Tere hommikust, head kolleegid! Enne, kui me läheme tänase päevakorra juurde, on meil täna õnnitleda üks sünnipäevaline. Hea Enn, palju õnne ja tervist sulle! (Aplaus.)
Ja nüüd on aeg minna eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Hanno Pevkur, palun!

Ma ei tea, kas see sünnipäevakingina kvalifitseerub, aga ma annan Riigikogu juhatusele menetlemiseks üle ühe eelnõu.
Head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Selle eelnõu üleandmist alustan ma sõnadega, et tahtsime parimat, aga tuli välja nii nagu alati. Kui me eile uudiseid lugesime, siis nägime, et vähemalt rahvusringhäälingu uudistest käis läbi väga pikk ja analüüsiv lugu sellest, mis toimub Eesti apteegiturul. Apteegiturg on kindlasti teema, mis väga paljudel emotsioone tekitab. Kui mõelda, milleks see regulatsioon omal ajal loodi, siis see loodi lootusega, et me suudame asutamispiiranguid käsitlenud Riigikohtu lahendit arvestada. Tegelikult on tehtud muudatused viinud olukorrani, kus apteegiturul on tekkinud suurem segadus. Sellised arusaamatud, hämarad skeemid omandisuhetes ei tohiks küll Eestis kehtida. Meil on üsna lihtne ettepanek, mis puudutab omandipiiranguid: omand ei tohiks Eesti Vabariigis olla piiratud. Kui keegi soovib olla mõne ettevõtte või millegi muu, näiteks apteegi omanik, siis seda omandit ei tohiks piirata.
Sellest tulenevalt on meil üle anda ravimiseaduse muutmise seadus, mille põhieesmärk on apteekidele kehtestatud omandipiirangute kaotamine äriühingute puhul. FIE-de puhul jääks kehtima nõue, et FIE peaks olema proviisor. Ja teisalt on vaja säilitada võimalus maapiirkondades apteeke omada, haruapteeke linnades aga ei peaks olema. See säte jäi kehtima. Head menetlemist! Loodame, et see eelnõu võetakse seadusena vastu. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub istungisaalis Tartu Maarja kiriku toetusrühma asutamiskoosolek, kokkukutsuja on Jüri Adams. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 69 Riigikogu liiget, puudub 32.

Läheme tänase, 7. juuni päevakorra juurde, mille ainus punkt on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtusüsteemi vaatenurgast iseloomustab Eesti jõudmist tsiviilühiskonda tsiviilasjade ülekaal kohtuasjade seas. Kuna kuritegevus Eestis on endiselt langustrendis ja haldusasjade arv meie haldustegevuse sfääri väiksuse tõttu püsivalt väike, moodustavadki tsiviilasjad viimase viie aasta lõikes üle 2/3 kõigist meie esimese astme kohtutes läbivaadatavatest asjadest. Nii mõjutavad tsiviilkohtumenetluse käigus võrsuvad probleemid Eesti kohtusüsteemi toimimist enim ja nende kiire kõrvaldamine parlamendis lihtsustaks kohtute tööd valdava osa asjade lahendamisel. Keskendungi oma tänases ettekandes kahele suurimale probleemide ringile tsiviilkohtumenetluse vallast: alaealisele lapsele elatise maksmise regulatsiooni puudujääkidele ja tsiviilkohtumenetluse tõhustamise teedele. Lõpetuseks lubage mul väga põgusalt peatuda ka õigusloomeprotsessi kitsaskohtadel.
Möödunud, 2017. aastal pöördusid Tartu Ringkonnakohtu esimees ning tsiviilkolleegiumide esimehed ringkonnakohtutest ja Riigikohtust kollektiivselt justiitsministri poole murega, et alaealisele lapsele makstava miinimumelatise jäik seotus töötasu alammääraga ei ole põhjendatud ega vasta enam praktika vajadustele. Perekonnaseaduse järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes lahendis juhtinud tähelepanu sellele, et tänapäeval võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla alampalga kiire tõusu tõttu – see võib tõusta kiiremini kui elukallidus ja keskmine sissetulek – muutunud ebaproportsionaalseks ning suurele osale vanematest üle jõu käivaks. Miinimumpalk ei seostu lapse vajadustega ega arvesta vanemate võimalusi elatist maksta. Praeguse regulatsiooni järgi peab näiteks miinimumtöötasu saav kahe lapse vanem maksma kogu oma sissetuleku lastele elatiseks, samas kui kolme lapsega vanem peaks veel pool miinimumpalka juurde leidma. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal keskmine brutokuupalk 1221 eurot kuus. Sellise sissetulekuga lapsevanem peaks praegu kolmele temast lahus elavale alaealisele lapsele tasuma elatisena seaduse järgi ligi kolmveerandi oma 1039 euro suurusest netosissetulekust, s.o 750 eurot.
Seadusandja on otsustanud, et alaealisele lapsele makstavat elatist saab alla miinimumi vähendada üksnes mõjuval põhjusel. Perekonnaseaduses sätestatud näidisloetelu kohaselt võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas see, kui vanem on töövõimetu või kui tal on teine laps, kes osutuks miinimumelatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna suurele osale elatist tasuma kohustatud vanematest ei ole miinimumelatise maksmine jõukohane, on tekkinud olukord, kus kohtud on ülekoormatud selliste hagide menetlemisega, milles taotletakse elatise vähendamist alla miinimummäära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on nüüdseks juba mitmes lahendis rõhutanud, et seadusandja tegevust õigussuhete reguleerimisel viisil, mille tulemuseks on erandi kohaldamine enamuse suhtes ning seaduses sätestatud üldreegli rakendumine vaid vähemusele, ei saa pidada eesmärgipäraseks. Miinimumelatist ei saa pidada sihipäraseks, kui enamikul juhtudel taandub vaidlus selle tõendamisele, kas esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi või mitte. Sellega paralleelselt ollakse kohtupraktikas sunnitud leidma järjest uusi mõjuvaid põhjuseid, kindlustamaks kehtiva miinimumelatise regulatsiooni põhiseaduspärane kasutamine.
On kahetsusväärne, et alaealisele lapsele makstava elatise regulatsiooni jäikuse tõttu on elatisvaidluste lahendamine kohtutes muutunud väga aja- ja ressursimahukaks. Ometi peaksid sedalaadi kohtuasjad nimelt laste huvides lahenema kiiresti ja tõhusalt. Arvestada tuleb sedagi, et alaealise lapse elatise vaidluste lahendamine on koormav ka menetlusosalistele, põhjustades neile suurt aja- ja õigusabikulu, samuti riigile, kellele kaasneb sellega märkimisväärne menetlusabikulu. Samas pole põhjust väita, et sedasorti vaidlused tekivad tühjalt kohalt. Kohtupraktika kinnitab, et kui alaealisele lapsele makstava elatise pärast tekib vaidlus, siis on põhjus nimelt see, et vanema nappidest vahenditest ei piisa miinimumelatise tasumiseks. Kokku võttes võib väita, et kohtulikes elatisvaidlustes peegeldub tõsine sotsiaalne probleem, mille lahendamine eeldab seadusandja sekkumist.
Kõnealuse kitsaskoha tõhusaks lahendusteeks ei saa aga pidada elatisevõlgnike survestamist, vähemalt sellisel kujul, nagu seda on otsustatud hiljuti vastu võetud täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. Seda põhjusel, et üldjuhul on elatisvõlgnikud lihtsalt väikest sissetulekut teenivad inimesed, mitte isikud, kes püüavad oma tulusid varjata. Viidatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli parlamendi soov sundida elatisvõlgnikke nende õiguste piiramise abil elatist korrapäraselt maksma, ilma et tuleks karistust kohaldada. Kohtupraktika kinnitab seevastu, et kui piiratakse nende inimeste õigusi, kes ei suuda elatise kõrge miinimumi tõttu objektiivsetel põhjustel oma kohustusi täita, siis süvendab see nende halba majanduslikku olukorda veelgi. Eriti mõjub juhiloa kehtivuse peatamine.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et elatisvõlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse oluliselt piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi, muu hulgas näiteks õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seega on alaealisele lapsele makstava elatise ebaproportsionaalse ja jäiga regulatsiooni negatiivseks tagajärjeks muu hulgas see, et sageli ei kohaldata elatisvõlgnike survestamiseks kasutatavaid meetmeid eesmärgipäraselt. Ühtlasi võib kahelda, kas sisuliselt pole õiguste piiramisel siiski mitte tegemist elatisvõlgnike karistamisega väljaspool karistusõigust. Samuti on küsitav, kas selline õiguste piiramine vastab põhiseadusliku proportsionaalsuse testi nõuetele – põhiõiguste piiramine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab muu hulgas olema ka taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Eelöeldust tulenevalt olen arvamusel, et parlamendil tuleks kaaluda alaealisele lapsele makstava miinimumelatise regulatsiooni muutmist ja kehtestada senisest paindlikum elatise suuruse arvestamise metoodika. Arutama peaks uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist.
Tulen nüüd tsiviilkohtumenetluse enda reeglistiku juurde. Tsiviilkohtumenetlust võib pidada optimaalselt korraldatuks siis, kui see ühest küljest tagab menetlusosaliste jaoks nende õigusi arvestava kiire ja õiglase kohtupidamise ning teisest küljest ei kuluta riigi ja menetlusosaliste aega ega raha enam, kui see on soovitud tulemuse saavutamiseks hädavajalik. Selle üldeesmärgi täitmine eeldab kehtiva kohtumenetluse normistiku pidevat analüüsi kohtupraktika valguses, et välja selgitada, mil määral saaks kohtumenetluse eeskirju täpsustada.
Tsiviilkohtumenetluse praktika kinnitab, et menetlusosaliste ja riigi ressursside suurt kokkuhoidu võimaldaks see, kui suunata iga tsiviilasi seaduse tasandil selle olemusega kõige enam kokku sobivasse menetlusliiki, vastavalt kas hagimenetlusse või hagita menetlusse. Kohtupraktika näitab, et kaasomandi lõpetamise vaidlused võiks senisest hagimenetlusest ümber suunata hagita menetlusse. Hagita menetlus võimaldaks kohtutel üles näidata suuremat paindlikkust vaidluseseme jagamisel, suurendades kohtu kaalutlusõigust. Praeguse tsiviilkohtumenetluse korralduse kohaselt on hagejale seadusega antud küll absoluutne õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kuid jagamisviiside puhul on kohus ikkagi seotud poolte haginõuetega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika näitab, et selline korraldus ei võimalda kohtusse pöördujal kaasomandi lõpetamist tõhusalt realiseerida ja on ebaökonoomne. Vastaspool on sunnitud omakorda esitama hagi tema soovitud jagamisviisi saavutamiseks ja tegema lisakulutusi.
Vastupidiseks näiteks samas vallas on aga selle aasta 1. jaanuaril jõustunud korteriomandi- ja korteriühistuseadus, mille kohaselt lahendatakse korteriühistute rahalised kommunaalvõlanõuded ja vaidlused ühistute otsuste üle hagita menetluses. Selline lahendus on ebaotstarbekas, sest tekitab kohtutele põhjendamatut lisatööd, koormates samal ajal menetlusosalisi, sest tarbetult kaasatakse kõik korteriomanikud.
Teatud vaidluste lahendamise menetlusteede analüüsi kõrval väärib arutelu ka küsimus, mil viisil tõhustada iseäranis spetsiifiliste kohtuvaidluste läbivaatamist. Nii on aja jooksul keerulisemaks muutunud näiteks pankrotivaidlused. Kuigi Eesti kohtusüsteemi puhul on seni lähtutud arusaamast, et teatud valdkondadesse erikohtute loomise asemel toetatakse kohtunike spetsialiseerumist, on pankrotivaidlused siiski nii olulised, et tasuks eraldi pankrotikohtute loomist vähemalt arutada. Nende kohtute loomine võimaldaks pankrotiasjade lahendamisse koondada erinevat kompetentsi, sh majandusasjatundjaid, kelle teadmised ja oskused tagaksid majandustegevuse hindamise kõige kõrgemal tasemel. Sõltumata pankrotikohtute loomisest vajaks aga eraldi küsimusena kaalumist pankrotihaldurite nimetamise süsteemi muutmine väliselt objektiivsemaks ja õiglasemaks, vältimaks juba aastaid kestnud kurtmist, et kohtunikud määravad menetlustesse endale meelepäraseid haldureid. Ainuüksi see asjaolu tekitab põhjendamatut usaldamatust pankrotimenetluste suhtes ja võib takistada asja lahendamist.
Kindlasti väärib tähelepanu ka menetluskulude kindlaksmääramise mehhanism, mis ideaalis peaks töötama selliselt, et sellega kaasneks võimalikult väike ajakulu kõigile seotud pooltele, sh kohtusüsteemile endale. Selleks oleks vaja kehtestada seadusega menetlusosalistele võimalus esitada kulunimekiri tervikuna enne otsuse tegemist kohtu määratud aja jooksul, mitte enne igat kohtuistungit. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kuigi Riigikohtu üldkogu tunnistas lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, ei ole senini seaduse tasandil täpsustatud vastaspoolelt esindajakulude sissenõudmise ulatust. Kui seda tehtaks, muutuksid menetlusosalistele kohtumenetlusega kaasnevad kulud prognoositavamaks ja kohtute töö kulude kindlaksmääramisel lihtsamaks.
Rääkides eeltoodud näidete varal tsiviilkohtumenetluse eeskirjade optimeerimisest, tuleb siiski silmas pidada, et see ei tohi toimuda menetlusosaliste põhiõiguste arvel. Üks keskseid kohtumenetlusega seotud põhiõigusi on kindlasti igaühe õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Liiga lihtsustatud menetlusdokumentide kättetoimetamise süsteem võib viia selleni, et menetlusosalised ei saa tegelikult neile avalikult kätte toimetatud menetlusdokumente kätte. Praktika põhjal on palju probleeme tekitanud näiteks menetlusdokumendi kättetoimetamine saatmisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku sellekohane säte lubab menetlusdokumente kätte toimetada neid üksnes välja saates, ilma kättesaamiskinnituseta. Sellist lähenemist, mis võimaldab teha suuri mööndusi menetlusdokumentide kättetoimetamisel, kuid teisalt toodab uusi kohtuasju, saab pidada vaid ebamõistlikuks, sest menetlusosalised on kätte saamata dokumentide tõttu sunnitud uuesti kohtusse pöörduma. Parlament võiks muuta praegust menetlusdokumentide kättetoimetamise korda niigi palju, et eelnimetatud sätteid ei järgita vähemalt hagiavalduse, hagita asja avalduse, hagi muutmise ja täiendamise ning vastuhagi kättetoimetamisel.
Kohtute ja menetlusosaliste omavahelise suhtlemisega seondub ka kohtulahendi avalikuks tegemise regulatsioon. Kuigi Eesti maine e-riigina on hea, võib meie menetlusseadustest leida siiski sätteid, mille puhul ei saa mööda küsimusest, kas need ikka toetavad seda kuvandit. Nii näiteks näeb praegune tsiviilkohtumenetluse regulatsioon ette, et lahend tehakse teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. Kui meil on juba olemas toimiv kohtute infosüsteem, siis on arusaamatu, miks ei võiks ka kohtulahendi avalikustamine toimuda sellesama infosüsteemi kaudu.
Sealjuures ei saa jätta märkimata, et praegune kasutusel olev kohtulahendite digitaalse allkirjastamise süsteem on olukorras, kus päevas tuleb allkirjastada kümneid, kui mitte sadu menetlusdokumente, ajamahukas ja muude puudustega. Eriti on see nii juhul, kui dokumendi peab allkirjastama kollegiaalne kohtukoosseis ehk sellele tuleb kanda mitu allkirja korraga. Praktikast on teada juhtumid, kus mitme kohtuniku samaaegsel lahendi allkirjastamisel süsteem allkirja ei salvesta ega ka teavita sellest, ent loob väliselt mulje dokumendi allakirjutamisest. Muu hulgas ka neil põhjustel allkirjastatakse Riigikohtus senini kaebuste menetlusse võtmise või sellest keeldumise määruseid käsitsi, sest sedavõrd paljude dokumentide digiallkirjastamine võtaks ebamõistlikult palju tööaega, rääkimata stressist, mida digiallkirjastamise käigus tekkivate süsteemivigade parandamine inimestes tekitab. Seetõttu ootab vähemalt kohtusüsteem pikisilmi, et välja töötataks dokumentide koondallkirjastamise lahendus, mis annaks võimaluse kanda digiallkiri ühe liigutusega korraga mitmele lahendile. Alternatiivselt võiks seadusandja kaaluda sootuks allkirja müstifitseerimisest loobumist, võimaldades kollegiaalse kohtukoosseisu puhul lugeda lahend senise kõigi kohtukoosseisu liikmete allkirjade asemel kinnitatuks üksnes eesistuja allkirjaga või siis usaldades kohtuametkonda üldisemalt, aktsepteerides allkirja asemel näiteks kohtukantselei kinnituspitsatit. Selline lahendus lähendaks kohtusüsteemi toimimist ka teistele riigivõimuharudele, sest teadupärast ei nõua ka Riigikogu seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse jõustamine kõigi vastava kogu liikmete allkirju.
Sama oluline on leida tasakaal kohtusüsteemi aruka ressursikasutuse ja menetlusosaliste edasikaebeõiguse tagamise vahel. Juhtisin oma ettekandes 2017. aasta kohtunike täiskogul tähelepanu sellele, et kehtivates kohtumenetluse seadustikes sisalduvad edasikaebevõimalused võivad osutuda teatud puhkudel ilmselgelt ebaotstarbekaks, sest ei aita kaasa õigusrahu saavutamisele, vaid võimaldavad kohtulahendi seadusjõustumist edasikaebamise teel edasi lükata. Kuigi seadusandja on halduskohtumenetluse seadustikku selles vallas juba igati põhjendatult revideerinud, ootavad muud liiki kohtumenetlused, sh tsiviilkohtumenetlus, endiselt ajakohastamist.
Tsiviilkohtumenetluses vajaksid kindlasti täpsustamist lihtmenetluse asjade edasikaebe piirangud ja perspektiivitute apellatsioonkaebuste menetlemisest keeldumise võimalused. Menetlusosalistele ja kohtutele peab seadusest selgelt nähtuma, missugustes olukordades on kohtutel õigus keelduda menetlusdokumentide menetlemisest või teha seda lihtsustatud korras.
Lõpetuseks paar tähelepanekut õigusloomeprotsessi kohta tsiviilkohtumenetluse kontekstis. On elementaarne, et ühe õigusakti sätte muutmisel tuleb silmas pidada, et muudatus oleks kooskõlas muude õigusaktidega. Et sellest siiski alati kinni ei peeta, kinnitab näiteks 1. jaanuaril 2019 jõustuv rahvastikuregistri seaduse muutmine, millega on rahvastikuregistrisse kantud aadressiandmetele antud õigusjõud. Samas on need muudatused jäetud sidumata tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätetega. Seetõttu ei saa tsiviilkohtumenetluses järgida järgmise aasta 1. jaanuaril jõustuvat rahvastikuregistri seaduse uut regulatsiooni, mille kohaselt tuleb avaliku ülesande täitmisel dokument – seda on eelnõu seletuskirja kohaselt ka kohtukutse – saata rahvastikuregistrisse kantud elukoha või viibimiskoha aadressil ja selliselt saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks. Ma ei taha siinkohal laskuda arutellu nende muudatuste mõistlikkuse üle, aga see näide illustreerib elavalt, kuidas õigusloome käia ei tohiks. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette menetlusdokumentide kättetoimetamise erikorra, siis ei saa uus kättetoimetamise regulatsioon tsiviilkohtumenetluses rakenduda. Jääb üle loota, et seadusandja jõuab veel enne rahvastikuregistri seaduse muudatuste jõustumist nende kahe seaduse omavahelist suhet reguleerida.
Vaid halvaks õigusloomepraktikaks saab pidada ka selle aasta 1. jaanuaril jõustunud uue laste kinnisesse lasteasutusse paigutamise regulatsiooni kehtestamist seoses senise alaealise mõjutusvahendite seaduse kehtetuks tunnistamisega. Alaealise mõjutuvahendeid kohaldanud komisjonide likvideerimise tõttu otsustas parlament alaealiste kinnisesse lasteasutusse paigutamise anda üle kohtutele, kellel tuleb edaspidi sellekohaseid taotlusi lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Kõnealune reform ise võib isegi põhjendatuks osutuda, aga küsitav on lähenemine, mille tagajärjena ei teadnud kohtud veel isegi mõni nädal enne seadusmuudatuse jõustumist, et neil tuleb hakata selle valdkonnaga seotud vaidlusi kohe menetlema. Seetõttu väärib taas rõhutamist, et olulisemate seadusmuudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab jääma mõistlik üleminekuperiood, mis näiteks kohtusüsteemi puhul võimaldaks kohtunikke õigel ajal koolitada ja nende tegevust ümber korraldada. Tänan tähelepanu eest! Aitäh!

