Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 2. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Jüri Adams, palun!

Härra istungi juhataja! Mul on põhjust anda Vabaerakonna fraktsiooni nimel üle Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle sisu on järgmine. Nimelt võeti VIII Riigikogus 1995. aastal KMÜ, st Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsemise ajal vastu praeguseni kehtiv Vabariigi Presidendi valimise seadus. See oli palju aastaid peaaegu unustatud, aga praeguseks teab selle sisu vist iga poliitikahuviline eestlane. Sinna on sisse kirjutatud niisugune asi, et valijameeste kogus võib presidendi valimine ebaõnnestuda ja tulla tagasi Riigikokku. Kuidas see peaks toimuma, seda ei tea keegi, sest keegi ei ole selle peale mõelnud. Tagantjärele Põhiseaduse Assambleest mahajäänud materjale vaadates on täiesti selge, et niisugust mõtet ei olnud mitte ühelgi Põhiseaduse Assamblee liikmel kunagi. Kõigil oli arusaam, et kui juba valimine jõuab valijameeste kogusse, siis seal peab president ära valitama. Nii et selles mõttes ei olnud tegu suure kompetentsiga, sest 1995. aastal ei olnud selle seaduse tegemise juures ühtegi inimest, kes oleks tundnud Põhiseaduse Assamblee tööd, ja ka neid tekste ei olnud avaldatud. Meie eelnõu näeb ette parandada kehtivat Vabariigi Presidendi valimise seadust selliselt, et teie kõigi toetusel saaks igaveseks välistada võimaluse, et valijameeste kogus võiks tulemus äparduda.

Palun Riigikogu kõnetooli Siret Kotka!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel soovin üle anda arupärimise. See arupärimine on majandus- ja taristuminister Kristen Michalile ning puudutab põllutöömasinate liikumist sõiduteel. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on andnud määruse, mille järgi näiteks kombaini või suuremat traktorit käsitletakse eriveosena. See tähendab, et kui kombain sõidab ühelt põllult teisele, peab tal olema saateauto, mille juhtimiseks peab inimesel olema autorongi juhtimise õigus, ja veel peavad seal olema vilkurid ning suur ja lai silt. Kõik see on aga põllumeestele, saate isegi aru, väga suur koorem. Meie küsimus ongi, kas seda on ikka vaja. Teine probleem on see, et need saateautod on tekitanud liiklusohtlikke olukordi. See kolonn on aeglane ja inimesed, kes sõidavad tavaautoga, ei oska arvestada, et kombaini ees võib veel olla saateauto. Meie küsimused on ka selle kohta, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole leidnud, et võiks teha ohutus- ja teavituskampaania, selgitamaks, et sellised asjad on üldse olemas. Kõige selle kohta ongi meil majandus- ja taristuministrile neli küsimust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Krista Aru!

Austatud istungi juhataja! Head rahvaesindajad, ilusat vastupanuvõitlejate päeva! Täna on meil selline tähtis ja väga oluline päev. Minul on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel rõõm anda üle arupärimine haridus- ja teadusminister Maris Laurile. 20. augustil toimus Teadus- ja Arendusnõukogu koosolek. Kahjuks on Teadus- ja Arendusnõukogu kodulehekülg väga väheinformatiivne. Viimane sealne sissekanne pärineb s.a 1. märtsist, praegu on teatavasti septembri lõpp. Arupärimine ei puuduta siiski nende kodulehekülge, vaid puudutab kõiki neid tegevusi, mis toimuvad pärast Teadus- ja Arendusnõukogu ehk Oki raporti valmimist. Teatavasti on ja oli selle raporti üks põhilisi soovitusi hakata teadus- ja arendusasutusi ning kõrgkoole konsolideerima. See võib ju mõne asutuse suhtes olla väga otstarbekas, kuid enne seda, kui lõhkuda ära töötav asutus, peavad olema tehtud analüüsid ning peab olema ka kindlus ja selgus selles, mis edasi saab. Kõige rohkem valutab meie süda Eesti Keele Instituudi tuleviku pärast, sest teatavasti minnakse edasi ka võimalusega ühendada Eesti Keele Instituut Tartu Ülikooliga. Meil on üle anda arupärimine viie küsimusega. Aitäh!

Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist ning Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 92 Riigikogu liiget, puudub 9.

Asume tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 235 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tarmo Tamme!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna tutvustan ma teile ühte väga head eelnõu, mille eesmärk on loobuda kütuseaktsiisi tõstmisest 2017. ja 2018. aasta 1. jaanuarist. Praeguses majandusolukorras mõjuks selline tõstmine selgelt negatiivselt ega aitaks kaasa suurema majanduskasvu saavutamisele. Viimastel aastatel on majanduskasvu prognoose kärbitud kaheksal korral. Kütuseaktsiisil on majanduskasvule otsene negatiivne mõju. Eelmise aasta 25. mail algatas Vabariigi Valitsus sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega muudeti seitset seadust. Teiste seas muudeti alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust ning tõsteti kütuseaktsiisi. Selle tõttu tõusis 1. veebruarist bensiiniaktsiis 10% ning diislikütuseaktsiis 14%. Sellega kallines bensiiniliiter 5,1 senti ning diislikütuseliiter 6,6 senti. Kuni käesoleva aasta 1. veebruarini oli bensiini aktsiisimäär 422,77 eurot ning diislikütuse aktsiisimäär 392,92 eurot 1000 liitri kohta. Eelmise aasta 15. juunil vastuvõetud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seadus tõstis k.a 1. veebruarist bensiini aktsiisimäära 465 eurole ning diislikütuse aktsiisimäära 448 eurole 1000 liitri kohta. Alates 1. jaanuarist 2017 on bensiini aktsiisimäär 512 eurot ja diislikütuse aktsiisimäär 493 eurot 1000 liitri kohta ning alates 1. jaanuarist 2018 on bensiini aktsiisimäär 563 eurot ja diislikütuse aktsiisimäär 542 eurot 1000 liitri kohta.
Kütuseaktsiisi tõstmist põhjendati eelkõige sellega, et kütuseaktsiisi ei ole pikka aega tõstetud ning seetõttu on kütus teiste hindadega ja inimeste palkadega võrreldes suhteliselt odavaks jäänud. Samas pole hinnatõus viimastel aastatel olnud nii kiire, et saaks põhjendada aktsiisi tõstmist sellises mahus. Kui võtta aluseks 2011. aasta hinnatase, siis on tarbijahinnad tõusnud 8%. Seega tagas 1. veebruaril toimunud bensiiniaktsiisi 10%-line ja diislikütuseaktsiisi 14%-line tõus, et aktsiisi mõju ei väheneks ning indiviidide käitumises oleks tagatud keskkonnahoiu aspekt. Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi põhjal prognoositakse tarbijahinnaindeksi tõusuks 2016. aastal 0,3%, 2017. aastal 2,7% ning 2018. aastal 2,9%. Kui võrrelda kütuseaktsiisi tõstmist tarbijahinnaindeksi kasvuga, siis jõuame järeldusele, et 2018. aastal on tarbijahinnaindeks võrreldes 2011. aastaga kasvanud 14%, bensiiniaktsiis 33,2% ning diislikütuseaktsiis koguni 37,9%.
Juba sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas tõdeti, et eksisteerib risk, et piiriäärsete alade elanikud võivad hakata Lätis tankimas käima. TNS Emori uuringust on selgunud, et 49% Eesti transpordiettevõtteid on kütuseaktsiisi tõusu tõttu hakanud kütust tankima madalama aktsiisimääraga riikides, nagu Lätis, Leedus ja Poolas. Peale selle tunnistasid 36% ettevõtjatest, et on seda kaalunud. Uuring hõlmas ka kütuse jae- ja hulgimüüjaid, kellest 75% märkisid, et nende kliendid on Eestis müüdava kütuse tarbimist vähendanud ja hakanud kütust ostma mõnest teisest riigist. Statoili andmetel on pärast kütuseaktsiisi tõusu Eestis diislikütust tangitud sadu tuhandeid liitreid vähem. On reaalne, et transpordiettevõtete kütusetarbimine Eestis väheneb kuni 40%. Olerexi arvutustele tuginedes võib riik jääda ilma isegi kuni 35 miljonist eurost.
Kui võrrelda kütusehindu ning kütuseaktsiisi Eestis ja Lätis, siis selgub, et hinnavahe annab selge eelise Lätile. Eriti suur vahe on diislikütuse aktsiisimääras, mis Eestis on 31,3% kõrgem kui Lätis. Aktsiisitõusu planeerides rõhutati, et ka Läti tõstab kütuseaktsiisi ning seetõttu probleemi ei teki, aga see vastab tõele vaid osaliselt. Kui Eestis tõusis käesoleval aastal bensiiniaktsiis 10% ning diislikütuseaktsiis 14%, siis Lätis olid need numbrid 7% ja 3%.
Kütuseaktsiisi tõus mõjutab just transpordiettevõtete käitumist, kuna neil on võimalik logistika planeerimisel valida, millises riigis nad tangivad. Raske on ka transpordiettevõtetele ette heita, et nad Eestis ei tangi ja eelistavad riike, kus aktsiis on madalam ning hind odavam. Toon näite selle nädala hinna kohta. Kaks Statoili teenindusjaama, üks Tallinnas ja teine Riias: Tallinnas Sõpruse puiesteel maksis eile liiter diislikütust 1,021 eurot, sama diislikütuse hind Riia tanklates oli 0,954 eurot. Hinnavahe on 7% ning 6,7 senti liitri kohta. Paneme nüüd ennast transpordiettevõtja olukorda. Suurel raskeveokil on 1000-liitrine kütusepaak, hinnavõit paagilt on seega 67 eurot. Arvestame seejuures, et transpordisektoris on konkurents väga tihe. Mulle tuleb meelde kolleeg Kadri Simsoni infotunnis rahandusminister Sven Sesterile esitatud küsimus. Ta küsis, mida teeks rahandusminister sellises olukorras, kui ta oleks transpordiettevõtja. Me ei saanud vastust. Loomulikult käsiks ta oma juhtidel tankida Lätis, sest muidu see ettevõte vee peal ei püsiks.
Samuti soodustab kõrge diislikütuseaktsiis võimalikke maksupettusi. Juba praegu on liikvel segukütus diislikütusest ning raskest kütteõlist, mida maksustatakse kui rasket kütteõli, kuid mida saab kasutada diislikütusena. Alates 2016. aasta veebruarist on raske kütteõli ja diislikütuse aktsiisi vahe peaaegu kaheksakordne. Lisaks on maksuameti töökohustuste hulka taas lisandunud kütusemuulade jahtimine. Need tangivad Lätis kütusepaagi täis, seejärel sõidavad Eestisse, kus sama kütus pumbatakse firma teistesse autodesse. Tegemist on sisuliselt kütuse impordiga, aktsiisivahe aga jäetakse Eesti riigile tasumata. Pärast kütuse aktsiisimäära tõstmist järgmisel aastal suureneb motivatsioon sellist skeemi kasutada veelgi. Kui praegu on aktsiisierinevus diislikütuse puhul 107 eurot 1000 liitri kohta, siis 1. jaanuarist on vahe juba 152 eurot 1000 liitri kohta. Läti valitsusel pole kavas kütuseaktsiisi tõsta.
Kütuseaktsiisi, peamiselt diislikütuseaktsiisi tõus suurendab ka riigi kulusid. Riigiasutuste kogukulu sõidukikütusele vee-, õhu- ja maismaatranspordis oli 2014. aastal 14,2 miljonit eurot. Võttes arvesse prognoositava aktsiisitõusu mõju kütuse lõpphinnale, suureneksid riigiasutuste kulud kokku 708 000 eurot aastas. Suuremad kütusekulud, circa 70% kogu riigi kütusekuludest, on Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas, mistõttu on kütuseaktsiisi tõusul suurem mõju nimetatud valitsusaladele.
Eelnõu seadusena vastuvõtmine parandab maapiirkondade elanike transpordivõimalusi, sest ühistranspordiühendused on maapiirkondades kehvad. Samuti paraneb ettevõtete konkurentsivõime. Vähe on räägitud sellest, et aktsiisitõusud mõjutavad ka põllumeeste kasutatava kütuse hindu ja sellega põllumeeste konkurentsivõime väheneb veelgi. Ma loodan, et loogiline majanduslik mõtlemine on täna võitja ning head kolleegid toetavad seda väärt eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Mõlemad Martinid on küsimustega siin esireas. Palun, Martin Repinski!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus eridiisliaktsiisi kohta. Selle seadusega, mida me tahame praegu muuta, aktsiisi jällegi tõsteti. Me teame, et põllumajandus on kriisis ja põllumeestele võib olla tuhat eurot määrav selleks, et firma kinni panna või lõpetada põllumajandustootmisega tegelemine. Eridiisel on tähtis komponent põllumajandussaaduste tootmisel ja ka loomakasvatuses. Kas te ei arva, et oleks õige paariks aastaks üldse loobuda eriotstarbelise diislikütuse aktsiisist? Kas see poleks näiteks viieaastases perspektiivis eelarvele hoopis kasumlik? Kindlasti ei oleks see mingi sotsiaalne toetus, vaid see oleks riigi huvides, ma arvan. Kas te olete sellega nõus?

Aitäh! Kütuseaktsiisi tõusu põhiline tagajärg on see, et meil pole majanduskasvu. Selle aasta majanduskasv on 1,3%. Viimastel aastatel on Eesti majanduskasvuprognoosi kärbitud kaheksal korral. Kütuseaktsiis on üks faktor, mis mõjutab otseselt ettevõtete konkurentsivõimet ja majanduskasvu. Kui tulla põllumeeste juurde, siis me oleme aktsiisipoliitikas valinud naabritest täiesti erineva tee. Kui naabritel on elektriaktsiis ja kütuseaktsiis Euroopa Liidu miinimummäära lähedal, siis meie oleme püüdnud nende abil riigieelarvet täita. See ei ole jätkusuutlik, sest ühel aastal see kindlasti kiilub kinni. Ma arvan, et see toimub juba järgmisel aastal. Ministeeriumi esindajad on tulnud välja väitega, et aktsiis ju laekub. Aga põhjus on suhteliselt lihtne: sellel aastal viidi teadlikult kütuseaktsiisi tõus 1. veebruarile ja järgmine tõus on 1. jaanuaril 2017. Nii et sisuliselt soetatakse varusid ja aktsiisilaekumine jääb selle aasta eelarvesse. Nendele arvudele tuleks väga skeptiliselt läheneda. Mis puudutab põllumehi, siis erinevalt jälle naabritest suurendab kütuseaktsiis ka meie põllumeeste kulutusi. Kui varem oli erimärgistatud kütuse aktsiis 110 eurot 1000 liitri kohta, siis see tõuseb 160 eurole, nii et sisuliselt pannakse kolmandik otsa. Vaevalt see põllumeeste konkurentsivõimet suurendab, selle taipamiseks ei pea eriti tark olema.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud ettekandja! Osaliselt on seda teemat siin juba puudutatud. Minul on meeles, et kui me siin maksutõusude kobareelnõu arutasime, siis meie juhtisime korduvalt tähelepanu asjaolule, et kui makse tõsta, siis sellele ei pruugi järgneda mitte maksulaekumise paranemine, vaid maksulaekumine võib hoopis väheneda. Selle üle on tõsine vaidlus, kas maksulaekumine on meil oluliselt paranenud või on see vähenenud või millise maksu laekumine on paranenud ja millise maksu laekumine vähenenud. Kas te saate sellele natuke valgust heita? Teiseks, seesama konkurentsivõime küsimus. Kui me isegi usume ametlikku statistikat, et maksulaekumine läheb tõusvas joones, siis tegelikult ei ole Rahandusministeeriumil mitte midagi kosta selle peale, et Eesti majanduskeskkond on saanud ränga põntsu meie naabritega võrreldes ehk meie konkurentsiolukord on kehvemaks läinud. Mida Rahandusministeerium selle peale kostab?

Aitäh! Loomulikult mõjutab aktsiisitõus majanduskasvu negatiivselt. Nagu siin juba juttu oli, viimastel aastatel on majanduskasvuprognoose kärbitud. Vaatame naabrite käitumist. Leedu püüdis ka ühepoolselt kütuseaktsiisi tõsta, kuid sai nelja kuuga aru, et see on hukatuslik, ja langetas nelja kuu pärast aktsiisimäära uuesti. Kui võrrelda Läti ja Leedu aktsiisimäärasid, siis need liiguvad peaaegu võrdselt, 10 eurot ühele poole, 10 eurot teisele poole. Nad jälgivad naabrite käitumist, aga meie käitume risti vastupidi. Meil on aktsiis läinud juba kolmandiku võrra kõrgemaks kui naabritel ja sellel on kindlasti tagajärjed riigieelarvele. Kas neid miljoneid, mis naaberriikidesse lähevad, on 10, 20 või 30, on omaette küsimus. Ühel aastal saame riigieelarve n-ö aktsiisitõusuga täis, aga see ei ole jätkusuutlik. See poob ettevõtlust, see poob konkurentsivõimet ja selle peale ei saa riigirahandust üles ehitada. Riigirahanduse peaks üles ehitama majandusele ja majandusest laekuvatele maksudele. Nii et me käitume naabritega võrreldes täiesti erinevalt. Võtame elektriaktsiisi. Mõni päev tagasi ilmus tabel selle kohta, millistes riikides püütakse suurtarbijate elektriaktsiisi vähendada. Me oleme võtnud suurtarbijate elektriaktsiisiks Euroopa Liidu maksimaalmäära. Saksamaal on see 0,5%, mis on Euroopa Liidu minimaalmäär. Kui meil makstakse aktsiisi üheksa korda rohkem, siis ei olegi ettevõtetel võimalik konkurentsis olla. Meil tullakse nende asjade peale väga hilja, paraku nii on. Sellel on otsene mõju konkurentsivõimele ja ettevõtlusele, riigieelarve on teine asi selle kõrval. See ei ole jätkusuutlik, järgmisel aastal kiilub see asi kindlasti kinni, sest me ei saa nii palju naabritest erineda. Täna ei ole küll teemaks alkoholiaktsiis, aga ma ütlen, et me oleme muutunud nii kalliks riigiks, et näiteks soomlased jätavad Eesti juba vahele, nad siia oma raha enam maha ei jäta ja lähevad alkoholi järele Lätti. See ei ole normaalne! See ei ole, sõbrad, normaalne! Vaadake oma strateegia üle. Selliselt edasi minna ei ole võimalik, varem või hiljem hakkate te sellest aru saama.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen oma küsimusega tagasi rahanduskomisjonis toimunud eelnõu arutelu juurde. Rahandusministeeriumi esindajad ütlesid väga rahulolevalt, et tegelikult kütuseaktsiisi sellel aastal ikkagi laekub. Nad väitsid, et kuigi rahvusvaheliste vedudega tegelevad firmad on hakanud tankima väljaspool Eestit, odavama aktsiisiga riikides, siis näiteks ühistranspordiettevõtted seda teha ei saa. Nemad peavad ka tõstetud aktsiisist hoolimata tankima oma paake siin, Eestis. Kas aktsiisitõus on ühistranspordile kuidagi teisel viisil riigieelarvest kompenseeritud või peavad transpordiettevõtted aktsiisitõusu tõttu kallinenud hindu korvama piletihinna tõusuga?

