Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Ei ole eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi. Siis kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 64 Riigikogu liiget, puudub 37.
Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu 138 teine lugemine. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Kai Rimmeli.
Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjoni istungi protokoll nr 42, koostatud 16. märtsil, käsitleb riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu 138 arutelu, mis toimus enne eelnõu teisele lugemisele saatmist. Kohale oli lisaks majanduskomisjoni liikmetele kutsutud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi nõunik, riigi küberturvalisuse poliitika juht Raul Rikk.
Arutelu käigus kõigepealt selgitas Sven Sester, et 11. märtsil toimus elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu töögrupi erikoosolek. Ta rõhutas, et Riigikogul ei ole õigust anda määrusi, kuid seaduseelnõuga annab Riigikogu Vabariigi Valitsusele võimaluse anda välja määrus. Kalev Kallo nentis täpsustavalt, et varasemates majanduskomisjoni koosseisudes oli tava nõuda eelnõu algatajatelt eelnõule määruse kavandi lisamist. Sven Sesteri selgituste kohaselt tuleb määruse projekt esitada siis, kui eelnõu algatajaks on Vabariigi Valitsus. See eelnõu on riigikaitsekomisjoni algatatud. Raul Rikk lisas, et kui riigikaitsekomisjon selle seaduseelnõu algatas, siis paluti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt määruse esimest kontseptsiooni, mis neile ka edastati. Kuid praeguseks on see koostöös ettevõtetega oluliselt muutunud, eesmärk on olnud leevendada ettevõtete administratiivseid kohustusi.
Lisaks tunti huvi, kas hiljem on võimalik valitsuse määrust muuta. Vastati, et Vabariigi Valitsusel on võimalik määrust muuta. Määruse tekst, mis lisatakse eelnõule, on määruse kavand, mis tuleb valitsusel lisada, kui ta on eelnõu algatanud. Konkreetsel juhul on nii, et kui antakse Vabariigi Valitsusele võimalus kehtestada määrus, siis seaduse vastuvõtmise korral ei ole valitsusel kohustust määrust kehtestada. Raul Rikk lisas veel, et volitusnormi sõnastuses on kirjas, et Vabariigi Valitsus võib rakendada teavitus- ja loamenetlust. Vajadus määruse järele ja selle täpne sisu sõltub riigi julgeolekuolukorrast. Kui see vajadus peaks tulevikus muutuma, siis võib tekkida ka olukord, kus on vaja teistsuguse sisuga määrusi või polegi vaja kehtivat määrust enam rakendada.
Selle seaduseelnõu menetlusel avaldasid majanduskomisjonile oma arvamust mitmed osapooled, nagu Huawei Technologies OÜ, Telia Eesti ja Elisa Eesti. Ja kuna eelnõu algatajaks oli Riigikogu komisjon, siis küsiti ka Vabariigi Valitsuse arvamust. Vabariigi Valitsuse arvamus oli toetav, kuid esitati ettepanek muuta eelnõu sõnastust.
Oma 11. veebruari istungil otsustas majanduskomisjon küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonilt, kes omakorda küsis arvamuse andmiseks sisendit Kaitsepolitseiametilt ja Välisluureametilt. Kuna eelnõu on kõige olulisem Eesti julgeoleku seisukohalt, siis kõik küsitletud on selle eelnõu kohta oma tagasiside andnud ja eelnõu on nende kõikide poolt heaks kiidetud.
Arutelu käigus arutati ka Vabariigi Valitsuse ettepanekut muuta eelnõu sõnastust. Tehti ettepanek muuta punktis 1 elektroonilise side seaduse § 11 lõiget 41 ja sõnastada see järgmiselt: "Käesoleva seaduse § 87 lõigetes 21 ja 22 nimetatud juhul seab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sagedusloa tingimuseks kohustuse kasutada sidevõrgus üksnes sellist riist- ja tarkvara, mille suhtes on teavitamiskohustus täidetud või mille kohta on antud kasutamise luba vastavalt eelnimetatud lõigetele." Selgituseks: seoses kooskõlastusmenetluse asendamisega teavitamis- ja loamenetlusega tuleb muuta sätte sõnastust. Edasi, punkt 1.2. paneb ette muuta eelnõu punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt: "2) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses: "(21) Vabariigi Valitsus võib riigi julgeoleku tagamiseks kehtestada sideettevõtjale kohustuse teavitada sidevõrgus kasutatavast riist- ja tarkvarast. Teavitamise kohustuse ja teavitamise korra kehtestab ning asutuse, keda tuleb teavitada, määrab Vabariigi Valitsus määrusega. (22) "Vabariigi Valitsus võib riigi julgeoleku tagamiseks kehtestada sideettevõtjale kohustuse taotleda sidevõrgu riist- ja tarkvara kasutamiseks luba. Loa taotlemise kohustuse ja loa taotlemise korra kehtestab ning loa andja määrab Vabariigi Valitsus määrusega." Selgituseks: muudatusettepanek tuleneb Vabariigi Valitsuse esitatud arvamusest elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Eelnõus ette nähtud riist- ja tarkvara kooskõlastamise menetlus, mis eelnevalt oli kirjas, on sisuliselt loamenetlus ja sellega seoses siis ka haldusmenetlus. Ja vastavalt haldusmenetluse seadusele mõistetakse haldusmenetluse kooskõlastamist vastavalt §-le 16 ehk kui teise haldusorgani tegevust peamise haldusmenetluse raames. Seepärast ei tule võimaliku terminoloogilise segaduse vältimiseks kasutada sõnastust "kooskõlastamismenetlus", vaid "teavitamis- ning loamenetlus". Lisaks loamenetluse volitusnormile kehtestatakse muudatustega volitusnorm ka teavitamismenetluse sätestamiseks seetõttu, et kasutatava tehnoloogia, sh näiteks täna kasutusel oleva tehnoloogia puhul, ei pruugi olla tarvis kehtestada loakohustust. Riigi julgeoleku tagamiseks võib olla piisav, kui riik saab teadlikuks kasutuses olevast tehnoloogiast ning saab sellest tulenevalt hinnata, kas on vaja teemad põhjalike riskide maandamiseks uuesti üles võtta ja nõuda teavitamist või ka loa omamist.
Majanduskomisjon kui juhtivkomisjon otsustas selle muudatuse täielikult arvesse võtta. Ja otsustati: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. märtsiks 2020, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse. Kõik otsused on tehtud konsensusega. Aitäh!
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tuleb öelda, et eelnõu on menetluse käigus läinud tunduvalt paremaks. Me anname parlamendile ja parlamendina valitsusele laiapõhjalise volituse. Kas teil on ka ülevaade, kui palju selle eelnõu rakendamine riigile maksma läheb? Me teame, et inimestelt, kes nende erinevate menetlustega peavad tegelema hakkama, nõuab selle ülesande täitmine kõrget kvalifikatsiooni. Lisaks võimalikud hüvitised seoses sellega, kui mõni tehnoloogia tundub julgeolekut ohustavat. Kas 2021. aasta eelarve juures tuleb ka arvestada teatud kuludega?
Aitäh! Otseselt neid küsimusi majanduskomisjoni koosolekul ei arutatud. Küll oli erikoosolekul, mis oli kõikide osapooltega koos, arutelu all mõjuanalüüs. Kindlasti selleks mingisugused riigi kulutused tulevad. Kuid kuna tänaseks ei ole Vabariigi Valitsuse määrust selle kohta, mis meetmed täpselt ette võetakse, siis ei ole ka võimalik rahaliselt kõiki aspekte hinnata.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Aivar ütles, et see eelnõu on nüüd tunduvalt parem, kui ta enne oli. Ma ütleksin, et lühike eelnõu on tundmatuseni muutunud või täiesti muutunud. Kaks punkti seal oli ja nüüd on mõlemad ära muudetud – tundub, nagu oleks esimene lugemine. Aga ma ausalt öelda ei saanud sellest aru, sa lugesid paberi pealt ja suhteliselt konarlikult seda majanduskomisjoni protokolli. Äkki suudaksid inimkeeli ja oma sõnadega ära seletada, mis vahe on esimese versiooni ja teise versiooni vahel, mis praegu meie ees on?
Esimeses versioonis oli sõnaselgelt kirjutatud "kooskõlastuskohustus", tänases on kirjutatud "teavitamis- ja loamenetlus". Vastavalt vabariigi määrusele, mis välja töötatakse, määratakse eri ettevõtetele kas teavitamis- või loamenetlus vastavalt sellele, missugust tehnoloogiat on nad siiani kasutanud või planeerivad oma 5G arendamisel kasutada.
Ma tänan! Austatud ettekandja! Ma jätkan kolleeg Koka küsimust. Kindlasti üks küsimus on see, kui palju riik peab selleks inimesi tööle palkama. Aga nagu ma telekomide arvamustest loen, nad kinnitavad, et neil on juba tehtud suhteliselt laiaulatuslik pakett investeeringuid oma riistvarasse. See valdkond on mulle küll võõras, aga mind siiski väga hämmastas teie vastus, et komisjon pole seda küsimust otseselt käsitlenud. Kui räägitakse sadadest miljonitest eurodest, mis on investeeritud, siis komisjonid, kes on selle eelnõuga seotud, võiksid siiski tõsiselt suhtuda küsimusesse, kui suur on võimalik kahjuhüvitis, mida peab riik maksma nendele ettevõtetele, kes juba on investeeringuid teinud. Seega ma küsin uuesti: kas seda küsimust on siiski põhjalikult arutatud? Ma loodan, et te eksisite oma esimeses vastuses. Ja kui on arutatud, siis kuhu selle aruteluga jõuti: kui suur see risk on ja millised on potentsiaalsed summad?
Majanduskomisjoni seisukohast ma saan öelda seda, et ma ei eksinud. See eelnõu ei käsitle seda teemat. See eelnõu käsitleb Vabariigi Valitsusele loa andmist, et ta saaks välja töötada vastava sisuga määruse. Küll aga oli rahalise mõju analüüsidest juttu meie komisjoni erikoosolekul, kus olid kohal kõik osapooled, kaasa arvatud Huawei Technologies, Elisa ja Telia. Seal olid arutelu all ka nende tehtud investeeringud. Me mõistame, et investeeringud on tehtud ja lootus on olnud arendada seda 5G-d edasi. See on võimalus, mitte kohustus. Ja see on juba vastavalt määrusele Vabariigi Valitsuse ja kõigi teiste osapoolte omavaheline kokkulepe, mismoodi nad need asjad lahendavad, kas ka rahaline pool lahendatakse ja kui, siis mil määral.
Hea juhataja! Hea ettekandja! Me mäletame, et kui siin Riigikogus Välisluureamet briifis – tegemist on ju Huawei eelnõuga –, siis istus seal ka Huawei lobist Marko Pomerants ja kuulas pealt. Minu küsimus on: kas 11. märtsil, kui Huawei esindus oli majanduskomisjonis, härra Marko Pomerants oli ka seal?
Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina tulen selle muudatuse juurde, et kooskõlastusmenetlus tahetakse asendada teavitus- või siis loamenetlusega. Tegemist on haldusmenetlusega. Ma saan aru, et see haldusorgan ikkagi on jätkuvalt see nõukoda, mis koosneb spetsialistidest. Ja kui nüüd selle teavitus- või siis loamenetluse kontekstis tekib olukord, kus nõukoda annab oma negatiivse hinnangu, et seda tehnoloogiat ei tohi kasutada meie sidevõrkudes, siis mis on see tagajärg, kui see ettevõte otsustab selle sisulise hinnangu vaidlustada? Kellele ta peab sellisel juhul vaide esitama ja kuidas see protsess edasi läheb?
Seda küsimust otseselt koosolekul ei käsitletud. Küll ütleks vastuseks nii palju, et Vabariigi Valitsuse määruses kirjeldatakse tingimusi, mille alusel määratakse ettevõtetele kas siis teavitus- või loataotluse nõue. Ja vastavalt sellele määrusele järgnevad ka osapoolte sammud olenevalt sellest, missugused lahendused nende puhul võimalikud on. Samas ei ole kuskil siin välja kirjutatud, et seda hakkab arutama nõukoda. Vabariigi Valitsuse määrusega määratakse see ettevõte, kes hakkab neid ettevõtteid n-ö haldama ja nende sobivust kontrollima ja nendele ka lubasid välja andma, kaasates seejuures muid ameteid, kui on vajadus – olgu see siis politseiamet, kaitsepolitsei või Välisluureamet.
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Võib-olla sa parandad mind, aga mu mälu järgi oli eelnõu esimese lugemise ajal seal minister Karu määrus ka juures. Nüüd ma saan aru, et minister on selle määruse põhimõtteliselt tühistanud ja uut määrust ei ole. Aga jah, meil on põhimõte olnud, et kui valitsusest tuleb eelnõu, siis me enne kolmandat lugemist soovime ka määrust näha. Aga kuna sellel eelnõul on väga olulised tagajärjed ja me anname väga suured õigused valitsusele, siis kas teil komisjonis oli ka arutelu, kas me siiski enne kolmandat lugemist näeme seda määrust ka? Kui kaugel selle määrusega ollakse? Ja miks see eelmine määrus siis n-ö tagasi kutsuti? Oskad sa seda öelda?
Härra Riki seletuste kohaselt päris esmase selle määruse n-ö mustandi esitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valitsusele tutvumiseks. Pärast seda olid neil läbirääkimised eri osapooltega, mille tagajärjel see määrus muutus praktiliselt sajaprotsendiliselt ja nüüd tuleb see kindlasti uue eelnõu alusel uuesti välja töötada. Sellest, kas enne kolmandat lugemist esitatakse määruse lõplik versioon, juttu sellel koosolekul ei olnud.
Aitäh! Ma tulen ka eelnõu rahalise mõõtme juurde. Me saame aru, et demokraatia mõttes me anname ära parlamendi õiguse valitsusele. Me anname valitsusele väga suured volitused. Mul on kaks küsimust. Kas me peale selle eelnõu seaduseks saamist võime kindlad olla, et Huawei ei saa enam kunagi ligi meie telekommunikatsiooni sidevõrkudele? Ja teine küsimus: kas on olemas mingi valulävi? Kas keegi on arutanud, kui palju see võib riigile maksma minna, kui me ütleme, et me paneme piiri ja me ei nõua Huawei väljalülitamist minu arvates täiesti põhjendamatutel alustel?
Eri osapooled, nii Elisa kui ka Telia on teinud erinevas mahus investeeringuid. Elisal on need põhiliselt kõik Huawei baasil, Telial osaliselt. Ja nende hinnangul – ütleme nii, et jämedal hinnangul – peaks siis, kui nad maksimaalselt tahavad kahjumi hüvitamist nõuda ja nad on kohustatud kohe oma seadmed välja vahetama, riigi kahju ulatuma umbes 15 miljonini. See on nende hinnang, mis on meie jutuajamiste käigus selgunud.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Nende küsimuste põhjal, mis ma siin täna olen kuulnud, võib järeldada, et vist ei olda seda seaduseelnõu lugenud. Ja sellega seoses tahan öelda, et selles eelnõus, mida me täna menetleme, me ei tegele määrusega. Me ei tohigi seadusjärgselt seadusandjana määrustega tegeleda, see on antud kellegi teise pädevusse. Me ei tegele sageduslubade väljaandmisega, me ei tegele komponentide analüüsiga. Mida me teeme: me anname valitsusele õiguse tulevikus määrust kooskõlastada, määrust väljastada. Kas nad teevad selle, kellele, millistes komponentides – see on juba valitsuse ülesanne. Me anname ainult volitused. Ma tahaks teada, kas teie olete samamoodi aru saanud nagu mina, et meie eesmärk ei ole praegu analüüsida mõjusid, kuna me ka ei tea, milliseks kujuneb tulevikus see potentsiaalne määrus. Ei saa analüüsida asja, mida veel ei ole olemas. Palun andke hinnang minu käsitlusele, olge kena!
Kui see oli nüüd küsimus minule, siis ma olen sada protsenti sama meelt. Me anname Vabariigi Valitsusele selle volitusmääruse ja kõik ülejäänu on seotud juba selle määrusega.
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kes vaatab eelnõu menetlust veebist, see märkab, et seal on olemas rakendusakti kavand, mis on üldiselt õigusloome põhimõtete järgi tavaliselt siiski nõutav, et oleks vähemalt mingisugunegi ülevaade, mille põhjal hinnata eelnõu võimalikke mõjusid. See on vihjeks. Aga teiseks ma jätkan kolleeg Andres Metsoja küsimust. Äkki te selgitate veel sellist asja. Kui tekib vaidlusi võimalike tehnoloogiate üle, mille kohta Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet küsib erinevatelt julgeolekuasutustelt, kas siis pöördutakse küberjulgeoleku nõukogu poole, mis on valitsuse julgeolekukomisjoni, ütleme nii, alluvuses või MKM-i juures tegutsev üksus?
Jaa, kindlasti. Siin on kirjas, et kui tekib tehnoloogilise rakenduse küsimusi ja on vaja saada lisateavet, siis pöördutakse eri ametite poole ja ka riigikaitse ja küberturvalisuse ettevõtete poole.
Aitäh! Mind hämmastas kolleeg Sesteri arvamus, et kuna tegelikud otsused langetatakse määruse alusel, mis on täitevvõimu töö, siis seadusandja ei peaks ennast sellise vähetähtsa ülesandega vaevama. Ja see on kõlanud ka teie suust. See on umbes sarnane loogika, kui keegi siin saalis teeks ettepaneku taastada surmanuhtlus, öeldes, et ega me ei pea hindama seda, mida see praktikas kaasa toob, sest ega meie ei hakka ju neid inimesi surma saatma, seda tehakse valitsuse määruste ja kohtuotsuste alusel. See kindlasti kohane loogika ei ole. Kuna see seaduseelnõu on algatatud parlamendis, siis on parlamendi ülesanne ja kohustus kõik võimalikud tagajärjed läbi kaaluda, läbi arutada. Ja nii ma küsin oma esimese küsimuse jätkuks teise küsimuse. Milline on teie kui eelnõu ettekandja ja vastutava inimese hinnang selle kohta, kui suur on maksimaalselt riigi hüvitatav kahju, mis maksumaksjal kanda tuleb? Ma ei ütle, et seda ei peaks tegema, et see on halb seadus jne, aga me peame teadma, kui palju riik potentsiaalselt peab selleks raha kulutama.
Nagu ma juba korra ütlesin, selles erikomisjonis või erikoosolekul, kus me istusime koos erinevate osapooltega, toodi välja summa 15 miljonit. See on oletuslik summa, kui sajaprotsendiliselt nõutakse juba tehtud investeeringute hüvitamist, sest seadmed tuleb maha võtta ja kohe uutega asendada. Oli välja pakutud ka võimalusi, et seda tehakse 10–15 aasta jooksul, kui olemasolev seadmevõrk amortiseerub. Sellisel juhul ei kaasne sellega nii suuri kulutusi riigile. Seda peab aga riigi turvalisuse seisukohalt ja juba vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele otsustama Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, missugused seadmed sobivad ja missugused on Eesti riigi turvalisusele ohuks.
Aitäh! Ma soovin siiski täpsustada selle määruse küsimust. Ma saan aru, et eelnõude menetlemise infosüsteemis on meil mingisugune määruse kavand olemas. Kolleeg Randpere küsimusele vastates te ütlesite, et see esialgne määrus on nüüd kas täiesti ümber tehtud või siis seda uut versiooni pole üldse olemas. Sellega ma olen päri, et hea õigusloome tava juurde käib see, et parlament ei saa ühte seaduseelnõu niisama heaks kiita. Kuna teise ja kolmanda lugemise vahel praktiliselt enam muid muudatusi peale keelelise korrektuuri teha ei saa, siis me peame teisel lugemisel siiski teadma ka rakendusakti kavandit. Siis me teame, mille poolt me hääletame. Kui seda rakendusakti kavandit teie sõnade järgi praegu olemas ei ole või eelnõude menetlemise süsteemis on vildakas või vale kavand, siis ainukene loogiline lahendus oleks see, et me jätame praegu selle lugemise katki ehk katkestame teise lugemise. Komisjon paneb eelnõude menetlemise süsteemi õige kavandi ja siis me saame sellega edasi minna. Minu küsimus teile on lihtne: kas komisjon arutas mõtet teine lugemine katkestada, kui rakendusakti kavandit meile praegu ette näidata ei ole?
Komisjon ei arutanud seda. Kui te küsite, mida me täna hääletame, siis me hääletame seaduseelnõu, mille eesmärk on anda Vabariigi Valitsusele volitusõigus välja töötada lõplik määrus, mille alusel hakatakse hindama nende elektrooniliste seadmete sobivust.
Hea juhataja! Hea ettekandja! Me teame tegelikult ju kõik, et see on Huawei tõrjumise eelnõu ja selle tellijaks on Välisluureamet. Sa rääkisid praegu Elisast ja nende investeeringutest, aga mida Huawei esindaja seal komisjonis rääkis, just detailsemalt? Ma loen, et nende arvamust hiljem muudatusettepanekute puhul kuulda ei võetud. Anna palun ülevaade. Aitäh!
Huawei esindaja põhimõtteliselt tegi omapoolsed märkused selle kohta, et tekkida võib vasturääkivus põhiseadusega, sest eelnõuga soovitakse anda Vabariigi Valitsusele sisuliselt piiramatu volitus otsustada, kas kehtestada kooskõlastamise nõue, ning ka selle kooskõlastamise nõude ulatus. Aga puudub kahtlus, et ettevõtjale kehtestatava kooskõlastamise nõudega kaasneb piirang ettevõtja ettevõtlusvabadusele, seetõttu ei ole kavandatav Vabariigi Valitsuse volitus vastuolus põhiseadusega. Ent see oli nende esimene vastuväide. Vabariigi Valitsus soovitas 3. märtsil antud arvamuses, et esialgses eelnõus pakutud kookõlastamismenetluse asemel oleks terminoloogiliselt korrektsem ning ka ettevõtjate õiguste riive seisukohalt asjakohasem, kui Riigikogu annaks Vabariigi Valitsusele volitusnormi, mis lubaks valitsusel riigi julgeoleku tagamiseks esiteks kehtestada sideettevõtjale kohustuse teavitada sidevõrgus kasutatud riist- ja tarkvarast ning teiseks taotleda riist- ja tarkvara kasutamise luba. Aga see oli esimene Huawei seisukoht, mis välja toodi. Nende sõnul puudub analüüs, kas nii üldsõnalise volitusnormi asemel ei peaks kooskõlastuspõhimõtted olema hoopis sätestatud seaduse tasemel. Sideoperaatori jaoks kohustuslik kooskõlastamise nõue piirab turul tegutsevate osapoolte tegevust ning seeläbi ka ettevõtlusvabadust. Julgeolekuasutuste julgeolekuanalüüsi aluseks võttes täpsustab Vabariigi Valitsus teavitamis- ja loakohustuse sisu, kehtestab selle teabe loetelu, mille ettevõtja peab teavitamis- ja loakohustuse raames esitama, ning reguleerib teavitamise ja loa taotlemise menetluskorda – see on antud vastuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt.
