Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu V istungjärgu 13. töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on teil võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnetooli Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Meil on peaminister Jüri Ratasele arupärimine haldusreformi manipulatsioonide kohta võimuerakondadele parema positsiooni andmiseks. Me oleme Vabaerakonna rahvasaadikute nimel esitanud päris mitu arupärimist nii peaministrile kui riigihalduse ministrile, mõne ka õiguskantslerile. Nende vastused on teinud meid peaaegu alati väga kurvaks.
Selles arupärimises me oleme üldistanud neid skeeme, mis on. Tundub, et on üsna ükskõik, kas näiteks territooriumi suuruse kriteerium on täidetud – otsest vajadust ei ole, ikkagi pannakse omavalitsusele peale ka elanike arvu, 5000 elaniku kriteerium. Kõik muud kriteeriumid on täidetud, vaid 5000 elanikku pole, aga ikka nõutakse sundliitmist ka nendelt, kellel kõik on korras, nende külge liidetakse. Ja üldiselt jääb meile neid asju analüüsides mulje, et võimuerakonnad teevad seda tihtipeale lihtsalt selleks, et saavutada selliste piiridega omavalitsus, mis on kõige sobivam kohalikele valimistele minekuks.
Kõik see on väga üheplaaniline, ma ütleksin, isegi amoraalne. Muu hulgas küsime, kus, kuidas ja kelle vahel lepiti kokku see, et haldusreformi seaduses ühtegi muudatust ei tehta, isegi juhul, kui on näha, et lahendused ja tulemused on ebamõistlikud. Kuidas kavatsetakse hakkama saada erinevate kohtuasjadega ja kuidas menetletakse erandeid? Kokku on seitsmel Vabaerakonna rahvasaadikul peaministrile kuus küsimust. Aitäh!

Urve Tiidus, palun!

Tere päevast, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu arupärimine on esitatud peaminister Jüri Ratasele ja pealkiri on arupärimisel selline: "Eesti väljakutsetest seoses vananemise, nooruse, väiksuse ja innovatsiooniga". Avalikkuses kõlab järjest sagedamini ütlus "vananev Eesti". See mõnevõrra negatiivse alatooniga sõnapaar peidab endas tegelikult objektiivset tõsiasja, et inimeste eluiga Eestis pikeneb ja küpses eas inimeste osakaal ühiskonnas kasvab. Sellega kaasnev murelik manamine, et kas Eesti rahvas ikka jääb püsima ja kuidas saab noorem põlvkond hakkama pensioni-, tervise- ja sotsiaalkulutuste katmisega, on asja üks pool.
Targalt ja ettenägelikult toimiv ühiskond saab hakkama. Eesti juhtivad demograafid on mitmel korral esile toonud, et kogu teemale saab vaadata ka helgemalt poolelt ja tõdeda, et vanemaks jääv rahvas võib olla ka kasuks ja õnnistuseks riigile. Pikenev eluiga võiks tähendada ka töövõimekuse kasvu, juhul kui inimestel on võimalik vanemas eas uusi oskusi omandada ning kasvava haridustaseme juures neid oskusi ka uutes valdkondades rakendada. Selle potentsiaali rakendamine sõltub sellest, kas ühiskond oskab selles näha lisaväärtust, ja kuidas vastavalt majanduse arengut suunatakse. Sellega seoses on meil terve rida küsimusi. Aitäh teile!

Aitäh! Järgmisena palun Aivar Kokk!

Hea juhataja! Kolleegid! Mul on hea meel anda majanduskomisjoni nimel üle riigihangete seaduse eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Anne Sulling!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsiooni esindajatel on arupärimine ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palole. Nimelt, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister andis 20. aprillil pressiteate vahendusel teada, et riik suunab täiendavalt 160 miljonit eurot Eesti ettevõtluse arendamisse. Lähemal lugemisel selgus, et 160 miljonist 60 miljonit läheb üürielamute programmi ja 40 miljonit Tallinna Linnahalli rekonstrueerimiseks. Teatavasti üks riigi peamisi innovatsioonikulutuste indikaatoreid on kulutused teadus- ja arendustegevusele osakaaluna SKT-s. Hoonete renoveerimine ja ehitamine selle hulka ei kuulu.
Sellega seoses ongi meil kolm küsimust. Esiteks, kas ministri hinnangul parandab üürimajade ehitamine ning Linnahalli renoveerimine Eesti positsiooni riikide innovaatilisust kajastavas Maailma Majandusfoorumi innovatsiooniindeksi edetabelis? Me küsime ka seda, miks selle asemel, et järgida soovitusi rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertidelt IMF-ist, näiteks suunata vahendeid innovatsiooniprogrammide toetamiseks, ettevõtte arenguprogrammi ning innovatsiooni- ja arendusosakusse, on tehtud valik suunata see raha hoopis projektidele, milles pole innovatsiooni loomine võimalik. Aitäh!

Järgmisena palun Martin Helme!

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Annan Konservatiivse Rahvaerakonna rahvasaadikute nimel majandus- ja taristuminister Kadri Simsonile üle arupärimise Rail Balticu ja Ernst & Youngi tasuvusanalüüsi kohta. Hiljuti avalikustatud Ernst & Youngi tasuvusanalüüs näitab, et võrreldes 2011. aasta AECOM-i uuringuga on Rail Balticu raudtee ehitamine muutunud palju kallimaks ja selle tasuvus on oluliselt vähenenud. Ja kogu selle analüüsi puhul on tulnud juurde uus mõõde, milleks on sotsiaal-majanduslik tulu. Kuigi Ernst & Youngi hinnangul võib Rail Balticul olla suur hulk sotsio-ökoloogilisi mõjusid, ei ole neid ka piisava detailsusega välja toodud. Kokkuvõtvalt hindab Ernst & Young sotsio-ökoloogiliste mõjude kogumahuks 4,58 miljardit eurot ja ainult selle tõttu on kogu projekt ligi 900 miljoniga plussis.
Meil on mitu küsimust nii selle aspekti kui ka Euroopa Liidu rahastamise tegeliku määra kohta – kas see on 85%, 81% või 83%. On ka küsimus, kust tekkis sinna see sotsiaal-majanduslik tulu, kas see teeb uuringu tõsiseltvõetavaks. Ning veel on küsimus, miks, hoolimata sellest, et majanduslikult on projekt ülimalt kahjulik, valitsus seda ikkagi toetab. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Henn Põlluaas!

Lugupeetud kolleegid! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni saadikute nimel maaeluminister Tarmo Tammele üle arupärimise, mis on kantud murest eesti keele positsiooni pärast olukorras, kus sisseränne Eestisse hakkab lähenema juba Nõukogude okupatsiooni aegsele sisserändele. Lõviosa nendest inimestest tuleb riikidest, kus kasutatakse vene keelt, ja nad hakkavad ka siin kasutama vene keelt. See peaks olema eriti oluline, et me hoiame eesti keele kasutusala, püüame neid integreerida. Aga paraku on isegi maaeluminister ja ministeerium hakanud rikkuma põhiseadust, kus öeldakse, et Eesti riigikeel on eesti keel ja ka asjaajamiskeel on eesti keel. Meie arupärimine puudutab konkreetselt aprillis toimunud Eesti kalasadamate päeva, mille puhul Maaeluministeerium saatis laiali venekeelseid pressiteateid ja kutseid. Seoses sellega on meil neli küsimust, mida ma praegu ette lugema ei hakka. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun Heili Tõnisson valitsuse esindajana!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaheksa seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni juhitud Iraagi kaitsevõime ülesehituse toetamise koolitusprogrammis" eelnõu. Nimetatud eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Margus Tsahkna. Teiseks, kalapüügiseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Marko Pomerants. Kolmandaks, karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Neljandaks, ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse eelnõu. Viiendaks, riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, magustatud joogi maksu seaduse eelnõu. Kaheksandaks, tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja üheksandaks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kuue seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kümme eelnõu ja viis arupärimist. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd aga, head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on meil Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 428 esimene lugemine. Palun algataja nimel siia esinema rahandusminister Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust, mis kannab numbrit 428. Eelnõul on neli peamist eesmärki. Esiteks, suurendada väärtpaberite keskdepositooriumide vahelist konkurentsi. Teiseks, avardada ettevõtete kapitali kaasamise võimalusi. Kolmandaks, võimaldada inimestel vaadata teise ja kolmanda pensionisamba infot ühest vaatest. Ja neljandaks, soodustada välisriigi isikute võimalusi Eestisse investeerida. Alljärgnevalt kirjeldan neid nelja põhieesmärki ka täpsemalt.
Esiteks, keskdepositooriumidevahelise konkurentsi suurendamine. See on eelnõu peamine eesmärk, mis tuleneb Euroopa Liidu õigusest, täpsemalt keskdepositooriumide määrusest. Keskdepositoorium on asutus, kes peab väärtpaberiomanike registrit ja ka arvestust väärtpaberitehingute üle. Miks keskdepositooriumidevaheline konkurents suureneb? Sest eelnõuga avaneb Eesti aktsiaseltsidel võimalus registreerida makseid Eesti väärtpaberite keskregistri asemel ka mõnes teises Eestis teenuseid osutavas keskdepositooriumis. Praegu selline võimalus puudub. Kõik registreeritud aktsiaseltsid, keda on pisut üle 3000, on kohustatud oma aktsiad registreerima Eesti väärtpaberite keskregistris. Muudatuse tulemusena võivad alaneda aktsiaseltside tasutavad registripidamise kulud, sest aktsiaseltsidel tekib võimalus oma aktsiaid registreerida ka mõnes teises keskdepositooriumis.
Teine eesmärk on kapitali kaasamise võimaluste avardamine. Eelnõuga me avardamegi ettevõtjate kapitali kaasamise võimalusi. Kehtiva õiguse kohaselt peab üle 100 000-eurose kapitali kaasamiseks koostama investoritele mõeldud raha kaasavat ettevõtet tutvustava ülevaate ehk prospekti. See prospekt tuleb ka Finantsinspektsiooniga kooskõlastada. Rangetele nõuetele vastava prospekti koostamine on üsna kulukas ja see on osutunud ka takistuseks kapitali kaasamisel. Konkreetse eelnõuga tõstame prospektivaba künnise seniselt 100 000 eurolt 1 miljonile eurole. See tähendab, et kui kapitali kaasatakse alla 1 miljoni euro, siis ei ole prospekti koostamine kohustuslik.
Kolmas eesmärk, nagu ma enne mainisin, on teise ja kolmanda pensionisamba info ühendamine. Teise ja kolmanda samba osakute info viiakse kokku ühele pensionikontole. Seni on kolmanda samba osakute üle arvestust peetud tavaliselt väärtpaberikontol ja teise samba osakute üle eraldi pensionikontol. Selle muudatuse tulemusena ei ole tulevikus kolmanda samba osakute registreerimiseks vaja avada eraldi väärtpaberikontot. Inimesed, kellel on nii teise kui kolmanda samba osakuid, hakkavad edaspidi oma pensionikontol nägema andmeid mõlema pensionisamba kohta. Näiteks saab näha, millistes pensionifondides ja kui palju on osakuid, mis on osakute väärtus, milliseid tehinguid on tehtud jne. Üleminek ühe pensionikonto kasutamisele toimub eelnõu kohaselt 2018. aasta suve jooksul.
Viimane, neljas eesmärk on soodustada välisriigi isikute võimalusi Eestisse investeerida. Nimelt, aktsiaseltsidel ja osaühingutel võimaldatakse avada väärtpaberikonto aktsiate või osade hoidmiseks väärtpaberite registris panga vahenduseta. Eri nõuetest tulenevalt on välisriigi isikutele väärtpaberikonto avamine pankade vahendusel osutunud keeruliseks. See on omakorda takistanud välisriigi isikutel Eestis ettevõtlusega tegeleda. Väärtpaberikonto ehk hoiukonto saab olema piiratud õigustega: see on mõeldud vaid äriühingu aktsiate või osade hoidmiseks. Ja selline võimalus avaneb eelnõu kohaselt 2019. aastal.
Eelnõu kooskõlastamise käigus on konsulteeritud huvigruppidega, sh Finantsinspektsiooni, pangaliidu, Eesti Väärtpaberikeskuse ja advokatuuriga. Seadus jõustub üldises korras. Aitäh teile!

Aitäh! Ettekandjale on ka küsimusi. Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus selle prospektinõude kohta. Kas me selle miljoni euro suuruse lävendiga liiga ettevaatlikud ei ole? Öelge palun, et me kõik teaksime, kui palju võimaldab direktiiv seda lävendit tõsta. Mina tean, et meil on ettevõtjad pööranud sellele tähelepanu, et prospekti tegemine on ikkagi väga kulukas. Võlakirjaemissioonide puhul on see päris suur lisakulu ja lisabürokraatia. Kui me tahame bürokraatiat vähendada, siis miks see lävend ei võiks kõrgem olla? Öelge ka, et kõik teaksid, kui palju on ruumi selle lävendi tõstmiseks. Meil on üks miljon, aga kui palju direktiiv võimaldab?

Aitäh teile! Tõsilugu, kui vaadata eri riikide lävenditasemeid, siis on tõesti näha seda, et eri riikides on need erinevad. Meil on see üldiselt olnud 100 000 euro juures, nagu te teate. Selle 100 000 juures on tegelikult päris paljude riikide lävendid: Bulgaaria, Saksamaa, Ungari, Slovakkia, Sloveenia, Prantsusmaa. Alati on see küsimus, et kuhu sa selle lävendi paned. Analoogne küsimus on näiteks ka panganduses n-ö näost näkku tuvastuse kontekstis. Kui sa teed näost näkku tuvastuse järjest paindlikumaks, siis kui palju see tekitab potentsiaalselt küsimusi tuleviku raha päritolu kohta? See on analoogne küsimus. Iga kord, kui sa tõstad lävendit, siis sa põhimõtteliselt suurendad ka potentsiaalset riski investorile mingi informatsiooni mittekättesaadavuse küsimuses.
Praeguseks on selle konkreetse ettepaneku puhul jõutud miljoni euroni. Kui me vaatame, mis on see lävend näiteks teistes riikides, siis jah, ma olen Aivar Sõerdiga nõus, et on riike, kus see on üle 1 miljoni. Isegi praegu, kui me seda kümme korda tõstame, on ikka riike, kus on üle miljoni: Tšehhi, Taani ja Rumeenia oma 1 miljoniga, Luksemburg 1,5 miljoniga, Hollandi, Rootsi ja Soome 2,5 miljoniga. Mitmes riigis on see isegi 5 miljonit, kaasa arvatud meie lähinaabrid Leedu ja Läti. Läti puhul – Soome puhul, muide, samamoodi – on aga prospektieelnõus lisatingimused sees. Ehk kui sul on lävend kõrgem, siis on teatavad lisatingimused, selleks et neid nõudeid täita. Aga jah, on tõesti ka kõrgemaid lävendeid.
Selleks, et nüüd kümme korda tõsta seda lävendit, oleme me selle protsessi jooksul pidanud nii turuosaliste kui Finantsinspektsiooniga arutelusid. Tundub, et see võiks olla optimaalne, kuigi nagu te ise näete, võiks see number ka suurem olla. Kui te tunnetate, et me võiksime veel kõrgemale minna, siis seda direktiiv tõesti võimaldab, ja osa riike on seda ka teinud. Aga praegu tundub, et see kümnekordne tõus võiks olla eesmärgi täitmiseks piisav.

Maris Lauri.

Tänan! Hea minister! Mul on küsimus seoses pensionikontoga. Ma saan aru, et nüüd viiakse ka vabatahtliku pensionifondi osakud üle pensionikontole. Teatavasti on kolmanda pensionisamba puhul väga erinevaid võimalusi. Seal taga on ju kindlustuslepingud ja ka keerulisemad lepingud. Kas nüüd siis kõik tõstetakse sinna kontole ümber? Ja kas sellega võib kaasneda ka mingisugune segadus kolmanda pensionisamba omanikele, kellel ei ole n-ö ostetud panga pakutavaid konkreetseid fonde, vaid kes on näiteks fondid ise moodustanud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, siin segadust ei ole. Põhimõtteliselt midagi ei muutu inimeste jaoks, nende jaoks, kes on esiteks liitunud teise sambaga. Tegelikult on ju kaks registrit: üks on pensioniregister, teine on väärtpaberiregister. Eelnõus nad eraldatakse, peab olema kaks registrit. Praegu on ühe registri võimalus. Nagu ma enne ka ütlesin, siiamaani on ühte sammast käsitletud väärtpaberikonto, teist pensionikonto kontekstis. Ma ütleks, et selle eelnõuga me saavutame hoopis parema selguse: inimesel on tegelikult ühel kontol olemas kogu ülevaade nii oma teise kui ka kolmanda samba kohta. Ma arvan, et sellest ei tule mitte segadust, vaid vastupidi, sellega kaasnevalt peaks lihtsust juurde tulema. Nii et pigem ma adresseeriksin seda hoopis teistpidi.

Toomas Kivimägi.

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud minister! Ka minu küsimus puudutab aktsiakapitali kaasamise tingimuste leevendamist. Ma arvan, et selle eelnõu ettevalmistamise käigus olete teada saanud ka selle numbri, et kui palju on Eestis kalendriaasta jooksul olnud neid prospekte, mis jäävad 100 000 ja 1 miljoni euro vahele. Mis on ühe prospekti keskmine maksumus või kulu? Mulle natukene tundub, et see on võib-olla pseudoprobleem, tahetakse kuidagi lihtsamini hakkama saada.

Jaa, neid kulusid on tõesti hinnatud ja võetud ka välja erinevaid kulutasemeid. Küsimus ongi selles, kas selle prospekti tegemine on oma olemuselt koormav või mitte. Sealt tuleb ju tegelikult see vastus kätte. On ka võetud ette erinevaid andmeid, mis on olnud avalikult saadaval, ja neist tuletatud. Ma mõnda asja jagaksin teiega ka.
Iseenesest jaguneb prospekti koostamise kulu üldjuhul kahe poole vahel: üks nendest on õigusnõustamine ja teine on finantsnõustamine. Need on kaks nõustamisteenust, mida sa tegelikult vajad sel hetkel, kui sa hakkad ühte prospekti tegema. Ja on ka statistiliselt välja toodud, et õigusnõustaja kulu, kui me räägime aktsiatest (meil on aktsiad ja võlakirjad eraldi), on 30 000 – 40 000 eurot. Võlakirjade puhul on õigusnõustaja kulu 15 000 – 20 000 eurot. Kui me räägime finantsnõustajast, siis on niimoodi, et aktsiate puhul on kulu 15 000 – 20 000 eurot ja võlakirjade puhul natuke vähem, umbes 10 000 eurot.
Kui me summeerime nii õigusnõustaja kui finantsnõustaja kulud, siis me võime öelda, et aktsiaprospektide puhul on tegu suurusjärguga 45 000 – 60 000 eurot ja võlakirjade puhul 25 000 – 30 000 euroga. Nüüd ongi see küsimus, et kui tehakse väiksem, näiteks 200 000-eurone aktsiaemissioon, siis vaadake, kui suure osa moodustab lõpuks see kulu 200 000-eurose tehingu puhul. Ja see ongi põhjus, miks me võiksime tõsta selle lävendi tegelikult kõrgemale – see on lihtsalt niivõrd kõrge kulu praegu. Ma püüdsin võimalikult põhjalikult vastata.

