Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Tutvustan teile valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Mäletatavasti võtsime eelmisel aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu nn tubakadirektiivi Eesti õigusruumi üle kahe tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Nende esialgses versioonis olid ka need muudatusettepanekud, mis on täna siin selles eelnõus teie ees, kuid me võtsime need pärast kooskõlastust valitsuse tasemel eelnõust välja, et kiirendada direktiivi ülevõtmiseks kavandatud eelnõu menetlust Riigikogus. Kõik direktiivi mittepuutuvad sätted said tollest kahest eelnõust eemaldatud. Need panime valitsuse otsusega eraldi eelnõusse ja see eraldi eelnõu on nüüd teie ette jõudnud. Selle kolmanda eelnõuga minu poolteist aastat kestnud terviseministri töö jooksul lõpetame ettenähtavaks tulevikuks valitsuse algatused tubakapoliitika vallas. Selles eelnõus on nimelt kirjas ka olulisemate tubaka rohelises raamatus toodud meetmete rakendamine.
Nüüd aga üks lühike meeldetuletus. 2014. aasta andmete kohaselt oli igapäevasuitsetajate osakaal Eestis 22%. Kooliõpilastest oli 2014. aasta andmetel suitsu proovinud 7,9%, kusjuures 3% nende hulgast suitsetas iga päev. Vesipiibu tõmbajaid oli sama aasta andmete kohaselt kooliõpilaste hulgas 18,5%. Üldiselt torkame Euroopa Liidus silma ka sellega, et noored alustavad suitsetamist väga vara. Peale nende andmete tekitab muret ka elektroonilise sigareti populaarsuse kasv. Kui 2012. aastal oli e-sigaretti vähemalt ühe korra proovinud 10% elanikest, siis 2014. aastal oli see näitaja 15%. Kooliõpilastest oli 2014. aasta andmetel e-sigaretti vähemalt korra proovinud 36% poistest ja 28% tüdrukutest. On tõenäoline, et selle aasta märtsi lõpus Tervise Arengu Instituudi avaldatav 2016. aasta statistika näitab veelgi suuremaid numbreid, mis kajastavad elektrooniliste sigarettide populaarsust alaealiste seas.
Mitu Euroopa Liidu riiki on peale tubakadirektiivi kehtestatud normide rakendanud rahva tervise kaitseks ka täiendavaid norme. Nõnda on meilgi tubaka rohelise raamatuga seoses võimalikke lisapiiranguid arutatud ja jõutud selle dokumendini, mis aastal 2014, kui mu mälu mind ei peta, ka valitsuses heakskiidu sai. Tegu oli siis üle-eelmise valitsusega. Vastavalt sellele dokumendile loodame nende meetmetega aastaks 2025 vähendada täiskasvanud igapäevasuitsetajate osakaalu praeguselt 22,1%-lt 18,3%-le. Samal ajal, nagu teate, on mitmes riigis seatud juba märksa ambitsioonikamaid eesmärke. Räägitud on ka sellest, et mõni riik tahab saada lausa tubakavabaks. Meie nii ambitsioonikad ei ole ja lähiajal seda ka ei plaani, aga need olulised muudatused, mis on eelnõus sees, kindlasti aitavad saavutada meie püstitatud eesmärki, mis on, nagu öeldud, saavutada aastaks 2025 igapäevasuitsetajate osakaaluks 18,3%.
Nüüd siis eelnõust lähemalt. Kõigepealt kolm olulist muudatust. Loomulikult on nende põhiline eesmärk alaealiste kaitse ehk tulevikusuitsetajate hulga vähendamine, sest praeguste suitsetajate arvu vähendamine on kaunis keeruline. Vähemasti riigi meetmetel sellele kuigi suurt mõju ei ole. Esimene kolmest muudatusest on tubakatoodete ja nendega seonduvate toodete väljapaneku ja kaubamärkide esitlemise keeld jaemüügikohtades. Selleks, et alaealiste hulgas suitsude ja teiste selliste toodete tarbimine ei kasvaks, on väga oluline ennetustöö. Peale teavituskampaaniate ja järelevalvemeetmete tugevdamise on tähtis vähendada ka nende toodete atraktiivsust ning kujundada keskkonda ümber selliselt, et alaealisel oleks kerge teha otsuseid oma tervise kasuks. Seega tuleks ühiskondlikku keskkonda kujundada nii, et tubaka tarvitamine või suitsetamine üldse oleks väheatraktiivne. Me teame, et paljud meie lapsed alustavad suitsetamist juba 11–12-aastaselt, ja nii on riigil kohustus võtta kasutusele täiendavaid meetmeid nende tervise kaitseks. Seos tubakatoodete väljapaneku ning alaealiste suitsetamise alustamise vahel on nüüdseks ka rahvusvaheliselt tõendatud. Samasugust seost näitavad värsked uuringud ka e-sigarettide puhul. Enamikul juhtudel on nende toodete kirevad väljapanekud kõrvuti lastele huvi pakkuvate toodetega, nagu nätsud, maiustused jms. See tähendab, et laste kokkupuude tubakatoodete väljapanekuga poodides on peaaegu vältimatu.
