Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! On kahtlemata põhjendatud, et riigi eelarvestrateegiat aastateks 2019–2022 arutatakse Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Igale riigile on oluline, et majandus ja rahaasjad oleksid heas korras, sest see on meie ja meie laste heaolu üks olulisi tagatisi. Ilma toimiva majanduseta ei ole riiki ja riik, kes on suurtes võlgades, lämmatab varem või hiljem ka majanduse. Meie soovid on aga alati suuremad kui võimalused ja laenurahaga kipub tihti minema ka nii, et mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.
Mul on väga hea meel, et oleme kokku pannud eelarvestrateegia, mis näeb ette, et valitsussektori eelarve on struktuurselt tasakaalus ja nominaalselt ülejäägis. 2022. aastaks oleme tagavaraks kavandanud isegi väikese struktuurse ülejäägi. See tähendab seda, et riigirahandus on ka tulevikus heas korras. Valitsuse eelarvepoliitika on vastutustundlik ja minu meelest on oluline, et me ei ela üle oma võimete.
Eestile on iseloomulik, et meie valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidu kõige väiksem. Nii on ka edaspidi. Veelgi enam, me kasutame eelarve ülejääki ja reserve selleks, et maksta tagasi varem võetud laene. Möödunud aastal oli valitsussektori võlakoormus 9% SKT-st, 2022. aastaks kahaneb see ligi kaks korda ehk 5,3%-ni SKT-st. Juba 2020. aastal jõuame me olukorda, kus valitsussektori võlad on väiksemad kui reservid. Seega, kokkuvõttes valitsussektori netovarad kasvavad.
Need, kes on otsustanud oma kriitika suunata reservidele, tegelevad tegelikult lihtsalt eksitamisega, sest laene ja reserve tuleb alati vaadata koos. Põhimõtteliselt võiksime me otsustada ka laene refinantseerida ja koguda reserve veel juurde, kuid see ei oleks majanduslikult otstarbekas, sest meie reservid on võimalike kriisiolukordade jaoks Rahandusministeeriumi hinnangul enam kui piisavad ja madalate intresside tõttu ei ole kasulik raha lihtsalt niisama reservides hoida.
Laiem raamistik, milles me oma eelarvepoliitikat kavandame, on kokkuvõttes see, et eelarve on struktuurses tasakaalus ja nominaalses ülejäägis. See tähendab, et me jahutame veidi majandust, võttes majandusest raha välja ja makstes sellega tagasi laene. Struktuurne tasakaal oma olemuses tähendab seda, et riigi eelarvepoliitika vastab riigi majanduse olukorrale, ei jahuta ega kuumuta majandust üleliia. Need, kes soovitavad, et tegelikult peaks valitsuse eesmärk olema hoopis struktuurne ülejääk, soovitavad kaudselt seda, et me peaksime oma majanduskasvu jahutama rohkem, kui majanduse olukorra hindamiseks mõeldud metoodika järgi mõistlik oleks. Loomulikult on see võimalik, aga mina ei ole veendunud selle mõistlikkuses.
Eesti maksukoormus on jätkuvalt allpool Euroopa Liidu keskmist, mis on 40% SKT-st. Samas on meie maksukoormus Lätist ja Leedust mõnevõrra suurem, mis tähendab, et majanduse konkurentsivõime huvides ei peaks me maksukoormusel kasvada laskma. Heidame pilgu ajalukku. Meie maksukoormus oli enne suurt kriisi 31% lähedal ja tõusis juba 2016. aastaks 34% tasemele, kusjuures peamine, üle 2% suurune hüpe toimus aastatel 2014–2016, kui valitsust juhtis Reformierakond. Tuletan meelde, et 1% maksukoormuse tõusu tähendab maksumaksjatele aastas üle 200 miljoni euro suurust lisakulu. See ei ole väike raha. Sellepärast on mul rahandusministrina eriti hea meel selle üle, et valitsus, kus osalevad partnerid on maailmavaate poolest minu koduerakonnast pigem vasakul, on kokku leppinud eelarvestrateegias, mis maksukoormust sisuliselt ei suurenda, ja järgmistel aastatel püsib meie maksukoormus stabiilselt 34% lähedal SKT-st. Ka Eesti tööjõumaksud on alla Euroopa keskmise, see aitab säilitada Eesti majanduse konkurentsivõimet.
