Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Mulle on langenud kohustus kanda teile ette Vabaerakonna fraktsiooni algatatud seaduseelnõu, mille pealkiri on "Kohaliku demokraatia toetamise seadus", selle sisu tutvustada ja vastata kõigile küsimustele, mis teil võib selle kohta olla.
Alustan sellest, et tehnilises mõttes nimetatakse demokraatiaks sellist riigikorraldust, kus perioodiliselt toimuvad mitmesugused valimised. Reeglina toimuvad need kindla ajavahemiku järel. Eestis on kombeks, et see ajavahemik on kas neli või viis aastat. Me katsetasime kohalikel valimistel kunagi ka kolme aastaga, mis osutus liiga lühikeseks perioodiks.
Teine demokraatia tunnus on see, et valimiste tulemusel toimuvad muudatused mitmesuguste esinduskogude liikmeskonnas, sh juhtivate isikute hulgas. Küsimus sellest, milline on meie riigi demokraatia – valimiste läbiviimine ja tulemused –, ongi selle eelnõu sisu.
Me lähtume arvamusest, et Eestis ei ole valimiste ja demokraatia valdkonnas sugugi mitte kõik asjad korras, aga seis ei ole ka päris lootusetu. Ent üldiselt on meie arvates tendentsid pigem halvad kui head ja mis kõige hullem: varem tehtud vead on kinnistunud päris pika perioodi jooksul, vähemalt viimase 12 aasta jooksul. Põhihäda on see, et need vead on kujunenud takistuseks tuleviku ümberkujundamise katsetele. Eelnõu mõte on pakkuda välja üks lahendus ühele – ainult ühele! – kõige olulisemale meie iseseisvuse kujunemisel tehtud vigade rühmale. See lahendus ei ole kindlasti ainukene võimalus, aga praegusel hetkel oleme pidanud just seda vajalikuks.
Selle eelnõu puhul peaks alustama sellest, et praegu siin saalis viibijatest võib-olla ainult Andres Ammas mäletab Ülemnõukogu aegu. Vahest on veel keegi, ma ei tea. Aga enamik teist ei ole sellist tüüpi eelnõusid kunagi oma elus näinud. Juba palju aastaid, kõige hiljem sellest ajast peale, kui Eesti astus Euroopa Liidu liikmeks, ei ole meil ühtki tervikeelnõu koostatud väljaspool valitsuse süsteemi. Reeglina kujunevad meil eelnõud ühe kindla skeemi järgi. Õieti on kaks varianti. Üks on see, et me harmoneerime oma seadusi eurodirektiividega, mis on minu arvates kummitembeldamise eriti küüniline meetod. Ega ma ei arva, et kõik peaksid minuga nõustuma. Aga üldiselt kirjutavad eelnõusid ministeeriumid. Need käivad pikal kooskõlastusringil ja on kujunenud välja arvamus, et kui Riigikogus midagi üldse eelnõudega tehakse, siis on need mõned viimase hetke parandused, näiteks keegi märkab, et kuskil on koma- või suure ja väikese algustähe viga tehtud. Siis parandatakse sellised kirjavead ära ja Riigikogu lajatab kummitempli peale. Hea näide on selle koosseisu ajal vastu võetud haldusreformi seadus.
Aga kuidas kujunevad eelnõud väljaspool seda ringi? Nendel on oma reeglid. VII, VIII ja ka IX Riigikogu ajal oli veel üsna tavaline, et paljud tähtsad seaduseelnõud tulid väljastpoolt ja neid muudeti Riigikogu menetlemise käigus suurel määral, tihtipeale äratundmatuseni. Ent kui selline eelnõu seadusena vastu võeti, siis tulemused püsisid kaua. Heaks näiteks võin tuua, et VII Riigikogu ajal kogus parlamendiliige Arvo Vallikivi, kirjanikunimega Valton, allkirjad rohkem kui 50 Riigikogu liikmelt ja esitas teksti, mille pealkiri oli "Korruptsioonivastane seadus". Ta ei ole mulle rääkinud, kust see tekst tuli, aga mul on tõsine kahtlus, et selle teksti koostasid eeskätt tema poeg Hannes Vallikivi, kes on praegu advokatuuri esimees, ja tema kaaslased. Menetluse käigus muutus too eelnõu palju. Aga oluline on see, et oma põhiosas püsib ta praeguseni ja teeb head tööd. Muutunud on see, et aastate jooksul on temast teravaid hambaid välja tõmmatud, nii et ta praegu on üsna hambutu. Aga olgu vähemalt selline seadus kui mitte midagi.
