Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 3. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 93 Riigikogu liiget, puudub 8.

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 108 teine lugemine. Enne, kui me läheme selle päevakorrapunkti menetlemise juurde, ma lühidalt tutvustan selle menetlemise korda. Kõigepealt on Vabariigi Valitsuse esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on võimalik Riigikogu liikmetel esitada küsimusi. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kuni kaks suulist küsimust, millele järgnevad läbirääkimised, kus saavad sõna võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Muudatusettepanekuid lähtuvalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 137 lõikest 6 hääletamisele ei panda. Toimub seaduseelnõu lõpphääletus. Kui Riigikogu ei võta usaldusküsimusega seotud eelnõu vastu, teatab Riigikogu esimees sellest viivitamata Vabariigi Presidendile. Niisugune on selle päevakorrapunkti menetlemise kord. Ma palun nüüd ettekandjaks rahandusminister Martin Helme!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees pensionireformi eelnõuga. Täna on teise samba reformi eelnõu meie ees teisel lugemisel ning ühtlasi lõpphääletusel.

Austatud ettekandja, vabandust! Ma korra katkestan teid. (Opositsioonierakondade esindajate laudadel on plakatid kirjaga "Lõpetage Eesti lõhkumine".) Riigikogu liikmed, kes te olete loosungitega siia saali tulnud! Riigikogu töö hea tava läbi eri koosseisude on olnud selline, et me siia saali loosungitega ei sisene. Sellest on erinevate koosseisude ajal ka kinni peetud. Mul on palve, et te need loosungid paneksite oma sahtlitesse või viiksite siit välja. Sellega me jätkame senist head traditsiooni, mida, ma veel kord kordan, on erinevate koosseisude ajal järgitud. Nii et palun, Riigikogu liikmed, kes on siia oma loosungitega tulnud, te võite nendega rahulikult käia Riigikogu hoone ümber, Riigikogu kuluaarides, aga jätame selle saali loosungitest vabaks. Ei ole soovi? Ei ole soovi loosungeid ära võtta? Juhataja vaheaeg kümme minutit. Ma palun juhatusel koguneda!
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Jätkame tänast istungit. Juhataja võetud vaheaja jooksul toimus Riigikogu juhatuse istung, kus otsustati konsensuslikult, et Riigikogu istungite saalis loosungeid ja plakateid ei eksponeerita. Seoses sellega mul on palve, et me need loosungid, mis täna siin laudadel on, paneksime ilusti ära sahtlitesse ja juhinduksime tulevikus kõik sellest juhatuse konsensuslikust otsusest. (Lauaklappide kolin.) Aitäh, head kolleegid! Kas protseduuriline küsimus? Kalvi Kõva, palun protseduuriline küsimus!

Jaa, aitäh! Aktsepteerin seda juhatuse otsust, aga tuleviku mõttes, et asi oleks selge: kui ma lähen nüüd oma tuppa ja panen sellesama tekstiga T-särgi selga ja tahan siia tulla, mis ma siis tegema pean?

No mina tõlgendan ka riietel olevaid loosungeid ikka loosungitena. Nii et jääme ka riietuses korrektseks ja riietuse peal oleva loosungiga siia saali ei sisene. See, mida te teete väljaspool seda saali, oma ruumis või mujal, see on loomulikult täiesti vaba. Läheme siis tänase istungiga edasi. Austatud minister, palun jätkake oma ettekannet!

Suur aitäh!

Vabandust! Veel üks protseduuriline küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Jätkates teie räägitut: kas see riietusesemete ja loosungite küsimus puudutab ka rõdul viibijaid? Seal üleval pool tunnikest tagasi vähemasti oli üks isik, kellel oli seljas pusa kirjaga "Raha on vaba" ja ma olen veel mõne inimese seljas seda pusa näinud. Kas oskate öelda, kuidas juhatus sellesse suhtub?

Eks juhatus peab oma seisukoha ka rõdu suhtes kujundama. Seni me oleme rääkinud suurest saalist. Jah, palun, Peeter Ernits, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud aseesimees! Te ütlesite, et ka teatud kirjaga särgiga ei tohiks saali tulla. Kas see kehtib ka presidendi kohta?

Ma loodan, et see tulevikus kehtib kõikide isikute kohta. Jah, palun, Keit Pentus-Rosimannus, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Mul on ettepanek selle teema käsitlemine lõpetada. Vajadusel võib juhatus seda teemat täiendavalt arutada, aga saalis ei maksaks selle peale praegu aega kulutada.

Aitäh! Väga asjalik ettepanek, loodetavasti on kõik nõus ja me saame päevakorraga edasi minna. Nüüd tõepoolest, palun, härra minister, jätkake!

Aitäh! Alustan siis otsast oma sõnavõtuga. Teise samba reformi eelnõu on täna teie ees teisel lugemisel ja ühtlasi ka lõpphääletusel. Seda seetõttu, et Vabariigi Valitsus otsustas oma 24. jaanuari istungil siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 173 eelnõu kolmandat lugemist sellisel juhul ei toimu. Selle otsusega lõppesid juhtivkomisjoniks olnud rahanduskomisjoni kohustused ning eelnõu ettevalmistamise teiseks lugemiseks võttis üle Vabariigi Valitsus. Valitsus otsustas oma 27. jaanuari istungil kiita heaks eelnõu uue, muudatustega teksti. Läbi vaadati ka Riigikogu menetluse käigus esitatud muudatusettepanekud ning koostati seletuskiri, mis eelnõus tehtud muudatusi avab.
Ma tahan alustuseks tänada Riigikogu rahanduskomisjoni esimeest Aivar Kokka, kes eelnõu esimese ja teise lugemise vahepealsel ajal kohtus väga paljude huvirühmade, partnerite ja teiste teemast huvitatud osapooltega ning töötas aktiivselt selle nimel, et kogu reform saaks veelgi parem ja selle rakendamine sujuvam. 16. jaanuaril toimus Riigikogus ka rahanduskomisjoni avatud istung, kus huvirühmad ja poliitikud said väljendada oma seisukohti ning teha ettepanekuid muudatusteks.
Sellest konsultatsioonide perioodist jäid sõelale mõned põhimõttelisemad teemad, mille osas otsustas valitsus eelnõu muuta. Ma toon need muudatused alljärgnevalt ka esile. Esiteks, muudatused regulatsioonis, mis puudutavad kogumise ajal teisest sambast lahkumist. Eelnõu algse versiooni kohaselt realiseeriti teisest sambast lahkumise avaldusi kolmel korral aastas ning see avaldus pidi olema esitatud vähemalt üks kuu enne raha väljamaksmise kuud. Raha oleks inimesele välja makstud osade kaupa, sõltuvalt sellest, kui palju on kontole raha kogunenud. Neid reegleid otsustati muuta. Avaldusi realiseeritakse ehk raha makstakse välja jätkuvalt kolmel korral aastas, see on siis jaanuaris, mais ja septembris, kuid vastav avaldus peab olema esitatud vähemalt viis kuud enne raha väljamakse kuud. Näiteks, kui inimene soovib teisest sambast kogumise ajal raha välja võtta ning saada oma raha kätte septembris, peab ta avalduse esitama hiljemalt märtsi lõpuks. Selline suurem puhver avalduse esitamise ja selle realiseerimise vahel annab fondivalitsejatele eelnõu varasema versiooniga võrreldes rohkem aega, et vabastada vajalikus ulatuses raha investeeringutest. Seega maandab ta mõnevõrra ka riski, et teisest sambast lahkujate tõttu võiks väheneda pensionifondis raha kogujate vara väärtus. Muudetud on ka reeglit, et raha makstakse välja osade kaupa. Teile arutamiseks esitatud eelnõu kohaselt makstakse raha välja ühe maksega. Jätkates juba toodud näidet: märtsi lõpuks avalduse esitanud inimene saab kogu tema pensionikontol oleva raha kätte septembris, sõltumata sellest, kui palju raha on inimene teise sambasse kogunud. Eelnõus olnud esialgne regulatsioon, mille kohaselt inimesed, kellel on kogunenud kuni 10 000 eurot, oleks saanud raha kätte ühekorraga, ja inimesed, kellel on kogunenud üle 10 000 euro, oleksid selle kätte saanud mitme osamaksega, tekitanuks juristide hinnangul inimeste ebavõrdset kohtlemist. Sellest tingituna otsustati seda sätet eelnõus muuta.
Teiseks, muudatus, mida soovin nüüd esile tõsta, on osaliselt seotud eelmärgitud muudatustega. Sellega on fondivalitsejatele antud õigus võtta senise 10% asemel laenu kuni 25% fondi vara väärtusest. Muudatus on eelkõige kantud samast eesmärgist maandada võimalikke riske olukorras, kus pensionifondist lahkub korraga suur hulk inimesi ning fondivalitsejal tuleks planeeritust varem müüma hakata oma ka ebalikviidset vara. Suurem laenu piirmäär annab juurde täiendava tööriista investeeringute juhtimiseks ning vähendab vajadust ebalikviidse vara kiireks müügiks.
Kolmas esiletõstmist vääriv muudatus puudutab maksuvaba tulu arvestust. Teie ees olevas eelnõus on loobutud teise samba väljamaksete maksuvaba tulu hulka arvamisest. Seega, kui inimene võtab oma raha teisest sambast välja, tuleb tal küll tasuda tulumaks, kuid see väljamakse ei mõjuta tema maksuvaba tulu arvestust ega suurenda tema maksukoormust koos teiste tuludega, mida ta saab samal aastal.
Neljas ja ühtlasi viimane suurem sisuline muudatus, mida ma soovin teile tutvustada, seondub eelnõu rakendamise ja jõustumisega. Valitsuse selge soov on, et kavandatav reform jõustuks esimesel võimalusel, mis on vajalikke ettevalmistustöid arvesse võttes tehtav. Kahe lugemise vahel on sel teemal toimunud mitmed konsultatsioonid erinevate rakendusasutustega ning arvesse on võetud ka asjaolu, et menetluse käigus on mõned reformi elemendid muutunud, nagu ma juba märkisin. Reformiga seotud IT-arenduste põhiraskus on kogumispensionide registrit haldaval Pensionikeskusel, kuid arendusi peavad tegema ka Maksu- ja Tolliamet, Sotsiaalkindustusamet, pangad ning kindlustusseltsid. Erinevate rakenduskavade kaalumisel arvestati ka paljude huvirühmade praktilisi soovitusi, et reform jõustuks võimalikult suures ulatuses ühekorraga – eesmärk on, et seaduse rakendamiseks poleks ette nähtud hulka erinevaid kuupäevi. Päris korraga kogu reformi jõustada meil ei õnnestu, kuid erinevaid etappe on senisega võrreldes vähendatud.
Seda kõike arvesse võttes on teile täna arutamiseks ja vastuvõtmiseks esitatud eelnõu jõustumis- ja rakendumiskava järgmine. Seadus jõustub üldises korras ehk siis kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. On aga rida reformi olulisi elemente, mis rakenduvad just IT-arenduste tõttu hilisematel kuupäevadel. Kõiki kolme liiki avaldusi ehk siis avaldusi, millega seni mitteliitunud inimesed saavad teise sambaga liituda, avaldusi, mille esitamine lõpetab inimese sissemaksed teise sambasse, ning avaldusi, millega inimene saab teisest sambast oma raha välja võtta, hakatakse vastu võtma alates 1. jaanuarist aastal 2021. Tegemist on varaseima kuupäevaga, mil selliseid uusi avaldusi saab esitada, kuid reformi olemusest tingituna on see iga inimese isiklik vaba valik, millal ta seda teeb ja kas üldse teeb. Õigus neid avaldusi esitada on uue süsteemi täiendav võimalus.
Kõik need avaldused, mis on esitatud 31. märtsiks 2021. aastal, realiseeritakse septembris 2021. Seega näiteks inimesed, kes soovivad teisest sambast raha kätte saada ja on esitanud oma avalduse 2021. aasta esimese kvartali jooksul, saavad väljamakse teisest sambast septembris 2021. Samast ajast lõppeb neil võimalus järgmised kümme aastat teise sambasse tagasi pöörduda, nagu seda reform ka juba enne ette nägi. Sama käib inimeste kohta, kes esitasid 2021. aasta esimeses kvartalis oma teise samba sissemaksete peatamise avalduse või hoopis teise sambaga liitumise avalduse. Ka nende jaoks aktiveerub soovitud muutus septembris 2021. Nende inimeste soov, kes esitavad ühe neist kolmest avaldusest vahemikus aprill kuni juuli järgmisel aastal, täidetakse jaanuaris 2022, kui avaldus esitatakse vahemikus august kuni november, siis täidetakse see mais 2022. Selline hakkabki olema nende avalduste täitmise tavapärane rütm kõikidel tulevastel aastatel.
Selleks, et viia oma kogutud raha investeerimiskontole, tuleb varuda kannatust kuni aprillini 2021, mil sellise avalduse esitamine muutub võimalikuks. Tegemist on tuntud vahetamistehinguga, lihtsalt täiendava valikuna lisandub avaldusele investeerimiskonto, kuhu oma raha kanda. Vahetustehing teostatakse samuti septembris 2021, kui avaldus esitatakse 2021. aasta juuli lõpuks. Teisisõnu hakkab siin kohalduma tavapärane teise samba vahetamistehingute loogika. Septembrist 2021 saavad kõik soovijad suunata oma uued teise sambasse laekuvad sissemaksed pensioni investeerimiskontole. See avaldus realiseeritakse sisuliselt kohe. Kuni septembrini saab uue raha suunamisi teha üksnes eri fondide vahel.
Jaanuaris 2021 jõustuvad ka eelnõuga kavandatavad maksumuudatused. See oli nii ka eelnõu varasemas versioonis. Need sätted omavad eelkõige tähtsust nende teise samba kogujate jaoks, kes on pensioniikka jõudnud. Seega kõik need inimesed, kes tahavad kasutada teise samba pensioniraha maksusoodustatud tingimustel, ei peaks kiirustama oma raha väljavõtmisega enne jaanuari 2021.
Kokku võttes on kõik eelnõus tehtud põhimõttelised muudatused suunatud sellele, et suur ja oluline reform tõrgeteta ellu viia ning sellega pakkuda inimestele täiendavaid võimalusi oma pensionipõlve isiklikul planeerimisel. Eelnõus tehtud muudatused ei piirdu üksnes nendega, mis ma praegu esile tõin. Vahepealset ajaperioodi on kasutatud ka selleks, et kirjutada selgemaks kõik pensioni investeerimiskontoga seotud tehnilised detailid. Tänuväärse töö on eelnõuga ära teinud ka keele- ja normitehnika toimetajad, kelle soovitused on arvesse võetud ja nii on eelnõu tervikuna muutunud nii keeleliselt kui sisuliselt arusaadavamaks ja seega ka paremini rakendatavaks.
Selle reformi puhul on avaldatud ka kahtlust, et kõik selle komponendid ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas. Mina ei ole sellega nõus. Oleme selle poole aasta jooksul reformi kallal töötades pakkunud välja tasakaalustatud lahenduse, mis muudab praeguse jäiga süsteemi inimeste jaoks oluliselt paindlikumaks, kuid samas säilitab sotsiaalseid eesmärke silmas pidades vajalikud piirangud. Need piirangud on minu hinnangul proportsionaalsed ja vajalikud ning seda ka põhiseaduse silmis.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lühidalt minu poolt kõik. Kahtlemata saame küsimuste voorus täpsustada. Aitäh! Ja muidugi kutsun teid kõiki üles seda eelnõu lõpphääletusel toetama.

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! See on mõneti koomiline, et te nimetate seda eelnõu reformiks. Igaüks ju teab, et iga suur muutus ei pruugi reform olla. Lõhkumine ei ole reform, ehitamine on reform. Praegu te lõhute midagi, mis 20 aastat tagasi ehitati, ja te viite Eesti kaks aastakümmet ajas tagasi. Aga ma küsin selle kohta, et väga palju on räägitud ju sellest, et need, kes alluvad ahvatlusele raha kohe kiiresti kätte saada, veedavad suure tõenäosusega oma vanaduspõlve kitsikuses. Vähem on räägitud sellest, et oluliselt väheneb pensionifondide võimalus Eesti majandusse investeerida, mis omakorda tähendab, et Eesti majandusel on juba keskpikas plaanis võimalusi kasvamiseks vähem. Kas te seda makromõju mõistate ja kas te adute seda vastutust, mis teil seoses selle muudatusega on?

Aitäh! Ma kõigepealt kommenteeriks seda suurt tõenäosust. Me saame selle 17 aasta pikkuse kogemuse pealt öelda, et ennustatud tõenäosused ei ole sugugi realiseerunud. Seda me rääkisime ju korduvalt ka esimese lugemise ajal. Kui keegi täna teeb meile ennustuse, mis toimub järgmise 17 aasta pärast, ja ütleb, et see on suur tõenäosus, siis meil puudub empiiriliselt põhjus seda uskuda. Mis puudutab mõju makromajandusele, Eestisse investeerimisele, siis me teame, et pärast viimaseid suuremaid muudatusi kogumispensioni süsteemis on suurenenud ka investeeringud Eesti majandusse. Olemasolevast rahast on natuke üle 10% pandud põhimõtteliselt investeeringutesse Eesti majanduses. Aga teisest küljest, selle viimase 17 aasta jooksul on rohkem kui 3 miljardit eurot Eesti majandusest kokku kogutud maksuraha Eestist välja viidud. Sellesama praegu toimiva pensionisüsteemi üks osa oli korjata Eesti majandusest raha maksudega kokku ja Eestist välja viia. Nii et ma ei võta tõsiselt neid krokodillipisaraid, et nüüd me teeme hirmsat kahju Eesti majandusele – see kahju on juba tehtud kehtiva pensionisüsteemiga.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Helme, õppige majandust! Rahvuslik kogutoodang peaks teile kui rahvuslasele olema veel tähtsam näitaja kui sisemajanduse kogutoodang. Ükski makromajandusmees ei ütle, et meil on likviidsusest majanduses puudu. Aga te ütlesite ühe toreda lause, kuidas te mõnevõrra vähendate riski, et kahjud tekivad. Riskihaldus või kriisihaldus ongi olnud selle menetluse põhisisu. Aga öelge palun, kuidas te kujutate ette tulevikku 20–30 aasta pärast. Meil oli selle 17 aasta jooksul, millest te räägite, ära sajandi kriis. Te ähvardate, et neid kriise tuleb sellel sajandil veel mitu tükki. Kuidas te siis kujutate ette nende pensionäride olukorda, kelle pension väheneb keskeltläbi 30% teie eelnõu seletuskirja järgi?

Aitäh! Majanduse õppetunde, ma arvan, me täna siin läbi ei võta. Aga kuidas ma kujutan nende olukorda ette? Riski vähendamise kohta ma ütleks niimoodi, et mind on hämmastanud selle eelnõu menetlemise ja ettevalmistamise käigus toimunud debatt. Mina olen algusest saadik, niipea kui me alustasime selle reformiga, öelnud kõigile neile, keda see puudutab, et kui teil on ettepanekud, mis seda reformi paremaks teevad, siis me kuulame neid. Nagu ma teile just rääkisin, terve hulga nendest ettepanekutest me oleme ka arvesse võtnud. Aga kui te tulete jutuga, et ärge tehke reformi, või kui te tulete ettepanekutega, et teeme niimoodi, et lükkub edasi või ei hakka tööle, siis seda me ei aruta. Selles mõttes mul on väga kurb tõdeda, et ka siin Riigikogus tegelikku debatti opositsioon väga ei ole tahtnud käivitada, vaid on tulnud välja 950 täiesti sisutühja parandusettepanekuga. Nende üle ei ole võimalik väga arutleda – seal ei ole sisu, mille üle arutleda.
Nüüd tulevikust. Ma arvan, et kellelgi meist ei ole kristallkuulikest, mille järgi öelda, mis on 20 või 40 aasta pärast. Aga me võime öelda, mis on olnud viimased 17 aastat. Veel võime öelda, et kui me võtame aastakümneid inimeste sotsiaalmaksu pensioniosast viiendiku ära ja selle viiendiku võrra tegelikult nende esimene sammas ei vähene samas proportsioonis, siis tegelikult me oleme juba tänasel päeval praegusi pensionäre petnud. Seda ei taha keegi tunnistada. Aga kuidas ma kujutan tulevikku ette? Kui konservatiivid võimul on, siis helesinisena.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Kui teine sammas muutub vabatahtlikuks, nagu te soovite, siis igal juhul väga suur summa raha – kas miljard või kaks miljardit, sõltuvalt lahkujate arvust – süsteemist lahkub. Vaatame pensionisüsteemi kolme sambana, tervikuna. Kui pensionisüsteemis jääb raha vähemaks, siis ka pensionide väljamaksmiseks on tulevikus raha vähem. Te olete rääkinud, et selle eelnõu kohaselt on võimalik pigistada fondidest veel suuremat tootlust välja. Eelmisel aastal juba saavutati koondtootlusena tootlus 9,5%. Ma ei tea, kas te olete ise aktsiatesse investeerinud, aga mina olen, lisaks teisele sambale. Väga keeruline on sellest veel suuremat tootlust saavutada. Kui raha liigub lihtsalt teisest sambast esimesse sambasse, siis tervikuna ...

Palun küsimus!

... süsteemis raha hulk ei suurene. Ma küsin: öelge kolm enda arvates kõige olulisemat põhjust, kuidas olukorras, kus raha jääb pensionisüsteemis vähemaks, saavad pensionid selle eelnõu mõjul kasvada. Mina väidan, et need vähenevad tulevikus.

Head kolleegid! Püüame oma küsimuse mahutada ühe minuti sisse! Kui see kuidagi ei õnnestu, siis lühendame sissejuhatavat osa ja alustame kohe küsimusega. Palun, minister, vastake!

Aitäh! Aga ma vaidlen vastu: süsteemist ei lahku raha. Jah, ühest süsteemist lahkub raha, aga see raha on juba tegelikult pensionisüsteemist lahkunud, ja see on riiklik pensionisüsteem. Riiklikust pensionisüsteemist on viimased 17 aastat raha kapaga välja tõstetud ja selle võrra on viimased 17 aastat riiklikud pensionid väiksemad olnud. Ja kui meil lahkub nüüd arvestatav hulk teisest sambast, siis nende sotsiaalmaksu maksjad hakkavad täies ulatuses tagasi tulema riiklikusse pensionisüsteemi ja riiklik pensionisüsteem on selle võrra jätkusuutlikum. Nii et mina ei ole nõus selle lähteväitega.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui teine pensionisammas 2001. aastal seadustati, siis arvestati pika perspektiiviga. Finantskriisi ajal liikus korraks kuskil mõte, et lõpetada pensionisambasse kogumine, aga terve mõistus võitis ja väikse vahepealse variatsiooniga jätkati kogumist nii, nagu algselt plaaniti. Kohustuslik liitumine alates 1983. aastal sündinutest tähendas seda, et peeti silmas 21. sajandi keskpaigas pensionile siirduvaid noori. Kõik demograafilised ja sotsiaal-majanduslikud põhjendused andsid ühiskonnale sõnumi, et Eesti riik tahab tagada inimestele parema toimetuleku küpses eas, vaatamata sellele, et järeltulevate põlvkondade arvukus väheneb ja tööealiste maksudega läheb solidaarse pensionikindlustuse ülalpidamine järjest pingelisemaks. Tõdemus, et säästmine on arukas, sai ühiskonnas positiivse resonantsi ja kogumispensioniga ühineti ka vabatahtlikult. Teie juhitava ministeeriumi tellitud õigusliku hinnangu järgi on käsil olev eelnõu põhiseadusega vastuolus 11 punktis. Kas kõik need kõhklused on tänaseks kõrvale heidetud? Te ütlesite siin enne, et ei ole põhiseadusega vastuolu.

Aitäh! Alustan tagantotsast: eelnõu ei ole põhiseadusega mitte vastuolus, vaid on olemas mingisugusel astmel põhiseaduse riive. See ei ole sama kui põhiseadusega vastuolus olemine. Põhiseaduse riivega on meil tegemist väga paljude seaduste puhul alates maksuseadustest ja jätkates, ma ei tea, kaitseväekohustusega ja lõpetades, ma ei hakka siin küll tonti välja manama, aga apteegireformiga. Selles mõttes põhiseaduse riive ei ole midagi enneolematut ega ebatavalist, küsimus on selles, kas see riive on põhjendatud ja proportsionaalne. Ja meie analüüs ütleb, et need riived on kõik põhjendatud ja proportsionaalsed. Ka Justiitsministeeriumi juriidiline analüüs, mis ei ole mitte ametnike kokku kirjutatud, vaid väljastpoolt maja tellitud – seega me kõik oleme veendunud, et see on erapooletu ja tasakaalustatud –, ütleb, et vastuolu põhiseadusega ei ole.
Nüüd, kas terve mõistus võitis aastal 2009 või 2010? Mina arvan, et võitis pankade lobi, mitte terve mõistus. Ja kui me räägime siin pikast perspektiivist, siis ma arvan, et 17 aastat on parasjagu nii pikk perspektiiv, et me saaksime öelda, kas see süsteem toimib või ei toimi. Pensionireformi läbiviijate selge hinnang on, et ta ei toimi nii, nagu lubati, või nii, nagu me tahaksime. Ka selle debati käigus, mis meil on olnud viimastel kuudel või viimased pool aastat, on praktiliselt kõik möönnud seda, et see süsteem, mis meil praegu on, ei toimi. See ei ole selline, nagu lubati või nagu on ootused.
Ja nüüd on küsimus, mismoodi me seda muudame. On täiesti selge, et siin on erinevaid lahendusi, on erinevaid nägemusi. See nägemus või see lahendus, mille koalitsioon on välja valinud ja mida me oleme jõustamas, ei sobi väga paljudele opositsioonisaadikutele ja turuosalistele. See on mõistetav. Neil on kas omad huvid mängus või neil on mingi maailmavaateline seisukoht või on nad seotud, ütleme, varasema poliitilise tegevusega, mistõttu nad leiavad, et see suund, mille me oleme valinud, neile ei meeldi või ei sobi. Arusaadav! Aga meeldib või ei meeldi, praeguse koalitsiooni arvates on see parim lahendus, millega edasi minna. Ent see on täiesti mõistetav, et maailmavaatelised valikud ei pruugi kõigile meeltmööda olla.
Nüüd, kogumise positiivne resonants. Ma usun või vähemalt loodan, et te kõik olete lugenud Indrek Neivelti paari artiklit ERR-i arvamusportaalis. Ta tõestab meile väga ilusti matemaatiliselt ära, et selle kogumisskeemi puhul on võitjateks 20% inimesi, kes on kõige suurema sissetulekuga. Ja kaotajateks on need, kellel on sissetulekud väikesed, kas keskmised või alla keskmise. See on selgelt poliitilise valiku tulemus ja on arusaadav, et Reformierakonna vaatepunktist see on mõistlik lahendus. Aga näiteks meie vaatepunktist see ei ole mõistlik lahendus. Selline kogumine, kus me kogume raha vaesemate inimeste arvel rikkamate inimeste edu nimel, ei ole meie meelest mõistlik pensionisüsteem.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Nagu minu pinginaaber, olen ka mina tegelikult väga mures selle tulevase seaduse väga negatiivse mõju pärast Eesti kapitalituru arengule ja ka majandusele laiemalt. Seda ennekõike põhjusel, et näiteks aastal 2017 olid pensionifondid investeerinud Eesti majandusse umbes 5% oma rahast, siis aastal 2019 teises kvartalis oli see juba ligi 15%. Loomulikult ka see tundub vähe – sa mainisid, et 3 miljardit on välja viidud –, aga tegelikult oli riik ise pannud investeerimisfondidele päitsed pähe. Neil ei lubatud investeerida aktsiatesse ja nii edasi. Selsamal põhjusel 2018. aasta lõpus Riigikogu peaaegu konsensuslikult liberaliseeris oluliselt pensionifondide võimalusi investeerida aktsiatesse. Ma arvan, et selle tulemusena oleks olnud vaid aja küsimus, kui investeerimisfondid oleks praegust mahtu silmas pidades Eesti majandusse investeerinud suurusjärgus miljard või kaks. Ja nüüd nad peavad hakkama otsima seda raha kuskilt väljastpoolt. Millega sa seda põhjendad?

Aitäh! Mina hääletasin ka tookord sellesama muudatuse poolt, mis tegi investeerimise paindlikumaks, ja sellel on olnud selgelt positiivne efekt. Võib-olla on traagika selles, et see efekt saabus liiga hilja. Nüüd, olles rääkinud investeerimisfondide valitsejatega või siis pangandusinimestega, me loome olukorra, kus me tekitame selge vajaduse pakkuda teise sambasse maksjatele paremat tootlust. See on ainus viis, kuidas inimesi hoida selles teise pensionisamba süsteemis. Ma tahan rõhutada, et need loosungid, mis siin enne olid, et me midagi lõhume, on ju tegelikult eksitamine või valetamine. Me ei lõhu mitte midagi. Me loome juurde võimalusi ja me loome juurde paindlikkust. Teine pensionisammas jääb ju alles. Mitte kedagi ei liigutata sealt ära, kui ta ise ei astu selleks samme, ei esita avaldust. Teine pensionisammas jääb alles, midagi ei lõhuta ära. Aga tekitatakse teise pensionisamba fondihalduritele vajadus pakkuda paremat tootlikkust. Ma olen rääkinud erinevate investoritega, erinevate fondihalduritega. Nad ütlevad, et ainus koht, kus saab sellist tootlikkust, mis mingilgi määral on ahvatlev, on reaalmajandus. Mingisuguste indeksfondidega ei ole mitte midagi teha praegusel miinusintresside ajastul ja see tähendab seda, et nad otsivad investeeringuvõimalusi edasi ja reaalmajanduse investeeringud ei kao Eestist kuhugi. Tõsi, nad peavad oma portfelle ümber tegema, see on selge. Ja selle jaoks me oleme pikendanud nii väljamaksete aega kui ka seaduse rakendumise aega, et neil oleks võimalik oma investeerimisstrateegiaid muuta, uusi tooteid luua ja vajadusel likviidsust tagada. Ma võin täiesti kätt südamele pannes öelda, et fondihaldurid on nende muudatustega väga nõus, mis me oleme teinud. Nad ei protesti enam meie reformi vastu.

Kristen Michal, palun!

Üldiselt ma olen arvamusel, et kui kogutav koguneb aeglaselt või tootlikkust on vähevõitu, siis selle lahendus ei saa ometi olla kogumise lõpetamine. Ja ehkki mu fraktsioonis minu üle vahel naerdakse, ma siiski usun ka Jüri Ratast, kes ütleb, et teise samba vabatahtlikuks muutmine ja selle raha sisuliselt laialijagamine toob palkade ja pensioni suhte säilitamiseks ilmselt kaasa maksukoormuse tõusu. Öelge mulle, kas mina ja Jüri Ratas oleme eksiteel. Mis te arvate?

Milline suurepärane tandem! (Naer saalis.) Ma alustaksin sealtpoolt otsast, kus küsimuse sissejuhatus oli. Kui kogumine on ebamõistlik ja kui see kogutu loosungi sõnu kasutades põleb, kui investeeringu tootlus on väiksem kui inflatsioon, siis sellel ei ole tõesti mõtet ja siis tuleb see ära lõpetada. See on täiesti skandaalne, et inimesi sunnitakse koguma ja öeldakse samas, et see kõik on mõttetu, sest see raha kulub teil selle pika aja jooksul ära. Selle summa ostujõud, kui te lõpuks selle kätte saate, on naeruväärne, aga te ei tohi seda kogumist ära lõpetada, sest ideoloogia ei luba. Mina absoluutselt ei ole nõus selle väitega, et kui kogumine kiiresti ei näita, et see kogumine on mõttekas, siis tuleb ikka jätkata. See pidi olema lolli inimese tunnus, kui ta teeb järjest ühte ja sama asja, aga loodab, et tulemus on erinev.
Mis puudutab maksude tõstmist, siis see ei ole mingisugune uudis, et Keskerakond tahab algatada poliitilist diskussiooni maksude üle. Ja see ei tohiks ka kedagi üllatada, et nende eelistus maksudiskussioonis on arutada selle üle, milliseid uusi makse tekitada ja milliseid olemasolevaid tõsta. Kui neil on võimalus öelda, et maksud tõusevad, siis ma ei ole näinud veel ühtegi maksu, mille peale Keskerakonna liikmetel silmad särama ei lähe. Ma ei ütle seda vaenulikult või irooniaga, see tuleneb nende maailmavaatest. Kui te üheskoos üksteist niimoodi takka kütate, siis no las ta olla niimoodi. Aga see ei tähenda, et meil peavad maksud päriselt ka tõusma.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea minister! Kõigepealt mõned faktitäpsustused, et ei jääks silme ette kõverpeegli pilt. 8. oktoobril esitasime koos sotsiaaldemokraatidega eelnõu, mis oleks tõesti teinud pensionisüsteemi paremaks. Valitsus ei pidanud seda arutamise vääriliseks. Esimese samba pension ei sõltu teisest sambast. Lugege Rahandusministeeriumi blogi, seal on kõik ilusti ära seletatud, millest sõltub esimese samba pensioni suurus. Kolmandaks, ma loodan, et te olete peale Indrek Neivelti seisukohtade tutvunud ka Eesti Panga, Riigikontrolli, Praxise, Rahandusministeeriumi enda ja paljude teiste analüütikute ja organisatsioonide analüüsidega, milles kõigis leitakse, et teise samba vabatahtlikuks tegemine on halb mõte. Minu küsimus: kas te olete teinud ka rehkenduse, kui suureks kujuneb nende inimeste pension, kes teisest sambast raha välja võtavad ja selle ära kulutavad, ning kas see pension on piisav saavutamaks elatustaset, mis ei nõua täiendavat riigipoolset toetust?

Aitäh! Alustame siis sellest, et te esitasite ühe toreda eelnõu, mida valitsus ei toetanud. See on üsna tavapärane, et opositsioonist tulnud eelnõud jäävad ilma valitsuse toetuseta, see ei tohiks üllatada. Ja põhjendus oli ju ka väga selge: meil on endal parem eelnõu. Aga tuleme siis sisu juurde. Teie eelnõu oli peenhäälestuse eelnõu, aga meie tahame reformi teha. Mõned siin küll väidavad, et reform on ainult siis, kui see toimub selliselt, nagu nendele meeldib, kõik muu on lõhkumine. Aga jah, selle sisu ei sobinud meile, see ei olnud kooskõlas sellega, mida koalitsioon on kokku leppinud. Poliitiline valik – selge see.
On väide, et esimese samba või, ütleme, pensioni suurus ei sõltu teisest sambast. Puhtformaalselt võib see ju tõsi olla, aga puhtpraktiliselt makstakse absoluutne lõviosa pensionist välja sotsiaalmaksu laekumisest, pluss pannakse sinna juurde 140–150 miljonit n-ö üleüldisest riigikassast. Ja me teame, et teise sambasse suunatava summa suurus, mis tuleneb ju ka sotsiaalmaksu laekumisest, on umbes kaks korda suurem kui see puudujääv osa ehk see 140–150 miljonit. Ehk siis me võime öelda, et jah, formaalselt Eesti pension sõltub indekseerimisest. Praegune esimese samba pension sõltub indekseerimisest ja sotsiaalmaksust ei piisa selle indekseerimisega saadud summa väljamaksmiseks, aga sisuliselt piisaks, kui me ei maksaks teise sambasse 250 miljonit aastas – see summa igal aastal kasvab, mõni aasta tagasi oli see väiksem – selle lubadusega, et me saame 30 aasta pärast 25 eurot suurema pensioni. See on diskussioonikoht, mida me näeme – kas me näeme formaalselt või me näeme sisuliselt –, aga sisuliselt tänane teise samba pensionisüsteemi olemasolu viib välja esimese samba rahastamiseks mõeldud raha ja sinna tuleb panna riigieelarvest mujalt raha juurde.
Aga nüüd küsimuse teisest poolest ehk ekspertide arvamusest. No ma peaks ütlema, et selle eelnõu või ka kogu selle reformi kriitika on üsna šabloonne. Ma pean ütlema, et ma olin väga õnnetu, lugedes õiguskantsleri hinnanguid. Õnnetuks tegi mind just see, et ta kasutab sedasama šablooni: ta ei tegelenud mitte niivõrd juriidilise argumentatsiooniga, kuivõrd poliitilise argumentatsiooniga. Ta lausa pakkus valitsusele välja erinevaid poliitilisi valikukohti, mis on minu meelest täiesti põhjendamatu või tarbetu. Aga noh, see selleks. Millest see räägib? See räägib meile sellest, et samba reformi vastased ehk need, kes sellest sambast elavad, need, kes sellest väga hästi elavad, on olnud väga võimekad oma jutupunkte levitama. Aga kriitikutel on omad jutupunktid.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti pensionisüsteemi eesmärk on, tsiteerin nüüd: "aidata inimestel vanaduspensionile minnes säilitada nende senine elustandard ja igakuine sissetulek". Kas pensionisammaste lammutamine viib meid selle eesmärgini?

Aitäh! Aga me ju ei lammuta. Ma ikkagi ei saa aru, kust see väide tuleb, et me midagi lammutame. Me muudame paindlikumaks, me muudame vabaks. Me ei lammuta midagi, me loome võimalusi juurde. See, kas inimesed teise sambasse hakkavad koguma või ei hakka, on nende valik, nii nagu see osal ka seni oli nende valik. Ja see, kas nad saavad sealt või kas neile koguneb seal rohkem või vähem raha, on ka osaliselt inimeste enda valiku tulemus, aga osaliselt ennustamatu turukäitumise tulemus. Oluline on, et ka praeguse süsteemi puhul pole ennustatav, et me suudame seda eesmärki täita, mida te tsiteerisite. Praeguse süsteemi puhul pole soovitav n-ö asendusmäär tagatud.  Me võime ju vaielda selle üle, kas meie tehtud muudatused muudavad olukorda paremaks või halvemaks. Meie kindla veendumuse järgi muudavad need olukorra kindlasti paremaks, aga lähtepunkt on mõista seda, et ka praegune süsteem ei täida soovitud eesmärki. Nii et midagi tuleb ette võtta ja siin on meie lahendus.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tsiteerin Jüri Ratase sõnu 1. novembril 2018, aasta tagasi. "Ma ei pea õigeks, et muudame hetkel seda süsteemi, mis on riigi poolt teise sambaga loodud, kus riik panustab sinna kaks kolmandikku ja inimene ühe kolmandiku. See, mida riik on süvendanud, mis garantii ta on andnud, mis usalduse ta on andnud, see kindlasti jätkub," lisas ta. Täna on peaminister eelnõu hääletuse sidunud usaldusküsimusega. Aga eelnõu kaitseb rahandusminister, kaitsete teie. Kuidas me teame, et peaminister on aasta varasemast lubadusest loobunud? Ja tõesti huvitav, kuidas teil õnnestus Jüri Ratase veendumust 360 kraadi pöörata.

360 kraadi on ring peal. Ratas käibki ringi, ongi 360 kraadi. Mina ütleks selle kohta niimoodi, et eks ta ole üks igati hea trikk ja eks me kõik oleme seda kasutanud, et poliitikutele nende enda sõnadega vastu pead lajatada. Poliitika on dünaamiline. Siis oli teine valitsus teises koosseisus, teiste plaanidega. Teistsuguste maailmavaadetega erakonnad olid selles konkreetses koosseisus ja siis ei olnud see teema ka debatina sellisel moel üleval. Ja ma lisaksin ka seda, mida on siin öelnud nii mõnedki teised, et inimeste seisukohad võivad ju aja jooksul areneda, argumendid võivad mõjuda. Ma loodan, et äkki mõni reformierakondlane tuleb täna meie poole üle, äkki argumendid mõjuvad.
Ma juhin tähelepanu sellele, mis on väga oluline. Me jõuame siin kindlasti või ma vähemalt loodan, et me jõuame selles arutelus nende teemadeni ka, et me jõuame küsimuseni, kas seda reformi saab takistada või peaks takistama kohtute kaudu. Aga vahepeal olid valimised ja valimistel oli kaks erakonda, kes täna on valitsuses, kes ütlesid, et nemad tahavad teise pensionisamba reformida enam-vähem täpselt nii, nagu siin eelnõus kirjas on. Isamaa jaoks oli see põhiline ehk keskne valimislubadus, aga meilgi oli see täiesti selgelt valimisplatvormis kirjas. Seega valimistel andsid valijad uue suunise. Ja ma arvan, et see on väga mõistlik, et poliitikud kuulavad suuniseid, mida valijad annavad.

Katri Raik, palun!

Hea eesistuja! Härra minister! Mina olen selle reformi puhul mõnevõrra mures teavituse pärast. Näiteks venekeelses sotsiaalmeedias levib praegu uudis, et mu sõbranna töötab Swedbankis, andke endast teada, panen teid järjekorda, saate esimesena raha kätte. Kas valitsusel on selge teavitusplaan, kuidas sellest reformist inimesi teavitada nii eesti kui ka vene keeles? Me seni põhiliselt rõhutame valikuvabadust, aga on selge, et raha väljavõtmisel tekib ka vastutus. Inimeste põhiline küsimus praegu on ju see, kui suur on mu pension, kui ma olen teise sambaga liitunud, ja kui suur on mu pension siis, kui ma olen raha välja võtnud. Ehk veel kord: minu küsimus puudutab konkreetselt teavitusplaani, mis valitsusel kas on või mida ei ole.

Aitäh! Ma esimeses järjekorras arvan, et kõige olulisem teavitus on see, et inimesed jälgivad seda ühiskondlikku debatti, mis on kestnud nüüd juba varsti aasta otsa. Valimiskampaania ajal see teema juba tõstatus ja varsti on aasta valimistest möödas. Kes on vähegi selle asja vastu huvi tundnud, on saanud kindlasti väga olulist teavet. Oluline on ka märkida, et on ju tellitud erinevaid küsitlusi ja muid uuringuid, mis räägivad meile väga selget keelt, et inimesed enne seda ühiskondlikku debatti ei teadnud üldse mitte midagi sellest, kus neil raha on, mis see raha seal teeb, kui suur on tootlus, mis vahe on esimesel ja teisel sambal, mismoodi seda raha kätte saab. Ma arvan, et see teadlikkus on viimase aasta jooksul Eestis väga palju tõusnud.
Loomulikult on räägitud teavitusest ka riigi poolt, mida peavad tegema kõik need asutused, kelle kaudu need erinevad liigutused käima hakkavad, nagu Pensionikeskus, maksuamet ja Sotsiaalkindlustusamet. Nende kodulehekülgedele tulevad eri infoleheküljed, kus on näiteks n-ö korduma kippuvad küsimused. Me oleme isegi kokku leppinud, et tuleb n-ö kuum telefoniliin: inimesed saavad sellel numbril helistada ja oma küsimustele vastuseid küsida. Selle peale on mõeldud, see on plaani võetud.
Ja on ka kolmas abinõu, mis toimib sõltumata sellest, mida valitsus plaanib või ei plaani. On ju selge, et praegused pensionifondide valitsejad teevad kampaaniat selle jaoks, et veenda inimesi jätkama, või pakuvad neile mingeid alternatiivseid, uusi investeerimistooteid, et inimesi ikkagi enda juures hoida ja saavutada seda, mille pärast siin mitu korda on muret väljendatud: et inimesed ikka säästavad oma vanaduspõlve jaoks. Nii et ma arvan, et teavitus on oluline teema. On oluline küsimus, kas sellega tegeletakse, ja vastus on: jah, tegeletakse. Sellega tegelevad väga paljud.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te siin enne mainisite, et olete rääkinud asjatundjatega, kelle sõnul reaalmajandus on parim koht, kust parimat majanduslikku tulemit saab. Selle põhjal, ma saan aru, te eeldate, et kui tavainimene investeerib, siis tuleb ta tururiskidega samamoodi toime nagu fondihaldurid. Aga nüüd asja teine külg. 2007. aastal oli viimane suurem majanduskriis ja 2008. aastal suurenes Põhja-Ameerikas ja Euroopas enesetappude arv 10 000 võrra. See näitaja ei suurenenud nendes riikides, kus oli mitmekihiline pensionisüsteem. Kuidas te kommenteerite praegu seda? Kas te olete neid riske inimeste jaoks analüüsinud? Palun kommenteerige!

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab minu varasemast vastust, millele te viitasite – et kas tavainimene investeerib paremini või halvemini –, siis eks see sõltub tavainimesest. Aga mina ei rääkinud sellest. Mina rääkisin sellest, et pensionifondid, soovides pakkuda inimesele paremat toodet, teevad oma investeerimispoliitika ümber. Ja nemad kindlasti on professionaalid ja leiavad võimalusi arvestada seda uut süsteemi ja ajada taga paremat tootlust.
Nüüd, enesetappude kohta mina tean seda statistikat – kuigi mul seda käisest võtta praegu ei ole –, et 2009. aastal ehk eelmise majanduskriisi ajal Eestis enesetappude arv vähenes. Mul ei ole küll millelegi viidata, aga minu teada see arv vähenes. Ja kui minult küsida, miks, siis vastus ei ole mitte see, et meil on olnud, ma ei tea kui mitmekihiline pension või mitmesambaline pensionisüsteem, vaid see vähenes sellepärast, et ühiskonnas valitses hoiak, et meil on kõigil praegu ühiselt raske ja keegi ei ole siin luuser. Kõigil oli raske, kõigil olid keerulised ajad. Ja see, kui sul isiklikult oli raske, ei olnud sinu isiklik läbikukkumine. Ma ei oska teiste riikide statistika kohta vastata, pean tunnistama, et ma ei ole selle statistikaga kursis. Aga ma julgen küll arvata, et katse üritada jätta muljet, et pensionireform toob Eestis kaasa mingi enesetappude laine, ei ole minu silmis veenev.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kui ma olen õigesti aru saanud, siis teisest sambast väljavõetud raha eest võib inimene ka tagasi maksta oma kiirlaenu võla. Ma olen aru saanud, et selle eelnõu järgi ei ole see sugugi keelatud. Kuidas teile tundub, kas kiirlaenu tagasimaksmine teise pensionisamba raha eest on investeering ja kas teil on informatsiooni, kui palju meil Eestis on inimesi, kes on kiirlaenu võlaorjuses?

Aitäh! Jaa, te olete õigesti aru saanud. Kui inimene võtab teisest pensionisambast oma raha välja, siis ta võib sellega teha, mida tahab. Ta võib sellega teha, mida tahab: ta võib maksta sellega oma laene, ta võib selle kinkida oma lastele või õdedele-vendadele või mõnele sümpaatsele poliitikule, kui tahab. See ongi tema raha ja ta teeb sellega, mis ta tahab. Ma küll seaks kahtluse alla väite, et tuleks edasi olla kiirlaenuvõla tõttu keerulises olukorras, kui sul tegelikult on kuskil olemas mingi finantsvara. Kui sa võib-olla liigud isikliku pankroti poole, siis ma sean nagu kahtluse alla sellise lahenduse ratsionaalsuse. Kui sul on tekkinud tõsised finantsraskused olevikus, siis ma ei arva, et me peaksime a priori ütlema, et neid ei tohiks selle raha abil lahendada. Sinu vara väärtus võib sel juhul hoopis palju rohkem kannatada. Aga ma pean siia juurde lisama, et kiirlaenu teema lahendamiseks on meil umbes viis aastat tagasi vastu võetud seadus, mis seda reguleerib. See probleem ei ole Eestis minu teada pandeemiline.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sotsiaalmaksuseaduse § 1 ütleb, et sotsiaalmaks on pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis. Selleks, et kehtivat seadust mitte täita, peavad olema äärmiselt kaalukad põhjendused. Millega on põhjendatud see sotsiaalmaksuseaduse põhimõtete rikkumine ja sotsiaalmaksuna kogutud raha jagamine inimestele võla tagasimaksmiseks või igapäevaseks tarbimiseks ehk eesmärkideks, mis ei ole kooskõlas maksu kogumise eesmärkidega?

Aitäh! Aga seda paragrahvi rikuti juba siis, kui tehti praegune süsteem. Sisuliselt on ju 4% sotsiaalmaksu suunamine fondi selle 4% erastamine. Juriidiliselt võttes seda ei saa enam pidada pensionirahaks nagunii. See raha on seal fondis kinni ja me ütleme, et te saate selle kätte, kui te lähete vanast peast pensionile, aga tegelikult on see raha juba erastatud. Tegelikult on see raha juba erastatud! See ei ole enam pensioniraha nagunii. Nii et selle etteheitega tuleb 17–18 aastat tagasi minna.

Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Hea minister! Te enne mainisite, et majandus on selline asi, mida teie väga pikalt ette ei suuda ennustada, et peate kristallkuuli vaatama ja väga keeruline on. Küll aga on Eesti Pangas inimesed, analüütikud, kes on uurinud seoseid demograafiaga ja kuna demograafia on ennustatav – täna me teame, milline on laias laastus demograafiline seis aastaks 2040 –, siis on nad välja käinud kolm võimalikku sammu, mis selle reformi tõttu Eestis tuleks teha. Need on pensioni vähendamine kolmandiku võrra, üpris märgatav maksutõus ja kolmandana lausa suur võõrtööjõu sissetoomine Eestisse. Ma tahaks teada, milline on isiklikult teie ja valitsuse seisukoht, mida Eesti tulevikus peaks tegema nendest kolmest variandist. Mis on teile kõige sobivam?

Aitäh! Jaa, no selle üle on mul hea meel, et neil on seal kristallkuul. Kahjuks tuleb öelda ka seda, et demograafia ei ole ennustatav. Veel viis aastat tagasi kõik ennustajad Eestis ütlesid, et Eestis rahvaarv hakkab vähenema, ja hakkab juba kohe vähenema ja kiiresti vähenema. Ja mis on juhtunud? Viimased kolm-neli aastat on Eestis rahvaarv kasvanud. Kõik need trendid, mis joonistati eelmise kümnendi alguses, ilusad või koledad suured graafikud, siia- ja sinnapoole, tohutu kiire kõveraga – need tuleb maha kriipsutada ja uued joonistada, sest isegi nii lühikeses perspektiivis nagu viis aastat ei olnud inimesed võimelised demograafiat ennustama. Ja nüüd meile öeldakse, et me oskame demograafiat 30, 40, 50 aastat ette ennustada. Meile joonistatakse seina peale mingisugused kolm stsenaariumi – vaadake, milline luuleline väljend, "kolm stsenaariumi" –, üks on hullem kui teine. Ma ei võta neid stsenaariumeid tõsiselt. Nii lihtne.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Viimasele küsimusele vastates te ignoreerisite fakti, et tegelikult need kasvunumbrid on tulnud just sisserändest. Aga see selleks. Pensionisüsteemi raputajad või lõhkujad, praegune valitsus, teie seal hulgas, argumenteerivad kodanikele raha väljavõtmiseks vabadust pakkudes, et nad on targad, nad oskavad sellega hästi ümber käia ja teevad õigeid, vajalikke otsuseid iseenda tulevikku silmas pidades. Eelmine kord, kui me esimesel lugemisel arutasime seda eelnõu, ma küsisin teie käest, milline on Eestis finantskirjaoskuse õpetamine koolides või ka natukene laiemalt. Te ütlesite otse, et te ei tea seda. Kas te vahepeal olete sellega natukene rohkem ennast kurssi viinud? Ja kas valitsus tegelikult kavandab mingisuguseid tegevusi selleks, et selles valdkonnas meie inimeste kirjaoskus ehk siis finantskirjaoskus paraneks?

Noh, ma ütleks, et te esitlete siin meie argumentatsiooni valikuliselt. Suur osa argumentatsioonist pole mitte see, et inimesed on kangesti geniaalsed investorid, vaid see, et senise süsteemi haldajad ei ole investeerimisega sugugi hästi toime tulnud ja senine süsteem elab nii praeguste kui ka tulevaste pensionäride arvel. Veel vähemalt 40 aastat me maksame selle süsteemi n-ö käivitamisele peale ja see ei rahulda meid. Küsimus ei ole selles, et me arvame, et inimesed on nii targad, et nad on võimelised mingid tohutud tootlused saavutama, aga me anname inimestele võimaluse valida ja otsustada. Kui nad arvavad, et see süsteem paigutab nende raha halvasti, siis nad parem võtavad selle raha praegu välja ja kasutavad ise ära. Kusjuures ma tahan rõhutada – see on alati oluline –, et inimestel, kes lahkuvad teisest sambast, läheb sotsiaalmaksu laekumine täiel määral esimesse sambasse üle ehk nende esimese samba osaku suurus kasvab. Seda tuleb ka arvesse võtta, et tegelikult ei ole niimoodi, et võetakse teine sammas ära ja midagi ei tule asemele. Tuleb asemele suurem esimene sammas.
Mis puutub rahalisse kirjaoskusesse, siis mul on sellest konkreetsest teemast juttu olnud haridusministriga ja tema kinnitas mulle, et on olemas terve hulk igasuguseid programme ja projekte, mis sellega tegelevad.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Kõikidest nendest selgitustest on selgelt aru saada: üks arusaamatu käkk on meil siin laua peal. Te just praegu ütlesite, et edaspidi läheb kõik 20% esimesse sambasse, aga samas on eelnõus öeldud, et selle, mis juba on kogutud teise sambasse esimese samba arvel, võib kõik välja võtta. See ongi see põhiline etteheide. Ka õiguskantsler on teile öelnud, et see on inimeste ebavõrdne kohtlemine. Te võtate esimese samba arvel teise sambasse pandud vahendid ja ütlete inimestele, et jaa, makske sellega tavalised laenud või kiirlaenud või kinkige see lastele, nagu te siin ütlesite. Aga miks te siis piirdute ainult 4%-ga? Äkki ütlete, et võtke kõik, mis te juba esimesse sambasse olete kogunud, välja? Siis saaks veel rohkem tulumaksu ja käibemaksu. Siit tulenebki minu küsimus: kas te olete teinud Rahandusministeeriumis ka arvutused järgmise RES-i vaates, kui palju rohkem laekub järgmisel ja ülejärgmisel aastal tulumaksu ja käibemaksu, mida valitsus saab rõõmsalt laiali puristada?

Aitäh! Ei, see ei ole arusaamatu käkk. Küsimus on selles, et te ei taha sellega nõus olla, aga ju te ikka saate aru, mis siin kirjas on. Ma arvan, et see on täiesti selgelt arusaadav, mida me teeme ja mis on selle tagajärg. Me võime olla eri arvamusel selles, kas see tagajärg meeldib või ei meeldi. Ma vaidlen vastu ka sellele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Üldse, kui me räägime õiguskantsleri kirjast, mille ta saatis, siis mina ütlen, et õiguskantsler vaatab nagu pikksilma valest otsast sisse. Kogu see ebavõrdne kohtlemine ju saab alguse sellest, et loodi praegune süsteem, selle süsteemi loomisega hakatigi inimesi põhimõtteliselt väga erinevalt kohtlema. Ja nüüd nõuda nende väga erinevalt koheldud inimeste puhul, et me saaksime neid kuidagi jälle võrdselt kohtlema hakata – põhimõtteliselt see on teostamatu nõue. Lähtekoht ei ole mitte see, et me tänasel päeval kohtleme inimesi ebavõrdselt, vaid lähtekoht on see, et ebavõrdselt hakati inimesi kohtlema 17 aastat tagasi. Ja see ebavõrdsus on eri küsimustes eri sammaste kasuks. Esimese samba puhul räägib solidaarsus esimese samba kasuks, aga teise samba puhul on paremini teenivate inimeste n-ö võimendus nende kasuks. Siin kõlas väide, et me teisest sambast hakkame rahastama esimest sammast. Tegelikult on täpselt vastupidi: praegu rahastatakse esimesest sambast teist sammast.
Ja vastus küsimusele, kuidas siis on, kas me oleme arvutusi teinud. Teatud arvutused on muidugi tehtud. Nende arvutuste loks on selles mõttes suur, et meil on stsenaariumid valmis, kui lahkujaid on 10%, 20%, 30%, kui suur siis riigieelarveline mõju on. Meil on isegi tehtud arvutused, kui suur on riigieelarveline mõju, kui lahkujate asemel on hoopis liitujaid rohkem. Ja selge on, et kui lahkujaid on rohkem kui liitujaid, siis sellel on positiivne riigieelarveline mõju nii riigieelarve positsioonile kui ka nominaalile. Baasstsenaarium on selline, et lahkujate tõttu kaob umbes veerand rahast ja tulumaksu laekumine suureneb ühekordselt, mitte iga-aastaselt, umbes 200 miljoni võrra.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Mil viisil on valitsus hinnanud, kuidas aitavad teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemine ja muud kavandatavad muudatused lahendada valitsuserakondade poolt varem viidatud teise samba tagasihoidliku tootluse probleemi? Ehk siis: kuidas te tagate nende muudatustega suuremad pensionid?

Aitäh! Suuremad pensionid ja suurem tootlus on muidugi kaks eraldi teemat. Need võivad olla seotud, aga need on kaks eraldi teemat. Suurema pensioni me tagame sellega või meie selge soov on see, et kui meil on teisest sambast lahkujaid rohkem kui sellega liitujaid, siis selle võrra vabaneb sotsiaalmaksu pensioniosa teise sambasse ülekantavate vahendite hulk. Eelduslikult jääb see summa – see sõltub sellest, missuguse sissetulekuga inimesed lahkuvad ja kui palju neid lahkujaid on – vahemikku 50–100 miljonit. See loks, ma saan aru, on suur, aga ütleme, need on n-ö tõenäosuse stsenaariumi ülemine ja alumine piir. Ja see läheb kõik esimese samba pensionide suurendamiseks. Seda me saame kohe teha. Pensionid tõusevad põhimõtteliselt pensionisüsteemi reformi järel üsna kiiresti.
Kuidas tootlus paraneb, seda ma korra juba pisut puudutasin. Kui sa tekitad turul reaalse konkurentsi klientide pärast – klientidel on võimalik jalgadega hääletada –, siis see sunnib toote pakkujaid ümber tegema oma tooteid, oma investeerimisplaane, otsima paremat tootlikkust. Lihtsustatult öeldes: esimest korda 20 aasta jooksul peavad nad jalad kõhu alt välja ajama ja natukene pingutama.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu! Härra minister! Te ütlesite, et praegune pensionisüsteem on kahjulik vaesematele inimestele – inimestele, kes teenivad keskmist palka või alla selle. Ma usun, et te tegelikult teate, et viimastel aastatel on esimese samba pensioni arvestus muudetud järjest solidaarsemaks, mis tähendab, et keskmist või sellele ligilähedast palka saavad inimesed – meditsiinitöötajad, päästjad, õpetajad, politseinikud – peavad vanaduspõlves üleval neid Urmaseid, kes teie maja ehitusel töötavad teoreetiliselt suulise käenduslepingu alusel, praktiliselt ümbrikupalga eest. Kas see on teie arvates õiglane?

Aitäh! Neid inimesi, keda me üleval peame ja kes oma elu jooksul väga vähe on makse maksnud või üldse pole maksnud, näiteks hiljuti riiki saabunud immigrandid, on terve hulk. Kõik ei tööta minu maja peal. Neid on terve hulk ja neid me peamegi üleval, selle asja nimi on ühiskondlik solidaarsusturvavõrk. On ju täiesti selge, et Eesti riik selle turvavõrgu, et sulle on tagatud kõige elementaarsem meditsiiniline abi ja kas või vähemalt rahvapension, pakub igal juhul. Nüüd on küsimus selles, missugust pensionisüsteemi me ehitame, kui palju see võtab arvesse sinu sissetuleku suurust elu jooksul. See on meil poliitiliste valikute ja vaidluste koht. Nagu te õigesti mainisite, esimest sammast on tehtud aastate jooksul järjest rohkem solidaarseks. Aina vähem on võetud arvesse, kui suur sinu sissetulek on olnud. See töötab selgelt suurema sissetulekuga inimeste kahjuks. Ehk teistpidi öeldes: mida suurem on sinu sissetulek, seda rohkem sa hoiad ühiskondliku turvavõrgu toetamise kaudu üleval neid, kelle sissetulekud on väiksemad. Teine pensionisammas tema praegusel ja ka tulevasel kujul võtab rohkem arvesse sinu sissetulekuid. Juba praegu ja ka tulevikus teine pensionisammas võimendab sinu sissetulekuid eelkõige siis, kui sinu sissetulekud on kõrged. Praktiliselt mingit võimendust see juurde ei anna, kui sinu sissetulekud on väikesed. See tähendab, et kui sa teenid keskmist palka või alla selle, siis praktilist vahet – see vahe on marginaalne – selles, kas sa oled teises sambas ka või oled ainult esimeses sambas, ei ole. Ja kui keegi ütleb mulle, et ta 30 aasta peale joonistab graafiku, mis näitab ära, et nii- või naapidi on õigem, siis mina ütlen, et see graafik on põhimõtteliselt fabuleering.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te oma varasemas vastuses mainisite, et kuna 17 aasta jooksul on pensioni kogumine ebaõnnestunud, siis te katsetate järgmise 17 aastaga ja kui siis ka ei õnnestu, siis vaatate asjad ümber. See viitab tegelikult sellele, et te ei ole mõistnud, et selleks, et üks pensionisüsteem korralikult töötaks, nii nagu ta vanas Euroopas töötab, tuleks koguda vähemalt 40 aastat. See eksperiment ei tohiks sellel kombel teostuda. Teine mure, mis mul on, on see – õnneks te jõudsite seda ka markeerida –, et need kaks sammast töötasid koos. Langetatud põhimõtteline otsus tähendaski seda, et esimene sammas muutub solidaarsemaks. Me Riigikogus hääletasime ja otsustasime selle poolt. Teine sammas aga annab võimaluse saada kasu sellest, kui on õnnestunud palju teenida. Kehtib see loogika, et pensionile minnes võiks sissetulek moodustada võimalikult suure osa inimese sissetulekust töö ajal. Öelge palun, millist eesmärki see teie reform ehk nn lõhkumine tegelikult kannab? Kahjuks paistab siit läbi ainult üks eesmärk: riigieelarvesse raha juurde pumpamine.

Aitäh! Maailmas on väga palju erinevaid pensionisüsteeme, erineva paindlikkusega ja erinevate võimalustega. Me muidugi tahame ennast võrrelda võimalikult palju selliste riikidega, mis on meist jõukamad.  Aga ei ole mingisugune saladus, et praktiliselt kõikides jõukates riikides on pensionisüsteemid jätkusuutmatul kursil. Seda, kas need on õnnestunud, kui hästi need toimivad, näitavad lähitulevik ja ka järgnevad aastakümned. Mis nagu ära unustatakse kogu selle süsteemi arutamise juures, on asjaolu, et me oleme viimased mitte päris kümme aastat, aga viimastel aastatel olnud täiesti enneolematus majanduskeskkonnas, kus intressid on nullis või miinuses. Ja sellises olukorras see mantra, mida korrati 2000-ndate alguses, et säästa ja investeeri ja investeerimisel liitintress toodab sulle raha ja 40 aastaga see rahakene kasvab, lihtsalt ei vasta enam tõele. Tegelikult on vastupidi: juba vähemalt viis aastat on enneolematu rahamajanduse süsteem, mis maailmas valitseb, halastamatult karistanud säästjaid, aga teie lihtsalt taote edasi, et säästame-säästame-säästame. Seda samal ajal, kui me näeme, kuidas säästjaid karistatakse. See ei ole mõistlik, loogiline, see on paindumatu dogmaatiline lähenemine, oma raha tuulde loopimine. Me ei ole nõus seda tegema. Kusjuures me oleme inimesi selleks sundinud. Me käsime, võtame neilt riigi jõuga raha ära, ütleme, et nüüd te hakkate säästma, kuigi seda raha tegelikult ei säästeta, vaid see kulub. Küsimuse teist poolt ma ei mäleta. Mis see oli? Vabandust!

Jaak Juske, palun!

Austatud esimees! Hea minister! Teatavasti meie pensionisüsteem koosneb kolmest sambast ja nüüd teie valitsus teeb sajandi sigaduse ja ühe samba suures osas lammutab maha. Senine pensionisüsteem läheb tasakaalust välja. Ei teie sõnavõtust ega ka eelnõu seletuskirjast ei ole välja tulnud, kas valitsusel on kavas veel mingisuguseid muudatusi seoses pensionisüsteemiga.

