Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 5. töönädala teisipäevast istungit, mis erinevalt eilsest saab olema oluliselt lühem. Kõigepealt paluks eelnõude ja arupärimiste üleandmisega alustada, kui on soovi. Aga paistab, et eelnõusid ja arupärimisi ei ole üle anda. Teeme kohaloleku kontrolli.
Läheme tänase päevakorrapunkti juurde, Vabariigi Valitsuse algatatud kohanimeseaduse muutmise seaduse eelnõu 186 teine lugemine. Ettekandja maaelukomisjoni liige Heiki Hepner, palun!
Head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Maaelukomisjon on eelnõu arutanud kolmel korral. Esimest korda enne esimest lugemist, 8. juunil (esimene lugemine toimus siin juba 17. juunil), teist korda arutas komisjon eelnõu 28. septembril ja kolmandat korda 12. oktoobril. 12. oktoobril tegi komisjon järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek saata eelnõu 186 täiskogu päevakorda 22. oktoobriks 2020, teha ettepanek eelnõu 186 teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek saata eelnõu 186 täiskogu päevakorda 28. oktoobriks 2020 ja viia läbi lõpphääletus.
Nüüd pisut aruteludest, mis esimese ja teise lugemise vahel komisjonis toimusid. Komisjon on saanud Rahandusministeeriumi seisukoha minister Jaak Aabi allkirjaga. Komisjoni koosolekul osalesid selle eelnõu arutamisel lisaks komisjoni liikmetele Rahandusministeeriumi regionaalvaldkonna regionaalhalduspoliitika osakonna õigusnõunik Martin Kulp (mõlemal koosolekul) ja Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (28. septembril).
Alguses tundsid komisjoni liikmed huvi kahe praktiliselt samasisulise eelnõu menetlemise vastu või ütleme nii, et nendel kahel eelnõul oli ühes osas märkimisväärne kattuvus. Selle kohta komisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Marin Daniel selgitas, et eelnõusid 186 ja 208 ei saa omavahel liita, kuna eelnõud on menetluses eri komisjonides. Juhul, kui maaelukomisjon toetab Eerik-Niiles Krossi esitatud muudatusettepanekuid ning täiskogu kiidab need heaks, siis on Riigikogu liikmetel võimalik oma algatatud eelnõu menetlusest tagasi võtta.
Arutelu, kui komisjonis debatti peeti või eelnõu sisu üle arutati, käis eelkõige selle üle, et tõesti, valitsuse algatatud eelnõul on kaks poolt. Üks on kohanime väärtuspõhise sõnastuse küsimus ja teiseks on terve rida tehnilisi küsimusi, mis muudavad protseduuri lihtsamaks, vähem bürokraatlikuks ja kohaliku omavalitsuse jaoks, aga ka üldse avalikus halduses lihtsamini teostatavaks.
Arutelu käis eelkõige just selle väärtuspõhise küsimuse ehk selle üle, kuidas välistada see, et sellise isiku nimi, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu, oleks pühendusnimi. Komisjon oli konsensuslikult nõus muudatusettepanekuga, mis välistaks selliste isikute nimede kasutamise, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi vastu. Sellega oli nõus ka riigihalduse minister, kes kinnitas seda oma kirjas.
Arvamused läksid mõningal määral lahku selles, kuidas tagada eespool nimetatud nõude täitmine. Me teame, et Narvas on kaks tänavat, mis jätkuvalt kannavad riigikukutajate, seltsimeeste Albert-August Tiimanni ja Ancis Daumani nime. Lisaks nendele on veel vähemalt ühe riigikukutaja, Jürna nimeline tänav. Tõsi, selle eest on ära võetud eesnimi Johannes. Kuuldavasti on Jürna-nimelisi tänavaid mitmes asulas. Kas need kõik on Johannes Jürnaga seotud? Täpselt ei tea.
Selles, kuidas eespool kirjeldatud probleemi lahendada, ei olnud komisjon konsensuslik. Komisjon otsustas, et kehtiva seaduse § 13 täiendatakse lõikega 43, mille järgi teeb valdkonna minister kohanimemäärajale ettepaneku viia pühendusnimed pärast kohanimenõukogult ettepaneku saamist viivitamata seadusega kooskõlla.
Eerik-Niiles Kross oli teinud muudatusettepaneku, et kohanimenõukogu teeks 60 päeva jooksul valdkonna ministrile ettepaneku mittevastavate kohanimede muutmiseks ja minister teeks kohanimemäärajale ettekirjutuse viia kohanimed viivitamata seadusega kooskõlla, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul pärast kohanimenõukogult ettepaneku saamist. Ministeeriumi esindaja selgitas, et kohalikul omavalitsusel on lai valiku- ja otsustuspädevus ning ettekirjutus piirab kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Üksikjuhtumi seadusega reguleerimine avab piiripealsetel juhtudel poliitilise kanali kohalikku ellu sekkumiseks. Riigi vaates on problemaatiline teha ettekirjutusi väga subjektiivset hinnangut nõudvates küsimustes.
Arutelus tõstatus küsimus, kust läheb piir, kas ettepanek puudutab ainult aktiivselt Eesti Vabariigi vastu tegutsenud isikute nimesid või ka näiteks nn punaste kirjanike nimesid. 30 päeva on kohaliku omavalitsuse jaoks ka liialt lühike tähtaeg. Näiteks, kui on soov seda teemat volikogus menetleda, siis volikogu istung toimub reeglina kord kuus, enne seda on vaja küsimust ka komisjonis menetleda, teema avalikustada, oodata tagasisidet, vastata eriarvamustele. Nii et ka 30 päeva on liialt lühike tähtaeg sellega tegelemiseks.
Kui vaadata seda nagu võrdlust, siis ettekirjutus ja ettepanek antud juhul, kui jätta kõrvale sõna tähenduslik mõju, on sama jõuga, sest kummalgi juhul pole ette nähtud sunnivahendeid. Erkki Keldo küsis, milline on juriidiline erinevus ministri ettekirjutuse ja ettepaneku tegemise vahel. Selle üle arutelu käiski ja tõdeti, et sunnivahendeid ei ole kavandatud ka ettekirjutuse korral. Martin Kulp vastas, et ettekirjutusele peab järgnema sanktsioon. Küsimus on, kuivõrd võib ja saab sekkuda kohaliku omavalitsuse otsustesse. Ta selgitas, et Narva sobimatud tänavanimed on pandud enne Eesti taasiseseisvumist, Justiitsministeeriumi järelevalve ei laiene tolleaegsetele haldusaktidele, kuna haldusakti vaidlustamise tähtaeg on möödas. Urmas Kruuse küsis, kuidas rikub sanktsioneerimine kohaliku omavalitsuse õigusi ja autonoomiat. Martin Kulp vastas, et ilmselgete juhtumite korral ei riku, kuid probleemid tekivad piiripealsete juhtumite käsitlemisel. Urmas Kruuse avaldas arvamust, et vahel on vaja teatud küsimused kohtus selgeks vaielda. Merry Aart arvas, et kunstlikult pole vaja vaidlusi tekitada. Tarmo Tamm arvas, et kohaliku taseme küsimused tuleb lahendada kohalikul tasandil. Arutelul oli ka see, kuidas seda kontrolli teha. Urmas Kruuse avaldas arvamust, et ebasobilikke tänavanimesid on võimalik tuvastada registri ja IT-lahenduste kaudu. Siinkõneleja samas arvas, et ebasobivaid nimesid võib olla ka koolidel, katastriüksustel või teistel objektidel. Martin Kulp vastas, et juhul, kui kohaliku omavalitsuse volikogu otsustab määrata ebasobiva tänavanime, siis saavad seda vaidlustada riik või kohalikud elanikud. Ta lisas, et kohanimeseadus reguleerib kõiki kohanimesid.
Siis oli selle ettepaneku hääletus. Kolm liiget olid Eerik-Niiles Krossi ettepaneku poolt, viis olid vastu. Lisaks on kahe lugemise vahel tehtud veel üks muudatus: muudetakse seaduse jõustumise aega. Esialgses eelnõus oli tähtajaks 1. juuli 2020, uus jõustumise aeg oleks 1. detsember 2020. Seda toetas komisjon konsensuslikult. Sellega on minu lühike ülevaade sellest arutelust antud. Tänan kuulamast!
