(Kaugühendus)
Aitäh, hea juhataja! Ja ma tänan muidugi ka Laurit selle eest, et ettekanne oli väga sisukas ja väga põhjalik ja andis äärmiselt hea ülevaate sellest, mida selle eelnõuga peegeldatakse või soovitakse saada. Eelkõige on muidugi mõte selles, et seada piir valimiseelsele võidurelvastusele vastavalt sellele, nagu on eelnõus ette nähtud. Muidugi peegeldub selles ka teatud naiivsus – ja seda heas mõttes, ma üldse ei taha olla sarkastiline või kuri – selles mõttes, et võib-olla tõesti võib küsida, et kui näiteks sotsiaaldemokraadid oleksid tugevama populaarsusega ja rahakamad, kas nad siis esitaksid selle eelnõu. Ei või teada.
Läheme eelnõu enda juurde. Ma kõigepealt ütlen, et see eelnõu on kantud tõesti väga siirast soovist. Ja enne, kui tutvustan komisjoni seisukohti, ma võin öelda, et terve see komisjoni istung ja see arutelu peegeldas muret, et tegelikult on meie inimestel soov – ja see on parteideülene soov – olukorda parandada, neid negatiivseid nurki maha nühkida, et valitsemine ja poliitiline võitlus oleks meil tasakaalukam ja võrdsem.
Selle eelnõu menetluskäik on olnud väga loogiline. See algatati 18. jaanuaril, menetlusse võeti 19. jaanuaril ja komisjonis oli 23. märtsil. Komisjoni arutelust võtsid osa juhatajana Toomas Kivimägi ja komisjoni liikmed Kalle Grünthal, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Sinna juurde olid kutsutud ka ERJK ehk Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni aseesimees Kaarel Tarand ja nõunik Zoja Masso ning Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. Arutelus oli ka teatud laadi emotsiooni, sellepärast et, nagu ma ütlesin, siiralt oli näha seda soovi parandada olukorda, aga ka seda ekslemist ja otsimist oli ... (Ühendus hakib.) ... tervikuna terve selle eelnõu raam siiski päris selge ei olnud, ta jäigi pisut häguseks, aga nagu ma ütlesin, see soov oli siiras.
Peegeldan siis komisjonis toimunut täpsemalt. Lauri Läänemets tutvustas komisjonile esitatud Riigikogu otsuse eelnõu ja selgitas, et eelnõu eesmärk on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek koostada 21. maiks analüüs ja esitada selle põhjal Riigikogule ettepanekud raha mõju ja raiskamise vähendamiseks. Ta tõi välja, et suurte valimiseelarvete tagajärjeks on sageli see, et erakonnad lähevad toetuse otsimisel ebaseaduslikku teed pidi ning püüavad saada raha keelatud annetuste või muu keelatud tegevuse kaudu. Ta leidis, et valimistel peaksid inimesed tegema oma valiku sisuliste valimislubaduste, mitte reklaami järgi. Reklaamil on paraku inimeste valikutele oluline mõju ja seda ka poliitiliste valimiste ning rahvahääletuste puhul.
Lauri Läänemets märkis veel, et tehti otsus esitada eelnõu Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku kujul, sest kõne all olevad muudatused eeldavad väga palju keerulisi analüüse ja eri valdkondade arvestamist ning see oleks selles mõttes päris hea stardipakk. Ta sõnas, et nad ülempiiri otseselt ei oska välja pakkuda, milline see võiks reklaami piiramise puhul olla, kuid – nagu ta ka tänases kõnes välja tõi – erakonda võiks piirata 400 000 – 500 000 euroga ühtede valimiste kohta. Ma küsisin seepeale, kas tema arvates ei ole oluline mitte see, kui palju raha reklaamile kulutatakse, vaid pigem hoopis metoodika, kuidas reklaami tehakse. See paistab välja tegelikust elust. Selle peale andis mulle vastuse Kaarel Tarand, kes sõnas, et seadusandja on jõudnud juba pikka aega tagasi järeldusele, et mõiste "kampaania" on järelevalve seisukohtalt kasutu ja et varasema praktika kohaselt määras iga erakond ise oma valimiskampaania perioodi, mis oli erakondadel erinev. Seetõttu ei olnud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil varasemalt võrreldavaid andmeid, mida saaks analüüsida. Aga nüüd need muidugi eksisteerivad. Üldine lähtekoht on seni olnud niisugune, et poliitiline kommunikatsioon on erakondade püsitegevus, mis ei ole seotud üksnes valimistega, ja praktikast on näha, et kampaaniaid tehakse pidevalt ja jätkuvalt. Loodetavasti hoidutakse ka edaspidi sellest, et tuua seadusesse sisse kampaania mõiste.