Liina Kersna.

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Loen siit eelnõu seletuskirjast, et hoiukontot on võimalik avada rahapesu ja terrorismi tõkestamise hoolsusmeetmeid järgimata. Me teame, et meil on viimasel ajal olnud probleeme rahapesuga. Kas te olete analüüsinud seda, kuidas võimalikke riske maandada?

Aitäh! Jaa, loomulikult. Erinevate kontode puhul ongi alati küsimus selles, milliseid riske kaardistatakse, ja ka selles, kuidas neid riske vähendada. Kui me vaatame näiteks välisriigi isikute võimalust registreerida oma aktsiaid väärtpaberidepositooriumis ilma pangata – see on see hoiukonto loogika, väärtpaberikonto ilma pangata –, siis ühelt poolt on risk selles, et pank on ju üldiselt olnud see vahenduslüli, kellel on tuntav hoolsuskohustus ja kes on teinud tugevamat kontrolli. Kui ta jääb n-ö kõrvale, sa saad avada konto ilma temata, siis järeldub, et sul on automaatselt ka mingid piirangud. Ma arvan, et kõige olulisem ongi võib-olla see piirang, mis ütleb, et sa saad sellel kontol sisuliselt ainult aktsiaid ja osasid hoida, ühtegi teist tehingut rohkem teha ei saa. Ma arvan, et see on siin kõige olulisem tähelepanek. Kui kuskil paindlikkust juurde tuleb, siis suure tõenäosusega tulevad ka mingid piirangud peale.

Aivar Sõerd, teine küsimus.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Selle eelnõuga muudetakse päris paljusid seadusi, sh väärtpaberituru seadust. Hiljuti te ise tõite siia Riigikokku väärtpaberituru seaduse eelnõu ja me menetlesime seda. Seal oli ka sanktsioonide ja trahvide tõstmine. Nüüd läheme uuesti nende trahvide kallale – juriidiliste isikute puhul antakse võimalus teha trahvi kuni 32 000 eurot. Öelge, mis on need koosseisud, mille eest võidakse määrata juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot trahvi ja füüsilisele isikule 300 trahviühikut? Alles hiljuti me muutsime ju seda väärtpaberituru seadust.

Me muudame veel. Etteruttavalt ütlen kohe ära ka selle, et täna andsime üle neljanda rahapesuvastase direktiiviga seonduva eelnõu ja sealgi tõstame nii sunniraha määra kui ka otsetrahve: minu meelest sunniraha määra 5 miljonini ja otsetrahvi 400 000 euroni. Aga see on eraldi seadus, selle juurde me tuleme ühel hetkel tagasi. Nii-öelda meetmete paketid, kus need on, ma võin teile pärast eraldi saata. Need on seletuskirjas kuskil olemas, aga ma ei hakka neid aja kokkuhoiu mõttes siit kiirelt üles otsima, st millised täpselt on need meetmed ja mis hetkel me võimalikke trahve või sunnimeetmeid kajastame. Ma saadan teile pärast veel eraldi kirjalikult ka infot selle kohta.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Te esinete täna nii tempokalt, energiliselt ja kõnelete nii kiiresti, et nendel inimestel, kes ei ole näiteks rahanduskomisjoni istungil varem seda teemat arutanud, meid eemalt jälgivad, on keeruline ülevaadet saada, millega me siin praegu õieti tegeleme. Hea kolleeg Urve Tiidus palus eile Eesti Panga presidendil Ardo Hanssonil n-ö vanaemale seletada oma mõtteid. Lugupeetud rahandusminister, kas te nüüd palun selgitaksite Eesti inimesele, kes võib-olla tahab meid jälgida, lühidalt ja kokkuvõtlikult veel kord, millega me praegu tegeleme? Kuidas see Eesti elu paremaks teeb? Kuidas see Eesti inimeste elu paremaks teeb?

Aitäh! Ma tänan teid, et te näete minus tahet informatsiooni edastada ja parimat teadmist edasi anda. See on mul olemas – tõesti parim teadmine – ja nii palju, kui mul seda on, nii palju ma seda teile ka edastan. Ja ma arvan, et mitte ainult mina, vaid ka teie ise olete kindlasti täis tahet menetleda kõiki eelnõusid, mis siin parajasti liiguvad.
Aga kui tulla teie küsimuse põhisisu juurde, siis loomulikult olen ma valmis kõike varasemat üle kordama. Ma annan, kui te nii küsisite, veel kord kiire ülevaate, mis tegelikult on selle eelnõu eesmärgid. Ma toon välja neli asja, mis kõik on head asjad. Esiteks, me suurendame konkurentsi väärtpaberite keskdepositooriumide vahel. Praegu ei ole neid küll rohkem peale Eesti Väärtpaberikeskuse, aga tulevikus võib see konkurents potentsiaalselt tekkida. Me avardame ettevõtete kapitali kaasamise võimalusi. Praegu on see summa 100 000 eurot, mille puhul sa pead prospekti tegema, tulevikus on see 1 miljon eurot. Ehk siis need kulud vähenevad potentsiaalselt selles vahemikus, mis on 100 000-st miljonini. Me anname inimestele võimaluse vaadata tulevikus nii teise kui kolmanda samba pensionifondide tasemeid ühest vaatest. Ja kindlasti, mis on oluline – me anname välisriigi inimestele, kodanikele Eestisse investeerimisel rohkem paindlikkust. Nad saavad võimaluse väärtpaberikonto n-ö hoiukontona limiteeritud ulatuses palju lihtsamalt avada. Need on niisugused head asjad, mis peaksid meie positsiooni parandama.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Rõõm on näha teie energilisust – küllap kevad ja soe päikene on ka teid piisavalt rõõmustanud, et nii energiliselt sellest asjast räägite, kuid ma tulen alguse juurde tagasi. Tegemist on muudatusega, mis küll väidetavalt parandab Eesti olukorda ja igati lihtsustab asjaajamist, kuid tegelikult on see Euroopa Liidust tulnud määruse kohaldamine Eesti seadustega. Ja ma arvan, et ilma selle määruseta me ei peaks siin ka pidevalt küsima selgitusi ega asjaolusid. Minu küsimus on: kuna see määrus muudab ka ühte direktiivi ja ühte teist määrust ning eesmärk on viia Eesti väärtpaberi- ja ühinguõiguse regulatsioon kooskõlla väärtpaberite keskdepositooriumide tegevust reguleeriva määrusega, siis millal see määrus vastu võeti? Ning kuidas on teised Euroopa Liidu riigid kõnealuse määruse oma seadustega kooskõlla viinud?

Aitäh! Alati on hea eelnõu seletuskirjale korra pilk peale heita. Ma alati mõtlen, kui paljud Riigikogu liikmed loevad läbi riigieelarve seletuskirja, kui me riigieelarvest räägime, ja tundub, et mitte väga paljud. Aga kui te vaatate selle eelnõu seletuskirja, siis te näete ka sealt, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus väärtpaberite keskdepositooriumide tegevust reguleerivate positsioonide kohta on aastast 2014. See, mis puudutab neid keskdepositooriume ja millega muudetakse direktiive, on aastast 2012. Eri tasemetel on need n-ö erinevate määrustasemete fikseeringud olemas. Ma arvan Euroopas kokkulepitu kohta seda, et me ise oleme ju protsessis sees, ega me ei ole protsessist eemal. Erinevate direktiivide mugandamisel, rahvusriikide seadustesse adopteerimisel osalevad kõik riigid ise ka. See ei tule kuskilt kõrvalt, me ise oleme selles protsessis sees. Teie vist olete ka Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, nii et osalete veel selle võrra intensiivsemalt. Selles ei ole midagi imelikku. Ma arvan, et kõik see, mis Euroopast tuleb, ei ole kindlasti paha ja te peaks ka oma valijatele seda ütlema.

Toomas Kivimägi, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina tunnustan teie energilisust ja kiiret kõneviisi (ka mina olen harjunud kiiresti rääkima) ja vaatamata sellele ma suutsin teid igati jälgida. See vastus, mis puudutas kulusid, oli väga põhjalik ja ammendav. Tõepoolest, oli väga veenev argument selleks, et seda piiri tõsta. Kui praegu kaasame 100 000 eurot aktsiakapitali ja administreerimiskulud on sellest 50%, siis on see absurdne. Selles mõttes veensite mind igati. Aga teine küsimus oli mul selle kohta, kui palju on selliseid aktsiakapitali kaasamisi 100 000 eurost ühe miljonini ühe kalendriaasta jooksul, kui see on teada.

Aitäh! Palun vabandust, ma tõesti jätsin selle tähelepanuta. Teate, mul ei ole neid andmed praegu kohe teile võtta, aga ma saan need teile edastada. Ma võin küll öelda – need andmed on mul olemas –, kui palju kohalikus keskdepositooriumis üldse erinevaid positsioone registreeritud on: aktsiaseltsi aktsiaid on natuke üle 3000 ehk 3167, fondiosakuid 119, osaühingu osasid natuke alla 3000 ehk 2907 ja võlakirju on 206. Aga kui te küsite, kui palju jääb selle 100 000 ja miljoni euro vahele, siis ma lasen seda uurida ja vajaduse korral saadan teile selle info. Mul tõesti neid andmeid kohe võtta ei ole.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Te mainisite seda eelnõu selgitades, et see suurendab konkurentsi keskdepositooriumide vahel. Ja lisasite lause, et praegu on neid Eestis ainult üks. Kas on teada, millal see konkurents siis suureneb?

Aitäh! Kui vaadata lühiperspektiivi, siis arvestades seda, et Eesti turg on väike – see on reaalsus praegu –, ei pruugi neid tõesti lühiajalises perspektiivis juurde tulla. Aga me vähemalt pakume selle võimaluse välja, see võimalus tekib. Turg on iseenesest muidugi pisikene ja alati peab arvestama ka kuludega, mida keskdepositooriumi loomine kaasa toob. Aga me anname raamistiku, võimaluse selle loomiseks.

Maris Lauri, teine küsimus.

Tänan, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen ikkagi selle pensionikonto juurde tagasi, ma ei saanud sellest päris selgelt aru. Seal on tegelikult kaks asja. Üks asi on see, et osal inimestel on ainult kolmas sammas. Kas siis nende puhul ei hakka see ümbertõstmine kehtima? Teiseks, kui inimesel ei ole mitte n-ö ostetud pangast mingisuguseid osakuid mingisse vabatahtlikku fondi, vaid on näiteks kindlustusleping kolmandas sambas, siis kas nendel ka midagi üle kantakse või midagi muutub? Mulle jääb see asi arusaamatuks.

Aitäh! Ma püüan veel kord seletada. Iseenesest neil inimestel endil, kes on kolmanda sambaga liitunud, pole vaja midagi teha. Kogu selle üleviimise teeb tegelikult pensioniregistri pidaja ära. Mis muutub nende jaoks selles kontekstis? Neil ei muutu nagu mitte miskit. Kogu see info, mis on seotud teise ja kolmanda sambaga, saab olema pensionikontol. Võimalikud muud lepingud, mis on väljaspool neid, ei pruugi seal kajastuda. Aga teise ja kolmanda sambaga seonduvad lepingud, mingid elukindlustuslepingud, kuna need on sambaga seotud, peaks kõik tegelikult tulevikus kajastuma sellel ühel pensionikontol. Ma arvan, et need on nagu kontsentreeritud ühte kohta.
Näiteks, kui kolmanda samba osakuid omandatakse esmakordselt, siis ei ole üldse enam vaja väärtpaberikontot avadagi. Seni on olnud see vajadus – üks on pensionikonto, teine väärtpaberikonto –, aga nüüd seda vajadust enam ei ole. Need osakud lähevad sul automaatselt pensionikontole, eriti kui oled juba varem teise sambaga liitunud. Seda kõike tehakse kontohaldurpankades ja sul endal on selle võrra lihtsam, kergem ja selgem.

Jaak Madison, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister, ma tänan teid oma esimesele küsimusele antud vastuse eest! Kahtlemata ma näen ka ise siit lugedes, millal see määrus on vastu võetud ja mis aastate direktiive ja määruseid muudetakse, kuid stenogrammi huvides on alati rõõm kuulda ka teie energilist sõnavõttu, et see oleks kõigile täpselt teada. Kindlasti ei väida ma, et Euroopa Liidust tuleb ainult halba, nagu te väitsite. Ma arvan, et sealt tuleb väga palju asjalikku, kuid sealhulgas ka väga palju jama. Ja ma arvan, et te teate seda ise ka väga hästi.
Aga minu küsimusel on teinegi pool. Oma esimeses küsimuses ma küsisin, kui kaugel on teised liikmesriigid selle määruse vastuvõtmisega, st oma seaduste kohaldamisega, et need oleks vastavuses 2014. aastal vastu võetud määrusega. See oli mu küsimus ja ma palun nüüd sellele täpsemat vastust. Ja kui teil on aega ja mahti vastata, siis on mul ka lisaküsimus. Miks me kohaldame seda määrust oma seadustele alles kolm aastat peale määruse vastuvõtmist?

Aitäh! Eelnõudega on alati nii, et nad liiguvad riigisiseses menetluses mingi oma tempoga. Milline on direktiivide, kaasa arvatud konkreetse direktiivi vastuvõtutempo teistes riikides? See on tõesti spetsiifiline küsimus ja ma saadan teile pärast eraldi vastuse: täpsustan, kus asetseb ka Eesti oma olemuselt. Eks protsess on käinud ja me oleme kõigi osapooltega rääkinud. Mõnikord öeldakse, et liigne kiirustamine on probleem, ja teinekord öeldakse, et näe, vaata, liiga pikk protsess – jälle probleem. Leia siis see õige kesktee, et sul probleeme ei oleks. Seda seaduseelnõu on tõesti põhjalikult ette valmistatud ja kõigi osapooltega on räägitud, nagu ma enne ka mainisin, nii Finantsinspektsiooni kui muude huviorganisatsioonidega. Ja täna me oleme sellises kohas, kust saab sellega ilusti edasi minna.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! See lävend on küll viidud miljonini, aga kui palju see direktiiv tegelikult seda lävendit tõsta võimaldab?

Aitäh! Kui me vaatame direktiivi kogumõju, siis, nagu te näete, on võimalik seda ka 5 miljonini tõsta. Iseenesest on küsimus, kas selline mõju ulatus on meile vajalik või mitte, kas me tahame lävendit nii kõrgele tõsta või mitte. Me tõstame seda juba kümme korda ja praegu tundub, et selline lävenditase peaks meid rahuldama. Kui me tahame seda rohkem tõsta, siis see tekitab olukorra, kus me peame võib-olla hakkama mingeid lisapiiranguid juurde panema. 

Andres Ammas, teine küsimus, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Mul on teile hea uudis: suur osa Riigikogu liikmeid tõepoolest tutvub põhjalikult seletuskirjaga. Kui ma seda tegin ja jõudsin leheküljele 29, tabas mind väikestviisi hämming. Nimelt, sellel seletuskirja leheküljel 29 on osa teksti inglise keeles. Seal on komisjonile esitatud kaks küsimust ja antud kaks vastust, mis on jäetud tõlkimata, ilmselt kartes, et neid on keeruline eesti keelde ümber panna. Ma palun vabandust, aga minu inglise keele oskus ei ole piisav, et sellist erialast teksti inglise keeles mõista ja hoomata. See tekst ei ole väga pikk. Kas te tõlgiksite palun praegu selle dialoogi inglise keelest eesti keelde? 

Jaa. Nagu te näete, hakkab üks küsimus pihta nii: "Can Estonia enact, regardless of applicable law [---]" jne. Ja teine küsimus on: "Can Estonia, in case the applicable law [---]" jne. Tõsilugu, minu vabandused, et mingil põhjusel on jäänud see siin kuidagi inglise keelde. Kui vaadata küsimuse loogikat, siis see on pigem selles, milliseks kujunevad Eesti emissioonide puhul konkreetsed järeltegevused, ja siin on ka muidugi vastused toodud. Jutt on esmaemissioonidest. 

Rohkem ei näi küsimusi olevat. Täname ettekandjat ja palume kõnetooli komisjonipoolseks kaasettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Käesolevat seaduseelnõu arutas komisjon enne esimesele lugemisele saatmist 18. aprillil. Vabariigi Valitsust esindas rahandusminister härra Sester. Ta tutvustas eelnõu sisu, mida ta on täna siin korranud vähemalt kaks korda. Siis tekkis arutelu. Kolleeg Holsmer küsis teise ja kolmanda samba ühendamise kohta, et keda see puudutab. Ta sai vastuse, et see puudutab ainult pensionifonde, muid mitte. Siis küsis kolleeg Sõerd sellesama lävendi kohta – täpselt nii, nagu see siin saalis ka täna kolm korda kõlas. Ainus asi, et komisjonis sai ka vastus antud, et maksimaalne lävend on 8 miljonit, mis jäi praegu niiviisi ...
Sellega arutelu lõppes ja komisjon võttis konsensuslikult vastu neli otsust. Kaasettekandjaks komisjoni nimel määrati komisjoni esimees. Otsustati teha ettepanek võtta see seaduseelnõu päevakorda tänaseks, 4. maiks ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ning muudatusettepanekute esitamiseks anti kümme päeva ehk siis kuni 18. mai kella veerand kuueni. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Saime ka selle lävendi teada – see on 8 miljonit. Rahandusminister ei osanud seda vastata. Aga milliseid täiendavaid ülesandeid võiks see teie hinnangul panna Andmekaitse Inspektsioonile ja Riigi Infosüsteemi Ametile?

Aitäh küsimuse eest! Seda ei arutatud komisjonis. Samas ma arvan, et seesama direktiiv näeb ilusasti ette kõik need meetmed.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Kas fraktsioonide esindajatel on soov avada läbirääkimised? Ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 428 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine ... Nii, ma saan aru, et tehnilistel põhjustel ei ilmunud ekraanile Mart Helme soovi avada läbirääkimised. Nüüd on see ekraanil. Palun, Mart Helme, avame läbirääkimised! Palun teid kõnetooli!

Härra eesistuja! Tegelikult on mul Riigikogu juhatusele üle anda meie fraktsiooni ettepanek liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selleni me küll alles jõuame.

Ma juhin ikkagi tähelepanu, et praegu toimuvad läbirääkimised Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu üle, kus sõna on võimalik saada fraktsioonide esindajatel, et öelda välja oma seisukoht selle eelnõu suhtes. Ja ma saan aru, et rohkem fraktsioonide esindajaid pole, kes selle eelnõu suhtes arvamust avaldada sooviks. Kordan üle, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 428 esimene lugemine lõpetada ning esimene lugemine on lõpetatud. Ja ma määran eelnõu 428 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 18. mai kell 17.15.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli rahandusminister Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate kindlustustegevuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust. Valitsus on teile arutamiseks esitanud eelnõu, mille ajendiks on Euroopa Liidu direktiiv, mis sätestab nõuded kindlustuse turustamise kohta. Seaduseelnõu eesmärk on nõuete ühtlustamine kindlustusemüügi kanalites, see on oluline meede klientide kaitsmiseks. Kindlustuse klient peab saama oma kindlustushuvile vastava kindlustuslepingu. Selleks on kõik kindlustust müüvad isikud kvalifitseeritud ja hea mainega, tunnevad kindlustustooteid ning oskavad nõustada kliente põhjalikkusega, mis vastab pakutavate toodete keerukusele. Uudsena kohustatakse kindlustusandjat kirja panema kindlustustoote väljatöötamise ja kindlustusturule toomise etapid ning täiendatakse müüginõuete regulatsiooni juhuks, kui kindlustust pakutakse koos teiste toodete või teenustega. Kahjukindlustuse pakkuja peab koostama iga kindlustussuhte kohta eraldi kokkuvõtliku teabedokumendi. Standardvormis teabedokument annab tulevikus kliendile ülevaate kindlustustootest, see aitab kliendil kahjukindlustustooteid omavahel võrrelda ja kaalutletud otsuseid teha. Regulatsioon on plaanitud jõustuma 2018. aasta 23. veebruaril. Sellega ma lõpetangi. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Esimesena palun, Urmas Kruuse!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja, kas nendel seadusmuudatustel on mõju ka kindlustusmaksele?

