Tere veel kord! Algab täiskogu V istungjärgu 1. töönädala kolmapäevane istung. Eelnõude ja arupärimiste üleandmise avab Andres Ammas. Palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabaerakonna fraktsioon on ikka aeg-ajalt tõstatanud siin saalis sotsiaalmaksuseaduse täiendamise ehk täpsemalt nn sotsiaalmaksu lae teema. Meil oli selline eelnõu menetlusse antud, aga selle me võtsime detsembris, valitsuse vahetumise ajal tagasi, et anda uuele valitsuskoalitsioonile mõistlikult aega teemaga uuesti tegelema hakata. Täna aga esitame selle uuesti menetlusse, selleks et koalitsioon saaks oma seisukoha kujundada. Vahepeal on hulk majandusajakirjanikke, ettevõtjaid ja ettevõtlusorganisatsioone ühel või teisel viisil sellele mõttele poolehoidu avaldanud. Me loodame, et seda eelnõu uuritakse ja seda mõtet analüüsitakse uuesti. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Rahanduskomisjoni nimel annan Riigikogu menetlusse kaks otsuse eelnõu, mis näevad ette vahetada meie esindajaid Hasartmängumaksu Nõukogus ja Tagatisfondi nõukogus. Aitäh!

Aitäh! Olen vastu võtnud kolm eelnõu, mis tulevad menetlemisele kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogus on kohal 84 Riigikogu liiget.

Alustame kolmapäevase päevakorra punktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Andres Ammase, Henn Põlluaasa, Andres Metsoja, Tanel Talve ja Kristjan Kõljala algatatud elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 270 teine lugemine. Annan hea meelega sõna majanduskomisjoni liikmele Erki Savisaarele, kui ta kuskil siin on. On. Vabandust, minu viga! Ma ei ole harjunud uue kohtade asetusega, olen harjunud sind siit eest otsima. Erki Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatasid Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Andres Metsoja, Andres Ammas, Kristjan Kõljalg, Henn Põlluaas ja Tanel Talve 2016. aasta 6. juunil. Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus algas 2016. aasta 18. oktoobril, seda jätkati 19. oktoobril ning esimene lugemine lõpetati.
Elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu peamine eesmärk on tagada juurdepääs lairibavõrgu kasutuselevõtuks sobilikule füüsilisele taristule, milleks on elektri jaotusvõrguettevõtjatele kuuluvad elektripostid.
Majanduskomisjon arutas elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 270 oma istungil 2016. aasta 13. detsembril ja ka 2017. aasta 9. jaanuaril. Vaadati läbi komisjonile kaalumiseks esitatud muudatusettepanekud ning langetati menetluslikud otsused. Istungil osalesid Riigikogu liige Andres Metsoja eelnõu algatajate esindajana ja Olav Harjo eksperdina. Eelnõu on läbi teinud tehnilise ja keelelise korrastuse Riigikogu Kantselei stenogrammi- ja tõlkeosakonnas ning keeletoimetaja märkustest tulenevad muudatused on eelnõu teksti sisse viidud.
Räägin nüüd lühidalt muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2. novembril 2016 kella 12-ks laekus neli muudatusettepanekut Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonilt. Samuti pöördusid komisjoni poole kirjalikult Elektrilevi OÜ, VKG Elektrivõrgud ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL).
Elektrilevi OÜ tegi ettepaneku lisada säte, mis võimaldab füüsilise taristu ühiskasutuse eest õiglast põhjendatud tasu küsida ning loobuda eelnõus sätestatud ühiskasutuse taotlusele vastamise tähtajast. VKG Elektrivõrgud väljendas oma kirjas muret elektripostide hooldus- või remonttööde tegemisest tulenevate võimalike vaidluste ning nende tööde tegemiseks vajalike kulude jagamise pärast. Samuti leidis VKG, et talumiskohustuse eest makstav tasu peaks olema ühiskasutajate vahel võrdselt jaotatud. Komisjon arutas tõstatatud probleeme ja tehtud ettepanekuid, kuid ei toetanud neid ettepanekuid eelkõige seetõttu, et võrguhalduskulud maksab võrgutasude kujul niikuinii kinni tarbija ning topeltmaksustamist ei peetud mõistlikuks. ITL-i kirjalik seisukoht toetas eelnõus pakutud lahendust. Komisjonile esitatud kirjalike arvamustega on kõigil soovijatel võimalik tutvuda Riigikogu veebilehel.
Komisjon toetas kõiki muudatusettepanekute loetelus olevaid ettepanekuid. Muudatusettepaneku nr 1 esitas Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon ja sellega muudetakse eelnõu pealkirja. Eelnõusse lisandus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muudatus, seetõttu on eelnõuga muudetavaid seadusi üle kolme. Normitehnika eeskirja järgi tuleb kõigi muudetavate seaduste pealkirjad ära tuua eelnõu pealkirjas ning kui neid on üle kolme, nimetatakse eelnõu pealkirjas selle muudetava seaduse pealkirja, mille muutmine tuleneb eelnõu peaeesmärgist ja millega seondub teiste seaduste muutmine.
Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud majanduskomisjon ja sellega muudetakse elektrituruseadusesse lisatava § 70¹ sõnastust. Kuna Riigikogu on vastu võtnud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse (250 SE), millega juba reguleeritakse eri võrguvaldajate taristu kasutuselevõtmist kiire elektroonilise side võrgu rajamiseks ja mis on üldnorm, ei ole mõistlik ega otstarbekas sama regulatsiooni elektrituruseaduses üle korrata. Seetõttu on pakutud lahendust, et elektrituruseaduse § 70¹ lõige 1 seab jaotusvõrguettevõtjale kohustuse anda oma füüsiline taristu lairibavõrgu ehitamiseks, õigusega saada tagasi otsesed kulud, mis on erinorm võrreldes ehitusseadustikus sätestatuga. Lõige 2 viitab juba ehitusseadustikule, kus on sätestatud taotluse esitamine ja lahendamine, keeldumise alused ning vaidluste lahendamine.
Muudatusettepanekud nr 3, 4 ja 6 on esitanud Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon. Kuna suur osa õhuliine on ehitatud enne 1. aprilli 1999 ning need on talumiskohustuse all, siis isikliku kasutusõiguse regulatsiooni muudatus neid ei mõjuta. Muudatusettepanekud katavad ära seadusest tuleneva talumiskohustusega ja sundvaldusega seadustatud maakasutuse allkasutusse andmise. Muudatusettepanekute tulemusena saab lairibavõrgu rajamiseks kasutada ka vanu, seadusjärgse talumiskohustusega elektriliine.
Muudatusettepanek nr 5 tuleneb keeletoimetaja märkusest. Eelnõuga muudeti ehitusseadustiku lisasid ning liinirajatiste osas lisati sulgudesse tekst "ning olemasolevatele postidele ja ehitistele kaablite paigaldamine". Keeletoimetaja juhtis tähelepanu, et loetelu koosneb esemetest ja esemete hulgast ei saa tegevusi välja arvata, millest lähtuvalt muudeti teksti järgmiselt: "ning olemasolevatele postidele ja ehitistele paigaldatud ja paigaldatavad kaablid". Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud majanduskomisjon eesmärgiga lükata edasi seaduse jõustumise tähtaeg, mis eelnõu algversiooni kohaselt oli 1. jaanuaril 2017. Muudatusega sätestatakse, et seadus jõustub 2017. aasta 1. märtsil.
Juhtivkomisjon võttis vastu järgmised menetluslikud otsused: saata seaduseelnõu 270 Riigikogu täiskogusse teisele lugemisele 2017. aasta 11. jaanuariks ettepanekuga teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu 270 kolmandale lugemisele 18. jaanuariks ja panna lõpphääletusele. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Arto Aas, palun!

Aitäh! Mul konkreetsete muudatusettepanekute kohta küsimusi pole. Ma arvan, et see eelnõu on mõistlik ja väärib toetamist. Aga küsimus on üldisem. Kui uus valitsus ametisse asus, siis ta lubas, et nüüd viiakse ülikiire internet igasse koju. Me saame aru, et see oli tegelikult väike bluff või ebakompetentsusest tingitud naiivsus. Sellist summat – sajad miljonid – riigieelarves pole, seda ei ole ka koalitsiooni koostatud Exceli kulutabelis. Aga kas komisjoni on selle eelnõu menetlemise ajal tulnud lisainformatsiooni, kuidas ja mis tempoga see ülikiire internet siis igasse majapidamisse jõuab?

Aitäh! Komisjonis sel teemal ei arutletud. Aga mis puutub üldistesse eesmärkidesse, siis need tulenevad "Eesti infoühiskonna arengukavast 2020", kuhu need on juba ammuilma sisse kirjutatud. Ma imestan, miks nendega seni eriti tegeldud ei ole. Aga mis puudutab hinda, siis me loodame, et just tänu sellele seaduseelnõule läheb hind oluliselt alla ja enam ei tule leida mitte sadu miljoneid, vaid oluliselt väiksemaid summasid.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan sealt, kus hea kolleeg lõpetas. Me teame kõik, et maapiirkondades on oluline, et internet oleks kättesaadav, eriti kui me peame silmas uute, tuleviku töökohtade tekkimist. Kuivõrd ikkagi teie arvates annab see seadusmuudatus võimaluse ehitada see taristu tulevikus välja odavamalt ja kui palju see kiirendab lõppresultaadi saavutamist? Mis teie isiklik hinnang selle kohta on?

Aitäh! Ma arvan, et see eelnõu kiirendab seda protsessi üsna oluliselt, sest optilise kaabli vedamiseks ei ole vaja enam koostada projekte ja läbi teha pikki kooskõlastusi, vaid piisab sellest, kui kaabel veetakse taristu omaniku seatud tehnilisi tingimusi järgides, ilma igasuguste bürokraatlike lisasammudeta.

Aitäh, Erki Savisaar! Avan läbirääkimised. Kristen Michal, palun!