See ongi see konkurentsiküsimus. Lõppkokkuvõttes tuleb kusagilt see raha tagasi võtta, kas tarbija käest või ettevõtte kasumist, kui seda on tekkinud. Selle aktsiisitõusu peab keegi kinni maksma. Loomulikult, Tallinna taksojuht ei lähe ju Lätti tankima ja Tallinna bussiettevõte ei lähe ka Lätti tankima. See on valitsuse suur rõõm, et nii suur osa Eesti majandusest on koondunud Tallinna ümbrusesse, see annab ka suurema julguse aktsiisi tõsta. Aga lõppkokkuvõttes vähendab see ju konkurentsivõimet. Ma toon laekumise kohta konkreetse näite. Selle aasta aktsiisitõus viidi teadlikult 1. veebruarile. Kui veebruaris laekus diislikütuseaktsiisi 56 miljonit, siis märtsis ainult 6 miljonit, aprillis 13 miljonit, mais 20 miljonit, juunis 20 miljonit ja juulis 22 miljonit. Kõik need on väiksemad arvud kui eelmisel aastal, olgugi et aktsiisikasv pidi 14% suurem olema. Jah, augustis tuli aktsiisilaekumist juurde, aga sellel on ka põhjus, sest kui ettevõtjal on vaba raha, siis ta hakkab koguma juba järgmist kütusevaru, kuna 1. jaanuarist ootab ees uus aktsiisitõus. Siin ei ole millegagi võrrelda ega millegi üle rõõmustada.

Märt Sults, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Hea ettekandja! Peaminister ütles ühes meediakanalis, et aktsiiside ja hindade erinevus Eestis ja Lätis on tingitud sellest, et kaubal on Eestis ja Lätis erinev omahind, Eestis on omahind kõrgem, Lätis madalam. Aga ta unustas mainida, et Lätis on ka Eesti viin odavam. Mis te arvate sellest sõnast "omahind"? Kuidas saab omahind, tootmishind, teisel pool piiri teistsuguseks muutuda?

Tootmishind läheb ka seetõttu kõrgemaks, kui sa pead maksma kõrgemaid riigimakse. See ongi see konkurentsiküsimus, millest ma kogu aeg räägin. Ma lähen natuke jälle teemast kõrvale, mina ei ole suur alkoholitarbija, aga kui alkoholitootjad kaotavad töökohti ja kaotavad turgu ning kaubandus kaotab töökohti ja kaotab turgu, siis see ei ole riigile kasulik. Ka bensiinijaamades on töökohad jne. See teema on laiem. Riik peaks selle raha saama kätte pigem teistmoodi, mitte otse aktsiisidest, sest nii ta tegelikult pigem kaotab raha.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Kuulasin teie vastuseid ja mul tekkis küsimus. Te rääkisite, mis on normaalne ja mis mitte. Te ütlesite väga selgelt, et on täiesti ebanormaalne, kui soomlased ostavad viina Lätist. Kas teie meelest on väga normaalne see, kui soomlased ostavad viina Eestist?

Jah, see on normaalne, sest see ergutab Eesti majandust. Kui riik muutub niivõrd kalliks, et siia ei taha keegi tulla, siit sõidetakse ainult läbi, siis see on ebanormaalne, hea kolleeg Rainer. Riik peaks hinnatasemelt olema atraktiivne. Kui keegi väidab, et aktsiisipoliitika tõttu jättis keegi Eestis alkoholi tarbimata, siis olge hea ja näidake mulle seda inimest! Ma annan talle viis pihku ja ostan talle ... Ma ei tea, mis ma talle ostan. Arva ise, mis ma talle ostan. See ei ole põhjus! Vaata, millised on alkoholihinnad Prantsusmaal või Hispaanias. Seal peaksid kõik lausa purjus olema.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg Tarmo Tamm! Reformierakond on tuntud selle poolest, et talle meeldib makse tõsta ja ta on ettevõttevaenulik. Seda teavad minu meelest kõik. Mäletan aega, kui Keskerakonna noortekogu ristis Ansipi Aktsiisi-Ansipiks, sest Reformierakonnale meeldib väga kaudseid makse tõsta. Kuidas komisjonis tundub, kas seda poliitikat, mida ajab Reformierakond, ajavad ka IRL ja sotsid? Kas ka nemad on ettevõttevaenulikud?

Aitäh! Kui valitsetakse koos, siis ka vastutatakse koos. Kui keegi nuriseb Eesti ettevõtluse konkurentsivõime üle, siis tuleb vastutada kolmel erakonnal, need on Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid. Ei saa öelda, et Reformierakond on ainuvastutaja. Seda ma küll ei saa öelda, et Reformierakond oleks kuidagi teistmoodi käitunud kui IRL ja sotsiaaldemokraadid – valitsetakse koos ja vastutatakse koos. Kui majanduskasvu ei ole, siis vaadake nende kolme erakonna poole, kusagile mujale vaadata ei ole mõtet.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetav ettekandja, kõigepealt aitäh vajaliku teema tõstatamise eest! Meie noor peaminister armastab siin saalis aeg-ajalt pidada meile majanduse ja rahanduse teemal loenguid ning meid õpetada. Ta armastab rõhutada, et aktsiisid on vajalikud selleks, et inimeste käitumist muuta. Kuidas sina aru saad, milliste inimeste käitumise muutust kütuseaktsiisi tõusuga taotleti ja taotletakse?

Aitäh hea küsimuse eest! Ilmselt muudetakse nende inimeste käitumist, kes elavad maapiirkondades, sest nad ei saa enam nii palju ringi sõita. Neil jääb laps huviringi ja kooli viimata, kusagile jääb sõitmata. Nende käitumist küll muudetakse. Vaevalt et see Tallinna inimeste käitumist muudab, aga maapiirkonna inimeste käitumist muudab see kindlasti, sest seal arvestatakse igat senti. See on nagu paratamatus, et minnakse naaberriikidesse, kus on odavam teenus ja kütus. Mõni arvab ka, et kui me tõstame hotellide käibemaksu 5%, siis sellest pole midagi hullu, kui soomlased hakkavad Eesti asemel mujal ööbima, et see ei ole nagu mingi probleem. See ongi käitumise muutmine. Peale selle tekitab see salaturgu ja uusi ahvatlusi. Kui Läti rahandusminister andis intervjuu kas Äripäevale või Ärilehele, siis ta ütles, et ei ole võimalik, kui riik tõstab aktsiise aastas üle 2% või 2,5%, see ei ole mitte kuidagi argumenteeritav ega vastuvõetav. Meie tõstame näiteks kahel järgmisel aastal 21%. Me erineme oma loogika ja arusaamise poolest naabritest täiesti. Kindlasti mõjutab see nende inimeste käitumist, kes ei saa enam teha neid sõite, mida nad on planeerinud. Kindlasti mõjutab see ka seda, et tootehinnad muutuvad kõrgemaks. Olgu need kauplused või transpordiettevõtted, kes kaupa veavad – kõik jäävad kaotajaks. Nad konkureerivad ju avatud turul. Minu arusaamist mööda võivad hindu ühepoolselt tõsta sellised riigid, mis on suletud, nagu Põhja-Korea. Seal ei ole võimalik, et raha laekuks teistmoodi, kui sa oled planeerinud. Kui meil on avatud majandusega ja avatud piiridega riik, siis ei saa seda rakendada. Leedu näide on väga õpetlik. Nad said nelja kuuga aru, et see on hukatuslik, ja muutsid aktsiisid võrdseks naabrite Läti ja Poola aktsiisidega.

Remo Holsmer, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et riik ei tohiks aktsiiside kaudu mitte mingil juhul eelarvesse raha saada ja ütlesite, et riik peaks seda tegema teistmoodi. Äkki te kirjeldate seda "teistmoodi"? Milliseid makse teie sooviksite suurendada? Keskerakond on teinud ettepanekuid suurendada mitmeid toetusi miljonite, kui mitte öelda sadade miljonite eest. Kust, milliste maksude abil te näete seda raha eelarvesse tulevat?

Aitäh! Hea küsimus. Mina ei ole öelnud, et aktsiiside arvel ei saa riigieelarvet täita. Ma räägin, et me ei saa aktsiisi tõstes käituda naabritest erinevalt. Aga riigieelarve põhikulutusi korraldavad teil ju sotsid, nemad on koalitsioonilepingusse sisse kirjutanud, mida nad soovivad, ja selle tõttu neid aktsiise tõstetaksegi. Keskerakond ei ole valitsuses ja ka komisjoni esimees ei ole meie erakonnast. Meie poliitikat selles valitsuses ei ole. Aga kindlasti ei ole Eestis võimalik edasi minna ja riigieelarvet mingilgi määral tasakaalu saada, kui ei hakata astmeliselt maksustama, ükskõik mis variandis. Esimene samm on teil tehtud: madalapalgalistele maksate te tulumaksu tagasi astmeliselt. Ega sellest pääsu ei ole ja ei ole ka pääsu sellest, et ettevõtted hakkavad maksma klassikalist tulumaksu. Ükskõik, kas see jõuab teile kohale aastal 2017 või 2018, aga see kindlasti jõuab kohale. Teisiti ei ole võimalik, sest madalapalgaliste käest enam rohkem midagi võtta ei ole. Seda, et aktsiise ei tohiks üldse olla, pole ma öelnud, seda võib stenogrammist kontrollida. Aga me ei tohi aktsiisitõusu poolest naabritest mitu korda erineda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Meenutame eelmist aastat, kui see n-ö kobarseadus vastu võeti. See tekitas ju väga suurt vastuseisu ka koalitsioonierakondade liikmete seas. Asi läks koguni niikaugele, et valitsus oli sunnitud selle seaduse vastuvõtmise siduma usaldushääletusega, muidu oleksid ka koalitsioonierakondade liikmed need seadused ükshaaval või ka kobarana tagasi lükanud. Mis te arvate, kuidas nüüd selle eelnõuga läheb? Kas koalitsioonierakondade liikmete seas pääseb võidule terve mõistus või allutakse ikkagi käsuliinile ja parteidistsipliinile, mitte ei järgita Eesti huve?

Rahvasaadikutel on nüüd võimalus näidata, kas nad toetavad majanduskasvu, ettevõtlust ja konkurentsivõimet või mõtlevad nad ainult sellele, et saaks veel ühe aasta valitseda. Selline aktsiisitõusupoliitika jookseb varem või hiljem kinni. Ma arvan, et see kinnijooksmine toimub juba järgmisel aastal, sest järgmisel aastal aktsiise ei laeku, kuna selle aasta lõpul varutakse n-ö järgmise aasta kütus ette ära ja kogu aktsiisilaekumine jääb sellesse aastasse. Aga tõehetk on mõne minuti pärast. See, kas nad toetavad transpordiettevõtteid ja põllumehi, kuidas nad käituvad, selgub peagi. Täna ei ole meie ees tõesti kobareelnõu. Laua peal on konkreetne eelnõu, mille mahahääletamine võimaldab tõsta aktsiisi kolmandiku võrra kõrgemaks kui näiteks Lätis ja kahel järgmisel aastal tõsta seda 21%, kuna naabrid ei tõsta. See ongi valikute küsimus. Tegelikult hääletatakse ju selle poolt, kas saab veel ühe aasta valitseda või mitte.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Mulle väga meeldis, et sa võtsid võrrelda seda olukorda meie saatusekaaslaste Läti, Leedu ja Poola olukorraga, mitte ei rääkinud Nicaraguast või näiteks Mongooliast, kus on hoopis teised olud. Ka mind erutab soomlaste ja alkoholi teema. On teada, et nad tõepoolest käivad rohkem praegu Lätimaal, ostavad sealt viina ja muid joovastavaid jooke. Kahtlemata rikuvad nad sellega oma tervist. On sul andmeid, kas soomlased selle võrra rohkem Lätis ka arsti juures käivad? Minu loogika ja kogemus ütlevad, et nad on erinevatel põhjustel väga kiindunud Eesti meditsiini. Võib-olla peaksime rohkem panustama meie meditsiiniasutustesse, muu hulgas tõstma arstide palka, mida need on ammu soovinud ja oodanud. Kahjustatud tervisega soomlased tulevad siis meile ennast ravima.

Aitäh! Hea küsimus. Soomlaste pärast ei pea muretsema, Soome riik saab ise endaga hakkama, aga ka meilt käiakse väga palju Lätis alkoholi ostmas ning kogused on järjest suuremad ja suuremad. Mida see endaga kaasa toob? Sisuliselt viiakse maksuraha Lätti, aga raviraha tuleb meil leida kusagilt mujalt. Ega aktsiisitõusuga joomist ei piira. Sisuliselt on nii, et aktsiisiraha ja käibemaksuraha viiakse Lätti, aga ravikulud tuleb kanda meil, sest inimene tuleb Eestisse tagasi ja alkohol on loomulikult tema tervist rikkunud. Soomlaste kohta ei oska ma vastata, ma arvan, et nad saavad ise hakkama. Ent ma olen kurb, et me kaotame konkurentsivõimes, olgu turismis või mingil muul alal. Kui me tõstame veel 5% hotellide käibemaksu, siis soomlased lähevad hoopis Riia hotellidesse ning Tallinnasse enam ei tule. See hotellide käibemaksu teema on ees ootamas. Ei ole võimalik majandada, kui me teeme oma ettevõtetele konkurentsis püsimise väga raskeks.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kasutan võimalust öelda koalitsiooniliikmetele, kes on väga skeptilised selle eelnõu suhtes, et majanduskasv toob eelarvesse lisaraha, mitte see, kui me korjame vaestelt veel veeringuid kokku. Vaat sellele tuleb rõhku panna, et meil oleksid investeeringud ja majanduspoliitika, mis tekitab majanduskasvu. Seda esiteks. Aga kas teil on andmeid, kuivõrd on väljendanud oma seisukohti ja neid ametlikult vormistanud otseselt asjasse puutuvad huvigrupid, nagu alkoholitootjad, alkoholimüüjad, majutajad ja transpordiettevõtted? Kas teil on selle kohta andmeid?

Aitäh! Ikka on. Kui see kobarseadus vastu võeti, siis need arvamused olid komisjonis kõik olemas, aga ega neid keegi ei vaadanud. Mina ei oska arvata, kui tõesed on kütusefirmade esitatud arvud. Aga mõlemad, nii Statoil kui ka Olerex on kinnitanud, et müügimaht on drastiliselt vähenenud. Seda on kinnitanud ka kauplused, teatud kauplusi on tulnud isegi sulgeda. Tegelikult peaks riigieelarve ideaalis laekuma majanduskasvu, töökohtade ja ettevõtete kaudu, mitte aktsiisitõusu kaudu. See on valiku küsimus, aga see on selle valitsuse valik. Vaatame, kui kaugele nad selle valikuga jõuavad. Mina väidan, et see poliitika on kinni kiilunud ja selliselt jätkata ei ole võimalik. Me ei saa naabritest nii palju erineda. Kui me oleksime suletud riik, siis neelataks see kõik alla, aga meil on avatud riik. Miks me peaksime naabreid miljonitega toitma? Ma ei saa hästi aru, mis on selle põhjus.

Hea ettekandja, on veel üks küsimus. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Mind hämmastab see olukord. Täpselt on näha need arvud, mis ka teie täna esitasite. Riik kaotab ja kaotab kõvasti. Missugusest majanduskasvust või riigieelarve kasvust on jutt, kui me näeme, et me tegelikult kaotame? Aga kas komisjonis oli Riigikontrolli esindaja? Üldse, milline on sinu arvamus, mida mõtleb sellest olukorrast Riigikontroll?

Aitäh! Riigikontroll ei ole küll seda analüüsinud. Aga ma toon veel ühe näite: Rahandusministeerium planeerib järgmisel aastal hinnatõusuks 2,7%, sel aastal on hinnatõus 0,3%. Selles olukorras riik veel suurendab seda hinnakomponenti aktsiiside kaudu. Ma ei saa aru! Maailmaturul on hindade tõus ja nüüd me aktsiisitõusuga veel kiirendame seda. Kas primaarne ongi ainult riigieelarve või on primaarne inimeste toimetulek ja ettevõtete konkurentsivõime? Ma ei saa aru. Mõelge natuke, enne kui te hääletama hakkate!

