Tere hommikust, auväärsed Riigikogu liikmed! Me alustame täiskogu III istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Olen juhatuse nimel valmis vastu võtma arupärimisi ja eelnõusid. Arupärimiste ja eelnõude üleandmise soovi ei ole. Niisiis kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 70 Riigikogu liiget, puudub 31.

Alustame tänase päevakorra küsimuste käsitlemist. Esimene päevakorrapunkt on Finantsinspektsiooni 2019. aasta aruanne. Ettekandja on Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler. Aga enne veel selgituseks ja teadmiseks nii palju, et ettekandeks on aega kuni 20 minutit. Järgnevad küsimused, igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada üks suuline küsimus. Läbirääkimistel võivad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Selline raamistik siis. Alustame esimese päevakorrapunkti käsitlemist. Ma palun ettekandeks kõnetooli Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ei ole kuulda?

Palun rääkige veidi kõvemini. Need mikrofonid on sätitud kuidagi nii, et ei ole ette nähtud neid puudutada.

No nii, ma siis kordan. Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma loodan, et nüüd on paremini kuulda. Väga hea! Mul on hea meel anda teile aru Finantsinspektsiooni 2019. aasta tegevuse kohta. Nõue tuleneb Finantsinspektsiooni seaduse § 51 lõikest 4. Ma räägin Eesti finantsturu arengust ja meie tööst 2019. aastal. Usun, et 2019. aastal selgunud trendidest enamik elab koroonakriisi üle ning seetõttu väärivad need käsitlemist. Samuti vaatlen koroonapandeemia mõju meie finantssektorile.
Finantsinspektsiooni järelevalve toimub circa 300 finantsvahendaja üle: pangad, kindlustusseltsid, fondivalitsejad, kindlustusmaaklerid, makseasutused jt. Eesti finantssektori õigustik on 99% ulatuses Euroopa Liidu oma. Meie väiksed finantsvahendajad peavad täitma samu nõudeid kui Euroopa hiiglased. Loomulikult arvestab finantsjärelevalve normide kohaldamisel äri suuruse ja keerukusega, kuid päris eirata paksu Euroopa Liidu seaduse raamatut ei saa. Selles raamatus on umbes 600 õigusakti ja juhendit, mida peab täitma ja mille täitmise üle Finantsinspektsioon järelevalvet peab tegema, kusjuures sama kvaliteetselt kui kolleegid Hollandist, Itaaliast, Portugalist, Soomest. Ühel poolt tähendab see tarbijate suuremat kaitstust, teisalt ka suuremaid tegevuskulusid finantsvahendajatele. Kuna finantsvahendajad on kasumi teenimisele suunatud ärid, siis iga sent kulu vähendab kasumit, kui tulu jääb samaks. Tulu aga sõltub klientide arvust, profiilist ja rikkusest. Eestis on 1,3 miljonit elanikku, see on enam kui neli korda vähem kui Soomes. Hiinas on ainuüksi 102 linna, kus on üle ühe miljoni elaniku.
Hea uudis on, et kümne aastaga ei ole Eesti elanikkond eriti vähenenud, küll aga on päris palju vananenud. Mis puutub rikkusse, siis kodumajapidamiste pangakontodel on sääste enam kui 7,5 miljardi ulatuses. See on kümne aastaga peaaegu kahekordistunud. Soomes on vastav number 102 miljardit. Tasandatuna võrreldavaks tähendab see, et Soome majapidamistel on säästud keskmiselt kolm korda suuremad. Samas on meie tugevuseks oluliselt väiksem kodumajapidamise laenukoormus.
Me oleme väike ja veel mitte väga rikas riik, see määrab ära finantsvahendajate tooteportfelli: klassikalised hoiused ja krediteerimine panganduses, liiklus- ja kaskokindlustuses, kohustuslikud pensionifondid vara valitsemises. Majandus on väike ja majapidamised liiga väikeste säästudega selleks, et börs saaks tiivad. Ka muud investeerimistooted alles otsivad Eestis oma kohta.
Kui tootevikerkaar on lihtne, siis saab efektiivsust automatiseerimisega. Finantssektoris väljendub see eelkõige infotehnoloogilistes lahendites. Eestis tehakse 99,6% pangatehingutest elektrooniliselt. Kaardimaksete arvult inimese kohta oleme Euroopa Liidus seitsmendal kohal, edestades Balti sõpru, aga näiteks ka Prantsusmaad, mis esimesena maailmas 1988. aastal võttis kasutusele kiippangakaardid. Internetipanga kasutamiselt oleme Soome, Hollandi ja Balti riikidega selgelt euroala esiviisikus. Keerukas õigustik, vähene ja alles jõukust koguvate tarbijate arv ning hea IKT-keskkond on tinginud Balti finantssektoris koondumise, kohandumise ja teatud segmentides kiire kasvu. Neid märksõnu igatühte eraldi nüüd käsitlengi.
Viimastel aastatel oleme kogenud mitmeid turuosaliste piiriüleseid koondumisi. Nende sündmuste peamised tõukajad on mastaabiefekt ja kasumlikkuse otsimine. Otsuseid koondumiste sihtriikide kohta mõjutavad üldhinnangud vastavate riikide keskkondadele, seda kuni koonduvate finantsvahendajate sisemiste töötaja tasemel olevate ambitsioonideni. Näiteks on Eestil keerukas konkureerida Leeduga, kuna sealsed tööjõu- ja bürookulud on madalamad, lisaks on nende turg inimeste arvu poolest kaks korda suurem. Samas on meil üldjuhul ette näidata kvaliteetsemalt juhitud krediidiportfellid. See võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Meil on ette näidata meie arvates põhjamaine kaasavam juhtimiskultuur. Finantsjärelevalve vaade koondumistele lähtub seadusest. Peakorter Eestis võib tähendada suuremat tööhõivet, aga ei pruugi seda tähendada. Teisalt, näiteks panganduses tähendab see ka suuremaid riske Eesti riigieelarvele. Me reeglina soovime koos tegevusloaga näha ka reaalset tegevust Eestis, tööhõivet ja muud panust siinsesse ühiskonda, mitte ainult postkastiks olemist, mille korral Eesti on turuosalistele vaid värav laiemale reguleeritud finantsturule, et tulu teenida, samas kui siia jäävad ainult riskid. Kui eelkäsitletud koondumine suundumusena on selgemini piiritletav, siis kohandumine märksõnana hõlmab laiemat küsimusteringi. See saab tähendada äristrateegiat laiemalt, toote valikut, organisatsiooni ülesehitust, kapitali ja puhvrite suurust ning kvaliteeti riskide katteks. Kohandumise puhul märgin siin aga hoopis aspekti, mida saab tähistada pealkirjaga "Professionaalsem pangandus".
Professionaalsema või täpsemalt inimkesksema panganduse teemat käsitlen läbi nn pangakontode kaasuse. Seadusest tuleneb nõue, et pankur peab oma klienti tundma. See on vajalik riskide määratlemiseks, mõõtmiseks ja juhtimiseks, muu hulgas kuritegevusega võitlemise eesmärgil, rahapesu ja terrorismi rahastamise ja tõkestamise eesmärgil. Arusaadav ja loogiline. Oleme 2019. aasta aruandeaastal tegelenud juhtumitega, kus pank on sulgenud pangakonto, viidates endisele kliendile, et see justkui tulenes inspektsiooni soovist. Kliendile võib jääda mulje, et vaene krediidiasutus ei tahagi kontot sulgeda, aga va inspektsioon sunnib. See on lihtsalt vale. Iga finantsvahendaja turumajanduses sätib ise oma riskiisu, kujundab ise oma toimingud. Seadused ja juhendid aga vastavalt äri riskantsusele panevad turuosalistele kohustusi. Mida riskantsem äri, seda suuremad kohustused. Finantsjärelevalve kontrollib nende normide täitmist. Arvestades meie pangandusturu kesist konkurentsi, ei peaks pangakonto kergekäeline lõplik sulgemine ehk riskist lihtne vabanemine olema vaikimisi lahend, vaid alles käik kõige lõpuks, teiste ammendumisel. Aga see on siiski võimalik käik, kuna neid kliente on samuti, kes keelduvad pangale vajalikku infot andmast või tegelevad õigusvastaste toimingutega.
Mehhanistlik suhtlemine kliendiga on teine ja ehk olulisemgi kitsaskoht. Isiklikust kogemusest tean, et enamik konflikte saab lahendatud rääkimise, suhtlemisega. Kuulata inimest, selgitada olustikku, põhjendada käitumist. Ma umbes 20 aastat tagasi õppisin USA-s ja loomulikult on pangakontot sealgi vaja, et elada ja arveid maksta. Mul on siiamaani meeles, et kui ma pangakontot avasin ja pärast ka aeg-ajalt ühes pangakontoris, käisin, siis teller tervitas mind nimepidi enne, kui ma jõudsin talle oma isikut tõendava dokumendi esitada. Kuidas see võimalik oli – kas oli tegemist väga hea mäluga inimesega või oli tal mingi muu nipp vaese tudengi tuvastamiseks –, ei tea. Aga mulje jättis see küll. Tundus, et on professionaalne pankur. Professionaalne pankur ei ole eelkõige mitte inimene, kes teab matemaatikat ja peensusteni juriidikat – seda nagunii, see on vaikimisi eeldus –, vaid professionaalne pankur on inimene, kes tunneb ja tunnetab inimesi, äri, keskkonda, suundumusi, kes on väga hea suhtleja.
Riskitundlike kontrollisüsteemide saavutamiseks, sh seoses pangakontodega, oleme suunanud panku olulistes summades investeerima ja seirame seda protsessi. Kindlasti on finantstööstusele hea õppetund, kui aeg-ajalt esinenud puudustega kommunikatsioon kliendiga moondub ühel hetkel õigusloome algatuseks, mis realiseerudes on sektorile kulukam, kui oleks olnud eos investeerida laitmatusse suhtlusesse. Vaadates kogupilti ja olles dialoogis panga juhtidega, olen ma aga pigem siiski optimist ja näen selget soovi kohanduda. Eesti turuliidritel on olnud tänu tagasihoidlikule konkurentsile võimalik tooteid kujundada ja kliente valida. See on põhjustanud rahuldamata nõudlust mitte ainult kuivale jäänud rahapesijate näol, vaid andnud ka häid unaruses või kasutamata ärivõimalusi. Hea näide on tarbijakrediit.
Järgmine märksõna: "kasv". 2019. aastal nägime kiiret kasvu just väiksemate turuosaliste puhul. Näiteks kasvatas üks tarbijakrediidi andmisele keskendunud pank 232-miljonilise krediidiportfelli aastaga 347 miljoni euroni. Nad täitsid oma pakkumisega tühjaks jäänud niši, kusjuures seda mitte ainult Eestis, vaid piirkonnas laiemalt. Ühelt poolt väiksemate turuosaliste kasvamine tugevdab-suurendab konkurentsi ja on igati positiivne. Finantsjärelevalve täheldab kiiret kasvu, aga ka ohumärki: võib küsida, kas organisatsioon saab võetavate riskidega hakkama, kas on piisavalt kapitali, kas krediidi kvaliteet on eos piisavalt kõrge, kas juhid ja organisatsioon on valmis nendeks väljakutseteks.
Selge on, et ka Eestis ei kasva pankurid puu otsas ning nõukogude võim on üle põlvkondade finantsistidesse tekitanud katkestuse. Muide, Euroopas on mul tulnud nende normide väljatöötamisel, milline kogemus ikkagi peab ühel pangajuhil olema, argumenteerida selle vastu, et pangajuhil peab ilmtingimata olema üle 30-aastane staaž panganduses. Eestis oleks siis väga keeruline pangajuhte üldse leida. Õnneks leidsid mu argumendid mõistmist. Nende trendide – koondumine, kohandumine ja kasv – sees on finantsjärelevalve kohustus tagada seaduse raamides finantsturu korrapärane ja õiguspärane toimimine. Finantsjärelevalve ligi sada kõrgharidusega töötajat tagavad seda iga päev teabe kogumisega, analüüsimisega, turuosaliste suunamisega ja otsustamisega. Euroopa Liidu kõige väiksema finantsjärelevalveasutusena otsustasime 2019. aastal 220 haldusakti. Andsime õigusi – näiteks Luminori ühinemine – ja võtsime õigusi – näiteks lõpetasime Danske filiaali tegevuse Eestis. Panime kohustusi, näiteks väiksematele pankadele hoida 56 miljonit eurot täiendavaks puhvriks riskide katteks. Kujundasime seisukoha, et suurpankadel peaks see summa olema 471 miljonit eurot. Otsustame Tallinnas ja Frankfurdis keerukaid finantsalaseid ja väga suure rahalise riskiga küsimusi igal nädalal, olles sealjuures isiklikult varaliselt vastutavad. Ainus majakas sellel merel on seadus ja abiks pikaajaline järelevalvekogemus. Praeguses Finantsinspektsiooni juhatuses on enamik kolleege alustanud tööd finantssektoris 1990. aastate keskel – kes finantsjärelevalves, kes advokaadina, kes vastavas kontrollis. Meid täiendavad ning tasakaalustavad kogenud ja ka uued kolleegid organisatsioonis.
Muutsime eelmisel aastal Finantsinspektsiooni organisatsiooni, et teha veelgi paremini järelevalvet ja kriise lahendada. Oleme faktiliselt endaga liitnud Tagatisfondi, kuna meie pisiturul ei ole kriisivälisel ajal mõtet hoida käigus eraldi administratiivset aparaati Tagatisfondis, samas kui hüvitamise juhtumi käsitlemiseks nagunii ei piisa Tagatisfondi töötajatest. Hüvitamisjuhtum on näiteks siis, kui mõni pank jääb tegevusloast ilma ja hoiustajatele tuleb hoiuseid hüvitada. Versobanki sulgemise kogemus oli selle muudatuse vajalikkuse kristallselge tõend.
Koroonapandeemia vallandudes läksime väga kiiresti üle kaugtööle, rakendades koostöös keskpangaga olemasolevad infotehnoloogilised võimekused. Meie järelevalvetöö ei katkenud hetkekski. Vastupidi, rühmitasime sisemiselt võimekused ümber, et kaardistada koroonapandeemia vahetu ja kaugem mõju finantssektorile. Pärast kiirete riskide juhtimist, eriti krediidilikviidsusoperatsiooni riski valdkonnas, valmistume krediidiriskide suurenenud realiseerumiseks lähitulevikus. Selge, et majanduslanguse korral osa äridest ja ärimudelitest enam ei toimi. Kui need ärid on pangast laenu võtnud, siis tähendab see pangale võimaliku krediidiriski realiseerumist. Laenusid antakse hoiustajate arvel, kes on oma raha panga käsutusse usaldanud. Mida paksemad on pankadel headel aegadel kogutud puhvrid, seda suuremaid krediidikahjusid saab pank kanda kriisis ilma, et tegelikku ohtu satuvad hoiustajate vahendid.
Finantsjärelevalveasutusena astusime panganduse stabiilsuse ja klientide mõistliku kohtlemise nimel vajalikud sammud praktiliselt kohe eriolukorra rakendumisel. Et aega kokku hoida, märgin neist vaid kahte, mille mõju on kõige suurem. Esiteks, pankade kasumite väljamaksmise peatamine. Pankade 3,5 miljardi suurusest kogupuhvrist moodustab akumuleeritud kasum kokku 2,1 miljardit. Võrdluseks: finantsjärelevalve on 2019. aastal kohustunud panku hoidma kokku 527 miljoni euro ulatuses individuaalseid riskipuhvreid. Seadusest automaatselt tuleneb 435 miljonit makropuhvrit ja keskpangad on otsustanud circa 350 miljonit makropuhvrit. Seega oli koroonakriisi alguses võtmeküsimuseks kasumi jaotamise piiramine. Veensime ka Euroopa Keskpanga kolleege otsustama pankade kasumite väljamaksmise peatamine. See dialoog pankadega sündis märtsi keskel ja Euroopa Keskpank tegi oma otsuse märtsi lõpus. Teiseks, maksemoratooriumi raamistiku kehtestamine. Koos Euroopa teiste finantsjärelevalveasutustega otsustasime koroonapandeemia puhkedes välja töötada laenumaksete tagastamise peatamise raamistiku. See ühelt poolt leevendab pankade kapitaliseisu ja ergutab neid ajutisi maksepuhkuseid andma, teiselt poolt annab see moratooriumiga kaetud laenuvõtjatele ühetaolise ja läbipaistva ajutise leevenduse vahendite kogumiseks ja rahavoogude ümberkujundamiseks. Inspektsiooni poolt 20. aprillil vastu võetud raamistiku alusel kehtestasid meie pangad nn eramoratooriumi, mis jõustus 27. aprillil. Praeguseks on maksepuhkused rakendunud circa 5% eraisikute laenuportfelli suhtes ja 21% äriühingute portfelli suhtes. Laenupuhkuste taotluste esitamine on aga raugenud. Maksemoratoorium on viis laenuvõtja likviidsusprobleemi käsitlemiseks, kuid mitte arstirohi võlgniku mittetoimivaks muutunud ärimudelile või alalisele maksejõuetusele.
Kokkuvõtteks. Eesti finantsturgu anno Domini 2019 iseloomustas koondumine, kohandumine ja kasv. Finantsjärelevalve töötab aktiivselt ning tuletab pidevalt ja selgelt turule meelde, et toimida tuleb õigus- ja korrapäraselt. Finantsinspektsioon on oma organisatsiooni kaasajastanud ja värskendanud. Eesti pangandus sisenes koroonakriisi tugevana, keskmiselt oluliselt tugevamana kui euroala pangandus ja tugevamana, kui siseneti 2008. aasta finantskriisi. Eelseisev ei saa finantsturule ega ka järelevalvele siiski lihtne olema. Heaks abiks on siin stabiilne õigusraamistik ning vähem hetkeemotsiooni ajel tehtud otsuseid. Järelevalvelt nõuab eelseisnev häid teadmisi, suuri kogemusi, aga ka kindlat kätt. Kinnitan, et annan koos oma meeskonnaga maksimaalse panuse Finantsinspektsiooni seadusjärgse ülesande täitmiseks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Üsna tihti me märkame reklaame, mis lubavad hoiustajatele üsna kõrgeid intresse. Samas on ka selline uue aja nähtus, nn ühisrahastus, mille korral lubatakse mingi objekti rahastamisel päris kopsakaid tasusid teenida. Kui palju me peaksime tavakodanikena või võimalike hoiustajatena muretsema selle pärast, kas nende pakkujate järelevalve ja kontroll on olemas? Ja kui palju seal on sellist halli ala ja musta maad? Mida teie enda töös selles vallas võiks parandada?

