Tere päevast, austatud kolleegid! Rõõm on tõdeda nii rohkearvulist osavõttu. Alustame Riigikogu täiskogu erakorralist istungjärku, mille olen kokku kutsunud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 68 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 51 lõike 1 alusel 88 Riigikogu liikme poolt taotletud ajal ja päevakorraga. Kõigepealt aga nagu ikka on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Sotsiaaldemokraatide nimel ja poolt annan üle otsuse eelnõu, mille eesmärk on käivitada juba 2021. aastal hoolekande vallas möödapääsmatult vajalik reform. Meie otsuse eelnõu kohaselt peab valitsus välja töötama lahendused, et tagada väärikas vananemine ja leevendada hoolekande ja omastehooldusega seotud arvukaid valukohti. Juba sellel sügisel tuleb sellekohased seadusmuudatused vastu võtta, sest vaid siis saab uuel aastal alata üleminek inimkesksele ja palju paremini rahastatud hoolduse korraldusele.
Koroonaviirusega seoses suutis valitsus väga lühikese ajaga välja töötada ja rakendada vajalikud päästepaketid, et turgutada ettevõtlust ja majandust. See on kindlasti kiiduväärt. Samas on väga raskes olukorras need inimesed, kes vajavad abi ja hoolt, kuid kelle lähedased on töötud või siis kellel on palka vähendatud. Kõik vajalikud uuringu- ja muud andmed on Sotsiaalministeeriumis olemas, alates Maailmapanga analüüsiga ja lõpetades käesoleva aasta alguses kinnitatud pikaajalise hoolduse süsteemi loomise põhimõtetega. Me oleme täna rohkem ootus- ja lootusrikkad kui käesoleva aasta veebruaris, mil me esitasime analoogse otsuse eelnõu, kuid mis siin saalis 51 häält ei saanud. Eelnõu veelkordseks esitamiseks andis meile julgust Keskerakonna kongressi avaldus. Tsiteerin: "Tervikliku pikaajalise hoolduse süsteemi käivitamine ja sotsiaalvaldkonna täiendav toetamine on möödapääsmatult vajalik meie inimestele väärika elukaare tagamiseks." 
Lõpetuseks. Me ei tea, mida toob sügis koroonaviirusega seoses, kuid me teame, et meie eakatel ja muudel abivajajatel, meie hooldajatel ja hooldust vajavatel inimestel on abi vaja kohe, hiljemalt järgmise aasta algusest, mitte aga teadmist, et abi on kunagi tulemas. Ma usun, et valitsus – muidugi, kui ta soovib – on võimeline sama kiirelt, kui ta kevadel leidis lahenduse ettevõtluse ja majanduse turgutamiseks, leidma hoolekandes olevatele probleemidele sügisel lahendused. Seda on vaja selleks, et nõrgemad saaksid toetatud. Tänan!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel ... Ai, kas veel on soovijaid? Siret Kotka, palun! See oli vist kogemata nupule vajutamine. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.
Austatud kolleegid! Järgmisena viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §-le 52 kehtestab Riigikogu erakorralise istungi töö ajagraafiku poolthäälteenamusega. Panen hääletusele Riigikogu juhatuse ettepaneku töötada ilma vaheajata kuni päevakorra ammendumiseni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Enne, kui me asume seda tänast avaldust menetlema, ma tuletan meelde need protseduurireeglid, mida me täna järgime. Kõigepealt on eelnõu esitajate ettekanne kuni 20 minutit, seejärel juhtivkomisjoni esindaja ettekanne samuti kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale kokku ühe suulise küsimuse ja seejärel tulevad läbirääkimised. Sõna võivad võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad ja ka valitsuse liikmed. Ka õiguskantsleril on õigus esineda sõnavõtuga. Sõnavõtusoovi on avaldanud välisminister Urmas Reinsalu.

Alustamegi siis ettekannetega. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu avaldus, 88 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avaldus "Demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks Valgevenes" eelnõu 223 esimene lugemine, mis jääb ka ainukeseks. Ettekandja on Riigikogu liige Marko Mihkelson. Palun!

Head kolleegid! Tänase erakorralise istungi on kokku kutsunud 88 Riigikogu liiget, kes andsid oma allkirja avalduse eelnõule "Demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks Valgevenes". Eesti parlament teeb rahvusvahelise suunitlusega avaldusi harva, mis tõstab iga seisukohavõtu kaalu. Nii on ka meie tänase avaldusega, sest Riigikogu ei saa vaikida ajal, kui meie lähinaabruses toimub demokraatlik ja rahumeelne rahvarevolutsioon vägivaldse diktatuuri vastu.
Meie avaldusele lisab sümboolsust seegi teadmine, et just täna 29 aastat tagasi, 25. augustil 1991 jõustus Valgevene iseseisvusdeklaratsioon. Valgevenelaste juba kolmandat nädalat kestval vapral ülestõusul Alaksandr Lukašenka diktatuuri vastu on korraga mitmeid võimalikke tagajärgi. Praegustest ja edasistest sündmustest võib sõltuda, kas Valgevene jääb iseseisvaks ja suveräänseks riigiks, kas läänemaailma saab usaldada demokraatia ja kodanikuvabaduste kaitsel, kas Venemaa neelab Valgevene alla ja taastab impeeriumi ning kas Eesti ja teised Balti riigid suudavad koos liitlastega heidutada Venemaa agressioonipoliitika laienemist.
Olgem ausad, Valgevene pole meile viimase paari aastakümne jooksul eriti korda läinud. Eesti välispoliitilisele radarile on Valgevene erinevalt Ukrainast pigem eksinud, kui olnud pidevalt meie vaateväljas. Valgevene on küll Euroopa Liidu idapartnerluse riik, kuid temaga suhtlemine on olnud keeruline. Otsati on see olnud seletatav ka Lukašenka kehtestatud ja Kremli toel rajatud autarkiaga.
Valgevenelaste apaatsus ning rahuldumine näilise stabiilsuse ja heaoluga on hoidnud Lukašenkat võimul 26 aastat ega ole lasknud erinevatel opositsioonilistel jõududel laiemat toetust leida. Kes on julgenud pea välja pista, see on tapetud, vahistatud, piinatud või riigist välja saadetud. Kunagise siseministri Juri Zahharenko, keskvalimiskomisjoni endise esimehe Viktor Hantšari ja ettevõtja Anatoli Krassovski röövimine ning tapmine 1999. aastal on Lukašenka režiimi kuriteod, mis ei tohiks kunagi aeguda. Karistamatus sünnitab uut vägivalda, mida me oleme nendel päevadel Valgevenes taas kogenud.
Kuid vägivalla uus ja kaasaegsesse Euroopasse täielikult sobimatu puhang ei pruugi Lukašenkat enam päästa. Seekordsete presidendivalimiste lähenedes oli selge, et Valgevene ühiskonnas on toimunud vaikselt muutus, mida justkui keegi pole tähele pannud. Uue põlvkonna energiast kantud sadade tuhandete inimeste vaba meelsusavaldus üle riigi näitab, et Lukašenka ajastu hakkab lõppema. Inimestel on saanud ühtäkki kõrini endise kolhoosiesimehe ainuvõimust.
Valgevene kodanikuühiskond andis 9. augustil ja sellele järgnenud protestidel tormihoiatuse: Lukašenka peab lahkuma ning riigi tuleviku peavad otsustama vabad ja demokraatlikud valimised. Lukašenka püüdis nii enne kui pärast valimisi kasutada hirmutamise taktikat. Sadade ajakirjanike, aktivistide ja presidendikandidaatide arreteerimine ei nullinud valgevenelaste valmisolekut Lukašenkale punast kaarti näidata. Ilmselgelt ja massiliselt võltsitud valimistele järgnes rahva kiire ja loomulik protest.
Kartes korrata Ukraina endise presidendi Janukovitši saatust, rakendas Lukašenka viivitamatult massilise vägivalla meeleavalduste laialiajamiseks. Tuhanded inimesed vahistati, paljud neist peksti halastamatult läbi ja neid piinati. Erinevatel andmetel on siiani kadunud kümneid inimesi, kes vahistati ja kelle saatusest puudub lähedastel informatsioon. Alles täna pärastlõunal õnnestus mul Valgevene sõltumatutest allikatest teada saada, et vähemalt 15 inimest on nende vägivaldsete rünnakute tõttu ka surma saanud.
Presidendivalimised suure tõenäosusega võitnud Svetlana Tsihhanovskaja sunniti ähvarduste tõttu riigist oma laste turvalisuse nimel lahkuma, kuid see pole peatanud lainet võltsmandaadiga Lukašenka vastu, mis näib üha enam jõudu koguvat.
Ükskõik kui keeruline ja ohtlik või kui pikk see tee ka ei oleks, meie silme all toimuval Valgevene rahvuslikul ärkamisel on kaugelt suurem kaal, kui võiks aimata rahvusvahelise ja osaliselt ka meie meedia esiotsa tagasihoidlikuks jäänud kajastustest.
Miks on meile oluline Valgevene tulevik ja miks Riigikogu täna avalduse teeb? Head kolleegid! Valgevenel saab olla reaalselt vaid kaks valikut: kas säilitada iseseisvus ning rajada eneseteadlikule kodanikuühiskonnale tuginev, Euroopasse kuuluv demokraatlik õigusriik või kaotades suveräänsuse, muutuda provintsiks Vene impeeriumi koosseisus. Viimasel juhul tähendaks see ka endast jõuliselt märku andnud kodanikuühiskonna lämmatamist. Valiku saavad mõistagi teha valgevenelased ise. Esimene tee saab sündida vaid läbi vabade valimiste ja demokraatliku maailma toetusel. Teine tee eeldab allumist vägivallale ning otsuste delegeerimist Kremlile.
Eesti seisukohalt on määrava tähtsusega, millise valiku Valgevene rahvas teeb. Kui peale jääb esimene stsenaarium, siis on tekkimas tõsine lootus, et tšekistide autoritaarsusele ja vägivallale rajatud Vene impeeriumi viimane mudel laguneb lõplikult.
1991. aasta detsembris oli just Valgevene ürgmets Belovežjes see koht, kus otsustati president Jeltsini eestvedamisel Nõukogude Liidu saatus. Valgevenel võib olla praegu võimalus lüüa viimane nael Vene impeeriumi kirstu. Siis, ilma Valgeveneta, pole Venemaal lootust taastada kunagine suurvõim. Samas on ilmne, et Kreml nii lihtsalt alla ei anna. Me ei tea, milline on olnud Venemaa sekkumine presidendivalimiste eel, ajal ja järel. Ainuüksi Venemaa sõjaväeluurele alluva eraturvafirma Wagner bandiitide mängu toomine vihjab laialdasele manipulatsioonile. Venemaa sekkumine Valgevenes on seni olnud pigem kaadritagune, poliittehnoloogiline ja informatsiooniline, kui pidada silmas riigitelevisioonis streigimurdjate sissetoomist.
Venemaa juhtkonnale võib segadus sobida, sest Lukašenka pole olnud just kõige kuulekam vasall. Samas on valgevenelaste vaprus vägivallale vastu seista äratanud nendes rahvusliku identiteedi ja patriotismi, mis ei pruugi enam sugugi ühtida Venemaa suurriiklike kavatsustega. Venemaa on olnud iga kord paaniliselt mures, kui endise impeeriumi aladel saab rahvas oma õigustest teadlikumaks ja nõuab vabadusi. Iga kord on järgnenud Venemaa agressioon nende riikide vastu. Nii oli see Gruusias 2008, et ära hoida NATO laienemist Lõuna-Kaukaasiasse, ja nii oli see 2014. aastal, et ära hoida Ukraina nihkumist tihedamatesse suhetesse Euroopa Liiduga. Kas sama kordub 2020. aastal ka Valgevenega?
Valgevene puhul on asi ehk kriitilisemgi. Kui Valgevene rahvas saab diktaatori üle võidu, siis võivad ka inimesed Habarovskis ja mujal üle Venemaa mõista, et nende tulevikuks võib olla ka teisi valikuid, kui seda pakub alles äsja põhiseaduse muudatustega endale diktaatorlikud volitused saanud president Putin. Kahtlen, et Kreml oleks valmis sellist stsenaariumi taluma. Venemaa on juba süüdistanud lääneriike sekkumises Valgevenes toimuvasse ning propaganda esileedi Margarita Simonjan kutsub sotsiaalmeedias üles saatma rohelised mehikesed naaberriigis korda tagama. Lukašenka on viinud oma relvajõud NATO-vastasuse sildi all ja samas rahva revolutsioonist eemalehoidmiseks täielikku lahinguvalmidusse. Enese valitsemispiire kompav diktaator, kes on haaramas viimasest õlekõrrest, võib olla ohuks meie regionaalsele julgeolekule. Seetõttu on oluline jälgida tähelepanelikult Valgevene relvajõudude tegevust NATO liikmesriikide piiridel, et eos vältida võimalikke provokatsioone.
Valgevene on läänega pikka hübriidset mõjutussõda pidavale Venemaale strateegiliselt ülioluline. Territoriaalselt võimaldab kontroll Valgevene üle Venemaal ohustada NATO-t Suwalki maakitsuse – 104 kilomeetrit, mis eraldavad Valgevenet Poola ja Leedu piiril Kaliningradi oblastist – blokeerimisega, mis tähendaks liitlastele seda, et kaob maismaaühendus Balti riikidega. Samuti asuvad Valgevenes mitu Venemaale olulist sõjatehast ning Hantsavitši lähedal paiknev võimas eelhoiatusradar, mida haldab Venemaa kosmosejõudude 474. raadiotehniline üksus. Viimane võimaldab Venemaal avastada Lääne-Euroopast startivaid ballistilisi rakette ning mis veelgi olulisem, suudab jälgida NATO allveelaevade tegevust Põhja-Atlandil. Venemaa teab, mida ta tahab ja kardab, ning on seega valmis kõigeks, ka sõjaliseks sekkumiseks.
Kuid milleks on valmis lääneriigid? Valgevene presidendivalimistele järgnenud esimestel tundidel, kui Minski tänavatel valati juba rahumeelsete meeleavaldajate verd, oli rahvusvahelise meedia vaikus kõrvulukustav. Muidu nii uudisetundlik CNN ei suutnud näiteks mitme tunni jooksul isegi veerusõnumit koostada. Sama loidus peegeldus vastu ka poliitiliselt tasandilt, mis näitas senise poliitika nõrkust või isegi puudumist. Ma ei imesta, kui nii mõneski lääneriigis hakati Valgevenet alles nendel päevadel maakaardilt otsima. Kahjuks tõestas seda näiteks Euroopa Komisjoni volinik Thierry Breton, kelle meelest ei asugi Valgevene Euroopas.
Valgevene rahva julgus paneb proovile ennast geopoliitiliseks nimetava Euroopa Komisjoni tõsiseltvõetavuse, ja seda eriti siis, kui Euroopas asuva riigi rahvas taotleb endale Euroopale kohaseid õigusnorme ja vabadusi. Leedu ja teiste Balti riikide ning Poola aktiivsus Valgevenes toimuva mõtestamisel ja fookusesse toomisel näitab, et Euroopa Liit on siiski võimeline ka augustiunes oma poliitikat korrigeerima. Nii välisministrite kui ka valitsusjuhtide arutelud ja senised otsused valimiste mittetunnustamise ja füüsiliste isikute suhtes sanktsioonide ettevalmistamise kohta on sammud õiges suunas. Tähtis on siin samuti tihe koostöö nii Suurbritannia, Kanada kui ka Ameerika Ühendriikidega.
Euroopa Liit ei tohi nüüd tempot kaotada. Esimeste sammude kõrval tuleks lähiajal formuleerida selge sõnum Valgevene rahvale ning demonstreerida oma tõsiseid kavatsusi reaalse abiga uute ja vabade valimisteni jõudmisel, kodanikühiskonna, majanduse ja suveräänse terviklikkuse toetamisel. Samas tuleb arvestada, et teekond saab olema pikk ja toob paratamatult kaasa suhete pingestumise, sealhulgas ka Venemaaga. Eestil ja teistel Balti riikidel on siin kindlasti mängida eriline roll, sest Valgevene edasisest käekäigust sõltub ka meie tulevik.
Head kolleegid! Riigikogu on jälginud Valgevenes toimuvat pikema aja jooksul. Juba 2006. aasta veebruaris tegi meie rahvaesindus avalduse demokraatia toetuseks Valgevenes. Toona siin saalis rõhutatu on aktuaalne ka täna. Nagu näha, arengud Valgevenes on pikaajalised, ja seepärast ei tohi ka praegu luua illusiooni, et kodanike vabadusi ja nende demokraatlikke õigusi austav Valgevene on kohe-kohe reaalsus. Kuid üks on selge: valgevenelaste rahvuslik ärkamine, julgus seista silmitsi võimude abitu vägivallaga ning lootus paremale tulevikule on toonud kaasa põhimõttelise murrangu. Seda silmas pidades ongi oluline ka meie tänane avaldus, millega ühtlasi anname rahvaesindajatena edasi Eesti inimeste solidaarse toetuse valgevenelaste vabaduspüüdlustele. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on terve rida küsimusi. Esimesena küsib Maria Jufereva-Skuratovski.

