Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kalle Laanet

Tere hommikust, austatud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi, kui kellelgi on soovi. Paistab, et ei ole. Läheme kohaloleku kontrolli juurde.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 58 Riigikogu liiget, puudub 43.


1. 10:01 Riigikogu otsuse "Priit Pikamäe Riigikohtu esimehe ametist vabastamine" eelnõu (787 OE) esimene lugemine

Aseesimees Kalle Laanet

Läheme neljapäevase päevakorra esimese päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi esitatud Riigikogu otsuse "Priit Pikamäe Riigikohtu esimehe ametist vabastamine" eelnõu 787. Tutvustan teile selle menetlemist. Kõigepealt on juhtivkomisjoni ettekanne kuni 20 minutit, seejärel küsimused ettekandjale, iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Siis on läbirääkimised, kus sõna võivad võtta vaid fraktsioonide esindajad, ja lõpphääletus. Palun kõnetooli Helmut Hallemaa, põhiseaduskomisjoni liikme.

Helmut Hallemaa

Hea eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve ja külalised! Meil on täna esimeste päevakorrapunktidena kavas kaks omavahel seotud otsust, mis on riigi õigussüsteemi seisukohalt olulised. Esimene neist on Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ametist vabastamine, mida põhiseaduskomisjon käsitles 21. jaanuaril. Kohal olid komisjoni liikmed, puudusid Jüri Adams, Jaak Madison, Lauri Luik. Riigikohtu esimees Priit Pikamäe osales videosilla vahendusel ja lõpuks ka mobiiltelefoni vahendusel. Tiit Riisalo, Presidendi Kantselei juhataja, kes viibis ka meie istungil, selgitas, et Priit Pikamäe esitas k.a 9. jaanuaril avalduse enda ennetähtaegseks vabastamiseks Riigikohtu esimehe ametist alates s.a 4. veebruarist omal soovil. Põhjus on tema nimetamine Euroopa Kohtu kohtujuristi kandidaadiks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 78 punkti 11 ja § 150 lõike 1 alusel tegi president ettepaneku nimetada uueks Riigikohtu esimeheks 4. veebruarist Villu Kõve. Tegelikult on presidendil aega täita Riigikohtu esimehe kohta selle vakantseks jäämise korral neli kuud, aga president pidas vajalikuks, et nii pikka perioodi ei kasutata ning protseduur tehakse ära samal ajal, kui Riigikohtu esimees saab vabaks ja läheb teisele ametikohale.
Komisjoni arutelu käigus küsis Hanno Pevkur, kas kõik formaaljuriidilised takistused Priit Pikamäe Euroopa Kohtu kohtujuristi ametikohale asumiseks on pärast Riigikogu otsust eemaldatud. Ütlen nii palju veel kõrvalepõikena, et see on kõrgeim Euroopa Kohtu juristi positsioon, mida Eesti on seni täitnud. Priit Pikamäe vastas, et see protsess on kolmeastmeline ja tuleneb Euroopa aluslepingutest, samuti muudest dokumentidest, ning tal oli tolleks hetkeks täidetud kaks positsiooni või astet. Tänase päeva seisuga on kõik kolm etappi läbitud. Vabariigi Valitsus tegi septembris ettepaneku nimetada Euroopa Kohtu kohtujuristiks Priit Pikamäe. Detsembris toimus Euroopa Liidu riikide esindajate nimetatud komitees ka kuulamine ja selle Priit Pikamäe läbis. Ta vastas komitee arvates kohtujuristi ametikoha nõudmistele ja eile kinnitas Euroopa Liidu riikide esindajate kogu ta sellesse ametisse.
Komisjon tegi lõpuks järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 31. jaanuariks, määrata ettekandjaks teie ees seisev põhiseaduskomisjoni liige ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused on tehtud konsensusega, konsensust kandsid Marko Pomerants, Jevgeni Ossinovski, Tiit Terik, Mihhail Korb, Helmut Hallemaa, Peep Aru ja Hanno Pevkur. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, austatud põhiseaduskomisjoni liige Helmut Hallemaa! Teile küsimusi ei paista olevat. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 787 lõpphääletus. Valmistame hääletuse ette.
Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen hääletusele Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi esitatud Riigikogu otsuse "Priit Pikamäe Riigikohtu esimehe ametist vabastamine" eelnõu 787. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu ei olnud ühtegi, erapooletuid samuti polnud ning ei osalenud 6. Otsuse eelnõu on vastu võetud ja Priit Pikamäe on Riigikohtu esimehe ametist vabastatud.


2. 10:08 Riigikogu otsuse "Villu Kõve Riigikohtu esimehe ametisse nimetamine" eelnõu (796 OE) esimene lugemine

Aseesimees Kalle Laanet

Läheme tänase päevakorra teise punkti juurde. Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi esitatud Riigikogu otsuse "Villu Kõve Riigikohtu esimehe ametisse nimetamine" eelnõu 796 esimene lugemine. Palun kõnelema põhiseaduskomisjoni liikme Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa

Hea eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud Villu Kõve, Riigikohtu esimehe kandidaat! Ma alustan siiski sellega, mis mul eelmise kõne lõpus ütlemata jäi. Nimelt, Priit Pikamäe tänas meid ka komisjonis, nii Riigikogu kui ka põhiseaduskomisjoni – see on kindlasti oluline informatsioon. Soovime talle jõudu uues rollis.
Me arutasime samal põhiseaduskomisjoni istungil 21. jaanuaril ka küsimust Riigikohtu uue esimehe ametisse nimetamisest. Vabariigi President teeb meile põhiseaduse § 65 punktile 7 ja §-le 150 tuginedes ettepaneku nimetada sellesse ametisse Villu Kõve. Villu Kõve on väga pikaajalise juriidilise ja õigusalase töökogemusega, samuti akadeemilise kogemusega. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli cum laude, tal on õigusteaduse magistrikraad ja doktorikraad ning ta on õppinud kaks aastat ka Hamburgi Ülikoolis. Kõve on olnud advokaat, advokaadibüroo asutaja ja juhatuse liige, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtunik 2002. aastast ja 2014. aastast ka selle kolleegiumi esimees, ühtlasi 2004. aastast kuni tänaseni Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse lektor ja dotsent.
Komisjoni arutelus tundsin ma ise huvi, mis on Riigikohtu töös uue Riigikohtu esimehe, võimaliku esimehe kõige esimesed suuremad ülesanded. Villu Kõve hinnangul on üks põhilisi küsimusi kindlasti personaliteema, kuna ka tsiviilkolleegiumi seitsmest liikmest viis lähemal ajal vahetuvad, neli ülejäänut lähevad pärast Villu Kõve nimetamist Riigikohtu esimeheks pensionile. Üldse on Riigikohtus selle teemaga vaja tegelda ning leida väärikad ja õigussüsteemi hästi tundvad, samuti juriidiliselt autoriteetsed isikud. See protsess on kindlasti ees.
Komisjoni liige Hanno Pevkur tundis huvi, mis suunas Eesti kohtusüsteem Riigikohtu juhtimisel liigub ning milline on Villu Kõve kui Riigikohtu esimehe kandidaadi nägemus. Härra Villu Kõve vastas, et sellele küsimusele on keeruline vastata, sest maa-, haldus- ja ringkonnakohtud on Justiitsministeeriumi valitsemisalas, kuid Riigikohus on eraldiseisev. Tema hinnangul on Riigikogu vastu võtnud sellised seadused, millel baseerub kõigi nende kohtute tegevus, millest Riigikohus oma töös peab lähtuma. Hanno Pevkur tundis huvi ja tahtis teada Villu Kõve arvamust selle kohta, kas esimese ja teise astme kohtud peaksid olema Riigikohtu all. Villu Kõve ütles, et tema hinnangul mitte. Sama komisjoni liige Hanno Pevkur tundis veel huvi, kas tsiviilkolleegiumi esimees peaks tulema kolleegiumi seest või väljastpoolt. Villu Kõve vastas, et suure tõenäosusega tuleb ta väljastpoolt Riigikohtu koosseisu, sest seitsmest liikmest viis on vahetumas ja Villu Kõve hinnangul kaks kolleegiumi koosseisu alles jäävat riigikohtunikku ei ole seda tööd vähemalt pikaajaliselt täita soovinud, küll aga võtavad nad üle selle töö ajutisena kuni uue kolleegiumi esimehe leidmiseni.
Komisjonis tegime järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu tänaseks päevakorda, määrata ettekandjaks teie ees seisev põhiseaduskomisjoni liige, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõike 3 alusel teha ettepanek Riigikohtu esimehe kandidaadile Villu Kõvele esineda Riigikogu täiskogu ees kuni viieminutilise ettekandega ja teha ettepanek viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused tehti konsensusega, mida kandsid Marko Pomerants, Jevgeni Ossinovski, Tiit Terik, Mihhail Korb, Helmut Hallemaa, Peep Aru ja Hanno Pevkur. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei näi olevat. Head kolleegid, saalis on liiga suur sumin. Palun kuulake nüüd, mida on Riigikohtu esimehe kandidaadil teile öelda! Villu Kõve, palun!

