Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame tänast infotundi. Alustuseks palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreeris ennast 37 Riigikogu liiget, puudub 64.

Tänases infotunnis osalevad peaminister Jüri Ratas, majandus- ja taristuminister Taavi Aas ja siseminister Mart Helme. Nii nagu ikka, küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja ministritel on vastamiseks aega kolm minutit. Palume siis ajast kinni pidada. Kohapeal on võimalik esitada üks täpsustav küsimus.

Läheme infotunni juurde. Esimene küsija on Jevgeni Ossinovski. Küsimus on peaminister Jüri Ratasele Eesti keskkonnapoliitiliste valikute kohta. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab keskkonnapoliitilisi valikuid. Arvestades seda, et kliimamuutuste kontekstis on oluline vaadata ka sellist asjaolu nagu elurikkus, ei ole elurikkuse olukord kogu maailmas, Euroopas, aga tegelikult ka Eestis kaugeltki kiita. Tegelikult on olukord kehva trendiga ka Eestis. Teame seda, et näiteks on ebasoodsas seisundis 44% Euroopa Liidu loodusdirektiivi liikidest, 43% elupaikadest, linnuliikide populatsiooni trend on languses lausa 48%-l linnuliikidest. Selles kontekstis on asutud erinevaid poliitikaid välja töötama, selleks et olukorda parandada, sest olukord on tõepoolest kriitiliseks muutumas. Vabariigi Valitsus jõudis pärast pikki ponnistusi lõpuks seisukohtadele Euroopa Liidu elurikkuse strateegia teatise kontekstis ja parlament saab seda nüüd arutama hakata. Aga üleeile kirjutasid 64 riigi liidrid alla sellisele dokumendile nagu "Liidrite lubadus loodusele", seda enne elurikkuse tippkohtumist ÜRO-s, mis toimub vist täna, kui ma ei eksi. Sellele kirjutasid alla 23 Euroopa Liidu liikmesriiki. Eestit nende hulgas ei ole. Euroopa Liidu riigid, kes sellele alla ei kirjutanud, on Eesti, Poola, Rumeenia ja Horvaatia. Kõik ülejäänud riigid, sealhulgas kõik meie naabrid, on seda olulist kokkulepet toetanud. Millisel põhjusel Eesti ei liitunud selle kokkuleppega?

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Kõigepealt suur tänu selle väga olulise küsimuse eest, mis puudutab väga olulisi Eesti ees seisvaid keskkonnapoliitilisi valikuid. See, mida te mainite, elurikkus, ma arvan, on üks väga olulisi komponente, kui me räägime näiteks Eesti metsanduse arengukavast järgmiseks kümneks aastaks. Tihtilugu me näeme metsanduse arengukava ainult väga kitsalt. Me näeme seda ainult läbi majanduse ja metsamajandamise prisma, aga minu meelest on see käsitlus siin palju laiem. See sisaldab kindlasti metsa kui puhkefunktsiooni täitjat. See sisaldab kindlasti kultuurilugu, mis on seotud Eesti metsasusega. See on kindlasti seotud sellesama elurikkuse aspektiga, mille te välja tõite. Eesti on põhimõtteliselt läinud kaasa kõikide keskkonnapoliitiliste eesmärkidega, mis on, ma ütleksin, olnud ka laiemad kui Euroopa Liidu eesmärgid. Pariisi kliimakokkuleppega oleme läinud samuti aktiivselt kaasa, Euroopa Liidu siseselt kliimaneutraalsus, ringmajandus, rohekokkulepe või nn green deal, mis on komisjonil välja pakutud – me oleme läinud kõigi nende projektidega kaasa. Kui te küsite, miks Eesti ei olnud nende riikide hulgas, siis ma kindlasti täpsustan ja annan teile täpsustatud vastuse, mis olid need põhjused, et me seekord ei läinud selle elurikkuse ettepanekuga kaasa.

Jevgeni Ossinovski, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Esiteks, ma kahtlematult soovin teile valitsusjuhina jõudu selleks, et metsanduse arengukava pärast seda eepilist läbikukkumist Keskkonnaministeeriumi poolt jõuaks lõpuks nii kaugele, et seda on võimalik Riigikogule esitada ja raiemahud järgmiseks kümnendiks on ökoloogiliselt jätkusuutlikul tasandil. Sellest sõltub tõesti väga palju. Mul on muidugi üllatav kuulda, et peaministrit ei ole vastavad asutused informeerinud sellest pöördumisest, sest tõepoolest, kui vaadata allakirjutanud riikide täiesti avalikke sõnavõtte-seisukohti selles küsimuses, siis valdava osa Euroopa liikmesriikide liidrid on oma nimega sellele alla kirjutanud ja seda toetanud. See, et meil seda tehtud ei ole, on kindlasti kahetsusväärne. Aga jah, ma hea meelega selle lisainformatsiooni teie käest ära ootan.

Teine küsimus on natukene laiem, sest seesama liidrite lubaduse allkirjastamata jätmine tegelikult sobitub paraku mustrisse. Muster on see, et ehkki me oleme lõpuks jõudnud enamikus fundamentaalsetes keskkonnakokkulepetes Euroopa Liidus võtta siiski õige poole, nii kliimaneutraalsuse puhul kui pärast kõhklust ka veel mõnes teises küsimuses, aga kui me vaatame seda tehnilist tööd, mida Euroopa Liidu tasemel tehakse, siis me oleme väga tihti jäänud koos umbes nelja riigiga sellele poolele, mis ei ole kliimapoliitilises mõttes kuidagi edumeelne. Me võitlesime selle vastu, et tuleks 55%. Me ei toeta siiamaani seda, et kliimaneutraalsus oleks igale liikmesriigile kohustuslik. Kuidas te arvate, kas sellisesse pisikesse klubisse kuulumine ja see muutus, mis siin on Eesti puhul toimunud, on Eesti huvides või mitte?

Aitäh! Ma pean sissejuhatuseks ütlema, hea Jevgeni, et siin oli palju valeväiteid, mis tuleb kõik viilude kaupa ümber lükata. Kõigepealt, ma ei ole kuidagi nõus sellega (eelmine kord teie ametikaaslane härra Ivari Padar seda samuti ütles), nagu Keskkonnaministeerium oleks metsanduse arengukavaga läbi kukkunud. Ma lükkan selle kindlasti ümber. Ma ei eita, et teema on ülikeeruline. Jah, on ülikeeruline, väga palju erinevaid huvigruppe on, see vastab tõele. Eelmine kord oli meil arutluse all (selle kohta ka härra Ivari Padar küsis), kas seda pikendada ajutiselt või mitte. Ma arvan, et me peame tegema kõik jõupingutused, mis vähegi on võimalikud, et kiiresti võtta uus metsanduse arengukava vastu. Minu meelest tuleb neid jõupingutusi teha iga päev. Punkt üks.

Punkt kaks, mida te ütlesite, raiemahud. Jah, ma olen nõus, et tegelikult see kõige olulisem osa, ma arvan, takerdub sinna, missugused need raiemahud saavad olema. Meie oma metoodikaga minu teada tugineme üheksakümnendatel aastatel saadud Stockholmi või Rootsi metoodikale, mida on kogu aeg täiustatud ja parendatud. Siin on olnud peamine koostööpartner Keskkonnaagentuuril minu teada Eesti Maaülikool oma teadmistega, oma sisendiga. Nii et ega meil teistsugust metoodikat selle hindamisel, kui palju on juurdekasvu, ei ole. Ma tean, et meil on sadu selliseid piirkondi Eesti metsades, mis ka teatud osas iga aasta muutuvad, kus hinnatakse metsa juurdekasvu. Selline lähenemine on olnud Eestil. Isegi kui võtta raiemaht võrdluses majandusmetsaga, kui me sealt väga paljud teised metsa osad, näiteks kaitsemetsad, lahutame ja tulebki lahutada, siis raiemaht ei ole tegelikult juurdekasvu ületanud ükski aasta, kui võtta statistika ka selle sajandi algusest.

See on minu arust täiesti vale väide, et me oleme kuidagi fundamentaalselt kuskile teise lahtrisse ennast pannud keskkonnapoliitika, roheleppe ja kliimapoliitika eesmärkidega. Ma saan aru, et te tahate seda öelda, aga nii ju ei ole. Eesti on nõustunud väga paljude mõistlike algatustega. Me soovime teaduslikult läheneda sellele, kas kliimaneutraalsus on või ei ole võimalik. See võttis aega kolm-neli kuud. Siin tuli ka teaduste akadeemia appi (aitäh teaduste akadeemia presidendile Soomerele) ja ma ütlesin, et me oleme nõus üleeuroopalise kliimaneutraalsusega. Lisaks see, mis ma ütlesin teie esimese küsimuse vastuseks, et me oleme väga paljude initsiatiividega nõustunud. Ma sellise paigutamisega üldse nõus ei ole. Vabandust, juhataja, et ma läksin üle aja!

Aitäh! Mart Võrklaev, küsimus kohalt, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Juulis ülemkogul saavutasid valitsusjuhid kokkuleppe Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarve kohta. Teie läksite sinna minu teada Riigikogust mandaadiga, et Eesti uusi makse ei toeta. Uusi makse justkui ei kehtestatudki, küll aga toodi mängu Euroopa Liidu eelarvesse sissemakse lisakomponent taaskasutusse võtmata plasti pealt. Erinevad prognoosid on kord öelnud, et see on 20 miljonit, nüüd on see prognoos jõudnud umbes 8 miljoni peale. Selge on see, et plasti kasutust tuleb vähendada, see on ilmselt ka selle meetme mõte. Samal ajal on 8 miljonit arvestatav summa. Mida on plaaninud valitsus selle teadmisega ette võtta, mis tal suvest saadik on? Kuidas seda summat Eesti jaoks minimeerida, milliseid meetmeid võtta, et saaks plasti rohkem taaskasutusse võtta ja Eesti riigieelarves raha kokku hoida?

Aitäh teile selle hea küsimuse eest! Ma vastan veel eelnevale küsijale. Kahjuks läks härra Ossinovski Riigikogu saalist välja, aga ma usun, et ta kindlasti kuulab ülekannet või loeb stenogrammi. Võtame selle uue Euroopa Liidu eesmärgi aastaks 2030: vähendada jalajälge 55%-ni. Eestil on juba täna see näitaja 60% ja meie eesmärk on 2030. aastaks see 70%-ni viia. Nii et meie eesmärgid keskkonnavaldkonnas on palju ambitsioonikamad kui näiteks see kava aastaks 2030.

Aga nüüd vastan teie küsimusele. Jah, ma kõigepealt olen sellega päri – kui ma sain teie tunnetusest õigesti aru –, et me ei räägi uuest maksust, vaid see on arvestuse alus. Kui te ütlete, et see on uus maks, siis me oleme siin erinevatel positsioonidel. Te küsite, mida Eesti teeb või hakkab tegema. Tõesti, selle arvestuse aluse võib teoreetiliselt muuta minimaalseks. See tähendab seda, et plasti tuleb taaskasutusse, ringlusesse võtta. Ei saa öelda, et meil ei oleks siin potentsiaali. On küll. Ma olen sellega täiesti päri. Kõigepealt on küsimus selles, kui hästi me seda plasti, punkt üks, kokku kogume, kui targad on need tehnoloogiad, need lahendused, et plasti töödelda mingisuguseks toormeks ja sellest toota uusi produkte. Neid võimalusi on maailmas ju päris palju olemas. Me teame, et plasti kasutatakse näiteks tekstiilitööstuses, rõivatööstuses, kasutatakse plastikiudusid. Nii et ma arvan, et siin saab Eesti kindlasti samme astuda, et plasti rohkem taaskasutataks ja ringlusesse võetaks. See arvutus, mis te ütlesite, et suurusjärgus 10 või 8 miljonit –, tõesti, umbes sellises suurusjärgus see on. Ma arvan, et me peame pingutama selle nimel, et plasti rohkem taaskasutusse võtta, ja ma arvan, et selle nimel me töötame.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Läheme edasi. Teine küsimus. Küsija on Kristen Michal ja küsimus on majandus- ja taristuminister Taavi Aasale lennunduse, ühenduste ja turismi kohta. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selle küsimuse ajend ja alglugu on üks mõistulugu, mis ajakirjanduses viimasel ajal ringleb. Meil on valitsuskabinetti sattunud tarmukas minister, kes kõigepealt kehtestas piirangud, siis asus nendega võitlema, aga ei saanud nendest jupp aega jagu, sest valitsusse olid pugenud tagurlastest konservatiivid, kuid lõpuks sai ta avalikkuse ja ajakirjanduse toel neist siiski võitu. Ma arvan, et küllap tunnete selles mõistujutus ära enda. Ma küsin pigem faktide kohta. Otselendude ja otsekontaktide piiramise ajal ütlesid ettevõtjad, poliitikud, erinevad inimesed, kes asjasse puutuvad, et see ei ole arukas asi. Majanduslikult leiab kindlasti vähem investeeringuid Eestisse tee, need inimesed, kes tahaks isegi keerulisel ajal pingutada, võib-olla leiavad selle raskemini üles jne. Teiselt poolt ütlesid valitsust nõustavad teadlased, näiteks teadusnõukoja juht professor Irja Lutsar, et ka teaduslikult on sellele väga raske põhjendust leida. See on pigem kontraproduktiivne, see erinevate lendudega lendamine.

