Tervist ja head sõbrapäeva! Ma alustan samuti sellest, et ütlen, et fake news'i väljend iseenesest vist ei ole tõesti kõige parem. Tuletan sel puhul iseendale meelde, kuidas ma umbes aasta tagasi olin Brüsselis ühes töögrupis, kes pidi uurima, mida Euroopa tasandil võiks fake news'i vastu teha. Üle Euroopa olid kokku tulnud inimesed, kelle puhul tingimuseks oli see, et nad ei tohtinud esindada riiki, riiklikke institutsioone, vaid pigem kodanikuühiskonda. Seal olid esindatud näiteks ajalehed, telekanalid, ülikoolid ja tarbijakaitse huvigrupid. Kohe alguses jõuti seisukohale, et jätame selle fake news'i väljendi kõrvale. Sellepärast et valed uudised võivad avalikus ruumis tekkida ka lihtsa vea tõttu ja ühel hetkel on tunduvalt olulisem see, kuidas inimesed käituvad, kui see, kas konkreetne informatsioon vastab tõele või mitte. Lähtuti pigem sellisest käitumuslikust koolkonnast, mida toetavad näiteks ka sõjanduse valdkonnaga ja infooperatsioonidega tegelevad inimesed, kes väidavad, et ühel hetkel ei ole tähtis, kas inimesed mobiliseeruvad tõe või vale ajendil – tähtis on, kuidas nad käituvad. Nagu reklaami puhul ei ole tähtis, et reklaam võidab Kuldmuna auhinna, sest ta on väga naljakas. Tähtis on, et inimene teeb selle ostu ära.
Nüüd, kui meie peame riigina võtma positsiooni informatsiooni suhtes, siis ma arvan, et põhiline küsimus peaks olema, milline on informatsiooni võimalik mõju inimeste käitumisele ja põhiseaduslikule korrale. Nii ongi minu soov siinkohal nüüd rääkida nendest piiridest, mida poliitika kujundamisel võib endale ette kujutada.
Kõigepealt, mõjutustegevus. Pange tähele, et ma ei kasuta siinkohal sõnu "propaganda" või "infooperatsioonid"! Mõjutustegevus on midagi palju laiemat. See tähendab ükskõik milliste signaalide saatmist inimesele, mille tulemusena inimene võtab vastu mingisuguse otsuse ja teeb midagi. Ütleme, välispoliitika või kaitsepoliitika kontekstis on niisugune sõnum see, et praegu on Eestis lisaks meie oma kaitsejõududele NATO pataljon. Puhtalt selle pataljoni paigutamine Eestisse on iseenesest sõnum, mille me oleme maailmale ja ka oma kodanikele saatnud, ilma et me oleks ühtegi sõna selle kohta ütelnud. See on näide sellest, kuidas mõjutustegevus võib olla laiem kui lihtsalt jutu rääkimine.
Aga kõige lihtsamal tasandil peitub kõige suurem probleem selles, et me kõik tegeleme iga päev mingisuguse mõjutamisega – me iga päev soovime, et teised inimesed teeksid midagi sellist, mida me tahame. Lapsed, minge nüüd ometi lõpuks magama! Lapsed, tulge sööma! Me mõjutame oma lapsi, me tegeleme ka sellega. Demokraatlik riik iseenesest on rajatud sellele, et inimesed räägivad üksteisele oma ideedest ja lõpuks nad eeldavad, et valijad valivad nende ideede hulgast omale kõige meelepärasema välja ja hääletavad selle idee poolt. Selline mõjutustegevus kõige igapäevasemal tasandil on demokraatia kõige olemuslikum osa üldse.
