Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi Valitsus algatas meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu s.a 9. septembril. Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu direktiivid, mille eesmärk on ajakohastada ja ühtlustada reisilaevade ohutusnõudeid, parandada reisijate ja laevapere ohutust ning päästevõimalusi reisilaevadel ning tagada, et otsingu- ja päästetööde ja võimaliku õnnetuse tagajärgedega tegelemine oleks tõhusam ning pädevatel asutustel oleks operatiivne teave reisilaeval viibinud isikute kohta, samuti ühtlustada reisiparvlaevadel ja kiirreisilaevadel teostatavaid kohustuslikke kontrolle ja vähendada kontrollimenetlusi.
Eelnõu 47 esimene lugemine toimus 25. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 9. oktoobriks kella 17.15-ks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Eelnõu kohta esitas juhtivkomisjonile ettepanekud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Majanduskomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette kokku kahel korral: 21. oktoobril ja 4. novembril. 4. novembri komisjoni istungil osalesid ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad. Komisjon otsustas teha eelnõu kohta neli muudatusettepanekut, mis kõik esitas majanduskomisjonile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Eelnõu teksti kahe lugemise vahel keeletoimetati. Eelnõus on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu. Eelnõu tekstis tehtud keelelised ja tehnilised täpsustused on alla joonitud.
Nüüd muudatusettepanekutest. Esimene muudatusettepanek on kõige sisukam ja puudutab raudteeseadust. Komisjoni ettepanek on täiendada eelnõu §-ga 2, kus esitatakse raudteeseaduse muudatused. Raudteeseaduse § 92 lõigetega 11 ja 12 on kehtestatud erandid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta teatud artiklite rakendamisel. Seaduse kohaselt kehtivad erandid kuni 3. detsembrini 2019. Vastavalt määruse artikli 2 lõikele 4 on võimalik erandeid pikendada kaks korda maksimaalselt viieks aastaks. Ühe korra on erandeid juba pikendatud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium soovib raudtee reisijateveoga tegelevate ettevõtjatega konsulteerimise tulemusena enamikku erandeid veel viis aastat pikendada. Erandite pikendamise ettepanek planeeriti teha uue raudteeseaduse terviktekstiga, mis paraku ei ole planeeritud ajaraamides edasi liikunud. Eelnõu on siiski läbi teinud ministeeriumide vahelise kooskõlastusringi. Eelnõu kooskõlastamisel erandite pikendamise kohta sisulisi märkusi ei esitatud ehk selles asjas on ministeeriumide formaalne kooskõlastus olemas. Raudteeveo-ettevõtjad on oma tegevusplaanides arvestanud, et osa erandeid pikendatakse veel viie aasta võrra. Erandite pikendamata jätmine võib tuua ettevõtjatele kaasa kulutusi, mida nad ei ole ette näinud, või nad on planeerinud arendustöid pikema aja peale arvestusega, et nad suudaksid määruse kõiki nõudeid täita peale 3. detsembrit 2024. Kuna eelnõu täiendatakse raudteeseaduse muudatustega, siis on vaja täiendada ka eelnõu pealkirja. Samuti, kuna eelnõu täiendatakse §-ga 2, kus esitatakse raudteeseaduse muudatused, lisatakse selguse huvides kõigile eelnõu paragrahvidele ka nende sisu iseloomustav lühike pealkiri.
Kõik erandid vaadati läbi. Pikendamata on võimalik jätta määruse artikli 18 lõigete 4 ja 5 erandid ehk pärast 3. detsembrit 2019 hakatakse neid regulatsioone Eestis rakendama ka riigisisestel rongiliinidel. Artikli 18 lõige 4 sätestab, et raudtee-ettevõtja tõendab reisija soovil piletil, et raudteeveoteenus on kas hilinenud, sellega on kaasnenud ühendusreisist mahajäämine või see on tühistatud. Selle erandi pikendamine ei ole põhjendatud ning potentsiaalne lisanduv tõendamiskohustus ei too vedajale kaasa olulisi kulusid. AS Eesti Liinirongid (Elron) kui riigisisese reisijateveoteenuse osutaja on valmis vajaduse korral seda rakendama. Samuti, artikli 18 lõike 5 kohaselt määruse lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisel osutab asjaomane raudtee-ettevõtja erilist tähelepanu puudega isikute ja liikumispuudega isikute ning neid saatvate isikute vajadustele. Ka siin ei ole erandite pikendamine põhjendatud ja Elronil on valmisolek nõude täitmiseks.
Edasi, kuni 3. detsembrini 2024 jääksid kehtima Eestis rakendamise erisused artiklite 10, 13 lõike 2, 15 ja 22 puhul nii riigisisestele kui ka Venemaa suunal toimuvatele rahvusvahelistele reisijatevedudele raudteel. Selle kohaselt jäävad erandi alla veel järgmised õigused ja kohustused. Artikkel 10, vedajate reisiteabe- ja broneerimissüsteemi kooskõlla viimine Euroopa Komisjoni määrusega üleeuroopalise raudteesüsteemi allsüsteemi "Reisijateveoteenuste telemaatilised rakendused" koostalitluse tehnilise kirjelduse kohta. Tegemist on reisiteabe- ja broneerimissüsteemide tehnilise arendustööga, mille teostamine nõuab aega ning täiendavaid rahalisi ressursse. Lisaks ei haaku kõik komisjoni määruses kehtestatud tehnilised nõuded piletimüügisüsteemiga, mida kasutatakse idasuunaliste rahvusvaheliste vedude puhul.
