Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Tegelikult ei peaks maksud Eestis olema olulise tähtsusega või tähtsa olulisusega riiklik küsimus, pigem on seda eesti keel, kui selle formaadi pealkirja vaadata. Maksusüsteem ei ole seni kunagi olnud Eesti põhiline häda või top-hädade hulgas. Me oleme tegelikult ajanud siiamaani asju üsna mõistlikult. Kuid tõsiasi on, et kuigi on üldiselt teada, mida maksusüsteemilt oodata, ei tea kahjuks poliitikud kunagi enne valimisi, kuidas targalt toimetades ja stabiilsust hoides valituks saada. See on põhjus, miks enne valimisi toimub maksude alal alati kaos, ja kahjuks on seekord toimunud see ka valimiste vahel. Kõik tahavad erineda, kõik tahavad öelda midagi, mis on vastuolus sellega, mida maksuteooria ja -praktika on ammu ära tõestanud.
Sellepärast räägin kõigepealt põhiväärtustest. Milleks üldse maksud on? Tegelikult selleks, et koguda raha riigile vajalikeks asjadeks majandust ja kodanikku kõige vähem häirival moel. Me oleme sellega üsna hästi hakkama saanud. Kõige vähem häirivad viisid on üldjoontes teada. Ajades asja nii, oleme me saanud rahvusvaheliselt väga kõrgeid hinnanguid oma maksusüsteemile. Tax Foundation on pidanud meid mitu aastat järjest kõige konkurentsivõimelisemaks OECD riigiks maksude alal. Nii et kitsaskoht ei ole olnud tegelikult seal. Miks me peame alati kaost korraldama, kui läheb poliitiliseks debatiks?
Teiseks, meil on muidugi äärmiselt mugav maksuhaldus, millega me oleme tegelenud, ja me oleme tegelikult teinud suuri plaane (vähemalt enda ametiajast tean seda kinnitada), mis muudaksid maksude maksmise veel lihtsamaks. Oleme saavutanud olukorra, kus tükk aega, kuni viimase ajani, toimus maksude lisalaekumine siiski selle tõttu, et võeti juurde sealt, kust need maksud ebaausalt olid ära kadunud. Koormust ei pandud juurde ausale maksumaksjale, vaid ebaausale. Põhiväärtuste hulka kuulub muidugi ka see, et me vaataks, et me ei tekitaks maksusüsteemi kohendamisel ebaloomulikku ebavõrdsust juurde. Selle ma kirjutaks väiksemas kirjas, põhjusel, et ebavõrdsuse teema on pigem sotsiaalpoliitika, mitte niivõrd maksusüsteemi koormus. Maksusüsteemiga ei ole võimalik teha eraldi tõhusat sotsiaalpoliitikat, mis on ju vana ja tõestatud tõde, küll aga võib teha asotsiaalset poliitikat. Nikerdamised maksude alal löövad väga tihti just nimelt nõrgemaid ja selle kohta on hiljutisest minevikust mitu tõestust. Põhiväärtuste hulka kuulub see, et maksusüsteem peab olema lihtne ja arusaadav. Ta ei tohi moonutada majandust ega kodaniku käitumist ebaloomulikul, kahjulikul moel, näiteks maksudest kõrvalehiilimise mõttes või rumala käitumise suunas. Meil on vaja laia tulubaasi (see tähendab ka mitut maksu ning ühegi eest ei tohiks saada ära joosta), mitte kõrgeid maksumäärasid, mis mõjuvad ahistavalt ja hävitavalt. Igasugused nikerdamised kipuvad meil minema vastassuunas, baas läheb õhemaks ja tulemus on see, et kusagil on liiga kõrged maksud, mis teevad kahju.
Eestile on teada, et väikese ja vaesevõitu majanduse, maailma mastaabis rikka, aga meie keskkonnas mitte kõige rikkama majanduse oludes peab alati olema üks domineeriv mõte, kuidas olla konkurentsivõimeline. Me oleme seda suutnud, aga me peaksime kogu aeg meelde tuletama konkurentsivõimet, seda, kuidas Eestis oleks kasulikum tulu teenida, töökohti luua ja investeerida. See peaks olema meie kõigi missioon, kui me maksusüsteemi kallal käime, aga kahjuks enne valimisi – ja ma kordan, et seekord ka valimiste vahel – mõeldakse täpselt vastupidi.
