Lugupeetud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud tulevane Vabaerakonna esimees! Esitasite 6. märtsil arupärimise, kus tundsite huvi, kas ja milliseid tegevusi oleme Rahandusministeeriumis kavandanud, et suurendada riigi autopargi säästlikku ja läbipaistvat majandamist. Oma kirjas toote välja, et riik ei ole pööranud võrreldavat tähelepanu enda autopargile ja sõidukite kasutamise praktikale, milles on samuti palju ebaefektiivsust ja riske. Austatud Riigikogu liikmed! Me oleme riigi autopargi teemaga tegelnud juba tükk aega. Lubage ma tutvustan järgnevalt täpsemalt, mida me oleme kavandanud ja kavandamas.
Teatavasti on vastavalt seadusele valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste töökorraldus detsentraalne. See tähendab, et igal asutusel on õigus ja kohustus korraldada oma tööd nii, et oleks tagatud kõigi töövahendite, muu hulgas sõidukite eesmärgipärane, otstarbekas, säästlik ja heaperemehelik kasutus. Ehk siis iga riigiasutus otsustab esmalt ise, et sõidukeid kasutataks võimalikult efektiivselt. Juhin tähelepanu, et asutuste ülesanded on väga erinevad, mistõttu saavad kehtida üldised põhimõtted, mis jätavad asutustele ametisõitude korraldamisel vajaliku paindlikkuse. Rahandusministeeriumi roll on töötada välja juhendid ja põhimõtted, et tagada riigivara efektiivne soetamine ja kasutus. Etteruttavalt olgu öeldud, et oleme kohe-kohe kooskõlastusringile saatmas riigiasutuste ametisõitude korraldamise põhimõtteid sätestava määruse. Määruse eesmärk on ühtlustada valitsusasutustes ja nende hallatavates asutustes ametisõitude korraldamise korda ja muu hulgas autode kasutamist. See on loogiline jätk ka palju kõneainet pakkunud tööandja autode kasutamise maksustamise muudatustele. Tingimused saavad olla ühesugused nii era- kui avaliku sektori sõidukitele. Rahandusministeerium koostas möödunud aastal tõhustamiskava (inglise keeles spending review) ministeeriumide ja nende asutuste sõidukite kasutamise kohta. Tõhustamiskava sisaldab konkreetseid ettepanekuid, kuidas muuta riigi sõidukipark efektiivsemaks. Väljapakutud lahendusi järk-järgult rakendades on riigil kümne aastaga võimalik kokku hoida hinnanguliselt 16 miljonit eurot. Kümne aasta jooksul 16 miljonit eurot! Tõhustamiskavas tehtud ettepanekud sisaldavad sõiduki senisest pikemat kasutust, positsioneerimisseadme paigaldamist, keskset hankimist ja ka soovitusi alternatiivsete transpordivahendite kasutamiseks. Samuti on tehtud muudatusi raamatupidamiskordades, mis võimaldavad asutuse sõidukite kasutust täpsemalt analüüsida. Tõhustamiskava ettepanekutega on võimalik tutvuda Rahandusministeeriumi koduleheküljel, tegemist on avaliku dokumendiga.
Lugupeetud arupärijad! Vastan nüüd siis teie esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Palun esitage ministeeriumide lõikes autotranspordi kulud möödunud aasta ja käesoleva eelarveaasta võrdluses. Kas pärast Riigikontrolli auditit on planeeritud kulude vähendamine?" Maismaasõidukite ülalpidamisele kulus 2016. aastal 22,5 miljonit eurot, mida on 10% ehk siis 2,5 miljonit eurot vähem kui 2015. aastal. Riigiasutuste sõidukite majandamiskulud on alates 2012. aastast pidevalt vähenenud, 2016. aastaga võrreldes koguni ligi 20%, rahalises mõistes suurusjärgus 5,5 miljonit eurot. Juhin tähelepanu, et ministeeriumide valitsemisalade numbreid võrreldes tuleb arvestada, et asutused on erineva töö iseloomu, suuruse ja vastutusalaga. Kõige suurem sõidukipark kuulub Siseministeeriumile, mille kulud moodustavad 67% kõigist kuludest, see on ca 13 miljonit eurot. Tuleb arvestada, et Siseministeeriumi haldusalas on kaks suurt asutust, Politsei- ja Piirivalveamet ning Päästeamet, kelle osutatavate avalike teenuste pakkumiseks on transpordivahendid hädavajalikud. Järgnevad Keskkonnaministeerium, Maaeluministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma valitsemisaladega. 2017. aasta riigieelarvega on eraldatud ministeeriumidele ja asutustele raha majandamiskuludeks, mida asutused ei ole kohustatud detailsemalt lahti kirjutama. Seega saame käesoleva ja möödunud aasta võrdlust teha alles aasta lõpus, kui on laekunud eelarve täitmise andmed.
