Austatud Riigikogu! Austatud valitsuse liikmed! Alustame oma järjekordset infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.

Kohal on 31 Riigikogu liiget ja puudub 70. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Jüri Ratas, justiitsminister Raivo Aeg ja sotsiaalminister Tanel Kiik. Ja nagu ikka, kõigepealt saavad sõna eelnevalt registreerunud küsijad, kes saavad ka võimaluse täpsustavaks küsimuseks, ja siis võib saalist lisaks esitada veel ühe küsimuse. Küsimuse pikkus on kaks minutit ja vastuse pikkus kolm minutit.

Esimesena on võimalus esitada küsimus Indrek Saarel. Talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja, sõna andmast! Lugupeetud peaminister! Tark ei torma, on üks võimalik eesti vanasõna, mida kasutada, õigustamaks seda, miks valitsusel läks mitu kuud selle jaoks, et esimeste haiguspäevade hüvitamise otsus lõpuks ära teha. Aga ma siiski tahan teid tunnustada, et te eelmisel neljapäeval selleni jõudsite. Tõsi küll, sotsiaaldemokraadid ja paljud teised ühiskonna arvamusliidrid olid sunnitud selleks mitu kuud vaeva nägema, et valitsusele selgitada, kui oluline see on praeguses olukorras, kus me teame, et teine laine on kohale jõudnud, ja kui suur roll selles on töökoha kolletel, millest väga paljusid oleks võinud ära hoida, kui see otsus oleks sündinud varem.

Ja sellele eelnesid väga paljud küsimused siin infotunnis nii minult kui ka minu kolleegidelt. Sellele eelnes ka see, et sotsiaaldemokraadid olid sunnitud eelmisel kolmapäeval Riigikogus riigieelarve teisel lugemisel võtma vaheaegu, et seda elementaarset tõde lõpmatuseni korrutada ja veel kord meelde tuletada, et sellega on vaja tegeleda nüüd ja kohe. Sellele eelnes ka see, et valitsuskoalitsioon samal päeval hääletas maha sotsiaaldemokraatide vastavasisulise eelnõu. Ja nüüd te hakkate vägivaldselt ühte teise seaduseelnõusse seda otsust sisse toppima. See kõik on pigem kummaline. Aga hea, et vähemasti 1. jaanuarist midagi juhtub.

Minu küsimus teile on selline. Kui me teame, et selle jaoks oli vaja leida kõigest 5 miljonit, mis meie kriisieelarve mahtu arvestades ei ole ülemäära suur number, aga selle mõju on märkimisväärne, siis miks see ei hakka kehtima nüüd ja kohe? Miks te ei kehtesta seda nüüd ja kohe, miks alles 1. jaanuarist? Rääkimata sellest, et see otsus oleks tulnud teha 1. oktoobril. Miks te sellega venitate, kui me oleme kriisi väga selges ja tugevas laines?

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija, aitäh selle küsimuse eest! Ma olen väga päri mitme asjaga, mis te ütlesite. Ühelt poolt see, et tark ei torma. Ja teiselt poolt mina ütlen vastu tegelikult tunnustuse teile. Nagu te nimetasite, me pidasime eelmine kolmapäev nendesamade haiguspäevade üle päris pika keskustelu teiega maha ja ma arvan, et see tulemus, mis sai, nagu te ütlete, jah, ei ole täpselt see, mis oli teie soov ja mõte. Te soovisite hüvitamist 1.–3. päevani. Aga nagu ma vastasin ka eelmisel kolmapäeval, oluline on see, et me saaksime teha head koostööd tööandjate ja ametiühingutega. Ja tõsi on see, et ka nemad nägid, et haiguspäevasid võiks hüvitada 2.–5. päevani, mis tõesti muudab tööandja hüvitatavate päevade arvu, vähendab seda ühe võrra, aga samas toob hüvituse ühe päeva võrra ettepoole. Ja alates 6. päevast teeb seda haigekassa ehk Eesti maksumaksja.

Nüüd, kui vastata teie küsimusele ... Nagu ma ütlesin ka eelmine kord, kolmapäeval, nii ütlen ka täna, et loomulikult see on eelarvelise mõjuga otsus. Kas see on kõigest 5 miljonit või see on tervelt 5 miljonit, selle üle, ma arvan, meil ei tasu vaielda. See on igal juhul oluline summa. Aga ma arvan, et veel olulisem on otsuse sisu: kui inimesed on haiged või kui neil on haigustunnused, siis nad tööle ei tule, vaid on kodus. Nagu me eelmine kolmapäev teiega siin arutasime, haigustunnustega tööle tuleku põhjus on just see, et inimesed saavad madalat või keskmist palka. Aga kindlasti ka kõrgemapalgalistel on see, kui esimesed kolm päeva tasu mitte saada, päris suur löök nende igakuisele rahakotile. Nii et mul on väga hea meel, et see otsus on langetatud.

Nüüd, teie küsimus on, miks nüüd ja kohe seda teha ei saa. Me tegime seda ka kevadel ajutiselt, nüüd on plaan see kehtestada neljaks kuuks: 1. jaanuarist kuni 30. aprillini. See eeldab Riigikogus seaduse muutmist. See eeldab seda, et teie, austatud seadusandlik kogu, annate selle võimaluse, peate seda oluliseks. Ja omalt poolt ma ütlen, et minu arvates see on mõistlik samm. Tõsi on see, et olukord COVID-19 osas on väga tõsine. Nakatuda võib igal igal pool. Mul oli täna Terviseametiga samuti jutuajamine. Nemadki ütlevad, et näiteks pealinnas Tallinnas, kus on väga kõrged nakatumisnäitajad, võib nakatuda tänaval ja igal pool mujal. Suurtes gruppides kogunemine võib inimestele ohtlik olla.

Indrek Saar, täpsustav küsimus palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister, vastuse eest! Aga see vastus ei rahulda meid paraku sugugi. Teie tõlgendus minu pigem iroonilisele küsimusele, kuidas õigustada teie mitte midagi tegemist keset üha kerivat viiruse leviku situatsiooni, ei ole kindlasti adekvaatne. Öelda, et tark ei torma, sel hetkel, kui on vaja uppujat päästa – see ei ole kindlasti koht, kus vanad eestlased kasutasid seda vanasõna. Kui on ikkagi tulekahju, siis reageeritakse kohe, mitte ei kasutata vanasõnu, et vaadata, kas maja põleb lõpuni maha või jääb midagi püsti. Kogu see jutt, et iga asi võtab aega ja nüüd on vaja see seadusesse raiuda – ka see ei ole ju tegelikult adekvaatne vastus. Sotsiaaldemokraadid esitasid juba septembris oma eelnõu, mille oleks võinud ammuilma seadusena vastu võtta ja selle otsuse ära teha. Ja niisamuti tuli septembris oma võimalike variantidega välja Sotsiaalministeerium, kes oli täpselt samamoodi valmis edasi minema. Selle asemel et püüda koostööd teha ja tegelikult lahendust otsida, olete te seda venitanud.

Kui me räägime 5 miljonist, siis see tõepoolest iseenesest on suur raha. Aga need alternatiivsed kulud, mis otsuse tegematajätmisega kaasnevad, on kindlasti oluliselt suuremad. Siit tekib küsimus, et kui see 5 miljonit on raha, mida muidu eelarvest ei leia, siis kas te venitasite sellepärast, et leida referendumi jaoks raha. See läheb maksma vähemalt umbes pool sellest. Oleks võinud 1. novembrist ära teha selle raha eest, mis te referendumiks kulutate.

Aga minu küsimus on see. Nüüd, kui te olete tunnistanud, et meil on taas akuutne tervisekriis, kas te suudate ennast valitsuses selles küsimuses kehtestada ja teha oma koalitsioonipartneritele selgeks, et kriisi ajal tuleb keskenduda kriisi leevendamisele, selle mõjudega hakkama saamisele, mitte abielureferendumile, mida teie koalitsioonipartnereid kõigile inimestele peale suruvad? Kusjuures me teame, et uuringud näitavad, et enamik Eesti inimesi ei taha sellist referendumit, ei pea seda vajalikuks. Kas te suudate koalitsioonipartneritele selgeks teha, et see on vale aeg ja vale küsimus, mida küsida? 

Aitäh teile! Ma ei ole kunagi arvanud, härra Indrek Saar, et teie kõnepruugis siin Riigikogus on irooniat. Nii et kui seda oli, nagu te ütlete, teie esimeses küsimuses, siis te tõmbasite mind küll täiega haneks. Teha iroonilisi kommentaare väga keerulises koroonaviiruse põhjustatud situatsioonis ja väga keerulises majandussituatsioonis – ma seda heaks tooniks ei pea. Ja ma lükkan nüüd selle tõesti tagasi, minu meelest see on nagu ennekuulmatu.

Ma tahan öelda teile nii palju, et jah, Sotsiaalministeerium tuli ka oma mõtetega välja. Teatavasti on sotsiaalminister see, kes ühe osapoolena peab tööandjate ja ametiühingutega läbi rääkima. Teiselt poolt te ütlete, et teie tulite välja oma ettepanekutega septembrikuus. Ja valitsus lõpuks peab otsuse langetama. Kui üks ministeerium oma ettepanekutega välja tuleb, siis tuleb neid ju analüüsida. Seepärast ma ütlesin, et tark ei torma. Loomulikult muudatus eeldab ka rahalist vaadet, see eeldab vahendite leidmist – jah, see analüüs võttis aega.

Kas seda võinuks teha kiiremini? Ma arvan, et oleks võinud teha kiiremini, aga see oli reaalsus, kuni me suutsime ära otsustada. Ja ma ütlesin, et kui me otsustame, siis me kohe ka informeerime sellest, ja nii sai ka toimitud.

Ma arvan, et see, et me ei lähe haigena tööle, on loomulikult väga tähtis, aga ma ei saa kuidagi öelda, et haiguspäevade küsimuse lahendamine on üks ja ainus võluvits. Teine suur teema on Eesti ühiskonnas, kas mask on võluvits või ei ole võluvits. Ma arvan, meil pole ühtegi võluvitsa. Kui öelda üldse, mis see peamine on, siis see on see, et me vähendame oma kontaktide arvu. Kui me täna kohtume, ma ei tea, kümne inimesega, siis homme püüame kohtuda kaheksa inimesega, et vähendada kontaktide arvu. See tõesti, ma arvan, on üks peamisi sõnumeid.

Samas on täna või sel nädalal põhisõnum tegelikult see, et olukord on tõsine. Nakatuda võib igal pool. Me peame katkestama nakkusahelad, me peame riigis kinni pidama kehtestatud piirangutest ja võtma kasutusele kõik ohutusmeetmed. Lähikontaktsetena me peame püsima kodus ja me soovitame tõesti eelistada asjaajamisel elektroonilisi kanaleid ja kasutada e-teenuseid.

Nüüd, ma ei ole kuidagi nõus, mis te ütlesite, et ka mina sain aru, et me oleme kriisis või et olukord on akuutne, nagu te ütlete. Ma ütlen täie tõsidusega: kogu tänane valitsuskoalitsioon, kõik ministrid nii EKRE-st, nii Isamaast kui Keskerakonnast on kogu selles protsessis saanud aru, et olukord mitte ei ole tõsine, vaid on ülitõsine. Me oleme tegutsenud kogu aeg koostöös tippspetsialistidega, teadlaste, professorite, teadusnõukojaga, kes on meile andnud igakülgset abi ja teadmisi. Nii et ma tahan öelda, et kogu koalitsioon on esimesest hetkest peale kogu seda kriisi, riigi sellest kriisist läbi juhtimist ja ka majanduskriisi leevenduse meetmeid võtnud ülitõsiselt. 

Urmas Kruuse, vabandust, Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Küsimus on viiruse leviku ja koolikorralduse kohta. Vabariigi Valitsus on otsustanud, et Harjumaal ja Ida-Virumaal peavad alates saabuvast esmaspäevast kõik gümnaasiumid olema distantsõppel. Eilses "Aktuaalses kaameras" saime kuulda, kuidas Rae vallas Jüri Gümnaasiumis on abituriendid algatanud petitsiooni, kus nad ütlevad, et soovivad ikkagi kontaktõpet. Nad pakuvad välja teha seda võib-olla väiksemates gruppides ja just nendes ainetes, milles on lõpueksamid. Nad on mures oma hariduse kvaliteedi pärast, nad on mures oma eksamite pärast, nad on mures oma tuleviku pärast. Ma arvan, et sellised noored, kes muretsevad, on pigem vastutustundlikud ja neid võiks usaldada. Mida te sellest petitsioonist arvate? Ja mis on teie sõnum? Kas võiks anda noortele, koolile, koolipidajale koostöös Terviseameti ja haridusministeeriumiga ikkagi võimaluse töötada välja süsteem, mille korral noored saavad vastutustundlikult käitudes mingite lahenduste abil siiski koolis õppida ja neil tekib kindlustunne, et nad saavad aineid omandada kontaktõppes, mitte tingimata distantsõppes?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Mis ma tahan öelda? Kõigepealt, ma usun, et me kõik oleme tuleviku pärast väga mures. Meie soov on ... Või noh, valitsus ei saa olla ainult mures, valitsus peab ka tegutsema, loomulikult mõistma erinevate ühiskonnagruppide muresid-ootusi ja hoidma tasakaalu meie ühiskonna sees. Me oleme öelnud väga selgelt, et gümnaasiumide distantsõppele minek on seotud sooviga piirata nakkuse levikut, saada nakkuskordaja alla. Jah, me teame täna, et noored inimesed, kui nad peaksid nakatuma COVID-19 haigusesse, põevad seda pigem kergemalt kui raskemalt. Aga nad ju lähevad koju, kus on nende emad-isad ja ehk ka vanaisad-vanaemad. Ja kindlasti noored lävivad väga aktiivselt.