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Remo Holsmeri!

Tere hommikust kõigile! Head kolleegid! Ma räägin natuke vastukaaluks sellele morbiidsele meeleolule, mis jäi kõlama härra Tamme esinemises, kui ta rääkis Eesti majandusest, Eesti inimestest ja kogu Eesti elust. Ma annan kõigepealt ülevaate komisjoni aruteludest ja siis kommenteerin mõnda n-ö fakti, mis siin esitati, aga mis päris tõele ei vasta.
Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 12. septembri istungil. Algatajate esindajana tutvustas seda Keskerakonna fraktsiooni liige Tarmo Tamm. Nagu öeldud, eelnõu näeb ette jätta ära kütuseaktsiisi tõus kahel järgmisel aastal: 2017 ja 2018. Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud ja rahanduskomisjonile esitati ka valitsuse argumendid. Valitsus kinnitas, et seadusesse kirjutatud aktsiisitõusu mõju hinnatakse ja täpne analüüs esitatakse Riigikogule 2018. aasta 1. märtsiks.
Meenutame eelmisel aastal siin saalis toimunud arutelusid, kui Riigikogu aktsiise suurendas. Siis sai ka seadusesse kirjutatud Rahandusministeeriumi kohustus hinnata selle mõjusid: kas see halvendab või parandab Eesti konkurentsivõimet, kas selle perioodi jooksul on meie naaberriigid teinud mingisuguseid muudatusi ehk aktsiise tõstnud ning mil määral ja kuidas võiksid valitsus ja Riigikogu selles olukorras reageerida ning kas üldse peaks reageerima. See on punkt 1.
Punkt 2 puudutab maksulaekumisi, mille kohta siin ka enne küsiti. Ma loen hea meelega täpsed arvud ette. Kütuseaktsiisi laekumine selle aasta kaheksa kuuga: planeeritud on 489,5 miljonit eurot 2016. aastaks kokku, laekunud on 319 miljonit, mida on prognoosiga võrreldes 14% ja absoluutarvus 8 miljonit eurot rohkem. Härra Helme vist küsis täpseid arve, nüüd on need fikseeritud, kõik on kättesaadavad Rahandusministeeriumi kodulehelt. Ma ise neid välja ei mõtle. Alkoholiaktsiisi laekumine suurenes 14,6% ehk 7 miljonit eurot ja tubakaaktsiisi laekumine suurenes 2,1% ehk 4 miljonit eurot. See oli siis eelarves tehtud prognoos versus reaalsed laekumised kaheksa kuuga. Jutt sellest, et kütuseaktsiisi on riigieelarvesse laekunud drastiliselt vähem, kindlasti paika ei pea. Bensiini ja diisli aktsiisimäärade poolest on Eesti teiste Euroopa riikidega võrreldes n-ö heas mõttes tagaosas. Ma just vaatasin neid võrdlusi: bensiiniaktsiisi poolest jäid meist tahapoole minu meelest Bulgaaria, Venemaa, Läti ja Leedu ning diisli puhul oli see pilt enam-vähem sama. Me oleme aktsiisimäära poolest tagantpoolt vaadates n-ö TOP 5 riigi hulgas.
Komisjon rõhutas ka valitsusele, et me soovime kindlasti näha seda analüüsi, ega Eesti ei kaota konkurentsivõimes, ja mida varem me seda näeme, seda parem. Seda, et see analüüs Riigikogule esitatakse, on kinnitatud seaduses ja see kinnitati komisjoni koosolekul üle. Komisjon langetas otsuse saata eelnõu päevakorda tänaseks, 22. septembriks (konsensuslik otsus), ja tegi ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi (poolt 6 komisjoni liiget ja vastu 5).
Nüüd räägin neist eelnevas debatis kõlanud väidetest. Üks kommentaar oli kindlasti õige. Raske kütteõli sisseost suurenes aasta alguses eelmise aastaga võrreldes 82 korda. Selle põhjus on suure tõenäosusega see, et kuskil segatakse see diisliga kokku. Ausama maksukeskkonna huvides ja nende kütusemüüjate huvides, kes sellist praktikat ei kasuta, on valitsusel plaan tuua Riigikogu ette eelnõu, mis selle olukorra likvideeriks. Kokkusegamise eesmärk on väga lihtne: kütteõliaktsiis on üle kaheksa korra väiksem kui diisliaktsiis. Need omadused, millele peab diislikütus, mis paaki lastakse, vastama, ei saa segamise käigus niivõrd kannatada, et see oleks arusaadav, aga täpsete mõõtmistega on seda võimalik küll kindlaks teha. Visuaalselt ei ole võimalik tuvastada, kui diisel ja raske kütteõli on kokku segatud. Siin tuleks kindlasti, ütleme ausalt, pettuse võimalus kinni panna. Selle kohta ootab rahanduskomisjon Rahandusministeeriumist eelnõu lähikuude jooksul.
Ühte arvutust on üks kütuseturu osaline hoogsalt ka ajakirjanduses levitanud, nimelt, et riigil jääks nagu saamata 30 miljonit eurot. Rahandusministeerium arvutas selle 30 miljonit eurot tagurpidi lahti. Ühe kütuseturu osalise väide on olnud see, et 30 miljoni eest jääb aktsiisi laekumata ja sellises summas, sellises litraažis ostetakse kütust kas Lätist, Leedust või kuskilt mujalt, kus see odavam on. 30 miljonit eurot vastab 55 miljonile liitrile. Faktid näitavad aga seda, et Eestisse on sel aastal teistest riikidest ostetud 6 miljonit liitrit kütust ehk vahe on peaaegu kümnekordne. Kuskil on tehtud kas teadlik või tahtmatu viga. See saamata jäänud 30 miljonit eurot kindlasti tõele ei vasta, Rahandusministeerium on selle üle arvutanud.
Lähen nüüd küll eelnõu piiridest välja, aga eelnevalt esitati väiteid ka alkoholiaktsiisi kohta. Nagu ma ette lugesin, võrreldes prognoosiga on siin selgelt näha kasvunumbrid. Siin toodi näiteid teiste riikide kohta. Ma tuletan meelde, et Eesti alkoholitootjad on eelneva kümnendi, võib-olla 15 aasta jooksul müünud Soome turule circa veerandi oma toodangust. Kui härra Tamm räägib pidevalt, et keegi läheb ostab Lätist viina, siis ärme unustame, et Eesti ise on veerandi oma toodangust viimaste aastakümnete jooksul müünud Soome. Kui on mure Eesti majanduse käekäigu pärast, siis tuletan meelde, et see mõju on olnud positiivses mõttes mitu korda suurem.
Veel üks näide, mis siin toodi. Kadri küsis ühistranspordi kohta. Ma saan rääkida Elronist. Sel aastal hoidis Elron tänu madalamale diislihinnale oma prognoositud kütusekuludelt selgelt kokku. Järgmisel aastal väheneb see kulutus tehtud hanke tõttu veelgi. Siin üritati väita, et aktsiisitõus kandub üle ühistransporti ja seal omakorda piletihinna tõusu kaudu inimesteni, aga seda seost küll luua ei saa.
Neid asju tahtsin ma siin markeerida. Olen valmis vastama küsimustele. Aga jah, tulen veel kord eelnõu juurde tagasi: komisjon otsustas eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja tegi selle ettepaneku ka Riigikogu suurele saalile. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav kolleeg, rahanduskomisjoni esimees! Teadmishimulisena on mul ikka huvi saada majandusest ja rahandusest rohkem teada. Küsin sinu käest sama asja, mida ma küsisin kolleeg Tarmo Tammelt. Millist inimeste käitumist kütuseaktsiisi sellise tõusuga sooviti ja soovitakse muuta?

Aitäh! Ma arvan, et te ilmselt olete kontekstist välja rebinud peaministri lause, kui ta rääkis kahjulikust tarbimisest, alkoholist, tubakast ja sinna kõrvale ka kütuseaktsiisist. Kütuseaktsiisi tõstmise eesmärk a priori ei ole kindlasti see, et kellelgi jääks mingi sõit tegemata. Tegemist on keskkonnale selgelt kahjuliku mõjuga, autodest väljuv CO₂ reostab keskkonda ja see on pigem kahjulik tarbimine. See, et kütuseaktsiisi tõstmisega oleks riigil eesmärk kedagi punktist A punkti B jõudmisel keerulisemasse olukorda panna, kindlasti eesmärk ei ole. Ma arvan, et te tsiteerisite peaministrit natuke valesti. Ta viitas käitumuslikule mõjule pigem alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmise puhul, kus see mõju on selgelt ka avaldunud, tarbitavad kogused on ju vähenenud ja see on kindlasti positiivne.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Kas Läti ja Eesti vahel vedelike liikumine, praegusel juhul siis kütuse, aga nagu te õigesti mainisite, ka alkoholi liikumine, on mõjutanud maksuameti halduskoormust? Kas maksuametil on tekkinud sellega seoses uusi rahalisi kulusid? Kuna on ette näha, et meie valitsuse aktsiisiafäärid jätkuvad, siis küsin, kas järgmisteks eelarveperioodideks on ette näha maksuameti eelarve suurenemist.

Aitäh! Ma ei tea, kas te panite seda uudist tähele, aga umbes kuu aega tagasi tegi maksuamet hanke röntgenibusside ostmiseks piiriäärsetel aladel liikumiseks. Need on mõeldud eeskätt tubaka, aga ka mis iganes muu salakauba avastamiseks. Ma mäletan, et valitsus planeeris selleks kokku ligi 20 miljonit eurot, aga võib-olla läks see busside ostmise hange lõppkokkuvõttes odavamaks. Vastus on jah, maksuameti võimekust salakaupa tuvastada on suurendatud ja see võimekus suureneb järgmisel aastal veelgi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui see kobarseadus vastu võeti, siis planeeriti, et tänavu peaks aktsiisi ja käibemaksu tõttu tulema lisaks 60 miljonit, järgmisel aastal 80 miljonit eurot. Millised need arvud praeguse seisuga on, kas sel aastal tuleb +60 ja järgmisel aastal +80 miljonit?

Aitäh! Mul on raske vastata, teadmata teie allikat, kust te need arvud võtsite. Ma lugesin ette selle aasta prognoosi ja reaalsed laekumised kaheksa kuu jooksul. Need laekumised ei näita kütuse-, tubaka- ega ka alkoholiaktsiisi puhul eelarvelises mõttes, puhtalt rahanduslikus mõttes probleemi. Need laekumised on kõik plussmärgiga. Kui aktsiise lähemalt vaadata, siis kange alkoholi aktsiisi laekumine on probleemsem kui lahja alkoholi aktsiisi laekumine ja diisliaktsiisi laekumine on probleemsem kui bensiiniaktsiisi laekumine. Aga see kõik on prognoosivea piires. Ma ei hakka neid arve ette lugema, need on Rahandusministeeriumi kodulehel kättesaadavad. Kõik aktsiisid laekuvad prognoositust paremini.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Komisjonis sain ma noomida, et ma ei usalda Rahandusministeeriumi prognoose ega hinnanguid. Rahandusministeerium on selgelt kirjutanud, et alkoholiaktsiisi laekub sellel aastal 5 miljonit eurot vähem. Kas ma peaksin ministeeriumi inimesi umbusaldama? Teiseks, kütuseaktsiisi laekub rohkem ainult 14 miljonit eurot, aga me teame, et selle aasta sisse jääb kaks aktsiisitõusu ja veebruari aktsiisitõus oli kolmekordses määras. Kas te usute endiselt, et aktsiisi laekumine on õigetes raamides?

Aitäh! Noomida te komisjonis kindlasti ei saanud, te panete lihtsalt Rahandusministeeriumi prognoosijad alati ebamugavasse positsiooni, seades nende sõltumatuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla. See oli ka minu kommentaar komisjonis. Loomulikult on kõigil rahvasaadikutel õigus oma arvamusele ja kui te näete, et prognoosi eeldustes on tehtud vigu või millegagi on väga võssa pandud, siis andke sellest muidugi märku. Aga pidevalt öelda, et Rahandusministeeriumi analüütikud ja prognoosijad on kuidagi kallutatud või ei saa asjast aru, kõige korrektsem ei ole. See oli kommentaar komisjoni kohta.
Nüüd viitest sellele 5 miljonile, mida te mainisite alkoholiaktsiisi puhul. See arv on ilmselt võetud selle aasta maksulaekumiste korrigeerimisest. Nii sotsiaalmaksu kui ka käibemaksu laekumist suvise prognoosiga korrigeeriti. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, jah, kange alkoholi aktsiisi laekub vähem, aga alkoholiaktsiisi terviklaekumine – ma kolmandat korda viitan sellele – on selgelt paranenud. Suures pildis laekumistega muret ei ole, mis ei tähenda, et teatud tootegruppide aktsiisi alalaekumise tõttu ei peaks tähelepanelik olema. Tulen tagasi oma jutu alguse juurde. Rahandusministeerium aktsiisitõusu mõjude analüüsis kindlasti seda arvestab ja esitab Riigikogule ettepaneku, kui lähiaastate jooksul peaks olema vaja mingit aktsiisi korrigeerida.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Te vehkisite siin absoluutarvudega ja rääkisite, et aktsiisi on rohkem sisse tulnud ja kõik on väga okei. Aga te ei rääkinud, millest see aktsiis koosneb. Tähendab, tõsine viinavõtja võtab viina edasi, tõsine suitsetaja teeb suitsu edasi, tõsine ärimees, nagu kolleeg ütles, nutab ja ropendab, aga sööb kaktust edasi, eks ole. Aga palun öelge, kui teil aktsiisi laekub lõdvalt, siis kui palju vähem viina ja suitsu ostetakse ja kui suure osa sellest vähem ostetud viinast ja suitsust moodustab see suurepärane aktsiisitõus.

See, et viina võetakse vähem ja suitsu tehakse vähem, on ju positiivne. Ärme räägime ainult eelarvelaekumistest. Kui te üritate väita, et see on kuidagi halb, siis tegelikult on vastupidi. See on kindlasti ka osa valitsuse ja koalitsiooni aktsiisipoliitikast. Aktsiisidel on teatavasti kahetine mõju, üks on käitumuslik ja teine eelarveline. Seal tasakaalu otsimine on peen kunst. Erakondade debatt selle üle on igati tervitatav ja seda me minu meelest siin ka peame. Aga selles ma küll probleemi ei näe, kui nii alkoholi kui ka tubaka tarbimise reaalsed kogused vähenevad. See on kindlasti Sotsiaalministeeriumile meelepärane suund ja see on ka Eesti rahva tervise huvides. Selle pärast ma küll murelik ei oleks.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud eestkõneleja! Minu küsimus puudutab Baltimaade konkurentsivõimet ja põllumehi. Umbes nädal aega tagasi olid põllumehed siin ja pidasid meeleavaldust valitsuse vastu. Nagu te teate, olukord on selline: Eesti riik võlgneb põllumeestele üleminekutoetuste mittemaksmise tõttu juba 70 miljonit eurot. Nüüd aga minnakse seda teed, et tahetakse uuesti ja uuesti tõsta eriotstarbelise diislikütuse hinda. Samas on Lätis ja Leedus eriotstarbelise diislikütuse hind palju madalam ja seal makstakse ka üleminekutoetust. Kas see ei ole mitte põllumajanduse hävitamine? Kui see nii ei ole, siis palun kirjeldage, mismoodi aitab eriotstarbelise diislikütuse hinna tõstmine põllumajanduse arengut ergutada?

Aitäh! Kindlasti ei ole valitsuse eesmärk põllumajandust hävitada. Kui aus olla, siis seda põllumajanduse aspekti rahanduskomisjonis keegi sellise nurga alt ei tõstatanud. Ma pean tagasi minema eelnõu raamidesse ja arvestama arutelu formaati. Kui teil on soovi seda teemat tõstatada kas Riigikogu saalis või komisjonis, siis tehke seda, aga rahanduskomisjonis me seda aspekti ei arutanud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud kolleeg! Jutt sellest, et kütuseaktsiisi laekumised on paremad, on ju tingitud sellest, et vahepeal on nafta hind tõusnud. Äkki saaks nendest arvudest ka rääkida? Üleüldse, ka prognoosid sõltuvad ju väga palju sellest, kuhupoole liigub nafta hind. Kui me vaatame nafta hinda pool aastat tagasi, siis näeme, et praegu on see hind peaaegu poole võrra kõrgem. Vahepeal oli see ligi 25 dollarit, nüüd on üle 40 dollari. Minu meelest on ikkagi selgelt vastamata küsimusele, mis saab siis, kui meie tõstame aktsiise, aga naabrid ei tõsta. Meil ei ole mõtet võrrelda ennast Venemaaga, sest see ei ole sama majandusruum, ja meil ei ole mõtet võrrelda ennast näiteks Saksamaa või Itaaliaga, sest need on meist kaugel, me peame ikkagi võrdlema ennast naabritega. See Eesti majanduse konkurentsivõime küsimus on minu meelest ikkagi täiesti vastamata.

