Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel esitleda teile Eesti Panga eelmise aasta aruannet. Professionaalses mõttes on see sündmus alati olnud minu aasta tippsündmus. See on loomulikult osa meie aruandluskohustusest, aga see diskussioon, mis siin tekib, ning need huvitavad küsimused ja teemad on tagantjärele mõeldes alati olnud kõik hästi meeldiv. Nii et mul on mai alguses hea meel siia tulla. Ei tahaks ka mainimata jätta, et täna on Eesti Panga 98. sünnipäev, 1919. aasta 3. mail kanti Eesti Panga pearaamatust läbi panga põhikapital, 10 miljonit marka, ning jooksvale kontole võeti vastu esimene summa. Sellega alustas Eesti Pank oma sisulist tegevust.
Täna räägin kolmel teemal. Esiteks räägin natukene euroala ja maailma majandusest ning rahapoliitikast, teiseks Eesti majandusest ja kolmandaks keskpanga tegevusest möödunud aastal. Alustades laiemast väliskeskkonnast, võib öelda, et pilt on pisut optimistlikum, kui oli aasta tagasi. Asjad on mõnes piirkonnas ja nüüd ka Euroopas liikunud juba paremuse poole, globaalne majandusaktiivsus on pigem paranemas. Me olime aastaid harjunud sellise olukorraga, kus tehti prognoose ja siis hakati neid pidevalt allapoole korrigeerima, sest tegelik areng oli kehvem, kui me olime ette näinud. Viimasel ajal on see trend muutunud, me korrigeerime prognoose pigem ülespoole ja oleme tuleviku suhtes pisut optimistlikumad. See kehtib kogu Euroopas, kus Euroopa Keskpanga prognoosi kohaselt jääb majanduskasv järgmistel aastatel 1,6–1,8% juurde (ma räägin euroalast). See on üsna aeglane majanduskasv, me tahaksime kindlasti kiiremat majanduskasvu kui 1,6% või 1,8%. Aga majanduse kasvuvõimekuse nõrkus tuleneb rohkem struktuursete reformide vähesusest mitmes riigis, see ei tulene niipalju sellest, nagu nõudlus oleks ebapiisav.
Majanduse taastumises on oma roll olnud ka keskpankadel. Me oleme intressimäärasid vähendanud ja oleme sellest siin ka varem rääkinud. Keskpangad on seadnud eesmärgiks, et inflatsioon oleks keskpikas perspektiivis natuke alla 2% aastas. Viimastel aastatel on inflatsioon olnud nulli lähedal. See ei ole keskpankureid rahuldanud ega ole olnud kooskõlas meie mandaadiga. On mõistetav, et me proovime sellises olukorras inflatsioonimäära eri meetmete abil pigem mõõdukalt tõsta, me oleme alandanud intressimäärasid ja viimastel aastatel oleme päris oluliste summade eest ostnud kas riiklikke või erasektori võlakirju. Aasta tagasi me veelgi leevendasime rahapoliitikat. Me nägime, et olukord ei ole väga hea. Varem me ostsime väärtpabereid 60 miljardi eest kuus, siis me tõstsime seda tempot 80 miljardini. Aasta teisel poolel, kui arengud muutusid tükk maad positiivsemaks, muutsime poliitikat veidi karmimaks. Me vähendasime selle igakuise tempo nüüd jälle 60 miljardini.
Viimastel kuudel on tulnud päris palju positiivseid uudiseid. Mõni nädal tagasi teatati, et euroala tööpuudus on kaheksa aasta kõige madalam. Eelmisel nädalal saime ka inflatsiooni kohta päris häid uudiseid: aprillis oli inflatsioon +1,9%. Kui need positiivsed trendid peaksid jätkuma ja leiavad kinnitust – me arvame, et inflatsioon on mõõdukal tõusuteel –, siis tekib võimalus seda poliitikat kunagi tulevikus täiendavalt korrigeerida, mis iseenesest oleks hea uudis.
Kõiki neid samme kirjeldades peab meeles pidama, et tasuta lõunaid ei ole. Need sammud võivad kaasa tuua inflatsiooni tõusu, aga leebe rahapoliitika võib tekitada teatud mullistumise ohtu eri finants- või kinnisvaraturgudel. Võib olla, et kui on rasked ajad, siis on valitsused sunnitud reforme läbi viima, aga kui olukord muutub kergemaks, siis nad võib-olla nii kiiresti neid enam ellu ei vii. Mida suuremaks keskpanga bilanss kasvab, seda suuremad on ka meie finantsriskid. Me toonitame jälle, et Eesti Pangale tähendab see vajadust oma reserve kasvatada.