Kasvusõbralik keskkond. Ma kasutan seda sõna ja tsiteerin Rootsi rahandusministrit, kes armastas sellest rääkida. See oli lihtsalt nii minu oma jutt, et mulle meeldib seda edasi rääkida, aga kuna seda ütles sotsiaaldemokraatliku Rootsi rahandusminister, siis on mul hea ka teda tsiteerida. Anders Borg armastas rõhutada, et vaja on kasvusõbralikku maksupoliitikat, mis ei maksustaks niivõrd investeeringuid ja tootmissisendeid kui tarbimist. Seda öeldi Rootsis.
OECD on järjestanud maksud mõju järgi majandusele, mida kogu aeg unustatakse. Majandusele kõige halvem maks on endiselt ettevõtte tulumaks, sest ettevõtte tulu ja investeeringud on äärmiselt tundlik valdkond, rahvusvaheliselt väga hajuv ja kaduv, vastavalt maksustamistingimustele. See on tihti hiirekliki kaugusel. Me peame kõik teadma, et kui me tahame, et siin tulu teenitaks, siis me peaksime sellised äraklikkimised ära hoidma ja kaitsma oma tulumaksusüsteemi, mis endiselt soosib investeeringuid ja endiselt tegeleb majandust kõige vähem kahjustava maksuvabadusega, kui nii võib öelda. Kui firmal on vajadus investeerida, siis ta ei pea kohustuse tõttu riigi ees sellest loobuma. Et see süsteem on toiminud, näitab kas või 2000. aasta, kui see kehtima hakkas ja ettevõtete kasumid järsku vähemalt kolmekordistusid (isegi suurem oli see number), seda põhjusel, et kõik läks ausamaks ja puhtamaks, kuigi oli halb aasta, kuigi oli Lähis-Ida ja Venemaa kriisi kombinatsioon. 2000. aasta majanduskasv, eelarvekasv oli tegelikult tagasihoidlik, kuid ettevõtted hakkasid järsku kasumit teenima. See on fenomenaalne, kuidas võib õigeid asju tehes saavutada kasu majandusele.
Teine hea otsus algusest peale oli 2003. aastast otsustatud tulumaksu langus. Tõestus on, et OECD on reastanud maksud kahju järgi majandusele. Esiteks, ettevõtte tulumaks, teiseks, tööjõumaksud. Tööjõumaksud on järgmine – rõhutan seda sõna – tootmissisend, mida peaks ohjeldama ja mida ei peaks tõstma, sh peaks ohjeldama kõrgepalgalise töö lisamaksustamist, milles me tegime äsja ühe vea 2016. aasta kobaraga, mis oli vale. Astmeline tulumaks on kindlasti tee vales suunas, kuna maksustab kõrgemalt sellist tööd, mida me juurde tahame, ja odavamalt sellist tööd, mida me tegelikult ei igatse, ehk madalapalgalist majandust. Erinevalt sellest, mida arvavad tarkpead siin ühes nurgas, uksepoolses nurgas, on käibemaks OECD analüüside kohaselt tegelikult majanduse suhtes neutraalne maks. Majanduse mõttes on kuritegelik tsiteerida, ma sain aru, vist Donald Trumpi, kes toimetab hoopis teistsuguses majanduskeskkonnas, hoopis teistsuguses, suletud suures tarbimisühiskonnas ja on öelnud, nagu oleks käibemaks kõige halvem maks majandusele üldse ja majanduse mõte oleks sisetarbimine. Absurdsemat valimislubadust kui see, et laseme käibemaksu alla ja võtame laenu asemele, ei saa maksunduses tegelikult olla. Ei saa olla absurdsemat valimislubadust! Suhteliselt ohutu viis makse koguda tehakse majandusele kõige ohtlikumaks ja räägitakse sellest ausa näoga ekraanil enne valimisi. Kistakse üles tüli teemal, kus probleemi tegelikult ei ole.
Teine asi muidugi sinna kõrvale: teine uksepoolne seltskond teatas, et tulumaks tuleb siduda laste arvuga. Jälle üks müüt, mis on küüniline, sest see abi jõuab nendesse peredesse, kus on palju lapsi ja suured tulud, aga ei jõua mitte kuidagi nendesse peredesse, kus tulud on väiksemad või neid pole üldse, aga pered on ka suured. Nii et Priit Sibul või minu poolest Helir-Valdor Seeder või Sven Sester saavad seni, kui nad on Riigikogus, selle raha kätte. Aga peale märtsikuud nad siin võib-olla enam ei ole, suure tõenäosusega, ja nad jäävad sellest rahast ilma, aga just siis vajaksid nad tõenäoliselt riigilt mingisugust tuge oma lastele. Ei ole sobiv öelda nimesid, aga paraku see nii on. Kõrgepalgalised võidavad sellest. Lapsed, kellel tegelik probleem on, kaotavad. Nemad jäävad ilma ja me peaksime hakkama seda lastega sidumise süsteemi lappima toetustega, mis on sotsiaalpoliitikas alati efektiivsem meetod kui maksuvabastused.
