Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus algatas riigihangete seaduse eelnõu eelmise aasta 4. aprillil. Ja kui te mäletate, siis esimene lugemine Riigikogu täiskogus toimus samamoodi eelmisel aastal, 18. mail, ning esimene lugemine lõpetati. Jällegi meeldetuletuseks teile, millest see seaduseelnõu räägib. Selle seaduseelnõu peamine eesmärk on võtta üle kolm Euroopa Liidu direktiivi: klassikaline direktiiv, võrgustikudirektiiv ja kontsessioonidirektiiv. Need kaasajastavad ja muudavad paindlikumaks riigihangete korralduse ning ühtlasi vähendavad nii hankijate kui ka pakkujate aja- ja rahakulu.
Majanduskomisjon arutas seaduseelnõu 204 oma istungil 2016. aasta 7., 8. ja 21. novembril, 6. ja 13. detsembril ning k.a 23. märtsil ja 10. aprillil. Istungitel vaadati läbi komisjonile kaalumiseks esitatud muudatusettepanekud ning langetati menetluslikud otsused eelnõu kohta. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 10. juuni 2016 kell 16, esitasid muudatusettepanekuid Eesti Vabaerakonna fraktsioon, Keskerakonna fraktsioon, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Riigikogu liige Deniss Boroditš. Samuti esitas täpsustusi Rahandusministeerium oma kirjas.
Mõned muudatusettepanekud võeti menetluse käigus tagasi, ülejäänute puhul kujundas komisjon oma seisukoha. Menetluse käigus pöördusid komisjoni poole ettepanekute ja arvamustega mitmed huvigrupid. Neid oli väga palju, kümneid. Nende arvamustega on võimalik tutvuda koduleheküljel, kellel huvi on, ma ei hakka seda kõike praegu ette lugema. Komisjon moodustas ka töörühma muudatusettepanekute menetlemiseks ja huvirühmadega kohtumisteks. Toimus kümneid töörühma koosolekuid, kohtuti kümnete ja kümnete asjast huvitatud osapooltega. Pärast tegi töörühm oma ettepanekud majanduskomisjonile, kes siis juba hääletades võttis vastu ka seisukohad.
Ma toon teie ette mõned olulised muudatusettepanekud või muudatused võrreldes esimese lugemisega. Esimene päris kardinaalne ettepanek, mis tuli Vabaerakonnalt, oli kaotada lihthange. Töörühm kohtus huvigruppidega ja leidis – ja tegi ka vastava ettepaneku majanduskomisjonile –, et see ei ole kõige mõistlikum ettepanek. Seega see ei leidnud majanduskomisjonis toetust. Aga kompromissina tehti töörühma arutelu tulemusel ettepanek riigihangete piirmäärade muutmiseks (see on nimekirjas muudatusettepanek nr 9). Selle kohaselt võiks tõsta lihthanke piirmäära võrreldes eelnõuga 10 000 euro võrra. Kui eelnõus oli 20 000, siis ettepanek on tõsta see 30 000-ni. Samuti otsustasime huvirühmadega kohtumise tulemusel langetada ehitustööde riigisisest piirmäära lausa poole võrra. Kui eelnõus oli 300 000 eurot, siis töörühma ettepanek oli pärast ettevõtetega kohtumist langetada see 150 000 peale. Asjade ja teenuste riigisiseseid piirmäärasid ning ehitustööde lihthanke piirmäärasid ei muudetud eelnõuga võrreldes, need on endiselt 60 000 euro tasemel. Ja kui rahvusvaheline piirmäär asjade ja teenuste puhul on 135 000, siis ehitustööde puhul on see 5 225 000 eurot. Miks me need muudatused tegime? Nagu ma ütlesin, et tagada riigihankemaastikul mõistlik tasakaal riigihanke menetluses osalevate isikute ja asutuste haldus- ja töökoormuse ning riigihangete üldpõhimõtete, eriti võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja kontrollitavuse vahel. Lihtsalt tuletan meelde, et lihthanke menetlusest alates on hankijal kohustus see informatsioon registris avaldada: ettevõtted näevad, et ühes või teises valdkonnas toimub mingisugune hange, ehk neil on võimalik esitada pakkumisi. Seda läbipaistvam see menetlus siis on.