Lisaks tõi Huawei mõjuanalüüsi tehes välja, et eeltoodut arvestades ootab Huawei ka edasi liikumise puhul majanduskomisjonilt põhjalikku mõjuanalüüsi ülal viidatud küsimustes. Mõjuanalüüsidest lähtudes palume kehtestada seaduse tasandil selged, arusaadavad, proportsionaalsed ning mittediskrimineerivad standardid, mis ka tegelikkuses soodustavad sidevõrkude kõrget turvalisuse taset ja millest lähtudes on turuosalistel võimalik oma tegevus vastavalt planeerida. Majanduslikku mõjuanalüüsi on võimalik teha Vabariigi Valitsuse määruse andmisel, kui on teada, kui kitsalt õnnestub teavitamis- ja loakohustus kehtestada, ning olemas on ka ettevõtjatelt saadud teave nende kasutatava riist- ja tarkvara kohta. Kuna täna puudub riigil absoluutselt igasugune teadmine, millist riist- ja tarkvara meie sideettevõtted ja millises protsentuaalses vahekorras kasutavad, on see ennekõike vajalik välja tuua ka riigi turvalisuse ja julgeoleku seisukohalt ja saada selle kohta ka mingisugune nägemus. Need olid siis mõned Huawei argumendid.
Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Et tegemist on kiireloomulise eelnõuga, seda kinnitati ka siis, kui valitsus tõi selle aruteluks riigikaitsekomisjoni. Ja nüüd meil kiireloomuline menetlus käsil ongi. Sisuliselt võib selle eelnõu jagada kaheks. Üks osa puudutab juba valmis ehitatud võrkusid, kus on seadmed kasutusel, ja teine osa seda, mis kavatsetakse rajada. Riik tahab anda suuniseid, kas seadmed sobivad või mitte. Minu küsimus puudutab neid võrke. Me räägime, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga ja samal ajal ütleme – ka teie ütlesite seda oma ettekandes –, et 10–15 aastat võib olla aega olemasolevate seadmete väljavahetamiseks. Kuidas ikkagi tekib see väljavahetamise loogika ja kuidas kujuneb hind? Kas see kujuneb kohtumenetluse kaudu või kuidas see asi reaalelus selle seaduseelnõu kohaselt selgeks saab?
Loogika kujuneb välja lähtudes sellest, et kui on olemas mingisugune tehnoloogiline sidevõrk, siis kas sellele üldse antakse edasiseks tööks luba või ei anta. Vastavalt määrusele otsustatakse riikliku julgeoleku seisukohast, kas muudatus tehakse, ja kui tehakse, siis millise aja jooksul. Vahest öeldakse, et seda tehnoloogiat 100% kasutada ei saa ja tuleb kohe investeerida ja alustada uue n-ö side väljatöötamist. Sellega loomulikult kaasnevad eri suurusega majanduslikud kahjud ja kindlasti on ettevõtted huvitatud juba tehtud investeeringute hüvitamisest riigi poolt, et alustada uut investeeringut. Nii et kõik sõltub tegelikult sellest määrusest, sellest, millised n-ö tehnoloogiliste seadmete tootjad kuulutatakse sobilikuks, missugused mittesobilikuks. Me täna siin oletame, et see on n-ö Huawei seadus, et see puudutab ainult Huawei seadmeid, aga meil tegelikult on 5G seadmete tootjad ju ka Nokia ja teised. Sellele kontrollile ja määruse tingimustele-nõuetele peavad vastama kõik, mitte ainult Huawei seadmed.
Ma siiski jätkan seda määruse temaatikat. Ma saan aru, mida tähendab parlamendist Vabariigi Valitsusele antud volitusnorm. See volitusnorm tähendabki meie hea õigusloome tava järgi, et Vabariigi Valitsus ka ütleb parlamendile, mida ta soovib määruse tasandil reguleerida ja kuidas ta soovib seda teha. Seetõttu on tegelikult määruse kavand äärmiselt oluline. Seda teades me saame otsustada, kas me sellise volitusnormi saame siit parlamendist anda või mitte. Äkki te siiski ütlete meile konkreetselt kaks asja, mille kohta vist kolleeg Ossinovski ka küsis: a) kui suur on konkreetne võimalik rahaline mõju riigile selle volitusnormi andmisel ja võimaliku seaduse rakendamisel ja b) mida teie tänase parima teadmise järgi soovib Vabariigi Valitsus selle määrusega täpsemalt reguleerida? Parlamendiliikmed tahavad enne hääletamist teada, millise volituse me Vabariigi Valitsusele anname.
Väga raske on kohvipaksu pealt neid numbreid ja summasid välja tuua. Ma ei saa ikkagi üle ega ümber arvudest, mis on kõlanud selles erikomisjonis, kus nii Elisa kui ka Telia on toonud välja oma investeeringud. Telia on nimetanud oma maksimaalse investeeringusumma. Arvestades juba olemasolevate seadmete maksumust, pluss uute seadmete jaoks vajalikke investeeringuid ja väidetavalt ka n-ö turuolukorras teistest mahajäämust, võib see summa maksimaalselt olla 20 miljonit. See on nende poolt nimetatud summa. Missugused seadmed neil täpselt on ja missuguses mahus, sellest ju riigil teadmine puudub. Ei saa teha mingisugustki majanduslikku arvestust, millises mahus seadmeid on vaja välja vahetada. See on nende välja toodud summa. Kuna Elisal moodustavad Huawei seadmed väiksema osakaalu, siis nende n-ö kahjusumma ei ole märkimisväärne. Räägiti viiest miljonist. (Pevkur ütleb midagi kohapealt.) Kuidas? Vabandust, aga ma tõepoolest ei kuule, mida te seal räägite, kui teil mikrofoni ei ole.
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Valdo Randpere, palun! (Randpere palub enne pulti jõudmist 20 minutit.) Viis pluss kolm minutit, palun!
Hea katse oli igal juhul! Lugupeetud kolleegid! Mul on iseenesest õnnestunud siin üsna tihti seista ja kaitsta häid eelnõusid. Nüüd ma olen siin ja kritiseerin ühte väga halba eelnõu. Põhimõtteliselt ma näen, et siin saalis on palju inimesi, kes armastavadki, ütleme ausalt välja, mängida lolli. Me ei saa aru, mis toimub, me ei tea, mis pärast toimuma hakkab – meid ei huvita see. Aga peaks huvitama.
Sami Seppänen, kes on Elisa tegevdirektor – ma kuulsin teda raadios mingi kuu-poolteist tagasi digitunnis rääkimas, ütles umbes sellise lause: "Tänaseks päevaks õnneks on kõik poliitikud aru saanud sellest, et Huawei puhul ei ole tegemist mingi tehnoloogilise probleemiga või spionaažiga. Tegemist on ühe osaga kaubandussõjast Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel." Sami ütles nii ja ta eksis väga. Ma näen, et siin saalis on endiselt inimesi, kes tahavad jätta muljet, et tegemist on tehnoloogilise probleemiga, et tegemist on kuidagi Hiina ja meie suhetega ja et Hiina ja Eesti suhted on väga halvad. Aga vaatame neid suhteid Hiinaga natukene ajaloo seisukohalt. Esiteks, alustame sellest kõige tähtsamast. Hiina Rahvavabariik, ükskõik kui hea või halb ta ei ole, pole mitte kunagi tunnustanud Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Nii et ta ei olnud väga vaenulik.
Aga võtame lähimineviku: ma võtsin Välisluureameti viimased aastaraamatud ja võrdlesin Eesti suhteid. 2016 – Välisluureamet ei kirjutanud sõnagi Hiina ohust. 2017 – jälle mitte midagi. Küll kirjutati Hiinast seoses Lõuna-Hiina mere ja sealsete kohalike probleemidega. Aastal 2018 kirjutati Hiinast seoses Põhja-Koreaga. Samal ajal Eesti peaminister kohtus korduvalt Hiina kolleegidega – kohtus nii nende peaministri kui peaministri asetäitjaga. Ma võin isegi ette lugeda mõned korrad, kui kohtuti, ja mida siis öeldi. 2017. aasta novembris käis Jüri Ratas koos Urve Paloga – kui keegi veel mäletab, kes Urve Palo on – Budapestis Hiina ärifoorumil, kohtus Hiina liidritega ja Urve Palo allkirjastas kolm majanduskokkulepet Hiinaga: Siiditee, digitaalse siiditee ja e-kaubanduse leppe. Kusjuures see digitaalse Siiditee lepe pidi olema aluseks meie koostööle digitehnoloogiate arendamisel ja informatsiooni vahetamisel. See oli ainult kaks aastat tagasi! 2018 kohtus Jüri Ratas Sofias Hiina peaministriga ja septembris 2018 külastas Kersti Kaljulaid Hiina presidenti Pekingis. Mõlema kohtumise järel kinnitas Eesti, et suhted kahe riigi vahel on ülihead. Presidentide kohtumise järel ütles Kersti Kaljulaid – ainult poolteist aastat tagasi –, et Eesti ja Hiina suhted on praegu üle aegade parimas seisus ja et vaba ning kunstlike piiranguteta riikidevaheline kaubandus on väikestele majandustele ainus võimalus ning meie jaoks on oluline, et võimalikult palju riike seda toetab. Seega tegelikult me ei leia Hiina ja Eesti suhetes mingit halba märki enne, kui vaba maailma juht, kelle nime ma ei hakka siin nimetamagi, alustas kaubandussõda Hiinaga ja võttis Huawei üheks osaks sellest.
Muide, Raivo Vare on selle kohta kirjutanud möödunud aasta suvel – loen teile ette tema tsitaadi: "Seejuures ütleb president Trump avalikult, et survestamine on Hiinale valus ja küll ta ka järele annab ning nõustub uue kaubandusleppega USA tingimustel. Samuti on ta lausa avalikult sidunud Hiina tehnoloogia suurfirma Huawei musta nimekirja panemise riikidevaheliste kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste survestamisega."
Kui ma vaatan neid julgeolekuraporteid ja aastaraamatuid, siis üks asi torkab mulle veel silma: nendel julgeolekuasutustel toimub ka päris hea koostöö teiste maadega. Ma lugesin Rootsi oma läbi, ma lugesin Norra oma läbi – Hiina kohta öeldu on ausalt öelda suhteliselt copy ja paste. Kas keegi neist tegelikult mingit teavet omab ...? Hiina ja Rootsi suhted on väga halvad olnud erinevatel põhjustel: need on inimõigused ja Rootsi kodanikud, kes on Hiinas kinni. Aga meil, nagu ma ütlen ka ajalugu silmas pidades, mingit tõestust selle kohta ei ole, et Hiinaga suhted väga halvad oleks. Veel vähem on meil tõestust selle kohta, et Hiinaga ja Huaweiga oleks seotud mingid spionaažiteemad.
Eestis on nüüd räägitud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist, kes hakkab seda hindama. No tehnilise järelevalve amet on praegu püstihädas sellega, et otsustada, mis asjad meil näo ees on: kas on tolmulapid, tolmumaskid või kaitsevahendid. Nad ei suuda sedagi ära otsustada, ja nemad hakkavad siis Huaweid hindama! Samal ajal meie kolleegid, ja üldse mitte halvad kolleegid Suurbritannias, moodustasid eelmisel aastal kaks komisjoni, kuhu kuulusid prominentsed äri-, tehnoloogia- ja haridusvaldkonna inimesed. Ja nad ei leidnud mitte mingeid tehnilisi põhjusi mitte kasutada Huawei vahendeid Ühendkuningriigi 5G võrkudes. Selle tulemusel teatas Ühendkuningriik natuke aega hiljem – see oli 28. oktoobril – avalikult peaminister Boris Johnsoni suu läbi, et Huawei 5G tehnoloogia saab juurdepääsu Suurbritannia sidevõrkudele.
Võtame teised tehnoloogiafirmad, näiteks Microsofti. Nad ütlevad täpselt sama asja. Välisluureamet ja ka kapo, kui sa lähed küsid nende käest, kas neil on tehnilisi tõendeid: nad ütlevad, et oi, kui sa teaksid, mis meil on, siis sa muudaksid meelt. Microsofti juht käis küsimas Ameerikas presidendi kantselei käest ja luureametite käest, mis tõendeid on neil tegelikult Huawei kohta. Öelge meile ka, me tahaksime nendega koostööd teha! Neile öeldi täpselt samamoodi, et me ei saa teile näidata, mis meil on, aga kui me teile näitaksime, siis te nendega koostööd teha ei tahaks. Microsoft väidab sellegipoolest: näidake meile, ja siis me ütleme, kas me tahame või ei taha.
Ja veel räägitakse seda, et me oleme erinevas väärtusruumis. Isegi minu erakonnakaaslased on käinud ja rääkinud – teles ma vaatasin –, et me oleme Hiinaga erinevas väärtusruumis, aga vaata Ameerikaga oleme ühes, sest Hiina on Fääri saartel öelnud, et kui te meie Huaweid ei osta, siis me teie lõhet ei osta. Ja samal ajal tuleb uudis selle kohta, et Donald Trump on öelnud sakslastele, et me ei jaga teiega informatsiooni ja me ei osta teie autosid või vähemalt paneme neile 25% maksu juurde.
Mis väärtusruumide vahest me räägime! See on kaubandussõda, Eesti on sinna sisse kistud, aga me ei tohiks olla. Mina soovitan: võtame rahulikult, ärme teeme selle eelnõu kolmandat lugemist! Ajad muutuvad. Donald Trump ütles oma viimasel pressikonverentsil ...
Austatud ettekandja! Maailm on nii suur ja lai, et kaheksa minuti sisse ei mahu ära.
Viimane lause siis. Donald Trump ütles oma viimasel pressikonverentsil roosiaias, et Xi Jinping – kes on siis Hiina president – on mu väga hea sõber. Me just sõlmisime temaga 40 miljardi dollari peale põllumajandustoodete lepingu. Ja mina usun, et Donald muudab oma meelt ka Huawei teemal. Ootame ainult ära. Aitäh!
Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Me räägime siin praegu hoopis aiaaugust, mitte aiast. Küsimus ei ole ju Huaweis, sellepärast et mitte kuidagi pole selle seaduse eelnõus seda mainitud. Me räägime sellest, mis tekitab probleeme tulevikus, kui see seadus on käivitatud. Ma ei ole võib-olla parlamendi töö põhimõttest üldse õigesti aru saanud. Parlament valib valitsuse. Valitsusele antakse volitus teha neid akte, mis võetakse vastu vastavalt parlamendi antud volitustele. Täna me anname selle seadusega volituse valitsusele, keda me usaldame. Ja me usaldame valitsust tegema neid alldokumente, mida nad peavad väärikaks ja õigeks. Kui need dokumendid ei ole parlamendile vastuvõetavad, siis me valime uue valitsuse. Me määrame uue valitsuse, aga ei räägi nagu siin praegu, et me hakkame parlamendis käsitlema valitsuse määruste projekte. Siis me jäämegi seda tööd tegema. Võtame ette ja teeme ära oma tööd, ärme läheme valitsuse rea peale!
Head kolleegid! Ma kuulasin Valdo sõnavõttu, mis algas sõnadega: "See on väga halb eelnõu." Mul jooksid siis mõtted natukene minevikku, mulle meenus see hetk, kui ma lugesin endise julgeolekutöötaja Vladimir Pooli raamatut "Minu elu ja teenistus KGB-s". Ma ei mäleta, mitmendal leheküljel on seal lõik Valdo Randpere mälestustest. Enne, kui ta oma abikaasa Leila Milleriga Rootsi läks, käis ta Lenini mälestussambale lilli panemas. Johtuvalt eeltoodust on minu jaoks küsimus, hea Valdo, kas sinu huvigrupid on nüüd vahepeal muutunud. Ma ei tea, võib-olla ma utreerin praegu üle, aga mulle tundub, et sinu nägemus sellest eelnõust ei lähe kokku Eesti Vabariigi Riigikogu liikmete nägemusega.
Aitäh! Kuna Valdo Randpere nime mainiti, siis on tal õigus repliigiks. Palun!
Aitäh! Mul on hea meel, et siin toimub ikkagi taseme näitamine – katsu rääkida Lenini mälestussambast. Tõsi küll, erinevalt mõnest teisest siin ma põgenesin Nõukogude Liidust ja panin toime kodumaa reetmise, mitte ei istunud ja kükitanud siin ja kiitnud kuni lõpuni kaasa. Ei olnud nii, et siis muutsin meelt ja vahetasin poolt. See selleks. Kui me räägime sellest eelnõust veel, siis vaatame ringi: mõttekaaslasi on mujalgi. Ma nimetasin Suurbritanniat ...
Hea kolleeg! Ma juhin tähelepanu, sõna on repliigiks, mitte teiseks kõneks.
Ei, ta räägib, et mul on mõttekaaslased. Kus mu mõttekaaslased on? Ära sa pane mulle sõnu suhu nüüd, Helir.
Jah, ma piirdun repliigiga, see võtab natuke aega, aga see on repliik. (Naer saalis.) Prantsusmaa, Saksamaa, Soome – kõik on läinud seda teed, et nad ei kuuletunud Ameerika Ühendriikide nõudele ja on öelnud, et nad lubavad Huaweid oma võrkudesse. Kas need on ka mingid segased huvigrupid, kellest siin kilejopes vennad räägivad? Ma ei saa ausalt öeldes aru, kui rumal peab inimene olema. Vahel öeldakse jaanalinnu kohta, et jaanalind peidab oma pea liiva sisse selleks, et mitte näha asju. See on vale. Tõsi on see, et jaanalinnul on silmad suuremad kui aju ja ta ei saa kõigest aru, mida ta näeb. See on minu repliik. Aitäh!
Aitäh! Kolleegid, jääme teema juurde! Jürgen Ligi, kas protseduuriline küsimus? Ei ole! Andres Metsoja, palun!
Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Üldiselt paljude eestimaalaste jaoks lakkavad internetiprobleemid olemast siis, kui saabub kevad ja puud lähevad lehte – lihtsalt levi teatud piirkondades kaob. See mure jälitab meid aasta-aastalt, eriti maapiirkondades.
Aga kui tulla selle eelnõu juurde, siis kindlasti teatud detailsusastmes on Eesti riigi õigus vaadata sidevõrkudesse, mis seal toimub, mis seadmeid kasutatakse, oma olemuselt õige. Aga kui üldistada, siis oli Randpere kõne kaubandussõjast ja üldisest globaalsest situatsioonist ka illustreerivalt väga õige ja oli tegelikult igati õigustatud see siin saalis ette kanda.
Mis on aga probleem? Probleem on suuresti selles, et me Erki Savisaarega ja parlamendist lahkunud Tanel Talvega oleme lairiba toetusrühma vedanud väga pikka aega ja oleme rääkinud tegelikult paralleelselt valitsusega, et Eestil on vaja välja töötada üks laiem sidevõrgustrateegia dokument. Me oleme astunud samme – olgu näiteks toodud ELA SA võrk, kuhu on pandud maksumaksja raha 90 miljonit – ja nüüd tegelikult jõuame tiiruga tagasi ja ütleme, et 20–25 miljonit tuleb sinna uuesti sisse panna, et seadmed ära vahetada. Tõsi, kõiki asju ei ole võimalik ette näha. Me ei taha ka elada selles kriisis, milles me täna elame, või eriolukorras, aga ometi üks tark riik võiks võtta ette suurema plaani, vaadata tervikuna, kuidas viia nn viimane miil kodanikule kohale, et saaks seal teha kaugtööd või e-õpet, et inimene saaks elada ja toimetada, et meie julgeolekuasutused saaks informatsiooni, mis meie sidevõrkudes toimub, kuidas neid ehitatakse ja kuidas seal vajaduse korral kiirelt seadmeid vahetatakse, kuni sinnamaani, et parlament päriselt siin saalis arutab, milline on tuleviku sidevõrkude kontseptsioon. Näiteks kas meil on vaja juurde 5G-ga seonduvalt mastivõrku ja kas see lahendab ära ka hajaasustuses olevad probleemid. See on üks suur tervik ja tegelikult just seda ootaks siia saali. See hädapärane lahendus on lihtsalt hädakisa, mis meil täna tuleb ära kuulata ja volituse abil kuidagi rakendada. Aitäh!
Lugupeetud kolleegid, daamid ja härrad! Räägin sellest probleemist julgeolekupoliitika poole pealt. Küsimus võib olla kaubandussõjas, aga ei pruugi olla. Selge on see, et Euroopas on midagi maha magatud. Aga mis puutub väitesse, et asi on vaid selles, et Ameerika Ühendriigid peavad kaubandussõda Hiinaga, siis ma taganeksin sellest. Tegelikult probleem algas Austraalias ja selle tõttu, et Huawei seadmetega kuulati pealt, manipuleeriti informatsiooniga. Ja pärast seda, kui Austraalia keelas Huawei seadmed, levis see Kanadasse, levis Uus-Meremaale ja Ameerika Ühendriikidesse. Sellest sai julgeolekupoliitiline probleem. Erinevalt Euroopa Liidust on NATO sõnastanud täpselt, millised firmad on ohutud ja millised firmad on problemaatilised. Olles NATO liikmesriik, me peame sellega minu arvates arvestama.
Punkt kaks: siin saalis küsiti, kas riik peab uutele televõrkudele ülemineku kinni maksma. On üsna selge majandusministeeriumi seisukoht, et me teeme üleminekuperioodi – kui vaja, siis kestab see umbes kümme aastat – ja läheme järk-järgult üle. Uued tehnoloogiad, millesse me investeerime, tulevad siis, kui vanade tehnoloogiate aeg saab ümber. Nii et ma ei näe siin mingisugust dramaatikat selle pärast, et meil tuleb investeerida sadu miljoneid.
Veel tahan öelda, et julgeolekupoliitika on valdkond, kus me ei saa hoida kolme, nelja või viit parimat sõpra. Parimaid sõpru saab olla üks. Ja kui parajasti Hiina ei ole meie parim sõber ja meie põhiline julgeolekupartner on Ameerika Ühendriigid, siis me peame väikeriigina sellega arvestama. Mul on väga kahju korrata seda tõde, et väikerahvastele ei ole tihti antud valida hea ja halva vahel, me teinekord peame valima ka halva ja väga halva vahel. Aitäh!
Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Läbirääkimised on lõppenud. Eelnõu muutmiseks on tehtud ettepanek, mille on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 138 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja tänane esimene päevakorrapunkt menetletud.
Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 128 teine lugemine. Palun ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaidi!
Head kolleegid! Õiguskomisjon valmistas teist lugemist ette 9. aprilli istungil. Osa võtsid kõik õiguskomisjoni liikmed ja suure saali tarbeks vormistati 12 muudatusettepanekut. Ma annan ülevaate debatist, mis õiguskomisjonis nende ettepanekute üle toimus.
Kõigepealt ettepanek nr 1, esitaja on Reformierakonna fraktsioon: jätta eelnõust välja § 1 punktid 9 ja 10. Õiguskomisjoni liige Toomas Kivimägi selgitas, et ei ole põhjendatud laiendada nende isikute ringi, kes pääseksid ligi delikaatsetele isikuandmetele. Ligipääsu nendele andmetele saaksid ka ligikaudu 50 vabatahtlikku päästjat. Toomas Kivimägi sõnas, et tal on informatsiooni, et tervise infosüsteemi koostatakse isiku kohta terviseloo kokkuvõte alles siis, kui patsient saab haiglast välja, seega ei saa tervise infosüsteemist seda soovitud infot, mis haiglas keegi võib olla eriolukorra tõttu. Siseministeeriumi ametnik Helen Ojamaa-Muru lausus, et Siseministeerium ei toeta seda, et eelnõust jäetakse välja § 1 punkt 9, sest tegemist on üldise abi infoteadete ja hädaabiteadete menetlemisega andmekogus, mis ei puuduta ainult kriisiinfo telefoni.
Siseministeerium ei toeta ka eelnõus § 1 punkti 10 väljajätmist, sest tervise infosüsteemist ei hakata pärima delikaatseid isikuandmeid. Andmekogust päritakse vaid seda, kas isikule on osutatud tervishoiuteenust ja kuhu haiglasse ta on viidud. Ning sellega andmete töötlus piirneb.
Urve Tiidus küsis, mis garanteerib, et delikaatsed isikuandmed ei satu selliste isikute kätte, kes võiksid neid andmeid mittesihipäraselt kasutada. Helen Ojamaa-Muru sõnas, et see on lahendatud nii, et automaatsed päringud on eeldefineeritud ja see informatsioon, mis nende päringute kaudu liigub, on eelnevalt paika pandud. Häirekeskuses saab inimene menetleda vaid väga piiritletud informatsiooni ja sellel inimesel endal ei ole võimalik selle informatsiooni kogusega manipuleerida.
Toomas Kivimägi küsis, kas see informatsioon, kas isikule on osutatud meditsiinilist abi, või see, millises haiglas ta on, ei ole defineeritav delikaatsete isikuandmetena. Vabatahtlikud võivad seda informatsiooni jagada kuhu iganes. Helen Ojamaa-Muru vastas, et andmete töötlus on viidud miinimumini. Kriisiolukorras on inimestel vaja informatsiooni, kas nende lähedane on üldse elus, ja tegemist on parima võimaliku viisiga, kuidas inimesed seda teada saaksid. Heljo Pikhof märkis, et paljudel inimestel on kirjutatud haiguslukku ka nende kontaktisik ja üldjuhul, kui inimene läheb haiglasse, siis ta teavitab sellest oma lähedasi. Enamik nendest inimestest, kes viirust põevad, ei ole mittekontaktsed. Heljo Pikhof leidis, et see teema on vaja põhjalikumalt läbi arutada.
Vilja Toomast küsis, mitu korda on infoabi telefonilt päritud infot oma lähedase kohta, kas ta on haiglas ja kui on, siis mis haiglas. Toomast sõnas, et temale teadaolevalt küsitakse sellelt telefonilt vaid seda, kus on võimalik testida, millised on sümptomid ja millised on liikumispiirangud. Olukorras, kus on korraga suur hulk kannatanuid, näiteks kahe kiirrongi kokkupõrge, ei ole aga füüsiliselt kellelgi aega nii kiiresti andmeid andmepuusse anda. Eriti, kui kannatanud viiakse eri haiglatesse. See oli Vilja Toomasti küsimus. Helen Ojamaa-Muru vastas, et praegu puudub õiguslik alus sellist infot infotelefoni kaudu väljastada. Eelnõuga luuakse õiguslik alus selleks, et oleks võimalik anda inimestele infot, kas nende lähedane on haiglas. Andmekogude vahel hakkab andmete edastus toimuma seoses statsionaarsete haigusjuhtumite avamise teatistega. See, kuidas haiglas informatsiooni sisestamine hakkab toimuma, on igas haiglas erinev ja sõltub olukorrast. Kui on vajadus seda infot välja anda, siis tõenäoliselt kriisiolukorras on võimalus vahetada asutuste vahel informatsiooni ka kiiremini, kui käib andmekogudevaheline suhtlus. Praeguses eriolukorras ei saa välistada seda, et tekib massiliselt kannatanuid. Kuigi praegu on olukord stabiilne, ei tähenda see, et ei saa toimuda kiiret eskaleerumist. Ettepaneku number 1, mille esitas Reformierakonna fraktsioon, jättis õiguskomisjon arvestamata.
Teise ettepaneku tegi Riigikogu liige Heljo Pikhof: jätta eelnõust välja § 1 punkt 10. Heljo Pikhof sõnas, et praegu on tervise infosüsteemis võimalik igal inimesel määrata kontaktisik, kellega haigla võib ühendust võtta siis, kui ta toimetatakse haiglasse. Kehtima peab jääma põhimõte, et inimesel endal on õigus määrata, kellel on juurdepääs tema terviseandmetele. Helen Ojamaa-Muru lausus, et tegemist on kriisiolukorraga, ja mitte igas kriisiolukorras seda ei tehta. Ei tasu mõelda, et igal juhul inimese kohta sellist infot hakatakse väljastama. Kriisiolukorras on vaja luua võimalikult paindlikke lahendusi, et saaks oma lähedaste kohta infot, kui on põhjendatud kahtlus, et isik on kriisiolukorrast puudutatud. Õiguskomisjon jättis ettepaneku nr 2 arvestamata.
Kümme ettepanekut tuli Siseministeeriumilt, need ettepanekud vormistas õiguskomisjon enda nimele ja kõikide ettepanekutega õiguskomisjon arvestas täielikult. Täiendatakse relvade klasside liigitust, sätestatakse, et muuseumide relvakollektsiooni kuuluvate relvade andmeid ei ole vaja teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kanda, taastatakse nõue, et sporditulirelva soetamiseks, omamiseks ja valdamiseks peab olema laskespordiorganisatsiooni või laskespordiklubi liige. Ja on veel mitmeid täpsustusi, mis tulenevad nii direktiivist kui ka sõnastuslikust poolest.
Lisaks me vaatasime üle sotsiaalkomisjoni arvamuse, kus samuti paluti veelkordset hinnangut delikaatsete isikuandmete töötlemise kohta. Siseministeerium täpsustas seda veel korra. Siseministeeriumi vastuse kohaselt hindab kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus iga kord informatsiooni väljastamise võimalikkust, sealhulgas seda, kas inimeste kohta informatsiooni väljaandmine võib neid kahjustada. Siseministeerium nentis, et ei ole põhjust oma varasemast seisukohast taanduda, sest ühegi lahenduse puhul ei ole võimalik informatsiooni kuritarvitamise võimalusi täielikult välistada ja sellisel juhul tuleb õiguskorda rikkunud isik vastutusele võtta. Vastutusele võtmise kord ja määrad on juba olemas.
Õiguskomisjon tegi teist lugemist ette valmistades järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. aprilliks 2020 (poolt 5, vastu 3, erapooletuid 1), teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 5, vastu 3, erapooletuid 1), teha ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse (poolt 5, vastu 3, erapooletuid 1), teha ettepanek viia läbi ka eelnõu lõpphääletus (poolt 5, vastu 3, erapooletuid 1). Aitäh!
Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi! Hanno Pevkur, palun!
Aitäh, hea ettekandja! Arutaks natuke seda esimest punkti siiski ehk terviseandmetele ligipääsu. See on tegelikult põhimõtteline vaidlus. Järgmise eelnõu ehk eelnõu 170 taustal oli tegelikult koalitsioon valmis mõistma, et terviseandmete kättesaadavaks tegemine on väga suure riskiga ja võib olla isegi põhiseadusega vastuolus. Kuid selle eelnõu puhul teil seda arusaamist ei ole. Ma kuulsin siin teie käest ja olen ka varem kuulnud, et seda infot kasutatakse ainult kriisi ajal ja et sellise info avaldamine on siiski kuidagi vajalik. Aga tegelikult ju meil ka tavaolukorras see süsteem toimib. Ja tihtipeale inimesed siiski valivad ise, kellele nad oma terviseandmeid, muu hulgas ka seda, kas nad on haiglas või ei ole, avaldavad. Kas komisjonis või teile endale ei tundu siiski, et tegelikult oleks selle sätte väljajätmine mõistlik? See välistaks ka selle, et eelnõu jääb ehk toppama näiteks vaidluses selle põhiseaduslikkuse üle? Aitäh!
Jah, seda kaalus õiguskomisjon korduvalt ja olime sellel teemal väga tihedas kontaktis Siseministeeriumi ametnikega. Me peame endale teadvustama, et tippaegadel tehti numbril 1247 peaaegu 3500 kõnet ööpäevas, 25 päevaga oli kõnede hulk umbes 34 000. Küsimus on praegu informatsiooni töötlemises, et kas keegi ikkagi ei kuritarvita neid delikaatseid isikuandmeid. Aga peame arvestama ka sellega, et vabatahtlikke värvatakse Sisekaitseakadeemiast, Päästeametist, Naiskodukaitsest ja Keskkonnaministeeriumist ning neile tehakse väga adekvaatne koolitus. Lõppkokkuvõttes põhineb ühiskonnas kõik usaldusel. Täiesti välistada andmete kuritarvitamist ei ole kuidagi võimalik, nagu siin debatis juba ka välja tuli. Ja on olemas vastavad sanktsioonid. Sellest hädaabinumbrist 1247 on kriisiajal olnud väga palju abi. Kõnedele vastas vahepeal keskmiselt 30 inimest. Nüüd, koormuse stabiliseerumisel, on keskmiselt 12 inimest rakendatud. Praegu on olukord rahulik ja me loodame, et see nii ka jääb. Aga me ei saa välistada, et mingil ajal olukord ühiskonnas jälle pingestub ja siis on väga palju inimressurssi vaja, et tagada turvaline ühiskond.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! No kõik teavad, et ettenägelikkus on suurepärane asi ja suurepärane võime. Ja selle eelnõuga 128 luuakse õiguslik alus tervise infosüsteemist andmepäringute tegemiseks laiemale ringile kui seni. Te mainisite siin ja me teadsime ka enne, et need on vabatahtlikud, kes vastavad infotelefonil 1247. Üks põhjendus seadust muuta on, et kui äkki keegi küsib, kus haiglas tema lähedane on. Te lugesite väga õigesti ette kõik asjaomased numbrid. Parlament saab ka kõik selle statistika, kui palju sellele 1247 telefonile helistatakse. Nii palju kui mina sealt välja lugesin, ei ole Eestis veel keegi küsinud, kus haiglas tema lähedane on. Ja ikkagi on probleem võimalik vastuolu põhiseadusega. Kas siiski ei oleks mõtet toetada Reformierakonna muudatusettepanekut, et see laiendamise võimalus välja jätta eelnõust 128? Minu meelest see oleks väga mõistlik.
Aitäh! Jah, korduvalt tuleb üleskutseid kaaluda Reformierakonna ettepaneku toetamist. Õiguskomisjon on oma otsuse teinud, nüüd on võimalus seda kaaluda suurel saalil.
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saanud väga selgelt aru, kas informatsioon kiirabiteenuse osutamise kohta või informatsioon selle kohta, millises haiglas keegi viibib, on delikaatsed isikuandmed või mitte. Siseministeeriumi inimese vastuses, mida sa kommenteerisid, jäi see mulle arusaamatuks. Minu hinnangul on selgelt tegemist delikaatsete isikuandmetega. Palun, kas sa kinnitad seda?
Teiseks, seda eelnõu on põhjendatud ka vajadusega vähendada haiglate koormust. Viidatud on ka praegusele pandeemiale, praegusele kriisile. Mina väidan vastupidist: haiglatel praegu seda informatsiooni edastamise võimalust ei ole ja nii tegelikult pigem suurendatakse haiglate töökoormust, kui see seadus vastu võetakse. Kas on olemas informatsioon ka selle kohta, kui paljudel juhtudel on see vajadus tegelikult olnud? Pean silmas olukorda, kus inimene ei olnud kontaktne, ei olnud suuteline ütlema, kes on see kontaktisik, kellele tema kohta informatsiooni võib edastada.
Nii detailine informatsioon on vastavatel ametiisikutel kahtlemata olemas. Ma usaldan Siseministeeriumi kantslerit ja asekantslerit. Neid küsimusi on neilt küllap kümneid kordi küsitud. Ja ma tean, et ka president on parlamendiliikmetele helistanud ja väljendanud oma muret, et vahest hakatakse isikuandmetega kuidagi manipuleerima, neid kuritarvitama. Ma usaldan Siseministeeriumi juhtkonda, neil on väga täpsed reglemendid välja töötatud, kuidas informatsioon liigub, kes selle eest vastutab. Ja nagu ma juba olen korduvalt rõhutanud, inimeste delikaatsete isikuandmete väärkasutamise eest on ette nähtud ka sanktsioonid. Nii et ma ei muretseks siin liiga palju.
Suur tänu! Hea ettekandja, selles eelnõus räägitakse kriisiolukordadest. Öelge palun, mida see tähendab – kriisiolukord. Kas selle eelnõu kohaselt me praegu juba oleme kriisiolukorras ehk olukorras, kus meil on keskmiselt 150 inimest haiglas? Või kui palju peab inimesi haiglas olema, et haiglad ei saa enam hakkama nende lähedaste teavitamisega tavapärast süsteemi kasutades? Veel kord: milline olukord on kriisiolukord?
Sellele definitsioonile annab mingid alused hädaolukorra seadus. Aga kui te küsite, kas me oleme täna kriisis, siis ma vastan: jah, me oleme täna kriisis.
Aitäh! Te ütlesite, et siseminister teab täpselt, miks need paragrahvid siin eelnõus on. Ma väidan vastupidist. Ta ütles näiteks seda, et kui minnakse küsima terviseandmeid, siis on välistatud see, et tööandja saab teada töötajate andmeid, samamoodi ei saa inimesed, kellele on lähenemiskeeld määratud, teada terviseandmeid, kui ei soovita, et nad saaksid teada, jne, jne. Kui ma vaatan seda eelnõu, siis tekib mulje, et kui inimene läheb õue prügikasti viima, siis tal mõõdetakse temperatuuri, ta rabatakse tänaval autosse ja viiakse haiglasse. Ja pärast hakatakse vaatama, kus haiglas see inimene on. Tegelikult ju nii ei ole. Tegelikult on ju tegu delikaatsete isikuandmetega ja see on ka üks põhjuseid, miks sotsiaaldemokraadid on väga olnud selle muudatuse vastu, mis teeb isikuandmed kättesaadavaks vabatahtlikele. Palun teie kommentaari.
Jah, ka sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ettepanekut õiguskomisjon vaagis ja häältega viis vastu, neli poolt ei leidnud see toetust. Aga isik, kellele antakse informatsiooni, on väga selgelt määratletud. Ütleme, väga kõrge standard on välja töötatud. On n-ö filtrid, millega proovitakse välistada, et andmeid antakse isikutele, kellel ei ole ausad motiivid. Seda Siseministeerium korduvalt kinnitas.
Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Probleem, mida me siin oleme juba mõnda aega käsitlenud, on lühidalt kokku võttes see, et inimeste terviseandmed avatakse vabatahtlikele ja nende kaudu kümnetele võimalikele huvilistele. Selle muudatuse tagajärjel tekib olukord, kus telefoni teel – mitte kuidagi teistmoodi, vaid telefoni teel – hakataks edastama inimese terviseandmeid isikutele, kes telefonis väidavad ennast olevat kellegi lähedased. Midagi muud kui isikukoodi, mis on üsna hõlpsasti internetist leitav, neil vaja esitada ei ole. Kuidas on tagatud selle muudatuse järel see, et inimese terviseandmed ei saa kättesaadavaks nendele, kellele neid ei soovita edastada. Kuidas on tagatud, et inimene ise saab jätkuvalt otsustada, kellel on õigus tema terviseandmetele ligi pääseda?
Nagu ma eelnevalt ütlesin: informatsiooni andmiseks on väga selged protseduurid välja töötatud ja konkreetne õiguslik alus luuakse siiski kriisisituatsiooniks. Kõik andmed, mida sellel ajal kogutakse, hävitatakse, kui kriis on läbi. Ja need riskid on minimeeritud. Alati võib ühiskonnas leida teoreetilisi riske ja olla pahatahtlikke, kes neid turvamüüre ületavad ja võimalusi kuritarvitavad, aga praegu meil on vaja kaaluda, kas on siis teoreetiline põhiõiguste riive kuskil või me ikkagi tahame lahendada probleemi, mis täna meie õuel on.
Minu esimesele küsimusele vastates te rääkisite totaalselt aiaaugust, mitte aiast – kui kasutada sellist ülekantud tähendust. Minu viidet põhiseaduse riivele te kordagi ei märkinud, vaid rääkisite, kui palju on kõnesid tehtud ja et meil on võib-olla vaja inimesi juurde võtta. Aga olgu. Võib-olla ma ikkagi jätkan sellest samast. Te ütlesite, et on tehtud maksimum kolm ja pool tuhat kõnet ööpäevas ja nüüd on juba kokku olnud kümneid tuhandeid kõnesid. No me oleme praeguseks olnud üle kuu aja ametlikult eriolukorras. Äkki te siis ütlete meile, mitu kõnet nendest kümnetest tuhandetest või kolmekümnest või neljakümnest tuhandest kõnest, mis kriisiabi infotelefonile on tehtud, on olnud sellised, kus küsiti, millises haiglas viibib minu lähedane? Ja kui neid ei ole olnud, siis äkki me ikkagi ei tegele praegu õige asjaga.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma nüüd haaran sõnasabast kinni: sa ütlesid, et me lahendame probleemi, mis meil praegu laual on. Millist probleemi me selle konkreetse muudatusega lahendame, kui probleemi ei ole vähimatki? 99,9% nendest patsientidest, kes on koroonaviiruse tõttu sattunud haiglasse, on kontaktsed ja suutelised haiglas vastama praktiliselt esimesele küsimusele, kes on teie kontaktisik. Millist probleemi me lahendame? Ja veel, ma mõtlesin siin kohapeal välja ühe nüansi, millele on vähe tähelepanu juhitud. Kõne all ei ole pelgalt informatsioon selle kohta, kas kellelegi on osutatud kiirabiteenust seoses koroonaviirusega, mitte pelgalt informatsioon, kas inimene on haiglasse paigutatud ja kui, siis millisesse. See on ka kinnitus selle kohta, et inimesel on koroonaviirus, ta on nakatunud.
Aitäh! Eks sellel eelnõul on palju eesmärke, aga üks väga selge eesmärk on see, et numbrile 1247 luuakse õiguslik alus ja antakse võimalus ka kriisi lõpus kasutada vabatahtlikke. Praegu tegutseb number 1247 õiguslikult piiripealses situatsioonis. Ja eesmärk on muidugi ka numbri 112 koormuse vähendamine, et saaks suunata teatud hulga kõnesid teistele numbritele.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga kahju on kuulda, et ükski küsimus tegelikult sisulist vastust ei saa. Eelmine küsimus oli selgelt: millist probleemi lahendatakse sellega, et avatakse isikuandmetele ligipääs nii vabatahtlikele kui teistele, kes sinna helistavad. Paluks sellele konkreetset vastust! Mis probleemi see lahendab, kui te ise ütlesite, et te ei tea, et neid kõnesid oleks olnud? Ja minu teine küsimus: kuidas tagatakse minu andmete mitteavaldamine, kui ma olen terviseportaalis märkinud, et minu terviseandmeid võib avaldada ainult teatud isikutele? Kuidas tagatakse, et neid ei edastata kolmandatele isikutele, isegi kui need on minu lähikondsed? Ei ole ju väga keeruline leida minu isikukoodi ja nime ja väita, et keegi on minu lähikondne. Kuidas minu andmete turvalisus tagatakse?
Järelikult te ikkagi ei kuulanud, mida õiguskomisjoni protokollist ette loeti. Siin käib jätkuvalt debatt selle üle, miks ei toetata ettepanekut nr 1. Te olete seda korduvalt küsinud. Ma loen ühe korra veel ette Siseministeeriumi töötaja Helen Ojamaa-Muru vastuse, miks siseministeerium ei toeta neid ettepanekuid ja õiguskomisjon samuti. Eelnõust §1 punkti 10 väljajätmist ei toetata, sest tervise infosüsteemist ei hakata pärima delikaatseid isikuandmeid. Andmekogust päritakse vaid seda, kas isikule on osutatud tervishoiuteenust ja kuhu haiglasse ta on viidud. Sellega andmete töötlus piirneb. Kuidas on tagatud turvalisus? Noh, siin on juba mängus usaldus meie ametkondade vastu, see küsimus puudutab seda. Ma arvan, et turvalisus on tagatud. Kui te väidate, et ei ole, siis te peate esitama vastavad tõendid.
Suur tänu, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsin veel korra. Palun selgitage, millistele kriteeriumidele peab vastama selle seaduseelnõu kohaselt kriisiolukord, kus see seadus rakendub, nii et hakatakse vabatahtlikele jagama inimeste terviseandmeid. Millistele kriteeriumidele see olukord peab vastama?
Jah, sel juhul käivituvad aktiivselt eriolukorra õigusnormid. Ja kui see olukord on tühistatud, siis neid õigusnorme ka ei aktiveerita.