Muidugi on probleem, mida me siin maksudega lahendame. Probleem ei ole mitte see, nagu maksusüsteem oleks olnud väga halb, vaid see, et poliitikutel on kirg erineda, soov jätta võimalikult paljudele inimestele enne valimisi mulje, et nendele antakse raha. See lahendus, mida selliselt sõnastatakse, tähendab, et jäetakse mulje, et võimalikult palju jagatakse raha ja selle jaoks otsitakse probleemi. Tegelikult jäetakse see otsimata, tegelikult ei leita seda probleemi, mida sedapidi lahendataks, aga loosungitega juba vehitakse.
Üks loosung oli see, kuidas tekitada inimestes tunne, et nad on koduomanikud, ja siis jagada neile selle kaudu mingisugune nuts. Õnneks ei ole see kõige kallim lubadus, aga see on üks rumalamaid realiseerunud valimislubadusi – ma räägin valimislubadustest –, sest nendele, kellel on, ei pea vägisi juurde andma, ja kui midagi on õige maksustada, siis see on piiratud ressurss nimega "maa". OECD on nimetanud seda majandusele lausa kasulikuks maksuks. Ma ei tahaks seda üle rõhutada, aga nii see on. Kodualune maa on piiratud ressurss, millele teeb kulutusi kogu ühiskond, aga millest kasu saab ainult maaomanik, kes on ka sotsiaalselt paremas seisus kui mittekoduomanikud, mitte halvemas. Nii et maamaks on üks asi, mida me peaksime reformima. Varamaksud on meil tulevikuteema, olevikuteema on maamaksu reformimine, kus omavalitsus ise otsustab, kuidas ta maksustab. See on vähim, mida me peame tegema. See on äärmiselt kohalik muidugi ja loomulikult suurendati selle reformiga ebavõrdsust. Mu esimesi teese oli, et ebavõrdsust suurendavaid asju ei tohiks teha, kui see on mõeldud sotsiaalpoliitikana, küll aga võiks seda teha mingil muul motiivil, st majanduse huvides.
Üks tees, mille suured rabistajad on ära unustanud, kuigi nad on varem sellele alla kirjutanud, on see, et sotsiaalpoliitikat ei saa teha maksude kogumata jätmise kaudu, vaid kogutud maksudega. Nii et hoiame need asjad lahus. Kõik maksumuudatused on osutunud destruktiivseks, sotsiaalses mõttes destruktiivseks, ja nad on kahjuks muutunud kahjulikuks ka majanduse mõttes. See, mida tehti tulumaksusüsteemiga – susserdati ta astmeliseks ja keeruliseks, mis inimestele viha ja pettumust valmistas –, oli loll ka majanduspoliitiliselt, sest see soodustab odavat tööd tootliku asemel ja muidugi kahjustab sedapidi majandust. Aga on ka lihtsalt näidatav, et ta mitte ei vähendanud ebavõrdsust, vaid suurendas, sest rahaallikad võeti ära pensionäridelt, soodustus võeti tegelikult ära lastega perelt ja eluaseme omajatelt. See nihutas eelkõige pensionäre, aga ka paljusid teisi just nimelt vaesuse suunas, st tulu koha pealt mediaanist allapoole. Aga eriti silmatorkav on, et vaesed ei saanud sentigi, võrreldes senise plaaniga. Alati tuleb võrrelda senise plaaniga. Suur pettus selles tulumaksusüsteemis oli see, et jäeti senise plaaniga võrdlemata.
Erandid on asjad, mis reeglina suurendavad ebavõrdsust. Olgu see või toidu käibemaks, mida jõukad maksavad kolm korda rohkem kui vaesed. Muudes maksudes on vahe veel drastilisem. Tekitades erandeid ja soodustusi, me suurendame ebavõrdsust. Nii et, kõik vasakpoolsed, meenutage seda, kui te olete kõige poolt, nii kulude kui ka maksusoodustuste poolt, et toetused on efektiivne sotsiaalpoliitika, erandid on kahjulikud, nad on sõelaga vee kandmine.