Samuti leiti töörühmas, et tuleb muuta sotsiaal- ja eriteenustele sätestatud määrasid. Kui eelnõus oli ainult rahvusvaheline piirmäär, siis töörühmas otsustati sisse seada ka riigisisesed piirmäärad. Nagu ma ütlesin, rahvusvaheline piirmäär on 750 000 eurot, kusjuures sotsiaal- ja eriteenustele kokku, aga me leidsime, et see ei ole mõistlik. Ja vähemalt 60 000-eurose maksumusega sotsiaal- ja eriteenuste hankelepingute puhul esitab hankija eelnõu kohaselt pärast hankelepingu sõlmimist hankelepingu sõlmimise teate. Ehk siis põhimõtteliselt, tõsi küll, kui hanke maksumus on üle 60 000, tuleb sellest registrile teada anda, aga siin on oluline see "aga" – pärast seda, kui leping on sõlmitud. Nii et väga paljudel ettevõtetel ei oleks võimalik sellest hankest teada saadagi. Sellepärast me otsustasime töörühmas tõmmata seda piiri allapoole ning sotsiaal- ja eriteenused lahku lüüa. Eriteenused meditsiini valdkonnas on näiteks turvateenistus ja toitlustus. Kujutage ette, milline see turvateenistuse maht peaks olema, kui see eelnõu kohaselt läheks n-ö hankesse alates 750 000 eurost. Ma arvan, et neid hankeid ei ole palju, nii et me tõmbasime selle piiri 60 000 euro peale. Eelnõu eesmärk ongi toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid ehk see annab nendele võimaluse konkureerida ka selles valdkonnas. Miks see veel oluline on? Kui me seda piirmäära ei langetaks, ei muudaks praeguses olukorras, siis jääks 80% kõikidest võimalikest tellimustest välja, mis aga ei oleks kõige mõistlikum läbipaistvuse ja konkurentsi argumente silmas pidades. Nii et just läbipaistvuse ja ettevõtetele vajaliku turulepääsu tagamine on olulised argumendid, miks majanduskomisjon selle otsuse tegi.
Järgmine huvitav ja oluline plokk oli sisetehingu keeld või lubatavus korraldatud jäätmeveos. Juhtivkomisjonile esitas muudatusettepaneku – kui tahate järge pidada, siis see on nr 62 – Keskerakonna fraktsioon. Ettepaneku sisu on kaotada sisetehingu sõlmimise keeld korraldatud jäätmeveos. Mida see tähendaks? Keelu ärakaotamine tähendaks seda, et kohalik omavalitsus saaks hankeväliselt sõlmida kas enda äriühinguga, enda allasutusega või muu asutusega lepingu ilma konkursita. Sellele vaidles kõvasti vastu Eesti Jäätmekäitlejate Liit, kes leidis, et korraldatud jäätmeveo teenust osutab kohalik omavalitsus. Nad arvasid, et see võiks olla mõistlik siis, kui jäätmeseaduses sätestataks kõik jäätmeveo teenustasuga seotud küsimused: teenustasu kehtestamise eesmärk, tasu suurus või selle arvutamise kord, teenustasu tasumise kohustusega isikud, teenustasu tasumise tähtpäev või periood. Ehk jäätmekäitlejate liit ütles, et riigihangete seadust ei ole mõistlik ilma jäätmeseaduseta muuta, kuna me ei tea, mis alustel võiksid omavalitsused hakata neid teenustasusid kehtestama. Siin on võimalik korruptsioonioht väga suur. Juhtivkomisjon diskuteeris põhjalikult selle punkti üle ja ei toetanud siselepingu sõlmimise piirangu kaotamist korraldatud jäätmeveos.
