Aitäh! Austatud kolleegid! Kahetsusväärselt me peame rääkima tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu puhul siin rohkem kodukorrast ja protseduurikast kui selle seaduse sisust. See on kahetsusväärselt tingitud koalitsiooni käitumisest – sellest, mis toimus sotsiaalkomisjonis. See ei olnud intellektuaalselt kuigi suurt pingutust nõudev tegevus, mida koalitsioon seal tegi, vaid see oli lihtsalt väga räme põhiseaduse mõtte ja Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse mõtte rikkumine jokk-skeemi kaudu.
Ka eelmine koalitsioon, muide, arutas sellist võimalust mitme eelnõu puhul, kuid me leidsime, et me kordagi seda ei kasuta, ei tee komisjonis nii, et tõsta komisjoni ettepanekuna pärast muudatusettepanekute esitamise tähtaja lõppemist oma üks muudatusettepanek [teise eelnõusse] ümber ja jätta kõik ülejäänud muudatused, sh opositsiooni muudatused, põhieelnõusse ja võib-olla jätta see eelnõu üldse riiulisse ja võtta niiviisi opositsioonilt võimalus oma põhiseaduslikku mandaati realiseerida, võtta võimalus siin Riigikogus oma muudatusettepanekuid kaitsta ja hääletada. Sellise tasemeni, lugupeetud Reformierakond ja Keskerakond, EKRE eelmises koalitsioonis ei laskunud, aga praegu me oleme selle fakti tõendajaks.
See on ka põhjus, miks peetakse kõnesid. Tundub, et praeguse valitsuse sõnavabaduse piiramise eesmärk on siiski laiem ja see ei ole piirdunud mitte ainult sõnavabaduse piiramisega vihakõne seaduse eelnõu esitamise kaudu, vaid samasuguste tegevuste kaudu siin parlamendisaalis, kus parlamendiliikmetelt võetakse sõna- ja ettepanekute menetlemise vabadus.
Me oleme nüüd mitu päeva kuulanud siin kõnesid ja saanud ülevaate ka Riigikogu liikmete kõnekunstist ja -võimest. Kes on tsiteerinud klassikuid, kes on esitanud oma loomingut. Eile vist Ossinovski tsiteeris siin ka Churchillit. Mul tuleb meelde, et Churchill on ka kõnede kohta arvamust avaldanud ja see oli midagi taolist, et tema arvates on üks hea kõne nagu naisterahva seelik – parajalt lühike, et huvi tekitada, aga piisavalt pikk, et teemat katta. Nii et ma kutsun üles ka kõnesid pidama sellest heast vaimust lähtudes, et oleks ka selle definitsiooni järgi hea kõne.
Jaak Valge tuletas meelde ennesõjaaegse Eesti Vabariigi parlamendi tööd, et siis olid arutelud sisukamad ja ka kõned sisukamad. Võib-olla. Võib-olla see tõesti nii oli. Kui on parlamendil suurem mõju ja otsustamisõigus, siis loomulikult on ka sõnavõttude ja otsuste tähendus suurem. Aga tuletan meelde, et Eesti Vabariigi parlamendi kõnerekord kuulub 1929. aastast ühele Mulgimaa mehele, Märt Martinsonile. See kõne kestis üle 11 tunni. Nii et kõigest mõned minutid vähem kui Martin Kleini kuulus maadlusmatš, millega ta tõi Eestile esimese olümpiamedali. Hiljem kodukorda muudeti ja nii pikki kõnesid enam pidada ei saanud. Ka praegune kodukord on selline, et enam nii pikki kõnesid pidada ei saa, aga loodetavasti on need kõned meil ikkagi sisukad. Püüame kasutada iga Riigikogu liikme individuaalseid tugevusi siin saalis. Näiteks härra Grünthali tugevus on kindlasti protseduurilised küsimused. Kasutame seda potentsiaali siis maksimaalselt ära.
Nüüd obstruktsioonist kui sellisest. Me nägime, mis juhtus eilse päeva jooksul, kui sotsiaaldemokraadid ja EKRE lõid seljad kokku ja otsustasid üheskoos obstruktsiooni rakendada. Näete, ka see on võimalik. Aga see on kõik käkitegu, kui Isamaa hakkab obstruktsiooni rakendama. Meie kogemus on hiiglama suur ja ma võin öelda koalitsioonile, et kui te nii nürimeelseid võtteid kasutate nagu sotsiaalkomisjonis, siis meil on varuks küll ja küll võimalusi kodukorraga mängida. Ärge lootkegi, et kodukorra muudatuste kaudu on võimalik opositsioonist üle sõita.
Kodukord sisaldab endas ammendamatuid võimalusi. Lisaks sellele lihtsale juntimisele ehk vaheaegade võtmisele, saab obstruktsiooni kaudu parlamendi töö ikka väga raskeks teha, olgu see siis komisjonidest alustatud töö, seal iga muudatusettepaneku põhjalik arutamine, sadade muudatusettepanekute esitamine, kõikides komisjonides hääletamine, siis komisjonide aseesimeeste tagasiastumised ja uuesti valimised, milleks tuleb koguneda. Ei ole mingi keerukus igal opositsioonifraktsioonil iga päev esitada ministrile näiteks kümme arupärimist, millele nad vastavad siin igal nädalal nii esmaspäeval kui ka teisipäeval, või muudatusettepanekute esitamine kõikide eelnõude kohta, mida siin esitletakse, või kõnede pidamine eelarve teisel lugemisel, mis on lubatud kõikidele Riigikogu liikmetele, lisaks kümnete vaheaegade võtmine jne.
Kui on ootus või mõte, et me kõik selle kodukorras ära muudame ja kõik need relvad opositsioonilt ära võtame, siis [olgu öeldud, et] ilmselt seda ei tehta. Sellega lülitatakse parlament üldse tasa. Nii et ainus võimalus on ikkagi mõistusepärane menetlemine ja Riigikogus konsensuse otsimine teatud küsimustes. Või anda opositsioonile vähemalt võimalus oma põhiseaduslikku mandaati realiseerida, esitada ja menetleda oma muudatusettepanekuid. Küll opositsioon aktsepteerib siis ka parlamendi enamuse käitumist. Aga see, mis juhtus selle arutletava eelnõuga sotsiaalkomisjonis, on häbiväärne. Ma loodan, et see enam ei kordu. Aitäh!