Tänan küsimuse eest! See küsimus puudutas siis hoiu-laenuühistuid, mis enamasti ei ole meie järelevalve all, ja ka ühisrahastusplatvorme, mis enamasti samuti ei ole meie järelevalve all. Mis puudutab ühisrahastusplatvorme, siis me oleme ministeeriumile teinud sellekohase õigusloomeettepaneku aastaid tagasi, minu mälu järgi oli see suvel 2017, aga võib-olla veelgi varem. Mis puudutab hoiu-laenuühistuid, siis ka sellel teemal on arutelud toimunud, minu mälu järgi umbes 2018. Ma tean, et Rahandusministeeriumil on ka plaanis ühel või teisel moel neid subjekte ehk siis hoiu-laenuühistuid ja ühisrahastusi reguleerida.
Kui nüüd vastata teie küsimusele, siis kui keegi pakub keskmisest kõrgemat intressi, siis see on alati seotud ka riskiga. Mündil on kaks külge: tulu ja risk. Järelikult on selle subjektiga, kes pakub keskmisest kõrgemaid intresse, seotud kas väiksem regulatsioon või mingid muud riskid. Seda tasub reklaami lugejal alati arvestada.
Teine asi, mis puudutab hoiu-laenuühistuid, on see, et nendes olevad hoiused ei ole tagatud Tagatisfondiga. See tähendab seda, et kui hoiu-laenuühistu muutub maksejõuetuks, siis eksisteerib reaalne oht, et sinna hoiustanud isik jääb oma rahast kas osaliselt või täielikult ilma. Pankade puhul on hoiused tagatud kuni 100 000 euro ulatuses. See tähendab seda, et kui pank peaks muutuma maksejõuetuks, siis isiku säästud kaetakse vastavas ulatuses Tagatisfondi vahendite arvel.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Auväärne ettekandja! Loen siit Finantsinspektsiooni aastaraamatust, et tarbijatele tuleb laenu anda vastutustundlikult ja see on väga tähtis. Kui globaalselt seda pilti vaadata, siis suuremat osa laene, mis on maailmas antud, ilmselgelt ei ole ei füüsiliselt ega matemaatiliselt võimalik tagasi maksta. Maailma laenukoormus on tõusnud selle aasta alguses 322%-ni maailma kõigi riikide kogutoodangust. Ja põhjus, miks on antud selliseid halbu laene nii palju, on see, et nii keskpangad kui riigid on väga halva praktikana lasknud pankadel sellised halvaks läinud laenud kinni maksta, nagu me nägime eelmisel kümnendil näiteks Kreekas. Ja nüüd ka Euroopa Liit ja USA on seda motiveerinud omalt poolt, langetades pankade kohustusliku reservi määra null protsendini. Kas te ei leia, et selline poliitika, mis motiveerib panku andma selliseid halbu laene, on väga halb?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Selle küsimuse teravik on küll suunatud, mulle tundub vähemalt, keskpankadele, kes kujundavad rahapoliitikat, kes otsustavad, kui palju uut raha emiteerida, mis põhjustel, ja kas üldse emiteerida. Minu perimeeter sellesse valdkonda ei ulatu. Mina olen finantsjärelevalvaja. Minu ülesanne on see, et needsamad pangad, kes siis inimestele, majapidamistele, äridele laenu annavad, jääksid maksejõuliseks. Ja miks? Sellepärast, et vaadake, need pangad võtavad ju hoiustajatelt raha. Need laenud antakse hoiustajate raha arvel ja me ei taha seda, et hoiustajad oma vahenditest ilma jäävad.
Nüüd, mis puudutab Eesti finantsjärelevalve üldist lähenemist, siis võrreldes mõne teie nimetatud riigiga me oleme olnud üsna konservatiivsed. Me oleme hoolitsenud headel aegadel selle eest, et pankadel oleks piisavad kasumi- või kapitalipuhvrid, et kanda halbadel aegadel tekkivaid krediidikahjusid. Praegu need puhvrid on keskmiselt küllalt suured, kui võrrelda muu euroalaga, mis võiks olla võrdlusmoment Eesti jaoks. See muidugi ei tähenda seda, et me finantsjärelevalves võiksime nüüd täiesti rahulikult uinuda. Ei, sugugi mitte, me seirame olukorda ja töötame selle nimel, et meie ühiskond endiselt naudiks maksejõulisi pankasid. Aga veel kord: rahapoliitika on küsimus keskpangale.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus selle osa kohta, mis puudutab väärteomenetlustes ja kriminaalmenetlustes rahaliste sanktsioonide määramist. Näiteks Rootsi finantsinspektsioon määras Swedbankile Eestis toimunud rahapesu eest 4 miljardit Rootsi krooni trahvi. No ühte panka ei saa halduskorras ühe asja eest kahte korda trahvida või karistada ja Eestis rõhutakse kriminaalmenetlusele. Lõpuks paar tellerit võib-olla mõistetakse süüdi selles suures kriminaalmenetluses, ega nendelt ju raha trahvidega eriti kätte ei saa. Nii et see trahvide osa on teil niimoodi hästi minimalistlikus formaadis käsitletud. Üks trahvikene on määratud ühele emitendile majandusaasta aruande esitamata jätmise eest. Aga on teil äkki ülevaade ja statistika selle kohta, kui palju eelmisel aastal trahve ja sunniraha nii haldus- kui ka kriminaalmenetluses määrati ja kui palju sellest on sisse nõutud?

