Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on eelnõu, mille eesmärk on taastada abikaasade ühisdeklaratsioonide esitamise võimalus. See tähendab, et mõlema abikaasa tulud ja mahaarvamised liidetakse, erinevalt praegusest, kui on võimalik üksnes piiratud ulatuses mõningaid kulusid jagada. Kui teisel osapoolel tulusid mingil põhjusel ei ole või need on ülimalt väikesed, siis ei saa isegi seda väikest kulude osa kasutada.
Enne praegu kehtiva astmelise tulumaksu kehtestamist oli Eesti maksuõiguses põhimõte, et abikaasad esitavad ühise tuludeklaratsiooni. See põhimõte on ... (Saalis on lärm, juhataja helistab kella.) Aitäh! See põhimõte on seotud sellega, mis kehtib meie perekonnaseaduses, ja sellega, et abikaasadel on üldjuhul ühisvara. Abielu tähendab tavaliselt lepingut ühise vara ja kohustuste kohta ning sellega sobitub täiesti loogiliselt ka ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimalus.
Meie muudatuse kandev sõnum on perepoliitika kui väärtus ja põhimõte. Tegemist on peresõbraliku seadusemuudatusega. See toetab eelkõige neid peresid, kus üks osapooltest, üks abikaasadest teenib vähem või oluliselt vähem kui teine abikaasa või ei teeni üldse mitte. See võimaldab kasutada mahaarvamisvõimalusi, kõiki neid, mida praegusel ajal juba pakutakse, ka neid, mida reaalselt pere ei saa kasutada, sest pere üks tuluteenija lihtsalt ei kata oma tuludega neid võimalusi ära. Mis kasu on rikkalikest maksuvabastustest, kui neid reaalselt kasutada ei saa? Need on näilised ja need tegelikult ei aita ju mitte kedagi. Need on justkui sõnad. Teeks midagi reaalset, sellist, mis tõesti peresid aitab.
Väga palju on räägitud – eelkõige saali aknapoolses reas oleva erakonna poolt, kellest kahjuks kedagi praegu saalis ei ole – sellest, et ühisdeklaratsioonid mõjuvad halvasti naiste sissetulekutele, tööelule ja selle kaudu ka sotsiaalsele toimetulekule tulevikus. Väga oluline on vaadata iga eelnõu kehtivate seaduste kontekstis. Vaatame seda, mis oli aastaid tagasi. Siis reaalselt oligi nii, et lastega kodus oleval naisel oli valida, kas minna täiskoormusega tööle ja teenida raha ning vaadata, kuhu lapse saab panna ja kes tema eest hoolt kannab, või olla kodus ja üldse mitte teenida või oli võimalus teenida äärmiselt väikeses ulatuses, juhuslike tuludena. Ehk väga lihtsustatult öeldes oli valik: võta või jäta.
Kui me praegu vaatame, millised on seadused, siis on loodud olukord, kus peredel on võimalik väga suur paindlikkus lastehüvitiste ja vanemahüvitiste ning vanemapuhkuse kasutamiseks. See tähendab, et kolme aasta jooksul saab töölkäimist eri koormusega jagada mehe ja naise vahel. See ei seo neid kuidagi ja jäigalt kokku nii, et üks osapool peab käima tööl ja teine ei käi või on takistus, et ei saa tööle minna. Ehk see tõrge, mis – tunnistan – võis mingil määral eksisteerida, on minu arvates praeguseks kadunud. Naistel on võimalik praegu vanemapuhkuse ajal töötada, tulu teenida. Sama võimalus on tegelikult ka meestel.
Mind isiklikult alati häirib see suhtumine. Jah, faktina me teame, et naistel on keskmiselt sissetulekud väiksemad kui meestel, tulenevalt sellest, et väga paljud naised töötavad ametikohtadel, kus palgatase on madalam. Ma siiski ei tahaks rääkida sellest, et naised on ilmtingimata madalama tulu teenijad. Räägiks nii, et on väiksema tulupoolega pereliige ja suurema tulupoolega pereliige, sest järjest rohkem on peresid, kus naised teenivad meestest rohkem. Ma ei välistaks tegelikult ka seda, et ühisdeklaratsiooniga on võimalik pehmendada ühte probleemi. Olin eelmises koosseisus sotsiaalkomisjonis ja just nimelt vanemahüvitiste seaduse vastuvõtmise ajal oli diskussioon, et üks vanematest, kes teenib rohkem, ei soovi lapsega kodus olla, vaid eelistab töölkäimist ja perele kokkuvõttes rohkem tulu teenimist, sest niimoodi käitudes on pere netotulu suurem, kuna mahaarvamiste võimalus perel on väiksem. Kui me loome ühisdeklaratsiooni võimaluse, siis on neid mahaarvamisi võimalik rohkem kasutada ja seetõttu väheneb suurema tulu teenijal motivatsioon ja võib-olla ka vajadus minna tööle ehk ta saab kasutada seda võimalust, et olla osa aega lapsega kodus, ja väiksema tulu teenija saab sellel ajal tööle minna. Tegelikult aitab selline pehmem lahendus peresid palju rohkem.
Aga üldiselt, üksiku pere tasemel võivad sellise ühisdeklaratsiooniga saadud võidud olla väga varieeruvad, mõned väiksemad, mõned suuremad, mõned päris tagasihoidlikud. Ma siiski ei usu, et selle ühisdeklaratsioonist tuleneva võidu tõttu keegi oma käitumist väga palju muudab just nimelt selles aspektis, kas olla lapsega kodus või mitte. Ma arvan, et see väärtus, kodus olemise väärtus, ootustel põhineva käitumise väärtus on palju suurem. Ja veel kord: küsimus ei ole ju alati selles, kas keegi on lapsega kodus. See on tõesti üks väga levinud olukordi, aga peresid on ju ka selliseid, kus üks osapool on töötu või üks osapool on osalise töövõimega ja selle tõttu töötab väiksema koormusega. Ka ühisdeklaratsiooni loomise võimalus aitab tegelikult pehmendada n-ö puhtalt sotsiaalseid probleeme ja teeb seda pereväärtuste esiletõstmisega. Ma arvan, et sellisel lähenemisel, et taastada peredel ühisdeklaratsiooni esitamise võimalus – just nimelt võimalus, kellelgi ei ole kohustust seda teha –, on tegelikult mitmeid aspekte. See tugevdab peret, seob seda paremini, sobitub meie pereseadustesse, lahendab natuke ka sotsiaalseid probleeme ja võimaldab peredel paremini toime tulla. Aitäh!