Tere hommikust, head kolleegid! Austatud juhataja! Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 316 algatas Vabariigi Valitsus k.a 17. oktoobril. Esimene lugemine toimus 9. novembril ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 23. november kell 16. Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Keskkonnakomisjon otsustas koostöös Sotsiaalministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsiga teha eelnõu kohta neli muudatusettepanekut.
Eelnõu esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil on eelnõu käsitletud komisjoni istungil kahel korral: 22. novembril ja 5. detsembril k.a. 22. novembri istungil osalesid ja avaldasid oma arvamust Eesti Põllumeeste Keskliidu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, Eestimaa Looduse Fondi ja Keskkonnaministeeriumi esindajad. 5. detsembril toimunud istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ja Terviseameti esindajad. Sellel istungil arutati ka muudatusettepanekud sisuliselt läbi.
Tutvustan natuke muudatusettepanekuid. Etteulatuvalt olgu öeldud, et peale iga muudatusettepaneku arutelu komisjon hääletas ja konsensusega otsustati kõiki ettepanekuid arvestada täielikult. Esimese muudatusettepaneku sisu on lühidalt kokku võttes see, et kui praegu kehtiva veeseaduse kohaselt koostab joogivee käitleja joogivee kontrolli kava kolmeks aastaks, siis edaspidi nõutakse selle ajakohastamist ja kooskõlastamist Terviseametiga iga viie aasta tagant.
Teise muudatusettepaneku tegemise tingis vajadus lahendada karjakasvatajate tõstatatud küsimus vabapidamisel olevate loomade sõnniku kompostimise kohta. Täiendusega reguleeritakse sõnniku kompostimisega seotud veekeskkonna kaitse meetmeid. Sätete jõustamine võimaldab loomapidajatel seadusega sätestatud tingimustel kompostida sõnnikut kuni 24 kuu jooksul haritaval maal ja hoida seda aunas.
Kolmas muudatusettepanek. Kehtiva veeseaduse järgi peab pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus olema veekogu piirist vähemalt 90 meetri kaugusel. Kuna veepiir võib aga aastate jooksul muutuda, siis nihkub ka sanitaarkaitseala ulatus. Seepärast on mõistlik seaduses sätestada erisus, et pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus võib olla väiksem kui 90 meetrit, kui ajalooline sanitaarkaitseala piir on asunud veekogu tavalisele veepiirile lähemal kui 90 meetrit. Seesugune probleem on pärit elust enesest, nagu on teada Ülemiste järve kohta. Nimelt, AS-i Maves aastatel 2007–2009 koostatud töös "Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt" on nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 meetrit ja kus sanitaarkaitseala veeseaduse nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. Selle 90 meetri sisse jääb osaliselt Tartu maantee ja ka mõned kinnistud.
Neljanda muudatusettepanekuga jäetakse eelnõust välja § 3 lõige 1, sest nimetatud lõikes sätestatud keeluaegade jõustumine 1. jaanuaril 2007. aastal ei ole enam asjakohane.
Komisjon langetas oma k.a 22. novembri istungil järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu 316 teine lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda 8. detsembril 2016; teha ettepanek eelnõu 316 teine lugemine lõpetada; juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu 316 kolmas lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda 13. detsembril k.a; teha ettepanek panna eelnõu 316 lõpphääletusele. Kõik nimetatud otsused langetas komisjon konsensuslikult. Aitäh!