Hea eesistuja! Head kolleegid! Esitan kokkuvõtte põhiseaduskomisjonis toimunust. See asi on nihkunud järgmisele nädalale, eelmise nädala neljapäevalt tänasele. Et mitte oma ettekannet väga muuta, siis ma alustan heade soovidega ja kõigepealt soovin teile head kollase maakoera aasta jätku. Eelmisel neljapäeval, kui see küsimus oli päevakorras, oli idamaade kalendri järgi maakoera aasta algus.
Komisjonis toimus selle küsimuse ehk ringkondi muutva seaduseelnõu arutelu, mille Vabaerakond oli esitanud, 6. veebruaril. See seaduseelnõu anti menetlusse 4. detsembril eelmisel aastal. Et olla ajaloo suhtes korrektne ja et kõik siin saalis saaksid aru, mis toimus, siis lisan, et tegelikult põhiseaduskomisjonis ei olnud arutelu valimisringkondade võimaliku muutmise teemal katkenud, nii nagu väitis eelkõneleja küsimusele vastates. Põhiseaduskomisjon juba eelmise aasta lõpul ja minu mälu järgi ka sel aastal tegelikult käsitles valimisringkondade teemat. See tuli päevakorda komisjoni varasema ettepanekuna või palvena riigi valimisteenistusele ja valimiskomisjonile. Mõlemad olid pakkunud välja oma variandid, kolm varianti. Minu meelest väga halva praktikana jõudsid need enne meediasse, aga praegusel IT-ajastul ei olegi seda võimalik vältida, sest komisjoni protokollid on avalikud ja sealt kerkiski see teema üles. Tegelikult selle teemaga juba tegeldi ja selle teemaga tegelemise ajal esitas Vabaerakond oma seaduseelnõu.
Jüri Adams käsitles komisjonis ja siin saaliski seda teemat väga laialt, isegi oluliselt laiemalt, kui see seaduseelnõu ette nägi. Mitmes küsimuses on ka komisjoni töö juba siia saali toodud. Komisjoni istungit 6. veebruaril juhatas Marko Pomerants komisjoni esimehena ning istungil osalesid komisjoni liikmed Jüri Adams, Helmut Hallemaa, Jaak Madison, Kalle Laanet, Mart Nutt, Mihhail Korb, Rein Randver ja Tiit Terik. Puudusid Arto Aas ja Lauri Luik. Komisjoni istungil olid muidugi ka komisjoni nõunikud ja kutsutud oli riigi valimisteenistuse asejuht Arne Koitmäe.
Komisjoni liige Mart Nutt märkis pärast Jüri Adamsi ettekannet, et teema on oluline ja vajalik ning ka käsitlus oli sümpaatne. Seda arvamust jagasid mitmed teised komisjoni liikmed. Mart Nutt võttis kokku, et kahetsusväärne on see, et Eesti Vabariigi taastamisel mindi lihtsama vastupanu teed, kui rajoonid muudeti maakondadeks ning küla- ja linnanõukogud iseseisva Eesti valdadeks ja linnadeks. Kuid ma ei kujuta ette, kuivõrd tõsisteks vaidlusteks oleks läinud, kui me oleksime siis hakanud piire ühes, teises või kolmandas kohas muutma.
Üsna palju tunti huvi konkreetsete valimisringkondade mandaatide arvu muutuse ja valijate arvu võimaliku muutuse vastu. Kalle Laanet küsis seda Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa kohta. Nii Arne Koitmäe kui eelnõu esitajana ka Jüri Adams kommenteerisid, et 2019. aasta valimistel mandaatide arv selles valimisringkonnas ilmselt ei muutu. Tõenäoliselt üks mandaat nihkub Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse, ilmselt Tartu ja Jõgeva maakonna ühisest valimisringkonnast Harju- ja Raplamaale.