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Äsja vabastasite Priit Pikamäe ametist, järelikult tuleb ametikoht kellegagi täita. Vabariigi President on esitanud selleks mind. Mul on selle üle hea meel, mul on au, mul on vastutustunne selle ettepaneku ees. Tänan teid, kõigepealt fraktsioone, kellega ma kohtusin ja sain rääkida, küsimuste, sõbraliku ja meeldiva vestluse eest ja selle eest, et olete mulle oma muresid teada andnud. Mina omakorda sain ehk mingisugusel kujul edastada teile oma mõtted kohtusüsteemist.
Nüüd ma katsun väga lühidalt siin oma teema üldiselt kokku võtta. Kui te mind täna usaldate Riigikohtu esimehe ametisse, siis eks ma üritan seda ametit selle usalduse peale pidada väärikalt, ausalt, õiglaselt ja erapooletult ning aidata kaasa sellele, et Eesti õiguskaitseorganid tegutseksid tõhusalt, et inimeste usaldus õiguskaitsesüsteemi, iseäranis kohtusüsteemi vastu kasvaks. Tahan toimida selle nimel, et Eesti põhiseaduslik kord oleks tagatud ja et see oleks stabiilne, nii et inimeste põhiõigused oleks kaitstud ning nad tunneksid end Eestis hästi ja kindlalt.
Riigikohtu esimees üksi ei saa aga suurt midagi ära teha. Riigikohtu esimees juhib Riigikohut, tema põhiline õigusemõistmise roll piirdub põhiseaduse järelevalve asjadega. Alamastme kohtuid haldab Justiitsministeerium, Riigikohtu roll seal on mingis mõttes jagatud ja Riigikohtu esimees kohtub selle haldamisega eelkõige kohtute haldamise nõukoja raames. Ometi üritan kindlasti ise panustada sellesse, et kogu kohtusüsteem areneks, et asjad saaksid lahendatud kiiremini, n-ö mõistetavamalt ja õiglasemalt. Konkreetseid kohtuasju Riigikohtu esimees mõjutada ei saa, seetõttu võib küll alati mulle või ükskõik millisele teisele Riigikohtu esimehele esitada kriitikat, et meile ei meeldi üks või teine kohtuotsus, mille on teinud mingi kohus, aga Riigikohtu esimees tegelikult seal midagi teha ei saa. Ja ma arvan, et nii ongi väga õige, sest demokraatlikus riigis nii peabki olema. Kohtu esimehe roll on minu arusaamist mööda ikkagi tagada kohtu toimimine niimoodi, et oleks raamid paigas. Riigikohtu esimees ei saa teha ka parlamendita mitte midagi. Parlament määrab meie õigusraamistiku ja parlament annab meile eelarve. Nii et loodan edaspidi meeldivat head koostööd parlamendi, valitsuse, Justiitsministeeriumiga, nii nagu lootis ka endine esimees – nüüd juba endine, kuigi ta on praegu siiski veel ametis ja vabastatakse 4-ndast –, ning seda, et tema koostöö jätkuks ka sel ajal, kui te usaldate mind ja mina saan seda süsteemi juhtida.
Millega ma tegeleda tahan? Kindlasti kohtuvõrgustiku teema, rahvastiku vähenemine, infotehnoloogia rakendamine – kõik see mõjutab kohtusüsteemi. Tahan hea seista kohtunike, nende sotsiaaltagatiste ja palkade eest, et me leiaksime praeguses põlvkonnavahetuses kohtusüsteemi väärikaid ja häid inimesi, ning aidata kaasa paindlikumale õigusemõistmise korraldusele ja mõistlikele menetlusvormidele, nii et kohtuasjad saaksid Eestis lahendatud õigesti, õiglaselt, erapooletult, võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kuludega. Ega mul muud ei olegi teile öelda. Loodan, et kui te mulle selle võimaluse annate, siis ma seda usaldust ka täidan. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimehe kandidaat, teile on vähemalt üks küsimus. Mart Nutt, palun!

Mart Nutt

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikohtu esimehe kandidaat! Aeg-ajalt tõstatub Eestis küsimus konstitutsioonikohtu vajadusest. Nagu me maailmapraktikast teame, on riike, kus see on olemas, ja on ka riike, kes saavad ilma konstitutsioonikohtuta väga hästi hakkama, näiteks Põhjamaad. Milline on teie isiklik seisukoht? Ma saan aru, et Riigikohtu pädevuses ei ole seda olukorda muuta, aga ikkagi. Kas teie arvates on eraldi konstitutsioonikohut vaja või lahendab praegune süsteem piisavalt hästi põhiseaduslikkuse järelevalve probleemid?

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

Minu hinnangul praegune põhiseaduslik kord toimib. Selles mõttes seda muuta vaja ei ole, kui lühidalt vastata. Küll aga arvan, et me peame mõtlema ka selle üle, kuidas olemasoleva süsteemi sees seda põhiseaduslikkuse järelevalvet tõhustada või avatumaks muuta. Võimaluste üle saab muidugi diskuteerida, aga olemasoleva põhiseaduse raames, ma eeldan küll, ei oleks meil vaja eraldi põhiseaduskohut.

Aseesimees Kalle Laanet

Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud tulevane Riigikohtu esimees! Meie kohtud on andnud erinevaid vastuolulisi otsuseid. Milline on teie seisukoht näiteks selle suhtes, kui kohus arvestab väljamõistetud igakuisest elatismaksest maha riikliku lastetoetuse elatist maksma kohustatud poole kasuks? Kas te leiate samuti, et riiklik lastetoetus on mõeldud elatist maksma kohustatud isiku toetuseks, või on see mõeldud toetuseks vanemale, kes tegelikult elab lapsega koos ja hoolitseb lapse eest? Või kuidas te hindate olukorda, kus pooled esitavad sündmuse tõendeid nii, et üks pool esitab originaaldokumendi ja teine pool selle dokumendi ärakirjalise koopia? Kumma poole esitatud dokumenti peaks kohus käsitlema tõendina ning mida tegema ilmselgelt võltsitud dokumendiga? Kas te leiate, et nendes näidetes on kohus käitunud õiglaselt? Mida teie plaanite ette võtta, et selliseid otsuseid enam ei tuleks?

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

Elatise teemadega ma olen ise väga pikalt tegelenud ja olnud ka viimastel aastatel mitmes ümarlauas, nii et võiksin sellest väga pikalt rääkida. See elatise asi on tegelikult väga mitme otsaga teema. Alates sellest ajast, kui igasugused toetused on tõusnud olulisel määral, aga samas on tõusnud ka miinimumpalk – sellega on seotud miinimumelatis, mida tegelikult alates kahest või kolmest lapsest paljud enam maksta ei jaksa –, on iga euro muutunud vaidlusaluseks esemeks. On täiesti kaks erinevat lähenemist lapsetoetusele. Tõesti, üks ütleb, et riik on arvestanud miinimumi ilma selle lapsetoetuseta, järelikult tuleks seda miinimumelatist alati maksta, aga teine ütleb niimoodi, et see on mõeldud ikkagi lapse kasuks ja tuleks vanemate vahel kuidagi võrdselt ära jagada. Nii ongi need arusaamad olnud ka kohtutes erinevad. Riigikohtu seisukoht on olnud selline, et lapsetoetust ilma täiendavate asjaoludeta maha arvata otseselt ei tohi. See on olnud Riigikohtu otsus, mis peaks olema praktika kujundamisel määrav, aga teema on diskussiooniks avatud. Ma arvan, et siin oleks kõige õigem ikkagi seadusandjal endal otsustada, millest seda miinimumelatist määrata. Minu teada enamikus riikides sellisel kujul seotud miinimumelatist ei ole, st nii jäiku asju ei ole.
Mis puudutab konkreetset küsimust tõendite hindamise kohta, siis minul on raske seda kommenteerida, sest tõenäoliselt baseerub see, millest te räägite, mingil konkreetsel asjal. Kõik sõltub sellest, kuidas seal seda hinnati. Seadused, menetlusseadustikud põhimõtteliselt seavad ette tõendite võrdsuse – see on olnud meil selline menetluse püha põhimõte, et kohus saab tõendeid hinnata oma siseveendumuse järgi ja kõrgema astme kohus saab seda üle kontrollida. Loomulikult, kui originaaldokument on tuvastatud, õigemini, selle võltsitus on tuvastatud, siis ei ole ju küsimust, sest tõendina esitatud võltsitud dokument peaks menetluse käigus välja langema. Selles mõttes ma ei oskagi seda siin täpsemalt kommenteerida, mis konkreetses kohtuasjas tehti. Aga aastatega – selle 16 aasta jooksul ja ka varem advokaadipõlves – on mul kujunenud küll selline arusaam, et kui mulle mingist asjast räägitakse, siis ma eelistan ära kuulata ka teise poole. Üks pool võib rääkida oma tõtt ja olla selles täiesti veendunud, aga kui pärast vaadata pabereid, siis see tõde ei pruugi siiski objektiivselt selline olla. Seetõttu ma ei oska praegu rohkem midagi öelda.

Aseesimees Kalle Laanet

Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone

Aitäh selle ettekande eest! Ka minu küsimus on, ütleme, laiem, seda võib võtta natuke filosoofilisemalt, mitte otseselt õigusliku, juriidilise analüüsina. See on Abhaasia eestlaste ja teiste inimeste kohta, kelle sünnipärase kodakondsuse suhtes on käinud vaidlused. Siin on kaks teemat. Üks on see, et pikalt on olnud Eesti riigis üks viis, kuidas arvestada nende inimeste kodakondsust, kellele kunagi anti kodakondsus. See viis muudeti sellel aastal ära ja inimestele teatati, et me oleme andnud teile kodakondsuse ekslikult, te peate hakkama uuesti pabereid taotlema. Minu esimene küsimus: kuidas te suhtute niisugusesse viisi asju korraldada? Kui inimesed said ekslikult passi ja kodakondsuse, siis kas see kodakondsus peaks neile jääma? Ja teine küsimus: kuidas suhelda nende optantidega või mil viisil seda õiguslikku probleemi lahendada? Kas tuleks arvestada ka praktikat, mis oli esimeses vabariigis või tulebki ainult külmalt järgida seadusetähte?

Aseesimees Kalle Laanet

Teie küsimuse esitamise aeg on täis.

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

Aitäh! Ma pean tunnistama, et kohtunikuna on minu valdkond olnud tsiviilasjadega tegelemine, selles mõttes on elatis mulle palju lähedasem teema kui haldusõiguslikud küsimused ja ma olen seda eestlaste kodakondsuse teemat siiamaani jälginud ainult ajakirjandusest. Seetõttu ma ei ole neid asju ise lugenud. Ma ei ole lugenud ka Tartu Ülikooli tehtud analüüsi, kus need normid pandi üksteisega kõrvuti, seetõttu ma ei julge praegusele olukorrale ise küll n-ö juriidilist hinnangut anda, st pigem ma vist ei tohikski seda anda, kuna see võib mingil kujul ka kohtu ette jõuda. Puhtinimlikult ja kodanikuna vaadates tundub ka mulle, et kui inimestele on kodakondsus antud ja meil ei ole mingit väga mõjuvat põhjust nendelt seda ära võtta, siis võiks seda kuidagi ka legaliseerida. See võikski olla Riigikogu töö sellisel kujul, et kui selline lünk on kuskil tekkinud, siis lahendada niimoodi see asi ja võtta vaidlus maha, mitte lükata inimesi kuhugi vintsutuste sisse. Aga ma arvan, et kõige parem oleks siiski Riigikogul endal see asi ära lahendada, mitte lasta seda kuskile kohtusse.

Aseesimees Kalle Laanet

Liina Kersna, palun!

Liina Kersna

Suur tänu! Viimasel ajal olen ma peaaegu igal nädalal saanud kõne mõnelt lapsevanemalt, kes on politsei, prokuratuuri ja naiste varjupaikade toel lahkunud vägivaldsest suhtest ning jõudnud lahutusega kohtusse. Kohus on aga määranud lapse hooldajaks vägivaldse vanema. Nende lapsevanemate hinnangul ei ole kohus arvestanud lapse heaolu, sest laps peab käima regulaarselt vägivaldse vanema juures. Kuidas teile tundub, kas laste hooldusõiguse jagamisel peaks kohus arvestama rohkem vanema eelnevat vägivaldset käitumist?

