Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on 2018. aasta riigieelarve eelnõu. See eelarve toetab meie majanduse, julgeoleku ja perede heaolu kasvu nii, et eelarve on tasakaalu lähedal. Maksukoormus ei kasva, laenukoormus väheneb ja riigi rahandus on ka 2018. aasta lõpus heas korras. Oma ettekandes räägin, milline on meie majanduse olukord ja kas meil ikka on majandusbuum, milline on valitsuse eelarvepoliitika praeguses majandussituatsioonis, milline on riigi tuluprognoos ja kuhu suuname täiendavaid vahendeid.
Alustan sellest, mis seisus on meie majandus. Valitsus on riigieelarve koostamisel aluseks võtnud Rahandusministeeriumi viimase prognoosi, mille kohaselt on SKT reaalkasv 2018. aastal 3,3%. Palgakasvuks prognoosib Rahandusministeerium 5,2%, hinnatõusuks 2,7%, tööhõive kasvuks 0,4%. Järgmisel aastal on meie sisemajanduse kogutoodangu maht ligi 24,5 miljardit eurot. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt toetavad sellist kasvu nii tugev ekspordipartnerite kasv kui ka investeeringute suurenemine. Prognoosi eelduseks on võetud, et välisnõudlus kasvab järgmisel aastal 3,8%. Selle taustal prognoosime ekspordi kasvuks 4%, mis tähendab, et meie eksportivad ettevõtted suudavad veidi oma turuosa kasvatada. Suuremal määral toetab siinsete eksportivate ettevõtete kasvuvõimalusi Soome, Rootsi ja Läti impordinõudlus. Ka Venemaa majandus on kasvurajal tagasi, panustades pärast kolm aastat kestnud langust välisnõudlusesse taas positiivselt.
Jätkusuutliku majanduskasvu ja heaolu kasvu eeldus on see, et erasektor investeerib uutesse toodetesse, tehnoloogiatesse ja tootmisvõimsustesse, sest eksporti veavad ja ka sisemaist nõudlust rahuldavad Eesti valitud majandusmudelis eelkõige eraettevõtted ja riik. Oleme prognoose tehes eelduseks võtnud, et kapitali kogumahutus põhivarasse kasvab reaalnäitajates sel aastal 13,7% ja järgmisel aastal veel 4,1% ja see kasv jätkub. Erasektori investeeringud jõuavad järgmisel aastal juba 4,6 miljardi euro tasemele.
Kui vaadata ehitusturgu, mille ülekuumenemise ohule on viidatud, siis alates 2013. aastast on ehituse osakaal Eesti majanduses pidevalt vähenenud. Kui vahetult enne kriisi 2008. aastal suurenes ehitussektori osakaal lisandväärtuses 10,6%-ni, siis kriisi esimestel aastatel langes see tagasi sajandivahetuse 6%-ni, kust ta pärast ajutist kerget kosumist 2012. aastal on taas langenud 6% lähedale. Ehituse osakaal on hakanud taas kasvama eelmise aasta teisest poolest alates, kuid esialgu marginaalselt.
Valitsussektori osakaal ehitussektoris on praegu küll oluliselt suurem kui eelmise buumi ajal, aga selle põhjuseks on see, et ettevõtlussektori ehitusinvesteeringute mahud on praegu üle kahe korra väiksemad kui 2007. aastal ja eluasemeehitus jääb veel samuti alla eelmisele buumile, kuigi statistika näitab, et inimeste investeeringud kodudesse kasvavad.
Arvestades, et valitsussektori investeeringud 2018. aastal hüppeliselt ei kasva ja jäävad 5,6% tasemele SKT-st, siis on buumiaegsele investeeringute tasemele võimalik läheneda üksnes erasektori investeeringute ja laenumahtude olulise kasvu toel. Seda praegu ette näha ei ole. Ministeeriumid on üldjuhul välisabist tehtavate investeeringute kavandamisel jätkuvalt pigem optimistlikud. Samas ei oleks üllatus, kui ka järgmisel aastal mõned projektid jäävad eelarveaasta lõpuks realiseerimata või lükkuvad edasi, nagu on juhtunud peaaegu igal aastal. Kuna ehitus on majandustsükli mõju poolest tundlikum kui enamik teisi tegevusalasid, siis on vähemalt ehitussektori senise käekäigu põhjal raske näha selle sektori või tema abil kogu majanduse ülekuumenemist. Samuti ei ole kuigi reaalne oht, et valitsuse investeeringud ehitusturu tasakaalu järgmisel aastal olulisel määral rikuvad.
