Austatud Riigikogu esimees! Austatud arupärija! Kahju, et Reformierakonna huvi selle teema vastu piirdub ainult teie isikuga, aga eks see on kahtlemata iga fraktsiooni enda otsus. Aitäh kõikidele teistele Riigikogu liikmetele, kes sellest teemast huvituvad!
Sissejuhatuses väljendati mitmeid huvitavaid seisukohti ja üks nendest puudutas tervishoiuteenuste hinnakontrolli. Teadmiseks nii arupärijatele kui ka nendele inimestele, kes meid kuulavad, et Eesti tervishoius on enamik hindadest kontrollitud ehk piirhindadega piiratud. Seda teeb tervishoiuteenuste loetelu, selline mõnusalt paks dokument, kus peaaegu igal teenusel on oma piirhind. Järgmise aasta 1. jaanuarist rakenduv tervishoiuteenuste loetelu on just järgmise või ka selle nädala valitsuse istungil, nii et sellega võib tutvuda. Üldiselt on hinnakontroll olnud tervishoius normiks ja lähtutud on seejuures kõige olulisemast põhimõttest: kasutada ühiskondlikku ressurssi, riigieelarve vahendeid kõige tõhusamal viisil, et võimaldada suurimale võimalikule osale Eesti ühiskonnast kvaliteetset tervishoiuteenust ja tagada solidaarse tervishoiusüsteemi toimivus. Turg meile paraku sellist asja ei paku. Turg pakub kahtlemata meditsiiniteenust nendele inimestele, kes on valmis selle eest maksma seda hinda, mida nende käest küsitakse, aga riigi ülesanne on tagada tervishoiuteenus ka näiteks nendele inimestele, kelle sissetulekud ei võimalda ise selle eest täielikult maksta. See on olnud Eesti ühiskonna, ma ütleksin, korralduslik aluspõhimõte. Solidaarne tervishoiusüsteem kõigile kättesaadavana, sissetulekust sõltumata, on meie ühiskondlik alusväärtus. See on kindlasti ka ilmavaateline valik. Ja ma täiesti aktsepteerin seda, et Reformierakond võib olla seda meelt, nagu on enamik Ameerika poliitikuid, kes ütlevad, et riik ei peaks tagama vaestele tervishoidu. Raha pole – kurb uudis –, jääte ravita või võtke pangast laenu. Kui ei saa, siis ei saa. Kiirabiteenus on ja edasi vaadake ise. Eesti on siiani valinud teise tee ja ma arvan, et see on olnud õige tee. Nii et solidaarse ravikindlustussüsteemi lammutamise asemel võiks mõelda sellele, kuidas muuta seda paremaks ja toimivamaks. Seda oleme viimase kahe aasta jooksul minu juhtimisel aktiivselt teinud. Nüüd, eelmisel nädalal oleme Riigikogu heakskiidul laiendanud ka tervishoiu tulubaasi, selleks et oleks võimalik rohkematele inimestele paremat teenust pakkuda. Oleme liikunud selles suunas, et vähendada inimeste omaosalust, näiteks retseptiravimite puhul, ja kindlasti väga olulise sammuna kitsendada ka finantsilisi barjääre hambaraviteenuse kättesaadavuse puhul.
Nüüd asja taustast. Taust ongi tegelikult süsteemi vaates tervishoiuteenuste omaosalus, mis Eestis viimastel aastatel alates 2011. aastast hakkas tõusma ja jõudis sinna kuhugi 23% juurde. See tendents paneb muretsema, sest Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et tervishoiu omaosalusprotsenti, mis on suurem kui 25%, hinnatakse kriitiliseks, kuna sellest hetkest peale väheneb vähem kindlustatud elanikkonnarühmadele tervishoiuteenuste kättesaadavus ja seetõttu suureneb tervise ebavõrdsus. Ka see on olnud Reformierakonna valik, et nendel juhtudel, kus raha on vähem ja ilmnevad teatud probleemid teenuse kättesaadavusega, tuleks lihtsalt suurendada patsientide omaosalust – olgu visiiditasude või mingite muude tasude kaudu. Ma mäletan, et aastal 2016, kui tegin terviseministrina ettepaneku haigekassasüsteemi riigieelarvest finantseerida, pakkus tollane peaminister härra Rõivas vastuettepanekuna, et võiks näiteks kehtestada perearsti juurde minekuks visiiditasu või vaadata üle, kas kuskil on võimalik veel inimese omaosaluskoormust suurendada. Tõesti, see on ilmavaateline valik. Mina seda suunda ei toetanud, tuginedes ka rahvusvahelisele ekspertiisile tervishoiusüsteemi juhtimise kontekstis. Ma arvan, et peaksime pigem liikuma selle poole, et me suudaksime kõikidele inimestele, kellel selleks vajadus on, tervishoiuteenuse tagada.
