Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! On tõesti hea meel esitleda seaduseelnõu, millega muudetakse tööturuteenuste ja -toetuste seadust ning töötuskindlustuse seadust. Eesmärk on suurendada töötuse üldises süsteemis paindlikkust ja pakkuda töötule töötuks jäämisel suuremat sotsiaalset kaitset. Seaduse eesmärk on tagada inimestele töötuse perioodil piisav majanduslik toimetulek, mis samal ajal ei tekitaks n-ö töötuslõksu ning motiveeriks igal juhul töötut tööturule naasma. Eelnõuga on kavandatud neli suuremat muudatust, mida ma siis ükshaaval täpsemalt tutvustan.
Esiteks lubatakse eelnõu kohaselt ajutine töötamise võimalus registreeritud töötuse ajal ehk nn tööampsude tegemine. Kehtiv õigus sellist võimalust ette ei näe ning tööle asumisel töötuna arvel olek ja hüvitise maksmine lõpetatakse kohe. Eelnõu kohaselt oleks lubatud töötuna arvel oleku ajal ajutiselt töötada töölepingu, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või ka avalikus teenistuses kestusega kuni viis kalendripäeva kuus. Töötuna arvel oleku ajal võib isik ajutiselt töötada kõige rohkem 12 kalendrikuul 24-kuulise ajavahemiku jooksul ning töö eest makstav tasu igakordse ajutise töötamise eest konkreetsel kalendrikuul ei tohi ületada 40% eelmise kalendriaasta töötutasu alammäärast. Näiteks 2020. aastal tähendaks see seda, et töötuna arvel olev inimene võib teenida ühes kuus brutotasuna kuni 216 eurot.
Just püsivasse hõivesse liikumise motivatsiooni säilitamiseks ongi seatud selline piirang töötasule. Selle suurus koos töötutoetuse või näiteks töötuskindlustushüvitise miinimummääraga peaks olema igal juhul väiksem kui kehtiv töötasu alammäär. Vastasel juhul võiks tekkida olukordi, kus inimesel on majanduslikult kasulikum olla tööta ja teha tööampse ning mitte täiskohaga tööle minna, seda eeskätt siis madalapalgalises sektoris. Aga meie eesmärk loomulikult on see, nagu ma enne viitasin, et töötud siiski võimalusel alati eelistasid täiskohaga töötamist, ja selline tööampsude tegemine töötuperioodil on siiski ajutine lahendus, tagamaks neile parem toimetulek, tagamaks neile side tööturuga, töö tegemisega. Aga eesmärk peab siiski olema liikuda täistööhõivesse tagasi.
Ajutisest töötamisest tuleb tööle asuval töötul viivitamatult teavitada töötukassat, et vältida olukordi, kus töötukassa lõpetab inimese töötuna arvel oleku, kuna näiteks töötamiseregistri järgi on inimene tööle asunud, kuid puudub täpne info selle töösuhte kestuse kohta ja ka rahaliste maksete kohta. Töötuna arvel olek lõpetatakse, kui ajutine töötamine ületab viis kalendripäeva kuus või 12 kuud 24 kalendrikuu jooksul või kui saadud töötasu on suurem kui 40% eelmise aasta miinimumpalgast. Sellistel juhtudel lõpetatakse töötuna arvel olek tööle asumise esimesest päevast, mille puhul ületatakse, nagu enne viitasin, kas lubatud päevade arv ajutise töötamise näol või siis kuude arv või on tasu ületanud 40% miinimumpalga piiri.
Ajutise töötamise võimaldamine avaldab arvutuste ja prognooside kohaselt positiivset mõju riigieelarvele ja töötukassa tuludele, sest igalt töötasult teatavasti tasutakse sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakset, kogumispensionimakset ning ka tulumaksu, kui töötuskindlustushüvitis ja saadud töine tulu kokku ületavad tulumaksuvaba miinimumi piiri. Eeldusel, et 4,2% kõikidest töötutest töötab lühiajaliselt – selle kohta on teada varasem statistika –, oleks 2020. aastal tulu riigieelarvele 1,4 miljonit eurot, 2021. aastal 2,8 miljonit eurot. Need muudatused ja sätted on kavandatud, kui parlament seda võimaldab, jõustuma selle aasta 1. septembril.