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

Kogu see laste hooldusõiguse teema nagu ka elatise teema on väga mitme hoovusega. Riigikohtus on viimastel aastatel väga palju kasvanud lapse hooldusõiguse määramiste arv. Tegelikult võiks ju küsida, kas Riigikohtu roll on otsustada, mis lasteaias laps käib, kas ta kohtub isa või emaga – tavaliselt isaga, eks ole – reede õhtust pühapäevani või üle nädala laupäeval ja pühapäeval. Need asjad on laias laastus antud diskretsiooniotsuse või vaba otsuse alusel alamastme kohtutele otsustada. Mida nad seal arvestavad, selle kohta on olemas ka päris suur kohtupraktika. Jällegi, lapsi puudutavates asjades on palju kirgi üleval ja objektiivselt on seal väga palju ikkagi ka vanemate subjektiivset suhtumist, et vaadatakse asju ainult enda poolt. Samas, inimõiguste kohus ja asjatundjad ütlevad, et ei tohiks ikkagi katkestada ka lapse suhet teise vanemaga.
Tüüpiline asi, mis küsimusi tekitab, on see, kuidas vägivalda lapse suhtes välistada või seda vähemalt miinimumini viia ja kas laps ilma kõrvalseisjateta ei tohiks vanemaga kohtuda. On olnud ka küsimus, et kui vanemad on olnud omavahel vägivaldsed, siis kas seda saab üle kanda lapsele. See on olnud suurem teema, et isegi kui vanematel on omavaheline konflikt, siis lapsega on ikkagi hästi läbi saadud. Seetõttu ainus, mida me oskame teha, on see, et me kaasame menetlusse lastekaitse, sest seal on vaja üha rohkem psühholoogiaekspertiisi, et teada saada, kuidas miski mõjub. Kohtunikud teavad seda. See ei ole nii, et käitutakse kuidagi vastutustundetult. Seda ma võin küll teile kinnitada, et neid asju lahendatakse väga põhjalikult. Lisaks on niimoodi, et kui asjaolud muutuvad, saab alati uuesti kohtusse pöörduda ja seda võimalust kasutatakse päris palju. Me tegeleme sellega, see on prioriteetsete asjade seas.

Aseesimees Kalle Laanet

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus, mis ei puuduta ühtegi kohtujuhtumit ega mingit sellist teemat. Nimelt, väga üksikud juristid saavad töötada Riigikohtu esimehena. Ma küsin teie käest, millised on need omadused – isikuomadused või professionaalne ettevalmistus –, mis siiski võimaldavad seda tööd teha nii, et õiglus ühiskonnas kestab.

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

Ega mul siin ei ole mujale vaadata kui eelmiste Riigikohtu esimeeste poole, keda Riigikogu on nimetanud, mis omadused on nendel olnud, mida on hinnatud, ja üritada siis selle vääriline olla. Ma arvan, et Riigikohtu esimees peab olema esmajoones ikkagi rahulik, tasakaalukas, liitja, hea põhiseaduse tundja ja mitte konflikte tekitama, üritama hoida koos seda süsteemi, kus on tegelikult koos väga palju isiksusi selles õigusemõistmises, katsuda sellega toime tulla. Mis ma muud ikka oskan öelda. Kui ma vaatan siin oma eelkäijaid – ehkki ma ei saa veel öelda "oma eelkäijad" –, Riigikohtu esimehi, kes on ametis olnud, siis nad kõik on minu arvates nendele omadustele vastanud. Kuna minul on praegu otsene vaade Priit Pikamäele, siis ma ütlen, et üritan Riigikohtu juhtimisel jätkata tema rahulikku, stabiilset ja stoilist joont.

Aseesimees Kalle Laanet

Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Aitäh, eesistuja! Hea Riigikohtu esimehe kandidaat! Me peatusime pikalt ka põhiseaduskomisjonis sinu arvates kõige suuremal ülesandel ehk personaliprobleemidel. Oleks hea, kui sa nüüd siin samuti selgitad seda, kuidas sa kavatsed lahendada Riigikohtu ja üldse õigussüsteemi personali tuleviku ehk järelkasvu küsimust.

Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve

No siin on kaks tasandit, üks neist on pakiline. Nagu ma ütlesin, esimene pakiline teema on tõepoolest see, et tsiviilkolleegiumist on praegu esitanud lahkumisavalduse kaks riigikohtunikku, kellest üks on ametist vabastatud ja teise avaldus peaks nüüd veel Riigikohtusse jõudma. Võib-olla te jõuate selle ära menetleda enne uut koosseisu, et me saaksime kohe välja kuulutada – ka minu kohale – kolm konkurssi. Me oleme otsinud ja sõelunud, et leida inimesi, kes vastavad nendele kriteeriumidele. Nad peaksid olema piisavalt tuntud ja tunnustatud juristid Eestis, eelistatud on loomulikult töökogemus õigussüsteemis, samuti akadeemiline kraad, hea kollegiaalne tööoskus ja põhiseaduse tundmine. Selliseid inimesi Eestis on ja me tegeleme nende n-ö kutsumisega, sest tegelikult tuleb neid ikkagi kutsuda konkureerima. Paljud tagasihoidlikud inimesed ei hakka tulema, eriti kui nad töötavad juba kuskil mujal. See on konkreetselt Riigikohtu teema. Samas, Riigikohtus on ka kriminaalkolleegiumis üks koht, nii et tegelikult on meil teile neli kohta kohe välja käia, keda siin uues Riigikogus nimetada. Ma loodan siin ka koostööd Riigikoguga. Priit Pikamäe vähemalt edendas sellist praktikat, mida ma tahaksin jätkata, et iga kandidaat käib juba enne esitamist fraktsioonist läbi, kus otsustatakse, kas ta on põhimõtteliselt vastuvõetav ja sobiv, ning alles siis teda esitatakse. Seda praktikat ma tahaksin kindlasti jätkata. Me ei saa tekitada kellelegi küsimusi, nii et me tuleme välja mingite tundmatute või teadmata inimestega, kes võib-olla ei sobi parlamendile. Inimest ennast ka ei taha sellega muserdada.
Tervikuna kohtusüsteemis on meil ka praegu käimas põlvkonnavahetus. Paljuski on see juba toimunud, sest esimestest kohtunikest, kes ametisse nimetati, on väga paljud juba pensioneerunud ja suur osa veel minemas pensionile. See tähendab, et tulnud ja tulemas on uued inimesed. Siin on meil ka mitmed probleemid. Nagu ma ka fraktsioonides rääkisin, on parimate juristide leidmine riigisüsteemi olnud meil probleemne sellepärast, et nemad värvatakse ära advokaadibüroodesse – juba ülikooli ajal, ei oodata ära isegi ülikooli lõpetamist. Riigisüsteemi konkureerimise korraldamisel tuleb mõelda, kuidas me sellega paremini toime tuleksime, et paremaid inimesi saada. Me tahaksime kohtunikena näha ikkagi väärikaid ja korralikke inimesi.
Muidugi on ebapopulaarne rääkida palkadest, aga fakt on see, et arvestades muutunud süsteemi, on praegune riigikohtuniku palk ostujõu mõttes sama, mis oli esimese astme kohtuniku palk umbes aastal 2007, nagu keegi kusagil selle võrdluse tõi. Nii palju on see muutunud, siin on teatud käärid, ja eks see kõik mõjutab. Loomulikult ka pensioni äravõtmine mõjutab inimeste, eriti advokaatide ja prokuröride tulekut kohtunikuks. Me peame sellega tegelema. Mul on hea meel selle üle, et me oleme suutnud mehitada Virumaa kohtud, mis oli pikka aega valulaps, kuhu keegi ei tahtnud minna. Nüüd on ikkagi saadud sinna kohtunik, kes on nõus sinna stabiilsemalt jääma – väga hea kohtu esimees on meil seal – ja loodame, et kõik läheb hästi.

Aseesimees Kalle Laanet

Austatud Riigikohtu esimehe kandidaat Villu Kõve! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Härra juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Vabaerakonna fraktsioonil ja minul isiklikult on väga hea meel presidendi eelvaliku üle, et ta on sellise ettepaneku teinud. Aga ma kasutan juhust, et ütelda paar sõna mõningate asjade kohta, mis on eelnenud tänasele päevale, ja võib-olla ka tuua esile praegu toimuva suur ajalooline tähendus.
Vaadake, praegu me vahetame välja ühe keskmise põlvkonna silmapaistva juristi Riigikohtu esimehe koha pealt teise keskmise põlvkonna väga silmapaistva juristi vastu. Neid on raske võrrelda selles mõttes, et nad on spetsialiseerunud täiesti erinevatele õiguse harudele. Aga oluline on siinjuures see, et see üleminekuperiood nõukogude ajast, kus inimesed olid saanud oma hariduse ja esmase praktika samuti nõukogude õigussüsteemis, paistab olevat nüüd lõplikult läbi. Meil on tegemist inimestega, kelle teadlik juristikarjäär algas juba praeguses taastatud iseseisvas Eestis. Mõlema mehe kohta tuleb ütelda seda, et nemad on ilmselt kaks sellist oma põlvkonnast, kellel on olnud kõige suurem kokkupuude Riigikogu tööga. Ilmselt oskavad nad ka paremini kui keegi teine hinnata Riigikogu tegevuse sisu. See ei ole alati niimoodi olnud, et kõik juristid ja kohtunikud saavad aru, milleks see Riigikogu on ja milleks ta ehk ei kõlba.
Kogemus on selline, et Riigikogu IX koosseisus oli menetluses kaks kõige mahukamat ja olulisemat eelnõu, mis on olnud iseseisvuse taastamise järel. Üks neist oli uus karistusseadustik. Karistusseadustiku ettevalmistamisel oli kaks juhtivat juristi: üldosa, mis koostati professor Jaan Sootaki juhtimisel, aga eriosa, st süütegude paragrahvid ja karistuste suurused, seda tööd juhtis just Priit Pikamäe, kelle me praegu omal soovil ametist vabastasime. Tema istus õiguskomisjonis õiguskomisjoni liikmetega sadu tunde.
Kuid veelgi rohkem, samal ajal, nimelt IX Riigikogu ajal, töötas siin Riigikogus Villu Kõve. Tema esindas ettevalmistajate tööd võlaõigusseaduse eelnõu kallal. Ja ma ei oska neid töötunde kokku arvata. Viimastes Riigikogu koosseisudes on üldiselt eelnõude standardmenetlemise meetod nn kummitempel, et mis valitsusest tuleb, see ka enam-vähem alati muutmata kujul seaduseks saab. IX Riigikogus see paraku veel niimoodi ei olnud, nii et ma tahaks sellele tähelepanu juhtida. Teine asi on see, et kui Villu Kõve kuulub nende juristide hulka, kes said peale ülikooli tuule tiibadesse iseseisvuse ajal, siis veel olulisem on märkida, et tema oli üks nendest noortest juristidest – tookord olid nad noored, nüüd on nad keskealised –, kes hakkas tegelema eraõigusega. Eraõigust kui õigusharu ei olnud nõukogude ajal üldse olemas. Ja veelgi olulisem on öelda, et eraõiguse ühte osa, nimelt lepinguõigust või kohustusõigust ei olnud ka ennesõjaaegses Eesti Vabariigis sellisel kujul olemas.
Palun lisaaega!