Aitäh! Finantsjärelevalve instrumentaarium on väga lai. Trahvid on alati need kõige viimased instrumendid, mida me kasutame siis, kui mingid teised instrumendid enam ei toimi. Praeguse õigusraamistiku kohaselt on olukord selline, kus menetlus ega trahv ei kuku taevast, trahvini tuleb jõuda teatud menetlusnorme järgides. Menetlus on nii kulukas ja trahv, mida saab seaduse järgi teha, on nii väike, et teinekord see ei tasu lihtsalt ära.
Ma toon ühe näite. Me sellel nädalal otsustasime ühele isikule väärteomenetluses teha trahvi turumanipulatsiooni eest. Üldiselt turumanipulatsiooni, kui vaadata väärtpaberiturgu, loetakse ikka väga tõsiseks rikkumiseks.  Eesti puhul on nii, et kui mõni füüsiline isik üksinda sooritab turumanipulatsiooni, siis maksimumtrahv selle eest on 1200 eurot. Arvestades seaduses olevat karistusdogmaatikat või -skeemi, me saime sellele isikule määrata trahvi 500 eurot. Tundub suhteliselt väike. Signaalina tundub ka hästi kummaline, et teatud juhtumitel sa just nagu võidki turgu manipuleerida ja selle abil teenida. Kui sa teenid rohkem kui 500 eurot või 1200 eurot, siis oled ju plussis.
Mina isiklikult ja minu kolleegid Finantsinspektsioonist ei pea seda õigeks. Me oleme juba aastast 2004 oma partneritele rääkinud, et Eestis on finantssektoris trahvimäärad liiga väikesed, need ei ole heidutavad. Viimasel ajal me näeme siin positiivseid arenguid. Trahvimäärasid on tõstetud ja on teisigi positiivseid arenguid. Ma saan aru, et kolleegid Justiitsministeeriumist on avaldanud ühe õigusloomekavatsuse, mille kohaselt väärteomenetluste raamistikku, mida teie küsimus ka puudutas, muudetakse. Kui see kavatsus realiseerub, siis see iseenesest peaks natuke rohkem sarnaselt meie kolleegidega näiteks Euroopa Keskpangas võimaldama lihtsamini trahvideni jõuda. Miks see on oluline? Vaadake, pangad reeglina on suured organisatsioonid, nad suudavad oma õigusi kaitsta märksa tõhusamalt kui tavainimene tänaval. Meie Finantsinspektsioonis ei arva seda, et pangad peaksid olema samalaadselt reguleeritud kui näiteks tavainimene tänaval korda saadetud liiklusreeglite rikkumise puhul. See on see taust.
Vaatame, mida elu siis tulevase raamistiku osas toob. Kõik need karistused ja muud asjad, mis on meie tegevuses olulised olnud, on siin aastaraamatus kirjas. Me ei ole väärteomenetluste raames trahve väga sageli teinud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te kirjeldate siin aruandes väga täpselt, millised olid eelmise aasta finantssektori suurimad ohud. Nende seas on küberrisk, IKT-süsteemide talitluspidevus, mainerisk mineviku rahapesu tõttu jne. Nüüd tsiteerin teid: finantssektori tervis 2019. aasta lõpuks on väga hea, siiski on selge, et järgmise probleemi seemned hakkavad idanema just heal ajal. See on väga ilus kujund ja sellepärast ma küsin. Selle aasta esimene poolaasta asetas ka finantssektori täiesti muutunud olukorda. Millised probleemid nüüd võrreldes eelmise aastaga selles praegu muutunud olukorras nendest seemnetest idanevad? Kas te saate natukene täpsustada? Te küll mõnele vihjasite, aga paluks täpsemalt.

Tänan, väga hea küsimus! See tekst, millele te viitasite, on kirjutatud enne seda, kui koroonapandeemia üldse puhkes. See aasta-aruanne, kui mu mälu mind ei peta, võeti vastu 20. märtsil, kui me olime esimest nädalat n-ö kodutööl. Nii et tegelikult tekstid seal on valminud üldse mitte ette nähes seda, mis tervishoiumaastikul toimuma hakkab. Ütleme siis niimoodi, et meie keeles krediidiriski aspektist ehk siis laenude riskantsuse aspektist loomulikult see tervishoiuprobleemistik on teatud riske oluliselt tõstnud.
Kui see kõrvale panna, siis on ju selge, et majandus on tsükliline. Tavaliselt järgmise languse või riskide seemned külvatakse majandustõusu tipus. Ega keegi päris täpselt alati ei tea, mis need riskid võivad olla. Küll aga on varasematest kogemustest selge, et – no kõik oleneb jälle konkreetsestest riikidest – see sõltub laenu- ja maksedistsipliinist, järelevalve konservatiivsusest jne, jne. See sõltub sellest, kui suurel määral halvemal ajal krediidiriskid hakkavad realiseeruma.
See lause, millele te nüüd viitasite, tahab öelda, et küllap tulevad ka halvemad ajad, kui krediidiriskid hakkavad realiseeruma. Me peame selleks valmis olema, pangad, koguge puhvreid, hoidke puhvreid, ärge makske kasumeid liiga palju välja. Ega head ajad lõputult ei kesta. See on selline ettevaatav globaalne hoiatus. Kunagi mitte keegi ei näe täpselt ette, kus välk sisse lööb. Ei näinud ka seda tervishoiukriisi mitte keegi ette. Küll aga räägiti finantsjärelevalve ja keskpankade ringkondades, et 2021–2022 krediiditsükkel pöördub. Noh, need on niisugused prognoosid, aga see kõik on ju vee peale kirjutatud. Tegu ei ole täppisteadusega selles mõttes, et kõik oleks objektiivselt kontrollitav. Need on prognoosid. Aga välk lõi sisse hoopis tervishoiu poolt. Eks ta eri majandusi tabas erinevalt ja vaatame, kuidas me Eestis sellega hakkama saame. Meie finantsjärelevalves oleme pigem optimistlikud, vaadates oma võrdluses euroala üldist pilti. Meie pangad on siiski küllalt tugevatel alustel tegutsenud.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mainisite kolme märksõna: koondumine, kohandumine, kasv. Ja nende sõnade algustähega haakub ka väga hästi "konkurents", millest te ka õige mitu korda juttu tegite. Minu küsimus on selline: kui palju teie hinnangul mõjutab konkurentsi ja innovatsiooni pärssivalt järjest kasvav regulatsioonide hulk ja võib-olla ka ulatus?

Ma proovin vastata, kas see mõjutab konkurentsi. Regulatsioonid ja innovatsioon – need on kaks eraldi aspekti. Innovatsiooni osas ma vastan niimoodi: regulatsioonide arv, keerukus ja sügavus mõjuvad innovatsioonile neutraalselt. Regulatsioonide juurdetekkimine iseenesest võib tekitada innovatsiooni. Me näeme täiesti uusi valdkondi, nagu RegTech või SupTech, mis on ingliskeelsed väljendid. Esimese eesmärk on paremini, automatiseeritult tagada, et finantsvahendajad vastaksid õigusaktide nõuetele, aga et inimpanus selles töös oleks väike. See ju võimaldab kulusid vähendada. SupTech on siis järelevalve, et inimesi seal ei olekski enam kuigi palju, vaid masinad teeksid teatud lihtsamaid töid. Selles mõttes on regulatsiooni mõju neutraalne.
Nüüd teistpidi, eks see alati ole ju selline mudeli küsimus. Kust Eesti õigustik või finantsturuõigustik tuleb? Tuleb Euroopa Liidust, kus eri riikidel on erinevad kogemused. Näiteks võtame Prantsusmaa kogemuse. Prantsusmaa tegi 1990. aastate alguses läbi suure finantskriisi. Enne seda oli seal palju pankasid, pärast kriisi kahanes pankade arv sisuliselt viie suure pangani. Väiksed pangad muutusid maksejõuetuks. Ja Prantsusmaa ise leidis, et see on õige ja hea nende jaoks. Väheste pankade hästi suure turukontsentratsiooni mudel on hea, sest suuri panku on kuidagi lihtsam hallata. Ja võib-olla tuleb see ühiskonnale odavam, mine tea. Saksamaa on natuke teistsuguse lähenemisega. Seal on ka suuri panku, aga on palju pisemaidki panku. Ja tema samuti naudib oma situatsiooni.
Mis see õige mudel siis on? Mina isiklikult ja me suisa Finantsinspektsiooni strateegias oleme seda kinnitanud, et me pigem kaldume Saksa lähenemise poole. Meile meeldib, kuidas öelda, liikide paljusus, riskide hajutatus, selmet oleks hirmus kontsentratsioon. Aga tõsiasi on see, et Euroopa Liidu õigustik suunab pigem regulatiivselt kontsentratsioonile, sest väiksemad turuosalised lihtsalt ei suuda täita kõiki neid reegleid. Kulud lähevad hirmus suureks ja väiksemates jurisdiktsioonides tulud võib-olla ei kasva samaväärselt juurde ja siis tekibki konkurentsi ahenemine.
Kui vaadata Eestit ja meie pangandusturgu, siis meil ei ole kõige suurem konkurents tõepoolest. Aga on võimalik ka hullem olukord. Lihtsalt siia taustaks veel nii palju, et finantsjärelevalvajate mandaati klassikaliselt ei kuulu konkurentsivabadus. Seal on teatav huvide konflikt sees. Ühelt poolt me oleme huvitatud, et finantsvahendajad teeniksid korralikult, et nad oleksid stabiilsed ja hoiustajad tunneksid ennast tänu sellele kindlalt, samas aga hirmus tugev konkurents finantsvahendajate vahel tähendab väiksemaid kasumeid. Mäletate ju: kui puhvrid on väikesed, siis halbadel aegadel võivad hoiustajad seeläbi kannatada. Mis see õige on? Veel kord: mis on objektiivselt õige, mina ei oska öelda, ma ise kaldun pigem liikide paljususe poole – riskid on hajutatud ja suurem konkurents. Aga elu praegu näitab ja regulatsioonide trend näitab seda, et see ei ole valdav arvamus asjadest.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh, hea Finantsinspektsiooni juht! Eriolukorras me võtsime vastu lisaeelarve, eraldasime KredExile 1,7 miljardit, selleks et KredEx saaks ettevõtteid aidata. Nüüd me teame, et neid miljoneid tegelikult väga palju kasutatud ei ole. Me kuuleme ettevõtjatelt, et on tekkinud omamoodi nõiaring: KredEx saadab ettevõtted pankadesse abi saamiseks ja pangad omakorda saadavad nad tagasi KredExisse. Ettevõtted, kes on tõeliselt hädas, ei saa abi. Nii et minu küsimus: mida Finantsinspektsioon arvab KredExi tingimustest ettevõtete aitamiseks?

Tänan! Ma võib-olla hakkan kaugemalt pihta sellele väga heale küsimusele vastamisega. See oli paar päeva pärast eriolukorra kehtestamist, kui meil oli Rahandusministeeriumis väga asjalik arutelu sellelsamal teemal. Seal püstitati meile kui finantsjärelevalvajatele küsimus: mis te arvate, kui riik oma skeemidega, näiteks garantiiskeemiga toetaks ettevõtjaid, kes on pangast laenu saanud, käendaks neid? Ja ei võtnud väga pikalt aega, kui meie finantsjärelevalvajatena ütlesime, et see on väga hea mõte. Miks see on hea mõte, kui riik kedagi käendab? Vaadake, pankadel on ju nii, et kui nad muidu peavad rohkem raha hoidma tagataskus potentsiaalsete laenukahjude katteks, siis kui riik ütleb sinna vahele, et kuulge, ärge muretsege, ma annan käenduse sellele laenule, siis pank võib mõelda, et okei, mul ei olegi nii palju raha tagataskus vaja. Ta võib seda raha hoopis mingite muude kahjumite katteks kasutada või siis anda täiendavat laenu ühiskonnale. See võib teatud tingimustes hea olla. Nii et printsiibis igasugune riigi tugi ettevõtjatele oli ja on ka siiani meie arvates hea. Ja ma ka põhjendasin, miks. Me väga isekalt vaatame, et pangad on seeläbi tugevad või tugevamad.
Me oleme KredExiga olnud dialoogis ka varem ja me oleme ka neile avaldanud, mis on need tingimused panganduses. Selle määrab kapitalimäärus, üks Euroopa Liidu õigusakt. Selle kapitalimääruse alusel on kehtestatud tingimused, millele KredExi garantiid peavad vastama, et pangad saaksid sellest ka mingit kasu. Aga me ei ole, kuidas öelda, Eesti riigis kõikvõimsad. Teie olete seda siin saalis, teie võite seadusi teha jne, jne. Meie saame ainult öelda, mis meie silmale on sobiv ja õige ja hea.
See jääb juba KredExi ja tema asjaomaste töötjate otsustada, kas ta võtab need tingimused täitmiseks või ei võta. Kui ma päris aus olen, siis pean tunnistama, et ma olen nagu kaotanud selge silmapiiri, kuidas sellega täpselt on. Ma tean, et üks päris pikk dialoog on käinud pangandussektori ja KredExi vahel, seal on erinevaid mõtteid vahetatud, aga ma ausalt ei tea, kuhu nende tingimustega on välja jõutud. Ja ma olen ka kuulnud seda, mida teie oma küsimust esitades väitsite, et need tingimused justkui ei tööta.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Suur tänu, hea ettekandja, huvitava ettekande eest! Me mäletame kõik üle Euroopa rullunud rahapesuskandaale ja seoses sellega rahapesu tõkestamise reeglite muutmist palju põhjalikumaks. See on kahtlemata õigustatud. Aga kohtumistel pankade töötajatega on nad öelnud, et need reeglid on läinud väga detailseks, panga jaoks väga kulukaks ja tihti tekib kiusatus konto sulgeda. See tundub lihtsam kui mõnda klienti tundma õppida ja tema tehinguid uurida. Ma nüüd teoretiseerin, aga kas on tekkinud selline teine äärmus? Igal inimesel Eestis on põhimõtteliselt kontot vaja, nii nagu teil Ameerikas tudengina. Kuidas näiteks vanglast tulnud inimene võiks saada endale konto, kui pangatöötaja vaatab talle peale ja on selgelt näha, et tegemist on keerulise minevikuga isikuga?

