Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud rahvasaadikud! Viimased 15 aastat on minu uurimistöö fookuses olnud eesti keelekeskkonnad. Uuringud on olnud finantseeritud maksumaksja raha eest ja mul on täna väga hea meel, et ma saan nüüd esitada analüüsi tulemusi tagasi Riigikogule. Minu ettekande fookuses on eesti keele olukord alus- ja üldhariduses. Mu ettekanne vaatab tulevikku – see hõlmab keskpikas perspektiivis umbes 30 aastat, mis on kaugelt rohkem kui mingisugune valimisperiood. See on selline periood, kus tuleks arvestada aeglasi muutusi ühiskonnas.
Keelekeskkonna analüüsi tulemusena tundub praegu nii, et üks põletavamaid probleeme on eesti koolikeele lõhe ehk Eesti haridussüsteemi jagunemine eestikeelseks pooleks ja vene õppekeelega pooleks, seda just keskpikka perspektiivi silmas pidades. Keeleliselt segregeeritud koolisüsteemil on nii plusse kui ka miinuseid, miinuseid on aga paraku rohkem kui plusse. Üks pluss on muidugi see, et emakeeles õppimine on stressivabam – see lihtsalt toimub loomulikumalt, kergemini. Teine pluss on see, et emakeelne kool toetab keelelist ja etnilist identiteeti. Kui me nüüd vaatame konkreetsemalt Eesti olukorda ja Eesti koolisüsteemi, siis PISA tulemuste põhjal ilmneb, et vene koolides on õpitulemused nõrgemad kui eesti õppekeelega koolides. Meie vene koolide õpitulemused on siiski paremad kui vene koolide õpitulemused Venemaa Föderatsioonis, aga nad on nõrgemad kui eesti õppekeelega koolide õpitulemused Eestis. Loomulikult on vene koolis eesti keele õppimine raskem ja keerulisem, kui see oleks Eesti õppekeelega koolis. See nõuab lihtsalt eraldi pühendumist, protsess kestab kauem. Keele omandamine toimub kiiremini – eriti siis, kui meil on tegemist noore inimesega, kes ei ole veel puberteedieas, ütleme, algkoolilapsega – keelekeskkonnas ehk eesti õppekeelega koolis. Kõige suurem miinus – eriti keskpikka perspektiivi vaadates – on see, et keeleliselt eraldatud kool taastoodab keeleliselt eraldatud ühiskonda. See on minu arvates keskpikas perspektiivis üks tõsisemaid Eesti julgeolekuohte.
Vaatame natuke, milline on vene keele olukord Eestis ja toome võrdluse teiste Balti riikidega. Üldhinnang on selline, et vene keel ei ole Eestis ohustatud. Sellel skeemil on juba mõnda aega tagasi toimunud etnolingvistilise vitaalsuse uuringu tulemused, kus inimesed on vastanud küsimusele, mis keeles nad iga päev suhtlevad perega, sõpradega, töökaaslastega, hobikaaslastega, avalikus ruumis jne. Küsimuste vastuseid on võimalik varieerida järgmiselt: "ainult vene keeles", "põhiliselt vene keeles", "eesti ja vene keeles võrdselt" ning teises skaala otsas on "ainult eesti keeles". Sellel skeemil esitatud andmed on vene identiteediga vastajate vastused. Mustas tulbas on Eesti tulemused, mis näitavad seda, et Eesti venekeelsest elanikkonnast 67% suhtleb iga päev põhiliselt või ainult vene keeles. Neid, kes suhtlevad eesti ja vene keeles võrdselt, on 27% ning ainult või põhiliselt eesti keeles suhtlejaid on 6%. Kui me võrdleme teiste Balti riikidega, siis me näeme, et isegi Lätis, kus venekeelse elanikkonna osakaal on suurem kui Eestis, on neid, kes elavad ainult venekeelses inforuumis, st suhtlevad ainult vene keeles, juba oluliselt vähem, 51%. Neid, kes suhtlevad kahes keeles, on aga tunduvalt rohkem kui Eestis. Leedus on olukord muidugi märksa teistsugune, kuna Leedus on venekeelse elanikkonna osakaal vaid 10% riigi rahvastikust. Seetõttu on seal tõesti niimoodi, et suur osa vene taustaga inimesi suhtleb peaaegu iga päev ainult leedu keeles. Selline on olukord, mille põhjal võib öelda, et vene keel Eestis ei ole ohustatud – keskpikas perspektiivis ei ole ette näha, et toimuks vene keele kadumine Eestis, sellist ohtu ei ole.