Kui vaadata eraisikute ja ettevõtete laenukoormuse muutust, siis tunduvad viimaste aastate ühekohalised kasvunumbrid lausa olematud, võrreldes 30–70%-lise aastakasvuga aastatel 2005–2007.
Ja lõpetuseks: uusi autosid on sellel aastal registreeritud vaid veidi enam kui varasematel aastatel. Et jõuda eelmise buumi tasemele, peaks autode registreerimine kasvama ligi 50%. Ühesõnaga, need, kes räägivad praegu 2007. aastaga võrreldavast majandusbuumist, liialdavad. Ja veel, vastavalt seadusele peab majandusprognoosile hinnangu andma ka eelarvenõukogu. Eelarvenõukogu hinnangul kirjeldab Rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos piisava usaldusväärsusega Eesti majanduse tulevast arengut.
Head Riigikogu liikmed! Eraldi küsimus, mida siin saalis tuleb kindlasti puudutada, on see, kui kaugel on Eesti majandus sellest piirist, millest alates valitsus peaks kasvu hakkama jõuliselt jahutama. Sellest sõltub hinnang eelarvepoliitika sobivusele meie majanduse üldisesse konteksti. On väga oluline, kui kaugel me sellest piirist oleme. Minu arvates on debatis struktuurse tasakaalu üle läinud liiga palju auru selle peale, kas struktuurne eelarvepositsioon peaks olema mõni komakoht üle või alla ideaalse keskmise.
Rääkides valitsussektori struktuurset positsiooni puudutavate hinnangute täpsusest, tasub pöörduda ajaloo poole. Näiteks 2014. aastal näitas Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2015. aasta kohta Eesti struktuurseks puudujäägiks 0,7% SKT-st. Samas, aasta hiljem prognoositi Eestile juba 0,3% suurust struktuurset ülejääki. 2005.–2007. aasta osas on vahed tollaste hinnangutega lausa protsentides. Selles valguses olid tollased eelarved ja lisaeelarved üsna pöörased, võrreldes selle eelarve kohta juba tehtud kriitikaga.
Aga siiski, Rahandusministeeriumi hinnangul kasvab Eesti majandus järgmisel aastal veidi rohkem, kui on tema jätkusuutlik tase. See tähendab, et meie majandus kasvab ca 0,5% kiiremini, kui kasvu hindamiseks mõeldud mudelid näitavad. Eelarvenõukogu hinnang majandustsükli seisule on peaaegu sama. Samas on signaalid majanduse tsüklilise olukorra kohta vastandlikud. Ühelt poolt on tööturu olukord pingeline, palgakasv kiire ning töötus suhteliselt väike. Samas muud indikaatorid viitavad majanduse toimimisele allpool potentsiaalset taset ehk negatiivsele SKT lõhele. Suureneb nii ettevõtete kui majapidamiste säästmine ning jooksevkonto on ülejäägis. Inflatsioon on kuni viimase ajani olnud mõõdukas, välja arvatud aktsiiside ja maailmaturu hindade mõju.
Konjunktuuri ehk kindlustunde indikaatorid on ajaloolise keskmise lähedal ja veidi üle. Kui vaadata ajalugu, siis oleme viimased neli aastat liikunud paari-kolmeprotsendilise kasvu koridoris ja näeme tänavu esmakordselt 4% ületavat majanduskasvu. Järgnevateks aastateks prognoosime taas 3% lähedusse jäävat kasvu, mis jääb väga palju alla eelmise buumi taset.
Seega, kokkuvõttes saame 2018. aastal rääkida meile sobiva taseme lähedase majanduskasvu taastumisest. Pool protsenti ideaalsest arvestuslikust kasvust kõrgemal liikumine pole selliste prognooside täpsust ja muutlikkust arvestades kindlasti mingi katastroof. 2007. aasta sarnasest buumist, kus majanduskasvu iseloomustas sissevoolava laenuraha toel kahekohaline number, oleme veel väga-väga kaugel.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et need toodangulõhe ja struktuurse tasakaalu prognoosid ja hinnangud on valitsuste jaoks üks ja kindlasti mitte ideaalne tööriist eelarvepoliitika kujundamisel. Aga kuni meil paremat tööriista pole ja ka Euroopas on sellised reeglid kokku lepitud, peame neist lähtuma ja seda me ka teeme.