Aitäh sõna andmise eest! Ma tahan küsida, mis sina arvad, kuidas need sündmused Valgevenes võivad mõjutada meie idapartnerluse programmi. Kas on oodata, et need sündmused võivad viia selleni, et mõned selle programmi projektid kas aeglustuvad või üldse peatuvad? 

Aitäh, see on väga oluline küsimus. Nagu ma kõnes mainisin, tõepoolest, Valgevene on üks kuuest idapartnerluse liikmesriigist, aga suhtlus Valgevenega nii ametlikul tasandil kui ka kodanikuühiskonna kaudu, kodanikuorganisatsioonide abi andmise kaudu on olnud oluliselt keerulisem kui Gruusia, Armeenia, Moldova, Ukraina või Aserbaidžaaniga, kes on ülejäänud viis idapartnerluse riiki. Minu teada on praegu, kui valitsus on teinud juba otsuse toetada kodanikuühiskonda lisaks idapartnerlusprogrammidele, mis hetkel on osaliselt peatatud, 100 000 euroga, küsimus selles, mis on need kõige toimivamad viisid, kuidas selline toetus nii meilt kui ka teistelt jõuaks sinna, kuhu seda tõesti vaja oleks. Ma tean, et Välisministeerium tegutseb selles osas aktiivselt ja et Eestis on terve rida kodanikuühendusi, mittetulundusühinguid, kellel on kogemusi koostöös Valgevene kolleegidega. Ma usun, et need sündmused, mis praegu Valgevenes arenevad, kindlasti ei vii väga kiirete ja meie jaoks oodatud tulemusteni. Aga see tõenäoliselt suurendab võimalusi – vähemalt see lootus on –, et me saame ka idapartnerlusprogrammide abil tulevikus Valgevene kodanikuühiskonda toetada.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Presidendivalimiste järgne ummikseis Valgevenes kestab juba kolmandat nädalat. Tänavad on rahvast täis, uudiseid on iga päev, järjest tuleb juurde. Oma ettekande alguses te kirjeldasite võimalikke arengustsenaariume Valgevenes. Kui korraks naasta nende võimalike arengute juurde, mida te alguses kirjeldasite, siis millistel nendest on suurem tõenäosus realiseeruda ja millest või kellest see sõltub? 

Aitäh, see on tõesti ülimalt oluline küsimus. Kui teaks täpselt, kuidas need arengud lähevad, siis võib-olla seda avaldust polekski vaja. Aga selleks me ju täna siin kogunenud oleme, et anda selgelt mõista oma toetusest eeskätt Valgevene pealinna kui ka teiste linnade tänavatele vägivalda trotsides tulnud inimestele, kelle kõige olulisem sõnum praegu on, et nad tahavad saada õigust vabalt otsustada oma tuleviku üle. Ja tegelikult valimised suure tõenäosusega võitnud Svetlana Tsihhanovskaja peamine programmiline eesmärk oli luua eeldused korraldada lähema kuue kuu jooksul uued, vabad, ausad, demokraatlikud valimised. See on kindlasti kõige lihtsam viis vastata sellele küsimusele: Valgevene rahvas peab saama vabade, ausate valimiste teel õiguse ise otsustada oma tuleviku üle nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes. Seda debatti ju tegelikult pole Valgevenes 1990. aastate algusest peale võimalik pidada olnud. Me näeme, et ka praegu püüab Valgevene juhtkond eesotsas – seda võib julgelt öelda –endise presidendi Lukašenkaga juba kolmandat nädalat dialoogi vältida. Ta on kutsunud esile vahistamised või siis andnud käsu vahistada koordinatsiooninõukogu liikmeid, selleks et survestada ka igasuguse dialoogi vältimist nendega, kes tänaval meelt avaldavad.
Loomulikult on väga suur küsimus selles, kuidas on reageerinud ja kuidas võib reageerida Venemaa praegune juhtkond Valgevenes toimuvale. Üleval on väga palju erinevaid spekulatsioone, sest adekvaatne informatsioon Venemaalt on väga raskesti nähtav või kuuldav. Aga üks on täiesti ilmne: Venemaa teeb kõik mis vaja. Isegi kui Lukašenka peaks võimult taanduma – praegu ju liiguvad arvamused, et üks võimalik variant tema taandumiseks on pakkuda talle kõrget ametiposti liitriigis, pakkuda immuniteeti. Ja siis võiks läbi valimiste Valgevenes ja võib-olla ka põhiseaduse uuesti kohendamise toel esile kerkida uus liider, kes peaks olema nõus viima läbi süvendatud integratsiooni Venemaaga.
Samas kui jälgida kas või distantsiltki neid sündmusi, mis Valgevenes on kolme nädala jooksul hargnenud – need kaks massimeeleavaldust, kus Minski tänavatel sajad tuhanded inimesed rahvuslippude all meelt avaldasid –, siis on väga raske ette kujutada, et Kremli poliittehnoloogia toimiks praegugi viisil, nagu nad võib-olla veel mõned nädalad või kuud tagasi ette kujutasid. Sõjaline sekkumine Valgevenes ei ole minu arvates praegu veel aktuaalne. Aktuaalseks võib see kujuneda siis, kui Valgevene relvajõud või julgeolekujõud võivad üle minna rahva poolele. Seda vähemalt viimase informatsiooni kohaselt ette näha ei ole. Nii et veel kord: kõik need arengud, mis Valgevenes edaspidi sünnivad, on väga pika vinnaga ja meilgi tuleb valmis olla selleks, et need muutused ei saa olema kiired. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan teid põhjaliku, kuid vägagi muret tekitava ettekande eest! Valgevenes muutusi toetavad inimesed Eestis on oma toetust väljendanud erineval moel. Viimati seisime 23. augustil punavalges ketis Tallinnas. Valgevene kodanikuühiskonna toetusest on olnud juttu, te vastasite seda puudutades esimesele küsijale. Aga kuidas saaks Eesti aidata Valgevene vaba meediat? 

Aitäh! See on kindlasti üks teemavaldkond, mis puudutab seda, et me üldse Valgevenest võiksime saada adekvaatset informatsiooni. No me võime mõtteliselt tagasi minna 30 aasta tagustesse aegadesse, kui meil siin pöördelised sündmused toimusid. Me teame, kui oluline meile oli anda siis läänemaailmale ja üldse vabale maailmale informatsiooni selle kohta, mis riigis toimub. Loomulikult internetiajastul on asjad teisiti. Me oleme näinud olukorda, kus vaatamata kõikvõimalikele piirangutele, mis võimud on seadnud informatsiooni edastamiseks sotsiaalmeediakanalite või kehtestanud lausa laiemalt interneti piiramisel, see ei ole olnud takistuseks. Me ikkagi oleme näinud ja kuulnud sõna otseses mõttes on-line pildis seda, mis seal riigis toimub.
Eestis me oleme loomulikult aktiivselt idapartnerluse keskuse kaudu ja koostöös oma partneritega lähinaabruses erinevaid programme algatanud. Võib-olla Valgevene suunal on neid tõesti vähem olnud. Aga praegu on see koht, kus tuleb tõsiselt läbi mõelda, millised on meie võimalused toetada peaasjalikult Valgevene kodanikuühiskonna tugevnemist erinevate kanalite, sh vaba ajakirjanduse kaudu. Ma mäletan oma noore ajakirjaniku aegadest, et 1990. aastate alguses oli väga palju erinevaid programme, mille toel oli võimalik paremini aru saada, kuidas ühe vaba ja avatud ühiskonna ajakirjanik peaks tegutsema, millised on tema õigused ja võimalused. 