Aitäh! Kas küsimus oli see, et Eesti konkurentsivõime küsimus on täiesti vastamata? Kas ma sain õigesti küsijast aru? Eesti konkurentsivõimet ei saa hinnata ainult ühe aktsiisimuudatuse kaudu. See on tervik, see tähendab majanduskeskkonda, see tähendab ettevõtluskeskkonda, see tähendab riigi võimet ettevõtjaid siia meelitada ja teistpidi tähendab see ka riigi toetust Eesti ettevõtjatele uute eksporditurgude leidmiseks. Neid komponente, mida teie mainitud konkurentsivõime peaks sisaldama, on nii palju, kütuseaktsiis on vaid üks väike osa sellest kõigest. Tuleb üritada tervikuna hinnata kõiki neid faktoreid, mida Eesti riik kasutab majanduskasvu ergutamiseks, ja vaadata seda, millised üldse need hoovad on. Enne ütles Tarmo Tamm, et valitsus tervikuna on süüdi selles, et majanduskasv on ainult 1,3%. No ei ole valitsus ainsana süüdi! Nagu te ühes oma vastuses väga õigesti ütlesite, toovad raha eelarvesse ettevõtjad. Valitsus ei too seda, valitsus loob keskkonna ja annab ettevõtjatele võimaluse tegutseda. See, et valitsus kirjutab kuskil paberil ette, et majanduskasv järgmisel aastal olgu olla 5%, võib nii olla Hiinas, Eestis seda ei ole. Need on kaks erinevat režiimi. Mina seda Hiina mudelit Eestisse hästi üle ei tahaks kanda.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teil on täiesti õigus, et valitsus loob keskkonna, kus ettevõtjad peavad tegutsema. See eelnõu siin ei räägi ju alkoholiaktsiisist, vaid kütuseaktsiisist. Majanduse seisukohalt on eriti oluline just diislikütuse aktsiisimäär. Praegu on meil see määr meie lõunanaabrite omast oluliselt erinev ja see erinevus suureneb. Me ei saa ennast võrrelda Prantsusmaa, Rumeenia või Norraga, me peame ennast võrdlema oma geograafilises positsioonis. On ju selgelt näha, et meie majandus vireleb. Kui Lätis on tohutu majandustõus, mitmeid protsente, 2–3%, siis meil oli majanduskasv ainult 0,5%. Ma usun, et see on otseselt seotud ka kütuseaktsiisiga. Kas te ei leia, et diislikütuse aktsiisi võiks vähem tõsta?

Aitäh! Ma olen kindlasti nõus, et me peame aktsiisipoliitika muutmisel võrdlema ennast lähiriikide ja nende tegevusega. Selles ma ilmselt ei ole eriarvamusel. Ma olen ise mitu korda öelnud ja ka valitsus on kinnitanud, et seda analüüsi tehakse. Kui Eesti jõuab sellise piirini, et me selgelt halvendame Eesti ettevõtjate konkurentsipositsiooni, siis tuleb teha muudatusi. Ka siin, ma arvan, mingeid erimeelsusi ei ole. Läti tõstab kütuseaktsiisi. Jah, tõsi, ta ei tõsta niivõrd suurel määral, kui Eesti seda teeb. Läti omakorda jälgib, mida teeb Poola. See kõik on n-ö ühendatud anum või need kõik on ühe keti osad. Kõik jälgivad, mida naaberriigid teevad.
Hetkel on teie ees ettepanek seda eelnõu mitte toetada. Kui valitsus ... (Sumin.) Ma vist segasin. Kui tullakse välja teistsuguse ettepanekuga, kui valitsus selle siia toob, siis me arutame seda kindlasti uuesti. Sellega olen ma täiesti nõus, et võrdlus lähiriikidega on oluline ja ka riigi kiire reageerimisvõime on oluline.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite tugeva poolehoiuga vajadusest tugevdada kontrolli kütusesegajate üle. Rääkisite ka, et maksud ei ole enam fiskaalne, vaid käitumist kujundav meede. Juba enam kui 200 aastat tagasi teadis keiser Napoleon, et kontrollimine võib minna palju kallimaks, kui algul võis paista. Ta ütles, et efektiivsuse saavutamiseks rumalatel juhtumitel tuleb ametisse panna mitte ainult kontrollid, vaid ka kontrollide kontrollid ja kontrollide kontrollide kontrollid. Ega te äkki ei ole arvestanud seda kontrollimist eelarves liiga odavaks? Hoopis odavam olevat tark eelarve- ja maksupoliitika, mis on tõesti kõrgpilotaaž, lahendab probleemid paremini ja valutumalt ning tuleb ka palju odavam välja. Või on meil midagi hoopis teistmoodi kui see, mida räägiti 200 aastat tagasi, et tark fiskaalpoliitika olevat targem kui püüdlik kontrollijate kontrollimise kontrollimine?

Aitäh! Kaks asja kommentaariks. Kontrollimisest rääkisin ma, vastates küsimusele, kas riik on maksuameti võimekust salakaupade smugeldamise avastamisel suurendanud. Vastus on jah, maksuameti võimekust on suurendatud, neile ostetakse uued väga moodsad röntgenibussid. Kui rahanduskomisjon läheb neid katsuma, siis kutsun ka teisi rahvasaadikuid kaasa. Teine asi on see segamine, millele te ka ise viitasite. Seal ei ole küsimus kontrollis. Diisli ja raske kütteõli segamise puhul on küsimus selles, et nii jõuab ebaausal teel paaki kütus, mille pealt ei ole tasutud aktsiisi sel määral, kui oleks seda tehtud kütust täiesti legaalsest ettevõttest ostes. See tekitab ebavõrdse ettevõtluskeskkonna sektori sees. Teie või meie ette tuleb eelnõu, mis peaks selle olukorra likvideerima ja sellist segamist Eesti kütuseturul enam ei peaks toimuma. Sellest kontrolliparadigmast või -loogikast, mida teie arendasite, ma ei rääkinud. Kontrollipool oli puhtalt see, et maksuamet saab endale paremad vahendid salakauba avastamiseks.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Oli üsna huvitav kuulda teie suust seda äramärkimist väärivat uudist, et maksuametile on ostetud 20 miljoni euro eest röntgenibussid. See summa korreleerub kuidagi haigekassa aasta lõpuks kujuneva puudujäägiga, milleks on 20–25 miljonit. Kas rahanduskomisjoni tarkpeadel ei tulnud pähe sellist mõtet, et enne aktsiisidega mängimist võiks ju lähetada Lätti kas või näiteks Liisa Oviiri, et ta uuriks, kui suur nendel see maksutõus on, et hinnad oleksid enam-vähem ega toimuks sellist kontrollimatut kütuse siia-sinna liikumist?

Aitäh! Kas ettepanek oli busside ostmise asemel suunata see raha haigekassasse?

Ei ole sellist võimalust, et siit saaks küsida täpsustavaid küsimusi. Palun vastake!

Vabandust! Küsimus oli tegelikult see, kas Liisa Oviir peaks Lätti minema. Mina tema reisiplaane ei tea. Niipalju, kui ma olen lugenud, siis välissuhtlust on ta päris tõsiselt võtnud ja käib hoogsalt Eestit teistes riikides promomas. Läti visiidi kohta peate otse temalt küsima. Ma usun, et ta on valmis teile ka otse vastama.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui pooled transpordiettevõtted käivad peale aktsiisitõusu Lätis ja mujal naaberriikides tankimas, siis kuidas saab aktsiisilaekumine suurem olla? Kui pooled Riigikogu liikmed enam puhvetis ei käiks, kuidas siis meie puhveti tulu saaks kasvada?

Aitäh! Puhveti kohta arvan ma, et seal on sügisest alates päris head arengud olnud. Tundub, et on põhjust seal rohkem käia. Selles, et pooled seal ei käi, ei ole ma kindel. Te peaksite mulle konkreetselt ütlema, millele see väide tugineb. Mina saan viidata maksulaekumistele, mis on faktiliselt kinnitatud. Kui te viitate sellele uuringule, mis tehti kevadel, siis pean ütlema, et kui küsida, kas ollakse nõus kõrgemaid makse maksma, siis saadakse 100% ei-vastused. Mulle tundub, et seal oli natukene samamoodi lähenetud. Kui sa küsid, kas kaalutakse minekut, siis selgub, et kindlasti kaalutakse, aga kas see päriselus ka nii on toimunud, seda peab täpsemalt vaatama, et oleks selge, kas see, millele te viitasite, et pooled transpordiettevõtted on kuskil mujal tankima hakanud, ka tõele vastab.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea komisjoni esimees! Ma tahan, et te ütleksite lõpuks ikka välja, et sellel aastal laekub alkoholiaktsiisi 5 miljonit eurot vähem. Kuidas selles olukorras, kus aktsiisi laekub 5 miljonit vähem, uuesti aktsiisi tõstetakse? Kas te oskate seda lühidalt kommenteerida?

Aitäh! Jällegi väljume me eelnõu raamidest. Te viitate sellele prognoosi korrektiivile, mida Rahandusministeerium igal aastal teeb. Ta esitles seda selle nädala esmaspäeval rahanduskomisjonile. Ma ei ole eitanud, et prognoosi, mis on tehtud eelarveliselt, on korrigeeritud allapoole, mis ei tähenda, et absoluutarvudes oleksime me laekumiste poolest kuidagi väga keerulises olukorras. Kindlasti mitte.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina tahan küsida natuke teise kandi pealt. Meil on ka teine naaber, Venemaa, kelle poole peal, Luhamaal näiteks, töötavad neli bensiinijaama täie võimsusega 24 tundi ööpäevas. Üks firma tahtis Luhamaal Eesti poole peale ka bensiinijaama teha, lükkas juba platsi tasaseks, aga siis nad leidsid selle mõttetu olevat ja seal kasvab nüüd ainult umbrohi. Mul on küsimus, kas komisjonis ja valitsuses on arutatud ka selle mõju Eesti majandusele, et Venemaal maksab bensiin umbes 60% Eesti bensiini hinnast.

Aitäh! Valitsuse nimel ei saa ma kindlasti kõnelda. Rahanduskomisjonis me seda konkreetselt niimoodi ei arutanud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahanduskomisjoni ettekandja! Mulle jäi kõrvu, et te ühele küsimusele vastates ütlesite, nagu kavatseks ka Läti järgmisel aastal kütuseaktsiisi tõsta. Samas küsisime me seda rahanduskomisjonis ning Rahandusministeeriumi esindajad väitsid vastupidist, et nende teada järgmisel aastal Lätis kütuseaktsiisi ei tõsteta. Kas te täpsustaksite, kust te teate, et Läti kavatseb järgmisel aastal kütuseaktsiisi tõsta, ja mis mahus ta seda teeb?

Minu teadmise järgi 3%. Minu meelest oli see küsimus komisjonis niipidi, kas sellele täiendavalt on planeeritud tõsta. Sellele vastas Rahandusministeeriumi esindaja ei. Aga me saame seda koos meelde tuletada. Jah, minu meelest peaks aktsiisitõus seal olema 3%.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mulle ei anna see diislikütuse aktsiis ikkagi rahu. Probleemi ei ole ju nendel suurtel logistikafirmadel, kes lähevad ja tangivad Lätis või Poolas ja elavad õnnelikult edasi, vaid nendel ettevõtjatel, kes oma suurte autodega välismaale ei sõida, eeskätt põllumeestel, kes mitmel põhjusel juba on väga halvas olukorras, ebavõrdses olukorras, võrreldes oma konkurentidega Lätis, Leedus ja Poolas. Meie erimärgistusega kütus on juba praegu nõksu kallim, kui see on meiega konkureerivatel maadel, ja see tõuseb veelgi. Ma käisin sel aastal korra Norras. Meie põllumeeste kütuse hind on enam-vähem sel tasemel, nagu on Norra põllumeeste kütuse hind. Norra on teadupoolest Euroopa üks kallimaid maid, aga järgmiste aktsiisitõusudega me läheme neist siin mööda. Kas te peate sellist ebavõrdsust õiglaseks?

Aitäh! Me oleme selle debati jooksul jõudnud korduvalt järeldusele, et me peame ennast võrdlema eeskätt lähiriikidega. Kui Rahandusministeerium ja nende analüütikud jõuavad järeldusele, et me peaksime diisliaktsiisi korrigeerima, siis ma arvan, et see valmisolek on ka rahanduskomisjonil olemas. Praegu seda ettepanekut tehtud ei ole. Rahandusministeerium ega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium – ka majandusministeerium hindab mõjusid majandusele, konkreetsele sektorile – seda ettepanekut teinud ei ole. Paljuski sellest tulenevalt otsustas komisjon eelnõu mitte toetada.

Valeri Korb.

Aitäh! Hea kolleeg! Ma mõtlen, miks me ei armasta oma riiki, täpsemalt, tema eelarvet. Meil on plaanis saada 490 miljonit sissetulekut aktsiisidest, aga meil oleks võimalus saada 600 või 700 miljonit, ma isegi ei tea, kui palju võiks saada, kuid me ei taha seda. Kas sa võid kommenteerida, miks me loobume sellest, kuigi me võiksime riigieelarve seda osa aasta lõpuks suurendada?

Aitäh! Kas 600 või 700 miljoni euro eest kütuseaktsiisi laekumine on lihtsalt lootus või millel see baseerub? Viimaste aastate jooksul on kütusetarbimine järjest kasvanud, aga statistika näitab pigem seda, et n-ö turumaht on enam-vähem kätte saadud. Eeldada, et Eesti inimesed sõidavad poolteist korda rohkem ja selle tõttu tarbivad ka bensiini või diislit poolteist korda rohkem, on minu arvates aastal 2016 natuke vale. Turu ja tarbimise suurenemist sellises mahus, hoolimata isegi kütuseaktsiisi määradest, näha ei ole. Maht on saavutatud ja kasv on pigem 1%, 2% või 3%, mitte, teie väidet aktsiiside kohta projitseerides, kümneid protsente. Selline kasv ei ole reaalne.

Martin Repinski, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus põllumajanduse kohta ja mul on palve mitte vastata, et seda komisjonis ei arutatud. Kindlasti arutati seda enne selle seaduse vastuvõtmist, mida me praegu muudame. Ma ei taha küsida mitte põllumajanduse fänni ja armastaja käest, vaid rahanduskomisjoni esindaja käest. Kui me praegu aktsiisi tõstame, siis see aitab kaasa sellele, et mõni põllumees läheb pankrotti. Aga kui me seda ei teeks, tegutseksid nad ka edaspidi ja inimesed saaksid nende juures tööd. Kas see ei oleks parem eelarvele ning üldse Eesti tulevikule ja majandusele? Mis sa arvad?

Aitäh! Ma ei vasta siis nii, et me seda komisjonis ei arutanud. Tõesõna, me ei arutanud. Aga ma arvan, et me ei saa põllumajandusest rääkides keskenduda ainult aktsiisile. Võtame laiemalt. Riik toetab ju ettevõtjaid mitmesuguste toetuste ja garantiidega EAS-i kaudu. Maksupoliitikast rääkides mainin, et sotsiaalmaks järgmisel aastal langeb ja maksuvaba tulu suureneb. Kõik need meetmed ei avalda mõju ainult põllumeestele, vaid kõigile Eesti ettevõtjatele. Võib-olla ei ole päris õige ühte segmenti välja kiskuda, veel vähem tasub siduda seda olukorda ainult kütuseaktsiisiga. Neid tegevusi, mida riik teeb mitte ainult põllumeeste, vaid ka kõigi teiste ettevõtjate elu parandamiseks ja ettevõtluskeskkonna parandamiseks ning maksukoormuse vähendamiseks – veel kord ütlen, et järgmisel aastal sotsiaalmaks langeb, aga maksuvaba tulu suureneb –, tuleb ka arvesse võtta. Kui saab öelda, et kütuseaktsiisi tõus, mille mõju kütuseliitrile on viie sendi kandis, ajab mõne ettevõtte pankrotti, siis pidi selle ettevõtte äriplaanis kuskil mingisugune lünk ka olema. See mõju ettevõtte kulustruktuuridele ei ole sellise määraga, et see ettevõtte pankrotti ajaks.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! Teie vastustest me kuulsime, et meil läheb justkui hästi, me oleme rahul sellega, et meie raha läheb Lätti, meil on õige maksupoliitika jne. Aga kui kõik on õige, miks meil ei jätku siis raha tervishoiule, haridusele, pensionidele ega põllumajandusele? Miks inimesed ei ole rahul ja miks ikkagi meie majanduskasv pidevalt väheneb? Me kuuleme, et Lätil ja Leedul läheb paremini.

Aitäh! Esiteks, riik ei saa ette öelda, et majanduskasv järgmisel aastal on 5% või 10%. Riik loob keskkonna ja riik peab arvestama ka seda keskkonda, kus Eesti praegu on. Vaadake, mis Euroopas toimub: üldine ülim ebakindlus, kriis kriisi otsa, Brexit, rändekriis, Venemaa. Pange kõik see kokku ja vaadake, milline nende riikide majanduskasv on. Me ei saa eeldada, et selles keskkonnas, kus Eesti on – Eesti on Euroopa Liidu liige –, peaks ta suutma näidata 10- või 15%-list majanduskasvu. See eeldus on lihtsalt vale. Ma ei arva, et 1,3%-line majanduskasv peaks olema meie eesmärk ja ambitsioon. Kindlasti mitte, see kasv peaks olema suurem. Aga tuleb arvestada seda keskkonda, kus Eesti Vabariik hetkel, aastal 2016, asub, millises olukorras on maailm, millises on Euroopa Liit ja millises meie suur idanaaber. Seda tuleb arvesse võtta, sellega tuleb kohanduda ja teha kõik, et majanduskasv järgmistel aastatel oleks suurem, nii palju kui see meie võimuses on.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea komisjoni esimees! Eesti visioon võiks olla, et Eesti on inimsõbralik riik, kus kõik inimesed ei peaks elama linnas, vaid enam-vähem võrdsed elutingimused peaksid olema ka maal elavatel inimestel. Kütuseaktsiis puudutab tegelikult väga otseselt ka elulaadi. Kõige valusamalt puudutab see mujal kui pealinnas ja suuremates linnades elavaid inimesi, sest neil peab olema kaks sõiduvahendit. On ju vaja lastel koolis ja trennis käia, endal tuleb tööl käia. Millised on need tasakaalustavad meetmed, mis kütuseaktsiisi tõusmise korral aitaksid võrdsustada maal elavate inimeste elutingimusi linnainimeste omadega? Kas MKM-is on täpsemalt arutatud seda, kuidas transpordikorralduse struktuuriga toetada neid inimesi, kes ei jaksa ühel hetkel piisaval hulgal kütust osta, et oma peret majandada?