Kaarel Tarand leidis ka, et poliitilise süsteemi reeglistik vajab kindlasti täiendamist, ja selles suhtes ei olnud mitte kellelgi eriarvamusi. ERJK on mitmete võrdlusandmete põhjal leidnud, et erakonnasüsteemi kui terviku majanduslik seisukord ei ole sugugi nii hea, kui see võiks olla. Selline olukord suurendab erakondade riski sattuda rahastamises ebaseaduslikule teele. Viimase kümnendi jooksul ei ole erakondade tulu tervikuna olnud samas suurusjärgus, kui on olnud erakondade paratamatu kulutamisvajadus. Ta ütles ka seda, et kui me räägime rahastamise piiramise vajadusest, siis ei saa jätta rõhutamata, et viimase 15 aasta jooksul erakondade rahastamise tase ei ole muutunud. Ehk kui me hakkame mõtlema sellele, mida on elu teinud viimase 15 aasta jooksul, siis erakondade rahastamine ei ole selle aja jooksul muutunud ega raha erakonna jaoks suurenenud. Ainukene võimalus erakonna rahastamist tõsta on suurendada erakonna populaarsust, mis annaks proportsionaalselt ka suurema osa rahastamises juurde.
Kaarel Tarand selgitas ka, et praegune justiitsminister on kinnitanud, et erakonnaseaduse muutmine võetakse ette ja eeldatavasti jõutakse uue eelnõu väljatöötamiskavatsuseni käesoleva aasta sügiseks. Samuti oleks hea, kui Justiitsministeerium kaasaks täiendavalt eelnõu väljatöötamisse teadlasi ning kodanikuühiskonda laiemal määral. Muudatuste eesmärk ei peaks olema üksnes erakondade rahastamise mudeli ajakohastamine, vaid eesmärk võiks olla muuta poliitiline võistlus praegusega võrreldes rohkem avatuks ja võrdsemate võimalustega võistluseks. Suurema legitiimsuse saavutamiseks on eelkõige oluline saavutada suurem valimisaktiivsus. Lisaks võiks olla erakonnaseaduse muutmise eesmärgiks ka see, et erakonnasüsteem oleks majanduslikult kindlustatud ja stabiilne. See aitaks vähendada korruptsiooniriski tervikuna.
Ta märkis ka seda, et iga muudatuse puhul, mis erakondade rahastamise korral tehakse, tuleks kaaluda seda, millisel moel saab teostada selle üle reaalset järelevalvet. Üks ettepanek, mida võiks kaaluda, oleks sätestada seaduses, et erakonnal ei tohiks enam olla negatiivset netovara ja iga erakond saaks kulutada ainult nii palju, kui tal parasjagu reaalseid rahalisi võimalusi on. Mis aga puudutab erakondadele riigieelarvest makstavat toetust, siis tuleb selgeks teha, kas seda on piisavalt ja kas see ikka jaguneb õiglaselt, sest see loob korruptsiooniriskile lisastiimuleid. Seda kõike on võimalik reguleerida, kui rakendada piisavalt ka Eestis leiduvat asjatundmist ja teadmist. Seda ta rõhutas.
Ma küsisin veel eraldi temalt, kas talle ei tundu, et kui räägitakse erakondade reklaamikulude vähendamise vajadusest, siis tegelikult tähendab see hoopis seda, et meil on vajadus vähendada erakondade rahastamist tervikuna. Ja siin rõhutas Kaarel Tarand vastusena, et seda on raske öelda, kui suur peaks olema erakondadele makstav toetus tervikuna. Riigieelarveliste toetuste puhul on 15 aasta jooksul jäänud erakondadele makstava toetuse summa samaks ja erakondadel ei ole olnud ka vaprust ise seda summat suurendada, sest see arusaadavalt ei ole piisavalt populaarne tegevus ühendustele. Erakondadel oleks olnud võimalik juba ... (Ühendus hakib.) ... et riigieelarvelist toetust suurendada ja sellega ka vähendada korruptsiooniriski, aga ükski erakond ei ole sellist sammu tihanud ette võtta. Samas ei ole erakondadel õnnestunud suurendada ka muude legaalsete tulude määra. Ükskõik kui suur oleks erakondadele kehtestatud reklaamikulude piir ja ükskõik milline see ka ei oleks, siis sellest on alati võimalus mööda hiilida ja leida endale ebaausaid konkurentsieeliseid, näiteks eri internetikeskkondades, mille kontrollimine on keeruline või suisa võimatu.