Loomulikult oleme praegu uues tööturu olukorras ehk võime nendesse numbritesse teatud skepsisega suhtuda. Tulude pool ei pruugi nii suur tulla, kuna me ei tea, millised saavad sel perioodil olema ajutise töötamise võimalused, aga igal juhul on tegemist rahalises mõttes positiivse eelarvemõjuga. See ei suurenda riigi kulusid, küll aga suurendab maksutulusid ja ka summat, mis tänu töötamisele majandusest tuleb.
Teine suurem selle eelnõu kohane muudatus on, et täpsustatakse töötuskindlustushüvitise arvutamist olukorras, kus kindlustatu töötas enne töötuks jäämist Eestis ning enne seda väljaspool Eestit, teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis. See puudutab ennekõike neid inimesi, kes on registreeritud töötuna, on enne töötuks jäämist töötanud Eestis alla 12 kuu, aga enne seda väljaspool Eestit mõnes Euroopa Majanduspiirkonna riigis või Šveitsi Konföderatsioonis. Seni on nende inimeste töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel aluseks võetud peale välismaal töötamist Eestis teenitud töötasu ehk nende viimane periood, mis seab nad ebavõrdsesse olukorda kõigi teistega Eestis või kolmandas riigis töötanud isikutega, kelle töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel võetakse vajaduse korral arvesse ka varasemaid töötamise perioode.
Toon ühe konkreetse näite: inimene on pikalt töötanud Eestis, seejärel lühikest aega mõnes viidatud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis ning viimati, enne töötuks jäämist jälle lühikest aega Eestis. Ütleme, et inimene kõigepealt töötas 2005–2016 Eestis – ikkagi üle kümne aasta –, seejärel kolm aastat Soomes ning viimati kolm kuud Eestis. Kui ta jääb praegu töötuks, siis kehtiva seaduse kohaselt võetakse hüvitise arvutamisel arvesse ainult need viimased kolme kuu töötasud ja jagatakse see 270-ga vastava staaži määramisel. Aga kõik see varasem periood – kümme aastat Eestis töötamist – jääb arvestusest välja. Eelnõu kohaselt võetakse edaspidi sellises olukorras arvesse ka need tasud, mis maksti kindlustatule enne muus liikmesriigis tööle asumist, konkreetse kaasuse puhul siis nii need viimased kolm kuud Eestis töötades kui ka varasem kümne aasta pikkune periood. See igal juhul suurendab inimese töötasuhüvitist. Muudatus on samuti kavatsetud jõustuma, kui parlament seda õigeks peab, 1. septembrist 2020.
Kolmas põhimõtteline muudatus on töötushüvitise suuruse muutmine nii töötuskindlustushüvitise kui töötutoetuse kontekstis. Töötuskindlustushüvitise asendusmäär tõuseb esimese 100 päeva puhul senisest 50%-lt 60%-ni, edaspidi on ta 40% nii nagu praegugi, ja töötutoetuse asendusmäär tõuseb 35%-lt eelmise aasta töötasu alammäärast 50%-ni.
Eestis on suur probleem töötute ebapiisav sotsiaalne kaitse, mis tähendab, et väga paljud töötud paratamatult langevad vaesusesse. Statistikaameti andmetel elas 2018. aastal veidi üle poole kõigist töötutest suhtelises vaesuses ja ligi 17% absoluutses vaesuses. Seega olemasolevad töötushüvitised ja töötuskindlustussüsteem tervikuna kahjuks ei taga inimeste majanduslikku toimetulekut töö otsimise ehk siis töötuperioodi ajal. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on Eestis töötuskindlustushüvitiste asendusmäärad madalad. Näiteks Statistikaameti andmetel oli juba viidatud 2018. aastal absoluutse vaesuse piir 215 eurot ja suhtelise vaesuse piir 569 eurot ning hüvitised pole olnud küllaldased, et tagada inimestele piisav majanduslik toimetulek.
