingi hetk, kui seati erinevaid piiranguid, ent samal ajal ei antud selget signaali ettevõtlussektorile, milliseid võimalikke toetusmeetmeid kehtestatakse, kui piirangud sätestatakse. Tuleb tõdeda, et ka Kaja Kallas ise nentis, et kui valitsus tuleb välja mingite piirangutega, siis peaks kohe olema ka selge kompensatsioonimehhanism tekkivate kahjude hüvitamiseks. Seda ei ole vahepeal toimunud. Soovime selle kohta küsida.

Lisaks tahame teada ka vaktsineerimise kohta, mille puhul tagasivaatena tuleb nentida, et kogu see informatsiooni avalikustamine ja segadus on olnud parajalt suur. Me oleme sellest aegade jooksul ka infotundides küsinud ja oma küsimused oleme ka siin konkreetses arupärimises kirja pannud, et kas peaminister on nõus kriitikaga, et vaktsineerimine ei ole olnud selline, nagu me oleme eeldanud, ja informatsioon ei ole sellel tasemel, nagu me oleme eeldanud.

Ja lõpuks soovime ülevaadet Eesti võetud kohustustest ja õigustest seoses vaktsiinide ühishangetega Euroopa Liidus.

Erinevad temaatikad. Just sihuke informatsiooni ja kommunikatsiooni liikumine on meie jaoks oluline. Ja kindlasti juhin tähelepanu, et kõige viimasel päeval tuleb proua peaminister meile vastama: tal on 20 istungipäeva aega ja praegu on 19. istungipäev. Oleks võinud ka varem tulla, aga tõesti, seadus teda ei kohustanud. Poolteist kuud suutis kinni hoida seda arupärimist. Aitäh teile!

Aitäh tutvustajale, suur tänu! Nüüd on sõna peaministril, kellel palun antud arupärimisele vastata. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head küsijad! Esimene küsimus puudutas seda ülevaadet, mida teiega jagatakse. Kõigepealt ma soovin seda täpsustada. Eelmisel kevadel jagas peaminister Riigikoguga ülevaadet, mille oli teinud tema nõunik, pannud kokku kontsentraadi, ehk siis sugugi mitte seda, mida valitsuse liikmed ise nägid. Seda informatsiooni jagati märtsist juunini ja ometi teine laine algas oktoobris. Oktoober, november, detsember, jaanuar kuni uue valitsuseni mingit infot, mitte mingisugust infot Riigikoguga ei jagatud.

Teiseks, need on kaks täiesti erinevat infot. Mina sain aru [nii] ja minu soov oli see, et Riigikogu liikmed oleksid samas inforuumis kui valitsuse liikmed ehk siis teiega jagatakse täpselt sedasama situatsioonikeskuse raportit, mida ka valitsuse liikmed näevad. Aga ükski heategu ei jää karistama. Kui te soovite saada vähem informatsiooni – et me teeme sellise kontsentraadi asjadest, mis puudutavad nakatumist –, siis me võime selle teha väiksemaks ja mitte seda raportit edasi jagada.

Need raportid sisaldavad ametiasutuste ülevaateid, mis on vajalikud otsuste langetamiseks. Ma juhin tähelepanu sellele, et need ei ole mitte salajased, nagu teie ütlete, vaid need on asutusesiseseks kasutamiseks. Põhjus, miks nad on asutusesiseseks kasutamiseks – ehk Riigikogu liikmed saavad neid samuti vabalt kasutada –, on see, et raportisse sisendit andvate ametite juristid hindavad, kas raportis sisalduv informatsioon on mõeldud avaliku teabe seaduse alusel asutusesiseseks kasutamiseks või mitte. Asutusesiseseks kasutamiseks on teave sisejulgeoleku tagamise, riigikaitse poliitika kujundamise, riigikaitse korraldamise, sealhulgas riigi sõjalise kaitse planeerimise, ettevalmistamise ja juhtimise, või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korraldamisega tegeleva teabevaldaja struktuuriüksuse ülesannete ja koosseisu, ametniku ja töötaja ning tema ülesannete kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek ohustaks riigi julgeolekut või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitset, samuti seaduses sätestatud muu teave.

Siin on kajastatud riiklike asutuste ja institutsioonide oma põhitegevuse käigus koondatud ja sünteesitud teavet ning see on mõeldud nende asutuste asutusesiseseks kasutamiseks. Mida laiem on see ring, kellega seda infot jagatakse, seda vähem sellistesse raportitesse infot pannakse. Nüüd ongi valiku koht. Tõepoolest, kui te soovite, me võime teha sellise väikese kontsentraadi ja te saate jagada seda kellega iganes. Te saate seda informatsiooni ka siis, nagu eelmine aasta oli, ju kokkuvõttes ka ajakirjandusest. Aga need raportid on natuke põhjalikumad. Nii et see on valiku küsimus, kumba te tahate. Me võime teha mõlemat pidi. Kui te seda suuremat asja ei soovi, siis me loomulikult lõpetame selle esitamise.

Nüüd teine küsimus: täiendavad piirangud on tabanud paljusid ettevõtlussektoreid ja piirangutega peaks kaasas käima ka kompensatsioonimehhanism. Jah, te ise ka tsiteerisite mind ja ma olen ka seda meelt, et koos piirangute kehtestamisega tuleb kiiresti ka kompensatsioonimeetmete rakendamised kokku leppida kiiremini. Kui aasta tagasi võttis valitsus eriolukorra kehtestamise hetkest ehk siis 12. märtsist 2020 kuni lisaeelarve eelnõu Riigikogusse saatmiseni – see algatati 2. aprillil 2020 – aega 18 kalendripäeva –, siis 2021. aasta lisaeelarve eelnõu saatsime Riigikogusse 18. märtsil, alates lausaliste piirangute kehtestamisest, mis oli 11. märtsil, ja läks aega seitse kalendripäeva. Tänaseks on valitsus heaks kiitnud ka ministrite kehtestatavad toetusmeetmete määruste eelnõud ja need kõik on selle eesmärgiga, et võimalikult kiiresti kompensatsioonimehhanismid tööle saada ning et ettevõtjad, kes on hädas, seda abi kiiresti saaksid.

Kolmas küsimus: "Eesti inimeste vaktsineerimist on saatnud samuti vähene informatsiooni avalikustamine ja suur segadus. Vaktsineerimise tempo on madal, riski- ja eelisnimekirjades olevate inimeste vaktsineerimine lünklik, geograafiliselt on vaktsineerimine ebaühtlane jne." Küsimused siis vaktsineerimise kohta. Esiteks, vaktsineerimise tempo Eestis on Euroopas kolmandal kohal ja maailmas oleme me ka üsnagi kõrgel kohal. Vaktsineerimise põhiprobleem on see, et meil on vaktsiinide defitsiit. Need tarned, milles me oleme kokku leppinud, ei laeku õigel ajal ja selle tõttu ei saa me kiiresti süstida. Kõik vaktsiinid, mis tulevad, need me kasutame ära nii kiiresti kui võimalik. Kui te küsite, mis on vaktsineerimise kõige suurem probleem, siis see on see, et vaktsineerimise plaani ei olnud varem valmis.

Vaktsineerimise tempo, nagu ma ütlesin, sõltub vaktsiinide laekumisest. Ja siin ma pean küll tänama eelmist valitsust selle eest, et valitsus ei pannud kõiki mune ühte korvi, vaid on need ostulepingud sõlminud erinevate vaktsiinitootjatega, mis aitab riske maandada. Me näeme Euroopas selgelt, et need riigid, kes on tellinud vaktsiine suures koguses ainult ühelt tootjalt, on praegu väga-väga hädas. Meil õnneks seda ei ole.

Vaktsineerimise korraldus sõltub pidevalt nendest tarnetest. Praegu, kuna meil on vaktsiinide defitsiit, on meie esmane eesmärk vaktsineerida vanemaealisi ja riskirühmi, selle jaoks et tuua neid riski alt välja, mis võib tuua koormuse alt välja ka meie meditsiinisüsteemi. Me oleme suurvaktsineerimiste käigus näinud seda, et vanemaealised soovivad vaktsineerida eelkõige oma perearstide ja pereõdede juures, keda nad usaldavad, ja seetõttu me olemegi praegu suunanud need vaktsiinid peamiselt perearstidele.

Vaktsineerimise paremaks korraldamiseks perearstide juures on meil suur abi olnud Sixfoldi tehtud vaktsiinide tellimise süsteemist, mis arvestab perearstide riskirühmade suurust ja võimaldab perearstidel logistiliselt jälgida, kui kaugel nende vaktsiin parasjagu on. Perearstid on selle tellimissüsteemiga üldiselt rahul. Esimese nädalaga, kui see süsteem on töötanud, on tellimisvõimaluse saanud kõik 785 Eesti perearstinimistut ja vastavalt siis ligi 55 000 vaktsiinidoosile. Nii et igal juhul erasektorile siin suur tänu kaasa aitamast!

Nagu ma ütlesin, siis praegu on fookus suunatud sellele, et me saaksime just vanemaealisi vaktsineerida. Soovime, et juba maiks oleks 70+ vanusegrupis vaktsineerimisega hõlmatus 70%. 19. aprilli seisuga on vähemalt üks kord vaktsineeritud 288 000 inimest, neist täiskuur on tehtud 85 000 inimesel. Hõlmatus kogu elanikkonnas on 21,62% ja täiskasvanud elanikkonnast 26,77%. Üle 70-aastaste hõlmatus on 59,13%. Peab eraldi esile tooma, et osas maakondades on läinud juba väga hästi. Näiteks kahes maakonnas – need on Hiiumaa ja Saaremaa – on üle 80-ste vaktsineerimisega hõlmatus juba üle 72%. Ja kolmes maakonnas – Läänemaa, Raplamaa ja Järvamaa – on üle 80-aastaste inimeste hõlmatus üle 64% ja seitsmes maakonnas 55%. Nii et me liigume vaikselt edasi. Lootus on, et mais on meil piisavalt vaktsiine, et me saame taas avada suurvaktsineerimiskeskused, kus saame ka vastavalt nooremas eagrupis vaktsineerida.

Neljas küsimus: "Lisaks palun edastada ülevaade Eesti võetud kohustustest ja õigustest Euroopa Liidu ühishangete raames ning tuua välja eraldi praegu teadaolev vaktsiinide tarnegraafik, milles on eraldi välja toodud prognoositavad Eestisse saabuvate vaktsiinide kogused. Kas ja milliseid samme olete täiendavalt tegemas (lisatugiostud, laenamine teistelt riikidelt jne), et suurendada vaktsiinidooside arvu praeguse kriisi kõrglainel." Nagu ma juba ütlesin, siis tänu ka eelmise valitsuse otsustele osaleme me COVID-19 vastaste vaktsiinide ühishankes, mille raames on tänaseks nn Euroopa vaktsineerimisportfellis kaheksa tootja COVID-19 vastased vaktsiinid, et hajutada riske, mis võivad realiseeruda vaktsiinide väljatöötamisel. Tänaseks on meil eelostulepingud Euroopa Liidu tasemel sõlmitud kaheksast tootjast kuue vaktsiinitootjaga. Need on AstraZeneca, Sanofi, Janssen Pharmaceutica, Curevac ja Pfizer-BioNTech. Müügiloani on neist jõudnud neli tootjat: AstraZeneca, Janssen Pharmaceutica, Moderna ja Pfizer-BioNTech. Mitte ühegi Euroopa Liidu COVID-19 vastaste vaktsiinide ühishankes sõlmitava eelostulepinguga ei ole ühelgi liikmesriigil kohustuslik ühineda. Aga nagu ma juba ütlesin, siis see on positiivne, et Eesti on ühinenud nendest viie eelostulepinguga. Tänu sellele on meil praegu vähemalt kolmelt tootjalt vaktsiinid tulemas. Tarned küll varieeruvad, aga see on seotud sellega, et neid lihtsalt toodetakse liiga vähe.

Eelostulepingute alusel on Eesti kokku taotlenud üle 3 miljoni, ligi 4 miljonit vaktsiinidoosi, mis katab üle 2 miljoni inimese vaktsineerimise. Aprillis ja mais on prognoositavad tarnekogused 939 536 doosi, millest laekunud on praegu 70 620 doosi. Liiga optimistlik ei tasu olla, et kõik need doosid, mis ma ütlesin, laekuvad, sellepärast et siiani ei ole need prognoositud kogused vastanud tegelikele tarnetele.

Mida meie oleme teinud, et veel suurendada neid vaktsiinidoose? Esiteks, me oleme tihedalt suhelnud Euroopa Komisjoniga ja teiste liikmesriikidega, et saada täiendavaid doose. Tänaseks on meie olukorda ka arvestatud, nii et me oleme saanud Pfizer-BioNTechilt 150 000 täiendavat doosi viimase otsusega, kokku 215 000 doosi vaktsiini. Samuti oleme suhelnud teiste riikide valitsustega, et saada neid doose n-ö laenuks, et meil oleks teises kvartalis vaktsiinid olemas. Kui on riigid, kes ei kasuta neid vaktsiine, siis me võiksime neid vaktsiine ise kasutada ja vaktsineerimistempot sellega tõsta. Samuti on olnud arutelu all, kas on võimalik teha ka teaduskoostööd, aga selliselt, nagu on Eesti teinud teaduskoostööd varem eri ravimitootjatega. Aga selliseid kokkuleppeid meil hetkel ei ole. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi, lähme küsimuste juurde. Sven Sester, palun!

Aitäh, proua peaminister, nende vastuste eest! Teate, nii me siin olemegi: teie, mina ja viieks aastaks salastatud koroonainfo. Tuleks ikkagi selle juurde tagasi, seda enam, et minu kõrgharidus ongi tegelikult mingil määral infoanalüütika: informatsiooni kogumine, analüüsimine, sellest järelduste tegemine.

Tõite oma vastustes välja, et võrreldes eelmise aasta informatsiooniga, mida Jüri Ratas edastas meile, Riigikogu liikmetele, kui te ise ka Riigikogu liikmena saite seda informatsiooni, oli see kuidagi üldistatud kujul. Ei olnud ju! Ma võin teile saata kõik meilid, mis meile iga päev tulid, mul on kõik siiamaani alles. Kogu see informatsioon, mis on seotud ametkondlike tegevustega, on peensusteni välja toodud: milliseid samme PPA teeb, kuidas teised organisatsioonid [tegutsevad], kuidas geograafiliselt see viirus levib ja milliseid samme geograafiliselt tehakse, kuidas teised riigid parajasti töötavad ja milliseid samme teevad. Väga suur hulk, paljude-paljude lehekülgede peal oli seda informatsiooni, väga spetsiifiliselt. (Juhataja helistab kella.) Ma ei saa selles mõttes sellest vastusest aru – et mis see nüüd siis teistmoodi on võrreldes eelmise aastaga? Veel kord: me tahaksime seda informatsiooni analüüsida, jagada. Öelge, mis on kahe aasta vahe.

Hea küsija, teie aeg!

(Kaugühendus)

Aitäh! Esiteks, jällegi juhin tähelepanu, et märtsis-aprillis ja juuni alguses seda infot eelmine kord jagati, aga terve teise laine aja ei ole seda infot jagatud mitte mingisugusel kujul Riigikogu liikmetega. Kuniks tuli uus valitsus. Ma ei ole võrrelnud neid meile ja raporteid, mis ma sain Riigikogu liikmena. Lihtsalt vahe on selles, et tol hetkel tegi üks nõunik mingi kontsentraadi, mille ta saatis kõigile laiali. Praegu mina jagan seda infot, täpselt seda raportit, mille põhjal ka valitsus otsuseid teeb, kust ei ole mitte midagi eemaldatud ega mingit kontsentraati tehtud. Kui te soovite saada vähem informatsiooni, et me teeme mingi kontsentraadi, siis selle me võime teha. Ma lihtsalt mõtlesin, et selleks, et Riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed oleksid ühises inforuumis, on võib-olla teil huvitav neid raporteid lugeda. Kui te soovite saada vähem infot, selleks et seda jagada paremini, siis me teeme sellest mingi kontsentraadi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma nüüd tõe huvides võtan tänase raporti, siin on 12 lisa. Palun nimetada, milline lisalehtedest on nüüd siis nii sensitiivse informatsiooniga. Ma vaatan, et siin on mitu Eesti kaarti, siin on mitu erinevat graafikut, ja üks on teiste riikide kohta. Milline nendest, kas näiteks lisa 7 või lisa 9, on sensitiivne, et seda võiks avaldada alles viie aasta pärast? Palun nimetada täpselt selle lisa number.

(Kaugühendus)

Esiteks, seda peab küsima nendelt asutustelt, kes on selle teabe märkinud asutusesiseseks kasutamiseks. Teiseks, see ei ole salastatud informatsioon, vaid see on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud informatsioon. Just selleks, et Riigikogu liikmed saaksid ka näiteks valmistada ette infotunniks küsimusi või mida on vaja oma töö tegemiseks ja valitsuse otsuste hindamiseks.

Ma tõepoolest ei ole isiklikult kuskile märkinud midagi. Aga nagu ma ütlesin eelmisele küsimusele vastates, et kui te soovite saada vähem informatsiooni, siis ma kindlasti palun mõnel ametnikul teha teile lihtsalt see meil, mida te saate kõigiga jagada, ja ei jaga rohkem seda situatsioonikeskuse raportit.

Kalle Grünthal, palun!

(Kaugühendus)

Austatud peaminister! Mul on selline küsimus. Oletame, et teie antud info selle kriisi kohta ei vasta tõele. Ma toon näiteks selle, et haiglad on ületäituvuses, seal ei ole kohti, ja et ka nakatunute arv on meeletu. Aga kui see info ei vasta tõele, siis kas te olete valmis tagasi astuma ja võtma poliitilise vastutuse? Küsimus ongi selle kohta, kas te olete valmis tagasi astuma, mitte selle kohta, et see info ei vasta tõele. Põhimõtteliselt ma ei taha hetkekski väita seda, et see info ei ole praegu tõene. Ja teine küsimus on selle kohta, et te olete kuuel korral kasutanud sõna "äm". Kas "äm" on seotud ka kriisiinfo salastamisega?

(Kaugühendus)

Vabandust, ma ei saanud sellest lõpust aru. Aga ma ütlen, et mina ise neid raporteid ei koosta. Mina ise seda infot sinna ei pane.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, soovin teile jõudu teie töös! Aga mul on siiski küsimus palve vormis. Nimelt, mina loen kõiki neid raporteid ja minu arvates see informatsioon seal ei peaks olema ametialaseks kasutamiseks, vaid see oleks hädavajalik, et laiad massid seda informatsiooni valdaksid ja saaksid näha neid arenguid, mis toimuvad kas siis nende omavalitsuses, maakonnas, kui palju on haigeid haiglates jne.

Aga kuna te ütlesite, et see on ametkondlikuks kasutamiseks, ja te olete korduvalt rõhutanud, et te võite saata ka väiksema kontsentraadi, mis ei ole ametkondlikuks kasutamiseks, siis mul on tõesti teile palve: mina küll soovin seda, saatke mulle see väiksem kontsentraat, et ma saaksin võrrelda seda materjali, mis on ametkondlikuks kasutamiseks, sellega, mis ei ole. Siis selgub ka see osa, mis ohustab Eesti riigi julgeolekut ja mis on kuulutatud ametkondlikuks kasutamiseks. Ma saaksin selle välja selgitada, mind see tõepoolest huvitab.

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma isiklikult ei tegele nende raportite koostamisega ja ma pean paluma eraldi inimest, kes võtab välja kõik info, mida saab jagada laiemalt rahvamassidega, ja siis teile hakatakse seda eraldi saatma. Mitte siis seda raportit, mille alusel valitsus otsuseid teeb. Kui teile on olulisem see info, mida te tahate jagada, sellest infost, mida me jagame praegu, et otsuseid teha, siis niimoodi saab teha. Kui teil on konkreetne küsimus mingi info kohta, mis selles raportis on ja mida te kindlasti tahate jagada, siis ma arvan, et seda võib küsida konkreetselt nendelt, kes selle info sinna panevad.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Jah, see on oluline protseduuriline küsimus, et protokollis oleks täpselt arusaadav. Ma ei soovi alaliselt koormata ametkondasid ega peaministrit, ma soovin lihtsalt ühe korra saada selle kontsentraadi, et võrrelda, mille poolest erineb see ametkondlikuks kasutuseks olevast materjalist, et välja selgitada see osa, mis ohustab Eesti riiklikku julgeolekut, nii nagu seadus ütleb, ja me saame teha pikemaajalisi järeldusi. Võib-olla on vaja siin ka seadust muuta.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Nagu te teate, siis õigusriigile on omane vaba informatsiooni levik, et kodanikud saaksid teha vastutusrikkaid otsuseid. Seevastu haldusriikides on tavaliselt informatsiooni salastamine või siis selle ainult ametlikuks kasutamiseks kuulutamine. Me isegi ei saa aru, mis seal on sellist salajast nendes raportites, mida te saadate. Me ei saa aru, millised on nii suured ohud Eesti põhiseaduslikule korrale, mis vajasid märulipolitseid siia Riigikogu ette. Need on kõik sellised asjad, mis on iseloomulikud haldusriigile. Ma saan aru, et teie olete suur õigusriigi propageerija. Kuidas te seletate neid kõrvalekaldeid sellest?

