Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu, tere päevast! Head töönädala algust! Alustame täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Kellel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Marko Mihkelson, palun!

Marko Mihkelson

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel Riigikogu väliskomisjoni nimel anda menetlusse Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu. Põhjuseks on kolleeg Andrei Novikovi lahkumine Riigikogust ja Keskerakonna fraktsiooni ettepanek nimetada tema asemel delegatsiooni liikmeks Tiit Terik. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kummardades härra esimehe ees, aga mitte ainult, esitan Reformierakonna nimel menetlusse tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on kaitsta pensionäre, jättes ära nende puhul rakendatava maksuvaba miinimumi vähendamise või äravõtmise. Riik on andnud kaugele ulatuva lubaduse, et ta soosib pensionäride töötamist. Ka on ta andnud lubaduse, mismoodi maksustatakse kogumispensione. Selle monstrumi tõttu, mida nimetatakse 500-euroseks maksuvabaks miinimumiks, mida tegelikult saab väike vähemus leibkondadest, me oleme sattunud olukorda, kus kõige suuremad kaotajad võivad olla töötavad pensionärid või ka lihtsalt mujalt tulu teenivad pensionärid. Seda lubadust, mis on antud aastakümneteks, et, inimesed, ühinege teise sambaga või panustage kolmandasse sambasse, riik nüüd maksuvaba miinimumi võimaluse äravõtmisega rikub. Sisuliselt ta suurendab pensionide maksukoormust. Meie tehniline lahendus on, et pensionisammaste raha ja pensionid üldiselt tuleb maksuvaba miinimumi arvestusest välja jätta. Sel juhul riik peaks kinni oma lubadustest ja see lahendus peaks silmas ka seda demograafilisest olukorrast tulenevat vajadust, et inimesed töötaksid kauem ja koguksid pikka aega sääste. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Austatud Riigikogu esimees! Head rahvaesindajad! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel annan üle arupärimise härra kultuuriministrile. Arupärimine puudutab Narva Muuseumi. Narva Muuseum on üks suurepärane ja meile kõigile väga oluline asutus. Praegune valitsus on vastu võtnud uue Ida-Virumaa tegevusprogrammi, milles on kultuuri hoidmisel, arendamisel, kultuuripärandi säilitamisel oluline koht. Seda enam tahame küsida kultuuriministri käest, millisena ta näeb seda olukorda, mis on kujunenud praegu SA Narva Muuseum ümber. Üks sihtasutuse asutajaid on teatavasti riik ja riik on oma kohustusi sihtasutuse ees väga hästi täitnud. Kuid aastal 2012 moodustatud sihtasutusel on ka teine asutaja. See on Narva linn, kes ei ole otsuses kokkulepitud omapoolset rahastamist korrektselt täitnud. Meil on viis küsimust ja kultuuriministril on võimalus vastata, mida riik on teinud, et sundida teist poolt oma kohustusi täitma. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Rahvasaadikud Adams, Herkel, Talvik, Aru ja Haukanõmm on koostanud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. See on küll valminud kiirkorras, kuid ma arvan, et see on hädavajalik eelnõu. Lugupeetud Jüri Adams on selle peakoostaja. Meie soov on säärane, et Riigikogu valimisel lähtutaks valimisringkondade moodustamisel üldprintsiibist, mitte niimoodi, et need nimetatakse kõik seaduses, nagu see siiani on. Teema on teatavasti aktuaalne ning me tahaksime, et kehtestataks üldprintsiip, mille järgi mandaate on ringkondades vähemalt kaheksa ja mitte rohkem kui 13. Selle vahemiku piires võiks oma roll olla ka valimisringkondade suurusel. Konkreetselt leiame, et Riigikantselei, kes on ära kuulanud Vabariigi Valimiskomisjoni arvamuse, võiks valimisringkonnad moodustada kõige hiljem nädal pärast valimiste väljakuulutamist. Me kõik teame, et seoses haldusreformiga on maakondade piirid nihkunud. Tõenäoliselt mõistlikul moel mööda maakondade piire võrreldava suurusega valimisringkondi moodustada ei saagi, aga esmajärjekorras peame me oluliseks seda, et kehtiks mõistlik üldprintsiip, mille järgi Eestis valimisringkonnad moodustatakse. Kindlasti viiks need seitse ringkonda, mis on jutuks olnud, võimu täiendavale kontsentreerumisele ja kohalike huvide mittearvestamisele. Kümme või 11 ringkonda oleks mõistlikum. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Vabariigi Valitsuse esindajana Heili Tõnisson, palun!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Toomas Tõniste. Teiseks, laevade ballastvee ja selle setete kontrolli ning käitlemise 2004. aasta rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Siim Kiisler. Kolmandaks, sotsiaalhoolekande seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Olen vastu võtnud kuus eelnõu ja ühe arupärimise, menetleme neid edasi kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogul on kohal 82 Riigikogu liiget.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 75 Riigikogu liiget, vastu ei olnud mitte keegi, üks oli erapooletu. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:10 Arupärimine eriarstiabi kättesaadavuse ja õnneliku lõpuga ravijuhtude kohta (nr 389)