Nüüd, on ilmnenud üks teine tendents: keeleline segregatsioon on sellel sajandil Eestis suurenenud. Näiteks, Ida-Virumaal on eesti emakeelega inimeste osakaal kahanenud 18%-st 16%-ni ja Lasnamäel lausa 33%-st 26%-ni. Tundub nii, et need lõimimisviisid, mis siiamaani on enam-vähem kenasti toiminud, st eesti keele oskuse tase on suurenenud, hakkavad ennast tasapisi ammendama, sest kõik, kes on soovinud end lõimida, on juba lõiminud, ja ülejäänute puhul toimub väike segregeerumine etnilisuse ja keele põhjal eri linnaosadesse. See ei ole kindlasti jätkusuutlik pikemas perspektiivis.
Veel üks asi, mida tuleks tingimata arvesse võtta. Need andmed ja soovitused on pärit viimasest inimarengu aruandest. Kõik me teame, et Eesti rahvastik on kahanemas väikse sündimuse tõttu ja juurde oleks vaja 440 000 inimest, kui sooviksime, et rahvaarv oleks sama. Isegi sellisel juhul, kui Eestisse pöördub tagasi neid inimesi, kes on välja rännanud, võib arvata, et saja aasta pärast kahaneks etniliste eestlaste osakaal Eestis alla 50%. Kui ka suudetaks viia sündimus taastetasemele, on tõenäoliselt juurde vaja 200 000 inimest, kui me soovime, et rahvastik jääks sama suureks. Mida see tähendab? Mina ei hakka võtma seisukohta, kui suur peaks olema sisseränne või kuidas seda reguleerida. See, mida ma saan öelda, on, et viimase kolme aasta jooksul on Eesti muutunud taas sisseränderiigiks. Võib tõesti olla nii, et on tekkinud sisserände surve ja keskpikk perspektiiv Eesti jaoks on säärane, kus sisseränne ületab väljarännet. Praeguse seisuga on nii, et umbes pooled nendest on tagasipöördujad ehk eestlased ja Eesti venekeelsed, kes on tulnud tagasi välismaalt. Umbes 30% on Ukrainast ja Venemaalt, umbes 10% Euroopa Liidust ning umbes 10% mujalt maailmast. Olukord on säärane, et 40% nendest, kes on tagasi tulnud, asub õppima eesti õppekeelega kooli, 40% vene õppekeelega kooli ja 10% inglise õppekeelega kooli.
Kui me nüüd kujutame ette seda olukorda, kus põhimõtteliselt sisseränne jätkub enam-vähem sellises mahus nagu praegu, siis see tähendab seda, et meie keeleliselt eraldatud koolisüsteem hakkab n-ö taastootma meile juurde lõimimisprobleeme. Sel viisil, et kui nendel inimestel, kes tulevad endise Nõukogude Liidu aladelt, kellele vene keel on kodukeel, on vaba voli valida oma lastele õppekeeleks vene õppekeelega kool, siis nii see ka läheb. Me peame hakkama neid inimesi kuidagi eraldi lõimima. Teine probleem asja juures on ingliskeelne üldharidus, mis on tegelikult praegu üsna väike – kõigest 456 õpilast, see teeb 0,3%. Ingliskeelset haridust saab üldhariduskoolidest kaheksas, enamik neist on erakoolid, aga on ka kaks munitsipaalkooli, need on Tallinna Inglise Kolledž (TIK) ja Miina Härma Gümnaasium. Õpe on tasuline erakoolis, aga ei ole muidugi munitsipaalkoolis.