(Kaugühendus)

Nagu ma ütlesin, kui meie valitsus alustas, siis me hakkasime teile neid raporteid jagama. Mina küsin vastu: sellel ajal, kui teie olite valitsuses, miks neid ei jagatud, ja miks see info, nagu teie ütlete, oli salastatud juuni, juuli, august, september, oktoober, november, detsember, jaanuar? Kaheksa kuud! Miks see info oli salastatud? Hea küsimus. 

Mart Helme, palun! Vabandust! Ma palun mikrofon Mihhail Lotmanile, tal on protseduuriline küsimus.

Vabandust, härra Riigikogu esimees! Kas teie meelest sellised vastused nagu "Ise oled loll" sobivad Riigikogusse või mitte?

Aitäh! Kui te küsite sellise küsimuse, siis kindlasti ei ole sobivad. Aga iga küsija saab küsida oma küsimuse ja eks iga vastaja vastab sellele küsimusele ise. Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Proua peaminister! Mihhail Lotman võttis mul pool repliiki suust ära, ma tahtsin täpselt sedasama öelda, et kas te ise kõrvalt vaadates ei saa aru, et kogu teie esinemine on selline: ise olete lollid ja nõmedad ka, et te mind üldse kiusate! See ei ole lihtsalt kohane. See ei ole kohane! Aga ega te ei saa ju sellest aru nii või teisiti.

Mu küsimus on väga lihtne. Aga miks ei või olukorras, kus ühiskonnale on peale pandud tohutud piirangud, kus inimesi ähvardatakse märulipolitsei ja hundikoertega, elementaarne informatsioon olla kättesaadav kogu aeg laialt reklaamitava mingi veebilehena, bülletäänina või millena iganes? Meil on olemas sellised toredad organisatsioonid nagu StratCom ja SITKE, kust tuleb meile kogu aeg [infot]. Kas tõesti ei ole Riigikantseleis nii palju tööjõudu, et sellist veebilehekülge ja lakkamatut ning kättesaadavat online-informatsiooni inimestele, kes kaotavad töökohti jne, jne, kogu aeg jooksvalt jagada?

(Kaugühendus)

Aitäh! Minu vastus ei ole kuidagi küsijat halvustav. Ma lihtsalt tahan juhtida tähelepanu, et praegu on tunne selline, et pigem ükski heategu ei jää karistamata. Minu otsus oli, et teile seda infot jagatakse, nüüd aga lendab see mulle kuidagi vastu, see on kuidagi olnud viga. Lihtsalt küsimus on selles, miks ei olnud see informatsioon avalik alates juunist kuni jaanuarini, kui uus valitsus tuli. Teine laine algas oktoobris. Kogu seda infot oleks olnud vajalik võib-olla ka Riigikogu liikmetega jagada alates sellest ajast, aga seda ei olnud tehtud.

Nüüd, nagu ma ütlesin, ma tegin selle otsuse: Riigikogu liikmed saavad täpselt sama alusinfo, mille saavad valitsuse liikmed oma otsuste tegemiseks. See on see otsus. Kui need asutused, kes infot jagavad, on selle märkinud asutusesiseseks kasutamiseks, siis see ei ole peaministri otsus. See on nende asutuste otsus, miks üks või teine info on asutusesiseseks kasutamiseks.

Me oleme jaganud avalikkusega infot kogu selle aja alates jaanuarist: mis seis on meil nakatumisnäitajatega, mis seis on meil haiglate olukorraga. Seda infot me oleme kogu aeg jaganud. Kui teil on häid mõtteid, kuidas seda paremini teha, siis loomulikult ma kuulan. Lihtsalt mulle tundub, et see on natuke ebaõiglane, kui te ise alles valitsuses olles ei jaganud mitte mingisugust informatsiooni, ja nüüd ütlete, et meie jagame ebapiisavalt informatsiooni. Vähemalt me jagame seda informatsiooni Riigikogu liikmetega. See võib-olla ei ole päris õiglane, [mida te väidate].

Protseduuriline küsimus, Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees Jüri Ratas! Te olete nii pikalt kogenenud istungite läbiviimises, et ma tahtsin lihtsalt täpsustada. Mitu kolleegi eelnevalt ütles, et Kaja Kallas oma vastuses ütles neile, et nad ise on lollid. Mina kuulan siin ja see heli, mida ma kuulen siin saali paremas servas – no ei ole olnud sellist lauset. Kas seal internetiülekandes on mingi muu heli või seal teisel pool saali? Või lihtsalt kolleegid eksisid, kuulsid peaministrit valesti?

Täpselt sama heli. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua peaminister! Üldiselt sellised dokumendid, mille eri osad on erineva salastatuse või konfidentsiaalsuse tasemega, antud juhul enamus sellest infost, mis me saame, on puhas avalik informatsioon. Tavaliselt ametiasutused märgivad need laused või lõigud, mis on teistsuguse tasemega ehk antud juhul AK-tasemega, eraldi ära. Nii on ju talitatud. Minu sõbralik soovitus Riigikantseleile on see, et nad edaspidi võiksid seda teha, siis ei oleks ka ju probleemi.

(Kaugühendus)

Aitäh! Selle saab asutustele edasi anda. Aga eks see on lihtsalt täiendav töö noppida välja info, mida edaspidi jagada Riigikogu liikmetega, mida saab siis edasi saata.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Austatud peaminister! Mulle väga meeldis teie seisukoht, et käesolevas kriisis saavad Riigikogu liikmed sama infot, mida valitsuse liikmedki. Aga et tõelisus ka tegelikkusega kokku viia, siis ma küsin, kas teie seisukoht puudutab ka seda infot, kui eksisteerib oht põhiseaduslikule korrale. Kas siis seda infot me peaksime ka Riigikogu liikmetena saama või mitte?

(Kaugühendus)

Aitäh! Sellel infol, mida jagatakse julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis, on ju ka teatud piirangud, kuidas seda jagatakse. See peab minema vastava korra järgi.

Kert Kingo, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Äkki ütlete lühidalt, millised on nii salajased andmed, mis nii hirmsasti võivad kahjustada meie riigi julgeolekut ja kõiki asju, mida nad peaksid kahjustama. Ja palun ärge öelge seda lapsikut fraasi "Aga eelmine valitsus ju ka ...".

(Kaugühendus)

Aitäh! Mina isiklikult ei ole märkinud siin raportis midagi asutusesiseseks kasutamiseks, ja seda peab küsima nendelt asutustelt, kes selle info esitasid. Ma arvan, et see ei peaks olema peaministri töö märkida, mis on [AK] ja mis ei ole. Hinnang on kogu selle dokumendi peal, mida meie saame täpselt samamoodi asutusesiseseks kasutamiseks. Valitsuse istungid ei ole avalikud, kabinetiistungid ei ole avalikud. Kui meile seda infot seal asutusesiseseks kasutamiseks jagatakse, otsuseid tehakse, siis samamoodi jagatakse parlamendile, selleks et teie saaksite oma otsuseid teha samale infole tuginedes. Aga ma isiklikult ei oska öelda, näpuga järge ajada, milline info on [AK] ja milline ei ole.

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Peagi me saame arutada valge raamatu kontseptuaalset lähenemist, et ühiskonda paremini koostoimes hoida. Ja see on teatud lähenemisnurk nagu alt ülespoole. Kuidas te olete mõelnud? Helir-Valdor Seeder küll rääkis sellest, et ta sooviks üks kord saada sellist kontsentratsiooni. Kas nüüd selle valge raamatu sellise alamdokumendiga või ülemdokumendiga, ma ei teagi, kuidas läheneda, peaks olema see situatsioonianalüüs jätkuvalt kättesaadav koos selle valge raamatu ja juhistega laiemale elanikkonnale? Tõepoolest, ametkondlik info, mida ei tohiks levitada, [tuleks] eemaldada, aga inimene, kes tunneb rohkem huvi, saab ka paremini aru, et oma käitumist korrigeerida.

(Kaugühendus)

Aitäh! Väga hea, et te selle valge raamatu teema sisse tõite. Valge raamatu mõte ongi selles, et ei peaks ajama näpuga järge ja otsima infot, vaid selle info baasil on juba kujundatud valgusfoorisüsteem, kus öeldakse, millisel ohutasemel me parasjagu oleme. Ehk inimesed ei peaks otseselt muretsema, kas neil on kogu info olemas, vaid see tabel kujuneb vastavalt sellele, kuidas olukord muutub ja kuidas need numbrid, näidikud ja mõõdikud muutuvad. See kõik on avalik kriis.ee kodulehel, kust saab vaadata neid riskitasemeid, vastavaid mõõdikuid. Ja vastavalt valge raamatu konsultatsioonide lõpuks peaks olema paigas ka iga valdkonna jaoks tegevuskava: kui ohutase on kollane, siis me käitume selles kohas nii, kui ohutase on oranž, siis käitume teisiti, et ohutase punasesse üldse ei jõuakski.

Raivo Tamm, palun!

(Kaugühendus)

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma sain aru, et sellest informatsioonist, mis meile saadetakse, oleks võimalik teha üks selline kontsentraat, mida saaks kõigiga jagada. Aga kui palju sellest informatsioonist, mis puudutab koroonaviiruse levikut Eestis, on veel selliseid tasandeid, mida ka Riigikoguga üldse jagada ei saa?

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma lihtsalt ütlen, et selle kontsentraadi tegemine nõuab täiendavat tööd kõigi nende lahenduste otsimise kõrval. Kui on väga suur soov seda kõike mitte otsuste tegemiseks kasutada, vaid pigem avalikkusele suunata, siis lihtsalt me peame tegema täiendavat tööd, et seda kontsentraati tekitada.

Aga kas on täiendavat informatsiooni, mida parlamendiga ei jagata? Loomulikult, valitsuses on ju palju informatsiooni, mida me igapäevaselt kuuleme, ja ongi nii, et on parlamendi töö ja on valitsuse töö. Ja vaadates seda, kui palju jama mul on tulnud sellest, et ma otsustasin seda infot, mis nende otsuste aluseks on olnud, teiega jagada, siis ma edaspidi mõtlen enne ikka mitu korda.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, ja palun Riigikogu kõnetooli Sven Sesteri. Palun, kaheksa minutit kokku.

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma pärast huvi pärast stenogrammist vaatan järele, kui palju te ütlesite tänastes vastustes, et see on teie vastutulek Riigikogule. Täitsa huvi pärast vaatan selle üle, te rõhutasite seda rohkem kui üks kord. Aga see ei ole ju nii tegelikult, see ei ole teie vastutulek Riigikogule. Riigikogu küsis teilt seda pikemat aega, kui te valitsuse moodustasite, ja see oli, selles mõttes võib küll öelda teie vastutulek, et te ei olnud proaktiivne, vaid Riigikogu soovis ja palus teid, et te hakkaksite seda informatsiooni meiega jagama. Ja nii nagu ma arupärimise alguses ka mainisin, et eks see natuke pika hambaga läks. Alguses te ei tahtnud seda ka kõigile Riigikogu liikmetele suunata, vaid tõesti ainult valitutele, nagu ma enne mainisin: komisjonide esimehed, fraktsioonide esimehed ja erakondade esimehed. See ikka oli selgelt Riigikogu initsiatiiv, aga see selleks. Lihtsalt ma arvan, et õige on see siin selle koha peal ära markeerida.

Ja mis jäi täna ka kõrvu, te paar korda nagu mainisite seda ja seda panid ka Riigikogu liikmed tähele, kes teile vastu seda peegeldasid: te jõudsite jälle selleni, et "aga eelmine valitsus". Ma veel kord rõhutan – muidu me ei saaks ju näiteid tuua –, et eelmine valitsus oligi see valitsus, kes tõi need isikustamata andmed meie lauale. Ja nagu ma enne ka mainisin, et kõik need eri osised, millest te täna ka rääkisite – võimalik ametkondlik informatsioon, võimalik geograafiline informatsioon, milline on olukord Põlvas või näiteks Narvas, teiste riikide erinevad tegevused –, see kõik oli eelmisel aastal esimeses laines meil laua peal. Tegelikult jäigi see arusaamatuks, kuigi Riigikogu liikmed püüdsid teilt [selle kohta] teada saada. Helir-Valdor Seeder palus teilt nii, et saatke mulle [kontsentratsioon], ma lihtsalt saan võrrelda, et läbi selle deduktiivsetel meetoditel kuidagi avastan, milline on see informatsioon, mis võiks kahjustada Eesti riiki. Härra Kruusimäe küsis otse teilt, et nimetage need lisad. Tegelikult on arusaamatu, millised punktid sellest praegusest teie saadetavast informatsioonist on sellised, mida me ei tohiks jagada. Lugedes seda informatsiooni, tundub, et see on informatsioon, mida me võiksime jagada ja mida me tegelikult peaksime jagama.

Proua peaminister, võtke seda kui üht suurt meeskonda selles kriisijuhtimises. Meie kõigi, nii teie kui ka opositsiooni huvi on ühine: võimalikult selge informatsiooni alusel võimalikult heade otsuste tegemine. See on meie mõlema huvi nii koalitsioonis kui opositsioonis, see on parteideülene. Ei oma mingit tähtsust, kus parajasti see istekoht on. Minu meelest, veel kord: rohkem rääkimist on siin parem kui vähem rääkimist.

Kui me vaatame, te paar korda mainisite ka seda, ütlesite, et ega te täpselt ei tea, et teie pole seda koostanud ja teie saadate selle edasi. Natuke postkontori mulje jääb. Te siiski olete vabariigi peaminister. Vabariigi peaminister, kes saadab Riigikogu liikmetele informatsiooni. See on tegelik olukord. Kui te ütlete, et ega te täpselt ei tea, mille pärast üks või teine ametkond paneb sinna AK-märke ja ütleb, et aastal 2026 me võiksime seda kellegagi arutada. Aga küsige! Mis see meie asi on küsida. Meie küsime teie käest. Meie ei suhtle ametkondadega. Meie suhtleme teiega, proua peaminister! Küsige siis, miks pannakse selliseid AK-märkeid sinna, kuhu tegelikult tundub, et vajadust ei ole. Ma veel kord rõhutan, et tegu ei ole isikustatud andmetega ja te ise olete seda ka kinnitanud. Oleks isikustatud andmed, konkreetsete inimeste isikukoodid, nimed – hoopis teine asi oleks. Seda praegu ei ole.

Ma rõhutan seda, et te näete ise, milline on tänapäeva ühiskonnas osa inimeste paranoiline mõtlemine. Ma ei räägi sellest, et mõni arvab, et vaktsineerimisega pannakse naha alla kiip. Ma usun, et nii mulle kui ka teile ei ole vaja üle korrata, et niisugust asja ei juhtu, kiipi ei panda. Aga inimeste arvamus ja arusaam on kogu sellest koroonaga seonduvast ju väga eripalgeline. Minu meelest selline salastamine nii pikaks ajaks tekitab veel rohkem paranoilisi mõtteid inimestele, kes ei valda informatsiooni. Riigikogu liige valdab seda informatsiooni, aga ta ei saa seda mitte kellegagi arutada.

Ma veel kord kutsun teid üles, et teie kui peaminister saate selle muudatuse teha. Ei ole põhjust sellist informatsiooni praegusel hetkel varjata. Seal ei ole midagi sellist, mida me peaksime varjama. See on väga oluline informatsioon. Te paar korda tõite huvitavalt sellise nüansi ja mitu korda seda kordasite: võib-olla ma annan teile siis vähem informatsiooni. Ei, ärge andke vähem informatsiooni! Andke ikka see informatsioon, mille te olete saatnud meile, aga võtke see AK-märge ära. Seal ei ole ühtegi nüanssi, mis sunniks teid viieks aastaks seda salastama. Näidake siis need lisad ära, mida härra Kruusimäe küsis, või kuidagi teistmoodi näidake Riigikogu liikmetele seda. Aga näidake, mis on tegelikult see, mis tingib vajaduse viieks aastaks salastada. Seda põhjust ei ole olemas. Ja siin ei ole tegemist kiusamisega, proua minister! Ma veel kord rõhutan: see on meie ühine huvi, et võimalikult palju oleks informatsiooni, võimalikult palju oleks üks või teine teema läbi arutatud ja võimalikult täpselt tuleks lõpuks ka järelm ehk tulemid, mida me tahaksime teha, kuidas paremini selle koroonakriisi võitlusega ühele poole saada.

Nii et veel kord, pigem ma ütleksin, et minu meelest tänastest arupärimise küsimustest jäi tegelikult õhku täiendavaid küsimusi. Mul on tõesti teile palve: kui te siiralt arvate, et sellest võiks abi olla, siis käige korra need igapäevased ülevaated üle – ärge tehke teie, võtke oma nõunik, keegi –, laske võrrelda ja uskuge mind: te ei näe erinevusi eelmise aasta ja selle aasta igapäevastes ülevaadetes. Võib-olla see erinevus on, et eelmisel aastal ... Aga see on seotud ka muidugi härra Ratase erilise sellise mikrotasandile minekuga, iga tema igapäevane pöördumine oli selline väga-väga personaalne, kus ta palus võimalust edastada seda informatsiooni, et iga kord oli niisugune personaalne tunnetus, kuidas ta tahaks seda informatsiooni Riigikogu liikmetele edastada – seda praegusel hetkel ei ole teie meilis, aga me seda teile ette ei heida ka, ma arvan, et see ei olegi esmatähtis.

Aga vaadake üle! Ja ma tõesti loodan, et võib-olla juba lähipäevadel ametkonnad ütlevad teile, et tõsilugu, ei ole põhjust seda informatsiooni salajas hoida, see tekitab lihtsalt mõttetuid pingeid. Ja siis Riigikogu liikmetel on võimalik hakata seda infot jagama ja selle üle arutlema ja sellest tulenevalt ka võib-olla mingeid täiendavaid ettepanekuid tegema nii Vabariigi Valitsusele kui ka teadusnõukojale. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased ja loomulikult need inimesed, kes aeg-ajalt ikka võtavad enda saadikul nööbist kinni ja küsivad, et no mis värk on. Alustaksin võib-olla sellise tsitaadiga: "Päike tuleb välja ja valgeks saab maa. Ajalehest kõike sa teada ei saa. Kes valitseb maad, sa teada ei saa, ja mõne surma nime sa teada ei saa." Niimoodi algab Villu Tamme kirjutatud laul "Elab veel Beria", mis kajastab sellist aega.

Täna on kõik absoluutselt vastupidi. Täna, kui me hommikul oleme ärganud ja jõudnud siia tööle, me juba raadiost teame, kui palju inimesi on vahepeal nakatunud, kui palju inimesi on haiglaravil, kui palju inimesi, kui palju inimesi, kui palju inimesi, kui palju protsente – kõike seda, teist ja kolmandat. Jõuab saadik siia tööle, töötab päeva, käib lõunal, kell saab juba kolm, ja Riigikogu liige saabki selle informatsiooni teada. See nn eelis, et Riigikogu liige justkui oleks rohkem informeeritud – no ei ole!

Need Eesti kaardid, kus on maakonnad eri värvidesse värvitud – no ei ole sensitiivne teema. Või siis graafik – ka ei ole sensitiivne teema. Täna on tegelikult see, et neljas võim põhimõtteliselt valitsebki. Me küsime ju Riigikogu liikmete käest, siseministri käest, peaministri käest, mis puhul on meil märulipolitsei maja ees. Võta leht lahti ja loe: sellepärast, et sinna olid imbunud pronksiöö mingid tegelased ja ka provokaatorid. Ei ole salastatud info, aga seda infot me ei saa ei peaministri käest, seda me ei saa siseministri käest, seda me ei saa kusagilt.

Me võime teha arupärimisi, me saame köki-möki vastuseid, mis ei räägi tegelikult asjadest. Üldse mitte paha pärast, aga ma olen alati mõelnud, et meie lapsi õpetatakse äärmiselt valesti. See lastelaul "Kus sa käisid, kus sa käisid, sokukene?" Sokuke vastab: "Veskil käisin, veskil käisin." Olete te näinud mõnda sokukest, kes räägib eesti keelt? Peaks olema ikkagi: "Kus sa käisid, kus sa käisid, sokukene?" Ja vastus: "Köki-möki, köki-möki, köki-möki."

Sellises infosulus me tegelikult olemegi. Arvatakse, et saadikud hakkavad nende mitteisikustatud andmetega hullama ja seda informatsiooni kuus tundi hiljem kuhugi meediasse paiskama. Et teate, mida me täna kell kolm saime teada?! Inimesed ütlevad, et jaa, me kuulame uudiseid. Sellisel moel, ütleme, seda koostööd üles ehitada, et Riigikogu on see kõige viimane, kes tegelikult saab info tagasi – võiks natuke rohkem panustada.