Esimees Eiki Nestor

Meie päevakorra järgi kuulame esimesena ära arupärimise, mille on esitanud Monika Haukanõmm, Andres Herkel, Külliki Kübarsepp, Artur Talvik, Ain Lutsepp ja Krista Aru. Arupärijate nimel Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Austatud härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! 25. oktoobril sai kuue Vabaerakonna saadiku nimel üle antud arupärimine tervise- ja tööminister härra Ossinovskile, see kandis pealkirja "Eriarstiabi kättesaadavuse ja õnneliku lõpuga ravijuhtumite kohta". Ülehomme võetakse siin saalis suure tõenäosusega vastu Vabariigi Valitsuse väljatöötatud haigekassa seadust muutev eelnõu, mis, tuleb ette rutates kohe öelda, on välja töötatud kiirustades ja kahjuks ka ilma väljatöötamiskavatsuseta. Aga sellel eelnõul oli väga ambitsioonikas eesmärk: tagada inimestele arstiabi parem kättesaadavus ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus. Lisaks lubatakse astuda samme Eesti Haigekassa toimimise tõhustamiseks ja muudest allikatest saadava tulu suurendamiseks, haigekassasse tahetakse üle viia seni riigieelarvest finantseeritud tervishoiuteenused ja hakata haigekassasse maksma riigieelarvest eraldist, mis sõltub mittetöötavate pensionäride pensionidest. Samas tekitab lisaressursside suunamine küsimuse eesmärgi ja probleemide lahendamise metoodika kohta, sh ka selle kohta, kuidas plaanitakse teha sisulisi muudatusi süsteemis endas.
Nagu me teame, ei kulutata Eestis võrreldes teiste riikidega tervishoiu peale palju. Rahvusvahelistes uuringutes kiidetakse kogu aeg meie süsteemi kulutõhusust. Kahjuks aga ei küüni me peale selle enam mingil moel positiivselt esile. Mitmesse haigusse suremuse näitajatelt oleme häbiväärses tipus ning mõned sotsiaalsed mured suurendavad või lausa tekitavad probleeme veelgi. Toon näiteks kas või sõltuvusse sattunud inimesed – nende suur arv nõuab meilt rohkem inimelusid, kui võiks eeldada.
Palju on räägitud, et eelmise aasta lõpetas haigekassa 33 miljoni euro suuruse miinusega. Tänavu esimesel poolaastal kogunes ligi 19 miljonit eurot puudujääki, kuigi haigekassa eelarve on pidevalt suurenenud. Kui vaadata haigekassa eelarvet, siis märkimisväärne osa ehk 56% rahast suunatakse eriarstiabisse. Sellepärast ongi eriti oluline analüüsida seda ja tegelda just eriarstiabi finantseerimise küsimustega, et mõista, miks eriarstiabi ikkagi ei ole kättesaadav ning ravijärjekorrad aina pikenevad. Kõik me ju soovime, et meil oleks järjest rohkem nn õnneliku lõpuga ravijuhte.
Nii olemegi esitanud tervise- ja tööministrile kuus küsimust, et saada aru, kuidas plaanitakse järgmistel aastatel kasutada tervishoidu suunatud lisaressursse ravijärjekordade lühendamiseks ja arstiabi kättesaadavuse parandamiseks. Tahame teada ka seda, kas on olemas analüüsikriteeriumid või statistiline metoodika, et uurida ja hinnata, kui suur osa ravi saanud inimestest terveneb. Kas me hindame peale selle, kui suur on meil voodipäevade arv, ka sisuliselt tervenemist? Kui palju meil oleks arste juurde vaja, et me saaks öelda, et arstiabi on kättesaadav? Kas meie infrastruktuur, millesse me oleme paigutanud sadu miljoneid eurosid, vastab nõuetele? Ning lõpetuseks tahamegi teada, et kui meil vahest on arste piisavalt ja infrastruktuur olemas, siis mis ikkagi võetakse ette selleks, et ravijärjekorrad kaoksid ja meil oleks rohkem õnnelikke inimesi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, esiteks suur tänu nende oluliste küsimuste tõstatamise eest! Olen teiega täiesti ühte meelt, et tegemist on Eesti ühiskonna jaoks väga olulise teemaga. Olen seda tähtsustanud ise ja mul on hea meel, et ka teie siin saalis olete seda teinud. Tõepoolest, mul on hea meel, et austatud arupärijate esindaja tõi oma sissejuhatuses esile, et ehkki Eesti tervishoiusüsteem on väga kulutõhus ehk siis me saame selle vähese raha eest, mis me riigina tervishoiusüsteemi paigutame, heal tasemel teenust, me samal ajal ka teame, et sellel on oma hind. Ja see hind on eeskätt olnud arstiabi kättesaadavuse halvenemine, eriti viimastel aastatel. Ilmselgelt on see ressurss, mis me oma vananevas ühiskonnas oleme tervishoidu suunanud, olnud ebapiisav selleks, et pakkuda meie inimestele sellist tervishoiuteenuse kättesaadavust, nagu nad soovivad.
Just sellest ajendatuna olen ka mina Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus seisnud selle eest, et me hakkaksime riigieelarvest haigekassasse täiendavat eraldist tegema, selleks et neid muresid lahendada. Nagu teada, võttis valitsus kevadel sellekohased otsused vastu ja ka Riigikogus on tervishoiu rahastamise reformi puudutav menetlus lõppjärgus. See võimaldab meil lähiaastatel suunata haigekassasse märkimisväärselt suure lisaressurssi. Oleme öelnud – ja sellest me haigekassas ja Sotsiaalministeeriumis ka lähtume –, et see lisaraha, mis järgmisel aastal moodustab 34 miljonit eurot, suunatakse prioriteetselt eriarstiabi kättesaadavuse parandamisse.
Te küsite õigustatult, millise eesmärgini soovitakse selle lisaraha abil jõuda ravijärjekordade lühendamisel ja mis erialade puhul järjekordade lühendamist eelkõige ette nähakse. Haigekassa juhatus on see vastutav organ, kes neid ettepanekuid praegu ette valmistab. Haigekassa nõukogu kuulas esialgseid mõtteid 24. novembri istungil ja täpsem eelarvestamise plaan järgmiseks aastaks peaks nõukoguni jõudma järgmisel istungil, mis toimub 15. detsembril. Juhatus teeb oma ettepanekud, lähtudes sellest, millistel erialadel on vajadus kõige akuutsem ehk kus on kõige suuremad järjekorramured. Oleme loomulikult erinevatest erialadest ka haigekassa juhatusega rääkinud, aga lõppeesmärgi osas kindlasti ootame ära haigekassa juhatuse ettepaneku nõukogule ja siis jagame seda nii avalikkuse kui ka Riigikoguga. Aga võib öelda, et me liigume üle paljude aastate selles suunas, et järgmisel aastal haigekassa tellitavate eriarstiabi ravijuhtude hulk kasvab, ja seda kümnetes tuhandetes, tõenäoliselt rohkemgi. Aga ma ei pea mõistlikuks sellest rääkida enne, kui haigekassa juhatus oma lõpliku analüüsi on teinud.
Nüüd, mis puutub üldse järjekordadesse, siis loomulikult on ravijärjekordade normid Eestis kehtestatud. Perearsti tööjuhendis on reguleeritud, et perearstid peavad korraldama ägeda tervisehäirega patsiendile vastuvõtu pöördumise päeval, teistel juhtudel viie tööpäeva jooksul. Eriarstiabis on see norm haigekassa nõukogu kehtestatud ja ambulatoorses eriarstiabis on see kuus nädalat. Haigekassa mõõdab regulaarselt ooteaegasid, küsides selle kohta eriarstiabi osutajatelt aruandeid. Samas teame, et haigekassa käsutuses olevad andmed näitavad järjekordi lühemana, kui need tegelikkuses võivad olla, kuna haigekassa mõõdab ooteaega vastuvõtule registreerimisest kuni vastuvõtu toimumiseni. Aga patsientidena me teame väga hästi, et teatud erialade puhul ja ka teatud raviasutustes patsiente kogu aeg ei võetagi järjekorda. Põhimõtteliselt on seegi ravijärjekord, aga formaalselt sellena ei kajastu, kuna inimene ei ole ennast järjekorda saanud. Selle probleemi lahendamisega tegeleme digitaalsete saatekirjade kasutuselevõtu arendamise käigus.
Praegu on digisaatekirjade kasutamine juba kõigile tervishoiuteenuse osutajatele kohustuslik. Digisaatekirjade andmeid kasutades on võimalik jälgida muutust ooteaegades, arvestades aega sellest hetkest, kui perearst on isikule digisaatekirja väljastanud. Ehk siis aega ei arvestata mitte sellest hetkest, kui inimene on eriarsti juurde ennast kirja pannud, vaid sellest hetkest, kui perearst on ta digisaatekirjaga eriarsti juurde suunanud. Loomulikult hakkab haigekassa lisarahastuse puhul jälgima selle mõju ooteaegadele ja teenuste kättesaadavusele.
See on siis, ütleme, meie lühiajaline plaan. Meil on tõepoolest akuutne vajadus haigekassa ostetava eriarstiabiteenuse mahtu suurendada. Viimastel aastatel oleme selles vallas näinud pigem kahanemist, eriti statsionaarset ravi nõudvate juhtude puhul. Lisarahaga me tegelikult suudame üle pikkade aastate ostetavate teenuste mahtu suurendada.
Aga pikaajalisem plaan on loomulikult süsteemsem. Näiteks mitmel arstierialal saaksime abi kättesaadavuse probleeme leevendada, tugevdades tervishoiuteenuste pakkumist esmatasandil ning parandades ka esmatasandi ja eriarstiabi omavahelist koostööd. See tähendab arstiabi osutajate motivatsioonide, sh praeguse rahastusmudeli ülevaatamist. Näiteks motiveerib eriarstiabi teenusepõhine rahastamine sinna pöördunud patsientide vastuvõttu haiglas ka juhul, kui tegelikult võiks inimene saada abi ka esmatasandil.
Lahendus oleks, kui esmatasandi ja eriarstiabile seataks ühtsed eesmärgid inimese terveks tegemisel või kroonilise haiguse kontrolli all hoidmisel, selle asemel et kinni maksta võimalikult palju üksikteenuseid. Konkreetsete lahenduste väljatöötamiseks oleme ellu kutsunud paikkondliku tervishoiu sotsiaalteenuste integreeritud pakkumise mudeli väljatöötamise Viljandi maakonna näitel. Järgmistel aastatel on aga tervishoiu rahastusmudeli ümbervaatamine kindlasti üks prioriteete, et lühendada ravijärjekordasid ja parandada teenuste kättesaadavust. Väiksemaid asju samal ajal pidevalt arendame edasi. Üks nendest on näiteks e-konsultatsioon, mis laieneb igal aastal uutele erialadele ning kus eriarsti ja perearsti koostöös on võimalik rohkem patsienti aidata esmatasandil. Aga need on pikemat aega võtvad muudatused.
Teine küsimus: "Kas on olemas analüütiline kriteerium või statistiline metoodika, mis uurib ja hindab, kui suur osa ravi saanud inimestest on saanud abi, st tervenenud – puuduvad tüsistused, haigus pole kordunud, on ellu jäänud ja töövõime ning endine elukorraldus taastunud?" Haigekassa hindab oma aastaaruandes alati ka selliseid asju. Loomulikult on isiku terveks tunnistamise puhul tegemist arsti hinnanguga, mis on Eestis seotud enamasti kas töövõimetuslehe lõpetamise või tervisetõendi väljastamisega. Paljudel juhtudel ei pruugi aga inimene olla täielikult tervenenud, isegi kui ta on suuteline taas tööl käima.
Tulenevalt vananevast rahvastikust on Eestis kasvanud nende inimeste arv, kellel on tuvastatud krooniline haigus, mis vajab ravi kuni elupäevade lõpuni, haigusest terveneda ei ole võimalik. Raskemate haiguste puhul on täielikku tervenemist hinnata keeruline – näiteks vähki põdenud patsient peab haigusest vabanemise järel tervishoiusüsteemis tihedal jälgimisel olema. Arst võib küll hinnata, et ta on töövõimeline, aga ta peab edaspidi tervishoiuteenuseid saama.
Rahvusvaheliselt mõõdetakse sellist asja nagu tervena elatud eluaastad. See on kindlasti üks võimalik näitaja. Tervikuna vaatame kindlasti patsientide elulemust – me vaatame seda nii rahvusvaheliste uuringute kontekstis kui ka haigekassa enda analüüsis konkreetsete diagnooside korral. Uurime, kui tihti patsiendid pöörduvad pärast haigust tagasi arsti jälgimisele, samuti seda, kui suur on operatsioonijärgne elulemus ühe või teise haiguse korral, jne.
Ühe teatud kvaliteedi mõõtmise raamistikuga on haigekassa välja tulnud sellel aastal. See on mäletatavasti tervishoiuasutustes väga elavat vastukaja tekitanud. Tegemist on üsna keeruka teemaga, aga selle arendamisega on pidevalt tegeldud ja tegeletakse kindlasti ka edasi. Arvestades arstiabi otsimise erinevaid põhjuseid ja arvestades rahvastiku struktuuri, oleks natuke liiga kitsas lähenemine, kui me lihtsalt võtaksime arvesse neid inimesi, kellel on olnud mingisugune probleem, nad on tulnud arsti juurde, terveks saanud ja rohkem seda arsti pole vajanud. Aina rohkem on meil neid inimesi, eriti seoses rahvastiku vananemisega, kes vajavad püsivalt arstiabi. Tervishoiuteenuste kvaliteet paraneb, me suudame inimesi palju kauem elus hoida ja nende tervist parandada. See tähendab seda, et meil on ka kroonilisi patsiente rohkem, ja nemad jäävad väga pikaks ajaks tervishoiusüsteemi vaatevälja.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate, kui meil oleks 100 arsti rohkem, kas haiglate infrastruktuur võimaldab nad koheselt tööle rakendada [---] või vajatakse selleks lisainvesteeringuid?" Kindlasti suudame 100 arsti tervishoiusüsteemis kohe tööle võtta, aga see oleks liiga lihtsustatud lähenemine. Euroopa Liidu võrdluses on meil arste natukene vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt: meil on 1000 elaniku kohta 3,3 arsti, Euroopa Liidus keskmiselt 3,5. Me teame, et meil on arstiabi kättesaadavusega probleeme, aga need on üldiselt kas konkreetsete erialade või siis regionaalsed probleemid. Meil on teatud erialad, näiteks psühhiaatria, kus arste on ilmselgelt puudu. Mitme haigla juhid on mulle öelnud, et me ei sõlmi rohkem psühhiaatrialepingut, isegi kui raha on, sellepärast et meil pole arste, kes seda teenust osutaksid.
Samas on väga paljudel erialadel ilmselgelt arstid tegelikult olemas, nii et kui lisavahendeid saab, siis saab ka rohkem teenust osutada. Perearstid on kindlasti suur mure, seda arvestades just perearstide keskmist vanust. See on kindlasti mure, millele Sotsiaalministeerium pöörab suurt tähelepanu, püüdes välja mõelda, kuidas noori perearste süsteemi juurde saada. Just teatud maakondades on see suur probleem. Ka teame, et mitmed erialad toetuvad maakondades tegelikult ühele arstile ja kui see arst peaks ühel hetkel pensionile minema, siis võib selle tervishoiuteenuse osutamine seal probleem olla. Selle tõttu on ka võrgustamise projekt ette võetud. Nii saavad suurhaiglad võtta suurema vastutuse maakondades eriarstiabi pakkumise eest.
Suur personalimure on Eestis kindlasti õed. Kui me arstide poolest oleme enam-vähem Euroopa Liidu keskmisel tasemel, siis õdede vajadus aina kasvab. Sellest tulenevalt oleme tervishoiu osapooltega sõlminud konsensusleppe, mille kohaselt lähiaastatel suurendatakse õdede koolituse tellimust märgatavalt. Haiglad on huvitatud väga paljude õdede tööle palkamisest, ja seda otsekohe. Oleks neid õdesid vaid võtta! Sellepärast suunatakse kollektiivlepingu kohaselt täiendavad palgatõusuvahendid just nimelt tervishoiutöötajatele keskmisele ja alumisele tasandile, et seal palgad konkurentsivõimelisemaks muuta ja neid inimesi tervishoidu juurde tuua.
Neljas küsimus on, kas eriarstide arvu suurendamine on kõige efektiivsem viis järjekordi lühendada. Nagu juba öeldud, teatud erialade puhul on see kindlasti vajalik. Psühhiaatria on üks valdkond, kus kindlasti on arste juurde vaja, et suuremat teenusemahtu tagada. Haigekassa rahastamisel pöörame psühhiaatriale kindlasti suuremat tähelepanu. Loodame, et haiglad suudavad ka arste juurde leida. Aga kindlasti ei ole see abinõu, mis iseenesest kohe kõik probleemid lahendab.
Viies küsimus on, et kui eriarstide arvu suurendamine ei vii meid ravijärjekordade kaotamisele, siis millised meetodid viiksid eesmärgile. Kokku võttes tuleb öelda, et selle mure lahendamiseks on vaja korraga teha paljusid asju. Arstide ja õdede juurdepalkamine teatud erialadel on kindlasti üks väga oluline abinõu. Teiseks on vaja lisaraha vajalike protseduuride tegemiseks, sest kui sul arst on, aga ei ole raha, et operatsioone või muid protseduure teha, siis sellest on vähe abi. Seda on tingimata vaja. Aga kaugemas tulevikus on oluline liikuda edasi nende arendustega, mida ma mainisin: e-konsultatsioonid, esmatasandi arstiabi tugevdamine ja mitmed teised asjad. Ning kahtlemata on oluline parandada ka rahva tervist, et meil üldse inimesed oleksid tervemad, pöörduksid tervishoiusüsteemi hiljem ja suudaksid oma tervist ise palju paremini hoida. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Suur tänu! Lugupeetud härra minister! See on loomulikult väga-väga tore, et lõpuks ometi saame tervishoidu raha juurde suunata. Seda on aastaid oodatud. Ja on hea, et raha lisandub tõusvas joones: kui järgmine aasta on seda 34 miljonit, siis edaspidi veelgi rohkem. Aga kas teil on tehtud mingi arvestus, kui hästi see 34 miljonit tagab vajalike n-ö ravijuhtude arvu? Peetakse ehk arvestust, kui palju jääb aasta lõpuks ravisoove rahuldamata. Mida te prognoosite, kui palju selline summa lühendab järjekordi?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! See sõltub sellest, millistele erialadele lisaraha eraldada. Seda võib kindlasti eraldada niimoodi laia pintsliga tõmmates, jagades igale poole natukene, aga seda on võimalik teha ka vastavalt diagnoosidele priorititeete silmas pidades. Seda ongi haigekassa siiani teinud. Teatud tüüpi ravi on prioriteetsena 100% ulatuses olnud rahastatud ja see on tähendanud, et teistele erialadele on selle võrra raha vähem jäänud. Erinevate erialade puhul on ravijuhu keskmine maksumus erinev ja ka eriala sees on statsionaarse päevaravi ja ambulatoorse ravi hind erinev. Ravijuhu maksumus oleneb ka meditsiiniasutusest. Seega sellest, mis erialadele ja mis protseduuridele rohkem raha eraldada, sõltub ka see, kui palju konkreetseid ravijuhtusid on võimalik rahastada.
Ambulatoorsed vastuvõtud on kõige odavamad, neid võib väga palju juurde lisada, aga kindlasti on akuutseid vajadusi päris mitmes statsionaarse ravi valdkonnas ja seal on ravijuhu keskmine maksumus märksa suurem. Nii et selle asemel, et üldiste arvudega opereerida, tuleks täpselt analüüsida, kus konkreetselt kõige akuutsem lisaraha vajadus on. Selle järgi saab ka täiendavaid ravijuhtusid järgmise aasta eelarvesse planeerida. Haigekassa juhatus sellega praegu tegelebki. Nõukogule kantakse oma töötulemused ette, nagu mainitud, 15. detsembril. Pärast seda, kui nõukogu on juhatuse plaani heaks kiitnud, saab juba rääkida üldnumbritest, kui palju konkreetseid ravijuhtusid ühel või teisel erialal juurde tuleb. Kindlasti jagame siis seda informatsiooni ka teile.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Te oma sõnavõtus mainisite, et ka esmatasandi ehk perearstiteenus on hästi oluline. Seal ju selekteeritakse, kas inimene peab jõudma eriarsti juurde. Me teame ka seda, et osa eriarstijärjekorras olevaid inimesi loobub visiidist ja nii tekib kasutamata ressurss. Mõnel hädalisel oleks seda visiiti aga väga vaja olnud. Kui palju patsiente perearstid suunavad eriarsti juurde ja kui palju patsiendid end ise otse registreerivad? Milline see suhe on? Ja millised erialad lisanduvad veel perearstide suunatavate erialade nimistusse? Enamiku eriarstide juurde saab ju ainult perearsti kaudu. Me teame, et perearstide teadmised on laienenud ja nad oskavad paljusid probleeme lahendada. Inimene ei pea tingimata eriarsti juurde minema.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Tõsi on see, et mõnes riigis paneb eriarstide juurde aegu kinni perearst, kes hindab, millise arsti juurde inimene peaks minema, ja leiab talle ka aja. Eestis panevad valdavas osas patsiendid ise endale eriarstiaegu kinni. Tõsi on ka see, et väga tihti panevad patsiendid endale eriarsti juurde aja kinni, ilma et oleksid perearstiga veel rääkinud, ilma et neil oleks saatekiri olemas. Nad panevad ennast kirja ja kui aeg hakkab kätte jõudma, siis käivad perearsti juurest läbi, et saatekiri saada. See kindlasti süsteemi mõte ei ole olnud. Mõte on see, et inimene pöördub oma tervisemurega perearsti poole ja tema hindab, kas inimene peab minema eriarsti juurde, ja kui peab, siis mis arsti juurde.
Nagu öeldud, me laiendame praegu e-konsultatsioonide teenust. Kui perearst ei ole lõpuni kindel, kas konkreetse murega peaks minema eriarsti juurde või mitte, saab ta e-vahendeid kasutades eriarstiga nõu pidada ja võimaluse korral ka vajalikud protseduurid-uuringud ära teha, enne kui patsient eriarsti juurde läheb. Tõsi on paraku see, et kuigi tihti seda teed pidi patsiendid abini ei jõua. Aga üldiselt on reegel, et eriarsti juurde on ilma perearsti või teise eriarsti saatekirjata võimalik saada ainult üksikutel erialadel: naha- ja suguhaigused, günekoloogilised haigused, traumad ja silmahaigused. Ma loodan, et ma midagi ei unustanud.
Osa perearste ja ka eriarste on tõstatanud küsimuse, kas mõnel erialal veel võiks saatekirja nõue kehtida ja kui võiks, siis millistel tingimustel. Näiteks on meil levinud iseenesest positiivne soov kontrollida oma sünnimärke, et teada saada, kas võiks olla melanoomirisk. Väga paljud inimesed saavad teada, et tegelikult mingit riski ei ole. Samas ei pääse nüüd nahaarsti juurde inimesed, kellel päriselt on probleem. Nahaarsti vastuvõtule on peaaegu võimatu jõuda – järjekorrad on jube pikad, kuna inimesed näitavad oma sünnimärke. Perearstid võiks saada koolituse, et nad suudaksid tuvastada probleemsed sünnimärgid, mida tasuks jälgida või eriarstile näidata, ja ilmselt enamikul juhtudel öelda, et inimesel ei ole mingit põhjust muretseda. Me oleme perearstidega sellest rääkinud. See eeldab perearstide täiendavat koolitust, nii et see muudatus võtab teatud aja.
Silmaarstiga sama lugu. Järjekorrad on väga pikad ja silmaarstid on öelnud, et mitte kõik patsiendid, kes nendeni jõuavad, ei vaja eriarstiabi. Väikese lisakoolituse järel võiksid perearstid suuta lihtsamad hädad diagnoosida ja ka ravi määrata. Aga need muudatused kindlasti võtavad aega. Perearstidel peab olema kindlus, et nad oskavad seda kõike teha. Ka perearstide seltsi esindajad on rõhutanud, et see eeldab täiendavat koolitust, mida praegu läbi ei viida. Aga see on üks teema, mille arendamist Sotsiaalministeerium püüab lähiaastatel tõhustada, et need muutused toimuksid.
Laias laastus mängib kindlasti suurt rolli patsientide teadlikkus. Loomulikult me oleme selle nimel pingutanud, et esmatasand oleks tugevam. Esmatasandil hakataksegi tänu tervisekeskustele osutama palju suuremat hulka tervishoiuteenuseid ja loodetavasti läheb suurem osa patsiente esmaste muredega just perearsti juurde, kes on pädev otsustama, millisel viisil siis edasi toimetada. Aga eks see mentaliteet on väga aeglane muutuma. Kui kuskilt midagi valutab, panen ennast kohe eriarsti juurde kirja, küll tema teab, mis teha – mida see perearst ikka oskab soovitada. Usun, et hoiakute muutus on toimumas, aga tõepoolest natuke aeglases tempos.

