Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Olgu kohe alguses öeldud, et see eelnõu ei ole eesti keele õppimisest ega eesti keele arendamisest. See on päris asjast. Eesti keelt on õpitud sajandeid ja eesti keele arengukavasid tehtud mitu korda, aga sellest ei piisa, et kõik Eestis elavad inimesed räägiksid eesti keeles, mõtleksid sarnaselt ja puutuksid omavahel piisavalt kokku. Sellepärast on, ma usun, ühiskond laiemalt praeguseks jõudnud arusaamisele, et eestlased ja mitte-eestlased peavad hakkama õppima ühes ja samas keeles, riigikeeles.
Selle eelnõu eesmärk on anda valitsusele ülesanne korraldada üleminek sellele, et Eesti kool ja lasteaed oleks ühtne ja eestikeelne. See ei ole kindlasti meie poolt ülesande andmine iseendale, vaid see on tõepoolest ülesanne valitsusele kui täitevvõimule ja oleks igati loogiline, kui selle ülesande annavad ja algatavad eelkõige opositsioonierakonnad, aga me oleme sellele ju saanud eelmise Riigikogu ajal toetust ka koalitsioonierakondadelt. Seda küll ühe erandiga. Meenutame 2018. aastal esitatud samasuguse sisuga eelnõu lugemist! EKRE ja Isamaa väitsid seda toetavat. Väga palju on väitnud seda toetavat ka sotsid. Tõsi küll, selle eelnõu poolt hääletas tookord ainult nende esindaja kultuurikomisjonis härra Jürgenstein, keda kahjuks täna enam siin meie hulgas ei ole, aga ta kindlasti jälgib seda debatti ja hoiab meile pöialt.
Praegune eelnõu erineb tookordsest selle poolest, et me oleme seletuskirja täiendanud. Me oleme siia kirja pannud probleeme ja autorite nägemust rohkem kui eelmisse, mis ei tähenda, et see oleks kuidagi siduv sellele Riigikogule, sellele valitsusele. Eelnõu enda tekstis on lihtsalt ülesande andmine valitsusele korraldada see ära, isegi märkimata täpseid kuupäevi. Kõik sisulised visioonid on minu arvates suhteliselt ammendavalt toodud seletuskirjas.
Enamik siin Riigikogus tõenäoliselt ei tea, kuidas asi käib. Ma eilegi Riigikogu sööklas imestasin, kui kuulsin, et üks kolleeg ütles, et see eelnõu on nii rumal – kas niimoodi siis antakse ülesannet valitsusele? Aga nii neid asju tehaksegi. Ettevõtmised, mis üdini valitsuse pädevusse kuuluvad, antaksegi talle Riigikogus ette väga lakooniliselt ülesandena, seda on varemgi nii tehtud. Me lihtsalt oleme unustanud selle hea praktika, et Riigikogu langetab poliitilisi otsuseid, mitte tehnilisi ega ka väga spetsiifilisi, küll aga selliseid, mis on ühiskonna seisukohalt fundamentaalsed.
Mina isiklikult arvan, et see, et Eesti haridussüsteem ühendatakse eestikeelseks, peab olema selle Riigikogu kõige suurem reform. See on kõige suurema mõjuga asi, mida me üldse saame siin välja mõelda, kui me ei mõtle välja rumalusi, mida siin paraku on juba hakatud mõtlema.
Me pakume seletuskirjas, nagu ma ütlesin, välja hulga märksõnu ja tegevusi, millele peaks valitsus tähelepanu pöörama, näitamaks eelkõige Riigikogule, et me oleme asja juures tõsiselt ja et eelmise korra süüdistused pealiskaudsuses olid lihtsalt ebaausad ja demagoogilised. Ma nimetan neid.
Kõigepealt koolivõrk. Meil on väga ambitsioonikas koolivõrgu investeeringute abil ümberkujundamise kava. See tuleks ümber mõtestada sedapidi, et me enam ei ehita paralleelset koolivõrku, vaid me tõesti ehitame võrku, mis on ökonoomne, mis võimaldab õpetajatele maksta korralikku palka ja anda neile täiskoormus. Üks hea võimalus seda teha on koolid ühendada.