Aitäh, Riigikohtu esimees! Enne, kui me läheme küsimuste ja vastuste juurde, tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et ettekandjale on üks suuline küsimus ja läbirääkimistest võivad võtta osa ainult fraktsioonide esindajad. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Meie erakond on käinud välja justiitssüsteemi reformi, mis ei puudutaks ainult kohtunikke, vaid ka prokuratuuri ja teisi selle süsteemi osasid. Muidugi järgnes väga äge reaktsioon. Teie kolleeg Indrek Parrest võrdles meie ettepanekut stalinismi juurde pöördumisega ja advokatuuri esimees Vallikivi rääkis samuti stalinismist. Ma küll ei tea, kus on Eestis Gulag või kas Riigikohtu juures on moodustatud mingid troikad, mis kuklalaske korraldavad, aga minu meelest on sellised võrdlused lihtsalt absurdsed. Küll aga näen ma, et Eestis kohus – nii ringkonnakohus kui Riigikohus – tegeleb poliitiliste valikute ja otsuste langetamisega. Eelkõige näeme seda kooseluseaduse rakendamise või kehtivaks tunnistamise küsimuses, aga ka näiteks Kreeka võlgade maksmise või terves reas muudes küsimustes. Kas teie meelest tõepoolest Eesti kohtusüsteem on nii laitmatu, et midagi parandada ei ole vaja?