Nüüd vaatame arvandmeid. Ma võtsin välja kuupäeva, millal need piirangud kehtestati: 18. maist alates. Neid on korduvalt pikendatud. Te olete kirjutanud isegi Õhtulehte ühe loo sellel teemal. Aga vaadates Euroopa keskmist, siis maist tänaseni on nakatumine oluliselt kasvanud. Mul on teile küsimus: kui teaduse, majanduse ega viiruse argumentidega otselendude keeldu ei põhjenda, siis millega, hea sõber? Tahaks vastust saada.

Aitäh küsimuse eest! Meeleldi selgitan veel kord, kuidas piirangud alguse said ja miks need kehtestati. Õige on see, et suve alguses need piirangud tõesti kehtestati. Aga kindlasti ei ole teil õigus selles, nagu nende piirangute kehtestamise au ainuisikuliselt mulle kuuluks. Ministril ei ole paraku sellist võimutäiust Eesti Vabariigis, et ta saaks lendamist keelata või lubada. Need piirangud said alguse sellest, et Balti riigid püüdsid leida omavahel kokkulepet, kuidas üksteisele üksteise piire avada. Selle kokkuleppe üks osi olid ka läbirääkimised tervishoiuministrite vahel. Tervishoiuministrid leppisid kokku kriteeriumid, mis alusel hakkavad Balti riigid oma riiki inimesi lubama, kuidas see toimub ja kuidas toimub liiklus väljapoole neid riike. Vabariigi Valitsus kuulas selle ära ja tegi otsuse, et need on mõistlikud kokkulepped, ja et need kokkulepped kehtiksid kõigis kolmes Balti riigis, siis Vabariigi Valitsus otsustas, et need kehtivad ka Eestis. Nii et selle piirangute otsuse tegi Eesti Vabariigi valitsus. Jah, ministrina mina vormistasin selle ministri määrusega. Ma arvan, et kui piirangud kehtima hakkasid, siis olid need väga mõistlikud. Balti mull töötas väga hästi, inimesed said Balti riikidesse liikuda ja haigestumine püsis võrdlemisi kaua madal, terve suve tegelikult. Suve lõpus tekkis olukord, kus maailmas või Euroopas hakkas haigestumine kiiresti kasvama. Kindlasti oli mingi aja mõistlik veel neid piiranguid säilitada. Aga ühel hetkel, kui haigestumine oli Euroopas juba väga laialdane, tekkis tõesti oht, et nende piirangute alla võivad sattuda kõik Tallinnast väljuvate lendude sihtkohad. Siis otsustas Vabariigi Valitsus, et kuus sihtpunkti on sellised, mis jäävad sõltumata haigestumise määrast avatuks, et tagada liikumisvõimalus. Tõesti, hiljem oli valitsuses diskussioon selle üle, kas need piirangud oleks mõistlik tühistada. Kahtlemata, ma arvan, te olete kursis (olete olnud ka ise koalitsioonivalitsuse liige), et valitsuse otsused nõuavad kõikide osapoolte konsensust. Nüüd on see konsensus saavutatud ja piirangud tühistatud. Probleem peaks olema lahendatud.

Kristen Michal, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister, umbes seda juttu ma ka ootasin. Kui nakatumine oli madal, siis kehtestasime piirangud, kui nakatumine on kõrgem, siis võtame need maha. Ise lõime raskused, ise need lahendame ja lõpuks võiks jagada üksteisele ka aurahasid tarmukuse eest. Aga see selleks. Mul on teine küsimus. Ma olen kuulnud ka lugu tarmukast ministrist, kes valitsuses võitlust peab. Kõik teised riigid on või Euroopa riigid on valdavalt alati tegutsemas ühenduste nimel, lennundus- ja kõigi muude ühenduste nimel. Lufthansa otsib toetust, airBaltic ja kõik teised otsivad toetust, Nordica samamoodi. Ka selles valdkonnas on paljud inimesed, nii lennunduses kui ka turismiga seonduvalt, eriti Tallinna-Harju regioonis, mis on saanud väga rängalt kannatada, ootamas erinevaid sõnumeid ja mitte ainult sõnumeid, vaid ka tegusid. Nordica rahastamisel, mis on lihtsalt üks osa sellest ühenduste pidamise ketist, ma saan nii aru, peab tarmukas majandus- ja taristuminister valitsuse sees võitlust konservatiivse tiivaga. Mul on küsimus. Kuidas saaksime me teid toetada, millist abi te vajaksite, et te saaksite taas oma tarmukat võitlust valitsuse sees jätkata? Äkki saaks selle otsuse tehtud.

Aitäh! Kõigepealt on kahtlemata hea meel tunnustuse üle, et üks minister ka tarmukas on, seda on hea kuulda. Ma olen ka seda meelt, et ühendused on olulised, aga veel kord, nende lennupiirangute alus oli Balti riikide vaheline kokkulepe, kusjuures siin ei tegutsenud Eesti sugugi mitte üksinda. Mis puudutab Nordicat, siis mina olen tõesti seda meelt, et Nordicat peaks toetama. Meile on vaja enda ettevõtet, ta on meil n-ö tagavaraväljapääs, juhuks kui. Nordica äriplaan, mida on ka koroonakriisi ajal kohandatud, on selline, mis tagab ettevõtte jätkusuutliku tegevuse allhanketööde kaudu, ja samas säilib võimekus teha Tallinnast vajaduse korral otselende. Meil on koalitsioonis kolm partnerit. Üks partnereid oli valitsuses sel ajal, kui Eesti lennunduses olid varem väga keerulised ajahetked, ja seetõttu tahavad nemad ja tahab ka teine partner saada kindlust, et kui see raha Nordicale antakse – 30 miljonit ei ole mitte väike raha, see on väga suur raha –, siis see raha kulub otstarbekohaselt, ja teiseks, et see raha tõesti aitab sellel ettevõttel kriisiaja üle elada, tulevikus majanduslikult tasuvalt toimetada ja olla valmis vajaduse korral Tallinnast lendama. Ma ei näe selles midagi kummalist, et partnerid tahavad seda kindlust saada. Mina selle ala vastutava ministrina loomulikult püüan neile seda kindlust anda. Kui te soovite seda protsessi toetada, siis olen sellega igati nõus, väga loodan teie toetusele. Mida rohkem on Nordical fänne, seda parem on.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud minister! Ma kõigepealt täienduseks teie jutule lennuliikluse piirangute kohta ütlen seda, et teie enda käskkiri 17. maist kehtestas lennuliikluse piirangud. Minu küsimus on ka ühenduste kohta, aga mitte lennuühenduste, vaid maanteeühenduste kohta. See puudutab järgmise aasta eelarvet ja eelarvestrateegiat. Valitsus käis eile suuremate investeeringutena välja kaks maantee-ehitust. Ma räägin uutest ehitustest, mitte olemasolevate jätkamisest: need on Kärevere–Kardla lõik ja Tartu Riia ristmik. Kui ma vaatan teehoiukava, siis ma loen siit vähemalt 14 teelõiku, maanteeobjekti, mille ehitus võiks lähiaastatel alata. Miks 14-st ainult kaks teelõiku on investeeringutes olemas? Pealegi see Kärevere–Kardla on 4,4 kilomeetri pikkune väike jupikene. Aga ma ei kuulnud eile, et keegi oleks rääkinud nendest teelõikudest, mis on ootel ja kus lähiaastatel saaks ehitus alata, mis on Pärnu–Ikla suunal, sealhulgas Libatse–Are pilootprojekt, millest te siin rääkisite hiljuti arupärimisele vastates. Kui riigil on laenuraha nii metsikult käes, mitte 2,4 miljardit, mis järgmisel aastal võetakse, vaid ka 2,8 miljardit, mis on sel aastal võetud ja mis pidi ootel olema, et investeeringuid toota, nii et me räägime 5 miljardist, siis miks on siin ainult kaks objekti, sealhulgas väike lõigukene Kärevere–Kardla, samal ajal kui 14 teelõiku, objekti, on teehoiukavas kirjas ja nende ehitus võiks lähiaastatel alata?

Aitäh! Kõigepealt algusest, sellest 17. mai käskkirjast. Nagu ma enne juba vastasin, Eesti Vabariigis ei ole nii võimast ministrit, kes saaks iseseisvalt anda käskkirja liikluse peatamise või lubamise kohta. Selle käskkirja alus on Eesti Vabariigi valitsuse otsus, kabineti otsus. Sellest johtuvalt andis majandus- ja taristuminister selle käskkirja. Majandus- ja taristuministril ei olnud voli teistmoodi käituda. Kui kabineti otsus on selline, et selline otsus tuleb ellu viia, siis Vabariigi Valitsuse minister seda ka teeb. Vastasel korral oleksin ma lihtsalt eiranud kabineti otsust. Ma arvan, et see ei ole seaduslik tegevus. Mina käitusin seaduskuuleka kodanikuna, seaduskuuleka ministrina ja selle käskkirja ka väljastasin. Veel kord: tegemist ei olnud minu iseseisva tegevusega.

Nüüd tee-ehitusest. Ma olen päris kindel, et te olete kursis sellega, et tee-ehitusele peab eelnema projekteerimine, peavad eelnema eeltöö, maade omandamine, tihtipeale keskkonnauuringud. See ei ole võimalik niimoodi, et Vabariigi Valitsus eraldab ühel päeval raha ja järgmisel päeval sõidavad teerullid välja. Me saame teid ehitada täpselt nii palju, kui meil on valmisolevaid projekte. Mul oleks valdkonna eest vastutava ministrina kahtlemata hea meel, kui meil oleks valmis projekte rohkem, ja kindlasti saaks ehitada suuremas mahus. Ma arvan, et te olete niisama hästi kursis kui mina, et 2 + 2 teede ehituseks on esmakordselt sellel aastal, selle aasta eelarves eraldatud 5 miljonit eurot ja järgmisel aastal jälle 5 miljonit eurot. See loob aluse sellele, et me tulevikus saame 2 + 2 maanteid ehitada kiiremas tempos ja suuremas mahus. Aga kõigepealt tuleb valmis teha projektid. Paraku neid ei ole.

Aitäh!

Läheme edasi, tänane kolmas küsimus. Küsimuse esitaja on Jaak Juske, küsimus on peaminister Jüri Ratasele referendumi kohta. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! EKRE, teie hea koalitsioonipartner, tahab teatavasti jätkuvalt lähtuvalt koalitsioonilepingust korraldada abielu teemal referendumi, ja seda kindlasti järgmisel aastal, samal päeval kohalike omavalitsuste volikogude valimisega. Kriitikana on toodud välja, et referendumi, rahvahääletuse ja kohalike valimiste korraldamine ühel ja samal päeval ei ole hea mõte, sest see viiks tähelepanu eemale kohaliku elu küsimustelt. Samuti on toodud kriitikana välja seda, et see tekitaks valijaskonnas väga palju segadust, kuna teatavasti referendumil osalejad ja kohalike valimiste valijaskond erinevad päris suuresti. Lähtuvalt sellest kriitikast: kas teie, härra peaminister, olete valmis avama koalitsioonilepingu, et see ebamõistlik punkt üle vaadata, või te toetate oma koalitsioonipartnerit EKRE-t jätkuvalt selles, et tuleb kindlasti korraldada rahvahääletus järgmise aasta sügisel kohalike valimistega ühel ja samal päeval?

Aitäh teile, hea küsija! Ma kindlasti toetan seda koalitsioonilepet ja ma toetan lausa mõlemat koalitsioonipartnerit, nii EKRE-t kui ka Isamaad. Ma pean teile ütlema saladuskatte all, et ma toetan ka kolmandat koalitsioonipartnerit, Keskerakonda. Aga ma arvan, et konstruktiivne koostöö ka opositsiooniga on alati oluline.

Kui rääkida sellest rahvahääletusest, siis on kokku lepitud koalitsioonileppes, et see läbi viia. Kindlasti me täidame koalitsioonilepet. EKRE on välja töötanud ka vastavasisulise eelnõu, mis on saadetud koalitsioonipartneritele. Ma pean tõesti tunnistama – tulenevalt ka sellest eelarveprotsessist, mis on olnud septembrikuus, et teie ees oleks võimalik täna, 30. septembril issanda aastal 2020 üle anda järgmise aasta riigieelarve, me oleme töötanud selle nimel, see on võtnud oma aja, arvestades ka seda, kui keerukas on tänane situatsioon (majanduskriis, tervishoiukriis, tohutu suur prognoosimatus) –, et me kindlasti tuleme selle teema juurde lähinädalatel tagasi. Eelarve ja eelarvetemaatika on valitsusest liikunud loomulikult Riigikogu kanda. Riigikogu ülesanne ongi eelarve vastu võtta ja teha Eestile hea eelarve järgmiseks aastaks. Nii et me läheme selle teemaga kindlasti edasi.

Kui teie alatoon on see, kas me teeme midagi põhiseadusvastast, või kui see on küsimuse mingisugune tunnetus, siis ma ütlen teile, härra Juske, et ei – ma ütlesin seda vist ka üle-eelmises infotunnis –, mitte mingil juhul ei toeta ma mingisugust põhiseadusvastast tegevust. Ma saan aru, et te osava poliitikuna küsite, kas me avame nüüd koalitsioonileppe. Ei, ma arvan, et põhimõtte osas me kindlasti ei ava seda, küll aga, kui on vaja mingeid kohandusi teha, siis seda, mis võib olla põhiseadusvastane, tuleb vaadata. Aga ma ütlen, et eelnõu on täna olemas. Ma arvan, et me hakkame lähipäevadel, lähinädalatel selle nimel tööle, et see küsitlus läbi viia. Eks see peab tulema lõpuks ikkagi siia Riigikogu palge ette, kui me viime selle läbi rahvahääletusena, mida me soovimegi teha.