See puudutab loomulikult õpetajakoolitust. Lõputult võib rääkida sellest, et õpetajaid ei ole, aga kui me neid ei koolita, siis neid tõepoolest ei ole. Ja kui me ei anna seda ülesannet, siis polegi. Hea uudis on see, mida ütles Mailis Reps Narva debatil: et klassiõpetajate puhul on lausa konkurss tekkinud. Aga klassiõpetaja on inimene, kes nooremates klassides õpetab kõiki aineid. Kui me alustame noorematest klassidest, siis see on täpselt see, mida Mailis Reps poleks tahtnud öelda: saab küll, tuleb vaid pihta hakata. Edasi viis ta jutu terminite ja teemade segiajamiseni, aga Keskerakond ongi selle vastu alati olnud ja näidanud igati oma poliitilist huvi üleminekut takistada.
Loomulikult näeb see ette rahalist planeerimist, aga see ei ole tegelikult vähemalt pikas plaanis kulu, vaid see on tulu, sest koolivõrgu ühendamine tähendab ka ökonoomsust. Ma ei ole nõus kõigi nendega, kes seda asja toetades räägivad, et Eesti ei saa endale lubada kahte koolivõrku rahalistel põhjustel. Ei, rahaliselt me ju oleme seda suutnud. Küll aga me ei saa seda endale lubada vaimsetel põhjustel: ühiskonnas on tuntav segregatsioon, mis inimarengu aruande põhjal süveneb. Üks osa Eesti inimestest, venekeelsed eelkõige, elavad eraldi, elavad kehvemalt. Ja see saab alguse tegelikult haridussüsteemist. Meie haridussüsteem taastoodab seda probleemi. Ja selle mõju ulatub ka nende inimeste kehvema terviseni. Andke mulle andeks, aga nii see paraku on, ja kõik Keskerakonna valijad on tegelikult kehvemas seisus. Või, ütleme, keskeltläbi – "kõik" on vale sõna. Aga Keskerakonna valijad on tegelikult selle poliitika tõttu, millega neid isoleeritakse, saanud kehvema elusaatuse. Ja loomulikult Eesti ühiskond vajab stabiilsuse huvides ja isegi Eesti julgeoleku huvides seda, et me ei elaks selliselt eraldi ega mõtleks selliselt eraldi.
Kindlasti tuleb üle vaadata õppevara. Aadu Must eile siin juba kommenteeris, et õppevara ja mida kõike veel ei ole. Tegelikult ju õppevara mõlemas süsteemis, eesti- ja venekeelses, valdavalt kattub. Ja mingit väga suurt trikki vaja ei ole. Küll aga on kindlasti hulk aspekte, mis tuleb ümber hinnata, ja minu arust tuleb ümber hinnata väga positiivselt. See mitte ainult ei muuda asju ökonoomsemaks, vaid ka näiteks e-õppe alternatiiv, mida me peaksime järgmisest aastast juba suutma pakkuda, on ju suurepärane vastus ka nendele, kes ütlevad, et neil ju pole riigikeele keskkonda. Keelekeskkonda on endale ise tekitatud aastakümneid. Ja sel ajal, kui me ei kuulnud võõrkeeli isegi mitte raadiost-telekast, saadi siiski keeled selgeks. Tuli vaid tahta. Meil on olemas eestikeelne meedia, meil on olemas eestikeelne e-õppevara, mis kõiki soovijaid võiks selles valdkonnas toita.
Seadusmuudatusi on vaja! Jällegi, juristide armee on eelkõige täitevaparaadil. Mart Rannuti hinnang on, et seitset seadust on vaja muuta. Me oleme need üles lugenud: on koolieelse lasteasutuse seadus, on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, on kutseõppeasutuse seadus, on erakooliseadus, noorsootöö seadus ja täiskasvanute koolituse seadus, mida tuleks tõenäoliselt mõnes punktis kohendada. Küllap tuleb kohendada riiklikku õppekava ja ka eksamikorraldust, et kõik oleks edaspidi eestikeelne.
