Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokoll nr 33, teisipäev, 28. jaanuar. Päevakord: Vabariigi Valitsuse algatatud audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 111 ettevalmistamine esimeseks lugemiseks. Komisjoni on kutsutud rahandusminister Martin Helme, Rahandusministeeriumi ettevõtlus- ja arvestuspoliitika osakonna jurist Taivo Põrk, Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna nõunik Janika Aben ja Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna jurist Linda Lelumees.
Rahandusminister Martin Helme selgitas komisjonile, et eelnõuga tagatakse finantsvaldkonna õigusest tulenevate karistusmäärade kohaldamine Eesti õiguses ning eelnõu on seotud Justiitsministeeriumis ettevalmistatud ja kooskõlastamiseks esitatud karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga – numbriks on 94 –, mis loob aluse kõrgendatud ülemmääraga väärteokoosseisude eriseadustes sätestamiseks. Eelnõu eesmärk on muudatuste või täienduste abil viia seadusandlik olukord vastavusse Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega. Eelnõu põhifookus on finantsvaldkonna eriseadustes ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses karistusmäärade tõstmisel. Varem olid need trahvimäärad kohati liiga madalad, krediidiasutuste seadustes oli kõrgeim maksumäär 32 000 eurot. Aga hetkel kehtivaid trahvimäärasid ei saa pidada mõjusateks ega heidutavateks, sest need ei võimalda arvestada konkreetse subjekti tegelikku majanduslikku olukorda. Uus regulatsioon on suunatud kõigile finants- ja krediidiasutustele, kindlustusandjatele, -vahendajatele ning teistele kohustatud isikutele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses. Antud eelnõuga sätestatakse finantsvaldkonna eriseadustes väärtegude aegumise tähtajaks kahe aasta asemel kolm aastat, sest Finantsinspektsioon on korduvalt tähelepanu juhtinud, et üldine aegumistähtaeg ei ole finantsvaldkonnas toimepandud väärtegude keerukuse tõttu menetluse läbiviimiseks piisav. Finantsvaldkonnas toimepandud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks saab olema Finantsinspektsioon. Rahapesu andmebüroo hakkab menetlema teisi kohustatud isikute väärtegusid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses.
Eelnõuga muudetakse kokku 12 seadust, kõige olulisemad muudatused viiakse sisse audiitortegevuse seadusesse. Põhiosa eelnõust moodustavad muudatused, millega nähakse ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv ja tunnistatakse kehtetuks üksikud karistusnormid, mis on hõlmatud mõne muu koosseisuga muudes seadustes või mille täitmine on piisavalt tagatud teiste karistuslike meetmetega. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi määramiseks on ette nähtud kolm iseseisvat alust. Esiteks see, et fikseeritud rahatrahvi ülemmäär on enamikul juhtudel kuni 5 miljonit. Teine alus on, et käibepõhine ülemmäär on kuni 10% juriidilise isiku või tema konsolideeritud grupi käibest. Kolmas alus on see, et kahe- või kolmekordse rikkumise tagajärjel saadud kasule või ärahoitud kahjule on olemas vastav trahvimäär. Selle, millist alust kohaldada, otsustab kohtuväline menetleja, kellele on antud suur kaalutlusõigus. Lähtudes ülemmäärade loogikast, tuleb eelistada kõrgemat ülemmäära. Eelnõus on lähtutud sellest, et kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv nähakse ette juhul, kui see tuleneb otseselt Euroopa Liidu õigusaktidest, ja samuti juhul, kui kehtiv väärteokaristus ei võimalda õigusest tulenevaid kohustusi eesmärgipäraselt täita.
