Härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Kõigepealt mõni sõna õiguskantsleri institutsiooni kujunemise ajaloost ja siis räägin selle eelnõu probleemidest. Õiguskantsleri institutsioon tekkis Eesti riigis pärast seda, kui 1938. aasta alguses oli jõustunud Eesti Vabariigi viimane ennesõjaaegne põhiseadus. Selle põhiseaduse kohaselt oli õiguskantsleri nimetust kandval ametiisikul kohustus olla sisuliselt Vabariigi Presidendi õigusnõunik. Ükski Vabariigi Presidendi akt ei saanud jõustuda olukorras, kus õiguskantsler ei olnud sellele oma kaasallkirja andnud. Õiguskantsleri kaasallkiri ei tähendanud seda, et õiguskantsler oleks pidanud olema nõus Vabariigi Presidendi otsuse sisuga. Selle allkirja tähendus oli see: sellega õiguskantsler kinnitas, et otsus on õiguspärane, kooskõlas põhiseadusega.
Kui me taastasime Eesti Vabariigi, siis tekkis küsimus, millise põhiseaduse alusel saame me edasi elada. Esimeses põhiseaduse eelnõus – see oli see eelnõu, mida nimetatakse Jüri Raidla töörühma eelnõuks – oli ka eraldi peatükk "Õiguskantsler". Põhimõtteliselt oli see sellesama 1938. aasta põhiseaduse põhimõte, aga seda oli natukene laiendatud, kuna ei olnud enam ette näha sellist suure võimuga presidenti, tegemist oli juriidilise korrektsuse tagajaga ja see ülesanne oli rakendatud kogu Eesti õigussüsteemi suhtes.
ERSP liikmete projektis, mis jäi Põhiseaduse Assamblee töö aluseks, oli samamoodi õiguskantsleri institutsiooni peatükk sees. See oli kindlasti võetud Raidla töörühma eelnõust, aga selle sisu oli oluliselt laiendatud. Laiendatud oli selles mõttes, et lisaks Raidla töörühma eelnõus ettenähtud poliitilisele sisule oli õiguskantslerile antud ka Eesti Vabariigi ombudsmani sisuline ülesanne. Tol ajal me teadsime ombudsmanidest suhteliselt vähe. Tagantjärele sai selgeks, et see konstruktsioon, mis põhiseadusesse läks, sarnanes kõige rohkem Taani ombudsmani regulatsiooniga, kui vaadata meie ümbruskonna riike.
Õiguskantsleri seadus, mis praegu kehtib, võeti vastu 1999. aasta alguses ja praeguseks on see kehtinud peaaegu 20 aastat. Selle 20 aasta jooksul on seda muudetud niivõrd palju, et ainuüksi muudatuste loetelu on terve lehekülje pikkune. Need muudatused on olnud kahte sorti. Tehnilisemad muudatused on käsitlenud õiguskantsleri ametkonna koosseisu, nende palka ja töötingimusi, aga oluliselt on selles seaduses samm-sammult laiendatud ka õiguskantsleri funktsioone. 1999. aasta seaduse § 1 "Õiguskantsleri ülesanded" koosnes kolmest lõikest, mis ka praegu on seaduse esimesed kolm lõiget, aga nüüd on neid lõikeid, mis erinevaid ülesandeid sisaldavad, kokku juba kümme. Nende ülesannete hulgas on ka terve rida, mis on seotud mitmesuguste Eesti Vabariigi ratifitseeritud konventsioonide rakendamise ja järelevalvega.
Põhiseaduskomisjoni eelnõu sisu on see, et õiguskantsleri ülesannete loetellu lisatakse olemasolevatele kaks uut ülesannet. Need ülesanded on järgmised. Kõigepealt, 1993. aasta lõpus võttis ÜRO Peaassamblee vastu ühe resolutsiooni, mille nimetus on praegu tõlgitud kui "Inimõiguste kaitse ja edendamise riiklike asutuste staatuse ja toimimise põhimõtted". Rahvusvaheliselt tuntakse seda üldiselt Pariisi printsiipidena, meil on praegu see lühend tõlgitud kui Pariisi põhimõtted. Selle resolutsiooni tõlge on nüüd olemas, selle tegi Riigikogu Kantselei tõlk Mari Vihuri ja ma olen talle väga tänulik. Ma ei tea, kus see tõlge avaldatakse, aga see peaks olema avaldatud, sest Eesti riigis olulised normatiivsed dokumendid peaksid olema kõigile Eesti kodanikele eesti keeles kättesaadavad.