Nüüd, ingliskeelne üldharidus on samuti asi, mis sisserände tingimustes võib tekitada efekti, kus meil tuleb elanikkonnakiht, kes õpib inglise keeles ja proovibki selles keeles Eestis hakkama saada. Samamoodi võib tekkida elanikkonnakiht, kes satub vene kooli ja üritab vene keelega hakkama saada. Seega, rändepöörde ja segregatsiooni tagajärjed on säärased, et siia tulevatel inimesel on voli valida, kas suunduda eesti suunale, vene suunale või inglise suunale. Me ei tea täpselt, kuhu nad lähevad, kui jätta valik nende teha. Erinevad stsenaariumid võivad viia erinevate lahendusteni. Riigi ja ühiskonna huvides on ikkagi tagada sidus ühiskond – vähemalt sama sidus ühiskond, kui meil on praegu – ka lähema 30, 50 või 100 aasta pärast. Koolisüsteem on siin keskse tähtsusega.
On mõned seadusandlikud lahendused, mida saaks ja tuleks teha selleks, et tagada selline sidus ühiskond lähemaks keskpikaks perspektiiviks. Üks on see, et rändetaustaga inimeste valik peaks olema kas erakool või eesti õppekeelega munitsipaalkool. Québecis Kanadas, mis on prantsuskeelne piirkond, on sisse seatud säärane reegel, et rändetaustaga lapsed saavad õppida ainult prantsuse õppekeelega koolis, kuigi ingliskeelse vähemuse jaoks selles piirkonnas on olemas ka inglise õppekeelega koolid. Samasugune regulatsioon tuleks minu hinnangul kehtestada ka Eestis. Rändetaustaga õpilased, lapsed peaksid saama valida kas eestikeelse munitsipaalkooli või erakooli, mis tahes õppekeelega selliseid koole pakkuda on.
Teine koht, kus tuleks tõesti seadust selgemaks kirjutada, on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekeelt puudutav paragrahv, milles on sätestatud, et eesti õppekeelega kool on see, kus 60% õppetööst toimub eesti keeles. Me kõik mäletame, miks on see punkt sinna sisse kirjutatud. Kui praegu lugeda seda paragrahvi, mis puudutab õppekeelt, siis see on tõesti see, mille kohta Ülle Madise ütleb, et seadus on aja jooksul kirjutatud nii keeruliseks, et selle järgi on võimalik kõike teha. See pügal tuleks kirjutada selgemaks, vähemalt sellisel viisil, et munitsipaalkoolis ei oleks võimalik ingliskeelne haridus, st riik ei peaks maksumaksja raha eest andma haridust inglise keeles.
Need kaks asja puudutavad seadusi, aga järgmised meetmed, millest ma nüüd juttu teen, käivad alushariduse ehk lasteaedade ja üldhariduse kohta. See on nagu programm, seal on vaja tegevusi. Alustada tuleks tõesti lasteaia tasemelt. Meie põhieesmärk peaks olema see, et tekiksid kontaktid eesti ja vene kodukeelega laste vahel, et me suudaks ületada selle kahe keele maailma fenomeni, mis praegu Eestis on ja mis viimase kümne aasta jooksul on ehk isegi süvenenud. Selleks tuleb lihtsalt panna lapsed kokku. Seda ei saa teha sunniviisiliselt, see peaks olema vabatahtlikkuse alusel. Selleks tuleb välja töötada mingisugune lasteaedade programm, ütleme, avatud lasteaia programm, kus toimuks kahepoolne keelekümblus, mõlemad keeled oleks kasutusel, kasvatajad valdaksid mõlemat keelt ja lasteaia lõpuks oleks kõigil lastel suhtlustasandil suus põhimõtteliselt nii eesti keel kui ka vene keel. Sellised lasteaiad võiksid olla ilma kohatasuta. Ühesõnaga, seal võiks olla mingisugune motivatsioon, et toetada neid inimesi oma lapsi sinna panema. See on kindlasti kõige perspektiivsem Tallinnas, kus on nii eesti kui ka vene emakeelega inimesi piisavalt palju, et lasteaedades tekiksid rühmad, kus oleks mõlema kodukeelega lapsi sama palju. Ida-Virumaal on avatud lasteaia programmi teha palju keerulisem ja mujal Eestis on selle jaoks ka vähem vajadust. Nii et see on eeskätt koht, kust Tallinnas saaks alustada. Alustada tuleks väikselt, kogemuste ja edu ilmnedes saaks seda laiendada. Selline võiks olla tee, kuidas alustada alusharidusega.