Hambaravi moodustab sellest omaosaluskoormusest, mis Eestis summaarselt on, umbes kolmandiku, 25–30%. See on üks suuremaid tükke ravimite kõrval. Kui me ravimite puhul käivitame 1. jaanuarist täiendava ravimihüvitise retseptiravimitele, siis teine suur tükk on hambaravi. Hambaravi on, kui me vaatame sissetulekudetsiilide või -kvintiilide kaupa, ilmselgelt kõige vähem kättesaadav just nimelt vaesema elanikkonna seas. Kui me vaatame näiteks kõige kõrgemat sissetulekurühma, siis seal kulutatakse hambaravile suhteliselt palju, sest finantsilist barjääri pole – nendel inimestel on piisavalt rahalisi vahendeid, selleks et ise oma hambaraviteenuse eest tasuda. Vaesema elanikkonna seas see paraku nii ei ole. Me teame, et finantsilised barjäärid on kõrged. Kuna riigil omalt poolt ei ole olnud pakkuda mingit kompenseerimismehhanismi, siis see on iseenesest täiesti arusaadav. Meie eesmärk selle hüvitise väljatöötamisel ei ole olnud aidata kõige jõukamaid – neid, kes saavad juba praegu maksta oma hambaraviteenuse eest ise. Seetõttu me valisime süsteemi, mis annab selle vähese eelarveraha eest, mida me sellesse valdkonda paneme, maksimaalse efekti patsiendile, nii et maksimaalne hulk inimesi saaks sellele teenusele ligi.
Alternatiivne mudel, millest on rääkinud nii hambaarstid, kes loomulikult eelistaksid hoopis teistsugust süsteemi, kui ka Reformierakond, oleks selline, et raha käiks lihtsalt patsiendiga kaasas, hindadele kontrolli peale ei pandaks. See oleks aga kaasa toonud selle, et hambaravikabinetid oleksid raha ilusti ära kasutanud. Nad oleksid loomulikult lihtsalt suurendanud teenuste hinda, aga kui palju patsient oleks sellest kätte saanud, seda me ei tea. Sellisel juhul oleksime me kindlasti suure osa sellest rahast sihtinud ka sinna, kus ühiskondlikku probleemi ei ole, ehk siis need inimesed saavad oma hambaraviteenuse kätte. Meie eesmärk oli lahendada finantsilise barjääri probleem suure osa ehk enamiku Eesti inimeste jaoks, kelle sissetulekud on väiksemad. Seda sai nii vähese eelarvelise rahaga teha sellisel viisil, et me hakkasime tõepoolest hindu kontrollima.