See on põhjus, miks tuli see otsus teha. Selle ettepaneku tegid Vabariigi Valitsusele nii teadusnõukoda kui ka Terviseamet. Me oleme ju selgelt välja öelnud, et meie soov on ühelt poolt see, et me jõulud ja aastalõpu saaksime olla oma lähedastega koos. Samas meie soov on täna ka see, et hoida põhikooliaste kontaktõppes, mitte distantsõppes. Meie soov on see, et me saaksime võimalikult ruttu – kui me saame R-i alla – minna ka gümnaasiumides tagasi kontaktõppele. Ja seesama valitsuse otsus, millest te rääkisite, ütleb ju seda, et 10. jaanuar on viimane päev, kui kehtib distantsõpe. Peale seda algab taas kontaktõpe. Me arvame, et nende kolme nädala jooksul, mis jääb reaalset kooliaega siia vahele, me aitame ühe sammuna niimoodi kaasa sellele, et viirus ei leviks.

Samuti te ütlete, et Terviseamet võiks välja töötada süsteemi või lahenduse. Seda ta on ju teinud. Võtame nii Terviseameti kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi, võtame näiteks ka Tallinna linna, kes on samuti teinud omapoolse pöördumise, et nende kolme nädala jooksul, mis algavad järgmisest nädalast – distantsõppele üleminek peab toimuma selle nädala teisipäevast kuni selle nädala reedeni –, saavad hariduslike erivajadustega õpilased kontaktõpet jätkata. Veel oleme öelnud välja, et kui lähiajal tulevad eksamid – ja lähiajal tulevad näiteks võõrkeelte eksamid –, siis nendeks  eksamiteks saavad konsultatsioonid ja ka õppetegevus kindlasti toimuda kontaktõppe näol. Minu meelest on väga oluline, et meie õpilased saavad häid tulemusi, ja ma arvan, et need lahendused aitavad kaasa sellele, et eksamid saaksid võimalikult hästi sooritatud. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgmine küsimus, nr 2. Esitab Liina Kersna ja vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud peaminister! Kevadel, kui me teadsime sellest viirusest vähem, suunas enamik riike oma koolid distantsõppele. Täna on täiesti selge, et distantsõppel on olnud ka väga halvad tagajärjed. Kolmandik õpilastest hindab, et nende õpitulemused langesid. Halb tagajärg oli selgelt ka laste ja noorte vaimsele tervisele. 40% noortest ütles, et nad tundsid suuremat stressi ja pinget kui paar kuud tagasi. Ja Maailmapank on teinud arvutuse, et viis kuud distantsõpet toob kaasa tulevikukulude vähenemise 10 triljonit dollarit.

Veel eelmise nädala infotunnis te ütlesite, et ühiskondlike piirangute eesmärk on hoida koolid avatuna. Väga mõistlik otsus! Nüüd on siiski tehtud otsus Harjumaal ja Ida-Virumaal gümnaasiumiaste distantsõppele saata. See puudutab ligi 90 gümnaasiumi, kusjuures teada on, et vaid mõnes koolis on olnud kolded. Ma olen rääkinud mitme gümnaasiumijuhiga ja kõik ütlesid mulle kui ühest suust, et hübriidõpe oleks parem. Selle korral oleks distants- ja kontaktõpe ühendatud, väiksemad grupid käiksid regulaarselt koolis ja saaks tasakaalustatult anda õpilastele võimalikult head haridust. Ja samas oleks koolipere tervis hoitud. Minu küsimus on: miks te eelistasite siiski võrdlemisi lausaliselt panna koolid distantsõppele, mitte ei poolda hübriidõpet?

Suur tänu teile! Ma olen endiselt sellel seisukohal, et me peame pingutama iga hetk ja iga päev, et me saaksime täna öelda kahte asja: et meie põhikoolides kontaktõpe jätkub ja gümnaasiumid tulevad võimalikult ruttu tagasi distantsõppelt kontaktõppele.

Kui te küsite, miks me täna toetame nii Terviseameti kui ka teadusnõukoja arvamust või positsiooni, siis kahjuks me oleme juba teistsuguses faasis kui nädal aega tagasi. Annaks jumal, et me ei oleks kahe nädala pärast hoopis teisel tasandil, kui me oleme täna. See oht on olemas. Ma olen öelnud juba mõned nädalad tagasi, et me oleme väga kriitilises seisus, me ei ole kriisist enam kaugel. See kehtib ka täna. Ja mida see tähendab? See tähendab seda, et kui me hetkel mõõdame olukorda täieliku või osalise sulgemise seisukohalt, siis on üks mõõdik veel püsti. Ja see on see, et me suudaksime hoida üleval plaanilist ravi. Kevadel oli selle taseme korral plaaniline ravi juba suletud.

Täna me teame, et lähtudes korraldustest, mis Terviseamet on andnud, võib novembrikuu lõpus öelda, et plaaniline ravi sulgub 30% ulatuses. Me teame, et kui viirus ei lähe alla, kui viirus jätkab Eestimaal tõusu, siis mõni päev enne jõulupühi põhimõtteliselt plaanilist ravi saab väga väheses ulatuses teha. Nii et täna on eesmärk see, et me saaksime ikkagi plaanilise ravi avatuna hoida. Ja nagu ma vastasin ka härra Võrklaeva küsimusele, nii ütlen ka teile, proua Kersna, et me soovime nii ruttu kui võimalik taastada kontaktõppe ka gümnaasiumides, keskkooliklassides.

Te ütlete, et kolded on mõnes koolis. No ei ole! Ei ole mõtet siin öelda, kui palju neid koole on, aga neid koole on ikka päris palju, kus see viirus levib. Ja levib tõusuga, mitte langusega. See on selge Terviseameti hinnang ja see on põhjus, miks need otsused Ida-Virumaa ja Harjumaa kohta langetati.

Te küsite, kas me ei võiks kasutada hübriidvarianti, et mingi osa toimub distantsõppes, mingi osa kontaktõppes. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates juba ütlesin, need õpilased, kes on teatud erivajadustega, kes on hariduslike erivajadustega, saavad kontaktõpet. Need õpilased, kes teevad lähiajal saksa keele suurt rahvusvahelist testi või inglise keele eksamit, saavad minna edasi kontaktõppega, et konsultatsioonides käia. See on hästi oluline. Piirangu eesmärk ongi, et me saaksime võimalikult kiiresti distantsõppelt tagasi kontaktõppele minna, see on tänane lootus. 

Liina Kersna, täpsustav küsimus palun!

Suur tänu! Loomulikult peabki kogu ühiskond pingutama. Praegu lihtsalt tundub – me teame, et kutsekoolid jäävad täiskontaktõppele, et terve klass võib minna üheskoos teatrisse või kontserdile, aga kooli õppima nad üheskoos minna ei tohi –, et ebaproportsionaalselt on löögi alla sattunud just gümnasistid. Ja tuleb ju arvestada ka seda, et tänased kümnendikud lõpetasid kevadel 9. klassi, ja on teada, et kõik õpetajad ütlevad seda, et nende teadmistes on augud, mis vajavad lappimist. Teiseks on väga halvas olukorras kaheteistkümnendikud, kes peavad kooli lõpetama. See abinõu tundub mulle ebaproportsionaalne, tegelikult oleks võimalik hübriidõpet ka ohutult korraldada.

Te ütlesite väga õigesti, et Terviseamet on saatnud nii Harjumaa kui ka Ida-Virumaa koolidele juhendi, et hariduslike erivajadustega õpilased ja ka rahvusvahelisteks keeleeksamiteks valmistujad võivad olla kontaktõppel. Aga ma loodan, et te olete kursis, et üldiselt eripedagoogikas peetakse ka andekust erivajaduseks. Praegu aga ei ole antud juhist, et aineolümpiaadideks valmistujad peavad saama kontaktõpet. Kui ma tohin valitsust paluda, siis äkki te lubate sellist paindlikkust, et aineolümpiaadideks valmistujad siiski saaksid ka kontaktõpet?

Aitäh teile! Me olemegi, austatud Liina Kersna, väga keerulises olukorras. Te ütlete, et koolid on keerulises olukorras, et abituriendid on keerulises olukorras, 10. ja 11. klass on keerulises olukorras. Ma olen nõus, on tõesti keerulises olukorras. Terve ühiskond on keerulises olukorras, terve maailm on keerulises olukorras. Küsimus on selles, kuidas me suudame sellest keerulisest olukorrast, kuidas öelda, kõige tasakaalukamalt, kõige kiiremini, kõige mõistlikumalt läbi tulla, balansseerides kogu aeg piiri peal, kus ühel pool on tervis ja elud.

Te näete ju neidsamu nakatunute andmeid, mida näen mina. Kui võtta tänane nakatunute arv välja, siis see oli 384. Haigete hospitaliseerimise näitajad tõusevad ja see tähendab seda, nagu ma juba ütlesin, et plaaniline ravi hakkab sulguma. Kuu lõpuks on sellest sulgunud 30%. See on väga suur mure. See on väga suur mure! Nii et täna me teeme neid otsuseid selleks – loodame, et nad on lühiajalised, ma rõhutan teile, et me tõesti loodame ja usume, et need on lühiajalised –, et saada võimalikult kiiresti tulla tagasi kontaktõppele.

Loomulikult ma mõistan, et abituriendid ja ka 10. klass ei ole piisavalt ette valmistatud, aga ma arvan, et haridussüsteemis on alati nii, et õpilased võiks olla paremini ette valmistatud. Täna me ei ole tavaolukorras, me ei ela aasta 2019 novembris või aasta 2018 novembris. Me oleme olukorras, kus vaadates erinevaid mandreid, maailma erinevaid osi, võib öelda, et terves Euroopas nakatumine kasvab. Tõsi, me võime öelda, et viimastel nädalatel on ka Euroopas aset leidnud mingisugunegi stabiliseerumine, tõusunurk on jäänud samaks, ei ole nii kiirelt kasvanud. Kas see on hea sõnum? Jah, see on pikemas perspektiivis hea sõnum.

Nüüd, kas võiks lubada ka aineolümpiaadideks selliseid konsultatsioone, nagu me lubame teatud grupile õpilastele, kes teevad eksameid? Ma kindlasti seda uue haridus- ja teadusministriga arutan. Täna on selles ametis juba päris seaduslikult Jaak Aab. Kindlasti tuleb neid küsimusi arutada koostöös Terviseametiga ja koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. 

Aga ma veel kord ütlen teile, austatud Riigikogu liige proua Kersna, et me ei ole tavaolukorras. Kui me täna neid piiranguid ei teeks, siis ma arvan, et te nädala aja pärast küsiksite: miks te ei sulgenud koole nädal aega tagasi, nüüd on kõik koolid kuni kevade lõpuni distantsõppel? Seda me ei taha, me tahame, et õpilased oleks võimalikult palju kontaktõppel. Ja valitsuse tunnetuse kohaselt annab see abinõu võimaluse kiiremini kontaktõppele tagasi tulla. 

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Ma usun, et me kõik saame selle kriisi tõsidusest ühtemoodi aru. Meie küsimuste suunitlus on ju ennekõike mõista, mis oli ühe või teise valiku puhul kaalutluskoht ja tehtud otsuse taga. Mina ja ma arvan, et ka need tuhanded lapsevanemad, kellel on tütred-pojad gümnaasiumis, ootame selgitust, miks selline väga kindel otsus viia gümnaasiumiosa täielikult üle distantsõppele ikkagi tehti. Kui me vaatame teisi riike, siis näiteks Belgia ja Rootsi ei ole viinud koole distantsõppele, nad ei ole lõpetanud kontaktõpet. Nii nagu kolleeg Liina Kersna ütles, puhtalt loogiliselt ja ka tunnetuslikult on raske mõista, et kui needsamad lapsed võivad koos käia poes, huviringis, trennis, teatris ja kinos, miks nad ei tohi koos koolis olla. Selgitage palun, mis alternatiivid teil veel laua peal olid! Ehk oleks olnud ka leebemaid meetmeid? Eile ma vaatasin AK-st gümnasistide petitsiooni ja pöördumist ja nägin, et nendel noortel on päriselt mure, mis nende tulevikust saab, kuidas nende haridustee jätkub. Ma arvan, et seda selgitust vajavad kõik. Millised olid alternatiivid, kui te otsustasite kehtestada kohustuslikus korras distantsõppe?

Aitäh! Mina olen nõus härra Võrklaevaga. Härra Võrklaev enne rääkis vist Jüri Gümnaasiumist ja kinnitas, et need on mõistlikud noored. Mina arvan, et noored ongi väga mõistlikud, väga kohusetundlikud. Aga ma ei saa aru, kust te võtate, et kui on kolm nädalat või mõni nädal distantsõpe, siis kõik jooksevad esmaspäevast reedeni kolmekümnekesi või kahekümneviiekesi kinosse või kontserdile. Ma arvan, et noored saavad väga hästi aru, miks see otsus tehti. Härra Võrklaev ütles seda ja mina Võrklaeva siin toetan. Noored on mõistlikud, saavad väga hästi aru, et me tegime seda sellepärast, et viiruse levik on läinud püstloodis üles. Püstloodis üles! 

Kui te küsite, mis võiks olla alternatiivid, siis üks alternatiiv on see, et me ei tee ühtegi piirangut ühiskonnas. See on üks alternatiiv. Teine alternatiiv on see, et me sulgeme ühiskonna täielikult. Me arvame, et teatud piiranguid on vaja, aga me ei soovi ühiskonda sulgeda. Kui te küsisite, miks seda tehti – no ma olen sellele vist kaks korda vastanud. Ma vastan nüüd kolmandat korda teile. Me tegime seda sellepärast, et nakatunute arvu jätkuva tõusu korral jõuame lähima 30 päeva jooksul ehk nagu ma enne ütlesin, päevadeks enne jõulupühi sinnamaale, et haiglaravil võib olla nii palju COVID-19 patsiente, et põhimõtteliselt me ei suuda enam plaanilist ravi lahti hoida. See on üks põhjus. Teine põhjus on selles, et loomulikult me soovime ka viiruse sellise leviku juures hoida majandust lahti ja samas hoida inimeste tervist, inimeste elusid. Need on need argumendid.