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu kolleeg Arto Aas juba ütles ja nagu ettekandjagi ütles, tegemist on üldjoontes mõistliku eelnõuga. Reformierakond on seda toetanud. On kindlasti positiivne, kui kõik need taristuobjektid saavad kasutusse, et seda viimast miili rajada või n-ö ülikiiret internetti kodudesse viia. Isiklikult ennustan küll, et küllap tulevikus on kiired ühendused tarbija huvides siiski mobiilsemad, aga selle üle me võime veel pikalt arutada. Nii et üldiselt on suund mõistlik. Selle eelnõuga tuleb edasi minna. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Eelnõu 270 kohta on esitatud seitse muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Kõik need on arvestatud. Esimene on riigieelarve kontrolli erikomisjonilt, teine on majanduskomisjonilt, kolmas on riigieelarve kontrolli erikomisjonilt, neljas on riigieelarve kontrolli erikomisjonilt, viies on majanduskomisjonilt, kuues on Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonilt ja seitsmes on majanduskomisjonilt. Juhtivkomisjoni ettepanekul on eelnõu 270 teine lugemine lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 340 esimene lugemine. Algataja ettekandja on maaeluminister Tarmo Tamm. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed, soovin teile meeldivat Riigikogu tööaastat! Minu jaoks on tänane päev esmakordne kogemus teises ametis.
Aga lubage mul nüüd lühidalt tutvustada maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seadusega sätestatakse riiklikud abinõud põllumajandusturu tasakaalustatud arenguks, tarbija varustamiseks kvaliteetse toiduga, põllumajandustoodete tasuvaks tootmiseks, maapiirkonnas muu majandustegevuse arendamiseks ja maapiirkonna elanike rahuldava elatustaseme tagamiseks, samuti nende riiklike abinõude rakendamise järelevalve alused ja ulatus.
Praeguse seaduse muutmiseks on kolm peamist põhjust: luua alus regionaalprogrammide rakendamiseks, ajakohastada ja täpsustada riigiabi, vähese tähtsusega abi ja muu toetuse andmisega seonduvat ning sätestada nõuded tuulekaera leviku piiramiseks.
Kõigepealt regionaalprogrammidest. Maaelu arendamise eesmärgil rakendatavad regionaalprogrammid Setomaa ja Peipsiveere arenguprogramm ning Võro ja Mulgi arendustoetused anti Siseministeeriumilt Maaeluministeeriumile üle Vabariigi Valitsuse 29. mai 2015. aasta korraldusega nr 231 "Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2015–2019". Regionaalprogrammide alusel toetuste taotlemise senine kord on toiminud hästi. Vajadus taotlemise korda muuta praegu puudub. Seadusmuudatuse põhjuseks on see, et varem rakendati eelnimetatud programme ja arendustoetusi üldise volituse, sh ministeeriumi põhimääruse alusel, mis Maaeluministeeriumi hinnangul ei ole aga seadusliku alusena piisav. Seega luuakse eelnõu kohaselt regionaalprogrammide rakendamiseks korrektne õiguslik raamistik, kuid sisulisi muudatusi toetuste andmise korras ette näha ei ole. Eelnõu näeb ette, et regionaalprogrammi võib rakendada küllaldase kogemusega riigi sihtasutuse kaudu. Kuna tegemist on avaliku ülesande täitmisega, siis sõlmitakse Maaeluministeeriumi ja regionaalse abi andja, regionaalprogrammi rakendaja vahel haldusleping. Siiani on taotluse menetlemisega tegelnud EAS, kellel on olemas vajalikud kogemused ja kompetentsus eelnõuga volitatavate ülesannete täitmiseks. Eelnõu kohaselt võib regionaalprogrammid kehtestada maaeluministri käskkirja alusel mitme aasta kohta. Reaalne toetuse andmine eelarveaastal sõltub aga sellest, kas riigieelarves on selleks otstarbeks raha ette nähtud. See tähendab, et igal aastal otsustatakse maaeluministri käskkirja alusel toetuse andmine ja selle suurus eraldi. Eelnõu kohaselt sätestatakse seaduses ka regionaalprogrammide sisunõuded. Regionaalprogrammis peab olema kehtestatud programmi eesmärk ja üldpõhimõtted, programmi rakendamise piirkond, toetuse saamiseks esitatavad nõuded, tegevuskava heakskiitmise tingimused ja kord, toetuse määr ja suurus, toetatavad tegevused ning abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud, taotluse, sh eeltaotluse esitamise tähtpäev, taotluse sisu- või vorminõuded, taotluse, ka eeltaotluse läbivaatamise ja kontrollimise kord, programmi nõukogu koosseis ja töökord, taotluse rahuldamata jätmise alused, toetuse määramise ja maksmise tingimused ja kord ning toetuse saaja kohustused.
Nüüd riigiabist ja vähese tähtsusega abist. Riigiabi ja vähese tähtsusega abi sätete muutmisega ajakohastatakse viiteid Euroopa Liidu õigusaktidele ning täpsustatakse abi andmisega seonduvat. Seadus viiakse kooskõlla alates 2016. aasta 1. juulist kehtima hakanud Euroopa Liidu õigusest tuleneva riigiabi läbipaistvusnõudega. Selleks nähakse ette riigiabi saajate andmete esitamine ja avalikustamine Euroopa Komisjoni loodud veebilehel. Kui ühele riigiabi saajale antud riigiabi summa ületab Euroopa Liidu õiguses sätestatud piirmäära, mis põllumajandusliku esmatootmise puhul on 60 000 eurot, siis kantakse see sellesse registrisse. Põllumajandusliku riigiabi meetmetest on Eestis läbipaistvusnõuetega hõlmatud praegu kümme. Nendeks on vaid riigisisesed toetusmeetmed, kuna läbipaistvusnõue ei kohaldu maaelu arengukava meetmete raames antavale põllumajanduslikule riigiabile. Eeldatavasti jäävad põllumajandusliku riigiabi summad üldjuhul alla 60 000 euro. Praegu on andmete avalikustamist ette näha üksnes sigade Aafrika katku likvideerimise kulude katmiseks ja korjuste hävitamiseks antud riigiabi puhul.
Nüüd räägin tuulekaerast. Eelnõuga muudetakse ka kehtiva seaduse 6. peatükis olevaid tuulekaera leviku piiramisega seotud sätteid. Kehtiv kord ei aita tuulekaera levikut piirata ja seetõttu ei ole tuulekaera levik vähenenud. Tuulekaeraga saastatus suurendab igal aastal saagikadu ehk saamata jäänud tulu. Tuulekaer levib seemnena ja seetõttu on tuulekaera tõrjumine tõhus ainult juhul, kui tõrjet teevad kompleksselt kõik maakasutajad. Muudatuse eesmärk on motiveerida maakasutajat võtma tarvitusele abinõusid, et tuulekaeraseeme ei saaks paljuneda. Eelnõu kohaselt väheneb märkimisväärselt maaomanike halduskoormus ja tõrjemeetmed muutuvad sisulisemaks. Kaotatakse kohustus tuulekaerast Põllumajandusametit teavitada ning tuulekaera tõrjekava koostada ja Põllumajandusametile kinnitamiseks esitada. Samuti kaotatakse kohustus esitada põllumassiivi tuulekaeravabaks tunnistamise taotlus. Samal ajal muutuvad raskesti tõrjutavaks umbrohuks kujunenud tuulekaera tõrjemeetmed sisulisemaks. Tuulekaera leviku efektiivsemaks tõkestamiseks määratletakse levimisvõimelise tuulekaera mõiste ja see, mida käsitletakse levitamisena. Täpsustatakse põllumajandustootja kohustusi tuulekaera tõrjumisel. Võrreldes kehtivate nõuetega tuleb tuulekaera leviku vältimiseks edaspidi kasutada külviks sertifitseeritud seemet ning kasutada külvikorda ja viljavahetust. Samuti tuleb jälgida asjaolu, et oluline ei ole mitte üksnes tuulekaeraga saastunud põllumajandusmaal kasutatavaid põllumajandusmasinaid ja -seadmeid puhastada, vaid igasugustel asjaoludel tuulekaeraga saastunud põllumajandusmasinad ja -seadmed tuleb enne kasutamist puhastada ning vajaduse korral teavitada võimalikust saastumisest teisi isikuid. Idanemisvõimelised tuulekaeraseemned tuleb hävitada kas põletamise teel või muul asjakohasel viisil.
Kokkuvõtvalt, eelnõu kohaselt väheneb märkimisväärselt maaomanike halduskoormus ja tõrjemeetmed muutuvad sisulisemaks. Tuulekaera tõrjeabinõude muutmine aitab vähendada tuulekaeraga saastunud alasid ja tõkestada selle taime levikut. Seaduse rakendamine ei too tuulekaera tõrjumisel kaasa riigieelarvelisi lisakulusid, samuti ei kaasne uusi tulusid. Seaduse muutmise seaduse tuulekaera osa jõustub 2017. aasta 1. aprillil. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused eelnõu algatajale. Artur Talvik, palun!

Aitäh, esimees! Hea kolleeg, tore sind näha seal puldis! Esimene küsimus, kas sulle ei tundu, et kui me reguleerime regionaalseid toetusi ühes eelnõus koos tuulekaera leviku tõrjumise reguleerimisega, siis on see järjekordne n-ö kobareelnõu? Teine asi, kas sa tõesti usud sellesse, et seaduse abil kaob tuulekaer põldudelt ära? Ma saan aru küll sellest positiivsest poolest, et halduskoormus väheneb ja ei pea enam mingisuguseid totraid ja tihtipeale n-ö pliiatsist imetud aruandeid tegema. Aga kas seadust rangemaks tehes tõesti tuulekaer meie põldudelt kaob? Kas ei piisaks lihtsalt põllumehe teadlikkusest?

Aitäh, Artur! Hea küsimus. Kindlasti ei ole seaduse eesmärk see, et saaks kedagi karistada. Seaduse muutmise tulemusena jääb põllumeestel bürokraatiat palju vähemaks. Nad ei pea enam esitama näiteks viieaastast plaani, kuidas tuulekaeraga võidelda. See tegelikult taandubki põllumehe teadlikkusele. See ongi seaduse eesmärk, et bürokraatiat jääks vähemaks. Näiteks oleksid põllumehed selle aasta algul pidanud esitama viieaastase plaani, kuidas nad kavatsevad tuulekaeraga võidelda. Seda kohustust 1. aprillist enam ei ole. See on põllumeestele väga oluline ja nad on seda ka ammu oodanud.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, palju jõudu teile teie ametis! Minu küsimus on ka asjatundmatu inimese küsimus, aga ma ei saa aru. Siin eelnõus on regionaalprogrammid, mis on väga olulised, Peipsiveere programm, Setomaa programm, ja tuulekaer ning siis on siin sabas veel põllu- ja maamajanduse valdkonna praktikatoetus, millest te üldse ei rääkinud. Millega siin tegemist on? Kõik teemad on olulised, minu arvates on eriti olulised need regionaalprogrammid, praktikatoetus jne. Kas see on kobarseadus, millega me nüüd tegeleme?

Aitäh, Krista! Ei, kindlasti ei ole see kobarseadus. Ma ütlen siiralt ja ausalt. Läheneb tähtaeg, kui põllumehed peavad neid plaane esitama. Et põllumehi sellest säästa, tuli need asjad praegu kuidagi omavahel siduda ja asi kiiresti ära lahendada, sest millegipärast on see lahendus viibinud. Ma loodan, et tulevikus ei pea siit lugema kahte täiesti erinevat mõistet.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab regionaalprogramme. Uus valitsus on küll eraldanud põllumeestele päris suuri summasid teatud tegevusteks, aga ma ei ole märganud, et valitsus oleks pidanud silmas maaelu laiemalt, kaasa arvatud regionaalprogramme. Parandage mind, kui ma eksin! Kas uus valitsus peab neid programme oluliseks ja kas ta eraldas nende programmide jaoks lisaraha? Minu arvates on regionaalprogrammid, olgu see Setomaa või Peipsiveere programm või vana Võrumaa kultuuriprogramm, kindlasti hästi olulised, selleks et elu maal oleks jätkusuutlik.

Aitäh küsimuste eest, hea endine minister Urmas! Tänasel päeval lähtun ma sellest rahahulgast, mida sina ja sinu valitsus on ministeeriumi eelarvesse kirjutanud. Maaeluministeeriumile, st maaelule ehk põllumeestele anti kokku juurde ju 38,2 miljonit eurot, mida saab käsitleda kui lisaabi. Ma arvan, et kui põllumehi selle kaudu toetatakse, siis see toetus laieneb kogu külaelule ja maaelule. Programmide summasid ei olnud enam võimalik muuta, aga tulevikus me vaatame need kindlasti üle. Ma arvan, et kui me järgmise aasta, 2018. aasta eelarvet koostame, siis on siin hoopis teistsugused summad.

Terje Trei, palun!

Ma tänan, hea juhataja! Hea minister! Ma pean ka natuke eelkõnelejaid toetama. Tõepoolest, see seaduseelnõu on nagu kehva peremehe põld, kus ka tuulekaera leidub. Minu küsimus on ajendatud seletuskirjast, kus öeldakse, et kehtiv seadus ei ole tuulekaera levikut vähendanud, ja teie sõnadest, et seadusmuudatustega motiveeritakse tuulekaera levikut vähendama. Samas ütlesite ka, et riigile ei tulene eelnõust kulusid ega tulusid. Milles see motivatsioon ikkagi seisneb? Sooviksin seda teada.

Motivatsioon seisneb kas või selles, et saab bürokraatiat vähendada. Aga eelnõuga muutub see, kuidas tõrjutakse tuulekaera, sisulisemaks. Iga põllumehe motivatsioon on see, et kui ta tõrjub tuulekaera, siis ta saab ju sisuliselt tulu. Nagu te teate, tuulekaer vähendab saagikust, st ettevõtja tulu, nii et ettevõtjal on otsene huvi sellega võidelda. Kui ta sellega ei võitle, siis ma küsin, miks ta üldse vilja külvab. See on ettevõtja otsesest majandustegevusest tulenev huvi. Kui põld on tuulekaeraga saastatud, siis see vähendab oluliselt saaki. Nii et põllumehel on siin otsene huvi igal juhul olemas ja motivatsioon ka, sest mida vähem tuulekaera, seda suurem saagikus ja seda suurem summa arve peal.

Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud minister, õnnitlen teid uue ameti puhul! Jõudu ja edu! Ma olen väga seda meelt, et kõik regionaalsed programmid peaksid jätkuma, teiste hulgas Setomaa programm. Sa lugesid ette kõik nõuded taotlejatele jne. Taotlemise korda ei peaks justkui muutma. Aga sa ei puudutanud üldse selle programmi teavitustööd, läbipaistvust ja avalikustamist. On olnud olukordi, kus näiteks Setumaa inimesed ei teagi, milliseid projekte nendest programmidest rahastatakse, neil puudub informatsioon selle kohta. Minu esimene küsimus ongi, milline peaks olema avalikustamine ja kuidas üldsust teavitada sellest, milliseid projekte programmidest rahastatakse. Kuna ma ise kuulun ka maaelukomisjoni, siis on mul teile ettepanek kutsuda kokku Siseministeeriumi ja Maaeluministeeriumi ning EAS-i ja komisjoni esindajad, et saaks ühiselt kogu selle korra läbi vaadata.

Aitäh, Inara! Ma olen sinuga nõus, et täpsustada ja avalikustada on kindlasti vaja, eriti selle raha kasutamist, mida annab maksumaksja. Nii et arutame läbi. Ma võin, Inara, sulle öelda, et ega Setomaa programmi raha ei ole sellel aastal vähenenud, seal on täpselt sama summa mis eelmisel aastal. Me ei ole neid programme vähendanud, aga ei olnud võimalust programmiraha ka suurendada. Võib-olla nähakse tulevikus ette veel teatud programme, aga see on meie ühine töö. Ma loodan, et järgmise aasta eelarves need kajastuvad. Aga see, miks need programmid seal välja toodud olid, oli seotud sellega, kuidas riigiabi seaduse mõistes käsitatakse. See programmi ja programmi summasid otseselt ei puudutagi.

Urmas Kruuse, teine küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma saan sind kindlasti tunnustada, sest põllumajandusbürokraatiat tema olemuses on kindlasti vaja vähendada, see puudutab Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitikat tervikuna. Nii et mul on hea meel, et uus valitsus jätkab ka eelmiste valitsuste püüdlusi ja läbirääkimisi, selleks et bürokraatiat vähendada. Samas sa ju ise tead, et Riigikogu liikmed käivad mööda Eestit ringi. Inimesed on ka minu poole pöördunud. Küsin lähtuvalt sellest, et põllumajandusele on otseselt suuri summasid eraldatud ja on tekkinud küsimus, kas maaelu laiemas mõttes on ikkagi prioriteetne, sest see käsitlus on ka Euroopa kontekstis kindlasti laiem. Sa avaldasid arvamust, et programmide rahastamine peab suurenema. Sellepärast ma küsimuse esitangi. Kas sa saad kinnitada, et järgmistel aastatel kindlasti nii ka juhtub?

Aitäh, Urmas, veel kord küsimast! Ma olen sinuga ühel meelel ja ma tänan sind kui eelmist ministrit. Ministeeriumis on väga palju head tööd tehtud, olgugi et poliitikud sind ei toetanud, näiteks top-up'i puhul jne. Ma ei ole kunagi öelnud, nagu minister oleks selle eest vastutav olnud. Ma sind igal juhul tänan ja tunnustan! Seal on head inimesed tööl ja seal on ka head tööd tehtud. Aga see kõik sõltub ju sellest, kas järgmise aasta eelarves on maaelu laiemalt kajastatud. See ei ole ainult koalitsiooni töö. Kui ka opositsioon seda toetab, siis me loomulikult näeme maaelu laiemalt. Ma pean silmas neid programme ja võimalusi, kuidas maaelu rahastatakse, kas on ainult pehmed meetmed – kiigeplatsid, lõkkeplatsid vms – või on ka sisulist tegevust. Selle üle arutatakse. Loomulikult on maaelu hoopis laiem mõiste kui efektiivne põllumajandustootmine.