Aitäh! Inimsõbralik riik ja võimalus valida elukoht oma soovi kohaselt kas linnas või maal on igati asi, mille nimel tasub võidelda või mille poole püüelda. Selles meil eriarvamusi kindlasti ei ole. Rääkides nendest meetmetest, mida riik nüüd võtab, ei tahaks ma kuidagi vastandada linna- ja maainimesi. Need meetmed kehtivad kõigi kohta: mitmed toetused kasvavad, näiteks kasvavad lapsetoetused järgmisel aastal märkimisväärselt, nii esimese ja teise lapse toetus kui ka lasterikka pere toetused, kolmelapselisel perel tõusevad toetused järgmise aasta keskpaigast vist 400 eurole, sotsiaalmaks langeb, maksuvaba tulu suureneb, mis on selge meede väiksema sissetulekuga inimeste eluolu parandamiseks. Need on sammud, mida riik teeb. Sellega, et kütuseaktsiis lõhub selle kõik ära, ma kindlasti ei nõustu. Neid asju, mida, nagu teie sõnastasite, vastu antakse, on päris palju ja need kindlasti kompenseerivad kuhjaga selle kütuseliitri hinna viiesendise kasvu.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea komisjoni esimees! Te nimetasite valitsusprogrammi lubadusi, mis tervikpilti vaadates ei soodusta maksukeskkonda ega uute töökohtade loomist. Need ei ole kahjuks tasakaalustavad meetmed, mis kuidagi kompenseeriksid kütuseaktsiisisiga maaelanikele tekitatud koormust. Seal on mure pigem see, et oleks töökoht võimalikult lähedal, kool ei kaoks ära jne. Teie meetmed ei ole kahjuks päris need. Küsin siis otse, kas te olete ka teiste ministeeriumidega sisulist koostööd teinud, et arutada, mis on ühe või teise maksumuudatuse tagajärjed.

Ikka teeme koostööd, loomulikult. Te panite siin ei tea mitu asja kokku, ikka et elu maal, elu linnas, tööpuudus, koolid. Tööpuudus Eesti Vabariigis on minu viimaste teadmiste järgi nõks alla 5%. Varsti on meil juba täistööhõive ja töötuse määr langeb isegi võib-olla ohtlikult madalale. Ma ei saa öelda, et probleemi ei ole, aga probleem on pigem kvalifitseeritud tööjõu puuduses, mitte tööpuuduses. Te viitasite koolidele. See suund, et riik teeb teatud samme, tugevdamaks riigigümnaasiume ja parandamaks gümnaasiumihariduse omandamist, ei ole võetud aastal 2016, vaid see on olnud väga pikaajaline. Need sammud muidugi jälle väljuvad selle eelnõu raamidest, aga ma ei ole nõus, et kõik need probleemid, mida teie tõstatasite, on seotud kütuseaktsiisi tõstmisega.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et kõigil Riigikogu liikmetel on õigus oma arvamusele. See on väga kiiduväärne, et meil see õigus on, aga kas meie kriitiliste märkustega ja asjasse puutuvate tootjate, kaubastajate jt kriitikaga on kavas arvestada või jääb see kõik lihtsalt õhu võngutamiseks?

Aitäh! Parlamendisaalis peetav debatt kindlasti õhu võngutamine ei ole. Ma ei tahaks selle väärtust kuidagi alahinnata. Suhtlus alaliitude ja turuosalistega kindlasti toimub edasi nii valitsuse tasandil kui ka Riigikogus ja Riigikogu komisjonis.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esindaja Andres Ammase!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Täna jälle kord seda debatti pidades tekib paratamatult déjà-vu: see kõik on juba olnud, kõigest sellest oleme me juba rääkinud ja kõiki neid argumente oleme vastastikku esitanud. Aga kui probleem on alles, tuleb sellest taas rääkida ja seda taas tõstatada. Ma tunnustan Vabaerakonna fraktsiooni nimel kolleege selle teema päevakorrale võtmise eest.
Juba mullu kevadel andsid Vabaerakonna liikmed üle rohkem kui 1000 allkirja, mis olid kogutud petitsioonile "Kütuseaktsiisi järsk tõus tuleb ära jätta!". Hiljem järgnesid sellele tuhanded Keskerakonna kogutud allkirjad. Mäletan ka tolle petitsiooni arutelu rahanduskomisjonis. Kunstilise kujundina võiks öelda, et need tuhanded allkirjad olid rahanduskomisjoni enamuse ehk koalitsiooniliikmete arvates nagu üks tüütu kärbsepirin, mida ei maksa väga südamesse võtta.
Meile tundus siis ja ma arvan, et ka kõigile nendele tuhandetele allkirja andnutele üle Eesti tundub, et koalitsioonil on äärmiselt silmakirjalik päevast päeva ennast kiita, kui palju tõstetakse kõikvõimalikke lapsetoetusi ning kuidas püütakse inimeste elujärge parandada ja laste vaesust vähendada – tõsi, ka sellest pole tänaseni erilisi märke –, aga teise käega võtta seesama raha nendesamade, ka täna juba jutuks olnud maainimeste ja muude madalapalgaliste inimeste arvelt, kes oma igapäevaseid paratamatuid sõite ära jätta ei saa. Kahjust, mida kütuseaktsiisi liiga järsk tõus on põhjustanud ettevõtjatele, rääkis kolleeg Tarmo Tamm siin juba pikemalt, seda pole mõtet kordama hakata.
Olime siis seda meelt, et see aktsiisitõus, mis oli tehtud kergemeelselt antud ja koalitsioonilepingusse kirjutatud valimislubaduse täitmiseks, oli mõtlematu, võib-olla isegi pisut häbematu. See ei olnud hea mõte. Ma ütlen siit taas kord, nagu olen öelnud ka paljude muude punktide arutelul, et ei oleks midagi häbiväärset, kui valitsus vahel mõnda tehtud viga ka tunnistaks ja siis seda parandaks. See ei tooks kaasa mitte avalikkuse pilkeid või kriitikat, vaid pigem tõstaks valitsuse ja koalitsiooni reitingut ning parandaks nende mainet. Vabaerakonna fraktsioon on täna arutelu all oleva eelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme! Kaheksa minutit.

Härra asespiiker! Head kolleegid! Nii nagu Andres Ammas juba ütles, on seda teemat siin nämmutatud õige palju, aga ma mõne asja siiski tuletan veel meelde. Kui siin Riigikogu saalis arutati maksutõusude kobareelnõu, siis hoiatati korduvalt, et maksutõusud toovad kaasa negatiivsed tagajärjed, millest üks on see, et planeeritud maksulaekumised ei materialiseeru. Tihtilugu juhtub maksutõusudega lausa see asi, et maksulaekumised reaalselt vähenevad. Teiseks juhtisime me korduvalt tähelepanu sellele, et see kahjustab Eesti majandust ja konkurentsivõimet. Kuigi Rahandusministeerium moonutab siin arve ja toob meile ilusaid arve, siis me ju teame, et see on lihtsalt ilustatud statistika. Tegelikult ei ole maksulaekumised nii palju paranenud, nagu loodeti, osas sektorites on maksulaekumised isegi halvenenud. Kohe ma seletan, kuidas. Loomulikult on halvenenud meie majanduskeskkond ning loomulikult on halvenenud meie konkurentsivõime. Tookord muidugi meie kriitikale vastati, et eksperdid teavad paremini. Ma küsisin rahandusministrilt, kas siis, kui need eksperdid eksivad, lastakse lahti eksperdid või astub tagasi poliitilise otsuse tegija ehk minister. Selle peale ainult muiati.
Nüüd on tagajärjed käes. Need saavad ainult halvemaks minna, sest maksutõusude plaan ei ole ju veel lõpule jõudnud, maksutõuse on plaanis jätkata. Aga juba pannakse väiksemaid poode kinni, sest seal on käive vähenenud, juba pannakse piiriäärseid bensiinijaamu kinni ehk elu tõmbub veelgi kokku ja töökohad kaovad. Ka see jutt, et meil on üle pikkade aastate kõige vähem tööpuudust, on statistiline silmamoondus. Meil on ikka väga suur väljaränne, eelkõige just tööealise elanikkonna hulgas. Meil jätkub tööealise elanikkonna väga suur pensionile siirdumine. Nii et see, et meil on vähe tööpuudust, ei ole küll märk Eesti majanduse heast struktuursest toimimisest.
Veel on selle aasta jooksul selgunud, et ettevõtete kasumimarginaalid on vähenenud ehk ruum, mille arvel saaks tõsta palku või teha investeeringuid, on vähenenud. Vähenenud on ka Eesti eksport. See küll kuust kuusse kõigub, aga põhimõtteliselt on see vähenenud, mis viitab väga konkreetselt sellele, et Eesti majanduse konkurentsivõime on nende maksutõusude tõttu kannatanud.
Maksutõusud on plaanis ka järgmisel aastal. Veel kord tuleb alla kriipsutada seda, mida ütles ka kolleeg Tarmo Tamm: see, et sel aastal on aktsiisid laekunud hästi, on silmamoondus. Ettevõtted ostsid jaanuaris palju vana hinnaga kütust ja ostavad ka selle aasta lõpus palju vana hinnaga kütust, sest uuest aastast hind tõuseb. See loob petliku ettekujutuse, nagu kõik oleks hästi. Ei, kõik ei ole hästi. Peale selle tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kui prognoose tehti, siis arvestati palju madalama nafta hinnaga, kui see praegu on. Kui baashind suureneb, siis peab ka maks selle pealt suurenema. Nii et ka see ei ole mingi hea näitaja, kui järgmisel aastal peaks nafta hind veelgi tõusma. Saab küll öelda, jah, et maksulaekumised paranevad, aga kui juhtub näiteks nii, nagu juhtus selle aasta alguses, et nafta hind ületootmise tõttu või mingisugustel poliitilistel põhjustel või ka maailma majanduse kiire jahtumise või panganduskriisi tõttu – neid riske on palju – peaks jälle langema 30 dollari piirimaile, siis on selge, et meie aktsiisilaekumised kukuvad kolinal allapoole igasugustest ennustustest. Nagu rahanduskomisjonis selgus, arvestatakse järgmise aasta maksulaekumiste puhul nafta keskmiseks hinnaks natuke alla 45 dollari. See ei pruugi nii kõrgele jääda ega pruugi nii kõrgele tõustagi.
Nii et täiesti selge on, et praegune maksupoliitika tapab Eesti majandust. Täiesti selge on, et see on pannud meie eelarve igast nurgast kärisema. Lahendus ei ole viimase väljapigistamine Eesti inimeste ja Eesti ettevõtete taskust, tappes lõplikult ära igasuguse normaalse majanduse, vaid lahendus on see, et just maksude langetamise kaudu tuleb Eestis saavutada korralik majanduskasv, millega käib kaasas maksusummade eelarvesse laekumise palju tempokam kasv, kui see praegu on. Nii et loomulikult tuleb need maksutõusud tagasi pöörata. Kui see meil täna ei õnnestu, siis tuleb vahetada välja valitsus, kes neid makse tõstab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Tarmo Tamme!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei taha pikalt rääkida, sest räägitud on väga põhjalikult ja paistab, et ega see rääkimine eriti ei aita. Ma lihtsalt täpsustan mõnda asja. Me ei taotle sel aastal juba tõusnud aktsiisi langetamist, me taotleme kahel järgmisel aastal aktsiisitõusust loobumist. Kui see aktsiisitõus jääb paika, siis me jääme ikka kõrgema aktsiisiga riigiks kui Läti ja Leedu. Nii et me räägime järgmistest aktsiisitõusudest, me ei räägi sellest tõusust, mis toimus sellel aastal. See on päris oluline.
Enne kui te hääletama hakkate, toon ma teile mõned arvud, võib-olla te siis mõtlete selle peale rohkem. Näiteks hakkab diislikütuse aktsiisi vahe järgmisel aastal Eestis ja Lätis olema umbes 150 eurot tuhande liitri kohta. Mõelge siis ise, kui te tangite tuhat liitrit Lätis, siis te võidate ju 150 eurot, protsentides teeb see 44,6%. Kui me sama seadusega edasi läheme, siis ülejärgmisel aastal hakkab see vahe olema veel suurem, juba 200 eurot tuhande liitri kohta ehk 58,9%. Meil kõigil tuleks mõelda, kas me tahame, et Eesti majandus üldse kusagile edasi areneb ja meil veel mingi konkurentsivõime säilib. Ma ütlen, et me käitume täiesti erinevalt oma Balti naabritest Lätist ja Leedust. Vaadake nende elektriaktsiisi ja kütuseaktsiisi. Aktsiiside mõju majandusele on väga suur. Kui me konkureerime ühel turul, siis ei saa me mitte kuidagi seda eitada. Me peaksime oma ettevõtetele ikka võrdsed konkurentsitingimused looma.
Keskerakond kutsub seda eelnõu toetama, vähemalt neid, kes hoolivad Eesti konkurentsivõimest ja majanduskasvust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd on seis selline, et eelnõu algataja, ma saan nii aru, on teinud ettepaneku eelnõu edasi menetleda, aga juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 235 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame alustama selle hääletamise ... Vabandust! Urve Tiidus, kas protseduuriline küsimus? Palun-palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Reformierakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku võtta enne hääletamist kolm minutit vaheaega. Ma ei tea, kas ma ütlesin seda õigel ajal või liiga hilja?

Ma nüüd mõtlen. Ma olin nende sõnade juures, et esimesel lugemisel tagasi lükata, ja siis ma ütlesin, et me peame alustama hääletamise ettevalmistamist. Minu arvates ütlesite te selle täiesti õigel ajal. Vaheaeg kolm minutit.
V a h e a e g

Head ametikaaslased! Reformierakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme esimese päevakorrapunkti juures. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 235 esimesel lugemisel tagasi lükata.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 235 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 48 ja vastu 37 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu 235 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde. Algab Riigikogu liikmete Oudekki Loone, Andrei Novikovi, Dmitri Dmitrijevi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Olga Ivanova, Rein Ratase, Jüri Ratase, Martin Repinski, Erki Savisaare, Jaanus Karilaidi, Anneli Oti, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi, Peeter Ernitsa, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi ja Vladimir Velmani esitatud Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine Eesti rahvusvahelise kaitse saajate piirarvu kehtestamiseks" eelnõu 229 esimene lugemine. Ma palun eelnõu tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Oudekki Loone!