Üks väga oluline ettepanek võrreldes eelnõu ja senise praktikaga oli seotud õigusabikulude hüvitamisega. Nagu te teate, on olemas ka kohustuslik kohtueelne menetlus ehk vaidlustusmenetlus. Selle kohta tegid ettepanekuid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit ja teised huvirühmad. Vaidlustusmenetluses hüvitatakse lisaks tasutud riigilõivule, tõlkekuludele ja ekspertiisitasule ka lepingulise esindaja kulud ja seda tõendatud ulatuses põhimõttel "kaotaja maksab". Me kõik teame kohtumenetluse näitel, et kaotaja maksab ka vastaspoole esindaja kulud. Kohtueelses vaidlustusmenetluses riigihangete puhul seda printsiipi seni ei ole olnud, igaüks on oma esindaja kulud ise maksnud. Nüüd muudame selle menetluse sarnaseks kohtuinstantsis toimuvaga, aga me saame aru, et see eeldab eelarvete muutmist või mingisugust sätestamist. Nii et me anname piisavalt pika jõustumistähtaja, milleks on 1. jaanuar 2019.
Veel üks ettepanek tuli Rektorite Nõukogult, Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt ja Eesti Tööandjate Keskliidult – tuua riigihangete seadusse uus mõiste, nimelt eelotsuse instituut. Ettepaneku tegijad viitasid asjaolule, et Euroopa Liidu struktuurifondide rakendusüksuste praktika on sageli väga ebaühtlane. Esialgu antakse hankijale teatud asjaolude esinemisel nõu, mida hankija tihtipeale ka järgib, ent hiljem esitatakse siiski rahaline tagasinõue. Ettepaneku esitajate arvates võiks probleemi lahendada siduv eelotsus, mille teeb näiteks Rahandusministeerium kui riigihangete riikliku järelevalve teostaja ning struktuuritoetuste kontekstis auditeeriv ja korraldav asutus, kellel on pädevus anda siduvaid juhiseid nii toetuse saajatele kui ka rakendusüksustele. Eelnõu algataja ehk Rahandusministeerium möönis seaduse erinevast tõlgendamisest tuleneva probleemi olemasolu, kuid leidis, et seda probleemi ei saa lahendada riigihangete seadusega pakutud moel, kuivõrd selline eelotsus ei oleks siduv vaidlustuskomisjonile, kohtutele ega struktuuritoetuste kasutamise kontrolli osakonnale. Majanduskomisjon asus ka samale seisukohale, sest Rahandusministeeriumi argumendid tundusid veenvad.
Järgmine plokk oli ravi rahastamise lepingute allutamine riigihangete regulatsioonile. Siin laekus ka ettepanekuid eri institutsioonidelt, samuti minult ettepanek nr 63 – allutada mõned, näiteks haigekassa sõlmitavad ravi rahastamise lepingud riigihangete menetlusele või kehtestada vastavates õigusaktides, näiteks ravikindlustuse seaduses, selliste lepingute sõlmimise kord. Näiteid võib tuua kas viljatusravi, õendusravi või taastusravi valdkonnast. Milles on probleem? Praeguse praktika kohaselt sõlmib haigekassa kehtiva õiguse alusel rahastamise lepingud eelisjärjekorras haiglavõrgu arengukavasse kantud haiglatega ning ravijuhud, mida nood täita ei suuda, jaotatakse teiste tervishoiuteenuste osutajate vahel. Haiglavõrgu arengukava haiglate eelistamine tuleneb ravikindlustuse seaduses toodud poliitilisest suunast ja haigekassa praktikast. Samas, eratervishoiuteenuse osutajad soovivad, et neil oleks võimalik konkureerida ravi rahastamise lepingutele võrdväärselt haiglavõrgu arengukava haiglatega. Samuti leiavad nad, et selle tagaks ka see, kui haigekassa peaks ravi rahastamise lepingud sõlmima riigihangete seadusest tulenevat regulatsiooni järgides.