Tubakatoodete reklaami keeld kehtib meil juba aastast 1997 ning müügiedendust oleme samuti piiranud. Seetõttu on tubakatööstuse jaoks muutunud olulisimaks turundusviisiks just väljapanek jaekaubanduse müügikohtades ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) raamkonventsioonis käsitataksegi väljapanekut kui ühte reklaami vormi. Meie seda siiani teinud ei ole. Reklaami mõju noortele on muidugi veenvalt tõendatud. Lisaks müügikohtades toimuvale müügiedendusele on tooted sageli välja pandud otse inimeste silmade kõrgusele, mis loomulikult ei ole sugugi juhuslik. Toodete paigutus jaekaubanduses ei olegi juhuslik. On teada, et pakendite nägemine soodustab impulssoste, eriti juhusuitsetajate, suitsetamisest loobunute või loobuda üritavate inimeste puhul. On väidetud, et tubakatoodete efektiivne väljapanek suurendab nende müüki lausa 12–28%. Loomulikult on ka tubakatoote pakend ise mõjus turustusvahend. Pakenditele tuleb küll eelmise aasta 20. maist alates kanda n-ö kolepildid, aga on viidatud, et pakendi kujundus – säravad värvid, kaubamärgi esitus pakendil jms – vähendab pilthoiatuste mõju. Seetõttu on mitmed riigid, näiteks Austraalia, Ühendkuningriik, Ungari ja Prantsusmaa, otsustanud võtta kasutusele standardpakendi ehk ühtlases neutraalses toonis pakendi, kus enamiku pinnast katab pilthoiatus ja bränd või kaubamärk on kujutatud neutraalse fondiga.
Eestis oleme valinud alternatiivse variandi, st tubakatoodete väljapaneku ja kaubamärkide esitlemise keelamise. Me ei keela tubaka kaubamärgi näitamist paki peal ja selle kujundust, küll aga keelame selle esitlemist. Oleme meile laekunud tagasiside põhjal valitsuse tasemel pakkunud erandit spetsialiseerunud poodidele, rahvusvahelisel liinil sõitvatele laevadele ning lennujaama ja sadama kinnisel territooriumil asuvatele kauplustele.
Teine oluline muudatus on elektrooniliste sigarettide võrdsustamine tubakatoodetega. Elektroonilised sigaretid on tubakatootega sarnaselt kasutatavad tooted ning sarnaseid tooteid tuleks käsitleda võrdselt. Elektroonilisi sigarette turustatakse turustajate endi väitel kui ohutumat alternatiivi tubakatoodetele ning abivahendit suitsetamisest loobumiseks. Tõsi ta on, et e-sigaret ei pruugi endast kujutada nii suurt terviseriski kui tavaline tubakatoode, aga sajaprotsendiliselt ohutu see kindlasti ei ole. Väitel, et tegemist on tervisetootega või n-ö revolutsiooniga rahvatervises, ei ole kindlasti alust. Ka e-sigaret võib tekitada nikotiinisisaldusest tulenevat sõltuvust ning see võib sisaldada ka teisi tervisele kahjulikke ühendeid, mis võivad tekkida ka kuumutamisel või elektroonsel töötlusel. Ka nikotiinisisalduseta e-sigareti vedelik võib sisaldada aineid, mis ei ole tervisele ohutud. Näiteks on teada, et elektroonsel töötlusel tekivad teatud osakesed, mis võivad liikuda kopsudesse ja teistesse siseorganitesse. E-sigareti vedelikes on kasutusel üle 7500 erineva maitseaine, mille koosmõju ei ole uuritud. Paljud neist on küll toiduvärvid, mis on ohutud toiduks kasutamisel, kuid sagedasel sissehingamisel võivad endast terviseriski kujutada. Lisaks on näidatud, et erinevad maitsed mõjuvad lastele ja noortele atraktiivselt ning see on peamine põhjus, miks noored hakkavad neid tooteid tarvitama. Seetõttu on eelnõus välja pakutud muudatused, millega keelatakse tubakast erinevad maitsed e-sigareti vedelikes. Oleme seda teinud tubakadirektiivi ülevõtmisel sigarettide puhul, nähes ette lühikese üleminekuaja mentoolisigarettidele vastavalt direktiivile. Nüüd soovime sama teha ka e-sigareti vedelike puhul.