Aseesimees Kalle Laanet

Palun, kolm minutit lisaaega!

Jüri Adams

Kuni selle vabariigi iseseisvuse lõpuni kehtisid Vene keisririigi vastavad õigusaktid ja isegi ei üritatud juurutada veel lepinguõigust, mis oli nagu Rooma õiguse aktsepteerimise väga suure protsessi viimane osa Põhja-Euroopas, kaasa arvatud Eestis. Villu Kõve on olnud selle protsessi üks kõige olulisem osaline, suurel määral selle elluviija ja juht. Mul on selles mõttes väga hea meel, et teatud moel ilmneb siin niisukene üldine filosoofiline õiglus, et nendele inimestele, kes teevad oma tööd hästi ja saavutuslikult, peab elu andma ka võimaluse järgmisi olulisi ülesandeid täita. Mingisugune aeg on möödas Eestis, üleminekuaeg juristide teadmistes, nende omaaegses ettevalmistuses ja tüüpilistes saatustes.
Lõpetan sellega, et mul on väga hea meel, et saatus on andnud ka mulle võimaluse näha selle protsessi toimumist tema algusest kuni praeguse seisuni. Aitäh tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, härra Adams! Rohkem kõnesoovijaid ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 796 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen hääletusele, mis on salajane, Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi esitatud Riigikogu otsuse "Villu Kõve Riigikohtu esimehe ametisse nimetamise" eelnõu 796. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Otsuse eelnõu poolt oli 65 Riigikogu liiget, vastu ei olnud ühtegi, erapooletuid 1, ei osalenud 9. Otsus on vastu võetud ehk Villu Kõve on Riigikohtu esimehe ametisse nimetatud. Palju õnne! (Aplaus.)


3. 10:43 Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (667 SE) teine lugemine

Aseesimees Kalle Laanet

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra kolmanda punkti juurde. Riigikogu liikmete Raivo Aegi, Ants Laaneotsa, Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula, Maire Aunaste, Uno Kaskpeiti, Arno Silla, Raivo Põldaru, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Andres Metsoja, Ain Lutsepa, Krista Aru, Artur Talviku, Enn Mere, Jaanus Karilaidi, Dmitri Dmitrijevi, Mart Helme, Madis Millingu, Meelis Mälbergi, Peep Aru, Toomas Väinaste, Helmut Hallemaa, Aivar Koka, Hardi Volmeri, Tiit Teriku, Anneli Oti, Märt Sultsi, Toomas Pauri, Enn Eesmaa, Valeri Korbi, Toomas Vitsuti, Külliki Kübarsepa ja Johannes Kerdi algatatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 667 teine lugemine. Palun kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Uno Kaskpeiti.

Uno Kaskpeit

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Tutvustan menetlust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Esimene lugemine toimus meil 8. novembril eelmise aasta lõpus ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 22. novembriks ei esitatud Riigikogust ühtegi muudatusettepanekut. Õiguskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks kolmel istungil, millest kahel osalesid Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ja PPA esindajad. Eelnõu algatajate esindaja Riigikogu liige Johannes Kert osales kõikidel aruteludel.
Komisjon otsustas 21. ja 22. jaanuari istungil teha eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Üks neist puudutas eelnõu § 2 "Politsei ja piirivalve seaduse muutmine" sõnastust, algselt eelnõus pakutud sätted asendatakse uue paragrahviga. Muudatuse töötas välja ning esitas koos põhjaliku seletuskirjaga õiguskomisjonile Siseministeerium. Õiguskomisjon algatas Siseministeeriumi pakutud ettepanekud konsensusega. Teine muudatus puudutas eelnõu § 3 sõnastust ja selles nähakse ette seaduse jõustumine 1. jaanuaril 2020. aastal. 29. jaanuari istungil vaatas komisjon läbi ettepanekute uue redaktsiooni ja eelnõu seletuskirja ning täpsustas eelnõu § 1 punkti 1 sissejuhatava lause muutmiskäsu sõnastust.
Nüüd täpsemalt. 21. jaanuaril tutvustas Raivo Aeg algatuse sisu ja selgitas, et majandussurutise ajal, 2009. aastal langes osa avaliku teenistuse liikide palgamäär 8%. Palkade langetamisega kaasnes lubadus palkade taastamise kohta, kui majandussurutis lõpeb. 2015. aasta lõpuks olid PPA-s palgad taastatud. Varem olid PPA ja Kaitseväe eripensionid seotud palgaga, pärast palkade vähendamist aga pensionid indekseeriti ning paljude pensioneerunud politseinike pensioni aluseks jäi 8% madalam palk. Muudes valdkondades masu tõttu pensioneid ei vähendatud.
Johannes Kert tutvustas kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse eelnõus kavandatavaid muudatusi. Ta selgitas, et mis juhtus PPA-s, juhtus ka Kaitseväes masu ajal – 2009. aastal vähendati palkasid. 1. aprillil 2013. aastal lahutati pensionid palkadest, vanad ametiastme palgad ei olnud kohaldatavad ega võrreldavad. Päev hiljem tõsteti palgad masuaegselt tasemelt uuele tasemele ja pensioneerunud kaitseväelastele jätkus penioniarvestus vanalt madalamalt palgaastmelt. Siseministeeriumi esindaja selgitas, et pärast seda, kui Riigikogu liikmed arvestasid meie ettepanekut politsei ja piirivalve seaduse muudatuse sihtgruppi laiendada, toetame eelnõu. Jaanus Karilaid tegi ettepanku suunata eelnõu teisele lugemisele 31. jaanuariks ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi eelnõu kolmas lugemine 12. veebruaril. Komisjon toetas ettepanekut konsensuslikult.
28. ja 29. jaanuaril vaadati üle Siseministeeriumi esitatud muudatuste redaktsioon ja selgitused. 29. jaanuaril algatati konsensusega täpsustav muudatus ja sõnastati eelnõu § 1 punkt 1 sissejuhatav osa nii: "1) paragrahvi 38 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Isikul, kelle teenistusaega pikendati üle sätestatud piirvanuse, on 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži korral tegevteenistuspensioni suuruseks 50 protsenti tema pensioni arvestamise summast."" Õiguskomisjon tegi otsuse arvestada seda täielikult ja otsus oli konsensuslik. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, austatud õiguskomisjoni aseesimees! Teile on vähemalt üks küsimus. Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu õige mitmel korral. Kas õiguskomisjonis oli arutelu all ka neid seaduseelnõu punkte, mis tekitasid eriarvamusi, rohkem vaidlusi, erinevaid seisukohti, või kulges kõik konsensuslikus üksmeeles?

Uno Kaskpeit

Üldiselt eriarvamusi ei olnud. Mõned küsimused olid neil, kes ei olnud teadlikud selle teenistuse ja pensioni eripäradest. Need selgitati ära ja üldiselt võib öelda, et kõik otsused võeti vastu konsensusega.

Aseesimees Kalle Laanet

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Me teame, et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toetanud, ja see ei tule ka üllatusena, sest tavaliselt nii kipubki olema – kui Riigikogu liikmed algatavad eelnõusid, siis ei pruugi see toetus olla iseenesestmõistetav. Kas te võiksite palun täpsustada, mis olid need argumendid, miks just Siseministeerium ja Kaitseministeerium ei toetanud seda eelnõu? Sest tegelikult on see just nende kahe ministeeriumi jaoks oluline muudatus.

Uno Kaskpeit

Selle menetluse käigus nad toetasid lõpuks. Alguses nad ei toetanud, aga pärast tegid ise täiendusi ja see kõik sai komisjoniga kooskõlastatud.

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, härra Kaskpeit! Teile rohkem küsimusi ei paista olevat. Avan läbirääkimised. Kõnesoovijaid ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis on kõik juhtivkomisjoni esitatud ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Esimene muudatusettepanek, teine muudatusettepanek ja kolmas muudatusettepanek. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 667 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.


4. 10:52 Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (663 SE) teine lugemine

Aseesimees Kalle Laanet

Läheme päevakorra neljanda punkti juurde. Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 663 teine lugemine. Palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