See küsimus oli väga osavalt sõnastatud, hakkas väga laialt pihta ja lõpuks läks kitsaks. Ma proovin vastata sellele kitsale osale. Seaduse kohaselt on pankadel kohustus avada füüsilisele isikule tema elukondlikuks vajaduseks konto. Kui seda ei tehta, siis tuleb kaevata tarbijakaitseametisse, öelda, et pank rikub mu õigusi. Tarbijakaitseamet peab oma meetmetega sundima panka kontot avama. Teie küsimuses kõlanud näitel iseenesest see, et keegi on vanglas olnud, ei tähenda ju panga seisukohalt mitte midagi. Tähendab see, millega ta praegu tegeleb, milline on tema riskiprofiil. "Vangla" on lihtsalt üks sõna, eks ju, vangla on paranemisasutus. Inimene tuleb sealt välja ja eelduslikult on ta hoopis teine inimene, kui ta sinna sisenedes oli. Selline lühike vastus sellele küsimusele.
Nüüd, kogu see temaatika – ma proovisin oma ettekandes seda ka natuke käsitleda. Tõepoolest ei ole nii must-valge, et sulgeme konto ja ongi probleem lahendatud. See päris nii ei tohiks olla. Me Finantsinspektsioonis oleme ka pankadele öelnud, ega meile see must-valge lähenemine ei meeldi. Me tahame, et pangad teeksid oma kontrollsüsteemid natuke targemaks. Me pole küll kasutanud vangla näidet, aga me oleme kasutanud näidet pereemast, kes Selverist toitu ostab ja kommunaalmakse maksab. Teda ei tohiks käsitleda samamoodi kui mõnda ekspordiga tegelevat ettevõtjat. Loomulikult seda ettevõtjat tuleb natuke täpsemalt uurida, tuleb uurida, millega ta tegeleb. Ja seda pereema, kes Selveris käib, ei peaks raske käega kohtlema, aga aeg-ajalt siiski koheldakse. Olen ka ise saanud pangalt kirju, kus öeldakse, et kui te mingit infot ei anna, siis sulgeme teie konto. No ma olen siis ikka andnud seda infot.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Minu käest on küsitud mitmeid kordi eraisiku pankroti kohta. Kui mitu korda võib üks eraisik lasta endale välja kuulutada pankroti? Ja millal siis tegelikult on see viimane piir ehk siis millele järgneb see niskalaukaus?

Aitäh, väga huvitav küsimus! Ma olen küll hariduselt jurist, aga viimased aastat, kui ma FI-s olen olnud, ei ole ma väga seda praktiseerinud. Iseenesest see küsimus tekitab minus täiesti sportlikku huvi. Kui mälu järgi teile vastata, siis mulle tundub, et pankrotte ühe isiku suhtes võib välja kuulutada nii kaua, kui kõigevägevam talle elukest annab. See ei ole piiratud. Põhimõtteliselt ta läbib ühe pankroti, pankrot laheneb kuidagi ja kui tema edaspidine elu jälle tingib seda, et ta on jälle alaliselt maksejõuetu, siis tuleb jälle uus pankrot. Minu arust pankrottide arv ühe füüsilise isiku puhul küll kuidagi piiratud ei ole. Kui mu mälu nüüd ei peta, siis seaduse järgi on see nii. Kas see on hea või halb, ma ei oskagi öelda. Iseenesest ma ei tahaks, et jääks kuidagi kõlama, et pankrot ongi päris normaalne asi, aga ega ta nüüd midagi päris halba ka ei ole. Inimesed ei ole alati ideaalsed, nad teevad elus valesid otsuseid. Ja pankrot on üks valede otsuste või halbade kokkulangemiste – sõltuvalt asjaoludest – lahendamise meetod, mille abil kõik proovivad sealt kuidagi välja tulla elusa ja enam-vähem tervena.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Välispangad on meil aastaid keerutanud musta raha, rahapesu õitses. Selle taustal on avalikkusele üsna arusaamatuks jäänud, kus Finantsinspektsioon oli. Aga ma ei taha selle kohta küsida, ma tahan küsida hoopis selle kohta, millest te just hetk tagasi mõne sõnaga rääkisite. Nüüd on pangad siis läinud absoluutselt teise äärmusesse. Keeldutakse uutel firmadel ja inimestel arveid avamast. Meie turule soovivatel firmadel kontrollitakse kõike ja nõutakse selgitusi erinevate ülekannete kohta, isegi kui need on paarkümmend eurot. Olukord on läinud täiesti absurdseks, täiesti teise äärmusesse. Mida Finantsinspektsioon ja mõned teised institutsioonid Eestis saaksid ette võtta, et selline ebanormaalne olukord pankades ära lõppeks, et isikud ei peaks iga kord tarbijakaitsesse kaebama minema?

Tänan küsimuse eest! Väga kompleksne teema. Ma hakkaks pihta mõne sõnaga teemal, mille kohta küsimust ei olnud. 2014. aastal, kui avalikkuses polnud mitte sõnagi räägitud rahapesust ega rahapesu tõkestamisest, oli Finantsinspektsioon esimene siin regioonis, kes tõstatas Danske Banki küsimuse ja lahendas selle ära. 2015 Danske Bank väljus mitteresidentide ärist. Sealt edasi tulid Versobank jne. Aga kuna selle kohta küsimus ei olnud, siis ma võin sellest muul ajal hea meelega pikemalt rääkida. Meie oleme 2014. aastast alates igal juhul selle teema kallal töötanud nii, et silme eest must.
Aga nüüd jõuan teie küsimuseni. Kõigepealt rullime laiemalt lahti, mis on juhtunud viimastel aastatel ja kust ikkagi tulevad need rahapesu tõkestamise normid. Ega neid ei mõelda siin Eestis kohapeal välja. See normide jada on järgmine. On olemas selline rahvusvaheline organisatsioon nagu Financial Action Task Force ehk lühidalt FATF. FATF ühendab endas suuremaid jurisdiktsioone, kes erinevatel kaalutlustel töötavad välja rahapesu tõkestamise norme. Tõsiasi on see, et need normid on alati silmas pidanud kahte asja. Esiteks, aastast 2011 on need tekitanud sellise nähtuse nagu riskipõhine rahapesu tõkestamise järelevalve. Ma sellest hakkan kohe teile rääkima, sest seda teie küsimus puudutab. Ja teine asi on see, et need rahapesu tõkestamise normid on läinud järjest ulatuslikumaks ja ka järjest detailsemaks ehk sügavamaks. See on siis see FATF, eks ju. FATF-i norme võtavad üle kõik liikmesriigid, kes sinna kuuluvad: Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina ja Euroopa Liit. Euroopa Liidus need normid leiavad tee direktiividesse ja direktiivid võetakse liikmesriikides üle.
Muide, riskitundlikkuse põhimõte on Eestis üle võetud alles paar aastat tagasi, aga see selleks. Riskitundlikkuse põhimõte seisneb selles, nagu ma ühele varem küsijale selgitasin: põhimõtteliselt pankur peab oma klienti tundma. Kui ta tunneb oma klienti, sedasama pereema, kes Selverist toitu ostab, siis selle kliendi suhtes ta ei pea pidevalt kontrollimeetodeid rakendama, näiteks küsima, miks sa ikka Selveris käid ja miks sa sealt 10 euro eest ostsid. Seda ei pea tegema, seda ükski norm ette ei näe. Küll aga peab kontrollima – suvaline näide –, kui mingi Narvas korterisse registreeritud firma miljonite eurode eest ekspordib ja impordib tööriistu. Siis küll võiks pankur huvi tunda, mida see kõik tähendab. Saab vastused, usutavad vastused – väga tore on. Ei saa vastuseid, siis vastavalt rahapesu tõkestamise seadusele ta isegi ei tohi selle firma tehinguid enam teha. Seaduse nõue on selline.
Nüüd, mida meie Finantsinspektsioonis teinud oleme? Oleme kaardistanud kontodega seonduva situatsiooni. Kontode teema tegelikult seaduste kohaselt ei ole primaarsena meie perimeetris üldse, aga olles teadlik sellest temaatikast, olles nagu turult seda kuulnud, oleme kontodega seonduva kaardistanud. Oleme proovinud aru saada, miks pangad nii käituvad, nagu te kirjeldasite, ja kui tavaline see käitumine on. Seal on erinevad põhjused. Esimene põhjus on see, et nad ei saa oma klientidelt informatsiooni, mida nad küsivad selleks, et klienti tunda. See on üks peamine põhjus, et suletakse kontosid. Ja teine põhjus, mille pangad meile on ka avaldanud, on see, et kontosid ei kasutata. On olemas n-ö surnud kontod. Nii on pangad meile öelnud.
Mida meie pankadele selle kõige peale oleme öelnud? Oleme öelnud, et vaadake, te peate investeerima nendesse riskikontrollidesse, te peate need riskikontrollid tegema riskitundlikumaks. Ei saa olla nii, et kohe mingi esimese väikse vibratsiooni peale te lõpetate isikuga kontosuhte ära. Proovige aru saada, mis seal toimub. Ja seda tehes te ilmtingimata ei pea palkama kümneid, sadu, ma ei tea, tuhandeid inimesi juurde. Kaasaegses maailmas on võimalik seda teha automatiseeritult. Investeerige rohkem uutesse infotehnoloogilistesse lahenditesse, ärge jääge nii inimestekeskseks, sest inimesed ei jõua seda tööd ära teha. Pangad on meile selle peale öelnud, et jah, me teeme seda, aga see ei sünni üleöö. Pangad on meile kinnitanud, näiteks käesoleval aastal nad investeerivad sellistesse süsteemidesse – ma mälu järgi ütlen – üle 20 miljoni euro, mis on küllaltki suur number.
Nii et vaatame, kuidas need süsteemid ja kas üldse toimima hakkavad. Praegu on kohandumise aeg ja tõesti kahetsusväärselt esineb juhtumeid, mida te kirjeldasite. Mõni klient saab täiesti õigustamatult pihta ja liiga järsu kohtlemise osaliseks.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Aitäh, juhatuse esimees, teile teie ettekande eest! Poliitikute hulgas on muidugi alati populaarne pankasid kiruda, aga minu meelest me peame ka tunnustama neid inimesi, kes finantssektoris töötavad. Nad on targad ja tublid ja töökad inimesed. Ja pangad on meil Eestis olnud eriti e-teenuste osas siiski innovatsiooni eestvedajad. Nii et kindlasti finantssektorit tuleb ka tunnustada.
Minu küsimus puudutab seda, et aprilli lõpus, kui ma ei eksi, leppisid Eesti pangad seoses koroonaviiruse kriisiga kokku maksepuhkuse tingimustes oma klientidele ja muu hulgas ka kodulaenu klientidele. Nad tegid seda minu teada koostöös teie asutusega. Ma arvan, et see annab neile teatud kindluse. Milline on teie hinnang pikemalt ette vaadates? Kui me tõesti liigume kõige negatiivsemate, pessimistlikumate prognooside täitumise suunas, kas siis nendest sõlmitud kokkulepetest piisab või peavad ühel hetkel riik, valitsus ja Riigikogu astuma mingeid täiendavaid samme, et eriti kodulaenu kliente kaitsta?