Edasi, artikli 13 lõige 2 kehtestab 21 000 euro suuruse ettemakse kohustuse, mille raudteeveo-ettevõtja peaks reisija surma korral maksma tema lähedastele. Kuna sama artikli lõige 1 näeb juba ette reisija surma või vigastuse korral vahetute kulude (matused, ravi jms) katmiseks 15 päeva jooksul ettemakse tegemise kohustuse, siis lõike 2 kohaldamisele erandi kehtestamine ei riiva oluliselt hukkunud reisija omaste õigust saada ettemakset. Erand jääb alles, kuna lõikes 2 kehtestatud ettemaksu miinimumsumma on ebaproportsionaalselt suur võrreldes Eestis tavapäraste inimese surmaga seotud vahetute kulude suurusega.
Edasi, artikkel 15 reguleerib raudteeveo-ettevõtja vastutust hilinemise, ühendusreisist mahajäämise ja reisi tühistamise eest. Kuna raudteeinfrastruktuuril ei ole veel lõppenud suuremahulised ümberkorraldus- ja arendustööd, mille eesmärk on tagada kvaliteetne ja ohutu infrastruktuur, siis esineb veel mitmeid rongide planeerimata graafikumuudatusi ja hilinemisi, mistõttu ei ole selle artikli täies mahus kohaldamine võimalik. Artikli 15 kohaselt peab raudteeveo-ettevõtja sõltumata süü olemasolust võtma vastutuse reisija ees alati enda peale ning hiljem ise lahendama kulude küsimused süüdi olnud osapooltega. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudteeveo-ettevõtja vahel sõlmitud pikaajaliste koostöölepingute alusel ei ole raudteeveo-ettevõtjal võimalik nõuda kahju hüvitamist raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, kui näiteks reisi hilinemise põhjuseks olid infrastruktuuriettevõtja korraldatud raudtee hooldustööd.
Artikkel 22 kehtestab kohustuse abistada puudega isikuid jaamades, kus on olemas reisijat teenindav personal, ja personalita jaamades peab olema avaldatud teave lähima personaliga jaama kohta, kus puudega isikule on vajalik abi kättesaadav. Sisuliselt on enamik Eestis olevaid raudteejaamasid reisijaid teenindava personalita. Määruses viidatud jaamaülema all on mõeldud reisijaid teenindava jaamapersonali ülemat, kuid meil on ainult tehnilise poolega ehk raudteeinfrastruktuuri toimimise tagamisega seotud jaamaülemad, kelle pädevusse ei kuulu reisijate teenindamine. Jaamas abi tagamine eeldab selleks lisapersonali palkamist ja tekitab seega olulisi lisakulusid raudteeveo-ettevõtjale, mistõttu jäetakse artikkel 22 veel järgnevaks viieks aastaks kohaldamata. Siiski tuleb märkida, et Eestis on kasutusel olevate jaamahoonete osakaal väga väike, need on üldjuhul ühekorruselised ning piiratud liikumisvõimega isikutel on nendele juurdepääs olemas, mistõttu ei pruugi abi tagamiseks lisatöötajate palkamine olla ka otstarbekas.
Eestist kolmandatesse riikidesse suunduvatel rahvusvahelistel rongiliinidel (Tallinna–Moskva rongiliinil) jäävad lisaks eelnimetatud artiklitele täiendava viieaastase erandi alla artiklite 16 ja 17 sätted. Need artiklid reguleerivad piletihinna hüvitamise korda reisi ühetunnise või pikema hilinemise korral. Rahvusvahelistel rongidel, mis ületavad Euroopa Liidu ja kolmandate riikide piiri, tekivad ca kord kvartalis hilinemised seoses piiriprotseduuride venimisega.
Riigisisestel rongiliinidel jääb lisaks eespool toodule järgmiseks viieks aastaks kehtima ka artikli 18 lõike 2 erand, mille kohaselt peaks: a) rohkem kui 60-minutilise hilinemise korral pakkuma reisijale einet ja karastusjooke, kui need on rongis või jaamas kättesaadavad või neid on võimalik mõistlikul viisil muretseda; b) hotelli või muud majutust ning transporti jaama ning majutuskoha vahel, kui see on füüsiliselt võimalik; c) kui rong on raudteel blokeeritud, siis transporti rongist raudteejaama, teise võimalikku sihtkohta või reisisihtkohta, kui see on füüsiliselt võimalik. Kuna Elroni rongides puudub toitlustusvõimalus ning üldjuhul puudub see ka jaamades, siis ei ole võimalik jooki ja sööki mõistlikul viisil muretseda. Arvestades Eesti väiksust, ei ole mõistlik hilinemise korral ka reisijat majutusasutusse paigutada, sest igast Eesti nurgast on võimalik mõõduka pingutusega sihtkohta jõuda.