Helmen Kütt

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Annan ülevaate sellest, mis toimus sotsiaalkomisjonis. Veidi ka meeldetuletuseks. Eesti Vabaerakonna fraktsioon algatas 13. juunil puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 663. Esimene lugemine lõpetati 8. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati tollal 22. november 2018 kell 17.15, selleks ajaks ei esitatud aga ühtegi muudatusettepanekut. Peale eelnõu esimese lugemise lõpetamist kogunes sotsiaalkomisjon eelnõu arutamiseks ja teise lugemise ettevalmistamiseks kolmel istungil: s.a 21., 24. ja 28. jaanuaril. Kohe etteruttavalt võin öelda, et 28. jaanuaril oli kokku kutsutud erakorraline istung.
Esmaspäeval, 21. jaanuaril osalesid sotsiaalkomisjoni istungil Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse ja laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo. Selle punkti menetluse juures andsin ka komisjonis ülevaate seni toimunust. Monika Haukanõmm täiendas mind ja lausus, et puuetega lastele mõeldud toetust ei ole aastaid tõstetud, eelnõuga soovitakse tõsta keskmise ja raske puudega lapse sotsiaaltoetus kahekordseks ning sügava puudega lapse toetus kolmekordseks. Ta tõi ära summad, mida see muudatus kaasa tooks. Keskmise puudega lapsele oleks uue toetuse summa 138,8 eurot, raske puudega lapse toetus oleks 161,10 eurot ja sügava puudega lapse oma 241,65 eurot. Monika Haukanõmm lisas, et kui võrrelda andmeid 2019. aasta 1. jaanuari seisuga ja 2017. aasta 1. jaanuari seisuga, siis laste koguarv on kasvanud 47 lapse võrra. Keskmise puudega laste arv on vähenenud 5000-st lapsest 4369 lapseni, samal ajal on aga kasvanud raske ja sügava puudega laste arv. Raske puudega lapsi on praegu 7765, samas kui 2017. aastal oli neid 7164, ja sügava puudega lapsi on 2019. aasta 1. jaanuari seisuga 809. 2017. aastal oli neid 732.
Edasi andsid Signe Riisalo ja Rait Kuuse ülevaate sellest, mida ministeerium nimetatud eelnõust arvab. Rait Kuuse märkis, et tõesti, puudega lapse toetus on olnud püsivalt ühesuurune. Samas, selle eelnõu vastuvõtmine mõjutab riigieelarvet – ainult selle muudatusega on tõus 13,5 miljonit eurot ja kokku oleks puuetega laste toetus aastas 26,3 miljonit. Ministeerium ei eita toetuse tõstmise vajadust, aga leiab, et kui seda arutada, siis võiks rääkida eelkõige sügava puudega laste toetuste tõstmisest. Ministeeriumil on kavas kohtuda ka puuetega inimeste organisatsioonidega ning arutada, mil moel võiks puuetega inimeste toetuste ja teenuste ümberkorraldusele läheneda. Räägiti ka haldusreformist ja mõttest, mida Rahandusministeerium on vedanud, nimelt, millised riigi pakutavad toetused ja osutatavad teenused võiks üle anda kohalikele omavalitsustele, nii et tuleks juurde ka autonoomiat ja jõudu. Sotsiaalministeeriumile on esitatud küsimusi, alates sellest, kas erihoolekanne võiks kuuluda tulevikus kohalike omavalitsuste alla, kuni selleni, kas ka puuetega inimeste toetused tervikuna võiksid olla pigem kohaliku omavalitsuse lahendada. Ministeerium on plaaninud esitada valitsusele analüüsi puuetega inimeste toetuste süsteemi tõhustamise, sh selle KOV-idele üleandmise võimalikkuse kohta.
Signe Riisalo tutvustas puuetega laste perede toimetulekut ja vajaduste uuringut. Sellel, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, soovitan lugeda sotsiaalkomisjoni protokolli, kus see on väga põhjalikult ära toodud. Sotsiaalkomisjoni esimehena küsisin, kas need kaks uuringut ei ole omavahel veidi vastuolus. Sotsiaalkomisjoni istungil käisid ka puuetega laste vanemad, kes tegid ise uuringu – just nimelt konkreetselt puuetega laste vanemate seas – ja see tõepoolest erineb tulemustest, mida on saanud Sotsiaalministeerium. Liina Kersna küsis, kui palju panustab riik puuetega lastele osutatavatesse teenustesse. Ta märkis, et põhimõtteliselt võiksid teenused olla kohaliku omavalitsuse osutada, kuid sellel on teatud eeldused ja üks nendest on kindlasti see, et sotsiaalvaldkonna töötajatel oleks eriharidus – tihti leidub seal ka inimesi, kellel puudub vastava valdkonna haridus. Rait Kuuse ütles, et eelmise aasta suvest hakkas Sotsiaalkindlustusamet edastama andmeid ka kohalikele omavalitsustele ja see on toonud kaasa olukorra, kus abi jõuab lapseni paremini.
Mina küsisin, kas ministeeriumil on ülevaade sellest, millised omavalitsused on taotlenud Euroopa Sotsiaalfondist toetusi ja kui palju seda on küsitud. Märkisin, et puuetega lapsed elavad üle Eesti väga erinevates omavalitsustes ja igal pool ei saa nad tegelikult neile vajalikke teenuseid, ning ka seda, et 1. jaanuarist toimunud hinnatõus, eelkõige teenustele, on mitmes omavalitsuses tõstnud ka omaosalusmäära. Rait Kuuse vastas, et otsest otsust anda need kõikidele kohalikele omavalitsustele ei ole, aga tõdes ka seda, et eri omavalitsused taotlevad Euroopa Sotsiaalfondist raha tõepoolest väga erinevalt. Kuna regulatsioonid on erinevad, siis on isegi puudega inimeste hooldajate määramisel erinevad olukorrad. Maris Lauri arvas, et haldusreformi tulemusena võivad omavalitsustes paljud asjad veel muutuda, seega ei tohiks olla kinni ajas, kui omavalitsused olid väiksemad ja nende võimekus teine, sh spetsialistide puudus suurem.
Esitasin komisjoni esimehena ka palve Sotsiaalministeeriumile, et saada ülevaade raha kasutamisest 2018. aastal. Ja 10 minutit enne kella 13 ehk enne komisjoni istungi lõppu andsin teada, et kuna Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi on komisjoni korralise istungi aeg kella 11–13, siis tuleb komisjoni liikmetel otsustada, kas jätkata eelnõu arutelu 15 minutit kauem, võttes arvesse seda, et meie komisjonis ei ole selliseid liikmed, kes peaksid osalema samal ajal Euroopa Liidu asjade komisjonis, eri- või uurimis- või probleemkomisjonis. Liina Kersna pakkus välja, et võiks teha istungi 15 minutit pikema või nii kaua kui vaja, sest võib-olla ei lähegi 15 minutit, läheb lühem aeg. Sotsiaalkomisjon oli konsensuslikult nõus arutelu jätkama.
Liina Kersna küsis, kas nüüd, kui selle kuu lõpus peaks valitsus arutama, mis ülesanded panna kohalikele omavalitsustele ja mida mitte, oleks komisjonil võimalik ka selle analüüsiga tutvuda. Ta juhtis tähelepanu samale väitele, et puuetega laste vanemate tehtud uuringutes toodi esile, et puuetega laste vanematel puudub tihti informatsioon, millised õigused need üldse on, just tulenevalt olukorrast, et neil on erivajadustega laps. Komisjoni esimehena lisasin, et nimetatud uuringus on kirjas ka see, et praegune toetuse suurus ei vasta enam elukallidusele, tõusnud on transpordi hind, samuti teenuste omaosalusmäärad ja abivahendite rendihinnad. Rait Kuuse vastas, et analüüsiga on võimalik tutvuda ja seal antakse ka tervikvaade.
Komisjoni esimehena rääkisin sellest, et on vaja kergendada selliste perede olukorda, kus kasvavad puudega lapsed. Toetuste tõus ei takista teenuste arendamist ning teenuste arendamine omakorda ei ole vastuolus toetuste tõusuga. Sügava puudega lapsi kasvatavate perede olukord on raskem, kuid ühe grupi eelistamine teisele on väga keerukas, see tekitab väga suure surve puude raskusastme määramisel ja ka väga suure erinevuse toetuste suuruses. Liina Kersna nõustus, et kui eelistada ainult sügava puudega lapse toetuse suurendamist, nagu Sotsiaalministeerium ette paneb või arutada soovib, siis läheksid toetuste vahed tõesti ebaõiglaselt suureks. Ta küsis, millised reaalsed võimalused komisjonil üldse on 40 päeva enne valimisi selliseid rahalisi otsuseid teha. Kui komisjon otsustab toetuse tõstmise eelnõus pakutud mahus, siis on selle mõju eelarvele 13,5 miljonit eurot. Kuidas sellist otsust saab üldse vastu võtta keset eelarveaastat? Komisjoni esimehena märkisin, et kindlasti ei ole mõeldav sellise kohustuse panemine aastasse 2019, ja tegin ettepaneku, mida komisjon võiks kaaluda, nimelt, muudatus jõustuks 2020. aasta 1. jaanuarist. Maris Lauri vastas, et tal ei ole toetuste tõusu vastu midagi, eriti, mis puudutab sügava puudega ja teatud määral ka raske puudega lapsi. Küsimus tekib keskmise puudega lastega, sest osutatud on ka sellele, et isegi lapsevanemad hindasid vajadusi erinevalt. Maris Lauri lausus, et ei ole printsiibis vastu, kuid leiab, et praegu ei ole selline lahendus komisjoni otsusel mõistlik.
Jüri Jaanson arvas, et sisuküsimused ei olegi probleemiks, kuid kuna seaduse jõustumine on reaalne alles aastal 2020, siis peaks uue Riigikogu koosseis otsuse vastu võtma. Monika Haukanõmm ütles, et kuna eelnõu on algatatud selle koosseisu ajal, siis võiks olla soov ja tahe seda ka hääletamisega väljendada. Erivajadustega lastega perekondades on lastele tehtavad kulud suuremad. Teenused on küll kättesaadavad, aga omaosalus on siiski suur. Komisjoni esimehena arvasin, et kuna eelnõu on antud sisse praeguse Riigikogu koosseisu ajal, siis tuleks komisjonil selle menetlemine lõpuni viia. Fakt on see, et 13 aastat neid toetusi muudetud ei ole ja need on olnud ebapiisavad. Kui toetusi makstakse lapse 16-aastaseks saamiseni, siis meil seda hirmu, et pere elab liigses rikkuses, ka peale toetuse tõusu ei ole. Maris Lauri märkis, et neid asju tuleks vaadata kompleksselt – ta ei ole veendunud, et eelnõus toodud protsendid on õiged ja sobivad – ning need vajavad seetõttu rohkem arutamist. Maris Lauri tegi ka ettepaneku, et samal komisjoni istungil, mis toimus 21. jaanuaril, ei tuleks veel hääletada, sest teema vajaks veel fraktsioonis läbirääkimisi, samuti soovis ta saada ülevaadet ministeeriumi ülevaatest ja ettepanekutest. Jüri Jaanson oli samuti hääletamise vastu, sest komisjoni korralise istungi aeg oli läbi. Komisjoni esimehena panin hääletusele, kes on selle poolt, et hääletada muudatusettepanekuid samal istungil. Ettepaneku poolt olid Viktor Vassiljev, Monika Haukanõmm, Oudekki Loone, Igor Kravtšenko ning vastu Liina Kersna, Maris Lauri ja Jüri Jaanson. Panin muudatusettepaneku hääletusele. Maris Lauri märkis, et tema arvates ei ole hääletus seaduspärane. Ta ütles: "Kokkulepe oli pikendada istungit 15 minutit, nüüd on see läinud pikemaks ja sellega seoses palun maha tõmmata minu osalemine istungil." Muudatusettepaneku poolt olid siiski Helmen Kütt, Viktor Vassiljev, Monika Haukanõmm, Oudekki Loone, Igor Kravtšenko ja Raivo Põldaru. Muudatusettepaneku vastu ei olnud keegi, samuti ei olnud erapooletuid. Jüri Jaanson soovis saada õigus- ja analüüsiosakonna arvamust selle kohta, kas hääletamine väljaspool komisjoni korralise istungi tööaega vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nii, saime selle õigusliku analüüsi. Siinkohal tahan väga tänada Jüri Jaansoni, sest kindlasti on see õiguslik analüüs õpetuseks ka teistele komisjonidele – uuele Riigikogulegi –, sest nüüd on küsimused esitatud ja teile, head ametikaaslased, kes te jätkate uues Riigikogus, on see teada. Õiguslikus analüüsis on tõepoolest öeldud, et komisjoni korraline istung toimub 11-st 13-ni, kui eelnevalt ei ole kokku lepitud teisiti. Tõsi, kümme minutit enne kella 13 ma komisjoni esimehena selle kokkuleppimise ette panin ja kõik olid konsensuslikult nõus jätkama. Kuna me aga ei kutsunud kokku erakorralist istungit ega teinud ka muudatusi päevakorras, siis leidsime: selleks, et edaspidi oleksid asjad selgemad ja eelnõu menetlemine korrektne, kutsume kokku erakorralise istungi 24. jaanuaril. Erakorraline istung algas kell 11.15 ja lõppes kell 12. Seal andsingi komisjoni liikmetele ülevaate olukorrast, mis anti meile õigusliku analüüsina. See oli ka eelnevalt kõigile saadetud.
Maris Lauri soovis teemat veel enne muudatusettepanekute hääletamist arutada. Ta märkis, et ministeerium tegi eelmisel istungil komisjonile väga põhjaliku ülevaate ning vastati komisjoni liikmete küsimustele, aga arusaamatuks jäi sellise lahenduse valik. Ministeerium teatavasti ütles, et on valmis sügava puudega lapse toetuse tõusuks. Selle vastu ei ole keegi, aga ülejäänu suhtes tekivad küsimused. Maris Lauri tegi ettepaneku arutada seda, et tõsta sügava puude laste toetust selliselt nagu eelnõu kirjas – raske puudega laste toetust tõsta pisut vähem ja keskmise puudega laste toetust oluliselt vähem, kui on eelnõus pakutud. Mina juhtisin komisjoni esimehena tähelepanu sellele, et komisjon arutab Vabaerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu. Muudatusettepanekute tähtajaks mitte ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kuigi tulevikus tulevad teenused, on praegune olukord kahjuks selline, et need teenused ei ole paljudele kättesaadavad just selle toetuse väiksuse tõttu. Ainuke muudatus, mille komisjon esitas, oli see, et seadus jõustuks 1. jaanuaril 2020. Toetuse määrasid muudetud ei ole, me arutame ikkagi selliselt esitatud eelnõu.
Monika Haukanõmm tõi juurde selle, et Eesti Puuetega Inimeste Kojas toimus arutelu puudega inimeste poliitika muudatuste üle, millega tahetakse minna ka valitsusse – just see, mis puudutab kohalikele omavalitsustele üleandmist –, aga plaanide realiseerimine võtab aastaid aega. Toetuste ja teenuste maksmise üleandmine kohalikele omavalitsustele saab toimuda alles siis, kui on loodud vastavad eeldused, aga praegu neid ei ole. Monika Haukanõmm tuletas meelde, mis juhtus hooldajatoetusega või asendushoolduse üleandmisega kohalikele omavalitsustele.
Jüri Jaanson lausus, et koostatud on alternatiivne muudatusettepanek, mida palume kaaluda. Mina komisjoni esimehena pidin kahjuks märkima, et komisjoni liikmed nimetatud muudatusettepanekut näinud ei ole. Me arutasime endiselt muudatusettepanekut, mis puudutab ainult eelnõu jõustumise tähtaja viimist 1. jaanuarile 2020. Kellelegi komisjoni liikmetest ei olnud muud ettepanekut eelnevalt saadetud ega ka mitte istungi alguses laudadele laiali jagatud. Maris Lauri selgitas, et soov oli esitada mõte ja siis, kui teised komisjoni liikmed on valmis diskuteerima teistsuguste määrade üle, see ka laiali jagada. Ta rõhutas, et keegi ei ole öelnud, et ollakse toetuste tõstmise vastu. Mina esitasin komisjoni liikmetele küsimuse, kas soovitakse arutada nimetatud muudatusettepanekut, mida, tõsi, keegi komisjoni liikmetest peale Reformierakonna kolme liikme ei olnud näinud. Marika Tuus-Laul lausus, et toetuste suuruste ja määrade üle rohkem diskuteerida ei soovita, kuna seda teemat on arutatud juba pikalt.
Komisjoni esimehena panin muudatusettepaneku hääletusele, see puudutas neid määrasid ja jõustumist 1. jaanuaril 2020. Määrade kohta toimus meil hääletus, kõik istungil osalenud komisjoni liikmed – Monika Haukanõmm, Igor Kravtšenko, Jüri Jaanson, Liina Kersna, Maire Aunaste, Marika Tuus-Laul, Maris Lauri, Raivo Põldaru, Viktor Vassiljev – olid selle poolt ehk nõus toetuste määrade tõusuga esitatud kujul. Panin hääletusele punkti, et 1. jaanuar 2020 oleks jõustumise aeg. Jüri Jaanson leidis, et seda ei oleks vaja hääletada, kuna tõenäoliselt on kõik ka selle poolt. Tõepoolest, otsustasime konsensuslikult, et eelnõu jõustumise aeg on 1. jaanuar 2020.
Ja menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. jaanuariks ehk tänaseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 13. veebruariks ning ühtlasi viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh teile!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, austatud sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt! Teile on ka küsimus. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud komisjoni esimees! Kõigepealt tänan komisjoni selle väga põhjaliku menetluse ja töö eest selle eelnõuga. Paistab, et kui Reformierakonna seisukoht muutus menetluse käigus ebamäärasemaks, siis ministeeriumi seisukoht muutus toetavamaks. Aga ikkagi ma loen siit seletuskirjast mõningasi vastuväiteid. Probleeme tuleb vaadata laiemalt. Mul tuleb kohe meelde see Tõstamaa perearsti lugu, millele me siin hiljuti lahenduse leidsime. Seal oli samuti argument, et tuleb maailm tervikuna või laiemalt ära lahendada ja parandada. Ütelge palun, kas ma üldistan kuidagi ebaõiglaselt, kui ma ütlen, et probleemide lahendamine jääb tihti selle taha, et otsitakse keerulist ja kõikehõlmavat lahendust, aga tegelikult ei alustata ühestki nurgast. Kas selliseid probleeme on sotsiaalkomisjoni praktikas veel? Kas ei oleks õigem ikkagi hakata neid tükkhaaval lahendama?

