Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 10. töönädala teisipäevast istungit. Võimalus on anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 50 Riigikogu liiget, puudub 51.
Head kolleegid! Päevakorra täpsustamine. Tänase esimese päevakorrapunkti juures, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 162 esimene lugemine, teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Kalvi Kõva.

Ja lähemegi tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 162 esimene lugemine. Aga enne seda on protseduuriline küsimus. Palun! Härra Grünthalile mikrofon, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmisel nädalal, mõned päevad tagasi oli mul telefoni teel jutuajamine Tanel Kiigega, kes vastas minu küsimusele selle kohta, mis siis saab, kui Riigikogus leitakse n-ö koroonapesa või keegi haigestub, et väga hea küsimus, aga ütles ka, et ei oska sellele vastata. Minule teadaolevatel andmetel viibib ta ise praegu Saaremaa-käigu tõttu 14-päevases karantiinis. Mul on selline küsimus: juhul kui meil siin praegu leitakse analoogne juhtum, et keegi meie hulgast on nakatunu, siis mis saab edasi, kuidas toimitakse? Kas vanematekogu on seda arutanud? Sest Boris Johnson on praegu intensiivis ja tema näitel me teame, et viirus ei halasta ka mitte kõrgetele riigiametnikele. 

Aitäh! Juhatus on seda küsimust arutanud ja ka vanematekogu on neid teemasid arutanud. Teatud käitumisreeglid siin on ja plaanid on olemas, aga me tuleme nende juurde siis, kui see peaks osutuma tõeks. Loodame, et sellist vajadust Riigikogus ei teki.
Praegu aga saame päevakorraga edasi minna. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Kalvi Kõva.

Tere päevast! Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austades teie kõigi tervist, eriti siin eespingis, kannan ka maski. Head sõbrad! Arutame seaduseelnõu 162, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon saatis 12. märtsil siia Riigikokku. Eelnõuga muudetakse ravikindlustuse seadust eesmärgiga tagada koroonaviiruse ja COVID-19 nakkushaiguse kahtluse korral inimestele haigushüvitis alates esimesest päevast. Nakkushaiguse kahtluse korral maksaks haigekassa haigushüvitist alates esimesest päevast kuni töövõime taastumiseni. Haigushüvitise suurus on 70% töötaja keskmisest töötasust. Eelnõu eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja nende sissetuleku vähenemist olukorras, kus inimene peab nakkushaiguse kahtluse korral püsima kodus.
Vabariigi Valitsus ja Terviseamet on palunud 14 päeva kodus viibida inimestel, kellel on viirusele iseloomulikud nähud, kes on nakatunu lähikontaktne või on naasnud riskipiirkonnast. Kodus isolatsioonis viibimine on äärmiselt oluline nakkuse leviku kontrolli all hoidmiseks. Me kõik teame, et kehtiva seaduse järgi inimene esimesest kuni neljanda päevani hüvitist ei saa ja neljandast kuni kaheksanda päevani maksab seda tööandja 70% ulatuses. Meil on hea meel, et meie algatatud eelnõu eesmärk on mõnes mõttes osaliselt juba täidetud. Valitsus on praeguses eriolukorras otsustanud teha erandi ning hüvitada tagasiulatuvalt alates 13. märtsist kõikide avatud haiguslehtede puhul kuni eriolukorra lõpuni ka kolm esimest haiguspäeva. Selle eest tunnustame koalitsiooni ja valitsust. Valitsuse plaani suur puudus on aga see, et hüvitist haiguslehe neljanda kuni kaheksanda päeva eest peab ikka maksma tööandja. Sellises kriisiolukorras on aga paljud tööandjad raskes majanduslikus seisus ja vajavad riigi toetust. Meie algatatud eelnõu eesmärk on see, et nakkuskahtlusega inimestele hüvitaks haigushüvitist just haigekassa, alates esimesest päevast kuni haiguslehel märgitud töövõime taastumise päevani. Palume seda eelnõu toetada.
Me mööname, et kuna eelnõu on esitatud 12. märtsil – just sel hetkel, kui meil hakkas Eestis ilmnema rohkem koroonajuhtumeid –, on see kirjutatud liiga väheste töötundidega ja võib-olla pole siin kõiki nüansse arvestatud, aga seda kõike saame muudatusettepanekutega paremaks teha. Ma arvan, et eeskätt vajavad seda seadust meie ettevõtjad. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Sa libisesid ise juba natuke teemasse sisse. 12. märtsil andsite eelnõu üle – võib-olla oli kiire, see sai tehtud väheste unetundidega ja mis iganes. Ma tahtsin küsida, kas sa oskad juba praegu käigupealt öelda, mis on vahepeal muutunud ja mida te oleksite praegu teistmoodi kirjutanud sinna eelnõusse, juhul kui teadmine oleks 12. märtsil olnud see, mis on nüüd.