Aitäh! Vaidlustamata üldse kriisitelefoni vajalikkust ja tunnustades kõiki neid vabatahtlikke, kes seal juba toimetanud on, soovin ma vaidlustada ikkagi seda konkreetset meedet, mis terviseandmeid puudutab. Me oleme praegu kriisis, mis selles eelnõus on väga segane olukord, aga eesmärk on ju anda lähedastele infot haigeks jäänu asukoha kohta. Aga mis tahes meede peab olema proportsionaalne ja eesmärgipärane. Kui me anname sellise õiguse, siis saab tegelikult kõigi haiglas ehk tervishoiuteenuse osutaja juures olevate patsientide kohta infot, kui seda küsitakse. Ja mis puutub eesmärgipärasusse, siis tegelikult sellel hetkel, kui on akuutne vajadus lähedase kohta infot saada, siis TIS-is seda infot veel ei ole. Ehk siis see ei ole ei eesmärgipärane ega ka proportsionaalne meede. Palun selgitage, kuidas see tegelikult rakenduks, kelle huve see teenib ja mis see eesmärk lõpuks ikkagi on?
Palun täpsustage, mis täpsemalt rakendub! (Signe Riisalo vastab saalist.) Jah, iseenesest meede on juba rakendunud. Kui te loete eelnõu põhjalikult, siis te näete, et me loome sellele konkreetse õigusliku aluse. (Signe Riisalo ütleb midagi saalist.) Ma ei saanud praegu küsimusest päris hästi aru. Vabandust!
Te ütlesite ühes vastuses, et edastama ei hakata mitte ainult infot inimese haiglas viibimise kohta, vaid lausa ka seda, kas isikule on osutatud tervishoiuteenust eriolukorra ajal. See on muidugi veel oluliselt laiem kui see, millest varem on räägitud. Mu küsimus on veel kord see: kuidas pärast selle seaduse rakendumist on tagatud, et inimese terviseandmeid ei edastata nendele, kellele see inimene ei soovi oma andmeid edastada? Kuidas on tagatud, et inimese terviseandmed ei liigu laiema ringi kätte, kui on tema enda otsus?
Ma olen aru saanud, et Siseministeerium on selles osas teinud väga tihedat koostööd Sotsiaalministeeriumiga. Kõik asjaomased meetodid ja protseduurid on välja töötatud. Aga täpselt sellisel kujul küsimust õiguskomisjonis sellel istungil ei esitatud.
Aitäh! Öelge, mis kodukord selle kohta ütleb, kui ettekandja ausalt tunnistab, et ta ei saanud küsimusest aru, ja palub vabandust. Kas oleks võimalik siis anda küsijale võimalus küsimust täpsustada?
Ma palusin täpsustada meedet: mis meedet täpsemalt mõeldi. Siin eelnõus on väga palju meetmeid. Millisest meetmest oli jutt?
Kodukord võimaldab kaks küsimust esitada ja soovitatav on küsimus esitada niimoodi, et ettekandja saab aru. Ja soovitatav on ettekandjal ka vastata niimoodi, et küsija saab vastuse. Seda näeb ette kodukord. Aga kui teineteist vastastikku ei mõisteta, siis tuleb väljaspool seda suurt saali asi selgeks teha.
Nii, aga läheme küsimustega edasi. Signe Riisalol on veel teine küsimus ka varuks. Kaja Kallas, palun!
Aitäh! Kui ettekandja ei mõista, siis ma igaks juhuks rõhutan, et me kõik räägime terviseandmete jagamisest ja sellest, mis on muudatusettepanekus number 1. Kõik need küsimused on selle kohta. Ja ka minu küsimus puudutab seda. Te ütlesite, et see meede juba rakendub. Me ei räägi kriisiabitelefonist 1247, vaid terviseandmete jagamisest, sellest, et tegelikult läheb info tervise infosüsteemist välja. Palun vastake, mida te mõtlesite selle all, et seda juba tehakse! Kas seda tehakse ilma õigusliku aluseta? Ja kui tehakse, siis mis alusel?
Ma kordan, mida väitis ka Siseministeeriumi ametnik, vastates sellele küsimusele, mida siin juba korduvalt küsitud on. Andmekogust võetakse vaid andmed, kas isikule on osutatud tervishoiuteenust, ja kui on, siis kuhu haiglasse ta on viidud. Andmete töötlus sellega piirneb. See on väga ammendav vastus.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates probleem ongi selles, et see on järjekordne näide sellest, kuidas kriisi varjus üritatakse seadustesse pookida lahendusi, mis ei ole vajalikud. Kujutage ette, et te lähete praegu reguleerima ka lähi- ja peresuhteid. Tegelikult saavad andmetele juurde ka inimesed, kelle puhul haige inimene ehk ei soovi, et need inimesed tema kohta midagi teada saavad. Aga asja teine pool on minu arvates veelgi hullem. Meie tervise infosüsteem on üles ehitatud usaldusele. Kui kodanikel kaob usaldus selle süsteemi vastu, siis nad panevad oma andmed kinni ja neid ei saa ka tulevikus jagada. Selline õigus on minu teada inimestel olemas. Nad saavad teada anda, milliseid andmeid ja kellele nad on valmis jagama. Öelge palun, milleks seda vaja on. Te ei suuda puldist öelda, mitu säärast juhtumit seni on olnud, aga minu arvates see ei olegi nii oluline. Oluline on see, et isik peab teada andma need inimesed, kes tohivad tema kohta midagi teada.
Kõik need küsimused põhinevad päris palju sellel, kui palju me usaldame oma riigihaldussüsteeme – kuidas informatsioon liigub, kuidas infot töödeldakse, kas keegi kuritarvitab informatsiooni või mitte. Seda, et pole olemas mõnda kodanikku, kes leiab mingi prao üles, ei ole võimalik päris garanteerida. Seda ei saa välistada. Ma olen kuulanud Siseministeeriumi vastuseid ja ma olen täna veendunud, et isikute põhiõigused on korralikult turvatud. Ja väga täpselt on piiritletud ka informatsiooni küsimisel küsija isiku tuvastamine. Need tööprotseduurid on väga täpselt paika pandud. Selliseid teoreetilisi juhtumeid võib alati konstrueerida, aga Siseministeerium tegeleb tegeliku eluga, kui seadust ellu rakendab. Nii et mul on täna veendumus, et siin ei ole põhiseaduse riivet.
Aitäh! Te rääkisite süsteemi turvaaukudest, mille pärast keegi ei muretse, ja teoreetilistest ohtudest. Aga tegelikult need ju ei ole nii teoreetilised. Palun vastake: kui ma olen selles terviseportaalis määranud, et minu terviseandmeid võivad näha ainult need inimesed ja nendega saab kontakti võtta, siis miks avatakse see kellelegi teisele või kolmandale? Esiteks vabatahtlikud, teiseks need, kes sellele liinile helistavad ja minu andmeid küsivad. Ja kuidas tagatakse, et see, kes sinna helistab, on see isik, kellel on õigus andmetele juurde pääseda? Nii teie puhul kui näiteks minu puhul ei ole väga keeruline leida internetiavarustest isikukoodi ja nime ja väita, et ma olen isa või keegi muu lähikondne, ja paluda minu terviseandmeid. Kuidas on need asjad tagatud?
Analoogne küsimus oli ka õiguskomisjonis, aga ma ei leia praegu protokollist seda kohta kiiresti üles. Aga selleks on olemas vastavad – rõhutan juba kolmas kord – tööprotseduurid, kuidas isik tuvastatakse. Isikukood, nimi ja on ka teisi võimalusi veel peale selle, kui nõutakse isikukoodi ja nime. Noh, igaühel on olemas mingid märksõnad, mille kaudu saab isikut tuvastada. Siseministeeriumil on omad töömeetodid, kuidas isikut tuvastada ja minimeerida võimalus, et teisel pool on n-ö libaidentiteediga inimene.
Aitäh! Ma püüan nüüd paremini selgitada. § 1 kõnealuses eelnõus, punktid 9 ja 10: terviseandmete edastamine. Tulen tagasi meetme proportsionaalsuse juurde. See meede siin, mis räägib terviseandmete edastamisest, annab võimaluse kriisiajal, kui see meede on rakendunud, küsida kellel tahes, kes teab küsitava nime ja isikukoodi, andes teada ka enda nime ja isikukoodi, kõikide patsientide kohta, kes sellel ajal tervishoiuteenuse osutaja juures viibivad. See ei ole proportsionaalne lähenemine, kui me soovime ainult kriisiga seotud isikute kohta infot edastada. Seega ei vasta see heale õigustavale. Eesmärgipärasus on veel eraldi teema.
Ma pean tunnistama, et õiguskomisjon seda probleemi ei näinud. Ja seda ettepanekut, mida te juba viies kord siin rõhutate – jätta välja § 1 punktid 9 ja 10 –, õiguskomisjon ei toetanud. Suurel saalil on võimalus seda ettepanekut hääletada, kui nad leiavad et see teeb eelnõu kvaliteetsemaks.
Aitäh! Ma küsin § 91 lõike 21 kohta. Siin ju öeldakse ikkagi seda, et saab küsida, kas, kus ja millal on arvatavale kriisiolukorras kannatanule osutatud tervishoiuteenust. Tervishoiuteenus võib olla mida iganes. Ei ole öeldud, mis teenus see peab täpselt olema. See, mida võib küsida, on tegelikult ikkagi väga lai. Nüüd, tööl on vabatahtlikud. Kriisiolukorras, nagu te ise ütlesite, tuleb palju küsimusi seoses kriisiolukorraga. Nemad peavad siis sellele küsimusele tegelikult vastama ja võtma välja info, kas tervishoiuteenust on osutatud ja kui on, siis kus ja millal. Tegelikult see on väga suur riive, väga suured õigused antakse vabatahtlikele, kes pääsevad ligi delikaatsetele isikuandmetele.
Jah, siit käis läbi ka vabatahtlikkuse mõiste. Ma toon veel kord välja, mis tingimustel vabatahtlikke kaasatakse ja kuidas käib nende värbamine. Ma juba ütlesin, et kui kriisis oli vahepeal jõnks ülespoole, siis tulid appi vabatahtlikud Siseministeeriumist, Sisekaitseakadeemiast, Päästeametist, Naiskodukaitsest ja Keskkonnaministeeriumist. Neile antakse vastav koolitus, neil on vajalik pädevus. Aga kuna me oleme ikka veel ettepaneku nr 1 juures – ma ei tea, mitmes kord me seda juba arutame –, ja ma näen, et Riigikogu liikmetel on soov seda kindlasti toetada, siis hääletuse abil me saame selle toetuse varsti teostada.
Aitäh, juhataja! Auväärt ettekandja! Minu arust te ei adu seda, et eriolukord on juba meie põhiõigusi päris korralikult riivanud. Ja iga täiendav riive, mille eesmärk on täiesti ähmane – mis probleemi me ikkagi lahendame? –, tegelikult isikuvabaduste riivamise probleemi laiendab. Kujutage ette, et küsijaile antakse teada, kuhu haiglasse ma olen sattunud või ükskõik kes teine inimene. Kas olete kindel, et inimesed lepivad sellega, et ka nende võib-olla kauged või poolkauged sugulased saaksid teada, et nad on sattunud hullumajja? Kas see põhjus on seotud sellega, et meil on praegu probleemiks viirus, või see on olnud täiesti tavaline terviserike? Sel juhul tekib küsimus, mille jaoks on meil antud need kontaktisikud. Mille pärast meilt küsitakse haiglasse, kas või EMO-sse sattumisel nende inimeste kontaktandmed, kellega võtta ühendust? Need peavad olema omavahel loogilises seoses, mida teie ei suuda praegu siin ära tõestada.
Jah, ma saan ainult nõustuda sellega, et eriolukorras loomulikult on inimeste põhiõigused riivatud. Sellega ma olen loomulikult nõus. Nii ongi.
Aitäh, eesistuja! Austatud küsimustele vastaja! Minu põhimure ja põhjus, miks ma tõstatan ka sama küsimuse, mis teised, on, et te päriselt seal komisjonis – vähemalt osa liikmeid, kes on pakutud lähenemist toetanud – ei saa nagu aru kaasaegsest lähenemisest meditsiiniandmetele, kõikvõimalikele isikuandmetele. Ei teata, kuidas see korraldus arenenud riikides on. Me teeme nüüd väga mitu sammu tagasi. Me oleme üks väheseid riike, keda inimesed on sellega usaldanud, et nende terviseandmed on kokku kogutud. Aga alati on olnud see n-ö opt-out süsteem, inimesed saavad sellest välja minna. See võimalus on alati olemas ja see põhineb kõik usaldusel. See, mida me praegu teeme, on kuritegelik mitte ainult nende inimeste suhtes, kelle andmed te panete riski alla. Siin on kaks riskikohta: see, kes küsib, ei ole ehk õige inimene, saamaks andmeid, ja need, kes küsivad, ehk vabatahtlikud ei ole vahest ka õiged. Ja kolmas probleem on, et nad ei saa andmeid, sellepärast et need andmed tulevad kunagi hiljem, kui enam ei ole kriisiolukorda. Miks meil on seda vaja? Miks meil neid muudatusi sellisel kujul on vaja?
Jah, kõiki neid võimalikke ohte sai kaalutud ja sellest tulenevalt sai eelnõu menetlemisel säärane valik tehtud. Ma näen siin rohkem selliseid teoreetilisi hirme, et on isikuid, kes kuritarvitavad delikaatseid isikuandmeid mingi omakasu eesmärgil, mitte ausatel eesmärkidel. Aga õiguskomisjon, kuulanud ära vastava valdkonna spetsialistid, tegi just sellise otsuse.
Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ikka proovi sisuliselt vastata, küsimus puudutab inimese isikuandmeid. Lihtsalt vastata, et me mõtlesime nii ja otsustasime naa, aga te võite siin saalis teistmoodi otsustada – see pole tegelikult sisuline diskussioon väga olulisel teemal, nagu on ligipääs inimese terviseandmetele. Ma küsin natuke teise nurga alt sedasama asja, mis puudutab Euroopa Liidu andmekaitse määrust, mis üldiselt on Eesti õigusesse üle võetud ja mis põhimõtteliselt ütleb, et inimese isikuandmeid tohib töödelda inimese nõusolekul, välja arvatud paar üksikut erijuhtu. Loomulikult üks nendest erijuhtudest – ja see nõuab ka õiguslikku alust, mida te siis eelnõuga tahate luua – on avalik huvi. Nüüd püüa seda inimese haiglas oleku päringut selgitada! Kui inimese nõusolekut ei küsita, antakse andmed kolmandatele isikutele, siis mis on see avalik hüve, mida me kaitseme? Mis on nii ülekaalukas avalik huvi, et me peame inimese põhiõigusi piirama? Proovi see avalik huvi siin ära sõnastada.
Kuna siin oli viide andmete töötlemisele, Andmekaitse Inspektsioonile ja vastavatele direktiividele, siis ma toon välja ka selle aspekti, et Häirekeskus on koostanud andmekaitse kohta mõjuhinnangu. Andmetega seonduv on kooskõlastatud Andmekaitse Inspektsiooniga, samuti tervise infosüsteemi vastutava töötlejaga ehk Sotsiaalministeeriumiga. Ma olen kindel, et kõiki neid hüvesid on ka kaalutud.
Aitäh! Ma ei saanud ikkagi vastuseid oma muredele. Te ütlete, et kõik on nagu teatud formaalsustega tagatud. Igapäevane elu on teine ja te ütlete, et see on nagu üksik mure. Ei ole! Ma olen aastakümneid arstina töötanud, ma tean, millest ma räägin, ma tean, mida inimesed tahavad ja ei taha. Sellepärast on mul tõesti kõigi meie pärast mure, kui me teeme nii kergekäelisi otsuseid. Te ei ole siiani öelnud, miks seda vaja on.
Just sellepärast on nende päringute tegemised võimalikud väga kitsendatud moel. Seda on ka Siseministeeriumi esindaja korduvalt rõhutanud, millega piirneb see andmete töötlemine ja kuidas neid andmeid kasutatakse. Nii et see mure, millest te rääkisite, on ka korduvalt jutuks olnud. Küsimused korduvad ja korduvad ka vastused.
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kuulan neid vastuseid ja saan aru, et kuidagi ei taha tulla sisulisi vastuseid. Aga teema on ju ülioluline. Ma tulen tagasi selle juurde, mida küsis Hanno Pevkur. Minu arvates peab otsuse langetamine põhinema mingitel faktidel ja nende faktide analüüsil. Te vastasite Hanno Pevkurile, et te ei tea, kui palju nendest mitmekümnest tuhandest kõnest on olnud selliseid, kus on küsitud, kas minu lähedane on hospitaliseeritud. Mille põhjal te ikkagi väidate, et tegelikult on see probleem, mida te selle seaduseelnõuga püüate lahendada, tõesti olemas? Ja teine asi, ka väga oluline. Te viitate olemasolevatele protseduuridele, kui on küsimus, kuidas küsija isikut tuvastatakse. Aga neid protseduure ei ole ju kuskil kirjas näha olnud. Millel teie hinnangud ja väited põhinevad?
Te vist ei olnud eelnõu esimese lugemise juures ega olnud kohal ka siis, kui ma teise lugemise ettevalmistamist tutvustasin. Te siis ei tea, kui suur on tegelikult olnud telefonumbri 1247 koormus tipphetkedel. Me oleme täna olukorras, kus situatsioon on rahunenud. Aga me nägime, mis oli tipphetkedel. Ja me ei saa öelda, et tulevikus see tipp ei võiks olla veel kõrgemal. Siin sai korduvalt välja toodud, kui kitsendatult, kui reglementeeritult, kui täpselt on paika pandud tööstandardid Siseministeeriumil koostöös Sotsiaalministeeriumiga ja ka Andmekaitse Inspektsiooniga. Sellepärast me olemegi volitanud need asutused tegutsema, et nad need filtrid võimalikult pädevalt tekitaksid. Ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et sisuline vastus oleks ainult see, kui ma nõustuksin selle probleemiasetusega ja ütleksin, et ettepanek number 1 tuleks heaks kiita. See oleks nagu sisuline vastus. Ütleme, et me oleme ära kaalunud erinevad plussid ja miinused ja teinud selle valiku.
Aitäh! Sisuline vastus oleks ka see, kui sa argumenteeritult suudaksid midagi ümber lükata. Sa räägid, et te olete kaalunud plusse ja miinuseid, aga plusse ei ole sa suutnud ühtegi nimetada ja miinuseid nimetavad need, kes küsivad. Ja vastata sa sellele midagi ei oska. Ma küsin siis veel kord enda küsimuse uuesti. Keegi kolmas isik helistab infoliinile, küsib mõne inimese haiglaravile saamise kohta infot ja saab selle. Info, mis on delikaatne terviseinfo, antakse kolmandale isikule ilma isiku nõusolekuta. Nüüd proovi vastata küsimusele, kelle huvides ilma isiku nõusolekuta seda infot antakse: kas selle inimese huvides, kes on haiglas või saanud haiglaravi, selle inimese huvides, kes helistab, või mõne ametniku huvides või laiemalt riigi huvides, kes seda infot jagab? Kas infot antakse riigi huvides, kolmanda isiku huvides või patsiendi enda huvides?
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Praegu käib suurem osa vaidlusest ikkagi kahe või ühe punkti üle selles eelnõus. Asi on isikuandmete avaldamises või mitteavaldamises. Ma vaatan, millest ülejäänud eelnõu koosneb: seal on ka palju selliseid suhteliselt ebaolulisi asju – näiteks kes tohib lasketiirus kellele relva laenata ja kes ei tohi –, aga on ka tähtsaid asju. On päästeametnike vaktsineerimise teema ja muud kiired tähtsad asjad. Kas sul ei ole tulnud pähe mõtet, et okei, jätaks selle hädaabiteenuse info jagamise praegu kõrvale, sellepärast et see on selgelt üks punkt, mis ohustab seda, et see seadus üldse väljakuulutatud saab? President võib leida, et see on põhiseadusvastane, ja minu meelest ta peakski seda leidma. Ja siis jäävad kõik muud asjad ka lohisema. Äkki võtaksite ise komisjonina vastu otsuse, et tõmbame need punktid praegu välja, arutame eraldi, laseme ülejäänud asjad läbi ja siis vaatame, mis saab.
Ma olen nõus, Valdo, et selles eelnõus on ka palju muid häid asju, näiteks vabatahtlike sotsiaalsete garantiide laiendamine. Esimesel lugemisel sai kõiki selle eelnõu positiivseid eesmärke ka rõhutatud, seda tegid nii siseminister kui ka komisjon. Aga kui sa küsid, nagu ma aru saan, kas komisjon on juba oma otsuse teinud, siis komisjon on kogunenud ja oma valiku teinud. Ma ei näe siin midagi väga problemaatilist. Suur saal otsustab ja võib otsustada ka teisiti, kui on teinud komisjon.
Aitäh! Ma küsin hästi lihtsalt: mitu kõnet on saanud telefon 1247 küsimusega, kas minu lähedane on hospitaliseeritud?
Ma arvan, et sellele küsimusele saab täpse vastuse Siseministeeriumist. Ja ma arvan, et juba päris kiiresti, tänase päeva jooksul näiteks.
Ma kordan oma küsimust natuke teise külje pealt ja ära hakka mulle jälle rääkima, et eelnõus on loomulikult ka häid asju. Kindlasti on, aga see on üks selline minikobar, millele tervikuna vastu olles oled vastu ka nendele headele asjadele. Ja praegu on risk, et see seadus jäetakse välja kuulutamata paari punkti pärast, mis tegelikult ei ole väga olulised, väga tähtsad. Neid ei ole praegu üldse vaja seadusesse kirjutada. Kas ei ole tekkinud kiusatust vähemalt katkestada teine lugemine, võtta need punktid välja ja tulla tagasi eelnõuga, kus neid ei ole? Ei oleks mingit probleemi, opositsioon-koalitsioon ühiselt toetaksid eelnõu. Ja siis sa ei riskeeriks sellega, et need head asjad, millega on kiire, näiteks sotsiaalsed tagatised päästjatele, jäävad õhku rippuma.
Sinu küsimus oli, kas mul pole tekkinud kiusatust. Ma vastan sulle: mul ei ole tekkinud kiusatust. Võib-olla on mõnel parlamendiliikmel tekkinud mõte eelnõu sellisel viisil menetleda, et see teema sealt välja võtta. Aga minul õiguskomisjoni esimehena ja ka veel neljal kolleegil õiguskomisjonis seda kiusatust ei tekkinud.
Aitäh! Mul on küsimus: kuidas te õiguskomisjoni esimehena hindate sellist seadusloomet? Kas see on hea seadusloome produkt, mis meie ees praegu on? Ühelt poolt me räägime päästeseadusest ja kõik on arusaadav, mida siin ette pannakse. Loomulikult on koalitsiooni ja opositsiooni vahel täiesti olemuslik vaidlus, milliseid õigusi selles vabatahtlikele antakse, aga loogika, mis teemad siin koos on, on vähemalt jälgitav. Ent siia on viimasel hetkel lisatud ka hunnik relvaseaduse muudatusi. Mis on sellel eriolukorraga pistmist, miks see peab siin olema?