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Iga Riigikogu liige võib esitada kuni kaks suulist küsimust ja küsimuse pikkus on üks minut. Esimesena küsib Mihhail Stalnuhhin. Palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui initsiatiiv ümbernimetamiseks tuleb kohalikust omavalitsusest, siis nad ise teevad selle töö ära ja on selge, et nad kannavad need kulutused. Aga juhul, kui see otsus tuleb ministrilt, kohanimekomisjonilt või -komiteelt ministri kaudu, siis sõltumata sellest, mida kohalik omavalitsus arvab, peab ta nime muutma ja see on seotud üsna suurte kulutustega. Ma ütleks, et Daumani ja Tiimanni tänavad Narvas on üsna pikad. Kas sellisel juhul jäävad kõik kulutused, mis on sellega seotud nii kohalikel omavalitsustel kui ka inimestel, kes nendel tänavatel elavad ja on võimalik, et neil tekivad kulutused, nende kanda?
Aitäh! Tegelikult siin ongi nagu kaks vaadet. Kõigepealt, kui omavalitsus täna paneb ebasobiva nime, siis ta rikub seadust ja loomulikult tuleb ettekirjutus, seda nime tuleb muuta ja ma arvan, et see mehhanism töötab. Need kaks näidet, mis Narva puhul on (ka veel ühe Jürna üle võib spekuleerida), on pärit sellest ajast, kui Eesti ei olnud iseseisev. Me mäletame, et meil olid ka sellised vahvad nimed nagu Lenin ja kõik muud, mis sinna juurde kuuluvad. Need kulutused pidi ka ju keegi kandma, kui neid nimesid muudeti. Nii et ma selles muret või probleemi ei näe, kui me riigikukutajate nimed ära muudame. Ma usun, et omavalitsused või ettevõtted, asutused ja inimesed saavad nende ümbernimetamise kuludega hakkama. Aga tõsi on ka see, et komisjonis me finantsteemasid ei käsitlenud.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See muudatusettepanek on sisustatud järgmiselt, et isikunime ei või pühendusnimeks määrata, kui isik on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Ehk meil on raamistikus paigas kolm komponenti, mis seda eelnõu puudutavad. Aga minu jaoks on praegu ebaselge, millised on need õiguslikud raamid, et kes hakkavad seda küsimust otsustama. Nagu te ise märkisite oma ettekandes, mõnikord on need juhtumid täiesti piiripealsed. Ma kardan, et kui see asi jääb kohaliku omavalitsuse tasandile, siis muutub see emotsioonide tasandiks. Kas ei peaks olema äkki mingisugune spetsiaalne komisjon, mis koosneb ajaloolastest, mitte ei tuginetaks ajalehes antud erinevatele ajalookäsitlustele?
Tegelikult selleks ongi komisjon. Ma rääkisin, et protsess muutub paindlikumaks ja bürokraatiat on vähem. Kohanimekomisjon või nimekomisjon ... Ma ütlen kohe täpselt selle nime. Tõesti, minister teeb ka sellele tuginedes selle ettekirjutuse. Vabandust, kohanimenõukogu on selle asja täpne nimetus. Kohanimenõukogu on see, kes annab oma arvamuse, ja sellele tuginedes peab minister tegutsema.
Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Kas te komisjonis arutasite ka seda kohaliku initsiatiivi, ütleme, võimalikkust? On teil tuua mingeid häid näiteid, kui kohalikud võib-olla on teinud ettepaneku, aga see ei ole leidnud kinnitust? Mulle meenub ainult üks, kui millegipärast ei soovitud Tartu linnas Madruse tänavat. No mõni ime ka, merd ju seal ei ole, aga ega sõda küsi, kui ikka allveelaev peab Emajões olema, siis ta seal on. Kas siis Mardus või Madrus, milline on paslikum? Kas kohalik omavalitsus kohe võtab a priori, et see on kohalik initsiatiiv, paneme näiteks Ninel, ühe i-ga, siis ongi meil Lenin tagurpidi?
Seda küsimust me komisjonis ei arutanud. Need on praegu pigem sellised äärmuslikud näited, mis tuleks ära lahendada, kui me räägime Eesti riigi vastu tegutsenute nime kandvatest kohtadest. Aga rohkem on ju ka kohanimenõukogul olnud arvamuse andmist rööpnimede kohta või üldse uute tänavate nimede kohta. Kui me mõtleme tagasi, siis näiteks on meil haldusreform olnud, mis tõi kaasa terve rea ümbernimetamisi. Seal, ma arvan, on kohanimenõukogul tööd küll, harg- ja täiendnimed ja kõik need küsimused on jätkuvalt kohanimenõukogu laual. Tõesti, kui ma räägin, et asi on tehtud paindlikumaks, vähem bürokraatlikuks, siis seda kindlasti see seaduseelnõu ka teeb.
Aitäh! Hea Heiki, sul on endal ka omavalitsuse kogemust päris palju. Ma kuulasin, mida sa ütlesid seoses omavalitsuse autonoomiaga. Ühest küljest olen ma igati päri, et omavalitsusel on autonoomia ja peabki olema. Siis ma kuulsin, et sa ütlesid, et Rahandusministeeriumi arvates oleks konkreetselt see küsimus, mis puudutab tänavanimesid, liigne sekkumine omavalitsuse autonoomiasse. Minu küsimus on pigem see, kuidas sa ikkagi hindad komisjoni poolt, kas see on päris adekvaatne seisukoht? Kui vaadata kohaliku omavalitsuse korralduse seadust ja näiteks lipuregulatsiooni, siis on selgelt öeldud, et omavalitsus võib võtta endale lipu, aga ta peab selle kooskõlastama Riigikantseleiga ja eraldi nõuetele peab see lipp ikka ka vastama. Keegi ei saa enda lipuks võtta punast lippu sirbi ja vasaraga. Antud juhul see muudatusettepanek kannab eesmärki, et Eesti iseseisvuse vastu tegutsenud inimeste nimed ei oleks omavalitsusüksuste nimed. Äkki sa natukene siiski seda omavalitsuse autonoomia küsimust püüad lahti seletada? Ja miks Rahandusministeerium sellisele seisukohale on asunud?
Daumani, Tiimanni ja Johannes Jürna nimede puhul ei näe ma ümbernimetamisel mingit riivet. Tõepoolest, siin tihti räägitakse nn põhiseaduslikust riivest ja eks selle autonoomia riivega ole sama lugu, et kui intensiivne see on. Nende seltsimeeste nimede puhul ei näe ma muutmisel tõesti probleemi. Aga ka komisjonist käis läbi (me küll pikalt selle üle ei arutanud) selline nimi nagu Juhan Smuul: kas tema nimega tänav võiks olla või ei võiks olla. Me teame ju, nagu ma oma kõnes ka ütlesin, et siin on see koht, kas inimene on tegutsenud aktiivselt Eesti riigi vastu, mis nende kolme esimese inimese puhul kindlasti on toimunud ja seal ei ole mingit kahtlust, või on ta olnud pigem passiivne. Kuhu me selle piiri tõmbame, see on tegelikult küsimus, ja kui kaugele me sellega läheme. Minu meelest on vaidluse või arutelu koht pigem see. Ma ütlesin ka, et komisjoni liikmetel tuli ka see mõte, et võib-olla peaks selle üle vaidlema ja lõpuks ikkagi selle piirjoone täpselt paika tõmbama kohtus. Komisjon leidis, et ilmselt seda ei ole vaja, meie omavalitsused on piisavalt arukad ja suudavad need muudatused ära teha.
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mina ei olnud teisel komisjoni istungil, seda arutati esimesel komisjoni istungil. Minu mälu mööda jäi kokkulepe Rahandusministeeriumiga, et nad täiendavad oma muudatusettepanekut ja muudavad rakendusosa natuke konkreetsemaks. Seal oligi meil põhiline vaidlus, kuidas seda printsiipi rakendada. Tegelikult on praegu kõik ühel meelel, et pühendusnimed ei tohiks olla riigikukutajate nimed, selles vaidlus puudub. Vaidlus on rakenduse üle. Kas nad muutsid seda, kas tuli mingi uus muudatusettepanek või jäi see samaks? Küsin selleks, et aru saada, mida me täpselt hääletame.