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Patsiendid nurisevad sageli, et ka tervishoius pannakse küllaltki palju raha n-ö betooni: uutesse haiglahoonetesse, mis on ruumikad ja avarad. Kuidas õieti haigekassa arvestab meie haiglahoonete amortisatsiooni? Ma olen lugenud kriitikat, et ravikuludes moodustavad liiga suure komponendi uute hoonete amortisatsioonikulud. Kuidas te seda kommenteerite? 

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Haigla üldkulud on tõepoolest tervishoiuteenuste kulude loetelus. Iga tervishoiuteenuse puhul, mida haigekassa ostab, on hinna sees peale arstitöö ja erinevate protseduuride hinna ka tervishoiuteenuse osutaja ehk haigla üldkulud: ülalpidamiskulud ja investeeringukulud. Selle valdkonna või selle hinnastamise eest vastutab haigekassa juhatus, nii et ammendavaid vastuseid mina siin anda ei oska. Aga võin nii palju öelda, et olen nõukogu esimehena korduvalt sellele üles kutsunud ja viimati ütlesin ka haigekassa juhatuse uuele esimehele, et see üldkulude komponent vajaks selgemat analüüsi. Sellesse on liiga palju kulusid kokku pandud. Näiteks on üldkulude all IT-süsteemide arenduskulud, mis on vajalikud kulud, sest enamasti on nende abil võimalik efektiivsust suurendada. Seal on ka küttekulud, mille vähendamiseks saab kehtestada efektiivsuskriteeriumid ja pakkuda haiglale täiendavat motivatsiooni hoonete soojustamiseks ja remondiks. Praegu seda ei ole. Kindlasti tuleks ka investeeringutesse süsteemsemalt suhtuda. Haigekassa juhatuse uus esimees on lubanud, et võtab selle teema tõsisemalt ette. Eri komponente analüüsitakse põhjalikult.
Üldine motivaator on hindadesse sisse ehitatud selliselt, et me oleme juba efektiivsuskriteeriumi juurde pannud: hinnad tõusevad tarbijahinnaindeksi võrra miinus 1% ehk me oleme haiglatele ette kirjutanud, et nad selle 1% ulatuses peaksid sisemist efektiivsust suurendama. Samas ma arvan, et sellise üldmõõdikuna on ta ebapiisav juhtimisinstrument, sest teatud asjadesse, näiteks IT-sse võiksid haiglad investeerida rohkem. Siis suudaksid nad erinevaid IT-lahendusi juurutades digiregistratuuri jõulisemalt üle võtta ja efektiivsust suurendada. Ka patsientide rahulolu saab erinevate teenuste puhul IT-vahendite abil suurendada.
Mis puudutab aga hooneid, siis me teame, et ainuüksi valgustite vahetamisega on võimalik kokku hoida mitte 10% vaid 60–70% valgustuskuludest. Need küll moodustavad haigla kogueelarvest väikse osa ja just see on olnud põhjus, miks haiglatel ei ole olnud erilist motivatsiooni sellega tegeleda. Kui valgustus moodustab kogu eelarvest 3%, 4% või 5%, siis pole erilist motivatsiooni sealt näiteks 10% kokku hoida. Aga kui me kogu süsteemi vaatame, siis tolle 5% näol hoitaks kokku päris kena kopikas.
See on kindlasti valdkond, kus haigekassa peaks kehtestama palju konkreetsemad motivaatorid. Näiteks minu mõte on olnud seada eesmärk, et me kütte- ja muudes sellistes kuludes tahame viie või kümne aasta pärast näha 50% vähenemist. See on selge plaan, selle elluviimist hakatakse innustama ja see annab haiglatele motivaatori näiteks oma hoone ära soojustada.

Eiki Nestor

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea minister! Meie teine küsimus puudutas analüüsikriteeriume või statistilist metoodikat, mida kasutades võib hinnata ravi kvaliteeti. Te ütlesite, et üheks mõõdikuks võivad olla tervena elatud eluaastad. Kui me selle aluseks võtame, siis me oleme ikka päris tugevas miinuses. Viimase seitsme aastaga on naistel keskmine tervena elatud aastate arv vähenenud kolm aastat ja meestel 1,4 aastat. See tõsiasi meile väga palju head ei tõota. Kui eeldada, et see tuleneb sellest, et meil eriarstiabi ei ole piisavalt kättesaadav, siis tõenäoliselt on vaja sinna kas raha juurde panna või teenused odavamaks muuta. Üks võimalus on muidugi ka amortisatsiooniküsimus lahendada, aga teine võimalus on rääkida sellestki, et meil toimub meditsiiniseadmete vallas võidurelvastumine. Kas on plaanis midagi ette võtta, et lõpetada selline võidurelvastumine ja minna üle säästlikumale majandamisele?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, eks see võidurelvastumine ole üksjagu nagu väike müüt ka. Ma kindlasti ei taha öelda, et seda probleemi ei ole, aga aeg-ajalt ehk hinnatakse selle probleemi suurust üle. Tõsi, selle kohta näiteid on. Kas "Jõulutunneli" kaudu või muul viisil on kogutud raha, et osta kallis meditsiiniseade mõnda haiglasse, kus sellel tasemel uuringuid ei peakski tegema. Samas, kui me vaatame kogu eriarstiabi eelarvet, mis on 600 või 700 miljonit eurot, siis meditsiiniseadmete ostud moodustavad selles kaunis pisikese osa. Aga see loomulikult ei tähenda, et ei peaks selle teemaga tegelema.
Ma tean, et haiglad otsivad võimalust teha omavahel suuremat koostööd näiteks meditsiiniseadmete ühishangete korraldamiseks. See on kindlasti väga mõistlik. Tasub analüüsida ka seda, et kui praegu haiglad hangivad ise haiglaravimeid, teevad ise hankeid nende ostuks, siis vahest oleks arukas see tsentraliseerida ja korraldada ühishankeid.
Laiemalt tervishoiu juhtimise poole pealt on aga eesmärk see, et me suudaksime kõikide Eesti haiglate ehk siis eeskätt maakonnahaiglate puhul, aga ka suurte, kõrgema etapi haiglate puhul kokku leppida, kui suures mahus ja mis erialadel tervishoiuteenuseid kohapeal osutatakse ning millist abi osutatakse koostöös mõne teise haiglaga. See puudutab ka haiglate võrgustamist. Tallinna puhul tuleb, eriti arvestades ka Tallinna Haigla rajamise plaani, kindlasti tööjaotuses kokku leppida, eeskätt siis Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, aga tulevikus ka ühe keskhaiglaga. Dubleerimist ei tohi olla.
Meditsiiniseadmete puhul on see probleem olemas, aga personali osas ehk isegi suurem. Mõnel kitsamal meditsiinilisel erialal on Eestis vaid käputäis inimesi, kes on selles vallas tugevad. Kui mõni teine haigla tahab sellel erialal teenust osutama hakata, siis kust ta need spetsialistid võtab? Ta meelitab need inimesed suurema palgaga teisest haiglast enda juurde üle tulema. Samas tuleb küsida, mida Eesti patsient sellest võidab, mida Eesti tervishoiusüsteem sellest võidab, et üks haigla võtab teiselt lepingu sellisel viisil üle.
Ma arvan, et eriti kitsamate ja kallimate erialade puhul oleks haiglate vahel koostööd rohkem vaja. See võimaldaks ka dubleerimist vähendada. Me oleme selle protsessi käivitanud, aga objektiivsetel põhjustel oleme esialgsetest plaanidest ajalises mõttes maha jäänud. Seda just seoses paljude muudatustega, mis on meditsiinisüsteemis tegemisel olnud, ja seoses ka Euroopa Liidu eesistumisega. Aga järgmisel aastal on kavas see tõsisemalt ette võtta. Kindlasti analüüsime siis ka juba mainitud Viljandi paikkondliku tervisemudeli pilootprojekti arenguid.

Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Kui te lubate, ma laiendan seda temaatikat natuke ka perearstide teemale. Nimelt, kuu aega tagasi ilmus üks üsna kriitiline artikkel selle kohta, kuidas esmatasandi tervisekeskus üldse esimese lepingu sõlmimiseni jõudis. Need nõudmised olid päris kentsakad. Näiteks nõuti ämmaemandat kohas, kus Tallinnas on naistenõuandlaid ümberringi, ja mingeid metallist tarvikuid, kuigi ühekordsed tarvikud olid olemas. Ütelge palun, kuidas see lepingute sõlmimine läheb ja kas meditsiinisüsteemis võiks teie arvates mõistlikku kaalutlusõigust kohapeal rohkem lubada! Milleks niisugustes jäikades nõudmistes kinni olla, kui see ei ole mõistlik?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Vastus on, et paindlikkust võiks tõesti rohkem olla. Ka uus haigekassa juhatuse esimees on raudselt seda meelt, et mõistlikku paindlikkust võiks enam olla. Samas tuleb aru saada, et haigekassa süsteem jaotab enam kui miljard eurot maksumaksja raha. Ärihuvid selles valdkonnas on märkimisväärsed. See tähendab seda, et mitmesuguste kaalutlusotsuste puhul on väga suur tõenäosus, et üks või teine osapool, kes mõne otsusega nõus ei ole, võib kaalutluse mõistlikkuse kahtluse alla seada. See tähendab ka kohtuvaidlusi näiteks lepingu jaotamise üle või ka mingite tingimuste täitmise üle. Konkurendid vaatavad väga pingsalt, mida teised teevad. See on loomulik ja kuulub konkurentsi juurde – me tahamegi, et kontroll oleks täpne –, aga see on toonud kaasa säärase mentaliteedi, et haigekassa püüab iga oma otsuse varustada konkreetse paragrahviga, mis täpselt ütleks, kuidas tuleb teha. Mida vähem on neil kaalutlusotsuseid, seda vähem on ka kohtuvaidlusi. Nii võib sellest põhimõtteliselt aru saada.
Aga tõsi on see, et arvestades selle valdkonna keerukust ja ka Eesti eripärasid, pole paragrahvide tagaajamine alati võimalik ega ka mõistlik. Nii et mõistlikku paindlikkust võiks rohkem olla. Ja haigekassa juhatuse uus esimees sellist mõtteviisi kindlasti toetab. Loodame, et ta suudab seda ka rakendada.

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Sattusin hiljuti lugema üht uudist selle kohta, et – loodan, et mälu mind alt ei vea – umbes 30% erakorralise meditsiini osakonda pöördujate probleemidest ei ole olnud selle valdkonna probleemid, vaid kas kroonilised hädad või siis mingid muud mured, mille puhul saanuks aidata perearst või mõni teine tohter. Kas see ei kõnele sellest, et meil on tõsised puudujäägid nii eriarsti- kui ka tavaarstiabi kättesaadavuses? Kuidas kommenteerite?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Muidugi kõneleb – loomulikult, just sellest see kõnelebki! Kui järjekord eriarsti juurde on nii pikk, nagu ta paljudel erialadel on, siis on täiesti mõistetav ja loogiline, et inimesed lähevad EMO-sse. Omaette küsimus on aga see protsendinumber, millele te viitasite. Ja inimesed lähevad EMO-sse ka siis, kui neil tegelikult ei ole üldse mingisugust arstiabi vaja. Ka neid inimesi on tegelikult väga palju. Osa näiteks magab öö ära ja järgmisel hommikul avastab, et midagi viga ei ole. Aga lisaks nendele on inimesed, kes küll vajavad arstiabi, aga nende jaoks oleks õige tasand esmatasand ehk siis perearst.
Eks meil tuleb inimestest aru saada. Kui sul on ikka mure oma tervise pärast, siis sa loomulikult otsid abi. Iseenesest ei ole selles midagi halba. Ma ei mäleta, kas aasta või rohkem tagasi algatas keegi diskussiooni selle üle, miks kiirabi peab välja tulema iga väljakutse peale. Inimesed kutsuvad kerge käega kiirabi, kiirabi tuleb kohale, aga selgub, et inimesel polegi suurt midagi viga. Mina olen seda meelt, et see kindlus peab inimesel igal juhul olema, et kui ta on mures enda või oma lähedase tervise pärast, siis tal peab olema võimalik meditsiinitöötajaga nõu pidada. Selleks aga on kindlasti teinekord vähe mõistlikumaid viise kui kiirabi välja kutsuda. Näiteks saab helistada 1220 ehk perearsti nõuandetelefonile ja sealt saada konsultatsiooni. Kindlasti on võimalik oma perearstile helistada ja temalt nõu küsida. Aga kui miski muu ei aita, siis peab olema kindlus, et inimene võib minna kas erakorralise meditsiini osakonda või siis kutsuda kiirabi. Seda, et riik hakkaks seda kuidagi piirama, ma õigeks ei pea.
Aga kindlasti see asjata erakorralise meditsiini osakondadesse pöördumise protsent on signaal selle kohta, et meil on probleeme eriti just eriarstiabi kättesaadavusega, ja sellepärast me peamegi eriarstiabisse rohkem raha suunama. Ning seda me ka teeme.