Mis on Pariisi põhimõtete sisu, mis need põhimõtted on? Need põhimõtted on sellised. ÜRO liikmesriike kutsutakse üles, et igas riigis loodaks vähemalt üks riiklik asutus, mis vastab teatud nõuetele. See asutus peaks järgima inimõiguste tagamist vastavas riigis ja ta peaks olema riigi täitevvõimust täielikult sõltumatu ning ta peaks olema piisavalt rahastatud, piisava hulga personaliga, et ta saaks oma ülesandeid täita. Tal peab olema õigus vastu võtta avaldusi ja kaebusi ning ise algatada kõiki arutelusid inimõiguste teemal, mida ta oluliseks peab. Peale selle tuleneb siit terve rida rahvusvahelise koostöö ja aruandlusega seotud ülesandeid, mis on ka praegu kõik olemas. Põhimõtteliselt on õiguskantsleri ametkond seda ülesannet siiamaani sisuliselt juba niikuinii täitnud, aga puudu on olnud rahvusvaheline inimõiguste asutuse staatus ja puudu on olnud vastav aruandlus. Nimelt, sellise asutuse staatust peab tunnustama ÜRO või ÜRO allasutused, mis sellega tegelevad, peavad seda tunnustama. Pidevalt peab tegema aruandeid, vähemalt aastaraport peaks olema, ja on olemas ka koostöövõrgustikud kõikide teiste riikide vastavate asutustega.
Natukene etteruttavalt ütlen, et kui see asutus luuakse – eelnõu mõte on, et see asi käivituks järgmise aasta 1. jaanuarist –, siis tuleb silmas pidada, et asutuse täielik väljakujunemine võtab kaks kuni kolm aastat aega. Nimelt, kõigepealt peaks ta olema ühe aasta edukalt tegutsenud, siis peab esitama esimese aasta aruande, mida omakorda kaalutakse. Nii et tõenäoliselt läheb üle kahe aasta, kuni tunnustamine või akrediteerimine saadakse.
Mis selle mõte on ja miks sellega ei ole varem tegeldud? Ma arvan, et mõte on põhiliselt see, et Välisministeeriumil on üsna ambitsioonikas plaan, et Eesti Vabariik peab ennast edaspidi ÜRO-s teostama ja sellised n-ö puudujäägid oleks vaja selle eeldusena likvideerida. See oli esimese ülesande kohta.
Teine ülesanne, mis lisandub, on seotud 2012. aastal Riigikogus ratifitseeritud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Selles konventsioonis ei nõuta, et tingimata peaks olema loodud üks kindel asutus, mis sellega tegeleks, aga põhimõtteliselt nõutakse, et riigis oleks loodud konventsiooni täitmise jälgimise mehhanism. On olnud küsimus, kus see mehhanism peaks asuma. Mõned aastad tagasi – ma olen saanud dokumentidest nii aru – kaaluti tõsiselt, et see võiks olla võrdse kohtlemise voliniku ülesanne. Praeguseks on sellest loobutud ja leitud, et otstarbekam on, kui ka see on õiguskantsleri ülesanne. Siin jääb muidugi küsimus, kas see omal ajal tehtud otsus, et Sotsiaalministeeriumi juurde luuakse eraldi võrdse kohtlemise voliniku ametikoht, oli õige ja kas sellega peab tulevikus jätkama. Igal juhul paistab praegu olevat üksmeel, et kõige parem koht nende ülesannete täitmiseks on õiguskantsleri ametkond. Vastuväiteid sellele ei ole, ka õiguskantsler ise ja tema ametkond on sellega täiesti nõus.
Tekib küsimus, kui palju on vaja täiendavaid vahendeid ja tööjõudu. Õiguskantsler on meile rääkinud, et tema arvates piisab nelja uue töökoha loomisest Õiguskantsleri Kantseleisse: kolm töötajat oleksid seotud inimõiguste asutuse funktsiooniga ja üks oleks seotud puuetega inimeste konventsiooni rakendamise mehhanismidega. See töö oleks põhiliselt suunatud Eestist väljapoole, see hõlmaks ka rahvusvahelist koostööd ja arengut. Muidugi on ka riigisisest tööd, nimelt tulevikus lisanduvad mitmesugused hariduslikud ja edendavad programmid. On ka küsimus, kui palju oleks vaja lisavahendeid. Need summad, mis põhiseaduskomisjonile on öeldud, on olnud vahemikus 300 000 – 600 000 eurot aastas. 300 000 eurot peaks olema esimese aasta miinimumvajadus, millest 200 000 eurot läheks inimõiguste kaitse asutuse töö korraldamiseks või käivitamiseks ja 100 000 eurot puuetega inimeste õiguste konventsiooniga tegelemiseks. Arvamused on erinevad. Kuidas see täpselt olema hakkab, ei ole teada, aga suurusjärgud paistavad olevat välja kujunenud. Tõenäoliselt teisest aastast alates võivad kulutused kasvada.
Põhiseaduskomisjon ei ole seda algatust ise välja mõelnud, see on kujunenud Õiguskantsleri Kantselei ja ministeeriumide omavahelises suhtlemises. Ma saan aru, et praegu ametis olev valitsus täielikult toetab seda, et selline muudatus tuleks.
Põhiseaduskomisjoni ettepanek on, et täna esimene lugemine lõpetataks. Mul oli siin kuskil ka muudatusettepanekute esitamise tähtaja ettepanek, ma ei leia seda hetkel üles, aga see tähtpäev oli vist 1. juunil. Ma usun, et juhatajale või tema abilistele on see paremini kättesaadav. Sellega ma lõpetan ja vastan küsimustele, juhul kui neid on.