Aitäh selle küsimuse eest! Mõistagi saan mina siin esindada vaid iseenda seisukohta. Kui seadustest alustada, siis minu meelest üks Murphy seadus ütleb seda, et asja ei saa parandada, kui see pole katki läinud. Minu arvates ei ole Eesti kohtusüsteemis midagi sedavõrd katki, et see nõuaks selliste reformide elluviimist. Veelgi enam, ma olen täiesti veendunud, et Eesti kohtusüsteem töötab laitmatult ja eeskujulikult, seda ka üleeuroopalises võrdluses. Seetõttu ma ei saa kuidagi toetada neid ettepanekuid, mis siin selles kontekstis on kõlanud. Veelgi enam, ma arvan seda, et kui meie põhiseadus näeb ikkagi ette võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte, siis utreerides, lihtsustatult tähendab see muu hulgas ka seda, et igal riigivõimu harul on oma kompetents, mis ei kattu teiste riigivõimu harude kompetentsiga. Ja öelda konkreetse kohtuvaidluse põhjal seda, mis on rakendamisele kuuluva õiguse sisu, on kindlasti õigusemõistmise ülesanne.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Väide, et Eesti kohtusüsteem on laitmatu, on kindlasti väga tugev ja põhjapanev seisukohavõtt, eriti arvestades seda fakti – te võite mind küll parandada –, et ligi pooled kohtuotsused, mis tulevad maakohtust, tehakse minu teada teise astme kohtus ümber. Kas see on laitmatu? Julgen jääda kriitiliseks. Kuid kas te saate palun meid siin Riigikogu saalis valgustada, kes teostab ja kui efektiivselt järelkontrolli kohtunike ja prokuröride üle? Kui kohtunik läheb vastuollu oma töö põhimõtete ja eetikaga ja langetab mõne otsuse näiteks lähtuvalt oma isiklikest huvidest, siis kes teda vallandada saab? Kui palju on neid juhtumeid välja tulnud? Kas see süsteem on tõesti laitmatult töötanud? Palun seletage meile lahti, kuidas saab prokuratuuris ja kohtusüsteemis kohtunikke ja prokuröre vajadusel lahti lasta!

Tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt, alustades teie küsimuse algusest: ma olen alati väitnud, ja seda ka siin Riigikogu kõnepuldis, et kohtulahendite kvaliteedi kohta iseenesest ei saa veel teha järeldust selle järgi, kui palju nendest kõrgemas astmes ära muudetakse. Seda lihtsalt põhjusel, et edasikaebamise korras vaidlustatav kohtulahend võib muu hulgas minna muutmisele ka sellest arusaamast lähtuvalt, et kõrgem kohus annab asjale teistsugune tõlgenduse. Selline paratamatult ongi õigusemõistmise loogika. Öelda, et esimese astme kohtunikud, kes on sedasama normi tõlgendanud mingil teisel moel, on teinud vale otsuse, ei saa. Küll aga minu arvates – seda ma olen ka korduvalt rõhutanud – me peaksime siiski püüdma rohkem liikuda selle poole, et õigusvaidluses saavutatakse õigusrahu võimalikult ruttu. See tähendab seda, et me peaksime ikkagi mõistlikult kaaluma, milliste lahendite peale edasikaebe võimalus tagada ja milliste puhul öelda, et juba tehtud kohtulahend jõustub sellisena, nagu see selles astmes on vastu võetud. Seda n-ö sissejuhatava märkuse korras.
Tulles teie küsimuse teise osa juurde, siis kui väga lühidalt vastata, kes teostab järelevalvet, siis kriminaalmenetluse korral teostab prokuratuuri üle järelevalvet kohus. Prokuratuur, esitades süüdistust, taotleb ju kohtult süüdimõistmist ja seda kohus kohtuliku arutamise käigus kontrollibki, kas prokuratuuri tegevus kriminaalmenetluse läbiviimisel on konkreetses asjas olnud õiguspärane või mitte, ja kui pole olnud, siis vastavalt kohtuotsusele sellele ka reageeritakse.
Mis puudutab kohtusüsteemi enda järelevalvet, siis tulenevalt sellestsamast võimude lahususe ja tasakaalustuse põhimõttest on täiesti üldaktsepteeritud arusaam, et kohtusüsteem kontrollib ise oma lahendite õiguspärasust. Sellepärast ongi kohtusüsteem mitmeastmeline: esimese astme lahendi peale saab kaevata ringkonnakohtusse, ringkonnakohtust omakorda veel kõrgemasse kohtusse. See on autonoomne kontroll, mis on hädavajalik, kui me tahame tagada võimude lahususe põhimõtte realiseerimist. Aga see ei tähenda seda, et kohtunik ei vastuta vigade eest, mis on vaadeldavad tema distsiplinaarüleastumisena. Ka Eestis täiesti toimib kohtunike distsiplinaarvastutuse süsteem. Eesti kohtusüsteemis on olnud piisavalt juhtumeid, kus kohtunikkond ise on otsustanud ühe või teise kohtuniku taandada mõne distsiplinaarüleastumise eest. Julgen meenutada, et üks selline juhtum ühe konkreetse Viru Maakohtu kohtunikuga pärineb üsnagi hiljutisest ajast.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees, aitäh teile ülevaate eest! Ma olen teiega väga nõus, et elatise määramise süsteem vajab kiiret muutmist ja probleem lahendamist. Esitasin ka justiitsministrile nädal aega tagasi selleteemalise küsimuse ja sain vastuseks, et ettevalmistus paindlikuma regulatsiooni loomiseks käib. Olukorras, kus võlgnike arv on kasvanud ligi 1000 võrra, on see paraku juba hiljaks jäänud, aga hea, kui see millalgi meie laudadele jõuab. Küsimus on mul aga laste huvide kaitse kohta. Täna me räägime palju ainult rahast. Lahutatakse kui abikaasad, aga lastevanemateks jäädakse edasi. Kas on kohtunikelt tulnud probleemipüstitusi või muid mõtteid, mida peaks seadusaktides muutma, et laste huvid oleks rohkem kaitstud ka mitterahalises mõttes?

Tänan selle küsimuse eest! Ma arvan, et nende küsimuste arutamisse tuleks kohtunikkond kindlasti kaasata, ka õigusaktide eelnõude ettevalmistamisse. Aga kui vaadata kehtivaid kohtumenetluse seadusi, mis käsitlevad ka kohtu kohustust järgida laste huvisid, siis näeme, et seadused on üsnagi regulatiivsed. Näiteks tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, et mis puudutab laste huvisid, siis võib kohus tõendeid koguda ka omal algatusel, sõltumata poolte taotlusest. See on üks näide selle kohta, et ilmselgelt on tehtud kummardus laste huvide kaitsmisele. Ja üldisema põhimõttena kehtib ikkagi arusaam, et kui tegu on lapsi puudutavate vaidluste lahendamisega, siis on kohtu kohustus seada esiplaanile just nimelt laste huvid. 

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea Riigikohtu esimees! Ma arvan, et kui kohtusse jõutakse, siis on kannatanuid tegelikult mõlemal poolel. Kohtusse minek kui protsess tekitab valu. Te tõite väga pikalt välja erinevaid ettepanekuid, kuidas võiks Riigikogu erinevate seadusmuudatuste abil menetlust tõhusamaks muuta. Riigireformi kontekstis me aga räägime järjest enam sellest, et pigem peaks soosima neid muudatusi, mida tehakse ilma seadusi muutmata. Millised on teie töövõidud menetluse tõhususe saavutamisel ilma seadusmuudatusi esile kutsumata ja mis on järgmised sammud?

Aitäh selle ülimalt huvitava ja keerulise küsimuse eest! Üldiselt pean möönma, et kohus on ikkagi seotud seadusandja ette kirjutatud menetlusseadusega. Kui me vaatame meie menetlusseaduste arengut, siis selgelt on täheldatav üks tendents: see on tõsiasi, et menetlusseadused muutuvad järjest paksemaks. See tähendab seda, et seadusandja soovib üha enam detailideni reguleerida kõiki menetlusõiguslikke küsimusi. Kui me vaatame kriminaalmenetluse või tsiviilkohtumenetluse seadustikku, siis näeme, et need on üsnagi kõhukad õigusaktid. Ega kohtutel suurt valikut ei ole – menetlusnormide järgimine on kohustuslik eeskiri, nende mittejärgimine võib kaasa tuua kohtulahendi tühistamise. Nii et kuigi meie käes on mõned hoovad – need seisnevad kohtupraktika kujundamises –, on nende kasutamine ikkagi äärmiselt piiratud. Kohtutegevuse spetsiifika seisneb siiski selles, et juhindutakse menetlusseadustikust.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kui ma teie ettekannet kuulasin, siis üks sõnum, mis sealt välja peegeldus, oli see, et inimestevahelistes suhetes on küsimusi, mida ei peaks kohus lahendama. Ühelt poolt koormatakse kohtud üle, aga teiselt poolt annab see märku, et inimesed usaldavad kohut ja tahavad, et kohus nende küsimusi lahendaks. Või siis on asi selles, et meie seadusandlik ruum on selline, et meil ei ole alternatiivi. Ma võin tuua paralleeli, et me igaks juhuks autoavarii puhul kutsume kohale politseiniku, selle asemel et olukord omavahel ära lahendada. Kindlustunde mõttes tahame ta kohale kutsuda, kuigi sellest ei pruugi kindlustusraha saamisel abi olla. Te puudutasite ka peresuhteid. Kas nendele vaidlustele – elatisvaidlustele ja muudele vaidlustele – oleks mingi alternatiiv, mis seisneks nagu teatud tüüpi mõistlikus lepituses teisel tasandil, mis ei nõua kõrgemat juriidilist pädevust? Või seda ei ole?

Aitäh! Ma arvan, et kindlasti on. Tegelikult on see ju üsna vana seisukoht, et kohtusse pöördumise asemel tuleks eelistada muid vaidluse lahendamise teid. Kohtusse pöördumine peaks jääma kõige viimaseks võimaluseks. Kui me vaatame laiemalt, siis neid teid on ju Eestis ka juurutatud. Kõige parem näide on võib-olla töövaidluskomisjonid. Töövaidluskomisjonid võimaldavad kohtueelselt ära lahendada põhimassi töövaidlusi ja meie statistika kipub näitama seda, et töövaidluskomisjoni otsustest kaevatakse kohtusse edasi ainuüksi 10–15%. See on üks mehhanism, mis võimaldab kohut vältida. Menetlustöö vaidluskomisjonis on kindlasti palju lihtsam kui menetlus kohtus. Teine näide on seesama teie viidatud liiklusõnnetuse fikseerimine. Ka selleks puhuks on loodud mehhanism, et kui pooled on kokkuleppele jõudnud, siis ei ole vaja politseid kohale kutsuda, juhtunu fikseerimisega saavad asjaosalised väga edukalt ise hakkama.
Aga kui tulla tagasi elatisvaidluste juurde, siis minu arvates ei ole põhimure mitte niivõrd selles, et meil pole kohtuvälist vaidluse lahendamise instantsi, pigem on probleem miinimumelatise regulatsiooni jäigas seadustatuses, nii nagu see meil praegu on. See juba iseenesest produtseerib kohtuvaidlusi. See on üks näide sellest, kuidas üks seadusepügal võib tuua kaasa erakordselt suure kohtuvaidluste arvu. Just sellele ma tahtsin oma tänases ettekandes osutada, et te mõtleksite, kuidas seda regulatsiooni paindlikumaks teha, ja seda ka selleks, et vanemad ei peaks nende küsimuste lahendamiseks kohtusse pöörduma.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikogu esimees! Mind huvitab see statistikat puudutav lisa, mis siin on. Nendest arvudest ei loe päriselt välja, milline on kohtusüsteemi koormuse tegelik dünaamika. Ühes kohas on kriminaalmenetluse all ka täitmiskohtunike asjad, teise rea pealt loen, et kriminaalasju, mis eeldatavalt on siiski väga keerulised asjad, on vähemaks jäänud. Kuidas selle koormusega tegelikult on? Ja kui küsimust veel laiendada, siis sel nädalal räägiti meil ka riigireformist ja asendustegevustest. Kas kohtusüsteemis ka asendustegevusi on? Need võivad ju tõesti toimuda täiesti seaduse alusel ette nähtud menetlusnormide alusel.