Maksukoormust ja tööjõumakse vähendab muu hulgas maksuvaba tulu reform, mis vähendab nende töötajate tööjõumakse, kes saavad väiksemat palka. Samuti on mul väga hea meel selle üle, et valitsus on kokku leppinud maksurahus ja uusi makse ei tule. Järgmise aasta algusesse kavandatud alkoholiaktsiisi tõus jääb ära. Samamoodi jätsime juba varem ära eelmise valitsuse tänavuse aasta algusesse kavandatud diislikütuse aktsiisi tõusu. Jäävad ära ka magustatud jookide maks ja pakendiaktsiisi muudatused.
Räägin mõne sõna Eesti majanduse arengust. Eesti majandus kasvab kiiremini, kui me varem ootasime. See on hea uudis. Sel aastal kasvab majandus 4%, järgmisel aastal 3,3% ja siis stabiliseerub kasv 3% lähedal. Eesti on väike ja avatud majandusega riik. Meil läheb hästi siis, kui meie naabritel läheb hästi. Aga me peame oskama seda head keskkonda ära kasutada ja valitsus ei tohi teha asju, mis ettevõtteid ilmaasjata takistavad, ning valitsus peab tagama, et riik – Eestis eriti e-riik – toimiks lihtsalt ja mugavalt iga kodaniku jaoks.
Majanduse kasvades tõusevad ka palgad. Keskmine palk jätkab kiiret tõusu, rohkem kui 5% aastas. Järgmisel aastal on oodata, et keskmine palk on ligi 1380 eurot. Hea on see, et inimestel jätkub tööd ja tööpuudus on madal. Pigem on muresid tööandjatel, kellel pole töökäsi nii palju, kui nad seda sooviksid. Valitsuse algatatud töövõimereform on siin appi tulnud ja aidanud rakendust leida inimestel, kes seni olid tööturult kõrvale jäänud. Samuti tõusevad pensionid, kokku on nelja aastaga oodata keskmise pensioni tõusu veerandi jagu, keskmine pension tõuseb 2022. aastaks 112 euro võrra ehk 559 euroni. Hinnatõus jääb aga pidama 2% lähedale. See tähendab, et palgad ja pensionid tõusevad kiiremini kui hinnad ning rahva ostujõud kasvab.
Riigieelarve kulude pool on samuti kokku pandud vastutustundlikult. Kui vaadata riigieelarve suuri numbreid, siis on näha, et eelarve maht kasvab järgmisel aastal ca 6,5%, see on sarnane SKT nominaalkasvuga. Riigieelarve kulud suhtena SKT-sse oluliselt ei muutu. Kui vaadata kogu strateegiaperioodi, siis riigieelarve kulude suhe SKT-sse väheneb. See tähendab, et riigieelarve kulud kasvavad aeglasemalt kui majandus. Selle põhjuseks on osalt see, et Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta vahendid lõpevad selle planeerimisperioodi lõpuks, järgmise perioodi vahendeid ei ole me aga saanud veel arvestada ei tulude ega kulude hulka. Aga eks selles annab rohkem selgust juba järgmine eelarvestrateegia, mis valmib vähem kui aasta pärast.