Nüüd, te olete mitmel korral ka ise öelnud, et tuleb spetsialiste ja teadlasi kuulata. Nagu ma ütlesin, see oli teadusnõukoja ettepanek, see oli Terviseameti ettepanek. Nemad tegelevad iga päev selle pandeemiaga ja nad ütlesid, et praegu on kõige kõrgem nakatumine või, ütleme siis, üks kõige kõrgemaid nakatumisi just noorte hulgas. Ja kahjuks see näitaja tõuseb. Kahjuks see tõuseb! Nüüd on vaja, nagu ma eelmistele küsimustele vastates ütlesin, teha kõik selleks, et me suudaksime hoida rohkem distantsi ja vähendada kontakte.

Oluline on ka see, et haiglad peaksid vastu. Tõsi on küll see, et haiglatesse jõuavad pigem vanemad, eakamad inimesed kui noored. Aga plaanilist ravi võime ühel hetkel vajada me kõik. Meie soov oli leida kompromiss ja see ongi, ma arvan, leitud. Meil on lubatud konsultatsioonid, teatud õpilased saavad edasi kontaktõpet, ja on öeldud ka lõpptähtaeg, millal see lõpeb: 10. jaanuar 2021. Vähemalt me loodame ja usume, et siis saab see lõppeda ja siis saab tagasi tulla kontaktõppele. Minu meelest see on väga selge ja väga konkreetne siht.

Aitäh teile! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on järjekorras nr 3, selle esitab Signe Riisalo ja talle vastab justiitsminister Raivo Aeg. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid on oma 2020. aasta indeksi järgi hinnanud Eesti ajakirjandusvabaduselt 14. kohale. Aastaga on tulnud kolm kohta langust. Peamise põhjusena toodi välja kolm aspekti. Üks nendest on ühe valitsuserakonna tegevus. Teie olete 19. novembril toimunud valitsuse pressikonverentsil võtnud sõna ajakirjandusvabadust riivavas küsimuses ja andnud selge signaali, et tuleb kontrollida, kas tegemist on olnud ebaseadusliku jälitustegevusega. Kuidas te selgitate oma väljaütlemist ajakirjandusvabaduse tagamise kontekstis? Millist mõju võib selline avaldus ajakirjandusvabadusele teie hinnangul avaldada ja millistel üksikjuhtumitel olete veel otse sekkunud ministrina õiguskaitseasutuste kaudu juhtumi lahendamisse? Palun vastamisel mitte varjuda ametist loobunud haridus- ja teadusministri ja tema lähikondlaste kilbi taha, vaid selgitada neid seisukohti, mida te olete ajakirjanduse suunal välja öelnud!

Aitäh küsimuse eest, hea Riigikogu liige! See on tõesti väga tore, et Eesti ajakirjandusvabadust on hinnatud ka rahvusvahelisel tasandil väga kõrgelt, väga heaks. Ka minu meelest on kahetsusväärne, et seal on teatud langus tekkinud, aga küllap mingil hetkel võivad jälle tulla tõusud.

Te suunasite oma küsimuse sellel pressikonverentsil väljaöeldule ja ütlesite, et ärge ärge puudutage ametist lahkunud haridus- ja teadusministrit ja tema pereliikmeid. Aga just sellest ajendatuna see sõnavõtt seal oli. Ja ma olen endiselt seisukohal, et eraviisiliselt teda jälgides või jälitades – kumb sõna teile meeldib – ei tegutsetud eeskätt kindlasti kooskõlas ajakirjanike enda eetikakoodeksiga. Teisest küljest oli see minu hinnangul minek väga piiripealsesse situatsiooni meie karistusseadustiku seisukohalt. Et sellele hinnangut saada, ma küsisingi juristidelt prokuratuurist, peaprokurörilt, kas tegu võib olla eraviisilise jälitustegevuse koosseisuga. Tänaseks me teame, et prokuratuur on asunud seisukohale, et antud juhtumil seda koosseisu ei esine. Ka riigiprokurör Taavi Pern on viidanud, et antud juhtumil seda ei ole. Samas nad on välja toonud, et ka ajakirjanduslike eksperimentide läbiviimisel peavad ajakirjanikud oma tegevusega jääma seaduse raamidesse.

Nii et ühest küljest on see küsimus juriidilise lahenduse leidnud. Ja eks siis edasises tegevuses, ma arvan, tuginedes ka eetikakoodeksile laste kajastamisel erinevates meediaväljaannetes, ajakirjanikud isekeskis saavad asja arutada ja oma seisukohti kujundada, analüüsides olukorda iseendale loodud eetikakoodeksist lähtudes.

Nii, kas on veel juhtumeid? Ma ei ole analüüsinud, kas on veel mingisuguseid juhtumeid. Kogu tähelepanu on koondunud sellelesamale ühele juhtumile ja ma loodan, et neid juhtumeid enne tõepoolest ei ole olnud. Ja veel rohkem ma loodan seda, et sarnaseid juhtumeid, kus me peame tegelema nii tõsise küsimusega nagu eraviisiline jälitustegevus või aru pidama ajakirjanduseetika koodeksi võimaliku rikkumise üle – et neid ka tulevikus ei tule. Eks me siin selles mõttes saime õppetunni kõik. 

Signe Riisalo, täpsustav küsimus palun!

Aitäh! Oma vastuses te nimetasite juhtunut karistusseadustiku kontekstis piiripealseks, aga ka ajakirjanduseetika koodeksi kontekstis. Mina loen siit välja kui mitte järjekordse ründe, siis igal juhul mitte ka vabandust. Minu meelest oleks mõistlik, et selles segadust tekitavas olukorras annaks justiitsminister ajakirjanikele selge sõnumi, et soov ei olnud ega ole ajakirjandust rünnata ja suukorvistada. See võimalus on teil jätkuvalt olemas.

Aitäh küsimuse eest! Minu seisukoht on endine ka selles. Pressikonverentsil ma viitasin oma esinemises väga selgelt, et ma pean silmas just eeskätt laste jälgimist, laste pildistamist ja hiljem laste piltide avaldamist avalikus meedias. Tõsi küll, seda osa pressikonverentsist meil avalikus meedias väga palju ei ole kajastatud. Aga ma loen ette, mul on see stenogramm olemas. "Nagu ma ütlen, ajakirjanikel on teatud mõttes eristaatus, just läbi nende ajakirjanduslike eksperimentide tegemise. Aga antud juhul ei ole ju küsimus selles, antud juhul on toodud jälitatavateks objektideks hoopis kolmandad isikud." Eile ma kuulsin siin, et keegi ütles, et me tegelikult lapsi ei pildistanud, me pildistasime seda autot, lapsed olid ... nagu lihtsalt sattusid auto kõrvale. See on naljakas selgitus. Mis jutt see selline on? 

Ja edasi: ma väga selgelt oma sõnumiga markeerisin ära selle, et minu jaoks oli eetika piir ja mõnes mõttes võib-olla ka – tollel hetkel mulle tundus nii – seaduse piir ületatud sellega, et eraviisiliselt jälgiti just lapsi. Ja laste pildid hiljem avalikustati avalikus meedias, mis ei ole ju mitte sugugi kooskõlas sellesama ajakirjanike enda eetikakoodeksiga, mis ütleb selge sõnaga: lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida või neist ülesvõtteid teha lapsevanema või muu lapse eest vastutava isiku juuresolekul või nõusolekul. Sellest reeglist võib erandeid teha, kui see kaitseb lapse huve või kui laps on niigi avaliku elu tähelepanu all. No ilmselgelt antud juhul laste huvide kaitse mängus ei olnud.

Siit mina loen küll välja, et siin on selles osas päris ränk eksimus just sellesama ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Ma ei ole küll kuulnud, et ajakirjanikud oleksid võtnud seisukohta, et nad on teatud mõttes üle piiri läinud, küll aga on tauninud sellist käitumist ajakirjandusekspert Ragne Kõuts-Klemm, kes on hinnanud Õhtulehe avaldatud salajasi fotosid ja videoid nii, et need ei ole kooskõlas ajakirjanduseetikaga. Ja samamoodi on ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk asunud seisukohale, et siin on justkui lähtutud põhimõttest, et eesmärk pühitseb abinõu: "Meil oli tarvis teha lugu ja lugu on seotud lastega, aga meie jälitasime autot ja lapsed on nagu kaasanne." Nii et ajakirjanduseetika eksperdid on sellele teguviisile ka omapoolse hinnangu andnud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ajakirjandusel on suur roll selles, et jälgida tähelepanelikult, kuidas riigi vara kasutatakse, ja juhtida tähelepanu kitsaskohtadele. Antud juhul minu arvates ajakirjandus sellega tegeles, ja tegeles seaduse piirides, nii nagu me oleme vähemalt avalikust meediast lugenud. See, mida te enne ajakirjanduseetikast rääkides refereerisite või ette lugesite – seal oli lause lõpus märgitud avalikku huvi või avaliku tähelepanu all olekut. Kui ma õigesti mäletan, siis auväärt minister on oma avalikul Facebooki kontol avaldanud pilte oma lastest ilma igasuguste näokateteta. Mina märkasin, et ajakirjandus oli nende piltide presenteerimisel näod kinni katnud. Aga oluline tegelikult antud hetkel pole see, et ajakirjandus läks lapsi eksponeerima, vaid selle vanema vastutus oma tegude eest. Ta on küll vastutuse tänaseks võtnud. Ja küsimus ei ole ainult autos, vaid nagu me ajakirjandusest lugesime, tegelikult oli küsimus erinevate hüvede kasutamises oma ametipositsiooni ära kasutades.

Aga minu arvates on see täpselt sarnane lugu sellega, et Martin Helme ütles ka vist pressikonverentsil põllumajandussektori kohta, eriti maasikakasvatajate kohta, et me vaatame, kui palju te makse maksate, me saadame teile kontrollid peale. Ja nii tegelikult juhtuski. Tegelikult juhtuski nii! Ja pärast selgus, et statistiliselt ei olnud selles sektoris maksuameti hinnangul rohkem võimalikke ohte või petuskeeme kui üldiselt teistes sektorites. Kas te saate aru, et see, kui ta avalikult ütlete, et te annate prokuratuurile sellise käsu, siis tähendab see seda, et te riivate ajakirjanduse sõltumatust? Öelge palun, auväärt minister, kas te saate sellest aru!

Aitäh küsimuse eest! Vaadake, hea küsija, te nüüd astusite täpselt sellesse lõksu, mida on ühiskonnas üritatud meedia kaudu üles panna: et justiitsminister andis prokuratuurile käsu mingit menetlust alustada. Kuulge, ma ei ole eilne! Ma ei ole päris rumal ja ma tean väga hästi, et poliitik ei saa anda prokuratuurile ühtegi menetluslikku käsku, ühtegi korraldust mingit menetlust alustada või mingit menetlust lõpetada. Ja seda ma ei olegi teinud. Ma ei ole ka varem seda teinud, et oleksin hakanud prokuratuuri käsutama. Prokuratuur on seadusest tulenevalt väga selgelt sõltumatu institutsioon, kes iseseisvalt teeb igasuguseid menetlusotsuseid. Samas, prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisasutus, me teeme prokuratuuriga igapäevast koostööd paljudes küsimustes. Ja see, et ma küsin peaprokurörilt nõu, juriidilist nõu, juriidilist seisukohta millegi kohta – no kui te seda tõlgendate mingi korralduse andmisena või käsu andmisena, siis ma usun, et te olete oma mõtetega väga kaugetele eksiradadele uitama läinud. Seda mitte kuidagi ei saa tõlgendada mingisuguse korralduse või käsuna.

Mis puudutab maasikakasvatajaid, keda küsimuse teises pooles nimetati, siis see ei haaku tänase teemaga. Ma ei oska vastata maasikakasvatamisega seonduvatele küsimustele. Küllap te käisite siin need teemad läbi suvel, kui maasikad kasvasid, praegu enam maasikaid polegi.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ja jõuame küsimuse nr 4 juurde. Küsijaks on Jevgeni Ossinovski ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlesite väga sümpaatselt, et te olete väga mures selle olukorra pärast, mis koroona teise laine tõttu on. Mina olen ka mures. Aga lisaks murele on mul ootus, mida jagab suur osa Eesti inimestest. Kindlasti me kõik kodanikena ootame valitsuselt seda, et langetataks adekvaatseid süsteemseid juhtimisotsuseid, et viirust ohjata. Nüüd on alates oktoobri keskpaigast meil tuvastatud selline suurem ja kontrolli alt väljunud koroona levik. Sellest on juba umbes poolteist kuud möödas ja ma tahan teilt küsida, kuidas te hindate Vabariigi Valitsuse tegevuse adekvaatsust selle aja jooksul.

Sotsiaaldemokraadid on juba septembrikuust peale rääkinud, et meil oleks vaja haiguspäevade küsimus kiiremas korras ära otsustada, et vähendada töökohal nakatumist. Me oleme pöördunud teie poole palvega, et maskide küsimuses valitsus võtaks selge seisukoha ja kommunikeeriks seda ühemõtteliselt ühiskonnale. Valitsus kuulis 5. novembril esimest korda neid prognoose, mis tänaseks on realiseerumas ja mille järgi nädala jooksul on meil tõenäoliselt umbes 200 inimest haiglaravil. Need inimesed on juba haiged ning on aja küsimus, millal nad haiglasse jõuavad.

Aga need otsused pärast 5. novembrit – algul te ütlesite, et mõtleme, 10. novembril mingid otsused võeti vastu, need jõustusid 16. novembril. Ütleme, et see otsuste vastuvõtmise välp ei jäta muljet süsteemsest tegevusest. Ja samas kõrval, me teame, on üks minister võimelnud Deutsche Welles intervjuuga, teine on seal toimetanud Ameerika valimiste teemal, samal ajal on sõnastatud referendumi küsimusi – ei ole ju üldse ülemäärane mõelda, et äkki valitsuse prioriteedid on lihtsalt olnud mujal. Selgitage, kuidas nende otsustega koroona kohta nii on läinud! Miks nad nii kehvad välja paistavad? 