Praegu on niimoodi. Ma loen selle ette: "Valdkonna eest vastutav minister teeb kohanimemäärajale ettepaneku viia käesoleva paragrahvi lõikes 42 (See on siis see, et ei tohiks neid nimesid kasutada. – H. H.) nimetatud pühendusnimed pärast kohanimenõukogult vastava ettepaneku saamist viivitamata seadusega kooskõlla." See on see, milles komisjon kokku leppis.
Aitäh, härra esimees! Kalle Grünthal küsis ära selle küsimuse, mida mina tahtsin küsida. Aga mul tekkis vahepeal praktiline huvi. Esiteks, kas ettekandes või vastates mingile küsimusele sai kasutatud sõna "punakirjanik". Ma tahaks teada, mida te selle all mõtlete, kes on need punakirjanikud, kellele on pühendatud mingid kohanimed Eestis.
Punkt kaks, siin on väga konkreetselt öeldud: kes on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Aga kui Valgas grupp initsiatiivikaid kodanikke otsustab nimetada tänava näiteks Ho Chi Minhi nimega või Paides Fidel Castro nimega – nemad ju ei ole kõike seda teinud, eks ju –, siis kas teoreetiliselt on see võimalik?
Ma ei hakkaks siin praegu tõesti eesti kirjandust lahkama. Tõesti, ka komisjonis me seda ei teinud ega hakanud kedagi välja sorteerima. Eks igaüks võib ise vaadata ja mõtelda. On ju kirjutatud erinevaid asju. Ma ei ütle praegu siia ühtegi lisandit juurde, aga "Poeem Leninile" või "Järvesuu poiste brigaad", mida ka mina pidin koolis lugema, sest see oli kohustuslik kirjandus, on kindlasti sellised näited. Kui täna oleks see kirjanik koos meiega selles inforuumis taasiseseisvunud Eestis, ta võib-olla enam ei kirjutaks neid asju niimoodi. See võib olla ka nii. Sellepärast jätan ma sellele küsimusele detailsemalt vastamata.
Aga ma toon siiski välja ühe asja: üldjuhul peab kohanimi olema ikkagi väärikas. Nüüd need kaks nime. Tõepoolest, Fidel Castro ei ole Eesti iseseisvuse vastu võidelnud, selles on teil igati õigus. Mina siin selles kontekstis probleemi ei näe. Sellele tuginedes kindlasti seda seadusemuudatust rakendada ei saa. Edaspidi ongi see vaidlusküsimus. Ma ei leia praegu kehtivast seadusest seda punkti üles, kus öeldakse, et põhimõtteliselt peaks kohanimi olema kooskõlas hea tava ja muude selliste tingimustega. Selle jaoks meil kohanimenõukogu ongi, kes oma arvamuse annab. Seal on professionaalid, küll nad oma tööga toime tulevad. Nad teevad head koostööd ka omavalitsustega, seda on praktika näidanud. Tegelikult on neid vaidlusi ja arutelusid olnud küll ja küll. Ma olen täiesti veendunud, et seal töötavad või on ametis professionaalid ja nad saavad omavalitsustega hästi koos töötatud.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Selle diskussiooni üks osi oli seotud sellega, kui suured ja millised need võimalikud sanktsioonid peaksid olema, kui kohalik omavalitsus justkui eirab seda võib-olla üldtunnustatud printsiipi ja valib mingi sellise kohanime, mis tegelikult nende reeglite järgi ei peaks sobima. Aga kas te saalile kirjeldaksite protsessi, kui mõni kohalik omavalitsus sooviks panna tänava nimeks näiteks Stalini tänav? Mis siis päriselt juhtuma hakkab? Tegelikult oli siin seesama mõte, et me justkui sanktsioneerime niigi kohalikku omavalitsust liialt, ta peaks saama iseseisvalt otsustada. Aga mis siis juhtub meie õigusruumis ja riigis, kui keegi otsustab sellise nime panna? Me ei tea keegi ette, millised võivad olla kohalikes omavalitsustes tulemused või nende hetkeseisukohad. Öelge, palun, mis päriselt juhtuma hakkab.
Tegelikult päris nii lihtne see ikkagi ei ole, et sa iga suvalist nime saad panna. Seda on võimalik vaidlustada, kohanime on võimalik ka vaidlustada. Nagu ma ütlesin, kohanimenõukogu annab oma arvamuse ja riigil on võimalik vaidlustada. Aga on võimalik vaidlustada halduskohtus ka elanikel. See on tegelikult ka praegu põhimõtteliselt niimoodi. Aga see protsess muutub natukene vähem bürokraatlikuks, kui see seadus jõustub. Päris sedasi ikkagi ei ole, et tuleb mõni rumal mõte panna tõesti, nagu te ütlesite, selline nimi tänavale. Jah, siis vaidlustatakse konkreetselt see otsus. Mille taha me oleme takerdunud? Me oleme takerdunud selle taha, et need nimed, mis on palju arutelu tekitanud, on pandud enne Eesti taasiseseisvumist ja haldusmenetlusega ei saa me praeguses õigusruumis neid nii lihtsalt muuta. Me oleme toonud sisse sellise väärtuspõhisuse mõiste, mis on minu meelest väga mõistlik ja õige. See kohanimi ei pea alati olema konkreetse isiku nime järgi pandud, kohanimi võib olla ka muidu mittesobilik, nagu halvustav või mingit muud pidi mittesobiv. Ka siis rakendub sama protsess.
Aitäh, esimees! Hea ettekandja! Üsna huvitaval ja intrigeerival kombel jõustub see seadus 1. detsembril. Nii mõnelgi tekivad teatud emotsioonid selle päevaga seoses, aga see ei puutu üldse asjasse. Meie ajalugu on loomulikult keeruline ja vastuolusid täis ja kes seda ikka lahti arutab, kui mitte meie siin – mitte konkreetselt meie siin saalis, aga meie kõik Eestimaal. Mäletame ka seda, et kolm aastat tagasi tekkis suur diskussioon selle üle, kas Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud ürituste sarja võib alustada Peterburis ja üritusega, mis oli pühendatud eestlaste manifestatsioonile, kus nõuti Eesti autonoomiat. Aga natukene on küsimus seotud sellega, et te tõite näite, kui ühes omavalitsuses lahendati küsimus nii, et tänavanimest võeti ära eesnimi. Selle sama mudeli järgi saab Stalinit tänavanimeks täiesti vabalt panna, Jossif Staliniga tekib probleeme. Aga sellega seoses ongi küsimus. Selles loetelus on puudu ka, ütleme, selline tegevus, mis on võõrvõimu püsimise eest võitlemine. Punakirjanikud läheks sinna alla väga hästi. Kas eesnime ärajätmine lahendab probleemi?
Aitäh! Ei lahenda. See on hea küsimus. Mina olen seda meelt olnud, et selline trikitamine ei ole hea toon. Kõik teavad ajalugu, kuidas see nimi on tulnud. See, et me võtame eesnime eest ära ja arvame, et probleem on lahendatud – ei, see ei ole hea. Kui ikkagi on pandud selline nimi, mis ei sobi, siis tuleks see nimi ära vahetada. Eesti keel on nii rikas, et me leiame palju ilusaid nimesid. Me leiame oma rahva seast väga palju tublisid inimesi, kelle nime võiksid ka tänavad kanda. Nii et ma arvan, et see ei ole lahendus, et me võtame eesnime eest ära ja arvame, et probleem on lahendatud.
Suur tänu! Hea ettekandja! Küsimuste voor algas teil sellega, et küsiti kulude kandmise ja kulude kaasnemise kohta. See on muidugi väga oluline, sest see olukord, mis praegu on ja mis on juba n‑ö ära reguleeritud ja milles me oleme harjunud elama, ei ole probleem. Kui me peame seda muudatust rakendama, et muuta olemasolevaid nimesid, mis praegu on, siis sellega kaasnevad paratamatult üsna märkimisväärsed kulud. See ei ole nii mitte ainult selles mõttes, et vahetuvad tänavasildid või midagi taolist või lihtsalt pelgalt nimi formaalselt kuskil, seda saab tõesti teha juba 20, 30, 60 päevaga, aga tekivad kulud ettevõtjatel, näiteks on vaja blankette muuta. Kas nende kulude üle ikkagi mingit täpsemat arutelu ei olnud? Kuidas nende kulude kandmisega on?
