Tere hommikust, austatud Riigikogu, ja head rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Monika Haukanõmm, palun!

Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Vabaerakonna fraktsiooni kaheksa liikme nimel on mul sotsiaalkaitseministrile proua Kaia Ivale üle anda arupärimine, mis on sotsiaalkaitse valdkonna tuleviku kohta. Viimastel nädalatel olete kõik kuulnud ilmsiks tulnud probleemidest sotsiaalkaitse valdkonnas. Need puudutavad erihoolekande rahastamist, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust, töövõime hindamist, puude raskusastme hindamist, abivahendite korraldust, aga ka Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi SKAIS2 arendust. Mitme probleemi kohta oleme juba ka arupärimise esitanud.
Nagu me teame, on puuetega inimesed põhiseaduse järgi riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Sotsiaalkaitse valdkonnas esile kerkinud probleemide hulk teeb väga murelikuks. On hästi oluline, et probleemidele leitaks väga kiiresti lahendused ning riik taastaks puuetega inimeste silmis usalduse, mis hakkab kaduma. Meie arupärimine on tegelikult tõukunud eile Eesti Päevalehes ilmunud intervjuust, mis on kaheldamatult ebaõnnestunud. Samas me usume, et ministeeriumil ja ministril on kindlasti häid ettepanekuid, kuidas seda olukorda lahendada. Sellepärast me annamegi ministrile võimaluse tulla ja tutvustada meile edasisi plaane. Aitäh!

Eerik-Niiles Kross.

Hea juhataja! Head kolleegid! Tundub, et Vabariigi Valitsus on otsustanud hakata vältima olulisi rahvusvahelisi projekte ja initsiatiive. Meie, Reformierakonna fraktsiooni viie liikme arupärimine on justiitsminister Reinsalule küsimusega, miks on Eesti loobunud liitumisest Euroopa Liidu prokuratuuriga, mida suur osa liikmesriike loob. See prokuratuur on põhiliselt mõeldud just rahvusvaheliste rahapesu- ja korruptsioonijuhtumite uurimiseks, samuti Euroopa fondide kuritarvituste uurimiseks. Me ei küsi, kas see on kuidagi seotud keskerakondliku tavapärase hirmuga prokuratuuri ja uurimisasutuste ees, aga tahaksime siiski teada, millest selline huvipuudus. Aitäh!

Ken-Marti Vaher.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel anda põhiseaduskomisjoni nimel üle Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse ja Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on loobuda Vabariigi Presidendi puhkuse regulatsioonist. Meie hinnangul puudub selle järele tegelik vajadus ja see ei sobi ka kokku riigipea staatusega. See regulatsioon on tänaseks kehtinud enam kui 20 aastat. Selle aja jooksul ükski riigipea ühtegi päeva puhkust vormistanud ei ole. Ka see osutab Vabariigi Presidendi puhkust käsitlevate sätete ebavajalikkusele. Eelnõu eesmärk ongi viia õigusaktid tegeliku olukorraga kooskõlla ja sätestada ka see, et Vabariigi Presidendi institutsioon näeks ette püsiva ametisoleku. Meie hinnangul peab riigipeal olema alaline valmisolek täita olulisi riiklikke ülesandeid ning olenevalt oludest teha seda viivitamatult, olgu näiteks tegemist erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni väljakuulutamise või muuga. Suur tänu!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Me menetleme neid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Ja nüüd kontrollime, kas meid on ka küllaldaselt kohal. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogul on kohal 94 rahvasaadikut, puudub 7.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 417 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks sotsiaalkaitseminister Kaia Iva!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma tahan tänada. See päevakorrapunkt puudutab ju puuetega inimesi, seega kasutan kaude võimalust tänada Vabaerakonda tänase arupärimise eest. Nagu ka arupärimise esitaja Monika Haukanõmm siin viitas, oli ajendiks eilne Päevalehe artikkel, mida lugedes tekkis küsimus, kes on selle intervjuu andnud ja mida on ajakirjanik sellest intervjuust kasutanud. Loomulikult ma möönan ajakirjaniku õigust kasutada artiklit kokku kirjutades seda osa informatsioonist, mis ta vajalikuks peab, aga kindlasti ei ole aktsepteeritav see, kui asjast on selgelt jäetud vastupidine, teistsugune või täiesti vale mulje. Oleme ministeeriumi poolt sellekohase vastulause ka ajalehele esitanud. Ma loodan, et lindid kuulatakse üle ja avaldatakse ka vastulause. Kindlasti kasutan aga hea meelega võimalust rääkida sellest, mida ka ajakirjanikule rääkisin – sellisel kujul, nagu asi on.
Läheme nüüd siis seonduva teema ja tänase päevakorrapunkti juurde: seaduseelnõu 417, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse eelnõuga kavandatavad muudatused. Selle eelnõu väljatöötamise aluseks on Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm, milles nähakse ette riigipoolne õppelaenu kustutamine raske puudega laste vanematele. Praegu kehtiva seaduse kohaselt kustutab riik õppelaenu puuduva töövõimega isiku puhul või siis, kui laenuvõtja lapsel on sügav puue. Alates 1. jaanuarist 2018 saavad õiguse õppelaenu riigipoolsele kustutamisele ka need isikud, kelle lapsel tuvastatakse raske puue. Eelnõu kohaselt õppelaen kustutatakse, kui vanem on võtnud õppelaenu enne lapsel raske puude tuvastamist. Riigipoolse õppelaenu kustutamise sotsiaalpoliitiline eesmärk on laenu võtnud vanema võimalike toimetulekuraskuste ennetamine, kuivõrd vanem ei saa eelduslikult samas mahus edasi töötada oluliselt suurenenud hoolduskoormuse tõttu ning seetõttu võib ka tema töötasu väheneda.
Selle eelnõu rakendamise eeldatava kulu arvestamisel on eeldatud, et õppelaenu võtnud isikute seas on võrdne osakaal nii raske kui sügava puudega laste vanemaid. Praegu on see 5,18% kõnealustest vanematest. Sügava puudega laste vanemate õppelaenu puhul on keskmine kustutatav summa olnud 2160,57 eurot. Eeldusel, et raske puudega laste vanemate puhul on tegemist sama summaga, läheks skeemi laiendamine selle algaastal maksma 633 047 eurot. Järgnevate aastate kulude prognoosi aluseks on võetud 2015. aasta statistika ja võib eeldada, et neid taotlusi võiks edaspidi olla 60, st järgnevate aastate kulu võiks olla 129 634 eurot.
Lisaks ettepanekule laiendada õigustatud isikute ringi muudetakse selle eelnõuga ka õppelaenu kustutamise menetlemise korda. Praegune õppelaenu kustutamise menetlus näeb ette isiku pöördumist õppelaenu väljastanud krediidiasutuse poole. Krediidiasutus esitab taotluse õppelaenu kustutamiseks kas Rahandusministeeriumile või Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes kontrollivad õppelaenu kustutamiseks õigust andvaid asjaolusid ning maksavad krediidiasutusele laenusaaja võlguoleva summa välja. Selline menetlus on olnud keerukas, ajamahukas ja aeglane. Praeguse eelnõu kohaselt esitab isik edaspidi taotluse riigipoolseks õppelaenu kustutamiseks Sotsiaalkindlustusametisse, kes viib läbi vastava menetluse. Õppelaenu kustutamiseks vajalikud andmed on Sotsiaalkindlustusametil olemas või kättesaadavad töötukassa kaudu.
Selles eelnõus on ette pandud veel üks muudatus. Alates 1. aprillist on Haridus- ja Teadusministeerium andnud oma raamatupidamise ja õppelaenunõuete menetlemise üle Riigi Tugiteenuste Keskusele ning seetõttu on ettepanek anda eelnõuga sellele keskusele õigus neis õigussuhetes riiki esindada. Nimetatu hulka kuulub ka menetlus laenuvõtja kohustuste mittetäitmise kohta. Ettepanek on muuta töövõimetoetuse seadust, sh anda Sotsiaalkindlustusametile õigus saada töötukassalt andmeid laenusaajal puuduva töövõime tuvastamise ja selle kestuse kohta. Siis oleks võimalik kõiki neid ettepanekuid, mis siin eespool nimetasin, ka reaalselt ellu viia. Usun, et tegemist on hea ja vajaliku eelnõuga, ja loodan, et selle menetlemine kulgeb tõrgeteta. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Austatud minister, tänan teid! Annan komisjonipoolseks ettekandeks sõna sotsiaalkomisjoni esimehele Helmen Kütile. Palun!

Tere hommikust! Austatud eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon menetles nimetatud seaduseelnõu ehk õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 417 10. aprillil 2017. Minister andis samasuguse ülevaate kõigile komisjoni liikmetele, tutvustades ka rahalisi vahendeid, mis selle seaduse rakendamisele lähevad. Ta selgitas ka, mis muudab kergemaks, efektiivsemaks ja kiiremaks õppelaenu kustutamise menetluse, ja talle esitati ka mõned küsimused.
Küsimuse esitasid Monika Haukanõmm – pigem oli see kommentaar, aga ta ootas siiski ministrilt seisukohta – ja Jüri Jaanson. Nende mõlema küsimus puudutas arutelu teemal, kas tegemist ei ole mitte ebavõrdsust tekitava olukorraga. Tõepoolest, selleks et vanema õppelaen kustutataks, peab taotlus olema esitatud enne lapsel puudeastme tuvastamist. Nii tekib küsimus, kas nimetatud seaduseelnõu laiendamisel peale sügava puudega laste vanemate ka raske puudega laste vanematele ei teki ebavõrdne olukord nendel juhtudel, kui lapsel on puudeaste tuvastatud varem. Minister selgitas, et see ei ole ebavõrdsuse tekitamine: õppelaenu kustutamist on selle seaduseelnõu mõistes siiski laiendatud ja võrdsust ikkagi juurde tekitatud. Ma tuletan meelde, et aastal 2014 rakendus õppelaenu kustutamine sügava puudega laste vanematele, selle eelnõuga lisanduvad ka raske puudega laste vanemad.
Ja sotsiaalkomisjon võttis vastu otsused: ettepanek võtta seaduseelnõu menetlemine täiskogu päevakorda tänaseks, 18. aprilliks; ettepanek esimene lugemine lõpetada; ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 3. mai 2017 kell 17.15; määrata ettekandjaks komisjoni esimees Helmen Kütt ja küsida ka kultuurikomisjoni arvamust õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Kõik nimetatud otsused olid konsensuslikud ja hea meelega vastan küsimustele. Aitäh!