Küsimus on alati selles, kui suur on mõju kindlustusmaksele võimaliku halduskoormusega seonduvalt. Seadusmuudatus mõjub ju kõigepealt kindlustuse pakkujale ja sealt edasi, tõesti, ka võimalikule kindlustuse ostjale. Me oleme hinnanud, et see mõju ei ole märkimisväärne. Kindlustusandjale pannakse ka koolituskohustus peale: ta peab ennast koolitama, et ta saaks kliendile paremat teenust pakkuda. Aga see on ka kulu, mida ta püüab tulevikus mingil määral kindlustuse hinda üle kanda. Me oleme siiski hinnanud, et see mõju ei ole nii märkimisväärne, et see tekitaks turul olukorra, kus klient peab hakkama palju rohkem maksma. Pigem turg ise reguleerib ennast ära. Need erinevad hinnatasemed ei tekita kliendile suurt lisakoormust.

Maris Lauri, palun!

Tänan, hea istungi juhataja! Hea minister! Võib olla tõesti nii, et kui inimesed lähevad turismireisi kindlustust ostma, siis tihtipeale pakutakse neile juurde ka muid kindlustusi. Kas selle eelnõuga muutub regulatsioon kuidagi ka nii, et kui ma lähen reisibüroosse, siis see viis, kuidas nad võivad mulle kindlustust pakkuda, on teistsugune? Kas selles osas toimub mingisugune muutus või mitte?

Loomulikult saavad ka reisibürood kindlustust pakkuda. Aga rolli mängib see, mis on sinu põhitegevus: kas sa müüd autosid ja sinu lisategevus on kindlustuse müük või sa oled näiteks reisikorraldaja ja sinu lisategevus on kindlustuse müük. Sealt tulevad need nüansid, mis on seotud n-ö kindlustuse vahendajate ehk maaklerite ja agentidega ning kindlustusandjate endiga. Reisikindlustuse puhul võib nentida, et kehtiva seaduse kohaselt ei ületa kindlustuslepingu aastane kindlustusmakse 500 eurot, tulevikus see tõuseb 600 euroni, mis peaks parem olema. Seesama reisikindlustuse näide on hea, sisuliselt on aastane kindlustus kogu maailma ulatuses kalkuleeritud 528 eurole. Kehtiva korra kohaselt ei kuuluks see erandi alla, tulevikus saab kuuluma. Aga oma olemuses kindlustusfirmad saavad endiselt pakkuda oma klientidele kindlustust ja selles kontekstis piirmäärade muudatused on pigem positiivsed. Reisibüroodel oli kõhklusi, kas nad uute piirmäärade tõttu üldse saavad n-ö edasi pakkuda. Siin võib öelda, et probleeme ei ole, pigem on seadus isegi leebem.

Igor Gräzin, palun!

Siin on räägitud kindlustuse mitmest aspektist, et on mitmesugused kindlustuse liigid. Põhiline probleem on selles, et kindlustuse objekt muutub kompleksseks. Inimene läheb turismireisile ja tal on vaja kindlustada seda, seda ja seda. Inimesel, kes ehitab maja, on vaja kindlustada toda, toda ja toda. Need ei ole enam sellised üksikud kindlustusliigid, nagu need olid paarkümmend aastat tagasi. Seoses sellega ma tahaksin saada võimalikult selget ja põhjalikku vastust, kuidas komplekskindlustuse või kindlustuspaketi puhul jaguneb vastutus üksikute selle paketi komponentide vahel. Kas vastutus on lõplik või mitte? Ma olen kindel, et see on täiesti lahendatav probleem ja me läheme õiges suunas. Kuidas see aga praegu on ja milliseks jääb? Kes vastutab, kui on mitme agendi kindlustus?

Aitäh teile! Vastutab konkreetselt see, kes on selle kindlustustoote välja pakkunud. See, kes võtab riski enda õlgadele, on konkreetne lõplik vastutaja ja kahju väljamaksja. Minu arusaam on selline.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Tahan selleski päevakorrapunktis jätkata filoloogilistel teemadel, lahates inglise ja eesti keele erinevusi. Eelnõu seletuskirjas öeldakse, et teadlikult tarvitatakse mõiste "kindlustustoode" asemel mõistet "kindlustusteenus". Selle eelnõu kohta esitatud arvamustes on ka seda natuke põhjalikumalt käsitletud. See võib eksitada inimesi, kes kindlustusega kokku puutuvad. Kas te seletaksite veel, miks on valitud kindlustustoote asemel just kindlustusteenus? Mis vahe on neil eesti keeles, mis vahe on neil inglise keeles? Palun tehke see asi meile selgeks!

Aitäh teile! See on vana tuntud küsimus, kuidas on § 6 ja 13 omavahel seoses. Mina kindlasti ei ole tugev filoloog, nii nagu ma olen ka enne nentinud. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Aga kooskõlastuste ja märkuste tabeli juures on ka välja toodud, mida mõista toote ja mida teenuse all.  Jääme selle juurde! Eraldi ei ole mul midagi juurde lisada, minu filoloogilised teadmised ei ole sellised, et ma suudaksin veelgi täpsemalt toote ja teenuse mõistet selgitada.

Terje Trei, palun!

Ma tänan! Hea ettekandja! Eelnõu seletuskirja kokkuvõttes on öeldud, et eesmärk on saavutada kindlustuse turustamisel moonutamata konkurents, veelgi parem kliendikaitse ja senisest integreeritum Euroopa Liidu kindlustusturg. Mina küsin hästi lihtsalt: mida lihtkodanik sellest eelnõust võidab? Mis tema jaoks paremaks saab?

Ma arvan, et kõige olulisem aspekt on vahest see, et toote pakkuja muutub professionaalsemaks. See on ülioluline, et kui me ostame mingit toodet, siis toote müüja ise täpselt adub, mida ta müüb ja kuidas ta peab müüma, mis on need riskid, mis ühe või teise lepinguga kaasnevad. Sellega tuleb tegeleda, sh koolituste abil. Direktiiviga pannakse paika, et sa pead koolitama inimesi, kes tegelevad kindlustustoodete pakkumisega. Ma arvan, et see on üks oluline aspekt, mis juurde tuleb. Ja kogu kliendi nõustamine muutub järjest rohkem aktuaalseks. Teenus või toode, mida sa pakud, peab sulle endale hästi arusaadav olema ning järgmine etapp on see, et sa oled võimeline seda kliendile konkreetset pakkumist tehes põhjalikult seletama. Ma arvan, et see on üks olulisemaid aspekte selle eelnõu puhul.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Selle eelnõuga ülevõetav direktiiv reguleerib ka kindlustustoodete reklaamimist teles ja üldse meedias. Meil on silmatorkavaid kogemusi alkoholireklaami reguleerimisel. Kuidas see eelnõu reguleerib kindlustustoodete reklaamimist? Millised nõuded seatakse reklaamile, et see ei oleks eksitav ja peaks silmas häid tavasid? Kuidas see eelnõu reguleerib kindlustustoodete reklaamimist?

Nagu te oma küsimuses ise ütlesite, reklaam ei tohi olla klienti eksitav. Kõik peab olema arusaadav, selgelt välja toodud ja klient peab aru saama, mis toodet talle pakutakse. Need on kõige olulisemad aspektid. Kindlustuse puhul muidugi ajalist piirangut ei ole, nii nagu teie nimetatud alkoholi puhul on. Tegemist on hoopis teist laadi tootega, siin ajalist piirangut ei ole.

Külliki Kübarsepp.

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! See seaduseelnõu paistab kahes mõttes väga eriline olevat. Kõigepealt, see kehtestatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks – paistab, et on suure kaaluga. Teiseks, mina ei ole enne näinud, et Eesti parlamendi ette tuuakse eelnõu enne eurodirektiivi kehtima hakkamist. Ma loen siit välja, et direktiiv hakkab kehtima 23. veebruaril 2018 ja ka selle eelnõu seadusena kehtima hakkamine on kavandatud selleks ajaks. Palun selgitage valitsuse konkreetset praktikat ja üldse direktiividega seotud praktikat! Minu praktika õiguskomisjonis on olnud selline, et valitsus toob eelnõud komisjoni peale direktiivide kehtima hakkamist ja sageli hirmutatakse meid seejuures suurte trahvidega. Kuidas seekord on õnnestunud vastupidist praktikat rakendada?

Tegelikult on tõesti nii, et direktiiv võetakse vastu ja on ära märgitud, mis ajast see peaks kõikides liikmesriikides kehtima hakkama. Selle perioodi jooksul peavad kõik liikmesriigid selle ka omaenda seadustikku üle võtma. Mitte alati, aga aeg-ajalt on probleem selles, et liikmesriigid ei suuda kokku lepitud ajaks direktiivi nõudeid kehtima panna. Täna aga on tegu väga positiivse näitega: me töötame sellises tempos, et selleks hetkeks, kui direktiiv kehtima hakkab, oleme meie oma õigusaktis selle juba vastu võtnud. Nii peabki tegelikult olema! Paraku peab nentima, et mitme direktiiviga pole nii läinud. Direktiiv on juba kehtima hakanud, osa liikmesriike on selle oma riigi seadustikku üle võtnud, osa aga mitte. Siis käivitab Euroopa Liit teatavad protsessid, mis võivad kulmineeruda trahviga. Selles mõttes on täna tegu korrektsuse musternäitega. Me teame, millal direktiiv hakkab kehtima, me töötame selle teemaga ja võtame seadusmuudatuse vastu enne direktiivi kehtima hakkamist. See on meie eesmärk ja meie kohus.

Igor Gräzin, teine küsimus, palun!

Austatud ettekandja! Puhtjuriidiliselt on kindlustus oma olemuselt nagu kihlvedu. Kindlustusvõtja veab kihla selle peale, et midagi juhtub, ja kindlustusandja veab kihla selle peale, et ei juhtu. See ongi juriidiline prototüüp. Kindlustus ongi välja kasvanud kihlvedudest Vana-Roomas. Seoses sellega ongi mul küsimus. Eelnõus on § 222¹ "Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamata jätmine". Kui tegemist on kihlveo eriliigiga, siis kuidas saab üldse reguleerida seda, kuidas üks pool midagi hindab või hindamata jätab? Kas see ei ole mitte riigi kohatu sekkumine vaba turu toimimisse ja kindlustusleppe sügavasse olemusse? Kindlustuslepe, kuhu riik vahepeal keskelt sekkub, on ma ei tea mis asi. Gosstrahh oli Nõukogude Liidus, aga see kukkus ka kokku.

Aitäh, hea Igor! Sinu küsimused on alati lingvistiliselt ja ülesehituselt nauditavad. Ma ütlen sulle nii, et loomulikult me lähtume oma parimatest teadmistest. Ja kindlasti riik teeb kõik endast oleneva, et inimese personaalsesse ellu võimalikult vähe sekkuda. Samas ma kinnitan sulle, et riik kihlvedudega muidugi ei tegele, selleks osapooleks ta kindlasti ei hakka.

Urmas Kruuse, teine küsimus, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te kasutate vaheldumisi sõnu "toode" ja "teenus". Vahepeal oli siin diskussioon selle termini üle. Mis see siis tegelikult on, mida me arutame: kas me räägime tootest või teenusest?

Ma räägiks pigem toodetest.

Maris Lauri, teine küsimus, palun!

Tänan, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma ikkagi tahan aru saada ja kindlasti ka teised tahavad aru saada, mis muutub tavalise inimese jaoks, kui ta läheb midagi ostma ja talle pakutakse sinna kõrvale kindlustust. Näiteks võib tuua turismireiside kindlustused ja kaskokindlustused. Mis inimese jaoks muutub? Kas tulevad mingid protseduurid või mingid nõuded juurde? Millest inimene tunneb ja näeb, et asi on paremaks läinud? Ma vähemalt loodan, et läheb paremaks.

Ma sellest juba rääkisin, aga kordan mõned mõtted veel üle. See direktiiv kogu oma olemuses on puhtalt klientide kaitsele suunatud. See on põhiline, mida selle direktiiviga tahetakse saavutada. Eesmärk on, et kindlustusettevõtjad, kes pakuvad kindlustustooteid, on kvalifitseeritud. Seega nad peavad täitma teatavaid nõudeid. Nad peavad olema hea mainega. Nad peavad tundma kindlustustooteid, mida kliendile pakuvad. Ma juba rääkisin koolitusest, nad peavad oskama klienti nõustada, kui pakuvad erinevaid tooteid. Kui me vaatame, mis protsessiga tegu on, siis näemegi, et kõik fikseeritakse ära alates koolitustest kuni toodete endini: millised ülesanded on sul maaklerina, millised agendina. Kogu selle direktiivi eesmärk on kliendile suunatud tegevuste parandamine.

Aivar Sõerd, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Selle eelnõuga muudetakse kindlustusagendi ja kindlustusmaakleri definitsiooni, see on §-s 175 kindlustusega seoses. Seal määratletakse ka eritingimustel kindlustuse turustamisega tegelevad isikud ehk kõrvallepingu vahendajad ja nendele kehtestatud nõuded. Siis on sätestatud tingimus, et kindlustustegevuse vahenduse sätteid kohaldatakse isikutele juhul, kui vahendatava kindlustuslepingu kindlustusmakse ei ületa 600 eurot aastas. Aga praegu kehtib 500 eurot. Mis see sisuline vahe on, kas 500 või 600 eurot? Mida see 100 eurot annab? Miks selline muudatus?

Tegemist on proportsionaalse arvestusega. Varem oli sul üks kindlustusleping – see, mille kohta  Igor Gräzin küsis, tema juhtis sellele tähelepanu. Nüüd on proportsionaalne arvestus, milles lähtutakse sellest, et kindlustusmakseid kokku võib olla 600 eurot. See on see vahe.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh rahandusministrile! Palun komisjoni nimel kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Seaduseelnõu arutelu enne esimest lugemist toimus komisjoni korralisel istungil 20. aprillil. Vabariigi Valitsust esindas Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Kristiina Kubja. Ta andis ülevaate seaduse muutmise mõjust. Siis tekkis arutelu. Ma ei hakka nimetama, kes mida küsis, aga ütlen, et küsimusi esitasid komisjoni liikmed Sõerd, Holsmer, Sibul, Ammas ja Stalnuhhin.
Küsimusi oli peaaegu sama palju kui täna siin saalis. Need algasid tõdemisest, et kindlustustegevuse seadus jõustus alles 2016. aastal, ja tunti huvi, miks me jälle hakkame seda sfääri reguleerima. Vastuseks kõlas, et see seaduseelnõu on tingitud eurodirektiivist ning neid muudatusi, mida me praegu teeme, ei olnud võimalik 2016. aastal ette näha. Millised kohustused muudatuste tõttu osapooltele juurde tulevad? Vastati, et kindlustusvõtja mingeid kohustusi juurde ei saa, pigem annavad kindlustusprotsessi tingimused talle rohkem võimalusi. Võib öelda nii, et tema elu läheb paremaks. Aga kindlustusandja peab muutuma professionaalsemaks, kindlustushuvi selgitamine on kohustuslik. Seaduse tasandil nähakse ette miinimumnõue koolitusele, nii et kõik muutub professionaalsemaks.
Kas kindlustusmaakleril tekib täiendav kohustus kliendi huvide väljaselgitamiseks? Vastus oli, et maaklerit puudutav regulatsioon on niigi väga hea, eelnõuga laiendatakse samasugused nõuded ka kindlustusandjale. Kuna siin saalis oli sellest juttu, siis ma loen selle vastuse lõpuni. Kindlustusselts ei pidanud seni teatama, mis laadi hüve või tasu ta teenuse vahendamise eest saab, aga näiteks reisi puhul maakleri suhtes selline kohustus tekib. See aitab vältida huvide konflikti ja kindlustuse klientide huvid on igal hetkel kaitstud.
Kas väheneb isikute hulk, kellel on õigus kindlustust müüa? Vastus oli, et ei vähene. Aga teenuse kvaliteet ja kindlustuse müüjate kvalifikatsioon tõuseb. Nende teadmised vastavad müüdava teenuse keerukusele. Oli küsimus, kuidas see mõjutab teenuse hinda. Vastus oli, et ei mõjuta mitte mingil moel. Loogiline järgmine küsimus: kes korraldab õppe ja kes selle kinni maksab? Selgus, et kindlustusseltsid on juba praegu selliseid iga-aastaseid õppeid korraldanud. Nendega tegelevad ennekõike Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Kindlustusmaaklerite Liit ja Rahandusministeerium. Kas Eesti Kindlustusseltside Liit toetab eelnõu? Vastus oli, et ta oli algatajate partner väljatöötamisel.
Ma arvan, et küsimused ja vastused komisjonis olid sellised, et teema sai ammendatud. Eile oli komisjonis kohtumine Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimehega. Osales komisjoni staff ja mina, suuremat nagu polnudki küsida. Kordasin siiski oma küsimust, kas selts on selle eelnõuga rahul. Vastus oli, et asjade käiku jälgitakse küll ja kuna see on täiesti arusaadav eurodirektiiv, siis sellega ollakse nõus.
Komisjonis võeti 20. aprillil konsensusega vastu neli menetluslikku otsust: määrata kaasettekandjaks komisjoni esimees, teha Riigikogu juhatusele ettepanek panna eelnõu esimesele lugemisele 4. maiks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 18. mai kell 17.15. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Täname ettekandjat! Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 429 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 429 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 28. mai kell 17.15.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu 427. Ma palun algataja nimel ettekandeks kõnetooli rahandusminister Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate kogumispensionide seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõust, mis kannab numbrit 427. Täna esimesel lugemisel oleva eelnõu peamised eesmärgid on seotud pensionide teise samba väljamaksetega. Eelnõuga soovitakse parandada konkurentsiolukorda, pakkuda alternatiive pensioni väljamaksmisel ja muuta kogu see süsteem veelgi läbipaistvamaks. Lisaks sisaldab eelnõu kolmanda samba väljamaksete tegemist puudutavaid muudatusi. Nagu pensioni puhul üldiselt, makstakse teisest sambast raha välja eluaegse pensionina. Selleks tuleb elukindlustusseltsiga sõlmida pensionileping. Kui raha selleks on kogutud liiga vähe, tehakse väljamaksed otse pensionifondist. Summa, mis jääb alla 8800 euro, makstakse välja fondipensionina, kui kogutud summa ei ületa 1760 eurot, võib selle ka korraga välja võtta. Väljamaksed pensionilepingu alusel ja väljamaksed pensionifondidest erinevad selle poolest, et ühel juhul on tagatud sissetulek pensionipõlve lõpuni ja teisel juhul tehakse väljamakseid kuni kümme aastat. Lisaks erinevad need ka investeerimisriski poolest. Kehtiv seadus nõuab, et pensionilepingute puhul võtaks investeerimisriski kindlustusselts, pensionär investeerimisriski võtta ei saa. Fondipensioni puhul on olukord vastupidine: väljamaksed tehakse fondipensionitest ja investeerimisrisk on pensionäril.
Pakkudes esimese samba pensioni ja luues tingimused teise samba jaoks, püüab riik tagada, et keegi ei jääks vanaduspõlves vaesusesse. Need kaks pensionisammast annavad pensionärile sissetuleku tema pensionipõlve lõpuni ja selle suurus sõltub teise samba puhul loomulikult kogutud summast.
Eelnõu muudab pensionilepingute valiku mitmekesisemaks. Sõltumata kogutud summa suurusest on edaspidi kõigil inimestel võimalus valida garanteeritud suuruses sissetuleku või investeerimistulemusest sõltuva sissetuleku vahel. Inimesed, kellele makstakse teisest sambast raha välja eluaegse pensionina, saavad valida tulevikus kas intressigarantiid pakkuva pensionilepingu, mis täna on, või siis investeerimisriskiga pensionilepingu. Investeerimisriskiga pensionilepingu puhul makstakse pensioni elu lõpuni, kuid kogutud raha investeeritakse pensionifondides edasi, mistõttu hakkab pensioni suurus sõltuma sellest, kuidas investeeringutel läheb. Muudatus võtab arvesse ka väljakutseid, mida intressigarantii pakkumine esitab, ja otsib lahendusi teise samba pensionide suurendamiseks madalate intressimäärade keskkonnas. Kui soov riske võtta peaks hiljem kaduma, saab riski vähendada, valides alusvaraks jällegi konservatiivsema pensionifondi või vahetades investeerimisriskiga pensionilepingu garanteeritud intressimääraga pensionilepingu vastu.
Seoses uute lepingute lisandumisega muudetakse seni kehtinud põhimõtet, et pensionile minnes saab sõlmida vaid ühe pensionilepingu. Edaspidi võib osakuomanik soovi korral sõlmida mitu lepingut, näiteks ühe investeerimisriskiga, teise garanteeritud intressimääraga. Inimesed, kellel on kogutud liiga vähe raha eluaegse pensioni maksmiseks ehk vähem kui 50-kordne rahvapensioni määr, s.o siis alla 8800 euro, saavad edaspidi valida fondipensioni ja tähtajaliselt sõlmitava pensionilepingu vahel. Väljamakseid tehakse sellise lepingu alusel sama kaua kui fondipensioni puhul ja lepingu tähtaeg sõltub sellest, kui noor konkreetne pensionär on. Minnes pensionile näiteks 65-aastaselt, tuleb leping sõlmida vähemalt üheksaks aastaks, investeerimisriski võtab pensionäri asemel siis elukindlustusselts. Eelnõu arvestab sellega, et eakamad inimesed üldjuhul eelistavad kindlust võimalike riskide võtmisele.
Seadus jõustub üldises korras: uutel tingimustel pensionilepingu sõlmimist puudutavad muudatused on planeeritud jõustuma 1. jaanuaril 2018. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Esimesena Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! See on väga oluline eelnõu, mille seletuskiri on 150 lehekülge paks ja mis muudab päris palju pensionikindlustuse tingimusi ja regulatsiooni. Praegu on pensionäril valikuvõimalusi üsna vähe, tulevikus need võimalused laienevad. Pensionär saab võtta ka investeerimisriske ja valida erinevate toodete vahel. Kuidas aga riik tagab selle, et need inimesed, eelkõige pensionärid, kes ei ole finantstoodetega hästi kursis, saavad teavitatud? Kas riik korraldab seda ja kas tekivad mingid professionaalsed nõustajad? Kuidas kogu see võimaluste spekter pensionärideni jõuab?