Õpilaste suunamine koolidesse on muidugi omaette teema, aga eelkõige on tähtis jälgida, et näiteks keelekümbluse või eestikeelse lasteaia läbi teinud lapsed jõuaksid kohe eestikeelsetesse koolidesse. Sellistele asjadele tuleb hakata viivitamatult tähelepanu pöörama.
Valitsus on see, kes saab korraldada kaasamist ja koostööd huvigruppide ja institutsioonidega. Nimetame jällegi mõned. Need on teadlased, ülikoolid, omavalitsused kui põhilised koolipidajad, loomulikult lapsevanemad, halduskogud, õpilasorganisatsioonid. Kindlasti kogu see protsess nõuab spetsiifilisi üleminekuvorme, mis sõltuvad piirkondadest ja võimalustest kohapeal, see kõik on teadlaste ja täitevvõimu edendada koostöös erinevate organisatsioonidega.
Koolijuhtimine. Mitme valitsuse ajal on tegelikult olemas olnud eelnõu, mille eesmärk on olnud võimaldada riigil sekkuda koolijuhtimisse. Ka Ratase valitsused on säärast eelnõu ette valmistanud. Asi on selles, et põhiseaduse põhimõte, et riik vastutab kogu hariduse ühtluse eest üle Eesti, ei ole tagatud, kui koolivõrgus on suur sõltuvus kohalikest omavalitsustest. Koolijuhtimine ei ole kahtlemata nii ühtlane, kui meil on näiteks õpitulemused. Õpitulemused on Eestis maailmatasemel. Aga on piirkondi, kus omavalitsus on koolijuhtimises lasknud asjad nii käest, et kui kooli tulemused on kehvavõitu, lastakse ikkagi oma semul, parteikaaslasel kooli edasi juhtida. Nii et ma arvan, et see eelnõu tuleks ka seadusena vastu võtta. See on Riigikogu menetluses ja see tuleks üle vaadata just sellest aspektist, et koolides ei soositaks umbkeelsust. On teada, et koolijuhid ja omavalitsused siin-seal vilistavad isegi Keeleinspektsiooni ettekirjutustele ja nendele koolidele teeb poliitiliselt silma ka mõni erakond.
Juhin siis veel kord tähelepanu, et selle eelnõu sisu ei ole eesti keele õppimine. See on ikkagi eesti keeles õppimine. Neid asju palun mitte segi ajada! Debattides, mida ikka ja jälle korraldatakse, ja ka siin Riigikogu saalis on peaminister alati aldis rääkima, kui tähtis on Eestis hakata õpetama eesti keelt. See on justkui väga järsk algatus, aga see on ju alati toimunud. Me räägime ikkagi sellest, et keelepõhine eraldumine alates lasteaedadest, alates koolidest toob ühiskonnas kaasa pingeid, segregatsiooni ja ühiskonna potentsiaal jääb kasutamata. Loomulikult on eriti kehvas olukorras venekeelsed inimesed, keda on julgustatud, kinnitades neile, et neil on mingi eriline õigus õppida mingis muus keeles kui riigikeel. Arenenud Euroopas – aga Euroopa on üldiselt arenenud – on ikkagi avaliku raha eest pakutav koolivõrk riigikeelne. Seda tuleb meeles pidada. Me oleme selles mõttes väga suur erand ja väga imelik erand. Venelastel ei ole võrdseid võimalusi. Seda tõsiasja soovitan venekeelsete inimeste peamistel eestkõnelejatel hariduse kontekstis ka arvestada.