Aitäh, austatud Jevgeni Ossinovski! Hea Jevgeni, no küsimus on, kuidas asju vaadata. Sa ütled, et otsused paistavad kehvad välja. Mulle tundub, et enne, kui te neid vaatate, te juba olete oma silme ette pildi mananud: need on kehvad otsused, need on kehvad otsused, ja nii tuleb öelda. Tegelikult ma arvan, et valitsus on väga professionaalselt tegutsenud, väga sisuliselt ja struktureeritult. Ma arvan, et nüüd juba mitmeid kuid on iga päev valitsuse liikmete vahel toimunud erinevad nõupidamised, konsultatsioonid, kogu valitsus koguneb nädalas minimaalselt kaks korda, et COVID-i teemasid arutada. Nagu te väga hästi teate, professor Irja Lutsar, kes teadusnõukoda juhib, käib alati teisipäeviti valitsuse istungil.

Mõni nädal tagasi olid meil Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarsti professor Peep Talvinguga väga sisulised arutelud sellessamas maskiküsimuses, mida te märkisite, aga ka remdesiviiri küsimuses, kuidas selle ravimiga läheb. Nüüd võib lühidalt öelda, et haiguspäevade puhul, millest te rääkisite, maksavad teisest kuni viienda päeva eest tööandjad, sealt edasi haigekassa. See on otsustatud ja kehtib 1. jaanuarist alates neli kuud. Kui te küsite maskide kohta, siis maskide osas on väga selge sõnum välja antud. Nii et tulekski vaadata neid konkreetseid otsuseid, mis on seni tehtud, et viiruse levikut peatada.

Punkt üks: piirangud üleriigiliselt on maski kandmine või muul moel nina ja suu katmise kohustus avalikes siseruumides, sealhulgas ühistranspordis. Kohustus kanda maski või katta nina ja suu muul viisil kehtib avalikes siseruumides, sealhulgas ka, härra Ossinovski, ühistranspordis ning teeninduskohtades, välja arvatud 12-aastased ja nooremad lapsed või juhul, kui maski kandmine on tervislikel põhjustel vastunäidustatud. Siis ei pea maski kandma.

Nüüd edasi, punkt kaks: 2 + 2 reegel laieneb, seda tuleb järgida kõigis avalikes siseruumides. Kõikjal avalikes siseruumides tuleb järgida 2 + 2 reeglit, mis tähendab, et koos tohib liikuda kuni kaks inimest. Näiteks meie teiega saame koos liikuda ja siis kahe meetri kaugusel võib mõni muu inimene olla. Aga see ei kehti peredele. Järgmine: toitlustusettevõtetes ja meelelahutusasutustes, teenuste pakkumise kohtades jääb kehtima senine 10 + 2 reegel. Lühidalt öeldes: ühes lauas võib olla maksimaalselt kümme nimest ja järgmine laudkond, kus tohib olla maksimaalselt kümme inimest, peab olema kahe meetri kaugusel. Avalikud üritused, koosolekud, kultuuri- ja meelelahutusüritused, kirikud – seal on nüüd uued reeglid. Sisetingimustes, kus on statsionaarsed istmed, võib olla kuni 400 inimest, kus ei ole, kuni 250 inimest ja välistingimustes kuni 500 inimest. Samuti on erinõue Harjumaal ja Ida-Virumaal, et ruumi kogumahust või kapatsiteedist tohib täita ainult poole ehk 50%. Väga olulised konkreetsed reeglid. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Ma tänan, et kasutasite seda aega, et populariseerida meie infotunni vaatajate seas kehtivaid reegleid. See on kindlasti tänuväärne. Aga minu küsimus on siiski teine. Kahtlematult on võimalik konstrueerida seda tüüpi küsimustele vastus, lähtudes Lõuna-Eesti vanasõnast, et oleks teadnud, et ma siia kukun, oleks heinu alla pannud. Aga asi on ju selles, et tegelikult me teise laine puhul teadsime, et me siia kukume, aga heinu alla ei pannud.

Tegelikult need otsused, mis puudutavad haiguspäevasid, oleks pidanud septembris ära tegema, mitte alustama järgmise aasta jaanuarist, kui haiglate võimekus on juba piiri peal. Miks neid otsuseid tollal ei langetatud – see on küsimus. Miks lasti käest võimalus, et tegelikult üsna väikese rahakuluga vähendada kõiki neid ühiskonnale väga kulukaid piiranguid, millest täna siin juttu on olnud – puudutagu need koolimaju või muid asutusi? Kahtlematult jääb inimestele mulje, et põhjus on selles, et valitsus on prioriseerinud teisi küsimusi, nagu näiteks seesama abielureferendum ja erinevad poliitilised skandaalid, mis valitsusega on kaasnenud, selle väga olulise tegevuse asemel.

Ma küsin oma teises küsimuses konkreetsemalt maskide kohta. Professor Merits, kes on teadusnõukoja liige, ütles eelmise nädala Maalehes, et juba oktoobris väga soovitati, et maskide küsimuses tuleks jõulisemalt edasi minna. Seda soovitust ei kuulatud. Ma tean, et teadusnõukoja esinaine ei ole väga suur maskifänn –pehmelt öeldes. Aga mis siis nüüd vahepealsel ajal on juhtunud? Kas te pidite ära ootama nii suure nakatumiste arvu tõusu, et te selles küsimuses võrreldes oktoobri algusega meelt muutsite, või milles asi on? On ju selge, et teadus selle aja jooksul selles küsimuses fundamentaalselt muutunud ei ole.

Aitäh teile! Ausalt öeldes mina ei ole sellest referendumist täna kordagi rääkinud, aga mulle tundub, et teie tahate hirmsasti sellest abieluteemalisest rahvahääletusest rääkida. Küsite vist juba teist või kolmandat korda selle kohta. See ei ole minu kätes, see on teie kätes, kas otsustada tuleb või ei tule. See on Riigikogu, kes peab seda oma töös ette nägema või mitte.

Nüüd jah, tõesti, nende maskide puhul, härra Ossinovski, me võime eeldada seda, et kui me hakkame siin Riigikogus sel teemal arutama, siis ma arvan, et kulub kümme tundi minimaalselt ja pool Riigikogu ütleb, et need tuleb teha kohustuslikuks, ja teine pool ütleb, et ei tule. Ma arvan, et Eesti ühiskonnas on igas seltskonnas umbes selline diskussioon. Aga see ei ole mitte halb diskussioon. See ei ole mitte halb diskussioon! Mina arvan, et mask aitab viiruse levikut tõkestada. Aitab tõkestada sel juhul, kui mina olen haige ja ei ole kodus. Kuigi ma peaksin kodus olema, see on esimene kaitsevall, eks ju, ja teine on see, et mask on ees. Ja see aitab tõkestada ka siis, kui keegi teine on haige ja minul on mask ees. Igal juhul minimeerib mask ohtu mõlemal juhul, ma arvan.

Nüüd, te küsite, mis on juhtunud. See on väga hea küsimus. Väga hea küsimus! Loomulikult ei ole küsimus selles, et oi-oi-oi, nüüd on epidemioloogiline olukord nii palju halvemaks läinud. Ei, põhjus on ikka olnud selles, et punkt üks: tarkust on tulnud kõigil juurde. Punkt kaks: ma märkisn teile esimese küsimuse vastuses, et meil oli väga tõsine kohtumine teadusnõukoja liikme professor Talvikuga, kes samuti ütles – ja tema arvamus oli väga konkreetne –, et ta toetab maskide kohustuslikkust. Oli ka ju see vaheetapp.

Mina arvan, mulle tundub, et ühiskonda ikkagi ei saa nagu kuidagi käskida – te tahate nii jõulise sammu kohe teha. Ma ei tea, mulle tundub, et sotsiaaldemokraadid pigem ikkagi püüavad leida kompromisse ja on paindlikumad, aga teie tahate kohe lajatada, et maskid kõigile kohustuslikuks. Me tegime otsuse, sotsiaalminister käis välja väga hea sõnastuse – mulle ei tule see kohe meelde, aga noh, see oli säärane maski soovitusliku kandmise viimane piir. Viimane piir! Aga tegelikult tuleb öelda, et inimesed kannavad maske tublisti, ja selle eest tuleb inimesi kiita. Tuleb öelda aitäh inimestele, kes on ühistranspordis maskiga, kes käivad kaubanduskeskustes ja väiksemates poodides maskiga. Väga paljud Eesti inimesed käivad, maskid ees. Siin Riigikogus, näete, rõdul on kõigil maskid ees. Nii et Eesti inimesed on selles osas tublid.

Mis veel muutus? Muutus see, et me ei räägi ju enam ainult maski kandmisest. Teie ütlesite, et mina tahan populariseerida neid üleriigilisi piiranguid, mis valitsus on otsustanud. Aga ma ütlesin teile ja te kuulsite seda: kehtib nina ja suu katmise kohustus avalikes siseruumides, ka salli või puhviga saab seda teha. Ka see on uus aspekt, et me loeme seda maski kandmiseks. Aga tõesti, nüüd on see kohustus, seda tuleb täita ja seda ka kontrollitakse. Aga ma veel kord ütlen: aitäh, Jevgeni Ossinovski, selle küsimuse eest, et te selle esitasite. Ja tõesti suur tänu Eesti inimestele, kes seda kohustust väga hästi täidavad.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Mul on jätkuküsimus selle kohta, mis puudutab valitsuse otsuseid epidemioloogilise olukorra haldamisel. Aga konkreetsemalt mul on küsimus vaktsineerimise plaani kohta, seda ka eile valitsus arutas.

Teatavasti Eesti on ühinenud kõigi seitsme Euroopa Liidu ühise vaktsiiniportfelli lepinguga, mis on väga tore. Aga me peame arvestama seda, et ükski uus vaktsiin ei ole saanud veel ei USA Toidu- ja Ravimiameti ega Euroopa Ravimiameti luba. Samas on uudised vaktsiini kohta äärmiselt lootustandvad. Minu küsimus on konkreetsemalt selle kohta, kui palju teie valitsuse otsustes on arvesse võetud eesmärki, et need lootustandvad vaktsiinid jõuaksid võimalikult kiiresti Eestisse. Milles on asi?

Valitsuse kommunikatsioonisõnumite järgi on tõenäoline, et esimesed partiid jõuavad kohale jaanuari algul. Samas võib teatavasti juhtuda, et Euroopa Ravimiameti luba tuleb juba detsembri keskel. Muuseas, Saksamaa kavatseb vaktsiinid kasutusele võtta juba detsembri keskel. Tõsi, Saksamaal asub Pfizeri partner BioNTech. Aga ma küsin, kas te olete küsimust arutanud selles võtmes, et logistika korraldada selliselt, et see tarneahel oleks niisugune, et tootja tarnib ja siis hakkab laialijagamine. Kas oleks mõeldav, et tootja tarnib vahelattu juba detsembris ja kohe, kui tuleb Ravimiameti luba, saab hakata tegelema vaktsiini jagamisega? Mitte selliselt, nagu teie olete plaaninud, et tuleb luba ja siis hakatakse tarnima. Kas saite küsimusest aru?

Aitäh, härra Sõerd! Ma saan alati teie küsimustest aru. Ja ma sain aru ka teie etteruttamisest. Te ju tegelikult tahtsite seda küsida 12. küsimuse all, aga väga suure tõenäosusega, arvestades, et küsimused on väga pikad ja sisulised, me ei jõua selleni. Nii et te tegite härra Ossinovskiga praegu head koostööd nagu naksti! Te olete oma küsimusega vahele saanud. Ja ma arvan, et see on väga vajalik ja oluline küsimus. 

Minu vastus teile, punkt üks, on: jah, eile me tegime selle otsuse ja ma arvan, et see on oluline otsus. Nii palju, kui on meie võimalus neid riske maandada, me seda teeme, et meil oleks vähemalt mingi vaktsiin olemas, kui see vaktsiin – ma rõhutan: kui see vaktsiin – saab kõik load ja jõuab turule.

Tõsi on see, et Euroopa Komisjon on öelnud, et ta peab läbirääkimisi ja on jõudnud lepinguni minu teada seitsmest vaktsiinist hetkel nelja kohta. Üsna jooksvalt ja väga operatiivselt neid otsuseid tehakse. Vaat see on vastus ka Ossinovski küsimusele. Kui tema ütleb, et me kogu aeg tegeleme selle abielureferendumiga, siis me tegelikult väga jooksvalt otsustame asju. Meil on mõned päevad ainult aega. Kui Euroopa Komisjon Brüsselist kõlistab Eestisse ja küsib, kas te liitute või ei liitu lepinguga, siis sotsiaalminister tuleb kohe kabinetti ja kabinet teeb kohe otsuse, kas me liitume või ei liitu.

Tõesti, me oleme palju otsuseid teinud. AstraZeneca, eks ju, me oleme liitunud sellega, Johnson & Johnson ja Pfizer, alles eile oli tõesti arutelu, ja CureVaciga ka. Aga lisaks veel nendele me andsime kindluse, et Eesti liitub nende kõigiga – punkt üks. 

Punkt kaks: oluline on see, kellele me seda vaktsiini siis anname. Nagu te ütlete, et kiirus maksab. Kindlasti tuleb esimesena vaktsineerida eesliinil töötavad inimesed, näiteks meditsiinipersonal – haiglaõed, haiglaarstid –, hooldekodude personal ja kliendid, kindlasti politsei ja piirivalve kui eesliin siseturvalisuse valdkonnas. Me soovime kindlasti peale hooldekodude, nagu ma ütlesin, vaktsineerida  kroonilised haiged. Samas me oleme öelnud, et Eesti valitsus ei toeta kohustuslikku vaktsineerimist. Seda te ei öelnud ja te võiksite kindlasti mulle pärast öelda, milline teie seisukoht on. Valitsuse positsioon on, et me ei toeta kohustuslikku vaktsineerimist. Ka me oleme öelnud, et 2021. aastal Eesti inimesed vaktsiini eest maksma ei pea.