Esimees Eiki Nestor

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister ja ühtlasi ka haigekassa nõukogu esimees! Kui tugev alus on teie hinnangul lootusel, et need summad, mis haigekassasse lisaks eraldatakse, lähevad ikka haigete raviks? On ju viimasel ajal seoses puude või õigemini töövõime hindamisega selgunud, et see hindamine on enam kui poole kallimaks läinud. Varem, kui hinnati puude suurust, mitte seda, kui palju üks või teine inimene tööl võiks käia, polnud see nii kallis. Selgub, et arstid on oluliselt rohkem hakanud teenima ja see töö läheb riigile märksa kallimaks kui enne.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Nagu öeldud, need 34 miljonit, mis täiendavalt riigieelarvest järgmisel aastal eraldatakse, lähevad eriarstiabi kättesaadavuse parandamiseks ehk siis raviteenuse mahu suurenemiseks ja selle kaudu ka ravijärjekordade lühendamiseks. Lisaks laekub haigekassasse ka muid täiendavaid vahendeid tulenevalt sotsiaalmaksu orgaanilisest kasvust. Selle raha abil loomulikult lahendatakse teisi muresid: rahastatakse täiendavalt üldarstiabi perearsti tasandil, võetakse uusi ravimeid soodusravimite nimekirja ja kaasajastatakse erialasid, võetakse uusi protseduure rahastamisele, korrigeeritakse hinnakirju. See on selline tavapärane arendustöö. Aga see täiendav raha läheb prioriteetselt eriarstiabi kättesaadavuse parandamisse, nii nagu me oleme algusest peale lubanud.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, austatud minister! Te puudutasite ühes oma vastuses meditsiiniasutuste suutlikkust IT-valdkonnas ja ka võimalusi, mida see oma arendustega meditsiiniasutustele, kogu meditsiinile pakub. Aga milliseks te täna hindate seda arengupotentsiaali? Kas meie suured registrid, mida on ju tehtud aastaid, toimivad? Kas haiglad saavad omavahel ka isikuandmete kaitse seadust järgides küllaldaselt infot vahetada? Kas dubleerimist on selles vallas veel palju või see on nüüd kõrvaldatud?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Pole viga, aga võiks olla parem. Mis ma muud oskan öelda. Tervishoiu IT-võimekus või ka laiemalt sotsiaalvaldkonna IT-võimekus on olnud rahuldav. Aga me oleme selle võimekuse parandamisse tõsiselt panustanud. Selle aasta algusest on käivitunud uus IT-keskus TEHIK – see on Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, kus on otsustavalt käsile võetud nii olukorra kaardistamine, et vaadata, mis meil siis eri registritega toimub, kui ka arendusprojektide süsteemne edendamine. Siis, kui mina jõudsin ministeeriumisse, oli seal  – ma nüüd mälu järgi ütlen, loodan, et ei valeta – korraga käsil umbes 200 IT-arendust. Kogu aeg käis arendamine, mitte ükski asi valmis ei saanud, kõik olid arendamisel. Me käisime selle olukorra väga kriitilise rehaga üle. Ütlesime, et jätame need asjad, mida me ei jõua või ei suuda praegu ära teha, kuna pole piisavalt raha või ei ole regulatiivset valmisolekut – väga paljud nendest asjadest on ju seotud ka õigusaktidega, seal on väga ranged andmekaitsenõuded –, kõrvale. Ärme neid teeme, teeme neid asju, mille puhul on lootus need tegelikult lõpuni viia.
Ja olukord läheb paremaks, läheb paremaks. Me liigume selles suunas, et olukord paraneb. Aga loomulikult ei ole kõik ainult riigi teha. Palju oleneb ka näiteks arstidest. Tervise infosüsteemi andmete lisamine on kohustuslik olnud juba terve kümnend, aga paljud arstid siiamaani seda ei tee. Eriti on see välja tulnud nüüd töövõime hindamise raames. Näiteks psühhiaatrid ei ole seda tööd süsteemselt teinud ja selle tõttu on inimeste kohta langetatud valeotsuseid, mida nad on pidanud edasi kaebama ja ise lisadokumente esitama. See on täiesti asjatu inimeste solgutamine lihtsalt selle pärast, et arstid ei kandnud vajalikke andmeid infosüsteemi. Eks me liigume edasi, aga süsteem on suur ja keeruline. Väga palju sõltub ka konkreetsetest inimestest, kes seal töötavad. Need muudatused võtavad aega.
Teine asi on see, et olukorras, kus ministeeriumi või riigi üldine võimekus on olnud piiratud, pole tõenäoliselt sellele mingit alternatiivi olnud, et kõik tervishoiuasutused on ise oma infosüsteeme arendanud. Tegelikult võiks nii väikses riigis, nagu Eesti oma kontsentreeritud tervishoiuvõrguga on, ikka tõesti olla selline ühtne süsteem, mis oleks otseühilduv ja kus andmed liiguksid takistusteta, kuhu vaja. Oleks hea, kui me ei peaks mingit muudatust plaanides ütlema, et kahjuks ei saa seda jõustada enne ülejärgmist aastat, sest alles siis hakatakse uuendama perearstide infosüsteemi. Me saaksime tegelikult neid muudatusi palju kiiremini ja paindlikumalt teha. Nii et jõudumööda me püüame tervikpilti parandada, aga see võtab oma aja.

Esimees Eiki Nestor

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Meil on suur hulk inimesi ravikindlustamata ja samas läheb riigieelarvest suur hulk raha tervishoidu juurde, seda nii ravi kvaliteedi kui ka kättesaadavuse parandamiseks. Kas lähiajal on mingeid meetmeid ette näha, et ravikindlustamata inimesed saaksid tervishoiuteenustele paremini ligi?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Tõsi ta on, et meil on selline täiesti arusaadav ja kõigile teada olev probleem, et umbes 90 000 inimest on ravikindlustuseta. Paljud neist on sellised inimesed, kellel mõnda aega on ravikindlustus ja siis jälle ei ole – oleneb sellest, mis on nende staatus tööturul ühel või teisel perioodil. Mina olen öelnud, et arstiabi on vähemasti 21. sajandi Eestis ühiskondlik baasteema. Kui inimene on haige, kui tal on vaja tervishoiuteenust, siis peaks ta seda saama, sõltumata sellest, kas ta on noor või vana, kas ta töötab või ei tööta. Arstiabi on midagi nii primaarset, et seda peaksid kõik inimesed saama.
Siin võib tuua analoogia haridusega. Kui laps jõuab mingisugusesse vanusesse, siis me anname talle haridust tasuta, sõltumata sellest, kust ta tuleb, kes on tema vanemad ja missugused on tema võimed, sest see on riiklik baasteenus. Ma ei näe mingit põhjust, miks tervishoiu puhul peaks olema teistmoodi. Loomulikult on selge, et tervishoiusüsteem töötab kindlustuse põhimõttel. Ma arvan, et see põhimõte on õige, ja tulevikus ma ei näe mingit põhjust süsteemi tuumikut, infrastruktuuri või selgroogu muuta, aga nende inimeste ligipääs arstiabile on teema, mis vajab lahendust. Mina arvan, et me peame tagama kõikidele tervishoiuteenuste kättesaadavuse ehk ravikindlustuse. Me viimegi Sotsiaalministeeriumis praegu läbi sellealast analüüsi. See valmib järgmise aasta kevadeks ja võtab kokku ka erinevad kaudsed kulud, mida ühiskond kannab selle tõttu, et meil ei ole osa inimesi ravikindlustatud. Erakorraline vältimatu abi on ju kõikidele tagatud, riigieelarvest me maksame selleks ligi 10 miljonit aastas, aga me teame, et ravikindlustuseta inimesed jõuavad arsti juurde liiga hilja. Ja kui nad jõuavad sinna liiga hilja, siis nende ravi maksab juba oluliselt rohkem. Tihti ei olegi neid enam võimalik terveks ravida, aga lisaks sellele on see ravi ka väga kallis. Kui on võimalik inimest süsteemselt perearsti juures jälgida, haigusi varakult avastada ja ennetada, siis aitab see meditsiinisüsteemi kulusid kokku hoida.
Nii et see on teema, mida Eesti ühiskonnas peaks palju põhjalikumalt arutama – mure on täiesti olemas.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Austatud härra juhataja! Hea minister! Head Riigikogu liikmed. Tänast arupärimisele vastamist ja seda diskussiooni kuulanuna tahaks panna sellele arutelule pealkirja ja see pealkiri võiks olla "Ravikindlustuse vahendid kui peremehetu raha". Kättesaadav ja taskukohane arstiabi on väga selgelt inimnäoga Eesti edu pant. Me soovime, et meil oleks selline riik, kus iga inimene on meie jaoks väärtus, olenemata soost, vanusest, sotsiaalsest staatusest või elukohast, ja et temasse investeeritakse parimal moel ja ta saab abi parimal moel. Me tahame, et meil oleks järjest rohkem nn õnneliku lõpuga haigusjuhte: inimene saab peale haigestumist võimalikult kiiresti pöörduda tagasi oma endise elu juurde või vähemalt suudetakse ära hoida haiguse ägenemist, pidurdada tervise halvenemist ja ära hoida tüsistusi.
Kohe saabuvad jõulud ning taas kõlavad üleskutsed annetada mingi aparaadi soetamiseks või muul moel mingi tervishoiuteenuse osutamiseks. Sest on ju inglite aeg. Ja kellele ei läheks jõulude ajal korda teiste inimeste mured. Ikka tehakse annetus, olgu "Jõulutunnelile", kus sel aastal toetatakse Tallinna Lastehaigla Toetusfondi enneaegselt sündinud vastsündinute perekeskse intensiivravi üksuse loomiseks, või mõne muu kanali heategevussaatele. Paljud head inimesed teevad püsiannetusi toetusfondidesse, näiteks vähiravifondi Kingitud Elu.
Miks ma räägin heategevusest praegu, kui me arutame eriarstiabi kättesaadavust? See on väga põhjendatud küsimus, kuid seos on vägagi ilmne. Nimelt, kui kuulata ministri vastuseid ning süüvida haiglate avalikesse ja kõigile kättesaadavatesse finantsnäitajatesse, siis tundub, et meil on rohkem kui üks koht, kus mõistlikult tegutsedes on võimalik parandada arstiabi kättesaadavust ning tagada inimestele vajalik ravi mõistliku aja jooksul, võimalikult väikese ooteajaga ning enne, kui tervis pöördumatult halveneb või toimub nn iseeneslik üllatav paranemine või halvemal juhul inimene sureb ilma abi saamata. Ja kõike seda saab saavutada ilma inimeste südametunnistusele jõuluperioodil koputamata.
2016. aastal, kui toimusid palgaläbirääkimised, ütles minister Ossinovski, et 2017. aastal ravijuhtude arv kasvab. Ent haigekassa seletuskirja vaadates saab aru, et püütakse säilitada olemasolevat olukorda. Arstid aga ütlevad, et raviteenuste kättesaadavus on vähemalt 18% halvenenud. Minister kinnitab meile, et järgmisel aastal lisandub ravijuhte kümnetes tuhandetes. Tore, kui see nii ka oleks! Heites pilgu haiglate finantsnäitajatele ja vaadates nende rahavoogusid, selgus väga üllatuslikult, et haiglate rahavood on tugevas plussis. Samal ajal, kui haigekassa on miinuses, on haiglad tugevas plussis umbes samas suurusjärgus, nagu eelmisel aastal oldi miinuses. Ehk siis haiglatel on vaba raha kümneid miljoneid.
Teen siinkohal ka mõned ettepanekud, kuidas seda olukorda võiks parandada.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Monika Haukanõmm