Nüüd sealt samm edasi. Me saame aru, et kui inimesed üksteisega räägivad, ka kirglikus demokraatlikus vaidluses, siis nad kasutavad teinekord väga reljeefseid väljendeid ja teinekord on suisa vihased. Ja me leiame, et senikaua, kuni valijale on jäetud õigus valida, on need kõik väljendid ja ka informatsiooniga ümberkäimine poliitikute või avaliku ruumi enese südametunnistuse küsimus. Sellepärast et sel hetkel, kui me hakkame midagi tsenseerima, midagi keelama, me astume rajale, kus see piir lõpuks jääb häguseks ja kust on võib-olla väga raske ühel hetkel tagasi tulla. Me mööname ja ma arvan, et keegi ei hakka selle vastu vaidlema, et selline iseenesest vastuoluline väitlemine ja üksteise mõjutamine on demokraatia osa.
Aga ma esitan juba järgmise küsimuse, mis läheb natukene kaugemale. Kui välisriigi poliitikud, mõjukad kommentaatorid ja muud sellised inimesed ütlevad midagi halba Eesti kohta, kas see on selline mõjutustegevus, millele me peaksime aktiivselt vastu astuma ja need kanalid, kus need vaenulikud poliitikud midagi räägivad, kinni keerama? Maailmas on selles küsimuses erinevad seisukohad. Ameerikas tegutsevad Russia Today, RT, Sputnik ja eri rahvusgruppide lobiorganisatsioonid täiesti vabalt. Sellepärast et Ameerika on veendunud, et ta on nii palju tugev riik, et tühja sellest, kui keegi midagi tema kohta halvasti ütleb. Venemaa lähenemine on teistsugune: välismaise enamusosalusega meediaväljaannetel ei lubata seal tegutseda. Kõik meediaväljaanded, kes Venemaal tegutsevad, on sellised, et nende kontrollkapital on venemaalaste käes. Ja kui organisatsiooni finantseerib keegi välismaalane, siis ta peab olema deklareeritud kui välismaa agent ja neid pitsitatakse koledal kombel. Ühesõnaga, Venemaa on valinud infojulgeoleku vallas täiesti vastupidise tee kui USA. Eesti on seni veel olnud pigem läänemaailma hoiakute kandja.
Kas sellel on ka mingisugune praktiline tagamaa, miks ameeriklased ja läänemaailm üldse on niimoodi käitunud? On küll. Sellel pole mitte lihtsalt idealistlik seletus. Põhiline on arusaam, et valeinformatsiooni või vihakõnega kokkupuude ei tähenda alati selle mõju alla sattumist.. Me vaatame mõnda telesaadet ja me mõtleme: "Neetud raisad! See on ju nii vastik, mis nad seal räägivad ja mis nad teevad!" Kui me vaatame reitinguid, siis nende põhjal antakse teada, et seda või toda saadet vaatas nii tohutul hulgal inimesi, järelikult kõik olid selle saate sõnumite poolt. Kaugeltki mitte! Sõnumite tõlgendamine vastupidi soovitule on kommunikatsioonis üks kõige sagedasemaid nähtusi.
Selle peale võiks järgmise aspekti juurde minnes isegi esitada küsimuse, kas meie laulev revolutsioon oli välisagentide korraldatud. Ma seni ei ole veel kohanud ühtegi inimest, kes väidaks, et see täpselt niimoodi oli. Isegi kui olid välismaised heasoovijad või kaasasoovijad, siis selle teo me tegime ikkagi ise ära. Mis tähendab, et igasugune kommunikatsioon töötab eelkõige laiema ühiskondliku olukorra kontekstis. Sa võid võtta ükskõik millise teksti, aga kui kontekst seda ei soosi, siis sõnum läbi ei lähe ja tööle ei hakka. No toon kaks võib-olla kõige paradoksaalsemat näidet. Viktor Kingissepp otsustas ühel hetkel, et ta proovib Eestis levitada kommunistide sõnumit. Aga kohalikud töölised ei tõusnud sel viisil üles, nagu ta lootis. Nii et iseenesest mingi propaganda või sõnum ei pruugi töötada. Che Guevara tegi Kuubal revolutsiooni ja mõtles, et sama sõnumiga ta tõstab üles ka Boliivia talupojad. Seda ei juhtunud, sest kontekst oli teine.