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Nende tegevuste loetelu, mida me saame teha Valgevene tuleviku heaks, muidugi ülemäära pikk ei ole. Need on sellised poliitilised avaldused, nagu me täna menetleme, kodanike aktsioonid, samuti Euroopa Liidu tasandil sanktsioonid ja kodanikuühenduste rahaline toetamine. Kas väliskomisjon arutas ka seda, milline on see taristu, mis tagab selle, et see abi ikka tegelikult jõuab nende kodanikuühiskonna organisatsioonideni Valgevenes, mitte valitsuse institutsioonide kätte? Samasisuline punkt on ka Leedu Seimi avalduses, aga nendel on konkreetsemalt sõnastatud, et tegu otsese rahalise abiga ja limiteeritakse rahalist abi valitsusasutustele. Kuidas see abi jõuab Valgevene kodanikuühiskonna organisatsioonideni?

Aitäh! Loomulikult ei saa eeldada, et kui anda abi Valgevene valitsusele, siis võib loota, et see läheb streikivatele töölistele nende saamata palkade kompenseerimiseks või kodanikuühiskonna tugevdamiseks. Loomulikult see nii ju ei ole. Eks ka senine toiminud süsteem idapartnerluse kontekstis on olnud mõnevõrra keeruline. Just nimelt seepärast, et Valgevene on riigisiseselt teinud ikka väga suuri takistusi kodanikuühenduste loomiseks ja nende kontaktideks muu maailmaga. Aga minu teada praegu tehakse selle nimel väga palju tööd Leedus viibiva valimiste tõenäolise võitja Tihhanovskaja tegevust toetades, aga ka teiste Valgevene rahvarevolutsiooni juhtivate kodanikuorganisatsioonide kaudu. Loomulikult on kogu see abi lihtsamini antav, kui Valgevene jõuab praeguses üleminekuperioodis uute valimisteni. Seda on veel keeruline ennustada, millal need võiksid toimuda. Ma arvan siiski, et see on pigem aja küsimus kui see, et need võimatuks osutuvad.
Ja loomulikult on üks asi, mida on väga oluline silmas pidada, see, et Valgevene on majanduslikult ülimalt sõltuv Venemaast. Praeguses seisus on neil ikkagi majanduslik olukord tingituna paljudest aspektidest märksa keerulisem, kui see oli näiteks veel pool aastat tagasi. Kindlasti see on ka üks mõjutusvahend, mille abil Venemaa Valgevenet survestab. Ma arvan, et Euroopa Liidul, võib-olla ka laiemalt rahvusvahelisel kogukonnal võiks olla väga vajalik mõelda Valgevene abistamise fondi loomisele. Seda on valgevenelased ise tegelikult taotlenud. Jutt on käinud mõnest miljardist eurost. Ma arvan, et see on teema, mida kindlasti Euroopa Liidu valitsusjuhtide tasandil tuleks väga tõsiselt arutada. 

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas teie arvates Euroopa Liit, sh Balti riigid eesotsas Leeduga on teinud kõik selleks, et aidata kaasa demokraatiale Valgevenes, või on midagi, mis te oleks tahtnud paremini või teistmoodi teha, kui teil oleks võimalus olnud olla koalitsioonis? 

Ma arvan, et juba üksi see, et meie tänane avaldus on ikkagi konsensuslik avaldus, mida toetavad kõik Riigikogus esindatud poliitilised jõud, näitab, et ühtviisi läheb see korda nii opositsioonis kui koalitsioonis olevatele poliitilistele jõududele. Aga mis puudutab Balti riikide ja Poola tegevust, siis ma pean ütlema, et eeskätt muidugi Leedu ja Poola täiesti objektiivsetel, ajaloolistel põhjustel ilmutatav selge aktiivsus vahetult enne presidendivalimiste toimumist ja eriti pärast nende toimumist näitab, kui palju saavad ka väikeriigid ära teha selleks, et mõjutada Euroopa Liidu poliitikate kujundamist. Kui presidendivalimised 9. augustil olid toimunud, siis esimene reaktsioon Euroopa Liidu n-ö välisteenistusest oli loid. Augustikuu muidugi on kõige vaiksem kuu igas mõttes, aga esimene reaktsioon oli, et ehk ootame augusti lõpuni ja võib-olla vaatame siis, kuidas sündmused on arenenud, ja niikuinii oli siis välisministritel plaan kokku tulla. Aga paljuski just tänu Balti riikide, Poola ja ka Põhjala toetusele ja nõudmisele toimus juba valimistejärgsel reedel välisministrite erakorraline nõupidamine, kus lepiti kokku sanktsioonide kehtestamine füüsilistele isikutele, kes on vastutavad meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest.
Ja muidugi on väga oluline ikkagi see, et Poola ettepanekul toimus Euroopa Liidu valitsusjuhtide nõupidamine – küll virtuaalne, aga seal rõhutati seda, et toimunud valimised olid võltsitud ja tunnustada presidenti tema ametis ei ole võimalik. See on väga jõuline lähenemine Euroopa Liidu poolt, arvestades muidki probleeme. Mõtleme kas või sellele, mis toimub praegu Vahemerel Kreeka Küprose ja Türgi vahelistes suhetes.
Nii et veel kord: see aktiivsus, mida on üles näidanud meie lähemad naabrid ja ka meie ise – ma usun, et need on sammud õiges suunas. Aga kindlasti on vajalik ikkagi ka selline pikemaajaline poliitika välja kujundada. Eeldada, et nüüd mõne nädala, mõne kuu või isegi mõne aastaga võiks Valgevenes toimuda väga suur murrang, oleks väga ennatlik. Me peame valmis olema pikaajalise poliitika elluviimiseks. Tuleb silmas pidada, et Valgevene ei ole Euroopa Nõukogu liikmesriik, ja seda ühel väga lihtsal põhjusel. See on nii sellepärast, et Valgevene on ainus Euroopa riik, kus kehtib surmanuhtlus. Kui Valgevenes oleks lähiajal võimalik ka uute valimise kaudu muuta valitsemist ausamaks, demokraatlikumaks, siis ühe lihtsa sammuga ehk surmanuhtluse keelustamisega oleks võimalik Valgevene Euroopa riigina tuua Euroopa rahvaste perre ka Euroopa Nõukogus. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Küsida võiks palju. Jah, igal rahval on õigus valida endale juhiks, keda nad õigeks peavad. Aga sa ütlesid, et suure tõenäosusega võitis valimised mitte Lukašenka. Ja minu väike küsimus on: kui suur see tõenäosus on? Aga minu suur küsimus lähtub sellest, et Valgevene on juhtumisi Euraasia Liidu liige. Mida võib sellise globaalse süsteemi nii-öelda rikkumine kaasa tuua? Ja mida ning kui palju see võib kaasa tuua meile? Praegu on meil Ukraina võõrtöölisi suur armee. Kui palju võib sellele lisanduda Valgevene võõrtöölisi või põgenikke? 

Aitäh! Ma sain aru, et siin oli terve rida küsimusi. Kõigepealt küsimus valimistest ja võimalikest võltsimistest ja sellest, kes need valimised võitis. Nagu ma juba mainisin, Svetlana Tsihhanovskaja kampaania põhieesmärk oli tagada võimalus korraldada uued, ausad, demokraatlikud valimised vähemalt lähema kuue kuu jooksul. Ja peamine põhjus, miks sellest sai üks olulisimaid Tsihhanovskaja soove, oli muidugi see, et tema abikaasa Sergei Tsihhanovski ja ka mitmed teised presidendivalimistel kandideerimissoovi üles näidanud inimesed – Viktor Babarõka, Valeri Tsapkala ja mõned teised – kas arreteeriti nagu Tsihhanovski ja Babarõka või sunniti riigist lahkuma nagu Tsapkala näiteks.
Loomulikult, nii nagu ka varasematel kordadel presidendivalimistel, pole ka seekord võimalik rääkida vabadest, ausatest, läbipaistvatest valimistest. Seda ei selles osas, kuidas koheldi kandidaate, ega ka selles osas, kuidas valimised läbi viidi.
Need faktid, mis valimispäeval jõudsid avalikkuse ette tänu sõltumatutele lävepakuküsitlustele nii Valgevenes kui ka 19 välisriigis Valgevene esinduste juures, kaasa arvatud Tallinnas, näitasid selgelt ühte trendi. Valgevenes, kus lävepakuküsitlustel küsitleti umbes 80 000 inimest ja võimalik, et isegi rohkem, oli Tsihhanovskaja toetus 65–70%, välisriikides saatkondade juures oli see veelgi kõrgem. See on üks tõend, mille tõttu me peaksime väga tõsiselt kahtlema ametlikes valimistulemustes. Lukašenka ju kinnitas, et tema poolt hääletas 80% rahvast.
Aga vaatame, milline reaktsioon oli vahetult peale valimistulemuste avalikustamist Valgevene tänavatel, ja mitte ainult Minskis, vaid ka teistes linnades, ja mitte ainult Lääne-Valgevenes, vaid ka mujal. Vaatame, kui paljud tulid uusi valimisi nõudma, protestimaks nende valimiste tulemuste vastu, ja kui palju oli neid, kes toodi sunniviisiliselt bussidega üle riigi kohale Lukašenka toetuseks üle-eelmisel pühapäeval. Juba see iseenesest on väga piltlik näide, milline meelsus on rahva hulgas, mida arvab rahvas sellest, kuidas need valimised tegelikult sellise tulemuse andsid.
Aga fakt on see, et nende tulemuste põhjal kõige olulisem lahend Valgevene tuleviku seisukohalt, nagu te õigesti ütlesite, on Valgevene inimeste endi käes. Ja neile peab saama võimalikuks vaba otsustusõigus läbi ausate ja demokraatlike valimiste, kus saaksid vaatlejatena muu hulgas osaleda võib-olla ka meie Riigikogu, OSCE või Euroopa Nõukogu delegatsioonide liikmed, nagu see rahvusvahelise vaatlemise kontekstis täiesti loomulik on. Loomulikult ka nende valimiste puhul on öeldud, et rahvusvahelised vaatlejad olid kohal, aga me teame, mis riigist nad olid: Venemaalt. Nii et seda tõe pähe võtta ei saa, eriti kui puudus organisatsioon, kes on seatud rahvusvaheliselt valimisi vaatlema, puudus OSCE. Loomulikult neid avaldusi ei saa tõsiselt võtta. 

Alar Laneman, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, suur tänu selle põhjaliku ülevaate eest! Avaldus on õilis. Ma küsin teie käest, millist mõju me eeldame nüüd sellelt avalduselt. Ma küsin seda sellepärast, et Tsihhanovskaja ütles oma intervjuus Belsatile, et see küsimus, see olukord tuleb lahendada riigisiseselt. Samas me teame, et ühiskond on suhteliselt suletud ja ainus riik, kellel on seal mõju, on Venemaa. Euroopa on passiivne ja rahvusvaheline üldsus ka, nagu te ise märkisite. Millist mõju me nüüd eeldame oma avalduselt? Ja küsimuse väike alatoon on see – just Tsihhanovskaja sõnumit silmas pidades –, et kas me aitame opositsiooni või pigem anname mingeid ettekäändeid? 

Aitäh! Me aitame. Nii palju kui ma tean, kui meie välisminister suhtles Tsihhanovskajaga, siis informatsioon oli, et igasugune, ka seesugune moraalne toetus on väga oluline nendele inimestele, kes seisavad Minski tänavatel vastakuti mitte ainult kumminuiadega, vaid ka reaalse lahingurelvastusega. Mõelgem kas või 30 aasta tagustele sündmustele siin Eestis! Ka igasugune toetusavaldus meie laulvale revolutsioonile oli ülioluline, olgugi et poliitilistest avaldustest igaüks eraldi, üksi oli reaalsuses võib-olla väiksema mõjuga. Aga nüüd on oma avalduse teinud Poola, Leedu ja Läti. Ka Euroopa Parlament on seisukoha võtnud, omad järeldused on teinud välisministrid Euroopa Liidu tasandil, on teinud Euroopa Komisjoni esindajad, samamoodi ka valitsusjuhid on oma seisukohti esitanud. Ma usun, et ka meie inimeste teadmised Valgevenes toimuvast on paranenud, olgugi et need on oluliselt piiratumad kui Ukraina või mõne muu teema puhul. See on loomulik solidaarsusavaldus nendele, kes tegelikult tahavad oma tulevikku otsustada ise.
Ma tahan veel kord rõhutada, et kindlasti ka meie avaldus ei pürgi sinnapoole, et anda Valgevene rahvale ehk valgevenelastele ette teekaarti, mis näitaks, kuidas nad peaksid käima. Nad teavad ise, kuidas ja milliseid otsuseid just nimelt täna teha. Aga kindlasti ei saa me vaikida ajal, kui toimuvad nii olulised sündmused meie lähinaabruses. Ja nagu ma mainisin oma kõnes, need paratamatult ei saa jätta meid puudutamata. Üldse Valgevene tulevik ei saa jätta mõjutamata ka meie regionaalset julgeolekut. Sellest sõltub väga palju, millises suunas ja milliste otsustega Valgevene edasi liigub. 

