Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate sellest, mis toimus perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamisel teiseks lugemiseks. See eelnõu kannab numbrit 652. Vabariigi Valitsus algatas eelnõu s.a 4. juunil ja me lõpetasime esimese lugemise 13. juunil. Sellest on läinud juba parasjagu aega mööda, seega lubage, et ma tuletan lühidalt meelde, millega tegemist on.
Täna meie ees olev seaduseelnõu teeb muudatused, mis peavad muutma paindlikumaks vanemahüvitise kasutamise. Edaspidi võivad ema ja isa olla samal ajal lapsega kodus ja saada samal ajal vanemahüvitist, vanemapuhkust saab võtta välja kalendripäevade kaupa ning saab kombineerida töötamist ja lapsega koosolemist. Ehk veel natuke täpsemalt: muudatustega luuakse ühtne vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteem, millest osa on mõeldud emale, osa isale ja ülejäänud vanemate vahel jagamiseks. Kasutatud nimetused on vanemapuhkus, emapuhkus, ema vanemahüvitis, isapuhkus, isa vanemahüvitis ning jagatav vanemahüvitis.
Senine rasedus- ja sünnituspuhkus nimetatakse ümber emapuhkuseks ning sünnitushüvitise asemel hakatakse emale maksma ema vanemahüvitist. Emapuhkust ei käsitata ajutise töövõimetusena, selle asemel saab emapuhkusest vanemapuhkuse liik ning haigekassa asemel hakkab ema vanemahüvitist maksma Sotsiaalkindlustusamet. Emapuhkusele on võimalik jääda kuni 70 päeva enne lapse eeldatavat sündi ning emapuhkuse ajal on tulenevalt ema tervise kaitsest töötamine piiratud.
Lapsevanem saab edaspidi vanemahüvitist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni välja võtta ka kalendripäevade kaupa. Kui juba jõustunud muudatustega anti vanematele võimalus vanemahüvitist kolme aasta jooksul kalendrikuu kaupa katkestada ja taas alustada, siis uute muudatuste alusel võib hüvitist kasutada päevade kaupa. See tähendab, et vanemahüvitist on võimalik saada kuni kolme aasta jooksul, kuid hästi oluline on see, et vanemahüvitise kogusumma sellest ei muutu. Võimalusi on palju, näiteks saavad mõlemad vanemad osalise tööajaga töötada ja võtta vanemahüvitist välja osaliselt. Samuti saab näiteks iga kuu välja võtta pool vanemahüvitisest, pikendades seega hüvitise maksmise perioodi kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Lisaks on lastevanematel edaspidi võimalik olla kuni kahe kuu jooksul vanemapuhkusel ja saada samal ajal vanemahüvitist, näiteks enne lapse sündi 30 päeva või peale lapse sündi 30 päeva. Sellisel juhul lüheneb muidugi vanemahüvitise maksmise koguperiood proportsionaalselt nende päevade võrra, mille eest vanemad samal ajal hüvitist said.
Ennetähtaegselt sündinud laste vanematele ning kolmikute ja enamaarvuliste mitmike vanematele tehakse erandeid ning vanemahüvitise maksmise koguperioodi ei vähendata rohkem kui 30 päeva. Sellega tagatakse neile peredele lastega kodus olemise võimalus igal juhul kuni lapse 18-kuuseks saamiseni.
Lapsendajapuhkuse ja lapsendaja vanemahüvitise tingimusi muudetakse nii, et puhkust ja hüvitist on õigus saada kõigil vanemliku hooleta laste lapsendajatel ja ka hoolduspere vanematel. Lapsendaja vanemahüvitis on 100% vanema varasemast sissetulekust. 70 päeva pikkust puhkust on võimalik kasutada kuue kuu jooksul peale lapsendamist või hoolduspere vanema lepingu sõlmimist. Lapsendajapuhkust ja lapsendaja vanemahüvitist saab kasutada kas ühes osas või päevade kaupa ning seda ka mõlema vanema vahel jagades. Varem oli lapsendamispuhkust ja -hüvitist õigus saada vaid alla kümneaastase lapse lapsendajatel ning see ei laienenud hoolduspere vanematele.