Nendest esimese esitab Andres Ammas.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Mul on päris lihtne küsimus ja palun vabandust, kui see ainult otsapidi haakub kõnealuse teemaga. Teid ja ministrit kuulates tundub kogu selle eelnõu sisu väga õige ja normaalne. Miks seda juba varem tehtud ei ole?

See on väga hea küsimus. Nüüd on mul võimalik rääkida ka sellest, mida ma komisjoni ettekandjana rääkida ei saanud. Nii et ma tänan teid küsimuse eest! Aastatel 2011–2014, kui valitsuses olid Reformierakond ja IRL, algatasid sotsiaaldemokraadid opositsioonierakonnana eelnõu ja seda menetleti. Ma pean väga tunnustama kultuurikomisjoni esimeest Urmas Klaasi ja sotsiaalkomisjoni esimeest Margus Tsahknat, kes seda vaatamata valitsuse eitavale seisukohale menetlesid. Seega, sotsiaaldemokraadid, ka minu isikus, algatasid selle eelnõu, et nii sügava kui raske puudega laste vanemate õppelaen kustutataks. Nagu me teame, ei olnud sel ajal ka tasuta kõrgharidust ehk ei olnud võimalust tasuta õppida, tuli maksta.
Kõnealust eelnõu menetleti kahes komisjonis, valitsuse seisukoht oli eelnõu mitte toetada. See jõudis saali –seaduseelnõu number oli 334 – ja 12. juunil 2013 oli mul võimalik kõneleda siit puldist ja siis tõepoolest, lahe opositsiooni ja koalitsiooni vahel kadus. Tõsi, seadust natuke kärbiti: alates 2014. aastast hakati kustutama ainult sügava puudega laste vanemate õppelaenu. Aga see, et praegu on see eelnõu võetud menetlusse ja otsus on selline, tähendab, et valitsus – sotsiaaldemokraadid, IRL ja Keskerakond – on valmis seda toetama. Lubadusi saab täita valitsuses. Ja nüüd on käes selle toreda seaduse, mis hakkas kehtima aastal 2014 ja mis on andnud vanematele tuge ja abi, jätk: ka raske puudega laste vanematele saab selle seaduse mõistes osaks sügava puudega laste vanematega võrdne kohtlemine. Nii et aitäh veel kord küsimuse eest! Ja ma palun, et te eelnõu esimesel lugemisel mitte, aga lõpplugemisel toetaksite.

Jürgen Ligi.

Aitäh, austatud ettekandja! Kui te tõesti arvate, et teie roll eelnõu sisu tutvustamisel on näidata näpuga mõnele opositsioonierakonnale, siis proovige veel kord. Öelge, kas see on üldine sotsiaalpoliitiline põhimõte, et inimesi toetatakse vastavalt võetud laenudele. Kas teilt on oodata ka eelnõu näiteks eluasemelaenude kustutamise kohta või on veel mõni sotsiaalpoliitiline meede, mida kaaluda?

Austatud kolleeg! Eelnõu tutvustamisel ei esitanud ma ühtegi sellist väidet, vaid kandsin ette selle, mis toimus komisjoni istungil, milline oli arutelu. Küsimuste esitamise ja vastamise voorus, ma arvan, on mul õigus vastata küsijale, miks selline eelnõu alles praegu tuleb. Ja kui ma ei eksi, siis ma enda meelest just väga tunnustasin Reformierakonda ja IRL-i, kes vaatamata valitsuse eitavale seisukohale siiski komisjonides ja Riigikogus otsustasid seda eelnõu edasi menetleda ja ka toetada. Nii et ma ei tunne, et ma oleksin kellegi peale näpuga näidanud, või kui näitan, siis ainult seda erakonda ja valitsust tunnustades.

Eelnõu menetluse selles faasis on küsijal võimalik ka teist korda küsida. Jürgen Ligi.

Aitäh! Teil on kindlasti õigus küsimustele vastata, aga komisjoni esindajana, mitte isiklikust, mitte erakondlikust vaatepunktist. Selles mõttes tuleb täpsustada. Aga mina küsisin ka ja ka mulle on teil õigus vastata. Kas laenu kustutamine on teie arvates universaalselt täpne ja parim viis sotsiaalpoliitikaks või võiks sotsiaalpoliitikas olla mõni neutraalsem lahendus? Kas eluasemelaenu hakatakse ka edaspidi kustutama? See on ka laen.

Suur aitäh küsimuse eest! Ma pean nüüd kommenteerima, et eluasemelaenu kustutamine ei ole kindlasti sotsiaalkomisjoni päevakorras ja see ei ole ka selle komisjoni teema. Kui see tuleb jutuks mõnes teises komisjonis ja keegi esitab eelnõu, siis on võimalik seda menetleda ja arutada. Mina olen alati olnud seisukohal, et sügava või raske puudega laste vanemate koormus on praegu niivõrd suur. Ja nendest, kes on siiski võtnud ka õppelaenu ja kellel see kustutatakse – te näete, milline see protsent on tegelikult, kui väike see on –, kasutavad seda võimalust vaid need, kellel see vajadus on. Jah, meil on ilmselt erinev arusaamine sotsiaalpoliitilistest lähenemistest, mis on mõistetav. Mina aktsepteerin teie lähenemist. Ja praeguses voorus küsimustele vastates ei esinda ma kindlasti mitte komisjoni seisukohta, sest sel juhul ma võiks teile väga lihtsalt vastata, et komisjonis seda ei arutatud.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mulle torkas silma üks kummaline protsent – 5,18, mis on siin väga oluliseks muutunud. 2014. aastal kustutati 5,18%-l sügava puudega laste vanematest õppelaen ja edaspidi on aluseks võetud, et see 5,18 on mingisugune dogmaatiline number, mille järgi tehakse ka prognoose. Seletage lahti, kust selle 5,18 fetišeerimine alguse sai. Ja kas siis 94,82% sügava puudega laste vanematest ei taotlenud sellel esimesel aastal laenu korstnasse kirjutamist?

Aitäh teile küsimuse eest! Seaduseelnõu on ette valmistanud Sotsiaalministeerium. Nad on võtnud nii raske kui sügava puudega laste vanemate korral aluseks selle, mitmel protsendil sügava puudega laste vanematest on seni laen kustutatud. Nad on võtnud selle analoogiks. Ilmselt oleks olnud parem esitada see küsimus sotsiaalkaitseminister Kaia Ivale, sest tõepoolest, komisjonis sellest ei räägitud, seda küsimust ei tekkinud.

Lauri Luik.

Suur tänu! Hea ettekandja! Minu arvates on raske puudega laste vanemate toetamine, nende perede aitamine igati mõistlik. Küll aga on mul seda laadi küsimus. Kui te seda komisjonis arutasite, siis kas teil tekkis seal ka nn õigluse küsimus: osa perekondi, kus on raske puudega laps, on võtnud õppelaenu ja saanud sellest mingisugust hüvet, aga teised perekonnad, kes ei ole seda laenu võtnud, ei ole ka hüvet saanud. Kui riik hakkab neid, kes on hüvet saanud, täiendavalt toetama, siis kas see on õiglane nende suhtes, kes samuti kasvatavad raske puudega last, aga ei ole seda hüvet saanud?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma olen ka seda meelt, et igasugune raske või sügava puudega laste vanemate ja perede toetamine on vajalik ja põhjendatud, sest nad jäävad teistega võrreldes väga paljudest võimalustest oma suure hoolduskoormuse tõttu ilma. Kas see on ebaõiglane? Selle seaduseelnõu mõistes kindlasti mitte, sest see tegelikult likvideerib ära seni kehtinud ebaõigluse: peale sügava puudega laste vanemate laieneb õppelaenu kustutamine nüüd ka raske puudega laste vanematele, nagu kunagi, 2013. aastal eelnõu 334 järgi mõeldud oli. See, mis puudutab nende perede toetamist, kus kasvavad sügava ja raske puudega lapsed, on järgmiste eelnõude teema. Kui neid ette nähakse ja esitatakse, siis ma võin sotsiaalkomisjoni nimel kindlasti lubada, et neid eelnõusid menetletakse täie tõsidusega, sõltumata sellest, kas need esitatakse opositsioonist või koalitsioonist. Nii et kui heal ametikaaslasel on mõtteid ja ettepanekuid, kuidas neid peresid toetada, siis esitage eelnõu. Sotsiaalkomisjon on kindlasti valmis selle menetlusega tegelema.
Kui lühidalt vastata komisjoni arutelu kohta, siis, nagu ma esile tõin, tekkis seal see küsimus, mille esitasid Jüri Jaanson ja Monika Haukanõmm. Ja minister ka selgitas, et need kaks mõtet või seadust ei ole omavahel selles mõttes seotud, et praegu likvideeritakse vastuolu: õppelaenu kustutamine kehtis seni ainult sügava puudega laste vanematele, nüüd lisanduvad ka raske puudega laste vanemad. Aga oleme kahtlemata valmis eelnõusid arutama.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei saa ikkagi aru, seletage mulle. Kui praegu kirjutatakse korstnasse 5,18% puudega laste vanemate õppelaenud, siis 94,82% neist inimestest peavad jätkuvalt seda koormat kandma. Miks enamiku, st 95% puudega laste vanemate õppelaene korstnasse ei kirjutata?

Ma tänan teid küsimuse eest! Ma ei tahaks kasutada väljendit "kirjutatakse korstnasse". Sügava puudega laste vanematest on õppelaenu kustutamist taotlenud teie nimetatud protsent. Iseasi, kui paljud neist on üldse õppelaenu võtnud. See ei tähenda mitte, et see protsent, kellel kustutatakse, on ainult 5 ja 95%-l ei kustutata, vaid see on võetud nende lastevanemate arvust, kelle peres kasvab sügava puudega laps. Ja siin tuuakse analoog, mis võetakse lihtsalt aluseks, et tõenäoliselt esitab ka sama palju raske puudega laste vanemaid taotluse õppelaenu kustutamiseks. See ei tähenda, et 95% maksavad oma õppelaenu: mitte kõik sügava puudega laste vanemad ei ole võtnud õppelaenu ja tõenäoliselt ei ole neil ka kõrgemat haridust.

Palun, Tiina Kangro!

Ma jäin kustutamisega hiljaks, Helmen Kütt just ütles selle vastuse ära. Ma tahtsingi Peeter Ernitsale selgitada, et mitte 5% laenuvõtjatest ei saa selle kustutamise osaliseks, vaid lihtsalt kõik sügava puudega laste vanemad ei ole ilmtingimata laenumaksjad.

