Täna on taassünnipäev ja lubage mul õnnitleda teid kõiki selle olulise tähtpäeva puhul! Aga täna on ka UNESCO välja kuulutatud rahvusvaheline sallivuspäev. Saatkem siis mõttes kas või üks hea ja ilus mõte oma poliitilistele vastastele ja oponentidele. Läheme nüüd tänase Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala esmaspäevase istungi juurde. Kas härra Lotmanil on küsimus? Ei ole. Väike näpueksitus.
Meil on täna üks tähtis sündmus, nimelt annab keskkonnaminister Rain Epler ametivande. President Kersti Kaljulaidi k.a 12. novembri otsusega nr 644 on Rain Epler nimetatud keskkonnaministriks. Järgnevalt kuulame ära tema ametivande. Palun, härra Epler, kõnetooli!
Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.
Nüüd on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Paistab, et täna selleks soovi ei ole. Mul on üks teade austatud Riigikogule. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis jalgrattasõprade toetusrühma asutamise koosolek. Kokkukutsuja on Jaak Juske. Läheme kohaloleku kontrolli juurde.
Kohal on 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu IV istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Päevakorra kinnitamise poolt on 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.
Head kolleegid! Tänase istungi päevakorras ühtegi punkti ei ole. Küll aga on vaba mikrofoni võimalus. Kas härra Juskel on küsimus või vaba mikrofoni soov? Vaba mikrofoni soov. Palun! Peale haamrilööki võivad kõik Riigikogu liikmed registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Esimesena kutsun siia kõnetooli Jaak Juske. Palun!
Austatud esimees! Head kolleegid! Ajaloos on kõige olulisem mõista seoseid, kuidas üks sündmus viis teiseni. Kuigi ma tegin täna ettepaneku moodustada jalgrattasõprade toetusrühm, tahaksin ma oma kõnes rääkida hoopis raudteest ja sellest, kuidas see muutis Eesti ajalugu. Sest tõepoolest, tänavu 5. novembril möödus juba 150 aastat Balti raudtee avamisest, mis muutis Eesti ajalugu ja sillutas omal moel teed Eesti Vabariigi sünnile. Tallinna ühendamine raudteeliini pidi Vene impeeriumi pealinnaga aastal 1870 käivitas Eesti alal tööstusliku pöörde, mis tõi kaasa kiire linnastumise.
Toonase Eestimaa kubermangu pealinna Revalit Venemaa pealinna Sankt-Peterburgiga ühendanud Balti raudtee rajamise initsiatiiv tuli kohalikelt baltisaksa mõisnikelt. Raudtee ehitust taotlesid Eestimaa rüütelkond ja selle toonane peamees Alexander von der Pahlen, kelle nimele tsaarivalitsus lõpuks aastal 1868 kontsessiooni ka kinnitas. Seejärel loodi aktsiaselts nimega Balti Raudtee Selts, mille juhiks valitigi Pahlen. Selts jäi raudtee omanikuks kuni selle riigistamiseni aastal 1893. Pahlen oli omast ajast ettepoole mõtlev mees. Seni oli Vene impeeriumis ehitatud raudteid sellise põhimõtte järgi, et raudteeühenduse saavad need linnad, mis juba olid kaubanduslikult aktiivsemad. Pahlen uskus aga, et kui geograafiliselt soodsa asukohaga Tallinn/Reval saaks raudteeühenduse impeeriumi südamega, hakkaks ka siin kaubandus arenema ja kasvaks linna tähtsus ning impeerium ise saaks soodsa ühenduse Lääne-Euroopaga. Kui keiser Aleksander II oli raudtee rajamiseks loa andnud, algasid 1869. aasta kevadel täie auruga ehitustööd ja nii sai juba 5. novembril 1870 Balti raudtee pidulikult avada. Raudtee peavaksal oli esialgu Balti jaam Tallinnas ja kuus aastat hiljem jõudis rauast tee ka Liivimaale Tartusse.
Raudteeühendus Venemaaga käivitas tsaariaja lõpukümnenditel Eestis tööstusliku pöörde. Tallinna ja teistesse meie suurematesse linnadesse kerkis ülemöödunud sajandivahetuse eel ja järel uusi suuri vabrikuid nagu seeni pärast vihma. Need tööstused vajasid aga massiliselt tööjõudu. Tulemuseks oli kiire linnastumine, mille käigus maarahvas, eestlased, valgus linnadesse ja rajas sakste kontrolli all olevate vanade linnasüdamete ümber oma puust agulite pärja. Arvud näitavad toonast kiiret linnastumist kõige paremini. Enne raudtee avamist elas Revalis umbes 30 000 hinge, kuid 44 aastat hiljem, esimese maailmasõja alguseks oli neid juba 116 000. Enam kui kolm korda oli Tallinna elanike arv suurenenud. See on umbes sama, kui võtta tänane Tallinna elanike arv ja prognoosida, et 40 aasta pärast elab ainuüksi selles linnas poolteist miljonit inimest.