Urve Tiidus.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma mõnevõrra jätkan Terje Trei küsimust tuulekaera kohta. Siin rõhutati mitmel korral, et rahalisi kulutusi juurde ei tule, bürokraatia väheneb ja põllumehed, kuna nad on motiveeritud rohkem saaki saama, saavad selle tuulekaeraga paremini hakkama. Ma siiski küsin teie käest, lugupeetud Tarmo Tamm, järgmist. Neid maakasutajaid, keda tuulekaer vaevab, on peaaegu 2000. Kas teil on olemas ka nende arvamus selle seadusmuudatuse kohta? Kas see teeb nende elu kergemaks, kas see rõõmustab neid? Lihtsalt inimlikust huvist küsin.

Aitäh, Urve! Väga hea küsimus. Mulle meeldib, et uue valitsuse ajal on maaelule ja põllumajandusele hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama. Ma vaatan, et see küsimuste hulk, mis täna esitatakse, on suur, ja need on sisulised küsimused. Tegelikult oligi see hea küsimus. Sa ütlesid, et neid põllumehi on kokku 2000. Loomulikult, seda huvigruppi ei ole kokku kutsutud, sest otseselt ei riiva see eelnõu neid kuidagi. See võimaldab neil saada paremat saaki, asi muutub konkreetsemaks ja bürokraatiat jääb vähemaks. Kõik Riigikogu liikmed teavad, mis on tuulekaer, ja ma arvan, et nad saavad ka sisuliselt teada, mida see tegelikult saagikusele tähendab. Kui sellele piiri ei panda, siis see pidi saagikust vähendama ikka mitu korda. Aga selle nimel, et piiri panna, peavad kõik koos võitlema.

Palun, Krista Aru!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Mina juhin veel kord tähelepanu praktikatoetusele. Kui suur summa sellel aastal on Maaeluministeeriumil selle praktikatoetuse real ette nähtud? Kuidas te hindate senist aktiivsust selle taotlemisel? Põhimõtteliselt on see praktikatoetus nii maaelu korraldamisel kui ka Veterinaar- ja Toiduametile väga oluline.

Aitäh! Kogenud parlamendiliikmena ma, Krista, sulle ei vastaks, sest eelnõu seda teemat ei sisalda. Aga lugupidamisest sinu vastu ma ütlen, et see summa ei ole vähenenud. Tegelikult on selle toetuse järele nõudlus olemas. Praktiline tegevus ja, ütleme, reaalne töö ongi see, mis viib inimesi selle eriala ja tegevuse juurde. See on hästi vajalik. Seda, et see on omal ajal kehtestatud, ma igal juhul kiidan. Seda summat saab ainult suurendada, seda ei tohiks vähendada. Praktilise töö kaudu ongi võimalik spetsialiste juurde saada.

Andres Ammas.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Minul linnapoisina oli väga huvitav tuulekaera kohta seda kõike teada saada. Sa oleksid võinud selle taime pulti kaasa võtta ja seda meile näidata, siis oleks veel efektsem olnud. Aga, lugupeetud minister, on rõõm tõdeda, et bürokraatia väheneb. Kas nende väheste töönädalate jooksul oled sa teada saanud veel mõne võimaluse, kuidas saaks põllumeeste jaoks bürokraatiat vähendada? Võib-olla on see sul juba varem mõtteis olnud.

Aitäh, Andres! Päevakorral on olnud teema, et kui näiteks loomaomanik esitab andmeid, siis ta peab kehtiva korra järgi esitama need umbes neljale registrile. Kuid kui ta juba riigi registrisse korra andmeid sisestab, siis võiksid need kanduda registrist edasi, nii et ta ei peaks ise eraldi sellega tegelema. Jah, see teema, bürokraatia, on päevakorral ja ma arvan, et me suudame natuke põllumehe bürokraatiakoormust vähendada. Aga praegu on tõesti nii, et nad peavad igasse registrisse andmed eraldi sisse kandma, olgugi et need registrid võiksid omavahel haakuda.

Igor Gräzin.

Hea Tarmo, kõigepealt palju jõudu sulle uues ametis! Ma tean, et see ei ole kerge amet, aga ma olen kindel, et sa oled tubli, nii nagu sa oled seni olnud. Tead, nii imelik kui see ei ole, erinevalt kolleeg Andres Ammasest on minul arvuti ja ma vaatasin pilti. Ma ei tea, kas ma tegelikkuses tunneksin tuulekaera ära, aga ma olen pilti näinud, kusjuures umbes pool tundi tagasi. Kuid siin on üks juriidiline aspekt. Vaat siin on kirjas, mis on tuulekaera leviku vältimise abinõud, seda, teist ja kolmandat. Sa ise ütlesid ka väga õigesti, et tuulekaeraga võitlemine on tegelikult majandusküsimus, sest kui sul on palju tuulekaera, siis mis sa üldse lähed jamama, kui sa ei tee oma põldu korda. Sellepärast tekibki mul küsimus. Kas see, et me nüüd need meetmed seadusesse paneme, ei meenuta natukene sihukest nõukogudeaegset kevadkülvivolinikku, kes tuli ütlema, et nüüd võtad selle välja ja tolle paned tagasi? Miks me sellist asja reguleerime? Täna tuulekaer, homme virts, ülehomme mingi kolmas asi. Järsku peaks põllumees ise ka midagi teadma?

Aitäh, Igor! Välispoliitika eksperdina oled sa ka väga hea põllumajanduse ekspert. Mina pole põllumajandusest kaugelt mööda käinud, ma tean, mis tuulekaer on. See on väga ohtlik taim. Tema põhierinevus tavakultuurist on see, et ta valmib teistest kiiremini ja paljuneb väga hästi. Ta pidi ka siis, kui ta on umbes kümme aastat maas peidus olnud, ikkagi edasi paljunema. Nii et see on ühine võitlus, Igor, ükskõik, kas me oleme Keskerakonnast või Reformierakonnast, siin ei ole poliitilisi erimeelsusi. Ma arvan, et mida paremini on see kõik sätestatud, seda efektiivsem see võitlus on.

Palun, Külliki Kübarsepp!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma olen lapsena tuulekaera isegi korjanud, nii et ma olen seda näinud. Olles olnud mitme žürii koosseisus, näiteks aasta põllumehe valimise või talukonkursi žüriis, ja muidu põllumehi külastades olen märganud, et kõige suurem vaidlusküsimus on see, kes põhjustab seda, et tuulekaer levib. Eriti suured pahalased on mahetootjad, kelle tõttu nagunii kogu paha värk levib. Kuidas see seadus välistab igasuguse tõrjumise takistamise isikutevaheliste vaidluste tõttu selle üle, kes on süüdi? Kas see annab garantii, et ei hakata tegelema pseudoküsimustega?

Aitäh! Tuulekaera korjataksegi kasvava vilja hulgast välja. Saadetakse lapsed põllu peale ja korjatakse see välja. See on tõesti üks võimalus, kuidas sellest jagu saab. Ma olen seda näinud, pole ise küll seda taime korjanud. Toon paralleeli võilillega. Kui sul on väga korras muruplats, aga naaber ei niida õigel ajal muru ja tema murul võilill paljuneb, siis see tuleb ikka ka sinu maa peale. Ma ei tea, mis sanktsiooni saab naabri vastu kasutada, kui ta kogu aeg sulle võililleseemneid saadab. See on ühine võitlus. Tegelikult need, kes vilja kasvatavad, saavad kõik aru, et sellega peab võitlema koos, ühise rindena. Kas saastamise eest on võimalik kuidagi karistada? Kuidas seda on võimalik üldse kindlaks teha? Ma ei tea seda. Ma ei tea, kas on võimalik seadusega kuidagi paika panna, et saaks minna kohtusse, kui naaber on saastanud ja nakatanud sinu viljapõldu. Kui see on võimalik, siis ole hea ja anna mulle teada.

Aitäh, auväärt minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kutsun komisjoni ettekandeks kõnetooli maaelukomisjoni liikme Arno Silla. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minister andis sellest eelnõust väga põhjaliku ülevaate. Ega mul palju lisada ei ole. Samad probleemid olid arutlusel ka komisjonis. Komisjonis vastasid meie küsimustele Maaeluministeeriumi töötajad ja eks seal olid üleval samad probleemid.
Mida ma selle komisjoni arutluse kohta võin veel lisada? Ka komisjonis küsiti nende programmide mahu kohta. Ma ütlen niimoodi, et see seadus ei ole mingi kobarseadus, aga – ma ütlen paar lauset veel – kuna need ülesanded tulid ministeeriumidevahelise korralduse alusel Siseministeeriumilt Maaeluministeeriumile, siis põhiliselt sellepärast ongi seda eelnõu vaja, et Maaeluministeerium saaks seaduste kohaselt toimida ja nende küsimustega tegelda.
Küsimus oli ka nende summade kohta. Selle seaduse järgi on need seotud riigieelarvega ja riigieelarve võib igal aastal muutuda, mistõttu minister teebki nende asjaolude kohta käskkirjad igal aastal uuesti. Sellepärast ei saa hakata seaduses välja tooma konkreetseid arve, kui palju eraldatakse Peipsiveere või Setomaa programmile või mingile teisele-kolmandale. Aga lühidalt võib öelda nii – minister juba seda ka märkis –, et näiteks Setomaa programmi summa peaks jääma samaks, mis oli eelmisel aastal. Minu teada oli see 250 000 eurot. Ka teiste programmide summad ei muutu.
Siin juba tõstatus küsimus, et Setomaal ja eriti Meremäe vallas tuli päevakorrale selline asi, et nagu ei olnud selgelt läbinähtav, kuhu see raha suunati. Ministeeriumi esindajad vastasid, et ministeerium ei peaks selle eest vastutama. Aga mina isiklikult arvan, et see päris õige ei ole. Kui minister teeb käskkirja, siis ta peab kindlasti teadma, kus neid summasid tegelikult kasutatakse, mitte nii, et näiteks Setomaa Valdade Liit otsustab ja teised keegi ei teagi, kuidas seda raha kasutati. See, kuidas maksumaksja raha kasutatakse, peab ikka otsast lõpuni selge olema.
Ega siin eriti midagi rohkem ei olnudki. Meie komisjon arvas selliselt, et tuleks teha ettepanek saata eelnõu 340 täiskogu päevakorda 11. jaanuariks 2017. Muide, kommentaariks võib öelda, et selle arutluse juures oli neli endist põllumajandus- ja maaeluministrit. Tänane minister on viies, kes selle küsimusega tegeleb. Nii et see on väga tähtis küsimus ja väga tähtsad mehed selle asjaga ka tegelesid. Teiseks otsustasime määrata eelnõu 340 ettekandjaks maaelukomisjoni liikme Arno Silla. Kolmandaks otsustasime teha ettepaneku eelnõu 340 esimene lugemine lõpetada. Need otsused olid kõik konsensuslikud. Neljandaks otsustasime teha ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt kümme tööpäeva, s.o 25. jaanuar 2017 kell 17.15. Ka see oli konsensuslikult vastu võetud otsus. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja, teile on küsimusi. Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Maaeluminister hetk tagasi vastas, et ta ei oska ette näha sanktsioone selleks puhuks, kui tuulekaera levikul tekivad takistused või on muud sellised küsimused. Miks siis maaelukomisjon otsustas selle tuulekaera temaatika seadusesse kirjutada? Ma sain aru, et sanktsioonide võimalikkus ei ole veel selge ja nende meetod ei ole veel välja mõeldud.

Ka sellest oli komisjonis kuigivõrd juttu. Senini ei ole tuulekaera leviku eeskirjade rikkumise eest küll kedagi karistatud. Aga ma ütlen täienduseks ministri seisukohtadele, et siin ei ole tegemist üksnes bürokraatia vähendamisega põllumeeste poole peal, vaid siin on tegemist ka bürokraatia vähendamisega ametnike poole peal. Ametnikud saavad nüüd selle asemel, et igasugu aruandeid teha ja tabeleid täita, rohkem ringi käia. Kui keegi on tähelepanelikult lugenud seletuskirja, siis teab, et seal on sellest juttu, et nad saavad rohkem ringi käia ja nõu anda ning kontrollida tuulekaera levikut konkreetselt kohapeal. See annab kindlasti suuremat tulu kui mõttetu paberite ja aruannete täitmine.

Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on toetuse määra otsustamine igal aastal eraldi teema. Aga ma tahan ikkagi küsida mälu värskendamise huvides ja selleks, et selle asja olemusest aru saada. Kui suurtest summadest on eelnevatel aastatel tuulekaeratoetuse puhul juttu olnud? Missugused need määrad on varem olnud? Te komisjonis seda kindlasti arutasite. Missugustest summadest on eelnevatel aastatel juttu olnud?

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis konkreetsetest summadest juttu ei olnud, aga nagu minister täna väitis, need summad jäävad ka järgmistel aastatel umbes sellisele tasemele, nagu need olid senini.

Tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Urmas Kruuse!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Igal juhul soovin uuele ministrile edu! Üks osa sellest, mida riik peab tegema ja mida ka eelmine valitsus edasi arendas, on seotud ettevõtluskeskkonna paremaks tegemisega, millest üks osa on kindlasti seotud bürokraatiaga. Bürokraatiateema on olnud tõsiselt kõne all ka ühtse põllumajanduspoliitika aruteludel Euroopa nõukogudes ja töörühmades. Selliseid suundumusi on parlamendil vaja kindlasti toetada ja kui seda annab teha seaduseelnõudega, siis on see ääretult oluline.
Teine asi, mida ma kindlasti tahan südamele panna, on seotud regionaalprogrammidega. Tõepoolest, nii mõnedki esindusorganisatsioonid tunnevad hirmu, et maaelu püütakse ka uues koalitsioonis võib-olla käsitleda liiga kitsalt. Nendest suurtest summadest, mis põllumeest ja just tublit põllumeest toetavad, teatud osa eraldamine maaelule laiemalt on ääretult oluline. Seetõttu ma väga loodan, et uus valitsus viib edasi nn väikeettevõtluse bürokraatia vähendamise ideed. See pakett on ministeeriumis ette valmistatud ja on menetluses. See pakub eri ettevõtlusvormidega tegelejatele võimalust lihtsalt tegevust alustada, tarbijate usaldust võita ja lisandväärtust luua. Kindlasti toetavad need programmid väga palju kultuurilist ettevõtlust ja selle baasil tekkivat ettevõtlust, olgu see siis Setomaa või Peipsiveere programm või mis iganes. Seetõttu Reformierakond seda eelnõu kindlasti toetab ja teeb selle ettepaneku ka teistele. Aitäh!

Läbirääkimistel osalemise võimalust kasutas ainult Reformierakond. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 340 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 340 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari kell 17.15.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse) eelnõu 328 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli eelnõu algataja esindaja justiitsminister Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Selle eelnõu eesmärk on üks ja selge: et meil kõigil oleks ohutum liigelda. Liikluses üldohtlikul käitumisel on üks erinevus väga paljudest teistest kuritegevuse valdkondadest. Nimelt see, et potentsiaalsed ohvrid või ohustatud isikud on täiesti kaitsetud. Potentsiaalse korterivarguse vastu on inimesel võimalik midagi üldpreventiivset ette võtta: on võimalik panna uksele snepperlukk, saab signalisatsiooni peale panna või tuled põlema jätta, kui lähed kodunt ära teatrisse, ja on võimalik ise ööd ja päevad läbi kodus istuda. Aga roolijoodiku potentsiaalse riski puhul ei ole kuidagi võimalik kõiki riski asjaolusid maandada. See potentsiaalne mõrvar ohustab meid kõiki. Meil on iga päev liikluses 1000–4000 roolijoodikut. Võib alati öelda – see on ka õige –, et puhumisreidide arvu tuleb suurendada. Me oleme Euroopas sel alal üldiselt tšempionid, meil puhusid autojuhid 2015. aastal üle 800 000 korra.
Justiitsministeerium on analüüsinud kriminaalpoliitikat sellest vaatevinklist, mis puudutab joobes juhte ja nende käitumist. Probleem on selles, et senine tööriistakast, nagu mitmed piirjuhud on paraku näidanud, ei ole mõjus. Ma pean silmas seda, kuidas kriminaalpoliitika motiveerib inimesi sellest algpõhjusest ehk sotsiopaatilist käitumist esilekutsuvast tegevusest hoiduma ehk sõltuvusest vabanema, olgu see siis narko- või alkoholisõltuvus. Teiseks, kui me vaatame potentsiaalselt kõige ohtlikumat rühma, need on kriminaalses joobes juhid, kes retsidiivselt jätkavad oma tegevust, siis näeme, et nende puhul ei ole senine karistuspraktika, mis kasutab tingimuslikke karistusi, üldkasulikku tööd ja trahve, andnud paraku tulemust, vähemalt ei ole see toonud kaasa sellise tegevuse vähenemist. Siin on vaja rakendada mõjusamaid vahendeid.
See eelnõu sisaldab mitmeid abinõusid. Esiteks luuakse esmakordsetele rikkujatele võimalus, et nad tingimisi vabastatakse väärtegude puhul põhi- või lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmisest. See ei ole karistuse karmistamine, vaid vastupidi: karistust ei viida täide selles osas, mis puutub juhtimisõiguse äravõtmist, kui inimene nõustub lisakohustusega ehk on nõus alkoholismiraviga, sotsiaalprogrammis osalemisega ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamise keeluga.
Teiseks pikendatakse võimalikku mõistetavat katseaega, mille puhul inimene allutatakse käitumiskontrollile. Praegu on naljakas paradoks, et pikema katseaja saab mõista ilma käitumiskontrollita. Kui käitumiskontroll määratakse, on olukord isiku suhtes ju tegelikult tõsisem. Asi on nagu veidike tagurpidi ja me viime siin normid proportsiooni.
Kolmandaks, kui isikule on mõistetud kuriteo eest katseaeg, siis samalaadse väärteo toimepanemise korral antakse kriminaalhooldajale ja kohtule võimalus sellele kohaselt reageerida, kas hoiatada, määrata uusi kohustusi, pikendada katseaega või pöörata karistus täitmisele. Kehtiva seaduse alusel tehakse seda üksnes juhul, kui isik ei täida temale katseajaks pandud kohustusi või ei täida kontrollnõudeid. See on absurdne olukord. Isik on kriminaalhoolduse all ja sõidab purjuspäi, kusjuures talle on selle sama asja eest mõistetud näiteks ka karistus, aga praegu on olukord selline, kus kriminaalhooldaja peab ainult teatud juhtudel reageerima. Kui isik on armu poolest vabadusse jäetud ja teda ei ole vangi pandud ning kui ta uuesti paneb selle teo toime ja sõidab juua täis peaga, siis eelnõu loogika on selles, et kriminaalhooldaja peab reageerima.
Järgmised muudatused on sellised. Kui inimene on korduvalt joobes juhtinud, siis tuleb eeluurimise ajal kohustuslikult tellida kohtueelne ettekanne. See ei ole mitte ideoloogiline ettekanne selle kohta, milline on selle isiku maailmavaade või millised on tema poliitilised veendumused, selle ettekande eesmärk on tuvastada tema sõltuvusprobleemid.
Peale selle pannakse paika ja kehtestatakse üks väärtusnorm, tehes muudatus liiklusseaduses. Määratakse kindlaks, et joobeseisundis juhi autos sõitmisest hoidumine võiks olla üks ennetuse valdkonna programmide või teavitustöö eesmärk. Tõsi on, et eriti noorte seas on joobes juhi autos sõitmine paraku massiline. Uuringud, mida Vabariigi Valitsuse liikluskomisjonis tutvustati, näitavad, et noortest lausa veerandil on joobes juhiga sõitmise kogemus. Milles on probleem? Seda ei nähta taunitava nähtusena, arvatakse, et see on juhi asi, see ei ole selle inimese elu ja tervise küsimus, kes seal autos kaasa sõidab.
Nüüd lisatakse karistusseadustikku uus paragrahv, mis näeb ette kriminaalvastutuse sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise järgselt alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise või sündmuskohalt põgenemise eest. Piltlikult öeldes, juhtus õnnetus ja sa oled ise selle asja põhjustanud, sa tarvitad pärast õnnetust alkoholi või narkootikume või põgened ära. Nüüd nähakse selle eest ette kriminaalvastutus, praegu on ette nähtud väärteovastutus. Aga kriminaalvastutus kehtib üksnes juhul, kui on põhjustatud raske tagajärg, st õnnetuses on keegi saanud raske tervisekahjustuse või hukkunud. Me pidasime mõistlikuks selle piirangu kehtestada.
Peale selle nähakse ette, et kui joobeseisundis on põhjustatud raskete tagajärgedega (raske tervisekahjustus või inimese surm) liiklusõnnetus, siis purjus juhtide karistusmaksimumi tõstetakse. Praegu on võimalik määrata kuni 5 aastat, eelnõuga on ette nähtud 3–12 aastat. See tegu hakkab kuuluma võrreldavasse kategooriasse tapmisega või raske kehavigastuse põhjustamisega, seda küll tagajärje mõttes, mitte karistusteoreetiliselt.
Ette nähakse ka sellised asjad, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisele kehtestatakse alammäär kolm kuud. Praegu on absurdne olukord, et väärtegude puhul on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise alammäär kõrgem kui kuritegude puhul: kui oled maani täis, on see tase madalam, kui on väärteo puhul. Kuidagi on see asi praktikas pea peale pöördunud, me paneme selle asja proportsiooni.
Peale selle tuleb korduvalt joobeseisundis juhtimise korral osa vangistust täitmisele pöörata, aga vangistuse pikkus jääb kohtu otsustada, see võib kesta mõne päeva, aga see võib kesta ka mõne nädala või kuu. See on nn šokivangistuse meetod sellele kõige riskantsemale rühmale, kõige ohtlikumale rühmale, retsidiivsele rühmale. Soomlaste uuringud on näidanud, et keskmiselt jääb purjus juht vahele 200. korral. Mõni jääb vahele esimesel korral, mõne puhul tuleb see 200 veel ruutu võtta, aga keskmiselt 200. korral. Nüüd me kõneleme sellest seltskonnast, kes paari aasta jooksul jääb keskmisena, mediaanina vahele 400 korda. Lausa professionaalne roolijoodik! Selle seltskonna puhul rakendatakse esimesel korral kehtivat karistusloogikat, mis praegu meil õiguses on, aga teisel-kolmandal korral peaks riik andma minu hinnangul kriminaalpoliitilise signaali, et ta hakkab jäigemalt reageerima. Tingimisi karistused, mis tegelikkuses on tingimisi karistused ka uue süüteo toimepanemise korral karistatuse ajal, või rahalised karistused, me näeme, ei ole olnud paraku piisava mõjuga. See ei ole midagi unikaalset. Seda nimetatakse inglise keeles mandatory sentencing, kriminoloogilise terminina on see kasutusel üsna mitmes riigis. Õige on see, et seda kasutatakse rahvusvaheliselt kas retsidiivsete, tõsiste isikuvastaste kuritegude puhul või üldohtlike liikluskuritegude puhul, ennekõike purjus juhtimise puhul. Sel on oma üldpreventiivne iseloom ja see on nende isikute puhul üsna tõhus.
Meie eesmärk ei ole, et vanglad täituksid retsidiivsete roolijoodikutega, vaid eesmärk on ikka see, et üldohtliku käitumisega inimeste osakaal ühiskonnas kahaneks. Ma loodan, et me selle meetodiga seda saavutame. Aitäh!

Austatud minister, teile on küsimusi. Terje Trei, palun!

Ma tänan! Hea minister! Mul on küsimus seoses ajakirjanduses avaldatud lõbusa looga rõngastamisest. Ma toetan seda mõtet, et sellised teod tuleb hukka mõista. Kas kõik need vahevariandid täiskasvanu kasvatamisel ei tähenda lihtsalt seadusloomesse ridade kirjutamist? Milleks me pakume inimesele võimalust aasta otsa mitte olla paha, et ta siis edasi saaks jälle paha olla? Võiks ju olla lihtsalt nii, et teatud punktist edasi ei ole sul juhtimisõigust, teatud punktist edasi on sul tõepoolest uks selja taga kinni.

Aitäh! Me pakume seda alternatiivi esmakordsetele roolijoodikutele. Mõte on just nimelt nügimine. Kõigi nende teraapiaprogrammide puhul – no Vene ajal oli alkoholismi korral sundravi – on tänapäeva sõltuvusravis see üldine loogika, nagu ma olen aru saanud, et inimene ise vabatahtlikult ütleb, et ta tahab sõltuvusest vabaneda. See on eeldus. Paberite järgi, vägisi, nii et ta kuskil nurgas tukub, tulemust ei saavuta. Mõte on selles, et tal on valida, piltlikult öeldes, kas load võetakse ära või ta on nõus teraapiaprogrammi läbi tegema. Lähtekoht on see, et inimene saab lõpuks ise aru, et tal on mingi jama ja ta on valesti käitunud. Peale selle on oluline meditsiiniline sõltuvus kontrolli alla võtta.
Ma ise arvan, et eriti liikluses toimepandud väärtegude puhul – ma tutvustan lähiajal valitsusele väärtegude reformi, mis käsitleb ka näiteks lubatud kiiruse ületamist – on tingimisi karistamine tegelikult väga efektiivne. Kui sa oled Peterburi teel kihutanud ja jääd vahele ning kui sul varasemaid karistusi ei ole, siis määratakse teatud aeg ja kui sa selle jooksul oled õiguskuulekas, siis trahvi täitmisele ei pöörata. Ma usun, et see on üldohutuse mõttes ühiskonnas üks kõige tõhusamaid meetodeid. Küsimus ei ole kas viiekümnes, sajas või kahesajas euros, mis maksutuluna laekuksid. See ei ole eesmärk. Eesmärk on see, et inimene katsuks veidikene n-ö mööda nööri käia, et tal oleks mingi motivaator seda teha.
Ma arvan, et nutikas karistuspoliitikas peakski otsima mitmekesisemaid vahendeid. Ma räägin ka lubadeta juhtidest. 2015. aastast jõustus karistusseadustiku revisjon. Eelmine parlamendikoosseis tegi lubadeta juhtimise kuriteoks, enne oli see väärtegu, aga nüüd tehti kuriteoks. Naljakal kombel on selle tõttu Eestis aastas 800 kuritegu juures. Need, kes enne said väärteo eest trahvi, on nüüd kurjategijad. See on muide omaette küsimus. Seda tehti parlamendis. Ilmselt oli see ka teatud emotsionaalne hetk, kui see korduv lubadeta sõit kuriteoks tehti. Ja nüüd me näeme, et on jällegi üks seltskond, kelle puhul see ei toimi. Nagu need joodikud ise on öelnud, et ega load ei sõida, purjus juht sõidab. Siin on enam-vähem sarnane karistus, eks ole, jällegi tingimisi karistus või trahv. Kui sa jääd vahele purjuspäi juhtimisega, siis võetakse load ära ja määratakse tingimisi karistus. Kui sa jääd teist korda vahele, siis määratakse uus tingimisi karistus. Lubadeta juhtimise eest määratakse ka tingimisi karistus. Ühesõnaga, me näeme, et retsidiivse käitumise puhul, kui joonistub juba välja profiil, et tal on pohlad nendest seadustest, mis siin vastu võetakse, ja tal on pohlad kogu karistuspoliitikast, tuleb otsida mingisuguseid jõulisemaid meetodeid, muidugi mitte drakoonilisi, ei tohi hakata inimesi füüsiliselt vigastama või muud sellist tegema. Me oleme humaanne ühiskond, me leiame proportsionaalsed karistusviisid. Üks viis on tegelikult see, mida seadus ise pakub – vabadusekaotus. Seadusandja on ju vastu võtnud seaduse, mis ütleb, et üldkaristus on vabadusekaotus. Tegelikult on kriminaalpoliitiliselt selline reegel, et see realiseeritakse tingimuslikult, mis on, ma arvan, üldreeglina olnud põhjendatud. Inimeste kinnipidamine vangistusasutuses ei saa olla tänapäeva ühiskonnas eesmärk omaette, aga teatud rühma puhul tuleb šokivangistus kõne alla. Me ei räägi sellest, et tal on hall habe põlvini, sest ta on kogu elu vangis kinni olnud, vaid me räägime lühiajalisest šokivangistusest retsidiivse tegelase puhul, kes on juba teist või kolmandat korda mõne aasta jooksul vahele jäänud.