Aitäh! No kuule, kui me sigadusi planeerime, ega me siis neid ei kuuluta. Ma tulen tagasi sellesama jutu juurde, mis ma just rääkisin enne Urmas Kruusele: olud on kardinaalselt muutunud. See ei ole sajandi sigadus. See on, ma arvan, mitte ainult selle valitsuse, vaid väga pikas Eesti valitsuste reas üks suurimaid ja parimaid reforme. Ja me ei lõhu midagi ära. Ma jätkuvalt kinnitan, et me ei lõhu mitte midagi ära, me ei lammuta mitte midagi ära, me ei võta kelleltki mitte midagi ära, kui jätta kõrvale see fakt, et fondivalitsejad said siiamaani ilma vaevata suures koguses maksumaksja raha. Selle automaatse raha saamise võimaluse me teeme väiksemaks, aga ka seda me ei lõpeta ära. Muutunud oludes tuleb olla paindlik ja vaadata, mis on kasulik nendes muutunud oludes. Kui on vaja, siis teeme midagi ümber.
Kui nüüd küsimusele sisuliselt vastata, siis peale reformi käivitumist on väga suure tõenäosusega vaja teha mõne aasta pärast mingisugune ülevaatus, kas on mõistlik teine ja kolmas sammas üheks teha või on mõistlik kolmandale sambale anda hoopis teine iseloom, kui tal praegu on. Vahest teha juurde mingi vabatahtlik tööandjapension, mis on levinud mitmes riigis. Need otsustused ja valikud seisavad meil veel ees. Üsna selgelt me ju kõik saame aru, et kui me selle pensionireformi ära teeme, siis kõigepealt tekib üks laine inimesi, kes lahkuvad süsteemist. Tõenäoliselt sellega koos tekib üks teine laine, sest süsteemi tulevad juurde inimesed, kes täna ei saa liituda. Ja siis toimub mingisugune tasakaalupunkti saavutamine. Inimeste liikumine küll jätkub, aga palju väiksemas koguses või väiksema mahuga kui algse käivitamisfaasi järel. Ja selle tasakaalupunkti saavutamise järel tekib meil uus arusaamine, mismoodi teine sammas edasi toimib, missugused on tootlused ja tooted, missugune on inimeste käitumismuster, milline on finantsinstitutsioonide käitumismuster. Selle põhjal on meil võimalik vajadusel teha mingid korrektsioonid.
Selles osas ma olen nõus, et praegust süsteemi on tagantjärele mitu korda kõpitsetud ja need kõpitsemised on tegelikult positiivset tulemust andnud. Ma arvan, et me kõik anname endale aru, et ka seda süsteemi on hiljem vaja pisut kõpitseda, kui on ilmnenud kitsaskohad, mida me täna ei pruugi ette näha. 

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Valitsuses olemine on iga erakonna ja iga indiviidi jaoks eestkätt vastutus. Vastutus Eesti tuleviku eest. Ja vastutustundlik valitsus on see, kes vaatab pikalt ette, kes mõtleb ka selle peale, milline on Eesti aastakümnete pärast ja kas ta annab järgmisele valitsusele üle tugevama Eesti või nõrgema. Teie osalusel on valitsus taas kord Eestit nõrgestamas, lammutades asju, mida võib pidada Eesti tugevuseks. Seda tehakse täna meie ees oleva eelnõuga ja tehti ka eelarvega, milles on seni alati ots otsaga kokku tuldud ja mis nüüd on suurde miinusesse aetud. Mu küsimus on: kas te tajute seda, et teie võite küll tunda sellest ametist rõõmu, aga kui te kord Eesti üle annate, on Eesti kehvemas seisus kui praegu?

Aitäh! Kõigepealt, 2020. aastaks me ei ajanud eelarvet mitte suurde miinusesse, vaid tõime selle suuresti miinusest välja. Tõsi küll, see on jätkuvalt negatiivne eelarve, defitsiidis eelarve. Teiseks, kuidas nüüd öelda ... Me kõik mäletame, et Taavi Rõivasele väga meeldis olla peaminister, ta nautis seda silmanähtavalt. Mina ütleksin niimoodi, et ministritöö on erakordselt raske töö – pikad tööpäevad, palju stressi –, aga ma tõepoolest tunnistan, et mulle seda tööd meeldib teha, sest ma saan teha asju, mida ma olen ammu tahtnud teha. Sellega seoses ma täiesti selgelt tunnetan vastutust Eesti ees ja vaatan ka pikka plaani. Ja mida ma mõtlen, kui ma mõtlen pika plaani peale, on see, et Eesti oleks töökas, jõukas ja turvaline rahvusriik. Ja selle jaoks on meil vaja teha palju erinevaid asju, aga üks neist asjadest, mis me teeme, on see, et me lõpetame ära rahvusvaheliste suurkorporatsioonide nuumamise oma pensionisüsteemi kaudu.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Koalitsiooni juhtide, sh teie sõnavõttudes on korduvalt kõlanud, et te põhjendate teise samba lõhkumist sooviga anda inimestele suurem vabadus ja otsustusõigus, kuhu oma raha investeerida, et seda pensioniks kasvatada. Ja seda on saatnud retoorika, et ilmselt inimesed suudavad seda paremini teha ja edukalt fondide tootlusi lüüa. Mul on teile kui rahanduseksperdile lihtne küsimus, sooviks kuulda teie arvamust ja soovitust. Swedbanki aktsia dividendiprognoos oli 14,2 Rootsi krooni aktsia kohta. Eile hommikul sai teatavaks, et see vangerdati 8,2 krooniks aktsia kohta. Minu küsimus: kas aktsia hind selle uudise peale eile tõusis või langes ja mida teie eile hommikul selle uudise peale teinud oleksite, kas ostnud või müünud?

Aitäh! Ma ei tea, küllap on selle debati käigus erinevaid seisukohti ja erinevaid väiteid esitatud ja kindlasti leiab mõne tsitaadi ka valitsuse või koalitsiooni liikmetelt, kes täiesti veendunult väidavad, et kõik inimesed on võimelised paremini investeerima kui professionaalsed investeerimisspetsialistid. Mina seda väitnud ei ole. Aga vastus küsimusele, mida siis tegema peaks sellise uudise peale, sõltub sellest, kas sa pead silmas pikka või lühikest positsiooni. Ja see on nüüd juba tõesti inimese enda tunnetuse küsimus, mida ta turul tegema läheb: kas ta tahab pikalt olla selles positsioonis. Teades, mis on olulised põhjused Swedbanki aktsiahinna languseks viimasel ajal – nendel ei ole suurt tegemist nende n-ö majandusnäitajatega, vaid seal on hoopis teised põhjused –, ma pika positsiooni puhul rahulikult istuks edasi. Aga ma ei jaga siin praegu mingisuguseid investeerimissoovitusi.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Te olete siin küsimusele vastates pahandanud õiguskantsleriga, kes tegelikult teeb oma tööd. Mina tulen nüüd Riigikontrolli juurde, kes on praktiliselt esitanud samu küsimusi, mis õiguskantsler välja tõi. Nimelt, Riigikontroll on esile toonud sellise mõtte, kas on kaalutud ka võimalust anda inimestele küll rohkem valikuvabadust oma pensioniraha haldamisel, ent lubamata seejuures võtta vanaduspäevadeks kogunenud raha pensionisüsteemist varem välja ehk siis võimaldada väljavõtmist alles pensioniea saabudes. Ja teiseks: kas eelnõu koostajad on kaalunud ka võimalust lubada raha osalist väljavõtmist, kogumise jätkamist väiksemas mahus või soovi korral ka oma palgast pensioniks säästetava osa sissemakse vabatahtlikku suurendamist?

Aitäh! Jah, vastab tõele, et kõiki neid võimalusi on kaalutud. On kaalutud kõiki neid võimalusi, eriti seda viimast. Aga viimase puhul me räägime tegelikult, ütleme, kolmanda samba võimaluste laiendamisest. Sa saad ise määrata, kui suure osa oma sissetulekust sa protsendina sinna liidad. Seda kaaluti ja leiti, et seda võib tulevikus teha, aga praegu mitte. Ettepanek võtta raha osaliselt välja oli samuti laual, kuid eri põhjustel, osaliselt ka tehniliste keerukuste tõttu lükati see kõrvale. Aga mängus oli ka, ütleme siis, sisuline küsimus, et kui me jätame inimese n-ö pooleldi sees, pooleldi väljas olukorda, siis tal ei teki tegelikku selgust, kas tema maksed esimesse sambasse taastuvad täielikult või mitte. Me teeme inimesele olukorra palju segasemaks, keerulisemaks. Võimalus, et inimesed saavad välja võtta raha ainult pensionil olles – noh, see on sisuliselt olemasoleva süsteemi mingil määral paindlikumaks tegemine.
Aga ma tahan välja tuua meie eelnõus oleva põhimõtte, et me suuname inimesi maksuvalikute abil tegelikult võimalikult kaua säästma ja raha välja võtma alles pensionieas. Ja see on n-ö kolmes astmes. Kui inimesed lahkuvad teisest sambast enne pensioniiga ja tahavad kogu raha korraga välja võtta, siis nad maksavad 20% tulumaksu nii nagu iga tulu pealt. Kui inimesed võtavad oma raha pensionieas korraga välja, siis nad maksavad 10% tulumaksu ehk soodusrežiimi kohaselt. Ja kui inimesed võtavad pensionieas oma kogutud teise samba raha välja jupikaupa ehk pika perioodi jooksul, siis nad maksavad 0% tulumaksu. Mida see meie arvates annab? Esiteks, inimesed, kes on kogunud juba suhteliselt kaua, kellel on kogunenud suhteliselt suur summa, ootavadki kuni pensionieani ja tõenäoliselt ei võta seda summat korraga välja, vaid lasevad teha n-ö pika graafiku. Nende maksuvalikutega me anname inimestele selge signaali, et nii on mõistlikum teha, aga lõpuks on kõik iga inimese enda valik.

Jürgen Ligi, teine küsimus, palun!

Aitäh! Härra Helme, te ütlesite, et te naudite oma ametit. Seda on näha. Aga näha on ka seda, et te ei naudi selleks ametiks vajalikke teadmisi. Te olete eksinud siin väga mitmes punktis, vastates küsimustele, mis puudutavad üldist majandust, finantsturge ja pensionisüsteeme. Te olete oma jutuga täielikult ignoreerinud eelnõu seletuskirja, omaenda ministeeriumi analüüse. Küll aga armastate tsiteerida Indrek Neiveltit, kes ei ole siiani ennast näidanud eksperdina, vaid, vastupidi, on eksinud, kui otsustada kõigi ekspertiiside järgi. Tõestage palun, et te tegelikult teate pensionisüsteemist rohkem. Palun öelge, kuidas teise samba loomine mõjutas esimest sammast ja kuidas mõjutab teisest sambast lahkumine pensionisaaja esimest sammast – ühelt poolt makrotasandil ja teiselt poolt üksikisiku tasandil. Mõlemas olete täna eksinud.

Aitäh! Enda meelest ma mainisin Neiveltit ühe korra. Ja ma küsiksin sama küsimuse, mida Neivelt küsis oma artiklis, lükake ta arvutused ümber. Seda ei ole keegi teinud. Vaat ei ole! Nüüd, küsimuse see pool, kuidas mõjutas teise pensionisamba loomine esimest sammast. Mõjutas ju sedasi, et sotsiaalmaksu pensioniosana kokku kogutavast 20%-st osa hakkas liikuma, ütleme, riigieelarvest välja. Sellega vähenesid riigieelarvelised vahendid ja see muutis esimese pensionisamba maksed väiksemaks. Teise samba lõpetamine taastab täies ulatuses inimese sotsiaalmaksu pensioniosa suunamise esimesse sambasse. Nii ongi ju.

Kolleeg ja hea sõber Jürgen! (Jürgen Ligi räägib midagi saalis.) Ärme seda debatti sellisel moel korraldame. Aivar Sõerd, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma eeldasin ikkagi teilt kui rahandusministrilt professionaalsemat vastust küsimusele, mis puudutas seaduse muutmise mõju pensionidele. Konkreetsemalt on küsimus selles, kuidas saab selle eelnõu mõju tuleviku pensionidele olla positiivne, kui pensionisüsteemis tervikuna jääb pensionideks kasutatavat raha vähemaks. Te räägite, et teisest sambast liigub raha esimesse sambasse, aga see ju tervikuna raha koguhulka ei muuda. Küll aga vähendab pensioniraha koguhulka tarbimisse minev raha. Sellepärast ma küsingi, kuidas saab väheneva raha tingimustes mõju pensionidele olla positiivne. Ja ma küsin ka seda, et kui pensionifondid saavutasid eelmisel aastal 9,5% tootluse, siis kas eraisikud, kui nad hakkavad investeerimiskonto kaudu investeerima, saavutavad sellest suurema või väiksema tootluse.

Aitäh! Vaat sellest tagumisest otsast on väga hea alustada. See on muljet avaldav, kui riigis on valitsuse tasandil võetud vastu otsus, et me hakkame teist pensionisammast reformima, sest olemasoleva tootlus ei rahulda meid, siis järsku suudetakse saavutada enneolematult kõrge tootlus. Muljet avaldav. Muljet avaldav! Mis siis veel juhtuma hakkab, kui see vabakstegemine päriselt juhtub ja pankadel on vaja klientide pärast vaeva hakata nägema? Ma olen ülimalt optimistlik.
Jaa, ma nõustun selle arvutuskäiguga, et kui me lõpetame ära 2 + 4 või 4 + 2 – ükskõik, mispidi me ütleme – skeemi, kui see +2 kaob sealt ära, kui teisest sambast ära minnakse, siis see lihtsustatult öeldes tähendab, et kogu sammaste süsteemis ongi selle 2% võrra vähem raha. Aga mida te siia kõrvale ei pane, on see, et see +2 ei kao ju päriselt ära. See +2 jääb ju inimestele alles ja nad panevad selle majandusse keerlema ja suurendavad oma vara elu lõpuks. Ei saa ainult mõõta seda, kui suur on inimese pension elu lõpuks, vaid tuleb ikkagi küsida, kui suur on inimese vara elu lõpuks. Mina väidan, et see vara ei muutu kindlasti mitte väiksemaks.

Urve Tiidus, palun teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Täna teisel lugemisel oleval eelnõul on pisut hasartmängu hõngu. Selle otsuste võimalikes tagajärgedes on määramatust ja juhustest sõltumist. Peaminister ka siin infotunnis enne tunnistas, et ega keegi ei tea, kuidas inimesed käituvad, kui palju välja võetakse, kui palju alles jääb, kuidas need otsused mõjutavad kogu süsteemi ja konkreetseid fonde jne. On tõsi, et kõiki eesseisvaid arenguid me ette näha ei oska ega hakka kunagi oskama, isegi kui kvantarvutid appi tulevad. Siiski, määramatust saab vähendada või selle isegi kaotada, kui täiendada lähteinformatsiooni, mis meil on, luues ja kontrollides hüpoteetilisi vastuseid. Selliseid mehhanisme on palju. Loomulikult on tark tegu kogu olemasolevat infot kasutades arutluskäigud vettpidavate järeldusteni viia. On võimalik leppida ka sellega, et sambast väljumistega seotud kulud nuheldakse kõik sinna jääjate kaela, nagu üks kriitik värvikalt ütles. Palun lükake see mure ümber! Ja äkki on teil hinnanguline teadmine, kui paljud ikkagi kavatsevad lahkuda.

Jääjate kaela ei jää midagi – selles mõttes on see hirmutamine. Fond ei saa üldse tegutseda, kui tal ei ole likviidsus tagatud. Praegu ka on fondi vahetamine lubatud. Teoreetiliselt võib üks fond fondi vahetamise päeval kaotada 100% oma klientidest, ja tal peavad olema likviidsed vahendid, et see oleks tagatud. See on täiesti nii. Ja Finantsinspektsioon mõõdab seda. Nii et jutt sellest, et fondist lahkumise järel nende inimeste osakud, kes sinna jäävad, kaotavad väärtust, ei vasta tõele. Ja nii või teisiti, selle jaoks, et tasandada võimalikke liikumiste käigus tekkivaid olukordi, kus tuleb mingitest positsioonidest välja tulla kiiremini, kui oli planeeritud, me esiteks pikendasime seda perioodi ja teiseks andsime fondile likviidsuslaenu võimaluse. Seda muret meil sisuliselt ei ole, turg ütleb meile, et see mure on murtud.
Nüüd, määramatus ja juhus on ka praeguses süsteemis sees. Tegelikult on ju teine sammas investeerimisinstrument ja investeerimisinstrumendi puhul on kõik riskid olemas. See võib kahjumisse minna, nii nagu juhtus meil kümme aastat tagasi. Nii et kui väga paljud on siin sõna võttes öelnud, et meil on vaja kindlustustunnet tuleviku ees, siis ega seda kindlustunnet ei ole olnud minevikus ega ole ka tulevikus teise samba osas niikuinii. See on investeerimisinstrument, millel on omad tururiskid igal juhul – mõned neist ettenähtavad, mõned neist ennustamatud.
Ja üks küsimus oli veel – lahkujad. Me ei räägi mitte lahkujatest inimeste arvu mõttes, vaid me räägime lahkujatest rahanumbri mõttes. Ja meie baasstsenaarium ütleb, et lahkujaid on suurusjärgus 25%, aga see ei pruugi olla alguses kohe, vaid, ütleme, alguses tuleb mingi laine ja ülejäänu siis mingisuguse perioodi jooksul.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Härra minister! Te olete siin natuke naljakaid ja kummalisi seisukohti avaldanud, aga ma ei hakkaks nendest rääkima. Küll ajaloo jooksul ja sotsiaalmeedias saab selle üle edasi diskuteerida. Ma tahan hoopis küsida selle kohta, et te teatasite natuke aega tagasi, et säästmine ei ole õige. Ühele eelmisele küsimusele vastates te väga ebamääraselt ütlesite, mis muudatusi võiks pensionisüsteemis veel tulla. Aga ma küsin hoopis nii: milline oleks teie arvates ideaalne pensionisüsteem ehk siis eaka inimese toimetuleku süsteem? Kust inimese sissetulekud tuleksid, kui ta on vana, ütleme, aastal 2030 ja aastal 2050 näiteks? Jätame siin kõrvale majandusolud ja kõik nii edasi, eeldame, et midagi katastroofaalset ei juhtu.

Aitäh! Ma arendaks seda mõtet edasi ja küsiks, kas miinusintressid on katastrofaalne olukord või ei ole. On terve hulk inimesi, kes väidavad, et midagi katastroofilisemat annab välja mõelda, et miinusintressid on väga põhimõtteliselt muutnud kogu seda dünaamikat. Ja need püsivad meil veel pikalt, seda on ju näha. Raha juurdetrükk või kvantitatiivne lõdvendamine jätkub ka veel pikalt, sedagi on näha. Nii et ma jään selle seisukoha juurde, et praegune rahasüsteem maailmas halastamatult karistab säästjaid inimesi.
Aga ma ei näe mõtet kirjeldada oma arust ideaalset maailma. Ma olen konservatiiv ja ma saan aru, et ideaalset maailma ei ole olemas – on see maailm, kus me elame. Ja selles maailmas, kus me elame, ei ole ka pensionisüsteem ideaalne ja kui me jätame ta muutmata, siis olukord läheb halvemaks, mitte paremaks. Ma ei saa sellest lähtekohast aru, et ärge midagi muutke, sest siis läheb halvemaks. Halvemaks läheb nagunii ja kui meie midagi muudame, siis me oleme veendunud, et läheb paremaks.

Toomas Kivimägi, teine küsimus.

Aitäh, härra asespiiker! Härra minister! Sa mainisid üsna kenasti, et te suunate inimesi raha välja võtma pensionieas, ja tõid ka mõned argumendid selle kinnituseks. Samas on eelnõus terve rida tähtaegu, mis ütlevad üheselt: võtke raha välja kohe, ja kõige parem, kui te teete seda enne kohalikke valimisi järgmisel aastal ehk alates 1. septembrist 2021. Ja veel räägib selle vastu, et suunate inimesi raha välja võtma pensionieas, tõsiasi, et tegelikult on kaks eri tähtaega. Üks on see, millal saab esitada avaldusi raha väljavõtmiseks – see on 1. jaanuar 2021 –, ja teine tähtaeg on, millal saab esitada n-ö vahetamise avaldusi ehk siis paluda tõsta see raha investeerimiskonto peale. See on tervelt kolm kuud hiljem ehk alates 1. aprillist. See on umbes sama, kui lapsele pakkuda ühe käega jäätist ja küsida tema käest, kas sa tahad seda jäätist kohe või sa oled valmis selle 1 euro nelja kuu pärast investeerima lootuses, et kümne aasta pärast saad võib-olla selle 1 euro asemel kaks jäätist. Miks on need tähtajad erinevad? Oleks väga loomulik, kui oleks üks ja sama kuupäev ja kui tehniliselt ei jõua, siis miks mitte 1. aprill 2021?

Aitäh! Jah, esimesi avaldusi saab esitama hakata jaanuaris 2021. Ja kui sa esitad selle avalduse vahemikus 1. jaanuar kuni 31. märts, siis sa saad oma väljumisraha kätte septembris. Kui sa teed seda peale 31. märtsi, siis saad oma raha kätte novembris. Personaalne investeerimiskonto, millest siin juttu oli, hakkab tõesti kehtima alles aprillis. Tähtaeg on pandud sellepärast niimoodi, et see muudatus on IT-arenduste jadas kõige viimane. Kõigepealt peab oma IT-arendused ära tegema Pensionikeskus, siis tuleb ära teha Pensionikeskuse lahendusega haakuvad või sellest lähtuvad või sellele ehitatavad arendused pensionifondides ja seejärel saab käivitada personaalse investeerimiskonto. Kusjuures kõiki neid arendusi teeb erasektor. Eraldi suuremad arendused on veel maksuameti arendused ja Sotsiaalkindlustusameti arendused. On pankasid, kes ütlevad, et nemad jõuavad varem valmis, on pankasid, kes ütlevad, et nemad ei jõua 1. jaanuariks valmis. Mina näen täiesti selgelt sellist positiivset stsenaariumi, et on teatud pangad, kes tõepoolest saavadki sellega kiiresti valmis ja saavad sellega eelise endale klientide meelitamiseks. Ja ma olen kindel, et see konkurents sunnib tagant ka teisi turul olijaid ja tegelikult saab see toode valmis kõigil varem, aga osa asjaosalisi on palunud, et see tähtaeg oleks pikem, arvestades tööde järjekorda või pudelikaela.
Oli küsimus, miks siis kogu seda rakendumist ei saaks teha neli kuud hiljem. Siin on mitu erinevat põhjust. Üks põhjus on see, et kui me sedasi teeksime, siis ikka oleks keegi, kes ütleks, et andke meile veel üleminekuaega – näe, teised alustavad aprillis, aga meie saame alustada juunis või millal iganes. Teine põhjus on see, et me oleme lükanud seda reformi edasi praktiliselt poolteist aastat alates meie algsest ajakavast. Kui te meenutate, siis me soovisime tegelikult, et pensionireform oleks vastu võetud eelmise aastanumbri sees ja hakkaks kehtima sellest aastast. Me oleme arvestades turuosalisi, arvestades erinevaid tehnilisi põhjusi teinud väga suure möönduse, küsinud tähtaegade kohta, küsinud, et kui me need tähtajad paneme, kas siis on tehtav. Ja see on see, mida on meile vastatud. Meil ei ole mingit põhjust venitada ühtegi päeva rohkem, kui meil praegu on juba reform edasi lükkunud.
Siin on väidetud, et me teeme reformi, pidades silmas kohalikke valimisi. See ei olnud valitsuskoalitsiooni eelistus teha see reform nendel kuupäevadel. Meie algne ajakava nägi ette teha see vähemalt aasta varem. Nii et see on lihtsalt sinna nihkunud, ütleme, töö käigus tekkinud paratamatu ajaraami tõttu. Ja kas see tuleb kahjuks või kasuks, eks me seda saame pärast valimisi teada.

Vilja Toomast, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Härra Helme! Te jätsite vastamata Andres Suti küsimusele, kui suur oleks pension, kui teisest sambast raha välja võtja selle ära kulutab. Ma aitan teid hea meelega selle vastusega. Mediaanpalka saav inimene, kes on töötanud 40 aastat ja hakkas 17 aastat tagasi teise sambasse raha koguma, hakkaks täna saama pensioni 430 eurot kuus, aga see tähendab, et pooled saavad sellest veel vähem. Kas see on teie arvates piisav sissetulek vanaduspõlves?

Jah, kui küsida, mis on piisav sissetulek vanaduspõlves, siis ma arvan, et on väga erinevaid vastuseid. Meil on põhimõtteliselt ju teatud minimaalne toimetulekustandard Eestis kokku lepitud. Meil on ka kokku lepitud, milline on eesmärgiks seatud n-ö asendusmäär. Seda eesmärki ei ole seni täidetud, aga praeguse süsteemi püsimise korral see eesmärk pigem kaugeneb kui läheneb. Ja ma ei ole veel näinud ühtki inimest, kes ütleb, et ta saab piisavalt palju raha. Ma ei ole veel tõesti näinud ühtegi inimest, kes leiab, et tal on piisavalt raha ja rohkem polegi vaja. Nii et see on selline tunnetuslik küsimus. Ma veel kord kordan: mina ei näe, kuidas praeguse süsteemiga jätkamine olukorda paremaks võiks teha, aga ma olen vähemalt püüdnud selgitada, mismoodi meie nägemuse kohaselt süsteemi muutmine teeb asja paremaks.
Ma võib-olla lühidalt võtan uuesti kõik kokku. Esiteks, suur osa rahast, mis praegu läheb Eestist lihtsalt välja, jääb edaspidi Eestisse. Kas see jääb Eestisse investeeringutena Eesti majandusse või tänu tarbimisele või tänu sellele, et Eestis kokku kogutud maksuraha makstakse välja ka suurenenud pensionidena, aga see jääb Eestisse. See on väga oluline. See kasvatab Eesti majanduse mahtu, see tähendab, tõstab meie kõigi rikkuse taset. Teiseks, kui inimesed valivadki teisest sambast lahkumise, annab see võimaluse, et nende elukaare lõpus nende isikliku vara suurus on suurem. Tänu sellele, et inimesed on ostnud rohkem asju või suurema korteri või maja või mida iganes, nende isikliku vara suurus on suurem, nad on saanud seda teha. Ja see on asi, mis kogu selles debatis on üldse kõrvale jäetud, küsitakse ainult riikliku pensioniosa kohta. Aga inimesed ei pruugi elada ainult riiklikust pensioniosast, kui neil on isiklik vara selle võrra suurem, et nad on saanud 40–50 aastat rohkem raha oma soovide järgi kulutada. Ja kolmandaks on inimestel võimalus ise investeerida – võib-olla paremini, võib-olla halvemini, kui seda pangad teevad. Ja neljandaks, me oleme kindlalt veendunud, et pangad hakkavad pakkuma paremat tootlust. Selle tõestuseks on see, mida ma juba korra ütlesin. Nüüd, kui pensionireform on teemana üles tõusnud, ennäe imet, pangad suudavadki pakkuda paremat tootlust. Küllap nad suudavad ka tulevikus, kui neil on veel rohkem vaja selle nimel pingutada.

Katri Raik, palun! Puudub saalist. Siis Jüri Jaanson, teine küsimus palun!

Austatud minister! Kõigepealt definitsioonist. Praegune teise samba süsteem loodi suletud süsteemina, mis pidi täiendama esimese samba pensioni. Ja see ootus on ka neil, kes sellega vabatahtlikult liitusid. See ootus on olnud, et kogutakse pikka aega, vähemalt 30, aga parem, kui 40 aastat, ja siis see toimib nii, nagu toimima peaks. Mul on selline küsimus. Te enne mainisite, et eelnõusse on kirjutatud, et fondidel on võimalik võtta laenu kuni 25% ulatuses varast, seda just väljamakstavate summade katteks. Küsimus ongi, kelle kanda jäävad need tehingukulud ja intressid. Kas see ei halvenda fondi jääjate, teise samba osakute omanike olukorda?

Aitäh! Kõigepealt sellest 30–40 aastast. Algselt, kui reform käivitati, öeldi meile, andke aega 30–40 aastat, siis kõik hakkab hästi tööle, selleks ajaks on süsteem nii ära kapitaliseeritud või seal on raha nii palju sees, et siis kõik juba töötab nii, nagu peab. Nüüd on süsteem töötanud 17 aastat ja meile öeldakse, et see hakkab tööle nii, nagu peab, umbes 40 aasta pärast. See on nagu silmapiir, mis kogu aeg eest ära läheb. Selle analüüsiga ei vaidlegi keegi. On analüüsid, erinevad ennustused, prognoosid – ma siinkohal panen tärnikese juurde ja ütlen, et väga pika perspektiiviga prognoose ja analüüse ma nagunii ei saa väga tõsiselt võtta –, aga keegi ei paku optimistlikumat aega kui seda, et 2050. aastateks jõuame enam-vähem sinnamaani välja, et sissemaksed ja väljamaksed hakkavad samas suurusjärgus olema. Tegelikult räägitakse isegi 2060. aastatest ehk siis me räägime, et veel järgmised 40 aastat tuleb otsa panna. Ilmselgelt see süsteem tegelikult ei tööta.
Nüüd likviidsuslaenust. Jah, seda tuleb ka rõhutada, et see on tegelikult likviidsuslaen – see ei ole lihtsalt niisama laen, vaid likviidsuslaen. See tähendab, et sellel on omad piiravad tingimused peal. See on mõeldud selle jaoks, et kui tõepoolest lahkujaid on palju ja varad on sellise struktuuriga, et need ei ole likviidsed, siis on võimalik lahkujate summad välja maksta ilma, et fondid peaksid oma varad kiirmüüki panema. Me paneme sinna fondihaldurite jaoks kõrvale veel teise meetme, milleks on seesama viiekuine puhver. Nüüd peavad fondihaldurid tegema rehnuti, missugune on kõige soodsam viis raha välja maksta.
Küsimus oli, kes selle kinni maksab. Eks see ole ikka nii, nagu siiamaani: kinni maksavad selle need inimesed, kelle rahaga kogu seda asja tehakse, ehk siis n-ö säästjad.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Nagu te minu eelmisele küsimusele vastates ütlesite, teisest sambast välja võetud rahaga võib inimene teha, mida iganes soovib. See tähendab, et ta võib maksta kinni oma kiirlaene, ta võib minna perega lõunamaareisile või osta endale tolmuimeja. Me teame, et teise sambasse on lisaks inimesele endale investeerinud ka riik, selleks et inimene saaks tulevikus kõrgemat pensioni. Kas te arutasite valitsuses sellist varianti, et riik võtab oma investeeritud raha välja enne, kui inimene hakkab seda tarbimisse suunama? Praegu tundub, et see on ebaõiglane nende suhtes, kes ei ole teise sambasse kogunud ja ka riik ei ole neile oma panust andnud.

Aitäh! Arutasime küll. Seda on praktiliselt võimatu või vähemalt ülikeeruline teha. Alustame sellest, et tegelikult on – seda ma juba enne ühe korra ütlesin – riik selle sotsiaalmaksu osa erastanud juba varem. Kui me räägime selles süsteemis olevast ebaõiglusest või tasakaalustamatusest või sellest, mismoodi inimeste pensionile üks või teine stsenaarium mõjub, siis kõik need otsused on tehtud ära tegelikult 20 aastat tagasi. Siis pandi meid kõiki erinevale kursile, erineva kohtlemise alla ja erinevate tulemuste kätte. Tagasi seda pastat enam tuubi lihtsalt ei topi. Nüüd on küsimus, kas me saaksime nii teha, et me anname inimesele vaid selle tema sisse makstud 2% kätte. Ja mis me selle 4%-ga teha saaksime, kui me ei taha seda inimestele välja maksta? Järelikult on kaks varianti: me peaksime selle kas üldiselt riigieelarvesse kuidagi kandma või kandma inimese isiklikuks esimese pensionisamba osakuks, mida on ülikeeruline tagasi arvestada, arvestades seda, et raha väärtus on vahepeal oluliselt muutunud. Seda kõike on võimatu tagasi rehkendada niimoodi, et mingisugused arvutused ei läheks täiesti kiiva, et mingisugused võimendused ei tuleks sisse, et mingisugused miinused ei võimenduks kuidagi. Nii et meie ei näinud võimalust seda niimoodi ära teha, et õiglus oleks tagatud.

Signe Riisalo, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ilmselt te saate aru, et tellise liigutamine müüris mõjutab terve müüri stabiilsust, ja ministrina ka oma vastutusest, et tellise nihutamine on vastutusrikas. Milline on teie soovitus või juhis nendele teise sambaga liitunutele, kes on tööealised ja täidavad põhiseadusest tulenevat perekonna abistamiskohustust, pidades üleval nii oma lapsi kui oma eakaid vanemaid, kandes ühiselt 80% kogu üldhoolduse kuludest? Ja see 80% on 53 miljonit, mida pensionisäästudeks panna ei saa. Neist kohustustest taganemine ei ole kindlasti võimalik, küll on võimalik püksirihma koomale tõmmata enda tulevikusäästude arvel, jättes panustamata mis tahes pensionisäästudesse. Need tööealised inimesed elavad teadmises, et nende lapsed on seetõttu sunnitud vanaduses omakorda neid üleval pidama ja samal ajal omi lapsi koolitama. Milline on teie soovitus neile ja nende lastele ning kuidas te valitsuse rahandusministrina selle sotsiaalse nõiaringi katkestada kavatsete?

Aitäh! See on muidugi eluline näide. Ja selliseid inimesi on Eestis palju. Ja eluline kurb tõsiasi on see, et nad reeglina saavad üsna väikest palka. Aga nüüd me jõuamegi selle olemasoleva süsteemi, noh, kurioosumi või ebaõigluse juurde. Tegelikult on olemasolev süsteem selline, et kui inimene umbes 40 aastat oma väikese palga juures paneb teise sambasse raha, siis tema lõplik pensionimakse erineb sellest, kui ta saaks raha ainult esimesest sambast, väga väikesel määral. Ja kui see isegi erineb, siis on väga selge risk, et erineb tema kahjuks. Selle argumendiga vana süsteemi jätkamist kaitsta – mina nagu ei näe võimalust. Kui te küsite mult, kuidas me lahendame ära probleemi, et omastehooldus oleks rohkem toetatud, siis kindlasti mitte pensionireformiga. Selleks on teised lahendused.

Yoko Alender, palun!

Aitäh! Austatud aseesimees! Hea minister! Teie vastused rahandusspetsialistidele siin saalis veenavad mind, et ega tegelikult ei ole vist mõtet teile rahanduse kohta küsimusi esitada, sest adekvaatseid vastuseid ei tule. Teid jälgivad ju ka eksperdid, selles mõttes võiksite rohkem püüda. Vastus Jürgeni küsimusele, teie reaktsioon sellele oli kõige ilmekam. Aga me ei ole tegelikult kuulnud ka, mis ikkagi on selle pensionisamba lammutamise eesmärk. Vastamata küsimusi on palju, aga ma olen veendunud, et poliitikul on ikkagi mingi algne veendumus, mingi väärtushinnang, millele oma algatuses tugineda. Teie erakonnaga seostatud poliitik Jakko Väli ütles aga ühe asja, mis pani mind lammutajate mentaliteedist aru saama. Ta ütles, et milleks säästa, kui meil võib-olla 30 aasta pärast on Eestis kasutusel jälle ruubel. Kas te olete ka sellisel arusaamal? Sest teie jutust on ka käinud mitu korda läbi, et ärge säästke, ärge uskuge tulevikku. Miks te ei usu Eestisse?

Aitäh! Kõigepealt, mina ei tea, kes seostab meid, meie erakonda Jakko Väliga. Mingit seost ei ole. Need inimesed, kes seostavad, panevad pada. Teiseks, ma kuulen siin mitmendat korda, et te ei ole kuulnud reformi põhjendamist. No mina ütleks, et olete ikka. Te lihtsalt pole kuulanud või teile ei meeldi see, mis te kuulete. Ma olen seda nii mitu korda öelnud, et mõnes mõttes tekib dilemma, kas ma pean seda uuesti üle rääkima mingis uues versioonis või lihtsalt löön käega. Need on ikka needsamad argumendid, et praegune süsteem ei tee seda, mida ta pidi tegema, ei taga tulevikus suuremaid ega paremaid pensioneid, sõltumata sellest, mis teie graafikud näitavad 30–40 aasta peale ette joonistatud soovunelmatena. Ja praegune majanduskeskkond või, ütleme, rahamajanduskeskkond on sellise säästmise suhtes vaenulik.
Nüüd, kui te küsite, kas ma ei usu Eestisse, siis mina ütleks vastupidi: mulle tundub, et teie ei usu Eestisse. See jutt läheb nüüd pisut välja tänase teema rahalisest küljest, aga ma oletan, et kõik mõistlikud inimesed saavad aru, et mitte ühtegi solidaarsussüsteemi ei ole võimalik ülal pidada, kui sul inimesi ei ole. Võib-olla jaapanlased mõtlevad mingeid roboteid välja, äkki hakkab see toimima, aga põhimõtteliselt ikkagi peab olema järgmine põlvkond, kes tegeleb nende kohustuste täitmisega, selle, ütleme siis, töö tegemisega, mis on vajalik, et ühiskond edasi kestaks. Ja mõned inimesed, väga suur hulk inimesi on ennast veennud selles, et raha asendab lapsi. Kui me raha paneme kõrvale, siis ongi mure murtud. Ei ole. Ei asenda. Ja kõigele lisaks me anname oma raha kellegi teise kätte, kes paneb selle teenima või tööd tegema kuskil väljaspool Eestit. Miks me sellega leppima peame? Ma ei näe põhjust, miks me sellega leppima peame.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea minister! Ma tahaksin stenogrammi huvides täpsustada üht teie varasemat vastust. Vastates ühele meie kolleegile sa ütlesid, et kodanikud võiksid raha välja võttes selle kinkida ka poliitikutele. Ma tahaksin aru saada, kas see debatt on selline, et valitsus on endale silmaklapid ja kõrvatropid pannud, nii et ei kuule ei siin saalis küsimusi ega taha nendele vastata ega kuula ka ekspertide arvamusi. Kas see nagu räägib seda keelt, et koalitsioonipartnerid ootavad kingitusi?

Aitäh! Mulle tundub, et klapid ja tropid on siin ka opositsioonil kasutusel, aga hea küll. Ei, ma tegin enne Kranichi üle nalja, aga te ei saanud naljast aru. Vabandust, kehv nali oli!

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Selles puldis tasub naljadega ettevaatlik olla. Aga ma jätkan natukene oma esimest küsimust. Tõepoolest, võib-olla "arusaamatu käkk" oli vale sõnastus. Arusaamatu võib olla tõesti teie jaoks, mis selles eelnõus tegelikult toimub. Te olete siin korduvalt öelnud, et te ei saa aru. Aga pole hullu. Ma püüan lihtsalt aru saada teie arusaamatusest. Te lubate praegu inimestel 4% välja võtta ja edaspidi enam ei luba seda 4% kuidagi kasutada, ütlete, et see läheb 20%-na kõik pensionikindlustusse. Kuidas see teie arvates kuidagimoodigi põhjendatud on? Inimesed on 20 aastat kogunud ja siis te lubate selle välja võtta. Kui te selle olete kuidagi suutnud ära selgitada, miks selline ebavõrdsus sisse viiakse, siis äkki te püüate lühidalt vastata kõikidele nendele ekspertidele, põhiseaduse riivetele viidanutele. Millega te põhjendate seda, et nemad on kõik valesti aru saanud, alates õiguskantslerist ja Riigikontrollist, aga teie olete kõigest õigesti aru saanud?

Aitäh! Kuidas ma põhjendan seda, et inimesed võivad selle raha välja võtta? Minu meelest on see põhjendus ilmne: see on nende raha. See on ju nende raha! See raha erastati, kui pensionisüsteem loodi, see raha muutus nende rahaks. See on nende investeeringuosak fondis. Igasuguse juriidika järgi on see juba eraõiguslik raha. Ja selle raha käsutamist me nüüd laiendame, teeme vabamaks. Kellelgi ei ole kohustust seda välja võtta, igaüks võib säästmist jätkata. Veelgi toredam: need inimesed, kes praegu ei saa sellisel moel säästa, saavad seda alustada, kui nad tahavad. Kelleltki ei võeta mitte midagi ära, vaid antakse hoopis võimalusi juurde.
Nüüd ebavõrdsusest. Kui siin üldse on mingit ebavõrdsust, siis see ebavõrdsus loodi tõenäoliselt siis – ma olen seda juba kirjeldanud –, kui praegune süsteem tekitati. Ja seda ebavõrdsust me teeme veidi vähemaks. Või anname inimestele võimaluse seda ebavõrdsust tulevikus mitte taluda, kui nad ei taha seda taluda.
Mis ma ütleksin nende ekspertide kohta? Eks ma olen seda ju enne ka öelnud, et esiteks need eksperdid räägivad ühtesid ja samasid jutupunkte. Nende jutupunktide sisu vaadates näeme, et need kõik on põhimõtteliselt poliitilised või ideoloogilised seisukohavõtud. Juriidiliselt on võimalik iga põhiseaduslikkuse kohta käivat väidet väga selgelt vaidlustada või ümber lükata või tagasi lükata. Eksperte on palju, see ei vasta absoluutselt tõele, et kõik eksperdid räägivad ühtemoodi. On terve hulk eksperte, kes räägivad vastupidist juttu, aga teil ei ole tahtmist neid näha, kuulda või tunnistada. Eks see ole üsna tavapärane poliitilise kaevikusõja puhul, kui juba asjad on läinud nii kaugele, kui nad läinud on. Meil on siin käsil usaldushääletus, ega siin keegi kedagi ümber ei veena.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Härra minister! Te olete mitmeid kordi siit kõnepuldist öelnud, et kogumine on mõttetu, sest intressid on negatiivsed ja inflatsioon sööb raha väärtust. Te vist ei ole tähele pannud, et teise samba lammutamise idee autorerakonna liikmed ilmutavad ennast juba mitu päeva džemprites, millel on kiri "Raha on vaba". Internetis muidugi levib meem "Raha on vaja". Saangi aru, et erakondadel on raha vaja, aga inimestele öeldakse siiski suitsukatteks, et neile on vaja vabadust oma raha ise investeerida. Teie esitatud eelnõust olulise osa moodustab pensioni investeerimiskonto regulatsioon. Kas olete oma eelnõu mõttega läbi lugenud ja leiate, et pensionikontole raha kogumine on siiski mõttekas? Või ikkagi mõttetu? Või te olete siin lihtsalt skisofreenilises olukorras? Kuidas te ennast ja oma seisukohti diagnoosiksite?

Aitäh! No kui ma ennast diagnoosima hakkan, siis mul on kindlasti diagnoos. Mina oma meelest ei ole öelnud, et raha kogumine on mõttetu. Ma ütlesin, et see on karistatav. Praeguses majanduskeskkonnas säästjaid karistatakse ja selle tegevuse mõttekus on küsitav, eks ole. Aga see on eelkõige selle tõttu, et meil on olukord, kus inimesi, kes panevad raha kõrvale, sisuliselt rahaliselt karistatakse. Ja sellele tuleb kuidagi reageerida. Me ei saa öelda inimestele, et me sunnime teid järgmised 40 aastat raha kõrvale panema, teades väga hästi, et see raha kahaneb. Selle sunnitud kõrvalepanemise käigus nende raha kahaneb. Ja samal ajal järgmise hingetõmbega öeldakse, aga see teeb teid rikkamaks 40 aasta pärast. See on jabur jutt!
Aga mis puutub sellesse, kas raha on vaba või raha on vaja, siis ma tulen tagasi selle juurde, et ma ei ole veel näinud inimest, kelle arvates tal raha ei ole juurde vaja. Küllap kõigil on raha juurde vaja. Ja küllap see kehtib ka erakondade kohta, et kõigil on raha vaja. Aga see on pahatahtlik eeldus, et me teeme seda reformi soovist raha riigieelarvesse juurde saada või soovist inimesi rahaga kuidagi ära osta. See on rikutud mõtlemine. See ei ole meie motivatsioon.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ma ei tea, kas te tahtlikult valetate või mis see on. Ei saa olla ju loogiline teie jutt, et seoses sellega, et loodi teine pensionisammas, said inimesed esimesest pensionisambast vähem pensioni. See ei ole ju loogiline. Ja samuti ei ole loogiline teie jutt, kui te üritate inimestele öelda, et nendel, kes teisest sambast lahkuvad, esimene sammas taastub. Ei taastu, minevikku ei anna keegi tagasi, see taastub sel juhul tulevikus. See tundub täiesti ebaloogiline jutt ühe rahandusministri suust. Kolmas asi, mis mind mõtlema paneb: te olete mitu korda öelnud, et on hirmus kuritegu, et sissemaksed on praegu väljamaksetest nii palju suuremad ja et see jama võib kesta veel, ma ei tea, mitukümmend aastat. Kas te ei ole aru saanud, et ka liitujate vanused on erinevad, nooremate kogumisperioodid on pikemad? See tähendab seda, et see peabki puhtmatemaatiliselt niimoodi olema. Aga eriti hämmastab mind see, et te üritate meile selgeks teha, et isegi kui pensionifondides olev raha Eestis väheneb paari miljardi võrra, ütleme siis niimoodi, seoses väljavõtmisega, siis see kõik mahub korraga Eesti majandusse ära. Miks te vihkate neid välisturge, mis on tegelikult selgelt riskide maandamiseks?

Aitäh! Ma küll ei vihka midagi ega kedagi, ma olen täiesti vihavaba inimene. Minevikku ei anna tagasi pöörata, see on väga hea statement, ma olen sellega sada protsenti nõus. Me oleme täiesti ühel nõul, et süüdistused või väited, nagu oleks praegune reform kuidagi tagasiulatuv, ei vasta tõele. Praegune reform ei ole tagasiulatuv. Nii et minevikku ei pööratagi tagasi. Tõsi, ma saan aru, mida tegelikult silmas peeti. Siin peeti silmas seda, et perioodi eest, kui inimene oli teises sambas, olid tema esimese samba osakud väiksemad, ja seda ei kompenseeri keegi. Ja seda ei peagi keegi kompenseerima, seda ei olegi võimalik teha, see ei oleks õiglane, sest et inimesele on selle perioodi eest tehtud teise sambasse sissemakseid. Ja selle teise samba puhul ta võib otsustada, kas ta jääb sinna edasi või ta saab selle raha kätte. Aga see vara ei kao kuhugi ära, kelleltki ei võeta mitte midagi ära. See on iga inimese enda valik, kas ta tahab, et tal see teine sammas jääks paralleelselt esimesega, millisel juhul ta esimene sammas jääbki ka edasipidi väiksemaks, või ta tahab selle teise samba likvideerida, millisel juhul tema esimene sammas muutub suuremaks. Vahele jääb sisse auk, aga see auk on kompenseeritud selle rahaga, mis ta on vahepeal ise välja võtnud. See on inimese valik. Kelleltki ei ole midagi ära võetud, mingit ebaõiglust ei ole olnud.
Jutt on olnud sellest, et esimene sammas on teise samba tõttu väiksem. Ma saan aru, mida te kõik räägite. Te kõik räägite sellest, et pensioni väljamakseid esimesest sambast reguleerib pensioniseadus, indekseerimine, ja see ei ole otseselt seotud sellega, kui palju laekub sotsiaalmaksu. Seda ma olen ka siin mitu korda välja öelnud. Aga fakt on see, et kui me oleks kogu sotsiaalmaksu suunanud esimesse sambasse, siis võiks meil olla esimesest sambast pensioni väljamakse suurem, sest seal oleks ülejääk. Ja oleks saanud pensioneid tõsta, indekseerimist muuta kuidagi niimoodi, et pension oleks suurem. Sellele ei saa keegi vastu vaielda.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! On selge, et see teie reform on välja mõeldud, mulle tundub, kurja geeniuse poolt. Kui rahvale antakse võimalus raha välja võtta, raha saada, siis loomulikult suur osa rahvast võtab selle välja, eelõige just vaesem seltskond, kes asub seda raha kulutama. Muidugi valitsus võtab sealt vahelt tulumaksu ja käibemaksu ja siis kui valimised läbi on, kui pidu läbi on, saabub argipäev. Need inimesed, kes on oma raha, oma pensionisäästud ära kulutanud, jäävad ühel hetkel pensionile ja langevad vaesusesse. Mis te arvate, mida või keda nad hakkavad sel juhul süüdistama oma hädades: kas omaenda kunagi tehtud rumalat otsust see raha välja võtta ja ära kulutada või nad hakkavad süüdistama parasjagu võimul olevat valitsust?

Aitäh! No kui uskuda teie opositsioonikolleege Reformierakonnast, siis kindlasti ei saa selle seaduse väljatöötamise taga olla mina, sest ma kindlasti ei saa olla ei kuri ega geenius. Aga valimised, ma loodan, toimuvad siiski ka näiteks aastal 2040, siis, kui jõuab kätte see n-ö hall argipäev, mida mulle siin kõik ette joonistavad. Kõik teavad, mis toimub aastal 2040 või 2060, ja noh, ma loodan, et siis on ikkagi valimised ka veel alles. Mina ei ole nõus väitega, et praegust pensionisüsteemi reformides me suurendame inimeste vaesusriski kas lähemas või hilisemas, kaugemas tulevikus. Vastupidi, lähemas tulevikus me kindlasti suurendame inimeste pensionisissetulekut – see on fakt, selle vastu isegi keegi teist siin ei vaidle. Mis saab 30 või 50 aasta pärast, see on nii spekulatiivne, aga mina väidan, et inimesed ei lange vaesusesse, vaid nende muudatuste tagajärjel tegelikult Eestis jõukuse tase kasvab ja selle tõttu on ka pensionid suuremad.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Paar küsimust tagasi te ütlesite, et see on rikutud mõtlemine, kui me arvame, et pensioni teist sammast lõhutakse selleks, et riigieelarvesse raha saada. Aga umbes tunnike tagasi te ütlesite oma vastustes korduvalt, et teise samba maksete tõttu ei saa eriti tõsta esimesest sambast makstavaid tänaseid pensione ja et kui nüüd tänu teisest sambast lahkujatele see raha väheneb, siis te kohe-kohe tõstate pensione. Et see plaan teil on ja need pensionid tõusevad kohe. Minu jaoks ei lähe need kaks asja kokku. Te ühel hetkel ütlete, et teil on vaja teisest sambast lahkumisega saadavat raha, et tänaseid pensione tõsta, aga mõni aeg hiljem ütlete, et see on rikutud mõtlemine, kui me ütleme, et te tahate eelarvesse raha saada. Kas te selgitaksite palun seda olukorda?

Aitäh! Lühidalt vastates: kasulik on ühendatud meeldivaga. Aga pensionisüsteemi reformiga on seotud, nii nagu siin kõik räägivad ja aru saavad, pikem plaan kui üks, kaks või kolm aastat. Praegune süsteem meie meelest ei teeni Eesti inimesi hästi ega ole mõistlik lahendus. Sellepärast me seda muudame ja me arvame, et me muudame seda paremaks. See on ju selge, et kui riigile laekub rohkem makse, siis on kaks võimalust, mis riik teha saab. Ta vähendab üleüldist maksukoormust, et tal seda ülejääki ei tekiks, või ta suurendab mingeid avalikke teenuseid. Meie valik on suurendada avalikke teenuseid.
Aga ma ikkagi tulen selle juurde ka veel tagasi, et miks me peaksime jätkama oma raha saatmist välismaale, kus see meile mingit kasu ei too. Miks me peaksime jätkama Eesti majandusest raha väljavõtmist, ilma et see meile midagi tagasi annaks? See on see motivatsioon.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Kui Isamaa korraldas rahvusraamatukogus kõnekoosoleku ja infokoosoleku kogumispensionide teemal, mis täna ka siin arutelul on, siis härrased Seeder ja Sester ei osanud vastata, kui küsiti vähenenud töövõimega või täiesti töövõimeta inimeste maksustamise kohta, kui neil on vajadus see raha tervisest tulenevalt teisest sambast välja võtta. Kas te ei kaalunud võimalust, et kui need inimesed, kes on väga raskes tervislikus seisundis, soovivad välja võtta teisest sambast oma säästud, siis nad võiksid selle saada ilma maksustamata? Milline selle eelnõu järgi see maksustamine on? Võib-olla te selgitate eelnõu sisu.

Aitäh! Küll on tore, kui sisu kohta küsitakse. Jah, puuduva või vähenenud töövõimega inimestel on samuti võimalik oma teine sammas ära lõpetada ja raha välja võtta, ja nendele on sõltumata vanusest tulumaksu määr null.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma pean nüüd mõned rahanduslikud valed siin jälle ära korrigeerima. Te ütlesite, et tootlus on väiksem kui inflatsioon. Ei ole. Seda näitab Rahandusministeerium, näitavad erinevad andmed. Lihtsalt üks näide: Eesti pensionifondide indeks 2003–2019 oli 87,6%, inflatsioon 67,8%. Lihtne matemaatika. Üks euro, mis siis sisse pandi, on palju rohkem tagasi toonud. Lahkumine fondist, inimeste lahkumine fondist ei vähenda tootlust, sest fond peab olema järjest likviidsem. Suurem likviidsus tähendab madalamat riski, madalam risk tähendab madalamat tootlust.
Aga mu küsimus on põhiseaduse kohta ja nende probleemide kohta, millele Ülle Madise on osutanud, näiteks ebavõrdne kohtlemine. Tsiteerin: "Eelnõus antakse kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimestele võimalus valida, kas jätkata kogumist või võtta pensioniks kogutud raha (sh riigi eraldatud sotsiaalmaks) enne pensioniea saabumist välja ning kasutada seda omal äranägemisel. Samaealistel inimestel, kes kohustusliku kogumispensioniga pole liitunud, ei ole võimalik nende töötasult tasutud sotsiaalmaksust 4% vabaks kasutamiseks kätte saada. Kui kohustusliku kogumispensioniga liitunud võtavad raha välja, on võrreldavate gruppide sotsiaalmaksukoormus tagasiulatuvalt erinev." Küsimus: kuidas eelnõu selle põhiseadusega seotud probleemi lahendab?

Aitäh! Kõigepealt selle numbri kohta. Mina nägin kokkuvõtet, mis ütles, et perioodil algusest kuni, kui ma õigesti mäletan, 2018. aastani oli pensionifondide agregeeritud tootlus 0,8%. Noh, see nüüd küll ei ole asi, mille üle me peaksime hõiskama. Ülle Madise väide lähtub valest eeldusest. Ma veel kord ütlen: Ülle Madise vaatab kogu seda süsteemi nagu valest otsast. Ebavõrdne kohtlemine käivitus siis, kui praegune süsteem loodi. Pärast seda on inimesed nagunii juba täiesti ebavõrdses olukorras, nad on täiesti erinevates oludes. Tema nagu eeldab või nõuab, et me peaksime [võrdselt kohtlema] neid täiesti ebavõrdses olukorras olevaid inimesi, kes, muide, sellesse ebavõrdsesse olukorda sattusid oma isikliku valiku tulemusel, kui nad olid sündinud enne 1983. aastat. Nad ise otsustasid, missuguse süsteemi kohaselt nad tahavad edasi minna, ja langetasid valiku. Ma olen kindel, et te kõik olete veendunud, et nad langetasid täiesti teadliku ja sügavalt läbimõeldud valiku, ja selle valiku järel nad sattusidki täiesti erinevatesse oludesse. Ja nüüd tuleb keegi meile ütlema, et me peame nende erinevate gruppide puhul saavutama mingi võrdse kohtlemise. See nõue ei ole põhjendatud, see on täiesti selge. See väide, et me tekitame siin mingit ebavõrdset kohtlemist, lihtsalt ei ole põhistatud.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma olen veidi segaduses. Täna, niipea kui on küsitud teie käest küsimus ja viidatud mingile mustale tulevikustsenaariumile või negatiivsele prognoosile, te olete valdavalt öelnud, et selliseid asju on ilmvõimatu prognoosida ja kristallkuuli ei ole. Samas olete kindla veendumusega väitnud, et mingi asi juhtub ja mingi asi ei juhtu. Hetk tagasi – või mis hetk tagasi, umbes pool tundi tagasi –, vastates kolleeg Urve Tiiduse küsimusele, ütlesite, et kindlasti – toonitan: kindlasti – ei mõjuta pensionireform neid inimesi, kes otsustavad edasi teise sambasse jääda. Aga minu küsimus. Kui nüüd juhtub nii, et inimesed hakkavad hulgakaupa ja suure kiirusega oma raha teisest sambast välja võtma ja seetõttu hakkab vähenema sambasse jääjate osakute väärtus, kas valitsusel on selleks puhuks plaan B? Ja mida te siis ütlete nendele inimestele, kes otsustavad jääda teise sambasse?

Aitäh! Esiteks, ma enne juba rääkisin, et tegelikult sellist olukorda tekkida ei tohiks. Sellise olukorra tekke vastu on meil selles eelnõus mitu riski maandavat meetodit. Ja kolmandaks, ma ikkagi ei lähe üldse kaasa selle jutuga, et kui teil on tuleviku suhtes mustad prillid ees, siis minul on tuleviku suhtes mingid roosad või rohelised prillid ees. Ma lihtsalt ütlen, et see on mõttetu tegevus, kui tegu on 30 aastaga. Meil ei taheta isegi vaadata tagasi 15 aastat või 20 aastat, need numbrid ei huvita, kuigi need on faktilised numbrid, need on kogutud statistika. Aga neid numbreid ärme vaatame. Ärme küsime, mida lubati siis, kui hakati tegema asju, mis meil täna käes on. Need ennustused, mis siis tehti, ei ole praktiliselt mitte ükski tõeks osutunud, kõik on mööda pandud. Demograafilised ennustused viis aastat tagasi pandi mööda, aga täna öeldakse meile, et me teame demograafiat 30 aastat ette. Ma ei võta üldse vedu, kui on selline debatt, see on mõttetu.

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra minister! Eelnõu toetajad on viidanud soovile usaldada rohkem inimeste valikuid pensioniks valmistumisel ja suurendada nende vastutustunnet pensioni kindlustamisel. Küsimus: aga miks ei sisalda eelnõu ühtegi sätet, mis käsitleks nende inimeste vastutust, kes on kulutanud oma säästud näiteks teleri või telefoni ostmiseks, ja eristaks neid inimestest, kes on teinud kas mõistliku investeeringu või jätkanud kogumist?

Aitäh! Aga ma küsiks vastu ...  Noh, mis ma ikka küsin, vastata ju ei saa. Aga meil ei kehti praegu ka ühtegi sellist sätet, mis kehtestaks fondide vastutuse, kui nad investeerivad valesti ja tekib miinustootlus või nad üldse lähevad omadega uppi. Kes siis vastutab? Sellist vastutust ka ei ole sätestatud, keegi ei vastuta. Inimesi me ei usalda, mingeid institutsioone usaldame. Inimesed vastutavad oma nahaga oma otsustuste eest. Vastutasid siis, kui nad otsustasid, kas nad liituvad teise sambaga või ei liitu – siis, kui see aeg veel oli –, ja vastutavad ka nüüd, kui nad otsustavad, kas nad jätkavad või lahkuvad. Inimesed vastutavad omaenda eluga ja ma arvan, et see on õige, peavadki vastutama. Ma selles mõttes ikkagi absoluutselt ei saa aru sellest väitest, et me laseme inimestel vaat et nälga surra. Ei lase ju, riiklik pensioniosa jääb ikka.
Eelkõige on küsimus selles, missugused on need vahendid või missugune on see süsteem, mida kasutades me loodetavasti tulevikus maksimeerime inimeste pensionid. Esiteks on see loomulikult väga suures osas maailmavaate küsimus: millesse sa usud või ei usu, mis sinu arvates toimib paremini, kas sa usud võimalikult laiadesse valikutesse ja võimalikult konkurentsipõhisesse majandusse või sa usud, et riik peab sinu eest võimalikult palju otsuseid ära tegema, või sa usud, et riik peaks sinu eest delegeerima need otsused mingitele eraõiguslikele institutsioonidele. See on väga palju maailmavaateline küsimus. Ja teiseks on küsimus selles, kui tõsiselt sa võtad – me oleme sellest palju rääkinud – mingisuguseid väga pika vinnaga prognoose. Mina ei võta tõsiselt, sest need prognoosid, mis on varem pika vinnaga tehtud, on kõik võssa läinud. Ja kui keegi tuleb mulle rääkima, et tema teab, mis on 30 aasta pärast, siis, noh, see on selline huvitav intellektuaalne arutelu lihtsalt.

Riina Sikkut, palun teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Nii nagu paljud kolleegid, pean ka mina kõigepealt parandama fakte. Minu esimene küsimus puudutas sotsiaalmaksuseaduse 1. paragrahvi, mis sätestab eesmärgi, et sotsiaalmaksu tohib kasutada pensioniks ja ravikindlustuseks. Te vastasite, et teise samba raha erastati 17 aastat tagasi. Sotsiaalmaksuseadus ei täpsusta, kas raha pensioniks kasutab riik või inimene ise. See ei ole oluline, kas midagi on erastatud või mitte. Oluline on eesmärk. Teises sambas olevat raha saab inimene kasutada ainult oma pensioni täiendamiseks ja seega on sotsiaalmaksuseaduse 1. paragrahvi järgitud. Aga küsimus. Selle reformi eesmärgist on palju räägitud, aga kuidas valitsus hindab, kas reform on õnnestunud või ebaõnnestunud? Milliste kriteeriumite alusel? Mis peaks juhtuma, et teie arvates reform oleks hästi läinud või reform ei oleks täitnud ootusi?

Aitäh! Põhimõtteline n-ö mõõdupuu, mille alusel me seda hindame, on see, mida laias laastus 20 aastat tagasi käivitatud reformiga lubati. Need lubadused ei ole täitunud. Ei ole täitunud ka prognoosid, mis tol ajal tehti: millal hakkab pensionisüsteemi teine sammas ennast ära tasuma või end õigustama. Need aastad, mis tol ajal välja käidi – kui ma kuulan, mis täna prognoose tehes öeldakse, siis meile öeldakse, et me oleme sisuliselt nullpunktis. Me oleme 17 aastat seda kõike teinud, aga meile öeldakse sisuliselt, et me oleme ikka nullpunktis ja andke sama palju aega veel käivitamiseks. See ju annab meile väga selge arusaamise, et meil ei ole põhjust arvata, et see tegelikult nii läheb. Meile ehk öeldakse 17 aasta pärast uuesti, et andke veel 40 aastat. Need lubadused, mis tol ajal välja käidi nii tootluse kohta kui selle kohta, millal süsteem tasakaalu jõuab, ja selle kohta, milline hakkab teise ja esimese samba omavaheline suhe olema – need lubadused ja ennustused, mis tol ajal tehti, on kõik realiseerimata. See ongi see mõõdupuu.

Vilja Toomast, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Härra Helme! Ka minult üks vastuväide kõigepealt, see puudutab kogumispensioni seadusega kävitatud ebavõrdsust. Inimesed tegid tol ajal oma valiku teadmisega, et seda raha ei saa välja võtta. Aga nüüd siis küsimuse juurde. Igale küsimusele vastates te kinnitate, et meie asi on õige, aga vaat peegelpilt on vale. Öelge, kui kaart ei vasta maastikule, siis kumba peaks teie arvates muutma, kas kaarti või maastikku.

Aitäh! See on nii ilus allegooria. Aga võib-olla kaart ikka vastab maastikule. Võib-olla vastab. Meil on võib-olla lihtsalt erinevad teed, mida mööda me seal maastikul kõnnime.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Need, kes võtavad teisest sambast raha välja ja jäävad ainult esimesele sambale lootma, võivad saada tulevikus väiksema pensioni. Nagu te just äsja ütlesite, me keegi sada protsenti ei tea, kuidas läheb, aga see võimalus on olemas. Kuidas valitsus kavatseb maandada riski, et tulevikus võib olla suur hulk inimesi, kes ei saa äraelamiseks piisavalt suurt pensioni? Ja millised on võimalike negatiivsete tagajärgede saabudes lahendused inimeste jaoks?

Aitäh! Jaa, inimesed võivad saada vähem, aga võivad saada ka rohkem, eks. Kumb siis tuleb? Kes teab. Maandame riski – no ma ei tea, ma olen seda nii mitu korda rääkinud – esiteks loomulikult sedakaudu, et peamine risk saab maandatud ikkagi riikliku pensioniosa ehk esimese samba abil. Seda me suurendame praegu, see suureneb. Me räägime siin mingitest võimalikest stsenaariumidest, aga praegune pilt ju ütleb väga selgelt seda, et kui me teeme praeguste trendide kohta graafiku, siis me näeme väga selgelt, et asendusmäär väheneb. Meie oma reformiga seda trendi muudame, parandame seda situatsiooni. Sellega me riski maandamegi, ja maandame seda käegakatsutavas tulevikus, mitte kuskil, ma ei tea, sajandi keskpaigas. Aga kui hästi suurt üldfilosoofilist pilti vaadata, siis tegelikult on kaks asja, millega tuleb tegeleda, kui me tahame, et pensionid oleks paremad. Esiteks on see sündimus ja teiseks üleüldine majanduskasv. Nende mõlemaga tuleb tegeleda. Ma väidan, et praegu on parim valitsus Eestile selle jaoks, et neid asju parandada.