Nüüd vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Eesti Hambaarstide Liidu hinnangul on täiskasvanute hambaravihüvitise juures peamiseks probleemiks Haigekassa poolt kehtestatud hinnakiri, mis ei kata reaalseid kulusid. [---] Palun kirjeldage, kuidas Haigekassa selliste piirhindadeni jõudnud on ja kas Teie hinnangul võimaldavad need pakkuda kvaliteetset teenust?" Eesti Haigekassa lähtub tervishoiuteenuste hindade kujundamisel kõigi teenuste ja erialade puhul võrdsetest alustest ehk kasutatakse kindlal metoodikal põhinevat tegevuspõhist kuluarvestust. Hindade ajakohastamise käigus kirjeldatakse teenuse osutamiseks vajalikud ressursid, personal, tarvikud, aparatuur, üldkulud jne, nende ühiku maksumused ja maht teenuse kohta. Protsessis osalevad erialaselts, teenuseosutajad ja haigekassa. Erialaseltsi roll on anda ülevaade teenustest, mida on vaja rahastada, teenuseosutajate ehk referentsasutuste ülesanne on anda kuluandmed, haigekassa roll on toetada töögruppi metoodiliselt. Protsessi õnnestumiseks on võtmeküsimus õiglane hinnang teenuste osutamisele, hea kuluandmete andmekvaliteet ja koostöö. Kuna kirjeldused põhinevad erialaseltsi hinnangul, tehakse kahe olulise kuluartikli, personali aja ja materjali kulu kontrollanalüüs, kas raviasutuste tegelikud ja optimaalsed kulud on arvestatud teenusehindade juures tervikuna kaetud. Tegelikud kulud ei pruugi ravikindlustuse aspektist olla alati kõige optimaalsemad. Hambaravi kuluanalüüsidest järeldus, et materjalikulud olid ülehinnatud. Sellest tulenevalt vähendati materjalikulu enamikus teenustes. Kuna erialaselts ja teenuseosutajad on viidanud, et selle tulemusena muutusid hinnaproportsioonid võrreldes tegelikkusega ebaloogiliseks, tegi haigekassa juhatus haigekassa nõukogule ettepaneku korrigeerida teenusehindu Eesti Hambaarstide Liidu ettepaneku kohaselt. Haigekassa nõukogu 15. detsembril ehk eelmisel reedel toimunud koosolekul toetati hambaravihindade korrektsiooni järgmisest aastast. Hambaraviteenuste hinnad tõusevad järgmisel aastal ligi 20%. Veel viimase märkusena ütlen, et see metoodika, millest jutt käib, on täiesti tavapärane ja rakendub täpselt samasugusel viisil kõikide piirhindade arvutamise aspektidega kõikidel erialadel. Midagi erilist siin ei ole, lihtsalt hambaravis ei ole see siiani sellisel viisil toiminud.
Teine küsimus: "Haigekassa nõukogu esimehena saate justkui aru [Aitäh! – J. O.] turuhindadest ja kompromissidest kokkulepete otsimisel. Aga miks Haigekassa nõukogu tõrgub uskumast, et hambaraviteenuse hinnad on samuti välja kujundanud turg? Kas Te ei näe loogikaviga, kui kehtestatud piirhindades puudub korrelatsioon turul pika aja jooksul väljakujunenud hindadega?" Tervishoiuteenuste reguleerimine riigi poolt on tavapärane. Tervishoius ei ole klassikalisi kaupu ja teenuseid pakkuvat turgu, sest süsteemis on palju informatsiooni asümmeetriat ja lahknevaid huvisid. Kuna igal inimesel ei ole meditsiinilist pädevust, ei oska inimene tihti ise hinnata, milliseid teenuseid tal vaja on ning mis oleks teenuse ostmiseks mõistlik hind. Sellistes tingimustes ei ole turg ise hinda reguleeriv, vaid inimene on pigem hinnavõtja staatuses, kuna teenuse vajadust hindab raviarst, teenuse hinna aga kehtestab tervishoiuteenuse osutaja. Hindade reguleerimine tagab optimaalse teenuste pakkumise ja motiveerib teenuseosutajate efektiivsemat käitumist ning lisaks säästab maksumaksja raha. Hambaravihüvitise kehtestamisel telliti 2014. aastal Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuselt välisriikide rahastamise põhimõtete ülevaade. Analüüsi põhjal tehti ka ettepanekuid hambaravihindade reguleerimiseks ja täiskasvanud elanikkonnale hambaravihüvitise rakendamiseks Eestis. Seega on hüvitise rakendamisel analüüsitud parimaid rahvusvahelisi kogemusi ja selle põhjal tehtud valik. See on loomulikult valik, mida, nagu öeldud, on ilmavaatest tulenevalt võimalik teha ka teisi.