Küsimus oli, kas see on hea õigusloome tava või hea seadusloome. Sellele vastan muidugi kahjuks negatiivselt, et ei ole. Aga parlamendi õigusloomes on hetki, kus tuleb tegutseda teistsuguse, kiirema tempoga, ei jõua teha piisavalt analüüse. Relvaseaduse puhul nägi Siseministeerium võimalust teatud vigade parandamiseks, teatud definitsioonide täpsustamiseks ja ka sisulisteks täiendamisteks. Õiguskomisjon kaalus seda, tehti samuti ettepanek, et võiks selle välja jätta, aga kohal olid Siseministeeriumi inimesed, kes siis põhjendasid ära, kui oluline on neid kümmet ettepanekut, mis puudutavad relvaseadust, ka täiendada. Nii et tehti valik selle informatsiooni põhjal ja tehti selline otsus, et me arvestame Siseministeeriumi ettepanekuga täiendada relvaseadust. Aga jah, eriolukorras kahjuks ei saagi rääkida täiuslikust või ideaalsest õigusloomest.
Mul on ettepanek juhatajale. Võib-olla võiks võtta juhataja vaheaja, et õiguskomisjoni esimees saaks helistada ja küsida, kui palju neid kõnesid on. Tõepoolest, ühest küljest ta ütleb, et tegemist on väga olulise probleemiga, aga samas ei suuda vastata küsimusele, kui palju on kõnesid, milles inimesed küsivad, kus haiglas keegi on. Võib-olla teeks vaheaja, ta saaks helistada ja saaks selle info kätte.
Aitäh ettepaneku eest, aga seda ei pea tingimata ettekandja tegema. Seda võib teha ükskõik kes Riigikogu liikmetest ise. Jevgeni Ossinovski, protseduuriline küsimus, palun!
Aitäh! Austatud juhataja, küsin teemaga haakuvalt: kas ei ole juhatuses olnud arutelul mõte kehtestada lugemistevahelistele komisjoni menetlustele teatud kvaliteedistandardid? Kui komisjonipoolne ettekandja kajastab seda ettevalmistustööd ja tegelikult ei suuda sisuliselt vastata ühelegi küsimusele, siis võib-olla peaks komisjoni menetluse kvaliteeti kuidagi hakkama kontrollima.
Aitäh! Selle kvaliteedi kontrollimine juhatuse pädevusse ei kuulu ja seda on ka muidugi väga raske teha, seda kvaliteeti kontrollida. Eks seda ole eelkõige kodukorraseadusest tulenevalt aegade jooksul püütud reguleerida, et oleks piisavalt aega menetleda ja muudatusettepanekute tegemiseks ka piisavalt aega. Praegu me menetleme eelnõusid, mis on menetletud kiirkorras, mitte tavakorras, ja tõepoolest võib ka olla nii, et kõik ei ole põhjalikult läbi arutatud või kõik Riigikogu liikmed ei ole kõikidele oma küsimustele kohe vastust saanud. Aga arvestame, et tegemist on eriolukorraga, ja läheme edasi. Jürgen Ligi, palun!
Aitäh! Mina muide olen juba ammu tahtnud, et kehtestataks selline standard, et ettekandjad ei loe ette mingeid formaalseid fakte, kes kohal viibisid jne, vaid seda, kes mida küsis, peegeldaksid debatti selle sisus. Praegu on ju ettekandja tegelikult üsna alasti, kui toimunud debatt sisuline ei olnudki. Eile oli sama lugu rahanduskomisjoniga, sest koalitsioon lihtsalt ei osalenud debatis. Sellepärast rääkis ettekandja lihtsalt oma elulugu ja juhtumisi mitu tundi järjest. Ma proovin nüüd küsida õiguskomisjoni esimehelt, milline debatt täpsemalt oli selles komisjonis. Mis tõestab, et ettepanek nr 1 on halb? Mis ikkagi oli kriitika sisu? Jutt kellegi räägitust, mida ei osata täpsustada, ei ole asjakohane. Mis on argumendid ja mille ümber käis debatt muudatusettepaneku nr 1 puhul?
Ettepaneku tutvustaja ei viidanud oma argumentatsioonis kordagi – mitte kordagi! –, kuskohas on see põhiseaduse riive. Ta lihtsalt tutvustas tehtud ettepanekut. Siseministeerium sellele vastas, oli ka täpsustav küsimus, ja oligi kogu debatt. Ma kindlasti soovitan ka opositsioonil rohkem süveneda ja debatis osaleda. Kui te oma ettepanekut tulete tutvustama ja räägite sellest, et on väga intensiivne põhiseaduse riive, siis näidake ära, kus kohas see on. Ja te peate suutma väidelda nõndaviisi, et mitte ainult õiguskomisjoni liikmed ei veendu selles, vaid ka ministeeriumi ametnikud ütlevad, et tõesti, see on hea argument, siin on olemas põhiseaduse riive. Aga lihtsalt loosungiga hakata vehkima, et siin on riive olemas, ja mõelda välja võimalikke teoreetilisi juhtumeid, millele tegelik elu vaatab kõrvalt vastu – kui sellele panna oma silte külge, siis see on, ütleme, madal poliitika. Arvestagem ikka, mis tegelikult ühiskonnas toimub. (Saalis räägitakse läbisegi.)
Minu ülesanne on tuua õiguskomisjonis toimunud debatt teie ette. Seda, et on olemas see riive, mitte kuskilt välja ei tulnud. (Saalist öeldakse midagi.) Ettepaneku esitaja oleks pidanud seda kindlasti väga veenvalt põhjendama, ja teil on ju kolm esindajat õiguskomisjonis. Et on olemas nii karjuv riive põhiseadusega inimeste põhiõiguste kontekstis, seda mitte kuskilt välja ei tulnud. Ma saan aru, et soov on lihtsalt poliitikas odavalt punkte korjata. Ja see on opositsiooni ülesanne, ega ma ei pahanda ei Jevgeni peale ega ka Jürgeni peale, et nemad nüüd küsivad neid küsimusi. Aga ma tõin toimunud arutelu välja ja seda riivet mitte kordagi õiguskomisjoni debatist välja ei tulnud. Nii et edaspidi ma soovitan lihtsalt paremini ette valmistuda kõigil õiguskomisjoni liikmetel.
Ma saan aru, et praegu te suunasite kriitika opositsiooni vastu, aga ka sotsiaalkomisjoni arvamuses kajastusid need riskid. Näiteks oli seal selgelt välja toodud, et kui tegemist on isikuga, kelle puhul kehtib lähenemiskeeld, siis mismoodi maandatakse see risk. Miks sotsiaalkomisjoni arvamust põhjalikult ei kaalutud?
See on ehe näide, et opositsioon tõesti ei kuula, mida puldis räägitakse. Kui ma oma ettekannet tegin, siis ma rääkisin ka sotsiaalkomisjoni kirjast ja tõin ära ka vastuse sellele. Ma ei hakka seda enam uuesti refereerima, alguses ma tegin seda, kui andsin ülevaate 12 ettepanekust, mis tehti. Jutt oli ka sotsiaalkomisjoni kirjast ja sellest, et saadi ka vastus. Ka seda ma refereerisin.
Aitäh! Ma kõigepealt tänan ettekandjat selle eest, et ta tunnistas, et see kindlasti ei ole kaugeltki mitte hea tava arvestav seadusloome, mida me enda ees näeme. Aga õiguskomisjoni esimehena küllap teil on või võiks olla üsna hästi selge, miks parlamentaarses demokraatias on võimud lahutatud, miks seadusandlik võim ja parlamentaarne võim peavad olema lahutatud ja mis siis juhtub, kui nad oma funktsioone enam ei täida ja parlament minetab oma rolli valitsuse kontrollijana. Praegu te kirjeldasite seda, kuidas relvaseaduse muudatused siia eelnõusse viimasel hetkel sisse topiti, sest Siseministeerium lihtsalt rääkis teid komisjoni istungil tursaks, kui maakeeli öelda. (Naer saalis.) Kas teile ei tundu, et te olete ennast õiguskomisjonis selle eelnõu puhul vabatahtlikult taandanud klassikalises mõttes kummitempliks?
Ei, seda tunnet ei tekkinud. Aga ma sain selle küsimuse motiivist aru. Ent seda tunnet ei tekkinud, jah.
Ma tänan, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma opositsioonisaadikuna kindlasti tänan teid soovituse eest süveneda. Aga tahan küsida, kas teie kõrgeaususel on veel mingeid soovitusi opositsioonile menetluse kohta üldiselt. Mida me peaksime oma töös veel silmas pidama? Ja täiendav küsimus ka: kas te olete kaalunud mõne raskuse kinnitamist enda külge, et jalad jälle vastu maad kinnituksid? Ma tänan!
Mu soovitus seoses sellega on, et kui nähakse suurt vastuolu põhiseadusega, siis oleks pidanud kriitika tegijad selle õiguskomisjoni istungil väga selgelt välja tooma. Ei piisa ainult loosungist, et seadus riivaks inimeste põhiõigusi ja oleks vastuolus põhiseadusega. See oligi minu positiivne üleskutse, ei maksa seda nii isiklikult võtta.
Võib-olla täpsustan veel. Kas te vajate ettekandjana pisut sellist jahtumisaega? Me hea meelega annaksime selle teile, kui te seda küsiksite. Võib-olla võtame vaheaja või midagi sellist, te saate lihtsalt korraks minna koridori, hingata õhku ja jahtuda pisut.
Lugupeetud ettekandja! Teema vahetuseks ma küsin selle kohta, et teatavasti liiguvad peale viiruste üle riigipiiride ka relvad ehk inimesed relvadega. Siin on relvaseaduse muutmise ettepanekuid päris mitu ja üks nendest on päris huvitav. Relvade reaktiveerimine on muutunud keerulisemaks. Kui varem pidi selleks tegema mingisuguse ühe augu kuskile olulisse komponenti relvas, siis nüüd tuleb teha kaheksa auku. Kas te räägiksite relvakaugetele inimestele, miks selline muudatus vajalik on?
Aitäh! Kahju, et sa, Urve, õiguskomisjoni istungil seda küsimust ei küsinud. Ma arvan, et Sven Põierpaas oleks sellele väga täpselt vastanud. Ma pean täna andma ülevaate õiguskomisjoni istungil toimunud arutelust.
Aitäh! Ma tahan lihtsalt Jaanust vana sõbra poolest natukene aidata. Minuni on vahepeal jõudnud teadmine, et ühtegi selleteemalist kõnet ei ole selle aja jooksul numbrile 1247 tehtud. Millist erakorralist ja kiireloomulist probleemi me siin siis lahendame sellega, et me need punktid seadusesse jätame?
Aitäh! Nüüd on sul ka lihtsam oma valikut teha, kui sa hakkad neid punkte hääletama.
Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus avada läbirääkimised. Kõigil on võimalik sõna võtta ja läbirääkimiste soovi ongi ilmutanud rida Riigikogu liikmeid. Toomas Kivimägi, palun!
Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Parafraseerides õiguskomisjoni esimeest võib öelda, et me mitte ei tekita pragu, vaid avame ukse põhjendamatuks juurdepääsuks delikaatsetele isikuandmetele. See on tõepoolest nii. Ja mis on veelgi olulisem ja millele Valdo Randpere on korduvalt vihjanud: sellel puudub vähimgi seos praeguse eriolukorraga. Vähimgi seos! Ja vastu punnides me tõesti võtame riski, et need mitmedki head asjad, mis on selles eelnõus – tegemist on ju kobareelnõuga –, ei pruugi saada seaduseks. Täiesti arusaamatu!
Kordan veel kord, et 99% juhtudel need patsiendid, kes on koroonaviirusega sattunud haiglasse, on kontaktsed ja nad on suutelised ütlema selle kontaktisiku nime, kellele võib nende kohta informatsiooni jagada. Nii et muudatusel puudub vähimgi seos eriolukorraga. Ometi me anname juurdepääsu delikaatsetele isikuandmetele 50 vabatahtlikule. Samal ajal – palun pange tähele! – koalitsioon sai lõpuks, kui õiguskantsler oli sellele viidanud, aru, et isegi eriolukorra tööde juhile, kes teadupärast on peaminister, ei ole põhjendatud anda ligipääs selliste andmete töötlemisele. Isegi eriolukorra juhile, isegi peaministrile mitte! Aga selle eelnõuga me tahame selle õiguse anda 50-le vabatahtlikule.
On täiesti arusaamatu, et ei mõisteta seda, et kui saad teada, kas on osutatud tervishoiuteenust, kui saad teada, kas inimene on ühes või teises haiglas – ja on rõhutatud, et päringul peab olema seos kriisiolukorraga, praegu siis eriolukorraga –, siis saab väga üheselt teada, et inimene on koroonahaige. Juba see, kas on osutatud tervishoiuteenust, juba see, kas inimene on haiglas, on kahtlemata delikaatne info, rääkimata sellest, mis haigus kellelgi on, kuigi seda ei pruugita välja öelda. Nõutakse ju, et kui sa helistad, pead tõestama ka seose kriisiga, antud juhul siis koroonakriisiga. Ma arvan, et ei ole ühtegi teist nii liberaalset ligipääsu delikaatsetele isikuandmetele, kui selle seaduseelnõuga tahetakse anda. Piisab pelgalt helistamisest. Helistamisest! Sa pead teadma kahte nime, kahte isikukoodi, pead teadma, milline kriis parasjagu Eestis on, ja sa võid küsida andmeid ükskõik kelle kohta. Ükskõik kelle kohta! Vajadus puudub, vajadus on null, aga me loome võimaluse kuritarvitusteks sajaks või mitmesajaks juhuks. Täiesti põhjendamatu ja täiesti arusaamatu!
Tähelepanuta on jäänud ka see, et selle eelnõu puhul on mingis staadiumis rõhutatud, et sellega tahetakse vähendada haiglate töökoormust. Me juhtisime tähelepanu sellele, et tegelikult tervise infosüsteem ei kajasta n-ö on-line ühele inimesele kiirabiteenuse osutamist või tema asumist ühes või teises haiglas. Õppisin ühe uue sõna: see on "epikriis". See on haigusloo kokkuvõte, mis tehakse, kui patsient kirjutatakse haiglast välja. Ja alles siis jõuab tervise infosüsteemi informatsioon ühe või teise kodaniku olemisest ühes või teises haiglas.
Palun lisaaega!
Mis tähendab seda, et praeguse korralduse juures tegelikult neid andmeid tervise infosüsteemis üldse ei ole. Sellest on nüüd lõpuks aru saadud. Ja mida siis tehakse? Nüüd hakatakse looma jooksujalu mingit uut info kogumise-edastamise süsteemi. Samal ajal isegi ministeeriumi ametnik ütleb, et iga haigla korraldab seda praegu täiesti erinevalt. Ja nüüd ma küsin: kus on siis siin haiglate töökoormuse vähendamine? Vastupidi, me tekitame neile mingisuguse lisakoormuse, seejuures täiesti põhjendamatult.
Ma tahan juhtida tähelepanu ka sellele, mida õiguskantsler on öelnud. Ma hüppan praegu küll järgmise seaduseelnõu juurde, mis meil siin saalis arutamisele tuleb. Ka seal on teemaks, kordan veel kord, eriolukorra juhile või eriolukorra tööde juhile isikuandmetele ligipääsu tagamine, et neid andmeid saaks töödelda. Ja mida ütles selle kohta õiguskantsler? "Hädaolukorra lahendamisel ja eriolukorras täidavad asutused oma seadustest tulenevaid ülesandeid. Selleks vajalikud isikuandmete töötlemise alused on seadustes olemas. / --- / Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus kehtib vaieldamatult ka häda- ja eriolukorras. Seletuskirjas ei ole näidatud, millist probleemi muudatusega lahendada püütakse, st mis jääks tegemata, kui muudatust ei tehtaks. Kui konkreetse probleemi kiire lahendamise vajadus puudub, ei tuleks küsimust selles eelnõus käsitleda." Koalitsioon sai sellest aru ja võttis järgmisena arutlusele tulevast seaduseelnõust selle väga vastuolulise punkti välja. Ma kordan veel kord: isegi peaministrile sellise õiguse andmine on kaheldav, isegi eriolukorras. Ja nüüd tahetakse seda anda 50 vabatahtlikule päästjale, kes töötavad kriisiinfo liinis.
Mul on kahju, Jaanus, ma olen harva näinud, et sa lähed endast välja. Paraku sa seekord läksid. Süüdistada opositsiooni selles, et ta ei ole olnud sisuline, teha selliseid etteheiteid, samal ajal kui sul endal jäi vastamata paljudele küsimustele – see ei ole kohane ega korrektne. Aga ma loodan, et see jääb erandiks. Ma ei ole väga tihti seda sinu juures märganud. Ma loodan, et see näitab võib-olla sinu sees toimuvat sisemist võitlust. Aga täiesti põhjendamatu on võidelda mitte millegi pärast, riskides tõepoolest sellega, et terve rida olulisi muudatusi, mis selles kobareelnõus sees on, võivad jääda tegelikult seadusesätteks saamata.
Veel kord: siin on null protsenti poliitikat, head kolleegid teistest fraktsioonidest. Null protsenti poliitikat! Küsimus on meie tervishoiusüsteemi usaldusväärsuses, millele ka proua Hele Everaus tähelepanu juhtis. Usaldus on väga oluline, et me saaksime olulisi andmeid. Ja me praegu saeme toolil ühe jala alt ära. Kutsun kogu südamest üles toetama meie muudatusettepanekut, mis on muudatusettepanek nr 1. Ja samahästi me oleme valmis toetama ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepanekut, mis on muudatusettepanek nr 2. Kutsun teid üles neid toetama. Poliitikat null, aga säilitame meie tervishoiusüsteemi usaldusväärsuse ja jätame õiguse delikaatseid isikuandmeid jagada ikkagi patsiendile endale, ei anna seda kellelegi teisele. Aitäh!
Austatud juhataja! Head kolleegid! Kuigi eelnõus 128 toodud muudatustest pole päris kindlasti nii mõnedki kiireloomulised ja vajaksid ka põhjalikumat arutelu, võiks isegi paljudega nõus olla. Aga siin on üks "aga". Ja see "aga" puudutab vägagi põhimõttelist muudatust, millega sisuliselt avatakse terviseandmed vabatahtlikele, kes on või hakkavad olema kriisitelefonile vastamisel abiks, ja nende kaudu edasi kriisitelefonilt küsijale. Lootsin väga, et õiguskomisjonis jäetakse välja punkt, millega antakse õigus kriisitelefoni teenuse osutamisel pärida arvatava kriisiolukorras kannatanu kohta andmeid tervise infosüsteemist, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Ma ei pea kuidagi õigeks muuta praegust süsteemi, kus inimene ise otsustab, kellele ta oma terviseandmetest ja haiglasolekust teada anda soovib. Digiloos on igaühel juba praegu võimalus eelnevalt määrata kontaktisik juhtumiteks, kui ta ise kontaktne pole – see, nagu me teame, ei pruugi alati olla abikaasa või lapsed, see võib-olla hoopis muu lähedane isik.
Ma olen igati nõus professor Hele Everausiga, kes tõi välja need miinused, mis hakkavad olema. Mina olin siis sotsiaalkomisjoni esimees, kui e-tervise süsteem loodi, kui e-haiguslugu loodi. Ja siis vandusid nende loojad, et sinna digilukku ei pääse mitte keegi, kellel sinna asja ei ole. Aga järjest enam soovitakse hakata mingitel imelikel põhjustel neid andmeid laialdasemalt kasutama. Täna on ju ka nii, et haigusloos on võimalik oma ühed või teised terviseandmed kinni katta. Kui inimene need andmed kinni katab, siis ei saagi teada, kus haiglas ta on või oli. Me ei ole ju praegu sellises olukorras, kus sa lähed välja ja keegi mõõdab kaugelt, nagu politseinikud mõõdavad kiirust, sinu kehatemperatuuri ja kui temperatuur on kõrgem kui norm, siis paneb su autosse ja viib minema. Ja siis tekib jah küsimus, kus terviseasutuses minu lähedane asub.
Kui vaadata siseministri selgitusi ja vastuseid Riigikogu liikmetele eelnõu esimesel lugemisel, siis need olid laialivalguvad ja kummastavad. Võib-olla mõned väljavõtted. Ta rõhutas, et on vaja kiireloomulisi täiendusi-muudatusi, mis on tingitud infotelefoni 1247 käivitamisest ja vabatahtlike kaasamisest nii infotelefoni töösse kui ka muusse korrakaitse valdkonnaga seotud töödesse. Probleemina nägi siseminister seda, et vabatahtlikel puudub õigus kõikide andmete käitlemiseks ja edastamiseks võrdsel määral elukutseliste Häirekeskuse töötajatega. Tsiteerin Mart Helmet: "Ei, see on konkreetne Jaan Saar, konkreetse isikukoodiga, ja antakse ainult see informatsioon, mis on selle päringu raames vajalik. Kui ta on näiteks õnnetusse sattunud või haiglasse sattunud, siis uuritakse, missugune on tema tervislik seisund ja kus on võimalik temaga juba püsikontakti saada. Mitte midagi niisugust siin ei ole, et hakatakse jagama mingisuguseid suvalisi andmeid. Veel on oluline, et isiku kaitseks tema tööandjale andmeid ei edastata." Minu küsimus on: kust Häirekeskuse vabatahtlik teab, et see, kes küsib, pole just tööandja või, mis oleks veel hullem, et tegu pole isikuga, kellele on kohtus määratud lähenemiskeeld ja kes ajab just taga seda n-ö vägivalla subjekti. Tsiteerin veel lugupeetud siseministrit eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus: "Ma võin muidugi natuke täpsustada ka neid eeldusi, mis siis puudutavad ... "
Palun lisaaega!
"... konkreetseid isikute kohta käivaid päringuid. Andmete saamise eeldused on järgmised: päringu tegija avaldab oma lähedase isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaja, päringu tegija avaldab enda ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaja, telefoninumbri ja oma seose lähedase isikuga. Samuti peab ta põhjendama, miks ta arvab, et lähedane isik on kriisiolukorraga puutumuses. Kui päringu tegija keeldub vastamast või info tekitab kahtlusi, siis Häirekeskus andmeid ei väljasta. Isikute andmeid kontrollib Häirekeskus rahvastikuregistrist, see on automaatpäring." Ja ta arvab, et see on küllaltki tõhus meede, kõik on kontrolli all. Minul tekib küsimus, et kuidas ikkagi vabatahtlik oma otsuse teeb.