Aitäh! Riik iseenesest pensionifondide otsene haldaja ei ole, seda tööd teevad kõiksugu eraseltsid. Aga kindlasti riik püüab endast anda maksimaalse, teavitades inimesi, et niisugused võimalused on tekkinud. Ärme unustame, et tegemist on otsusega, kas sa soovid võtta teatud riske. Kui sa soovid, siis pead arvestama, et sinu tulu võib tulevikus suureneda, aga võib ka väheneda. See on riskimise puhul alati nii. Aga me anname võimalusi juurde ja riik saab alati teavitada, mis võimalused on, mida need endas kätkevad. Loomulikult toote müümisel müüjad ise ka kõike seda selgitavad ja näitavad ära, kuhu alusvara investeeritakse. Riski võtmise korral on ju võimalik valida, kuhu konkreetselt alusvara paigutatakse.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma üritan küll ise mitte kunagi pensionile jääda, aga paratamatult tekib sel teemal mõtteid. Kas oskate kommenteerida, miks on pensionisüsteem ehitatud üles nii, et kui ma tulevikus pensionile jään ja soovin ühekorraga enda kogutud raha välja võtta, siis mul seda teha ei lasta? Kas seal on peale selle põhjenduse, et riik mind raha kulutajana just nagu ei usalda, veel mingisuguseid põhjendusi? Mis on teie enda seisukoht selles osas?

Aitäh! Kõigepealt küsimuse sissejuhatusest. Ma usun, et teil ikka on võimalus kunagi pensionipõlve nautida. Kõik valitsused teevad kõik endast oleneva, et teil oleks tulevikus turvaline pensionipõlv. Seda tegid eelmised valitsused ja teevad ka nii praegune valitsus kui ka tulevased valitsused. Vaevalt et teil seda võimalust ei teki.
Aga nüüd teie küsimusest, kas võiks teises sambas oleva raha pensioniikka jõudes korraga välja võtta. Põhimõtteliselt ei ole seda ette nähtud. Mõte on olnud – me võime selle üle diskuteerida –, et teine sammas on toeks esimesele sambale. Meie pensionisüsteemi ülesehituse loogika on olnud selline ning esimese ja teise samba ühine eesmärk kokkuvõttes on see, et pensioniea saabumisel oleks sissetulek kahe samba kokkuvõttes selline, et oleks kaetud teatavad riskid, mis pensionile jäädes tekivad. Sa pead oma igapäevase eluga hakkama saama. Teine sammas ei ole mõeldud raha korraga väljavõtmiseks. Nagu ma enne mainisin, vaid siis, kui sul on teise sambasse väga vähe kogunenud – see oli vist alla 1770 euro –, siis tehakse sulle kohe kogu summa väljamakse. Aga muidu mitte. 
Kui küsida minu isiklikku arvamust, siis meil on veel kolmas, vabatahtlik sammas ka. Eks see on diskussioonikoht, kas riik peaks oma tooteid kuidagi teisiti disainima. Eesmärk aga on ju selge: kui saabub aeg, kus sa ei tööta ja jääd pensionipõlve pidama, siis peaks sul olema tagatud inimväärne elu. See on tegelik eesmärk.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea minister! See muidugi on tore, et inimestel on rohkem valikuvõimalusi ja lisaks garanteeritud intressimääraga pensionilepingutele saame valida ka investeeringutest sõltuva lepingu. Loomulikult oleneb kõik inimese teadlikkusest ja riskivalmidusest. Aga praegu me suuname kõik riskid, kui ta valib selle teise variandi, kindlustusseltsilt tulevasele pensionärile endale. Oletame, et võetud risk ei õigusta ennast ja nende investeeringute pealt midagi tagasi ei tule. Kas ei oleks pidanud kaaluma ka seda varianti, et isegi kui inimene valib investeeringutest sõltuva lepingu, garanteeritakse talle ikkagi vähemalt minimaalsel tasandil väljamaksed, mingi kindla protsendi ulatuses? Praegu seda ei ole ja kui läheb väga halvasti, siis ongi väga halvasti.

Inimesel on põhimõtteliselt võimalik – see muutub selle seaduseelnõu kohaselt – teha mitu kindlustuslepingut. Kui ta tahab valida garanteeritud intressiga lepingu ja lisaks teistsuguse, mis iganes proportsiooni kasuks ta ka ei otsusta, siis võtab ta ka investeerimisriski. Teie küsimus on see, kas riik peaks talle ütlema, et ära mitte kunagi vali 100%-list riski. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Oluline on, et inimene saab mõlemat võimalust kasutada. See on tema tunnetuse küsimus – ta ei pea seda tegema, aga tal on see võimalus olemas. Kui ta ütleb, et igal juhul risk kätkeb endas võimalust raha kaotada, siis jah, see on riski loogika: võid võita, võid kaotada. Kui tulevane pensionär tahab mingi osa panna garanteeritud fondi, et oma riske minimeerida, siis see võimalus tal on. Praegu seda ei ole. Praegu ei saa mitut lepingut teha, on ainult üks leping.

Terje Trei, palun!

Ma tänan! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb kolmanda samba muudatustest tööandjapensioni pakkumisel. Siin öeldakse, et antakse võimalus pakkuda seni sõlmitud lepingute kõrval selliseid tingimusi, et väljamakseid ei tehta enne, kui kindlustusvõtja on jõudnud lepingus kokkulepitud pensioniikka. Palun selgitage tänast korda ja millised muudatused nüüd selles osas tulevad! Kuidas see kõik töötajat motiveerib?

Aitäh, see on hea küsimus! Praegu on põhimõtteliselt võimalik see kolmanda samba raha välja võtta, kusjuures sulle laienevad teatavad soodustused ja mittesoodustused. See võimalus sul on praegu olemas ja sa ei pea ära ootama, kuni saabub pensioniiga. Muudatuse taga on peaasjalikult tööandjate palve. Tööandjatel on see probleem, et kui nad tahavad pikaajalisi töösuhteid oma töötajatega ja pakkuda neile pensioniajaks kindlustunnet, siis tegelikult võib juhtuda nii, et kui sa tõesti oled teatava arvu aastaid ettevõttes töötanud, aga ühel hetkel lahkud sealt, siis sa võtad selle raha välja. Nüüd antakse tööandjale ja töövõtjale võimalus – see pole mitte kohustus, vaid võimalus – omavahel kokku leppida, et kolmandasse sambasse tehtavat makset, mille ettevõtja teeb sinu kui oma töötaja eest, sa saad kasutada tulevikus, kui oled pensionile jäänud. Selline võimalus on tekitatud ja see on peaasjalikult tööandjate soov olnud. Jällegi, see ei kohusta millekski, sellist kokkulepet ei pruugita töövõtja ja tööandja vahel sõlmida, aga see võimalus on.
Millele see tegelikult suunatud on? See on suunatud sellele, et inimene ei võtaks kuu-kahe või aasta pärast kogu seda raha välja, vaid kasutaks seda siis, kui pensioniiga on saabunud. Nüüd see võimalus tekitatakse ja kindlasti on see väga oluline. Tööandjad on seda soovinud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Auväärt minister! Tegelikult ma mõistan Lauri Luige muret, et ta kunagi pensionini ei jõua. Kui vaadata praeguse valitsuse tegevust nii maksupoliitilistes küsimustes kui ka muudes majandusküsimustes, siis võib karta, et meeste keskmine eluiga lihtsalt ei võimaldagi pensionini jõuda, eriti kui valitsus kavatseb pensioniiga tõsta. Ma ei saa aga absoluutselt olla nõus teie suhtumisega riski võtmisse. Ma mäletan eelmistes valitsustes peetud arutelusid kiirlaenude üle. Meie seisukoht oli, et jah, see on küll inimese enda valik, aga me tahtsime klienti kaitsta ebamõistlike intresside eest. Kas kõnealuses küsimuses ei peaks mõtlema täpselt sama asja peale? Kui risk jääb ainult tulevase pensionäri kanda ja ühel hetkel on ta kogu oma rahast ilma, siis kas praegune valitsus ei tunneks üldse selle pärast mingit vastutust?

Aitäh, hea küsija! Ausalt öeldes olen natukene hämmastunud. Vabandust, aga teie, kes te olete liberaalse erakonna esindaja, tulete sellise küsimusega! Pakkuda inimestele lisavõimalusi, võtmata neilt ära varasemaid võimalusi, on ju parim, mida saab teha. Öelda selle juures, et oi-oi-oi, ärme paku, äkki inimene eksib ... Ma kindlasti ei jaga seda arvamust. Pigem on mõistlik see, mille kohta üks eelküsija küsis: tuleb teha parim töö selle nimel, et teavitada inimesi riskide olemasolust. Inimesed ei pruugi lihtsalt teada, et on riskid. Aga võtta ära uute toodete võimalus – sellega ma nõus ei ole.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Inimesed aeg-ajalt eeldavad, et valitsusliikmed on natuke ka visionäärid. Mina küsin teilt sellise küsimuse. Alates aastast 1983 sündinud põlvkond on pidanud sõlmima kohustusliku teise samba pensionikindlustuse leppe. Need on inimesed, kes jäävad pensionile sajandi teises pooles. See seadusmuudatus justkui annab suurema valikuvõimaluse, aga tähendab ka rohkem riske nendele inimestele ja kohustuse ise vastutada oma tuleviku eest. Öelge palun, kas selles pensionisüsteemis on veel mõni asi, mis muutub õige pea ja mille pärast te olete visionäärina nagu mures! Ärge rääkige sellest vananevast seltskonnast!

Ma räägin sellest, mida mina tahan rääkida, ja teie küsite seda, mida teie tahate küsida. Ma ei tahaks tegelikult täna avada suurt ja laia diskussiooni meie Eesti pensionisüsteemist. Sest mida me täna siin teeme? Me räägime sellest, et kui inimene on juba pensionile jäänud, kuidas ta võiks siis olemasolevat raha kasutada. See on see, millest me selles konkreetses eelnõus räägime. Kui me tahaksime avada arutlust, kas teine sammas on üldse vajalik, kuidas on korraldatud raha kogumine selle perioodi jooksul, kuni inimene pensionile jääb, kas on olemas teisigi mudeleid – loomulikult on olemas – ja milline võiks olla parim mudel, siis seda võib teha, aga need oleks täiesti eraldi diskussioonid. Täna me ei räägi mitte sellest, kuidas sa pensionile jäämiseni raha kogud, vaid räägime sellest, kuidas raha paigutada siis, kui sa pensionile juba oled jäänud. Murdepunkt selles eelnõus on see, kuidas me käitume siis, kui see hetk on käes: kas valime investeerimisriski või garantiiga lepingu, läheme pensionikindlustuslepingu peale või elukindlustuslepingu peale või laseme kohe kõik välja maksta. Kuidas raha kogutakse või üldse kogu see temaatika, mille kohta te küsisite – see pole mitte selle, vaid teise eelnõu teema. See nõuaks ulatuslikku debatti. Ma arvan, see võiks olla isegi riiklikult tähtsa küsimusena siin saalis arutusel. Võiks arutleda selle üle, kas süsteem on jätkusuutlik, aitab kaasa Eesti pensionäride heale põlvele ja milline võiks olla mingi muu alternatiiv.

Igor Gräzin, palun!

Hea minister! See on mul suhteliselt põhimõtteline küsimus, sest see on selle eelnõu läbiv viga. See on läbiv viga ja ma juhin tähelepanu seaduse §-s 41 pakutavale pensionilepingu definitsioonile. Pealkiri ei vasta sisule, sest tegemist on kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepinguga. Kindlustusleping oma olemuselt ei saa olla pensionileping. Selle sõnalise, ütleme, pettuse ideest ma saan väga hästi aru: riik tahab panna vastutuse enda keeratud käki eest pensionärile. Ja ma saan riigist aru. Mis see pensionärile ikka teeb – kaua teda ei ole, valimisteni ta vastu ei pea, vaatame, mis edasi saab. Ma saan sellest motivatsioonist aru. Aga kas me ei peaks vähemalt mitte sõnaliselt inimesi segadusse ajama? Tegemist on kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepinguga. Kohustaja on muide riik, aga putru peavad sööma minusugused lihtsad inimesed, kes riigiga suhtluses alati vahele jäävad.

See oli õige keeruline konstruktsioon. Ma ütlen kõigile kuulajatele väljaspool, aga ka siin saalis, et ei, riik kindlasti midagi vussi ega krussi ei aja. Kui te tunnetate, et kuskil on ebakõla, siis vaatame need ebakõlad üle. Arvan aga, et siin ühtegi ebakõla ei ole. Samas rõhutan nagu alati: parlament on lõpuks see, kes otsused vastu võtab. Kolme lugemisega on võimalik teha mõningaid muudatusi. Aga ma arvan küll, et ebakõla tegelikkuses ei ole.

Terje Trei, teine küsimus, palun!

Ma tänan! Mina jään ikka oma teema juurde. Hea ettekandja, te selgitasite, et tööandja ja töövõtja lepivad midagi kokku ja siis kõik toimib. Kui see nii on, miks on vaja seadusesse kirja panna sellist asja, et väljamakseid ei hakata tegema enne, kui on jõutud vanaduspensioniikka? Kui omavahel saab kokku leppida, siis milleks selline klausel? Kas see on natuke seotud eripensionide kadumisega ja riigiasutuste jaoks kolmanda pensionisamba tekitamisega?

Ei ole. Küsimus on väga lihtne. Kui meie omavahel täna midagi kokku lepime, siis sellel ei ole seadusandlikku regulatiivset baasi. Kui tööandja kannab sinu eest kolmandasse sambasse raha, siis me võime omavahel kokku leppida, et ärme seda varem kasutusele võta, kui sa pensionile oled jäänud, aga selle kokkuleppe seaduslikku baasi ei ole olemas. Seda ei saa nagu fikseerida. Kolmanda samba raha kohta eraldi mingeid klausleid praeguses seadusandlikus baasis ei ole. Me võime omavahel kokku leppida, aga sellel ei ole seaduse jõudu taga. Raha läheb kokkuvõttes kolmandasse pensionisambasse, mingeid eraldi vahekriteeriume ei ole. See on see põhjus.

Urmas Kruuse, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ma ei teadnudki, et isamaalisuse kaotamine tähendab ka natuke ebaviisakust Riigikogu liikme vastu. Minu arvates te näitasite seda ebaviisakust üles Urve Tiiduse vastu. Te vist ikkagi ei saanud mu küsimusest aru. Ma julgen öelda, et liberaalsus eeldab ka sotsiaalset närvi ja tunnetust. Vanemahüvitise kehtestamine Eesti riigis on kindlasti üks selle musternäide. Aga mu küsimus oli selles, kas neid riske, mis praeguste valikuvõimaluste juures on – ma ei eita neid –, edaspidi vähendatakse. Ma viitasin SMS-laenudele – nende puhul me tegelikult arutasime neidsamu probleeme, kuhumaani riske võetakse ja mis on õiglane protsent.