Aitäh! Esimesest küsimuse osast alustades ma möönan, et kohtustatistika uurimiseks on vaja natukene eelteadmisi, et mõista, mida need terminid siin täpselt kajastavad. Teie viidatud kriminaalmenetluse asjade all peetakse ikkagi silmas kõiki neid kohtuasju, mida kohtud lahendavad kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Lihtsalt see seadustik ongi selline kompleksne õigusnormide kogum, mille alla lähevad väga erinevad asjad, alates kriminaalasjas esitatud süüdistuste arutamisest kohtus kuni näiteks rahvusvaheliste õigusabitaotluste lahendamiseni. See ongi üldmõiste –kriminaalmenetluse asjad ehk kõik need asjad, mida kohus lahendab kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Kui me seda segmenti statistikast vaatame, siis on täiesti mõistetav, et kuna kuritegevus on langustrendis, siis iseenesest ka kriminaalasjade arv – nüüd sõna otseses mõttes, kus on tegemist süüdistuse arutamisega – on langustrendis. Nii et siin on selline seos täiesti olemas.
Nüüd, tsiviilasjade maht Eesti kohtutes ongi kõige suurem: üksnes maakohtutes lahendatavaid tsiviilasju on 30 000. Kui siia juurde arvestada lihtsustatud menetluses lahendatavad asjad ehk maksekäsu kiirmenetluses lahendatavad asjad, siis on nende arv kokku 60 000. See on muljet avaldavalt suur arv. Eelmise aasta võrdluses on tsiviilasjade arv küll mõnevõrra vähenenud, ent see on ikkagi kõige suurem osa asjadest, mida kohtud lahendavad.
Ja siis on veel haldusasjad. Nagu mainitud, Eesti on väike riik, meie haldustegevuse sfäär on piiratud. See peegeldub ka halduskohtumenetluses: halduskohtutes arutatavate asjade arv on meil kõige väiksem. Nendest moodustavad väga suure osa, ligi kolmandiku kinnipeetavate kaebused. Aga kui nüüd küsida selle kohta, kas on asendustegevust ka kohtusüsteemis, siis see saab puudutada eeskätt kohtusüsteemi haldamist Justiitsministeeriumi vahendusel. Viimasel ajal pean ma küll tõdema, et ma õnneks täheldan asendustegevuse osatähtsuse järjest väiksemaks muutumist. Nii on.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Alustaks mõnest terminist, mis minu meelest on väga iseloomulikud praeguse süsteemi kirjeldamisel. Kõigepealt, me kasutame sõna "õigusriik", mis tegelikult tuleb saksakeelsest sõnast Rechtsstaat, mida kasutati muide ka Hitleri-Saksamaal. See on väga iseloomulik, selle asemel et kasutada anglosaksi õigusruumi väljendit the rule of law ehk "seaduse võim". Me oleme õigusriik, kus on kuulutatud üks poliitiline paradigma ainuõigeks ja kogu seadusandluse tõlgendamine käib selle paradigma kohaselt. See on liikumine totalitarismi suunas. Aga küsimus on mul järgmine. Kas ongi ühesuunaline tänav, et kohtunikud võivad poliitikuid süüdistada ja sõimata? Kõige lihtsam on irvitada, et poliitikud on jätnud töö tegemata ja meie ei saa midagi parata. Aga kui poliitikud ütlevad midagi kohtu kohta, siis on see võimude lahususe põhimõtte ründamine. Kuidas te kommenteerite?

Tänan selle küsimuse eest! Kui alustada vaidlusest termini üle, siis nii palju kui mina Briti kolleegidega olen suhelnud, on see teie viidatud rule of law sealgi mõistetav kui õigusriik. Põhimõtteliselt on nende mõistete sisu täpselt seesama, kuigi terminid on algkeelest tingituna erinevad. Kui me räägime tõlke adekvaatsusest, siis termin rule of law on eesti keelde siiamaani olnud tõlgitud kui õigusriik või õigusriigi põhimõte.
Teiseks, pean tunnistama, et valitsevast poliitilisest paradigmast ei tea mina midagi, selle kohta ei oska ma midagi kosta ja see ei olegi minu ülesanne. Aga kätt südamele pannes ma siiski väga loodan, et Eesti kohtunikud käituvad ka teiste riigivõimu harude esindajaid silmas pidades lugupidavalt ja kohtunikuametile vastavalt. Aga mis puudutab seda, kas kritiseerida või mitte kritiseerida, siis üldiselt on ka mujal Euroopas selline arusaam, et kõrgeimad kohtulahendid, mis ei ole edasikaevatavad, on alati ja igal pool akadeemilisele diskussioonile avatud. Nende üle võib arutleda. Seda juba põhjusel, et vastasel juhul kõrgeima kohtu praktika ei arene edasi. Aga see diskussioon peab olema õiguslik diskussioon. See diskussioon ei tohi olla õigusväline, sest säärasel juhul me ju ei tegeleks mingi küsimusega samal tasandil. Selles mõttes ma kõrgeimate kohtulahendite kritiseerimise puhul mingit probleemi ei näe ja seda kriitikat ju Eesti õigusajakirjandus järjekindlalt ka edastab. Kui te jälgite näiteks ajakirja Juridica, siis teate, et seal on avaldatud artikleid, milles tehakse etteheiteid Riigikohtu seisukohtadele ühes või teises küsimuses ja juhitakse tähelepanu, kuidas üht või teist küsimust oleks saanud paremini lahendada. See on täiesti loomulik õigusemõistmise protsessi osa.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te ütlete, et tsiviilasju on üle kahe kolmandiku. Aga tsiviilkolleegiumis on teil seitse kohtunikku, kriminaalkolleegiumis kuus, kuigi kriminaalasju on alla ühe kolmandiku. Äkki peaks kriminaalkolleegiumi koosseisu vähendama kolme inimese peale? Ent see selleks.
Te räägite lastele elatise maksmist silmas pidades, et perekonnaseadus, mille me seitse aastat tagasi kehtestasime, on jäik ega arvesta reaalset elu, kus käib erandi kohaldamine enamuse suhtes ja üldreegli rakendamine vähemusele. Tehke üks väikene ettepanek, kuidas me saaks selle jäikuse ära likvideerida, ja me laseme selle käiku!

Aitäh! Minu roll tänases ettekandes on eeskätt juhtida parlamendi tähelepanu, et selline probleem on. Ja probleem on tõsine: kui ma vaatan elatisvaidluste statistikat, siis näen, et viimase viie aasta jooksul on neid asju Eesti kohtutes lisandunud tuhatkond. Perekonnaasjadest, mida Eesti kohtutes lahendatakse, puudutab kaks kolmandikku elatisvaidlusi. Kui see ei osuta tõsisele probleemile, siis millele see osutab? Kui jutt on elatise määramisest kellelegi teisele, mitte alaealistele lastele, siis käib see ikkagi vajaduspõhisuse järgi. Laste puhul on seadusandja öelnud, et niisugune on miinimum – see on seaduses fikseeritud miinimum –, aga samas võib seda miinimumi vähendada. Ja kui on ette nähtud miinimum ja selle vähendamise teed, siis on ju loogiline, et selle üle ka vaieldakse. Mulle tundub, et ka alaealiste puhul võiks lähtuda sellestsamast vajaduspõhisuse teesist. Ma ei kipu siin jooksult välja pakkuma lahendusi, nii nagu ma juba ettekandes ütlesin, aga küsimus vajaks analüüsimist. Eks siin tuleks kaasata ka Sotsiaalministeeriumi kompetents, et öelda, milline see õige lahendus on. Aga ma näen, et me oleme jõudnud seisu, kus seda küsimust on vaja parlamendi tasandil tõsiselt arutada.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu esimees, suur tänu teile hea ja põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus puudutab kokkuleppemenetlusi. Missugune tendents kokkuleppemenetluste kasutamisel kohtupraktikas praegu on: kas nende arv suureneb või väheneb? Kas te näete mingeid probleeme, mille tõttu seadusandja peaks midagi muutma, et olukorda paremaks teha?

Aitäh! Kokkuleppemenetluste osakaal kriminaalmenetluses on endiselt suur. Üldmenetlusi on meil 6–7%, kokkuleppemenetluste osakaal on kordades suurem. See sõltub muidugi natukene ka Eesti piirkonnast. Tuleb välja, et Eesti on nii suur riik, et kohtupraktika põhja- ja lõunaregioonis on mõneti erinev. Aga kui vaadata sellist üleüldist tendentsi, siis näeme, et Euroopas ei ole vist enam ühtegi riiki, kus kokkuleppemenetlust ei ole seadustatud. See tuleneb lihtsalt asjaolust, et olukorras, kus üha enam tegusid loetakse karistatavaks, on aina suurem surve kriminaalprotsessile ja siis peavad olema ka mingid mehhanismid, mis võimaldavad seda survet riigiressurssi silmas pidades mõistlikult vähendada. Kokkuleppemenetlus on üks neid mehhanisme.
Kui te küsite, kas saaks kokkuleppemenetluse regulatsioonis midagi parandada, siis mina erilist remondivajadust ei näe. Minu hinnangul on Eesti kokkuleppemenetluse regulatsioon üks kõige õnnestunumaid Euroopas. Seda võib-olla põhjusel, et erinevalt mitmest teisest riigist on meil asja arutav kohus kokkuleppe sõlmimiseni viivatest pooltevahelistest läbirääkimistest distantseeritud. See annab kohtule sellise erapooletu rolli hiljem tema ette toodud kokkuleppe kinnitamisel või selle tagasilükkamisel. Minu arvates on see vägagi mõistlik lähenemine, sest see tagab kohtu erapooletuse. Ja praktika on ka kinnitanud, et kokkuleppemenetlus meil töötab. Seetõttu ma nüüd käigult küll midagi parandama ei tõttaks. Seadusandja töö on olnud vägagi õnnestunud.

Jüri Adams, palun!

Härra Riigikohtu esimees! Paar nädalat tagasi avaldas endine õiguskantsler Indrek Teder ühe artikli, kus ta avaldas oma arvamust ühe asja kohta, mida ta nimetas eelnõuks. Riigikogu liikmetel on professionaalsest idiotismist komme nimetada eelnõuks neid asju, mis on Riigikogus menetletavad eelnõuna, ja teistele mitte anda eelnõu nime ja öelda "eelnõu projekt" või midagi sellist. Ma sain selle teksti kätte ja ma saan aru nii, et selle on koostanud teie nõunikud, kaks inimest. Ja ma oletan, et see ei olnud nende eralõbu, vaid nad tegid seda oma tööajast ja selle palga eest, mida nad saavad, või siis ehk ka eraldi mingi toetuse eest. Siit ma teen järelduse, et teie olete neile selle ülesande andnud ja selle sisuliselt ka heaks kiitnud. On see niimoodi?