Aitäh! Komisjonis seda ei olnud. Tean, et seda on toodud sellesama Jürna puhul, mida ma siin olen ka näitena kasutanud, nagu põhjenduseks, miks arvati, et võtame eesnime ära ja kõik saab lahendatud, et justkui ettevõtetel tekib muidu teatud kulu, mida ei ole kavandatud. Loomulikult peame ka ettevõtete ja inimeste majandusliku toimetuleku eest seisma, kuid kuskilt on see väärtuspõhine küsimus samuti. Me peamegi neid asju kaaluma. Minu meelest, kui meil on digiühiskond ja ettevõtete blankettide muutmine pigem on selline, et sisestad arvutisse uue tänavanimetuse, siis see on ikkagi suhteliselt väikese mõjuga.
Ma pean ütlema, et omavalitsusjuhina – ja üldse mitte selles mõttes, et nimed oleksid kuidagi ebasobivad olnud – tuli ikkagi aadressides teha teatud muudatusi. See oli inimestele väga ebamugav, ma olen sellega nõus. Oli vaja seletada, miks neid oli vaja teha. Aga ma arvan, et iga omavalitsus teeb aastas korra või mingi aja tagant neid muudatusi niikuinii, seda on puhttehniliselt vaja. Tänavaid pikendatakse, nimetatakse ümber, hakatakse lugema maju ühest või teisest otsast, see kõik seda muudab. Selles mõttes ei ole siin mitte midagi väga erakorralist.
Hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma suhteliselt kiirelt püüaks heita pilgu täna juba mitu korda kõlanud nimele Juhan Smuul. Ta sai väga hästi elu lõpus aru, et ta nooruse uljuses läks liiale. Seda näitab ka tema traagiline lõpp. Mees ei jõudnud isegi mitte 50. eluaastani ja lahendas oma eluprobleemid alkoholis. Aga äkki sa täpsustaksid, mis põhjustel siiski – mul läks kõrvust mööda, vabandust! – Eerik-Niiles Krossi ettepanek hääletusel toetust ei leidnud.
Kui me räägime arutelust, siis see oligi see, mis võttis arutelust võib-olla kõige suurema osa. Komisjonis ei tekitanud see väärtuspõhine osa kellelgi küsimust, see ei tekitanud ka ministril tema kirjas mingisugust küsimust ja ka ministeeriumi esindajal, kes oli meile saadetud selgitama, ei tekitanud see mingit küsimust. Ma otsin sobivad kohad kohe üles ja toon välja mõned seisukohad.
Ministeeriumi esindaja Martin Kulp oli komisjonis kohal ja kui võtta lühidalt kokku, siis ta ütles, et kohalikul omavalitsusel on lai valiku- ja otsustuspädevus ning ettekirjutus piirab kohaliku omavalitsuse autonoomiat, üksikjuhtumi seadusega reguleerimine avab piiripealsetel juhtumitel poliitilise kanali kohalikku ellu sekkumiseks ning riigi vaates on problemaatiline teha ettekirjutusi väga subjektiivset hinnangut nõudvates küsimustes.
Siis oli tõepoolest arutelu selle 30 päeva üle, et kas selle aja jooksul on võimalik seda muuta või ei ole võimalik. Ma vaatan, kas Rahandusministeeriumi kirjas on seda riigihalduse minister Jaak Aab veel täiendavalt selgitanud. Tegelikult on selles muudatusettepanekus kaks poolt. Üks on see, et teha nn revisjon, 60 päeva oleks olnud see revisjoni teema. Ja siis on see muudatuste küsimus. Minu väited või selgitused olid praegu nende muudatuste kohta. Võib-olla peaks selgitama ka selle 60-päevase revisjoni teemat. Tõesti, ka selle üle käis arutelu. Vabariigi Valitsuse poole pealt tuli selline vastus, et taolist ühekordse tööülesande panemist kohanimenõukogule ja riigihalduse ministrile Rahandusministeerium ja Vabariigi Valitsus ei toeta. See ei pruugi olla üldse ainult seotud tänavanimedega. Kui sa tahaksid sellist revisjoni teha, siis tänavanimed on üks asi, aga teistpidi võivad pühendusnimed olla pandud ka koolidele ja millele iganes, muule objektile. Siis peaks ka neid käsitlema.
Ma võib-olla loen veel ette. Tõesti, selles kirjas oli ka see küsimus, et arvatakse, et seesama piiripealne juhtum, mille valitsus nagu välja käis, läheb liialt tugevaks riiveks: "... vajab täpsustamist, kas silmas peetakse aktiivset võitlust Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu, või peetakse tegutsemise all silmas ka näiteks ajakirjanduses ilmunud arvamustena või ilukirjanduslikus vormis esitatud Eesti Vabariigi vastaseid või Nõukogude võimu ülistavaid seisukohti. Nii tunneb eesti kirjandus kirjanikke, kelle nimed on kasutusel pühendusnimedena, kuid kelle loomingus võib mõnel loominguperioodil märgata tugevat nõukogude-meelsust. Nime sobivuse hindamine subjektiivse aspekt on probleemne just järelevalve aspektist." See oli nagu kõige olulisem argument selle kohta, kuhu see piir tõmmata, just, ütleme, Vabariigi Valitsuse poole pealt, mida riigihalduse minister esindas.
Minu küsimus puudutab ka seda, millised kohanimed ja tänavanimed võiksid olla sobivad. Kui tuletada meelde ajalugu, siis esimene rahvusvaheline organisatsioon, kes tunnustas rahvaste enesemääramisõigust, oli tööparteide, sotsialistide ja kommunistide organisatsioon Teine Internatsionaal. Oli ka selline väga tuntud vene enamlane, kes kirjutas väga selgelt rahvaste enesemääramise printsiibi poolt, mille alusel Eesti Vabariik loodi. Tema nimi oli Vladimir Iljitš Lenin, kelle allkirjaga oli ka Vene delegatsioon Tartu rahulepingu sõlmimisel. Kui ma nüüd sellele seadusele mõtlen, siis kas sellised tänavanimed nagu Teine Internatsionaal või Vladimir Iljitš Lenin ei ole mitte ainult selle seadusega kooskõlas, vaid teatud mõttes lausa soovitatavad? Nemad ju töötasid sellise Eesti Vabariigi loomise nimel. Vaatame ka seda, kes oli esimene riik, kes Eestit tunnustas. Kas ma saan õigesti aru?
Ei, te ei saa absoluutselt õigesti aru. Teie arusaam on ikka 180 kraadi teistpidi kui vähemalt minu arusaam. Leninit eeskujuks tuua on ikka väga imelik. Ma olin täna valmis kõigeks, aga selleks ma ausalt öeldes valmis ei olnud, tunnistan siiralt. Vaat see ongi see küsimus. Muidugi, Lenini puhul ei teki üldse mitte mingit kahtlust. Sa pead ikka kogumis hindama ja Lenin Eesti rahvale nüüd kingitus küll ei olnud. Seda ma rohkem ei kommenteerikski.
Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Kui mõelda tänavanimedele, linnade nimedele ja selliste suurte süsteemide nimedele, siis on mul see enam-vähem selge. Aga kas te mõtlesite sellele, et näiteks talunimed on ka need, mis lähevad registrisse? Kui mõni hea inimene tahab oma talule panna nimeks Vladimir Iljitš Lenini nimeline talu, siis kas see on aktsepteeritav?
Ei ole. Sellele laienevad kõik needsamad tingimused, mis tänavanimedele. Ei ole. Sellest tegelikult tekkiski see küsimus nn revisjoni koha pealt, et tänavanimed on ainult üks väike osa kohanimedest. Tõesti ei saa sellist talunime panna.
Ma kuulasin tähelepanelikult seda, mida te lugesite ette Martin Kulbi selgitustest, Rahandusministeeriumi selgitustest. Vabandust, aga ma ei saanud nendest absoluutselt aru. Selles mõttes, et kui see on omavalitsuse ellu sekkumine, siis me oleme millestki väga valesti aru saanud. Kui me võtame selle positsiooni, mis seal on kirjas, siis selle loogika järgi peaks tõesti olema nii, et kui omavalitsusüksus otsustab endale võtta lipuks punase lipu sirbi ja vasaraga või otsustab kõik oma tänavad ühel hetkel nimetada punakommunistide järgi, siis on kõik nagu okei, sest see algatus on tulnud omavalitsusest ja see on omavalitsuse autonoomia. No ei ole! Selleks me siin saalis istumegi, et neid reegleid kokku leppida, mis on Eesti riigi väärtusruumis. Mina saan aru, et see muudatusettepanek, mis Eerikul on tehtud, käib kokku meie väärtusruumiga: et meie tänavatel ei oleks Eesti riigi vastu tegutsenud inimeste nimesid. Teisisõnu, kõik need põhjendused on tegelikult ju otsitud ja ka seesama, et on vaja kompleksselt vaadata. Ei. Ma küsin siis veel kord: kas koalitsioon toetab Eeriku ettepanekut või mitte? Tegelikult on kõik ülejäänud põhjendused ju teisejärgulised.