Helmen Kütt

Suur tänu esitatud küsimuse eest! Ma olen siin täna – kahjuks või õnneks – komisjoni ettekandja. Mul oleks muidugi lihtne teile vastata, et nimetatud teemat komisjon oma istungil ei arutanud. Aga nii palju küll ütlen, et tänu teie küsimusele saan ma siiski ära öelda ka stenogrammi mõttes väga olulise otsuse, et esmaspäeval, 28. jaanuaril toimus meil veel üks sotsiaalkomisjoni istung, kus me kinnitasime ja kiitsime heaks menetlusdokumendid. Nii et selliselt ta täna siin saalis on.
Mis puudutab teie küsimust, siis ma võin öelda kohe alguses, et tegelikult on mul olnud suur õnn juhtida sotsiaalkomisjoni, sest üldjuhul on meil seal arutelud olnud väga konstruktiivsed. Me ei ole pidanud väga tihti arutama ja hääletama kuidagi selliselt, ma ei tea, maailmavaateliselt või erakondlikult. Me oleme üritanud ajada nii sotsiaalpoliitikat kui ka tervishoiupoliitikat, aga ongi erinevad viisid sinna jõudmiseks. Tõepoolest, valitsuse seisukoht selle eelnõu suhtes ei olnud toetav, aga valitsus tõdes, et toetused on jäänud ebamõistlikult väikeseks, ajale jalgu ja 13 aastat on tõesti pikk aeg. Peale meie arutelu ja enne hääletamist tuli ministeerium välja ka selle mõttega, et kui toetusi tõsta, siis tuleks rääkida sügava puudega laste toetuse tõusust praeguse 80 euro pealt. Aga selles oli komisjonis selge üksmeel, et niimoodi, ainult ühte liiki toetust tõstes me tekitame väga ebavõrdse olukorra, sest teiste toetuseliikide summad jäävad ikka väga väikeseks. Praegu on keskmise puudega lapse toetus 69 eurot sentidega ning raske ja sügava puudega lapse toetus 80 eurot. Kui nüüd tõsta ainult seda sügava puudega lapse toetust, siis me tekitame veel suurema probleemi. See on ka tõsi, et ministeerium tõi ära arvud ja rahaeraldised ja tegevused nii rehabilitatsiooni kui ka abivahendite hulga laiendamisele, aga see ei muuda asjaolu, et tegelik olukord on praegu selline, et üle Eesti on perede võimalus toime tulla väga erinev. Kui võtta teie näide või küsimus, siis ma jõuan kauge kaarega sinna: me leidsime komisjonis veel seda, et oluline on anda inimestele vähemalt võimalus osta selle raha piires nendele lastele lisateenuseid, sest omaosaluse määr on kerkinud, aga toetused on jäänud samaks.

Aseesimees Kalle Laanet

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud sotsiaalkomisjoni esimees, aitäh selle eelnõu menetlemise eest ja ka tänase ülevaate eest! Teie juttu küllaltki tähelepanelikult kuulanuna tahaksin täpsustada küsimuse korras vaid ühte asja. Kas Sotsiaalministeeriumi plaan anda nüüd mitmed teenused üle kohalikele omavalitsustele on alles väljatöötamisjärgus? On siin plaanis mingi pilootprojekt? Milline on üldse ajagraafik? Või on see pigem ainult sõnades sõnastatud mõte?