Nüüd on ka retoorilisele küsimusele vastatud. Aitäh teile, Helmen Kütt!

Aitäh teile veel kord!

Avan läbirääkimised seaduseelnõu üldpõhimõtete aruteluks. Palun, Monika Haukanõmm Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel!

Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Täna meie laual olev eelnõu on igati kiiduväärt, sest me loome võrdsemaid võimalusi raske või sügava puudega laste vanematele. Nüüd saavad ka raske puudega laste vanemad lisaks sügava puudega laste vanematele ja puuduva töövõimega inimestele taotleda riigilt õppelaenu kustutamist. Sellega saab tegelikult ju ainult nõustuda ja seda ka toetada. Olenemata sellest, kas lapsel on tuvastatud raske või sügav puue, saab vanem õppelaenu tagastamisel kergendust. Seda enam, et me tegelikult ju teame, et piir raske ja sügava puude vahel on imeõhuke.
Kuid on üks mure, mida praegu ka meie diskussioon näitas ja mida ma tahaksin siin teiega veel kord jagada ja üle korrata. Nimelt, seda hüvet saab kasutada ainult siis, kui lapse puue määratakse peale õppelaenu taotlemist. Seega ei laiene see meie loodav hüve kõikidele raske või sügava puudega laste vanematele, kes on õppelaenu võtnud. Ja me ei saa tegelikult ka jätta sellist väärmuljet inimestele, justkui see laieneks kõikidele. Kui vanem ei ole asjaga täpselt kursis ja lapsel tuvastatakse puue näiteks kuu aega enne õppelaenu võtmist või taotlemist, siis talle õppelaenu tagastuse kustutamine ei laiene. Selline konstruktsioon tekitab paratamatult nendes inimestes ebaõigluse tunnet.
Praeguses olukorras ja ka meie ees olevas eelnõus lähtutakse tegelikult sellest, et oluline on puude tuvastamise hetk kui fakt, mitte see, kas peres kasvab puudega laps või mitte ja kuidas see mõjutab pere toimetulekut. Kui peres on selline laps, siis me kõik teame, et see mõjutab pereelu ning paratamatult kaasnevad sellega lisakulud, mida õnneks tervete lastega ei ole. Eestis on ümmarguselt 6500 raske või sügava puudega last, kelle vanematest enamik ei õpi ülikoolis ega taotle ka õppelaenu kustutamist. Kõik vanemad aga, kes suudavad ja tahavad õppida ning ennast arendada puudega lapse kõrvalt, väärivad kiitust ja tunnustamist. See, kas pere toimetulekut toetatakse õppelaenu kustutamise või mõne muu meetme abil, on tegelikult ju poliitilise otsustamise küsimus. Kuid me peame vältima ebavõrdsete ja ebaõiglaste olukordade tekkimist, olgu siis tegemist reaalse olukorraga või tunnetusliku küsimusega. Aitäh!

Jürgen Ligi Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tulin siia mitte niivõrd Reformierakonna nimel kui lihtsalt selgitama, miks on sellised küsimused komisjonis, valitsuses ja ka siin saalis kerkinud. Ma ikka tahaks, et eelnõude ja sotsiaalpoliitika arutamine oleks intelligentne tegevus ja me tõesti tegeleksime argumentidega, mis puudutavad konkreetset eelnõu, konkreetset meetodit inimeste abistamisel.
Keegi ju ei vaidlusta seda, et raske või sügava puudega lapse vanemad on kohutavalt raskes olukorras. Küll aga ei ole see läbinisti ideaalne eelnõu, nagu siin kõlas, justkui me peaksime olema kõigega nõus, st iga meetmega, mis välja pakutakse, ja siit puldist koguni ütlema, et mis tahes meede – siin ju öeldi, mis tahes meede – selliste perede toetamiseks on hea. Ei ole mis tahes meede hea. Me näiteks ei osta pere vasakujalgsetele saapaid või taimetoitlastele kapsast. See oleks ju tobe. Küll aga me teeme praegu järjekordselt valiku õppelaenu võtmise alusel selle pärast, et ühe korra on seda tehtud. See tõesti ei ole õiglane nende suhtes, kes õppelaenu võtnud ei ole. See annab ühele kitsale ringile nendest õnnetutest – kui nii tohib öelda, võib-olla nad ei tunnegi ennast õnnetult – või siis kehva saatusega peredele eelise teiste samasuguse saatusega perede ees. Me ei peaks laiendama kord tehtud soodustusi. Selles ongi igasuguste soodustuste saatan, et niipea, kui nad lähevad märgist mööda, hakkavad nad sünnitama uusi sarnaseid märgist mööda minevaid soodustusi.
Pere eelarve on tervik. Pere eelarves on igalühel midagi erilist ja need pered on tegelikult mingis mõttes sarnased. Me ei peaks neil vahet tegema selle alusel, kas nad on võtnud õppelaenu või mitte, vaid kohtlema neid ühtemoodi, et neil on lapse tõttu väga raske olukord, mis takistab neil tööl käimist ja kindlasti koormab ka nende eelarvet. Nii et ma oleks tahtnud, et sellest räägitakse ja vähemalt tunnistatakse, et see on üks kõver ja ebaõnnestunud meede, et tegelikult on valest servast lähenetud. Me oleme õppelaenu kustutamise meedet juba varem n-ö kustutanud. Õppelaenu võtjate suhtes on ilmselgelt diskrimineeriv teha otsust näiteks selle järgi, kas nad lähevad avalikku sektorisse või mitte, luues nii kellelegi eelise kellegi teise suhtes. Aitäh!

Palun, Tiina Kangro, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja!

Austatud rahvasaadikud! Ma ei plaaninud sõna võtta, aga rahvasaadik Jürgen Ligi sõnavõtt inspireeris mind selleks. Ma siis lühidalt märgin, et arusaadavalt ka Isamaa ja Res Publica Liidu ja teiste koalitsioonipartnerite jaoks see eelnõu, mis käsitleb niisugust pisikest sektorit, st kuidas ühe halvas olukorras sihtgrupi olukorda parandada, tegelikult ei ole hea meede. Ma olen selles suhtes, Jürgen, sinuga täiesti nõus. Aga ma tahan ära markeerida ka selle, miks me sellist lapitekki juba aastaid lapime – see on ju valdavalt sotsiaalpoliitika juhtimise juures väga pikki aastaid olnud Reformierakonna tegemata või halvasti tehtud töö tagajärg.
Kui me eile sotsiaalkomisjonis arutasime seda täiesti ootamatult puhkenud rehabilitatsioonirahade ja Sotsiaalkindlustusameti tegevuse n-ö kriisi, siis isegi Sotsiaalministeeriumi asekantsler tunnistas, et ministeerium on siiamaani, kõik need aastakümned, töötanud lapiteki meetodil. Ja minu meelest on see väga-väga tõsine koht, kus ma isiklikult kutsun üles kõiki rahvasaadikuid, kõiki fraktsioone astuma seda sammu ja olema natukene üle sellest vahel üsna primitiivseks minevast opositsiooni-koalitsiooni võitlusest. Ühed tahavad hirmsasti ennast näidata ja teistele pasunasse panna, tegelikult mõtlemata, et see on nende enda kunagi varasematel aastatel tegemata jäänud töö.
Nii et minu siiras üleskutse on, et äkki me teeme selle ajaloolise sammu, et me sotsiaalküsimustes vähemalt mõneks ajaks lõpetame selle tobeda võitluse ja võtame oma parimad jõud kokku, nii palju või nii vähe, kui neid siin parlamendis või üldse Toompeal on, kes sotsiaalsüsteemi jagavad sel määral, et me võiksime teha mingisuguseid süsteemsemaid, pikema perspektiiviga ja targemaid samme. See on minu siiras üleskutse. Ma pakun ennast koostööd tegema teie kõigiga, kellel see tahtmine on. Aitäh!

Vastulauseks on õigus Jürgen Ligil. Palun kohapealt!

Aitäh! Seda on üsna kohutav kuulata, kui üks erakond on koalitsioonis ja mõnitab endist koalitsioonipartnerit tegemata töö teemal, jättes tegelikult argumendid esitamata. Tiina Kangro ütles, et see on kehv meetod, aga see on meie tegemata töö. Ei, see on meie koos tegemata jäänud töö. Küll aga võib öelda, kui oma erakonda ja eelmist valitsust kaitsta, et meie algatasime kogu töövõimereformi. Ma ei võta seda kuidagi isiklikult, parteiliselt, aga lihtsalt selline mõnitamine ülevalt alla põhjusel, et meie oleme nüüd võimul ja teie ei või meid kritiseerida, võiks ära lõppeda. Saage sellest tõesti üle! Tõesti, see stiil võiks ära lõppeda. Me räägime konkreetsest meetmest ja me ei peaks erakondlikke silte lööma.

Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 417 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 417 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. mai kell 17.15.