On veel üks väljavõte selle kohta, mida siseminister ütles eelnõu esimesel lugemisel, vastates ühe Riigikogu liikme küsimusele: "Jah, ma olen sellega täiesti nõus. Ja nagu ma ennist ütlesin härra Võrklaeva küsimusele vastates, need andmed, mida selle päringu raames saab esitada, on väga piiratud. Mingit terviklikku haiguslugu seal ei ole. Kuna tegemist on kriisitelefoniga, siis me käsitleme seda ikkagi eelkõige kui esmase info andmist selle kohta, kas inimene on sattunud kusagile haiglasse, kainestusmajja või kuhu tahes."
Kokkuvõttes tahan eelkõige tänada sotsiaaldemokraatide nimel vabatahtlikke ja öelda teisest küljest, et isikuandmete kaitsest tulenev terviseandmete töötlemine vabatahtlike poolt on selle eelnõu kõige nõrgem ja tundlikum osa. Seoses sellega teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku eelnõu 128 lugemine katkestada, võtta aeg maha, eelnõuga tööd teha, leida tasakaal ja tagada isikuandmete kaitse, et ka tulevikus julgeksid inimesed arsti juurde minna ega peaks kartma, et nende diagnoosid saavad avalikuks, kui kellelgi tuleb mõttesse kriisiolukorda selleks ära kasutada. Aitäh!
Aitäh! Katkestamise ettepaneku panen ma hääletamisele pärast muudatusettepanekute läbivaatamist, nagu kord ette näeb.
Parem on siiski, kui paber on, kuidagi kindlam tunne. (Naer saalis.) Jevgeni Ossinovski, palun!
Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Mul ettevalmistatud kõnet ei ole, aga on mõned olulised repliigid – minu hinnangul olulised mõistagi –, mis puudutavad inimeste terviseandmeid. Ma ei küsinud ilmaaegu komisjoni esimehelt, kelle huvides delikaatsete isikuandmete töötlemine sellises olukorras käiks. Komisjoni esimees ütles, et see on lähedaste huvides. Üldiselt nii Eesti põhiseaduslikus õiguses kui Euroopa õiguses kehtib siiski põhiõiguste individuaalsuse printsiip ja ... Tehti märkus, et ei ole kuulda!
Proovin siis rääkida kõvemini. Euroopas kehtib individuaalsete õiguste printsiip, mis tähendab seda, et üldiselt on vaja inimese enda nõusolekut selleks, et tema isikuandmeid töödelda. On teatud erandeid: kui on tegu lastega, kui inimesel on teatud psühholoogilised, psühhiaatrilised või muud erivajadused, millest tulenevalt seda nõusolekut ei ole võimalik võtta ja seda eeldatakse teatud tingimustel. Aga üldiselt on see nii. Kui sellest kõrvale kaldutakse ehk siis ilma isiku nõusolekuta tema terviseandmeid töödeldakse, peab selleks olema ülekaalukas avalik huvi. Ja tuleb ära sõnastada, mis huvi see on. Praegusel juhul loomulikult seda tehtud ei ole ja ma arvan, et ei ole ka võimalik teha, sest avalikku huvi nii laiaulatusliku töötluse vastu on väga keeruline määratleda.
Kolleeg Hele Everaus viitas sellele probleemile väga õigesti, aga ma natuke laiendan seda teemat, mis puudutab tervise infosüsteemi kui sellise eripära. Valdavalt ollakse väga paljudes riikides ja ka meil väga ettevaatlikud terviseandmete koondamisel ühte infosüsteemi, sest see on oma olemuselt meeletult riskantne. Need on väga delikaatsed andmed väga suure osa inimeste jaoks. Sellepärast töötavad need süsteemid väga paljudes riikides nn opt-in põhimõttel. Inimene peab andma nõusoleku, et tema andmed sellesse infosüsteemi lähevad. Aga selle tulemus nendes riikides on see, et andmehõive on väga väike, ainult mõni protsent inimestest on tervise infosüsteemiga liitunud. Praktiliselt riiklikud tervise infosüsteemid selle tõttu enamikus riikides ei toimi. Aga meil toimivad, sellepärast et me oleme võtnud kasutusele opt-out põhimõtte: inimesel on võimalik sealt lahkuda, aga loomuldasa kõik meie isikuandmed lähevad sinna.
Ja selle juurde on algusest peale käinud, nagu ka kolleeg Pikhof rõhutas, alati see lubadus, et me ei luba terviseandmeid mitte kellelgi kasutada peale raviarstide. No kriminaalmenetlus ja mõned üksikud erandid on veel, näiteks kohtuekspertiisi instituut, kui te ära surete, jne. Noh, me kõik sureme. Aga üldiselt ainult raviarst.
Kolleegid, kes on aastate jooksul olnud sotsiaalministri ametis, ja neid on siin õnneks palju, teavad väga hästi, et surve tervise infosüsteemi avamisele ükskõik kellele, mitmesse valdkonda, on meeletult suur ja pidev. Sest praktiliselt on see on väga kasulik infosüsteem. Väga palju on võimalik muuta menetlusi mugavamaks, lihtsamaks, paremaks – suurepärane! Ja nende katsete tagasipeksmine on olnud ikka tõsine töö.
Ma nimetan teile lihtsalt paari katset, mis on konkreetselt minu ajal olnud. Kaitseressursside Amet: poisid peavad minema kaitseväeteenistusse ja ütlevad, et on haiged. Arstitädi vaatab otsa, ütleb, ei ole sa nii haige midagi. Nad tahtsid saada automaatset ligipääsu tervise infosüsteemile, et näha, kas poiss on haige või ei ole. Loogiline, eks! Nii tulevad kõik need loodrid välja, kes lihtsalt ei taha kaitseväkke minna, tegelikult pole tervisel häda midagi. Tükk maad oli tegemist, et see soov minema peksta. Nüüd tuleb spetsiifiliselt tervise infosüsteemis anda spetsiifiliselt nõusolek, et sa lubad Kaitseressursside Ameti arstil oma andmeid vaadata. Ainult niimoodi! Kui ei anna, siis võid paberil viia tõendid. Miks me ei ütlesime? Muu hulgas on argumet muidugi see, et kui see õigus Kaitseressursside Ametile oleks antud, siis need poisid, kes tahavad ära viilida, oleksid oma terviseandmed lihtsalt kinni pannud. Nii et ega see praktilist probleemi ei oleks ikkagi lahendanud.
Palun kolm minutit lisaaega, ma tunnen, et lähen hoogu!
Töövõimetoetuse seadus, suur reform, eks ole. Töövõime hindamisel on terviseandmed väga olulise tähtsusega. Mitte ainult töövõimetoetuse seaduse § 6 ei ütle seda, et inimene peab andma nõusoleku selleks, et tervise infosüsteemi andmete alusel saaksid ekspertiisiarstid ekspertiise teha. Omal ajal, kui reformi hakati ellu viima, töötukassa tekitas oma infosüsteemis juba eeltäidetud linnukese, et olen nõus andmete töötlusega. Me käskisime selle maha võtta. Inimene peab eksplitsiitselt ütlema, et ta on nõus oma terviseandmete jagamisega tervise infosüsteemis. Meeletu sotsiaalne vajadus: kokku 100 000 inimest on ju väga palju menetlusi, igal juhul on ühiskondlik huvi, et need menetlused toimuksid võimalikult efektiivselt. Me ei lubanud! Ei lubanud sellepärast, et need on terviseandmed. Me ei luba terviseandmeid ilma inimese nõusolekuta kasutada.
Ja sellesama seaduse sabas – hea, et juhuslikult märgati siin parlamendis – tahtsid kindlustusseltsid saada ligipääsu sellele süsteemile. Jube hea oleks hinnata inimestele hüvitiste väljamaksmisi ja kõike muud, kui saaks ligipääsu. Ja see soov pole üldse mitte pahatahtlik, lihtsalt et saaks inimestele riskipreemia määrata, teades, kui suur tõenäosus neil on, et nad ära surevad või kui haigeks nad võivad jääda. See on väga-väga suur ja põhimõtteline teema. Seda ei lubatud ka siis.
Tervishoiuteenuse korraldamise seaduses on § 593, kus on väga rangelt öeldud, kes ja mis tingimustel tohib tervishoiu infosüsteemile ligipääsu omada. Need on tegelikult raviarstid ja tervishoiuteenuse osutamise kontekstis ka mõned täiendavad töötajad, nagu füsioterapeudid, kliinilised psühholoogid jne. Aga näiteks me ei ole andnud lihtsalt psühholoogidele, kes väljaspool tervishoiuasutust abi osutavad, ligipääsu tervishoiu infosüsteemile, ehkki neil oleks ka praktiline vajadus selle inimese huvist lähtudes sinna ligipääsu saada.
Ja nüüd sellest, miks see säte tuleb ilmselgelt ära kraapida sellest eelnõust, kui me tahame, et ta seaduseks saaks. Põhjus on see, et tegelikult on selle sätte kirjutajad jätnud kahe silma vahele sellise asja, et sellesama § 593 kohaselt tohib oma isikuandmeid kinni katta ainult arstidele. See tähendab seda, et kui see eelnõu praegu muutmata kujul vastu võetakse, siis nende Häirekeskuse vabatahtlikest inimeste jaoks ei ole õigust oma terviseandmeid kinni panna. Nii et inimestel ei teki ka võimalust teha opt-out'i konkreetselt nendele vabatahtlikele, aga Kaitseressursside Ametile ja töötukassa arstidele on. Ka oma raviarstide eest sa võid oma andmed kinni panna, aga Häirekeskuse vabatahtlike eest kinni ei saa panna, sellepärast, et § 593 lõikes 3 on selgelt öeldud, kelle eest neid kinni tohib panna. Kahjuks Häirekeskuse vabatahtlikke Siseministeeriumi ametnikud sinna sisse ei kirjutanud. Nii et võtame selle sätte välja ja ärme tekitame mõttetust asjast tüli ja kaitseme tervise infosüsteemi ikka sama hästi edasi! Aitäh!
Aitäh! Enne, kui me läheme läbirääkimistega edasi, on nähtavasti praktiline panna hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni. Kutsume kõigepealt kõik saali ja siis paneme selle hääletusele.
Auväärt kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Selle ettepaneku poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Seega on ettepanek heaks kiidetud ja istung jätkub kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14-ni.
Jätkame päevakorra küsimuste arutamist. Järgmine kõne, Urmas Kruuse, palun! Kolm minutit lisaaega ka.
Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma saan ainult nõustuda Jevgeni märkustega, mis puudutavad survet terviseandmete avamiseks erinevate teenuste parendamise nimel. See surve on olnud meeletu. Aga minu arvates on olnud see üks Eesti edulugusid, et meil sellised andmed on olemas ja me saame neid tervise huvides selliselt kasutada, et sellest võidab iga kodanik.
Mul õnnestus sellel õiguskomisjoni istungil osaleda videosilla kaudu, kuna ma olin ühe ettepaneku tõttu seotud ühe teise punktiga. Ja ma ikka veel üllatun või õigemini enam ei üllatu, kui palju üritatakse läbi suruda asju, mis koroonaviirusega ei ole seotud. Ma pean täiesti taunimisväärseks seda, kui tund aega enne istungi algust saabub üheksa või kümme ettepanekut relvaseaduse muutmiseks ja komisjoni liikmed peavad seda arutama. Mina ei pidanud selles protsessis otseselt osalema, aga nii nagu ka õiguskomisjoni esimees tunnistas, see ei ole hea seadusloome.
Aga nüüd selle kõige suurema kriitika juurde, mis praegu on. Vaatasin just üle peaministri ülevaate 13. aprillist käesolevast aastast. Haiglaravil oli seoses COVID-iga 157 inimest, koju on saadetud 102, juhitaval hingamisel on 9 inimest. Ma küsisin kümme korda enda käest, mis probleemi see eelnõu siis lahendab. Kus on need inimesed, kes otsivad oma lähedasi taga ega saa teada, kus nad on? Ja ma ei suutnud vastust leida. Valdo Randpere ütles, et vist on selgitatud välja, et kuigi on tehtud mitmekümneid tuhandeid kõnesid sellele infoliinile, seda ei ole keegi küsinud. Ma vaatan neid andmeid ka teades, et plaanipärane ravi on praegu peatatud, välja arvatud vähiravi puhul. Eestis keskmiselt on umbes 400 haiglavoodit 100 000 inimese kohta. Ma ei saa aru, millist probleemi me lahendame ja miks me oleme valmis minema inimeste põhiõiguste kallale ehk andma isikuandmeid isikutele, kes seda ei pruugi absoluutselt vajada.
Täna on siin puldis kinnitatud, et me vajame hädasti seda võimalust, et vabatahtlikud saaksid öelda lähedastele, kus keegi isik on. Kui see nii on, siis ma väidan, et tervishoiusüsteem ja üldnormid, mis meil kehtestatud on, ei toimi. Miks ma seda väidan? Seda on siin ka mitmeid kordi selgitatud, ma kordan veel üle. Kui inimene satub haiglasse, siis enamikul juhtudel on isik tuvastatav ja ta saab öelda, kellele on vaja teatada, et ta on sattunud haiglasse. Samuti on see kirja pandud inimese terviseandmetes. Otsene vajadus seda informatsiooni jagada põhimõtteliselt puudub. Kui inimene kukub tänaval kokku, siis tavaolukorras hakatakse tema isikut tuvastama ja leitakse üsna ruttu üles ka lähedased, keda on vaja teavitada. Isegi siis, kui inimesed viiakse ära kiirabiga, siis üldjuhul ei viida neid ära tänavalt. Enamasti viiakse inimesed ära kodust ja sel juhul on võimalik sellest lähedastele teada anda. Kui keegi ütleb, et on vaja erakorraliselt veel täiendavat võimalust, siis järelikult senised süsteemid ei toimi ja tuleb need üle vaadata.
Kui keegi arvab, et me ründame täna 50 vabatahtlikku ja väidame, et nad on ebausaldusväärsed inimesed, siis te eksite. Me ei ründa konkreetselt vabatahtlikke, me kaitseme isikuvabadusi, isiku vabadust öelda riigile tervishoiuasutuse kaudu, kes on need isikud, kes peavad minu haiglas olekust teadma. See on kõige suurem vabadus ja õigus, mida tuleb kaitsta, mitte arvestada ähmaseid soove anda kellelegi õigusi juurde. Minu jaoks see on probleem.
Seda on ennegi on öeldud ja meie riigis on tihti arutatud selle üle, mis probleemi me uue seadusega ikkagi lahendame. Mis on selle lahenduse eesmärk? Täna tuleb välja, et meil tegelikult ei ole probleemi. Me kujutame vaid ette, et meil on probleem. Võib tekkida probleem, aga praegu seda ei ole. Seda tõestasid ju ka õiguskomisjoni esimehe vastused meie küsimustele. Kui oleks suur probleem, siis oleks õiguskomisjonil olnud teave, mitu sellesisulist kõnet on tehtud.
See tegelikult tähendab seda, et meie konkreetne muudatusettepanek on väga mõistlik. Need punktid tuleks välja võtta ja arvestada opositsiooni ettepanekuga. Ja küsimus ei ole täna selles, kas ettepaneku teeb Reformierakond, sotsiaaldemokraadid või koalitsioon. Küsimus on isikute õigustes. Ja see on minu arvates ääretult oluline. Ja selle tõttu ei ole meil mõtet rohkem selle arutelu peale aega raisata. Need punktid tuleks välja võtta ja minna edasi teiste selles seaduseelnõus oluliste küsimuste lahendamisega, mida toetavad siin saalis kindlasti väga paljud ehk enamik. Aitäh!
Hea aseesimees! Head töökaaslased! Ja head valijad, vabatahtlikud, kõik need, kes te seda debatti jälginud olete! Esimene küsimus, mis mul on tekkinud, on, kas enamik siin saalis põeb suurusehullustust, mania grandiosa't. Kas neil on mingi kinnisidee, et kõik tahavad muudkui piielda nende terviseandmeid? Ma kõigi eest ei oska vastata. Tegu on ikkagi suurte ja arukate inimestega, aga paljud keskenduvad seda soovi avaldades igal sammul, saate aru, iseendale. Nad tahavad nagu olla päikese eest.
Eelkõneleja viitas ühes küsimuses tegelikult ühele ilusale sõnale ja see kõlas ka komisjoni esimehe vastuses. Meie senised süsteemid on kõik rajatud usalduse peale. Täna tekkis meil siin küsimus, kes mida usaldab.
Ma olen aru saanud, et opositsioon ei usalda vabatahtlikke, sest ta arvab, et tegemist on inimestega, kelle esmane soov vabatahtlikus töös osaledes on see, et saada ligi inimeste delikaatsetele isikuandmetele ja hakata neid ehk kuskile müüma. Kui te seda stenogrammi loete või kuulate, siis saate aru, et peamine kahtlus on just see, et keegi vabatahtlik tuleb ja saab ligi nendele andmetele.
Andke andeks, aga seda oli päris piinlik kuulata. Ma arvan, et kui täna näiteks Hanno Pevkur oleks siseminister, siis usuksid kõik, et tegelikult on need mõtted ja ettepanekud ju head. Mina isiklikult usaldan Siseministeeriumit olenemata sellest, kes on siseminister. Samas ma ütlen, et ma ei usalda Sotsiaalministeeriumit ja Terviseametit. Ja sedagi olenemata sellest, kes on minister. Lihtsalt selle taga on minu isiklik kogemus. Kui me räägime usaldusest, siis mul on tunne, et Sotsiaalministeeriumis arvatakse, et kodanikud on lihtsalt idioodid ja neid tuleb kaitsta iseenda eest.
Ma jäin vahepeal haigeks, mul käis kiirabi. Ma läksin sinna infosüsteemi – seesama, mille kohta siin räägiti, et jube hea infosüsteem –, tahtsin vaadata, mis mul viga on. Aga ma ei näe seda. Minu andmeid kaitstakse minu enda eest. Seda, mis mul viga oli, näeb arst, aga mina ei näinud mitte midagi. Logid sisse, logid välja – äkki andmeid ei ole tulnud. Eks ma info ikka saan, mitte kuritegelikul teel, aga mitte ka kõige legaalsemal teel. Minu meelest see süsteem praegu hästi ei toimi.
Kus meil on ikkagi probleem? Meil on vabatahtlikud tulnud eesliinile ja see tuleb seadustada. Ja kaks korda on öeldud, mis andmeid neil on vaja menetleda. Kõik räägivad ikka sellest, et äkki ta tahab vaadata, saad aru, minu või kellegi teise isikuandmeid. No ei ole see ettepanek! Ja kui see laieneb ka, ütleme, vabatahtlikele päästjatele, mis siis saab? Mis on kogu selle trilli ja tralli peamine eesmärk? Peamine eesmärk on see, et mitte see eelnõu, mis täna laual on – selle me saame ikkagi kuidagi menetletud –, aga et järgmine, SE 170 ei saaks mitte mingil juhul tänase päeva jooksul menetletud. See on puhas parlamentaarne poliitiline mäng.
Nii et ma ütlen teile, head inimesed, kes te jälgite meid: ei põe keegi selle hirmu pärast, et äkki tema andmeid jälgitakse või et kellegi andmeid ei saada. Nagu ka hea võitluskaaslane Urmas ütles: vabatahtlikke tegelikult ikkagi usaldatakse. Riigikogu on teile tänulik teie panuse eest. Loodame, et nüüd saame rahulikult edasi minna, kui kired on maha vaibunud. Vahest mõni võib veel natukene õli tulle valada. Aga elame kirega, sureme rahulikult. Olles õiguskomisjoni liige, ma toetan kõiki neid ettepanekuid, mis tegi õiguskomisjon. Ja nende puhul, millele ma toetust ei andnud, sain veendumuse, et ma olin õigel teel. Tarmo on alati õigel teel. Suur tänu!
Austatud istungi juhataja! Näed, ei ole vaja repliigi korras kohalt öelda, saab tulla pulti. Hea Tarmo, kui ma olin siseminister ja kui ma olin sotsiaalminister, siis ma seisin kogu aeg selle eest, et inimeste terviseandmed olgu inimeste enda rida. See on väga põhimõtteline küsimus. Kolleeg Ossinovski kirjeldas väga hästi, mida on varem proovitud teha. Kaitseressursside Ametil oli soov ka siis, kui mina olin sotsiaalminister, saada otse ligipääs inimeste terviseandmetele. Ma ei pidanud seda tollal õigeks ja ka pärast mind tulnud terviseministrid ei ole seda õigeks pidanud. Tõesti, inimese enda otsusel antakse ligipääs. Need on põhimõttelised valikud, mida me siin saalis peame tegema, ja valik on ka see, kas inimene on oma terviseandmete omanik või ei ole. Jah, me valisime opt-out'i teadlikult. Opt-out'i valik oli just nimelt selleks, et tervise infosüsteem sellisel kujul, nagu see Eestis on rakendatud, toimiks. Selleks, et keegi sinna ligi ei pääseks, peab olema garantii. Peab olema kindlus, et seda tehakse äärmisel vajadusel ja et seda tehakse tervisest tulenevate andmete kasutamiseks.
See eelnõu, mis meil siin ees on – head koalitsioonisaadikud, tõepoolest võiks ju öelda, et me tegeleme siin väga väikese osaga sellest eelnõust ja siin on väga palju muid, olulisi asju. Kindlasti on! Ja kindlasti on siin ka punktid, mis ei ole grammi võrragi seotud eriolukorraga. See, et me lubame päästeametnikel vahetu sunni kohaldamisel – see on sellest vaidluseskoobist üldse välja jäänud –, et me lubame vabatahtlikel kasutada päästesündmuse käigus füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, see, et Päästeametil on luba kasutada tulirelvasid või täpsemalt siis demineerijatel, pluss relvaseaduse muudatused, mis siia sisse on toodud – need on kindlasti asjad, mis peavad saama reguleeritud, aga need ei ole seotud eriolukorraga.
Olgu, me võime need siin heaks kiita, aga selleks, et see eelnõu ei jääks toppama, tõepoolest on mõistlik ükskõik kas meie või sotside ettepanekut toetada. Mõistlikum on meie oma, sest meie oma katab ka punkti 9, sotside oma ainult punkti 10. Tuleks neid toetada ehk jätta terviseandmete kasutamine välja. Siis me saame selle eelnõuga edasi minna.