Marko Torm sõnas, et Eesti eelmine peaminister ja Riigikogu praegune spiiker pakkus mõni kuu tagasi välja lahenduse, et erakonnad võiksid saada rahastatud ainult riigieelarvest. Kas ERJK on seda võimalust arutanud või millised väljavaated oleksid sellisel rahastamise skeemil tervikuna? Selle peale vastas Kaarel Tarand, et ERJK ei ole selles küsimuses oma seisukohta kujundanud. Tõenäoliselt teeks see erakondade rahastamise järelevalve küll väga lihtsaks, kui raha pärineks ühest konkreetsest allikast. Omaette küsimus on muidugi, kas sellest oleks abi, et ebaausaid raha saamise võimalusi ei kasutataks. Sellega seoses tekib ju mitu küsimust, näiteks milliste printsiipide alusel erakondadele raha makstaks ja kuidas see toetaks erakondade demokraatlikku võistlust ning kas see ei muudaks erakondi sisuliselt riigiasutusteks. Iga vabatahtlik ühendus või organisatsioon eeldab siiski ka liikmete panuseid. Aga nagu me teame, poliitiliselt see liikmete panuste soov on küll püha ja suur, aga seda realiseerida on ääretult keeruline.
Puustusmaa küsis, et kui ERJK peaks edaspidi hakkama tõesti erakondade reklaamikulusid jälgima, siis kuidas oleks seda võimalik tehniliselt teha ja kas see ongi võimalik. Selle peale Kaarel Tarand vastas, et see on sügavalt problemaatiline, ja neid põhjusi oli erinevaid ja palju.
Zoja Masso lisas, et eelnõus toodud ettepanek seada piir valimiskampaania kuludele ei sunni erakondi vähem kulutama, sest piirangust üle jäävat raha saab kulutada muuks poliitiliseks tegevuseks, mis oma sisult ei erine kampaaniategevusest. Lauri Läänemets kostis seepeale, et eelnõu eesmärk ei ole piirata kõiki erakondade kulutusi, vaid üksnes valimisreklaami kulusid. See on väga hea, kui erakond kasutab oma ülejäänud raha muul eesmärgil, näiteks tellib analüüse ... (Ühendus hakib.) ... paremini tööle jne. Kui näiteks seada telereklaamile ülempiir, siis kas ERJK peab võimalikuks telereklaami ülempiiri täitmise kontrollimist? Selle peale Kaarel Tarand vastas, et see on keeruline, sest ERJK ei saa nõuda kolmandatelt isikutelt andmeid erakokkulepete kohta ja sellest tulenevalt on väga raske kontrollida, kui palju mingi erakond reklaamile kulutas ja millisel määral.
Siis tuli meil seal pikalt küsimusi ja vaidlusi teemal, kas see on võimalik või ei ole võimalik ja kas see on õiguslik probleem või tehniline probleem. ERJK vastustest selgus, et tehniliselt ei ole probleemi, kuid juriidiliselt on see seda enam problemaatiline.
Mariko Jõeorg-Jurtšenko sõnas, et ta ei saa praegu väljendada Vabariigi Valitsuse seisukohta, sest eelnõu ei ole saadetud Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks. Justiitsministeeriumi nimel tõi ta siiski välja mõne kaalumist vääriva aspekti. Kui otsuse eelnõu leiab Riigikogu täiskogu toetuse, siis asub Vabariigi Valitsus seda otsust ka parimal võimalikul viisil täitma. Vabariigi Valitsus on otsustanud, et Justiitsministeerium valmistab käesoleva aasta septembriks ette eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mille sisuks on erakondade rahastamise järelevalve tõhustamise metoodika. Kulutustele piirmäärade seadmine tekitab küsitavusi ja ka ohte väärkasutuseks. Näiteks võib teoreetiliselt tellida valimiskampaania ning selle eest tasuda enne kehtestatud valimisperioodi ning sellisel juhul ei teki valimisperioodil kulutusi, millele piirmäär kohalduks.