Toona tähendas majaomanikuks olemine õigust osaleda kohalikus poliitikas. 1904. aasta Tallinna Linnavolikogu valimistel panid kohalikud eestlaste kogukonna liidrid Jaan Poska, Voldemar Lender ja Konstantin Päts seljad kokku kohalike venelastega ja tegid tuule alla aastasadu Tallinna valitsenud baltisakslastele. Esimest korda läks suurimas Eesti linnas võim eestlaste kätte. Jaan Poskast sai linnavolikogu esimees ja ehitusinsener Voldemar Lenderist aastal 1906 esimene eesti soost Tallinna linnapea. Maarahvast oli saanud linnarahvas. Me olime valmis saama ka riigirahvaks, kui ajalugu 14 aastat pärast võimupööret Tallinnas selle võimaluse meile kätte mängis.
Ma olen ikka mõelnud, kas baltisakslased või Vene keiser oleksid raudtee rajamiseks loa andnud, kui nad oleksid teadnud, millega see kõik pool sajandit hiljem lõpeb. Oluline on aga see, et raudtee tulekul oli kandev roll majanduse arengus, linnastumises ja tänapäevase Eesti kujunemises. Aitäh!
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Esmalt soovin tuletada meelde, et just selles auväärses saalis on sündinud Eesti Vabariik, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Lähtudes eeltoodust, olen sunnitud selle auväärse saali kõnepulti kahjuks kasutama poliitilise avalduse tegemiseks seoses Paide linna juhtimises valitseva ebademokraatliku olukorraga. Poliitiline avaldus on suunatud Paide Linnavalitsusele, keda esindavad Isamaa parempoolsete hulka kuuluv linnapea Priit Värk ja sotsiaaldemokraate esindav abilinnapea Siret Pihelgas.
"Poliitiline avaldus. Eesti Vabariigi [põhiseaduse] preambulas on sätestatud põhimõte: Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Kahjuks on Paide Linnavalitsuse poolt, keda esindavad linnapea Priit Värk ja abilinnapea Siret Pihelgas, neid põhimõtteid jämedalt rikutud ning viimasel ajal on üha rohkem ja rohkem rakendatud diktaatorlikku juhtimisstiili, mis sarnaneb Valgevene presidendi Lukašenka tegevusega.
Paide Linnavalitsuses eiratakse Põhiseaduses sätestatud normi: eraomand on püha ja puutumatu. Kasutades teerullitaktikat, sõidetakse üle linnaelanike õigustest ning kallutatakse neid tegema tühiseid tehinguid. Paide Linnavolikogu on muudetud kummitempliks, kus tihtipeale tagantjärgi nõutakse otsuste vastuvõtmist, mis on juba ammu linnavalitsuse poolt tegelikult tehtud. Linnavolinike kriitikat valitsuse aadressil takistatakse mikrofonide väljalülitamisega ehk siis piiratakse sõnavabadust. Kummalistel asjaoludel algatatakse kellegi poolt volikogu esimehe suhtes kriminaalasi, mis varsti küll lõpetatakse, kuid sellest piisab, et volikogu esimees kaotaks oma ametikoha. Konstruktiivsele kriitikale ajalehtedes kas ei vastata või produtseeritakse poliitiliste oponentide osas lausvalet.
Viimaseks piisaks linnavalitsuse omavoli osas on hiljutine kaasava eelarve juhtum, kus võiduideeks osutunud rahvahääletusel Sargvere ajaloolise mõisapargi korrastamisele antud 220 linlase hääled linnavalitsuse poolt ebaseaduslikult tühistati. Tegemist on räige seaduserikkumisega, millega sõideti üle nii Paide linnaelanike tahtest kui ka volikogu poolt antud mandaadist. Ühtlasi anti ka selge sõnum: kõrgeim võim ei ole mitte rahvas, vaid Paide Linnavalitsus.
Selline olukord ei saa enam jätkuda ning on lubamatu. Minule rahva poolt antud mandaadi alusel esitan siit linnapea Priit Värgile ja abilinnapea Siret Pihelgale nõudmise: teil tuleb viivitamatult oma ametikohalt tagasi astuda. Riigikogu liige Kalle Grünthal, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, 16. november 2020." Tänan tähelepanu eest!
Hea juhataja ja head kolleegid! Ma ei räägi sellest, et täna 1923. aastal algasid Eesti esimesed meistrivõistlused poksis, ja ka mitte jalgratastest. Aga täna on juhtumisi 16. november. Kui keegi veel mäletab, võeti sel päeval siin saalis vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon ja kuulutati, et kõrgeim võim Eesti territooriumil kuulub meile. Vähe sellest, Eesti suveräänsus on terviklik ja jagamatu. See oli tegelikult Eesti vabanemisprotsessi juriidiline algus. Tõesti, kümme päeva hiljem järgnesid Moskva sündmused. Ma ei hakka kõike siin ümber jutustama, mina pole ajaloolane. Ma ei pidanudki algul plaani siia kõnepulti tulla, aga kui ajaloolane Jaak Juske rääkis jalgratastest, siis ma mõtlesin, et mitteajaloolasena ma võiksin rääkida ka sellest, millel on meile, Eesti rahvale, palju suurem tähendus. Ja teine küsimus: kui suveräänsed me tegelikult praegu Eestis oleme ning kui terviklik ja jagamatu see meie suveräänsus on? Aga see on juba teiste juttude teema. Igal juhul on tänane päev väga oluline. Aasta oli siis 1988. Aitäh!