Üldhariduses ma leian, et kõige perspektiivikam oleks luua eesti õppekeelega koolide juurde vene algkooliklasse, milles õppivad lapsed saaksid n-ö algkooli jooksul niihästi venekeelse kirja- ja lugemisoskuse kui ka eestikeelse keele- ja kirjaoskuse, nii et nad võiksid seejärel õppida juba koos eesti lastega samas klassis, aga neile oleks tagatud kuni gümnaasiumi lõpuni vene keele, vene kirjanduse, vene kultuuri ainete plokk, mida nad õpiksid omaette või nende eesti lastega, kes sooviksid ja suudaksid ka seda õppida. Nii et eesti koolide juurde tuleks luua n-ö vene liine. Samuti võiks olla niimoodi seatud, et selline vene algkooliklass eesti kooli juures oleks lapsevanemale vaikimisi valik oma piirkonnas. Ainult sel juhul, kui vanem ütleb, et ta ei taha, et tema laps läheks eesti kooli vene liini peale, võiks ta valida kõige lähema vene õppekeelega kooli. Jällegi, see toimiks kõige paremini Tallinna piirkonnas, kus on tegelikult ka kõige suurem potentsiaal lõimimise valdkonnas.
Ida-Virumaal, jällegi, on seda keerulisem teha – lihtsalt seetõttu, et eesti õppekeelega koole on vähe ja neis juba õpib väga palju vene kodukeelega lapsi. Aga Narva rajatakse kaks riigigümnaasiumi ja ühest sellisest võiks tulla midagi, mida me kutsume n-ö eliitkooliks – kooliks, millel ei ole oma piirkonda ja kuhu inimesed saavad tulla igalt poolt. Sellel koolil võiks olla niisugune väga atraktiivne kallak, ütleme, rahvusvahelised suhted ja diplomaatia või midagi säärast, mis võiks äkitselt – eriti kui ta oleks Tartu Ülikooli Narva kolledžiga tihedas sidemes, nii et seal õpetaksid võib-olla isegi Tartu Ülikooli õppejõud – tõmmata eesti emakeelega noori üle terve Eesti ja loomulikult vene emakeelega noori Ida-Virumaalt. Seal saaks tekkida selline keskkond, mis toetaks isiklikke kontakte ja vastastikust keeleõppimist.
Kokku võttes ma leian, et kui me soovime sidusat ühiskonda ja tahame edasi minna lõimimisega, siis see on koht, kus tuleks teha muutus. Sisserände taastumisega, ühesõnaga, Eesti muutumisega sisseränderiigiks ja seetõttu, et segregatsioon on hakanud süvenema, on mul selline tunne, et lõimimine sellisel viisil, nagu ta on olnud suhteliselt edukas viimased 25 aastat, enam sama häid tulemusi ei anna. Lahendused peaksid olema paindlikud, pigem lastevanemate motiveerimisele, mitte sunnile üles ehitatud. Need peaksid olema kultuuriliselt pehmed. Vähemusidentiteedid peaksid saama tagatised ja võimalused oma identiteedi hoidmiseks. See peaks algama väikselt ja kasvama. See ei peaks olema kampaania, kellegi valimiskampaania, et nüüd teeme ja siin on tähtajad ja kõik peavad selleks hetkeks midagi saavutama. Pigem peab see olema asi, mis kasvab nagu lumepall. Vaja on aga põhimõttelist otsust: keelelõhe tuleks ületada. Ma loodan, kogu Eesti ühiskonna huvides, et see otsus tuleb konsensuslik üle terve poliitilise skaala. Aitäh teile!