Mõlemal töises suhtes oleval vanemal on muudatuste jõustumisel võimalik kasutada iga alla 14-aastase lapse kohta kümme tööpäeva (kahe peale kokku 20 tööpäeva) tasustatud lapsepuhkust. Puhkust saab võtta alates vanemahüvitise lõppemisest kuni lapse 14-aastaseks saamiseni ning seda on võimalik kasutada kas ühe päeva kaupa või võttes välja korraga kümme päeva. Lapsepuhkuse eest makstakse edaspidi hüvitist, mille suurus on 50% vanema varasemast sissetulekust. Seejuures tagatakse vanematele hüvitis vähemalt töötasu alammäära suuruses. Lapsepuhkuse muudatustega lahendatakse ühiste puhkusepäevade kasutamisega seotud erimeelsused, kuna mõlemal vanemal tekib oma individuaalne puhkuse ja hüvitise saamise õigus.
Valdavalt jõustuvad need muudatused 1. aprillist 2022. Juhin tähelepanu veel sellele, et tegemist on nn teise paketiga vanemahüvitiste süsteemi paindlikumaks muutmisel. Mullu detsembris võtsime siin Riigikogus vastu seadusmuudatused, millega me pikendasime isapuhkust 10 päevast 30 päevani ning võimaldasime ka hüvitise saamist kolme aasta jooksul peatada ja taasalustada. Need muudatused jõustuvad 2020. aasta 1. juulist. Me muutsime vanemahüvitise arvutamise aluseks olevat perioodi: edaspidi arvutatakse vanemahüvitist rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu alusel. Lapsehooldustasu maksmine lõpetatakse ning need vahendid seotakse järk-järgult vanemahüvitiste skeemi. Seda me hakkamegi nüüd tegema. Vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimise muutsime oluliselt paindlikumaks. Kolmikute ja enamaarvuliste mitmike sünni korral makstakse vanematele kuni lapse 18-aastaseks saamiseni tuhat eurot kuus, see jõustus juba k.a 1. aprillist. See oli ülevaade juba vastuvõetud seadusest ja sellest, millest me tänases eelnõus räägime.
Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrasime 1. augusti k.a. Tähtajaks esitasid muudatusettepanekuid Eesti Reformierakonna fraktsioon ja Riigikogu liige Tiina Kangro. Komisjon saatis 14. juunil kirja 16 organisatsioonile, kes on olnud eelnõu väljatöötamisse kaasatud ja kellel võiks olla huvi avaldada arvamust, ning lisaks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule ning Õiguskantsleri Kantseleile. Oma kirjaliku arvamuse ja ettepanekud saatsid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Lastekaitse Liit ja MTÜ Lapsele Vanemad. Toetava kirja panid meie poole teele Eesti Haigekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Töötukassa ja Õiguskantsleri Kantselei.
Peale eelnõu esimese lugemise lõpetamist on eelnõu olnud sotsiaalkomisjoni päevakorras kuuel istungil: 6. augustil, 17., 18., 24. ja 25. septembril ning 8. oktoobril. Esimesel istungil, 6. augustil toimus eelnõu laiendatud arutelu, kuhu olid kutsutud ja kaasatud ka huvigrupid. Annan hästi põgusalt ülevaate, mida arvasid kaasatud huvigrupid, kes olid saatnud ka oma arvamuse. Esiteks Lastekaitse Liit, kes on kindlasti väga huvitatud eelnõust ja sellest, et see ei kahjustaks laste huve. Nemad vaatasid seda just laste huvidest lähtuvalt. Nad toetavad eelnõu ja peavad õigeks neid muudatusi, et otsitakse võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks ning hoolduskoormuse vähendamiseks. Samas tundsid nad ikkagi muret, et kõiki lapsi koheldaks