Mis on tegelikult minu jaoks murekoht? Kui me vaatame täna meie noori, kui me vaatame täna meie noorte innovaatilisust, kui me vaatame kas või "Rakett 69" – ükskõik, mis see on –, me anname neile algandmed ja nad oskavad võib-olla sealt välja lugeda juba midagi muud. Me teame, et valed jagunevad nii: on olemas pisikene vale, siis on hädavale ja siis tuleb suur tükk tühja maad ja siis tuleb statistika. Statistika ongi tegelikult hullamine erinevate andmetega.

Aga see seos, et kui palju on meil inimesi ära surnud, ja seda lugeda nagu progressiks või eduks, seda küll ei taha. See arvnäitaja, kui palju meil on inimesi surnud ja kui palju inimesi meil on nakatunud, ja siis jookseb mingi graafika. Võib-olla leiaksid tänapäeva noored, kui neil oleksid kõik andmed kättesaadavad, seal mingi omavahelise huvitava seose, ja nad oskaksid kõnetada noori, miks tuleb maski kanda. Seda sel juhul, kui need andmed on avalikud.

Täna on see, et me saame kuus tundi hiljem selle informatsiooni enda kätte ja siis me võtame selle informatsiooni teadmiseks. Tehke siis [ettepanek] kasvõi nendele erikoolidele, kus on füüsika või keemia või matemaatika kallak – nemad panevad mingeid valemeid ja oskavad leida seoseid ning kõnetada noori paremini. Meie oleme praegusel hetkel Riigikogu liikmetena siin lihtsalt viimane käsi. Mis siis, et tagantpoolt esimene – lohutan ma ennast ja teisi töökaaslasi. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Mina otsustasin sõna võtta selleks, et kinnitada, et seda arupärimist ei ole arupärijad esitanud mitte selleks, et teid kuidagi kiusata või norida, vaid ikka selleks, et saada selgust. Mina isiklikult soovin selgust saada n-ö eksperimendi korras, sooritades eksperimendi. Te oma vastustes ka korduvalt ütlesite, et te võite jagada ka vähem informatsiooni ehk siis väikese kontsentraadi, mis ei oleks ametkondlikuks kasutamiseks. Ma tõepoolest soovin seda saada ainult üks kord, et mitte koormata ametiasutusi ja mitte koormata teid, vaid saada üks kord selline kontsentraat, kus ei ole tundlikku informatsiooni, delikaatseid isikuandmeid, sellist infot, mis ohustaks riigi julgeolekut.

Ma võrdleksin seda selle materjaliga, mille te saadate kõikidele teistele Riigikogu liikmetele ja mis on ametkondlikuks kasutamiseks. Võrdluskatse tulemusena ma selgitaksin välja selle informatsiooni, mis kattub, mida ma võiksin jagada teiste inimestega, ja selle informatsiooni, mis peaks jääma ametkondlikuks kasutuseks, mida ma ei tohiks jagada teiste inimestega. Sellise võrdluse tulemusena ma saaksin selle välja selgitada. Mind tõepoolest Riigikogu liikmena huvitab see päris sisuliselt, et välja selgitada, teha sellest järeldusi. Võib-olla me peame Riigikogus hakkama seadusandlust muutma. Ja mulle tundub tänase arutelu ja diskussiooni tulemusena, et me peamegi hakkama seadusandlust muutma. See oli minu palve eesmärk, midagi enamat siin taga näha ei tasu.

Nüüd, te ütlesite ka, et teie ei otsusta selle üle, mida kuulutada ametkondlikuks kasutamiseks. See on õige, see on ametkondade pädevus. Aga mind üllatas see, mida ma teie vastustest välja lugesin: te ei olnud ka väga huvi tundnud, te lihtsalt edastasite selle informatsiooni. Ja kuna siin on korduvalt see küsimus üles kerkinud ja me oleme arupärimise esitanud juba märtsis, Riigikogu liikmed on tundnud huvi, siis oleks olnud elementaarne, et te teete endale selle selgeks, kas tõepoolest võib see olla põhjendamatu. Eelmine valitsus aasta tagasi – teile väga meeldib eelmisest valitsusest rääkida – kolme kuu jooksul eriolukorra ajal edastas informatsiooni, seal ei olnud sellist piirangut. Miks siis ei olnud? Miks nüüd on? Peaministril ei tekkinud sellist küsimustki. Ja kui arupärimine tuli, ikka ei tekkinud sellist küsimust. Te tulete täna ja ütlete: ma lihtsalt edastan, ma ei tea, mina ei ole otsustaja. Ettepanek teile: tundke huvi selle vastu.

Mina olen lugenud läbi need materjalid ja raportid, mida te olete esitanud. Minu arvates on see elementaarselt vajalik informatsioon, mida võiksid ja lausa peaksid teadma kõik Eesti elanikud, ja enamuses teavadki. Kui ma loen lehti, vaatan televisiooni ja kuulan raadiot, siis julgen öelda, et üle 90% sellest informatsioonist on kindlasti täiesti avalikult kättesaadav erinevate kanalite kaudu Eesti inimestele. See on ülevaade, kuidas on nakkus levinud omavalitsuste kaupa, maakondade kaupa, palju on meil haiglas inimesi, milline on nakkuskordaja R jne, jne. Seal ei ole minu arust mitte midagi sellist, mis oleks seotud delikaatsete isikuandmetega või mis ohustaks kuidagi riiklikku julgeolekut.

Nii et võtke tehke sellest korralik ülevaade ja andke see informatsioon edasi ametkondadele, et nad tõsiselt kaaluksid, et me kergekäeliselt ei paneks pitserit "Ametkondlikuks kasutamiseks" lihtsalt igaks juhuks igasugustele memodele ja muudele dokumentidele alla. Ma arvan ka, et see on koht, mida Riigikontroll võiks kontrollida. Mul on üleskutse Riigikontrollile: vaadake, kas seda ei tehta eri ametkondades liiga kergekäeliselt. See ei suurenda riigis ei avatust ega usaldust. Ja ma usun, et meie arupärimine, kui Riigikontroll tunneb huvi ja kui teie, peaminister, tunnete huvi ja ametkonnad ka vaatavad läbi, teevad korraliku revisjoni, on oma eesmärgi täitnud. Aitäh!

Interneti teel on sõna Andres Metsojal. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma tahan ka vabandada –  see vabandamine on siin kombeks saanud –, kui me tüli tegime selle arupärimisega. Aga tegelikult ma arvan, et aeg just nimelt selle situatsioonikeskuse informatsiooni kättesaadavuses ja levitamises on väga akuutne. See on akuutne igas mõttes. See on akuutne meil siinsamas parlamendis, sest me õige pea peaks hakkama arutama valge raamatu lähtekohti. Ja nagu ka lugupeetud proua peaminister ütles, siis see analüüs, mis meile on saadetud, on ju tegelikult arutelu ja otsuste tegemise materjal ehk lähtekoht.

Minu meelest me oleme üsna kummalises olukorras, kus me peame tegema otsuseid, kujundama seisukohti, arutlema parlamendisaalis ka erinevate käitumismudelite ja -mustrite üle, aga alginfo on justkui ametkondlikuks kasutamiseks. See tekitab paratamatult olukorra, kus võib-olla diskussioonis tahaks käsitleda üht, teist või kolmandat nurka, aga me satume olukorda, kus tegelikkuses me peame väga täpselt jälgima, mida me jagame avalikkusega või ei jaga. Hakata seda arutama kuidagi suletud uste taga, nagu vahel komisjonides saadakse piiratud ligipääsuga informatsiooni, ei ole ju võimalik teha.

Selles mõttes ma ei saa kuidagi Helir-Valdor Seedriga nõus olla, et see on selline ühekordne projekt, et eemaldame avaliku piiranguga informatsiooni ja teeme sellise kontsentraadi. Minu meelest tuleks see Riigikogu juhatusel kiiremas korras lahendada. Kui me tahame edasi liikuda, otsuseid langetada selle informatsiooni põhjal, mis meile jooksvalt kogu aeg on laekunud, siis see informatsioon peaks olema tegelikult ju avalikult kasutatav. Sellise üleskutsega ma siinkohal lõpetangi, sest teemaga on ju vaja edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohalt, Urmas Reinsalu, palun!

Ma kasutaksin seda võimalust öelda peaministrile, et teate, see tunne on mulle tuttav: ka mina olen paljudel juhtudel saanud kiita asjade eest, kus võib-olla minu panus pole nii suur olnud, ja vastupidi, laita, kus mulle tundub, et üldse süüd ei olegi. Ma inimlikult saan sellest tundest täitsa aru ja see käib nende ametitega kaasas.

Aga ma arvan, et me kõik peaksime täna ütlema aitäh siin Sven Sesterile, kelle algatusel see arupärimine sündis ja kes tegelikult tõi meile ilmsiks selle salastamismassiivi või -hoiaku, mis ei olegi niivõrd mitte poliitiliste otsuste küsimus, vaid teatud ametkondlik hoiak instinktiivselt. Me peaksime aru saama sellest, et avaliku teabe seadus vastupidi ütleb, et terviseinfot – loomulikult mitte isikute, vaid tervisealast informatsiooni – ei tohi just nimelt salastada, eriti informatsiooni, mis puudutab uuringuid. Me ei tohi praegu liikuda selles kriisis hoopis vastassuunas, et me seaduse mõttega selliste salastamistega läheme vastuollu. Ja osundus peaministrilt sellele, et ka varem on seda tehtud või midagi on kitsamalt varem tehtud – ma ei oska täpselt neid nüansse tuua, küllap võibki nii olla. Küllap võibki nii olla, aga fakt on see, et parlament seisis tegelikkusega silmitsi alles siis, kui Sven Sester selle küsimuse lauale pani. Ma arvan, et see ei vabasta meid Sven Sesteri küsimusele ühiselt siin vastust andmast. Me vajame informatsiooni.

Ja avaliku teabe kaitseks, ma arvan, me peaksime kaaluma tõesti, nagu ütles Helir-Valdor Seeder, seadusemuudatust, et ka parlament ja parlamendi komisjonid saaksid tegelikult ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud templit maha võtta. Tegelikkuses võiks see olla üks parlamentaarse kaitse abinõu, mida meil tasuks võtta niisugusesse tööriistakasti sellel tööl, kus me peame uuesti taastama Eesti kui parlamentaarse riigi toimimise põhimõtted, mis on veidikene löönud kõikuma. Aitäh!

Suur tänu! Kas läbirääkimiste käigus soovib peaminister veel sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja sellega on antud arupärimisele vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, see on tänases päevakorras teine. See on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Sven Sesteri, Üllar Saaremäe, Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula ja Helir-Valdor Seederi 8. märtsil 2021 esitatud arupärimine kodakondsuse andmise kohta ja see kannab numbrit 58. Arupärimisele vastab siseminister Kristian Jaani. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea siseminister! No see [arupärimine] langeb nagu refräänina kokku selle eelmise teemaga, mida me arutasime, et niisugused templid paberitel peal, midagi ei tea, läbi ei paista, mustast kastist tulevad otsused. See oli meile, Isamaa liikmetele ka selle arupärimise esitamise ajendiks.

Nimelt on varem olnud juhtumeid, ma ise mäletan ja peaminister Ratas oma ametiajast mäletab, et tuleb Siseministeeriumist kinnine ümbrik: anda erandkorras kodakondsus. Vaatame, kellele. Mõrvarile! Selgituseks öeldakse Siseministeeriumist, et aga vabandust, ta tappis väga kaua aega tagasi ja see, kelle tappis, oli rahvamalevlane. Aga fakt on see, et ta on mõrvar. No ei lasknud seda taotlust omal ajal läbi. Tuleb teine ümbrik Siseministeeriumist. Teeme lahti. Anda jällegi erandkorras Eesti kodakondsus. Kellele? Pronksiöö kangelasele! Isikule, kes pronksiööl märatses tänavatel ja sai selle eest karistada. Aga nüüd tuleb anda talle erandkorras kodakondsus. Neid juhtumeid, niisuguseid sümptomaatilisi, et on kurjategijad[, neid oli].

See tekitas küsimuse, kui uus valitsus astus ametisse, et kõige selle helge ja hea kõrval, mida valitsus on selle paari kuuga suutnud sooritada, oli ka kolm erandkorras kodakondsuse andmist kohtulikult karistatud inimestele. Ja tekkiski küsimus, et saada informatsiooni. Üldine seaduse loogika on selline, et need isikud ei saa kodakondsust, aga valitsus võib erandi teha. Hästi. Kõik valitsused on teinud mingitel asjaoludel erandeid, teatud üksikutel juhtudel. Ja nüüd korraga, kui uus valitsus tuli ametisse, kõmdi!, ma ei tea, kas esimene tööpäev või mõni töönädal oli läbi, [erandkorras kodakondsus] korraga kohe kolmele. Eelmine valitsus andis kahe aasta jooksul seitsmele, aga nüüd anti juba ühe nädala jooksul korraga kolmele. Seetõttu tekibki küsimus, et kas me parlamentaarse järelevalve korras saaksime kiskuda maha need ametkondlikuks kasutamiseks loodud templid ja saada selgust, kes need kolm inimest siis on.

Teiseks palun need inimesed nimetada. Palun tuua välja see, milliseid kuritegusid nad varem sooritanud on ja milline oli see subjektiivne motivatsioon teil, härra siseminister, seda küsimust valitsusse tuues, et just nimelt need süüteod võiksid olla sellised, et see kaalumine [võiks olla põhjendatud]. No kindlasti on mingeid vähetähtsaid süütegusid, mille puhul võib kaalumine olla põhjendatud, näiteks inimene on hilisema elu jooksul senised õigusrikkumised heastanud. Aga me siiski sooviksime saada nende kolme juhtumi kohta vastust. Kolm inimest on juba esimestel nädalatel [erandkorras kodakondsuse] saanud.

Esimene isik, kellest on ka arupärimine konkreetselt ajendatud, äratas tähelepanu selles mõttes, et ta ei ole oma kuritegusid sooritanud mitte Eesti territooriumil, ükskõik kas meie territooriumil Tartu rahulepingu või majanduskontrolljoone mõttes, vaid Venemaa territooriumil. Ja palve olekski, härra siseminister, teile selline, et andke ülevaade, mis kohtud Venemaal ta süüdi mõistsid ja mis ajal see toimus, et saaksime selge ülevaate, mis õigusemõistmine selle isiku üle aset leidis, ning kui need Venemaa kohtud ta süüdi mõistsid, siis kuidas ja mis asjaoludel ta meile Eestisse sattus.

Lühidalt kokku võttes on seaduse loogika selline, et korduvalt kuritegusid sooritanud inimesed Eesti kodakondsust ei saa. See on valitsuse kaalutlusotsus ja meie hinnangul peab selle kaalutlusotsuse korral olema tehtud tõsine kontroll. Kes varem seda kontrolli valitsuses tegi? Loomulikult Isamaa. Mina vaatasin need asjad üle. Nüüd Isamaad enam valitsuses ei ole. Aga lohutus avalikkusele, Kristian, on see, et me teostame seda kontrolli siin parlamendisaalis. Me saame ikka luua ja püüame luua tasakaalupunkti, et asjad ei läheks ülekäte.

Ma loodan, et tänane arutelu selle arupärimise teemal tuleb huvitav ja meil tekib ka mingisugune ühine arusaam, kuidas sellistes küsimustes menetlust läbi viia. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli sellele arupärimisele vastama siseminister Kristian Jaani. Palun!

Aitäh sissejuhatuse eest, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan kõigepealt selle hea arupärimise eest ja selle olulise küsimuse tõstatamise eest! Vastan hea meelega mulle 8. märtsil esitatud arupärimises esitatud küsimustele kodakondsuse andmise kohta. Aga enne, kui me selle arupärimise juurde läheme, selgitan pisut, kuidas praegu on Eesti õigusruumis Eesti kodakondsuse erandkorras andmine reguleeritud.

Kehtiva kodakondsuse seaduse § 21 alusel on tõepoolest võimalik anda ka erandina kodakondsust. Konkreetne säte ütleb sõna-sõnalt nii: "Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut." Ehk siis seaduse § 21 lõike 1¹ järgi on kaalutlusotsusena võimalik erandina kodakondsuse anda ka kuriteos karistatud isikutele.

Selle paragrahvi taust ulatub aastasse 2001, kui 11. oktoobril tegi Riigikohtu üldkogu otsuse, millega leidis, et tolleaegne kodakondsuse andmise piirang, mis oli seotud kriminaalkorras karistamisega, oli ebaproportsionaalne seatud eesmärgiga, sest see ei arvestanud toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust. Ei tahetud, et kuritegu saadaks inimest kogu elu. Sellest ajendatuna muudeti 2006. aastal kodakondsuse ja karistusregistri seadust. Kuni selle ajani oli kodakondsuse andmine või andmisest keeldumine seatud sõltuvusse korduvalt kriminaalkorras karistamisest kui faktist ning seadus ei sätestanud ajalist piirangut karistuse ja karistatuse arvestamisel. Otsuse tegemisel võeti arvesse ainult kehtivaid karistusi ja isegi karistusregistri arhiivi kantud andmetele haldusorganil igasugune juurdepääs tol ajal puudus. 2006. aasta seaduse muutmisega nähti ette kaalutlusõiguse teostamise kohustus Eesti kodakondsuse andmisel isikule, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ja kelle karistatus on selleks ajaks kustunud.

Korraks veel kokkuvõtvalt sellest konkreetsest seadusesättest, kodakondsuse seaduse § 21 lõikest 1¹. Selle taustaks on 2001. aasta Riigikohtu otsus, mis ütles, et tol ajal kehtinud punkt oli ebaproportsionaalne, misjärel 2006. aastal kodakondsuse seadust muudeti ja toodi sisse erandi võimalus, et kui karistus on kustunud, siis saab kodakondsuse andmist kaaluda. Nii, see oli nüüd natukene pikem, aga siiski vajalik ülevaade erandina antava kodakondsuse praktika kujunemisest Eestis.

Tulen nüüd arupärimise küsimuste juurde ja loen need selguse huvides ka ette. Esimene küsimus: "Väidetavalt kiitis Vabariigi Valitsus oma 4. märtsi 2021. aasta istungil heaks Eesti kodakondsuse andmise isikule, kes on Venemaal pannud toime kolm kuritegu." Konkreetne küsimus oli see, et kes on isik, kellele anti Vabariigi Valitsuse 4. märtsi 2021. aasta istungil Eesti kodakondsus erandkorras. Vastus on, et see isik vastab kodakondsuse saamise tingimustele, tal on pikaajalise elaniku elamisluba, ta on elanud Eestis seaduslikult rohkem kui kaheksa aastat, tal on registreeritud elukoht Eestis ja püsiv sissetulek. Oma terviseseisundi tõttu oli see isik SA Innove otsuse kohaselt vabastatud eesti keele ja kodakondsuse eksamist. Taotluse esitamise ajal oli isik Venemaa Föderatsiooni kodanik, kuid tänaseks on ta Venemaa kodakondsusest vabastatud, nii nagu kodakondsuse seaduse põhimõte meil ette näeb. See inimene on tõepoolest Venemaa Föderatsioonis kolmel korral süüdi mõistetud. Esimene tegu oli 30 aastat tagasi, kui ta varastas Venemaa Föderatsioonis kaks autoratast. Järgmised teod on 1993. ja 2003. aastast ning nende sisu on lapsele alimentide maksmisest kõrvalehoidmine. Karistused on kustunud, andmed on kantud karistusregistri arhiivi vastavalt 1992., 1994. ja 2004. aastal.

Teine küsimus on selle kohta, mis motiividel tegi siseminister ettepaneku anda kodakondsus isikule, kes on Venemaal toime pannud kolm kuritegu. Kaalutlus, miks kodakondsus anti, oli kõigepealt see, et need kuriteod pandi toime väga pikka aega tagasi, viimane kuritegu peaaegu 20 aastat tagasi, ning karistatus kuritegude eest on kustunud. Viimase karistuse kustumisest on möödas 14 aastat. Kuriteod ei olnud toime pandud üldohtlikul viisil ning kohus ei kohaldanud karistuse ülemmäära ega karistanud teda ka reaalse vangistusega. Lisaks, arvestades ka tema tervislikku seisukorda, ei ole kindlasti temast tulenevalt mingisugust ohtu avalikule korrale üldisemalt.

Kokkuvõtteks, ainult selle pärast, et isik on toime pannud kuriteo, ei saa kodakondsuse erandina andmise kaalumisest loobuda. Selline käitumine oleks vastuolus kodakondsuse seaduses sätestatud kaalumise kohustusega ning kodakondsuse seaduse mõttega anda end parandanud ja õiguskuulekale teele asunud isikule pärast karistuse kandmist teatud aja möödudes ehk siis, kui karistus on kustunud – ka selle kohta, kui pikk aeg peab olema möödunud karistuse kustumisest, on olemas oma halduspraktika –, anda selle aja möödudes inimesele uus võimalus.

Lõpetuseks on oluline märkida, et otsuse kodakondsuse andmise või taastamise kohta teeb küll Vabariigi Valitsus, kuid lähtuvalt Vabariigi Valitsuse seadusest on kodakondsuse tegevuste korraldamine Siseministeeriumi valitsemisalas. Seda, kas inimesele peaks erandkorras andma kodakondsusega kaasnevad õigused ja kohustused, hindavad julgeolekueksperdid. Nemad teevad loomulikult ka vastavad ettepanekud, kas on mõistlik kodakondsust anda või ei ole. Mul ei ole küll põhjust olnud nende julgeolekuekspertide hinnangutes kuidagi kahelda.