See oli suurim ja esimene muudatusettepanek, mida komisjonis hääletamisel toetas 5 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja 2 jäid erapooletuks.
Nüüd muudatusettepanekust nr 2, mis on palju lühem. Komisjoni ettepanek on muuta eelnõu § 1 punkti 3 ja teha sättes keeleline parandus ning asendada sõna "isikute" sõnaga "asjakohasesse". Lausesse lisatakse eelnõu § 1 punkti 7 sõnastus. Eesmärk on sõnastada sättes nii andmete sisu kui ka edastamise viis sarnaselt eelnõu §-ga 1. Seda muudatust toetati konsensuslikult.
Muudatusettepanek nr 3. Komisjoni ettepanek on täiendada eelnõu § 1 uue punktiga, meresõiduohutuse seaduse § 78 lõikes 31 asendatakse sõnad "vormile vastava" sõnadega "määruses sätestatud andmeid sisaldava". Ka see muudatus võeti vastu konsensuslikult.
Muudatusettepanek nr 4. Kuna eelnõu täiendatakse uue paragrahviga, siis komisjoni ettepanek on asendada senine § 2 §-ga 3 ja see paragrahv pealkirjastada. Paragrahvi lisatakse ka teine lõige, mille kohaselt raudteeseaduse muudatused jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. Raudteeseaduse muudatuse kiirem jõustamine on oluline, kuna kehtiva raudteeseaduse järgi rakendatakse erandeid 3. detsembrist 2019.
Nüüd ma teen väikese ülevaate komisjoni arutelust eelnõu sisuliste muudatuste üle. Komisjoni liikmed soovisid teada, kas turuosalisega on läbi räägitud erandite kehtimise jätkamine või mittejätkamine. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja Indrek Laineveer vastas, et erandid on ettevõtjatega läbi räägitud ning saadetud kooskõlastamisele ka teistesse ministeeriumidesse. Vajalikud protseduurid on MKM-il tehtud. Komisjoni liikmed tundsid huvi, kas artikkel 22, mis puudutab puudega inimestega suhtlemist, on läbi räägitud ka Sotsiaalministeeriumiga. Vastuseks saime teada, et Sotsiaalministeeriumile on muudatusettepanekud kooskõlastamiseks saadetud ja nendelt ühtegi märkust tulnud ei ole.
Komisjoni liikmed nentisid, et nad ei nõustu tarbija seisukohalt ühegi väljatoodud erandiga. 21 000 eurot inimese surma korral ei ole komisjoni liikme Annely Akkermanni sõnul märkimisväärne raha, arvestades matmiskulusid ning elus toimuvaid ümberkorraldusi. Samuti, suupistete pakkumine võib osutuda vajalikuks mõningate haiguste puhul, näiteks diabeedi korral, kui vajatakse suupistet veresuhkru taseme hoidmiseks. Indrek Laineveeri, ministeeriumi esindaja sõnul peab Elron tagama reisija jõudmise lõpp-punkti. Eesti piires ei ole mõistlik inimesi hotellidesse paigutada, juhul kui teise transpordivahendiga saaks tagada inimese jõudmise sihtpunkti. Veel arvasid komisjoni liikmed, et rongifirma peaks olema võimeline garanteerima ööbimise ja seda eriti alaealiste isikute puhul. Vastuseks öeldi, et taksosõidu Elron kompenseerib ja ka takso tellivad vajaduse korral nemad. Laineveer lisas, et kõik reisijad ei soovigi majutusteenust, vaid eelistavad teist transporti sihtkohta jõudmiseks.
Jüri Jaanson tõi välja, et artikkel 22 kohustab tagama puudega inimeste abistamise jaamades, kus on teenindav personal olemas, ja personalita jaamades teabe, kust abi saab. Jaanson soovis teada, miks on vaja edasi lükata puudega inimeste abistamist ning mis saab viie aasta möödudes, kas juba valmistutakse selleks, et erandit enam pikendama ei peaks. Vastuseks kuulsime, et praegu lükatakse kohustust viie aasta võrra edasi rongireisijate õiguste ja kohustuste määrusega, kuid määrus on muutmisel ja Euroopa Liidu õiguses lisandub veel asju, mida tuleb rakendada, viie aasta jooksul määrus kindlasti muutub ja muutuvad ka artiklid. Samas saime kinnituse, et kuna määruse kohaselt võib seda erandit pikendada kaks korda ja see on teine pikendus, siis rohkem niikuinii enam pikendada ei saa ja viie aasta pärast peavad kõik määruses toodud nõuded olema täidetud.
Nii. Tundub, et kõiki vaidlusküsimusi ajapuuduse tõttu ette kanda ei jõua. Tulen komisjoni lõppotsuste juurde. Komisjon tegi ettepaneku saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 6. novembriks ja komisjoni ettepanek oli teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on juhtivkomisjoni ettepanek saata eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 13. novembriks ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!