Külliki Kübarsepp.

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Teema on väga aktuaalne ja oluline. Kuid päris mitmed huvigrupid on mures, et pakutud meetmetega rikutakse väljakujunenud õigusprintsiipe, püütakse õõnestada seda, et kohtuvõim on autonoomne ja kehtib võimude lahusus. Kas kaalutlusõiguse minimeerimine on selle meetme puhul õigustatud? Nüüd võetakse kohtult võimalus otsustada, kas karistus läheb täitmisele või mitte. Kas te olete analüüsinud, ega need meetmed ei lähe vastuollu põhiseaduse §-dega 20 ja 146?

Aitäh! Õige on see – tänagi leht sellest kirjutas –, et Riigikohus ja advokatuur on selle probleemi esile toonud ning arutanud, kas see on mõistlik. Nad ei ole osutanud sellele, et see võiks olla põhiseadusega vastuolus. Riigikohus ise ütles oma 2015. aasta 23. septembri otsuses, et karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Nende määrade kehtestamine on seadusandja eelisõigus, need peavad põhinema ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev seadusandlik võim. Just nimelt selles saalis öeldaksegi, mis on ühiskondlikud hoiakud ja milline tegevus on millise sanktsioonimääraga hukka mõistetud ja milline tegevus seda mitte ei ole. "Samuti on parlamendil võimalik sel viisil kujundada," rõhutas Riigikohtu otsus "riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist." Riigikohus osutas: "Võimude lahususe põhimõttest (Sellele osutas ka hea küsija. – U. R.) tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama." Nii et tõepoolest, õige on see, mida Riigikohus on osutanud, see on kriminaalpoliitiline muudatus. See on muudatus, seda ei saa eitada. Aga nagu Riigikohus ütleb, on vabadus ise otsustada. Praegu on vabadusekaotus praktikas ette nähtud, aga üldreegel on see, et retsidiivse roolijoodiku karistust ei sisustata reaalse vabadusekaotusega, vaid kohtud otsustavad seda praktikas. Nad on vabad seda tegema, mitte keegi ei tohi kohtutele ette kirjutada, kuidas konkreetsel juhul käituda. Nad on vabad otsustama ja nad võivad otsustada, et määravad tingimisi karistuse. Nad teevad seda kehtiva seaduse raamides, nagu seadusandja on ette näinud. Minu arusaama järgi on nii, et kui retsidiivsele roolijoodikule on karistusena ette nähtud vabadusekaotus, siis ei saaks olla erandina ette nähtud tingimisi karistus, vaid vähemalt osaliselt võiks karistus olla tegelik vabadusekaotus, mis on ette nähtud. Ma ei kõnele siin aastate või aastakümnete pikkusest või eluaegsest vangistusest. Ma kõnelen päevadest, nädalatest, kuudest, kohus oleks siin vaba otsustama.
Veidi paradoksaalne on, et tuli märkus Tartu Maakohtust. See, et märkusi tehakse, on täiesti loomulik, siin on õiguse kohaldajatel, ekspertidel oma vaated. Nimelt, me nägime ette võtta retsidiivse roolijoodiku puhul kohtult ära võimalus määrata tingimisi karistust. Juhin tähelepanu, et selles eelnõus me näeme väärtegude puhul ette võimaluse, et esmakordset roolijoodikut on võimalik tingimisi karistada, kui ta hakkab osalema teraapiaprogrammis. Tartu Maakohtust tuli arvamus, et on vale anda kohtule õigus väärtegude eest tingimisi karistusi määrata, kuna see suurendab oluliselt täitmisasjade arvu kohtus ning tingimuslik karistus ei täida kindlasti väärteomenetluse eesmärki, st ei hoia ära uute väärtegude toimepanemist, kui seda ei ole suutnud teha reaalsed karistused. Näete paradoksi, eks ole? Kui meie ütleme, et kõige ohtlikumad kujud, kriminaalsed roolijoodikud, kes juba teist või kolmandat korda on vahele jäänud, võiksid mõne päeva trellide taga olla, siis me otsekui ahendaksime kohtu otsustusruumi. Aga kui me selles kataloogis kõige ohutuma grupi suhtes, kes on esmakordselt väikese joobega vahele jäänud, kohaldame tingimisi karistust, kui nad on nõus ravile minema, siis osa kohtunikke ütleb, et ei saa tingimisi karistust kohaldada, sest see ei ole piisavalt mõjus. Näete, nii ja naa. Ma ei ütle, et üks või teine seisukoht on vale. Ma ütlen, et kriminaalpoliitika peab loomulikult olema tõenduspõhine. Selle eelnõu on teinud eksperdid ja seletuskirja on teinud eksperdid, tuginedes rahvusvahelisele loogikale. Aga sõnas "kriminaalpoliitika" on kaks osa: "kriminaal" ja "poliitika". Siin peab ka tunnetuslik ja ühiskondlikke hoiakuid peegeldav arusaam kahtlemata sees olema, nagu on rõhutanud Riigikohus. Karistuspoliitika ei ole kunagi mehhaaniline täppisteadus või inseneriteadus, siin on sees ka ühiskondliku valiku peegeldus ja monopol on siin seadusandjal.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Hea minister, pikalt räägid! Ma küsin su käest, kuidas sulle tundub proportsionaalsuse koha pealt. Kui karistusõiguse revisjoni tehti, siis üldine suund oli ikkagi see, et muuta karistusi natukene väiksemaks ja anda kohtutele suurem diskretsioon. Nüüd sa rääkisid siin diskretsiooni või kaalutlusõiguse kohta pikalt, kuid mulle jäi ikkagi natuke segaseks, miks peab inimese ilmtingimata kinni panema, kui võiks anda kohtule vabaduse otsustada. Eriti näiteks siis, kui on tegemist pere ainsa toitjaga, aga meie lihtsalt ütleme, et me paneme ta kohe mauhti kinni. Aga mind huvitab just see proportsionaalsus karistusõiguse kataloogi vaatest. Kui me vaatame karistusõigust, ka kriminaalkaristusi, siis näeme, et teatud asjade eest me võimaldame tingimisi karistusi määrata, aga siin mitte.

Aitäh, austatud küsija! Ma lähtun šokivangistuse õigustamisel ja otstarbekaks pidamisel sellest loogikast, et tegemist on teatud spetsiifilise ja väga ohtliku süüteoliigiga, mis on, tuleb tunnistada, massiline, seab kogu ühiskonna ohtu ja mille puhul senised meetodid väga retsidiivse grupi karistamisel ei ole olnud piisava tulemuslikkusega. See on aus vastus. Ma olen täiesti nõus, et üldreegel on see, et kohtutel on võimalik karistusi valida väga laias paletis, ja tegelikkuses on see valik karistuspoliitilises statistikas ja praktikas ka realiseerunud. Minu meelest on siin vaja muutust ja see ei peaks toimuma nii, et kohtunikud ise tulevad kokku ja ütlevad, et nad hakkavad nüüd seda muutma. Ei, seda ei tohi, monopol on seadusandjal. Tema peab ütlema, kas tuleb jõulisemalt reageerida või mitte.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete kindlasti teinud arvutusi nende muudatuste rahalise mõju kohta, st kui paljusid inimesi need mõjutavad ja mis see riigile maksma läheb. Teine osa küsimusest on seotud sellega, mida eelkõneleja ütles. Mis saab nendel juhtudel, kui tegemist on sõna otseses mõttes liiklushuligaaniga, kes aga on oma pere toitja? Kuidas probleemid selles raamistikus lahendatakse, et pere ei satuks nende uute meetmete tõttu puudusesse?

Aitäh! Ma pean siiski ütlema, et kui me kõneleme kriminaalpoliitikast, siis see loogika, et sanktsioon peab olema ikkagi tasakaalus toimepandud teoga, on kindlasti esmane karistuspoliitiline, n-ö eripreventiivne eesmärk. Me võime võtta ükskõik millise suvalise näite, ka väga tõsise kuriteo. Ma juhin tähelepanu sellele sentimentaalsele näitele, et kurjategija on pere toitja või tegelikult korralik mees, aga lihtsalt, näed, juhtus. Riigikohus on ise oma otsuste praktikas rakendanud seda, et esimese astme kuriteo puhul ei saaks kohaldada tingimisi karistust. Kui me kõneleme tapmisest või seda tüüpi kuriteost, siis vähemalt osaliselt peab olema ette nähtud vabadusekaotus. Nii et see argument nagu ei kehtiks. Me kõneleme siin ühest väga selgest kriminaalpoliitilisest signaalist.
Mis puudutab maksumust – ilmselt pidas küsija silmas just nimelt võimaliku täiendava kinnipidamise maksumust –, siis lisavahendeid Justiitsministeerium selle eelnõu realiseerimiseks riigieelarvest ei taotle. Me eeldame, et nende isikute arv peaks kindlasti vähenema, muidu poleks mõtet seda muudatust teha. Kui Eestisse tuleks selle tulemusena roolijoodikuid juurde, siis ei tohiks seda seadust mingil juhul vastu võtta. Me eeldame, et nende juhtude arv väheneb. Aga vanglate kuludest põhiosa on ikkagi püsikulud, st valvurite palk, hoonete ülalpidamiskulud. Põhilised kulud, mis juurde tekivad, on lisanduvate isikute toitlustamise kulud (1,3 eurot päevas) ja kahtlemata ka riietuse kulud. On küll olemas teatud riidevaru, aga lisanduvad ka teatud kulutused riietusele. Neid on võimalik katta vanglateenistuse olemasolevast eelarvest. Kindlasti sõltuvad kulud ka sellest, kuidas hakkavad kohtud seda šokivangistust kohaldama, kas nad määravad mõne päeva või mõne nädala pikkust vangistust. Aga kui me jagame need mitusada inimest ära 50 või 25 nädala peale, siis see kindlasti ei muuda seda eelarvet suurusjärgu võrra, kui arvestada senist vanglates kinnipeetavate arvu.

Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ideaalis teevad inimesed ju häid valikuid, nad ei sea ohtu teisi inimesi ega oma perekonda, ei jäta oma peret toitjata jne. Kuivõrd need seadusmuudatused sellist vastutustunnet kasvatavad? Kas te olete teinud mingeid prognoose, kui tõenäoliselt viie aasta pärast, kui võib-olla seda seadust uuesti muudetakse, saab öelda, et roolijoodikute arv vähenes? Teine küsimus on see, et kui see on šokivangistus, kas siis on mõeldav, et inimene ise maksab vanglas olemise kulud kinni. Siis ei oleks vaja küsida mõju riigieelarvele.

Aitäh! Üldised menetluskulud maksab kinni süüdimõistetud isik (see ei puuduta ainult roolijoodikuid), vähemalt teoorias, sest väga paljudel juhtudel ei ole inimestel, kes on kuritegusid toime pannud, vara. Kas vanglad peaksid olema isetasuvad? See on oluline filosoofiline teema. Eestis ei võeta isikutelt vanglas olemise eest tasu, mis tähendab, et nad elavad nagu tasuta hotellis. Selle tasu kehtestamine ei ole täiesti mõeldamatu. Ma olen ajalehest lugenud, et Hollandis seda eksperimendina arutatakse. Aga ma arvan, et Hollandi kinnipeetava ja Eesti kinnipeetava mediaanse sissetuleku tase on märkimisväärselt erinev. Kuid ma seda ideed laualt maha kindlasti ei lükkaks, seda võiks arutada. Aga ma arvan, et ilmselt ei oleks mõtet kehtestada siin selliseid erinevusi, piltlikult öeldes, et ühte tüüpi kinnipeetavatele on vangla tasuline ja teistele ei ole. Kinnipeetavate sotsiaal-majanduslik olukord, nende sissetulek või toimetulek on pigem selline, et nad ei ole võimelised maksma ära ka ohvritele mõeldud raha – kui tegemist on olnud ohvriga kuriteoga –, mille riik on välja mõistnud, ammugi veel ei oleks neil võimalik maksta selle eest, et vangla on neile piltlikult öeldes majutusteenust pakkunud.
Aga nüüd küsimus, kui palju inimesi meie arvates hakkab positiivsemalt käituma. Minu mure on kantud ka sellest, kui me vaatame sõltuvuste osakaalu ühiskonnas või alkoholi tarvitamist (see on ka see alkoholipiirangute ja alkoholiaktsiisi teema), siis selgub, et üldiselt joob rahvas vähem, aga noorte hulgas me joomise vähenemist tegelikult ei näe. Kahtlemata, alkoholi pruukimine per capita on seotud ka sellega, kui palju kujuneb inimestel sõltuvusi välja. See on täiesti selge, mehhaaniline korrelatsioon. Järelikult, selle eelnõu puhul ei teki veel küsimust, et kuna olukord normaliseerub n-ö lineaarselt langevalt niikuinii, siis kas on ühiskonnal vaja üldse sekkuda. Noorema generatsiooni hulgas on vaja seda sõltuvusega kaasnevat tegevust tõkestada. Teisisõnu on oluline vältida seda, et need arvud hakkaksid kasvama. Asi ei ole selles, et inimesed muutuvad niikuinii korralikumaks ja kuritegude arv ühiskonnas kahaneb, kahaneb ja kahaneb. Kui me vaatame sõltuvuste väljakujunemise potentsiaali, siis näeme, et siin on ka negatiivse trendi väljakujunemise oht.