Maris Lauri, palun teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Ma saan aru, et ajaloolasena te olete minevikus väga kõvasti kinni. Te räägite kogu aeg 17 aastast, aga minge veel kaugemale. Mulle tundub, et teil tiksuvad kuklas Liivi sõja või 17. ja 18. sajandi vahetuse ajad, mis Eesti ajaloos olid päris koledad. Te räägite kogu aeg sellest, mis on valesti, aga rääkige siis palun ükskord ometigi sellest, kuidas asi peaks olema, kuidas oleks õige. Me oleme siin neid kümneid küsimusi esitanud, aga te kangekaelselt keeldute selgitamast, milline asi peaks välja nägema. Miks me seda küsime? Hea küll, te ei ütle seda, mis juhtub kümne aasta pärast, aga tahaks ikka kangesti teada, mis juhtub aasta või kahe pärast, et me suudaksime hinnata, mida teie valitsuses järgmisena hakkate tegema.

Aitäh! Näiteks eile olin ma rahanduskomisjonis ja esitlesin plaani, mida ma hakkan järgmiseks tegema. Pensionite teemal on meil plaanis järgmine erakorraline pensionitõus. See on ju ka koalitsioonileppes ilusti kokku lepitud. Aga kui te küsite, mis siis see hea plaan on, siis vabandust, see eelnõu ongi see plaan ju. See ongi meie plaan. Kas ta on ideaalne? Ma arvan, et mitte. Me ei ela ideaalses maailmas, aga see ongi meie plaan, kuidas olema peaks. Sellega võib mitte nõus olla või mitte rahul olla, aga sellest plaanist me siin ju räägime.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Pensionisüsteemi lammutamise eelnõus on valitud väljumiseks 2% + 4% lahendus, mille kohaselt saab kogumispensioni süsteemist lahkuja tagasiulatuvalt välja võtta kõik kogutud vahendid, sh riigi makstud 4%. Kas see on ebavõrdne kohtlemine? Minu arvates võrdne kohtlemine eeldab, et tagasiulatuvalt seda 4% ei saa välja võtta mitte keegi või selle raha saavad kõik ehk ka need, kes ei ole kohustusliku pensionisüsteemiga liitunud. Sooviks teie kommentaari.

Aitäh! Ikkagi ma pean parandama, et me ei lammuta midagi. Me lihtsalt ei lammuta midagi – see on nii. Ja tagasiulatuvalt ei tehta ka mitte midagi. Tagasiulatuvalt ei tehta mitte midagi! Tagasiulatuvalt – ma ei saa sellest väitest isegi aru. Aga 4% 20%-sest sotsiaalmaksuosast tõsteti ju esimesest sambast ammu-ammu ära, see oli siis, kui inimene liitus teise sambaga. Siis tekkisid nendel inimestel erinevad olukorrad, erinevad õigused ja erinevad kohustused. Ja nüüd me neid õigusi ja kohustusi ainult laiendame. Inimesed saavad ainult õigusi ja võimalusi juurde, mitte kelleltki ei võeta mitte midagi ära. Ja see 4% ei maksta kuidagi tagasiulatuvalt, see on juba ära võetud esimesest sambast ja pandud teise sambasse. Mida sellega edasi tehakse, see on ikka edasiulatuv tegevus, mitte tagasiulatuv tegevus.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! See mu südant väga ei rahusta, et te ei lammuta mitte midagi. Mina ootaksin valitsuselt ehitamist. Kogumispensionide seaduse eesmärk on sätestada kogumispensioni sisse- ja väljamaksete tegemise tingimused ja kord selleks, et pakkuda isikule pensionieas täiendavat sissetulekut lisaks riiklikule pensionikindlustusele. Vaatame nüüd eelnõu eesmärki. Üks ja ainus selge lause ütleb, et eelnõu eesmärk on muuta kohustuslik kogumispension vabatahtlikuks. Sellele järgneb samas lõigus hulk hinnanguid, mis ei ole kooskõlas ei mõjuanalüüsi ega ekspertide arvamustega. Kuidas on võimalik, et sellise vildaka ja kogumispensionide seaduse eesmärgiga mitte kooskõlas oleva eelnõu konkreetseid sätteid kaaludes on jõutud järelduseni, et põhiseaduse riive on proportsionaalne ja eesmärgipärane?

Aitäh! Kui me nüüd võrdleme neid kahte – eelnõu ja seda seadust, mida te just tsiteerisite –, siis ma ütlen, kuidas see võimalik on. Väga lihtne: seadusandja tahe on vahepeal muutunud. See, mida ma tahan öelda, on see, et seadusandja tahe on vahepeal muutunud. Nii ongi, ja rohkem põhjust ei pea olema. Meil ei pea rohkem põhjust olema. Me ütlesime valijatele, et meil on selline plaan. Valija ütles, et neile meeldib see plaan. Valitsuses lepiti kokku, ja see ongi piisav põhjus. Rohkem põhjust pole vaja. Meile tundub see hea plaan ja me võime siia juurde igasuguseid numbreid panna. Te ütlete, et me ei arvesta analüüside ja ekspertidega. Meil on olemas terve hunnik analüüse ja eksperte, mis ütlevad, et see on hea plaan. Teile need ei meeldi, teile meeldivad teised analüüsid ja eksperdid – noh, jääbki maitseasjaks. Aga selles mõttes, et igat seadust saab ümber kirjutada, me lõksus ju nüüd olemegi. Ei ole niimoodi, et keegi kunagi võttis mingi seaduse vastu ja seda muuta ei saa. Teise asja nimeks oleks peenhäälestus, see ei ole see, millega me tegeleme. Ja mis puutub riigi ülesehitamisse, siis näe, me ehitame midagi juurde: pensioni investeerimiskonto.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Olete mitu korda rõhutanud, et saite tohutu mandaadi selle seaduse läbiviimiseks. Minu teada küll ei Isamaa ega EKRE valimisi ei võitnud. Aga see selleks. Küsimus on järgmine. Mulle tundub, et rahanduslikke põhjendusi me oma küsimustele vastuseks nagunii siin täna ei saa. Samas mulle tundub, et te olete päris tugev poliittehnoloogias, ja nii tuleb mu küsimus sellest vallast. Olete ise siin puldis öelnud täna välja ja teie koalitsioonipartner on väitnud, et sellel eelnõul ei ole midagi tegemist lähenevate kohalike valimistega, mis toimuvad oktoobris aasta pärast. Minu küsimus on, kas see oli juhuslik või te kasutasite sellist väga efektiivset retoorilist võtet, milleks on kordamine, et te kümme korda kasutasite sõna "september", kui tutvustasite seda süsteemi. Kas see oli juhuslik või olete kuskilt head nõu saanud?

Aitäh! Ometigi ka üks kompliment, aitäh! Ma oskan vähemalt poliittehnoloogiat. Aga ei olnud teadlik võte. Lihtsalt september ongi läbivalt sees siin eri tähtaegades ja nagu ma korduvalt olen rääkinud, meie algne plaan polnud sugugi nii hilja selle asjaga ühele poole saada, meie soov oli teha seda palju varem. Muu hulgas pean oma n-ö ametipositsioonist lähtuvalt ütlema, et praegune reform ei taha haakuda riigi eelarvestrateegia või riigieelarve tegemise protsessiga. Reformi mõju on palju raskem selle praegu tekkinud ajagraafiku tõttu arvesse võtta. Aga pole midagi, saame hakkama.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Teie eelnõus on ühe n-ö säästmismeetmena toodud välja pangahoius. Me teame, et pangahoiustel on selline turvavõrk nagu Tagatisfond – hoiused on tagatud. Pensionifondidel sellist süsteemi ei ole. Võib-olla kõik inimesed ei võta kohe raha välja, aga tuleb majanduskriis ja inimeste rahavajadus suureneb, finantsturud lähevad alla, tööpuudus suureneb jne. Tekib n-ö fondijooks, inimesed lähevad paanikasse. Kui isegi üle 50% lahkub, siis need fondid kukuvad kokku ja kõik kaotavad. Kas te olete mõelnud sarnase tagatis- või turvavõrgustiku loomisele, et ei tekiks suuri kahjusid?

Aitäh! Esiteks, ma selle fondijooksu kohta ütlen seda, et ma olen seda arutatud Finantsinspektsiooniga. Meil on olemas kõik vahendid selle jaoks, et kui fondijooks tekib, siis fondide väljamaksed ajutiselt peatada, et jõuaks nõudmised järjekorda panna ja varad rahulikult rahaks vahetada ja kahju minimeerida või see üldse ära hoida. See variant on olemas. Teiseks on pensionifondide varad kaetud teistmoodi kui hoiused. Me ju teame, et pangad sisuliselt laenavad selle raha edasi, aga pensionimakse vastu on mingi vara olemas. Selle vara väärtus võib kõikuda, aga see ei ole sama iseloomuga, nagu on hoiusel olev raha. Kui küsida, kas me oleme mõelnud mingisuguse kaitsefondi tegemisele, siis vastus on: ei ole, nendel erinevatel põhjustel, mis ma just ütlesin.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud minister! Kui hulk inimesi otsustab oma raha teisest sambast välja võtta, siis tekib meil hulk inimesi, kellel on käes hulk raha, millega nad tegelikult väga midagi peale ei oska hakata. Kas te olete ka siseministriga või valitsuses arutanud, mis meetmeid võtab Vabariigi Valitsus kasutusele siis, kui kasvab hüppeliselt näiteks igasuguste investeerimiskelmuste arv? Me ju teame, et see on selline suhteliselt trendikas kuriteoliik.

Aitäh! No see depressiivne nägemus Eesti inimeste rumalusest ja nürimeelsusest ja vägivaldsusest on lihtsalt õudne. Ma ei jaga seda. Ei ole niimoodi, et kõik lollakad lähevad ja võtavad oma raha välja ja siis lihtsalt annavad selle petistele või joovad maha või, nagu siin korduvalt on öeldud, ostavad endale koju kümnenda televiisori. No ei ole niimoodi! See on inimeste finantsvara ja absoluutne enamik Eesti inimesi väga pikalt ja põhjalikult kaalub, mida ta selle varaga teeb. Ja me peame ka aru saama, kui me neid jutte siin räägime, missugune on tänasel päeval pensioni teises sambas olevate varade struktuur. 20%-le inimestest kuulub 80% varasid. Enamikul inimestel on seal tühine summa, mediaansumma on 4000 eurot. Ja selle kõrval on väike osa, mõni protsent, kellele kuulub üle miljardi, eks ole. Punkt üks: kas me tõesti arvame, et need inimesed, kellel on seal arvestatavalt suur summa, olgu nad suure sissetulekuga või olgu nad kaua kogunud keskmise sissetulekuga inimesed, kes on seega pensionieelikud, tormavad oma, ma ei tea, 60. eluaastal raha laiaks lööma? No ei torma, see lihtsalt absoluutselt ei ole tõenäoline stsenaarium. Ei ole mõtet mingisuguse stsenaariumiga hirmutada. See on niivõrd ebatõenäoline.
Neid inimesi, kellel on teises sambas vähe raha – näiteks tudengid, kes on alles väga vähe aega töötanud, või väga madala palgaga inimesed või pikalt töötud olnud inimesed või inimesed, kes on pikalt välismaal olnud ja kellel ei ole mingeid sissemakseid teise fondi tehtud –, ma kohe praegu ei suuda siin seda numbrit öelda, ent neid on tohutu hulk. Neil on pensionisambas alla 100 euro ja neid on, ma praegu võin eksida, aga umbes kolmandik. No ja kui nad ostavad siis endale selle raha eest uue mobiili või televiisori? No ja siis? Mida nad selle 100 euroga siis ikka nii väga teeksid? Ja see nüüd küll ei ole ka petistele mingi tohutu saak ega aja see ka Eesti majandust uppi. Ning see ei ole ka midagi sellist, mis päästaks 40 aasta pärast meie pensionisüsteemi.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud minister! Meie riigis on olemas vanaduspensionärid ning nende kõrval ka grupp inimesi, kelle töövõime on madalam kui teistel seoses mingisuguse haigusega. Võib juhtuda, et just seoses haigusega inimene tahab oma raha teisest pensionisambast välja võtta, aga ei saa, kuna süsteem ootab, et temast saab vanaduspensionär. On ka juhtumeid, kui sellised inimesed pöörduvad annetajate poole, et saada raha, samas neil on see raha olemas, lihtsalt see on lukustatud. Ma tean, et seoses selliste juhtumitega on ka pöördutud õiguskantsleri poole ja seal on väidetud, et selles seisnebki praeguse süsteemi ebaõiglus. Siin on nii palju räägitud võrdsest kohtlemisest. Kuidas teile tundub, kas praegune süsteem tagab ikka võrdsuse ja suhtub ühtmoodi inimestesse, kellel on erinevad elu olukorrad?

Aitäh! Ma olen seda mitu korda öelnud, et praegune süsteem ei taga võrdsust. Praeguses süsteemis ongi inimestel erinevad õigused ja erinevad kohustused. Ma toon ühe väga markantse näite, mis põhimõtteliselt peaks lõpetama ära selle jutu, et meil on esimese ja teise samba varad võrdsed varad. Teise samba raha on võimalik pärandada, esimese samba raha ei ole võimalik pärandada. Kui inimene ära sureb, siis tema riiklik pensionimakse lihtsalt lakkab, ja kõik. Aga kui tal on teises sambas vara ja ta on teinud testamendi, siis tal on võimalik seda vara pärandada.
Korra täna juba kõlas küsimus töövõime või õigemini töövõimetuse kohta. Realistlikult võttes on nendel inimestel tõenäoliselt üsna vähe vara teises sambas, aga jah, võib ka olla, et mõni inimene, kes on väga hea sissetulekuga olnud, satub, ma ei tea, kas autoõnnetusse või tööõnnetusse ja pärast seda tal töövõime puudub. Sellisel juhul ta praegu ei saa selle rahaga mitte midagi teha, ta peab virelema kuni pensionieani ja alles siis hakkab seda raha saama, kusjuures on selge risk, et ta ei näegi pensioniiga oma tervise tõttu, sureb enne ära. Ei, see ei ole õiglane ja see ei ole võrdne kohtlemine. Selle võrdse kohtlemise nõudega minu meelest ei ole võimalik kuhugi sõita, see on nii põhistamata. Kui keegi ka tahaks selle vaidlustada kohtus, siis hea küll, aga mina ei näe siin mingit riski, et see on see alus, millega meie seadus kehtetuks tunnistatakse.

Ivari Padar, palun teine küsimus!

Lugupeetud härra minister! Kui nüüd rääkida võimalikust vastuolust põhiseadusega, siis mis takistab eelnõu viimist põhiseadusega kooskõlla selliselt, et seni kogunenud 4% osa saab suunata pensioni investeerimiskontole, mitte välja võtta? Sellise lahendusega saaks ju ühelt poolt lihtsalt kõrvaldada selle vastuolu ja teiselt poolt viia ellu eelnõu eesmärk.

Aitäh! Noh, mis takistab? Mitte miski ei takista, aga väitega, et see on põhiseadusvastane, ei saa nõustuda. See on lihtsalt väide. Mina ei ole nõus, et see on põhiseadusvastane. Kõigele lisaks, ma veel kord ütlen, et pigem ma näen siin selget riski, et sellisel juhul vara, mis on juba sinu oma, kuigi sa praegu seda kasutada ei saa, sest sellel on kasutamispiirangud, taasriigistatakse. Sellise natsionaliseerimise korral, ma arvan, on põhiseaduse riive palju rängem. Seda teed minnes me astume teises kohas teiste paragrahvide vastu, kus on täpselt samamoodi võimalik püsti panna süüdistus – kas see pärast leiab kinnitust või mitte –, et siin on mingi põhiseaduse rikkumine.

Kalvi Kõva, palun teine küsimus!

Aitüma! Alustuseks ütlen, et mina seda eelnõu ei toeta. Aga nagu ma olen lugenud, koalitsioonil on hääled koos, täna te selle ära koputate. Eks elu näitab, kas see ka seadusena rakendub. Aga vaatame siis tulevikku. Hea Martin! Kuidas te tagate inimeste informeerimise ja harimise kõikvõimaliku investeerimisega seotud teemadel, näiteks kuidas inimene siis selle investeerimiskonto avab ja kõik muu? Kuidas te inimesi harite, et oleks võimalikult vähe investeerimiskelmusi? Nagu sa võib-olla ka oled uudistest lugenud, neid ei ole ju sugugi mitte vähe juba praegu.

Aitäh! Ma püüan uudiseid vähem lugeda, see ainult depresseerib. Aga oli küll mingi lugu, et inimesel oli kodus, ma ei tea, 150 000 eurot sularaha ja see suudeti talt sujuvalt välja pigistada. Ma kohe imestan, et kellelgi nii palju sularaha kodus on. Aga rakendub ikka, Kalvi, küll ta ikka rakendub, see seadus. Ikka rakendub!
Harimise kohta ma ütlen – see ühe korra juba tuli jutuks –, et esiteks, loomulikult inimesed, kes hakkavad mingisuguseid otsuseid langetama, küllap üritavad ennast enne kurssi viia, mis nende valikud on ja mis on nende valikute korral võimalikud tagajärjed. Tänasel päeval on juba selge, et nii Pensionikeskus kui ka maksuamet ja Sotsiaalkindlustusamet loovad eraldi veebileheküljed selle jaoks, kuhu tuleb ka korduma kippuvate küsimuste rubriik. Avatakse n-ö kuum telefoniliin, kuhu inimesed saavad helistada. Eraldi muidugi tegelevad harimisega, kui nii võib öelda, loomulikult igasugused finantsturul tootepakkujad. Neid ei tohi segamini ajada petturitega. Aga vist pole kellelgi kahtlust, et kui inimene läheb panka ja ütleb, et ma tahaks nüüd oma teise samba ära lõpetada, siis pank paneb talle laua peale vähemalt kolm ilusat brošüüri, kus on kirjas, kui palju toredaid võimalusi on tal veel peale selle, et ta sealt oma rahaga ära läheb. Ka seda võib nimetada harimiseks ehk siis inimestele valikute pakkumiseks. Reklaam iseenesest on hariv asi. Ja loomulikult mina arvan, et avalikkust harib ka see, mida me praegu siin teeme, ehk siis poliitiline debatt.

Aitäh! Teeme väikese vaheaja, anname esinejale võimaluse hetkeks hinge tõmmata. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head kolleegid! Jätkame istungit. Ma palun minister Helme tagasi siia pulti!

Aitäh! Suur tänu juhatajale väikese puhkusehetke eest!

Järgmine küsija on Signe Kivi. Palun!

Tänan, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Täna ei ole teada – te olete ka ise seda Riigikogu saalis kinnitanud –, milliseks kujunevad valitsuse pakutava teise samba reformi lõplikud tingimused ja kui paljud inimesed ning mis summas sinna kogutud raha välja võtavad. Aga kindel on, et kohustusliku kogumispensioni kaotamine ja teise samba osatähtsuse vähenemine pensionisüsteemis toob riigile kaasa vajaduse tõsta riigi sissetulekuid ehk makse. Küsimus: milliste konkreetsete maksude tõstmise abil te plaanite rahandusministrina katta reformi tagajärjel riigieelarves tulevikus tekkivaid täiendavaid kulutusi?

Aitäh! Ma siiski vaidlen vastu. Selle eelnõuga pannakse need tingimused lõplikult paika ja järgmisel aastal hakkab teisest sambast vabatahtliku lahkumise kogu regulatsioon tööle. Kui hilisematel aastatel millalgi tekib vajadus või soov midagi muuta, siis tuleb juba eraldi eelnõuga välja tulla. Praegu on raske midagi konkreetselt välja tuua ja öelda, millal või mida me tahaksime ümber teha. Ma vaidlen ka vastu sellele, et meil tekib vajadus tõsta makse. Ikkagi täpselt vastupidi. Kui pensionireform, teise samba reform käivitub sellisel viisil, nagu meie seda näeme, siis riigieelarvesse laekuvad summad kasvavad, mis tähendab, et vastupidi, riigieelarves tekib fiskaalruumi juurde. Väide, et meil tuleb tulevikus makse tõsta, räägib mingisugusest väga kaugest tulevikust, mingitest väga hüpoteetilistest olukordadest. Selle vastu võib rahulikult öelda, et tegelikult meil tulevikus saabub rohepööre ja digipööre ja toimub hüppeline elukvaliteedi kasv, mistõttu me võime hoopis makse langetada.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma küsin veel nende põhiseaduse riivete või põhiõiguste riivete kohta. Üks riive on kindlasti õiguspärase ootuse riive. Inimestel on ootus, et reeglid, mis on vastu võetud, jäävad kehtima ja neid tagasiulatuvalt ei muudeta. Jah, Riigikohus on asunud seisukohale, et kui eeldatav mõju kaalub negatiivse üles või ei ole liiga suur, siis võib teatud reegleid tagasiulatuvalt muuta. Mõju on kindlasti suur, kui see eeldatavalt puudutab 747 000 inimest ja 5 miljardit eurot. Te olete vaadanud mööda sellest, mis õiguskantsler on viidanud. Õiguskantsler tegi tegelikult paar ettepanekut, kuidas sellest olukorrast välja tulla ja põhiõigusi mitte riivata. Seda on erinevates vormides küll juba küsitud, aga ma küsin siiski ka: miks te seda ignoreerite? Miks te inimeste õiguspärast ootust ei austa.

Aitäh! Ma saan aru, et juristidele meeldib põhiseadusest rääkida, aga mina tooksin siia kõrvale, et Riigikohus ise on meile andnud selge suunise, luues pretsedendi. Kui meil muudeti sõjaväelaste ja politseinike eripensioneid või ka teisi eripensioneid, siis ju mindi nende muudatuste korral kohtusse just nimelt viidates õigustatud ootusele. Ja Riigikohus ütles, et selline õigustatud ootuse riive jah on, aga selline õigustatud ootus ei takista pensionisüsteemi muutmist ja sisuliselt inimeste tulevase pensioni vähendamist. Noh, ma ei lähe siin detailidesse, see on kindlasti keerulisem ja mitmetahulisem, aga põhimõtteliselt on see üsna sarnane kaasus: inimeste pensioniskeemi muutmine, kusjuures antud juhul konkreetselt nende inimeste kahjuks. Ja Riigikohus on öelnud, et see on põhiseaduspärane. Kusjuures Riigikohus ütles, et muudatust õigustab veel see, et see on administratiivselt põhjendatud – administratiivse lihtsustamise argument oli nende jaoks ka veel argument: et kui me teeme väga keerulise süsteemi, siis selle keerulise süsteemi muutmine võib ka olla üks põhjus, miks seda riivet lubada.
Nii et kui me räägime põhiseaduslikest riivetest, siis ei Rahandusministeeriumi tellitud uuring ega Justiitsministeeriumi tellitud uuring ei eita seda, et on olemas terve rida punkte, mille puhul põhiseaduse riive on olemas. Meie väidame, et need riived on kas põhjendatud või proportsionaalsed ja nii ei ole olemas olemuslikku vastuolu põhiseadusega. Jah, nii ongi. Ja mis ma tahtsin veel vastata selle kohta, miks me ei järgi neid suuniseid või neid ettepanekuid, mis õiguskantsler välja pakkus: põhjus on väga lihtne. Ausalt öeldes me peame seda pisut sobimatuks, et õiguskantsler pakub eelnõusse mingisuguseid poliitilisi lahendusi, mis talle meeldivad rohkem kui need, mis valitsus on teinud. See ei ole tema töö.

Keit Pentus-Rosimannus, palun teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Nagu te ka ise tunnistasite, selle muudatusega te veeretate järgmisteks aastakümneteks järgmistele valitsustele ühe paraja miini ette. Nagu kõik prognoosid ja analüüsid näitavad, võtavad selle kogutud ja pensioniks mõeldud raha eelkõige välja just kõige kehvemas rahalises seisus ja kõige kehvema finantskirjaoskusega inimesed. Isegi kui neid on 20%, nagu viimased analüüsid ja prognoosid viitavad, on meil mõnekümne aasta pärast üle 100 000 inimese, kelle pension on umbes kolmandiku võrra väiksem, kui ta oleks praeguste reeglite püsimise korral. Üle 100 000 inimese jääb majanduslikult tõeliselt väga raskesse seisu ja loomulikult ei ole mõeldav, et seda saab siis lihtsalt pealt vaadata. Nagu Signe Kivi oma küsimuses viitas, see tähendab tulevase valitsuse jaoks tõenäoliselt hüppelist maksutõusu. Ma muidugi saan aru, et te proovite sellest vastamisest mööda hiilida, aga milliseid maksutõuse te ette näete, et täita seda auku, mille te tekitate?

Aitäh! Esiteks, ma mõtlesin kohe hoolega järele, millal ma ise tunnistasin, et tulevikus läheb selle pärast kehvemaks. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin praegu seda tunnistanud. Ma, vastupidi, kogu aeg üritan selgitada, et meie vaates tegelikult see teeb asja paremaks ega vähenda inimeste tulevasi sissetulekuid. Ma ei ole seda tunnistanud. Ma vaidlen ka vastu sellele väitele, et tulevikus on inimeste pension 1/3 võrra väiksem. See on väga kummalise arvutuse ja spekulatsiooni tulemusel saadud seisukoht, mida on võimalik mõningaid lihtsaid sisendeid või eeldusi muutes oluliselt muuta, nii et see tulemus kaob täiesti ära. Mida ma saan väita, on see – ja seda ma olen korduvalt väitnud ja seda on ka korduvalt arutatud ja küsimustega üritatud ümber lükata –, et teise samba tõttu on viimased 15 aastat olnud esimesest sambast väljamakstavad pensionid umbes 10% väiksemad. Selle saab arvutuslikult selgelt välja tuua, miks see nii on, aga see on fakt. Siiamaani on nii olnud.
Kui keegi ütleb, et 30 aasta pärast on täpselt risti vastupidi, siis me võime niimoodi arvata ja võime vastu vaielda. Aga ma tahaks veel seda öelda, et kui siin te püüate silme ette manada olukorda, kus, ma ei tea, aastal 2045 näiteks tekib mingisugune ootamatu tohutu auk, mida valitsus peab mingisuguste drastiliste sõjakommunismi maksutõusudega hakkama leevendama, siis see ju ka ei ole tegelikult tõsine jutt. Me praegu vaatame oma pensionisüsteemi ja kõiki sotsiaalsüsteeme siiski mingisuguses pikas trendis või mingisuguses pidevas protsessis. Kui nüüd ei tule mingit sõda või, ma ei tea, mingisugune haigus ei pühi poolt Eestit tühjaks või mingi ufode invasioon ei tule, siis ei jõua sellised asjad meile kätte ootamatult. Nii nagu Eestis pole ootamatult kätte jõudnud olukord, kus meil on liiga väike pension, mis ei rahulda ei pensionisaajaid ega ka ühtegi poliitikut. Aga see olukord pole meil tekkinud, ma ei tea, üleeile. See on pikk protsess. Selline olukord on olnud juba kaua ja eri valitsused on erinevatel viisidel üritanud seda probleemi leevendada. Praegune valitsus on teinud ühe erakorralise pensionitõusu ja teeb neid veel.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Siin selle arutelu käigus on kasutatud õige kurje ja keerulisi sõnu, isegi sõjandusterminoloogiat. Mul on mõned lihtsad küsimused selle 4% kohta. On räägitud harimisest ja inimeste aitamisest ja informeerimisest. Mul on küsimus: kas meil on statistikat, kui palju on neid inimesi, kes teadsid, said aru või on nüüd teadlikud sellest, et selle 4% võrra, mis personaliseeritakse sotsiaalmaksust ja teise sambasse tõstetakse, nende esimene pensionisammas väheneb? Mida statistika ütleb meile, kui informeeritud inimesed tänasest süsteemist on? Ja teine küsimus. Ma mõneti võin aru saada sotsiaaldemokraatidest, et nende jaoks võib-olla ei ole probleem see 4% teise samba raha taasriigistamine, aga kas teie saate aru ja oskate mulle öelda, kuidas reformierakondlased seda mõistlikuks saavad pidada?

Aitäh! Ühiskonnauuringute Instituut tellis küsitluse, kus praeguse pensionisüsteemi kohta ja pensionireformi kohta küsiti terve hulk küsimusi. Ja tõepoolest, üks küsimus, mis küsiti, oli see, kas inimesed teavad, et nende põhipensioni arvel käib see teise pensionisamba sissemaksete tegemine. Kui ma õigesti mäletan, siis tervelt 86% inimesi ütles, et nad ei teadnud seda. Ehk inimeste teadlikkus sellest, mismoodi praegune pensionisüsteem toimib, on väga-väga madal. Ma arvan – või mis ma arvan, ma olen täiesti kindel –, et tänasel päeval on inimeste arusaamine pensionisüsteemist ja teadmine, kuidas see toimib, tükk maad parem kui aasta tagasi. See avalik debatt, mida me oleme pidanud siin selles saalis ja meedia kaudu – ja ma oletan, et inimesed on seda n-ö süldilaua taga samuti arutanud –, on kindlasti inimeste arusaamist ja teadmisi suurendanud ja see kindlasti kergendab ka nende tulevasi valikuid.
Nüüd, jah, küsimus sellest, kuidas on võimalik, et ennast liberaalseks pidav ja ennast mingil moel ka parempoolseks pidav erakond sõdib küünte ja hammastega vastu valikuvabadusele, konkurentsile, inimeste võimalusele oma rahaga ise ringi käia ja teeb seda väitega, et nad muretsevad 40 aasta pärast makstavate sotsiaaltoetuste pärast. Ega see loogiline ei olegi. Põhjendus, mille mina suudan anda, mida mina näen, on selge – kuidas nüüd ütelda? – ebaproportsionaalselt suur hoolimine finantsinstitutsioonide heast käekäigust võrreldes kõikide muude hea käekäiguga.

Jevgeni Ossinovski, palun, teine küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Ma soovitaks julgemalt vastata, siis inimesed ei peaks kaks korda sama küsimust küsima või rohkemgi. Kolleeg Sikkut küsis, millisel juhul peab valitsus seda reformi õnnestunuks ja millisel juhul ebaõnnestunuks. Sa oled vastanud, et see on väga hea plaan. Tore, et sa plaani õigsuses veendunud oled, aga mis need õnnestumise või ebaõnnestumise mõõdikud siiski on? Mina loen eelnõu seletuskirja, kus öeldakse, et eesmärk on see, et inimesed saavad raha kätte. Veel on siin juttu sellest, et suureneb konkurents, kuna tekib rohkem erinevaid investeerimisteenuseid, ja siis võiks ka kasvada pensionifondide tootlus. Mis see sinu sisemine mõõdik siis on? Kas see, kui palju kasvab tootlus ja millisel viisil väljendub konkurentsi elavnemine? Või on tegelikuks õnnestumise või ebaõnnestumise mõõdikuks lihtsalt see, kas 2021. aastal ikka saab raha kätte või mitte? On sul mingeid laiemaid mõõdikuid ka vähemalt sisimas määratud?

Aitäh! Ei ole mul sisimas mingeid laiemaid mõõdikuid määratud. Ma ütleks, et konkurents ja tootlus on omavahel selgelt seotud. Tootlus paraneb tänu konkurentsile. See ABC nagu peaks olema – noh, mõned saadikud on mind majandusvallas täielikuks neandertallaseks pidanud – kõigile arusaadav. Aga inimestele raha kätte ... Ma ütleks niimoodi, et võib-olla on erinevatel inimestel ka koalitsiooni sees kogu selle eelnõu tegemisel olnud teatud rõhuasetused, mis neile on olulisemad. Võib-olla mõne jaoks on raha kätte olulisem eesmärk, teise jaoks on tootlus olulisem eesmärk. Eks põhjendusi on võimalik leida erinevaid.
Aga kui keegi süüdistab meid selles, et meie eesmärk on lammutada või lõhkuda ära teine sammas, siis see kindlasti ei vasta tõele. Meie eesmärk ei ole teist sammast lammutada. Kui me oleks seda tahtnud teha, siis me oleks siin täna teistsuguse eelnõuga. See teistsugune eelnõu oleks selline, et alates, ma ei tea, 2022. aasta 1. jaanuarist teist sammast enam ei ole, sissemakseid enam ei ole ja me hakkame sealt kuidagi vaikselt raha välja lappama. Siis me oleks sellise eelnõuga siin.
Ega me ei häbeneks seda, kui me seda tahaks teha. Aga seda me ei taha teha. Me tahame pakkuda inimestele valikuvõimalusi, investeerimisvõimalusi, et praegust kehva ja nagu näha on, tulevikus ka mitte väga palju paremaks muutuvat süsteemi paremaks teha. See on tegelik eesmärk ja me arvame, et need liigutused või muudatused, mis me teeme, viivad meid selleni. Aga kui küsida, mis see mõõdik on, siis ärme võtame võrdluseks ühte aastat, võtame kas või viieaastase perioodi. Tootlus paraneb, toodete hulk, mida pakutakse, on suurem ja need tooted on paindlikumad ja meelitavad ligi või ütleme, leiavad turgu. Kui see nii läheb, siis me arvame, et reform on õnnestunud.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud rahandusminister! Kuulanud teie vastuseid, ma tahaksin üht asja täpsustada. Osast teie vastustest tuli välja, et te peate 17 aastat tagasi loodud teise pensionisamba süsteemi ebaõiglaseks. See on justkui tekitanud ebavõrdset kohtlemist ja teie hakkate nüüd seda ajaloolist ebaõiglust tagasi pöörama. Osa vastuste puhul jäi mulle mulje, et te ütlete, et see on ebavõrdne sellepärast, et need, kes jäid ainult esimesse sambasse, justkui ei saa täiendavat 4%, vaid see on see 4%, mis sinna ikka tuleb. Ja samal ajal te nüüd annate nendele, kes läksid ka teise sambasse ja kes on justkui eeliskoheldud, võimaluse selle 4% sealt teisest sambast välja võtta – vastupidi nendele, kes on esimeses sambas ja kes ei saa midagi välja võtta. Palun selgitage mulle, mis see teie loogika ikka selle ebavõrdsusega on! Ja kuidas te siis seda ajaloolist ebavõrdsust nüüd heastada kavatsete selle reformiga?

Võib-olla peaks alustama sellest, et küllap meil on pisut erinev arusaamine sõnast "ebavõrdus" või, ütleme, erinev suhtumine sellesse. Kui mina räägin ebavõrdsusest, siis ma ei pea seda tingimata millekski, mis on kuidagi, noh, sotsiaalselt ülekohtune. Me räägime sellest, et inimestel on erinevad tingimused, erinevad õigused ja kohustused ja me ei saa neid pidada võrdseteks. No seesama näide, mis ma enne tõin: esimese samba osakut sa ei saa pärandada, aga teise samba osakut sa saad päranda. Need on ebavõrdsed tingimused, need ei ole omavahel võrselt koheldud asjad. Me saame siia kindlasti juurde panna hinnanguid, mis on kas objektiivsed või subjektiivsed, näiteks kas üks ebavõrdne osis on parem või halvem või ebaõiglasem või õiglasem. Aga kui ma räägin ebavõrdsusest põhiseaduse riive võtmes, siis ma räägin ikkagi sellest eelkõige, et ongi erinevad tingimused inimestel, kes on kas esimeses sambas ainult või esimeses ja teises sambas mõlemas. See on see, millest me räägime. Ja sealt edasi tuleb järgmine samm. Kui näiteks õiguskantsler nõuab, et neid inimesi tuleb võrdselt kohelda, siis see tegelikult on põhjendamatu nõudmine. Nad juba praegu ei ole võrdses positsioonis ja neid selle tõttu ei peagi võrdselt kohtlema.
Nüüd selle 4% küsimus. Toon hästi lihtsa näite. Kui inimene on olnud mõlemas sambas, esimeses ja teises, maksnud ära viiendiku ehk 20% oma esimese samba osakust, siis tal ju peaks olema – teoreetiliselt või siis loogiliselt, kui me ütleme, et kõik on võrdselt koheldud – viiendiku võrra väiksem esimene sammas. Aga tal ei ole. Tal on tegelikult vähem kui kümnendiku võrra väiksem esimene sammas. Tema esimest sammast kompenseeritakse kõigi ülejäänud maksumaksjate arvel eelarve ülejäänud vahenditega, mille maksavad kinni nii tema ise kui ka teise sambaga ühinenud inimesed. Miks nii tehtud on? See on selgelt poliitilise valiku tulemus, et muuta inimestele teises sambas olemine soodsamaks või ahvatlevamaks ja seda teist sammast kuidagi võimestada. Seda võrdsust ei ole praegu ja seda ei ole algusest saadik selles süsteemis olnud. Võib-olla on vale mulje jäänud, aga minu sõnum on kogu aeg olnudki see, et me ei pressi siia mingisugust võrdsust, me ei hakka neid inimesi tagasi võrdsustama. See ei olegi võimalik. Me loome inimestele rohkem võimalusi ja rohkem vabadust, et nad saaksid oma valikuid edasi viia.

Kalvi Kõva, teine küsimus, protseduuriline ei lähe arvesse.

Aitüma! Mul selline küsimus. Mina nimetan seda teise samba lõhkumiseks, sina nimetad seda pensionisüsteemi reformiks. Ja siit minu küsimus: kui see on reform, siis miks ei ole selles eelnõus käsitletud võimalusi, kuidas tuua pensionisüsteemi rohkem lisaraha?

Aitäh! Ütleme, et sissejuhatus ja küsimus minu meelest ei haakund, aga hea küll. Lisaraha ... Jah, laias laastus ma võin vastata, kuigi see eelnõusse otseselt tõesti ei puutu. Aga kui on küsitud, kuidas lisaraha tuua, siis neid valikuid on väga erinevaid. Debatist on korra läbi käinud võimalus, et tulevikus teine ja kolmas sammas muutuvad praeguse reformi tulemusel rohkem sarnaseks, kui nad siiamaani on olnud. Seda kas või sellepärast, et need on vabatahtlikud, aga ka maksukäitumise mõttes need muutuvad sarnasemaks. Sellisel juhul kolmas sammas muutub ikkagi teatavas mõttes nihukeseks ussjätkeks. Me peaks mõtlema, kas meil on võimalik kolmandat sammast ümber kujundada: liita teise sambaga või kujundada see kogu sisu poolest teistsuguseks ja mis need variandid kõik on, mis on aruteludest läbi käinud ka selles töörühmas, kes seda reformi ette valmistas. Kõige rohkem on arutatud tööandjapensioni ideed.
Teine variant, mida arutati, on anda isikliku pensioni kogumiseks veel suurem võimalus ehk siis sa saad panna sinna palju rohkem kui praegu, suurendada oma palgast tehtavaid sissemakseid. Neid variante on ja need on poliitiliste valikute küsimused, milleni me võime jõuda palju lähemas tulevikus, kui keegi arvata või karta oskab. Aga otsus, mis me selle reformi tegemisel vastu võtsime, oli see, et kõigepealt teeme teise samba reformi ära. See on suur muudatus. Sellel suurel muudatusel on terve hulk tagajärgi, mis peavad paika loksuma, mingisuguse uue tasakaalupunkti leidma. Ja siis me saame teha järgmised muudatused kolmanda sambaga ja tegeleda ka raha juurdetoomise vajadusega. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraatide jaoks on raha juurdetoomise võimalus esimeses järjekorras alati see, et tõstaks mõnda maksu, ja tuleb välja, et reformikate jaoks ka, aga see ei pruugi üldse nii olla.

Keit Pentus-Rosimannus, palun teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Valitsus on oma ametis püsimise sidunud selle eelnõu arutelu tulemusega. Te olete sidunud valitsuses püsimise sellega, kas teil siis õnnestub läbi suruda eelnõu, mille puhul on hulk eksperte leidnud, et tegu on põhiseadusega vastuolus oleva muudatusega. Tõenäoliselt see vaidlus seisab ees ja kui peaks selle vaidluse tulemus olema järeldus, et tegu on muudatusega, mis ei ole meie põhiseadusega kooskõlas, siis mida see ütleb valitsuse püsimise kohta, kui valitsuse püsimine on seatud sellest sõltuvusse?

Aitäh! Esiteks ma ütleks niimoodi, et valitsus sidus selle usaldusega muidugi eelkõige selle tõttu, et opositsioon võttis kasutusele obstruktsioonitaktika. Ma ei pea seda kuidagi laiduväärseks või, ma ei tea, alatuks, et opositsioon kasutab tema käsutuses olevaid vahendeid, et oma poliitilisi seisukohti kaitsta või ka oma valijate huve kaitsta või siis, ütleme, poliitilist võitlust pidada. Lihtsalt selle vastu on valitsusel omad viisid. Üks neist on eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldusega. Ja see, et valitsus selle usaldusega sidus, näitab minu meelest üheselt seda, et valitsus on väga enesekindel. Me usume sellesse eelnõusse, me usume selle eelnõu vankumatusse toetamisse siin saalis, vähemalt koalitsioonisaadikute poolt.
Nüüd põhiseaduspärasusest. Hulk eksperte – noh, kas neid nüüd lausa hulk ikka on olnud –, aga üks neist ekspertidest oli palgatud finantsinstitutsioonide poolt ja üks põhiseaduspärasuse teemal kritiseerinud inimene põhiseaduslikust institutsioonist põhimõtteliselt taaskasutas neidsamu jutupunkte pärast. Mul on vastu panna terve hulk teisi eksperte, kes ütlevad, et põhiseadusega ei ole eelnõul mingit probleemi. Tõenäoliselt – ma pean seda tõenäoliseks – see jõuab mingil hetkel kohtusse, mingid vaidlused tulevad üles. Minu meelest oleks poliitilise protsessi seisukohalt palju õiglasem, viisakam ja puhtam, kui kõigepealt seadus välja kuulutataks ja siis, kui kellelgi tõesti on kaebus, ta pöördub kohtu poole. Ma ei ei pea seda õigeks, kui president üritab seaduse kehtima hakkamist takistada. Ent president on vaba, nagu me teame.
Ma ei vaata mure või hirmuga Riigikohtu poole. Ma arvan, et kui see vaidlus jõuab Riigikohtusse, siis me tuleme sealt välja võitjana. Me oleme argumendid läbi kaalunud, me oleme kriitikat arvesse võtnud ka eelnõu tegemisel, me oleme need murekohad, mida on kritiseeritud põhiseaduse seisukohast, kõik läbi töötanud. Kus me oleme näinud, et risk on, seal me oleme seda riski maandanud. Me oleme ka riskikohti vähendanud. Toon näiteks kas või väljamakse jupitamise. Öeldi, et on arbitraarne sätestada, et 10 000 eurost ülespoole on ühtemoodi väljamaksmine ja 10 000 eurost allapoole on teistmoodi väljamaksmine. Selle me lahendasime. Jõustumisteemad me lahendasime. Neid kohti, mille puhul me oleme hinnanud, et kriitika on olnud põhjendatud, õigustatud või et riskid on olemas, me oleme parandanud ja eelnõu muutnud. Aga kui me oleme näinud, et tegemist on poliitilise retoorikaga, n-ö väärtusvalikutega, siis me oleme väga valmis kaitsma ennast kohtus ja võitjana välja tulema. Kui tõepoolest kohus leiab, et mingisuguses punktis – on ju täiesti selge, et tervet seadust kindlasti kohus ei sea kahtluse alla – on vaja midagi muuta, eks siis tuleb midagi muuta. Aga sellel ei ole mingeid järelmeid valitsuse püsimise seisukohalt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma pole kunagi arvanud, et praegune süsteem ei ole kellelegi kasulik. Loomulikult: fondid, fondihaldurid, kõrgemat palka teeninud inimesed. Ja viimaste jaoks ei muutu mitte midagi, esimesed aga peavad hakkama konkurentsis rohkem toimetama ja ka nemad saavad oma tulemid säilitada. Täna on siin palju räägitud tuleviku vaesusest ja sellest, et see eelnõu lükkab inimese tulevikus keerulisse olukorda. Ma palusin Rahandusministeeriumilt ühe tabeli, kust näeb selgelt, mis on tänaseks toimunud. Madalat palka teenivad inimesed, kes maksavad 2% ära, saavad alguses 2,4%, kümne aasta pärast 1,1% kõrgemat pensioni kui teised. Ja õiguskantsleri poole on pöördunud inimene, kes tõestab, et tema pension on teise sambaga liitumise tõttu väiksem, kui see oleks olnud siis, kui ta oleks liitumata jätnud. Kuidas te seda kommenteerite?

No see õiguskantsleri poole pöördumise teema on tegelikult sama teema, mida mina olen siin korra puudutanud. Inimesed küsivad, aga kes garanteerib, et tulevikus on nii või naa, või kes garanteerib, et inimeste pensionid on paremad. Aga praegu ka ei garanteeri keegi mitte midagi. Kui sa oled teises sambas, siis keegi ei garanteeri sulle mitte midagi. Võetakse sult raha ära 20 aastat või 40 aastat ja siis öeldakse, oops, ei tulnud välja, oli vale investeerimisstrateegia,  ja kogu lugu. Keegi ei garanteeri mitte midagi. Nii et seda garanti nõutakse ainult ühes suunas. Ma ei ole nõus, et see on ühesuunaline tee, see peaks olema kahesuunaline tee.
Nüüd, mis puudutab neid arvutusi, siis arvutusi tehakse väga erinevate eeldustega. Muudad eeldusi, ja saad teistsuguse arvutuse. See on see n-ö numbrimaagia. Aga ma tooks sisse ühe põhimõttelise küsimuse trendist. Esimest sammast indekseeritakse meil seadusega. Esimene sammas – ja sellele on juhtinud tähelepanu väga mitmed saadikud – ei ole otseselt sõltuv sotsiaalmaksu laekumise summast. Esimene sammas on meil indekseeritud ja see summa tõuseb igal juhul vastavalt sellele indeksile. Esimest sammast rahastatakse jooksvatest tööjõumaksudest, eks ole, sotsiaalmaksust. Teist sammast me kogume fondi ja sel ajal, kui raha seal fondis on, see summa kasvab, kui sul on hea tootlusega investeerimisportfell, kui ei ole, siis ei kasva. Kas see kasvab sama sammuga kui inflatsioon, või ei kasva sama sammuga – seda ju keegi ei garanteeri. Aga kindel on see, et kui sa pensionile lähed ja väljamaksed hakkavad, siis see summa enam ei kasva. Ent esimesest sambast tulev makse ikka kogu aeg kasvab, igal aastal jälle indekseeritakse. Aga teine sammas lihtsalt makstakse sulle tikk-tikk-tikk-tikk välja ja see summa igal aastal tegelikult väheneb. Nii et need numbrid, millest meile siin räägitakse, et kui palju on pension suurem või väiksem esimese ja teise samba puhul, räägivad ainult esimestest aastatest või esimesest aastast, kui sa pensionile lähed ja teisest sambast raha saama hakkad. Kui sa oled juba viis aastat saanud, siis need numbrid on hoopis muutunud, ja muutunud teisest sambast saaja kahjuks. Kümne aasta puhul veel rohkem. Nii et selles mõttes nende numbrite puhul on bluffi palju.

Heljo Pikhof.

Aitäh! Austatud minister! Sa rääkisid siin enne, mismoodi sotsid raha riigieelarvesse toovad. Praegu tuleb välja, kuidas sa tulihingelise võitlejana ja terve valitsus, sh EKRE, tulihingelise võitlejana toob raha riigieelarvesse tänaste noorte, tulevaste pensionäride arvel. Aga minu küsimus on: millega on põhjendatud sotsiaalmaksuseaduse põhimõtete rikkumine ja sotsiaalmaksuna kogutud raha jagamine osale elanikkonnast kasutamiseks eesmärkidel, mis ei ole kooskõlas maksukogumise eesmärgiga. Me ju teame, et sotsiaalmaks 20%, mingu see esimesse või teise sambasse, on mõeldud ikkagi kasutamiseks vanaduspensionieas, aga mitte nii, et võtad juba noorena välja.

Aitäh! Sellele teisele poolele ma olen tegelikult mitu korda vastanud. Sotsiaalmaksu pensioniosa lahutamine ja investeerimisinstrumendiks tegemine minu hinnangul juba muutis seaduse selle paragrahvi mõtet. Lisaks sellele võib juurde öelda, et kui meil on üks seadus, mis ütleb ühtemoodi, ja teine seadus, mis ütleb teistmoodi, siis need seadused võivad olla omavahel konfliktis, aga ei ole mingit põhjust öelda, et üks seadus on teisest ülem, kui tegemist ei ole just põhiseadusega.
Kolmandaks ma ütleksin seda, et mina ei saa aru väitest, et me muudame pensionisüsteemi tänaste noorte, tulevaste pensionäride arvel. Ma tean seda, et praegune süsteem eksisteerib nii tänaste noorte, tänaste pensionäride kui ka tulevaste pensionäride arvel. Kui meil teise samba väljamakseid ei oleks, võiks pension olla umbes 10% suurem – see on matemaatiliselt väga lihtsasti välja arvutatav. Kui me ei oleks kogu aeg teise sambasse seda 4% tõstnud, siis oleks meil raha nii palju rohkem, et me saaksime esimesest sambast 10% suuremat pensionit maksta. Samas teise samba väljamaksed selle juures ei ole sama suured. Need ei ole sama suured, on väiksemad, kui see 10% oleks. Viimased 15 aastat on pensionid nii esimeses sambas kui esimeses-teises sambas väiksemad selle teise pensionisamba tõttu. See on fakt, seda ei ole keegi suutnud ümber lükata. Ja tänased noored rahastavad tänaseid pensionäre ja peavad tulevikus rahastama ka iseennast ja teisi pensionäre. Noh, see on nagu suuremat sorti mure. Aga kui me ütleme neile, et rahastage nii ennast täna, ennast tulevikus kui ka pensionäre praegu, siis mina ei näe, kuidas praegune süsteem neid paremini kohtleb kui see, kui me ütleme, et teil on laiem valikuvõimalus.

Heljo Pikhof, palun!

Indrek Saar on enne.

Vabandust, jah, Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas te võiksite soovitada oma koalitsioonikaaslasele Priit Sibulale, kes on väga hästi kursis sellega, et üks inimene kirjutas õiguskantslerile, et ta loeks ka seda vastust, mis õiguskantsler saatis. See on juba mõni päev avalik olnud. Ta võiks selle läbi lugeda ja siis selle teema juurde tagasi tulla. See on lihtsalt säärane väike palve, kui teil peaks omavahel jutuks tulema.
Aga ma tulen tagasi küsimuse juurde, mida on siin mõned korrad täna juba küsitud. Üks viimastest, kes seda teemat käsitles, oli Madis Milling, kes küsis teie käest, kuidas on tagatud, et nendel inimestel, kes jätkavad teises sambas, nende vara väärtus ei vähene või jääks vähemalt see tootlus, mis nende valitud fondil on. Sest olukorras, kus näiteks pooled inimesed fondist lahkuvad ja võtavad raha välja, kehtib ju täiesti ilmne majanduslik seaduspära, et tootlus ilmselt väheneb. Mida te konkreetselt saate teha, et nii ei läheks?

Aitäh! Kõigepealt, õiguskantsleri vastus on väga huvitav. Õiguskantsler ütleb inimesele, et see oli teie enda valik. Kui teil on liiga vähe raha sealt sambast tulnud, siis te ise valisite selle variandi. See on väga huvitav, et õiguskantsler sellele inimesele ütleb, et ise te valisite ja mis te nüüd nurisete. Aga samal ajal ta saadab valitsusele või õigemini Riigikogu rahanduskomisjonile kirja, kus ta ütleb, et niisuguseid valikuid ei tohiks lasta inimestel teha ja kui need valikud tehakse, siis on meil põhiseaduse riive. Ma ütleksin, et siin on teatav täiesti selge ebajärjekindlus. Aga nüüd tootlusest. Pensionifondide vara struktuur on üsna likviidne nii või teisiti ja kui me oleme pensionifondidest väljamaksed päris pika aja peale ära jaotanud ja tekitanud sinna kõrvale veel mitmeid muid instrumente, mis teevad selle vara rahaks vahetamise lihtsamaks ja odavamaks, siis me oleme maandanud riskid, et alles jääv vara odavneb. Nii palju, kui minul on olnud suhtlust fondihalduritega või pankuritega või kuidas iganes me neid ka ei nimeta, nad on juba praegu reformiks valmistunud. Nad juba praegu muudavad oma varade struktuuri ja oma investeerimispoliitikat ja hoolitsevad selle eest, et olla ka tulevikus investorite silmis ahvatlevad või apetiitsed. Nad soovivad pensionikogujaid juurde saada ja see on kõige suurem garant, et ei käivituks negatiivseid stsenaariume. Suurem risk ei tulene sugugi sellest, et me muudame pensionisüsteemi vabatahtlikuks. Palju suurem risk ja see ei sõltu sellest, kas meil teine sammas on vabatahtlik või sunniviisiline, tuleneb ikkagi mingitest väliskeskkonna riskidest, mis absoluutselt ei ole meie kontrolli all.
Aga ikkagi ma tulen tagasi selle juurde, mis siin enne Priit Sibula küsimuses sees oli. Te soovite minult, et me kuidagi garanteeriksime selle, et riskid oleks maandatud. Aga ka praeguses süsteemis ei ole riskid mitte kuidagi maandatud. Miks te tahate, et edaspidi oleks, aga praegu elate rahumeeli sellega, et ei ole riskid maandatud? See ei ole loogiline!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Kui rääkida teie eelnõu põhiseaduspärasusest, siis mis takistas eelnõu viimist põhiseadusega kooskõlla selliselt, et seni teise sambasse kogunenud 4% osa oleks suunatud pensioni investeerimiskontole, mitte ei lubataks päriselt välja võtta? Sellise lahendusega saaks ühelt poolt lihtsalt kõrvaldada vastuolu ja teiselt poolt saavutada eelnõu eesmärke. Mis teid takistas põhiseaduspäraselt käitumast?

Aitäh! Väga pretensioonikas või uljas väide, et eelnõu on põhiseadusvastane. Seda ei ole keegi kuskil suutnud ära tõestada. On väiteid nii- ja naapidi, et nii ei tohiks, nii ei peaks. Aga mina ei ole nõus, et see on põhiseadusega vastuolus. Mitmed juristid, mitmed eksperdid ja õigusanalüütikud on öelnud, et see ei ole põhiseadusvastane.
Nüüd, miks me seda ei teinud? Ma ühe korra enne ka seda seletasin, et kui me seda oleks teinud, siis me oleks avanud ukse hoopis teistsugustele õiguslikele vaidlustele, kas põhiseaduse riivete teemal või mingitele teistele õiguslikele vaidlustele, mis oleks mitte vähem kaalukad olnud või mitte vähem argumenteeritud olnud – kindlasti kohe. Me jõuame tagasi selle juurde, et asi läks lappama siis, kui praegune süsteem tehti. Siis tehti muudatused, mis muutsid inimeste võimalusi, õigusi, rahalisi kohustusi, seda, kuidas nende raha paigutati või nende maksurahaga ümber käidi. Siis tekkisid inimestel erinevad õigused-kohused ja hakati inimesi erinevalt kohtlema. Ja tänasel päeval seda tagasi pöörata lihtsalt ei ole võimalik, see ei ole praktikas võimalik. Küll aga on praktikas võimalik anda inimestele juurde võimalus – seda süsteemi paindlikumaks tehes – oma vara paremini käsutada. See kindlasti ei ole kuidagi vastuolus põhiseadusega.

Jevgeni Ossinovskil oli üks protseduuriline küsimus, seega praegune on teine teemakohane. Palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Mul on selline küsimus. Ma ei ole seda eelnõu lõpuni läbi lugenud, aga mul on küsimus pensioni investeerimiskonto kohta. Üldiselt on pensioniraha kasutamisel riigil teatud regulatiivne jõud tasumäärade ja muude asjade osas. Te ise ka viitasite, et on väga oluline, et tootlus oleks parem ja et tegelikult need tasud võiksid olla madalamad, et need ongi langenud ja et võiks veelgi niimoodi edasi minna. Minu küsimus puudutab konkreetselt pensioni investeerimiskontot, kuhu tulevikus on võimalik nii maksuraha kui ka inimese palgaraha sihtotstarbeliselt investeerida. Kas selle eelnõuga kirjutatakse ette nende konkreetsete teenuste puhul tasude määrad ja muud tingimused, mis seda raha hoiustavad ja vahendavad finantsasutused võivad kehtestada?

Aitäh! Pensioni investeerimiskontol endal on terve rida piiranguid peal: millesse tohib investeerida, kuidas seda raha välja võtta saab, maksuregulatsioonid jne. Kuna sisuliselt on tegemist teatud eri liiki pangakontoga, siis seal fondihalduri tasu pole olemas – eks ole, inimene ise ongi fondihaldur. Aga nii nagu pankades on erinev hinnakiri ülekannete, pangakaartide, mingite erikontode jaoks, nii hakkab ka sellega olema. See tuleneb pankade hinnakirjast ja selle kohta meil mingit regulatsiooni ei ole.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Tavaliselt on OTRK arutelul saanud esimesena sõna fraktsioonide esindajad, antud küsimuse arutelul võivad kõik sõna võtta. Kas Riigikogu liikmetel on soovi, et fraktsioonide esindajad oleksid esimesed? Jah, on. Paistab, et mitu noogutavat pead on seal. Alustame Reformierakonnast. Palun, Kaja Kallas!

Head kolleegid! Täna läheb hääletusele tõenäoliselt selle Riigikogu koosseisu ajal vastuvõetavatest seadustest kõige halvem seadus. Uskuge mind, head kolleegid, see kuupäev läheb ajalukku ja tulevikus otsitakse need inimesed üles, kes selle otsuse taga on, igaüks teist, kes selle poolt hääletab.
Selle eelnõu menetlemisel mängiti komisjonis küll kaasamist. Tehti üks komisjoni koosolek, kuhu kutsuti 18 organisatsiooni, kes said sõna võtta kolm minutit. Seejärel ka Riigikogu liikmetel väga palju sõnaõigust või küsimuste või arutelu ruumi ei olnud.
Selle eelnõuga lõhutakse meie pensionisüsteem. Kunagi varem ei ole kõik eksperdid olnud nii üheselt ühel nõul, et tegemist on Eestile, Eesti inimestele, Eesti tulevikule, pensionisüsteemile kahjuliku seadusega. Eksperdid on ühel meelel, et selle eelnõu jõustamine toob kaasa esiteks pensionivaesuse, teiseks suure maksutõusu, tõenäoliselt tulevikus sotsiaalmaksu tõusu 20%-lt 28%-le, sisserände suurenemise sadade tuhandete võõrtööliste võrra, negatiivse mõju majandusele pensionifondide vähenevate investeeringute tõttu. Tänase otsuse maksavad kinni meie lapsed ja järgmised põlvkonnad. Eesti liigub tänase otsusega tagasi aega, kui kõiki sooviti ühtlaselt vaesemaks teha. Teise samba lõhkumine eirab meie demograafilist olukorda, muu maailma kogemust pensioniks säästmisel ja lihtsat loogikat, et inimeste pikaajalist säästmist tuleb toetada.
Valitsust ja neid saadikuid, kes täna selle eelnõu poolt hääletavad, ei huvita Eesti inimeste tulevik ega käekäik. Valitsust huvitab vaid omakasu. Miks muidu on selle eelnõu jõustumine ajastatud nii, et inimesed saavad oma säästud kätte vahetult enne kohalikke valimisi ja laekuvat maksuraha saab kasutada vahetult enne Riigikogu valimisi. Nii saab mängida head onu ja inimestele nende oma säästudega kosja minna. See on lihtsalt niivõrd küüniline ja omakasupüüdlik, et sõnu jääb väheks.
Hetkekski ei mõelda, mis saab meie pensionisüsteemist pikas plaanis. Lihtne on viia mitu miljardit Eesti pensionisüsteemist välja, aga valitsusel pole ühtegi ideed, kuidas meie pensionivarasid ja inimeste sääste suurendada. Võib-olla kõik inimesed ei lahku sealt kohe, aga need miljardid, mis on sellest süsteemist läinud, on pensionivara jaoks kadunud. Valitsus ei ole mõelnud, mis saab siis, kui tuleb majanduskriis – ja me teame, et majanduse tsüklilisuse tõttu majanduskriis kindlasti tuleb –, inimeste rahavajadus kasvab, tööpuudus kasvab, finantsturud kukuvad, inimesed lähevad paanikasse, võib tekkida fondijooks. Kui nii läheb, siis peavad selle eest vastutama tänase valitsuse ja koalitsiooni poliitikud. Arve selle poliitilise sammu eest maksab paraku hiljem uute maksude, kaotatud säästude, kehvemate sotsiaalteenuste ja pensionikassa veelgi suurema puudujäägi kujul kinni lihtne valija.
Mõni nädal tagasi avaldati uuring, mille järgi 38% Eesti elanikest peab seda valitsust ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Selle valitsuse usaldamisega seotud eelnõuga riivatakse lubamatult põhiseaduses sätestatud sotsiaalset põhiõigust, võrdsuspõhiõigust, õiguspärase ootuse põhimõtet, omandiõiguse põhimõtet ja ettevõtlusvabaduse põhimõtet.
Ma palun lisaaega!

Palun! Lisaaeg kolm minutit.

Aitäh! Uskuge mind, head kolleegid, see kuupäev läheb ajalukku ja tulevikus otsitakse üles need, kes selle otsuse taga olid. Igaüks teist, kes te selle poolt hääletate – te vastutate.
Kuivõrd komisjonis ainult mängiti kaasamist ja ekspertide kuulamist, siis ei jäänud meil muud üle, kui teha selle eelnõu kohta nii palju muudatusettepanekuid, et valitsus selle enda usaldamisega seoks. Ajaloo jaoks on oluline teada, et see ei ole mingi umbisikuline Riigikogu liikmete seltskond, kes selle eest vastutab, vaid Jüri Ratase valitsus, kes peab seda oma valitsuse kõige olulisemaks eelnõuks, millega ta seob enda usaldamise. See on Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsus, kes pensionisüsteemi lõhkumisega ajalukku läheb. Teie, head koalitsiooni liikmed, olete need, kes vastutavad ja kelle otsa tuleb vaadata aastate pärast, kui tagajärjed, mille eest eksperdid on hoiatanud, saabuvad. Aitäh!

Aitäh! Nagu ka esimese kõneleja, võtan ma ülejäänud fraktsioonide esindajad selle järgi, millise fraktsiooni esindaja näpud on kärmemad olnud. Järgmisena Siim Pohlak EKRE fraktsiooni nimel.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon leiab, et pensionireform on vajalik. Me usaldame Eesti rahvast, inimestel peab olema võimalus oma raha (ma rõhutan: oma raha) ja oma säästude üle ise otsustada. Kurb on see, et Riigikogu opositsioon on pannud selle teema juures suurema rõhu show'le ja parlamendi töö takistamisele. Jutt käib nendest muudatusettepanekutest, millel sisu tegelikult puudus. Samas eirab opositsioon rahva enamuse toetavat suhtumist antud reformi. Täna siin maja ees toimus üks suur meeleavaldus, kuhu kutsuti inimesi. See meeleavaldus kukkus läbi, rahvamasse ei tulnud. See ainult kinnitas uuringuid, mis ütlevad, et pensionireformil on Eesti rahva enamuse selge toetus. Needsamad uuringud ütlevad, et tegelikult on ka opositsioonierakondade toetajate seas sellel reformil kaalukas toetus. See viskab õhku küsimuse: kui te ei esinda oma valijate või oma toetajate huve, siis kelle huve siin saalis seda reformi torpedeerides tegelikult esindatakse?
Lõpetuseks kordan veel: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisab kindlalt Eesti inimeste õiguse eest ise oma raha ja säästude üle otsustada. Aitäh!