Tulen nüüd Eesti majanduse juurde ning räägin eelmisest aastast ja natuke selle aasta algusest ka. Siin, ma arvan, peab eristama aastat tervikuna ja aasta viimast kvartalit või teist poolt. Kui me vaatame aastat tervikuna, siis näeme, et pilt ei olnud väga positiivne, majanduskasv oli esialgsetel andmetel ainult 1,6% aastas, harjumatult madal. Kui me hakkasime vaatama neid tegureid, miks see kasv nii aeglane oli, siis selgus, et üks tegur oli kindlasti nõrk väliskeskkond. Meie kahel väga olulisel kaubanduspartneril, Soomel ja Venemaal, ei läinud väga hästi ja see pidi ühel või teisel moel meie majandust mõjutama. Teiseks olid probleemid teatud majandusharudes, eelkõige põlevkivitööstuses, energeetikas ja aasta lõpus ka põllumajanduses, sest oli väga kehv teraviljasaak. Need probleemid sõltuvad maailmaturu hindadest või kliimast ja me ei saa neid väga palju mõjutada. Nii et selles mõttes oli minu arvates rohkem tegu probleemidega üksikutes majandusharudes ja välisturgudel kui probleemidega meie majanduse struktuuris. Aasta teisel poolel majanduskasv kiirenes. Neljandas kvartalis nägime, et kasv oli küllaltki tempokas, 2,7% aastas, ja see kasv oli ka järjest laiapõhjalisem. Mõned üksikud tegurid neljandas kvartalis võib-olla mõjutasid veel seda kasvu, näiteks aktsiisikaupade ettetootmine. Kui on teada, et aktsiisid varsti tõusevad, siis hakatakse neid kaupu kiiresti tootma ja ostma. Kõik see kokku võib-olla natuke stimuleeris majandust neljandas kvartalis. Eile avaldas Statistikaamet märtsi tööstustoodangu andmed, mis on fenomenaalsed. Neid on lihtsalt raske uskuda. Siin on küll ka igasugused baasiefektid mängus, aga need andmed ütlevad, et tööstustoodang suurenes 15% aastas (see oli tööstustoodang laiemalt võttes, k.a energeetika, mäetööstus jne). Nii et päris kiire kasvutempo. Minu arvates kinnitab see seda, et kui naftahinnad tõusid, meie kaubanduspartneril Venemaal ei läinud enam nii halvasti ja ka Soomel hakkas paremini minema, siis see avaldab juba silmanähtavat positiivset mõju meie majandusele. Erasektori kindlustunde näitajad on pigem paranenud, ettevõtted tahavad töötajaid värvata. Peamine probleem on olnud tööjõu vähesus, mis hakkab mõjutama majanduskasvu. Meil oli pikalt niisugune vastuoluline seis, kui ühest küljest olid majanduskasvu näitajad suhteliselt nõrgad, teisest küljest olid tööturu näitajad kõik ülitugevad. Kui me vaatasime hõivet, palgakasvu, tööpuuduse ja vakantside määra, siis nägime, et kõik need viitasid sellele, et tööturg oli pigem ülekuumenenud.
Valitsuse eelarvepoliitika üks eesmärke on tasakaalustada majanduse arengut. Me ei taha korrata seda buumi- ja masukogemust, kui paar aastat läheb ülihästi ja siis paar aastat väga-väga halvasti. See loogika on sisse ehitatud meie praegustesse seadustesse struktuurse tasakaalu põhimõtte kaudu. On hinnangu küsimus, kas me oleme madal- või kõrgseisus. Me peame ilmselt vaatama mitmeid näitajaid. Ma arvan, et pool aastat tagasi oli seda kergem öelda. Võis viidata aeglasele majanduskasvule ja öelda, et me vajame toetavat rahanduspoliitikat. Meie ja mitmed teised vaatasime aga pigem tööturunäitajaid kui usaldusväärsemaid ja ütlesime, et pigem me oleme juba kõrgseisus. Nii et see ei ole täppisteadus, paljud annavad erinevaid hinnanguid. IMF avaldas paar nädalat tagasi Eesti uuendatud prognoosi, kus ta pakkus, et aastal 2018 on Eesti SKT lõhe tehnilises mõistes nullilähedane. Nii et meil seda kasutamata potentsiaali palju ei ole. Euroopa Komisjon on olnud seisukohal, et see lõhe on pigem positiivne kui negatiivne. On teisi asutusi, mis ütlevad, et see on negatiivne. Alati on võimalik debatti pidada, aga ma arvan, et me võime sattuda olukorda, kus neli või viis asutust vaatavad seda teemat igaüks oma meetodi alusel ja ütlevad, et me oleme pigem kas tasakaalu lähedal või juba ületame tasakaalupunkti.
Meie arvates ei vaja Eesti majandus sellises olukorras valitsuse poolt lisaergutamist. Me arvame, et see kahjustaks pikaajalist majanduskasvu. Me oleme seda viimastel nädalatel korduvalt öelnud. Sama sõnumi edastasime ka koalitsioonikõnelustel, kuhu mind ühel korral kutsuti. Me ütlesime sama asja ka eelmisele valitsusele. Eelmise aasta oktoobri Postimehes oli mul üks arvamuslugu, kus ma kirjutasin, et Eesti majandus ei vaja sellises olukorras lisastimuleerimist. Kui te vaatate aega aasta või poolteist tagasi, siis, ma arvan, te näete, et me oleme üsna konstantselt rääkinud sarnast juttu ja seda olukorras, kus eksisteerisid vastuolulised näitajad. Aga nüüd, kui vastuolu on kadumas, siis me arvame, et see seisukoht on veelgi paremini põhjendatud. Kui valitsus hakkab puudujäägi kaudu täiendavalt majandust ergutama, siis kuumeneb tööturg veelgi rohkem, me teeme ettevõtete olukorra töötajate leidmisel veelgi raskemaks ning võime kahjustada Eesti pikaajalist majanduskasvu.
Kiiret palgakasvu hakkab toetama ka see, et hinnad on uuesti kasvama hakanud. Me harjusime paari aasta jooksul olukorraga, kus inflatsioon Eestis oli nullilähedane. Nii et nominaalne palgakasv oli umbes niisama suur kui reaalne palgakasv. Viimase 6–8 kuu jooksul on inflatsioon Eestis tõusnud umbes 0%-lt 3%-le. Üsna kiire tõus, mis on jälle seotud väga paljude välisteguritega, osaliselt tuleneb see aktsiisipoliitikast jne. Aga see seis sai läbi ja nüüd, kui hinnad tõusevad, on küsimus, kuidas palgaläbirääkimised hakkavad kulgema ja kas töötajad nõuavad selle tõusu osalist kompenseerimist veelgi kiirema palgakasvu kaudu. Nii et keeruline seis tööturul kindlasti püsib.
Tulen lõpetuseks Eesti Panga enda tegevuse juurde. Millega me üldse tegeleme? Aastaaruandes on sellest pikalt juttu. Loomulikult on see kirjas ka Eesti Panga seaduses ning samuti on Eesti Panga missiooniks muu hulgas panustada Eesti majanduse kestlikku arengusse ja jõukuse kasvu, hoida hinnakasvu mõõdukana, kujundades koos teiste euroalade keskpankadega ühist rahapoliitikat ja seda Eestis ellu viia, hoida Eesti finantssüsteemi stabiilsena, aidates kujundada finantssektori poliitikat, tagada kvaliteetne sularaha ning edendada turvalist ja hästi toimivat maksekeskkonda, anda sõltumatu hinnang majanduse olukorrale ja väljavaadetele, nõustada valitsust olulistes majanduspoliitilistes küsimustes ja teha kvaliteetset statistikat. See on tõesti väga mitmekülgne tegevus ja see ongi tänapäeva keskpangandus.
Nagu mujalgi Eesti riigiasutustes on väga suur osa ka meie tööst ühel või teisel moel seotud üleeuroopaliste teemadega. Sel aastal käivitub väärtpaberite arveldusplatvorm TARGET2-Securities, Eesti väärtpaberite depositoorium liitub sellega selle aasta septembris. Me oleme pidevalt ringlusse lasknud uuenenud ja turvalisemaid nn teise seeria rahatähti, aprillis lasime ringlusse uued 50-eurosed rahatähed. Juunis toimub Eestis Euroopa Keskpanga nõukogu väljasõiduistung, kord 20 aasta jooksul tullakse meile Eestisse külla. Samuti on meil oma roll Euroopa Liidu eesistumise ajal, kui me töötame koos Rahandusministeeriumiga. Euroopa suunal on päris palju tegemisi ja Euroopast tulenevad ülesanded pigem kasvavad.