Teine küsimus: "Riigiasutused kasutavad sõidukite liisimiseks ja rentimiseks väga erinevaid partnereid. Vähemalt 11 teenusepakkujat näitab killustatust ja ametkondade silotornistumise jätkumist. See vähendab võimalusi saada ühishangetega soodsamaid lepingutingimusi [...]. Kas ja kuidas peab sõidukite liisimist ja rentimist ühtlustama, et saavutada paremad tingimused ja rahaline kokkuhoid? Millal hakatakse korraldama ministeeriumide ühishankeid ja mis on seda seni takistanud?" Tõepoolest, kui siiani on asutused korraldanud sõiduautode soetamiseks riigihankeid ise ja peamiselt on tehtud sõiduautode kasutusrendi hankeid, siis uue lahendusena korraldatakse alates sellest aastast eraldi hanked sõidukite ostmiseks ja nende ostu finantseerimiseks, näiteks võimalikuks liisinguks, keskselt. Riigi Tugiteenuste Keskus (edaspidi kasutan lühendit RTK) kuulutas käesoleva aasta jaanuaris välja keskse riigihanke sõidukite soetamiseks. Keskses hankes osaleb 51 riigiasutust. Hanke raames on plaanis soetada kaheksat tüüpi sõiduautosid, alates väikeautodest kuni mahtuniversaalideni. Riigiasutused jätkavad iseseisvalt nende sõidukite hankimist, mis ei lähe riigihanke objektiks olevate standardite alla, näiteks mitmesugused eriotstarbelised sõidukid, M1G-kategooria sõidukid, alarmsõidukid, haagised, veoautod, bussid ja mootorrattad. Samas on asutustel võimalus kasutada RTK väljatöötatud hanketingimusi ja tüüplepinguid ning sõiduautode standardeid. Tegemist on piloothankega. Aastast 2018 on planeeritud muuta sõidukite hankimine RTK kaudu valitsusasutustele ja nende hallatavatele asutustele kohustuslikuks. Ühishangete korraldamise eesmärk on vähendada nii riigiasutuste kui ka pakkujate riigihangete korraldamisele või nendes osalemisele kuluvat aega ning ostetavate asjade ja tellitavate teenuste maksumust, arvestades mastaabiefekti. Suurem hange – suure tõenäosusega ka paremad hinnad hankijale. Peale selle hangime ühishangete abil varem kokkulepitud parameetritega sõidukeid ehk siis ühishanke sõidukite tehnilised kirjeldused on standardiseeritud. See on hästi oluline.
Kolmas küsimus: "Ministrite ja kantslerite autodele kuluv liisinguraha on ministeeriumide võrdluses väga erinev. Ühed sõidavad mõõduka kuumaksega liisitud autoga, teised aga valivad luksusliku auto üle 1000-eurose kuumaksega. Ministeeriumide juhtkondadel on ka väljaostetud sõidukeid. Kuidas suhtute luksuslikesse ametisõidukitesse ja suurde hinnakontrasti? Mida teete selleks, et liisimine oleks odavam ja autode kasutusaeg pikem?" Ministrite ja kantslerite esindussõidukite soetamine ei ole täpselt reguleeritud. Kehtivast riigivaraseadusest tuleneb põhimõte, et iga riigivara valitseja ehk siis ministeerium või asutus vastutab talle kuuluva vara, sh autode eesmärgipärase, otstarbeka, säästliku ja heaperemeheliku kasutamise eest. Seega on iga ministeeriumi vastutus jälgida, et sõidukite soetamiseks ei tehtaks ebamõistlikult suuri kulutusi. Esindussõidukitele on võimalik kehtestada standardid ehk teatud nõuded ning neid hakatakse tulevikus samuti keskselt soetama.