Jaak Juske, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma sain teie vastusest aru, et te selles küsimuses toetate jäägitult EKRE-t, tuleb referendum ja kindlasti kohalike valimistega samal päeval, mis, nagu ma teile ette lugesin, tekitab kindlasti väga palju segadust valijaskonnas ja pole kõige parem mõte. Jätkan seda referendumi või rahvahääletuse teemat. Te ütlesite siin kevadel vastuseks meie fraktsiooni küsimusele, et teie arvates piisaks täna täiesti praegusest perekonnaseadusest, mis ütleb, et abielu saab olla ainult mehe ja naise vahel. Kas lähtuvalt sellest teie veendumusest on ikkagi mõistlik seda rahvahääletust korraldada? Äkki piisab praegusest perekonnaseaduse sõnastusest? Või jällegi olete jäägitult toetamas EKRE-t, kes nõuab kindlasti referendumi korraldamist, kus oleks nende sõnul küsimus, kas abielu saab olla ainult ühe mehe ja ühe naise vaheline püsiv liit? Mis on teie seisukoht?

Aitäh teile! Võimsad metafoorid: jäägitult. Kui üldse mõelda, mida jäägitult toetada, siis Eestit, Eesti kestmist, eesti keele, kultuuri kestmist, meie riigi kestmist, meie rahva kestmist jne. Need on olulised, need on jäägitud. Niipalju kui täna on tulnud arutelust välja, ka kirjavahetusest (ma mäletan, kui eelmine kord sai sellest räägitud, siis ma ei tea mis põhjusel, ma ei mõistnud seda, oli Riigikogus väga suur naerupahvakas), mida on pidanud peapiiskop Viilma ja õiguskantsler, kus on räägitud sellest, kuidas on võimalik panna rahvahääletusele küsimus siit Riigikogust, mis muudaks põhiseadust, siis see on võimalik. Nii saan mina aru sellest, aga see nõuab, et Riigikogu annaks sellele oma toetuse 61 häälega. Kui neid hääli on vähem kui 61, siis mulle tundub, et seal tekib see põhiseaduslikkuse hindamise aspekt ja seda tuleb hinnata.

Nüüd teie väide, et kui see on kohalike valimiste päeval, et siis see oleks kuidagi põhiseadusega vastuolus. Vabandust, kui ma sain valesti aru. Aga mina seda hinnangut ei tea hetkel, et see oleks põhiseadusega vastuolus. Te ütlesite, et see võib palju segadust tekitada. Jah, me teame, et kui küsimus pannakse rahvahääletusele, siis on päris palju ühiskonna osi, kes ei saa hääletada. Võtame kas või 16–17-aastased inimesed, kes kohalikel valimistel saavad oma hääle anda, aga rahvahääletusel ei saa anda. Nii et siin on tõesti erinev lähenemine. Ma arvan, et tuleb teha nii, et me saavutaksime parima lähenemise.

Te viitasite minu vastusele austatud sotsiaaldemokraatidele ja teie fraktsiooni liikmetele. Jah, ma ütlesin vastuses, et ma selgelt toetan täna seda, mis perekonnaseaduses on öeldud, et abielu on mehe ja naise vahel. Ma arvan, et see peaks nii jääma, ma olen selle poolt. Isiklikult ma arvan, et see on väga tugev sõnum, et see nii on ja see on seadusesse kirja pandud. Et tõsta seda ambitsioonitaset, oli koalitsiooniläbirääkimistel kolme erakonna ühine seisukoht, et me soovime sellega välja minna. Seda seisukohta ei ole me muutnud, nagu ma ütlesin ka eelnevalt. Koalitsioonilepet me loomulikult soovime täita, aga ma ei pea kuidagi võimalikuks, et me teeme seda põhiseadusega vastuolus. Minu teada on juba ka sellest arutelust, millele ma eelnevalt viitasin, välja tulnud põhimõte või teoreetiline juriidiline võimalus, et viia see läbi muu riigielu küsimusena ja viia see läbi nii, et see ka oma jõu ja oma sisu mõttes tegelikult põhiseaduse tasandile tõuseb.

 Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Minu küsimus puudutab ühtesid teisi valimisi, mis praegu on käimas, nimelt Ameerika presidendivalimisi. Teie valitsuse minister, siseminister, käib ringi sümboolikaga, millega ta toetab ühte presidendikandidaati. Teatavasti on see olnud hea tava, et teiste riikide sisepoliitikasse, eriti liitlaste sisepoliitikasse ei sekkuta, sest me peame koos töötama, ükskõik, kes parasjagu seal valitsuses on või kes parasjagu presidendiks saab. Poole valimine vahetult enne valimisi ei ole justkui mõistlik. Seega ma küsin, kas see ühe kandidaadi toetamine on teie valitsuse ametlik seisukoht, et võib sellise sümboolikaga ringi käia ka ametlikel kohtumistel. Kui ei ole, siis kas te olete sellist tegevust tauninud ja kutsunud siseministrit korrale või kavatsete seda teha?

Aitäh teile! Kõigepealt ütlen täie tõsidusega, et transatlantilised suhted, kahepoolsed suhted Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel on meie jaoks fundamentaalsed, strateegilised, ääretult olulised. Minu meelest me näeme selgelt, kuidas Eesti kahepoolsed suhted Ameerika Ühendriikidega on viimastel aastatel tugevnenud, ja see on positiivne. Olgu see kaitsevaldkond või olgu see ka palju laiem valdkond, näiteks seesama 5G-teema, kus ma olen isiklikult Ameerika Ühendriikide asepresidendi Pence'iga kokku leppinud ühises deklaratsioonis. Mina arvan, et see on väga hea. Samuti on Välisministeerium minu meelest võtnud väga aktiivse rolli Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhete tugevdamisel.

Kui teie küsimus on see, kas mina lähen ütlema ühele Eesti Vabariigi kodanikule, antud juhul Vabariigi Valitsuse liikmele, siseministrile, et ära palun oma kuuerevääril kanna seda, toda või kolmandat märki, mis ei ole kuidagi Eesti iseseisvuse või Eesti riikluse vastu, siis ma seda mitte mingil juhul ei tee. Ma mäletan, kui president tuli – kui me selle koalitsiooniga andsime ametivannet – dressipluusiga Riigikogu saali ja ütles, et sõna on vaba. Ma väga loodan, et te nüüd ei tee üleskutset, et ma peaksin hakkama sõnavabadust kuidagi piirama. Kui siseminister ütleb, et tema toetab Donald Trumpi, siis ta toetab teda. Ma ei näe selles mingit probleemi. Aga ühe asjaga, mis te ütlesite, ma olen küll nõus: ei ole küsimus, kes on see naine või kes on see mees, ükskõik mis poole poolt on Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriikide presidenti ei vali Riigikogu, ei vali Eesti rahvas, teda valivad Ameerika Ühendriigid oma korra ja regulatsiooni alusel. Selles, et meie inimesed toetavad üht või teist kandidaati, ei näe ma küll mingit probleemi.

Ma pigem ütlen teile ausalt, et minu meelest on olnud natukene probleem selles, kui me räägime tänasest Ameerika Ühendriikide presidendist, kes on väga tugevalt esitanud, kui me vaatame kaitsepoliitikat, neid sõnumeid, mis on olnud Eestile aastate jooksul üliolulised, et NATO liikmesriigid panustaksid minimaalselt 2%. Ma olen ise olnud nendel koosolekutel kolmel-neljal korral. Ma näen, et see liikumine on toimunud, liikmesriike, kes panustavad 2%, on juba kaks korda rohkem. Ma tunnetan, et mõnikord nagu öeldakse, et ei tea, kas see on õige asi, mis tehakse. Ma arvan, et see on väga õige asi, kui me vaatame kaitsepoliitikat. Aga loomulikult, ükskõik kes on Ameerika Ühendriikide president, Eesti jaoks on igal juhul igal ajahetkel see strateegiline partnerlussuhe, transatlantiline suhe ülioluline.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane neljas küsija on Jürgen Ligi, küsimus peaminister Jüri Ratasele koroonameetmete kohta. Palun!

Aitäh! Härra Ratas! Koroonaaegsete majandusmeetmete suhtes on olnud väga suur konsensus kolmes punktis: haiguspäevad, maksuintresside vähendamine-peatamine ja eriti veel palgatoetus. Ka see on olnud kevadest peale. Aga ülejäänus seda konsensust pole olnud. Eksperdid, turuosalised – opositsioonist ma siin ei räägi – on olnud kohati väga kriitilised ka. Kuidas teile endale tundub see ülejäänud pakett? Kas seal on olnud teie arvates ebaõnnestumisi? Kas te olete kõlanud kriitikaga nõus ja mis asju te ümber teeksite?

Aitäh! Eks te küsite suuresti sellist tagantjärele tarkust. Tagantjärele tarkus on ka, ma ütleksin, väärt tarkus, ega see halb tarkus ei ole. Aga kui rääkida sellest, kas nende kolme meetme puhul, mis te ütlesite välja, on olnud väga suur konsensus, siis ma arvan, et ka nende mõningate meetmete puhul on olnud väga palju eriarvamusi, kas seda teha või mitte teha. See on nii olnud.

Kui vaadata seda majandusmeetmete paketti tervikuna, siis ma arvan, et need on aidanud kaasa. Eeskätt ütlen ma siin suur tänu Riigikogule. Teie võtsite vastu selle aasta lisaeelarve, ma arvan, et see oli väga operatiivne, aga valitsus valmistas selle ette, ka see oli väga operatiivne. See aitas tegelikult Eesti majandust väga tugevasti. Te ühte nimetasite, sedasama töötukassa meedet. Me võime öelda, et kindlasti see oli efektiivne, aga me teame, et see oli väga suure maksumusega. Tegelikult see meede väga kiiresti ka kulus. Aga jah, loomulikult, väga paljud inimesed jäid ikkagi tööhõivesse ja ma arvan, et see oli sellel hetkel väga õige meede.

Edasi, mis meetmeid me veel oleme võtnud. Loomulikult meetmeid, et investeerida, teha juba sellesama lisaeelarvega neid nn kontratsüklilisi või vastuinvesteeringuid avaliku sektori poolt. Ma arvan, et see on olnud väga õige samm. Ma arvan, et see on olnud ka väga tugev toetus kohalikele omavalitsustele. Ühelt poolt on nende võime väga kiiresti rakendada erinevaid investeeringuid suur. Teiselt poolt on selge, et kui kohalikud omavalitsused teevad hankeid investeeringute rakendamiseks, siis võib eeldada, et ka kohapealsed ettevõtted saavad rohkem tööd. Ma arvan, et need meetmed, mis on tehtud EAS-i kaudu – turismimeede, väike- ja keskmiste ettevõtete toetamise meede, toona läks sinna sisse, kui te mäletate, saarte toetuse meede –, on olnud head ja õiged meetmed, kiired meetmed. Nüüd edasi, KredExi meetmed. Kõigepealt, need suured strateegilised otsused, mis on tulnud valitsuse tasandile. Me ei saa öelda, et me oleme toetanud kõiki ettepanekuid, mis on olnud 10 miljonit ja rohkem. On olnud ka ettevõte, kelle kohta me ütlesime, et me ei pea õigeks seda toetada. Ma arvan, et võib-olla see tuumik läheb sinna, mille kohta te küsite. Jah, valitsus peab otsustama, kas me toetame üht, teist või kolmandat taotlust või mitte. Ma arvan, et need toetused, mis me oleme välja andnud, on olnud õiged. Need on olnud seotud sellega, et stimuleerida majandust ja hoida tööhõivet üleval, paljud nendest ettevõtetest tegelevad ekspordi ja turismiga. Me oleme alati hinnanud ka, mis on see nn tagasipõrge või mõju eelarvele, kui need ettevõtted jätkavad oma tegevust. Mis siin salata, need on olnud suured summad, mis tulevad maksurahana tagasi.

Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma toetun ekspertide arvamusele. See ei ole tagantjärele tarkus, nagu te sissejuhatuses ütlesite, see on kevadest peale räägitud jutt. Proovin siis täpsustada. KredExi tingimused olid sellised, et raha jäi seisma ja siiamaani suur osa rahast seisab. See, et valitsus üldse mingisugustele üksikutele firmadele eraldi laenu annab, on ebatavaline. Sealhulgas on ka meil ju väljamaksed tegemata (kuni viimase hetkeni, ma ei tea praegust seisu) Tallinkile või Estonian Airile, vabandust!, Nordicale. Siis on meil olnud proportsioonide küsimus, kuidas mõni minister saab väga jämeda vorsti, nagu sai härra Aller, ja mõni väga pisikese, nagu härra Siem. Tema raha oli suuresti kasutamiskõlbmatu ja enamik paketist ei ole tegelikult majandusse jõudnud. Ma ei tea, kas te ei ole sellest kõigest rääkinud, aga ma lootsin, et te midagi tunnete ära. Tundub, et teile on see üllatus. Kas te olete rahul näiteks Porto Franco toetamisega? Siin on isegi Eesti Pank detailidesse läinud ja öelnud, et see ei ole mitte kuidagi kriisimeede, et miks refinantseeriti üht Venemaa laenu. Nii et võtke selles mõttes avatult. Kas teile tundub, et kõlanud kriitikast on midagi pihta läinud, ja kas te olete sellega nõus?