Nüüd see, mis te ütlesite, et logistika tuleb võimalikult kiiresti paika saada. Meil oli viimane Euroopa Ülemkogu – me teeme ülemkogu iga kahe nädala tagant kahjuks videokonverentsi teel – ja seal kõik rõhutasid logistikat. Nagu teiegi ütlesite, logistika peab olema kiire, tarneahelad peavad olema paika pandud. Keegi ei tohi lähtuda põhimõttest, et kes ees, see mees – kõik peavad selle vaktsiini saama. See on tähtis, see aitab ka majanduse taastumisele kaasa.

Aga, härra Sõerd, ikkagi kõige olulisem: turvalisus ja kindlus. Me peame saama vastavad load ja sertifikaadid, alles siis saab vaktsiini Eesti inimestele pakkuda. Ega me ei saa siin mingisugust Potjomkini küla teha. On ikkagi väga oluline, et oleks turvalisus, oleks kindlus, et vaktsiin kuidagi ei halvendaks inimeste tervist. Need uuringud tuleb lõpuni teha.

Järgmine küsimus, nr 5. Küsijaks on Signe Kivi ja talle vastab sotsiaalminister Tanel Kiik. Palun!

Tänan, juhataja! Austatud minister! Lapse sünd on erilisim hetk vanemate elus, sellest algab kasvamine perekonnaks. Paraku on seoses koroonaviiruse levikuga ohus tänaseks nii loomulikuks muutunud võimalus, et sünnitajale on toeks lapse isa või muu tugiisik. Sel nädalal ilmus Päevalehes artikkel ja algatati petitsioon, et lubada isasid ja teisi sünni toetajaid haiglasse. Samuti soovitakse kiiret ja efektiivset isade ning muude sünnitajate toetajate sünnituseelset testimist ning selgeid reegleid, mis kaitseks koroona eest nii haiglapersonali kui ka peresid.

Teame, et haiglates on kehtestatud erinevad reeglid. Näiteks Hiiumaa haiglas ei ole alates 6. novembrist tugiisikud sünnituse juurde lubatud. Ida-Tallinna Keskhaiglas võib alates 16. novembrist tugiisik osaleda sünnitusel, kuid peab lahkuma kohe pärast lapse sündi. See tähendab, et perepalatite teenus on peatatud ja pärast sünnitust peab ema üksi lapsega haiglasse jääma. Professor Irja Lutsar on alates kevadest rõhutanud: me peame kõik õppima selle viirusega elama. Aga õpime siis!

Minu küsimus on selline. Milline on ministri seisukoht, kas peaks andma ühise selge käitumisjuhise või on parem, kui haiglad sätestavad oma protokolli? Kas see tähendab, et mõnedes haiglates on siiski võimalik vanematel elu tähtsaimail hetkil koos olla ja teistes mitte? Kas võimalusel võib sünnitaja siis sellise haigla valida? Ja lõpetuseks: kas sünnitushaiglates on isikukaitsevahendid varuga olemas, nii et lähikuudel ei peaks ei meedikud ega pered muretsema?

Suur tänu väga oluliste küsimuste eest! Tunnistan, et olen ka ise nendega tegelenud ja samu küsimusi nii ministeeriumis, Terviseametis kui ka haiglatega arutanud. Tõsi on see, et valdav osa haiglaid, tõesti vaid Hiiumaa erandiga, lubab sünnituse juurde ka meesterahva, mõnel juhul ka mõne muu inimese, keda sünnitav ema sinna soovib – on see pereliige, on see mõni mu toetaja –, et mitte olla nendel rasketel hetkedel, aga ma ütleksin, ka rõõmsatel hetkedel üksinda.

See on kindlasti see liin, mida toetame ka meie. See on kindlasti oluline. Sünnitustegevus, kogu see hetk inimese elus – ma arvan, nii ema kui ka isa elus – on igal juhul hindamatu väärtusega ja seni, kuni me suudame tagada selle võimalikult nakkusohutult ja võimalikult perekonda toetavalt, tuleks seda teha. Küll aga on tõesti erinevad lähenemised, mis puudutavad perepalatis koos olemist sünnitusjärgselt. Olen ka ise suhelnud konkreetselt mitme haiglajuhiga ja ka sünnitusosakonna juhatajaga teemal, mis on need peamised murekohad, mis on need küsimused. 

Üks teema on kahtlemata seotud kiirtestidega. Ei ole probleem selles, et isikukaitsevahendeid pole. Isikukaitsevahendeid on piisavalt haiglates, on piisavalt sünnitusosakondades ja neid veel ka riigivarus. Seni pole ükski haigla pöördunud riigi poole, et sealt varust neid saada. Loomulikult, kui pöörduks, siis nii nagu peaminister tutvustas vaktsiiniga seotud protsessi, me viiksime selle taotluse väga kiiresti valitsusse ja usun, et valitsus teeks positiivse otsuse.

Aga nüüd kiirtestidest – antud juhul ma ei räägi siin antikehatestidest ega antigeenidestidest, vaid PCR-testidest, mida tõesti on vähe saadaval. Traditsioonilisemate testide asemel suudavad need nelja- või viietunnise-, vahel paaritunnise ajavälpega selgeks teha, kas inimene on nakkuskandja või mitte. Nende puhul on tarneraskused mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas, kuna üksikud tootjad on nende müümiseks loa saanud.

Kui oleks rohkem selliseid teste, mis annaks võimaluse kiiresti kohapeal mehi ja teisi sünnitust toetavad isikuid testida, siis kindlasti oleks see võimalus panna haiglad seda süsteemi ja praegust korraldust muutma. Aga seda võimalust ei ole ja alati ei tea, kas varem tehtud PCR-test on täpne. Me teame, et antigeenitest ei anna päris selget vastust. See toob välja esimesel viiel päeval haiguskandja nakkusohtlikkuse, aga ei anna meile tegelikku kindlust. Mõni inimene võib ka kuuendal-seitsmendal päeval presümptomaatilises faasis olla.

Haiglad ei soovi lihtsalt riskida ega taha, et nende keskustes ööbiks rohkem inimesi, kui on vältimatult vajalik. Seetõttu on mindud seda teed, et öeldakse, et te saate koos olla sünnituse ajal ja sünnituse järel veel paar tundi pereringis, aga seejärel palatisse läheb läheb naine lapsega kahekesi. Kinnitan ka seda, et teatud juhtudel loomulikult tehakse erandeid, kui on tegemist näiteks nõrgema tervisega lapsega, kui on tegemist näiteks intensiivravi vajava lapsega. Sellistel juhtudel loomulikult haiglad tulevad vastu.

Hea minister, rohkem teile sellel teemal küsimusi ei ole. Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 6. Küsijaks on Heidy Purga ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Peaminister Jüri Ratas! Ainuüksi eilse päeva jooksul jõudis meieni mitu uudist, millest on täna siin infotunnis ka juttu olnud. Koolikorralduses on segadus. Ma pean silmas Jüri Gümnaasiumi õpilaste algatatud petitsiooni – gümnasistid on mures enda tuleviku pärast hariduse omandamisel – ja ka Kohtla-Järve direktori Hendrik Aguri murelikku appihüüet, et ärge palun pange kogu meie kooli õpilasi distantsõppele. Ta palub erisust, mida ta ilmselt ei saa. Need koolid püüavad anda endast parima, otsides tuge Haridus- ja Teadusministeeriumilt.

Samal ajal ei ole Haridus- ja Teadusministeerium suutnud e-õppe definitsiooni sisustada ei kriisi ajaks ega muuks ajaks. Koolides valitseb väga suur segadus, kas tunnid toimuvad koolis või distantsilt, ülikoolide õppekoordinaatorid on kuuldavasti alla andmas. Kogu suveperioodi jooksul, kui olid esimesed hoiatused, et tuleb teine viiruselaine, ei jõudnud õigusaktidesse ühtki ettepanekut. Lisaks ootavad koolijuhid sõnumit eksamite kohta – on kuulda, et need jäävad taas ära või toimuvad vabatahtlikult. Millal saabub konkreetne sõnum koolidele, õpilastele ja lapsevanematele, milline on edaspidi koordineeritud ja sisustatud õppekorraldus?

Aitäh teile, proua Heidy Purga! Minu meelest see on väga tõsine küsimus ja me oleme seda täna infotunnis juba käsitlenud. Aga kindlasti ma tänan võimaluse eest, et me saame siin seda diskussiooni edasi pidada. Mõned minu ametikaaslased Euroopa Liidust ütlevad, et koroonaviiruse kriis on sajandi kriis. Sajandi kriis! 

Ma vaatasin just väga huvitavat usutlust Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga. Ta ütles, et tema 15-aastase karjääri jooksul Saksa kantslerina ei ole tal olnud nii rasket aega kui see, mille on põhjustanud COVID-19. Nii et võiks jääda ka auväärse Riigikogu stenogrammi kirja, et me oleme tegelikult ikka väga raskes tervishoiukriisis, mis on põhjustanud ka majanduskriisi. Meie soov on tulla sellest võimalikult kiiresti välja, meie soov ei ole see, et me oleksime kogu aeg selles kriisis. Nagu ma eelnevalt ütlesin, vastates härra Sõerdi küsimusele vaktsiinide kohta, annavad minu arust just vaktsiinid kriisist väljatuleku võimaluse.

Minu meelest hariduses me oleme kogu selle kriisi vältel edastanud tegelikult väga selgeid ja konkreetseid sõnumeid. Aga ükskõik mis sõnumi me oleme haridusvaldkonda saatnud, on see tekitanud päris palju jätkuküsimusi. See on arusaadav, sest haridus puudutab meid kõiki kas läbi laste, kas läbi enda, kas läbi lastelaste. Nii et see on arusaadav. Täna me oleme haridusvaldkonnale öelnud: selle nädala teisipäevast kuni selle nädala reedeni toimub üleminek. Ida-Virumaal ja Harjumaal tuleb viia koolide 10., 11., 12. klass distantsõppele. Miks me seda teeme? Me teeme seda sellepärast, et võimalikult kiiresti saaksid need õpilased tulla tagasi kontaktõppele. Me oleme öelnud selgelt, et 10. jaanuar, mis on jõulude ja uusaasta koolivaheaja viimane päev, on lõpptähtaeg. Alates 11. jaanuarist saab edasi minna nii, nagu tavapäraselt kontaktõpe käib. Me väga loodame ja usume, et see on võimalik.

Viirus näitab täna Eestimaal väga halbu märke. Eesmärk on, et me ei paneks ühiskonda lukku, isegi mitte osaliselt lukku, et me ei sulgeks põhikooli, nagu siin eelnevalt öeldi. Minu meelest oli see proua Kersna, kes rääkis väga tõsiselt suurest murest, mis kevadel oli lastevanematel ja lastel seoses vaimse tervisega. Et seda kõike ei juhtuks, me peame täna pingutama, esialgu natuke vähem, et ühel hetkel mitte suurt sammu teha ja panna kogu haridus lukku. Seda me ju ei soovi mitte keegi. Ja loomulikult, teatud erisusi tuleb teha ka selle kolme nädala ajal, näiteks konsultatsioonid. 

Heidy Purga, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu teile, lugupeetud juhataja! Hea peaminister Jüri Ratas! Koolide laussulgemine juba möödunud kevadel on kaasa toonud õppeedukuse languse ja nüüd on see tõestatud. Kui nii edasi läheb, et me ei tea, kui pikaks see periood nüüd teise viiruselaine ajal võib pikeneda, siis kas õppimisega mitte hakkama saamise puhul võib juhtuda, et õpilased jäetakse klassikursust kordama?

Aitäh teile! Minu meelest kõik Eesti õpetajad pingutavad ja ma näen, et siin saalis on ka palju neid, kes haridusega tegelevad –Jevgeni on olnud minister –, meie kõik ju pingutame selle nimel, et me saaksime ikkagi anda hea hariduse ka selles keerulises olukorras, mis tuleneb distantsõppest. See on keeruline.

Ma olen täielikult nõus sellega, et vaimne tervis on kannatanud. Paljud õpilased kukkusid tegelikult kevadel üldse haridussüsteemist välja. Me teame seda, et nad kas ei saanud hakkama või olid mingid muud põhjused, et nad ei saanud õppetegevust jätkata. Ja loomulikult see mõjus väga rängalt, väga  raskelt nende õppeedukusele.

Kui te nüüd küsite, kas on arutletud, et klassikursust jääks kordama terve Eestimaa või, ma ei tea, Harju- ja Raplamaa või Ida-Virumaa – no seda küll ei ole arutatud. Te olete esimene, kes selle välja ütleb. Ma loodan, et täna ei tule nüüd infotunnist pealkirja "Heidy Purga: Harjumaa ja Ida-Virumaa õpilased jäävad klassikursust kordama". No seda me mitte mingil juhul ei soovi. Ma arvan, et me peame pingutama selle nimel, et seda ei juhtuks. Minu meelest Eesti õpetajad, kes tõesti on näidanud ennast maailma parimate õpetajatena – maailma parimate õpilaste õpetajatena, kelleks Eesti õpilased on –, teevad kõik selleks, et me saame ka distantsõppe abil anda haridust nii palju kui võimalik 10., 11. ja 12. klassile.

Ja veel kord: see on ajutine peatumine, kontaktõppe peatumine kestab ju kolm nädalat. Vabandust! Kas ei ole hästi kuulda? Ma vaatasin, et te nagu näitasite kõrvale. Aa, on kuulda! Selge! See kolm nädalat me soovime teha kõik selleks, et see oleks tõesti ajutine ja 11. jaanuaril saab tagasi koolidesse minna. Aga jah, ma olen nõus, et vahepeal sõltub päris palju meist kõigist, sellest, kuidas me käitume. Nagu ma ütlesin ka, üks põhisõnumeid, mis sellel nädalal on: kui sa oled lähikontaktne, rääkimata sellest, kui sa oled haige või nakatunud, aga täiesti asümptomaatiline, sa pead kodus olema. Sa ei tohi minna toast välja. Kui sa lähed toast välja, sa kohe nakatad inimesi. See R tuleb ikkagi alla tuua. Me peame saama võimaluse näha, et meil on tekkinud see, ütleme, murdekoht nakatumistes. Selle nimel me ju täna kõik pingutame ja neid piiranguid teeme.