Üks asi, mis oleks kindlasti olnud teisiti, on tõesti see, et seadus ei ole mõeldud sellisena, et see hakkaks kehtima kogu aeg. See on mõeldud praegusel juhul ikkagi viiruse tõkestamiseks. Ehk siis loomulikult oleksime me samamoodi, nagu valitsuse eelnõus on tehtud, parandanud nakkushaiguste seadust ja lisanud ka selle viiruse sinna sisse. Aga nagu me teame, sellised viirused, mis panevad meid tänasesse olukorda, tulevad üleöö, neid ei nähta aastaid ette. Sellest tingituna tegime ka selle eelnõu teadmises, et enne Riigikogu istungivabale nädalale minekut oleks sotsiaalkomisjonil ja valitsuskoalitsioonil üks põhi, millelt edasi minna. Sest nagu me teame, kõik inimesed tegelikult ju ootavad seda seadust ja praeguses kriisiolukorras peaksime me eeskätt siin saalis selle ära unustama, kes mingi eelnõu esitas. Veel kord: me tunnustame valitsust, et selle eelnõuga, mis eile oli esimesel lugemisel siin, esimene kuni kolmas haiguspäev on inimeste jaoks ära lahendatud, aga meie arvates on lahendamata tööandja mure, neljas kuni kaheksas päev. Loomulikult on ka küsimused, mis saab FIE-dest jne, aga ma arvan, et neid asju me peame siin kõik koos üheskoos edasi mõtlema. 

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti on sellel eelnõul ka oma eelarveline mõju. Ma saan aru, et teie plaani järgi riik mitte ainult ei hüvitaks esimest kuni kolmandat päeva, vaid võtaks kanda ka selle tööandja kulu, mis on neljandast kuni kaheksanda päevani. Ehk siis, mis see täpne rahaline mõju võiks olla selle konkreetse eelnõu puhul? 

Aitäh, hea Tõnis! Kui selle eelnõu rakendumisel inimesed pööravad oma haigussümptomitele varases staadiumis tähelepanu, st ei lähe tööle, siis ei pea nad muretsema töötasu pärast, selle tõttu ka haigusviirus ei levi nii palju ja inimesi jääb rohkem ellu, seega see hind, mis meil tänu sellele seadusele võib olla, on väga suur.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa, Kalvi, ei vastanud muidugi küsimusele. Iga eelnõu juures on väga olulised kaks asja: üks on see, milline on kuluartikkel, st kui palju see summa on, ja mille või kelle arvel see raha tuleb. Neist kumbagi rida ma selle eelnõu puhul ei näe. Ma võin sind lihtsalt natukene aidata. Näiteks, tänu sellele, et märtsikuust alates võib igaüks ise endale haiguslehte välja kirjutada, kasvas haiguslehtede arv üle kahe korra võrreldes eelmise aastaga. Ehk umbes 18 miljonit on see kulu, mis on juba esimese kolme päeva eest. Võib-olla sa ikkagi tead nüüd, kui palju siis on see töötajate poole kulu. Esimese poole kulu on teada. Kui palju on teise poole oma? Veel tuleks ju vähemalt kaks kuud, mille summat oleks vaja teada, ja siis peaks arvestama, kas lisaeelarvesse on vaja võtta laenurahana. Praegu me arutame ka lisaeelarvet. Kust see raha tuleb?