Vaatame ka Euroopa sotsiaalharta nõuete täitmist hindava sõltumatute ekspertide komitee järeldusi. Ka nemad on välja toonud, et Eesti tegelikult ei täida harta artiklis 12 sätestatud nõudeid. Töötuskindlustushüvitise miinimumsuurus ja töötutoetus on liiga madalad ja kumbki neist ei hoia inimesi vaesusesse sattumast.
Nagu ma viitasin, eelnõu kohaselt me tõstaksime töötutoetuse asendusmäära 35%-lt 50%-ni. See konkreetne muudatus on planeeritud jõustuma alates 1. jaanuarist 2021, kuna töötutoetus on teatavasti riigieelarveline toetus ja sätestatud ka riigieelarves. Vastasel juhul oleks pidanud 2020. aasta eelarve uuesti lahti võtma.
Ja kui me räägime teadaolevast miinimumpalgast, siis töötutoetus tõuseks sellisel juhul kehtivalt 189 eurolt uuel aastal 292 euroni ehk tõenäoliselt üle absoluutse vaesuse piiri 2020. ja 2021. aastal. Samamoodi tõuseks see kõrgemale elatusmiinimumist, mis oli eelmisel aastal, 2019. aastal, 221 eurot kuus.
Kui töötutoetuse ja n-ö tööampsude suurust omavahel võrrelda, siis isegi juhul, kui neid kahte kombineerida, jääb see väiksemaks töötasu alammäärast, mis omakorda tagab, et ka töötutoetuse saajal, kes saab ajutiselt töötada, on siiski mõistlikum minna täishõivega tööle. Ei tekitata olukorda, kus inimesel oleks kasulikum, nagu ma enne viitasin, täiskoormusega töötamise asemel valida selline vahepealne lahendus ajutise töötamise ja töötutoetuse kombineerimise näol. Samas aitab see kindlasti vältida ebavõrdset olukorda tööturul.
Täpne mõju toimetulekutoetuste vähenemisele pole üheselt selge, kuna palju oleneb leibkonna struktuurist, leibkonna liikmete sissetulekutest, eluasemekuludest ja väga mitmest muust kriteeriumist, loomulikult ka majanduse üldisest arengust edaspidi. Kui hinnata töötutoetuse suurust ilma teiste toetusteta, sealhulgas toimetulekutoetuseta, siis igal juhul väheneb 270-päevase töötutoetuse saamise korral päevamäära suurendamisel kaugus nii absoluutse kui ka suhtelise vaesuse piirist. Töötutoetuse asendusmäära tõstmise kulu eelmise aasta töötasu alammääralt 50%-ni suurendab riigieelarve kulu 2021. aastal 9,8 miljoni euro ulatuses.
Nagu ma enne viitasin, eelnõuga muudetakse ka töötuskindlustushüvitise suurust ehk esimese 100 päeva puhul edaspidi 50% asemel oleks see 60% töötaja keskmisest töötasust, edaspidi säiliks alates esimesest päevast 40% tase nagu seni. Aluse arvutamise põhimõtted ei muutu. Nii-öelda heldem hüvitis tagaks mõnevõrra suurema asendussissetuleku ehk natukene sujuvama ülemineku tööperioodist töötuellu, mis paratamatult võib majanduskriisi tingimustes kesta kauem, kui kellelegi meist meeldiks. Samal ajal siiski piisavalt selge asendusmäära langus 60-lt 40%-ni hiljem ehk 101. päeval siiski selgelt toetab töötustaatusest tööhõivesse liikumist. Ei 60%-ne ega 40%-ne hüvitis pole ilmselt piisav, et inimesi motiveerida töötuks jääma. See tänane 40% kehtib, nagu ma viitasin, alates 101. päevast ehk tõenäoliselt pikema osa inimese töötuks olemise ajast.