Aitäh kannatliku kuulamise eest ning jään ootama küsimusi!

Aitäh! Teile on küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul tõepoolest on küsimus. Te olete valitsuses andnud juba kolmele isikule erandkorras kodakondsuse ja kõik kolm on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kui te lugesite selle ühe inimese kuritegusid ette, siis nägite, et kahe erineva kuriteo sooritamise vahe oli lausa kümme aastat, mis tähendab, et ka väga pika aja järel võib inimene jätkuvalt olla ohtlik või võimeline tegema järgmisi kuritegusid. Ma ei tea, mis eksperdid seda hindasid, et tegemist on tulevikus ohutu inimesega, kes viie või seitsme aasta pärast enam neid kuritegusid ei soorita. Aga see selleks. Mul on küsimus selle rakendusliku osa kohta, millest te algul rääkisite, et 2001. aasta Riigikohtu otsuse alusel muudeti 2006. aastal seadust. See on 20 aastat tagasi tehtud Riigikohtu otsus. Kas aeg ei ole edasi läinud ja kas praktika ei kinnita seda, et võib-olla oleks aeg seadust muuta ja lõpetada ära see, et me erandkorras anname korduvalt kriminaalkorras karistatule kodakondsuse? Kas teie toetaksite seda, kui seadusandja tuleks sellise muudatusega välja ja võtaks sellise võimaluse üldse ära?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see võib-olla ei olegi nii määrav, et sellest Riigikohtu lahendist on nüüdseks 20 aastat mööda läinud. Kui peale seda ei ole selliseid kaasuseid Riigikohtu üldkoguni jõudnud, siis võib eeldada, et äkki tänane praktika on jätkuvalt igati päevakohane. Kui uued kaasused peaksid Riigikohtusse jõudma, siis loomulikult on Riigikohtu tasandil sellised diskussioonid sel teemal absoluutselt teretulnud. Ennast lukku panna nende teemade eest kindlasti kuidagi ei saa.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh vastuste eest! Ma tuleksin siiski tagasi selle juurde, et te andsite ju grupiviisiliselt kurjategijatele kodakondsuse. Nimelt oli neid isikuid kolm, kellele ühel istungil anti kodakondsus. Nimetage palun ka need kuriteod, mida ülejäänud kaks isikut sooritasid ja mis riigi territooriumil. Öelge ka seda – ega siis kodakondsuse andmine ei ole midagi häbenemisväärset –, kes need inimesed konkreetselt on. Mind selle esimese inimese puhul huvitab, et kui, nagu te viitasite, 2003 oli tal Venemaal kuriteokoosseis, siis kas ta kuritegude sooritamise ajal oli Eesti alaline elanik või mitte, see esimene isik. Ja teiseks, palun öelge, kes need teised inimesed olid ja mis nende konkreetsed kuriteod olid, kuna juttu oli korduvatest kuritegudest. Ja kolmandaks, nimetage, kes need inimesed siis olid. Niimoodi kulisside taga ei saa me ju riiki juhtida. Siin ei ole midagi häbeneda, kui te olete valmis nende otsuste eest seisma ja usute, et need on mõistlikud ja asjakohased.

Aitäh küsimuse eest! Kuna ma faktiliselt ei tea tema 1992. aasta elamise staatust, et oli ta siin elamisloa alusel või muul viisil, siis juhul, kui see on vastuvõetav, vastan sellele kirjalikult. Ma peast ei oska öelda ja igaks juhuks ei hakka ka oletama. Võib juhtuda, et ütlen valesti, kuna ei ole fakte kontrollinud.

Ülejäänud kahest inimesest üks oli määratlemata kodakondsusega isik, kes oli varasemalt Ukraina kodanik. Teda oli kriminaalkorras korduvalt, konkreetselt kolm korda karistatud. Viimane kuritegu oli tal 2005. aastal ehk rohkem kui 15 aastat tagasi. Ta on Eestis sündinud, tal on siin perekond, kindel töökoht ja sissetulek, ta on abielus, tal on kolm last, kelle tulevikku ta näeb samuti Eestis. Ta soovis endale ja oma lastele Eesti kodakondsust, sest nende kodu on Eestis. Kodakondsus antigi ka tema kolmele alaealisele lapsele, kes olid samamoodi enne Ukraina kodanikud. See on siis üks [neist kolmest] persoonist lisaks eelmisele, keda ma juba puudutasin.

Teine isik oli samamoodi määratlemata kodakondsusega. Ta taotles Eesti kodakondsust erandina. Teda oli karistatud ühel korral varguste eest ja ühel korral röövimise katse eest. Vargused olid toime pandud 21 aastat tagasi ja röövimise katse 18 aastat tagasi. Karistuseks [varguste eest] oli talle mõistetud rahaline karistus ning teisel korral[, röövimise katse eest,] vangistus, millest osa pöörati täitmisele, osa jäeti tingimuslikult kohaldamata, kui isik ei pane katseaja jooksul toime uut kuritegu. Hetkel on ta abielus ja kasvatab lapsi. Tema puhul on võib-olla oluline välja tuua see, et ta on kogemusnõustaja, kes aitab sõltuvusprobleemidega kokku puutuvaid ja sõltuvuses olevaid inimesi, et nad saaksid igatpidi täisväärtuslikeks ja võrdväärseteks ühiskonnaliikmeteks. Nii et tal on väga konkreetne oma missioon olnud peale seda, kui ta ligi 20 aastat tagasi läks seadusega pahuksisse. Lisaks kasvatab ta alaealist last, kes on samuti Eesti kodanik.

Need olid siis need ülejäänud kaks inimest, kes said samuti kodakondsuse. Kokku kolm tükki, tõesti.

Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu, palun!

Mul on, jah, istungi juhatajale protseduuriline küsimus. Kas oleks mõtet anda härra ministrile võimalus vastata ka selle küsimuse teisele osale? Nimelt, esimese isiku puhul viidati kolmele kuriteole. Ma palusin tema kohta öelda ka seda, mis kuriteod need olid – selle isiku puhul, kes oli määratlemata kodakondsusega. Ma küsisin tegelikult laiendavalt ka süütegude kohta, et kas need isikud on olnud ka väärteokaristustega registrisse kantud.

Jah, vabandan! Kolmanda isiku kohta ma mainisin, et tegemist oli vargustega ja röövimise katsega, ning see teine persoon oli karistatud varguse, joobes juhtimise ja kehalise väärkohtlemise eest.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Hea siseminister! Mul on ääretult hea meel, et te tõite välja selle nüansi, mis näitab veel kord väga kujukalt ja selgelt, kuidas meil tegelikult loovad seadusi kohtud, mitte põhiseaduslik Riigikogu. Te tõite hea näite, kuidas rahva poolt mitte valitud kohtunikud muudavad meie rahva valitud seadusandja sätestatud norme tõlgenduse kaudu. Nad lajatavad mingi müütilise subjektiivse proportsionaalsuse kirvega seaduste metsale sellise paugu, et laastud lendavad. Nagu stalinismi ajal. Aga nüüd on Staliniks saanud kollektiivne organ, keda nimetatakse kohtuks ja kes päevapoliitiliste tujude järgi seadusi tõlgendab. Seaduselooja ise tõmbab saba jalge vahele ja jookseb minema. See on meil tänapäeval muide väga sümptomaatiline. 

Aga konkreetne küsimus on tegelikult selle kaasuse põhjal. Te ütlesite, et kuna kohus ütles, et need meetmed ei olnud piisavalt proportsionaalsed, kuidas meil varem käsitleti kriminaalkurjategijaid, kes tahavad kodakondsust saada, siis nüüd lähtuvalt proportsionaalsuse printsiibist, mida kohus selgitas, peame me arvestama karistuse kustumist ja süüdlase isikut. Küsimus ongi selles, millised olid need head positiivsed argumendid, arvestades süüdlase isikut, mille põhjal te otsustasite pronksiööl laamendanud isikule anda kodakondsuse. Isikule, kes tegelikult ründas meie ...

Aitäh küsimuse eest! Härra Reinsalu küsis tegelikult samad küsimused ja ma lühidalt käisin need ka läbi. Kõik need inimesed on teinud otsuse siduda enda elu Eestiga. Ühest on saanud kogemusnõustaja, kes aitab mõnuainetega pahuksisse läinud inimesi tagasi täisväärtusliku elu juurde. Neil kõigil on pere, neil kõigil on alaealised lapsed, kes on samamoodi Eesti kodanikud. Üks inimene on ka puudega. Arvestades seda, kui pikk aeg on nende karistuse kustumisest möödunud, ja nähes seda, et need inimesed on asunud sellisele teele, et nende tegevusest ei lähtu enam ohtu avalikule korrale – need olidki need kaalutluskohad, mille alusel sai tehtud ettepanek kaaluda erandina kodakondsuse andmist.

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Ma tahan viidata sellele, et me räägime juba aastaid meelemürkidest, mitte mõnuainetest. Kui me räägime mõnuainetest, siis inimesed ei saa aru, miks neile keelatakse mõnu, me ei ole ju kurjuse impeerium. Me räägime ikkagi meelemürkidest. Palun sellist eksimust enam mitte teha.

Aitäh! Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus, palun!

Hea märkus!

Oluline on õiendada protokolli huvides ära see, mis puudutab härra Puustusmaa küsimust, mis oli esitatud ühe pronksiööl karistatud inimese kohta. Tema taotluse, selle mõrvari oma, aga ka pronksiööl märatsemise ehk avaliku korra rikkumise eest süüdi mõistetud isiku taotluse tõi Siseministeerium tõepoolest valitsusse põhjendusega, et need inimesed on sidunud oma elu Eestiga. Aga fakt on see, protokolli huvides, ka istungi juhataja mäletab neid tehiolusid, et otsus jäi vastu võtmata, Isamaa blokeeris selle. Selline seltskond, kes on pronksiöö ajal märatsenud ja tapnud, ning argument, et ollakse sidunud oma elu Eestiga – oli selge, et meie jaoks ei olnud retoorika või argument, et elu on seotud Eestiga, piisav.

Tegelikult jäi meil vastus õhku ka selle kohta, kuidas see [üks kolmest kodakondsuse saanud] inimesest siis Eestisse sattus. Kuriteod sooritas ta Venemaal, aga kodakondsuse saab hoopis Eestimaal. Kuidagi jäi see asi nagu risti-rästi. Need asjad tuleb protokolli huvides ära selgitada, et ei jääks väärinfo levima.

Aitäh! Ma palun tõesti protseduurilisi küsimusi. Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud eesistuja! Ma tunnen huvi selle vastu, et kas see oli minu internetiühenduse apsakas või tõepoolest teie eesistujana lihtsalt katkestasite Paul Puustusmaa küsimuse ilma, et oleksite – ma kellaaega ei märganud – teda eelnevalt hoiatanud, et aeg on üle. Mis juhtus?

Aitäh! Juhtus see, et juhataja andis mitu korda märku ja palus küsida küsimuse, aga 25 sekundit läks üle. Nii et see juhtus. Palun oleme head! Ma mõistan, kui läheb mõni sekund üle – viis sekundit, kümme, see on maksimum. Me peame küsima 60 sekundi jooksul, nii nagu meie kord on. Palun käime ajaga ratsionaalselt ümber ja austame kõiki! Nii, läheme edasi. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea siseminister! Me räägime täna kriminaalkorras karistatud inimestest, paljud nendest on ka mitmekordselt karistatud inimesed. Ja me räägime minu arusaamise järgi võimalikest kaalutlusotsustest, mida Vabariigi Valitsus teeb. Vabariigi Valitsus ei ole Exceli tabel, et talle antakse tingimused ette ja kui tingimused on täidetud, siis teiselt poolt toru otsast tuleb pass välja ja inimene saab kodakondsuse kätte. Tegemist on kaalutlusotsusega. Üldpõhimõte on, et sellistel puhkudel ei anta kodakondsust, ja siis on need erandkorrad, millest me praegu räägime. Mina olen sellest asjast aru saanud niimoodi, et tegemist on kaalutlusotsusega, ja sellest tulenevalt, kui ma õigesti olen aru saanud, te tõesti luubiga vaatate, kas ühele või teisele [kodakondsust] anda. Minu jaoks on küsimus praegu ka tempos. Ma vaatan eelmist valitsust: kahe aasta jooksul [said kodakondsuse] seitse inimest minu meelest. Nende andmete järgi, mis mul praegu on, seitse inimest kahe aasta jooksul. Aga nüüd esimese kuu jooksul juba kolm inimest. Äkki kommenteerite, mis toimub? Kas filter on läinud liiga lõdvaks või milles asi?

Aitäh küsimuse eest! Filter ei ole kindlasti läinud liiga lõdvaks. Kui me vaatame eelmisi valitsusi, siis see [praegune] proportsioon, see hulk ei tule kuidagi eriliselt esile. Kui me vaatame praegust valitsust ja arvu, kui paljudele korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutele on praegune valitsus erandina kodakondsuse andnud, siis näeme, et see number on kolm. Aga taotlusi on olnud üheksa. Tegelikult ikka tõepoolest luubiga vaadatakse ja kaalutakse kõiki neid taotlusi, millega erandina kodakondsust taotletakse.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma jäin mõtlema selle peale, et kui neil inimestel tekib soov liituda erakonnaga, siis meil on ju praegu sedasi, et kriminaalkorras karistatud inimesed ei saa liituda erakonnaga, aga kui inimene on mingitel tingimustel ikkagi saanud juba kodakondsuse, siis see peaks tähendama, et ta on eelisseisus vereliini pidi kodanike ees. Minu küsimus on, et kas me ei peaks erakonnaseadust üle vaatama, sest täna on tõesti nii, et kuriteod, mis on juba aegunud ja mis on igalt poolt [kustunud], on ikkagi kohturegistrist kõigile kättesaadavad. Absoluutselt kõik erakonnad on saanud päris valusalt kõrvetada ja inimesed, kes on võib-olla tõesti moosivarguse eest saanud endale kriminaalasja kaela, ei saa liituda erakonnaga või on pidanud erakonnast välja arvatama. Ega nüüd ei teki äkki võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist, et nad on saanud eeliskorras kodakondsuse ja nüüd nad võiksid ka erakondadega liituda?

Aitäh küsimuse eest! Siin on oluline see, et me räägime sellest, et karistusandmed on kustunud. Ka Eestis on kogu aeg kehtinud see loogika, et kui inimese karistusandmed on kustunud, kantud arhiivi, siis ta ei ole karistatud. Väga vähesed, üksikud juhtumid või kaasused on sellised, mille korral võetakse aluseks ka arhiivis olevad karistusandmed, näiteks kuskile töölevõtmisel. Aga üldloogika on see, et kui karistusregistrist on andmed arhiivi kantud ja karistusandmed kustunud, siis on inimene n-ö puhas. Tal ei ole piiranguid, ka erakonda astumisel mitte.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! (Ühendus hakib.)

Vabandust, Helle-Moonika Helme! Teid oli väga halvasti kuulda peale sissejuhatust. Sissejuhatus oli väga hea. Palun proovime uuesti! Ma palun uuesti üks minut Helle-Moonika Helmele! Palun! (Ühendus hakib.) Proovige korraks uuesti.

(Kaugühendus)

Kas te nüüd kuulete mind?

Jah, nüüd on parem. Palun, sõna on teil!

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma jätan nüüd sissejuhatuse ära. Küsimus on järgmine. Lugupeetud minister, teie allkiri on kõigil neil erandkorras kodakondsuse andmise paberitel ja oleme teie enda suust korduvalt kuulnud kinnitust, et me võime neile isikutele Eesti kodakondsuse anda, sest nad ei ole enam meie avalikule korrale ohtlikud. Ma küsin konkreetselt: kui peaks juhtuma nii, et keegi neist siiski paneb toime kuriteo, näiteks mõrva, või muutub riigi julgeolekule ohuks, siis kas teie isiklikult võtate mingisuguse vastutuse? Teie ju viisite need paberid oma allkirjaga valitsuse lauale.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt peavad sellised teod kindlasti, olenevalt sellest, milline see tegu on, läbima menetluse staadiumi, korraldagu seda kohtuväline menetleja politsei näol või siis prokuratuur ja lõpuks kohus, kes otsuse teeb. Eesti põhiseadus ütleb, et ainult sünnijärgset kodakondsust ei saa ära võtta, küll aga saab ära võtta naturalisatsiooni korras antud kodakondsuse. Aga ma tõepoolest väga loodan, et me ei pea kunagi nii kaugele minema. Kui sellised teod toime pannakse, siis kõigepealt tuleb läbida vastav süüteomenetluse etapp ja siis saab hiljem hakata otsustama järgmisi küsimusi.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! No eelmine vastus ei rahuldanud küll kuidagi. Mingi menetluse taha pugeda – no mis menetlus, mis menetlus? Kui inimene on ära tapetud, siis kas pärast menetlust ärkab ta ellu või? See on kommentaar sellele vastusele. Aga küsimus on selle kohta, et ma näen siin jälle topeltstandardeid. Kuulsime, kuidas Toompeal meeleavaldajad on oht põhiseaduslikule korrale, aga nüüd antakse kodakondsus inimesele, kes pronksiöö ajal reaalselt on olnud oht põhiseaduslikule korrale. Ma näen siin väga selget ideoloogilist topeltstandardit. Lükake see ümber. Ma olen kindel, et te ei lükka seda ümber.

Aitäh küsimuse eest! Neist inimestest, kellest mina räägin, ei ole mitte keegi mitte kuidagi seotud pronksiöö märatsemistega.

Anti Poolamets, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Austatud minister! Pikaajalise praktikuna äkki mäletate, kui palju on olnud vastupidiseid tegevusi ehk võetud ära Eestis elamise luba Venemaa kodakondsusega isikutelt, kes on toime pannud kuriteo, pahatihti ohtliku kuriteo, mõrva? Kas teil on mälus praegu selliseid juhtumeid? Ja kas ei peaks me hoopis selle suuna peale ennast sättima, et liigutame need võõra kodakondsusega inimesed sellele maale, mille kodakondsed nad on?

Aitäh! Väga hea küsimus! Praktikuna saan teile kinnitada, et kui sellised inimesed on raske kuriteo toime pannud, siis on alati kaalumisel võimalus – oleneb sellest, millise viibimisalusega inimene parajasti Eesti Vabariigis viibib – tühistada tema viibimisalus ja saata ta näiteks riigist välja. Saata inimene riigist välja peale seda, kui ta on vangistuse Eesti Vabariigis ära kandnud. Nii et kinnitan teile, see praktika on täiesti olemas.

Head ametikaaslased! Meil on arupärimiste raames ette nähtud üks suuline küsimus. Ruuben Kaalep, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas teil on ülevaadet, kui suure osa Eesti kodanikest moodustavad rahvuselt eestlased ja kas nende osa on viimastel aastatel kasvanud või kahanenud? Kas te saaksite seda ülevaadet ka Riigikogu liikmetega jagada?

Aitäh! Loomulikult ongi need enamikus Eesti kodanikud. Ma saan ka konkreetsema vastuse anda, aga teen seda kirjalikus vormis. Viimaste aastate trend on olnud nagu kasvav – ma pean silmas seda trendi, kui paljud ühe või teise viibimisalusega Eestis elavad inimesed on taotlenud Eesti kodakondsust. Kui vaja, siis saan ka selle kohta teile kirjalikult väga detailse vastuse anda.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ma tahaksin, et te natuke süüviksite kodakondsuse seadusesse. Seal on öeldud, et Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta, ja kelle karistus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Nagu me aru saame, on kõik need kolm isikut, kellest juttu on, korduvalt karistatud. Kas teie arvates on tõepoolest vaja Eesti kodanikuks võtta kurjategijaid? Ja kas tõepoolest peab otsima mingisuguseid vabandusi või põhjendusi, kuidas võimaldada sellistel isikutel meie riigi kodanikeks saada? Palun selgitage natukene seda.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, teie viidatud lõige on kodakondsuse seaduse §-s 21 olemas. Aga lisaks on kodakondsuse seaduse § 21 lõikes 1¹ olemas ka see, et kui karistus on korduvalt kuriteo eest karistatud isikute puhul kustunud, siis saab kaaluda erandina kodakondsuse andmist, arvestades nii kuritegu, mis on toime pandud, kui ka isikut ennast. Selline on praegu seaduse sõnastus ja seaduse mõte. Nagu ma enne rääkisin, siis rohkem kui 20 aastat tagasi või peaaegu 20 aastat tagasi oli kodakondsuse seaduses tõepoolest kirjas nii, et tuli lähtuda ainult karistusregistris olevatest andmetest, ja kui inimene oli karistatud, siis ei saanudki talle kodakondsust anda. Tookord tõesti Riigikohus otsustas, et see on ebaproportsionaalselt karm meede, ja mõni aasta hiljem lisati kodakondsuse seadusesse paragrahv, mis nägi ette erandina kodakondsuse andmise võimaluse läbi kaalutluse, juhul kui karistus on kustunud ja karistuse kustumisest on piisavalt palju aega möödunud.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Aitäh! Palun kokku kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!  