Me näeme Eestis, et ehkki me oleme iga päev vaenulike Venemaa föderaalsete telekanalite mõju all, eestlased üldjuhul ei ole oma hoiakuid muutnud. Nagu öeldakse, et meie parim kaitse on see, et majandusel läheb suhteliselt hästi ja riik üldiselt on stabiilne ja toimiv. Niipea kui see kontekst ära kaob, oleme tõsise probleemi ees. Ja teistpidi, kui me mõtleme, et vaenulikum pool Vene eriteenistustest on alati alal hoidnud vene-eesti rahvuskonflikti olemasolu, siis me küsime, kas selle juured on ainult mõjutustegevuses. Kui me keelaksime Vene telekanalid ära, kas me võiksime öelda, et järgmisel päeval eesti ja vene kogukonna suhted on briljantselt korras? Ma kardan, et ei ole. Seega tuleb mõjutustegevuse vastu tegutsedes eelkõige tähelepanu suunata juurpõhjustele ja alles seejärel otsustada, kuidas mõjutustegevuse vastu astuda.
Ma olen seni rääkinud mõjutustegevusest ideede vaba konkurentsi raamides, eeldades, et ideed on õhus ja inimesed otsustavad, millal me ühel hetkel jõuame selle piirini, kus ütleme, et ideede vaba konkurents enam ei toimi. Ja see on see koht, kus aasta tagasi need Euroopa eksperdid leidsid, et jah, tõepoolest liikmesriikidel on õigus ise otsustada, millist sorti kõne või muu mõjutustegevuse nad võiksid kriminaliseerida või selle eest muul viisil karistada. Kõige ilmselgemad on üleskutsed vägivallale või vaenule. Me ju saame aru, kui käivitub vägivald, siis ideede konkurents enam ei toimi. Toimib selle poole jõud, kes on füüsiliselt tugevam.
Nüüd, kui vaatame abinõude rakendamist, siis Läti ja Leedu on eri aegadel nüüd juba mitu korda keelanud kolmeks kuuks vastavalt Euroopa reeglitele Vene telekanalite produktsiooni edastamise nende territooriumil. Ja põhjuseks ei ole toodud mitte seda, et Venemaa telekanalid oleksid öelnud, et Läti peaminister on loll või midagi sellist. Põhjuseks on enamalt jaolt toodud vaenu õhutamist Ukraina-teemaliste kajastuste raames, sest tõepoolest on olnud saateid, kus on sõna otseses mõttes kutsutud minema sõtta Ukraina vastu. Põhimõtteliselt on Euroopa tasandil seda vaenu õhutamise sätet aktsepteeritud ja on tunnistatud, et Lätil ja Leedul oli õigus niimoodi rakendada telekanalite saadete edastamise peatamist. Euroopa tasandil ei ole seda tehtud ainult Vene telekanalitega. Mitmes riigis on keelatud ka Hezbollah' telekanal Al-Manar, kuna ka selle programmid sisaldavad üleskutseid vägivallale Iisraeli või juutide vastu. Jällegi, seadusandjad ütlesid, et kuna eksisteerib vahetu oht, et radikaliseerunud tegelased hakkavad nende koordineeritud üleskutsete ajel tegutsema, siis võib neid sõnumeid blokeerida. Niisugune tegevus on laienenud pärast seda, kui internet hakkas oma rolli mängima, ja erilise hoo sai see sisse – ma ei tea praegu ütelda, kumb oli esimene, kumb teine –, kui Islamiriik ehk Daesh hakkas oma propagandaüleskutseid levitama ja täiesti süsteemselt pandi nende Twitteri ja Facebooki kontosid kinni, ja teisest küljest ka venelaste tegevus muutus pärast 2014. aastat aina intensiivsemaks ja ka neid kontosid pandi olulisel määral kinni. Ühesõnaga, me saame aru, et üks kriteerium, mis juba ka Eesti seadusruumis eksisteerib, on vägivallale või vaenule üleskutsuvate sõnumite eest karistamine – nimetame seda niimoodi.