Minu meelest me seda tasakaalu, mis on seotud tervise ja eludega, hoiame praegu siiski päris hästi. See on peamine ja see on seotud ka majandusega, samuti kindlasti vaimse tervise ja haridusega. Seda tasakaalu me peame edasi hoidma iga päev. Ja iga päevaga tuleb ju vaktsiin lähemale. Ma väga tänan teid selle olulise teema tõstatamise eest!

Aitäh! Liina Kersnal ja Heidy Purgal on käsi üleval. Kas on protseduurilised küsimused? Jah, palun, Liina Kersna!

Suur tänu, hea juhataja! Minu kolleeg Heidy Purga küsis peaministrilt, kas valitsus on kaalunud sellist varianti, et õppeedukuse suure languse puhul saaks õpilane klassi kordama jääda. Peaminister pani oma vastuses pani Heidy Purga suhu seisukoha, justkui tema soovib jätta kõik Harjumaa ja Ida-Virumaa klassid klassi kordama. See ilmselgelt ei olnud korrektne tõlgendamine. Kas te palun juhiksite peaministri tähelepanu sellele? 

Aitäh! Kahjuks see ei ole protseduuriline küsimus, aga loomulikult on teretulnud ja tervitatav, kui küsimused on täpsed ja vastused on täpsed. Heidy Purga, palun!

Aitäh teile sõna andmise eest! Faktitäpsuse huvides kordan üle, et tõepoolest see ei olnud minu väide, vaid minu küsimus õppeaasta kordamisele jäämise kohta. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma jätkan oma varasemat küsimust. Minule sa panid ka seisukohti suhu: sotsiaaldemokraadid justkui tahaksid kõik kinni keerata. See ei vasta absoluutselt tõele. See, millest me oleme rääkinud, on olnud tegelikult täpselt vastupidine. Selleks, et vältida väga koormavaid üleriigilisi ja kogu elu hõlmavaid piiranguid, on mõistlik koroonaepideemia kontekstis õigeaegselt langetada juhtimisotsuseid, nii et seda vajadust ei teki.

Nüüd me oleme objektiivsetel põhjustel jõudnud olukorda, kus varem langetatud ennetuslikud otsused ei ole soovitud tulemust andnud. See, kas olukord on väga halb, halb või muret tekitav – neid hinnanguid võime anda ja küllap me põhiliselt anname neid tagantjärele, siis kui on näha, et see teine laine mööda läheb. Ja loomulikult on ka selles teises laines suur hulk määramatust selles mõttes, et iga otsust ja selle mõju ei ole võimalik täppisteaduslikult mõõta. Aga ma arvan, et on siiski oluline reflekteerida kõiki neid otsuseid, mis tehtud on, ja neid samme, mis on siiani astutud – seda selleks, et edaspidi paremini teha.

Ma küsin selgete sõnumite kohta, nagu ka küsimuse pealkiri on. Kuidas teie hindate, kui selged on valitsuse ja valitsusasutuste sõnumid maski kandmise kohta olnud alates augusti lõpust ja lõpetades tänase päevaga? Kas teie näete selles evolutsiooni? Vahepeal osa ametiasutusi ütles, et tuleb kindlasti kanda, muuta kohustuslikuks, teised ütlesid, et ei, pole üldse vaja peaaegu midagi teha, mõelge ise, kas on mõtet või mitte. Millisel viisil see on panustanud ka sellesse polariseerumisse, mida me täna ühiskonnas selles küsimuses näeme? Pean sealhulgas silmas ka reedeks planeeritud massiüritusi. Kui selgeks te neid sõnumeid peate?

Aitäh! Ma tahan kõigepealt öelda seoses eelmise küsimusega, mis oli protseduuriline, et kindlasti ei ole minu meelest Riigikogu esimehel mõtet kuidagi pahandada. Vastupidi, mina toetasin Heidy Purgat. Mina ütlesin, et ta ei ole nii mõelnud. Arge otsige mingisugust suurt laiendust, et inimesed peavad jääma klassi kordama. Nii et minu meelest tuleks mõista ka seda, mida vastaja.

Nende maskide puhul on sõnumid tegelikult kogu aeg selged olnud. Valitsus on öelnud, et maskid on soovituslikud, me oleme öelnud, et see võiks olla sotsiaalne norm. Me oleme öelnud, et soovituse faasis on käes viimane piir, aga me oleme kogu aeg rõhutanud, et maskid on soovituslikud.

See olukord muutus eile. See olukord muutus eile, maskid on nüüd teatud kohtades kohustuslikud. Need teatud kohad, kus maskid on kohustuslikud, on seotud näiteks, nagu ma ütlesin, ühistranspordiga, seotud kauplustega, muude avalike siseruumidega. Seal on mask kohustuslik. Samuti on väga konkreetne sõnum see, et lapsed, kes on 12 või nooremad, ei pea maski kandma. Need inimesed, kellel on teatud meditsiinilised näidustused, saavad öelda, et ma ei saa maski kanda, ja nad ei peagi kandma. See on väga selgelt välja toodud. 

Aga ma ütlesin enne ka härra Ossinovskile, et debateerimine maskide üle on käinud tegelikult algusest peale. Juba kevadest peale käib debatt, kas on kuidagi teaduslikult tõestatud, et maski kandmine kaitseb mind või kaitseb minu kaaslast – oleneb, kust poolt vaadata. Minu meelest valitsus sai sellest väga hea ülevaate, nagu ma ütlesin, ka teadusnõukojalt, kes ütleb, et maskid peaksid olema kohustuslikud. Samuti me ütleme seda, et mitte ainult mask ei kaitse, vaid see võib olla ka mingi riie, mingi tekstiil, millega kaetakse suu ja nina avalikes siseruumides.

Samuti me oleme öelnud, et inimestele, kes on toimetulekuraskustes, peab maski hüvitama, on see siis korduvkasutusega mask või ühekordne mask. Ma kuulsin väga positiivset uudist, mis alles tuli. Üks omavalitsus, Tallinna linn tahab aidata neid, kes on vähekindlustatud või toimetulekuraskustes. Samuti aitab riik ja ma usun, et väga paljud kohalikud omavalitsused annavad ka oma panuse.

Nii et selles mõttes sõnum on olnud konkreetne: oli soovituslik, nüüd on kohustuslik. Tõsi on see, et selle üle on ka järelevalve, mida seaduse järgi teeb Terviseamet, aga ta saab paluda ametiabi korras teha seda näiteks Politsei- ja Piirivalveametil. Aga siin on minu arust vaja mõistlikku suhtumist, et politseinik on abistaja, toetaja, kes annab inimesele maski, kui tal seda miskipärast ei ole. Tegelikult nii politsei juba käitubki.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 7, mille esitab Hanno Pevkur. Talle vastab sotsiaalminister Tanel Kiik. Palun!

Aitäh! Härra sotsiaalminister! Kuna peaminister ka kindlasti kuulab, siis ma usun, et te mõlemad sportlike inimestena mõtlete kaasa ja aitate natukene lahti mõtestada eile või üleeile tulnud piiranguid. Ma eelkõige räägin rahvaspordi tasemest, amatöörspordis kehtivatest reeglitest, mida kindlasti spordiüldsus ootab. Reeglites on praegu kirjas selline lause: "Seega, sportmängude puhul on jätkuvalt lubatud täiskasvanute meistriliigas, esiliigas ja noorte Eesti meistrivõistlustel osalevate võistkondade treeningute läbiviimine vastavalt rahvusvaheliselt kinnitatud võistkonna suurusele. Samas harrastusspordi ja rahvaliigade võistkondade ning rühmatreeningute puhul tuleb arvestada 10 inimese piirangut."

Olen nõus, et jõusaalis ja kõikide n-ö individuaalaladel tehtavate rühmatreeningute puhul on kümne inimese piirang isegi kuidagi arusaadav. Aga kui me räägime võistkonnaaladest, siis korvpalli, mis on peaministrile varasemast elust kindlasti lähedane ala, on viis viie vastu trennis võimalik mängida, ent käsipalli, kus mängitakse seitse seitsme vastu, uute reeglite korral mängida ei saa. Aga võistlused on esmaspäeval jõustunud reeglite järgi justkui on lubatud. Seega võistlusi võib läbi viia seitse seitsme vastu mängides, aga treeningut teha käsipallurid ei saa.

Ja kui vaadata tervise seisukohast, siis viis lauda maletajaid on kindlasti suhteliselt turvaline keskkond, isegi kuus või seitse lauda maletajaid üle laua üksteisele otsa vaatamas on suhteliselt turvaline. Laudu on ju võimalik hajutada. Aga korvpalli ja käsipalli vahel sellisel kujul vahetegemine ei ole mõistlik, liiati kui näiteks ragbivennad saavad väljas mürada oluliselt suuremate gruppidena. Ehk teisisõnu: kas on mõeldud ka seda, kuidas ikkagi rahvasportlastel oleks võimalik oma tervise eest hoolt kanda rühmatreeningutes suuremate võistkondadega aladel kui korvpall? 

Aitäh küsimuse eest! Eks need piirangud kõik loomulikult tavapärast elu mõnevõrra piiravad ja paratamatult toovad kaasa komplikatsioone, muutes ka treeningute läbiviimise keerulisemaks. Aga me oleme need läbi arutanud ka kultuurivaldkonnaga, spordivaldkonnaga. Näiteks viidatud rühmapiirang kümme inimest ja 50% täitumuse piirang ei kohaldu spordialaliidu võistlussüsteemis toimuvatele professionaalsetele ja poolprofessionaalsetele tegevustele, sh noortespordile ja neile võistkondadele, kes osalevad erinevatel Eesti tiitlivõistlustel. See erand tagab lisaks võistlustele ka treeningute läbiviimise võimaluse just professionaalsel ja poolprofessionaalsel tasemel nii jalgpalli, korvpalli, käsipalli, saalihoki, võrkpalli kui ka jäähoki puhul.

Tõsi on see, et kui tegemist on n-ö tavapärase harrastajate pundiga, kes soovib rentida endale mõnda võimlat või spordisaali, seal teha suuremaid treeningud, siis neile tõesti kehtib see kümnene piirang. Aga suuremate saalide puhul, suuremate ruumide puhul on võimalik neid rühmi rohkem ära mahutada, mitmekaupa. Näiteks kui on suur kergejõustikuhall, siis on üks kümnene rühm, kus juhendaja hoiab teistega teatud distantsi, ja ka teine kümnene rühm oma juhendajaga. Samamoodi on jõusaalides võimalik tööd edukalt niimoodi korraldada, et saalides on inimesed hajutatud, harjutatakse eri gruppides. Mõte on tõesti see, et need grupid omavahel kokku ei puutuks, et ei oleks ka pärast nii, et minnakse ühiselt garderoobi või muudesse ruumidesse, kus paratamatult tekib väga palju lähikontakte, suhtlemist ja ei pruugi olla tagatud kahemeetrise distantsi hoidmine.

Selline on hetkel korralduste sisu. Loomulikult, kindlasti on kohti, mille kohta võib öelda, et reeglistik võiks olla täpsem, võiks olla detailsem. Ja neid reegleid on valitsus vajadusel jooksvalt korrigeerinud, muutnud.

Praeguse seisuga mulle teadaolevalt ei ole Kultuuriministeeriumilt ega spordivaldkonnalt tulnud ettepanekut neid korrektuure teha. Kui neid tuleb, siis kindlasti me neid arutame. Hetkeseisuga, nagu viitasin, oleme teinud enda hinnangul mõistliku kompromissi, andes võimaluse jätkuvalt jõusaalides tegutseda, individuaalalasid harrastada ja just nimelt professionaalsetel või poolprofessionaalsetel sportlastel ka suuremates gruppides ja ilma 50% täitumuse nõudeta nii võistlusi kui treeninguid läbi viia.

Sellest seisukohast võib öelda, et Eesti on olnud ka spordireeglite mõttes kindlasti leebe ja pigem toetav riik, mitte laussulgev riik. Väga paljudes piirkondades on praeguseks sedagi juba tehtud. Aga kui on konkreetseid ettepanekuid korralduse muutmiseks kas Eesti Olümpiakomitee või Kultuuriministeeriumi kaudu, siis nagu viitasin, loomulikult valitsus hea meelega neid arutab. Praeguse seisuga mulle vähemalt esmase tagasiside põhjal tundub, et mingeid suuri kitsaskohti ei ole spordivaldkonnas välja tulnud. Pigem on tõesti olnud küsimusi, nagu siin ka saali arutelu näitab, mis on seotud kontaktõppe ja distantsõppe kontseptsioonide ja muu taolisega. Kindlasti uus haridus- ja teadusminister asub juba täna tegutsema. 

Hanno Pevkur, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kindlasti on vaja seda täpsustada, eelkõige rahvasportlaste puhul. Praegu on ebavõrdses olukorras just rahvasportlased. Jalgpallurid võivad ilma piiranguteta väljas higisena üksteise vastu põrgata ja teoreetiliselt viirust levitada. Aga näiteks võrkpallurid, kellel on võrk vahel, rahvasporti teha ei saa, sellepärast et mäng on kuus kuue vastu. Ja nii on ka käsipallis, kus mäng on seitse seitsme vastu. Lihtsalt ma püüan tervise aspektist aru saada, kuidas näiteks viis viie vastu trennis korvpalli mängimine, kus otsene füüsiline kontakt mängijate vahel on olemas, on vähem ohutu kui näiteks võrkpall, kus mängitakse kuus kuue vastu, või käsipall, kus on tegelikult füüsiline kontakt seitse seitsme vastu olemas. Küsin just välialadega võrreldes, näiteks jalgpalliga, kus rahvasport on lubatud.