Austatud härra minister, tänan teid nendes tehioludes selguse loomise ja informatsiooni andmise eest! Kuid ma ei saa nõus olla selle viitega, et valitsusel otsekui valikut ei olnud. Seadus ütleb, et kaalumise kohustus valitsusel on, kuid andmise kohustust valitsusel ei ole. See on olnud ikkagi subjektiivne otsus ühel istungil anda erandkorras kodakondsus kolmele isikule, kes on korduvalt sooritanud kuritegusid, nagu me kuulsime: röövimine, vargus, kehaline väärkohtlemine ja nõnda edasi.

Te osutasite sellele, et inimestele tuleb anda teine võimalus. Kuid ma arvan, et see on väga põhimõtteline valikukoht selles mõttes, et mis asi on kodakondsus. Kodakondsus ei ole mitte inimõigus, kodakondsus ei ole humanitaarõigus mingite sotsiaalõiguste näol. Kodakondsuse andmine on küsimus naturalisatsiooni korras poliitilise võimu realiseerimisest selles riigis. See viib meid selle juurde, et ma võin teile kinnitada, härra siseminister, ühemõtteliselt: kõikide järgnevate sammude korral, kui te kavatsete tuua nende korduvalt kohtulikult karistatud inimeste [taotlusi] valitsusse, andmaks neile kodakondsus, ja kui valitsus seda toetab, kavatseb Isamaa pretsedenditult rakendada parlamentaarse arupärimise õigust. Me kavatseme kõikide nende juhtumite puhul asjaolud välja selgitada.

Ja tõsiasi on see, härra minister, et te ei viidanud nende inimeste nimedele, sellele, kes need inimesed tegelikult on ja mis asjaoludel nad on Eestisse sattunud. Vähemalt ühe inimese puhul oli näide, et kuriteod on toime pandud hoopis teise riigi territooriumil. Kindlasti tahaksin siin kinnitada, et seda ruumilise eripreventsiooni poliitikat, mis puudutab võõrriikides kuritegusid sooritanud inimeste Eestist eemaldamist, peavad kindlasti meie õiguskaitseasutused, nii vanglateenistus, politsei kui ka prokuratuur riikliku süüdistuse esitamisel ja lisakaristusena sissesõidukeelu taotlemisel ühemõtteliselt jätkama. Omal ajal, minu justiitsministriks oleku ajal see kehtestati ja me oleme näinud selle tulemusena juba 300 juhtumit, kui seda on menetletud. Ma arvan, et see on olnud riigi poliitika õiges, mitte vales suunas.

Isamaa seisukoht on selge: me peame riigis üle vaatama ja püstitama küsimuse, kas kaalumisõigus sellisel kujul on põhjendatud. Võib-olla on õigusruumis käes aeg moodsamaks lähenemiseks ning võiks kaaluda selle kaalumisõiguse seaduse tekstist kõrvaldamist. Kaalumisõigus puudub mitmes teises eluvaldkonnas. Näiteks kuritegusid toime pannud isikud ei saa sõltumata karistusregistrist töötada Eestis politseiametnikuna, vanglateenistuses ja veel reas erilist usaldust nõudvatel ametikohtadel. Nendes küsimustes ei ole küll põhiseaduslikus järelevalves kerkinud üles vajadust või tarvidust kaalumisõiguse kehtestamisest. Jutt ei ole mitte ühest süüteost, ühest kuriteost, mille inimene sooritas, vaid jutt on sellest, et inimese käitumine on olnud retsidiivne, ta on korduvalt kuritegusid toime pannud.

Nii et veel kord, härra siseminister, tänan teid parlamendile selle informatsiooni andmise eest! Isamaa nimel jääb mul üle kinnitada, et me suhtume tähelepanelikult kõikidesse järgnevatesse sammudesse, mida valitsus kavatseb astuda. Ja mis puudutab seda põhjendust või argumenti, et inimesed on otsustanud siduda oma elu Eestiga, siis ma tuletan meelde, et sedasama argumenti kasutati ka nende juhtumite puhul, kui Siseministeerium tõi valitsusele otsustamiseks nii mõrvari kui ka pronksiöö rahutustes kuriteo sooritanud isiku taotluse. Isamaa vastuseisu tõttu jäi nendele inimestele hoolimata põhjendusest, et nad on oma elu Eestiga sidunud, erandkorras Eesti kodakondsus andmata. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd on sõnavõtt koha pealt. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, ma tänan kõigepealt vastuste eest! Ja ma arvan, et see on oluline asi, mida eelkõneleja just mainis – see, et me kindlasti hakkame ka tulevikus seda teemat oma fraktsiooniga jälgima. Juhin kõigi meie kuulajate tähelepanu sellele, et me arutame täna kodakondsuse andmist inimestele, keda on kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest, tihti ka mitmekordsete kuritegude eest. Jah, need on aja jooksul aegunud, aga kuriteod on toime pandud ja neid on tihti olnud rohkem kui üks.

Nagu ma oma küsimuses mainisin, on meil tegemist kaalutlusotsusega, mille valitsus lõpuks langetab. Seal on kahekordne filter. Ühelt poolt, esimene filter on siseminister, kes toob selle valitsusse, ja teine on valitsus ise, kes kinnitab selle või ei kinnita. Siinkohal on mul suur tänu edasi anda Urmas Reinsalule, kes on varasemalt seda jälginud. Ma tõesti rõhutan, et tavaliselt on koalitsioonides nii, et parteid hiljemalt üks päev varem vaatavad üle järgmise päeva päevakorra. Uskuge mind, kolmapäeva hommikutel järgmise päeva päevakorda vaadates oleme näinud mitmeid kordi, kuidas valitsuses on lauale toodud ettepanekuid ühele või teise inimesele kodakondsuse andmiseks. Ma juhin tähelepanu, et jutt käib kriminaalkorras karistatud potentsiaalsetest kodanikest. Isamaa hoidis seda joont, et neile kodakondsust üldiselt ei antud. Urmas Reinsalu küsis mitu korda siseministrilt, mis on need kaalutlused. Me seisime selle eest, et seda võimalikku tulevast passi see konkreetne inimene ei näeks.

Ma loodan tõesti, et see tempo, mis praegu on võetud, nii et sisuliselt kuu ajaga on juba kolm inimest saanud kodakondsuse, ei kiirene, vaid te teete neid otsuseid rahulikumalt. Aga parem, kui te neid üldse ei teeks.

Aitäh! Nüüd on kõne interneti teel. Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, eesistuja! Härra minister! Milles on küsimus? Küsimus ei ole ühe inimese või mõne inimese kaasuses. Nende inimeste seisukohast on see kõik muidugi oluline, see, kas nad on Eesti kodanikud, missugune on nende side selle riigiga, kas riik tunnustab neid täieõiguslike kaasakõnelejatena selle riigi elus või riik ei tunnusta neid seesugustena. See on nende inimeste seisukohast oluline, aga riigi seisukohast on üksikjuhtumid marginaalse tähtsusega. Riigi seisukohast on oluline poliitika tervikuna, see, missugune on meie kodakondsuspoliitika, sest kodakondsus on privileeg. Kodakondsus tähendab juurdepääsu võimule. Kodakondsus tähendab seda, et me anname inimestele võimaluse pürgida ka riigi kõige kõrgematele ametikohtadele. See tähendab võitlust võimu pärast.

Mitte ilmaasjata ei ole Eestis väikese riigi ja väikese rahvana langetatud 1990. aastate algul otsust kodakondsusküsimustes hoida selget, arusaadavat, aga nõudlikku joont. Me oleme hoidnud nõudlikku joont. Me näeme väga selgelt, kuidas viimastel aastatel on surve kodakondsuspoliitika leevendamisele järjest kasvanud. Toome näiteks siin mitu korda esitatud eelnõud topeltkodakondsuse sisseseadmiseks. Need on tagasi lükatud, aga need katsed näitavad seda, et 1990. aastate algul paika pandud nõudlikku, ma ei taha öelda "karmi", kodakondsuspoliitikat soovitakse üle vaadata, et seda leevendada, lahustada ja muuta selgelt globalistlikumaks.

Samas me näeme ka topeltstandardeid. Me anname, nagu me praegu siin juuresolevalt pildilt näeme, kodakondsuse selgelt kriminaalse taustaga inimestele kaalutlusõiguse korras. Kaalutlusõigus tähendab aga seda, et kaalutletakse. Ei ole kohustust kodakondsust anda. Aga etnilised eestlased, kes on juba 1990. aastatel erisugustel põhjustel jäänud hallipassiliste hulka, seda kodakondsust nii kergesti ei saa. Etnilised eestlased Abhaasias, etnilised eestlased teistes endistes liiduvabariikides, nemad ei saa seda kodakondsust niimoodi. Ühtedele lajatatakse seaduse kogu karmusega ja teiste puhul leitakse, et aga nad on oma elu Eestiga sidunud ja seetõttu ei ole meil põhjust keelduda neile kodakondsust andmast.

Need asjad ei ole tasakaalus, need asjad on selgelt tasakaalust väljas ja mida rohkem on asjad tasakaalust väljas, seda rohkem ongi võimalust kallale minna kodakondsuspoliitikale kui niisugusele tervikuna ja hakata senist kodakondsuspoliitikat ümber tegema lahjendamise suunas.

Lõppude lõpuks me võime öelda ju 7,5 miljardi inimese kohta, et aga nad on oma elu otsustanud Eestiga siduda ja nad tahavad siinses elus kaasa rääkida. Ja mis siis meie kui selle maalapi ajaloolised asukad, ajalooliste asukate järeltulijad, ütleme? Et aga nad võtkugi kogu selle riigi juhtimine ja meie rahva, meie kultuuri, meie keele, meie tavade üle otsustamine enda kätte, sest neid on kõigele lisaks ka rohkem kui meid? Siin on väga selge loogikaviga ja seda loogikaviga ei ole võimalik aktsepteerida.

Härra minister, ärge tulge rohkem selle jutuga, et need inimesed on otsustanud oma elu Eestiga siduda ja nende lastel on juba Eesti kodakondsus. Nende lapsed ei ole kurjategijad. Nende lapsed on saanud kodakondsuse hoopis teistel alustel ja seetõttu on need võrdlused demagoogilised ega pea paika. Nii et palun niisuguste demagoogiliste argumentidega rahvasaadikuid eksitama tulevikus enam mitte tulla, sest ma kinnitan, et sarnaselt meie heale endisele koalitsioonipartnerile, kellega meil selles küsimuses oli hea koostöö – ma tahangi tänada siinkohal ka Urmas Reinsalu ja teisi Isamaa ministreid ja poliitikuid ...

Ma palun lisaaega!

Palun, lisaaega kolm minutit.

(Kaugühendus)

Me kindlasti hoiame nendega koos neid küsimusi fookuses ja ei kavatse omalt poolt anda mingisugust leevendust ega aktsepti nendele katsetele, mille ilmselgelt on ALDE erakonnad praegu päevakorda võtnud, ehk teiste sõnadega, Eesti kodakondsuspoliitika muutmine, selle lahjendamine ning pidevate pretsedentide abil ja nende kaudu, sest antud juhul tuuakse meile lauale pretsedendid, senise poliitika õõnestamine. See ei ole meile vastuvõetav. Me oleme selle poolt, et Eesti jääks Eestiks. See ei tähenda seda, et me alavääristame ega tunnusta siin elavate, ajalooliselt siin elavate teiste inimeste õigust meie riigi poliitikas teatud kaasarääkimisõigust omada. Aga kurjategijad ei ole need inimesed, kes peaksid kaalutlusõiguse kohaselt saama privilegeeritud seisuse, nii et nad saavad täiel mõõdul poliitikas kaasa rääkida ja võib-olla ühel hetkel ennast isegi riiki juhtima upitada teiste samasuguste kaasabil. Teiste samasuguste kaasabil. Ärme unustame ära, et kriminaalsed organisatsioonid on maailmas tihtipeale ülimalt mõjukad.

Nii et tõmbame kriipsu alla. Kaalutlusõigus tähendab tõsist kaalutlemist, mitte formaalset kaalutlemist. Aitäh!

Nüüd sõnavõtt koha pealt. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head inimesed, kes te meid kuulate ja jälgite! Jah, andestamine on suur inimlik voorus. Mina olen ERSP-st ja Kalju Oja õpilane. Ta õpetas alati, et kodakondsust ei anta ega kingita, vaid toimub siire ühest kodakondsusest teise ja me pahatihti ei teagi, kas inimene on loobunud enda teisest kodakondsusest või mitte. Kuid mitte see ei ole see, millest ma tahtsin rääkida.

Ma tahan rääkida sellest, et täna tuli avalikuks, et kolmele [kuriteos süüdi mõistetud] inimesele on juba antud [erandkorras] Eesti Vabariigi kodakondsus, aga meie kodanikud ei teagi, et üks nende seast oli see, kes märatses pronksiööl. Ma olen millegipärast arvamusel, et laiem avalikkus võib-olla ei soovi, et nende sõbralikku perre tuleb inimene, kes on lõhkunud meie riiki. Ja tuleb sellepärast, et ta on otsustanud siduda enda elu Eestiga. Tuletan meelde, et ka Viktor Kingissepp tegelikult oli ju otsustanud enda elu siduda Eestiga – aga ikkagi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu liikmesriigiga, mitte iseseisva Eesti Vabariigiga. See [otsus siduda oma elu Eestiga] ei ole minu jaoks argument.

Mina olen küll praegusel hetkel üsna keerulises olukorras. Kuidas ma saan enda valijatele öelda, et jah, Ansip küll lubas, et kohe niimoodi karmi käega mõistame märatsejatele õigust ja õiglust, aga nüüd saab märatseja Eesti kodakondsuse? See ei tundu õiglane, aga õiguslikust aspektist võib osutuda õigeks. Siinkohal on avalikkus jäänud ikkagi pika ninaga, kui ta ei saa nendes protsessides kaasa rääkida. Aitäh!

Nüüd palun kõnetooli Helir-Valdor Seederi.

Aitäh, austatud riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister, suur tänu vastamast! Kodakondsuse teemad on Isamaa Erakonna jaoks hästi olulised ja mitte sellepärast, et see oleks meil mingi kitsas erakondlik lähenemine, vaid see on Eesti riigile hästi oluline, sest kodanikkonna kaudu teostatakse riigivõimu. Kodanikkond on see, kes on riigi selgroog, see on üks kõige olulisemaid osiseid Eesti riigis.

Olgu siin kohe alguses ära mainitud, protokolli ja stenogrammi jaoks täpsustatud, et sellele pronksiöö kangelasele, nn kangelasele ei ole Eesti kodakondsust antud. Selle ettepaneku esitas minister Andres Anvelt siseministrina, aga valitsuses ei leidnud see ettepanek heakskiitu.

Siit ma tahakski tulla tagasi selle juurde, et Riigikohus langetas juba 2001. aastal ühe teatud otsuse. See otsus ja sellega seotud seadus on arutlemist väärt ka täna, 20 aastat hiljem: kustmaalt läheb see õhkõrn piir, kus lõpevad poliitilised otsused ja parlamendi pädevus – või isegi lausa parlamendi ainupädevus – ja kust algab Riigikohtu pädevus ehk õiguslikud argumendid. See piir ei ole mustvalge, see on ähmane ja julgen öelda, et see on ka ajas muutuv, sest ühiskonnad muutuvad ja arusaamad muutuvad. Juba siis oli see tõsise diskussiooni koht, sellepärast et parlament alles viis aastat hiljem, 2006. aastal n-ö viis seaduse kooskõlla Riigikohtu otsusega. Täna, 20 aastat hiljem julgen ma öelda, et on aeg jälle arutleda selle teema üle just nimelt täna arutluse all olevast aspektist ehk korduvalt kriminaalkorras karistatule või karistatud isikule erandkorras kodakondsuse andmise põhjendatuse aspektist. Varem ei olnud [sellisele isikule kodakondsuse andmine] võimalik, kuni aastani 2006 ei olnud see võimalik. Pärast seda on see osutunud võimalikuks.

Praktika on näidanud, et on põhjust kahelda, kas selline võimalus on Eesti õigusruumis põhjendatud või mitte. Mina Isamaa Erakonna liikme ja selle esimehena ütlen, et on põhjust arutada ja on põhjust kahelda küll, sest needsamad näited, kus on toodud mõrvarid ja mõrvar on saanud kodakondsuse, on toodud pronksiöökangelased, kes ei ole seda saanud, on toodud väga erinevaid korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuid valitsusse, osale on kodakondsus antud ja osale ei ole antud. Tänane siseministri esinemine ei olnud küll veenev, et miks näiteks selle valitsuse ajal on üheksast kodakondsust taotlenud isikust kolmele see antud ja kuuele mitte. Kolmele anti seetõttu, et nad on otsustanud oma elu siduda Eestiga. Kas ülejäänud kuus siis ei olnud otsustanud siduda oma elu Eestiga? No loomulikult olid otsustatud. Mis on need kaalutlusotsused? Siit me jõuame selle olukorrani, kus varsti Riigikohus küsib, et aga kus on siin mittekodanike võrdne kohtlemine, te kaalute küll, aga peate kohtlema inimesi võrdselt. Lõpuks me jõuame selleni, et erandkorras kodakondsus tuleb anda kõigile, sest kuidas sa ühele annad ja teisele ei anna. Mis on need argumendid?

See on Eesti seadusandluses üks väga ohtlik paragrahv, mis on hiljem sisse viidud. Üle [kümne] aasta eksisteeris see Eesti õigusruumis teistmoodi, probleeme ei tekitanud, kellegi õigusi rikkunud. Olles kehtinud [15] aastat, leiti, et enam ei ole see proportsionaalne. Nüüd on ka uus olukord kehtinud 15 aastat. Võib-olla on nüüd taas aeg kaaluda ja leida, et see olukord ei ole päris tasakaalukas ja mõistlik ja aeg on seadust muuta?

Julgen öelda, et Isamaa Erakond mitte ainult ei jälgi ja ei teosta parlamentaarset järelevalvet kodakondsuse seaduse alusel isikutele erandkorras kodakondsuse andmise üle, vaid me tõsiselt kaalume ka seadusemuudatust, et parlament võtaks arutuse alla ja taastaks 2006. aasta eelse olukorra. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnavõtusoove ei ole. Minister on palunud veel korraks sõna. Palun! 

Hea eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Veel kord, ma tõesti pean oluliseks ka isiklikult öelda seda, mida härra Seeder juba ütles. Täna juttu olnud kolmest isikust ei ole mitte keegi mitte kuidagi seotud pronksiööga. On oluline, et ma selle isiklikult siin välja ütleksin.

Parandan veel ühe fakti. Praegu ametis oleval valitsusel on olnud erandina kodakondsuse saamise taotlusi[, mis on tagasi lükatud,] üheksa, mitte kuus. Keeldutud on üheksal korral ja antud kolmel korral ehk mitte kuus ja kolm, vaid üheksa ja kolm. Ja kui me vaatame ka viimast viit aastat, siis tõepoolest on tegemist kaalutlemisega: erandina kodakondsuse andmisest on keeldutud 196 korral ja kodakondsus antud 34 korral. See ikkagi näitab, et see on kaalutlusotsus.

Ka seaduse mõte ja seaduse paragrahv, kodakondsuse seaduse § 21 lõige 1¹ toob väga konkreetselt välja, et alati peab kaalutlema seda kuritegu, mis on toime pandud. Kui me räägime kuriteost, siis on suur vahe, kas me räägime tõepoolest vargusest või sellest, et on toime pandud mõrv. See ongi selle asja mõte, et tuleb kaalutleda ja vaadata konkreetset kuritegu. Aitäh! 

Sellega oleme teise päevakorrapunkti ammendanud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Üllar Saaremäe, Helir-Valdor Seederi, Urmas Reinsalu, Sven Sesteri ja Raivo Tamme esitatud arupärimine eestikeelse hariduse olukorra kohta Ida-Virumaal. Arupärijate esindajana saab sõna Üllar Saaremäe. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Selle arupärimise esitamise hetkel, 22. märtsil 2021 käis Lüganusel aktiivne võitlus eestikeelse kooli säilitamise nimel. Petitsioon "Seisame vastu Lüganuse kooli sulgemisele" kogus kolme nädalaga keskkonnas petitsioon.ee 1065 häält. Lüganuse Vallavalitsus on nüüdseks koolide ümberkorraldamise kava tagasi võtnud ja selle üle on meil kõigil väga hea meel. Ma usun, et siin on oma osa ka sellel, et Isamaa selle teema fookusesse tõstis.