Esimene teema, mida me täna ka puudutasime, on hoonete amortisatsioon, mis on arvestatud iga ravijuhu hinna sisse ja see võimaldab haiglatel ravijuhtude hinda kergitada. Minu ja ka paljude spetsialistide seisukoht on, et nn hooned ja amortisatsioon tuleks meditsiiniteenuste hinna arvestamisel täielikult välja jätta. Teenuseosutajad on meil praegu justkui ärimeesteks, kinnisvarahaldajateks tehtud, kuid tegelikult nad ju seda olema ei peaks. Nad peaksid saama keskenduda oma ainukesele põhitegevusele: inimeste ravimisele. Meie haiglad on suurel määral äriettevõtted ja see on viinud mõttetule eriarstiabi ülemaksmisele. Hinnanguliselt kulub sellele 10 miljonit eurot aastas ja seda ainuüksi seetõttu, et meil on teiste riikidega võrreldes väga lühikesed amortisatsiooniperioodid. Keskmiselt 12% amortisatsiooni aastas on liiga palju. Meil on see keskmiselt kümne aasta jooksul, kuid hoonetel võiks see periood olla palju pikem, 30–40 aastat, tehnikal lühem. Hoonete majandamine peab ju vastama teatud standardile, see ei peaks olema kasumlik tegevus. Kui vaadata seda, mis toimub haiglates ja missugused on nende eelarved, siis näeme, et see on justkui kasumile suunatud tegevus. Üldiselt peetakse väga heaks, kui netovara osakaal on umbes 40%. Näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumil on see ligi 70%, PERH-il 55% ja Pärnu Haiglal 60%.
Teiseks tahan hästi põgusalt puudutada tervishoiutöötajate palkasid. Nagu minister ütles, on mure valdavalt õdedega, teatud eriala arstidega, näiteks psühhiaatritega, ja ka perearstidega. Millest see tuleb? Meie arstid ja teised meditsiinitöötajad ütlevad, et nende palgad ei vasta vajadusele, ning sellest on räägitud juba palju aastaid. See on ka põhjus, miks nad mujale tööle lähevad. Majandusaasta aruannetest selgub, et tegelikult on haiglatel olemas raha, et oma meedikuid hoida ja töötajaid vääriliselt tasustada ehk siis rohkem palka maksta. Hinnangute kohaselt oleks normaalne, kui umbes 60% eelarvest kulub tööjõukulude katmiseks. Aruannetest selgub, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on see näitaja 52%, PERH-is 46% ja Pärnu Haiglas 60%. Kui töötajatesse rohkem panustataks, võidaks ka patsiendid. Tahangi teha üleskutse panustada rohkem inimestesse, mitte betooni.
Kolmandaks väga põgusalt meditsiinitehnoloogiast ja võidurelvastumisest selles vallas. Ka see on kindlasti koht, kus annab kokku hoida ning teenused odavamaks muuta. Kui tervishoiuteenused ja ravijuhud on odavamad, on sama raha eest võimalik rohkem inimesi aidata.
Lõpetuseks. Me küsisime, kui palju inimesi on terveks saanud ja kuidas saaks rohkem patsiente terveks teha, kui süsteemi tuleb raha juurde. Tegelikult me sellele väga häid vastuseid ei saanud. Saime teada, et detsembris tuleb nõukogu kokku ja hakkab kõike alles otsustama. See tundub natuke imelik, sest aastaid on sellel teemal räägitud ning raha juurde saamisest süsteemi täpselt sama kaua. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Härra eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mul ei olnud kavas tulla täna pulti targutama. Kui aus olla, siis ma ei pea ennast selle valdkonna suureks spetsialistiks. Aga kuulates neid küsimusi-vastuseid ja seda optimistlikku tooni – on muidugi tore, et me vaatame tulevikku optimistlikult, nii peabki! –, tekkis mul ikkagi kiuslik küsimus probleemi kohta, mida ma olen isiklikult ja ka oma lähikondsete puhul tunda saanud. Nimelt: eriarstiabi kättesaadavus. Kui sa mingisugust arsti vajad, siis väga sageli antakse sulle mingi müstiline tähtaeg kahe-kolme kuu pärast. Veel müstilisemalt öeldakse kohe peaaegu et ühe hingetõmbega: aga tasulise teenuse võite kohe saada. Ma ei oska öelda, kuidas ehitada tasulise ja tasuta eriarstiabi vahele niisugune sild, et see abi oleks kättesaadav, nagu minister ütles, kõikidele inimestele iseenesestmõistetava teenusena. Väga paljudel inimestel ei ole seda raha maksta. Hea küll, ta leiab selle ühekordse, ütleme, 50 eurot või mingi muu summa, et seal arsti juures ära käia, aga kui siis selgub, et tal on vaja edasist ravi, mis eeldab peale selle tasulise konsultatsiooni ka tasulisi analüüse, aga ravikindlustust tal ei ole ja püsiravi talle ei saa haigekassa toetusel teha, siis võib tekkida väga tõsine probleem, mis võib nii mõnelegi inimesele lõppeda fataalselt. Nende küsimuste ja nendele saadud vastuste tõttu olin ma sunnitud siia kõnepulti tulema ja selle küsimuse õhku rippuma jätma. Kuidas me ehitame silla nende kahe asja vahele, et terviseteenus oleks tõepoolest kõigile iseenesestmõistetavalt kättesaadav? Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem soovi läbirääkimistel osaleda, ministril on. Palun!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Paar väikest märkust. Härra Helme juhtis tähelepanu olulisele teemale. Tõepoolest, mis saab, kui tasulisele visiidile tulnud või vältimatu abi korras arsti juurde sattunud patsiendil ei ole ravikindlustust. Kui selgub, et talle on vaja osutada täiendavaid tervishoiuteenuseid, kas või teha mingi operatsioon, kas siis tõepoolest ta jääbki hätta. Sellest murest minagi rääkisin ja ma tõesti arvan, et me peaksime tõsiselt arutama selle üle, mida teha, et kõikidel inimestel oleks ravikindlustus tagatud.
Kuidas süsteem praktikas praegu töötab? Näiteks tuleb ravikindlustuseta inimene erakorralise meditsiini osakonda mingisuguste valudega ja tehakse analüüsid. Selgub, et tal on vähk. Vähki on vaja lõigata. Siis vormistatakse paberid töötukassasse – vanasti Sotsiaalkindlustusametisse –, määratakse talle töövõimetus, mis on tema seisundit arvestades hädavajalik, ning kohe, kui see on vormistatud, on tal ravikindlustus olemas ja riik maksab ravi ikkagi kinni. Humaanne lahendus sellises olukorras on vaja leida ja see alati ka leitakse. Aga kindlasti ei ole see kõige mõistlikum viis sellist olukorda lahendada.
Proua Haukanõmm tõstatas siin mitu olulist teemat, millest mõnda ma kommenteerin. Esiteks, haiglate positiivne tulem. Ka mina olen aruandeid vaadanud ja esimese hooga ehmatanud, et kuidas siis niimoodi – haiglatel on töötulem positiivne, samal ajal tervisesüsteemil endal ehk siis ravikindlustusel on tulem negatiivne?! Kui teil on konkreetseid küsimusi konkreetsete haiglate kohta, siis me kindlasti saame seda täpsemalt uurida, aga enamikul juhtudel, ma julgen väita, on küsimus finantseerimistehingute jaotamisega eri aastatele. Näiteks kui on vaja europrojekti kaasfinantseeringut, siis kogutakse mingisugust hulka raha, et hiljem seda projekti rahastada. Viljandi Haigla just seda praegu teeb. Nad ootavad otsust, et võivad hakata uut maja ehitama, ja peavad nüüd raha koguma, et omafinantseering kinni maksta. Sellisel põhjusel võib teatud perioodidel olla tulem positiivne, teatud perioodidel negatiivne. Aga seda tuleb iga konkreetse haigla puhul analüüsida eraldi. Niimoodi üldistatult ei näita need arvud paraku mitte midagi.
Töötajate palkade osas olen täiesti nõus. Loomulikult on see üks põhjus, miks arstide palgad on ennaktempos tõusnud. Küsimus ei ole mitte ainult selles, kas objektiivselt võttes makstakse tervishoiutöötajatele palju või vähe. Kui me võrdleme OECD keskmisega, siis meie meedikute palgad on OECD keskmise tasemel, mis tähendab, et meie arstid saavad keskmiselt kaks Eesti keskmist palka, õed saavad ühe keskmise palga ja hooldajad 60% õdede palgast. Nii et OECD keskmisel tasemel me oleme ja Läti omadest näiteks on meie arstide palgad kaks korda kõrgemad.
Aga võtame selle, mis meie tegelik mure on. Meie tegelik mure on see, et meil on üle lahe väga lähedal meie omaga sarnane tervishoiusüsteem. Ka keelebarjäär on üsna kergesti ületatav. See tähendab seda, et me peame võrreldes OECD keskmisega oma meedikute palku suurendama. Me ei pea vaatama mitte OECD keskmist, vaid Soome keskmist. See on põhjus, miks me peame ka tulevikus tervishoiutöötajate palkasid ennaktempos tõstma, ja ühiskond peab aru saama, miks see vajalik on. Alati seda mõistmist paraku ei ole. Sotsiaalministeeriumis aga mõistetakse seda hästi.
Mis puudutab amortisatsiooni ja muid kulukomponente, mida me siin arutasime, siis teen täiesti praktilise ettepaneku. Minu arvates haigekassa esindajad võiksid sotsiaalkomisjoni tulla ja me võiksime selle probleemi üksipulgi lahti võtta. Ma absoluutselt ei välista, et on võimalik asju teha. Üht-teist sellest, mis mul endal mõttes on olnud, ma juba rääkisin. Usun, et saab nendele küsimustele vastused anda ja võib-olla uue juhatusega kokku leppida teatud arendussuunad.
Ja viimaseks sellest, et tervishoiusektor on nagu äriettevõte. Äriettevõte tegeleb kasumiga, mitte patsientide ravimisega. Aga me peame silmas pidama seda, et haiglavõrgu arengukava haiglad on avaliku sektori omandis. Kõik on avaliku sektori omandis – kas omavalitsuse või riigi omandis või siis ühel juhul riikliku ülikooli ja omavalitsuse omandis nagu Tartu Ülikooli Kliinikum. Minu teada ei ole olnud ühtegi juhtumit, kus sealt oleks dividende välja võetud. Kui on olnud positiivne tulem, siis see raha jääb haiglasse sisse ja selle eest rahastatakse haigla põhitegevust, milleks on tervishoiuteenuste osutamine.
Nii et jah, nad on rajatud äriettevõtte loogikale, aga nende funktsioon – enamikus on ju tegemist sihtasutustega – ja nende eesmärk on ikkagi tagada arstiabi ja mõnel aastal ka tulem, mis on positiivne. See raha läheb ikka selleks, et patsientidele paremat teenust pakkuda. Kõikide erakliinikute kohta seda paraku öelda ei saa. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.


2. 16:19 Arupärimine Eesti reservohvitseride väljaõppe kitsaskohtade kohta (nr 386)

Esimees Eiki Nestor

Meie järgmise arupärimise on esitanud Uno Kaskpeit, Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Lugupeetud esimees! Austatud minister! Me andsime arupärimise sisse 18. oktoobril ja see puudutab Eesti reservohvitseride väljaõppe kitsaskohtasid. Viimasel ajal on palju räägitud reservohvitseride väljaõppest ja kursustest, mida korraldatakse aina enam kiirkorras ja möödaminnes. Meil on siin neli küsimust, mida ma aja kokkuhoiu mõttes ette lugema ei hakka, eks minister mainib igat küsimust. Ainult et kurb on see, et riigikaitset ja selle kvaliteeti puudutav küsimus huvitab ainult alla 10% rahvaesindajaid. See on kurb. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab kaitseminister Jüri Luik. Palun!