Head Riigikogu liikmed, milline on siis valitsuse fiskaalpoliitika selles kontekstis? Valitsus on eelnevat arvestades võtnud positsiooni, et majanduse jõuliseks jahutamiseks ei ole veel õige aeg. Reaalseid kulunumbreid vaadates ja neid kogu majanduse mahuga kõrvutades ei mõjuta valitsussektor läbi fiskaalpoliitika majandust oluliselt järgmisel aastal ei kasvu ega kahanemise suunas, sest eelarve on tasakaalu lähedal. Ja need strateegilised investeeringud, mida valitsus kavandab meie teede ja internetiühenduste, muu taristu ja kaitsevõime parandamiseks teha reservide või laenuraha arvel, seda pilti samuti oluliselt ei muuda.
Kokku võttes on valitsuse eelarvepoliitika konservatiivsem, kui valitsus kevadel kokku leppis. See on konservatiivsem, kui riigieelarve seadus lubab, ja ilmselt ka palju konservatiivsem kui aegadel, kui Eestis oli tegemist tõelise buumiga, mil oleks tõesti olnud vaja seda jahutada. Valitsussektori eelarve on struktuursest tasakaalust SKT arvestuses vaid 0,25% kaugusel. Meie maksukoormus püsib eelmise aasta tasemel ehk on ka tuleval aastal 34,4% SKT-st ja laenukoormus langeb 0,4% võrra SKT-st, jäädes 8,6% tasemele. Ja nagu mitmed analüütikud on soovitanud, on mitmed investeeringud edasi lükatud või lükkunud, nii et valitsussektori mõju ehitusturule on kevadel kavandatust väiksem. Samas ma rõhutan siin veel kord, et ka kehtiv seadus ei kohusta valitsust varasemaid ülejääke kasutama, vaid annab selleks võimaluse. Minu eesmärk on viia eelarve struktuursesse tasakaalu nii kiiresti kui võimalik.
Kui vaadata majanduskasvu taustal riigieelarve tulusid, siis prognoosi kohaselt maksukoormus ei kasva, vaid püsib stabiilselt eelmise aasta tasemel, seda vähemalt valimiste aastani. Meenutan, et kui koalitsioonileping sõlmiti, oli seal hulk uusi makse. Nüüdseks on enamik neist laualt maas ja loodetavasti nad lauale tagasi ei tule, vähemalt enne valimisi.
Kui vaadata maksupoliitikat laiemalt, siis teeb mulle kui rahandusministrile muret üks trend, mis sai alguse 2014. aastal, kui valimiste eel moodustatud koalitsiooni lubaduste paremaks täitmiseks hakati aktsiise tõstma. Sama lehma lüpsmine on jätkunud erinevate koalitsioonide ajal. Ettevõtlusest tulnud inimesena näen ma, et nüüdseks oleme seisus, kus aktsiisipoliitikas on piirid ette tulnud. Minu arvates on meil kõigil siit midagi õppida.
Tulles 2018. aasta tuluprognoosi juurde, tahan kõigepealt öelda, et mina ministrina prognooside tegemisse ei sekku, nagu on käitunud loodetavasti ka minu eelkäijad. Vaadates 2017. aasta prognoosi, saan öelda, et ligi 8-miljardilise maksutulu mahu juures jääb prognoosiviga suvise hinnangu kohaselt tasemele circa 0,1% eelarve mahust. Maksuliikide lõikes on kõrvalekalded aastatagusest prognoosist mõnevõrra suuremad, aga enamik prognoose on täppi minemas. Ka üksikute suuremate maksuliikide lõikes on prognoosi täpsus olnud pluss/miinus paar protsenti tegeliku olukorraga võrreldes ning summaliste prognooside täpsus jääb suuremate maksuliikide puhul mõne või mõnekümne miljoni piiridesse ning lõpptulemusena need kompenseerivad üksteist.
Kõige rohkem on Rahandusministeerium 2017. aastal maksuprognoosi allapoole korrigeerinud alkoholiaktsiiside osas: seda raha peaks laekuma ca 14% ehk 39 miljonit eurot vähem, kui prognoositud. Peamine põhjus on see, et 2016. aasta detsembris ostsid kaupmehed lattu eeldatust rohkem alkoholi, sest polnud kindel, millal täpselt aktsiis tõuseb. Seetõttu laekus osa 2017. aasta plaanitud tulust juba 2016. aastal. Samuti eeldati prognoosi tehes väiksemat õlle varumist suvise aktsiisitõusu eel ja tegelikult müüakse tänavu kõrgema aktsiisimääraga õlut plaanitust vähem. Tegelik probleem on loomulikult tarbimise muutus ja piirikaubanduse mahu muutus nii põhja- kui lõunapiiril. Seda olukorda me jälgime pidevalt.