Ma ei tea, millist eelnõu te silmas peate. Kui te mõtlete põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise eelnõu, siis märgin, et meil on välja kujunenud hea koostöö Justiitsministeeriumiga. See ei puuduta ainult seda konkreetset kohtumenetluse seadust, vaid ka teisi kohtumenetlust käsitlevaid seadusi. Eelnõude väljatöötamisse kaasatakse regulaarselt ka nõunikke kohtusüsteemist. Minu arvates on see vägagi põhjendatud lahendus, sest see tagab nende inimeste kompetentsi ärakasutamise, kes kohtumenetlusega kursis on. Ma võin siin ühe teisegi näite tuua: parlamendis üsna hiljuti heaks kiidetud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus oli põhiosas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunike ette valmistatud. Selline koostöö Justiitsministeeriumi kui õigusloome keskasutuse ja kohtusüsteemi vahel on minu arvates alati hästi toiminud.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees! Te tegite oma ettekandes ettepaneku kaaluda võimalust luua pankrotikohtud, kus töötaksid valdkonnaspetsiifiliste teadmistega kohtunikud. Samamoodi on välja käidud mõte luua sotsiaal- või perekonnaõigusega seotud asju menetlevad kohtud. Nii teie kui ka mina teame ja ma usun, et veel paljud siin saalis olevad inimesed teavad, et lähisuhtevägivalla ohvritega tegelevad inimesed on kurtnud, et kohtusaalides on üsna tihti nähtud ohvrite märgistamist ja taasohvristamist. Millised on teie ettepanekud, kuidas sellele probleemile lahendust leida?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab pankrotikohtuid, siis ma ise olen siiamaani olnud seda meelt, et Eestis pole põhjust väga palju erikohtuid moodustada. Tegelikult on meil praegu erikohtutena olemas ainult halduskohtud esimeses astmes. Muudel puhkudel oleme öelnud, et piisab kohtunike spetsialiseerumisest. Nüüd ma aga näen selgelt, et üha enam kasvab väljastpoolt tulev surve teatud asjade spetsiifikale viidates taotleda mingisuguse erikompetentsiga kohtute loomist. Kui see mõte lõpuni mõelda, siis minu arvates ehk ongi kõige paslikum alustada seda arutelu just nimelt pankrotivaldkonnast. Sest pankrotivaldkond on selline ala, kus tihtipeale õigus seguneb majandusega. Ja siin võib klassikalisest kohtunike haridusest väheseks jääda, oleks tarvis kaasata just nimelt majandusvaldkonna, raamatupidamisvaldkonna spetsialiste, et asju õigesti lahendada. Seetõttu sellest valdkonnast võiks minu meelest alustada, kui me avame diskussiooni selle üle, kas meil on vaja erikohtuid või meil ei ole neid vaja ja kui on, siis mis tingimustel.
Mis puudutab kannatanu taasohvristamist, siis eks see on muidugi keeruline küsimus. Selles mõttes, et eriti siis, kui tegu on kriminaalprotsessil süüdistuse arutamisega, siis on kannatanu ka tõendi allikas. Kannatanu ütlused on kohtus sageli väga olulise tõendi allikaks, mis tähendab samuti seda, et kannatanu vahetu ülekuulamine kohtusaalis on vältimatu, kui tahetakse tagada ka kaitseõiguse teostamine. Loomulikult, kohtusaalis uuesti ütluste andmine tähendab seda, et kannatanu peab seda kõike jälle läbi elama, mis võib psüühiliselt kurnav ja raskesti talutav olla. Aga me peame teiselt poolt arvestama sedagi, et ikkagi ka kaitseõigus tuleb tagada. Sellel inimesel, keda süüdistatakse, peab olema võimalus kuulda, kas kannatanu ütlused on õiguspärased. Nii et tuleb leida mingisugune mõistlik tasakaal.
Mulle tundub, et vähemalt selles osas, mis puudutab alaealisi, on juba mitmed olulised sammud astutud. On võimalik alaealise kannatanu ütlusi salvestada ja hiljem kohtusaalis tugineda sellele salvestisele või siis eemaldada alaealine kohtusaalist ja kuulata ta üle kohtu vahendusel esitatavate küsimuste abil, et ta ei peaks uuesti süüdistatavaga kohtuma. Nii et seadusandja on juba niisuguseid samme astunud. Aga kokku võttes ma möönan, et see ei ole lihtne, sest see eeldab kahe väga erineva huvi tasakaalustamist. Ühelt poolt on mängus kannatanu huvi saavutada kriminaalasja lahendamine ja teiselt poolt kaitseõigus.

Helmut Hallemaa, palun!

Aitäh, eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees härra Priit Pikamäe, ka mina tänan teid ülevaate eest! Mu küsimus on halduskohtute arvu piisavuse kohta, mida me arutasime ka põhiseaduskomisjonis. Kohtute reformi käigus koondati mitu aastat tagasi halduskohtud Tallinnasse ja Tartusse. Ma küsisin komisjonis, kas see on piisav, ja te väitsite, et kui muu Euroopaga võrrelda, siis piisab Eestis isegi võib-olla ühest halduskohtust. Ühele küsimusele vastates te ütlesite, et me oleme siiski nii eriline riik ja meil on omad erisused. Kas see korraldus on ikkagi piisav? Kas kõigil soovijatel on võimalus olenemata oma asukohast halduskohtusse pöörduda? Nende asukoht võib asja nende jaoks kallimaks muuta. Ja teiseks: kas kõigil sotsiaalsetel gruppidel, ka haavatavatel gruppidel, on võimalus haldusasjas kohtusse pöörduda?

Aitäh! Kui küsida, mis suunas võiks kohtusüsteemi Eestis tõhusamaks muuta, siis ma arvan, et kohtuvõrk vajaks kindlasti analüüsimist. Kui me vaatame, kus meil kohtumajad asuvad, siis näeme, et suures osas on need samades kohtades, kus nad olid sel ajal, kui Eesti taasiseseisvus. Kohtumajade osas on meil muutusi toimunud minimaalselt, üksikud dubleerivad kohtumajad on suletud, aga laias laastus on kohtuvõrk jäänud samasuguseks, nagu ta oli aastal 1991 ja enne seda.
Teisalt peame tunnistama, et Eesti demograafilises olukorras on ju toimunud suured muutused. Rahvastik on ümber paiknenud, inimesed ei ela enam seal, kus nad varem elasid, toimub linnastumine, valglinnastumine, inimeste koondumine siia Tallinna ümbrusesse. Seetõttu tuleb kohtureform tervikuna kindlasti lähiajal analüüsi alla võtta.
Mis puudutab halduskohtuid, siis seda süsteemi on ühe korra juba reformitud. Loodud on kaks halduskohut, üks asukohaga Tallinnas, teine Tartus. Mulle tundub, et sellest praegu täiesti piisab, seda enam, et halduskohtus ikkagi kehtib ka uurimispõhimõte. Kui te küsite, kas igaühel on võimalik saada halduskohtust mõistlikku abi, siis sealne menetlus ongi spetsiifiliselt niimoodi korraldatud, et see toetaks võimalikult hästi üksikisiku õigusi. Ma arvan, et siin küll mingit probleemi ei ole. Küll aga tuleb tulevikus sellesama üldise kohtuvõrgu analüüsi käigus vastata ka küsimusele, kas praegune halduskohtute paiknemine on optimaalne või mitte.

Igor Gräzin, palun!

Kohtuasjad! Kaur Kender – puudus algselt kuriteokoosseis ja kohtualluvus. Aivar Soop – puudus kuriteosündmus. Nikolajev, Kärdla – kaheksa aasta jooksul ei avatud isegi musta kasti. Neljandaks: Savisaare protsessi ajal avaldab prokuratuur jälitusmaterjale ajakirjanduses korduvalt. Viiendaks: maadevahetuse protsessi puhul muudetakse poolel teel kvalifikatsiooni, kusjuures endistel asjaoludel ehk neli aastat järjest menetletakse valesti. Kuuendaks: maadevahetuse protsessil oli selgelt väljendunud poliitiline iseloom, mille ma olen ära tõendanud. Ma arvan, et sellest piisab. Küsimus on selline. Ma ei näe kohtuotsustes prokuratuuri kohta vähimatki kriitikat, ei ühtki kritiseerivat sõna. Hullemgi veel, kui me püüame prokuratuuri kuidagigi tööle panna või allutada Eesti õiguskorrale, on Riigikohus asunud koos prokuratuuriga ringkaitsesse õigusemõistmise normaalse kulgemise ja demokratismi vastu. Miks te olete selles ringkaitses prokuratuuri kaitseks ja õigussüsteemi vastu?

Tänan selle küsimuse eest! Saan vaid kinnitada, et kindlasti ei ole kohtusüsteem ringkaitses ja kindlasti ei ole kohtusüsteem mitte mingilgi moel prokuratuuriga, kuidas nüüd öelda, ühel pool. Kohtusüsteemi ülesanne on prokuratuuri tegevust kriitiliselt hinnata. Ja ma arvan, et needsamad lahendid, millele te viitasite ja mis päädisid muu hulgas õigeksmõistmisega, seda ju väga selgelt kinnitavad.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eelmine Riigikogu võttis vastu kooseluseaduse, mille jõustumise kohta sätestati seaduses, et see jõustub koos rakendusaktide vastuvõtmisega. Praegune Riigikogu lükkas need tagasi, see oli ja on Riigikogu tahe. Kaks päeva tagasi väitsite aga teie, et Riigikogu tahe olevat olnud, et kooseluseadus jõustuks sõltumata sellest, kas rakendusaktid vastu võetakse või mitte, ja Riigikogu olevat ise seaduse jõustumise rakendusaktide vastuvõtmisest lahti sidunud. See ei vasta tõele. Kas selline lähenemine ei ole mitte näide kallutatusest, kohtulikust aktivismist ja Riigikogu tahte väärtõlgendamisest?

Tänan selle küsimuse eest! Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et nagu te ise ehk ka märkasite, tegemist oli Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendiga. Ja selles põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendis on üksikasjalikult ära toodud ka põhjendused, miks kohtukoosseis sellisele seisukohale asus. Ma muidugi tean – see on reegel –, et see, kellele ei meeldi kohtulahend, ei ole kunagi nõus ka põhjendustega. Need paratamatult käivad käsikäes, aga ma soovitan siiski need kohtulahendis toodud põhjendused üle vaadata. Seal on ära toodud argumentatsiooni skeem, miks kohus sellisele järeldusele jõudis. Ma teeksin aga veel ühe väikese täienduse: juhin tähelepanu sellele, et juba enne seda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendit oli Eesti juristkond laiemalt jõudnud arusaamisele, et tegemist on kehtiva seadusega. Vaid kaks näidet. Juba enne seda lahendit olid notarid jõudnud veendumusele, et seadus kehtib ja seda tuleb rakendada. Teiseks, juba enne seda lahendit oli ka Riigi Teataja ära näidanud, et tegemist on jõustunud seadusega. Nii et ei ole õige öelda, et siin on tegemist ainult kohtusüsteemi ühepoolse seisukohaga. Järeldus, et see seadus kehtib, on pigem, ma ütleksin, juriidilise avalikkuse üldine positsioon. Sellele seisukohale on sõltumata kohtulahendist jõudnud ka teised Eestis praktiseerivad juristid.

Raivo Aeg, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Siin on mõnikord – õigemini mitte mõnikord, vaid viimasel ajal päris aktiivselt – polemiseeritud eriti kriminaalmenetluse puhul kogu protsessi ülemäärase pikkuse üle, alustades menetluse algusest kuni lõpuks kohtuotsuseni jõudmiseni. Seda on tehtud eeskätt just nendel juhtudel, kui mingi asi on pälvinud avalikkuse suuremat tähelepanu. Nii on meie kolleegid esitanud teatud seaduseelnõusid, et hakata kuskilt otsast mingeid asju kärpima, et menetlusaega võimalikult minimeerida. Pahatihti on ka kohtumenetlus väga pikk olnud. Kas teie arvates on kohtunikel tööriistakastis piisavalt vahendeid, et kohtumenetluse pikkust optimeerida, või on siin vaja ka seadusandjalt mingisugust abi?