Kallid kolleegid! Demokraatia ei tähenda ainult valimisi, valida võiks ka diktaatoreid. Muide, mõnel pool maailmas seda tehaksegi, teadlased nimetavad niisugust korda valimisautoritarismiks. Demokraatiat eristab autoritarismist ka see, et võim ei või teha kõike. Demokraatlik võim on piiratud rahva tahtega, see on piiratud kodanike õigustega. See tähendab, et meie siin majas ja meie kolleegid Stenbocki majas ei või teha kõike. Me võime teha seda, mida me oleme oma valijatele valimisprogrammides lubanud, mida me oleme valimiste eel avalikkuses läbi arutanud, ning nendest lubadustest ja aruteludest tulenevat. Viimaste valimiste eel oli üks ühiskondlik teema paraku vaeslapse osas, nimelt sisserändetemaatika. Samas lahvatas peaaegu kohe pärast valimisi pagulaskriis ja tänaseks on küsimus, milline peaks olema mõistlik pagulaspoliitika, peaaegu kõigi inimeste arvates üks keskseid poliitiliste arutelude teemasid. Kuna aga enamikus valimisprogrammides tegelikult ei sisaldu selgeid ja laiaulatuslikke pagulaspoliitika põhimõtteid, siis selleks, et me saaksime legitiimseid otsuseid vastu võtta, nii meie kui taas kord ka valitsus, on meil vaja Eesti inimestelt, oma valijatelt, kodanikelt seda legitimatsiooni küsida. Seetõttu tuleks meil valimistevahelisel ajal korraldada rahvahääletus. Mul on hea meel tänasest päevakorrast näha, et siin on kaks sellist referendumiettepanekut, mõlemad pagulasteemal. See näitab, et see teema on oluline ja siin saalis on tõepoolest inimesi, kellele läheb korda see, et otsused oleksid legitiimsed.
Meie, selle eelnõu algatajate hinnangul on Eesti viimase poolteise aasta avalikes debattides üks kõige olulisemaid ja teravamaid küsimusi olnud see, kui palju rahvusvahelise kaitse saajaid peaks Eesti vastu võtma ja kes selle üle otsustab. Otsuse eelnõu annabki Eesti kodanikele võimaluse oma tahet väljendada. See näeb ette rahvahääletuse korraldamise välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise aluspõhimõtete üle. Eelnõus küsitakse rahva nõusolekut poliitika kohta, mis näeb Eestile ette kohustuse öelda igal aastal seadusandlikul tasandil selgelt välja piirmäär, maksimaalselt kui paljudele inimestele Eesti rahvusvahelist kaitset pakub. See rahvusvahelise kaitse piirmäär hõlmaks nii Eestilt otse kaitset taotlenud pagulasi, täiendava kaitse saajaid, kui me tahame seda pakkuda, ja ka rahvusvaheliste programmide raames ümberasustatud inimesi – kõiki, kes taotlevad mingit kaitset.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 14 sätestab igaühe õiguse taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides, kuid seesama deklaratsioon ei aseta ühelegi riigile kohustust seda kaitset pakkuda. Selline varjupaiga pakkumise kohustus rahvusvahelises õiguses üldiselt puudub, ehkki inimesel on õigus varjupaika küsida. See tähendab, et kui riigi liikmeskond, inimesed, kodanikud, kes selles riigis elavad, selle üle otsustavad, siis see on üks suveräänsuse alustalasid. Igal riigil on õigus otsustada, kui paljudele inimestele suudetakse varjupaika pakkuda, kõiki taotlejaid ei pea ükski riik vastu võtma. Rahvusvahelise kaitse pakkumine toob riigile paratamatult kaasa kohustusi ja kulutusi. Eestis on need näiteks sõnastatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses. Inimestel on õigus saada toetusi, riigil on kohustus tagada keeleõpe. See on absoluutselt mõistlik. Kui me ütleme kellelegi, et me teda kaitseme, siis me peame teda ka päriselt kaitsma. Tal peab olema kodu, tal peab olema võimalus saada haridust, tal peab olema võimalus teada, millised on meie riigi seadused, et teda ei saaks näiteks tööturul teistest halvemini kohelda, me peame talle õpetama keelt. Aga kõik need kohustused, kui me tahame inimesi inimlikult kohelda, toovad kaasa kulusid. See tähendab, et kui me tahame efektiivset rahvusvahelise kaitse poliitikat teha, siis on meil tarvis planeerida ka finantsvahendid, mis selle kaitse võimalikuks teevad. Igasugune rahvusvahelise kaitse pakkumine on poliitiline otsus, see on tegelikult eelarveotsus, kui palju me eelarves näeme ette vahendeid, et inimesi kaitsta. See vaidlus peaks toimuma igal aastal, aluseks tuleks võtta see, kui rikas meie riik on.
Selle referendumi korraldamine, mida meie ette paneme, annab selge sõnumi, kas see piirmäär peab olema seadusandja fikseeritud, kas me peame igal aastal andma Eesti kodanikele kindla teadmise järgmiseks aastaks, et me võtame vastu kõige rohkem nii palju inimesi, sest just nii paljude inimeste kaitse on meil tagatud, või sobib Eesti avalikkusele poliitika, mis võimaldab suvalisel hetkel anda suvalisele arvule inimestele rahvusvahelist kaitset, tulenevalt sellest, milline on hetkeolukord.
Avalikus debatis on olnud mitmeid hirme praeguse sellise ad-hoc-lähenemise pärast pagulaspoliitikale. Kui me anname rahvale otsustada need kaks võimalust, kas me jätkame nii nagu praegu või anname inimestele mingi kindluse, anname selle küsimuse rahva otsustada, siis see tähendab ka seda, et me saame need valikud avalikult veel kord väga selgelt läbi arutada. See tähendab, et kõikvõimalikud hirmud ja mured saavad vastuse. Referendumid ei ole olulised mitte ainult sellepärast, et rahvas läheb ja hääletab, ütleb mingi küsimuse kohta ei või jah, vaid ka sellepärast, et need võimaldavad olulised küsimused avalikult läbi rääkida ja me saame ühiskonnana paremaks, me areneme ühiskonnana, inimesed on rohkem valitsemisse haaratud, me läheme aina rohkem eemale valimiste autoritarismist. Inimesed on siis poliitikasse haaratud ka valimistevahelisel ajal. See kõik maandab pingeid. Minul on kindel arvamus, millist ettepanekut ma pooldan, minu arvates on väga hea, kui me seaksime selle piirarvu. Kui rahvas seda aga ei poolda, siis tuleb seda loomulikult aktsepteerida ja minna edasi nii, nagu praegu mindud on. Aga kui me oleme selle avalikult läbi rääkinud, siis see otsus on legitiimne, siis inimesed mõtlevad iseenda jaoks läbi selle, miks peaks varjupaika pakkuma ja miks ei peaks varjupaika pakkuma, millistes oludes need inimesed on elanud ja millistes oludes nad meie hulgas elavad ning millised tagajärjed sellel on. Ma arvan, et selle tulemusena on meie ühiskond sidusam. Ma arvan, et selle tulemusena on meil kõigil hiljem parem elada. Me saame siis ka konkreetse otsuse ja ei ole enam mingit vaidlust, mida rahvas tahab, kas ta üldse tahab ja mida peaks tegema. Selgus on see, mida Eesti kodanikud praegu meilt ootavad ja mida kõik on loomulikult väärt.
Mul on ka üks tehniline märkus. Kuna me selle ettepaneku esitasime juba kevadel, siis oleme seal pakkunud, et referendum võiks toimuda 16. oktoobril. Täna on see kuupäev ilmselgelt liiga lähedal, referendumit ei ole võimalik nii kiiresti korraldada. Kui te täna otsustate, et selle referendumi korraldamine põhimõtteliselt on hea idee, ja jätate eelnõu menetlusse, siis me teeme kindlasti ettepaneku see kuupäev ära muuta. Meil on täna ka üks teine pagulaspoliitika referendum arutluse all. Meil ei ole midagi selle vastu, et need kaks ettepanekut ühendada – see õigus juhtivkomisjonil on – ja teha referendumid ühel päeval, küsides rahvalt arvamust mõlema küsimuse kohta. See tugevdaks veelgi rohkem seda mõtet, et me räägime pagulaspoliitika alused laialt läbi ning anname veel selgema juhise nii seadusandlikule kui ka täitesaatvale võimule selle kohta, millist pagulaspoliitikat Eesti vajab. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Mul on täpsustav küsimus. Eestil on immigratsioonikvoot seaduses ette nähtud. Kas see pagulaskvoot käiks selle alla või oleks sellest täiesti eraldi? Kuidas nad omavahel suhestuksid? Teine asi on see, et praegune valitsus sellest seadusesse pandud immigratsioonikvoodist tegelikult kinni ei hoia, sellest minnakse mööda just nimelt perede ühendamise ja pagulaste vastuvõtmise sildi all. Meie tegelik immigratsioon on mitu korda suurem kui see kvoot. Mida selles olukorras teha ja kas sellist asja on võimalik ära hoida, kui me kehtestame pagulaskvoodi?

Aitäh! Jah, ka mina pean tunnistama, et Eesti valitsus on teinud seda, mida väga paljud teisedki valitsused: omavahel on aetud segi immigrandid ja pagulased. Need esindavad tegelikult kahte täiesti erinevat inimeste liikumise viisi. Immigrandid sisenevad riiki üldiselt sellepärast, et nad tahavad seal elada ja võimaluse korral töötada ning tahavad ise määrata, kui kauaks nad sinna riiki jäävad. Mõni võib-olla tahab jääda natukeseks ajaks, aga see mõte võib muutuda, kui ta on sinna riiki kohale jõudnud. Me oleme väga tihti näinud, et inimene ütleb, et ta tahab Soomes töötada ainult seni, kuni ta saab naisele pesumasina ostetud. Siis ta ostab pesumasina ära, aga pärast seda leiab, et midagi oleks veel vaja. Ja jäädaksegi sinna riiki pikalt ja pikalt ja pikalt, mitmekümneks aastaks. Immigratsioon on põhimõtteliselt pikaajaline. See on niisugune inimeste liikumine, kui inimene ütleb, et ta jääb sinna riiki nii kauaks, kui ta tahab. Riigid võivad seda muidugi lubada. Taas kord, see on riigi suveräänne otsus, kui palju ta immigrante sisse lubab.
Pagulane, rahvusvahelise kaitse otsija, on hoopis midagi muud. Pagulane on inimene, kes ütleb, et teda kiusatakse taga või et tema elu on ohus, tema füüsiline heaolu on ohus seal, kus ta elab, ja tema riik teda enam ei kaitse: "Palun, kaitske teie mind, sest minu riik mind ei kaitse!" Muidugi on sel puhul moraalne nõue tugevam, sest immigrantide riiki sisselubamisest on suhteliselt lihtne keelduda, pagulaste puhul on keelduda keerulisem. Taas kord, pagulase riigis viibimine on määratud just teatud ohuga ja kui see oht ära langeb, siis ka pagulase staatus kaob. See tähendab, et need kaks liikumist vajavad erinevat poliitikat. On väga oluline, et me riigi tasandil ütleksimegi, et pagulased on üks asi, immigrandid aga teine asi, ja arutaksime neid teemasid eraldi. Niipea kui me need kaks asja kokku segame, hakkabki toimuma see, millele hea küsija tähelepanu juhtis, et me ütleme, jah, me piirame immigratsiooni, aga põhimõtteliselt tahame me ju inimestele head ja kui kuskil on sõda, siis me lubame igaks juhuks kõik oma riiki sisse. Selle tulemusena satume me olukorda, mida ma olen näinud, kus inimesed, kellele on nagu lubatud rahvusvahelist kaitset, peavad tegema mitte kaheksa tundi tööd, vaid neil on 10-tunnised või 15-tunnised vahetused, hullematel juhtudel isegi 30-tunnised vahetused õmblusmasina taga. See ei ole Euroopale kohane. Meil on siin tööseadused, me peame inimesi kaitsma. Aga kui me võtame vastu palju inimesi, kellele me ei suuda õpetada, millised on nende õigused ja millised on meie seadused, siis tekib väga selgelt inimeste ekspluateerimine. Jah, see eelnõu parandab olukorda selles mõttes, et asjad oleksid selged. See eelnõu ei võimalda immigrante pagulaspoliitika nime all Eestisse smugeldada, see kvoot peab olema immigratsioonikvoodist eraldi. See on eraldi kvoot ja me arutame, kui suur see on. See on selle saali küsimus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Valitsuse esindajad ja ka peaminister on siinsamas saalis meile korduvalt kinnitanud, et Eestil puudub sisserände ja immigrantide vastuvõtmisel ülempiir. Valitsus on võtnud maha ka Eesti Euroopa Liidu poliitika alusdokumendis olnud lause, et Eesti keeldub igasugustest sundkvootidest. Kuidas sa sellise olukorra taustal näed tulevikku, kui me oleme massiimmigratsioonile sisuliselt kõik uksed-aknad lahti teinud, samas kui isegi Frau Merkel on juba aru saanud, et tema poliitika on olnud äärmiselt vale?

Aitäh, hea küsija! See ongi see põhjus, miks ma olen selle rahvaküsitluse või referendumi eelnõuga siin puldis. Mul on hea meel, et kõik minu fraktsioonikaaslased on seda toetanud. See on nii põhimõtteline küsimus, et sellele peab vastama Eesti rahvas. Millist tulevikku tahavad nad näha? Kas nad tahavad näha kindlat kvooti, kui nad näitavad üles oma loomupärast heatahtlikkust? Kui näiteks kellelgi maja põlema läheb, siis Eesti inimesed tulevad väga kiiresti appi ja alati leitakse lastele kodud. See on põhimõtteliselt seesama abivalmidus, aga seda loomupärast heatahtlikkust ja abivalmidust ei tohiks kurjasti ära kasutada. Tõepoolest, meie praegused seadused ja praeguse valitsuse poliitika võimaldab seda kurjasti ära kasutada ning võimaldab tekitada olukorda, mida ma olen kogu Euroopas näinud, et sisuliselt smugeldatakse riiki odavat tööjõudu, kes töötab väga halbades oludes, kes saab nii vähe palka, et mõned neist ei suuda isegi tuba üürida, nad üürivad kaheksaks tunniks voodi ja pärast lähevad tööle tagasi. Selle tulemusena halvenevad muidugi kõigi töötingimused ja nõrgeneb ametiühingute positsioon. Ma olen ise nende inimestega vestelnud ja küsinud, miks nad ei pöördu ametiühingu poole, kui neid niiviisi koheldakse. Nad kardavad. Mõnda neist ähvardavad nende enda kaasmaalased, kes on öelnud, et kui keegi läheb ametiühingusse, siis läheb tema perel kodumaal väga halvasti. Ma tahaksin, et Eesti rahvas ütleks väga selgelt, kas nad tahavad niisugust tulevikku või püüame meie teha asju korralikult. See eelnõu annab Eesti rahvale võimaluse otsustada, milline on meie tulevik. Kas meil on õigustel põhinev riik? Kas me tunnistame, et Eesti ja Euroopa üks alustala on see, et töötajal on õigused ja töötajat kaitstakse, või tekitame me sellise olukorra, et iga kord, kui keegi tahab paremaid töötingimusi või rohkem palka, siis öeldakse, et võib ju lubada riiki veel rohkem inimesi, kes ei tea, et ametiühingud on mõistlikud, või kes ei tea, et neil on õigus puhkusele? See on see, mis Euroopas väga tihti toimub. Ma loodan, et meie sellist tulevikku ei vali, aga see otsus peab olema Eesti kodanike kätes. Nad peavad teadma, milline tulevik on võimalik. Selle referendumi korraldamine võimaldab kõigil, kes asjast hoolivad ja asja tunnevad, minna ja seletada ära, mis võib tulevikus juhtuda, teha seda ratsionaalselt ja faktide abil näidata, mis teistes riikides on juhtunud, ja seejärel küsida: mida teie soovite?

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me oleme siin saalis päevast päeva rääkinud niisugustel teemadel nagu haigekassa puudujääk, majanduse konkurentsivõime, aktsiisid, oleme rääkinud sellest, et raha voolab riigist välja, jne. Me teame ju väga hästi, et maailmas on – ma võin eksida, aga minu arvates on see nii – 60–70 miljonit inimest, kes on kas sõjapõgenikud või sunnitud ümberasujad. Siin põimuvad kaks asja. Igal immigrandil, igal pagulasel on proosaliselt öeldes küljes hinnasilt, sest tema vastuvõtmine ja ülalpidamine maksab. Saksamaa, mis kuulutas välja lahtiste uste poliitika, maksis möödunud aastal pool miljardit eurot oma kaitsekulude arvel, selleks et pagulasi kuidagi majutada jne. Kui palju me teie arvates nii majandusliku kui ka demograafilise hinnangu põhjal võiksime pagulasi vastu võtta?

Aitäh! See on väga oluline küsimus ja see rõhutab seda, mida ma oma kõnes ütlesin. Tõepoolest, inimestele kaitse pakkumine maksab, kui me ei taha neid kohelda nagu orje. Seda, ma loodan, keegi ei taha. Kui palju me saame selle jaoks raha anda, selle kohta ei ole ekspertidel vastust. Seda, kui palju me millelegi tahame raha eraldada, kui palju me tahame eraldada raha näiteks Ida-Virumaal töökohtade loomiseks, koolidele, õpetajate palkadeks, arstide palga tõstmiseks, õdedele mõistlike töötingimuste loomiseks ja pagulastele inimväärse elu jaoks, arutame me siis, kui me eelarvet teeme. Need on kõik poliitilised otsused. Siin pole ekspertidel vastust, mis oleks kõige parem. Me peame üksteist veenma ja see on see põhjus, miks mina arvan, et selle, kui palju me tahame pagulastele raha eraldada, peaksime me igal aastal selgeks vaidlema siin saalis ja eks valijad teevad siis otsuse. Eks me ka enne valimisi valijatele ütleme, et meie arvame, et mõistlik on kulutada nii palju, sest vaat siis me saame eraldada veel nii palju arstidele ja lasteaedadele ja kõigele muule. See on eelarveküsimus ja see on poliitiline küsimus. Ei ole vaja teha nägu, nagu see küsimus, kui palju me millelegi raha anname, oleks kuidagi tehniline. Ei ole! Need kõik on poliitilised valikud.

Rait Maruste, palun!

Hea ettekandja! Mis te arvate, kas peaks seadma piirmäära sellele, kui palju võiks Eestis olla rastapatse, reggae-muusika kuulajaid, soulimuusika kuulajaid, räpist lugupidavaid inimesi ja räppi praktiseerivaid inimesi või kui palju peaks meil oleme restorane või kohvikuid, mille on asutanud mitte-eestlased? Kas seal peaks ka mingi piirmäär olema?

Aitäh, hea küsija! Ei pea. Aga see on teine jutt. See küsimus, kui palju ja kuidas peaks riik inimesi teistest riikidest vastu võtma, on suveräänsuse alustala. Mille pärast see nii on? Kui me kellegi vastu võtame, siis tal on õigused. Kui me kellegi vastu võtame, siis tal tekib õigus selle kogukonna üle otsustada ja ka muuta selle kogukonna reegleid. Muidu oleme me silmakirjalikud. Muidu ütleme me, et need inimesed, kelle me vastu võtame, on mingi teise kategooria inimesed, keda me käsutame nii, nagu tahame, ei luba neil näiteks rastapatse kanda. Seda ei saa üks õiglane riik endale lubada, mis paratamatult tähendab, et riigid peavad otsustama, millistel alustel ja keda nad sisse lubavad. See ei ole vastuolus vabaduse põhimõttega, nagu näiteks oleks rastapatside keelamine. Riigid otsustavad, kuidas nad määravad oma liikmeskonda. Kui me seda üldse ei teeks, siis tähendaks see, et mõni suurem naaberriik võiks siia saata suvalise hulga inimesi, kellel oleks kohe valimisõigus, sest me peame nad kõik ju vastu võtma, kui me tahame neid võrdselt kohelda. Ja me ju tahame neid võrdselt kohelda. Kuhu meie suveräänsus siis jääb, see on ilmne. Sisserännet võib reguleerida. Sisserännet ei pea reguleerima, kui meile meeldib, et siia võib tulla suvaline hulk inimesi. Kui valdavale osale Eesti elanikest see meeldib, siis ärme reguleerime. Need on mõlemad legitiimsed positsioonid. Kuna need on mõlemad legitiimsed positsioonid ja siin ei ole taas kord ekspertide vastust, siis tuleks see anda rahva kätte otsustamiseks.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Mind teeb kurvaks, et viimase aasta-poolteise jooksul on Eesti poliitikute sõnavõttudesse ja Eesti poliitilisse agendasse ilmunud selline nähtus nagu Eesti rahva hirmutamine. Ma ei tea täpselt, millised on nende inimeste isiklikud motiivid, kes seda teevad, mõnel võib-olla isiklik heaolu, mõnel, palun vabandust, piiratus, rumalus või mis iganes. Lugupeetud ettekandja, te olete kõrgesti haritud inimene, miks te Eesti rahvast hirmutate?