Ja kui treeningud ei ole praeguse korra järgi lubatud, siis võistlused on ka rahvaspordi või amatöörspordi tasemel lubatud – ka see tundub kummaline. Üks pidevalt koos käiv punt omavahel koos ei või käia, aga vastasvõistkonnaga võib võistlusmängu mängida. Nii et äkki ma võin teile selle mõtte kaasa anda – see puudutab täpsemalt valitsusest tulnud nn spordipaberit, kus just rahvasporti ehk harrastussporti ja rahvaliigade võistkondi piiratakse sisetingimustes kümne inimesega –, et võib-olla oleks mõistlik tõsta see piir vähemalt 20 inimese peale. Siis saavad kõik grupid oma treeninguid edaspidigi läbi viia. Võistlused on ju lubatud. Aga eks ma kirjutan teile täpsemalt, mida ma silmas pean. Ka olümpiakomitee kindlasti koguneb sel nädalal täitevkomitee tasemel ja seal me arutame ka seda.

Suur tänu küsimuse eest! See oli rohkem vist ettepanek. Ma arvan, et kindlasti võib iga Riigikogu liige ja loomulikult ka spordialaliidu juht esitada kirjalikult ettepanekuid nii Kultuuriministeeriumile kui ka Terviseametile, kes saavad hinnata, kas on võimalik neid ohutult arvestada või mitte. Praegu kehtivad korraldused on jõus traditsiooniliselt kaks nädalat. Kahe nädala tagant valitsus otsustab, kas piiranguid pikendada või midagi muuta, korrigeerida. Vajaduse korral tehakse muudatusi ka jooksvalt.

Spordi puhul ma toon selle võrdluse uuesti, et tõsi ta on, kui võrrelda saalis võrkpalli ja korvpalli mängimist, siis võrkpall on vaata et ohutum. Aga kui on suurem seltskond, rohkem inimesi, kes hiljem lähevad koos pesemisruumidesse ja mujale, siis lähikontakte on rohkem. See kümnene piirang on loomulikult meelevaldne, see ei ole teaduspõhine, et õige piir on 9 või 11 või 12 või 10. Teatud piirangud, teatud meetmed on lihtsalt üleüldist distantsi hoidmise meedet ja lähikontaktide vähendamise meedet toetavad. Ja selles vaates ongi piir pandud hetkel kümne peale. Kas Eesti epidemioloogiline olukord võimaldab seda hiljem tõsta või tuleb seda hoopis langetada, seda näitab aeg. Praegused nakatumise numbrid, näiteks konkreetselt tänane number ilmselgelt siin ülearu optimismi ei paku. Aga loomulikult anname kõik endast parima, et paari nädala pärast oleksime juba paremas olukorras.

Nüüd see võistluste näide, mille te tõite. No veel kord: põhiosas me räägime nii professionaalsetest kui ka poolprofessionaalsetest sportlastest ja nende puhul on nii võistlused kui ka treeningud lubatud. Kui me räägime harrastajate tasemest, siis ma ei oska öelda – ma võin olla ebatäpne –, kui palju on neid harrastajate võistlusi, mis selle piirangu alla ei kuulu, mida ei ole võimalik edasi lükata, ajutiselt ära jätta, arvestades just nimelt nakkuse olukorda. Ma tean väga paljusid harrastussportlasi, kes on öelnud, et nad on rühmatreeningud lihtsalt ise otsustanud aasta lõpuni ära jätta ja tulevad nende juurde tagasi uuel aastal. Seda puhtalt seetõttu, et anda oma panus viiruse leviku tõkestamisse. Sporditegevus ei ole nende jaoks nii prioriteetne – tegemist ei ole leivateenimisega, vaid tegemist on kõrvaltegevusega, mida on võimalik ajutiselt asendada ka metsas jooksmas käies ja varsti loodetavasti suusatades, jõusaalis või muul viisil üksinda treenides.

Nii et kui on mingid konkreetsed kitsaskohad, mida te probleemiks peate, siis loomulikult võite kirjalikult saata oma ettepanekud, me saame neid hinnata, arutada. Ma kordan, et praegu on need korraldused ette valmistatud koostöös eri ministeeriumidega, need on Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ja Sotsiaalministeerium, samuti Riigikantseleiga.

Me oleme arvestanud, et oleks enam-vähem mõistlikult tagatud vabadus nii spordi, kultuuri kui ka ettevõtluse vallas. Ei ole võimalik kõike sada potsenti lubada, aga meil ei ole ka tahtmist keerata midagi sada protsenti teise äärmusesse. Hetkel on tasakaalupunkt leitud. See puudutab ka koolidele ja muudele haridusasutustele tehtud erandeid, erisusi just nimelt õppetegevuses, samuti sporditreeningute läbiviimist. Aga päris kõike vabaks lasta, kogu elu erandite alla panna ei ole mõistlik ega tehtav.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus koosneb kahest osast. Esimene osa küsimusest on ajendatud austatud peaministri väljaütlemistest. Me nagu peaksime rõõmustama selle üle, et lapsed saavad kooli tagasi 11. jaanuaril. See tähendab seda, et võimalik lünk õppeprotsessis tundub esialgu väike ja seda on võimalik tasandada. Aga kas teie ametkonnas on täna teadmist, et meil ei tule kevadist lainet, mis võib uuesti sundida koole distantsõppele minema?

Teine osa küsimusest on ajendatud Hanno Pevkuri küsimusest. Keda te liigitate noortespordi alla? Ma pean silmas seda, et kui sportlased treenivad alaliidu egiidi all ja alaliit kuulub olümpiakomitee alla, nad treenivad treeningurühmades, mis iga kuu osalevad karikavõistlustel, käivad meistrivõistlustel ja rahvusvahelistel võistlustel, siis kas nendele kehtib see kümne inimese piirang või ei kehti. Või nimetatakse neid poolprofessionaalseteks noorsportlasteks, kes võivad treenida ja mitte seda kümne inimese piirangut järgida?

Suur tänu küsimuste eest! Vastan järjest. Esimene pool puudutas võimalikku teist või tegelikult kolmandat lainet. Loomulikult on aus öelda, et olukord muutub väga dünaamiliselt ja kiiresti. Veel kaks kuud tagasi oli Eesti nakatumise näitaja kümme korda madalam kui praegu. Siis tundusid paljud täna rakendatud piirangud ilmselgelt ebavajalikud ja me lootsime, et nendeni me ei jõua. Tegelikkuses siin me nüüd oleme. Järk-järgult oleme neid piiranguid karmistanud ja sama teed on läinud paljud teised riigid. Eesti on veel väga leebe riik ja tegelikult Euroopa mõttes madala nakatumistasemega riik. Tahaks mõlemat hoida ja loomulikult olukorda parandada.

Kui kaua võivad kesta need piirangud koolides? Loomulikult on eesmärk saada see selge tõusunurk pidama, saada see stabiilseks ja siis allapoole liikuma, et meil ei tekiks jõulude ajal rahulike ja toredate jõulu‑uudiste asemel hoopiski uudiseid selle kohta, kuidas üks või teine haigla peab plaanilise ravi sulgema, kuna lihtsalt ei ole enam võimekust vastu võtta teisi kui COVID-19 patsiente. Samamoodi tooks selline olukord kaasa ka laiema haiglatesisese nakkuse leviku, nagu oleme kahjuks näinud mitmes naaberriigis ja oleme näinud ka Eestis kevadise kriisi ajal.

Nii et tegelikult praegu täpselt kevadet ennustada on tänamatu tegevus. Me töötame selle nimel, et tõesti oleks kevadeks juba teatud riskirühmadele tagatud koroonaviirusevastane vaktsiin. Meil on, nagu peaminister ütles, selleks kokku seitse lepinguvarianti. Ja tõesti Euroopa Liit või konkreetsemalt Euroopa Komisjon on mõelnud veel täiendavate lepingute peale, neid tuleb siis eraldi vaagida. Aga hetkel on juba väga mitu neist lootustandvad. Tõesti loodetakse detsembri keskel või detsembri lõpus müügiluba saada. Aga loomulikult see otsus on Euroopa Ravimiameti teha, pärast seda saame hakata enda samme astuma. Kõik need tarneküsimused ja logistikaküsimused – nende lahendamiseks käib pidev töö ja suhtlus Euroopa Komisjoniga ja tegelikult ka otse tootjatega. Mitmel puhul on lepingus logistika niimoodi lahendatud, et on tootja kohustus vaktsiinid liikmesriiki tarnida.

Mis puudutab küsimuse teist poolt ehk spordi poolt, siis loomulikult Kultuuriministeerium oskab kõige õigemini teile öelda täpsed detailid, kes lähevad ja kes ei lähe noorte spordikoolide ja spordiklubide tegevuse alla ning kes osalevad spordialaliitude võistlussüsteemis, millised klubid täpselt seal on, millised tegevused. Kõnealuse korralduse seletuskirjas on need tõesti üldsõnaliselt välja toodud.

Noortesport on, nagu ma ütlesin, selliste spordikoolide ja spordiklubide tegevus, kes osalevad spordialaliidu võistlussüsteemis, sh Eesti meistrivõistlustel. Täpsed klubid, täpsed kategooriad ja valdkonnad loomulikult oskab Kultuuriministeerium ja vajaduse korral Eesti Olümpiakomitee kindlasti öelda. Teatud erisused seal tõesti kehtivad, täpselt nagu ka varem viidatud professionaalsetele ja poolprofessionaalsetele sportlastele, kelle puhul on ministeerium ja EOK taotlenud teatud erikorra kehtestamist, et tagada nende sportliku taseme hoidmine ja tõstmine.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimus nr 8, esitab Riina Sikkut ja vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Täna on siin juba keskkoolide distantsõppest, haiguspäevade hüvitamisest ja maski kohustuslikkusest palju räägitud – kas õigel ajal või hilja, kas põhjusega või mitte. Seda, miks valitsus selliseid otsuseid teeb, nagu ta teeb, on keeruline hinnata. Te olete kinnitanud, et valitsus koguneb mitu korda nädalas, tehakse palju tööd, arutatakse.

Aga nädal tagasi siinsamas saalis Mart Helme heitis suhteliselt emotsionaalselt valgust sellele, kuidas valitsuses piiranguid puudutavaid otsuseid tehakse. Väljend, mida tema kasutas, on "positiivne resonants". Sellest, et populistid tahavad teha populaarseid otsuseid ehk kehtestada piiranguid, millel on positiivne resonants ühiskonnas – sellest ma saan aru. Aga kui inimesed soovivad piiranguid, siis see on reaktsioon sellele, mis toimub meil viiruse levikuga: kui palju on haigestunud, kui palju on surmasid. Kui reageerida piirangutega sellele, mis juba juhtunud on, siis on see liiga hilja.

Mind näiteks üllatas, kuidas viimaste piirangute paketti kokku lepiti. Minu arust oli see Mailis Reps, kes raadios selgitas, et kohtuti restoranide ja kogu toitlustussektori esindajatega ja mitu päeva pingeliselt arutati, mis oleks hea lahendus, ja jõuti selleni, et lubatud on kuni kümme inimest ja peab olema vähemalt kaks meetrit laudade vahel. Kahtlemata osapooltele mõned piirangud võivad meeldida rohkem kui teised. Meeldivad ilmselt piirangud, mis vähem piiravad. Küsimus on, kas nendel piirangutel on mõju, kui nad tegelikult inimeste käitumist vähem piiravad. Minu küsimus: kas kriisi juhtimisel on õige teha ainult populaarseid otsuseid?

Aitäh! Ma arvan, et sellest väga keerulisest tervisekriisist ja koroonaviirusest pole kunagi palju rääkida – te ütlesite, et sellest on juba palju räägitud. Ma arvan, et on täiesti arusaadav, miks me sellesttäna räägime: see puudutab meie elu, see puudutab meie tervist. See puudutab kahjuks ka nende inimeste surma, kes on jätnud oma elu koroonaviiruse tõttu, surnud COVID-19 haigusesse.

Nüüd, kas saab teha piiranguid, langetades populaarseid otsuseid? Mina saan öelda teile, auväärt Riigikogu liige Riina Sikkut, täna siin infotunnis otsa vaadates, et valitsus küll pole mingit populaarsust taga ajanud, kui on kaalunud, kas me teeme otsuseid üht, teist või kolmandat moodi.

Kui ma kuulsin õigesti, siis te viitasite Mart Helmele, kes on olnud selle valitsuse liige põhimõtteliselt alates hetkest, kui koroonaviirus ilmus, ja praktiliselt tänaseni. Mõni nädal on nüüd olnud uus siseminister. Aga Mart Helme on samamoodi olnud kogu aeg laua taga, kogu aeg võtnud koroonaviiruse teemat väga tõsiselt. Nii nagu terve valitsus. Ma ei oska tuua ühtegi valitsuse liiget, kes on öelnud, et see ei ole kuidagi teemaks või mis me seda arutame või teeme ikka, nagu te ütlesite, populaarseid otsuseid. Ei, see ei ole kunagi mõõdupuu olnud. Mõõdupuu on olnud inimeste tervis ja elu ja nende kaitsmine. Mõõdupuu on täna see, et me suudaksime teha nii palju kui vajalik, et me suudaksime hoida elu lahti näiteks ka hariduse valdkonnas. Jah, tõsi, see ei ole enam sada protsenti võimalik. Täna me ei saa öelda, et sada protsenti on võimalik anda plaanilist ravi.

Ma just vaatasin infotunni ajal Terviseameti infot. Teadusnõukoja liige Krista Fischer on öelnud, et võib juhtuda see, et lähinädala jooksul on haiglates 50–100 inimest rohkem. See oleks väga suur probleem. Täna on haiglates 163 inimest ja kui siia liita 100 otsa ... Siis me ei räägi enam sellest, et meil on 30% plaanilisest ravist kinni, vaid veel rohkem.