Marko Šorin.

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Esmalt tahan siiralt tänada valitsust ja ministrit jõupingutuste eest võitluses alkoholismi vastu, mille üks osa on kindlasti ka võitlus roolijoodikutega. Vahelejäänud juhtide hulgas on vähemalt kahte tüüpi inimesi: ühed, kes ongi alkohoolikud, ja teised, kes on seaduste suhtes ükskõiksed. Kas mainitud teraapiaprogramm on piisavalt ebameeldiv? Mina leian, et see peaks olema ebameeldiv kogemus, selleks et ka seaduskuulekust suurendada.

Aitäh! 2016. aastal astuti väga positiivne suur samm: Euroopa struktuurifondide rahaga on käivitatud programm "Kainem ja tervem Eesti". Selle tulemusena on loodud alkoholiravi lisavõimalused, sh ravikindlustuseta isikutele Lõuna-Eesti Haiglas, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Pärnu Haiglas, Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Viljandi Haiglas. Ravi hõlmab endas nii ravimravi kui ka psühhosotsiaalset ravi, sh psühholoogiteenust. Ma ei oska midagi öelda nende programmide meeldivuse kohta. Nagu ma olen lugenud, on teatud psühholoogilistes teraapiaprogrammides kindlasti oluline isiku paranemise teel või endas sisemise tasakaalu leidmise teel see, et ta peab oma senisest käitumisest, mida ta ei ole pidanud taunitavaks või ise hukkamõistetavaks, n-ö ära põrkuma. Tal peab toimuma sisemine šokk, järelikult peab teatud šokilisus nendes asjades sees olema. Kindlasti peab nendes programmides tähtis koht olema sellel, et selgitatakse nende tegude potentsiaalseid tagajärgi. Postimees vist oma juhtkirjas täna kirjutas, et Tais on niisugune programm, et need isikud, kes on purjuspäi vahele jäänud, viiakse surnukuuri ja neile näidatakse hukkunud inimesi. Eks eri riikides ole igasugu asju katsetatud. See ei ole mitte karistus, kui inimesi surnukuuri viiakse – oleks kuidagi ebahumaanne nimetada seda karistuseks –, vaid ennekõike on ka need kõige drastilisemad näited teraapiaprogrammid, kus näidatakse, et mingi käitumine, kus sa ise oled osaline olnud, võib põhjustada selliseid tagajärgi, mis on üldinimlikult väga kurvad.

Palun, Külliki Kübarsepp, teine küsimus!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Kas teile ei tundu, et see meetmete pakett tähendab ikkagi tagajärgedega tegelemist? Te olete korduvalt maininud, et kõige suurem on see probleem noorte hulgas. Kas te valitsuses, kui te seda eelnõu saali saatsite, ei arutanud, et te peaksite välja töötama ministeeriumidevahelise ennetusprogrammi ja mõtlema natuke hariduslikule poolele, et vältida selliste uute põlvkondade pealekasvamist, kes arvavad, et joobes juhtimist võib tolereerida? Kas on võimalik, et te esimese ja teise lugemise vahel tulete selle seaduseelnõu raames välja ennetava paketiga, mis annaks terviknägemuse? Siis ei oleks alust öelda, et me liigume praegu karistusriigi suunas, mitte heatahtliku, hariduslikult suunava ja tolereeriva riigi suunas.

Küsimus on ju selles, mida see "karistusriik" tähendab. Vaimusilma ette tuleb karistussalk ja kuskil põletatakse maju. Küsimus ei ole ju selles, küsimus on selles, et see on pigem nagu ema. Emale on ju kõik lapsed armsad, eks ole, aga osa kasvatusest, õigele teele juhtimisest on karistamine. Seda on kõik vanemad kogenud, kui inimlike kujundite abil rääkida. Milline on siin mõte? Riik on meie leping ja selle lepingu ülesanne on, et meile oleksid tagatud vabadused. Minule ei ole vabadus tagatud, kui võib realiseeruda potentsiaalne oht, et mind sõidetakse Tallinna–Tartu maanteel surnuks. Ma maksan Eesti kodanikuna makse ja mul on õigus eeldada, et riik astub samme selle ohu tõkestamiseks.
Väga õige, et neid asju ei saa vaadata lahus: ennetuspoliitikat, hariduspoliitikat ja sõltuvustest vabanemise poliitikat. Liikluskomisjon on üks selline tsentraalne kogu, kus kõigi nende tahkudega tegeldakse koostöös asjaomaste asutustega: Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja ka Justiitsministeeriumiga. Seal me oleme need asjad läbi arutanud. Ma ei saa öelda, nagu oleks nii, et ainult see samm astutakse ja muid samme ei astuta. Ma alles osutasin ühele Sotsiaalministeeriumi programmile, mis käsitleb sõltuvusest vabanemist. Ma olen nõus, et kahe lugemise vahel võiks teha, ma pakun välja, õiguskomisjoni vedamisel teatud integreeritud kuulamise või avaliku kuulamise, kus mitme ministeeriumi esindajad või mitmed ministrid tutvustaksid, mida nende haldusalas selle asjaga tehakse. See ei ole olnud sellest tegevusest lahus.
Aga mis on küsimus? Ma tulen tagasi selle juurde, et 2015. aastal Siseministeeriumi korraldatud kontrollreidide käigus kontrolliti juhte üle 800 000 korra ja joodikud võeti kinni. Aga mis sellest kasu on, kui kõige ohtlikumad kambad näitavad piltlikult öeldes keskmist näppu? Neid see puhumine ei mõjuta. No puhusin ära, andke mulle helkur või määrake tingimisi karistus, mind see ei huvita! Järelikult on küsimus ka selles, et kogu see kett peab olema omavahel seotud. Kui tundub, et keti mõni lüli on väga nõrk, siis tuleb see tugevamaks muuta. Ma ei ütle praegu, et üks asendab teist, et karistamise asemel tuleks ennetada. Nii ei saa öelda. Need asjad on mõlemad tähtsad, need on ühe terviku osad. Ma lugesin esmaspäeval Mart Kadastiku raamatut. Kadastik polemiseeris mingi ajakirjanduspoliitika küsimuse üle. Kui jutt käis internetimeediast, siis ta tõi näiteks küsimuse, kas elektroonilises meedias on oluline platvorm või sisu. Ta ütles, et neid asju ei saa lahutada, nagu telefoneerimise puhul ei saa lahutada telefonikõnet ja telefoniaparaati. Ei ole võimalik öelda, kumb on olulisem. Üheta ei ole teist.

Jüri Adams.

Härra minister! Eelnõu seletuskirjas on üsna vähe arve. Kas oleks võimalik saada mingit arvulist hinnangut, milline on eelnõu seaduseks saamise hüpoteetiline kasutegur? Kui me oletame, et midagi on vaja paremaks teha, siis seda võiks ju nimetada ka kehtivate seaduste teatud puuduseks. Kui see puudus likvideeritakse, siis peaks midagi muutuma oluliselt paremaks, peaks vähenema kas liiklusõnnetuste või surmade või vigastuste arv. Mis on see positiivne asi, mis muutub selle eelnõu seaduseks saamise korral Eestis paremaks? Kui meie valijad küsivad seda meie käest, siis me saame vastata.

Vaadake, Eesti on väike riik, aga suurte arvudega on kuritegevuse statistikas ikkagi võimalik tegelda. Me võime rääkida sellest, et viiendik liikluses hukkunuid on saanud surma alkoholi või muude sõltuvusainete süül. Me võime püstitada väite, et see aasta või paari aasta perspektiivis muutub. Me oleme näinud, et tegelikkuses sõltub õnnetuste arv väga paljuski näiteks ilmast. See, milline on ilm jaanipäeva paiku, määrab ära, milline on võimalik fataalsete õnnetuste hulk sel ajal. Kui me vaatame neid meetmeid ja püüame statistiliselt välja tuua, kui palju me absoluutarvudes suudaksime vähendada õnnetuste või joobes juhtide arvu, siis tuleb öelda, et kogu meie loogika on põhinenud sellel, et need meetmed aitavad joobes juhtimist tõkestada. Ma kirjeldan seda loogilist skeemi. Senine tegevus ja senised meetmed ei ole kõige riskantsemates rühmades joobes juhtimise vähenemist kaasa toonud, olgugi et muus riskikäitumises Eesti ühiskonnas me oleme näinud, et positiivne trend on olemas, ma pean silmas tulesurmi ja selliseid asju, mille arv, eks ole, väheneb. Aga nendes rühmades seda vähenemist paraku ei ole. Me näeme, et neid isikuid on suhteliselt väike ring. Me tahame loota, et meil õnnestub seda veelgi vähendada. Kui palju on seda võimalik väljendada arvudes? Eelnõu seletuskirjas on seda tehtud ja meil on olemas ka paar uuringut, mille ma rõõmuga teen küsijale kättesaadavaks. Üks käsitleb just nimelt joobes juhtimise üle-eelmise aasta statistikat, millest see eelnõu alguse saigi, ja teine käsitleb karistuspoliitikat nendes valdkondades.

Märt Sults.

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Me siin jaurame roolijoodikute üle. Kunagi oli laual selline idee, et kui on purjus juht, siis on ainult üks karistus: kui ta ei ole kuritegu toime pannud, siis auto lihtsalt konfiskeeritakse ja ongi kogu moos, kõik, rohkem mitte mingit juttu. Praegu on üle poolte autode liisinguautod. Väga hea, auto võetakse ära ja terve pere müttab veel 20 aastat selle auto liisingut maksta. Siis läheb joomaisu raudselt pealt ära. Miks need asjad kõne alla ei tule? Miks me räägime mingitest paragrahvidest, subjektiivsetest tingimustest ja pere ainukesest toitjast? Pere ainuke toitja võib rallida nii, nagu tahab, et leib ikka lauale tuua, ja kui muidu ei saa, siis tuuakse teise inimese korterist, eks ole, ja kõik, ongi asi korras. Mispärast ei ole konkreetseid mustvalgeid reegleid selliste kuritegude jaoks, nagu purjus peaga roolis olemine jne? Seal ei ole alternatiive, ta on potentsiaalne mõrvar, ta ongi seda.

Aitäh! Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks ja autod on läinud odavamaks. No mis Vene ajal inimesel oli? Elu jooksul teenis ta endale välja korteri ja auto. Need olid kulude mõttes samas suurusjärgus, eluase ja auto olid selles mõttes võrdsed. Nüüd on paraku nii, et sa teed internetis lahti Auto24 ja võid osta ka 500 euroga auto, millega on võimalik kiirust ületada ja teha seda kas kainelt või purjuspäi. Tõsi on see, et autode konfiskeerimist, millele küsija osutas, kasutatakse. Seda tuleb kindlasti rohkem propageerida. Kuna auto on purjuspäi kihutamise korral tegevusvahend, siis autosid konfiskeeritakse. Ka siin oli üks eelnõu, mis puudutas konfiskeerimist. Politsei on hädas, et need autod kogunevad hunnikutes politsei platsidele. Nüüd sai kokku lepitud see realiseerimise kord, me ühes eelnõus püüdsime seda parandada. Aga see on õige asi. Ma arvan, et see, mis omal ajal tehti, kindlasti seda mõjutab, aga täna tuleb tunnistada, et autod on läinud lihtsalt odavaks. Eluase on teine tubakas, aga selle konfiskeerimine ei oleks ilmselt jälle karistuspoliitiliselt õiglane.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Osa eksperte ja inimesi on arvanud, et selliste seadusmuudatustega me saavutame küll selle, et Eesti riik muutub statistiliselt kriminaalide riigiks, aga suurt kasu sellest ei ole, sest preventiivne töö ja muu kommunikatsioon jääb nõrgaks. Teised on arvamusel, et head lapsed kasvavad vitsata. Aga kui te valitsuses seda seaduseelnõu arutasite, siis kuidas suhtus sellesse kaitseminister Margus Tsahkna?