Komisjoni esimees Jaanus Karilaid tutvustas komisjonile Andmekaitse Inspektsiooni, Finantsinspektsiooni, Maksu- ja Tolliameti ning Konkurentsiameti ühispöördumist seoses hetkel kehtiva karistamise regulatsiooniga. Ühispöördujad on seisukohal, et väärtegude eest karistamise ebaefektiivne kord on kujunenud tõsiseks takistuseks ühispöördujatele pandud ülesannete tulemuslikul täitmisel. Eelnimetatud probleemide lahendamiseks ei piisa väärteomenetluse seadustiku ja karistusseadustiku üldosa muudatustest, vaid otstarbekas on välja töötada riigisisene halduskaristuste rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon ning kohandada selleks haldusmenetluse norme. Jaanus Karilaid uuris, mis on Rahandusministeeriumi seisukoht ühispöördujate arvamuse suhtes. Rahandusminister Martin Helme seletas komisjoni liikmetele ja komisjonis viibivatele külalistele, et vastavat regulatsiooni valmistatakse Justiitsministeeriumis ette ja poliitiline tahe on olemas. Regulatsiooni valmimine on nii palju aega võtnud sellepärast, et Justiitsministeeriumis on õiguskoolkondadel antud regulatsiooni suhtes erinevad arvamused. Rahandusministeeriumi esindaja Linda Lelumees täpsustas, et Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Markus Kärner, kes on ühtlasi seotud ka eelnõuga 94, on öelnud, et Tartu Ülikoolist tellitud analüüs on lõpusirgel ja see analüüs on suunatud sellele, kuidas Eesti õiguses saaks kohaldada Euroopa Liidu haldustrahve. Analüüsi kinnitamine toimub tõenäoliselt käesoleva aasta veebruaris. Seejärel tutvustatakse analüüsi ministeeriumis ja justiitsminister korraldab analüüsi teemal ümarlaua kõigi inspektsioonijuhtidega.
Rahandusministeeriumi esindaja Taivo Põrk lausus, et ühispöördujate arvamus, et vaja on välja töötada riigisisene halduskaristuste rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon, on õige, kuid eelnõu ei tohiks jääda eelmainitud regulatsiooni väljatöötamise ootamise juurde pidama, sest Euroopa Liidu direktiivid on vaja Eesti õigusesse üle võtta. Jaanus Karilaid kinnitas, et eelnõu 111 ehk käesolev eelnõu on väga oodatud, sest trahvid on hetkel väga madalad ja seetõttu on need ka nõrgad mõjutusvahendid. Urve Tiidus viitas Martin Helme mainitud erinevatele juriidilistele koolkondadele Justiitsministeeriumis ja palus täpsustada, kuidas need koolkondlikud erinevused mõjutavad riigisisese halduskaristuse rakendamist võimaldava õigusliku regulatsiooni väljatöötamist. Martin Helme selgitas, et koolkondadevaheline erinevus seisneb selles, et üks koolkond leiab, et kuivõrd taoline halduskaristus on kogu Eesti õigussüsteemis uudne ega sobitu sellesse, siis ei ole riigisisese halduskaristuse rakendamise kohaldamine reaalsuses võimalik. Hetkel üritatakse sama menetlusloogikaga menetleda väga eriilmelisi protseduure, näiteks kiiruse ületamist ja rahapesu puudutavaid väärtegusid. Seda on keeruline tõhusalt teha paljudel põhjustel. Raini Laide täiendas, et üks seisukohtadest on see, et väärteokaristus on kergem kuriteokaristusest, kuid eelnõuga tuuakse väärteomenetlusse karistused, mis on suuremad, kui kuritegude eest on võimalik kohaldada. Vajadus finantssektori mõjutamiseks suuremate summadega on olemas. Küsimus seisneb selles, kas peaks olema täiesti iseseisev menetlusliik suurte finantstrahvide menetlemiseks.