Järgmiseks Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud maksukorralduse seaduse § 4¹ muutmise seaduse eelnõu 391 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Remo Holsmeri!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on maksukorralduse seaduse § 4¹ muutmise ettepanek, mille on algatanud Reformierakonna fraktsioon. Ma kõigepealt räägin teile selle sätte kujunemise ajaloost. 2015. aasta kevadel võttis toonane Riigikogu ühehäälselt vastu maksukorralduse seaduse muudatuse, mille eesmärk oli sätestada seaduse tasandil, et maksumuudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääks kuus kuud. Selle muudatuse poolt hääletasid toona Reformierakonna, Keskerakonna, IRL-i ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed. Keegi vastu ei olnud. Muudatuse eesmärk oli suurendada maksukeskkonna stabiilsust, parandada maksumuudatuste ettenähtavust ja jätta maksukohustuslastele rohkem aega maksumuudatustest tulenevateks ümberkorraldusteks. Toonase muudatuse algatas kaubandus-tööstuskoda kollektiivse pöördumise näol ja sellele kirjutas alla ligi 1300 ettevõtet ja ettevõtjat.
Tegu on põhimõttelise otsusega. See parandab kindlasti ettevõtluskeskkonda ja annab kindlustunnet nii praegustele ettevõtetele kui ka neile, kes kavatsevad oma firma luua. Nii ütles toona sotsiaaldemokraadist rahanduskomisjoni esimees Rannar Vassiljev. Praegune rahandusminister Sven Sester hääletas samuti muudatuse poolt ja märkis 2015. aastal, et seadusega astume sammu edasi, et luua ettevõtjatele pikemaks perioodiks ennustatav maksukeskkond. Tsiteerin härra Sesterit: "Tähtis on seegi fakt, et riik peab enne maksumuudatuste sisseviimist eelnevalt läbirääkimisi ettevõtjatega." Vaat oli aeg! Oli aasta 2015. Läks poolteist aastat mööda ja 2016. aasta lõpus olid IRL-il, Keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatidel kõik need ilusad sõnad ja antud lubadused meelest pühitud. Eelmise aasta lõpus võttis Riigikogu just nende kolme fraktsiooni häältega vastu maksukobara eelnõu, millega tõsteti sotsiaalmaksu võrreldes varem kehtestatuga täpselt kahenädalase etteteatamisajaga.
Maksukorralduse seaduse seletuskirja kohaselt võib kuue kuu reeglit rikkuda juhul, kui riigis on loodusõnnetus, sotsiaal-majanduslik kriis või mõni muu ekstreemne olukord. See on täiesti loogiline aken, mille me 2015. aastal jätsime, selleks et riik saaks nimetatud juhtudel kiiresti reageerida. Kui me nüüd mõtleme, milline olukord oli 2016. aasta lõpus, siis töötuse määr oli alla 5%, majandus kasvas, palgad tõusid. Jutt sellest, nagu oleks olnud väga erakorraline olukord, ei ole väga tõsiselt võetav. Valitsuse vahetus kui selline on, jah, legitiimne protsess, aga see ei ole põhjendus selleks, et kuue kuu reeglit rikkuda. Tulemus on käes. Tulemus on see, et kaubandus-tööstuskoda ja ettevõtjad on pöördunud riigi vastu kohtusse. Samamoodi on õiguskantsler pöördunud kohtusse aktsiiside liiga rutaka tõstmise tõttu. See on nüüd näide selle valitsuse poliitikast, kus ettevõtjad on sunnitud kohtu kaudu oma õigusi kaitsma. Ja ma arvan, et see ei ole väga hea praktika ja meil ei ole väga kaasaegne riik, kui partnerina toimiv valitsus loob õigust ja teeb maksumuudatusi rutakalt ja rapsivalt.
Kehtiva maksukorralduse seaduse vastava paragrahvi ja seletuskirja mõningasele ebatäpsusele viitas aasta lõpus ka õiguskantsler Ülle Madise. Ta tegi ettepaneku, et seaduse tekstis oleks õigusselguse huvides üles loetletud need erijuhud, mil kuue kuu etteteatamise ajast oleks lubatud kõrvale kalduda. Meenutan siis, et neid erijuhte on praegu kirjeldatud seletuskirja tasemel. See eelnõu viib erijuhud seaduse teksti. Kirjeldan ka neid erijuhte: kiiret lahendamist vajavate maksupettuste vältimine ja selleks vajalike meetmete rakendamine, märgatavalt muutunud majandus-, finantsstabiilsus-, keskkonna- ja julgeolekuolukorrale reageerimine või nendega seonduvate riskide ennetamine.
Eelnõu toetades hääletate stabiilsema ja etteaimatavama maksukeskkonna poolt, nii nagu me kõik, neli fraktsiooni, 2015. aasta kevadel kokku leppisime ja koos hääletasime. Ma arvan, et tegelikult oleks aus, kui need inimesed, kes vastu hääletavad, algataksid eelnõu, mis üldse tühistaks selle paragrahvi, sest nagu me nägime eelmise aasta lõpus, see paragrahv Eesti Vabariigis sisuliselt ei kehti. Koalitsiooni enamuse toel hääletatakse sellest lihtsalt üle ja seda kokkulepet, mille neli erakonda 2015. aastal siin Riigikogus tegid, ei peeta miskiks. Tänan tähelepanu eest ja kutsun kõiki üles eelnõu toetama!

Esimese küsimuse esitab teile Aivar Sõerd.

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teadaolevalt valmistab praegune valitsusliit ette vähemalt kuut ulatuslikku maksuseaduse muudatust. Need on uued maksud, nende ettevalmistamine on alles algusjärgus, need eelnõud on veel läbi töötamata ja ettevõtlusorganisatsioonidega läbi arutamata. Kui need maksukoormust tõstavad, siis nad peaksid jõustuma enne 1. juulit. Sellel kevadistungjärgul on jäänud veel kuus töönädalat ja ilmselgelt mõistlikus tempos neid eelnõusid läbi arutada ei ole võimalik. Kas koalitsiooni vastuseis sellele eelnõule ei tulene sellest, et on kavas seda kuue kuu reeglit rikkuda, selleks et saaks need uued maksud kehtima panna?

Aitäh! Kõigepealt neist maksudest. Jah, kuus maksu, nagu me oleme siin kokku lugenud, planeerib uus valitsus kehtestada. Liidame sinna veel juba seadustatud astmelise tulumaksu järgmise aasta algusest. Ajalukku kindlasti see valitsus sellise suure hulga maksudega läheb.
Teiseks, mis puudutab nende maksude kehtestamise, vastuvõtmise aega, siis seda on raske prognoosida. Teie tähelepanek on täitsa õige, et kuus töönädalat on jäänud. Seda, kas selle aja jooksul jõutakse need muudatused Riigikogust ka n-ö läbi lükata või Riigikogu jõuab neid arutada, on raske öelda. Igal juhul saab see protsess hetkeseisu vaadates olema umbes sama rapsiv, sama kiire, nagu oli aasta lõpus. Need on väga mahukad eelnõud, väga põhimõttelised maksumuudatused, aga eeldatakse, et Riigikogu neid väga kiiresti enne jaanipäeva arutab. Kui neid ei jõuta arutada, siis kuue kuu reeglit taas kord rikutakse. Aga nagu ma ütlesin, mulle tundub, et tegelikult on IRL, Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid sellest põhimõttest niikuinii taganenud. Ma olen korduvalt teinud ka Sven Sesterile ettepaneku see paragrahv tühistada. Küllap tullakse sellega varsti välja, sest, nagu näha on, see paragrahv seaduses ju ei toimi, sellest kinni ei peeta.

Andres Ammas.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Juunis 2015 võttis see saal siin vastu ühe kobarseaduse, mis tollase koalitsiooni arvates oli hädavajalik ja igati õigustatud. Mullu võttis see saal jälle vastu kobarseaduse, mis uue koalitsiooni arvates oli hädavajalik ja väga õigustatud. Kaks ei jää kolmandata: tõenäoliselt me tänavu juunis puutume jälle kokku ühe uue kobarseadusega. Kuidas sa nüüd näed selle kuue kuu reegli ja kobarseaduste vahelist seost?

Aitäh! See on jätk eelmisele küsimusele. Ilmselt on see kobarseadus siis tõesti tulemas, millega kõik need kuus või seitse maksu – või ma ei tea, kui palju makse valitsus kavatseb kehtestada – soovitakse seadustada. Ma korra seletan, mis vahe on siin 2015. aastaga: need olid valdkondlikud maksuseadused, mida valitsus valmistas oma kooskõlastusringiga pikalt ette. Minu meelest me oleme sellest siin ka eelmise aasta lõpus rääkinud, et valitsuse algatatud eelnõu saadetakse kooskõlastusringile, ministeeriumid annavad sellele oma hinnangu, teevad ettepanekuid ja siis esitatakse see Riigikogule. Nii tehti ka aastal 2015: sellele eelnes normaalne kaasamisprotsess ja järgiti ka kuue kuu reeglit, et muudatused oleks vastu võetud 1. juuliks 2015. Seda kõike järgiti ja see on see vahe. Kui me võrdleme, kuidas tehti maksumuudatusi 2016. aasta oktoobris-novembris, siis hea kolleeg Ammas teab väga hästi, et härra Sester tuli komisjoni ja ladus ette 37 lehekülge muudatusettepanekuid ilma igasuguse eelneva kooskõlastuseta valitsuse tasandil, esitas need komisjoni kaudu. Hoopis teine protsess – see on see vahe.

Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Äkki te palun kommenteerite selle eelnõu algatajana ja ettekandjana seda lauset, millega valitsus lükkas selle ettepaneku tagasi: "seaduse täiendamine eelnõus toodud viisil oleks pigem näilise mõjuga ja ebaotstarbekas". Mind huvitab sõnapaar "näiline mõju". Kui õiguskantsler on öelnud selle kuue kuu reegli seni kehtiva seletuskirja kohta, et seletuskiri ei ole õigustloov akt, siis kuidas mõista seda näilist mõju, kui nüüd on väga selgelt toodud seaduse teksti seni seletuskirjas olnud põhimõte?

Aitäh! Me Reformierakonna fraktsiooniga tuginesime õiguslikes argumentides väga paljuski õiguskantslerile, kelle hinnangul – nii nagu ka teie täpselt viitasite – võiksid seletuskirjas olevad erijuhud olla kirjeldatud seadusparagrahvina, et oleks õigusselgus, üheseltmõistetavus ja ka õiguskindlus. Sellest lähtudes me oma ettepaneku tegime. Rahandusministeeriumi ja lugupeetud ministri positsioon on minu meelest ise näilised. Nagu ma ütlesin, oleks ausam see paragrahv üldse tühistada. Küllap minister tuleb selle ettepanekuga ja tühistab selle paragrahvi millalgi ära.

Andres Herkel.

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma tulen ka selle kobarseaduse juurde. Mul tekib selline mõttekäik, et kas selle poole aasta põhimõtte kõrval vääriks siis sätestamist ka see, et maksuseadusi ei muudeta paketis. Ausalt öelda mina nii suurt vahet nagu teie selle 2015. aasta juhtumi ja eelmise aasta lõpu juhtumi vahel ei näe. Need olid mõlemad halvad pretsedendid. Aga aastal 2015, kui Reformierakond siia oma kobarpaketiga tuli, just nimelt see poole aasta reegel muutuski takistuseks. Te tahtsite seda kiirelt läbi viia, aga poole aasta reegel oli ees, teistmoodi ei saanud, panite kobarasse. Siin on ilmselge puutepunkt ja üks halb praktika tingib teist. Kuidas siis selle maksuseaduste paketti panemisega on ja kuidas sellele võiks läheneda?

Aitäh! Teil on täiesti õigus. Meie toona lähtusimegi sellest, et pool aastat oleks seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel, et ettevõtjatel oleks aega maksumuudatustega kohanemiseks. Ma pean nüüd oma eelnevat juttu üle kordama, aga vahe on selge. Kui toona läbisid kõik need muudatusettepanekud valitsuse tasandil elementaarse kooskõlastusringi, kus kõik huvigrupid, osapooled, ministeeriumid said oma positsioone kaitsta, argumenteerida, täiendada, siis 2016. aasta lõpus seda ei toimunud.
Kas Riigikogu peaks õiguslikult n-ö kobareelnõud ära keelama? See on, ma arvan, rohkem põhiseadus- ja õiguskomisjoni analüüsida. Me ei saa võtta maksumuudatusi välja muust õiguskeskkonnast.

