Austatud härra juhataja! Head rahvasaadikud! Lugupeetud kaptenid ja meremehed, praegused ja tulevased! Mul on hea meel, et merenduse problemaatika on jõudnud lõpuks ka siia saali, meie rahvaesindajate ette. Merenduse probleemid ei ole mitte ainult väikese grupi ehk meremeeste mure, vaid need on terve Eesti rahva mure. See, et merendus on üks Eesti rahvuslikest eesmärkidest, on siililegi selge. Arvan, et seda toetab igaüks siin saalis.
Probleeme on palju ja me peaksime täna püüdma nendes natukene selgust saada. On ju lollilegi selge, et probleemid ei lahene iseenesest, vaid neid tuleb lahendada. Eesti merenduse rahvusvaheline konkurentsivõime väheneb aasta-aastalt, kuna meie oma riik ei ole järjekindlalt merendusega tegelnud samal määral kui meie head naabrid Läänemere rannikul. Ma ei taha väita, et üldse ei ole tegeldud, kindlasti on, kuid mitte küllaldaselt. Küsimus ei ole pelgalt laevanduses, vaid kogu merendusklastri haldamise või koordineerimise puudumises. See nn liberaalne majandusmudel on kahtlemata väga hea ja majandust toitev, kuid merenduse rahvusvahelistes konkurentsitingimustes see ei toimi, uskuge mind. Merel toimivad rahvusvahelised ärireeglid ja kitsalt riigisiseste normatiividega ei suuda me neid paraku muuta, küll aga paneme raskesse seisu meie reederid, meremehed ja kõik inimesed, kes merega seotud on.
Meie riigil on 45 000 ruutkilomeetrit maismaad ja väidetavalt 36 000 ruutkilomeetrit mereala. Miks väidetavalt? Kui te avate ENE, siis te sealt seda arvu ei leia. Kui te selle üldse kusagilt leiate, siis võib-olla internetist. Samuti on meil väidetavalt 2200 saart, aga võib-olla 1587, ka see arv on lõplikult selgeks tegemata. See viitab veel kord, et merendus kui majandusharu ei ole meie riigis kaugeltki mitte prioriteetne. See mitteprioriteetsus hakkab juba tõsiselt häirima kogu riigi informatsioonivälja. Meil on maa-ala haldamiseks olemas ministeeriumid, kes oma haldusalas selle teemaga tegelevad. Meil on olemas isegi Maaeluministeerium. Nagu Artur Talvik naljaga pooleks ütles, Maaeluministeerium võiks olla ka mereeluministeeriumiks. Aga paraku ei ole. Merega puutub Eestis kokku kaheksa, aga võib-olla ka üheksa ministeeriumi ja igas ministeeriumis on olemas koordineeriv haldusüksus, kuid merenduse valdkonnas see paraku nii ei ole. Teistel riikidel on olemas kas ministeeriumid, mingid institutsioonid või midagi muud. Ka Eestil on midagi muud. See midagi muud on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakond. Me lendame ja ujume ühekorraga. Selles osakonnas – imede ime! – on tööl ka üks mereharidusega inimene. Mis te arvate, kuidas siis saab merendus riiklikul tasandil olla Eestis koordineeritud? Ei kuidagi. Ja ei ole ka. Seda enam, et sellel osakonnal puuduvad vajalikud volitused ja ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil puuduvad vajalikud volitused.
Kui Euroopa Liit on ammu aru saanud, et merendus on väga oluline ja perspektiivikas majandusharu, siis Eesti arvab millegipärast teisiti. Euroopa Liit on lubanud oma liikmesriikidel toetada merendussektorit oma äranägemise järgi ning andnud volitused võtta meetmeid, mis on fikseeritud ka vastavates dokumentides, mida on kolm. Üks neist on "Community guidelines on State aid to maritime transport" aastast 2004. Need dokumendid on senini jõus. Meil käib paraku kõik vanaviisi. Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Aga uppuja ei ole mitte ainult merendus, kogu Eesti riik kannatab selle all. Suuresti just seetõttu on Eesti lipu all seilanud laevad ning Eesti laevaomanikud, nagu ma juba ütlesin, ja ka meremehed vabaturul ebavõrdse konkurentsi olukorras. See ei vasta ka Euroopa Liidu põhimõtetele. Mis te arvate, kui mitu kaubalaeva on sellise ebaadekvaatse ettevõtluskeskkonna tõttu praeguse seisuga Eesti laevaregistrisse jäänud? Null! Kui me taastasime iseseisvuse, siis oli neid 50, sh balkerid, mille veeväljasurve on 50 000 ja enam tonni. Kujutage ette, mitte 500, vaid 50 000 tonni! Suur osa nendest, üle poole nendest olid uued või päris uued ja modernsed laevad.