Nüüd 2018. aasta tulude juurde. Kõigepealt maksutulud. Riigieelarve maksutulud ehk sotsiaalkindlustusmaksed kasvavad järgmisel aastal võrreldes 2017. aasta prognoositava laekumisega ligi 600 miljonit eurot ehk 8,9%. Toon teile siin välja mõned suuremad muutused. Tänu maksuvaba tulu määra tõstmisele väheneb füüsilise isiku tulumaksu laekumine ligi 159 miljonit eurot. Keskmine palk kasvab seejuures 5,2%. See number näitab ka kõige ilmekamalt, et tööjõumaksud kokkuvõttes vähenevad, mitte ei kasva, nagu vahel üritatakse väita.
Tänu hõive ja palkade kasvule kasvab sotsiaalmaks 195 miljonit eurot. Koos majanduse kasvu ja hindade tõusuga kasvab käibemaks 190 miljonit eurot. 203 miljonit eurot ehk umbes 56% kasvab juriidilise isiku tulumaks, mille põhjuseks on eelkõige madalam maksumäär juriidilise isiku dividendidele, kui neid võetakse välja stabiilselt mitme aasta jooksul. Prognoosime siin senisest märksa aktiivsemat dividendide väljavõtmist suurte välisettevõtete poolt, kellel on suured jaotamata kasumid. See on ettevõtjatele lihtsalt kasulik. Eelarvenõukogu, kes vaatab ka üle tuluprognoosi, on olnud veidi skeptiline uue juriidiliste isikute dividendide süsteemi maksumõju osas. Kommentaariks toon siin välja vaid selle, et ettevõtetel oli 2015. aasta lõpu seisuga kogunenud 23,6 miljardit eurot jaotamata kasumit ja maksumuudatuse 2018. aastal oodatav mõju jääb samasse suurusjärku ühe ettevõtte, Swedbanki 2015. aasta erakorralise tulumaksuga.
Ja viimane suur kasvav tulugrupp on aktsiiside kasv summas 166 miljonit eurot, millest ca 100 miljonit eurot on alkoholiaktsiisi kasv ja ligi 50 miljonit mootorikütuse aktsiisi kasv. Mõlema põhjuseks on aktsiisimäärade järkjärguline tõstmine viimastel aastatel. Aktsiiside prognoosist ma juba rääkisin ja seda ma praegu üle ei korda.
Kokku võttes on meie maksukoormus lähiaastatel stabiilne. Mitmed koalitsioonileppes kavandatud maksud jäävad ära ja mitmed maksumeetmed toetavad majanduse ja ettevõtlikkuse kasvu. Lisaks tahan veel öelda, et maksupoliitika ei ole ainult maksuseadused, vaid ka nende administreerimine. Mida paremini ja efektiivsemalt me maksud kokku kogume, seda madalamad saavad olla maksumäärad ja seda ausam on konkurents. Viimast ootavad ettevõtjad meilt väga. Oluline on see, et Eestis oleks makse ausalt maksta lihtne ja jõukohane. Aga maksude vältimine ja riigi petmine ning selle kaudu oma kaaskodanike arvel elamine peab olema nii raske kui võimalik. Selleks kavatseb maksuamet järgmistel aastatel rohkem tähelepanu pöörata ettevõtjate nõustamisele, koostööle ja informeerimisele ning aruandluse lihtsustamisele. Lisaks sellele on kavas keskenduda rohkem ümbrikupalkade maksmise piiramisele, milleks uus riigihangete seadus annab täiendavaid võimalusi näiteks ehitussektoris.
Peale maksutulu on eelarves veel mitut liiki tulusid. Esiteks dividendid. On väidetud, et valitsus finantseerib kulusid erakorraliste tulude arvel, ja tuuakse näiteks dividenditulu. Tegelikult on järgmiseks aastaks dividendidelt saadavaks tuluks eelarves kavandatud 130 miljonit eurot ja see on 28 miljonit vähem kui eelmisel aastal. Seda on tavapärasest vähem – aastate 2013–2017 keskmine dividenditulu on olnud ligi 140 miljonit eurot.