Mihhail Stalnuhhin.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on pigem filoloogiline küsimus. Teil on seal eelnõus selline sõna nagu "eelkõige". See eeldab, et on olemas mingi tuhat põhjust, miks võib mitte täita §-s 4¹ sätestatut, aga eelkõige te näete nelja põhjust, mis on toodud selles teie pakutavas sõnastuses. Mida see sõna seal teeb? Tegelikult see ju nullib ära kogu selle mõtte, mis seal tekstis on. Te nimetate, millised on eelkõige need põhjused, aga see jätab ruumi sellele, et on olemas veel kümneid ja kümneid põhjuseid, miks seda kuue kuu tingimust võib mitte täita.

Aitäh! 2015. aasta kevadel me kõik siin saalis, nii sotsiaaldemokraadid, keskerakondlased, reformierakondlased kui ka IRL-i liikmed, saime aru, mis seaduse me vastu võtame. Saime aru sellest, et riigipoolne sõnum on kuus kuud maksumuudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahel. Etteaimatavus, stabiilsus – ma arvan, et kõik rahvasaadikud (suure tõenäosusega teie ise, härra Stalnuhhin, kaasa arvatud) teadsid siis, miks on sellist muudatust maksukorralduse seadusesse mõistlik panna, mis eesmärgil me seda teeme. Kui te lähete ühe sõna tasemele, siis sellel debatil pole mingit mõtet minu meelest, sest te enda sõnastatud põhimõtet eelmise aasta lõpus rikkusite. Kui on soov rikkuda, siis leiab alati põhjuse. Seda näitas ka 2016. aasta detsember. Nii et selles suhtes ei ole mõtet sellesse ühte sõnasse kinni jääda.

Helmut Hallemaa.

Hea ettekandja! Ma olen väga nõus Andres Herkeliga, et aastal 2015 tuli uus valitsus ja siis oli vaja poliitilisi põhimõtteid muuta. Ja nüüd, 2016. aasta lõpus tuli täpselt samamoodi uus valitsus. Nii et selles mõttes ongi uute põhimõtete kehtestamine valitsuse poolt oluline. Aga minu küsimus tuleneb sellest, kas te juhuslikult panite kokku erinevaid asju ja kas on üldse mõistlik ja õige neid niimoodi kokku panna. Te jätsite mainimata ühe tähtsa maksumuudatuse: 1. jaanuarist 2017 jäi ära majutusasutuste käibemaksu tõus, mis tegelikult ju oluliselt mõjutab turismiettevõtlust ja seda positiivses suunas. Te mainisite ka astmelist tulumaksuvaba miinimumi, mis tõesti teatud mööndustega hakkab kehtima 1. jaanuarist 2018, st seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääb tegelikult üks aasta. Ja see mõjutab positiivselt 88% inimestest. Nii et miks need asjad niimoodi kokku pandi? Kas üldse on õige selliseid erinevaid asju niimoodi kokku panna?

Maksuleevendused kuue kuu reeglit otseselt ei puuduta. Kui maksumaksja jaoks läheb maksumäär väiksemaks, siis kuue kuu reegel ju ei kehti. Ma arvan, et iga maksumaksja on nõus ka tunnise etteteatamisajaga vähem makse maksma. Seal ei pea kuute kuud ootama.
Mis puudutab Vabariigi Valitsuse vahetust, siis see on väga vale eeldus, mis on Keskerakonna fraktsiooni liikmetel, ja nagu kõlas ka rahanduskomisjonis. Vabariigi Valitsuse koosseisu muutus ei ole argument, rikkumaks kuue kuu reeglit. See oli teadlikult aastal 2015 kehtestatud kaitsemehhanism just sellisteks olukordadeks, nagu tekkis eelmise aasta lõpus. Selleks, et ei oleks nii, et kui valitsus vahetub, siis ta võib priuh-prauh teha nädala ajaga selliseid muudatusi, et hoia mütsi kinni. Sellepärast see reegel siin ongi ja te ise, olles opositsioonis, hääletasite selle eelnõu poolt aastal 2015. Ma mõtlen Keskerakonna fraktsiooni. See on tegelikult kaitsemehhanism maksukeskkonna etteaimatavuse tagamiseks.

Urmas Kruuse.

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea ettekandja! Üldiselt võib ju mõista, miks praeguses koalitsioonis selle teie ettepandud muudatuse vastu ollakse, kui rääkida ka IRL-ist, kes oli ühel hetkel valmis eelarve tasakaalu põhiseadusesse panema. Aga teiselt poolt mina kui maksumaksja tunnen hoopis muret selle üle, kas tulevikus ei peaks selliste maksumuudatuste – nende maksude, mis mind puudutavad – vastuvõtmise ja jõustumise vahel olema mitte pool aastat, vaid terve aasta. Ma tegelikult aktsepteerin teie arvamust, et valitsuse vahetus võrreldes kogu riigi ja rahva teatud stabiilsuse ja kindlusega ei ole nii suur põhjus selleks, et rikkuda seadust.

See oli vist punktiga küsimus, mulle tundub, või kommentaar.

Kas see aeg võiks olla pikem kui kuus kuud?

2015. aastal me leppisime nelja fraktsiooniga kokku, et see võiks olla pool aastat. Mõneti oli argument ka see, et valimised on märtsikuus. See tähendab seda, et kui vast valitud rahvasaadikutel ja uuel valitsusel on soov teha muudatusi, siis kõige mõistlikum aeg selleks oleks järgmise aasta 1. jaanuarist. Väga paljud maksud on sätitud kehtima 1. jaanuarist. See oli see toonane loogika. Ja poole aasta reeglit pakkusid tegelikult ise välja ka ettevõtjad, kaubanduskoda, pidades seda täitsa piisavaks perioodiks maksumuudatustega kohanemisel.

Eiki Nestor.

Austatud eelnõu algatajad! Selle eelnõu poliitilisest mõttest ma saan aru, see ei tekita minus küsimusi, aga õiguslikus mõttes tekitab küll. Minu meelest käitus Riigikogu, kui ta kehtiva teksti kunagi vastu võttis, väga mõistlikult – see reegel on pool aastat ja teatud juhtudel ei pea reeglist kinni pidama. Sealjuures on ju nii, et kui kellelgi tekib selle reegli rikkumise vastu protest, siis kohus ütleb, mis teha. See esitatud eelnõu ei muuda ju mitte midagi. Loetelu ei ole täielik, ta ei ole konkreetne ja sisuliselt jääb ju kehtima seesama õiguslik olukord. Mis mõttega siis seadust muuta? Oleme parem ausad ja jätamegi selle seaduse nii, nagu ta on. Pigem peaks rahanduskomisjon tegelema nende ideedega, mis õiguskantslerilt tulid ja mis sisuliselt ei peagi kuue kuu reeglit õigeks.

Aitäh! Hea kolleeg, sa ise hääletasid ka 2015. aastal selle muudatuse poolt, teades väga hästi, mida see sisuliselt ja ka õiguslikult tähendab. Toona seletuskirjas kirjeldatud n-ö tagauksed olid ka ettevõtjatele teada. Kui on mingi erakorraline olukord, mis vajab valitsuse või Riigikogu kiiret sekkumist, siis ettevõtjad aktsepteerivad seda. Nagu hea kolleeg Eiki väga hästi teab, 2016. aasta novembris ei olnud meil maavärinat, looduskatastroofi, majandus ei kukkunud 22% kvartalis. Oli vähe teistsugune olukord Eesti Vabariigis, oli täiesti normaalne ja stabiilne olukord. Sellest ei saagi ettevõtjad aru. Ja mina ka ei saa aru, miks siis sellises olukorras, kus tööpuudus on üliväike, palgad kasvavad, majandus kasvab, sellest reeglist kinni ei peeta. Ma veel kord ütlen, et valitsuse vahetus ei ole argument selle reegli rikkumiseks.

Eiki Nestor, teine küsimus.

Sina seletad mulle ikka seda poliitilist poolt, mille kohta ma ütlesin, et ma saan aru. Ma räägin juriidilisest poolest: mitte midagi ju ei muutu, kui seda seadust nii muuta.

Aitäh! Ma arvan, et sa saad mõlemast poolest väga hästi aru. Nii nagu ma ka oma algses kõnes ütlesin, õiguskantsler viitas, et see paragrahv tuleks tugevamini sõnastada. Võib-olla ei läheks siis rahvasaadikutel selle paragrahvi puhul süda nii kergelt kõvaks, mis annaks rohkem kindlust ka tulevikuks, et seda reeglit ei rikuta. See oli tema ettepanek. Ma ei tea, kas Eiki Nestor tahab olla sellises koalitsioonis, kes käib ettevõtjatega iga kuu kohut. Ma arvan, et ei taha. See on ebamugav ja Eestist see väga head muljet ei jäta. Kaubanduskoda, ettevõtjad on pöördunud kohtusse sellesama kuue kuu reegli teemal. Sedapidi minu meelest ei peaks Eesti Vabariigis maksuseadusi tegema.

Austatud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolse ettekande teeb rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maksukorralduse seaduse § 4¹ muutmise seaduse eelnõu arutas rahanduskomisjon 10. aprillil k.a. Kohal oli Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Kairi Sudakov. Kõigepealt selgitas algatajate esindaja, kes just ka tribüünil esines, eelnõu sisu. Seejärel teatas Rahandusministeeriumi ehk Vabariigi Valitsuse esindaja, miks Vabariigi Valitsus seda ei toeta. Siis tekkis lühike arutelu. Nagu siingi, tõstatati seesama küsimus näilise mõju kohta. Ma ise küsisin ka, milles seda nähakse ja kuidas seda selgitada. Selgituseks kõlas, et tegelikult see paragrahv midagi ei muuda. Siis oli põgusalt juttu sellest, et äkki annulleeriks üldse selle paragrahvi seadusest, kui see üldse ei tööta. Aga vastus oli selline, et see tegelikult töötab, me sellest lähtume ja mõjuvaid põhjuseid sellest loobuda ei ole.
Tekkis ka väga põgus vestlus seletuskirja teemal. Kui lubate, siis ma isiklikult küsin, retooriliselt muidugi, Riigikogu juhatuselt, et kuidas sellega nii on. Mina mäletan seda, kuidas eelmises koosseisus mulle tagastati üks seaduseelnõu, mille ma ise olin ette valmistanud, aga mis ei vastanud normitehnikale – kõik need punktid, mis seadus meilt nõuab, ei olnud lahti kirjutatud. Praegusel juhul seda ei olnud. Nii et rääkisime seletuskirjast.
Võeti vastu ka menetluslikud otsused. Riigikogu juhatusele tehti ettepanek tuua eelnõu saali täna, 18. aprillil. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati komisjoni esimees ning hääletati läbi ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 6 ja vastu 2 komisjoni liiget. Kui ma õigesti mäletan, siis 1 oli erapooletu. Ei, erapooletuid siiski ei olnud – poolt 6 ja vastu 2. Aitäh!