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Suur tänu ettekande eest, lugupeetud kolleeg! Kahtlemata me peame oma saatusekaaslasi toetama. Uudistest on olnud lugeda, et Valgevene valimisi oli jälgimas ka välisvaatlejaid ja nemadki sattusid repressioonide alla. Kas on teada, mis organisatsioonid sõltumatult Valgevenes valimisi vaatlesid ja kas nende raportid on juba valmis? Kui on, siis missugustest rikkumistest eelkõige need kõnelevad? Suur tänu!

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma küll ei tea, et oleks ühestki rahvusvaheliselt tunnustatud vaatlemisorganisatsioonist vaatlejaid kohal olnud. Vähemalt oli nende tegevus, isegi kui mõni võis neist kohal olla, ilmselgelt piiratud ja takistatud. Valgevene valimised tõenäoliselt võitnud Svetlana Tsihhanovskaja nõudmine, nagu ma mainisin, ongi saavutada olukord, et valmistumine uuteks valimisteks kaasaks protsessi algusest peale rahvusvahelise vaatlemise mitte ainult valimispäeval toimuva üle. Kogu see protsess peaks olema demokraatlik ja toimuma kandidaatide ja nende mõtete ja seisukohtade sõelumisel vaba meedia kontekstis. Seda Valgevenes lähemal ajal toimuvat silmas pidades muidugi eeldada ei saa, aga ma arvan, et ka see osutus, mis me oma avalduses teeme, vaid kinnitab seda, et legitiimsuse Valgevene tulevasele liidrile annab ikkagi ka rahvusvaheline vaatlemine, mis on pädev ja rahvusvaheliselt tunnustatud. 

Heidy Purga, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Milline on hetkeolukord nende erinevate sanktsioonidega, mis kavatsetakse rakendada Valgevene demokraatia eest seisvate inimeste toetuseks, ning teisest küljest ka individuaalsete sihtsanktsioonidega Valgevene ametiisikutele, kes vastutavad Valgevene presidendivalimiste tulemuste võltsimise ja Valgevene linnades rahumeelsete meeleavaldajate vastu ülemäärase jõu kasutamise eest? Kas Eesti ja Leedu ühisele viisakeelu sanktsioonile tuleb lisa? Ja kas see on teie meelest piisav ja millal need reaalselt kõik jõustuda võivad? Ning kui kaugel ollakse europarlamendis sisuliste aruteludega? 

Aitäh! Need on kõik väga olulised konkreetsed tegevused, mida tuleb teha, aga mida ehk ei tohi seada põhifookusesse – just nimelt selles mõttes, et meie huvi on ju toetada Valgevene kodanikuühiskonda. Ei tohiks jääda mulje, et me nüüd ainult sanktsioneerime Valgevenet. Me sanktsioneerime tõesti neid konkreetseid isikuid, kes vastutavad nii valimiste võltsimise kui ka eeskätt oma kodanike vastu rakendatud vägivalla eest. Natuke mul informatsiooni on – ka täna suhtlesin ma Valgevene esindajatega, just nimelt siis valgevenelaste enamuse esindajatega. Tuletan meelde, et kui Svetlana Tsihhanovskaja täna esines Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ees, siis ta ka rõhutas, et need demonstratsioonid, meeleavaldused on veenev kinnitus, et tegelikult enamik Valgevene rahvast on seda meelt, et endine president Lukašenka on jäänud selgelt ja üheselt vähemusse.
Need sanktsioonid ei tohiks kahjustada nende inimeste tunnet, et Euroopa hoolib neist. Loomulikult me võime näha, et ajaloolistel ja muudel põhjustel on Valgevene sidemed Venemaaga, Valgevene rahva sidemed Vene rahvaga sügavad ja tihedad. Seda kindlasti ei tohiks halvustada ja see on täiesti normaalne, et need sidemed on nii tugevad olnud. Aga kindlasti on oluline, et me nende sanktsioonidega ei takistaks sellise loomuliku pluralistliku vaidluse teket nende seas, kui nad mõtlevad, millist tulevikku ka välispoliitiliste suundumuste mõttes valida.
Ma väga loodan, et need sanktsioonide arutelud, mis on algatatud, ei päädi patiseisuga seoses mõne teise keerulise geopoliitilise või rahvusvahelise olukorraga. Ma mainisin, et väga ebameeldival ajal on praegu tõusetunud pinged ühelt poolt Küprose Kreeka ja teiselt poolt Türgi vahel. Selliseid sõnumeid on nendel kohtumistel kolleegid nendest riikidest ka esitanud, et kui me toetame Valgevenet, kas ei peaks ka Küprost ja Kreekat olukorras, mis praegu seal on kujunenud, samaväärselt toetama. Kindlasti me peame mõistma, et üldine pilt on palju kirjum, sündmused ei arene üksnes Valgevene ümber.
Aga nagu ma ütlesin ka oma kõnes, ma olen positiivselt üllatunud, et vaatamata augustikuule on Euroopa Liit tegelikult päris palju suutnud juba praegu kokku leppida ja astunud minu arvates piisavalt jõulisi samme. Nüüd on tähtis lihtsalt see, et Eesti ja teiste Balti riikide toel seda tempot hoitaks.
Aga ma tahan veel öelda, et üks asi, mis on Valgevene inimestele praegu hästi oluline, on see, et muu maailm ei paneks silmi kinni selle vägivalla ees, mida Valgevene inimesed tunda saavad: need tapmised, need piinamised, need nii video- kui fototõendid kui ka üleskirjutused ajakirjanikelt, kes viibisid nendes vanglates, on võikad. Need teod tuleb tuua rahvusvahelise uurimise alla ja ma tean, et koostöös eri riikidega astutaksegi samme, et see teadmine kindlasti oleks üheselt olemas ja et need, kes tõesti on need kuriteod toime pannud, saaksid oma karistuse. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Üks Eesti saadikutest Euroopa Parlamendis on täna andnud intervjuu, kus ta ütleb, et Eesti tegi vea, kui ta Valgevene valimiste tulemused kahtluse alla seadis. Ja on selline tsitaat, et kahjuks tuleb Eestil varsti oma sõnu süüa. Me oleme selles küsimuses kohtunud kaitseministriga, me oleme kohtunud välisministriga, me oleme rääkinud meie saatkonnaga ja teistestki allikatest saanud infot. Väliskomisjonil, kui ma ei eksi, ei ole sellist indikatsiooni, et kogu lääs on kõigest valesti aru saanud, et tegelikult olid väga ausad ja läbipaistvad valimised. Kas sul on rohkem infot, miks me peame hakkama varsti oma sõnu sööma? Kas sa oskad kuidagi selgitada selliseid avaldusi peaministrile lähedaste isikute poolt?

Aitäh, hea küsija! See on tõesti väga huvitav tähelepanu osutamine sellisele avaldusele. Ma nägin, et see intervjuu on toimunud, ma tean, kellest sa räägid. Aga ma tean ka, et see inimene kunagi ütles, et näiteks Salisburys toimunud rünnakut Novitšokiga tegelikult polnud. Ka siis sama inimene teatas, et varsti peate kõik sõnu oma sööma. Midagi taolist pole juhtunud. Ma ei pööraks sellele väga suurt tähelepanu. 

Ruuben Kaalep, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Meie eestlastena teame, kui kesksel kohal rahvusidentiteedi säilitamisel on oma keel. Valgevenelaste hulgas on oma emakeele tundmine ja kasutamine järjepidevalt langenud. Üks esimesi Lukašenka samme 1990-ndatel võimule tulles oli valgevene keele kui ainsa riigikeele staatuse kaotamine. Tänapäeval kasutab valgevene keelt igapäevaselt ainult umbes 10% Valgevene rahvast. Valgevene rahvuslikust ärkamisest ei saa rääkida ilma valgevene keele taaselustamiseta. Ja sellest lähtuvalt on minu küsimus: kas praegune olukord, kus Valgevene rahvas võitleb oma vabaduse eest, saab viia nende rahvusliku identiteedi, kultuuri ja keele taasleidmiseni ja kas meil tasuks oma kogemust arvestades pidada siinkohal ülioluliseks küsimuseks just nimelt ohustatud keelte ja kultuuride säilimist? 

Aitäh! See on minu arvates väga kohane küsimus seotuna sellega, mis Valgevenes tegelikult toimub. Valgevene on ajaloos siiski korra iseseisvust kogenud, küll hästi lühikest aega, 1918. aastal. Aga ikkagi on seesama rahvuslipp, mille värvid on nüüd rahvarevolutsiooni tunnuseks, väga selge sümbolside selle teemaga, mille kohta te küsite. Kui te olete jälginud Valgevenest antavaid ülevaateid sotsiaalmeedias, siis ka seal on rõhutatud, kui palju rohkem on nende päevade jooksul hakatud rääkima valgevene keeles – seda on teinud nii ajakirjanikud kui avalikult esinevad inimesed. Loomulikult nende rahvuslik identiteet on olnud võrreldamatult nõrgem, kui ukrainlaste oma olnud on või on, rääkimata Balti riikidest, aga seda enam on murranguline, mis seal praegu toimub. Ma mainisin, et loomulikult see protsess saab olema pikk ja keeruline, aga mul on tunne, et just nimelt selline on Valgevene uue põlvkonna, väga intelligentse põlvkonna mõju ka nendele valikutele, mis puudutavad keele, kultuuri, rahvusliku identiteedi tähtsust ja säilitamist, et tagada ka oma iseseisvuse ja suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse säilimine. See on miski, mida enam tagasi ei suru. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Sellega tuleb nõustuda, et need üksikud kaadrid, mis on rahvusvahelisse meediasse jõudnud, on päris koledad ja hirmuäratavad. Loodame, et seal ükski kuritegu ei jää karistamata. Aga kas te oskate öelda, mida Lukašenka ja Putin omavahel on võinud rääkida? Kui ma vaatan seda, mis Venemaal toimub – põhiseadust muudetakse, võimu kinnistatakse, tehakse oma internetti ja tehakse Vene seadustest võrreldes rahvusvaheliste seadustega selgelt ülemad seadused ja MRP sobingud ei ole Venemaa jaoks ehk mitte midagi –, siis tekib küsimus, millised võiksid järgmised sammud olla. Te enne ütlesite, et kuna armee ei ole praegu rahva poolele veel üle läinud, siis Venemaa jõulisem sekkumine võib alata hetkel, kui armee seda teeb.

Aitäh! Väga oluline on mõelda selle peale, millised võiksid stsenaariumid olla. Paljuski on see kõik spekulatsioon. Aga mis on meile teada? On teada see, et vähemalt aastast 2018 on Venemaa käivitanud väga jõulise protsessi, sundimaks Valgevene juhtkonda tihedamale integratsioonile Venemaaga. Nagu kõigile on teada, Valgevene ja Venemaa vahel sõlmiti n-ö liiduleping juba 23 aastat tagasi, 1997. aastal. Toona, kui Lukašenka oli juba olnud kolm aastat Valgevene president, oli üks tema soovidest haiglase Jeltsini asemel ise Valgevene-Venemaa liidu eesotsa asuda. Ta oli tollal ka Venemaal oluliselt populaarsem, kui Jeltsin siis oli. Ja praeguses situatsioonis on Lukašenka kuni viimase ajani suutnud suhteliselt oskuslikult mängida.  
Meenutame vahetult valimistele eelnenud päevi, kui ootamatult tuli Valgevenest teade, et on vahistatud 32 Wagneri võitlejat, kes väidetavalt olevat tulnud Valgevenesse, et aidata opositsioonijõududel rahutusi organiseerida. Loomulikult oli eesmärk näidata, kuidas Lukašenka justkui kaitseb Valgevenet Venemaa-ohu eest. Ei läinud palju aega mööda, kui needsamad 32 meest saadeti – hoolimata sellest, et Ukraina taotles nendest 28 väljaandmist, sest nad olid seotud Donbassis toime pandud kuritegudega – Venemaale, ütlemata poolt sõnagi, et nad peaksid oma kavatsuste tõttu mingit karistust kandma.
Praegu üritab Lukašenka ilmselgelt oluliselt nõrgestatuna kuidagi saavutada Venemaa abi. Võib-olla on ka see olnud nende jutuajamiste teema. Ma arvan, et ta enam ei looda presidendiametisse jääda, pigem on küsimus, kuidas ta võiks taanduda sellelt positsioonilt, kus ta täna on, nii, et ta säilitaks isikupuutumatuse ja saaks võimaliku liitriigi kontekstis väärika koha. Aga igal juhul, nagu ma enne ka mainisin, on olukord mõnes mõttes Venemaale soodne, sest Lukašenka on märksa nõrgem ja valmis minema järeleandmistele, milleks ta võib-olla mõned nädalad tagasi veel valmis ei olnud. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma tänan väga hea ja asjaliku ettekande ja vastuste eest. Järgmisena tuleb kõnetooli väliskomisjoni esimees Enn Eesmaa. Palun!