Tänan küsimuse eest! Koroonapandeemia Euroopas puhkemise järel astusid nii valitsused, keskpangad kui ka finantsjärelevalved mitmeid samme. Kui nüüd valitsusi vaadata, siis peamised meetmed – ma natuke küll väljun praegu oma jurisdiktsioonist – on olnud otsetoetused inimestele, kellel on kas palk vähenenud või kes on töö kaotanud. Ja see ei ole mitte ainult Eestis nii, vaid laiemalt. Pluss teatud äridele teatud otsetoetused ja needsamad käendused, millest me siin enne rääkisime, Eestis KredExi kaudu. See on olnud valitsuste meetmete pakett.
Mis puudutab keskpankasid, siis ma jätan kõrvale rahaturuoperatsioonid. Keskpangad on finantssektorit, pangandust toetanud eelkõige sellega, et on vähendanud n-ö makroprudentsiaalseid puhvreid. See on võimaldanud pankadel rohkem hoida laenukahjumite katteks ja ka potentsiaalselt uute laenude andmiseks, ilma et nad rikuksid teatud norme.
Finantsjärelevalvajad on teinud nii euroalal kui ka Euroopa Liidus laiemalt mitmeid samme. See jutt läheb küll väga tehniliseks, aga üks samm oli kasumite väljamaksmise piiramine, millest ma rääkisin oma ettekandes. On ka niisugused natuke rohkem raamatupidamistehnilised võtted, mis on kokku lepitud lausa globaalsel tasandil, kuidas teatud laene käsitleda. Ja selle taustaks on lootus ja usk, et koroonakriis on ikkagi pigem ajutise iseloomuga, mitte alalise iseloomuga.
Üks meede, mille finantsjärelevalvajad Euroopa Liidus on kokku leppinud, on seesama teie nimetatud maksemoratooriumide raamistik. Maksemoratooriumide raamistik lühidalt ütleb seda, et kuule, pank, kui sa teatud tingimuste alusel nüüd ütled oma kliendile, et ta ei pea näiteks intressimakseid või ka põhiosamakseid teatud piiratud tähtaja jooksul tegema, siis sa oma kapitaliarvestuses ei pea seda laenu ilmtingimata kohe halvaks läinud laenuna käsitlema. See tähendab, et pangal jääb rohkem raha tagataskusse teiste kahjumite katteks või siis uute laenude andmiseks. Mõnikord on vaja äridele ka natuke ebastabiilsemates tingimustes uusi laene anda, et nad saaksid ajutised raskused ületada. Maksemoratooriumi plusspool tarbija poolt või laenuvõtja poolt vaadates on see, et temale on ühetaoliselt arusaadav, et ahhaa, kõik saavad ühetaoliselt sellistel tingimustes maksepuhkust. Maksepuhkus, maksemoratoorium on likviidsusprobleemi või ajutise raskuse ületamiseks, see kindlasti ei ole abiline ärimudeli korrigeerimisel.
Kui koroona- või tervishoiuprobleem ja sellest tingitud muutused majanduses kanduvad üle teatud ärimudelitele, siis muudab see need elujõuetuks. Loomulikult meie poolt vaadates, finantsjärelevalve poolt vaadates tähendab see potentsiaalset krediidiriski realiseerumist. Pankadele see tähendab seda, et nad peavad konkreetsete laenulepingutega tegelema. Kui äri olemuslikult ei ole jätkusuutlik, siis tuleb n-ö õiguskaitsevahendeid rakendada, tagatisi realiseerida, et laenuraha kliendilt tagasi saada. Selleks on olemas õigustik: võlaõigusseadus, pankrotiseadus, saneerimisseadus, võlakaitse seadus. Me praegu veel sealmaal ei ole. Me praegu naudime olukorda – ja mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt euroalal –, kus, ütleme, ma ei tahaks öelda, et torm on tulemas, aga kindlasti on peagi tegu suuremate riskide keskkonnaga. Praegu on veel vaikus. Need riskid ei ole hakanud realiseeruma just nimelt tänu maksemoratooriumile, mis on andnud natuke hingamisruumi. Võib-olla osa inimesi leiab tänu sellele maksemoratooriumile uue töökoha või ärid leiavad mingeid vahendeid, kuidas oma rahavoogusid restruktureerida. Selles mõttes on praegu vara öelda, et nüüd kohe hakkame seadust muutma või midagi muud konkreetset tegema. Pigem ma kutsun parlamenti üles, et hoiame pea külma. Meil on olemas õigustik, kuidas tegeleda probleemidega, mis tulenevad kriisiolukordadest. Siin ei tohi pead kaotada.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On selge, et Finantsinspektsioonil on väga kõrge kompetents finantsalal. Seda on näha ka tänase ettekande puhul ja küsimustele vastamisel. Aga mul on küsimus selle kohta, kuidas hindate teie seda Euroopa laenupaketti – 750 miljardit eurot. Milline on teie soovitus ja nägemus selles osas?

Tänan küsimuse eest! See laenupakett minu ametialasesse perimeetrisse vahetult ei kuulu. Ma olen sellega kursis ainult nii palju, kui ma lehest loen. Ma arvan, et siin parlamendis ja ka valitsuse tasemel peab Eesti positsioon kuidagi kristalliseeruma. Mina ei ole võimeline siit puldist ütlema, on see hea või halb või mis sellega peale tuleb hakata. Tõenäoliselt on vaateid ja positsioone erinevaid. Aga tõenäoliselt teie rahvaesindajatena oletegi need, kes selle lõpliku Eesti positsiooni selles asjas kujundavad. Mina olen selles küsimuses üks valijatest, aga ma ei ole kuidagi otsustaja. See pakett ei puutu otseselt finantsjärelevalvesse. Ma ei ole ausalt öeldes isegi seda lugenud ja selles mõttes ei oska nõu anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te räägite küll 2019. aasta aruandest, kuid teravdatud tähelepanu all on ka rahapesuprobleem. Kuidas sai üldse võimalikuks selline asi, et see rahapesu nii mastaapses ulatuses sai toimuda, kui meil on olemas Finantsinspektsioon, kui meil on olemas rahapesu andmebüroo jne? Mu küsimuse teine pool puudutab aga praegust olukorda. Üks minule anonüümseks jääda soovinud teller kurtis, et ta on täitnud kõik ettekirjutused, mis on seotud raha liigutamisega, ja kandnud sellest ette ka oma n-ö kõrgemal seisvale pangaametnikule, aga uurimise teravik on ikkagi telleri peal, mitte selle ametniku peal, kelle käest ta teatud loa ja korralduse sai.

Tänan! Põhimõtteliselt kaks küsimust. Esimene oli, kuidas on rahapesu võimalik olnud, ja siis see küsimus, et üks isik pangast ei saa aru, miks uuritakse teda, mitte kedagi teist. Ma proovin lõpust alustada. Ma ei oska selle küsimuse pinnalt eeldada, mis menetluses seda anonüümset tellerit uuritakse. Tavaliselt Finantsinspektsioon nagu üksikuid füüsilisi isikuid ei uuri, see kõlab minu kõrvale kui kriminaalmenetlus. Meie ei ole uurimisasutus, meie ei uuri üldse rahapesukuritegusid. Finantsinspektsioon tegeleb sellega, et ta seisab hea selle eest, et finantsvahendajate riskikontrolliorganisatsioon oleks piisavalt kvaliteetne ja suudaks tegeleda riskidega, sh rahapesu tõkestamisega. Me ei tegele vahetult rahapesukuriteo uurimisega. Kuriteo uurimisega tegelevad politsei ja prokuratuur. Rahapesukahtlusest, rahapesukuriteo kahtlusest on pangad kohustatud teada andma rahapesu andmebüroole. Rahapesu andmebüroo seaduse järgi analüüsib seda informatsiooni ja kui ta saab eelanalüüsi baasil aru, et tõepoolest võivad ilmneda kuriteo tunnused, siis ta edastab selle info uurimisasutustele. Selline on rahapesu kui kuritegevuse uurimise süsteem.
Nüüd, kuidas on mingid asjad olnud võimalikud? No see on juba pikem jutt, aga muidugi saab seda rääkida. See jutt algab sellest, et nagu ma mainisin, aastast 2011 seesama FATF võttis suuna n-ö riskitundlikumale järelevalvele. Enne seda kogu maailmas ei tegeletud rahapesu tõkestamisega finantssektoris riskipõhiselt, vaid n-ö normipõhiselt. Kui sul on sisereeglid olemas, kui selles lahtris on linnuke, siis on kõik justkui korras. Ega siis kurjategijad või n-ö pahategijad ei ole rumalad inimesed. Nemad ei maga. Nad näevad need nõrkused ära ja see on muide üks põhjus, miks FATF minu arusaamist mööda riskipõhisele lähenemisele üle läks. Sooviti natukene ahistada neid pahalasi.
Eks see üks pidev võidujooks on: kas on politseinikud targemad või pätid, kes on peal, kes on all teatud ajahetkel. Nii on ka Eestis. Eesti ei ole kuidagi vaakumis, muust maailmast ära lõigatud.
Mis puudutab neid asju – noh, võtame selle Danske juhtumi veel kord läbi. Ega see selginemine üleöö ei toimunud. Teadmine, et Danskes on asjad halvad, riskid on kuhjunud, tekkis mitme aasta jooksul. Meie dialoog raha päritolu järelevalvega ei andnud tulemusi. Nagu ma siin juba ühele eelküsijale ütlesin, ma olen juriidilise taustaga ja väga ei pelga õigusriske võtta. Tollel ajal me oma meeskonnaga viimaks tegimegi otsuse, et võtame selle õigusriski ja lõpetame selle asja Danske Bankis ära. 2014. aastal lõpetasimegi ära. See oli õigusrisk, see oli väga suure õigusriskiga samm tegelikult. Toona ei olnud seda mitte keegi varem niimoodi teinud. Tagantjärele on hea rääkida, et me tegime seda ja nii edasi, aga sellel hetkel seal sees olla – see ei olnud lihtne.
Ja eks me siis sealtpeale hakkasime neid asju arutama. Olid järgmised meie n-ö riskimaatriksis olevad riskiallikad, Versobank, eks ole, ja mõned teised juhtumid veel. Me oleme seda tööd oma väheste ressurssidega aegamööda teinud. Ma jõuan jälle sinna, et Finantsinspektsiooni peamine tegevus on finantsjärelevalve, needsamad krediidiriskid, kindlustusandjad, kindlustusriskid. Rahapesu tõkestamise riskikontrollid on meil üks kõrvaltegevus, aga väga oluline tegevus.
Nüüd ma jõuan välja sinna, et meile on ülimalt oluline, et Eestis oleks tugev rahapesu andmebüroo. See aitab meie tegevusele kaasa. Mida tugevam on rahapesu andmebüroo või muu säärane asutus, seda halvem kurjategijatele ja seda parem meile kui finantsjärelevalvele samuti.
Mu jutt läks nüüd pikemaks, aga mis puutub esimesse küsimusse, siis see kõlas mu kõrvale võõralt. Mulle eriti ei meeldi anda konkreetsetele kaasustele abstraktseid hinnanguid, kui ma asjast midagi ei tea. Jutt oleks nagu kriminaalmenetlusest, aga miks see niimoodi on? Mul on väga raske kommenteerida, miks uuritakse ühte inimest ja mitte teist. Kõik sõltub asjaoludest, n-ö uurimisversioonidest, kogutud tõenditest.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, juhataja! Hea Finantsinspektsiooni juht! Viimaste jõulude ajal ilmselt paljudele siin saalis istujatele tõi jõuluvana raamatu "Pestud miljonid", mida on kohati huvitavam lugeda kui teie aastaaruannet. Aga ainult kohati. Kas te võite praegu Riigikogu liikmeid maha rahustada ja kinnitada, et teie valvsusevõimekus on riigieelarve abil piisavalt tagatud, nii et te olete võimelised kurikaeltega võitlema paremini kui tookord minevikus? Hea oli kuulda, et pangad investeerivad vähemalt 20 miljonit sellesse, aga kuidas teie asutusega lood on?