Ajaloost niipalju, et me oleme valdavalt teinud õigeid otsuseid. Ajalukku kuulub ka kriisihaldus. Olles tegelenud eri riikide konsolideerimisprogrammidega ja ka meie kriisihaldusega, võin kinnitada, et kõige efektiivsem eelarve konsolideerimise viis on ka rahvusvaheliste organisatsioonide arvates olnud see, et igasuguseid auke lappida ning vältida maksukoormuse või maksumäärade tõstmist, välja arvatud, muide, käibemaks. Ma olen selles mõttes väga rahul, et me suutsime ise selle julge otsuse ära teha, et ei läinud mitte muude maksude kallale, vaid just nimelt käibemaksu kallale ja nihutasime maksustruktuuri sellega paremaks. Me päästsime tegelikult oma europrojekti, aga saime 2009 üle ka eelarvekriisist.
Üldiselt ei tohiks makse niimoodi muuta. Ma tahaks nüüd rääkida ka protsessist. Peaks ikkagi taastuma valitsuse kohustus kuus kuud ette hoiatada. Mitte nii, nagu tehti, et isegi Riigikogu sai ainult päevi vaadata seda saasta, mis maksukobarana 2016 ja hiljem esitati, ilma võimaluseta debateerida, ilma kooskõlastusringideta. Mitte kunagi ei ole sellist asja tehtud. Ja tulemus on käes, me pöörame neid asju ju praegu tagasi. Mitte keegi ei ole enam omaks võtnud õlleaktsiisi või veiniaktsiisi tõstmist, mitte keegi enam ei räägi seda juttu. Kõik ütlevad, et läks üle piiri. Isegi Jevgeni Ossinovski ei kiida enam takka, et see oli hea otsus. Isegi joodikud tõestavad selle ära, sest nad joovad rohkem kui enne. Eelarves on tekkinud aastas üle 100 miljoni euro suurune auk ja seda ei taha tunnistada ka need, kes enne fanaatiliselt siin seda kõike kaitsesid, eesotsas IRL-i rahandusministriga. Keegi ei võta enam omaks ka gaasiaktsiisi tõstmist. Sai ka selle eest hoiatatud. Eile arutasime gaasiaktsiisi vähendamist või soodustuste andmist, mis on jabur. Kui gaasiaktsiis on läinud üle selle taseme, mis on meie ümber olevates riikides, siis tuleb seda ühtlaselt alandada, mitte teha suurematele tarbijatele erandeid. Aga see on iseenese tekitatud probleemi leevendamine. Alkoholiaktsiisi kohta on sama jutt. Elektriaktsiis, kütuseaktsiis – need on jälle teemad, kus mul on aktsiisidest tohutult kahju. Nüüd on kõik hakanud üksteise võidu lubama aktsiiside alandamist ja visanud lapse koos pesuveega välja. Aktsiisid on endiselt õilis maks. Endiselt. Lugege uudiseid, mis ootab meie planeeti. Me oleme tema päästmisega tegelikult hiljaks jäämas. Neid uudiseid tuleb järjest hirmutavamaid, aga sellele vaatamata lubavad peaministri erakond ja kõik teised fossiilide kasutamise aktsiisi alandamist. Aktsiisidest rääkides tuleb ikka esiteks meenutada nende õilsat eesmärki ja teiseks seda taset, mis võib selle eesmärgi pahupidi pöörata, võib näiteks tuua kasutusele odava alkoholi, tekitada eelarvekao ja rohkem joomist ning tuua siia odavama kütuse teistest riikidest, nagu ongi juhtunud. Nii et küsimus on tasemes, mitte selles, et aktsiis on elementaarselt kõige halvem maks ja majanduse või maksusüsteemi probleem. On mindud üle piiri, on kokkuvõte, mitte see, et nüüd on maailma parim idee alandada aktsiisi. Alandada tuleb optimaalsele tasemele, aga räägitakse, nagu see oleks parim viis anda kodanikele raha.
Tulumaksuvusserdisest ei hakka ma veel kord rääkima, aga sellega kahjustati nii majandust kui ka sotsiaalpoliitikat. See tuleb ära parandada. Aktsiisid tuleb viia optimaalsele tasemele, aga mitte koos pesuveega välja visata.
Need võiksid olla kõige olulisemad muudatused, mida me teeme. Julgelt, kui on häda käes, võiks kaotada kõik maksuerandid peale maksuvaba miinimumi, mis peaks olema üks kodanikuvabaduse elemente: teenida tulu ilma riikliku koormiseta ja omamata mingisuguseid nikerdamise lisavõimalusi maksu mitte maksta. Tulevikus ootab meid kohustus kaalutledes, mitte kaost tekitades arutada, kuidas võtta tööjõult maksukoormust vähemaks ja nihutada see muudele maksudele. Mitte ettevõtte tulumaksule, vaid muudele majandust mittekahjustavatele maksudele, sest meid jääb vähemaks ja me jääme vanemaks. Aitäh!