Aga nüüd arupärimise juurde. Austatud haridus- ja teadusminister! Seletuskirjas Riigikogu otsuse eelnõu nr 2 kohta, mille üks algatajaid (fraktsiooni koosseisus) te opositsioonipoliitikuna 2019. aasta aprillis olite, olete kirjutanud: "Eesti riigikeel on eesti keel. Riigikeele oskus kõikide elanikkonnagruppide seas on üks meie kultuuri, riikliku iseseisvuse ja ühiskondliku turvatunde püsimise olulisemaid tagatisi. Puuduliku eesti keele oskuse tõttu vähenevad mitte eesti kodukeelega laste eneseteostusvõimalused, aheneb suhtlusvõrgustik ning tekib oht jääda Eesti suhtes ebasõbralike riikide poolt kallutatud infovälja. Kõige selle tagajärjed on nii majanduslikud, sotsiaalsed, hariduslikud, kultuurilised, julgeoleku- kui ka rahvatervisealased."

Eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade on põhiseaduse preambuli kohaselt meie riigi olemuslik eesmärk. Haridusministrina vastutate just teie selle elluviimise eest nii haridus- kui ka noortevaldkonnas. Lähtudes eeltoodust palume teil vastata kuuele küsimusele. Esiteks, milliseid samme kavandate kogu Eesti üldhariduskoolide süsteemi täielikuks üleminekuks eesti õppekeelele? Teiseks, milline on teie arvates realistlik tähtaeg vene õppekeelega koolide üleminekuks eesti õppekeelele Tallinnas? Kolmandaks, milline [on see tähtaeg] Ida-Virumaal? Neljandaks, kas ministeeriumil on konkreetne riiklik programm üleminekuks eesti õppekeelele omavalitsustes, kus venekeelne elanikkond on arvuliselt väiksem, näiteks Tartus või Valgas? Viiendaks, milliste meetmetega kavandate ära hoida eestikeelse hariduse olukorra veelgi enam halvenemise Ida-Virumaal, sealhulgas kohalike omavalitsuste algatusi eesti õppekeelega koolide sulgemiseks? Ja kuuendaks, 17. märtsil toimunud Riigikogu infotunnis märkisite, et kvaliteetne haridus on üks põhjuseid, miks noored tahavad olla oma kodukohas. Millised on Haridus- ja Teadusministeeriumi konkreetsed sammud, parandamaks eestikeelse hariduse ja noorsootöö kvaliteeti, et hoida ära eestikeelsete noorte lahkumist Ida-Virumaalt? Aitäh ja ootame vastuseid!

Vastuseid annab haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan vastata teie küsimustele.

Esimene küsimus: "Milliseid samme kavandate kogu Eesti üldhariduskoolide süsteemi täielikuks üleminekuks eesti õppekeelele?" Oleme kokku kutsunud praktikutest koosneva töörühma, kes koguneb sel nädalal esimest korda ja kelle ülesanne ongi hiljemalt selle aasta novembriks koostada eestikeelse hariduse tegevuskava. Nimekirjas olevas valdkonnas töötavad praktikud on igapäevaselt silmitsi väljakutsetega, et toetada muu emakeelega õpilaste eesti keele ja eesti keeles õppimist.

Viimaste aastate jooksul on näha selget trendi, et muukeelsete õpilaste hulk eesti õppekeelega koolides kasvab 800–1000 õpilase võrra aastas. Sellest tulenevalt olemegi juba saja päeva plaanis välja töötamas meedet, mille abil toetada eestikeelseid põhikoole muukeelsete õpilaste eesti keele oskuse tagamiseks. Soovime pakkuda koolidele suuremat paindlikkust lisatundide rahastamise teel, mis võimaldaks koolil teha nädalas kaks lisatundi ainetes, mida kool vajalikuks peab. See annab võimaluse korraldada näiteks rühmatunde või tasemepõhiseid tunde, milleks praegu koolidel vahendeid ei ole. Sellest võidavad kõik õpilased, olenemata nende emakeelest.

Lisaks soovivad lapsevanemad järjest enam eestikeelse õppe kasvu ka vene õppekeelega koolides. Näiteks Jõhvi Vene Põhikoolis on plaanis avada järgmisel õppeaastal kaks esimest klassi, millest üks on varajane keelekümbluse klass ja teine klass osaleb eestikeelse õpetaja programmis "+1 õpetaja". Juba möödunud neljapäeval kuulutasime välja uue taotlusvooru, kuhu ootame koole ja lasteaedu, kes veel soovivad osaleda meie programmis "+1 õpetaja", mille korral [kaasatakse vene õppekeelega haridusasutustesse] professionaalsed eestikeelsed õpetajad. Ootame kuni 50 lasteaiarühma ja 30 klassi programmiga liitumist. Olgu öeldud, et praegu osaleb programmis 103 lasteaiarühma ja 20 klassi.

Keelekümblus on samuti populaarne metoodika, tagamaks head eesti keele oskust. Täna õpib keelekümblust praktiseerivates lasteaedades 3500 last ja põhikoolides peaaegu 7400 last. Ka keelekümbluse puhul on tõusutrendi näha ning me oleme alati valmis selleks, et liitujaid tuleb juurde. Kõiki keelekümblusega liitunud haridusasutusi toetab ja nõustab ning koolitab Haridus- ja Noorteamet.

Samuti oleme planeerimas vahendeid keeleõppe arendamiseks ja toetamiseks uuest algavast eurorahade perioodist. Fookuses saab olema õpetajate keeleoskus, õpilaste emakeele toetamine, tihedam koostöö ülikoolidega ning arendustegevused, et tagada valdkonna jätkusuutlikkus ja keeleõppe kõrge kvaliteet. Formaalhariduse jaoks on planeeritud 30 miljonit eurot ja täiskasvanute, sh õpetajate keeleõppe arendamiseks circa 16 miljonit.

Teine küsimus: "Milline on teie arvates realistlik tähtaeg vene õppekeelega koolide üleminekuks eesti õppekeelele Tallinnas?" Sellele järgneb sama küsimus Ida-Virumaa kohta. Kui lubate, ma võtan need küsimused kokku. Riigikogu menetluses on näiteks eesti keele arengukava, mis seab sihte aastaks 2035, ajaks, kui valdavalt peaks olema üle mindud eestikeelsele õppele. Kõik, mille suudame realiseerida varem, on positiivne. Meie jaoks on olulised sisulised sammud kvaliteetse eestikeelse hariduse tagamisel kõigile võrdsetel tingimustel. Seega keskendume eelkõige konkreetsetele tegevustele, nagu õpetajate puuduse [leevendamisele], koolitusvajaduse [rahuldamisele] jne.

Konkreetsete tegevuste käivitamise eelduseks on selged tähtajad. Tegevuskavas, mille peaksime valmis saama selle aasta novembriks, püütaksegi need tähtajad paika panna. Küll aga saame juba praegu välja tuua, et näiteks Narvas oleme valmis eestikeelse hariduskompleksi väljaehitamisse investeerima rohkem kui 24 miljonit eurot. Kompleks tagaks tänapäevased õppetingimused lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni. Juba täna on nõudlus Narvas keelekümblust praktiseerivate lasteaedade ning Narva Vanalinna Riigikooli õppekohtade järele väga suur. Planeeritav hariduskompleks annaks võimaluse luua rohkem õppekohti, et keelekümblus oleks Narva õpilastele veelgi paremini kättesaadav.

Lisaks saame välja tuua eesti õppekeelega kooli Kohtla-Järvel, Kohtla-Järve Järve Kooli, kus õpib muu emakeelega õpilasi juba rohkem kui eesti emakeelega õpilasi. Juba varem räägitud planeeritav eestikeelsete põhikoolide toetusmeede oleks täpselt see tugi, millest eestikeelsed haridusasutused puudust tunnevad. Seesama tasemepõhine keeleõpe tagab muukeelsetele õpilastele kiirema eesti keele arengu ning eesti emakeelega õpilased saavad õppida kvaliteetselt eesti keelt emakeelena.

"Kas ministeeriumil on konkreetne riiklik programm üleminekuks eesti õppekeelele omavalitsustes, kus venekeelne elanikkond on arvuliselt väiksem (nt Tartu, Valga)?" Tartu ja Valga ei erine üldisest trendist ehk kasvavast nõudlusest eestikeelse hariduse järele. On teada, et Valgas venekeelses koolis õppijate arv väheneb ning järjest enam peresid otsustab juba esimesest klassist peale riigikeelse kooli kasuks. Tartus on paari aastaga kasvanud muukeelsete õpilaste osatähtsus eestikeelsetes põhikoolides 1,8%-lt 2,1%-le ning Valgas 12,4%-lt 12,9%-le. Selline trend annab alust arvata, et juba varem mainitud eestikeelsete põhikoolide toetusmeede oleks väga oodatud ka nendes omavalitsustes, kus venekeelne elanikkond on arvuliselt küll väiksem, aga siiski soovitakse panna oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Kinnitan, et piirkondlike erisustega me eestikeelse hariduse tegevuskava koostamisel kindlasti arvestame ning eelnimetatud piirkonnad ei jää tähelepanuta.

Viies küsimus: "Milliste meetmetega kavandate hoida ära eestikeelse hariduse olukorra veelgi enam halvenemist Ida-Virumaal, sealhulgas kohalike omavalitsuste algatusi eesti õppekeelega koolide sulgemiseks?" Ei ole meil olnud plaanis piirata kohalike omavalitsuste õigust oma koolivõrku korraldada. Samas julgen kinnitada, et kohalikul tasandil tehtavad haridusvõrgu ümberkorraldused on ministeeriumile üldiselt teada ning oleme enda pädevuse piires alati protsessi [kaasatud] nii andmete edastamise kui ka nõustamisega. Oluline on, et haridusvõrgu reform kohalikul tasandil oleks hästi läbi mõeldud ning tooks endaga kaasa hariduse kvaliteedi paranemise. Minu hinnangul peakski hariduse kvaliteedi paranemine olema keskne põhjendus vastavasisuliste muudatuste elluviimisel. Viimase aja juhtumite taustal julgen rõhutada ka kohaliku kogukonnaga avatud suhtlemise ning muudatuste elluviimise põhjendamise olulisust.

Kuues küsimus: "Millised on Haridus- ja Teadusministeeriumi konkreetsed sammud, parandamaks eestikeelse hariduse ja noorsootöö kvaliteeti eesmärgiga hoida ära Eesti noorte lahkumist Ida-Virumaalt?" Kõik eelnevalt kirjeldatud meetmed ja tegevused on kahtlemata suunatud ka Ida-Virumaale, isegi eelkõige Ida-Virumaale, ning Ida-Virumaa erisustega arvestame kindlasti ka edaspidi uute tegevussuundade väljatöötamisel. Võin kinnitada, et tänased ja ka planeeritavad tegevused on Ida-Virumaal asuvatele eesti õppekeelega koolidele olulised, milles veendusin ise nii Ida-Virumaa haridusinimeste kui ka Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esindajatega kohtudes. Järgmiste tegevuste planeerimisel lähtume juba eestikeelse hariduse tegevuskavast, mille koostamisse kaasame igapäevaselt olulist tööd tegevaid haridusvaldkonna praktikuid ka Ida-Virumaalt. Aitäh!

Hea minister, teile on ka küsimusi. Üllar Saaremäe alustab.

(Kaugühendus)

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu vastuste eest! Kuidas te kommenteerite seda veidi kahetsusväärset lugu? Nimelt, riigihalduse minister Jaak Aab on eelmisel nädalal venekeelses Postimehes kirjutanud ja väitnud, et praegune koalitsioon eestikeelsele haridusele üleminekuga ei tegele. Ma palun teie kommentaari sellele.

(Kaugühendus)

Aitäh! Kindlasti tegeleb praegune koalitsioon sellega, et pakkuda kõikidele noortele, hoolimata nende emakeelest, võimalikult head haridust. Me teame statistikast, et venekeelsete noorte PISA-testi tulemused on kehvemad kui eestikeelsete koolide laste PISA-testi tulemused. Me teame ka seda, et venekeelseid noori jõuab keskmiselt liiga vähe eestikeelsetesse ülikoolidesse. Mitte sellepärast, et vene noored oleksid kuidagi vähem andekad, kindlasti mitte, vaid see, et nad ei jõua meie ülikoolidesse, on põhjustatud eelkõige vähesest riigikeele oskusest. Ma arvan, et selles me oleme kindlasti koalitsioonipartneriga ühel meelel, et võrdsed võimalused peavad meie hariduselus olema kõikidel noortel, olenemata emakeelest.

See väide, et praegune koalitsioon ei tegele üleminekuga eestikeelsele haridusele – no ma arvan, et kahe aastaga ongi seda väga keeruline teha, aga kindlasti me selle teemaga tegeleme. Tõesti, väga väärikas töörühm on kokku kutsutud, seal on nii praktikuid kui ka teadlasi. Kindlasti ei saa see protsess olema lihtne, seal on palju väljakutseid. Aga me alustame seda protsessi ja püüame võimalikult praktiliselt olla ka juba praegu koolidele abiks, et nii eestikeelsed kui ka muukeelsed lapsed saaksid võimalikult hea hariduse. Nii et eestikeelse hariduse kvaliteediga me kindlasti tegeleme edasi, ka venekeelsetes koolides.

Raimond Kaljulaid, palun!

Tervist, austatud minister! Ma tulen sellesama küsimuse juurde, mida puudutas kolleeg Üllar Saaremäe. Jaak Aab, kes tõepoolest on Keskerakonna valitsusdelegatsiooni juht, ütles väga otse, et venekeelsete koolide üleminekut eestikeelsele õppele ei tule ja sulgeme selle teema. Teie jutust ma saan aru, et novembrikuuks on kavas kokku panna konkreetne tegevuskava, kus on esitatud ka tähtajad, millal minnakse üle eestikeelsele õppele. Lihtsalt, et oleks ühemõtteliselt selge, küsin, kas praeguse valitsuse poliitika on see, et venekeelsetes koolides minnakse üle täielikult eestikeelsele õppele.

(Kaugühendus)

Aitäh! Esiteks, me oleme koalitsioonis kokku leppinud, et suurendame eesti keele õpet ja eesti keeles õpet alushariduses. Me alustame sealt ja koostame tegevuskava. Mis puudutab venekeelseid koole, siis kui ma olen rääkinud ekspertidega, on selge see, et riigikeelt ei saa selgeks lihtsalt rohkem eesti keelt õppides. Eksperdid ütlevad, et peab õppima rohkem eesti keeles. See tähendab, et me võiksime liikuda selles suunas, et aina enam ka venekeelsetes koolides õpetataks mitte ainult eesti keelt rohkem, vaid ka eesti keeles rohkem. Seda keelekümbluskoolid juba teevad. Ja nagu ma ütlesin, meil on julgelt üle 7000 põhikooliõpilase, kes õpivad juba praegu keelekümblusmetoodika järgi. Seejuures on hästi oluline, et kui noortel on tekkinud vilumus eesti keeles rääkida, siis oleks neil ka keegi, kellega eesti keeles rääkida. Ka kontaktide tihendamine kahe kogukonna vahel on kindlasti oluline, et keeleoskus areneks.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister, mul on üks konkreetne küsimus. Mitu sellist inimest eelmisel aastal lõpetas Tallinna ja Tartu Ülikooli, kes said diplomi, millel oli kirjas, et tal on muukeelse kooli eesti keele õpetaja haridus. Konkreetselt mitu neid tuli eelmisel aastal juurde?

(Kaugühendus)

Aitäh, selle küsimuse eest, aga ma jään vastuse võlgu. Palun oma kolleegidel vastata sellele kirjalikult.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, minister! Ma mäletan, kuidas Reformierakond süüdistas eelmist valitsust, et see ei soovigi minna eestikeelsele haridusele üle ega õpetada eesti keelt. Reformierakond esitas eelnõu, et 2021. aastaks peavad kõik koolid olema eestikeelsed. Väited, et enne me peame välja koolitama õpetajad, koostama õpikud ja metoodika jne ning siis järk-järgult üle minema – need põhjendused kõlasid kui kurtidele kõrvadele. Täna räägite te ise täpselt sedasama juttu. Mis siis nüüd juhtunud on? EKRE oli eelmises valitsuses paha-paha, aga nüüd ajate te ise täpselt sama juttu. Mis siis juhtunud on?

(Kaugühendus)

Esiteks on aeg vahepeal edasi läinud. See aeg, mille oleks võinud kulutada eestikeelse hariduse arendamisele – selle ajaga ei ole eriti midagi hariduse heaks tehtud. Nüüd me teeme. Me teeme reaalseid samme. Tõesti, mul on südamest kahju, et need eestikeelsed haridusasutused, kus juba praegu õpib märkimisväärne hulk muukeelseid lapsi, ei ole siiani saanud riigilt tuge. Näiteks Valga Põhikoolis on umbes 20% lastest muu emakeelega. Me oleme aastaid näinud tendentsi, et venekeelsest põhikoolist lähevad lapsed üle eestikeelsesse põhikooli, aga me ei ole neid haridusasutusi toetanud. Lapsevanemad ise on oma otsustega ellu viimas reformi, mida riik ei ole julgenud teha. Rääkimata Ida-Virumaast. Ma tõin arupärimisele vastates näitena esile Kohtla-Järve Järve Kooli, kus on muukeelseid lapsi praktiliselt pooleks eestikeelsete lastega. Ka see kool ei ole saanud spetsiifilisemat tuge. Arusaadavalt on nende koolide olukord oluliselt keerulisem kui sellistel koolidel, kus on kõik eesti emakeelega lapsed.

Kindlasti see protsess ei saa lõppeda kahe aastaga. Me alustame seda väga teadlikult, ka kohe praktiliselt koole aidates, sest lapsevanemad on juba seda reformi ellu viimas. Ja selles, et Reformierakond näeb tulevikus ühtset eestikeelset haridussüsteemi, ei kahtle keegi. Praegune koalitsioon on oma kokkulepped teinud kaheks aastaks. Kahe aasta jooksul me alustame alusharidusest ja teeme korraliku tegevuskava ning püüame sealjuures ka praktiliselt koole aidata – nii venekeelseid koole, et nad saaksid õpetada eesti keelt ja aina rohkem eesti keeles, kui ka eestikeelseid haridusasutusi, kus on muukeelseid lapsi juba rohkem, toetada neid, et muukeelsed lapsed kohaneksid, lõimuksid võimalikult kiiresti ja saaksid hea hariduse, nii nagu Eesti koolides tavaks.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea minister! Arupärijad tunnevad oma arupärimises sügavat muret, et sellises eesti-vene segakoolis, millest te enne just rääkisite, kannatab oluliselt eesti emakeelega laste kultuuriline identiteet. Oma vastustes te räägite kogu aeg kahest koolisüsteemist: ühelt poolt eesti õppekeelega koolist, kus õpivad muu õppekeelega lapsed, keda tuleb toetada, ning teiselt poolt räägite vene õppekeelega koolidest, kus tuleb tõhustada, parandada eesti keeles õpet ja eesti keele õpet. Milline on teie seisukoht, kas meil peaksid säilima eraldi koolid eesti õppekeelega lastele ja vene õppekeelega lastele või te näete ikkagi sellist ühist varianti? Mis saab sellisel juhul kartusest, et siis eestlased kaotavad oma identiteedi?

(Kaugühendus)

Aitäh! Sel teemal on tehtud palju uurimusi, ka hiljutine RITA uuring puudutas seda. Mina isiklikult näen kindlasti tulevikus ühtset eestikeelset haridussüsteemi, see aga ei tähenda, et selles haridussüsteemis poleks erandeid, mida saab kehtestada. Aga selleks, et kõik Eestis elavad noored valdaksid väga hästi riigikeelt, et nende haridusteel ei oleks klaaslagesid ning et nad saaksid eesti keeles väga hea põhihariduse, gümnaasiumihariduse ja ka ülikoolihariduse, on tulevikku vaadates kindlasti vaja arendada eestikeelset haridust.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te ei osanud vastata Mihhail Stalnuhhini küsimusele, et kui palju lõpetajaid on eesti keele õpetajatena muukeelsetele koolidele ette valmistatud viimasel aastal või ka viimastel aastatel. Kas te oskate vastata küsimusele, kui palju on Eesti ülikoolides venekeelsetele koolidele venekeelseid õpetajaid ette valmistatud? Me teame, et venekeelne õpe toimub aastakümneid. Kui palju on neid õpetajaid ette valmistatud, et toimuks kvaliteetne järjepidev õppetöö? Võib-olla oskate sellele vastata. Ja teine küsimus. Jaak Aab on väitnud, et praegune koalitsioon ei tegele eestikeelsele ühtsele haridussüsteemile üleminekuga, see valitsus ei tegele selle küsimusega, aga teie väidate vastupidist. Kumb räägib tõtt, kumb mitte? Kas tegemist on ikka ühe ja sama koalitsioonileppega või on tegemist erineva koalitsioonileppega?

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma nendele täpsetele numbrilistele küsimustele saadan vastuse kirjalikult, mul ei ole sellist statistikat käepärast. Aga me oleme [koalitsioonis] kokku leppinud, et teeme eestikeelse hariduse tegevuskava. Sellel nädalal 23. aprillil koguneb väga auväärt töörühm, kes hakkab seda tegevuskava kokku panema. Me oleme kokku leppinud, et selle tegevuskava ma esitan hiljemalt selle aasta novembris.