Tema polnud siis kaitseminister. Selle eelnõu autorsust ei ole võimalik praegusel koalitsioonil enda nimele kirjutada, sest see on eelmise valitsuse eelnõu. Ma mäletan, et selle üle polemiseeris härra Ossinovski, eriti selle üle, mis puudutab tervisekahjustuste kataloogi. Aga peaminister Rõivas oli selle taga ja nii see eelnõu parlamenti tuli. See, et meil on karistusregistris liiga palju inimesi, on tõsiasi. Ma ei arva, et see oleks okei, eriti, mis puudutab väärtegusid, näiteks kui inimene sõidab bussis jänest ja läheb selle ees karistusregistrisse kirja. Ma arvan, et on terve kataloog asju, mis üldse ei peaks olema väärteod, ammugi ei peaks väiksemat ohtu põhjustavad teod karistusregistrisse kantud olema. Maksa oma väike trahv või makse ära ja kogu lugu. Mina tahaksin küll näha, et karistusregistrist võetaks mõnikümmend tuhat sinna kantud inimese nime välja.
Teine rühm, kelle puhul tuleks seaduses karistamist vältida – me oleme saatnud sellekohase eelnõu kooskõlastusele – on alaealised. Vangimaja on paraku kõige viimane koht, peab tunnistama, kus noor inimene, kes on valele teele sattunud, saaks paremaks inimeseks kasvada. Me pakume seda teed – kuidas kohtud sellesse suhtuvad, on omaette küsimus –, et alaealise toimepandud kuriteo puhul on vangistus või kinnipidamine kõige viimane variant. Olemas peab olema terve kataloog mõjutusvahendeid. Pole midagi öelda, eriti kui noor inimene on juba isikuvastase kuriteo toime pannud ja vanglas olnud – seda ütleb kogu Lääne-Euroopa kogemus –, siis on ülisuur tõenäosus, et ta on ka 50–60 aasta pärast vangimajas. Järelikult, kui me tahame kuritegevust Eestis strateegiliselt inimpõlve või kahe mõttes vähendada, tuleb tegelda nende sadakonna noore inimesega, kes on praegu vanglas kinnipeetavad. Me paraku teame, et noor inimene võtab halva eeskuju kõige kiiremini omaks, aga õnn on see, et ta võtab omaks ka hea eeskuju. 50-aastast meest sa vanglas enam ümber ei õpeta, et hakka nüüd ausaks ja heaks inimeseks. Ei hakka, inglitiibu talle ei kasva, aga noort inimest on võimalik mõjustada. See ongi see lootus.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Mina ei ole selle eelnõu debati juures olnud. Ma ei tea, kas ma valitsuses olles ei märganud seda. Aga ma tunnen selles teid ära. Siin on tegemist karistuste karmistamisega, mis on alati olnud teie reaktsioon. Aga kas teid häirib see kriitika, mida täna Postimehes esitati, et te võtate kohtult ära võimaluse karistusi kaaluda? Kuidas te ministrina ennast tunnete olukorras, kus te kohtu kaalutlusõigust selgelt piirate, ja see on ka avalikkuse tähelepanu pälvinud?

Aitäh! Ei, see eelnõu on mitmekesine eelnõu. Selle eelnõu eesmärk ei ole see, et karistatavaid inimesi oleks rohkem. Ma juhin tähelepanu, et inimesi karistatakse selle muudatuse järel ja neid on karistatud ka enne seda muudatust. Ma tahan öelda, et ka tingimisi karistus on karistus. Kui inimene mõistetakse aastaks või pooleks aastaks või kolmeks kuuks tingimisi süüdi, siis see tähendab, et vanglakaristust lihtsalt ei pöörata täitmisele. Minu loogika on selles, et kui inimene on retsidiivne, kui ta on juba teist või kolmandat korda vääratanud, siis tekitab see sõna "tingimisi" küsimusi. Mida tähendab sõna "tingimisi"? See tähendab mingit tingimust, mille rikkumise korral pööratakse karistus täitmisele. Kui inimene on karistatuse ajal juba teist või kolmandat korda purjuspäi sõitnud, siis piltlikult öeldes rakendub šokivangistus. Õige on Riigikohtu osutus sellele, et see toimub ühes väga kitsas kontuuris, aga see tähendab kriminaalpoliitilise hoiaku muutmist, senise kaanoni muutmist. Sellega saab täiesti nõustuda. Otsus, kas seda muudatust on mõistlik teha või mitte, on seadusandja kätes. Riigikohus on öelnud, et seadusandja rahvaesindusena on see monarh, kes määrab kindlaks riigi kriminaalpoliitilised raamid, mille alusel kohus seadust kohaldab. Küsimus ei ole mitte selles, et põhiseaduslikult ei oleks seadusandjal seda kuidagi võimalik teha.
Ma juhin selle eelnõu puhul tähelepanu sellele muudatusele, et väärtegude eest on võimalik tingimisi karistada. See on muudatus just nimelt teises suunas. Mõni kriitik võib öelda, et näed, hellitatakse roolijoodikuid, neid kantakse kätel, kuldvanni pannakse, pestakse piimaga. Miks te teete seda, küsib Jürgen Ligi, miks te hellitate roolijoodikuid, küsib ta siin saalis. Piinlik, eks ole? Asi on vastupidi, võimalused peavad olema mitmekesisemad. Meie eesmärk ei ole karistuse karmus iseenesest, vaid õiguskuulekas käitumine. Kui me saavutame, et inimene läheb ise sõltuvusravile ja hoidub edaspidi sellisest väärteost, siis on kõik ju õnnelikud. Selle inimese pere on õnnelik, kui pereisa, kes oli varem tubli töömees, enam ei joo, teised liikluses osalejad on õnnelikud ja ka see mees ise on õnnelikum, kellelgi ei ole halb. (Vahelehüüe.) Ei, ma arvan, et sellesse tuleb suhtuda tõsiselt, tuleb suhtuda tõsiselt. See  ei häiri mind, aga see pälvis mu tähelepanu.

Lugupeetud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun komisjoni nimel ettekannet pidama õiguskomisjoni liikme Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõsi on see, et selle eelnõuga tegeles juba eelmine valitsus ja me vaidlesime Urmasega päris pingsalt selle eelnõu sisu ja mõtte üle. Saime üht-teist ka oluliselt paremaks tehtud. Näiteks oli Justiitsministeeriumil algul plaan hakata alaealiste suhtes vähemalt viiepäevast vangistust rakendama, aga selle hulluse saime eelnõust õnneks välja. Seal sai veel palju asju paremaks.
Aga komisjonis jäi ikka üsna palju asju õhku. Ma usun, et esimese ja teise lugemise vahel tuleb komisjonis selle eelnõuga veel päris põhjalikku tööd teha. Näiteks oli komisjonis küsimus, Urve Tiidus soovis seda teada, kas mõjusid on analüüsitud. See teema oli ka siin täna kõne all. Minister ütles, et mõjutusvahend peab olema intensiivne ja ta usub šokivangistusega kaasneva häbi preventiivsesse mõjusse. Jaanus Karilaid soovis teada, kui palju on Eestis tabatud kriminaalses joobes sõitjaid, ja Reinsalu vastas, et neid on mitusada. Oli veel küsimusi, näiteks kas vanglad on selleks muudatuseks valmis ja milline on alkoholismi sundravi tulevik. Minister vastas kõikidele küsimustele nii, nagu ta õigeks pidas.
Tegime ka menetluslikud otsused ja need olid sellised. Otsustasime saata eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda. Seda me ka tegime. Komisjon tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada, et me saaksime esimese ja teise lugemise vahel seda eelnõu veel kord arutada ja kutsuda seda arutama ka partnerid, sh kohtud. Komisjon tegi ka ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks teie ees seisja. Viimane ettepanek puudutas muudatusettepanekute esitamise tähtaega, milleks on 25. jaanuar kell 16. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi, vähemalt üks. Palun, Andres Herkel!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Reformierakonna esimees, lugupeetud ettekandja! Me saime sellest ettekandest muu hulgas teada, et Reformierakonnal on ilmselt maailmavaateliselt natuke teistsugune arusaam, kui see teie valitsusest tulnud eelnõu algul sisaldas. Aga et jääda komisjoni töö piiresse ja pöördudes korraks kas või selle eespool viidatud Postimehe artikli juurde, küsin, kas komisjon kavatseb vaadata seda eelnõu ka selle pilguga, kas see on päriselt põhiseaduspärane. Postimees sõnastas õige dramaatiliselt, et minister tungib kohtu pärusmaale. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandest tuleb välja ka see, et kohtul on õigusemõistmise monopol ja kohus on sõltumatu. Kas kaalutlusõiguse niisuguse kitsendamise või äravõtmise põhiseaduspärasust tuleks kontrollida või on mingeid muid teemasid, mille puhul seda kontrollida tuleks?

Aitäh! Ma väga loodan, et komisjoni esimees peab nagu mina õigeks kutsuda komisjoni ka kohtute haldamise nõukoja esindaja. Hea oleks, kui see oleks keegi Riigikohtust või ringkonnakohtust. Eks nad ise otsustavad, kelle nad saadavad, aga me peaksime igal juhul saama teada kohtute seisukoha. Kuigi kohus ei saa loomulikult öelda oma lõplikku seisukohta ühe eelnõu kohta, see on seadusandja roll. Mis puudutab põhiseaduslikkuse järelevalvet ja võimalikke vastuolusid põhiseadusega, siis eks siin ole kaks võimalikku aspekti. Üks on kaalutlusõiguse küsimus ja kohtu pädevuse ulatus ehk kohtu diskretsioon, teine on proportsionaalsus. Kindlasti tuleb hinnata seda, milline on selles eelnõus toodud karistuste proportsionaalsus karistuste süsteemis. Kui kohe minnakse inimese kinnipidamise teed ja jäetakse tingimisi karistamise võimalus ära, siis peab vaatama, kuidas see sobitub üldisesse karistusõigusesse.

Jüri Adams, teine küsimus, palun!

Härra Pevkur! Muidugi on ajaloolistel põhjustel mõistetav, et seda sorti seadused ja programmid keskenduvad alkoholile, mis on meie traditsiooniline meelemürk ja mõnuaine. Aga toetudes eriti sellele, et te olete siseminister olnud, küsin ma teilt, kas asi ei ole tegelikult niimoodi, et uute narkootiliste ainete tõrjumine ja nende ainete tarbimise tagajärgede ärahoidmine ning üldse kogu see valdkond on kõvasti maha jäänud, võrreldes traditsioonilise alkoholi tarbimise vastu võitlemisega. Narkootiliste ainete tarbimine kasvab ja selle tagajärjed võivad olla ohtlikumad kui kõik alkoholi tarbimise tagajärjed.

Aitäh küsimuse eest! See küll natuke väljus komisjoni arutelu teemast. Aga ma lühidalt vastan. Loomulikult, kui me räägime sõiduki juhtimisest joobeseisundis, siis joove võib olla nii narkootiline joove kui ka alkoholijoove. Igal juhul tuleb arvestada, et sellel ainel, mille abil on joove saavutatud, ei ole karistuse määramisel tähtsust. Kui inimene on kriminaalses joobes, siis on karistuse määramine kohtu pädevuses. Aga nüüd me tahame kohtu kaalutlusõigust natuke piirata ja öelda, et kui fakt on tuvastatud, siis ei saa kohus diskretsiooni kasutada, vaid inimene tuleb saata kinnimajja. See on see põhiline vaidlus. Kohtu mure ei ole ju mitte selles, kas saata inimene kinnimajja või mitte, vaid see, et neil kaob ära õigus otsustada, kas saata või mitte.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Igatahes oli see väga õpetlik arutelu, see, mis siin praegu toimus. Näiteks oli siin selline küsimus, kas Eesti liigub karistusriigi suunas. Võib ju ka sellel teemal rääkida, eks ju. Ma kirjutasin välja mõned andmed. Poolas näiteks on nii, et kui joove on suurem kui 0,5‰, siis on vanglakaristus kuni kaks aastat. Hea küll, Poola võib-olla ei ole nii väga vana demokraatia, aga vaatame teisi riike. Kui Rootsis on joove üle 1‰, siis saab kaks aastat. Saksamaal toob korduvalt joobes juhtimine kaasa vanglakaristuse, kusjuures, nii nagu mina aru sain, selle piire seal eriti ära ei näidata. Prantsusmaa – kui on üle 0,8‰, siis on 4500 eurot trahvi ja kuni kaks aastat vanglakaristust, kui sellele lisandub narkojoove, siis kuni 9000 eurot ja kuni kolm aastat. Need ei ole karistusriigid. Need on lihtsalt riigid, kus saadakse aru, et karistus peab olema adekvaatne süüteoga.
Ehtne karistusriik on Singapur. See on nende riikide hulgas, kus alkohol on vabalt müügil, küll kõige väiksema joobes juhtide arvuga riik, aga igaüks võib imetleda internetist, kuidas seal neid karistatakse. Internet kubiseb nendest kaadritest. Jäid purjuspäi vahele – posti külge kinni ja piitsaga vastu paljast tagumikku. Kusjuures see tagajärg, mis seal tekib ... Piisab sellest, et seda kord näha, et mitte elu sees enam ühtegi pitsi võtta. Ma lausa jumaldan neid Singapuri elanikke, kes võtavad endale julguse purjuspäi rooli istuda, sest see karistus, mis järgneb ... Vaat see on karistusriik! Meie oleme selle eelnõuga karistusriigist väga kaugel.
Siin tekkis veel üks väga huvitav teema: äkki see purjus juht on pere ainus toitja. Okei. Kui ma olen juuksuris ja tahan habet ajada, kas siis Solingeni habemeajamisnuga on instrument või relv? See on instrument, kui juuksur on kaine. Kui ta on joobes, siis see muutub momentaanselt relvaks, ja mina enam ei riskiks seal toolis istuda. Kas skalpell on instrument või relv? Kui kirurg on kaine, siis see on tõenäoliselt instrument. Kui ta tahab purjuspäi opereerida, siis on see korrapealt relv. Kas auto, mille kaal on tonn kuni kaks, on transpordivahend või relv? Kui juht on kaine ja adekvaatne, siis see on transpordivahend. Kui ta purjuspäi rooli istub, siis see muutub relvaks. Miks pean ma mõtlema sellele, et purjus juhil on pere, keda ohustab toitja kaotus? Ta sõidab mööda tänavat, kus on kümneid, sadu, tuhandeid inimesi, kelle elu ta ohustab, ja nende hulgas on ka pere toitjaid. Aga seal on ka niisama pereliikmeid, kes kellegi toitjad ei ole. Ma saan aru, et nendest ei olegi kahju, kuid pere toitjast peab kahju olema. Ka neid on seal tänaval.
Ma arvan, et selle eelnõuga me liigume õiges suunas. Kolleeg Jüri küsis, mis muutub paremaks. Mul tekib lootus, et nende inimeste arv, kes kontrolli ajal on joobeseisundis, väheneb, kui inimesed teadvustavad endale, et tuleb palju karmim karistus ja see karistus on vältimatu. Teiselt poolt saan ma aru, et kui tänapäeva maailmas inimene ikkagi istub rooli ja on purjus, siis teda ümber kasvatada ei ole võimalik. Mitte mingid programmid ei aita sellele inimesele selgitada, et tema koht on taksos, mitte rooli taga. Aga see selleks.
Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab seda seaduseelnõu, kuigi, nagu me juba aru saime, selle on ette valmistanud eelmine koalitsioon ja isegi tollane peaminister Rõivas oli selle taga. Aga me siiski toetame seda seaduseelnõu. Aitäh!