Aitäh selle küsimuse eest! Kohtumenetluse kestus, eriti kriminaalasja korral, on alati selline küsimus, mida tuleb kriitiliselt analüüsida. Kui me vaatame kohtumenetlusi – kohtueelse menetluse kohta mul andmed puuduvad, seda ma ei ole pädev kommenteerima –, siis me näeme, et meil ikkagi valdav osa asju lahendatakse lühimenetluste, lihtmenetluste korras ja nende kestus kohtus ei võimalda küll rääkida ülemäärasest ajakulust. Näiteks lühimenetluse ja kokkuleppemenetluse kestus keskmiselt ei ületa ühte kuud alates ajast, kui asi kohtusse saabub. See on selge indikatsioon sellest, et siin midagi parandada ilmselt vaja ei ole.
Küll aga on ilmselgelt problemaatilised üldmenetlused. Nende puhul taandub asi tavaliselt küsimusele, millal kohus saab järgmise asja ette võtta. Meil kehtib juba mitmendat aastat seadusandja tahtel kriminaalmenetluses kohtuliku arutamise katkematuse põhimõte, mille kohaselt kohus ei või alustada järgmise kohtuasja arutamist enne, kui ta on eelmise ära lõpetanud. See tähendabki seda, et kohtus tekib üldmenetluse asjade puhul järjekord – asjad ootavad selle järel, et eelmine asi saab ära lahendatud, siis võtab kohtunik käsile järgmise. Sellest on ka tingitud olukord, et nii mõnigi suurt avalikkuse tähelepanu pälviv kohtuasi määratakse arutamiseks alles aastaks 2019. Seega võiks arutada, kas katkematuse põhimõte sellisel kujul on tingimata hädavajalik.
Aga teiselt poolt tuleb muidugi ka arvestada sellega, et kui katkematuse põhimõttest loobuda, siis me võime jõuda olukorda, kus me sugugi ei võida kohtuasja lahendamise kiiruses, sest kohus hakkab paralleelselt lahendama mitut asja, mis tähendab seda, et istungite määramine muutub tsükliliseks, kuna vahepeal tuleb arutada mõnda teist asja. Praeguse süsteemi kindel eelis on see, et ta võimaldab ühe asjaga tegeleda järjepidevalt, teisi asju vahele võtmata.
Loomulikult tuleb silmas pidada ka seda, et alati asja arutamise kestus ja see, kuhu see määratakse, ei sõltu tingimata kohtust. Kohus ei saa asja üksi arutada. Selleks, et asja arutada, on vaja ka menetlusosalisi. Ja menetlusosaliste kalendrid on tihtipeale väga täis, nii et omaette suur küsimus ongi, kuidas leida kõigile sobiv menetlusaeg. Lihtsalt ongi nii, et Eestis on menetlusosalised väga koormatud. Aga veel kord tagasi tulles: kui midagi seadusandja tasandil analüüsida, siis ehk katkematuse põhimõtte toimimist ja küsimust, kas peaks seda äkki mingist otsast parandama.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mul tekkisid viimastele küsimustele vastuseid ja teie esinemist kuulates mõned mõtted. Te kinnitasite, et kohtud lähtuvad seadustest. Tõepoolest, võtame selle kooseluseaduse. Seadus avaldati Riigi Teatajas ja ilmselt see on märk, et selline seadus on Riigikogus läbi läinud. Aga ikkagi need aktid, ilma milleta seadus nagu ei kehti. Seadusandja tahe ju oli selline, et seadus ei kehti senikaua, kuni akte ei ole. Kuidas kohtud ikkagi sellega ei arvesta ja leiavad omapoolseid tõlgendusi? Eks juristide seas ole erinevaid tõlgendusi – on ilmselt neid, kes pooldavad homoasjandust, ja ka neid, kes mitte. Aga seadusandja tahe oli siiski selline, et kuni rakendusakte pole, pole ka seadust. Ega see avaldamine ei ole ju minu meelest märk, et seadus kehtib. See on lihtsalt nagu informatsioon, et selline seadus on Riigikogust läbi käinud.

Tänan selle küsimuse eest, aga ma usun, et ma sellele juba vastasin. Ma selgitasin, miks vähemalt Riigikohus, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus seisukohale, et see seadus on jõustunud, kuigi rakendusakte pole kehtestatud. Need põhjendused on Riigikohtu lahendis esitatud. Seal on pikalt võrreldud seadusloome praktikat ja antud ülevaade, kuidas on seadusandja varem sellisele küsimusele lähenenud. Vaid üks näide: karistusseadustiku puhul oli rakendussättes üks pügal: seadus jõustub rakendusseaduses ettenähtud korras ja ajal. Mis tähendas seda, et ta pidi olema nii kaua vacatio legis'e olukorras, kuni rakendusseadus ütleb, millal ta kehtima pannakse. Siin oli seadusandja otsustanud teisiti. Nii et ma soovitan siiski lugeda kohtuotsust, kus need põhjendused on esitatud.

Austatud Riigikohtu esimees Priit Pikamäe, Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ja teid vastamise eest! Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajana. Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud asespiiker! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Küsimusi oleks oi kui palju, aga kahjuks saame ainult ühe küsimuse küsida. Niimoodi, ma ei teagi, kuidas, mis tooniga seda juttu siin rääkida. Kuulasime Riigikohtu esimeest, kes nagu sõna otseses mõttes ütles, et Eesti kohtutes on kõik korras. Eesti kohtusüsteem on laitmatu, mitte midagi ei ole vaja muuta ei ametisse saamisel, ametist lahtisaamisel, ei menetlustes, kokkuleppemenetlustes – kõik on bueno, koššer!
Ma ei tea – mitte ainult minuga, vaid ka terve hulga meie teiste fraktsioonide liikmetega võtavad peaaegu iga päev ühendust inimesed, kes toovad meile absurdseid ja õõvastavaid konkreetseid näiteid sellest, kuidas Eesti kohtud rikuvad seadust, kuidas Eesti prokuratuur rikub seadust, kuidas menetlus ise ongi karistus, kuidas omavolitsetakse ja suvatsetakse. Jah, meil lasti üks kohtunik lahti. Mille eest? Selle eest, et ta hurjutas kedagi võõramaalase või immigrandiga abiellumise eest. Ta lasti lahti poliitkorrektsuse dogmade jõustamiseks, mitte sellepärast, et ta midagi muud valesti tegi.
Aga kuidas meil kohtunikud muidu ametist lahti saavad? Ei saagi, sest kohtunikud valvavad iseenda üle. Jah, poliitikud võivad arutada ka Riigikohtu lahendeid, aga see arutelu, nagu me praegu kuulsime, peaks olema ikkagi akadeemilist laadi, juriidilist laadi. Ent kuidas me arutame akadeemiliselt Riigikohtu seda lahendit, mis jõustas kooseluseaduse kooseluseadust rikkudes, lähtudes kooseluseaduse täiesti ilmselgelt laest võetud tõlgendusest? Loeme siis seda Riigikohtu lahendit selles küsimuses! Andke andeks, see on juriidilise žargooniga ilustatud hülgemöla. See on välja mõeldud jutt!
Ja see ei ole ainult Eesti kohtute süsteem. Meil on ringkonnakohtu otsuseid, mida põhistatakse Rootsi või Ameerika seadustega – tule taevas appi! Tule taevas appi! Kas see on ka Eesti Riigikohtu tahe, et meil kehtiks valikuliselt Rootsi seadused?
Kui me siis ütleme, et see süsteem on mäda, siis öeldakse, et te olete stalinistid. Seda ütles Riigikohtu liige, et me igatseme tagasi nõukogude aega. Ma tõesti ei tea, kus on Eesti Gulagid ja kes korraldab Eestis kuklalaske, küll aga ma tean seda, et meil puudub igasugune demokraatlik kontroll kohtusüsteemi üle ja muide, ka prokuratuuri üle. Ka prokuratuuri üle puudub demokraatlik kontroll! Ja kui meie erakond ütleb, et me soovime demokraatlikku kontrolli taastada, siis tullakse ja öeldakse meile – seda teevad tsunfti esindajad ja tsunfti suuvoodrid ERR-is ja mujal peavoolumeedias –, et me oleme stalinistid. Täielik kafkalikkus on selle asja nimi!
Me näeme iga päev, kuidas kohtud tegelevad puhta poliitilise tellimusega. Igor Gräzin juba juhtis tähelepanu mitmele kaasusele. Ma veel kord tuletan meelde, et kohus otsustas ka Euroopa stabiliseerimismehhanismi küsimuses puhtpoliitiliselt, et Eesti maksumaksja rahaga võib teiste riikide võlgasid maksta. Kohtud on teinud mitmes kaasuses kooseluseadusega seotult puhast poliitikat ja neid näiteid on teisigi.
Selline süsteem tegelikult räägib meile millest? Sisuliselt ta räägib meile sellest, et me veereme põhiseadusliku kriisi suunas. Meil on sajad tuhanded kodanikud, kes käivad valimas ja valivad ühe või teise poliitilise agenda poolt, ühe või teise poliitilise lubaduse poolt. Ja siis tulevad kolm kohtunikku ringkonnakohtus ja mõniteist kohtunikku Riigikohtus ning ütlevad, et see kõik ei maksa mitte midagi. Teie arvamused, teie veendumused, teie valikud mitte midagi ei maksa, me otsustasime teistmoodi! Te võite mitte rahul olla ja me võime selle üle akadeemiliselt arutleda, aga see ongi kõik – kaputt! Me panime jala maha ja ütlesime, et nii on.
See ei ole demokraatia, see ei ole sõltumatus! See on võimu kuritarvitamine, see on võimude lahususe printsiibi jõhker rikkumine. Ja sellega ei saa rahul olla, sellega ei saa leppida, sest ühel hetkel me jõuame sellisesse olukorda, kus ... Ma toon teile paralleeli ajaloost. Ameerika president Andrew Jackson, kes oli 1830-ndatel selline suur rahvamees, murdis ka kohtusüsteemiga piike. See on vana sõda, mida siin peetakse. Ülemkohus Ameerikas tegi ka mingi selgelt poliitilise otsuse, mille kohta Jackson ütles, et noh, ülemkohus tegi oma otsuse, mingu nüüd ja jõustagu see.
Ja ma ütlen samamoodi, et kui kohtunikud, Riigikohus ja ringkonnakohtud hakkavad tegema poliitilisi otsuseid – minge ja jõustage need! See paber ei maksa mitte midagi, see lendab prügikasti. See on lihtsalt otsus, mis on mingisugune poliitiline seisukohavõtt. Minge ja jõustage see siis, kui te nii kõvad mehed olete, et parlamendi eest tööd teete ja valitsuse eest otsustate! Minge ja jõustage see! Aga kuhu see viib meid meie põhiseadusliku korra juures? Mismoodi see läheb kokku õigusriigiga? Nii ei saa jätkata!
Meie tahame seda süsteemi reformida. Me tahame, et see muutuks demokraatlikult kontrollitavaks. Kohtud ei ela mingisugusel oma planeedil, vaid peavad alluma Eesti kodanike tahtele. Selle jaoks peavad olema reeglid, me saame aru. Muide, olukorras, kus kohtud tegelevad voluntarismi ja omavolitsemisega, meie nende reeglite eest seisamegi. Selle jaoks peab olema struktuur, millest me kõik aru saame. Aga niimoodi, et kohtunikud ise otsustavad, kes neist on käitunud hästi või halvasti, ja prokuratuuri puhul täpselt samamoodi – niimoodi me jätkata ei saa. Niimoodi me lagundame ära meie õiguskorra, lagundame ära meie põhiseadusliku süsteemi ja sisuliselt lõpetame mingis banaanivabariigis, kus ühed on seaduse ees võrdsemad kui teised. Piisab sellest, et sul on kõrge amet, ja sinule kohaldatakse ühtemoodi reegleid, aga mis kõige olulisem: kui sa räägid valet juttu, siis sulle kohaldatakse teistsuguseid reegleid.
Niimoodi me ei saa jätkata. Midagi tuleb muuta ja meie erakond võtab selle muutmise ette. Meie erakond läheb selle muutmiseks, põhiseaduse muutmiseks rahva tahtega referendumil rahva toetust küsima. Aitäh!

Jüri Adams, palun, Vabaerakonna fraktsiooni nimel!

Härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Vabaerakonna fraktsioon andis oma fraktsiooni esinemisvõimaluse mulle ja suhteliselt vabad käed ka selles suhtes, mida ma ütlen. Üsna raske on rääkida, kui oled just kuulnud alanud valimiskampaania kõige populistlikuma ja energilisema osalise, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ühe parima kõnemehe kõnet. Ma püüan teha nägu, nagu ma ei oleks seda kuulnud, ja rääkida teemast sisuliselt, aga alustada tuleb siiski samast asjast. Vaadake, eelnenu taust on kindlasti see, et EKRE hiljaaegu nõudis justiitsreformi. Nende justiitsreformi idee sisaldab erinevaid elemente. On elemente, mis on täiesti võimatud ja teostamatud, on elemente, mis on seletatavad ainult sellega, et kellelegi mingi konkreetne kohtuotsus või kohtuotsuse osa ei ole meeldinud, ja on ka elemente, mis langevad täiesti kokku sellega, mida härra Riigikohtu esimees siin rääkis. Nii et mõnes küsimuses – näiteks võib tuua individuaalkaebuse küsimuse –, härra Riigikohtu esimees, on mul tunne, et EKRE on kogu sellest rünnakust hoolimata teie kõige suurem liitlane.
Härra Madison kasutas oma küsimuses sellist sõna nagu "laitmatu". Ma jäin mõtlema, kas sõna "laitmatu" sellise päevakorrapunkti arutelul, kus me räägime kohtute tööst, on üldse kasutatav. Ma arvan, et see ei ole kasutatav. Igasugune elav süsteem on ju selline, mis elu käigus vajab vähemalt pidevat kohendamist ja seda kohendamise vajadust ei käsitata ju üldiselt süsteemi puudusena. Ainult niimoodi süsteem saabki toimida.
Ma arvan, et ka sõna "kohtusüsteem" kasutatakse väga tihti üsna vales tähenduses. Mida selle sõna all ikkagi mõeldakse? Ma arvan, et kui kellelegi ei meeldi mõni konkreetne kohtuotsus või mõne kohtuniku tegevus, siis sellest ei maksa järeldada, et süsteem on vale. Süsteem oleneb sellest, millised kohtute liigid on olemas, millised kohtute astmed on olemas, millised erinevad menetlused on olemas. Viimastel aastatel on meil positiivne olnud kiirmenetluste kasutuselevõtt. See on üsna häid tulemusi toonud ning kindlasti andnud kohtunikele ja kohtutele palju aega juurde tegeleda nende asjadega, mida ei lahendata kiirmenetluses.
Ja nüüd me jõuame ühe olulise küsimuse juurde: nimelt, Riigikohtu esimehe ettekande juurde kuulusid ka statistilised koondandmed. Nende statistikaga on minu arvates probleem. Statistika võib olla täiesti õige ja igati kooskõlas nende mõõtmismeetoditega, mida kohtud ja Riigikohus ise kasutavad, aga parlamendile esitamiseks minu arvates see ei kõlba. Ja ei kõlba põhiliselt sellepärast, et andmete aluseks on üks teatud ühikute süsteem, aga nende ühikute automaatne liitmine, ilma selleta, et me pööraks tähelepanu, mis on ühikute sisu, ei ole hea. Kui on näiteks üks keeruline kriminaalasi või tsiviilasi ja selle lahendamise käigus lahendatakse veel kümmekond erinevat määruskaebust, siis poliitiku vaatepunktist ei ole tegu 11 kohtuasjaga, vaid ikka ainult ühega.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ma arvan, et kui järgmiseks aastaks saaks selle statistika meie jaoks paremini lahti seletada, siis me tõenäoliselt näeksime selgelt, et protsessimise soov ja kohtupidamise vajadus on Eesti ühiskonnas viimase 20 aasta jooksul pidevalt olnud vähenemise tendentsis. Ja see on positiivne. Kui me saaksime neid sisulisi arvude muutusi näha, siis saaksime ilmselt mingi teise pildi.
Ettekandjale härra Pikamäele küsimuste esitamise ajal ma tõstatasin ühe Riigikohtus ettevalmistatud eelnõu teema. Selle sisu on põhiseaduse järelevalves individuaalkaebuste esitamise võimaluse kehtestamine. Seda probleemi arutati ka Põhiseaduse Assamblees ja jõuti arusaamisele, et Eesti riigis ei tohiks olla võimalust, et kohtud hakkavad arutama teoreetilisi asju lahus konkreetsetest hädadest ühiskonnas. Meil on praegu see oht, et just sinna me hakkame minema. Eriti on selles suunas vähemalt 25 aastat tööd teinud meie esimene Riigikohtu esimees Rait Maruste. Nüüd tundub, et ta ei ole oma eesmärkidele kunagi nii lähedal olnud kui praegu.
Üks küsimus, mida ma veel tahan mainida, on see, et meil tuleb varsti jälle päevakorrale Riigikohtu täiendamine uute liikmetega. Vaadake, härra Pikamäe on meil taasiseseisvusaja esimene Riigikohtu esimees, kellel on eelnev praktilise kohtumõistmise kogemus olemas. Kõik eelmised Riigikohtu esimehed on olnud sellised, kes ei olnud enne sellele ametikohale asumist mitte ühtegi kohtuotsust langetanud, mitte sekunditki kohtunikuna töötanud. Praegu on küsimus see, et Riigikohtus hakkavad ülekaalu saama inimesed, kes ei ole kohtunikud olnud. Mina kutsun härra Pikamäed üles saavutama mingit tasakaalu, nii et ka praktikutest kohtunikke sinna tuleks. Vastasel juhul hakkab Riigikohtu lahendite puhul tekkima tõsiseid probleeme, mida mul ei ole aega praegu kirjeldada. Igatahes tasakaal selles küsimuses oleks tulevikus vajalik.
Sellega ma lõpetan. Rohkem ma selle ajaga öelda ei saanud, rääkida oleks muidugi enam. Tänan tähelepanu eest!

Hanno Pevkur Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Kohtupidamisest on võimalik rääkida väga pikalt ja väga palju. Sellest, et Riigikohtu esimees valis meile täna välja tsiviilkohtu murekohad, eelkõige elatise asjad, võib aru saada. Elatise asjad moodustavad suurusjärgus 10% kõikidest tsiviilasjadest Eesti kohtutes ja see on tuntav koormus. Veel suurema osakaaluga on ainult tavapärane võla väljanõudmine: kui maakeeli öeldes üks inimene jääb teisele võlgu, siis need võlanõuded moodustavad kolmandiku tsiviilkohtuasjadest. Aga paneme siia ühe numbri veel juurde: kui ma statistikast õigesti välja lugesin, siis esitatakse Eestis aastas kõikide kohtuliikide peale kokku umbes 60 000 avaldust. Need on siis haldusasjad, väärteoasjad, tsiviilasjad ja kriminaalasjad. Päris hull kogus – 60 000 avaldust aastas! Jagage see päevade peale laiali, ja me saame aru, et Eesti inimestele tegelikult meeldib kohtus käia. Kui me liidame sinna juurde veel töövaidlused, mida on tuhandeid, siis on selge, et protsessimise soovi on Eesti inimestel päris palju.
Teisalt, kui ma vaatan seda, milline on siit saalist välja läinud protsessiraamistik, siis ega midagi ei ole öelda – see, millele Riigikohtu esimees tähelepanu juhtis, on üsna tõsiselt mõtlema panev fakt. Me oleme oma menetlused teinud väga keeruliseks. 1990-ndate alguses, kui tsiviilkohtumenetlus oma regulatsiooni sai, oli tollases seaduses 364 paragrahvi, praegu on 759. Kui halduskohtu juba Eesti õiguskorra aegne regulatsioon kehtestati, oli seaduses 75 paragrahvi – siit saalist läks välja 75 paragrahvi! –, nüüdseks on neid seal 315 ehk peaaegu viis korda rohkem. Kriminaalmenetluse paragrahve oli umbes sama palju kui tsiviilmenetluse omi: 363. Praeguseks on kriminaalmenetluse seadustikus samamoodi üle 500 paragrahvi: 509.
See näitab tegelikult seda, et nii täitevvõimu kui ka meie enda tegevuse tulemusena on loodud protsessireeglid, mis on läinud väga keeruliseks. Ja siis me tahame rääkida sellest, et meie inimesed peavad suutma ennast põhimõtteliselt kohtus kaitsta. Jah, teatud olukordades on vaja advokaadi esindatust, aga põhimõtteliselt on haldusasjades ja ka tsiviilasjades eelkõige eeldus, et inimene saab ise oma asjad aetud. Ent haldusasjades, kui vaieldakse riigi või omavalitsusega, me oleme kasvatanud reeglite arvu peaaegu viis korda.
Ma olen sügavalt veendunud, et protsessireeglid peavad olema lihtsamad. Inimene peab neist aru saama ja kohtul peab olema suurem diskretsiooniõigus otsustada. Ei pea kõike ette ütlema! Ei pea ka menetlejale kõike ette ütlema! Ei pea politseile ette ütlema, kui palju ta võib trahvi teha, ja ei pea politseile ette ütlema, millisel juhul mismoodi käituda. Seda otsustusvabadust ehk juristidele õpetatavat haldusõiguse administratsiooni diskretsiooniõigust mina julgen Eesti kohtunikele ja menetlejatele küll anda. Aga selleks on vaja põhimõttelist hoiaku muutust nii täitevvõimu tasandil kui siin Riigikogus.
Nüüd teine pool: mida me saaksime selles protsessis paremaks teha? Keegi võib tulla siia pulti ja öelda, et teeme justiitsreformi. Aga mida see sisuliselt tähendab? Ma väidan, nii nagu ka kolleeg Adams ütles, et tegelikult me ju muudame seda kogu aeg. Ja see on loomulik, et me muudame seda kogu aeg.
Palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Seesama paragrahvide arvu kasvgi näitab, et me oleme kogu aeg protsessireegleid muutnud. Aga selleks, et saada kohtunikud tegelema eelkõige kõige vajalikumaga, oleks minu arvates vaja selliseid nn eelkohtuid või spetsialiseeritud kohtuid. Meil on olemas töövaidluskomisjon. Nii-öelda huvitava mõtteainena võiks Riigikohtule kaasa anda küsimuse, kas töövaidluskomisjoni olemasolu on põhiseadusega kooskõlas. Töövaidluskomisjon mõistab õigust, aga ei ole kohtu osa. Vahest loome näiteks töökohtu, ütleme, et nimetame töövaidluskomisjoni ümber? Aga töövaidluskomisjon on hea näide sellest, kuidas võetakse kohtult koormust maha: edasikaebe protsent töövaidlusasjades on väga väike ehk siis pooled nõustuvad üldiselt töövaidluskomisjoni otsusega. Elatisasjadega on täpselt sama lugu: võiks olla eraldi kohus, mis käib lihtsamalt, kus on kiirmenetlus või siis hagita menetlus, nii nagu Riigikohtu esimees siin välja käis. Asjad saaks tegelikult palju kiiremini lahendatud.
See on see töö, mida me siin saalis peaksime tegema. See on see eesmärk, mille poole me tegelikult ka täitevvõimu peaksime suunama: elatisasjade, pankrotiasjade ja töövaidluste lahendamine peaks saama mingisuguse lihtsama vormi. Ärisuhete puhul me teame – professor Gräzin arbitraaži liikmena saab seda kinnitada –, et äriühingud saavad omavahel kokkuleppele arbitraažis. Ja arbitraaži reeglistik on väga lühike: põhimõtteliselt on kahele poolele antud õigus pöörduda arbitraaži ja arbitraaž teeb otsuse.
Mille pärast me ikkagi oleme oma tsiviilkohtumenetluse seadustiku kirjutanud ligi 800-paragrahviliseks? Üks jääb teisele võlgu ja palub, et võlga tunnistataks, aga meil on seaduses kõikvõimalikud tavainimese jaoks keerulised mõisted nagu ''teistmine'' ja mis kõik veel.
See ettekanne, mida me täna kuulsime, peaks meid kõiki panema mõtlema eelkõige selle üle, kuidas teha protsess sõltumata sellest, kas tegu on kriminaal-, tsiviil- või haldusmenetluse asjaga, lihtsamaks, inimesele arusaadavamaks ja kuidas nendest 60 000 asjast mingigi ports eemaldada. Kui meie kohtunikud saaksid spetsialiseeruda, siis teeksid nad kvaliteetsemaid otsuseid ja me ei peaks kuulama siit puldist juttu, et kõik on mäda.
Tegelikult ei ole mäda. Tegelikult Eesti kohtusüsteem toimib. Lõppude lõpuks hakkab kõik pihta inimestest. Kui süda on õige koha peal, kui haridus ja haritus on piisav selleks, et langetada õiglasi otsuseid, siis kindlasti otsused ongi õiglased. Päris lõpetuseks: ka kohtusüsteemile tuleb loodetavasti kasuks see, kui kohtunikukonkursid saavad olema pingelisemad. Riigikohtu liikme kohale, ma saan aru, oli viimasel korral lausa kuus kandidaati. See teeb Eesti kohtusüsteemi ainult rikkamaks ja paremaks. Aitäh!