Aitäh! Hea küsija, ma palun väga vabandust, kui minu ettekanne teid hirmutas! Enda arvates olin ma küll päris ratsionaalne. Mina ei hirmuta kindlasti Eesti rahvast. Vastupidi, ma tahan anda Eesti rahvale võimaluse otsustada selle üle, kas pagulaspoliitikat peaks muutma või mitte. Otsustusõiguse rahva kätte andmine ei ole kuidagi hirmutamine. Kui see kedagi hirmutab, siis võib-olla Eesti eliiti, kes näeb, et kui rahvas saab otsustada, siis võib-olla hääletatakse nende senised valikud maha. Eliiti hirmutan ma küll ja arvan, et õigusega, sest tugevamaid tulebki hirmutada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Mul on siin Eesti Inimõiguste Keskuse ja Eesti Pagulasabi arvamus nende kahe eelnõu kohta. Siin on otse öeldud, et Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei ole Eestil õigust kehtestada mingeid varjupaigataotlejate piirarve ega vastu punnida jaotuskavale (see puudutab järgmist eelnõu). Mis te sellest arvate?

Ma arvan, et nad eksivad. Nad ei ole aru saanud suveräänsuse printsiibist.

Rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Aitäh! Komisjoni ettekandja on Mart Nutt. Palun, põhiseaduskomisjoni ettekandja!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 12. septembril korralisel põhiseaduskomisjoni koosolekul ja selle koosoleku raamides tutvustas algatajate esindaja Oudekki Loone nimetatud eelnõu. Sellele järgnes diskussioon, mis oli üpris pikk ja viljakas. Tutvustan siin mõningaid põhilisi küsimusi, mis diskussioonis ilmsiks tulid.
Esmalt, komisjoni liige Mart Nutt (ehk mina) märkis, et rahvas võib leida, et Eesti peaks kehtestama rahvusvahelise kaitse saajate arvule ülempiiri. See on referendumi üks võimalik tulemus. Kui siis Vabariigi Valitsus kehtestabki aastaks ülempiiri, näiteks 200 inimest aastas – lambist võetud arv –, aga aasta jooksul puhkeb näiteks Valgevenes kodusõda ning Eesti piiril on 10 000 inimest, kes esitavad taotluse Eestis varjupaiga saamiseks, mida Eesti peaks sellisel juhul tegema? Oudekki Loone vastas, et kui isik esitab varjupaigataotluse, siis Eesti ei pea seda rahuldama. Sellisel juhul oleks üldine lahendus koostöö ülemaailmse varjupaigakorralduse institutsioonidega, ilmselt loodaks varjupaigataotlejatele laagrid Eesti piiri äärde ning muud nendes oludes teha ei saakski. Eesti peaks panustama sellesse, et kriis võimalikult ruttu lõpeks. Samuti peaks vaatama, et varjupaika taotlevad isikud saadetaks riikidesse, kes on nõus varjupaigataotlejaid vastu võtma. Komisjoni liige Mart Nutt leidis, et tema hinnangul rikuks selline ülempiiri kehtestamine Genfi pagulasseisundi konventsiooni. Komisjoni esimees Kalle Laanet märkis, et kehtiva õiguse kohaselt esitab Vabariigi Valitsus Euroopa Liidu asjade komisjonile ümberjaotamise programmi raames rahvusvahelise kaitse saajate piirarvu ning Euroopa Liidu asjade komisjon kinnitab selle. Oudekki Loone täpsustas, et kehtiva korra kohaselt ei kehtestata piirarvu aastaks, vaid see kehtestatakse igal korral, kui selleks vajadus tekib, eelnõu aga lähtub sellest, et piirarvu kehtestamine sõltub parlamendi otsusest ning rahvas mõjutab piirarvu määramist edaspidi selle kaudu, millise parlamendi ta valib.
Täpsustan siinjuures protokolliväliselt, et see mehhanism, millest siin praegu jutt on, puudutab ümberasujaid ja ümberpaigutatavaid, aga ei puuduta inimesi, kes võivad tulla Eesti piiridele ja taotleda varjupaika seal. Eelnõu hõlmab aga mõlemaid. Nii et siin on kaks probleemi omavahel seotud.
Komisjoni liige Jüri Adams küsis, kas eelnõu esitajate arusaama järgi on eelnõu seletuskirjas kasutatud terminid "põgenik" ja "pagulane" sünonüümid või mitte. Oudekki Loone vastas, et ta lähtub pigem sellest, et "põgenik" ja "pagulane" on sünonüümid. Seda on arutatud ning mõnikord on leitud, et põgenik on see, kes põgeneb, ja pagulane on see, kellele on varjupaika antud. Mõnikord öeldakse, et pagulane on see, kes on pagulasseisundi konventsiooni mõttes pagulane. Üldiselt aga on nii, et kui need kaks mõistet on eristatud, siis tuleb seda näidata, aga kui seda ei ole näidatud, siis saab neid sõnu kasutada sünonüümidena.
Jüri Adams märkis, et pagulasi tuleb vastu võtta rahvusvahelise kaitse saajate piirarvust sõltumata. Ta küsis, kas eelnõu esitajad soovivad, et Eesti oleks kehtestanud kaks ülempiiri, ühe sisserändajatele ja teise pagulastele. Oudekki Loone vastas, et sisserändajad ja põgenikud on kaks täiesti erinevat kategooriat ning moraalne vastutus nende suhtes on erinev. Seega tuleb kehtestada erinevad piirangud. Eesti võime pagulasi aidata on siiski piiratud ja see on põgenikele õiglane signaal, et inimesed teaksid, kui paljusid Eesti suudab aidata ning kas Eestisse on mõtet tulla või mitte. Komisjoni esimees Kalle Laanet täpsustas, et praegu on Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu heakskiidul Euroopa Liidu ümberjaotamise programmi raames ette nähtud Eestisse paigutada 550 rahvusvahelise kaitse saajat. Tänaseks on siia tulnud 47 sõjapõgenikku, peale selle on viimase 15 aasta jooksul rahvusvahelise kaitse saajaid olnud 271. Oudekki Loone leidis, et küsimus ei ole selles, kui palju rahvusvahelise kaitse saajaid on, vaid küsimus on pigem legitiimsuses. Kuna see küsimus on praegu ühiskonnas üles kerkinud, siis tahavad kõigi erakondade valijad selles kaasa rääkida ning neile tuleb anda selleks võimalus.
Kalle Laanet küsis veel, kas eelnõu esitajate esindaja arvates ei ole senine seadusandlus olnud legitiimne. Oudekki Loone vastas, et tema arvates on see problemaatiline, kuna Riigikogu liikmed on õigustatud tegema neid asju, mida nad on valimistel lubanud.
Komisjoni liige Mihhail Stalnuhhin märkis, et eelnõu puudutab sisserändeküsimust, mis on mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis esile kerkinud just Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast tulijate tõttu, mitte Venemaalt või Valgevenest tulijate tõttu. Muidugi, kui me eelnõu vaatame, siis eelnõus seda vahetegemist ei ole.
Komisjoni liige Lauri Luik küsis täpsustavalt, kas eelnõu esitaja peab silmas rahvusvahelise kaitse saajate piirarvu, aga mitte sisserände piirarvu. Oudekki Loone vastas, et nad peavad silmas üksnes rahvusvahelise kaitse saajate piirarvu, mitte sisserände piirarvu.
Lauri Luik küsis, kas eelnõu esitajad teavad, kui palju võiks Eestis maksta ühe rahvahääletuse korraldamine. Seletuskirjas ei ole seda ära toodud. Komisjon küsis hinnangut, kui kallis on üks rahvahääletus, ja vastus oli, et see on põhimõtteliselt samas suurusjärgus kui valimiste maksumus, suurusjärk on kaks miljonit eurot. Oudekki Loone vastas, et eelnõu seletuskirjas ei ole tõepoolest rahvahääletuse maksumust ära toodud. Vastuse, ma arvan, Riigikogu praegu sai.
Komisjoni esimees Kalle Laanet märkis, et 2015. aastal alustas põhiseaduskomisjon arutelu pagulaspoliitika suundade üle eelnõu 81 raamides. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu võttis Riigikogu ka seadusena vastu. Seega ei saa öelda, et nendes küsimustes ei ole konsensust olnud.
Komisjoni liige Kalle Muuli küsis, et kui seni on Eesti suutnud sisserände piirarvu kehtestada ilma rahva arvamust küsimata, siis miks on seda vaja küsida nüüd. Kas Riigikogu ei saaks vastu võtta seadust, mille kohaselt peab Vabariigi Valitsus igal aastal kehtestama rahvusvahelise kaitse saajate arvu ülempiiri? Miks ei saa seda küsimust parlamendi kaudu lahendada? Oudekki Loone vastas, et kui rahvas ütleb, et iga-aastast rahvusvahelise kaitse saajate piirarvu ei ole vaja kehtestada, siis jääb jõusse see poliitika, mis on praegu, et piirarv määratakse lähtuvalt sellest, milline on olukord maailmas. Samas ei tohiks karta rahva arvamust küsida ja parlament peab ellu viima seda, mida rahvas ette on näinud. See, kuidas võetakse kogukonda liikmeid juurde, on väga oluline strateegiline küsimus ja see peabki olema väga pikaks ajaks ette otsustatud, seda ei tohiks olla väga lihtne muuta.
Komisjoni liige Mart Nutt leidis, et kui referendumil saadakse vastuseks ei, siis võib seda tõlgendada nii, et iga-aastast rahvusvahelise kaitse saajate arvu ülempiiri ei kehtestata, aga seda võib tõlgendada ka nii, et piirarvu ei saa üldse kehtestada. Selles küsimuses peaks valitsusel ja Riigikogul olema siiski vabamad käed. Kui aga vastus on jah, siis on võimalus, et Eesti ei saa Genfi konventsiooni enam täita. Selleks et see selgeks saada, tegi Mart Nutt ettepaneku küsida arvamust õigusekspertidelt. Tuletan ühtlasi meelde, et Eesti põhiseaduse kohaselt on referendumi tulemused kohustuslikud. Eesti olukord on siin, ütleme, mitte päris erandlik, aga enamikus riikides on referendumi tulemused soovituslikud. Kui referendumi tulemus oleks soovituslik ja Eesti ei saaks Genfi konventsiooni liikmeks olemise tõttu seda täita, ei juhtuks midagi. Kui aga tekib olukord, et referendumi tulemus on kohustuslik ja Eesti on kohustatud konventsiooni täitma, aga tulenevalt rahvahääletuse tulemusest ta seda enam teha ei saa, siis on riik tupikus. Siis peaks Eesti põhimõtteliselt algatama Genfi konventsiooni denonsseerimise.
Jüri Adams märkis, et tema arvates peaks uurima riigi valimisteenistusest või Rahandusministeeriumist, kui palju rahvahääletus maksma läheb. Seda on ka tehtud.
Nimetatud eelnõu kohta on tulnud ka eksperdiarvamusi. Härra Ernits juba ühte tutvustas, see arvamus on Eesti Inimõiguste Keskuse ja Eesti Pagulasabi koostatud. On veel UNHCR-i ehk ÜRO pagulasameti eksperdiarvamus, mis sisuliselt langeb sellega kokku. On tulnud eksperdiarvamus ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnast. Ma tutvustan põgusalt neid seisukohti, mis nendes dokumentides on, üldiselt langevad need kokku.
Pagulase õigus Eestis viibida tuleneb 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonist ja selle 1967. aasta protokollist. Eesti Vabariik ühines pagulasseisundi konventsiooni ja selle protokolliga aastal 1997. Konventsiooni artikli 32 kohaselt ei tohi ühtegi pagulasseisundile vastavat inimest riigist välja saata, kui pagulase riigis viibimine ei ohusta riigi julgeolekut ega avalikku korda. Rahvusvahelise õiguse üks siduvamaid põhimõtteid on non-refoulement-põhimõte: inimest ei või välja või tagasi saata riiki, kus ta võib langeda piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks. See tuleneb mitmest Eesti suhtes siduvast rahvusvahelisest konventsioonist: Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 7, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artikli 3 lõige 1, 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikkel 33.1. See põhimõte on rahvusvahelise õiguse üks nurgakividest ning kehtib peale pagulaste ka teiste täiendava kaitse saajate kohta. Non-refoulement-põhimõte on oma olemuselt absoluutne ning seda on tunnustanud kõik inimõigusi austavad riigid. Riik tunnustab isikut rahvusvahelise kaitse saajana, kui ta nendele kaitse saamise nõuetele vastab. Nõuded pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi tuvastamiseks on kokku lepitud rahvusvaheliselt ning sätetatud rahvusvahelises õiguses, Euroopa Liidu õiguses ja riigisiseses õiguses. Eelkõige non-refoulement-põhimõtte tõttu ei saa Eesti Vabariik määrata rahvusvahelise kaitse saajate piirarvu, sest see tähendaks ülaltoodud konventsioonidega võetud kohustuste rikkumist, samuti oleks tegemist Euroopa Liidu õiguse ja Eesti põhiseaduse ränga rikkumisega.
Põhiseaduskomisjon tegi menetluslikud otsused. Komisjoni esimees Kalle Laanet tegi ettepaneku saata eelnõu 229 esimesele lugemisele 22. septembriks 2016 ettepanekuga see tagasi lükata. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget ja vastu 5, erapooletuks ei jäänud keegi. Poolt olid Kalle Laanet, Mart Nutt, Andres Anvelt, Kalle Muuli, Lauri Luik ja Andre Sepp, vastu olid Anneli Ott, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Ernits, Jaak Madison ja Jüri Adams. Komisjoni esimees tegi ettepaneku määrata eelnõu ettekandjaks Mart Nutt. Siin ma olen. Selle ettepaneku poolt olid kõik komisjoni liikmed. Komisjoni ettepanek on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Küsimused komisjoni ettekandjale. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud ettekandja! Ma siiski tahan rõhutada, et inimõiguste keskus ja pagulasabi ei ole mingid eksperdiorganisatsioonid, vaid huvigrupid, kes kõvasti teenivad selle pealt, et meil on pagulaskriis. Ma ei mõista seda kulutuste juttu, sest kaks miljonit rahvahääletuse tegemiseks on mitu korda vähem, kui me ainuüksi sellel aastal riigieelarvest maksame siia paigutatavate immigrantide peale. Aga ma tahan aru saada, milline siis komisjoni ettekujutus on. Mina saan praegusest arutelust ja komisjoni otsusest niimoodi aru, et põhiseaduskomisjoni enamuse ehk praeguse valitsuskoalitsiooni liikmete arvates polegi olemas mingit ülempiiri pagulaste vastuvõtmisel. Nii palju, kui neid maailmas on, ja nii palju, kui neid meie piirile jõuab, peame me neid kõiki aitama, sest Genfi konventsioon kohustab meid selleks ja kui me nõus ei ole, siis peame Genfi konventsioonist loobuma. Kas ma saan, utreeritult kokku võttes, asjast õigesti aru?

Kui te loete Genfi konventsiooni, siis te saate õigesti aru. Küsimus, mis puudutab Euroopa rändekriisi, on aga see, et Euroopa annab väga lahkelt pagulase staatust. Siin on tegelikult probleem. Ma olen ka päris kindel selles, et kõik need, kes Euroopasse tulevad, ei ole oma staatuselt pagulased. Ma arvan, et sedakaudu tuleb seda küsimust lahendada.
Aga nüüd veel paar märkust. Mis puudutab ekspertiisi, siis ma julgen siiski öelda, et UNHCR ehk ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on ilmselt kõige pädevam üksus Genfi konventsiooni tõlgendama. Kui selle tõlgendusega rahul ei olda, võib alati rahvusvahelisse kohtusse pöörduda, aga üldiselt nende ekspertiisis keegi ei kahtle. Teine küsimus on see, mis puudutab kahte miljonit. Ega me seda ise välja ei mõelnud. See vastus tuli valimiste osakonnast. Rahvahääletuse korraldamise kulu on võrreldav ükskõik millise üldvalimise korraldamise kuluga. See suurusjärk on vähemalt kaks miljonit eurot ja see hõlmab üleriigilisi jaoskondi, nende meeskondi, kõiki hääletamisviise. Targemat vastust ma anda ei oska.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea komisjoni ettekandja! Ma mäletan väga hästi, kuidas te komisjoni istungil ise rõhutasite, et on vaja tellida eksperdianalüüs ja õigushinnang, kuidas see kõik oleks kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega. Ainukene hinnang, mille ma olen saanud meie siseinfosüsteemist EMS, on Eesti Inimõiguste Keskuse ja Eesti Pagulasabi hinnang. Ühtegi teist hinnangut pole ma siiani lugenud. Kas te peate neid kahte organisatsiooni piisavalt erapooletuks, et nad saaksid anda selles küsimuses objektiivse hinnangu? Kas te ei pea vajalikuks, et õigusanalüüsi koostaksid sõltumatud juristid või näiteks kas või õiguskantsler? Kas te olete kindel nende kahe organisatsiooni sõltumatuses? Tegelikult majandavad nad ennast eelkõige just nimelt pagulaste majutamise ja aitamisega.