Tänan! Kui alustada meie rahastamise skeemist, siis meie riigieelarvest raha ei saa. Meil on seaduses sätestatud skeem, kuidas meie tegevust rahastatakse, seal on mitmed n-ö kontrollimehhanismid vahel. Põhimõtteliselt meie nõukogu, kus on võrdselt, pool ja pool, esindatud valitsus ja keskpank, otsustab, kui palju me raha saame ja kellelt. Need alused, kellelt me saame ja summade ülem- ja alammäärad, on kõik seaduses kenasti kirjas.
Mis puudutab rahapesu tõkestamist, siis see lugu on järgmine. Kuna avalikkuse orbiiti on kerkinud teema, justkui Baltikumis oleks toimunud suur rahapesu, siis on ka erinevad rahvusvahelised institutsioonid, ma ütleks, viskunud vaatama, mis siin siis toimub.
Ja selle vaatluse tulemused lühidalt kokku võttes on järgmised. Euroopa pangajärelevalve asutus alustas 2019. aasta talvel Taani finantsjärelevalve ja Eesti finantsjärelevalve suhtes uurimismenetluse, kas on rikutud Euroopa Liidu õigusakte. Tulemus 2019. aasta aprillis oli see, et ei ole rikutud. Ei ole rikutud! Euroopa Liidu õigust Danske panga üle järelevalve teostamisel ei ole rikutud. Seda esiteks.
Teiseks, finantsmaailma aeg-ajalt külastab selline asutus nagu Rahvusvaheline Valuutafond. Tema hindab seda, kuidas riigid oma rahandust hoiavad, ja muu hulgas loomulikult ka teie tõstatatud teema ehk rahapesu ja selle tõkestamine pälvis nende tähelepanu. Selle tagajärjel nad sügisel 2019 hindasid Eesti Finantsinspektsiooni, kuidas meil siis rahapesu tõkestamisega tegeletakse. Ja nende tulemus oli see, et me oleme piirkonnas esimese finantsjärelevalvajana juba ajalooliselt tagasi vaadates kasutusele võtnud riskipõhise, riskitundliku järelevalve, seda ka rahapesu tõkestamise ja riski kontrollide valdkonnas. Ja üldiselt need metoodikad, mida me kasutame, on tipp-topp. Olid mõned momendid, mille puhul nad soovitasid meil asju paremini teha. Me oleme need teadmiseks võtnud, heaks kiitnud ja tänaseks päevaks ka rakendanud. See on nüüd IMF.
Ja kolmas on Euroopa Komisjon laiemas mõttes. Euroopa Komisjon ei ole küll kohapeal käinud ja meiega dialoogis olnud nagu IMF, kes käis siin ja suhtles meiega, tegi intervjuusid. Aga Euroopa Komisjon on leidnud, et Eesti finantsjärelevalve võiks teatud küsimusi vaadata, eriti mis puudutab riskipõhist järelevalvet. Ja selles on tema vaated kokku langenud IMF-iga. See puudutab siis – ma lähen nüüd küll väga tehniliseks – näiteks temaatilisi kohapealseid kontrolle. Me oleme siiani rahapesu tõkestamisega seotud riskikontrollidest teinud globaalseid kohapealseid kontrolle, mis tähendab seda, et me harutame majapidamise nagu üksipulgi lahti ja teeme sellest järeldused. See võtab hirmus palju aega ja nõuab hästi palju inimressurssi.
Temaatilised kohapealsed kontrollid on sellised, kus sa võtad väga kitsa segmendi ette, sul on vaja vähem inimesi ja jõuad kiiresti tulemuseni. Miks need on head? Sa saad kiiremini turule anda signaale, teed nädal aega kohapealset kontrolli ja annad kohe signaali: kuule, sul on majapidamine korrast ära, tee korda. See on see, miks nii IMF kui ka tõenäoliselt Euroopa Komisjon neid asju tahavad Eestis enam näha. Me oleme selle soovituse teadmiseks võtnud ja juba rakendame seda.
Mis rahasse puutub, siis ma tulen erasektorist, advokaadibüroost. Seal oldi harjunud oma kulutustega hästi tagasihoidlikud olema. On ju vaja kasumit teenida. Mida suuremad tulud ja väiksemad kulud, seda suurem kasum. Kuidagi see meetod ka mu oma isiklikus elus on kandunud üle asjaajamisse FI-s. Me ei taha üle kulutada. Me proovime vaadata, et asjad oleksid mõistlikult aetud, ja samm-sammult liikuda selles suunas. Aga kui kas regulatsioonid muutuvad või mingid standardid muutuvad või riskikeskkond muutub ja tundub, et on vaja rohkem ressurssi, siis eks me seda nõukogult küsime ka. Meil on olnud nõukoguga läbivalt ajaloo jooksul väga hea dialoog. FI nõukogus on olnud esindatud erinevad erakonnad, kõikide nendega on olnud väga konstruktiivne ja väga hea dialoog, arusaamine. Ja selles mõttes meil hetkel ei ole selle teemaga probleeme, mille kohta te küsisite.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Krediidiasutuste seaduse järgi hinnatakse isiku sobivust finantssektorisse muu hulgas kutsealase sobivuse ja laitmatu ärialase reputatsiooni alusel. Paraku on avalikkuses ilmunud info kohaselt üsna hästi tõendatud, et nii Luminoris, Swedbankis kui ka Coopi nõukogus näiteks on inimesed, kelle tegevust on Nordeas ja Luminoris iseloomustanud ka töötajate õiguste mahasurumine ja ametiühingute töö takistamine. Ma tuletan meelde, et ametiühingusse kuulumine on põhiseaduslik õigus ja näiteks härra Raasukese seisukoht, et ametiühingud on terroristid, on kindlasti selle õiguse otsene rünne. Kas te leiate, et inimesed, kes töötajate õigusi rikuvad, kelle puhul on väga selgelt näidatud, et nad takistavad ametiühingute toimimist, ikka on kutsealaselt sobivad ja laitmatu ärialase reputatsiooniga?

Tänan! Eks siin tuleks kõiki asjaolusid üksipulgi vaadata. Ta nimetasite ühe isiku nime ka. Ma teen ühe tehnilise täpsustuse, et vastavalt kehtivale õigusraamistikule teie viidatud pangajuhi sobivuse hindamine kuulub Euroopa Keskpanga pädevusse. Mina ei tihka sellel teemal sõna võtta. Aga üldiselt need isikute ametisse sobivuse küsimused on sellised, ütleme nii, küllalt abstraktsed. Samas on väga tihti tegu kohtulikult kontrollitava protsessiga. Kõik Finantsinspektsiooni otsused, mis me teeme, on kohtus kontrollitavad. Kui ikka inimene tunneb, et tema õigusi ahistatakse, siis on tal võimalik pöörduda kohtusse ja kohus siis langetab otsuse. Mul on väga raske praegu öelda, kas keegi sobib oma kohale või mitte. Teie nimetatud Erkki Raasuke on jah panga juht, ta on sobivaks loetud. Kui aga meile esitatakse kriitilist informatsiooni, mis tundub olevat asjakohane, siis me võtame selle vastu ja loomulikult oma kolleegidega Euroopa Keskpangast seda ka hindame.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eestis tegutsevad pangad on asunud nüüd hoogsalt looma ja tõstma erinevaid teenustasusid, mille põhjendatus on kohati väga küsitav. Kas Finantsinspektsioonil on selles osas sõnaõigust? Ja kui on, kas siis oleks võimalik selles osas ka midagi ette võtta või kuidagi neid distsiplineerida?

Tänan! Tegelikult on küsimus konkurentsis. Mida rohkem on konkurentsi, seda tõenäolisem, et teenustasud muganduvad konkurentsi järgi ehk siis on madalamad. Mida väiksem on konkurents, seda rohkem on võimalik finantsvahendajatel või ükspuha kellel inimestelt teenustasusid küsida. Ma juba enne ütlesin, et üldiselt on finantsjärelevalve ellu kutsutud selleks, et kogu finantssüsteem oleks stabiilne, see tähendab, et ükski finantsvahendaja ei muutuks maksejõuetuks. Miks see on oluline? See on oluline seetõttu, et ega finantsvahendajate raha – võtame pangad, see on kõige parem näide –, see raha, mida nad välja laenavad, ei ole kuidagi õhust tekkinud. See on hoiustajate raha. Ja ma rääkisin ka seda, et mida suuremad puhvrid pankadel kriisiajal on, mida suurem on nende akumuleeritud kasum, seda suuremaid laenudest tekkivaid krediidikahjusid nad suudavad kanda, ilma et hoiustajate hoiused satuksid ohtu. Finantsjärelevalve on huvitatud sellest, et finantsstabiilsus eksisteeriks, et pangad oleksid maksejõulised. Ja seepärast me ilmtingimata, primaarselt ei tegele teenustasudega. Me oleme selle pannud kõrvale, see ei ole meie n-ö tegevuse portfellis.
Aga kuidas sellega saab tegeleda, on panganduse puhul konkurentsi suurendamine. Paraku on tõsiasi, et me ei näe panganduses väga suurt tormijooksu Baltikumi turule. Ma olen üht-teist teinud täiesti omal initsiatiivil, see ei ole minu esmane ülesanne Finantsinspektsiooni juhina. Aga nähes seda konkurentsisituatsiooni, ma olen olnud siinsete välisesindustega dialoogis ja öelnud, et kuulge, kui te oma päritoluriigis tegutsete, äkki te kutsute neid panku nendest riikidest ka siia Eestisse. Me räägime neile Eesti keskkonnast, võib-olla neil tekib huvi Baltikumi vastu. Ma arvan, et meie turule mahub veel mõni pank. See huvi siiani realiseerunud ei ole. Kui neid huvilisi on, on nad teretulnud Finantsinspektsiooni kõnelema.
Eks pankade tegevuslubade standardid on üle Euroopa ühetaolised. Jällegi, formaaljuriidiliselt annab pankade tegevuslube välja Euroopa Keskpank, aga meie oleme sel juhul see kontaktpunkt. Nii et mina näen ikkagi konkurentsi suurenemist ühe võimalusena teenustasusid alandada. Ega need muidu ei kipu kuidagi alla minema. Kui seda teha regulatiivselt, siis tavaliselt on nii, et kui seadustega suruda teenustasud alla, siis keegi ikka maksab selle lõpuks kinni, see kandub lihtsalt kuhugi kellelegi teisele üle. Nii et reeglina ei ole regulatiivsed lahendused head.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mind ajendab küsima Marko Šorini küsimus, kus ta kiitis raamatut nimega "Pestud miljonid", mis ilmus eelmisel aastal. Ma olen ka seda raamatut lugenud ja ma eeldan, et sina samuti. Kui ma seda raamatut lugesin, siis ausalt öelda mul tekkis kohati päris hirm. See oli kohati nagu kriminaalromaan või õudukas. Ja mul oli päris kahju Finantsinspektsioonist. Kui see, mis selles raamatus kirjas on, vastab tõele, siis on ausalt öelda teie tööülesanded just rahapesuvaldkonnas, ma ütleks, peaaegu võimatu missioon. Aga ma tahan küsida sinu käest seda. Ma eeldan, et sa oled seda raamatut lugenud. Kas tõesti selles raamatus sisalduvad väited vastavad tõele? Kas see olukord ongi Eestis läbi aegade nii hull olnud? Kas tõesti nii palju on katsetatud rahapesuga?

Tänan! Ma lihtsalt stenogrammi huvides ütlen, et Valdo Randpere on endine FI nõukogu liige, nii et sellest see sina peal olemine. Aga sellest raamatust. Ma olen seda raamatut lugenud jah. Kas kõik seal kirjas olev vastab tõele? Mu vastus on, et ma ei tea. Raamatu autor tegi intervjuu ka minuga ja need faktid, mis mina talle avaldasin, vastavad tõele. Ma tavaliselt ikkagi oma sõnade eest vastutan ja need vastavad tõele. Kas ka kõik muu, ma niimoodi peast ei oska öelda. Ma ei loe ka ühtegi raamatut sellise mõttega, et kas seal kirjas olev vastab tõele või mitte. Ma pigem lugesin seda raamatut põnevusega. Ütleme, mul tekkisid emotsioonid ja mulle meeldis väga selles raamatus see osa, kust oli näha, et finantsjärelevalve tegi oma tööd.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ütlen stenogrammi huvides, et siin ei jääks kõlama laim ühe pangajuhi, Erkki Raasukese kohta, et Oudekki Loone võiks teada, et too konkreetne episood tunnistati laimuks ja et pressinõukogu sundis selle saate, kus väideti, et Erkki Raasuke on käitunud inetult, netist maha võtma. Aga üldiselt ma naudin teie sõnavõtte, ja seda ka nende küsimuste pärast, et kus olid teie silmad, kui raha pesti. Minule öeldakse alati, et sina olid juures, ja mul on hea meel öelda, et me olime toona koos. Mina juhtisin panga nõukogu ja teie tegite ära musta töö rahapesu peatamisel. Konkreetne küsimus aga on: kas te peate realistlikuks, et Eesti saab rahapesuepisoodides teistel riikidelt kätte mingi trahviraha, mida pangad peavad maksma oma eksimuste eest?