võrdselt ja lapse huvid oleksid alati tagatud. See puudutab otseselt nii Tiina Kangro kui ka Reformierakonna ettepanekuid näiteks lapsepuhkusepäevade kohta, kui näiteks ainult üks vanem last kasvatab. Mittetulundusühing Lapsele Vanemad oli samuti toetav, aga juhtis tähelepanu sellele, et riigi makstavad toetused ja hüvitised peaksid olema mõeldud mõlemale vanemale. Nende ettepanek oli selline, et toetused ja hüvitised peaksid olema jagatud pooleks. See ei leidnud suuresti mõistmist ega heakskiitu, sest kui on kaks lapsevanemat, kes on teovõimelised, siis nad peaksid ikkagi suutma kokku leppida, kelle arveldusarvele kantakse lapsetoetus või vanemahüvitis. Kui nad seda teha ei saa, nad on näiteks omavahelised suhted nii keeruliseks elanud, siis on küll olemas pretsedent, et Sotsiaalkindlustusamet kannab avalduse alusel vanemahüvitise ühel kuul emale ja teisel kuul isale, aga see, et me hakkame kõiki toetusi pooleks jagama, ei leidnud toetust. Kolmandaks avaldas arvamust Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kes on nõus, et süsteem tuleb muuta paindlikumaks vanematele ja ka tööandjatele. Aga nende kõige suurem mure on see, et kui vanemad saavad hakata vanemapuhkust ühe päeva kaupa välja võtma, siis kuidas see mõjub sellele, et tööandjal on vaja leida asendaja. Kui pikk see etteteatamise aeg peaks olema? Kaubandus-tööstuskoda tegi ettepaneku, et see aeg peaks olema 45 päeva. Kehtivas õiguses on kohustus puhkusele minemise soovist ette teatada 14 tööpäeva, kui puhkus ei ole muidugi juba varem puhkusegraafikusse kantud. Kompromissettepanekuks, ühel pool olid tööandjad, teisel pool töövõtjad, jäi 30 päeva. Tööandjad soovisid 45 päeva, praeguses seaduses on 14. Töövõtjate arusaam oli, et kindlasti on ebaproportsionaalne, kui etteteatamise tähtaeg on 45 päeva.
Tutvustan hästi põgusalt Reformierakonna ja Tiina Kangro ettepanekuid, mis natukene kattuvad. Kindlasti tegi komisjon selles mõttes head tööd, et prooviti otsida kompromisse ja leida lahendusi. Nii Tiina Kangro kui ka Reformierakonna osa ettepanekuid on kirjutatud eelnõusse.
Reformierakond tegi 17 muudatusettepanekut, mida saab aja kokkuhoiu mõttes küll natuke grupeerida. Esimene muudatusettepanek puudutab seda, et tuleks võrdselt kohelda lapsendaja ja bioloogilise lapsevanema õigusi. Praeguse seletuse kohaselt võiks öelda, et töise suhteta lapsendaja ei saa vanemahüvitist, kuigi töise suhteta bioloogiline lapsevanem seda saaks. Oli arvamus, et see on nagu erinev kohtlemine. Ministeeriumi esindaja selgitas, et tegelikult ei ole siin erinevat kohtlemist. Kui näiteks lapsendatakse pooleaastane laps ja lapse eest ei ole võetud veel vanemahüvitist, siis on lapsendajal täpselt samasugune õigus saada vanemahüvitist perioodi jooksul, mil selle lapse eest on hüvitis välja võtmata.
Reformierakonna teine muudatusettepanek. Meditsiiniliselt loetakse ennetähtaegseteks lasteks need, kes on sündinud enne 37. nädalat, eelnõus on see viidud 34. nädalale. Miks on see toodud nii palju ettepoole? Ministeeriumi esindaja selgitas, et lähtutud on nn varajasest ennetähtaegsusest. Kui näiteks sünnivad mitmikud, siis tuleb emal kauem haiglas olla ja ka kauem tööst eemal olla. Sellepärast on see toodud 34. nädalale, mitte ei ole jäädud 37. nädala juurde.