Palun, Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Kuidagi kõhe on, et aastal 2018 tuleb tulla Eesti demokraatliku vabariigi Riigikogu kõnepulti ja kaitsta kohtuvõimu sõltumatust ja seletada, mis on võimude lahusus. Tegelikult need märgid on meile siin juba ammu näha. Näiteks, kui kinnitati üksikuid riigikohtunikke ja kandidaadid olid meie ees ja me neid hääletasime, siis ei püütud selgeks teha, kui pädev on inimene kohtumõistjana, vaid milline on tema maailmavaade, ja öeldi näkku ära, et teie maailmavaade on vale ja meie teie poolt ei hääleta. Juba see oli inetu. Hiljem lendasid siit kõnepuldist kohtunike pead ja kui see peade mahavõtja ise ei soovi vabandada Eesti kohtunike ees, siis vähemalt selle erakonna valijad võiksid küll olla nii väärikad, et keegi vabandaks kohtunike ees. Sellisel moel kohtuvõimuga ei käituta.
Ja nüüd me näeme seda täna uuesti. Head sõbrad, kes te räägite seda juttu! Mul on ükskõik, on see stalinism, kommunism, fašisim või mis iganes, aga kui poliitikud hakkavad otsustama, mida kohtunikud otsustavad, siis selle asja nimi on "diktatuur" – ükskõik milline ja kelle poolt. Ma usun, et ühiskond mõistab, et Eesti riik seisab ka sõltumatul kohtuvõimul ja sõltumatu kohtuvõim selles mõttes töötab tõesti Murphy seaduse järgi, nagu Riigikohtu esimees meile siin ütles.
Seetõttu ma arvan ka, et meil ei ole vaja – vabandage mind väljenduse eest! –parlamendile teist koda. Sellel lihtsal põhjusel, et praegune põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem minu meelest on väga mõistlik, töötav ja hea. See, et presidendil on õigus seadusi mitte välja kuulutada ja kui vaja, Riigikohtus vaielda, on õige. See, et õiguskantsleril on õigus parandusi teha, on ka õige. Me ei vaja olukorda, kus iga vähegi tundlikum seadus, mis Riigikogus on vastu võetud, peab läbima veel teise koja ja ehk ka individuaalkaebuse tõttu Riigikohtu. Ma ei näe selleks mingit vajadust. Ka praegune süsteem töötab ju täiesti normaalselt ja see, et meil neid vaidlusi on suhteliselt vähe, annab tunnistust sellest, et süsteem on hea.
Ma saan aru, et paljuski on selle pahameele põhjus mitme seaduse kehtimine. Inimesena, kes eelmises Riigikogus hääletas kooseluseaduse poolt, ma võin teile kindlalt öelda, et ma teadsin, et see seadus jõustub. Ma võin teile ka kinnitada, et mul oli häbi, et me ei suutnud rakendamise seadust vastu võtta. Ja ma sain aru, et kohtutele langeb pärast seda suur koorem selle seaduse rakendamise probleemide tõttu. Ja mul on siiamaani häbi, et Riigikogu ei suuda seda rakendamise seadust vastu võtta, aga seadus ise on ju jõustunud. Ja nüüd seetõttu pahandada kohtuvõimuga on täiesti kohatu. Kui kellegagi pahandada, siis pahandage nendega, kes selle seaduse poolt hääletasid, mitte kohtunikega, kes on sunnitud puuduvate rakendusaktide tõttu keerulisi otsuseid langetama. Nad teevad seda väga mõistlikul moel. Nii et, austatud pahandajad, see oli kõik ette teada neile, kes selle seaduse poolt hääletasid.

Mart Nutt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel.

Austatud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma võib-olla käsitlen seda teemat rohkem filosoofiliselt kui praktilise õigusemõistmise ja õigusinstitutsioonide seisukohalt ning mõneti jätkan teemal, millega alustas kolleeg Jüri Adams. Ma pealkirjastaksin oma käsitluse järgmiselt: "Kohtuvõimust ja selle suhtest rahvavõimuga". Seega räägiksin rohkem põhiseaduslikust kohtuvõimu ja rahvavõimu suhte tasandist ja pisut läheksin ka Eestist välja, vaataksin rahvusvahelist tasandit samuti.
Esiteks, Eesti kohtusüsteem lähtub Mandri-Euroopa tavadest, vastab demokraatliku riigi põhimõtetele ja on üldjoontes õnnestunud. Selle kohta ei ole minu arvates nagu midagi öelda. Teiseks, meie kohtusüsteem on sõltumatu teistest võimuharudest. See ei ole ka, ma arvan, Eestis mingi probleem, aga küsimus võib tekkida hoopis vastupidisest. Ma ei ütle, kui sõltumatud meie kohtud on või ei ole, vaid küsin: kui sõltumatud peaksid olema teised võimuharud, eeskätt seadusandlik, täidesaatev võim kohtuvõimust? Kuidas seda küsimust mõista? Mina sõnastaksin selle niimoodi: kas kohtuvõimul peab olema õigus võtta kas või osaliselt üle seadusandliku ja täidesaatva võimu funktsioone? Kui jah, siis kas me saame rääkida võimude lahususest?
Kolmeastmeline kohtusüsteem, nii nagu see kehtib Eestis ja nii nagu see kehtib üldjoontes vist kõikides demokraatlikes riikides, tagab üldjoontes õiglase kohtupidamise. Samas ei ole lahendust leidnud debatt, kuidas peaks toimuma madalamate astmete kohtute haldamine. Kohtuvõimu sõltumatus eeldab ka eri kohtuastmete sõltumatust üksteisest. Kui seda ei ole, muutub apellatsiooniõigus fiktsiooniks. Kui aga madalamate kohtuastmete haldamine on Riigikohtu ülesanne, siis tekib küsimus, kas madalamad kohtuastmed on sõltumatud või on need Riigikohtu ripatsid. Kas täidesaatev võim on sobiv haldama madalama astme kohtuid, on ka muidugi küsitav, kuigi kohtuvõimu sõltumatus tähendab siiski eeskätt sõltumatust otsuste tegemisel. Võimalik, et sõltumatu institutsioon oleks selleks otstarbeks parim lahendus.
Ideid kohtuvõimu reformimiseks on olnud viimase 25 aasta jooksul päris mitu. Kõigepealt konstitutsioonikohus, millest on palju räägitud ja korra isegi põhiseaduse muudatus sel teemal algatatud. Edasi, individuaalkaebus Riigikohtule, kohtunike valitavuse ja eluaegsuse küsimus, millest praegu räägib küll EKRE, aga millest on tegelikult räägitud juba 1990. aastate algusest peale päris palju. Kõik need küsimused vajavad põhjalikku lahtirääkimist ja hetkel ei ole selleks aega, kuid ma rõhutaksin siiski üldistavalt, et nendes kavades peituvad ohud nii kohtuvõimu kui ka kohtunike politiseerimisele. Nõukogude Liit kasutas kohtunike valitavust võimalusena allutada kohtuvõim parteilisele juhtimisele. Kuid kohtunik ei ole oma otsustes sõltumatu, kui ta peab meeldima valijatele ka demokraatlikus ühiskonnas.
Ma puudutaksin ka kõrgeima kohtu praktikat natuke laiemalt kui ainult Eestis. Küsimuse all on õigusemõistmine ja poliitika tegemine: kumb see kõrgeim kohus pigem ikkagi on, kas õigusemõistmise või poliitika tegemise instrument?
Ma palun natuke lisaaega juurde ka!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Vaatame kõigepealt USA ülemkohut. USA ülemkohtuniku nimetab president eluks ajaks. Ent riigis käib debatt, kes on see president, kes selle inimese nimetab. Millegipärast peetakse seda Ameerikas väga oluliseks. Kui ülemkohus mõistab ainult õigust, siis ei peaks sellel ju tähtsust olema, ent ometi on. Ning see viitab ülemkohtu poliitilisele rollile.
Konstitutsioonikohtul on mõnes riigis selge roll riigivõimu osana, aga mõnes riigis on see kopeeritud, mõneti isegi kunstlik moodustis, mis ei haaku ülejäänud riigikorraldusega ja on kujunenud sisuliselt parlamendi ülemkojaks, korporatiivseks demokraatlike otsuste poliitiliseks filtriks, võimaldades ka sinekuuri staažikatele juristidele, kellele kindlustatakse sellega suhteliselt kõrge vanaduspension. Kas Eesti vajab sellist kogu? Ühinen eelkõneleja Eiki Nestori arvamusega, et minu arvates mitte.
Pretsedendiõigus kuulub USA õigussüsteemi, Mandri-Euroopasse on see pigem imporditud. Halbade asjaolude kokkusattumisel tekitab see kohtuvõimu ülimuslikkuse seadusandliku võimu üle, kuna kohtuvõim hakkab sel moel sisuliselt seadusandja rolli üle võtma. Kui Eestis teostub unistus, et kohtuvõim omandab õiguse täita oma otsustega lünki seadustes, mis on Riigikogus vastu võtmata – sellest on ju aeg-ajalt räägitud, et Riigikogu rikub põhiseadust, kui ta ei võta mingit seadust vastu –, siis minu hinnang on sellise olukorra kohta karm: siis me oleme asendanud demokraatia kohtu diktatuuriga.
Lõpetuseks aga ühest hiljutisest juhtumist: Harju Maakohus lõpetas Savisaare kohtuasja, viidates süüdistatava halvale tervisele. Ma ei kommenteeri seda otsust, vaid kohtu väljaöeldud konstateeringut, et maakohtu määrus ei kuulu edasikaebamisele. Õigusriigis on selline olukord kummaline, kui madalama kohtuastme otsus, missugune see iganes ka ei ole, ei kuulu edasikaebamisele. Kas see on seaduseauk, nagu jälle aeg-ajalt rõhutatakse? Ajakirjanduses räägitakse väga palju seaduseaukudest, aga mitte vähem ei räägita ülereguleerimisest. Niisiis, kirjutame veel mitu lehekülge täiendavaid regulatsioone juurde ja selle taustal halame ülereguleerimise üle! Kui selline tee valitakse, siis minu poolt palju õnne selle tegevuse juures! Eesti riigile tuleks kasuks, kui normide ja regulatsioonide kõrval oleks koht ka tervel mõistusel. Aitäh!

Rohkem kõnesoovijaid ei ole. Head kolleegid, Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala neljapäevane istung on lõppenud. Head päeva teile kõigile! Tuletan veel kord meelde, et Jüri Adams kutsub kokku Tartu Maarja kiriku toetusrühma asutamiskoosoleku. Aitäh teile!

Istungi lõpp kell 11.40.