Ma püüan jääda eelnõu temaatika juurde. Tundub, et me läheme nagu väga poliitiliseks kätte, ja see küll eesmärk ei ole. Mina kindlasti ei ole kunagi huvitatud kellegi solvamisest, püüan oma lastetoaõpetusi meeles hoida. Solvamine ei vii edasi. Aga mis puudutab teie küsimust, siis ma ütlen, et valitsuse poolt vaadatuna me pigem laiendame seda paketti, anname inimestele tulevikus, kui nad pensionile jäävad, rohkem võimalusi oma raha investeerida, seda ka teatud riske võttes, kui nad soovivad. Pigem anname võimalusi juurde. Inimene saab ise otsustada, millised tooted ta endale tulevikus valib: kas ta valib ühe toote või valib mitu toodet, diferentseerides raha kasutamist, väljub ühest tootest, võtab järgmise toote. Kõik need võimalused on olemas. Nende erinevate toodete kohta on veel öelda, et kui inimene võtaks riskiga tooted ja kui me siis sekkuksime tema valikutesse, siis see oleks oma olemuses vale. Tekib küsimus, et kui me oleme inimestele andnud paleti valikuid, kas me siis ei usalda enam neid, ei usu nende võimesse teha tarku valikuid. Siis me võime jätta nii, nagu praegu on: ütleme, et sul ei ole võimalik üldse riskitootega fonde valida. Praegu ongi võimalik ainult garanteeritud intressiga leping. Ma arvan, et see on valikute küsimus.

Monika Haukanõmm, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Minu küsimus on ka natuke visiooniküsimus. Kui Sotsiaalministeerium räägib pensionisüsteemist, siis ta keskendub esimesele sambale ja ütleb, et see on riiklik pensioniosa. Kui me räägime teisest ja kolmandast sambast, siis on see juba Rahandusministeeriumi haldusalas ja me räägime sellest kui finantsinstrumendist, kui finantstootest. Pensionisüsteemist peaks rääkima kui tervikust. Me ütleme inimestele, et vaadake suuremat pilti. Kui me esimeses sambas midagi muudamegi, siis seda toetavad ju teine ja kolmas sammas. Kui me vaatame valitsuse tegevust, siis tekib küsimus, kas valitsus ikka näeb seda süsteemi tervikuna. Igaüks tegutseb väga oma silotornis: üks ajab oma rida, esimest sammast, teine ajab oma teist ja kolmandat sammast. Kus see kokkupuutepunkt on? Mida teie arvate, kuidas me ideaalis võiksime jõuda tervikpildini ja neile silotornidele lõpp teha?

Küsimus on alati eeldustes. Kui sa lähtud mingitest eeldustest, siis on tähtis, kas need eeldused on õiged või mitte. Ma arvan, et meil ei ole täna silotorne, me vaatame seda tervikpildis. Ühes varasemas küsimuses küsiti, kas me teise samba puhul võiksime mõelda sellele, et raha korraga välja võtta. Ei võiks! Sest tegelikult on ette nähtud, et esimene ja teine sammas koos eksisteeriksid. Sellest tulevad ka need teist sammast puudutavad kohustused teatavas vanuses inimestele. Tervikpildi seisukohalt ei ole ühel hetkel enam tegu ühe või teise sambaga, lihtsalt nende kogumise põhimõtted ja protseduur on erinevad. Kuidas sambad iseenesest ajas muutuvad, võib olla erinev, aga tegelikult on need juba praegu koosmõjus käsitletavad. Selline on minu arvamus.

Maris Lauri, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kuulates vastust kolleegi küsimusele, sattusin ma segadusse. Minu arusaama kohaselt on nii, et kui kaks inimest, isegi kui üks on tööandja ja teine on töövõtja, lepivad mingis asjas omavahel kokku, siis see kehtib, olenemata sellest, kas kuskil seaduses on selle kohta midagi öeldud või mujal mingid piirid ette nähtud. Jah, on olemas ka seadusandlikud piirid, aga kui neid ei rikuta, siis kokkulepe tööandja ja töövõtja vahel peaks pidama. Kui nad lepivad kokku, et tööandja maksab pensionisambasse teatud summa juurde, ja nad otsustavad, et selle väljamakse tegemine toimub nii- või naamoodi, siis mina küll ei saa aru, mispärast selline lepe tööandja ja töövõtja vahel, kui nad mõlemad on sellega rahul, ei võiks kehtida. Aga teie jutust tuli välja, et selline asi ei ole lubatav. Riik ütleb ära, kuidas peab toimuma väljamakse pensionifondist, mille teevad tööandja ja töövõtja omavahel. Kas ma sain valesti aru või milles on asi?

Kokkulepped võivad kehtida. Muidugi võivad, ja peavadki kehtima! Probleem on järgmine. Meie teiega lepime kokku, et teie kui tööandja teete mulle kolmandasse sambasse makseid, ja ma olen teile öelnud seda, et kui ma kunagi saan pensionäriks, siis on selle võrra minu pensioniväljamaksed suuremad. See on ka kolmanda samba loogika ja mõte. Samal ajal tegelikkuses miski ei takista mind, isegi kui ma olen teile muud kinnitanud, seda raha mingil perioodil kasutusele võtta – aasta pärast, kahe aasta pärast. Praegune seadus ei takista seda. Tänase eelnõu üks mõte ongi see, et kui on n-ö fikseeritud, seaduses ka paika pandud, et selline kokkulepe kajastub kolmandas sambas, ning kui sul on hiljem soov raha välja võtta, siis sa seda soovi realiseerida ei saa. Selle on tööandja ja töövõtja omavahel kokku leppinud. Aitäh teile!

Igor Gräzin, teine küsimus, palun!

Ma pean uuesti tagasi tulema selle mõiste juurde. Ma väidan, et see ei ole pensionileping ja et see sõna on sügavalt eksitav. Lähme edasi, eelnõus pakutav § 46¹ käsitleb investeerimisriskiga pensionilepingut. Seal on öeldud, et väljamakseid ei toimu, õigemini ei ole garantiid nullprotsendilise garanteeritud intressimääraga arvutatud väljamakseteks, jne. Teiste sõnadega, pensioni asemel me tegelikult räägime teatava investeerimisinstrumendi loomisest ja investeerimisriski panemisest pensionile. Tõelise liberaalina ma leian, et pensioni käsitlemine investeeringuna on sügavalt amoraalne. Pension on garanteeritud asi. Ühesõnaga, kogu selle kombinatsiooni abil te katsute teha nii, et riigi ja investeerimisfondide käkid lähevad pensionäride kanda. Muide, meie ühine sõber Reet Roos ütles alles hiljuti, et investeerimine on proffidele. Meie aga räägime inimestest, kes on oma töökarjääri lõpetanud. Teie teete neist investorid. On see ikka ilus?

Ma arvan, et see on ilus. Ma arvan, et on väga vajalik anda inimestele võimalusi. Ma arvan, et me ei tohiks inimestelt võimalusi ära võtta. Ma arvan, et võimaluse andmine ei tohiks kindlasti olla taunitav.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Selle seadusega kavandatavate muudatuste üheks eesmärgiks on kohe alguses nimetatud läbipaistvuse suurendamist. Ma tean, et mõnes riigis informeeritakse inimesi pidevalt ja lausa süsteemselt. Olen kuulnud, et Rootsis saab inimene umbes kord aastas ümbriku kirjaga, kus talle teatatakse tulevase pensioni suurus sel hetkel arvutatuna. Palun seletage veel üksikasjalisemalt, kuidas see seadus inimeste informeeritust ja süsteemi läbipaistvust suurendab!

Nagu ma nentisin, see eelnõu ise annab inimesele võimaluse asjast aru saada. Ja mis on ülioluline: siis, kui sul on pensioniaeg käes, on sul võimalik otsustada, kas lasta teha pensioni väljamakseid vanamoodi, kasutades traditsioonilist vaid intressiga garanteeritud lepinguvarianti, või kasutada võimalust oma konkurentsiolukorda, oma positsiooni parandada, kui tal on sellised oskused ja teadmised. See on oluline paindlikkuse lisamine. Kogu see pensionide hilisem haldamine ja ka väljamaksed muutuvad selgemaks. Sul on selge positsioon, mis puudutab fondipensioni, tähtajaliselt sõlmitud pensionilepinguid. Kui sul on raha vähe, siis sa tead, missugused võimalused sul on, sul on võimalik valikuid teha, ja kui sul on rohkem raha, siis on ka selge, et sa valid ühe või teise fondi. Sul tekivad valikuvõimalused, sul tekib arusaam. Praegu neid võimalusi ei ole. Ma arvan, et need on kõige olulisemad punktid, mida selle süsteemi muutmisel ja läbipaistvuse tekitamisel võib välja tuua.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Selle seaduseelnõuga luuakse täiesti uus olukord, luuakse uusi võimalusi. Aga inimene peab nendest võimalustest väga hästi informeeritud olema. Kuidas on mõeldud korraldada kogu see kommunikatsioon, et inimesed oskaksid üldse neid uusi võimalusi kasutada? Iga seadusega me kehtestame ju inimestele nii võimalusi kui ka piiranguid.

Aitäh, väga hea küsimus! Korra sai siin enne ka öeldud, et riik teeb omalt poolt kõik, et teavitada ühiskonda sellest, et niisugune võimalus on tekkinud. Just võimalus, mitte kohustus. Küllap ka pensionifondid ise hakkavad tegema tööd selle nimel, et tutvustada oma tooteportfelli – neil ju see huvi on –, milliseid võimalusi nad pakuvad, kui jutt on riskiga investeeringutest. Näiteks millised on olnud varasemad tootlused, mis ei ole võib-olla konkreetselt seotud pensionidega, vaid mingite muude fondide omad. Kindlasti tuleb ka erasektori tugi taha. Aga loomulikult, avalikus sektoris tehakse alati, kui mõni seadus vastu võetakse ja see kogu ühiskonda puudutab, eriti kui paindlikkust suurendatakse, tööd selle nimel, et seda kommunikeerida ja teada anda, et uued võimalused on tekkinud. Oluline on just see, et uued võimalused on tekkinud.

Maris Lauri, teine küsimus.

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma tulen ikkagi tööandjapensioni ja selle leppe juurde tagasi. Minu jaoks läks asi iga teie selgitusega veel segasemaks, kui aus olla. Kui tööandja ja töövõtja lepivad kokku, et pensioni väljamakseid hakatakse tegema pensioniea saabudes, miks on seda vaja siis veel eraldi seaduses kirja panna? Kui nad lepivad kokku, et väljamakseid hakatakse tegema näiteks inimese 60. eluaastasse jõudmisel, kas siis kõik sellised asjad keelatakse ära või mis nüüd siis täpselt toimuma hakkab? Ma tõesti ei saa aru. Teie vastus oli nii segane.

Kui ma võtan stenogrammid välja, siis näen, iga kord, kui meil debatt on, te räägite segastest vastustest. Ja ühe asja te olete praegu veel jätnud ütlemata: et küsimused jäid vastuseta. See on teine, mida te alati mainite. Te saate seda tänagi kindlasti veel öelda. Aga ma ühe korra veel püüan teile rahulikult selgitada. Kui te teete täna omavahelise kokkuleppe, siis see on kokkulepe teie vahel. Kokkuvõttes see raha kantakse kolmandasse positsiooni, s.o siis kuskile pensionikontole, kuhu kolmanda samba raha laekub. Täna me fikseerime seadusega ära, et kui te teete sellise kokkuleppe, siis on võimalik võtta teie kokkuleppe positsioon pensionikonto arvestuses tulevikus arvesse. See on see vahe võrreldes tänasega. Täna te võite teha loomulikult kokkuleppe, aga lihtsalt seda kokkulepet võib töövõtja murda, kui ta tahab.

Tiina Kangro, palun!

Ma olen juba üsna mitu aastat propageerinud seda, et teisest sambast peaks inimestel olema pensionile jäädes võimalus raha välja võtta, vähemalt osaliselt. Just sellepärast, et arvestades meie üsnagi näruseid pensione, mis jäävad üsnagi närusteks ka tulevikus, võiksid inimesed pensionile jäädes saada mingi summa, et oma elu ümber korraldada, näiteks kolida Tallinnast Haapsallu või teha mõned muud ümberkorraldused, et pärast väikese pensioniga paremini hakkama saada. Ma olen saanud oma artiklitele ja sõnavõttudele väga palju positiivset tagasisidet tavalistelt inimestelt, aga ma ei ole saanud vähimatki positiivset tagasisidet ei meie liberaalsetelt ega ka konservatiivsetelt poliitikutelt, kes tegelikult peavad õigeks, et inimesed peaksid ise hakkama saama. Hetk tagasi kõlas ka puldist, et me ei tohiks inimestelt võimalusi ära võtta. Kuidas te hindate, kas tõesti meil ei ole poliitilist tahet toetada seda toimetulekumeedet, et inimesed ise hakkama saaks?

Me avame praegu sügavama filosoofilise vaidluse üldse esimese ja teise samba loogika üle. Mis on teise samba mõte oma olemuses, seda ehk selgitab ka Eiki Nestor, kes hiljem ka küsimuse esitab. Võib-olla avab ta oma küsimust esitades seda tagamaad, sest temagi on natukene nende ideede autor. Aga iseenesest on teise samba mõte olla toeks esimesele sambale. See eesmärk on olnud sisuliselt. Eesmärgid on põhimõtteliselt esimese ja teise samba puhul samad: olla toeks ja kokku võttes vähendada neid riske, mis sul tulevikus pensionile jäädes tekivad. 
Iseenesest on nenditud, et esimene sammas oma olemuses ei ole praeguses olukorras sotsiaalselt jätkusuutlik, sest pension on liiga väike. Ja nüüd on küsimus, kas teine sammas mängib sel juhul olulist rolli. Küsimus on tõesti proportsioonides. Kui te panite tähele, siis siin saalis oli enne diskussioon hoopis selle üle, et äkki me anname inimesele liiga suure võimaluse ja riskiga toodete puhul inimene võtab äkki liiga palju riske. Eks küsimus ongi, kui palju inimesele üldse võimalust anda. Ilmselt teine äärmus oleks see, et pensionisüsteemis ja näiteks ka meditsiinikindlustuses sul ei olekski kohustuslikku kindlustust. Ise tead, kas maksad või ei maksa. Kui ei maksa, siis ei saagi muud arstiabi kui esmaabi ainult. Ameerikas ju tegelikult ongi meditsiinisüsteem, kui ma ei eksi, mingil määral niimoodi üles ehitatud. Riigid on erinevad. Eesti on püüdnud liikuda selles suunas, et tagada rohkem turvalisust selleks perioodiks, kui sa pensionile oled jäänud.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud minister, ma ei saa sõna võtta, sellepärast pean küsimuse vormis oma arvamuse ütlema. Kõigepealt tahan öelda, et väga mõistlikud mõtted. Tänan selle eelnõu eest! Teiseks tahan öelda, et austatud rahvasaadikud ehk saavad aru, miks esimese samba pensioni ei saa pensionieelses eas välja võtta, täpselt nagu ka teise samba oma. Neid tulebki koos vaadata. Maris Laurile tahan öelda, et kui jätta tööandjapensioni regulatsioon nii, nagu see kunagi sai paika pandud, siis võib karta ohtu, et hakatakse pensioni nime all maksma varjatud töötasu. Aga ministrile tahan öelda suur aitäh selle seletuskirja eest! Soovitan seda kõigile Riigikogu liikmetele, kes tunnevad teema vastu huvi. See on tõesti fundamentaalne töö. Palun ka selle koostajaid tänada! Küsimus aga kõlab nii: kas minister on nõus selle tänu edasi andma?

Jah, minister on kindlasti nõus selle tänu edasi andma. Kinnitan seda ka stenogrammi huvides. Aitäh teile!

Olgu öeldud, et kui lugupeetud Riigikogu esimees soovib ikkagi sõna võtta, siis küllap leitakse juhatamise järjekorras ka selline võimalus, et Riigikogu esimees saaks sellises olulises punktis oma sõnavõtu ära pidada. Aga nüüd palun, Peeter Ernits!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kui kolmandast sambast rääkida, siis tegemist on ülimalt marginaalse probleemiga, kui 100 000 tööandjast on seda vajalikuks pidanud veidi üle 100 ja ligi 700 000 töötajast alla 2000. Mu küsimus on selline. Kui me selle seaduse vastu võtame, siis kui palju saab umbes kolme aasta pärast olema selliseid tööandjaid – anname neile natuke aega –, kes kolmandasse sambasse sissemakseid teevad. Praegu on neid 159. Ja kui palju saab olema neid töötajaid, keda praegu on alla 2000? Pakkuge need arvud!

Aitäh, hea Peeter! Tõesti, ma ei taha spekuleerida. Konkreetseid arvandmeid mul ei ole. Aga ma olen teiega selles mõttes nõus, et kolmas sammas ei ole populaarne olnud. Iseenesest regulatsiooni ennast on ju muudetud mitmeid kordi. Süsteem on tegelikult olnud paindlik ja soodne ning väljamaksete valik on lai, alustades sellest, et kolmanda samba puhul on võimalik summa korraga välja võtta, ja lõpetades eluaegse pensioniga. Ning riik annab maksusoodustusi nii sisse- kui väljamaksetele. Tegelikult on tehtud mitmeid muudatusi, mis kokkuvõttes peaks kolmanda samba kasutust elavdama. Selles mõttes olid faktid teie küsimuses õiged, et inimesi, kes kolmandat sammast kasutavad, on vähe. Aga ma arvan, et valikuvõimalused, mis me veel juurde pakume, toovad neid juurde. Kui palju, selle vastuse jään võlgu – ei taha spekuleerida. 

Urve Tiidus, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Võib-olla ma natuke kordan siin saalis juba kõlanud küsimusi, aga tahan veel puudutada teemat "Kolmas sammas ja tööandjapension". Tööandjapension on meil kahtlemata kasvav trend. Praegu võib töötaja kolmandast sambast oma pensioni välja võtta siis, kui ta tahab. Selle eelnõu järgi aga sellist kokkulepet tööandja ja töövõtja vahel ei võimaldata. Kas siiski ei peaks võimaldatama kokkulepet, et selle pensioni saab välja võtta ka varasemas eas? Kui teha ettepanek, et see võimalus tekib, kuidas te sellesse suhtute? 

Võimaldatakse küll, just antakse lisavõimalus juurde, mitte ei võeta ära. Ka tulevikus on nii, et kui tööandja ja töövõtja ei lepi omavahel kokku, et saad raha kasutada alles siis, kui pensionile jääd, siis seda kokkulepet ei ole sündinud ja sul on võimalus raha kasutada. Ei pea eraldi muudatust tegema, et tulevikus see võimalus alles jääks. See võimalus jääb, lihtsalt tuleb veel täiendav võimalus juurde, et kasutad raha alles sel ajal, kui pensionile oled jõudnud. 

Andres Ammas, teine küsimus.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Jäin praegu mõttesse teie minut tagasi öeldu üle, et kolmas sammas, nagu me kõik teame, ei ole väga populaarne. Annan minagi teile võimaluse minna sellest eelnõust korraks kaugemale, vaadata suurt plaani, nagu te tavatsete sageli öelda. Millest see kõneleb, et kolmas sammas ei ole vaatamata kõigile nendele meetmetele, mida te hetk tagasi nimetasite, olnud nii populaarne, kui me kõik oleme lootnud? On selle taga usaldamatus oma riigi vastu või midagi muud?