Kaitseminister Jüri Luik

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Jutt on reservohvitseride väljaõppest, selle loogikast ja võimalikest probleemidest. Lubage mul alustada paari üldise repliigiga. Nagu te teate, meie kaitsevägi on reservvägi. Lisaks piisavale tegevteenistuses olevate sõdurite ja ohvitseride hulgale vajame reservväelasi, keda õpetame välja ajateenistuse käigus, aga ka Kaitseliidus. Kuna me käsitleme reservväelastega seotud küsimusi, jätan praegu kõrvale tegevväelased, ehkki see on väga oluline temaatika.
Nimetan, et reservväe puhul on väga oluline piisava hulga kodanike kaasamine. Eestis kehtib üldine ajateenistuskohustus, kuid tegelikkuses läbib ajateenistuse vaid umbes kolmandik aastakäigu noormeestest. (Ütlen vahele, et näiteks Soomes on see protsent umbes 80.) Selline olukord ei ole jätkusuutlik, üldine kohustus peab olema üldine. Vastasel juhul tekib küsimus, miks meil üldse selline riiklik kohustus on, kui see langeb osaks vaid osale kodanikele. Anname peatselt Riigikogu menetlusse rea õigusakte. Oleme kavasse võtnud suurendada ajateenistusse asuvate noorte arvu praeguselt 3200-lt 4000-ni. See aitab kaasa ajateenistuse väärtustamisele. Samuti oleme sellesse seadustepaketti lisanud rea meetmeid, et karmistada või raskendada ajateenistusest kõrvalehoidmist. Loodan nende eelnõude menetlemisel Riigikogu tugevale ja üksmeelsele toetusele.
Ja nüüd küsimused reservohvitseride kohta. Esimene küsimus: "Kes koostab reservohvitseride väljaõppekava ja mis printsiipide alusel toimub reservohvitseride kursuste komplekteerimine?" Reservohvitsere koolitatakse meil, kui nii võib öelda, kahte kanalit pidi. Üks on ajateenistusest edasiliikumine, kus koolitatakse välja reservrühmaülemaid. Võib öelda, et praktiliselt kogu meie reservväe rühmaülemate koosseisu moodustavad reservistid. Teiseks on eraldi staabiohvitseride programm, kus Kaitsevägi tegutseb koostöös Eesti Reservohvitseride Koguga (EROK) ja mis põhineb järgmisel loogikal. Reservohvitseride kursuste kandidaadid valitakse välja Kaitseväe ja reservohvitseride kogu koostöös. Seda tehakse kahest eesmärgist lähtuvalt. Esiteks, Kaitsevägi vajab lisaks reakoosseisule spetsialiste tsiviilaladelt: IT-spetsialiste, meedikuid jt. Samasse ritta käivad inimesed, kelle vastu te siin tõenäoliselt kõige rohkem huvi tunnete, s.o poliitikud, majandusmehed, ka juristid. Kõik nad saavad väljaõppe, mida nimetatakse staabiohvitseri baaskursuseks, ja tegu on ohvitseride-spetsialistidega analoogselt näiteks meedikutega. Mis on siis nende ohvitseride eriala, kompetents? Kaitsevägi näeb neid eelkõige nn CIMIC-ohvitseridena ehk tsiviil-sõjaliste suhete spetsialistidena, samuti strateegilise kommunikatsiooni ja logistika spetsialistidena. Ma usun, te kujutate ette, et kui näiteks kogenud ehitusärimees on staabiohvitser, siis on tal ka täiesti olemas võimed ja oskused staabi logistikaohvitseri ülesannete täitmiseks.
See programm, mida ma nimetasin, erineb mõnevõrra programmist, mis kehtis 2016. aastani. Ma tahan siin saalis öelda, et eri aastakäikude reservohvitserid on saanud erineva väljaõppe. Kuni 2016. aastani saadi lipniku-rühmaülema väljaõpe, praegu on see võimalus ainult ajateenistuses. Ma näen siin vist ainult ühte kursuse läbinut. Alates 2016. aastast on siis tegu ohvitseride-spetsialistidega. Kuidas need inimesed valitakse? Nad valitakse, nagu öeldud, EROK-i ja Kaitseväe koostöös. Eesti Reservohvitseride Kogu on teadlik neist erialadest või kompetentsidest, mis on Kaitseväes vajaka, ja kahe organisatsiooni koostöös need inimesed ka valitakse. Väljaõppekavad, mille kohta te küsisite, nagu ka kõik muud sõjalist ettevalmistust hõlmavad programmid töötab välja Kaitsevägi, täpsemalt Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, lähtudes ainult Kaitseväe vajadustest.
Ma seon kokku teise ja kolmanda küsimuse. "Kuidas on võimalik, et ilma igasuguse sõjalise ettevalmistuseta ja ajateenistust läbimata isikud saavad kohe reservohvitseride kursustele?" Ja kas minu arvates ei peaks sellised isikud enne läbi käima seersantide või allohvitseride kursust või olema vähemalt pikka aega osalenud Kaitseliidu töös? Ma vastan sellele niimoodi. Asjaolu, et isikul on jäänud varasemas elus ajateenistus läbimata, pole iseenesest takistus, kui me tahame kasutada tema kompetentsi või oskusi, sest reservohvitseride kursustel antakse talle ka vajalik sõjaline baasteadmine. Nagu te teate, oli veel 1990. aastatel tavaks ajateenistusest vabastada kõrghariduse omandajad, mistõttu ongi nende aastakäikude ajateenistuse läbinute osakaal väiksem. Ütleme niimoodi: see on täiesti fakt, et tervete aastakäikude noored mehed ei ole ajateenistust läbinud. Praegu ei ole nad enam nii noored, kuid kui nad soovivad saada reservohvitserideks, siis on riik neile sellise võimaluse loonud.
Mis puudutab osalemist Kaitseliidu tegevuses, siis loomulikult on see väga oluline argument, kui inimene tunnistatakse reservohvitseride kursustele aktsepteerituks. See ei ole absoluutne tingimus, aga tavapäraselt on inimesed, kes on huvitatud sellisest erialast ja reservohvitseri karjäärist, ka Kaitseliidu aktiivsed liikmed. Ja kui nad tahavad oma valitud teel ka näiteks teenistusastmete võrra tõusta, siis see töö käibki reeglina Kaitseliidu kaudu. Nii et kui jutt on reservohvitseride enesetäiendamisest ja arengust, siis ongi see tavaliselt toimunud Kaitseliidu struktuuride abil. Tihtipeale on ka küsitud, milline on nende ohvitseride roll sõjaaja ametikohtadel. Me oleme väga palju teinud selleks, et lihvida oma mobiliseerimise suutlikkust, kontrollida eri kaitseväeüksuste reaalset valmidust. Saan täna kinnitada, et meie suutlikkus sõjaaja ametikohtadele paigutatud reservväelastega sidet pidada, suhelda ja neid kokku kutsuda on varasemate aastatega võrreldes hüppeliselt paranenud. Me muidugi jätkame tööd sel suunal.
Kui te küsite, kas ka Riigikogu liikmetest reservväelasi lisaõppekogunemistele kaasatakse, siis see sõltub väga palju olukorrast. Ma meenutan, et kõik Riigikogu liikmed on sõja korral põhimõtteliselt vabastatud mobilisatsioonist, sest nad osutavad elutähtsat teenust: nad võtavad vastu Eesti Vabariigi seadusi ja kasutavad kontrolliõigust täitevvõimu üle. See funktsioon on oluline rahuajal, aga täpselt sama oluline ka kriisiperioodil ja sõjaajal. Seetõttu me üldjuhul Riigikogu liikmetest reservväelasi sõjaaja ametikohtadele ei kutsu.
Ja viimane küsimus: "Milline on kaitseministri suhtumine tulevase reservohvitseri eetikakoodeksisse hetkel kursust läbiva ja Malaisias ahistamisega tuntuks saanud isiku näitel?" Ma usun, et tegu on küsimusega, mis ei puutu mingilgi määral Eesti Kaitseväe arendamisse. Olgu öeldud ainult nii palju, et Eestis ei ole eraldi reservohvitseri eetikakoodeksit. Eestis on olemas Kaitseväe eetikakoodeks ja selle võib leida ka eruohvitseride kogu, EEOK-i koduleheküljelt. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Küsimus on selline. Riigikaitsekomisjonis on eelkõige härra Ants Laaneots korduvalt tõstatanud teema, et me küll valmistame ette reservi – see käib ka reservohvitseride kohta – ja meil on tema hinnangul suurusjärgus 60 000 meest, kes on läbinud ajateenistuse või teatud kursused, aga samal ajal ei ole meil Kaitseväe sõjaaja struktuuris neid üksusi ette nähtud. Reservis olevad inimesed ei teagi õigupoolest, kuhu nad peavad siis minema, mis üksustesse nad kuuluma hakkavad, kas nende spetsialiteeti kasutatakse jne. Kas te võite meid praegu valgustada, öeldes, et niisuguse kaootilise olukorra likvideerimiseks töö käib?

Kaitseminister Jüri Luik

Aitäh! Tõepoolest, töö selles osas käib. Ütleme nii, et meil on siin tegu väikese riigi traagika või probleemiga. Üks asi on, kui sul on väeosad paberi peal kirjas, aga need on täiesti kasutud, juhul kui sul ei ole suutlikkust anda väljaõpet, pakkuda varustust, transpordi-, side- ja meditsiiniteenust jne. Nii et tõsi on see, et meie kiirreageerimisreserv meie Kaitseväe praeguses struktuuris on palju väiksem kui nende reservväelaste osakaal, keda me igal aastal välja õpetame. Sellel on teatud eelised: me saame mõningate väeosade puhul kasutada n-ö ülekatet, kui peaks midagi juhtuma ühe võitlejaga, keegi ei saa mobilisatsiooni korras mingil konkreetsel põhjusel tulla. Üldiselt on Ants Laaneotsal õigus selles mõttes, et meie kaitseväe mõõtmed on väiksemad kui väljaõpetatavate reservväelaste arv. Aga see on paratamatu, juhul kui me lähtume eeldusest, et iga üksus peab olema reaalselt võitlusvõimeline.

Esimees Eiki Nestor

Jüri Jaanson, palun!

Jüri Jaanson

Aitäh! Austatud minister! Meie väikses riigis on tõesti olulised laiapõhjaline riigikaitse ning kõikvõimalike riigi kodanike sõjalised oskused ja nende arendamine. Seda võib vaadata ühe isiku näitel, aga seda võib vaadata ka üldisemalt. Mina tahan natuke teemast väljuda, seda laiendada, natuke teises mõõtmes vaadata. Nimelt, kas ka erivajadustega inimesed võiksid teenida Eesti kaitsevägedes? Kaitseväed ei ole ju ainult rindeväed, meil on ka tagalaväed. Seal on palju olulisi funktsioone, mida erivajadusega inimesed võiksid – ma pean silmas eelkõige puudega inimesi – oma võimete piires ...

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Jüri Jaanson!

Jüri Jaanson

Ühesõnaga, ma vist sain küsimuse esitatud.

Kaitseminister Jüri Luik

Asi on selge. Aitäh teile! Vastus on jaa. Praegu on takistuseks kaitseväe vägagi universaalsed tervisenõuded, mida puudega inimesed tihtipeale ei täida. Kui me samal ajal kujutame ette mitmesuguseid Kaitseväe ametikohti, siis tõepoolest, igal pool ei ole vaja väga tugevat füüsilist ettevalmistust. Alustame luurajatest ja lõpetame tagalaspetsialistidega. Kaitseministeerium plaanib nende nõuete muutmist sellisel viisil, et puudega inimestel, kui neil on huvi, oleks võimalus Kaitseväes töötada. Eriti oluline on see, kui arvestada asjaolu, et väga paljud meie veteranid, kellel on tegelikult kõrgetasemeline sõjaväeline väljaõpe, võiksid just nimelt Kaitseväes tööd leida.

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! Ma tulen selle teema juurde tagasi, mis puudutab mittesõjalise taustaga inimeste kaasamist reservohvitseride koolitustesse, ehk nagu siin juttu oli – poliitikud, arstid jne. Ka selle juurde, et teiegi möönsite, et sugugi mitte kõik neist ei leia sõjaajal rakendamist. Me kõik teame, miks see nii on. Sisuliselt populariseeritakse nende koolituste kaudu ühiskonna ülejäänud eliidi hulgas totaalkaitse ideoloogiat. Kas selles ei ole siiski teatud riski või ohtu või kas selle riski või ohuga on arvestatud? Kui me ikkagi võrdleme, ütleme, pealiskaudse koolitusega inimesi tõsise koolitusega inimestega, siis võivad esimesed lõppkokkuvõttes mingisuguses päris sõjalises olukorras rohkem kahju kui kasu põhjustada, kui nad struktuuridesse kaasatakse.

Kaitseminister Jüri Luik

Aitäh! Teil on muidugi õigus selles, et kui see programm 1990-ndatel välja kujundati, siis põhineti paljuski arusaamal, et tuleks haarata kaasa – eriti ühiskonna eliidist, kui nii võib öelda – võimalikult palju aktiivseid inimesi, kes samas muidugi toetaksid ka riigikaitset, tegeleksid selle populariseerimisega jne. Aga vaatame asja reaalselt, arvestame seda, et tänapäeval on üks päris tõsine julgeolekuoht hübriidoht, mitte massiivne sõda, mis on ka alati võimalik. Kui teil on pataljoni või brigaadi staabis või isegi kõrgemal keegi ohvitser, kes on näiteks kogenud poliitik ja kes suudab tegeleda nii tsiviil-militaarsuhetega kui ka strateegilise kommunikatsiooniga, sest ta on sellega iga päev oma põhiametites tegelenud, siis ma arvan, et see on hea. Kaitseväel oleks päris raske sõjakoolis selliseid spetsialiste välja koolitada. Ma ütlen vastuseks, et sõja iseloom on muutunud nii palju keerulisemaks, et mulle isiklikult tundub, et selliste ohvitseride järele valitseb tegelikult täiesti aus ja arvestatav vajadus.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, kaitseminister Jüri Luik! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Mart Helme, palun!

Mart Helme

Härra eesistuja! Vähesed kolleegid! Härra minister, aitäh nende vastuste eest! Vastused olid asjalikud ning nii mõndagi punkti üsna hästi avavad ja valgustavad. Meie arupärimine ei ole ju sugugi mitte kantud tahtmisest kuidagi opositsiooni poole pealt norida. Meie arupärimine on kantud soovist diskussiooni riigikaitse teemadel laiendada – seda ka siin saalis, mitte ainult Kaitseministeeriumis, mitte ainult riigikaitsekomisjonis –, sest meie väikese riigi puhul on ressursside mitte lihtsalt mõistlik, vaid tõeliselt efektiivne kasutamine kriitilise tähtsusega. Siinkohal on tõepoolest ülimalt oluline, et meie ohvitseride kaader vastaks nõudmistele. Ja mitte ainult nõudmistele, vaid ka vajadustele, sest ainult väga rumalad inimesed võivad arvata nii, et sõjapidamine on mingisugune lollide inimeste omavaheline kaklemine. Kaasaegne sõda on ülimalt keeruline ja väga mitmekülgne valdkond, mis nõuab ka väga eripalgelisi spetsialiste. Meie küsimuste sisu oligi selles, kas need kursused sellisel kujul rahuldavad meie ohvitseride kaadri mitmekesistamise nõuet. Vastustest võis välja lugeda, et osaliselt jah, aga osaliselt kindlasti mitte.
Ma tahan siinkohal teemat natukene laiendada ja tuua sisse ühe valdkonna, millest küll räägitakse, aga mille puhul on mul tunne, et tegelikult on selle valdkonna tõeliselt tegusaks muutmiseks suudetud viimastel aastatel siiski väga vähe ära teha. See on nimelt kübervaldkond. Me teame väga hästi, nagu ütles hiljaaegu ajakirjanduse vahendusel ka meie luurejuht, et Zapad 2017 näitas meie idanaabri ootamatult suurt võimekust selles vallas. Ja küsimus on nüüd see, kas meie oleme omalt poolt valmis võimekust tõstma. Sellest, et meil on siin NATO küberkaitsekeskus, üksi ei piisa. Küberkaitsekeskus tegeleb ju väga suurel määral hoopiski teoreetiliste probleemidega, vastava seadusandluse ja muu niisugusega. Küsimus sellest, kas me suudame küberründeid efektiivselt tõrjuda ja tekitatud kahju kiiresti heastada, jääb endiselt õhku. Siin on tegelikult kriitilise tähtsusega ka reservistide kaasamine ja reservis olevate inimeste väljakoolitamine.
Võin omast kogemusest öelda, et meie põhjanaabrid, kellelt me ikka ja jälle peaksime õppima, kuidas riigikaitses midagi otstarbekalt, kokkuhoidlikult ja efektiivselt teha, on astunud selles valdkonnas väga pikki samme. Muu hulgas oli juttu sellest, et me suurendame ajateenistusse kutsutavate hulka, mis on kahtlemata tervitatav. Soomes oli mul võimalus näha, et seal kasutatakse just nimelt kübervaldkonnas ajateenijaid, kes on mingil põhjusel riviteenistuseks kõlbmatud. Nad kas lonkavad ühte jalga või on neil mingi muu väiksem füüsiline puue, loomulikult mitte intellektuaalne puue. Seetõttu on neid võimalik just nimelt küberrünnete ja muu kübertegevuse tarvis militaarvaldkonnas tegutsemiseks välja koolitada. Võib-olla härra minister lisab pärast mõne repliigi, kas ka meil on midagi niisugust ...
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Mart Helme

... juba tegemisel või planeeritud. Aga ma kujutan ette, et see on tõeline väljakutse tänapäeva üha keerulisemaks muutuvas sõjapidamises, mis tihtipeale tsiviili poolelt vaadatuna ei olegi sõjapidamine. Sõda käibki virtuaalses ruumis ja me võib-olla ei tunnetagi seda iga päev. See on üks asi. Ja sellega seonduvalt tahan ma öelda, et kui me seda valdkonda arendama hakkame, siis minu arvates ei peaks me seda jälle kuidagi sporaadiliselt tegema. Nii, et meil on teatud hulk inimesi, kes on saanud valdkonnas väljaõppe. Esiteks, see väljaõpe vajab pidevat täiendamist, sest kübervaldkond, nagu me teame, areneb tohutu kiirusega. Teiseks, see vajab organisatoorset struktureerimist. Ka siin peavad üksused olema komplekteeritud. Nad peavad teadma, kuhu nad lähevad, kes on nende ülemused, missugused on nende konkreetsed tegevusvaldkonnad, missuguseid elutähtsaid valdkondi nad peavad kindlustama, et seal ründed ebaõnnestuksid või oleks võimalik need heastada.
Ma tahtsin viia kogu meie arupärimise temaatika laiemale pinnale ja juhtida tähelepanu, et niisugune vana Preisi stiilis tubli paraadplatsil marssimine on tore asi, aga see ei ole kindlasti kõige kohasem viis tänapäeva sõjaväe, kaitsejõudude ettevalmistamisel ja see kindlasti ei kata kõiki neid olulisi valdkondi, mida meie riigikaitse katma peab. Nii et aitäh veel kord vastuste eest! Ja kui on võimalik saada repliiki kübervaldkonna kohta, siis oleme tänulikud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Madis Milling, palun!