Selles kontekstis ei ole me oma töötajate arvu kasvatanud, Eesti Pank on konkurentsitult isikkoosseisu poolest Euroopa Liidu väikseim keskpank. Meie eesmärk on teha oma tööd hästi ja tõhusalt. Sellises olukorras on viimase viie aasta jooksul meie kulude osakaal Eesti SKT-s, meie eelarve suurus võrreldes Eesti SKT-ga vähenenud umbes kuuendiku võrra. Kui nüüd räägitakse haldusreformist ja riigisektori efektiivsuse suurendamisest, siis ma arvan, et me oleme vaikselt omal moel proovinud panustada ka selles valdkonnas.
Euroala rahapoliitika kujundamise järel on teine suur ülesanne tagada Eesti finantsstabiilsus. Hästi toimivad pangad on eduka majanduse üks tingimusi. Finantsstabiilsuse valdkonnas on meie suurim töö olnud nn makrofinantsjärelevalve tööriistakasti arendamine, mille abil me saame vähendada kinnisvaralaenubuumi tekkimise ohtu ja kindlustada, et pangad suudaksid probleemidele vastu panna. Selles valdkonnas käib töö edasi, proovime täpsustada oma meetodeid, et suudaksime tabada seda hetke, kui riskid on kasvanud väga suureks.
Räägin ka muudest keskpanga ülesannetest, kõigepealt sularaharinglusest. Eelmisel aastal oli ringlus sujuv ja sularaha Eestis kvaliteetne. Maailmas ringi reisides olen ma alati väga uhke Eesti sularaha kvaliteedi üle. Kui ma vaatan oma rahakotti ja võrdlen seal olevaid rahatähti teistes riikides ringleva rahaga, siis tekib väga uhke tunne. Laiemalt vaadates on tore, et sularaha kättesaadavus maapiirkondades on paranenud ja paraneb veel. 2014. aastal me rääkisime siin nendel teemadel. Vahepeal oleme pakkunud konkreetseid lahendusi, ka kommertspangad on hakanud lahendusi pakkuma. Nüüd tuleb turule uus pank, mis on väga suures osas mõeldud just maapiirkondade inimestele. Ma arvan, vahel tasub meenutada, et olukord saab ka paremuse suunas liikuda. Arveldused töötasid mullu hästi. Me liitume TARGET2-Securities raamistikuga. Me tegime ja teeme kvaliteetset statistikat, investeerime riigi välisvaluutareserve, nõustame valitsust majanduspoliitika vallas jne.
Aga Eesti Panga juhina pean ma mõtlema ka halbade üllatuste peale. Nagu ma alguses mainisin, finantsriskid on pigem kasvanud ja see on tekitanud vajaduse suuremate reservide järele. Mullu oli meie kasum 31,4 miljonit eurot, sellest veerandi ehk umbes 8 miljonit eurot suunasime riigieelarvesse. See oli meie viimase nelja aasta kõige suurem dividendimakse riigieelarvesse. Ühest küljest on meie riskihaldurid teinud tublit tööd, et päris keerulisel ajal tulukust garanteerida. Kulude poolest ma juba rääkisin. Me proovime olla tõhusad. Me saame nii tagada maksimaalselt suure kasumlikkuse, mis lubab meil rohkem panustada riigieelarvesse. Kolmveerandi oma kasumist suunasime Eesti Panga Nõukogu otsuse alusel reservidesse. Tahan teid tänada, et te andsite eelmisel aastal loa keskpanga reserve kasvatada. Keskpanga kapital on tänu sellele tugevamatel alustel.
Kokkuvõtet tehes ütlen, et tagasihoidlik majanduskasv on olnud Eestis kõigi mureks, me kõik töötame omaenda ja oma laste parema elu nimel. Ma arvan, et uut kasvu otsides ei tohiks unustada, mida on Eesti riik siiani hea kasvu nimel teinud. Ma mainiksin siin nii korras riigirahandust kui ka tugevatel alustel finantssektorit. Ma arvan, et mõistlikult käitudes saab riik anda ettevõtjatele majanduslikku turvatunnet, siis tulevad ka erasektori investeeringud, mis toidavad tuleviku majanduskasvu. Tänan tähelepanu eest ja hea meelega vastan teie küsimustele!