Seda töörühma, kes hakkab eestikeelse hariduse tegevuskava koostama, juhib meie haridusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts, kes muuseas on põhjalikumalt uurinud ka keelekümbluse valdkonda, nii et ta on sisuliselt väga hea ekspert. Selles töörühmas on veel mitmekeelse kaasava hariduse osakonna juhataja ja ka näiteks Jõhvi Vene Põhikooli direktor, Ida-Virumaa haridusklastri esindaja, Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi direktor, Tartu lasteaia Kelluke direktor, Narva lasteaia Päikene direktor, Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu esindus, Tallinna Ülikooli esindus, Tartu Ülikooli esindus, Tallinna Polütehnikumi direktor. Seal on tõesti koos valdkonna spetsialistid ja kõik nad peavad seda teemat väga oluliseks, ega nad muidu ei oleks sellesse töörühma tulnud. Selles mõttes meil ministeeriumis töö käib, käib tõsine ja sisuline töö.

Kui vaadata hoiakuid ja hinnanguid, siis on näha, et tegelikult ju Eesti venekeelsed kodanikud hindavad eestikeelset haridust ja tahavad aina enam oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse panna, st viia ellu sedasama eestikeelse hariduse reformi. Teeme seda võimalikult teadlikult, et õpetajad oleksid ette valmistatud, et meie koolid oleksid ette valmistatud ja et neil oleks hea metoodika. Siis võidavad sellest kõik osapooled.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma tahtsin küsida, et kunagi oli minister Pärnoja, kes vist 1994. aastal kirjutas ühe määruse, mille kohaselt ei saaks klassikomplektis olla üle kuue teise emakeelega lapse. Kas te olete sellest nn määrusest teadlik? Ja kas see määrus on täna jäänud lõimumisele jalgu, on see ajast ja arust? Või te vaatate selle üle ja hindate, et võib-olla on tolleaegsetel teadmistel teaduspõhisust rohkem all kui tänapäeval?

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma arvan, et see on just üks neid küsimusi, millele kokkukutsutud töörühm vastab. Selge on see, et neis koolides, kus on rohkem muukeelseid lapsi, on olukord keerulisem. Seal peab mõtlema, kuidas õpet võimalikult teadlikult korraldada nii, et kõik osapooled võidaksid. Kui seda teha ilma teadlike valikuteta, ilma teadlike metoodikateta, siis võib sündida rohkem kahju kui kasu. Ma loodan, et see töörühm annab vastuse, kas meil on mingisugused piirid. Aga tegelikult ma arvan seda, et kui meil on tööriistakastis piisavalt instrumente, siis me saame kindlasti hakkama ka rohkema kui kuue muukeelse lapsega klassis.

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena on kõnetooli oodatud Mihhail Stalnuhhin. Palun! Palun, saate kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on teile alguses kohe üks kurb uudis. Nimelt, teadlased väidavad, et Andromeeda udukogu läheneb tohutu kiirusega meie Päikesesüsteemile, kokkupõrge on vältimatu, kiirus on 110 kilomeetrit sekundis. Selle ajaga, mis meil tänane istung kestab, on ta lähenenud tervelt miljoni kilomeetri võrra. Miks ma sellest alustasin, selgitan teile veidi hiljem.

Praegu räägin ausalt öeldes oma isiklikest probleemidest. Teate, ma juba 20 aastat mõtlen sellest, eriti viimastel aastatel, ja ma mitte kuidagi ei saa aru. Siin saalis, vähemalt selles koosseisus, on üle 90% inimestest emakeel eesti keel. Miks te ei usu oma keelt? Miks te suhtute sellesse nii nõdrameelselt? Miks te mõnikord, mul tekib selline tunne, isegi vihkate seda? Muidu te oleks mõelnud, et kuidas on nii võimalik, et 33 aastat – ma lähtun esimese keeleseaduse vastuvõtmisest 1989. aastal – on see olnud üks riigi põhilisi prioriteete, aga seniajani ei ole eesti keele õpetamise süsteemi. Mitte õpetajaid, neid enam-vähem siiski on. Aga miks ei ole kindlat metoodikat, millest rääkis praegu muuseas ka minister, ei ole õppevahendeid? Veidi hiljem, kui siin saalis tuleb probleemkomisjoni riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, ma näitan seda teile üsna piltlikult. Miks te alati arvate, et põhjus, miks vene rahvusest õpilased teevad kehvemini PISA-teste või saavad halvemini ülikoolidesse sisse, on selles, et neil on kehv eesti keele oskus? Kas pole põhjus hoopis mitte selles, et nende eluaastad on läinud keelekümblusele, kus põhirõhk on eesti keele õpetamisel, mitte õppeainetel?

Mul on viimasel ajal tekkinud selline arusaam, peale seda, kui sai enam-vähem kokku arvutatud, kui palju raha on raisatud eesti keele probleemi lahendamisele, seda on sadu miljoneid eurosid, ja tulemus on selline, nagu ta on, ehk mingit tulemust praktiliselt ei olegi, et [eesti keel] on lüpsilehm. Eesti keel on tõesti meil lüpsilehm. Mitte keegi teist ei lähe ühe või teise arsti juurde, valides teda rahvuse järgi. Teid huvitab, kas tal on diplom, kas tal on praktikat, milline ta on oma töös, mida temast räägivad teised inimesed. Aga kui tegemist on eesti keele õpetajaga, siis piisab sellest, et ta on eestlane. Paar kuud õpetame teda ja saadame lasteaeda või kooli, temast peaks saama väga hea õpetaja muidugi. Miks puudub meil õpetajate ettevalmistamise süsteem? Mõned aastad tagasi üks meie ülikoolidest näitas meile probleemkomisjonis tabelit, kus oli ilusasti ära märgitud, et 27 inimesest, kes läksid magistriõppesse just nimelt muukeelse kooli eesti keele õpetajaks õppima, lõpetas ja sai magistrikraadi kaks inimest. Kus on see toetussüsteem? Kas te teate, kui palju tunde kulub selleks, et õppida eesti keelt, puhtalt eesti keelt, mitte teistes tundides? Esimesest kaheteistkümnenda klassini 1569 tundi. 1990. aastatel, kui ma tegelesin palju eesti keele õpetamisega, oli mul kolm õpilast, kes 200 tunniga jõudsid nullist D-kategooriani ning lõpetasid sellega, et hiljem läksid kooli tööle eesti keele õpetajaks.

Miks meil praegu mingit arengut ei ole toimunud? [Pole] õppevahendeid, õpetajate ettevalmistamist, kindlat metoodikat ja nõudeid? Sellepärast ma rääkisingi alguses Andromeeda udukogust, sest kokkupõrkeni on jäänud 3 370 000 000 aastat. See, mis alguses tundub väga hirmsana, tegelikult, kui vaadata, kui palju aega on, ei maksa enam mitte midagi. Praegu on veel aega, praegu ei ole vaja mõelda sellest, kuidas eestistada vene koole. Te võite sellest rääkida Valgas või Tartus, aga ma ei kujuta ette, kuidas te kavatsete seda teha Narvas. Lihtsalt ei kujuta ette. On vaja mõelda sellest, kuidas saada kvaliteetseid õppevahendeid. On vaja mõelda sellest, kuidas kindlustada vajalik ülikoolidesse soovijate arv niiviisi, et nad mitu aastat õpiksid just nimelt seda ametit, ja kuidas neid huvituma panna. On vaja mõelda sellest, et riigil peab olema kindel eesti keele standard kooli jaoks, iga klassi jaoks – mitte udune õppekava, vaid konkreetsed teadmised, mida on vaja nõuda juba alates algkoolist.

1990. aastate esimesel poolel, töötades Narva keelekeskuses, olin nende hulgas, kes rääkisid, et jätke täiskasvanud rahule, hakake parem õpetama lasteaias. Alles praegu me hakkame sinnapoole siirduma. Veerand sajandit on vaja selleks, et aru saada kõige lihtsamatest asjadest. Kahju, väga kahju. Jätkan, ma arvan, juunikuus. Loodan, et siis saame sellel teemal põhjalikumalt rääkida. Aitäh!

Palun, Raimond Kaljulaid!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister, aitäh ka teile selle diskussiooni eest! Tõepoolest, Keskerakonna valitsusdelegatsiooni juht Jaak Aab tegi mõni päev tagasi venekeelses Postimehes väga tugeva avalduse, öeldes, et vene koolide üleminekut eestikeelsele õppele ei tule, sulgeme selle teema. Täpselt samasuguseid ja väga kategoorilisi avaldusi on teinud vist küll enamik Keskerakonna liidritest, juhtkonna esindajatest. On olnud suur pealkiri Tallinna munitsipaalväljaande Stolitsa esiküljel, kus seletatakse, et meie hoidsime taas kord ära ülemineku eestikeelsele haridusele vene koolides. See suur venekeelne pealkiri oli täiesti ühemõtteline ja loomulikult soovitakse sellega anda ühiskonnale teada, et see on suur võit.

Samal ajal teise valitsuserakonna – meil on neid praegu koalitsioonis kaks –, Reformierakonna liidrid on rääkinud risti vastupidist juttu. Kaja Kallas on "Aktuaalses kaameras" öelnud, et ta peab üleminekut eestikeelsele haridusele lausa selle valitsuse üheks kõige olulisemaks prioriteediks, ja ta on seda ka täiesti ühemõtteliselt rõhutanud, kinnitanud üle, et tõepoolest sellega tegeldakse. Täpselt sama seisukohta on väljendanud näiteks Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi, kes veel koalitsioonikõneluste ajal rõhutas, et kokku ei lepitud mitte eesti keele õpetamises, nagu räägivad keskerakondlased, vaid eesti keeles õpetamisest.

Küsin vahepeal, et kas siin on mingisugune tehniline rike. Mina ei ole seda põhjustanud.

Jaa, meil on tehniline rike. Aga senimaani on teie hääl olnud kenasti kosta, ma usun, ka nendele, kes ülekannet jälgivad.

Ja ka saalis viibivatele saadikutele.

Valitsusel ei saa olla kahte erisugust poliitikat nii olulises küsimuses. See ei ole võimalik. Ministri tänastest vastustest me kuulsime, et plaan on novembris tulla välja konkreetse tegevuskava ja konkreetsete tähtaegadega. Miks novembris? Aga sellepärast, et 17. oktoobril toimuvad Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Ja loomulikult, mis seal salata, Keskerakond on nendele valimistele vastu minnes erakordselt keerulises olukorras. Koalitsioonilepe Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ei olnud nende valijate hulgas väga populaarne. Uue valitsuse moodustamine parempoolse Reformierakonnaga oli taas paljude jaoks pettumus. Ida-Virumaal põlevkivi küsimuses väga ühemõttelise seisukoha võtmine ei ole samuti populaarne. Seetõttu on Keskerakonnal küllaltki keeruline usalduskriis enda ja oma valijate vahel, kellest suure osa moodustavad just venekeelsed inimesed.

Neid avaldusi, kus üks valitsuse osapool ütleb üht ja teine risti vastupidist, lugedes ja jälgides on minule küll täiesti üheselt selge, et tegelikult on kokku lepitud eestikeelsele haridusele üleminekus. Ka koalitsioonilepe tegelikult kinnitab seda. Koalitsioonileppes on kirjas, et käivitame tegevuskava. Loomulikult, see on väga keeruliselt ja kummaliselt sõnastatud, just nimelt selleks, et ajada pilti hägusamaks, aga "käivitame tegevuskava" on küllalt arusaadav. Ei ole öeldud, et me koostame tegevuskava, me töötame välja tegevuskava, me hakkame koostama tegevuskava. Ei, me käivitame tegevuskava.

Hea istungi juhataja, ma palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega! 

Tänan!

Riik peab olema oma kodanikega aus ning riigi poliitika peab olema mõistetav ja arusaadav. See, kui üks valitsuse osapool räägib ühte juttu ja teine räägib risti vastupidist juttu, on vale. See on küüniline, see lõhub usaldust riigi ja kodanike vahel. Selge on ka see, et üks osapool valetab. Eelmises valitsuses pidi üks minister tagasi astuma sellepärast, et ta valetas siin Riigikogu ees oma nõunikuga sõlmitud töölepingu kohta. Hetkel vähemalt üks valitsuse osapooltest valetab kõigile nendele inimestele, keda huvitab või kellele läheb korda Eesti hariduse tulevik, kõigile lapsevanematele, kelle lapsi see puudutab, koolilastele endile, õpetajatele, koolijuhtidele, koolide töötajatele. Ja midagi ei juhtu.

Tore on vähemalt seegi, et ministri vastustest näib, et Teadus- ja Haridusministeerium on kaasanud koolid, valdkonna eksperdid. Ma arvan, et ka venekeelse kogukonna esindajate kaasamine sellesse protsessi on erakordselt oluline. Aga mitte mingil juhul ei saa Riigikogu heaks kiita, et sedavõrd suurt ja olulist muudatust, reformi viiakse läbi sedavõrd segaselt, andes inimestele risti vastukäivat infot. See ei ole õige. Nii ei tohi teha. Aitäh!

Järgmisena palun Üllar Saaremäe.

(Kaugühendus)

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Hea Riigikogu! Lüganuse kooli ümber toimunud tulist arutelu võib ühest küljest vaadata kui kogukonna katset hoida ja säilitada ajaloolist koolimaja. See läks edukalt. Kiitus selle eest! Ent sel arutelul on ka üleriigiline mõõde, mida meie siin Riigikogus peame silmas pidama. Nimelt on kõigis Eesti koolides eestikeelsele õppele ülemineku eelduseks praeguste vene õppekeelega koolide üleviimine eesti õppekeelele. Samal ajal tuleb igati kinni hoida tänastest heal tasemel eestikeelsetest koolidest, sest sellest sõltub paljuski see, kuidas me püstitatud ülesandega hakkama saame.

Eriti oluline on hoida ja kaitsta eesti õppekeelega koole sellistes piirkondades nagu Ida-Virumaa, kus eesti keele kandepind on hetkel väga nõrk. Sealsete eestikeelsete koolide kadumisega kaovad olulised eestikeelse koolihariduse tugipunktid. Eesmärk viia eestikeelsed koolipered keskuste kakskeelsetesse koolidesse ei ole õige tee. Selline käitumine vaesestab elukeskkonda Ida-Virumaa eestikeelsetes maapiirkondades ja tähendab eestluse väljatõrjumise jätku maakonnas. Mida rohkem on maakonnas eesti kultuuri ja hariduse kantse, seda maa soola, seda rohkem toetab see eestikeelsele haridusele üleminekut tervikuna.

On tõsi, et reeglina on koolipidaja kohalik omavalitsus, kuid riik saab oma otsuste ja eeskujuga kaasa aidata eestikeelsele haridusele üleminekul. Seepärast on tõesti kahetsusväärne lugeda riigihalduse ministri Jaak Aabi kirjutist eelmise nädala venekeelses Postimehes, kus ta ütleb, et tänane koalitsioon eestikeelsele haridusele üleminekuga ei tegele. Iseenesest pole siin midagi uut: viimase kahe ja poole kuu jooksul on sama seisukohta väljendanud ka Mihhail Kõlvart ja Mailis Reps. Nad näitavad oma sõnade ja tegudega pidevalt, et eesti keele kandepinna laiendamine neid ei huvita.

Samal ajal võib ju peaministri erakond rääkida, et ühel hetkel kunagi kauges tulevikus alustatakse eestikeelse hariduse kava arutelusid. Just, arutelusid. Kuid sisuliselt tähendab see vaikivat heakskiitu venekeelsete koolide säilitamisele. Kui kohalikul tasandil tahab peaministri erakonna juhitud omavalitsus sulgeda aga eestikeelseid koole, siis jõuame olukorrani, kus säilitamise asemel eestikeelse hariduse kandepind hoopis väheneb. Loodame väga, et Reformierakond asub lõpuks tegutsema ning võtab sihiks eestikeelsele haridusele ülemineku. Isamaa on seda eesmärki valmis oma nõu ja jõuga igati toetama. Aitäh!

Ja nüüd sõnavõtt koha pealt. Tarmo Kruusimäe, palun! 

(Kaugühendus)

Tänan! Mina võib-olla sõnastaks kogu selle asja tahte küsimuseks. Ei ole see eesti keel maailma kõikse raskem keel. Mulle tundub hollandi keel raskem. Eriti raske tundub mulle prantsuse keel, mida ma olen ülikoolis õppinud küll neli semestrit, aga de facto suudan ma öelda: "Je m'apelle Tarmo." Aga kuidas on need riigid suutnud ennast kehtestada riigina nii, et inimestes on tekkinud tahe õppida seda keelt?

Me keskendume sellele ikkagi läbi ministri, kes toob sõnumi, et eesti keel on tähtis ja oluline, aga – just see aga! Ja siis hakkame leidma neid komponente, miks mitte asjaga tegeleda. Ma toon teile lihtsa näite. Kui taasiseseisvumise alguses lokkas meil Kadaka turg, kus oli Soome turiste, siis üllataval kombel kõik müüjad ja teenindajad õppisid soravalt soome keelt rääkima. See on meie sugulaskeel ja see on tegelikult võib-olla meilegi natuke ebaloogiline ja keeruline, aga selle [ära õppimine] oli võimalik, sellepärast et neil oli tahe, neil oli mingil määral motivatsiooni.

Praegu seda tahet valitsusest tegelikult ei paista, koalitsioonist seda ei paista. Ja kui minister sisustab seda lihtsalt sellega, et nüüd me mõtleme mõõdikute peale ja siis vaatame, kuidas mõõdikud suhestuvad tänapäeva ühiskonnas teiste mõõdikutega – see on asendustegevus. Tuleb inimesi motiveerida. Täna kohalikul tasandil tehakse kõike vastupidi, kõike dubleeritakse, kõige tõlgitakse. Inimestel puudub praktiline vajadus õppida eesti keelt. See ei saa olla peaministri partei joon, tegeleda asendustegevusega. Tuleb leida tahe. Aitäh! 

Ja nüüd, palun, Helir-Valdor Seeder!

Austatud minister! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Tänane arupärimine on osaliselt jah ajendatud Lüganuse kooli ümber toimuvast ning mul on hea meel, et Isamaa liikmete tegevuse tulemusena nii vallas kohapeal kui ka siin Riigikogus ei ole selle kooli kiirkorras sulgemist juhtunud ja meil on võimalus veel aasta jooksul selle teemaga tegeleda. Ma väga loodan, et üks eesti keele kodu Eestimaal, nii tundlikus piirkonnas nagu Ida-Virumaa, nii lihtsalt ei kao. Sellel on palju laiem ja pikaajalisem tähendus kui lihtsalt ühe väikese maakooli ümberkujundamine, liitmine majandusliku efektiivsuse eesmärgil.

Tänasel arutelul on ka laiem eesmärk. Me teame olukorda Ida-Virumaal laiemalt ja Tallinnas. Aga on täiesti häbiväärne, et me 30 aastat peale Eesti riigi iseseisvuse taastamist ja eesti keele riigikeeleks kuulutamist oleme olukorras, kus ka Tartus, Valgas ja Pärnus tegutsevad endiselt venekeelsed koolid. See ei ole etteheide praegu ametis olevale valitsusele, kes on suutnud olla ametis vaid paar kuud, vaid see on läbiv etteheide, kriitika, kuidas iganes, kõikidele valitsustele, kes selle aja jooksul on tegutsenud, ja see on kinnitus selle kohta, et me vajame lisaks loosungitele ka reaalset poliitikat.

Jutud sellest, et me ei vaja administratiivset survet, mingisuguste kindlate kuupäevade kehtestamist, poliitilisi otsuseid, mis sunniksid tegutsema koolipidajaid, koolijuhte, kohalikke omavalitsusi, riiki – need ei ole kandnud vilja, sest me ei ole rakendanud jõulisi meetmeid eestikeelsele haridusele üleminekuks kogu Eesti haridussüsteemis. See on olnud väga vabatahtlik, see on sõltunud paljuski kohalike omavalitsuste poliitilisest tahtest ja valmisolekust. Selline väga vabameelne hoiak eestikeelse hariduse juurutamisel ei ole 30 aasta jooksul viinud soovitud tulemuseni. Järelikult on põhjust mõelda, et me peaksime olema sihikindlamad ja järjepidevamad ning poliitiline tahe peaks väljenduma selgemalt.

Nüüd praegusest koalitsioonist. Üks minister, Keskerakonna minister Jaak Aab, ning tema kõrval ka Riigikogu liige Reps ja Tallinna linnapea Kõlvart ütlevad, et praegune koalitsioon ei tegele eestikeelsele haridussüsteemile üleminekuga. Samal ajal koalitsiooni teine pool, reformierakondlased eesotsas peaministri ja haridusministriga väidavad, et tegeleme küll. Tegelik tulemus ilmselt on samasugune nagu varasemaltki, et mitte midagi erilist ei juhtu. Ma olen nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et see novembri kuupäev (valitsus astus ametisse jaanuaris), kui peaks valmima tegevuskava, on valitud teadlikult pärast kohalike omavalitsuste valimisi, et mõlemad osapooled saaksid oma potentsiaalsetele valijatele anda erinevaid signaale.