Siin ei ole mingit poliitilist vimma ja kui Tarmo otsib siit mingisugust eesmärki SE 170-ga ehk järgmise eelnõuga venitada – kaugel sellest! Meil on homne päev tulemas, istume kasvõi öö läbi! See ei ole mitte mingi põhjus, sisus on asi. Opositsioon on korduvalt öelnud, et eriolukorra lahendamisel me ei tee mingisuguseid nõmedaid takistusi, ei võta vaheaegasid, ei tee mingisuguseid tobedusi, aga need on punktid, mis ka kiirustades ei tohi minna läbi sellisena, et me pärast kahetseme seda.
Relvaseaduse muudatused on üks hea näide sellest. Me kiirustades Aivar Koka ettepanekul võtsime vaheaja, jaurasime sel teemal, kas laskespordiklubid saavad ikka edasi toimetada rahulikult ja niimoodi, et laskesuusatajatel ei teki probleeme. Me tegime kiire muudatuse, aga selgus, et tegime valesti, ülejala, ja nüüd me parandame seda viga siin sellesama eelnõuga. See on lihtsalt ehe näide sellest, et me ei tohiks teha ülejala muudatusi, mille puhul me tegelikult juba praegu näeme, et see on viga. Ja lihtne lahendus on olemas. Kui SE 170 puhul koalitsioon sai aru, et risk on nii põhiseaduse riiveks kui ka, mis tegelikult veel hullem, delikaatsete isikuandmete ehk terviseandmete väljaandmiseks nendele, kes ei pea neid saama ...
Ma igaks juhuks võtan kolm minutit juurde!
... siis palun saage ka selle eelnõu puhul aru, et see on täpselt sarnane analoogia. Seadusandja ülesanne on muu hulgas kinnitada igale inimesele Eestimaal, et tema terviseandmed on kaitstud. Me vastutame siin saalis vastuvõetavate seadustega ka selle eest, et need muudatused, mille me ühel või teisel kujul heaks kiidame, ei riiva inimeste põhiõigusi. Need muudatused, mis me praegu palume vastu võtta, ei puuduta, Tarmo, mitte kuidagi seda, kas me usaldame või ei usalda vabatahtlikke. Muidugi me usaldame! See võib olla ka mitte vabatahtlik, vaid Päästeameti enda töötaja või siis 112-le vastaja ehk professionaalne päästeteenistuja, kes vastab kriisiabitelefonile 1247. Küsimus ei ole selles, kes sellele vastab. Küsimus on selles, mida ta sealt inimesele vastab ja millist infot ta saab inimesele anda. See on põhimõtteline vaidlus, õigemini mitte vaidlus, vaid see on põhimõtteline seisukoht, mida me oleme läbi aegade, läbi aastate kaitsnud – siin saalis erinevad ministrid, sõltumata sellest, kas nad on olnud sotsiaalministrid või mõned teised ministrid valitsuses. Me kaitseme inimese terviseandmeid ja me kaitseme inimese õigust ise otsustada oma terviseandmete üle.
See ei oleks väga suur muudatus selles eelnõus vormiliselt, aga sisuliselt oleks see väga suur muudatus, kui me selle täna heaks kiidame. Teise ja kolmanda lugemise vahel me ei tee enam sisulisi muudatusi, me teeme ainult keelelisi muudatusi, ja see on kõik. Kui me praegu vajutame "jah!" või täpsemalt öeldes, kui koalitsioon vajutab Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide ettepaneku vastu, siis on see põhimõtteliselt seadusena vastu võetud. Ja mina arvan, et see ei ole õige tee.
Kui te tahate veel mõtlemisaega, siis on võimalik selle eelnõu lugemine katkestada, nii nagu sotsid ette panid. Aga sisuliselt on meil võimalik selle eelnõuga kiiresti edasi minna, jättes 9. ja 10. punkti välja elik toetades Reformierakonna muudatusettepanekut. See ei ole poliitiline ettepanek, ma veel kord kinnitan. Jumala pärast, mul ei oleks midagi selle vastu olnud, kui koalitsioon oleks selle muudatusettepaneku teinud. Reformierakond oleks toetanud seda koalitsiooni muudatusettepanekut – täitsa siiralt. Head kolleegid nii opositsioonist kui koalitsioonist, küsimus ei ole selles, kas keegi tahab juntida. Küsimus on selles, kas me kaitseme inimese terviseandmeid ja inimese õigust ise otsustada oma terviseandmete üle või mitte. Aitäh!
Rohkem läbirääkimistel osalemise soove ei ole ilmutatud, järelikult läheme nüüd parandusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu 128 kohta on tehtud hulk muudatusettepanekuid. Esimene muudatusettepanek, selle on teinud Reformierakonna fraktsioon. Kaja Kallas, palun!
Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda võtta viis minutit vaheaega.
Head kolleegid! Ma loodan, et kõik on saali jõudnud. Niisiis, me arutame muudatusettepanekuid, mis on tehtud seaduseelnõu 128 kohta. Alustame esimesest muudatusettepanekust, mille on teinud Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Reformierakonna fraktsioon palus seda muudatusettepanekut hääletada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Selle muudatusettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 47, muudatusettepanek toetust ei leidnud.
Teine muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmelt Heljo Pikhofilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Kalvi Kõva.
Aitäh! Ma palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.
Aitäh! Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Heljo Pikhofi ettepaneku ehk teise muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 48. Muudatusettepanek toetust ei leidnud. Läheme edasi!
Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjonina arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 4, jälle õiguskomisjoni poolt ja ettepanek: arvestada täielikult. Keegi ei pane hääletusele? 5. muudatusettepanek on samuti õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. 6. muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. 7. muudatusettepanek jälle õiguskomisjonilt ja ettepanek: arvestada täielikult. 8. muudatusettepanek õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. 9. muudatusettepanek õiguskomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Meil tuleb veel hääletada katkestamisettepanekut. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek päästeseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 128 teine lugemine katkestada.
Panen selle hääletusele, palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Katkestamise poolt hääletas 38 Riigikogu liiget, vastu 47. Katkestamise ettepanek ei leidnud toetust ja teine lugemine on seega lõppenud. Läheme päevakorraga edasi.
Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19 haigust põhjustava viiruse SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed) eelnõu 170 arutamist. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!
Aitäh! Head kolleegid! Eelnõu 170 oli õiguskomisjoni päevakorras korralisel istungil, mis toimus neljapäeval, 9. aprillil 2020. Sellele järgnes erakorraline istung ja komisjon lõpetas arutelu selle nädala esmaspäeval, 13. aprillil toimunud istungil. Eelnõu ühendab endas kriisimeetmeid ja puudutab väga erinevaid valdkondi: abipolitseinike volitused, koolieksamid, välismaalaste õigused, andmekaitse jpm. See oli ka põhjus, miks arutelu võttis palju aega.
9. aprillil peetud komisjoni istungid algasid kell 14 ja lõppesid kell 20.40. Peale komisjoni liikmete võtsid istungitest osa Siseministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ja Maaeluministeeriumi esindajad. Samuti olid kohal Riigikogu liikmed Urmas Kruuse, Jevgeni Ossinovski ja Oudekki Loone, kes esitasid eelnõu kohta enda muudatusettepanekud. Peamine debatt käis selle üle, mis on kriisimeetmed ja mis on poliitilise agenda elluviimine. Päris üksmeelele komisjoni liikmed nendes küsimustes ei jõudnud, aga mitmes kohas saavutati muudatusettepanekute abil põhimõttelised poliitilised kompromissid, mis leidsid toetust nii koalitsioonilt kui ka opositsioonilt. Muudatusettepanekuid esitati kokku 47, neist tehnilisi oli üsna vähe. Enamik olid sisulised ja ka arutelu oli väga sisuline.
Muudatusettepanekutest lähemalt. Eelnõust jäi välja isikuandmete töötlemine eriolukorras, mida käsitlesid muudatusettepanekud nr 5, 6 ja 7. Koolieksamite osas ei toetanud õiguskomisjon kultuurikomisjoni ettepanekut – muudatusettepanekut nr 21 –, kuid pakkus välja sarnase muudatusettepaneku nr 24, mis annab valitsusele volituse otsustada koolieksamite üle sel ja järgmisel õppeaastal, kuid mitte hiljem kui k.a 19. augustil. Õiguskomisjon toetas sotsiaalkomisjoni ettepanekut, mis lubab erandina rajada suuremates linnades haruapteegi, juhul kui linna lähim apteek asub vähemalt 10 kilomeetri kaugusel. See ettepanek pole otseselt eriolukorraga seotud. Täpsustati vahemaad kilomeetrites, see on muudatusettepanek nr 31. Muudatusettepanek nr 42 räägib sellest, et põllumajanduses saavad välistöölised ilma lisapiiranguteta töötada kuni 31. juulini 2020 ja nende viibimisluba tohib pikendada kuni 31. augustini 2020. See muudatusettepanek leidis õiguskomisjoni toetuse. Oli ka rida konkureerivaid ettepanekuid, mis toetust ei leidnud. Mõned ettepanekud olid konservatiivsemad, mõned liberaalsemad. Muudatusettepanekuid oli kokku väga palju. Ma kõiki ei hakka tutvustama, kuid hea meelega vastan täpsustavatele küsimustele.
Eelmise nädala hilisõhtul said komisjonis tehtud järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. aprilliks – poolt 6, vastu 2, erapooletuid 1. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada – poolt 6, vastu 2, erapooletuid 1. Kolmandaks, teha ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, ja kolmas lugemine peaks toimuma 16. aprilli 2020 istungil, mis algab kell 10 – poolt 6, vastu 2, erapooletuid 1. Neljandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus – poolt 6, vastu 2, erapooletuid 1. Aitäh!
Aitäh, Andrei! Selle eelnõu pealkiri viitab selgelt sellele, et tegemist on praegusele eriolukorrale reageerimisega. On esitatud isegi viiruse meditsiiniline nimetus ja sellest tulenevalt on öeldud, et siin seaduses sisalduvad ainult SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed. Lugedes neid sätteid, mis siia on pandud, olen ma sügavalt veendunud, et nii see ei ole. Jättes abipolitseiniku seaduse muudatused kõrvale, leidsin ma siit näiteks ravimiseaduse muudatused, mis puudutavad põhimõtteliselt ühe apteegi tööd, aga kestavad pikemat aega ja loovad erisuse, mis ei ole kuidagi seotud eriolukorraga. Leidsin palju teisigi taolisi muudatusi. Kas õiguskomisjon pidas vajalikuks käsitleda ainult eriolukorraga seotud sätteid või ka laiemaid õiguslikke muudatusi?
Aitäh! Mis puudutab sotsiaalkomisjoni tehtud ettepanekut, siis muudatusettepanekuid saavad Riigikogu komisjonid ju esitada. Nende sisu üle otsustab esitaja, mitte see, kes ettepaneku vastu võtab. Sotsiaalkomisjon põhjendas, et kõnealune muudatus on vajalik ja sobib seaduse konteksti, aga nad ütlesid eraldi sedagi, et tegemist ei ole muudatusega, mis oleks otseselt kriisi lahendamisega seotud. Nii et see teadmine oli komisjoni liikmetel täiesti olemas, kuid see ei takistanud poolt hääletada, ettepanek sai komisjoni liikmetelt suhteliselt positiivse vastuvõtu. Aga jah, sotsiaalkomisjon eraldi rõhutas, et tegemist ei ole kriisimeetmetega.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu meelest on väga oluline, et nii kultuurikomisjon kui ka õiguskomisjon andsid oma muudatusettepanekuga väga selge signaali, et parlamendi rolli ei tohi eriolukorras vähendada. Ma viitan siin valitsuse ettepanekule anda valitsusele tähtajatult õigus otsustada, kuidas kooli lõpetamine edaspidi peaks käima. Selle eest suur tänu nii teie komisjonile kui ka kultuurikomisjonile! Aga te ütlesite, et kohal oli ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja. Kas te palun ütleksite, kuidas ministeeriumi esindajad põhjendasid oma algset ettepanekut, et selle õiguse võiks tähtajatult anda Vabariigi Valitsusele?
Aitäh! Nad põhjendasid oma soovi sellega, et järgmise õppeaasta osas ei ole selgust. Nende plaan oli kohe algusest peale see, et järgmise õppeaasta eksamite toimumine otsustatakse selle aasta augustis. Me vormistasime selle komisjoni ettepanekuna, et kommunikatsiooniriski vähendada, sest sellest esialgsest sõnastusest võis jääda mulje, et ministeerium tahab tegelikult otsustada hiljem ja et ministeeriumil võib tekkida võimalus koolieksamitest loobuda. Et oleks selgem, tuli õiguskomisjonilt selline kompromiss-sõnastus ja kultuurikomisjoni muudatusettepanekule hääletas õiguskomisjon vastu.
Aitäh! Jätkan eelnõusse mittepuutuvate sätete teemal. Siin on näiteks välismaalaste seaduse muudatused, mis muu hulgas ütlevad, et kui inimesel lõpeb tööleping, kaotab ta samal päeval automaatselt õiguse Eestis viibida. Selle kohta tegi ettepaneku ka kolleeg Oudekki Loone, kes ütles, et inimesel võiks sellises olukorras olla vähemalt 30 päeva aega, et leida endale uus töö, kas või sama tööandja juures – näiteks töötab ta keevitajana ja ta sooviks võib-olla teise tsehhi või teisele tööle üle minna –, aga seda võimalust ei ole antud. Samamoodi jääb abipolitseinike puhul tegelikult minu jaoks arusaamatuks, kuidas me ühest küljest vähendame õppimiskohustust või koolituskohustust ja teiselt poolt anname sunni kasutamise õigust juurde. Neist küsimustest lähtuvalt küsin ma, kas sinu arvates on see eelnõu küps, läbimaks siin suures saalis teist lugemist.
Aitäh! Siin tuli päris mitu küsimust. Ma saan aru, et esimesed kaks olid sellist retoorilisemat laadi ja vastama pean eelkõige viimasele. Mina arvan, et tänases olukorras ei ole meil tegelikult väga palju aega. Meie ühine eesmärk on saavutada optimaalne tulemus, mis aitaks Eestil kriisist väljuda, ütleme, mitte päris ilma kaotusteta, aga vähemalt minimaalsete kaotustega. Iga päev ja iga tund on arvel. Seadusloomega on nii, et ideaalse seaduse tegemine võib võtta aastaid, aga kahjuks meil ei ole neid aastaid praegu võtta. Me peame kiiresti otsustama ja selleks me siin kõik koos olemegi. Ka komisjonis oli põhjalik debatt, mis, ma usun, aitas mitmes asjas jõuda parema tulemuseni. Loodame, et tegime parima, mis teha saime.
Aitäh! Minu küsimus puudutab koalitsiooni kompromissi, mis tehti välistööjõu kohta põllumajandussektoris. On inimesi, kes on seda lugenud ja mõelnud, millisel viisil oma elu korraldada. Nad on selle kohta küsinud ja ma küsin nüüd omakorda teie käest. EMTAK-i kood A01 on see, mille järgi hinnatakse, kas inimesel on õigus siin edasi olla või mitte. Kuna EMTAK-is annavad inimesed-ettevõtted teavet ise, ühepoolselt – seal ei toimu mingisugust sisulist menetlust –, siis kas teoreetiliselt on võimalik, et näiteks täna töötab välistööline OÜ-s Ehitame Maja ja ehitab maju ning siis asutab see osaühing OÜ Kasvatame Kapsaid, vormistab sellesama töötaja sinna ümber ja ehitab maju edasi? Kas selline variant on võimalik ja kui on, siis mis mõte sellel A01 piirangul siin on?
Aitäh! See muudatus puudutab firmasid, mille põhitegevusala vastab Statistikaameti Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori ehk EMTAK-i tähtkoodile A01, mis hõlmab taime- ja loomakasvatust, jahindust ning neid teenindavaid tegevusalasid. Majanduslikku nõu ma siin Riigikogu liikmena võib-olla anda ei saa, aga kahtlemata on ka nendes valdkondades majad tähtsal kohal, nii et seda, mida firma reaalselt teeb, seda otsustab ilmselt firma juhatus ja kindlasti mitte mina ega sina. Nemad oskavad seda tegevusala kõige paremini valida.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite – ja see on ka tõsi –, et kultuurikomisjoni muudatusettepanekuid ei arvestatud. Minu küsimus on järgmine: kas Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad survestasid õiguskomisjoni või mõjutasid teid, et te selle tagasi lükkasite?
Aitäh! Tegemist oli suures osas videoistungiga. Kohal viibisime mina ja komisjoni esimees ning meid keegi ei survestanud. Samas ei oska ma öelda, mis toimus nende inimeste kodudes, kes osalesid istungil video kaudu. Ma päris kätt südamele panna ei saa. Aga sinu ees istub Toomas Kivimägi, kes oskab öelda, mis temal seal toimus. Näiteks vahepeal oli tal video kinni ja mina teda ei näinud. Aga enda kohta võin küll öelda, et mingit survestamist ei olnud ja see otsus sündis reaalsest olukorrast lähtudes. Tundus, et see on optimaalne lahendus.
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Me ei tea, milliseks kriisiajal tööjõuturg kujuneb. On selge, et igati mõistlik on leida võimalikult paljudele Eestis olevatele inimestele rakendust ja olla paindlik. Kas komisjonis – mis puudutab neid konkreetseid kuupäevi, kas või põllumajanduse valdkonnas – oli arutluse all ka see, kuidas suurendada valitsuse paindlikkust, sõltuvalt sellest, milliseks kujuneb olukord tööjõuturul? Mitte et seadusesse peaks olema kirjutatud konkreetsed kuupäevad, vaid et valitsus sõltuvalt sellest, milliseks olukord kujuneb, teeks paindlikud otsused, kus ja millises valdkonnas võõrtööjõu kasutamise piiranguid leevendada? Minu meelest oleks see kriisiajal väga mõistlik ja paindlik lahendus, aga ma näen, et tänane eelnõu selle välistab.
Aitäh! Ei, komisjon sellist asja ei arutanud, aga see eelnõu ei välista seda. Võib ju tulla järgmine eelnõu, mis annab valitsusele suurema osalemisõiguse või muudab kuupäevi või lisab tegevusvaldkondi jne. Praegu on tõepoolest poliitiline kompromiss selline, nagu ta on. Me kõik saame aru, et põllumajanduses ei lõpe hooaeg 31. juulil, aga tõsi ta on, et me ei tea, kuidas kriis areneb ja milline on meie olukord suvel. Praegu jäi selline kompromiss, aga miski ei takista Riigikogul näiteks kuu aja pärast selle teema juurde tagasi tulla.
Aitäh, väga lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Ma tänan sind väga "põhjaliku" ülevaate eest, mille andsid komisjoni istungil toimunu kohta. See jätab mulje, nagu kestnuks istung viis minutit, kuigi tegelikult kestis see enneolematult seitse tundi. Ja ütlen ka seda, et mind kodus keegi ei survestanud.
Aga minu küsimus puudutab seda, et selle kobareelnõu puhul ilmnes üks väga halb pretsedent, kui õiguskomisjon hääletas maha kultuurikomisjoni muudatusettepaneku teemal, mis tegelikult kuulub kultuurikomisjoni pädevus- ja vastutusalasse. Pean silmas kultuurikomisjoni tehtud muudatusettepanekut põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta. See on täiesti pretsedenditu ja minu arvates on tekkimas väga halb tava. Kas sa oskaksid kirjeldada, mis olid need põhjused, miks kultuurikomisjoni muudatusettepanek ei sobinud? Ja mille poolest see erines koalitsiooni või õiguskomisjoni esitatud muudatusettepanekust, mis sai komisjoni heakskiidu? Mille poolest need erinesid?
Aitäh! Esiteks juhin ma tähelepanu sellele, et nii eelnõu kui ka ettepanekute tutvustused on seal saali tagaotsas olemas. Ma lihtsalt ei pidanud vajalikuks kõiki 47 muudatusettepanekut siin ette kanda. Küll aga ma mainisin, et istung lõppes kell 20.40 ja algas kell 14, nii et päris seitset tundi sealt välja ei tule – täpsuse mõttes 6 tundi ja 40 minutit, lisaks olid ka vaheajad.
Õiguskomisjon pidas nõu kultuurikomisjoni ja haridusministriga ning loomulikult toimus nende muudatusettepanekute üle hästi põhjalik arutelu ka kohapeal. Tegemist oli kompromissiga, mis enamikule sobis. Ma tuletan meelde, et konkureerival hääletusel oli mitu muudatusettepanekut, mis puudutasid koolieksamite korraldamist, ja üksainuke muudatusettepanek sai komisjoni liikmete poolthäälte enamuse. Teised ei saanud.
Aitäh! Eelnõu § 5 punkt 3 muudab hädaolukorra seadust nende isikute osas, keda ei tohiks eriolukorraga seotud töökohustusega koormata. Muudatusettepanek nr 8 toob kaks muudatust: lisada puuduva töövõimega isiku kõrvale ka osalise töövõimega isik – seda põhjendusel, et liikumispuude või ka meelepuudega, näiteks nägemispuudega inimese töökoht on sageli kohandatud ning sellisel juhul võib olla väga keerukas seda töökohustust mujal täita. Aga mulle veelgi olulisem teema on laste teema. Muudetava sätte punkt 5 on mõeldud laste kaitseks, et alla 12-aastane laps ei jääks ilma vanemate või igapäevase kasvatajata. See sõnastus, mis seal on esitatud, räägib vanemast või hooldajast, üksikvanema puhul ei ole siin mingit lahendust. Kuidas ja mis kaalutlustel te selle muudatusettepaneku kõrvale jätsite?
Aitäh! Te mainisite praegu vähemalt kolme muudatusettepanekut. Muudatusettepanekut nr 5 otsustas õiguskomisjon arvestada täielikult. (S. Riisalo selgitab kohalt.) Nr 8? Ma kuulen, et Jürgen Ligi tahab appi tulla. Ma kohe süvenen, ta võib vahepeal sõna sekka öelda.
Muudatusettepanekus nr 8 on juttu isikutest, kes on rasedad või kellel on väike laps. Vahe muudatusettepanekuga nr 5 on selles, et seal ei ole täpsustatud, mitu vanemat on. Kaheksas ettepanek. (Jutt saalis.) Muudatusettepanekust nr 9 on välja jäetud sõnad "üks vanem" selleks, et ei oleks kitsendavat piirangut. Üheksas ettepanek täiendab kaheksandat ettepanekut. Kui te vaatate muudatusettepanekute tabelis natuke ettepoole, siis te avastate, et peale kaheksandat tuleb üheksas ettepanek. Kaheksas muudatusettepanek on jäetud arvestamata sellepärast, et üheksas muudatusettepanek täpsustab viiendat muudatusettepanekut, kus ... (Jutt saalis.) ... sõna "üks" on tekstist välja jäetud. Te võite selle seletusega mitte rahul olla, aga nii see paraku on.