Austatud kolleegid! Riigikogu väliskomisjonis on esindatud kõik Riigikogu fraktsioonid. Kui kogu Riigikogu töötaks niisama demokraatlikult, ühtehoidvalt, otsustavalt ja konstruktiivselt, siis oleks meie igapäevane töö kindlasti tulemuslikum. Riigikogu väliskomisjonis möödus selle avalduse menetlemine minu arvates erakordselt produktiivselt ja hästi.
Me oleme Valgevene teemat käsitlenud läbi selle suve, ja nagu enne mainitud, võtsime juba 2006. aasta veebruarikuus vastu Riigikogu avalduse Valgevene demokraatia kaitsmiseks. Loomulikult lugesime toonase avalduse uuesti läbi ja pidime tõdema, et kõik need valupunktid on tänaseni alles ning et olukord on läinud kriitilisemaks ja halvemaks. See viitab sellele, et see avaldus on erakordselt oluline. Päris loogiline on ka see, et esimesed lausungid tulid Riigikogus just väliskomisjonist. Mõni päev pärast 9. augusti valimisi kirjutasin ma kolleegide heakskiidul alla Eesti, Läti, Leedu ja Poola väliskomisjonide esimeeste avaldusele Valgevene valimiste kohta. See avaldus oli kriitiline. Ja siis me hakkasime koguma üha rohkem informatsiooni. Seda informatsiooni on palju, meie oleme seda saanud õige mitmest allikast. Meil on oma Valgevene suursaatkonnaga, mis asub Minskis, olnud väga sagedased videokonverentsid ja nende pikkus ei ole olnud mitte 10 või 15 minutit, vaid need on kestnud tunduvalt kauem. Oleme välisministriga ja nende Välisministeeriumi inimestega, kes Valgevene teemasid hästi teavad, mitmed korrad koos aru pidanud. Me oleme väga rahul ja kasutame aktiivselt ka Välisministeeriumi nn seireosakonna informatsiooni, kus juba mõnda aega on kõik 4–5-punktilised teemad olnud seotud Valgevenega.
Valgevene temaatika ei ole kaugeltki ammendunud. Tänane informatsioon on üsna rahutuks tegev. Te kindlasti teate ja olete kuulnud, et Lukašenka saatis oma sõjahelikopterid meie andmetel koguni Leedu territooriumile, et likvideerida õhupallid, mis olid piiritsoonis ja tõenäoliselt jõudsid ka Valgevene poolele. Ta ütles, et neis õhupallides on mürk. Me teame seda, et Leedu president kutsus täna kokku riigikaitsenõukogu. Võimalik, et üks põhjuseid oli just see, kuid kindlasti oli põhjuseid teisigi. Äsja, enne siia pulti tulemist, lugesin ma informatsiooni selle kohta, et Venemaa relvakontsern Almaz-Antey on sõlminud Valgevenega lepingu rahvusvahelisel relvalaadal Army 2020 raketisüsteemide varuosade tarnimiseks Valgevenele. Praegu on selline aeg, kus riigid saadavad signaale ja Valgevene ise saadab neid signaale väga palju. Me oleme näinud pilte ja videot, kus Lukašenka on täies relvis, kõrval tema alaealine poeg, kes samuti on relvastatud. Nad võtavad neid asju üsna tõsiselt ja see on juba analüüsi tulemus, kas nad teevad seda rohkem riigisisestel või rahvusvahelistel põhjustel. Ühesõnaga, meie andmed Valgevenes toimuva kohta on mitmekülgsed ja loomulikult oleme saanud sealse olukorra kohta ka varjatud informatsiooni.
Väliskomisjon arutas Valgevene olukorda pärast valimispäeva, juba oma 13. augusti istungil. Ülevaate kohapealsest olukorrast andis Valgevenes viibiv diplomaat Kalvi Noormägi, sest sel hetkel ei olnud meie suursaadikut Minskis. Välisminister Urmas Reinsalu, kes teatavasti on meie väliskomisjoni sage külaline, tutvustas põhiliselt Eesti seisukohti Euroopa Liidu välisministrite mitteametlikul videokohtumisel, kus üks peateemasid oli loomulikult Valgevene. Kuulanud ära mõlemad ettekandjad, otsustasid komisjoni liikmed üksmeelselt teha samal istungil väliskomisjoni avalduse, milles märkisime, et kaalukad tõendid osutavad, et Valgevene presidendivalimiste tulemusi on jämedalt võltsitud, ja seetõttu ei saa Eesti Vabariigi Riigikogu väliskomisjon pidada ametlikult väljakuulutatud valimistulemusi legitiimseks. Me teame, et rahvusvaheliselt on olnud ka palju käredamat retoorikat, näiteks öeldakse, et Lukašenka on eelmine president ja Valgevenes vedeleb võim maas. Meie ei läinud seda teed, vaid jäime oma lausestuse juurde.
18. augustil arutasime Valgevene olukorda uuesti ja komisjon leidis, et mõttekas on koostada Valgevene-teemaline Riigikogu avaldus. Selleks moodustati töörühm, mis on meil väliskomisjonis tavaline ja kuhu kuuluvad – kuulusid ka seekord – kõigi fraktsioonide esindajad: Raimond Kaljulaid, Anti Poolamets, Mihhail Lotman, Marko Mihkelson ja Enn Eesmaa. 24. augustil anti 88 Riigikogu liikme nimel menetlusse Riigikogu avalduse "Demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks Valgevenes" eelnõu. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, täna hommikul kella 10-ks ei tulnud meile ühtegi muudatusettepanekut ja oma tänasel istungil otsustas väliskomisjon määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks teie ees seisja.
See oli lühiülevaade sellest, kuidas väliskomisjon seda teemat menetles. Väliskomisjoni juhina avaldan ma veel kord tänu ja toetust kõigile nendele, kes selles komisjonis tööd teevad, ja kõigile nendele, kes avaldusele alla kirjutasid. Kusjuures ma olen kaugel sellest, et lugeda neid, kes alla ei kirjutanud, automaatselt sellisteks, kes põhimõtteliselt alla ei kirjutanud. Ma tean, et vaatamata Eesti kõrgele digitasemele, ei olnud mõnel inimesel võimalik seda allkirjastada puhttehnilistel põhjustel. Kuigi jah, oli selliseidki inimesi, kes põhimõtteliselt alla ei kirjutanud ja tõenäoliselt ka täna selle avalduse poolt ei hääleta. Ma tänan!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimene küsimus tuleb Jürgen Ligilt. Palun!

Aitäh! Härra Eesmaa! Ma tahakski küsida teie rõhutatud üksmeele kohta. Tahaks kuulda, kes olid need põhimõttelised mitteallakirjutajad, kui need on komisjonile teada, ja mis olid nende põhjendused. Ja teiseks, kuidas suhtuda Eesti-Valgevene parlamendi sõprusrühma juhi Igor Kravtšenko sõnadesse, mis on Delfis ära toodud? Ta rõhutab, et Lukašenka on rahva demokraatlik valik ja et eri riigid on tema võitu tunnistanud, ning naeruvääristab Euroopa kogukonda, kes on selle protsessi suhtes kriitiline. Miks on meil selline parlamendi sõprusgrupp? Kas on vaja ka teistsugust, paralleelset gruppi? Ja millised olid teiste vastuolijate argumendid?

Jah, me võtsime fraktsioonis sellise seisukoha, et ennekõike on see iga rahvasaadiku isiklik otsus. Me ei hakanud tegema sellist tõsist juurdlust, miks keegi on öelnud nii või naa. Kravtšenko peab seda kindlasti ise ütlema, ta on juba mingisuguse intervjuu ka andnud. Mina selles asjas tema vaateid ei jaga. Ja järelkommentaarina Raimondile ütlen veel seda, et kuigi Yana Toom, kellest ju lõpuks juttu oli, ütles, et võib-olla Eesti kiirustas selle otsusega, mis tehti – selles suhtes ei ole ma ka Yana Toomiga nõus –, siis ta lisas – kui sa seda intervjuud edasi lugesid –, et sellele avaldusele, mille me täna siin vastu võtame, kirjutaks tema alla. Nii et ta näeb neid probleeme. Me, jah, ei läinud fraktsioonina seda teed, et hääletame kõik ühtemoodi ja mõtleme kõik ühtemoodi. Aga väliskomisjonis oli meil täielik üksmeel. Väliskomisjonis on meie fraktsioonist Maria Jufereva, kes kirjutas avaldusele alla ja kes oli meiega n-ö algusest lõpuni. Sõprusrühm – see on meie oma inimeste asi. Võimalik on teha ju muudatusi, kui arvatakse, et praegune juht ei ole päris õige mees seda sõprusrühma juhtima. Siinkohal ei läheks ma kommenteerimisega kaugemale.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mõningad teie erakonna liikmed on ajakirjanduses näidanud üles kahtlust, kas ja kuidas saab tugineda väidetele, et Valgevene ametlikud presidendivalimised olid ikkagi pettus. Aga ma sooviks teada teie arvamust: kas Valgevene presidendivalimiste tulemused on teie arvates võltsitud või olid need valimised ikkagi õiglased ja ausad?

Ma ei saa hästi aru selle küsimuse sellest osast, mille sa mulle suunasid, aga arvan, et kõige eelnevaga olen sellele juba mitu korda vastanud. Mis puudutab mõne teise fraktsiooni esindaja arvamust, siis ütlen veel kord, et jah, meie suhtumine sellesse avaldusse on selline, et igaüks teeb oma otsuse ise. Mina olen selle informatsiooni põhjal, mida ma olen saanud ja mida olen õige mitmest allikast otsinud, jõudnud selleni, et kirjutasin sellele avaldusele alla. Ma olin esimene, kes nägi selle avalduse algteksti, mida, muide, ei koostanud algselt poliitikud, vaid meie nõunikud – ma olen väga tänulik Birgit Keerd-Leppikule, kes selle algteksti koostas. Ma nägin seda esimesena ja tegin ainult paar täiendust, rõhutamaks seda, et me võtame vastu avalduse Eesti parlamendi poolt. Aga põhimõtteliselt selliseks see tekst jäigi.

Signe Kivi, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigikogu 2006. aasta avaldusest on möödunud 14 aastat. Ma küsin teilt kui pikaajaliselt Riigikogu väliskomisjoni liikmelt ja väliskomisjoni esimehelt, kas Eesti riik on teinud nende aastate jooksul piisavalt, et toetada Valgevene kodanikuühiskonda ja vaba meedia arengut. Milliseid konkreetseid samme peaksime täna veel astuma?