Aitäh teile! Kõigepealt, ma arvan, et seda meetmete seireinfot kogub Rahandusministeerium ning ta avaldab seda regulaarselt ka oma koduleheküljel. Esmaspäeval sai sellest viimase ülevaate minu teada Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon. Tagasiside meetmete kohta on olnud positiivne. Septembri alguseks on välja makstud 98% hüvitistest ja toetustest füüsilistele isikutele ning 73% tegevustoetustest ettevõtetele. Ma kindlasti ei nõustu kriitikaga, nagu ettevõtetele mõeldud näiteks laenudeks või käendusteks loodud meede oleks olnud ebatõhus. Loodud puhvrid on andnud ettevõtetele ja pankadele kindluse, mida sel hetkel oli hädasti, tugevasti vaja. Ma võrdleksin seda sellise traagilise näitega, et kui maja põleb, siis ei ole kustutamiseks varutud vett kunagi liiga palju, eriti ebakindlas keskkonnas. Ja me oleme – me olime kevadel, me oleme täna – tegelikult väga ebakindlas keskkonnas. Või teine näide: kui sõidukis olevat turvapatja iga päev ei kasutata, ei tähenda see tema ebatõhusust. Võib-olla sellest näitest edasi minnes: te ütlesite, et KredExi meetmed seisid. Te teate väga hästi, miks osa meetmeid, näiteks käenduse meetmeid seisid. Seisid sellepärast, et pangad sel hetkel andsid konkreetselt – ma olen ise kohtunud põhimõtteliselt kõikide Eesti pankade juhtidega – maksepuhkust. Konkreetselt see oli põhjus, aga see ei tähenda, et seda meedet ei ole ühel hetkel vaja. Nii et minu meelest see võrdlus kindlasti ei ole õige. Vaat, seesama võrdlus turvapadjaga: me loodame, et seda ei lähe kunagi vaja, aga see ei tähenda, et see on ebatõhus meede.

Te tõite välja üksikud firmad ja tõite välja Porto Franco. Mul oli tunnetus ka esimese küsimuse juures, et tegelikult see suund sinna läheb. On olnud väga palju Eesti ettevõtjaid ka avalikel konverentsidel, viimasel ajal ka näiteks eksperdikogus, millel mina palusin koguneda, olid Eesti ettevõtjad, kes ütlesid, et kõik need konkreetsed toetused ettevõtetele on väga valed, alates Tallinkist ja lõpetades Porto Francoga. Valitsus on põhimõtteliselt kõiki neid ettevõtteid KredExi ettepanekul kaalunud, vaadanud ja arutanud vähemalt kahel korral: kas üldse asuda lepinguläbirääkimistesse ja kas leping sõlmida. Porto Franco puhul, kui te küsite konkreetselt, on väga suur ehitustanner, mitusada töötajat, tagasipõrge maksudena üle 20 miljoni. Need olid kõik olulised tööhõive ja majanduse stimuleerimise seisukohast.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Täna annate Riigikogule üle 2021. aasta riigieelarve. Niipalju, kui on meedia vahendusel või ka pressikonverentsidelt kuulda ja ka teie Facebooki lehe väljavõttest lugeda, on seal väga mitmeid olulisi ja häid asju: kroonviiruse korral testimine, vaktsiinid, ka Terviseameti tugevdamine. Muidugi väärib erilist tänu tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine. Pean siin silmas piirkondlikke haiglaid. Viljandi haigla teema on, tõsi, olnud mitme eelneva valitsuse laual ja toetuse saanud ja nüüd on saadud ka ehitamiseks sinna raha taha, see on väga tänuväärne asi. Minu küsimus puudutab aga seda, mida ei ole jõudnud veel lugeda, eelarvet pole veel ka üle antud, see puudutab haiguspäevi. Tõsi, on põhimõte, et haigena tööl ei käida. Ma arvan, et väga paljud inimesed sellest ka lähtuvad. Vaadates, kuidas kroonviirus siiski on näidanud tõusu Eestis samuti, me läheneme juba kevadisele kõrgeimale tipule päris jõudsalt, siis kuidas on planeeritud haiguspäevade hüvitamine? Täna on esimesed kolm päeva tasuta, inimese enda kanda. Kuidas on plaan, kui haigestumine suureneb? Me teame, et esimesel päeval haigena tööleminek võib nakatada suure hulga inimesi, kõrvalseisjaid. Järsku te saate valgustada seda plaani, mis on valitsusel? Tanel Kiik sotsiaalkomisjonis ütles, et vaidlused ja arutelud käivad, on juttu olnud alates teisest päevast kompenseerimisest, aga milline see hetkeseis on? Tegelikult võib esimene päev saada saatuslikuks ja määravaks.

Suur tänu teile! Kõigepealt teie küsimuse alguse juurde tulles: aitäh nende heade sõnade eest! Ma arvan, et me oleme väga tugevas tervishoiukriisis ja väga tugevas majanduskriisis. Kui me mõtleme Euroopa Liidu taaskäivitamiskava peale, siis peamiselt, väga suuresti on seal kolm reformi: keskkonna-, digitaal- ja tervishoiureform. Minu meelest, just teie küsimusest tulenevalt, on oluline, et me panustaksime ka Euroopa Liidu vahendeid, aga mitte ainult, teatud kohtades ka enda vahendeid, et tervishoiusektoris, haiglate süsteemis nii palju kui võimalik just kiiresti – me ei lahenda kõiki küsimusi –, kus on võimalus, siis 2021, 2022, 2023, 2024, lahendada küsimusi ära. Te nimetasite Viljandit. Ei, ma ei saa seda öelda, tegelikult me teame väga selgelt, et ka varem on otsustatud seal Euroopa Liidu raha kasutamist. Neid töid on juba alustatud. Minu meelest on päris loogiline, et me ei tekitaks sellist olukorda, kus Euroopa Liidu raha on kasutatud, teatud ettevalmistustööd on tehtud, peamiselt minu teada maa all, torud ja trassid on ette valmistatud, ja nüüd me ütleme, et ei, me rohkem sinna raha ette ei näe. See tähendaks automaatselt, punkt üks, et sisuline, oluline objekt ei saa valmis, ja punkt kaks, me peame hakkama ka seda raha tagasi maksma ja see ei oleks kuidagi mõistlik. Aga on ka teisi haiglaid. Mul on hea meel, et me saame näiteks erakorralise meditsiini heaks Järvamaal või Hiiumaal panustada. Samuti Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum, need on tegelikult need kohad, kus minu meelest on vaja kiireid samme astuda. Ma olen väga rahul ka sellega, et me panustame umbes 9 miljonit isolatsioonipalatite loomisesse üle Eesti, hinnanguliselt on neid natukene üle 170, ja ka COVID-i stsenaariumidesse B ja C. Lisaks on tõesti sees ka põhimõtteline otsus, millest on väga palju räägitud, nn Ida- ja Lääne-Tallinna haigla kokkupanemise kohta, uue haigla loomise kohta lauluväljaku lähedale. See võiks nüüd saada alguse, nii projekteerimine kui ka ehitus. Haiguspäevade muudatust ei ole hetkel eelarves sees, ka sel aastal, kui me seda tegime, me tegime seda ju ajutise meetmena, vähemalt hetkel ei ole plaanis seda muuta. Sotsiaalministril on täiesti õigus, ta on tulnud kabinetti vähemalt kahe-kolme alternatiiviga. Need arutelud peavad kindlasti jätkuma. Ma olen selles mõttes teie põhimõttega sada protsenti nõus: haigena, ükskõik missugune on meie süsteem, ei tohi tööle tulla, see võib eriti tänases olukorras tekitada väga suure negatiivse tagasimõju.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Läheme edasi. Järgmine küsija on Kalle Laanet. Küsimus peaminister Jüri Ratasele COVID-19 esimese laine analüüsi kohta. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Esiteks natukene kommentaariks hea kolleegi Helmen Küti küsimuse peale: kindlasti tasuks mõelda sellele, kes tööd tegema hakkavad, kui on kriisisituatsioonid. Eelmine kriis näitas, et töötegijad kippusid kõik koju jääma, eriti kui nad veel liini peal töötasid. Aga see selleks.

9. märtsil k.a toimus Riigikogu riigikaitsekomisjoni istung, mille päevakorras oli riigikaitseseaduse eelnõu arutelu. Olime komisjoni liikmetega arutanud seda eelnõu mitmeid kuid. Paljudel komisjoni liikmetel, kaasa arvatud minul, ei olnud kindlust, et juhtimisskeem, alustades tsiviilkriiside lahendamisest ehk hädaolukorra reguleerimisest kuni sõjaseisukorra juhtimiskorralduseni, tagab Eesti inimeste ja riigi efektiivsuse, turvalisuse ja julgeoleku. Olime varem kohtunud paljude spetsialistide ja kõrgemate ametnikega. Ka sel korral osalesid komisjoni istungil külalised eri ametitest. Üks külalistest oli Terviseameti kõrge ametnik, nime ei hakka nimetama, kuna ta ei tööta enam selles ametis. COVID-19 oli juba koputamas meie uksele. Mälu värskendamiseks: 11. märtsil avastati Saaremaal esimesed koroonapositiivsed ja 13. märtsil kehtestati Eestis eriolukord. Küsisin Terviseameti spetsialistilt hüpoteetiliselt, et juhul, kui Saare maakonna eri paigus avastatakse 24 tunni jooksul viis koroonapositiivset, siis kes milliseid tegevusi rakendab, kes juhib, kes vastutab. Tema vastus minule oli, et lähtume üldistest rahvatervise põhimõtetest. Täpsustasin, mida ametnik selle all mõtleb. Sain samasuguse vastuse. Pean tunnistama, et uurisin rahvatervise seadust ega oska siiani arvata, mida ametnik oma vastusega mõtles. Siit minu küsimus teile: mida võiks vastata täna, kui COVID-19 teine laine on uut hoogu saamas, sarnasele küsimusele Terviseameti esindaja?

Aitäh teile! Härra Laanet, kuna te küsite COVID-19 esimese laine analüüsi kohta, siis ma tahan alustada tegelikult suure tänuga Saaremaa suunas. Kõigepealt tahan öelda, et võtame Saaremaa ainult sellest COVID-i teemast välja. Saaremaa on ilus, kaunis ja armas saar, ma loodan, et sinna tuleb Muhumaa kaudu palju turiste – ja et neid jääb ka Muhumaale – ja majandus läheb edasi, elu läheb edasi. Aga kui me räägime koroonaviirusest, siis jah, Saaremaa pihtasaamine oli kindlasti väga tugev. See surve Saaremaal, ma arvan, mille alla kogu haigla- ja meditsiinisüsteem jäi, oli märkimisväärne. Aga ma tahan öelda aitäh Saaremaa inimestele, Saaremaa kriisikomisjonile, kes käis iga päev tööl. Ma tean, et ka teie isiklikult olite seal üks nendest inimestest. Siiralt aitäh selle panuse eest, et aitasite leida parimaid võimalusi!

Riik tuli igas mõttes Saaremaale nii ruttu appi kui võimalik. Meil oli kogu aeg ka toonase vallavanemaga, kes oli kriisikomisjoni esimees või juht, jutuajamisi ja seal sündisid ka valitsuse otsused. 12. märtsil, kui ma ei eksi, sai eriolukord viimasel tunnil kehtestatud. Sellest peale võib öelda, et täisjuhtimine kogu koroonakriisis toimus valitsuse laua taga. Selleks hetkeks oli moodustatud COVID-19 valitsuskomisjon. Ma mäletan, veel 12. märtsi hommikul siin auväärses Riigikogu kõnetoolis ma ütlesin, et ma arvan, et see peaks hakkama kaks-kolm korda nädalas tööle. Tagantjärele vaadates, ma arvan, see komisjon töötas esimestel nädalatel isegi kuus korda nädalas. Nii et see juhtimine tuli sinna.

Ma ei tea, mida Terviseameti ametnik teile toona seal komisjonis ütles, ja kui te küsite, mida täna Terviseameti ametnik ütleks, siis need on kõik spekulatsioonid, me spekuleerime kolmandate inimeste mõtete üle. Ma arvan, et me oleme saanud õppetunni. Ma räägin nüüd tänasest Terviseametist. Te ütlesite, et see inimene on sealt lahkunud. No sealt on mõned inimesed lahkunud, juhid on lahkunud, täna on seal tööl kohusetäitja, homsest alustab tööd ameti uus juht. Ma tahan küll öelda, et vähemalt see periood, kui tänane kohusetäitja on Terviseametit juhtinud, on minu meelest koostöö valitsusega hoopis teine, suhtlus hoopis teine, infovahetus hoopis teine ja positiivses mõttes. Terviseamet on minu meelest läinud väga konkreetselt ka teatud asju keelama. Ma mäletan, et oli kõva diskussioon ühe laagri, hipilaagri üle. Terviseamet andis väga jõulise otsuse välja, et seda ei saa teha. Minu meelest ka Terviseameti igapäevane koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga on väga tugevasti paranenud ja on väga hea rääkida, et jälgitakse COVID-positiivseid ja lähikontaktseid.

Kalle Laanet, palun!

Ma olen, härra peaminister, teiega nõus, et koostöö teie ja Saaremaa kriisikomisjoni vahel oli ääretult hea. Täna näiteks on uuesti kogunenud Saaremaa kriisikomisjon, et arutada uut olukorda. Aga see, et kõik said aru, ma pean silmas ka kõrgemaid riigiametnikke, et Eestimaal on kriis – ma julgen isikliku kogemuse põhjal vastupidist väita. Näiteks oli reedel, 13. märtsil mul telefonikõne ministeeriumi kõrge juhiga. Ma ütlesin, et meil on probleem, meil on mure, mille peale mulle vastati, et las haiglajuhid omavahel lepivad kokku abi osutamises. Me teame täpselt, et mingi kokkuleppimine kriisisituatsioonis praktiliselt võimalik ei ole. See ei ole päris nii roosiline, nagu see võib välja paista. Sellest tulenevalt on mul ikkagi küsimus: kas peale seda esimest lainet on valitsusel või mõnel konkreetsel ministeeriumil läbi viidud analüüs, mis siis juhtus, kuidas juhtus, mis läks hästi, mis läks halvasti? Praegu oleme lähenemas nendele numbritele, mis olid aprilli algul, ehk kui täna oli 46 nakatunut 100 000 kohta, siis kõige kõrgem number on olnud 53. Me läheneme suurel kiirusel sellele. Mida me peaksime tegema teisiti? Minu küsimus on ikkagi see, kas on analüüs tehtud ja kui ei ole, siis millal see saab olema.