Selline eelnõu, nagu meie praegu teile tutvustame, on sündinud protsessis, mida ma nimetaks kollektiivseks eelnõu koostamiseks. Kõigepealt on välja käidud idee, et oleks vaja sellist seadusandlikku algatust. Siis on üks fraktsiooni liige mõtelnud välja kontseptsiooni ja teinud seaduseelnõu esialgse projekti. Seda on kolmel-neljal ringil arutatud kollektiivselt, tehtud parandusettepanekuid – kaasatud pole mitte ainult fraktsiooni liikmed, mitte ainult erakonna spetsialistid, vaid ka mitmesugused muud inimesed, keda on saadud töösse tõmmata või kes on tahtnud ise tulla. Ja tulemuseks ongi vaat selline tekst.
Sellise teksti erinevus tüüpilisest ministeeriumist tulnud eelnõust seisneb selles, et see on märksa lühem. Nii lühikesi tervikseaduse tekste viimase 12 aasta jooksul ministeeriumidest ei ole tulnud. Millest selline erinevus? Aga nimelt sellest, et riigikorralduses on väga palju selliseid asju, mille puhul ei ole üldse võimalik öelda, kas rakenduslikult peab kasutama ühte, teist, kolmandat, neljandat või viiekümnendat viisi. Tegu on otstarbekuse küsimusega ja need asjad otsustatakse töö käigus. Nii et seda laadi eelnõude puhul on kõige tüüpilisem see, et jäävad lahtised otsad, mille puhul võib alati küsida, kuidas üks või teine poliitiline idee siis lõpuni viiakse. Vastus on see, et variante on palju ja väga raske on ühel väiksel fraktsioonil ette arvata, missugune on kõige parem detailne otsus.
Siinkohal on mõistlik teha üks väike kõrvalepõige. Nimelt on meil praegu valitsuses ja ka eelmises valitsuses oli justiitsminister härra Reinsalu. Härra Reinsalu on viimase aasta jooksul vähemalt kahel korral siitsamast kõnepuldist teatanud meile, et Eesti riigis on väga oluline saavutada seda, et ei oleks nii palju pisikesi seadusmuudatusi. Meil on aastas sadu – see arv on vist üle 300 – suhteliselt mitteolulisi, viimistluslikke seaduste muutmisi. Ma olen püüdnud talle ka varem selgitada, et selle põhiline põhjus on nn pikkades seadustes. Kui seadustest jätta välja kõik detailid, mis võivad olla nii, naa või kolmandat moodi, ja lükata need seaduse rakendajate õlgadele, et nemad otsustaksid, missugune tee on õigem, siis ei oleks seda probleemi, et Riigikogu peab tegelema nende pisikeste muudatustega. Kui Reinsalu ei oleks nii skisofreeniline, et propageerib ühte sihti, aga samal ajal töötab koos oma kolleegidega valitsuses igapäevases tegevuses risti vastupidises suunas, siis talle meie eelnõu ehk meeldiks. Kui meil oleks justiitsminister, kes tahaks tööd väheoluliste seadusmuudatuste kallal kõvasti vähendada, siis ainuke meetod selleks oleks pügada seadused lühikeseks ja tulevikus koostada ainult lühikesi seaduseelnõusid, milles on kirjas oluline. Mitteoluline jäetaks Riigikogu tööst välja. Nii palju sissejuhatuseks.
Vabaerakond kujunes ja sai valitud Riigikokku suurel määral ühe teema tõttu. See ei olnud meie ainuke teema, aga see oli väga oluline teema. Probleem on erakondade riiklikus rahastamises. Me oleme öelnud ja väidame praegugi, et poliitika rahastamise mudel Eestis on halb, on paheline. Edasiminekuks oleks vaja seda muuta, tehes vähemalt kaks sammu. Esimene samm on see, et riiklikku rahastamist oleks vaja üldse väga palju vähendada. Meie esialgne ettepanek teile, Riigikogu liikmed, oli, et me ühiselt otsustaksime vähendada erakondade riiklikku rahastamist. Praegu maksab riik erakondadele 5,4 miljonit eurot aastas ehk meist igaühe kohta saavad meie erakonnad enda käsutusse aastas veidi üle 53 000 euro. Võiks seda summat poole võrra vähendada. Ja teiseks tuleks järelejäänud summa kasutamise reeglid mõistlikult paika panna: öelda, milleks seda raha võib kasutada ja milleks ei või, pluss aruandluse asjad.
Kahjuks ei ole me sellele ettepanekule eriti toetust leidnud. Meil on hea meel, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on meid põhimõtteliselt toetanud, aga neli vanemat fraktsiooni, mida Eestis kutsutakse üsna tihti kartellierakondadeks, on ideesse suhtunud üsna tõrjuvalt.