Kahtlemata on Valgevene küsimused olnud pidevalt Eesti tipp-poliitikute n-ö radaril, kuid alati on olnud veel teisigi teemasid, mis on olnud olulisemad ja tulisemad kui see, mis toimub Valgevenes. Mis puudutab Riigikogu, siis juba see, et võtsime 2006. aastal vastu avalduse – nagu ma ütlesin, on punktid, mille pärast me tollal muret tundsime, jäänud praktiliselt samaks –, näitab minu arvates, et oleme õigel teel. Praegu on Eestil kahtlemata tunduvalt rohkem võimalusi midagi Valgevene heaks ära teha. Siin oli juba juttu sellest, et Valgevene kuulub idapartnerluse riikide hulka, ta ei ole kahtlemata selles kõige kitsamas ringis. Kuid võtame kas või ühe näite: kui homme hakkavad Berliinis omavahel aru pidama Euroopa Liidu riikide kaitseministrid ja tekib võimalus abistada rahufondi kaudu ka idapartnerluse riike – Valgevene on esialgu sellest nimekirjast Lukašenka režiimi pärast praktiliselt väljas –, siis juhul, kui nad jõuavad otsuseni, mis sobib nendele ja ka ülejäänud maailmale, on kahtlemata ka see võimalus olemas. Idapartnerlusel on õige mitmeid dimensioone ja Eesti on sellesse kahtlemata panustanud. See töö jätkub ja peab jätkuma ning meie avaldus on üks toetusavaldus selles suunas. Ma arvan, et me kõik meenutame hea meelega seda aega, kui Eesti tegi kõik selleks, et saaksime vabaks, demokraatlikuks. Me olime väga tänulikud naaberriikidele, ennekõike Põhjala riikidele, kuid ka kõikidele teistele, kes meid sel ajal toetasid. Ja kuigi Valgevene riiklik meedia kunagi ei räägi, mida on avaldanud Eesti president, peaminister, välisminister või Riigikogu, on seal küllaltki palju ka vaba meediat. Selle kaudu saavad ka Valgevene inimesed oma informatsiooni kätte. Nii et, Signe, see töö peab kindlasti jätkuma ja meie avaldus annab tugeva signaali, et oleme selleks valmis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kahjuks jättis Marko Mihkelson mu põhiküsimustele vastamata, aga sina oled komisjoni esimees ja sinu vaade peaks olema veelgi avaram. Jah, Valgevene on idapartnerluse riik, aga samas ka Euraasia Liidu n-ö stammliige. Ma pean silmas seda globaalset mängu, mida see meie väikene avaldus, mis on õige – igal rahval on õigus valida neid, keda nad peavad vajalikuks riiki juhtima –, puudutab. Aga meil ei ole kombeks, et avalduste puhul on nagu seaduseelnõudel märgitud ära kõik need mõjud – mõju majandusele, sotsiaalpoliitikale, riigikaitsele, julgeolekule jne. Aga kui nüüd lähtuda sellest, milline mõju võib sel avaldusel olla, siis vaatame näiteks Ukrainat. Me oleme Ukrainat jõuliselt toetanud ja meil on sealt pärit võõrtöölistele uksed avatud, neid on meil väga suurel hulgal. Kas see avaldus võib ka Valgevene puhul kaasa tuua sellise järjekordse suure seltskonna tuleku – ühelt poolt pagulastena, kui näiteks Lukašenka režiim püsima jääb, ja teiselt poolt n-ö võõrtöölistena, kui tõesti juhtub ime?

Aitäh! Sa, Peeter, saad ju ise aru, et sellist analüüsi on praktiliselt võimatu teha. Rõdul on Eesti endine suursaadik Valgevenes, ma usun, et ka temal oleks sellega raskusi. See on jälle üks neid kordi ajaloos, kui tuleb valida pragmaatilisuse ja põhimõtete vahel. Eesti Riigikogu avaldus viitab sellele, et me väljendame solidaarsust, me anname poliitilise hinnangu, me toetame kodanikuühiskonda ja me kindlasti – otseselt me seda välja ei ütle, aga selle teksti taustal on see selge – ei sekku Valgevene siseasjadesse. Muide, kui me seda avaldust arutasime, siis oli meil kaalumisel ka mõte, kas panna avaldusse näiteks selline lause, et Riigikogu toetab ja mõistab Valgevene lipu muutmist. Me jõudsime suhteliselt kiiresti üksmeelele, et seda on võib-olla natukene liiga palju, ja otsustasime, et hoidume sellistest avaldustest. See on juba valgevenelaste otsus, mida nad edasi teevad, samuti see, millistesse liitudesse nad kuuluvad. Õige, nad osalevad idapartnerluse programmis, aga nad ei ole eriti aktiivsed. Kuid selliseid riike on teisigi, ka Armeenia ei ole üliaktiivne, kuigi ta sinna kuulub. Valgevenelased ise otsustavad, millistesse organisatsioonidesse nad lähevad. Sellepärast on meil eraldi välja toodud ka OSCE. Rahvusvahelisi vaatlejaid valimisi vaatlema ei lubatud, kuid selle organisatsiooni vaatlejate hulgas oleks tõenäoliselt võinud ja tahtnud Valgevene valimisi jälgida ka Eesti Riigikogu inimesed.

Paul Puustusmaa, palun!

Tänan, Enn, ettekande eest! Minu küsimus formuleerub sellisena, et arusaadavalt on Eesti parlamendi otsus selle kohta, et me ei tunnusta Valgevene valimisi ja presidenti, äärmiselt jõuline signaal. Sellega seoses tahaks ma küsida, kas komisjonis arutati sellise tugeva signaali võimalikke poliitilisi ja majanduslikke tagajärgi – seda, kui me ei saa selle riigiga arendada normaalseid poliitilisi ja majanduslikke suhteid.

Jah, sa tuled tagasi pragmaatilisuse ja põhimõtete juurde. Mõni aeg tagasi, suhteliselt hiljuti tegin ma koos kümne Euroopa Liidu riigi parlamendi väliskomisjonide esimeestega avalduse, mis oli kriitiline Hiina suhtes ja toetas Hongkongi. Hiina mõjujõud ja võimekus on tunduvalt suuremad kui näiteks Valgevenel, aga me otsustasime selle avalduse teha. Kuid nagu ma ütlesin, kirjutasid sellele alla kümne Euroopa Liidu riigi parlamendi väliskomisjonide liidrid, nii et kahtlemata on ka neid, kes mõtlevad võib-olla rohkem selle peale, mida see majanduslikult kaasa toob. Samas, kui seal muutuks režiim, nad tuleksid läänele lähemale ja avaneksid mitmed uued võimalused, siis võib-olla oleks meil vähem lootust saada Valgevenest näiteks tööjõudu, nii nagu praegu saame Ukrainast. Igal juhul, meie otsustasime seda teed minna. Teha lõplik rehnut, et see mõjutab seda, teist ja kolmandat? Kui me Hiina suhtes sellise avalduse tegime, siis sa võid arvata, kui palju läks aega, kui Hiina juba saatis vastavad dokumendid Riigikogu väliskomisjoni, sest nad panevad seal kõike tähele. Aga me otsustasime selle avalduse siiski teha.

Madis Milling, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kümmekond minutit tagasi nägin ma Õhtulehe veebiväljaandes pealkirja – ainult pealkirja, kahjuks ma artiklit lugeda ei jõudnud –, mis teatas, et Valgevene parlament on saatnud Riigikogule "noomiva sisuga kirja". Kas te olete selle kirjaga kursis? Ja kui olete, siis mis oli selle kirja sisu?

Seda kirja ma paraku näinud ei ole, küll aga jõudis täna meieni Leedu parlamendi esimehe, spiikri kiri, milles ta muu hulgas esitas ka avalduse, mille Leedu parlament tegi. Ka Läti parlament on vastava avalduse teinud. Jah, see on üldiselt teada, et Valgevene parlamendi üldine hoiak on kriitiline nende riikide suhtes, kes avaldavad solidaarsust kodanikuühiskonna liikmetele. Võib-olla on Riigikogu juhatus seda avaldust näinud, mina seda paraku näinud ei ole näinud, kuid ma kujutan ette, milline see olla võib. Ent vaatamata sellele soovitan ma täna meie avalduse poolt hääletada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma tänan hea ettekande eest! Läheme edasi läbirääkimiste juurde ning sõna võivad võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Kõigepealt Anneli Ott Keskerakonna fraktsiooni esindajana, palun! Anneli Oti nimi ilmus ekraanile esimesena – mulle ilmus esimesena – ja siis vahetus Poolametsaga. Aga anname Anneli Otile kui daamile eesõiguse.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tahan Keskerakonna fraktsiooni nimel avaldada toetust Valgevene inimeste soovile demokraatlike muutuste toimumiseks ning vajadusele lõpetada vägivald, vabastada ebaseaduslikult kinnipeetavad isikud ja alustada kõiki kaasavat riigisisest dialoogi. Keskerakonna fraktsioon on Euroopa Liidu ja Vabariigi Valitsusega ühisel seisukohal ega tunnusta Valgevene presidendivalimiste tulemusi, sest valimised polnud vabad ega õiglased. Keskerakonna parlamendiliikmed on ühel meelel, et Eesti riik peaks toetama Valgevene rahva püüdlusi ja tahet muutusi läbi viia. Ainult neil on õigus valida vabalt oma tuleviku tee. Valgevene kodanikuühiskonna tekkimisele kaasaaitamine on demokraatliku ühiskonna arengu seisukohalt äärmiselt oluline. Loodetavasti aitavad Valgevenes toimuvad muutused kaasa riigi senisest tihedamale koostööle Euroopa Liidu idapartnerluse programmi raames. Valgevene integreerumine Euroopa Liitu aitaks laiendada ühenduse majandusvõimekust ja kultuurilist mitmekesisust. Keskerakonna fraktsioon avaldab lootust, et käimasolevad protsessid kulgevad Valgevenes rahumeelselt, ilma vägivalla ja inimohvriteta. Hukka tuleb mõista kõik katsed sekkuda Valgevene rahva õigusesse vabadele ja demokraatlikele valimistele. Aitäh!

Ma tänan! Järgmisena saab sõna Anti Poolamets Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Head kolleegid! Päeval, kui me Eestis meenutasime Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle tagajärgi, kogunesid sajad tuhanded inimesed Minskis nõudma vabasid ja õiglasi valimisi. MRP tagajärjed puudutasid ka Lääne-Valgevenet, mis tollal oli Poola koosseisus. Kohe pärast seda, kui punaarmee oli Poola idaosa okupeerinud, algasid repressioonid. Justkui nende sündmuste halva kajana saatis praegune fiktiivne, valemängijana võimul olla sooviv Alaksandr Lukašenka rahumeelsete meeleavaldajate vastu sõjaväeüksused, kelle ülesanne oli väidetavalt kaitsta Valgevene monumente mässajate eest.
Valgevenes pole elementaarseid kodanikuõigusi kunagi nõudnud sedavõrd palju inimesi. Meeleavaldused ja streigid toimuvad üle riigi: Grodnas, Brestis, Vitebskis, Gomelis. Valimiste võltsimine ja moonutamine algab ammu enne seda, kui võimude nõudel viiakse läbi võltsingud valimisjaoskondades. See algab vaba ajakirjanduse puudumisest, see algab kandidaatide valimistelt kõrvaldamisega. Presidendikandidaat Svetlana Tihhanovskaja, kelle presidendikandidaadist abikaasa Sergei arreteeriti 29. mail, ütles pöördumises Valgevene rahva poole: "Meil on võltsimise kohta tõendeid. Nende valimiskomisjonide protokollides, kus hääli loeti ausalt, oli minu toetus 60–70%."
Praegu hääletusele tulev Riigikogu avaldus saab anda Valgevene rahvale julgustust. Riigikogu avalduse olulisim sõnum ongi suunatud vabade valimiste korraldamisele. Avaldus kutsub üles korraldama esimesel võimalusel vabad valimised rahvusvaheliste organisatsioonide järelevalve all. Sedasama soovivad Valgevene protestijad. Ühtlasi kutsub avaldus ÜRO liikmesriike ja nende parlamente üles toetama Valgevene suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, mõistma hukka kõik katsed sekkuda Valgevene rahva õigusesse korraldada vabad ja demokraatlikud valimised.
Ma loodan, et Valgevene rahvas valib suveräänsuse. Ometi on juba praegu saabunud Venemaalt isegi teleajakirjanikke, kes peavad asendama streikivaid Valgevene televisiooni töötajaid. Kas Venemaal on plaanis sekkuda ka relva jõul, kui asjad ei kulge nende taktikepi järgi? Seda jälgib murelikult nii Valgevene rahvas kui ka maailma avalikkus. Valgevenes on vägivald juba puhkenud, sest politsei tegevuse tõttu on inimesi hukka saanud. Palju on teadmata kadunuid. Lukašenka vehib automaadiga omaenda rahva suunas ja tegeleb väljamõeldud vaenlase, NATO tõrjumisega. Seni on tema suurimaks saavutuseks jäänud lahingukopteritega Leedust saabuvate õhupallide tõrjumine.
Valgevene protestid on olnud väärikad ja distsiplineeritud. Ei ole toimunud rüüstamisi, pole isegi rünnakuid julgeolekujõudude vastu. Neid proteste on võrreldud laulva revolutsiooniga. Ometi on meelevaldajaid tuhandete kaupa vangistatud ja jõhkralt pekstud, ometi on teadmata kadunuid ja mitmed inimesed kahtlastel asjaoludel surnud. On tähtis, et keegi enam ei hukkuks, mistõttu Riigikogu avaldus mõistab hukka igasuguse jõu kasutamise ... 
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... rahumeelsete meeleavaldajate suhtes. Peame Valgevene olukorda hoolikalt jälgima ning rahvusvahelise tähelepanu Valgevene sündmustele saame kujundada siin saalis kõik koos. Lääneriigid peaksid täie tõsidusega rakendama sanktsioone Lukašenka administratsiooni vastu. Aga ka sellest ei piisa. Edward Lucas märkis, et Lukašenka klann peseb raha lääne rahanduskeskuste kaudu, kasutades lahkelt lääne pakutavaid võimalusi. Varade külmutamine ja konfiskeerimine ning reisikeeldude kehtestamine ei oleks sugugi üle pingutatud. Need teeksid hoopis lõpu kahetsusväärsele alapingutuse ajajärgule. Teame ju omal nahal, kuidas Eestis pesid enneolematus koguses raha Swedbank, SEB Pank ja Danske Bank ning kuidas järelevalvajad olid silmad pärani kinni.
Kui Valgevene rahvas saab tagasi õiguse korraldada vabad valimised ning demokraatliku riigikorra, siis tekib uusi koostöövõimalusi, kus ka Eesti võiks olla teerajajaks. Tallinnas on oktoobris toimumas kolme mere algatuse tippkohtumine, sellega on seotud 12 riiki. Miks ei võiks kolme mere vahel asuvate riikide julgeoleku- ja majandusalane koostöö laieneda ka Ukrainale ning demokraatlike valimiste järel Valgevenele? Selline Intermariumi koostööformaat ühendaks juba üle 160 miljoni inimese. Arvan, et Eesti võiks siin initsiatiivi võtta ning toetada Valgevenet ja kogu Ida-Euroopa ruumi uut ülesehitust.