Jaa. Selge. Jaa, vabandust, Tõnis, et ma päris täpselt su küsimusele ei vastanud. Aga ma arvan seda siiralt, Aivar, et igal liigutusel, mis me siin saalis teeme, on kulu. Ja selle kulu üks komponent on ka see, kui palju inimesi jääb haiguslehele. Nagu sa ütlesid, esimese kolme nädala või isegi vähema aja jooksul registreeris nii ja nii palju inimesi ise oma haiguslehe. Meil ei ole seda kulu. Ütlen ausalt, meil ei ole seda kulu. Istume maha ja mõtleme koos asjad läbi, aga kui see meede vähendab inimeste tööle tulekut kas või väiksemategi sümptomitega, siis ma arvan, et see tulu on väga suur. Aga meil pole teada seda kulu, jah, see on aus vastus.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh! Tervist teile kõigile!

Ma palun nüüd ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Tõnis Möldri.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas kokku kolmel korral Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Esimesel koosolekul tutvustasid algatajad eelnõu, komisjoni teisel koosolekul aga osalesid videosilla kaudu Sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja töötukassa esindajad.
Esimesel koosolekul, mis toimus 16. märtsil, oli arutelu keskendunud eelkõige sellele, kas see eelnõu kehtib ainult eriolukorra puhul või jääb see kehtima alaliselt. Tõesti, siit eelnõu tekstist esialgu seda välja ei loe, kui pika viitega see on. Komisjoni arutelu käigus jõudsime me sellisele järeldusele: eelnõu algataja soovib, et see kehtiks ikkagi ainult eriolukorra puhul. Algatajad olid valmis eelnõu teksti esimese ja teise lugemise vahel täpsustama. Lisaks otsustasime 16. märtsil, et pöördume just nimel Sotsiaalministeeriumi, töötukassa ja haigekassa poole, et saada selle eelnõu kohta arvamust.
Ja 23. märtsil me arutasime seda. Ma loen siin lühidalt ette ka Sotsiaalministeeriumi arvamuse selle kohta. Ministeerium toetab käesoleva eelnõu põhimõtet muuta ravikindlustuse seadust eesmärgiga tagada nakkushaiguse kahtluse korral inimestele haigushüvitis alates esimesest päevast. Küll aga nähakse teatud murekohti, mida ministeeriumi poolt soovitakse lahendada teisiti. Kui ravikindlustuse seadusesse kirjutatakse sisse kohustus haigekassale maksta haigushüvitist kindlustatud isikule, kes ei ole nakkushaiguse kahtluse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal kohe esimesest päevast alates, siis kriisiolukorras muutub haigekassa eelarve olukord kriitiliseks. Eriolukorraga kaasneb ulatuslik sotsiaalmaksu laekumise vähenemine ja ettenägematute kulutuste suurendamine. Seetõttu ei ole ministeeriumi arvates seda meedet mõistlik rakendada. Ministeerium kinnitas, et on töötab välja Vabariigi Valitsuse korraldust, mille alusel makstakse nakkushaiguse kahtluse tõttu ajutiselt töövõimetule isikule kolm esimest haiguspäeva valitsuse eelarvest.
Töötukassa nõukogu on samuti seda teemat käsitlenud ja eelnõu arutanud ning pakub välja, et sellises olukorras, nagu me täna oleme – tegemist on eriolukorraga –, oleks mõistlik töötada välja konkreetselt ainult selle eriolukorra tarbeks eraldi meede. Haigekassa nõustub põhimõtteliselt töötukassa seisukohaga ja ütleb samamoodi, et oleks vaja ikkagi selle eriolukorra tarbeks konkreetset sihtotstarbelist meedet. Haigekassa soovitus on selline, et hüvitamine toimuks mitte tagasiulatuvalt 1. märtsist, vaid eriolukorra väljakuulutamise hetkest alates ning esimene kuni kolmas haiguspäev makstakse välja kuni eriolukorra lõppemiseni. Haigekassa juht selgitas ka seda, et praegune haigekassa süsteem ei võimalda automaatselt hakata esimest kuni kolmandat päeva välja maksma. Selle muutmine nõuab teatud tehnoloogilisi arendusi ja kindlasti ka mõningal määral ajalist kulu. Samal koosolekul kinnitas haigekassa esindaja ka seda, et valitsus töötab praegu seda erimeedet välja. Nii nagu me nüüdseks teame, saab haigekassa raha lisaeelarvest, just nimelt konkreetselt selle erimeetme raames, ja eks siis valitsus saab oma otsusega hakata esimest kuni kolmandat haiguspäeva välja maksma.
Nüüd mõningatest otsustest. 23. märtsil otsustas sotsiaalkomisjon määrata suurde saali ettekandjaks siinkõneleja Tõnis Möldri, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. aprilliks – täna on küll 7., sest juhatus tegi vahepeal uue otsuse – ning 31. märtsil otsustati eelnõu (häältega 5 poolt ja 4 vastu) esimesel lugemisel tagasi lükata. Konsensuslikult otsustati määrata muudatusettepanekute tähtajaks 8. aprill kell 12. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile on siiski küsimusi. Indrek Saar, palun!