Kuna retoorilistele küsimustele on tavaliselt vastus juba kontekstis olemas ja nii ka antud juhul, siis läheme pärisküsimuste juurde. Palun, Remo Holsmer!

Aitäh! Pärisküsimus on selline. Te ütlesite oma ettekandes, et see paragrahv toimib. Äkki te sisustate seda lauset näidetega? Ja kas selle maksukobara puhul, mis eelmise aasta lõpus siin vastu võeti, see paragrahv toimis või ei toiminud? Kuue kuu reeglit on ju igal juhul rikutud.

Aitäh selle küsimuse eest! Lugupeetud kolleeg, me mõlemad teame, kui rasked ajad seisavad rahanduskomisjonil viie lähinädala jooksul ees. Tõenäoliselt olen mina siin selles puldis põhiline komisjonipoolne ettekandja. Igal juhul ma ei alusta siin mingit erakondadevaheliste probleemide debatti. See on tee mitte kuskile ja seepärast ei alusta ma seda ka täna. Ma võiksin vastata, et loe palun see Rahandusministeeriumi, Sven Sesteri allakirjutatud kiri läbi, kus on see põhjendus olemas. Aga protokolli jaoks ma vastan, et me ei arutanud seda selles kontekstis, nagu küsimuses kõlas.

Andres Ammas.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Ma kahjuks ei saanud tookord sellel istungil viibida. Kas sa nimetaksid palun veel kord, mis olid valitsuse argumendid selle eelnõu vastu?

Siin selles kirjas, Vabariigi Valitsuse arvamuses on neli põhilõiku. Esimeses lõigus selgitatakse seda, mida pakub algataja, st seaduseelnõu sisu. Teises lõigus räägitakse 31. detsembril 2016 jõustunud tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusest, millega jäeti ära sotsiaalmaksu määra langetamine poole protsendipunkti võrra, ja öeldakse, et see oli vaid erandiks, mil – nüüd tuleb ladina keeles – vacatio legis jäi nimetatud tähtajast lühemaks.
Eelviidatud seadusele on oma hinnangu andnud ka õiguskantsler, pidades seda põhiseaduspäraseks. Nüüd ma tsiteerin seda kirja: "... § 4¹ täiendamine eelnõus toodud viisil oleks pigem näilise mõjuga ja ebaotstarbekas. Õiguskantsleri seisukohast järeldub, et kehtiv MKS § 4¹ võimaldab erandlikel ja põhjendatud juhtudel põhiseadusega kooskõlalise tõlgendamise korral, mil on arvestatud nii avalikke huvisid kui ka maksukohustuslase õigusi ja huve ning õiguspärast ootust, jätta seadusemuudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele vähem kui kuus kuud."
Neljas lõik on selline summeeriv, argumentatsioonile siin tegelikult ei viidata. Põhiline on see, et olukorra saab lahendada kehtiva seadusega. See on näilise mõjuga – see, mida pakutakse. Ma lisan siia veel kord, ärge võtke seda norimisena: sõna "eelkõige", kui te seal peale seda veel midagi nimetate, tõesti seadusesse ei sobi. Näiteks, kuidas aru saada sellest, kui koristajatädile on instruktsioonis kirjutatud, et eelkõige ta peab koristama koridori? Kuidas ma sellest aru pean saama? Kas ta ülejäänud ruume ei pea koristama? Kui peab, siis milleks see "eelkõige" on üldse sinna pandud? Nii et jah, see eelnõu on tõesti näilise mõjuga.

Aivar Sõerd.

Austatud juhataja! Austatud komisjonipoolne ettekandja! Te ütlesite just mingi aeg tagasi siin Riigikogu ees, et rahanduskomisjonil seisavad lähinädalatel ees rasked ajad. Sellega ma olen nõus, sest kuue töönädalaga tuleb vastu võtta sisuliselt kuus uut maksu ja mõned neist tuleb ilmselt kehtestada ka eraldi maksuseadusena. Need on reeglina ka maksukoormust tõstvad, sest koalitsioon tahab saada siit 214 miljonit eurot täiendavat maksutulu, nagu prognoos näitab. Mul on lihtsalt selline küsimus teile, et kas te võiksite rahanduskomisjoni esimehena meile lubada vähemalt seda, et need uued eelnõud jõuavad rahanduskomisjoni töölauale vähemalt maikuu esimesel või teisel töönädalal.

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma ütleks niiviisi, et ma ise loodan seda ja vastavad sõnumid on Rahandusministeeriumile üle antud. Igal juhul me ei kavatse rikkuda ühtegi tava, rääkimata seadussätetest. Kui ma rääkisin, et tulevad rasked ajad, siis see oli naljaga pooleks, sest meie töö ongi selline. Vajaduse korral me ju istume siin ööde kaupa, kui on vaja midagi ära teha või midagi takistada. Pigem selline töökas aeg tuleb, aga ma loodan, et Rahandusministeerium kuuleb ka seda sõnumit siit. Me loodame enamiku nendest tähtsatest asjadest saada maikuu esimesel nädalal.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees, kuna te seda keelelist ekvilibristikat siin natukene juba harrastasite, siis ma küsin täpsustuseks niisugust asja. Varasema eelnõu seletuskirjas, kus on see nimekiri, mis juhtudel võib kuue kuu reeglit rikkuda, kasutatakse sõna "ennekõike". Kas "ennekõike" on parem kui "eelkõige"?

Aitäh! Kui te viitate seletuskirjale, siis sinna te võite kirjutada ükstapuha mida. Ma tean, et haruharva on juhtunud selliseid asju, kus seadus on võetud nii tuimalt ja nii uduselt vastu, et selleks, et aru saada, mida seadusandja öelda on tahtnud, peab kohtunik vaatama ka näiteks seletuskirja. Aga üldiselt me võtame vastu seadusi, mitte seletuskirju. Ma ei tahaks praegu paberitesse ronida, aga kui te võtsite selle sõna seletuskirjast, siis jah, seal ongi sellise sõna koht. See "eelkõige" võiks ka olla seletuskirjas, ma mõtlen praegust seaduseelnõu.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te olete oma ettekandes mitu korda rõhutanud, et sõna "eelkõige" ei kõlba seadusteksti. Aga ma usun ja loodan seda, et te seaduse täpsemaks ja paremaks tegemise õigust ju ei taha opositsioonile ära keelata. Kas poleks siis õigem esimene lugemine lõpetada ja see "eelkõige" sealt lihtsalt välja arvata?

Aitäh! Lugupeetud Krista! Ma olen siin 1999. aastast. Kui ma kordki oleks sellist ettepanekut kuulnud koalitsioonilt – siis, kui ma olin opositsioonis, enamiku aja olen ma ju seal olnud. Kuidagi nii, et kallikesed, teil on väga tore seadus, aga paari sõnaga on siin kehvasti, teeme korda ja läheme selle asjaga edasi. Tähendab, ma ei tea, kus me praegu oleks. Vist sellises poliitilises paradiisis, kus kõik teineteist armastavad ja teevad koostööd. Ma ise tahaks liikuda selles suunas. Senine praktika ja senised tavad ütlevad siiski, et säärasel juhul, kui on piisavalt aega ettevalmistuseks – kui kogu seadustekst koosneb kuuest reast, kui teil on võimalik kõik läbi kaaluda, kõik vajalikud protseduurid läbi teha, isegi keeleline kontroll jne –, pole sellel mingit mõtet. On see sõna seal sees või ei ole või tuuakse sinna sisse sada põhjust, miks võib seadusest mitte kinni hoida – see jääbki selliseks näilise mõjuga muudatusettepanekuks. Nii et praegu ma sellist ettepanekut ei teeks, seda enam, et komisjoni otsus on meil olemas.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Teie viimasest sõnavõtust jääb mulje, nagu te oleks kiusamise ohver olnud ja selle tõttu te ei tahaks justkui ühegi ettepanekuga arvestada. Aga ma tahaks täpsustada seda, et Eesti Vabariigis lubab rahanduskomisjoni esimees endale väidet, et seletuskirja võib ükskõik mida panna, mida keegi soovib. Kas te jääte selle mõtte juurde?

Aitäh! Ma lükkaks ümber selle pahatahtliku süüdistuse, mis praegu kõlas selles küsimuses. Ma ütlen teile avameelselt siit tribüünilt, et teie isiklikult võite seletuskirja kirjutada absoluutselt kõike, mida soovite. Veel rohkemgi: te võite absoluutselt kõike kirjutada seaduseelnõu teksti. Küsimus on selles, et see tekitab meis teatud tundeid, emotsioone ja hinnanguid. Oma hinnangu ma sellele ka andsin. Teil on õigus kirjutada kõike, mida te soovite. Me elame demokraatlikus riigis. Ja mul on õigus oma aru järgi anda sellele hinnang. Lepime kokku, et see ongi kõige parem asi, et ei ole niiviisi, et kõik käivad rivis ja teevad ühte ja sama. Ma arvan, et teie kui demokraatia pooldaja ei saakski sellist asja toetada.

Austatud kolleegid, ennekõike ma tuletan teile meelde, et me arutame praegu küsimuste ja vastuste voorus eelnõu 391. Järgmine küsija on Jürgen Ligi.

Aitäh! Hea ettekandja! Kui ma arvaks, et mulle on kõik lubatud, siis ma ütleks, et see, mida te seal praegu esindate, on pohhuism, aga ma jätan selle ütlemata. (Naer saalis.) Ma proovin kuidagi sedasama mõtet küsimusena sõnastada. Te sisuliselt põhjendate komisjoni käitumist, et seda esimest lugemist mitte lõpetada, sellega, et teid on kaua aega taga kiusatud. Kas see on teie kui komisjoni juhi väärikuse küsimus ja te võitegi endale komisjoni ettekande raamides kõike lubada – isiklikku väljaelamist parlamendi, parlamendi enamuse ja Eesti riigi vastu?

Ma ei ütle aitäh selle küsimuse eest. Ma ütlen oma isikliku seisukoha: matsidega, kes kasutavad roppusi, ja veel Riigikogu saalis, ma ei räägi.

Austatud kolleegid! Grammigi piiramata meie kõigi õigust eneseväljendusele ma siiski soovitan jääda selle saali tasemele ka oma leksikas. Teile rohkem küsimusi ei ole, austatud juhtivkomisjoni esindaja. Avan läbirääkimised. Andres Ammas Eesti Vabaerakonna nimel.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Varem, tänase punkti aruteluks valmistudes tundus meile fraktsioonis, et kõik on selge ja kõneks võib-olla vajadust polegi. Rahanduskomisjoni esimehe praegune esinemine siiski inspireeris mind kõnelema.
Kui praegune koalitsioon võimule tuli, lubas peaminister Jüri Ratas lausa mitu korda, et opositsioonist tulnud ettepanekuid ja mõtteid hakatakse erinevalt varasemast koalitsioonist nüüd arvestama, neid võetakse tõsiselt. Peaminister, võiks öelda, lausa innustas opositsiooni oma mõtteid välja ütlema. Nüüd on meie kolleegid ühe eelnõuga seda teinud. Nad on pakkunud praegu kehtiva seaduse puhul välja Vabaerakonna fraktsiooni arvates õnnestunud seadusparanduse, õnnestunud teksti. Ja ma tahan siit lihtsalt korrata seda olulist tõde, et teate, opositsioonil on õigus teha seda sorti ettepanekuid, kas see koalitsioonile meeldib või ei meeldi. Minu hea kolleeg Krista Aru ütles juba õigustatult, et kui küsimus on ühes sõnas, siis menetleme seda eelnõu, nii nagu eelnõu menetletakse, arutleme selle üle. Esmapilgul tõesti tundub, et võib-olla saab selle sõna asendada või hoopis välja jätta, ilma et mõte väga oluliselt kahjustuks.
Aga see, mida me praegu rahanduskomisjoni esimehe sõnavõtust kuulsime, oli kahjuks täpselt see, et nüüd me oleme koalitsioonis, nüüd me võime. Selles oli, julgen öelda, selliseid kättemaksu noote. Ja kuna me oleme rahanduskomisjoni esimehega mõlemad elukutselt õpetajad, siis on tegelikult see koolikiusamise näide, mida endine haridusminister küsimuses esile tõi, minu meelest siin ka asjakohane. See on natuke sedamoodi, et mind on koolis kiusatud, aga nüüd ma olen saanud suureks, tugevaks ja täiskasvanuks, nüüd kiusan mina teisi. See ei ole viisakas suhtumine. See ei ole õige suhtumine, see ei ole ka mitte viisakas suhtumine. Aitäh!

Seaduseelnõu üldpõhimõtete arutelu jätkab Priit Sibul, esindades Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mind ei ole keegi taga kiusanud, vähemalt siit saalist mitte, ja ma ei kavatse ka kellelegi kuidagi kätte maksta, sest selleks pole põhjust. Aga ma mõtlesin, et ma mõne sõna siiski ütlen, miks IRL-i fraktsioon ja mina seda konkreetset eelnõu ei toeta.
Ma omalt poolt ütlen seda, miks see minu meelest näiline on. Kõigepealt ma tsiteerin Remot, kes siin ütles, et priuh-prauh. Remol endal oli ka niisuguseid argumente, et müts läks lendu. Ma arvan, et selles ei tasu näha mingit traagikat. Ma olen üsna veendunud, et ei praegune rahandusminister ega IRL-i fraktsioon ei tule siia saali kunagi eelnõuga, mis selle seadussätte tühistaks. Miks konkreetselt me aga ei toeta Reformierakonna ettepanekut, et viia lisaklauslid, mis on praegu seletuskirjas, seadusesse? Minu meelest on see selles mõttes näiline, et tegelikkuses on meil ju võimalik siin saalis seda seadust ka muuta, kui me tahame. Küsimus on selles, kas me sellest printsiibist lugu peame. Ma arvan, et me siiamaani oleme pidanud. Tõsi on, et ühel korral on see Riigikogu saal siin selle reegli vastu eksinud – ühel korral. Ja seda juhul, kui me tegelikkuses asendasime tööjõumaksude meetmete puhul ühe meetme teise ja minu hinnangul tõhusamaga. Siin on kindlasti poliitilised eriarvamused, eri erakondadel erinevad seisukohad ja erinev meelsus, aga ma olen veendunud, et see meede, mille koalitsioon aasta lõpus rakendas, on tööjõumaksude vähendamise puhul põhjendatum.
Ja kui räägiti õiguskantslerist, siis õiguskantsler ei vaidlustanud seda konkreetset sätet. See on muidugi halb, kui ettevõtjad peavad kohtus käima. Ma arvan, et seda praktikat ei peaks kindlasti rakendama. Aga sel puhul oleks ju raske midagi õigustada või põhjendusi otsida. Ma julgen arvata, et siin saalis ei ole kellelgi tahet põhjendamatult väärkasutada seda mõtet, mis me oleme seadusesse pannud. Ja selle konkreetse eelnõu puhul ma ütlen, et me võimegi jääda seadusi tinistama ja timmima või peenhäälestama, nagu varem armastati rääkida. Minu arvates on selle eelnõu puhul ka nii. Ma ei kujutanud ette, et sellega saaks ka opositsioonis tegeleda, aga näib, et saab, ehkki kindlasti oleks palju sisulisemaid asju.
Ma ütlen kokkuvõtvalt, et me tõesti seda eelnõu ei toeta. Seda põhjusel, et seadust on võimalik muuta. Meil ei ole mõtet kõiki ideid, sõnu ja tähti panna seadusesse, mida meil on võimalik nii või teisiti muuta, sest see ei muuda põhiseadust. Põhiseaduses on kirjas, millal ja millisel kujul seadusi vastu võetakse ja millal nad rakenduvad. Aitäh!

Jürgen Ligi Reformierakonna fraktsiooni esindajana.

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et tegelikult Remo Holsmer tutvustas seda eelnõu päris hästi ja päris soravalt, aga debatist selgus, et mitte piisavalt kõigi jaoks. Vaatame korra seda teksti. Seda kuue kuu reeglit on siin täpsustatud mõningate konkreetsete asjaoludega, mis võivad õigustada sellest kõrvalehiilimist, kasutades tõepoolest sõna "eelkõige". Need on siis maksupettuste vältimiseks vajalikud meetmed ning järsult muutunud finants-, majandus-, keskkonna- või julgeolekuolukord. Need on konkreetsed asjad ja juuras kehtib analoogia printsiip. Selles mõttes on "eelkõige" n-ö avatud loetelu, mida on seaduses kasutatud ja võibki kasutada.
Seda, mis toimus kümnendal kuupäeval rahanduskomisjonis, mina ei näinud, ma olin komandeeringus. Aga ma olen ikkagi üsna hämmastunud komisjoni esimehe ettekandest. Tema ju tegelikult ilkus siin selle sõna kallal ja rääkis selgelt sellest, kuidas teda on kiusatud ja selle tõttu tema kiusab vastu. Komisjoni kohus on selliste sõnade üle vaielda, see ongi peenhäälestamine. See ongi peenhäälestamine, Priit, et seadus tuleb teha täpsemaks, juhul kui tema mõistmine on ebaselge. Enamik Eesti riigist vajabki tegelikult juveliiri-, mitte kirvetööd, millega praegune valitsus tegeleb. Kogu aeg tuleb tekste, regulatsioone ja ka meetmeid täpsemaks timmida.
See konkreetselt on praegu regulatsioon. Me võiksime, ma pakun välja, esimese lugemise lõpetada ja "eelkõige" asemel kasutadagi sõnu "analoogia" ja "analoogsed", et see sõnastus oleks avatud. Proovime siis sedapidi. Muidugi on see peenhäälestus. Aga minu arust tahab koalitsioon praegu sellist kirvehäälestust. Priit Sibul tunnistas ju üles, et jah, me rikkusime seadust, ainult ühe korra rikkusime, aga ega me sellepärast hakka siis ometi vigu parandama. Ei, meil ongi kirvetöö: täidame, ei täida, ühe korra oleme täitnud, mis see teie asi on. Kui on ülestunnistus ka olemas, siis seda enam me võiks sõbralikult kokku leppida, et teeme selle teksti meelepäraseks, usutavaks. See oleks meile käitumisjuhis tulevikuks.
Kas see kuue kuu reegel on üldse mingi ideaalne variant? Paraku ei ole, me ei saa päris mustvalgelt seadusesse kirjutada seda kuue kuu reeglit. See oli tõepoolest vastutulek maksumaksjatele, teades, et see tekitab eri olukordades probleeme. Me oleme vahel olnud olukorras, kus meil on seaduse muutmisega väga kiire, ja selles mõttes ei ole mustvalgelt võimalik kirjutada "kuus kuud" ja kõik. Aga me kõik teadsime, mida me mõtlesime, kui me sinna "kuus kuud" kirjutasime. Me teadsime, et me võtame endale kohustuse, aga kunagi ei tea eriolukordi nii täpselt ette, et ei või minna teisiti. See on lihtsalt meie südametunnistuse asi. Selgub, et südametunnistuse asjana seda võetigi, võeti isegi kindla tõkkena, aga siiski otsustati seadust rikkuda.
Mida ma veel tahan, ka eelmise päevakorrapunkti mõjul, täna öelda – milline on poliitilise debati tase üldiselt. Väga palju oli siin mõlema punkti puhul minevikku vaatamist: teie ka, siis ka, aga vaat see oli samasugune. Sellest tuleks lahti saada, tuleks keskenduda sättele. Sättest ei räägitud eelmises punktis, ei räägitud ka selles punktis. Tuleks rääkida meetmest, selle efektiivsusest ja mitte näpuga näidata.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit juurde!

