Pikad inimesed on siis halvasti kuulda. Selge, püüan tükk maad kõvemini rääkida. Aga näete, kolleeg Kivile see ei meeldi jälle.
Ent teema juurde tagasi tulles, tõepoolest, kodakondsuse uuringutes paljudes riikides on leitud, et kodanikuidentiteet on sõltuvuses sellest, kas laps kasvab riigis kodanikuna või mitte. See, et kõik Eesti lapsed saavad siin kasvada Eesti kodanikena, kindlasti aitab kaasa laiemate integratsioonipoliitika eesmärkide saavutamisele.
Kodakondsuspoliitika on Eesti riigis olnud suhteliselt selline, ütleme, poliitilises mõttes polariseeriv ja sisulises mõttes üks Euroopa kõige konservatiivsemaid. Samas on läbi koosseisude olnud teatud ühiskonsensus, et kui täiskasvanute kodakondsuse küsimuses on ideoloogiline erimeelsus erakondade ja poliitikute vahel kaunis suur ja see on ka ühiskonnas olemas, siis laste kodakondsuse puhul on siiani olnud lihtsam ühist meelsust otsida. Lähtutud on seisukohast, et olgu vanemad teinud mis tahes valikuid, järgmine põlvkond võiks olla Eesti kodanikena kasvanud.
Kui vaadata muudatusi, mis Eestis kodakondsuse seaduses on tehtud, siis need liberaliseerimise ettepanekud on puudutanud just nimelt lapsi. Kunagi, 1998 oli vist see aasta, kui ma õigesti mäletan, seadustati mittekodanike laste ehk halli passiga inimeste laste võimalus ilma eksamiteta, taotluse alusel kodakondsus saada. 2016. aastal said seadustatud ja 2014. aastal vastu võetud mitmed muudatused, mis puudutasid ka laste kodakondsust. Näiteks needsamad nn hallipassilapsed said automaatselt Eesti kodakondsuse, nad ei pidanud selleks taotlust esitama. Samal aastal võimaldati alaealistel jääda topeltkodanikeks või mitmikkodanikeks kuni 18. eluaastani. See oli tingitud ühest konkreetsest juhtumist, millega ma omal ajal, aastal 2013 tegelesin. Üks Kohtla-Järve tüdruk pidi jääma Eesti kodakondsusest ilma, kuna isa võttis talle lisaks ka Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. Seda tüüpi muudatusi on siin aja jooksul tehtud.
Järgmine loogiline samm, mis tegelikult oli juba eelmise valitsuse ajal koalitsioonileppesse kirja pandud, on see, et ka need lapsed, kes on sündinud kolmanda riigi kodanikena Eesti Vabariigis ja kellel on pikaajaline suhe Eesti riigi ja ühiskonnaga, võiksid saada juba lastena Eesti kodakondsuse, et nad saaksid siin kodanikena kasvada. Need lapsed on valdavalt Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Valdav osa kolmanda riigi kodanikke, kes on Eestis vähemalt 1991. aastast elanud, on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Selline on reaalne, faktiline pilt Eestis.
See samm, mille me eelmises valitsuses tahtsime tõepoolest teha, oli see, et ligi 7000 last oleks saanud Eesti kodakondsuse sünnist alates taotluse alusel ja sellisel viisil, et nad oleksid olnud tegelikult sünnijärgsed Venemaa Föderatsiooni kodanikud, aga valdavalt Eesti annaks neile võimaluse saada ka Eesti kodakondsuse. Ja siis, kui nad saavad 18-aastaseks, nad peaksid loobuma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest.
Miks on niimoodi? Sest enne seda Venemaa Föderatsioon vastavalt oma kodakondsuse seaduse § 19 lõikele 3 ei vabasta oma kodanikest lapsi Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Selline on tegelik olukord. Siis jäi see seadus vastu võtmata – seadus oli ette valmistatud, aga jäi vastu võtmata –, kuna ühes koalitsioonierakonnas vahetus esimees ja kokkulepped, mis olid sõlmitud, enam ei kehtinud.
Uus valitsus on veel märksa, ütleme, parempoolsem ja seda kokkulepet enam teha pole suudetud. Positiivsena aga jõuti kokkuleppele, et 1300 lapsel võiks selline võimalus tekkida. Sinna tekitati vaid üks lisatingimus, et saaks ainult need lapsed, kelle üks vanem on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja teine on halli passiga. Need, kellel on mõlemad vanemad Venemaa Föderatsiooni kodanikud – ja neid on enamik selles kolmandate riikide kodanike laste sihtrühmas – ei saaks. Aga olgu, 1300 on ikkagi parem kui mitte midagi.