Imelik, et te oma küsimuse lõpus märkisite ka usaldamatust riigi vastu. Mis puutub siia see kontekst? Ma ei saanud sellest küsimuse lõpust aru. Ma arvan, et aja jooksul muutuvad erinevad tooted rohkem atraktiivseks. Riik on selleks samme astunud, püüdes ka nii sisse- kui väljamakseid soodsamaks teha. See kõik ei ole ju korraga juhtunud. Ma arvan, et praegu me anname ka tööandjatele lisavõimaluse. Mõned tööandjad on öelnud, et nad ei taha teha sissemakseid, sest töötaja võib ühel hetkel töölt ära minna ja sisuliselt järgmine kuu või järgmine aasta soovida raha välja võtta. Ma arvan, et see on üks näide, kui me jälle teeme sammu, mis peaks tulevikus selle meetme atraktiivsust suurendama. Aga tegemist on ju vabatahtlike maksetega. Ma usun, et nende sammude najal me kokku võttes jõuame selleni, et kolmas sammas muutub järjest rohkem ja rohkem populaarsemaks.

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa libisesid osavalt minu küsitud prognoosist üle, aga stenogrammi huvides anna meile teada, kes on need 157 kuldset tööandjat, kes kõige kiuste on oma töötajate eest sissemakseid kolmandasse sambasse teinud. Kas need on välismaiste omanike firmad või riigiettevõtted? Stenogrammi huvides palun nimeta neid kuldseid tööandjaid!

Stenogrammi huvides ma saadan teile pärast eraldi listi, nii palju kui avalik informatsioon seda võimaldab.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Ma palun komisjoni kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini!

Härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle seaduseelnõu arutelu enne esimest lugemist toimus rahanduskomisjonis 18. aprillil. Vabariigi Valitsust esindas rahandusminister härra Sester. Ta tegi sissejuhatuse, mille viimase ja sellise märgulausena kõlas, et see seadus, kui eelnõu seaduseks saab, et võta inimeselt ära mitte ühtegi praegust võimalust, kuid annab juurde uusi, täiendavaid võimalusi.
Enne arutelu tekkis selline moment, et olnud seaduseelnõuga tutvunud, tekkis mul soov saada sellest piltlik ülevaade. Selle sooviga liitus kolleeg Sõerd. Me palusime, et Rahandusministeerium teeks rahanduskomisjonile graafiku, diagrammi või tabeli, mis võimaldaks võrrelda kehtivat ja pakutavat süsteemi. Noh, need asjad on meile muidugi laekunud. Aga ma kasutan juhust, et härra ministrile südamele panna: see ei teinud asjast arusaamist kergemaks ja ma ei kujuta ette, kuidas sellega võib tavatarbija ette minna.
Sellega seoses tahan öelda, et tõenäoliselt peale seda, kui seadus on vastu võetud – loodetavasti see võetakse vastu –, koostab Rahandusministeerium mingi materjali, mis annab ilusa, selge ettekujutuse, mis muutub, millised täiendavad võimalused tekivad. See tabel, mis selgitab seda vahet, on justkui põlve peal tehtud.
Mingit pretensiooni ei ole neljanda osa suhtes, kus on toodud näited pensionisüsteemidest mujal maailmas. Teatud komponendid on eri süsteemides ühed ja samad, aga ei ole päris ühte ja sama trendi. See, mis meile tundub kuidagi hullumeelne, võib mujal tunduda täiesti tavapärane. Näiteks üks kolleeg nullis siin arutelu käigus ära Ameerika Ühendriikide pensionisüsteemi ja ise vist seda ei märganudki. Aga seda juhtub.
Nüüd veel sissejuhatuseks. Kolleegid Ammas ja Aru rääkisid informeerimisest ja suuremast läbipaistvusest. Eile jäi kohtumisel Eesti kindlustusseltsidega kõlama ettepanek, kuidas seda läbipaistvamaks teha, kasutades näiteks iga-aastaseid tuludeklaratsioone, mis annaksid ülevaate sellest, mis on toimunud, ja mingi prognoosi tuleviku suhtes. Aga ütlen kohe ära, et me saatsime komisjonist kõigile huvitatud organisatsioonidele ja gruppidele kirjad, kus palusime nende ettepanekud esitada 15. maiks. See tähendab, et jääb veel piisavalt aega selleks, et Rahandusministeerium saab ettepanekutega tutvuda ja oma arvamuse anda, samuti jõuame seda teha meie.
Arutelu komisjonis oli üsna pikk. Kolleeg Ligi küsis kolmanda samba väljamaksetega seotud teemade kohta: millised muudatused tehakse tööandjate sissemaksetega pensionifondide puhul, mis põhjustel need tehakse ja milline olukord tagatakse, kas karistatakse varem väljavõtmist. Härra minister vastas, et muudetakse tööandjapensioniskeemide pakkumist puudutavat täiendava kogumispensioni kindlustuslepingute regulatsiooni ja antakse elukindlustusseltsidele võimalus seni sõlmitud lepingute kõrval pakkuda sellistel tingimustel lepinguid, mille korral ei hakata väljamakseid tegema enne, kui kindlustusvõtja on jõudnud lepingus kokkulepitud pensioniikka. See on teema, mida siin üsna pikalt sai arutatud. Kolleeg Holsmer nentis, et haldustasusid me vähendasime 2016. aastal, ja küsis, mis probleemi me selle eelnõuga lahendame, kuidas on kogujal valikud laienenud. Vastus kõlas, et see eelnõu kogumist ei käsitle, käsitleb ainult väljamakseid. Garanteeritud intressid on madalad, aga kui inimene soovib rohkem riskida, tundes, et pakutud intress on väike, siis tal edaspidi selleks võimalus on. Garanteeritud intressimääraga pensionilepingute kõrval saavad elukindlustusseltsid hakata pakkuma ka investeerimisriskiga pensionilepinguid, mille alusel makstava pensioni suurus sõltub tehtud investeeringust.
Kolleeg Holsmer ütles veel, et fondide väitel kolmas sammas ei toimi, ja küsis, kas on motivaatoreid, et see paremini töötama hakkaks. Vastus kõlas, et tööandjate sissemaksetel töötaja pensionifondi on uus regulatsioon, mis välistab raha varem väljavõtmise. See peaks aitama. Kolleeg Kõva küsis teise samba vahendite pärandamise kohta. Teise pensionisamba raha on üldjuhul päritav. Kui on sõlmitud fondipensionileping, on osakud päritavad nii osakuomaniku surma korral kogumisperioodi ajal kui ka pensioni väljamakse perioodil. Kui teise samba raha väljamaksmise perioodiks on sõlmitud pensionileping, siis pensionivara üldjuhul pärandatav ei ole. Ma loen vastust: erandiks on garantiiperioodiga pensionileping, mille korral makseid jätkatakse soodustatud isikule. 98% lepingutest ongi sellised.
Mitu küsimust oli esimese ja teise samba praeguse olukorra kohta. Üldistades vastati, et esimene ja teine sammas tagavad miinimumi ning kolmas sammas on loodud täiendavateks võimalusteks. Esimese samba osa väheneb, teine sammas on eluaegne, varem ei saa lepingut lõpetada. Kolleeg Ligi küsimus oli olukorra kohta, kui oled parandamatult haige, aga ei saa oma raha kasutada. Raha on kinni. Ta küsis, kas sel juhul võiks ette näha erandi tegemise võimaluse. Vastus: teine sammas katab vanadusriski, varem lõpetada ei saa. Kolleeg Novikov küsis kolmanda samba kohta: miks võetakse tööandja poolt pensionifondi tehtud sissemaksed varem välja? Vastus oli, et raha võetakse välja vajaduse korral, see on kui täiendav palk. Novikov küsis ka teise samba kohta: kas tööandja maksab sissemakselt tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustust? Vastus: tööandjale on need maksed tulumaksu osas soodsamad, teised maksud on samad.
Kolleeg Sõerd küsis, mis pensionikoguja jaoks muutub. Inimesed ei saa aru, mis toimuma hakkab. Kas need uued tooted on kindlustusseltside huvides? Kui kalliks näiteks need intressiriskiga tooted lähevad? Rahandusministeerium lubas edastada võrdlustabeli, kust saab näha, mis pensionikoguja jaoks muutub. Esialgse info kohaselt miski kallimaks ei lähe. Me loodame selle tabeli saada enne teise lugemise arutelu komisjonis.
Kolleeg Ligi viitas süsteemi keerulisusele. Kolmas sammas on lihtne ja arusaadav, sellega pole probleemi: käid tööl edasi ja maksad edasi. Ta pakkus, et teise samba osas võiks ka midagi analoogset mõelda, teine sammas on liig jäik. Vastus oli, et teise samba makseid ei saa peatada, küll saab hiljem pensionile minna.
Viimased kaks küsimust esitas kolleeg Holsmer. Esiteks: kas kindlustusseltsid kooskõlastasid selle eelnõu garanteeritud intressimääraga pensionilepingute ja investeerimisriskiga pensionilepingute osas? Vastus: eelnõu vastu ei olnud keegi, aga huvid on erinevad. Mõlemat lepinguliiki rakendatakse. Ma küsisin selle kohta eile ka kindlustusseltside liidult. Kui neil on mingeid täiendusi, siis need saadetakse meile 15. maiks. Aga üldjoontes on nende toetus eelnõule olemas. Teine küsimus Remolt oli teiste riikide kogemuste kohta, mis hakkab turul juhtuma. Rahandusminister vastas, et ei ole teada, et oleks teisi selliseid teise samba süsteeme. Eesti alustas kõige varem sellise pensionisüsteemi väljatöötamist ja seni näiteid teistest riikidest ei ole. Aga praegu on Rahandusministeeriumil toodud Läti, Leedu, Rootsi ja Inglismaa näide, mis näitavad, et igas riigis on oma pensionisüsteem ja nagu ma juba ütlesin, üksikud detailid langevad kokku, aga tegelikult igaüks mõtleb endale ise oma variandi välja.
Komisjon langetas konsensusega neli otsust: kaasettekandjaks määrata komisjoni esimees, teha Riigikogu juhatusele ettepanek esitada seaduseelnõu 4. mai istungi päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 18. mai kell 17.15. Aitäh!

Küsimused komisjoni ettekandjale. Aivar Sõerd, palun!

Austatud komisjoni ettekandja! Ma jätkaksin teavitamise teemat, mille kohta küsiti siin saalis korduvalt. Minister kas sisuliselt ei vastanud või vastas üldiselt, et see teavitamine jääb nagu turuosaliste teha. Rahanduskomisjonil oli kohtumine kindlustusseltsidega, aga seal ei olnud ju esindatud investorid, antud juhul siis pensionärid. Kuna mul on võimalik esitada ainult üks küsimus, siis paneksin oma küsimusse kaks küsimust kokku. Te olete eelnõu vastutava menetlejana kindlasti tutvunud ka EMOR-i küsitlusega, mille käigus küsitleti 800 pensionäri. Paljud küsitletutest, eelkõige haavatavad grupid, ootavad rohkem ka riigipoolset teavitamist. Minu küsimus on: kas teil kui juhtivmenetleja ehk rahanduskomisjoni esindajal on tahet seda eelnõu täiendada nii, et teavitamine oleks paremini korraldatud? Ja teiseks: kas me kohtume esimese ja teise lugemise vahel ka investorite ehk siis praegusel juhul pensionäride esindajatega?

Kaks küsimust. Esimesele vastaksin niiviisi, et minu jaoks sõltub väga palju sellest, millised ettepanekud tulevad huvigruppidelt. Peale eilset kohtumist ma ei kahtle, et teavitamisettepanek, mille nad tegid juba eile, jääb kirja. Ma ei näe ausalt öeldes suurt probleemi, miks see teavitamine ei peaks süsteemina tööle hakkama. Asjaomastes ametites on ju olemas informatsioon ja mingid kalkulaatorid, mis võimaldavad inimesel eeldatavad tulemused ja riskid välja arvutada. Nii et mina loodan, et koostöös Rahandusministeeriumiga me leiame konsensusliku lahenduse.
Mis puudutab teist küsimust, siis see ei saa olema seadus, mis surub inimestele midagi peale. See annab neile valikuvõimaluse. Praegused võimalused ei muutu ja see, kas inimesed kasutavad täiendavat võimalust või ei kasuta, sõltub sellest, kui hästi me neid teavitame. Seda otsustab muidugi komisjon, aga mina isiklikult sellist vajadust esialgu ei näe. Teine asi on see, et kui peale esimest lugemist mingi ühendus võtab meiega ühendust ja teeb ettepaneku kohtuda, siis selge see, et me seda teeme.

Aitäh, Mihhail Stalnuhhin! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 427 esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. mai kell 17.15.

Järgmisena on päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud audiitortegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 409 esimene lugemine. Algatajapoolne ettekandja on rahandusminister Sven Sester. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Käesolevaga annan teile ülevaate audiitortegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust nr 409. Esimesel lugemisel on eelnõu, mille eesmärk on muuta Euroopa Liidu auditidirektiivi ülevõtmiseks audiitorite avaliku järelevalve süsteemi korraldust. Praegu on audiitorite ja audiitorühingute tunnustamise, registreerimise ning audiitortegevuse järelevalvega seotud ülesanded jagatud Rahandusministeeriumi, audiitortegevuse järelevalve nõukogu ning avalik-õigusliku Audiitorkogu juhatuse vahel. Eelnõu kohaselt koondatakse kogu pädevus peaasjalikult audiitortegevuse järelevalve nõukogu tasemele. Audiitorkogu on sõltumatu järelevalveorgan, kuhu praktiseerivad audiitorid peale muudatust enam kuuluda ei tohi. Niisiis tagatakse ka edaspidi järelevalve sõltumatus, teisalt suurendatakse töö kiirust ja efektiivsust. Kui seni rahastati järelevalvenõukogu tegevust täielikult riigieelarvest, siis eelnõu kohaselt katab riik järelevalvekuludest maksimaalselt 50%. Ülejäänud osa kaetakse järelevalvetasuga, mis saab osaks Audiitorkogu liikmemaksust ja mille suuruse vahemikus 0,7–2,4% audiitorettevõtte audiitorteenuste aastasest kogukäibest määrab igal aastal rahandusminister ja seda just järelevalvenõukogu ettepanekul. Nii on tagatud järelevalve sõltumatus audiitorite kutsest ka rahaliselt.
Eelnõuga muudetakse ka avaliku huvi üksuse määratlust, viies definitsiooni direktiivi lubatava miinimumini, milleks on börsiettevõtted, pangad ja kindlustusandjad. See säästab enam kui 100 suurettevõtjal ja suurtel kohalikel omavalitsustel, keda kehtiv seadus praegu samuti avaliku huvi üksuseks loeb, hulga kulutusi. Tulevikus nad neid tegema ei pea. Nimelt peab avaliku huvi üksustele tehtava auditi aruanne olema Euroopa Liidu otsekohaldavast määrusest tuleneva tava kohaselt märksa detailsem ning läbima täiendava kontrolli ja ülevaatuse teise audiitori poolt. Samuti tuleb koostada täiendavad aruanded auditi komiteele ja järelevalveasutusele.
Nende muudatuste valguses ei pidanud Rahandusministeerium põhjendatuks, et avaliku huvi üksuse staatus jääb alles nendele kõigile ettevõtjatele, kelle puhul see direktiiv seda ei nõua. Nii et teeme asja mugavamaks. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused eelnõu algatajale. Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mulle meeldivad väga numbrid ja ma arvan, et see põhimõte, et audiitortegevuse järelevalve kulusid katavad vähemalt 50% ulatuses ja tulevikus ilmselt rohkemgi n-ö turuosalised ise, on igati õige. Minu küsimus on, kui palju eelarve säästu sellest tekib ehk kui suured on olnud audiitortegevuse avaliku järelevalve kulud?

Tänavu on konkreetselt selleks eelarves olnud 145 000 eurot. Nüüd see siis väheneb selle võrra.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te nimetasite, et avaliku huvi üksuse määratluse kitsendamine on igati positiivne. Sain ma teist õigesti aru? Aga kui see nii on, siis kuidas te hindate seda, et seni kehtis avaliku huvi üksuse suhteliselt lai määratlus ja mida see endaga kaasa tõi? Millised olid selle positiivsed ja negatiivsed tulemused? 

Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, praegu on avaliku huvi üksus määratletud nii, et nendeks loetakse 100+ ettevõtet. Direktiiv annab võimaluse seda kalibreerida. Me loomulikult tegutseme direktiivi valguses ja võtame üle n-ö miinimumpaketi. Börsiettevõtted, pangad, elukindlustusandjad – nemad peavad avaliku huvi üksuse loogikast lähtuvalt loetellu jääma, aga paljud ettevõtted enam ei pea seal olema. Paljud suurettevõtted ei pea edaspidi olema avaliku huvi üksuse staatuses. See hoiab päris korralikult raha kokku, mis tundub mõistlik olevat. Direktiiv selle võimaluse annab ja seda võimalust me ka kasutame. Kui nad tahavad teha täpsemaid, detailsemaid auditeid, siis see võimalus alati on, keegi neid ei keela, aga me ei pane neile seda kohustust peale. 

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul on jätkuküsimus selle kohta, et on selline natukene ujuv formuleering nagu "kuni 50%", mida riigieelarvest kaetakse. Kas teil on ka mingi ajakava, millal jõutakse selleni, et 100% katavad turuosalised ise? Ning kes selle otsustab, mil määral riik aastail 2018, 2019 jne nende kulude katmises osaleb?

See otsustatakse kokkuleppel järelevalve nõukoguga ja eks alati on õige protsess ka turuosaliste endiga läbi rääkida. Ma jagan täiesti teie seisukohta, mida te oma esimese küsimuse sissejuhatuses väljendasite, et lõppkokkuvõttes võiksid turuosalised ise selle väljamineku katta. Ma jagan seda täiesti. Aja jooksul me jõuamegi selleni, et turg katab enda kontrolli, enda lubade väljastamise, lubade tagasivõtmise, kõigi nende protsesside kulud ise ära. Ma arvan, et see on mõistlik ja selles suunas me ka liigume.

Rohkem algatajale küsimusi ei ole. Aitäh teile, rahandusminister Sven Sester! Komisjonipoolne ettekandja, majanduskomisjoni esimees Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas audiitortegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma 17. aprilli istungil. Istungile olid kutsutud rahandusminister Sven Sester ning ministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna juhataja Kurmet Ojamaa ja jurist Taivo Põrk, kes esitasid ülevaate eelnõu sisust ning vastasid täiendavatele küsimustele. Komisjon langetas konsensusega kolm otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 4. mai istungi päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, st 18.05.2017 kell 17. Aitäh!

Küsimused komisjonipoolsele ettekandjale? Ei ole küsimusi. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 409 esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute tähtajaks 18. mai kell 17.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 419 esimene lugemine. Algataja nimel ettekandja on majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on rõõm teile tutvustada seaduseelnõu, mis teie ette jõudnud on. Tegemist on liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Selle sisu on see, et Vabariigi Valitsus on välja töötanud kava veoautode teekasutustasu rakendamiseks ja selle jaoks need vajalikud seadusmuudatused teie laual on. Seaduseelnõu koostamisele eelnes 2015. aastal Riigikantselei tellitud uuring "Transpordimaksude rakendamise võimalused Eestis", mille käigus kaardistati kümnes Euroopa riigis – need on Soome, Rootsi, Taani, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Slovakkia, Portugal ja Iirimaa – rakendatud maanteetranspordi maksustamise lahendused. Uuringus analüüsiti maanteetranspordis kasutatavaid erinevaid maksustamislahendusi ning pakuti välja Eesti jaoks sobivaimad variandid. Teadupärast on ainult Eesti ja Soome Euroopa Liidus need riigid, kes ei ole veel kehtestanud raskeveokitele teekasutustasu. Selle uuringu tulemust tutvustati eelmise aasta veebruaris valitsuskabinetile, peale mida tuli natuke aega mõttepausi. Eelmise aasta lõpus, kui uus valitsus oli ametisse asunud, sai kokku pandud väljatöötamiskavatsus ja informeeriti ka Euroopa Komisjoni teekasutustasu regulatsiooni väljatöötamisest, samuti koostati seaduseelnõu. Kõigis menetlusetappides konsulteeriti teiste hulgas maanteetranspordi ettevõtteid ühendavate Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni ja Autoettevõtete Liidu ning Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga. Veoauto teekasutustasu raamistiku on kehtestanud Euroopa Parlament ja nõukogu oma direktiiviga ning see võetakse vajalikus osas täna arutatava eelnõu kohaselt üle. Veoautode teekasutustasu rakendamiseks muudetakse liiklusseadust, autoveoseadust ja maksukorralduse seadust.
Järgnevalt ülevaade eelnõu sisust. Eestis kehtestatakse veoautode ajapõhine teekasutustasu, mis tähendab, et kindlaksmääratud summa tasumine annab isikule õiguse kasutada teatud sõidukiga kindla ajavahemiku jooksul avalikult kasutatavat teed. Veoautode teekasutustasu kehtestatakse kõigi avalikult kasutatavate teede kasutamise eest. Nende teede kogupikkus on Eestis ligikaudu 40 000 kilomeetrit ja nende alla kuuluvad nii riigiteed kui kohalikud teed. Veoauto teekasutustasu peab hakkama tasuma üle 3,5-tonnise täismassiga veoautode eest, seejuures ka Eesti teedel sõitvate välismaal registreeritud veoautode eest. Teetasu määr sõltub veoauto ja selle haagise täismassist, EURO-heitgaasiklassist ja telgede arvust. Näiteks kui veoauto ja selle haagise täismass on 3,5–12 tonni, on selle päevase teekasutustasu määr 9 eurot ja aastase teekasutustasu määr 500 eurot. Kui veoauto ja selle haagise täismass on üle 12 tonni, hakkab tasu sõltuma tema EURO-heitgaasiklassist ja telgede arvust. See võib olla päevase määra korral kas 10 või 12 eurot ning aastane määr jääb 600 ja 1300 euro vahele, sõltuvalt heitgaasiklassist. Lisaks tuleme nii palju vastu, et ei ole ainult aasta- ja päevapiletid, vaid on ka nädala-, kuu- ja kvartalipiletid. 
Teekasutustasust on vabastatud Kaitseväe, Kaitseliidu, välisriigi relvajõudude, Politsei- ja Piirivalveameti ning päästeasutuste sõidukid, samuti vanasõidukid liiklusseaduse § 83 tähenduses. Teekasutustasu administreerimisega hakkavad tegelema Maanteeamet ning Maksu- ja Tolliamet. Seadusega tehakse Maanteeametile ülesandeks võimaldada teekasutustasu tasumine ööpäev läbi ehk tegelikult on see internetipõhine lahendus, aga tehakse ka halduslepingud selleks, et neid lubasid müüa näiteks bensiinijaamades ja piiripunktides. Praegu töötab Maanteeamet erinevate rakenduste loomise kallal. Teekasutustasu saab olema võimalik tasuda lisaks internetile ka müügipunktides, milleks võiksid olla tanklad. Pidev töö tasumisvõimaluste parandamiseks jätkub ka peale teekasutustasu rakendamist.
Riiklikku järelevalvet veoauto teekasutustasu maksmise üle hakkavad tegema Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliamet oma muude ülesannete täitmise raames. On küsitud, kas politsei saab lisaressurssi. Politsei- ja Piirivalveamet aga kontrollib ju ka praegu raskeveokeid. Näiteks Eesti-Venemaa piiri ületamisel tehtav kontroll on igapäevane, aga veokeid kontrollitakse ka liiklusjärelevalvet teostades, veokijuhtide töö- ja puhkeaja nõuete täitmist ning tehnonõuetele vastavust kontrollides. 
Seaduseelnõus on sätestatud, et kui teekasutustasu nõudeid on rikutud, on võimalik teha rahatrahv. Rahatrahv on võimalik teha veoauto omanikule, kellele on kehtestatud teekasutustasu maksmise kohustus, aga ka veoautojuhile, kellel on keelatud sõitu alustada, kui ta ei ole veendunud, et teekasutustasu on makstud. Tagamaks välismaa veoautode eest parema teekasutustasu laekumise, antakse nüüd riiklikule järelevalvele esimest korda õigus keelata veoautojuhil rooli istuda, kui teekasutustasu on maksmata. Pole mõtet tulla siia katsetama, et äkki saame ilma tasumata läbi. Sõidu peatamine on vedajale ja kaubaveose omanikule ilmselgelt kulukam kui selle tasu maksmine.
Sellele 2015. aasta uuringule tuginedes me eeldame, et teekasutustasu rakendamine võib riigieelarvesse tuua aastas 17 miljonit eurot, sellest ligikaudu 80% Eesti veokitelt ja 20% välisveokitelt. On selge – see tuleneb ka Euroopa Liidu direktiivist –, et teekasutustasust riigieelarvesse laekuv raha peab olema sihtotstarbeliselt määratud kasutada transporditaristu huvides. Kuna teekasutustasu on plaanitud rakendada juba järgmisest aastast ja see on arvesse võetud ka eelarvestrateegias, siis mu alandlik palve Riigikogule on, et te menetleksite seda enne suvepuhkusele minekut. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused algatajale. Palun, Toomas Kivimägi!

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud minister! Ma küsin täpsustuseks üle ühe asja, millest oli ka majanduskomisjonis juttu. Mind teeb mõnevõrra ettevaatlikuks seaduseelnõu säte, et teekasutustasu kogumise õigus võidakse halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Ma mõistan igati, kui te peate selle all silmas bensiinijaama või mingit muud paika, kus seda piletit või luba müüakse, aga mulle on jäänud mulje, et plaanis on vahele võtta veel üks eraõiguslik juriidiline isik, kes jääb Maksu- ja Tolliameti ning konkreetse bensiinijaama vahele. See teeb mind mõnevõrra murelikuks, kui see plaan on endiselt jõus. See tähendab ju teekasutustasu kasvu, kuna selle kogumisega on seotud kulud. Samuti on õigustatud küsida selle töö eest põhjendatud kasumit. Kas see plaan on või mitte? 

Kuna tegemist on riikliku teekasutustasuga, siis tuleb bensiinijaamades müügi korraldamiseks tõepoolest sõlmida haldusleping. Me ei kavatse luua eraldi riiklikke müügipunkte, vaid kasutada olemasolevat taristut. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Proua majandusminister! Küsin natuke üldisemalt. Makse tuleb meil siin uksest ja aknast sisse. Täna arutatav maks on riiklik teekasutustasu ja see on oma olemuselt lõiv, mille eesmärk on eelkõige välismaal registreeritud veoautode omanikelt saada vahendeid transporditaristu korras hoidmiseks. See on ka eelnõus kirjas. Selle tasu kehtestamine on küll suunatud eelkõige välismaisele raskeveoki omanikule, aga samas peavad seda maksma ka kõik Eesti vedajad. Lähtudes eesmärgist ma küsin, et meil on ju kehtestatud ka kütuseaktsiis, nüüd tuleb raskeveokimaks. Mis erinevused nende puhul on?

Aitäh! Raskeveokimaks on Euroopas kehtestatud maks, mida Eesti rakendab miinimummääras ehk kõige madalamas määras, mis üldse on võimalik rakendada. Seda ära kaotada ei ole võimalik. Ma saatsin ka transpordivolinik Violeta Bulcile küsimuse, kas tegemist võiks olla topeltmaksustamisega, aga sain selge vastuse: raskeveokimaks peab igas liikmesriigis olemas olema ja see ka on igas Euroopa Liidu liikmesriigis. Kõik vedajad seda maksavad, Eestis miinimummäära tasemel. Raskeveoki teekasutustasu on Euroopas samuti väga levinud. Nagu ma enne mainisin, ainult Eestis ja Soomes seda praegu ei ole. Nii et kui Eesti raskeveokid sõidavad näiteks läbi Läti ja Leedu Poola, siis peavad nad Lätis selle pileti ostma, samuti Leedus ja Poolas. Erisused on muidugi massi alusel, näiteks Lätis on see kehtestatud juba alates 3 tonnist. Ja veel on selline lugu, et kui Eestis ja Lätis võiksid bussid sõita tasuta, siis Leedus peavad kaheksa ja enama istekohaga busside juhid selle pileti ostma. See on Euroopa viis, kuidas rakendatakse põhimõtet, et kasutaja maksab. Eks siin ongi see võti, et kõik raskeveokite teekasutustasust saadud summad peavad minema taristuhoidu. Aitäh!

Terje Trei, palun!

Ma tänan! Lugupeetud minister! Te olete korduvalt rääkinud, et ettevõtlust tuleb toetada. Minu küsimus lähtub eksitavast sõnast "veoauto" ja massist 3500 kilogrammi. Palun öelge täpselt, millised on veokid, mille mass on vahemikus 3500 – 12 000 kilogrammi, ja kui palju ettevõtjad, sh käsitöölised, kes käivad laatadel oma kaubikutega, peavad tulevikus lisaks kulutama, et ettevõtlusega edasi tegelda. 

Tõepoolest, seda seaduseelnõu välja töötades me pöördusime ka erialaliitude poole. Minu esialgne ettepanek oli, et teekasutustasu hakkab rakenduma veokitele üle 12 tonni. Sain selle peale Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonilt kirja, kus nad ütlevad, et võrdse kohtlemise eesmärgil ja teehoiu rahastamise suurendamiseks teevad nad ettepaneku maksustada sõidukimaksuga ka kõik Eestis registreeritud 3,5–12-tonnise täismassiga veoautod ehk siis N2 kategooria, sest ainult suurte, üle 12-tonniste raskeveokite maksustamisel annaks riik signaali, et mõistlikum on soetada väiksemaid veokeid, mida ei maksustata. Autoettevõtjate liit vastas mulle ka, andes teada, et teekasutustasu rakendamine alates 3,5-tonnise täismassiga veokitest on nende tingimus selle seaduseelnõuga nõustumiseks. Nad leiavad, et maksu rakendamine sõidukitele täismassiga alates 12 tonnist moonutaks riigisisesel veoturul konkurentsiolukorda ja oleks ebavõrdne kohtlemine. Nii et seda seadust välja töötades me vedajatega konsulteerisime ja nemad ütlesid, et nende ettepanek on niisugune. Just seepärast, et me ei moonutaks Eesti veoturgu. 

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Te mainisite, et kõikidele teedele on üks tariif. Kas ei oleks olnud mõistlik kaaluda erinevatele teedele erineva tariifi kehtestamist, mis annaks võimaluse liikluskoormust peateedel vähendada? Ja teine küsimus: kas see tulu läheb eelarve ühiskassasse või on kindla sihtotstarbega, olles suunatud teede ehitusse ja hooldusesse?

Nagu ma mainisin, see seaduseelnõu ei ole välja töötatud ilma eelneva analüüsita. Aastal 2015 tegi Riigikantselei analüüsi. Tõepoolest, Euroopas on erinevaid tasustamisviise. On ajapõhiseid teekasutustasusid, on kilomeetripõhiseid, on läbisõidupõhiseid. Osa süsteemide rakendamine lihtsalt on tehnoloogiliselt keerukam. Meil analüüsiti ka seda, kas me võiksime kehtestada ainult põhimaanteedel teekasutustasu. Miks me seda ei teinud? Just nimelt sellepärast, et raskeveokite võimalik liikumine kõrvalmaanteedele halvendaks nende maanteede olukorda ja need ei pruugiks seda koormust välja kannatada. Seepärast oli niisugune valik. 

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Kui täpselt ja kui palju analüüsiti seda seaduseelnõu välja töötades uue maksu mõju Eesti ettevõtluskeskkonnale? Ja teiselt poolt, kas jõuti mõelda ka alternatiivsetele võimalustele seda tasu kehtestada, näiteks teekonnapõhisele maksustamisele? 

Kaalusime ka seda. Ja kiire vastus veel Külliki Kübarsepale, millega me garanteerime, et see raha läheb taristuinvesteeringuteks. See on Euroopa Liidu direktiivi nõue, et teekasutustasu saab kehtestada vaid siis, kui see raha läheb tagasi sellesama taristu parandamiseks. Ajapõhine tariifisüsteem on nii mõneski Euroopa Liidu riigis olemas. Samas pole võimatu, et Euroopa Liit üritab teekasutustasu ühtlustada ja umbes kümne aasta pärast ütleb, et me peaksime oma süsteemi muutma. Praegu aga on ajapõhist süsteemi kõige kergem rakendada ja kui arvestada, et Euroopa Liit ei luba meil erandeid teha, nii et me võiksime Eestis registreeritud veokid sellest tasust vabastada, siis ajapõhine süsteem annab meile võimaluse teha oma autodele soodustusi. Päevapileti tasu on meil Euroopa Liidu maksimummääras, aastapilet on märkimisväärselt odavam. Ka see on üks argument, miks me otsustasime valida ajapõhise süsteemi. Lisaks me tekitasime ka kvartalipileti, sest mõned masinad on käigus üheksa kuud, mitte 12 kuud, ja üheksa kuu pilet maksab 9/12 aastahinnast. Need ongi meie valikud olnud. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Meie uus, vasakpoolne valitsus ei ole vist näinud ühtegi maksuideed, mis talle ei meeldiks. Me siin kuuleme, et Euroopas on ainult kaks riiki, kes sellist maksuviisi ei kasuta, ja et meil kehtib miinimummäär. See kõik lohutab vähe. Tegemist on uue maksuga, mille praegune valitsus Eestis kasutusele võtab, pannes käe Eesti ettevõtjate taskusse. Loomulikult toovad kaupa Eesti poodidesse autod, seega tegelikult maksavad selle kinni Eesti inimesed. Aga see jutt, et me selle raha suuname taristusse või teede ehitusse, teeb ausalt öeldes nõutuks. Meil juba on üks maks, millest saadud rahaga peaks rahastatama teede ehitust ja korrashoidu. See on kütuseaktsiis. Miks leiutatakse veel üks maks, et väidetavalt teid hooldada? 

Martin, ma olen väga tänulik, et sa juhtisid tähelepanu sellele, et me järgmisel aastal jätame üle-eelmisel aastal planeeritud diislikütuse aktsiisi tõstmise ära. Selle viimase maksutõusu – pean silmas 10% diislikütuse aktsiisi tõusu – me jätame järgmisel aastal ära. Tänu sellele jääb nendel inimestel, kes kasutavad ja tangivad Eestis diislikütust, 38 miljonit eurot rohkem kätte. See jääb riigieelarvesse laekumata. Nii et me oleme selle peale mõelnud. Maksuleevendus on 38 miljonit, teekasutustasust peaks tulema 17 miljonit tagasi, aga sellest viiendik laekub välisvedajatelt. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Kas ma sain õigesti aru, et need partnerid, kas hakkavad neid lubasid müüma, saavad selle eest täiendavat tasu, et nad sellega tegelevad? Kas see raha on juba selle tasu sees, mida ettevõtjad peavad maksma?

Neil on võimalik lisada sinna kokkulepitud mõistlik juurdehindlus. Aga me eeldame, et nii nagu näiteks Lätis, jääb meilgi põhiline teekasutuse õiguse ostmine internetti, kus vahendustasu ei võeta.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! On lihtsalt meeliülendav kuulda, kuidas suveräänse riigi suveräänse valitsuse suveräänne minister küsib luba Euroopa Komisjoni ametnikult. On väga lohutav kuulda, et direktiiv kohustab, direktiiv lubab, direktiiv keelab. See on siis suveräänsus Euroopa Liidus! See oli niisugune väike sissejuhatus. Aga küsimus, mille ma esitan, on seotud sellesama tasu kogumisega. Te väidate, et see läheb sihtotstarbeliselt teede ja infrastruktuuri – ma vihkan sõna "taristu" – parandamiseks. Kas riigieelarve juurde luuakse mingi eraldi konto või mismoodi see siis ikkagi käib, et seda raha üldsummast eristada ja oleks teada, et see on just nimelt tänu teekasutustasu kehtestamisele kogutud raha?

See on sihtotstarbeline raha. Mis puutub suveräänsesse riiki, siis ma arvan, et mõnes vallas me peaksime õppima Euroopa kogemustest. On veider, et Eesti on jätnud kogumata tasusid, mida kogu Euroopa peab õiglasteks ja otstarbekateks. Kui meie riiki läbivad raskeveokid sõidavad ühest piiripunktist sisse ja suunduvad sadamasse, siis nad võib-olla ei tangigi Eestis, aga kasutavad meie taristut, jätmata Eestisse sentigi. Kõik, mida mujal Euroopas kasutatakse, ei ole halb, ja paremad asjad tuleb neilt üle võtta. Ja see, et Eestit läbivad raskeveokid jätavad siia maha vähemalt päevase teekasutustasu, on ülimalt õiglane. Mis puutub taristuinvesteeringutesse, siis need pannakse sihtotstarbeliselt eelarves kirja: see raha läheb taristusse.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra esimees! Väga lugupeetud minister! Täpsustan oma esimest küsimust. Ma täiesti aktsepteerin seda, et seda tasu hakkavad koguma ja neid lubasid väljastama ka bensiinijaamad. Minu küsimus oli selle kohta, kas bensiinijaamade ning Maksu- ja Tolliameti vahele on planeeritud mõni eraõiguslik juriidiline isik, kes hakkab korraldama selle teenuse osutamist. Teine küsimus sellega seonduvalt puudutab järelevalvet. Ma siiski olen seda meelt, et järelevalve pool on praegu natukene nõrk. Arvestades tasu suurust pole ehk erilist motivatsiooni seda mitte maksta, aga ikkagi sellest ei piisa, kui piirduda n-ö üksiku politseipatrulliga selle kontrollimisel. See ei ole piisav ja võib-olla ka mitte kaasaegne. Sellest oli ka komisjonis juttu, et ideena võiks kõne alla tulla automaatkontroll, aga paraku ei ole seda võimalik lähiaastatel realiseerida. Eelnõu ettevalmistamise protsess on olnud väga kiire. Aga kas te kavandate tulevikuks ikkagi ka automaatkontrolli? 

Vastus küsimuse esimesele poolele: me ei kavatse luua uut eraõiguslikku institutsiooni, kes hakkaks teekasutustasu võtmist vahendama. Teine pool: automaatkontrolliga me läheme kindlasti edasi. Aga kui seda seaduseelnõu valitsuses arutati, siis ütles siseminister, et see toob Politsei- ja Piirivalveametile teatud lisakohustusi, ja selle süsteemi rakendamiseks lisavahendid leiti. 

Jüri Jaanson, palun!