Komisjoni esimees ütles selgelt, et ma olen siin olnud 1999. aastast ja teate, kui halb mul on olnud, nüüd on teil ka. See ei puutu üldse asjasse. Selle seaduse puhul ei ole kannataja isegi see, kellele te kätte tahate maksta. Kannataja on maksumaksja. See ei puutu üldse asjasse – ausõna! Tiina Kangro ütles eelmises punktis, et te olete nüüd opositsioonis, mis õigust teil üldse midagi rääkida on, te peate vait olema.
Tegelikult oli minu jutt ainult ühe regulatsiooni, selle efektiivsuse kohta. Ma olin samal positsioonil ka siis, kui me olime nii sotside kui ka IRL-iga koalitsioonis. See meede on paha, seda ei peaks laiendama. Probleem on tõsine, aga meede on halb. Ma rääkisin ainult sellest, aga sain vastu nägu erakonnasildiga, mida ma kunagi ei ole kasutanud, ja sellega, et ma olen nüüd opositsioonis ja mul peab olema mingi muu seisukoht või ma pean üldse vait olema. Mul on sama seisukoht, mis oli tookord meil, kolmel valitsuserakonnal.
Siiski ma ütleks veel, et ka opositsioonist kostis seda, et kobaratel ei ole vahet ja me mõtlesime, et midagi muutub siis, kui Ratas saab võimule. Teate, see ei ole jälle argument. Ma võin kätt südamel hoides öelda, et ma olen peaaegu iga opositsiooni eelnõu, mis on esitatud ja millele ma olen vastu olnud, olnud nõus sisuliselt kritiseerima. Ma olengi seda teinud. Ma ei ole kunagi olnud tehnoloogiliselt vastu, vaid selleks ei ole kas raha olnud, see on olnud halb meede või on sarnane asi juba menetluses olnud. Ma ei ole kunagi kiitnud takka millegi tagasilükkamist ainult autori pärast, kuid möönan, et selliseid vigu on tehtud. Aga öelda, et me peaksime praegu selle mineviku tooma siia debati teemaks, ei ole ilus.
Samamoodi ei ole ilus tuua näiteks seda eelmist kobarat, nagu siin ei oleks vahet. Remo ütles selle väga selgelt välja, et tookord tehti kõik raamatu järgi. Kobar oli hädalahendus, sellepärast et valitsusel takistati tööleasumist, ja see polnud mitte kiire seaduse muutmine, vaid poole aasta pikkune seaduse muutmine. Teist seadust muudeti ju sisuliselt päeva pealt, see kobar toodi siia ilma kooskõlastusringideta. Tookord olid kooskõlastusringid. Siis oli tõsine menetlus: komisjonile anti õigel ajal paberid kätte, räägiti huvigruppidega, ministeeriumis tehti kooskõlastusring. Oli hädavajadus ja asi tehti ära. Aga tõesti oli ka selge, et meie, valimiste põhjal võimule tulnud valitsuse töölehakkamist püüti igati takistada. Siis tehtigi see kobar, aga enne olid kooskõlastusringid, räägiti huvigruppidega, Riigikogul lubati seda menetleda ja käigu pealt seadust ei muudetud. Aastal 2016 muudeti seadust käigu pealt ja mitu korda. Automaksu eelnõu muudeti neli korda: neli varianti käis läbi, enne kui see tagasi võeti.
Nii et igatahes jõudu selle seaduseelnõu sisuliseks edasimenetlemiseks, sest keegi ei ole ju öelnud, nagu kuue kuu reegel ei oleks mõningate mööndustega õige. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Mihhail Stalnuhhin.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! No mis parata, järjekordselt vedas mind alt minu vene mentaliteet, soov rääkida teiega ausalt ja seda, mida teie mõtlete, öelda välja lihtsate sõnadega. Ma pole sõnagi öelnud selle kohta, et me hakkame nüüd tegema nii, nagu teie tegite. Ma tuletasin lihtsalt meelde seda, millistes raskustes on alati olnud opositsioon. See, kuidas teie seda väänate, üldse see, mis selle küsimuse ümber praegu toimub ... Ma istusin ja mõtlesin, et mida see mulle meelde tuletab, ja siis tuli selline assotsiatsioon. 18. sajandil reisis vürst Potjomkin mööda Lõuna-Ukrainat ja jõudis ka Krimmi. Ta oli koos terve aadelkonnaga: tohutult palju vürste, krahve jne. Mõnikord tekkis Potjomkinil vajadus naisega lõbutseda, siis pandi telk üles ja ta varjus järjekordse krahvinnaga sinna telki. Kui tulemus oli n-ö isiklikul rindel saavutatud, siis paugutasid kahurid. Nii anti märku, et vürst on ikka endiselt tugev mees, ta veel oskab ja saab. Ja üks prantsuse saadik ütles kord neid kahureid kuuldes, et milline kikerikii. Selle eelnõu kohta ma ütleks ka, et milline kikerikii – seesama näiline mõju.
Kui te tahate, et vastused oleksid kuivad ja ülimalt tasakaalustatud, siis oleks selleks ennekõike vaja, et külmad ja tasakaalukad oleksid ka küsimused. Kui te esitate emotsionaalseid küsimusi, siis on teil õigus saada ka emotsionaalseid vastuseid. Ja õpetajana ütlen sulle, Andres, et siin ei ole midagi tegemist ärategemisega. Sa tunned mind palju aastaid seoses meie erikomisjoni tööga. Kas sa ütled selle kogemuse põhjal, et mina olen see, kes hakkab kellelegi ära tegema? Tõenäoliselt olen ma viimane inimene, kes seda teeks. Ma rääkisin praegu oma fraktsiooni esindajana, aga pigem siiski isiklikult. Fraktsiooni esindajana ma kordan veel kord: see seaduseelnõu on niivõrd suure näilise mõjuga, kusjuures aktsepteerin sõna "näiline", et meie fraktsioon ei leia võimalust seda toetada. Isegi sõna "eelkõige" taandamine sealt ei paranda seda asja. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme.

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Nagu siin tihti öeldakse, mul ei olnud kavas sõna võtta. Mul tõesti ei olnud kavas sõna võtta, aga kuulates seda kemplust ja meenutades päris paljusid kordi, kus koalitsiooni esindajad näitavad näpuga eelkõige reformierakondlaste peale, et teie, kullakesed, olite ju need, kes seda enne tegid, meenus mulle praegu siin minu ema, kadunukese, kuldne ütlus: "Kui teine inimene on siga, ei pea sina mitte siga olema." 
Lugupeetud koalitsioon, kui te arvate, et midagi on tehtud valesti, siis ärge põhjendage sellega, et keegi on enne valesti teinud, oma valesamme, vaid põhjendage oma samme siiski ratsionaalselt ja teisi süüdistamata. Esiteks tahtsin ma seda öelda. Teiseks, terves meie ühiskonnas – ja see peegeldub ka siin saalis – on kujunenud välja äärmiselt rõhuv, hingemattev õhkkond: on ortodokssed tõed, ja kõik, kes nende ortodokssete tõdede vastu suudavad, oskavad või julgevad midagi ütelda, on kohe halvad. Nad tuleb maa sisse lüüa, neid tuleb häbistada, nad tuleb ära sildistada, sest nad on ju ortodokssete tõdede suhtes julgenud okka püsti ajada.
Seda me näeme ka praegu sellesama arutelu juures. Ja selle osaks on see, et on ainult üks tõde ja siin saalis on see koalitsiooni tõde, opositsioonil mingit tõe pretensiooni olla ei tohi. Olge vait! Mida te segate, me tahame riiki juhtida! Ka meie opositsioonis tahame riiki juhtida, ärge unustage seda. Opositsioon ja koalitsioon on nagu lind, millel peab olema lendamiseks kaks tiiba. Aktsepteerigem seda, et see teine tiib ka lehvitab ja hoiab lindu kenasti õhus ja aitab sihile jõuda. Need olid need mõtted, mis mul tekkisid siin seda kemplust kuulates. Ja põhimõtteliselt meie fraktsioon toetab seda eelnõu. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eiki Nestor.

Austatud aseesimees! Austatud Riigikogu, eriti austatud opositsioon, ärge jumala pärast vait olge! See veel puudus. Minu meelest on näide sellest, et opositsioon ei ole vait, ka see eelnõu.
Aga nüüd asja sisu juurde. Ma ütlen selle debati kohta, et ma nõustun kõigi nendega, kes on siin pannud pahaks, kui näpuga näidatakse, et mis teie varem tegite. Ma ei pea ka seda õigustatud jutuks. Aga selle eelnõu kohta ütlen ma järgmist: ma usun, et Riigikogu langetas kunagi väga mõistliku otsuse ja tegu on väga arusaadava tekstiga. Ehk täna on meil selline seadusruum, kus maksuseadusi ei saa muuta nii, et see periood oleks lühem kui kuus kuud, kuid erandid on võimalikud. Ja nüüd tekib küsimus, millised need võimalikud erandid siis on. Ehk kui keegi tahab neid maksuseadusi muuta lühema perioodi jooksul, peab ta ära põhjendama, miks ta seda teeb. Nii ütleb kehtiva seaduse tekst. Kui mul õigesti meeles on, kasutatakse seal sõna "üldjuhul".
See tekst, mis meie ette on toodud, ei muuda olukorda. Ja seda teavad väga hästi ka eelnõu autorid. Ka nemad ei too sinna sisse mingeid konkreetseid mõõtühikuid SKT, tööpuuduse või mille iganes kohta, sest nad teavad, et see ei ole reaalne. Paremini ei saagi seda seadust kirjutada. Nii ta on, see tuleneb seaduse loogikast. Ja ka kehtiva seaduse puhul on õigus minna kohtusse, kui keegi leiab, et need põhjendused, miks sellest kuue kuu reeglist kinni peetud ei ole, pole küllalt tugevad. Kohus otsustab, kas olid või ei olnud. Ja kui see tekst saaks seaduseks, siis oleks olukord õiguslikult täpselt samasugune. Ehk see seadustekst ei muuda kehtivat õigusruumi mitte sentimeetrigi võrra.
Asjal on muidugi poliitiline pool: opositsioon ei tohigi vait olla ja peab ka selliseid eelnõusid esitama, et sellele teemale uuesti tähelepanu juhtida. Aga poliitilisel poolel on ka teine külg. Sellel valitsusel, kes tuli eelmisel sügisel võimule, oli valida, kas ta saab riielda selle eest, et ta mitte midagi ei tee, või ta saab riielda selle eest, et ta midagi teeb. Ja uskuge mind, iga valitsus valiks selle teise võimaluse. Aitäh!

Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 391 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seega panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 391 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 47 ja vastu oli 37 Riigikogu liiget. Hääletamisest ei võtnud osa 10 rahvasaadikut. Ettepanekut toetati ja eelnõu langeb menetlusest välja.
Lugupeetud Riigikogu, tänane istung on lõppenud. Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 11.45.