See on väga lai küsimus. Teiste riikide all te tõenäoliselt mõtlete Ameerika Ühendriike eelkõige. Tõenäoliselt mõtlete Danske Banki ja Swedbanki, eks ole. Aga ma nüüd kitsendan seda küsimust, ma ei ole võimeline vastama, kui peaksin silmas pidama kogu maailma riike. Vastab tõele, et Ameerika Ühendriikides on olemas õigusraamistik, mis reguleerib rahvusvahelist koostööd kriminaalasjades, finantsjärelevalve asjades. Vastab tõele, et seal on ka ette nähtud, et kui Ameerika Ühendriikides mõni isik on tegelenud piiriülese tegevusega nii, et asjasse puutub jurisdiktsioon, siis nendel on ka võimalus sellest tsiviiltrahvist osa saada. Selline raamistik on Ühendriikides olemas.
Kas üldse ja kui, siis kuidas nendes võimalikes Eestit puudutavates küsimustes seda raamistikku rakendatakse? Minul on seda raske öelda. Seda otsustavad eelkõige Ameerika Ühendriikide uurimisasutused, kes kriminaalmenetlusi läbi viivad, ja ka finantsjärelevalveasutused, kes reeglina seal asja väga ei puutu. Nii et sellele küsimusele on tõenäosuse mõttes raske hinnangut anda, sest see sõltub konkreetsete kaasuste asjaoludest.
Kui te küsite, kas seda on juhtunud, siis jah, on juhtunud. Ühendriigid on jaganud neid summasid Hollandiga, kui mu mälu ei peta, ja äkki on mõni riik veel. Nii et see praktika on Ühendriikides olemas. Kas ka Eesti puhul see realiseerub? Ma ei ole hiromant, mulle üldiselt ei meeldi prognoosida. Mulle meeldivad faktid ja normid ja mingid tulemused nende baasilt. Mida ma ette näen, seda ma ei saa teile vastata. Aga raamistik on olemas, teatud eeldused on olemas. Kas see realiseerub, ei oska öelda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad sõna fraktsioonide esindajad. Andres Sutt Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Hea juhataja! Hea Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Head kolleegid! Ma soovin selle tänase arutelu juures markeerida ära kolm teemat. Alustan pangandusest. Kindlasti on väga hea kuulda kinnitust, et meie pankade kapitaliseeritusega on kõik väga hästi ja nad on suutelised sellest kriisist ilusti läbi minema ja selle kriisiga ka hakkama saada. See on kosutav teadmine hoiustajatele, hea teadmine ettevõtjatele ja kõikidele teistele, kes oma tegevuse rahastamiseks pangast täna ja tulevikus raha soovivad. Ma arvan, et samamoodi on möödunud aastale tagasi vaadates kasulik ära märkida lihtne fakt, et üle päris pika aja on meil taas pangandusturul olukord, kus siin ei ole ainult Põhjamaade pangad, vaid on ka üks Ameerika omanikega pank. Ja tegelikult ka meie väiksemad turuosalised on päris jõudsalt edasi arenenud. Samuti ma arvan, et kuna me ju täpselt ei tea, kui suur ja sügav saab olema selle kriisi mõju ja kui kiiresti me siit väljume, siis on oluline, et ka Finantsinspektsioon kasutab seda paindlikkust, mis seaduste ja muude regulatsioonidega on talle antud, et võimalikult palju toetada pankade tegevust oma klientide rahastamisel. Maksemoratooriumi ehk siis maksepuhkuse näide, mis siin kõlas, on kindlasti üks oluline samm, millega pangad täitsid tühimiku, mis on jäänud sellest, et KredExi meetmed, mis oleksid pidanud tööle hakkama, tegelikult ei ole hakanud.
Seotult pangandusega oli aruandes väga oluline tähelepanek, et päris palju säärast ebamäärast piiripealset tegevust liigub regulatsiooni alt välja. Me räägime laenuühistutest, krüptorahast, ühisrahastusest, aga tegelikult ka igasugustest petuskeemidest. See on kindlasti teema, millega me rahanduskomisjonis peame lähiajal tegelema, et need riskid oleksid ilusti kaardistatud ja et eri turuosalistele kehtiksid võrdsed mängureeglid.
Teine teema, mida ma tahan markeerida, puudutab finantssektori mainet. See ei ole abstraktne teema, see puudutab näiteks välisarveldusi Ameerika dollarites. Kui riigi maine on kehv, siis pankade võimalused korrespondentsuhteid avada on palju piiratumad. Rahapesust oli ka täna palju juttu. On hea meel tõdeda, et Finantsinspektsioon on saanud võimsust ja võimekust juurde, et süsteemis riskid on vähenenud. Ma kindlasti tunnustan Finantsinspektsiooni tegevust rahapesu tõkestamisel. Nii nagu hea ettekandja välja tõi, Euroopa pangandusjärelevalve oma uurimise lõppjäreldusena tõdes, et Finantsinspektsioon on ülesandeid korrektselt täitnud, ehk siis sellega on Danske panga kaasusel joon all. Seda, ma arvan, ei ole mõtet enam liiga pikalt lahata. Samamoodi on Finantsinspektsiooni tunnustatud riskipõhise lähenemise rakendamisel rahapesuga võitlemisel. Ka see on oluline verstapost. Nii et ma arvan, et selle kontrolli poole pealt vaadates on asjad liikunud väga õiges suunas.
Mündil on mõistagi ka teine külg, mis siingi kõneks tuli, ja see puudutab aspekti, et nii inimestel kui ka ettevõtetel peab olema võimalus oma legaalse majandustegevuse tarbeks pangateenuseid kasutada. Siin on riskipõhise tasakaalu leidmine hästi oluline ja kindlasti on selleski Finantsinspektsioonil oluline roll.
Ja lõpetuseks, kolmas teema puudutab finantskirjaoskust. Siit jooksid läbi mõned arvud, kui palju on Eesti elanikel pangakontodel hoiuseid: see on ligi 8 miljardit. Kui me paneme sinna veel pensionifondid juurde, mille summa on ligi 5 miljardit, siis me räägime pea 50%-st SKT-st. Seega finantskirjaoskus on hästi kasvava tähtsusega. Ma tean, et Finantsinspektsioon on oma tegevuse käigus finantskirjaoskusele tähelepanu pööranud, on ka vastav portaal, aga ma arvan, et see on üks valdkond, kuhu ma julgustan teid veel rohkem panustama, et meie inimeste finantskirjaoskus oleks võimalikult hea.
Sellega ma oma sõnavõtu lõpetan. Soovin Finantsinspektsiooni meeskonnale jõudu ja edu oma mandaadi täitmisel ning ootan rõõmuga järgmist aastaaruannet ja ka koostöö jätkumist! Aitäh!

Anti Poolamets EKRE fraktsiooni nimel, palun!

Head saadikud! Ajakirjanik Edward Lucas on öelnud, et demokraatia ja õigusriik paistavad olevat kindlad seni, kuni mängu tuleb ahnus. Ka Danske Bank oli mainekas pank, Taani ja Eesti olid hea mainega riigid. Aga hoiatusi selle kohta, et rahavood on küsitavad, tehti ohtralt, kuid keegi ei võtnud neid kuulda. Baltimaad pingutasid 1990. aastatel kõvasti, et vabaneda metsiku ida mainest. Rahapesu tõttu sai nüüd Eesti raskesti kätte võidetud maine moodsa Euroopa majandusena kannatada. Välismaalased küsisid, kas Eesti õitsengu fassaad rajaneb hiigelsuure kasiino kasumil. Edward Lucas ütles koguni, et kohalikud pangad on riigi julgeolekule palju suurem oht kui vaenlase tankid.
Eesti tänane valitsus tegeleb rahapesuvastase võitlusega sisulisemalt ja jõulisemalt kui ükski varasem valitsus Eestis. Valitsus on juba suurendanud rahapesu tõkestamisega tegelevate asutuste rahastust ja täiendanud seadusi. Muu hulgas karmistati karistusi, trahvisumma sõltub nüüd konkreetse rikkumise asjaoludest ja arvestab rikkuja majanduslikku olukorda. See tähendab ka mõjusamat karistamist. Senisest kõrgemat trahvi saab määrata ka ettevõtete juhtidele ja töötajatele.
Rahapesu andmebüroo Rahandusministeeriumi haldusalasse toomise peamine eesmärk on koondada valdkonnapoliitika kujundamine ja praktiline rakendamine ühte kohta. Riigile on oluline, et rahapesu andmebüroo oleks tugev partner Eesti finantssektorile. Tegutsedes iseseisva asutusena Rahandusministeeriumi haldusalas ja tihedas koostöös Maksu- ja Tolliameti ning Finantsinspektsiooniga, peaks bürool rahapesu tõkestamine ja ennetamine tulevikus tõhusam olema.
Valitsus toetab ka tervet hulka ettepanekuid, mis on välja käidud euroliidu riikide vahel rahapesuvastase info vahetamise ja kogu koostöö parandamiseks. Aga teatavasti on Brüsseli lahendus igale probleemile: rohkem võimu Euroopa Liidule. See tähendab, et soovitakse rahapesuvastase võitluse egiidi all luua uus euroagentuur ning võtta liikmesriikidelt ära ja anda selle kätte hulk otsustusõigust, regulatsiooni kehtestamise võimu ja aruandluse kohustamist. Seda me ei toeta ega hakka toetama. Elu on näidanud, et otsustusõiguse ja regulatsiooni äraandmine kõrgemale ja kaugemale ei ole sugugi parim viis probleemide lahendamiseks. Ja siin on küsimus suveräänsuses ja subsidiaarsuses.
Rahandusminister Martin Helme on öelnud: "Pean vajalikuks välja selgitada lähiminevikus rahapesuga seotud isikud, neid karistada ning nõuda neilt Eesti majandusele ja riigi mainele tekitatud kahju hüvitamist. Selleks et tulevikus enam mitte eksida, on vaja minevikus toimunust õppida. Aga ma ei kavatse leppida olukorraga, kus Eestile on tekitatud korvamatut kahju, massiliselt suletakse Eestis tegutsevate, Eesti inimestele tööd andvate ja riigile makse maksvate ettevõtete pangakontosid ning blokeeritakse tavainimeste pisimakseid."
Rahapesu uurimisel on oluline leida mitte üksnes käsutäitjad, vastutama peavad ka kuriteo organisaatorid. Tellerite süüdimõistmine ei vii meid eesmärgini. Organisaatorite süüdimõistmine on väga keeruline, sealhulgas kuritegude aegumise tõttu. Kui pangajuhtide teadmisel või organiseerimisel või lihtsalt kuritegeliku hooletuse tõttu toimus gigantne rahapesu, siis lootsid nad ülikasumeid. Nüüd aga on vaja imiteerida rahapesuvastast võitlust ja ehitatakse Potjomkini küla, kiusatakse mõnd väikefirmat. See ei ole päris rahapesuvastane võitlus. Rahapesu toimumisel oli võtmetähtsus paljukiidetud Rootsi pankadel, kes kohtlesid Eestit nagu kolooniat. Ma ei tea, kas ekspeaminister Perssoni kaasamine nende läbikukkumiste silumiseks ka tegelikult vilja kandis. See globaalse mastaabiga rahapesu, mis Eestit läbis, meenutab 1920. aastatel läbi Eesti pankade toimunud bolševike verise kulla pesemist.

Kas lugupeetud kõnepidaja soovib lisaaega? Kolm minutit lisaaega, palun!

Selles verise kulla pesemises osalesid innukalt pankade juhtkonnad. Tuleb meelde Harju Panga pankrot, selle panga nõukogudes ja juhatustes istus ka Eesti poliitiline juhtkond. Tookordsel rahapesul oli väga pikaajalisi poliitilisi järelmeid nii 1930-ndate alguse poliitilistes tormides kui ilmselt ka järgnenud sündmustes. Mina loodan, et praegusel rahapesul ei saa olema sama kaugele ulatuvaid tagajärgi kui 1920-ndate rahapesul. Tänan!

Riina Sikkut, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tunnustan Finantsinspektsiooni nii tehtud töö eest kui ka selle väga hea, huvitava ja inimkeelse ettekande eest! Ühtlasi pean rahanduskomisjoni liikmena tunnistama, et Finantsinspektsioon on ilmselt üks organisatsioone, kes meile kõige rohkem tööd annab. Oleme pidanud endale selgeks tegema väga keerulised tehnilised regulatsioonid, näiteks kõik, mis puudutab virtuaalseid rahakotte või rahapesu reguleerimise detaile. Nii et rahanduskomisjoni liikmetele on see olnud nagu osa elukestvat õppest. Ja ma arvan, et see on väärtuslik teave. Andres Sutt on võib-olla sellest vähem kasu saanud, aga mina tunnistan, et olen palju arenenud.
Kui nüüd vaadata tehtud sisulisele tööle, siis mina toon välja kolm asja. Tegelikult Andres tegi juba hea kokkuvõtte ära, mis möödunud aastaga muutunud on, aga mina räägiksin natuke inimese vaatest, sellest tasakaalupunkti otsimisest ja tõesti professionaalsest pangandusest ja võib-olla ka selle laiendamisest.
Arusaadavalt võivad suured krediidiasutused ja kindlustusandjad selles sektoris endast suurt riski kujutada. Kui risk realiseerub, siis me tunneme seda kõik, aga inimeste puhul näiteks hoiused on Tagatisfondi poolt tagatud. Kui me räägime väikestest aktiivsetest reklaamijatest, kes küll pakuvad soodsat intressi või väga uuenduslikku teenust virtuaalmaailmas või muid teenimisvõimalusi, säästude paigutamise võimalusi – on need siis ühisrahastusplatvormid, hoiu-laenuühistud või mingisugused virtuaalvääringutega kauplevad ettevõtjad –, siis seal ikkagi indiviidi riskid on suured. Sektorile võib mõju olla väike, aga kui inimene kaotab seeläbi oma säästud, siis see ikkagi muudab tema elu.
Finantsinspektsioon on suutnud meile selgeks teha, et 30-aastase kogemusega pangadirektoreid on meil raske värvata. Tegelikult on inspektsioonil täita ka otseselt mitte seadusega rangelt ette antud tööülesanded. Tähtis on ka avalikkusele teatud sõnumite saatmine või debati vedamine sellel teemal, kuidas võiks planeerida oma säästude kasutamist – selline pikaajaline panustamine finantskirjaoskusesse. Ma arvan, et siin saalis tegelikult kõik saavad aru, kuidas enda finantsvarade osas riske vähendada ja mis on mõistlikud otsused. Kui kellelgi on soov riske võtta, siis nii nagu on pankadel erinev riskiisu, on ka inimestel erinev riskiisu. Aga siiski on vaja teada, mida kaalutleda ja kuidas oma rahakoti sisu osas otsuseid teha.
Kliendi tundmise puhul tasakaalupunkti otsimine on tõesti keeruline: kui palju reguleerida ja kui palju lubada vabadust, kui palju usaldada ja kui palju kogu aeg silma peal hoida. Ma arvan, et Eesti ei ole siin ainus, kes seda tasakaalupunkti otsib. Ma loodan, et me ei liigu järjest enama reguleerimise teed, aga kahtlemata mingid piirid peavad paigas olema.
On hea, et kriisiajal nii Eesti Pank kui ka Finantsinspektsioon on suutnud valida selle suuna, et kui järelevalve puhul tõesti valvatakse asjade üle, mis juba on tehtud – on see siis panga kujundatud süsteem, kuidas nad oma riske hindavad või midagi muud –, aga kriisiajal on antud sõnumeid laenude tagasimakse moratooriumide kohta ja pankade kasumite mitteväljamaksmise kohta. Sellised ennetavad signaalid tugevdavad finantssektorit ja suure tõenäosusega aitavad meil hästi kriisi üle elada.
Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisa, palun!