Uuringud on näidanud, et alustanud e-sigareti tõmbamist, hakkavad alaealised peagi tarvitama tubakatooteid. Uuringud ei ole kinnitanud, et e-sigaret aitaks suitsetamist maha jätta. Pigem tarvitatakse neid tooteid paralleelselt või asendustootena – inimene küll ei suitseta, aga e-sigaretist on ikka sõltuvuses. Ka erinevad maitsed ei soodusta tarbimise lõpetamist.
Rahvusvaheline käsitlus on e-sigarettide puhul selgelt suunatud nõuete karmistamise poole, võrdsustades need tubakatoodetega. Nii on enamik Euroopa Liidu liikmesriike keelustanud nende tarvitamise avalikes kohtades nagu suitsetamisegi. On viidatud, et e-sigarettide tarvitamine aitab kaasa sellele, et alaealised peavad suitsetamist normaalseks. Kui tubakadirektiiv üle võeti, siis kehtestas enamik riike lisaks piiriülesele kaugmüügile ka riigisisese kaugmüügi. Eestis me seda ei teinud, ja väga lihtsal põhjusel: me eraldasime riigisisese kaugmüügi tollal eelnõust, mis Riigikogu ees oli, kuna direktiivis otseselt riigisisest kaugmüüki ei olnud. Selle eelnõuga tahame riigisisese kaugmüügi samuti keelustada.
Leiame, et tervisele kahjulikud tooted ei pea olema nii lihtsalt ja mugavalt kättesaadavad, et need tuuakse sulle koju. Aga põhiline on muidugi see, et selliselt on väga keeruline jõustada alaealistele müügi keeldu, kuna alaealiste ligipääs veebipoodidele ka nende toodete tellimisel on täiesti vaba.
Kolmas muudatus on järelevalve tõhustamine. Eriti tõhus peaks olema kontrolltehingu õiguse andmine Maksu- ja Tolliametile ning politseiametnikule, kusjuures neil on õigus kaasata vajadusel vähemalt 16-aastaseid noori. See võimaldab Maksu- ja Tolliametil senisest efektiivsemat järelevalvet teostada, eriti just illegaalse huuletubaka müügi puhul, võimaldades salakauba käitlejaid kindlaks teha ja vastutusele võtta. Politseiametnikul on muudatuse jõustudes võimalik tõhusamalt kontrollida tubakatoodete ja nendega seonduvate toodete müüki alaealisele, teostades kontrolloste, mille võimalust täna ei ole. Analoogilise sätte on valitsus lisanud ka teieni jõudnud alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise eelnõusse.
Seaduse jõustumiseks on mõistagi hea ette näha üleminekuaeg, kuna see eeldab teatud muudatusi ettevõtete tegevuses, eriti kaupmeeste puhul, kes peavad oma tubakatoodete väljapanekud natuke ümber korraldama. Oleme ette näinud, et need punktid, mis seda eeldavad, võiksid jõustuda 1. jaanuaril 2019. Märgin ära ka selle, et tegemist on suurel määral nn tehnilise normiga, mis tähendab seda, et sellest tuleb teavitada Euroopa Komisjoni. Teavitus on tehtud ja nüüd tuleb ära oodata ka ooteaeg kuni 14. märtsini k.a, mistõttu pole otstarbekas eelnõu enne seda vastu võtta, aga vahepeal on võimalik jätkata selle menetlust Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel. Ma tänan!