Kert Kingo lausus, et mõistab, et Euroopa Liidu direktiiv on vaja Eesti õigusesse üle tuua, kuid direktiiv on Eesti väärteo- ja kriminaalmenetluse kontekstist väljas. Tavaliselt on väärtegude ja sellest tõsisemate süütegude vahel teatud trahvimäär, mis toimib piirina. Kert Kingo uuris, miks teatud väärtegusid, millel on nii kõrge trahvimäär, ei teisendata lihtsalt ümber kuritegudeks, märkides, et väärteo puhul on tegemist kergema süüteovormiga, kuid eelnõus sätestatavad karistused on kuriteokaristustega võrdsustatavad. Martin Helme nentis, et kõige kriminaliseerimine ei ole parim variant. Ta lausus, et kriminaalmenetlusel on väärteomenetlusest erinevad standardid ja kõrgem tõendamiskoormus. Olemas võiks olla omaette võimalus finantssektori mõjutamiseks, ilma et näiteks kergema hoolsuskohustuse rikkumise korral, näiteks ankeedi täitmata jätmise puhul, kohe kriminaalmenetlus algatataks. Tegu on millegi täiesti uudsega ja kui olemasolevat süsteemi muudetakse, siis on juba olemas rakenduslik pool, mida saab sujuvalt käivitada.
Jaanus Karilaid tundis huvi, kas Eesti Pangaliit on eelnõu kohta oma arvamuse andnud. Raini Laide vastas, et Eesti Pangaliit on jätnud eelnõu kohta arvamuse andmata.
Urve Tiidus uuris, et kui grupi kogu konsolideeritud käive tuleb arvesse võtta aruannete koostamisel ning hargmaine ettevõte teeb Eestis väärteo, siis kas trahv määratakse kogu kontserni vara põhjal. Rahandusminister vastas, et menetlejatel on suhteliselt suur kaalutlusõigus. Rahandusministeeriumi esindaja Taivo Põrk täpsustas, et sätestatud on maksimaalne ülemmäär. Ka talle tundus eelnõus väljatoodud maksimaalne ülemmäär alguses väga suure numbrina, kuid trahvimäärade puhul tuleb siiski arvestada sellega, et kui mingi praktika on kestnud väga pikalt, siis trahvimäära arvestatakse ühe aasta käibest. Rahandusminister Martin Helme lausus, et kui on võimalik tõestada, mis oli rikkumise maht, siis määratakse trahv ka selle pealt. Kert Kingo uuris ehk mina uurisin, kas trahvimäärad, mida eelnõu raames muudetakse, olid varem sätestatud trahviühikute või summadena. Rahandusministeeriumi esindaja Taivo Põrk lausus, et trahviühik on füüsilisele isikule määratava karistuse ühik ja juriidilise isiku puhul on karistuse ühik sätestatud summana. Linda Lelumees märkis, et eelnõu sätestab, et füüsilistel isikutel ei jää trahviühikud samaks, mis on kehtivas õiguses, füüsilistele isikutele hakkavad sarnaselt juriidiliste isikutega kohalduma kõrged karistusmäärad. Seda näeb ette Euroopa Liidu õigus. Samuti kaovad trahviühikud ning eelnõus sätestatakse trahvid summapõhiselt.
Tarmo Kruusimäe uuris, et juhul kui mõni riigiasutus, näiteks Finantsinspektsioon, paneks toime väärteo, siis kas trahvi maksaks riik. Tema hinnangul on eelnõus sätestatud väärtegude aegumise tähtaeg liiga lühike. Aegumistähtaeg võiks olla pikem, 3–5 aastat, sest finantsvaldkonnas toimepandud väärteod on väga keerulised ja võib leiduda igasuguseid põhjuseid, miks menetlusaeg pikeneb. Martin Helme vastas, et Finantsinspektsioon on järelevalveasutus, millele ei kohaldu trahvid, ja juhul, kui riigiasutuses toimub korruptsioon, siis on selle lahendamiseks teised meetodid. Taivo Põrk Rahandusministeeriumist lisas, et kehtib üldreegel, et väärteo aegumise aeg on kaks aastat ja vaid seaduses sätestatud juhul võib aegumine toimuda kolme aasta jooksul. Seadus ei võimalda aegumistähtaegu lihtsalt pikendada. Lisaks täpsustas Martin Helme, et seda probleemi on võimalik lahendada riigisisese halduskaristuse rakendamist võimaldava õigusliku regulatsiooni väljatöötamisega.
Komisjonis otsustati teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 19. veebruariks 2020 (konsensuslikult), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. märts 2020 (konsensuslikult) ja määrata siinkõneleja eelnõu ettekandjaks (konsensuslikult).