Ma tänan! Aivar Kokk Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustan sellest, mis on selle pensionireformi põhieesmärk. See on anda inimestele õigus iseseisvalt investeerida vara, mis täna suunatakse kohustuslikus korras pensionifondi. Samal ajal on oluline, et pensionifondid edaspidi investeeriks Eesti majandusse ja teeniks nende investeeringute abil pensionifondiga liitujatele iga-aastast tulu.
Ma kuulasin ühte eelkõnelejat. Ta alustas sellest, et eksperdid ütlevad ühte, teist või kolmandat. Enamik ekspertide arvamusi olid avaldatud enne seda, kui rahanduskomisjon viis sisse viis olulist parandust. Ka õiguskantsleri kiri tuli kolmapäeva hommikul, arvestamata sellega, mis teisipäeval otsustati.
Alustame kas või kuupäevadest. Kui jõuame kuupäevade juurde ja keegi kritiseerib siin, et väljamakse on 1. septembril 2021, siis, sõbrad, kõik ju ütlesid, et on vaja vähemalt poolteist aastat edasi lükata, et oleks võimalik kõik IT-lahendused ära teha. Sellepärast selline kuupäev tuli. Kui keegi küsib siin saalis, kas investeerimisfondi saab ka [panna] samal ajal, siis jah, avaldusi on võimalik hakata esitama 1. jaanuaril 2021, 1. aprillil on võimalik avaldusi esitada, et investeerimisfondi või -kontole oma raha üle kanda. Ja kõik need võimalused tekivad 1. septembril 2021. Need olid need soovid, mida eri osapooled soovisid.
Me räägime pidevalt sellest, et ebavõrdne kohtlemine on. Kui mina astusin teise pensionisambasse, siis mulle öeldi, et riik paneb sinna raha juurde. Täna me siin vaidlesime saalis ka, kas riik paneb sinna raha juurde või mitte. Uuringu tulemus oli see, et enamik inimesi ei ole aru saanud, et 4% sotsiaalmaksust, sellest 20%-st, võetakse meie esimesest sambast ja selle võrra on meil esimese samba pension väiksem, või et see 2% võetakse meie palgast (ettevõtja saab küll tulumaksu tagasi arvutada).
Kui me räägime pensionidest, siis ma soovitan kõigil võtta välja näiteks pensioni aastal 2003. Sel hetkel oli pensioni suurus tänasesse rahasse ümber arvestades 126 eurot ja täna on pension pea neli korda suurem. Mõtleme nüüd sellele, kui me läheme pensionile. Esimene pensionisammas kasvab järgmise 15 aasta jooksul suure tõenäosusega 3–4 korda, aga teine pensionisammas ei kasva mitte ühtegi protsenti, sest see ei kuulu indekseerimisele. Ja nüüd me räägime võrdsest kohtlemisest!
Me räägime siin, et inimene jääb vaesemaks, et kui ta teisest pensionisambast raha välja võtab ja pensionile läheb, siis tal on ainult esimese pensionisamba raha. 50%-l teise pensionisambasse investeerivatest inimestest on sinna kogutud 4000 eurot või vähem, 50%-l ehk peaaegu 400 000 inimesel. Nad hakkavad iga kuu saama 22 eurot maksimaalselt. Enamikul on tunduvalt vähem. Mõelge: täna 22 eurot ja 15 aasta pärast 22 eurot. Seda ei indekseerita, see jääb täpselt samasse kohta.
Eesti Panga president annab Twitteris teada: täielik jama, viis kuud peab ette teatama ja siis juhtub, et majandus võib langeda. Aga ta ei loe seda seadust. Ka siin saalis, ma tahan näha, kui mitu inimest on tegelikult selle seaduse algusest lõpuni läbi lugenud. Üks kuu enne seda otsust, et realiseerima hakatakse, on võimalik inimesel ...
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... ümber mõelda ja mitte võtta raha välja. Siin räägiti vahepeal, et kolmel korral oleks nagu parem välja võtta, siis inimene saab üheksa kuud enne otsuse teha ja siis ei saa enam ümber mõelda. Need otsused tehti rahanduskomisjonis, olles kuulanud ära eri osapooled. Kui räägitakse, et see arutelu oli liiga mõttetu, siis küsige pankadelt ja investeerimisfondidelt või Pensionikeskuse inimestelt, kas on sisse viidud need parandused, mida sooviti. Jah, need parandused on sisse viidud sellesse seaduseelnõusse. Me kaitseme madalapalgalisi inimesi, et kui nad soovivad oma 700–800 või 1000 eurot pensionifondist välja võtta, siis see ei läheks üksikisiku tulumaksu [arvestuse] sisse, sest täna on neil 500 eurot tulumaksuvaba. Me kindlustame neid ettevõtjaid või fonde, et kui 15% või 20% inimesi peaks otsustama väljuda, siis neil on võimalik laenukoormust suurendada 10%-lt 25%-le. Kui keegi küsib, et mis siis saab, et fondid ju likvideerivad just neid aktsiaid, mis ei ole tootlikud, ja jätavad alles need, mis on tootlikud, siis samas anname võimaluse nendele fondidele ka investeerida Eesti majandusse ja selle kaudu nendel, kes jäävad fondidesse oma rahaga, saada ka paremat tulu.
Mina julgen siin öelda, et ma olen teise pensionisamba fondiga ühinenud ja kavatsen ka peale seda reformi sinna jääda.
Lihtsalt põhjus on ka see, et kui tänapäeva pensionärid tahtsid kuidagi raha välja võtta, milleks oli väike võimalus, kui oli väga väike summa ehk 2000 eurot, siis maksid nad 20%. Me oleme selle likvideerinud ja jätnud selle 10% peale.
Kriitikat on ju lihtne teha, aga tegelikult tuleks see eelnõu läbi lugeda koos nende parandustega, mis sinna sisse viidud on, siis alles oleks õiglane ja aus kriitikat teha. Aga kui ei ole seda eelnõu loetud ja tegelikult ei teata, mis seal sees on, siis on kriitika suhteliselt tühine.
Ma toon teile ühe näite. Siin saalis on väga paljudel lapsed sündinud nõukogude ajal. Te mäletate, oli lastekindlustus, me kõik kindlustasime oma lapsi, maksime iga kuu kindlustusraha. Ja kui jõudis kätte 1990. aasta, need asjad likvideeriti ja kroon tuli, siis selgus, et seal arve peal raha ei olegi midagi. Selle eest ei saanud lapsele ka sünnipäeva teha. Aga me kümneid aastaid korjasime sinna raha. Täpselt samamoodi on täna teise pensionisambaga, oma 22 euro või väiksema summa eest võideldakse. Ma arvan, et sotsiaaldemokraadid võiks rääkida, kuidas 1999. aastal kehtima hakanud pensioniseaduses õnneks me eelmine aasta suutsime selle vea ära parandada. Kui ma täna nägin selle eeskõnelejat loosungiga siin Riigikogu ees, siis mul tekkis küsimus. See mees ütles mulle neli aastat tagasi, et sa ei tea pensionist mitte midagi, nii peabki olema, et vaesed elagu vaeselt ja rikkad rikkalt. Ma arvan, et see päris õige ei olnud. Aitäh!

Ma tänan! Järgmisena Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud kolleegid! Kuna rahanduskomisjoni esimees härra Kokk lõpetas mingi täiesti arusaamatu ja jabura süüdistusega oma mingeid isiklikke vestlusi kommenteerides, siis ma ei saa muud moodi, kui pean tsiteerima seda inimest, kellest, ma arvan, ta rääkis, kes täna tõesti oli siin maja ees ja muretses koos paljude aktiivsete kodanikega selle pärast, mis on selle teie tänase teo tagajärjed. Ta ütles seal spontaanselt minu arust väga ilusad sõnad, mis väärivad tsiteerimist: "Aga muidu on juba pikka aega selline tunne, et oled pannud lauale valge lina. See lina ei ole kõige uuem, teda peab parandama, sättima, läheb kortsu, peab triikima, aga ta on olemas. Ta on puhas, täidab oma ülesannet. Siis tuleb keegi lihtsalt ja räpaste kalossidega kõnnib seal peal." Ja see on see, mida te, sõbrad, täna selle pensionireformiga teete.
See lohutus, et me oleme üle poole aasta aktiivselt sellel teemal diskuteerinud (diskussioon algas ju mingil määral natuke varem) ja et inimeste finantsteadlikkus on nii palju tõusnud, et me kõik suudame vastu võtta suurepäraseid investeeringuotsuseid, paremaid, kui siiamaani on teinud tipp-professionaalid, on minu arust lühinägelik.
Ma tsiteerin teile meie enda kalli Arenguseire Keskuse selle aasta väljaannet Pikksilm, kus artiklis "Vajame rahaasjus paremat pikksilma" on selline ilus mõttetera sissejuhatuseks: "Kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise arutelud on iseenda rahalise heaolu eest hoolitsemise päevakorrale toonud. Nii palju pole rahatarkusest räägitud viimasest finantskriisist saati. Aeg näitab, mis pensionisüsteemist saab ja kas inimesed oma rahalise heaolu nimel senisest teadlikumaid valikuid tegema hakkavad. Liigseks optimismiks pole aga põhjust, sest üheski riigis pole õnnestunud kõiki elanikke piisavalt oma vanaduspõlveks raha investeerima veenda ega täiuslikku pensionisüsteemi luua. Inimesed jäävad inimesteks, sõltumata sellest, kui palju neil on teadmisi finantsküsimustest või kui suurt tulu nad teenivad. Lihtsam on elada pigem lühiajaliste eesmärkide nimel ilma kaugemat tulevikku rahaliselt kindlustamata." Veel üks ekspertiis.
Aga ekspertiisidest oleme me teiega siin kuude kaupa rääkinud. Hoolimata sellest, et kõik eksperdid on hoiatanud pensioni teise samba lõhkumise eest, te ikkagi suundute sinnapoole ja teete midagi, mis tõepoolest on ... Irooniliselt võiks seda nimetada väga innovaatiliseks, sest Eesti on teadaolevalt esimene riik, mis jagab inimestele pensioniraha lihtsalt sularahas kätte, nende pensionihoiused, mis on mõeldud selle jaoks, et pensionieas hakkama saada. Seda ei ole teinud isegi Poola ja Ungari, kes oma pensionisüsteemid tuksi keerasid. Poola on sellest aru saanud ja püüab nüüd natukenegi asja parandada, mingilgi määral seda süsteemi tagasi pöörata.
Aga ma panen teile hinge peale, et te siiski mõtleksite vähemalt kolmele juhtumile, mis teil või meil kõigil paratamatult pärast seda, kui te täna selle otsuse peaksite tegema, ees seisab. Kõigepealt mõelge nende inimeste peale, kes võtavad selle raha välja. Nad teevad seda heas usus, et neile pakutav investeerimistoode või investeerimisvõimalus (me juba näeme, et need võtavad vaikselt hoogu) tõepoolest toob neile mitte mõne protsendi aastas tulu, vaid neile lubatakse võib-olla 15%, võib-olla 18% tulu. Ja siis, mõni aeg hiljem, ei ole sellest rahast enam suurt midagi järel.
Ma palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Meie peame nendele inimestele vastama, miks me selle võimalikuks tegime, et see raha, mida nad olid 17–18 aastat kroon krooni ja euro euro haaval kogunud, läks vett vedama, miks me ei hoidnud neid selle vale sammu eest. Meie peame sellele vastama. Ja need võivad olla teie naabrid, teie tulevased kolleegid, teie vanad sõbrad, kes sellesse lõksu langevad. Meie võtame selle vastutuse.
Mõelge ka nende inimeste peale, kes paarikümne aasta pärast, kui nad on oma teise samba raha välja võtnud ja see investeering on läinud lörri, hakkavad saama kolmandiku võrra väiksemat pensioni kui see 40%, mida me peame elementaarseks, selleks et inimene toime tuleks. Mida te neile siis ütlete? Kas te ütlete neile, et see oli nende enda otsus, ise olid süüdi, et sellise otsuse tegid? Või meil on mingid mehhanismid, et neil inimestel tegelikult aidata toime tulla? Ja mis see omakorda maksma läheb?
Ja lõpetuseks. Palun mõelge laste, lastelaste peale, tulevase põlve peale, kes praegu, jah, võib-olla ei räägi selles diskussioonis veel liiga aktiivselt kaasa, sest noor inimene paratamatult ei mõtle selle peale, kuidas ta 40, 50 või isegi 30 aasta pärast pensionil olles toime saab. See ei ole meile omane. Me kõik oleme inimesed ja tavaliselt nii pikas perspektiivis sügavalt juurdlema ei hakka. Mõelge nende peale, kui nad jõuavad selle hetke lähedale ja meie oleme nendelt ära võtnud nende tulevikuvõimalused, lammutades pika perspektiiviga tehtud pensionisüsteemi. Me oleme neile määranud tuleviku arvel laenates meie pandud valikud, ahendanud oluliselt nende võimalusi ja pannud nendele selle koorma, mida me selle süsteemiga – siiamaani oleme seda öelnud – peaksime osaliselt võtma enda kanda, ise kogudes, ise säästes selleks ajaks, kui neid inimesi, kes teevad tööd, on veel oluliselt vähem kui täna, võrreldes nende inimestega, kes saavad pensioni. Palun mõelge nende inimeste peale, enne kui te selle tänase otsuse teete! See on väga pika perspektiiviga otsus ja see on väga vastutusrikas otsus. Sotsiaaldemokraatide nimel kutsun teid üles seda eelnõu mitte toetama. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Keskfraktsiooni seisukoht avalikustati juba täna kell 12 Eesti Päevalehe portaalis. Aga kuna ma vaatasin, et Reformierakonna küsimustest ja sotsiaaldemokraatide küsimustest kaks kolmandikku kordasid ennast, siis on igati mõistlik, et ka keskfraktsioon ennast kordab ja tuletab meelde, mis on meie tegelik poliitiline positsioon. Muidugi, Reformierakond on üritanud inkrimineerida meile teistsuguseid vaateid ja teistsuguseid hoiakuid, aga ei õnnestu, jälle teil ei õnnestu. Nii nagu ei õnnestunud teil neid loosungeid siia tuua, pidite need ära peitma.
Keskerakond hindab kõrgelt tänase eelnõu sidumist valitsuse usaldusküsimuse hääletusega järgmistel põhjustel. Kõigepealt tuletame meelde ja rõhutame investoriõiguste ühenduse analüüsi, mis üllatuslikult avalikustati ka Eesti portaalides. Ülevaatest selgub, et inflatsiooni ja tasude järgne tootlus on pikki aastaid olnud sügavas miinuses. Eesti teise samba fondide reaaltootlus oli näiteks 2018. aastal –5,8%. Sealsed tabelid näitavad Eestis tegutsevaid pensionifonde Euroopa Liidu liikmesriikide seas punase laterna rollis ja nii läbi kümnendi. Riigikogu enda seatud tänane õiguslik raam sunnib inimesi sellega leppima.
Edasi. Kummutan alustuseks valeväite, nagu meie erakond oleks täna pankadele kuldmune andvale süsteemile ootamatult selja pööranud. Tuletagem tulistele agitaatoritele minevikku meelde. Keskerakond on täna eksisteeriva kogumispensionisüsteemi suhtes algusest peale teravalt kriitiline olnud. 2001. aasta septembris, kui Riigikogu saalis toimus kogumispensionide seaduse hääletus, pidas Keskerakonda esindav Riigikogu liige Olev Raju loodava süsteemi kohta kriitilise kõne. Tollane sotsiaalminister Eiki Nestor ja rahandusminister Siim Kallas kuulasid, aga sulgesid kriitika ees kõrvad. Meie esindaja kõneles 2001. aasta septembrikuus, et kogumispensionide seaduse eelnõu lahendab eelkõige finantsturgude arengu probleemi, mitte pensioniprobleemi, ning keskfraktsioon mitte mingil juhul seda eelnõu ei toeta.
19 aastat on möödunud. Pankade negatiivne hoiak on igati mõistetav, ka kingituse tegija Reformierakond koos oma tolleaegse väikese satelliidiga, kes tänaseks on moondunud sotsiaaldemokraatideks, on mõistetavas vaenulikus kaevikusõjas. Vigade tunnistamine ongi raske. Veel raskem on pankadele tehtud kingituse äravõtmine.
Inimeste säästude sulatamisele pannakse Jüri Ratase valitsuse juhtimisel piir. Välismaised pangad võtavad oma jõukamas koduriigis näiteks väiksemaid fondi- ja teenustasusid. Ärgem seda unustagem! Ja fakt: aastal 2001 hääletas keskfraktsioon ettenägelikult kogumispensionide seaduse vastu. Ajalooline järjepidevus on tänasega tagatud.
Teadvustagem korraks ka meid ümbritseva debati silmakirjalikkust. Nüüd on Reformierakond Jürgen Ligi vedamisel hakanud Eesti inimest umbusaldama. Kuhu inimene paneb oma säästud? Haridusse, tervisesse, maksab võlad, annab lastele. "Ei, me ei usalda," hüüab Reformierakond kooris, "las pank suunab, hoiab ja kasvatab sinu heaolu." Meenutagem siinkohal üksikisiku tulumaksu langetamist populistlikel kaalutlustel 26%-lt 20%-le. Toona oli igati hea võtta raha tuleviku arvel, sotsiaalhoolekandest, tervishoiust, omastehooldusest, päästjatelt, meditsiiniõdedelt, lastekaitsetöötajatelt, kohalikelt teedelt ja anda kodanikule. Siis populistid usaldasid inimest, kes teab paremini, mida oma rahaga teha.
Lisaaega palun!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Nüüd, kui pankadelt võetakse hõlptulu ja usaldatakse kodanikku, teevad reformierakondlased poliitilist hädakisa.
Kokkuvõtteks. Tänane valitsus ei aja ühe erakonna n-ö kitsast poliitikat. Alkoholiaktsiisi langetus pole EKRE oma ja tänane eelnõu pole Isamaa oma, vaid see kõik on ühistöö ja saab võimalikuks just kolme erakonna liidus, see on kõikide osapoolte energia, teadmised ja vastutus. Me teeme täna midagi väga olulist, midagi positiivset, ülimalt võimast. Ekspankur Indrek Neivelt on öelnud, et tänane pensionifondide reform on kui pärisorjusest vabanemine üle 200 aasta tagasi. Nõustun. See on liberaalse maailmavaate üks nurgakividest – suurendada inimese valikuvabadust. Tänan keskfraktsiooni nimel nii Isamaad kui ka EKRE-t. Saame koos teha valitsuses suuri ja olulisi muutusi. Aitäh!

Aitäh! Kõik fraktsioonid on rääkinud, nüüd on see võimalus ülejäänud Riigikogu liikmetel. Esimesena palun kõnepulti Jürgen Ligi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Mina ei nimeta seda eelnõu selle koosseisu kõige kehvemaks ega laudlina määrimiseks. See on siiski sajandi kuritegu. Tuleb tunnistada, et sellega otsustatakse põlvkondade saatus ja mitte mingit lahendust tegelikult, mis edasi saab, valitsusel ei ole. Kogu selle kuriteo eesmärk on loomulikult maksta inimestele nende raha, mis oli siiani mõeldud pensioniks, praegu kätte ja enamik sellest tegelikult saada endale. Olgem ausad, see bilanss on ju valitsuse kasuks. Iga liigutus maksab sisuliselt raha, kui enne minnakse fondi kallale või kui temaga üldse ei ühineta, ja see toodab päris ühes suunas.
Aga Martin Helmel on muidugi õigus, valitsus ei lõhu pensionisammast, see on ikkagi PPP ja seda tehakse inimestega koos nende lühiajalistele väga materiaalsetele huvidele mängides ja unustades, mis edasi saab, hirmutades neid, et on oodata finantskriise, devalvatsioone, teisi valuutasid (täpselt nii räägib Riigikogu asespiiker tänases lehes). Aga kogu selle menetluse käigus saab endiselt öelda, et otsus oli langenud ja ekspertide jutt ei loe.
Seda nõmedam on see, kui siin käivad üks või kaks fraktsiooni esimeest ja ütlevad, et opositsioon lihtsalt pidurdab tegevust ja tal ei ole argumente. Me oleme oma argumendid esitanud, meie argumendid langevad kokku ekspertide praktiliselt 100%-lise arvamusega ja langevad kokku ka praktiliselt kõigi põhiseaduslike institutsioonide seisukohtadega, et see on kuritegu ja seda ei tohi teha.
Et see nii on, et see on väga halb samm, seda tunnistab ju selle eelnõu menetlus. Aivar Kokk muidugi luiskab, kui ta ütleb, et siin võeti midagi väga palju arvesse. Ei, siin ei võetud midagi arvesse. See on olnud kriisihaldus. Kogu see otsus, mis oli langenud enne analüüse, on ju läinud nüüd samm-sammult leevendamise suunas, et riske ükshaaval maandada, ühte riski leevendades, teist suurendades. Näiteks otsus, et tohib välja võtta ainult kogu raha korraga. Ühtpidi justkui maandati mingit põhiseaduslikku hüpoteetilist riivet, teistpidi tehti risk veel suuremaks. Martin Helme ütles ju kenasti, et me mõnevõrra leevendame seda riski, et samba omanikud saavad majanduslikku kahju. Mis iganes see oli, oli see kena lapsus linguae. See tunnistabki, et riskid on kõik negatiivsed, ühtegi positiivset riski, et midagi paremaks läheb, ei ole ju esile toodud. Fondidele on antud ju laenuõigus mitte sellepärast, et nad saaksid oma majandustegevust laiendada, vaid just nimelt sellest likviidsusjamast välja tulla, kui toimub fondijooks, mis on ju alguses väga tõenäoline. On isegi leevendatud tulumaksu järjekordselt, seda tulumaksu viiesajast käkki. Jällegi, see tuleb nüüd sealt välja võtta, mida me ise oleme ju ammu pakkunud teises kontekstis, aga nüüd saadi aru, et seal on jällegi üks negatiivne asi, seda nüüd muudetakse. On loodud maksustiimulid, et siiski riigi rahandus selle tegelikult üle elaks.
Nii et selline vastuoluline jutt, ühtpidi sõimatakse fonde, teistpidi leevendatakse katastroofi või kriisi, aga mis alles jääb, on ikkagi kriis. Seda asja surutakse läbi ikka. Lihtsam oleks ju põhjus kõrvaldada, mitte leevendada tagajärgi, tekitades teisi halbu tagajärgi juurde nagu praegu.
Väide, et midagi on parandatud, tegelikult ei vasta tõele. Selle eelnõu põhiolemus on sama, mis ta oli alguses.
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit.

Riigieelarve kontrolli komisjonis võtsime selle viimases etapis ka ette, kui oli selge, mis saama hakkab, ja kui enam meile, Riigikogule, ei jäetud aega sellega tegelda. Ja mis me saime teada? Rahandusministeeriumi seisukohad on täpselt samad, mis olid poolteist aastat tagasi, enne EKRE diktaati. Seal analüütikud ütlevad endiselt, et me ei tea, mis saab 20–30 aasta pärast, mitte ühtegi lahendust, kuidas pensionärid hakkama saavad, kui needsamad numbrid endiselt kehtivad ja 30% on pensionid väiksemad, veel ei ole. Kelgitakse siin 1 euro 40 sendiga, aga kui juba põlvkonna pärast on pensionid 30% väiksemad, siis ei tea mitte keegi, mis tegema peab. Ei ole lahendust ega ole endiselt hinnatud riski riigi rahandusele. Keegi ei tea, kust tuleb raha, mis hoiab elus inimesed, kes abi vajavad.
Ja muidugi ei ole üldse käsitletud majandust. Investeeringute langus, fondidele tekitatav otsene kahju, kuna nad peavad hoidma mingit kunstlikku likviidsust, olgu mingisugune päev x või päev d, mis ta siis on, olles valmis, eks ole, väljamakseteks – see ju kõik langetab tootlust ja see ei huvita mitte kedagi valitsuskoalitsioonist. Aga õiguskantsler on nüüd ju öelnud, et see on põhiseadusega vastuolus.
See ongi tänase menetluse ühtpidi kõige võikam, aga teistpidi kõige õnnestunum tulemus, et selle kuriteo seob endaga istuv valitsus. Me ju tegelikult tegime need sajad ettepanekud sellepärast, et sisulist debatti meiega ei peetud, ka ekspertidega ei ole peetud. Kõik on põrgu saadetud, on öeldud, et te sekkute poliitikasse, õiguskantslerist alates, ja küllap öeldakse siis ka presidendile seda ühel hetkel, kui ta langetab selgroogu näitava otsuse. See, keda tsiteeritakse, on Indrek Neivelt, universaalne ekspert, kes on kõigi pärisekspertidega konfliktis, kes ei saa elementaarselt aru, kuidas on omavahel suhestunud esimene ja teine sammas. Ta räägib sellest, kirjutab sellest. Kes vähegi aru saab, sellel on õudne. Siis tuleb rahandusminister ja ütleb: aga näete, väga hästi ütles, lükkas arvutused ümber. Lugemata samas kõrval olevaid tekste, mis selle ümber lükkasid, näitasid, et Neivelt ei saa mitte midagi aru. Aga ta on ainus autoriteet, kellele toetutakse. Mille eest, ei tea. Millega ta on tegelenud viimased 10 või 20 aasta? Keegi ei tea, aga ekspert ta on.
Numbriliselt see vabadus, millest suure suuga räägitakse, on ju praktiliselt 100% tulude ulatuses. Juurde antakse 1,6%, aga ära võetakse 6% seda säästu. Ahvatletakse loobuma 6% säästust, tulevasest pensionist, mida võib keskeltläbi 30%-le hinnata, ja valetatakse, nagu raha väärtus langeks. Ei ole nii. Isegi sügava kriisi tingimustes on inflatsioon olnud 67% ja fondide keskmine tootlus 87%. Kui üks tarkpea siin ütles, et eelmine või üle-eelmine aasta oli 5,7% miinust olnud, siis järgmine aasta, palun, oli 10% plussi. Mis te lolli mängite! Reaaltootlus on kogu aeg olnud ...

Aitäh!

... erinevalt teistest säästudest. Aga aitäh! Mul oleks veel palju öelda.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänane arutelu tõi välja kogumispensionide seaduse muutmise tegeliku eesmärgi. Selle eelnõu eesmärk on aastatega kogutud pensionivara laialijagamine võltsvabaduse sildi all. Seda kõike tehakse tänase päeva heaolu loomise eesmärgil, tuleviku arvel. Tulevikus, kui see eelnõu siin läbi läheb, hakkavad pensionid veel rohkem sõltuma esimesest sambast, aga esimest pensionisammast teatavasti rahastatakse indekseerimise alusel jooksvatest sotsiaalmaksulaekumistest. Aga juba ammu ka sellest ei piisa ja lisada tuleb muid maksutulusid pidevalt juurde. Ei rahandusminister ega ka koalitsioon ei saa aru sellest, et jooksvatest maksutuludest ei piisa, et tagada tulevikus eakatele aktsepteeritav elatustase.
Kuna selle eelnõu mõjul tervikuna jääb teisest sambast lahkujate tõttu raha vähemaks, siis ilmselgelt mõjutab see tulevikupensione. Selle seadusemuudatuse mõjul tulevikus pensionide asendusmäär ehk esimese pensioni suhe viimasesse palka halveneb võrreldes tänase olukorraga veelgi, kahjuks. Teise samba laialijagamine suurendab meie niigi suurt pensionäride vaesusriski veelgi, samal ajal kui tegelikult oleks vaja tulevikupensioniks veel rohkem raha koguda, kui seda tänasel päeval tehakse.

Vabandust, ettekandja! Paluks vaikust üleval rõdu peal, te segate meie ...

Sedasama kinnitab ka sellesama eelnõu seletuskiri. Sealt saab lugeda, et seaduseelnõu mõjul on tõenäolisem, et esimese ja teise samba pension suhtena palka langeb veelgi, tingituna raha väljavõtmisest või maksete peatamisest. Tänane seadusemuudatus mitte ühestki otsast pensionisüsteemi lisaraha juurde ei too. Seega, see eelnõu mitte ei lahenda neid probleeme, mida oleks täna vaja hädasti lahendada, vaid nõrgestab ja lammutab olemasolevat pensionisüsteemi ja teeb seda mastaapselt.
Loomulikult on meie elus palju tähtsamaid asju, kui on raha. Paraku, vanaduspõlves toimetulekuks on vaja ka igakuist sissetulekut. Meie eakate vaesusrisk on täna Euroopa Liidu suurim. Vananeva rahvastiku tingimustes on kohustuslik kogumispension vajalik, selleks et tagada parem elukvaliteet pensionieas. Nagu ma ütlesin, ainult jooksvatest maksulaekumistest selleks ei piisa. Seda kinnitab teiste riikide praktika. Teine sammas muutub vabatahtlikuks, nii nagu on kolmas sammas, aga me ju teame, et vabatahtlik kogumine kolmandasse sambasse on kaugel sellest, mis oleks vajalik.
Mitmed praeguse süsteemi puudused, millest pensionisamba lõhkujad räägivad, on tänaseks lahenenud või lahenemas. Suured fondide haldustasud on ikka kõvasti allapoole tulnud turu survel ja hiljutiste seadusemuudatuste tulemusel. Eelmine Riigikogu koosseis leevendas pensionifondide investeeringutele seatud piiranguid. Need sammud juba on mõju avaldanud ja on alles avaldamas. Eelmisel aastal, palun väga, pensionifondide koondindeks kasvas 9,5%, ületas lausa palgakasvu.
Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Tänan! Nii et jutt sellest, et pensionisambas raha põleb, ei vasta tõele. Tehke järele, kes ise investeerib, tehke järele 9,5%! Mul on ka teine sammas, nagu rahanduskomisjoni esimeeski rääkis, ma olen ka iseseisvalt investeerinud aktsiatesse. 9–10% teha on päris keeruline. Eeldada, et inimesed, kes esmakordselt tulevad ja hakkavad pensionikonto kaudu investeerima, sellise tootluse saavutavad – ma kahtlen selles. Erandiks on muidugi need, kes langevad finantskelmide küüsi, kellele pakutakse suuremat tootlust, aga lõpuks jäävad tootlusest ilma ja jäävad ka sellest rahast ilma.
Mida rahandusminister meile rääkis? Tema ütles, et senine pensionifondide tootlus pole olnud piisavalt rammus. Ta teab, et sellesse pikka perioodi langes ka suurim finantskriis ajaloo viimases osas. Loomulikult, teise samba vabatahtlikuks tegemine toob suure osa kogutud rahast eratarbimisse, siis tuleks tõesti lühiajaline tarbimispidu ja aastatega kogutud raha korraks põleks heleda leegiga. Aga see tarbimispidu lõppeb pohmeluse ja tühjade varasalvedega.
Siin rahanduskomisjoni esimees rääkis, et 50%-l on kogutud seda teise samba raha alla 4000 euro ja see annab paar-kolmkümmend eurot teise samba pensioniks. Jah, probleem on selles, et kogutud on vähe, paraku. See 17 aastat, võrreldes teiste riikidega, kus on rammusamad pensionid, on liiga lühike aeg. Ka pensionifondide investeeringutes pole liitintressi efekt veel õieti ilmnenud.
Kokkuvõtlikult: selle väga kahetsusväärse eelnõu puhul on endiselt suures osas lahendamata põhiseaduslikud probleemid. Omandiõiguse riive puudutab näiteks praegusi teise sambaga liitunuid. Kui osakute väärtus seni sõltus fondivalitsejate investeerimisotsustest ja finantsturgude olukorrast, siis nüüd tuleb täiendav risk. Nimelt, osakute väärtus hakkab sõltuma ka teiste osakuomanike käitumisest ehk lahkujate hulgast ja sellest, kui suure osa rahast investeerimisfondidest põgenejad kaasa võtavad. Seega ei vasta tõele see jutt, mida siin täna minister rääkis, et teise sambasse jääjate puhul ei muutu midagi.
Aeg saab läbi. Võimuliidu tegevus pensionireformi eelnõu jõuga läbisurumisel jääb ajalukku negatiivses mõttes, kahjuks. Põhiseaduslike probleemide tähelepanuta jätmine, pensionivara kogujate, ekspertide, teiste turuosaliste, teiste riikide kogemuse arvesse võtmata ja tähelepanuta jätmine on ülimalt vastutustundetu. Tänan tähelepanu eest!

Kai Rimmel, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu siin täna on juba kõlanud, pensionireformi on võrreldud pärisorjuse kaotamisega ligi 200 aastat tagasi. Me ei saa sellest üle ega ümber, tõepoolest, me võime seda teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmist kõrvutada paarisaja aasta taguse otsusega vabastada talupojad sunnismaisusest. Võrdlus pärisorjuse kaotamisega peab aga veelgi enam paika, kui vaatame, kui maruliselt aadelkond tollal oli pärisorjuse kaotamise vastu ning kui maruliselt ja jõuliselt püüab opositsioon tõkestada praegust pensionireformi.
Muutuste vastaste peamised jutupunktid on aga kahjuks ehmatavalt sarnased. Nimelt leiavad sotsid ja reformierakondlased, et teine sammas ei peaks kindlasti olema vabatahtlik, kuna enamik inimesi on liiga rumalad, et mitte öelda lollid, otsustamaks ise oma rahaasjade ja tuleviku üle. Vabandage, aga samasuguse jutuga püüdsid ju mõisnikud 200 aastat tagasi saavutada pärisorjuse jätkumist. Talupoegi peeti võrdseteks lastega, kes ei saa iseseisvalt hakkama ega oska vabana elades toime tulla. Teisisõnu, talupoega võeti kui metslast, kellel puudub ratsionaalne mõtlemine ja kes ei tea, mis on talle hea või kasulik. On aga paradoksaalne, et praegune konservatiivne valitsus annab inimestele vabaduse ise otsustada ning liberaalid, st sotsid ja reformierakondlased, on jõuliselt vabaduse andmise vastu.
Minul tekib küsimus, miks on Eesti liberaalid hakanud ihalema riiki, mis kohtleb oma kodanikke rumalate metslastena. Kas sellepärast, et viia oma suurrahastajate huvisid, sealhulgas pankurite poliitilist tellimust, ellu? Kahtlemata jääb küsimus õhku, sest pole ju saladus, et just pangad on kõige rohkem huvitatud sellest, et rahva pensioniraha jätkuvalt nende kaukasse voolaks.
Valdav osa inimestest siiski ju Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi pooldab teise samba vabatahtlikuks muutmist. Sügisel korraldatud uuringu järgi oli neid 68%. Enamik inimesi mõistab tegelikkuses, et ei toimu mingit pensionisamba lammutamist, vaid reform toob kaasa senisest suurema valikuvabaduse pensioniotsuste tegemisel. Soovijad saavad jätkata teise pensionisambasse kogumist, nii nagu nad on teinud seni, ja seda kindlasti ka väga paljud inimesed teevad. Samas on võimalik lõpetada maksete tegemine, aga jätta kogutu pensionifondi alles. Alles kolmas võimalus on lõpetada maksete tegemine ja kogutud raha investeerida omale sobilikul moel kinnisvarasse või muul moel, või võtta tõepoolest see raha välja, ja nagu öeldi, ära põletada.
Ei usu mina ega ka praegune koalitsioon, et rahvas on nii rumal. Me usume, et rahvas on piisavalt arukas, et osata pensionireformiga saabuvat finantsvabadust hinnata ja mõistlikult kasutada, ja seda kindlasti eestlased on. Soovin teile arukat meelt, kainet mõistust. Aitäh!

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Eesti pensionisüsteemi eesmärk on "aidata inimestel vanaduspensionile minnes säilitada nende senine elustandard ja igakuine sissetulek". Pensionisammaste lammutamine ei aita meid sellele eesmärgile ühelgi viisil lähemale. Täna läbisurutav otsus on suunatud vaid hetkelisele heaolule ja selle parandamisele, sellele, et täna oleks lihtsam, mõtlemata sellele, mis homne toob. Kannatajateks on esmalt kõik need inimesed, kes ei oska teha õigeid investeerimisotsuseid ega suuda oma vanaduspõlvele mõeldes säästa. Aga tegelikult on ju kannatajateks ka meie lapsed ja lapselapsed, kellel tuleb kogu tänase otsusega alguse saav tarbimispidu ühel päeval kinni maksta.
Teate, mina olen mures, Reformierakond on mures ja minister, kes veel umbes aasta tagasi oli kindlalt taoliste arengute vastu, on ka mures. Esmaspäeval küsisin peaministrilt, kas teda ei tee murelikuks nende inimeste saatus, kellel puuduvad teadmised investeerimisest või kellel puudub distsipliin ja vastutustunne, nende inimeste saatus, kes ei suuda järgmised aastakümned iga päev säästa. Peaminister teatas: "Midagi tuleb sukasääres hoida, eks ju." Sellest vastusest oli tunda, et ka peaministril puudub selge plaan, kuidas inimesed paarikümne aasta pärast oma eluga hakkama saavad.
Aga ikkagi lammutatakse hetkel toimiv pensionisüsteem. Teate, igal süsteemil on puudusi, aga neist aru saades on neid võimalik parandada. Armutu lammutamine on kuritegelik. Ärme teeme seda! Õhkulastud silda on pärast palju raskem ja kulukam üles ehitada. Aitäh!

Toomas Kivimägi, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See ei ole reform, see on vandalism. Nii karmi hinnangut ei anna mina kui opositsiooni liige, vaid nii karmid sõnad on pensionireformi teemal öelnud härra Ardo Hansson, Eesti Panga endine president. Mina väga ei söandaks vaielda temaga ja paljude teiste ekspertidega, keda on siin kritiseeritud, kes domineerivad. Ka üle-eelmine kõneleja ütles, et kõik räägivad ühte juttu. No tema arvab, et peegel valetab. Pigem, kui kõik räägivad ühte juttu, siis võiks uskuda seda juttu, mitte viidata ühele eksperdile, kes räägib seda, mida soovitakse.
Selle eelnõu heakskiitmisega tegelikult riik, täpsemini, tänane valitsuskoalitsioon taandab ennast sellest või tunnistab ka jõuetust kindlustada meie inimestele väärikas vanaduspension. Ta lükkab vastutuse inimeste tulevikupensioni eest inimestele endile oluliselt suuremal määral kui täna. Samal ajal söandan mina tunnistada, et ilmselgelt Eesti riik üksinda ei suuda tagada väärikat pensioni meie inimestele vanaduspõlves. Seda peavad tegema riik ja kodanik koostöös. On ilmselge, et väga paljud inimesed ei mõtle pensioni peale, kui nad on 20- või 30-aastased, mistõttu on kindlasti vältimatu ka teatud administratiivne n-ö sund või präänik, mida tegelikult tänane teine pensionisammas tähendab.
Kui paljud selle eelnõu toetajad, ennekõike Isamaast, on väitnud, kui targad meie inimesed on investeerima jne, siis ma tuletan veel kord meelde, mida sel esmaspäeval ütles Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas arupärimisele vastates: "Väga paljude inimeste suhtumine täpselt nii ongi, et neid ei huvita, missugune on pension." Kui ma Jüri Rataselt küsisin ja viitasin tema sellele tsitaadile, siis ta väitis mulle, et ei, ta ei ole niimoodi öelnud. Lugesin stenogrammist, just täpselt nii härra peaminister ütles. Nüüd siis riik lükkab vastutuse tulevaste pensionide eest nende inimeste endi peale.
Väga palju on ka juriidilisi nüansse, mis on väga problemaatilised. On üks selline omapärane nüanss, millest on tegelikult väga vähe räägitud. Minu hinnangul on see seadus vastuolus ka sotsiaalmaksuseadusega. Võtame sotsiaalmaksuseaduses mõiste "sotsiaalmaks": see on pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustus. Kaheks otstarbeks: pensionikindlustus ja riiklik ravikindlustus. Ma saan aru, et nende inimeste puhul, kes on liitunud teise sambaga ja on jõudnud pensioniikka ning võtavad selle raha välja, kindlasti vastuolu selle sotsiaalmaksu mõistega ei ole, küll aga on nende puhul, kes ei ole jõudnud veel pensioniikka ja kes võtavad selle raha välja. Nemad ei saa mitte kuidagi seda kasutada pensionikindlustuseks, kuna nad ei ole sellesse ikka veel jõudnud. Jah, teoreetiliselt nad saavad kasutada seda ravikindlustuseks, aga täpsustagem seda mõistet: sotsiaalmaks on mõeldud riiklikuks ravikindlustuseks, et haigekassal oleks raha, et meie ravimise kulude eest maksta.
Veelgi olulisem on tegelikult vastuolu põhiseadusega, millele viitab õiguskantsler Ülle Madise: "Eelnõus antakse kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimestele võimalus valida, kas jätkata kogumist või võtta pensioniks kogutud raha (sh riigi eraldatud sotsiaalmaks) enne pensioniea saabumist välja ning kasutada seda omal äranägemisel. Samaealistel inimestel, kes kohustusliku kogumispensioniga pole liitunud, ei ole võimalik nende töötasult tasutud sotsiaalmaksust 4% vabaks kasutamiseks kätte saada. Kui kohustusliku kogumispensioniga liitunud võtavad raha välja, on võrreldavate gruppide sotsiaalmaksukoormus tagasiulatuvalt erinev."
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Teise pensionisambaga mitteliitunud inimesed on kandnud suuremat sotsiaalmaksukoormust, mis on läinud esimesse sambasse. Õiguskantsler lõpetab minu väljavõetud tsitaadi: "Riigikogu avar kaalutlusõigus sotsiaalpoliitilistes küsimustes ei kehti seaduse tagasiulatuva muutmise kohta."
Mina ei ole liitunud pensioni teise sambaga ja mul tekib küsimus, et ka mina tahaks saada kätte 4% sellest, mis on läinud esimesse sambasse. Minul seda võimalust ei ole. Küll aga antakse see võimalus nendele inimestele, kes on liitunud teise pensionisambaga. Kui ma oleks teadnud siis, kui teine pensionisammas kehtis nii, nagu ta on kehtestatud, et mul on õigus hiljem ühel hetkel see 4% välja võtta, siis oleks ka mina liitunud teise sambaga. Aga mina seda ei teadnud ja seetõttu minul seda võimalust ei ole.
Ma ei ole üldse tegelikult üllatunud, kui mõni advokaadibüroo hakkab koondama nende kodanike nõudeid, kes ei ole liitunud teise sambaga, aga kelle 4% on läinud esimesse sambasse. Nad esitavad riigi vastu kahjunõude, et ka nemad soovivad seda 4% kätte saada. Miks me kohtleme oma inimesi väga erinevalt?
Kusjuures veel üks väga omapärane nüanss tuli Martin Helme sõnavõtust välja, mis on veel oluline erinevus, kui ma võtan selle raha teisest sambast välja või ei. Teine sammas teadupärast on päritav, aga esimene sammas ei ole päritav. Ehk ka see minu 4%, mis on sinna makstud, n-ö ripub juuksekarva otsas ja minu lastel või lastelastel ei pruugi olla õigust seda raha sealt kätte saada. Küll aga need, kes on liitunud teise pensionisambaga, saavad selle 4% kätte, sh saavad pärandada jne.
Väga palju on räägitud pensionifondide madalast tootlusest. See tootlus ei saagi olla kõrge, kui riik paneb väga karmid päitsed pähe. Väga vähe oli tegelikult antud pensionifondidele võimalusi investeerida seda raha näiteks aktsiatesse. Alles 2018. aasta lõpul ülisuure toetusega siinsamas saalis nii koalitsioon kui ka opositsioon toetasid seda liberaliseerimist, mis andis tõepoolest võimaluse investeerimisfondidele investeerida seda raha ka mõnevõrra riskantsematesse, aga selle võrra suuremat tootlust pakkuvatesse investeerimisvahenditesse ehk aktsiatesse ennekõike. Tegelikult eelmise aasta tulemus ka näitas, võib-olla majanduskonjunktuur aitas ka natukene kaasa sellele, kui head olid tegelikud tulemused. Nüüd lükatakse üleöö see kõik kõrvale.
Lõpetuseks. Minu jaoks on üldse väga muret tekitav tendents see elamine tuleviku arvel, seda nii riigi tasandil, vaadates tänast valitsuskoalitsiooni, aga paraku pean seda ütlema ka oma kodulinna kohta, ja nüüd n-ö soosib riik seda, et seda teevad ka kodanikud. Kui kodaniku puhul see elamine tuleviku arvel tihtipeale on paratamatu, kui tal ei ole neid vahendeid, siis mitte mingil juhul ei tohiks riik ega omavalitsus soosida elamist tuleviku arvel. Üks miljard väljavõetud raha tähendab 250 miljonit täiendavat maksutulu riigieelarvesse, mida saaks jagada. Ma tänan tähelepanu eest!

Hanno Pevkur, palun! Kolm minutit lisaaega.

Härra koosoleku juhataja! Head kolleegid, kes te saalis olete, armas Eesti rahvas, kes te vaatate meid Postimehe või teiste eetrimeediumite kaudu! Siit puldist võib-olla ei oleks kohane tsiteerida rahva poolt palavalt armastatud Rohke Debelakki, aga täna peab seda tegema. Nimelt, täna hommikul oli Debelaki uudistes kaks väga olulist lühikest uudist ja ma loen need siinkohal ette.
"Valitsus on lisaks pensionireformile alustamas peatselt ka liiklusseadustiku reformi, mis muudaks liikluseeskirjade täitmise vabatahtlikuks. Alates 1. juunist säiliks eelnõu kohaselt inimestel võimalus täita soovi korral liikluseeskirju või siis mitte täita, nii nagu olukord ja vajadus parasjagu nõuavad. Analüüse küll pole, kuid ei saa pidada eestimaalasi niivõrd rumalateks, et nad liikluseeskirjade vabatahtlikkuse korral ei suudaks ise paremini otsustada, kuidas on ohutu liigelda. Endale ja teistele ei soovi ju keegi halba teha ja kindel on, et inimesed on oma elu ja saatuse üle otsustama kõige õigemad. Riigi poolt siin survemeetmeid ja eestkostet rakendada oleks liig. Paraku on ennast demokraatlikuks riigiks nimetavas Eestis see kõik hetkel vastupidi, märgitakse seletuskirjas." See oli esimene uudis.
Ja teine uudis: "Veel otsib valitsus muude tegevuste kõrvalt aktiivselt kokkuhoiukohti ja on otsustanud mõjuanalüüsidelt kokku hoida. Iga seaduse ja muu kavatsuse kohta tuleb tellida mõjuanalüüs ja see võtab tegudelt hoogu maha ja head plaanid jäävadki toppama, rääkimata mõjuanalüüsijatele kuluvatest summadest. "See, kuidas üks või teine seadus või tegu mõjub, on ju kunagi näha. Milleks seda enne teada saada?" küsib peaminister. "Mõju on igal asjal, mida me teeme, ja püüda kogu aeg tulevikku ette näha on tänamatu ja mõttetu töö. Seadus enne, mõju tagantjärele, ilma analüüsimata. Selline on valitsuse tegevusstiil lähiaastateks," kinnitab peaminister." Sellised kaks uudist olid täna hommikul Kuku Raadios. Kuidagi tabavad tänase päeva kohta.
Mis meil siis nagu teada on? Meil on teada see, et valitsus on meie ette toonud ühe eelnõu, mida nad arutada ei kavatse. Koalitsiooni liikmetel on näpud kinni seotud ainult ühe koha peale, see on roheline nupp. Ükskõik, mida me siin opositsiooni poolt ütleme või ei ütle, kõik on ette otsustatud, kuigi sisu on midagi, millest ka, ma usun, suur osa koalitsiooni liikmeid kas ei saa aru või ei taha aru saada. See tegelikult keerab ikkagi kogu Eesti pensionikindlustussüsteemi pea peale.
Toomas rääkis siin mõnest olulisest nüansist. Aga mõelgem ikkagi veel kord ka selle peale, et tegelikult antakse täna võimalus 4% välja võtta, mitte ei panda seda 20% hulka ega öelda, et okei, kui inimene on oma palgast 2% maksnud, õigemini, tööandja on kinni pidanud, siis selles ulatuses on inimesed vabad. Ma arvan, et see oleks võtnud õiguskantslerilt ja väga paljudelt teistelt ekspertidelt ära võimaluse öelda, et see seadus on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus ja seega põhiseadusega vastuolus. Aga ei, jäärapäiselt, põikpäiselt ikkagi anname inimestele suure vabaduse otsustada selle üle, mis tegelikult on riigi poolt just nimelt pensionikindlustuseks ette nähtud. Aga nüüd saab seda kasutada soojamaareisiks, nagu me kuulsime, või laenu tagasimakseks või ükskõik milleks muuks.
Kõik eksperdid – võib-olla mõne väikese sellise erandiga, kes tahab koalitsioonile meeldida – on öelnud, et see eelnõu vähendab tulevikus pensione. See on ju loogiline ka. Kui sa võtad täna pensionivara, mis on juba kogutud, pensionikassast välja, siis igal juhul pension jääb väiksemaks. Suurem osa Eesti õigusekspertidest, nii advokaadibürood kui ka õiguskantsler on öelnud, et see eelnõu on põhiseadusega vastuolus. Tühja sellest, võtame vastu! Põhiseadusega vastuolus – ikka võtame vastu, täitsa ükskõik! Eksperdid on või ei ole, isegi riigiteenistujad on või ei ole, ikka võtame vastu!
Teate, Viktor Vassiljev, kes seal istub, võib lubada endale seda, et ta televiisori kaudu püüab inimesi ravida, sellepärast et tal ei teki sellest tagajärgi või n-ö mõju, sest inimesed helistavad, saavad head nõu ja nii see asi jääb. Aga kui sa arstikabinetis võtad inimesi vastu, siis sa vastutad selle eest, mis sa teed. Siin saalis meie vastutame Eesti inimeste ees, sest meid on volitatud inimeste eest otsuseid vastu võtma. Ka pensionisüsteemi jätkusuutlikkus on midagi, mille see saal peab vastu võtma, ja peab otsustama, milline on jätkusuutlik pensionisüsteem. Aga me ütleme, et me ei taha jätkusuutlikku pensionisüsteemi, see, mis on kogutud, las minna. No ei ole ilus, tõepoolest ei ole ilus!
Praegu on veel see võimalus, et mingisugune kaine mõistus saabub koju ja ütleb, et kuulge, pensioni saab maksta ainult juhul, kui sa pensioniks kogud. Me oleme loonud pensionisüsteemi teadlikult sellisena, et meil on esimeses sambas vahendid, me kohustuslikult paneme teise sambasse vahendeid ja igaüks võib vabatahtlikult panna kolmandasse sambasse, kui ta seda soovib. See kokku peabki tagama ka, nagu siin kolleeg Kristina Šmigun ütles, pensionikindlustuse eesmärgi: tagada väärikas elamine pensionipõlves. Me teame seda, et üle Euroopa on kokku lepitud põhimõttes, et keskmine netopension võiks olla keskmisest netopalgast umbes 40% või vähemalt 40%. Kui kolleeg Šmigun küsis Martin Helme käest, kas see eelnõu viib meid sellele lähemale, kas see viib meid selle poole või mitte, siis vastus oli ju, et ei vii. See eelnõu viib meid sellest kaugemale.
No vaat ja siin me nüüd siis oleme. Ei ole koalitsiooni liikmeid väga palju saalis, sest kuulata ju ei taheta. Aga otsustada tahetakse, isegi kui ei teata, mille üle otsustatakse.
Nii et, head kolleegid, praeguses olukorras ei ole meil midagi muud teha kui loota, et äkki saabub kusagilt valguskiir ja inimesed saavad aru, et ei ole mõistlik seda seadust vastu võtta. Vastasel korral ma väga-väga loodan, et president läheb selle vaidlusega Riigikohtusse ja kui koalitsiooni liikmed ei kuula neid, kes neile soovitavad seda seadust mitte vastu võtta või vähemalt märgivad, et see on põhiseadusega vastuolus, siis ütleb seda Riigikohus. Kuulame kõned ära, loodame parimat. Lootus sureb viimasena. Aitäh!

Urmas Kruuse, palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud vähesed kolleegid, kes saali on jäänud! Silmakirjalikkus jookseb Jüri Ratase valitsustest läbi juba mitmendat aastat. Ühelt poolt ei ole ju tema tegutsemine ja see eelnõu, mis meil täna saalis on, mingi üllatus. Kui me meenutame eelmiste ja ka selle aasta eelarvete koostamise printsiipe, siis üks asi, mis sealt alati läbi on käinud, on see, et kui mingil hetkel on vaja rahvale enne valimisi kingitusi teha, siis ollakse kohe varmad seda kingitust tegema. Meenutame kas või nn katuseraha, mida enne valimisi jagati. Ainuke asi õnneks oli see, mida me nägime rahva poolt, et sellel ei olnud tulemust, ehk kõik need erakonnad, kes selle otsuse tookord tegid, peale valimisi kaotasid hääli siin saalis. Öelda sellelt pinnalt, et sellel pensionireformil on olemas mandaat ... Seda ei ole olemas, kaasa arvatud Isamaal, kes tegelikult kaotas kohti. Nii et selle seose, et Isamaa on saanud sellele suurepärase rahva mandaadi, võiks pöörata teistpidi ja öelda, et tegelikult teie kohtade arv siin vähenes.
Aga kuna üllatusi eriti ei ole, siis on ju täna ministri siin väljaöeldu jätkuvalt silmakirjalik: me arutasime, andsime võimaluse, me kaasasime. Aga meenutage mitme kuu tagust Eesti Pangas korraldatud arutelu. Mida rahandusminister seal ütles? Te võite siin ükskõik mida arutada, aga otsus on juba tehtud. See puudutas ka meid siin saalis ja rahvast.
Kui meenutada seda, miks riik seda kunagi üldse tegi, siis on ju selge, et see sõnum, mis ta ühiskonnale välja andis, oli see, et kogume koos. "Kogume koos" tähendab seda, et peale seda reformi on kaotanud nii kodanikud kui ka riik ise tervikuna. Kodanik kaotab tegelikult individuaalselt selles, et tema pension on tulevikus väiksem, ja riik kaotab selles, et ta peab jooksvalt leidma tulevikus vahendeid juurde, mis tähendab seda, et tulevased põlved maksavad selle puudujäägi sõna otseses mõttes kinni. Ma vaatan praegu oma hea kolleegi Raivo E. Tamme otsa. Meid on süüdistatud või õigemini õiguskantslerit, kes on viidanud sellele, et tegemist on põhiõiguse riivega ja koheldakse ebavõrdselt. Minu arust härra Lotman ütles oma artiklis, et tegelikult oli juba stardijoon ebavõrdne. Tõsi, aga võiks küsida, miks see nii oli või kuidas see oli. Kui me meenutame seda, millal saabub pensioniiga, siis me võiksime ühelt poolt võrrelda stardijoont staadioniringiga. Kui te olete tähele pannud 400 või 800 meetri jooksu, siis teate, et need, kes on siseringil, asuvad ühes kohas, aga need, kes on välisringil, asuvad teises kohas stardipositsioonil, mis tähendab seda, et finišis on nad võrdsed. See tähendabki seda, et vastavalt sellele, kui vanad me sellel hetkel olime, saime me erineva stardi. Aga kindlasti riik sellel hetkel meile kellelegi ei öelnud, et see raha võib ühel hetkel olla selline, et me võime selle tarbimisse võtta. See süsteem loodi selgelt sellepärast, et meil oleks pensionieas see raha kasutada, sõltumata sellest, et meil võib tekkida sotsiaalseid vajadusi.
Kui meile öeldakse, et miks me ei armasta isiku vabadust ja tema otsustusvõimet, siis meenutage, et meie riigil ja meie Riigikogul on olnud vastutus. Vastutus oli ka sellel hetkel, kui me märkasime, et kiirlaenukontorid võtsid ebamõistlikult suuri intresse inimeste käest ja inimesed sattusid suuremasse lõksu. Siis Riigikogu leidis, et me peame seda reguleerima. Sama on ka pensioniga. Riigil on minu arvates kohustus tagada teatud miinimum, mis ei välista seda, et inimesed koguksid ise juurde.
Mida me statistikast teame? Üldiselt öeldakse seda, et kvaliteet on siis, kui me võrdleme sisemaiselt ja ka välismaise analoogiga. Täna me välismaist analoogi absoluutselt arvesse ei võta. See absoluutselt arvesse mittevõtmine tähendab seda, et kui auväärt minister on meil täna siin puldis ja ütleb, et üks eksperiment kestis 17 aastat, teeme järgmise, võib-olla kestab see ka 17 aastat, teeme jälle ümber, siis ta ju tegelikult ei anna endale aru, et selleks, et see eksperiment üldse õnnestuks, peab see olema järjepidevalt töötanud vähemalt 30–40 aastat. See tähendabki seda, et ei ole võimalik, et 17 aastaga saavad kõik inimesed endale väga suure pensioninumbri. Aga see samm on ju tehtud tuleviku heaks ehk nende põlvkondade heaks, sellepärast kehtestatigi teatud kohustus, et kui nemad jõuavad pensioniikka, siis nad saaksid seda maitsta.
Mis seal see finantsloogika on? Seal ei ole väga palju keerulist. Aga lihtne on see, et kui me kogume mingi summa ja võtame selle kaks korda poole tee peal välja, siis ei ole meil võimalik saavutada finantsilist efekti. Oluline teadmine meil kõigil on täna see, et vaatamata sellele, et me tootlusega rahul ei ole – väidetavalt, nii nagu me kõik räägime –, on olnud tootlus, isegi reaaltootlus positiivne. Positiivne tähendab seda, et selle rahaga, mis me sinna ühel hetkel sisse oleme pannud, suudame me pensionieas samaväärselt osta. See on mõistlik. Selle alternatiiv, mida meile täna peale surutakse, on tegelikult see, et hea on, kui sa ükski aasta midagi kõrvale ei pane.
Kui see reform, mida me nimetame õige nimega lammutamiseks, oleks laua peale käinud ainult selle, et oleks juurde tehtud sinna teatud nn investeerimiskonto, siis oleks olnud võimalik mõista seda, et tahetakse inimeste pensioniga seotud valikuvabadusi laiendada. Aga nii nendel tänastel kui ka eelnevatel aruteludel olen ma näinud ainult ühte: põhieesmärk muudatustel oli see, et inimesed saaksid mugavamalt raha välja võtta. See on ju põhieesmärk olnud. Mina ütlen, et see ei ole ühe väikese riigi vastutustundlik käitumine.  Loota, et me saame oma pensionifondidega panna Eesti majandusse 3, 4 või 5 miljardit pauhti sisse, on ju täiesti lootusetu ja rumal, sest mõistlik oleks riske jagada. Fondid ja suured fondid seda suudavadki teha. Meie väikeste investoritena seda kindlasti sellisel määral teha ei suuda.
Minu arust eiratakse ühte lihtsat loodusseadust, mida ma juba kirjeldasin. Kui me õunapuul õied ära lõikame, siis sügisel me saaki ei saa. Kui ühel kevadel külm õied ära võtab, siis ühel aastal saak jääb vahele, aga me ei lõika sellepärast ju puud maha. Täna, austatud koalitsioonipartnerid, olete te kätte võtnud sae ja lõikate maha selle õunapuu, mis ühel aastal sai külma. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Hea esimees! Head kolleegid ja kuulajad! Tänane arutelu teise samba üle on olnud tõesti erakordne. Ma ei tea, kas kunagi ajaloos on sellist faktikontrolli siin saalis tehtud, et kui peaaegu igale küsimusele annab minister vastuse, siis järgmine või ülejärgmine küsimuse esitaja peab seda vastust täiendama, ütlema, et vabandust, aga faktid on sellised. Nii nagu Urmas Kruuse lõpetas, tõesti, minister alustas sellest, kuidas on kohtutud ja kaasatud, aga mina olin ka seal Eesti Panga seminarisaalis, kus meile viidati kui inimestele, kes võitlevad asja vastu, mis on ammu otsustatud. Mis sisuline kaasamine! Minister liikus edasi, võrdles esimese sambaga, rääkis sellest, et raha tuleb esimesse sambasse tagasi ja pensionisüsteemi jätkusuutlikkus suureneb. Kui ka osa kogutust välja võetakse ja tulevikus jääb panustajaid vähemaks, siis esimese samba vara või pensionikindlustuses olev vara ei saa kuidagi kasvada. Võidavad 20% suurema sissetuleku teenijaid. Ometi näitavad arvutused, et teine sammas on kõigile, ka miinimumpalka teenivale inimesele kasulikum. Mind üllatas näiteks õiguskantsleri vastus kodanikule. Selle inimese kogumisperiood oli lühike, sinna sisse jäi finantskriisi aeg, ta oli valinud väga konservatiivse, madala tootlusega fondi ja paar aastat tagasi pensionile jäädes oli teine sammas tema jaoks ikka kasulikum, see on praegu kasulikum, on ka paari aasta pärast kasulikum. Kui ka selliste valikute puhul teine sammas on inimesele kasulikum kui ainult esimeses sambas olemine, millest me siis räägime? Minister muretseb madalapalgaliste pärast. Mina toetaks ka igasuguseid muudatusi, mis võimaldaksid riigil näiteks keskmisest madalamat sissetulekut teeniva inimese teise sambasse rohkem panustada või proportsionaalselt sissetulekuga panustamise asemel panustada absoluutsummas võrdne makse teise sambasse nii minul kui ka madalapalgalisel inimesel. Aga millegipärast eelnõu selliseid ettepanekuid ei sisalda.
Valikuvabaduse all on see jutt, et me lubame taasliitumist. Eelmine Riigikogu 12. detsembril 2018 otsustas, et teise sambaga on võimalik taasliituda. See otsus tehti sellesama seadusemuudatuse raames, mis võimaldab paindlikku pensioniiga ja seob esimese samba pensioni 50% ulatuses staažiga ja 50% ulatuses sissetulekuga.
Kogu sellele jutule, et kogumine on ebamõistlik, kogutu põleb, tootlus on madalam kui inflatsioon, on kolleegid Andres Sutt, Aivar Sõerd ja Jürgen Ligi juba vastanud. On väidetud, et me oleme teise sambaga nullpunktis, 17 aastat on olnud kohutav, mitte midagi pole paremaks läinud. Turule on tulnud indeksfondid, fonditasud on 4 korda langenud, Eestisse investeeritud varade maht on oluliselt kasvanud, tootlus on kasvanud – mis nullpunkt?
Ministril oli väide, et reform ei ole tagasiulatuv. Ometi me vaatame üle otsuseid, mida inimesed tegid aastal 2003 või mida nad oleksid tahtnud teha, kui nad oleksid teadnud, mida valitsus täna plaanib.
Rääkimata sellest, et pensionisüsteemi asjus ei suuda minister olla faktitäpne. Kui Jüri Jaanson küsis enesetappude kohta ja viitas 2009. aastal ehk kriisi ajal kasvanud enesetappude arvule, väitis minister enesekindlalt vastu, et ei-ei, ei kasvanud midagi. Vaatasin järele, tõepoolest, enesetappude arv 100 000 elaniku kohta kasvas, eriti meeste seas oli jõnks üles aastal 2009. Jüri Jaansonil oli õigus, minister eksis.
See faktidest möödavaatamine on täiesti uskumatu. Kuidas on võimalik valitsuse usaldusega seotud eelnõu sellisel viisil kaitsta?
Nii, järgmine, riskide maandamata jätmine. Mitmed kolleegid, sealhulgas Katri Raik, küsisid inimeste teavitamise kohta. Minister ütles, et jah, aga inimesed saavad jälgida avalikku debatti. Küllap inimesed ikka üritavad end kurssi viia, oli tema vastus. Ma loodan, et inimesed ei ürita ennast kurssi viia rahandusministri jagatava info alusel, sest seal ei ole faktidega mingit seost.
Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaaega.