Eks see, kes mida toetab, selgub ju hääletusel. Ma tõin välja selle, millised arutelud komisjonis olid ja kuidas seal hääletati. Võib-olla kordan siis veel mõne punkti üle. Millest ei ole rohkem räägitud, on see, et tänases õigusruumis, tõepoolest, kui jätta kõrvale niisugune sõna jõu tähendus, on ettekirjutus ja ettepanek olnud oma jõu poolest võrdsed. Kui me kirjutame "ettekirjutus", aga sellel ei ole sanktsioone, siis ei ole see rohkemat kui ettepanek. See oli komisjonis üks arutelukohti. Siin nüüd ongi see koht. Ma arvan, et Tiimanni ja teiste selliste seltsimeestega ei teki probleemi ja me ei näe siin seda riivet, aga küsimus on pigem tõesti n-ö piiripealsetes juhtumites. Mina usun meie omavalitsustesse üldprintsiibis, usun sedagi, et ka kohanimenõukogus on professionaalid ja suudetakse ikkagi selgeks teha, et need mõned nimed, mis on jäänud eelmisest okupatsiooniajast, saavad muudetud. Täna ei ole enam võimalik selliseid nimesid panna, seadus välistab selle. Selles suhtes on kõik paigas. See väärtusküsimus, mida me täna siin lahendame, käib pigem selle kohta, mis on tulnud meile okupatsiooniperioodist kaasa ja millest me ei ole veel suutnud lõpuni vabaneda.
Tänan! See jutt, mis siin läks usu peale, muutus juba hästi kummaliseks. Mina ka ei saa aru. Praegusel hetkel me peaksime uskuma Rahandusministeeriumi ametnikke, kes soovivad okupatsiooni põlistada ja toovad ettekäändeid, miks mitte midagi ei saaks teha. Ja parim lahendus on see, et see on lihtsalt tühipaljas ettekirjutus. Samamoodi võite saata enda ämmale SMS-i, et võib-olla see lahendab tunduvalt suuremaid probleeme. Aga mida nüüd komisjon mõtles, et komisjon ise tuleks sirge seljaga sealt välja? Mitte et komisjon ütleb: "Me probleeme ei tahtnud lahendada, aga me andsime võimaluse, et minister võib teha ettekirjutuse." Minister võib ka siin Patkuli trepi peal lõuata, eks ju: "Mulle ei meeldi!" või "Mulle meeldib!" Tahaks midagi sisukamat. Kuidas komisjon selle olukorra lahendab, et see ei jääks tühipaljaks ettekirjutuseks, vaid et sellised punaroimarite nimed ei oleks Eesti tänavanimed?
Eks ma pean võib-olla mõne momendi veel korra üle kordama. Kõigepealt, nende nn punaroimarite üle meil diskussiooni ei tekkinud. Ma usun, et see ei ole ka see koht, kus tunnetatakse, et piiratakse kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Seadusloomes pead sa nägema muidugi ka neid variante või mõtlema ette, et tõepoolest, äkki kellelgi tekib mõte näiteks mõne kirjaniku või omaaegse ajakirjaniku suhtes, kes on oma vaateid avaldanud, ja tahaks panna selle nime. Pigem on see vaidlus selle üle, kas see on riive või ei ole. Aga ma ütleksin veel seda, et tõepoolest, nendel ettepanekutel, mis on tehtud ja mis olid meil laual, on ainult see sõnaline pool olnud erinev. Ettekirjutus ja ettepanek – kummalgi ei ole olnud taga otseselt sanktsiooni. Ka ettekirjutusel ei oleks olnud taga sanktsiooni, kuigi sõna ise on natukene jõulisem, ma olen sellega nõus. Mina ütleksin selle kohta niimoodi, et kui see probleem ei lahene, eks me siis peame uuesti tulema tagasi ja seda vaatama, aga siis tuleb juba ka näha selle ettekirjutuse juurde ette sanktsioon, muidu ei ole asjal mõtet. Aga eks me siis peame uuesti selle juurde tagasi tulema, kui see probleem on jätkuvalt üleval.
Aitäh, härra eesistuja! Hää ettekandja! Ma toetan seda eelnõu, aga iga hea asjaga võib liiale minna ja endale jalga lasta. Ma imestan, et kõige problemaatilisema juhuna oli arutluse all Juhan Smuul.
Ta toodi lihtsalt näiteks.
Oli palju markantsemaid näiteid, näiteks Georg Ots ja Gustav Ernesaks – mõlemad töötasid väga aktiivselt okupatsioonivõimude poolel. Gustav Ernesaks, ma tuletan meelde, kirjutas Eesti NSV hümni jne. Ma pakun kahte põhimõtet, mõlemad lähtuvad talupojatarkusest. Esimene on kaalukausi põhimõte. Kumba on rohkem, kas panust eesti kultuuri? Kas see kaalub üle selle, mida ta tegi okupatsioonivõimude heaks või mitte? Ja teine on verepõhimõte: kas käed on verised või mitte. Küsimus on see, kuidas sa suhtud sellesse.
Absoluutselt, sada protsenti nõus, täpselt nii ongi. Eks siin peab ka natuke tõesti seda kaaluma, seda vaatama. Juhan Smuul – ma ei mäleta täpselt, kes ta esimesena välja tõi, ja me ei lahanud tema küsimust väga pikalt, ma pean seda ütlema. Mingisugust põhjalikku arutelu tema rolli või selle üle, kuidas ta oli seotud nõukogude võimuga, meil ei olnud. See vaid kerkis üles. Sellele on viidatud ka riigihalduse ministri kirjas, mitte kui konkreetsele isikule, vaid viidati sellele küsimusele, selle piiri tõmbamisele, selle kaalumisele. Nii et ma olen teiega sada protsenti nõus, et me peaksime vaatama seda, et käed ei oleks verised, ja kaaluma panust meie ühiskonda.
Aitäh! Hea kolleeg Hanno Pevkur juhtis tähelepanu sellele, et me peame rääkima väärtusruumist. Kas sulle ei tundu, et nimede loomisel on paikamine, paiga õmblemine katkistele pükstele väga hea asi, aga võib-olla oleks vaja uusi pükse või tuleks pükse rohkem parandada? Tegelikult me näeme massilist eesti nimede või kunagiste eesti nimede väljarookimist, talude nimede kohanimede seast väljarookimist, asendamist mingi lillela ja nupulaga. Näeme ka seda, mille kohta toon ainult ühe näite. Näiteks, Eesti kirikuloos ülituntud August Nigol, kelle tänav ristiti ümber Mai tänavaks. See on siiamaani Mai tänav ja seda see parandus otseselt nagu ei puudutaks. Tegelikult on siin veel terve pikk teooria taga, millest ma ei saa rääkida, kultuurikomisjonis võiks sellest rääkida. Kas meie nimeseaduse parandus ei ole keelan-käsin-stiilis ja kas see ei alahinda laiemat väärtusruumi tunnetamist ja mõistmist?
Eesti keel on rikas keel ja meie rahvas on selles mõttes rikas rahvas, et meil on olnud väärikaid tütreid ja poegi, kelle nimesid me võiksime kohtadele panna või kohanimedena kasutada. Selles ei ole üldse mingit kahtlust. Ma arvan, et ka see seaduseelnõu muudab seda asja natukene paindlikumaks. Kohanimenõukogu muutub pigem partneriks. Olen nendega, kui ma olin vallavanem, ka kokku puutunud ja teemat arutanud. Me oleme leidnud koos lahendusi ka ümbernimetamiste puhul, ei ole kohut käinud ja ma arvan, et selles mõttes kindlasti see seadus teeb olukorda pigem paremaks. Ma olen täiesti veendunud, et me oleme oma nimede, eesti nimede üle uhked ja oma inimeste üle uhked, kelle nimed tõeliselt väärivad, ütleme, edasikandmist ja kes on Eesti riigi heaks palju head teinud. Selles olen teiega täiesti nõus.