Grupp muudatusi puudutab seda, et praegu ütleb eelnõu, et nn emapuhkust ja ema vanemahüvitist on õigus saada 70 päeva enne eeldatavat sünnitusaega. Siit jääb justkui mulje, et nüüd sunnitakse kõiki emasid koju jääma 70 päeva enne eeldatavat sünnitusaega. Ei sunnita. Ema võib ise otsustada, millal ta koju jääb. Kohustus on jääda koju 30 päeva enne sünnitust. Kui nii, kas ta siis kaotab need 40 päeva ja nende eest saadava hüvitise? Ei kaota, sest need 40 päeva, mis on emale ette nähtud, ehk nn ema vanemahüvitis ja vanemapuhkuse periood liidetakse lihtsalt peale emapuhkuse perioodi lõppu nn jagatava vanemahüvitise perioodile. Tegelikult ei kaota vanemad midagi, kui ema ei lähe 70 päeva enne eeldatavat sünnitusaega puhkama. Selle mõte on ainult see, et emade ja ka sündivate laste tervis oleks paremini kaitstud.
Palju poleemikat ja samu küsimusi nagu kaubandus-tööstuskojal tekitas see, mille puhul on tehtud ka rida muudatusi, et mitu päeva peab töövõtja tööandjale ette teatama, minnes kas emapuhkusele, isapuhkusele või jagatavale puhkusele, ja mitu päeva peaks ta tööandjale ette teatama, kui ta tahab puhkuselt tagasi tulla. See on see 45 päeva versus 30 päeva vaidlus. Eelnõus jäädi selle juurde, et see on kompromiss ja mõlema, nii tööandja kui ka töövõtja huvides ning komisjon otsustas, et jääb 30 päeva, mitte 45 päeva.
Järgmine muudatusettepanek puudutab lapsepuhkusepäevi. Ma just tutvustuses ütlesin, et praeguse eelnõu kohaselt on ette nähtud kümme tööpäeva lapse üheksa-aastaseks saamiseni. Aga kui lapsel on üks vanem, siis saab see vanem ainult kümme päeva, kui lapsel aga oleks kaks vanemat, ema ja isa, siis saaksid nad ju 20 päeva ehk lapsega ollakse siis koos rohkem aega. Mis siis saab, kui on üks vanem? Ettepanek oli selline, et kui lapsel on ainult üks vanem, siis oleks võimalik emal võtta välja 20 päeva. Sarnane ettepanek oli ka Tiina Kangrol ja see leidis ka komisjoni toetust.
Järgmine muudatusettepanek seisnes selles, et lapsepuhkusepäevi saab praeguse praktika järgi välja võtta kuni lapse 14. eluaastani. Vanem otsustab, millal ta tahab need päevad välja võtta. Eelnõu järgi oli see toodud üheksale eluaastale ehk allapoole. Ministeerium põhjendas seda sellega, et kui laps läheb kooli või lasteaeda, siis on neid päevi võib-olla rohkem vaja, et üheksa-aastasel ja kolmeaastasel on neid päevi võib-olla rohkem vaja kui 14-aastasel. Aga kuna see vanus ei muuda otseselt ju nende päevade hulka, millal lapsega kodus ollakse ja mille eest maksab riik, oli kompromiss selline, et me jääme 14. eluaasta juurde, siis on lastevanematel endal õigus otsustada, kas nad tahavad olla kodus siis, kui laps läheb kooli, või mõnel muul ajal. See vanus jäi ikkagi nii, nagu on praegu, 14. eluaasta peale.
Hästi kiiresti ka Tiina Kangro ettepanekutest. Tiina Kangro esitas kaks muudatusettepanekut. Esimesest ma juba põgusalt rääkisin. Kui lapsel ei ole teist vanemat, siis tekiks vanemal õigus kasutada ka teisele vanemale ettenähtud lapsepuhkusepäevi, kuid mitte rohkem kui 30 kalendripäeva ühes aastas. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui näiteks peres on kaks last ja on olemas mõlemad vanemad, siis võiks ju öelda, et on võimalik saada 40 päeva, aga siin pannakse maksimumpiir ette. Teine muudatusettepanek pakkus, et üks vanem võiks loovutada kirjaliku avalduse alusel oma lapsepuhkuse teisele vanemale. Seda muudatusettepanekut komisjon ei toetanud, selleks et vältida kuritarvitamisi, ja teiseks on eelnõu eesmärk ikkagi see, et mõlemad vanemad lapse kasvatamises osaleksid. Aitäh! Aeg sai läbi.