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Raimond Kaljulaiu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusel.

Head kolleegid! Olukord on tõesti erakordne. Saali selles servas istuv Raimond Kaljulaid on nõus peaaegu iga sõnaga, mida ütles saali teises servas istuv Anti Poolamets, minu hea kolleeg väliskomisjonist. Ma ei mäletagi selle koosseisu puhul varasemast sellist juhtumit.
Ma tahan tänada kõiki selle avalduse toetuseks allkirja andnud ja täna siin saalis olevaid rahvasaadikuid. Ei ole saladus – ja tänases debatis on see ka välja tulnud –, et Eesti ühiskonnas on Valgevene küsimuses erisugused nägemused. Sel põhjusel ei ole tõesti sellel avaldusel kõigi meie kolleegide allkirju. Me oleme kuulnud ka arvamusi, kuidas Eesti ei oleks pidanud võtma seisukohta, et Valgevene valimiste tulemused võltsiti ja ei olnud legitiimsed, sest "kahjuks tuleb varsti oma sõnu süüa". Miks me peaksime oma sõnu sööma? Mida me valesti ütlesime?
Hiljutisel Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühisel istungil seadsid mõned saadikud kahtluse alla, kas me saame ikka kindlalt öelda, et Valgevene valimistulemusi võltsiti. Loomulikult neid võltsiti ja me saame seda kindlalt öelda. Diktatuuri õigustajad on väitnud sedagi, et Valgevene tänavatele tulnud rahvas ei tea ka ise, mida nad tahavad, ja et neil puuduvad liidrid. Mina olen kindel, et enamik eriti noorema põlvkonna valgevenelasi soovib elada vabas demokraatlikus riigis, kus toimuksid õiglased ja ausad valimised. Nad soovivad ise otsustada oma tuleviku üle ning kindlasti soovivad nad ka toimivat ja vaba majandust, mis looks igaühele võimaluse eneseteostuseks, endale väärika sissetuleku teenimiseks või ettevõtlusega tegelemiseks. Need vabadused ja õigused on meil siin Eestis kõigile täiel määral tagatud. Muidugi väärivad neid ka teised. 
Lukašenka kohta öeldakse vahepeal ingliskeelset väljendit kasutades strong man ehk tugev liider. Minu meelest on vastupidi – Lukašenka ja teised temasugused on nõrgad liidrid. Tugev liider ei karda ausaid valimisi, ta läheb nendele valimistele ja võidab.
Ma arvan, et peame Valgevene sündmuste taustal kriitiliselt mõtlema ka selle peale, et meil siin Eestis ei jääks tähelepanuta ja hukkamõistuta katsed Lukašenka-sugustelt õppida. Ühes Eesti omavalitsuses kutsuti hiljuti välja ja tehti märkus lasteaiaõpetajale, kes oli julgenud peaministrit kritiseerida. Ta jäi ilma oma töökohast. See ei juhtunud Minskis, see juhtus meil siin Tallinnas. Ma millegipärast arvan, et teda ei oleks välja kutsutud ja talle ei oleks tehtud peapesu, kui ta oleks kritiseerinud Kaja Kallast või Indrek Saart.
Lukašenka juhtimisel käib tema riigi käsi väga halvasti, mis tõestab veel kord seda, et ühiskonnad, mis on vabad, on edukamad. Valgevene SKT ühe elaniku kohta on alla 20 000 dollari, see on isegi väiksem kui Venemaal, kaks korda väiksem kui Eestist. Ütleme nii, et kui mõni eakas inimene, kes saab Eestis pensioni, koliks täna Minskisse, siis oleks ta korraga kaks korda rikkam, rääkimata Põhjamaade – Soome ja Rootsi – eakatest.
Ma arvan, et oluline on ka see, mida on öeldud seletuskirjas – see, et Eesti rahvas mäletab ja on tänulik abi ja toetuse eest, mida meile andsid lääneriigid, eriti Põhjamaad, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Rääkimata sellest, et mäletame kõiki neid, kes kunagi ei tunnustanud meie okupeerimist NSV Liidu poolt. Nüüd on meie kohus mitte tunnustada valimisi võltsinud ja jõudu kasutades end kehtestanud võimu Minskis. Ja lõppkokkuvõttes, meie soov ei ole ju see, et raudne eesriie, mis kunagi eraldas meid vabast maailmast, läheks nüüd kuskilt sealt Narva jõe juurest ja me oleksime sellega rahul. Ei! Me tahame elada Euroopas, kus mitte keegi ei elaks eesriide taga – vahet pole, mis materjalist see on – ning kus inimõigused, inimväärikus, vabadused ja võrdsed eneseteostuse võimalused oleksid tagatud kõigile inimestele. Mille poolest on valgevenelased meist halvemad? Mitte millegi poolest.
Need 88 allkirja, mis on sellel avaldusel, ja loodetavasti tugev poolthäälte enamus tänasel hääletusel tõestavad, et Riigikogu ja Eesti rahvas on alati solidaarsed nendega, kelle vabadusi tahetakse piirata, ning kindlasti ei toeta me neid, kes soovivad seda teha. Tänase avalduse sisu on tegelikult väga lihtne: kas demokraatia või diktatuur? Ja midagi pole teha, peab hääletama, laua alla ennast peita ei saa.
Ja viimane asi, kui ma tohin lisaaega paluda ...

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja viimane asi, mis ei puuduta otseselt Valgevene teemat, aga lõpetuseks: juhin tähelepanu sellele, et tuleb tunnustada meie põhiseaduse autoreid selle eest, et nad valisid Eestile parlamentaarse riigikorra mudeli ja nägid ette, et võib-olla ei ole alati kõige targem sellistel pika ja keerulise ajalooga riikidel kasutada presidendi otsevalimisi. Selle eest tuleb neid tunnustada. Ma arvan, et senine palju tasakaalukam lähenemine on meid siin Eestis hästi teeninud. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsiooni kõik 34 liiget andsid sellele toetusavaldusele oma allkirja ja Reformierakonna fraktsioon toetab selle avalduse vastuvõtmist.
See toetusavaldus demokraatiale Valgevenes on kindlasti vajalik ja täna on üsna viimane hetk seda hääletusega kinnitada. Juba kolmandat nädalat repressioonidest, hirmutamisest ja tagakiusamisest hoolimata rahumeelselt Valgevene tänavatel otsustamisvabaduse ja demokraatia eest seisvad valgevenelased vajavad tuge. Meie kohus on mitte jätta valgevenelasi üksi diktaatoritega vastamisi ja kindlasti ei tohi me leppida osa lääneriikide kõhklustega Valgevene suhtes. See on samamoodi meie kohustus. Euroopa Liit ja Lääs laiemalt peavad hoidma ukse demokraatlikule Valgevenele, demokraatliku Valgevene eest seisvale rahvale avatuna ning kindlustama, et Valgevene rahvas, sealsed inimesed saaksid teha otsuse oma tulevikutee valiku kohta vabalt, hirmu tundmata, vägivalla ja ähvardusteta. Meie moraalne kohustus on mitte jätta Valgevenet diktaatorite mängukanniks. Demokraatlikel lääneriikidel ei ole ju tegelikult mitte mingisugust õigustust, et seista, silmad pärani kinni, vägivalla levikut pealt vaadates. Me teame, paraku mitte väga kaugest minevikust, et see üksnes julgustaks diktaatoreid järgmistele avantüüridele. Moldova, Gruusia, Ukraina – aitab! Tänane parlamendi avaldus Valgevene demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks on just seetõttu oluline.
Aga kui me selle avalduse mõne hetke pärast oleme hääletusel vastu võtnud, siis veelgi olulisem on see, mis järgneb, see, mis saab edasi. Ja siinkohal vaatame me kõik nõudlikult valitsuse otsa. Kõik märgid näitavad, et kiiret lahendust Valgevenes paistmas ei ole. See tähendab, et peab olema kaugemale vaatav terviklik kava selle kohta, kuidas reaalselt toetada seda tuge ootavat kodanikuühiskonda, kes demokraatliku Valgevene eest seisab. Ja ses osas, nagu öeldud, nõudlik parlament ootab valitsuselt reaalseid samme. Võtame selle avalduse vastu! Aitäh!

Aitäh! Kõnetooli on tulemas Mihhail Lotman Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Valgevene valimised olid jõhkralt ja ulatuslikult võltsitud. Neile, kes on selle formuleeringu suhtes skeptilised ja ütlevad, et pole piisavalt tõendeid, vastan ma, et maailma uusimas ajaloos ei ole olnud ühtegi nii jõhkrat ja ulatuslikku valimiste rikkumist – ka mitte kolmanda maailma riikides – ning ei ole olnud ühtegi valimiste rikkumise nii ulatuslikku dokumenteerimist. Tõendeid on üle miljoni, kaasa arvatud visuaalsed tõendid, audiotõendid, ütlused. Ja see ei ole lihtsalt võltsimine. Selle eest on inimesed maksnud verega. Konstantin Šišmakov, ühe valimisjaoskonna valimiskomisjoni liige, ei andnud võltsimisele allkirja. Temalt nõuti, et Lukašenkale kirjutataks 500 häält juurde. Ta ei olnud sellega nõus ja ütles, et läheb ära koju. Koju ta ei jõudnud, kahe päeva pärast leiti tema laip metsast. On olemas ka vähem dramaatilisi näiteid, kuidas inimesi on survestatud ja nad on pärast tunnistanud, et nende allkirju on võltsitud või on need antud vastu tahtmist. Ma tahan öelda, et need, kes on skeptilised – see ei ole terve skeptitsism, see on haige skeptitsism. Terve mõistus nõuab ühinemist meie antud hinnanguga.
Valgevene rahvas on heatahtlik, haritud ja lihtsalt võimule lojaalne. See, et neilt nii jõhkralt varastati valimistahe, tõi alguses kümned ja hiljem sajad tuhanded inimesed tänavale. Ma tahan rõhutada, et see oli täiesti rahumeelne ja väga distsiplineeritud protsess, isegi muruplatse ei olnud sõtkutud. Rääkimata sellest, mis on tavaline lääne demokraatias, et mingi pood vahepeal protesti mõttes rüüstatakse. Ei, need olid ja on väga distsiplineeritud ja rahumeelsed manifestatsioonid. Diktaatorlik võim vastas neile ainukesel võimalikult moel, ainukese vahendiga, mis on tema arsenalis. See on vägivald, see on üle tuhande inimese arreteerimine. Umbes 450 inimest on piinatud ja väärkoheldud – nendest, kes tulid välja – ja need juhtumid on ka meditsiiniliselt dokumenteeritud. Inimesi on mõnitatud, vägistatud, neid on vägistanud ka politsei või OMON kumminuiadega, kusjuures mitte ainult naisi, vaid ka mehi. Mitu inimest on praegu haiglaravil. Umbes 80 inimest on teadmata kadunud. Leitud on umbes 15 inimese surnukehad, kes olid kadunute hulgas.
Ma ütlesin, et Valgevene rahvas on väga haritud. Juba 17. sajandil ...
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Juba 17. sajandil olid just Valgevene territooriumil esimesed kõrgemad õppeasutused Vene impeeriumis. See oli n-ö aken Euroopasse enne seda, kui Peeter I selle raius. Ja see on nii siiamaani – see rahvas on haritud, heatahtlik ja üldse mitte agressiivne.
Aga me peame mäletama ka seda – ja seda mäletavad kindlasti ka härra Putin ja härra Lukašenka –, et teise maailmasõja ajal oli kõige tugevam partisaniliikumine just nimelt Valgevenes. See ongi võib-olla üks pidurdav faktor, mis segab sõjalist interventsiooni. Asi on selles, et need väljaastumised, mida me praegu Valgevene tänavatel näeme, on demokraatia ja vabaduse poolt ega ole mitte mingilgi määral Venemaa- või venevastased. Aga kui tekib mingisugune sõjaline interventsioon, siis see olukord otsekohe muutub. Meid on hirmutatud Donbassiga, aga me peame mäletama seda, mida kindlasti teab ka härra Putin, et Donbassis astusid Vene hübriidvägede vastu välja ennekõike etnilised venelased. Nemad olid eesrindel. Arvata, et Valgevenes oleks teistmoodi, ei ole põhjust.
Aga see ei ole mitte üksnes vabadusvõitlus. Praegu toimub Valgevenes ka rahvuslik ärkamine, seal toimuvat on juba võrreldud siin saalis laulva revolutsiooniga. Tõepoolest, valgevene keelt ei ole kunagi Valgevenes nii palju kostnud kui praegu. Tänavatele on toodud välja Valgevene rahvuslipp, mis lehvis juba 1918. aastal ja oli lühikest aega Valgevene lipp ka 1990. aastatel. Enn Eesmaa ütles, et me ei pannud seda rahvuslipu teesi sellesse meie avaldusse. Mul on sellest kahju, aga jah.
Nii mõnedki lääne poliitikud on rõhutanud, et Valgevene ei ole praegu üksnes vabadusvõitluse eesrindel, vaid ta on teatud mõttes meile, demokraatlikele riikidele ka eeskujuks. Me naudime oma vabadust, võime vabalt kritiseerida oma valitsust ja riiki, aga on inimesed, kes maksavad vabaduse eest eluga. Me peame olema nendega solidaarsed. Seda ei ole vaja mitte üksnes Valgevenele, vaid seda on vaja ka meile endile. Ma kutsun kõiki üles üksmeelselt toetama seda väga, ütleme, mõõdukat avaldust. Aitäh!