Aga on veel kaks asja, mis iseenesest kahjustavad ideede vaba konkurentsi keskkonda. Esimene nendest on vale keskkonna loomine. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui inimene üldiselt langetab oma otsuseid mitte ainult selle informatsiooni põhjal, mida ta kusagilt saab, näiteks internetist, vaid ka selle põhjal, kuidas inimesed tema ümber käituvad, siis üks vahend, mis mõjutustegevuseks käiku läheb, on valekontode kasutamine. Üks troll esineb üheaegselt mitme, teinekord ka paarikümne tegelasena. Ja kuna internetis on võimalik teha ka sellist mikrosihtmärgistamist – microtargeting siis inglise keeles –, siis nende inimeste ümber, kes on radikaliseerumisaltid, kellel teatakse sees olevat mingisugune konflikt, kujundatakse selline keskkond, kus neile tundub, et kogu maailm mõtleb juba kindlal viisil. Ja see annab neile inimestele sisemise tõuke astuda päriselus need paar sammu edasi sel soovitud suunal. Me saame aru, et inimese otsus ei tekkinud mitte vaba konkurentsi tingimustes, vaid tänu sellele, et teda oli keskkonda kasutades petetud. Desinformatsioon töötab samuti massipõhiselt. See tugineb sellisele psühholoogide seas hästi teada efektile, et kui sa puutud mingisuguse väite või informatsiooniga palju kokku, siis muutub see sulle tuttavaks ja ühel hetkel sa lihtsalt aktsepteerid selle, sõltumata sellest, kas see on tõene või mitte. Ja selle efekti saavutamiseks on jälle vaja taha massi, mida on võimalik eelkõige saavutada interneti abil, kus automatiseerimine on märksa lihtsam kui n-ö traditsioonilises meedias.
Nii, jutt on seega olnud kahest kriteeriumist. Esimene on see, et sõnumites või tegevuses on selge üleskutse vägivallale, ja teine on see, et tegevus sisaldab sihikindlalt ette võetud operatsioone vale sisestamiseks avalikku ruumi. Sel puhul lõpetan oma praeguse jutu küsimusega: kas Eesti praegu on aktiivse mõjutuse ohver või mitte? Ma vastan, et sellega on nii ja naa. Kuna me oleme ühteaegu Euroopa Liidu ja NATO riik, siis Venemaa seisukohalt me kuulume igal juhul talle vaenulikku allianssi. On selge, et kui Eestist Vene meedias räägitakse, siis valdavalt mitte positiivses kontekstis. Samas, ma enne rääkisin, et oluliste efektide saavutamiseks kasutatakse tänapäeval pigem meedias tekitatud massi, ja big data või suurte andmekogude mõttes ei ole Venemaa strateegiline tähelepanu praegu Eestile suunatud. Kui me vaatame, kui palju lugusid on Vene meediaruumis Ukrainast, Süüriast ja Euroopa Liidust, mida käsitatakse ühe põhilise mädapaisena, siis võiks öelda, et Eestit peaaegu ei nähta.
Seega me ei kujuta praegu ette, kuidas võiks välja näha Venemaa tegelik inforünnak või massiivne mõjutustegevus, nii nagu seda teostatakse näiteks Ukraina vastu. Aga kuna me kuulume Venemaale vaenulikku allianssi, siis ei vabasta meid miski sellest ohust, et ühel hetkel me võime ka selle rünnaku sihtmärgiks sattuda.
Sellega ma oma ettekande lõpetan ja hea meelega vastan mõnele küsimusele.