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kiiresti kommenteerin kohaliku omavalitsuse autonoomia riive teemat, mida siin korduvalt on nimetatud, et meie ettepaneku ja ühtlasi muudatusettepanekuga tõepoolest kaasneb teatav kohalike omavalitsuste autonoomia riive. Aga küsimus on, kas see riive kaalub üles selle hüve, mille me saavutame. Ka praegu näiteks ei tohi seaduse järgi panna elava inimese nime pühendusnimeks. Kui vallavanem tahab omanimelise platsi teha, siis ta seda ei saa. See on ka riive, me riivame kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Ta tahab, aga seadus ei luba. Nii et selles mõttes on natukene sisutühi jutt ministeeriumil, et see on tohutu riive ja me sellega läheme kuidagi põhiseaduse mõtte vastu. Ei lähe sugugi. Me lihtsalt kehtestame üldaktsepteeritud normi. Iga kohalik omavalitsus peab ikkagi seadust täitma ja peab hakkama ka seda seadust täitma. Mina soovitan hääletada kolmanda muudatusettepaneku poolt. See annaks mingid ajaraamid ja rakendaks selle seaduse siiski sisuliselt ka. Kõik need kaalutlused, kas üks nimi sobib või mitte – selleks on kohanimenõukogu. Seda see seadus vähimalgi määral ei otsusta, see jääb kaalutlusõiguseks edasi.
Aitäh! Ma mõtlen, et tõepoolest selleks me siin ju oleme, et hääletada ja kujundada seda arvamust. Komisjon on ka omad ettepanekud teinud ja need ma olen teile ette kandnud. Aga ma veel kord ütlen, et tegelikult ettepanek ja ettekirjutus antud kontekstis on selles mõttes võrdsed. Kui ettekirjutusel oleks selge sanktsioon taga, siis me saaksime rääkida, et üks on jõulisem kui teine. Tõepoolest, kui me seda probleemi – me oleme täna rääkinud kolmest nimest, kuid võib-olla tekib veel kuskil midagi sellist – ära ei lahenda, eks me siis peaksime tõesti mõtlema sanktsioonide peale. Aga ehk me suudame ühiskonnana need küsimused ikkagi lõpuks ka ära lahendada. Praegu on nii, et nad on oma jõult tõesti võrdväärsed.
Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja, suur tänu tervete ja tarkade vastuste eest! Ma tahaksin korraks veel peatuda teemal, kes nõukogude ajal – oli ta siis kirjanik, kunstnik, näitleja – üht- või teistpidi tegi võimuga koostööd. Ega väga palju neid ju ei olegi, kes seda ei teinud. Küsimus on muidugi selles, mis vormis. Ärme nüüd väga hulluks ka läheme, me ei saa ju hakata ühte patta panema veriste kätega kurjategijaid ja Nõukogude Liidu rahvakunstnikke. Minu küsimus on ikkagi veel kord, et äkki sa põhjendad, miks selle 30 päevaga hakkama ei saaks.
Jah, alustan sellest, et tõepoolest, siin ongi see küsimus, ma olen teiega täiesti nõus, et me ei tohi hulluks minna kogu selle asjaga. Need kolm kaabakat ei saa tõmmata kõigile meie, piltlikult öeldes, kultuuriinimestele, kes tegutsesid okupatsiooniperioodil, vett peale. Sellega olen ma sada protsenti nõus. Aga kui me räägime nüüd sellest 30 päevast, siis siin on kaks varianti. Üks variant on see, kui omavalitsus on volitanud neid küsimusi lahendama kas linnavalitsuse või vallavalitsuse. Siis on asi natukene kiirem ja paindlikum. Aga kui see volitus on jäetud volikogule, siis reeglina käib volikogu koos kord kuus, seal on oma etteteatamise ajad, nii nagu Riigikoguski on ka seal omad komisjonid, enne volikokku minekut käivad need küsimused ka volikogust läbi. Sellisel juhul, kui me muudame kohanime, tuleb see avalikustada. Sa pead saama tagasisidet nendelt inimestelt, keda see puudutab, sa pead andma nendele õiguse arvamust avaldada mõistliku aja jooksul ja siis ka vastama, kas sa arvestad nende ettepanekut või ei. Alles siis saad sa teha otsuse. Üldjuhul see 30 päeva sisse ei mahu. Loomulikult saab kõike teha erakorraliste kokkusaamistega, informeerimistega. Aga üks üldakt ei peaks olema loodud mitte erakorralise toimimise põhimõttel, vaid korralise toimimise põhimõttel. Selles mõttes on 30 päeva ilmselgelt vähe. Kui me kunagi peaksime jõudma selleni, ma ütlen veel kord, et näiteks me ei saa nende kolme nimega hakkama ja peame hakkama sunnimehhanisme rakendama, siis me peame kindlasti ka seda perioodi pikendama. See on lihtsalt oluline.
Suur tänu!
Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Sõna võivad võtta kõik Riigikogu liikmed. Esimesena palun siia kõnetooli Mihhail Stalnuhhini.
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Istusin ja tuletasin meelde, kuidas mõni aasta tagasi üks minu hea sõber tõi mulle raamatu ja pakkus, et loe, seal on palju huvitavat. Hakkasin lugema, tõesti oli huvitav. Seal oli jutustatud, kuidas üks noortekamp käis Siberis reisimas. Äkki tuli ette üks tsitaat, mille autor oli pärit Eestist. Ta kirjutas, et oi kui suureks on muutunud minu kodumaa peale seda, kui Eesti on Nõukogude Liidu koosseisus. Siis ta rääkis sellest, mida kõike head toob kommunism, kui see kunagi kohe kindlasti saabub. Seal olid mingid imelikud arutlused, mälu järgi öeldes, mingi 180 tonni kulda iga inimese kohta, kui kommunism saabub. Ja teate, selle autor oli Lennart Meri. Nii et Ernesaks, Georg Ots, Juhan Smuul ja Lennart Meri.
Ma ei suuda siiski teiega nõustuda, kui te räägite, et ühe inimese sõnad või mingid patud ei maksa mitte midagi, tal ju ei ole käed verega koos. Aga kes teile seda ütles? Keda ta edutas, kellele ta andis entusiasmi juurde? Te ju teate suurepäraselt, et inimene võib olla välimuselt tsiviliseeritud, mõned on isegi Nobeli auhinna, rahuauhinna laureaadid nendest inimestest, kes on alustanud sõdasid, kus on hukkunud miljoneid inimesi. Ja praegu ma siin kuulen, et ühed on tipp-topp, nendega on kõik korras, aga vat need!
Ja kohe selle kõrval – kohanimekomisjon. Mina kogu aeg arvasin, et me elame demokraatlikus riigis ja kui meil keegi võtab otsustada, kes on roimar, kes ei ole roimar, siis teeb seda kohus. Hopsti äkki selgub, et ei olegi kohut vaja. Aga milleks ta üldse vajalik ongi? Võetakse inimene kinni, eks ju, süüdistus rahapesus või mõrvas või ükstaspuha. Jumal küll, veel kergem on, kui anname rahva kätte ja las rahvas otsustab. Või mõni kohanimekomisjon. Teate, kui tulla juba kellelegi midagi soovitama, siis teil peab kindel otsus seal taga olema. Demokraatia on ennekõike protseduur. Ja kohtuprotseduur on võib-olla esimene selles reas, mitte hääletamise protseduur.
Nüüd ajaloolised isikud. Te ju teate suurepäraselt, et seniajani ajaloolased sõdivad omavahel, kes oli Konstantin Päts, arvamusi on seinast seina. Kes võtab otsustada, kas see inimene on väärt kohanime või ei ole seda väärt? Kas mingi komisjon?
Aga üks asi, millega kohe kindlasti nõustuda ei saa: kui ma teen midagi omal algatusel, siis oma algatuse ma maksan kinni ise. Kui teie tulete minu hoovi peale – praegu ma natikese mängin Tõnissoni, eks ju, et mis nad tulevad meie õue peale kaklema – ja annate mingi käsu, mida on vaja äkki täita, kusjuures 30 aastat ei olnud vaja ja nüüd selgub, et on vaja, siis jagame need kulutused vähemalt pooleks. Kuigi minu arvates peaks see, kes teeb ettepanekud, need ka kinni maksma.
Need probleemid on minu arvates selle eelnõuga absoluutselt mittelahendatavad, kas muudatusettepanekutega või ilma nendeta. Need mõtted tekkisid. Ei olnud üldse erilist soovi rääkida, aga et lood selle eelnõuga on nii kehvad, seda ei suutnud uskuda. Aitäh!
Tänan, hea esimees! Head vabariigi vardjad! Me oleme täna läinud siin väga kultuuriliseks. Alustame siis lihtsalt: "Kui Tarmo isata Riigikokku jõudis, polnud kohanimede seadust veel suudetud menetleda." Ehk tegemist oli olnud ühe suure ja pika peenhäälestuse protsessiga. See, mida te praegu interneeduse vahendusel jälgite, ongi klassikaline argumentide otsimine, miks me mitte midagi ei saa teha, vaid peaksime okupatsiooni edasi põlistama. Ja me nimetame seda isegi kohati nostalgiaks. Mina küll ei saa sellest aru, kuidas n-ö täislaksnormaalsed inimesed kaanivad endale kaks liitrit õlut sisse, tõmbavad miilitsavormi selga, lähevad Haapsallu ja ütlevad selle peale, et tegemist on nostalgiaga. Just selle pärast, kui Heiki räägib siin, et võib-olla me peaksime siia tagasi tulema, siis ups, kõik me ju kuulsime, et 30 aastat pole mitte midagi tehtud. Me peaksimegi selle teadmisega otsustama, et noh, võib-olla kahe aasta pärast uuesti. Võib-olla siis tulevad uuesti peenhäälestajad, kes vaatavad, et polegi vaja peent häälestada, vaid tegeleme ikka äärmiselt oluliste ja agiilsete asjadega, kuidas me ikkagi saaksime mingi äpi, et me saaksime teada, kuidas mingi röövtõuk on läinud kuskil mingi paukpõisõrnalise taime peale ja mis nüüd sellest paukpõisõrnalisest taimest saab, kui röövtõuk sinna on läinud.
"Memmel on punased nööbid, sõsal on punane sõba. Punastega, punastega lell läks kaasa enne sõda. Tagasi tuli ja murule pikali sirutas venna – miks too nii saksasõbralikult oli näidanud ennast." (Hando Runnel.) Kolleeg Oudekki rääkis sellest, et küll oli Lenin hea inimene. Aga Hitler tegi loomakaitse! Mis me nüüd selle teadmisega peale hakkame? Kas hakkame nimesid vahetama?
Me ei saa praegusel hetkel teha peale mingi ettekirjutuse mitte mingit muud asja, sellepärast et on kohalike omavalitsuste riive. KOV-ide valimised on järgmine aasta. Täna me oleme siin Riigikogus selleks, et meil on olemas see tahe. Aga ma näen, et seda tahet suurt ei ole, vaid üksikutel natukene kraabib see hinge, teised arvavad. Ja selle kohta, et 30 aastat ei ole olnud, ütleks Hando Runnel nii: "Veel seitsesada aastat on vaja vastu panna, nii nagu seitsesada on vastu pandud juba, [veel seitsesada aastat ja] algul ainult sada, [võib-olla sellest piisab,] kuid kindlalt ka ei luba."
Mina arvan, et see muudatus, kui me anname ikkagi ministrile võimaluse see ettekirjutus teha, peaks olema sisuline. Mitte umbes nii, et las jääb ka, sest neid Rahaministeeriumi ametnikke tegelikult ka päriselt ei huvita see, millised tänavanimed on. Nemad on meil juba selles 11. internatsionaalis, et raha valitseb maailma ja ärme tegeleme liiga maiste asjadega.
Mina arvan, et seda ettepanekut võiks siiski toetada. Oleme meie ka sirge seljaga! Ehk me siis näeme, kus on probleem, me julgeme sellele probleemile peale vaadata, ja me ei ütle, et probleemi ennast ei ole, et isegi siis, kui ta on keset saali ja punaseks värvitud, me kõnnime sellest mööda ja ütleme, et probleemi ei ole. Probleem on. Nii nagu hea töökaaslane just enne mind ütles: 30 aastat oleme rahulikult hakkama saanud, miks nüüd enam äkki ei saa? Sellepärast, et ei söandatud, sest kui Tarmo isata Riigikokku tuli, ei olnud see jant ikka veel lõppenud. Aitäh!
Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Nagu selle seaduse kohta öeldi, ülesanne on kirjutada hea toon seadusesse. Hea toon, head kavatsused – näed, nad viisid seekord sellise aruteluni. Millegipärast mulle tundub, et jah, siin kõik avaldasid oma arvamust, aga lõppude lõpuks läheb niimoodi, et kõik võtavadki sõbralikult selle seaduse vastu. Aga see on tõesti hea toon, hea tava, sellepärast et ülesanne on, jah, et mitte kellelgi ei tekiks kiusatust jälle tekitada meile Adolf Hitler Strasse või Ploštšad Lenina, eks ole. Kuigi see kõik on kunagi Eestimaal olnud. Aga kui minna siit natuke edasi, eks ole, siis kuulge, aga mis saab siis sellest, et Peeter I mälestusmärk kunagi oli, eks ole, aga 1918. aastal võeti maha, sest raiudes akent Euroopasse oli ta siin jalge alla tallanud tuhandete ja kümnete tuhandete eestlase elud, aga tema mitte eriti ilusa käitumisega naise Katariina nimeline aed on olemas? Vähe sellest, samanimelises lossis elab meie presidentinna. Kuidas need kaks naisterahvast omavahel seotud on, ma ei tea. Vau, aga Stenbocki maja! Parun von Stenbock, ega tema nüüd midagi hääd Eesti iseseisvuse taastamiseks küll ei teinud ja vaevalt et tema talupojad temasse hästi suhtusid. Ta oli kuulus selle poolest, et oli kakelnud Uexkülliga ja kuskil Hiiumaal olevat talupojad talle peksa andnud, ja kindlasti asja pärast. Gustav Adolf oli 1632 Eestimaa suur sõber või vabastaja, aga tema tütar, kuninganna Kristiina reetis isegi Rootsi rahva, laskis Rootsist jalga koos Portugali saadiku Pimenteliga, hülgas oma usu, eks ole. Aga muuseas, kui ta oli eksiilis, siis tema pensioniks n-ö anti tulu Öseli saarelt ehk Saaremaalt. Vaat niimoodi.
Ja kõik need nimed meile millegipärast sobivad. Kui me natuke rohkem mõtleme, eks ole, siis me peaksime koos Patkuli trepiga need kõik ära keelama. Aga mis siis järele jääb? Sitakoti Mats, kes on maetud Kullamaa kiriku kalmistule. Ma olen tema risti seal näind ja kummardamas käind.
Vaadake, ei maksa väga liiale minna. Siin räägitakse sellest, et on olemas kohalik tasand ja riigi tasand. See mõistus on kohalikul tasandil täitsa olemas. Kui selliseid küsimusi, mis kuuluvad heade tavade, moraali, eetika hulka, me üritame kõiki raiuda seadusesse, siis ega midagi head sellest ei tule. Peab ikka midagi otsustama ka inimene ise oma mõistusega. Ega see mõistus ei ole kohalikult tasandilt kõik siia kogunenud (eriti kui me tänast diskussiooni vaatame), allpool on ikka mõistust küll.
Aga mõistusest ma tahaksin natuke pikemalt rääkida. Kas kolm minutit saab juurde?
Jaa, mõistus on seda väärt. Ja ta on kohalikul tasandil täiesti olemas. Kui Haaberstis Tiskre oja ääres olid uued tänavad ja hakati nendele andma mingeid kalapüügiriistade nimesid, siis noodad, västrad, ahingud said otsa ja tulid väga tähtsad keeletädid keele ja kultuuri instituudist või mingist sellisest asutusest ja tõid kaasa sellise nimetuse nagu "hui", et see on mingi väga vana kalapüügiriist. Aga teate, pooled elanikud on seal vene rahvusest, eks ole, nemad ütlesid, et kui nad peavad sellisel tänaval elama – nad isegi olid natuke kõhklevad, kõhklesid-kahtlesid, kuidas seda õigesti käänata tuleks –, siis nemad sellele riigile makse ei maksa. Keeletädi raius kui rauda: see on eestikeelne sõna ja teil, venelastel, pole midagi selle kohta öelda. Aga kohalikul tasandil kohalik halduskogu (siis oli veel halduskogu) hääletas ja saatis tädi pikalt. Leiti siiski veel mingi kala salapüügiriist, mille nimetus sellele tänavale pandi. Asi lahenes ära. Nojah, kohalikul tasandil laheneb kõik ilusti.
No praegu ei saa me eriti mööda Euroopat ringi reisida, aga kõik Euroopa pealinnad on täis mälestusmärke oma rahva timukatele, võimu anastajatele, diktaatoritele ja massimõrvaritele. Kõik need seisavad püsti ja nendenimelised tänavad on olemas, sellepärast et see, head inimesed, on ajalugu.
Ei ole Eestimaal ühtegi kirjanikku, kes nõukogude ajal elades poleks alustanud mõnda oma ajaleheartiklit sõnadega "Vastavalt Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 24. kongressi otsustele". Oi, ma olen isegi selliseid asju kirjutanud. Aga tookord ei olnud teistmoodi võimalik. On nad siis rahvavaenlased?
Jah, kohalikul tasandil on mõistus täiesti olemas. Nii et ma arvan, et see seadus läheb ilusti-kenasti läbi. Aga meil on liiga palju selliseid seadusi, mis üritavad reguleerida asju, mis reguleerimist ei vaja. Varsti me jõuame selleni, et me tekitame seaduse, et trammipeatuses ei tohi maha sülitada, eks ole, ja siis tuleb välja, et trollipeatuses tohib. Nii et niikaua, kuni on moraali, niikaua, kuni on eetikat ... Ei, ma ei räägi sellest majast, loomulikult, jaa, kohalikul tasandil on see täiesti olemas, seal elavad normaalsed inimesed, nad saavad hakkama. Vahetevahel tundub, et mida vähem me siin majas häält teeme, seda paremini kohalikul tasandil inimesed hakkama saavad. Tähtis ongi see, kuidas nemad hakkama saavad. Nii et on seadus, nagu ta on, eks me siis võtame sellise seaduse vastu ja loodame, et mõistus jääb alati kestma. Kohalikul tasandil kindlasti.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nimede lugu on midagi sellist, mis eeldab ka teatud professionaalsust. Ma tulen ühest sellisest linnast, mille nimi on Tartu, kus on ülikool ja kus mitmel erialal õpitakse distsipliini, mida nimetatakse onomastikaks (see on küll inimeste nimede teooria) ja toponüümikaks. Mind mõnikord ehmatas, kui me jõudsime mõne sellise teemani, mida peetakse pigem nagu alghariduseks või sissejuhatuseks erialasse.
Nimede üle on tõesti alati vaieldud, ma lihtsalt mõnda momenti kordan. Kõige suuremad nimeheitlused olid Eestis natuke rohkem kui sada aastat tagasi. Juba kunagi varem leiti, et tuleb panna valdadele keisrite nimed. Sada aastat tagasi otsustati ümber nimetada kõik Eesti linnad. Tallinnast pidi saama Kolõvan – pidi hästi kõlama –, Paidest Belogorsk, Belokamensk oli ka üks variantidest, leiti, et Weissenstein ehk Paetee tuleb tõlkida ilusasti riigikeelde. Kõige parem oli Rakverega – leiti, et see võiks olla Rakobor ja mitte Rakovor, olevat selline nimi kuskilt vene kroonikast leitud.
85 aastat tagasi oli Eestis järgmine suur kohanimede muutmine, kui leiti, et kõik saksapärane tuleb välja rookida. Algul öeldi, et roogime katoliku pühakud nimedest välja, aga siis tuli välja, et neid oli ka nimedes, mida loeti väga eestikeelseks. Isegi Palamuse, tuli välja, on Saint Bartholomeus, mida eestlase lõug ei öelnud välja, vaid oli Palamuse, eks ole. Kas see ka välja rookida või mitte, oli natukene probleem. Sindi linna kõige paremaks nimevariandiks pakuti Kalev, seal oli ju kalevivabrik.
60 aastat tagasi oli samuti suur nimevaidlus, millest suurt midagi ei ole räägitud. Moskvast tuli kiri. Keegi kõrge ülemus sõitis Tallinna ja kohtas Kappeli tänavat. Ta teadis, et Kappel oli Koltšaki staabiülem. Siis Arnold Green kirjutas vastuseid ja rääkis, et üks helilooja oli ka selle nimega ja ta oli eestlane.
Hiljem on olnud tõepoolest ka kohalikes omavalitsustes palju vaidlusi. Hästi suur haigus on olnud ikkagi napp professionaalsus. Eestis on administratiivreformide käigus välja roogitud massiliselt nimesid, mis olid juba 1515. aasta revisjoniraamatus, ja asendatud neid näiteks 1925. aasta asunikutalude nimedega. See oli natuke õnnetu lugu. Ma mäletan Tartu volikogust, kui arutati, et ei tohi anda Ignatsi, Mütta ja Riistapuu talu nimesid tänavatele, mis sama koha peale on tekkinud. Tõsi, seal oli ka see, et Riistapuu arvati viitavat liputajale ja et äkki see on midagi väga halba, kuigi see oli parim tööriistamaterjal, ikka riista puu, vabandust, mitte midagi muud. Aga hiljem me jõudsime järjele ja oleme neid vigu reguleerinud, Admiralide ja Madruste vaidlusteni välja.
Mis on põhiprobleem kogu selle asja juures? Mulle tuleb see vanavanaema seeliku anekdoot meelde. Mulle see tuleb meelde, kahjuks. Memmel oli seelik nii paigatud, et igalt poolt tuli otsida paigariiet, et seelikule uus paik peale panna, kui jälle kuskilt rebenes. Lõpuks sõitis taat linna, ostis uue seeliku ja hommikul oli memm nii õnnelik – ta oli lõiganud selle parajateks lappideks ja ütles, et nüüd on paigariiet kohe paljudeks aastateks. Mulle see meeldib, asjadele tuleb reageerida. See on õige. See on detail, aga mis mind erutab, on see, et me astume sammu. Erinevalt sellest, kes ütleb, et ärme astume seda sammu, ütlen ma seda, et kohe kiheleb, selle asjaga tuleks edasi minna. Kõige tähtsam on see, et peab olema üks tark, otsustav lüli (ja see ei pea olema parlament), kus tõesti eriala asjatundjad oskavad hinnata nimede tõelist kultuuriväärtust. Teate, ma kohe erapoolikult ütlen, et seal peab kindlasti olema ka Rahvusarhiivi esindaja, kes oskab vanad head nimed üles leida, kui vaja on.
Palun lisaaega!
Tõepoolest, meil on tohutu hulk nimesid – nii võib-olla ongi hästi –, mis on mugandunud või muutunud. Me just mõni aeg tagasi rääkisime Markoga Pärnu nimedest. Seal on niimoodi, et on inimesi (mõni teab ja tunnustab), kes on maailma ajalukku läinud, Eesti ajaloos neid ei mäletata. Oli näiteks Pärnus aukodanik ja (väikestes jutumärkides) Rail Balticu esimene autor, 1883, Konstantin Possiet. Oli Possieti tänav. Kuna eestlasele oli see nimi keeruline, siis nüüd on see Posti tänav. Kas see peabki jääma Posti tänavaks või võiks olla Possieti tänav? Aga need on detailid.
Põhiline: nimed on väga oluline osa rahvuskultuurist, mida ei tohi üle politiseerida. Aga minu pärast võtame kas või selle minu küsimusest läbi käinud Nigoli tänava. Me räägime vastuvõtjatest. Aga ehitajad? Ja kui need ehitajad on välja roogitud, siis kas need tänavad peavadki jääma Mai või Lille või Kevade tänavaks või tuleb need ka läbi vaadata? Teisisõnu, läheks koos edasi selles suunas, et kohanimede komisjon oleks senisest oluliselt pädevam ja vist ka otsustusvõimelisem. Aitäh!
Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Järgmisena peame läbi vaatama esitatud muudatusettepanekud. Esimene muudatusettepanek, esitaja Eerik-Niiles Kross, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 2, maaelukomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, Eerik-Niiles Krossi esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Taavi Rõivas, palun!
Aitäh! Ma panen selle hääletusele, aga enne seda teeme saalikutsungi.
Austatud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Eerik-Niiles Kross. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Ettepaneku poolt on 40, vastu 47 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Neljas muudatusettepanek, mille on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 186 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja tänane istung on lõppenud. Ilusat päeva kõigile!