Aitäh! Ma lihtsalt tahan öelda, et mina küll ei väitnud seda, et kõik said aru, et on kriis. Ma nõustun sellega. Ma arvan, et väga vähesed võib-olla tajusid, kui suur see kriis on. Kui me räägime kuupäevadest 12. või 13. märts, siis pean ütlema, et oli ikka väga tõsiseid arutelusid ka selle eriolukorra üle, kas see on mõistlik või see ei ole mõistlik. Sellesama 12. märtsi hommikul oli arutelu selle üle, kas me oleme jätkuvalt hädaolukorra ohus või oleme hädaolukorras. Neid arusaamisi oli minu meelest seinast seina ja sellist tajumist, kui sügav, kui ohtlik see on, ei olnud. Ma ei ütleks, et see oleks olnud ühene. Minu meelest oli arusaadav, et see ei ole ainult tervishoiuküsimus, see on inimeste liikumise küsimus, majandusküsimus, riikidevahelise suhtluse küsimus, välispoliitika küsimus. Olgem ausad, oli õhus ka küsimus, kas see ei või ühel hetkel areneda nn julgeolekudefitsiidiks.

Teie küsimus on analüüsi kohta. Ma saan öelda, et minu meelest valitsustasandil on seda teemat analüüsitud, ma ei tea, esimesest minutist alates, niipalju kui oli võimalik sel hetkel neid analüüse teha, sest kogu aeg oli vaja teha väga operatiivseid otsuseid, minutite ja tundidega. Jah, ma arvan, et analüüsi poolest me oleme selles mõttes täna paremas seisus, et me saame öelda, et isikukaitsevahendeid on rohkem. Me saame öelda, et juhitava hingamise aparaate (loodame, et neid ei lähe vaja) peaks olema rohkem, kui oli toona. Toona olid esimesed signaalid, mis tulid mulle, et oli mõnisada hingamisaparaati. Kui kaitseväe välihaigla tuli Kuressaarde appi, siis sealt tuli neid aparaate kümnetes juurde. Täna me oleme neid tellinud rohkem. Mis veel? Kogu testimise võimekus on kindlasti suurenenud, me oleme tugevamad. Analüüside ja uuringute pool on kindlasti väga tugevasti kasvanud. Me oleme panustanud, niipalju kui meie võimekus lubab, vaktsiinidesse, varude loomisesse. Seda kõike me oleme teinud rohkem. Lisaks igapäevane töö. Nagu ma ütlesin, esifrondil töötavad Politsei- ja Piirivalveamet ja Terviseamet ning nad teevad head koostööd.

Te ütlesite, et see number on kasvanud väga suureks. Me peame vaatama mõningaid numbreid veel. Me peame vaatama numbreid, kui palju on inimesi haiglas. Tänu jumalale, see number on väike. Tänu jumalale, juhitaval hingamisel olevate number on väga väike. Hetkel on ka lahkunuid COVID-19 tõttu, kui me vaatame alates suve algusest – ka üks on muidugi palju –, vähem, kui oli kevadel. Me peame rohkem karakteristikuid vaatama, mitte ainult seda koefitsienti 100 000 kohta.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Katri Raik, küsimus on peaminister Jüri Ratasele korruptsiooni kohta. Palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Täna, 30. septembril peab Eesti esitama rahvusvahelisele korruptsioonivastase võitluse organisatsioonile GRECO oma aruande. 2018. aastal andis see organisatsioon meile 15 soovitust, neist seitse kõrgete ametiisikute, valitsuse liikmete ja poliitiliste nõunike ning kaheksa politsei teemal. See on meie kohus see aruanne esitada, mitte võimalus, sest oleme vastava konventsiooniga ühinenud. Selle nädala alul selgus korruptsioonivastase erikomisjoni istungil, et kahjuks ei ole valitsus vastavaid otsuseid vastu võtnud ja seitsmest kõrgeid ametiisikuid puudutavast punktist oleme suutnud seega täita kaks. Toon siin välja, et koalitsioonilepingus on läbipaistvuse suurendamine eraldi punktina välja toodud. Valitsuse päevakorras oli see teema märtsikuust peale. Tõsi, vahepeal oli COVID-19-ga palju tegemist. Augustikuu lõpus arutasite seda valitsuse istungil, aga otsust vastu ei võtnud. Kogu selle aja, märtsist augustini, püüdis ka korruptsioonivastane erikomisjon saada selgust. Justiitsministeerium meiega materjale ei jaganud, Riigikantseleist materjali saime. Kui meil kaks kolmandikku soovitustest jääb täitmata, siis on tegelikult GRECO-l õigus, lausa kohustus teha meile ettekirjutus. Toon veel välja, et eelmise hindamisvooru järel olime me viiendal kohal Põhjamaade ja Ühendkuningriigi järel. Kui me rahapesu tõkestamise reeglite rikkumisega seotud mainekahjuga tegelemiseks oleme sõlminud lepingu advokaadibürooga FSS, siis kuidas me plaanime tegeleda GRECO soovituste mitterakendamisest tekkiva mainekahjuga või kuidas olete teie plaaninud seda käsitleda? Nii et mainekahju küsimus. Kuidas me seda mainekahju püüame edaspidi vältida?

Aitäh teile, Katri Raik! Ma ütlen kõigepealt, et mainekahju üleüldiselt on minu meelest alati ülioluline teema, eriti meie riigi jaoks. Tuleks teha kõik selleks ja täita seda hoolsuskohustust, hoida proaktiivset joont, et mainekahju oleks nii vähe kui võimalik. Kõik me peame selle eest seisma. Me teame, et suurim mainekahju, mis on olnud viimastel aastatel, on seesama rahapesu mainekahju. Tohutu kahju Eesti ettevõtlusele, Eesti majandusele tekkis kõigist nendest tegevustest, mis 2008–2015 aset leidsid. Selles mõttes olen ma teiega päri, et maine hoidmine iga päev, selle nimel ja selle kallal töötamine, et meie mainele ei tehtaks kahju, on ääretult tähtis.

Teie küsimus oli GRECO kohta. Jah, ma sain aru, te ütlesite, et see oli pandud kabineti päevakorda. Kabineti päevakorda saab põhimõtteliselt kõiki asju panna, see ei tähenda, et need tulevad homsel päeval arutelu alla. See süsteem nii ei toimi, punkt üks. Punkt kaks on see, et me ei saa üle ega ümber sellest, et 12. märtsil, nagu ma ka eelnevalt härra Laanetile vastasin, algas Eestis eriolukord. Ja eriolukord ei olnud mitte niisama, et päevad oleksid läinud edasi tavapärases rütmis, vaid te tõite ka ise välja, et oli koroonaviirus. Sellega tõesti, ilma naljata, ka siin Riigikogu ees ma julgen öelda, et kogu valitsus ja eeskätt valitsuse COVID-i komisjon tegeles. Ma ütleks, et ca kuus korda nädalas saime kokku ja seitsmes kord olime telefoni teel ühenduses eri ametitega. See töö oli pingeline, aga see ei ole mitte kurtmine, vaid ma arvan, et see töö koostöös just teadlaste, teadusnõukoja ja spetsialistidega tõi ka tulemuse, nii et see viirus lõi vähem meid, meie majandust, meie ühiskonda. 

GRECO asju me tõesti arutasime siin mõni aeg tagasi. Ei, ma ei ütleks, et see jäi kuidagi ilma otsuseta. Me soovisime, et Justiitsministeerium täpsustaks veel meie teatud positsioone, ja kindlasti tuleme lähiajal selle juurde tagasi. See teema ei ole mitte kuskil seisnud, vaid see oli päris, ma ütleksin, tõsine, sisuline ja asjalik arutelu nende GRECO soovituste üle, mida justiitsminister härra Raivo Aeg välja tõi. Väga huvitav ja väga aktiivne arutelu oli. Loomulikult, see, et teha kõik selleks, et korruptsiooniga võidelda, ma arvan, on ainumõeldav, elementaarne. Aga jah, mõned täpsustused jäid veel ja kindlasti tuleme selle teema juurde tagasi lähiajal.

Katri Raik, palun!

Härra peaminister, aitäh vastuse eest! GRECO lükkas tegelikult edasi selle tähtaja, kunas nad vastust küsivad. Nad lükkasid selle tänaseks, 30. septembriks. Ikkagi on väga kahju, et need küsimused on seni valitsuses otsustamata. Ma loodan, et lähiajal need ka otsustatud saavad. Aga minu jätkuküsimus on sellest, et teie või valitsuse laual on olnud kaks väga sensitiivset dokumenti sellestsamast paketist. Üks neist puudutab valitsuse liikmete ja poliitiliste nõunike huvide konflikti vältimise reegleid ja teine lobitöö reegleid. Kas te saate vastata, kas te olete nende dokumentide vastuvõtmise poolt muutmata kujul, nii nagu Justiitsministeerium need praegu on ette pannud?

Aitäh! Ma ütlen tõsiselt, et ka nende punktide üle oli väga sisuline arutelu. Tõesti, me tuleme tagasi, ma arvan, lähimas tulevikus nende soovituste juurde. Ma arvan, et mitte ainult valitsuse liikmed, poliitikud, nõunikud. Loomulikult, see töö peab olema läbipaistev ja see töö peab olema selles mõttes konkreetne, aus, et seal ei saa olla mingisuguseid korruptsiooniilminguid või korruptsioonile kalduvaid tegevusi. Minu meelest oli see väga selgelt kõigi valitsuse liikmete soov, et väga konkreetselt ja selgelt selle eest seista. Nüüd see, mis te ütlesite, nn lobistide nimekiri, või see, kuidas see lobitöö peaks käima. Seda, ma arvan, on reguleerida väga keeruline. Mis see täpselt siis tähendab? Ma ei tea, kas nii kui inimene ütleb, et ta on erasektorist, tuleb kõik kirja panna, kui pikad kohtumised olid, kus kohas need toimusid, mis oli kohtumiste sisu. Ma arvan, et neid detaile tuleb arutada. Aga ma arvan, et kindlasti tuleb seista selle eest, et igasuguse korruptsiooniilminguga ka esimese kukesammu puhul võidelda. Seda ei tohi olla! Selle poolt kindlasti valitsus on. Kuidas see täpselt saab olema? Andke siin natukene palun aega. Nagu ma ütlesin, lähiajal tuleme selle juurde tagasi.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! See vastuse lõpp oli juba päris asjalik, aga ma panin ennast küsijaks selleks, et saada teist aru. Minu arust on korruptiivne, et te enamikus oma vastustes kommenteerite küsijat ja loobite vihjeid, eriti mugavalt, kui mingi kauge mineviku kohta. Korruptsiooniteema viskasite nagu muuseas Katri Raigile tagasi kui rahapesuteema. Minu arust on korruptiivne see, kui valitsuse liikmed määrivad minevikku. Valitsuse liikmete kohus on Eesti mainet kaitsta ja öelda nendele maine määrijatele, et meil tegelikult oli 2014. aasta seisuga – seda on öelnud FI – rahapesu, Danske rahapesu sisuliselt peatatud ja regulatsioonid väga head. Härra Ratas, kuulake mind, nüüd tuleb minu küsimus. Kahtlemata on see protsess võtnud aega, aga see on tegelikult juba enne teid lõpetatud. Te olete tahtnud selle mainekahju eest saada Ameerikast trahviraha. Kas see teie hoiak, et te peate minevikku määrima, suurendab trahviraha saamise võimalust? Te ju tegelikult määrite Eesti riigi mainet ja samal ajal tahate esitleda Eesti riiki kui kahjukannatajat. Kumb siis on, kas Eesti riik on ohver või süüdlane ja kumba pidi oleks lootust trahviraha rohkem saada?

Aitäh! Ma ausalt öeldes kikitasin kõrvu, mis nüüd, härra Ligi, teiega juhtunud on, et selline positiivne algus. Aitäh nende heade sõnade eest, mida tõesti teie suust ju üsna harva kuuleb, ma tänan selle positiivse tooni eest. Aga siis läks see tavapärasesse rütmi.

Katri Raik rääkis mainest. Selle kõrval oli tema küsimus ka, nagu ta oli registreerinud, korruptsiooni kohta. Ta tõi selle paralleeli, et kui on korruptsioon, siis see on ränk löök Eesti mainele rahvusvahelisel areenil. Sellele ma vastasin tõesti, et rängim minu arvates on lähiminevikus olnud seesama rahapesuteema. Mingil põhjusel, kui me seda rahapesuteemat arutame, siis just teie isiklikult, härra Ligi, kuidagi väga elavnete selles küsimuses. Mina arvan ja ma loodan, et mul on õigus, et me seisame mõlemad selle eest, et see halb asi, mis oli, jääb minevikku, see on tõsine õppetund ja me läheme siit edasi tugevamana, nii et rahapesu enam ei ole. See peaks olema meie lähtepunkt. Vähemalt mulle tundub, et see oleks mõistlik lähtepunkt. Aga millegipärast te kohe tunnete siin mingit isiklikku asja, et kuidagi teid nagu rünnatakse sellega. Ma arvan jätkuvalt, et me peame rahapesuteemaga tõsiselt tegelema. Mul on hea meel, et tänane valitsus, sealhulgas tänane rahandusminister, sellega väga tõsiselt tegeleb. Me oleme näinud ette järgmise aasta eelarves – loomulikult, kui Riigikogu selle heaks kiidab – ja ka järgmise aasta riigi eelarvestrateegias kõigepealt rahapesuvastase andmebüroo toomise Rahandusministeeriumi alla, aga ka selle tugevdamise, lisaraha oleme ette näinud ca 3 miljonit aastas. Ma arvan, et see on väga vajalik, väga oluline. Miks Eesti riik selle lepingu advokaadibürooga on sõlminud? Sellepärast, et oma huvisid kaitsta suures riigis Ameerika Ühendriikides, väga keeruka kohtusüsteemi, jurisdiktsiooniga riigis. USA on väga kauge riik meie jaoks. Kas Eesti midagi sealt tahab? Jah, punkt üks, me tahame oma huvisid kaitsta, me tahame selles protsessis sees olla. Punkt kaks on see, et kui selle tulemusena nõutakse välja mingisuguseid kahjusummasid, siis selge on see, et Eesti on saanud väga tugevalt mainekahju, ja loomulikult on Eestil põhjust öelda, et me soovime siit oma osa.

Aitäh! Lõpetan sellele küsimusele vastamise.

Tänane järgmine küsija on Toomas Kivimägi. Küsimus on siseminister Mart Helmele mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise kohta. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab tõepoolest mobiilseid kiiruskaameraid. Vastava eelnõu menetlemisel ca poolteist aastat tagasi oli üheks kõige olulisemaks küsimuseks see, kas mobiilsete kiiruskaamerate ees peab olema nn osutusmärk "Automaatne kontroll", nii nagu see on statsionaarsete kiiruskaamerate puhul. Mina usun, et kõik Riigikogu liikmed said üheselt aru, et jah, peab olema. Seda kinnitasid eelnõu algataja esindajate vastused nii majanduskomisjoni istungil kui ka siin saalis. Lisaks viitan teise lugemise seletuskirjale: "Samuti leiab Justiitsministeerium, et teisaldatava kiiruskaamera mõõtmiskoht tuleb enne mõõtmise alustamist tähistada osutusmärgiga ning (Rõhutan veelgi enam. – T. K.) leiab, et selle puudumisel ei ole õigustatud teisaldatava kiiruskaamera mõõtmise tulemuse alusel isiku karistamine lubatud piirkiiruse ületamise eest." Majanduskomisjoni istungil vastas küsimuse peale, kas teedel peavad olema väljas märgid, mis viitavad liikluskaameratele, Veiko Kommusaar Siseministeeriumi nimel, et kehtiva korra kohaselt peab vastav märk kiiruskaamerate mõõtmistsoonis olema, seda ka teisaldatavate kiiruskaamerate puhul. Paraku praktika seda üheselt ei kinnita. Vahel see osutusmärk on, vahel seda ei ole. Minu küsimus on selles, kas Riigikogu liikmeid on hanitatud. Ütlen ausalt, ka mina hääletasin selle eelnõu poolt selge teadmisega (ja üksnes seetõttu), et ka mobiilse kiiruskaamera ees on osutusmärk "Automaatne kontroll". Kuidas asjad tegelikult on või peaksid olema?

Aitäh! See on hea tähelepanek. Mina olen väga tihe autokasutaja ja -sõitja nii linnas kui ka maanteel. Olen tõepoolest kogenud sedasama: mõnikord on, mõnikord ei ole. Ma võtan selle märkuse teadmiseks. Homme on meil Siseministeeriumis ametite juhtide koosolek, ma sellel koosolekul teen politseijuhtidele teatavaks, et selline pretensioon on, ja palun neil seadust korrektselt täita. Ma ei hakka kuidagi põiklema, oma ametkonda õigustama ega vabandama, sest minu oma kogemus kinnitab sedasama, mida te räägite. Kui on seadus niisugune ja ka Veiko Kommusaar, asekantsler, kinnitab seda oma vastuskirjas teie küsimusele, siis nii peab olema ja seda tuleb hakata praktikasse juurutama.

Eks meil märkidega aeg-ajalt siin ja seal on ka muid probleeme olnud. Vahel on märgid kas tuulega ümber läinud või ümber lükatud. Teinekord on märgid jäetud püsti seal, kus teetööd on lõppenud või piirangud on aegunud muul põhjusel. Eks siin sellist juhuslikkust ja hooletust on kindlasti laiemaltki. Aga see ei ole loomulikult vabandus.

Kuna küsimus oli üsna mitmeti mõistetav – mobiilsete kiiruskaamerate kasutamine –, siis ma valmistasin ette väga põhjaliku vastuse. Ma pean põhimõtteliselt ütlema, et mobiilsed kiiruskaamerad on väga selgelt õigustanud oma olemasolu. Ma usun ja loodan, et need on ka selgelt distsiplineeriva mõjuga. Siin on tarvis kindlasti välja tuua ka praktilised momendid. Mõningatel puhkudel on mobiilsete kiiruskaamerate paigaldamine tingitud sellest, et on kohti, kus statistika ja järelevalve näitavad, et kiiruse ületamine on üsna krooniline. Samas ei ole seal mugavat peatamise kohta, ilma et see kaasliiklejaid ohustaks. Seetõttu on mobiilsete kiiruskaamerate praktika ka selles aspektis ennast õigustanud.

Võib-olla lõpetuseks see, et selle suhteliselt lühikese aja jooksul, kui mobiilseid kaameraid on kasutatud, on tuvastatud rikkumiste arv kasvanud mitu korda. Ma võin tuua selle statistika. Kui esimesel perioodil oli 21 997 trahviteadet, siis käesoleval aastal me ennustame, et see ületab juba 100 000 piiri, mis tähendab, et tõepoolest nad õigustavad ennast ja on väga tõhus täiendus patrullidele ja statsionaarsetele kaameratele.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, igati sümpaatse ja konkreetse vastuse eest! Ka mina saan kinnitada, et mobiilsed kiiruskaamerad on väga aktiivses kasutuses. Olen minagi üsna tihe autokasutaja, vähemalt neljal korral nädalas sõidan Tallinna ja Pärnu vahet ja vähemalt pooltel juhtudel kohtan ka mobiilset kiiruskaamerat. Nii et need on igal juhul asja ette läinud, nad on olemas. Aga see küsimus, kas seal on ees osutusmärk "Automaatne kontroll" või mitte, taandub ka sellele, mis oli teine küsimus selle eelnõu menetlemise juures: kas mobiilsete kiiruskaamerate ostmise eesmärk on riigieelarvesse raha toomine või on eesmärk liikluse rahustamine? Kui seda osutusmärki ei ole, siis on selge: eesmärk on raha teenida. Kui on osutusmärk, siis on õilis eesmärk ehk liikluse rahustamine. Kaamera toimib selgelt liiklust rahustavana, kui see osutusmärk on seal ees.

Aga nüüd teine küsimus, mis oli ka selle eelnõu menetlemisel igati asjakohane. Põhjus, miks meie toetasime ja ma arvan, et enamus Riigikogu liikmeid toetas seda eelnõu tookord, oli see, et sellega on võimalik kokku hoida politseiressurssi. Tõepoolest on vahe, kas kiirust mõõdab masin, piltlikult öeldes, või peab seda tegema politseipatrull. Ma olen tõdenud seda, et see päris nii ei ole, nagu tookord eelnõu menetlemisel tundus. Ma olen märganud peaaegu alati Tallinna-Pärnu maanteel, et kui on mobiilne kiiruskaamera, siis kõrval kuskil metsa sees on politsei mitte küll sinivalge auto, aga ikkagi politseimärgiga auto. Seal ei istu sees loomulikult politseiametnik, seal on tavatöötaja. Kas see on mingisugune ajutine ja vältimatu lahendus, et ikkagi inimene peab füüsiliselt seal juures olema? On see turvalisuskaalutlusel või on see ratsionaalne, et kui sa paned näiteks tunniks ajaks selle kaamera, siis sa ei pea sealt kohapealt võib-olla ära sõitma, vaid oledki terve aja seal? Aga peaaegu alati ma näen, et tegelikult on füüsiliselt ka inimene seal autos ja kas valvab seda märki või on tal mingi teine [ülesanne]. Kas see on ajutine? Kas perspektiivis ikkagi puudub vajadus tegelikult füüsiliselt inimese kohaloleku järele selle seadme juures?

Aitäh! Minu kogemus jälle on, et mina ei ole näinud ühtegi patrulli ligidal, kui ma olen mobiilse kiiruskaameraga kohtunud. Selgituseks võib niipalju öelda, et me ei ole päriselt väljunud veel kogemuse omandamise, katsetamise ja püsiva praktika väljatöötamise faasist. Me oleme praegu koolitanud välja küll terve hulga ametnikke ja nendest on vaid umbes pooled politseinikud. Enamik, ülejäänud, on tsiviilametnikud, kes on saanud koolituse, kes jälgivad kaameraid tihtipeale omakorda monitoride kaudu, sugugi mitte kohapeal. Aga ma ütlen veel kord, et praktika ei ole veel lõplikult kinnistunud. Me tegeleme sellega, et praktika välja töötada nii, et see toimiks ja toimiks nii, et ei oleks vaja politseiressurssi sinna kogu aeg peale panna.

Teine küsimus oli trahvide ja riigieelarve täitumise kohta. Ma võin kinnitada, et riigieelarve täitumisel on trahvide osakaal ikkagi üsna marginaalne. Ma ei julge praegu peast öelda neid summasid, need on küll miljonites, mis Siseministeeriumi trahvirahana riigieelarvesse laekuvad, aga seal ei ole sugugi ainult liiklustrahvid, seal on igasugused muud trahvid ka. Tervikuna, kui me võtame nii Siseministeeriumi eelarve kui ka riigieelarve mahu, siis on see loomulikult marginaalne summa. Nii et see on selline linnalegend, et politsei on pandud trahviraha korjama. Ei saa politsei sellest trahvirahast midagi ja see ei liiguta mingit seierit riigieelarve mõttes. Trahv on ikkagi mõeldud eelkõige kasvatusliku karistusena.

Aitäh! Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Minu küsimus on ajendatud hea kolleegi Toomas Kivimäe küsimusest lähtuvalt sellest, et kindlasti on kaameratel heidutav funktsioon, et liiklust rahustada, olgu nad siis statsionaarsed või mitte. Aga ikkagi me märkame, et võimalikud politseiautod on kuhugi põõsaste vahele ära peidetud. Kas ei võiks jõuda ühel hetkel sinnani, et me ei sunniks politseinikke põõsas passima? See rahustav joon ja eesmärk, et liiklejad käituksid korrektselt – piisaks ka sellest, kui see heidutus oleks mõnes mõttes avalik. Siis ei tekiks ka küsimust, kas me soovime seda trahvi koguda või mitte. Ka kodanikel ei ole väga hea tunne mööda maanteed sõita ja näha, kuidas politsei kuskil põõsaste vahelt neid passib. Kas te olete seda arutanud või ei ole see teie arvates üldse teema?

Ma alustan sellest, et ega meil liikluses eriti just kiiruse ületamisega asjad ju head ei ole. Igapäevase liiklejana näen ma väga selgelt, kuidas minust pidevalt sõidetakse mööda, kui ma sõidan täiesti normaalse kiirusega, ütleme ausalt, natukene rohkem kui 90 kilomeetrit tunnis. Nagu me kõik teame, on võimalik panna peale, ütleme, 93 kilomeetrit tunnis, seda ükski kaamera kinni ei võta, seda ei peeta ka väärteoks ega rikkumiseks. Ma arvan, et väga paljud teevad nii. Selle kiiruse puhul sõidetakse minust ikka pidevalt mööda. Mina ei ole selline inimene, kes hakkab mingit huligaani jälitama ja liiklusohtlikke olukordi tekitama. Aga see on lihtsalt näide selle kohta, et tegelikult kiiruse ületamisega ei ole asjad hääd.

Nüüd põõsas passimisest. Sellisel juhul me võib-olla peaksime võtma maanteedelt ära ka eraldusmärkideta autod, mis samuti kurseerivad maanteedel, rikkuja puhul lülitavad oma vilkurid sisse ja võtavad ta rajalt maha. Ka see on just nagu põõsas passimine. Teistpidi, põõsas nad ei passi, nad sõidavad, aga ometi eraldusmärke neil ei ole, rikkujat nad peatavad ja vormistavad protokolli. See on ka küsimus, ma ei tea, inimõigustest ja peitmisest. Põõsas passimine on olnud teemaks. Politseijuhid on öelnud, et nad ei toeta põõsas passimist. Selge on ka see, et politseijuhid iga üksiku patrulli paiknemist otseselt ju ei kontrolli. Aga on öeldud ja ma olen sellega nõus, et liikluspatrull peab ise oma autoga ja isiklikult teel olles olema sellises olukorras, kus ta ei põhjusta mingisugust liiklusohtlikku olukorda. See tähendab, et auto ei peaks olema kusagil sabapidi tee peal, nii et sellest oleks vaja hakata mööda sõitma. Ta peabki olema natukene tee pealt kõrval. Nagu me kõik teame ja näeme, enamjaolt valitakse mõni kõrvaltee, põllutee otsakene, kuhu auto pargitakse. Ega me ei saa ju eitada, et seda tehakse tihtipeale nii, et mõni põõsas on ees. See teema on, see teema jääb ja ma ei arva, et ministri tasemel oleks võimalik seda lõplikult lahendada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane järgmine küsija on Riina Sikkut, küsimus on peaminister Jüri Ratasele ikka valitsemisest.