Loomulikult, eestikeelses koolis peab kehtima ka kultuurautonoomia erand. Loomulikult peab olema võõrkeeleõpe, loomulikult peavad emakeele ja kirjanduse õppimise võimalused olema hästi kindlalt tagatud. Aga see, mida me pakume, ei ole mitte mingi 60 : 40 suhe. See kompromiss, mis tehti gümnaasiumide jaoks, ei ole Eestis osutunud kuigi edukaks, sest gümnaasiumis õppijate puhul on segregatsioon koolisüsteemis juba oma töö teinud ja selles vanuses teises keeles õppima hakkamine läheb vaevaliselt. Nii et me ei räägi 60 : 40 suhtest. Ma arvan, et ka gümnaasium peab minema täiel määral eestikeelseks.
Paar sõna ajakavast, nagu meie seda ette kujutame. Kõigepealt, viivitamatult tuleb teha muudatus lasteaedades. Iga päev peaks seal olema eesti keele tund. Tuleks leida eestikeelne kasvataja igasse rühma. Ja Eestis tegelikult ei ole sellist paika, kus see oleks võimatu. Lasteaed peab tagama ka eestikeelse kooli valmiduse. Edasi on meil võimalikud alternatiivid. Üks võimalus on minna edasi kooliastmete kaupa, alates esimesest teatud astme klassist: I, V, VII klass, ja minna üle kolme aastaga. Aga kui see on liiga ambitsioonikas, mis on tõenäoline, siis tuleks keskenduda I klassist alustamisele. Ja I klassis, nagu ma märkisin, on klassiõpetajad, kes võivad õpetada kõiki aineid ja keda Eestis alati leida võib. Klassiõpetaja erialale on ülikoolis konkurss ja me tuleme sellega ühiskonnana toime, kui me veel natukene ka ressursse fokuseerime.
Kui koolid jäävad hätta, siis on alati võimalik paindlikke erandeid välja mõelda. Kirde-Eesti – eraldi teema. Mart Rannut rääkis sellest erandist lausa kui Kirde-Eesti kõrvalepanemisest. Ma ei ütleks, et see peaks välja nägema kõrvalepanemisena, lihtsalt sinna tuleb fokuseerida eraldi ressurss. Ja peaasi on teadmine, et riik on eestikeelne nii riigikeele poolest kui õppekeele poolest, et teisiti ei saa – sel juhul kindlasti hakkab ka Kirde-Eesti keskenduma pingutusele. Siin räägitakse, et ei ole eesti keelt oskavaid õpetajaid. See on muidugi küsimus, kuidas saab olla õpilastele eeskujuks inimene, kes ise ei suuda õppida, kuigi teadmine, et õppida on kasulik, käib ju õpetajal ametiga kaasas. Niisuguste õpetajate roll koolis on loomulikult küsitav. Aga alustades I klassist, jõutakse kohaneda. Üheksa aastaga jõuab iga õpetaja kohaneda või minna pensionile. Loomulik õpetajate rotatsioon koolis ju toimub.
Veel paar sõna selle ettevõtmise ajaloost. Olles erakonnana hoidnud seda portfelli umbes 17 kuud – see 17 on väga populaarne number! –, pidime tõdema, et need, kes seda portfelli on hoidnud 17 aastat, ei ole teinud mitte mingeid ettevalmistusi Eesti koolivõrgu ühendamiseks. Ja see tõesti on asi, mille peale tuli ise tulla. 2017. aasta alguses me käisime selle mõtte välja kohaliku omavalitsuse tasandil, kuna sel aastal valiti kohalikke omavalitsusi. Ja me lootsime, et ehk õnnestub esimesena kaasa rääkima panna Tallinn. Ei õnnestunud. Alguses saime sõimata. Aga kõik need debatid, mida on hiljem peetud, näitavad, et erakonnad on hakanud probleemi tunnistama, ja eelmise aasta debatt siin oli väga lootustandev. Loodame, et läheb veel paremaks, et see üks hääl, mis eelmine kord puudu jäi, tuleb. Keskerakonnal on see hääl seekord puudu. Aitäh!