Nüüd aga on meil teine ettepanek, mis ei tähenda, et me esimesest ettepanekust loobuksime. Meie põhiettepanek on see, et kui see ei ole suurtele erakondadele praegu vastuvõetav, siis astugem n-ö lühem samm. Nii nagu õpetaja Laur "Kevades" Tootsile ütles, et kui sa kahte rehkendust ei jõua teha, siis tee vähemalt üks. See ongi see üks rehkendus. Selle rehkenduse poliitiline sisu oleks, et meie erakondade juhtkondade käsutusse antaks märksa vähem raha: vähemalt veerandi võrra vähem kui praegu. See rahasumma läheks siiski poliitika toetamisse, aga see jaotataks kokkulepitud reeglite järgi kohaliku omavalitsuse valimiste tasandil.
See ei ole muidugi ainuke võimalus. Me võime tulla välja ka kolmanda ja neljanda variandiga. Põhiline poliitiline sõnum, mis ma tahan siin öelda, on, et ükskõik kui ebameeldiv see mõte kartellierakondadele ka ei oleks, Eestis tuleb kunagi sellist rahas suplemist vähendada. Sellega tuleb siiski tegeleda. Hea küll, kui te ei ole praegu hingelt valmis, no ootame veel aasta. Ootame veel aasta, tulevad ju jälle valimised. Aga kunagi see lõpeb, sellepärast et olukord, kuhu teie erakonnad on sattunud, on mõnes mõttes võrreldav väljakujunenud narkosõltlase olukorraga. Oma igapäevasest laksust riigi raha näol ei suuda te loobuda, aga kui teile öeldakse, et läheme võõrutusravile, siis te ütlete: "Ei-ei, seda mitte! Võõrutusravile me ei kavatsegi minna." Ja kõik läheb samamoodi edasi.
Võib-olla mõni ei ole aru saanud, miks me peame eriti halvaks seda erakondade ülerahastamist. Asi sai alguse muidugi sellest, et erakondades oli palju noori inimesi, kes tahtsid erakondadele tööd teha, aga nad vajasid oma perekondade ülalpidamiseks sissetulekut. Eestis läks see asi niimoodi. Mujal maailmas on päris palju erakondi, kellel ei ole üldse palgalist personali. Aga olgu pealegi, seda me võiksime veel aktsepteerida. 2003. aasta muudatuse põhihäda oli aga see, et raha anti juba nii palju, et seda oli võimalik kasutada võlgade maksmiseks. 2003. aasta valimiste järel läks võlgadesse vähemalt kaks erakonda: üks oli uustulnukas Res Publica ja teine oli Keskerakond. Hiljem, kui rahastamine on nii suurel määral kasvanud, on muutunud normiks, et valimiskampaaniat tehakse võlgu ja järgmiste aastate riigitoetuste rahaga makstakse need võlad ära. Viimastel valimistel kujunes kõige traagilisemaks IRL-i olukord, sellepärast et kampaaniasse, eriti Juhan Partsi piltide trükkimisse ajalehtede esikülgedel mahutatud raha ei andnud loodetud valimistulemusi.
Me peaksime sellest lõksust välja tulema. 2003. aasta oli üldse Eesti ajaloos suurte ja väga halbade tagajärgedega vigade tegemise rekordaasta. See on seotud nende valimiste võitja Res Publica moodustatud valitsusega, mida juhtis Juhan Parts, kes praegu tegutseb Euroopas. Peab ütlema, et paljud nendest inimestest, kes kujunesid nende vigade tegemise võtmeisikuteks, on praegugi võimu juures. Üks inimene, kellel lasub moraalne süü, et ühe aasta jooksul suurendati erakondade rahastamise summat kolm korda – niisugust tõusu ei ole meil kunagi üheski muus valdkonnas olnud –, on praeguseks poliitikast lahkunud Taavi Veskimägi, kes oli tollal rahandusminister. Riigikogus viisid selle muudatuse läbi mitmed inimesed, kelle hulgas oli ka tollane põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu, keda ma juba enne nimetasin. Urmas Reinsalu kui poliitilise mõtleja karjäärile on erakordselt iseloomulik olnud see, et tal on palju mittesüsteemseid ideesid ja täielik võimetus ette näha nende ideede halbu tagajärgi. Tõenäoliselt ta ei näinud ka aastal 2003 ette, millised jamad sellest kõik tulevad, et ta rõõmsasti aitas põhiseaduskomisjonis selle sätte seadusesse kirjutada.
Silma paistis tookord ka noor justiitsminister Ken-Marti Vaher, kes organiseeris selle, et valimisseadustest võeti välja igasugused normid ja piirangud, mis takistanuks valimiste džunglikaklust. Samas tuleb mainida, et hilisemal ajal on selgunud, et tookordsed metslusse tagasilangemised, mis tema juhtimisel teoks said, on üldiselt seadustes enam-vähem likvideeritud.
Vaat niimoodi on siis praegune asjade seis. Mul saab ettekande aeg läbi. Loodetavasti tuleb ka küsimusi, nii et ma saan selle eelnõu sisu detailide juurde minna. Aitäh!