Riskide maandamine vabaneva rahaga kaasnevate pettuste puhul, riskid makromajandusele, kogujate varale, investeerimiskontode tasude tõusu risk. Tegelikult tuleks ka järelhinnata, mis on olnud reformi mõjud. Selles on täielik immuunsus. Elatakse lühiajalise perspektiiviga. Muidugi, see on paratamatus, et me tulevikku ei tea: Lapimaal tuvastati koroonaviirus, Lähis-Ida, ja me ei tea, kas Eestis kunagi enam talve tuleb. Aga sa ei saa riiki niimoodi juhtida, et müüme nüüd jäälõhkujad maha, sest praegu ei ole meil meri jäätunud.
Viimaseks, ükskõiksus meie kehtivate seaduste suhtes. Sotsiaalmaksuseaduse §-s 1 tõesti öeldakse, et sotsiaalmaksu kasutatakse pensioni- ja ravikindlustuse jaoks. Ministri viide sellele, et pensioni teine sammas oli erastamine ja seda seadust rikuti juba 17 aastat tagasi, on täiesti mitterelevantne, sest eesmärk ei muutunud. Raha jäi teise sambasse, mida inimene saab kasutada pensionieas oma pensioni jaoks. Sotsiaalmaksuseaduse § 1 täideti. Nüüd seda enam ei täideta, kui seadus jõustub.
Ja kogu suhtumine õiguskantslerisse, kes väidetavalt, ministri sõnul, pakub poliitilisi lahendusi. Ka Helir-Valdor Seeder eelmisel neljapäeval Vikerraadio uudistes küsis Eesti elanikelt, et no kes meil siin poliitilisi otsuseid langetab, kas mandaadiga poliitikud või kõrged riigiametnikud, president ja Riigikohus. Poliitilisi otsuseid jah langetavad poliitikud, aga see mandaat, mis meil on, see mandaat, mis valitsusel on, on tegutseda põhiseaduse raames. Poliitilisi otsuseid ei saa sa teha igasuguseid, vaid ainult põhiseaduse raames. Õiguskantsler ei ole ametnik, see on institutsioon. Täpselt sama kehtib ka presidendi ja Riigikohtu kohta.
Lõpetuseks. Kõik need viited usule, et kas usume tootluse tõusu. Usk on kahtlemata vajalik, aitab paljusid inimesi elus, usk endasse, hakkama saamisesse, jumalasse, paremasse tulevikku, inimeste headusesse, aga seadusemuudatuste mõju ei ole usuküsimus. Otsused peaksid põhinema ju teadmisel, infol, analüüsil, aga analüüs ei kirjuta otsust ette. Mind segab see, et millegipärast ei ole julgust öelda, et jah, ongi riskid, et tootlus ei kasva, tootlus võib langeda või tasud võivad tõusta või inimesed võtavad raha välja, aga mina rahandusministrina või mina peaministrina võtan selle riski, mul on arusaam riskidest, negatiivsetest kõrvalmõjudest, aga ma aktsepteerin seda, mina vastutan. Seda julgust ei ole.
Niimoodi kiirustades, usu ja kõhutunde pealt koostatud eelnõu, mis valikuvabaduse sildi all soovib tekitada erakorralist eelarvetulu ja enne kohaliku omavalitsuse valimisi inimestele raha kätte jagada, ei saa toetada. Kui peaministril ja rahandusministril on julgust tunnistada võetavaid riske ja arusaam sellest, mis on eelnõu mõjud, siis on võimalik seda toetada. Aitäh!

Vilja Toomast, palun!

Head kolleegid! Pikalt poliitmaastikul toiminuna sooviksin täna pigem meenutada neid asjaolusid, mis sundisid 2001. aastal kogumispensionide seadust vastu võtma ja miks ma olen täna selle seaduse muutmise vastu.
1990-ndate lõpus oli nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmetele selge, et senine riiklik, vaid sotsiaalmaksust sõltuv vanaduspensioni ja teiste pensionide maksmise süsteem ei ole jätkusuutlik. Selleks ajaks olid demograafid väljendanud muret tekitavat arusaama, et Eesti rahvastiku tulevikuprognoosist lähtuvalt siseneb tööturule ühelt poolt vähem sotsiaalmaksumaksjaid, aga samal ajal pikeneb eluiga ehk inimesed elavad kauem ja nad on pikemat aega pensionisaajad. Oli ilmselge, et ainuüksi sotsiaalmaksu laekumisest ei piisa pensionide väljamaksmiseks ja suhe palka ehk pensioni asendusmäär aina väheneb ning seda tõsiasja ei ole võimalik likvideerida ka mis tahes kujul pensionide indekseerimise valemit muutes. Jäi loota vaid poliitilistele kokkulepetele erakorraliste pensionitõusude kohta ehk populismile. Milline poliitiline jõud pakub üle, seda ka toetatakse järjekordsetel valimistel.
Nii võttiski Riigikogu 2001. aastal vastu kogumispensionide seaduse, millega loodi nn kolmesambaline süsteem. Kuni 1982. aastani sündinutele oli teine kogumissammas vabatahtlik, pärast 1982. aastat sündinutele kohustuslik. Lisaks loodi ka kolmas ehk vabatahtlik pensionisammas koos tulumaksusoodustusega. See, et enne 1982. aastat sündinutel oli teise pensionisambasse sissemaksete tegemine vabatahtlik, oli puhtpragmaatiline kaalutlus, kuna kogumise aeg enne pensionile jäämist jääb lühikeseks ja väljamaksed tulevikus pole ehk märkimisväärsed. Selline sammastele tuginev pensionisüsteem ei ole unikaalne, see on käibel nii mõneski Euroopa riigis ja on ka laiemalt aktsepteeritud.
Tõsi on see, et 17 aasta jooksul on ilmnenud, et süsteemis on ka vigu, mida Riigikogu on ka parandanud, seda ennekõike fondi haldustasude suuruse ja investeerimise paindlikumaks muutmise küsimuses. On ilmne, et ka pensioni väljavõtmise võimalusi tuleb muuta mitmekesisemaks, nagu on pakkunud oma eelnõuga Eesti Reformierakond. Aga lõhkuda kogu praegune kogumispensionide süsteem pole ei mõistlik ega aita see ka meie pensionäride elujärge parandada. Fakt on see, et väga vähe inimesi on liitunud vabatahtliku kogumispensioniga ehk kolmanda sambaga. Siit ka minu veendumus, et mitte öelda usk: muutes teise pensionisamba vabatahtlikuks, jääb ka teise sambaga liitujaid tulevikus vähemaks. Ja olemegi tagasi taas 1990. aastates, samal ajal kui demograafiline situatsioon on jäänud samaks.
Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda sellise hävitustööga pensionisüsteemi kallal. See on populistlik, enne kohalikke valimisi väljamakstud raha eest hääli osta ja hiljem, enne Riigikogu valimisi riigieelarvesse ühekordselt laekunud sadu miljoneid eurosid laiali jagada katuserahaks. See on küüniline ja Eesti pensionäride tulevikku tumedamaks ja nukramaks muutev tegu. Aitäh!

Signe Kivi, palun!

Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikokku kandideerides lubasin seista kultuuri, hariduse ja teaduse hea käekäigu eest Eestis, aga ka säästliku ja keskkonda hoidva majandamise ning meie inimeste väärika vanaduspõlve eest, ehkki nendes viimastes valdkondades ei pea ma end ise spetsialistiks.
Paljude kolleegide kindla veendumuse kohaselt ei ole meid siia saali valitud selleks, et me Eesti elu ainult omaenda elumustri järgi seaksime. Paraku on pensionisüsteemi lõhkujad tihti viidanud sellele, kui hästi nemad ise on ennast vanaduseks kindlustanud, kinnisvara omandanud ja investeerinud. Rõhutatakse: mina, mina, mina. Aga meie? Meie kõigi tulevik?
Meie küsime: mis probleemi me täna lahendame, mis on valitsuse pensionireformi eesmärk? Koalitsioon on rõhutanud vajadust suurendada inimeste vabadust, kuid vastamata jäetakse küsimusele, miks tuleb vabadust suurendada just pakutud moel. Vabadust saab suurendada ka viisil, mis säilitaks teise samba kohustuslikkuse, isegi viisil, mis teatud juhtudel võimaldaks kogutud sääste osaliselt või täielikult välja võtta, seda näiteks opositsiooni esitatud eelnõus pakutud viisil ja juhtudel.
Koalitsioon on reformi kaitstes rõhutanud vajadust suurendada inimeste vastutust. Kus on aga meie, riigikogulaste vastutus? Põhiseaduse § 28 lõike 2 alusel on kõigil õigus vanas eas riigi abile. Õigus nõuda elamisväärset pensioni on ka neil, kes on otsustanud kulutada kõik teise sambasse kogutud säästud või kes otsustavad teise sambaga üldse mitte liituda.
Jah, oleme nõus, et igasuguseid reforme tuleb üle vaadata ja võimaluse korral paremaks teha. Olulised muudatused, mis puudutavad teist pensionisammast, jõustusid möödunud septembris. Nende eesmärk oli parandada kohustusliku pensionikogumise tootlikkust ning kõik märgid osutavad, et neil muudatustel on juba olnud positiivne mõju. Nii et pensionifondide madal tootlikkus ei tohiks praeguste teadmiste kohaselt olla enam probleem.
Ühiskonnas käisid ja käivad pensionireformi teemal tulised arutelud. See on hea. Aga käivad ka arutelud seaduseelnõu põhiseaduspärasuse üle. Valdav osa eelnõu analüüsinud juriste näeb vastuolu põhiseadusega. Kõige kriitilisem on eelnõu ette valmistanud Rahandusministeeriumi õigusanalüüs. Neid ohtusid on paljude teiste hulgas kirjeldanud tunnustatud advokaadibürood Sorainen ja Ellex Raidla. Täna aga süüdistatakse õiguskantslerit päevapoliitikasse sekkumises. Tule taevas appi! Õiguskantsler teeb ja peabki tegema oma tööd, kui toob välja reformi olulised kitsaskohad ja vastuolud põhiseadusega. Õiguskantsleri pädevuses ongi ühiskonnas oluliste vaidluste viimine Riigikohtusse. Vaid nii on võimalik saavutada õiguskindlus, et seadused on kooskõlas põhiseadusega. On väga hea, kui õiguskantsler viitab probleemidele enne, kui me siin Riigikogu saalis hääletama hakkame.
Tsiteerin taas peaminister Jüri Ratast. 4. november 2018, aasta tagasi: "Meie vananevas ühiskonnas on pensioni ette kogumine kindlasti vajalik, sest vastasel juhul peame isegi praeguse palkade ja pensionite suhte säilitamiseks suurendama oluliselt tulevaste põlvkondade maksukoormust. Seetõttu peab teine pensionisammas riikliku pensioni osana kindlasti säilima." Ja edasi: "Kogumispensioni muutmine vabatahtlikuks tähendaks seda, et meie inimesed peaksid tulevikus olema valmis leppima madalamate pensionitega. Kuna vanaduspension pole praegu kindlasti piisavalt kõrge ning suur osa meie eakaid elab suhtelises vaesuses, siis pole selle vähenemiseni viivad ettepanekud põhjendatud."
Palun aega juurde kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega.

"Vabatahtliku kogumise võimalus kolmandasse sambasse on praegustel tööinimestel niigi olemas." Mina ei ole kuulnud peaministri selgitust, mis on sundinud aasta tagasi väljaöeldud kindlat veendumust muutma. See teeb mind ettevaatlikuks ja murelikus, sest 180-kraadine meelemuutus pole riigimehelik.
Lõpetuseks. Sambareformi usaldushääletusega sidumisega võtab võimuliit endale sajaprotsendilise vastutuse pensionisüsteemi hea käekäigu eest. Aga sambaid on Isamaa poliitikud varemgi läbi surunud ja püstitanud. Ikka vastu avalikkuse tahet, ikka nimme vastu professionaalide öeldule. Üks häbisammas asub siit saalist mitte väga kaugel ja vajab pidevat remonti. Iga kord, kui mööda lähen, on häbi, et omal ajal veel valjemalt vastu ei hakanud. Täna hakkasime. Aitäh!

Annely Akkermann, palun!

Head kolleegid! Täna on siin saalis eelnõu, mis saeb läbi poole teisest pensionisambast. Pensionisüsteem loodi 2001. aastal Mart Laari juhitud valitsuse poolt. Vaadates selja taha väga madala sündimusega 1990-ndate peale ning vaadates tulevikku ja mõistes, et väikesearvulised põlvkonnad ei suuda tulevikus üleval pidada suuri pensioniikka jõudvaid põlvkondi, vaadates lääneriikide poole, seda, kuidas nemad on taganud vanemaealistele väärika vanaduspõlve, vaadates ausalt ja selge pilguga tulevikku ning leides, et tööturule tulevad noored töötajad sünniaastaga 1983 või nooremad peavad võtma enda kanda raske koorma, samal ajal kasvatama oma lapsi, aitama oma vanemaid ning kohustuslikus korras koguma raha oma vanaduspäevadeks, on selge, et need olid julged ja ainuõiged otsused vaesel ajal, kui keskmine palk oli 300 eurot ning me nägime kõvasti vaeva Euroopa Liitu ja NATO-sse pürgimisega. Tihti öeldakse, et asendamatuid ei ole. Siiski pole mitte keegi suutnud asendada Isamaas Mart Laari visiooni. Minu sügav lugupidamine talle ja toonastele poliitikutele! Erakond Isamaa pole mitte üksnes kaotanud silmade eest sihti, visiooni, inimeapikkust vaadet. Veelgi enam, erakond on asunud raiuma 17 aastat tagasi istutatud puid. Neist ei saa maja, neist saab vaid laastusid ahju ajamiseks. Aga eesti vanasõna ütleb, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua.
Mida see lammutamine siis kaasa toob? Pensionid on tulevikus väiksemad tervelt kolmandiku võrra, kui me jätame teise samba vabatahtlikuks, sest tervelt kolmandiku võrra väheneb nende inimeste arv, kes maksab 20 aasta pärast sotsiaalmaksu. Kui sotsiaalmaksu mitte tõsta, siis langeb täna sisuliselt 40%-line palga asendusmäär 25%-le. Kõik töötavad inimesed, tänased teise samba omanikud võiksid enne teisest sambast raha väljavõtmist panna rahakotti 25% harjumuspärastest kuludest ning proovida, kas ja kuidas veab kuu lõpuni välja. Kui ei vea, pange juurde 15% ning jätke teine sammas alles. Kui ikkagi ei vea, vähendage oma kulutusi, säästke ja otsige täiendavaid investeerimisvõimalusi. Lükake oma tänast tarbimist edasi pensionipõlve, et vanaduspõlv ei vajuks vaesusesse.
Teise samba fondid koondavad täna pea 5 miljardit eurot, see on peaaegu pool riigieelarvest, kui jätta arvesse võtmata Euroopa Liidu ja kvoodimüügist saadavad tulud. Suurte rahamahtudega on võimalik teha suuri, põhimõttelisi, strateegilisi, pikaajalisi investeeringuid. Suurte rahamahtudega saab investeerimisriske hajutada, investeerida eri turgudele, eri varaklassidesse, eri finantsinstrumentidesse, võlakirjadesse ja aktsiatesse. Võimalik on palgata parimaid asjatundjaid raha paigutamiseks. Raha ajaväärtuse hoidmine on minu arvates rahanduse kõige keerulisem ülesanne ning nõuab päris suurt vaimset panust.
Siin saalis on päris mitu Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanut, mina nende hulgas, ja enamik neist või suur osa neist on öelnud, et neil on olemas teine pensionisammas ja nad ei plaani sealt lahkuda. Mina nende hulgas, sest ma oskan hinnata seda tööd, mis pensionifondid on teinud.
Kui 25-aastane inimene läheb tööle ja liitub teise sambaga, siis maksab ta oma palgalt 2% teise sambasse, hakkab osalema Eesti majanduse konkurentsivõime loomises. Esimese aasta sissemakse saab investeerida 40 aastaks Eesti majanduskasvu ja majandusstabiilsuse loomiseks enda jaoks, kohe praegu ja pensionipõlves.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Ta on säästnud ja investeerinud Tagatisfondiga tagatult konkurentsis optimaalseks lihvitud haldustasude eest, ise täielikult põhitööle keskendudes.
Siin on palju räägitud ja ka minister rääkis, et me ei näe tulevikku, tulevik on määramatu. Aga me teame ka seda, et mida määramatum on tulevik, seda paremini me peame olema valmistunud. Ma ei saa nõustuda rahandusministriga, et säästmine ja investeerimine on mõttetust mõttetum, mis tuleks kohe lõpetada ja milleks kindlasti ei tohi inimesi seadusega kohustada.
Siin saalis räägiti hiljuti väga palju alkoholist ja alkoholiaktsiisist. Liigne alkohol on mõttetu, sellega ma olen nõus. Aga alkoholikulude osakaal eestlaste kogukuludes oli 2018. aastal 5,2%, mis on peaaegu sama palju, kui teise sambasse maksavad riik ja inimene ise kokku. Kui valitsus tunneks tõesti inimeste pärast muret, siis me ei arutaks täna seda, kuidas inimestele nende pensionipõlves kogunenud raha kohe välja jagada – no küllap läheb sellestki jätkuvalt 5,2% alkoholiostuks –, vaid seda, kuidas suunata Eesti inimesi käituma mõistlikult, et nad kasutaksid kas või juba täna oma vaba raha, mis muidu kuluks alkoholi peale, iseseisvalt ja targalt investeerimiseks. Tegelikult ka.
Peaminister Ratas on lubanud kogu oma poliitilise karjääri jooksul sidusat riiki ja õiglast heaolu kõigile. Paraku on tema valitsusjuhiaastate kestel suhtelises vaesuses elavate pensioniealiste arv küündimas peaaegu pooleni pensionäridest. Käesolev eelnõu 108, teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine, lükkab vaesuses elavate pensionäride arvu ainult ülespoole. See on lühinägelik ja rumal eelnõu, katastroofiline Euroopa Liidu toetustega hellitatud Eesti avaliku halduse tingimustes. Head kolleegid, palun hääletage selle eelnõu vastu! Aitäh!

Aitäh! Mart Võrklaev, palun!

Head kolleegid! Palju on eelkõnelejate poolt juba öeldud. Järgmised teemad võivad tunduda elementaarsena ning meenutada korrates katkist plaati, kuid olukord, kus me täna ca 740 000 Eesti inimese elus ja Eesti riigi rahanduses suurt rolli mängival teemal peame ilma sisulise debati võimaluseta hääletama läbi valitsuse usaldusküsimuse, näitab, et mõned põhitõed vajavad siiski veel kordamist.
Esmalt küsin, millist probleemi me teise samba lõhkumise ja pensionipõlveks kogutud raha laialijagamisega lahendame. See jääb nii mulle kui ka enamikule ekspertidest jätkuvalt arusaamatuks. Eesti rahvastik vananeb. Eesti Panga koostatud analüüs kinnitab tõsiasja, et rahvastiku vananemise tõttu on töötajate ja vanaduspensionäride suhtarv tulevikus väiksem. Kõige kriitilisem hetk jõuab kätte 2060. aasta paiku, kui ühe vanaduspensionäri kohta on üksnes 1,6 töötajat võrreldes praeguse 2,2 töötajaga. See omakorda tähendab, et esimese samba pensione ei ole võimalik samas mahus maksta, veel vähem tõsta ilma üldist maksukoormust või sisserännet oluliselt suurendamata. Alternatiiv drastilisele pensionilangusele või maksurände suurendamisele ongi inimeste omaosaluse suurendamine ning just selleks ongi teine sammas loodud, sest säästmine, teame ilmselt igaüks, ei ole sugugi lihtne. Seda tõestavad ka uuringud. Eesti Panga andmetel ei ole paljudel teise sambaga liitunud inimestel mõnes teises vormis märkimisväärseid sääste ning 30%-l inimestest on vähem kui 200 euro eest likviidseid varasid. Pooltel teise sambaga liitunutel on likviidseid varasid vähem kui 800 euro eest. Võime päris kindlad olla, et need inimesed, kes tänases soodsas majandusolukorras pole suutnud sääste tekitada, ei ole motiveeritud seda tegema ka peale teise samba vabakslaskmist ja jäävad tulevikus lootma riigi abile. Selleks on neil loomulikult ka õigus, sest tulenevalt põhiseaduse §-st 28 ongi inimesel vanas eas õigus riigi abile. Teades aga, et see pole teostatav, ja võttes inimestelt ära kohustuse ka ise oma tulevikku investeerida, tekitame olukorra, kus täna tehtud populistlikud otsused tuleb kinni maksta ei kellelgi muul kui meie lastel ning täiendav koormus endaga mitte hakkama saavate inimeste toetamiseks langeb nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele.
Lapsevanema, parlamendiliikme ja Rae Vallavolikogu liikmena ei pea ma sellist tegevust ja lisakohustuse tekitamist õigeks ega põhjendatuks. Me näeme juba täna, et isegi soodsas majanduskliimas ei ole vabu vahendeid kunagi piisavalt ning ka Keskerakonna tehtud pensionitõus 7 eurot, mis, olgem ausad, tundub hetkel naeruväärne, on 40 aasta pärast, kui töökäsi napib, saavutamatu unistus.
Kui eeltooduga võib mõningatel parlamendiliikmetel, kes loodetavasti oma väärikast sissetulekust siiski mingi osa on juba ka täna oma tuleviku jaoks investeerinud, olla raske suhestuda, siis seadusandliku võimu esindajatena peaks meile ometi olema püha põhiseadus. Täna hääletusele minev eelnõu aga on teatavasti sellega vastuolus, tekitades ebavõrdset kohtlemist. Kohustusliku teise sambaga mitteliitunul pole võimalik oma töötasult makstud sotsiaalmaksust 4% vabalt kasutusele võtta. Kui teise sambaga liitunu võtab fondist raha välja, on nimetatud gruppide sotsiaalmaksukoormus tagasiulatuvalt erinev. See aga riivab ebaproportsionaalselt nende isikute võrdsuspõhiõigust, kelle eest on samuti sotsiaalmaksu tasutud, kuid kes ei ole teise pensionisambaga liitunud ja kes ei saa 4% sotsiaalmaksu konkreetse rahasummana välja võtta.
Seega annab täna koalitsioon rohelise tule eelnõule, mis teeb meie riigi ja rahva vaesemaks ning veab alt oma inimesi, inimesi, kes on meid siia valinud selleks, et me kaitseks nende huve, jäädes samal ajal ustavaks põhiseaduslikule korrale. Minul, kes ma oma ametivande teie ees alles hiljuti andsin, on see õnneks hästi meeles, aga seadusandliku võimu kandjana peaksime me igaüks seda äkki endale vahel meelde tuletama. Tänane valitsus ...
Lisaaeg!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Tänane valitsus paneb meid fakti ette, kas usaldada neid või põhiseadust ja iga päev selle tundmisele pühendunud eksperte. Vandudes täna nupuvajutusega usaldust valitsusele ja peaministrile, kes veel hiljuti pidas teise samba lõhkumist ka ise ebamõistlikuks, lõhume süsteemi, mis pidanuks kindlustama meie tuleviku, ja sillutame tee paljudele ebaõnnestunud valikutele, mille eest me oma inimesi seni oleme kaitsta üritanud. Need, kes on investeerimisega kokku puutunud, teavad, et see pole õnnemäng, vaid just stabiilsus ja pikaajalisus on märksõnad, mis garanteerivad edu. Nüüd aga tekib võimalus, et poliitilise propaganda tulemusel raha on vaba või majanduslanguse saabumise korral, kui inimestel tekib hirm oma investeering kaotada, võidakse emotsioonide najal teha ebaratsionaalseid otsuseid. Kui siis toimub teisest sambast massiline lahkumine, tekib omakorda aga jääjatel hirm, kas ehk ka nende investeeringu väärtus kahaneb. See tähendab täiendavat õiguspärase ootuse riivet, kui riigi loodud lisavõimalused pensioni kogumiseks või seni teise pensionisambasse kogutud raha väljavõtmiseks põhjustavad senise süsteemiga jätkajate olukorra halvenemise. Väiksem ei ole oht kaotada oma raha kellegi pahatahtliku veenmistöö tulemusel. See on tõsine mure, mille eest samuti eksperdid on valitsust hoiatanud. Kui meie inimesed eespool toodud põhjuste tagajärjel oma raha teisest sambast välja võtavad, lootes seda kaitsta, ja ise investeerimisvõimalusi otsima hakkavad, muutuvad nad kergeks sihtmärgiks. Kuigi erinevatest petuskeemidest on palju räägitud, kuuleme me meedia vahendusel päris tihti, kuidas inimestelt on suure tootluse lubadusega suuri summasid välja petetud. Olen veendunud, et ka 5 miljardi euro eest teise samba raha vabakslaskmisel tekib suur hulk väga kõrge tootluse lubadusega tooteid, mille tegelik eesmärk ei ole inimeste raha kasvatada, vaid enda taskuid täita.
Olukorras, kus riiki ei saa enam usaldada, aga õigete valikute tegemiseks ei pruugi ka endal oskusi olla, panen meile kõigile südamele, et kui meie pensionisüsteemi lõhkuv eelnõu peaks siin saalis täna seaduseks saama, on meie kohus jälgida ühiskonnas selliste pahatahtlike tegelaste tegemisi ning osata ühiskonda ning oma lähikondlasi nõustada, et kõik ei pruugi olla kuld, mis hiilgab. Kuid on selge, et tulemata need lood ei jää, ning sellest on siiralt kahju. Kaotajad on meie oma inimesed ja selle eest peab vastutama tänane valitsus.
Kokkuvõtteks. Tänane koalitsioon on teise samba lõhkumise tuhinas eiranud pea kõikide ekspertide arvamusi ning viimati asunud ründama ka oma tööd tegevat õiguskantslerit. Ootuspäraselt tegi peaminister eelmisel nädalal ettepaneku ilma igasuguse sisulise debatita Riigikogus kasutada teerulli ning siduda kogu ühiskonna jaoks nii oluline teema valitsuse usaldushääletusega. Teame, et ainus põhjus selleks on arusaamatu vabadusenarratiivi kõrval sisuliste argumentide puudumine ja vastutustundetus ning hoolimatus oma riigi ja inimeste tuleviku suhtes. Selliselt käituvale peaministrile ja valitsusele on ainuvõimalik avaldada usaldushääletusel umbusaldust. Seega, head kolleegid, kutsun teid üles enne nupule vajutamist veel kord mõtlema Eesti inimestele ja riigi tulevikule ning avaldama valitsusele väljateenitud ja soovitud umbusaldust! Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! See eelnõu siin ei puuduta ainult pensione ja pensionäre. See eelnõu ja see otsus, mis meie ette on pandud, on palju laiem: see on küsimus immigratsioonist, maksudest, vaesusest, õiglusest, ühiskondlikust solidaarsusest, Eesti perede heaolust.
Kuigi otseselt räägime siin pensionidest, seisneb kogu tänane debatt laiemates küsimustes. Kuidas me saame hakkama olukorras, kus paarikümne aasta pärast on tööl käivaid inimesi ehk maksumaksjaid ligikaudu 100 000 inimest vähem kui täna? Mismoodi me ühiskonda siis üleval peame? Kuidas katame riigikaitsekulud, tagame tervishoiu ja ka pensionid? Ehk kui me ei taha õhemat ja kehvemat riiki, siis kuidas laekub vähemate maksumaksjatega sama suur hulk makse kui täna?
Jah, kõige rohkem keerleb see küsimus pensionide ümber, sest need moodustavad riigieelarvest kõige suurema terviktüki. Ilma midagi ette võtmata on 20 aasta pärast makstav pension kolmandiku võrra väiksem kui tänane. Kui tuua võrdlus tänases vääringus, siis praeguse keskmise riikliku pensioni – 480 eurot – asemel saaks tulevane pensionär 330 eurot. See on terve mõistuse vastane, elamine täielikus vaesuses.
Lahendusi selle probleemi vältimiseks on suudetud välja pakkuda kolm. Esimene, tulevikus noorte perede surnuks maksustamise asemel kogume ise puudujääva pensioniosa. Sellesama kolmandiku, mida riik tulevikus maksta ei suuda. Sellist lahendust nimetame pensioni teiseks sambaks. Number 2, maksustame töötavad inimesed 33% asemel 40%-lise sotsiaalmaksuga. Number 3, lapime tööturul tekkiva augu 100 000 võõrtöötajaga. Loomulikult, tulemus võib olla kõigi kolme stsenaariumi kombinatsioon. Kuid mulle ei mahu ikkagi pähe, miks valida täna vaikselt rahakogumise asemel suuremad maksud ja rohkem võõrtööjõudu.
Head Isamaa liikmed, see on ju ennekuulmatu perepoliitika – maksustada Eesti pered ränkraskelt! Kui teine sammas aitab oma vanaduspäevade eest igal eakal inimesel järjest rohkem vastutada, siis süsteemi lammutamine on samm vastupidises suunas. Vastutus eaka inimese ülevalpidamise eest liigub täielikult tema lastele ja lastelastele.
Lugupeetud EKRE liikmed, mis teiega juhtunud on? Mis on juhtunud teie lubaduste ja põhimõtetega, et pean tulema mina, sotsiaaldemokraat, ja ütlema, et see otsus, mida te siin täna teha tahate, toob kaasa väga suure tööimmigratsiooni ja see ei ole Eesti jaoks hea? Te panete Eesti ühiskonna ja riigi sundseisu, tulevikus on pensioni maksmiseks vaja riiki tuua kuni 100 000 võõrtöötajat, et vajalik pensioniraha maksudena kokku tuleks. Kõige hullem on ju see, et see ei lahenda probleemi. Need inimesed saavad vanaks ja neile on ka tulevikus vaja pensioni maksta ehk juurde on vaja uut võõrtööjõudu. Ei ole mõtet rääkida paarisaja välistudengi õiguste piiramisest ja näidata seda justkui võitlusena immigratsiooni vastu või hoida elamislubade arvu muutumatuna, kui täna siinsamas teete otsuse, mis muudab Eesti demograafilist olukorda kardinaalselt.
Austatud keskerakondlased, miks ma ei leia peaministri jutupunktidest valusat tõde teisest sambast väljumise kohta? Peale selle, et väljumisel tuleb maksta tulumaksu, on selle inimese riiklik pension väljavõetud 4% võrra väiksem, ehk inimene, kes raha välja võtab, on automaatselt vaesusriski määratud.
Rahandusminister Martin Helme nimetas täna sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna esitatud pensionisüsteemi muutmise eelnõu peenhäälestuseks. Just, nimetas peenhäälestuseks neid ettepanekuid, mis suurendaks pensionifondide tootlust, vähendaks valitsemiskulusid jne. Kas see ei olnud mitte algne põhjus, miks valitsusliit pensioni teise samba süsteemi kallale üldse asus? Ja lubage küsida, kuhu jäid valitsuse vastavad ettepanekud? Miks te tegelete ainult nende teemadega, mis vahetult enne kohalikke valimisi riigieelarvesse maksuraha tooksid? Miks on ära unustatud nende inimeste mured, kes on teise pensionisambaga liitunud ega plaani sealt väljuda? Kui meie tegeleme peenhäälestusega, siis tõesti, Isamaa, EKRE ja Keskerakond häälestavad Eesti riigi uuele lainele – tööimmigratsiooni lainele. Te sunnite kogu riiki elama tänases, mitte vaatama tulevikku.
Mina pensioni teise samba lammutamist ei toeta. See ei ole õiglane nende suhtes, kes teisest sambast väljuvad, ja see ei ole õiglane nende suhtes, kes teise sambasse kogumist jätkavad. Aitäh!

Aitäh! Urmas Espenberg, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid, kes te siin olete! Kõik aspektid on üsna põhjalikult juba läbi räägitud ja mõnda uut nurka leida on päris raske, aga ma üritan. Kõigest aasta, mõelda vaid, üks aasta on möödunud, aga kõik on justkui teisiti. Reformierakond korraldab miitinguid, meie siin saalis kutsume neid korrale. Aga selline see poliitika juba ükskord on. Isegi retoorika hakkab ilmet võtma. Sinna on siginenud sellised sõnad nagu "kuritegu", "karistus", rahvast nimetatakse lollideks, koalitsiooni ähvardatakse. Aga kui apteegikette tahetakse sotsialistlikul moel sundvõõrandada, siis see ei ole kuritegu, siis on kõik okei.
Meeleavalduste korraldamisel on opositsioonil siiski veel palju EKRE-lt õppida. Näiteks, ma avastasin täna miitingul ühe vale loosungi või vähemalt see tundus mulle nagu imelik: "Käed eemale minu säästudest!" Kellele see oli suunatud? Mulle tundus, et see oli suunatud mitte valitsuse, vaid opositsiooni enda vastu. Sest kes tegelevad säästudega? Igasugused pankurid, haldurid, fondide juhid – need, kes seda vara hooldavad. Kuhu jääb aga pensionäri vaade? TV3 tänaõhtuse küsitluse värske info on, et 80% küsitletutest toetas teise samba reformi, 20% ainult ei toetanud.
Aga täna, head kolleegid, ei hääleta me üksnes teise samba üle, vaid me hääletame vabaduse üle, vabaduse üle kasutada oma raha ja oma vara. Vabadus kas on või seda lihtsalt ei ole. Liberaalidele ja sotsidele tahaks meelde tuletada suurt Prantsuse revolutsiooni. Üks tähtis loosung algas sõnaga "vabadus".
Inimene peab saama kontrollida oma sääste, mitte mingisugused bürokraadid või pankurid. Ja kui riigis pole vabadust, inimeste vabadust, siis on tegu orjaliku riigiga. Hääletage eelnõu 108 poolt ja vabaduse poolt! Aitäh!

Aitäh! Valdo Randpere, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud kolleegid! Hea eesistuja! Ma võib-olla natukene erinen eelkõnelejatest, sest väga paljud on ikkagi olnud selles lahtris, et kas tänane süsteem on paradiis ja see, mis nüüd tehakse siin, on põrgu, või siis vastupidi. Mina näen vigu ja ka eeliseid mõlemal süsteemil. Ma tahakski natuke sellel peatuda, katsuda olla objektiivne.
Eks see, mis täna meid siia toonud on, ole ka üks paras õppetund meile kõigile, kes me oleme näinud, et praeguses süsteemis on väiksemad või suuremad vead, aga me ei ole neid õigel ajal parandanud. Kui sa õigel ajal väikseid vigu ära ei paranda, siis tuleb anonüümseks jääda sooviv töömees buldooseriga, kes mul praegu selja taga istub, lõhub ära kogu süsteemi ja ütleb, et see ongi remont. Aga pärast seda ei ole enam mitte midagi remontida.
Aga kui ma katsun olla, nagu öeldud, objektiivselt kriitiline, siis esimene kriitika läheb ajakirjanduse kapsaaeda. Eriti eraraadiosaadete jutusaadetes on kõlanud kindlas kõneviisis aksioom, et Põhjamaade ja just Rootsi pensionisüsteem on põhimõtteliselt pankrotis või vähemalt selle lähedal, ka Soomes. See on täielik jama, see on niisugune plära, et ... Ma ei kujuta ette, kust see jutt tuleb, ja ma ei kujuta ette, kuidas saab nii räigelt ja otse valetada. Küll aga on meil mingid erinevused Rootsi ja Soome pensionisüsteemist.
Üks asi, millest me ei ole teise samba puhul Eestis väga palju rääkinud, on see, kui palju või tegelikult kui vähe me sinna kogume. Kui me võrdleme ennast näiteks Rootsiga, siis meie kogume sinna 6%, Rootsis kogutakse 16% pluss 2,5%, mille riik maksab sinna selleks, et inimene ise saaks otsustada, kuhu ta selle investeerib. 18,5% – kolm korda rohkem, kui meie maksame. Ja mida me siis loodame? Me loodame sama kõrget pensioni, nagu saavad rootslased. Me ei saa seda saada, see ei ole võimalik. Me maksame sisse liiga vähe. Niikaua, kui me sellest üle ei saa, ei saa me ka loota mingit suurt väljamakset. Võtke nüüd oma kalkulaatorid, mina olen selle arvutuse teinud. Kui sa kogud 20 aastat 6%, siis sa 20 aastaga põhimõtteliselt kogud kahe aasta palga, ilma mingi tootluseta arvestades, lihtsalt lineaarselt. Kui sa siis eeldad, et sa pärast pead 20 aastat sellest elama, siis sa saad pool kuupalka aastas, enam-vähem. Natukene rohkem, aga kuna meie kindlustusseltsid, kes väljamakseid teostavad, rehkendavad suremustabeliga, mis ei ole Eesti-põhine, vaid on Suurbritannia-põhine ja annab meile natuke rohkem eluaega, kui me tegelikult saame, siis kaob osa raha ka sinna ära. Nii et tegelikkuses oleksid ilma mingi tootluseta meie väljamaksed pool kuupalka aastas. Okei, eeldame, et 5% on tootlus igal aastal. 20 aastat – siis on väljamaksed üks kuupalk aastas. On seda palju? Selle kohta võiks öelda, et elamiseks vähe ja tegelikult suremiseks ka vähe.
Kui me räägime sellest tootlusest, mis on meil väike olnud, siis me võime ka iseendale või eelmistele koosseisudele otsa vaadata. Eelmine koosseis muutis seda jah, aga sinnamaani, tegelikult nagu tavaline investor, kes ikka vaagub ahnuse ja hirmu vahel, oli ka riik ahnuse ja hirmu vahel kaldu. Ja hirm oli suurem kui ahnus, sest hirm tulenes sellest, et sel hetkel, kui me teise pensionisamba lõime, olid meil selja taga majanduskriisid, üks pangakriis teise järel, ning me ei julgenud anda mingit võimalust riskantseid investeeringuid teha. Kes ei riski, ei joo ka šampust, ütleb eesti vanasõna.
Ja tulemus on see. Jälle võrdleme Rootsiga. Ma vaatasin Rootsi ühe (neil on pensionifonde palju) spetsiifilise fondi strateegiat. Kuni 60. eluaastani nad investeerivad 100% aktsiafondidesse. Alates 60. eluaastast hakkavad nad aktsiate osakaalu vähendama ja 80. eluaastaks on aktsiate osakaal 15%, võlakirjade osakaal 85%. Aga meil on olnud 100% põhimõtteliselt võlakirjade investeerimisfondid. Need ei annagi mingit tootlust, aga sealt ei kao ka midagi ära.
Mis mulle praeguse süsteemi juures veel ei meeldi, see on väljamaksete süsteem. Mitte ainult, et me saame sealt vähe raha, vaid me põhimõtteliselt ei saa seda raha kätte. Ainuke võimalus tänapäeval raha teisest pensionifondist kätte saada on ära surra. Aga pensionisüsteemi vara kogumise mõte ja eesmärk ei saa olla surm. Praegu on nii, et niipea, kui sa oled sõlminud lepingu kindlustusseltsiga ja saanud esimese väljamakse, siis see raha ei ole enam pärandatav. Niikaua, kui sa seda ei puutu, siis see läheb su pärijatele, sa võid testamenteerida seda, aga sa ei tohi ise seda puutuda. See on ka olnud viga.
Aga kõiki neid asju oleks tegelikult saanud ju muuta teist sammast lammutamata. Praegu päris hilja ei ole. Ma ei ole optimist, ma arvan, et tänane hääletus läheb täpselt nii, nagu ta läheb. Koalitsioonis on inimesi, kes seda n-ö reformi või lammutamist iseenesest ei toeta, aga valitsuse laialisaatmist ka ei toeta, sest, kurat, opositsioonis on ikka palju viletsam istuda kui koalitsioonis, ma tean. Aga tegelikult võiks praegu ka teha veel seda, et peale seda, kui te selle vastu võtate, tulge kohe muudatustega siia saali uuesti tagasi. Muutke ära paar asja. Esiteks, väljamaksed on võimalikud alates pensioniikka jõudmisest. Kui siis mõni tahab kohe esimesel pensioninädalal lulli lüüa ja raha läbi lüüa, see on natukene pehmem võimalus siiski kui see, et ta lööb selle raha juba ammu enne läbi ja kusagilt tal seda saada enam pole. Teine asi, investeerimiskonto. Niikaua, kui seda investeerimiskontot ei ole, ei tohiks tegelikult seda seadust jõustada. See on nisuke petukaup ja mina loodan, et Riigikohus vaatab ka seda.
Nendele, kes räägivad mulle seda juttu hoopis, et kuule, tee parem lapsi, need on sinu tegelik pensionisammas, ütlen ausalt: ma ei ole näinud ühtegi last, ei enda ega kellegi teise oma, kes juba väiksena unistaks sellest, et emme-issi, millal te vanaks jääte, vaeseks jääte ja ma teie eest hoolitsema saan hakata. Seda ei taha need vanainimesed ka. Keegi ei taha, et tema lapsed peaksid tema mähkmeid vahetama. Mina tahan minna vanadekodusse, oma raha eest seal elada ja mitte olla tülinaks kõigil kaelas.

Aitäh!

Aga palun! Tänane eelnõu tegelikult paneb mind seda elustiili muutma. Aitäh!

Aitäh! Oudekki Loone, palun! Tundub, et sellenimelist Riigikogu liiget hetkel saalis ei viibi. Läheme edasi. Urve Tiidus, palun! Jah, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Ma vaatasin, et mitte ainult Oudekki Loonet, vaid tegelikult kogu Keskerakonna fraktsiooni ei ole saalis. Kas nad boikoteerivad seda arutelu või millega on tegu? Kas te saaksite palun välja selgitada?

Ma ei oska vastata. Ma praegu juhatan istungit, aga mul on ettepanek. Teil on vaba võimalus liikuda, olge hea, uurige järele ja informeerige mind ka! Läheme päevakorraga edasi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Praegune koalitsioon on prioriteediks seadnud sidusama ühiskonna edendamise. Eesmärgina on see suurepärane. Ühiskond on sidusam, kui ideaalid ja praktika lähenevad, mitte ei kaugene teineteisest, nagu praegu paistab juhtuvat. Üks ühiskonna sidususe tingimusi on, et küpsesse ikka jõudnuid ei jäeta hätta. Ideaalis ei jäeta kedagi hätta ja samas ei loodeta ainult teiste peale.
Selleks, et reaalsust paremini tajuda, on vaja teada laiemat konteksti, kas või seda, kuhu me liigume 30, 40, 50 aasta jooksul. Kuigi minister mitmel korral tõdes siin, et ega keegi tulevikku täpselt tea ja seepärast pole mõtet prognoose ka väga tõsiselt võtta, sest paljud neist on osutunud ekslikuks, on teadlased eri riikides siiski üsna üksmeelsed, et rahvaarv maailmas kasvab hinnanguliselt 9–10 miljardini. Juba praegu on viiendik planeedi elanikest üle 60 aasta vanad. Küpse eagrupi kiire kasv on silmatorkav Eestis ja kogu Euroopas. See trend jätkub.
Sellega seoses on tulevikuprotsesside prognoosijad analüüsimise kõrval andnud ka soovitusi just sellele põlvkonnale, kes meil on kohustuslikult liitunud teise sambaga ja keda sellest kohustusest plaanitakse täna siin saalis vabastada. Mõned nendest soovitustest. Kulutage vähem, kui teenite, koguge erakorralisteks olukordadeks sääste, vältige võlgu võtmist, säästke pensionipõlveks. Säästke pensionipõlveks – just selle viimase pärast ma need soovitused ette lugesin ja eks sellepärast 2001. aastal see pensionireform tehtigi.
Valdkonna asjatundjad ütlevad, et valitsuse pensionieelnõu peab vastama kahele põhiküsimusele. Esiteks, kuidas mõjutab kohustusliku kogumispensioni kaotamine pensionide suurust täna ja tulevikus. Teiseks, kuidas arvestab eelnõu rahvastiku vananemisega. Just see teine küsimus on eriti oluline. Suure üldistusvõimekusega inimesed finants- ja majandusvaldkonnas vastavad, et demograafiatrende selle eelnõuga eiratakse. Tulemuseks on tugev surve maksude ja rände suurenemiseks või pensioniea tõusuks ja lisaks pensionile kasvavad ka tervishoiu- ja hoolekandekulud. See jutt käib käsiloleva eelnõu kohta ja seda ei tohi ignoreerida.
Kogu selles debatis siin parlamendis peegeldub aga inimkonna käitumismuster väga selgelt. Me ei erine muust maailmast. Psühholoogiateadlased on ammu veendunud, et inimestel on tendents ülehinnata võimalikku positiivset resultaati, kui on hea tuju või mis tahes muu seisukord. Ühtlasi annavad teadlased nõu: nii optimismi- kui ka pessimismihetkedel tuleb meeles pidada, et emotsioonid muudavad mõtlemise irratsionaalseks, emotsioonid tuleb tähtsate otsuste tegemise juures ukse taha jätta. Seepärast ütlengi täiesti emotsioonitult, et demograafiatrende ei saa eirata.
Kui teadusest veel rääkida, siis meie otsuseid mõjutavad peale emotsioonide eelarvamused ja erapoolikus ning kiputakse eelistama neid ideid, mis kinnitavad juba endal väljakujunenud uskumusi ja teadmist, ja heidetakse kõrvale see info, mis ei kinnita seda arusaama ja seisukohta, mis on meil eelnevalt olemas. Sellise erapoolikuse kohta on käibel isegi üks selline ütlus, et see on vanapagana advokaat. Parlament ei saa olla vanapagana advokaat. Parlamendi roll on kaaluda mõlemaid pooli ja veel rohkemaid seisukohti ilma eelarvamuseta ja erapooletult.
Me ei pääse mööda tõsiasjast, et rahvastik vananeb, isegi kui on mõned selged märgid, et lapsi sünnib rohkem. Demograafiatrendide tulemus on tugev surve maksude ja rände suurenemiseks või pensioniea tõusuks ja lisaks pensionile kasvavad ka tervishoiu- ja hoolekandekulud. See kõik käib käsiloleva eelnõu mõjude kohta ja seda ei saa ignoreerida. Seda kõike pole kõneleja ise välja mõelnud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Oudekki Loone, palun!

Teine pensionisammas on kuritegu Eesti rahva vastu ja selle eelnõuga me heastame selle kuriteo. Mida tähendab teine sammas? Seda, et riik pühib oma käed vastutusest eakate ees puhtaks ja ütleb, et teie tuleviku tagavad kapitalism ja finantsturud, me ei hooli millestki. Veel enam, riik võtab tänase pensionäri kaukast, solidaarsest sambast, sotsiaalmaksust 4% ja annab selle fondihalduri meelevalda. Teine sammas tähendab tavalisele töötajale näkku sülitamist ja ütlemist, et sinu eluaeg tööd ei taga sulle heaolu vanas eas.
Teate, töötaja väärib pensioni töötajana. Riik ei tohi nõuda, et kõik hakaku sunni korras finantskapitalistiks, et endale elamisväärne pension garanteerida. See on põhimõtteliselt ebaõiglane. Tööl on väärtus. Ilma töötajate pingutuseta, ilma töötajate oskusteta ei oleks kapitaliturul ka millegagi kaubelda, sellepärast et raha väärtus on tagatud ainult usaldusega, ainult usaldusega töötajate suutlikkuse vastu uut väärtust luua.
Rääkimata sellest, et õigus väärikale vananemisele on meil selle pärast, et me oleme Eesti elanikud, me oleme inimesed, mitte selle pärast, milline on meie positsioon majanduses või kapitaliturgudel. Meie põhiseaduse § 28 kinnitab igaühe õigust riigi toele vanaduses ja puuduses. Riigipension on meie põhiseaduslik õigus, mitte teine sammas.
Kohustuslik säästmine on sügavalt vastuolus ka vabaduse põhimõttega. Riik kohustab igaühte mingi toodet ostma, üteldes, mina tean, et sul on seda vaja, isegi siis, kui sa ise aru ei saa, ikka ma tean, et sul on seda vaja. Umbes samamoodi, nagu riik ühel päeval ütleks, et kuulge, te vajate valku, kõik peavad 2% palga eest ostma vorsti. Me ju mõistame, et see tähendaks, et vorstitootjad on väga õnnelikud, aga vorsti kvaliteet suhteliselt kindlasti ei paraneks. Pensionifondid on täna täpselt selline vorst, millest võidavad fondihaldurid. Riik teeb lihtsalt neile kingituse.
Tegelikult ma ei saa aru, miks reformierakondlased, kelle jaoks on ainsad õiged lahendused vabadusel ja turul põhinevad lahendused, armastavad mingisugust totalitaarset poliitikat, kus inimeste raha sunnitakse kellegi teise kätte. Kui vaadata selle samba kaitsjate argumentatsiooni, siis see on ka selline mõnes mõttes totalitarismile kohane, et seal ei ole õigluse argumente, seal ei ole poliitilisi argumente. Seal on moraalsed argumendid, et säästmine on iseenesest kuidagi hea ja inimesed peaksid olema moraalsed, inimesed ei suuda ise otsustada, kuidas oma raha kasutada, äkki nad lubavad endale veel puhkust või jäätist lastele või äkki maksavad mõne võla ära selmet anda raha pankadele keerutamiseks. Päriselt, minge ja ütelge ühele üksikvanemale, kes teenib 583 eurot kuus, et on ebamoraalne, et ta tahab kohe täna oma lapsele saapaid osta, mitte kunagi ebamäärases tulevikus, sest riik lihtsalt ei taha talle pensioni tagada.
Milleks inimestele üldse seda riiki vaja on, kui väärikat vanaduspõlve ei suudeta tagada? Mis õigustab Eesti riiki, kes pensione ei maksa? Kui me toetame pensioni teist sammast, siis tegelikult me ütleme, et Eesti riik on läbi kukkunud.
Selleks ajaks, kui tänased noored lähevad pensionile, võivad finantsturud olla oma ajaloo halvimas seisus, finantsturge võib üleüldse mitte olla, aga Eesti riik on. Ja Eesti riik on ainus struktuur maailmas, mis kaitseb Eesti inimeste, meie kodanike huve ja heaolu, mitte finantsturud. Loomulikult, meie tulevik on tugevas, kindlas, riigi tagatud esimeses sambas.
Ja et maksutõus või? Seni, kuni Eestis maksustatakse ainult tööd ja mitte kapitali, võiks suu vett täis hoida. Kui välispankadele tehakse kingitusi pensionifondide kujul ja siis lastakse neil rahulikult kasum välja viia, ei tasu nagu hakata hirmutama, et me ei suuda.
Paluks lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kuni meil ettevõtete tulumaksu ei ole, siis millest me üldse räägime. Ei ole mõtet siin keerutada, see maksupoliitika ja maksude tõstmisega hirmutamine on lihtsalt nii õõnes, et see on igaühele näha.
Tuleme tagasi õiglase riigi juurde, mis tagab igale inimesele, igale kodanikule väärika vanaduspõlve, nii nagu meie põhiseadus ütleb. Me peame tagama ka selle olukorra, et inimese elukvaliteet ei langeks võrreldes töötamise ajaga. See on meie ühine huvi, inimlikkuse huvi, tuleviku kindluse huvi, ühiskonna stabiilsuse huvi. Ainus organisatsioon, kes seda lubadust saab anda, on riik. Ainult meie saame oma huvisid kaitsta ja muidugi me suudame seda. See on Eesti riigi olemasolu mõte, et me kaitseme oma kodanikke, et me tagame neile heaolu. Ja muidugi me teeme seda. Muidugi me anname igale oma kodanikule võimaluse otsida õnne omaenda poolt valitud viisil ja otsustada ise nende kulude üle, mida see inimene parasjagu oluliseks peab. Ja muidugi ei ole Eesti riik läbi kukkunud, Eesti riik suudab garanteerida oma kodanikele hea, väärika ja ausa vanaduspõlve, mille hulka kuulub riigipension. Teate, kõik need inimesed, kes te siin saalis olete ja kes te täna siin maja peal olete, see on hääletus Eesti riigi üle. Kui teil on usaldus selle vastu, et Eesti riik ka tulevikus hoolitseb oma vanade inimeste eest, siis te toetate seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Katri Raik, palun!

Härra eesistuja! Head kolleegid! Head kuulajad! Ma tahaksin rääkida paarist asjast, millest räägitakse siinsamas koridorides, sest me tegelikult räägime täna muu hulgas ka ajaloo jaoks.
Riigikogu liikmed, fraktsioonidest sõltumata, küsivad, kus on peaminister. Miks tuli täna siia seda äärmiselt olulist eelnõu, mis puudutab 774 000 Eesti inimest, esitama rahandusminister, mitte peaminister? Rahandusminister vastas väga sujuvalt, sõbralikult. Kahju, et ma ei saa neid häid sõnu talle ise öelda. Mõnes mõttes on ootamatu ja vahest ka ebaviisakas, et rahandusministrit siin praegu ei ole. Rahandusminister eksis faktidega, aga ikka juhtub. Küsimus on ikkagi see, kes on kelle peaminister kelle valitsuses.
Teist küsimust on täna siin saalis küll ka õrnalt puudutatud (eks me kõik püüame olla ju ka viisakad). Aga tänase valitsuse arhitektidelt tahaksin ma küsida seda. Valimiste eel on kõrvuti kaks telki, mõlemas küsitakse kahte asja. Räägitakse sellest, kas homoseksuaalidel on õigus abielluda või ei ole, ja teine küsimus, mida küsitakse, on see, kas te juba olete oma raha välja võtnud. Mul on avalduse blankett siin, öeldakse ühes telgis, võtke oma raha välja, ja teises telgis või kolmandas telgis räägitakse, et teil on õigus oma raha vabalt kasutada ja vahest tekivad teil ka kohustused. Me võime ette kujutada, kes kuidas siis hääletab või kellel on teatud eelis.
On väga küüniline sättida sellest väga olulisest, Eesti rahva enamust puudutavast seaduseelnõust tulenevad isiklikud rahakasud valimiste ette (kohalike omavalitsuste valimistel on osalenud enamik meist, siinolijatest), see on väga küüniline.
Mina ei oska säästa. Minu suurim sääst ongi teises sambas. Ma saan igal juhul hakkama ka siis, kui ma siiski otsustan millegipärast raha teisest sambast välja võtta, aga mind teeb murelikuks – ma olen seda koos kolleeg Riina Sikkutiga palju arutanud – inimene, kes elab näiteks Kiviõlis, Kohtla-Järvel või Viru-Nigulas, kelle kõige suurem raha asubki teises sambas, kelle korter ja vana auto on vähem väärt kui teises sambas olev raha. Kui ta nüüd selle raha välja võtab, mis tast siis ikkagi lõpuks pensionipõlves saab? Ärme mõtleme tänast otsust langetades mitte ainult iseendale, kes me nagunii hakkama saame, sest me kuulume Eestis nende inimeste hulka, kes saavad hakkama, vaid mõtleme ka nendele, kes on meist nõrgemad, vahest veel kehvemad säästjad kui näiteks mina. Aitäh!

Aitäh! Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu 100 aasta pikkuses ajaloos on olnud vist vähe niivõrd olulisi ja niivõrd pika mõjuga seaduseelnõusid kui tänane. Mulle meeldib riik, mis mõtleb pikalt ette, ka sajandijagu, kui on tarvis. Mulle ei meeldi riik, ei meeldi valitsus, kes suudab mõelda aga vaid järgmiste valimiste perspektiivis, ei kaugemale. Head kolleegid, täna tehakse siin saalis ajalugu. Paraku väga halba ajalugu. Valitsusliidu häältega sünnib sajandi sigadus. Üha rohkem tundub, et selle teise samba lammutamise eelnõu on koostanud keegi kuri geenius. Kuidas muidu on võimalik, et Vabariigi Valitsus otsustab tulevikku vaatava teise pensionisamba täiustamise-parandamise asemel minna räige populismi teed ja rahva aastatega kogutud raha inimestele lihtsalt kulutamiseks laiali jagada. Ja seda täiesti juhuslikult vaid paar kuud enne järgmisi kohalikke valimisi.
On selge, et valdavalt kasutavad seda võimalust kehvemal järjel inimesed. Nad loodavad, et nüüd saabub kaua oodatud rikkus. Inimlikult on see ju täiesti mõistetav. Kogutud raha kulutatakse aga kiiresti ära. Valitsus võtab seejuures vahelt veel tulumaksu, käibemaksu, hõõrudes rõõmust käsi – raha muudkui tuleb eelarvesse. Pärast kohalikke valimisi saab aga pidu läbi ja saabub taas argipäev. Inimesed hakkavad järgemööda jääma pensionile, kes varem, kes hiljem, kogutud pensioniraha teises sambas aga enam ei ole. Tulemuseks on väärika vanaduspõlve asemel mittepiisav pension, tulemuseks on vaesus ja ebavõrdsuse suurenemine meie ühiskonnas. Ja kes on süüdi? Otse loomulikult mitte need inimesed ise, vaid valitsus, kes hetkel on võimul, aga see pole enam tänane valitsus.
Kui selles kõiges ka midagi head on, siis see, et inimesed mõtlevad senisest rohkem oma tulevase pensioni peale. Isegi koolinoored, kellega pidevalt kohtun Riigikogus, on hakanud pensioniteemal küsimusi esitama. Olen neile alati soovitanud hakata tööle minnes kohe pensioniraha koguma, seda omaenda isikliku kogemuse põhjal. Kõigi näitajate põhjal oleks minu tulevane pension oluliselt väiksem, kui ma ei oleks selle sajandi alguses teise sambaga liitunud.
Tänane sigadus ongi aga tuleviku, nendesamade tänaste noorte arvel tehtud otsus. Selle jõustumine tähendab meie lastele suuremat maksukoormust, see tähendab vaesust, see tähendab sotsiaalseid pingeid tulevikus. Rahandusminister rõhutas täna korduvalt, et see kõik ei vasta tõele, sest kes suudaks meist 30 või 40 aasta tagust tulevikku ette näha. No tule taevas appi! Riiki ei saa juhtida nii, et pärast meid tulgu või veeuputus. Helme väide tähendaks sama, kui väita, et meil pole mõtet Eesti riigi hoidmise ja arendamisega vaeva näha, sest kes teab, kas seda Eesti Vabariiki üldse 40 aasta pärast enam maailmakaardil on.
Ja veel, parlamentaarse demokraatia veendunud pooldajana häirib mind väga, kuidas valitsus sõidab Riigikogust üle, surudes väga suure mõjuga seaduseelnõu täna jõuga läbi. Üks meie tänase põhiseaduse koostajatest, Liia Hänni, on öelnud, et usaldushääletuse säte on põhiseaduses selleks, et tagada valitsusele võimalus oma poliitikat ellu viia olukorras, kus Riigikogus võib valitsuse jaoks oluline seadus läbi kukkuda, siis saab valitsus seada parlamendi valiku ette, kas toetate meie algatatud eelnõu või me astume tagasi. Praegu aga soovib valitsus eelnõu usaldusküsimusega sidumist kasutada selleks, et saada lahti opositsiooni ettepanekute menetlemisest.
Nii pole täna mitte ühtegi mõjuvat põhjust, miks me peaksime selle olulise otsusega kiirustama. Nagu pole mitte ühtegi põhjust rünnata õiguskantslerit, kes täitis oma põhiseaduslikku kohust ja tõi välja valitsuse eelnõu nõrgad kohad. Kiirustades läbimõtlemata otsuse läbisurumine tähendab ühel või teisel viisil vaidlust õige pea Riigikohtus. Nii on siiski veel lootust, et see sigadus reaalsuseks ei saa.
Kõige rohkem paneb mind aga imestama ...
Ma palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... peaministri käitumine. Alles sügisel 2018 rääkis ta kindlameelselt, kuivõrd halb on Isamaa teise samba lammutamise plaan. Täna on ta valmis võimul püsimise nimel tooma ohvriks väga paljude inimeste väärika vanaduspõlve. Väiksemad koalitsioonipartnerid kasutavad seda peaministri nõrkust muidugi edukalt ära. Seejuures on piinlik, et olukorras, kus parlament arutab valitsuse usaldusküsimust, ei ole peaminister suvatsenud isegi mitte siin auväärt saalis kohal olla.
Head kolleegid EKRE-st, kas te tahate tõesti, et tulevikus tuleb tuua väärika pensioni maksmiseks Eestisse massiliselt võõrtööjõudu? Head kolleegid Isamaast, kas te tõesti tahate, et meie lapsed peaksid maksma meie ülalpidamiseks rohkem, oluliselt rohkem makse? Head kolleegid Keskerakonnast, kas te tõesti olete valmis võimul püsimise nimel viima paljud tulevased pensionärid vaesusesse? Mina igatahes ei ole. Mina ei toeta seda sajandi sigadust, ei toeta teise samba lammutamist, ei toeta tänase valitsuse jätkamist! Aitäh!

Aitäh! Siim Kallas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Ma palun kohe võimaldada ka kolm minutit lisaaega!

5 + 3 minutit, palun!