Aitäh! Mis puudutab õiguslikku analüüsi just Genfi konventsiooni osas, siis ma jagan seal esitatud arvamust. Muid küsimusi ma oma ettekandes ei puudutanud. Kui teie kätte ei ole jõudnud Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kiri, siis see on mul siin ja teil on seda põhiseaduskomisjonist kindlasti võimalik saada. Selle sisu langeb üldiselt väga suures osas kokku nende kahe organisatsiooni eksperdiarvamusega, mida te olete juba kuulnud. Peale selle on minu käsutuses Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna seisukoht. Ma võin seda lühidalt tsiteerida: "... võib öelda, et kavandatud küsimuste rahvahääletusele panek oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning Eesti võetud rahvusvaheliste kohustustega, samuti võib tekkida vastuolu PS § 106 lõikega 1 ning PSTS §-ga 2." Kui te ei pea Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna kompetentsi selles küsimuses küllaldaseks, siis pöörduge Riigikogu juhatuse poole. Minul ei ole paremaid allikaid kuskilt võtta. Mis õiguskantslerisse puutub, siis ma tõstatasin küsimuse, et oleks hea saada ka õiguskantsleri arvamus. Paraku ei anna õiguskantsler üldiselt arvamust õigusaktide kohta, mis ei ole vastu võetud.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Oma ettekandes tsiteerisite te päris pikalt ühte komisjoni liiget, kedagi Mart Nutti. Too komisjoni liige olla kahelnud selle küsimuse asetuse õiguslikus pädevuses, eri vastusevariantide puhul osutas ta mitmeti tõlgendamise võimalustele. Too komisjoni liige soovis veel ka uut õigusanalüüsi. Kas komisjoni liige Mart Nutt ütles ka, kas selles küsimuses on üldse võimalik referendumit korraldada ja kas küsimuse asetus praeguses eelnõus on vale? Või on referendumi korraldamine põhimõtteliselt võimatu?

Ei, referendumit on põhimõtteliselt võimalik korraldada, sest põhiseaduse kohaselt võib Riigikogu otsustada referendumi korraldada. Kui aga Riigikogu korraldab referendumi, mille vastus ei ole realiseeritav, siis käitub Riigikogu oma riigi suhtes vastutustundetult.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan sama koha pealt, kus ma enne lõpetasin. Nagu ma aru saan, ei olegi meil Euroopa Liidu õiguse ja põhiseaduse § 106 lõike 1 järgi mitte mingit õigust varjupaigataotlejate piirarvu kehtestada ja ümberpaigutamiskohustuse täitmisest keelduda (see viimane puudutab järgmist eelnõu, mida me arutama hakkame). See tähendab, et kõik see on mõttetu, tuleb lõuad pidada ja edasi teenida ning loota, et pagulasi Euroopas liiga palju ei saa!

Aitäh! Siin on tegelikult kaks teemat. Esimene, mis puudutab pagulasi, ei tulene isegi mitte niivõrd Euroopa Liidu õigusest, vaid Genfi konventsioonist, millega on ühinenud kõik Euroopa Liidu riigid, mis tähendab, et see on integreeritud Euroopa Liidu õigusesse. Aga enamik maailma riike on Genfi konventsiooniga ühinenud. Neid printsiipe, mis puudutavad tagasisaatmise keeldu, ei täida mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriigid, vaid täidavad kõik riigid, kes on Genfi konventsiooniga ühinenud. Siin ei ole meil tõesti tegelikult suveräänset otsustusõigust, me ei saa saata inimest tagasi riiki, kus ta hukatakse. Me ei tohi seda teha, me rikume sellisel juhul Genfi konventsiooni.
Mis puudutab ümberasustamist ja ümberpaigutamist, siis see küsimus on natukene teine. Me võime muidugi leida siin erinevaid tõlgendusi, aga minu tõlgendus on see, et Euroopa Komisjonil ei ole mandaati kehtestada Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustust ümber asustada ja ümber paigutada inimesi, kes on Euroopa Liitu tulnud. Seda on püütud niimoodi tõlgendada. Minu hinnangul seda kohustust ei ole. Eesti on väga selgelt deklareerinud, et me ei ole nõus meile kohustuslikus korras etteantavate arvudega.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on puhtpraktiline küsimus. Kas sellised riigid nagu Ungari, Slovakkia ja mõned teised, kes on keeldunud pagulaste, immigrantide vastuvõtmisest, tarasid püstitanud, neile politseinikke vastu saatnud, rikuvad Genfi konventsiooni?

Aitäh! Iseenesest mitte, sest need inimesed, kes on tulnud Ungarisse, on tulnud kolmandast, turvalisest riigist. Ungaril on õigus saata inimesed tagasi riiki, kust nad on tulnud ja kus nende elule, tervisele ega vabadusele ohtu ei ole. Kui need inimesed tuleksid riigist, mis ei ole turvaline, siis oleks Ungari kohustatud piiril neile asüüli andma.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Üritan kolm kiiret küsimust ühe minuti sisse ära mahutada. Te mainisite referendumi maksumust, et umbes kaks miljonit eurot läheks see otsus meile maksma. Kas teie hinnangul oleks see liiga suur summa otsedemokraatia juurutamiseks? Kui referendumil öeldakse, et ei, me ei soovi rohkem pagulasi vastu võtta, siis oleks see kaugemas perspektiivis väga suur kulude kokkuhoid. Kaks miljonit eurot oleks vaid seeme selle kõrval. Teine kiire küsimus. Te ütlesite, et Euroopa Komisjonil puuduvad õigused sundmehhanismi loomiseks. Kas te nõustute, et kvalifitseeritud häälteenamus Euroopa Liidu Nõukogu istungitel on juriidiliselt vastuolus suveräänsusküsimustega ning Euroopa Komisjon on Ungarile, Poolale, Tšehhile ja Slovakkiale liiga teinud? Kolmandaks, kas kõrgeima võimu kandja Eestis on rahvas, mitte Euroopa Liidu aluslepingud ega määrused?

Aitäh! Ma arvan, et kui mingis küsimuses on vaja referendum korraldada ja Riigikogu enamus, nii nagu see on ette nähtud, peab vajalikuks referendumi korraldamist, siis tuleks referendum korraldada, sõltumata selle maksumusest. See, mis see maksma läheb, oli lihtsalt informatsioon. Igal Riigikogu liikmel on võimalus mõelda, kas nendes küsimustes on selle kulutuse tegemine otstarbekas või mitte. Teiseks, kui Euroopa Komisjon kvalifitseeritud häälteenamusega otsuse teeb, on olukord teine. Seda ei ole siiamaani tehtud. Kui Ungari, Slovakkia või mõni teine riik ei ole Euroopa Komisjoni otsusega rahul, on tal õigus pöörduda Euroopa Kohtusse.

Rohkem komisjoni ettekandjale küsimusi ei ole. Aitäh, Mart Nutt! Avan läbirääkimised. Jaak Madison Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Oma viimasele küsimusele, mis puudutas kõrgeima võimu kandjat ehk rahvast, ma austatud põhiseaduskomisjoni liikmelt Mart Nutilt kahjuks vastust ei saanud. Siit aga tekibki konflikti koht. Millest me peame eelkõige lähtuma oma otsustes ja tulevikku vaadates, kas Euroopa Liidu aluslepingutest ja Euroopa Liidu õigusaktidest, mis on meile siduvad, või peame lähtuma eelkõige Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille kohaselt on kõrgeima võimu kandja rahvas, kellel on õigus otsustada ka küsimuste üle, mis võivad praeguses kontekstis ja praegusel hetkel minna vastuollu rahvusvaheliste kohustuste ja konventsioonidega, millega me oleme liitunud?
Mis puudutab pagulasseisundi konventsiooni, mis võeti vastu 1951. aastal, siis ma tuletan meelde sellist terminit nagu ajastu vaim. Ma kuulasin kolm-neli päeva tagasi Vikerraadiost ühe õiguseksperdi arvamust Eesti põhiseaduse kohta, mis puudutas seda, et presidendiks kandideerija peab olema sünnijärgne kodanik. See õigusekspert toonitas, et me peame arvestama ajastu vaimu. Elik tema sõnul peaksime me teisiti defineerima põhiseaduse mõtet, mis tol ajal sai preambulisse pandud, ega peaks nii rangelt arvestama sünnijärgse kodakondsuse vajalikkust Eesti Vabariigi presidendiks kandideerimisel. Sama asi kehtib ka pagulasseisundi konventsiooni kohta. Tolleaegne ajastu vaim oli tingitud eelkõige miljonite inimeste traagikast teise maailmasõja järel, kes pidid repressioonide ja okupatsiooni eest põgenema riikidesse, kus oli turvalisem ning kus oli võimalik saada pagulase staatus ja varjupaik. Tänaseks päevaks on see pagulasseisundi konventsioon ennast väga suuresti ammendanud, sest sedasama konventsiooni, mis võeti vastu heas usus ja ratifitseeriti 1997. aastal ka meie parlamendis, on kuritarvitatud ehk praegusel kujul ei täida pagulasseisundi konventsioon ajastu vaimu arvestades oma põhilist eesmärki. Me ei tohiks raudpoldina klammerduda kõikidesse konventsioonidesse, mis enam oma eesmärki ei täida. Pigem võiks siin olla arutelu, kas tuleks teatud konventsioonide olemust ja nende sisu hakata üle vaatama ja ajastu vaimu kohaselt tänapäevastama.
Lähen nüüd konkreetselt selle eelnõu juurde, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Head kolleegid Keskerakonnast mäletavad, et ma esitasin põhiseaduskomisjoni istungil teatud küsimusi eelnõu eesmärgi kohta. Kuna seal on suhteliselt üldiselt öeldud, et kehtestatakse rahvusvahelise kaitse saajate arvu ülempiir, siis ma kindlasti nõustun arutelu käigus tulnud ettepanekuga saata see eelnõu teisele lugemisele. Siis oleks võimalik teha parandusettepanekuid ning seda eesmärki konkretiseerida. Eelnõu eesmärk on praegu, nagu ma sain põhiseaduskomisjoni istungil aru, eelkõige see, et ohjeldada immigratsioonilainet Lõuna-Euroopast üle Vahemere, mis tuleneb Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, praegu suuremalt jaolt Põhja-Aafrikast, see ei ole tingitud võimalikust ohust, mis võib varitseda konfliktide kujul meie idanaabruses, olgu selleks riigiks Ukraina, Valgevene või mõni teine riik. Enne teist lugemist oleks teistel fraktsioonidel ja Riigikogu liikmetel võimalik teha parandusettepanekuid, et tuua esile, mis on selle referendumi eesmärk ja mida me täpselt piirata tahame. Seetõttu tegime meie oma otsuse eelnõu ja andsime selle menetlusse. Seal on konkreetsemalt välja toodud, mida me tahame piirata ja mille otsustamise me tahame anda referendumil rahva kätte, et oleks võimalik sellistes kriitilistes küsimustes võtta pingeid ühiskonnas maha ning anda otsustusõigust ka rahvale. Praegu on see üks teemadest, mis on lõhestanud ühiskonda, kus 80% (±5%) arvavad, et Eesti ei peaks oma pagulaspoliitikat liberaliseerima, ja siis on see marginaalne vähemus, kes arvab, et kõik rahvusvahelised konventsioonid on meile läbi aegade siduvad ja me ei saa mitte midagi selle vastu teha.
Konservatiivne Rahvaerakond igal juhul toetab selle eelnõu teisele lugemisele saatmist. Aitäh!

Oudekki Loone Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, head kolleegid, selle diskussiooni eest! Ma täpsustan paari asja, mis on siin kõlanud. Ma tuletan meelde, et vaba ühiskond ei saa kunagi oma otsuste tegemisel lähtuda mingist pühast tekstist, olgu selleks tekstiks piibel, koraan või inimõiguste ülddeklaratsioon. Vaba riik tähendab seda, et me teeme seadusi ise, ja kõik seadused on muudetavad, kõik konventsioonid on ülevaadatavad. Kui ajad muutuvad, siis me teemegi otsuseid ümber.
Hea kolleeg Mart Nutt jättis mulje, nagu Genfi konventsioon oleks midagi, mis ei ole üldse vaieldav. Tegelikult see päris nii ei ole, ka selle üle arutletakse juba aastakümneid. Need pagulaspoliitika põhimõtted, milles lepiti kokku pärast teist maailmasõda, kui ettekujutus oli, et pagulasvood on alati täpselt niisugused, nagu nad sõja järel tekkisid, ei vasta reaalse maailma oludele. Sellepärast on neid hiljem mitmel korral mitme konventsiooniga muudetud ja need vajavad muutmist ka praegu. Neid arutatakse edasi ja Eesti peaks võtma märgatavalt tugevama positsiooni seda laadi konventsioonide muutmisel, mis liiga ulatuslikult piiravad riikide suveräänsust.
See ei tähenda, et me ei peaks kannatavaid inimesi aitama, aga see aitamine peab olema reaalselt võimalik. Me oleme näinud, kuidas hoolimatus selles suhtes, kui palju inimesi vastu võetakse, on tekitanud Aafrikas väga suuri kriise. Meenutame suurt Aafrika sõda, mis sai alguse sellest, et pagulasvooge ei suudetud ohjeldada. See põhjustas lõpuks genotsiidi. See näitab, et rahvusvaheliste lepetega on probleeme. Rahvusvaheline üldsus on sellest üldiselt teadlik ja neid probleeme ka arutatakse. Eesti peaks sellesse arutelusse rohkem panustama.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Mis puutub sellesse, kuidas on lood selle kaitse andmise piirarvuga ja keda tohib välja saata, siis mitte ükski riik ei anna reaalselt aasta jooksul kõigile pagulase staatust, tõenäoliselt isegi mitte kõigile neile, kellel on selleks õigus. Menetlus ja kontroll on suhteliselt pikad. Reaalselt on meil see piirarv olemas. Ma arvan, et on silmakirjalik väita, et me ei tohiks seda välja öelda. Muidugi peaks ütlema ja ma arvan, et seda ka võib teha.
Keda me kuhugi välja saadame, see on teine küsimus. Kui me ei anna pagulase staatust, mis me selle inimesega siis teeme, kuhu me teda võime saata ja mis me temaga teeme, kui me ei riski teda saata kuhugi, kus käib otsene sõda? See on eraldi probleem, mis tuleb nagunii lahendada, ka praeguse korra järgi tuleb see nagunii lahendada.
Üldiselt on Eestil selles mõttes lihtne, et enamik inimesi, kes meilt rahvusvahelist kaitset küsivad, on siia jõudnud mingist kolmandast, turvalisest riigist. Meil on see praktiline küsimus vähem terav, aga muidugi peame me seadusandjana arvestama seda teoreetilist küsimust, mis hetkel me aktsepteerime seda, et meil on riigis laagrid, kus asuvad inimesed, kellele me ei saa pagulase staatust anda ja keda me ei saa ka välja saata. Selline tulevik võib meid ees oodata, aga see võib meid ees oodata ka praeguse poliitika puhul, ainult et praegune poliitika on silmakirjalik: me ei anna inimestele märku, et neid võib selline olukord oodata. Ma arvan, et me peaksime olema ausad inimeste vastu, kes on niigi hädas, ja teiselt poolt peab inimestele, kes tahavad süsteemi ära kasutada, andma kindla signaali, et me seda kindlasti ei luba.
On hirm, et kui rahvas annab suunise, siis äkki valitsusel ei olegi vabu käsi poliitika tegemiseks. No rahvas annabki suuniseid. Ka valimistel annab rahvas suuniseid. Kui rahvas näiteks ütleb, et nad tuumajaama ei taha, siis tõepoolest ei ole väga pika aja jooksul võimalik hakata tuumajaama ehitama, et energiat toota. Nii ongi, rahva tahe meid piirabki. Ilma selleta ei oleks demokraatia võimalik, ilma selleta astuksime me kohe valimisautoritarismi. Siis me ütleksime välja, et võim võib teha kõike ja ärme anname rahva kätte midagi, mis võimu käsi seob. Kas ma ka päriselt kuulen siin saalis niisuguseid arvamusi, et me ei tohi lasta rahval endale ette kirjutada, mida me siin tegema peaksime? Kes me õieti oleme? Hinnaga on samamoodi – demokraatia maksabki. Me kõik teame seda, et demokraatia maksab, aga see on hästi kulutatud raha. Aitäh!

Rohkem soovi läbirääkimistel osaleda ei ole. Austatud Riigikogu, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 229 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda on meil vaja hääletada. Martin Helme, palun!

Aitäh! Palun Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Vaheaeg kümme minutit.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 229 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Juhtivkomisjoni ettepaneku poolt on 47 Riigikogu liiget ja vastu 30, erapooletuks jäi 2. Eelnõu 229 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Austatud Riigikogu, palun hetkeks tähelepanu! Eelnõu 261 algataja ja juhtivkomisjoni kaasettekandja on ühel meelel ning juhatajana olen mina nendega sama meelt, et täiskogu töö parema korralduse huvides võtan ma vaheaja pikkusega 5 minutit ja 17 sekundit. Kohtume laupäeval!

Istungi lõpp kell 12.55.