Ma vist peaksin nüüd sekkuma ja ütlema, et jätame selle väitluse pooleli. Osalejatel on võimalusi veel küsimusi esitada ja sõna võtta. Nüüd on küsimus Urmas Kruusel, palun!
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Koalitsioon jättis arvestamata minu ettepaneku, mis oli seotud põllumajanduses töötavate võõrtöölistega – võimalusega lasta neil töötada hooaja lõpuni ehk sügiseni. Koalitsioon tegi kiirkorras enda muudatusettepaneku ja ma tahan küsida, miks te jätsite arvestamata maaelukomisjoni ettepaneku-arvamuse õiguskomisjonile. Millistest arvudest lähtuvalt te selle otsuse tegite? Kui paljusid põllumajandustöötajaid, võõrtöölisi see puudutab? Ja kui palju võõrtööjõudu põllumajandus tegelikult sel ajal vajab?
Aitäh! Sarnase suunise oli peale maaelukomisjoni andnud ka põhiseaduskomisjon. Tõepoolest, õiguskomisjon tegi kokkuvõttes oluliselt konservatiivsema otsuse. Me oleme varem arutanud, et viibimisluba on võimalik pikendada 31. juulini ainult juhul, kui välistööline töötab põllumajanduses. Oli ka muid ettepanekuid, nii tähtaja kui ka sektorite osas, ja praegune regulatsioon on tõepoolest poliitiline kompromiss. Mis puudutab numbreid, siis ma kahjuks ei oska sulle kohe vastata. Kui on vaja, siis võin vastuse tagantjärele saata. Arvamusi oli komisjonis erinevaid ka selles võtmes, kas teadussektorid võivad leida kohalikku tööjõudu. Ütleme nii, et paljud olid selles küsimuses üsna skeptilised, aga selline see otsus jäi. Ja ma rõhutan veel kord seda, et me ei tea, kuidas kriis areneb ning milline olukord on meil suvel või sügisel. Riigikogu saab vajaduse korral selle teema juurde tagasi tulla.
Suur tänu, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Nagu te ütlesite, ei olnud ministeeriumil nende selgituse kohaselt plaani anda valitsusele õigust jäädavalt otsustada laste koolilõpetamise üle. Kui mina seda ministeeriumi muudatusettepanekut lugesin, siis minu arusaamise kohaselt oli see plaan sõnastatud küll jääva iseloomuga. Et asi oleks selge, siis palun öelge, kuidas õiguskomisjonile tundus – kas see sõnastus oli jääva iseloomuga või seotud eriolukorraga?
Aitäh! Kui te mõtlete seda muudatusettepanekut, mida soovis Haridus- ja Teadusministeerium, siis tõepoolest, seda võib tõlgendada erinevat moodi. Selleks, et tõlgendamisruumi vähendada, saigi vastu võetud kompromissettepanek, mis ka haridusministri arvates vastab nende taotlustele – see vähendab tõlgendamisruumi, aga aitab saavutada samasugust eesmärki. Tundus, et kõik osapooled olid sellega rahul. Aga ma ei oska mõtteid lugeda, võib-olla mõni ei olnud. Kuid selline see kokkulepe sai ja see oli ainuke muudatusettepanek, mida õiguskomisjon selles küsimuses toetas.
Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Riigikogu päevakorra eelmises punktis, seaduseelnõu 128 arutelu raames käis kõva vaidlus ühe muudatuse üle, mille valitsus on Riigikogu ette toonud ja mis sisuliselt avab inimese terviseandmed kolmandatele isikutele. See eelnõu, mida teie praegu meie ees kaitsete – seaduseelnõu 170 –, sisaldas algselt samamoodi ettepanekut inimese isikuandmete töötlemiseks, § 5 punktides 1 ja 2. Komisjon tegi ettepaneku see välja võtta. Mu küsimus on järgmine: millisele argumentatsioonile toetudes komisjon leidis, et sellist isikuandmete, terviseandmete töötlemist ja avamist ei saa toetada? Miks see algselt eelnõus sisaldunud ettepanek välja võeti?
Aitäh! Sisuliselt oli see algataja soov ja komisjoni ettepanekuna vormistati see viimasel komisjoni istungil. Põhjus oli ilmselt selles, et see regulatsioon pidi tulema mujale. No me võime arutada, kas eelmine seaduseelnõu on selle jaoks ikka parim koht, aga see konkreetne kontekst võib-olla ei ole parim variant. Igal juhul oli see ühine tahe ja kõik komisjoni liikmed olid sellega päri.
Ma tänan istungi juhatajat! Minu küsimus puudutab seda, et töötajatele on selles eriolukorras võimalik anda täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest. Ja on märgitud, et eelduseks on see, et inimesel on olemas selle teenistusülesande täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Ma küsin sedasi: mis saab siis, kui töötajal ja tööandjal on erinev arusaam sellest, kas need teadmised ja oskused on olemas? Kui töötaja leiab, et tõepoolest, selle ülesande täitmine on vajalik, aga tema isiklikult ei saa sellega hakkama või ei tule sellega toime või ei ole piisavalt pädev, siis mis juhtub? Mis saab edasi?
Sellist arutelu komisjonis ei olnud, konkreetselt selle nurga alt ei arutatud. Ma eeldan, et see olukord on sarnane olukorraga, kus sinu tööjuhendis on kirjas loetelu sinu kohustustest ning sinu ja su tööandja arusaam neist on erinev. Näiteks tema arvab, et see kohustus tähendab üht, aga sinu arvates tähendab see kohustus teist. Sellisel juhul on ilmselt tegemist sellise klassikalise töövaidlusega. Ma usun, et see on aktuaalne ka praeguses uues olukorras. Juhul, kui näiteks tööandja arvab, et sul on teatud kogemused või teadmised olemas ja sina oled teisel arvamusel, siis see on vaidlus, mida peab lahendama samamoodi nagu enne kriisi. Aga komisjon, veel kord, seda selles võtmes ei arutanud.
Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, ma tulen tagasi kultuurikomisjoni muudatusettepanekute juurde. Te ütlesite, et õiguskomisjon konsulteeris kultuurikomisjoniga – ma eeldan, et see oli kultuurikomisjoni esimees Aadu Must, kellega konsulteeriti – ja haridusministriga. Meie jaoks ei ole saladus, et minister Reps on algusest peale soovinud saada valitsusele laialdasemaid ja pikaajalisemaid volitusi põhikooli ja gümnaasiumi eksamite korraldamisel. Seega, kuna minister ei jäänud rahule Riigikogu liikmete konsensusliku otsusega, mille vormistasid nii opositsiooni kui ka koalitsiooni saadikud, võib ju ikkagi tõlgendada, et minister andis õiguskomisjonile suuniseid, survestas õiguskomisjoni. Kas see oli nii?
Seal oli valiku küsimus, ma saan aru. Ma ei oska öelda, mis täpselt toimus kultuurikomisjonis, aga survestamise teemal me oleme siin kolleeg Toomasega jõudnud ühisele arvamusele, et survestamist pole toimunud – ei tema kodus ega ka õiguskomisjoni ruumides. Tõepoolest, arutelus osalesid kultuurikomisjoni esimees ja haridusminister, kes kinnitas, et temal ei olnud soovi eksameid tühistada, ja ta jäi rahule muudatusettepaneku sellise sõnastusega, mida komisjon päeva lõpus toetas. Mind ei ole keegi survestanud ja ma loodan, et ka teisi komisjoni liikmeid mitte.
Aitäh! Tulen sama eelnõu juurde tagasi. Ohvriabi seadust täiendatakse sättega, mis võimaldab eriolukorra ja erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal osutada naiste tugikeskuse teenust ka isikul, kes ei ole läbinud naistevastase vägivalla teemalist täiendkoolitust või naistevastast vägivalda käsitlevat õppeainet ülikoolis. Seletuskirjas on öeldud, et need võivad olla ohvriabi osutava ametniku vanavanem, vanem, vend, õde, laps või lapselaps, abikaasa või elukaaslane, samuti viimati nimetatute vanem, õde või laps. Mul tekib küsimus, kuidas on selline säte üldse meie seadusesse saanud! Meil oli arutelu ka sel teemal, mida on varjupaikade esindajad kirjutanud õiguskomisjonile ja sotsiaalkomisjonile, ning nemad on öelnud, et vabatahtlikud on olemas, neid pole juurde vaja. Ja kui ma küsisin Siseministeeriumi ametnike käest, kas juurde tuleb ka ruume, kuhu kõik need vabatahtlikud paigutada, siis öeldi, et ruume juurde ei tule. Kas sa palun kirjeldaksid seda ohvriabi seaduse muudatust lähemalt?
Aitäh! Kui küsimus on selles, kuidas selline muudatusettepanek siia sattunud on, siis tegemist oli neljapäevase komisjoni istungiga, millest võtsid osa ka sina. Toimus arutelu ja seejärel oli hääletus. Hääletuse tulemusel mõned muudatusettepanekud said komisjoni heakskiidu ja mõned mitte. Ja nii see juhtuski. Kui sa mõtlesid midagi muud, siis palun täpsusta oma küsimust. Aga veel kord, jällegi, ma isiklikult ei näinud, aga minu arust olid kõik komisjoni liikmed arutelu juures, kui seda küsimust käsitleti.
Aitäh, väga lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Juhin tähelepanu sellele, et sinu arvutis on ilmselt muudatusettepanekud nr 8 ja 9 kuidagi sassi läinud, neil puudub igasugune seos. Tuletan meelde, et siin taga on muudatusettepanekute tabel. Kui su arvutis on midagi sassi läinud, siis siit tagant saad võtta selle paberil, kus nii lihtsalt need asjad sassi ei lähe.
Aga minu küsimus puudutab ravimiseadust ja seda eelnõusse sisse kirjutatud muudatust, millega väga otse öeldes tahetakse nüüd tegelikult liberaliseerida või seadustada üht haruapteeki Kohtla-Järvel. Selle kohta on laekunud täna kõikide Riigikogu liikmete, ma arvan, fraktsioonide meililistidesse vastav kiri. Kas sa suudad seletada, mis selle põhjus on? Võib-olla oleks veel arusaadav, kui me räägiks eriloast eriolukorra ajal, aga see luba on alalise iseloomuga. Kas sa saaksid seda selgitada ja anda rahvale vastust?
Nii on. Tõepoolest, tegemist ei ole otseselt kriisiga seotud initsiatiiviga. Jutt käib sellest, et üldapteegi haruapteek võib tulla ka linnaossa, kui lähim apteek asub sellest vähemalt 10 kilomeetri kaugusel ja selles piirkonnas on põhjendatud vajadus ravimite kättesaadavuse järele. Konkreetselt geograafilist asukohta pole me komisjonis arutanud. Kui 10 kilomeetri raadiuses tõepoolest ei ole apteeki, siis sotsiaalkomisjon pidas õigeks võtta vastu muudatuse, mis võimaldaks selles piirkonnas haruapteegi avada. Õiguskomisjon toetas sotsiaalkomisjoni ettepanekut. Nüüd, mis puudutab seda tänast kirja, siis puht füüsilistel põhjustel me seda ei arutanud, kuna see laekus peale komisjoni istungit. Ma pean tunnistama, et ma pole seda isegi lugenud, nii et ma ei oska siin kaasa rääkida.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab välismaalaste seadust, sedasama teemat, mida siin saalis korra juba puudutati. Aga ma ei kuulnud piisavalt head vastust või argumenti seoses sellega, et Eesti Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas saatis kirja – ka teile –, milles ta pöörab tähelepanu sellele, et nad – ma tsiteerin – "näevad riski, et muudatuse jõustumisel tekib olukord, kus need välismaalastest töötajad, kellel üks tööleping lõpeb, kuid kes on juba leidnud või kiirelt leiavad endale uue töö, on igal juhul kohustatud oma päritoluriiki tagasi pöörduma". Olge hea, seletage täpsemalt, kuidas komisjonis selle teemaga tegeleti. Kuna pöördumised olid tehtud, siis te kindlasti komisjonis arutasite seda. Milline oli arutelu käik ja mis olid need argumendid, miks te arvasite, et see muudatus on ikkagi mõistlik? Eriti kui arvestada seda, et tegemist pole ainult muudatusega nüüdseks kriisiolukorraks, vaid see muudatus jääb kehtima alaliselt. Milline oli arutelu käik ja kuidas või mis argumentidele tuginedes te jõudsite selleni, et see on mõistlik?
Aitäh! Tõepoolest. Arto Aasa kiri on olemas. Ka mina olen seda lugenud ja ka ma isiklikult olen mures tööjõuturu pärast. Nüüd, mis puudutab komisjoni otsust, siis selle küsimusega seoses oli esitatud mitu muudatusettepanekut. Need olid erinevad ja arutelu oli väga sisuline, võttis üsna palju aega. Kui küsimus on selles, miks just see muudatusettepanek leidis toetust, siis ütlen, et tegemist on poliitilise kokkuleppega. See muudatus sai rohkem poolthääli kui vastuhääli ja teised said rohkem vastuhääli kui poolthääli, seega ei saanud need komisjoni toetust. Saalis võib muidugi olukord kujuneda teistsuguseks, kunagi ei tea, mis elu toob.
Aitäh! Mu teine küsimus puudutab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muudatust, millega seletuskirja kohaselt öeldakse, et kui hädaolukorras või eriolukorras ei ole võimalik rahvusvahelise kaitse taotlust kolme päeva jooksul registreerida, tehakse seda kümne päeva jooksul. Sellega, ma arvan, võiksid kõik nõustuda. Kui aga lugeda seaduse teksti, siis selgub, et säte on natukene teistsugune – "kui hädaolukorras, eriolukorras või rahvusvahelise kaitse taotluste suure arvu tõttu ei ole võimalik nimetatud tähtajast kinni pidada". "Suur" on iseenesest selline suhteliselt paindlik mõiste, mõne jaoks on "suur" sada inimest, mõne jaoks kümme tuhat inimest. Kuidas teile tundub, mida seadusandja otsustab, hääletades sellise seaduse üle, mis ütleb, et suure rahvusvahelise kaitse saajate taotluste arvu puhul võib nende õigusi piirata ja rahvusvahelise õiguse reeglitest kõrvalekaldeid teha? Kas näiteks eelmise aasta sadakond taotlejat oli suur arv või oli see pigem mõõdukas või väike arv?
Aitäh! Sarnast volitusnormi oleme ka põhiseaduskomisjonis andnud. Vahepeal on toimunud õppused, mis simuleerisid seda, et kusagilt tuleb hästi suur rahvamass ja Eesti riik ei suuda sellega hakkama saada. Sellisel juhul, tõepoolest, võiksid mõned normid olla lihtsustatud. Antud juhul ma arvan, et "suur" tähendab ikkagi suuremat, mitte niisama suurt, mitte konstantselt suurt. Seletuskiri selgitab seadusandja tahet ja komisjonis ei arutanud me konkreetset arvu, kas tegemist on saja või tuhandega. Aga jällegi, küsimus ei ole ju selles, et me loobume nendest normidest, vaid selles, et "kolme päeva" asemele tuleb "kümme päeva". Komisjon ei ole arutanud konkreetset arvu, aga ma arvan, et me saame selle muudatuse eesmärgist ühtemoodi aru, ja loodame, et me ei pea seda sätet lähitulevikus rakendama.
Aitäh! Ma tulen ikkagi tagasi terviseandmete avamise ja isikuandmete töötlemise juurde, millega seotud punkte see eelnõu algselt sisaldas. Te ütlesite, et oli algataja ja valitsuse esindaja seisukoht võtta eelnõust välja § 5 punktid 1 ja 2, mis oleksid võimaldanud isikuandmete töötlemist. Ma loen õiguskomisjoni protokolli ja sellest nähtub, et valitsuse esindaja on põhjendanud, miks on vaja, et terviseandmete avamine ja isikuandmete töötlemine edaspidigi sees oleksid. Samas õiguskantsler on oma kirjas, mille ta komisjonile saatis, pidanud seda sätet problemaatiliseks ja leidnud, et seda küsimust ei tuleks eelnõus käsitleda. Ma küsin veel kord üle: millisele argumentatsioonile tuginedes pidas õiguskomisjon õigeks võtta välja § 5 punktid 1 ja 2, mis puudutasid isikuandmete töötlemist? See oli iseenesest väga mõistlik otsus, aga mis oli see argumentatsioon, miks te need välja võtsite?
See regulatsioon puudutas vabatahtlikke, kes saaksid andmetele juurdepääsu väga piiratud ulatuses. (Saalist kostab: "Ei.") Palun öelge konkreetse muudatusettepaneku number! Numbrid 5 ja 6, jah? Õiguskantsleri kirjaga me oleme komisjoni istungil tutvunud, enne eelviimast istungit. Seal oli muu hulgas juttu näiteks teavitamisest, SMS-i saatmisest inimestele juhul, kui näiteks teatud piirkonnas on vaja teavitada neid, kes seal viibivad, ja selleks on vaja juurdepääsu nende asukohaandmetele. Arutelu käigus selgus, et tegelikult algataja ei soovinud seda sellesse eelnõusse. See vajadus ei ole ilmselt kadunud, aga praegune eelnõu puudutab kriisimeetmeid ja kõnealune asi ei olnud võib-olla nii kriisiline, et see eelnõusse lisada. Komisjonis ei olnud selle kohta ka vastuväiteid.
Ma tänan! Hea ettekandja! Kas komisjonis räägiti sellest, mis puudutab korrakaitseseaduse muutmist? Nimelt antakse kaitseväelasele, Kaitseliidu tegevliikmele õigus kasutada teatud erimeetmeid ja üks nendest erimeetmetest, mille kasutamise õigus antakse, on sõiduki peatamiseks vajaduse korral relva kasutamine. Ma kujutan ette, et ilmselt on kaitseväelase, sõduri väljaõpe relva kasutamisel mõnevõrra erinev politseiametniku väljaõppest. Ma ei ole kindel, kas me õpetame kaitseväelastele seda, kuidas relvaga autot peatada ja teha seda võimalikult ohutul moel nii avalikkusele kui ka juhile. Ja teiseks, kuidas on see seotud viiruse leviku tõkestamisega, kui kaitseväelane, kes seda ülesannet täidab, leiab, et kui mõni viirusekahtlusega inimene sõidab autoga, siis võib ta tema sõiduki suunas tule avada? Palun selgitage seda paragrahvi lähemalt!
Seda küll, aga las Andrei vastab Raimondi küsimusele ära. Siis ma küsin oma protseduurilise. Ma ei taha nende vestlusele niimoodi otseselt vahele segada.
Kaitseväelaste osas seda debatti toimunud ei ole, küll aga abipolitseinike osas. Viiruse või kriisiga on seos selline, et võib juhtuda, et inimressurssi ei ole piisavalt. Ja sellisel juhul tundus näiteks autode peatamine selliste abivahenditega mõistlik, aga abipolitseinik ei saa seda praegu kehtiva seaduse järgi teha. See seadus on otsene – kui sul ei ole piisavalt politseinikke, siis võivad appi tulla teised inimesed, kes on saanud väljaõppe, aga väiksemas mahus. Mis puudutab küsimuse teist osa, siis ei, seda me otseselt komisjonis arutanud ei ole.
Aitäh! See on väga protseduuriline. Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Tegelikult tekkis siin Keit Pentus-Rosimannuse küsimuse puhul, aga juba ka enne väike segadus. Kuna see on tõesti üks väga suur kobareelnõu, tekkis küsimus, et mida siis tegelikult komisjonis arutati, mille juures keegi oli ja mille juures ei olnud, kes mida ütles ja kelle arvamust küsiti. Aga praegu, kui ma tahan seda õiguskomisjoni protokolli vaadata, ei ole seda süsteemis üldse üleval. Nii et minu ettepanek on selline: kas me ei võiks võtta juhataja vaheaega, jätta seda istungit praegu pooleli ja jätkata homme? Äkki homseks jõuab õiguskomisjon ka protokolli välja panna. Vaadates seda kobareelnõu, on minul Andreist täitsa kahju. Ma ise olen jurist ja mina küll ei suudaks hoomata kõike seda, mis siin on. Ma kujutan ette, et ka Andreil on väga raske.
Lugupeetud ettekandja! Juhatajale on tehtud ettepanek teha vaheaeg, enne kui küsimustega edasi minnakse. Aga ma ütlen lihtsalt niiviisi, et viie minuti pärast lõpeb see istung nii või teisiti ja siis ongi vaheaeg. Me võime kokku leppida, et õiguskomisjon esitaks enne, kui see istung homme jätkub, selle protokolli, mida Valdo Randpere praegu taga otsib. Jah, Toomas!
Ka mina tegelikult täiesti heatahtlikult, aga halva üllatusena avastasin, et ei olegi olemas õiguskomisjoni protokolli selle seitse tundi – vabandust, 6 tundi ja 40 minutit – kestnud istungi kohta. Kas ilma protokollita – täiesti heatahtlik küsimus – on üldse kohane seda eelnõu menetleda? Mul ei ole võimalik mälu värskendamiseks järele vaadata, kuidas keegi hääletas või mis need teemad olid. Minu arvates on see väga halb tava. Kas meil üldse on õigus seda eelnõu saalis menetleda, kui puudub juhtivkomisjoni protokoll komisjonis peetud arutelu kohta? Andrei küll väidab, et ta räägib seda, mida komisjonis räägiti, aga me ei saa seda kontrollida.
Mul on paar muret. Esiteks, kas ei ole nii, et vaheaja võtmise õigus on fraktsiooni esindajal vahetult enne hääletamist? Minu arvates ei hakka me praegu midagi hääletama. Mis alusel härra Randpere vaheaega küsis?
Juhatus võib soovi korral vaheaja võtta igal hetkel, selle kohta mingeid piiranguid ei ole.
Aitäh! Jah, Andrei, see diskussioon käib põhimõtteliselt üle sinu pea. Ma räägin momendil juhatajaga ja tegin talle ettepaneku, mis on iga Riigikogu liikme õigus – teha ettepanek, et juhataja võtaks vaheaja. Juhataja võib igal hetkel vaheaja võtta. Nüüd ei pidanud härra juhataja seda vajalikus, kuna ta arvas, et viie minuti pärast – nüüd juba nelja minuti pärast – lõpeb see istung niikuinii. Aga las ta siis lõpeb praegu ära. Mine otsi see protokoll üles või palu ametnikke, et nad teeksid selle protokolli valmis. Nii on meil homme palju sisukam ja põnevam arutelu ja ka sul endal on elu lihtsam. Nüüd ma räägin juba sinuga, Andrei.