Palun, Urmas Kruuse Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head kolleegid, head Riigikogu liikmed! Kindlasti ei tahtnud Reformierakonna fraktsioon ega mina fraktsiooni ühe liikmena suunata oma küsimustega juttu sinna, nagu üks pere toitja oleks tähtsam kui teine. Ükski sellist tüüpi õnnetus ei ole midagi sellist, mida saaks tolereerida ja heaks kiita. Ma viitasin oma küsimuses konkreetselt sellele, et kui kohtul puudub võimalus kaaluda ja määrata karistust, mis võiks saavutada sama eesmärgi, aga ka pere saaks toidetud, siis minu arvates oleks see mõistlikum kui automatiseeritud karistus, mis ei arvesta ühegi nüansiga. Selle tõttu arvan ma, et ideoloogiliselt ja filosoofiliselt ei ole teatud tüüpi automatiseeritud karistus, eriti kui kõne all on kriminaalne karistus, kindlasti päris see, mida peaks massiliselt rakendama. Tuleks otsida võimalusi ja meetodeid, et meie ühiskonnas oleks vähem selliseid juhtumeid, kui inimesed purjus peaga rooli istuvad ja tekitavad teistele potentsiaalselt ning hüpoteetiliselt ja teoreetiliselt suuremat ohtu. Sellega peab kindlasti tegelema. Üllast eesmärgist hoolimata ei tohi kõiki teisi aspekte ära unustada. Nii nagu kaasettekandja ütles, komisjon esimese ja teise lugemise vahel ilmselt kaalub veel mitmeid aspekte, selleks et saaks kõiki asjaolusid arvestada. Aitäh!

Eesti Vabaerakonna nimel saab sõna Jüri Adams. Palun!

Härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Räägin Vabaerakonna nimel sellepärast, et mul on selle valdkonnaga kogemusi olnud: karistusseadustiku esimese versiooni väljatöötamisel aastal 2001, samuti osalesin liiklusseaduse menetlemisel seaduseks.
Põhiprobleem on selles valdkonnas ju see, et vähemalt madalate joobeastmete puhul ei ole võimalik välja tuua mingit selget seost, et sellised juhid oleksid liikluses ohtlikud või põhjustaksid palju liiklusõnnetusi. On muidugi arusaadav, kui võitlust püütakse pidada nende asjade vastu, mis on mõõdetavad. Aga alkoholijoobe madal tase või selle joobe puudumine ei ole ju seaduse otsene siht. Eesmärk on see, et oleks võimalikult vähem liiklusõnnetusi.
Kuskil saabub piir, kus sellised meetmed, nagu on selles eelnõus, ei anna enam tulemust. Mul on kahtlus, et Eestis on praegu see piir saavutatud. Ma vaatasin eelnõu seletuskirjas olnud arve. Seal pakutakse välja, et Eestis sõidab iga päev ringi 1000–4000 alkoholijoobes juhti. Kui autosid sõidab päevas Eestis ringi 400 000, siis oleks suhtarv 1 ja 0,25 vahel, kui neid sõidab ringi 200 000, siis on joobes juhte kõige rohkem 2%. Ma ei ole kindel, kas karistuste karmistamisega on võimalik seda suhtarvu veel vähendada. Probleem on ju ühiskondlikes hinnangutes. Üsna raske on nõuda, et inimesed alkoholi tarbinuna ei istuks üldse rooli, samal ajal kui ühiskond üldiselt pidevalt soodustab väikest alkoholitarbimist kõikvõimalikes muudes olukordades.
Nüüd räägin mõnest asjast karistusseadustikus. Karistusseadustikule üleminemisel võeti Eestis kasutusele teistsugune karistuspoliitika, kui oli varem. Karistusseadustikus on karistuste ülemised piirid tõstetud tavaliselt tunduvalt kõrgemale, kui need kunagi varem Eestis on olnud, aga balansseerimiseks on karistuse määrajatele antud palju suurem kaalutlusõigus, kui neil seda kunagi varem on olnud. Kuriteokaristuste puhul praktiseeritakse praegu omaaegse armuandmise asemel hoopis seda, et sõltuvalt käitumisest võib karistust selle kandmise ajal lühendada.
Mõte töötada sellele arengule vastassuunas ei ole õige. Kogemus näitab teistmoodi. Isegi kui meie kohtunikud või muud karistuse määrajad on liiga leebelt karistanud, mis on omaette küsimus, ei tähenda see, et neilt tuleks kaalutlusõigus ära võtta ja muuta nad n-ö karistamisautomaatideks. Liikluses alkoholijoobe tõrjumisel ei ole karistuse vältimatus saavutatav, sest totaalset kontrolli politsei vahenditega teha ei ole võimalik. Nii et selle eelnõu põhihäda on selles, et ilmselt peaks rõhu panema hoopis muudele valdkondadele, olgu need siis noorsookasvatuse programmid või midagi muud. Seal võiks oodata mingit edasiminekut. Aga väikesed triviaalsed muudatused karistuspoliitikas ei anna mingit märgatavat tulemust. Aitäh!

Suur aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu komisjoni ettekandja suust kuulsite, on komisjon teinud ettepaneku eelnõu 328 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 328 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari kell 16.

Head kolleegid! Tänane viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 346 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli eelnõu algataja esindaja kaitseminister Margus Tsahkna!

Tere, lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Soovin kõigile head alanud aastat! Kaitseväeteenistuse seaduse, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu on teie ees. Selle seadusmuudatusega luuakse lisavõimalus viia kaitseväelastele määratud distsiplinaararesti täide Politsei- ja Piirivalveameti arestimajades. Arestimajja paigutamisel kohaldatakse kaitseväelase suhtes vangistusseaduse sätteid teatud erisustega. Põhjus, miks see seadus teie ees on, on see, et Kaitseväel puudub vajalik hulk nõuetele vastavaid arestimaju ning uue taristu loomine ei ole otstarbekas, kuna siis dubleeritaks juba olemasolevaid Politsei- ja Piirivalveameti arestimaju. Arvestuste kohaselt oleks vaja investeerida pisut üle miljoni euro, selleks et kõikides üksustes oleksid olemas vajalikul tasemel arestimajad.
Peale selle, et ei ole vajalikul hulgal arestimaju, on tekkinud õiguslikud probleemid valve korraldamisel. Nimelt on Justiitsministeerium seisukohal, et Kaitseliidu valvuritel ei ole õiguslikku pädevust kaitseväelaste üle järelevalve tegemiseks, kuna tegu on tsiviilisikutega. Selline ettekirjutus on tehtud. Senine praktika näitab, et aasta jooksul määratakse arest keskmiselt sajale kaitseväelasele, kellest valdava osa moodustavad ajateenijad. Üldjuhul määratakse arest seitsmeks päevaks ja ajateenija arestimajas viibitud aeg lisatakse tema ajateenistuse pikkusele. Peamised distsiplinaarsüüteod, mille eest distsiplinaararest määratakse, on kaitseväeteenistuses vägivalla tarvitamine, omavoliline teenistusest puudumine, korduv mitteallumine, samuti väljaõppe käigus saadud padrunite ja imitatsioonivahendite omastamine.
Siseministeeriumi arvutuste kohaselt on ühe kaitseväelase arestimajas kinnipidamise kulud 17 eurot ööpäevas. Seega, kui võtta arvesse keskmiselt määratud distsiplinaarareste, siis kulud, mis tekiksid, oleksid suurusjärgus 12 000 eurot aastas ja need katab Kaitsevägi. Nii et kõik selle eelnõu rakendamise kulud oleksid suurusjärgus 12 000 eurot ja need katab Kaitsevägi. Ka kaitseväelase arestimajja toimetamise – juhul kui talle vastav distsiplinaarkaristus määratakse – korraldab Kaitsevägi. Arestimaja valikul lähtutakse vabade kohtade olemasolust politsei arestimajades ja see valik ei sõltu piirkonnast, vaid sellest, kus kohti on ning kuhu on kõige lähem ja otstarbekam see isik toimetada.
Seaduse jõustumise korral tagatakse Kaitseväe distsiplinaarsüsteemi normaalne toimimine ning riigi ressursside optimaalne kasutamine. Ongi kõik. Loodan, et Riigikogu seda eelnõu menetleb ja seadusena vastu võtab. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Eelnõu puudutab Eesti kaitseväelasi, aga siia on saabumas Prantsuse, Inglise ja ka USA väekontingent. Kuidas reguleeritakse suhteid, ütleme, nende riikidega selliste väärtegude tekkimise või juhtumise korral? Kas see on seotud eraldi kokkulepetega? See küll ei puuduta otseselt seda teemat, aga ma siiski küsin.

Aitäh, hea küsija! Väga asjakohane küsimus. Meie liitlasvägede ja Eesti vahel on sõlmitud NATO leping, mida kutsutakse NATO SOFA-ks. Sellega reguleeritakse sõjaväelaste n-ö jurisdiktsiooni alluvus. Valdavalt alluvad nad selle riigi jurisdiktsioonile ja need väeosad vastutavad nende eest.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Pidage mind naiivseks, aga mind mõnevõrra üllatas, et Kaitseväel on vaja teha sellist kulutust, et kaitseväelasi arestida. Ma kuidagi eeldasin, et distsipliin Kaitseväes on siiski nii kõva, et ennast purju juua ja mingeid valesid asju ette võtta on seal võimatu. Miks praegu see muutmise seadus üldse päevakorras on?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti ei ole see seotud sellega, et meie kaitseväelased oleksid hakanud kuidagi halvemini käituma, vaid Kaitseväes on nii nagu igas suures organisatsioonis erinevaid inimesi. Enamik areste, nagu ma ka oma ettekandes mainisin, on seotud ajateenijatega ehk noorte meestega, kes on ajateenistusse tulnud. Ikka juhtub. Miks me seda seadust muudame? On toimunud hulk ümberkorraldusi ja lihtsalt otstarbekas on riigi halduskoormust reguleerida nõndamoodi, et võtta ühiselt kasutusele need võimalused, mis on olemas Politsei- ja Piirivalveametil, ja muuta regulatsiooni paindlikumaks. Olemasolevad arestimajad jäävad alles ja neid ka kasutatakse, kui vaja on. Kindlasti ei ole tegu sellega, nagu kaitseväelased oleksid hakanud rohkem distsiplinaarrikkumisi toime panema, vaid see on lihtsalt korralduse mõttes tehtud muudatus. Selle asja filosoofiline taust on see, et Kaitsevägi peaks tegelema eelkõige riigi kaitsmisega, kõikvõimalikke lisategevusi tuleks vähendada ja ressursse kasutada põhitegevuse jaoks. Kuna Politsei- ja Piirivalveametil on see võimekus olemas, siis on mõttekas koostööd teha.

Austatud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Komisjoni ettekandeks palun kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Madis Millingu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas kõnealust eelnõu enne esimesele lugemisele saatmist koos Kaitseministeeriumi ametnikega oma eelmise aasta 12. detsembri istungil. Eelnõu näeb ette võimaluse, et kaitseväelastele määratud distsiplinaararesti oleks võimalik kanda peale Kaitseväe arestimajade ka politsei arestimajades. Aresti täideviimise kohaks valitakse võimaluse korral lähim politsei arestimaja. Arestimajja paigutamise korraldab Kaitsevägi, kelle eelarvest kompenseeritakse ka kaitseväelase distsiplinaararestis hoidmise kulud. Seejuures tuleb eristada neid areste, mis määratakse kaitseväelasele distsiplinaarkaristusena, ja neid areste, mida võidakse kaitseväelasele kui tsiviilisikule määrata väärteo eest väljaspool teenistusaega. Näiteks võib väärteo eest määratud rahatrahvi asendada arestiga. Väärteo eest määratud aresti puhul ei kompenseerita Politsei- ja Piirivalveametile arestis olnud kaitseväelase jaoks tehtud kulutusi, seda tehakse üksnes distsiplinaarkorras määratud aresti korral.
Kaitseministri ettekanne oli detailne ja põhjalik, mul midagi väga olulist ja informatiivset lisada ei ole. Toonitan ainult üle, et praegu peavad distsiplinaararesti saanud kaitseväelasi valvama tegevväelased, kellel on õigus teostada avalikku võimu, sest Kaitseväe tegevteenistus on avaliku teenistuse eriliik. Kuid paraku ei ole arestis olevate kaitseväelaste valvamine ja sellega kaasnev tegevus tegevväelaste põhiülesanne. Sellest tegevusest vabanevaid tegevväelasi saab edaspidi senisest enam rakendada nende põhitegevuses, milleks on eelkõige sõjaväeline väljaõpe.
Nüüd räägin menetluslikest otsustest. Riigikaitsekomisjon otsustas oma eelmise aasta 12. detsembri istungil (konsensuslikult) teha Riigikogu juhatusele ettepaneku saata arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu k.a 11. jaanuari istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ettekandjaks määrati siinkõneleja. Veel otsustas riigikaitsekomisjon sellel istungil (konsensuslikult) teha ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 25. jaanuar kell 17.15. Tänan!

Tänan, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Nagu äsja kuulsime, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 346 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 346 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari kell 17.15. Austatud kolleegid, tänane päevakord on ammendatud. Tänan teid menetluse eest! Kohtumiseni homme kell 10!

Istungi lõpp kell 16.15.