Meie lõunanaaber Läti on meie arvates palju vähem mereriik. Nendel ei ole ühtegi saart, meil on 2200 – isegi rohkem kui Kreekal. Lätis läks see olukord usinasti halvemaks, kuni selle hetkeni, kui nad said aru, et enam allapoole minna ei saa. Nad jäid pidama kahe laeva juures. Merenduse riiklike meetmete võtmise järel on neil laevade arv kasvanud 21-ni ja püsinud sellisena juba peaaegu kümme aastat, mis viitab sellele, et merendus on riigile vajalik. Ilmselt on merendus tulutoov.
Räägime nüüd rahast. Laevaomaniku kulud ühe madruse Eesti lipu all palgal hoidmiseks on circa 2000 eurot kuus, teistel Euroopa Liidu mereriikidel on need kulud väheke üle 1000. Ma pean silmas Hollandit, Taanit, Rootsit, Lätit, Leedut jt, samuti kolmandaid riike. Kuna ITF on kehtestanud laevadel ka miinimumpalgamäära, siis madruste nöörimisega seda vahet kinni ei mätsi. Me oleme seni suutnud reisilaevanduses vee peal püsida tänu sellele, et palgad meil ja Soomes on erinevad. Kuid see ei kesta igavesti. Palgad, nagu me teame, tõusevad isegi Eesti Vabariigis, ja tõusevad jõudsalt. Ühel päeval saabub see hetk, kui Tallink Grupp on sunnitud mõtlema hakkama, mis edasi saab. Toome näite. Kui Tallink Grupp viis oma reisilaeva Riia liinile, siis olid nad sunnitud selle laeva viima Läti lipu alla. Ena mul õnnetus, Läti lipu alla! Tulemus on küll natuke mõtlemapanev. Me kaotasime paarsada töökohta ja maksud laekuvad nüüd Riiale. Töökohad kadusid selle tõttu, et lipuriik määrab ise kindlaks laevameeskonna koosseisu. Enamik nendest inimestest liitus nende Eesti meremeestega – neid on circa 5000, aga võib-olla ka 6000 –, kes on sunnitud töötama võõra lipu all. Ega me ometi seda ei taha, et Kalevipoegi aina juurde kasvab!
Eestis registreeritud äriühingud opereerivad umbes 60 laevaga. Ma pean silmas laevu, mida võib laevaks nimetada, ehk aluseid veeväljasurvega üle 500 tonni, mis paraku kõik seilavad võõra lipu all. Seda sellepärast, et Eesti lipu all ettevõtlusega tegelda ei ole lihtsalt soodus. Laevaomanik ei saa kahjudega töötada. Nende ja teiste laevade toomiseks Eesti registrisse on tarvis viivitamata – seda oleks olnud tarvis juba eile – võtta riiklikke meetmeid, mis tagaksid laevandusettevõtlusele võrdsed konkurentsitingimused.
Merendusnõukoda, kuhu kuuluvad mitmed kaptenid, näiteks kapten Uno Laur, aga ka teised, reederid, sadamate ja merega seotud inimesed, muidugi ka mereakadeemia direktor, on juba aastaid pakkunud, et võiks olla meetmete pakett, mis aitaks Eestil sellest olukorrast välja tulla. Kusjuures need meetmed ei nõua riigilt uusi investeeringuid, küll aga peaksid tooma otsest ja kaudset kasu. Need meetmed tähendavad meie seaduste ja eriti maksupoliitika muutmist. Esimene ettepanek on just maksusüsteemi muudatuste kohta. Teine ettepanek on laevade tonnaažimaksu kohta, eriti peetakse silmas laevade ehitamist. Kolmas ettepanek on laevade ehitamiseks võetavate krediitide riikliku garanteerimise kohta. Me ju teame, et laevaehitus on ääretult kallis. Minu teada ei olegi Eestis nii rikast inimest, kes oleks suuteline kahemiljonilist laeva n-ö puusalt tulistades valmis ehitama. Neljas ettepanek on laevaühingu kui ettevõtlusvormi legaliseerimise kohta. Mida see tähendab? Kui inimestel on rahajääke – kahtlemata on kõigil midagi sukasäärde pandud –, siis nende jääkide investeerimine laevandusse oleks väga teretulnud, kuid selleks peavad need toimingud olema juriidiliselt kaetud ja riigi poolt kaitstud.