Samuti võib küsida, kas ühetaoline piirmäär on mõistlik kehtestada kõigi valimiste puhul või peaks valimiskampaaniad ja neile kulutatavad vahendid olema erinevate valimiste puhul erinevas suurusjärgus, võtame kohalike omavalitsuste valimised või Riigikogu valimised või Euroopa Parlamendi valimised. Jõeorg-Jurtšenko selgitas, et kui rääkida käesoleva otsuse eelnõust, siis tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et oluliste muudatuste puhul tuleb kindlasti hinnata nende mõjusid tervikuna. Kulutustele ülempiiri seadmine on oluline muudatus, mis vajab põhjalikku analüüsi, ja sellist analüüsi ei saa teha kiirustades. Erakondasid puudutavad teemad oleks soovituslik lahendada võimalikult konsensuslikult, kaasates ka laiemaid ühiskonnakihte. Otsuse eelnõus ette pandud ajaraam, mis algselt oli 1. mai, on arvestades praegust kriisiaega ebarealistlik ja see ei võimalda teha korrektset analüüsi.
Urmas Reinsalu märkis seepeale, et Eestis on olemas poliitilise süsteemi analüüs, mis sisaldab endas hinnangulist perspektiivi, kuidas poliitilist süsteemi reformida, sh muuta erakonnaseadust. Vabariigi Valitsus saab antud analüüsi kasutada ning otsuse eelnõuga oodatakse eelkõige Vabariigi Valitsuse ettepanekuid ja nende jaoks on Reinsalu hinnangul eelnõus pakutud ajaraam ka piisav. Selle peale Jurtšenko vastas, et tõepoolest saatis Justiitsministeerium juba 2016. aastal Riigikogu põhiseaduskomisjonile poliitilise süsteemi analüüsist tulenevad ettepanekud, mis hõlmasid ka väga paljusid eespool kõlanud teemasid. Raske on öelda, mida Vabariigi Valitsus või justiitsminister arvaks Reinsalu ettepanekust kasutada seda 2016. aasta analüüsi.
Kalle Grünthal leidis, et komisjoni liikmed peaksid saama enne tutvuda Reinsalu viidatud poliitilise süsteemi analüüsiga ja alles siis saaksid kujundada oma seisukoha otsuse eelnõu suhtes. Selle eelnõu menetlemisega ei ole Kalle Grünthali hinnangul mõistlik kiirustada.
Toomas Kivimägi rõhutas seepeale, et tegemist on otsuse eelnõuga ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt ei saadeta otsuse eelnõusid Vabariigi Valitsusele arvamuse andmiseks. Vabariigi Valitsusele saadetakse selle seaduse kohaselt arvamuse andmiseks seaduseelnõusid. Eelnõu esimeseks lugemiseks on võimalik erinevate analüüsidega tutvuda ning Riigikogu täiskogus oma seisukohti avaldada ning vastavalt ka hääletada.
Urmas Reinsalu leidis, et otsuse eelnõu puhul jääb Vabariigi Valitsusel tõesti liiga vähe aega oma ettepanekute tegemiseks ja põhiseaduskomisjoni poolt oleks suuremeelne eelnõu esitaja nõusolekul muuta otsuse eelnõus olev Vabariigi Valitsusele antav tähtaeg hilisemaks. Lauri Läänemets toetas seda mõtet ja ütles, et see tähtaeg võiks tõepoolest olla hilisem, see võiks olla näiteks 1. oktoober 2021.
Pikalt arutelu rohkem edasi ei läinud ning seepeale tegigi komisjoni esimees Toomas Kivimägi ettepaneku esitada põhiseaduskomisjoni nimel otsuse eelnõu kohta muudatusettepanek, millega muudetakse otsuse eelnõus olevat Vabariigi Valitsusele antud tähtaega ettepanekute väljatöötamiseks. Tehti ettepanek asendada tekstiosa "2021. aasta 1. maiks" tekstiosaga "2021. aasta 1. oktoobriks". Selle ettepaneku puhul oli tegemist seisukoha võtmisega, seisukoht oli konsensuslik ja see ka vastu võeti.
Ja siis tehti ka menetluslikud otsused, kus otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi eelnõu lõpphääletus 6. aprillil ehk täna. Selle poolt olid Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Lauri Läänemets, Urmas Reinsalu, Marko Torm ja Mart Võrklaev, vastu olid Kalle Grünthal ja Paul Puustusmaa, erapooletuid ei olnud. Ettekandjaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Paul Puustusmaa ja see otsus oli konsensuslik. Ma tänan!