Vaatame suuremaid kulugruppe. Loomulikult on suurim kasvav kulukoht riigieelarves sotsiaalkaitse ja tervishoid, sest koos majanduskasvu ja palgatõusuga kasvavad pensionid, peretoetused ja ravikindlustuse kulud ning suureneb abisaajate ring. Peretoetusi, eriti toetusi suurtele peredele, on oluliselt kasvatatud. Ravikindlustuse eelarve kasvab isegi kiiremini kui majandus, sest oleme otsustanud ravikindlustuse eelarvesse hakata kasvavas joones maksma täiendavaid vahendeid ka mittetöötavate pensionäride eest. See võimaldab pakkuda rohkem ja paremaid raviteenuseid, makstes samal ajal tervishoiutöötajatele korralikku palka. Kokku kulub tervisele ja sotsiaalkaitsele ligi pool riigieelarve kuludest. Need kulud kasvavad tõenäoliselt kiiresti ka tulevikus, sest meie rahvastik vananeb ja neid, kes makse maksavad, jääb aina vähemaks, samas kui abivajajate arv kasvab.
Teine valdkond, mis kasvab koos majandusega, on riigikaitse. Sellele kavandame ka järgmistel aastatel 2% SKT-st ja lisaks on veel liitlaste vastuvõtuga seotud kulud. Peale selle kavandame aastatel 2018–2022 täiendavalt 100 miljonit eurot tankitõrjesüsteemide, õhutõrjesüsteemide, suurtükkide ja miinipildujate laskemoona hangeteks. Samamoodi kasvavad kulutused teadus- ja arendustegevusele. Järgmise nelja aasta jooksul kulub selleks 659 miljonit eurot. Sellega me tagame, et teadus- ja arendustegevuse kulud on üle 0,8% SKT-st ning kasvavad koos majandusega. Selle kõrval on aga jätkuvalt keeruline küsimus see, kuidas suudab erasektor riigiga sellel teel sammu pidada. Riik võib siin olla vedur, aga vaja on ka vaguneid. Pikemas perspektiivis on loomulik, et eraettevõtted võtavad juhtohjad enda kätte.
Meie üks eesmärke seda eelarvestrateegiat kokku pannes oli suunata meie käsutuses olevad summad valdkondadesse, kus neist ühiskonnale rohkem kasu tõuseb. Selleks vaatasime üle ka Euroopa raha jaotuse, mis pandi paika juba neli aastat tagasi. Kui mõnes valdkonnas on kavandatud vahendeid rohkem, kui tegelikult vaja on või kasutada suudetakse, ja samal ajal on näiteks tee-ehituses olemas nii vajadus paremate teede järele kui ka projektid ja ehitajad, siis on ju loomulik, et me kasutame Euroopa raha teede ehitamiseks. Parematele teedele ja ühendustele kavandamegi me järgmisel neljal aastal kokku 2 miljardit eurot.
Need on ehk kõige olulisemad numbrid selles eelarvestrateegias, aga täpsema ja palju põhjalikuma ülevaate järgmisteks aastateks kavandatud kuludest ja tuludest saate loomulikult eelarvestrateegiast ning juba sügisel riigieelarvest ja selle seletuskirjast.
Kui rääkida aga strateegilisest vaatest, mis jääb kaugele selle eelarvestrateegia perspektiivi taha, siis on kõige olulisem number töötegijate ja maksumaksjate arv, kelle õlul on hariduse, kaitseväe, tervishoiusüsteemi, turvavõrkude ja tegelikult kogu riigi ülalpidamine. Mida vähem meid on, seda kallimaks inimese kohta läheb ainuüksi taristu ülalpidamine, sest Eesti on ka tulevikus 45 000 ruutkilomeetri suurune. Selles mõttes on tõesti miljoni euro küsimus see, kuidas kasutada meile usaldatud maksumaksja raha paremini selleks, et meil oleks tulevikus rohkem maksumaksjaid, kellele on kallis Eestimaa, eesti keel ja eesti kultuur, muidu ei ole meil paarisaja aasta pärast ei oma riiki ega riigieelarvet. Ka selle eelarvestrateegia üks prioriteete on rahvaarvu kasvatamine. Ma usun, et see on ülesanne, mille kallal peavad pead murdma veel paljud töörühmad, valitsused ja Riigikogud, aga see on juba veidi teise arutelu teema.