Ma eeldaks küll, et teekasutustasu rakendataks rohkem just välismaistele raskeveokitele. Aga see selleks. Mul on küsimus selle kohta, et siin on seaduseelnõus välja toodud, et teekasutustasu võetakse rohkem kui 3,5-tonniste autode omanikelt. Samas on elanike käes mitmesuguseid eri otstarbel kasutatavaid autosid, nagu autoelamud jms. Seletuskirja lugedes tuleb välja, et teekasutustasu objektidena mõeldakse N2 ja N3 kategooria autosid, mille alla kõik üle 3,5-tonnised autod ei käi. Miks on just selline formuleering kirjas? 

Te ütlesite kõigepealt, et teie arvates võiks seda välismaa raskeveokitele tõhusamalt rakendada. Aga see siin ongi esimene samm tõhusaks rakendamiseks. Senimaani on meil olnud selline olukord, et kui välisriigi veoki juht on tõeliselt pahatahtlik, sõidab Eestist läbi ja saab millegi eest trahvi, siis selle trahvi sissenõudmisega on raskusi olnud. Seetõttu tahamegi nüüd kehtestada peatamisõiguse. Kui sa midagi vead, siis aja kaotamine võib minna märksa kallimaks kui päeva- või nädalapilet. Me oleme tõsiselt tegelenud sellega, et võõraste maade autojuhid ei arvaks, et siin on selline piletivaba tsoon, sest et Eesti riik ei suuda tagada trahvi tasumist. Teiseks, jutt on veokist ja selle haagisest, mille täismasside summa on üle 3500 kg ja mille vedavaks sõidukiks on N2 kategooria või N3 kategooria sõiduk. Me pidime kuidagi formuleerima, mis sõidukid need on, ja siis tegime selged erandid: Kaitseväe autod, päästeautod ja vanad sõidukid sinna alla ei lähe. 

Terje Trei, palun!

Ma tänan! Ma sooviksin täpsustavat vastust oma küsimusele. Ma soovisin teada, mis autod need 3,5–12-tonnised on – et rahvas paremini aru saaks. Teine küsimus tuleb teie vastusest. Te ütlesite, et autovedajate liit ei soovi ebavõrdset konkurentsi. Mul on selline sisuline küsimus: kuidas on võimalik 3,5-tonnise täismassiga sõiduki omanikul osutada konkurentsi 12-tonnise täismassiga sõiduki omanikule? Isegi kui ta vaid kolm korda sõidab, on ta juba konkurentsist väljas.

Ma tänan teid küsimuse eest! Need ühendused, kes vastuskirjad saatsid, olid Eesti Autoettevõtete Liit ja Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon. Küsimus oli, kuidas on võimalik väiksemate veokitega suuremate omanikele konkurentsi pakkuda. Ma saadan teie küsimuse neile edasi. Ilmselt on autovedajad valmis Riigikogu liikmele selgitama, kuidas see konkurents saab moonutatud, kui ühtedele veosepakkujatele kehtib maks ja teistele mitte. Nüüd sellest, millised need masinad on. Üldiselt on teada, et N2 masinaid on Eestis registrisse kantud 12 855, aga neist ligi 6000 registrikanne on peatatud. Kui see on peatatud, siis teekasutustasu ei ole vaja maksta. N3 kategooria masinaid on pea kaks korda enam ehk 24 000 ja neist ainult 3200 registrikanne on peatatud. Nii et kergemaid masinaid on päris palju mitteaktiivses kasutuses. 

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh! Oletame, et ma olen kas väikese või keskmise suurusega põllumajandustootja või metsaomanik. Kuidas minu elu reaalselt peab kulgema? Praegu on kevadhooaeg, kus käib aktiivselt väetise ning teravilja- ja kartuliseemne vedamine põldudele. Sügisel tuuakse saak põldudelt ära ning hakatakse küttepuid vedama. Kuidas nüüd nende inimeste elukorraldus muutub? Kui suur on seadusmuudatuse mõju neile, mismoodi nad peavad oma elu korraldama hakkama? Ning kuidas riik üldse inimesi teavitab, et nüüd on neil uued kohustused?

Kui Riigikogu selle seaduse vastu võtab ja seadus rakendub, siis teavitamine toimub nii, nagu ka teiste riigilõivude puhul on teavitatud. Ma saan aru, et te mõtlete olukorda, kus väikeettevõtjal on masinat vaja vaid hooajatöödeks kasutada. Kui sa seda aasta ringi ei kasuta, siis sa ei osta 1. jaanuaril aastapiletit. Kõige lihtsam on sellisel juhul osta hooajapilet sõltuvalt sellest, kas ta toob talvisel ajal ühel päeval oma puud metsast ära ja maksab päevapileti tasu või läheb tal selleks nädal, kuu või kvartal. Mida pikem periood, seda väiksem on ühe päeva keskmine tasu. Te küsisite, kuidas inimesed hakkama saavad. Ma arvan, et kui me tahame täna retoorikat kasutada, siis sama küsimus oleks võinud kõlada siis, kui kaks aastat tagasi siin aktsiisitõuse hääletati. Siis oleks võinud küsida, kuidas saab põllumajandusettevõtja oma masina paaki osta diislikütust, mille aktsiisi tõstetakse järjest igal aastal 14%, 10% ja 10%. Vastus teile aga on, et järgmisel aastal jääb diislikütuse aktsiis 10% tõstmata, mis jätab riigieelarvesse laekumata 38 miljonit eurot planeeritud tulu. Selle asemel tuleb raskeveokitele teekasutustasu.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Minu meelest on õige asi teekasutustasu kehtestada. Aga konkreetne küsimus. Praegu Riigikogu liikmetel Hummereid ei ole, aga eelmise koosseisu ajal siin õue peal üks oli. Selle mass on üle 3500 kilogrammi. Mõnel minu kolleegil aga on muud marki suur ja edev auto, mis peaks kaaluma üle 3500. Erand on praegu tehtud vanasõidukitele, aga kas ka Hummeritele ja muudele suurtele sõiduautodele? Kui ei tehta, siis kas rahvasaadikutel on võimalik kuluhüvitistest teekasutusmaksud maksta?

Ma arvan, et need Riigikogu liikmed, kes kasutavad eriti raskeid sõidukeid, mis võtavad eriti palju kütust, maksavad seda maksu läbi aktsiisi, sest nende masin võtab eriti palju kütust. Praegu lähevad teekasutustasu alla kategooriad N2 ja N3 ning need edevamad sõiduautod sinna ei kuulu.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Ma jätkan oma pinginaabri Krista Aru küsimust, sest kogemata jäi pool tema küsimusest vastuseta. Milline on mõju ettevõtlusele laiemalt? Seletuskirjas on natuke juttu mõjust majandusele, aga puudutatud on ainult mõnda aspekti: need on ettevõtja täiendav ajakulu ja põllumajandussektor. See ei tundu olevat kogu mõju Eesti ettevõtlusele. Kas olete seda põhjalikumalt analüüsinud ja arvestusi teinud?

Eks kogu maksufooni tuleb vaadata koos. Ma kolmandat korda kordan, et nende masinate puhul on sääst tänu sellele, et diislikütuse aktsiis jääb tõstmata, üle kahe korra suurem kui väljaminek, mille teekasutustasu kaasa toob. Muidugi on selge, et igasugused lisakulud on mitteteretulnud, samas kuskilt me oma taristu jaoks vahendeid saama peame. Selle seaduseelnõu idee tuli eelkõige sellest, et praegu on meil olukord, kus meie teid läbivad välismaised raskeveokid, mis piltlikult öeldes mitte midagi siia ei jäta. Mart Helme ees reveranssi tehes märgin, et Euroopa Liit ei luba meil ainult siit läbisõitvaid sõidukeid maksustada. Kui me kehtestame sellise tasu, siis peab igaüks, kes siin teid kasutab, seda maksma. Me ei saa enda omadele erandit teha. Sellest tulenevalt on teekasutustasu universaalne, aga me viitame väga selgelt võimalusele, et kui sa oled siin aasta ringi ja ostad aastapileti, siis on sinu igapäevane kulu kordades väiksem. See ongi see tagamaa. 

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Mulle jäi see loogika küll arusaamatuks, mis Peeter Ernitsa küsimusele vastuses oli: need, kes sõidavad suuremate masinatega, maksavad rohkem aktsiisi. Ka veoautod maksavad rohkem aktsiisi, sest nad kulutavad rohkem kütust. See jutt, et jäetakse diisliaktsiis tõstmata, ka ei päde, sest samal ajal tõstis uus valitsus erilise, mitmekordse vindiga gaasiaktsiisi, mis teeb veel rohkem inimestele haiget. Siin räägitakse 38 miljonist, mis tänu diisliaktsiisi tõstmisele oleks Eesti riigieelarvesse laekunud. Seegi on lakke kirjutatud number, sest me kõik teame, et diisliaktsiisi tõstmise tagajärg on see, et kõik tangivad Lätis. Ja mitte ainult ei tangi Lätis, vaid ostavad Lätist ka igasugust muud kraami, nii et me viime oma võimaliku maksutulu Lätti. Seega mina sellest loogikast aru ei saa. Kui me räägime 17 miljonist, millest 14 miljonit tuleb Eestis tehtavatest kaubavedudest, siis see on ju käe panemine Eesti inimeste taskusse. See on kaup, mis tuuakse Eesti inimestele poodidesse või koju kätte või mis on vaja ettevõtluseks. See on ju Eesti majanduse kahjustamine. Kas te seda tõesti ei näe? 

Aitäh, Martin Helme! Ma olen ka opositsioonis olnud ja saan aru küll, mida te teete. Aga kui nüüd võtta teie jutust üks seik, see õudne käe rahva taskusse panemine gaasiaktsiisi tõstmisega. Alati tasub protsentide taga ka konkreetset inimest vaadata. Mul on üks tuttav noor inimene, kellel on kaks last. Naine on lastega kodus ja nende korteris kasutatakse gaasipliiti. Me vaatasime tema gaasiarvet ja rehkendasime, mis peale selle aktsiisi lisandumist juhtub. Tema arve kasvab kuus 1 sendi võrra. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Väga lugupeetud minister! Te väga ilusti kirjeldate, kuidas te mingid aktsiisitõusud ära jätate, aga samas te ju väga hästi teate, et te korjate selle raha kokku näiteks automaksu abil. Ning te jätate teadlikult mainimata, et põllumajandusel oli tegelikult erisus ja sellises määras see tegelikult kindlasti ei rakendu, mis puudutab teatud kütuse kasutust. Aga minu küsimus on hoopis selline. Te olete kindlasti kursis, et ühine põllumajanduspoliitika Euroopas Liidus tähendab ka seda, et väikeettevõtted on teatud toetuste ja tegevuste arendamisel prioriteetsed. Miks te ei kasutanud ministrina võimalust ja õigust just nimelt nende 3,5-tonniste ja natukene suuremate sõidukite puhul erisust rakendada ja arvestada seda, et see nišš on väikeettevõtluses ja maaelus kõige rohkem mõjutatav?

Lugupeetud Urmas Kruuse! Ma väga hästi tean, et teie sissejuhatav lõik oli eksitav. Te ütlesite, et ma väga hästi tean, et ärajäetav aktsiisitõus, mille poolt siin Reformierakonna juhtimisel kaks aastat tagasi hääletati, tehakse tagasi automaksuga. Ei ole ju nii! Või on teil mingeid andmeid, mida valitsusliikmetel ei ole? Mis puutub põllumeeste toetamisse, siis mul on hea meel öelda, et sellest aastast üle kolme aasta saavad Eesti põllumehed lõpuks tõesti üleminekutoetust. Nad ütlevad, et see on väga kauaoodatud abi – eelmisel, üle-eelmisel ja üleüle-eelmisel aastal põllumajandusminister ei suutnud seda tagada. 

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Austatud minister! Eelnõus on kirjas, et see tasu ei laiene Kaitseväe, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti sõidukitele. Minu küsimus: kas see puudutab automaatselt ka vabatahtlike päästjate kustutus- ja päästeautosid, mis juriidiliselt ei kuulu mitte Päästeametile, vaid vabatahtlikele seltsidele ehk MTÜ-dele? 

Nüüd ma jään vastuse võlgu. Ma ei oska teile öelda, kas see automaatselt laieneb neile. Mõte on küll olnud see, et päästemasinad selle tasu alla ei lähe. Kontrollin järele ja kui see automaatselt pole nii reguleeritud, siis on võimalik enne teist lugemist parandus teha. Igatahes see on olnud asja mõte. 

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Loomulikult te teate väga hästi, mida opositsioon teeb. Opositsioon räägib tõtt ja osutab kitsaskohtadele. Ja te teate väga hästi, mida valitsus teeb: üritab ümber nurga demagoogiaga hakkama saada. Siin tuleb mulle meelde viimase Eesti Ekspressi artikkel, kus mõni minister pidi tõdema, et ta ei kujutanud ette, et see töö on nii raske ja keeruline. Aga kui töö käib üle jõu, pole vaja seda teha. Üht demagoogiavõtet te kasutasite ka siis, kui vastasite Mart Helme küsimusele, mis puudutas maksulaekumisi välisettevõtetelt ehk Eestit läbivalt transiidilt, ja teine osa käsitles Eesti ettevõtjate maksukoormuse kasvu. Palun tooge need numbrid välja! Kui suur on prognoositav maksutulu laekumine Eesti ettevõtjatelt ehk nendelt veokitelt, mis ei ületa piiri, ja kui suur on prognoositav maksutulu Eestit läbivalt transiidilt? Kui palju laekub välisettevõtjatelt?

Ei ole päris nii, et opositsioonile kuulub alati tõe monopol. Nii nagu ei ole kunagi ka valitsusel tõe monopoli. Mis puudutab töö mahtu, siis mulle tundub, et tõepoolest praegune valitsus teeb väga palju pikemaid tööpäevi, kui on varem tehtud. Aga võib-olla mulle vaid tundub nii, võib-olla ma opositsioonist selle töö mahukust ei näinud. Tagantjärele pean nentima, et ministrite tegemata töö puhul tuleb aru anda, kuhu sa oma aja kulutanud oled. 
Nüüd, kui te võtate ette eelnõu seletuskirja, siis te näete, et planeeritud tulu puhul on tehtud arvutused, et 80% ulatuses tuleb see Eesti veokitelt. See tuleneb sellest, et eeldatavasti – kindlalt me seda ei tea – paljud neist ostavad pikemaajalisi teekasutuslubasid. 20% on Eestit läbivad veokid, mis enamasti kasutavad päevapiletit. Ma õiendan ära ka selle, et on tulnud ettepanekuid tõsta päevapileti hinda. On soovitatud võtta neilt, kes siit läbi sõidavad, maksimumi. Aga siin kehtivad ülemmäärad ja meil ongi päevapileti hind kehtestatud ülemmäärast lähtuvalt. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma pean teid kiitma: me ründame teid siin päris tugevalt, aga te olete säilitanud külma närvi. Tubli! Minu küsimus puudutab natuke teist valdkonda kui transport. Uus valitsus on ilmutanud väga suurt oskust sõnade seadmisel ja nimetanud makse näiteks riigilõivudeks. Kas siis riiki läbivat transporti ei saaks maksustada, minnes mööda Euroopa Liidu direktiividest, ja kehtestada eraldi piiriületusmaksu, et mitte Eesti ettevõtjatele suurt maksukoormat selga laduda?

Mulle tundub, et see ka Eesti inimestele väga ei meeldiks. Proovime nüüd mõelda rehepapi viisil, kuidas võtta vaheltkasu. Kas te panete ette midagi sarnast, nagu on Kagu-Eestis, kus piiriületajad peavad kindlasti läbi sõitma ühest parklast ja maksma seal tasu? Need, kes seda tegema peavad, ei ole selle viisiga ju rahul. Mulle tundub, et me oleme raskeveoki teekasutustasu kehtestamisel leidnud optimaalse lahenduse: mitte keegi, kes meie teid läbib, ei saa seda teha teekasutustasu maksmata, aga pidevalt siin sõitvatele masinatele on see soodsam, kui valitakse pikemaajaline pilet. 

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Seaduse täitmiseks peab riik üht-teist ette võtma. On vaja algseid investeeringuid ning ka järgmistel aastatel ülalpidamis- ja halduskulusid. Seletuskirjast on näha, et täiendavateks investeeringuteks on vaja rahalist katet 2,3 miljonit. Kui me arvestame seda, et seadus jõustub juba tänavu detsembris, siis tekib küsimus, kas nendel asutustel – Maanteeametil, Maksu- ja Tolliametil, Siseministeeriumil – on eelarves see raha olemas. Eelmisel aastal, kui 2017. aasta eelarvet kinnitati, seda ju ette ei nähtud. Ning kui suureks te hindate lisaks investeeringutele vajalikke hooldus- ja halduskulusid järgmistel aastatel?

Aitäh küsimuse eest! Politsei tõepoolest küsis lisavahendeid selle aasta eelarvest ja seda reservist ka eraldati. Maksu- ja Tolliamet ning Maanteeamet teevad kõik need rakendused oma olemasolevate vahendite abil.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma jätkan kolleeg Helme küsimust, mis puudutas muude vahendite leidmist, et rakendada kõnealust maksu või lõivu välisettevõtetele, riiki läbivale transiidile, ja säästa meie kohalikke transpordi- ja muid ettevõtteid. Teie vastus oli, et Eesti inimestele ei meeldi rehepaplus. Ma olen nõus, et rehepaplus pole kunagi hea, kuid küsimus on siiski oma ettevõtjate huvide kaitsmises, mida teeb enamik teisi riike. Seega, kas te seate prioriteetseks eesmärgiks igal juhul järgida Euroopa Liidu direktiive, mis teie sõnul ei riku Eesti suveräänsust ega riiva meie otsustamisõigust? Kas see on tähtsam kui see, et Eesti ettevõtjad oleksid võimelised konkureerima naaberriikide ettevõtjatega? Kas nende hakkamasaamine ei peaks olema meie peamine mure?

Jah, me peame olema võimelised naaberriikidega konkureerima ja seetõttu tulebki meil ka koguda seda maksu, mida teised koguvad. Seni me oleme lasknud neil sellises nn rohelises kanalis ilma piletita sõita. Nüüd, päris seda, et Eesti inimestele ei meeldi rehepaplus, ma ei öelnud. "Rehepapp" on olnud väga populaarne raamat. Ma lihtsalt püüdsin kaasa mõelda Mart Helmega, millised võiksid olla need nutikad lahendused, mille puhul me teistelt võtame tasu ja enda omadelt ei võta. Mulle tuli meelde see Kagu-Eesti parkla. Võib-olla Mart Helmel on mingeid nutikamaid lahendusi. Olen alati uutele ideedele avatud. 

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Te viitasite siin võrdlusele naabritega. Kuidas me võrdluses naabritega, eelkõige Läti ja Leeduga, selle teekasutusmaksu abil konkurentsis püsime? 

Võrreldes Läti ja Leeduga on meie maksemäärad, kui me võtame nende kehtivad maksud, kõrgemad. Aga samas oli mul võimalus eelmisel nädalal kohtuda oma Läti ja Leedu kolleegiga ning Leedu kolleeg andis teada, et nad kavatsevad oma teekasutustasu korjamise viisi muuta, et see tooks riigieelarvesse tulevikus suuremat tulu. Paraku pole need tasumäärad üheski naaberriigis kivisse raiutud ja kipuvad ikka pigem tõusma, mitte langema. 

Kell on 13.00.07. Istung on lõppenud, kohtume teisipäeval.

Istungi lõpp kell 13.00.