Aitäh! Kas Aadu Mustal on protseduuriline küsimus?

Kui reglement lubab, ütleksin kaks sõna kultuurikomisjoni esimehena, aga eelkõige Balti Assamblee presidendina.

Ei, kahjuks ei luba.

Äsja tutvustatud reglemendis oli öeldud, et sõna saavad fraktsioonide ja komisjonide esindajad.

Komisjoni esindajana, jah, tõepoolest saate sõna võtta. Ma ise lugesin selle ette. Aga palun, Aadu Must!

Lugupeetud kolleegid! Suure tõenäosusega olen mina see Riigikogu liige, kes on kõige viimasena käinud Valgevenes ja rääkinud sealsete inimestega. Tõsi, ma ei käinud seal Riigikogu esindajana – isegi mitte Riigikogu kuluhüvitiste eest – ja kohtusin põhiliselt akadeemiliste inimestega, professuuriga, vaimuinimestega. Oluline on rõhutada, et Valgevene kriis ei ole ühekordne juhus, vaid pikaajalise arengu tulemus. Ja oluline on öelda, et nii Balti Assamblee kui ka näiteks meie delegatsioon Läänemere maade parlamentaarses nõukogus on pidevalt teinud seda tööd, et aidata Valgevenet demokraatlikule teele. Praegu on näiteks Valgevene intelligentsil kaks hirmu, mida neile on sisendatud. Üks on see, et neid on õpetatud kartma liiga pealetükkivat demokraatia importimist, see on ametliku propaganda vili. Ja teine asi, mida nad kardavad – ka sellega on neid hirmutatud –, on majanduslik isolatsioon. Selles mõttes tundub mulle, et meie tänane avaldus on väga hästi kaalutud ja täpne ning vastab nendele ootustele, mida tavaline paremuse, progressi ja demokraatia poole püüdlev Valgevene intelligents ootab. Aitäh!

Aitäh! Kas Jürgen Ligil on protseduuriline küsimus?

Aitäh, härra esimees! Riigieelarve kontrolli erikomisjon loobub sõnavõtuõigusest.

Aitäh! Sellisel juhul annan sõna järgmisele sõnavõtjale, kelleks on välisminister Urmas Reinsalu. Palun, kolm minutit lisaaega!

Austatud rahvaesindus! Olukord Valgevenes on kriitiline. Tänaseks on kinnitatud vähemalt nelja inimese hukkumine ning kümnete, võib-olla isegi sadade inimeste saatus on teadmata, nad on kadunud. Presidendikandidaat Svetlana Tihhanovskaja kokkukutsutud koordinatsiooninõukogu on dialoogi alustamiseks mitmeid kordi tulutult Lukašenka režiimi poole pöördunud. Valgevene võimud on aga koordinatsiooninõukogu vastu võimu vägivaldse haaramise süüdistuse alusel kriminaalmenetlust alustanud. Eriüksus OMON pidas eile kinni kaks koordinatsiooninõukogu liiget. Värskete teadete kohaselt on homseks kutsutud koordinatsiooninõukogu vastu algatatud kriminaaljuurdluse raames tunnistusi andma Nobeli kirjandusauhinna laureaat Svetlana Aleksijevitš.
Valgevene olukord on tõsine ja nõuab rahvusvahelise kogukonna täit tähelepanu. Kaalul on Valgevene kodanike põhivabadused ja inimõigused, samuti geopoliitiline stabiilsus meie regioonis ja kogu Euroopas. Kinnitan Vabariigi Valitsuse nimel Riigikogule, et peame valitsusena oma kohuseks pöörata rahvusvahelise kogukonna tähelepanu ühes meie piirkonda kuuluvas riigis sündinud vägivallale ja põhiõiguste jämedale rikkumisele. Valgevene tulevik on Valgevene rahva valik. Ühtlasi ei saa me leppida õigustamata ja seadusevastase vägivallaga, mida riik oma kodanike vastu Euroopa südames kasutab. Inimõiguste ja põhivabaduste jõhkral rikkumisel, tapmisel ja piinamisel ei saa olla vaikivat aktsepti. Peame oma ülesandeks aidata maksimaalselt kaasa edasise vägivalla ärahoidmisele, vabade valimisteni jõudmisele ja Valgevene suveräänsuse säilimisele. Muu hulgas tähendab see vajadust hoida ära Venemaa jõuga sekkumine Valgevenes käivitatud protsessidesse.
Mida konkreetselt on Eesti teinud? Valgevenes toimuv avaldab otsest mõju nii Eesti kui ka kogu Euroopa julgeolekule. Eesti valitsuse taotletav eesmärk on teha omalt poolt kõik selleks, et Valgevenes lõpetataks vägivalla kasutamine rahva vastu, vabastataks poliitvangid ning alustataks võimu rahumeelset üleminekut poliitilise dialoogi kaudu. Selle saavutamiseks taotleme koos teiste samameelsete riikidega rahvusvahelise teadlikkuse suurendamist [Valgevenes valitseva olukorra suhtes], mistõttu oleme algusest peale võtnud Valgevene küsimuses riigina aktiivse rolli. Eesti riigijuhid tegid juba valimistele järgnenud päeval avaldused, milles mõistsid hukka vägivalla ja repressioonid. Eesti asus koordineerima 11. augustil välja tulnud Põhjala ja Balti riikide välisministrite hukkamõistvat ühisavaldust. Samal päeval tegi Eesti nelja riigi nimel Euroopa Liidu välisasjade kõrgele esindajale Josep Borrellile ettepaneku kutsuda kokku erakorraline välisasjade nõukogu. See tuli kokku 14. augustil. Erakorralise Euroopa Liidu riikide välisministrite videokohtumise eel saatsid Eesti initsiatiivil kuus riiki – Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Taani ja Eesti – kõigile liikmesriikidele ühiskirja, milles tegime konkreetsed ettepanekud Valgevene olukorra lahendamiseks. Esiteks, rakendada sihitatud sanktsioone konkreetsete vastutajate suhtes seoses vägivallaga ja valimiste võltsimisega. Teiseks, toetada kodanikke ja kodanikuühiskonda. Kolmandaks, saata Valgevenesse Euroopa Liidu eriesindaja. Neljandaks, mõjutada üheskoos teisi riike kõikvõimalikes rahvusvahelistes inimõiguste organisatsioonides – see on töö, mis juba käib.
11. augustil kutsus Välisministeerium välja Valgevene suursaadiku Vjatšeslav Katšanovi. Rõhutasime Eesti riigi nimel, et Valgevene võimud peavad kohe repressioonid lõpetama ning et Eesti jälgib toimuvat tähelepanekult. Kolm päeva pärast valimisi tõstatas Eesti esimest korda Valgevene teema ka ÜRO Julgeolekunõukogus. 18. augustil kujundas valitsus oma seisukohad Valgevenes toimuva suhtes ning otsustas muu hulgas eraldada 100 000 eurot Valgevene kodanikuühiskonna ja vaba ajakirjanduse toetamiseks. 18. augustil arutas ÜRO Julgeolekunõukogu Eesti ja Ameerika Ühendriikide eestvõttel Valgevene olukorda. 20. augustil vestlesin ma telefoni teel nii Svetlana Tihhanovskaja kui ka Valgevene välisministri Vladimir Makeiga. Võin kinnitada, et Svetlana Tihhanovskaja tänas Eesti riiki ja rahvast tugeva toetuse eest Valgevene kriisi lahendamisel ning demokraatia ja inimõiguste kaitsmisel. Valgevene välisministrile Makeile selgitasin ma Eesti Vabariigi positsiooni Valgevene valimiste mittetunnustamise küsimuses ning rõhutasin poliitilise dialoogi olulisust, mis viiks uute ja ausate valimiste korraldamiseni Valgevenes. Ühtlasi teavitasin teda kolme Balti riigi peaministri valmisolekust teha poliitilise dialoogi edendamiseks visiit Valgevenesse. Kahetsusväärselt ei pidanud Valgevene välisminister Valgevene riigi nimel seda praegu nende vaates asjakohaseks. 21. augustil leppisime Läti välisministriga kokku, et asume sarnaselt Leeduga kehtestama riiklikke sanktsioone nendele Valgevene ametiisikutele, kes on seotud vägivallaga ja valimiste võltsimisega. Oluline on tegutseda kiiresti ning töö nende sanktsioonide – rahvuslike sanktsioonide – jõustamiseks käib. Valgevene teema on keskne ka neljapäeval ja reedel Berliinis toimuval mitteametlikul Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel. Eesti valmistab ette täiendavaid arutelusid ÜRO Julgeolekunõukogu formaadis.
Euroopa Liit on reageerinud Valgevenes toimuvale operatiivselt. On asjakohane, et Euroopa Liit suutis konsensuslikult kujundada oma hinnangu Valgevenes toimuva suhtes. Mida tugevam on rahvusvahelise kogukonna surve, seda suurem on surve Valgevene võimudele lõpetada vägivalla kasutamine oma rahva vastu. Kõige mõjusam ja nähtavam areen on ÜRO Julgeolekunõukogu, mille mandaadiks on muu hulgas konfliktide ennetamine. ÜRO, Euroopa Liidu ja NATO kõrval tegutseme aktiivselt ka OSCE-s ja Euroopa Nõukogus. Praegusele kriisile lahenduse leidmiseks on vaja alustada Valgevene eri osapoolte vahel dialoogi. Eesti toetab Valgevene rahva tahet kutsuda riigis esile muutused. Oluline on vägivalla eskaleerumise ärahoidmine, kinnipeetute vabastamine ning vägivalla eest vastutajate kohtu alla andmine. Tarvis on ühiskondlikku dialoogi ning rahumeelset poliitilist lahendust, mis aga eeldab uute vabade ja demokraatlike valimiste korraldamist.
Avaldan Vabariigi Valitsuse nimel poolehoidu Riigikogus hetke pärast hääletusele tulevale parlamendi avaldusele. Võin kinnitada, et Vabariigi Valitsus käsitleb seda ühemõttelise mandaadi ja kohustusena tegutseda aktiivselt Valgevene poliitilise kriisi lahendamisel. Aitäh teile!

Aitäh! Sellega on sõnavõtud lõppenud ja sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja me võime minna hääletuse juurde. Kõigepealt saalikutsung.
Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu avalduse "Demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks Valgevenes" eelnõu 223. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Avalduse poolt on 92 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Riigikogu avaldus "Demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks Valgevenes" on vastu võetud.
Ma tänan, austatud kolleegid! Ma usun, et tegime täna ajalugu ja aitasime ehk väikese sammukesega kaasa Valgevene rahva liikumisele demokraatia ja vabaduse poole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.02.