Päris huvitav oli kindlasti komisjoni esimehe Marko Pomerantsi analüüs, kuidas muutub valimisringkondades mandaatide arv siis, kui me ei muuda ka 2027. aastaks valimisringkondade jaotust ja piire. Ta tõi välja niisuguse arvutuse, et Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine valimisringkonnas kasvaks mandaatide arv 9-st 11-ni, Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital 12-st 14-ni ning Mustamäe ja Nõmme ringkonnas 8-st 9-ni. Kõige suurem muutus toimuks loomulikult Harju- ja Raplamaal, kus see arv tõuseks 14-lt 16-le. Praktiliselt kõik teised valimisringkonnad kaotaks. Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal langeks see arv 6-lt 5-le, Lääne-Virumaa valimisringkonna mandaatide arv jääks samaks ja Ida-Virus langeks see 6-lt 5-le, nii et kaks Virumaad kokku saaksid 10 mandaati, Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas langeks see arv 7-lt 6-le, Jõgeva- ja Tartumaa mandaatide arv langeks 8-lt 7-le, Tartu linna arv 8-lt 7-le, Põlva-, Valga- ja Võrumaal jääks samaks, 8, ning Pärnus langeks 9-lt 8-le. Geograafina tõin ma komisjonis välja selle, mis on ju loogiline – selle tõi hiljem oma küsimuses välja ka Mihhail Korb –, et tegelikult elu ongi selline, et järgmistel valimistel, üsna pea, lihtsalt üle poole saadikutest valitaksegi Põhja-Eestis, sest see ongi trend, et rohkem eestimaalasi ja eestlasi elab Tallinnas ja Harjumaal. Seda protsessi ei ole keeratud teistpidi, pigem see protsess jätkub. Seetõttu ilmselt ongi valimisringkondade suuruses kahesugune jaotus. See on nüüd komisjoniväline arvamus, aga ma arvan, et tõenäoliselt tulekski teistmoodi läheneda ja teha Põhja-Eesti ringkonnad lihtsalt väiksemaks. Lääne-Viru tõi Mihhail Korb komisjonis välja kui väga hea näite, kus saadikud eesotsas komisjoni esimehe Marko Pomerantsiga on väga tugevalt oma ringkonnaga seotud, nad seisavad selle ringkonna eest. Tegelikult tehti see valimisringkond ju omal ajal poolkunstlikult ja ühe isiku pärast. Me kõik teame, kelle pärast. Nii et kui see valimisringkond teisega kokku liita, siis saaksime täiesti normaalse ringkonna Põhja-Eesti jaoks, kus ongi suuremad valimisringkonnad.
Eelmisel nädalal lootsin ma küsimusi esitades tänast komisjoni protokolli ettelugemist ja ettekannet lühendada. Ma isiklikult arvan ja ma ka küsisin selle kohta, et valimisringkondade ja nende piiride muutmine ei ole lihtne matemaatiline tehe. Tegelikult peaks selle taga olema nii sotsiaal-majanduslik kui ka majandusgeograafiline analüüs. Seetõttu ei ole hea valimisringkondi juhuslikult kokku panna. Tegelikult esindavad kõik valimisringkonnad oma piirkonda. Kuigi me oleme väikesed, on Eestimaal hästi palju erinevaid piirkondi. Valitud saadikud peaksid oma piirkonda esindama, piirkonnas peaksid tekkivad küsimused olema sarnasemad või sarnased. Mihhail Korb tõi välja ka selle, et tema isiklikult pooldab valimisringkondade arvu suurendamist. Seda on ka varem komisjonis pooldanud mitmed inimesed, kaasa arvatud mina, kui me arutasime ringkondade küsimust. Valimisringkondade arvu suurendamine seoks kandidaadi palju paremini oma ringkonnaga, oma ringkonna esindamisega.
Tundsin huvi selle vastu, millal läheb lukku eesootavate valimiste mandaatide arv või missugune valijate arv võetakse aluseks mandaatide jaotusel. Arne Koitmäe tõi välja, et tõenäoliselt moodustatakse valimisringkonnad novembrikuu seisuga. See teema ise on väga põhjalik ja väga lai, analoogsete valimisteemade käsitlusel on siin saalis ja ka komisjonis jutuks olnud, et see ei ole ad-hoc-teema. Küsimuste väga lai spekter, küsimuste ulatumine seinast seinani näitab, et sellega tuleks tegelda põhjalikumalt. Seetõttu on selge, et nii lühikese ajaga, mis on jäänud 2019. aasta valimisteni, mis on juba 3. märtsil ehk praktiliselt aasta pärast, ei ole suured, põhimõttelised muudatused võimalikud.
Lõpuks kerkis üles ka välisriikides elavate kodanike teema. Kuigi on palju väljaspool Eestit elavaid Eesti kodanikke, siis valimistel osaleb neist ikka äärmiselt väike osa, 3000–3500 inimest. Ma arvan isiklikult ja arvasin ka komisjonis niimoodi, et nad ei ole suuresti ühes või teises ringkonnas, nad on valimisringkondade vahel jaotunud enam-vähem samas proportsioonis, nagu on ringkondade arv.
Nüüd menetluslikud otsused. Tegime otsuse tuua küsimus täna saali (konsensuslikult) ja määrata ettekandjaks teie ees seisja (samuti konsensuslikult). Ettepanek oli eelnõu tagasi lükata, mis sai 7 poolthäält: Helmut Hallemaa, Mihhail Korb, Kalle Laanet, Mart Nutt, Marko Pomerants, Rein Randver ja Tiit Terik olid selle poolt, et eelnõu tagasi lükata, vastu olid Jüri Adams ja Jaak Madison, erapooletuid ei olnud. Aitäh!