Hea juhataja! Hea peaminister! Eelmisel nädalal küsisin ma valitsemise põhimõtete kohta, nagu läbipaistvus. Seekord küsin ma valitsemise ühe väga olulise instrumendi kohta, riigieelarve, nii riigi eelarvestrateegia kui ka riigieelarve kohta. Numbreid ma ei soovi. Aga sellist võimalust ühiskonna ja majanduse elu riigi poolt mõjutada ei ole ühelgi varasemal valitsusel olnud. Kui vaadata laenuraha ja laenamisse positiivselt suhtumist, taaskäivitamise fondi vahendeid, struktuurivahendeid, nii selle perioodi lõpu vahendeid või jääki kui ka uue perioodi vahendeid, ja samuti maksutulusid, mis seni laekuvad üllatavalt hästi, siis see kõik annab ju kokku paketi, millega oleks võimalik teha midagi suurt. Väljakutse, mis meil ühiskonnana ees seisab, on tegeleda sellega, et Eestis oleks ka tulevikus hea elada, et meil oleksid liigirikkad metsad ja niidud, jäätmeid kasutataks mõistlikult, meil oleks ringmajandus, vesi oleks puhas, õhk oleks puhas. Aga seda praegu ei eelarvestrateegiast ega eelarvest välja ei paista. Minu jaoks on üllatav, et sellised erakordsed vahendid jäetakse kasutamata selleks, et teha erakordset pööret. Jah, see võis olla selgitatav kevadise eriolukorra ja koroonanakkuse levikuga. Samas ka need asjad, mis inimesi väga puudutavad, näiteks haiguspäevade hüvitamine esimesest päevast, ei ole eelarvesse jõudnud. Millisest põhimõttest lähtudes on eelarve kokku pandud ja millise Eestini see meid viib?

Suur tänu, hea küsija! Ma olin ka eile, ma ütleks, päris jahmunud. Mul oli võimalus olla rahvusringhäälingu "Aktuaalses kaameras". Just teie intervjuu oli enne ja kõlas täpselt seesama lause, mis te praegu ütlesite, et oi, kui palju on võimalusi, aga midagi suurt ei tehta. Ma mõtlesin – vabandust, et ma nii ütlen –, hea või armas Riina, tundes sind, kas see on tõesti võimalik, kas sa tõesti nii mõtled. Nüüd ma saan aru, et sa tõesti nii mõtled, et eelarves pole midagi suurt, midagi head, midagi muutvat.

Kõigepealt, sa ütlesid, et maksutulud laekuvad üllatavalt hästi. Mul ei ole sellist informatsiooni. Maksutulud ikka laekuvad ju alla prognoosi, mille me enne koroonaviirust tegime. Me oleme väga rängas majanduskriisis, tõsi, see ei ole nii ränk, kui võrrelda 2020. aasta aprillikuu algusega.

Sa ütlesid, et ma numbritest ei räägiks. No ma ikka räägin numbritest, ma räägin põhimõtetest. Võtame mõningad asjad. Ma julgen öelda, et see on läbi aegade Eesti ajaloos suurim panustamine teadus- ja arendustegevusse, ettevõtlusesse, innovatsiooni. Sa tõid välja metsad ja niidud ja haigushüvitise, kui inimene jääb haigeks. Sa panid kõik kokku. See on minu arust väga strateegiline otsus, mida on Eesti teadlased tahtnud, mida on TAN aastate jooksul kogu aeg soovitanud: läbi aegade suurim teadus- ja arendustegevuse rahastus ja mitte ainult järgmine aasta, vaid kõik riigi eelarvestrateegia neli aastat, 1%, suurusjärgus, kui ma ei eksi, 56 miljonit tuleb juurde järgmisel aastal. Ma arvan, et see on väga põhimõtteline. Ma arvan, et väga põhimõtteline on see, et meil on meie riigi seisukohast läbi aegade suurimad kaitseinvesteeringud. Ma tooks eraldi välja panustamise kõigesse, mis toimub veel, merel, rannakaitses, Politsei- ja Piirivalveameti uus alus, helikopterivõimekus. Me teame, sest meil on üle 2200 ilusa saare ja laiu, kui oluline on meditsiiniaspektist, kui kiire on see helikopter, et ta jõuaks kohale. Nüüd iga kord ei jõua. Neid kolme PPA helikopterit me täiustame, parendame, toome juurde meeskonna, aga me loome ka kolm meditsiinikopterivõimekust juurde. Ma toon välja ka selle, et summana läbi aegade on suurim erakorraline pensionitõus, seal sees on ka lapsekoefitsiendi tugev või märkimisväärne tõus tema vanemale, kui see on pensionieas, rahvapensioni tõus. Ma arvan, et läbi aegade suurimad investeeringud tehakse meie haiglavõrku. See tuleb nendestsamadest asjadest: taaskäivitamiskava, uus MFF ja riigieelarve. Ma arvan, et need on suured ... Mis suured, vabandust, need on väga suured asjad.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Väga ilusasti ütlesid: täiesti erakordne otsus oli panna lisaraha teadus- ja arendustegevusse. Ja veel paremini ütlesid, et seda mitte ainult järgmisel aastal, vaid kõigil aastatel. Seesama puudutab kaitsekulusid, see puudutab erakorralist pensionitõusu. Me ei tee neid kulutusi mitte ainult järgmise aasta eelarves, vaid ka kõigil järgnevatel aastatel. Samas, tulud, mida me selleks kasutame, on ühekordsed ja erakorralised. Kui ühekordsete ja erakorraliste tulude kasutamise üle otsustada, siis samamoodi. Sellepärast ma räägingi mingisugusest pöördest, mingist uuele tasemele jõudmisest, sest neid erakorralisi tulusid tuleks kasutada ka ühekordsete oluliste muudatuste tegemiseks. See, et sa oled homme peaminister, on selge. Aga kuidas sa saad viie aasta pärast riiki juhtida, kui tulude tase on oluliselt langenud, erakordseid tulusid kasutada ei ole, aga kulud on meie tänaste ja homsete otsustega viidud nii kõrgele, et küsimus on selles, mille arvel neid katta? Kuidas sa viie aasta pärast eelarvet koostad?

Aitäh! Kõigepealt, hea ametikaaslane, see amet, mis valitsuse liikmetel on – ma arvan, et seda on öeldud mitmeid kordi eelnevalt välja ja ma arvan, et see põhimõte on väga õige –, tähendab, et sa igal ajamomendil pead mõtlema oma otsustele selles mõttes, mis saab nendest pikas perspektiivis. Aga sa pead lähtuma ka sellest, et see võib olla, ole sa poliitikuna peaminister või mingi muu minister valitsuses, su viimane otsus, sest poliitiline realiteet võib alati siin auväärses Riigikogu saalis ju muutuda. See on fakt. Nii et kui teie ütlete, et Jüri Ratas on viie aasta pärast peaminister, siis ma kindlasti seda nii ei võta. Vahepeal on Riigikogu valimised, igapäevased Riigikogu tööpäevad, -nädalad. Seda otsustab kõrgeim võim, kelleks on Eesti rahvas. Lõpuks toimub konkurents siin Riigikogus.

Esiteks, ükski kriis ei kesta igavesti. Ühel hetkel saab see kriis läbi. Me loodame, et me võimalikult kiiresti saaksime pöörduda tavapärasesse ellu, kus on tavapärane majandus, kus, me loodame, me oleme teinud tarku otsuseid, et majanduskasv oleks tugevam, et me stimuleeriksime juba praegu majanduskasvu ega läheks põhja, läheksime võimalikult vähe põhja või põhja lähedale, ja meie tõus oleks kiire, et meie tööhõive oleks üleval. Minu meelest on siin väga palju selliseid, ütleme, mitte homsesse päeva, vaid ka ülehomsesse vaatavaid asju sees. Selles eelarves on suurusjärgus 30 miljonit uue tehnoloogia, vesinikutehnoloogia jaoks, millest on nii palju räägitud, selleks et võtta see kasutusse näiteks ka ühistranspordis, et me suudaksime tootmisest tarbimiseni, kogu selle tsükli, kogu selle ahela välja ehitada. Minu meelest on see selgelt tulevikku vaatav asi. Me ei saa kuidagi öelda, et see ei muuda meie tulevikku. See muudab kindlasti meie tulevikku, kui  vesinikutehnoloogia muidugi töötab. Loodame, et see töötab. Praegu on see igal pool maailmas katsetuse faasis.

Te ütlete, et teadus- ja arendustegevus. Ega see ei ole ju nii, et kui me paneme täna, piltlikult öeldes, miljoni teadus- ja arendustegevusse, siis järgmisel aastal toob see 2 miljonit tagasi. Ei too. Suure tõenäosusega järgmisel aastal on kas miljon, võib-olla natuke rohkem või vähem, kuluna sees. Aga meie mõte on ju see, et see tulevikus annaks järgnevatele generatsioonidele palju juurde. See oli, ma ütleksin, väga raske eelarve koostamisel majanduskriisi tingimustes, tervishoiukriisi tingimustes. Ma eile vaatasin, Eesti Pank ütleb, et meil on nullilähedane kasv, kolm nädalat tagasi Rahandusministeerium ütles – selle põhjal me tegime suvist prognoosi –, et kasv on üle 4%. Täielik ettemääramatus. Teha selle pealt otsuseid, raskeid otsuseid ... Ma arvan, et see eelarve on tasakaalus ja sellest on saanud toimekas ja tubli eelarve Eesti riigile.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Eelarve ei ole kindlasti tasakaalus. Seda on teie tegevus ju tõestanud ka enne tänast eelarvet, sest ka eelmiste valitsuste ajal, mida te juhtisite tegelikult kasvu ajal, te lasite eelarve miinusesse. Selle tõttu on väga keeruline siin saalis uskuda sõnu, et teie peaministrina ja teie valitsusjuhina suudate Eesti eelarve viia normaalsesse tasakaalu nendel aegadel, mis on keerulisemad. Aga minu küsimus on ikkagi ajendatud teie enda väljaütlemistest. Te olete öelnud, et on südameasi, et ükski maasikas ei jääks põllule ja ükski lehm ei jääks lüpsmata. Eelmine kord infotunnis te jätsite konkreetselt vastamata minu küsimusele, kas maasikakasvatajate kiri, mis saadeti Maaeluministeeriumile, palvega anda ligi 5 miljonit abi, selles eelarves kajastub ja nad võivad loota kompensatsioonile. Nagu te teate, valitsuse tegevuse tagajärjel jäi 60–70% maasikaid põllule ja ettevõtjatel on tekkinud võlgnevused tarnijate ees. Neid arveid oodatakse väga tõsiselt. Kas te nüüd saate Eesti põllumeestele öelda, et valitsus on selle sammu teinud ja valmis oma viga tunnistama sellega, et ta suunab maksumaksja raha kahjude hüvitamiseks?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma alustan sellest, et minu jaoks on tõsiselt oluline Eesti inimeste hea käekäik, aga teiselt poolt ka riigi rahanduse jätkusuutlikkus. See, kas kulude või tulude võrdluse reale tuleb null – jah, fiskaalselt on see oluline, aga sellel on eeskätt ikkagi väga tugevalt sümboolne väärtus. 

Te väitsite, et need eelarved on kõik olnud miinuses, tasakaalust väljas ja nii. Ma võtsin välja ühe fakti, valitsussektori eelarve nominaalse positsiooni 2019. aastal, eelmisel aastal. 2019. aastal oli valitsussektori eelarve nominaalses ülejäägis, mis moodustas Statistikaameti korrigeeritud andmete kohaselt 22 miljonit eurot ehk 0,1% SKP-st. See ei olnud puudujäägis, vaid ülejäägis. Võrreldes Statistikaameti esialgse hinnanguga muutus eelarvepositsioon Eurostati tehtud algandmete auditeerimise käigus paremaks 0,4% võrra SKP-st. Nii et, punkt üks, see lihtne või nii kergelt tulev lause "Kõik on puudujäägis, kõik on puudu" ei vasta tõele. Näete, suured Statistikaametid, Eurostatid, kõik ütlevad: 2019 – nominaalne ülejääk.

Nüüd maasikakasvatajatest. Ma ju vastasin eelmisel korral teile selgelt. Nad küsisid toetust Maaeluministeeriumi käest, Maaeluministeerium soovis, et nad andmeid täpsustaksid. See suhtlus selle sektori ja Maaeluministeeriumi ja ministri vahel on. Ma ütlesin, et kui see suhtlus on lõppenud, siis, ma olen täiesti kindel, maaeluminister tuleb oma ettepanekutega kabinetti, valitsusse. Ma olen täiesti kindel, et ju ta ühel hetkel tuleb, kui see aruandlus on paika aetud. Hetkel ei ole see veel paika aetud. Nii et ma olen aru saanud, et seda suhtlust nad jätkavad. Kusmaal see on, seda ma teile täna ei ütle. Aga mina olen kindlasti valmis sellel teemal arutlema valitsuse tasandil.

Minu soov on ka, et me võimalikult kiiresti sellest majanduskriisist välja tuleksime, et me ikkagi näeksime tendentsi, et me liigume tasakaalu suunas. Seesama riigi eelarvestrateegia, mille valitsus on vastu võtnud, näeb ette, et me liigume riigieelarve tasakaalu suunas, me parandame oma positsiooni. Aga me peame aru saama, et me oleme täna 6,5% miinuses. Jah, meil on võimalik järgmine aasta tõmmata see tasa, suurusjärgus 1,7 või 1,8 või 1,9 miljardit, aga see kõik tähendab kuskilt kokkuvõtmist. Ma arvan, et seda võimekust täna riigisektoril ... Vabandust! Ma arvan, et see ei ole täna lihtsalt mõistlik.