Neljas küsimus: "Ministeeriumide haldusalades on liisitud, väljaostetud, kasutus- ja kapitalirendiga kaetud sõidukeid. Riigikontroll osutab, et selline ebaühtlus ei võimalda kuluefektiivsust saavutada. Mida kavatsete teha selle praktika ühtlustamiseks? Kuidas suhtute Riigikontrolli ettepanekusse ristkasutada valitsemisalasiseselt sõidukeid, et nii nende koguarvu vähendada? Kas Teil on analüüs selle kohta, kuidas saavutada kokkuhoid sõidukite soetamise ja rentimise/liisimise kombineerimisel?" Ma alustan küsimuse esimesest poolest, kus tuuakse välja, et Riigikontroll on osutanud, et erinevate finantseerimislahenduste kasutamine sõidukite soetamisel ei võimalda saavutada kuluefektiivsust. Tegelikult Riigikontrolli auditist sellist hinnangut välja ei loe ja põhjusega. Ka Rahandusministeeriumi töörühm jõudis järeldusele, et see, kas sõiduk võetakse kasutusrenti või ostetakse välja, tuleb otsustada lähtuvalt sellest, mis on sõiduki kasutamise eesmärk ja kuidas sõidukit kasutama hakatakse. Riigikontroll soovitas Rahandusministeeriumil töötada välja põhimõtted, mis võimaldavad riigiasutustel otsustada ja põhjendada otsuseid, millist sõidukite soetamise ja kasutamise rahastamismudelit ja millal kasutada. Meil on olemas analüüs, see on kättesaadav, nagu ma ütlesin, Rahandusministeeriumi kodulehelt ning analüüsis toodud ettepanekuid arvestatakse võimaluste piires riigi eelarvestrateegia koostamisel. Mis ristkasutusse puutub, siis ma ei arva, et valitsemisala peaks siin kuidagi määrav piirjoon olema. Rahandusministeerium on katsetanud sõiduautode ristkasutust Maksu- ja Tolliametiga, kuid peale asutuse kolimist läks see lihtsalt logistiliselt keeruliseks ja ebaratsionaalseks. Küll aga on ühine sõidukipark planeeritud näiteks ministeeriumide ühishoone jaoks, kus sõidukeid ristkasutavad mitu eri valitsemisala asutust, kes paiknevad füüsiliselt ühes ja samas piirkonnas.
Viies küsimus: "Mida olete ette võtnud, et avaliku sektori autode kasutamine oleks paremini jälgitav ja kuritarvituste esinemise risk maandatud? Kui tihti on ametisõidukite, sõidukompensatsioonide ja taksokaartide kuritarvitusi olnud?" Ametisõidukite, sõidukompensatsioonide ja taksokaartide kuritarvitamise tuvastamine on tagantjärele üldjuhul alati keeruline ja aeganõudev. See on paraku nii. Ühelt poolt on loomulikult oluline kuritarvitusi vältida ning teisalt on oluline tagada ka aruandluse ja kooskõlastuse mõistlik maht. Igal asutusel on oluline jälgida oma autode kasutamist ja kasutuskorra täitmist. Kõiki neid teemasid on Rahandusministeerium käsitlenud juba sellessamas varem mainitud ametisõitude korraldamise põhimõtteid sätestavas määruses. Muu hulgas teeb Rahandusministeerium ka ettepaneku, et kõik valitsusasutused ja nende hallatavad asutused kasutaksid tulevikus võimalikult palju GPS-seiret. Väga lihtne, ühelt poolt annab see informatsiooni autopargi kasutamise optimeerimisvõimaluste kohta, teiselt poolt tagab nende kasutamise läbipaistvuse. Teiseks keelatakse ühemõtteliselt igakuiselt fikseeritud summana isikliku sõiduauto kompensatsiooni maksmine. Isikliku autoga tehtud töösõite võib tulevase eelnõu kohaselt edaspidi hüvitada vaid kilomeetripõhiselt ning sõidud peavad olema enne vahetu juhiga kokku lepitud.
Kuues küsimus: "Kas peate vajalikuks, et ministeeriumides on kasutusel nii taksokaardid ja taksoveolepingud kui sõiduhüvitised (aastas kulub sellele kümneid tuhandeid eurosid), mille üle peab eraldi arvet pidama ja kontrollima? Kuidas seda valdkonda korrastate ja millised peavad Teie meelest olema põhilised standardid ja reeglid, mis tagaksid läbipaistvuse, seaduslikkuse ja säästlikkuse?" Väga hea küsimus. Juba eespool mainitud eelnõus, mis varsti siia jõuab, on toodud ka põhimõte, mille kohaselt ametisõiduks valitud transpordivahend peab olema asjakohane, arvestades konkreetse ametisõidu iseloomu, pikkust ja sihtkohta. Just võimalikult kulutõhusate lahenduste kasutamiseks keskselt ühtegi lahendust ära ei keelata ja seda ei ole ka plaanis teha, küll aga on oluline kajastada kulusid selgelt ja ühtse korra järgi. Sõidukite ja ametisõitude osas on vastavad muudatused sisse viidud raamatupidamiskordadesse. Need jõustusid selle aasta alguses. Muudatused võimaldavad senisest selgemini eristada nii sõidukitega seotud kulusid, taksosõite kui ka ühistranspordi kasutamise kulusid. Ametisõitude korraldamise ühtsed põhimõtted, perioodiline kuluseire ja võrreldavad andmed on see, mis tegelikult tagab meile tulevikus riigivara heaperemeheliku kasutamise. Aitäh teile!