Madis Milling

Härra esimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Ma tulin siia pulti rääkima reservohvitseridest, aga ma pean siiski alustama sellest, et korrigeerin head kolleegi Mart Helmet. Luurekeskuse ülem kirjutas Zapadile viitavas artiklis mitte Venemaa kübervõimekusest, vaid Venemaa elektroonilise sõjapidamise võimekusest. Need on kaks väga erinevat asja. Küberruum on internet ning kõik seadmed ja asjad, mida saab juhtida läbi interneti. Elektrooniline sõjapidamine on see, kui mõjutatakse elektroonilisi seadmeid: surutakse maha sidet jne, jne. Kui küberlahingu võidavad inimesed – ka väikese laptop'iga võrratu spetsialist võib selle lahingu võita –, siis elektrooniline sõjapidamine sõltub eelkõige sõjapidamise vahenditest ehk tehnikast.
Nüüd reservohvitseridest. Mul on olnud au olla reservohvitseride kursuste ja Eesti Reservohvitseride Kogu loomise juures aastast 1996. Reservohvitseride kogu moodustati aastal 1997. Meil on praeguseks tõepoolest väga eripalgelisi või, ütleme, erisuguse ajalooga reservohvitsere. On neid, kes on läinud tegevteenistusest reservi ja on nüüd reservohvitserid. On neid, kes on ajateenistuse, nooremallohvitseride, nooremohvitseride ja reservohvitseride kursuse kaudu saanud reservohvitserideks. On neid, kes on alustanud oma karjääri Kaitseliidus, lõpetanud Kaitseliidu kooli, saanud rühmaülema ja hiljem ka kompaniiülema koolituse ning on nüüd reservohvitserid. Ja on neid, kelle vastu teie eriliselt huvi tundsite, ehk nullsõjaväelise taustaga reservohvitsere.
Nagu ka minister siin mainis, on tegemist spetsialistidega. Neid ei saa ega tohigi tõlgendada riviohvitseridena: nad ei juhi mitte kunagi allüksust metsas, nad ei sõdi relvadega. Reservohvitseride kursustel saavad nad baasväljaõppe eelkõige staabiprotseduuride osas ehk nende võrratule tsiviilkompetentsile tuleb juurde militaartöö kompetents. Staabis istud sa laua taga samamoodi nagu oma igapäevases erialases töös, kui sa oled jurist, logistik, kes iganes, ja sinu põhirelv on aju. Sellised reservohvitserid ei hakka iial juhtima metsas jagu, rühma või kompaniid. Need ongi need n-ö nullist tulnud reservohvitserid. Ja tõepoolest, nagu siin ka öeldi, oleks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes väga keeruline õpetada meediaspetsialiste, psühholoogilise kaitse spetsialiste jne, jne. Nii et see reservohvitseride koolituse nišš ongi mõeldud eelkõige heade tsiviilspetsialistide integreerimiseks kaitseväe reserviga. Suur tänu!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel rohkem sõnasoovi ei ole, ministril on. Kaitseminister Jüri Luik, palun!

Kaitseminister Jüri Luik

Väga põgusalt veel küberteemadest, mida Mart Helme nimetas. On täiesti selge, et küberspetsialiste ei ole võimalik koolitada sõjakoolis või vähemalt mitte ainult sõjakoolis. Tegu on kompetentsiga, mis on tegelikult ühiskonnas olemas. Võtame näiteks pankade küberturvalisuse eest vastutavad väga kõrge kraadiga spetsialistid. Nende puhul on küsimus eelkõige selles, kuidas me saame nad riigikaitse juurde tuua. Eestil on tegelikult selleks üks väga hea võimalus. See on Kaitseliidu küberkaitseüksus, kus tegutsedes saavad needsamad eksperdid üha aktiivsemalt ja professionaalsemalt tegelda ka küberkaitse poolega laiemalt. Nad on võib-olla spetsialistid oma asutuse turvalisuse küsimustes, aga Kaitseliidus saavad nad selle teemaga tegeleda palju laiemalt, keskendudes meie militaar- ja tsiviilinfrastruktuuri, ütleme, küberinfrastruktuuri turvalisusele.
Teisest küljest tahab Eesti juba järgmisel aastal luua küberväejuhatuse, sest Eesti Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi haldusala kübervõimed on juba niivõrd arenenud, et nad vajavad tsentraliseeritud juhtimis-, planeerimis- ja koordineerimissüsteemi. Kindlasti on väga oluline, et me saaksime ka sinna võimalikult palju kaasa haarata spetsialiste, kellel on juba olemas see ettevalmistus, mis oleks kasutatav. Ma usun, et siin oleks needsamad reservohvitserid väga tähtis ressurss, samuti kaitseliitlased.
Siin kõlanud küsimus tervisenõuetest on ülimalt oluline, ma tulen selle juurde veel kord tagasi. Tõepoolest, inimese puhul, kes tegeleb küberturvalisusega, ei ole väga tähtis see, kas ta oleks suuteline osalema lahingutegevuses. Nii et see tervisenõuete teema on oluline – me kindlasti tuleme sellega valitsusse ja vajadusel ka Riigikogusse. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


3. 16:52 Arupärimine "juhitud demokraatia" kohta ERM-i direktori valimisel (nr 393)

Esimees Eiki Nestor

Tänases päevakorras oleva arupärimise nr 3 on esitanud Andres Ammas, Külliki Kübarsepp, Ain Lutsepp, Artur Talvik, Andres Herkel, Monika Haukanõmm ja Jüri Adams. Arupärijate nimel Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Teid kõiki võiks peaaegu nimepidi tervitada. Teatavasti peab iga korralik arupärimine Riigikogu juhatuse soovil põhinema mingil seadusel. See arupärimine on kirjutatud muuseumiseadusele tuginedes. Konkreetsemalt, muuseumiseaduse § 18 ütleb, et riigimuuseumi juhi ametikoha täitmiseks korraldatakse avalik konkurss. Selle konkursi läbiviimise korra kehtestab minister oma määrusega. Selle kohta, kuidas täpsemalt tuleb moodustada konkursikomisjon, seadus arusaadavalt üksikasjalikke juhiseid ei anna. Eeldatakse, et selle moodustab minister nagunii, ilma et vastavad täpsustused seaduses kirjas oleks.
Mõni aeg tagasi toimus Eesti Rahva Muuseumi juhi konkurss. See pälvis avalikkuse kõrgendatud huvi, sh ka kriitikat, ja tekitas küsimusi. Sellest lähtuvalt ongi arupärijad ministrile eeskätt kahest aspektist esitanud küsimused. Esiteks, kas ja kuidas oli tagatud selle konkursi läbipaistvus? Kuidas oli tagatud konkursikomisjoni sõltumatus? Ja kuidas on tuleval aastal tagatud Eesti Rahva Muuseumi juhtimine? Kui algselt eeldati, et uus juht asub tööle 22. jaanuarist 2018, siis konkursi võitnud riigiprokurör soovib ja saab oma praegusest ametist lahkuda ja uuele tööle minna alles 2018. aasta aprillis. Kuidas see vastuolu lahendatakse? Arupärijad loodavad, et ministril on meile head vastused olemas. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab kultuuriminister Indrek Saar. Palun!

Kultuuriminister Indrek Saar

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärimise esitajad! 6. novembril edastasid Riigikogu liikmed Andres Ammas, Külliki Kübarsepp, Ain Lutsepp, Artur Talvik, Andres Herkel, Monika Haukanõmm ja Jüri Adams mulle arupärimise Eesti Rahva Muuseumi juhi konkursi kohta. Loen ette küsimused ja siis vastan neile. Loodan, et vastused saavad olema ka head, nagu eelkõneleja soovis.
Küsimus nr 1: "Mida tegite Teie ministrina selleks, et muuseumiseaduse § 18 alusel ning ministri määrusest juhindudes oleks tagatud Eesti Rahva Muuseumi juhi konkursi läbipaistvus ning konkursikomisjoni sõltumatus? Kas olukord, kus komisjoni liikmete enamus allub otseselt komisjoni esimehele, on Teie meelest normaalne? Mille poolest see erineb Jeltsini Venemaal praktiseeritud nn juhitava demokraatia mudelist?" Muuseumiseaduse § 18 sätestab riigimuuseumi juhi ametikoha täitmise. Esiteks, riigimuuseumi juhi ametikoha täitmiseks korraldatakse avalik konkurss. Teiseks, riigimuuseumi juhi kandidaadile esitatavad nõuded ja avaliku konkursi läbiviimise korra kehtestab minister määrusega, kui riigimuuseum on ministeeriumi hallatav riigiasutus, või ministeeriumi hallatava riigiasutuse või valitsusasutuse juht käskkirjaga, kui riigimuuseum on selle asutuse struktuuriüksus. Kolmandaks, minister või ministeeriumi hallatava riigiasutuse või valitsusasutuse juht sõlmib riigimuuseumi juhiga tähtajalise töölepingu kuni viieks aastaks.
Kõik need tingimused on täidetud. Konkursi aluseks oli kultuuriministri 7. juuli 2017. aasta käskkiri nr 63, mis jõustus 20. juulil 2017. aastal. Selle järgi kuulutasime välja avaliku konkursi Eesti Rahva Muuseumi direktori ametikoha täitmiseks. Konkurss viidi läbi määruse "Kultuuriministeeriumi hallatavaks riigiasutuseks oleva riigimuuseumi juhi kandidaadile esitatavad nõuded ja avaliku konkursi läbiviimise kord" alusel ja praeguseks on konkursi võitnud kandidaadiga sõlmitud tööleping. Juhin tähelepanu asjaolule, et viidatud määrus jõustus 8. juulil 2013. aastal. Sellest on lähtutud kõikide seniste Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluvate riigimuuseumide juhtide konkursside korral. Nii on vahepeal valitud uued juhid lisaks Eesti Rahva Muuseumile ka Tartu Kunstimuuseumile, Eesti Ajaloomuuseumile, Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile, Rannarootsi Muuseumile ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile.
Kinnitasin 29. septembril k.a järgmise konkursikomisjoni: Paavo Nõgene, Kultuuriministeeriumi kantsler, Tarvi Sits, Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, Mirjam Rääbis, Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik, Merju Künnapuu, Kultuuriministeeriumi finantsosakonna juhataja, Sirje Helme, Sihtasutuse Eesti Kunstimuuseum juhatuse liige, Anton Pärn, muuseuminõukogu esimees, Sihtasutuse Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juhataja, ning Aadu Must, Riigikogu kultuurikomisjoni esimees. Lisaks määrasin konkursi vestlusvoorus nõu andvaks hääleõiguseta komisjoni liikmeks Eesti Rahva Muuseumi ametiühingu usaldusisiku Ellen Värvi.
Juhin tähelepanu kolmele asjaolule. Esiteks, ERM kuulub Kultuuriministeeriumi haldusalasse ja ministeeriumil lasub vastutus aidata kaasa muuseumi arengule. Seetõttu on igati põhjendatud, et konkursikomisjoni kuulusid Kultuuriministeeriumi spetsialistid. Teiseks, komisjoni liikmed tegid konsensusliku otsuse ja olid selle tegemisel sõltumatud. Kolmandaks, teie arupärimises on eksitav väide, justkui oleks tekkinud "laialt levinud arusaam, et komisjoni liikmed polnud oma otsuses vabad". Teil on siinkohal võimalik küsida kõigilt komisjoni liikmetelt, kaasa arvatud oma kolleegilt ja kultuurikomisjoni esimehelt Aadu Mustalt, kas nad olid oma otsuse tegemisel vabad.
Kui laiendada teie mõtet, siis 2013. aasta septembris seletas Kadri Liik kultuuriajakirjas Vikerkaar juhitava demokraatia põhimõtet järgmiselt: valimisprotsessi tuleb meediamaastiku ja poliitilise välja osava manipuleerimisega "juhtida" nii, et see annaks alati soovitud "õige" tulemuse. Võin teile kinnitada, et kõnealuse juhi valimised olid avatud, läbipaistvad ja järgisid kehtestatud korda. Kui sooviksin leida püüdlusi manipuleerida meediamaastiku ja poliitilise väljaga, siis on selle ilmsed märgid olemas teie arupärimises. Tuues paralleeli Jeltsini nn juhitava demokraatiaga, alavääristate kõiki Kultuuriministeeriumi määruse alusel valitud Eesti muuseumide juhte, sest väidate, et nende valimine ei ole toimunud ausalt.
Teine küsimus: "Kuidas vastab seadusele ja konkursitingimustele asjaolu, et kui algselt eeldati Eesti Rahva Muuseumi valitud juhi tööle asumist alates 22. jaanuarist 2018, siis konkursi võitnud riigikontrolör Alar Karis nõustub tööle asuma alles 2018. aasta aprillis? Mille alusel muudeti algseid konkursitingimusi?" Kultuuriministeerium märgib alati konkursikuulutusse tööle asumise kuupäeva vastavalt sellele, milline on lõppeva töölepingu viimane päev. Nii on ka 22. jaanuar 2018 esimene päev, mil saab asuda tööle uus ERM-i juht. Loomulikult me loodame, et uus juht saab asuda ametisse eelmise juhi viimase tööpäeva järgsel päeval. Kuid konkursi edukalt läbinud kandidaadi tööle asumise kuupäev sõltub läbirääkimistest ministri ja kandidaadi vahel. Olukordi, kus vahepealseks ajaks määratakse kohusetäitja, tuleb elus ikka ette.
Head rahvasaadikud, teil ei ole vaja muretseda. Sel ajal, mis jääb 22. jaanuari ja 9. aprilli vahele, ei jää ERM juhtimata. Eelmisel nädalal sõlmisime töölepingu direktori ülesannete täitmiseks Eesti Rahva Muuseumi finantsjuhi Rein Kinkariga. Muuseas – teie kõrval istuv kolleeg võib seda kinnitada –, kui 2012. aasta 9. novembril lahkus ametist Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru, täitis direktori ülesandeid uue juhi valimiseni peavarahoidja Riina Reinvelt. Nii et analoogia on ilmne.
Siinkohal ei taha ma jätta kasutamata võimalust tänada ERM-i varasemaid juhte: Krista Aru selle suure töö eest, mis ta tegi omal ajal ja mida jätkab kuni jaanuarini Tõnis Lukas. Teie panus Eesti Rahva Muuseumi arendamisel on olnud oluline. Samuti on tänu ära teeninud kõik teised ERM-i töötajad, kes on pikkade aastate jooksul suure missioonitundega sellesse töösse panustanud, saades tihtipeale küsitava suurusega palka. Vähemasti on mul hea meel, et järgmisel aastal me astume ühe suure sammu edasi, ja ma loodan, et see ei ole viimane aasta, kui kultuuritöötajate palk tõuseb kiiremini kui Eesti keskmine palk. Aga loomulikult on praegu kõige tähtsam see, et ERM-i töö saaks sujuvalt jätkuda. Selleks on vaja töörahu. Tänan!