Miks ma arvan, et midagi ei juhtu? Sellepärast, et tegevuskava peab olema kaetud ka rahaliste vahenditega, aga valitsus peab esitama Riigikogule eelarve juba oktoobri alguseks. Eelarvest peaks olema võimalik selgelt välja lugeda ka tegevuskava rakendamine järgmisel aastal, kuid seda seal olla ei saa, sest eelarve esitatakse enne tegevuskava valmimist. Järelikult midagi ei toimu. Ja ülejärgmise aasta alguses on juba valimised, korralised valimised, nii et ...

Ma palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nii et need ootused ja lootused neil, kes siin läbirääkimiste käigus ja küsimuste vormis on avaldanud arvamust, et küllap ikka Reformierakond püüab selles koalitsioonis midagigi ellu viia nendest lubadustest, mis puudutavad eestikeelsele haridusele üleminekut – ma kahjuks pean küll siin tõdema, lugedes [neid artikleid] ja arvestades neid kuupäevi, mis täna on välja öeldud, et eestikeelsele haridusele üleminekut ametisoleva valitsuse ajal ei tule ja isegi tõsist liikumist selle suunas ei tule. Ja see sõnastus, et käivitame tegevuskava, ilma mingisuguste konkreetsete kuupäevadeta, ei ole mitte mingisugune tärmin ega anna mitte mingisugust kindlust, millal ja millega see käivitatakse, kas käivitatakse aasta, kahe või kolme pärast. Täna ütles haridusminister, et see protsess ei saa lõppeda kahe aastaga. Ei saanudki aru, mis protsess ei saa kahe aastaga lõppeda.

Reformierakond oli opositsioonis olles selles küsimuses tunduvalt konkreetsem. Suudeti välja pakkuda konkreetseid kuupäevasid, tehti valitsusele Riigikogu poolt ettepanekuid. Aga nüüd, kui ollakse valitsuses, ollakse need ettepanekud unustanud. Kummaline muutus. Mulle tundub ikkagi, et paremad ideed, konkreetsemad sihid ja selgemad ettepanekud on Reformierakonnal siis, kui nad on opositsioonis, mitte siis, kui nad on koalitsioonis ja teostavad võimu. Võib-olla ei olegi siin vaja opositsiooni sekkumist ja tuge, praegu piisaks sellestki, kui Reformierakond võtaks välja omaenda ettepanekud, mis nad mõned kuud või aasta tagasi siinsamas saalis esitasid, ja hakkaks neid ellu viima. Aga seda millegipärast ei tehta. Ääretult kahetsusväärne.

Üks asi, mille kallal me võiksime konkreetselt üheskoos tegutseda, on see, mille kohta Isamaa Erakond kaalub teha ettepaneku: seadustada olukord, et nendelt kohalikelt omavalitsustelt, kus seadusega määratud tähtaja jooksul üldhariduskoolides eestikeelsele haridusele üle minna ei suudeta või ei taheta, võtab riik koolid ära ja hakkab ise koolipidajana seal riiklikku hariduspoliitikat ellu viima. See oleks meie konkreetne ettepanek, konkreetne motivatsioon ka nendele kohalikele omavalitsustele, kus ei soovita tegelikult eestikeelsele haridussüsteemile üle minna ja Eestis kehtivaid seadusi täita. See võiks olla üks konkreetne riiklik samm ja stiimul neile kohalikele omavalitsustele.

Ma kutsun üles praegust valitsust siiski konkreetsemalt tegutsema, mitte terve aasta töötama välja tegevuskava ja ütlema, et pärast valimisi esitame tegevuskava ja siis vaatame, mis edasi saab. Aitäh!

Jürgen Ligi, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Mul ei olnud üldse kavas täna sõna võtta, aga no peale nii liigutavat sõnavõttu nagu eelkõnelejal ma lihtsalt pean paar sõna ütlema.

Valitsuses olles oli eelkõneleja ikka väga konkreetne sellel teemal ja hääletas meie eelnõu, mis nägi ette eestikeelsele haridusele ülemineku, minu arvestuse järgi kolm korda maha. Erakordselt konkreetne ja aus käitumine. Aga nüüd tulla pulti ja öelda, et koalitsioon asjaga ei tegele, päris siiras ikka ei ole. Ma täpselt ei püüdnud kinni, mida minister vastas küsimustele, kas valitsus tegeleb või ei tegele eestikeelsele haridusele üleminekuga. Mina vastaksin küll, et plaani tegemine on ju ka tegelemine, seda on tunduvalt rohkem, kui seni on tehtud. Aga muidugi on see sama kari, mille otsas istusid ja ei liikunud sentimeetritki rahvuskonservatiivid, nii EKRE kui ka Isamaa – istusid, kes viis aastat ja kes kaks aastat, aga tegid kõik selleks, et eestikeelset haridust ei tuleks.

Mina loodan, et praegune valitsus tegeleb rohkemaga kui ainult plaani tegemisega. Ma loodan, et see plaan saab julge ja et venelased lõppkokkuvõttes hakkavad oma eraldatusest ja konkurentsis mahajäämisest lahti saama. Nii et siiski tuleb öelda, et see koalitsioon tegeleb selle teemaga rohkem kui eelmine, ja talle tuleb soovida jõudu, et ta tegutseks julgemalt, kui on praegu olnud selle tegevuse kirjeldus. Aitäh!

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Nii nagu eelkõneleja, mõtlesin ka mina pikalt, kas kõnelda. Aga ei saa vaiki olla. Olen üks nendest, kes on eesti keele omandanud kõige tavapärasemas vene õppekeelega koolis, ja olen ka üks nendest, kellel on eesti keele kui võõrkeele magistrikraad ja pooleli sel erialal doktorikraadi omandamine. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Miks ma ennast mainisin? Sellepärast, et öelda, et ma tean, millest räägin. Mitte alati siin tribüünil kõnelejad ei tea, millest nad räägivad.

Kuulates neid kõnesid ja kuulates ministri vastuseid, on mul tegelikult üsna kurb. Kurb, et järjekordselt on meil koalitsioon, kelle jaoks sel järjekordsel valimiste aastal on eestikeelse hariduse teema üks poliitilise mängu objekte. Nii nagu kolleeg Raimond enne pikemalt rääkis, on partnerid kindlasti midagi omavahel ammu kokku leppinud, ma mõtlen koalitsioonipartnereid, ja nad on kindlasti kokku leppinud ka selle, milliste sõnumitega nad rahva ette tulevad. Nendest sõnumitest on täna juba päris mitu korda räägitud. Üks koalitsioonipartner kõneleb, et käed eemale venekeelsest koolist, teine koalitsioonipartner räägib, et alustame üleminekuga eestikeelsele õppele.

Tõepoolest, plaani tegemine on ka asjaga tegelemine. Aga me teeme neid plaane juba mitukümmend aastat ja me kuidagimoodi ei jõua ühe konkreetse plaanini, et öelda inimestele konkreetselt, mis neid ees ootab. Me üritame, teeme plaane, teeme komisjone, teeme tegevuskavasid, aga konkreetset selget sõnumit meil inimestele öelda ei ole. On teada, et ükskõik mis rahvusest, ükskõik millise emakeelega lapsevanema jaoks on tema lapse hariduse ja sellest johtuvalt ka lapse tuleviku teema ülimalt oluline. Iga lapsevanem muretseb, millise hariduse tema laps saab. Aga selline olukord, kus valitsuselt tuleb nii palju eri signaale, ministrid just nagu ei ole omavahel mitte midagi kokku leppinud ja saadavad väga erinevaid sõnumeid, on tegelikult karuteene kõikidele nendele lapsevanematele ja nende lastele, kes ei tea, mida teha ja kuidas käituda. Selle tõttu on mul väga kurb.

Kui me küsime ministri või koalitsiooni käest, milline on teie nägemus sellest, milline see kool hakkab olema – kas meil hakkab olema kaks kooli, kas meil hakkab olema ühine kool –, siis vastust ei tule. Me moodustame komisjoni ja hakkame tegema plaani. Nagu üks eelkõneleja ütles, on ka plaani tegemine asjaga tegelemine. Aga kordan taas, et mitte seda ei oota inimesed. Inimesed ootavad väga konkreetset sõnumit nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal, nii Tartus ja Valgas kui ka mujal, kus on veel võimalik õppida vene keeles vähemalt põhikooli lõpuni.

Tegelikult teeb kurvaks ka kolmas seisukoht: hoida venelased eemal Eesti koolist. See ei ole kindlasti õige sõnum. Vene emakeelega õpilased, õigemini nende vanemad väga tahavad, et nende lapsed õpiksid eesti keeles. Aga õpiksid niimoodi, et nendele oleksid loodud kõikvõimalikud tugisüsteemid, oleksid loodud tingimused selleks, et nad õpiksid ja omandaksid lisaks eesti keelele ka oma emakeele. Ka selle kohta olen mina siit tribüünilt ja infotunnis saalist küsinud, ka haridusministrilt, et kus on tegevuskava selle kohta, mida teha nende lastega, keda on aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Kas seda tegevuskava me alles hakkame välja töötama?

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega.

Aitäh!

Nii me räägimegi aastast aastasse sellest, et tegeleme plaanide koostamisega, ja nii ei olegi meil inimestele ühtegi sõnumit.

Mul on väga kurb kuulda seda, kui räägime, et venekeelsed lapsed eestikeelses koolis on suur probleem, ja muretseme eesti emakeelega laste identiteedi pärast. Ei ole vene lapsed eesti koolis probleem. Nemad on võimalus, mis muu hulgas aitab sellelsamal Eesti koolil säilida ja areneda ja edasi tegutseda nendes regioonides, kus eesti emakeelega lapsi on vähem. Sellega seoses tuuakse Ida-Virumaad väga tihti esile, näiteks Sillamäe Eesti Põhikooli. Kui palju seal on eesti õppekeelega lapsi? Heal aastal üks kuni kaks, tavaliselt null. Aga see on ka Eesti kool ja need lapsed õpivad ka eesti keeles ja nendel ei ole mingeid probleeme ja nemad ei ole probleem Eesti ühiskonnale ja nemad ei ole probleem eestlastele ega Eesti identiteedile, sest nemad on ka meie lapsed. Nendel teemadel tuleb rääkida, mitte kiskuda seda kooli ja neid lapsi poliitilisse mängu ning veeretada palli ühest väravast teise, öeldes ühelt poolt, et käed eemale Eesti koolist, ja teiselt poolt, et me teeme kõik, et viia vene õppekeelega koolid üle eestikeelsele õppele.

Kallid kolleegid! Me võiksime ükskord ometi nendes asjades kokku leppida, me võiksime ükskord võtta kuulda teadlaste arvamust. RITA programmi raames töötati välja viis eri mudelit, kuidas Eesti kool saaks ühtsena eksisteerida. Ma ei tea, kas ministri loodud uus komisjon võtab ka need mudelid aluseks või mitte. Tahaksin loota, et võtab. Nii et me peaks enne järgmisi valimisi samamoodi tublisti raporteerima, et plaani tegemine on ka asjaga tegelemine. Aitäh!

Järgmisena palun Henn Põlluaas.

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma olen vist vähemalt kolmas kõnepidaja, kes ütleb, et ilma eelmiste kõnedeta ei oleks ma sõna võtnud.

Tõepoolest, eriti ajendas mind rääkima endine Reformierakonna haridus- ja teadusminister, kes siin üleolevalt heitis kõikidele teistele erakondadele ette, et nemad ei ole mitte midagi teinud ja nad ei ole kavatsenudki midagi teha, tänane valitsus Reformierakonna osalusel vähemalt kaalub ja plaanib ja mõtleb. Aga, head kolleegid Reformierakonnast, ma tahan teilt küsida, kus te varem olite. Te olete ju olnud 17 aastat võimul ja kogu see aeg ei tehtud absoluutselt midagi. Mitte midagi ei tehtud ka sel ajal, kui ministriametis oli mees nagu orkester, kes igal alal oskab kaasa rääkida ja kõike teab. Miks siis ei olnud absoluutselt mitte mingisuguseid tegusid?

Eesti on kulutanud sadu miljoneid eurosid integratsioonile. Täna näeme ja paraku peame tõdema seda, et suur osa meie venekeelsest elanikkonnast sellele vaatamata ei oska eesti keelt ja eesti keele oskus paraneb nende seas väga-väga vaevaliselt. Kui see samasuguse tempoga edasi läheb, siis võib-olla heal juhul 100 või 200 aasta pärast jõuame sajaprotsendilise eesti keele oskuseni. Aga see ei tule ju kõne allagi. Eesti keelt tuleb õpetada, eesti keel on meie riigikeel. Ma ei tea mitte ühtegi riiki Lääne-Euroopas ega ka mujal, kus riik ei anna riiklikku haridust mitte riigikeeles, vaid mõnes teises keeltes. Ei ole see nii ei Prantsusmaal, ei Saksamaal, ei Inglismaal, ei Kanadas. Mitte kuskil. Aga meie oleme sedasi teinud ja paraku me näeme, et sellest ei ole mingisugust kasu. Vastupidi, see eesti keele õpe, mida on vene õppekeelega koolides pakutud, on olnud allpool igasugust arvestust. Seetõttu on vene õppekeelega koolide õpilased ka ülikoolidesse edasiminekul ja hiljem töökohtade saamisel väga halvas olukorras. Seda kõike tuleb muuta. Eesti kool peab olema eestikeelne.

Ja loomulikult, nii nagu Reformierakond populistlikult siin sel ajal, kui ta opositsioonis oli, süüdistas valitsust, kuhu kuulus ka EKRE, et näed, teie venitate ja tuleb kohe aasta-kahe pärast minna üle eesti keelele – no loomulikult, kullakesed, olete nüüd vist ka ise lõpuks aru saanud, et see ei ole võimalik pärast seda, kui teie olete siin 20 aastat venitanud, mitte midagi teinud. Tulebki alustada nullist. Tuleb alustada lasteaedadest, tuleb alustada põhikoolist jne, et lapsed kasvaksid ja õpiksid selles keeles. Teisiti see ei ole lihtsalt mõeldav.

See, kuidas te siin nüüd justkui ümber mõelnuna räägite, et te plaanite, te kavatsete, ja samal ajal teie koalitsioonikaaslane räägib, et tegelikult ei plaanita ega kavatseta mitte midagi, tähendab seda, et need kaks aastat, mis on järgmise valitsuse moodustamiseni või valimisteni – ma muidugi loodan, et juba enne seda see käpardlik valitsus kukub –, nende kahe aasta jooksul tegelikult ei olegi teil plaanis mitte midagi ette võtta selleks, et muuta meie haridussüsteem eestikeelseks. See on järjekordne häma, järjekordne peenhäälestus. Järjekordselt saavad kõik tõdeda, et Reformierakonna jutt on sama tühi kui trumm. Siin ei ole mitte midagi, mida uskuda.

Aeg!

Ja kahjuks ei ole see ju ka mitte ainukene valdkond, vaid me näeme seda tühja trummi tagumist kõikides asjades, mis vähegi edendaksid Eesti heaolu, meie majandust ...

Härra Põlluaas, aeg!

... meie iseolemist, meie suveräänsust. Väga kahju, et see nii on. Ja seetõttu ma ütlen teie enda sõnadega, et tehke siis nüüd lõpuks midagi ära. Näidake, et te sellest vähegi hoolite. Aitäh!

Palun püüame ajast kinni pidada. Rohkem Riigikogu liikmetel sõnasoove ei ole. Härra Puustusmaa, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Jaa, just nimelt. Mul on protseduuriline küsimus. See puudutab nii minu enda küsimuse esitamist, aga on ka üleüldiselt väga silmahakkav. Kas on kuidagi tehniliselt võimalik teha niimoodi, et kui meil on kaugistung ja juhataja annab signaali või kõlistab kella, siis seda [ka arvuti kaudu] kuidagi kuulda oleks? Ma ütlen ausalt, et seda helinat ei ole kuulda, kui inimene on arvuti kaudu Riigikoguga ühenduses. Väga piinlik lugu. Äkki saab midagi teha selle jaoks?

Kindlasti tasub ise kella jälgida, siis on kõige lihtsam ja ei ole vaja juhatajal kella helistada. Seda, mis kell te kõnelema hakkate, ma usun, näitab ka arvutiekraanil olev kell kenasti. Aega on viis minutit, lisaks on võimalik paluda kolm minutit. Selle sisse peab kõne ära mahtuma. Küsimusteks on üks minut.

Kas proua minister soovib lõppsõna öelda? Ei näe [sellist soovi]. Seega sulgen läbirääkimised. Me oleme kolmanda päevakorrapunkti ammendanud ja ühtlasi kõik tänased päevakorrapunktid läbinud. 

Meil on võimalik veel vabas mikrofonis sõna võtta. Kõigil, kellel on soov vabas mikrofonis rääkida, palun pärast haamrilööki registreeruda. Härra Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Keele ja kultuuri teema kõrval on väga olulisel kohal Eestis olnud kahtlemata omand. Omanikuks olemine on eestlasele läbi aegade tähtis olnud. See on seotud juurtega ja peremeheks olemise tundega. Mind ajendab täna siin rääkima see, et mõnda aega tagasi tuli üks kohtuotsus just nimelt omandi kohta ja see puudutab kaitsealal oleva vara ehk omandi riigile võõrandamist.

Olen keskkonnaministri käest siin parlamendis paar korda juba uurinud, et see iseenesest kõlab sellise uue korra ja pretsedendi sisuna, menetlus on hetkel Riigikohtusse jõudnud. Toona ütles minister, et on veel vara midagi öelda, selle põhjaliku dokumendiga tuleb tutvuda. Täna jõudis see materjal Riigikogu keskkonnakomisjoni arvamuse andmiseks. Sain nädalavahetusel ka ise selle materjali läbi lugeda ja pean möönma, et tegelikult on see suhteliselt kahe jalaga maas olles kirjutatud dokument, mis käsitleb minu meelest suhteliselt õiglaselt seda ülimat hüve, mida me kõik koos peame kaitsma, ehk loodust, kaitstavaid elupaiku. Teiselt poolt selgitab see väga hästi, kuidas riik peaks seda täpselt tegema.

Tegelikult peale sellist võib-olla liiga kitsast arutelu ainult kõnealuse kaasuse valguses andis Riigikogu keskkonnakomisjon mõningase väikese häälteenamusega oma arvamuse selle kohta, mida Riigikohus küsis, et kas see teema on meie põhiseadusega vastuolus. Mina julgesin jääda eriarvamusele ja väga selgelt ka väljendasin oma seisukohta, et tõepoolest, selle kaasuse kontekstis, nii nagu seal on lahti kirjutatud, on minu arvates ilmne, et tegemist on omanike ebavõrdse kohtlemisega ja esineb ka põhiseaduslik riive. Aga noh, eks hinnanguid annab lõppkokkuvõttes kohus.

Mis mind murelikuks teeb, on tegelikult see, et väga lühikese ajaga – meile anti ette tähtaeg 21. aprill – tuli komisjonil kujundada seisukoht. Kui me seda seisukohta ei oleks andnud, siis seda seisukohta ei oleks ka tekkinud. Minu meelest on ülim aeg algatada parlamendis sel teemal väheke suurem debatt. See võib olla näiteks looduskaitseliste alade võõrandamise kontekstis, kui omaniku maale on tekkinud kaitstavad väärtused ja omanik ei saa seda maad enam sellisel kujul, nagu esialgu mõeldud, kasutada.

Analoogseid probleeme võib välja tuua ka KAHOS-e ehk kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse kontekstis, kui tegemist on riigile oluliste ja tähtsate strateegiliste projektidega, mis peavad läbima eraomandit. Kas või seesama markantne asjaolu, et kui me looduskaitseseaduse kontekstis ja maade riigile võõrandamise kontekstis, juhul kui omanik on huvitatud, lähtume printsiibist, et riik ei arvesta saadud toetusi, olgu need Natura ala toetused või mingisugused sihtkaitsevööndi toetused, mis sellele maale on saadud, ja neid ei tasaarveldata, aga KAHOS-e järgi [on teisiti]. Riik ütleb maaomanikule, kelle omandi puhul on tihti tegemist majandusmaaga, on see siis põllumaa või metsamaa, ja kes on saanud erametsatoetusi, näiteks valgustusraideks või istutamiseks – riik ütleb talle nii, et me tasaarveldame saadud toetuse. Minu meelest on siin tegemist karjuva ebaõiglusega. Ega siis omanik ei mõtle toetuse saamisest, vaid ta mõtleb tegelikult ju sellest, mida riik ette kirjutab, et kui sa raiud, siis taasta, ja kui sa majandusmetsa majandad, siis tee valgustusraiet. Need toetused on mõeldud selleks, et seda tegevust intensiivsemaks muuta ja tulevikus ka meie loodusväärtused oleksid paremad ja ressursid paremini arendatud.

Ma arvan, et kõik parlamendiliikmed võiks mõelda selle üle, et võtta see teema suuremasse huviorbiiti. Meil on siin, mulle tundub, mida teha. Aitäh!

Rohkem vabas mikrofonis kõnesoove ei ole. Head kolleegid, sellega on istung lõppenud. Kohtume homme kell 10. Head õhtut!