Ja siis, kui see menetlus algas, selgus, et valitsuses on lükatud sellesse eelnõusse üks täiendav punkt, mille tõttu see muudatus praktiliselt kaotab oma tähenduse. Nimelt tuleb Eesti kodakondsuse saamiseks nendel alustel esitada Eesti riigile tõend selle kohta, et sind on vabastatud teise riigi kodakondsusest. Aga 90%-l juhtudest on need Venemaa Föderatsiooni kodanikest lapsed, kes sellist tõendit esitada ei saa, sest Venemaa Föderatsiooni seadused ei luba neil Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest välja astuda. Ja selle praktiline järelm, nagu siis sai ka räägitud, on ju tegelikult see, et ühelt poolt riik justkui annab positiivse žestina nendele Eesti lastele kodakondsuse, aga tegelikkuses tekitab sellise, ütleme, nagu ma olen seda nimetanud, võltskodakondsuse grupi. Sa esitad taotluse, see menetletakse ära, Vabariigi Valitsus langetab otsuse, et see laps saab Eesti kodanikuks, aga praktiliselt pannakse ta kuni 18-aastaseks saamiseni ootelehele. Sest selleks, et Eesti kodakondsus päriselt saada – et saada Eesti pass –, peab inimene esitama tõendi, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastatud, aga sellist tõendit Venemaa Föderatsioon lapsele ei väljasta. Ja sellest tulenevalt lapsena see laps Eesti kodanikuks ei saa. Põhiline eesmärk, et lapsed kasvaksid Eesti kodanikena, jääb nende puhul täitmata. Ja kriitikale vaatamata jäi valitsus endale kindlaks. Muudatusi ei tehtud ja seadus jõustus 17. veebruaril just sellisel kujul.
Meie esitasime siis kohe oma muudatusettepaneku, millel on põhimõtteliselt üks ja ainus mõte: eemaldada see täitmatu säte. Need pered ei ole võimelised seda sätet täitma, nad ei saa esitada tõendit, et need lapsed on vabastatud teise riigi kodakondsusest. Me tahaksime jätkuvasti seda, et riik kohtleks neid kolmanda riigi kodanikest lapsi võrdselt teistega. Üldiselt on topeltkodakondsus alaealistele lubatud ja see peaks olema lubatud ka nende laste puhul, kes sellel alusel saaksid lihtsustatud korras Eesti kodakondsuse. Mingit põhimõttelist muutust kodakondsuspoliitikas see ei tekitaks. Juba praegu on mitmikkodakondsus alaealistel seadustatud ja lubatud vastavalt kodakondsuse seaduse § 3 lõikele 1. 18-aastaseks saades needsamad lapsed peaksid siis iseseisvalt langetama selle valiku. Usutavasti nad loobuvad Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, jäävad Eesti kodanikeks edasi. Kui nad seda ei tee, siis mitmikkodakondsuse probleem laheneb teisipidi.
Teine lause selles eelnõus ütleb, et me tahaksime rakendada seda tagasiulatuvalt 17. veebruarist – päevast, kui need varasemad muudatused jõustusid.
Komisjonis me arutasime seda eelnõu põgusalt. Vabariigi Valitsus on kirjutanud selle kohta pika arvamuse. Ega seal arvamuses väga palju midagi mainimisväärset ei ole peale selle, et see on poliitilise otsuse küsimus. Ja tõepoolest see on poliitilise otsuse küsimus, selles ei ole absoluutselt mitte mingit kahtlust. Nagu Siseministeeriumi esindajad kinnitasid, Eesti ei ole endiselt liitunud rahvusvaheliste konventsioonidega, mis puudutavad kodakondsusetuse vähendamist. Selles mõttes me oleme suveräänsed oma kodakondsuspoliitika kujundamises, selles ei ole mingit kahtlust. Aga mitte selle üle ei ole vaidlus olnud. Vaidlus on olnud selle üle, kas seda tüüpi muudatus on mõistlik, millega see on põhjendatud ja kas see on positiivne signaal selle kohta, et me kohtleme kõiki neid lapsi oma lastena, või see pigem tekitab teatud erisusi. Vaid mõned üksikud neist saavad Eesti kodanikeks, aga valdavale enamikule öeldakse, et tore on, et sa taotluse esitasid, aga nüüd oota, kuni saad 18-aastaseks. Ja kui selle aja jooksul kodakondsuse seadus ei muutu, siis äkki saadki Eesti kodanikuks.
Üks huvipakkuvamaid detaile komisjoni arutelus oli see, et kui mina küsisin proua Koidu Mesilaselt, kes Siseministeeriumi esindas, kui palju selle 17. veebruaril jõustunud muudatuse alusel on esitatud taotlusi lihtsustatud korras kodakondsuse andmiseks lastele – no eriolukord tuli kuu aega hiljem ka peale ja seadus on alles jõustunud –, siis ta vastas, et see number on 9. Taotlusi on esitatud 9, kokku aga on selles sihtrühmas 1300 last. Aga noh, asi on algusjärgus, võib-olla see võtab hoo üles. On tähelepanuväärne, et nendest üheksast on kaks taotlust Ukraina kodanikelt. Kui nad saavad positiivse vastuse, siis neil lastel tekib seaduse kohaselt tõepoolest võimalus saada Eesti kodanikuks, kuna Ukraina kodakondsusest on võimalik loobuda. Seitse last on Venemaa Föderatsiooni kodanike lapsed, mis tähendab seda, et nad tegelikult Eesti kodakondsust ei saa. Minu hinnangul on see väga inetu, et me riigina selliselt käitume. Kui me oleme öelnud, et me tahame, et need lapsed Eesti kodanikuks saaksid, siis me peaksime siiski looma sellise õiguskorra, mis nendele päriselt ka Eesti kodakondsuse annab. Just seda minu esitatav eelnõu võimaldab ja ma palun seda toetada. Aitäh!