Head kolleegid! Radikaalse majandusliberaali südant soojendavad muidugi rahandusministri ultraliberaalsed seisukohad. Minister on öelnud pensionireformi seaduste lugemistel, et on igaühe enda asi, kuidas ta ennast vanaduseks kindlustab ja raha kogub. Ideed, et riik ei peaks üldse vastutama inimeste vanaduskindlustuse eest, arutati ka taasiseseisvunud Eesti algusaegadel. Siiski leiti, et selleks pole ühiskond, mis oli liberaalsetele ideedele väga vastuvõtlik, valmis ja riik ei saa vanade inimeste kindlustamist jumala hooleks jätta.
20 aastat tagasi oli võimul Isamaa juhitud valitsus, mida on põhjendatult peetud üsna uuendusmeelseks. Selle valitsuse töögrupp töötas välja Eesti pensionisüsteemi projekti. Gruppi kuulusid Lauri Leppik Sotsiaalministeeriumist, Veiko Tali Rahandusministeeriumist, peaministri nõunik Kersti Kaljulaid, sotsiaalminister Eiki Nestor ja rahandusminister Siim Kallas. Meie eesmärk oli luua Eestis pensionikindlustus, mis oleks jätkusuutlik, mis ei sõltuks poliitilisest heitlikkusest ja mis oleks isereguleerivalt seotud majanduskasvuga. Kõige tähtsam taotlus oli luua pensionikindlustus, milles inimesed, kes tööperioodi jooksul on panustanud rohkem, saanud rohkem palka, maksnud rohkem sotsiaalmaksu, saaksid ka rohkem pensioni. Nendele eesmärkidele vastas kõige paremini kogumispensioni idee, millega osa pensioniks kogutud rahast anti pensionäride eraomandisse.
Tolleaegsetes vaidlustes oli keskne küsimus, milline peab olema riikliku pensioni, milles kesksel kohal oli ja on nõukogulik tööstaaži arvestamine, ning sissetulekutele vastava ja inimese omanduses oleva kogumispensioni vahekord. Liberaalne tiib Reformierakond ja Isamaa soovisid, et kogumispensioni osa oleks suurem ja riiklik osa väiksem. Sotsiaaldemokraatidel ja neid selles küsimuses toetanud Keskerakonnal olid vastupidised seisukohad. Lõplikus kompromissis jäi liberaalne tiib alla. Kogumispensioni osaks sai 6% sotsiaalmaksu suurusest ehk 23,7% kohustuslikust pensionimaksest ja riikliku pensioni ühiskatlasse jäi 72,7% kohustuslikust pensionimaksest. Liberaalne tiib oleks hea meelega näinud, et see vahekord oleks olnud vastupidine. Süsteem oleks koosnenud kahest osast: poliitiliselt määratletud rahvapensioni osast, mis oleks lähtunud elatusmiinimumist, ja valdavast kogumispensioniosast, mis oleks sõltunud tööpanusest, eelkõige teenitud palgast.
Riigipensioni ja kogumispensioni vahekord ning lühike kogumisperiood on peamine põhjus, miks tänastel pensionäridel on kogumispensioni osatähtsus pensionis väike. Mida aeg edasi, seda olulisemaks teine sammas saaks ja pensionifondid kasvaksid ka Eesti ettevõtluse olulisteks rahastajateks. Osaliselt on nad seda juba täna.
Väike grupp poliitikuid on täna osava manipuleerimisega viimas läbi oma kinnisideed, mille vastu on kõik arvestatavad eksperdiarvamused ja mida algselt ei toetanud ka ükski valitsuskoalitsioonipartner, ideed, mis mõjutab sadu tuhandeid inimesi. Selle ideega vähendatakse riigi vastutust inimeste vanaduskindlustuse eest. Laiali jagatakse raha, mis oli mõeldud vanaduskindlustuseks tulevikus. Tulevikus peab riik seda teiste vajaduste arvel poliitiliselt kompenseerima.
Valitsuskoalitsioonil ei ole kohustusliku kogumispensioni kaotamiseks mingit rahva mandaati. Ainsana tuli selle plaaniga valimistel välja Isamaa, kes kaotas eelmiste valimistega võrreldes 18% oma valijatest ehk 14 500 valijat. Toetuda arvamusküsitlusele, milles 60% vastanutest justkui toetavad reformiplaani, on puhas demagoogia. Me võiksime ju siis küsida inimestelt, mida arvata sotsiaalmaksu maksmise muutmisest vabatahtlikuks. Ma arvan, et 70–80% vastaks tõenäoliselt positiivselt. Ma imestangi, kuidas laialijagatava raha vastuvõtmise poolt oli ainult 60% küsitletuist.
Investeeringuvahendajaile ja kelmidele loob uus süsteem tõelise kullakaevanduse. Mõne aja pärast on suur osa teise samba rahast suurendanud nende rikkust. Tulevased valimised saavad olema kibe võitlus ühelt poolt nende vahel, kes lubavad erakorralist pensionitõusu, ja teiselt poolt nende vahel, kes tahavad raha kulutada muudeks vajadusteks – teedele, haridusele, kultuurile jne. Erakorralised pensionitõusud, ükskõik kas 100 või 7 eurot, saavad olema valimisvõitluse üheks peamiseks elemendiks ja need jaotuvad kõigile võrdselt. Seega, algset ideed, et inimesed, kes rohkem panustavad ühiskonda, saavad ka rohkem pensioni, ei paista kusagilt. Arvestades pensionäride osatähtsuse kasvu meie ühiskonnas ja valijate hulgas, saab poliitiline surve kulutada pensionide kasvuks üle riigi võimaluste olema reaalne risk. Ma küsin lõpetuseks: miks ei lähe valitsuskoalitsioon rahandusministri liberaalsete ideedega edasi ega kaota üldse riiklikku pensionikindlustust? Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun! 5 + 3 minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Kuna olukorras, kus debatti pidada pole võimalik, on keeruline öelda, kas naerda või nutta, soovin teile esmalt ette lugeda k.a 22. jaanuari ajalehe Eesti Ekspress rubriigis "Kranaat" toodud teise samba lepingu, mis iseloomustab tänast olukorda minu meelest paremini kui ükskõik millised tõsiselt võetavad põhjendused ja argumendid, sest neid ei võeta kuulda: "Leping Eesti Vabariigi ja Kodaniku vahel. Eesti Vabariik ja Kodanik lepivad kokku, et Eesti Vabariik Jüri Ratase, Helir-Valdor Seederi ja Mart Helme isikutes annab Kodanikule üle tema teise samba kontole kantud raha ja Kodanik võtab raha vastu. Raha on Kodaniku oma. Kodanik võib rahaga teha, mida tahab. Kodanik võib teise sambasse tagasi tulla, kui tal oma rahaga midagi targemat teha pole. Kodanikul on lubatud valimiskastide juures teise samba raha saamist hea sõnaga meenutada. Kodanikul on lubatud sotsiaalmeedias eputada asjade ja reisidega, mille ta teise samba raha eest ostnud on. Kodanikul on lubatud teise sambasse jäänuid lolliks pidada ja neid ka lolliks nimetada. Kodanikul on lubatud irvitada pankade üle ja neile keskmist sõrme näidata."
Nüüd jätkan lepingu all väikses kirjas toodu tsiteerimisega: "Eesti Vabariik ei vastuta Kodaniku hakkamasaamise eest vanaduses. Kodanik on ise tark ja vastutab ise selle eest, kuidas ta vanaduses hakkama saab. Eesti Vabariik ei vastuta selle eest, kui kodanik raha investeerides ära kaotab, ära kulutab, petistele annab, teenustasudele kulutab või muul moel ära raiskab. Kodanik võtab vanaduses vastu selle pensioni, mille jaoks riigil raha on. Kodanik nõustub sellega virisemata, vingumata, porisemata ja torisemata. Kodanik ei väljenda vanaduses ei avalikult ega eraviisiliselt oma rahulolematust sellega, et raha pole ja elu on raske. Kodanik talub oma vaesust vaikides. Kodanik ei väljenda oma pahameelt majanduslike raskuste üle valimiskastide juures, vaid kohustub ka edaspidi valima Keskerakonda, EKRE-t ja Isamaad. Kodanik ei kritiseeri oma vaesuses Jüri Ratast, Helir-Valdor Seederit ega Mart Helmet. Kodanik ei laima neid, ei sülita nende nime kuuldes ega rüveta nende haudasid. Kui Kodanikul on vanaduses materiaalseid raskusi, soojendab ta end mälestuste paistel sellest, kuidas omal ajal oli tore teise samba raha kulutada."
Mina ei ole majandusküsimustes ekspert. Sotsiaalvaldkonnas töötanud inimesena olen pidanud tegelema vaesuse ja ilmajäetusega. Needsamad probleemid selle eelnõuga vaid süvenevad. Olen alati arvanud, et kulutades rikkaks ei saa, mõistlik oleks ajal, mil oled noor, mõelda ka vanadusele. Olen täna kuulnud erinevaid küsimusi ja neile antud vastuseid nii infotunnis peaministri kui ka istungil rahandusministri suu läbi. Olen seda meelt, et aja möödudes on vaja seadusi üle vaadata, neid parandada ja muutunud ajale kohasemaks muuta. Seda tegi eelmine valitsus ja võiks teha ka tänane valitsus. Muutustele oleks siin saalis ju toetus ja arutelud toimuksid sisuliste põhimõtete üle. Kui eluase vajab remonti, siis pole ju otstarbekas korterit või maja maha lammutada, eks hakkame ikka tegema kas sanitaar- või kapitaalremonti. Usun, et olukorras, kus riigil on lahendamata suured probleemid sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas, kus omastehooldajad nõrkevad ebainimliku hoolduskoormuse all, peaksime parlamentaarseid debatte pidama hoopis nendes küsimustes.
Head ametikaaslased! Veel pole hilja, veel saame otsida lahendust ja muuta kogumispensionide seaduse oma tegelikke eesmärke täitvamaks, kui me seda ka tegelikult tahame. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on siin saalis tehtud käesoleva eelnõu kohta äärmiselt kriitilisi märkusi, rõhutan, et isegi ülikriitilisi. Pensionireform olevat kuritegu, vandalism, see on kriisi algus jne. Ei tahaks hakata siin semiootiliselt lahkama nende sõnade tegelikku tähendust, sest lõpptulemuseks oleks ikkagi see, et öeldud väljendid on sama inetud nagu opositsiooni kriitika pensionireformi kohta.
Ma ei taha hakata üle kordama seda, et pensionireform on õigel teel, sest seda on siin saalis täna korduvalt tehtud. Tahaksin vaid peatuda ühel nüansil, mis minu arvates on äärmiselt oluline. Oletame, et teil on vaja minna panka ja mingiks otstarbeks raha laenata. Minu küsimus teile on järgmine: öelge palun, milline pank on nõus teile raha laenama nii, et ta selle pealt intressi ei küsi? Mina sellist panka ei tea ja kui teie teate, siis andke mulle ka teada. Teatavasti on panga eesmärk ikkagi laenamise pealt teenida. Praegusel juhul on aga üle 4 miljardi suurune eraisikute rahamass investeerimisfondide käsutuses, kes kasutavad seda sisuliselt intressivabalt, sest pensioniea saabudes on pensioniraha ostujõud lihtsalt vähenenud ja mitte lihtsalt vähenenud, vaid kordades vähenenud. Kas te mäletate seda ammust telereklaami, kus üks lõunameresaartel viibiv Andrus Veerpalu sarnane mees lubas pensionäridele kogutud säästude eest puhkust kuskil väga eksootilises paigas? Tegelikult on see ju samasugune muinasjutt nagu Eesti murdmaasuusatamise kõrge tase.
Selge on see, et teise pensionisamba vabakslaskmisega väheneb investeerimisfondide võimalus kasutada tasuta saadud raha. Nende lobigrupid püüavad kogu hingest pensionireformi ära hoida. Kõige eelneva põhjal on aga mulle isiklikult jäänud kahjuks mulje, et meie head opositsioonipoliitikud on samuti suudetud rakendada lobigrupi töösse, selle asemel et seista Eesti rahva ja Eesti huvide eest. Ma ei saa nõustuda sellega, et Eesti inimene kõlbab ainult töö tegemiseks ja maksude maksmiseks ning et ta ei oska oma rahaga ringi käia. Kas te tahate väita, et Eesti majanduse areng on toimunud tänu rumalatele eestlastele? Kas te tahate väita, et teaduse saavutused, millega me siin uhkustame, on teinud rumalad inimesed? Kas te tahate väita, et need uusehitised, mis Tallinna sisse sõites paistavad ja mida ka mujal Eestimaal iga päev juurde kerkib, on teinud rumalad inimesed? Ma ei usu seda.
Ja veel üks asi. Juhul, kui pärast teise pensionisamba vabakslaskmist algabki kriis, nagu opositsioonipoliitikud on siin täna öelnud, siis kahjuks saab see kriis alata vaid mõne erakonna jaoks – kas ühes või teises võtmes. Ja üks asi veel, enne kui lõpetan. Olles jälginud täna Riigikogu ees toimunud miitingut, milles osalesid ja mängisid võtmeosa opositsioonipoliitikud, ning seda tänast teatrit siin Riigikogu saalis, soovitaksin opositsioonil võtta käitumise ja tegude osas järeleaitamistunde Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhtfiguuride Martin ja Mart Helme käest. Ma usun, et nende õpetussõnad tuleksid teile kasuks. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuulda on olnud ilusaid sõnu ja ka hirmuäratavaid. Kolleeg Pevkur rääkis sellest, et me oleme doktorid ja haige rahvas on meie patsiendid. Aga me ei ole teledoktorid nagu Vassiljev, kes enda antud soovituste eest ei vastuta, vaid meie teiega, doktorid, vastutame tagajärgede eest, kui soovitame patsientidele üht või teist tabletti või süsti. Kolleeg Kruuse rääkis ilusasti õunapuuõitest, mis me täna öösel kurja õielõikajana maha lõikame, nii et sügisel jäävad õunad saamata. Nii ilus metafoor, et mul tuli pisar silma. Aga oli ka hirmutamist, et tuleb nälg ja siia jõuavad pagulaste hordid, juhul kui tänane õhtu lõpeb niimoodi, nagu ta lõpeb. Niisiis, me kõik teiega oleme doktorid. Head kolleegid, doktorid, rahva perearstid! Mina ei ole doktor, ma olen doktori poeg ja vend.
Aga vaatame, kui palju me tegelikult oma patsientidele antud tablettide ja süstide tagajärgede eest vastutame. Mulle tuleb meelde Jaak Aaviksoo kõrgharidusreform. Eesmärk oli suurepärane – tasuta õpe, vaesemad poisid saavad ülikooli minna ja ette valmistatakse neid spetsialiste, keda vaja on. Aga mis välja tuli? Välja tulid tegelikult nigeerlased ja teised toredad kolmandate riikide tudengid. Saime inglise keelele kiiresti üle minevad õppegrupid, maksame neile riigina veel pealegi. Tegelikult toodame edasi neid spetsialiste, keda vaja ei ole. Nii et see oli nurjunud asi, lugupeetud doktorid!
Või teine asi, kunagine pensionireform. Mäletate? Valijatega kohtudes olen ma iga kord kuulnud neid küsimas: millal te lõpetate ära selle jama, et ühe pensioniaasta saamiseks tuleb kolm aastat pingutada? Sellest on väsimuseni räägitud. Umbes 70% on neid, kes saavad väikest palka ja peavad sellise reaalsusega leppima. Nurjunud projekt, lugupeetud doktorid, rahva perearstid!
Tuleme tänase õhtu juurde, tänase õhtu n-ö diagnoosi ja tableti või süsti juurde. 17 aastaga on tavaline pension, esimene sammas, kasvanud umbes neli korda, täpsemalt vist 3,8 korda. Aga kui palju on kasvanud teine sammas? See on soss-seppade äri. Neil on kasutada olnud 5 miljardit eurot või natuke vähem – ma ei ole rahandusinimene, aga suurusjärk on umbes selline –, kuid midagi tarka pole välja tulnud. Võiks öelda, et see oli nurisünnitus, vale tablett, vale süst. Me peaksime Neiveltit tsiteerides vabandama oma patsientide ees.
Meie teiega, head kolleegid, doktorid, elame selle eelnõuga tegelikult rasvas. Teine sammas on meie jaoks. Meie teiega võidame, lugupeetud doktorid, rahva perearstid, kuna meie kuulume nende 20% kogujate hulka, kellel on üle poole pensionifondide varast. Ja ülejäänud 80% – nendele kuulub see teine pool. Nii et meie oleme võitjad ja tegelikult ei maksaks muretseda. Enda pärast me ei muretsegi. Aga tegelikult peaks vaatama selle teise poole peale, selle 80% peale, kellel on sama palju pensioni pensionifondides nende soss-seppade kontrolli all ja nende kasutada. Tegelikult esimestel aastatel on see võit teisest sambast tavalistel inimestel suhteliselt pisikene – 10 eurot, kusagil 10–15 eurot kuus. Aga selle tulemus on 17 aastat rügamist. Hiljem see vahe kahaneb tunduvalt ja riiklik pension kasvab. Ma ütlesin, et esimese 17 aastaga on see ligi neli korda kasvanud ja kasv jätkub. Kümne aasta pärast, kui uskuda eksperte, on esimene sammas suurem kui praegu esimene ja teine kokku. Aga tegelikult rahval, kelle doktorid me oleme, ja meil endalgi on suured laenud kaasas. Ja kui sellest pensionifondide viiest miljardist, mida nad soss-seppadena keerutavad, üks miljard või natuke vähem on tarbimislaene – igal juhul viis korda vähem –, siis võib-olla oleks targem praegu need laenud kinni maksta või vähemalt oma koormat vähendada ja otsustada ise, mida selle rahaga teha. Ma olen täitsa kindel, et paljud ei võta seda välja. Ma arvan, et meiesugused siin – ma ei tea, küsitlust ei ole tehtud –, meist enamik vist ei võta seda välja. Nii et see ei ole tegelikult meie mure. Meie, doktorid, mõtleme selle peale, kuidas rahval peaks olema. Mulle tundub, et rahvale oleks see tablett, mida me täna selle seadusega püüame neile anda, igal juhul kasulikum – või see süst, mida me neile selle seadusega püüame määrata. Ja ma olen kindel, et see ei ole mürgisüst, nagu head kolleegid siin võib-olla arvavad.
Lugupeetud kolleegid, doktorid, rahva perearstid! Peaksime rohkem peeglisse vaatama ja ka vaatama, milline on meie toodangu või meie tablettide ja süstide tegelik mõju. Edu teile ja meile, lugupeetud doktorid, rahva perearstid!

Aitäh! Head kolleegid! Meil kõigil on õigus kuni kaheksa minutit kõneleda, aga korrektne on küsida kolm minutit lisaaega, kui kõne läheb pikemaks kui viis minutit. Püüame sellest reeglist lähtuda. Erkki Keldo, palun!

Head kolleegid! Kuigi uus kümnend on alles alanud, siis juba täna on siin saalis arutusel tõenäoliselt selle aastakümne kõige halvem eelnõu. Valitsus on sidunud Riigikogus oma usaldusküsimusega teise pensionisamba lammutamise. See on iseseisvuse taastanud Eesti ajaloo ilmselt suurim poliitiline kuritegu, sest tagasi pööratakse aastakümnete eest tehtud suur ja struktuurne reform, ilma et lahendataks probleemi, milleks teine pensionisammas ellu kutsuti. Mind siiralt häirib ja paneb muretsema, et tänane valitsus lõhub väga paljude eestlaste tuleviku. Kui vaatame, kes on need inimesed, kes kõikide eestlaste tuleviku üle otsustavad, siis nendeks on kolme valitsuserakonna juhid Jüri, Mart ja Helir-Valdor, keskmise vanusega 55 eluaastat ehk mitte kaugel praegu kehtivast pensionieast. Nemad otsustavad tänaste noorte ja tulevaste põlvkondade saatuse üle. Kõige hullem on see, et kuigi nemad selle sigaduse korda saadavad, siis vastutust nad selle eest tõenäoliselt ei kanna, sest ajaratas töötab pigem nende kasuks.
Teiseks, sellele tegevusele ei ole küsitud rahva mandaati. Ei ole nii, nagu enne siin kõnepuldis väideti, et seda on küsinud rohkem kui üks erakond. Enne valimisi rääkis sellest ainult üks erakond, kes sai valijatelt 11% toetust. Veel kurvemaks teeb olukorra see, et meil on täna peaministritoolil mees, kelle jaoks sõnamurdmine pole mingi probleem – mees, kes veel aasta tagasi rääkis sellest, kuidas kohustuslik kogumispension on väga oluline, et meie eakatel oleks tulevikus väärikas vanaduspõlv. Nüüd on seesama peaminister loobunud oma senisest seisukohast ja väärtustest, et lihtsalt ametikoht säilitada. Piinlik, väga piinlik!
Pensionisüsteemi lammutamisega eiratakse täielikult sotsiaalmaksu kogumise eesmärki. Sotsiaalmaksu üks eesmärk on tagada eakatele inimestele väärikas sissetulek pensionieas. Kui täna lubame inimestel nende enda makstud sotsiaalmaksuosa välja võtta ja teha sellega, mida iganes nad tahavad, siis see kindlasti ei täida riigi seatud algset eesmärki saada täna ja tulevikus paremat pensioni. Ma ise olen Eesti ühiskonnas üles kasvanud ajal, kui meie eakate olukorda võrreldi väga palju meie põhjanaabrite omaga – ja kindlasti tehakse seda tänagi –, et kuidas sealsed vanaemad ja vanaisad saavad ringi reisiga ja väärikalt vanaduspõlve nautida, ning kuidas peredes räägiti, et selline võiks olla ka Eestis tulevik. Kohustusliku kogumispensioniga me liikusimegi sinnapoole, et ka meie ühiskonnas oleks eakatel tulevikus väärikam vanaduspõlv. Olen ju isegi lapselapsena mõelnud, et kui tore oleks, kui minu vanavanemad oleksid saanud Skandinaavia eakate moodi oma vanaduspõlve veeta – nautides, reisides ja meelelahutust kogedes. Kuid kõik need võimalused on Põhjamaades tekkinud tänu sellele, et inimesed on tööelu jooksul kogunud sääste, et vanaduspõlves oleks sissetulek ehk pension suurem. See on fakt, rääkigu inimesed siin puldis täna mida tahes.
Kolmas probleem pensionisüsteemi lammutamise juures on see, et hävitustööd tehes ei ole valitsus valmis mitte ühtegi ettepanekut kuulama, et süsteemi päriselt paremaks teha. Opositsiooni sisulisi ettepanekuid ja alternatiivset eelnõu ei võetud üldse kuulda. Kuid valitsus on saavutanud uue taseme, eirates kõiki erialaorganisatsioone, rääkimata Eesti Pangast ja isegi õiguskantslerist, kes seadusest tulenevast kohustusest viitavad võimalikele ohtudele, muredele, mida süsteemi lõhkumine tulevikus põhjustada võib. Olgu siinkohal meelde tuletatud, et need ohud saavad olema kas kolmandiku võrra väiksemad pensionid, suurem maksutõus või massiline võõrtööjõu sissetoomine. Ja minu meelest oleks aus, kui tänane valitsus ütleks välja, millist tulevikku nemad nendest kolmest Eestile eelistavad.
Kogu selle valitsuse ametiaja jooksul on peaminister üritanud rääkida sidusast ühiskonnast ja väärtustest. Aga räägime nüüd siis väärtustest. Mina ütlen, et tänasel valitsusel neid pole. See on selge.
Palun aega juurde!

Palun, kolm lisaminutit!

Räägitakse küll sidusast ühiskonnast ja kaasamisest, kuid reaalsus on see, et enda ülekulutamiseks tahetakse kätte saada inimeste tulevikusäästud. Tänast valitsust ei huvita, mis saab nendest inimestest tulevikus. Riik peaks inimeste säästmist senisest rohkem innustama, valitsuse plaan on aga vastupidine – lubada inimestel oma pensionisäästud juba täna kasutusele võtta. Kusjuures valitsust ei motiveeri mitte Eesti tulevik, vaid lihtlabane ahnus, sest kõik olemasolev raha on juba riigieelarvest läinud, kuna Jüri Ratase valitsus on viimaste aastatega kulutanud üle miljardi euro rohkem. Pensionisamba lammutamine lubab valitsusele sadu miljoneid Eesti inimeste säästetud raha, mida saate oma lubaduste katteks laiali jagada. Just seepärast ei pea valitsus millekski ka järjepanu laekuvaid juristide etteheiteid, mille kohaselt valitsuse plaan on põhiseadusvastane. Häbi hajub, aga raha jääb.
Kui alguses räägiti suurematest valikuvõimalustest, siis tänaseks on teada, et isegi investeerimiskontot ei pruugita valmis saada ehk selgelt on näha, et valitsuse prioriteet on ainult inimeste rahale küüned taha saada. Inimesed peavad kohe maksma kogutud säästudelt 20% ning samamoodi kohe hakkavad inimeste rahale külge ka erinevad võlanõudjad. Nii et lõpuks ei ole inimesel ei raha ega ka väärikat tulevikku ja tundub, et see ongi tänase valitsuse tahe. See on sõnum, mille mina ja paljud minu kolleegid tahavad siin saalis Eesti rahvale edasi anda. Ma soovin, et kõik tänased ja tulevased valijad teaksid, kes sellise sigaduse eest vastutab ning et läheks mustvalgelt ajalukku, kuidas Jüri Ratase juhitud valitsus 2020. aastal lõhkus omakasu eesmärgil kümnete kui mitte sadade tuhandete eestlaste tuleviku. Tulevikus oleks eakate hakkamasaamine võinud olla tunduvalt parem, et meie vanaemad ja vanaisad saaksid tegeleda oma lastelastega ning nautida väärikat elu. See on tulevik, mille tänane valitsus meie inimestelt oma rumaluse ja ahnuse tõttu ära võtab. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Taavi Rõivas, palun! 5 + 3 minutit.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea avalikkus! Eestil on viimase kolme kümnendi jooksul olnud väga erinevaid valitsusi, aga neil kõigil on üks ühine nimetaja: iga valitsus on omal moel panustanud Eesti tuleviku ehitamisse ja mitmed valitsused on ellu viinud ka olulisi reforme, mille positiivne mõju ulatub mitme aastakümne taha. Need reformid ei ole sugugi mitte alati olnud popid, isegi mitte enamasti pole need populaarsed olnud, aga vajalikud on need olnud sellegipoolest. Nii on see seni olnud, aga enam paraku mitte, sest see, mille tunnistajaks me täna siin oleme, ei ole reform, see ei ole ehitamine. See on lõhkumine ja – nii nagu ütles Eesti Panga endine president – see on vandalism, tükk tüki haaval, kivi kivi haaval Eesti ühiskonna alustalasid lõhkuv vandalism.
Käime läbi peamised argumendid, mida me täna siin kuulnud oleme. Head koalitsiooniliikmed, te ütlete, et selle muudatuse elluviimisega annate te inimestele võimaluse oma raha üle otsustada. Ent te jätate ütlemata teise lausepoole: ahvatledes pensionipõlveks kogutut kiirelt ära tarbima. Ja loomulikult me teame, et loodate selle varal ka riigieelarve suurt puudujääki veidigi leevendada, jättes järgmisele, meie laste põlvkonnale selle võrra suurema maksukoormuse ja, vähe sellest, pannes terve meie enda põlvkonna – väga suuresti just nende osas, kes ahvatlusele järele annavad – suurde vaesusriski. Täpselt nii, nagu ütlesid kolleeg Valdo Randpere ja kolleeg Erkki Keldo, ei saa me mitte kunagi jõuda Skandinaavia riikide jõuka pensionäri tasemele, kui kaotame võimaluse pensionipõlveks säästa, ahvatledes inimesi kohe raha ära kulutama.
Teine argument, mida te olete nimetanud, on see, et soovite anda inimestele võimaluse ise investeerida. Aga te jätate ütlemata, et tegelikult see investeerimiskonto, millest palju on räägitud, on selleks ajaks veel loomata. Rääkimata sellest, kui paljud inimesed Eestis üldse praegu vabatahtlikult investeerivad või kui suure ampsu ükshaaval või kümmehaaval aktsiaid ostes – ka sadahaaval aktsiaid ostes, kui soovite – teenustasud tegelikult tehingutest röövivad.
Me ei saa kuidagi nõus olla ka selle argumendiga, mis samuti täna siin kõlas, et sel muudatusel on rahva mandaat ja kui on rahva mandaat, siis loomulikult võib rumalusigi ellu viia. Head kolleegid, sel muudatusel ei ole rahva mandaati. Me kontrollisime, et see erakond, kes ainsana lubas praegu kavas olevat muudatust, sai valimistel 11,4% häältest. Praegu ametis olev peaminister, Eesti populaarsuselt teise erakonna esimees ütles enne valimisi selgelt, et tema küll sellist muudatust ei toeta. Tõsi, ta ütles paljusid asju väga selgelt ja enamik nendest asjadest, mida ta enne valimisi väga selgelt ütles, on tegelikult tõeks osutunud täpselt vastupidisena. Aga sellegipoolest rahva mandaati 11,4% häältega muudatusel küll ei ole. Ma ei ole nõus sellega, kui keegi ütleb, et me oleme kokku leppinud ja meil on töine õhkkond ja sellest piisab või et see asendab tegelikku rahva mandaati.
Ma jätan täielikult kommenteerimata need koalitsiooniliikmete toodud argumendid, millega näidati välja põlgust või üleolevust ja nimetati pankureid näiteks soss-seppadeks. Ma usun, et nendele võib Eesti ühiskond ilma minu kommentaaridetagi kohase hinnangu anda. Minu meelest Riigikogu kõnetooli selline kõnepruuk ei sobi.
Kui me vaatame seda protsessi, siis lisaks sisule on ka see äärmiselt konarlik ja ebaõnnestunud. Sisuliselt ju kedagi ei kaasatud, eksperte, kes avalikult oma arvamust avaldasid, arvesse ei võetud ning põhiseadusele tähelepanu juhtinud põhiseaduslike institutsioonide esindajate seisukohtadele vilistati. Ehk et sisulisi ega õiguslikke argumente ei peetud miskiks. Kordan veel: kokku on ju lepitud, õhkkond on töine ja nii see läheb.
Nüüd, kui vaadata otsa sellistele faktidele, millega vaielda on keeruline, siis me saame täiesti kindlalt öelda, et kõigil neil, kes lähevad kaasa ahvatlusega oma raha teisest sambast kiiresti välja võtta, tulevikus pension väheneb. See on fakt. Samuti saab faktina öelda seda, et võrreldes praeguse olukorraga investeeringud Eesti majandusse vähenevad, sest just kõige mittelikviidsemad vahendid on need, mis kõige esimesena pensionifondides ohtu satuvad. Pensionifondide loogika sunnib neid investeerima rohkem rahvusvahelistesse indeksitesse ja vähem näiteks Tallinna börsile, mille kogumaht on napp paar miljardit ehk siis umbes 40% pensionifondide kogumahust.
Siim Kallas kirjeldas siin ennist protsessi, kuidas teine sammas loodi – seda protsessi, mida tegelikult võib nimetada reformiks. Ta kirjeldas ka toonast Isamaad ja mina ütleks, et toonane Isamaa oli väga paljuski teistsugune kui praegune. Me ei tunne seda Isamaad enam ammu ära. Ma arvan, et siin on, mille üle mõelda nii kõigil Isamaa liikmetel kui ka kõigil nende valijatel, sest ma ei usu, et see Isamaa, kes pensioni teise samba loomise juures oli, oleks heaks kiitnud pensioniraha kohese kulutamise, mis pigem mõjub mööbliga maja kütmisena kui struktuurse reformina.
Head valitsusliidu liikmed! Üks asi on mul teile kõigile veel, väga isiklik asi igaühe jaoks! Enamikku teist ei kaasatud ju tegelikult selle valitsusliidu leppe tegemisse. Selle tegid teie erakondade juhid. Jah, te kirjutasite sinna alla, aga täna, kui te vajutate seda nuppu, ei ole vastutus mitte teie erakondade juhtidel, vaid igaühel teist. See vastutus on teil oma põlvkonna ees, see vastutus on teil kõigi valijate ees ja mis kõige tähtsam, see vastutus on meie kõigi laste ees. See muudatus mõjutab neid kõiki negatiivselt, nii et mõelge, millise südametunnistusega te seda nuppu täna vajutate. Seda nuppu ei vajuta teie eest ei Helme, ei Ratas, ei Seeder. Igaüks teist vajutab seda nuppu ise ja igaüks ka vastutab ise. Aitäh!

Aitäh! Valdo Randpere, kas protseduuriline küsimus? Palun mikrofon Valdo Randperele!

Paraku mitte protseduuriline, aga kuna minu nime nimetati läbirääkimiste käigus, siis tahaks ma seoses sellega teha ühe väikese korrektuuri.

Palun!

Ma pidasin enne siin kõnet ja tõin praeguse süsteemi puhul välja kolm põhilist puudust. Ma tahaks need üle korrata. Minu meelest, kui muudetaks ära see, et teise sambaga ühinemine ei ole vabatahtlik, et sellest teisest sambast väljamaksed algaksid seoses pensioniikka jõudmisega ja et investeerimiskonto oleks valmis samaks ajaks, kui seadus jõustub, siis võiks edasi rääkida. Ja vahepeal tuli minu juurde Aivar Kokk, rahanduskomisjoni esimees, ja lubas mulle käsi igasuguste asjade peal, et enne, kui investeerimiskontot ei ole olemas, see seadus toimima ei hakka, või vastupidi, ta lubas, et investeerimiskonto saab olemas olema. Kui see nii on, siis minu süda on natukene rahulikum. Aitäh!

Aitäh! Läheme sõnavõttudega edasi. Heiki Hepner, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Me oleme täna rääkinud päris palju rahast. Võiks siiski ütelda, et ega meil ei ole üleliia põhjust selle praegu kehtiva seaduse üle uhked olla, ja oleks ikka silmakirjalik küll, kui ütleksime, et seda ei ole vaja kapitaalselt remontida. Aga ma ei hakka teiega siin vaidlema, sest tegelikult on see seadus päris paks ja seda ei ole võimalik siin kaheksa minuti jooksul üksipulgi läbi arutada. Ma toon teie ette ainult ühe aspekti, mida me pole siin saalis veel puudutanud ja mis tegelikult vaatab aastakümneid ette.
Augusti lõpus tuli ilmselt ka teie postkasti kiri, milles keskkonna pärast muretsevad inimesed kirjutasid, et tänased pensionifondid ei investeeri nendesse ettevõtetesse, mis arvestaksid looduskeskkonna ja kliimamuutustega – ehk et seda raha kasvatatakse nii kliima kui ka meie looduskeskkonna arvel. Siin selles tänases reformis on tegelikult olemas lahendus ka sellele küsimusele. Tõesti, siin juba korra puudutati investeerimiskontot. See konto annab võimaluse meil kõigil investeerida just sellesse, mis arvestaks meie soove. Ja ma juba ennetan seda hirmu, et kõik võib-olla ei ole suutelised investeerima – tegelikult sunnib eneseregulatsiooni mehhanism tagant ka pankasid. Kui nad teavad, et need inimesed, kes ei ole rahul, võivad vabalt lahkuda, peavad ka pangad muutma oma investeerimispõhimõtteid. See tegelikult tähendab seda, et aastakümnete pärast on ka meie looduskeskkond märksa paremini säilinud, kui ta seda võiks olla, ilma et pensionid kannataksid.
Ma julgen tegelikult päris kindlalt ütelda, et ärge muretsege üleliia. Täna kehtiv süsteem ei too õnne meie õuele. Ma olen päris veendunud, et kui meil on suurem eneseregulatsiooni võimalus, on meil suurem ka vastutus, ja siis need pensionid on pigem suuremad kui väiksemad tänase seaduse olemasolul. Nii et ma julgustan kõiki, ka opositsioonipoliitikuid vajutama rohelist nuppu. Jah, rohelist nuppu – seda, mis on looduskeskkonnaga seotud. Vajutage rahuliku südamega rohelist nuppu ja meie elu läheb paremaks. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja jutu jätkuks ütlen, et rohelist nuppu vajutatakse õigel ajal ja õiges kohas. Aga mitte keegi ei oska veel öelda, millise tohuvabohu teise pensionisamba lammutamine kaasa toob, sest valitsus pole vaevunud vähegi põhjalikumat analüüsi tegema, vaid on tormanud lunastama Isamaa valimislubadust.
Need, kes tahaksid esimesel võimalusel raha teisest sambast välja võtta ehk kasutada vabadust tulevikuks omapäi säästa, saavad mitmekordselt karistada. Tulumaksu tõttu jäävad nad kohe ilma 20% kogumispensioni rahast, kaotavad oma 6000 euro suuruse aastase tulumaksusoodustuse ja annavad riigile ära ka vähemalt järgmise kümne aasta sotsiaalmaksu sissemaksed oma tulevasest kogumispensioni fondist. Töötava inimese brutopalgast 2%-le on riik lisanud ju 4% tema sotsiaalmaksu arvelt.
Sajandivahetusel kogumispensioni juurutades lähtuti tõsiasjast, et riiklik pension kuivab tulevikus maksumaksjate vähesuse tõttu kolmandiku võrra kokku. Rahvastik vananeb, paarikümne aasta pärast kahaneb töötajate ja pensionäride suhe praeguselt 2-lt 1,3 peale. Demograafilisi protsesse me ei väära ja karta on, et tulevikus on just noored pered need kõige suuremad patuoinad, kelle kaela laotakse tänased lollused. Nemad peavad laste kasvatamise kõrval kandma järjest suuremat riigi ülalpidamise koormat. Aga kusagil tuleb taluvuspiir ette.
Juba praegu makstakse umbes 4%-le vanaduspensionäridest toimetulekutoetust. Kui aga valitsus oma pensioniplaanide juurde jääb, suureneb vaesuses elavate eakate osakaal kardetavasti mitu korda. Siin on taas põhjust küsida: kas teisest sambast lahkujatel tuleks ühtlasi kirjutada avaldus, et nad loobuvad tulevikus sotsiaalabist? Meie põhiseaduses on siiski kirjas, et ühiskond peab tagama igale inimesele minimaalse väärika äraelamise.
Ootus, et väiksem töötajate põlvkond maksab kinni eelmise, suurema põlvkonna pensioni, on ette luhtunud. Sellest on aru saanud peaaegu kõik Euroopa riigid, kes on välja töötanud oma pensioniskeemid. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa arenenud riikidega võrreldes täna ilmselgelt väike. Seega tuleks teise samba lõhkumise asemel leida teid, kuidas pensionipõlveks rohkem kõrvale panna. Näiteks võib tuua sotsiaaldemokraatide Riigikogule esitatud tööandjapensioni eelnõu. Valikuid on teisigi, kas või võõrtööjõu massiline sissetoomine. Ja siinkohal on mul küsimus eelkõige EKRE ja Isamaa poliitikutele: kas seda praegune valitsus tahabki?
Kriitikud on kõige rohkem rääkinud pensionifondide senisest väikesest tootlikkusest. On tõsi, et see võinuks olla suurem, ütlemata on aga jäetud, et lühikese kogumisajaga riikides on rahapolster veel liiga õhuke, et seda jõudsalt kasvatada. Lisaks seadis riik pensionifondidele esialgu liialt karmid investeerimispiirangud, mida tänaseks on küll leevendatud, ning oma mõju oli ka majanduskriisil. Ungaris ja Poolas hakati süsteemi kärinal lammutama ja kindlustatud lasid populistlikel valitsustel endal naha üle kõrvade tõmmata. Ent Soomes ja Rootsis, kus pensioni kogumise harjumus on pikem, on targu talitatud ning arvestatud ka tööjõu ja demograafia näitajatega.
Võib öelda, et meie pensionisüsteem on just saavutanud küpsuse, mis järjepideva kogumise ja sissemaksete tegemise korral aitaks töölkäijatel pensionieaks valmis olla.
Kolm minutit lisaaega, palun!

Kolm minutit lisaaega!

Aga inimene on kord selline, et ta mõtleb pigem tänasele kui tulevale. Nii arutlemegi pigem nagu Arno Tali Andrus Kivirähki nägemuses: kui õige võtta raha sambast välja ja toppida pajuõõnde, võimalikult sügavale? Ent rotid, teadagi, viisid kapsarauagi ära ja inflatsioon on kraad kangem tegelane.
Kuidas siis minimeerida meid ähvardava pensionirüüste kahju? Lühike vastus on, et pensionisüsteem tuleb muuta nii paindlikuks ja atraktiivseks, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada. Sotsiaaldemokraadid on teinud siinsamas Riigikogu saalis ettepaneku, et püsiva töövõimetuse või tõsise tervisehäda korral peab inimene saama enne pensioniiga teise sambasse kogutu korraga välja võtta või siis tuleb alustada pensionimakseid. Kui aga inimene on jõudnud pensioniikka, tuleb kaotada ülempiir summalt, mille ta korraga kätte saab. Praegu on selleks kümnekordne rahvapensioni määr ehk 2052 eurot. Kaaluda tasuks pensionifondide haldustasude vähendamist ja pensionikoguja võimalust panustada teise sambasse ka 3–4% palgast, samuti asjaolusid, kuidas kasvatada pensioniealise pensionijääki ka siis, kui talle väljamakseid juba tehakse. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Lotman, 5 + 3 minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Mida me täna kuulsime? Me kuulsime kurjast geeniusest, siis kuulsime sajandi suurimast kuriteost, vandalismist, sigadusest, lõhkumisest, Eesti lõhkumisest, mitte üksnes pensionisüsteemi lammutamisest. Teiselt poolt aga kuulsime ilusaid kujundeid spordivaldkonnast ja õunapuukasvatusest. Enne teist maailmasõda inglise kirjanik ja publitsist George Orwell analüüsis, millal poliitikud sellist retoorikat kasutavad, ja tema vastus oli üsna ühene: siis, kui nad tahavad midagi varjata. Mida siin tahetakse varjata?
Põhiline asi, ja sellel asjal on kaks poolt, on see, et teine sammas aitab praegusel kujul kuidagi tagada väärikat vanaduspõlve. See ei vasta tõele. Meie suurepärane kolleeg Andres Sutt tõi näite kahest pensionärist, kellest üks saab pensioni ainult esimesest sambast, aga teine, kellel on ka teine sammas, saab 35 eurot rohkem. Tõepoolest, see on pensionärile suur raha. Ma tegin teatud kalkulatsiooni ja vaatasin, kui suureks see summa optimaalsete tingimuste korral kuskil 35–40 aasta pärast kasvaks. See number jääb ikka kahekohaliseks, rääkimata sellest, et hinnad ja inflatsioon teevad selle raha väärtuse väiksemaks. Ma ei usu, et see tagab väärika vanaduspõlve. Selle asja teine pool on aga see, et kui me hindame teise samba tähtsust üle, ei kuku Eesti riik kokku. Ei kuku isegi pensionisüsteem kokku. Ei jää inimesed rohkem vaeseks kui praegu. Inimeste, sh pensionäride elatustase sõltub ühiskonna rikkusest. Seal, kus on vabam majandus ja kus inimestel on rohkem initsiatiivi, seal on ka suuremad eeldused majanduse kasvuks. Ma ei taha öelda, et me selle seadusega muudame midagi oluliselt paremaks, aga kindlasti on see väike samm õiges suunas.
Lisaks nendele metafooridele on meid kõvasti hirmutatud: küll tuuakse siia sadade tuhandete kaupa migrante, arvatavasti Mustast Aafrikast, kes hakkavad seda demograafilist auku täitma. Ma tahan öelda, et need on kaks täiesti eri asja. Eesti demograafiline olukord on väga tõsine, aga see ei sõltu teisest pensionisambast. Demograafiaga tuleb tegeleda siis, kui me tegeleme demograafiaga, aga praegu räägime pensionisambast. Mida teevad vaesed inimesed siis, kui tuleb majanduskriis? No ma tean, mida nad teevad. Majanduskriisid ei ole ainult tulevikus, majanduskriis oli ka 2008. aastal. Ja 2009. aastal Reformierakonna valitsus peatas teise sambasse maksete tegemise. Kui me nüüd räägime, et see lõhub usaldust riigi vastu, siis ma arvan, et Eesti maksumaksjad veel mäletavad seda aega ja mina kui teise sambaga liitunud inimene olin riigis tõsiselt pettunud. 2011. aastal teine sammas taastati ja riik andis suuremeelselt lubadusi nendele, kes sinna pidama jäid. Ka mina jäin – ma olin ja olen teise samba pooldaja. Ma olen selle sambaga liitunud ja ei kavatse sellest lahkuda, aga ma ei taha, et see oleks sundolukord. Teine sammas peab olema vabatahtlik, nii nagu sellega liituminegi. Ja mida siis lubati? Lubati inimestel, kes jäid sambaga liitunuks, suurendada sissemaksete osakaalu 3%-le. Ma olin väga rõõmus ja läksin panka, et suurendada 3%-le. Ei saa. Miks? Liiga vana. Kui me praegu kuuleme siin võrdsest kohtlemisest, siis ma küsin, et millal seda hakati lõhkuma. Kas mitte 2001. aastal, kui ühed tohtisid liituda, teised võisid liituda, aga kolmandad olid sunnitud liituma? Kus oli siis võrdne kohtlemine?
Mis puudutab ennustusi, mida me kõik armastame teha, siis tahan ma tuletada meelde ühe väljapaistva majandusteadlase, Nobeli preemia laureaadi, vasakpoolsete lemmiku Paul Krugmani ennustust. Kui valimised võitis president Donald Trump, siis järgmisel päeval börsid langesid ja Krugman kirjutas Twitteris: "Millal need börsid taastuvad? Mina ennustan, et mitte kunagi." Me teame, et president Trumpi valitsemisaeg on börside jaoks olnud üks ajalooliselt kõige edukamaid. Mis tegi Krugman pärast seda? Kas ta ütles, et ma eksisin? Ei, nüüd ta ütleb, et kui Trump järgmine kord valimised võidab, vot siis alles tuleb majanduses katastroof. Aga praegu tegeleb ta keskkonna kaitsmise ja teiste katastroofistsenaariumidega.
Eile kirjutasid kaks suurepärast juristi, kuidas kõik selles eelnõus on valesti, ja tõid näite inimesest, kellel on teises sambas 28 000 eurot ja kes jääb haigeks. Tema ravi maksab 15 000 eurot, aga ta peab kõik 28 000 välja võtma ja mis ta vaeseke siis selle 13 000 euroga teeb? Väga kurb lugu, aga poleks seda eelnõu – juhul, kui me seda vastu ei võta –, ei saaks ta üldse raha välja võtta. Ma tahan öelda seda, et on olemas ka suuremaid õnnetusi kui see, et inimesele jääb 13 000 eurot kätte. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun! Vabandust! Andres Sutt, teil on õigus repliigiks, teie nime mainiti. Palun!

Aitäh! Hea kolleeg Mihhail Lotman! Tõsi on, et kirjutasin artikli, milles tõin näite kahest inimesest: meeldiv abielupaar, naine ühines teise sambaga, mees aga naise head nõu ei kuulanud ja ei ühinenud. Mis oli tulemus? Naise pension oli 35 eurot kuus suurem. Ma arvan, et kui küsida ükskõik kelle käest, kas ta oleks nõus saama kuus 35 eurot rohkem, siis ma usun, et inimesed ütleksid, et jah, nad oleksid nõus saama 35 eurot rohkem. Ja veel selline pisiasi, et 35 eurot on juhtumisi viis korda rohkem kui 7-eurone erakorraline pensionitõus.

Aitäh! Mihhail Lotman, kas on protseduuriline küsimus? Kodukord ütleb, et kui puldist läbirääkimiste ajal kedagi mainitakse, siis on tal õigus repliigiks. Vastastikku võite pinkide vahel sõnumeid saata väljaspool istungit. Jätkame. Yoko Alender, palun!

Aitäh! Austatud aseesimees! Head kolleegid, kes te olete saalis, kes te kuulate ja vaatate meid siin oma kabinetis! Head huvilised, kes te kuulate meid kusagil mujal! Kindlasti on siin täna üksjagu huvitavat ja väga olulist kuulamist. Siin on räägitud palju rahandusest, siin on räägitud palju tulevikust. Minule jääb endiselt küsimusi rohkem kui vastuseid. Rahandusspetsialistiks ma ennast ei pea, küll aga usaldan neid, keda olen kuulnud. Seetõttu olen sügavalt murelik ja tahan rääkida natukene väärtustest.
Millised on tegelikult need väärtused, millele me toetume, kui sellist eelnõu koostame? Olen seda ka endalt küsinud. Kuna minu väärtuste hulka kuulub ilmselgelt ühe peamisena avatus, siis reeglina vaatan kõiki muudatusi, kõike, mis on uus, suure huviga. Kindlasti pean ma oluliseks ka vabadust, see on üks väärtustest, mida eelnõu toetajad on siin mitu korda välja toonud. Kahjuks on ka tänane diskussioon näidanud, et see vabadus, mida meile pakutakse, on näiline. Ja vabadusega käib alati kaasas ka vastutus.
Tänasel meeleavaldusel kõnelesid inimesed järgmisest. Üks inimene, kes võttis sõna, ütles, et ühiskond ei ole veel nii küps, et oma õigust pensionile kaitsta. Võib-olla tal oli õigus, võib-olla oleksime tõesti lootnud, et meeleavaldusel on sadu tuhandeid, kes oma õigust kaitsevad. Ma ise arvan, et võib-olla ei ole tänavale tulek tegelikult ka eestlaste loomuses. Sellest hoolimata meid sinna tänavale kogunes ja üks kodanik ütles, et see on kurb päev Eesti poliitikale. Ta küsis, miks me peaksime sellise teguviisi juures, kus rahvaesindajad spetsialiste ei kuula – raiuvad kas või nui neljaks oma kitsastest huvidest lähtuvalt läbi eelnõu, mida on nimetatud Eesti seni kõige kehvemaks eelnõuks –, neid usaldama. Teine kodanik maja ees ütles samamoodi, et te ei tohi niiviisi inimeste usaldust petta. Täna me seisame ju ka siin ja küsime endalt, kas me usaldame seda valitsust. Isamaa ja EKRE vähemasti ütlesid enne valimisi, et need on asjad, mida nad tahavad ellu viia. Isamaast ja sellest, kuidas nad ise on olnud selle pensionisüsteemi loojateks, rääkisid siin juba teised, kes teavad ajalugu paremini. Aga mis puudutab Keskerakonda ja Jüri Ratast, kes annab oma sõna ja kes võtab oma sõna – kes teda enam kuulab? Mul on väga kahju, et meil on selline peaminister ja selline peaministri erakond. Ma ei hakka siin kordama tema arvamusi pensionisüsteemist.
Aga nüüd veel sidusast ühiskonnast, sest see olevat ju väärtus, mis on selle koalitsiooni ühine osa. Sidus ühiskond. Seda on peaminister siit puldist korranud väga mitu korda. Mina mõtlen, et see on koos tegemise võimendav mõju, üksteist toetav mõju – solidaarsus, kui soovite. Kedagi ei jäeta maha. Koos teeme seda, milleks igaüks eraldi on suuteline vaid üleinimliku pingutusega. Ometi selle eelnõu puhul me sellest rääkida ei saa. Üks kolleeg ütles mulle, et paremkonservatiivse, väga konservatiivse – ma ei taha öelda "ultrakonservatiivse", aga siiski – paremäärmusluse juurde käib arusaam, et igaüks vaadaku ise, kuidas saab, igaüks on oma õnnetuse sepp. Mulle tundub tõesti, et võib-olla see on see väärtus, mida kannavad täna siin paljud, kes seda eelnõu toetavad. Rikkad rikkamaks, vaesed vaesemaks!
Nüüd veel ka sellest, miks ma üldse leian, et nendele väärtustele peaks tuginema. Täna oleme siin kuulnud pigem sellist lineaarset vaadet ...
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

See eelnõu on olnud nagu meistriklass, kuidas liikuda valimistelt valimisteni. Eelmiste Riigikogu valimiste eel võttis Isamaa selle oma põhilubaduseks. Lubaduste eest väga palju hääli ei antud, sest mis need lubadused ikka maksavad – eriti kui pidada silmas, kuidas on oma lubadustesse suhtunud näiteks tänane peaminister. Nüüd lubatakse juba sularaha. Rahandusminister kasutas üheksa või kümme korda – mul läks lugemine sassi – tutvustuse ajal kuu nimetust "september". Kuu aega enne kohalikke valimisi saate oma raha välja võtta, oma säästud välja võtta ja laiaks lüüa, kui soovite. Vabadus! Sealt edasi, järgmiste Riigikogu valimiste eel jõuab riigieelarvesse see tulu, mille riik rahva käest ära võtab, et oma eelarvet suurendada ja selle eest veel midagi püüda osta.
Inimest, kelle ainus võimalus elus säästa on seni olnud vanaduspõlveks kogumine ning kes näeb esimest korda enda ees suuremat rahasummat kui kunagi varem – tema tänased kohustused ja unistusedki võib-olla meelitavad neid sääste välja võtma ja laiaks lööma –, teda ma mõistan. See on nõrkus, aga siiski inimlik ja mõistetav. Usun, et oleme kõik olnud kunagi sellises hetkes. Aga riigijuhti, kes lammutab seda, millesse üheskoos on usutud, mida koos on ehitatud ja mis annab lootust, et homne on turvalisem ja parem, teda on mul raske mõista. Pensionisüsteemi lõhkumine teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, see ei ole ju samm sidusama ühiskonna suunas. Koalitsiooni liikmed, millistele väärtustele te siis tuginete, kui selle otsuse teete? Kas need on päriselt teie enda südames elavad väärtused? Kui jah, siis ei saa teid kuidagi hukka mõista, kui ei, siis näen vaeva, et mitte hukka mõista.
Meid kõiki mõjutab see, kuidas ja mille põhjal me täna otsustame, kas pensionisüsteemi kui ühise parema tuleviku poolt või selle lõhkumise poolt. Ärme lööme Eesti inimeste paremale tulevikule käega! Usume ikka edasi, et ehkki meid on vähe, oleme koos tugevad ja kestame. Aitäh!

Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu, eesistuja! Head saadikud! Ma tahaksin jälle pisut meenutada. Teise pensionisamba vajalikkuses pole tegelikult mitte kunagi mitte keegi kahelnud, ka mitte tollased Riigikogu liikmed. Küll aga oldi täiesti erinevatel seisukohtadel teise samba finantseerimise skeemi osas. 20%-line sotsiaalmaksu osa oli algusest peale mõeldud pensionideks. See põhimõte kehtestati juba 1991. aastal ja see raha läks sinna, see põhines n-ö solidaarsusel. 2001. aastal võeti aga vastu kogumispensionide seadus ehk loodi teine sammas ja sotsiaalmaksuseadusesse tehti märge, et 20%-lisest sotsiaalmaksu osast võetakse edaspidi 4% ära ja kantakse kogumispensionide fondi. Võimul oli siis Mart Laari kolmikliit, lisaks Isamaale olid võimul ka sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond. Eiki Nestor sotsiaalministrina ja Siim Kallas rahandusministrina olid nende teemade põhikandjad. Ma toonitan – ja see oli väga-väga tähtis –, et tollased võimukandjad kinnitasid siin saali ees ja see oli kõigile ilmselge ja iseenesestmõistetav, et puudu jääva sotsiaalmaksu osa ehk 4% katab riik muudest vahenditest, mitte ei võta seda ära tollastelt pensionäridelt ehk pensionideks mõeldud rahast. Et see just nii saab olema, kinnitas kogumispensionide seaduse arutelul 2001. aasta 9. mail ja 14. juunil tollane rahandusminister ja koalitsiooni juhtpoliitik Siim Kallas. Need stenogrammid on alles ja neid väiteid on aastaid meelde tuletatud ja korduvalt ka siin saalis ette loetud. Ei möödunud vist nädalat, vahel päevagi, kui Siiri Oviir poleks ikka ja jälle meelde tuletanud, et on väga kindlalt öeldud, et ühest sambast ei tohiks raha teise sambasse ära võtta ehk et pensionid ei tohiks selle võrra vähem suureneda. Ometi läks teisiti. Tollane suurim opositsioonijõud Keskerakond ütles juba siis – nagu on tänagi siin saalis öeldud –, et meie meelest olid kõik kogumispensioni variandid halvad, ning me hääletasime vastu. Ja me oleme kõik need aastad olnud samal seisukohal, see ei ole mingi uus seisukoht.
Tõepoolest, Maailmapank ja Ameerika Ühendriikide arenguabi agentuur soovitasid 1990-ndate keskel oma peamisele sihtgrupile, n-ö arengumaadele ja postkommunistlikele riikidele kolme samba süsteemi. Samas, kui meie seda rakendama hakkasime, oli see süsteem juba paljudes riikides läbi kukkunud ja Maailmapank seda enam ei soovitanud. Juba siis kritiseeris Maailmapanga tollane peaökonomist Joseph Stiglitz, hilisem Nobeli preemia laureaat, väga tugevalt kolme samba süsteemi ja rõhutas, et sambasüsteem ei suurenda säästmist. Samuti väitis ta, et erafondidest saadav tulu läheb suuresti fondihalduritele ja et administreerimiskulud on liiga suured. Ja nii on tegelikult ju ka läinud, nagu me näeme. Seega, me rakendasime mujal ebaõnnestunud seaduse ja valetasime rahvale, et ees ootab muretu lapsepõlv. Traagilisest veast hakkame aru saama alles nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem. Tegelikult võib öelda, et pensionäre on aastaid petetud, nende pensionid on selle raha äravõtmise tõttu olnud aastaid väiksemad. Ja ma tõesti ütlen, et anname selle raha nüüd kas või osaliselt nendele pensionäridele tagasi. Heastame selle ebaõigluse, meie pensionärid on tõesti vaesed. Aga kes soovib, jätkake teises sambas. Kes soovib, et teie tulevase pensioni samba kasvatamiseks kasutatakse teie emalt, isalt või vanaemalt ära võetud raha, siis laske käia. Minu meelest on see väga-väga egoistlik. Aitäh teile!

Aitäh! Raimond Kaljulaid, palun!

Ma palun ka lisaaega juhuks, kui läheb vaja. Võib-olla saan kiiremini.

Saab ikka, kolm minutit.

Ma tänan lahket istungi juhatajat! Kõigepealt kutsun ma üles mitte pahandama rahandusministriga, et teda ei ole siin saalis selle eelnõu arutelu kuulamas. Ma arvan, et EKRE poliitikuna on tal kindlasti olulisi kohustusi. Võib-olla juhendab ta praegu mõnda Sinise Äratuse kommenteerijate rühma või kirjutab Uute Uudiste portaali homseid pealkirju. Need on väga olulised tööülesanded ja ärme pahandame temaga.
Mul alguses ei olnud tegelikult plaanis sõna võtta, aga ma kuulasin huviga, mida kolleegid saalis räägivad. Mõne hea kolleegi sõnavõtud on minu meelest olnud Eesti ettevõtluse suhtes väga rängad ja stenogrammi huvides tuleb mul siin mõningad asjad välja öelda. Ma saan aru, et heade kolleegide reformierakondlaste ja sotsiaaldemokraatide suur süü ja patt seisneb selles, et me kaitseme pankade huve. Lubage, ma kaitsen siis pankade huve. Vaadake, mina isiklikult soovin väga kaitsta siin Riigikogu saalis kõigi ettevõtlike inimeste huve, kõigi nende inimeste huve, kes loovad väärtust, kes loovad ettevõtteid, kes töötavad erasektoris ja ilma kelleta ei oleks meil ju tegelikult võimalik siin saalis arutada näiteks jooksva või järgmise aasta riigieelarvet, sest eurosid, mida nemad pole teeninud, ei saa meie ka kulutada. Nii et ma tahan neid igati tunnustada! Minu meelest on uskumatu, et siin on inimesi, kes selliste valimatute sõnadega kütavad üles viha finantssektori vastu. See on väga oluline osa Eesti majandusest. Kuidas te kujutaksite tänapäeval ette majandust ilma tugeva pangandussektorita? Mismoodi see toimiks? Kas teie – need teist, kes on pankade suhtes täna nii kriitilised, nii verised olnud – hoiate oma raha madratsi sees? No kuulge! Head kolleegid, ärge siis palun tooge enam raamatupidamisse neid autoliisingu tšekikesi, sest ka autoliisingu pealt teenivad pangad kasumit. Väga paha, väga ebaeetiline!
Finantssektor tagab võimaluse ettevõtete ja eraisikute vaheliseks arveldamiseks. Tegemist on Eestis väga olulise tööandjaga, seal makstakse väga korralikult palkasid ja nende pealt laekub riigieelarvesse väga korralikult maksuraha. Mul tekkis huvitav küsimus: kui me ei oleks andnud fondide haldamist finantssektorile, siis kellele me selle annaksime? Kas me looksime riikliku pensionifondide aktsiaseltsi koos nõukoguga, kus oleksid investeerimist nii hästi tajuvad, nii hästi mõistvad poliitikud? Jah? Või oleks meil pensionifondide haldamise amet? Siis peaksime superministeeriumile ehitama juurde kolmanda torni, et uue ameti sekretariaat kuidagi ära mahutada.
Mis puudutab pankureid, siis ma arvan, et nad on tegutsenud täpselt selles raamis, mille head kolleegid poliitikud on neile ette kirjutanud. Ma arvan, et pankadele võib ette heita paljusid asju – loomulikult, kõigile võib midagi ette heita –, aga ühte asja mina pankadele küll ette ei heidaks ja see on kasumi teenimine. Teate, eriti võib-olla siinsed armsad Isamaa ja EKRE liikmed, kasumi teenimine on turumajanduslikes ühiskondades üsna levinud praktika. Kui uurite, siis näete, et seda tuleb ette ka mujal kui Eestis. Ausalt! On olnud neid, kes teenivad kasumit ka mujal ja midagi halba ei ole sellest juhtunud.
Mis puudutab finantssektori töötajaid, siis ma arvan, et enamik neist teeb tööd palju rohkem kui keskmine Riigikogu liige. Ma arvan, et enamik finantssektori juhte on elus palju rohkem õppinud ja pidanud pingutama selle nimel, et jõuda sinna, kus nad täna on. Ma ei tea, võib-olla on ka mõni finantssektori teller teinud tööd ja pingutanud rohkem, et jõuda sinna, kus ta täna on, kui võib-olla mõned inimesed poliitikas.
Ükskõik, kuidas te täna hääletate, see on teie isiklik küsimus, aga ma arvan, et meie kõigi kohus on seista selle eest, et Eesti majandus areneks, majandus kasvaks ja ka meie konkurentsivõime kasvaks. See on väga tähtis, sest ilma selleta ei parane inimeste elatustase, ei kasva sissetulekud, ei saa maksta suuremaid pensione, ei saa maksta suuremaid toetusi, ei saa pakkuda paremaid avalikke teenuseid, mh tervishoiuteenuseid. See ei ole võimalik. Nii et ärme palun enam ründame Eesti ettevõtjaid, Eesti majandust ja Eesti majanduse heaks töötavaid inimesi! Vaadake, meie praegu peame siin kõnesid, aga nemad peavad homme tööle minema. Ma tänan teid kõiki tähelepanu eest! Aitäh!

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Mina nõustun kõigi nende eelkõnelejatega, kes nimetavad tänast eelnõu seaduseks hääletamist kuriteoks, vandalismiks või lihtsalt kõige halvemaks seaduseks sel aastal või tõenäoliselt üldse selle koosseisu jooksul. See, mis toimub, ei ole reform, sest teise samba süsteem loodi täiendava kogumispensionina. See pidi toetama esimesse sambasse tööga kogutud riigipoolset pensioni. Esimese ja teise samba mõte oli töötada süsteemina, mille eesmärk oli ja on vanaduspõlves toimetuleku ja heaolu tagamine, ning väljamaksete tegemine peaks üldjuhul toimuma pensionieas, vanaduspõlves pensionina. Sellise teadmisega liitusin ka mina 2002. aastal vabatahtlikult teise sambaga lootuses, et ühiskonna ühise kogumise ja liitintressi mõjul koguneb sinna pensionieaks korralik summa. Ma loodan seda siiani. Nüüd aga see sammas avatakse, soovijatel lastakse sealt raha välja võtta ja kulud jäetakse jääjate kanda. Teisisõnu, halvendatakse nende olukorda, kes soovivad edasi koguda. See ei ole reform, see on lõhkumine.
Esitan paljude eelkõnelejate öeldule lisaks veel mõne mõttekoha. Kõigepealt, põhimõttelisus on kogu ühiskonna ühistegevuses möödapääsmatu ja seda ühiskonna enda huvides – võiks öelda, et põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärkide hoidmiseks. Ma räägin siin näiteks kaitseväeteenistusest või tervishoiukorraldusest või siis lihtsamalt, liikluskorraldusest. Need on kohad, kus ühiskonna heaolu huvides on põhiseaduse riivena õigustatud üsna suured piirangud. Ja nende hulka kuulub ka pensionikorraldus.
Teiseks, pensionisambasse kogutav kapital vajab kasvamiseks aega. Kogu elukaare ulatuses on eneseteostuse aeg üldjuhul 45 aastat. See on piisavalt pikk aeg, et pisikesed sissemaksed hakkasid liitintresside toel tööle ja kasvaksid suuremaks kapitaliks. Aga nüüd, kui juba vähem kui poole aja möödudes võimaldatakse kogutud kapital välja võtta, tähendab see lisaahvatlusi reaalelu – ma kasutan siin ministri enda väljendit – võimaluste teostamiseks, aga ka võimalusi kohustuste täitmiseks. Ja need soovid on teinekord hullutavad. Üks asi on see, kui see oleks igaühe enda mure, aga see jääb ka ühiskonna mureks, kõigi teiste mureks, kes enamikku neist raha väljavõtjatest peavad hiljem hakkama ülal pidama – kasvava maksukoormuse abil, muide.
Samba vabatahtlikuks laskmist ei õigusta senised möödalaskmised, kogumispensionide korraldus ega fondihaldurite ahnus haldustasude võtmisel. Me saime need reguleeritud ja näeme, et asi töötab. Me suudame juhtida, kui tahame. Pole õigustuseks ka investeerimiskontod või inimeste endi investeerimine. Praegune kolmandasse sambasse vabatahtlikult investeerijate arv on väike, me näeme, et naljalt inimesed sellega ise ei tegele.
Siin ennist võrreldi seda seaduseelnõu paarisaja aasta taguse talupoegade sunnismaisusest vabastamisega. Ma tooks ka ühe võrdluse. See eelnõu on võrreldav kasvava lapse tööle ajamisega. Laps on umbes kaheteistkümnene, pole veel suureks kasvanud, pole tal õieti jõudu, pole haridustki, aga juba peab ta hakkama pere eelarvet täitma. Me unustame, et täies jõus täiskasvanuna suudaks ta ühiskonda palju jõudsamalt toita.
Nüüd mitmesugustest põhiseaduse riivetest, mille õiguskantsler on välja toonud. Nendeks on vaja kaalukaid põhjendusi.
Ma küsiks aega juurde.

Kõneleja saab kolm minutit lisaaega.

Nendeks on kaalukaid põhjendusi vaja. Kohustusliku ajateenistuse ja tervishoiukorralduse jaoks on põhjendused olemas. Need on olemas ka pensionisüsteemi eesmärgi täitmiseks: tagada ühiskonnaliikmete heaolu vanaduspõlves. Teise samba lõhkumiseks pole ma aga seni ühtki head põhjendust kuulnud. Neid polegi, sest ka minister ju väitis kangekaelselt, et põhiseaduse riivet siin ei ole. See on ju lihtne – mitte näha probleemi seal, kus probleem ei ole lahendatav. Aga näiteks kolleeg Toomas Kivimägi tõi ennist isikliku kogemusena välja ühe olulise riive.
Veidi sporti tundva inimesena saan täna toimuva kohta tuua teisegi võrdluse. Täna toimuvat saab nimetada teiperiks, mida tehakse ebapiisava baastreeningu pinnalt. See annab lühiajalise efekti, mille tulemusel võib isegi ühe maratoniga hakkama saada. Pikemas plaanis lõpeb see aga halvasti. Täpselt nii, nagu nüüdki on oodata lühiajalist majanduse võimendumist ja hilisemat kiratsemist, sest väljamängitud kapitalile asendust ju kusagilt ei tule ja kogumine algab mõlemal juhul nullist.
Kokkuvõtteks, pensionisüsteem on meil hetkel veel kolmesambaline. Esimene sammas tagab hädavajaliku, teine mugavuse ja heaolu ning kolmas looks juba avaramaid võimalusi. Seega, last ei tohiks enne täiskasvanuks saamist tööle sundida. Laskem tal kasvada ja juhtigem teda õiges suunas, ärgem võtkem temast viimast! Aitäh kuulamast!