Me kõik teame, et parim variant oleks muidugi patsiendi vaba liikumine, aga nii kaua, kuni seda meie süsteemi sisse viidud ei ole, on konkurents minu meelest kõige suurem läbipaistvuse kriteerium. Samamoodi leidsid töögrupi nõupidamisel raviteenuse pakkujad, et haigekassa jagab piiratud avalikku ressurssi väga läbipaistmatult, konkurents on puudulik ning puuduvad ka arusaadavad objektiivsed valikukriteeriumid. Ei ole väga selge, kuidas toimub rahaliste vahendite jagamine sama teenust pakkuvate asutuste vahel. Sotsiaalministeerium ja haigekassa siin muidugi probleemi ei näinud. Rahandusministeerium arvas, et isegi kui see allutada riigihangete regulatsioonile, on ikkagi oht, et neid lepinguid hakataks sõlmima sisetehinguna ja ka see ei pruugi olla patsiendile parem lahendus. Siiski möönis ka seaduse algataja, et läbipaistvus võiks olla parem.
Kuna tegemist oli sisult sotsiaalkomisjoni teemaga, otsustasime küsida, mida eksperdid ja meie kolleegid sotsiaalkomisjonist arvavad. Kuigi sotsiaalkomisjon ei toetanud seda ettepanekut, asusid nad seisukohale, et haiglate ravi rahastamise lepingute planeerimisel tuleks arvesse võtta ka väikehaiglaid ja erahaiglaid. Samuti tuleks kindlasti täpsustada ravi rahastamise lepingute sõlmimise tingimusi ja korda ning muuta need läbipaistvamaks. Haiglavõrgu arengukava haiglaid ja arengukavaväliseid haiglaid ei kohelda ravi rahastamise lepingute sõlmimisel võrdselt. Selles osas on vaja haiglavõrgu arengukava täiendada või ei peaks haiglate sinna kuulumine looma erisusi ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Meie komisjon seda ettepanekut ei toetanud.
Järgmise olulisema muudatusettepaneku sisu oli pakkumuste avalikustamine versus ärisaladus ja konfidentsiaalsus. Selles küsimuses oli väga erinevaid seisukohti. Näiteks Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepanek, mis küll võeti pärast tagasi, et kõik pakkumused tuleb täielikult avalikustada juba alates nende avamisest. Kohtumisel ettevõtete huvirühmadega selgus, et ettevõtted seda varianti siiski ei toetanud ja leidsid, et pakkumused peaks avalikustama üksnes riigihankes osalejatele. Ja kui rääkida, mida konkreetselt peaks avalikustama, siis see võiks olla pakkumuste maksumus, osamaksumused ja muud pakkumust iseloomustavad numbrilised näitajad, et nii läbipaistvust juurde tekitada. Kaubandus-tööstuskoda leidis, et lisaks sellele võiksid olla avalikud hankega üle antava asja omadused. Eelkõige infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liiduga edasi konsulteerimisel aga leidsime, et näiteks teenuste ja loovlahendustega seotud asjade ostul ei tohiks just nende omadusi avalikustada. Arvestades seda kõike, otsustas komisjon, et ärisaladuse määratleb ettevõtja ise selle mööndusega, et hindamiskriteeriumitele vastavaid numbrilisi näitajaid ärisaladuseks pidada ei saa. Ülejäänud osas peab ta aga analoogselt konkurentsiseaduses sätestatuga põhjendama, miks see on tema ärisaladus. Kes tahab pikemalt lugeda, siis tegu on muudatusettepanekuga nr 18.
Järgmine suurem teema oli põhjendamatult madala maksumusega pakkumused. Huvigrupid esitasid ettepaneku võimaldada lükata pakkumus tagasi, kui pakkuja keskmine palk või tasutud tööjõumaksud hälbivad teatud määral sektori keskmisest. Töögrupi arutelu tulemusel esitati juhtivkomisjonile kaalumiseks ettepanek, millega täpsustatakse põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste väljaselgitamise regulatsiooni. Seda ka tehti. Mõte on selles, et hankija peab pakkumust, mille ta kavatseb edukaks tunnistada, võrdlema maksumuselt järgmise pakkumusega. Kui pakkumuse maksumus on järgmise vastavaks tunnistatud pakkumuse maksumusest üle 10% madalam või vastavaks tunnistatud pakkumuste keskmisest maksumusest üle 20% madalam, kohustub hankija pakkujalt § 115 lõike 1 alusel selgitust nõudma. Ja siis peab see pakkuja tõendama, et tema tõesti maksab oma töötajatele vähemalt 70% ulatuses sektori keskmist palka. Samuti ...