Paraku on nii, et minevikus toimunud rahapesu tõuseb ikka veel väga teravalt, väga valusalt, väga värvikalt päevakorrale, on see siis ilukirjanduslikumas vormis või kuidagi ametlikumalt. Jah, eks tuleb minevikku ka vaadata. Tuleb kõikidel sektoritel seda teha, tuleb kõikidel organisatsioonidel seda teha. Aga see ei saa kuidagi vähendada tõsiasja, et meil on kohustused ka praegu asju reguleerida ja otsustada. Tegelikult on nüüd olulisem vaadata tulevikku. Seoses tehnoloogia arenguga ja igasuguste virtuaalsete lahenduste laia levikuga on tulevikuriskid võib-olla hoomamatumad ja keskendumine neile annab pikas plaanis parema tulemuse.
Ma mäletan oma lapsepõlvest aega, kui turvavööde kasutamine ei olnud kohustuslik. Keegi ei kujuta ette, et me tänapäeval niimoodi sõidaksime nagu tol ajal. Aga see oli aeg, kui kehtisid tolle aja reeglid, tolle aja seadused. Täpselt samamoodi ka rahapesu puhul me peame ikkagi hinnanguid andma nende reeglite põhjal, mis kehtisid siis, kui neid otsuseid ja toiminguid tehti. Tagantjärele me oleme targemad, reguleerime rohkem ja olemegi mingis mõttes rangemad, aga seda ei saanud eeldada neilt, kes tol ajal tolleaegseid seadusi järgisid. Jah, me võime rääkida professionaalsusest ja heast tahtest ja, ma ei tea, konservatiivsem olemisest, kui seadus nõuab, ja väiksemate riskide võtmisest, aga tagantjärele ei ole midagi teha. Nii et mina soovitan küll, et vaatame tulevikku ja lisaks sektori riskidele tegeleme ka asutuste ja teenustega, mis inimesele ja tema säästudele riski võivad kujutada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimistel osalemise soovi ei ole. Läbirääkimised on lõppenud, küsimused esitatud, ettekanne kuulatud ja päevakorrapunkt "Finantsinspektsiooni 2019. aasta aruanne" on käsitletud. Aitäh ettekandjale! Aitäh küsijatele! Aitäh sõnavõtjatele!

Me läheme teise päevakorrapunkti juurde, selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu numbriga 175. Alustame selle teist lugemist. Ma palun siia ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Paul Puustusmaa.

Hea juhataja! Austatud kolleegid siin saalis ja telekate taga oma kabinetis! Mul on hea võimalus tõmmata see nädal kokku eelnõuga 175 ja lõpetada see istung oma sõnavõtuga urbi et orbi seostatuna eilse päevaga. Nagu me mäletame, eile tõi Riigikohtu esimees Villu Kõve, kui ta siin väga sisuka sõnavõtuga esines, välja need probleemid ja selle tegevuse, mis on seotud meie kohtumenetluse ja kohtuvõimuga. Põhimõtteliselt ta andis edasi sellise sõnumi, et kohtud meil töötavad, mureks pole suurt põhjust, kuid on uusi arenguid, mis nõuavad reageerimist. Ja tal oli palve ka Riigikogule, meile kõikidele, et me intensiivistaksime mõningaid töid seadusloomes, et minna kaasa selle progressiga, mis meil ees on. Eile ma oma sõnavõtus viitasin sellele, et meil on Riigikogus menetluses seaduseelnõu 175 ehk kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, kus neid probleeme käsitletakse. See eelnõu ei anna küll absoluutset lahendit – loomulikult, see on arusaadav –, kuid teatud osas pakub see kindlasti lahendusi mõningatele probleemidele, mis kohtumenetluses on olnud.
Põhimõtteliselt me oleme seda seadust arutanud siin saalis esimesel lugemisel ja komisjonis on see korduvalt arutusel olnud. Minu kohustus on teieni tuua asjaolud, mis puudutavad kahe lugemise vahel põhiseaduskomisjonis toimunut. Nagu ma viitasin, kui hästi kokkuvõtlikult öelda, siis selle eelnõu eesmärk on eelkõige jooksva olukorraga kaasa minna ja võimaldada kohtumenetlust mõistlikumaks teha, ühtlustada kohtunike koormust – see on Riigikohtu antud suurim ülesanne – ja menetlusse toimeselgust tuua.
Tuleb tänada kõiki neid juristide ühendusi, kes on meid aidanud selles küsimuses: loomulikult Justiitsministeeriumi, loomulikult kohtute haldamise nõukoda ja advokatuuri. Igalt poolt on tulnud tagasisidet. Seetõttu ma pean ütlema, et selle seaduseelnõu menetlemine oli suur rõõm, kuna osapoolte konsensus oli totaalne. Meil ei olnud vaidlusi ei seaduseelnõu enese osas ega ka täienduse osas. Me ei vaielnud sisu üle, vaid esitasime küsimusi, et asi oleks selgem, et asi oleks mõistetavam ja et ei tekiks probleeme, kui need muudatused on rakendatud.
Ja oli teinegi hea asi, millele ma tahan viidata. Meil oli õnne ka selles mõttes, et kõikidel komisjoni istungitel viibisid huvigruppide esindajad kuni lõpuni juures, olgu nad Justiitsministeeriumist, olgu kas või minister või Riigikohtu esimees, kes ka viimastel istungitel kohal viibis ja oma kommentaare andis.
Ja nüüd siis muudatuste juurde. Kui me olime läbi töötanud erinevad ettepanekud, mõtted ja mured, mis huvigruppidel olid esile kerkinud, siis jäi meile menetlusse viis ettepanekut, mida me muudatusettepanekutena arutasime, kohendasime ja mis me ka vastu võtsime, ja taas ma rõhutan, konsensuslikult.
Need käsitlesid kõigepealt Riigikohtu direktori küsimust. On nimelt üks asjaolu, et kui meil kohtute seadus määratleb ära kohtudirektori rolli, siis kummalisel kombel on jäänud kahe silma vahele selline tähtis persoon nagu Riigikohtu direktor. Tema staatus oli pisut reguleerimata ja me saime selle regulatsiooni sisse viia, nüüd on meil ka kohtute seaduses olemas Riigikohtu direktorit käsitlev osa, millega täpsustatakse Riigikohtu direktori pädevust, nähakse talle sarnaselt teiste tippametnikega ette tähtajaline ametiaeg ning täiendatakse tema ametist vabastamise aluseid. See otsus sai konsensusega vastu võetud.
Teine muudatus käsitleb kohtuasjade suunamist lahendamiseks teise kohtusse. See on seesama ühtlustamise ja kohtu koormuse vähendamise küsimus. Komisjonis käidi välja päris palju erinevaid mõtteid – vaidlusi ei tekkinud –, kuidas seda puhtformaalselt vormistada niimoodi, et ei tekiks vastuolu, millele viitas advokatuur ja millele viitasid ka kohtunikud ja mis algses sõnastuses oli. Seetõttu jäigi lõplik paragrahvi pealkirja sõnastus sellisena, nagu see siin parandatud tekstis on: kohtuasja suunamine lahendamiseks teise kohtusse kohtualluvust muutmata. See on vajalik põhiseadusega vastuolu välistamiseks, õigusselguse huvides. Ka see kiideti heaks loomulikult konsensusega. Siin tuleb eraldi tänada nii Hanno Pevkurit kui ka Riigikohtu esimeest, kes selle sõnastuse välja pakkusid.
Kolmas muudatusettepanek käsitleb ühe sätte sõnastust. Tegu on § 99¹ täiendamisega lõikega 6, kus algul öeldi seda, et Riigikohtu üldkogu võib erandjuhtudel kohtuniku nõusolekul ning kohtu esimehe ettepanekul pikendada enda soovil või vanuse tõttu ametist vabastatud kohtuniku volitusi, kui see on vajalik talle jagatud kohtuasjade lõpuni menetlemiseks. Peale ettepanekute ärakuulamist ja arutamist jõuti komisjonis järeldusele, et sõna "erandjuhul" kasutamine ei ole mõistlik ega põhjendatud ja see sõna tuleb lihtsalt välja jätta. Vastasel juhul tuleks hakata määratlema, milline see erandjuhtum olla võib. See ei ole selle seadusnormi mõte ja kõiki võimalikke erandjuhtumeid ette näha ei ole võimalik.
Neljas muudatusettepanek käsitleb kohtunikuabi ametipalka ja lisatasusid, seda jälle menetluse ja seaduse ühtlustamise mõttes. Selle muudatusega kujundatakse ümber § 122 sisu ja sätestatakse niimoodi, et kohtunikuabi palgamäär ning osakonnajuhatajale makstav lisatasu kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määruse asemel kohtute seadusega. Ehk siis põhimõtteliselt selle paragrahvi sisu muutus nii, et kui varem oli ametipalk Vabariigi Valitsuse määrata, siis nüüd on see seadusega paika pandud. Seadus ütleb, et kohtunikuabi ametipalk on pool esimese astme kohtuniku ametipalgast. Nii et õigusselgus on seaduses olemas.
Viies muudatusettepanek puudutab seaduse jõustumist. Kui esialgses versioonis jõustumissätet ei olnud ja oli ette nähtud tavapärane jõustumise kord, siis nüüd selle muudatuse tõttu, mis Riigikohtu direktori sisse tõi, see säte on. Nüüd tuli lisada ka jõustumise tähtaeg. Ehk siis, nagu ka seletuskirjas on toodud, eelnõu algses versioonis jõustumistähtaega ei olnud, kuna seadus on mõeldud jõustuma üldises korras. Sellest esimesest ettepanekust tulenevalt, mille järgi oleks Riigikohtu direktori ametikoht edaspidi tähtajaline, on aga vajalik, et kavandatud seadus jõustuks hiljemalt 2021. aasta 1. jaanuaril. Sealt see siis tuli. Ka see otsus sai langetatud konsensuslikult, kõik said aru selle tähendusest. Niisiis, kõik muudatusettepanekud kiideti heaks konsensusega, vaidlusi ei olnud.
Ja mis puudutab menetluslikke otsuseid, siis tehti ettepanek võtta see eelnõu tänasesse päevakorda. Teine otsus oli ettepanek teine lugemine lõpetada ja kolmas otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil 2020. aastal. Ka need otsused olid kõik konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ma ei näe. Vaatame läbi eelnõu 175 muudatusettepanekud. Esimene muudatusettepanek, põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti põhiseaduskomisjonilt ja ka juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Keegi hääletamist ei nõua. Neljas muudatusettepanek, põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Ja viies muudatusettepanek, samuti põhiseaduskomisjonilt ja juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Seega on ka muudatusettepanekud läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 175 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.
Meie päevakord on ammendatud ja istung on lõppenud. Suur tänu!

Istungi lõpp kell 11.52.