Helmen Kütt

Aitäh! Sama küsimuse esitasime ka ministeeriumile, õigemini ministeerium selgitas, milline on olukord. Sotsiaalkomisjon on eelnevalt väga palju linnade ja valdade ühinenud organisatsiooniga kohtunud, kus nad on tõdenud, et teinekord üle antud teenuste ja toetuste raha, mis esialgu tundub katvat, nagu hiljem selgub, ei ole piisav. Ollakse hädas töö korraldamisega, kas või koolihariduse andmise või tugispetsialistide palkamisega, mis puudutab erivajadustega lapsi, samuti näiteks asendushooldusega. Nad on käinud ka meil komisjonis rääkimas oma muredest ja sellest, et ministeerium peaks selle probleemiga tegelema. Ka omastehoolduse ehk hooldajatoetuse üleandmine kohalikele omavalitsustele tõi tegelikult elukohast sõltuvalt väga erineva määramise. Kui riigi poolt oli ta mingitel ühtsetel alustel üle Eesti, siis omavalitsuste kordade järgi on – ma ei ütle, et see on vale – inimestel ikkagi väga erinev võimalus saada ka omastehooldajaks ja seeläbi haigekassa kindlustust. Sest toetus on nagunii väga olematu, kas see on 25 või 40 eurot. Ma toon hea näitena Viljandi linna, kus puudega lapse hooldaja toetus tõusis 140 euroni. Aga ka see on – arvestades, et alampalga järgi makstakse maksud ja saadakse haigekassa kindlustus – tegelikult ikkagi väga väike, kui peab olema selle lapsega kodus.
Ministeeriumi asekantsler Rait Kuuse rääkis – ja see on meil ka hästi protokollitud –, et enne omavalitsuste haldusreformi oli mõte, mida Rahandusministeerium on vedanud, selle kohta, millised riigi osutatavad ja pakutavad teenused võiks üle anda kohalikele omavalitsustele, et suurendada nende jõudu, autonoomiat ja otsustusõigust. Ja see on nüüd hästi oluline, et Sotsiaalministeeriumile on nad juba esitanud selle analüüsi. Sotsiaalministeeriumile on esitatud küsimus alates sellest, kas erihoolekanne, mis on praegu ainult riigi korraldada, võiks tulevikus minna ka kohalikele omavalitsustele, kuni selleni, kas puudega inimeste toetused tervikuna võiksid olla pigem kohalike omavalitsuste lahendada. Ma sain aru, et komisjoni meelsus suuresti on selline – kuigi me seda niimoodi arutelu alla ei seadnud, tuli see välja esitatud küsimustest –, et enne kui see süsteem ei ole valmis sellega tegelema, ei tohi tekitada veel suuremat segadust ja lisaks võimalust saada teenuseid ja toetusi tulenevalt elukohast. See analüüs on valitsusele esitatud ja me palume, et seda ka sotsiaalkomisjonis tutvustataks. Kas valitsus midagi otsustab? Ma arvan, et mitte. Ta tutvub analüüsiga ja küllap see jääb järgmise Riigikogu töölauale.
Aga minu isiklik arvamus sotsiaaltöötajana, mida ma siin nüüd küll komisjoni ettekandja aega ilmselt kuritarvitades ütlen, on see, et nii erihoolekanne, lapsetoetused kui ka puudega lapse toetused peaks jääma ikka peredele, need laekuvad inimeste arvelduskontodele. Ja neid otsuseid langetab pere, lähtudes lapse erivajadusest või sellest, kuidas on võimalus teenuseid saada. Ma ei pea kindlasti õigeks, kui sellised teenused antaks üle kohalikele omavalitsustele. Sügav lugupidamine kohalike omavalitsuste ees – olen ise 20 aastat seal töötanud –, aga nad ei ole kõik selleks valmis. Võib-olla kunagi.

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, hea sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jüri Jaanson, palun! Kolm minutit lisaaega.

Jüri Jaanson

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma soovin algatuseks ka väga tänada Helmen Kütti, meie sotsiaalkomisjoni esimeest, kes tegi siin hästi põhjaliku ülevaate kogu menetluse protsessist. Selle eelnõu menetlus oli küll selline, millest meil kõigil oli üsna palju õppida. Võib-olla teen märkuse ka kolleeg Andres Herkeli öeldu peale, et Reformierakonna seisukoht ei ole kindlasti segane, vaid ta on üsna selge. Aga ma toon siis ära oma seisukohad.
Puudega laste sotsiaaltoetuste tõstmine selle eelnõu raames on oluline. Eriti tuleb rõhutada sügava puudega laste toetuste tõstmise vajadust, sest puudest tulenevad minimaalsed vajadusedki on ammu suuremad, kui toetussumma võimaldab. Mul on kahju, et Vabaerakonna esitatud eelnõu ei leidnud valitsuse toetust. Ka riigi eelarvestrateegia raames ei ole sellekohaseid arutelusid toimunud või on need jäänud tulemusteta. Praeguse eelnõuga tõstetakse puudega laste toetusi universaalselt, kuigi abivajadused varieeruvad tugevalt. Paraku saab siin öelda ja tuleb tähelepanu juhtida sellele, et võrdsete toetuste puhul ei ole ega hakka kunagi olema puudega lastega perede toetamine võrdne. Väljapääs olukorrast oleks laste tegeliku abivajaduse selgitamine ja vajaduspõhine lähenemine abivajaduse katmisel.
Uuringud näitavad, et puudega laste abivajaduse varieeruvus ühes kuus on keskmise ja raske puude puhul 150 euro ümber, sügava puude korral aga ulatub see 220 euroni. Keskmise ja raske puudega lapse kehtiv toetus ületab praegu tegelikku abivajaduse miinimumi, sügava puudega laste oma aga jääb sellest jälle tugevalt maha. See näitab, et just sügava puudega laste pered on toetuse mõttes tõesti kriitilises seisus ja nende toetusi tuleb tõsta. Ka toetuste tõstmine praeguses eelnõus sätestatud määradeni ei aita suurt osa puudega laste peresid piisaval määral.
Ma soovin siinkohal veel kord viidata tegelikele asjaoludele ja küsimusele, kas toetuste universaalsus on õigustatud. Toetuste tõstmine toob riigieelarvele lisakulu 13,5 miljonit eurot aastas, aga see ei ole üldse suurim mure, sest need lapsed ja pered vajavad tõesti abi. Rõhutan veel kord: suurim mure on, et ressurss ei lähe tihtipeale sihipäraselt, vaid universaalselt ja see liigub ka sinna, kus seda ei vajata või siis ei vajata riigi antavas mahus. Seda ressurssi saab tegelikult paremini kasutada. Teisalt on riik puudega laste toetamiseks viimastel aastatel ette näinud tuntava vahendite tõusu. Viimaste aastate jooksul on miljonite eurodega toetatud rehabilitatsiooniteenuste ja abivahendite eelarvet ning igal aastal on kaetud raske ja sügava puudega laste lapsehoiu-, tugiisiku- ja transporditeenus. Lisaks on eraldatud 18 miljonit hariduslike erivajadustega lastele tugiteenuste pakkumiseks. Probleemid on muidugi mujal. Meil on spetsialistide puudus, mida me püüame toetuste pakkumisega mingil määral kompenseerida, aga see ei ole piisav. Tahangi öelda, et seda kõike on olnud vähe, sest puudega lapse pered ei saa piisavat abi ka ametkondadest, ei omavalitsustest ega riigilt.
Reformierakonna fraktsioon on seisukohal, et praeguse eelnõuga toetuste tõstmine on vajalik, kuid kaugeltki mitte piisav ega parim samm puudega lastega perede probleemide lahendamiseks. Oleme seisukohal, et peame puudega laste süsteemi reformides pingutama teenuste kvaliteedi ja piisavuse nimel, aga ka selle nimel, et toetatud saaks kõik abivajajad vajalikus mahus. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, Jüri Jaanson! Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Olen teie ees puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise eelnõuga juba kolmandat korda ega hakka seetõttu juba räägitut kordama. Tahan aga siinkohal väljendada oma heameelt, et me oleme jõudnud teise lugemiseni. Meil on põhjendatud ootus jõuda selle Riigikogu koosseisu jooksul ka kolmanda lugemiseni – seda kõigi teie koostöös ja panustamisel –, et muuta ära puudega laste toetused, mis on 13 aastat püsinud samal tasemel.
Muidugi on õigustatud küsimus, miks me just sellisel moel ehk Riigikogu, mitte Vabariigi Valitsuse algatusel toetuste tõstmist ette ei võtnud. Miks on eelnõus toodud just sellised suurused, et me tõstame keskmise ja raske puudega laste toetust kahekordseks ning sügava puudega laste toetust kolmekordseks? Vastus esimesele küsimusele. Vabariigi Valitsus ja vastutav minister peaks toetusi tõstma ja selle ettepanekuga välja tulema, kuid mais 2018 selgus, et järgmise nelja aasta riigi eelarvestrateegiasse seda kahjuks planeeritud ei olnud. Seega ei jäänudki muud üle, kui asuda seda lahendama Riigikogu ettepanekul. See on ka põhjus, miks sai eelnõu esitatud juunis 2018, mitte varem.
Vastus teisele küsimusele. Kas pakutud lahendus on õiglane või põhjendatud? Jah, tõsi, meie laual on kaks uuringut, millest esimese tegi Sotsiaalministeerium ja teise puuetega laste vanemad. Mõlemas uuringus tõdeti, et lisakuludeks eraldatav toetus on praegu ebapiisav, kuid tulemused erinesid suuresti ja olid päris märkimisväärselt erinevad. Eks tõde ongi kuskil nende kahe vahepeal. On neid, kellel ei kulu kogu summa konkreetselt puudest tulenevate lisakulude katteks, kuid on ka suur hulk neid, kelle toetust oleks vaja veel mitmekordistada. Suurem küsimus ja arutelu oligi keskmise puudega laste üle ehk kas nende toetust on vaja tõsta kahekordseks või natuke vähem. Samas, sügava puudega laste puhul sellist küsimust üldse ei tekkinud ning kõik osapooled olid ühel meelel, et kolmekordne tõstmine on õigustatud.
Kui toetuse vajadus on niivõrd erinev, kas me vajame siis hoopis universaalset toetust praeguse nn universaalse toetuse asemele? Jah. Kui me muudaksime toetuse vajaduspõhiseks, siis me suudaksime paremini hinnata selle vajadust ja maksta täpsemalt, kuid sellega kaasneb paratamatult taas bürokraatia ning niigi vaevatud vanematel tuleb jälle hakata koguma tšekke ja tõestama oma väljaminekuid. Seda tuleb teha iga kuu ja sellisel juhul pidevalt. Teisalt tuleb hakata tõestama oma sissetulekuid, et näidata, kas see toetus on ikkagi vajalik. Kolmandaks, kas see toetus, mida antakse, läheb ikka puudega lapse jaoks, on see tema jaoks tehtud, või äkki saab sellest kasu keegi teine? Minu selge seisukoht on selline, et see üks riiklik toetus peab jääma universaalseks ning iga lapsele tehtud kulu me ei pea kotkapilguga taga ajama.
On kõlanud ka murenoot, kas toetuse tõstmise korral planeeritaval moel võib meid ees oodata toetuste nn taotluste suurenemine. Jah, tegelikult see suurem taotlemise oht on ju täiesti reaalselt olemas, kuid puuet hindavad meil ekspertarstid ning nemad peavad suutma teha vahet tõelise abivajaja ja katsetaja vahel. Hindamine on aastatega läinud tunduvalt täpsemaks ning, ma ütleks, kohati isegi karmimaks, sest kellelegi enam väga kergekäeliselt puuet ei määrata. Kuritarvitamise ohu tõttu ei saa karistada kõiki tõelisi abivajajaid.
Palun lisaaega!

Aseesimees Kalle Laanet

Palun, kolm minutit lisaaega!