Need piirangud ja väga selged sõnumid, mida valitsus on välja andnud, on tehtud alati koostöös teadusnõukojaga, alati koostöös tippspetsialistidega ja Terviseametiga. Kindlasti ma tahan siin tunnustada Terviseametit, aga ka Politsei- ja Piirivalveametit, kes põhimõtteliselt iga päev helistavad läbi lähikontaktseid, helistavad läbi haigeid ja ütlevad, et te peate püsima kodus. Täpselt samamoodi on käitunud kõik valitsuse liikmed selle koroonaviiruse ajal: väga vastutustundlikult.

Riina Sikkut, täpsustav küsimus palun!

Aitäh! Kahtlemata on Eesti inimesed olnud tublid ja nii ametiasutused kui valitsus teinud palju tööd. Küsimus ongi selles, milline horisont võtta, millistest kriteeriumidest lähtudes otsuseid teha. Kriisi ei saa juhtida ainult populaarseid otsuseid tehes. Varsti hakkame siin saalis arutama Eesti pikaajalist strateegiat, seda, mida me teeme aastani 2035. Seda, kas võtta lühike või pikk perspektiiv, me aasta tagasi siin arutasime teise sambaga seoses. Tegelikult ei saa vaadata ainult tänast ja homset.

Mõeldes keskkoolide distantsõppele viimise arutelule, tekib mul küsimus, et kui sulgeda huvikoolid või restoranid või meelelahutusasutused, siis kas tuleb keegi homme-ülehomme või nädala pärast valitsuselt majandusliku kahju hüvitamist nõudma. Kui saata keskkoolid distantsõppele, on väheusutav, et kehvemad eksamitulemused või ülikooli mittesissesaamised on midagi, mida aastate pärast valitsuselt reaalselt rahas välja nõutakse. Nii et majanduslikest kriteeriumidest lähtudes, riigi rahakotti ja lühiajalist perspektiivi vaadates ma saan aru, miks selline otsus tehti, aga ma ei arva, et see on õige kriteerium, millest lähtudes tuleks kriisi lahendamisel otsuseid teha.

Miks on üht- või teistmoodi otsustatud – valitsuse ülesanne ongi selgitada ja põhjendada, miks just nii ja miks mitte teisiti. Kas haigus levib koolides rohkem kui huvikoolides, kuhu üle linna või valla tullakse kokku? Kas haigus levib koolides rohkem kui transpordis? Kas koolide sulgemine on väiksema majandusliku mõjuga kui mõne teise otsuse tegemine? Need on küsimused, mida tuleb selgitada, ja inimesed saavad aru ja on valmis ka piiranguid järgima. Ehk siis: kuidas te selgitate keskkoolide distantsiõppele viimist? Millistest kriteeriumidest lähtudes tehti see otsus?

Valitsus peab otsustama. Mitte ainult muretsema, mitte ainult kaaluma, vaid ühel hetkel on vaja võtta vastutus ja otsustada. Tänane valitsus on selles kriisis näidanud võimet otsustada. Ma arvan, nagu ma olen öelnud, et tänu teadusnõukojale, tänu Eesti inimestele, aga ka valitsusele me suutsime esimesest kriisist läbi tulla. Ka Riigikogu andis siin oma panuse, väga suure panuse.

Milline on horisont, nagu te küsisite? Ma arvan, et selle viiruse puhul on mingites küsimustes horisondiks lähipäevad. Me ei vaata siin, mis saab kuu, kahe või kolme pärast. Mille nimel me pingutame? Me pingutame selle nimel, et tõesti tuleks see vaktsiin nii ruttu kui võimalik. Me püüame pingutada sinnamaani välja ja mitte kogu ühiskonda lukku panna. Eesti on praegu üks kõige avatumaid ja vähemate piirangutega ühiskondi ka peale neid teisipäevaseid otsuseid. Meie nakatumisnäitajad, mis on ka ECDC koduleheküljel, tänu jumalale ei ole praegu Euroopa Liidu kõrgeimad, pigem on allotsas. Aga on oht, väga suur oht, et kui me täna neid otsuseid ei tee või õigemini eile poleks teinud, siis see kordaja läheb väga kiiresti üles. 

Majanduslik kahju – me kogu aeg arvestame igasuguste otsuste tegemisel, mida see tähendab Eesti tööhõivele. Meie soov on olnud, et Eesti inimesed oleksid palgal, et Eesti tööhõive oleks võimalikult kõrge, nii kõrge, kui kahes kriisis korraga saab olla: tervishoiukriisis ja majanduskriisis.

Nüüd, kas me vastutame, nagu te küsisite, kehvemate eksamitulemuste eest? Kuidas selle eest vastutatakse? Andke mulle andeks, aga kolmeks nädalaks me teeme selle sulu gümnaasiumis sellepärast, et õpilased saaksid kooli tagasi kontaktõppele. Ei ole ju mingi saladus, et kui me ei teeks täna mingeid otsuseid, mingeid piiranguid, siis me kardetavasti oleksime väga ruttu selle küsimuse ees, kas kõik koolid tuleb sulgeda, nii nagu oli kevadel. Nagu te ütlete, väga oluline on ka vaimse tervise aspekt. Vaimne tervis tõesti kõvasti halvenes toona, tõesti halvenes. Väga paljud õpilased langesid üldse välja, neid ei olnud enam koolisüsteemis.  

Nüüd edasi: kas nakatub rohkem transpordis või koolis? Need on minu arust väga meelevaldsed võrdlused. Me peame tegema teaduspõhiseid otsuseid, proua Sikkut, kuulama, mida teadusnõukoda ütleb, kuulama, mida Terviseamet ütleb. Ja seda me oleme teinud.

Aitäh! Mart Helme, kas on protseduuriline küsimus? Palun!

Kuna minu nime mainiti, siis mul peaks olema õigus omapoolseks repliigiks.

Kahjuks küsimuste-vastuste voorus selleks võimalust ei ole. See on siis, kui istungi ettekannetes mainitakse kellegi nime. Aga nüüd on küsimus Urmas Kruusel. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister. Nüüdseks juba ametist lahkunud haridusminister rääkis varasügisest peale erinevatest plaanidest. Üks versioon, mis pikalt läbi käis ja mida avalikkuses kinnitati, oli see, et kui tulevad koolides koroonajuhtumid, siis riske maandatakse klassipõhiselt. Ma tahaksin teada, mis hetkel see plaan täiesti laua pealt maha visati. Ja kas nende plaanide arutelul käsitleti ka koolide võimalust viia kontaktõpe vahetustesse, et õpilaste omavahelisi kontakte vähendada? Kas arutati seda, kuidas on võimalik korraldada liikumist, et inimesed vähem kokku puutuksid? Kas käsitleti seda, et õpilased võiksid tundides kanda maske, ja seda nn klassipõhist riski juhtimist? Või läksid need võimalused laua pealt täiesti maha ja kui need läksid maha, siis mis põhjustel läksid? 

Aitäh! Mina ei tea, mida Riigikogu liige Mart Helme soovis öelda, kui ta käe tõstis. Aga minul on võimalik nüüd vastata ja ma arvan, et ta soovis midagi öelda Riina Sikkutile, kes rääkis Mart Helmest ja populistlikest otsustest. Ma kordan veel kord: ükski valitsuse liige, kes on ametis olnud, sealhulgas Mart Helme, ja ükski valitsuse praegune liige ei ole teinud koroonaviiruse ajal otsuseid lähtudes sellest, et vaat see on populistlik otsus ja annab rahva toetuse. Ei ole olnud see mõõdupuuks. Mõõdupuuks on olnud tervis, elud, majandus, vaimne tervis, haridus.

Nüüd aga vastan teie küsimusele, härra Kruuse. Kõigepealt, 1. septembril, kui koolid algasid, sai kohe välja öeldud, et koolid ise otsustavad, kuidas nad koroonaviiruse ajal toime tulevad. Millised on hajutamise nõuded, millised on desinfitseerimise nõuded, kuidas koolid tegutsevad, kui tekivad lähikontaktsed või mis veel keerulisem, kui tulevad COVID-positiivsed vastused – kuidas siis toimub õppetegevus, kes läheb koju, kes ei lähe koju, kuidas käiakse koolis. Mõnes koolis oli nii, et paar nädalat olid ühed klassid kodus ja paar nädalat teised. Need olid kooli otsused, me oleme selle etapi üle elanud.

Kahjuks me täna oleme teises faasis. Me oleme faasis, kus – teie saate kohe neid uudiseid lugeda, ma pean siin vastama, minul seda võimalust ei ole – Terviseamet ütleb oma pressikonverentsil välja, et võib juhtuda, et me oleme kohe-kohe olukorras, kus haiglas kümme kuni 100 inimest tänasest rohkem või 50 kuni 100 inimest tänasest rohkem. Ja sel on juba väga suur, väga suur mõju plaanilise ravi sulgemisele.

Nii et me oleme täna faasis, kus püüame tagada selle, et gümnasistid saaksid võimalikult ruttu kooli tagasi ja et põhikooli me ei sulgeks ja plaaniline ravi saaks toimida. Seepärast me ei saa minna edasi seda teed, mida mööda oleme käinud. Me vajame mingeid konkreetseid samme, selgeid piiranguid. Need piirangud on nüüd valitsus kehtestanud: eelmisel nädalal teatud piirangud, sellel teisipäeval teatud piirangud. Ja nüüd see regulatsioon mingites osades kehtib niikaua, kuni me vaatame selle kahe nädala pärast üle. Näiteks seesama gümnaasiumide kontaktõppele tagasipöördumine toimub 11. jaanuaril – väga selge ja väga konkreetne piirang, kolm nädalat. Ja hariduslike erivajadustega lastele on lubatud kontaktõpe, on lubatud konsultatsioonid võõrkeeleeksamite ettevalmistamiseks. Ka selles osas on oldud üsna paindlik – nii paindlik, kui selles tervishoiukriisis olla saab. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 9. Küsimuse esitaja on Urve Tiidus ja vastaja peaminister Jüri Ratas. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Homme saab üheksa kuud päevast, kui Reuters avaldas inglise ajakirjaniku John Kempi artikli, mille peamine sõnum oli: "Valitsusi, ettevõtjaid ja töötajaid hakatakse julgustama elama koos uue ähvardava ohuga ja säilitama samas normaalse elu nii palju, kui see on võimalik, selle asemel et üle reageerida." Siis oli 26. veebruar. Uue viiruse levikut piirati siis alles väga vähestes riikides, kuid kinnitatud üksikuid nakatumise juhtumeid registreeriti juba üle maailma. Suveks sai sellest John Kempi lausest, et me peame õppima elama koos selle viirusega, populaarne leitmotiiv nii professionaalide kui poliitikute suus. Koos vaktsiinide arendamisega asusid riigid praktiseerima erinevaid reegleid, et viirust kontrolli alla saada. Need reeglid ulatusid ülirangetest ja isikuvabadusi totaalselt piiravatest nõuetest väga liberaalseteni.

Eesti asus reegleid kehtestama teadlaste ja muude erialainimeste tolle hetke soovituste kohaselt. Koolide sulgemine, reisimispiirangud, kultuuriürituste ärajätmine, tühjad linnatänavad. See oli kogemus, mida keegi ei osanud ettegi kujutada, ja seetõttu tuli ka piiranguid, mis paistsid esialgu vindi ülekeeramisena.

Minu küsimuse ajend on eile avaldatud Vabariigi Valitsuse hoiatused. Viiruse leviku tõkestamise piirangute täitmata jätmisel on riigil õigus rakendada haldussunnivahendeid. Sunniraha maksimaalne suurus on 9600 eurot, mida võib määrata ka korduvalt. Küsimus teile, lugupeetud peaminister, on: kuidas ja kes seda sunniraha määrama hakkab ja kas selline trahv võib oodata ka maskita inimesi tänaval?

See COVID-19 on olnud väga keerukas ja raske probleem kogu meie ühiskonnale, kogu Euroopale, kogu maailmale. Selles on teil, proua Tiidus, täielikult õigus. Kes hakkab määrama neid sunniraha sissenõudmisi või ka trahve? Kõigepealt ma tahan öelda, et mina usaldan Eesti politseid, kes suure tõenäosusega Terviseameti palve peale, täpsemalt ametiabipalve peale peab seda järelevalvet tegema. Mina usaldan Eesti politseid ja vaevalt et Eesti politsei läheb täna, ma ei tea, ühissõidukisse ja ütleb: "Teil ei ole maski ees, kodanik Jüri. Siin on kviitung, 9600 eurot." Ma olen kindel, et Eesti politsei läheb maskita inimese juurde ja ütleb, et olge hea, palun pange mask ette, see aitab viirust tõkestada. Kui see inimene vastab talle, et ma olen 12 või noorem, siis ta ei pea panema maski ette. Kui see inimene vastab sellele politseinikule, et mul on meditsiinilised vastunäidustused, siis ta ei pea maski ette panema. Ma arvan, et väga paljud ütlevad, et jah, loomulikult panen, aga näete, ununes. Mõned inimesed võib-olla ütlevad, et mul ei ole maski. Aga minu teada Eesti politsei on võtnud selle suuna, et ta võtab maski ja annab sellele inimesele, ulatab abikäe, toetab teda. Ja ma arvan, et politsei teeb õigesti.

Loomulikult, teil on täiesti õigus, me peame vaatama ka, mida seadusetäht ütleb. Aga me peame aru saama, et ikkagi me peame asjale mõistlikult lähenema. Eesmärk ei ole ju inimesi trahvida ja koguda neid, nagu te ütlesite, hirmsuuri trahvisummasid riigi kaukasse. Eesmärk on ikka see, et me saame öelda, et viiruse levik on tõkestatud, et viirus levib vähem ja tänu sellele me ei pea rääkima siin infotunnis teiega ühtedest, teistest või kolmandatest piirangutest. Ma väga tänan teid, Urve Tiidus, selle küsimuse eest!

Aitäh! Mina väga tänan kõiki häid kolleege küsimuste eest ja tänan ka valitsuse liikmeid vastamast. Aga kahjuks, lugupeetud kolleegid, me peame jätma aega ka saalikutsungiks. Meie tänane infotund on läbi. Ma tänan veel kord!