Signe Riisalo, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei ole pensioniekspert ega ka mitte finantsekspert, aga süda on ikkagi murelik, kui mõtlen meie demograafiliste näitajate ja nende inimeste peale, kes saavad keskmist palka või alla selle. Suur osa pensioniteemalisest diskussioonist, mida viimastel kuudel on peetud, põhineb algatajate uskumisel ehk usul. Usk omakorda on seotud isiklike väärtuste ja hoiakutega, ilma milleta inimeseks olemine ongi võimatu. Aga siiski ei ole vastutustundlik rajada olulisi poliitilisi otsuseid, mis mõjutavad järgmiste kümnendite jooksul suure hulga inimeste elusid, pelgalt usule. Selliseid otsuseid tuleb teha teadmistele, ekspertide hinnangutele ja mõjuanalüüsidele tuginedes. Teadmiste osas olen saanud vastuseks, et ühiskonna tulevikukulude arvutused puuduvad – seda on öelnud nii rahandusminister kui ka Rahandusministeeriumi ametnikud. Eksperdihinnanguid eiratakse ja isegi mõjuanalüüse, mida on tehtud ja mis on esitatud Rahandusministeeriumi enda seletuskirja juures, ei usuta.
Kogumispensionide seadus võeti vastu eesmärgiga sätestada pensioni sisse- ja väljamaksete tegemise tingimused ja kord, et pakkuda inimestele pensionieas riikliku pensionikindlustuse kõrval veel lisasissetulekut. Põhiseaduse § 28 sätestab igaühe õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Põhiseadus ei anna vastust sellele, mitu eurot kuus peab riigi abi suurus olema, seega on arusaadav, et kogu ühiskonna huvides on toimetulev pensioniealine, kes ei peaks lootma laste või riigi ülalpidamisele.
Õiguslik raamistik on see tööriist, millega riik saab üksikisikute käitumist mõjutada – antud juhul mõjutada säästma pensionipõlve tarbeks. Kogumispensionide seadusel on täita oluline roll sellise keskkonna loomisel, mis aitaks pensionieas tagada adekvaatset sissetulekut ja majanduslikku sõltumatust nii lastest kui ka riigist. Vabatahtlik teise samba omamine annab võimaluse loobuda kogumisest tuleviku tarbeks, mis ekspertide hinnangul vähendab sissetulekut pensionieas. Seletuskirja kohaselt on eelnõu ainukene eesmärk muuta kohustuslik kogumispension vabatahtlikuks. Seletuskirja sama, üsna lühikese lõigu ülejäänud osa on taas usu küsimus, kirjeldatakse eeldusi, mitte analüüsil põhinevaid fakte: teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine suurendavat inimeste vabadust ja parandavat teadlikkust pensionisüsteemist. See on seletuskiri. Lisaks laienevad investeerimisvõimalused ja suureneb konkurents. Tulemus – fondihaldurid peavad klientide hoidmise nimel rohkem pingutama. Ja kui see kõik on juhtunud, siis eelduslikult paraneb pensionifondide tootlus, mis tagab tulevikus omakorda suurema pensioni.
16. jaanuari kaasamisüritusel olid õigusbürood eriarvamusel eelnõu eesmärgi küsimuses, kuid just sätete kaalumine eelnõu eesmärgi suhtes annab vastuse põhiseadusliku riive ulatuse kohta ning vastab küsimusele, kas riive on proportsionaalne ja eesmärgipärane. Teisisõnu, kui eelnõu eesmärk on teise samba vabatahtlikuks muutmine, mitte pensionieas lisasissetuleku pakkumine ehk sissetuleku suurendamine, siis tõepoolest kaalutakse riivet valesti seatud eesmärgi suhtes.
Olemasolevas süsteemis tagab töötav inimene sotsiaalmaksu tasumise kaudu eakale järgmist: esimese samba pensioni, tervishoiuteenused ja sotsiaalteenused. Aastal 2040 on aga iga 100 tööealise inimese kohta 47 pensioniealist.
Palun kolm lisaminutit!

Kõneleja saab kolm minutit juurde.

Koos ülalpeetavate lastega on iga 100 tööealise inimese kohta 70 ülalpeetavat. Üldhoolduse eest tasuvad täna eraisikud 79%. See on kokku 53 miljonit. Kui pensioni asendusmäär on 40%, käib see eakale üle jõu ja tegelik maksja on ülalpidamiskohustuslik laps või lapselaps. Viimastel on aga kohustus omaenda lapsi ülal pidada ja nii ei saa nad oma pensionipõlve kindlustada. Põlvkondadevahelisele sidususele see olukord palju juurde ei anna. Riigikantselei juures toimetanud hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõppraport aastast 2017 selgitab: "Maailmapanga hinnangul on pikaajalise hoolduse praeguse korralduse minimaalseks parandamiseks vaja süsteemi täiendavalt lisada 0,2% SKP-st ehk vähemalt 40 miljonit eurot aastas, millele võivad lisanduda ühekordsed investeeringud erinevate süsteemi osade uuendamiseks ja arendamiseks." Rahandusministeerium ja Sotsiaalministeerium on ühiselt arvutanud, et tänane vajadus pikaajalise hoolduse korral on koguni 160 miljonit.
Eelnõu menetluse käigus olen nii rahandusministrilt kui ka tema ametnikelt küsinud, kas on tehtud arvutusi, milline mõju on sel eelnõul ja vähenevatel pensionitel pikemas perspektiivis pikaajalistele kuludele kogu ühiskonna jaoks. Vastus on olnud lakooniline: ei ole tehtud. Kõik see mõjutab nii eakate, tööealiste kui ka laste toimetulekut ja eeskätt inimestevahelisi, põlvkondadevahelisi suhteid. Surve tööealistele ja tööjõumaksetele kasvab, surve riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetele samuti kasvab. Kuhu jääb siin valitsusjuhi lubadus põlvkondadevahelise sidususe suurendamisest, hoolivusest elanike heaolu tagamisel? Head saadikud! Pidagem hoogu, võtkem aega eelnõuga kaasnevatele riskidele julgelt silma vaadata, et neid maandada. Eesti inimene väärib seda. Aitäh!

Maris Lauri, palun! Saate kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Täna on korduvalt küsitud, nii nagu ka varem on küsitud, et mis on selle seaduse eesmärk. Milliseid probleeme sellega lahendatakse? Kui algul selle ideega välja tuldi, siis räägiti sellest, kuidas pensionifondid töötavad halvasti ja et on vaja muudatusi teha. Nüüd on see jutt peaaegu lõpetatud, aga mitte täiesti. See on ka täiesti loogiline, sest lõpuks jõudis kohale, et seadusemuudatused, mis pensionifondide toimimist paremaks teeksid, on juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal vastu võetud ja septembrist alates ka tööle pandud. Et mis siis on? Teeme asja vabamaks. See võib olla täiesti legaalne ja põhjendatud eesmärk, aga miks just niimoodi neid asju vabamaks teha? Mis on eesmärk?
Neid küsimusi on esitatud ka täna selles saalis ja kuna häid vastuseid ei ole antud ja põhjendused on olnud kehvad, siis mina näiteks proovisin aru saada selle järgi, et küsisin ministrilt, milline on tema ideaal või kuhu ta soovib jõuda. Võib-olla ma kujutan natuke naiivsena ette, et oleme siia Riigikokku tulnud selleks, et oma poliitilisi ideaale, oma ettekujutust ühiskonnast ellu viia. Minister ei suutnud oma ettekujutust meile kirjeldada, ta ei teadnud, kuhu tahetakse jõuda. Ta oskas rääkida ainult sellest, et me ei tea, mis tulevikus juhtub. Ma ei tea, kas meie ministritel ei olegi tulevikust ettekujutust või on probleem valitsuses või on probleem selles erakonnas, mille nimel minister rääkis. Minul on küsimus, et milleks siis ollakse Riigikogus, milleks ollakse valitsuses, kui ei ole ideed, mille nimel tegutseda, kui ei ole ettekujutust, kuhu tahetakse jõuda. Lihtsalt selleks, et olla võimul? Tundub küll nii.
Nii et minu jaoks ei ole see eelnõu põhjendatud, ta ei ole argumenteeritud. Ja argumenteeritud ei ole ta veel ühes väga olulises aspektis, millest on korduvalt räägitud. See on küsimus sellest, kas see eelnõu on kõiges põhiseaduspärane. Põhiseaduspärasuse kohta on esitatud kuus arvamust. Koalitsioon räägib ainult ühest, aga et olla selgem ja aru saada, siis tuleb meelde tuletada, et see üks arvamus, millele koalitsioon toetub ja mis on tehtud Justiitsministeeriumi tellimusel, on väga selgelt sõnastatud nii, et see analüüs analüüsib ühte teist konkreetset hinnangut. Ta ei analüüsi muid võimalikke aspekte, ta ei analüüsi mitmeid muid asju, sh seaduse vastuvõtmise ja jõustamise vahele jäävat aega, seaduse vastuvõtmisega seotud protsesse jne. Nii et see arvamus, millele koalitsioon kõvasti toetub, on väga selgelt tellitud ja suunatud. See ei ole igakülgne.
Ma võib-olla ei tahakski rääkida nendest teistest analüüsidest, vaid ainult ühest ja see on tähelepanuväärne. See on arvamus, mis on koostatud Rahandusministeeriumi tellimusel. Vaatamata sellele ei taha rahandusminister sellest üldse rääkida. Miks? Sest siin on väga paljudele küsimustele osutatud. Osadele küsimustele on antud hinnang, et probleemid võivad olla suuremad, teistele, et väiksemad, mõnel juhul võivad need olla päris väiksed. Aga ma loeksin hästi lühidalt ette, millised on tolle analüüsi järgi neist olulisemad. Küsimus kümnest aastast – näiteks miks on ette nähtud kümme aastat maksepuhkust? Kust kohast on võetud see kümme aastat? Veel üks teema: miks saab välja võtta ainult kogu raha korraga, mitte osa sellest? Üks probleem justkui lahendati, mis puudutas seda 10 000 eurot, aga jääb küsimus näiteks 4%-st, millest on samuti täna siin saalis korduvalt juttu olnud. Veel, kindlustusvõtja võimalus pensionileping lõpetada – see puudutab kindlustusseltside ootusi ja küsimus on selles, et kui pensionilepingud üles öeldakse, siis halveneb kindlustusvõtjate olukord potentsiaalselt, ma ei räägi siin pensionifondidesse jääjatest. Nagu te aru saite, on juba ainuüksi neid probleeme päris mitu ja eelnõu, mis meile täna esitati, nende teemadega reaalselt ei tegele. Ehk et neid vastuolusid on palju rohkem, kui meile tahetakse esitada ja tahetakse rääkida. Kurb on see, et neid lihtsalt ignoreeritakse ja üritatakse pisendada, aga reaalselt vastuseid ei anta.
On äärmiselt halb, et me siin Riigikogus laseme läbi eelnõu, mille puhul teame, et selles võib olla küsitavusi, võib olla vastuolusid põhiseadusega. Aga meil ei ole sisulist diskussiooni sel teemal olnud. Rahanduskomisjonis seda ei tulnud, vaatamata ettepanekule korraldada nendel teemadel eraldi diskussioon. Ka õiguskantsler saatis meile kirja – n-ö omal algatusel –, kuigi oleks tahtnud kuulda, oleks tahtnud küsida, oleks tahtnud diskuteerida, arutada. Nii et kahjuks näitab kõik, et koalitsioonil puudus tahe arutada, probleemidesse süveneda, saada aru, milles on asi.
Üldse on selle eelnõuga niisugune lugu, et tegelikult võiks sellest veel päris pikalt rääkida. Täna on siin seda tehtud, on räägitud rohkemgi, aga häda on selles, et koalitsioon ei taha üldse vastata küsimustele, mida oponendid esitavad, ja see näitab, et teil ei ole argumente. Te kasutate lihtsalt jõudu. Mina ei tea, mispärast teie olete siin Riigikogus. Nagu ma alguses ütlesin, usun ma, et tulime siia selleks, et oma ideaale realiseerida, aga see ei tähenda, et neid tuleks teha teiste arvel. Aitäh!

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Võtaksin kolm minutit kohe juurde.

Kolm minutit lisaaega!

Ma pean eelkõnelejaga nõustuma selles osas, et sisulist soovimatust või soovi debatti pidada nägime väga hästi rahandusministri ettekandes. Kolleeg Riina Sikkut loetles siin erinevaid valefakte, mida minister esitas, ja ei saa ju olla niimoodi, et ta tegelikult ei tea neid asju, mida ta siin rääkis. Mina arvan, et teab küll, ta lihtsalt ongi meil selline – küüniline, aga mitte loll. Lolliga on lihtne, jääb vahele, mitteküünilisega on tore, saab sisuliselt diskuteerida. Aga temaga diskuteerida väga mõtet ei ole. Tsiteerides klassikuid, mille vaimus nii tema kui ka mõned tema parteikaaslased käituvad, ei pea propaganda olema õrn, meeldiv ega tark, vaid see peab olema tõhus. Sellest tulenevalt mina siin pensionisüsteemi või selle eelnõu detailidest ülemäära rääkima ei hakkagi, vaid juhin tähelepanu ühele võib-olla sellisele natuke laiemale demokraatiale omasele hoovusele, mis seda tüüpi otsused ja arutelud võimalikuks teeb.
Nimelt, üks demokraatia igipõline häda on see, et kõik võimulolijad peavad kui ühest suust kinnitama, et valijal on alati õigus. Eriti agaralt kinnitavad seda need poliitikud, kes valijatesse kõige üleolevamalt suhtuvad. Aga kinnitama peavad kõik. Samas, ma olen seda näidet varem toonud, et kui kellelgi maja põleb ja ta kutsub tuletõrjujad, siis ei ole ju tavaliselt nii, et tuletõrjujad tulevad kohale, aga väljakutsuja võtab neilt vooliku ära ja hakkab ise kustutama, ütleb, et hoidke te eemale, ma kustutan ise, ma ise tean kõige paremini, kuidas seda teha. Ja täpselt samamoodi on pensionisüsteemiga. Kui paljudelt inimestelt on mõistlik eeldada, et nad peaksid teadma ja oskama otsustada, kuidas pensionisüsteemi korraldada? Sellest tulenevalt on isegi minu arvates väga tugev sõnum selle reformi vastu see, et ainult 65% inimestest arvab, et selle elluviimine on mõistlik. See on esimene mure demokraatlikus hoovuses.
Teine on veel tõsisem ja puudutab selle reformi kontekstis tihti kasutatud sõna "vabadus". Eriti on sellega rünnatud Reformierakonda, et näete, ise olete liberaalne erakond, aga kuidas te siis seda konkreetset asja ei puuduta. Tegelikult laiemalt puudutab see taas kord kõiki poliitilisi liikumisi, lihtsalt seoses erinevate teemadega erinevatel hetkedel, ja võib-olla ka erinevaid poliitilisi jõudusid. Näiteks Ameerika Ühendriikide demokraatide eelvalimistel ründavad kaasdemokraadid ühte kandidaatidest, kes toetab universaalset ravikindlustust nagu meil, et kas ta siis inimesi ei usalda. Kas ta siis ei usalda inimesi, et nood ise oskavad endale tervishoiuteenuse valida? Ja siis peab ta kahjuks alustama oma vastust nii, et usaldan küll, aga. Ma arvan, et meil kõigil oleks lihtsam, kui suudaksime tunnistada, et inimene on selline – me kõik oleme sellised –, et me mitte alati ei oska oma pikaajalistest huvidest lähtuvalt kõige targemini otsustada. Me kõik oleme sellised, suuremal-vähemal määral ja erinevates küsimustes erinevalt, aga põhimõtteliselt on see üks osa inimkäitumisest, et me ei ole lõpuni ratsionaalsed. See iseenesest võimaldab tuua väga palju positiivset inimühiskondadesse, inimsuhetesse – see, et meil ei käi kõik ainult Exceli tabeli järgi. Aga sellest tulenevat eripära tuleks arvestada eri süsteemide rakendamisel.
Üks teada-tuntud tõde on see, et inimesed ei oska riski väga hästi hinnata. Me kipume ülehindama lühiajalist riski ja alahindama pikaajalist riski. Näiteks hetkel on kogu maailmas ja ka meie ühiskonnas tekkinud väga tugev riskitaju selles osas, et on oht haigestuda ühte Hiinast levima hakanud viirusesse. Aga sellele, et igal aastal sureb kogu maailmas miljoneid inimesi grippi, me ülemäära tähelepanu ei pööra ja vaktsineerimise tase on meil kõigest 4%. Seda riski me väga oluliseks ei pea, me ei suuda seda adekvaatselt hinnata, ehkki see risk on igal aastal palju suurem kui praegune, mis lähtub Hiinast. Ja täpselt sarnane on olukord pikaajalise säästmise puhul. Loomulikult vastab teoreetiliselt tõele, et inimene on võimeline võtma selle raha, mida ta praegu sundkindlustusena pensioniks hoiab, ja panema täpselt sama summa igas kuus ise pensioni jaoks kõrvale – siis ju inimese jaoks midagi ei muutu. Tema enda vabadus, ta võib seda teha. Ja tegelikult ei ole meil kahtlust, et valdav osa inimesi saab sellega põhimõtteliselt hakkama. Võiks sellega hakkama saada. Aga vaatame ühte teoreetilist juhtumit. Paneme näiteks kõrvale, no ma ei tea, 10 eurot või 20 eurot – sõltuvalt sellest, kui palju keegi kogub – ja ütleme, et nii, see on nüüd see raha, mida ma igapäevasteks kulutusteks ei kasuta, see on raha, mida ma hoian oma pensioniks. Aga oletame, et ühel päeval lakkab meil külmkapp töötamast. Külmkapp ei tööta enam. Mõtleme nüüd sellele, kui palju on maailmas neid inimesi, kes niisuguses olukorras ütleksid, et ei, see lühiajaline risk tundub küll väga suur, aga tegelikult pole hullu midagi, ma kannatan järgmise palgapäevani ära ja siis ostan uue külmkapi, aga pensioniraha ma mitte mingil juhul ei puutu, sest kui ma säästude kallale lähen, siis pikaajaline risk, et kui ma kunagi pensionile jõuan ja mu pension on väike, on määramatult suurem kui see, et mul kuu aega ei ole külmkappi. Ratsionaalselt on võimalik niimoodi arutleda, aga mitte keegi meist sellisel viisil tegelikult ei käitu. See on ka põhjus, miks heaoluriigi mudeli aluseks on see, et ühiskond võtab teatud planeerimissüsteemid enda kanda, minimeerimaks riski, mis meist endast lähtuvalt toob otsustesse sisse ebaratsionaalsust, selleks et tervikuna maandada suuremaid ühiskondlikke probleeme, mis muidu kaasneda võivad. Ja sellest tulenevalt on loomulikult väga, ütleme, poliitiliselt apetiitne rääkida, et me anname inimestele rohkem vabadust. Võib öelda, et poliitikul on peaaegu suitsiidne öelda, et ta ei usalda valijat. Aga tegelikult on seda tüüpi otsuste tegemisel olukorras, kus me teame, et inimesed on psühholoogilisest eripärast tulenevalt täpselt sellised, nagu nad on, vastutustundetu sellist tunnet üles kütta. Minu jaoks on ilmselge, et just sellisest demokraatia tüüplõksust ...

Härra Ossinovski, aeg on täis!

... me jõuamegi selliste arutelude ja otsusteni, nagu me täna oleme jõudnud. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Head opositsioonipoliitikud – reformikad ja sotsid! Ma ei ole küünik ja seetõttu – kuigi te 17 aastat tagasi seda teist sammast luues valetasite rahvale näkku, et riik paneb 4% nende 2%-le juurde – olen ma siiski valmis uskuma, et te siiralt soovisite parandada meie inimeste elujärge, nende pensionipõlve ja head äraelamist vanaduspõlves ega mõelnud sellele, et pakkuda head äraelamist hoopistükkis fondihalduritele. Aga mis välja tuli? Nagu alati! Meie rahvas, meie inimesed – nemad on need, keda kooriti. Need, kes koore riisusid, olid fondihaldurid. Ja kõik need aastad ei teinud te kõige vähematki katset seda olukorda parandada, kuigi ma ei kahtlegi selles, et te nägite ja teadsite suurepäraselt, mis toimub. Mis eraldab lolli, ütleme, rumalat inimest targast? Just see, et loll ei õpi ei enda ega teiste vigadest ja loll, rumal laseb samamoodi edasi. Ma kutsungi teid üles olema targad ja hääletama koos koalitsiooniga selle eelnõu poolt, mis need vead ära parandab ja avab meie inimestele palju paremad võimalused. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder! (H.-V. Seeder: "Ma palun kolm minutit lisaks.") Saate kolm minutit lisaks.

Austatud kolleegid! See lühike aeg, kaheksa minutit, ei võimalda arutatava seaduseelnõu sisusse sügavuti minna ja sellest eelnõust on ääretult palju siin täna ka juba räägitud. Ma tahaksin teemale läheneda hoopis üldisemalt ja sellise nurga alt, mille alt seda eelnõu otseselt üldse käsitletud ei ole ning mis on palju universaalsem ja üldisem ja põhimõttelisem lähenemine pensionide tagamisele, olgu siis Eestis või teistes riikides.
Minu arvates on arutelu pensionireformi ümber käinud kahel eri tasandil. Üks tasand on olnud filosoofiline, maailmavaateline, loodus- ja majandusseadustest lähtuv. Kahjuks on nendel teemadel vähem väideldud, aga tahan siinkohal siiski üle korrata ja rõhutada, et inimesed ei ole asendatavad rahaga, mitte ühegi finantsskeemiga, mitte kusagil ja mitte kunagi. Seda loodus- ja majandusseadust on rumal eirata. Eesti inimeste, sh pensionäride tulevane heaolu 30–40 aasta pärast sõltub sellest, kui palju on meil siis siin maksumaksjaid, kui palju luuakse siis siin lisandväärtust ning milliseid avalikke teenuseid siin pakutakse ja millise kvaliteediga neid teenuseid siin pakutakse. Naiivne on arvata, et finantsasutuste kaudu raha kohustuslik kogumine, mis ei kata ära majanduskasvu, palkade kasvu, inflatsiooni, oleks justkui lahendus. Ei ole. See pensionisüsteem ei lähtu loodus- ja majandusseadustest ega toimi tulevaste pensionäride huvides. Sõbrad! Rumal on võtta raha välja kiiremini kasvavast Eesti majandusest ja paigutada see aeglasemalt kasvavatesse fondidesse. Niimoodi tuleviku jaoks rikkust ei looda.
Praegu kehtiv pensionisüsteem võimendab ka negatiivset demograafilist trendi. Kehtiva pensionisüsteemiga eiratakse elementaarset tõde ja loodusseadust, et tööealine põlvkond on pidanud minevikus, peab tänapäeval ja peab ka tulevikus üles kasvatama kõik oma lapsed ning ülal pidama ka oma eakad. Teistsugust võimalust ei ole ega tule. Pole mõtet ennast petta, et lastetu tuleviku alternatiiv on pensioni teine sammas. Ei ole. Ja see reegel on universaalne, kehtides nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mul on kahju, et seda teemat on kogu pensionireformi arutelu käigus ääretult vähe puudutatud. Aga see on laiem ja üldisem teema, mida me kindlasti saame siin Riigikogus korduvalt ka tulevikus teiste eelnõude arutelude käigus arutada.
Teine väitluste tasand on olnud finantstehniline. See on saanud hästi palju tähelepanu ja selles on aktiivselt kaasa löönud finantsasutused, n-ö eksperdid, asjatundjad. Siin saame tõdeda, et praktika on tõe kriteerium. 17 aastat kehtinud väikese tootluse ja suurte haldustasude ning lausa inimvaenulike väljamaksetingimustega pensionisüsteem vajab radikaalset muutmist. Ja see ongi pensionireformi peamine eesmärk. Lõpetame, kolleegid, virtuaalses ja väljamõeldud maailmas elamise ning lähtume tegelikust elust!
Kuna siin on täna väga palju juttu olnud võimalikest pettustest, kelmustest, libareklaamidest, meelitustest, mis kohe, kui uus seadus vastu võetakse, ilmavalgust näevad, siis ma tuletan meelde, et sajandi algul meelitas Hansapank inimesi teise sambaga liituma meepurgiga, Ühispank kinkis liitujatele teki, Sampo Pank kandis teise sambaga liituja arvele 200 krooni, LHV fond kinkis liitujale CD-mängija. Nüüd hoiatavad needsamad finantsasutused, eksperdid ja asjatundjad, et inimesi hakatakse tulevikus meelitama ja hullutama. Ei midagi uut siin maailmas!
Sotsiaaldemokraatidele ja Reformierakonnale tahan ma öelda nii palju, et mulle tundub, et te olete omavahel kohad ära vahetanud. Kõik eksperdiarvamused, arvestused ja analüütikud on jõudnud selgelt arusaamisele, et praegune pensioni teine sammas on kasulik väikesele osale inimestele, neile, kelle sissetulek on suur. Valdavale enamusele, 75–80%-le keskmise või väikese palga teenijatele on see süsteem suhteliselt kahjulik. Ma imestan, et sotsiaaldemokraadid nii agaralt võitlevad teise pensionisamba praegu kehtiva korra eest. Ja samas, Reformierakond, kuhu on jäänud teie inimest usaldav ja isikuvabadusi toetav poliitika? Me teame, et 18%-le teise sambaga liitunud inimestest kuulub 56% sinna kogunenud rahast. Usaldagem inimesi, mitte ärgem umbusaldagem! Eelkõige umbusaldate te teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemisega – mitte lammutamisega, mitte kelleltki õiguste äravõtmisega, vaid kõigile inimestele täiendavate õiguste ja vastutuse juurdeandmisega – eelkõige ju seda 18%, kelle sissetulek on võrdne kahe-kolme-nelja-viiekordse Eesti keskmise palgaga ning kes peaksid küll oskama raha teenida, seda paigutada ja sellega ümber käia. Aga te ei usalda neid. Nii et mulle jääb tõepoolest arusaamatuks, et sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond pole mitte ainult kokku kasvanud, vaid teineteisega lausa kohad vahetanud. Aga eks seda poliitikas ikka juhtub. Ma loodan, et me kõik peame siiski olulisemaks tulevasi pensionäre ja seda, et see seadus saaks vastu võetud niisugusel kujul, et ta oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teiste seadustega. Kui vaja, siis teeme üheskoos ka täiendusi ja parandusi.
See, et pensioni investeerimiskonto, mida siin korduvalt on rõhutatud, on lausa põhiseaduslik õigus, mida praegu ei ole ja mille me selle seadusega loome, on saanud sellise kriitika osaliseks, ei ole absoluutselt põhjendatud. Ja on väga mõistlik, et selles eelnõus on välja toodud rakendamistähtajad: millal saab esitada avaldusi, millal saab inimene raha kätte, et seda vabalt kasutada, ning millal ta saab rakendada oma teadmisi-oskusi raha investeerimiskonto käivitamisel. Aitäh!

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Üks asi on selle seaduseelnõuga väga hea ja väga positiivne. Ma arvan, et ei ole Eestimaal inimest, kes poleks nüüd järele vaadanud, kas tal on teine pensionisammas või ei ole ja mis tal selle pensionisambaga siiamaani juhtunud on. Mul ei olnud tegelikult plaani siia ette tulla, aga paar viimast kõnet ajasid mind nuppu vajutama. Hea Helir-Valdor! Jah, tõesti, Riigikogus on kaks erakonda kokku kasvanud, aga need ei ole mitte sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, vaid need on Isamaa ja EKRE, kusjuures peab ütlema, et minu arvates on Isamaa selles liidus nagu väiksemaks pooleks. Ja see osa sinu jutust, et madalapalgalised kaotavad teise sambaga kõige rohkem ja kõrgepalgalised võidavad kõige rohkem, on ikka väga variserlik, sellepärast et need madalapalgalised ei suuda täna luua endale teisi investeerimisvõimalusi, nad ei suuda hoida kokku raha, et neil vanaduspõlves oleks parem sissetulek. Nii et see jutt ei päde mitte sugugi. Ja kui Riigikogu esimees siia pulti tuli, siis tema jutu peale ütleks niimoodi, et loomulikult, targad inimesed kuulavad spetsialiste, kuulavad tarkade organisatsioonide nõuandeid ja käituvad neid arvesse võttes, aga loll jääb ikka oma lolli mõttega endale kindlaks. Nii et kutsun üles tegema tarku otsuseid ja täna seda eelnõu mitte toetama, et mitte lolliks jääda! Aitäh!

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Kolleegid! See lõhkumine, mis täna meil siin ees seisab, ei ole halb mitte lõhkumise enda pärast. See lõhkumine ei ole mingisugune esteetiline kategooria, vaid see on reaalselt tekitatav majanduslik kahju tulevastele pensionäridele ja maksumaksjatele. Ja mulle tundub, et eriti hull on see kõik sellepärast, et ma päriselt usun, et te tegelikult saate aru, mida te teete. Te tegelikult teate neid tagajärgi, aga ikka teete. Te olete kursis ja teate päris hästi, et tuleviku pensioniraha võtavad eelkõige välja raskes majanduslikus seisus olevad inimesed, võtavad eelkõige välja kehvade finantsoskustega inimesed. Te teate seda kõike, saate sellest aru, aga ikka teete. Te teate kõiki neid analüüse ja arvutusi, mis näitavad, et kui tuleviku tarbeks kogutud raha lihtsalt ära kulutada, siis tulevik ongi vilum. Teate seda, aga ikka teete. Te teate arvutusi, mis näitavad, et kui need inimesed, kes niigi hakkavad tulevikus saama väikest pensionit, võtavad kogutu välja, siis nende pension on aastate pärast kuni kolmandiku võrra väiksem. Te teate neid arvutusi ja ikka teete. Ja no muidugi, me kõik ju näeme ja kuuleme ja omakorda saame aru sellest, kuidas te loodate selle peale, et kui see aeg ühel hetkel aastate pärast käes on, siis ei mäleta enam keegi, et see oli Jüri Ratase juhitud EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus, kes selle miini 2020. aasta jaanuaris tulevikuks tiksuma pani. Aga see lootus on asjatu. Nii nagu kõik mäletavad siiamaani seda, kuidas Edgar Savisaar hääletas Eesti Euroopa Liiduga liitumise vastu, kuidas Keskerakond seisis Eesti Euroopa Liiduga liitumise vastu, nii mäletavad aastate pärast kõik ka seda, kuidas Jüri Ratase valitsus – Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsus – on selle taga, et tulevaste pensionäride majanduslik olukord on kehvem. Aitäh!

Andres Sutt!

Aitäh! Palun igaks juhuks kohe kolm minutit juurde.

Saab kolm lisaminutit.

Austatud Eesti rahvas! Hea Riigikogu! Me esindame siin eri maailmavaateid, meil on erinev haridus ja taust, erinev töö- ja elukogemus. Kuid minu arvates on meil üks ühine ülesanne ja vastutus: teha Eestit paremaks, et meie riik oleks homme parem kui täna, et meie inimestel oleks Eestis hea elada nii praegu kui ka tulevikus ning et meie inimesed usaldaksid oma riiki.
Kohe hääletame me eelnõu üle, mis ei läbi kvaliteeditesti ei eesmärgi, sisu ega teostuse osas. See on ajalooline hääletus. Valitsuse eelnõul puudub selgelt sõnastatud eesmärk. Eelnõu ei anna vastust küsimusele, millist probleemi me lahendame, kuid just vastus sellele küsimusele on iga muutuse tuum. Kuidas mõjutab kohustusliku kogumispensioni kaotamine pensionite suurust täna ja tulevikus? Kuidas arvestab eelnõu rahvastiku vananemisega? Me ei saanud täna nendele küsimustele vastust, kuid karm reaalsus on see, et rahvastik vananeb, ning selle tulemuseks on tugev surve maksude, rände või pensioniea suurendamiseks. Lisaks pensionile kasvavad ka tervishoiu- ja hoolekandekulud. Eirates demograafiat, seame madala lae tänastele pensionitele ning tulevikus on pensionid väiksemad, kui nad oleksid kohustusliku kogumispensioniga jätkates.
Kohustuslik kogumispension on Eesti pensionisüsteemi lahutamatu osa. Esimene sammas, nagu mitmed kolleegid siin mainisid, tagab vaid hädavajaliku. Eesti pensionäride vaesusrisk on Euroopa Liidu suurim, aga valitsuse eelnõu kinnistab pensionivaesust, selmet seda vähendada, ning loob surve maksude oluliseks suurendamiseks. Tänased halvad valikud maksavad kinni meie lapsed ja lapselapsed.
Peale võimaluse pensionisäästud enne pensioniiga ära kulutada ei anna valitsuse eelnõu inimestele juurde mitte ühtegi päris vabadust. Siin saalis on täna ekslikult väidetud, et teise samba tõttu on nende pension, kes on liitunud vaid esimese sambaga, väiksem või kasvanud aeglasemalt. Te teate ju, et see ei ole nii. Vastupidi, koos kogumispensioniga on pension suurem, sissetulekust sõltumata. Seda kinnitab ka sellesama eelnõu seletuskiri. Veelgi enam, ilma teise sambata on pension tulevikus ca 30% väiksem. Nii ütleb teiste seas Eesti Pank.
Kaasamine on olnud näiline ja inimestele on lubatud võltsvabadust. Ükski arvamust avaldanud huvirühm ei pidanud õigeks teise samba vabatahtlikuks tegemist. On harukordne, et valitsus eirab täielikult ekspertide ja huvirühmade kriitikat ja ettepanekuid. Enamgi veel, eirab õiguskantsleri muret eelnõu põhiseadusega vastuolu pärast ja need vastuolud ei ole eelnõust kuhugi kadunud, nii nagu Maris Lauri siin ennist ilusti selgitas.
Ministri põhjenduseks oli enamasti, et kriitika ei sobi või et kriitika ei meeldi. Miks see on nii? On see küünilisus, ebaprofessionaalsus või midagi kolmandat? Ma ei tea, kuid mul on selle pärast piinlik. Ma olen oma elus näinud, kuidas oma riike rõhutakse, aga nüüd näen ma seda esimest korda ka Eestis ja see teeb mind kurvaks. Ajaloo huvides mainin ära, et valitsus ei soovinud sisuliselt arutada meie ja sotsiaaldemokraatide oktoobris esitatud eelnõu pensionisüsteemi paremaks tegemiseks ning koalitsioon hääletas selle välja. Meie eelnõu oleks lahendanud tegelikud kitsaskohad: esiteks, tehes väljamaksed pensionieas paindlikuks; teiseks, tehes pikaajalised väljamaksed teisest ja kolmandast sambast pensionieas maksuvabaks; ning kolmandaks, parandades oluliselt inimeste informeeritust nende kogunenud pensioni tootlusest, väljamaksete võimalustest ja prognoosist. Ma arvan, et informeerituse puudus on üks juurpõhjusi, miks me täna seda debatti peame siin usupõhiselt ja miks me ei saa ratsionaalselt arutleda. Aga etteheide, et oleme esitanud vaid sisutühje muudatusettepanekuid, on vale. Jah, ma esitasin 689 muudatusettepanekut, mis mõistagi ei olnud sisulised, kuid need ettepanekud olid viimane vahend teise samba vastase usuteerulli pidurdamiseks, et takistada seaduse vastuvõtmist kujul, mis on kahjulik nii tänastele kui ka tulevastele pensionäridele.
Ehkki see eelnõu ei suurenda pensione, vaid lükkab koorma meie laste ja lastelaste kaela ning kätkeb endas vastuolusid põhiseadusega, otsustas valitsus siiski siduda eelnõu usaldushääletusega. Sellega võttis peaminister Jüri Ratas isiklikult vastutuse pensionisüsteemi lõhkumise eest. Tänasel ajaloolisel hääletusel on kaalul üle 747 000 inimese ligi viie miljardi euro suuruste pensionisäästude tulevik. Mõtelgem enne nupule vajutamist korraks sellele, kas me teeme eelnõu toetades Eestit paremaks ja kas me nii anname oma inimestele juurde veel ühe põhjuse usaldada oma riiki või teeme pensionisüsteemi aluste lõhkumisega hoopis vastupidist. See hääletus saadab meist igaüht aastakümneid. Filmiklassikast laenates: "Te mõelge veel." Mitte ükski erakond peale Isamaa ei ole saanud oma valijatelt mandaati kaotada kohustuslik kogumispension ja lammutada teine sammas. Head rahvaesindajad Keskerakonnast ja EKRE-st! Austage oma valija tahet ja hääletage seaduseelnõu vastu, nii nagu meie seda teeme.
Mul oli kurb kuulata, et Helir-Valdor Seeder ütles, et me räägime siin teisest sambast kui alternatiivist lastetu tuleviku suhtes. Minu jaoks ei ole need kaks asja seotud, minu jaoks on teine sammas väga selgelt ka lasterikka tuleviku sammas. Räägime asjadest nii, nagu need päriselt on. Endiselt on menetluses Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide uuesti esitatud eelnõu, mis lahendab pensionisüsteemi olulisimad kitsaskohad, ilma et süsteemi lammutataks. Ärgem elagem minevikus, vaid loogem paremat tulevikku! Teeme sellest seaduse ja teeme Eesti päriselt paremaks. Aitäh!

Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma vaatan seda protsessi, mis siin on toimunud ja kus püüdlikul ilmel loetakse maha tekste, mis on koostatud kusagil, ma ei tea, parteikontoris või kusagil mujal. (Sumin saalis.) Ja markeerides mõningaid sõnumeid, mis täna siin saalis on kõlanud, siis võtaksin mõned pinged maha.
See eelnõu ei lõhu midagi. See eelnõu annab inimestele, Eesti Vabariigi kodanikele, inimestele, kes elavad siin Eestis, kõigile inimestele, kes maksavad makse ja teevad siin tööd ja on täna teise samba omanikud, võimaluse tulevikus ise otsustada oma raha üle. Oma raha üle! Paljud inimesed on arvanud, et see on riigi raha: 2% tuleb minu palgast ja 4% paneb riik juurde. See arvamus on olnud pikka aega ühesugune. Aga ei ole nii! See 4% tuleb selle konkreetse inimese esimesest sambast. Inimesel, kellel on teine sammas, on esimene sammas 4% väiksem, tema oma esimene sammas. See 4% on tema sotsiaalmaks, mis on kantud üle teise sambasse. Selle eelnõuga tahetakse anda inimestele võimalus ise investeerida, kui neil see soov on. Selle seadusega antakse inimesele võimalus raha välja võtta, kui ta soovib, ja kui ta tahab jätkata teises sambas kogumist, siis ka see võimalus jääb talle alles. See eelnõu ei lõhu teise pensionisamba süsteemi, vaid muudab selle vabatahtlikuks. Inimestel, kes soovivad teises sambas jätkata, jääb see võimalus alles. Enamgi veel! Inimesed, kes ei ole veel teise sambaga liitunud, saavad võimalus tulevikus seda teha. See annab neile võimaluse võtta ise vastu otsuseid, kuidas teises sambas oleva rahaga edasi minna, ja ma arvan, et see ongi kõige olulisem. Inimese tahe peab jääma peale, see otsus peab olema tema enda teha. Aitäh!

Ja nüüd justkui ei olegi enam kõnepidamise soovi. Seega on läbirääkimised lõpetatud. Eelnõu 108 ... Kas keegi tahab veel midagi rääkida? Kui ei, siis eelnõu 108 puhul, tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 137 ... (Sumin saalis.) ... tulenevalt §-st 137 muudatusettepanekuid hääletusele ei panda ning me läheme lõpphääletuse juurde.
Nõndamoodi! Head kolleegid! Saalikutsungi aeg on täis. Me läheme lõpphääletuse juurde. Paluks nüüd tähelepanu ja äärmist kontsentreeritust! Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) eelnõu 108. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
(Aplaus saalis.) Seaduseelnõu on seadusena vastu võetud. Poolt oli 56 Riigikogu liiget ja vastu 45.
Ja ongi esimene päevakorrapunkt läbi. Palun nüüd kõigil kolleegidel rahuneda! Kallid sõbrad, paluks nüüd rahu!

Kolleegid, ärge seiske siin ridade vahel püsti, minge välja, kui tahate edasi midagi arutada! Kolleegid on nii erutatud, et ei kuule. Nii, nüüd oleme rahunenud ja alustame tänase päevakorra teise punkti arutamist. Selleks on "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" 2019. aasta täitmise aruanne. Ettekandja on kultuuriminister Tõnis Lukas. Palun, härra minister!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Ma just rõõmustasin paar minutit tagasi, et kultuuripoliitika aruande kuulamiseks on pretsedenditult 101 Riigikogu liiget kohale tulnud. Aga ka tegelikult on huvi tõesti suur, ma olen siin saalis enne mõnikord stenogrammiga kahekesi olnud. Aga praegu loodan küsimusi, loodan huvi selle aruande vastu, ja praegune pilt näitab, et see on suur.
Sageli kuuleme öeldavat: see on kultuuri küsimus. Nii ütleb näiteks tänane sünnipäevalaps – mis kell on? –, jah, veel tänane sünnipäevalaps Fred Jüssi värskes portreefilmis "Olemise ilu": "Ühe maa või rahva kultuuritaseme üle võib väga palju otsustada selle järgi, kuivõrd ta hoolib oma loodusväärtustest, kui palju nendele tähelepanu pöörab, kui uuritud need on, kui tuntud need on. Ja kui hoitud need on. See on puhtalt kultuuri küsimus." Muuseas, seda filmi käis ainuüksi avanädalavahetusel vaatamas ligi 10 000 inimest. Fred Jüssiga saab ainult nõustuda. Ja samas küsida: kas üldse on midagi, mis ei ole kultuuri küsimus? Kas on midagi, mida kultuur ei puuduta? Muidugi ei ole mu vastus teab mis originaalne, aga kultuur on tõepoolest kõiges, mis meid igapäevaselt ümbritseb: looduses, loomingus, inimestevahelistes suhetes, ka inimeste ja riigi suhetes. Eelkõige on kultuuri küsimus nende suhete ja suhtumise laad. Kui suhtume hoolivalt ja hoidvalt, oleme ju pigem kultuursed. Ja mittehooliv suhtumine osutab sageli ka kultuuri puudumisele. Kultuuritusele.
Seega, hoolimine on kultuuri küsimus. Aga siiski mitte küsimus ainult Kultuuriministeeriumile, sest kaugeltki mitte kõik kultuuriküsimused ei mahu meie valitsemisalasse. Sellele osutab selgelt ka alusdokument "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" ehk "Kultuur 2020", mis näitab ühemõtteliselt, et kultuuriküsimuste lahendamise võtmed on valdkondade- ja ministeeriumidevahelises koostöös. Kuid valdkonna eest vastutava ministeeriumina on iga-aastase aruande "Kultuur 2020" eesmärkide täitmise kohta koostanud muidugi Kultuuriministeerium, koondades nende kaante vahele ka kõigi teiste ministeeriumide esitatud informatsiooni. Ja kaaned on siin, siin on jutt palju pikem, kui mina teile sissejuhatavas ettekandes esitan, aga mõningane kokkuvõte ikkagi.
Visioonidokumendis "Kultuur 2020" on sõnastatud kultuuripoliitika eesmärk: "Kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks." Nagu ka pealkirjast näha, lõpeb selle alusdokumendiga sätestatud planeerimisperiood käesoleva aastaga, aga see ei tähenda, nagu oleksid kõik kultuuripoliitika eesmärgid sellega lõplikult saavutatud. Aasta pärast saab siin saalis küll tutvustada perioodi 2014–2020 kokkuvõtvat lõpparuannet, aga juba praegu tegeleb Kultuuriministeerium ka kultuuripoliitika põhialuste uuendamise protsessiga. Eelmise aasta aruande taga, pean kindlasti kinnitama, on kogu Kultuuriministeeriumi, kogu Riigikogu ja tegelikult kogu Eesti ühiskonna järjepidev töö ja suur osa ka minu eelkäija Indrek Saare juhitud Kultuuriministeeriumi tööst.
Eelmisel aastal käisid Kultuuriministeeriumi inimesed kõigis maakondades, tehti arutelupäevi, et planeerida juba uut arengukava, aga sellest uuest arengukavast saame teinekord pikemalt rääkida.
Kuigi seni kehtiva arengukava kohaselt peaks kultuuritöötaja töötasu alammäär olema võrdne riigi prognoositava keskmise brutotöötasuga, kujunes tulenevalt riigieelarve võimalustest käesoleva aasta palgatõusu tase viimaste aastatega võrreldes pisut madalamaks. Need läbirääkimised käisid eelmisel aastal ja see puudutab ka seda aruannet. Kultuuriministeeriumi valitsemisala asutuste töötajate palgafond kasvab sel aastal 2,5%. Palgalepe arvestab kõiki riigieelarvest palka saavaid riigiasutuste, avalik-õiguslike institutsioonide, sihtasutuste ja maakonnaraamatukogude töötajaid. Kui rääkida kõrgharidusega või sellele vastava kvalifikatsiooniga spetsialistidest, siis on neid kokku ligi 4000.
Riiklik miinimumtöötasu võetakse aluseks ka kunstniku- ja kirjanikupalga määramisel. Loovisikutele palga maksmine on taganud neile loomerahu ning aidanud ühiskonnas kinnistada arusaama, et ka looming on töö. 2020. aastal kasvab kummagi valdkonna palgasaajate arv kahe võrra, nii et riigi toel saaks loomeliidult pidevalt palka 13 kirjanikku ja 13 kunstnikku. Kokku on lepitud ka selles, et ülejärgmisel aastal, õigemini nüüd juba järgmisel aastal suureneb palgasaajate arv veel nelja loovisiku võrra. Koostöös Sotsiaalministeeriumiga täidetakse Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punkti "Laiendame loovisikute sotsiaalseid garantiisid, eeskätt ravikindlustust". Lõpusirgel on  töö dokumendiga "Analüüs ja ettepanekud tervishoiu rahastamissüsteemi jätkusuutlikkuse ning tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks ravikindlustamata isikutele", mis käsitleb ka ebaregulaarse sissetuleku saajaid, sh loovisikuid.
Toetused ja investeeringud. Lisaks Kultuuriministeeriumile ja kultuurkapitalile panustavad kultuurivaldkonda erisuguste toetusmeetmete kaudu paljud teisedki ministeeriumid. Suuremate rahvusvaheliste kultuurisündmuste toimumist toetab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EAS-i meetmetest on toetust saanud Viljandi pärimusmuusika festival, Tallinn Music Week, Pimedate Ööde filmifestival, Narva ooperipäevad ja teisedki. Maaeluministeeriumi juhitava maaelu arengukava Leader-meetmetest toetati 45 piirkondliku kultuuripärandiga seotud projektitaotlust, nende hulgas näiteks Risti kiriku restaureerimist, Kadrina kalmistu hüljatud ristide väärtustamist kunstiobjektina, Kostivere mõisa ajalootuba ja muud. Lisaks toetati 34 piirkondlikku kunsti-, muusika- ja muu kultuuritegevusega ning seitset käsitööndusega seotud ettevõtmist. Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel kinnitas valitsus loodava Tallinna Muusika- ja Balletikooli ehituse rahastamise 43 miljoni euro ulatuses. Õppetegevus algab uues hoones 1. septembril 2022. Euroopa Liidu struktuurivahendite piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme toel taasavas SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid Haapsalu piiskopilinnuse. Narva Muuseumi projekt Narva linnuse konvendihoone restaureerimiseks ja uue püsinäituse väljapanekuks lõpetatakse käesoleva aasta suveks. EAS-i Euroopa Regionaalfondi toetusmeetme toel valmis 2019. aastal Eesti Meremuuseumi Paksu Margareeta hoonekompleks. Väärib märkimist, et esimest korda Eestis pakutakse seal võrdseid elamuslikke võimalusi toetavaid lahendusi ka nägemis-, kuulmis- ja liikumisraskustega, samuti intellektipuudega külastajatele.
Jätkusid mitmete suurinvesteeringute planeeringud. Kultuuriministeerium kavandab Eesti Rahvusringhäälingu ehk ERR-i tänapäevase tehnoloogia ja optimeeritud mahtudega telestuudiote ehitust, Eesti Rahvusraamatukogu hoone rekonstrueerimist nii rahvusraamatukogu kui ka Rahvusarhiivi tarvis, samuti arendatakse edasi muuseumide ühishoidlate rajamise kontseptsiooni. Eesti Kultuurkapital jätkas 1996. aastal Riigikogu koostatud üleriigiliste kultuuriobjektide nimekirja kantud ehitiste rahastamist ja sai hakkama ka vigade parandusega: avamiseni jõudis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ehk EMTA saalikompleks, mis 20 aastat tagasi avatud hoonest puudus. Seega on see võlg nüüd kustutatud. Nii et nüüd ongi käes aeg hakata koostama uut nimekirja kultuuriobjektidest, mis võiksid lähitulevikus valmida kultuurkapitali toetusel. Ja siin on kindlasti oluline ots Riigikogu kultuurikomisjoni käes.
Eesti keelest ja laulupeost. Olulisimaid kultuuripoliitika eesmärke ja ülesandeid on seotud eesti keelega ehk siis keele küsimus on kindlasti kultuuri küsimus. Haridus- ja Teadusministeerium kuulutas 2019. aasta eesti keele aastaks, et tähistada eesti keele saamist riigikeeleks 100 aastat tagasi. Eesti keelt kui riigikeelt mainiti esimest korda 4. juunil 1919. aastal eelkonstitutsioonilises aktis, "Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord" oli selle pealkiri. Eesti keele ametlik riigikeele staatus kinnitati 1920. aasta Eesti Vabariigi esimeses põhiseaduses. Seda siiani meie põhiseaduses kirjas olevat eesti keele positsiooni, mida on nüüd hiljutistel aegadel veelgi tugevdatud, tuleb jätkuvalt ja igapäevaselt sisustada ning kitsaid piire tõmmata – et kelle ülesanne see oleks ja kas üldse – ei ole siin mõistlik.
Eestikeelne haridus, eestikeelne kirjandus, eesti keele õpetamine, eesti keel teaduskeelena, eesti keele ja eesti keeles kirjutatu uurimine – need kõik on teemad, mis vajavad pidevat tähelepanu ja koostööd lahenduste leidmisel. Ka vajavad need teaduslikku uurimist, meie keele ja kultuuri mõttemaailma mõtestamist. Selleks on meil rahvusteadused ja laiemalt humanitaaria, mida meil matkitud angloameerika teadusmudel teaduseks ei pea. Kuid meil Eestis on need kindlasti rakendusteadused, mis annavad võimaluse rakendada põhiseadust, mis näeb ette keele ja kultuuri hoidmise.
Kultuuriministeeriumi roll eestikeelse kultuuriruumi hoidmise kõrval on pakkuda praegu vaid Narvas ja Tallinnas asuvates eesti keele majades erisuguseid keeleõppe võimalusi ka teistest rahvustest inimestele. Et huvi on suur, laiendab ministeerium 2020. aastal tasuta õppimise võimalusi seniselt 2500-lt õppekohalt 5500-ni. Keelemajade deviis "Leiame ühise keele" õigustab ennast. Seda hoolt jätkab Kultuuriministeerium muidugi ka edaspidi.
Lisaks eesti keele aastale oli 2019. ka laulupeoaasta. Tähistasime ju 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost Tartus. Laulupeoaasta tippsündmus oli XXVII laulu- ja XX tantsupidu "Minu arm", millele eelnes üle-eestiline "Tule tulemine". Kogu suursündmuse juhatasid sisse Tartu laulupäev ja tantsuetendus. Laulu- ja tantsupeoliikumise põlvkondi ja piirkondi ühendav ulatus ning vastutus tasakaalu, koosmeele ja põhiväärtuste hoidjana tänapäeva Eestis ilmnes ka eelmisel aastal jõuliselt ja ehedalt. Tänan peo peaorganiseerijaid Aet Maateed ja tema juhitud meeskonda, üldjuhte Peeter Perensit ja Vaike Rajastet ning Tartu peo peadirigenti Triin Kochi ja tantsuetenduse lavastajat Jaanus Randmat meeldejäävate kontsertide eest!
Selle traditsiooni põlvkondi ühendav ulatus on kõigile selge. Seda näitas ka rekordiliselt suur osalejaskond: kokku 44 602 lauljat, tantsijat ja pillimeest, ligikaudu 47 000 inimest rongkäigus ja piletiga pealtvaatajate arv 125 828. Ja mis veel oluline: kasutusele tuli mõiste "roheline laulupidu". Seegi on kindlasti kultuuri küsimus. Sel erakordselt suurel huvil oli ka oma miinuspool. Ootamatult lõpetatud piletimüük laulupeo teisele kontserdile ja ka tantsupeole mittepääsemine tekitas osas väljajäänutes tundeid, mida me oma püha ja suure peoga seostada ei tahaks. Need olid organisatsioonilised otsused ja kujunenud olukorras möödapääsmatud, kuid siiski. Kui üks pool ses küsimuses on tulevikus lahendatav selgema ja õigeaegsema eelkommunikatsiooniga, siis teine pool on keerukam. Pidude toimumispaigad, sealsed olmetingimused ja logistilised lahendused vajavad lähiaastatel väga suurt tähelepanu, sest nii Kalevi staadioni kui ka Tallinna lauluväljaku täituvus saavutasid juubelipeol absoluutse maksimumi. Eriti kriitiliseks muutub olukord lauluväljakul, kui naabruses asuvat Eesti Näituste territooriumi enam tulevikus kasutada ei saa, sest piirkonnas käib aktiivne kinnisvaraarendus. Läbirääkimised Tallinna linnaga on viinud kokkuleppeni, et väljakuga külgnevatele kruntidele vähemalt kõrghooneid ei ehitata. Pärast pidu intensiivistunud läbirääkimistel on linn kinnitanud seda, kuigi eelnevalt olid seal kõrghooned plaanis.
Musta huumorina võib öelda, et paraku pole võimatu, et väljakute mahutavusprobleem laheneb n-ö iseenesest. Laulu- ja tantsupeo liikumine tugineb suuresti juhendajate pühendumusele, kuid näha on, et neid juba nähtavas tulevikus lihtsalt ei pruugi jätkuda. Rohkem kui pooled juhendajatest hakkavad pensionile suunduma, noori praegune töökorraldus ja tasu ei motiveeri ning kollektiivid, eriti maapiirkondades, pole ka majanduslikult jätkusuutlikud. Olukorra täpseks kaardistamiseks viidi Kultuuriministeeriumi toetusel läbi uuring, mille kokkuvõte ütleb muu hulgas, et Eesti keskmise palga saamiseks peavad naised juhendama keskmiselt kümmet ja mehed 6,5 kollektiivi. Seejuures ei ole neile tihti tagatud suvepuhkused, lähetused ja muu vajalik, mis kuulub töösuhte juurde. Kuna laulu- ja tantsupeo traditsiooni kestmine on nii riigi, omavalitsuste kui ka harrastajate endi ühine hool ja ülesanne, valmistab Kultuuriministeerium esimese sammuna ja koostöös partneritega ette juhendajate palgatoetuse meedet. Sellega seotud riigieelarve ressurssi on kavas taotleda juba aastateks 2021–2024 planeeritavas riigi eelarvestrateegias.
Muuseas, head kuulajad, kas te teadsite, et Eesti laulupeoaasta andis järgmiseks teema-aastaks ehk selleks aastaks rändpastlad pidulikult üle digikultuuriaastale? Kui uskuda Valdur Mikitat, siis just selles – eri ajakihtide orgaanilises põimituses – väljendub meie kultuuri sisemine rikkus ja jõud. Vanamemm, ühes käes nutitelefon ja teises seenenuga, ootamas päikesepaneelidest katusega rehetare õuel oma IT-spetsialistist pojapoega, kes tegeleb lambakasvatusega – meie jaoks on see asjade loomulik käik. Ja niisama loomulikult ulatub digikultuur ka traditsioonilistesse kultuurivaldkondadesse: muuseumidesse, raamatukogudesse, filmi, muusikasse, kujutavasse ja etendavasse kunsti, raamatute, ajalehtede ja ajakirjade kirjastamisse. Digikultuuriaasta kontekstis vaatame seda kui digitaalselt loodud, levivat ja kasutatavat kultuuri. Sellesse kuuluvad koos nii digitaliseeritud kultuuripärand kui ka nüüdsel ajal digitaalselt loodud teosed, mis üha enam moodustavad meie igapäevase eluilma.
Arhitektuurivaldkonna 2019. aasta olulisim tegevus riigi tasandil on seotud ministeeriumidevahelise ruumiloome töörühma ettepanekuga Vabariigi Valitsusele moodustada ruumiloome kompetentsikeskus Maa- ja Regionaalamet ehk MaRe. See täidaks seniseid Maa-ameti funktsioone, kuid sinna antaks üle ka Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna ülesanded ja lisatakse uued, kvaliteetse ruumiloome mõistmist ja väärtustamist tagavad funktsioonid, mis praegu ei ole riigi tasandil täidetud. Ka Kultuuriministeeriumil ja meie arhitektuuri väärtustamise suunalisel tegevusel on siin oma roll, seepärast ma nii elevil olengi selle MaRe moodustamise puhul. Kindlustamaks, et riik väärtustab terviklikku elukeskkonda kui olulist komponenti säästva arengu eesmärkide saavutamisel, sõnastas töörühm ühiselt ka kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted, mille elluviimise järelevalve eest loodav ühendamet vastutama hakkab.
Kvaliteetse avaliku ruumi edendamiseks jätkus programmi "Hea avalik ruum" toel kavandatud linnakeskuste väljaehitamine. Juba 2018. aastal avatud Tõrva, Põlva, Valga ja Rapla keskväljakule lisandusid Võru ja Kuressaare linnasüda ning Rakvere Pikk tänav. Alanud aastal on plaanis avada Kärdla, Jõhvi ja Viljandi lahendused ning 2021. aastal Narva ajaloolist raekoda ümbritsev ala. Järge ootavad Tapa, Võsu, Lihula ja Paide. Kultuuriministeerium otsib koos Eesti Arhitektide Liiduga programmi jätkamiseks rahastusvõimalusi.
Pisut ka muudest tegevusvaldkondadest. Esiteks, etenduskunstid. Esialgseid kokkuvõtteid vaadates on selge, et taas on kasvanud nii uuslavastuste, etenduste kui ka publiku arv. Kriitilisemad hääled nimetavad seda ka ületootmiseks või ohuks kvaliteedile, toetavad hääled rõõmustavad, et teater on Eestis endiselt üks olulisimaid kultuurist osasaamise viise. Riigi vaates on oluline, et teatrivõrgustiku riigi toetusel toimiv osa jaotuks ühtlaselt üle Eesti. Seda eesmärki teenis riigi ja Saaremaa valla koostöös sihtasutuse Kuressaare Linnateater loomine, aga ka suures mahus lisavahendite eraldamine Narva Vaba Lava toimimiseks. Piirkondadesse viib professionaalset teatrit endiselt toetusprogramm "Teater maal". Võimalik, et just selle programmi mahtu tuleb tulevikus suurendada, et toetada teatreid, kes viivad oma etendusi ka väiksematesse paikadesse.
Lahenduse leidis ka avalikku tähelepanu pälvinud küsimus edasisest etendustegevusest tegevuse lõpetanud Sihtasutuse NO99 ruumides. Teatri- ja proovisaalid aadressil Sakala 3 jäävad ka edaspidi etenduskunsti esindajate käsutusse, need on juba praegu reserveeritud ja päris populaarsed. Kaks konkursi lõppvooru jõudnud uudset ideed said kolmeaastase toetuslepingu ja ülejäänud raha jagati erateatrite baastoetuste suurendamiseks. Paraku ei jätkunud raha seegi kord kõigile või siis mitte sellises mahus, nagu sooviti. Koostöös Eesti Etendusasutuste Liiduga jätkuvad arutelud etendusasutuste seaduse uuendamiseks, et teha rahajaotusmehhanism senisest veel õiglasemaks, kui see peaks võimalik olema. Aga siin on meil kindlasti vaja etendusasutuste enda tõhusat partnerlust.
Filmi- ja helikunst. Filmikunstil läheb – küll "EV 100" filmiprogrammi lisarahastuse järeltuules, aga siiski – väga hästi. Novembri lõpuks oli Eestis registreeritud ligikaudu 3,34 miljonit kinokülastust, sh kodumaiste filmide vaatamisi enam kui 830 000. 2019. aasta alguses linastunud "Tõde ja õigus" oli oktoobri lõpuks kinodesse toonud enam kui 267 000 inimest. Sellega sai see film Eesti enim vaadatud linateoseks ja ühtlasi aasta parimaks mängufilmiks. Ka meie ja ühtlasi Põhja-Euroopa suurimaid filmifestivale PÖFF areneb tõusujoones: selleaastases programmis oli üle 250 mängu- ja 300 lühi- ja animafilmi, publikut rohkem kui 70 000. Nii on filmikunsti arenguks ja vaatajate huvi kasvuks olemas tugevad eeldused, kuid piisavat ja jätkusuutlikku rahastamise süsteemi ei ole veel olemas. Samuti on Eestis puudu rahvusvahelise tasemega filmistuudio, mille rajamist on juba mitu aastat planeeritud ja mis annaks filmivaldkonna arengule tugeva tõuke. Arenguid selles suunas nii produtsentide, Tallinna kui ka riigi koostöös siiski on. On ka teisi linnu, kes tahavad filmistuudiot luua sama aktiivselt, aga praegu oli juttu Tallinna linnast. See jäi mul enne mainimata.
Nagu filmivaldkonnas, oli ka helikunstis märgata EV 100 tähistamise positiivset aktiveerivat mõju nii valdkondlikule ettevõtlikkusele ja saavutustele kui ka publikule. Kuid olulised juubelid olid ka valdkonnas endas. Tippsündmuseks kujunes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100 aasta juubeli tähistamine ning uue saalikompleksi avamine, mis hakkab oluliselt ja positiivselt mõjutama nii muusikahariduse kui ka kontserdikorralduse käekäiku kogu Eestis. 100. tegutsemisaasta täitus ka Georg Otsa nimelisel Tallinna Muusikakoolil ja Heino Elleri Muusikakoolil Tartus.
Eesti Kunstimuuseum tähistas oma 100. aasta juubelit näitusesajuga Tallinnas, Haapsalus, Valgas, Jaapanis, Soomes ja Itaalias. Samas alles 9-aastane galerii Temnikova & Kasela murdis kunstituru absoluutsesse tippu, esitledes Eesti kunstnike teoseid esimest korda nii Baseli kui ka Londoni kunstimessil. Viljandis alustas tegevust eraalgatuslik Rüki galerii. Tallinnas Telliskivi loomelinnakus avas suve hakul uksed eraalgatusena Eestisse laienenud Rootsi fotokeskus Fotografiska, mille avanäituse külastajanumbrid olid muljetavaldavad. Noblessneri sadamalinnakus valmis EAS-i investeeringutoetuse abil Kai kunstikeskus ja projekti "Avatud ARS" raames ARS-i kunstilinnaku osa, mis lõi juurde paindlikult kasutatavaid ja kunstnike vajadustele vastavaid töökohti, stuudio- ja ateljeepindu. Tegeleme edasi regionaalsete näitusemajade toetuse mudeli väljaarendamisega.
Kirjandusest ja raamatukogudest. Eestlaste lugemislaual – või öökapil – on endiselt palju huvitavat kirjavara, kuid nii nimetuste arv kui ka tiraažid on mõningases languses. Endiselt on populaarne Eesti algupärane ilukirjandus nii kodumaise lugeja silmis kui ka rahvusvaheliselt. Muidugi on raske ületada 2018. aasta saavutust, kui Eesti oli koos Läti ja Leeduga peakülaline Londoni raamatumessil ja 110 eestikeelset teost tõlgiti 30 võõrkeelde. 2019. aastal tõlgiti 61 teost 19 keelde. Kirjandusmaastikule ilmus eelmisel aastal ka uus tunnustus: esimest korda anti üle Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia.
Raamatukogude arendamine toimub märksõna all "e-riik". Loome laiahaardelist võrgustikku selleks, et saaks tulevikus süsteemselt arvet pidada ka e-raamatute laenutamise üle. Setomaal toimunud raamatukogude tuleviku seminaril esitletud idee järgi võiks tulevikuraamatukogus olla veel palju riigi teenuseid, idufirmade tegevusi jms.
Muinsuskaitse ja muuseumide valdkonnas oli peamine muinsuskaitseseaduse rakendumine. Muinsuskaitseamet sai sellega juurde voli ja ka tegevustoetusi. Hüvitiste ja toetuste maht oli eelmisel aastal kokku 2,86 miljonit eurot. Sellele lisandus tagastatud ehitismälestiste korrastamiseks üks miljon eurot Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist. Lisaks sellele on loodud meede taluarhitektuuri korrastamiseks. Ja kuna see oli populaarne, siis sai sinna veel täiendavalt lisaraha pandud.
Mõni sõna muuseumidest. Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuulub seitse riigimuuseumi ja 13 riigi osalusel asutatud muuseumide sihtasutust. Teiste ministeeriumide haldusalas on veel neli riigimuuseumi ja üks sihtasutus. Harjumuspärase muuseumitöö kõrval muutub järjest olulisemaks neisse kogutud mälu ja teadmiste lahtimõtestamine ning avalikku kasutusse toomine tänapäevaste e-lahenduste ja kogude digiteerimisega. Praegu on Muinsuskaitseameti juhtimisel töös projekt, mille järgi peavad järgmise aasta jooksul valmima kahe tehisintellekti ehk krati prototüübid, millest üks aitab museaale tõhusamalt kirjeldada, teine hõlbustab museaalide inventuuride tegemist ning konserveerimistööde planeerimist. Üleriigiline kultuuripärandi digiteerimise projekt annab aga krattide arendamiseks vajaliku andmemahu. Kõigi nende krattide kõrval ma toon aga esile ka Muinsuskaitseameti uut rakendust looduslike pühapaikade väärtustamise rajal. Rosma ristimets sai selle aasta alguses kaitse alla. Me loodame looduslike pühapaikade kaardikihi uuesti Maa-ameti kaartidele saada ja väärtustada looduslikke pühapaiku ka kui muinsusobjekte.
Nii et krattide juurde tagasi: head alanud digikultuuriaastat kõigile! On veel palju valdkondi, millest tahaks rääkida. Lõpuks riigieelarve koosneb ju sajaprotsendiliselt kultuurile panustatud rahast, sest olulised on nii ettevõtluskultuur, töökultuur, liikluskultuur kui ka kõiksugu muud kultuurid. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh, härra minister! Igal Riigikogu liikmel on nüüd võimalik ettekandjale esitada üks suuline küsimus. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ikka on Eesti kultuuriaasta nii rikkalik ja mitmekülgne, et jääb kohe kahjutunne, et kõike ei saa nautida. Selles aruandes on üks lõik, mis kannab pealkirja "Kultuurikoostöö rahvuskaaslaste ja hõimurahvastega", see kõneleb Eesti diasporaapoliitikast. Just valitsuse rahvastikuministri üks ülesanne on kujundada väliseesti kogukondade kaasamise poliitikat ja uue globaalse Eesti programmi koostamist. Selleks on loodud ka Vabariigi Valitsuse ülemaailmse eestluse koostöö komisjon, millel on ka rohkem rolle globaalse eestluse edendamisel, ja see on kahtlemata hea ja vajalik eesmärk. Mulle meenub aga seoses sellega, et komisjoni kuuluvad justkui üksnes koalitsiooni esindajad, mitte opositsiooni esindajad. Palun parandage, kui minu info ei ole täpne, ja kui see nii on, siis kas ei peaks see olema erakondadeülene komisjon?