Konkreetne seadus on kavandatud jõustuma selle aasta 1. augustil. Lisanduvad kulud kokku oleks tänavu 13,2 miljonit ja järgmisel aastal samamoodi 13,2 miljonit. Katteallikaks on eeskätt töötukassa eelarve ja täiendavalt oleme kaalunud kogu selle paketi kulude edukamaks katmiseks ka võimalusi kasutada Euroopa Liidu vahendeid, näiteks sotsiaalfondi omi, tuua nende kasutust ettepoole, tagamaks nende abil erinevaid aktiivseid tööturuteenuseid. See jätaks töötukassa eelarvesse rohkem vabu vahendeid just nimelt hüvitiste maksmiseks. Summa summarum kahe aasta vältel, 2020–2021, on laias laastus kogu see pakett koos n-ö ettepoole toodud Euroopa Liidu vahenditega eelarve mõttes sisuliselt tasakaalus. Täpsed numbrid loomulikult sõltuvad töötuse määrast, sõltuvad sellest, kui palju inimesi hakkab kasutama ajutist töötamise võimalust, ja muudest näitajatest, mida on võimatu päris täpselt aasta 2021 lõpuni prognoosida.
Neljas muudatus, mis on rahaliselt väiksema kaaluga, aga sisuliselt samuti oluline, on töötuskindlustushüvitise saamise tingimuste muutmine. Näiteks juhtum, kui isik on olnud mõnda aega töötu, kuid seejärel töötab lühikest aega näiteks hooajatööl ning jääb uuesti töötuks ehk tegu on hüvitise korduva taotlemisega. Kehtiva õiguse kohaselt on nii, et hüvitise korduva taotlemise perioodi arvestus algab esmakordselt hüvitise määramise päevast. Kui inimene leidis töö ega kasutanud töötuskindlustushüvitise perioodi täies ulatuses ära, on muudatuse kohaselt võimalik, kui ta jääb töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisest 12 kuu jooksul uuesti töötuks, hüvitist korduvalt taotleda ja saada hüvitist eelmise perioodi kasutamata jäänud päevade ulatuses. Muutub see kasutamata jäänud päevade aegumise algushetk ehk süsteem muutub mõnevõrra paindlikumaks.
Toon mõne konkreetse näite. Näiteks kui 10. oktoobril määrati töötule inimesele töötuskindlustushüvitist 360 kalendripäevaks, eeldades, et tal on üle kümne aasta tööstaaži. Kui inimene peaks nüüd 1. juulil 2020 ehk selle hüvitise kestmise poole peal otsustama võtta vastu mõnes põllumajandusettevõttes hooajalise töö, töötada seal kuni 30. oktoobrini 2020, siis kehtiva süsteemi korral, kui inimesel see tööperiood lõppeb, on tema eelmise hüvitise määramisest 12 kuud möödas ja tal ei oleks enam õigust töötuskindlustushüvitisele. See aeg, mis tal oleks veel olnud kasutada, ta tegelikult töötas ja selle võrra tema varasem periood n-ö sai läbi. Muudatuse korral toimuks selle hüvitise n-ö staažiarvestuses n-ö külmutamine ja hakatakse 12-kuulist perioodi lugema alates töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisest. Konkreetses näites tähendab see seda, et töötuna arvel oleval isikul oleks võimalik kasutamata töötuskindlustushüvitist taotleda kuni 2021. aasta 30. juunini. Inimesel püsib võimalus varem oleval perioodil sellest 360 kalendripäevast alles jäänud töötuskindlustushüvitist ajutiselt külmutada, teha mõnda hooajatööd, näiteks kolm-neli kuud, ja pärast seda naasta sellele hüvitisele, saada seda nende päevade eest, mis tal tegelikult algselt ette nähti ja mis kasutamata jäi. See igal juhul soodustab samuti töötute inimeste hooajatööle minekut majanduslikus mõttes ja ka nende tööharjumuse toetamise mõttes. Riigieelarveline mõju võib olla positiivne, aga võib-olla ka kergelt negatiivne. Kõik sõltub taas sellest, kui palju seda kasutatakse. Aga põhimõtteliselt on muudatus väikse mõjuga, pigem märgiline ja oluline just nimelt töötute motiveerimiseks. Ja kindlasti aitab see ka leida hooajatööde tegijaid. See konkreetne muudatus on kavandatud jõustuma 1. septembril 2020.
Sellega ma ülevaate lõpetan. Olen hea meelega valmis vastama küsimustele. Aitäh!