Kolmas küsimus: "Mis on Haigekassa terminoloogias täiskasvanute hambaraviteenuse standardhind ja mis piirhind?" See on juba väga spetsiifiline, mul on väga hea meel, et te olete nii informeeritud nendes küsimustes. Teenuse piirhind kehtestatakse Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, see põhineb standardkulul, nagu ma esimeses punktis rääkisin, ja on kujunenud teatud loogika järgi. 2014.–2015. aastal tegi PricewaterhouseCoopers Eesti Haigekassa hinnakujundusmetoodika kohta eksperdianalüüsi. Muu hulgas tehti analüüsis ettepanek kasutada loetelu muutmisel piirhinna ja standardhinna erinevust, et vältida suuri hinnakõikumisi. See tähendab põhimõtteliselt seda, et kui eriala nüüdisajastamisel ja läbivaatamisel kehtestatakse teatud teenustele enamasti erinevad hinnad, siis analüütikute soovitus haigekassale on olnud selline, et kui muutused vana hinna ja uue hinna vahel on väga suured, siis peaks uuele hinnale üleminek toimuma järk-järgult ehk see ajatatakse eri aastate peale laiali. Üldine soovitus on olnud, et piirhind ei muutuks üles ega alla rohkem kui 10% aastas. Ehk siis alguses, üks kord see ajakohastatakse ja siis liigutakse edasi järk-järgult, selleks et standardhind ja piirhind oleksid omavahel kooskõlas. Loogika on olnud selline, et nii ei teki raviasutustel mingil erialal korraga suurt rahastamise disbalanssi, kui järsku antakse liiga palju juurde või võetakse liiga palju ära. Seetõttu oli hambaraviteenustel standardina piirhinna erinevus, kuna see eriala vaadati tervikuna üle. Haigekassa juhatus tegi aga juba 27. oktoobril nõukogule ettepaneku teha hambaravis ja ortodontias erand ning võrdsustada piirhind standardhinnaga, kuivõrd hambaraviasutused tegelevad üldjuhul ainult hambaravi-, ortodontia- ja proteesiteenuste osutamisega. Neilt ei saa seega eeldada mastaabiefekti ehk eri erialade vahel lõpuks eelarve kokkutulemist. Seetõttu said hinnad vastavalt korrigeeritud. Nagu öeldud, järgmisel aastal tõusevad hinnad summaarselt 20%, st 1. jaanuarist 13% ja 1. aprillist veel 6%, seoses palgakomponendi kasvuga.
Neljas küsimus. Haigekassaga on lepingud sõlminud vähem kui kolmandik hambaarstidest. Paljudes maakondades on teenus sama hästi kui kättesaamatu. Kas praegune olukord rahuldab ministrit? Esiteks, nüüdseks osutatakse hambaravi igas maakonnas, kokku 171-s hambaravikabinetis. Teenus käivitati kuus kuud tagasi ja loomulikult võiks olukord olla parem, mõnes maakonnas päris kindlasti. Teenus on uus nii hambaarstidele kui ka patsientidele ning iga muutus vajab kindlasti harjumist ja aega. Loomulikult, ka rahastamise muutus ehk hindade kasv järgmisel aastal soosib hambaraviteenuse osutajate liitumist selle süsteemiga. Omalt poolt oleme seadnud selliseks mõistlikuks olukorraks selle, kui liitunud on pool kuni kolm neljandikku hambaravikabinettidest. Usume, et lähikuudel hakkame ka sinna jõudma. Jutt oli loobumistest, st loobuvad inimesed või hambaraviteenuse osutajad. Neid on poole aasta jooksul olnud ainult kolm. Pealkiri Postimehes oli uhke, aga neid on kolm, kes on seda teinud.
Nii, siin on veel kaks küsimust, aga mul saab kohe aeg otsa, seega äkki on võimalik, et ma vastan neile siis, kui ma vastan Jüri Jaansoni küsimusele. Loomulikult, kui istungi juhataja arvab, et see on kohane.