Ma ei tea selle komisjoni koosseisu peast. Aga ma vaatan selle asja järele. Aitäh!

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud minister, väga huvitava ülevaate eest! Lugesin selle aruande põhjalikult läbi. Küsimusi oleks mitmeid – alates loovisikute garantiidest kuni universaalse disaini ja ligipääsetavuseni –, aga kuna igal küsijal on üks küsimus, siis ma keskendun muinsuskaitse all olevaid objekte puudutavale huvitavale infole. Ka 2020. aastal on võimalik väikelinnade ajaloolisi keskusi korrastada. See on programm "Kohalik areng ja vaesuse vähendamine". Seal on päris suur hulk välisvahendeid – 3,3 miljonit – kultuuripärandi hoidmiseks väikelinnade ajaloolistes keskustes. Minu küsimus on: kes seda raha taotleda saavad? Kas need on kohalikud omavalitsused? On need eraisikud, kelle muinsuskaitse all olevad hooned asuvad sellises piirkonnas? On need eraettevõtjad, kellel on majad seal? Kes seda raha tegelikult taotleda saavad?

Aitäh väga hea küsimuse eest. Minu teada peaks saama seda toetust taotleda kõik need omanikud. Aga kui me räägime planeeritavatest keskustest, siis meie partnerid on eelkõige omavalitsused. Aga sellest toetusmeetmest peaks saama siiski omavalitsuste teadmisel ka hoonete eraomanikud raha taotleda.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma kasutan Riigikogu liikme vabadust küsida küsimus, mis ei puuduta aruannet. Ma tahan küsida muusikakoolide tuleviku kohta. Muusikakoolid on praegu kohalike omavalitsuste majandada, aga ei ole saladus, et nii nagu üldhariduskoolides, on ka muusikakoolides väga suur professionaalsete õpetajate põud. Näiteks Võru muusikakoolis, mis on väga kõrge tasemega muusikakool, töötab viis välismaalast – Venezuelast, Colombiast, Hispaaniast, Itaaliast –, sest Eestist on Võrru professionaalset muusikaõpetajat väga keeruline saada. Minu küsimus on: kas te peate seda probleemiks? Ja kui te peate seda probleemiks, kas te võiksite sel teemal haridus- ja teadusministriga arutada, mida riik saaks omalt poolt teha, et muusikakoolid oleksid jätkusuutlikult majandatud?

Küsimus ei käinud ilmselt selle kohta, kas välismaalaste osakaal on probleemiks. Aga need välismaa õpetajad on siin kindlasti – ma kõiki juhtumeid küll eraldi ei tea – ajutiselt erinevate toetusprogrammide raames. Püsiva kaadri saamine huvikoolidesse – ja ma tooksin nii nagu teiegi eraldi välja muusika- ja kunstikoolid – on keeruline, sest nende n-ö järjepidev ettevalmistustsükkel on teistsugune kui muudes huvikoolides. Kaadri saamine on problemaatiline just regionaalsetel ja palgapõhjustel. Minu teada ei ole Tallinnas, Tartus, Viljandis ja kindlasti ka mitmel pool mujal kaadri saamisega niisuguseid probleeme, nagu te kirjeldasite Võru puhul. Aga palgad on suhteliselt madalad. Ma rõhutan, et riigi taktika on seni olnud kultuuritöötajate palga alammäära tõstmine, mis peaks tegelikult kaasa tõmbama ka omavalitsuste kultuuritöötajate palgad. Ma loodan väga, et seda tehakse, see on kultuuriküsimus. Praegu mul otseselt retsepti, kuidas kohustada neil inimestel palka tõstma, ei ole. Igasuguseid mooduseid, kuidas õpetajaid eri koolide vahel vahetada, ju ka on, aga teie märgitud konkreetsel juhul on tõenäoliselt küsimus palgas. Seda tasuks kindlasti tõsta, sellepärast et Võrus peab korralik muusikakool olema.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eelmine aasta oli üks positiivsemaid sündmusi kindlasti meremuuseumi ligipääsetavuse oluline parandamine. Oli tõesti tore seda külastada. Ja samuti oli eelmisel aastal üks valitsuse märgilisi ettevõtmisi ligipääsetavuse rakkerühma töö käivitamine. Nagu ma sellest brošüürist loen, Kultuuriministeerium osaleb selles hästi aktiivselt. Kuna teie ettekandes ei olnud ligipääsetavusest just palju juttu ja siin brošüüris ka ei ole näiteks etendusasutuste või kinode ligipääsetavusest väga palju juttu, siis võib-olla teeksite väikse ülevaate sellest 2019. aastast just ligipääsetavuse parandamise seisukohast.

Aitäh! Et teha tehniliselt korrektne ülevaade, peaks mul olema andmed kõigi objektide ja kõigi kunstiliikide kohta. Võin öelda seda, et audioraamatute osakaal on tõusnud. Muuseumides, kus seda veel ei ole, käib töö audiogiidide ettevalmistamiseks, kuigi ma samas tean, millised raskused on sellega seotud. Me kindlasti käsitleme, kui nüüd tulevikku vaadata, koos e-ajakirjandusväljaannete ja e-raamatute käibemaksu alandamisega 9%-le ka audioraamatute hinna küsimust. Ka nende käibemaksu võiks alandada 9%-le. Aga kui füüsilisest ligipääsetavusest rääkida, siis jah, meremuuseum on hea näide. Ma tean, et suures plaanis on hästi ligipääsetav ka Haapsalus avatud konvendihoone ja see muuseum, mis seal on. Kas ka linnamüürid päris viimase punktini, jään vastuse võlgu, aga seda kiidetakse ja projekti läbiviijad on ise ka sellega rahul. Praegu käiku antavates kultuuriehitistes on need nõuded olemas ja ma loodan, et ka liikumispuudega inimesed on rahul ja nad saavad ligi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kultuurivaldkondadele tuleb alati peale maksta. See on kui heategevus, mida saavad endale lubada vaid heaoluriigid. Üks murekoht on, just rahastust vaadates, et täna ei ole võimalik kultuurkapitali valdkondlikku rahastamist võrrelda samadesse valdkondadesse suunatud riigi, sh Kultuuriministeeriumi ja teiste rahastajate panusega. Puudu on ühtne süstematiseeritud infosüsteem, kuhu kantaks töödeldavad võrdlusandmed. Minu küsimus ongi, kunas siis luuakse ühtne infosüsteem, kuhu jooksevad kokku kultuurkapitali sihtkapitalide rahastusandmed. Kuna täna seda ei ole, siis on seal päris suur segadus.

Kultuurkapitali rahastamise andmed, kultuurkapitali otsused ... (K. Šmigun-Vähi selgitab kohalt.) Ma saan aru, aga kultuurkapitali otsused on kõik avalikud ja nende koduleheküljel süsteemselt kõik olemas. See puudutab kultuurkapitali rahastamisotsuseid. Mis puudutab üldse kultuuri pandavat raha, siis tõesti, kuna kultuur puudutab kõike, siis üldist infobaasi, kui palju on erakapitalist kultuuriobjektidesse, kultuuriväljunditesse, kontsertidesse ja kirjastamisse raha summaarselt pandud omavalitsuste ja riigi poolt kokku, on raske kokku saada. See statistiline baas, ütleme siis, tuleb pika vinnaga, seda ma pean ütlema. Statistikaamet ei saa seda väga lihtsalt kokku, võib-olla seal annaks midagi teha.
Aga mis puudutab seda väidet, et kultuurile peab alati peale maksma, siis on mõned kultuurivaldkonnad, kus see päris nii ei ole. Jah, stardikapitali andmine on praktiliselt kõigis kultuurivaldkondades oluline. Teatud kultuuriettevõtmised, kontserdid ja filmid teenivad end tasa, aga see on selge, et nad peavad alguses saama mingi käivitava raha, ja hea on, kui see meiesuguses väikses kultuuris tuleb riigilt. Üks valdkond, mis toob ka sisse, on kindlasti loomemajandus, millega tegeleb ka Kultuuriministeerium. Loomemajandus on väga selgelt n-ö kultuuri lähtepunkt, see on majandus, millel on kultuuriline sisu, ja siin on end päris hästi näidanud erinevad rakendatud meetmed mitte ainult suurte kultuurisündmuste puhul, vaid ka spordisündmuste puhul. Suuremad ettevõtmised toovad raha rohkem sisse, kui välja viivad. Nii et teatud osa kultuurist toob ka raha sisse, on kasumlik. Aga loomulikult moraalses plaanis toob see üleüldse Eestisse elu juurde, toob meile ka turiste ja lõpuks tagab meie üldise jõukuse. Ilma kultuurita seda ei oleks.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Täna kohtus Eesti autorite toetusrühm Eesti Disainerite Liidu ja Eesti Esitajate Liidu esindajatega. Ühiselt tõdeti, et autoriõiguse seadus võib olla juba moraalselt vananenud, eriti kerkis õhku küsimus, et mitte mingil moel ei ole praegusel hetkel idee kui selline kaitstud. Minu küsimus on, kas ministeeriumis on tunnetatud, et idee kui selline peaks olema kaitstud. Kas see oleks võimetekohane ülesanne nii Riigikogule kui ministeeriumile olla sellel teel novaatoriks Euroopas?

Aitäh! Idee on kaitstud Eestis tegelikult samal määral kui Euroopas tervikuna. Meie autoriõiguste süsteem vastab sellele standardile. Mis puudutab ideede tasuvust, siis tõepoolest on autoriõiguse seadusest tulenevalt probleeme. Ka muusika helikandjate maksustamise teema on oluline, see ei ole praegu lahendatud ja autoritel on tunne, et neil ei ole tegelikult võimalik saada oma loomingu esitamise eest väärilist tasu. Justiitsministeerium töötab välja sellekohast eelnõu. Me oleme kokku leppinud, et n-ö kassetitasu asemel tuleb tulevikus helikandjate lisahinnaosa, mille tulem laekub autoritele autoriõigusega tegelevate organisatsioonide kaudu ja nad saavad oma loomingu eest piisavalt tasu. Nii et see tegevus käib, tööjärg on Justiitsministeeriumi käes, aga mudeli otsustas valitsus ära.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Nii nagu te ütlesite, kultuur on kõikjal. Te tutvustate praegu kultuurivaldkonna kõige tähtsamat aruannet ja hea on lugeda, et kultuuripoliitika põhialuste uuendamine on lõpusirgel ja et see protsess on olnud kaasav, on tehtud maakondade arutelupäevi jne. Ning samamoodi, nagu on käimas põhialuste uuendamise protsess, arutatakse ka riigi strateegilise planeerimise ümberkorraldamist. Põhialused kui formaat kaob ja asemele tuleb "Eesti 2035" katusdokumendina, mis katab ära kõik valdkonnad. Kas teie meelest on kultuuri valdkonnas võimalik põhialuseid asendada? Kas see asendamine võimaldab ikkagi sellise mitmekesisuse säilitamist, nii nagu on põhialustes, et tõesti muinsuskaitsest kultuuriajakirjanduseni ning helikunstist ja kujutavast kunstist muuseumideni on kõik meie põhiseaduses sätestatud ülesannete seisukohalt olulised teemad kaetud? Mida te arvate strateegilise planeerimise ümberkorraldamisest, kui põhialuseid enam ei ole?

Aitäh! Kust te nii hea küsimuse saite? Kadedaks teeb kohe! Väga täpne küsimus! Tegelikult on tõesti nii, et kui jääb valdkondlike arengukavade tegemine valitsuse tasemele, siis mina ei arva, et nendes arengukavades, kui need valitsuses heaks kiidetakse ja niimoodi ilusti riigi tasemel ellu viiakse, midagi väga palju kajastamata jääb. Aga üks puudus sellisel asjal oleks küll: see nn silotornistamine või mentaliteet, et ära sina minu valdkonda tule, ma teen eraldi. Riigikogu tasemel põhialuste menetlemine tähendaks laiemat vaadet, kuigi ka arengukavade puhul ei ole see sugugi välistatud. Aga ütleme, et seal on lihtsalt alati oma ametkondlikud komplikatsioonid. Samas ma tahan öelda, et näiteks praegu me teeme ühte arengukava, mis on planeeritud arengukavana valitsuse tasemel heakskiitmiseks. Me teeme seda kolme ministri valitsemisalas koos, see on rahvastiku sidususe arengukava, kus on osalised põhimõtteliselt kaks ministeeriumi, aga kolm ministrit. Rahvastikuminister on juhtiv või tal on selles töös kõige rohkem osi ning kultuuriministril ja siseministril on ka omad osad. Me ei ole kuulutanud ühtegi ministrit vedavaks, vaid kõik kolmekesi triumviraadina vastutame selle eest. Nii et põhimõtteliselt on võimalik piire ületada ka niimoodi.
Samas mul on siin opositsiooni juuresolekul halb öelda, et ega ma täpselt ei tea, aga praegu tundub niimoodi, et vastavalt valdkonnale saab otsustada ka põhialuste peale minekut. See pole kohustuslik, aga saab minna. Kindlasti tulevad julgeolekupoliitika põhialused Riigikogu tasemel ja spordi omad juba kehtivad 2030. aastani. Ma isegi homse valitsuse istungi päevakorras nägin ühte Sotsiaalministeeriumi initsiatiivi, mis puudutab põhialuseid Riigikogu tasemel.
Nii et põhiosas me oleme need asjad läbi rääkinud, aga väga selget statistilist väljundit, kui palju hakkab tulema põhialuseid Riigikogu tasemel ja kui palju arengukavu, ei ole. Ma tean, et arengukavade üldarv langeb kindlasti. See oli meie eesmärk ka, et bürokraatiat ja igasugust ainult arengukava koostamise tööd oleks vähem. Ametnikel peab jääma aega ka reaalset tööd teha, mitte ainult arengukavu kirjutada. Aga jah, kui palju tuleb põhialuseid ja kui palju valitsuse tasemel arengukavu, ma täpselt ei oska öelda. Aga kui Riigikogu nõuab, kultuurikomisjon soovib, mina hea meelega toon selle dokumendi ka Riigikogu tasemele. Ma ei taha valitsuse üldist distsipliini siin kohe segama hakata, aga nii on.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et see looduslike pühapaikade kaardirakendus hakkab jälle jalgu alla saama, sest oli ju suur töö ära tehtud. Ma küsin aga praegusel küllaltki intensiivse metsaraie perioodil, kas ei oleks mõeldav mõningaid edasisi samme astuda ja hakata suuri kultuuriloolise ja looduskaitse vahepeale jäävaid looduslikke pühapaiku ka kaitse alla võtma. Nii mõnigi kord on kodanike pahameel tekkinud tuntud looduslikes pühapaikades tehtud raiumise peale. Samas, kui need kaitse all ei ole, siis need on raiujate silmis täiesti tavalised majandusmetsad. Kas selles valdkonnas võiks mõningaid kiiremaid arenguid oodata?

Aitäh! Ma muretsen selle teema pärast samamoodi kui teie. Vist paar koosseisu tagasi juhtisin ma Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma – siis oli niisugune rühm siin Riigikogus ka. Võib-olla tasub see praegugi luua. Me olime päris aktiivsed, võtsime sõna ja käisime esinemas konverentsidel ja igal pool mujal, hüüdsime ka teisi kaasa. Kõige raskem on aga nende piiride määratlemine. Samas see on tegelikult metsanduses kõige olulisem. Kus näiteks mõne hiie kese on, selle kokkuleppimine on minu mäletamist mööda lihtsam, aga kust üldine piir jookseb, mitu hektarit see ala kokku on, see on vaidlusalune. Sellist informatsiooni saab veel mäletajate käest, kirjandusmuuseumi arhiivist. Muide, see on ka oluline, et meil kirjandusmuuseum ka tulevikus ikka alles oleks ja me rahvusteadustega tegeleksime.
See on tegelikult aega nõudev töö. Praegu Muinsuskaitseametis seda tehakse edasi. Ühe vooru KIK-i raha langes küll ära, nii et natukene toppab see töö, aga maakondlike inventuuride tegemine jätkub. Ma olen selle teema ka olulisena üles tõstnud ja eile Muinsuskaitseameti juhtkonnaga rääkisin uuesti, et ma tahan seda kiirendada, et see on oluline teema. Praeguse seisuga võiks kaardi minu meelest kohe panna uuesti kaardikihtidena tagasi Maa-ameti kaartide juurde. Meil oligi keskkonnaministriga kokkulepe, et ta tegutseb selle nimel, et tema amet seda teeks. Ma kontrollin selle uuesti üle, aga selge on, et selleks, et metsaomanikud saaksid mingit kohta austada, peavad nad teadma, et seal midagi on. Ja me peame kiirustama, et kõik oleks normaalselt kirjeldatud ja neid kohti austataks. Mul on väga hea meel, et me oleme jõudnud reaalselt ka nende kohtade ja hiiemetsade kaitse alla võtmiseni. See võib-olla tulevikus toob kaasa vaidlusi mõne omanikuga, aga siis on looduslike pühapaikade hoidjatel ja kaitsjatel, millele tugineda.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina tahan ka küsida looduslike pühapaikade kaitse kohta. Kas teie teete või siis kas Kultuuriministeerium teeb koostööd RMK-ga, et nad ei satuks kogemata mõnda hiide metsa raiuma, nagu on mitu korda kahjuks juhtunud?

No ikka, jah. RMK on ju ka suur metsaomanik ja see kaardikiht on neilegi oluline. RMK-d saab distsiplineerida samamoodi kui teisi omanikke. Ja mina kindlasti seda teen, nii kui mõni asi siin avaneb. Nüüd, et oleks see teine pool ka esindatud: mul on siin hea teie ees seista, teie ka olete looduslike pühapaikade usku, nii et me kõik kuulume hiislarite ja tuuslarite kilda. Aga samas peab ütlema seda, et mängus on ka loodushoiust tulenevad väiksed knihvid, mida tuleb teada. Kui on ürask ikkagi sees, siis selleks, et hoida ka teisi metsi ja neidsamu looduslikke pühapaiku sealsamas lähedal, siis mõnikord tuleb raiuda. Need on sellised diskussioonikohad, siin ainult labidaga ja loosungiga ei saa. Aga jah, RMK peab vastutama selle eest, mis ta teeb, sest ta tarnib oma puitu kvaliteedimärgiga, mis eeldab, et see on eetiliselt raiutud. Ja see tähendab, et ta peab ka eetiliselt korrektseid otsuseid tegema.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Juubelipidu "Minu arm", filmikunstis "Tõde ja õigus", "Olemise ilu" on looming, mis oli esitatud nii, et see puudutas minu südant ja ma usun, et tegelikult ka paljude teiste eestlaste südant. Tänane sünnipäevalaps Fred Jüssi on öelnud, et kui me liiga palju tegeleme pumbaga, siis võib juhtuda, et me unustame selle, millises olukorras on kaev. Ja tõepoolest täna ma tahangi siin küsida, kuidas teile tundub: kas see kaev ehk eesti kultuur on hästi hoitud? Kas vee keemiline koosseis on selline, et vesi on endiselt joogikõlblik? Ja kuidas on lood pumbaga just Eesti erinevates piirkondades? Kultuuripoliitika ju teatud mõttes ongi pump, mis peab töötama õlitatult, et Eesti lugu oleks kantud ja kultuur hoitud?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Vastata võiks ... Ahah, eile ma enam ei jõudnud, aga täna on mul terve päev vastamiseks aega. Tegelikult eesti kultuur on väga hästi hoitud ja ma olen selles osas optimistidega nõus. Aga ma ütlen, et juhul, kui me õpime ajaloost, ja juhul, kui me märkame neid ohte, mis ühele rahvuskultuurile maailmas võivad hukatuseks saada – me teame, mis on juhtunud ajaloos ja mis meie ümber kogu aeg toimub –, siis, kui mõelda sügavuti, me saame aru, et meil on tegelikult põhjust muretseda. Kultuuriministeeriumi hool on tegelikult rakendada igasuguseid meetmeid. Kuigi jah, on rahvusvahelistumine ja muud asjad, muusikal ei ole rahvust ja loomulikult kultuur on globaalne nähtus ka. Aga me oleme ikkagi kutsutud tagama, et ka tänu tellimustele püsiks eestikeelne teater, eestikeelne kirjandus. Ei saa teater ilma kirjanduseta, põhimõtteliselt ka vastupidi. Üldse eestikeelsed väljundid, näiteks eestikeelne laul, sh koorimuusika – me peame igal sammul oma kultuuri mõtestama.
Ma näen ohtu selles, et humanitaarteadusi ei võeta tegelikult tõsiselt. Teaduse finantseerimise mudeli puhul ei ole tegu ainult poliitiliste otsustega ja ainult teadusele raha juurde andmisega, mida tuleks muidugi ka teha. Aga ma näen siiski lähedalt, kuidas viimasel ajal on rahastamisotsused olemasoleva raha piires kalduma hakanud. Kui me ei mõtesta oma kultuuri, kui me ise ei uuri seda, kui me anname raha oma kaaskondlasele, kes heal tasemel uurib inglise kirjandust, aga ei anna ühelegi eesti kirjandust uurivale projektile, siis meil pikka pidu ei ole. Lihtsalt need kõik asjad on seotud. Kui meie kõike oma ei väärtusta, siis ka noored ei hakka väärtustama, ja keelega on samamoodi. Kui me anname jupp-jupilt tagasi, ütleme, et ei juhtu midagi, me oskame ise ka inglise keeles teenindajalt midagi vastu võtta, muidugi saame aru. Aga kui me loobume jupp-jupilt oma kultuuriruumis oma keelest ja kultuurist – nende elus olemise märk on kasutamine, me peame neid kasutama –, kui me laseme neid välja tõrjuda, ei kasuta neid, siis need jäävad järjest nõrgemaks ja mingil hetkel ületatakse see piir, kui see kasutamine langeb alla kriitilise massi taset ja hakkabki minema nii, nagu paljudel rahvastel meie ümber on läinud. Ma unistan väga sellest, et ma näeks kliimastreikide kõrval tänavatel olevaid noori mõnikord ka n-ö keelte ja kultuuride streikide ajal hoidmas plakateid, et takistada väikeste põliskeelte ja -kultuuride hävitamist ja väljasuremist, mis maailmas paraku toimub. Keskkonnakaitse on oluline, aga kultuurihoid ja kultuurikaitse on samamoodi. Keskkonna looduslik mitmekesisus on oluline, aga kultuuriline mitmekesisus on samamoodi väga oluline. Seda mõistmist, ma näen, hakkab siin ja seal väheks jääma ja see on oht. Aga muidu meil läheb muidugi hästi.

Leo Kunnas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Tõnis! Millal me näeme seda ajaloolist päeva, mil kõikidest vabakutselistest kirjanikest, kunstnikest ja teistest loomeinimestest saavad haigekassa liikmed? See muidugi puudutab sotsiaalministrit võib-olla rohkem kui sind, aga ma küsin ikkagi.

No vaat, ma siin juba raporteerisin – ma ei mäleta, kas ma selle teile ette lugesin –, aga põhimõtteliselt me teeme praegu koos teiste institutsioonidega uuringut, et saada pilt, millised sotsiaalsed probleemid on, ütleme siis, tööjõuturul haavatavates valdkondades tegutsevatel inimestel, kuidas nende kaitstus on. Selle uuringu põhjal töötame süsteemi välja. Meil on koalitsioonileppes see kohustus ka kirjas. Juhtivministeerium on tõesti Sotsiaalministeerium, aga ma alles rääkisin Tanel Kiigega sellest. Me paneme põhialused lähtudes sellest infost, mis meil praegu on, kiiremini kokku. Kui tulevad selle uuringu tulemused ka, siis ma loodan selle aasta jooksul ikkagi saada mingi pildi ja ettepanekud. Muidugi teeme seda Sotsiaalministeeriumiga koos ja tegelikult formaalselt nende juhtimisel. Aga ka kultuurirahva puhul peab sotsiaalne kaitstus olema kindlustatud.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh! Austatud minister! Lugesin siit aruandest, et mõningates raamatukogudes ei ole üldse arvutit ja ühes neljandikus raamatukogudest ei saagi e-teenuseid praeguses Eesti e-riigis normaalselt. Kas selle kohta ka mingi plaan on? Millal saaks igas raamatukogus nutiseadme abil kasutada e-teenuseid?

Aitäh! Rahvaraamatukogudesse, mis on suures osas omavalitsuste raamatukogud, raamatute ja teiste teavikute muretsemiseks on riigi toetus olemas. Ka on maakonna raamatukogudel, kui nad tegelevad teiste raamatukogude n-ö tellimuste ettetöötamisega, jaotamisega jne, tööjõukulud osaliselt riigi poolt kaetud. Muud tarnimist praegu tsentraalselt kõigile ühtemoodi ei ole, see on ikkagi omavalitsuse ülesanne.
Mis puudutab seda, et me peame sellega edasi minema, siis jah, kuidas sa digiaastal digikultuuri muidu edendad, kui need arvutid peaks olema. Ma rääkisin siin ka suurtest ideedest, et raamatukogud võiksid olla sellised polüfunktsionaalsed kohad, kus saab tegeleda ka ettevõtlusega. Muidugi peavad neis olemas olema nii internetiühendus kui ka arvutid. Võimalus on arutada näiteks kultuurkapitalis, kus pärast eelmisel aastal aktsiisidega toimunud muudatust on laekumised jälle päris head, võimaliku uue meetme loomist. On ju olnud maakinode ja muude väikekinode toetamise meede ja ehk võiks tsentraalselt luua ka raamatukogude meetme. Kultuurkapitalis võiks olla säärane fond, mis aitaks seda teha. Aga üldiselt on see omavalitsuste ülesanne.

Üllar Saaremäe, palun!

Hea esimees! Hea minister! Kindlasti oled sa lugenud Peeter Lauritsa kirjutist "Laastamine metsas ja humanitaarias", minu teada oled sa sotsiaalmeedias isegi selle kohta arvamust avaldanud. See on ühe Eesti pärast südant valutava inimese minu meelest väga terav ja täpne kirjutis. Temagi räägib siin juba jutuks olnud pühapaikadest, aga lõpetab ühe olulise teemaga. Loeksin selle ette. Ühesõnaga, mõte on tal selles, et meie kui konservatiivid peaksime eesti keelt ja kultuuri hoidma ja see peaks olema igapäevane asi, mille eest seista. Ma pean tunnistama, et mul oli seda päris valus lugeda. Kuidas sina talle vastaksid?

Mina vastaksin, et me seisamegi. Nüüd aga vastaksin veel, et tuleb olla järjekindel. Seismisel on ka teatud niisugune, mitte pahupool, vaid põhimõtteliste otsuste kohustus. Kui öelda, et kohe on vaja muutusi ja konservatiivid peavad näiteks midagi tegema, siis need instrumendid, millega saab seda teha, ei ole liberaalsed, vaid on ka kaunis konservatiivsed. Ei saa ühelt poolt öelda, et käed eemale meie ametkonnast, poliitikud ei tohi midagi teha, ei tohi teada, mis meil komisjonides toimub, ja komisjonid peavad olema täiesti neutraalselt sõltumatud, ja samas nõuda sealt mingeid kindlaid otsuseid. Praegu on niimoodi, et näiteks teaduse rahastamisega seotud või mingite muude otsuste puhul on meil need mehhanismid pikaajalise toimega. Ma rääkisin praegu vajalikust hoolest põliskultuuri ja keele eest. Me rakendame mingid meetmed, võtame kursi ja hakkame kõigis eluvaldkondades seda esmasena väärtustama. Kui meil on põhiseaduslik kohustus eesti keelt ja kultuuri hoida, siis see peab olema kõigi meie otsuste, ka majanduspoliitiliste otsuste üks oluline argument. Aga see võtab natukene aega. Üldiselt ma olen nõus, selles asjas me mõtleme kirjutajaga samamoodi. Noh, samas kui on vaja konservatiive tümitada, eks ju, siis ta on jälle liberaalsetel positsioonidel. Aga ei saa liberaalsest saeveskist konservatiivseid laudu.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Hea minister! Selle ülevaate loomemajanduse peatükis on kirjas, et kuigi kõik sihttasemed sai eurorahade puhul täidetud, siis millegipärast tulemusfondi puhul ikkagi ei õnnestunud kokkuleppele saada, et sealt oleks tulnud täiendavaid vahendeid. See tähendab seda, et on oht, et osa loomemajanduse arendamise tegevuste toetamine tuleb järgmisel aastal lõpetada. Kas sa selgitaksid natukene rohkem, mida see tegelikult tähendab? Mis tegevused ära jäävad ja kui suur see potentsiaalne kahi on?

Siin ma pean ütlema, et õnnetuseks ja õnneks. Õnnetuseks on see raport tehtud natukene aega tagasi, et saaks ära trükkida, ja nii edasi. Õnneks on aeg edasi läinud ja see on nüüd meede, mille osas me oleme jõudnud teiste ministeeriumitega rahuldavale kokkuleppele: meile jääb juhtots oma senistes tegevustes ja ka need meetmed jäävad alles. Ja lõimumisega on sama. Üks probleem aga on see, et praegu tundub, et Euroopa rahad lähevad meil kõik roheliste põhimõtete järgimiseks ja transporti. Kõik on tulevikus väga teistmoodi ja tavameetmetele ei jätku kuigi palju raha. Üks meede, mida meil praegu ähvardab oht, on piirkondlike keskuste muinsuskaitsepärandi hoidmise meede, mille abil lisaks keskväljakutele saaks korda teha ka ajaloolisi maju ja tänavaid. Selle elluviimisel me ei ole jämedat otsa enda kätte saadnud, see on rohkem regionaalministri ja teiste ministrite käes. Nad ütlevad, et kultuuri hoitakse nii palju, kui omavalitsused on nõus hoidma. Turvaline oleks, kui see meede oleks otse Kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitsjate otsustada.
Aga mis puutub loomemajandusse, siis ka minu ametnikud rahustasid mind, et nende tasandil on see asi nüüd klaar. Minul on majandusministriga nagunii kokku lepitud.

Aitäh, austatud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma tänan! Läheme läbirääkimiste juurde. Sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad ja sõnavõtud võivad kesta kolm pluss viis minutit. Esimesena palun kõnepulti Aadu Musta keskfraktsiooni nimel kõnelema.

Head kolleegid! Loomulikult on kultuuripoliitika selline teema, millest võiks rääkida väga palju pikemalt ja isegi päevasel ajal, mitte ainult öösiti. Aga lähtudes tänastest oludest, ma üritan piirduda vaid kõige olulisemate ääremärkustega, seda enam, et neid teemasid me oleme kultuurikomisjonis läbi aastate arutanud.
Esimene tähelepanek, mis ma tahaksin teha, on võrdlus läbi aastate. Teate, ajaloolastel enam ei ole meetoditeks igasuguseid -isme – Jaak võib seda kinnitada. On jäänud ajaloolis-võrdlev meetod, mis on kõige tähtsam ja mida maailmas igal pool tunnistatakse. Riigikogu ühe dinosaurusena võin ma öelda, et mulle on kõige sümpaatsem see, et Kultuuriministeerium on nii Indrek Saare kui ka Tõnis Lukase ajal muutunud märksa n-ö laiemaks, sisukamaks. Ma mäletan seda aega, kui tosin aastat tagasi arutati, kas ei peaks Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi kokku lööma, kuna nad kohati dubleerivad üksteist ja kohati on kompetentsitülid. Hetkel on minu jaoks lausa sümboolse väärtusega – ma ei häbene seda veel kord välja öelda – projekt, mida on arendanud nii Indrek Saar kui ka Tõnis Lukas. See on seesama rahvusraamatukogu renoveerimine, mille puhul on välja tulnud, et vaatamata sellele, et tegu on eri ametkondade asutustega  – Rahvusarhiiv ja rahvusraamatukogu –, on koostöö väga sümpaatne. Ja see on selline sümpaatselt riigimehelik lähenemine. Olen seda lähedalt näinud selle tõttu, et ma ise olin ka rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja arhiivinõukogu aseesimees ja püüdsin ka kaasa aidata nendele asjadele.
Väga sümpaatne on ka see, et kui mingil hetkel süüdistati, et kultuuripoliitika on kuidagi ühekülgne – mõnele meeldis küll, et on viisud ja rahvatantsud, aga keegi tahtis midagi laiemat –, siis praegu on nii sügavust kui ka laiust. Ja selle märgilised näitajad on minu arvates Eesti-Soome Kultuurifondi rajamine ja täpselt samuti Balti Kultuurifondi rajamine. Ma olen hirmus tänulik ühe asja eest. Ma mäletan, kui me sõitsime mingis lennukis ja ma jutustasin suurest ideest, mis tuleb Balti Assamblees teha, ja kui me maandusime, siis tuli Indreku kõne, et ta on juba Valgas, tutvustas seda ideed Läti presidendile – muide, tema oli ise üks selle initsiaatoritest, kui ta oli veel Balti Assamblee president –, ja asi läks mürinal käima. Tõsi, juhtus ka see, et hiljem mingitel läbirääkimistel algse idee lähteprintsiipidest natuke taganeti – sügavusse ma ei lähe –, kuna öeldi, et Läti proua Melbarde arvas natuke teistmoodi. Aga need on detailid.
Nüüd võib täpselt samuti öelda – ma loodan, et läheme ikka elu ja mitte surma poole –, et väga paljud teemad püsivad läbi aegade. Kas või needsamad kassetitasud, mida me siin oleme arutanud – algatajat ma hetkel ei näe – ja mida ka eelmine koosseis üritas ellu viia. Aga mitte kõik ei lähe nii kiiresti.
Minul on hea meel väga sügava ja sisuka koostöö üle, mis oli Riigikogu kultuurikomisjonil ja ministeeriumil muinsuskaitseseadust arutades. Võib öelda, et uus muinsuskaitseseadus, mille kohta on ka palju kriitikat tehtud, on täiesti uus põlvkond, uus nägemus. On aru saadud, et ohvrikivi ümber võib lammas ikkagi rohtu näksida ja ta ei söö kivi ära. Täpselt sama võib öelda muinsusobjektidele juurdepääsu probleemide kohta. Selline kultuuriobjekt, kuhu keegi ligi ei saa, ei ole õnneks enam mõeldav.
Samas on selge, et kõik need kriitilised noodid, mida ma kuulen Riigikogust, on väga tõsised ja olulised. Me kõik jagame neid mõtteid. Ja suur osa sellest kriitikast, mis on kultuuri üle vaieldes tulnud, jõuab, kas teate, kuhu tagasi? Jõuab tagasi tõdemuseni, et kultuuripoliitika ei saa mitte kunagi valmis. Alati saab teha paremini ja põhiline kang, mis võimaldab midagi parandada, kas või muinsuskaitses, on raha. Muinsuskaitse meetmed on just nii head, kui palju meil jätkub raha. Kui me oleme natuke rikkamad, me saame teha rohkem.
Huvitav on see, et kui me räägime kultuurist, siis on Riigikogu liikmed – mitte ainult kultuurikomisjon, need on üldse kultuuriusku – alati kõik poolt. Kui tuleb eelarvevaidlus, siis seda poolehoidu jääb palju vähemaks.

Kas soovite lisaaega?

Kui saaks minuti juurde.

Palun, kolm minutit lausa!

Aitäh! Tahan öelda seda, et kohati mulle tundub, et kuigi kõik need teemad on arutlusel olnud ka kultuurikomisjonis, kus on kõigi fraktsioonide esindajad, suure osani Riigikogust see informatsioon ei ole jõudnud. Ma ei tea, kas äkki peaks tegema mingi eraldi kultuurikonverentsi mingis vabas formaadis, kus koguneks ideid ka nendelt inimestelt, kes ei ole kultuurikomisjoni liikmed. Vähemalt saaksid rahvasaadikud teada, mis on hästi ja mis halvasti.
Lõpetuseks: suur aitäh ministeeriumile! Selle rahaga, mis neile on antud, on nad kuratlikult hästi hakkama saanud. Aitäh!

Jaak Valge EKRE fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kultuuriminister! Hoolas tehniline personal ja head kolleegid! Mul ei ole sellist illusiooni, et te tahaksite minu tähtsat ettekannet väga pikalt kuulata, selle tõttu katsun piirduda mõne lühikese mõttega. Teatavasti kultuuri defineeritakse üsna erinevalt. Mina eelistan kultuuri mõista laiemas tähenduses: kui ühiskonna eluviisi, väärtushinnanguid, hoiakuid, kogemusi, sümboleid, institutsioone ning inimsuhteid. Samuel Phillips Huntington on analüüsinud poliitika tulemusi erinevates ühiskondades ja jõudnud sellisele järeldusele, et eelkõige kultuur, mitte poliitika määrab ära ühiskonna edukuse. Ja see tähendab siis ka seda, et meie, kes me siin parlamendis poliitikat teeme, oleme oma Eesti kultuuri saadused tegelikult ja meie poliitika kvaliteet ja selle kaudu siis ka ühiskonna edukus sõltub sellest, kui kvaliteetsed saadused me oleme. Edasi ma toonitan Huntingtoni järeldustest lähtudes, et me saame ikkagi poliitikat tehes ühiskonna edukust määrata ainult ühes osas, ja ilmselgelt väiksemas osas, et mitte öelda, tegelikult väga väikeses osas. Seda, missugustes raamides me siin poliitikat teha saame, missugune poliitika on võimalik ja missugune ummikusse jookseb, ei määra mitte meie, vaid määrab meie kultuur. Kõikidele ühiskondadele ei kõlba ühesugune poliitika nii kaua, kuni nende ühiskondade kultuur on erinev. Erinevate kultuuride unifitseerimise püüdlus ongi üks põhjus, miks impeeriume on loodud, ja samuti ka põhjus, miks impeeriumid on kokku varisenud. Ja varisevad ka edaspidi, kui impeeriume taasluuakse, tehtagu seda ükspuha kui õilsa eesmärgi nimel või nime all.
Kõige õitsvamat kultuuri loob vaba inimene ja vaba rahvas. Ja nii ongi loogiline, et vabaduse poole püüdlevad nii inimesed kui rahvad. Vabadus võib olla nii välimine kui sisemine, see tähendab väliselt riigi iseseisvust ja seesmiselt indiviidi õigust olla see, kes ta tegelikult on. Ja see tähendab ka vabadust poliitkorrektsuse kammitsatest ja vabadust realiseerida oma aateid poliitikas. Siinkohal ma jälle kasutaksin võimalust teha nii nagu Rooma senaator Cato, kes kordas iga oma kõne lõpul ühte lauset. Mina ei korda seda tema lauset –nimelt, et Kartaago tuleb hävitada –, vaid kordan oma mõtet, et poliitikutena saame oma ühiskonna vabadust realiseerida ja poliitkultuuri ning kultuuri tervikuna võimestada rahvaalgatuse ja rahvahääletuse võimaluste loomise teel.
Niisiis, ka meie kultuuripoliitika raamid dikteerib meile meie ühiskonna kultuur. Lugupeetud minister märkis, et meie kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.  Selles eesmärgi püstituses on palju muutujaid.
Palun poolteist minutit juurde!

Palun, aga ka kolm minutit on võimalik!

Loovus, rahvuslik identiteet, aga ka avatus ja mitmekesisus ja kõik need ministri nimetatud väärtused on iseenesest õilsad omadused, aga sõltub, missugustes proportsioonides me neid oma poliitika tegemises rakendada üritame. Kui proportsioonid lähevad käest ära, see tähendab, ei sobi meie ühiskonnale, siis me oleme teinud halba poliitikat. EKRE-le kui rahvuslikule erakonnale ja me arvame, et tegelikult tervele ühiskonnale on selles kultuuripoliitika valemis kõige olulisem just eesti rahvuslik identiteet.
Ja nüüd ma tõesti tüürin lõpu poole. Tsiteerin August Annisti 1923. aastast pärit mõtet: "Rahvusluse sihiks peab saama iga rahva liikme kultuuriliselt rikkaks saamine." Lõpetan ma aga oma väitega, et avatus ja mitmekesisus ei saa olla eesmärgid iseenesest, küll aga on need meetodid, mis hoiavad ja arendavad eesti rahvuslikku identiteeti ja igaühte meist eraldi. Aitäh!

Indrek Saar, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Tänan sõna andmast! Head kolleegid! Kõigepealt, mul siiski on veidi kahju, et see töö planeerimine meil niimoodi on läinud, et me sellisel kellaajal seda tähtsat teemat arutame. Riigikogu juhatus oleks võinud natukene mõelda seda nädalat planeerides – homne päev on meil ju täiesti prii. Ehk oleks olnud mõistlikumaid kellaaegasid selle väga olulise diskussiooni pidamiseks ja ülevaate saamiseks.
Aga tulen nüüd ministri ettekande ja kultuuripoliitika põhialuste täitmise ülevaate juurde. Kõigepealt minu suur tunnustus, et hoolimata eelarvelisest survest, mis nii nagu kõikide ministeeriumide peale, on laskunud ka Kultuuriministeeriumi peale, väga paljud olulised tegevused jätkuvad ja mõnigi neist on saanud uut hoogu juurde. Räägime kas või koori- ja tantsujuhtide palgasummadega edasiminekust. On mõeldud, kuidas nende inimeste töö oleks vääriliselt tasustatud ja see traditsioon jätkuks. Ka juba eespool mainitud ligipääsetavuse rakkerühm näitab, et me süsteemselt nende asjadega Kultuuriministeeriumi osalusel tegeleme. Edasi: ruumiloome kompetentsikeskus, mis on kavandamisel, et me oma igapäevast ruumi targalt mõtestaksime, samamoodi muinsuskaitsereformi tegevused, jätkuv elluviimine. Taluarhitektuuri toetusprogrammi jätkumine ja tegelikult selle vahendite duubeldamine. Rahvusvaheliste suursündmuste meede, kunstniku- ja kirjanikupalk. Nagu minister kinnitas, sellega on plaanis jõuda lausa täistsüklisse, n-ö 5 + 5 igal aastal järgmisest aastast. Ka eesistumise ja "Eesti Vabariik 100" programmi positiivne inerts on selgelt näha: mitmed asjad, mis nende käigus käima läksid, ühel või teisel kujul jätkuvad. Ja loomulikult suur tunnustus Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Rahvusringhäälingu investeeringute eest võitlemise eest!
Siiski on ka mõni murekoht. Hea avalik ruum on loomulikult eelkõige  regionaalpoliitiline teema, mis peaks pigem riigihalduse ministri mure olema, aga aeg-ajalt, nagu minu kogemus kinnitab, tuleb riigihalduse ja teisi ministreid tagant torkida, et nad suhtuksid sellesse võimalikult tõsiselt. Meie regionaalse arengu olulisi võtmeid on kindlasti see, kuidas me planeerime ümbritsevat ruumi, kuidas me planeerime oma väikelinnasid, kuidas me oskame kohaneda muutuvate rahvastiku ümberpaiknemisest tulenevate oludega. Ma väga loodan, et see programm jätkub ja selleks leitakse vahendeid.
Mul oli hea meel kuulda, et mis puudutab eurorahasid nii loomemajanduse kui ka kultuurilise mitmekesisuse edendamiseks, siis seal on värskeid arenguid, on leitud lahendused. Ma väga loodan, et need Sotsiaalministeeriumi väga põhjalikud ja juba aastaid kestnud analüüsid, mis puudutavad loovisikute sotsiaalseid garantiisid, nüüd tõesti pakuvad välja mingidki lahendused, millega oleks võimalik edasi minna. Tegelikult ei oota seda ainult loovisikud, seda ootavad järjest enamad inimesed. Töö olemus muutub väga kiiresti ja loovisikud võib-olla on nii nagu mitmes muuski vallas mingil määral pioneeriks. Loovisikute töö olemus on juba ammu olnud veidi teistsugune. Ja neid lahendusi me ühiskonnana vajame laiemalt.
Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Loomulikult etendusasutuse seadus – see tundub olevat selline asi, et võib-olla peab praegune minister selle järgmisele ministrile edasi andma. Töö etendusasutuse seaduse kallal peab ju jääma. Ja kuidas me teaksime, et see on endiselt päevakorral, kui ei oleks kultuuripoliitika põhialuseid. Nii et ma loodan, et kuidas iganes neid arengukavasid ka ümber ei tehta, see traditsioon, et minister tuleb siia ja annab korra aastas ülevaate, mis meie kultuuripõllul toimub, siiski jääb ka tulevikus. Ma arvan, et see on Riigikogu jaoks vajalik, ja teiselt poolt mitte ainult ministri, vaid ka ministeeriumi jaoks mingil määral distsiplineeriv või motiveeriv, kui seda arutelu Riigikogus süsteemselt peetakse.
Ühest asjast mul on aga tõsiselt kahju. Ma arvan, et selles osas valitsus hüppas lati alt läbi, ja ma pean ministri suhtes kriitiline olema. See puudutab palkasid. Üks samm jäi tegemata. Eelmise nelja aasta jooksul me liikusime päris suurte sammudega selle eesmärgi suunas, mis oli sätestatud kultuuripoliitika põhialustes: et aastaks 2020 jõuab kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimum Eesti keskmisele palgale järele. Mul on väga kahju, et see samm jäi tegemata ja tegelikult tänavu astutakse suur samm tagasi. On küll nii kenasti sõnastatud – minister luges selle küll ette, aga ma pean seda veel kordama, et "tulenevalt riigieelarve võimalustest ja Vabariigi Valitsuse mitmete oluliste üleriigiliste eesmärkide elluviimise vajadustest jääb järgmise aasta palgatõusu tase viimaste aastatega võrreldes pisut madalamaks". Julgen siinkohal öelda, et see on veidi liiga suur kunstiline liialdus. Öelda "pisut madalamaks" 2,5% kohta kontekstis, kus tänavune prognoositav palgatõus on üle 5% – see tähendab üle kahe korra allajäämist juba sellel aastal. Kui me vaatame viimase nelja aasta tõuse, siis need olid keskeltläbi 15–20%, kui konkreetne olla, siis eelmisel aastal 13%, üle-eelmisel aastal 22%. Öelda 2,5% kohta "pisut madalam" ei ole päris korrektne. Mul on kahju, et see nii lähedal olnud eesmärk kukkus maha. Loodan, et selle juurde õnnestub tulevastel aastatel siiski tagasi tulla.
Aga lõppkokkuvõttes see aruanne ja ministri ettekanne andsid mulle küll usku, et Eesti kultuur on jätkuvalt maailmatasemel, laiapõhjaline, mitmekesine ja vaba. Ma loodan, et nii ka jääb, et see süsteem, kus nn Tallinna diletandid teevad otsuseid selle kohta, kuidas kultuuripoliitiliselt raha jagada, jääb samuti. Ja et poliitilised diletandid ei hakka vastavalt oma maitsele tegema kultuuripoliitilisi otsuseid. Selle eest, et siiamaani on suutnud minister seda niimoodi hoida, ma tunnustan teda ja soovin jõudu edaspidiseks. Kultuuriküsimus on kindlasti ka tänase valitsuse mõnevõrra täiesti uus kultuuriruum. Ma loodan, et see ei hakka mõjutama Eesti kultuuriruumi laiemalt. Tänan!

Aitäh! Väikeseks täpsustuseks: juhatus tõepoolest kaalus selle punkti neljapäevale viimist, aga kahjuks ministril ei ole võimalik homme tulla. Kas ministril on soovi veel sõnavõtuga esineda? Selleks on tal õigus. Ei soovi. Aitäh! Nagu ikka, arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Kuulutan selle päevakorrapunkti arutelu lõppenuks.

Ja nüüd, peaaegu kümme tundi peale tänase istungi algust ja kaksteist tundi peale infotunni algust jõuame alles kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 100 teine lugemine. Ettekandjaks on majanduskomisjoni esimees Sven Sester. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ikka selge värskus on meil siin kõnepuldis ja ka saalis kõigi nende hulgas, kes täna veel jõuavad vastu pidada. See oluline eelnõu kannab ilusat numbrit 100 ja sel ei ole mitte ainult ilus number, vaid tegemist on ka eelnõuga, mis suurendab reaalselt Eesti konkurentsivõimet, annab võimaluse seadusandlike muudatuste abil soodustada kaubalaevade tulekut Eesti lipu alla.
Juhin tähelepanu, et sisuliselt viimane kaubalaev lahkus Eesti lipu alt 2014. aastal. Olulisema muudatuse tegime – või, ütleme, ühe etapi sellest tegime – 2019. aasta alguses, võtsime seaduse vastu veel eelmise Riigikogu koosseisu ametiaja lõpus ja täna oleme menetlemas selle vastuvõetud seadusega seoses riigiabi loa menetlusest tulnud tagasisidet. Ehk siis eelmise aasta alguses vastu võetud seadusest tulenevalt saatis Eesti Euroopa Komisjonile teele riigiabi loa taotluse ja eelmise aasta lõpus jõuti selleni, et Euroopa Komisjonist tuli riigiabi luba. Me oleme esimese lugemise läbinud, ma ei hakka enam n-ö põhjalikult kirjeldama kõike seda, mida selles loa taotluses sooviti, kuna see oli kõne all esimesel lugemisel. Aga me oleme täna nii kaugel, et seoses loa kättesaamisega on meil vaja teha teatavaid tehnilisi parandusi ja seda me olemegi hakanud tegema.
Seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus 21. oktoobril, nagu auväärt spiiker ütles. Tegemist on laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemisega. Ja kuna siin oli mitu teist seadust, siis tõesti, see puudutab erinevaid seadusi, mida muudetakse selleks, et meie konkurentsivõime paraneks. Kui minna veel konkreetsemaks, siis eelnõuga muudetakse laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadust, tulumaksuseadust ning, nagu ma ütlesin, tuleneb see Eesti riigiabi loa taotluse mitteametliku menetluse käigus Euroopa Komisjonilt saadud tagasisidest, mille kohaselt pole Eesti seadused Euroopa Liidu merenduse riigiabi suunistega veel täielikult kooskõlas. Meie eesmärk ongi viia seadused kooskõlla riigiabi suunistega ning Euroopa Komisjoni varasema otsustuspraktikaga, mis puudutab sarnaseid riigiabi loa taotlusi. Vastu on võetud seaduses sätestatud laevanduse maksusoodustus, ehk siis maksu erirežiimi puhul põhitingimusi muutma ei hakata, muudetakse vaid üksikuid tingimusi ja täpsustatakse, millised on riigiabi mõistes abikõlblikud tegevused.
Nüüd, sellesama eelnõu 100 esimene lugemine toimus eelmise aasta 13. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 27. november kell 17.15. Selleks ajaks ei tulnud üheltki Riigikogu liikmelt, fraktsioonilt ega ka komisjonidelt eraldi muudatusettepanekuid. Küll aga saatsid oma arvamuse majanduskomisjonile Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mis on selle seaduseelnõu menetlemisel olnud ka juhtivministeerium. Nüüd, mis puudutab Logistika ja Transiidi Assotsiatsiooni ettepanekut, siis see puudutab konkreetselt kaubandusliku meresõidu seaduse muutmist ja selle lisamist eelnõule. Majandusministeerium toetas Logistika ja Transiidi Assotsiatsiooni ettepanekut kaubandusliku meresõidu seaduse muutmiseks, et lahendada tehingute käibemaksustamise probleem. Küsimus oli tšarterlepingu mõiste ja sisu ülevaatamises ning MKM esitas juhtivkomisjonile vastava ettepaneku, mida on normitehniliselt korrigeeritud võrreldes assotsiatsiooni enda ettepanekuga – aga tõesti üksnes normitehniliselt –, ja see on konkreetselt muudatusettepanek nr 5.
Majanduskomisjon arutas seda eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel kokku kahel korral, esimene kord 21. jaanuaril ja teine kord 27. jaanuaril. Komisjoni olid kutsutud nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium juhtiva ministeeriumina kui ka Rahandusministeerium, kelle pädevuses on just riigiabi loa kontekst, ja loomulikult Veeteede Ameti esindajad, kes on alati olnud kohal, kui käsitletud on laeva lipuõigust puudutavaid teemasid. 21. jaanuari komisjoni istungil said komisjoni liikmed ülevaate laevade Eesti lipu alla toomise protsessi hetkeseisust ja meremajanduse arendamisest ning arutati muudatusettepanekuid. Nii 21. kui ka 27. jaanuari komisjoni istungil olid arutluse all Euroopa Komisjoni väljastatud riigiabi loas esinevad ebatäpsused ja nende parandamise vajalikkus. Juhin tähelepanu sellele, et kui Euroopa Komisjon edastas Eestile riigiabi loa – et on võimalik anda riigiabi, sest kui sa teed ettevõtjale maksusoodustuse, siis see sisuliselt on riigiabi –, siis selles loas endas oli teatavaid tehnilisi ebatäpsusi, millele Eesti on tähelepanu juhtinud. Komisjonis peetud arutelu käigus jõudsime me seisukohale, et need ebatäpsused on tehnilised. Need ei mõjuta meie riigisisest regulatsiooni ja riigisisest edasiminekut, seda kinnitasid meile kõik osapooled selles n-ö Eesti-siseses konsortsiumis – Rahandusministeerium, majandusministeerium, Veeteede Amet jne –, aga me tahame ka, et kõik oleks korrektne ning et riigiabi luba ja meie seadus oleksid oma sisu ja mõistete poolest vastavuses. Me andsime komisjoni poolt ülesande, et meie institutsioonid küsiksid Euroopa Komisjonilt täpsemaid parandusi, mis oleksid vajalikud, et asi oleks korrektne. Aga veel kord, kõik osapooled rõhutasid üle, et need parandused ei mõjuta menetletavat eelnõu ja muudatusettepanekuid. Arutelu tulemusena leiti, et Euroopa Komisjonilt tuleb ametlikult taotleda meretranspordi riigiabi otsustes ebatäpsuste parandamist. Minule teadaoleva informatsiooni järgi saadab MKM juba homme – aga vaadates kuupäeva, võiks öelda, et juba täna – Euroopa Komisjonile teele listi nendest tehnilistest ebatäpsustest ja asekantsler allkirjastab selle ning loodame, et see lähiajal sealt Euroopast ka tagasi tuleb. Aga luba on meile sisuliselt antud.
Majanduskomisjon otsustas teha eelnõu kohta seitse muudatusettepanekut, mis kõik esitas komisjonile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium – seekord oli siis nii, nagu ma ütlesin, et fraktsioonid ja Riigikogu liikmed eraldi sisendeid ei andnud –, ning need seitse muudatusettepanekut on meil täna ka laual. Lisaks läbis eelnõu kahe lugemise vahel keeletoimetamise ning sellesse tehti tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul eelnõu sisu ei muuda. Kõik seitse muudatusettepanekut, nagu ma ütlesin, on juhtivkomisjoni ettepanekud, mis kõik said komisjonilt konsensusliku toetuse. Lõpetuseks otsustas majanduskomisjon saata eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu päevakorda 29. jaanuariks ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ka see otsus oli konsensuslik, olenemata sellest, millisesse parteisse üks või teine rahvasaadik kuulus. Kõik olid huvitatud sellest, et me jõuaksime nii kaugele, et ühel hetkel tuleksid laevad Eesti lipu alla. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma korra küsin veel üle, et kuidas selle edasise korraldusega on. Kui riigiabi teema on ikka veel töös või täpsustamine riigiabi kontekstis ikka veel käib, siis kas see eelnõu läheb kolmandale lugemisele komisjoni vaates enne, kui Euroopa suunalt on konkreetne täpsustus tulnud, või oodatakse täpsustus ära ja alles siis tuleb see siia saali kolmandale lugemisele?

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Ka see teema oli komisjonis arutluse all ja komisjon kokku võttes leidis – me täpsustasime seda veel mitu korda üle –, et peame alati arvestama sellega, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis tegelikult ei saa selle konkreetse eelnõu kohta enam ühtegi muudatusettepanekut teha. Ka siis, kui mingi põhjus selleks võiks hiljem tekkida, seda võimalust enam ei ole. Seadus seda ei võimalda. Siis peaks seaduse uuesti algatama. Komisjon pidi olema veendunud ka selles – ma pean silmas majanduskomisjoni –, et kui ta tuleb eelnõuga teisele lugemisele, nii nagu me täna siin oleme, et siis enam hiljem ei tuleks võimalikke muudatusi. Peaasjalikult saaksid need tulla Euroopa Komisjonilt läbi riigiabi loa. Ja seda kinnitasid küll tõesti – mitmekordselt üle küsituna – kõik osapooled, kes Euroopa Komisjoniga on suhelnud – eri ministeeriumid ja Veeteede Amet –, et tegemist on tehniliste ebatäpsustega, mis soovitatakse komisjonil konkreetselt ära parandada. Komisjon olevat juba tänaseks päevaks andud, noh, ma ei tea, mitteametlikus vormis signaali, et jah, nad on nõus sellega, et need on tehnilised ebatäpsused. Põhimõtteliselt komisjon leidis, et minnakse edasi kolmanda lugemisega, sest teise ja kolmanda lugemise vahel niikuinii mingit vahet enam ei ole. Kõik osapooled kinnitasid ka seda, et tänane riigiabi luba, mis Euroopa Komisjonilt on tulnud, on juba selgeks aluseks riigisisese seadusandluse kujundamisel. Nii et lühike vastus on järgmine: suure tõenäosusega saadab majanduskomisjon ühel oma järgnevatest koosolekutest selle eelnõu kolmandale lugemisele ja seaduse vastuvõtmise üle hääletamisele.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tundub, et läbirääkimiste soove ei ole. Läheme siis muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimese muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti majanduskomisjonilt ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Kolmas ettepanek on taas majanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Ka neljanda ettepanku on esitanud majanduskomisjon, nagu kõik ülejäänudki, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Viies ettepanek – juhtivkomisjon soovib sedagi arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Ja seitsmes muudatusettepanek, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 100 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Nüüd jõuame tänase päevakorra neljanda punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 126 esimene lugemine. Palun siia kõnepulti ettekandjaks majandus- ja taristuminister Taavi Aasa. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Minu ülesanne on kanda teile ette vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis tuleneb taastuvenergia direktiivist, mille järgi peab liikmesriik tagama, et transpordisektoris kasutatakse 2020. aastal 10% ulatuses taastuvatest allikatest toodetud kütuseid ehk biokomponenti. Eesti on selle kohustuse võtnud üle vedelkütuse seadusega ja selle järgi on alates 2018. aasta maist vedelkütuse tarnijatel kohustus lisada tarbimisse lubatud mootoribensiini või diislikütusesse biokomponenti. Alates 2019. aastast võib seda kohustust täita ka statistikaga. Turg on Eestis selle kohustusega hästi toime tulnud ja turu areng soosib kohustuse paindlikumaks muutmist. Seetõttu on aeg ka kohustuse täitmise printsiibid üle vaadata ning sellest tulenevalt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös kütuse tarnijatega ette valmistanud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu sihiks on muuta alates 2020. aastast fossiilsele biokütusele biokomponendi lisamise kohustus paindlikumaks ning suurendada biometaani, biokomponendi ja taastuvenergia statistikaga kauplemise läbipaistvust, luues selleks eraldi elektroonilise andmebaasi.
Lühidalt muudatustest. Esiteks, praegu tuleb biokomponendi lisamise kohustust täita kuupõhiselt, ent alates selle aasta teisest poolest on kohustust võimalik täita poolaastapõhiselt ja alates 2021. aastast aastapõhiselt. 2022. aastast väheneb kohustuse nõue 7,5%-le, see on seotud sellega, et me vähendame esimese põlvkonna biokütuse osakaalu. Aastal 2028 kasvab kohustus 8,5%-le. See on seotud sellega, et Eesti võimekus toota biometaani suureneb. Kohustust saab täita ka maanteetranspordis kasutatud elektrienergiaga. Neljandaks, biometaani, elektrienergia ja biokütuse statistikaga kauplemise läbipaistvuse tagamiseks luuakse digitaalne kauplemisplatvorm. Viiendaks, eesmärgi täitmiseks kasutatud toidu- ja põllukultuuridest toodetud biokütuse osakaal viiakse alates 2022. aastast astmeliselt miinimumini. Ja kuuendaks, luuakse vajalik regulatsioon selleks, et lisada fossiilsele kütusele tarbija nõudlusele vastav kogus biokütuse komponenti otse aktsiisilaos. Kõik see muudab Eesti poolt üle võetud direktiivi täitmise paindlikumaks. Palun teilt toetust!

Aitäh! Kas ministrile on küsimusi? Ma tänan härra minister, teile küsimusi ei ole. Ja nüüd palun siia kõnepulti majanduskomisjoni liikme Mihhail Korbi!

Lugupeetud kolleegid! Austatud juhataja! Komisjon arutas seda eelnõu oma 20. jaanuari istungil. Arutelu oli tõsine ja päris mitut asja päriti ministri käest. Arutleti selle üle, kuidas hakatakse statistikat arvestama – kas seda saab teha elektrooniliselt ning kas see hakkab toimuma aasta lõikes või muudmoodi. Ministeerium seletas, et 2021. aastast arvestatakse statistikat aasta kaupa. Arutati võimalust, et kas kütust hakatakse asendama või toodavad mõned firmad ise biokütust. Ministeerium täpsustas, et Eestis on täna üks ettevõte võimeline biokütust ise tootma. Arutleti veel selle üle, kuidas hakkab uus registreerimissüsteem toimima. Ka sellele anti pädevad vastused ja lubati, et juba sügiseks on süsteemi rakendama hakatud. Räägiti trahvimääradest, need kasvavad päris suureks. Kuna statistikat arvestatakse teistmoodi – mitte kuu kaupa, vaid aasta kaupa –, siis on proportsionaalselt kasvanud ka trahvimäära suurused. Arutati biometaani tootmise võimekust. Ministeerium ütles, et on kaks tehast, kus seda hetkel toodetakse, ja et suveks peaks valmima veel üks tehas. Arutati seaduse jõustumise tähtaega. Selgus, et 1. märtsiks seadust vastu võtta vist ei jõua ehk seadus 1. märtsil ei jõustu, ilmselt tuleb tähtaega kuu võrra edasi nihutada. Samuti mainiti, et see eelnõu on turuosalistega läbi räägitud. Lõpuks tehti konsensuslik ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Suur tänu! Juhtivkomisjoni ettepanek ... Jaa, tõepoolest, kas kellelgi on läbirääkimiste soovi? Paistab, et ei ole ka läbirääkimiste soovi. Sellisel juhul on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 126 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 12. veebruari kell 17.15.
Ma tänan kõiki vapraid, kes te lõpuni vastu pidasite! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 01.01.