Ma küsiks sellesama väga olulise küsimuse, mida teie siin küsisite ja ka lugupeetud rahanduskomisjoni esimees küsis. Mis see siis maksab, see esimesest kuni kolmanda päevani hüvitamine? Kui siin arvati, et see on väga hea plaan ja valitsus tuleb ka sellise ideega kaasa, siis mis see maksab?

Aitäh! Ma saan aru, et esialgsed prognoosid on näidanud seda, et see suurusjärk võib olla kuni 7 miljonit. Samas, minu teada on Sotsiaalministeerium ja sotsiaalminister avalikult välja öelnud ka selle, et esialgsetes prognoosides võivad summad olla liiga väikesed. Inimesi, kes on võtnud haiguslehti just nimelt selle kriisiolukorra tõttu, on tunduvalt rohkem, kui esialgu prognoositi, seega summa võib minna olulisel määral suuremaks. Nii et selles mõttes on täna seda väga raske prognoosida, aga kindlasti on see suurusjärk, mis ma julgen täna siit puldist öelda, ikkagi üle 7 miljoni. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 162 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me läheme selle hääletamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 162 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Tänane teine päevakorrapunkt on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu 152 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimehe Alar Lanemani.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt lühidalt. Tegemist on seadusega, mida siin saalis me oleme korduvalt arutanud, mille Vabariigi President lükkas tagasi. Me võtsime ta muutmata kujul uuesti vastu ja asi jõudis Riigikohtuni. Riigikohus andis oma hinnangu ja näitas ära, milline on see nõrk koht, vastuolu põhiseadusega, mille me loodetavasti täna teiega koos korda ajame.
Seadus ulatub oma ajalooga aastasse 2018, kui Kaitseministeerium ja Kaitsevägi otsustasid, et tuleb vähendada kaitseväeluure tegevust piiravaid asjaolusid – jutt on põhimõtteliselt tegevustest, mis on seotud taustakontrolliga, inimallikaluure rakendamisega – ning uue ülesandena koguda ja töödelda teavet Kaitseväe julgeolekuala kaitseks.
Kuiva seaduseterminoloogia taga on muidugi väga tugevad põhimõttelised lähenemisnurgad, millest ühte ma tahaks eraldi nimetada – see on ennetamine. Ma pean ka teie käest vabandust paluma, sest sellisel hetkel, nagu meil praegu on, võib tunduda, et on pakilisemaid teemasid, kuid kui süveneda, siis me näeme, et pigem on asi vastupidine. Esiteks, ajakriitilisus on näha sellest, et seadusemuudatuse vajadus oli olemas juba aastal 2018. Sõjaväeluure, see on riigikaitse silmad ja kõrvad, need peavad olema alati heas korras. Teiseks on siin praegu vastuolu põhiseadusega. Sellised vastuolud ei ole hea toon. Seadusandja ei saa sundida täitevvõimu töötama olukorras, kus selline vastuolu on olemas. Ja on veel üks asjaolu, mis võib olla kõige tõsisem märk ajakriitilisusest. Me kõik teame julgeoleku laia mõistet – me teame, et julgeolekuküsimustel ei ole piiri. Selle kinnitusena näeme, kuidas üks tervishoiuprobleem on asunud avaldama negatiivset mõju majandusele, mis tõenäoliselt jõuab ka sotsiaalsfääri, ja me peame tegema kõik selleks, et see ei kanduks mingitesse julgeolekuküsimustesse. Seda, et Kaitseväge võib minna vaja, me näeme praegu Saaremaal, kus on välihospidal, mis täidab oma ülesannet ja toetab tsiviilstruktuure. Kõige viimaseks, kui jutt läheb Kaitseväe julgeolekualale, siis palun meeles pidada, et me vastutame ka siin asuva NATO väegrupi julgeoleku eest.
Nüüd konkreetsemalt. Riigikohus otsustas 2019. aastal 19. detsembril, et Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadus on põhiseadusega vastuolus. Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon koos riigikaitsekomisjoniga arutas eelnõu oma 20. jaanuari ja 10. veebruari istungil. Istungitel osalesid Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamisel Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ja nende allasutuste esindajad. Jõuti järeldusele, et põhimõtteliselt me muudame punkti 15, ülejäänud tekst jääb samaks. Ma tutvustan nüüd teile § 40 teksti. Esiteks, Kaitsevägi teavitab puudutatud isikut ja täiendatakse seaduse § 37 lõike 1 punkti 1, § 37¹ lõiget 4 punkti 3 ... Olgu, ma säästan teid nendest kuivadest numbritest. Jutt on varjatud jälgimisest, määramaks isiku sobivust salajaseks koostööks, see on varjatud jälgimine taustakontrolli eesmärgil või siis varjatud jälgimine julgeolekuala kaitseks. Lõige 2 ütleb, et Kaitsevägi võib jätta isiku käesoleva paragrahvi lõikes sätestatud toimingu ajast ja liigist teavitamata, kui teavitamine võib: 1) kahjustada oluliselt teise isiku seadusega tagatud õigusi ja vabadusi või seada teise isiku ohtu; 2) ohustada teabeallikat või salajasse koostöösse kaasatud isikut; 3) kahjustada Kaitseväe teabevahetust või koostööd välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooniga. Lõige 3 ütleb, et isiku võib Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud struktuuriüksuse ülema otsusel jätta teavitamata kuni käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise aluse äralangemiseni. Lõige 4: "Kui toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud, otsustab Kaitseväe juhataja või tema volitatud struktuuriüksuse ülem isiku püsivalt teavitamata jätmise, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul." Ja see lõige 5 räägib sellest, et kui tegemist on eraelu, perekonna või eluruumide puutumatusega, siis saab selle otsuse teha halduskohus. See regulatsioon on tehtud karmimaks. Protsessi alguses oli meil selge, et me peame kaasama võimalikult parimaid eksperte. Oluline oli siin ka see: ühest küljest komisjon peab vaatama, et julgeolekuasutused järgivad seadust ja nende tegevus on otstarbekas, kuid samas on meil ka moraalne vastutus, et nendel on kõik selleks tööks vajalikud vahendid. 
Teisena teeme Riigikogule ettepaneku muuta ka õiguskantsleri seadust järgnevas sõnastuses: "Õiguskantsleri seaduse §-i 1 täiendatakse lõikega 9¹ järgmises sõnastuses: "(9¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud ülesande raames teostab õiguskantsler vähemalt iga kahe aasta tagant järelevalvet Kaitseväe korralduse seaduse § 40 lõike 2 alusel isiku toimingust teavitamata jätmise põhjendatuse üle." Miks sellised põhjalikud regulatsioonid? Põhjus on see, et kui tegemist on toimingutega näiteks kriminaalmenetluse raames, siis isik, keda see puudutab, võib tutvuda selle riivega protsessi käigus. Siin peab seda tasakaalustama teistsugune järelevalvemehhanism.
Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon arutas seaduseelnõu oma 17. veebruari istungil. Komisjoni liikmed tutvusid Kaitseministeeriumi esitatud seaduseelnõuga ja kiitsid teksti heaks. 26. veebruaril 2020. aastal otsustati algatada Kaitseväe korralduse seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Otsus tehti konsensusega – Alar Laneman, Ivari Padar, Hanno Pevkur ja Kaido Höövelson.
Kokkuvõtteks. Eelnõuga muudetakse Kaitseväe korralduse seadust, et kehtestada isiku varjatud jälgimisest teavitamata jätmise põhjendatuse põhiseaduspärane regulatsioon. Eelnõus lähtutakse asjaolust, et mida intensiivsem on isikuandmete varjatud töötlemise toiminguga isiku põhiõigustesse sekkumine, seda konkreetsemad ja tõhusamad peavad olema menetluslikud garantiid, mis tagavad teavitamiskohustuse täitmise. Arutelude käigus tehtud järelevalve ettepanek, õiguskantsleri seaduse täiendamine, kus õiguskantsler vähemalt iga kahe aasta tagant teostab järelevalvet Kaitseväe korralduse seaduse alusel isiku toimingutest teavitamata jätmise põhjendatuse üle. Komisjon toetab ettepanekut, kus on toodud loetelu meetmetest, mille kasutamisest peab Kaitsevägi viivitamatult puudutatud isikut teavitama. Samuti on ära toodud olukorrad, kus Kaitsevägi võib jätta isiku käesoleva paragrahvi lõikes sätestatud toimingu ajast ja liigist teavitamata.
Tegemist on igati vajaliku seadusemuudatusega, mis aitab täiendavalt panustada Eesti julgeoleku tagamisse. Sellest johtuvalt palun teid ettepanekuid toetada. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks riigikaitsekomisjoni esimehe Andres Metsoja.

Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Arutuse all olev eelnõu on varasemast teile kõigile vähemal või suuremal määral tuttav, sest valdavalt on tegemist juba eelmises Riigikogu koosseisus 20. veebruaril 2019. aastal vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadusega, mis toona kandis numbrit 783 SE. Sedasama jõustumata seadust numbriga 783 arutas praegune Riigikogu ja võttis selle muutmata kujul vastu uuesti 29. mail 2019 aastal.
Ma ei hakka üle enam kordama hea kolleegi räägitut. Te kõik ilmselt vähemal või suuremal määral mäletate, kuidas see otsus leidis käsitlemist Riigikohtus, sest president kasutas toona oma võimalust teostada põhiseaduslikku järelevalvet selle seaduse üle. Ja tõepoolest, kogu see seadus läks tookord täies ulatuses arutelu alla. Selle kohta on kokkuvõttes öeldud, et see protsess oli õige ja tänu sellele on õigusvaldkonna asjatundjad saanud teema tõsiselt pulkadeks lahti võtta, et ta uuesti siin parlamendisaalis kokku panna. Hea meel on tõdeda, et suures osas vastuolu ei leitud. Põhiline argumentatsioon seisnes selles, kuidas teavitada isikuid, kelle suhtes tehakse jälitustoiminguid julgeoleku alal, ja kas on õigustatud jätta isikut teavitamata. Kui see on õigustatud, siis on siin omakorda toodud sisse kohtumenetluslik viis. Me oleme nüüd sellel aastal ka riigikaitsekomisjonis mitmeid kordi seda teemat arutanud. Alustasime Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimehe Alar Lanemani eestvõttel, sest nii sai kokku lepitud, et Riigikogu on taas ise selle seaduseelnõu algataja. Ja kõik osapooled on kenasti tulnud eelnõuga kaasa. Me oleme teinud ametkondade esindajatega kohtumisi ja pidanud ka kirjavahetust, kuni sinnamaani välja, et arutada, kas tegemist on kiireloomulise eelnõuga või mitte. Väga selgelt on ühiselt sõnastatud, et maja justkui ei põle, aga kui parlament peab võimalikuks, siis tuleks sellega võimalikult kiiresti edasi liikuda. Just seda me nüüd siin teeme.
Mainin veel ära, et Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Margit Gross on komisjoni kohale kutsutud ja ta on jaganud meile selgitusi. Oluline on veel kord ära mainida ka see, et vanematekogu jättis selle arutelu esialgu täiskogu päevakorrast välja sellepärast, et nagu te kenasti mäletate, võeti sisuliselt kõik eelnõud päevakorrast maha, kuigi ettepanek oli seda teha juba varem.
Meie poole on ka pöördunud õiguskantsler, kes tõstatas eraldi teemana julgeolekuasutuste seaduse § 29 põhiseadusega kooskõlla viimise. Meie oleme vastanud, et oleme valmis ka julgeolekuasutuste seadust paralleelselt menetlema. Valitsus on samuti andnud sellekohase selgituse ja edastanud soovi, et nüüd, kui esimene lugemine saab lõpetatud, tegeleks komisjon kindlasti ka nende teemadega.
Menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 23. märtsi istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ühtlasi otsustas riigikaitse komisjon – samuti konsensusega – teha ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. aprilli kell 10. Selle sõnumiga ma praegu oma ettekande lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile küsimusi ka ei ole.

Aitäh!

Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 152 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. aprilli kell 10.
Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 10.39.