Kõige pakilisemad oleksid muidugi muudatused maksupoliitikas ja õigusaktides, mis tagaksid Eesti lippu eelistavatele meremeestele või reederitele samalaadsed tingimused, kui on nende konkurentidel Balti merel ja mitte ainult seal, vaid kogu maailmamerel. Teadupärast on merendus rahvusvahelise äri ala. Kogu see raha, mis merenduses liigub, on ekspordiraha, vanasti öeldi selle kohta kuldrublad. Seetõttu võitlevad kõik riigid selle eest, et oma merendussektorit toetada ja saada neid ekspordisummasid oma eelarvesse. Isegi Luksemburgil on kaubalaevastik. Kui mitu kilomeetrit on Luksemburgil aga merepiiri? Minu arvates tal seda ei ole ega saagi olla. Aga Luksemburg on aru saanud, et merebisnis on riigile kasulik.
Praegu on paljud meremehed, vist isegi enamik 5000-st Eesti meremehest teiste riikide maksuresidendid ning nad on oma sotsiaalsed probleemid lahendanud väljaspool Eestit. Aga nad on Eesti Vabariigi kodanikud. Mis saab nendest siis, kui nad ükskord koju tulevad? Kes neid siin ootab? Riik neid ei oota ju.
Me oleme uurinud teiste Euroopa Liidu mereriikide positiivseid kogemusi. Näiteks on Holland suuruselt meiega võrreldav riik, seal elab küll natuke rohkem inimesi, merd on pindalaga võrreldes niisama palju kui meil, aga saari on muidugi jälle vähe. Hollandis kasvas peale riiklike laevandusmeetmete võtmist kommertsaluste arv 550-st 700-ni. Enne seda oli neil sama protsess nagu meilgi: laevad läksid lihtsalt Hollandi lipu alt ära, sest raske oli majandada.
Maksutulu tekkimisega kasvaksid ka kõigi muude riigimaksude laekumised ja ettevõtluse käive meremajanduses. Tuletan meelde, et me räägime teenuste ekspordist. Kordan: ekspordist, mitte impordist. See peaks olema iga riigi otsene eesmärk. Hollandis tehtud uuringu tulemused viitavad sellele, et omamaise ettevõtluse kasv merenduses toob kaasa merendusega seotud ettevõtluse kasvu maismaal proportsioonis 1 : 3. Kui see suhe üle kanda tööhõivele, saame tulemuseks, et üks lisandunud meremees Eesti lippu kandval laeval loob maismaal töökoha kolmele inimesele. Ma ei räägi isegi taristu arengust, raudteest ega sadamatest.
Tonnaažimaks – miks ma sellest üldse juttu teen? Kahtlemata ei ole see tänase päeva probleem, kuid kui me vaatame tulevikku ja soovime ehitada uusi laevu, siis tonnaažimaksu üle tasuks mõtelda, tonnaažimaks versus ettevõtte tulumaks. Ka laevade ehitamiseks või soetamiseks võetavate laenude riiklik garantii oleks efektiivne faktor uute aluste Eestisse toomisel.
Me loodame, et meie valitsusel jätkub nii palju kainet mõistust ja otsustusvõimet, et sel Eestile keerulisel ajal suudetakse nende meetmetega arvestada ja need ellu viia. Aeg jookseb ja me oleme niigi juba hiljaks jäänud. Merendus on Eesti rahvuslik huvi, meie ajalooline pärand. Me oleme 5000 aastat kandnud mererahva tiitlit. Vaevalt me tahaksime seda täna siin maha matta. Tänan tähelepanu eest!