Monika Haukanõmm

Miks me siis ikkagi peaksime toetusi tõstma? Te kõik teate, et toetused on jäänud ajale jalgu. Tõstmine ei ole põhisõnum, vaid sama oluline on see, et me anname toetuse tõstmisega vanematele väga selge märguande. See tähendab, et riik märkab perede panust oma puudega laste kasvatamisel ja arendamisel ning väärtustab seda. Selle sammuga anname puudega laste vanematele kindlustunde ja selge sõnumi: me ei ole teid unustanud. Seega ei ole küsimus ainult rahas, vaid riigi suhtumises puudega lastesse.
Tekib ka küsimus, kas peale seda, kui kõnealune eelnõu on seadusena vastu võetud, saame me öelda "Tehtud!" ja n-ö jääda loorberitele puhkama. Ei saa. Sest toetus on ainult üks väike osa laste ja perede toimetuleku tagamisel. Peale universaalse riikliku toetuse on oluline laste arengut ja toimetulekut toetavate teenuste kättesaadavuse parandamine lapse elukoha ja kooli läheduses, lähtudes hinnatud individuaalsest vajadusest. See tähendab, et meie abi osutamine peab muutuma masstoodangupõhiselt lähenemiselt n-ö rätsepaülikonnapõhiseks. Ainult nii saame me parima tulemuse, mis tagab, et laps saab just seda abi, just selles mahus, mida ta vajab, mitte neid teenuseid, mida parasjagu suudetakse pakkuda, ja mahus, mis ei aita lõpuks mitte kedagi. Selleks aga peab iga tasand täitma oma rolli. Riik maksab universaalselt toetust, mis peab muutuma sarnaselt vanaduspensioni ja töövõime toetusega igal aastal indekseeritavaks, et me ei unustaks seda jälle 13 aastaks samale tasemele. Haldusreformi tulemusel suuremad ja loodetavasti järjest võimekamad kohalikud omavalitsused hakkavad osutama vajalikke teenuseid alates isiklikust abistajast kuni koduõenduseni.
Hariduses, mis on iseseisva toimetuleku üks suurimaid eeldusi, oleme me omaks võtnud kaasava hariduse põhimõtte. See on väga õige lähenemine, kuid ei olegi samas nii kergesti elluviidav, sest meil on täitmata olulised eeldused. See tähendab, et meil ei ole praegu veel olemas piisavas mahus vajalikku tugipersonali – logopeedid, eripedagoogid, psühholoogid jne –, ning lisaks vajavad ka meie õpetajad, kes tegelevad eriliste lastega, vajalikku väljaõpet ja oskusi tööks nende lastega. Siiani oleme tegutsenud suuresti tagajärgedega ning varajane märkamine ja abi pakkumine just varases faasis ei ole olnud meie tugevaim külg. See vajab mõttemaailma ja ka seaduste muutmist, st abi tuleb pakkuda kohe probleemide tekkimisel algfaasis, mitte oodata tõsiste toimetulekuprobleemide tekkimist.
See ei olnud lõplik loetelu, vaid mõned näited, mida on vaja teha juba lähemas tulevikus. Toetuse tõstmise vajadus on väljaspool kahtlust, kuid see pole ainuke väljakutse. Seega, töötame edasi. Suur tänu teile!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, proua Haukanõmm! Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! Ma kindlasti kolme lisaminutit ei vaja. Soovin kõigepealt tänada komisjoni töö eest selle eelnõu kallal ja ka eelkõnelejat, kelle roll selle eelnõu tekkimises oli siiski väga otsustav ja oluline. Mis puudutab välja pakutud lahendusi, siis need tunduvad kindlasti arukad – sügava puude astme korral kolmekordne toetuste tõus, madalamate astmete korral kahekordne. Ma usun, sotsiaalkomisjon on kõik põhjalikult läbi kaalunud. Ka minule näib, et toetused peaksid olema universaalsed, mitte sisaldama endas liiga palju siduvat bürokraatiat. Kindlasti tekib nüüd see koht, kus saab vaadata, kuidas said asjad Eesti riigis minna niimoodi, et kõik toetused, lastetoetused jms tõusevad, aga üks toetusliik, puudega laste toetus seisab alates 2006. aastast lihtsalt paigal. Ja kui ma nüüd üldistan – ise seda valdkonda eriti hästi tundmata – muidki asju, mis Sotsiaalministeeriumi haldusalas on, aga jõuavad siia meie ette niisugusel kujul, võttes siia juurde veel kõik sekeldused SKAIS2-ga ja kroonilise kallimaks mineku, siis ma pean tegema sellise järelduse: mulle näib, et Sotsiaalministeerium on meil olnud aastate vältel halvasti juhitud. Mida rohkem sotsiaalkomisjon sellesse sekkub, seda parem. Kindlasti tänan praegust komisjoni esimeest, jõudu peaks soovima võib-olla järgmise koosseisu sotsiaalkomisjoni esimehele, kes iganes see inimene on. Sellised sekkumised on tarvilikud ja algataja nimel loodan, et me tõepoolest jõuame selle eelnõu järele jäänud aja jooksul seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, Andres Herkel! Rohkem kõnesoovijaid ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on ka üks muudatusettepanek, mis on juhtivkomisjonilt, vaatame selle läbi. Juhtivkomisjoni seisukoht on seda arvestada täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud ja läbitud on ka eelnõu 663 teine lugemine.


5. 11:37 Hongkongi laevade ohutu ja keskkonnahoidliku ringlussevõtu rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu (791 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kalle Laanet

Läheme päevakorra viienda ehk viimase punkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Hongkongi laevade ohutu ja keskkonnahoidliku ringlussevõtu rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 791 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks keskkonnaminister Siim Kiisleri.

Keskkonnaminister Siim Kiisler

Auväärt juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hongkongi laevade ohutu ja keskkonnahoidliku ringlussevõtu rahvusvahelise konventsiooni jõustumiseks on vajalik, et sellega ühineks 15 riiki, mille laevade kogutonnaaž moodustaks 40% kogu maailma laevade kogutonnaažist. Euroopa Parlament ja nõukogu on Hongkongi konventsiooni rakendamise kiirendamiseks võtnud 2013. aastal vastu määruse laevade ringlussevõtu kohta. See Euroopa Liidu määrus dubleerib suures osas konventsioonist tulenevaid kohustusi ning on otsekohalduv, seetõttu täidetakse määrusest tulenevaid nõudeid Eestis tegelikult juba praegu. Konventsiooniga on meil vaja ühineda laevade lammutamise keskkonnamõju vähendamiseks ja selle tegevusega seotud tööohutuse tingimuste parandamiseks globaalselt.
Reguleerimise vajadus tuleneb sellest, et laevade ringlussevõtt võib negatiivselt mõjutada nii keskkonda kui ka inimeste tervist. Näiteks võib töötlemisele minev laev sisaldada keskkonnaohtlikke aineid, nagu asbest, raskmetallid, fossiilse kütuse jäägid ja osoonikihile kahjulikud ained. Kõnealune konventsioon seab laevaomanikele nõuded koostada laevas olevate ohtlike materjalide loendi, taotleda ohtlike materjalide tunnistust, ning laev tuleb võtta ringlusse ohututes ja keskkonnahoidlikes lammutuskohtades. Eestis on laevaregistri andmetel praegu 39 laeva, mis peavad täitma konventsioonist tulenevaid nõudeid. Lisaks on konventsioonis nõuded laevade ringlussevõtu kohtadele. Ringlussevõtu kohtades peab olema tagatud, et kasutatakse meetodeid, mis ei põhjusta inimestele ja keskkonnale kahjulikke mõjusid. Ringlussevõtu käigus tekkivad ohtlikud jäätmed tuleb käidelda ohutult ja keskkonnahoidlikult. Eestis on ainus koht, mis vastab ringlussevõtu nõuetele, Vene-Balti sadamas asuv laevaremonditehas.
Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu on tehtud koostöös Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, aga ka Tööinspektsiooniga. Kokkuvõtvalt võib öelda, et konventsiooniga ühinemine ja selle jõustumine on eeldus, et laevade ringlussevõtmine väljaspool Euroopa Liitu toimuks samuti keskkonnahoidlikult nagu meil. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, austatud minister! Teile küsimusi ei paista olevat. Palun kõnelema keskkonnakomisjoni liikme Meelis Mälbergi.

Meelis Mälberg

Hea istungi juhataja! Head kolleegid, kes olete veel saali jäänud! Vabariigi Valitsus algatas Hongkongi laevade ohutu ja keskkonnahoidliku ringlussevõtu rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse 10. jaanuaril 2019. aastal. Keskkonnakomisjoni 22. jaanuari istungile oli eelnõu tutvustamiseks kutsutud Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialist Kaspar Anderson. Nagu minister juba rääkis, on selle konventsiooni eesmärk laevade lammutamise keskkonnamõju vähendamine ja selle tegevusega seotud tööohutuse tingimuste parandamine globaalselt. Ühesõnaga, lihtsustatult, et vanu laevu ei veetaks suvaliselt kusagile Aasia sadamasse ja seal siis ilma igasuguseid tingimusi arvestamata laiali ei lammutataks. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et praegu lammutatakse enamik maailma laevadest viies riigis. Konventsiooni jõustumiseks on tarvis, et selle oleks ratifitseerinud vähemalt 15 riiki ja laevade kogutonnaaž moodustaks 40% kogu maailma laevade kogutonnaažist. Praeguseks on konventsiooni ratifitseerinud Panama, Belgia, Kongo, Norra, Taani ja Prantsusmaa.
Keskkonnakomisjon oma istungil tegi järgmised otsused: määrata eelnõu 791 ettekandjaks keskkonnakomisjoni liige Meelis Mälberg, teha ettepanek võtta eelnõu 791 esimene lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda 31. jaanuariks 2019, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu 791 muudatusettepanekute tähtajaks 7. veebruar 2019 kell 16. Keskkonnakomisjon tegi kõik need otsused konsensuslikult.

Aseesimees Kalle Laanet

Hea ettekandja Meelis Mälberg! Teile on ka üks küsimus. Vilja Toomast.

Vilja Toomast

Aitäh! Hea ettekandja! Sa nimetasid, et laevu lammutatakse viies riigis. Mis need võiksid olla? Kas Eesti on ka mõne laeva lammutanud ja kus meie põhimõtteliselt oma laevasid lammutame?

Meelis Mälberg

Pean kohe ütlema, et ministeerium on selle seaduseelnõu väga hästi ette valmistanud – seletuskiri on väga hea ja kuigi see on spetsiifiline, oli seda päris huvitav lugeda. Ja seletuskirjast selgub, et need viis riiki on Bangladesh, Hiina, India, Pakistan ja Türgi. Nad lammutavad 97%–98% maailma laevadest. Bangladeshi turuosa on 36% ja India oma 47%. Ekspertide hinnangul on just Indias kõige paremad tehnilised ja keskkonnanõuetele kohaldatud lammutamiskohad. Kõige kehvemini täidab neid nõudeid või tingimusi Pakistan. Euroopa Liidu laevad lammutatakse enamasti Türgis, Pakistanis või Indias.

Aseesimees Kalle Laanet

Austatud keskkonnakomisjoni liige Meelis Mälberg, tänan põhjaliku ettekande eest! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 791 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 791 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 7. veebruari kell 16.
Head kolleegid, tänan teid! Istung on lõppenud. Ilusat neljapäeva! (Hääl saalist: "Suur tänu! Kena päeva jätku teile ka!")

Istungi lõpp kell 11.46.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee