Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Julgestusteenistus, nagu ma aru saan, on relvastatud. Kui see nii on, siis see on minu Riigikogu praktikas vist esimene kord, kui mingi eelnõu tutvustamisel sellised julgeolekuabinõud on tarvitusele võetud. Ma arvan, et kui see nii on – aga ma ei kahtle selles –, siis minu väited ja sõna "rünnakrühmlased" võib-olla ei olegi valel kohal. Aga täna hommikul kohtusid meie fraktsiooniga ühe organisatsiooni aktivistid. Ma ei saa sellest praeguse hetkeni üle, kui kasutati ... (Hääl saalist.) Jaa, kohe algab peale. Kasutati sõnu, et neid iseloomustab ahnus, alpus, avantürism ja piinamine.
Aga nüüd lähme keskkonnakomisjonis toimunud arutelude juurde. Need arutelud toimusid kahel korral. Oleks võinud toimuda ühel korral, aga esimesel korral n-ö huvigruppe kohal ei olnud, teisel olid. Riigiametnikud (Maaeluministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad) olid mõlemal korral. Nii et tegelikult me kuritarvitasime nende aega kahel korral, aga nende jutt oli üks. Ma ei hakka täpselt tsiteerima – hiljem võin seda teha –, aga kõikide nende kolme ministeeriumi esindajate seisukoht oli ühene: pole mingit alust karusloomakasvatust likvideerida ja seda eelnõu toetada. Loomulikult, igal ministeeriumil olid oma argumendid. Keskkonnaministeeriumil oli see, et keskkonnatingimused on vastavad, majandusministeerium rõhutas jälle ettevõtlusvabadust ja seda, et sellesse sekkumine on lubamatu, Maaeluministeeriumil olid omad argumendid. Kahjuks need kaks protokolli, mida võib-olla mõned kolleegid on lugenud, ei peegelda neid arutelusid piisavalt, et mitte öelda, need on suhteliselt üldsõnalised.
Näiteks, minu esimene märkus ja palve eelnõu esitajale Jevgeni Ossinovskile oli see, et mind kui hariduselt zooloogi häirib sügavalt, miks on Ameerika naaritsa, punarebase ja kolme liiki tšintšiljade ladinakeelsed nimed kirjutatud üksteise otsa. See on samamoodi kui, hea Jevgeni, ma kirjutaksin sinu nime Jevgeniossinovski – ühe sõnaga. Ma palusin selle ära parandada, aga eelnõus on need tänase päevani endist moodi. Tšintšiljasid on teatavasti kolme liiki, aga millegipärast on Chinchillabrevicaudata ja Chinchillalanigera pandud üheks sõnaks. Väike detail, aga see näitab hoolimatust. Ja neile, kes natuke asja tunnevad, näitab, et noh, see pole oluline. Aga protokollis see kahjuks ei kajastu. See on üks ja mitte viimane asi, mis protokollis ei kajastu.
Aga hakkame peale. Esimene kord oli 21. septembril ja siis olid kohal kõik komisjoni liikmed. Loen nad üles: Yoko Alender, Heiki Kranich, Igor Kravtšenko, Jevgeni Ossinovski, Siim Pohlak, Üllar Saaremäe, Mart Võrklaev, loomulikult komisjoni esimees Erki Savisaar, mina ka. Sama koosseis oli ka teine kord, 28. septembril. Aga nagu ma ütlesin, esimene kord huvigruppe ei olnud.
Eelnõu algataja Jevgeni Ossinovski teksti ei näe ma põhjust praegu tutvustada, sest hetk tagasi rääkis ta üsna pikalt sellest kõigest. Aga kui headel kolleegidel on soovi, siis ma võin selle taas ette lugeda.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Kaupo Sempelson ütles, et ettevõtlusele tuleks kehtestada võimalikult vähe piiranguid. See on tema seisukoht. Seda korrati muidugi ka nädal aega hiljem. Maaeluministeeriumi esindanud Pille Tammemägi ütles, et karusloomakasvandusi ei ole põhjust keelata, kui nendes on tagatud loomade heaolu ning täidetud nende pidamise ja hukkamise nõudeid, ning ettevõtetel on oluline teada pikemaajalist perspektiivi, et nad saaksid teha investeeringuid jne. Ma juhtisin toona tähelepanu ja juhin ka praegu tähelepanu – protokollis ei kajastu see jälle –, et tegelikult elavad selle sektori töötajad juba aastaid pideva hirmu all. Need sõnumid, millest ühe ma ette lugesin, mis oli Karjaküla töötajatega kohtumisel üks mitmetest, on koordineeritud ja pidevad. Hotellindus on praegu suhteliselt madalas seisus, aga kujutage ette, kui hotellipidajad saaksid samamoodi sõnumeid, et karistus ootab ja on vältimatu. Nii on tõesti raske investeeringuid teha, millele Maaeluministeeriumi esindaja Pille Tammemägi viitas. See on seda ka piiranud. Tšintšiljakasvatus oli alles mõni aasta tagasi palju suurem. See puudutab eelkõige Lõuna-Eestit ja ka minu valimisringkonda. See on suurepärane lisateenimisvõimalus, sest maad ei olegi vaja, on vaja üks väike ruumikene, kus on 14 kraadi sooja, ja on võimalik priskelt ära elada või vähemalt saada lisateenistust. Nüüd, selle kõige tulemusena, tahetakse see ära lõpetada.
Nii et kindlus, ettevõtluse jätkamise kindlus. Hirmuatmosfäär on loodud. See on juba kolmas kord Riigikogus, kui ma sellel arutelul osalen. Nii et kõik need aastad on see toimunud ja sellises atmosfääris on see tõesti suhteliselt keeruline. Kõigil ei ole nii külm kõht ja lõpuks mõtleb igaüks oma investeeringut tehes, mida see tähendab. Kes on Karjaküla farmis käinud, on näinud, et need kahekordsed aiad, mis on ehitatud, on üsna kallid. Mina kui imetajate uurija võin teile kinnitada, et sealt ei põgene mitte keegi. Plekk ulatub meetri sügavusele maa alla, eluspüügilõksud on vahel jne, tuul ulub seal. Investeeringud on tehtud, aga on lennanud tuulde. Võib öelda, et minke ka seal ei ole. Nii et see on see ettevõtluskindlus, millest Maaeluministeeriumi esindaja kahel korral rääkis.
Merike Linnamägi Keskkonnaministeeriumist ütles, et viimased viis aastat on kõik farmid olnud nõuetega täielikus kooskõlas, ja märkis veel seda, et Keskkonnaministeerium on kehtestanud karmimad nõuded Euroopa Liiduga võrreldes, mis loodust kaitseksid. Hetkel ei leia ministeerium, et karusloomakasvatus tuleks keelustada. Jutt on eelkõige minkidest. See on võõrliik, samamoodi nagu kährik. Meil kährikut ei kasvatata, aga mõnel pool kasvatatakse. Nii et kui minke ka ei ole, kes võiksid põgeneda (aga nagu ma ütlesin, nendest farmidest põgenemise võimalused on pigem teoreetilised), siis hõberebaseid ja tšintšiljasid see ei puuduta. Nii et ühelt poolt investeeringute tegemise kindlus, ettevõtluskindlus, ja teiselt poolt võõrliikide n-ö võimalik pääs loodusesse, mis puudub juba viimased paar aastat.
Arutelul küsisin healt kolleegilt Jevgenilt, milliseid hääbuvad majandusharusid tuleks veel keelustada. Sama küsisin ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt. Loomulikult, selle peale ei mõelda ega saagi mõelda, ühtegi majandusharu ei peaks saama keelustada ja majanduse mitmekesisus on omaette väärtus. Aga seda ei maksa vist korrata.
Juttu oli sellest, kuidas kompenseerimisega on, kui kinni panna. Vastus oli lühidalt kokku võttes selline: kui seda perioodi pikendada, siis tegelikult ei peaks üldse kompenseerima. Tegemist on kümnete miljonitega, kui nüüd otsekohe seda teha.
Kolleeg Heiki Kranich küsis esimesel koosolekul, kas Maaeluministeerium on kaalunud nõuete karmistamist karusloomakasvatuse loomulikuks väljasuretamiseks, samamoodi nagu CO2 kvoodi abil on põlevkivisektoriga tehtud. Samuti ütles kolleeg Kranich, et kompensatsiooni ei tohiks üldse anda ebaeetilise tegevuse lõpetamise eest. Selle poolest tema arvamus erines. Pille Tammemägi vastas, et Maaeluministeerium peab seisma nii loomade heaolu eest kui ka tagama ettevõtluse jätkusuutlikkuse. Hetkel lähtutakse sellest, et ettevõtluse nõuded on kokku lepitud Euroopa Nõukogu konventsioonist tulenevate juhiste tasandil.
Kolleeg Yoko Alender uuris, milliseid signaale oleks mõistlik ettevõtetele anda seoses karusloomafarmidega. Lisaks soovis kolleeg teada, kuidas on mingid Eesti loodusesse jõudnud. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima, sellest on väga palju kirjutatud, Tiit Maran on sellest rääkinud ja Rein Maran filmi teinud. Ma arvan, et enamik on seda korduvalt näinud ka.
Jevgeni Ossinovski sõnas, et kui langustrend on kestnud juba aastaid – ta pidas silmas, et karusloomakasvandusi on vähemaks jäänud –, siis miks keelustamisega venitada. Järkjärguline keelustamine soodustab ettevõtete kolimist riikidesse, kus saaks äriga edasi tegeleda. See tegelikult nii ongi. Merike Linnamägi ütles, et minkide ja kährikute Eestisse jõudmise ajalugu on erinev. Kährikuid leiti Eesti alalt enne, kui need olid ametlikult lahti lastud, nad tulid üle piiri sealt ida poolt. Mingid sattusid loodusesse farmidest, kust nad põgenema pääsesid. Aga see oli toona. Kes ei ole näinud, minge vaadake, kui võimsad rajatised Karjaküla lähedale on rajatud, mis roostetavad või hakkavad roostetama.
Siis oli väga huvitav diskussioon selle üle, mida ma avastasin seletuskirjast ja küsisin selle kohta ka kolleeg Ossinovskilt. Tsiteerin: "Euroopa Komisjoni uuring toob välja, et karusloomad ei ole kodustatud liigid ning neile ei ole võimalik karusloomakasvatuse intensiivpidamise tingimustes tagada ligilähedaseltki liigiomast elu." Mind häiris see väga tugevasti, aga just seetõttu, et juhtumisi ma olen ise bioloog, zooloog, töötanud aastaid loomaaias, uurinud puuriloomade käitumist, avaldanud selle kohta teadustöid, õpetanud aastaid loomade keelt tuhandetele õpetajatele, direktoritele jne ja olen ka veel õppinud geneetik. Kui ma kuulen sellist lollust, siis ma ütlen otse välja. Ma tsiteerisin kolleeg Ossinovskile meie ühe nimekaima geneetiku, akadeemik Richard Villemsi artiklit 11. veebruarist 2015 Postimehes. Muuseas, analoogne lugu on ka meie ühe juhtiva psühholoogi Jüri Alliku sulest, kes 17. mail 2015 Postimehes kirjutas analoogsel teemal.
Aga ma tsiteerin paari lauset, mida ma ka komisjonis tegin, mis akadeemik Villems selle kohta ütles. Pealkiri oli "Seks, vägivald ja liikide kodustamine". "Möödunud sajandi keskpaiku hakkasid Novosibirski teadlased uurima rebaste, täpsemini hõberebaste kodustamist kui protsessi. Juba seitsme põlvkonna möödudes olid käitumuslikud muudatused suured, aga paarikümne põlvkonnaga saavutati soovitu: inimest mittepelgav, koeralikult taltsas hõberebaste liin. Käitumine käitumiseks, kuid mis juhtus morfoloogiliselt, välimusega? Aga järgmist: a) kikkis kõrvad hakkasid lonti vajuma; b) saba jäi lühemaks ja kiskus rõngasse (Koduloomadele iseloomulikult. Teate, kuidas sigadel on? – P. E.); c) ajumaht vähenes (!). (Muuseas, ka inimese ajumaht on neandertallasega võrreldes vähenenud. – P. E.) Lisaks muutused ajus endas, sealjuures emotsioone kontrollivas mandeltuumas. Pehmostumine?" Jutt on akadeemik Dmitri Beljajevist, Novosibirski teaduskeskuse pikaaegsest juhist, muuseas, kelle teadustööd algasid ei kusagil mujal kui Karjakülas. Nii et Euroopa Komisjon arvab, et tegemist ei ole koduloomadega. Akadeemik Beljajev, akadeemik Villems ja paljud teised on seda näidanud. Kes viitsib lugeda, lugege akadeemik Beljajevi ja tema koolkonna monograafiaid ja muid töid. Nii et juba seletuskirjas esitatakse asju, mis ei vasta tegelikkusele.
Aga miks see oluline on, mida me arutasime ka komisjonis, et kes need puuriloomad ikkagi on? Ühelt poolt püüavad eelnõu esitajad väita, et tegemist on metsloomadega, keda piinatakse kitsastes tingimustes. Samas on teine pool, uurijad, näidanud väga selgelt, et tegemist on selgelt kodustatud loomadega. Kodustatud loomadel, koduloomadel on sootuks teistsugused vajadused, tingimused. Nad on usalduslikud, neid võib võtta sülle, nunnutada nendega. Muuseas on akadeemik Beljajevi koolkond teinud sama ka punarebasega. Vaadake, kuidas punarebaseid nunnutatakse, hoitakse süles jne. Nii et oluline on see. Nende ruumivajadused on hoopis teised. Loomaaias töötades ma loomade käitumist uurisin.
(L. Kersna räägib saalist.) Kuidas? Jah, palun!