Riigi eelarvestrateegia aluseks olnud Rahandusministeeriumi majandusprognoosile ning eelarvestrateegia eesmärkidele on andnud oma hinnangu sõltumatu eelarvenõukogu. Mul on hea meel tõdeda, et eelarvenõukogu hinnang meie majandusolukorrale langeb kokku Rahandusministeeriumi prognoosiga. Väljatoodud riskidega, nagu madalam välisnõudluse kasv, palgakasvu aeglustumine, aga ka maksukäitumise riskid maksusüsteemide muutumisel, võib üldjoontes nõustuda. Kriitikana on eelarvenõukogu välja toonud, et eelarvestrateegias nimetatud meetmeid eelarve eesmärkide saavutamiseks ei ole piisavalt põhjalikult selgitatud ning mõjuhinnangud on pealiskaudsed. Tahan siinkohal kinnitada, et kõiki meetmeid on hinnatud täie tõsidusega, lähtudes konservatiivsetest eeldustest. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda väitega, nagu struktuurne tasakaal ei oleks saavutatud. Meetmete rakendamiseks jätkub töö eelnõudega, kus on toodud ka põhjalikumad selgitused ja mõjuhinnangud. Samuti analüüsitakse kõiki meetmeid veel kord juba suveprognoosis, et järgmise aasta riigieelarve püsiks kindlatel alustel.
Kasutan siinkohal võimalust selgitada mõnda olulisemat meedet. Soodne majanduskeskkond on suurendanud riigiettevõtete kasumiväljavaateid, mis võimaldavad neil maksta suuremaid dividende. Siinjuures ei eelda me siiski kogu puhaskasumi väljavõtmist, vaid ettevõtetele jääb teatav puhver. Tavapärane on ka välisvahendite kasutamise pidev ülevaatamine ja optimeerimine. Näiteks saame tulemusreservist katta mitmeid tegevusi, milleks varem oli planeeritud kasutada riigi maksuraha. Kinnisvaraprojektide hindamise raames võtsime aluseks realistliku ajakava ja mõned investeeringud nihkuvad ajas edasi.
Eelarvenõukogu viitab konkreetsemalt täiendavaid töökohti loovate meetmete puhul väljatõrjumise võimalusele, mis vähendaks täiendavalt planeeritud eelarvelaekumisi. Näiteks tuuakse korterelamute renoveerimine, kuna ehitusturul vabu ressursse ei ole ja uusi projekte saab algatada vaid millegi muu arvel. On tõsi, et eelmisel aastal suurenes nõudlus ehitussektoris märkimisväärselt, olemasolevad ressursid suures osas ammendades. Valdavalt oli nõudluse kiire kasvu taga valitsussektor, mille investeeringute maht suurenes rahaliselt 29%. Korterelamute renoveerimise meede on aga plaanis käivitada alles 2019. aastal, kui valitsussektori investeeringute kasvutempo on langenud 7%-le ja alaneb edaspidi veelgi. On põhjust arvata, et selle aja peale on ehitussektor suutnud nõudluse kõrgema tasemega kohaneda ning täiendavad tellimused täita.
Eelarvenõukogu viitab ka välismaalaste seaduse muudatuse puhul väljatõrjumisefekti võimalusele. Samas on selle seadusmuudatuse eesmärk lubada riiki täiendavat tööjõudu vaid kas kohalike tippspetsialistide puuduse korral või majandustsükli kõrgseisust tuleneva laiapõhjalisema tööjõupuuduse leevendamiseks. Nendel tingimustel peaks väljatõrjeefekt olema minimaalne.
Austatud Riigikogu! See tasakaalus riigi eelarvestrateegia panustab meie majanduse, rahvaarvu, julgeoleku, sidususe ja heaolu kasvu nii, et maksud ei tõuse, riigi võlakoormus väheneb ja riigi rahaasjad on ka järgmisel neljal aastal heas korras. Aitäh!