Aitäh! Lõpetan sellele küsimusele vastamise.

Läheme edasi. Järgmine küsija on Heidy Purga, küsimus on peaminister Jüri Ratasele kaksikmoraali kohta.

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Minu küsimus on täiesti ebameeldiva tendentsi kohta valitsuse kokkulepetes. Alles septembris kuulsime uudist valitsuse otsuse kohta suunata kõik välismaalt Eestisse tulevad tippsportlased kahenädalasse karantiini, mis tähendas, et ühtegi rahvusvahelist võistlust Eestis korraldada ei saanud. Samal ajal ei olnud teadaolevalt sellel hetkel mitte ükski teine riik maailmas taolist piirangut sportlastele veel kehtestanud. Hästi, kui nii otsustati, siis otsustati. Aga ometi oli sellel uudisel, nii nagu ka paljudel teistel, ma võiks väita, teine pool. Nimelt polnud valitsuse otsusega rahul ei teie, lugupeetud peaminister Jüri Ratas, kes te kurtsite ajakirjanikele, et sportlased on jäänud hammasrataste vahele, ega ka kultuuriminister Tõnis Lukas, kes iseloomustas valitsuse otsust kui huupi puusalt tulistamist, kus üks hulkuv kuul on juhuslikult tabanud sporti. See on väga huvitav. Kes siis jättis need sportlased hammasrataste vahele ja kes selle hulkuva kuuli lendu lasi? Millegipärast on selline asjade käik iseloomustanud valitsuse viimase aja tegemisi, märksõna on näiteks "lennuliinid", kus omavahel kokkulepet saavutamata tekitatakse probleem, mida asutakse siis kiiresti ja kangelaslikult ära korraldama. Millega te sellist segadust seletate?

Aitäh teile! Ma saan aru, et te soovite, et ma ütleks teile välja: see persoon, see inimene, see nipitiri on seda protsessi pidurdanud. Ma tahan öelda, et valitsus teeb oma otsuseid kollegiaalselt, punkt üks. Mina ei nõustu selle kriitikaga, proua Purga, kui te ütlete, et tekitatakse segadus ja siis see lahendatakse. Viimased kuus kuud on terves maailmas olnud ääretult suur segadus ja ebaselgus koroonaviiruse tõttu. Väga suur! Ma väidan, et tänane valitsus on otsustanud väga keerulisi küsimusi ja neid lahendanud. Jah, sellel hetkel käisid arutelud, väga tugevasti nakatumine Eestis tõusis. Kui nende sportlaste kohta oleks võib-olla kuu-poolteist varem ühiselt otsus tehtud, siis ei oleks mingit probleemi olnud, aga see tähendas jälle uut leevendamist, uut lõtku. Loomulikult, valitsuse laua taga on üks asi selline valdkondlik prioriteet, aga valitsus peab vaatama ka tervikpilti. Jah, see tegi meile väga suurt muret, kas mingi otsus, mida me teeme, võib suurendada seda riski, et nakatumine tõuseb. Meil on mõningad head näited olemas spordis. Võtame selle WRC etapi, kus me nägime, et kui kõiki usaldusmeetmeid täita, maske kanda, teste teha, siis saab öelda, et 17 000 inimest oli kolme päeva jooksul eri kohtades ja me tulime sellest põhimõtteliselt puhaste paberitega välja. Jah, üks külastaja minu teada oli COVID-positiivne, aga tema kandis maski, mis andis võimaluse, et teised ei nakatunud.

Me oleme tänaseks selle otsuse teinud. Ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, mida ma väljendasin ka toona. Sportlased olid sel hetkel hammasrataste vahel, aga tänaseks on see küsimus lahendatud. See küsimus on lahendatud rahvusvaheliste sarjade ja koondiste jaoks, nii noortekoondiste kui ka täiskasvanute koondiste jaoks. Tõsi, see eeldab, ma ütleksin, veel suuremaid usaldusmeetmeid spordis kui näiteks, ma ei tea, tööalaselt. Neile on veel suuremad testimisnõuded peale pandud mitte ainult Eesti riigi poolt, vaid ka rahvusvaheliste alaliitude, oma katusorganisatsioonide poolt.

Seda lennundusasja te samuti toote kriitiliselt välja. Me peame vaatama, kus Eesti oli sel hetkel oma nakatumistasemelt, võrreldes teiste riikidega. Teised riigid olid sel hetkel, tuleb öelda, Eestist halvemas situatsioonis, Eesti oli paremas situatsioonis. Täna on see otsus tehtud ka selle tõttu, et kahjuks meie nakatumiskoefitsient on läinud väga kõrgeks. Me peame vaatama, mis toimub Riia ja Helsingi lennujaamas. Põhimõtteliselt see Eesti eilne otsus – ma loodan, et täna saab majandus- ja taristuminister selle ka juriidiliselt allkirjastada, et see hakkaks kehtima võimalikult kiiresti – on tehtud sarnaselt sellega, mis on tehtud Riia lennujaama suhtes Lätis.

Heidy Purga, palun!

Suur aitäh selle vastuse eest! Ma küsin veel siiski edasi. Tuleb nentida, et see muster meedias on täiesti olemas olnud: valitsuse eri liikmed annavad edasi väga erineva sisuga sõnumit. Kuidas siis edaspidi saab valitsust taolistes otsustes usaldada, kui ilmselgelt ei suudeta omavahel nendes asjades kokku leppida? Viidatakse justkui üksteisele või nõutusele ja hiljem hakatakse seda asja klaarima.

Aitäh teile! Ma ütlen ausalt, te soovite, et kõik 15 inimest, antud juhul 15 valitsuse liiget, poliitikut, laulaksid ainult ühel häälel, ühel viisil, ei oleks mingisuguseid arutelusid, diskussioone, ja et see oleks hea. Seda ütleb ka meie rahvatarkus, et vaidlustes sünnivad parimad otsused, vaidlustes sünnib tõde. Tõsi on see, et on olnud väga keerulisi aruteluteemasid valitsuse laual viimasel kuuel kuul. Minu meelest on valitsus olnud väga tugevalt ühel positsioonil, kui me räägime koroonaviirusest: teha kõik mis võimalik, et viiruse levikut takistada. Selle tarkuse kohta küsis ka härra Laanet (ta on saalist praegu väljas), et mida me võtsime analüüsina kaasa. Ma ütleksin, et see teine oluline vundament või sammas, milleni me oleme jõudnud, on see, et tuleb teha kõik selleks, et seda viirust takistada, ja võimalikult vähe halvata majandust. Sellest tulenevalt on hakanud tekkima lokaalsed, piirkondlikud otsused, millega püütakse viiruse levikut tõkestada, hoida kontrolli all. Nii et see on see aeg, see on olnud see ruum, kus me peame neid otsuseid langetama. Ei saa täna öelda, et näete, siis oli probleem, nüüd on see lahendatud, et miks seda kohe ei lahendatud. Sel hetkel olid moment, aeg, ruum, olukord, karakteristikud hoopis teised. Me võrdleme kogu aeg ennast rahvusvahelises pildis. Need asjad muutuvad selle viiruse raames väga kiiresti. Mina saan teist ju aru, proua Purga. Teie soov on öelda, et näed, valitsus ei suuda otsustada, ja siis, kui ta otsustab, öelda, et ai, see oli ka halb, et miks te enne vaidlesite. Jumala pärast, ma arvan, see ei ole üldse paha asi, et me arutame, me ütleme välja oma seisukohti. Kokkuvõttes on kolm erakonda valitsuses, ega nad ei ole üheks erakonnaks kasvanud ja see ei olegi meie eesmärk. On erinevad põhimõtted, on erinevad seisukohad. Aga minu arust poliitika tugevus on selles, et nendest erinevatest positsioonidest suudetakse leida ühisosa, konsensus. Minu meelest seda on see valitsus suutnud teha nii koroonaviiruse ajal kui ka täna, austatud Riigikogu, teile üleantavas eelarves. Ma arvan, et see näitab tegelikult selle valitsuskoalitsiooni tugevust: väga raskes, väga kriitilises, keerulises olukorras tervishoius ja majanduses on ikkagi täna Riigikogu ees minu meelest väga-väga tugev, väga selge ja väga hea eelarve.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Te tõite siin laulu näite, et kogu valitsus, kõik valitsuse liikmed ei peagi ühel viisil laulma. Aga meie koorilaul on edukas sellepärast, et omades ruumides küll harjutatakse, aga kui välja tullakse, siis lauldakse ikka ühel viisil. Igaüks teab oma häält, aga need vaidlused, kuidas laulda, on ikkagi selles ruumis ära peetud ja seda laulu on ilus kuulata. Kui valitsusel on kakofooniline kommunikatsioon, siis seda on rahval väga halb kuulata ja see võib tegelikult panna teistmoodi käituma, kui valitsuse tervikeesmärk võiks olla. Aga see jutt, mille kohta auväärne kolleeg küsis, meenutas ju ühte vana laulu, et mamma, mamma, see poiss on jälle siin, kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi. Seesama kommunikatsioon meenutab ju täpselt sedasama: paneme lennuliikluse kinni, siis hakkame võitlema, et oi, kes see mees oli, kes selle kinni pani jne. Aga mu küsimus on tegelikult ajendatud eilsest maaelukomisjoni istungist, kus osalesid PPA, Siseministeeriumi ja Terviseameti esindajad. Nad oskasid väga täpselt vastata küsimustele, mitu ukrainlast kus kohas kinni peeti, mis rikkumised neil olid ja kuidas nad justkui karantiinireegleid rikkusid. Aga nad ei osanud meile täpselt vastata selle kohta, mida me avalikus meediaruumis oleme lugenud, et Eestimaal on ringi liikunud inimesed, kes on nakatanud nii pidudel kui ka mujal inimesi. See viitab sellele, et tegemist on kaksikmoraaliga, isikuid Eestimaa pinnal ei kohelda lähtuvalt koroonaohust võrdselt. Miks te sellist kaksikmoraali kasutate?

Ma arvan, et see, mida te oma küsimusse panite, pole mitte kaksikmoraal, vaid, ma ei tea, see on viisikmoraal. Härra Kruuse, te teate ju väga hästi, et need, kellest te räägite, on kolmandatest riikidest pärit töötajad. Te teate väga hästi, et Terviseameti ja PPA ühise otsusega saadeti välja, ma võin eksida, aga ma arvan, et neid oli 9 või 10, suurusjärk oli see. Neid tuli Eestisse, ma arvan, selle erilennuga 150 või 200, suurusjärk oli see. Oli teada konkreetselt, mis ettevõtted on andnud allkirja, kui nad tulevad, mis ettevõtted, mis inimesed need on, kes peavad tagama selle, mis oli valitsuse otsuses väga selgelt: tulevad siia, teevad testi, 14 päeva ei lähe tööle, ei tööta. See oli kõik teada. Nüüd te toote paralleeliks Eesti ööklubid. Esiteks, moraal on, ma saan aru, teil see, et miks valitsus ei sekkunud PPA ja Terviseameti töösse ega ütelnud, et neid üheksat inimest te ei tohi küll välja saata, kui nad olid rikkunud (see selgus nende ametite kontrolli tulemusel) seda regulatsiooni, mida nad pidid täitma. Andke andeks, minu jaoks on see täiesti vastuvõetamatu, et me hakkame ütlema ametitele ette, keda tohib ja keda ei tohi välja saata. Ametnikud tegid oma tööd, punkt üks. Punkt kaks, nüüd te ütlete, et aga miks need ametid, see PPA ja Terviseamet, ei tea, kes käivad pidudel ja kuidas see viirus levib. Andke mulle andeks, me räägime piltlikult 1,3 miljonist inimesest. Loomulikult, kõik ei käi pidudel. Jah, see on kindlasti, ma arvan, täna väga suur probleem, kui inimesed lähevad haigusnähtudega tööle, kui nad lähevad pidutsema. Me näeme, et see toob kaasa ettevõtete sulgemisi, see võib tuua kaasa koolide sulgemisi, asutuste sulgemisi, väga suuri probleeme võib see kaasa tuua. Ma tahan ka siin Riigikogu kõnetoolis öelda teile ja paluda Eesti inimesi, kes on COVID-19 positiivsed, et loomulikult ei tohi minna oma kodust välja. Kui teil on sümptomid, te olete käinud testimas ja saanud teada, et test on olnud positiivne, siis mul on väga suur palve: andke see info Terviseametile, andke see info PPA-le. Sellega me suudame viiruse levikut hoida kontrolli all. Andke info selle kohta, kellega te kohtusite, kes olid lähikondsed, kus asutustes te käisite, kus organisatsioonides te käisite, kellega te kokku saite. Ma tahan kiita neid inimesi, kes on seda ausalt välja öelnud, sest siis saavad kohe mõlemad ametid teada, kes on olnud lähikondsed, ja saavad öelda neile: teil on oht haigestuda, palun püsige kodus. Veel üks asi, seesama HOIA äpp, mis telefonis on. On oluline, et me võtaksime ja laadiksime selle HOIA äpi üles, ka see annab võimaluse saada infot, kui me oleme kokku puutunud COVID-19 positiivsega.

Aitäh! Rohkem me infotunni raames küsida-vastata täna ei jõua. Suur tänu kõigile Riigikogu liikmetele, kes küsisid! Aitäh valitsusliikmetele vastamast! Infotund on lõppenud.