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuste vooru ministrile avab Andres Herkel. Palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Selle küsimuse taust on tegelikult laiem kui kahe väga lugupeetud isiku konkurents ERM-i direktori kohale. Ja ma loodan, et te ei solvu, kui ma edastan ühe kultuurirahva hulgas levinud arusaama, et seda ministeeriumi, Kultuuriministeeriumi juhib olulisel määral kantsler Paavo Nõgene, mitte teie. See tuleneb ilmselt tema väga olulisest rollist mitmesuguste otsuste tegemisel. Eks see, kuivõrd need on ette juhitud, kuivõrd mitte, on mõtlemisaine, aga paistab küll, et praegusel juhul mindi kindla peale välja. Et seda väidet kontrollida, ma küsin teilt nii: kui mitme kultuuriasutuse nõukogu või ka konkursikomisjoni töös osaleb ministeeriumi kantsler härra Nõgene? Püüdke need meile üles lugeda. Kui ajast puudu jääb, võite need saata ka kirjalikult, aga tahaks selget faktilist kontrolli sellele väitele, kas siin on kontsentratsioon või mitte.

Kultuuriminister Indrek Saar

Aitäh! Kindlasti ma ei solvu, vaid võtan seda komplimendina. Teadupärast ministeeriumi peabki juhtima kantsler, minister on poliitiline juht. Selleks, et tagada stabiilsus ja järjepidevus, ongi kantsleri ametipost välja mõeldud. Mul on teile väga hea meel öelda, et Kultuuriministeeriumil on tõesti hea kantsler. Sellepärast ma tegin sellele kantslerile mõni aeg tagasi ettepaneku jätkata ka teisel ametiajal koostööd praeguse kultuuriministriga ja suure tõenäosusega vähemalt mõnda aega ka tulevase kultuuriministriga. Nii et teie kompliment selle kohta, et tegemist on väga võimeka inimesega, on vastu võetud.
Aga küsimus oli, kuidas on see kantsler võrrelduna mõne teise kantsleriga formaalselt esindatud. Kui me nüüd läheme ajas tagasi ja meenutame seda aega, kui ERM-i juhiks valiti Tõnis Lukas, ehk eelmist konkurssi, mis välja kuulutati, siis seda konkursikomisjoni juhtis tolleaegne kantsler Siim Sukles. Tõsi, kõigile oli teada, et ta oli siis juba ametist lahkuv kantsler, nii et komisjoni koosseisu oli määratud ka juba mitu kuud tagasi välja kuulutatud tulevane kantsler Paavo Nõgene ehk siis praegune kantsler. Ja komisjonis oli samamoodi ülekaal ministeeriumi ametnikel.
Ehk hoolimata sellest, et praegune kantsler on kindlasti väga võimekas juht, ei ole juhtunud midagi kardinaalset konkursside korraldamises. Kantslerid on läbi aegade – mitte ainult Kultuuriministeeriumis, vaid valdavalt kõikides ministeeriumides – kuulunud mitmete nõukogude koosseisu, nii ka Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. Kas ma suudan peast neid kõiki meenutada? Üks neist on kindlasti teie enda tehtud valik. Nimelt, Riigikogu nimetas ta Eesti Rahvusringhäälingu nõukogusse. See oli Riigikogu otsus. Aga mina olen allkirjastanud käskkirjad, millega on määratud kantsler Paavo Nõgene Eesti Filmi Instituudi nõukogusse, SA Eesti Draamateater nõukogusse, SA Teater Vanemuine nõukogusse. Vabandust, esmaspäeva õhtul kell viis pean siiski ütlema, et ma ei suuda rohkem meenutada. Midagi peaks veel olema, aga vastan siis kirjalikult, nagu te ka lahkelt pakkusite.

Aseesimees Enn Eesmaa

Hiljuti oli Paavo Nõgene ka Estonia nõukogus.

Kultuuriminister Indrek Saar

Jah, Eesti Kontserdi nõukogus on ta ka kindlasti, aga ma saadan lugupeetud rahvasaadikule täieliku nimekirja kirjalikult.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Ma tean, et te ise ei olnud komisjoni liige, aga küllap jagasid kolleegid komisjonist teiega endi motiive. Mis olid väljavalitud kandidaadi programmi põhilised tugevused ja need sisulised põhjused, miks just härra Karist eelistati?

Kultuuriminister Indrek Saar

Tänan! Kuna ma komisjonis tõepoolest ei olnud, siis ma saan lühidalt kokku võtta selle, kuidas mulle komisjoni otsuse motivatsiooni summeeriti. Ja see oli selline: Karise visioon muuseumi edasisest arengust jäi silma selge ja eesmärgistatuna ning lähtus muuseumi arengukava eesmärkidest.

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem ministrile küsimusi ei ole. Aitäh vastuste eest! Avan läbirääkimised. Andres Herkel.

Andres Herkel

Härra aseesimees! Austatud minister! Austatud vähesed saali jäänud kolleegid! See konkurss jättis avalikkusele üsna nadi mulje ja ma usun, et minister on tegelikult ka kursis selle avaliku käsitlusega, miks see pidigi niimoodi minema. Ma arvan, et need põhjused olid siin arupärimises esile toodud. Kõigepealt tõepoolest see, et konkursikomisjon ei olnud tasakaalustatud. Te osutasite, et ka eelmisel korral oli see komisjon kantslerikeskne, kuid tegelikult ei olnud toona sellist otsustavat enamust, et seitsmest liikmest neli olid kantsler  ja tema kolm alluvat. Eelmisel korral, kui ma õigesti mäletan, oli selles komisjonis lihtsalt rohkem liikmeid. Eesti Rahva Muuseum ei ole kindlasti tavaline muuseum ja sellise konkursi toimumise läbipaistvus on väga oluline väärtus, mille järgimine ei tulnud sellel konkursil hästi välja.
Teine küsimus on konkursitingimuste jooksu pealt muutmine. Andres Ammas esitas ka ühe kirjaliku küsimuse ja sai need algsed tingimused lõpuks must valgel kätte. Selgub, et 22. jaanuarist oli juttu kui tööle hakkamise päevast. Ametis olev riigikontrolör ei oleks aga isegi parima tahtmise juures saanud sellest kuupäevast tööle asuda, mistõttu toimus siin tegelikult konkursitingimuste moonutamine ja muutmine n-ö poole jooksu pealt, mis ei jäta ka eriti head muljet.
Kõige kurvem on see tulemus kindlasti härra Karise jaoks. Tema sattus olukorda, kus avalikkusel tekkis pigem arusaam, et otsus oli enne n-ö ära juhitud – see oli kindel, et tema võidab selle konkursi –, ja seda te meie ees siin mingite vahenditega ilmselt ümber lükata ei suuda. Niimoodi see tõepoolest paistis ja sellele reageeris üsna nördinult ka avalikkus mitmesugustes väljaannetes ja mitmesuguste eneseväljendusviiside vormis. Nii et see ei ole tulevasele ERM-i direktorile, nii lugupeetud isikule kui ta ka Eestis on, väga hea pagas töö alustamiseks.
Nüüd sellest minu esitatud küsimusest härra Nõgese kõikvõimsuse ja kuuluvuse kohta väga paljudesse nõukogudesse. Neid on tõesti palju, ega ma ise ka seda ausalt öeldes järele ei vaadanud – hea, kui minister selle ülevaate koostab. Mis aga puudutab seda osutust, et te ise otsustasite tema kuulumise Eesti Rahvusringhäälingu nõukogusse, siis minu mäletamist mööda ei olnud see päris üksmeelselt tehtud otsus Riigikogus. Ja minu arusaamist mööda see tegelikult riivab selle nõukogu puhul eri võimutasandite tasakaalu ja ka sõltumatust. Ma olen ise ringhäälingunõukogusse kuulunud ja siis ei tulnud küll kellelegi pähe, et selles nõukogus võiks olla Kultuuriministeeriumi kantsler või üldse ametnik.
Küll aga tuleb mulle meelde üks teine juhitud demokraatia variant. Kui meil oli tegemist ERR-i juhi konkursiga, siis kukkus ka niimoodi välja – paistis, et Kultuuriministeeriumi kantsler liigub selles suunas, et tõsiselt ERR-i juhiks kandideerida. Minule jäi kõrvalt vaadates mulje, et ta ei teinud seda ainult ühel põhjusel. Nimelt selle pärast, et ERR-i nõukogu puhul ei olnud tegemist juhitud demokraatiaga, ehk seda otsust ei olnud võimalik enne n-ö ära manageerida. Seal nõukogus olid sõltumatud inimesed ja mitte keegi neist, kes lõpuks kandideerisid, ei saanud ette teada, milline on lõpptulemus.
Nii et me võime härra Saarega, kellega me oleme olnud ühes demokraatiamajas, nagu ENPA-t mingil ajal kutsuti, juhitud demokraatia üle väga palju arutleda. Selleks ei ole vaja tsiteerida Kadri Liiki ega pöörduda ka Jeltsini omaaegsete nõunike poole. Aga seda kujundit on arupärimises kasutatud just nimelt selle pärast, et kogu see protsess jättis halva mulje. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem sõnasoovijaid ei ole. Härra ministril on õigus sõnavõtule.

Kultuuriminister Indrek Saar

Aitäh! Tänan ka Andres Herkelit nende kommentaaride eest! Täpsustan, et eelmise konkursikomisjoni koosseisus oli viis Kultuuriministeeriumi ametnikku ja neli inimest, keda ei saa nimetada Kultuuriministeeriumi ametnikuks, ning seekord oli seal neli Kultuuriministeeriumi ametnikku ja kolm inimest, keda ei saa nimetada Kultuuriministeeriumi ametnikuks. Nii et siin ei ole mitte mingisugust sisulist vahet.
Kui me räägime käigu pealt tingimuste muutmisest, siis siinkohal te, hea kolleeg, lihtsalt segate teadlikult vett. Te saate väga hästi aru, et lepingu sõlmimise tähtaja puhul ongi ministrile antud kaalutlusõigus, millal on kõige sobilikum seda lepingut sõlmida. Ja mis iganes kandidaatide puhul võib tulemus olla see, et nad ei hakka kohe tööle või neil ei ole võimalik asuda varem tööle ja tekib teatud üleminekuaeg. Nii oli see tegelikult ka eelmise juhi töölehakkamisel. Ma tsiteerin siinkohal Postimeest. See pidi olema 2012. aasta lõpp, kui küsiti, kas nüüdseks on kokku lepitud, millal saab Riigikogu liikmest Tõnis Lukasest ERM-i direktor Tõnis Lukas. Tõnis Lukas vastas sellele nii: "Kindlasti ei juhtu see sellel aastal – mis ma ikka näärisokuks lähen, aasta lõpus on muuseumis juba rahulikumad ajad. Riigikogu töös on vaja mõned asjad ära lõpetada, keskkonnakomisjoni juhin ma kindlasti veel paar nädalat." Ma arvan, et riigikontrolöri amet on vähemalt sama respekteeritav nagu keskkonnakomisjoni juhtimine Riigikogus ja on igati mõistlik, et inimesel lastakse see töö rahulikult lõpuni viia, sest ERM-is ei ole mingit kriisi. ERM toimib väga hästi, nii nagu ta on juba aastaid toiminud.
Vastuseks nendele lõpututele kahtlustustele, mida te üritate külvata, tahan ma veel korra tsiteerida lahkuvat juhti. Ta vastas muu hulgas sellessamas artiklis küsimusele, mida te vastate nendele inimestele, kes kahtlustavad, et teie valimise taga oli poliitiline kokkulepe: "Komisjoni koosseis on väga väärikas ja täiesti neutraalne. [Ma juhtisin tähelepanu sellele, milline oli siis komisjoni koosseis, sellel ei olnud seekordsega võrreldes sisuliselt mitte mingisugust vahet. – I. S.] Küsigem, kas komisjon oleks teinud teistsuguse otsuse, kui võimul oleksid sotsiaaldemokraadid. Mina arvan, et ei oleks. See on komisjoni alandav, kui räägitakse mingisugustest kokkulepetest." Millised prohvetlikud sõnad! Mul on hea meel, kui Vabaerakonna fraktsioon annab oma panuse selleks, et ERM-is kestaks töörahu ja inimesed saaksid teha oma väga suure missiooniga tööd ka tulevikus.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh debateerijatele! Selles debatis oli häid küsimusi ja ka häid vastuseid.


4. 17:18 Vaba mikrofon

Aseesimees Enn Eesmaa

Pärast haamrilööki on võimalik registreerida ennast sõnavõtuks vabas mikrofonis. Seda soovi ei ole. Näeme homme hommikul kell 10.

Istungi lõpp kell 17.19.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee